Vastus

Rävala pst 3 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10143 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Kalle Laanet

Justiitsminister Teie 06.03.2024 nr 8-1/2396-1

Justiitsministeerium Meie 25.03.2024 nr 1-8/196-1

[email protected]

[email protected]

Eesti Advokatuuri seisukohad karistusseadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu

osas

Täname, et annate advokatuurile võimaluse avaldada arvamust KarS jt seaduste muutmise

seaduse eelnõu osas (trahviühiku suurendamine).

1. Eelnõu osas väljatöötamiskavatsuse koostamisest

Advokatuur on seisukohal, et eelnõule tuleb koostada väljatöötamiskavatsus. HÕNTE § 1 lg 1

järgi on eelnõu kohta kohustuslik koostada väljatöötamiskavatus. Väljatöötamiskavatsus peaks

andma otsustajatele teavet selle kohta:

1) millised on küsimuse võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav

lahendus;

2) millised olulised mõjud, lähtudes nende esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma

suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist, võivad seaduse rakendamisega kaasneda.

Kõnesoleva eelnõu puhul ei ole seda tehtud. Seetõttu ei ole võimalik hinnata ka eelnõus

ettenähtud meetme sobivust ja vajalikkust ehk proportsionaalsust (HÕNTE § 43 lg 1 p 5).

Eelnõu seletuskirjas on viidatud, et eelnõu on kiireloomuline. Siiski ei ole seda väidet

konkretiseeritud ega sisuliselt põhjendatud. HÕNTE § 1 lg 2 p 1 järgi ei ole

väljatöötamiskavatsuse koostamine kohustuslik juhul, kui eelnõu menetlus on põhjendatult

kiireloomuline. Seda nõuet ei ole eelnõu seletuskirjas täidetud. Väljatöötamiskavatsuse

koostamise vajadus on kõnealuse eelnõu puhul väga tähtis, kuna trahviühikut suurendada ja

trahve tõsta kavandatakse väga oluliselt (sisuliselt hüppeliselt), keskmiselt 2 korda. Seetõttu

oleme seisukohal, et eelnõule tuleb igal juhul koostada väljatöötamiskavatsus.

Eelnõu menetlemise kiireloomulisust ei tohi kergekäeliselt jaatada juhtudel, kus puudusid

takistused teemaga tegeleda ajaliselt varem, mil kiireloomulisust veel ei olnud. Sellisel juhul

tuleks seletuskirjas mainida, et kiireloomulisuse põhjuseks on varasemalt tegemata jäetud töö.

Samuti on ebapiisav, kui kiireloomulisust põhjendatakse vajadusega eelarvet täita.

Kiireloomulisus ei ole pelgalt see, et eelnõu koostajad ja menetlejad soovivad eelnõuga

kavandatava eesmärgi saavutada kiiremini, vaid eesmärgi saavutamise vajadus on olemuslikult

akuutne. Seletuskirjast peaks selguma, mis on see erakordne eluline vajadus, mis tingib

kiireloomuliselt eelnõu vastuvõtmise.

2. Trahviühiku tõstmise ja trahvide suurendamise põhjustest

Eelnõu seletuskirjast võib aru saada, et trahviühiku tõstmise ja trahvide suurendamise

põhjuseks on vajadus täita riigieelarvet. Nii on eelnõu seotud riigi eelarvestrateegia

rakendamisega ning seletuskirjas on sedastatud, et väärteomenetluse läbiviimine nõuab

eelarvelisi vahendeid. Leiame, et sellised põhjendused ei ole trahvide suurendamisel kohased.

Trahv on karistus, mille eesmärk on sundida õigusrikkujat õigusvastast käitumist lõpetama ning

hoidma õigusrikkujat ja teisi õigusrikkumiste toimepanemisest tulevikus. Trahvide kui süüteo

eest rakendatavate karistuste tõstmine peab tulenema süüteokaristuste eesmärkidest, eeskätt

üld- ja eripreventsioonist. Seega ei saa trahvimäärasid tõsta eelarve tulude suurendamise

eesmärgil. Selleks sobivaks legitiimseks vahendiks on õigusriigis maksud.

Eelarve täitmise eesmärgil karistuste karmistamine ei ole ka kriminaalpoliitiliselt õige ega

õiglane meede. Seejuures tuleb arvestada sellega, et kui kuriteona on karistatav tahtlik tegu ja

väga harvadel juhtudel ka ettevaatamatu tegu, siis väärteona on karistatav KarS § 15 lg 3 alusel

ka ettevaatamatu tegu, mille kergeim vorm hooletus tähendab sea, et isik ei tea, et ta paneb

väärteo toime, kuid oleks pidanud tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral

pidanud seda ette nägema. Seetõttu ei ole õige argumentatsioon, et inimene saab oma käitumist

ette juhtida ja hoiduda väärteo toimepanemisest.

