Kiri

Eelnõu lühikirjeldus

Eelnõu eesmärk on tagada Euroopa Liidu määruse 2022/2065 (DSA määrus) nõuetekohane ja

mõjus täitmine, et tõhusamalt tõkestada ebaseadusliku veebisisu levikut, tagada digiteenuste

kasutajate sõna- ja teabevabaduse parem kaitse ja ühtlustada digiteenustele kohalduvaid

nõudeid Euroopa Liidu siseturul.

Eelnõuga nimetatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) DSA määruse

tähenduses pädevaks asutuseks ja digiteenuste koordinaatoriks, kes teeb järelevalvet

vahendusteenuste pakkujate üle. TTJA vastutab kõigi küsimuste eest, mis on seotud DSA

määruse üle järelevalve tegemise ja täitmise tagamisega. Digiteenuste koordinaatorina saab

TTJA-st ka piiriülene kontaktpunkt komisjonile, nõukojale, teiste liikmesriikide digiteenuste

koordinaatoritele ja kõigile pädevatele asutustele määruse kohaldamisega seotud küsimuste

lahendamiseks ja piiriüleseks koostööks. TTJA saab kohustuse täita kõiki digiteenuste

koordinaatorile DSA määrusega pandud ülesandeid, nagu sertifitseerida vaidluste kohtuvälise

lahendamise organeid ning anda usaldusväärse teavitaja ja kontrollitud teadlase staatust.

Täpsustatakse TTJA volitusi järelevalve tegemisel, samuti sunniraha ja trahvimäärasid

kohustuste täitmata jätmise eest.

Muudatused on minimaalsed, et tagada digiteenuste määruse nõuetekohane ja mõjus jõustamine

ning õigusselgus, samas on välditud otsekohalduva määruse ümberkirjutamist. Riigisisese

õiguse DSA määrusega kooskõla tagamiseks ja DSA määruse tõhusaks rakendamiseks tuleb

infoühiskonna teenuse seaduse muutmisega seonduvalt muuta ka autoriõiguse seadust ja

maksukorralduse seadust.

EELNÕU

06.02.2024

Infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse ja

maksukorralduse seaduse muutmise seadus

§ 1. Infoühiskonna teenuse seaduse muutmine

Infoühiskonna teenuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvid 8–10 ning § 11 lõiked 1 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 12 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on sõltumatu digiteenuste koordinaator

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset

turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277,

27.10.2022, lk 1–102) artikli 49 lõike 2 tähenduses.

(4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostab riiklikku järelevalvet Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud nõuete täitmise üle.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 121 järgmises sõnastuses:

„§ 121. Järelevalvealane piiriülene koostöö

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet osaleb Euroopa Liidu liikmesriikide digiteenuste

koordinaatorite ja Euroopa Komisjoni piiriüleses koostöös Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 2022/2065 IV peatükis sätestatu kohaselt.“;

4) paragrahvi 13 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku

järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 49, 50, 51 ja 52 sätestatud

riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 132 järgmises sõnastuses:

„§ 132. Ebaseadusliku sisu vastu meetmete võtmise ja teabe esitamise korraldus

(1) Korrakaitseorgani korraldus vahendusteenuse osutajale võtta meetmeid ebaseadusliku sisu

vastu peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065 artikli 9 lõikes

2 sätestatud tingimustele.

(2) Korrakaitseorgani või kohtu korraldus vahendusteenuse osutajale anda konkreetset teavet

konkreetse teenusesaaja kohta peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 2022/2065 artikli 10 lõikes 2 sätestatud tingimustele.“;

6) paragrahvi 14 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud nõuetest tuleneva

ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär vahendusteenuse osutajast füüsilisele isikule viis protsenti

tema eelneva kalendriaasta keskmisest päevasest sissetulekust ja juriidilisele isikule viis

protsenti tema eelneva majandusaasta keskmisest päevasest ülemaailmsest käibest, arvutatuna

asjaomases ettekirjutuses märgitud kuupäevast.“;

7) seadust täiendatakse §-dega 153–155 järgmises sõnastuses:

„§ 153. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud

kohustuste täitmata jätmine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065 artiklites 9–14, 16–18, 20–23,

25–28, 30–32 ja 34–41 sätestatud nõuete täitmata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni kuus protsenti tema eelneva majandusaasta ülemaailmsest

käibest.

§ 154. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud

aruandluskohustuse täitmata jätmine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065 artiklites 15, 24 ja 42 sätestatud

aruandluskohustuse täitmata jätmise või aruandes ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe

esitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni üks protsent tema eelneva kalendriaasta sissetulekust.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni üks protsent tema eelneva majandusaasta ülemaailmsest käibest.

§ 155. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud nõuete

täitmise üle riikliku järelevalve teostamise takistamine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud nõuete täitmise üle

riikliku järelevalve teostamise takistamise eest, kui sellega ei võimaldata Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ametile juurdepääsu ruumidele või teabele või ebaõige, mittetäieliku või

eksitava teabe esitamise, ebaõigele, mittetäielikule või eksitavale teabele reageerimata või selle

parandamata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni üks protsent tema eelneva kalendriaasta sissetulekust.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni üks protsent tema eelneva majandusaasta ülemaailmsest

käibest.“;

8) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse pärast arvu „152“ tekstiosaga „−155“.

§ 2. Autoriõiguse seaduse muutmine

Autoriõiguse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 579 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui platvormipakkuja paneb toime õiguste objekti loata üldsusele edastamise või üldsusele

kättesaadavaks tegemise käesoleva paragrahvi 1. lõikes kirjeldatud viisil, ei kohaldata sellise

tegevuse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065, mis käsitleb

digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus)

(ELT L 277, 27.10.2022, lk 1−102) artikli 6 lõikes 1 sätestatud vastutuse piirangut.“;

2) paragrahvi 579 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 5710 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „, 5. ja 7. lõiget“ tekstiosaga „ja 5. lõiget ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065 artiklit 8“.

§ 3. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduse § 29 täiendatakse punktiga 65 järgmises sõnastuses:

„65) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi

2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1−102) artikli 52 lõikes 4

sätestatud sunniraha määramiseks.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ………………… 2024. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2024. a

1

06.02.2024

Infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse ja maksukorralduse seaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva eelnõu eesmärk on tagada ELi määruse 2022/20651 (edaspidi ka digiteenuste

määrus, DSA määrus) nõuetekohane ja mõjus täitmine, et tõhusamalt tõkestada ebaseadusliku

veebisisu levikut, tagada digiteenuste kasutajate sõna- ja teabevabaduse parem kaitse ja

ühtlustada digiteenustele kohalduvaid nõudeid Euroopa Liidu (EL) siseturul.

Eelnõuga nimetatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA)

DSA määruse tähenduses pädevaks asutuseks ja digiteenuste koordinaatoriks, kes teeb

järelevalvet vahendusteenuste pakkujate üle, et tagada nende kasutajatele vajalikud õigused ja

digiteenuste läbipaistvus. TTJA vastutab kõigi küsimuste eest, mis on seotud DSA määruse üle

järelevalve tegemise ja täitmise tagamisega. Digiteenuste koordinaatorina saab TTJA-st ka

piiriülene kontaktpunkt komisjonile, nõukojale, teiste liikmesriikide digiteenuste

koordinaatoritele ja kõigile pädevatele asutustele määruse kohaldamisega seotud küsimuste

lahendamiseks ja piiriüleseks koostööks. TTJA saab kohustuse täita kõiki digiteenuste

koordinaatorile DSA määrusega pandud ülesandeid, nagu sertifitseerida vaidluste kohtuvälise

lahendamise organeid ning anda usaldusväärse teavitaja ja kontrollitud teadlase staatust.

Täpsustatakse TTJA volitusi järelevalve tegemisel, samuti sunniraha ja trahvimäärasid

kohustuste täitmata jätmise eest. Muudatused on minimaalsed, et tagada digiteenuste määruse

nõuetekohane ja mõjus jõustamine ning õigusselgus, samas on välditud otsekohalduva määruse

ümberkirjutamist.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse

osakonna ettevõtluskeskkonna valdkonna digimajanduse nõunik Maarja Mere

([email protected]) ning ettevõtluskeskkonna valdkonnajuht Merike Koppel

([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiitsministeeriumi

õigusloomekorralduse talituse toimetaja Airi Kapanen (5307 4485, [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga. Eelnõuga tagatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu, nõuetekohane ja mõjus täitmine.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega

muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus)

2

Eelnõuga muudetakse infoühiskonna teenuse seaduse2 (InfoTS) redaktsiooni RT I, 06.08.2022,

22, autoriõiguse seaduse3 (AutÕS) redaktsiooni RT I, 29.06.2022, 16, maksukorralduse

seaduse4 (MKS) redaktsiooni RT I, 21.11.2023, 12. Kuna digiteenuste määruses määratletud

vahendusteenused liigituvad infoühiskonna teenusteks, on InfoTS asjakohane õigusakt, mida

DSA määruse kohaselt muuta. Riigisisese õiguse DSA määrusega kooskõla tagamiseks ja DSA

määruse tõhusaks rakendamiseks tuleb infoühiskonna teenuse seaduse muutmisega seonduvalt

muuta ka autoriõiguse seadust ja maksukorralduse seadust.

Seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärk on tagada digiteenuste määruse nõuetekohane ja mõjus täitmine, et tõhusamalt

tõkestada ebaseadusliku veebisisu levikut, tagada digiteenuste kasutajate sõna- ja

teabevabaduse parem kaitstus ja ühtlustada digiteenustele kohalduvaid nõudeid Euroopa Liidu

siseturul. Eelnõuga tagatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065, mis

käsitleb digiteenuste ühtset turgu, nõuetekohane ja mõjus täitmine.

Eelnõuga nimetatakse TTJA pädevaks asutuseks ja digiteenuste koordinaatoriks DSA määruse

tähenduses, kes vastutab kõigi küsimuste eest, mis on seotud DSA määruse üle järelevalve

tegemise ja täitmise tagamisega. Täpsustatakse TTJA volitusi järelevalve tegemisel, samuti

sunniraha ja trahvimäärasid kohustuste täitmata jätmise eest. TTJA on digiteenuste

koordinaatori ülesannete täitmiseks sobivaim asutus, kuna ta teostab juba praegu järelevalvet

mõnede InfoTS sätete täitmise üle. Ühtlasi teostab TTJA järelevalvet määruses (EL)

nr 2019/11505 sätestatud nõuete täitmise üle, mis on suunatud ärikasutajate kaitsmisele.

Digiteenuste määrus jõustus 16. novembril 2022 ja seda kohaldatakse alates 17. veebruarist

2024. Digiteenuste määruse eesmärk on muuta internetikeskkond turvalisemaks ning tagada

kasutajate õiguste tugev kaitse internetis, milleks täiendatakse veebipõhiste vahendusteenuste

pakkujate, ennekõike digiplatvormide kohustusi. Uued ühtsed õigusnormid hakkavad kehtima

kogu EL-is, tagades kasutajate kaitse ja ettevõtjate õiguskindluse tervel ühtsel turul.

Digiteenuste määrusega kehtestatakse digiplatvormidele ulatuslik läbipaistvus- ja

vastutusraamistik. Muu hulgas aitavad uued kohustused piirata ebaseadusliku veebisisu ja

ebaseaduslike toodete levikut internetis, paremini kaitsta alaealisi ning pakkuda kasutajatele

suuremaid valikuvõimalusi ja paremat teavet.

Kehtima hakkavatest nõuetest peavad kinni pidama vahendusteenuste pakkujad, kes ei ole ise

edastatavat sisu loonud ega vastuta selle sisu eest, kuid võimaldavad sellele ligipääsu kasutaja

taotluse alusel. Vahendusteenused on näiteks internetiühenduse teenused, pilveteenused,

isikutevahelise side teenused, otsingumootorid, digiplatvormid. Spetsiifilised

hoolsuskohustused on kehtestatud veebimajutusteenustele ja eelkõige digiplatvormidele, nagu

sotsiaalvõrgustikud, sisujagamisplatvormid, rakenduste poed, internetipõhised

kauplemiskohad. Kõige rangemad on need DSA määruse normid, mis keskenduvad väga

suurtele digiplatvormidele ja otsingumootoritele, millel on märkimisväärne ühiskondlik ja

majanduslik mõju ja mis jõuavad EL-is vähemalt 45 miljoni kasutajani ehk 10%-ni

2 RT I, 06.08.2022, 22 3 RT I, 29.06.2022, 16 4 RT I, 21.11.2023, 12 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist

veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks

3

elanikkonnast. Digiplatvormiks ei loeta digiajalehe kommentaariumit, mille puhul on selge, et

see on kõrvalteenus põhiteenusele, milleks on uudiste avaldamine kirjastaja toimetusvastutusel.

Infoühiskonna teenustest ja eriti vahendusteenustest on saanud EL-i majanduse ja kodanike

igapäevaelu oluline osa. 20 aasta jooksul pärast selliste teenuste esmakordset korraldamist

direktiiviga 2000/31/EÜ6 on uued ja innovaatilised ärimudelid ja teenused võimaldanud

ärikasutajatel ja tarbijatel teavet edastada ja saada ning uudsel viisil tehinguid teha. Enamik

EL-i kodanikke kasutab nüüd neid teenuseid iga päev. Digiüleminek ja infoühiskonna teenuste

kasutamise kasv on aga toonud kaasa ka uusi riske ja probleeme teenusesaajate, äriühingute ja

ühiskonna jaoks tervikuna.

Digiteenuste määrusega soovitakse tagada turvaline, prognoositav ja usaldusväärne

internetikeskkond, et EL-i kodanikud ja muud isikud saaksid kasutada oma põhiõigusi, mis on

kehtestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga7, eelkõige väljendus-, teabe- ja

ettevõtlusvabadust ja õigust mittediskrimineerimisele, ning selleks, et saavutada

kõrgetasemeline tarbijakaitse. Ühtlasi soovitakse vähendada siseturu killustumist ning luua

tingimused innovaatiliste digiteenuste loomiseks ja ulatuslikumaks kasutamiseks siseturul.

Vahendusteenuste osutajate vastutustundliku ja hoolsa käitumise tagamiseks ning siseturu

toimimise parandamiseks kehtestatakse EL-i tasandil hulk sihipäraseid, ühtseid, tõhusaid ja

proportsionaalseid kohustusi.

Siseriikliku õiguse DSA määrusega kooskõla tagamiseks tuleb InfoTS-i muutmisega

seonduvalt muuta ka autoriõiguse seadust. Seoses teatud sätete kehtetuks tunnistamisega

InfoTS-s on vajalik ka nendele sätetele viitavate õigusnormide muutmine AutÕS-s, mistõttu on

muudatus üksnes tehniline. DSA määruse tõhusaks rakendamiseks tuleb InfoTS-i muutmisega

seonduvalt muuta ka maksukorralduse seadust, et TTJA-l oleks võimalik Maksu- ja Tolliametilt

(MTA) saada DSA määruse kohaste trahvide määramiseks vajalikke andmeid.

Väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse

nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lg 2 punkti 2 alusel.

Digiteenuste määruse ettepaneku juurde kuuluv mõjuhinnang8 vastab HÕNTE § 1 lõikes 1

esitatud põhimõtetele. Digiteenuste määruse mõjud on hinnatud Eesti seisukohtade9 Vabariigi

Valitsusele esitamise kooskõlastuse etapis, mis kiideti heaks 19. aprillil 2021. Digiteenuste

määruse lõppversioonis esitatu vastab üldjuhul Eesti esitatud seisukohtadele.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse InfoTS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse InfoTS-i §-d 8–10 ning § 11 lõiked 1 ja 3 kehtetuks.

Seoses nende sätete kehtetuks tunnistamisega on vajalik ka nendele sätetele viitavate

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti

elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) 7 Euroopa Liidu põhiõiguste harta 8 „Impact assessment of the Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council on on a

Single Market For Digital Services (Digital Services Act) and amending Directive 2000/31/EC“ (https://digital-

strategy.ec.europa.eu/en/library/impact-assessment-digital-services-act) 9 Eesti seisukohad Euroopa Liidu digiteenuste õigusakti eelnõu kohta COM(2020) 825

4

õigusnormide muutmine autoriõiguse seaduses. DSA määruse artikli 89 kohaselt muudetakse

direktiivi 2000/31/EÜ (e-kaubanduse direktiiv) ning artiklid 12–15 jäetakse välja. Viiteid

direktiivi 2000/31/EÜ artiklitele 12–15 tõlgendatakse vastavalt viidetena käesoleva määruse

artiklitele 4, 5, 6 ja 8. Direktiivi 2000/31/EÜ artiklitest 12–14 tulenev vahendusteenuste

osutajate tingimuslik vastutusest vabastamise raamistik on säilitatud ja lisatud otse DSA

määrusesse. Kuna piiratud vastutuse raamistik tuleneb edaspidi otse määrusest, tuleb vastavad

direktiivi ülevõtvad riigisisesed sätted kehtetuks tunnistada. Preambuli kohaselt muudeti

põhimõte otsekohalduvaks, et tagada selgus ja ühtlus ning põhimõtte ühtne rakendamine.

Piiratud vastutuse kohaldumise tingimused on jäänud samaks artiklist 4 tulenevatele pelga

edastamise10 teenustele ja artiklist 5 tulenevatele vahemällu salvestamise teenustele. Teabe

talletamise teenuste puhul on artiklist 6 tulenevad piiratud vastutuse kohaldumise tingimused

üldjoontes jäänud samaks. Siiski on piiratud vastutuse raamistikust jäetud välja sellised

internetipõhised kauplemiskohad, kes jätavad tarbijale avaldamata, kes on kauba tegelik müüja,

kellega tarbija lepingu sõlmib, esitades müügitehinguga seotud andmeid viisil, mis paneb

tarbija arvama, et teavet pakub kas digiplatvorm ise või selle alluvuses või kontrolli all tegutsev

kaupleja.

Seaduse § 11 lõikes 1 on kehtestatud üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte, mille kohaselt

ei ole vahendusteenuse osutajal kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või talletab, ega

kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid. DSA määruse artikli 89

kohaselt muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ ja artiklid 12–15 jäetakse välja. Viiteid direktiivi

2000/31/EÜ artiklitele 12–15 tõlgendatakse viidetena vastavalt käesoleva määruse artiklitele 4,

5, 6 ja 8. Direktiivi 2000/31/EÜ artiklist 15 tulenev üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte

on säilitatud ja lisatud otse DSA määrusesse. Kuna jälgimiskohustuse kehtestamise keeld

tuleneb edaspidi otse määrusest, tuleb vastav direktiivi ülevõttev säte kehtetuks tunnistada.

Seaduse § 11 lõikes 3 on kehtestatud vahendusteenuse osutajale kohustus viivitamata teatada

järelevalvet teostavale pädevale ametiisikule teenuse kasutaja võimalikust ebaseaduslikust

tegevusest või pakutavast teabest ning võimaldada identifitseerida neid teenuse kasutajaid,

kellega teenuse osutajal on andmete talletamise kohta lepingud. Antud kohustus tuleneb

edaspidi DSA määruse artiklist 18, mille kohaselt peab teabe talletamise teenuse osutaja, juhul

kui ta saab teadlikuks teabest, mis annab alust kahtlustada, et on pandud, pannakse parajasti või

tõenäoliselt tulevikus toime kuritegu, millega kaasneb oht inimese või inimeste elule või

turvalisusele, teatama oma kahtlusest viivitamata asjaomase liikmesriigi või asjaomaste

liikmesriikide õiguskaitse- või õigusasutustele ning esitama neile kogu kättesaadava asjakohase

teabe. Seega tuleneb kuriteokahtlusest teavitamise kohustus edaspidi otse määrusest, mistõttu

tuleb vastav direktiivi 2000/31/EÜ artiklit 15 lõiget 2 ülevõttev riigisisene säte kehtetuks

tunnistada. Vastavast kuriteost, millega kaasneb oht inimese või inimeste elule või

turvalisusele, on teabe talletamise teenuse osutaja kohustatud teavitama Eestis Politsei- ja

Piirivalveametit vastavate teavitamiskanalite11 kaudu (vahetu ohu korral tuleb helistada

häirekeskuse numbril 112). Politsei- ja Piirivalveamet on kõige pädevam saama teavitusi

veebis, juhul kui kellegi elu ja tervis on ohus, kuna neil on oskused ja võimekus kiiresti ja

operatiivselt tegutseda ohtude tõrjumiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse § 12 lõigetega 3 ja 4, millega nimetatakse TTJA

digiteenuste koordinaatoriks, kes vastutab kõigi küsimuste eest, mis on seotud DSA määruse

üle järelevalve tegemise ja DSA määruse nõuete kohase täitmise tagamisega. Ühtlasi on

digiteenuste koordinaator komisjoni, nõukoja, teiste liikmesriikide digiteenuste koordinaatorite

10 ingl mere conduit 11 https://www.politsei.ee/et/veebipolitseinikud

5

ja asjaomase liikmesriigi kõigi pädevate asutuste jaoks ühtne kontaktpunkt, kus käsitletakse

kõiki käesoleva määruse kohaldamisega seotud küsimusi.

Digiteenuste koordinaator menetleb ka teenusesaajate ja nende esindusorganisatsioonide

kaebusi DSA määruse väidetava rikkumise kohta. Kasutajate võimestamiseks ja määruses

kehtestatud kohustuste tõhusa täitmise tagamiseks näeb DSA määrus üksikisikutele või

esindusorganisatsioonidele ette võimaluse esitada kaebusi vahendusteenuste pakkujate

tegevuse kohta sellele digiteenuste koordinaatorile, kus nad teenust said. Kõigil Eesti

teenusesaajatel ja nende esindusorganisatsioonidel on õigus esitada TTJA-le kaebus, kui nad

kahtlustavad, et mõni digiteenus on enda DSA määrusest tulenevaid kohustusi rikkunud. TTJA

on kohustatud kaebuse läbi vaatama, selgitama välja kõik kaebusega seotud olulised asjaolud

ning vajadusel rikkumise kõrvaldama järelevalvemenetluses vastavalt enda riskihinnangule

ning järelevalveprioriteetidele. Nii kaebajal kui ka kaebealusel, digiteenuste osutajal, on õigus

avaldada arvamust ja saada asjakohast teavet kaebuse seisu kohta. Kui kaebust on pädev

lahendama teise EL-i liikmesriigi pädev järelevalveasutus, edastab TTJA kaebuse talle koos

arvamusega, kui ta peab seda asjakohaseks. Näiteks suunab TTJA Facebooki tegevuse peale

esitatud kaebuse edasi Iirimaa digiteenuste koordinaatorile.

TTJA peab täitma määrusest tulenevaid ülesandeid erapooletult, läbipaistvalt ja aegsasti,

lähtudes DSA määruse artiklis 50 digiteenuste koordinaatorile esitatud nõuetest. Digiteenuste

koordinaator peab oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel tegutsema täiesti

sõltumatult, olema kaitstud mistahes otsese või kaudse välise mõju eest ega tohi küsida ega

võtta vastu juhiseid üheltki teiselt riigiasutuselt ega eraõiguslikult isikult. Eelnõu koostajate

hinnangul vastab TTJA kirjeldatud kriteeriumidele. TTJA-d ei ole moodustanud mitte Vabariigi

Valitsus, vaid seadusega vahetult Riigikogu (Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS)12 § 63

lg 2), millega on seadusandja garanteerinud TTJA juriidilise eraldiseisvuse. Järelevalveasutuse

funktsionaalne sõltumatus tähendab ennekõike seda, kas asutus saab sõltumatult täita talle

pandud ülesandeid. Kuigi minister saab teostada TTJA üle teenistuslikku järelevalvet (VVS-i

§ 95 lõige 1, § 99 ja § 100), tagab vajaliku sõltumatuse asjaolu, et teenistusliku järelevalve

korras sekkumine ei laiene riikliku järelevalve toimingutele ja riikliku sunni kohaldamisel antud

otsustele (VVS-i § 93 lg 6 punkt 1). Sõltumatuse muudest isikutest ja asutustest ning volituste

erapooletu ja läbipaistva kasutamise tagavad korruptsioonivastased reeglid, mis eeskätt on

sätestatud korruptsioonivastases seaduses13. Rahaline sõltumatus ja ülesannete täitmiseks

vajalik raha on TTJA-le tagatud, kuna TTJA-l on vastavalt VVS-i § 41 lõikele 2 oma eelarve,

mis tuleb avaliku teabe seaduse14 § 28 lg 1 punkti 11 kohaselt avalikustada.

Paragrahvi 12 lõikes 4 on loetletud TTJA pädevused riikliku järelevalve teostajana. Lõike 4

punktiga 1 pannakse TTJA-le ülesandeks teostada riiklikku järelevalvet digiteenuste määruses

sätestatud nõuete täitmise üle. Vahendusteenustele seatud kohustused on esile toodud

digiteenuste määruses. Mitmesuguste vahendusteenuste osutajate kohustused on vastavuses

sellega, milline on nende roll, suurus ja mõju interneti ökosüsteemis (vt tabel 1).

12 RT I, 30.06.2023, 11 13 RT I, 13.04.2021, 4 14 RT I, 07.03.2023, 11

6

Tabel 1. Digiteenuste määrusest digiteenuste osutajatele tulenevad kohustused Väga suured

platvormid

(>45 mln EL-is)

Digi-

platvormid

Veebimajutus-

teenused

Kõik teenuse-

osutajad

Koostöö riiklike ametiasutustega Kontaktpunkti nimetamine Teenusetingimustes sisu modereerimist puudutava teabe esitamine

Läbipaistvusaruannete esitamine* Teavitusmehhanismi sisse seadmine Teenusesaajale sisu eemaldamise põhjendamine Kriminaalkuritegudest teavitamine Kaebuste menetlemise süsteemi tagamine* Kaasumine vaidluste kohtuvälise lahendamise

protsessis*

Usaldusväärsete teavitajate teavituste prioriseerimine *

Teenuse ja teavitusmehhanismi väärkasutamise

vastased meetmed*

Soovitussüsteemide läbipaistvuse tagamine*

Kauplejatelt tuvastamiseks teabe küsimine / KYBC (ingl know your business customer)*

Lisateabe esitamine läbipaistvusaruannetes* Reklaamidega seonduvad läbipaistvusnõuded*

Riskide hindamine ja juhtimine Sõltumatu auditi tellimine Profileerimisest loobumise võimaldamine Reklaamidega seonduvad täiendavad läbipaistvusnõuded

Andmete jagamine ametiasutuste ja teadlastega Vastavuskontrolli spetsialisti määramine

* Kohustust ei kohaldata nende vahendusteenuste osutajate suhtes, kellel on vähem kui 50 töötajat ja kelle

aastakäive või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot.

Näiteks, ebaseadusliku sisu ilmnemise korral peavad kõik vahendusteenuse osutajad tegema

pädevate asutustega koostööd ning vastama nende nõuetele esitada teavet, määrama

kontaktpunkti, tagama kasutajatingimuste läbipaistvuse ja selguse ning esitama

läbipaistvusraporteid. Andmete talletamise teenuse osutajad (nt veebimajutajad, pilveteenused,

digiplatvormid) peavad sisse seadma ebaseaduslikust sisust teavitamise mehhanismi,

põhjendama teenusesaajale sisu piiramise otsuseid ja teavitama õiguskaitseasutust kuritegudest,

millega kaasneb oht inimese või inimeste elule või turvalisusele.

Digiplatvormid, v.a mikro- ja väikeettevõtjad (alla 50 töötaja, käive alla 10 miljoni euro),

peavad tagama platvormisisese kaebuste menetlemise süsteemi, kaasuma vaidluste kohtuvälise

lahendamise protsessi, prioriseerima usaldusväärsete teavitajate teavitusi, rakendama meetmeid

teenuse ja teavitusmehhanismi väärkasutamise vastu, täitma reklaamidega seonduvaid

läbipaistvusnõuded, tagama soovitussüsteemide läbipaistvuse ja alaealiste kaitse.

Digiplatvormid, mis võimaldavad kauplejatel sõlmida tarbijatega lepinguid (turuplatsid),

peavad küsima kauplejatelt tuvastamiseks teavet, st rakendama oma äripartneri tundmise

põhimõtet (ingl know your business customer, KYBC) tegema toodete ja teenuste juhukontrolli

avalike andmebaaside põhjal, võimaldama kauplejatel anda tarbijatele kogu vajaliku info ning

teavitama kasutajaid ebaseaduslikest toodetest ja teenustest.

7

Väga suured digiplatvormid ja otsingumootorid (rohkem kui 45 miljonit kasutajat EL-is) on

kohustatud igal aastal hindama oma teenuste poolt internetis põhjustatava kahju riske ning

kehtestama sobivad meetmed nende riskide maandamiseks, võtma kriisiolukorras riskide

maandamiseks lisameetmeid, tellima sõltumatu auditi, võimaldama kasutajal loobuda

profiiliandmetel põhineva teabe pakkumisest, looma reklaami andmehoidla, jagama andmeid

kontrollitud teadlastega ja määrama vastavuskontrolli spetsialisti.

Digiteenuste koordinaatorina on TTJA-l pädevus teostada järelevalvet, kas nende

sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid vastavad sertifikaadi saamise

tingimustele. DSA määrusega soovitakse võimaldada teenusesaajal hõlpsalt ja tõhusalt

vaidlustada selline digiplatvormi otsus sisule või teenusele ligipääsu kohta, mis mõjutab neid

negatiivselt. Selleks nähakse lisaks platvormisisesele kaebuste lahendamise süsteemile ette

võimalus, et vaidlused lahendab kohtuväliselt heas usus selline sertifitseeritud organ, kellel on

vajalik sõltumatus, vahendid ja teadmised, et tegutseda õiglasel, kiirel ja kulutõhusal viisil.

Teenusesaaja on sobiva kohtuvälise vaidluse lahendamise organi valimisel vaba ja võib

pöörduda ka piiriüleste organite poole. Vaidluste kohtuvälise lahendamise organi otsus ei ole

siduv, mistõttu ei ole lahend täitemenetluses sundtäidetav. Küll aga sätestab DSA määrus

digiplatvormi pakkujale kohustuse teha sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise

organiga heas usus koostööd vaidluse lahendamiseks (artikkel 21 lõige 2). Vaidluse

lahendamiseks koostöö tegemine hõlmab ka kohtuvälise vaidluste lahendamise organi otsuste

täitmist, et kasutaja kaebus lahendada. Juhul kui digiplatvormi pakkuja kohtuväliste vaidluste

lahendamise organite otsuseid siiski süstemaatiliselt ja põhjendamatult ei täida, on see

indikatsiooniks järelevalve teostajale, et digiplatvormi pakkuja võib rikkuda DSA määruse

nõuded ning järelevalveasutus algatab järelevalve. Kui järelevalve käigus tuvastatakse

rikkumine, teeb järelevalveasutus ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks ning ettekirjutuse

täitmata jätmise korral on õigus määrata sunniraha, seda ka korduvalt. Kui sertifitseeritud

kohtuväliste vaidluste lahendamise organite otsuste täitmine oleks digiplatvormi pakkujale

täielikult vabatahtlik ega tooks kaasa mingeid tagajärgi, ei oleks kasutajatele tagatud ligipääs

kiirele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, et end negatiivselt mõjutavaid otsuseid vaidlustada.

Seetõttu on õiglaste ja erapooletute lahendite tagamiseks vajalik kohtuväliste vaidluste

lahendamise organite sertifitseerimine, et veenduda, kas neil on vajalik sõltumatus, vahendid ja

teadmised, et tegutseda õiglasel, kiirel ja kulutõhusal viisil. Vaidluste kohtuvälise lahendamise

organi sertifikaadi võivad saada nii eraõiguslikud kui ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud,

kes tõestavad TTJA-le esitatavas taotluses, et nad vastavad kõigile DSA määruse artikli 21

lõikes 3 sätestatud tingimustele. Tingimusteks, mida TTJA enne sertifikaadi väljastamist

hindama peab, on näiteks:

a) vaidluste kohtuvälise lahendamise organi erapooletus ning sõltumatus nii

digiplatvormidest kui ka teenusesaajatest,

b) vajalike eksperditeadmiste olemasolu seoses hinnatava sisuga,

c) rahastuse sõltumatus menetluse tulemustest,

d) menetluse ligipääsetavus elektroonilisel teel ning

e) vaidluste lahendamine vähemalt ühes EL-i ametlikus keeles.

Vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifikaadi saamise taotlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seaduses15 taotluse esitamisele sätestatut.

15 RT I, 03.02.2023, 14

8

DSA määrusest tuleneb TTJA-le pädevus tühistada vaidluste kohtuvälise lahendamise organi

sertifikaat, kui ta kas omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe alusel tehtud

uurimise käigus teeb kindlaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise organ ei vasta enam

DSA määruse artikli 21 lõikes 3 sätestatud tingimustele. Selle pädevuse teostamiseks tuleb

TTJA-le anda pädevus teostada järelevalvet selle üle, kas nende sertifitseeritud vaidluste

kohtuvälise lahendamise organid vastavad sertifikaadi saamise tingimustele. Enne kõnealuse

sertifikaadi tühistamist annab TTJA nimetatud organile võimaluse reageerida tema uurimise

tulemustele ja kavatsusele tühistada vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifikaat.

Digiteenuste koordinaatorina on TTJA-l pädevus teostada järelevalvet, kas usaldusväärse

teavitaja staatuse saajad vastavad staatuse saamise tingimustele. Usaldusväärsetel teavitajatel

on teatud pädevusvaldkonnas eriteadmised, mistõttu oskavad nad anda teatud liiki sisule

eksperdihinnanguid. Digiplatvormidel on kohustus usaldusväärsete teavitajate esitatud

teavitused vaadata läbi eelisjärjekorras ja erilise hoolsusega, et tagada ebaseadusliku sisu kiirem

ja asjakohasem eemaldamine. Ühe liikmesriigi digiteenuste koordinaatori väljastatud

usaldusväärse teavitaja staatust peavad tunnustama kõik EL-is teenuseid osutavad

digiplatvormide pakkujad. Usaldusväärsed teavitajad võivad olla nii avalik-õiguslikud kui ka

eraõiguslikud juriidilised isikud või valitsusvälised organisatsioonid, nt terroristliku sisu puhul

Europol, lapsi seksuaalselt kuritarvitavast materjalist teatamiseks INHOPE vihjeliinide

võrgustik.

TTJA annab usaldusväärse teavitaja staatuse taotlejale, kes on tõendanud, et ta vastab kõigile

DSA määruse artikli 22 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Antud tingimusteks on ebaseadusliku

sisu avastamiseks, tuvastamiseks ja sellest teatamiseks vajalik oskusteave ja pädevus;

sõltumatus kõigist digiplatvormide pakkujatest ning tegutsemine eesmärgiga esitada teated

hoolsalt, täpselt ja objektiivselt. Usaldusväärse teavitaja staatuse saamise taotlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduses taotluse esitamisele sätestatut.

DSA määrusest tuleneb TTJA-le pädevus peatada usaldusväärse teavitaja staatus uurimise

ajaks, mille eesmärk on välja selgitada, kas usaldusväärne teavitaja vastab endiselt kõigile

staatuse saamiseks nõutavatele tingimustele. TTJA võib uurimise algatada digiplatvormidelt

saadud teabe põhjal, mille kohaselt on usaldusväärne teavitaja esitanud märkimisväärsel hulgal

ebatäpseid, ekslikke või ebapiisavalt põhjendatud teateid.

DSA määrusest tuleneb TTJA-le ka pädevus tühistada usaldusväärse teavitaja staatus, kui ta

kas omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe põhjal otsustab, et üksus ei vasta

enam lõikes 2 sätestatud tingimustele. Selle pädevuse teostamiseks tuleb TTJA-le anda pädevus

teostada järelevalvet, kas nende antud usaldusväärse teavitaja staatuse saajad vastavad staatuse

saamise tingimustele. Enne kõnealuse staatuse tühistamist annab TTJA staatuse omanikule

võimaluse reageerida uurimise tulemustele ja kavatsusele võtta neilt usaldusväärse teavitaja

staatus.

Digiteenuste koordinaatorina on TTJA-l pädevus teostada järelevalvet, kas kontrollitud

teadlase staatuse saajad vastavad staatuse saamise tingimustele. Väga suurte digiplatvormide

ja otsingumootorite kujutatavate ühiskondlike probleemide lahendamiseks on väga olulised

internetipõhiste süsteemsete riskide arengut ja tõsidust käsitlevad teadusuuringud, mis aitavad

avastada, tuvastada ja mõista süsteemseid riske ning hinnata riskimaandusmeetmete piisavust,

tõhusust ja mõju. Teadusuuringud on olulised järelevalve tõhustamisel väga suurte

digiplatvormide ja otsingumootorite üle, andes teavet digiplatvormide pakkujatele,

otsingumootorite pakkujatele, digiteenuste koordinaatoritele, komisjonile ja üldsusele.

9

Seepärast nähakse DSA määrusega ette raamistik, mille alusel antakse kontrollitud teadlastele

juurdepääs väga suurte digiplatvormide ja väga suurte otsingumootorite andmetele.

Väga suured digiplatvormid ja otsingumootorid on kohustatud andma asukohajärgse

digiteenuste koordinaatori põhjendatud taotluse korral kontrollitud teadlastele ligipääsu

andmetele üksnes selleks, et nad saaksid teha teadusuuringuid süsteemsete riskide süsteemi

uurimiseks. Teadusuuringu tegemiseks vajalikele andmetele ligipääsu saamiseks peavad

teadlased omakorda esitama digiteenuste koordinaatorile taotluse kontrollitud teadlase staatuse

saamiseks ja tõendama, et nad vastavad kõigile DSA määruse artikli 40 lõikes 8 sätestatud

tingimustele. Sellisteks tingimusteks on näiteks seotus teadusorganisatsiooniga, sõltumatus

ärihuvidest, teadusuuringute rahastuse läbipaistvus, võimekus täita andmeturbe- ja

konfidentsiaalsusnõudeid ja kaitsta isikuandmeid, uurimistöö seotus DSA määruse

eesmärkidega ja valmidus teha uurimistöö tasuta kättesaadavaks. Kontrollitud teadlase staatuse

saamise taotlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduses taotluse esitamisele sätestatut.

Kontrollitud teadlase staatuse taotlejal on õigus taotleda ligipääsu ainult väga suurte

digiplatvormide või otsingumootorite andmetele. Kontrollitud teadlase staatuse andmise ning

väga suurele digiplatvormile või otsingumootorile andmete jagamise kohustuslikuks tegemise

üle otsustab lõplikult selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus on digiteenus asutatud

või kus on tema peamine tegevuskoht. Eesti pole hetkeseisuga ühegi väga suure digiplatvormi

või otsingumootori asukohariik. Seetõttu ei saa TTJA teha andmetele ligipääsu nõudmise

lõplikku otsust, vaid selle teeb selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus on digiteenuse

asukoht. Näiteks on Meta, Google, TikTok määranud oma asukohaks Euroopa Liidus Iirimaa,

kelle digiteenuste koordinaator teeb lõpliku otsuse andmetele ligipääsu nõudmise kohta.

Siiski tuleneb DSA määrusest teadlastele võimalus esitada taotlus ka selle liikmesriigi

digiteenuste koordinaatorile, millega nende teadusorganisatsioon on seotud. Nii on Eesti

teadusorganisatsiooniga seotud teadlastel võimalus esitada kontrollitud teadlase staatuse

saamise taotlus ka oma asukohariigi digiteenuste koordinaatorile, kelleks on Eestis TTJA.

TTJA teeb taotluse kättesaamisel esialgse hindamise selle kohta, kas taotleja vastab kõikidele

DSA määruse artikli 40 lõikes 8 sätestatud kontrollitud teadlase staatuse andmise tingimustele.

Seejärel saadab TTJA taotluse koos asjaomaste teadlaste esitatud tõendavate dokumentide ja

oma esialgse hinnanguga väga suure digiplatvormi või otsingumootori pakkuja asukohajärgsele

digiteenuste koordinaatorile läbivaatamiseks ja lõpliku otsuse tegemiseks.

DSA määrusest tuleneb TTJA-le ka pädevus teha otsus andmetele ligipääsu lõpetamise kohta,

kui ta kas omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe alusel läbiviidud uurimise

käigus teeb kindlaks, et kontrollitud teadlane ei täida enam DSA määruse artikli 40 lõikes 8

sätestatud tingimusi. Selle pädevuse teostamiseks tuleb TTJA-le anda pädevus teostada

järelevalvet, kas nende antud kontrollitud teadlase staatuse saajad vastavad staatuse saamise

tingimustele. Sellise otsuse tegemisel teavitab TTJA otsusest asjaomast väga suure

digiplatvormi või otsingumootori pakkujat, kelle andmetele ligipääsu nõuti. Enne ligipääsu

lõpetamist võimaldab TTJA asjaomasel kontrollitud teadlasel reageerida oma uurimise

tulemustele ja kavatsusele juurdepääs lõpetada.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse InfoTS-i §-ga 121, millega antakse TTJA-le

järelevalvealases piiriüleses koostöös osalemise pädevus. Digiteenused on olemuselt piiriülesed

ja ühes liikmesriigis asuval digiteenusel võib olla kasutajaid terves Euroopa Liidus. Seetõttu on

kasutajate kaitseks oluline tihe koostöö järelevalveasutuste vahel, et tagada käesoleva määruse

järjepidev kohaldamine ja täitmise tagamine isegi siis, kui teenusesaajad ei asu teenuseosutaja

10

asukohariigis. Samas säilitab DSA määrus päritoluriigi põhimõtte ning võimaliku

rikkumismenetluse algatamise, läbiviimise ja karistuse määramise lõplik otsustusõigus on

jäetud vahendusteenuse osutaja asukohajärgsele digiteenuste koordinaatorile.

Piiriülene koostöö DSA määruse üle järelevalve teostamiseks võib hõlmata näiteks digiteenuste

koordinaatorite ja komisjoni teabevahetust konkreetse vahendusteenuse osutaja kohta, kuid ka

uurimistegevuste läbiviimist seoses nende liikmesriigis asuva konkreetse teabega

(DSA määruse artikkel 57). Ühtlasi, kui sihtkohajärgsel digiteenuste koordinaatoril on põhjust

kahtlustada, et vahendusteenuste osutaja on määrust rikkunud, siis on tal õigus taotleda

asukohajärgselt digiteenuste koordinaatorilt kõnealuse küsimuse hindamist ning vajalike

uurimise ja täitmise tagamise meetmete võtmist, et tagada DSA määruse täitmine

(DSA määruse artikkel 58). Näiteks, kui Leedus asuv digiplatvorm rikub DSA määruse

kohustusi, võib TTJA nõuda Leedu digiteenuste koordinaatorilt probleemi hindamist ja

vajaduse korral järelevalvemenetluse algatamist. DSA määrus annab digiteenuste

koordinaatoritele ka võimaluse viia läbi ühisuurimisi teenuse asukohajärgse digiteenuse

koordinaatori juhtimisel (DSA määruse artikkel 60).