Juhime tähelepanu, et KarS § 56 lg 1 eesmärkide täitmiseks ei ole vaja suurendada karistusi.

Paljud uuringud kinnitavad, et õiguskorra kaitsmiseks ja rikkumiste ärahoidmiseks tuleb

rikkumisi avastada ja tekitada subjektiivne risk ehk võimalus saada tabatud õiguserikkumiselt.

Nn vahelejäämise hirm on hoopis suurem motivaator hoidumaks õiguserikkumistest kui

üksikute vahelejäänute karm karistamine. Õiguskorra parandamist tagab karistuse vältimatus,

mitte selle suurus ning õiguskorda parandab see, kui rikkujad teavad, et vahelejäämise

tõenäosus on suur. Üksikute harvade vahele jääjate karistamine kõrgete trahvidega tekitab

üksnes ebavõrdset kohtlemist ja seda tajutakse ebaõiglase näidispoomisena.

Ka on ajakirjanduses justiitsminister toonud esile selle, et rahatrahvid peaksid katma menetluse

kulud. See on meie hinnangul aga väär lähtekoht, kuna sellisel juhul ei oleks mõtet tegeleda

väiksemate rikkumistega, vaid üksnes nendega, mis näevad ette suurema karistuse. Selle

valguses tundub näiteks täiesti ebaloogiline ühistranspordis piletita sõidu eest hoopis

trahviühikute vähendamine, ehk et kas selle rikkumise puhul ei peaks trahv katma

menetluskulud ja kas siin ei avalda samamoodi mõju keskmise palga tõus?

3. Rahaliste karistuste suurusjärkudest ja nende arvestamisest

• Eelnõus on toodud välja arvutusmehhanism rahatrahvi suuruse ning keskmise palga

võrdluses. Oleme seisukohal, et sissetulekupõhine väärteokaristus ei pea ega saagi olla

sama valemi järgi arvutatud nagu kuriteo toimepannud isiku päevamäära arvutamine.

Kuna väärteo ohtlikkus on madalam, siis tuleb ka siin arvesse võtta väiksemad määrad.

Ebaloogiline ja põhjendamatu on väärteomenetluses kasutatava trahviühiku

võrdsustamine kriminaalmenetlusliku päevamääraga. Ebaõiged lähteandmed viivad

ebamõistliku ja põhjendamatu järelduseni. Kuriteo eest mõistatav väikseim võimalik

rahaline karistus on 30 päevamäära ja suurim võimalik 500 päevamäära. Väärtegudel

aga kolm kuni 300 trahviühikut. Kui minna ka väärtegude puhul üle

sissetulekupõhilisele päevamäärale, siis ei saa aluseks võtta, et endiselt oleks

maksimumkaristuseks 300 päevamäära, kui väärteo puhul kehtestada miinimumiks 1 ja

maksimumiks 100 päevamäära, siis on see täiesti piisav vahemik, milles

päevamäärapõhist rahatrahvi kohaldada. Ei ole mingit põhjust võrdsustada trahviühikut

päevamääraga, st senine trahviühik 4 eurot arvestatuna keskmiseks palgaks oleks

seletuskirjas toodud näite kohaselt tõesti enam kui 8-kordne tõus, kuid sissetulekuga

sidudes võib ka trahviühikute arvu vähendada.

• Kirjalikus hoiatamismenetluses tõsteti kiiruseületamise trahvimäära alles 01.03.2022 3

eurolt 5 eurole ning puudub analüüs, et see ei ole olnud mõjus. Uuesti mõjutusvahendite

karmistamisel tuleks analüüsida, kas eelnevad meetmed ei ole tõepoolest mõju

avaldanud.

• Pärast karistusreformi on oluliselt muudetud koosseise ning raskemaid rikkumisi

kriminaliseeritud (nt alates 2009. aastast on joove üle 1,5 promilli karistatav

kriminaalkorras, karmistatud on juhtimisõiguseta juhtimise ja kiiruseületamise karistusi

ning kriminaliseeritud süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine). Seetõttu ei ole õige

ja kooskõlas senise praktikaga lihtsalt kahekordistada kõiki karistusi ja kahekordistada

seda kõigi isikute jaoks.

• Enamus väärtegusid on liiklusväärteod ning nende avastamine väheneb aasta-aastalt.