DSA määrusega on järelevalve ainupädevus väga suurte digiplatvormide ja otsingumootorite

III peatüki 5. jaos toodud erikohustuste üle (riskihindamis ja -maandamissüsteem,

kriisimehhanism) antud komisjonile, kuna nende kohustuste täitmine mõjutab kasutajate

kollektiivseid huve kogu liidus. Siiski teeb komisjon järelevalve teostamisel liikmesriikide

digiteenuste koordinaatoritega tihedalt koostööd, järelevalveasutustel on võimalik esile tõsta

teavet võimalike rikkumiste kohta ja viia läbi uurimistoiminguid oma liikmesriigi

territooriumil.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse InfoTS-i § 13 viidetega korrakaitseseaduse16 (KorS) §-

dele 49, 50, 51 ja 52, mille kohaselt võib TTJA korrakaitseliste erimeetmetena lisaks

küsitlemisele ja dokumentide nõudmisele vaadata läbi vallasasja ja võtta vallasasja hoiule selle

läbivaatamise eesmärgil ning siseneda valdusse või vaadata selle läbi. Riikliku järelevalve

erimeetmete laiendamine on vajalik selleks, et nõuetekohaselt rakendada DSA määrus ning

tagada, et TTJA-l on digiteenuste koordinaatorina kõik määruses nõutud õigused

uurimistoimingute läbiviimiseks ja määrusest tulenevate kohustuste üle järelevalve

teostamiseks. Näiteks, määruse artikli 51 lõike 1 punkti b kohaselt peab digiteenuste

koordinaatoritel olema järelevalve teostamiseks õigus teha kontrolle valdustes, mida

kõnealused teenuseosutajad või isikud kasutavad oma tegevusega seotud eesmärkidel, et

kahtlustatava rikkumisega seotud mis tahes vormis teavet olenemata andmekandjast uurida,

arestida, sellest koopiaid teha või saada. Vahendusteenuste üle järelevalve teostamine hõlmab

ka nende teenuse osutamiseks kasutatava tarkvara ja algoritmiliste süsteemide, sealhulgas

soovitussüsteemide analüüsimist ja testimist.

DSA määruse artikli 51 lõike 2 punkti a kohaselt peab digiteenuste koordinaatoritel olema õigus

nõustuda teenuseosutajate võetavate kohustustega, mis on seotud käesoleva määruse

täitmisega, ja muuta need kohustused siduvaks. Antud õigus tuleneb TTJA-le siseriiklikust

menetlusõigusest. TTJA võib teenuseosutajaga ka praegu suhelda ja kokku leppida, kuidas

viimane võib rikkumise kõrvaldada, sh võidakse kokku leppida ka kuupäev, mille möödudes

võib korrakaitseorgan rikkumise jätkumise korral ettekirjutuse teha.

16 RT I, 14.03.2023, 29

11

Haldusmenetluse seaduse § 35 kohaselt tuleb haldusmenetluse alustamisel menetlusosalist

teavitada. Kui amet on järelevalvemenetluse käigus jõudnud seisukohale, et teenuseosutaja

tegevuses esinevad kehtestatud nõuete rikkumise tunnused, koostab amet menetluse järelduste

kohta ärakuulamise, millega antakse teenuseosutaja tegevusele olemasoleva teabe põhjal

õiguslik hinnang ja ühtlasi võimaldatakse teenuseosutajal esitada asja kohta oma arvamus ja

vastuväited vastavalt haldusmenetluse seaduse § 40 lõikele 1. Eelnimetatud märgukirja eesmärk

on teavitada teenuseosutajat, et tema tegevus ei ole kooskõlas kehtivate nõuetega, mistõttu võib

sellele järgneda, et TTJA paneb ettevõtjale ettekirjutusega kohustuse korrarikkumine lõpetada.

Sama dokumendiga antakse teenuseosutajale võimalus ka rikkumine vabatahtlikult kõrvaldada

ettekirjutuseta, kui tal puuduvad rikkumise osas vastuväited. Seega, kui teenuseosutaja saab

teada, et TTJA hinnangul on tema tegevus vastuolus õigusaktides sätestatud nõuetega, on tal

võimalus omalt poolt pakkuda meetmeid ja võtta endale kohustus teatud viisil käitumiseks, et

lõpetada rikkumine ja kõrvaldada selle mõju.

DSA määruse artiklist 51 lõikest 3 tuleneb TTJA-le õigus nõuda veebiliidesele juurdepääsu

piiramist DSA määruses sätestatud kohustuste täitmata jätmise tõttu. Kui teenuseosutaja ei

täida DSA määruse kohustusi ning kõik muud võimalused rikkumise lõpetamiseks on

ammendatud ning rikkumine jätkub ja põhjustab tõsist kahju, siis on TTJA-l viimase

võimalusena õigus nõuda veebiliidesele juurdepääsu piiramist. Enne ligipääsu piiramise

nõudmist peab TTJA siiski andma vahendusteenuse osutaja juhtorganile viimase võimaluse

rikkumise lõpetamiseks vajalike meetmete võtmiseks.

Kui vahendusteenuste osutaja juhtorgan ei ole rikkumist lõpetanud ning rikkumine põhjustab

tõsist kahju ja on seotud kuriteoga, millega kaasneb oht inimeste elule või turvalisusele, on

TTJA-l õigus taotleda kohtult rikkumisega seotud asjaomase teenuse saajate teenusele

juurdepääsu ajutist piiramist või, üksnes juhul, kui see ei ole tehniliselt teostatav,

vahendusteenuste osutaja sellele internetipõhisele kasutajaliidesele juurdepääsu ajutist

piiramist, mille kaudu rikkumine toimub. Juurdepääsu piiramise korralduse puhul ei tohiks

minna kaugemale sellest, mis on hädavajalik ohu tõrjumise eesmärgi saavutamiseks. Selleks

peaks see korraldus olema ajutine ja see tuleks adresseerida vahendusteenuste osutajale, näiteks

asjaomasele teabe talletamise teenuse pakkujale, internetiühenduse teenuse pakkujale või

domeeninimede registrile või registraatorile, kellel on mõistlikul määral võimalik seda

eesmärki saavutada, ilma et põhjendamatult piirataks juurdepääsu seaduslikule teabele.

Kuna veebiliidesele juurdepääsu piiramine mõjutab kolmandate isikute õigusi ja huve, kes ei

saa selle tulemusel teenust kasutada ka seaduslikule sisule ligipääsuks või seaduslikeks

tegevusteks, siis nähakse DSA määruses ette kaitsemeetmed. TTJA peab enne, kui esitab

kohtule taotluse piirata veebiliidesele juurdepääsu, kutsuma huvitatud isikuid üles esitama

kirjalikke märkusi, kusjuures ajavahemik, mil kolmandatel isikutel on võimalik esitada

märkuseid, ei tohi olla lühem kui kaks nädalat.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse seadust §-ga 132. Paragrahviga 132 sätestatakse, millistele

tingimustele peab vastama ebaseadusliku sisu vastu meetmete võtmise ja teabe esitamise

korraldus. Ebaseadusliku sisu vastu tõhusamaks võitlemiseks antakse DSA määrusega

pädevatele korrakaitseasutustele ja kohtutele piiriülese ebaseadusliku sisu vastu meetmete

võtmise korralduse saatmise õigus. Siiski ei määratle DSA määrus, mis on ebaseaduslik sisu,

mis tuleb eemaldada. Õiguslik alus sisu eemaldamiseks peab tulenema muudest EL-i või

riigisisestest õigusaktidest. EL-i tasandil on näiteks kindlaks määratud terroristliku sisu või

lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali ebaseaduslikkus. Eesti õigus võimaldab

infoühiskonna teenust piirata näiteks juhul, kui tegemist on ohtlike toodetega (toote nõuetele

12

vastavuse seadus17 § 562), tarbijate kollektiivsete huvide olulise kahjustamisega

(tarbijakaitseseadus18 § 622) või sõja õhutamise või sõjakuritegude õigustamisega (InfoTS

§ 131). Ebaseadusliku sisu vastu meetmete võtmise korralduse saamisel on vahendusteenuste

osutajad kohustatud teavitama korralduse saatnud asutust korralduse suhtes võetud meetmetest.

Kuigi otseselt DSA määrusest ei tulene vahendusteenuse osutajale kohustust

eemaldamiskorraldust täita, on ta kohustatud ebaseadusliku sisu siiski eemaldama juhul, kui on

piisavalt selge ja põhjendatud, et sisu on ebaseaduslik. Korralduse suhtes võetud meetmetest

teavitamata jätmist käsitatakse DSA määruses sätestatud kohustuste rikkumisena, millele võib

järgneda rikkumismenetlus. DSA määrus ei ole õiguslik alus selliste korralduste andmiseks ega

reguleeri nende territoriaalset kohaldamisala või piiriülest täitmise tagamist.

Eelnõu § 132 lõikes 1 on sätestatud, et korrakaitseorgani korraldus vahendusteenuse osutajale

võtta meetmeid ebaseadusliku sisu vastu peab vastama DSA määruse artikli 9 lõikes 2

sätestatud tingimustele. DSA määrusega ühtlustatakse miinimumtingimused, millele sellised

korraldused peaksid vastama, et neid korraldusi saaks täita tõhusalt ja tulemuslikult, eriti

piiriüleses kontekstis, ning et teenuseosutajaid ei koormataks ebaproportsionaalselt.

Miinimumtingimused on seatud nii korralduse sisule, territoriaalsele kohaldamisalale kui ka

keelele. Näiteks peab korraldus sisaldama korralduse andnud korrakaitseasutuse nimetust;

viidet õiguslikule alusele korralduse väljastamiseks; põhjendust, miks teabe puhul on tegemist

ebaseadusliku sisuga; selget teavet, mis võimaldab ebaseadusliku sisu asukoha määrata, nagu

URL ning teavet vahendusteenuste osutajale ja sisu esitanud teenusesaajale kättesaadavate

õiguskaitsevahendite kohta. Korralduse territoriaalne kohaldamisala peaks piirduma sellega,

mis on rangelt vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. Juhul kui teatav sisu on ebaseaduslik ainult

konkreetses liikmesriigis, tuleks see üldjuhul kõrvaldada ainult selle riigi territooriumil, kus see

on ebaseaduslik. Seevastu EL-i õigusega vastuolus olev teave tuleks eemaldada terve EL-i

territooriumil. Korraldus tuleb saata vahendusteenuse osutaja määratud elektroonilisele

kontaktpunktile ja üldjuhul peab see olema koostatud vahendusteenuse osutaja

kontaktandmetes määratud suhtlemiskeeles. Kui korraldus ei ole vahendusteenuse osutaja

määratud keeles, peab olema lisatud vähemalt korralduse põhielementide tõlge

vahendusteenuse osutajale arusaadavasse keelde.

Eestis ei ole korralduste puhul kohtutele viitamine hetkel asjakohane, kuna Eesti kohtud ei

väljasta DSA määruse kohaseid korraldusi. Haldusmenetluses teeb sisu vastu meetmete võtmise

ettekirjutuse haldusorgan ning halduskohtus vaidlustatakse vastav ettekirjutus. Erinevalt teistest

liikmesriikidest ei tee Eestis halduskohtud ise sisu piiramise otsuseid. Isegi kui

tsiviilkohtumenetluses võidakse hagiavalduses taotleda, et vahendusteenuse osutaja sisu suhtes

meetmeid võtaks, ja maakohus selle taotluse rahuldab, siis on tsiviilkohtumenetluses tehtavad

kohtulahendid DSA määruse kohaldamisalast välistatud. Juhul kui tulevikus peaks mõne

õigusaktiga antama kohtule vahendusteenuse osutajatele sisu vastu meetmete võtmise

korralduse saatmise õigus, tuleb antud sätet täiendada, et need korraldused peavad vastama

DSA määruse nõuetele.

Eelnõu § 132 lõikes 2 on sätestatud, et korrakaitseorgani või kohtu korraldus vahendusteenuse

osutajale anda konkreetset teavet ühe või mitme konkreetse teenusesaaja kohta peab vastama

määruse (EL) nr 2022/2065 artikli 10 lõikes 2 sätestatud tingimustele. DSA määrusega antakse

pädevatele korrakaitseasutustele ja kohtutele piiriüleste teabe esitamise nõuete saatmise õigus.

17 RT I, 03.02.2023, 11 18 RT I, 10.02.2023, 33

13

Teabe esitamise korraldused peavad olema seotud kindla teabe hankimisega konkreetsete

vahendusteenuse saajate kohta (kes on märgitud nendes korraldustes), et teha kindlaks, kas need

teenusesaajad järgivad liidu või liikmesriigi õigusnorme. Teabe esitamise korraldused ei hõlma

selliseid korraldusi, mis puudutavad konkreetselt identifitseerimata teenusesaajate rühma kohta

käivat teavet, sealhulgas korraldusi esitada koondteavet statistika tegemiseks või tõenduspõhise

poliitikakujundamise jaoks. Seega saab teabe esitamise nõudega küsida üksikasjalikku teavet

ühe või mitme konkreetse teenusesaaja kohta, kuid mitte koondandmete või statistika

edastamist. Näiteks saab internetipõhistelt kauplemiskohtadelt nõuda teavet, kes on konkreetse

ruumi üürileandja või konkreetse toote müüja.

Sarnaselt ebaseadusliku sisu vastu meetmete võtmise korraldustele ühtlustatakse ka teabe

esitamise nõuete puhul DSA määrusega miinimumtingimused, millele sellised korraldused

peavad vastama. Miinimumtingimused tulenevad DSA määruse artikli 10 lõikest 2 ning

sarnanevad suuresti sisu vastu meetmete võtmise korraldusega. Oluline tingimus on, et

teenuseosutajalt on võimalik nõuda üksnes teavet, mille ta on teenuse osutamise eesmärgil juba

kogunud ja mis on tema kontrolli all.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse InfoTS-i § 14. Senine § 14 tekst loetakse lõikeks 1 ja

lisatakse lõige 2. Muudatusega võetakse Eesti õigusesse üle DSA määrusest tulenev sunniraha

määr (DSA määruse artikli 52 lõige 4). DSA määruses sätestatud nõuetest tuleneva ettekirjutuse

täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses19 sätestatud korras rakendatava

sunniraha ülemmäär vahendusteenuse osutajast füüsilisele isikule viis protsenti tema eelneva

kalendriaasta keskmisest päevasest sissetulekust ja juriidilisele isikule viis protsenti tema

eelneva majandusaasta keskmisest päevasest ülemaailmsest käibest, arvutatuna asjaomases

otsuses märgitud kuupäevast.

Antud sunniraha maksimummäär kehtib üksnes füüsilisele isikule, kes osutab vahendusteenust.

Määrus ei täpsusta, mida tuleb füüsilise isiku sissetuleku all arvesse võtta. Nii karistus- kui ka

sotsiaalkaitseõiguses võetakse keskmise päevase sissetuleku arvutamise aluseks isiku

netosissetulek. Nii on kohane aluseks võtta isiku aastanetosissetulek, mis leitakse, lähtudes

isiku maksustatavast tulust tulumaksuseaduse20 § 12 tähenduses, millest on maha arvatud

tulumaks. Isiku eelneva kalendriaasta keskmise päevase sissetuleku saamiseks jagatakse tema

aastanetosissetulek eelneva kalendriaasta päevade arvuga.

Vahendusteenuse osutajast füüsilise isiku eelneva kalendriaasta sissetulek leitakse isiku

tuludeklaratsioonis esitatud ja muude Maksu- ja Tolliametil (MTA) olemas olevate andmete

põhjal. Kui andmed isiku eelneva aasta tulu kohta ei ole MTA-st isiku tuludeklaratsiooni põhjal

kättesaadavad, leitakse isiku eelneva kalendriaasta sissetulek isikule eelneval aastal tehtud

tulumaksuga maksustatavate väljamaksete põhjal. Antud väljamaksed tuvastatakse MTA

andmete alusel. Selleks et MTA-l oleks võimalik antud maksusaladust sisaldavat teavet

sunniraha määramiseks TTJA-le avaldada, täiendatakse maksukorralduse seadust (vt täpsemalt

§ 3 selgitust allpool).

Sunniraha maksimummäära puhul kaalusime sissetuleku suuruse arvestamist üksnes asjaomase

teenuse müügist saadud tulust. Samas on Eestis taoliste digiplatvormide (foorumite, jututubade,

kuulutuste portaalide) pakkumisest saadav tulu väike, kuna tulu saadakse peamiselt

reklaamimüügist. Eelduslikult on see veel väiksem füüsiliste isikute puhul, kes pole

19 RT I, 12.07.2014, 29 20 RT I, 21.11.2023, 5

14

ettevõtlusvormi valinud. Oluline on tagada, et sunniraha oleks piisavalt heidutav ja tõhus, et

motiveerida isikut rikkumist lõpetama.

Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et tegemist on sunniraha maksimummääraga ning menetlejal on

konkreetse sunniraha määramisel alati kaalutlusõigus, kus ta võib otsustada rakendada

madalamat sunniraha määra, kuna vastasel juhul viiks see ebaõiglase ja ebaproportsionaalse

tulemuseni. Nii võib menetleja otsustada kohaldada madalamat proportsionaalset sunniraha

määra, kui isik on teeninud erakordset tulu, mis on tema sissetuleku suurust ajutiselt

suurendanud ega iseloomusta tema tegelikku elatustaset, nt müünud pärandiks saadud

kinnisvara.

Juriidilise isiku ülemaailmne käive leitakse eelkõige juriidilise isiku majandusaasta aruandes

esitatud andmete põhjal. Lisaks on TTJA-l võimalik MTA-lt pärida, milliseid käibeandmeid on

ettevõtja deklareerinud MTA-le esitatavates käibedeklaratsioonides (käibemaksudeklaratsioon

ja OSS/IOSS deklaratsioon). Käibemaksudeklaratsioonil kajastuvad ainult Eesti sisese käibe (st

Eestis tekkinud maksukohustuse) andmed, mille deklareerimine on kohustuslik. Piiriüleselt

tegutsevad ettevõtjad võivad soovi korral liituda käibemaksu nö ühe akna

süsteemiga(OSS/IOSS), kus liiguvad ettevõtja üleilmse käibe andmed. Kui ettevõtja otsustab

aga igas tegutsemisriigis käibe eraldi deklareerida, siis nendele andmetele MTA-l juurdepääs

puudub. Seetõttu on majandusaasta aruanne kohaseim allikas juriidilise isiku ülemaailmse

käibe suuruse kindlaksmääramiseks, kuid teistes käibedeklaratsioonides esitatud andmeid saab

TTJA kahtluse korral kasutada majandusaasta aruandes esitatud andmete õigsuse hindamiseks.

Keskmine päevane ülemaailmne käive leitakse jagades juriidilise isiku ülemaailmse käibe tema

majandusaasta päevade arvuga. Raamatupidamisseaduse21 (RPS) § 13 lõike 1 kohaselt on

majandusaasta pikkus 12 kuud. Konkreetsest majandusaasta aruandest nähtub, millist perioodi

see hõlmab ja milline päevade arv tuleks võtta arvutustehtes aluseks. Juhul kui ettevõtja ei ole

majandusaasta aruannet esitanud või teisiti sätestanud, siis lähtutakse kalendriaastast. RPS § 13

lõike 3 kohaselt on majandusaastaks kalendriaasta, kui raamatupidamiskohustuslase põhikirjas

või muus tema tegevust reguleerivas dokumendis ei ole sätestatud teisiti. Nii kattub

majandusaasta üldiselt kalendriaastaga, mis katab perioodi 01.01–31.12 ehk vastavalt aastale

365(366) päeva.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse InfoTS-i §-dega 153–155, millega sätestatakse vastutus

DSA määrusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. DSA määruse artikli 52 lõike 2 kohaselt

peavad karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad. Karistused peaksid arvesse

võtma rikkumise laadi, raskusastet, korduvust ja kestust, teenitavat avalikku huvi, tegevuse

ulatust ja liiki ning rikkuja majanduslikku suutlikkust. Ühtlasi tuleks karistuste korral arvesse

võtta seda, kas asjaomane vahendusteenuste osutaja jätab käesolevast määrusest tulenevad

kohustused täitmata süstemaatiliselt või korduvalt, ning asjakohasel juhul seda, kui suur on

mõjutatud teenusesaajate hulk, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest ning kas

teenuseosutaja tegutseb mitmes liikmesriigis. Protsendipõhiste väärteo rahatrahvide

arvestamisel võetakse aluseks väärteomenetluse alustamise aastale eelnenud aasta.

Paragrahvi 153 lõike 1 järgi karistatakse DSA määruse artiklites 9–14, 16–18, 20–23, 25–28,

30–32 ja 34–41 sätestatud nõuete täitmata jätmise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Võttes arvesse juriidilisele isikule määratava trahvi suurust, on proportsionaalne määrata

füüsilisele isikule rikkumise eest maksimaalne karistusseadustikust22 (KarS) tulenev väärteo

21 RT I, 05.05.2022, 27 22 RT I, 11.03.2023, 10

15

eest kohaldatav trahvimäär. Tegemist on DSA määrusest tulenevate vahendusteenuste osutajate

põhikohustustega, mis on suunatud määruse eesmärkide saavutamisele. Kohustused on seotud

ebaseadusliku sisu ja teenuse väärkasutamise vastu meetmete võtmisega ning kasutajate õiguste

tagamisega. Juhul kui teo on toime pannud juriidiline isik, karistatakse teda lõike 2 järgi

rahatrahviga kuni 6 protsenti tema eelneva majandusaasta aastasest ülemaailmsest käibest.