Raskete liiklusõnnetuste arv ei ole viimased 15 aastat mitte suurenenud, vaid üldises

plaanis siiski vähenenud. Viimase kahe aasta raskete liiklusõnnetuste arvu kasv on

tingitud kergliikurite levikust ning nendeta oleks raskete liiklusõnnetuste arv veelgi

vähenenud. Seetõttu on põhjendamatu suurendada karistusi, kui väärtegusid avastatakse

vähem ning võrreldavate põhjustega raskeid liiklusõnnetusi toimub vähem. Eelnõu

seletuskirjas viidatakse küll liiklusohutusele, kuid puudub analüüs, kas ka tegelikult on

väärtegude arv ja liiklusõnnetuste arv kasvanud ning kuidas on see seotud rahatrahvi

suurusega.

Samuti on Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud õigluse ja sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt

kaheldav, kas on põhjendatud väärteomenetluse rahaliste trahvide osas isikute tulu ja varaga

mittearvestamine ning erisuse tegemine vaid alaealistele. Võimalikud administratiivsed

kaalutlused (sh spekulatsioon justkui paneks see õiguskuulekaid kodanikke oma tulusid ja ning

vara peitma) ei anna alust põhiseaduslike printsiipide mittekohaldamiseks.

Lisaks soovime esile tuua, et kriminaalasjadega tegelevate advokaatide kogemuse põhjal

paluvad süüalused juba aastaid asendada rahalise iseloomuga karistusi teise karistuse liigiga

põhjusel, et nad ei ole võimelised rahalist karistust tasuma ning alati ei aitaks ise ka karistuse

täitmise ajatamine. Olemuslikult on aga täiesti väär, kui väiksema süü suuruse puhul palub isik

mitte määrata talle rahalist karistust, vaid taotleb rangemat karistust (arest või vangistus) vaid

põhjusel, et rahaline karistus oma suuruse tõttu ei ole talle täidetav. Väide, et isikud võivad

võimaliku karistuse vähendamiseks oma sissetulekuid peita, pole veenev. Ei ole usutav, et

isikud hakkaksid aastaid enne süüteo toimepanemist (sissetulekute andmed karistuste

määramisel arvestatakse eelneva kalendriaasta eest) oma tulu varjama.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees

Rävala pst 3 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10143 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Kalle Laanet

Justiitsminister Teie 06.03.2024 nr 8-1/2396-1

Justiitsministeerium Meie 25.03.2024 nr 1-8/196-1

[email protected]

[email protected]

Eesti Advokatuuri seisukohad karistusseadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu

osas

Täname, et annate advokatuurile võimaluse avaldada arvamust KarS jt seaduste muutmise

seaduse eelnõu osas (trahviühiku suurendamine).

1. Eelnõu osas väljatöötamiskavatsuse koostamisest

Advokatuur on seisukohal, et eelnõule tuleb koostada väljatöötamiskavatsus. HÕNTE § 1 lg 1

järgi on eelnõu kohta kohustuslik koostada väljatöötamiskavatus. Väljatöötamiskavatsus peaks

andma otsustajatele teavet selle kohta:

1) millised on küsimuse võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav

lahendus;

2) millised olulised mõjud, lähtudes nende esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma

suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist, võivad seaduse rakendamisega kaasneda.

Kõnesoleva eelnõu puhul ei ole seda tehtud. Seetõttu ei ole võimalik hinnata ka eelnõus

ettenähtud meetme sobivust ja vajalikkust ehk proportsionaalsust (HÕNTE § 43 lg 1 p 5).

Eelnõu seletuskirjas on viidatud, et eelnõu on kiireloomuline. Siiski ei ole seda väidet

konkretiseeritud ega sisuliselt põhjendatud. HÕNTE § 1 lg 2 p 1 järgi ei ole

väljatöötamiskavatsuse koostamine kohustuslik juhul, kui eelnõu menetlus on põhjendatult

kiireloomuline. Seda nõuet ei ole eelnõu seletuskirjas täidetud. Väljatöötamiskavatsuse

koostamise vajadus on kõnealuse eelnõu puhul väga tähtis, kuna trahviühikut suurendada ja

trahve tõsta kavandatakse väga oluliselt (sisuliselt hüppeliselt), keskmiselt 2 korda. Seetõttu

oleme seisukohal, et eelnõule tuleb igal juhul koostada väljatöötamiskavatsus.

Eelnõu menetlemise kiireloomulisust ei tohi kergekäeliselt jaatada juhtudel, kus puudusid

takistused teemaga tegeleda ajaliselt varem, mil kiireloomulisust veel ei olnud. Sellisel juhul

tuleks seletuskirjas mainida, et kiireloomulisuse põhjuseks on varasemalt tegemata jäetud töö.

Samuti on ebapiisav, kui kiireloomulisust põhjendatakse vajadusega eelarvet täita.

Kiireloomulisus ei ole pelgalt see, et eelnõu koostajad ja menetlejad soovivad eelnõuga

kavandatava eesmärgi saavutada kiiremini, vaid eesmärgi saavutamise vajadus on olemuslikult

akuutne. Seletuskirjast peaks selguma, mis on see erakordne eluline vajadus, mis tingib

kiireloomuliselt eelnõu vastuvõtmise.

2. Trahviühiku tõstmise ja trahvide suurendamise põhjustest

Eelnõu seletuskirjast võib aru saada, et trahviühiku tõstmise ja trahvide suurendamise

põhjuseks on vajadus täita riigieelarvet. Nii on eelnõu seotud riigi eelarvestrateegia

rakendamisega ning seletuskirjas on sedastatud, et väärteomenetluse läbiviimine nõuab

eelarvelisi vahendeid. Leiame, et sellised põhjendused ei ole trahvide suurendamisel kohased.

Trahv on karistus, mille eesmärk on sundida õigusrikkujat õigusvastast käitumist lõpetama ning

hoidma õigusrikkujat ja teisi õigusrikkumiste toimepanemisest tulevikus. Trahvide kui süüteo

eest rakendatavate karistuste tõstmine peab tulenema süüteokaristuste eesmärkidest, eeskätt

üld- ja eripreventsioonist. Seega ei saa trahvimäärasid tõsta eelarve tulude suurendamise

eesmärgil. Selleks sobivaks legitiimseks vahendiks on õigusriigis maksud.

Eelarve täitmise eesmärgil karistuste karmistamine ei ole ka kriminaalpoliitiliselt õige ega

õiglane meede. Seejuures tuleb arvestada sellega, et kui kuriteona on karistatav tahtlik tegu ja

väga harvadel juhtudel ka ettevaatamatu tegu, siis väärteona on karistatav KarS § 15 lg 3 alusel

ka ettevaatamatu tegu, mille kergeim vorm hooletus tähendab sea, et isik ei tea, et ta paneb

väärteo toime, kuid oleks pidanud tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral

pidanud seda ette nägema. Seetõttu ei ole õige argumentatsioon, et inimene saab oma käitumist

ette juhtida ja hoiduda väärteo toimepanemisest.

Juhime tähelepanu, et KarS § 56 lg 1 eesmärkide täitmiseks ei ole vaja suurendada karistusi.

Paljud uuringud kinnitavad, et õiguskorra kaitsmiseks ja rikkumiste ärahoidmiseks tuleb

rikkumisi avastada ja tekitada subjektiivne risk ehk võimalus saada tabatud õiguserikkumiselt.

Nn vahelejäämise hirm on hoopis suurem motivaator hoidumaks õiguserikkumistest kui

üksikute vahelejäänute karm karistamine. Õiguskorra parandamist tagab karistuse vältimatus,

mitte selle suurus ning õiguskorda parandab see, kui rikkujad teavad, et vahelejäämise

tõenäosus on suur. Üksikute harvade vahele jääjate karistamine kõrgete trahvidega tekitab

üksnes ebavõrdset kohtlemist ja seda tajutakse ebaõiglase näidispoomisena.

Ka on ajakirjanduses justiitsminister toonud esile selle, et rahatrahvid peaksid katma menetluse

kulud. See on meie hinnangul aga väär lähtekoht, kuna sellisel juhul ei oleks mõtet tegeleda

väiksemate rikkumistega, vaid üksnes nendega, mis näevad ette suurema karistuse. Selle

valguses tundub näiteks täiesti ebaloogiline ühistranspordis piletita sõidu eest hoopis

trahviühikute vähendamine, ehk et kas selle rikkumise puhul ei peaks trahv katma

menetluskulud ja kas siin ei avalda samamoodi mõju keskmise palga tõus?

3. Rahaliste karistuste suurusjärkudest ja nende arvestamisest

• Eelnõus on toodud välja arvutusmehhanism rahatrahvi suuruse ning keskmise palga

võrdluses. Oleme seisukohal, et sissetulekupõhine väärteokaristus ei pea ega saagi olla

sama valemi järgi arvutatud nagu kuriteo toimepannud isiku päevamäära arvutamine.