Käive on DSA määruse artikli 3 punkti x kohaselt ettevõtja poolt saadud summa nõukogu

määruse (EÜ) nr 139/200423 artikli 5 lõike 1 tähenduses. Maksimaalne karistusmäär tuleneb

DSA määruse artikli 52 lõikest 3.

Juriidilise isiku ülemaailmne käive leitakse eelkõige juriidilise isiku majandusaasta aruandes

esitatud andmete põhjal. Lisaks on TTJA-l võimalik MTA-lt pärida, milliseid käibeandmeid on

ettevõtja deklareerinud MTA-le esitatavates käibedeklaratsioonides (käibemaksudeklaratsioon

ja OSS/IOSS deklaratsioon). Käibemaksudeklaratsioonil kajastuvad ainult Eesti sisese käibe (st

Eestis tekkinud maksukohustuse) andmed, mille deklareerimine on kohustuslik. Piiriüleselt

tegutsevad ettevõtjad võivad soovi korral liituda käibemaksu nö ühe akna

süsteemiga(OSS/IOSS), kus liiguvad ettevõtja üleilmse käibe andmed. Kui ettevõtja otsustab

aga igas tegutsemisriigis käibe eraldi deklareerida, siis nendele andmetele MTA-l juurdepääs

puudub. Seetõttu on majandusaasta aruanne kohaseim allikas juriidilise isiku ülemaailmse

käibe suuruse kindlaksmääramiseks, kuid teistes käibedeklaratsioonides esitatud andmeid saab

TTJA kahtluse korral kasutada majandusaasta aruandes esitatud andmete õigsuse hindamiseks.

Paragrahvi 154 lõike 1 kohaselt karistatakse DSA määruse artiklites 15, 24 ja 42 sätestatud

aruandluskohustuse täitmata jätmise või aruandes ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe

esitamise eest rahatrahviga kuni 1 protsent vahendusteenuse osutajast füüsilise isiku eelmise

kalendriaasta sissetulekust. Artiklites 15, 24 ja 42 sätestatakse erinevatele vahendusteenuse

osutajatele läbipaistvusaruannete esitamise kohustus, mis peavad sisaldama nimetatud artiklites

kindlaksmääratud teavet. DSA määrusest tuleneb, et karistus peab olema võimalik määrata ka

aruandes ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise; ebaõigele, mittetäielikule või

eksitavale teabele reageerimata või selle parandamata jätmise eest. Aruandluskohustuse

rikkumise eest on DSA määruses kehtestatud põhikohustuste rikkumisest madalam

karistusmäär. Aruandluskohustuse täitmine on kohustuslik üksnes füüsilisele isikule, kes osutab

vahendusteenust, kuna kohustus on temale suunatud. Füüsilise isiku kalendriaasta sissetuleku

arvutamist on täpsemalt selgitatud järgmises §-s 155. Juhul kui teo on toime pannud juriidiline

isik, karistatakse teda § 154 lõike 2 kohaselt rahatrahviga kuni 1 protsent tema eelnenud

majandusaasta ülemaailmsest käibest. Maksimaalne karistusmäär tuleneb DSA määruse artikli

52 lõikest 3.

Paragrahvi 155 lõike 1 kohaselt karistatakse DSA määruses sätestatud nõuete üle riikliku

järelevalve teostamise takistamist, kui sellega ei võimaldata TTJA-le juurdepääsu ruumidele

või teabele rahatrahviga kuni 1 protsent füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust. Siin

on füüsiliste isikute all silmas peetud kõiki asjaomaseid isikuid, kellel võib olla rikkumise kohta

teavet (juhtorganite liikmed, töötajad, lepingupartnerid). DSA määrusest tuleneb, et karistus

peab olema võimalik määrata ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise; ebaõigele,

mittetäielikule või eksitavale teabele reageerimata või selle parandamata jätmise ning

kontrollile mitteallumise eest. Eksitava teabe andmine on karistatav järelevalvemenetluses

vastusena küsitlemise ja dokumentide esitamise nõudele KorS § 30 alusel. Ühtlasi peab olema

võimalik karistada järelevalve teostamise takistamist ja riikliku kontrolli erimeetmele

allumisest keeldumist, kui seda on tehtud alusetult. Kuna nende kohustuste täitmine ei ole

23 Nõukogu määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ

ühinemismäärus)

16

otseselt seotud määruse põhieesmärkide saavutamisega, vaid on suunatud määruse tõhusale

järelevalvele ja täitmise tagamisele, on maksimaalne karistusmäär nende rikkumise eest

madalam. Juhul kui teo on toime pannud juriidiline isik, karistatakse teda lõike 2 kohaselt

rahatrahviga kuni 1 protsent tema eelnenud majandusaasta ülemaailmsest käibest. Maksimaalne

karistusmäär tuleneb DSA määruse artikli 52 lõikest 3.

Määrus ei täpsusta, mida tuleb füüsilise isiku sissetuleku all arvesse võtta. Karistusõiguses

võetakse keskmise päevase sissetuleku arvutamise aluseks isiku netosissetulek. Nii on kohane

aluseks võtta isiku aastanetosissetulek, mis leitakse, lähtudes isiku maksustatavast tulust

tulumaksuseaduse § 12 tähenduses, millest on maha arvatud tulumaks.

Füüsilise isiku eelneva kalendriaasta sissetulek leitakse isiku tuludeklaratsioonis esitatud

andmete põhjal tema suhtes väärteomenetluse alustamise aastale eelnenud aasta kohta. Kui

andmed isiku suhtes väärteomenetluse alustamise aastale eelnenud aasta tulu kohta ei ole MTA-

st isiku tuludeklaratsiooni põhjal kättesaadavad, leitakse isiku eelneva kalendriaasta sissetulek

isikule tehtud tulumaksuga maksustatavate väljamaksete põhjal väärteomenetluse alustamise

aastale eelnenud aastal. Antud väljamaksed tuvastatakse MTA andmete alusel. TTJA saab

trahvimäära arvutamiseks vajalikud andmed MTA-lt maksukorralduse seaduse § 29 punkti 2

alusel, mis võimaldab maksuhalduril jagada väärtegu menetlema volitatud isikule andmeid

menetlusaluse füüsilise isiku eelmise aasta sissetuleku kohta trahvimäära arvestamiseks.

DSA määrusest tulenev füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatava rahatrahvi maksimummäär

on eelduslikult isikule soodsam Eesti seadusest tulenevast maksimummäärast. Füüsilise isiku

trahvi maksimummäär on Eestis 300 trahviühikut (1200 eurot) KarS § 47 lg 1 kohaselt. Seega

peaks DSA määrusest tuleneva maksimumtrahvimäära 1% rakendumiseks olema isiku

sissetulek 120 000 eurot kalendriaastas. Samas on Eestis elanike keskmine

ekvivalentnetosissetulek aastas 17 110,1 eurot (Statistikaameti 2022. a andmed)24.

Tegemist on väärteotrahvi maksimummääraga ning menetlejal on konkreetse rahatrahvi

määramisel alati kaalutlusõigus, kus ta võib otsustada rakendada madalamat trahvimäära, kuna

vastasel juhul viiks see ebaõiglase ja ebaproportsionaalse tulemuseni. Nii võib menetleja

otsustada kohaldada madalamat proportsionaalset rahatrahvi määra, kui isik on teeninud

erakordset tulu, mis on tema sissetuleku suurust ajutiselt suurendanud ega iseloomusta tema

tegelikku elatustaset, nt müünud pärandiks saadud kinnisvara.

Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse InfoTS-i § 16 lõiget 2, määrates TTJA DSA määruse

rikkumisest tulenevate väärtegude kohtuväliseks menetlejaks. Muudatus on tehniline ning

tuleneb käesoleva seaduse punktist 7.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse autoriõiguse seadust.

Eelnõu § 2 punktiga 1 asendatakse AutÕS § 579 lõikes 6 viide InfoTS-le viitega DSA

määrusele. Kehtiv AutÕS-i tekst lähtub sellest, et infoühiskonna teenuse seadusega on üle

võetud e-kaubanduse direktiivi asjaomased sätted. Vastavaid norme hakkas asendama

otsekohalduv EL-i määrus (digiteenuste määrus), mistõttu tunnistatakse kehtetuks InfoTS-i

sätted ja nende asemel tuleb edaspidi vajaduse korral viidata hoopis digiteenuste määrusele.

Viidatava sätte mõte on, et kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe

talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu

24 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/sissetulek

17

eest, kui: 1) teenuse osutaja ei tea teabe sisu ega ole kahju hüvitamise nõude puhul teadlik neist

faktidest või asjaoludest, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave; 2) punktis 1 nimetatud

asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuse osutaja vastava teabe kohe või tõkestab sellele

juurdepääsu.

AutÕS-i § 579 lõikega 6 lisatav välistus tähendab, et kui platvormipakkuja annab üldsusele

juurdepääsu tema teenuse kasutajate poolt õiguste omaja loata üles laaditud õiguste objektile,

ei saa platvormipakkuja tugineda enne e-kaubanduse direktiivis ja InfoTS-is ja nüüd

digiteenuste määruses sätestatud vastutuse piirangule. Sellisel juhul võib tema vastutus olla

välistatud üksnes AutÕS-i § 579 lõike 3 või § 5710 lõigete 1 ja 2 alusel. See olukord, et

platvormipakkuja ei peaks saama AutÕS-i muudatustega üle võetud DSM direktiivi 2019/790

artikli 17 mõtte kohaselt tugineda kõnealusele vastutuse piirangule, ei ole muutunud ning

seetõttu tuleks AutÕS-s sisalduv viide sisuliselt alles jätta, ent asendada digiteenuste määruse

artikli 6 lõikega 1.

Eelnõu § 2 punktiga 2 tunnistatakse AutÕS § 579 lõige 7 kehtetuks. AutÕS § 579 lõiget 7 ei

ole enam vaja, sest InfoTS-i § 11 lõikes 1 (tulenes e-kaubanduse direktiivi artikli 15 lõikest 1)

sisalduvat erisust võrreldes e-kaubanduse direktiivi regulatsiooniga ei ole enam AutÕS-s tarvis

n-ö kohendada. Kehtiva InfoTS-i § 11 lõige 1 on sõnastatud laiemalt kui e-kaubanduse

direktiivi vastav norm ja selles pole sätestatud pelgalt üldise jälgimiskohustuse keeld, vaid

peaaegu igasuguse jälgimiskohustuse keeld. AutÕS-i § 579 lõikes 7 sisalduv konstruktsioon oli

DSM direktiivi 2019/790 ülevõtmisel vajalik teha selleks, et jälgimiskohustust puudutav saaks

EL-i õiguse raames täpselt üle võetud. Nüüd, kui InfoTS vahelt n-ö ära kaob, siis digiteenuste

määruse otsekohalduva reegli valguses pole ka kõnealune AutÕS-i konstruktsioon enam

vajalik.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse maksukorralduse seadust.

TTJA-l võib DSA määruses sätestatud nõuete täitmise üle riikliku järelevalve teostamiseks olla

sunniraha ja trahvi määramisel vajalik kasutada maksusaladust sisaldavat teavet ning saada

andmeid Maksu- ja Tolliameti (MTA) maksuandmekogudest (mis peaasjalikult on koondatud

Maksukohustuslaste registrisse). DSA määrus näeb ette protsendipõhised sunniraha

maksimummäärad, mida arvestatakse vastavalt juriidilise isiku eelneva majandusaasta

ülemaailmsest käibest ja füüsilise isiku eelneva kalendriaasta sissetulekust. TTJA-l võib olla

vajalik pärida MTA-lt maksusaladust sisaldavat teavet füüsilise isiku tuludeklaratsioonis

esitatud andmete kohta. Ühtlasi võib TTJA-l olla vajalik pärida MTA-lt maksusaladust

sisaldavat teavet, milliseid käibeandmeid on ettevõtja deklareerinud MTA-le esitatavates

käibedeklaratsioonides (käibemaksudeklaratsioon ja OSS/IOSS deklaratsioon), mis

võimaldaks TTJA-l hinnata kahtluse korral juriidilise isiku majandusaasta aruandes esitatud

teabe õigsust. Päringute esitamise eeldatav sagedus on harv, kuna Eestis on vähe (140)

vahendusteenuse osutajaid, kellele DSA määruse regulatsioon kohaldub ega ole teada ühtegi

füüsilisest isikust vahendusteenuse osutajat. Andmete jagamine on päringupõhine ega too kaasa

vajadust IT-arenduste järele. Harv ja päringupõhine andmete jagamine ei too tõenäoliselt MTA-

le kaasa arvestatavaid kulusid. Maksukorralduse seaduse § 29 täiendatakse punktiga 65, mis

näeb maksuhaldurile ette õiguse avaldada maksusaladust sisaldavat teavet TTJA-le DSA

määruses sätestatud nõuete täitmise üle riikliku järelevalve teostamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

18

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu koostamise vajadus tuleneb DSA määrusest. Määrus on otsekohalduv, kuid selle

rakendamiseks on vaja viia riigisisene õigus sellega kooskõlla, sh sätestada menetlusi ja

järelevalvet korraldavate asutuste pädevus ning karistused määrusest tulenevate kohustuste

rikkumise eest. DSA määrust hakatakse kohaldama 17. veebruaril 2024. aastal.

6. Seaduse mõjud

Digiteenuste määruse mõju on hinnatud Eesti seisukohtade Vabariigi Valitsusele esitamise

kooskõlastuse etapis ja need kiideti heaks 19. aprillil 202125. Euroopa Komisjoni koostatud

digiteenuste määruse mõjuanalüüs on kättesaadav Euroopa Komisjoni veebilehel.26

Plaanitavad muudatused avaldavad mõju vahendusteenuste pakkujatele ja nende kasutajatele.

Äriregistri andmetel tegutseb Eestis ligikaudu 1565 ettevõtjat, kelle EMTAK koodi tegevusala

on elektroonilise side teenused (61101 ja 61201), andmetöötlus, veebimajutus (63111) või

veebiportaalide tegevus (63121). Tulevane digiteenuste koordinaator TTJA koostas ülevaate

turuosalistest ja selgus, et Eestis tegutseb ligikaudu 140 vahendusteenuse osutajat. Nendest

ligikaudu 20 pakub pelga edastuse või vahemällu salvestamise teenust (internetiühenduse

teenuse pakkujad (Telia, Elisa) ja otsingumootor (neti.ee)). Ligikaudu 70 vahendusteenuse

osutajat pakuvad teabe talletamise teenust (veebimajutusteenused (zone.ee) ja pilveteenused

(csc.ee)). Ligikaudu 50 vahendusteenuse osutajat tegutsevad digiplatvormi pakkujana,

sealhulgas on müügiplatvormid (osta.ee, kaup24.ee), kuulutustelehed (soov.ee, auto24.ee),

foorumid (perekool.ee, kalale.ee), suhtlusportaalid (rate.ee).

Enamik uusi kohustusi on DSA määrusega kehtestatud digiplatvormidele, kuid nendest

kohustusest on vabastatud mikro- ja väikeettevõtjad, kellel on vähem kui 50 töötajat ja kelle

aastakäive või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot. Eestis tegutseb alla 10 keskmise

suurusega digiplatvormi, kellele DSA määrusega pandud ulatuslikumad kohustused

kohalduksid. Kõige rangemad on DSA määruse normid, mis kehtestatakse väga suurtele

digiplatvormidele ja otsingumootoritele, millel on märkimisväärne ühiskondlik ja majanduslik

mõju ning millel on EL-is vähemalt 45 miljonit kasutajat. Eestis ei ole väga suuri digiplatvorme

või otsingumootoreid.

Seadusega kaasnevatel muudatustel on mõju majandusele, kasutajate põhiõigustele,

riigiasutuste töökorraldusele ning riigi julgeolekule ja välissuhetele. Muudatustel puudub mõju

keskkonnale ja regionaalarengule. Järgnevalt kajastatakse nii käesolevast InfoTS muutmise

eelnõust kui ka DSA määrusest tulenevat mõju.

6.1. Mõju majandusele

Eelnõu mõju

Eelnõuga täiendatakse TTJA riikliku järelevalve ülesandeid ning kehtestatakse rikkumisest

tulenevad sanktsioonid. Järelevalve ja sanktsioonide eesmärk on parandada ettevõtjate

25 Eesti seisukohad Euroopa Liidu digiteenuste õigusakti eelnõu kohta COM(2020) 825 26 Impact assessment of the Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council on a Single

Market For Digital Services (Digital Services Act) and amending Directive 2000/31/EC (https://digital-

strategy.ec.europa.eu/en/library/impact-assessment-digital-services-act)

19

konkurentsiolukorda ja ennetada rikkumisi. Ameti täiendavad õigused järelevalveks

võimaldavad kiiremini lõpetada ettevõtjate ebaseadusliku tegevuse ja tõsta kasutajate

kindlustunnet, mis omakorda suurendab seaduskuulekate ettevõtjate teenuste kasutamist.

Karistusmäärad on seejuures proportsionaalsed veebimajutusteenuse pakkuja käibega, mistõttu

mõjutavad need veebimajutusteenuse pakkujaid rikkumistest hoiduma.

Mõju intensiivsus sõltub sellest, kui palju on turul määruse nõudeid rikkuvaid teenuseosutajaid.

Eeldusel, et enamus vahendusteenuse pakkujaid on seadusekuulekad, on mõju sihtgrupile

väike. TTJA täiendavad õigused rikkumiste ennetamisel ei too tingimata vahendusteenuste

osutajatele kaasa täiendavat halduskoormust. TTJA saab nõuete täitmist kontrollida mitmel

muul viisil, kui ettevõtjalt selgituste küsimise kaudu. TTJA-l on võimalik määrusest tulenevate

nõuete täitmise üle järelevalvet teostada digiteenuste osutajate avalikustatud veebiliideste

(veebilehed ja rakendused) vaatluse teel või kasutajate pöördumiste alusel. Ühtlasi tuleneb DSA

määrusest digiteenuste osutajatele kohustus avaldada läbipaistvusaruandeid, mille kaudu saab

TTJA samuti infot ettevõtja nõuete täitmise kohta.

DSA määruse mõju

DSA määrus vähendab liikmesriikide ja EL-i tasandil ebaseadusliku sisu tõkestamiseks võetud

meetmete rakendamisega kaasnenud digiteenuste turu killustumist. EL-i siseturul kehtivate

vahendusteenuste osutamise tingimuste ühtlustamine DSA määrusega toetab ettevõtjate,

sh iduettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate piiriülest kasvu, võimaldades

pakkuda paremaid ja mitmekesisemaid tooteid konkurentsivõimelisemate hindadega ning

kasvada piisavalt suureks, et pakkuda konkurentsi digiteenuste sektori suurtele ettevõtjatele.

Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt toob nõuete harmoneerimine kaasa umbes 400 000 euro

suuruse kulude vähenemise aastas keskmise suurusega ettevõttele, mis tegutseb kolmes

liikmesriigis27.

Määrusega kehtestatakse vahendusteenuse osutajatele mitmeid uusi nõudeid, mis võivad

sõltuvalt konkreetse teenuse tüübist ja teenuseosutaja suurusest oluliselt tõsta nende kulusid ja

halduskoormust. Määrust kohaldatakse vahendusteenuste suhtes, mis hõlmavad selliseid

teenuseid nagu „pelk edastamine“, „vahemällu salvestamine“ ja „teabe talletamine“, seejuures

viimase kategooria puhul eristatakse hoolsusnõuete seadmisel teabe talletamise teenuse

osutajaid, digiplatvorme ja väga suuri digiplatvorme.

Kõige väiksem hulk kohustusi laieneb eelnõu kohaselt pelga edastamise ja vahemällu

salvestamise teenuste suhtes. Siia kuuluvad internetiühenduse teenused, isikutevahelise side

teenused, nagu e-kirja- või erasõnumiteenused, virtuaalse privaatvõrku (ingl virtual private

network, VPN) ja puhverserveri teenused. Eestis on ligikaudu 20 pelga edastuse või vahemällu

salvestamise teenuse pakkujat. Kontaktandmete avaldamise ning korrakaitseorganite

korralduste täitmise kohustus kehtib nendele ettevõtjatele ka juba praegu siseriiklikust õigusest.

Suurenenud koormus võib tuleneda piiriülestest ebaseadusliku sisu vastu meetmete võtmise

korraldustest, kuid seda koormust aitavad vähendada korraldustele seatud ühtsed vormi- ja

keelenõuded.

Ulatuslikumad hoolsusnõuded on kehtestatud teabe talletamise teenuse osutajatele, kelle hulka

kuuluvad veebilehe majutajad, pilveteenuse osutajad ja digiplatvormid. Eestis tegutseb

ligikaudu 120 ettevõtjat, kes pakuvad teabe talletamise teenust. Nendegi ettevõtjate puhul

27 samas, lk 53

20

tuleneb osa kohustusi Eesti õigusesse juba üle võetud direktiivist, mida DSA määrus üksnes

harmoneerib. Teabe talletamise teenuse osutajatele kehtib praegugi kohustus reageerida

teavitustele ebaseaduslikust sisust ja teavitada korrakaitseasutust ebaseaduslikust tegevusest

või teabest. Siiski põhjustab lisakoormust kohustus luua kasutajatele ebaseaduslikust sisust

teavitamiseks eraldi kasutajasõbralik ja lihtsasti ligipääsetav funktsioon ning teavitada

kasutajaid nende sisu suhtes võetud piirangutest. Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt on

ettevõtjale, kes saab aastas 50 teadet, kohustuse täitmisega seotud kulu umbes 15 000 eurot

aastas28. Ettevõtjad saavad lisakasu õigusselgusest, millistele nõuetele vastavad teavitused

toovad neile kaasa teadmise ebaseaduslikust sisust ja kohustuse selle eemaldada.

Kõige rohkem nõudeid kohaldub digiplatvormidele, iseäranis väga suurtele digiplatvormidele.

Eestis on ligikaudu 50 digiplatvormi pakkujat. Eelnõu lähtub põhimõttest, et suurusega kaasneb

risk ja võimekus, millest tulenevalt on digiplatvormi kohustustest vabastatud mikro- ja

väikeettevõtjad, kellel on vähem kui 50 töötajat ja kelle aastakäive või aastabilansi kogumaht

ei ületa 10 miljonit eurot. Eestis tegutseb alla 10 keskmise suurusega digiplatvormi, kellele

kohalduksid DSA määrusega pandud koormavad kohustused. Eestis ei ole väga suuri

digiplatvorme või otsingumootoreid. Mikro- ja väikeettevõtjatest digiplatvormid peaksid täitma

üksnes üldisi teabe talletamise teenuse osutajatele kehtestatud kohustusi. Digiplatvormidele

kohustuste täitmisega kaasnevad kulud sõltuvad suuresti sellest, millist liiki digiplatvormiga on

tegemist. Näiteks pannakse määrusega lisakohustused müügiplatvormidele, kes võimaldavad

kauplejatel tarbijatega lepinguid sõlmida. Eestis tegutseb kaks keskmise suurusega

müügiplatvormi, kellele need kohustused kohalduvad.

6.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

TTJA nimetatakse eelnõuga digiteenuste koordinaatoriks, kellele on DSA määrusega ette

nähtud ulatuslikud uurimis- ja jõustamisvolitused ning see toob kaasa olulise kulude ja

töökoormuse kasvu. Lisaks Eesti teenuseosutajate üle järelevalve teostamisele saab TTJA Eesti

kasutajate kaitseks osaleda piiriülestes ühismenetlustes ning väga suurte teenuseosutajate, nagu

Google, Facebook, TikTok, üle järelevalve tegemises. TTJA saab hinnata, kas väga suurte

teenuseosutajate võetavad meetmed on piisavad, et maandada nende võimalikud riskid, mida

nende pakutavad teenused kujutavad Eesti avalikule julgeolekule, sh Venemaa

mõjutustegevusest tulenevad riskid, ühiskondlikule arutelule, rahvatervisele ja alaealiste

kaitsele.

Lisaks peab TTJA digiteenuste koordinaatorina olema Euroopa Komisjoni, Euroopa

digiteenuste nõukoja, teiste liikmesriikide digiteenuste koordinaatorite ja asjaomase

liikmesriigi muude pädevate asutuste jaoks ühtne kontaktpunkt. Digiteenuste koordinaator on

kohustatud andma ja tühistama usaldusväärse teavitaja ja kontrollitud teadlase staatuse,

sertifitseerima vaidluste kohtuvälise lahendamise organeid, menetlema teenusesaajate kaebusi

ja koostama määruse kohase tegevuse kohta regulaarselt aruandeid. Määruse täitmise

tagamiseks tuleb laiendada TTJA võimekust, kindlustades riigieelarves ka selleks vajalikud

lisaressursid. Nõuetekohane regulatsiooni rakendamine eeldab head tehnilist võimekust ja

kvalifitseeritud spetsialiste, kellel on muu hulgas vajalikud tehnilised oskused ka algoritmide

toimimise jälgimiseks ja kontrollimiseks. Seda võimekust tuleb seejuures pidevalt arendada,

arvestades digiteenuste kiiret arengut.

28 samas, lk 55

21

Hetkel TTJA-s DSA määrusega tegelemiseks eraldi ametikohta ei ole. Lisaressursita pole

TTJA-l võimalik digikoordinaatori ülesandeid täita ning DSA määruse efektiivset kohaldumist

tagada. Väljakutsuvaks võib osutuda IT-analüütiku ametikoha täitmine, kellel on piisavad

teadmised digiplatvormide algoritmide toimimisest.

Võrreldes kehtiva õigusega muutuvad TTJA tööülesanded, mille tõttu kasvab TTJA

töökoormus. TTJA-l on vaja alates 2024. aastast nelja uut ametikohta. Ametikohtade kulu on

180 000 eurot aastas. Sõltuvalt ametikohast võib eeldada palgakuludeks vahemikku u 2450–

3000 eurot kuus. Uute ülesannete täitmiseks on vaja luua kaks juristi ametikohta, kes vastutavad

järelevalve teostamise, kaebuste lahendamise ja taotluste läbivaatamise eest. Lisaks on vaja

luua IT-analüütiku ametikoht, kes hindab ja kontrollib tehniliste meetmete piisavust ja

algoritmide tööd. Vaja on ka luua analüütik-monitoorija ametikoht, kes jälgib määrusest

tulenevate nõuete täitmist, analüüsib ettevõtjate esitatavaid aruandeid ning koostab

teemakohaseid ülevaateid määruse nõuete täitmisest. Vastav palgakulu 180 000 eurot on

RES/RE protsessis arvatud õigusaktidest tulenevate meetmete koosseisu.

Võttes arvesse digiteenuste koordinaatori õigust ja kohustust osaleda Eesti kasutajate kaitseks

piiriülestes ühismenetlustes ning väga suurte teenuseosutajate suhtes järelevalve teostamises,

on vajalik digiplatvormide monitoorimiseks kasutusele võtta seadmed, mis kiirendaksid

digiplatvormidel leiduva sisu kontrollimist ja võimalike rikkumiste avastamist. Hinnanguliselt

võib sellise tööriista maksumus olla 100 000 eurot, millele lisanduks iga-aastane hoolduskulu.

TTJA-l ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalal puuduvad

eelarvevahendid vastava tööriista soetamiseks, mistõttu on vaja leida lisaraha riigieelarvest.

DSA määrus seab ülesandeid ka Politsei- ja Piirivalveametile, keda teabe talletamise teenuse

osutajad peavad teavitama inimeste turvalisust ja elu ohustava kuriteo kahtluse korral. Nagu

varem selgitatud, ei ole tegemist uue ülesandega, vaid kohustus juba tuleneb Eesti õigusest.

Siiski võib teadlikkuse kasvamine kohustusest tuua kaasa politseile tehtavate teavituste arvu

kasvu, suurendades politsei töökoormust.

Suurenevad järelevalveasutuste võimalused internetis ebaseadusliku sisuga võitlemiseks.

Järelevalveasutustel tekib õigus saata piiriüleseid ebaseadusliku sisu vastu meetmete võtmise

korraldusi. Ühtlasi on neil võimalus saada usaldusväärseks teavitajaks, kelle teateid

ebaseadusliku sisu kohta peavad digiplatvormid käsitlema esmajärjekorras. Siiski ei pane

määrus liikmesriikide korrakaitseorganitele kohustust internetis ebaseadusliku sisuga tegeleda,

vaid loob üksnes soovi korral neile senisest paremad võimalused ebaseadusliku sisuga võidelda

ning interneti ohutust ja turvalisust suurendada.

DSA loob suuremad võimalused tuvastada ja eemaldada ebaseaduslikku sisu, sealhulgas

tõkestada ebaseaduslikku tegevust veebikeskkondades. Samuti aitab see kaitsta alaealisi ja teisi

haavatavaid rühmi veebipõhiste ohtude eest. Nende võimaluste avardumise ja levimise

tulemusel kasvab inimeste ohuteadlikkus ja teavitamiste arv, mille tulemusel kasvab ka politsei

koormus. DSA jõustumine toob kaasa uued väljakutsed ja võimalused, mis nõuavad politsei

kohalolu ja sekkumist veebikeskkonnas. Veebipolitseinike võimekuse suurendamine aitab

PPA-l paremini reageerida nendele väljakutsetele ja võimalustele, tagades samal ajal Eesti

siseturvalisust laiemalt. Hinnanguliselt tekib PPA-le lähiaastatel juurde vähemalt 3 ametniku

tööaja jagu koormust, millele lisandub tegevuse vahetu majanduskulu ning organisatsiooni

kaudsed kulud.

22

6.3. Mõju põhiõigustele

Eelnõu mõju

Eelnõuga nimetatakse TTJA digiteenuste koordinaatoriks, kellele on DSA määrusega ette

nähtud ulatuslikud uurimis- ja jõustamisvolitused. TTJA saab Eesti kasutajate kaitseks osaleda

piiriülestes ühismenetlustes ning väga suurte teenuseosutajate, nagu Google, Facebook ja

TikTok, üle järelevalve tegemises. Kasutajatel on õigus esitada TTJA-le kaebusi

teenuseosutajate peale, kui nad kahtlustavad, et mõni digiteenus on enda DSA määrusest

tulenevaid kohustusi rikkunud. Järelevalve DSA määrusest tulenevate kohustuste täitmise üle

tagab kasutajate õiguste kaitse internetis.

Eelnõuga kehtestatakse rikkumisest tulenevad sanktsioonid ka füüsilistele isikutele.

Sanktsioonide eesmärk on ennetada rikkumisi. Karistusmäärad on seejuures proportsionaalsed

isiku sissetulekuga, mistõttu mõjutavad need isikuid rikkumistest hoiduma ning rikkumise

väljaselgitamiseks ja kõrvaldamiseks järelevalveasutusega koostööd tegema. Eeldusel, et

enamus füüsilisi isikuid on seadusekuulekad ning teevad järelevalveasutusega koostööd, on

mõju sihtgrupile väike. Hetkel pole teada ega kaardistatud ühtegi füüsilisest isikust

vahendusteenuse osutajat.

DSA määruse mõju

Digiplatvormidel on inimeste igapäevaelus üha olulisem koht, mistõttu on oluline kajastada

DSA määruse mõju põhiõigustele. DSA määruse õigusnormid muudavad internetikogemuse

kodanike jaoks turvalisemaks, et nad saaksid vabalt oma mõtteid väljendada, suhelda ja

internetis sisseoste teha, kuna nendega vähendatakse kokkupuudet ebaseadusliku tegevuse ja

ohtlike kaupadega ning aidatakse tagada põhiõiguste kaitse.

Vahendusteenuste osutajad kujundavad oma kasutajatingimuste ja sisu modereerimise

praktikaga reeglid, mille järgi toimub suhtlus nende teenuste kaudu. DSA määrus muudab

vahendusteenuste osutajate tegevuse sisu modereerimisel ja seotud otsuste langetamisel

läbipaistvamaks. Kasutajatel tekib õigus olla teavitatud, kui nende avaldatud teave on

eemaldatud või juurdepääs sellele takistatud, ning samuti on neil õigus teada, mis põhjustel

seda on tehtud. See info võimaldab kasutajatel neid otsuseid vaidlustada, s.t oma õigusi kaitsta.

DSA määrus tagab kasutajatele ligipääsu tõhusatele õiguskaitsevahenditele (vaidluste

lahendamise mehhanism digiplatvormil ja kohtuvälise vaidluste lahendamise organi

olemasolu), mis võimaldab neil oma õigusi tegelikult kaitsta.

Suureneb väga suurte digiplatvormide vastutus, kelle mõju avalikule ruumile ja arutelule on

märkimisväärne, mille tõttu määravad nendes digikeskkondades kehtivad reeglid suures osas

väljendus- ja teabevabaduse piire ühiskonnas. DSA määrus võtab arvesse väga suurte

digiplatvormide olulist rolli ühiskondliku arutelu kujundamisel ning nende platvormide

võimalikke riske ebaseadusliku sisu levitamisele, põhiõigustele, rahvatervise kaitsele ja

avalikule julgeolekule, mistõttu on nendele platvormidele eelnõuga ette nähtud ulatuslikud

riskide hindamise ja maandamise kohustused. DSA määrusega tekib võimalus väga suurte

digiplatvormide ja otsingumootorite tegevust kontrollida sõltumatute audiitorite ja kontrollitud

teadlaste aruannete põhjal.

Paranevad ka tarbijatele pakutavad teenused, kuna müügiplatvormid peavad kindlaks tegema,

kes on nende ärikasutajad, ning selgitama, kes konkreetset toodet müüb või teenust osutab. See

23

aitab saada jälile petturlikele kauplejatele ja kaitsta internetis oste sooritavaid inimesi

ebaseaduslike toodete, näiteks võltsitud ja ohtlike toodete eest. Tarbijad saavad ka rohkem

teavet neile digiplatvormidel näidatavate reklaamide kohta, näiteks selle kohta, kas ja miks

mõni reklaam on konkreetselt neile suunatud. Platvormid ei näita alaealistele enam suunatud

reklaame ega tugine enam oma kasutajatele reklaamide näitamisel sellisele profiilianalüüsile,

mis põhineb konkreetsetel tundlikel isikuandmete kategooriatel, nagu etniline päritolu,

poliitilised vaated või seksuaalne sättumus.

6.4. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõu mõju

Eelnõuga nimetatakse TTJA digiteenuste koordinaatoriks, kellele on DSA määrusega ette

nähtud ulatuslikud uurimis- ja jõustamisvolitused. TTJA saab Eesti kasutajate kaitseks osaleda

piiriülestes ühismenetlustes ning väga suurte teenuseosutajate, nagu Google, Facebook,

TikTok, üle järelevalve tegemises. TTJA saab hinnata, kas väga suurte teenuseosutajate

võetavad meetmed on piisavad, et maandada nende võimalikud riskid, mida nende pakutavad

teenused kujutavad Eesti avalikule julgeolekule, sh Venemaa mõjutustegevusest tulenevad

riskid.

DSA määruse mõju

Ebaseadusliku veebisisu levik ohustab turvalisust ja julgeolekut, mistõttu on oluline kajastada

DSA määruse mõju julgeolekule ja välissuhetele. DSA määrusel on oluline mõju

sisejulgeolekule ja kuritegevusega võitlemisele ebaseadusliku sisu vastaste meetmete

täiendamise ja tõhusama toimimise tagamise kaudu. Paranevad võimalused nii veebikuritegude

ennetamiseks kui ka menetluste raames toimingute ja päringute teostamiseks ning

infovahetuseks. Kuritegude ennetamisele aitab kaasa teabe talletamise teenuse pakkujate

kohustus inimeste turvalisust ja elu ohustava kriminaalkuriteo kahtluse korral teavitada

liikmesriigi õiguskaitseasutusi või Europoli. Ebaseadusliku sisu levikut aitab vähendada ka

digiplatvormide pakkujate kohustus peatada mõistlikuks ajaks pärast eelhoiatuse tegemist

teenuste osutamine nende teenusesaajate korral, kes sageli esitavad ilmselgelt ebaseaduslikku

sisu.

Positiivset mõju avalikule korrale ja julgeolekule avaldavad ka informatsioonilise

mõjutustegevuse, sealhulgas desinformatsiooni mõju piiramist käsitlevad sätted. Määrus loob

aluse tõhusamini tagada vabatahtlikkusel põhinevate käitumisjuhendite, sh desinformatsiooni

käsitleva käitumisjuhendi täitmine. Määrusega senisest paremini korraldatud täpsem, detailsem

ja kiirem infovahetus aitab tugevdada riigi olemasolevat võimekust vaenulike riikide

mõjutusoperatsioonide käigus desinformatsiooni levitamise ja välise sekkumise tõkestamiseks,

kuna sageli kasutatakse sellistel eesmärkidel just digiplatvorme. Sealjuures, digiplatvormidel

kasutatavad võltskontod, internetirobotid (ingl bots) ja muud automatiseeritud lahendused

võimendavad sellist julgeolekut potentsiaalselt ohustava sisu levikut. Suurtele

digiplatvormidele kohalduv riskide hindamise ja maandamise kohustus tähendab ka

desinformatsiooniga tegelemist ja selle kahjuliku mõju ärahoidmist. Riskihindamiste tulemusel

koostatud aruannete avalikustamise nõue aitab kaasa desinformatsiooni mõju vähendamisele,

suurendades inimeste teadlikkust sellest, et teatud sisu, sh desinformatsiooni levitatakse teenust

väliselt manipuleerides ja algoritmilisi süsteeme pahatahtlikult kasutades. Reklaamide

läbipaistvuse suurendamine toetab selgema pildi loomist sellest, kes on reklaami eest maksnud

ja millised on reklaami tegelikud eesmärgid, sealhulgas võimalik vaenulik mõjutustegevus..

24

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Võrreldes kehtiva õigusega muutuvad TTJA tööülesanded. DSA määruse rakendamiseks

määratakse TTJA digiteenuste koordinaatoriks, kellel on nimetatud määrusega ette nähtud

ulatuslikud uurimis- ja jõustamisvolitused, sealhulgas võimalus osaleda väga suurte

teenuseosutajate, nagu Google, Facebook ja TikTok, üle järelevalve tegemises. TTJA saab

hinnata, kas väga suurte digiplatvormide võetavad meetmed on piisavad, et maandada nende

pakutavate teenuste võimalikud riskid Eesti julgeolekule, sh Venemaa mõjutustegevusest

tulenevad riskid, ühiskondlikule arutelule, rahvatervisele ja alaealiste kaitsele. Lisaks peab

TTJA olema Euroopa Komisjoni, Euroopa digiteenuste nõukoja, teiste liikmesriikide

digiteenuste koordinaatorite ja asjaomase liikmesriigi muude pädevate asutuste jaoks ühtne

kontaktpunkt. TTJA on kohustatud määrama ja tühistama usaldusväärse teavitaja staatuse,

sertifitseerima vaidluste kohtuvälise lahendamise organeid, menetlema teenusesaajate kaebusi

ja koostama määrusekohase tegevuse kohta regulaarselt aruandeid.

Seetõttu kasvab TTJA töökoormus ja TTJA-l on vaja alates 2024. aastast nelja uut ametikohta29.

Ametikohtade kulu on 180 000 eurot aastas. Uute ülesannete täitmiseks on vaja luua kaks juristi

ametikohta, kes vastutavad järelevalve teostamise, kaebuste lahendamise ja taotluste

läbivaatamise eest. Lisaks on vaja luua IT-analüütiku ametikoht, kes hindab ja kontrollib

tehniliste meetmete piisavust ja algoritmide tööd. Vaja on ka luua analüütik-monitoorija

ametikoht, kes jälgib määrusest tulenevate nõuete täitmist, analüüsib ettevõtjate esitatavaid

aruandeid ning koostab teemakohaseid ülevaateid määruse nõuete täitmisest. Kuna TTJA-l ning

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalal puudub võimalus leida selleks

raha oma eelarvest, on vaja leida lisaraha riigieelarvest. Vastav palgakulu 180 000 eurot on

RES/RE protsessis arvatud õigusaktidest tulenevate meetmete koosseisu. DSA määrust

hakatakse kohaldama 17.02.2024, aga rakendamist on vaja juba varem ette valmistada (sh nt

väga suurte digiplatvormide järelevalves Euroopa Komisjoni toetamine, osalemine Euroopa

Komisjoni loodava infosüsteemi arendamises, kohaldamisalasse kuuluvate Eesti ettevõtjate

nõustamine), seetõttu on vajalik värvata hiljemalt pärast eelnõu kinnitamist Vabariigi

Valitsuses.

Võttes arvesse digiteenuste koordinaatori õigust ja kohustust osaleda Eesti kasutajate kaitseks

piiriülestes ühismenetlustes ning väga suurte teenuseosutajate suhtes järelevalve teostamises,

on vajalik digiplatvormide monitoorimiseks kasutusele võtta seadmed, mis kiirendaksid

digiplatvormidel leiduva sisu kontrollimist ja võimalike rikkumiste avastamist.

Digiplatvormide monitoorimiseks on juba välja töötatud mitmeid tehnilisi tööriistu, mis

pakuvad kasutajatele peaaegu valmis monitooringulahendust. Hinnanguliselt võib sellise

tööriista maksumus olla 20 000 eurot aastas, millele lisandub 5000 eurot seadistamiskulu

esimesel aastal. TTJA-l ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalal

puuduvad eelarvevahendid vastava tööriista soetamiseks, mistõttu on vaja leida lisaraha

riigieelarvest. Vajalike kulude katteks esitab RES2025-2028 protsessi taotluse MKM.

RES lisataotlus esitatakse perioodi RES2025-2028 kohta järgmiselt:

2025 2026 2027 2028

IKT kulud 25 000 20 000 20 000 20 000

29 Võrdluseks teised riigid: Iirimaa 90 uut ametikohta, Holland 50, Läti 11, Leedu 7 (peamiselt on plaanis värvata

juriste ja monitoorijaid).

25

Kui TTJA-le tehnilise tööriista tarbeks raha ei eraldata, ei ole võimalik väga suurte

digiplatvormide sisu süsteemselt monitoorida, et kontrollida, kas nad on kasutusele võtnud

piisavad meetmed ebaseadusliku sisu vähendamiseks. See tähendaks, et puuduks järelevalve,

kas väga suured digiplatvormid eestikeelse sisu osas oma kohustusi täidavad, mis looks soodsa

pinnase väärinfo, terroristliku ja alaealistele sobimatu sisu levikuks eestikeelses

sotsiaalmeedias. Väga suurtel digiplatvormidel toimuvat oleks võimalik monitoorida vaid

manuaalselt, mis võttes arves platvormide hulka (hetkel on Euroopa Komisjon juba nimetanud

20), tähendaks, et puudub süsteemne ülevaade ja võimekus kiiresti reageerida platvormidel

ilmnevatele süsteemsetele riskidele.

DSA loob suuremad võimalused tuvastada ja eemaldada ebaseaduslikku sisu, sealhulgas

tõkestada ebaseaduslikku tegevust veebikeskkondades. Samuti aitab see kaitsta alaealisi ja teisi

haavatavaid rühmi veebipõhiste ohtude eest. Nende võimaluste avardumise ja levimise

tulemusel kasvab inimeste ohuteadlikkus ja teavitamiste arv, mille tulemusel kasvab ka politsei

koormus. DSA jõustumine toob kaasa uued väljakutsed ja võimalused, mis nõuavad politsei

kohalolu ja sekkumist veebikeskkonnas. Veebipolitseinike võimekuse suurendamine aitab

PPA-l paremini reageerida nendele väljakutsetele ja võimalustele, tagades samal ajal Eesti

siseturvalisust laiemalt. Hinnanguliselt tekib PPA-le lähiaastatel juurde vähemalt 3 ametniku

tööaja jagu koormust, millele lisandub tegevuse vahetu majanduskulu ning organisatsiooni

kaudsed kulud. Ametikohtade kulu on 124 422 eurot aastas. Kuna PPA-l ning

Siseministeeriumi valitsemisalal puudub võimalus leida selleks raha oma eelarvest, on vaja

leida lisaraha riigieelarvest.

8. Rakendusaktid

Eelnõuga ei ole uusi rakendusakte ette nähtud, samuti ei ole vaja muuta kehtivaid rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

Eelnõu on vaja jõustada üldises korras pärast selle heakskiitmist esimesel võimalusel, kuna

DSA määrust hakatakse kohaldama 17. veebruarist 2024. aastast ning liikmesriigid peavad

olema valmis seda rakendama, sh teostama järelevalvet ja võtma kohustusi rikkunud isikud

vastutusele.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 23-1347/01.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile,

Kultuuriministeeriumile ja Siseministeeriumile. Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti

Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti

Inimõiguste Keskusele, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusele, Open Knowledge Estoniale,

Startup Estoniale, TalTechile, Ragnar Nurkse instituudile, Tallinna Ülikoolile

(digitehnoloogiate instituut, ühiskonnateaduste instituut), Tartu Ülikoolile, Johan Skytte

26

instituudile, Eesti Meediaettevõtete Liidule, MTÜ-le Teenusmajanduse Koda, Riigikohtule

ning Eesti advokatuuri intellektuaalse omandi ja IT-õiguse komisjonile.

Eelnõu kooskõlastas märkustega Justiitsministeerium, Rahandusministeerium ja

Siseministeerium. Eelnõu kohta avaldasid arvamust Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Avaldatud arvamused ja nendega arvestamine on esitatud

seletuskirja lisas.

2023. a mais korraldati infopäev, kus tutvustati digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi

vahendusteenuste osutajatele. Sama aasta septembris toimus kohtumine korrakaitseasutustega,

kus neile tutvustati DSA määrusest tulenevaid võimalusi internetis ebaseadusliku sisuga

võidelda.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei 14.02.2024 nr 2-2/444-1

Infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse

seaduse ja maksukorralduse seaduse

muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi

Valitsusele

Edastame Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda arvamiseks infoühiskonna teenuse seaduse,

autoriõiguse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 2022/2065 (digiteenuste määrus) rakendamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Lisad: 1) seaduse eelnõu;

2) eelnõu seletuskiri;

3) seletuskirja lisa (kooskõlastustabel).

Maarja Mere

5885 1152 [email protected]

Infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa

Eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse

ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Märkus/ettepanek Arvestatud/Mittea

rvestatud

MKM kommentaar

I KOOSKÕLASTUSRING

Justiitsministeerium

1. Eelnõu p 1 − kuna kehtetuks tunnistatavatele sätetele

viitab autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 579, siis tuleb eelnõu

ja seletuskirja täiendada järgmiste AutÕS-i muudatustega:

Autoriõiguse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 579 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

„(6) Kui platvormipakkuja paneb toime õiguste objekti loata

üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise

käesoleva paragrahvi 1. lõikes kirjeldatud viisil, ei kohaldata

sellise tegevuse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset

turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ

(digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1−102)

artikli 6 lõikes 1 sätestatud vastutuse piirangut.“;

2) paragrahvi 579 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks.

Arvestatud Muudatusettepanekuga arvestatud ning eelnõu ja seletuskirja

vastavalt täiendatud.

Seletuskirja palume täiendada punkti 1 muudatuse kohta

järgmiste selgitustega: Kehtiv AutÕS-i tekst lähtub sellest,

et infoühiskonna teenuse seadusega on üle võetud e-

kaubanduse direktiivi asjaomased sätted. Vastavaid norme

hakkas asendama otsekohalduv EL-i määrus (digiteenuste

määrus), mistõttu tunnistatakse kehtetuks InfoTS-i sätted ja

nende asemel tuleb edaspidi vajaduse korral viidata hoopis

digiteenuste määrusele. Viidatava sätte mõte on, et kui

osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava

teabe talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse

kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu eest, kui:

1) teenuse osutaja ei tea teabe sisu ega ole kahju hüvitamise

nõude puhul teadlik neist faktidest või asjaoludest, millest

ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave; 2) punktis 1

nimetatud asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuse

osutaja vastava teabe kohe või tõkestab sellele juurdepääsu.

AutÕS-i § 579 lõikega 6 lisatav välistus tähendab, et kui

platvormipakkuja annab üldsusele juurdepääsu tema teenuse

kasutajate poolt õiguste omaja loata üles laaditud õiguste

objektile, ei saa platvormipakkuja tugineda enne e-

kaubanduse direktiivis ja InfoTS-is ja nüüd digiteenuste

määruses sätestatud vastutuse piirangule. Sellisel juhul võib

tema vastutus olla välistatud üksnes AutÕS-i § 579 lõike 3

või § 5710 lõigete 1 ja 2 alusel. See olukord, et

platvormipakkuja ei peaks saama AutÕS-i muudatustega üle

võetud DSM direktiivi 2019/790 artikli 17 mõtte kohaselt

tugineda kõnealusele vastutuse piirangule, ei ole muutunud

ning seetõttu tuleks AutÕS-s sisalduv viide sisuliselt alles

jätta, ent asendada digiteenuste määruse artikli 6 lõikega 1.

Punkti 2 kohta palume lisada seletuskirja järgmine selgitus:

„Autoriõiguse seaduse § 579 lõiget 7 ei ole enam vaja, sest

InfoTS-i § 11 lõikes 1 (tulenes e-kaubanduse direktiivi

artikli 15 lõikest 1) sisalduvat erisust võrreldes e-

kaubanduse direktiivi regulatsiooniga ei ole enam AutÕS-s

tarvis n-ö kohendada. Kehtiva InfoTS-i § 11 lõige 1 on

sõnastatud laiemalt kui e-kaubanduse direktiivi vastav norm

ja selles pole sätestatud pelgalt üldise jälgimiskohustuse

keeld, vaid peaaegu igasuguse jälgimiskohustuse keeld.

AutÕS-i § 579 lõikes 7 sisalduv konstruktsioon oli DSM

direktiivi 2019/790 ülevõtmisel vajalik teha selleks, et

jälgimiskohustust puudutav saaks EL-i õiguse raames

täpselt üle võetud. Nüüd, kui InfoTS vahelt n-ö ära kaob, siis

digiteenuste määruse otsekohalduva reegli valguses pole ka

kõnealune AutÕS-i konstruktsioon enam vajalik.“.

2. Eelnõu p 4 − kehtivas seaduses kasutatakse Tarbijakaitse

ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) nime ehk räägitakse

konkreetsest korrakaitseorganist. Sama tuleks järgida ka

eelnõus, kuna see välistab võimaluse, et tulevikus tehtavate

muudatuste käigus, millega lisatakse teine korrakaitseorgan,

saaks see organ automaatselt samad pädevused. Palume

eelnõus kasutada pädeva korrakaitseorgani asemel TTJA.

Arvestatud Märkusega arvestatud, eelnõu vastavalt muudetud.

3. Eelnõu p 5 – Justiitsministeerium leiab, et eelnõu

punktiga 5 kavandatud muudatus, mille kohaselt võib

korrakaitseorgan ettekirjutuse tegemise asemel nõustuda

teenuseosutaja võetava kohustusega ja muuta oma otsusega

see kohustus siduvaks, ei ole vajalik, kuna korrakaitseorgan

võib avaliku korra eest vastutava isikuga, InfoTS-i

tähenduses teenuseosutajaga, ka praegu suhelda ja kokku

Arvestatud Märkusega arvestatud, eelnõu vastavalt muudetud. Seletuskirjas

selgitatud, et TTJA-l on korrakaitseorganina juba praegu

tulenevalt siseriiklikust õigusest teenusepakkuja vabatahtlikult

võetud kohustustega nõustumise võimalus.

leppida, kuidas viimane võib rikkumise kõrvaldada, sh

võidakse kokku leppida ka kuupäev, mille möödudes võib

korrakaitseorgan rikkumise jätkumise korral ettekirjutuse

teha. See, et korrakaitseorgan sellise kokkuleppe eraldi

otsusega kinnitab, ei muuda seda kohustust aga siduvaks.

Lisaks ei selgu seletuskirjast, kuidas sellist otsust

vaidlustada. Eelnevast lähtudes palume eelnõust kavandatav

§ 132 välja jätta.

4. Eelnõu p 6 – eelnõuga muudetakse InfoTS-i § 14.

Kehtivas §-s 14 on sätetatud ettekirjutuse täitmata jätmise

korral kohaldatava sunniraha ülemmäärad. Füüsilisele

isikule on see 640 eurot ja juriidilisele isikule 100 000 eurot.

Muudatuse kohaselt loetakse senine § 14 tekst lõikeks 1 ja

lisatakse lõige 2. Muudatusega võetakse seletuskirjas

märgitu kohaselt Eesti õigusesse üle DSA määrusest tulenev

sunniraha määr (DSA määruse artikli 52 lõige 4). DSA

määruses sätestatud nõuetest tuleneva ettekirjutuse täitmata

jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses

sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär

füüsilisele isikule 640 eurot ja juriidilisele isikule 5% tema

eelneva majandusaasta keskmisest päevasest ülemaailmsest

käibest või sissetulekust, arvutatuna asjaomases otsuses

märgitud kuupäevast.

Arvestades seda, kui suured rahatrahvid on eelnõus

kavandatud väärtegude eest, palume üle vaadata ka füüsilise

isiku sunniraha määrad ning neid korrigeerida või

põhjendada, miks seda ei peeta vajalikuks. Märgime, et

väärteokaristus on siiski ultima ratio võimalus ja enne seda

tuleb võimalusel rakendada haldusjärelevalvet, kui vähegi

võimalik. Kui juriidilise isiku puhul arvestatakse sunniraha

tema majandusaasta käibest, jääb eelnõu ja seletuskirja

Arvestatud Märkusega arvestatud, sunniraha määr on viidud määrusega

kooskõlla ning kehtestatud, et füüsilisest isikust

vahendusteenuse osutajale on sunniraha maksimummäär 5 %

tema eelneva kalendriaasta keskmisest päevasest sissetulekust.

põhjal ebaselgeks, miks piirdutakse füüsilise isiku puhul

vaid 640 euroga. Justiitsministeeriumi hinnangul on see

summa liiga väike, eriti kui väärteo korral nähakse

füüsilisele isikule ette karistus kuni üks protsent tema

eelneva majandusaasta sissetulekust.

Seletuskirjas viidatakse, et kavandatava § 14 muudatusega

võetakse Eesti õigusesse üle DSA määrusest tulenev

sunniraha määr (DSA määruse artikli 52 lõige 4). Viidatud

artikli kohaselt: „Liikmesriigid tagavad, et sunniraha

maksimumsumma on 5 % asjaomase vahendusteenuste

osutaja eelneva majandusaasta keskmisest päevasest

ülemaailmsest käibest või sissetulekust, arvutatuna

asjaomases otsuses märgitud kuupäevast.“.

Justiitsministeeriumi hinnangul ei vasta 640 euro suurune

sunniraha ülemmäär DSA määrusega nõutule. Palume

sunniraha määr viia määrusega kooskõlla või põhjendada

seletuskirjas selle määra vastavust määruse nõuetele.

5. Eelnõu § 1 p 7 − seoses §-des 154 ja 155 füüsilisele isikule

kavandatava karistusmääraga palume täiendavalt

seletuskirjas selgitada, kuidas tegelikult tehakse kindlaks

füüsilise isiku majandusaasta ja seejärel arvestatakse sellest

rahatrahvi määr. Vastutussätteid, sh karistusnorme

kavandades tuleb arvestada, et neid peab olema kohtuvälisel

menetlejal võimalik praktikas ka rakendada. Vastasel korral

on tegemist tühja sättega, mis tegelikkuses ei toimi. Palume

seletuskirja vastavate selgitustega täiendada.

Arvestatud Märkusega arvestatud. Eelnõus täpsustatud, et füüsilise isiku

puhul võetakse trahvi määramisel aluseks tema eelneva

kalendriaasta sissetulek. Füüsiliste isikute maksustamisperiood

on kalendriaasta, mis kattub raamatupidamise seaduses

sätestatud nö reeglipärase majandusaasta kontseptsiooniga.

Seega on mõistlik kasutada siin Eesti residentide suhtes

maksuõiguse ja raamatupidamisreeglite analoogiat ja sätestada

sissetulekute arvutamise alusena kalendriaasta.

Füüsilise isiku eelneva kalendriaasta sissetulek leitakse isiku

tuludeklaratsioonis esitatud andmete põhjal tema suhtes

väärteomenetluse alustamise aastale eelnenud aasta kohta, kui

need andmed on Maksu- ja Tolliametist (MTA) kättesaadavad.

Kui andmed isiku suhtes väärteomenetluse alustamise aastale

eelnenud aasta tulu kohta ei ole MTA-st isiku tuludeklaratsiooni

põhjal kättesaadavad, leitakse isiku eelneva kalendriaasta

sissetulek isikule tehtud tulumaksuga maksustatavate

väljamaksete põhjal väärteomenetluse alustamise aastale

eelnenud aastal. Antud väljamaksed tuvastatakse MTA andmete

alusel.

TTJA saab trahvimäära arvutamiseks vajalikud andmed MTA-lt

maksukorralduse seaduse (MKS) § 29 punkti 2 alusel, mis

võimaldab maksuhalduril jagada väärtegu menetlema volitatud

isikule andmeid menetlusaluse füüsilise isiku eelmise aasta

sissetuleku kohta trahvimäära arvestamiseks. Ühtlasi

täiendatakse MKS § 29 punktiga 65, mis näeb maksuhaldurile

ette õiguse avaldada TTJA-le maksusaladust sisaldavat teavet

DSA määruses sätestatud nõuete täitmise üle riikliku järelevalve

teostamiseks. DSA määrus näeb ette protsendipõhised sunniraha

maksimummäärad, mida arvestatakse vastavalt juriidilise isiku

eelneva majandusaasta ülemaailmsest käibest ja füüsilise isiku

eelneva kalendriaasta sissetulekust. TTJA-l võib olla vajalik

pärida MTA-lt maksusaladust sisaldavat teavet füüsilise isiku

tuludeklaratsioonis esitatud andmete kohta või kontrollida

kahtluse korral juriidilise isiku majandusaasta aruandes esitatud

teabe õigsust.

6. Eelnõu § 1 p 7 − paragrahvi 155 kohta kirjutatakse

seletuskirjas mh, et „Eksitava teabe andmine on karistatav

järelevalvemenetluses vastusena küsitlemise ja

dokumentide esitamise nõudele. Ühtlasi peab olema

võimalik karistada järelevalve teostamise takistamist ja

riikliku kontrolli erimeetmele allumisest keeldumist, kui

seda on tehtud alusetult. Kuna nende kohustuste täitmine ei

Mittearvestatud Nõustume, et väärteokaristus on ultima ratio võimalus ning enne

tuleb proovida rikkumine kõrvaldada haldusjärelevalves.

Eksitava teabe parandamata jätmist pole võimalik

väärteokoosseisust välja võtta, kuna DSA määruse artiklist 52

lõikest 3 tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et ebaõigele,

mittetäielikule või eksitavale teabele reageerimata või selle

parandamata jätmine oleks karistatav. Antud tegu peab olema

ole otseselt seotud määruse põhieesmärkide saavutamisega,

vaid on pigem suunatud määruse tõhusale järelevalvele ja

täitmise tagamisele.“

Paragrahvis 155 on ette nähtud vastutus näiteks selle eest,

kui eksitav teave jäetakse parandamata. Kui eesmärgiks on

teabe parandamine, siis tulebki taotleda järelevalve käigus

seda, et see teave parandatakse. Karistuse rakendamine ei

aita kaasa teabe parandamisele.

Kui tegemist on järelevalvega, siis oleme arvamusel, et

nendel puhkudel, kui ettekirjutusest ei ole piisanud, tuleb

järelevalve tagamisele kohaldada vastavalt InfoTS-i §-s 14

ettenähtud sunniraha ja väärteokoosseisu sätestamisest

loobuda.

karistatav, kuna tegemist on riikliku järelevalve takistamisega.

Järelevalve teostamiseks on oluline, et teenusepakkujatel oleks

kohustus jagada korrakaitseorganitega tõest infot ning eksitavat

teavet parandada. Kui antud tegu poleks karistatav, rikuks Eesti

EL määruse rakendamise kohustust, millele võib järgneda

Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse algatamine.

7. Eelnõu § 1 p 7 – juhime tähelepanu, et praegu kattuvad

tegude poolest eelnõu §-d 154 ja 155. Paragrahvis 154 on ette

nähtud vastutus teabe andmise kohustuse täitmata jätmise

või ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise eest,

samamoodi on kirjas ka §-s 155: [---] ebaõige, mittetäieliku

või eksitava teabe esitamise eest. Eelnõust ega seletuskirjast

aga ei selgu, kuidas need kaks tegu teineteisest eristuvad.

Palume eelnõu parandada.

Arvestatud Märkusega arvestatud, eelnõud ja seletuskirja vastavalt

täiendatud. Paragrahvis 154 on ette nähtud vastutus DSA

määruse artiklitest 15, 24 ja 42 tuleneva aruandluskohustuse

täitmata jätmise või aruandes ebaõige, mittetäieliku või eksitava

teabe esitamise eest. Paragrahvis 155 on ette nähtud vastutus

DSA määruses sätestatud nõuete täitmise üle riikliku järelevalve

teostamise takistamise eest. Vastutus tekib näiteks, kui TTJA

küsitlemise või dokumentide nõudmisele erimeetme

(korrakaitseseadus § 30) kasutamise tulemusel ei esitata teavet,

esitatakse ebaõiget, mittetäielikku või eksitavat teavet, jäetakse

ebaõigele, mittetäielikule või eksitavale teabele reageerimata või

see parandamata.

8. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud

eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste

märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.

Arvestatud Märkustega arvestatud, eelnõud ja seletuskirja vastavalt

täiendatud.

Siseministeerium

Siseministeerium toetab otsekohalduva Digiteenuste

määruse rakendamist Eestis, kuna see aitab kaasa

ebaseadusliku ja muu kahjuliku sisu, sh desinformatsiooni

vähendamisele veebikeskkonnas ning tõhustab muu hulgas

alaealiste kaitset internetis.

Teadmiseks võetud

Õigusselguse tagamiseks on oluline tuua vähemalt eelnõu

seletuskirjas välja määrusest tulenevad olulisemad

põhimõtted, et ELi tasemel ühist siseturgu reguleeriva

määruse laiem eesmärk on ühtlustada erasektori vastutust

seoses nende teenuste kaudu avaldatava veebisisuga. Kõige olulisemal määral puudutab see teenusepakkujate

teenusetingimuste ühtlustamist, sh ühtlustatud lähenemist

ebaseadusliku ja muu kahjuliku teabe avaldamisele1.

Seejuures üldist jälgimiskohustust ega aktiivset faktide

kogumise kohustust määrus teenusepakkujatele ei kehtesta.

Teadmiseks võetud Seletuskirja punktis 1 on selgitatud, et digiteenuste määruse

eesmärk on muuta internetikeskkond turvalisemaks ning tagada

kasutajate õiguste tugev kaitse internetis, milleks täiendatakse

veebipõhiste vahendusteenuste pakkujate, ennekõike

digiplatvormide kohustusi. Ühtlasi, et digiteenuste määrusega

kehtestatakse digiplatvormidele ulatuslik läbipaistvus- ja

vastutusraamistik.

Juhime tähelepanu, et DSA määruse tekstis (põhjenduste p

5) käsitletakse määruse skoopi laiemalt, kui on praegu

toodud selle rakendamiseks mõeldud eelnõu seletuskirjas.

Lisaks ebaseaduslikule sisule ja desinformatsioonile on

määruse eesmärgiks ühtlustada teenusepakkujate vastutust

ka „muul viisil kahjuliku teabe ning tegevuse

vahendamisel ja levitamisel“. Teeme ettepaneku

seletuskirja täpsustamiseks viitega DSA määruse

põhjenduses (p 5 ) toodud skoobile.

Mittearvestatud Digiteenuste määruse peamine eesmärk on ebaseadusliku

veebisisu leviku tõhusam tõkestamine ning digiteenuste pakkuja

kohustused on seotud ebaseadusliku sisuga. Kahjuliku sisuga

tegelemist reguleerib digiteenuste määrus üksnes väga suurte

digiplatvormide ja otsingumootorite puhul, näiteks Facebook,

TikTok, arvestades nende ulatuslikku mõju ühiskonnale. Nad on

kohustatud igal aastal hindama oma teenuste poolt põhjustatava

kahju riske ning kehtestama sobivad meetmed nende riskide

maandamiseks. Viidatud põhjenduspunkt 5 kirjeldab üldiselt

vahendusteenuste turul toimunud arenguid ning nende teenuste

1 Vt DSA määruse Art 7 ja Art 23

osutamisega seotud riske, millest DSA määrus keskendub

üksnes ebaseadusliku sisu leviku riskile.

Vastavalt eelnõule tunnistatakse kehtetuks osad

Infoühiskonna teenuse seaduse (InfoTS) paragrahvid (nt § 8-

10) kuna otsekohalduv määrus sõnastab täpsustatud

nõuded. Seoses sellega, et tühistamisele kuuluvad

paragrahvid käsitlevad teenusepakkujate vastutust, ei tohiks

jääda muljet, et määrusest tulenevalt vastutust enam ei

ole. Teeme ettepaneku lisada eelnõu teksti täpsustuse, et

piiratud vastutuse raamistik tuleneb edaspidi otse DSA

määrusest. Sama põhimõte peab puudutama üldise

jälgimiskohustuse puudumist, mille osas määruses on eraldi

artiklina toodud suunis teenusepakkujate vabatahtlikuks

panustamiseks2.

Mittearvestatud Põhimõte tuleneb edaspidi otse määrusest ning siseriiklikus

õiguses ei ole määrusele viitamine vajalik ega normitehniliselt

korrektne. Sätete kehtetuks tunnistamise selgitused on toodud

seletuskirjas, mille kohaselt on tingimuslik vastutusest

vabastamise raamistik säilitatud ja lisatud otse DSA määrusesse.

Kuna DSA määrus kehtestab reeglistiku ebaseadusliku ja

muu kahjuliku sisu ning ka desinformatsiooni levitamise

piiramiseks, siis peame oluliseks selget sõnastust riigisisese

rollijaotuse osas Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve

Ameti (TTJA) kui sõltumatu digiteenuste koordinaatori ja

samas tarbijakaitse asutuse, Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) kui korrakaitseasutuse, Eesti Maksu- ja Tolliameti

(EMTA) kui äritegevuse seaduslikkuse ja maksukohusluse

üle järelevalvet ja kaebuste lahendamist korraldava asutuse

vahel. Määruse eesmärgipärase täitmise vaatest ei tohiks

eelnõu sõnastus jätta ebaselgeks milliste teemadega ja

kaebustega ühe või teise asutuse poole tuleb pöörduda.

Teeme ettepaneku sarnaselt seletuskirjas toodud

Digiteenuste määrusest digiteenuste osutajatele tulenevate

kohustuste tabeliga (eelnõu seletuskirjas Tabel 1) lisada

tabel ka määruse rakendamisega Eestis seotud osapoolte

Mittearvestatud Tabeli koostamine ei ole vajalik, kuna eelnõuga on ainsaks

pädevaks asutuseks TTJA, kes teostab järelevalvet kõigi DSA

määrusest teenusepakkujatele tulenevate kohustuste täitmise

üle.

PPA on teenuseosutajatelt kuriteokahtlustest teavituste saaja.

DSA määruse artikkel 18 kohaselt peab teabe talletamise

teenuse osutaja teavitama viivitamata asjaomase liikmesriigi

õiguskaitseasutust, kui ta saab teada kuriteost, millega kaasneb

oht inimese või inimeste elule või turvalisusele. Pärast

kuriteokahtlusest teavituse saamist tegutseb PPA oma

protseduuride kohaselt, et välja selgitada ning vajadusel

kõrvaldada oht inimese elule ja turvalisusele. Nii teeb PPA oma

tavapäraseid tegevusi kuriteoteate saamisel, mis ei ole seotud

DSA määrusest tulenevate pädevustega. PPA-le ega ühelegi

teisele korrakaitseasutusele peale TTJA ei tule eelnõust DSA

määruse järelevalve ülesandeid.

2 Vt DSA määruse Art.7

rollijaotusega. See puudutab ka selgemat vahet TTJA

ettekirjutuste ning PPA ja EMTA veebisisu piiramist

puudutavate korralduste vahel.

Siiski tulenevad DSA määrusest korrakaitseasutustele

vabatahtlikud võimalused piirata ebaseadusliku sisu levikut

internetis. Esiteks on neil võimalus saata kõigile digiteenuste

pakkujatele piiriüleseid korraldusi ebaseadusliku sisu vastu

meetmete võtmiseks. Teiseks on korrakaitseasutustel võimalus

taotleda TTJA-lt usaldusväärse teavitaja staatust, kelle

teavitused peab digiplatvorm vaatama läbi eelisjärjekorras ja

erilise hoolsusega. Oleme tutvustanud korrakaitseasutustele

DSA määrusest tulenevaid võimalusi internetis ebaseadusliku

sisuga võitlemiseks erinevatel kohtumistel.

Palume seletuskirjas (p 6) toodud mõjude hindamisel lisada

eelnõu positiivsed mõjud avalikule korrale, veebikeskkonna

turvalisusele, sh alaealiste kaitsele internetis ning

ettevõtlusele. Palume kaaluda mõjude lisamist ka EMTA

veebipädevuste vaatest.

Arvestatud Mõju avalikule korrale ja veebikeskkonna turvalisusele on

kajastatud mõjuhinnangu punktis 6.4. Alaealiste kaitse on lisaks

kajastatud punktis 6.3. Mõju ettevõtlusele on kajastatud punktis

6.1.

Seoses järelevalvemeetmetega laieneb InfoTS § 12¹ pakutud

sõnastuses ka muudele korrakaitseorganitele, sh EMTA-le ja

näiteks ka Tööinspektsioonile (TI). Veebipettuste ja

ebaseadusliku veebitegevuse piiramisel on selle üldine mõju

kahtlemata positiivne, kuid määrus otseselt sellist nõuet ei

kehtesta. Soovitame konsulteerida sõnastuse osas ka

asjaomaste korrakaitseorganitega – EMTA-ga ja TI-ga.

Teadmiseks võetud Kõnealune säte InfoTS § 12¹ käsitleb erinevate liikmesriikide

digiteenuste koordinaatorite piiriülest koostööd. Eelnõu

punktiga 1 määratakse Eestis digiteenuste koordinaatoriks

TTJA, kellele pannakse piiriüleses koostöös osalemise ülesanne.

Teistele asutustele DSA määruse alusel piiriüleses koostöös

osalemise kohustus ei laiene.

Määruse artikkel 18 puudutab kuriteokahtlusest teavitamist.

Juhime siinkohal tähelepanu, et juhul, kui ohus võib olla

inimese elu või turvalisus, siis Eestis tuleb viivitamatult

teavitada Häirekeskust numbril 112. Palume selles

küsimuses kindlasti täpsustada seletuskirja sisu.

Arvestatud Märkusega arvestatud, seletuskirja vastavalt muudetud.

Määrusega saavad mitmeid olulisi ja ressursimahukaid

lisakohustusi TTJA ja PPA ning oluline, et asutuste koostöö

ja infovahetus oleks süsteemne ning personal oleks määruse

jõustumisel juba professionaalselt koolitatud, sh vaidluste ja

kaebuste lahendamiseks.

Teadmiseks võetud TTJA ja PPA lisaressursi vajadused on seletuskirjas kajastatud.

Juhime tähelepanu DSA määruses toodud kriisidele

reageerimise mehhanismile (vt Art 36), mis eeldab

siseriikliku reageerimismehhanismi loomist ja rakendamise

harjutamist.

Teadmiseks võetud Juhime tähelepanu, et DSA määruse kohase kriisi

väljakuulutamise otsuse teeb Euroopa Komisjon digiteenuste

nõukoja ettepanekul selliste erakorraliste asjaolude ilmnemisel,

mis ohustavad tõsiselt avalikku julgeolekut või rahvatervist

liidus või selle märkimisväärselt suures osas.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

TTJA peab põhjendatuks ja toetab eelnõu peamiseid

eesmärke, milleks on tagada EL määruse 2022/2065 (DSA)

nõuetekohane ja mõjus täitmine, et tõkestada tõhusamalt

ebaseadusliku veebisisu levikut, tagada digiteenuste

kasutajate väljendusvabaduse parem kaitstus ja ühtlustada

digiteenustele kohalduvaid nõudeid Euroopa Liidu siseturul.

Teadmiseks võetud

Eelnõu punktiga 2 plaanitakse TTJA nimetada digiteenuste

koordinaatoriks. TTJA peab oluliseks avaldada arvamust

eelnõu punkti 2 seletuskirja (lk 4) kohta, mis käsitleb

digiteenuste koordinaatori ülesannet menetleda

teenusesaajate ja nende esindusorganisatsioonide kaebusi

DSA väidetava rikkumise kohta. Seletuskirjast nähtub, et

TTJA on kohustatud kaebuse läbi vaatama, selgitama välja

kõik kaebusega seotud olulised asjaolud ning vajadusel

rikkumise kõrvaldama järelevalvemenetluses. TTJA

hinnangul tuleks DSA artiklit 53 tõlgendada nii, et kuigi

teenusesaajatel on õigus esitada digiteenuse koordinaatorile

individuaalseid kaebusi, siis võttes arvesse preambula

punkti 118, tuleks neid pidada pigem märkideks üldiselt

selle määruse nõuetekohasele kohaldamisele kaasaaitamise

kohta, ilma et digiteenuste koordinaatorile pandaks

kohustust niisuguste kaebuste tagajärjel tegutseda, tagamaks

iga üksiku teenusesaaja õigused. Küll aga oleks digiteenuste

koordinaatoril kohustus laekunud kaebusi riskide

Arvestatud Märkusega on arvestatud. Nõustume, et kaebuse esitamise

eesmärk on anda vihje DSA määruse rikkumise kohta, mitte

lahendada kaebaja ja teenusepakkuja vahelist vaidlust. DSA

määruse täitmise üle järelevalve teostamisel ei pea TTJA iga

kasutaja kaebuse põhjal alustama järelevalvemenetlust. TTJA

saab menetluste alustamisel lähtuda enda riskihinnangust ning

järelevalveprioriteetidest. Kaebaja ja konkreetse teenusepakkuja

vahelise konkreetse vaidluse lahendamiseks on määruses

tagatud täiendavad õiguskaitsevahendid, nagu platvormisisene

kaebuste lahendamise mehhanism ja võimalus pöörduda

kohtuvälise vaidluste lahendamise organi poole. Seletuskirja on

vastavalt täiendatud.

hindamisel ja järelevalveprioriteetide hindamisel arvesse

võtta.

Ka EL lennureisija õiguste määruse nr 261/2004 artikli 16

lõikega 2 on tarbijatele antud õigus esitada liikmesriigi

pädevale asutustele kaebuseid, kuid Euroopa Kohus on

kohtuasjades C-145/15 ja C-146/15 (punkt 31 jj)

täpsustanud, et üksikisiku esitatud kaebusega ei kaasne

pädevale asutusele kohustust individuaalne kaebus

lahendada, seda tuleb pidada pigem märgiks üldiselt selle

määruse nõuetekohasele kohaldamisele kaasaaitamise

kohta.

Sarnaselt lennureisija õiguste valdkonnale näeb ka DSA ette

mehhanismi individuaalsete kaebuste lahendamiseks nt

kohtuvälistes vaidluste lahendamise organites. Nende

vaidluste lahendamise organite ainus eesmärk lahendada

tarbija individuaalvaidlust. TTJA hinnangul puudub vajadus

seda funktsiooni digiteenuste koordinaatori poolt

dubleerida.

TTJA peab vajalikuks eelnõu punkti 5 seletuskirja (lk 10-11)

osas täpsustada järgnevat. Kui TTJA tuvastab

järelevalvemenetluse käigus, et teenuseosutaja tegevuses

esinevad kehtestatud nõuete rikkumise tunnused,

koostatakse ärakuulamine, millega antakse teenuseosutaja

tegevusele olemasoleva teabe põhjal õiguslik hinnang ja

ühtlasi võimaldatakse teenuseosutajal esitada asja kohta

oma arvamus ja vastuväited vastavalt haldusmenetluse

seaduse § 40 lõikele 1. Sama dokumendiga antakse

teenuseosutajale võimalus ka rikkumine vabatahtlikult

kõrvaldada ettekirjutuseta, kui tal puuduvad rikkumise osas

vastuväited.

Arvestatud Märkusega on arvestatud. Seletuskirja vastavalt täiendatud.

Seletuskirja punkti 6.2 (lk 15-17) osas märgib TTJA

täiendavalt, et võttes arvesse riikliku digiteenuste

koordinaatori õigust ja kohustust osaleda Eesti kasutajate

kaitseks piiriülestes ühismenetlustes ning väga suurte

teenuseosutajate suhtes järelevalve teostamises, on vajalik

digiplatvormide monitoorimiseks kasutusele võtta seadmed,

mis kiirendaksid digiplatvormidel leiduva sisu kontrollimist

ja võimalike rikkumiste avastamist. Hinnanguliselt võib

sellise tööriista maksumus olla 100 000 eurot, millele

lisanduks iga-aastane hoolduskulu. TTJA-l puuduvad

eelarvevahendid vastava tööriista soetamiseks.

Arvestatud Märkusega on arvestatud. Seletuskirja vastavalt täiendatud.

Vabariigi Valitsuse seisukohtade mõjuhinnang DSA määrusele

nägi ette hea tehnilise võimekuse arendamise vajadust, et

tuvastada ja tõkestada ebaseaduslikku tegevust veebis

digiteenuste kiiret arengut arvestades.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Seletuskirja eelnõu punkti 2 selgituste juures on paragrahv

12 lõike 4 punkti 2 selgitavas osas kirjutatud, et vaidluste

kohtuvälise lahendamise organi otsus ei ole siduv, mistõttu

ei ole lahend täitemenetluses sundtäidetav. Järgnevas lauses

on seletuskirjas aga välja toodud, et siiski on sertifitseeritud

vaidluste kohtuvälise lahendamise organi otsused

digiplatvormidele täitmiseks kohustuslikud ja nende

täitmata jätmist võidakse käsitada DSA määrusest

tulenevate kohustuste rikkumisena.

Digiteenuste määruse EL 2022/2065 (DSA) artikkel 21 lõike

2 kohaselt ei ole sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise

lahendamise organil õigust teha asjas pooltele siduvat

lahendit. Juhime tähelepanu, et seletuskirjas toodud teine

lause on vastuolus DSA artikkel 21 lõikega 2, kuna

sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organi

otsused ei ole siduvad, siis ei saa need olla ka

digiplatvormidele täitmiseks kohustuslikud.

Kaubanduskoda palub viia viidatud seletuskirja selgitused

vastavusse DSA artikkel 21 lõikega 2.

Arvestatud Märkusega on arvestatud. Seletuskirja vastavalt täiendatud.

Digiteenuste määruse läbirääkimiste käigus ei toetanud Eesti

kohtuväliste vaidluste lahendamise organite otsuste siduvust.

Leidsime, et tegemist oleks ebasüstemaatilise ja

ebaproportsionaalse sekkumisega siseriiklikku

täitemenetlusõigusesse, mis ei pruugi olla vastavuses

subsidiaarsuse põhimõttega. Läbirääkimiste tulemusel ei ole

kohtuväliste vaidluste lahendamise organite otsused siduvad

tähenduses, et nad ei ole sundtäidetavad täitemenetluses.

Digiteenuste määrus sätestab digiplatvormide pakkujatele

kohustuse teha sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise

lahendamise organiga heas usus koostööd vaidluse

lahendamiseks (artikkel 21 lõige 2). Vaidluse lahendamiseks

koostöö tegemine hõlmab ka kohtuvälise vaidluste lahendamise

organi otsuste täitmist, et kasutaja kaebus lahendada.

Süstemaatilist ja põhjendamatut kohtuväliste vaidluste

lahendamise organite otsuste täitmata jätmist saab seega pidada

digiteenuste määrusest tuleneva kohustuse rikkumiseks, mille

kõrvaldamiseks on TTJA-l õigus alustada järelevalvemenetlus.

Kui sertifitseeritud kohtuvälise vaidluste lahendamise organite

otsuste täitmata jätmine oleks digiplatvormide pakkujatele

täielikult vabatahtlik ega tooks kaasa mingeid tagajärgi, ei oleks

kasutajatele tagatud ligipääs kiirele ja tõhusale

õiguskaitsevahendile, et end negatiivselt mõjutavaid otsuseid

vaidlustada.

Kohtuväliste vaidluste lahendamise organite otsused ei ole

siduvad tähenduses, et nad ei ole täitemenetluses

sundtäidetavad. Siiski kohustab digiteenuste määrus

sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organi

otsuseid täitma. Nii võidakse nende otsuste süstemaatilist ja

põhjendamatut täitmata jätmist käsitada DSA määrusest

tulenevate kohustuste rikkumisena, millele võib järgneda

rikkumise kõrvaldamine järelevalvemenetluses.

II KOOSKÕLASTUSRING

Justiitsministeerium

1. Eelnõu § 1 p 5 – eelnõuga kavandatav § 132 näeb ette, et

korrakaitseorgani või kohtu korraldus vahendusteenuse

osutajale võtta meetmeid ebaseadusliku sisu vastu ning anda

konkreetset teavet konkreetse teenusesaaja kohta peab

vastama otsekohalduva määruse sätetele. Eelnõu ja

seletuskirja põhjal ei selgu, millise kohtu korraldusi sättes

silmas peetakse, kas haldus- või maakohut. Lisaks sellele ei

ole selge, millises olukorras peab tegutsema Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) ja millises olukorras

kohus. Palume seletuskirja täiendada vastavate selgitustega.

Arvestatud Eestis ei ole korralduste puhul kohtutele viitamine hetkel

asjakohane, kuna Eesti kohtud ei väljasta DSA määruse

kohaseid korraldusi. Haldusmenetluses teeb sisu vastu meetmete

võtmise ettekirjutuse haldusorgan ning halduskohtus

vaidlustatakse vastav ettekirjutus. Erinevalt teistest

liikmesriikidest ei tee Eestis halduskohtud ise sisu piiramise

otsuseid.

Isegi kui tsiviilkohtumenetluses võidakse hagiavalduses

taotleda, et vahendusteenuse osutaja sisu suhtes meetmeid

võtaks, ja maakohus selle taotluse rahuldab, siis on

tsiviilkohtumenetluses tehtavad kohtulahendid DSA määruse

kohaldamisalast välistatud. DSA määruse artikli 2 lõike 4 punkti

h kohaselt on määruse kohaldamisalast välistatud tsiviilasjades

tehtavat õigusalast koostööd käsitlev liidu õigus, eelkõige

määrus (EL) nr 1215/2012 või liidu õigusaktid, milles

sätestatakse lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes

kohaldatava õiguse normid.

Juhul kui tulevikus peaks mõne õigusaktiga antama kohtule

vahendusteenuse osutajatele sisu vastu meetmete võtmise

korralduse saatmise õigus, tuleb infoühiskonna teenuse seaduse

vastavat sätet täiendada, et need korraldused peavad vastama

DSA määruse nõuetele. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt

täiendatud.

2. Eelnõu § 1 p 6 – kõnealuse sättega määratakse kindlaks

otsekohalduva määruse nõuetest tuleneva ettekirjutuse

täitmata jätmise korral rakendatava sunniraha ülemmäär,

milleks on vahendusteenuse osutajast füüsilisele isikule viis

protsenti tema eelneva kalendriaasta keskmisest päevasest

sissetulekust ja juriidilisele isikule viis protsenti tema

eelneva majandusaasta keskmisest päevasest ülemaailmsest

käibest. Palume seletuskirjas kindlasti selgitada, kuidas on

kavas arvutada juriidilise isiku puhul eelneva majandusaasta

keskmist päevast ülemaailmset käivet? Lisaks eelnevale

palume seletuskirja täiendada selgitustega, miks sunniraha

puhul on võetud füüsilise isiku sunniraha suuruse

arvutamise aluseks eelneva kalendriaasta keskmine päevane

sissetulek, aga väärteo eest määratava rahatrahvi puhul

eelneva kalendriaasta sissetulek, st ei arvestata keskmise

päevase sissetulekuga (eelnõu § 1 p 7). Samuti tuleb

seletuskirja täiendada selgitustega juriidilisele isikule

kohaldatava sunniraha ning väärteo eest kohaldatava

rahatrahvi arvutamise (eelnõu § 1 p 7) erisuste kohta, mille

puhul võetakse kord aluseks majandusaasta keskmine

päevane ülemaailmne käive, kord aga eelneva

majandusaasta ülemaailmne käive.

Arvestatud Juriidilise isiku ülemaailmne käive leitakse eelkõige juriidilise

isiku majandusaasta aruandes esitatud andmete põhjal. Lisaks on

TTJA-l võimalik MTA-lt pärida, milliseid käibeandmeid on

ettevõtja deklareerinud MTA-le esitatavates

käibedeklaratsioonides (käibemaksudeklaratsioon ja OSS/IOSS

deklaratsioon). Käibemaksudeklaratsioonil kajastuvad ainult

Eesti sisese käibe (st Eestis tekkinud maksukohustuse) andmed,

mille deklareerimine on kohustuslik. Piiriüleselt tegutsevad

ettevõtjad võivad soovi korral liituda käibemaksu nö ühe akna

süsteemiga(OSS/IOSS), kus liiguvad ettevõtja üleilmse käibe

andmed. Kui ettevõtja otsustab aga igas tegutsemisriigis käibe

eraldi deklareerida, siis nendele andmetele MTA-l juurdepääs

puudub. Seetõttu on majandusaasta aruanne kohaseim allikas

juriidilise isiku ülemaailmse käibe suuruse

kindlaksmääramiseks, kuid teistes käibedeklaratsioonides

esitatud andmeid saab TTJA kahtluse korral kasutada

majandusaasta aruandes esitatud andmete õigsuse hindamiseks.

Keskmine päevane ülemaailmne käive leitakse jagades

juriidilise isiku ülemaailmse käibe tema majandusaasta päevade

arvuga. Konkreetsest majandusaasta aruandest nähtub, millist

perioodi see hõlmab ja milline päevade arv tuleks võtta

arvutustehtes aluseks. Juhul kui ettevõtja ei ole majandusaasta

aruannet esitanud või teisiti sätestanud, siis lähtutakse

kalendriaastast. RPS § 13 lõike 3 kohaselt on majandusaastaks

kalendriaasta, kui raamatupidamiskohustuslase põhikirjas või

muus tema tegevust reguleerivas dokumendis ei ole sätestatud

teisiti. Nii kattub majandusaasta üldiselt kalendriaastaga, mis

katab perioodi 01.01-31.12 ehk vastavalt aastale 365(366)

päeva.

Erisus sunniraha ja trahvi määramise aluse vahel tuleneb DSA

määrusest, mis nõuab sunniraha puhul keskmise päevase

sissetuleku või käibe aluseks võtmist ning trahvi puhul aastase

sissetuleku või käibe aluseks võtmist. DSA määrus on

maksimumharmoneeriv, mis tähendab, et ka karistusnormid on

maksimumharmoneerivad ning liikmesriikidel pole võimalik

neist kõrvale kalduda. Seletuskirja täiendatud, et normide

sõnastamisel on arvesse võetud DSA määrusest tulenevaid

nõudeid.

3. Eelnõu § 1 p 6 (rakendusmäärus) − seletuskirjas (lk 13)

märgitakse, et: Füüsiliste isikute sissetulekute arvutamist

karistuse määramiseks reguleerib Eestis karistusseadustiku

rakendusmäärus. Praktika ühtlustamiseks füüsiliste isikute

sissetulekute arvutamiseks sunniraha määramiseks tuleks

analoogia korras lähtuda selles rakendusmääruses

sätestatust, arvestades haldusmenetlusest tulenevate

erisustega. Esiteks palume seletuskirjas täiendavalt välja

tuua, mida tähendavad viidatud haldusmenetlusest

tulenevad erisused. Milliseid erisusi on nende all silmas

peetud? Teiseks on Justiitsministeerium seisukohal, et

karistusseadustiku rakendamisseaduse (KarSRS) §-s 32

sätestatud volitusnormi alusel kehtestatud Vabariigi

Valitsuse määrust ei saa ilma eraldi volitusnormita hakata

Arvestatud Arvesse võetud, et karistusseadustiku rakendusmäärus ei pruugi

olla sobilik haldusmenetluses sunniraha suuruse arvutamiseks.

Rakendusmäärusest lähtutakse analoogia korras eelkõige 1.

peatükist, mida loetakse füüsilise isiku sissetulekuks ja kuidas

see sissetulek leitakse. Seletuskirjast on viide

rakendusmäärusele välja võetud.

Täies mahus pole võimalik rakendusmäärusega arvestada, kuna

seal tehakse sissetulekust ka mahaarvamisi. DSA määrusest

tuleneva sunniraha ülemmäära puhul on proportsionaalsus

tagatud sellega, et sunniraha ülemmäär moodustab üksnes

protsendi füüsilise isiku keskmisest päevasest sissetulekust ning

sunniraha pole võimalik määrata kogu keskmise päevase

sissetuleku ulatuses.

kohaldama sunniraha määra arvutamisel, nagu seletuskirjas

välja on toodud. Leiame, et selleks tuleb eriseaduses ette

näha eraldi volitusnorm, mis lubab selliseid arvestamise

aluseid üldse kohaldada. Lisaks KarSRS §-le 32 on ka

karistusseadustiku (KarS) § 44 lõikes 3 eraldi sätestatud,

kuidas toimub keskmise päevasissetuleku arvutamine.

„Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdlase

suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult

eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole

kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga

maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks.“.

Juhime tähelepanu, et KarSRS § 32 alusel kehtestatud

määrus on ette nähtud kuritegude eest rahalise karistuse

mõistmiseks keskmise päevasissetuleku arvestamiseks.

Viidatud määruse §-s 1 on kasutatud termineid kahtlustatav

või süüdistatav, mis kuuluvad rangelt kriminaalmenetluse,

mitte aga haldusmenetluse terminite hulka. Seega on

kaheldav nimetatud määruse alusel haldusmenetluses

sunniraha suuruse arvutamine. Palume seletuskirjas

selgitada, miks on valitud keskmise päevasissetuleku

arvutamiseks just KarS-i alusel kehtestatud määrus, mitte ei

ole lähtutud keskmise sissetuleku arvutamise reeglitest, mis

kehtivad näiteks sotsiaaltoetuste puhul.

Oluline on tagada, et sunniraha oleks piisavalt heidutav ja tõhus,

et motiveerida isikut rikkumist lõpetama. Kui sissetulekut on

vähendatud ülalpeetavate ja elamiskulude võrra, siis võib

tõenäoliselt tekkida olukord, kus alles jäänud summast arvutatav

protsent on liiga madal, et motiveerida isikut rikkumist

lõpetama. Arvesse tuleb võtta, et InfoTS hetkel rakendatav

sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule on 640 eurot. Eelnõu

kohaselt selles summas sunniraha määramiseks peaks isiku

päevane sissetulek olema 12 800 eurot.

Arvesse tuleb ka võtta, millised andmed isiku sissetuleku

leidmiseks on järelevalveasutusele kättesaadavad.

Sotsiaaltoetuste puhul esitab isik üldjuhul oma sissetulekut

tõendavad andmed ise vastavas taotluses, millest pädev asutus

saab taotluse läbivaatamisel lähtuda. Järelevalvemenetluses pole

põhjust eeldada, et menetlusalune isik teeb endale sunniraha

määramisel koostööd ning aitab kaasa endale negatiivse

tagajärje saabumisele. Kui tugineda on võimalik üksnes isiku

poolt esitatavatele andmetele, siis võib see osutuda takistuseks

järelevalvemenetluse läbiviimisele ja kohustuste täitmise

tõhusale tagamisele.

4. Eelnõu § 1 p 6 (andmete kättesaadavus) − seletuskirjas

(lk 15) märgitakse, et: „TTJA saab trahvimäära

arvutamiseks vajalikud andmed Maksu- ja Tolliametilt

(MTA) maksukorralduse seaduse (MKS) § 29 punkti 2

alusel, mis võimaldab maksuhalduril jagada väärtegu

menetlema volitatud isikule andmeid menetlusaluse

füüsilise isiku eelmise aasta sissetuleku kohta trahvimäära

arvestamiseks.“. Juhime tähelepanu, et sunniraha

kohaldamine ei toimu väärteomenetluses, vaid

Arvestatud Nõustume, et väärteomenetluses andmete jagamiseks on vastav

õiguslik alus olemas, kuid riiklikus järelevalvemenetluses

MTA-lt TTJA-le andmete jagamiseks tuleb MKS vastava

õigusliku alusega täiendada. Seletuskirja punkti 6 selgituse

kohaselt täiendatakse MKS § 29 punktiga 65, mis näeb

maksuhaldurile ette õiguse avaldada TTJA-le maksusaladust

sisaldavat teavet DSA määruses sätestatud nõuete täitmise üle

riikliku järelevalve teostamiseks. DSA määrus näeb ette

protsendipõhised sunniraha maksimummäärad, mida

haldusmenetluse raames. Seega MKS § 29 punkti 2 alusel ei

saa MTA TTJA-le sunniraha kohaldamiseks vastavaid

andmeid anda. Palume selgitada sunniraha kohaldamise

regulatsiooni selgituste juures, millise MKS sätte alusel

hakkab TTJA MTA-lt sunniraha kohaldamiseks andmeid

saama. Lisaks palume seletuskirjas näitlikustada

konkreetsete arvutustega, kui suur võib sunniraha suurus

tegelikult füüsilisele isikule edaspidi olla. Kui nt keskmine

päevane sissetulek on 100 eurot, siis kui suur on sunniraha,

mis selle alusel määratakse? Kas see tähendab, et sunniraha

määratakse isikule vaid viis eurot, sest sunniraha suurus on

5% keskmisest päevasest sissetulekust? Juhime ka

tähelepanu sellele, et see summa oleks mitmeid kordi

väiksem kui edaspidi § 14 lõikes 1 ettenähtud sunniraha

määr (640 eurot).

arvestatakse vastavalt juriidilise isiku eelneva majandusaasta

ülemaailmsest käibest ja füüsilise isiku eelneva kalendriaasta

sissetulekust. TTJA-l võib olla vajalik pärida MTA-lt

maksusaladust sisaldavat teavet füüsilise isiku

tuludeklaratsioonis esitatud andmete kohta või kontrollida

kahtluse korral juriidilise isiku majandusaasta aruandes esitatud

teabe õigsust.

Märkuses toodud näide on õige. Kui isiku keskmine päevane

sissetulek on 100 eurot, siis sunniraha määratakse isikule viis

eurot päevas, sest sunniraha suurus on 5% keskmisest päevasest

sissetulekust. DSA määrus on maksimumharmoneeriv, mis

tähendab, et ka karistusnormid on maksimumharmoneerivad

ning liikmesriikidel pole võimalik karistusnormide

maksimummääradest kõrvale kalduda.

5. Eelnõu §1 p 7 − eelnõuga kavandatava § 153 lõike 1

kohaselt karistatakse füüsilist isikut kuni 300 trahviühiku

suuruse rahatrahviga. Sama teo eest, kui selle on toime

pannud juriidiline isik, on karistusmääraks kavandatud

rahatrahv kuni kuus protsenti tema eelneva majandusaasta

ülemaailmsest käibest. Võrreldes § 153 sanktsioone §-des

154 ja 155 kavandatavate sanktsioonidega, jääb eelnõu ja

seletuskirja põhjal selgusetuks, kas eelnõu koostajate arvates

on kuni 300 trahviühiku suurune rahatrahv füüsilisele isikule

madalam rahatrahv kui rahatrahv, mille suuruseks on kuni

üks protsent füüsilise isiku eelneva kalendriaasta

sissetulekust. Kui kuni 300 trahviühiku suurune rahatrahv

(1200 eurot) on tegelikult madalam kui üks protsent isiku

eelneva kalendriaasta sissetulekust, siis jääb selgusetuks,

miks kavandatavas §-s 153 juriidilisele isikule karistusena

kavandatud rahatrahv on kuni kuus protsenti tema eelneva

majandusaasta ülemaailmsest käibest. See tähendab, et §-s

Mittearvestatud DSA määrus on maksimumharmoneeriv, mis tähendab, et ka

karistusnormid on maksimumharmoneerivad ning

liikmesriikidel pole võimalik karistusnormide

maksimummääradest kõrvale kalduda. DSA määruse põhiliste

kohustuste (artiklites 9–14, 16–18, 20–23, 25–28, 30–32 ja 34–

41 sätestatud nõuete) täitmata jätmise eest on trahvi

maksimummäär sätestatud üksnes juriidilisele isikule. Seega

füüsilise isiku trahvi maksimummäära puhul on liikmesriikidele

jäetud kaalutlusõigus, arvestades DSA määruse artiklis 52 lõikes

2 sätestatud põhimõtet, et karistused peavad olema tõhusad,

proportsionaalsed ja heidutavad. Võttes arvesse juriidilisele

isikule määratava trahvi suurust, on proportsionaalne määrata

füüsilisele isikule rikkumise eest maksimaalne

karistusseadustikust tulenev väärteo eest kohaldatav trahvimäär.

Juriidilistele isikutele on seevastu DSA määruse lõikes 3

153 sätestatud rikkumine on juriidilisele isikule karmimalt

karistatav kui §-des 154 ja 155 sätestatud tegevus. Nende

paragrahvide lõigetes 2 on ettenähtud juriidilise isiku

maksimaalne karistus kuni üks protsent tema eelneva

majandusaasta ülemaailmsest käibest. Kui §-s 153

kavandatav tegevus on kergem rikkumine kui §-des 154 või

155 (võttes aluseks füüsilise isiku karistusmäärad) sätestatud

tegu, siis peaks meie hinnangul juriidilise isiku karistusmäär

olema §-s 153 ka sarnane §-des 154 või 155 kavandatavaga

ehk kuni üks protsent tema eelneva majandusaasta

ülemaailmsest käibest, mitte kuni kuus protsenti, nagu

praegu on eelnõus sätestatud. Palume seletuskirja täiendada

selgitustega ning vajadusel muuta eelnimetatud sätete

sõnastust.

sätestatud rahatrahvi maksimummäär kuni 6 protsenti tema

eelneva majandusaasta aastasest ülemaailmsest käibest.

Eelnõu § 153 koosseisu puhul on tegemist DSA määrusest

tulenevate vahendusteenuste osutajate põhikohustuste

rikkumisega, mis on suunatud määruse eesmärkide

saavutamisele. Kohustused on seotud ebaseadusliku sisu ja

teenuse väärkasutamise vastu meetmete võtmisega ning

kasutajate õiguste tagamisega. Nii ei ole §-s 153 sätestatud teo

puhul tegemist kergema rikkumisega kui §-des 154 või 155

sätestatud tegu. Tegemist on vastupidi raskema rikkumisega,

mis takistab DSA määruse põhieesmärkide saavutamist,

mistõttu on põhjendatud kõrgem trahvimäär.

6. Eelnõu § 7 – esimesel kooskõlastusringil tegime märkuse

kavandatavas §-s 155 ette nähtud eksitava teabe parandamata

jätmise eest karistamise kohta. Märkisime, et juhul, kui

eesmärgiks on teabe parandamine, siis tuleb taotleda

järelevalve käigus, et see teave parandatakse. Karistuse

rakendamine ei aita kaasa teabe parandamisele.

Kooskõlastustabelis on vastuväitena sellele öeldud, et

eksitava teabe parandamata jätmist pole võimalik

väärteokoosseisust välja võtta, kuna DSA määruse artikli 52

lõikest 3 tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et

ebaõigele, mittetäielikule või eksitavale teabele

reageerimata või selle parandamata jätmine oleks karistatav.

Antud tegu peab olema karistatav, kuna tegemist on riikliku

järelevalve takistamisega. Palume üle kontrollida, kuidas

DSA määrus täpselt nõuab, kas peab olema tingimata

väärteovastutus või võib kohaldada ka haldusmenetluse

raames ettekirjutust ning sunniraha. Tulenevalt meie

eelmisel korral tehtud märkusest, on nüüd eelnõus InfoTS §

Mittearvestatud DSA määrus on maksimumharmoneeriv, mis tähendab, et ka

karistusnormid on maksimumharmoneerivad ning

liikmesriikidel pole võimalik karistusnormide koosseisudest

kõrvale kalduda. DSA määruse artiklist 52 lõikest 3 tuleneb

liikmesriikidele kohustus tagada, et ebaõigele, mittetäielikule

või eksitavale teabele reageerimata või selle parandamata

jätmine oleks karistatav. Kui antud tegu poleks karistatav, rikuks

Eesti EL määruse rakendamise kohustust, millele võib järgneda

Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse algatamine.

Leiame, et DSA määrus nõuab, et tegu peab olema

väärteomenetluse korras karistatav. DSA määruse artikkel 52

lõige 3 kohustab liikmesriike tagama, et antud teo eest

määratava trahvi (fine) maksimumsumma on 1 % füüsilise isiku

eelneva kalendriaasta sissetulekust või juriidilise isiku eelneva

majandusaasta ülemaailmsest käibest. Rahatrahve on Eesti

õiguse kohaselt võimalik määrata väärteomenetluses. Sunniraha

(periodic penalty payment) maksimummäära käsitleb DSA

14 lõike 2 muudatus, mille kohaselt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruses (EL) nr 2022/2065 sätestatud nõuetest

tuleneva ettekirjutuse täitmata jätmise korral on

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär vahendusteenuse osutajast

füüsilisele isikule viis protsenti tema eelneva kalendriaasta

keskmisest päevasest sissetulekust ja juriidilisele isikule viis

protsenti tema eelneva majandusaasta keskmisest päevasest

ülemaailmsest käibest, arvutatuna asjaomases ettekirjutuses

märgitud kuupäevast. Kui haldusmenetluse käigus on

võimalik kohaldada sunniraha, mis on meie arusaamise

kohaselt sama suur või isegi suurem kui väärteo eest

kavandatav karistus (vastavalt siis sunnirahana kuni viis

protsenti eelneva majandusaasta keskmisest päevasest

ülemaailmsest käibest ning samas rahatrahvina kuni üks

protsent tema eelneva majandusaasta ülemaailmsest

käibest), siis on tagatud liikmesriikidele pandud kohustuse

täitmine. Märgime, et sunniraha on võimalik erinevalt

väärteokaristusest kohaldada korduvalt. Eelnevast tulenevalt

leiame, et teabe parandamiseks sobib paremini ettekirjutuse

ja sunniraha rakendamine kui väärteo korras karistamine.

Palume eelnõu vastavalt muuta.

määruse artikli 52 järgmine lõige 4. Nii eristab DSA määrus

trahvi maksimummäära ja sunniraha maksimummäära ning

kohustab liikmesriike tagama, et oleks võimalik mõlemat

määrata.

7. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud

eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja

keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.

Arvestatud Märkustega arvestatud, eelnõud ja seletuskirja vastavalt

täiendatud.

Rahandusministeerium

1. Palume eelnõu seletuskirjas maksukorralduse seaduse

muudatuste juures selgemalt välja tuua, et Maksu- ja

Tolliametil on küll isikute andmeid, mida saab kasutada

eelnõust tulenevate ülesannete täitmisel, kuid ametilt

oodatakse üksnes andmete jagamist. Samuti soovitame

eelnõud täpsustada andmeallikaid. Sunniraha ja trahvi

Arvestatud Märkusega on arvestatud. MTA-l ei ole kohustust edastatavate

andmete õigsust kontrollida. MTA-lt oodatakse vaid andmete

jagamist, et TTJA-l oleks vajalikud andmed, mille põhjal ise

sissetulek/käive leida. Seletuskirja vastavalt täiendatud.

suuruse määramiseks vajalike andmete selgituste juures

palume viidata lisaks isiku tuludeklaratsioonile laiemalt (ka

muudele) Maksu- ja Tolliametil olemas olevatele andmetele.

2. Juhime tähelepanu, et „ülemaailmse käibe“ andmed on

Maksu- ja Tolliametil vaid osaliselt kättesaadavad. Eestis

tegutsevad ettevõtjad peavad esitama ametile andmeid ainult

Eestis tekkinud maksukohustuse kohta. Piiriüleselt

tegutsevate ettevõtjate jaoks on OSS/IOSS süsteemide

kasutamine käibemaksukohustuse andmete jagamiseks

vabatahtlik, mistõttu ettevõtjad võivad otsustada

deklareerida käibe üksnes riikides, kus maksukohustus

tekib. Seetõttu võib majandusaasta aruanne olla ainus või

parim allikas ettevõtja „ülemaailmse käibe“ suuruse

kindlaksmääramiseks. Seega palume seletuskirjas täpsemalt

viidata, et Maksu- ja Tolliametilt ei oodata majandusaasta

aruandes esitatud andmete kontrollimist ja rõhutada ametile

antavat õigust jagada talle esitatud käibedeklaratsioonides

sisalduvaid andmeid.

Arvestatud Märkusega on arvestatud. MTA-l ei ole kohustust edastatavate

andmete õigsust kontrollida. MTA-lt oodatakse vaid andmete

jagamist, et TTJA-l oleks vajalikud andmed, mis võimaldaksid

TTJA-l hinnata kahtluse korral juriidilise isiku majandusaasta

aruandes esitatud teabe õigsust. Seletuskirja vastavalt

täiendatud.

2. Seletuskirja kohaselt tekib eelnõuga kolme tüüpi kulu:

1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti

ametikohtade loomise kulu. Vastav palgakulu 180 000 eurot

on RES/RE protsessis arvatud õigusaktidest tulenevate

meetmete koosseisu. Palume seletuskirja selles osas

täiendada.

2) IT seadme soetamise vajadus. Seletuskirjas tuleb

täpsustada eelarvelist mõju aastate lõikes ja kuidas on kavas

see katta.

3) Politsei- ja Piirivalve Ameti vajadus täiendavate

ametikohtade järele. Seletuskirjas tuleb välja tuua nende

eelarveline mõju aastate lõikes ja kuidas on kavandatud kulu

katta.

Arvestatud Märkusega on arvestatud. Seletuskirja vastavalt täiendatud.