Kuna väärteo ohtlikkus on madalam, siis tuleb ka siin arvesse võtta väiksemad määrad.

Ebaloogiline ja põhjendamatu on väärteomenetluses kasutatava trahviühiku

võrdsustamine kriminaalmenetlusliku päevamääraga. Ebaõiged lähteandmed viivad

ebamõistliku ja põhjendamatu järelduseni. Kuriteo eest mõistatav väikseim võimalik

rahaline karistus on 30 päevamäära ja suurim võimalik 500 päevamäära. Väärtegudel

aga kolm kuni 300 trahviühikut. Kui minna ka väärtegude puhul üle

sissetulekupõhilisele päevamäärale, siis ei saa aluseks võtta, et endiselt oleks

maksimumkaristuseks 300 päevamäära, kui väärteo puhul kehtestada miinimumiks 1 ja

maksimumiks 100 päevamäära, siis on see täiesti piisav vahemik, milles

päevamäärapõhist rahatrahvi kohaldada. Ei ole mingit põhjust võrdsustada trahviühikut

päevamääraga, st senine trahviühik 4 eurot arvestatuna keskmiseks palgaks oleks

seletuskirjas toodud näite kohaselt tõesti enam kui 8-kordne tõus, kuid sissetulekuga

sidudes võib ka trahviühikute arvu vähendada.

• Kirjalikus hoiatamismenetluses tõsteti kiiruseületamise trahvimäära alles 01.03.2022 3

eurolt 5 eurole ning puudub analüüs, et see ei ole olnud mõjus. Uuesti mõjutusvahendite

karmistamisel tuleks analüüsida, kas eelnevad meetmed ei ole tõepoolest mõju

avaldanud.

• Pärast karistusreformi on oluliselt muudetud koosseise ning raskemaid rikkumisi

kriminaliseeritud (nt alates 2009. aastast on joove üle 1,5 promilli karistatav

kriminaalkorras, karmistatud on juhtimisõiguseta juhtimise ja kiiruseületamise karistusi

ning kriminaliseeritud süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine). Seetõttu ei ole õige

ja kooskõlas senise praktikaga lihtsalt kahekordistada kõiki karistusi ja kahekordistada

seda kõigi isikute jaoks.

• Enamus väärtegusid on liiklusväärteod ning nende avastamine väheneb aasta-aastalt.

Raskete liiklusõnnetuste arv ei ole viimased 15 aastat mitte suurenenud, vaid üldises

plaanis siiski vähenenud. Viimase kahe aasta raskete liiklusõnnetuste arvu kasv on

tingitud kergliikurite levikust ning nendeta oleks raskete liiklusõnnetuste arv veelgi

vähenenud. Seetõttu on põhjendamatu suurendada karistusi, kui väärtegusid avastatakse

vähem ning võrreldavate põhjustega raskeid liiklusõnnetusi toimub vähem. Eelnõu

seletuskirjas viidatakse küll liiklusohutusele, kuid puudub analüüs, kas ka tegelikult on

väärtegude arv ja liiklusõnnetuste arv kasvanud ning kuidas on see seotud rahatrahvi

suurusega.

Samuti on Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud õigluse ja sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt

kaheldav, kas on põhjendatud väärteomenetluse rahaliste trahvide osas isikute tulu ja varaga

mittearvestamine ning erisuse tegemine vaid alaealistele. Võimalikud administratiivsed

kaalutlused (sh spekulatsioon justkui paneks see õiguskuulekaid kodanikke oma tulusid ja ning

vara peitma) ei anna alust põhiseaduslike printsiipide mittekohaldamiseks.

Lisaks soovime esile tuua, et kriminaalasjadega tegelevate advokaatide kogemuse põhjal

paluvad süüalused juba aastaid asendada rahalise iseloomuga karistusi teise karistuse liigiga

põhjusel, et nad ei ole võimelised rahalist karistust tasuma ning alati ei aitaks ise ka karistuse

täitmise ajatamine. Olemuslikult on aga täiesti väär, kui väiksema süü suuruse puhul palub isik

mitte määrata talle rahalist karistust, vaid taotleb rangemat karistust (arest või vangistus) vaid

põhjusel, et rahaline karistus oma suuruse tõttu ei ole talle täidetav. Väide, et isikud võivad

võimaliku karistuse vähendamiseks oma sissetulekuid peita, pole veenev. Ei ole usutav, et

isikud hakkaksid aastaid enne süüteo toimepanemist (sissetulekute andmed karistuste

määramisel arvestatakse eelneva kalendriaasta eest) oma tulu varjama.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees