Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu (tuletis- ja repotehingute regulatsioon) esitamine Vabariigi Valitsusele

1

EELNÕU

Aprill 2025

Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seadus (tuletis- ja repotehingute regulatsioon)

§ 1. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolev seadus reguleerib väärtpaberite avalikku pakkumist ja nende reguleeritud

väärtpaberiturul kauplemisele võtmist, investeerimisühingute tegevust, investeerimisteenuste

osutamist, aruandlusteenuse osutamist, väärtpaberite kauplemiskoha toimimist,

kvalifitseeruvate finantstehingute tasaarvestust, järelevalve teostamist väärtpaberituru ja selle

osaliste üle ning nende vastutust.”;

2) paragrahvi 52 lõikes 3 asendatakse sõna ,,päevalehes“ sõnaga ,,meediaväljaandes“;

3) paragrahvi 54 lõiget 1 täiendatakse punktiga 16 järgmises sõnastuses:

,,16) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress.“;

4) paragrahvi 57 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,1) investeerimisühingu vabatahtliku lõpetamise korral inspektsioonilt vastava loa saamisel;“;

5) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses:

,,§ 571. Investeerimisühingu lõpetamine

(1) Investeerimisühingu lõpetamiseks (edaspidi käesolevas paragrahvis lõpetamine) on vajalik

inspektsiooni luba.

(2) Lõpetamisele kohaldatakse äriseadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene

teisiti.

(3) Lõpetamise loa saamiseks esitab investeerimisühing inspektsioonile avalduse, millele

lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) investeerimisühingu üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta;

2) investeerimisühingu hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide või teiste võlausaldajate

huvidele.

(4) Lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja

investeerimisühingu lõpetamise klientide või teiste võlausaldajate huvidele vastavuse

kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 55 sätestatut.

(5) Otsuse lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon ühe kuu

jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist, kuid mitte hiljem kui kaks kuud

pärast vastava avalduse saamist.

(6) Inspektsioon võib keelduda lõpetamise loa andmisest, kui lõpetamine on vastuolus

investeerimisühingu klientide või teiste võlausaldajate huvidega.

(7) Otsuse lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon viivitamata

investeerimisühingule teatavaks.“;

6) paragrahv 581 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 80 lõikes 2 asendatakse tekstiosa ,,§ 79 lõigetes 5–7“ tekstiosaga ,,§ 79 lõigetes

1–3 ja 9“;

2

8) paragrahvi 11910 lõikes 6 asendatakse tekstiosa ,,§-s 55, § 551 lõigetes 1, 2 ja 5 ning §-s 581“

tekstiosaga ,,§-s 55 ning § 551 lõigetes 1, 2 ja 5“;

9) paragrahvi 121 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa ,,, 581“;

10) seadust täiendatakse 51. osaga järgmises sõnastuses:

,,51. osa

KVALIFITSEERUVAST FINANTSTEHINGUST TULENEVATE ESEME

ÜLEANDMISE ÕIGUSTE JA KOHUSTUSTE NING MAKSEÕIGUSTE JA -

KOHUSTUSTE LÕPETAMISEL NING NENDE KOHUSTUSTE TÄITMISE

KIIRENDAMISEL TOIMUV TASAARVESTUS

231. peatükk

TASAARVESTUSE KOHALDAMINE KVALIFITSEERUVAST

FINANTSTEHINGUST TULENEVATE ÕIGUSTE JA KOHUSTUSTE

LÕPETAMISEL NING NENDE KOHUSTUSTE TÄITMISE

KIIRENDAMISEL

§ 2291. Käesoleva osa kohaldamine

(1) Käesolev osa reguleerib kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate eseme üleandmise

õiguste ja kohustuste ning makseõiguste ja -kohustuste lõpetamisel ning nende kohustuste

täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv tasaarvestus)

kohaldamist.

(2) Käesolevat osa ei kohaldata makse- ja arveldussüsteemides osalejate ja kaudsete osalejate

makse- ja arveldussüsteemide seaduses nimetatud makse- või arveldussüsteemis osalemisest

tulenevate õiguste ja kohustuste suhtes.

§ 2292. Lõpetamisel toimuv tasaarvestus

(1) Lõpetamisel toimuv tasaarvestus käesoleva seaduse tähenduses on lõpetamist tingiva

juhtumi korral poolte vahel varem kokku lepitud tasaarvestuskokkuleppe tingimuste

kohaldamine tulenevalt ühe poole tahteavaldusest või tasaarvestuskokkuleppes nimetatud juhul

automaatselt, mille alusel:

1) tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud ühest või mitmest kvalifitseeruvast finantstehingust

tulenevad mis tahes olemasolevad või tulevikus tekkida võivad eseme üleandmise õigused või

kohustused või makseõigused või -kohustused lõpetatakse või nende kohustuste täitmist

kiirendatakse;

2) arvutatakse iga käesoleva lõike punkti 1 alusel lõpetatud õiguse või kohustuse või õiguste

või kohustuste rühma või kiirendatud täitmisega kohustuse või kohustuste rühma sulgemis-,

turu-, likvideerimis- või asendusväärtus vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele ning

konverteeritakse iga selliselt arvutatud väärtus ühte valuutasse;

3) määratakse kindlaks ühe poole netonõue teise poole vastu, lähtudes käesoleva lõike punkti 2

alusel arvutatud väärtustest.

(2) Täitmise kiirendamise kokkuleppe puhul loetakse lõpetamist tingiva juhtumi korral

kohustuse täitmise tähtpäev saabunuks ja kohustus sissenõutavaks muutunuks.

(3) Tehingu lõpetamist tingiv juhtum on kohustuse rikkumine või muu tasaarvestuskokkuleppes

nimetatud lõpetamise aluse esinemine.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule on lõpetamisel toimuv tasaarvestus ka

täitmist tingiva juhtumi korral finantstagatise kokkuleppe või finantstagatise kokkulepet

sisaldava kokkuleppe tingimuste või vastava lepingutingimuse puudumise korral asjakohase

õigusnormi kohaldamine, millel on vähemalt üks järgmine tagajärg:

3

1) poolte kohustused muutuvad kohe sissenõutavaks ja seda väljendatakse kohustusena tasuda

nende hinnangulisele jooksvale väärtusele vastav summa või poolte kohustused lõpetatakse ja

asendatakse kohustusega tasuda see summa;

2) tehakse kindlaks, kui palju kumbki pool seoses sellise kohustusega teisele poolele võlgneb,

ja see pool, kelle võlgnetav summa on suurem, kohustub tasuma teisele poolele kohustuste

vahele vastava netonõude.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud täitmist tingiv juhtum on kohustuse rikkumine või

poolte vahel kokku lepitud mis tahes muu sarnane olukord, mille puhul tekib tagatise saajal

finantstagatise kokkuleppe kohaselt või õigusakti alusel õigus rahuldada oma nõue

finantstagatise arvel või rakendub lõpetamisel toimuv tasaarvestus.

§ 2293. Kvalifitseeruv finantstehing

(1) Kvalifitseeruv finantstehing käesoleva seaduse tähenduses on järgnevalt loetletud

finantskokkulepe või tehing, sealhulgas tingimuslik tehing, mille kohaselt tuleb maksekohustus

või eseme üleandmise kohustus täita teatud ajal või teatud ajavahemiku jooksul:

1) tuletisväärtpaber, mida on võimalik omandada, vahetada või võõrandada

kauplemiskohaväliselt või kauplemiskoha vahendusel;

2) tuletisleping;

3) hetkeleping komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 7 lõike 2 või artikli 10

lõike 2 tähenduses;

4) repotehing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2365 artikli 3 lõike 9

tähenduses ja muu väärtpaberitega finantseerimise tehing sama määruse artikli lõike 11

tähenduses;

5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks seatud

finantstagatise või muu tagatise kokkulepe.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada lisaks käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatule muud kvalifitseeruvad finantstehingud.

§ 2294. Tasaarvestuskokkulepe

(1) Tasaarvestuskokkulepet sisaldav tehing käesoleva seaduse tähenduses on kahepoolne

kokkulepe, mille üks pool on kvalifitseeruv isik ja milles on kokku lepitud kvalifitseeruvate

finantstehingute lõpetamisel toimuv tasaarvestus. Tasaarvestuskokkulepe on ka kokkulepe kahe

või enama tasaarvestuskokkuleppe alusel lõpetamisel toimuvaks tasaarvestuseks ja

tasaarvestuskokkuleppega seotud või selles sisalduv tagatisleping.

(2) Tasaarvestuskokkulepet, mis hõlmab tehingut, mis ei ole kvalifitseeruv finantstehing,

käsitatakse tasaarvestuskokkuleppena üksnes kvalifitseeruva finantstehingu osas.

(3) Tasaarvestuskokkulepet ja kõiki kvalifitseeruvaid finantstehinguid, mille suhtes vastavat

tasaarvestuskokkulepet kohaldatakse, käsitatakse ühe pooltevahelise lepinguna.

§ 2295. Kvalifitseeruv isik

Kvalifitseeruv isik käesoleva seaduse tähenduses on asjaõigusseaduse § 314¹ lõikes 1 või

käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 3–5 nimetatud isik, asutus või organisatsioon.

§ 2296. Lõpetamisel toimuv tasaarvestus maksejõuetus-, likvideerimis- või täitemenetluse

korral

(1) Kui pooled on omavahel sõlminud tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

ning ühe poole suhtes algatatakse või jätkub maksejõuetusmenetlus, likvideerimismenetlus või

täitemenetlus, kohaldatakse lõpetamisel toimuvat tasaarvestust vastavalt eelnimetatud

kokkuleppe tingimustele. Nimetatud menetlused ei takista ega mõjuta muul viisil lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust, sealhulgas vastavas tasaarvestuskokkuleppes või finantstagatise

kokkuleppes sätestatud lõpetamis- või kiirendamisõigusi. Kui võlausaldaja

tasaarvestuskokkuleppega või finantstagatise kokkuleppega hõlmatud nõuded ei ole nimetatud

4

kokkuleppe tingimuste kohaselt muutunud sissenõutavaks varem, loetakse nõuete täitmise

tähtpäev saabunuks pankroti väljakuulutamisega vastavalt pankrotiseaduse §-le 42.

(2) Maksejõuetusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses on:

1) pankrotimenetlus pankrotiseaduse tähenduses;

2) saneerimismenetlus saneerimisseaduse tähenduses;

3) krediidiasutuse suhtes kehtestatud moratoorium krediidiasutuste seaduse tähenduses;

4) varajase sekkumise meetme rakendamine või kriisilahendusmenetlus finantskriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse tähenduses;

5) kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamine ja piiramine kindlustustegevuse seaduse

§ 95 tähenduses;

6) kindlustusandja erirežiim kindlustustegevuse seaduse tähenduses;

7) määratud väljamaksega tööandja pensionifondi varaga seotud tehingute või toimingute

keelamine või piiramine investeerimisfondide seaduse § 474 lõike 5 tähenduses.

(3) Pankrotimenetluse algatamine käesoleva seaduse tähenduses on kohtu poolt ajutise halduri

nimetamine vastavalt pankrotiseaduse §-le 15.

(4) Moratooriumi algatamine käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutuste seaduse § 112

lõikes 31 nimetatud moratooriumi kehtestamise otsuse tegemine.

(5) Kriisilahendusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses on finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetme või -õiguse rakendamine.

(6) Kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamise ja piiramise algatamine käesoleva

seaduse tähenduses on inspektsiooni ettekirjutuse tegemine vastavalt kindlustustegevuse

seaduse § 95 lõikele 2.

(7) Kindlustusandja erirežiimi algatamine käesoleva seaduse tähenduses on inspektsiooni poolt

erirežiimi kehtestamise otsuse tegemine vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 149 lõikele 1.

(8) Määratud väljamaksega tööandja pensionifondi varaga seotud tehingute või toimingute

keelamise või piiramise algatamine käesoleva seaduse tähenduses on inspektsiooni ettekirjutuse

tegemine vastavalt investeerimisfondide seaduse § 474 lõikele 5.

(9) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetme kohaldamisel

või sellise meetme kohaldamisega vahetult seotud sündmuse korral niivõrd, kui see ei ole

vastuolus tehingu lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õiguse või lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse õiguse kasutamise piirangu või ülesütlemisõiguse kasutamise piiranguga

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2021/23, 16. detsember 2020, kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja

kriisilahenduse raamistiku kohta ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1095/2010, (EL)

nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2015/2365 ning direktiive

2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 (ELT L 22, 22.01.2021,

lk 1–102).”;

11) paragrahvi 230 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses:

,,18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/2631 Euroopa rohevõlakirjade ning

teabe vabatahtliku avaldamise kohta seoses keskkonnakestlikuna turustatavate ja kestlikkusega

seotud võlakirjadega (ELT L, 2023/2631, 30.11.2023, lk 1–68).“;

12) paragrahvi 230 lõike 41 esimeses lauses asendatakse tekstiosa ,,ja (EL) 2017/2402 ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/1011 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) 2019/2033“ tekstiosaga ,,(EL) 2017/2402, (EL) 2016/1011, (EL) 2019/2033 ja

(EL) 2023/2631“;

13) paragrahvi 2321 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kahe kuu“ sõnadega ,,kolme kuu“;

14) paragrahvi 2321 lõikes 3 asendatakse sõnad ,,nelja kuu“ sõnadega ,,viie kuu“;

5

15) paragrahvi 2321 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 2321 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

lisahindamist vajavad asjaolud või inspektsioon saab lisateavet, võib inspektsioon akti või

käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe

kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi muudatusi, saadab inspektsioon

selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks uuesti.“;

17) paragrahvi 2321 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

,,(6) Inspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise tähtaja või

muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

(7) Inspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui see on

investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvides ning finantssektori stabiilsuse ja

läbipaistvuse tagamiseks vajalik.“;

18) seadust täiendatakse §-ga 23615 järgmises sõnastuses:

„§ 23615. Järelevalve Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nõuete

täitmise üle

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2023/2631 sätestatud nõuete täitmise üle

järelevalve teostamisel on inspektsioonil õigus:

1) nõuda emitendilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 artiklis 10

nimetatud Euroopa rohevõlakirjade teabelehtede avaldamist või nendesse selle määruse I lisas

nimetatud teabe lisamist;

2) nõuda emitendilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 artiklites 10–12

nimetatud hinnangute ja hindamisaruannete avaldamist;

3) nõuda emitendilt iga-aastaste tulu jaotusaruannete avaldamist või iga-aastastesse tulu

jaotusaruannetesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 II lisas nimetatud

teabe lisamist;

4) nõuda emitendilt mõjuaruande avalikustamist või mõjuaruandesse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2023/2631 III lisas nimetatud teabe lisamist;

5) nõuda, et emitent teavitaks inspektsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2631 artikli 15 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud dokumentide avaldamisest

põhjendamatu viivituseta;

6) nõuda emitentidelt, kes kasutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631

artiklis 21 sätestatud ühiseid malle, et nad avalikustaksid oma perioodiliselt avaldatavas

emiteerimisjärgses teabes selles artiklis nimetatud elemendid;

7) nõuda emitendi audiitoritelt ja juhtidelt teabe esitamist;

8) peatada korraga kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks või keelata Euroopa

rohevõlakirjade pakkumine või reguleeritud turul kauplemisele võtmine, kui on alust

kahtlustada, et emitent ei ole täitnud mõnda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2631 II jaotise 2. peatükist või artiklist 18 või 19 tulenevat kohustust;

9) peatada korraga kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks reklaamimine või nõuda

asjaomaselt Euroopa rohevõlakirjade emitendilt või finantsvahendajalt reklaamimise peatamist

korraga kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks või keelata reklaamimine või nõuda

asjaomastelt Euroopa rohevõlakirjade emitentidelt või finantsvahendajatelt reklaamimise

lõpetamist, kui on alust kahtlustada, et emitent ei ole täitnud mõnda Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2023/2631 II jaotise 2. peatükist või artiklist 18 või 19 tulenevat

kohustust;

6

10) avalikustada asjaolu, et Euroopa rohevõlakirjade emitent ei täida Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruses (EL) 2023/2631 sätestatud nõudeid, ning nõuda emitendilt selle teabe

avaldamist oma veebilehel;

11) keelata emitendil emiteerida kuni ühe aasta jooksul Euroopa rohevõlakirju , juhul kui

emitent on korduvalt ja raskelt rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2631 II jaotise 2. peatükki või artiklit 18 või 19;

12) avalikustada kolm kuud pärast käesoleva paragrahvi punktis 10 nimetatud nõudmise

esitamist asjaolu, et Euroopa rohevõlakirjade emitent ei vasta nimetuse „Euroopa rohevõlakiri“

või „EuGB“ kasutamisel enam Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 artikli

3 nõuetele, ning nõuda, et emitent avaldaks selle teabe oma veebilehel.“;

19) paragrahvi 237 lõike 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahvi 2371 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „, samuti käesoleva seaduse § 15 lõikes 7

sätestatud nõuete rikkumise“ tekstiosaga „sätestatud nõuete rikkumise ning käesoleva seaduse

§ 15 lõikes 6 sätestatud teabe avaldamata jätmise“;

21) seadust täiendatakse §-ga 23791 järgmises sõnastuses:

„§ 23791. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nõuete rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 II jaotise 2. peatükist või artiklist

18, 19 või 21 tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest emitentide poolt või artikli 45 lõike 1

kohase nõude rikkumise või koostööst keeldumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema

konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“;

22) paragrahvi 2725 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud

isikute vara koguväärtus ei ületa 50 miljardit eurot, ei pea käesoleva seaduse § 877 punktis 1

sätestatud nõuet kohaldama.“;

23) paragrahvi 2725 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega täpsustada, mis tingimustel ja mis ajaks

kohustuvad allutatud kõlblike kohustuste müüjad viima oma tegevuse kooskõlla käesoleva

seaduse §-s 877 sätestatud nõuetega, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikute vara

koguväärtus on suurem kui 50 miljardit eurot.“.

§ 2. Asjaõigusseaduse muutmine

Asjaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3141 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Finantstagatiseks loetakse kontol oleva raha nõudeõiguse, väärtpaberi või krediidinõude

koormamist pandiõigusega ka juhul, kui tagatise andja või võtja on äriühing ja tehingu teine

pool on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik või organisatsioon.”;

2) paragrahvi 3143 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

7

,,(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud samaväärse eseme suhtes kohaldatakse sama

finantstagatise kokkulepet, mida kohaldati algse finantstagatise eseme suhtes, ja samaväärne

ese loetakse finantstagatise kokkuleppe alusel antuks algse finantstagatise esemega samal ajal.

(4) Käesoleva paragrahvi kohane finantstagatise eseme pandipidajapoolne käsutamine ei

muuda pandipidaja finantstagatise kokkuleppest tulenevaid käesoleva paragrahvi lõike 2

kohaselt asenduseks antud finantstagatise esemega seotud õigusi ega mõjuta nende õiguste

kehtivust.”;

3) paragrahvi 3192 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Finantstagatise kokkuleppe kohasest pandieseme müügist ei pea ette teatama, kui

finantstagatise kokkuleppes ei ole kokku lepitud teisiti.“.

§ 3. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Käesolevat seadust kohaldatakse:

1) Eestis asutatud krediidiasutusele;

2) Eestis asutatud investeerimisühingule, mille suhtes kohaldatakse väärtpaberituru seaduse §

93 lõike 1 punktis 1 sätestatud aktsia- või algkapitalinõuet;

3) Eestis asutatud finantsvaldusettevõtjale, segafinantsvaldusettevõtjale ja

segavaldusettevõtjale, kes kuuluvad käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud

krediidiasutusega või investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi;

4) käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud krediidiasutuse, investeerimisühingu,

finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja segavaldusettevõtja Eestis asutatud

finantseerimisasutusest tütarettevõtjale, kui ta kuulub konsolideeritud järelevalve alla vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes

kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L

176, 27.06.2013, lk 1–337), artiklitele 6–17;

5) kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt Eestis asutatud filiaalile;

6) Eestis asutatud ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste

tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201,

27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud kesksele vastaspoolele käesolevas seaduses

sätestatud ulatuses.“;

2) paragrahvi 2 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 31 ja 3² järgmises sõnastuses:

,,(31) Käesoleva seaduse §-des 43, 44 ja 46–50 käsitatakse krediidiasutusena ka käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 3–5 nimetatud isikut.

(32) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 5, § 17 lõigetes 71, 72 ja 13, § 172 lõike 2 punktis 2, §-s 173,

§ 18 lõigetes 6 ja 61, § 22 lõigetes 21–23, §-s 221, § 34 lõigetes 1–33 ning lõigetes 41, 43, 5 ja 6,

§ 44 lõigetes 1 ja 2, § 52 lõikes 5, § 55 lõigetes 2 ja 7, § 56 lõikes 14, § 961 lõikes 2 ning

tagatisfondi seaduse §-s 7313 nimetatud krediidiasutusena käsitatakse ka käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud finantseerimisasutust, finantsvaldusettevõtjat,

segafinantsvaldusettevõtjat ja segavaldusettevõtjat.“;

4) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

8

,,4) rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise

õigust.“;

5) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Kriisilahendusmeede käesoleva seaduse tähenduses on Finantsinspektsiooni õigus määrata

erihaldur või rakendada muid käesoleva seaduse 4.–7. peatükis sätestatud õigusi.“;

6) paragrahvi 81 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠81. Kriisilahendussubjekt, kriisilahenduse konsolideerimisgrupp ja

likvideerimissubjekt“;

7) paragrahvi 81 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriisilahenduse konsolideerimisgrupina

käsitatakse ka keskasutust koos temaga püsivalt seotud krediidiasutuste ja nende

tütarettevõtjatega, kui vähemalt üks nendest krediidiasutustest on kriisilahendussubjekt.“;

8) paragrahvi 81 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:

,,(4) Käesoleva seaduse § 172 lõigetes 4 ja 5 nimetatud kriisilahendussubjektina käsitatakse ka

käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud finantseerimisasutust,

finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja segavaldusettevõtjat.

(5) Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja ja Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja käesoleva

seaduse tähenduses on ka lepinguriigis asutatud tütarettevõtja ja lepinguriigis tegutsev

emaettevõtja.

(6) Likvideerimissubjekt on Euroopa Liidus asutatud juriidiline isik, kelle suhtes on

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas või konsolideerimisgruppi mittekuuluva isiku puhul

kriisilahenduskavas ette nähtud, et ta likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, või

isik, kes kuulub kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, kuid kes ise ei ole kriisilahendussubjekt

ja kelle suhtes ei ole konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas allahindamise ja teisendamise

õiguse kasutamist ette nähtud.“;

9) paragrahvi 17 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(41) Teisendatavad kohustused on kohustused ja kapitaliinstrumendid, mis ei ole esimese

taseme põhiomavahendite instrumendid, täiendavate esimese taseme omavahendite

instrumendid või teise taseme omavahendite instrumendid ja mis ei ole käesoleva seaduse § 71

lõike 1 kohaselt kohustuste teisendamise meetme kohaldumisalast välja jäetud.“;

10) paragrahvi 17 lõike 42 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega

järgmises sõnastuses:

,,Kõlblikud kohustused on teisendatavad kohustused, mis vastavad käesoleva paragrahvi lõikes

4 või käesoleva seaduse § 19 lõike 8 punktis 1 sätestatud tingimustele, olenevalt sellest, kumb

säte on kohaldatav, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72a

lõike 1 punktis b sätestatud teise taseme omavahendite instrumentide tingimustele.“;

11) paragrahvi 17 lõike 43 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtjast krediidiasutus emiteerib kohustusi olemasolevale

aktsionärile, kes ei kuulu samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, kuid nimetatud

tütarettevõtja ise kuulub kriisilahendussubjektiga samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, arvatakse need kohustused kriisilahendussubjekti omavahendite ja

kõlblike kohustuste summa hulka, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:“;

9

12) paragrahvi 17 lõike 43 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,3) selliste kohustuste summa ei ületa määra, mis saadakse lahutades käesoleva seaduse § 19

lõigetes 2 ja 4–6 sätestatud väärtustest sellise kohustuste summa, mis on saadud

kriisilahendussubjekti jaoks emiteeritud ja tema poolt kas otse või kaudselt teiste samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu ostetud kohustuste ning

käesoleva seaduse § 19 lõike 8 punkti 2 kohaselt emiteeritud omavahendite liitmise

tulemusel;“;

13) paragrahvi 17 lõike 43 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 17 lõikes 71 asendatakse sõnad ,,krediidiasutuse likvideerimise“ sõnadega

,,krediidiasutusest likvideerimissubjekti likvideerimise“;

15) paragrahvi 17 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(9) Finantsinspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust igast Eestis asuvale

ettevõtjale kehtestatud miinimumnõudest käesoleva seaduse 2. peatüki 2. jao kohaselt,

sealhulgas käesoleva seaduse § 19 lõike 6 rakendamisest asjaomaste ettevõtjate kohta.“;

16) paragrahvi 17 lõike 10 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamisel toimuvat tasaarvestust väärtpaberituru seaduse

§ 2292 tähenduses ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud tasaarvestust.“;

17) paragrahvi 17 lõike 12 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmata jätmise korral kasutab

Finantsinspektsioon vähemalt üht järgmist abinõu:“;

18) paragrahvi 17 lõike 12 punktis 1 asendatakse tekstiosa ,,§-ga 30 või 34“ tekstiosaga ,,§-ga

34 või 35“;

19) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 121 järgmises sõnastuses:

,,(121) Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja konsulteerib enne

käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatud õiguse kohaldamist Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalve funktsiooni täitjaga.“;

20) paragrahvi 171 lõike 6 punktis 1 asendatakse tekstiosa ,,§ 34 lõikes 42“ tekstiosaga ,,§ 34

lõikes 4, 41 või 42“;

21) paragrahvi 171 lõike 9 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,2) selliste kõigile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 72a

nimetatud tingimustele vastavate kõlblike kohustuste instrumentide summat, mille järelejäänud

tähtaeg on otsuse vastuvõtmise kuupäeva seisuga alla ühe aasta, võttes arvesse käesoleva

paragrahvi lõikes 1 ja käesoleva seaduse § 174 lõikes 7 nimetatud nõuete kvantitatiivset

kohandamist;“;

22) paragrahvi 172 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,käesoleva seaduse § 2 lõikes 1

nimetatud ettevõtja“ tekstiosaga ,,muu konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja“;

23) paragrahvi 172 lõike 4 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna

,,Kriisilahendussubjektide“ sõnadega ,,Krediidiasutusest kriisilahendussubjektide“;

24) paragrahvi 172 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

10

,,(41) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud individuaalsel alusel

täidetava nõude kehtestamisel arvesse käesoleva seaduse § 55 lõikes 8 ning § 78 lõigetes 3 ja 6

sätestatut.“;

25) paragrahvi 172 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Krediidiasutusest kriisilahendussubjekti rekapitaliseerimise summade määramisel kasutab

Finantsinspektsioon asjakohase koguriskipositsiooni või koguriskipositsiooni näitaja kohta

teatatud kõige hilisemaid väärtusi, mis on kohandatud kriisilahenduskavas ette nähtud

meetmetest tulenevate võimalike muutustega, ning kohandab pärast finantsjärelevalve

funktsiooni täitjaga konsulteerimist krediidiasutuste seaduse § 1042 lõike 1 kohasele

täiendavate omavahendite nõudele vastavat summat alla- või ülespoole, et määrata kindlaks

kriisilahendusaluse ettevõtja suhtes pärast eelistatud kriisilahendusstrateegia rakendamist

kohalduv nõue.“;

26) paragrahvi 172 lõigetes 8 ja 9 asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1“ tekstiosaga ,,§ 2 lõike 1

punktides 3 ja 4“;

27) paragrahvi 173 lõike 4 punktis 2 asendatakse sõna ,,konsulteerimist“ sõnadega

,,konsulteerimist või pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi suhtes kriisilahendusmeetme

kasutamist“;

28) paragrahvi 173 lõikes 6 asendatakse sõnad ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi

turuusaldus“ sõnadega ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi üldine turuusaldus“;

29) paragrahvi 174 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,§-des 19 ja 81“ tekstiosaga ,,§-s 19

ja § 811 lõikes 4“;

30) paragrahvi 174 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa ,,miinimumnõudele sätestatud

tingimusi“ tekstiosaga ,,ega tagada käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud tingimuste täitmist.“;

31) paragrahvi 174 lõikes 9 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 nimetatud hindamise käigus“

tekstiosaga „lõikes 8 nimetatud seisukohta kujundades“;

32) seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses:

,,§ 175. Miinimumnõude kohaldamine likvideerimissubjekti suhtes

(1) Finantsinspektsioon ei määra likvideerimissubjektile käesoleva seaduse § 17 lõikes 1

nimetatud miinimumnõuet, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

Finantsinspektsioon võib hinnata, kas on põhjendatud määrata likvideerimissubjektile

miinimumnõue vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõikele 2 individuaalselt suuremas summas

kui see, mis on vajalik kahjumi katmiseks vastavalt käesoleva seaduse § 172 lõike 2 punktile 1.

Finantsinspektsioon võtab oma hinnangus arvesse eelkõige võimalikku mõju

finantsstabiilsusele ja finantssüsteemis ülekandumise riskile, sealhulgas seoses Tagatisfondi

või teiste lepinguriikide hoiuste tagamise skeemide piisava rahastamise tagamisega.

(2) Kui Finantsinspektsioon määrab likvideerimissubjektile miinimumnõude, täidab

likvideerimissubjekt selle vähemalt ühe järgmise instrumendiga:

1) omavahendid;

2) kohustused, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis

72a nimetatud kõlblikkuskriteeriumidele, välja arvatud nimetatud määruse artikli 72b lõike 2

punktides b ja d nimetatud kriteeriumid, millele on viidatud artikli 72a lõike 1 punktis a;

3) käesoleva seaduse § 17 lõigetes 31–33 nimetatud kohustused.

(3) Kui Finantsinspektsioon ei ole määranud likvideerimissubjektile miinimumnõuet, siis:

11

1) ei kohaldata talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 77 lõiget

2 ega artiklit 78a;

2) ei arvata maha osalusi omavahenditesse kuuluvates instrumentides ega kõlblike kohustuste

instrumentides, mille on emiteerinud finantseerimisasutusest tütarettevõtja, kes on

likvideerimissubjekt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e

lõike 5 kohaselt.

(4) Erandina käesoleva paragrahvi lõike 3 punktist 2 sätestatust võib krediidiasutus või

käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja, kes ei ole ise

kriisilahendussubjekt, vaid kriisilahendussubjekti või sellise kolmanda riigi ettevõtja

tütarettevõtja, kes oleks kriisilahendussubjekt, kui ta oleks asutatud lepinguriigis, võib maha

arvata oma osaluse omavahenditesse kuuluvates instrumentides tütarettevõtjatest

krediidiasutustes.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud osalused saab maha arvata tütarettevõtjast

krediidiasutus, kes kuulub samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi ja on

likvideerimissubjekt, kelle puhul Finantsinspektsioon ei ole kindlaks määranud

miinimumnõuet, kui tema osaluste kogusumma on vähemalt seitse protsenti tema selliste

omavahendite ja kohustuste kogusummast, mis vastavad käesoleva seaduse § 19 lõigetes 8 ja

81 sätestatud tingimustele ja mis arvutatakse igal aastal 31. detsembri seisuga viimase 12 kuu

keskmisena.“;

33) paragrahvi 18 lõikes 2 asendatakse tekstiosa ,,§ 17 lõikes 7“ tekstiosaga ,,§-des 17, 171 ja

174“;

34) paragrahvi 18 lõikes 32 asendatakse tekstiosa ,,§ 19 lõige 8“ tekstiosaga ,,§ 19 lõiked 8 ja

81“ vastavas käändes;

35) paragrahvi 18 lõikes 41 asendatakse sõnad ,,kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutuse või

konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega“ tekstiosaga ,,kriisilahendussubjekti

kriisilahendusasutuse, konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega, kui see erineb

kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusest, või kriisilahendusasutusega, kes vastutab

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi tütarettevõtjate eest,“;

36) paragrahvi 18 lõike 42 punkti 1 täiendatakse pärast sõna ,,lepinguriikide“ sõnadega ,,või

kolmandate riikide“;

37) paragrahvi 18 lõikes 6 asendatakse sõnad ,,Kui Finantsinspektsioon ei“ sõnadega ,,Kui

Finantsinspektsioon on kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutus ega“;

38) paragrahvi 18 lõikes 61 asendatakse tekstiosa ,,Kui Finantsinspektsioon“ tekstiosaga ,,Kui

Finantsinspektsioon, kes on Eestis asutatud tütarettevõtjast krediidiasutuse

kriisilahendusasutus,“;

39) paragrahvi 18 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(8) Finantsinspektsioonil on õigus esitada Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele kaebus

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse või individuaalsel alusel kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi ja käesoleva seaduse § 19 lõikes 2 ja lõigetes 4–10 sätestatud tingimustel

miinimumnõude kohaldamisalasse kuuluva krediidiasutuse kriisilahendusasutuse

miinimumnõude kindlaksmääramise kohta käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 61 nimetatud nelja

kuu jooksul või enne ühisotsusele jõudmist.“;

40) paragrahvi 181 lõikes 3 asendatakse tekstiosa ,,lõikes 1“ tekstiosaga ,,lõigetes 1 ja 2“;

12

41) paragrahvi 181 lõikes 7 asendatakse tekstiosa ,,lõigetes 1 ja 3“ tekstiosaga ,,lõikes 2 ja

käesoleva seaduse § 174 lõigetes 6 ja 7“;

42) paragrahvi 19 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Finantsinspektsioon kehtestab miinimumnõude konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast

krediidiasutusele, kui see on asutatud Eestis. Miinimumnõude kehtestamisel võetakse arvesse

käesoleva seaduse § 17 lõikes 7 sätestatud kriteeriume, eelkõige krediidiasutuse suurust, äri- ja

rahastamismudelit ning riskiprofiili.“;

43) paragrahvi 19 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(3) Individuaalse miinimumnõude täitmisest vabastatud käesoleva seaduse § 17 lõikes 3

nimetatud hüpoteekkrediidiga tegelevat krediidiasutust ei arvestata konsolideeritud

konsolideerimisgrupi omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kehtestamisel

konsolideerimisgrupi koosseisu.“;

44) paragrahvi 19 lõikest 4 jäetakse välja sõnad ,,krediidiasutuse või muu“;

45) paragrahvi 19 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(7) Miinimumnõue, mida kohaldatakse käesolevas paragrahvis nimetatud krediidiasutuse

suhtes, määratakse kindlaks käesoleva paragrahvi ja kohaldatavuse korral ka käesoleva seaduse

§ 811 kohaselt ning vastavate sätestatud miinimumnõuete alusel.“;

46) paragrahvi 19 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud ettevõtja täidab miinimumnõude ühe või

mitme järgmise kohustusega:“;

47) paragrahvi 19 lõike 8 punktid 9 ja 10 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 81–83 järgmises sõnastuses:

,,(81) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud ettevõtja täidab miinimumnõude

lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud kohustusele ühe või mitme järgmise

omavahendiga:

1) esimese taseme põhiomavahend;

2) muu omavahend, mis on emiteeritud samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi

kuuluvate ettevõtjate jaoks ja mille need on ostnud;

3) muu omavahend, mis on emiteeritud samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi

mittekuuluvate ettevõtjate jaoks ning mille need on ostnud tingimusel, et allahindamise või

teisendamise õiguse kasutamine vastavalt käesoleva seaduse §-dele 56–58 ei mõjuta

kriisilahendussubjekti kontrolli tütarettevõtja üle.

(82) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 4, 6 ja 7 nimetatud ettevõtja täidab miinimumnõuet

konsolideeritud alusel, hõlmab selle ettevõtja omavahendite ja kõlblike kohustuste summa

järgmisi kohustusi, mille on käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt emiteerinud Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtja, kes kuulub vastava ettevõtja konsolideerimisgruppi:

1) kohustused, mis on emiteeritud kriisilahendussubjekti jaoks ja mille ta on ostnud otse või

kaudselt teiste samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes

ei ole konsolideeritud alusel hõlmatud käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud

miinimumnõude täitmisesse;

2) kohustused, mis on emiteeritud olemasoleva aktsionäri jaoks, kes ei kuulu samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi.

13

(83) Käesoleva paragrahvi lõikes 82 nimetatud kohustused ei või ületada summat, mis

määratakse kindlaks, lahutades konsolideeritava tütarettevõtja suhtes kohaldatavast käesoleva

seaduse § 17 lõike 1 alusel määratud miinimumnõude summast kõigi järgmiste elementide

summa:

1) kohustused, mis on emiteeritud käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud nõuet

konsolideeritud alusel täitva ettevõtja jaoks ja mille ta on ostnud kas otse või kaudselt teiste

samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes kuuluvad

vastava ettevõtja konsolideerimisalasse;

2) käesoleva paragrahvi lõike 81 kohaselt emiteeritud omavahendite summa.“;

49) paragrahvi 19 lõike 9 punktis 3 asendatakse sõnad ,,Finantsinspektsiooni finantskriisi

lahendamise funktsiooni täitjale“ sõnaga ,,Finantsinspektsioonile“;

50) paragrahvi 19 lõike 11 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui nii tütarettevõtja kui ka kriisilahendussubjekt on asutatud Eestis ja kuuluvad samasse

konsolideerimisgruppi ning käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 1 sätestatud tingimus on

täidetud, võib Finantsinspektsioon lubada tütarettevõtjal käesoleva seaduse miinimumnõude

täielikult või osaliselt täita kriisilahendussubjekti antava garantiiga, mis vastab järgmistele

tingimustele:“;

51) paragrahvi 19 lõike 11 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,3) garantii on tagatud finantstagatiskokkuleppe kaudu Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168, 27.06.2002, lk 43–50)

artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses vähemalt 50 protsendi ulatuses selle summast;”;

52) seadust täiendatakse §-ga 191 järgmises sõnastuses:

,,§ 191. Konsolideerimisgruppi kuuluva tütarettevõtja erisus

(1) Erandina käesoleva seaduse § 19 lõigetes 2 ja 4 sätestatust võib Finantsinspektsioon määrata

tütarettevõtja jaoks kindlaks käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud nõude täitmise

konsolideeritud alusel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik

järgmised tingimused:

1) kriisilahendussubjekt omab kontrolli tütarettevõtja üle või tema suhtes kohaldatakse

krediidiasutuste seaduse §-s 1042 nimetatud täiendavate omavahendite nõuet ainult

konsolideeritud alusel ning käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud miinimumnõude

kindlaksmääramine konsolideeritud alusel ei too kaasa asjaomasesse konsolideerimisalasse

kuuluvatest ettevõtjatest koosneva alagrupi rekapitaliseerimise vajaduste ülehindamist

käesoleva seaduse § 172 lõike 1 punkti 2 kohaldades, seda eelkõige juhul, kui samas

konsolideerimisulatuses on palju likvideerimissubjekte;

2) käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud nõude konsolideeritud alusel täitmine asjaomase nõude

individuaalsel alusel täitmise asemel ei kahjusta oluliselt konsolideerimisgrupi

kriisilahendusstrateegia usaldusväärsust, teostatavust ega tütarettevõtja võimet täita

omavahendite nõuet pärast allahindamise ja teisendamise õiguse kasutamist ning kahjumi

sisemise ülekandmise ja rekapitaliseerimise mehhanismi asjakohasus, sealhulgas asjaomase

tütarettevõtja või muude kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate

asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamine või teisendamine, on

kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 56.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud erandi kohaldamiseks peavad olema

täidetud kõik järgmised asjaolud:

1) kriisilahendussubjekt on Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või

Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

14

2) nii tütarettevõtja kui ka kriisilahendussubjekt on asutatud samas lepinguriigis ning nad

kuuluvad samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi;

3) kriisilahendussubjekt ei oma kontrolli ühegi tütarettevõtja krediidiasutuse või käesoleva

seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja tütarettevõtja üle, kui selle tütarettevõtja

suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud nõudeid või §-s 172 nimetatud

miinimumnõuet;

4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e lõike 5 kohaselt

nõutavad mahaarvamised mõjutaksid tütarettevõtjat ebaproportsionaalselt.“;

53) paragrahv 21 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahvi 22 lõike 21 teises lauses asendatakse tekstiosa ,,kui need instrumendid on

tagamata kohustused“ tekstiosaga ,,kui need instrumendid on tagamata kohustused ja kõrgema

nõudeõiguse järguga kui krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punktis 51 nimetatud

kohustused“;

55) paragrahvi 221 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Krediidiasutus esitab Finantsinspektsioonile miinimumnõude täitmise kohta aruande, mis

sisaldab järgmist teavet:

1) käesoleva seaduse § 19 lõikes 81 nimetatud omavahendite summa, kui see on asjakohane,

kõlblike kohustuste summa ning omavahendite ja kõlblike kohustuste summa vastavalt

käesoleva seaduse § 172 lõigetele 2–9, § 173 lõigetele 1–6 ja § 181 lõigetele 1–2 pärast ükskõik

milliste asjakohaste mahaarvamiste tegemist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013 artiklitele 72e–72j;

2) teisendatavate kohustuste summa;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud summade struktuur, tähtajaprofiil ning nendest

tulenevate nõuete rahuldamisjärk tavalises maksejõuetusmenetluses;

4) kui käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud summasid reguleeritakse kolmanda riigi

õigusega, siis selgitus selle kohta, esitades asjaomase riigi nime, ning selle kohta, kas summade

reguleerimine kolmanda riigi õigusega seisneb selliste lepinguliste tingimuste kehtestamises,

millele on osutatud käesoleva seaduse § 22 lõigetes 1, 11 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 52 lõike 1 punktides p ja q ning artikli 63 punktides

n ja o.“;

56) paragrahvi 221 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

,,(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teavet teisendatavate kohustuste summa

kohta ei pea esitama teavet krediidiasutus, kelle omavahendite ja kõlblike kohustuste summa,

mis on vastava teabe esitamise kuupäeval kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 1 punktiga 1,

moodustab vähemalt 150 protsenti tema suhtes määratud miinimumnõudest.“;

57) paragrahvi 221 lõike 2 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega

järgmises sõnastuses:

,,Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud teave esitatakse Finantsinspektsioonile

vähemalt üks kord poolaasta jooksul ning punktides 2 ja 3 nimetatud teave vähemalt üks kord

aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon nõuab lõikes 1 nimetatud teabe

esitamist tihedamini kui kord poolaasta või aasta jooksul.“;

58) paragrahvi 221 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 221 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

,,(4) Krediidiasutus peab avaldama oma veebilehel ligipääsetavas vormis vähemalt kord aastas

järgmise teabe:

15

1) käesoleva seaduse § 19 lõike 81 kohaste omavahendite summa, kui see on kohaldatav, ja

kõlblike kohustuste summa;

2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kirjete struktuur, nende tähtajaprofiil ja nendest

tulenevate nõuete rahuldamisjärk tavalises maksejõuetusmenetluses;

3) teave käesoleva seaduse § 18 lõigetes 1, 21 ja 22 või § 19 lõigetes 2 ja 4–10 nimetatud

miinimumnõude kohaldamise kohta, mis on vormistatud vastavalt käesoleva seaduse § 17

lõikele 2.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 11 ja 4 sätestatut ei kohaldata likvideerimissubjekti suhtes,

välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon on määranud sellise ettevõtja puhul kindlaks

käesoleva seaduse § 17 lõikes 2 nimetatud nõude kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 175. Vastav

aruandlus- ja avalikustamiskohustus piirdub sellisel juhul käesoleva seaduse §-s 175 sätestatud

miinimumnõude täitmisega ning Finantsinspektsioon määrab nimetatud ettevõtja jaoks

kindlaks aruandlus- ja avalikustamiskohustuse sisu ja sageduse vastavalt Euroopa Komisjoni

rakendusmäärusele (EL) 2021/763, millega kehtestatakse rakenduslikud tehnilised standardid

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2014/59/EL kohaldamiseks seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude täitmise järelevalvelise aruandluse ja avalikustamisega (ELT L 168,

12.05.2021, lk 1–83). Finantsinspektsioon annab asjaomasele likvideerimissubjektile juhiseid,

kuidas aruandlus- ja avalikustamiskohustust täita.“;

60) paragrahvi 222 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa ,,või piirata õigusi,“

tekstiosaga ,,võttes arvesse käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud teatud kohustuste peatamise

tingimusi,“;

61) paragrahvi 222 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Euroopa Liidus tegutseva krediidiasutuse emaettevõtja peab tagama, et tema kolmanda

riigi tütarettevõtja lisab finantslepingule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused,

et välistada võimalus need lepingud enne tähtaega lõpetada või peatada, neid muuta,

tasaarvestada, tasaarvelduse õigust kasutada või tagatisest tulenevaid õigusi rakendada

olukorras, kus Finantsinspektsioon kasutab kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 1 õigust

peatada või piirata lepinguriigis tegutseva emaettevõtja õigusi ja kohustusi.“;

62) paragrahvi 28 lõike 3 esimeses lauses asendatakse läbivalt sõnad ,,finantsjärelevalve

asutustega“ sõnaga ,,kriisilahendusasutustega“;

63) paragrahvi 28 lõike 4 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna ,,lepinguriigis“ sõnaga

,,liikmesriigis“;

64) paragrahvi 28 lõiget 6 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

,,Kriisilahenduskava vaadatakse läbi pärast käesoleva seaduse §-s 56 nimetatud

kriisiennetusmeetmete rakendamist.“;

65) paragrahvi 29 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(11) Finantsinspektsioon võtab käesoleva seaduse § 28 lõike 6 teises lauses sätestatut silmas

pidades käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud tähtaegade määramisel

arvesse krediidiasutuste seaduse §-s 1043 sätestatud täiendavate omavahendite nõude täitmiseks

ette nähtud tähtaega.“;

66) paragrahvi 33 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(21) Kui kriisilahenduse konsolideerimisgrupp koosneb mitmest kriisilahenduse

konsolideerimisgrupist, tuleb lisaks kogu konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse

16

hindamisele hinnata vastavalt käesoleva peatüki 1. jaole käesoleva paragrahvi lõikes 2

nimetatud kriisilahenduskõlblikkust iga allkonsolideerimisgrupi kohta eraldi.“;

67) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

,,(22) Konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine käesoleva seaduse tähenduses

seisneb kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste või käesoleva seaduse § 2 lõike

1 punktis 3 nimetatud isikute kriisilahenduskõlblikkuse hindamises.“;

68) paragrahvi 34 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(21) Kahe nädala jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamist

esitab krediidiasutus Finantsinspektsioonile võimalikud meetmed oluliste takistuste

kõrvaldamiseks kriisilahendusmenetlusest ja nende rakendamise ajakava, millega tagatakse

käesoleva seaduse §-s 18 või 19 ja krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud

kombineeritud puhvri nõude täitmine, juhul kui kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiv

asjaolu on tingitud ühest järgmisest olukorrast:

1) krediidiasutus täidab krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud kombineeritud

puhvri nõuet, kui seda võetakse arvesse lisaks sama seaduse § 8650 lõigetes 1–31 nimetatud

nõuetele, kuid ei täida nimetatud kombineeritud puhvri nõuet, kui seda võetakse arvesse lisaks

miinimumnõuetele, kui need arvutatakse kooskõlas käesoleva seaduse § 17 lõike 2 punktiga 1;

2) krediidiasutus ei täida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites

92a ja 494 nimetatud nõudeid või käesoleva seaduse §-des 172 ja 173, § 174 lõigetes 1–5 ning §

181 lõigetes 1–5 nimetatud nõudeid.“;

69) paragrahvi 34 lõike 4 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

70) paragrahvi 34 lõike 4 punktist 9 jäetakse välja sõna ,,muude“;

71) paragrahvi 34 lõike 42 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1“

tekstiosaga ,,§ 2 lõike 1 punktides 3 ja 4“;

72) paragrahvi 35 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt koostatud aruandes analüüsitakse mõju kogu grupi

ärimudelile ning antakse soovitusi proportsionaalsete ja sihipäraste meetmete rakendamiseks

konsolideerimisgrupi tasandil ning vajaduse korral allkonsolideerimisgruppide suhtes, mida on

käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt otsustatud rakendada või mis on Finantsinspektsiooni

arvates vajalikud või asjakohased tuvastatud takistuste kõrvaldamiseks.“;

73) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:

,,(23) Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja peab kahe nädala jooksul käesoleva paragrahvi

lõikes 22 nimetatud teate saamisest arvates esitama konsolideerimisgrupi tasandi

kriisilahendusasutusele võimalikud meetmed ja nende rakendamise ajakava.“;

74) paragrahvi 35 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Nelja kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud emaettevõtja tähelepanekute

esitamist või pärast lõikes 4 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumist, olenevalt kumb on

varasem, teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et jõuda kriisilahenduskolleegiumis

ühisotsusele nende lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus asuvad konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjad, olulistes takistuste suhtes, mis võivad pärssida tõhusat kriisilahendusmeetmete

ja -õiguste rakendamist konsolideerimisgrupi suhtes, ning kui see on vajalik, siis käesoleva

paragrahvi lõike 4 kohaselt tehtud emaettevõtja ettepanekus ja kriisilahendusasutuste poolt

takistustega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks nõutavate meetmete suhtes.“;

17

75) paragrahvi 35 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

,,(51) Kui Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja ei ole käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt

tähelepanekuid esitanud, teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et ühisotsusele jõutaks

ühe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud neljakuulise tähtaja

möödumist.

(52) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud ühisotsusele kriisilahenduskõlblikkust pärssiva

asjaolu suhtes, mille on tinginud käesoleva seaduse § 34 lõikes 21 nimetatud olukord, peab

Finantsinspektsioon jõudma kahe nädala jooksul pärast seda, kui Euroopa Liidus tegutsev

emaettevõtja on vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 esitanud oma tähelepanekud.“;

76) paragrahvi 35 täiendatakse lõigetega 81 ja 82 järgmises sõnastuses:

,,(81) Kui Finantsinspektsioon ei ole konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus, kuid

konsolideerimisgrupi tütarettevõtja asub Eestis ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud

ajavahemiku jooksul ei jõuta ühisotsusele, teeb Finantsinspektsioon käesoleva seaduse § 34

lõike 4 kohaselt võetavate sobivate meetmete kohta oma otsuse. Finantsinspektsiooni otsus

peab olema igakülgselt põhjendatud ja selles tuleb arvesse võtta teiste asjaomaste

kriisilahendusasutuste seisukohti ja reservatsioone. Finantsinspektsioon esitab otsuse

kriisilahendussubjektile.

(82) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud

tähtaja jooksul teavitanud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ühisotsuse saavutamisega

seotud erimeelsustest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010

artiklile 19, lükkab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 81 nimetatud otsuse

tegemise edasi ja ootab ära Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse otsuse ning teeb seejärel

kooskõlas saadud otsusega oma otsuse. Finantsinspektsioon ei pöördu Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud ajavahemiku

jooksul ega pärast ühisotsusele jõudmist.“;

77) paragrahvi 39 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(7) Kui segavaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses

finantsvaldusettevõtjast vahendaja kaudu, peab kriisilahenduskava kohast vahendajast

finantsvaldusettevõtjat käsitama kriisilahendussubjektina. Nimetatud juhul võib

konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil kehtestatud kriisilahendusmeetmeid või -õigusi

rakendada selle vahendajast finantsvaldusettevõtja, mitte segavaldusettevõtja suhtes.“;

78) paragrahvi 39 lõike 8 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,segavaldusettevõtja“ tekstiosaga

,,finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja“;

79) paragrahvi 401 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Finantsinspektsioon määrab peatamisõiguse kasutamise perioodi vastavalt iga

üksikjuhtumi asjaoludele, hinnates hoolikalt, kas peatamist on sobilik kohaldada ka tagatud

kõlblike hoiuste suhtes, eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega

ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuste suhtes.“;

80) paragrahvi 401 lõikes 12 asendatakse tekstiosa ,,§-de 43 ja 44 kohast“ tekstiosaga ,,§ 43

lõikes 2 sätestatud“;

81) paragrahvi 41 lõike 2 punktis 6 asendatakse tekstiosa ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse“

tekstiosaga ,,teenuste osutamise ja vahendite üleandmise“;

82) paragrahvi 43 lõike 3 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

18

83) paragrahvi 43 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(42) Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud õiguse kasutamise

ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele, hinnates hoolikalt, kas peatamist on sobilik

kohaldada ka tagatud kõlblike hoiuste suhtes, eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja

keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuste suhtes.“;

84) paragrahvi 43 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui Finantsinspektsioon kasutab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 või lõikes 4 ette

nähtud õigust peatada lepingu ülesütlemise õigus ning kui ei ole esitatud käesoleva paragrahvi

lõike 5 kohast teadet, võib peatatud õigust pärast peatamisaja lõppu kasutada, arvestades

käesoleva seaduse §-s 44 sätestatut, järgmiselt:

1) kui lepingust tulenevad õigused ja kohustused on üle antud teisele ettevõtjale, võib

vastaspool kasutada lepingu ülesütlemise õigust vastavalt asjaomase lepingu tingimustele

üksnes saajast ettevõtja mis tahes jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral;

2) kui lepingust tulenevad õigused ja kohustused jäävad kriisilahendusmenetluses olevale

krediidiasutusele ning Finantsinspektsioon ei ole sellise lepingu suhtes rakendanud kohustuste

ja nõudeõiguste teisendamist kooskõlas käesoleva seaduse § 70 lõike 1 punktiga 1, võib

vastaspool pärast peatamisaja lõppu kasutada lepingu lõpetamise õigust vastavalt lepingu

tingimustele.”;

85) paragrahvi 44 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui krediidiasutus jätkab lepingust tulenevate kohustuste täitmist, sealhulgas makse- ja

ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetusmeetme rakendamise,

käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud teatud kohustuste peatamise või kriisilahendusmeetme või

-õiguse rakendamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks,

et:“;

86) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) mõjutada krediidiasutuse või krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva

isiku lepingulisi õigusi seoses lepinguga, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise

sätteid.”;

87) paragrahvi 46 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 46. Teenuste osutamine ja vahendite üleandmine“;

88) paragrahvi 46 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse kord“

sõnadega ,,teenuste osutamise ja vahendite üleandmise kord“;

89) paragrahvi 46 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad ,,kriitiliste funktsioonide

jätkuvuse tagamiseks“ sõnadega ,,teenuste osutamise või vahendite üleandmise tagamiseks“;

90) paragrahvi 48 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse“

sõnaga ,,Krediidiasutuse“;

91) paragrahvi 49 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,5) konsolideeritud järelevalvet tegevat asutust, kui krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 97 ning

Finantsinspektsiooni seaduse §-des 473 ja 475 sätestatut;“;

92) paragrahvi 52 lõike 7 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu ,,otsusest kasutada

kapitaliinstrumentide“ sõnadega ,,ja kõlblike kohustuste“;

19

93) paragrahvi 55 lõike 8 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,1) krediidiasutuse aktsionärid ja võlausaldajad on kahjumi katmise või kapitali taastamise

eesmärgil panustanud kohustuste, sealhulgas teisendatavate kohustuste või

kapitaliinstrumentide allahindamiseks, teisendamiseks või muul otstarbel kaheksa protsendi

ulatuses krediidiasutuse kohustuste kogusummast, kaasa arvatud omavahenditest;

94) paragrahvi 56 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna ,,kapitaliinstrumentide“ sõnadega

,,ja kõlblike kohustuste“;

95) paragrahvi 56 lõike 1 punktist 4 jäetakse välja sõnad ,,ja kõlblikud kohustused“ vastavas

käändes;

96) paragrahvi 56 lõikes 14 asendatakse sõnad ,,kriisilahendussubjekti emaettevõtja tasandil“

sõnadega ,,selle ettevõtja emaettevõtja tasandil“;

97) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

,,(15) Kui Finantsinspektsioon rakendab kriisilahendusmeedet kriisilahendussubjekti suhtes või

erandlikel asjaoludel kriisilahenduskavast kõrvale kaldudes ettevõtja suhtes, kes ei ole

kriisilahendussubjekt, võtab Finantsinspektsioon kooskõlas käesoleva seaduse § 57 lõikega 4

sellise ettevõtja tasandil vähendatud, alla hinnatud või teisendatud summat arvesse käesoleva

seaduse § 55 lõikes 8 ja § 78 lõikes 3 või § 78 lõike 6 punktis 1 sätestatud künniste puhul, mida

kohaldatakse asjaomasele ettevõtjale.“;

98) paragrahvi 56 lõike 6 punkti 2 täiendatakse pärast sõna ,,kapitaliinstrumendid“ sõnadega

,,või kõlblikud kohustused“;

99) paragrahvi 57 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Käesoleva seaduse § 56 lõikes 14 nimetatud kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste

põhisumma allahindamisel on põhisumma vähendamine püsiv ja kooskõlas käesoleva seaduse

§ 73 lõikes 3 ette nähtud võimaliku üleshindamismehhanismi kohaldamisega ning

kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste omanikul ei ole nõudeõigusi seoses allahinnatud

instrumendi summaga, välja arvatud juhul, kui instrumentide omanikud ei saa hüvitist vastavalt

käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule või kahju eest, mis tuleneb varem tekkinud kohustuste

täitmisest või kapitaliinstrumendi või kõlblike kohustuste põhisumma allahindamisest.“;

100) paragrahvi 57 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(9) Finantsinspektsioon teeb pärast kapitaliinstrumentide või kõlblike kohustuste

allahindamist või teisendamist käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud täiendava hindamise

kooskõlas käesoleva seaduse § 53 lõike 6 punktiga 2 ja §-ga 80.“;

101) paragrahvi 58 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Kui Finantsinspektsioon otsustab asjakohase kriisilahendussubjekti

kriisilahendusasutusega konsulteerides teha kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 3

nimetatud asjaolud, teavitab ta sellest otsusest viivitamata selliste lepinguriikide

kriisilahendusasutusi ja konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusi või nende puudumisel

selliste lepinguriikide pädevaid ametiasutusi, kus asuvad konsolideerimisgruppi kuuluvad

ettevõtjad, keda vastav otsus mõjutab.

(2) Kui Finantsinspektsioon on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus, teeb ta kõik endast

oleneva, et leppida ühisotsuseni jõudmise eesmärgil teiste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega kokku käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludes. Kui

kokkuleppele ei jõuta, siis nimetatud asjaolusid kindlaks ei tehta.

20

(3) Kui Finantsinspektsioon otsustab kindlaks teha käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 2, 3

või 4 nimetatud asjaolud, teavitab ta sellest otsusest viivitamata, kuid hiljemalt 24 tundi pärast

asjaomase kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega konsulteerimist:

1) konsolideeritud järelevalvet tegevat ametiasutust või selle puudumisel lepinguriigi asjaomast

konsolideeritud järelevalvet teostavat finantsjärelevalve asutust;

2) teisi samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kriisilahendusasutusi, kui

konsolideerimisgrupp on otseselt või kaudselt ostnud käesoleva seaduse § 19 lõigete 2 ja 4–6

kohaldamisalasse kuuluvalt ettevõtjalt käesoleva seaduse § 19 lõikes 8 nimetatud kohustusi.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teates peab Finantsinspektsioon põhjendama oma

otsust tuvastada käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 2, 3 või 4 nimetatud asjaolud.

(5) Kui Finantsinspektsioon on edastanud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud teate

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise kohta, hindab Finantsinspektsioon

pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud ametiasutustega konsulteerimist järgmisi

asjaolusid:

1) alternatiivse meetme olemasolu kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamisele

või teisendamisele ja kas selle olemasolul on seda võimalik rakendada;

2) kas võib eeldada, et alternatiivse meetme rakendamisel kaovad mõistliku aja jooksul

asjaolud, mis muidu eeldaksid käesoleva seaduse § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude

kindlakstegemist.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 nimetatud alternatiivse meetmena käsitatakse varase

sekkumise meetmeid, krediidiasutuste seaduse §-s 104 sätestatud meetmeid või

konsolideerimisgrupi emaettevõtjalt rahaliste vahendite või kapitali ülekandmist.

(7) Kui pärast teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega või muu pädeva ametiasutusega

konsulteerimist leiab Finantsinspektsioon, et on olemas vähemalt üks alternatiivne meede ja

seda on võimalik rakendada ning sellega saavutatakse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2

nimetatud tulemus, peab Finantsinspektsioon tagama selle meetme rakendamise.

(8) Kui Finantsinspektsioon leiab, et ei ole olemas alternatiivseid meetmeid, millega saavutada

käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud tulemus, otsustab Finantsinspektsioon, kas

käesoleva seaduse § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude kindlakstegemine on konkreetsel juhul

asjakohane.

(9) Kui Finantsinspektsioon on krediidiasutuse või piiriüleselt tegutseva konsolideerimisgrupi

kriisilahendusmenetlusega seoses kindlaks teinud käesoleva seaduse § 56 lõikes 2, 3 või 4

nimetatud asjaolud, võtab ta arvesse kriisilahenduse võimalikku mõju kõigis lepinguriikides,

kus krediidiasutus või konsolideerimisgrupp tegutseb.

(10) Kui Finantsinspektsioon on tütarettevõtja kriisilahendusasutus, rakendab ta kooskõlas

käesoleva paragrahviga tehtud kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või

teisendamise otsust esimesel võimalusel.“;

102) paragrahvi 70 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad ,,kriisilahendusmenetluses olev“

sõnadega ,,kriisilahenduse eeltingimustele vastav“;

103) paragrahvi 71 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa ,,(edaspidi

teisendatavad kohustused)“;

104) paragrahvi 71 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,5) kohustused äriühingute ees, välja arvatud sama konsolideerimisgrupi ettevõtjate ees olevad

kohustused, mille täitmise esialgne tähtaeg on lühem kui seitse päeva;“;

105) paragrahvi 71 lõike 1 punkti 61 täiendatakse pärast sõna ,,samasse“ sõnaga

,,kriisilahenduse“;

106) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

21

,,(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 61 kohaldamisel peab tütarettevõtja

kriisilahendusasutus, kes ei ole kriisilahendussubjekt, hindama, kas käesoleva seaduse § 19

lõikes 8 sätestatud kirjete summa on kriisilahendusstrateegia rakendamise toetamiseks piisav.“;

107) paragrahvi 72 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,4) teisendamine põhjustaks kohustuste ja nõudeõiguste väärtuse vähenemise sellisel viisil, et

võlausaldajad peaksid katma kahjumit suuremas ulatuses kui olukorras, kus vastavate

kohustuste teisendamine oleks välistatud.“;

108) paragrahvi 72 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(41) Finantsinspektsioon hindab põhjalikult, kas sellised kohustused krediidiasutuse või

temaga samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes, kes ise ei ole

kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes ei kohaldu käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punktis 61

sätestatud erandid, tuleks osaliselt või täielikult välistada kohustuste teisendamise

kohaldamisalast, et tagada kriisilahendusstrateegia asjakohane rakendamine. Nimetatud

hindamist ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kohustustele.“;

109) paragrahvi 74 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõnad ,,esimese taseme“ sõnadega ,,teise

taseme“;

110) paragrahvi 78 lõikes 3 asendatakse tekstiosa ,,krediidiasutuse varadest“ tekstiosaga

,,krediidiasutuse kohustuste kogusummast, kaasa arvatud omavahenditest“;

111) paragrahvi 811 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Kui Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja ja

selle tütarettevõtjast krediidiasutusest kriisilahendussubjekt ning Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi liikmed on käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud

kriisilahendusstrateegiaga nõus, järgib Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või

konsolideeritud alusel Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja käesoleva seaduse §-s 19

sätestatud miinimumnõuet, emiteerides § 19 lõigetes 8 ja 81 nimetatud instrumente oma

kolmandas riigis asutatud põhiemaettevõtjale või nimetatud põhiemaettevõtja tütarettevõtjale,

mis on asutatud samas kolmandas riigis, või muule ettevõtjale § 19 lõike 8 punktis 1 ning § 19

lõike 81 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimustel.“;

112) paragrahvi 811 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(6) Finantsinspektsioon võib kõigi asjaomaste lepinguriikide kriisilahendusasutustega

vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise nõude

täitmisest, kui muu töörühm või kolleegium täidab samu funktsioone ja samu ülesandeid, nagu

on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5, ning järgib kõiki käesoleva seaduse §-s 83

sätestatud teabevahetuse tingimusi ja menetlusi, sealhulgas Euroopa

kriisilahenduskolleegiumide liikmesust ja neis osalemist puudutavaid tingimusi ja menetlusi.

Eelnimetatud juhul kohaldatakse sellistele töörühmadele või kolleegiumidele kõiki käesoleva

seaduse Euroopa kriisilahenduskolleegiume puudutavaid sätteid.“;

113) paragrahvi 94 lõikes 1 asendatakse sõna ,,Krediidiasutuse“ sõnadega ,,Käesolevas

seaduses sätestatud“;

114) paragrahvi 96 pealkirja täiendatakse pärast sõna ,,nõuetega“ sõnadega ,,ja seaduse

kohaldamine“;

115) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

22

,,(6) Käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punktis 61 sätestatut ei kohaldata juhul, kui need

kohustused olid 2014. aasta 31. detsembri seisuga tavapärase maksejõuetusmenetluse

kohustustest madalama rahuldamisjärguga kui muud tagamata kohustused.“;

116) seaduse 12. peatükki täiendatakse §-ga 962 järgmises sõnastuses:

,,§ 962. Krediidiasutuse avalikustamiskohustuse rakendamine

Krediidiasutus peab avaldama aruande käesoleva seaduse § 221 lõikes 4 sätestatud

omavahendite kohta juhul, kui need omavahendid on emiteeritud hiljem kui 2024. aasta 1.

jaanuaril. Krediidiasutus avaldab esimese aruande hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks.“.

§ 4. Hasartmänguseaduse muutmine

Hasartmänguseaduse § 2 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Hasartmänguna ei käsitata kauplemist tuletisinstrumentidega väärtpaberituru seaduse

tähenduses.”.

§ 5. Investeerimisfondide seaduse muutmine

Investeerimisfondide seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 313 lõiget 1 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses:

,,13) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress.“;

2) paragrahvi 460 lõike 4 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist, sealhulgas kasutada eraldi ruumi;“;

3) paragrahvi 460 lõikes 7 asendatakse tekstiosa ,,kahe kuu“ tekstiosaga ,,kolme kuu“;

4) paragrahvi 460 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist, kuid hiljemalt viis kuud pärast kohapealse

kontrolli lõppemist koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse kontrollitavale

kätte.“;

5) paragrahvi 460 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(10) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

lisahindamist vajavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib

Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud akti või lõikes 9 nimetatud lõpliku

akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel

perioodil olulisi muudatusi, saadab Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste

saamiseks uuesti.“;

6) paragrahvi 460 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise

tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral

sunniraha.

(12) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada,

kui see on investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvides ning finantssektori

stabiilsuse ja läbipaistvuse tagamiseks vajalik.“;

23

7) paragrahvi 474 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

,,(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutusega kehtestatud keeld või piirang ei

takista ega piira:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate

eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või

nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele.”.

§ 6. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutusega kehtestatud keeld või piirang ei

takista ega piira:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate

eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või

nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele.”;

2) paragrahvi 149 lõiked 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Erirežiimi kehtestamise otsus ei takista ega piira:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või

finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(6) Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine pool tõendab, et ta ei teadnud ega

pidanudki teadma erirežiimi kehtestamisest, siis ei mõjuta erirežiimi kehtestamise otsus samal

päeval pärast erirežiimi kehtestamist tehtud alljärgnevate tehingute või toimingute kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või

asendamine;

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mistahes kvalifitseeruva finantstehingu lisamine

tasaarvestuskokkuleppesse.”;

24

3) paragrahvi 232 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kahe kuu“ sõnadega ,,kolme kuu“;

4) paragrahvi 232 lõikes 3 asendatakse sõnad ,,nelja kuu“ sõnadega ,,viie kuu“;

5) paragrahvi 232 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 232 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

lisahindamist vajavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib

Finantsinspektsioon akti kavandi või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud akti koostamise

tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi

muudatusi, saadab Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks

uuesti.“;

7) paragrahvi 232 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise

tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral

sunniraha.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui

see on investorite ja finantsjärelevalve subjekti huvides ning finantssektori stabiilsuse ja

läbipaistvuse tagamiseks vajalik.“.

§ 7. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses:

,,18) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress.“;

2) paragrahvi 19 lõikes 2 asendatakse sõna ,,päevalehes“ sõnaga ,,meediaväljaandes“;

4) paragrahv 47 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lisaks käesolevas seaduses sätestatule peab krediidiandja või -vahendaja tarbijale krediidi

andmisel või krediidi vahendamisel vältima ebaausate kauplemisvõtete kasutamist ning järgima

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid tarbijale piisavate selgituste ja teabe esitamise kohta.

Samuti peab krediidiandja või -vahendaja täitma tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja muid

vastutustundliku laenamise nõudeid.”;

5) paragrahvi 53 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamine

peab olema piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse tegemise protsessist, et kinnisvara

väärtuse hinnang oleks objektiivne ja erapooletu. Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -

vahendaja töötaja või kolmas isik. Kui kinnisvara hindab töötaja või kolmas isik, peab ta olema

piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega.“;

6) paragrahv 78 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaali töötajate teadmised,

oskused ja kogemused peavad vastama käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud nõuetele.“;

25

7) paragrahvi 78 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes osutab Eestis teenuseid piiriüleselt,

töötajatele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud nõudeid piiratud ulatuses.

(12) Täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud hüpoteekkrediidivahendaja

töötajate erialastele teadmistele, oskustele ja kogemustele kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.“;

8) paragrahvi 84 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis

asutatud filiaali tegevuse üle, kontrollides käesoleva seaduse § 38 lõikes 1, § 47 lõike 1 esimeses

lauses ja lõikes 2, §-des 50, 51, 531 ja 77 ning § 78 lõikes 1, reklaamiseaduse §-s 29,

tarbijakaitseseaduse 3. peatüki 2. jaos ning võlaõigusseaduse §-s 4033, § 4034 lõigetes 3–5, §-

des 4035, 406 ja 409, § 416 lõikes 4, § 417 lõigetes 11–2 ning sätestatud nõuete täitmist.“;

9) paragrahvi 84 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Finantsinspektsioon võib lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajalt, kes on Eestis asutanud

filiaali, nõuda käesoleva seaduse § 38 lõikes 1, § 47 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2, §-des

50, 51, 531 ja 77 ning § 78 lõikes 1, reklaamiseaduse §-s 29, tarbijakaitseseaduse 3. peatüki

2. jaos ning võlaõigusseaduse §-s 4033, § 4034 lõigetes 3–5, §-des 4035, 406 ja 409, § 416 lõikes

4 ning § 417 lõigetes 11–2 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist või tarbijavaidluse

lahendamisel koostöö tegemist.“;

10) paragrahvi 84 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui asjaomane lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaal ei lõpeta

rikkumist, võib Finantsinspektsioon tarbijate, võlausaldajate ning avaliku huvi kaitse eesmärgil

rakendada lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaali suhtes seaduses

sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, teavitades kasutusele võetud meetmetest

lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.“;

11) paragrahvi 84 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis asutatud filiaal jätkab seaduses või selle

alusel antud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist hoolimata Finantsinspektsiooni

rakendatud meetmetest, võib Finantsinspektsioon pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse

teavitamist kohaldada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid edasise rikkumise vältimiseks

või selle eest karistada ning vajaduse korral tõkestada asjaomase hüpoteekkrediidivahendaja

Eestis asutatud filiaali edasised tehingud Eestis. Finantsinspektsioon võib rikkumise

lõpetamiseks keelata oma ettekirjutusega lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis

asutatud filiaali Eestis tegutsemise.“;

12) paragrahvi 84 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui Finantsinspektsioonil on ilmselge ja tõendatav alus, et lepinguriigi

hüpoteekkrediidivahendaja, kes osutab Eestis teenuseid piiriüleselt, ei täida õigusaktidest

tulenevaid kohustusi, või hüpoteekkrediidivahendaja, kes on Eestis asutanud filiaali, ei täida

õigusaktidest tulenevaid kohustusi, millele ei ole osutatud käesoleva paragrahvi lõikes 1, teatab

ta tuvastatud asjaoludest lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kes võtab tarvitusele

lepinguriigi õigusaktist tulenevad meetmed.“;

13) paragrahvi 88 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kahe kuu“ sõnadega ,,kolme kuu“;

14) paragrahvi 88 lõikes 3 asendatakse sõnad ,,neli kuud“ sõnadega ,,viis kuud“;

15) paragrahvi 88 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

26

16) paragrahvi 88 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

lisahindamist vajavad või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib Finantsinspektsioon akti või

käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe

kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi muudatusi, saadab

Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks uuesti.“;

17) paragrahvi 88 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise

tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral

sunniraha.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui

see on vajalik investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvide kaitseks ning

finantssektori stabiilsuse ja läbipaistvuse tagamiseks.“.

§ 8. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 18 lõikes 2 asendatakse sõna ,,päevalehes“ sõnaga ,,meediaväljaandes“;

2) paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada nõuded laenude andmisele ja

jälgimisele.“;

3) paragrahvi 8650 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 8650. Kombineeritud kapitalipuhvri ja finantsvõimenduse määra puhvri nõuete

täitmata jätmine ning omavahendite jaotamise piirangud“;

4) paragrahvi 8650 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Krediidiasutus, kes ei täida kombineeritud kapitalipuhvri nõuet, teavitab sellest esimesel

võimalusel Finantsinspektsiooni ega tohi enne väljamakstava maksimumsumma esitamist:“;

5) paragrahvi 8650 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõnad ,,või finantsvõimenduse määra puhvri

nõuet“;

6) paragrahvi 8650 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Krediidiasutus, kes ei täida finantsvõimenduse määra puhvri nõuet, ei tohi enne

väljamakstava maksimumsumma Finantsinspektsioonile esitamist:

1) teha väljamakseid esimese taseme põhiomavahendite arvel;

2) võtta kohustust maksta tulemustasu või teha täiendavaid sissemakseid vabatahtlikusse

pensioniskeemi ega maksta tulemustasu aja eest, mil krediidiasutus ei täitnud

finantsvõimenduse määra puhvri nõuet;

3) teha väljamakseid esimese taseme täiendavatesse omavahenditesse kuuluvatelt

instrumentidelt.“;

7) paragrahvi 8650 lõike 5 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad ,,lõikes 2“ sõnadega

,,lõikes 2 või 21“;

27

8) paragrahvi 8650 lõike 53 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui Finantsinspektsioon leiab, et krediidiasutus on endiselt jätnud käesoleva paragrahvi lõikes

1 sätestatud nõuded täitmata, kasutab ta käesoleva paragrahvi lõikes 51 sätestatud õigust ka

üheksa kuu pärast käesoleva paragrahvi lõikes 52 nimetatud teavituse saamisest alates, välja

arvatud juhul, kui ta leiab, et on täidetud vähemalt kaks järgmist tingimust:“;

9) paragrahvi 8650 lõike 53 punktis 5 asendatakse tekstiosa ,,käesoleva lõike punktis 1“

tekstiosaga ,,käesoleva paragrahvi lõikes 51“;

10) paragrahvi 8650 lõike 54 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,võib muutuda tulevikus

maksejõuetuks“ tekstiosaga ,,vastab finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 39 lõike

1 punktis 1 sätestatud tingimusele;“;

11) paragrahvi 8650 lõikes 8 asendatakse tekstiosa ,,Eesti Pank“ tekstiosaga ,,valdkonna eest

vastutav minister määrusega“;

12) paragrahvi 1011 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kahe kuu“ sõnadega ,,kolme kuu“;

13) paragrahvi 1011 lõikes 3 asendatakse sõnad ,,nelja kuu“ sõnadega ,,viie kuu“;

14) paragrahvi 1011 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 1011 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

lisahindamist vajavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib

Finantsinspektsioon akti või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise

tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi

muudatusi, saadab Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks

uuesti.“;

16) paragrahvi 1011 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise

tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral

sunniraha.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui

see on investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvides ning finantssektori stabiilsuse

ja läbipaistvuse tagamiseks vajalik.“;

17) paragrahvi 114 lõike 4 punktid 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

,,2) väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate

eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või

nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) kohaldamine väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses vastavalt

tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele või tasaarvestamine

arveldussüsteemi vahendusel;

3) finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks antud

maksekäsundite täitmine, kui finantstagatise kokkulepe on sõlmitud või finantstagatis seatud

enne moratooriumi kehtestamist või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ajal.”;

18) paragrahvi 114 lõiked 10 ja 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(10) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei mõjuta:

28

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(11) Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine pool tõendab, et ta ei teadnud ega

pidanudki teadma moratooriumi kehtestamisest, siis ei mõjuta moratooriumi kehtestamise otsus

samal päeval pärast moratooriumi kehtestamist tehtud alljärgnevate tehingute või toimingute

kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või

asendamine;

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mistahes kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppesse.”;

19) paragrahvi 1151 lõike 5 punktid 2–4 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahvi 1151 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

,,(51) Vastavale lepingule või tehingule kohalduvat õigust kohaldatakse tervendamismeetmete

rakendamise tagajärgede seoses:

1) tasaarvestuskokkuleppele väärtpaberituru seaduse § 2294 tähenduses, ilma et see piiraks

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-de 43 ja 44 kohaldamist;

2) repotehingule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2365, mis käsitleb

väärtpaberitega finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning millega

muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 337, 23.12.2015, lk 1–34), tähenduses, ilma et

see piiraks käesoleva paragrahvi lõike 8 või finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-

de 43 ja 44 kohaldamist;

3) reguleeritud väärtpaberiturul tehtavale tehingule, kui käesoleva paragrahvi lõikest 8 ei tulene

teisiti.”;

21) paragrahvi 131 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

,,(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse lisaks Eestis asutatud krediidiasutustele ka

sellistele Eestis asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjatele, Eestis asutatud

finantsvaldusettevõtjatele, segavaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele, kes

kuuluvad selle krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi.“;

22) paragrahvi 13421 pealkirjas asendatakse sõna ,,Omakapitali“ sõnaga ,,Omavahendite“.

§ 9. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõiget 1 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

,,(1) E-raha asutus võib tegutseda osaühinguna ainult juhul, kui ta ei osuta käesoleva seaduse §

3 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud makseteenuseid.“;

29

2) paragrahvi 15 lõiget 1 täiendatakse punktidega 20 ja 21 järgmises sõnastuses:

,,20) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress;

21) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise

kohta.“;

3) paragrahvi 17 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt

puuduste kõrvaldamist“ sõnadega ,,võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata või

nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist“;

4) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

,,(11) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel jätta taotluse läbi vaatamata,

kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:

1) taotlus on esitatud oluliste puudustega;

2) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud.“;

5) paragrahvi 21 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,1) makseasutuste või e-raha asutuse vabatahtliku lõpetamise korral Finantsinspektsioonilt

makseasutuse või e-raha asutuse lõpetamiseks loa saamisel;“;

6) paragrahvi 23 lõikes 2 asendatakse sõna ,,päevalehes“ sõnaga ,,meediaväljaandes“;

7) paragrahvi 48 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna ,,algatamisest“ sõnadega ,,või juhi ametiaja

pikendamisest“;

8) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 11–16 järgmises sõnastuses:

,,(11) Makseasutuse või e-raha asutuse lõpetamiseks (edaspidi käesolevas paragrahvis

lõpetamine) on vajalik Finantsinspektsiooni luba.

(12) Lõpetamise loa saamiseks esitab makseasutus või e-raha asutus Finantsinspektsioonile

avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) makseasutuse või e-raha asutuse üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise

kohta;

2) makseasutuse või e-raha asutuse hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide või teiste

võlausaldajate huvidele.

(13) Lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja makseasutuse

või e-raha asutuse lõpetamise klientide või teiste võlausaldajate huvidele vastavuse

kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 17 sätestatut.

(14) Otsuse lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon ühe

kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist, kuid mitte hiljem kui kaks

kuud pärast vastava avalduse saamist.

(15) Finantsinspektsioon võib keelduda lõpetamise loa andmisest, kui lõpetamine on vastuolus

tema klientide või teiste võlausaldajate huvidega.

(16) Otsuse lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon

viivitamata makseasutusele või e-raha asutusele teatavaks.“;

9) paragrahvi 98 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kahe kuu“ sõnadega ,,kolme kuu“;

30

10) paragrahvi 98 lõikes 3 asendatakse sõnad ,,neli kuud“ sõnadega ,,viis kuud“;

11) paragrahvi 98 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 98 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

lisahindamist vajavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib

Finantsinspektsioon akti või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise

tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi

muudatusi, saadab Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks

uuesti.“;

13) paragrahvi 98 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise

tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral

sunniraha.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui

see on investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvides ning finantssektori stabiilsuse

ja läbipaistvuse tagamiseks vajalik.“.

§ 10. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 18 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Pankrotiavalduse tagamise abinõude rakendamine ei mõjuta:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate

eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või

nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.”;

2) paragrahvi 20 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „2–4“ tekstiosaga „2–41“;

3) paragrahvi 36 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Kui võlgnik käsutas eset pankroti väljakuulutamise päeval, siis eeldatakse, et käsutustehing

tehti pärast pankroti väljakuulutamist. Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine

pool tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma ajutise halduri nimetamisest, siis ei mõjuta

pankroti väljakuulutamine samal päeval pärast pankroti väljakuulutamist tehtud alljärgnevate

tehingute või toimingute kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või

asendamine;

31

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mistahes kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppesse.”;

4) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

,,(41) Pankroti väljakuulutamine ei mõjuta finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru

seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat

finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste

täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele.”;

5) paragrahv 48 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 48. Teatud finantstehingutega seotud kohustuste täitmata jätmine

(1) Halduril ei ole õigust nõuda teiselt poolelt:

1) tasaarvestuskokkuleppega hõlmamata tuletistehinguga seotud kohustuste kohustuse täitmist,

kui üheks pooleks on väärtpaberituru seaduse §-s 2295 nimetatud isik, asutus või

organisatsioon, kelle tavapärase majandustegevuse käigus on asjakohases lepingus kokku

lepitud vastava kohustuse täitmine kindlaks tähtpäevaks või teatud ajavahemiku jooksul ning

tähtpäev saabub või ajavahemik möödub pärast pankroti väljakuulutamist;

2) tasaarvestuskokkuleppe alusel lõpetamisel toimuva tasaarvestusega hõlmatud kohustuse

täitmist, loobudes samal ajal tasaarvestuskokkuleppe alusel lõpetamisel toimuva

tasaarvestusega hõlmatud kohustuse täitmisest teise poole ees.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul ja tingimustel saab esitada üksnes

kohustuse täitmata jätmisest tuleneva nõude. Kohustuse täitmata jätmisest tuleneva nõude

suuruseks loetakse tuletistehingu puhul kokkulepitud hinna ja turuhinna vahe kokkulepitud ajal,

kuid mitte hiljem kui teisel tööpäeval pärast pankroti väljakuulutamist.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul ja tingimustel ei või lisaks haldurile

ka tehingu teine pool nõuda vastava kohustuse täitmist. Tehingu teine pool võib kohustuse

täitmata jätmisest tuleneva nõude esitada üksnes pankrotivõlausaldajana.

(4) Käesoleva seaduse § 46 lõikest 1 tulenev halduri õigus ei takista ega piira

tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud ühest või mitmest väärtpaberituru seaduse §-s 2293

nimetatud kvalifitseeruvast finantstehingust tulenevate eseme üleandmise õiguste või

kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamist või nende kohustuste täitmise

kiirendamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele.

(5) Tuletistehing käesoleva paragrahvi tähenduses on väärtpaberituru seaduse § 2293 lõike 1

punktides 1 ja 2 sätestatud tuletisväärtpaberiga tehtav tehing või sõlmitav tuletisleping.

(6) Tasaarvestuskokkuleppena käsitatakse käesolevas paragrahvis tasaarvestuskokkulepet

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses.“;

6) paragrahvi 99 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 99. Nõuete tasaarvestus ja lõpetamisel toimuv tasaarvestus“;

7) paragrahvi 99 lõiked 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Pankroti väljakuulutamine ei mõjuta lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist

väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses vastavalt väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1

nimetatud tasaarvestuskokkuleppe tingimustele, sealhulgas netonõude rahuldamist

finantstagatise või muu tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat

finantstehingut tagava tagatise arvel. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõigetes

1 ja 2 sätestatut.

32

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut kohaldatakse ka lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse § 2292 lõike 4 tähenduses.”;

8) paragrahvi 109 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 109 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimisele, finantstagatise seadmisele, täiendamisele või

asendamisele või finantstagatise eseme käsutamisele;

2) tagatislepingu sõlmimisele või tagatise andmisele, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing, või sellise tagatislepingu eseme käsutamisele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavatele tasaarvestustele;

4) lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses;

5) nõude loovutamisele, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara moodustamine kooskõlas

pandikirjaseaduse §-des 311 ja 316 sätestatuga.”;

10) paragrahvi 110 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Käesoleva seaduse § 48 lõikes 1 nimetatud tuletistehingut ja tasaarvestuskokkulepet,

väärtpaberituru seaduse §-s 2293 nimetatud kvalifitseeruvate finantstehingute hõlmamist

tasaarvestuskokkuleppesse ning lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru

seaduse § 2292 tähenduses ei saa tagasi võita, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et tehingu

ainuke eesmärk oli kahjustada teisi võlausaldajaid ja tehingu teine pool oli sellest teadlik ning

tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.”;

11) paragrahvi 114 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;

,,(4) Finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks

tehtud tehingut ja käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 1 nimetatud tuletistehingu või

tasaarvestuskokkuleppe või sellega hõlmatud kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks seatud

tagatist ei saa tagasi võita.”.

§ 11. Saneerimisseaduse muutmine

Saneerimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Kui lepingu täitmise kiirendamine väärtpaberituru seaduse tähenduses ning lepingu

lõpetamine või muutmine saneerimismenetluse algatamisel on lepingu sõlmimise ajal kokku

lepitud, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõiget 1:

1) pankrotiseaduse § 48 lõike 1 punktis 1 nimetatud tingimustele vastava tuletistehingu

lõpetamisele või muutmisele;

2) tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud ja väärtpaberituru seaduse §-s 2293 nimetatud

kvalifitseeruva finantstehingu kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

3) finantstagatise kokkuleppega tagatud nõuete kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

4) väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate

eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või

nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) kohaldamisele vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

tingimustele.”;

33

2) paragrahv 112 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 112. Finantstagatisele, makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemidele ning lõpetamisel

toimuvale tasaarvestusele kohalduvad erisused

(1) Käesoleva seaduse §-s 11 sätestatu ei mõjuta:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(2) Kui kiirendamine väärtpaberituru seaduse tähenduses, lõpetamine või muutmine

saneerimismenetluse algatamisel on lepingu sõlmimise ajal kokku lepitud, ei kohaldata

käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut:

1) pankrotiseaduse § 48 lõike 1 punktis 1 nimetatud tingimustele vastava tuletistehingu

lõpetamisele või muutmisele;

2) tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud ja väärtpaberituru seaduse §-s 2293 nimetatud

kvalifitseeruva finantstehingu kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

3) finantstagatise kokkuleppega tagatud nõuete kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

4) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamisele

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele.”;

3) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Saneerimiskavas ei saa ümber kujundada:

1) töölepingu alusel tekkinud nõuet;

2) pankrotiseaduse § 48 lõike 1 punktis 1 nimetatud tingimustele vastavast tuletistehingust

tekkinud nõuet;

3) väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppest ega sellega

hõlmatud kvalifitseeruvast finantstehingust tekkinud nõuet.”.

§ 12. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

,,(4) Vara arestimine või arestimisest tulenev käsutuskeeld ei takista ega piira:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate

eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või

nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele.”;

2) paragrahvi 188 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimisele, finantstagatise seadmisele, täiendamisele või

asendamisele või finantstagatise eseme käsutamisele;

34

2) tagatislepingu sõlmimisele või tagatise andmisele, et tagada väärtpaberituru seaduse § 2294

lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepe või sellega hõlmatud kvalifitseeruv finantstehing, või

sellise tagatislepingu eseme käsutamisele;

3) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kohaldamisele.“;

3) paragrahvi 188 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

,,(4) Tasaarvestuskokkulepet väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses, väärtpaberituru

seaduse §-s 2293 nimetatud kvalifitseeruvate finantstehingute hõlmamist

tasaarvestuskokkuleppesse ning lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru

seaduse § 2292 tähenduses ei saa tagasi võita, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et tehingu

ainuke eesmärk oli kahjustada teisi võlausaldajaid ja tehingu teine pool oli sellest teadlik ning

tehing oli tehtud kuue kuu jooksul enne täitemenetluse alustamist.”;

4) paragrahvi 191 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

,,(4) Finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks

tehtud tehingut ja väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppe

või sellega hõlmatud kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks seatud tagatist ei saa tagasi

võita.”.

§ 13. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 685 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

,,(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pandiõigust ei kohaldata esemetele, mis on antud

kolmandale isikule väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppe

või sellega hõlmatud kvalifitseeruva finantstehingu tagatiseks.”;

2) paragrahvi 888 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa ,,asja suhtes“ tekstiosaga

„, välja arvatud juhul, kui asi on antud kolmandale isikule väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes

1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppe või sellega hõlmatud kvalifitseeruva finantstehingu

tagatiseks.”.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2025

Algatab Vabariigi Valitsus 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Aprill 2025

VÄÄRTPABERITURU SEADUSE MUUTMISE JA SELLEST TULENEVALT

TEISTE SEADUSTE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI (TULETIS-

JA REPOTEHINGUTE REGULATSIOON)

Sisukord

1. Sissejuhatus…………………………………………………………………………...……4

1.1.Sisukokkuvõte……………………………………………………………………..4

1.2.Eelnõu ettevalmistajad……………………………………………………………..5

1.3.Märkused…………………………………………………………………………..6

2. Seaduse eesmärk…………………..…………………………………………………...…10

2.1. Tuletis- ja repotehingud…………………………...…………………………..…10

2.1.1. Üldine taust……………………………………………………...……..10

2.1.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused……………………………13

(i) Tuletistehingute regulatsiooni parandamise

väljatöötamiskavatsus…………………………………………………13

(ii) Ülevaade kehtivast regulatsioonist………………………………..14

(iii) Seadusemuudatuste eesmärk ja olulisemate lahenduste

tutvustus……………………………………………………………….16

2.2. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise regulatsiooni parandamine…………….17

2.2.1. Üldine taust…………………………………………………………….17

2.2.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused………………………...….18

2.3. Rohevõlakirja emitentide teabe avalikustamise nõuded……………….................20

2.3.1. Üldine taust…………………………………………………………….20

2.3.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused…………………………….22

2.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamise nõuded…………………………………………………………………….22

2.4.1. Üldine taust…………………………………………………………….22

2.4.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused…………………………....23

2.5. Muud muudatused krediidiandjate ja -vahendajate seaduses…………………….24

2.5.1. Üldine taust…………………………………………………………….24

2.5.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused……………………………24

2.6. Kohapealse kontrolli läbiviimise ning kohapealse kontrolliakti koostamise

tingimused…………………………………………………………………………….24

2.6.1. Üldine taust…………………………………………………………….24

2.6.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused……………………………25

2.7. Investeerimisühingu ning makseasutuse ja e-raha asutuse lõpetamise

tingimused…………………………………………………………………………….26

2.7.1. Üldine taust…………………………………………………………….26

2.7.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused……………………………27

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs…………………………………………………………...27

3.1. Eelnõu ülesehitus………………………………………………………………...27

3.2. Eelnõu § 1 – muudatused väärtpaberituru seaduses………………………………28

3.3. Eelnõu § 2 – muudatused asjaõigusseaduses………………………………….....47

3.4. Eelnõu § 3 – muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses……..49

3.5. Eelnõu § 4 – muudatused hasartmänguseaduses…………………………………98

3.6. Eelnõu § 5 – muudatused investeerimisfondide seaduses…………………….....98

3.7. Eelnõu § 6 – muudatused kindlustustegevuse seaduses…………………………..99

2

3.8. Eelnõu § 7 – muudatused krediidiandjate ja -vahendajate seaduses………....…100

3.9. Eelnõu § 8 – muudatused krediidiasutuste seaduses……………………………103

3.10. Eelnõu § 9 – muudatused makseasutuste ja e-raha seaduses…………………...109

3.10. Eelnõu § 10 – muudatused pankrotiseaduses……………………………....…..110

3.11. Eelnõu § 11 – muudatused saneerimisseaduses………………………….…….115

3.13. Eelnõu § 12 – muudatused täitemenetluse seadustikus……………..…………117

3.14. Eelnõu § 13 – muudatused võlaõigusseaduses………………………………...118

4. Terminoloogia…………………………………………………………………….……..118

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele………………………………………………120

5.1. Tuletis- ja repotehingud………………………………………………………...120

5.2. Finantskriisi ennetamine ja lahendamine……………………………………….121

5.3. Rohevõlakirjad………………………………………………………………….122

5.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamine……………………………………………………………………………122

5.5. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muud muudatused……………………122

5.6. Kohapealse kontrolli läbiviimine ja kontrollakti koostamine…………………...123

5.7. Investeerimisühingu ning makseasutuse ja e-raha asutuse lõpetamine………….123

6. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi Põhiseadusele………………………………………..123

6.1. Põhiõiguse esemeline kaitseala…………………………………………………123

6.1.1. Õigus tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus………………….124

6.1.2. Omandipõhiõigus…………………………………………………......125

6.1.3. Võrdsuspõhiõigus…………………………………………………….125

6.2. Riive põhiseaduslik õigustamine……………………………………………….126

(i) Võrdsuspõhimõte………………………………………………………………..126

(ii) Ettevõtlusvabadus……………………………………………………….126

(iii) Omandipõhiõigus……………………………………………………….126

6.3. Riive formaalne põhiseaduspärasus…………………………………………….126

6.4. Riive materiaalne põhiseaduspärasus………………………………………...…126

6.4.1. Legitiimne eesmärk……………………………………….………......127

6.4.2. Sobivus………………………………………………………...……...128

6.4.3. Vajalikkus………………………………………………………….....128

6.4.4. Mõõdukus.............................................................................................129

(i) Ettevõtlusvabadus ja omandipõhiõigus………………………..……129

(ii) Võrdsuspõhiõigus………………………………………..…....…129

7. Seaduse mõjud…………..………………………………………………………………130

7.1. Tasaarvestuse ühtse raamistiku loomise mõju…………………………………..130

7.1.1. Sihtrühm nr 1: Eestis tegutsevad pangad ja muud finantsasutused (nn

kvalifitseeruvad osapooled)………………………………………………….131

7.1.2. Sihtrühm nr 2: Eesti riik (Vabariigi Valitsus Rahandusministeeriumi

kaudu) ja Eesti Pank (nn kvalifitseeruvate osapooltena ja

tasaarvestuskokkuleppe osapooltena)……………………………………….132

7.1.3. Sihtrühm nr 3: Eestis tegutsevad suurettevõtjad (nn kvalifitseeruvad

osapooled)…………………………………………………………………...133

7.1.4. Sihtrühm nr 4: Eestis tegutsevad väikesed ja keskmised ettevõtjad (nn

osapooled, kes saavad tasaarvestuskokkuleppeid sõlmida kvalifitseeruvate

osapoolte vastaspooltena)…………………………………………………...134

7.1.5. Sihtrühm nr 5: tuletis- ja repotehingute, tasaarvestuskokkulepete

vastaspooled…………………………………………………………….........136

7.1.6. Sihtrühm nr 6: muud finantstagatise osapooled……………………….137

7.1.7. Sihtrühm nr 7: muud võlausaldajad………………………………...…138

3

7.1.8. Sihtrühm nr 8: Finantsinspektsioon…………………………………...140

7.1.9. Sihtrühm nr 9: pankrotihaldurid, kohtud, Maksu- ja Tolliamet……….141

7.2. Kriisilahenduse regulatsiooni muudatuste mõju……………………………......141

7.2.1. Sihtrühm nr 1: krediidi- ja finantseerimisasutused…………….……...141

7.2.2. Sihtrühm nr 2: Finantsinspektsioon…………………………………..142

7.3. Rohevõlakirjade emitentide järelevalvega seonduvate nõuete mõju……………142

7.3.1. Sihtrühm nr 1: rohevõlakirjade emitendid…………………………….142

7.3.2. Sihtrühm nr 2: investorid……………………………………………...144

7.3.3. Sihtrühm nr 3: Finantsinspektsioon…………………………………...144

7.4. Tagatiskinnisvara hindamisega seonduvate muudatuste mõju………………….145

7.4.1. Sihtrühm nr 1: eluasemelaenu refinantseerimist taotlevad tarbijad..…145

7.4.2. Sihtrühm nr 2: krediidiandjad ja -vahendajad…………………………146

7.4.3. Sihtrühm nr 3: kutselised (kinnis)vara hindajad………………………147

7.5. Andmekaitse mõjuhinnang muudatustele………………………………………147

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud………………………………………………………………………..…….148

9. Rakendusaktid…………………………………………………………………...……...148

10. Seaduse jõustumine………………………………………………………………...….150

11. Huvirühmade kaasamine ja eelnõu kooskõlastamine………………………………..150

4

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu)

põhieesmärk on parandada kehtivat tuletis- ja repotehingute läbiviimise regulatsiooni.

Tegemist on eelnõu esmase ja peamise eesmärgiga. Tuletistehingud on väärtpaberitega seotud

tehingud nagu näiteks optsioonid ja futuurid, millega juhitakse intressimääradest, tooraine- või

energiahindadest tulenevaid riske. Repotehing on leping, millega võimaldatakse ettevõtjatele

lühiajalist likviidsust. Repotehing kujutab sisuliselt laenu aktsiate või muude väärtpaberite

tagatisel. Lepingu sisuks on kohustada näiteks aktsiate müüjat ostma märgitud aja pärast ja

määratud hinnaga aktsiad tagasi.

Eesti õigus sisaldab tuletis- ja repotehinguid käsitlevaid sätteid, kuid kehtiv regulatsioon on

puudulik nende tehingute tasaarvestamise nõuete osas ning ei vasta enam täies ulatuses

rahvusvahelisele praktikale. Seepärast eelnõuga:

1) täpsustatakse ja ühtlustatakse selliste tehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

režiimi (ingl. k. close-out netting) kontekstis asjakohaseid mõisteid ja kvalifitseeruvaid

osapooli;

2) muudetakse eeltooduga seonduvalt sellise eriliigilise tagatise nagu finantstagatise (ingl.

k. financial collateral) kaitseala;

3) muudetakse maksejõuetusrežiimi, et tagada selliste tehingute jõustatavus pankroti- ja

muudes sarnastes olukordades.

Eelnimetatud muudatuste tulemusena suureneb eelkõige Eesti pankade, teiste

finantsasutuste ja suuremate ettevõtjate ligipääs rahvusvahelisele tuletis- ja

repotehingute turule, mis omakorda tõstab Eesti ettevõtjate ja ka laiemalt kogu meie

ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet. Peamised muudatused tehakse väärtpaberituru

seaduses (edaspidi ka VPTS).

Teiseks, muudetakse johtuvalt Euroopa Komisjoni tähelepanekutest finantskriisi ennetamise

ja lahendamise seadust (edaspidi ka FELS), mis sätestab eelkõige pankade suhtes

rakendatavaid kriisiennetus- ja lahendusmeetmeid. Muudatustega tagatakse seaduse

subjektidele (eelkõige pankadele) kui ka järelevalvet teostavale Finantsinspektsioonile parem

selgus nende õiguste ja kohustuste teostamisel. Lisaks täiendatakse FELS-i mõningate uute

nõuetega – täpsustakse nõudeid, mis puudutavad tavamaksejõuetusõiguse alusel

likvideerimisele minevaid panku või nendega seotud isikuid (likvideerimissubjektid) ning

millist teavet tuleb sellega seoses avalikustada.

Kolmandaks, eelnõuga antakse Finantsinspektsioonile järelevalvevolitused nende isikute üle,

kes emiteerivad rohevõlakirju (nn EL rohevõlakirjade määruse alusel). Rohevõlakirjade

tähistamiseks võivad nende võlakirjade emitendid kasutada nimetust ,,Euroopa rohevõlakiri“

või ,,EuGB“ ning sellisel juhul peavad nad tagama, et võlakirjadest saadavast tulust

paigutatakse vähemalt 85% kestliku rahastamise taksonoomia nõuetele vastavatesse

tegevustesse.1

1 Euroopa Komisjon. EU Taxonomy Navigator. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/sustainable-finance-taxonomy/

5

Neljandaks, tulenevalt Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni poolt avaldatud ettepanekutest2

muudetakse eelnõuga eluasemelaenude tagatiseks oleva kinnisvara hindamise korda

paindlikumaks. Muudatustega võimaldatakse põhjendatud juhul teha vastav hinnang

statistiliste andmete alusel, mistõttu ei pruugi eraldi hindamisakti tellimine olla alati vajalik.

See muudab nii uute kodulaenude võtmise odavamaks kui ka soodustab olemasolevate

kodulaenude üleviimist ühest pangast kuna vähenevad kulud seoses tagatisvara hindamisega.

Viiendaks, ühtlustatakse eelnõuga finantsvaldkonda puudutavates seadustes

Finantsinspektsiooni poolt kohapealse kontrolli teostamist ning kohapealse kontrolli akti

täitmise tingimusi ning investeerimisühingu, makseasutuse ja e-raha asutuse lõpetamise

korda.

Eelnõu on planeeritud jõustuma üldises korras, see tähendab kümnendal päeval pärast Riigi

Teatajas avaldamist.

1.2 Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonnajuhataja

asetäitja Thomas Auväärt ([email protected], 611 3633) ja sama osakonna nõunikud

Valner Lille ([email protected], 58851491; rohevõlakirjad), Anastasia Nõmmik

([email protected], 5854 5096; finantskriisi ennetamine ja lahendamine,

tagatiskinnisvara hindamine, kohapealse kontrolli läbiviimine ja kontrollakti koostamine,

investeerimisühingute ning makseasutuste ja e-raha asutuste lõpetamine), Mirjam Rannula

([email protected], 5646 7227; tuletis- ja repotehingud) ja Marit Maidla

([email protected], tarbijakrediidilepingud) koostöös (tuletis- ja repotehinguid puudutav

regulatsioon) advokaadibüroo Sorainen (edaspidi Sorainen) advokaatidega Jane Eespõld,

Kätlin Krisak ja Krista Ševerev.

Lisaks tehti eelnõu tuletis- ja repotehinguid puudutava osa ettevalmistamisel koostööd Eesti

Panga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (edaspidi EBRD) ja Finantsinspektsiooni

esindajatega.

Tuletis- ja repotehinguid puudutavad muudatused koostati koostööprojekti

„Tuletisinstrumentide õigusliku ja reguleeriva raamistiku väljatöötamine Eestis“ (ingl. k.

„Development of Legal and Regulatory Framework for Derivatives in Estonia“,

edaspidi projekt) raames EBRD ning Rahandusministeeriumi vahel. Projekti rahastab Taiwan

Business - EBRD Technical Cooperation Fund.

Projekti esimeses etapis koostas Sorainen koostöös EBRD ja Rahandusministeeriumiga

sissejuhatava raporti (ingl. k. inception report), milles koondati järeldused analüüsist tuletis- ja

repotehingutele kohalduvast Eesti õigusraamistikust, keskendudes eelkõige lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse ning finantstagatise regulatsiooni toimimisele. Nimetatud raportis

tuvastati Eesti seadusandluses teatud puudusi, sealhulgas puuduvaid mõisteid ja sätteid, mis

takistavad tuletis- ja repotehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist või piiravad

pooltel sellistesse tehingutesse astumist.

2 Eesti Pank. Kodulaenu üleviimise teise panka saaks teha lihtsamaks ja soodsamaks. Kättesaadav:

https://www.eestipank.ee/press/kodulaenu-uleviimise-teise-panka-saaks-teha-lihtsamaks-ja-soodsamaks-

28022024

6

Projekti teises etapis koostati sissejuhatava raporti põhjal ettepanekute raport (ingl. k. concept

paper), et tuvastatud probleemkohtadele lahendusi pakkuda. Ettepanekute raport kirjeldas

soovitusi tuletis- ja repotehingute regulatsiooni parendamiseks, soovituste põhjuseid ja eeliseid

ning ettepanekuid soovituste saavutamiseks koos väljapakutud reformi teostamiseks vajalike

suunistega. Ettepanekute raporti põhjal koostati eelnõu väljatöötamiskavatsus.

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje

Lilover ([email protected], 5885 1468). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis

Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit

([email protected], 5885 1423).

1.3. Märkused

Eelnõus esitatud tuletis- ja repotehinguid puudutavad muudatused on seotud

Rahandusministeeriumi finantspoliitika programmiga aastateks 2024 – 20273, mille eesmärgiks

on luua konkurentsivõimeline ning usaldusväärne ettevõtlus- ja finantskeskkond.

Finantspoliitika programmis on märksõnadeks eelduste loomine, suurem eksport ja tugevam

konkurents. Tuletistehingute regulatsiooni parandamine aitab nende tingimuste täitmisele

kaasa, sest muudatuste tulemusena suureneb eelkõige Eesti finantsasutuste ja suuremate

ettevõtete ligipääs rahvusvahelisele tuletis- ja repotehingute turule, mis omakorda tõstab Eesti

ettevõtjate ja ka laiemalt kogu meie ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.

Eestis reguleerivad tasaarvestuse režiimi kohaldamist vähesed normid, mis asuvad erinevates

seadustes. Tasaarvestuse režiim on ette nähtud erinevates direktiivides, mistõttu on

tuletistehingute tasaarvestust käsitlevad sätted lisatud eri seadustesse erinevatel ajahetkedel ja

seoses erinevate eesmärkidega, millest tulenevalt on tasaarvestuse kontseptsioon lünklik.

Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguslik raamistik sisaldub järgmistes Euroopa Liidu

õigusaktides:

 Määrus 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabe

hoidlate kohta;

 Direktiiv 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (edaspidi finantstagatise direktiiv);

 Direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute

finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik;

 Määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus

krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse

kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames;

 Direktiiv 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides;

 Määrus 2015/2365, mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti

kasutamise läbipaistvust;

 Määrus (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid

usaldatavusnõudeid (edaspidi ka pangandusmäärus);

 Direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta;

 Määrus (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta;

 Direktiiv 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku

järelevalvet;

3 Rahandusministeerium. Finantspoliitika programm (2024–

2027). Kättesaadav: https://fin.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Finantspoliitika%20programm%202024-

2027.pdf

7

 Direktiiv 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta;

 Määrus (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta;

 Määrus (EL) 2021/523, millega luuakse programm „InvestEU“;

 Direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest

vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise

menetluste tõhususe suurendamise meetmeid.

Rahvusvahelised standardid, mis käsitlevad tuletis- ja repotehingute õiguslikku raamistikku,

ning mida võetakse lisaks ülalnimetatud Euroopa Liidu õigusaktidele arvesse eelnõu

koostamisel, on järgmised:

 Rahvusvahelise Vahetus- ja Tuletistehingute Ühingu ehk International Swaps and

Derivatives Association, Inc. (edaspidi ISDA)4 2018 Tasaarvestuse mudelakt (ingl. k. 2018

ISDA Model Netting Act; 2018 ISDA Model Netting Act and Guide), edaspidi 2018. aasta

ISDA MNA ja 2018. aasta ISDA MNA juhend5;

 Rahvusvahelise Eraõiguse Unifitseerimise Instituudi ehk International Institute for the

Unification of Private Law (edaspidi UNIDROIT) Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätete

toimimise põhimõtted (ingl. k. Principles on the Operation of Close-out Netting

Provisions), edaspidi UNIDROIT põhimõtted6;

 ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni ehk United Nations Commission on

International Trade Law (UNCITRAL) Maksejõuetusõiguse seadusandlik juhend (ingl. k.

Legislative Guide on Insolvency Law)7;

 UNIDROIT vahendatud väärtpaberite sisuliste reeglite konventsioon (Genfi väärtpaberite

konventsioon) (ingl. k. Convention on Substantive Rules for Intermediated Securities (the

Geneva Securities Convention))8; ja

 Finantsstabiilsuse Nõukogu (edaspidi ka FSB) ehk Financial Stability Board

Finantsasutuste tõhusate kriisilahendusrežiimide peamised atribuudid (ingl. k. Key

Attributes of Effective Resolution Regimes for Financial Institutions)9.

2013. aastal avaldatud UNIDROIT põhimõtete eesmärk on anda suuniseid seadusandjatele, kes

soovivad täiendada või kehtestada siseriiklikke õigusakte, mis on seotud lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse toimimisega. 2018. aasta ISDA MNA kajastab UNIDROIT põhimõtteid, kuid

läheb kaugemale, esitades konkreetse õigusakti koostamise mudeli, mille käsitlus on

üksikasjalikum kui UNIDROIT põhimõtetes. 2018. aasta ISDA MNA on näidisõigusakt, mille

eesmärk on sätestada näitlikult põhiprintsiibid, mis on vajalikud kahepoolse tehingu

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse ning sellega seotud finantstagatise või muu

tagatiskokkuleppe jõustatavuse tagamiseks.

Ülalnimetatud rahvusvaheliste standardite näol on tegemist parima praktikaga, mis on mitmetes

riikides võetud aluseks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse regulatsiooni koostamisel ning seega

4 ISDA. Kättesaadav: https://www.isda.org/ – ISDA on üks maailma suurimaid globaalseid finantsinstrumentidega

kauplemise ühendusi, mis esindab oma majandustegevuses tuletistehinguid sõlmivaid osapooli. ISDA liikmete

hulka kuulub enamik maailma suurimatest institutsioonidest, kes tegelevad tuletisinstrumentidega kauplemisega,

samuti paljud ettevõtted ja valitsusasutused. 5 ISDA. 2018 ISDA Model Netting Act and Guide.

Kättesaadav: https://service.betterregulation.com/sites/default/files/FINAL_2018-ISDA-Model-Netting-Act-and-

Guide_Oct15.pdf 6 UNIDROIT. Kättesaadav: https://www.unidroit.org/english/principles/netting/netting-principles2013-e.pdf 7 UNCITRAL. Kättesaadav: https://uncitral.un.org/sites/uncitral.un.org/files/media-documents/uncitral/en/05-

80722_ebook.pdf 8 UNIDROIT. Kättesaadav: https://www.unidroit.org/instruments/capital-markets/geneva-convention/ 9 Finantsstabiilsuse Nõukogu. Kättesaadav: https://www.fsb.org/wp-content/uploads/r_141015.pdf

8

lähtuti neist eelnõu koostamisel. Puuduvad küll täpsemad andmed selle kohta, millisel määral

erinevates riikides ülaltoodud allikaid arvesse on võetud, kuid võib suure tõenäosusega

järeldada, et enamuse EL liikmesriikide õigus on eeltoodud rahvusvaheliste standarditega

kooskõlas (lähtuvalt muu hulgas ka sellest, et ISDA on avaldanud lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse osas riigiarvamuse valdava enamuse kohta Euroopa Liidu liikmesriikidest).

Eelnõu koostamiseks tutvuti ka 2021. aastal vastu võetud Läti kvalifitseeruvate finantstehingute

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse seadusega (ingl. k. Law on Close-out Netting Applicable to

Qualified Financial Transactions). Läti seaduse jõustumise järgselt avaldas ISDA ka Läti kohta

riigiarvamuse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse osas.

Eesti õigusaktid, mis puudutavad tasaarvestust, väärtpaberi- ja repotehinguid ning mida

eelnõuga muudetakse, on järgmised:

 Väärtpaberituru seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 19;

 Asjaõigusseadust (edaspidi ka AÕS) redaktsioonis RT I, 17.03.2023, 58;

 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust, redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 5;

 Hasartmänguseadust redaktsioonis RT I, 21.11.2020, 5;

 Investeerimisfondide seadust redaktsioonis (edaspidi ka IFS) RT I, 11.10.2024, 8;

 Kindlustustegevuse seadust (edaspidi ka KindlTS) redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 11;

 Krediidiandjate ja -vahendajate seadust (edaspidi ka KAVS) redaktsioonis RT I, 11.10.2024,

12;

 Krediidiasutuste seadust (edaspidi ka KAS) redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 14;

 Makseasutuste ja e-raha asutuste seadust (edaspidi ka MERAS) redaktsioonis RT I,

11.10.2024, 16;

 Pankrotiseadust (edaspidi ka PankrS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 61;

 Saneerimisseadust (edaspidi ka SanS) redaktsioonis RT I, 01.03.2023, 53;

 Täitemenetluse seadustikku (edaspidi ka TMS) redaktsioonis RT I, 22.03.2024, 9;

 Võlaõigusseadust (edaspidi ka VÕS) redaktsioonis RT I, 04.07.2024, 18.

Finantskriisi ja rohevõlakirjadega seonduvate muudatuste kohta ei ole tehtud

väljatöötamiskavatsust põhjusel, et hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE)

§ 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa

Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest.

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise õiguslik raamistik sisaldub peamiselt järgnevates

Euroopa Liidu õigusaktides:

 Direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute

finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu

direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ,

2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja

2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (edaspidi ka

kriisilahendusdirektiiv ja BRRD);

 Direktiiv 2019/879, millega muudetakse direktiivi 2014/59/EL seoses krediidiasutuste ja

investeerimisühingute kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega ning direktiivi

98/26/EÜ;

 Direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning

krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi

2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ;

9

 Direktiiv 98/26/EÜ, arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides;

 Määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste

andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus);

 Määrus (EL) 575/2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate

usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (edaspidi ka

pangandusmäärus);

 Määrus (EL) 648/2012, börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja

kauplemisteabehoidlate kohta;

 Direktiiv 2024/1174/EL, millega muudetakse direktiivi 2014/59/EL ja määrust (EL) nr

806/2014 seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude teatavate

aspektidega;

 Määrus (EL) 2022/2036, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 ja direktiivi

2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate

usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes

kriisilahenduse algatamine, ning seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude täitmiseks kõlblike instrumentide kaudse märkimise meetodiga.

Eesti õigusaktid, mis puudutavad finantskriisi ennetamist ja lahendamist ning mida eelnõuga

muudetakse, on järgmised:

 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 5;

 Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 12;

 Väärtpaberituru seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 19.

Rohevõlakirjade emiteerimist ning sellega seonduvaid märgiseid ei ole EL ega Eesti õiguses

seni otseselt reguleeritud. Euroopa rohevõlakirjade määruses (EL) 2023/2631 kehtestatakse

esmakordselt vastavad nõuded. Kuna tegu on otsekohalduva määrusega, vajavad nendest

nõuetest rakendamiseks Eesti õigusaktides muudatusi vaid järelevalvega seonduvad sätted.

Rohevõlakirjade emitentidele ette nähtud teabe avalikustamise nõuete täitmise üle järelevalve

teostamiseks muudetakse väärtpaberituru seadust redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 19.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamist

puudutavate muudatuste kohta ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust, kuivõrd muudatuste

eesmärgiks on peamiselt rahandusministri määruse muutmine. Kinnisvara hindamise õiguslik

raamistik põhineb direktiivil 2014/17/EL, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute

kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL määrust (EL) nr

1093/2010 (edaspidi ka hüpoteekkrediidi direktiiv).

Eesti õigusakt, mis puudutavad tagatiskinnisvara hindamist ning mida eelnõuga muudetakse,

on krediidiandjate ja -vahendajate seadus redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 12. Eelnõuga

seonduvalt tuleb muuta ka rahandusministri 15. juuni 2016. aasta määrust nr 25 ,,Nõuded

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele“,

redaktsioonis RT I, 17.06.2016, 8.

Eelnõuga ühtlustatakse finantsvaldkonda puudutavates seadustes kohapealse kontrolli

läbiviimise ning kontrollakti koostamise tingimusi. Kontrolli teostamist ning dokumenteerimist

puudutavate sätete muutmisel ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatustega kaasneb

minimaalne mõju finantsjärelevalve subjektidele ning Finantsinspektsioonile. Kohapealse

kontrolli läbiviimise õigus on Euroopa Liidu õiguse kohaselt antud pädevatele asutustele, kuid

liikmesriikidele on jäetud vabadus sätestada kontrolli läbiviimise tingimused.

10

Kohapealse kontrolli läbiviimise ning kontrollakti muudatused viiakse läbi järgmistes

seadustes:

 Investeerimisfondide seaduses redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 8;

 Kindlustustegevuse seaduses redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 11;

 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 12;

 Krediidiasutuste seaduses redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 14;

 Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses (edaspidi ka MERAS) redaktsioonis RT I,

11.10.2024, 16;

 Väärtpaberituru seaduses redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 19.

Investeerimisühingute ning makseasutuste ja e-raha asutuste lõpetamist puudutavate

muudatuste tegemisel ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust. Samasisulisi ja sarnaseid ettevõtja

lõpetamist käsitlevaid sätteid leidub kehtivates KAS-is, KAVS-is ja KindlTS-is, mistõttu ei

oma muudatused suurt mõju finantssektori osalistele. Sätteid, mis käsitlevad

investeerimisühing ning makseasutuse ja e-raha asutuse lõpetamist, sisaldavad järgmised

seadused:

 Makse asutuste ja e-raha asutuste seadus redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 16;

 Väärtpaberituru seadus redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 19.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus, sest eelnõu

reguleerib kohtumenetlusega seotud küsimust (PankrS §-d 18, 110 ja 114).

2. Seaduse eesmärk

2.1. Tuletis- ja repotehingud

2.1.1. Üldine taust

Tuletisinstrumendid (tuletisväärtpaberid ja tuletislepingud) on defineeritud väärtpaberituru

seaduse §-s 2. Tuletisinstrumentidega (optsioonid, futuurid jne) on võimalik maandada

erinevaid riske, mis seonduvad näiteks toorainete või intressimäärade muutustega turul.

Tuletisinstrumendid on seega oluline riskijuhtimise tööriist kohalikele, rahvusvahelistele ja

regionaalsetele pankadele, investeerimisühingutele, fondivalitsejatele, kindlustusseltsidele ning

erinevatele ettevõtjatele energia- ja tooraine- ning muudes sektorites nagu laevandus, lennundus

ja keemiatööstus.

Repotehingutele ei leidu Eesti õiguses ühest definitsiooni (defineeritud konkreetse konteksti

raames eriseadustes ja määrustes). Praktikas on aga tegemist lepinguga, mis kohustab aktsiate

või muude väärtpaberite müüjat märgitud aja pärast ja määratud hinnaga need tagasi ostma.10

Majandusliku sisu poolest on tegemist väärtpaberi pandiks andmisega, tagasiostu kallim hind

on sisuliselt kreeditorile intressi maksmine.11 Seetõttu on repotehingute oluliseks kasutusviisiks

10 LHV. Investeerimisõpik.

Kättesaadav: https://fp.lhv.ee/academy/investmentguide/terms?locale=et&firstLetter=true&key=R 11 Nasdaq. Väärtpaberite teejuht.

Kättesaadav: https://www.nasdaqbaltic.com/files/tallinn/bors/koolitus/Vaartpaberite_teejuht.pdf

11

likviidsusnõuete täitmine ilma strateegiliste pikaajaliste investeeringute likvideerimise

vajaduseta.12

Eesti seadusandluses puudub hetkel terviklik tuletis- ja repotehingute läbiviimise regulatsioon.

Täpsemalt puudub meie õiguses nende tehingute rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele

vastav terviklik tasaarvestuse režiim. See tähendab lihtsustatult seda, et selliseid tehinguid ei

pruugi olla võimalik tasaarvestuskokkuleppes ette nähtud viisil tasaarvestada, eelkõige

maksejõuetuse juhtumite korral. Tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting agreement) eelnõu

tähenduses on kokkuvõtlikult kahepoolne leping, mille üheks pooleks on kvalifitseeruv osapool

(eelnõus isik), ning mis sisaldab kvalifitseeruvate finantstehingute lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse (ingl. k. close-out netting) kokkulepet. Lõpetamisel toimuv tasaarvestus

omakorda kokkuvõtlikult on poolte vaheliste kõigi kohustuste sissenõutavaks muutumine

tahteavalduse alusel või automaatselt, misjärel hinnatakse kohustuste väärtused ja arvutatakse

ühe poole netonõue teise poole vastu. Lõpetamisel toimuv tasaarvestus erineb võlaõigusseaduse

§-s 197 sisalduvast tasaarvestuse kontseptsioonist (ingl. k. set-off). Erinevusi on täpsemalt

selgitatud seletuskirja punkti 3.2 all väärtpaberituru seaduse § 2292 kirjelduses.

Puudused Eesti kehtivas regulatiivses raamistikus raskendavad tuletis- ja repotehingute

lõpetamisel toimuvat tasaarvestamist ning seega selliste tehingute jaoks väljatöötatud

rahvusvaheliselt tunnustatud standardse turudokumentatsiooni kasutamist Eesti osapoolte

poolt.

Eelkõige on selliseks standardseks turudokumentatsiooniks:

 ISDA 1992 ja 2002 ISDA Master Agreement13;

 Rahvusvahelise Kapitalituru Ühingu globaalsed repotehingute raamlepingud ehk

International Capital Market Association (edaspidi GMRA) 2000 ja 2011 Global Master

Repurchase Agreement14.

Eesti õigusnormide ebapiisavuse tõttu puudub õiguskindlus tuletistehingute lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse jõustatavuse kohta ning seetõttu ei ole ISDA avaldanud Eesti kohta

riigihinnangut (ingl. k. country opinion) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohta. Teadaolevalt

on Eesti hetkel üks kahest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus selline riigihinnang puudub.

Riigihinnangu puudumine muudab Eesti enamiku rahvusvaheliste finantsasutuste jaoks

ebaatraktiivseks, kuna regulatiivsest ebakindlusest tulenevat lisariski ei olda valmis võtma.

Samuti illustreerib riigihinnangu puudumine lünkasid õiguskorras, mille tõttu on ka siseriiklike

tuletis- ja repotehingute riskid kõrgendatud.

Seetõttu võivad nii rahvusvahelised kui kohalikud turuosalised (finantsasutused) pidada

enamike Eesti turuosalistega15 selliste tehingute tegemist kulukaks ja riskantseks, mis

omakorda ahendab Eesti turuosaliste ligipääsu tuletis- ja repotehingutele ning seega vähendab

Eesti ettevõtjate ja ka laiemalt ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.

12 International Capital Markets Association. Q&A: Frequently Asked Questions on Repo, lk 5.

Kättesaadav: https://www.icmagroup.org/assets/documents/Regulatory/Repo/Repo-FAQs-January-2019-

050221.pdf 13 ISDA. Lepingute tekstid on tasu eest kättesaadavad: https://www.isda.org/book/1992-isda-master-agreement-

multi-currency/ ja https://www.isda.org/book/2002-isda-master-agreement-mylibrary/. 14 Lepingute tekstid

on kättesaadavad: https://www.icmagroup.org/assets/documents/GMRA2000.pdf ja https://www.icmagroup.org/a

ssets/documents/Legal/GMRA-2011/GMRA-2011/GMRA%202011_2011.04.20_formular.pdf. 15 Rahvusvaheliste turuosaliste jaoks on väiksema riskiga tuletistehingute sõlmimine riigiga, kuna riigile ei

kohaldu maksejõuetuse regulatsioon.

12

Eestis on Finantsinspektsiooni andmetel üksnes krediidiasutustega seotud tuletisinstrumentide

tehinguid umbes 5,5 miljardi euro väärtuses aastas nimiväärtuse järgi mõõtes. Nendest tehingud

mitte-krediidiasutustega (mis on eelduslikult tehingud klientidega) on umbes 1,5 miljardi euro

väärtuses (vt tabel nr 1).

Tabel 1. Eesti krediidiasutuste ja investeerimisühingutega seotud tuletisinstrumentide

mahud

31.12.2019 31.12.2020 31.12.2021 31.12.2022

31.12.2023

Kauplemise kogumaht (eurodes)

Tuletisinstrumendid 5 582 317 115 5 351 948 324 5 500 997 426 6 188 985 288 5 493 007 105

    OTC - krediidiasutused 3 519 672 382 3 711 879 381 3 503 550 755 4 055 301 819

3 611 867 088

    OTC – muud

finantsinstitutsioonid 89 940 169 156 053 262 185 594 105 221 124 893

232 004 370

    OTC – finantssektori

välised vastaspooled 1 296 164 145 1 134 589 844 1 507 207 349 1 528 038 601

1 348 530 232

Oluline on märkida, et ülaltoodud andmed kajastavad vaid Eesti krediidiasutuste ja

investeerimisühingutega seotud tehingumahtusid. Tabelis toodud andmed ei kajasta näiteks

tehinguid, mida Eesti turuosalised teevad kasutades mõne välisriigi krediidiasutusi,

investeerimisühinguid või platvorme tehingute vahendajatena või tehinguid otse mõne keskse

vastaspoole kaudu. Ehkki kogu Eesti tuletistehingute turu ülevaade puudub, teevad

Finantsinspektsiooni andmetel tuletistehinguid ka isegi väiksemad osaühingud, nagu näiteks

erinevad kütuseettevõtjad. Ka repotehingute üle ei peeta Eestis arvestust ja seega puudub nende

tehingute mahu kohta ülevaade.

Tulenevalt eeltoodust on eelnõu eesmärgiks töötada välja terviklik regulatiivne raamistik, et

tuletis- ja repotehingute lõpetamisel toimuv tasaarvestus toimiks Eesti õiguse kohaselt vastavalt

rahvusvahelistele standarditele.

Tuletis- ja repotehingute tasaarvestuse režiimi õigusraamistiku parandamise ja ajakohastamise

eesmärgiks on:

1. toetada Eesti finantsasutuste ja muude ettevõtjate rahvusvahelist konkurentsivõimet

globaalsel tuletisinstrumentide ja repotehingute turul;

2. aidata kaasa kohalike ettevõtjate rahastamis- ja krediidikulude langemisele;

3. süstemaatiliste riskide vähendamine;

4. aidata kaasa finantssüsteemi toimimiseks oluliste riskimaandamismeetmete töökindlusele

vastavalt rahvusvahelistele standarditele;

5. kasvatada Eesti atraktiivsust globaalsete pangandusgruppide ja muude finantsasutuste

jaoks.16

Selge lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimiga jurisdiktsioonides asuvatel turuosalistel on

parem juurdepääs rahvusvahelistele tuletisinstrumentide turgudele. Tasaarvestuse režiimi

õiguskindlus suurendaks Eesti osapoolte võimalust teha tehinguid nii rahvusvaheliste kui

siseriiklike turuosalistega. Lõpetamisel toimuvat tasaarvestust tunnustavas jurisdiktsioonis

16 Eesmärke nagu krediidikulude langemine, süstemaatiliste riskide vähendamine ja riskimaandamismeetmed on

kajastanud ka Euroopa keskpank oma 2021. aasta 7. jaanuari arvamuses seoses Läti seaduseelnõuga tasaarvestuse

režiimi väljatöötamiseks, punktid 1.1, 2.1 ja 2.2. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021AB0001&from=EN

13

asuvatel ettevõtjatel on madalamad rahastamis- või krediidikulud kui jurisdiktsioonides, kus

vastav selge regulatsioon puudub. Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguskindlus edendab

ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet ja võimaldab turuosalistel kaitsta end ebasoodsate

turumuutuste eest, sealhulgas seonduvalt vastaspoole maksejõuetusega.

Lõpetamisel toimuv tasaarvestus vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele olenemata

Eesti osapoole suhtes maksejõuetusmenetluse algatamisest või jätkumisest annab sellise

tasaarvestuskokkuleppe vastaspoolele Eesti osapoole maksejõuetuse korral eelise.

Maksejõuetusmenetluses eelise andmine teatud võlausaldajatele tähendab positsiooni

nõrgenemist ülejäänud võlausaldajate jaoks. Seega on oluline märkida, et eelnõu riivab

maksejõuetusmenetlustes selliste võlausaldajate, kes ei ole eelnõus määratletud

tasaarvestuskokkuleppe osapooleks, omandipõhiõigust. Põhiõiguste riivet on täpsemalt

käsitletud seletuskirja punktis 6. On oluline, et lõpetamisel toimuva tasaarvestuse regulatsiooni

vajadus tuleneb tuletistehingutega seonduvast ajatundlikkusest, suurest mahust ning osapoolte

olulisusest finantssüsteemile. Näiteks Baseli Pangandusjärelevalve Komitee17 on selgitanud, et

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse näol on tegemist ühe riskimaandamismeetmega (lisaks

näiteks OTC tehingute18 standardiseerimisele), mille eesmärk on maandada süstemaatilisi riske,

mille avaldumine tõi viimati kaasa ülemaailmse majanduskriisi. Sellised riskimaandamise

mehhanismid vähendavad turuosaliste vastastikku sõltuvust, maandades riske, et ühe olulise

finantsturuosalise maksejõuetus tekitab domino-efekti ülepiiriliselt.19 Seega, kuigi eraldiseisvas

maksejõuetusmenetlustes on tasaarvestuskokkuleppe osapoole positsioon kaitstud paremini kui

ülejäänud võlausaldajate positsioonid, põhjendatakse eelise andmise vajadust suurema hüvangu

argumendiga, kuna finantsteenuste pakkujad mõjutavad kogu majanduse stabiilsust. Režiimi

tähendust ja vajalikkust on täiendavalt avatud seletuskirja punkti 2.1.1. alapunktis (iii).

Kehtivas Eesti õigussüsteemis on tasaarvestuse režiim olulisel määral juba olemas, kuid selles

leidub puuduseid, mis teeb osapoolte jaoks tasaarvestuskokkulepete sõlmimise20 kallimaks

võrreldes tingimustega, mis kohalduvad nende konkurentidele mujal Euroopa Liidus.

Kokkuvõttes ei ole eelnõu eesmärgiks otseselt soodustada tuletistehingute mahu kasvu, vaid

võimaldada asjatundlikel turuosalistel, kes juba kehtiva õiguse alusel selliseid tehinguid

teostavad, sõlmida lepinguid efektiivsemalt ja konkurentsivõimelisemalt, mis omakorda

mõjutab tasaarvestuskokkuleppe osapoolte teenuste hinda vastavatele klientidele.

2.1.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

(i) Tuletistehingute regulatsiooni parandamise väljatöötamiskavatsus

Eelnõu väljatöötamisele eelnevalt koostati seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus (edaspidi

VTK)21, mis esitati Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks ning turuosalistele tutvumiseks

17 Baseli Pangandusjärelevalve Komitee on rahvusvaheline organisatsioon, mis koosneb G-10 riikide

pangandusjärelevalvete esindajatest ning tegutseb Šveitsis Baselis alates 1974. aastast. Baseli

Pangandusjärelevalve Komitee eesmärgiks on aidata kaasa rahvusvaheliste standardite rakendamisele ja

pangajärelevalve paremale toimimisele maailma eri riikides. 18 OTC tehingud on kahepoolseid tehinguid, mis ei kuulu kauplemisele reguleeritud turul. 19 Baseli Pangandusjärelevalve Komitee Report and Recommendations of the Cross-border Bank Resolution

Group, märts 2010, punktid 105-108. Kättesaadav: https://www.bis.org/publ/bcbs169.pdf 20 Tasaarvestuskokkulepped sisalduvad globaalselt kasutusel olevates standardsetes raamlepingutes, nagu

punktis 1.3. viidatud ISDA ja GMRA raamlepingud. 21 Tuletis- ja repotehingute regulatsiooni parandamise väljatöötamiskavatsus. Kättesaadav:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/dc2f780f-7684-493c-af77-3c621e9fa893

14

2023. aasta oktoobris. VTK-s avati kehtiva regulatsiooni puuduseid, käsitleti nende

tekkepõhjuseid ja tagajärgi, samuti peamisi lähtepunkte uue regulatsiooni väljatöötamisel ja

hinnati võimalikke mõjusid.

VTK-s pakuti välja kaks regulatiivset võimalust – täiendada olemasolevaid seadusi või

reguleerida lõpetamisel toimuva tasaarvestusega seonduv eraldi seadusega.

Enamik tagasiside andnutest eelistas esimest võimalust eelkõige põhjusel, et pankrotiseaduses

ja teistes maksejõuetusseadustes toodud tasaarvestamise režiimi on vajalik igal juhul muuta, et

iga vastava menetluse puhul oleks tuletis- ja repotehingutele kohalduv režiim selgelt

määratletud. Oluliste mõistete ühtlustamiseks otsustati väärtpaberituru seaduse kasuks, kuna

tasaarvestuse režiimi kontseptsioon seondub finantsinstrumentide kasutamisega, mille

definitsioonid sisalduvad väärtpaberituru seaduses.

Märkuseid ja ettepanekuid esitasid Finantsinspektsioon, Maksu- ja Tolliamet ning

finantssektori katusorganisatsioon FinanceEstonia. VTK kooskõlastati

Justiitsministeeriumiga.

Finantsinspektsioon tervitas algatust viia Eesti seadusandlus kooskõlla rahvusvahelise

õigusega, tunnustades, et Eesti seadusandluses puudub terviklik tuletis- ja repotehingute

läbiviimise regulatsioon. Finantsinspektsioon eelistas olemasolevate seaduste täiendamist uue

seaduse kehtestamisele ning märkis, et muudatuste tegemisel on oluline silmas pidada, et ei

muudetaks sätteid ja erisusi, mis on kehtestatud seoses teiste regulatsioonide ülevõtmisega,

viidates finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusele.

Maksu- ja Tolliamet tervitas valdkonnas õigusselguse loomist ja põhjalikuma, oluliselt laiema

regulatsiooni loomist ning esitas näiteid praktikas esinevatest probleemidest.

FinanceEstonia toetas samuti tervikliku lahenduse väljatöötamist ning eelistas olemasolevate

seaduste täiendamise lähenemist, viidates eelistusele hoida põhiregulatsioon pankrotiseaduses.

Eespool toodud põhjustel otsustati eelnõu põhiregulatsiooni sätestamisel siiski väärtpaberituru

seaduse kasuks. FinanceEstonia esitas täiendavaid sisulisi kommentaare, millega on eelnõu

koostamisel arvestatud.

Justiitsministeerium nimetas argumente kahe ülalmainitud regulatiivse võimaluse vahel

valimiseks ning möönis, et sobiva valiku langetamine sõltub VTK tagasisidest. Lisaks palus

Justiitsministeerium muu hulgas hinnata kavandatava eelnõu mõju riigisiseste ettevõtete22

omavahelistele suhetele, määratleda võimalusel täpsemalt sihtrühmade liikmed arvuliselt ning

sätestada mõjuanalüüsis konkreetselt muudatused iga sihtrühma jaoks.

(ii) Ülevaade kehtivast regulatsioonist

Eesti seadused puudutavad lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kontseptsiooni erinevate nurkade

alt, muu hulgas läbi AÕS-is käsitletud finantstagatist puudutavate sätete, pankrotiseaduse

tasaarvestamist reguleerivate sätete, muude maksejõuetust käsitlevate eriseaduste sätete ning

hiljuti ka läbi makse- ja arveldussüsteemide seaduse. Oluline on seega märkida, et lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust on lünklikult võimalik rakendada ka kehtiva seaduse alusel, kuid

22 Ilmselt peetakse silmas siiski ettevõtjaid, ettevõtete vahelisi suhteid oleks keeruline hinnata (kui neid üldse on).

Ettevõte on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66¹ kohaselt majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

15

kehtivat Eesti regulatsiooni ei ole peetud piisavalt selgeks, et võimaldada ülalviidatud ISDA

riigiarvamuse koostamist.

Esiteks, kehtiva Eesti õiguse puhul on oluline märkida, et võlaõigusseaduse §-s 197 sisalduv

tasaarvestuse mõiste (ingl. k. set-off) ning lõpetamisel toimuv tasaarvestus (ingl. k. close-out

netting) nii Eesti õiguse alusel kui ka rahvusvaheliste lepingute tähenduses on põhimõtteliselt

erinevad kontseptsioonid, kuna lõpetamisel toimuv tasaarvestus läheb võlaõigusseaduse

tasaarvestuse mõistest kaugemale.23 Tasaarvestuskokkuleppet sisaldaval kokkuleppel on

üldjuhul sarnaseid jooni jooksva arve lepinguga (VÕS § 203), kuna sellel on tuntav ärisuhte

püsivuse aspekt. Siiski on VÕS §-st 204 tulenevalt jooksva arve lepingus oluline kindel

arveldusperiood, kuid tasaarvestuskokkuleppe korral on või võivad olla

tasaarvestuse teostamise aluseks muud tingimused (mitte ainult ajaline kriteerium). Ka

Euroopa Liidu õiguses eristatakse selgelt tasaarvestust (ingl. k. set-off arrangement) ja

tasaarvestuskokkulepet (ingl. k. netting arrangement). Üks kõige olulisem erinevus terminite

set off ja close out netting vahel on see, et netting ei ole kujundusõigus, vaid on üldjuhul ette

nähtud lepingus sätestatud juhul, sealhulgas võib olla sätestatud, et tehingud lõpetatakse või

neid kiirendatakse ja tasaarvestus toimub rikkumisjuhtumi või muu lõpetamise aluse esinemisel

automaatselt, mitte tahteavalduse alusel. Ka pangandusmääruse artikli 295 punkti a kohaselt

peaks netting olema automaatne, mitte toimuma spetsiaalse tahteavalduse alusel nagu seda

nõuab VÕS § 198. Täpsem selgitus kahe mehhanismi vahel on sätestatud seletuskirja punktis

3.2 väärtpaberituru seaduse § 2292 kirjelduses.

Teiseks, tasaarvestuskokkulepe on hetkel Eesti õiguses defineeritud FELS-is, kuid seal

kasutatakse tasaarvestuskokkuleppe definitsiooni vaid sama seaduse kontekstis. Samuti on

tasaarvestamine reguleeritud (mõistet eraldi defineerimata) makse- ja arveldussüsteemide

seaduses sama seaduse enda tarbeks. Kuna tasaarvestuse režiim puudutab veel mitmeid teisi

seaduseid, nagu erinevad maksejõuetusseadused, on õigusselguse tagamiseks tuletistehingute

ja repotehingute tasaarvestuskokkulepete täidetavuse osas vajalik sätestada laiemalt kohalduv

definitsioon. Antud probleemi adresseeriti ka makse- ja arveldussüsteemide seaduse 743 SE

seletuskirjas ning esialgu nägi nimetatud eelnõu ette võlaõigusseaduse täiendamist

tasaarvestuskokkuleppe mõistega. Seletuskirjas märgiti, et kehtiv

võlaõigusseadus tasaarvestuskokkuleppe (või finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seaduses kasutatavas sõnastuses „lõpetamisel toimuva tasaarvestuse” (netting, close out

netting)) mõistet ei sisusta ja see võib finantsvaldkonna ettevõtjatele ja teistele ettevõtjatele,

sealhulgas ettevõtjatele, kes oma riskide maandamiseks kasutavad äripraktikas

tuletisinstrumente, tekitada segadust. Õiguslik ebakindlus vähendab aga Eesti ettevõtjate ja ka

laiemalt ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.24 743 SE II muudatusettepanekute loetelus

makse- ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu teiseks lugemiseks jäeti nimetatud muudatus

siiski eelnõu tekstist välja põhjendusel, et sätte lisamine võlaõigusseadusesse nõuaks täiendavat

analüüsi ning, et antud teemat käsitletakse edaspidi põhjalikumalt ning muudetakse tõenäoliselt

tulevikus mõne muu õigusakti eelnõuga. Eelnõu ongi koostatud sellise põhjalikuma

regulatsiooni välja töötamiseks.

Kolmandaks, kuigi kehtivates Eesti õigusaktides, sealhulgas pankrotiseaduses, sisaldub juba

tuletistehingute kohta teatud erirežiim, puudub Eesti õigusaktides rahvusvahelistele

standarditele vastav lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimi terviklik käsitlus ning seadustes

23 M. Agarmaa. Doktoritöö. Spannungsfeld zwischen Gläubigergleichbehandlung und Gläubigerbefriedigung nach

Rängen in rechtsvergleichender Betrachtung nach deutschen und estnischen InsO (Berichte aus der

Rechtswissenschaft). Berliin, 2021, lk 114. 24 Makse- ja arveldussüsteemide seaduse 743 SE Seletuskiri, lk 65.

16

esinevad puudused, mis vähendavad lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kui riskimaandamise

mehhanismi kasutamise efektiivsust või välistavad selle võimaluse. Puudused seadusandluses

seisnevad mitmetes asjaoludes. Näiteks puuduvad Eesti seadustes tasaarvestuskokkuleppe ning

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse mõisted ning seetõttu puudub kindlus rahvusvahelises

praktikas kasutatavate mõistete tunnustamise osas Eesti õiguse alusel ja tulenevalt sellest ka

tasaarvestuse mehhanismi jõustatavuse osas. Samuti kohalduvad Eesti seaduses paljud

asjakohased maksejõuetusseaduste25 erandid vaid tuletistehingutele, kuigi rahvusvahelised

standardid näevad ette ka repotehingute, hetkelepingute (ingl. k. spot)26, väärtpaberite

laenutehingute ning nendega seotud tagatiskokkulepete kohtlemise sarnastel alustel. Eesti

seadustes puuduvad finantstehingute tasaarvestuse tarbeks ühesed viited repotehingute ja

hetkelepingute definitsioonidele. Lisaks leidub Eesti maksejõuetusseadustes kitsaskohti

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimile erandite rakendamisel.

(iii) Seadusemuudatuste eesmärk ja olulisemate lahenduste tutvustus

Lõpetamisel toimuv tasaarvestus tasaarvestuskokkuleppe alusel annab ettevõtjatele võimaluse:

1) lõpetada (vastavalt kokkuleppele, kas automaatselt või vastava tahteavalduse tegemisega)

kõik tehingud ennetähtaegselt; 2) hinnata lõpetatud tehingute väärtust; ja 3) määrata lõpetatud

tehingute väärtuste ning tasumata summade põhjal kindlaks ühe osapoole poolt teisele

võlgnetav netosumma. Sellist tasaarvestust kasutatakse riski maandamiseks vastaspoole

maksejõuetuse või mõne muu olulise sündmuse esinemisel, mille korral osapooled ei saa enam

oma lepingulist suhet jätkata.

Lisaks, tuletis- ja repotehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguskindluse korral

aktsepteerivad finantsjärelevalveasutused tasaarvestust riski vähendavana järelevalvele alluva

panga või muu finantsasutuse riskipositsioonide kindlaksmääramisel kapitalinõuetes,

vähendades finantsasutuse jaoks regulatiivse kapitaliga seotud kulusid. See on täiendav aspekt,

miks lõpetamisel toimuvat tasaarvestust peab olema võimalik teostada vastavalt

tasaarvestuskokkuleppe tingimustele, sealhulgas osapoole maksejõuetuse korral. Kui

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust ei saa teostada vastavalt tasaarvestuskokkuleppe

tingimustele, peavad osapooled arvestama vastaspoole riski brutopositsioonis, mitte

netopositsioonis. Ilma lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimiseta peaksid vastaspooled

oma krediidiriski brutopõhiselt juhtima, mistõttu süsteemi likviidsus- ja krediidivõime

väheneksid järsult. Tuletis- ja repotehingutega seotud turu- ja krediidiriski on samuti

keerulisem brutopõhiselt hinnata ja juhtida.

Kokkuvõtlikult on lõpetamisel toimuva tasaarvestuse tõrgeteta toimimise eelised (sealhulgas

ISDA raamlepingute või GMRA alusel) järgmised:

 kuna lõpetamisel toimuva tasaarvestusega teisendatakse osapoolte vahel tehtud tehingute

brutoriskid ühe osapoole poolt lepingu rikkumisjuhtumi korral teisele osapoolele

võlgnetavaks netosummaks, vähendab see vastaspoole krediidiriski;

 krediidiasutus või muu reguleeritud turuosaline, kellele kohalduvad regulatiivsed

kapitalinõuded, peab tuletis- või repotehingutega seoses hoidma vähem kapitali;

 riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime edendamine.

Arvestades lõpetamisel toimuvast tasaarvestusest saadavat olulist kasu, sealhulgas

ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimele, on oluline tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

25 Maksejõuetusseaduste all on silmas peetud pankrotiseadust ja saneerimisseadust ning ka erirežiime käsitlevaid

eriseaduseid nagu krediidiasutuste seadus ja kindlustustegevuse seadus. 26 Hetkeleping on üldjuhul valuuta konverteerimine spot-kursi ehk hetkel kehtiva kursi alusel teiseks valuutaks.

17

teostatavus Eesti osapoole suhtes vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele, sealhulgas

Eesti osapoole maksejõuetuse korral.

Olulisemad muudatused, mida seaduseelnõu endas sisaldab on võimalik jaotada kahte

kategooriasse – väärtpaberituru seadusesse lisatavad sätted defineerivad tasaarvestuse režiimi

kohaldamise perspektiivist olulisemad mõisted nagu lõpetamisel toimuv tasaarvestus (ingl. k.

close-out netting) ja tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting agreement) ning sätestavad

üldpõhimõtte lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätete kohaldumise kohta

maksejõuetusmenetlustes. Samuti nimetatakse väärtpaberituru seaduses kvalifitseeruvad

tehingud ning osapooled (eelnõus isikud), kes tasaarvestuse režiimi alla kuuluvad. Nagu

mainitud alapunktis ii, puuduvad kehtivas seaduses nimetatud mõisted (välja arvatud

konkreetsete eriseaduste kontekstis) ning tasaarvestuse režiimi kohaldamine olemasolevate

mõistete alusel tekitab segadust ja õiguslikku ebakindlust. Seetõttu on eelnõus lahendusena

defineeritud olulisemad mõisted väärtpaberituru seaduses ning nendele sätetele on viidatud

kõigis teistes seadustes, millel on puutumust tasaarvestuse režiimiga. Kvalifitseeruvate

tehingute hulgas nimetatakse võrreldes kehtiva seadusega täiendavalt hetke- ja repotehinguid,

mille hõlmatus tasaarvestuse režiimis on kehtiva seaduse alusel õiguslikult ebaselge.

Tasaarvestuse režiimiga hõlmatud osapooled (eelnõus isikud) võrreldes kehtiva regulatsiooniga

ei muutu, kuid kvalifitseeruvate isikute nimekirja konsolideerimine asjakohaste mõistete all on

vajalik režiimi lünkadeta rakendamiseks.

Teiseks kategooriaks võib nimetada maksejõuetusseaduste täpsustamise ning tasaarvestusele ja

finantstagatisele kehtestatud erandite mõningase laiendamise, mis hõlmab pankrotiseaduses,

saneerimisseaduses ja täitemenetluse seadustikus ning finantsjärelevalve alla kuuluvatele

ühingutele kohalduvaid erirežiime reguleerivates eriseadustes toodud viidete ühtlustamist

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse regulatsiooni kohaldamiseks. Nimetatud muudatustega

ühtlustatakse tasaarvestuse režiimi kohaldamiseks vajalikud erandid, kõrvaldatakse vastuolud

sõnastustes ning lisatakse viited ühtlustatud definitsioonidele, eesmärgiga tagada

õiguskindlus.

Lisaks eelnimetatud kahele peamisele muudatuste kategooriale sisaldab eelnõu

finantstagatiskokkuleppe sõlmimiseks kvalifitseeruvate osapoolte ringi laiendamist, tehes selle

taas kättesaadavaks kõikidele äriühingutele, eeldusel, et finantstagatiskokkuleppe teine osapool

on AÕS § 3141 lõikes 1 nimetatud isik või organisatsioon. Nimetatud lahenduse põhjendust on

käsitletud detailsemalt seletuskirjas AÕS 3141 lõike 2 muudatuste juures. AÕS-i täpsustatakse

lisaks vastavalt finantstagatise direktiivis toodud finantstagatise režiimile kohalduvatele

nõuetele.

2.2. Finantskriisi ennetamine ja lahendamise regulatsiooni parandamine

2.2.1. Üldine taust

2014. aastal võeti Euroopa Liidus vastu kriisilahendusdirektiiv, millega kehtestati kord

krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetuse ennetamiseks ning vajadusel

maksejõuetusest tulenevate negatiivsete tagajärgede minimeerimiseks. BRRD välja töötamise

tingis 2000. aastate lõpus alguse saanud ülemaailmne majanduskriis, mis mõjutas ka Euroopa

Liidu majandust tulenevalt liidu finantsturgude integreeritusest. Finantskriis tõestas, et

liikmesriigid ei ole suutelised iseseisvalt ennetama kriisi tekkimist ning ära hoidma ka selle

võimalikke tagajärgi, ilma mõjutamata teisi liikmesriike ning liidu majandust tervikuna.

Olukorras, kus ühes liikmesriigis asutatud emaettevõtjat tabab maksejõuetus, on vähe

18

tõenäoline, et emaettevõtja raskused ei mõjuta tema tütarettevõtjaid, aga ka filiaale, mis on

asutatud liiduvälistes riikides.

Direktiivi koostamisel vaadati läbi Euroopa Liidu senine õigusraamistik ning liikmesriikide

siseriiklikud õigusaktid. Läbivaatamise tulemusel selgus, et lisaks meetmetele, millega

ennetatakse finantskriisi tekkimist ja süvenemist, tuleks reguleerida ka juba tekkinud

maksejõuetusele reageerimist, sest olenemata sellest, kui aktiivselt kriisilahendusasutus

erinevate takistuste ennetamisele kaasa ka ei aita, pole alati võimalik kriisi tekkimist ära hoida.

BRRD-ga kehtestati liikmesriikidele kohustus määrata siseriiklikult kriisilahendusasutus,

kellele on antud seadusega õigus rakendada kriisilahendusmeetmeid ja -õigusi. Eestis on

vastavaks asutuseks Finantsinspektsioon.

Kriisilahendusdirektiiv on Eesti õiguses võetud üle peamiselt FELS-iga, kuid mõned direktiivi

artiklid on üle võetud ka VPTS-iga. Direktiivi ehk BRRD-d on korduvalt Euroopa Liidu

tasandil muudetud ja täiendatud. 2014. aasta 31. detsembriks olid liikmesriigid kohustatud

võtma direktiivi esimese versiooni ning teise versiooni ehk BRRD2 2020. aasta 28.

detsembriks. Direktiivi kolmas versioon ehk BRRD327 on liikmesriikidele kohustuslik

ülevõtmiseks hiljemalt 2024. aasta 13. novembriks.

2.2.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Euroopa Komisjon on Eesti kriisilahenduse regulatsiooni (täpsemalt FELS-i) analüüsides

tuvastanud, et esineb mõningaid puudujääke, mille lahendamisel tagataks kriisilahendusega

seotud isikutele ja asutustele parem selgus nende õiguste ja kohustuste osas.

Komisjoni poolt tehtud tähelepanekud saab liigitada järgnevatesse kategooriatesse:

1. kriisilahendusregulatsiooni kohaldamisala;

2. kriisilahendusasutuse koostöö teiste asutuste ja ettevõtjatega; ettevõtjate aruandlus- ja

avaldamiskohustus;

3. miinimumnõude määramise tingimused ja erandid, miinimumnõude täitmine ning

meetmed, mida kriisilahendusasutus saab kasutada miinimumnõude täitmata jätmise

korral;

4. kriisiennetus- ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste täpne määratlus ja rakendamine.

BRRD3 täpsustab likvideerimissubjekti miinimumnõude määramise tingimusi ning

krediidiasutuste aruandluskohustust kõlblike ja teisendatavate kohustuste tasemete ning nende

kohustuste koosseisu kohta.

Miinimumnõue on koondnimetus omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme

nõudele FELS § 17 lõike 1 kohaselt (tähistatakse ka kui MREL nõue). Sisuliselt tähistab

miinimumnõue nende instrumentide minimaalset taset, mida krediidiasutus peab ikka hetk

hoidma ja säilitama olukorraks, kus krediidiasutus satub probleemidesse ning tal on vaja oma

finantsolukorda parandada, et hoida ära selle maksejõuetus. Omavahendid on lihtsustatult

omakapitali instrumendid ning kõlblikud kohustused võlakapitali instrumendid, mida saab

koheselt hakata realiseerima, kui tekib kriisiolukord ning Finantsinspektsioon jõuab otsusele,

et vahendite ja kohustuste allahindamise ja teisendamise meetme (ingl. k. bail-in tool)

rakendamine on vajalik kahjumi katmiseks ning ettevõtte rekapitaliseerimiseks.

27 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32024L1174.

19

Miinimumnõuet väljendatakse protsendina krediidiasutuse kõikide kohustuste ja omavahendite

summast.

Likvideerimissubjekt on Euroopa Liidus asutatud juriidiline isik, kelle suhtes

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas või konsolideerimisgruppi mittekuuluva isiku puhul

on kriisilahenduskavas ette nähtud, et ta likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, või

isik, kes kuulub kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, kuid kes ise ei ole kriisilahendussubjekt

ja kelle suhtes ei ole konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas ette nähtud allahindamise ja

teisendamise õiguse kasutamist. Likvideerimissubjekt on seega pangagruppi kuuluv üksus või

üksuse endaga seotud ettevõte (kes ei ole kriisilahendussubjekt), kes reeglina ei ole kohustatud

täitma miinimumnõuet ning kelle likvideerimine toimub vastavalt üldistele maksejõuetust

käsitlevatele õigusaktidele.28 Taolise erisuse loomine vähendab ebaproportsionaalsust

kriisilahendussubjektide ning nende ettevõtjate vahel, kes küll kuuluvad kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, kuid ei ole ise kriisilahenduse subjektid, sest likvideerimissubjekt ei ole

kohustatud arvama oma individuaalseid osalusi maha sisemises miinimumnõudes välja arvatud

juhul, kui need moodustavad olulise osa vaheüksuse omavahenditest ja kõlblikest

kohustustest.29 Miinimumnõude määramise valikukohti likvideerimissubjektile kirjeldab ka

järgnev tabel.

Tabel 2. Miinimumnõude määramise kriteeriumid30

Eelnõuga muudetakse FELS §-i 221, mis reguleerib krediidiasutuse aruandekohustust

miinimumnõuete täitmise osas. Lõigetega 1, 11 ja 4 on sätestatud loetelu teabest ja vastavad

erandid, mida krediidiasutus peab esitama Finantsinspektsioonile või avalikustama üldsusele.

Aruandlus- ja avalikustamiskohustus ei laiene likvideerimissubjektile tingimusel, et

28 Euroopa Liidu nõukogu. Ahelmeetod: nõukogu võttis vastu direktiivi kaudse märkimise ahelate kohta.

Kättesaadav: https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2024/03/26/council-adopts-directive-on-

indirect-subscription-chains/ 29 Samas. 30 Single Resolution Board. Minimum Requirement for Own Funds and Eligible Liabilities (MREL), lk 26.

Kättesaadav: https://www.srb.europa.eu/system/files/media/document/MREL%20Policy%202024_clean%20vers

ion_web.pdf

20

järelevalveasutus ei ole määranud talle erandkorras miinimumnõude täitmise kohustust.

Taoliseks erandlikeks asjaoludeks on näiteks vajadus säilitada finantsstabiilsust, oht, et

finantsriskid kanduvad edasi ning vajadus tagada Tagatisfondi või teiste lepinguriikide hoiuste

tagamise skeeme piisava rahastusega. Alused miinimumnõude määramiseks

likvideerimissubjektile on sätestatud FELS §-s 175. Juhul, kui likvideerimissubjekti suhtes

ikkagi määratakse miinimumnõue, peab Finantsinspektsioon lähtuma aruandluskohustuse

nõuete kehtestamisel Euroopa Komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 2021/763 sätestatust.

Aruandlus- ja avalikustamiskohustus likvideerimissubjekti suhtes võib piirduda ainult FELS §-

s 175 sätestatud miinimumnõude täitmisega.

2.3. Rohevõlakirjade emitentide teabe avalikustamise nõuded

2.3.1. Üldine taust

Eelnõuga rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631, Euroopa

rohevõlakirjade ning teabe vabatahtliku avaldamise kohta seoses keskkonnakestlikuna

turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjadega (ELT L, 30.11.2023, lk 1–68) (edaspidi ka

Euroopa rohevõlakirjade määrus) järelevalvega seonduvaid nõudeid. Määrus võeti vastu 2023.

aasta 22. novembril ning selles sätestatud nõudeid peavad liikmesriigid rakendama alates 2024.

aasta 21. detsembrist.

Euroopa rohevõlakirjade määrusega loodava rohemärgise väljatöötamine nähti ette 2018. aasta

Euroopa Komisjoni tegevuskavas jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise kohta31 ning see

haakub ka 2021. aastal Euroopa Komisjoni vastu võetud Kestlikule majandusele ülemineku

rahastamise strateegiaga32. Samuti teavitati rohevõlakirjade märgise loomisest 2020. aasta 14.

jaanuari Euroopa rohelise kokkuleppe investeerimiskavas. Euroopa rohevõlakirjade määruse

kohta kinnitati Eesti seisukohad33 Vabariigi Valitsuse 2021. aasta 4. novembri istungil.

Euroopa rohevõlakirjade määrusega luuakse esimene Euroopa Liidu kestlikkuse märgis

finantsteenuste valdkonnas, millele hakkavad tõenäoliselt tulevikus järgnema muud märgised,

nagu näiteks EL ökomärgis investeerimisfondidele, jmt. Määrusega nähakse ette nõuded, mis

juhul võivad võlakirjade emitendid kasutada nimetust „Euroopa rohevõlakiri“ või „EuGB“, ehk

sisuliselt kehtestatakse standard Euroopa rohevõlakirja märgise kasutamiseks. Märgis on

kasutamiseks vabatahtlik ning määruses sätestatud nõudeid peavad järgima vaid need

emitendid, kes antud märgist kasutada soovivad.

Märgise kasutamine suurendab roheliste võlakirjade turul pakutavate rohetoodete läbipaistvust,

aitab vältida rohepesu ning panustab kestlike rahavoogude potentsiaalse suurendamise kaudu

ühtlasi Pariisi kliimakokkuleppe eesmärkide täitmisse. Märgis tugineb turu parimatele

31 Euroopa Komisjoni teatis. Tegevuskava: Jätkusuutliku majanduskasvu rahastamine. 08.03.2018. COM(2018)

97 final. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018DC0097&from=EN 32 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA

SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE. Kestlikule majandusele ülemineku rahastamise

strateegia. 06.07.2021. COM(2021) 390 final. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/?uri=CELEX:52021DC0390 33 Vabariigi Valitsus. Eesti seisukohad kestliku rahastamise raamistiku kohta – COM(2021) 390; COM(2021) 391;

C(2021) 4987. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/56334b35-63bc-

4c49-b3bb-a634b45c5c03/Eesti%20seisukohad%20kestliku%20rahastamise%20raamistiku%20kohta%20-

%20COM(2021)%20390;%20COM(2021)%20391;%20C(2021)%204987

21

praktikatele ning kestliku rahanduse kõrgetasemelise eksperdirühma 2019. aasta 18. juunis

avaldatud aruandes34 esitatud ettepanekutele.

Euroopa rohevõlakirja märgise kasutamisel peavad emitendid tagama, et võlakirjadest

saadavast tulust vähemalt 85% paigutatakse kestliku rahastamise taksonoomia35 nõuetele

vastavatesse tegevustesse. Seda hakkavad ühtlasi kontrollima Euroopa väärtpaberituru

järelevalveasutuse (edaspidi ka ESMA) juures registreeritavad sõltumatud välised hindajad.

Emitendid peavad avaldama enne rohevõlakirjade emiteerimist vastava Euroopa

rohevõlakirjade teabelehe ja emiteerimise järel iga-aastaselt tulu jaotusaruanded kuni Euroopa

rohevõlakirjadest saadud tulu täieliku kasutuselevõtmiseni. Nii teabelehele, kui tulu

jaotusaruannetele peab olema ühtlasi väline hindaja andnud positiivse arvamuse. Euroopa

rohevõlakirjadest saadud tulu täieliku kasutuselevõtmise järel peab emitent vähemalt korra

nende rohevõlakirjade kehtivusaja jooksul avaldama Euroopa rohevõlakirjade mõjuaruande

võlakirjadest saadud tulu jaotamise keskkonnamõju kohta, millele võib samuti tellida väliselt

hindajalt hindamise. Ühtlasi peavad Euroopa rohevõlakirjade emitendid kajastama Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129 (edaspidi ka prospektimäärus) kohaselt

koostatud väärtpaberiprospektis, et tegu on Euroopa rohevõlakirjadega, mis on emiteeritud

kooskõlas Euroopa rohevõlakirjade määruse nõuetega. Ette nähtud teave (teabeleht, nõutud

aruanded ja nende kohta väliste hindajate teostatud hindamise aruanded) peavad emitendid

avaldama oma veebilehel ning 30 päeva jooksul teavitama ESMA-t selle teabe avaldamisest.

Alates 10. jaanuarist 2030 hakkab emitent avaldatavat teavet ühtlasi saatma ESMA-le ning

selleks ajaks liikmesriigi eraldi määratavale kogumisasutusele, et teha see Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) 2023/2859 alusel loodava Euroopa ühtse juurdepääsupunkti (ESAP)

kaudu juurdepääsetavaks. Euroopa rohevõlakirja märgise kasutamisega kaasneva vajaliku teabe

avaldamise üle hakkab järelevalvet tegema kohalik finantsjärelevalveasutus (siinkohal

Finantsinspektsioon).

Märgist ei ole lubatud kasutada sünteetilise väärtpaberistamise eesmärgil emiteeritud

võlakirjade puhul ning siis, kui väärtpaberistatud riskipositsioonid hõlmavad riskipositsioone,

millega rahastatakse fossiilkütuste uurimist, kaevandamist, tootmist, töötlemist, ladustamist,

rafineerimist või turustamist, sealhulgas transporti, ja nendega kauplemist. Märgise kasutamise

nõudest kinnipidamist peab väärtpaberistamise tehingu algataja selgitama Euroopa

rohevõlakirjade teabelehel ning tõendama Finantsinspektsiooni taotlusel nõuetele vastavust.

Samas võib lisada väärtpaberistatud riskipositsioonide kogumisse riskipositsioonid, millega

rahastatakse elektri tootmist fossiilkütustest, soojuse/jahutuse ja elektri koostootmist

fossiilkütustest või soojuse/jahutuse tootmist fossiilkütustest, kui see tegevus vastab Euroopa

Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2021/2139 sätestatud põhimõtte „ei kahjusta oluliselt“

kriteeriumidele.

Ühtlasi nähakse Euroopa rohevõlakirjade määrusega ette, et ka keskkonnakestlikena

turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjade emitendid võivad ühiste mallide abil avaldada

täiendavat teavet oma võlakirjade kestlikkuse kohta. Nimetatud mallid kehtestab Euroopa

komisjon hiljemalt 2024. aasta 21. detsembriks. Ka antud teabe avaldamise üle hakkab

järelevalvet tegema Finantsinspektsioon.

34 EU Technical Expert Group on Sustainable Finance. Report on EU Green Bond Standard. 2019.

Kättesaadav: https://ec.europa.eu/info/files/190618-sustainable-finance-teg-report-green-bond-standard_et 35 Euroopa Komisjon. EU Taxonomy Navigator. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/sustainable-finance-taxonomy/

22

2.3.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-dega 23615 ja 23790, kus nähakse ette õigused, mida

Finantsinspektsioon saab rakendada emitendi suhtes Euroopa rohevõlakirja määruses sätestatud

nõuete täitmisel, ning vastava karistusnormi, kui emitent nõudeid ei täida või keeldub

koostööst.

Eelpooltoodud teabe avaldamise nõuete üle järelevalve teostamiseks antakse antud eelnõus

Finantsinspektsioonile vastavad volitused, mis tulenevad Euroopa rohevõlakirjade määruse

artiklitest 45 ning 49 (karistused). Finantsinspektsioonile antakse näiteks õigus nõuda

emitentidelt erineva ette nähtud teabe avaldamist, audiitoritelt ning juhtidelt vajaliku teabe

esitamist, õigus peatada või keelata Euroopa rohevõlakirjade reklaamimine, pakkumine või

reguleeritud turul kauplemisele võtmine, jmt. Finantsinspektsioon võib ühtlasi avalikustada, et

Euroopa rohevõlakirjade emitent ei täida Euroopa rohevõlakirjade määruses nimetuse

„Euroopa rohevõlakiri“ või „EuGB“ kasutamiseks ette nähtud nõudeid ning nõuda emitendilt

selle teabe avaldamist oma veebilehel. Ühtlasi sätestatakse rahatrahvid Euroopa

rohevõlakirjade määruse erinevate nõuete rikkumise eest. Sama määruse artikli 72 lõike 5

kohaselt peavad liikmesriigid artiklite 45 ja 49 järgimiseks vajalikud meetmed vastu võtma

hiljemalt 21. detsembriks 2024.

2.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamise nõuded

2.4.1. Üldine taust

Hüpoteeklaenudega seonduvat hakati Euroopa Liidu tasandil reguleerima 2014. aastal.

Sarnaselt kriisilahendusregulatsiooniga, tulenes ajend elamukinnisvara puudutavate tingimuste

harmoniseerimiseks majanduskriisist. Tarbijate võlatase oli sel ajal märkimisväärselt kõrge

ning suure osa sellest moodustas elamukinnisvaraga seotud krediit. Põhjusel, et krediidiandjaid

ja -vahendajaid puudutavad nõuded olid puudulikud või ühtlustamata, leiti liidu tasandil, et

ebaühtlased regulatsioonid mõjutavad makromajandust ning võivad tekitada tarbijatele kahju.

Negatiivsete tagajärgede ennetamiseks ning hüpoteeklaenude siseturu loomiseks võeti vastu

hüpoteekkrediidi direktiiv, mille artikli 19 kohaselt peavad liikmesriigid muu hulgas töötama

välja standardid hüpoteeklaenude võtmisel ning tagama, et krediidiandjad neid standardeid ka

järgivad ja rakendavad ning kinnisvara hindamisega seotud isikud oleksid pädevad, sõltumatud

ja erapooletud. Direktiivi artikkel 19 on üle võetud KAVS §-ga 53, mis sätestab tingimused

tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele ja selle kohta teabe säilitamisele. Kuivõrd direktiiv

jätab liikmesriikidele vabad käed artiklis 19 sätestatud kohustuste täitmisel, on KAVS § 53

lõikes 2 esitatud tingimused kinnisvara hindajale ning lõikega 4 kehtestatud volitusnorm

rahandusministri määrusele, millega reguleeritakse tagatiskinnisvara hindamise tingimusi.

Määruses sätestatud nõuete koostamisel on võetud aluseks Eesti varahindamise standard EVS

87536, mis omakorda tugineb hüpoteekkrediidi direktiivi selgituspunktis 26 viidatud

rahvusvahelistel standarditel IVS37, RICS38 ja EVS39.

36 Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing. Vara hindamise standardisari EVS

875. Kättesaadav: https://ekhy.ee/tegevus/standardid/riiklikud-eesti-varahindamise-standardid/ 37 International Valuation Standards Council’i ehk Rahvusvahelise Hindamisstandardite Nõukogu

standardid International Valuation Standards. Kättesaadav: https://www.ivsc.org/. 38 Royal Institution of Chartered Surveyors’i standardid. Kättesaadav: https://www.rics.org/ee. 39 The European Group of Valuation Associations (TEGoVA) ehk Euroopa hindajate Organisatsioonide Grupi

standardid European Valuation Standards. Kättesaadav: https://tegova.org/european-valuation-standards-evs

23

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamistingimuste ülevaatamise ajendiks on Eesti Panga 2024. aasta teemapaber

„Pankadevaheline konkurents Eesti laenuturul“, milles keskpank tuvastas, et eluasemelaenude

refinantseerimise näitaja on madal laenude kõrgete vahetuskulude tõttu. Näiteks 2022. aastal

viisid tarbijad üle 361 eluasemelaenu, mis on vaid 1,4% laenude kogumahust. Seega võivad

laenusaajad jääda seotuks laenu väljastanud krediidiandjaga isegi siis, kui teine krediidiandja

teeb paremaid pakkumisi. Eluasemelaenu refinantseerimist pärssivaid tegureid saab jaotada

kaheks: laenu endaga seotud kulud ja kinnisvara käsutamisega seotud kulud. Laenu endaga

hõlmatud kuludeks on laenu ennetähtaegse tagastamisega seotud hüvitis, tagatiskinnisvara

hindamise eest tasumine ja refinantseerimislepingu sõlmimisega seonduvad kulud. Kinnisvara

käsutamisega seotud kulud on notariaalne tehing hüpoteegi muutmiseks ja kinnistusraamatu

kande muutmine. Kõiki eelnimetatud kulusid iseloomustab asjaolu, et laenusaajal ei ole väga

võimalusi antud kulude suurusi otseselt mõjutada.

Eluasemelaenudele tehtavate pakkumiste suurendamiseks ja laenusaaja kulude vähendamiseks

on Eesti Pank leidnud, et üheks abinõuks oleks tagatiskinnisvara hindamisega seotud

protsesside ja kulude vähendamine. Pangaliidu hinnangul aitaks tagatise hindamisega

seonduvaid kulusid alandada statistikapõhilise mudeli kasutamisele võtmine, mida saavad

kasutada krediidiandja, -vahendaja ja kinnisvara hindaja. Mudeli rakendamisel alandatakse

tavapäraseid (tagatis)kinnisvara hindamisega seonduvaid kulusid, sest füüsilise isiku asemel

teostab samalaadset arvutused automatiseeritud süsteem, mis arvutab välja kinnisvara väärtuse

võimalikult suurel määral võrdlusaluseks võetud turul teostatud tehingute valimite põhjal,

võttes arvesse kinnisomandi liiki, seisundit ning asukohta piisava detailsusega.

Tagatiskinnisvara hindamisega seotud regulatsioonide muutmise eesmärkideks on:

1. suurendada pankadevahelist konkurentsi laenuturul ja eluasemelaenude refinantseerimist;

2. alandada laenusaaja eluasemelaenu refinantseerimise kulusid.

2.4.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Juhindudes Eesti Panga teemapaberist ja Eesti Pangaliidu ettepanekust, saab kõige kiiremas

korras riik suurendada pankadevahelist konkurentsi läbi tagatiskinnisvara hindamisnõuete

ülevaatamise. Kuigi suurema osa eluasemelaenu refinantseerimisega seotud kuludest on

pankade poolt mõjutatavad ning nõuavad nii pankade enda panust kui ka suuremahulisemat

analüüsi, on võimalik õigusaktide tasandil lihtsustada kinnisvara hindamise tingimusi, lubades

krediidiandjatel, -vahendajatel ja kolmandatel isikutel kasutada statistikapõhist mudelit. Mudeli

kasutusele võtuks on vaja muuta krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõiget 2 ning

rahandusministri määrust ,,Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks

oleva kinnisvara hindamisele“. Seaduse muutmisega laiendatakse hüpoteekkrediidi direktiivi

artiklist 19 tulenvaid nõudeid hindamisele selliselt, et samataolised nõuded kehtiksid nii

hindamistele, mida teostavad füüsilised isikud, kui ka hindamistele, mille teostamisel

kasutatakse tehnoloogial põhinevad süsteeme. Juhul, kui krediidiandja, -vahendaja või hindaja

kasutab kinnisvara väärtuse leidmiseks statistikapõhist mudelit, peab ta tagama süsteemi

korrashoiu, ajakohasuse ning objektiivsuse. Määruse muutmisega vaadatakse üle, millistele

tingimustele peab hindaja vastama, milliseid andmeid peab kinnisvara hinnangus kajastama

ning lisatakse võimalus kasutada hindamisel statistikapõhist mudelit.

Kuigi Eesti Pank on toonud välja mitmed aspektid, mis mõjutavad eluasemelaenude

refinantseerimise madalat näitajat, on pärast Eesti Panga teemapaberi avaldamist näha, et

24

pankadevaheline konkurents refinantseerimise valdkonnas on hakanud elavnema.

Eluasemelaenude turu ülevaatamine eeldab suuremamahulist mõjude analüüsi ning mitmete

seaduste muutmist, mis aga eelnõu raamidesse ei mahu.

Statistikapõhise mudeli kasutamise võimaldamiseks muudetakse nii KAVS § 53 lõiget 2 kui ka

rahandusministri määrust ,,Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks

oleva kinnisvara hindamisele“. Lõike 2 muutmise tulemusel laienevad hindaja suhtes esitatavad

nõuded hindamisprotsessile, muutes hindamise umbisikulisemaks ning lubades seeläbi

hindamisel võtta kasutusele statistikapõhise mudeli. Määruse muudatustega antakse

krediidiandjatele ja -vahendajatele õigus otsustada, millal viia läbi tagatiseks oleva kinnisasja

läbivaatus või asendada ülevaatuse tegemine statistikapõhise mudeliga, mis arvutab kinnisvara

väärtuse automatiseeritult, ning lihtsustatakse hindamisaruande koostamist ja vähendatakse

nõudeid selle mahule.

2.5. Muud muudatused krediidiandjate ja -vahendajate seaduses

2.5.1. Üldine taust

Lisaks tagatiskinnisvara hindamise tingimustele, nagu kirjeldati seletuskirja punktis 2.4.,

reguleerib KAVS laiemalt hüpoteekkrediidiandjate tegevust ja järelevalve ulatust. Seaduse

aluseks on hüpoteekkrediidi direktiiv, mille üldist tausta selgitati täpsemalt seletuskirja punktis

2.4.1.

2.5.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Euroopa Komisjon on Eesti hüpoteekkrediidi regulatsiooni analüüsides tuvastanud, et võrreldes

direktiivi sõnastusega, esineb KAVS-is kaks teemat, mis erinevad direktiivi eesmärkidest.

Esimeseks selliseks teemaks on Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate lepinguriikide

hüpoteekkrediidiandjate teadmised ja pädevused. Direktiivis reguleerib teadmiste ja pädevuste

nõuet artikkel 9, mis annab teatud tingimustel liikmesriikidele pädevuse sätestada

miinimumnõuded krediidiandjatele ja -vahendajatele. Analüüsi käigus on Komisjon

tuvastanud, et kuigi vajalikud sätted on Eesti õigusesse üle võetud, tuleks nende sõnastus ning

viited üle vaadata, et tagada sätte täpsus ning seeläbi ka korrektne tõlgendus.

Teine teema, millele on Komisjon tähelepanu pööranud, seisneb Finantsinspektsiooni

järelevalve ulatuses, mida reguleerib KAVS § 84 lõige 1. Komisjon on tuvastanud, et kuigi

järelevalveasutusel on teatav kontrolliõigus teiste riikide hüpoteekkrediidiandjate suhtes, ei või

seda teha mahus, nagu on lõikes 1 sätestatud. Eelnõuga piiritletakse Finantsinspektsiooni

volitusi järelevalve teostamisel piiriüleste filiaali kaudu tegutsevate hüpoteekkrediidiandjate

üle.

2.6. Kohapealse kontrolli läbiviimise ning kohapealse kontrolliakti koostamise

tingimused

2.6.1. Üldine taust

Ettepaneku kohapealse kontrolli ning kontrollakti tingimuste ühtlustamiseks finantsvaldkonna

seadustes tegi Finantsinspektsioon 2023. aasta maikuus. Järelevalveasutus leidis, et kohapealse

kontrolliakti mõju on vajalik võrdsustada haldusaktiga, et määrata järelevalve subjektile

puuduste kõrvaldamise tähtaeg ning vajadusel rakendada ka sunnivahendeid, kui kontrolli

25

käigus tuvastatakse rikkumisi. Seni kehtinud praktika kohaselt pidi Finantsinspektsioon tegema

lisaks kontrollaktile veel haldusakti, et tuvastatud puudustele reageerida. Selline talitlemine aga

pikendab järelevalvemenetlusi, mis on aga ebaefektiivne nii järelevalveasutuse kui ka

järelevalve subjekti suhtes. Veel enam, 2024. aasta juunis vastu võetud krediidiinkassode ja -

ostjate seaduse (edaspidi ka KIOS) § 74 ja krüptovaraturu seaduse (edaspidi ka KrüTS) § 31

kohaselt on kontrollaktil haldusakti mõju. Seega esineb finantsvaldkonda käsitlevates seadustes

ebaühtsus, sest teatud seaduste alusel tehtud kontrollaktil ei ole iseseisvalt õiguslikku mõju,

kuid teiste seaduste alusel antud aktidel vastav mõju on.

Lisaks kontrollakti vormile ja mõjule vaadati eelnõuga üle kohapealse kontrolli sätted, mida

Finantsinspektsioon võib teostada oma järelevalve subjektide kontorites ja tööruumides, kui

esineb seaduses sätestatud alus kontrolli läbiviimiseks. Sätete korrigeerimisel ja lisamisel on

samuti võetud eeskuju KIOS-ist ja KrüTS-ist.

Kohapealse kontrolli läbiviimise ning kohapealse kontrolliakti vormistamist käsitlevate sätete

muutmise eesmärk on:

1. harmoniseerida finantssektorit puudutavaid seaduseid ning luua ühtne arusaam kontrollakti

õiguslikust tähendusest;

2. uuendada kohapealse kontrolli läbiviimise tingimusi ning ühtlustada need KIOS-is ja

KrüTS-ist sätestatuga.

2.6.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Kohapealset kontrolli käsitlevad seadused, mida eelnõuga muudetakse, on VPTS, KAS, KAVS,

KindlTS, MERAS ja IFS. Muutmisel võetakse eeskuju KIOS §-st 74 ja KrüTS §-st 31.

Muudatused on jaotatavad kolme gruppi.

Esiteks, muudatused, millega pikendatakse kontrollakti ning lõpliku akti koostamise tähtaegu.

Uue sõnastusega sätestatakse, et Finantsinspektsioon peab koostama kohapealse kontrollimise

tulemuste kohta kahe kuu asemel kolme kuu jooksul akti ning peale kirjalike selgituste saamist

kontrollitava poolt, on järelevalveasutusel nelja kuu asemel viis kuud aega koostada lõplik akt,

mis toimetatakse kontrollitavale kätte. Finantsinspektsioon on selgitanud, et kohapealse

kontrolli menetlus on enamasti väga ajamahukas toiming ning on esinenud ka olukordi, kus

kontrolli algusest kuni ettekirjutuseni kulub isegi üks aasta. Seega on seaduses sätestatud

lühikesed tähtajad koormavad nii kontrollijale kui ka kontrollitavale.

Teise gruppi kuuluvad muudatused käsitlevad lõpliku aktile eriarvamuse esitamise

korrigeerimist. Seni on seadustes sätestatud, et lõplikule aktile võib kontrollitav esitada

kirjaliku eriarvamuse. Vastav võimalus küll finantssektori eriseadustest kaotatakse, kuid see

õigus jääb subjektidele alles, sest ärakuulamisõigusele rakendub juba üldkorras

haldusmenetluse seaduse (edaspidi ka HMS) § 40 ning kuna lõppakt on edaspidi võrdsustatud

haldusaktiga (täpsemalt ettekirjutusega), siis jäetakse eelnõuga ära vaheetapp, mille kohaselt

peab kontrollija koostama lisaks kontrollaktile ka haldusakti, mille suhtes võib kontrollitav

esitada vastuväiteid ja selgitusi. Samas täpsustatakse eelnõuga, et kui pärast kohapealse

kontrolli või kontrollitava selgituste andmist selguvad täiendavad asjaolud või

Finantsinspektsioon saab lisainformatsiooni, võib järelevalveasutus akti või lõpliku akti

koostamise tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või

muu oluline asjaolu vajab täiendavat hindamist. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil

olulisi muudatusi, saadab Finantsinspektsioon lõpliku akti kontrollitavale kirjalike selgituste

saamiseks uuesti.

26

Kolmas grupp muudatusi sisaldab Finantsinspektsiooni õigusi anda lõpliku aktiga

kontrollitavale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, määrata muid kohustusi ning vajadusel

rakendada ka nende täitmata jätmise või puuduliku täitmise eest sunniraha. Samalaadne

muudatus, mille kohaselt omab ka kontrolliakt regulatiivset toimet, on juba sisse viidud KrüTS-

i ja KIOS-i. Nagu selgitasid KrüTS-i eelnõu koostajad tookord,40 peab haldusmenetluse

läbiviimine olema eesmärgipärane, efektiivne, lihtne ja kiire. Seejuures on oluline vältida

üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Kuivõrd kohapealse kontrolli käigus kogutud materjalid

võivad olla väga mahukad ja sisukad, omavad need tõenditena suurt kaalu, siis nende ümber

formuleerimine eraldiseisvaks haldusaktiks on koormav ja ressursimahukas protsess

Finantsinspektsioonile ning võib pikendada järelevalvemenetlust kuudest kuni aastani. Taoline

talitlemine ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega ning raiskab ebamõistlikult mõlema

osapoole (kontrollija ja kontrollitav) ressursse. Olukorra lahendamiseks peavad eelnõu

koostajad vajalikuks, et lõppakti endaga võib kohe näha kontrollitavale ette tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks ning vajadusel määrata ka muid kohustusi. Seega on regulatiivselt tegu

ettekirjutusega, kuid seaduses jätkatakse sõna ,,lõppakt“ kasutamisega. Lõppaktiga võib

määrata kohustuste ebakohase täitmise või täitmata jätmise eest sunniraha ning see on

vaidlustatav halduskohtus samadel tingimustel kui ettekirjutuski. Lisaks on

Finantsinspektsioonil õigus avalikustada lõplik akt, kui see on vajalik finantssektori stabiilsuse,

läbipaistvuse tagamiseks või investorite, finantsjärelevalve subjekti klientide huvidest

lähtuvalt.

2.7. Investeerimisühingu ning makseasutuse ja e-raha asutuse vabatahtliku

lõpetamise tingimused

2.7.1. Üldine taust

Finantsinspektsioon tegi 2022. aasta oktoobrikuus ettepaneku ühtlustada investeerimisühingute

ning makseasutuse ja e-raha asutuste vabatahtlikku lõpetamist VPTS-is ja MERAS-es.

Järelevalveasutus täheldas, et kuigi eelmainitud seadused reguleerivad juba vastavate

subjektide lõpetamist Finantsinspektsiooni otsusega, puuduvad seadustes sätted olukordadeks,

kui subjektid otsustavad iseseisvalt oma tegevuse lõpetada. Taoline lünk seaduses seab ohtu

investorite, võlausaldajate, klientide ja muude puudutatud isikute varad ja huvid, sest

vabatahtlik lõpetamine ei eelda järelevalveasutuse luba ning eelnevat hinnangut selle kohta,

millist mõju avaldab subjekti lahkumine samale turule, millal ta tegutses. Lisaks tekitab lünk

ebaühtsust finantsvaldkonda käsitlevates seadustes, sest näiteks KAVS-is, KindlTS-is ja KAS-

is on juba vastavad sätted olemas ning praktikas rakendatavad. Õiguskindluse tagamiseks ning

proportsionaalsete tööriistade andmiseks Finantsinspektsioonile lisatakse VPTS-i ja MERAS-

esse vabatahtlikku lõpetamist reguleerivad sätted.

Investeerimisühingu ning makseasutuse ja e-raha asutuse vabatahtliku lõpetamise regulatsiooni

lisamise eesmärk on harmoniseerida valdkondlike seaduseid ning ennetada võimalust, et vastav

ühing või asutus lõpetab oma tegevuse, arvestamata tema tegevusest puudutatud isikute huve

ning turu olukorda tervikuna.

40 Krüptovaraturu seaduse eelnõu seletuskiri, lk 50-51.

Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/download/78e7973d-8daa-436a-ad5a-7448defb2a0c

27

2.7.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Vabatahtliku lõpetamise praktika ühtlustamiseks on sätete koostamisel võetud aluseks KAVS

§-d 17 ja 64, KindlTS § 22 ja KAS § 16, mis sätestavad järelevalve subjektile kohustuse saada

Finantsinspektsioonilt lõpetamiseks vastav luba. Loa saamiseks peab subjekt esitama avalduse

koos üldkoosoleku otsusega ühingu või asutuse tegevuse lõpetamise kohta ning subjekti enda

hinnangu, kuidas mõjutab lõpetamine tema klientide, võlausaldajate või investorite huve. Loa

andmise või andmisest keeldumise peab järelevalveasutus otsustama ühe kuu jooksul ning

teavitama sellest subjekti kirjalikult. Finantsinspektsioon võib keelduda loa andmisest, kui

lõpetamine läheb vastuollu puudutatud isikute huvidega.

Vabatahtliku lõpetamise regulatsiooni ühtlustamiseks muudetakse eelnõuga MERAS-e §-i 21,

lisatakse VPTS §-i 57 punkt 1 ning § 571.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu ülesehitus

Eelnõu koosneb 13 paragrahvist, mis kõik käsitlevad muudatusi erinevates seadustes. Eelnõus

on esikohal VPTS-i muudatused põhjusel, et eelnõu põhituum asub tuletis- ja repotehingute

regulatsioonist tulenevatel muudatustel. Seega on väärtpaberituru seaduse muudatused eelnõu

peaeesmärk, mistõttu on selle eelnõu muudatused paigutatud esikohale ning alles seejärel on

reastatud teised muudetavad seadused pealkirjade tähestikulises järjekorras.

Tuletis- ja repotehinguid puudutav eelnõu osa jaguneb sisuliselt kaheks. VPTS muudatused

sisaldavad seaduse eesmärgi ja selle kohaldamisala täpsustamist, asjakohaseid mõisteid ja

nende kasutamise tingimusi, režiimiga hõlmatud tehinguid ning osapooli (eelnõus isikuid).

Teiste seaduste muutmisega ühtlustatakse erinevate mõistete kasutus ning ühtlustatakse

tasaarvestuse režiimile kohalduvad erisused erinevates menetlustes.

Mitu eelnõus sätestatud mõistet on kasutusel ka kehtivas õiguses, kuid nende definitsioonid ei

ole ühtlustatud ning neid kasutatakse erinevates kontekstides, näiteks on Eesti õiguses netting

hetkel defineeritud vaid finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse (mis võtab kohalikku

õigusesse üle direktiivi 2014/59/EL ehk BRRD) ning netting on reguleeritud ka makse- ja

arveldussüsteemide seaduses (mis võtab üle direktiivi 98/26/EÜ).41 Muudes seadustes ei ole

(lõpetamisel toimuvat) tasaarvestust Eesti õiguses käsitletud ega defineeritud. Samuti puudub

selge eristus tasaarvestuse mõistest võlaõigusseaduse § 197 tähenduses. Eelnõuga

defineeritakse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse ja tasaarvestuskokkuleppe mõisted ning teiste

seaduste muutmisel ühtlustatakse viited nendele mõistetele.

Kriisilahendusega seotud muudatused on sätestatud peamiselt FELS-is, kus täpsustatakse

Finantsinspektsiooni rolli, kõlblike kohustuste skeemi, kriisilahendusele alluvate subjektide

ringi ning krediidiasutuste aruandlus- ja avaldamiskohustust. Krediidiasutuste seaduse

muutmisega täpsustatakse omakapitali jaotamise piiranguid ja nõuete rahuldamisjärkude

erisusi. VPTS muudatustega täpsustatakse sama seaduse § 877 kohaldamise tingimusi.

Rohevõlakirjadega seonduvas eelnõu osas muudetakse väärtpaberituru seaduses

Finantsinspektsiooni järelevalve teostamisega ning karistuste määramisega seonduvaid sätteid,

41 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 17 lõige 10 ning makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 8.

28

andes Finantsinspektsioonile vajalikud volitused ka Euroopa rohevõlakirjade määruses

sisalduvate nõuete täitmise üle järelevalve teostamiseks.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamise nõuete

ja tarbijakrediiti puudutavate sätete muudatused kajastuvad KAVS-is.

Seadused, milles muudetakse kohapealse kontrolli läbiviimise ning kontrollakti koostamise

regulatsiooni, on VPTS, IFS, KindlTS, KAS, KAVS ja MERAS. Investeerimisühingu ning

makseasutuse ja e-raha asutuse lõpetamist käsitlevad sätted lisatakse vastavalt VPTS-i ja

MERAS-esse.

3.2. Eelnõu § 1 – muudatused väärtpaberituru seaduses

Paragrahv 1. Kehtiv § 1 sätestab seaduse reguleerimisala.

Lõike 1 muutmine. Kehtiv § 1 sätestab seaduse reguleerimisala. Seaduse reguleerimisala

laiendatakse tulenevalt regulatsiooni täiendamisest, millega sätestatakse lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse režiimi kohaldamine. Täiendavalt eemaldatakse viide

väärtpaberiarveldussüsteemi toimimise reguleerimisele, kuna vastav regulatsioon

väärtpaberituru seaduses on kehtetuks tunnistatud seoses makse- ja arveldussüsteemide seaduse

kehtestamisega.

Paragrahv 52. Kehtiv § 52 reguleerib tegevusloa andmise ja keeldumise otsusest teavitamist.

Lõiget 3 muudetakse selliselt, et üleriigilise levikuga päevalehes teavitamise asemel peab

Finantsinspektsioon teavitama avalikkust investeerimisühingule tegevusloa andmisest, sellest

keeldumisest või loa kehtetuks tunnistamisest üleriigilise levikuga meediaväljaandes.

Finantsinspektsiooni hinnangul saavad inimesed oma uudisvajaduse kätte pigem

veebiväljaannetest kui paberlehtedest. Selleks, et võimaldada teabe levik võimalikult suurele

hulgale inimestest, tuleks järelevalveasutusel lubada tegevusloaga seotud otsustest teavitamist

ka interneti teel. Samalaadsed muudatused tehakse eelnõu §-des 7–9, kus muudetakse vastavalt

KAVS § 19 lõiget 2, KAS § 18 lõiget 2 ja MERAS § 23 lõiget 2.

Paragrahv 54. Kehtiv § 54 sätestab tegevusloa taotlemisel esitatavate andmete nõuded.

Lõiget 1 täiendatakse punktiga 16, mille kohaselt peab investeerimisühing loa taotlemisel

esitama Finantsinspektsioonile ühingu asukoha aadressi. Punkti lisamine on tingitud § 581

kehtetuks tunnistamisest (vt § 581 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahv 57. Kehtiv § 57 sätestab tegevusloa lõppemise alused.

Punkt 1 muudetakse ja sätestatakse, et investeerimisühingu tegevusluba lõpeb ühingu

vabatahtliku lõpetamise korral Finantsinspektsioonilt loa saamisel. Seega ei sõltu lõpetamine

sellest, kui ühingu juhatuses tehakse otsus tegevus lõpetada, vaid vastava loa saamisest

järelevalveasutuselt. Punkti muutmine tuleneb vajadusest kaitsta investorite ja teiste klientide

huve, sest kui investeerimisühing on otsustanud oma tegevuse lõpetada, kaasneb sellega

lepingute lõpetamine, üleandmine ja kehtivate nõuete täitmine. Kuivõrd eelnõuga

reguleeritakse täpsemalt investeerimisühingu lõpetamist, on õigusselguse huvides vaja

täpsustada, et ühingu lõpetamiseks on vajalik Finantsinspektsiooni luba (vt § 571 lisamise

selgitusi).

29

Seaduse täiendamine §-ga 571. Uue paragrahviga sätestatakse investeerimisühingu lõpetamise

tingimused.

Uue paragrahvi lisamise eesmärk on ühtlustada investeerimisühingu vabatahtliku lõpetamise

tingimusi nagu on sätestatud KAS-is, KAVS-is ja KindlTS-is, kuid mis hetkel puuduvad VPTS-

ist. Lõikega 1 sätestatakse tingimus, et investeerimisühingu lõpetamiseks on vajalik

Finantsinspektsiooni luba. Loa saamine sõltub sellest, kas täidetud on formaalsed nõuded (lõige

3) ning kas esineb vastuolusid investeerimisühingu üldkoosoleku otsuse ja klientide või teiste

võlausaldajate huvidega (lõige 6). Peale seda, kui lõpetamist taotlev ühing on esitanud

Finantsinspektsioonile vajalikud andmed ja dokumendid, on järelevalveasutusel üks kuu, kuid

äärmiselt kaks kuud aega otsustada, kas vastav luba anda või mitte (lõige 5). Loa menetlemisel

juhindutakse §-s 55 sätestatust ehk rakenduvad samad menetlusreeglid nagu tegevusloa

taotlemisel (lõige 4), kuid ühingu lõpetamisele kohalduvad äriseadustiku sätted, kui VPTS ei

sätesta teisiti (lõige 2). Investeerimisühingule teatatakse loa saamisest või sellest keeldumisest

viivitamata lõike 7 kohaselt. Sarnaselt investeerimisühingu lõpetamisele, täiendatakse eelnõuga

analoogselt MERAS §-i 87 ning lisatakse lõiked 11–16, mis reguleerivad makseasutuse ja e-

raha asutuse lõpetamist.

Paragrahv 581 tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et selle lõiked 2 ja 3 on minetanud oma

praktilise vajaduse. Paragrahv reguleerib investeerimisühingu tegevusloa andmise otsuse

muutmist Finantsinspektsiooni poolt, kui ühing on muutnud enda ärinime või asukohta.

Finantsinspektsiooni hinnangul on pelgalt nime või asukoha muutmise pärast ebamõistlik teha

vastav otsus, kui piisab sellest, et investeerimisühing teavitab järelevalveasutust andmete

muutmisest. Lisaks puudub teistes eriseadustes samalaadne säte. Lõikes 1 sätestatud

teavitamiskohustuse sisu on juba leitav VPTS § 551 lõikest 5, mille kohaselt peab tegevusluba

omav investeerimisühing teatama inspektsioonile viivitamata olulistest muutustest tegevusloa

andmise otsuse aluseks olnud taotleja poolt inspektsioonile esitatud asjaoludes nendest

teadasaamisel. Juhul, kui loa taotlemise ajal tehakse VPTS § 54 lõikes 1 esitatud andmetes

muudatusi, peab ühing esitama Finantsinspektsioonile viivitamata vastavad andmed või

dokumendid uuendatud kujul VPTS § 55 lõike 1 lause 1 kohaselt. Eelnõu koostajate hinnangul

ei kata § 55 lõige 1 lause 1 ja § 551 lõige 5 ära ainult olukorda, kus investeerimisühingu asukoha

aadress muutub, sest § 54 lõike 1 kohaselt ei ole ühingul kohustust esitada lisaks ärinimele ka

enda asukoha aadressi. Seetõttu täiendatakse tegevusloa taotlemiseks esitatavate andmete

loetelu ning lisatakse § 54 lõikesse 1 punkt 16. Samuti jäetakse § 11910 lõikest 6 ning § 121

lõikest 1 välja viited §-le 581.

Paragrahv 80. Kehtiv § 80 reguleerib investeerimisühingu juhtidest ja audiitorist teavitamist.

Lõike 2 muutmisega parandatakse viide ning § 79 lõigete 5–7 asemel tehakse viide § 79

lõigetele 1, 2, 3 ja 9. Lõiked 5–7 reguleerivad investeerimisühingu juhtidel lasuvaid kohustusi,

kuid võttes arvesse § 80 lõike 2 konteksti, mille kohaselt peab ühing teavitama

Finantsinspektsiooni ühingu juhi ja audiitori valimisest või määramisest ning vastavusest

seaduses esitatud nõuetele, ei ole lõiked 5–7 asjakohased.

Paragrahv 11910. Kehtiv § 11910 reguleerib tegevusloa taotlemist, taotluse läbivaatamist ning

tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsust.

Lõike 6 muutmine. Tulenevalt § 581 kehtetuks tunnistamisest jäetakse lõike 6 sõnastusest välja

viide §-le 581 (vt § 581 kehtetuks tunnistamise selgitust).

30

Paragrahv 121. Kehtiv § 121 sätestab tingimused reguleeritud turu korraldaja tegevusloa

taotlemisele ja selle menetlemisele.

Lõike 1 muutmine. Tulenevalt § 581 kehtetuks tunnistamisest jäetakse lõike 1 sõnastusest välja

viide §-le 581 (vt § 581 kehtetuks tunnistamise selgitust).

Seaduse täiendamine osaga 51 ja peatükiga 231. Väärtpaberituru seadust täiendatakse uue osa

ja peatükiga, et määratleda tasaarvestuse režiimi kontekstis asjakohased mõisted ning neile

kohalduv regulatsioon. Eraldi osa seaduses tagab mõistete ühtlase kasutuse erinevates

maksejõuetusmenetlustes.

Seaduse täiendamine §-ga 2291. Uue paragrahviga sätestatakse uue osa 51 reguleerimisala, st

et osa reguleerib lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist. Lõpetamisel toimuv

tasaarvestus on lühivorm ning tähendab tasaarvestuse kohaldamist kvalifitseeruvatest

finantstehingutest tulevate makse- või eseme üleandmise õiguste või -kohustuste kiirendamisel

või lõpetamisel.

Lõige 2 täpsustab selguse huvides, et arveldussüsteemis osalemisest tulenevate nõuete

tasaarvestamisele (ingl. k. netting) kohaldub makse- ja arveldussüsteemide seadus (sealhulgas

selle seaduse § 8). Kui makse- või arveldussüsteemis osalejate või kaudsete osalejate poolt

sõlmitav tasaarvestuskokkulepe ei sisaldu süsteemi reeglites, vaid sõlmitakse selliste osalejate

vahel makse- või arveldussüsteemi väliselt, siis kohaldub selliste nõuete lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele käesolev osa (st väärtpaberituru seadusesse eelnõuga lisatav osa 51).

Seaduse täiendamine §-ga 2292. Uue paragrahviga sätestatakse lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse eeldused ja tagajärjed.

Paragrahvi eesmärgiks on sätestada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse definitsioon, mis on

seotud tasaarvestuskokkuleppe ning kvalifitseeruvate finantstehingute mõistetega.

Tasaarvestusrežiimi õigusaktide esmane eesmärk on tagada lõpetamist tingiva juhtumi

esinemisel lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamine vastavalt tasaarvestuskokkuleppe

tingimustele nii enne kui ka pärast maksejõuetusmenetluse algatamist. Kuigi võlaõigusseaduse

§ 197 tasaarvestuse (ingl. k. set-off) ja lõpetamisel toimuva tasaarvestuse (ingl. k. close-out

netting) kontseptsioonid võivad näida teatud määral kattuvat, ei ole need õiguslikud

institutsioonid ei funktsionaalselt ega kontseptuaalselt identsed.

Lõpetamisel toimuva tasaarvestamise mehhanism hõlmab täiendavaid elemente, võimaldades

näiteks kohustuste automaatset lõpetamist, sissenõutavaks muutumist ja tasaarvestamist. Ka

CRD artikli 295 punkti a kohaselt peaks netting olema automaatne, mitte toimuma spetsiaalse

tahteavalduse alusel nagu seda nõuab VÕS § 198.

Direktiivi 2014/59/EL kohaselt lõpetamisel toimuva tasaarvestuse puhul (mis tahes viisil

määratletud) täitmist tingiva juhtumi toimumisel poolte kohustusi kiirendatakse, nii et need

kuuluvad kohesele täitmisele, või need lõpetatakse, ning kummalgi juhul konverteeritakse

kohustused üheks netonõudeks või asendatakse ühe netonõudega. Nimetatud definitsioon on

Eesti õigusesse üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 17 lõikega 10.

Lihtsustatult tähendab eelnimetatud juhul kiirendamine kohustuste täitmist nö kiirendatud

korras ehk ennetähtaegselt (ingl. k. the obligations of the parties are accelerated).

31

UNIDROIT põhimõtetes on lõpetamisel toimuvat tasaarvestust defineeritud kui lepingulist

sätet, mille alusel teatud poolte vahel eelnevalt kokkulepitud sündmuse toimumisel kas

uuendamise, lõpetamise või muul viisil, lepingupoolte omavahelised kohustused, mis on antud

sättega kaetud, olenemata sellest, kas need on selleks ajahetkeks sissenõutavaks muutunud, on

automaatselt või ühe lepingupoole valikul vähendatud või asendatud üheks netokohustuseks,

mis väljendab vastastikuste kohustuste kombineeritud koguväärtust, mille üks pool peab teisele

välja maksma.42

2018. aasta ISDA MNA kohaselt on tasaarvestus (ingl. k. netting) lepingusätete kohaldamine

kahe isiku vahel, mille algatamine on võimalik ühe poole tahteavaldusega teisele

lepingurikkumise korral või muu lõpetamise aluseks oleva sündmuse korral ning mis võivad

teatud juhtudel toimuda automaatselt, kui lepingus on selliselt ette nähtud, ning mille

tulemuseks on (i) mis tahes praeguste või tulevikus tekkida võivate makse- või tarneõiguste või

-kohustuste lõpetamine, likvideerimine või kiirendamine, mis tulenevad ühest või mitmest

kvalifitseeruvast finantslepingust, millele tasaarvestusrežiim kohaldub; (ii) iga punkti i alusel

lõpetatud, likvideeritud ja/või kiirendatud õiguste ja kohustuste või õiguste ja kohustuste rühma

sulgemisväärtuse, turuväärtuse, likvideerimisväärtuse või asendusväärtuse arvutamine või

hindamine ning iga sellise väärtuse konverteerimine üheks valuutaks; ning (iii) punkti ii alusel

arvutatud väärtuste netojäägi kindlaksmääramine, kas tasaarvestuse teel või muul viisil, mis

toob kaasa ühe isiku kohustuse maksta teisele isikule netojäägiga võrdne summa.43

VÕS § 197 tasaarvestust on õiguskirjanduse kohaselt võimalik vormistada ka lepinguna44 ning

seeläbi kõrvale kalduda seaduses sätestatust, näiteks näha ette tasaarvestuse toimumise

automaatselt.45 Seetõttu on kehtiva seaduse alusel võimalik tasaarvestust analoogia korras

lünklikult kohaldada ka lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele. Nagu eelpool viidatud, on

eelnõu eesmärk täiendava õigusselguse loomine, et seaduse tekstis oleks selgelt välja toodud

võimalused, mis rakenduvad tasaarvestuskokkuleppe puhul.

Lõikes 1 toodud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse definitsioon tugineb eeltoodud 2018. aasta

ISDA MNA definitsioonile, olles seejuures ka kooskõlas direktiivis 2014/59/EL ja FELS § 17

lõikes 10 toodud sätetega. Lõikes 1 toodud mõiste on ka sisuliselt samasugune nagu lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse mõiste Läti kvalifitseeruvate finantstehingute lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse seaduses.

Lõike 1 kohaselt võib lõpetamisel toimuv tasaarvestus toimuda nii ühe poole tahteavaldusega

kui ka automaatselt kokku lepitud sündmuse aset leidmisel, kui selliselt on lepingus kokku

lepitud (näiteks ISDA raamlepingu sõlmimisel on pooltel võimalik valida, kas kohaldada

automaatset tehingute ennetähtaegset lõpetamist (ingl. k. automatic early termination) või

mitte).

Lõikes 1 toodud regulatsioon kohaldub kvalifitseeruvatele finantstehingutele § 2293

tähenduses. Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuskokkuleppe

olemasolu, mille eeldused on omakorda loetletud §-s 2294 ning mille tagajärjel toimuvad kõik

lõike 1 alapunktides nimetatud sündmused kumulatiivselt.

42 UNIDROIT põhimõte nr 2. 43 2018. aasta ISDA MNA, punkt 1 (Definitsioonid). 44 Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, VÕS § 197 kommentaar, punkt 3. Tallinn: Juura 2016. 45 Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, VÕS § 198 kommentaar, punkt 4. Tallinn: Juura 2016.

32

Esiteks toimub tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest

tulenevate makse- või eseme üleandmise õiguste ja – kohustuste lõpetamine või eelnimetatud

kohustuste kiirendamine nii, et need muutuvad kohe sissenõutavaks. Mõiste „kiirendamine“ on

defineeritud lõikes 2.

Tasaarvestuskokkuleppe puhul on tüüpiliselt tegemist raamlepinguga, mille alusel

kvalifitseeruvaid finantstehinguid teostatakse ning mille alusel sellistele tehingutele

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust teostatakse.

Teiseks arvutatakse või hinnatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppes kokku lepitule mõlema

lepingupoole lõpetatud või kiirendatud õiguste ja kohustuste väärtused ning konverteeritakse

need samasse valuutasse.

Kolmandaks määratakse eelmise sammuna arvutatud summade põhjal kindlaks netosumma,

mille lepingupool, kelle poolt tasumisele kuuluv summa on suurem, võlgneb teisele

lepingupoolele.

Lõike 2 eesmärgiks on defineerida mõiste „tehingust tulenevate kohustuste kiirendamise

kokkulepe“. Mõistet „kiirendamine“ on varasemalt kasutatud nii finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduse tasaarvestuskokkuleppe mõistes (§ 17 lõige 10 – kohustuste kiirendamine,

nii et need tuleb kohe täita) kui ka saneerimisseaduses (§ 6 lõige 1 ja § 111 lõige 1 – lepingu

täitmise kiirendamine), kuid kummaski seaduses ega vastavate eelnõude seletuskirjades pole

mõistet „kiirendamine“ sisustatud. Võlaõigusseadus lepingu, kohustuse või õiguse kiirendamist

õiguskaitsevahendina ei sisalda. Et tagada kooskõla finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seaduses juba kasutusel olevate mõistetega, kasutatakse ka eelnõus mõistet „kiirendamine“, et

tähistada olukorda, kus kokkuleppeliselt loetakse kohustuse täitmise tähtpäev ennetähtaegselt

saabunuks ja kohustus seega sissenõutavaks muutunuks.

Lõige 3 defineerib „lõpetamist tingiva juhtumi“ mõiste, mida kasutatakse lõikes 1. Lõpetamist

tingivaks juhtumiks on eelkõige lepingurikkumine, aga ka muu tasaarvestuskokkuleppes kokku

lepitud lõpetamise aluseks olev asjaolu.

Lõike 4 eesmärgiks on üle võtta finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis n toodud

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlev säte. Direktiivi nimetatud punkti kohaselt tähendab

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlev säte finantstagatiskokkuleppe või

finantstagatiskokkulepet sisaldava kokkuleppe sätet või sellise sätte puudumise korral

õigusnormi, mille alusel täitmist tingiva juhtumi ilmnemise korral kas tasaarvelduse või

tasaarvestuse teel või muul viisil: (i) muudetakse osaliste kohustused kohe täitmisele kuuluvaks

ja väljendatakse need kohustusena maksta summa, mis esindab nende hinnangulist jooksvat

väärtust, või kustutatakse need ja asendatakse kohustusega maksta selline summa; ja/või (ii)

tehakse kindlaks, kui palju kumbki osaline teisele selliste kohustuste alusel võlgneb, kusjuures

osaline, kes võlgneb teisele osalisele suurema summa, peab maksma talle vahega võrdse

netosumma.46

Lõikes 1 toodud definitsioon ei ole piisav võtmaks üle finantstagatise direktiivi lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust käsitleva sätte definitsiooni, kuna lõige 1 käsitleb vaid

kvalifitseeruvatest finantstehingutest (defineeritud väärtpaberituru seaduse §-s 2293) tulenevate

nõuete tasaarvestamist. Finantstagatise direktiivi kohaselt võib lõpetamisel toimuva

46 Finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt n.

33

tasaarvestuse säte sisalduda mitte üksnes finantstagatiskokkuleppes, vaid ka

finantstagatiskokkulepet sisaldavas kokkuleppes. Selline finantstagatiskokkulepet sisaldav

kokkulepe (näiteks kokkulepe, mis on tagatud finantstagatisega) ei pruugi aga olla

kvalifitseeruv finantstehing väärtpaberituru seaduse §-i 2293 tähenduses. Seetõttu on

finantstagatise direktiivi lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitleva sätte definitsioon üle

võetud eraldi, lõikega 2.

Lõikes 5 defineeritakse lõike 4 tarbeks täitmist tingiva juhtumi mõiste. Mõiste vastab

finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis l toodud definitsioonile.

Seaduse täiendamine §-ga 2293. Uue paragrahviga sätestatakse kvalifitseeruva finantstehingu

tunnused.

Paragrahviga 2293 nähakse ette kvalifitseeruva finantstehingu mõiste ehk tasaarvestusrežiimiga

§ 2292 lõike 1 kohaselt hõlmatud tehingute nimekiri. Pankrotiseaduse kehtiv tasaarvestuse

erirežiim kohaldub ainult väärtpaberituru seaduses määratletud tuletisinstrumentidele

(pankrotiseaduse § 48 lõige 2 ja § 99 lõige 5) ja muudele vastastikustele nõuetele, millele on

seatud finantstagatis (pankrotiseaduse § 99 lõige 6).

Lõike 1 punktid 1 ja 2 vastavad kehtiva pankrotiseaduse § 48 lõikele 2. Erinevalt

pankrotiseadusest täpsustatakse, et kvalifitseeruvaks finantstehinguks on tuletisväärtpaber ise,

mitte üksnes selle omandamise tehing. Lisaks kasutatakse lõike 1 punktis 1 mõistet

„kauplemiskoht“, mis on defineeritud väärtpaberituru seaduse § 3 lõikes 1 ning on täpsem seni

kasutusel olnud mõistest „turg“. Termini täpsustamine ei muuda teksti seni kehtinud sisu, mille

kohaselt hõlmavad kvalifitseeruvad finantstehingud nii kauplemiskoha vahendusel tehtavaid

tehinguid kui ka OTC tehinguid ehk kahepoolseid tehinguid, mis on mittestandardsed ning mis

ei kuulu kauplemisele reguleeritud turul. Nagu viidatud pankrotiseaduse § 48 lõike 2 viimasel

muutmisel krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (559 SE) seletuskirja leheküljel 59, on sõnastuse põhjenduseks asjaolu, et praktiliselt

kõik ISDA raamlepingute alusel sõlmitud tehingud on OTC tehingud.

Nii UNIDROIT põhimõtete kui ka 2018. aasta ISDA MNA kohaselt on mõistete „kvalifitseeruv

kohustus” ja „kvalifitseeruv finantsleping” määratlused laiad ja hõlmavad lisaks erinevatele

tuletisinstrumentidele muu hulgas ka teatud repolepinguid, väärtpaberite laenulepinguid ja

muid väärtpaberite finantseerimistehinguid, hetkelepinguid, tagatiskokkuleppeid ja lepinguid

teatud varade müügiks, ostmiseks või tarnimiseks, kuivõrd need ei kuulu tuletisinstrumentide

määratluse alla.47 Seega ei hõlma kehtiv pankrotiõiguse tuletistehingute tasaarvestuse

regulatsioon paljusid finantstooteid, mis on UNIDROIT põhimõtete ja 2018. aasta ISDA MNA

alusel tasaarvestusrežiimiga hõlmatud, nagu hetkelepingud ja repolepingud.

Punkt 3 laiendab seega tasaarvestuse režiimi kohaldumisala hetkelepingule komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 7 lõike 2 ja artikli 10 lõike 2 tähenduses.

Väärtpaberituru seadus ei defineeri eraldi hetkelepingut ning otsekohalduvate Euroopa Liidu

õigusaktide valguses ei ole iga hetkelepingu puhul tegemist tuletisinstrumendiga.48 Seega ei

47 2018. aasta ISDA MNA punkt 1, UNIDROIT põhimõte nr 4. 48 Väärtpaberituru seadus viitab ja seega võtab üle Komisjoni määruses nr 1287/2006 sätestatud

tuletisinstrumentide tunnused. Komisjoni määruse nr 1287/2006 artikli 38 lõikes 1 on sätestatud, et hetketehing ei

kuulu direktiivi 2004/39/EÜ (MiFID I, nüüdseks asendatud MiFID II-ga) I lisa C jao punkti 7 tähenduses muude

tuletisinstrumentide alla ja seda ei peeta tuletisinstrumendiks. Komisjoni 25. aprilli 2016. aasta delegeeritud

34

kohaldu tasaarvestuse erirežiim pankrotiseaduse alusel kõigile hetkelepingutele. Kuna ISDA

ning muude sarnaste raamlepingute alusel kaubeldakse ka hetkelepingutega, on eelnõus ette

nähtud tasaarvestusrežiimi kohaldumisalasse lisatud ka teatud hetkelepingud ning määratletud

hetkelepingu mõiste väärtpaberituru seaduse tähenduses.

Hetkelepingud, mida ei käsitleta finantsinstrumentidena direktiivi 2014/65/EL tähenduses, ehk

hetkelepingud, mis ei kvalifitseeru tuletisinstrumentideks, on defineeritud otsekohalduvas EL

määruses ning seetõttu ei ole eelnõus hetkelepingu mõistet eraldi defineeritud. Oluline on

mainida, et eelnõus viidatud hetkelepingu mõiste on seotud konkreetsete direktiivis 2014/65/EL

loetletud finantsinstrumentidega.49 Samasugust lähenemist (hetkelepingu puhul viitamist

otsekohalduvale EL määrusele) on kasutatud ka Läti kvalifitseeruvate finantstehingute

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse seaduses.

Hetkeleping komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikkel 7 lõike 2 tähenduses on

kauba, vara või õiguse müügileping, mille tingimuste kohaselt toimub üleandmine sellise

tähtaja jooksul, mis vastab pikemale kahest järgmisest perioodist:

1. kaks kauplemispäeva;

2. turul asjaomase kauba, vara või õiguse tavapärase üleandmisperioodina üldiselt tunnustatud

periood.

Lepingut ei käsitata hetkelepinguna, olenemata selle selgesõnalistest tingimustest, kui lepingu

poolte vahel valitseb arusaamine, et alusvara üleandmine lükatakse edasi ja seda ei tehta

ülalnimetatud perioodi jooksul.

Hetkeleping komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 10 lõike 2 tähenduses on

leping ühe valuuta vahetamiseks teise valuuta vastu, mille tingimuste kohaselt toimub

üleandmine sellise tähtaja jooksul, mis vastab pikemale kahest järgmisest perioodist:

a. kaks kauplemispäeva mis tahes peamiste valuutade paari puhul: USA dollar, euro, Jaapani

jeen, Inglise nael, Austraalia dollar, Šveitsi frank, Kanada dollar, Hongkongi dollar, Rootsi

kroon, Uus-Meremaa dollar, Singapuri dollar, Norra kroon, Mehhiko peeso, Horvaatia

kuna, Bulgaaria leev, Tšehhi kroon, Taani kroon, Ungari forint, Poola zlott ja Rumeenia

leu;

b. selliste valuutade paari puhul, millest vähemalt üks ei ole peamine valuuta, kas kaks

kauplemispäeva või selle valuutapaari puhul turul tavapärase üleandmisperioodina üldiselt

tunnustatud periood, olenevalt selles, kumb ajavahemik on pikem;

c. kui nende valuutade vahetamise lepingut kasutatakse peamiselt vabalt võõrandatava

väärtpaberi või ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja osaku ostu või müügi eesmärgil,

siis kas selle vabalt võõrandatava väärtpaberi või ühisinvesteerimisettevõtja osaku

arveldusperiood, mida tunnustatakse turul üldiselt tavapärase üleandmisperioodina, või viis

kauplemispäeva, olenevalt sellest, kumb ajavahemik on lühem.

Lepingut ei käsitata hetkelepinguna, kui selle selgesõnalistest tingimustest olenemata valitseb

lepingupoolte vahel arusaamine, et valuuta üleandmine lükatakse edasi ja seda ei teostata

esimese ülal sätestatud perioodi jooksul.

määruse 2017/565 preambula punkt 8 kinnitab, et valuutadega seotud hetkelepingud ei ole MiFID II I lisa C jao

punkti 4 tähenduses muud tuletisinstrumendid. 49 Artikkel 7 lõige 2 täpsustab hetkelepingu seoses sama artikli lõikega 1, mis täpsustab direktiivi 2014/65/EL I

lisa C jao punktis 7 viidatud „muu tuletisinstrumendi“ mõistet. Artikkel 10 lõige 2 seondub sarnaselt direktiivi

2014/65/EL I lisa C jao punktis 4 viidatud valuutaga seotud finantsinstrumentide mõiste täpsustamisega.

35

Kvalifitseeruvate finantstehingute paragrahvi juures on asjakohane lisada, et teatud riikide

regulatsioonide alusel on ilmnenud risk, et tuletisinstrumendi spekulatiivsel eesmärgil

kasutamisel võib jõuda järeldusele, et tegu on hasartmänguga. Seetõttu on sellise tõlgenduse

vältimiseks tehtud nende riikide õigusaktidesse selge välistus, et tuletisinstrument ei

kvalifitseeru hasartmänguks. Ka 2018. aasta ISDA MNA soovitavad sellise riski välistada

seaduse tasandil. Õigusselguse tagamiseks ongi eelnõuga ette nähtud selgesõnaline välistus,

et tuletisinstrumentidele hasartmänguseadust ei kohaldata.

Punkt 4 laiendab režiimi kohaldumisala ka repotehingule ja muule väärtpaberitega

finantseerimise tehingule. Kuna ISDA, GMRA ning muude sarnaste raamlepingute alusel

kaubeldakse ka repotehingute ja muude väärtpaberitega finantseerimise tehingutega, on eelnõus

ette nähtud tasaarvestusrežiimi kohaldumisalasse lisatud ka repotehingute ja muude

väärtpaberitega finantseerimise tehingute mõiste väärtpaberituru seaduse tähenduses.

Ka repotehingu ja muu väärtpaberitega finantseerimise tehingu mõistet ei ole Eesti õiguses

kehtiva seaduse alusel üheselt defineeritud. Repotehingu mõiste on Eesti õiguses defineeritud

vaid eriseadustes ja määrustes kindla konteksti raames.50 Kuna repotehingute definitsioon on

toodud ka otsekohalduvates Euroopa Liidu määrustes (määrused (EL) nr 575/2013 (artikli 4

lõike 1 punktid 82 ja 83) ning 2015/2365), on harmoniseerituse vajadusest tingituna

repotehingu ja muu väärtpaberitega finantseerimise tehingu definitsioon lisatud samuti viitega

määruse 2015/2365 tekstile.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2015/2365 artikli 3 lõige 9 defineerib repotehingu

tehinguna, mida reguleeritakse lepinguga, mille alusel vastaspool võõrandab väärtpaberid,

kaubad või tagatud õigused, mis annavad omandiõiguse väärtpaberitele või kaubale, kui

kõnealuse tagatise on andnud tunnustatud börs, kellel on õigus nendele väärtpaberitele või

kaubale, ja kõnealuse lepinguga ei ole vastaspoolel lubatud võõrandada ega pantida

väärtpabereid ega kaupu korraga rohkem kui ühele vastaspoolele ja talle on pandud siduv

kohustus need või samalaadsed asendusväärtpaberid või -kaubad võõrandaja määratud või

määrataval kuupäeval kindlaksmääratud hinnaga tagasi osta; kusjuures väärtpabereid või kaupu

müüvale vastaspoolele on see repoleping ja neid ostvale vastaspoolele pöördrepoleping.

Sama määruse artikli 3 lõige 11 sätestab, et väärtpaberitega finantseerimise tehing on

repotehing, väärtpaberite või kauba laenuks andmine ja väärtpaberite või kauba laenuks

võtmine, ostu- ja tagasimüügi tehing või müügi- ja tagasiostu tehing ning võimenduslaenu

tehing. Viimase kolme tehingutüübi mõistete definitsioonid sisalduvad samuti nimetatud

otsekohalduvas määruses.

Punktiga 5 hõlmatakse kvalifitseeruvate finantstehingute alla ka kõigi nimetatud

finantstehingute tagamiseks seatud finantstagatised või muud tagatised kooskõlas UNIDROIT

põhimõtete ja 2018. aasta ISDA MNA soovitustega. Nagu ülal mainitud, hõlmab tasaarvestuse

režiim ka kehtiva seaduse alusel nõudeid, millele on seatud finantstagatis.

50 Repotehingu mõiste on defineeritud krediidiasutuste seaduse § 1151 lõike 5 punktis 3 krediidiasutuste

tervendamisemeetmete ülepiirilise kohaldamise kontekstis; Eesti Panga presidendi määruse „Krediidiasutuse

bilansi täiendava aruandluse kehtestamine“ § 10 lg-s 3, Rahandusministri 28. novembri 2008. aasta määruse nr

40 „Investeerimisühingu, investeerimisühingu emaettevõtja ja välisriigi investeerimisühingu filiaali aruannete

sisu, koostamise metoodika ja esitamise kord“ § 5 lõikes 1 ning tulumaksuseaduse § 38 lõikes 7; repotehingutele

on viidatud näiteks ka investeerimisfondide seaduse § 74 lõike 2 punktis 6 prospektis avalikustatavate andmete

kontekstis.

36

Lõikega 2 on valdkonna eest vastutavale ministrile jäetud võimalus määrusega täiendada

kvalifitseeruvate finantstehingute nimekirja, et turupraktika muutumise tõttu ei oleks vajalik

igakordselt seadust uuesti muuta. Nii UNIDROIT põhimõtted kui ka 2018. aasta ISDA MNA

rõhutavad, et iga jurisdiktsiooni asjakohane asutus peaks saama määrata täiendavaid tooteid

tasaarvestusrežiimi kohaldamisalasse, et tagada paindlikkus turumuudatustega kooskõlas

püsimiseks.

Seaduse täiendamine §-ga 2294. Uue paragrahviga sätestatakse tasaarvestuskokkuleppe

mõiste.

Tasaarvestuskokkuleppe definitsiooni määratlemine väärtpaberituru seaduses on vajalik ühtse

käsitluse tagamiseks maksejõuetusseadustes, kuna lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

jõustatavus vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele peab olema lepingurikkumise või

lõpetamise sündmuse toimumisel tagatud nii enne kui ka pärast maksejõuetusmenetluse

algatamist. Tasaarvestuskokkuleppe mõiste sätestamine on olnud kaalumisel muu hulgas

makse- ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu raames ning mitme finantsvaldkonna direktiivi

ülevõtmisel.

Direktiiv 2014/59/EL alusel on tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting) kokkulepe, mille puhul

mitu nõuet või kohustust saab konverteerida üheks netonõudeks, sealhulgas lõpetamisel toimuv

tasaarvestus, mille puhul (mis tahes viisil määratletud) täitmist tingiva juhtumi toimumisel

poolte kohustusi kiirendatakse, nii et need kuuluvad kohesele täitmisele, või need lõpetatakse,

ning kummalgi juhul konverteeritakse kohustused üheks netonõudeks või asendatakse ühe

netonõudega; mõiste hõlmab lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlevaid sätteid, nagu on

määratletud finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti n alapunktis i, ja tasaarvestust, nagu

on määratletud direktiivi 98/26/EÜ artikli 2 punktis k.51 2018. aasta ISDA MNAs on

tasaarvestuskokkulepe defineeritud kui kahe isiku vaheline leping, mis näeb ette

tasaarvestamise, sealhulgas, kuid mitte ainult, leping, mis näeb ette kahe või enama

tasaarvestuskokkuleppe alusel võlgnetavate summade tasaarvestamise; ja tasaarvestusepinguga

seotud või selle osa moodustav tagatiskokkulepe. Seega on 2018. aasta ISDA MNA

definitsioonis kaetud ka raamlepingute raamlepingud.

Lõikes 1 toodud tasaarvestuskokkuleppe definitsioon tugineb eeltoodud 2018. aasta ISDA

MNA definitsioonile olles seejuures ka kooskõlas direktiivis 2014/59/EL toodud

definitsiooniga, mis on Eesti õigusesse üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seaduse § 17 lõikega 10.

Lõige 2 sätestab õiguskindluse tagamiseks, et olukord, kus tasaarvestuskokkulepe hõlmab

tehinguid, mis Eesti seaduse tähenduses ei ole kvalifitseeruvad finantstehingud, ei muuda

tasaarvestuskokkuleppe kehtivust kvalifitseeruvate finantstehingute osas. UNIDROIT

põhimõtete kohaselt tuleb tagada, et olukorras, kus kohustus, mis on tasaarvestuskokkuleppes

lõpetamisel toimuva tasaarvestusega hõlmatud, on kehtetu, jõustamatu või sobimatu, ei mõjuta

see lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätte toimimist selliste tehingute suhtes mis on kehtivad,

jõustatavad ja sobivad.52 Lisaks, 2018. aasta ISDA MNA alusel loetakse kokkulepe

tasaarvestuskokkuleppeks olenemata asjaolust, et selline tasaarvestuskokkulepe võib sisaldada

sätteid, mis on seotud kokkulepete, lepingute või tehingutega, mis ei ole kvalifitseeruvad

finantslepingud, tingimusel, et selline kokkulepe loetakse tasaarvestuskokkuleppeks ainult

nende lepingute või tehingute puhul, mis kuuluvad kvalifitseeruva finantslepingu määratluse

51 BRRD2 artikli 2 lõike 1 punkt 98. 52 UNIDROIT põhimõte nr 6.

37

alla.53 Seega peab olema tagatud õiguskindlus, et mittekvalifitseeruvate tehingute hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppes ei mõjuta lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kehtivust teiste,

kvalifitseeruvate tehingute osas.

Lõige 3 täpsustab „ühe lepingu“ (ingl. k. single agreement) kontseptsiooni, et tagada

õiguskindlus mõiste tunnustamise ja kohaldamise osas Eesti kohtutes. ,,Ühe lepingu”

kontseptsioon on tuletis-, repo- ja nendega seotud tehingute jaoks välja töötatud

rahvusvaheliselt tunnustatud standardse turudokumentatsiooni nurgakivi.54 Tavapäraselt

peavad kaks finantsturu osalist olukorda, kus omavahelisi avatud tuletisinstrumentide

positsioone on palju, üheks suhteks. Osapooled teostavad tavaliselt riskide jälgimist ja

hindamist koondpõhimõttel.55 Kuigi repotehingute puhul võib iga eraldi tehingut pidada

õiguslikult sõltumatuks, ei tohiks ühegi repotehingu puhul tekkida oht, et

maksejõuetusmenetluses toimub vastavate positsioonide eraldamine.56 Samuti moodustavad

2018. aasta ISDA MNA kohaselt tasaarvestuskokkulepe ja kõik kvalifitseeritud

finantslepingud, mille suhtes tasaarvestuskokkulepet kohaldatakse, ühe lepingu.57

Pankrotiseaduse § 48 kehtiv redaktsioon küll tunnustab raamlepingut ning § 99 tasaarvestuse

tulemusel ühe netonõude tekkimist, kuid siiski toetub kehtivas õiguses „ühe lepingu“

kontseptsioon pigem lepinguvabaduse põhimõttele ja õiguse tõlgendamisele. Ülaltoodu tõttu

on oluline, et “ühe lepingu” kontseptsioon oleks seaduses selgelt väljendatud olukorras, kus

osapoolte vahel toimub suur hulk eri tüüpi tehinguid ühe raamlepingu alusel. Seetõttu

reguleeritakse „ühe lepingu“ põhimõte õigusakti tasandil.

Seaduse täiendamine §-ga 2295. Uue paragrahviga sätestatakse kvalifitseeruva isiku (ehk

osapoole) mõiste.

UNIDROIT põhimõtete kohaselt on „kvalifitseeruv osapool“ tasaarvestuse režiimi tähenduses

mis tahes isik või üksus, välja arvatud füüsiline isik, kes tegutseb peamiselt isiklikel,

perekondlikel või majapidamislikel eesmärkidel, ja hõlmab seltsingut, juriidilise isiku õigusteta

ühendust või muud isikute kogu. UNIDROIT põhimõtetes on määratletud ka „kvalifitseeruv

finantsturuosaline“ (peamiselt finantsasutused, kuid definitsioon hõlmab ka korporatsiooni või

muud üksust, mis on liikmesriigi määratud kriteeriumide kohaselt volitatud või kuulub

järelevalve alla kui oluline osaline finantsturu lepingutes, millest tulenevad kvalifitseeruvad

kohustused), ehk osapooled, kelle puhul lõpetamisel toimuva tasaarvestuse jõustatavus või

mittejõustatavus võib põhjustada süsteemset riski. Lisaks on defineeritud ka „avaliku sektori

üksus” (ingl. k. public authority), ehk osapool, kelle puhul lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

jõustatavus või mittejõustatavus võib mõjutada avaliku huvi küsimusi, süsteemseid või muid

riske.

UNIDROIT põhimõtetes soovitatud minimaalse ühtlustamise lähenemisviisi kohaselt ei piisa

sellest, et mõlemad pooled on eespool määratletud „kvalifitseeruvad osapooled”. Selle asemel

peab vähemalt üks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse osapooltest olema kvalifitseeruv

finantsturu osaline või avaliku sektori üksus. Teisest küljest võimaldab UNIDROIT põhimõtete

4. põhimõtte lõige 2 riikidel laiendada oma kaitse ulatust tasaarvestusrežiimi sätete toimimise

osas kaugemale UNIDROIT põhimõtetes soovitatud minimaalse ühtlustamise ulatusest,

53 2018. aasta ISDA MNA punkt 4(i)(i). 54 Näiteks ISDA raamleping selgitab punktis 1(c), et ISDA raamleping ja kõik selle alusel tehtavad tehingud

moodustavad osapoolte vahel ühe lepingu. 55 UNIDROIT põhimõte nr 4, punkt 60. 56 UNIDROIT põhimõte nr 4, punkt 68. 57 2018. aasta ISDA MNA punkt 4(i)(iii).

38

laiendades lõpetamisel toimuva tasaarvestuste sätete kaitset osapooltele, kellest kumbki ei ole

avaliku sektori üksus ega kvalifitseeruv finantsturuosaline.58

Hetkel kehtiv PankrS § 48 tuletistehingu täitmise regulatsioon nõuab tuletistehingu üheks

pooleks teatud kvalifitseeruvat finantsturu osalist, riigiasutust või Euroopa väike- ja keskmise

suurusega ettevõtja (edaspidi VKE) kategooriasse mittekuuluvat äriühingut. Tuletistehingu

teisele poolele aga nõudeid ei esitata. Seega saab Eesti kehtiva õiguse alusel tuletistehingute

osapooleks, mille suhtes kehtivad tuletistehingu tasaarvestuse erisätted, olla ka füüsiline isik,

sealhulgas tarbija. Tulenevalt asjaolust, et tasaarvestuskokkuleppe teiseks pooleks peab olema

kvalifitseeruv isik, jääb viimase otsustada, kas füüsilise isikuga (näiteks tarbijaga)

tasaarvestuskokkulepet sõlmida. Kuna tasaarvestuskokkulepe on sageli praktikas tagatud

finantstagatisega ja finantstagatiskokkuleppe osapooleks füüsiline isik olla ei saa, siis praktikas

füüsilise isiku (sealhulgas tarbija) poolt tasaarvestuskokkuleppe sõlmimise tõenäosus on

väike.

Täiendavalt väärib märkimist, et tuletistehingute osapoolte nimekirjades kehtiva

pankrotiseaduse ja saneerimisseaduse alusel on erisusi. Paragrahvi 2295 eesmärk on sätestada

tasaarvestusrežiimi kvalifitseeruvad osapooled ühes kohas, et maksejõuetusseadustes oleks

võimalik viidata ühele sättele, mis koondab asjakohaste osapoolte nimekirja. Võrreldes kehtiva

seadusega on kvalifitseeruvate osapoolte nimekirjas kaks erinevust. Esiteks ühtlustatakse

viited, mis pankrotiseaduse § 48 lõike 1 ning saneerimisseaduse § 6 lõike 2 ja § 112 lõike 1

vahel erinevad. Nimelt puudub esimeses viide väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktis 4

nimetatud isikule või organisatsioonile (finantseerimisasutus, kelle ainsaks äritegevuseks on

väärtpaberitesse investeerimine, turul kauba ja kaubatuletisinstrumendiga kaupleja). Kuna

eelnõuga kehtestatavas sättes viidatakse ka eeltoodud punktile 4, siis selles osas laiendatakse

kvalifitseeruvate osapoolte ringi pankrotimenetluses võrreldes hetkel kehtiva pankrotiseaduse

§ 48 lõikega 1.

Teine erisus kvalifitseeruvate isikute ringis on seotud AÕS § 3141 lõike 2 muutmisega. Kuna

AÕS § 3141 lõike 2 muudatusega tehakse finantstagatise sõlmimise võimalus kättesaadavaks

kõigile juriidilistele isikutele (tingimusel, et finantstagatise teine osapool on sama paragrahvi

lõikes 1 loetletud isik või organisatsioon), siis ei ole enam kvalifitseeruva isiku puhul

asjakohane viidata AÕS § 3141 lõikele 2, mis varasemalt kattis VKE-ks mittekvalifitseeruvaid

äriühinguid. Selle asemel viidatakse väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktile 5

(suurettevõtja, mis on defineeritud sama paragrahvi lõikes 21). See suurettevõtja definitsioon ei

kattu küll täielikult varasema AÕS § 3141 lõike 2 definitsiooniga – näiteks ei hinnata

suurettevõtja definitsiooni puhul töötajate arvu ühena võimalikest kriteeriumitest ja erisusi on

ka teistes näitajates (väärtpaberituru seaduse suurettevõtja definitsiooni kriteeriumid põhinevad

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL lisas II toodud suurettevõtja

definitsioonil), kuid samas on suurettevõtja kriteeriumid sobivad viitamaks finantsturul

potentsiaalselt olulist rolli omavatele finantsregulatsiooni alla mittekuuluvatele äriühingutele

varem AÕS-is sisaldunud definitsiooni asemel.

Seega, sarnaselt kehtivatele seadustele, arvestades ülaltoodud erisustega, peab

tasaarvestuskokkuleppe üheks osapooleks olema järgmine isik või organisatsioon:

a. krediidiasutus, investeerimisühing, fondivalitseja, investeerimisfond, kindlustusandja ja

muu finantsjärelevalve alla kuuluv finantseerimisasutus;

b. Eesti Vabariik, välisriik, Eesti või välisriigi regionaalse omavalitsuse üksus või keskpank;

58 UNIDROIT põhimõte nr 4, punkt 47.

39

c. finantstagatise direktiivi artikli 1 lõike 2 punktis b või d nimetatud isik või organisatsioon;

d. makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 3 lõikes 6 nimetatud süsteemiühenduse korraldaja;

e. makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud süsteemi korraldaja;

f. muu punktides a–e nimetatud isikuga sarnane välisriigi isik või organisatsioon, kellele on

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või Euroopa Liidu õigusakti kohaselt antud õigus

olla finantstagatise andjaks või võtjaks;

g. Rahvusvaheline asutus või organisatsioon, sealhulgas Rahvusvaheline Valuutafond,

Euroopa Keskpank ja Euroopa Investeerimispank;

h. finantseerimisasutus, kelle ainsaks äritegevuseks on väärtpaberitesse investeerimine, turul

kauba ja kaubatuletisinstrumendiga kaupleja;

i. suurettevõtja.

Ei ole põhjendatud kitsendada tasaarvestusrežiimiga hõlmatud isikute ringi võrreldes kehtiva

regulatsiooniga. Seetõttu ei nähta endiselt ette nõudeid kvalifitseeruva finantstehingu teisele

poolele, st selliseks teiseks pooleks võib teoreetiliselt olla ka füüsiline isik, sealhulgas tarbija.

Seaduse täiendamine §-ga 2296. Uue paragrahviga sätestatakse tingimused lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse kohaldamiseks maksejõuetus-, likvideerimis- või täitemenetluse korral.

Lõike 1 puhul on tegemist üldise sättega, mille alusel kehtestatakse maksejõuetusmenetluste,

likvideerimismenetluse ja täitemenetluse algatamise või jätkumise korral üldreegel, et

nimetatud menetlused ei takista ega mõjuta lõpetamisel toimuvat tasaarvestust ning lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise

kokkuleppe tingimustele (sealhulgas tehingud saab lõpetada või kiirendada ja lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust teostada lepingus kokkulepitud tingimustel) neist menetlustest

sõltumata. Kui enne eeltoodud menetluste algatamist reguleerib poolte õigusi ja kohustusi

poolte vaheline leping, siis ilma seda üldreeglit kehtestamata võivad menetlusõiguse reeglid

sekkuda poolte vahel sõlmitud lepingu kohaldamisse. Lõike 1 eesmärgiks on välistada selline

sekkumine. Siiski on õigusselguse tagamiseks eraldi sätestatud, et lõikes 1 sätestatu ei piira

pankrotiseaduse § 42 kohaldumist. Seega juhul, kui võlausaldaja nõuded ei ole

tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe alusel muutunud sissenõutavaks varem,

loetakse nõuete täitmise tähtpäev siiski saabunuks pankroti väljakuulutamisega

vastavalt pankrotiseaduse §-ile 42.

Lõige 1 võtab ka üle finantstagatise direktiivi artikli 7, mille kohaselt peavad liikmesriigid

tagama, et tasaarvestust käsitlev säte saab jõustuda selles esitatud tingimustel olenemata

likvideerimismenetluse või saneerimismeetmete algatamisest või jätkamisest tagatiseandja

ja/või -saaja suhtes; ja/või olenemata võimalikust loovutamisest, kohtulikust või muul viisil

arestimisest või muust asjakohaste õiguste või nendega seotud võõrandamisest.

UNIDROIT põhimõtted ning 2018. aasta ISDA MNA näevad ette, et lõpetamisel toimuv

tasaarvestus toimub poolte kokku lepitud tingimuste alusel, nii enne kui pärast

maksejõuetusmenetluse algust.59 Vastavalt rahvusvahelistele standarditele peavad riigi

tasaarvestuse režiimi reguleerivad õigusaktid katma kõiki maksejõuetusmenetluse vorme, mis

osapoole suhtes võivad asjakohases jurisdiktsioonis kehtida ning tasaarvestuse eriregulatsiooni

tuleb kohaldada olenemata kohaldatava maksejõuetusmenetluse vormist.60 2018. aasta ISDA

MNA alusel tähendab maksejõuetusmenetlus mis tahes kollektiivset menetlust, välja arvatud

59 UNIDROIT põhimõtted 6 ja 7, 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.3. 60 2018. aasta ISDA MNA punkt 4(a), 2018.aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.16 ning UNIDROIT põhimõtete

punkt 116.

40

kriisilahendusmenetlus, mis toimub selle jurisdiktsiooni seaduste alusel ning mõjutab

maksejõuetu poole võlausaldajate nõudeid, sealhulgas likvideerimine, lõpetamine,

saneerimine, tervendamine, vara valitsemine või muu sarnane kollektiivmenetlus.61

Eestis on mitu erinevat maksejõuetusmenetluse liiki:

1. pankrotimenetlus,

2. saneerimismenetlus,

3. krediidiasutuste moratoorium,

4. kriisilahendusmenetlus finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse alusel (tulenevalt

menetluse eesmärgist ei kvalifitseeru otseselt maksejõuetusmenetluseks, vaata lõike 9

selgitused)

5. kindlustusandja finantsseisundi taastamise menetlus,

6. kindlustusandja erirežiim,

7. määratud väljamaksega tööandja pensionifondi tervendamiskava menetlus.

Mitu Eesti maksejõuetusseadust sisaldavad ka praegu erandeid tuletistehingute

tasaarvestamisele teatud osapoolte vahel, kuid nimetatud erandid ei moodusta terviklikku

tasaarvestuse režiimi. Lisaks maksejõuetusmenetlustele on Eestis reguleeritud ka

likvideerimismenetlus ja täitemenetlus, mis võivad avaldada mõju lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele.

Rahvusvaheliste standardite kohaselt, arvestades veidi erinevat kohtlemist

kriisilahendusmenetluse puhul, tuleb tagada, et maksejõuetusmenetluse algatamine

tasaarvestuskokkuleppe poole suhtes ei peata lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätete

toimimist.62

Näited kitsaskohtadest eeltoodud menetlusi reguleerivates kehtivates seadustes:

 Pankrotiseaduse alusel võib kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisel ja ajutise halduri

määramisel keelata võlgnikul vara käsutada ilma ajutise halduri nõusolekuta. Kuna

lõpetamisel toimuv tasaarvestus ei ole käsutuskeelu kohaldamisalast välistatud, siis võib

lõpetamisel toimuv tasaarvestus olla takistatud ajutise halduri määramisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni.

 Kui kindlustusandja või määratud väljamaksetega tööandja pensionifond ei täida neile

seaduses ette nähtud usaldatavusnõudeid ning finantsseisundi taastamise kava

kindlustusandja puhul või tervendamiskava nimetatud fondi puhul ei ole olukorra

parandamiseks piisav, võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega keelata kindlustusandja või

fondi varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu.63 Seega

võib lõpetamisel toimuv tasaarvestus kindlustusandja või määratud väljamaksetega

tööandja pensionifondi vastu olla takistatud juhul, kui Finantsinspektsioon ülalnimetatud

keeldu rakendab.

 Võlgniku vara käsutamise piiramine on võimalik ka täitemenetluse seadustiku alusel.

Käsutuskeelu kohaldamisel on võlgnikul keelatud vara käsutada. Lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele ei ole käsutuskeelu rakendamisel erandit ette nähtud ning seega võib

käsutuskeeld takistada lõpetamisel toimuvat tasaarvestust.

 Pankroti väljakuulutamise järgse tasaarvestuse erisätted kehtivad hetkel ainult

tuletistehingutele ja muudele vastastikustele nõuetele, mille suhtes on AÕS kohaselt seatud

61 2018. aasta ISDA MNA punkt 1. 62 UNIDROIT põhimõte nr 7, 2018. aasta ISDA MNA punkt 4. 63 Kindlustustegevuse seaduse § 95 lõiked 1 ja 2, investeerimisfondide seaduse § 474 lõige 5.

41

finantstagatis. Lisaks ei ole päris selge, kas nõuded peavad tasaarvestuse erirežiimi

kohaldamiseks olema enne pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud.64

 Saneerimisseaduse kohaselt ei kehti tuletistehingutele teatud õiguskaitsevahendite (näiteks

lepingu täitmisest keeldumine, lepingu täitmise kiirendamine, lepingu lõpetamine)

kohaldamise üldised piirangud.65 Seda erandit kohaldatakse kehtiva seaduse alusel ainult

tuletistehingute suhtes, mitte muude finantstehingute suhtes, millele peaks tasaarvestuse

režiim rahvusvaheliste standardite kohaselt samuti kohalduma.

Koostoimes teiste muudatustega eelnõus saavutatakse vajalik õiguskindlus, et ülalnimetatud

probleemkohad oleksid Eesti seadusandluses adresseeritud ning lõpetamisel toimuvat

tasaarvestust koheldakse maksejõuetus-, täite- ja likvideerimismenetlustes ühetaoliselt.

Direktiiv 2019/1023 (saneerimismenetluse kohta), mis 2022. aastal ka Eesti

saneerimisseadusesse üle võeti sätestab, et finantstagatise direktiivi, direktiivi 98/26/EÜ ning

määrust (EL) nr 648/2012 kohaldatakse sõltumata direktiivis 2019/1023 sätestatust. Lisaks

viitab nimetatud direktiivi preambula punkt 94, et liikmesriikidel peaks olema lubatud jätta

tasaarvestus, sealhulgas lõpetamisel toimuv tasaarvestus, konkreetsete täitemeetmete peatamise

mõju alt välja isegi siis, kui see ei ole hõlmatud direktiividega 98/26/EÜ, 2002/47/EÜ ega

määrusega (EL) nr 648/2012, kui tasaarvestust saab asjaomase liikmesriigi õigusnormide

kohaselt teha ka siis, kui alustatud on maksejõuetusmenetlust.

Lõikes 2 nimetatakse asjakohased maksejõuetusmenetlused ning lõiked 3–8 täpsustavad

õiguskindluse tagamiseks iga menetluse algatamise aja väärtpaberituru seaduse tähenduses.

Sarnaselt lähenemisega makse- ja arveldussüsteemide seaduses, on tegemist täpsustusega,

millised menetlused loetakse maksejõuetusmenetluseks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kontekstis, sest näiteks kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete lugemine

maksejõuetusmenetluseks on küsitav. Samuti on vajalik määratleda menetluse algatamise aeg

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kontekstis, sest näiteks pankrotiseaduse alusel on esimesed

tasaarvestust mõjutada võivad õigused juba ajutisel halduril, kuid pankrotiseaduse tähenduses

algab pankrotimenetlus alles pankroti väljakuulutamisega.

Lõikega 9 täpsustatakse, et kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete puhul kohalduvad

tasaarvestuse režiimile teatud erisused. Nagu kirjeldatud seletuskirja punktis 6.4.1, on üks

tasaarvestuse režiimi kohaldamise eesmärke finantsstabiilsuse tagamine. Kriisiennetus- ja

kriisilahendusmeetmete eesmärk on samasugune ning ei pruugi hõlmata vaid siseriiklikku

finantsstabiilsust.

Kriisilahendusmeetmete rakendamise korral tuleb tasakaalustada vajadust anda tasaarvestust

käsitlevate õigusaktidega eriline kaitse tasaarvestuskokkuleppe kohase lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse ja sellega seotud tagatiskokkuleppe kohase finantstagatise täitmisele

pööratavusele ning vajadust tagada kriisilahendusmeetmete tõhusus. Sellise tasakaalustamise

eesmärk on anda kriisilahendusasutusele piisavalt aega, et otsustada, kas ja kuidas

finantseerimisasutuse olukord nõuetekohaselt lahendada, et vähendada finantsstabiilsust

ohustavaid riske.66

Ülalnimetatud tasakaalustamise vajadust on rõhutatud ka finantsstabiilsuse nõukogu standardis,

mis käsitleb kriisilahendusmeetmete ja asjakohaste kaitsemeetmete vastastikust mõju FSB

64 Pankrotiseaduse § 99 lõige 5 ja 6. 65 Saneerimisseaduse § 6. 66 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.32.

42

peamistes atribuutides (4. osa ja asjakohane IV lisa), milles selgitatakse, et teatud asjaoludel on

õigustatud ja oluline, et osapoole ennetähtaegset lõpetamisõigust tasaarvestuskokkuleppe alusel

piiratakse kriisilahendust käsitlevate õigusaktide sätetega, mille kohaselt: a) osapool ei tohi

lõpetada tehinguid üksnes teise osapoole kriisilahenduse algatamise tõttu ja b) osapoole õigus

lõpetada tehinguid muudel asjaoludel võib olla ajutiselt peatatud kuni 48 tunni jooksul

kooskõlas FSB põhitunnustega. Eespool nimetatud põhimõtted sätestati ka direktiivis

2014/59/EL (sealhulgas artiklites 33a ja 68-71) ja direktiivis 98/24/EÜ (artikli 1 lõige 6).67

Nimetatud artiklid on üle võetud ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, mis võtab

üle direktiivi 2014/59/EL ning millega reguleeritakse krediidiasutuste, investeerimisühingute

ja kesksete vastaspoolte suhtes kriisiennetusmeetmete ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste

rakendamist, kui on oht, et nende finantsolukord võib kiiresti halveneda, või on tõenäoline, et

nad on maksejõuetud või võivad muutuda tulevikus maksejõuetuks. Keskse vastaspoole

kriisiennetus- ning kriisilahendusmeetmete suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2021/23 kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja

kriisilahenduse raamistiku kohta ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1095/2010, (EL)

nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2015/2365 ning direktiive

2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 (ELT L 22, 22.01.2021,

lk 1–102), arvestades finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse 91. peatükis sätestatud

erisusi. Ka finantstagatise direktiivi kohaselt ei kohaldata selle teatud sätteid piirangute suhtes,

mis puudutavad finantstagatiskokkulepete täitmisele pööramist, piirangute suhtes, mis

puudutavad pandiõigusel põhineva finantstagatiskokkuleppe mõju, ega lõpetamisel toimuvat

tasaarvestust käsitlevate sätete suhtes, mida kohaldatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2014/59/EL IV jaotise V või VI peatükiga või Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2021/23 V jaotise III peatüki 3. jao või IV peatükiga, ega piirangute

suhtes, mis kehtestatakse liikmesriigi õiguse kohaselt antud sarnaste õigustega, et hõlbustada

mis tahes sellise ettevõtja korrapärast kriisilahendust, kelle suhtes kohaldatakse

kaitsemeetmeid, mis on vähemalt samaväärsed direktiivi 2014/59/EL IV jaotise VII peatükis

või määruse (EL) 2021/23 V jaotise V peatükis sätestatud kaitsemeetmetega.68 Seega kehtivad

§ 2296 sätestatud põhimõtted kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete suhtes ainult ulatuses,

mis ei ole vastuolus lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õiguse või lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse õiguse kasutamise piirangu või ülesütlemisõiguse kasutamise piiranguga

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ja määruses (EL) 2021/23 kesksete

vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku kohta.

Paragrahv 230. Kehtiv § 230 sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja ülesanded järelevalve

teostamisel.

Lõike 1 täiendamine punktiga 18. Paragrahvis 230 on loetletud Euroopa Liidu õigusaktid ja

nende alusel kehtestatud õigusaktid, milles sätestatu kohase täitmise üle on

Finantsinspektsioonil õigus teostada järelevalvet. Lõiget 1 täiendatakse punktiga 18, millega

antakse Finantsinspektsioonile õigused järelevalve teostamiseks tulenevalt Euroopa

rohevõlakirjade määruse69 artiklist 44. Lisatud volitus annab Finantsinspektsioonile võimaluse

ja õiguse rakendada kõiki väärtpaberituru seaduse 6. osas sätestatud järelevalvelisi meetmeid

eelnimetatud Euroopa Liidu määrustes sätestatud subjektide suhtes.

67 Samas. 68 Finantstagatise direktiivi artikli 1 lõige 6. 69 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)

2023/2631 Euroopa rohevõlakirjade ning teabe vabatahtliku avaldamise kohta seoses keskkonnakestlikuna turust

atavate ja kestlikkusega seotud võlakirjadega (ELT L, 30.11.2023, lk 1–68).

43

Lõike 41 muutmine. Lõige 41 sätestab, et inspektsioon avalikustab oma veebilehel VPTS 3.,

31. ja 4. osas, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 600/2014, (EL) nr 596/2014,

(EL) nr 1286/2014, (EL) 2017/1129 ja (EL) 2017/2402 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) 2016/1011 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/2033

sätestatud kohustuse rikkumisega seoses tehtud väärteoasja lahendi või haldusakti viivitamata

pärast selle teatavaks tegemist. Antud loetelu EL määrustest täiendatakse nüüd ka viitega

Euroopa rohevõlakirjade määrusele. Sellega kohaldatakse ühtlasi Euroopa rohevõlakirjade

määruse artikli 52 lõikes l esitatud nõudeid pädevatele asutustele otsuste avaldamiseks.

Paragrahv 2321. Kehtiv § 2321 sätestab kohapealse kontrolli akti tingimused.

Lõike 1 muutmise tulemusena pikendatakse tähtaega, mille jooksul peab Finantsinspektsioon

koostama kohapealse kontrolli akti, kahe kuu pealt kolmele kuule. Praktikas ei ole varasemalt

seaduses sätestatud kahekuune tähtaeg realistlik, sest kontrolli teostamisele ning akti

koostamisele vahepealsel ajal võib faktiline olukord muutuda ning kohapealse kontrolli

materjalid nõuavad oma mahukuse tõttu palju ressurssi läbitöötamiseks. Ühe kuu pikkune

tähtaja pikendamine aitab eelnõu koostajate hinnangul Finantsinspektsioonil kiirustamata

teostada kvaliteetseid otsuseid ning võtta arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada akti

koostamist ning lõppotsuse tegemist.

Lõike 3 muutmine. Toetudes lõikes 1 nimetatud tähtaja pikendamise selgitustele, muudetakse

lõikes 3 sätestatud neljakuulist kontrollitava kirjalike selgituste läbivaatamise perioodi viiele

kuule (vt lõike 1 selgitusi).

Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Lõige 4 sätestas, et kohapealse kontrolli aktis toodud

asjaoludega mittenõustumise korral on kontrollitaval õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus.

Säte tunnistatakse kehtetuks seetõttu, et ärakuulamisõigust haldusakti andmisel reguleerib juba

HMS § 40 ning kuna kontollakt hakkab omama haldusaktile vastavat õigusjõudu, jäetakse ära

vaheetapp, mille kohaselt peab Finantsinspektsioon vormistama lisaks kontrollaktile seda

jõustava haldusakti.

Lõiget 5 muudetakse võrreldes varasema sõnastusega selliselt, et lõikes 3 nimetatud

viiekuulist tähtaega saab pikendada veel kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused

või muud olulised asjaolud vajavad täiendavat hindamist. Lisaks seatakse lõikega 5 tingimus,

et kui lõplikus tehakse selle kahe kuu jooksul olulisi muudatusi, siis peab Finantsinspektsioon

saatma akti kontrollitavale uuesti kirjalike selgituste saamiseks. Sätte muutmise eesmärk on

ühest küljest tagada järelevalveasutusele kõik vajalikud vahendid, mis on vajalikud kohapealse

kontrolli akti koostamiseks ning lõpliku otsuse tegemiseks, kuid teisest küljest garanteerida

järelevalve subjektile õiguse olla ära kuulatud.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 6 ja 7. Lõige 6 sätestab, et Finantsinspektsioon võib

lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja või muid kohustusi ja

rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha. Lõplik akt on sisult

haldusakt ning täpsemalt ettekirjutus, millele kohalduvad HMS-is sätestatud

ärakuulamiskohustus ja vastuväidete esitamise õigus. Lõplik akt, mille Finantsinspektsioon

kontrollitavale esitab, peab sisaldama nii kontrollakti kui ka kontrollaktis tuvastatud puudustest

tulenevaid kohustusi või tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kontrollitav saab paralleelselt

esitada vastuväiteid lõpliku akti kontrollakti osale kui ka ettekirjutuse osas määratud

kohustustele. Sätte lisamise eesmärk on tõhustada järelevalve läbiviimise efektiivsust, sest

kontrollaktile ei pea enam juurde vormistama seda jõustavat haldusakti. Muudatuse tagajärjel

44

on Finantsinspektsioonil õigus kohustada kontrollitavat parandama aktis tuvastatud rikkumisi

või vähendama vastavaid riske. Kui eelnevalt tehakse vastav hoiatus, võib Finantsinspektsioon

määrata sunniraha lõppaktis toodud kohustuste tähtajaks täitmata jätmise tõttu. Kogu akti on

sellisel juhul võimalik halduskohtus vaidlustada. Juhul, kui Finantsinspektsiooni hinnangul on

vajalik akti sisu või osa sellest avalikustada finantssektori stabiilsuse või läbipaistvuse

tagamiseks või investorite ja finantsjärelevalve subjekti klientide huvide kaitseks, võib

järelevalveasutus niiviisi tegutseda lõike 7 kohaselt.

Paragrahvis 2321 tehtud muudatuste eeskujul muudetakse ka MERAS §-i 98, KAS §-1011,

KAVS §-i 88, IFS §-i 460 ja KindlTS §-i 232.

Seaduse täiendamine §-ga 23615. Uue paragrahviga kehtestatakse järelevalve volitused

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nõuete täitmise üle.

Paragrahviga 23615 antakse Finantsinspektsioonile järelevalvevolitused, mis on loetletud

Euroopa rohevõlakirjade määruse artikli 45 lõikes 1. Finantsinspektsioonile antakse muu hulgas

õigus nõuda emitentidelt erineva ette nähtud teabe (teabeleht, mõjuaruanne, hindamisaruanne,

tulu jaotusaruanne ning nendega seonduv täiendav teave, jmt) avaldamist ning aruannete

avaldamisest Finantsinspektsiooni teavitamist. Samuti saab Finantsinspektsiooni õiguse nõuda

rohevõlakirja emitendi audiitoritelt ning juhtidelt vajaliku teabe esitamist ja

keskkonnakestlikena turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjade emitentide poolt nende

võlakirjade kestlikkuse kohta vabatahtlikult avaldatava teabe puhul ette nähtud mallide

järgimist. Ühtlasi antakse Finantsinspektsioonile õigus peatada või keelata Euroopa

rohevõlakirjade reklaamimine, pakkumine või reguleeritud turul kauplemisele võtmine ja

keelata Euroopa rohevõlakirjade emiteerimine kuni ühe aasta jooksul. Lisaks võib

Finantsinspektsioon avalikustada, et Euroopa rohevõlakirjade emitent ei täida Euroopa

rohevõlakirjade määruses nimetuse „Euroopa rohevõlakiri“ või „EuGB“ kasutamiseks ette

nähtud nõudeid ning nõuda emitendilt selle teabe avaldamist oma veebilehel.

Paragrahv 237. Kehtiv § 237 sätestab loetelu nimekirjadest, mida Finantsinspektsioon peab

pidama.

Lõike 1 punkti 1 kehtetuks tunnistamine. Kehtiv VPTS § 237 lõige 1 punkt 1 sätestab, et

Finantsinspektsioon peab nimekirja tema poolt kinnitatud kehtivate prospektide kohta.

Nimetatud säte on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129

(edaspidi prospektimäärus) artikli 21 lõikega 5, mille kohaselt päritoluliikmesriigi pädev asutus

avaldab oma veebisaidil kõik kinnitatud prospektid või vähemalt kinnitatud prospektide loetelu,

sealhulgas hüperlingi artikli lõikes 3 osutatud veebisaidi eraldi jaotistele, ning teabe

vastuvõtva(te) liikmesriigi (liikmesriikide) kohta, kui prospektidest teavitatakse vastavalt

artiklile 25. Prospektimääruse artikli 21 lõige 7 sätestab ka nimekirja pidamisele minimaalse

tähtaja, milleks on 10 aastat. Piiritledes VPTS § 237 lõige 1 punktis 1 nimekirja ainult kehtivate

prospektidega, võib jõuda järelduseni, et prospektidest, millest enamuse kehtivus on

maksimaalselt aasta, enam nimekirja pidama ei pea. Kuna VPTS § 237 lõige 15 juba sätestab,

et Finantsinspektsioon avaldab oma veebilehel informatsiooni kinnitatud prospektide kohta

vastavalt prospektimääruse artikkel 21 lõikes 5 sätestatule, siis dubleerimise vältimiseks

tunnistatakse VPTS § 237 lõige 1 punkt 1 kehtetuks.

Paragrahv 2371. Kehtiv § 2371 sätestab vastutuse prospekti nõude rikkumise eest.

45

Lõike 1 punkti 1 muutmise eesmärk on kehtestada sanktsiooninorm teabedokumendi nõude

rikkumisele reageerimiseks. Nimelt kehtiva VPTS § 15 lõike 1 kohaselt tuleb väärpaberite

avaliku pakkumise korral avalikustada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL)

2017/1129 ja selle alamaktides sätestatud korras ning nendes kehtestatud nõuetele vastav

prospekt, kui väärtpaberite avalik pakkumine on suurema kui 8 000 000 eurose koguväärtusega

kõikide lepinguriikide kohta kokku väärtpaberite pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul.

Alla 8 000 000 eurose koguväärtusega pakkumise puhul võivad emitendid koostada prospekti

asemel lihtsustatud nõuetega teabedokumendi, mille konkreetsemad nõuded on kehtestatud

VPTS § 15 lõike 6 alusel rahandusministri määrusega.

Samas ei ole aga hetkel antud Finantsinspektsioonile õigust karistuse määramiseks

teabedokumendi koostamata jätmise või mittenõuetekohase koostamise eest.

Finantsinspektsioonil on küll õigus ettekirjutuse tegemiseks, kuid kui pakkumine on juba

toimunud, siis peale seda (juhul kui avalikust pakkumisest on teada saadud) ei ole ettekirjutuse

tegemine enam otstarbekas ning vaja oleks muud mõjutusvahendit. Sellest tulenevalt

muudetakse VPTS § 2371 lõiget 1 selliselt, et Finantsinspektsioonile antakse õigus karistuse

määramiseks ka teabedokumendi nõuete rikkumise korral.

Seaduse täiendamine §-ga 23791. Uue paragrahviga sätestatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nimetatud nõuete rikkumise karistused.

Paragrahviga 23791 sätestatakse rahatrahvid lähtuvalt Euroopa rohevõlakirjade määruse

artiklis 49 sätestatust, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama nimetatud määruse II

jaotise 2. peatükist või artiklitest 18, 19 või 21 tulenevate kohustuste rikkumise eest emitentide

poolt ja artikli 45 lõike 1 kohase uurimise, kontrolli või nõude täitmata jätmise või koostööst

keeldumise eest kohaldatavad meetmed ja karistusnormid.

Viidatud sätetes on kehtestatud karistused järgmiste nõuete täitmata jätmise eest:

 määruse II jaotise 2. peatükis toodud nõuded Euroopa rohevõlakirjade teabelehele ja tulu

jaotusaruannetele ning nende hindamisele väliste hindajate poolt, mõjuaruandele ja selle

hindamisele väliste hindajate poolt, Euroopa rohevõlakirjade kajastamisele

väärtpaberiprospektis, teabe avaldamisele emitendi veebilehel ja ESMA ning pädevate

asutuste teavitamisele teabe avaldamisest ning teabe edastamisele sellele Euroopa ühtse

juurdepääsupunkti kaudu ligipääsemiseks. II jaotise 2. peatüki alla kuulub ka artikkel 13,

mis käsitleb teabe avalikustamise nõudeid avaliku sektori emitendile, kuid lähtuvalt artikli

44 lõikest 3 ei tee Finantsinspektsioon järelevalvet avaliku sektori emitentide üle;

 artiklites 18 ja 19 toodud nõuded seoses väärtpaberistamisvõlakirjade puhul

väärtpaberistatud riskipositsioonides teatud riskipositsioonide kasutamise piirangutega

(millega rahastatakse fossiilkütuste uurimist, kaevandamist, tootmist, töötlemist,

ladustamist, rafineerimist või turustamist, sealhulgas transporti, ja nendega kauplemist, jmt)

ning väärtpaberistamisega seonduva täiendava teabe avalikustamisega;

 artiklis 21 toodud nõuded seoses keskkonnakestlikena turustatavate ja kestlikkusega seotud

võlakirjade emitentide vabatahtlikult avalikustatava teabega, mille tarvis Euroopa komisjon

peaks hiljemalt 21. detsembriks 2024 kehtestama ühised mallid;

 artikli 45 lõike 1 alusel pädevatele asutustele antud järelevalve- ja uurimisvolitustega

seonduva nõude (näiteks aruannete avalikustamise, mallide järgimise või teabe esitamise

nõude) täitmata jätmine või koostööst keeldumine.

Karistus peaks olema artikli 49 lõike 1 kohaselt mõjus, proportsionaalne ja hoiatav. Lähtuvalt

sellest ning ühtluse tagamisest muude analoogsete valdkondadega kehtestatakse karistuste

46

suurused samal tasemel prospektimääruse (EL) 2017/1129 nõuete rikkumise korral § 2371 ette

nähtavate rahatrahvidega. Need on kõrgemad kui on Euroopa rohevõlakirjade määruses ette

nähtavad maksimummäärad (ei ole vastuolus Euroopa rohevõlakirjade määrusega, kuna selle

artikli 49 lõige 5 võimaldab liikmesriikidel kehtestada määruses sätestatust suuremaid

haldustrahve), kuid samas tagavad ühtluse väärtpaberite avaliku pakkumise korral avaldatava

väärtpaberiprospekti nõuete rikkumise korral maksimaalselt määratavate karistustega.

Finantsinspektsioonil on võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, näiteks

vastavalt VPTS § 234 lõikele 1 teha ettekirjutus nii õigusaktide nõuete rikkumise eest

(rikkumise lõpetamiseks) kui ka rikkumise ärahoidmiseks, mille mittetäitmisel on õigus

rakendada sunniraha väärtpaberituru seaduse §-s 2341 sätestatud määras nii füüsilisele kui

juriidilisele isikule. Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi

mittekaristuslikest meetmetest piisata, et tagada määruse eesmärkide täitmine. Nende kahe

meetme koostoime toetab ka Euroopa Liidu õigusest tulenevat põhimõtet, et menetlejal peab

olema alati võimalik valida meetmetest see, mis just konkreetsel juhul on tõhus,

proportsionaalne ja hoiatav. Lisaks võimaldab see arvestada finantssektori eripäraga, kus ka

olemuslikult kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et vajab näiteks sunniraha kõrvale

ka väärteokoosseisu heidutavat toimet. Järelevalvel tuleb seega alati lähtuda ka ultima ratio

põhimõttest.

Paragrahv 2725. Kehtiv § 2725 sätestab tingimused väärtpaberituru seaduse § 877

kohaldamiseks.

Lõike 2 esimese lause muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et kuni Eestis asutatud

krediidiasutuste koguvara väärtus ei ületa 50 miljardit eurot, ei pea kohaldama seaduse §

877 punktis 1 sätestatud nõuet. Sel juhul peab ühte või mitmesse allutatud kõlblikku kohustusse

investeeritav esialgne miinimumsumma olema vähemalt 10 000 eurot. Esialgne

miinimumsumma piirmäär loetakse muu hulgas täidetuks, kui vastava kohustuse nominaalne

väärtus on 10 000 eurot. Lõikega 2 on üle võetud BRRD2 artikli 44a lõige 6. Euroopa Komisjon

on juhtinud tähelepanu sellele, et lõige 2 käsitleb 50 miljardi koguvara väärtust sõltuvalt

krediidiasutustest, hõlmamata ülejäänud direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjaid. Seega

on koguvara väärtuse hindamisel lähenetud väärtpaberituru seaduse § 2725 lõikes 2 liiga kitsalt,

arvestamata teiste turuosaliste koguvarade väärtusega ja piirates seeläbi § 877 punkti 1

kohaldamist. Seaduse § 877 punkt 1 sätestab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 575/2013 artiklis 72a nimetatud tingimustele, välja arvatud nimetatud määruse artikli lõike

1 punkti b ja artikli 72b lõigetele 3–5, vastavaid kõlblikke kohustusi võib müüa kliendile, kes

ei ole kutseline investor, üksnes juhul, kui allutatud kõlbliku kohustuse nominaalne väärtus on

vähemalt 50 000 eurot. BRRD2 artikli 1 lõikes 1 käsitletud ettevõtjate loetelu on üle võetud

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktidega 1-5 (vt § 2 lõike 1

muutmise selgitusi). Komisjoni märkusest tulenevalt muudetakse lõike 2 esimest lausest ja

sätestatakse, et kui finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 –5

nimetatud isikute vara koguväärtus ei ületa 50 miljardit eurot, ei pea väärtpaberituru seaduse §

877 punktis 1 sätestatud nõuet kohaldama.

Lõike 3 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et valdkonna eest vastutav minister võib

määrusega täpsustada, mis tingimustel ja mis ajaks kohustuvad allutatud kõlblike kohustuste

müüjad viima oma tegevuse kooskõlla seaduse §-s 877 sätestatud nõuetega, kui sama paragrahvi

lõikes 2 nimetatud finantsasutuse koguvara väärtus on suurem kui 50 miljardit eurot. Seega on

tegu volitusnormiga, mis annab rahandusministrile võimaluse ette näha täpsem aeg ja

tingimused finantsturu osalistele oma tegevuse kooskõlla viimiseks § 877 nõuetega. Tulenevalt

47

§ 2725 lõike 2 muutmisest (vt § 2725 lõike 2 muutmise selgitusi), on vaja teha muudatusi ka

paragrahvi lõikes 3, täpsemalt asendada tekstiosa ,,Eestis asutatud krediidiasutuste“ tekstiosaga

,,käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikute“. Kuigi valdkonna eest vastutav minister ei

ole volitusnormis viidatud määrust välja andnud, muudetakse sätte sõnastust põhjusel, et juhul,

kui vastav määrus kehtestatakse, oleks kindlalt määratletud, milliseid allutatud kõlblike

kohustuste müüjatele sätestatud nõudeid peavad nad järgima olukorras, kus finantskriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 –5 nimetatud ettevõtjate vara

koguväärtus ületab 50 miljardit eurot.

3.3. Eelnõu § 2 – muudatused asjaõigusseaduses

Paragrahv 3141. Kehtiv AÕS § 3141 sätestab finantstagatise tingimused.

Lõige 2 muudetakse, et laiendada finantstagatise osapoolte ringi. Kehtiva seaduse alusel

võib finantstagatist seada vaid konkreetsete osapoolte vahel. Finantstagatise direktiiv jättis

liikmesriikidele võimaluse jätta reguleerimata ühingud direktiivi ülevõtva siseriikliku õigusakti

kohaldamisalast välja ja Eesti on seda võimalust kasutanud selliselt, et lubab finantstagatise

teiseks osapooleks (eeldusel, et üheks osapooleks on seaduses nimetatud reguleeritud ühing või

organisatsioon) olla üksnes äriühingul, kes oma viimase majandusaasta või konsolideeritud

aruande kohaselt vastab vähemalt kahele alljärgnevatest tingimustest: (i) äriühingul on

majandusaasta jooksul keskmiselt rohkem kui 250 töötajat; (ii) äriühingu aasta bilansimaht

ületab 43 miljonit eurot; (iii) äriühingu aastakäive ületab 50 miljonit eurot (see tähendab

äriühingud, kes ei kvalifitseeru VKE-deks). Juhul, kui üks finantstagatise osapool on

finantstagatise direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a kuni d nimetatud isik, kuid teine osapool

ei täida ülalnimetatud kriteeriumeid, ei saa Eesti õiguse alusel finantstagatist seada.

Finantstagatise direktiivi rakendamisel otsustas enamik Euroopa Liidu liikmesriike võimaldada

finantstagatise kokkuleppeid sõlmida nii reguleeritud kui ka reguleerimata isikutel, kusjuures

direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti e kohaselt võib finantstagatise osapooleks olla muu kui

füüsiline isik, sealhulgas juriidilise isiku õigusteta üksused ja ühendused, tingimusel et teine

osaline on punktides a–d määratletud organisatsioon. Osad riigid jätsid alguses reguleerimata

ühingud finantstagatise võimalike osapoolte hulgast välja, kuid hiljem laiendasid

finantstagatise kohaldamisala ka neile. Eesti lähenemine oli teistsugune – algselt direktiivi Eesti

õigusesse üle võttes võimaldati kõikidel juriidilistel isikutel

sõlmida finantstagatiskokkuleppeid (eeldusel, et teiseks osapooleks on seaduses nimetatud

reguleeritud ühing või organisatsioon). Seda regulatsiooni muudeti 2011. aastal, see tähendab

alates 2011. aastast on Eesti seaduste alusel vaid VKE-deks mittekvalifitseeruvatel äriühingutel

õigus sõlmida finantstagatiskokkuleppeid direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a–d nimetatud

isikute ja organisatsioonidega.

Eesti naaberriikides (Läti, Leedu, Soome) ja Saksamaal (Saksamaa näide on asjakohane, kuna

ajalooliselt on Eesti kuulunud Mandri-Euroopa õigussüsteemi, kuhu kuulub ka Saksa

õigussüsteem)70 võrreldes Eesti seadusandluses sätestatuga sarnaseid piiranguid reguleerimata

isikutele sätestatud ei ole. Saksamaa seaduste kohaselt peavad kvalifitseeruvad osapooled

kuuluma ühte finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktides a–e loetletud kategooriasse

(tingimusel, et kui üks osapool kvalifitseerub punktis e toodud isikuks, siis peab teine osapool

olema punktides a kuni d loetletud isik). Soome finantstagatise regulatsioon kohaldub

tagatiseks antud väärtpaberitele, kontol olevale rahale ja krediidinõuetele, kui tagatise andjaks

70 ISDA riigiarvamused Saksamaa ja Soome tagatisrežiimi kohta on ISDA liikmetele on

kättesaadavad: www.isda.org

48

on seaduses määratletud asutus (selline asutus on avalik-õiguslik ühing, sõltumatu avalik

institutsioon, riigiettevõte, Soome Pank, Euroopa Keskpank, Rahvusvaheliste Arvelduste Pank,

Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Investeerimispank, Põhjamaade Investeerimispank ja

teised mitmepoolsed arengupangad, krediidiasutused, investeerimisteenuste ettevõte,

fondivalitseja, depositoorium, kindlustusselts, pensionikindlustusselts, kindlustusühing,

väärtpaberite keskdepositooriumid ja muud kohalikud või välismaised juriidilised isikud, mis

tegelevad samaväärsete tegevustega kui eespool nimetatud asutused). Lisaks, olukorras kus

tagatise võtjaks on ülalnimetatud asutus ja tagatise andjaks äriühing, seltsing või usaldusühing

või muu juriidiline isik, saab finantstagatist seada ainult juhul, kui tagatis koosneb kontol

olevast rahast või avalikult kaubeldavatest väärtpaberitest (see tähendab osapoolte ulatus ei ole

finantstagatise direktiiviga võrreldes piiratum, kuid võimalike finantstagatise esemete ring on

mõnevõrra piiratud juhul, kui finantstagatiskokkuleppe üks osapooltest ei ole direktiivi artikli

1 lõike 2 punktides a–d loetletud isik). Leedu seaduste kohaselt võib finantstagatise pooleks

olla isik, kes ei ole füüsiline isik, tingimusel et teine pool on finantstagatise direktiivi artikli 1

lõike 2 punktides a–d loetletud asutus. Lisaks ei ole ka Läti seaduste kohaselt finantstagatise

osapooleks kvalifitseeruvate reguleerimata ühingute osas kohaldatud täiendavaid bilansi- või

suurusenõudeid, kui teine pool kuulub mõnda direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a–d loetletud

kategooriasse.

Eesmärgiga saavutada kooskõla rahvusvahelise, sealhulgas naaberriikide praktikaga ja

parandada Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet soovitakse eelnõuga taas

finantstagatise seadmine võimalikuks muuta kõikidele äriühingutele71 eeldusel, et

finantstagatiskokkuleppe teine osapool on finantstagatise direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides

a–d loetletud isik või organisatsioon. Eelnõu teksti sõnastus vastab enne 2011. aastal muudetud

seaduse teksti kehtinud sõnastusele. Tasaarvestusrežiim on tihedalt seotud finantstagatise

režiimiga ning sellest tulenevalt on oluline, et finantstagatise seadmiseks oleksid õigustatud ka

juriidilisest isikust osapooled, kes ei kuulu finantsjärelevalve alla ega vasta näiteks bilansimahu

või käibekriteeriumitele (näiteks kütuseettevõtjad).

2011. aasta seadusemuudatust põhjendati muu hulgas asjaoluga, et finantstagatise regulatsioon

võimaldab ulatuslikku eemaldumist lepingulise suhte tasakaalustatuse põhimõttest ja annab

tagatise võtjale põhjendamatult suure eelise tagatise andja maksejõuetusmenetluses. Taustaks

kirjeldati, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning muud juriidilised isikud on

valdavalt mittekutselised turuosalised, kes on tulenevalt oma majanduslikust võimekusest

finantstagatissuhte nõrgem pool, kes tavapäraselt on finantseerimist vajava isiku rollis ning

seetõttu suuresti sõltuv kutselisest turuosalisest, kes on finantseerijaks ja seega majanduslikult

võimekam pool.72

Siiski ei adresseeritud 2011. aasta muudatuste seletuskirjas finantstagatise puutumust

tasaarvestuse režiimiga ning asjaoluga, et finantstagatise seadmise piiramisega piiratakse ka

VKE-de ning muude juriidiliste isikute võimalusi rahvusvahelistel turgudel läbi tasaarvestuse

raamlepingute oma riske maandada. Seega piiratakse nõrgema poole kaitsmisega oluliselt

lepinguvabaduse põhimõtet ning nagu ülal kirjeldatud, piirab see ka konkurentsi, kuna

enamikes teistes Euroopa Liidu riikides taolist piirangut ei eksisteeri. Kuigi finantstagatis annab

tõepoolest finantstagatise saajale maksejõuetusmenetluses võrreldes muude võlausaldajatega

eelise, on selline lähenemine põhjendatud finantsturgude stabiilsuse tagamisega. Kuna

71 Tulenevalt eelnõu I versiooni kohta laekunud tagasisidest on siiski finantstagatise osapoolt mõnevõrra piiritletud

ehk kui eelnõu eelmises versioonis võis üks osapool olla igasugune juriidiline isik (muu hulgas

ka sihtasutus ja mittetulundusühing), siis nüüd on juriidilist isikust piiritletud äriühinguga. 72 Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 8 SE seletuskiri, lk 20.

49

finantstagatise saaja on 2011. aasta seletuskirjas adresseeritud probleemis tihti näiteks

globaalselt tegutsev pank, mõjutab sellise turuosalise positsiooni kaitsmine eri riikide

maksejõuetusmenetlustes omakorda nimetatud panga võlausaldajaid ning omab seetõttu mõju

finantsstabiilsusele laiemalt. Lisaks, ka tasaarvestuse režiimi väliselt piirab finantstagatise

sõlmimise piirang VKE-de ja muude juriidiliste isikute võimalusi finantseerimist saada. Seega

on huvide tasakaalustamise perspektiivist siiski õigustatud ka kõigi äriühingute võimalus olla

finantstagatise osapooleks, eeldusel, et teiseks pooleks on AÕS § 3141 lõikes 1 nimetatud isik

või organisatsioon.

Paragrahv 3143. Kehtiv § 3143 sätestab finantstagatise käsutamise tingimused.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 3 ja 4, et tagada kooskõla finantstagatise direktiivi artikli

5 lõigetega 3 ja 4. Lõikega 3 sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud samaväärse

eseme suhtes kohaldatakse sama finantstagatise kokkulepet, mida kohaldati algse

finantstagatise eseme suhtes, ja samaväärne ese loetakse finantstagatise kokkuleppe alusel

antuks samaaegselt algse finantstagatise esemega. Lõikega 4 sätestatakse, et finantstagatise

eseme käsutamine pandipidaja poolt käesoleva paragrahvi kohaselt ei muuda pandipidaja

finantstagatise kokkuleppest tulenevaid õigusi seoses käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt

asenduseks antud finantstagatise esemega ega mõjuta nende õiguste kehtivust.

Paragrahv 3192. Kehtiv § 3192 sätestab kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavuse tingimused.

Lõiget 4 muudetakse, et saavutada kooskõla finantstagatise direktiivi artikli 4 lõike 4 punktiga

a. Finantstagatise direktiivi alusel ei kohaldata finantstagatiskokkuleppele nõudeid

realiseerimiskavatsusest ette teatamiseks. Kuigi kehtiva seaduse alusel on

finantstagatiskokkulepetele ette nähtud erand (see tähendab et tähtaeg võib olla lühem kui AÕS-

is sätestatud etteteatamistähtaja üldreegel), ei võimalda see etteteatamistähtaega täielikult

välistada.

3.4. Eelnõu § 3 – muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses

Paragrahv 2. Kehtiv § 2 sätestab seaduse kohaldamisala.

Lõike 1 muutmine. Euroopa Komisjon on teinud direktiivi ülevõtmise järelkontrolli käigus

soovituse ühtlustada § 2 sõnastus BRRD2 artikli 1 sõnastusega. Komisjon on täheldanud, et §

2 kohaldamisalasse jäävad vaid finantseerimisasutused, kes on krediidiasutuste või

investeerimisühingute tütarettevõtjad, kuigi artikli 1 lõike 1 punkt b kaasab direktiivi

kohaldamisalasse finantseerimisasutused, kes on asutatud Euroopa Liidus, kui

finantseerimisasutus on krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja või artikli 1 lõike

1 punktides c ja d nimetatud ettevõtja tütarettevõtja ning kuulub emaettevõtja konsolideeritud

järelevalve alla vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele

6–17. Seega jäid § 2 kohaldamisalast välja valdusettevõtjate (finantsvaldusettevõtja,

segafinantsvaldusettevõtja, segavaldusettevõtja) tütarettevõtjad. Taoline erinevus seaduse ja

direktiivi vahel mõjutab võimalust laiendada seaduse rakendamist olukordades, kus

finantseerimisasutus on vahendaja rollis, vahendaja kuulub valdusettevõtjale ning

valdusettevõtja ise on krediidiasutus või investeerimisühing, kuna sellisel juhul ei ole

finantseerimisasutus krediidiasutuse tütarettevõtja.

Võttes arvesse komisjoni ettepanekuid, tehakse lõikes 1 järgnevad muudatused. Esiteks,

punktist 1 eemaldatakse tekstiosa ,,tema Eestis asutatud finantseerimisasutusest

50

tütarettevõtjale ja kolmandas riigis asutatud filiaalile“. Punkti 1 muudatuse tulemusel

kohaldatakse seadust Eestis asutatud krediidiasutusele ja tagatakse kooskõla BRRD2 artikli 1

lõike 1 punktiga a.

Teiseks, punktist 2 eemaldatakse tekstiosa ,,tema Eestis asutatud finantseerimisasutusest

tütarettevõtjale ja kolmandas riigis asutatud filiaalile“, et tagada kooskõla BRRD2 artikli 2 lõike

1 punktiga 3. Punkti 2 muudatuse tulemusel kohaldatakse seadust Eestis asutatud

investeerimisühingule, mille suhtes kohaldatakse väärtpaberituru seaduse § 93 lõike 1 punktis

1 sätestatud aktsia- või algkapitalinõuet. Eelviidatud sätte kohaselt peab investeerimisühingu

asutamisel uue äriühinguna tema aktsiakapital või tegutseva äriühingu puhul algkapital olema

vähemalt 750 000 eurot, kui ta osutab väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktis 3 või 6

nimetatud investeerimisteenuseid. Taolised teenused on väärtpaberitega kauplemine oma arvel

ja väärtpaberi garanteerimine või väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või müümise

garanteerimine.

Punktis 3 muudatusi ei tehta, kuivõrd komisjon ei ole selle sätte kohta märkusi teinud. Punkt

3, mis võtab BRRD2 artikli 1 lõike 1 punktid c ja d, sätestab, et seadust kohaldatakse Eestis

asutatud finantsvaldusettevõtjale, segafinantsvaldusettevõtjale ja segavaldusettevõtjale, kes

kuuluvad käesoleva lõike punktis 1 nimetatud krediidiasutusega või punktis 2 nimetatud

investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi.

Punktiga 4 nähakse seaduse kohaldamine ette käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud

krediidiasutuse, investeerimisühingu, finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja

segavaldusettevõtja Eestis asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjale, kui ta kuulub

konsolideeritud järelevalve alla vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr

575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega

muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artiklitele 6–17.

Punktiga 4 võetakse üle BRRD2 artikli 1 lõike 1 punkt b, mis oli seaduse varasemas

redaktsioonis üle võetud § 2 lõikega 2. Kuivõrd käesolevas paragrahvis tehakse tavapärasest

suuremaid muudatusi, on seaduse struktuuri ja mõistmise huvides mõistlik lisada lõikes 2

sätestatu lõike 1 loetelusse. Taoline vormistus sarnaneb ka direktiivi artikli 1 lõike 1 loetelu

vormistusele. Uue sätte lisamisest tulenevalt tunnistatakse § 2 lõige 2 kehtetuks ning viiakse

lõike 2 sisu üle lõike 1 punkti 4.

Punkt 5, mis võtab üle BRRD2 artikli 1 lõike 1 punkti e, sätestab, et seadust kohaldatakse

kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt Eestis asutatud filiaalile. Vastav

direktiivi punkt oli üle võetud seaduse seni kehtinud sõnastuses § 2 lõike 1 punktidega 1 ja 2.

Komisjoni hinnangul oli punkti e sellisel kujul ülevõtmine ebakorrektne, kuna § 2 lõike 1

punktides 1 ja 2 seadis tingimuseks, et filiaal peab olema asutatud kolmandas riigis. Taoline

sõnastus läheb vastuollu aga punkti e eesmärgiga, millega soovitakse direktiivi kohaldada

liikmesriigis asutatud filiaalile. Seetõttu otsustati käesoleva lõike punktidest 1 ja 2 vastav

tekstiosa välja jätta ning võtta punkt e üle korrektselt üle uue punktiga 5. Punkt 5 võtab üle

BRRD2 artikli 1 lõike 3 ja sätestab, et seadust kohaldatakse Eestis asutatud Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte

ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud

kesksele vastaspoolele käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

Seni kehtinud punkt 4 loetakse punktiks 6 ning selle sisus muudatusi ei tehta, kuivõrd

komisjon ei ole selle kohta märkusi teinud. Punkt 6, mis võtab üle BRRD2 artikli 1 lõike 3,

sätestab, et seadust kohaldatakse Eestis asutatud ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

51

(EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja

kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud

kesksele vastaspoolele käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

Lõike 2 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 2 olnud tingimus, mis varasemalt ei olnud hõlmatud

lõike 1 loeteluga, viiakse üle vastavasse loetelusse (vt selgitusi § 2 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahvi täiendatakse lõikega 31. Uue lõikega sätestatakse, et FELS §-des 43, 44 ja 46–50

käsitatakse krediidiasutusena ka sama paragrahvi lõike 1 punktides 3–5 nimetatud isikut või

filiaali. Lõike lisamine on ajendatud Euroopa Komisjoni tähelepanekust, et viidatud sätetes on

kasutatud mõistet ,,kriisimenetluses olev krediidiasutus“ mõiste ,,kriisilahendusmenetluses

olev finantsinstitutsioon“ asemel, mille legaaldefinitsiooni leiab BRRD2 artikli 2 lõike 1

punktist 83. Komisjoni hinnangul võib sõna ,,krediidiasutus“ kasutamine mõjuda liiga

kitsendavalt, kaasamata FELS § 2 lõike 1 punktides 3–5 nimetamata isikuid, kes võivad

direktiivi kohaselt tegelikult samuti osaleda kriisilahendusmenetluses seetõttu, et nad kuuluvad

krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi. Lõike 31 lisamisega ennetatakse vastavates

paragrahvides kriisilahendussubjektide liiga kitsast tõlgendamise võimalust.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 32. Uue lõikega sätestatakse, et FELS § 11 lõikes 5, § 17

lõigetes 71, 72 ja 13, § 172 lõike 2 punktis 2, § 173, § 18 lõigetes 6 ja 61, § 22 lõigetes 21–23, §-

s 221, § 34 lõigetes 1–33 ja 41, 43, 5 ja 6, § 44 lõigetes 1 ja 2, § 52 lõikes 5, § 55 lõigetes 2 ja 7,

§ 56 lõikes 14, § 961 lõikes 2 ja tagatisfondi seaduse §-s 7313 nimetatud krediidiasutusena

käsitatakse ka sama paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud finantseerimisasutust,

finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja segavaldusettevõtjat. Lõike lisamine on

ajendatud Euroopa Komisjoni tähelepanekust, et viidatud sätetes on kasutatus sõna

,,krediidiasutus“, mis peaks seaduse § 2 lõike 3 kohaselt hõlmama ka investeerimisühinguid,

kuid mitte ülejäänud seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtjaid, kes osalevad

kriisilahendusmenetluses seetõttu, et nad kuuluvad krediidiasutusega samasse

konsolideerimisgruppi. Seega jäeti seaduse varasemas sõnastuses võimalus vastavate sätete

liiga kitsaks tõlgendamiseks, mis ei ole kooskõlas direktiivis sätestatuga. Lõike 32 lisamisega

tagatakse, et vastavates sätetes nimetatud õigused, kohustused ja tingimused laieneksid ka § 2

lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud isikutele.

Paragrahv 6. Kehtiv § 6 sätestab kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmed.

Lõike 1 punkti 4 muutmine. Paragrahvi 6 lõige 1 sätestab loetelu kriisiennetusmeetmetest,

mida Finantsinspektsioonil on õigus kasutada kriisi ennetamiseks. Lõike 1 punkt 4 sätestab

õiguse rakendada muid krediidiasutuste seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid. Lõikega 1 on

võetud üle BRRD2 artikli 2 lõike 1 punkt 101. Euroopa Komisjon on teinud käesoleva lõike

kohta kaks tähelepanekut. Esiteks, erinevalt direktiivis sätestatust, ei sisalda lõige 1

Finantsinspektsiooni õigust rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamise või teisendamise õigust. Teiseks, lõike 1 punktis 4 sätestatud õigus on vastuolus

direktiiviga, kuivõrd artikli 2 lõike 1 punkt 101 sätestab kinnise loetelu õigustest, mida

kriisilahendusasutus võib rakendada finantskriisi ennetamiseks. Seetõttu laiendab punkt 4

põhjendamatult laialt Finantsinspektsiooni õigust rakendada lisaks § 6 lõikes 1 nimetatud

meetmetele ka muid meetmeid, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduses, kuid mille täpset

loetelu ei ole FELS-iga sätestatud. Võttes arvesse komisjoni märkusi, muudetakse lõike 4

sõnastust ning sätestatakse Finantsinspektsioonile õigus rakendada kapitaliinstrumentide ja

kõlblike kohustuste allahindamist või teisendamist.

52

Lõike 2 muutmine. Lõige 2 sätestab, et kriisilahendusmeede on FELS tähenduses

Finantsinspektsiooni õigus määrata erihaldur või nõuda aktsiate ja varade võõrandamist, luua

sildasutus, nõuda vara eraldamist, rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist või

rakendada muid FELS 4.–7. peatükis sätestatud õigusi. Käesolevat lõiget on vaja tehniliselt

muuta, kuivõrd kriisilahendusmeetmete loetelu ei ole ammendav. Seni kehtinud sõnastuses

tekib vastuolu, sest lõike esimene pool sätestab erinevaid meetmeid, kuid lõike teine pool jätab

Finantsinspektsioonile õiguse kasutada lisaks eelnevalt mainitud meetmetele ka seaduse 4.–7.

peatükis sätestatud õigusi. Seega tekib sätte enda sõnastuses konflikt ning ei ole arusaadav, kas

kriisilahendusmeetmete loetelu on lahtine või kinnine. Kuivõrd lõike esimeses pooles

nimetatud meetmed on samuti reguleeritud peatükkidega 4.–7., ei ole lõikes 2 nimetatud

meetmed ammendavad. Seetõttu on põhjendatud muuta lõike 2 sõnastust ja sätestada, et

kriisilahendusmeede on FELS-i tähenduses Finantsinspektsiooni õigus määrata erihaldur või

rakendada muid FELS 4.–7. peatükis sätestatud õigusi.

Paragrahv 81. Kehtiv § 81 sätestab kriisilahendussubjekti ja kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi tunnused.

Paragrahvi pealkirja muudetakse tulenevalt likvideerimissubjekti legaaldefinitsiooni

lisamisest § 81 lõikesse 6. Sätte uueks pealkirjaks on ,,Kriisilahendussubjekt, kriisilahenduse

konsolideerimisgrupp ja likvideerimissubjekt“.

Lõike 3 muutmine. Paragrahvis 81 sätestatakse tingimused, millele peavad

kriisilahendussubjekt (lõige 1) ja kriisilahenduse konsolideerimisgrupp (lõige 2) vastama. Seni

kehtinud lõige 3 täpsustas, et konsolideerimisgrupina ei käsitata keskasutusega püsivalt seotud

krediidiasutust ja keskasutust ennast ega nende vastavat tütarettevõtjat, kui vähemalt üks

nendest krediidiasutustest või keskasutus on kriisilahendussubjekt. Euroopa Komisjon on

juhtinud tähelepanu, et vastupidiselt BRRD2 artikli 2 lõike 1 punktile 83b, ei täpsusta lõige 3,

et isegi, kui need isikud ei moodusta hetkel kriisilahendamise konsolideerimisgruppi, siis pole

välistatud võimalus, et nad ei võiks tulevikus moodustada vastavad gruppi. Kooskõla

tagamiseks direktiiviga muudetakse lõike 3 sõnastust ja sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes

2 nimetatud kriisilahenduse konsolideerimisgrupina käsitatakse ka keskasutust koos temaga

püsivalt seotud krediidiasutuste ja nende tütarettevõtjatega, kui vähemalt üks nendest

krediidiasutustest on kriisilahendussubjekt.

Uue lõikega 4 täpsustatakse, et FELS § 172 lõigetes 4 ja 5 nimetatud

kriisilahendussubjektidena käsitatakse ka sama seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud

finantseerimisasutust, finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja

segavaldusettevõtjat. Paragrahvi täiendamine lõikega 4 tuleneb Euroopa Komisjoni märkusest,

mille kohaselt ei selgu § 172 lõigete 4 ja 5 sõnastusest, et kriisilahendussubjekt ei ole vaid

krediidiasutus, vaid ka teised ettevõtjad, keda käsitletakse kriisilahendusmenetluses

kriisilahendussubjektina.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 5. Uue sätte eesmärk on tagada kooskõla BRRD2-ga, mis

kohaldub lisaks Euroopa Liidu liikmesriikidele ka Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikidele

(Norra, Island, Lichtenstein). Seni on seaduses kasutatud läbivalt mõisteid ,,Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtja“ ja ,,Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja“, millega võib jääda ekslikult

mulje, et seadust on võimalik kohaldada vaid Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjatele.

Lõikega 5 täpsustatakse, et eelmainitud mõisted viitavad ka ettevõtjatele, kes on asutatud või

tegutsevad Euroopa Liidu lepinguriigis.

53

Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, millega võetakse üle BRRD3 artikli 2 lõike 1 punkt 83aa

ning sätestatakse likvideerimissubjekti legaaldefinitsioon. Likvideerimissubjekt on Euroopa

Liidus asutatud juriidiline isik, kelle suhtes on konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas või

konsolideerimisgruppi mittekuuluva isiku puhul kriisilahenduskavas ette nähtud, et ta

likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, või isik, kes kuulub kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, kuid kes ise ei ole kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes ei ole

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas allahindamise ja teisendamise õiguse kasutamist ette

nähtud.

Paragrahv 17. Kehtiv § 17 sätestab omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme

nõude.

Lõike 41 muutmine. Seni kehtinud lõike 41 sõnastus sätestas, et kõlblikud kohustused on

seaduse § 71 lõikes 1 nimetatud teisendatavad kohustused, mis vastavad sama paragrahvi lõikes

4 või seaduse § 19 lõike 8 punktis 1 sätestatud tingimustele, olenevalt sellest, kumb säte on

kohaldatav, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72a lõike 1

punktis b sätestatud teise taseme omavahendite instrumentide tingimustele.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi seadus sisaldab kõlblike kohustuste

definitsiooni, mis vastab BRRD2 artikli 2 lõike 1 punktile 71a, ei ole seaduses konkreetselt

defineeritud artikli sama lõike punkti 71 eeskujul teisendatavaid kohustusi. Kuigi § 17 lõige 41

selgitab kõlblike kohustuste olemust, tehes seda läbi teisendatavate kohustuse, ning § 71 lõige

1 sätestab, et teisendatavad kohustused on kohustused, mille suhtes võib kasutada kohustuste

teisendamise meedet kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustuste suhtes, puudub seaduses teisendatava

kohustuste legaaldefinitsioon. Selleks, et eristada kõlblike ja teisendatavaid kohustusi

selgemalt, muudetakse lõiget 41 selliselt, et selles käsitletakse ainult teisendatavaid kohustusi.

Lõiget 42 muudetakse tulenevalt lõike 41 muutmisest. Põhjusel, et § 17 lõike 41 sõnastust

muudeti viisil, et selles sisaldub ainult teisendatavate kohustuste mõiste, muudetakse lõiget 42

(vt § 17 lõike 41 muutmise selgitusi). Uue sõnastuse kohaselt loetakse lõike 42 tekst teiseks

lauseks ning lõiget täiendatakse esimese lausega. Uus lause sätestab, et kõlblikud kohustused

on teisendatavad kohustused, mis vastavad paragrahvi lõikes 4 või seaduse § 19 lõike 8 punktis

1 sätestatud tingimustele, olenevalt sellest, kumb säte on kohaldatav, ning Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72a lõike 1 punktis b sätestatud teise taseme

omavahendite instrumentide tingimustele. Varasemast kõlblike kohustuste definitsioonist

jäetakse välja tekstiosa ,,käesoleva seaduse § 71 lõikes 1 nimetatud“ põhjusel, et teisendatavate

kohustuste definitsiooni lisamisega ei ole teisendatavate kohustustele enam vaja viidata. Lõike

42 muutmise tagajärjel koondatakse kõlblikke kohustuste ja allutatud kõlblike instrumentide

definitsioonid ühte sättesse, tagades seaduse parema seotuse ja loetavuse.

Lõike 43 sissejuhatav lauseosa muudetakse. Käesolev lõige sätestab, et kui Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtjast krediidiasutus emiteerib kohustusi olemasolevale aktsionärile, kes ei

kuulu samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, arvatakse need kohustused

kriisilahendussubjekti omavahendite ja kõlblike kohustuste summa hulka, kui on täidetud kõik

sissejuhatavale lauseosale järgnevas loetelus nimetatud tingimused. Lõikega 43 on üle võetud

BRRD2 artikli 45b lõige 3.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike sissejuhatav lauseosa ei sisalda endas

täiendit, mille kohaselt peab Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtjast krediidiasutus, kes

54

emiteerib kohustusi, kuuluma kriisilahendussubjektiga ka samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi. Sarnaselt täpsustusega selle kohta, et emiteerimine peab toimuma

aktsionäri suhtes, kes ei kuulu krediidiasutusega samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, tuleks komisjoni hinnangul lõike 43 sissejuhatavasse lauseosasse lisada

täiend tütarettevõtja kuuluvuse kohta. Komisjoni märkustest tulenevalt täpsustatakse

sissejuhatavas lauseosas, et nimetatud tütarettevõtjast krediidiasutus peab kuuluma

kriisilahendussubjektiga samasse konsolideerimisgruppi.

Lõike 43 punkti 3 muutmine. Lisaks sissejuhatava lauseosa muutmisele tuleb teha muudatusi

lõike 43 tingimuste loetelu punktides 3 ja 4, kuivõrd neid kahte punkti tuleb direktiivi mõistes

lugeda ühe, mitte kahe eraldiseisva tingimusena. Seni kehtinud sätte sõnastusest ei selgu, et

lõike 43 punktid 3 ja 4 ei ole eraldiseisvad ja teineteisest sõltumatud tingimused, mille põhjal

hinnatakse, kas emiteeritud kohustused arvatakse kriisilahendussubjekti omavahendite ja

kõlblike kohustuste summa hulka või mitte. Punkte 3 ja 4 lugedes võib ekslikult jääda mulje, et

tegemist on kumulatiivsete tingimustega, mis mõlemad peavad lisaks punktidele 1 ja 2 olema

täidetud, et jaatada tingimuste täitmist. Selline käsitlus erineb artikli 45b lõikest 3, kuivõrd

artikli lõike 3 punkt c jaotub omakorda veel kaheks alapunktiks i ja ii, ning sätestab, et punkti

c kohustuste leidmiseks tuleb alapunktist ii lahutada alapunkt i. Seega sisaldab punkt c endas

arvutamistehet, mida ei ole § 17 lõike 43 punktides 3 ja 4 piisavalt hästi väljendatud.

Muudatusega tuuakse punktis 4 sätestatu üle punkti 3 algusesse ning sõnastatakse see ümber

viisil, mis annab selgelt üle mõtet, et kohustuste summa leidmiseks, tuleb seaduse § 19 lõigetes

2 ja 4–6 sätestatud väärtustest lahutada selliste kohustuste summa, mis on saadud

kriisilahendussubjekti jaoks emiteeritud ja tema poolt kas otse või kaudselt teiste samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu ostetud kohustuste ning

kooskõlas FELS § 19 lõike 8 punkti 2 kohaselt emiteeritud omavahendite liitmise tulemusel.

Lõike 43 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks. Punktide 3 ja 4 koondamise tulemusega

tunnistatakse kehtetuks punkt 4 (vt § 17 lõike 43 punkti 3 muutmise selgitusi).

Lõike 71 muutmine. Käesolev lõige sätestab, et kui kriisilahenduskava näeb ette

krediidiasutuse likvideerimise tavapärases maksejõuetusmenetluses, hindab

Finantsinspektsioon, kas on asjakohane piirata miinimumnõuet summani, mis on piisav

kahjumi katmiseks vastavalt seaduse § 172 lõike 2 punktile 1. Finantsinspektsioon hindab

piirangut eelkõige seoses võimaliku mõjuga finantsstabiilsusele ja ülekandumise riskile

finantssüsteemis. Lõikega 71 on üle võetud BRRD2 artikli 45c lõike 2 teine alalõige.

Käesolevas lõikes tuleks teha normitehniline muudatus ning asendada sõnad ,,krediidiasutuse

likvideerimise“ sõnadega ,,krediidiasutusest likvideerimissubjekti likvideerimise“. Muudatuse

põhjuseks on asjaolu, et seaduse §-i 81 täiendatakse lõikega 6, milles esitatakse

likvideerimissubjekti legaaldefinitsioon (vt § 81 lõike 6 selgitusi), ning seadust täiendatakse §-

ga 175, millega reguleeritakse miinimumnõude kohaldamist likvideerimissubjekti suhtes (vt §

175 selgitusi). Kuivõrd likvideerida saab ainult likvideerimissubjekti, on põhjendatud lisada

sellekohane täpsustus lõikesse 71 ning harmoniseerida niivõrd mõistet ,,likvideerimissubjekt“

terves seaduses.

Lõike 9 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et Finantsinspektsioon teavitab Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutust (edaspidi EBA) miinimumnõude kehtestamisest ja selle

võimalikust asendamisest kohustuste ja nõudeõiguse teisendamise lepinguga. Lõikega 9

võetakse üle BRRD2 artikli 45j lõige 1, mis sätestab, et kriisilahendusasutused teavitavad EBA-

t omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudest, mis on artikli 45e või 45f kohaselt

55

kehtestatud igale nende jurisdiktsioonis asuvale ettevõtjale. BRRD3 muutmisega täiendati

artikli 45j lõiget 1 selliselt, et kriisilahendusasutused peavad teavitama järelevalveasutust ka

artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike kohaselt tehtud otsustest asjaomaste ettevõtjate kohta.

Tulenevalt direktiivi muudatustest, tehakse kaks muudatust § 17 lõikes 9. Esimese muudatusega

lisatakse viide seaduse 2. peatüki 2. jaole täpsustamaks paragrahve, mis käsitlevad neid

miinimumnõudeid, mille kehtestamisel peab Finantsinspektsioon EBA-t teavitama. Kuigi

artikli 45j lõige 1 viitab artiklitele 45e ja 45f, on need artiklid võetud üle rohkem kui kahe

paragrahviga, mistõttu on täpsuse huvides viidata tervele jaole tagamaks, et ükski säte, mis

omab puutumust miinimumnõuete kehtestamisega, ei jääks välja teavitamise kohustusest. Teise

muudatusega võetakse üle artikli muudatus. FELS-is vastab artikli 45f lõike 1 neljandale

alalõikele § 19 lõige 6, millega sätestatakse, et seaduse § 81 lõike 3 kohaselt tuvastatud

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi puhul järgivad krediidiasutus, kes on keskasutusega

püsivalt seotud, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt, keskasutus, kes ei ole ise

kriisilahendussubjekt, ja kriisilahendussubjekt, kelle suhtes ei kohaldata § 18 lõikes 22

nimetatud nõuet, § 173 lõigetes 1 ja 2 nimetatud nõuet individuaalsel alusel. Lõike 9 muutmise

tulemusel peab Finantsinspektsioon teavitama EBA-t seaduse 2. peatüki 2. jao kohaselt iga

Eestis asuvale ettevõtjale kehtestatud miinimumnõudest, sealhulgas seaduse § 19 lõike 6

rakendamisest asjaomaste ettevõtjate kohta.

Lõike 10 teise lause muutmise eesmärk on asendada viide lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele finantstagatise direktiivi tähenduses viitega lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse tähenduses, kuna kehtivas seaduses viidatud

finantstagatise direktiivi säte võetakse üle väärtpaberituru seadusesse lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse mõiste lisamisega ja seega saab finantstagatise direktiivi asemel viidata

siseriiklikule õigusele. Muudatus ei ole sisuline.

Lõike 12 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikes 12 sätestatakse loetelu õigustest ja

meetmetest, mida Finantsinspektsioon võib rakendada isiku suhtes, kes ei täida sama paragrahvi

lõikes 1 sätestatud miinimumnõude kohustust. Lõikega 12 on üle võetud BRRD2 artikli 45k

lõige 1. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et § 17 lõike 12 ja artikli 45k lõike

1 sõnastused erinevad osas, mis puudutab loetelu suletust. Nimelt sätestab direktiiv, et

kriisilahendusasutus peab miinimumnõude rikkumisele reageerides rakendama vähemalt üht

loetelus nimetatud meedet. Erinevalt direktiivi tekstist, jätab lõike 12 sissejuhatava lauseosa

sõnastus Finantsinspektsioonile justkui vabaduse valida, milliseid meetmeid rakendada. Seega

on seaduse sõnastus liiga lai ning ei sätesta konkreetselt, et miinimumnõude rikkumisele

reageeritakse vähemalt ühe meetme või õigusega, mis on nimetatud lõike 12 loetelus. Siinkohal

aga ei lisata loetelusse viiteid FELS §-dele 91 ja 94, millele vastavad direktiivi artiklid 110 ja

111 ning mis on nimetatud artikli 45k lõike 1 punktis e. Viiteid ei lisata põhjusel, et Eesti

seadusloomes ei ole tavaks viidata seaduse keskel seaduse lõpus asuvatele vastutuse sätetele.

Vastutuse sätted on kohaldatavad automaatselt ehk nende rakendamine ei eelda, et neile oleks

seaduse sees vastava nõude või kohustuse täitmata jätmisel viidatud. Uue sõnastuse kohaselt

kasutab Finantsinspektsioon omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmata

jätmise korral vähemalt üht järgmist abinõu, mis on nimetatud sissejuhatavale lauseosale

nimetatud loetelus.

Lõike 12 punkti 1 muudatusega asendatakse viide §-le 30 viitega §-le 35. Punktiga 1 on

reguleeritud üks võimalikest õigustest, mida Finantsinspektsioon võib rakendada

krediidiasutuse suhtes, kes on jätnud täitmata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

miinimumnõude kohustuse. Täpsemalt, punkti 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon võtta

56

kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate asjaolude suhtes meetmeid või kõrvaldada need pärssivad

asjaolud kooskõlas FELS §-dega 30 või 34. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele,

et § 30 reguleerib konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava koostamise menetlust, mitte

kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate takistustega tegelemist, nagu seda teeb § 35. Seega ei oma

viitelises mõttes § 30 seost § 17 lõikes 12 nimetatud õiguste kasutamisega, kuivõrd § 17

reguleerib miinimumnõude täitmist, mitte kriisilahenduskava koostamist. Kooskõla tagamiseks

BRRD2 artikli 45k lõike 1 punktiga a ja viite parandamiseks asendatakse punktis 1 tekstiosa

,,§-ga 30 või 34“ tekstiosaga ,,§-ga 34 või 35“.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 121. Uue lõikega võetakse üle BRRD2 artikli 45k lõige 2,

mille kohaselt peavad kriisilahendusasutused ja pädevad asutused konsulteerima omavahel

artikli 45k lõikes 1 osutatud vastavate õiguste kasutamisel. Artikli 45k lõikele 1 vastab § 17

lõige 12, milles sätestatakse meetmed ja õigused, mida Finantsinspektsioon võib rakendada

omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmata jätmise korral. Lõige 12 annab

lahtise loetelu karistuslikest meetmetest, sest seaduse § 94 näeb ette väärteokaristuse ja

rahatrahvi määrad miinimumnõude rikkumise eest. Eesti õigusloome praktikale omaselt ei

viidata seaduse sees seaduse lõpus olevatele vastutuse sätetele. Seetõttu on loetelu jäetud

lahtiseks, et Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjal oleks võimalik

vajadusel rakendada ka seaduse 11. peatükis sätestatud vastutuse sätteid.

Lõikega 121 kohustatakse Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjat

konsulteerima enne lõikes 12 sätestatud õiguse kohaldamist Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalve funktsiooni täitjaga. Finantskriisi funktsioonide täitjate erisus tuleneb sellest,

et direktiiviga eristatakse kriisilahendusastutust ja pädevat asutust. Kriisilahendusasutus on

direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti 18 ja artikli 3 lõike 2 kohaselt riiklik haldusasutus või asutused,

millele on antud avaliku halduse pädevus. Artikli 3 lõige 8 täpsustab, et kriisilahendusasutusel

peab olemas olema kriisilahenduse meetmete võtmiseks vajalikud teadmised, ressursid ja

tegevussuutlikkus ning ta peab olema võimeline kasutama oma õigusi kriisilahenduse

eesmärkide saavutamiseks. Pädevad asutused on direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti 21 ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 40 kohaselt

siseriikliku õiguse kohaselt ametlikult tunnustatud ametiasutused või organid, kellele on

siseriikliku õigusega antud volitused teostada kõnealuses liikmesriigis toimiva

järelevalvesüsteemi osana järelevalvet finantsinstitutsioonide üle. Seega võivad nii

kriisilahendusasutus kui ka pädevad asutused olla nii avalik-õiguslikud juriidilised isikud või

eraõiguslikud juriidilised isikud, kellele on antud pädevus järelevalve teostamiseks. Kuigi

direktiiv eristab rollide ja ülesannete jaotamisel kriisilahendusasutusi ja pädevaid asutusi, on

Eestis finantskriisi ennetamise ja lahendamisega seotud kompetents koondunud peamiselt

Finantsinspektsiooni, kes teostab üleüldist turujärelevalvet finantsasutuste suhtes. Direktiivis

loetletud funktsioonide täitja määramine on jäetud iga liikmesriigi enda otsustada sõltuvalt

liikmesriigi õigussüsteemist. Seetõttu otsustati FELS-i algsel koostamisel mitte luua uut

eraldiseisevat pädevat asutust, vaid eristada inspektsiooni siseselt finantsjärelevalve funktsiooni

täitja ja finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja rolle. Tegemist on Finantsinspektsiooni

enda sees eraldiseisvate divisjonide/töögruppidega, kelle on lähtuvalt enda funktsioonist

erinevad ülesanded ja kohustused.

Paragrahv 171. Kehtiv § 171 sätestab kõlblike kohustuste erisused.

Lõike 6 punkti 1 täiendamine. Lõikega 6 nähakse Finantsinspektsioonile kolm asjaolu,

millega arvestada miinimumnõude määramisel kriisilahendussubjekti suhtes. Punktis 1

reguleeritud olukorra kohaselt on eelneva kriisilahenduskõlblikkuse hindamise käigus tehtud

57

kindlaks kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssivad takistused ning pärast seaduse § 34 lõikes

42 nimetatud meetmete võtmist ei ole krediidiasutus Finantsinspektsiooni nõutud aja jooksul

teavitanud võetud abimeetmetest või kindlakstehtud oluliselt pärssivatest takistustest, mida ei

saa kõrvaldada ühegi nimetatud meetme võtmisega ning § 174 lõikes 7 nimetatud õiguse

kasutamine kompenseeriks osaliselt või täielikult kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiva

asjaolu negatiivse mõju. Punktid 2 ja 3 reguleerivad lihtsustatult öeldes olukordi, mille kohaselt

on kriisilahendussubjekti eelistatud kriisilahendusstrateegia teostatavus ja usaldusväärsus

piiratud, arvestades kriisilahendussubjekti iseloomu (suurus, tegevuse laad, ulatus jne), ning

täiendavate omavahendite nõue kajastab asjaolu, et kriisilahendussubjekt kuulub 20 protsendi

kõige suurema riskitasemega krediidiasutuste hulka, kelle puhul määrab Finantsinspektsioon

miinimumnõude. Lõikega 6 võetakse üle BRRD2 artikli 45b lõike 6 teine alalõige ning

punktidega 1–3 vastavalt punktid a–c.

Euroopa Komisjon on punkti 1 kohta märkinud, et lisaks § 34 lõike 42 viitele oleks asjakohane

viidata ka sama paragrahvi lõigetele 4 ja 41, milles on samuti sätestatud meetmed, mille

rakendamist võib Finantsinspektsioon krediidiasutuselt, konsolideerimisgrupi mõnelt üksuselt

või segavaldusettevõtja tütarettevõtjast krediidiasutuselt nõuda. Viidete lisamisega tagatakse

nii Finantsinspektsioonile kui ka kriisilahendussubjektile loetelu meetmetest, mille täitmata

jätmise korral on Finantsinspektsioonil õigus kaaluda miinimumnõude määramist.

Lõike 9 punkti 2 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse nimekiri kuuest asjaolust, mida

Finantsinspektsioon peab võtma arvesse kõlblike kohustuste kohta otsuse tegemisel. Lõikega 9

võetakse üle BRRD2 artikli 45b lõige 9. Euroopa Komisjon on teinud märkuse lõike 9 punkti

2 osas, millele vastab artikli 9 punkt b. Seni kehtinud sõnastuse kohaselt sätestas punkt 2, et

Finantsinspektsioon peab otsuse tegemisel arvesse võtma selliste kõlblike kohustuste

instrumentide, mis vastavad kõigile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artiklis 72a nimetatud tingimustele ning mille järelejäänud tähtaeg on lühem kui üks aasta alates

kuupäevast, kui tehti otsus käesoleva paragrahvi lõikes 1 või FELS § 174 lõikes 7 nimetatud

nõuete kvantitatiivseks kohandamiseks, summat.

Euroopa Komisjoni märkuse kohaselt on punktide 2 ja b vahel vastuolu. Punkti 2 senine

sõnastus nägi ette, et kõlblike kohustuste otsus tehti § 171 lõikes 1 või § 174 lõikes 7 nimetatud

nõuete kvantitatiivseks kohandamiseks. Seega võis sätte sõnastusest välja lugeda, et otsuse

tegemise tingis nõuete kvantitatiivne kohandamine. Taoline tõlgendusviis ei ühti aga direktiivi

sõnastusega, mille kohaselt ei ole kvantitatiivne kohandamine alternatiiv, nagu on punktis 2

sõnaga ,,või“ sätestatud, vaid iseseisev eesmärk. Artikli 45b lõike 9 punktiga b taotleb direktiiv,

et kõrgendatud allutamisnõude kehtestamisel tuleb arvesse võtta ettevõtja poolt hoitavate

lühiajaliste võlakohustuste summat ning allutamisnõuet võib suurendada, kui ettevõtjal on

märkimisväärne summa lühiajalisi kohustusi, sest need kohustused võivad minna kasutusse

ning mitte olla kättesaadavad kriisilahenduse ajal. Direktiivi väär mõistmine on tingitud

direktiivi eestikeelse tõlke veast. Nimelt, direktiivi punkti b tekstiosa ,,with a view to making

quantitative adjustments to the requirements referred to in paragraphs 5 and 7 of this Article“

on tõlgitud eestikeelses versioonis ,,käesoleva artikli lõigetes 5 ja 7 osutatud nõuete

kvantitatiivseks kohandamiseks“. Artikli 45b lõike 9 ülevõtmise ajal käesolevasse seadusesse

juhinduti lõike 9 eestikeelsest versioonist, märkamata tõlkeviga punktis b. Võrreldes tõlkeid

nüüd, on selge, et direktiiv näeb ette kohustuse arvestada otsuse tegemisel nõude kvantitatiivset

kohandamist, mitte alternatiivi. Punkti 2 uue sõnastusega parandatakse ebaühtlus ja

korrigeeritakse sätte üleüldist loetavust. Uue sõnastuse kohaselt peab Finantsinspektsioon

võtma otsuse tegemisel arvesse selliste kõigile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 575/2013 artiklis 72a nimetatud tingimustele vastavate kõlblike kohustuste instrumentide

58

summat, mille järelejäänud tähtaeg on otsuse vastuvõtmise kuupäeva seisuga alla ühe aasta,

võttes arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja FELS § 174 lõikes 7 nimetatud nõuete

kvantitatiivset kohandamist.

Paragrahv 172. Kehtiv § 172 sätestab miinimumnõude määramise korra ja tingimused.

Lõike 2 punkti 2 muutmine. Lõige 2 sätestab, et kui kriisilahenduskavas on ette nähtud

kriisilahendusmeetme rakendamine või vastavalt FELS §-le 56 kapitaliinstrumentide ja

kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamine § 29 lõikes 5 nimetatud

asjakohasele stsenaariumile tuginedes, peab miinimumnõue võrduma summaga, mis piisav

järgmiseks potentsiaalse kahjumi täielikuks katmiseks (punkt 1) ja kriisilahendussubjekti ja

selle tütarettevõtja, kes on krediidiasutus või FELS § 2 lõikes 1 nimetatud ettevõtja, kuid ei ole

kriislahendussubjekt, rekapitaliseerimiseks tasemini, mis võimaldab neil jätkuvalt vastata

tegevusloa tingimustele ja jätkata vähemalt aasta tegevust, mille jaoks on neile tegevusluba

antud (punkt 2). Lõike 2 punktiga 2 võetakse üle BRRD2 artikkel 45c lõike 2 punkt b.

Euroopa Komisjoni hinnangul ei vasta lõike 2 punkti 2 kohaldamisala direktiivi artikli

kohaldamisalale, kuivõrd punktis 2 tehakse üldine viide FELS § 2 lõikele 1, kuid artikli 45c

lõike 2 punkt b sätestab, et rekapitaliseeritakse kriisilahendussubjekt ja selle tütarettevõtjad, kes

on krediidiasutused, investeerimisühingud või artikli 1 lõike 1 punktides b, c, ja d osutatud

ettevõtjad. Seega on direktiivis viidatud rekapitaliseerimisele kuuluvate ettevõtjate ring kitsam

ning ei hõlma Eestis asutatud krediidiasutusi, kolmanda riigi krediidiasutuste või

investeerimisühingu poolt Eestis asutatud filiaale ja Eestis asutatud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja

kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud

keskseid vastaspooli, mis on kõik § 2 lõike 1 kohaldamisega hõlmatud, kuid § 172 lõike 2

punktiga 2 välistamata. Viite kitsendamise asemel asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1 nimetatud

ettevõtja“ tekstiosaga ,,muu konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja“ põhjusel, et §-i 2

täiendatakse lõikega 32, milles esitatakse loetelu sätetest, kus sõna ,,krediidiasutust“ tuleb

tõlgendada viisil, et see hõlmab ka § 2 lõike 1 punktides 3 või 4 nimetatud finantseerimisasutust,

finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja segavaldusettevõtjat. Põhjusel, et § 2

lõige 32 viitab juba § 172 lõike 2 punktile 2, piisab komisjoni ettepanekust lähtuvalt vaid

tekstiosa asendamisest, sest § 2 lõike 1 viite kitsendamisel tekiks seaduses viitamise konflikt,

mis ei ole normitehniliselt lubatud.

Lõike 4 sissejuhatava lauseosa muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse miinimumnõude

arvutamise kord kriisilahendussubjektide puhul. Lõikega 4 võetakse üle BRRD2 artikli 45c

lõike 3 esimene alalõige. Euroopa Komisjon on teinud märkuse, et § 172 lõiked 4 ja 5 käsitlevad

kriisilahendussubjekte, täpsustamata, kas vastavates lõigetes sätestatu kohaldub ka

finantseerimisasutustele, finantsvaldusettevõtjatele, segafinantsvaldusettevõtjatele ja

segavaldusettevõtjatele, nagu on direktiiviga taotletud. Õigusselguse loomiseks on FELS §-i 81

täiendatud lõikega 4, milles laiendatakse § 172 lõigete 4 ja 5 kohaldamist asjaomastele

ettevõtjatele (vt § 81 lõike 4 selgitusi). Täpsustamaks, et lõikes 4 käsitletav

kriisilahendussubjekt on krediidiasutus, asendatakse lõike sissejuhatavas lauseosas sõna

,,Kriisilahendussubjektide“ tekstiosaga ,,Krediidiasutusest kriisilahendussubjektide“.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 41. Paragrahvi esimeses lõikes nähakse Finantsinspektsiooni

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjale ette kriteeriumid, mida tuleb arvestada

miinimumnõude määramisel. Lõikes 2 sätestatakse tingimused, millele peab miinimumnõue

vastama juhul, kui kriisilahenduskavas on ette nähtud kriisilahendusmeetme rakendamine või

59

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamine

juhuks, kui maksejõuetus võib mõjutada kas konkreetset krediidiasutust/konsolideerimisgruppi

või põhjustada laiaulatuslikumat kahju finantssektoris. Lõikele 2 teevad täpsustuse lõiked 3 ja

4 mis käsitlevad miinimumnõude summa arvutamist kriisilahendussubjektide puhul. Lõiked 3

ja 4 on üle võetud vastavalt BRRD2 artikli 45c lõike 3 esimese alalõike punktidest a ja b.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõige 4 ei sisalda BRRD2 artikli 45c lõike

3 neljandas alalõikes sätestatud selgitust selle kohta, esimeses alalõike punktis b sätestatud

individuaalse nõude kehtestamisel tuleb võtta arvesse direktiivi artikli 37 lõikes 10 ning artikli

44 lõigetes 5 ja 8 osutatud nõudeid. Kuivõrd ülevõtmata alalõige sisaldab kohustust

Finantsinspektsiooni jaoks, täiendatakse paragrahvi lõikega 41, milles vastav kohustus ka

sätestatakse. Viidatud artiklitele vastavad FELS § 172 lõige 3, § 55 lõige 8 ning § 78 lõiked 3

ja 6, mis käsitlevad miinimumnõude summa arvutamist, erakorralise avaliku finantstoetuse

taotlemise tingimusi, kriisilahendusfondi vahendite kasutamist ja vahendite kasutamise

erandolukordi.

Lõike 5 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse nõuded, millest lähtuvalt peab

Finantsinspektsioon määrama rekapitaliseerimise summasid, mida on käsitletud § 172 lõike 4

punktis 2 miinimumnõude arvutamise korras. Lõikega 5 võetakse üle BRRD2 artikli 45c lõike

3 viies alalõige. Euroopa Komisjon on teinud märkuse, et § 172 lõiked 4 ja 5 käsitlevad

kriisilahendussubjekte, täpsustamata, kas vastavates lõigetes sätestatu kohaldub ka

finantseerimisasutustele, finantsvaldusettevõtjatele, segafinantsvaldusettevõtjatele ja

segavaldusettevõtjatele, nagu on direktiiviga taotletud. Õigusselguse loomiseks on seaduse §-i

81 täiendatud lõikega 4, milles laiendatakse § 172 lõigete 4 ja 5 kohaldamist asjaomastele

ettevõtjatele (vt § 81 lõike 4 selgitusi). Täpsustamaks, et lõikes 5 käsitletav

kriisilahendussubjekt on krediidiasutus, loetakse lõike 5 sissejuhatav lauseosa ning punktid 1

ja 2 üheks lauseks, ning täpsustatakse, et Finantsinspektsioon teostab rekapitaliseerimise

summade määramist krediidiasutusest kriisilahendussubjekti suhtes.

Lõigetes 8 ja 9 asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1“ tekstiosaga ,,§ 2 lõike 1 punktides 3 ja 4“.

Viite muutmine on ajendatud § 2 lõike 1 muutmisest (vt § 2 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahv 173. Kehtiv § 173 sätestab miinimumnõude määramist isikule, kes ei ole

kriisilahendussubjekt.

Lõike 4 punkti 2 muutmine. Lõige 4 sätestab Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise

funktsiooni täitjale kaks kohustust seoses seaduse §-s 172 nimetatud rekapitaliseerimise

summade määramisega. Nendeks kohustusteks on lõike 4 punkti 1 kohaselt kõige hilisemate

väärtuste kasutamine koguriskipositsiooni või koguriskipositsiooni näitaja kohta ning punkti 2

kohaselt krediidiasutuste seaduse § 1042 lõikes 1 nimetatud täiendavate omavahendite nõudele

vastava summa alla- või ülespoole kohandamine selleks, et määrata pärast asjaomaste

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamist

kindlaks asjaomase krediidiasutuse või kriisilahenduse konsolideerimisgrupi suhtes kohaldatav

nõue. Lõikega 4 võetakse üle BRRD2 artikli 45c lõike 7 viies alalõige. Euroopa Komisjon on

juhtinud tähelepanu sellele, et lõike 4 punkti 2 sõnastus ei sisalda alternatiivi selle osas, et

kohandamine peab toimuma peale finantsjärelevalve funktsiooni täitjaga konsulteerimist või

pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi suhtes kriisilahendusmeetme kasutamist. Seni

kehtinud sõnastus piiritles liiga kitsalt, et kohandamine toimub ainult peale konsulteerimist, mis

aga ei haakunud viienda alalõike punktiga b. Kooskõla tagamiseks lisatakse punkti 2 peale sõna

60

,,konsulteerimist“ tekstiosa ,,või pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi suhtes

kriisilahendusmeetme kasutamist“.

Lõike 6 muutmine. Käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon pärast

FELS § 56 kohaselt kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või

teisendamise õigust kasutamist suurendada sama paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud nõuet

summa võrra, mis on vajalik, et tagada ettevõtja võime säilitada asjakohasel ajavahemikul, mis

ei ole pikem kui üks aasta, piisav turuusaldus. Nimetatud summa peab võrduma pärast FELS

§-s 56 nimetatud õiguse kasutamist või pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi suhtes

kriisilahendusmeetme kasutamist krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud

kombineeritud puhvri nõudega, millest on maha arvatud § 8646 lõikes 1 nimetatud nõue. Lõige

6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud summat kohandatakse allapoole, kui

Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja teeb pärast finantsjärelevalve

funktsiooni täitjaga konsulteerimist kindlaks, et väiksem summa on piisav, et tagada

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi turuusaldus ning gruppi kuuluva ettevõtja kriitiliste

funktsioonide jätkuvus ning juurdepääs rahastamisele, ilma et kasutataks erakorralist avaliku

sektori finantstoetust, välja arvatud kooskõlas FELS § 78 lõigetega 3 ja 6 ning Tagatisfondi

seaduse § 7313 lõikega 3 kriisilahenduse osafondist tehtavad maksed. Lõikega 6 võetakse üle

BRRD2 artikli 45c lõike 7 kaheksas alalõige.

Seni kehtinud sõnastus oli võrreldes BRRD2 artikli 45c lõikega 7 kitsam osas, mis puudutas

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi usaldust finantsturul. Vastupidiselt lõikele 6, seab artikli

45c lõige 7 tingimuseks, et summat kohandatakse allapoole, kui on tehtud kindlaks, et väiksem

summa on piisav kriisilahenduse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse turuusalduse

tagamiseks. Seega sätestab artikli 45c lõige 7, et hindamine peab toimuma suhtelisel laialt, ning

aluseks tuleb võtta grupi kui terviku saavutused finantsprobleemide lahendamisel. Kuivõrd

lõige 6 jätab tekstiosaga ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi turuusaldus“ mulje, et

hindamise aluseks on vaid grupi turuusaldus, aga mitte grupi tegevuse turuusaldus, asendatakse

see tekstiosaga ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi üldine turuusaldus“ täpsustamaks, et

turuusalduse tagamine kehtib grupi kui terviku tegevuse suhtes kriisi lahendamisel, mitte grupi

kui koosseisu maine turuusalduse suhtes.

Paragrahv 174. Kehtiv § 174 sätestab miinimumnõude määramise tingimused globaalse

süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise

ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks.

Lõike 2 punkti 2 muutmine. Lõike 2 kohaselt peab Finantsinspektsioon kui kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse Euroopa Liidus tegutseva olulise tütarettevõtja

kriisilahendusasutus kehtestama tütarettevõtjale seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud

miinimumnõude, mis peab omakorda koosnema sama lõike punktides 1 ja 2 nimetatud nõuetest.

Punktis 1 viidatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 92b

ja 494 nimetatud nõuetele ning punktis 2 viidatakse täiendavale omavahendite ja kõlblike

kohustuste nõudele, mille Finantsinspektsioon on määranud vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 3 ning mida täidetakse omavahendite ja kohustustega, mis vastavad FELS §-des 19 ja

81 sätestatud tingimustele.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et § 81 viite asemel peaks punkt 2 viitama

hoopis FELS § 811 lõikele 4, millega on üle võetud BRRD2 artikli 89 lõike 2 neljas alalõige

ning mis käsitleb Euroopa kriisilahenduskolleegiumi osalust kriisilahendusstrateegiaga

nõustumisel ning nõusoleku mõju Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või konsolideeritud

61

alusel Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja tegevusele §-s 19 sätestatud miinimumnõuete

järgimisel. Viide §-le 81 oli ebarelevantne põhjusel, et selles on sätestatud Finantsinspektsiooni

initsiatiivist lähtuvalt moodustatud kriisilahenduskolleegiumi liikmetele esitatavad nõuded,

funktsioonid, ülesanded ja muud tingimused kolleegiumi korrektseks toimimiseks.

Paragrahv 81 ei käsitle Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise tingimusi, nagu on

tehtud §-s 811. Kuivõrd § 174 koondab paragrahve, milles reguleeritakse miinimumnõude

määramist globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse

süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks, on käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktis 2 asjakohane viidata § 811 lõikele 4.

Lõike 3 täiendamine. Lõikega 3 sätestatakse, et Finantsinspektsioon kehtestab § 174 lõike 1

punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud omavahendite ja kõlblike kohustuste täiendava nõude,

kui sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 või lõike 2 punktis 1 nimetatud nõue ei ole piisav, et täita

FELS miinimumnõudele sätestatud tingimusi. Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikli 45d lõike

3 punkt a. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lisaks punktile a peaks lõige 3

sisaldama ka punkti b, kuivõrd mõlemas punktis sätestatud tingimused on kumulatiivsed ning

punkt b täiendab punktis a nimetatud nõude ulatust. Kooskõla tagamiseks direktiiviga

täiendatakse lõiget 3 pärast tekstiosa ,,miinimumnõudele sätestatud tingimusi“ tekstiosaga ,,ega

tagada FELS §-s 172 sätestatud tingimuste täitmist“.

Lõike 9 muutmine. Muudatusega asendatakse viide käesoleva paragrahvi lõikele 2 viitega

lõikele 8. Lõike 9 eesmärk on kohustada Finantsinspektsiooni arvestama hindamise käigus

asjaomase kriisilahendussubjekti ärimudelile ebaproportsionaalse mõju avaldamise ohtu. Seni

kehtinud sätte sõnastuses viidati hindamise elemendi juures ekslikult lõikele 2, mis ei oma

relevantsust ebaproportsionaalse mõju avaldamise ohu hindamise seisukohalt, kuivõrd lõige 2

reguleerib miinimumnõude kehtestamise tingimusi Finantsinspektsiooni poolt kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse Euroopa Liidus tegutseva olulise tütarettevõtjale.

Õigem on lõikes 9 viidata lõikele 8, mis reguleerib Finantsinspektsiooni õigust piirata käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendussubjekti (globaalne süsteemselt oluline

kriisilahendussubjekt), kelle suhtes kohaldatakse sama seaduse § 181 lõikeid 1–2, seda osa

FELS §-s 18 (miinimumnõude kohaldamine konsolideerimisgrupi suhtes) nimetatud nõuetest,

mis täidetakse omavahenditega, allutatud kõlblike kohustuste või käesoleva paragrahvi lõikes

3 nimetatud kohustustega, summani, mis moodustab 27 protsenti koguriskipositsioonist. Viite

parandamisega tagatakse kooskõla BRRD2 artikli 45d lõike 4 kolmanda alalõikega ning õige

kriisilahendussubjekti suhtes võetavate piirangute korrektsus.

Seaduse täiendamine §-ga 175. Uue paragrahviga sätestatakse miinimumnõude kohaldamise

tingimused likvideerimissubjekti suhtes.

Uue paragrahviga võetakse üle BRRD3 muudatused BRRD2 artiklile 45c. Nimelt jäetakse

muudatustega artiklist 45c välja teine ja kolmas lõik ning lisatakse lõige 2a. Muudatuste

ajendiks on Euroopa Komisjoni poolt teostatud direktiivi läbivaatamine, mille käigus leiti, et

direktiivis tuleks miinimumnõudeid käsitlevate normide eesmärkidega proportsionaalselt

lubada kriisilahendusasutustel kehtestada sisemised miinimumnõudeid

finantsinstitutsioonidele ja ettevõtjatele, kes ei ole ise kriisilahendussubjektid, kuid kes on

kriisilahendussubjektide tütarettevõtjad ja kontrollivad samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi kuuluvaid teisi tütarettevõtjaid ehk on vaheüksusteks. Kuigi artikkel 45c

on üle võetud FELS §-ga 17, tuleks seadust täiendada §-ga 175 põhjusel, et artikli uus lõige 2a

sätestab erandi § 17 lõikes 1 nimetatud miinimumnõude kindlaksmääramise üldpõhimõtetele

spetsiifiliselt likvideerimissubjekti suhtes. Seetõttu võib §-i 17 täiendamine uute lõigetega

62

raskendada erandite tuvastamist seaduse lugeja jaoks ning minna vastuollu hea õigusloome

põhimõtetega.

Lõikega 1 võetakse üle artikli 45c lõike 2a esimene alalõige ja teise alalõike esimesed kaks

lauset ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon ei määra likvideerimissubjektile FELS § 17

lõikes 1 nimetatud miinimumnõuet kindlaks kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

Finantsinspektsioon võib hinnata, kas on põhjendatud määrata likvideerimissubjektile

miinimumnõue vastavalt sama seaduse § 17 lõikele 2 individuaalselt suuremas summas kui see,

mis on vajalik kahjumi katmiseks vastavalt FELS § 172 lõike 2 punktile 1. Finantsinspektsioon

võtab oma hinnangus arvesse eelkõige võimalikku mõju finantsstabiilsusele ja finantssüsteemis

ülekandumise riskile, sealhulgas seoses Tagatisfondi või teiste lepinguriikide hoiuste tagamise

skeemide piisava rahastamise tagamist.

Lõikega 2 võetakse üle artikli 45c lõike 2a teise alalõike kolmas lause ja sellele järgnev loetelu.

Käesoleva lõikega sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon määrab likvideerimissubjektile

miinimumnõude, täidab likvideerimissubjekt selle vähemalt ühe sissejuhatavale lauseosale

järgnevas loetelus nimetatud instrumendiga, milleks on omavahendid (punkt 1), kohustused,

mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 72a nimetatud

kõlblikkuskriteeriumidele, välja arvatud nimetatud määruse artikli 72b lõike 2 punktides b ja d

nimetatud kriteeriumid, millele on viidatud artikli 72a lõike 1 punktis a (punkt 2), või FELS §

17 lõigetes 31–33 nimetatud kohustused (punkt 3).

Lõikega 3 võetakse üle artikli 45c lõike 2a kolmas ja neljas alalõige ning sätestatakse, et kui

Finantsinspektsioon ei ole määranud likvideerimissubjektile miinimumnõuet, ei kohaldata talle

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 77 lõiget 2 ja artikli 78a

(punkt 1) ning ei arvata maha osalusi omavahenditesse kuuluvates instrumentides ega kõlblike

kohustuste instrumentides, mille on emiteerinud finantseerimisasutusest tütarettevõtjad, kes on

likvideerimissubjekt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e

lõike 5 kohaselt (punkt 2).

Lõigetega 4 ja 5 võetakse üle artikli 45c lõike 2a viies alalõige. Lõikega 4 sätestatakse, et

erandina käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatust võib krediidiasutus või FELS § 2

lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja, kes ei ole ise kriisilahendussubjekt, vaid

kriisilahendussubjekti või sellise kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja, kes oleks

kriisilahendussubjekt, kui ta oleks asutatud lepinguriigis, arvata maha oma osaluse

omavahenditesse kuuluvates instrumentides tütarettevõtjatest krediidiasutustes. Lõikega 5

sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud osalused saab maha

arvata tütarettevõtjatest krediidiasutustel, kes kuulub samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi ja on likvideerimissubjekt, kelle puhul Finantsinspektsioon ei ole

kindlaks määranud miinimumnõuet, kui tema osaluste kogusumma on vähemalt seitse protsenti

tema selliste omavahendite ja kohustuste kogusummast, mis vastavad FELS § 19 lõigetes 8 ja

81 sätestatud tingimustele ja mida arvutatakse igal aastal 31. detsembri seisuga viimase 12 kuu

keskmisena.

Paragrahv 18. Kehtiv § 18 sätestab miinimumnõude kohaldamise tingimused

konsolideerimisgrupi suhtes.

Lõikes 2 asendatakse viide § 17 lõikele 7 viidetega §-dele 17, 171 ja 174. Lõikes sätestatakse

Finantsinspektsioonile kohustus kehtestada miinimumnõue kriisilahendussubjektile või kogu

konsolideerimisgrupile, kui Finantsinspektsioon on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus.

63

Miinimumnõude kehtestamisel peab kriisilahendusasutus hindama paragrahvis 17 sätestatud

miinimumnõude määramise tingimusi ning seda, kas vastavalt kriisilahenduskavale toimub

kolmandas riigis asutatud konsolideerimisgruppi kuuluva tütarettevõtja kriisilahendus eraldi.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et seni kehtinud sõnastuses olnud viide on

võrreldes BRRD2 artikli 45e lõikega 2 liiga kitsas. Täpsemalt, artikli lõikes 2 viidatakse

artiklitele 45b–45d, millele vastavad FELS §-d 17, 171 ja 174. Uue sõnastusega laiendatakse

asjaolusid, millega Finantsinspektsioon peab arvestama miinimumnõude kehtestamisel,

täpsemalt võtma arvesse kõlblike kohustuste erisusi (§ 171) ja miinimumnõude määramise

tingimusi globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse

süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks (§ 174).

Lõiget 32 muudetakse tulenevalt selles esinevates viidete pärast. Täpsemalt, lõige 32 viitas seni

kehtinud sõnastuses kaks korda FELS § 19 lõikele 8. Eelnõuga tunnistatakse lõike 8 punktid 9

ja 10 kehtetuks ning viiakse üle § 19 uude lõikesse 81, et eristada BRRD2 artikli 45f lõike 2

kohaselt omavahendeid ja instrumente, mida § 19 lõigetes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud ettevõtjad

peavad kasutama miinimumnõude täitmiseks (vt § 19 lõigete 8 ja 81 selgitusi). Põhjusel, et

BRRD2 artikli 45h lõike 1 kolmas alalõige viitab direktiivi artikli 45 lõikele 2, tuleb käesolevas

lõikes 32 muuta viiteid selliselt, et § 19 lõikele 8 asemel viidatakse § 19 lõigetele 8 ja 81.

Lõike 41 muutmine on tingitud Euroopa Komisjoni tähelepanekust, mille kohaselt ei hõlma

nende asutuste loetelu, kellega Finantsinspektsiooni peab konsulteerima pangandusmääruse

artikli 72e kohaldamiseks, neid kriisilahendusasutusi, kes vastutavad kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi tütarettevõtjate eest. Lõikega 41 on üle võetud BRRD2 artikli 45h lõige 2

esimene alalõige. Muudatus vastavas artiklis tehti Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL)

2022/2036 määrusega. Eelnõuga kaasatakse tütarettevõtjaid kontrollivad asutused loetelusse

ning lisatakse lõikesse täiendus konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuste kohta ning

sätestatakse, et taolise asutusega tuleb suhelda määruse kohaldamist siis, kui too asutus on

kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusest erinev.

Lõike 42 punkti 1 täiendamine. Euroopa Komisjon on täheldanud, et lõike 42 punkt 1 ei hõlma

kolmandaid riike lõikes 41 nimetatud erandi kohaldamisel. Taoline sätestus läheb vastuollu

BRRD2 artikli 45h lõike 2 teise alalõike punktiga a, mis lubab kogusummade kohaldamises

osaleda ka sellistel kolmandate riikide ettevõtjatel, kes oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad

oleksid Euroopa Liidus asutatud. Vastuolu eemaldamiseks täiendatakse lõike 42 punkti 1 ning

lisatakse sinna täiend kolmandate riikide kohta.

Lõike 6 täiendamine. Paragrahvi 18 sisuks on lihtsustatult öeldes reguleerida miinimumnõude

määramise otsusele jõudmist konsolideerimisgrupi suhtes ning koostööd teiste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega, kuivõrd konsolideerimisgrupp ise või selle krediidiasutused või

tütarettevõtjad ei pruugi olla konsolideerimisgrupiga samas riigis asutatud või tegutsevad.

Seega iseloomustab konsolideerimisgruppe piiriülesus, mis nõuab koostööd selle liikmesriigi

kriisilahendusasutusega, kelle haldusalas menetlust parajasti läbi viiakse, ning teise riigi

kriisilahendusasutusega. Lõikega 6 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus otsustada

kriisilahendussubjekti miinimumnõude määramise üle, kui kriisilahendusasutus ei jõua nelja

kuu jooksul teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega ühisotsusele konsolideerimisgrupi

miinimumnõude määramises. Lõike muutmise eesmärk on BRRD2 artikli 45h lõike 4 esimese

alalõike eeskujul täpsustada, et lõikes kirjeldatud otsuse tegemise õigust saab

Finantsinspektsioon rakendada vaid juhul, kui ta on kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutus.

Seni kehtinud sõnastuses polnud täpsustatud, millist rolli peab Finantsinspektsioon

kriisilahendussubjekti suhtes omama, et tal tekiks õigus teha iseseisvalt otsus miinimumnõude

64

määramise kohta. Varasema sõnastuse põhjal võis tekkida ekslik arusaam, et ainukeseks

iseseisva otsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et Finantsinspektsioon ei ole nelja kuu jooksul

jõudnud ühisotsusele teiste lepinguriigi kriisilahendusasutustega konsolideerimisgrupi

miinimumnõude määramise osas. Kuivõrd miinimumnõude määramine on

kriisilahendussubjekti suhtes kohustus, mille täitmist peab ta igal ajal tagama, peab lõike 6

sõnastus olema piisavalt selge nii Finantsinspektsioonile kui ka kriisilahendussubjektile, et

ennetada Finantsinspektsiooni poolset pädevuste ületamist.

Lõike 61 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõige 61 reguleerib olukorda, kui

Finantsinspektsioon ja teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei jõua nelja kuu jooksul

miinimumnõude määramises ühisotsusele seetõttu, et puudub kokkulepe FELS §-s 19

(miinimumnõude kohaldamine konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes)

nimetatud nõude suuruses, mida kohaldatakse kriisilahenduse konsolideerimisgrupi

krediidiasutuse suhtes individuaalsel alusel, ning millised tingimused peavad olema täidetud

selleks, et Finantsinspektsioon saaks vastava otsuse teha tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes

iseseisvalt. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et seni kehtinud sätte sõnastusest

ei selgu, kas Finantsinspektsioon peab otsuse tegemiseks olema Eestis asutatud tütarettevõtja

krediidiasutuse kriisilahendusasutus. Vastava selguse puudumine mõjutab otseselt aga

käesoleva paragrahvi lõike 63 punkti 1 rakendamist. Kooskõla tagamiseks BRRD2 artikli 45h

lõike 5 esimese alalõikega ning selguse loomiseks § 18 enda siseselt lisatakse lõike 61

sissejuhatava lauseosa algusesse lisatakse täiendav tekstiosa, mille kohaselt peab

Finantsinspektsioon olema Eestis asutatud tütarettevõtja krediidiasutuse kriisilahendusasutus.

Lõike 8 muutmine. Seni kehtinud lõike 8 sõnastuse kohaselt oli Finantsinspektsioonil õigus

esitada kaebus konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuste miinimumnõude

kindlaksmääramise kohta Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele § 18 lõikes 6 nimetatud

nelja kuu jooksul või enne ühisotsusele jõudmist. Lõikega 8 on üle võetud BRRD2 artikli 45h

lõike 4 neljas ja viies alalõige. Euroopa Komisjon on tuvastanud kõnealuses sättes kaks

puudust. Esiteks, erinevalt direktiivis sätestatust, ei erista lõige 8, et miinimumnõude

kindlaksmääramise kohta on võimalik esitada kaebust kahel eraldiseisval alusel:

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi konsolideeritud tasandil iga kriisilahendussubjekti suhtes

ja individuaalsel alusel iga kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes. Just

viimane alus kaebuse esitamiseks on lõikest 8 puudu. Teiseks, sättes viidatakse vaid lõikes 6

sätestatud neljakuulisele tähtajale. Samasisuline tähtaja tingimus sisaldub ka § 18 lõikes 61.

Võttes arvesse komisjoni ettepanekuid, lisatakse lõikesse 8 tingimus, et kaebust on võimalik

esitada ka individuaalsel alusel ning viide lõikele 61.

Paragrahv 181. Kehtiv § 181 sätestab konsolideerimisgruppi kuuluva kriisilahendussubjekti

erisused.

Lõike 3 muutmine. Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatakse kriisilahenduse käigus

kaetava kahjumi ja rekapitaliseerimise summast tuleneva miinimumnõude tasemed ja nende

arvutamise viisid, kui kriisilahendussubjekt on globaalne süsteemselt oluline ettevõtja ning ta

kuulub konsolideerimisgruppi, mille koguvarade maht ületab 100 miljonit eurot. Lõikega 3

antakse Finantsinspektsioonile õigus rakendada lõikes 1 reguleeritud nõuet

kriisilahendussubjekti suhtes, kes ei ole globaalne süsteemselt oluline ettevõtja ning kelle

koguvarade maht ei üle 100 miljonit eurot, kuid kes võib Finantsinspektsiooni hinnangul

mõistliku tõenäosusega põhjustada maksejõuetuse korral süsteemse riski. Seni kehtinud lõike

3 sõnastuses viidatakse erisuse tegemisel vaid lõikele 1. Euroopa Komisjon on juhtinud

tähelepanu sellele, et kuivõrd lõiked 1 ja 2 on omavahel olemuslikult seotud sätted, tuleb

65

lõikesse 3 lisada ka viide lõikele 2. Taoline viitamine on kooskõlas ka BRRD2 artikli 45c lõike

5 esimese kahe alalõikega. Uue sõnastusega lisatakse viide käesoleva paragrahvi lõikele 2.

Lõikega 7 sätestatakse üleminekuaeg miinimumnõuete kohaldamisele kolme aasta jooksul

pärast kuupäeva, kui kriisilahendussubjekt või konsolideerimisgrupp, kuhu

kriisilahendussubjekt kuulub, on hinnatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 tingimustele

vastavaks. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et BRRD2 artikli 45m lõige 4 teeb

viite artikli 45c lõigetele 5 ja 6, millele peaksid vastama käesoleva paragrahvi lõige 2 ning

seaduse § 174 lõiked 6 ja 7. Seega pole viited lõigetele 1 ja 3 asjakohased üleminekuaja

kontekstis. Muudatusega asendatakse tekstiosa ,,lõigetes 1 ja 3“ tekstiosaga ,,lõikes 2 ja

käesoleva seaduse § 174 lõigetes 6 ja 7“.

Paragrahv 19. Kehtiv § 19 sätestab miinimumnõude kohaldamise tingimused

konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes.

Lõike 1 muutmine. Lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks ning kehtima jääv punkt 1

ühendatakse lõike sissejuhatava lauseosaga üheks tervikuks. Lõige 1 võttis üle BRRD esimese

verisooni artikli 45 lõike 10 esimese alalõigu ning selle punktid a ja b. Sättega reguleeritakse

Finantsinspektsiooni kohustust kehtestada miinimumnõue konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjast krediidiasutusele, kui see on asutatud Eestis, ning tingimusi, mida

Finantsinspektsioon peab nõude määramisel arvesse võtma. Direktiivi esimestes versioonides

sisaldas artikkel 45 kõiki miinimumnõude kohaldamise tingimusi. Nüüdseks on

miinimumnõude regulatsiooni täiendatud 13 uue artikliga, mistõttu on kaotanud relevantsuse

kõnealune punkt b. Sellele vastab FELS § 19 lõike 1 punkt 2, mille kohaselt võetakse

miinimumnõude kehtestamisel Finantsinspektsiooni poolt konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast

krediidiasutusele, mis on asutatud Eestis, arvesse sama seaduse § 18 lõikes 2 nimetatud

miinimumnõuet konsolideerimisgrupi tasandil. Taoline käsitlus läheb vastuollu direktiivi

viimase versiooniga. Seetõttu on punkt 2 kaotanud oma relevantsuse nii seaduse kui ka

direktiivi kontekstis ja tunnistatakse kehtetuks. Kehtima jääb lõike 1 punkt 1, mille kohaselt

tuleb miinimumnõude kehtestamisel võtta arvesse FELS § 17 lõikes 7 sätestatud kriteeriume,

eelkõige krediidiasutuse suurust, äri- ja rahastamismudelit ning riskiprofiili. Punktile 1 vastab

oma mugandatud kujul artikkel 45c lõike 1 punkt d.

Lõike 3 muutmine. Seni kehtinud sätte sõnastuse kohaselt ei arvestata individuaalse

miinimumnõude täitmisest vabastatud krediidiasutust konsolideerimisgrupi omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude kehtestamisel konsolideerimisgrupi koosseisu. Lõikega

võetakse üle BRRD2 artikli 45a lõige 2. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

direktiivi alusel ei pea miinimumnõuet täitma 1) hüpoteekpangad (§ 17 lõige 3), 2)

tütarettevõtja, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kui täidetud on BRRD2 artikli 45f lõikes 3

sätestatud tingimused ning 3) tütarettevõtja, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kui täidetud on

BRRD2 artikli 45f lõikes 4 sätestatud tingimused. Lisaks miinimumnõude vabastusele kehtib

üksnes hüpoteekpankade puhul ka mitte-konsolideerimise erand, mis on reguleeritud FELS §

18 lõikes 21. Seni kehtinud sätte sõnastus on võrreldes artikli 45a lõike 2 sõnastusega liiga lai,

jättes ekslikult mulje, et konsolideeritud konsolideerimisgrupi omavahendite ja kõlblike

kohustuste miinimumnõude vabastus kehtib ka tütarettevõtjate, kes täidavad artikli 45f lõigete

3 või 4 tingimusi. Sättes selguse loomiseks ning kooskõla tagamiseks direktiiviga sõnastatakse

lõige 3 ümber nii, et individuaalse miinimumnõude täitmisest vabastatud ja FELS § 17 lõikes

3 nimetatud hüpoteekkrediidiiga tegelevat krediidiasutust ei arvestata konsolideeritud

konsolideerimisgrupi omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kehtestamisel

konsolideerimisgrupi koosseisu.

66

Lõikest 4 eemaldatakse Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja õigus

kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud nõuet krediidiasutuse suhtes, kuna käesolev

paragrahv käsitleb ainult miinimumnõude kohaldamist konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast

krediidiasutuste suhtes ning lõikes 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioon kehtestab

miinimumnõude konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutusele, kui see on asutatud

Eestis. Seega tekib kahe sätte vahel ebaselgus, milliste isikute suhtes antud paragrahv kohaldub.

Ebaselguse lahendamiseks eemaldatakse lõikest 4 sõnad ,,krediidiasutuse või muu“, tagamaks,

et lõige reguleerib vaid nõuete seadmist konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes, kes on

kriisilahendussubjekti tütarettevõtja, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt. Muudatusega

tagatakse ka kooskõla BRRD2 artikli 45f lõike 1 teise alalõikega.

Lõikega 7 kohustatakse käesolevas paragrahvis nimetatud krediidiasutustele miinimumnõuete

määramisel arvestama FELS §-ga 18 ning kui see on kohaldatav, siis § 81 lõikega 6. Euroopa

Komisjon on juhtinud tähelepanu, et viide § 81 lõikele 6 ei oma miinimumnõude määramise

kontekstis relevantsust põhjusel, et too säte reguleerib kriisilahenduskolleegiumi loomist

Finantsinspektsiooni ja asjaomase lepinguriigiga, kui kolmandas riigis asutatud krediidiasutusel

või konsolideerimisgrupi emaettevõtjal on Eestis ja lisaks vähemalt veel ühes lepinguriigis

tütarettevõtja või olulise tähtsusega filiaal. Lõige 7 võtab üle BRRD2 artikli 45f lõike 1 viienda

alalõike ning selles tehakse viited direktiivi artiklitele 45h ja 89. Artikkel 89 vastab FELS §-le

811, millega reguleeritakse Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamist. Põhjusel, et viide

§ 81 lõikele 6 oli liiga kitsas ning asjakohatu direktiivi artikkel 45f lõike 1 viienda alalõike

kontekstis, asendatakse viide § 81 lõikele 6 viitega §-le 811. Lisaks tõstetakse loetavuse huvides

tekstiosa ,,kui see on kohaldatav“ uues sõnastuses § 811 viite ette, kuivõrd see täpsustab viite

kohaldamist.

Lõike 8 muutmine. Lõike muutmise aluseks on BRRD2 artikli 45f lõike 2 ebakorrektne

ülevõtmine. Sättes esitatakse loetelu meetmetest ja instrumentidest, millega peab käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ettevõtja täitma miinimumnõude. Euroopa Komisjon on

lõike 8 kohta esitanud mitu märkust. Esiteks, viited lõigetes 1 ja 2 nimetatud ettevõtjatele

(vastavalt konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutus, mis on asutatud Eestis, ja

krediidiasutus, kes on kriisilahendussubjekti või kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja, kuid ei

ole ise kriisilahendussubjekt) ei ole ammendavad, kuivõrd need ei hõlma ettevõtjaid, kes on

nimetatud käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 (vastavalt Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja,

kes ei ole ise kriislahendussubjekt, kuid on kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja, ja

krediidiasutus, kes on keskasutusega püsivalt seotud, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt,

keskasutus, kes ei ole ise kriisilahendussubjekt, ja kriisilahendussubjekt kelle suhtes ei

kohaldata § 18 lõikes 22 nimetatud nõuet). Põhjusel, et lõigetes 5 ja 6 nimetatud ettevõtjatele ei

ole direktiivis või käesolevas seaduses ette nähtud eraldiseisvaid meetmeid, millega täita

miinimumnõuet, peab lõige 8 hõlmama ka need kõnealused ettevõtjad. Lõike 8 subjektide ringi

laiendamiseks täiendatakse lõike sissejuhatavat lauseosa viidetega lõigetele 5 ja 6.

Teiseks, Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevalt lõikest 8, on artikli 45f

lõige 2 kahetasandiline, sätestades nii kohustused kui omavahendid, mida tuleb kasutada

miinimumnõude täitmiseks. Seega on tegemist kumulatiivsete vahenditega ehk ettevõtja peab

valima vähemalt ühe meetme ja ühe omavahendi. Lõikes 8 esitatakse kohustused ja

omavahendid üksteise jaoks alternatiivsete vahenditena, jättes ekslikult ettevõtjale võimaluse

täita nõue ainult kohustuste või omavahenditega. Taoline käsitlus läheb vastuollu artikli 45f

lõikega 2. Direktiivi ülevõtmisest tingitud vea parandamiseks tunnistatakse lõike 8 punktid 9

ja 10, mis sätestavad sobilikud omavahendid, kehtetuks ning viiakse üle käesoleva paragrahvi

67

uude lõikesse 81. Vastavate muudatustega tagatakse kõige ökonoomsemalt ja efektiivsemalt

lõike 8 kahetasandilisus ning sobilike vahendite kumulatiivsus üksteise suhtes.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 81–83. Uue lõikega 81 sätestatakse, et lisaks käesoleva

paragrahvi lõikes 8 loetletud kohustustele peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 5 ja 6

nimetatud ettevõtja täitma miinimumnõude kohustuse ühe või mitme omavahendiga. Lõikes 81

sätestatakse loetelu omavahenditest, mille vahel on ettevõtjal võimalik valida. Omavahendite

variandid leidsid seni lõike 8 sõnastuses kajastust punktidena 9 ja 10 ning võtsid üle BRRD2

artikli 45f lõike 2 punkti b. Uue sõnastusega väljendatakse neid punkte lõike 81 punktides 1–3.

Kehtetuks tunnistatud punkti 9 sõnastus võetakse üle lõike 81 punktiga 1. Kehtetuks tunnistatud

punkt 10 koondas ühe omavahendi võimalusena artikli 45f lõike 2 punkti b alapunkti ii kaks

alternatiivi. Kuigi punktis 10 olid need omavahendite liigid eraldatud sõnaga ,,või“, ei

võimaldanud punkti 10 sõnastus nendel piisavalt adekvaatselt vahet teha. Eristamise ja

loetavuse huvides alternatiivid eraldatakse ja paigutatakse lõike 81 punktidesse 2 ja 3.

Lõigetega 82 ja 83 võetakse üle BRRD2 artikli 45f uued lõiked 2a ja 2b, mis on lisatud

BRRD3 muudatuste tulemusel. Lõike 82 sissejuhatava lauseosaga sätestatakse, et kui

käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 4, 6 ja 7 nimetatud ettevõtja täidab FELS § 17 lõikes 1

sätestatud nõuet konsolideeritud alusel, hõlmab selle ettevõtja omavahendite ja kõlblike

kohustuste summa kohustusi, mille on käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt emiteerinud

Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja, kes kuulub vastava ettevõtja konsolideerimisgruppi.

Nendeks kohustusteks on sissejuhatava lauseosale järgneva loetelu kohaselt kohustused, mis on

emiteeritud kriisilahendussubjekti jaoks ja mille ta on ostnud otse või kaudselt teiste samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes ei ole konsolideeritud

alusel hõlmatud FELS § 17 lõikes 1 sätestatud miinimumnõude täitmisesse (punkt 1), ja

kohustused, mis on emiteeritud olemasoleva aktsionäri jaoks, kes ei kuulu samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi (punkt 2). Lõige 83 täpsustab, et lõikes 82 nimetatud

kohustused ei või ületada summat, mis määratakse kindlaks, lahutades konsolideerimise

ulatusse kuuluva tütarettevõtja suhtes kohaldatavast miinimumnõude summast, mis on

määratud FELS § 17 lõike 1 alusel, kõigi lõike 83 sissejuhatavale lauseosale järgneva loetelu

elementide summa. Nendeks elementideks on kohustused, mis on emiteeritud FELS § 17 lõikes

1 sätestatud nõuet konsolideeritud alusel täitva ettevõtja jaoks ja mille ta on ostnud kas otse või

kaudselt teiste samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes

kuuluvad vastava ettevõtja konsolideerimisalasse (punkt 1), ja käesoleva paragrahvi lõike 81

kohaselt emiteeritud omavahendite summa (punkt 2).

Lõike 9 punkti 3 muutmine. Lõikega 9 sätestatakse kumulatiivsed tingimused, mille kõigi

täitmisel võib Finantsinspektsioon loobuda miinimumnõude kohaldamisest sellise

tütarettevõtja suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kui nii tütarettevõtja kui ka

kriisilahendussubjekt on asutatud Eestis ning nad kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi.

Muudatusega jäetakse punkti 3 lause esimesest poolest ära tekstiosa ,,Finantsinspektsiooni

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjale“. Tegemist on BRRD2 artikli 45f lõike 3 punkti d

ülevõtmisel tekkinud veaga, kuna punkt d sätestab, et kriisilahendussubjekt peab tõendama

pädevale asutusele, et tütarettevõtja juhtimine vastab usaldusnõuetele. Vastavaks pädevaks

asutuseks on krediidiasutuste seaduse § 96 lõike 1 kohaselt vaid Finantsinspektsioon, mitte

Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja. Uue sõnastusega viiakse

punkt 3 vastavusse artikli punktiga d ning tagatakse, et kriisilahendussubjekti

tõendamiskohustus kehtib vaid Finantsinspektsiooni suhtes.

68

Lõike 11 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikega 11 antakse Finantsinspektsioonile õigus

teha erand lõikes 9 nimetatud kõigi tingimuste täitmiseks tütarettevõtja suhtes, kui tütarettevõtja

on täitnud lõike 9 punktides 1 ja 2 nimetatud tingimused ning suudab käesolevas seaduses

sätestatud miinimumnõude täielikult või osaliselt täita kriisilahendussubjekti antava garantiiga.

Sättes kehtestatakse seitse nõuet, millele garantii peab eelnevalt vastama. Sissejuhatavas

lauseosas tehakse kaks muudatust Euroopa Komisjoni ettepanekul. Esiteks, BRRD2 artikli 45f

lõike 3 ja punki a eeskujul lisatakse lauseosasse tingimus, et nii tütarettevõtja kui ka

kriisilahendussubjekt peavad olema asutatud Eestis ja kuuluma samasse konsolideerimisgruppi.

Seni kehtinud sõnastus seadis garantii kasutamise tingimuseks vaid käesoleva paragrahvi lõike

9 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimuste täitmist, jättes tähelepanuta, et lõige 11, mis võtab üle

direktiivi artiklis 45f lõikes 5 sätestatu, teeb viite sama artikli lõike 3 punktides a ja b sätestatud

tingimustele. Punkt b on üle võetud juba käesoleva paragrahvi lõike 9 punktiga 1. Selleks, et

tagada ka punkti a korrektne ülevõtmine ning hõlmatus lõikega 11, tuleb sissejuhatavat lauseosa

täiendada eespool kirjeldatud tingimuse võrra. Teiseks, lauseosa muudatusega eemaldatakse

viide lõike 9 punktile 2, põhjusel, et lõike 11 punkt 7 juba sisaldab vastavat tingimust ning tegu

oleks sama mõtte dubleerimisega ühes lõigus. Uue sõnastusega nähakse edaspidi ette vaid üks

tingimus, mille täitmisel on Finantsinspektsioonil õigus rakendada lõike 9 erisust

miinimumnõude täitmise kohustuse osas.

Lõike 11 punkti 3 muudatusega asendatakse viide AÕS-is määratletud

finantstagatiskokkuleppele viitega finantstagatise direktiivile, et hõlmata ka teiste riikide

õigusele vastavad finantstagatiskokkulepped.

Seaduse täiendamine §-ga 191. Uue paragrahviga reguleeritakse konsolideerimisgruppi

kuuluva tütarettevõtja krediidiasutuse suhtes miinimumnõude kohaldamise erisusi.

Paragrahviga § 191 võetakse üle BRRD3 tulenevad muudatused BRRD2 artiklis 45f.

Muudatustega lisatakse lõike 1 kolmanda alalõigu järele uus ehk neljas alalõige ning artiklit

täiendatakse lõigetega 2a ja 2b (vt § 19 lõigete 82 ja 83 selgitusi). Kuigi artikkel 45f on üle

võetud FELS §-ga 19, tuleks seadust täiendada §-ga 191 põhjusel, et artikli muudatused

sätestavad erandi §-s 19 sisustatud miinimumnõude kohaldamise kohta konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes. Seetõttu võib §-i 19 täiendamine uute lõigetega

raskendada erandite tuvastamist seaduse lugeja jaoks ilma liigsete raskusteta ning minna

vastuollu hea õigusloome põhimõtetega.

Lõikega 1 võetakse üle artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike sissejuhatav lauseosa ja sätestatakse,

et erandina FELS § 19 lõigetes 2 ja 4 sätestatust võib Finantsinspektsioon määrata tütarettevõtja

jaoks kindlaks sama seaduse §-s 172 sätestatud nõude täitmise konsolideeritud alusel.

Vastavateks eranditeks § 19 lõigete 2 ja 4 kohaselt on miinimumnõude täitmine individuaalsel

alusel krediidiasutuse puhul, kes on kriisilahendussubjekti või kolmanda riigi ettevõtja

tütarettevõtja, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt (lõige 2), ja Finantsinspektsiooni

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja õigus otsustada pärast finantsjärelevalve funktsiooni

täitjaga konsulteerimist kohaldada §-s 19 sätestatud nõuet krediidiasutuse või muu

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes, kes on kriisilahendussubjekti tütarettevõtja,

kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt (lõige 4). Paragrahviga 172 sätestatakse miinimumnõude

määramise tingimused Finantsinspektsioonile.

Lõikega 2 võetakse üle artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike sissejuhatavale lauseosale järgneva

loetelu punkti a alapunktid i ja ii ning punkt b. Lõike 2 sissejuhatava lausega sätestatakse, et

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik

69

lõikele järgnevas loetelus nimetatud tingimused. Punkti 1 kohaselt peab kriisilahendussubjekt

omama osalust tütarettevõtja üle või tema suhtes kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 1042

nimetatud täiendavate omavahendite nõuet ainult konsolideeritud alusel ning FELS §-s 172

sätestatud miinimumnõude kindlaksmääramine konsolideeritud alusel ei too kaasa

asjaomasesse konsolideerimisalasse kuuluvatest ettevõtjatest koosneva alagrupi

rekapitaliseerimise vajaduste ülehindamist sama seaduse § 172 lõike 1 punkti 2 kohaldamisel,

seda eelkõige juhul, kui samas konsolideerimise ulatuses on likvideerimissubjektide osakaal

suur. Punkti 2 kohaselt ei kahjusta FELS §-s 172 sätestatud nõude konsolideeritud alusel

täitmine asjaomase nõude individuaalse täitmise asemel konsolideerimisgrupi

kriisilahendusstrateegia usaldusväärsust, teostatavust ega tütarettevõtja võimet täita

omavahendite nõuet pärast allahindamise ja teisendamise õiguse kasutamist ning kahjumi

sisemise ülekandmise ja rekapitaliseerimise mehhanismi asjakohasus, sealhulgas asjaomase

tütarettevõtja või muude kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate

asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamine või teisendamine, on

kooskõlas FELS §-ga 56.

Lõikega 3 võetakse üle artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike punkti a alapunktis i sätestatud

tingimused kriisilahendussubjekti osaluse omamise kohta tütarettevõtjas. Lõike 3 sissejuhatava

lauseosaga sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud erandi

kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik lõikele järgnevas loetelus nimetatud tingimused.

Punkti 1 kohaselt peab kriisilahendussubjekt olema Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev

finantsvaldusettevõtja või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja.

Punkti 2 kohaselt on nii tütarettevõtja kui ka kriisilahendussubjekt asutatud samas lepinguriigis

ning nad kuuluvad samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi. Punkti 3 kohaselt ei oma

kriisilahendussubjekt osalust ühegi tütarettevõtja krediidiasutuse või FELS § 2 lõike 1

punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja tütarettevõtjas, kui selle tütarettevõtja suhtes kohaldatakse

sama seaduse §-s 19 sätestatud nõudeid või §-s 172 nimetatud miinimumnõuet. Punkti 4

kohaselt mõjutaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e

lõike 5 kohaselt nõutavad mahaarvamised tütarettevõtjat ebaproportsionaalselt.

Paragrahv 21. Seni kehtinud § 21 sätestas miinimumnõude täitmise asendamise kohustuste ja

nõudeõiguste teisendamise lepinguga.

Paragrahv 21 tunnistatakse kehtetuks. Seni kehtinud § 21 võttis üle BRRD artikli 45 lõiked

13–15. Paragrahviga anti krediidiasutusele võimalus täita miinimumnõude kohustus osaliselt

individuaalsel või konsolideeritud alusel kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise lepingu

sõlmimise teel, kui selle olid Finantsinspektsioon ja teine asjaomase lepinguriigi

kriisilahendusasutus heaks kiitnud. Nagu on eelpool § 19 lõike 1 punkti 2 kehtetuks

tunnistamise selgituste juures kommenteeritud, on direktiivi muutmisega oluliselt laiendatud

artiklit 45 ning seda on täiendatud 13 uue artikliga. Hetkel kehtiv direktiivi versioon ei näe ette

võimalust asendada miinimumnõude täitmist lepinguga. Samuti puudub FELS-i kontekstis ning

Eesti kriisiennetust ja -lahenduspraktikat vaadeldes vajadus miinimumnõude täitmise

asendamise funktsiooniks. Paragrahv 21 annab nii krediidiasutusele kui ka

Finantsinspektsioonile laiemad õigused kui näeb ette direktiiv miinimumnõude täitmise

regulatsiooni osas. Kuivõrd § 21 ei ole seni leidnud Eesti praktikas kasutus, puuduvad ka muud

õiguslikud argumendid ja huvid sätte kehtima jätmiseks. Seetõttu tunnistatakse § 21 kehtetuks.

Paragrahv 22. Kehtiv § 22 sätestab kohustuste teisendamise õiguse sätestamise lepingutes.

70

Lõike 21 muutmine. Lõikega 1 kohustatakse krediidiasutust või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluvat isikut kokku leppima sõlmitavas lepingus, millest tulenevale

kohustusele kohaldatakse kolmanda riigi õigust, et võlausaldaja, kohustuse aluseks olev lepingu

teine pool või võlainstrumendi omandaja tunnistab, et lepingust tuleneva kohustuse suhtes võib

kohaldada allahindamise või teisendamise õigust ning ta nõustus kohustuse põhiosa või

maksmisele kuuluva jäägi mis tahes vähendamise, teisendamise või tühistamisega

kriisilahendusmenetluses. Lõikega 21 kohustatakse krediidiasutust teavitama

Finantsinspektsiooni olukorrast, kus krediidiasutus on arvamusel, et lõikes 1 sätestatud nõudeid

ei ole võimalik täita. Euroopa Komisjon on § 22 suhtes juhtinud tähelepanu kahele puudusele.

Esiteks, direktiivist on üle võtmata artikli 55 lõike 2 neljanda alalõike teine lause, mis reguleerib

kohustuste rahuldamisjärku. Direktiivi sõnastuse kohaselt on artikli 55 lõike 2 esimeses

alalõikes nimetatud kohustused kõrgema rahuldamisjärguga kui direktiivi artikli 108 lõike 2

punktides a, b, c ja artikli 108 lõikes 3 nimetatud kohustused. FELS-is vastavad direktiivi

sätetele käesoleva paragrahvi lõike 21 teine lause ning krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1

punkt 51. Lõikes 21 sätestatud kohustused, mis on kõrgema rahuldamisjärguga, leiab viite kaudu

tegelikult käesoleva paragrahvi lõikest 1. Kõnealused kohustused on määratud lepingus, mille

on sõlminud omavahel krediidiasutus või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik

teise osapoolega ning lepingust tulenevatele kohustustele kohaldatakse kolmanda riigi õigust.

Madalama rahuldamisjärguga kohustused on krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punkti 51

kohaselt muud tagamata nõuded, mis tulenevad võlainstrumentidest, mille lepinguline

lõpptähtaeg on vähemalt üks aasta arvates nende emiteerimisest, ja mis ei sisalda

tuletisinstrumentide tunnuseid ega ole ise tuletisinstrumendid ning mille emiteerimisega seotud

lepingulises dokumentatsioonis ja asjakohasel juhul prospektis on selgelt osutatud nõude

madalamale rahuldamisjärgule. Seega antakse lepingulistele kohustustele, millest tulenevatele

kohustustele kohaldatakse kolmanda riigi õigust, kõrgem rahuldamisjärk võrreldes

võlainstrumentidest tulenevate kohustustega. Põhjusel, et nõuete rahuldamisjärkude selgus teeb

erandi traditsioonilisele pankrotimenetluses sätestatud rahuldamisjärgule, on oluline, et nii

käesolev seadus, krediidiasutuste seadus kui ka pankrotiseadus oleksid omavahel kooskõlas

ning nõuete rahuldamisjärgud oleksid ettenähtavad võlausaldajatele. Selleks lisatakse lõikesse

21 kolmas lause, milles sätestatakse, et lõike 21 teises lauses nimetatud kohustused on kõrgema

rahuldamisjärguga, kui kohustused, mis on nimetatud krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1

punktis 51.

Teiseks, § 22 on jäänud üle võtmata BRRD2 artikli 55 lõike 2 esimese alalõigu teine lause,

kuigi käesoleva paragrahvi lõige 21 võtab üle artikli kaks esimest alalõiku. Nagu eelpool

selgitatud, pannakse krediidiasutusele lõikega 21 kohustus teavitada Finantsinspektsiooni

hinnangust, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusi ei ole võimalik täita. Lõikest

21 on välja jäänud täpsustus selle kohta, et krediidiasutus või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv isik peab esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel ja mõistliku

aja jooksul peale teate saamist kogu käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud teabe, et

kriisilahendusasutusel oleks võimalik hinnata teate mõju puudutatud krediidiasutuse või temaga

samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kriisilahenduskõlblikkusele. Selleks, et tagada

kooskõla direktiiviga ning selgelt sätestada Finantsinspektsiooni õigused ning krediidiasutuse

või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustused, täiendatakse lõiget 21

neljanda lausega.

Paragrahv 221. Kehtiv § 221 sätestab miinimumnõudega seotud aruannete esitamise

tingimused.

71

Lõige 1 muudetakse. Käesoleva lõikega sätestatakse, et krediidiasutus esitab

Finantsinspektsioonile miinimumnõude täitmisega seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 15 alusel kehtestatud aruanded. Lõikega 1 on võetud üle

BRRD2 artikli 45i lõike 5 viies alalõige. Euroopa Komisjon on selgitanud, et vastav direktiivi

säte annab EBA-le õiguse kehtestada tehnilisi standardeid, mille põhjal peavad lepinguriikide

ettevõtjad koostama aruandeid, mistõttu ei ole viies alalõige lepinguriikidele kohustuslik

ülevõtmiseks ning käesolevat seadust arvestades ka asjakohane. Komisjoni hinnangul on

paragrahvi üle võtmata direktiivi artikli 45i lõike 1 esimene alalõige, millega kehtestatakse

ettevõtjatele kohustus esitada oma pädevatele asutustele ja kriisilahendusasutustele aruanne

miinimumnõude täitmise kohta.

Võttes arvesse komisjoni märkusi, muudetakse käesoleva paragrahvi lõiget 1 selliselt, et sellega

võetakse üle direktiivi artikli 45i lõike 1 esimene alalõige. Lõike 1 uue sõnastusega sätestatakse,

et krediidiasutus esitab Finantsinspektsioonile miinimumnõude täitmise kohta vastava teabe.

Vastavaks teabeks on omavahendite summa, mis vastab FELS § 19 lõike 81 tingimustele, kui

see on asjakohane, kõlblike kohustuste summa ning omavahendite ja kõlblike kohustuste

summa vastavalt sama seaduse § 17 lõikele 2 pärast ükskõik milliste asjakohaste mahaarvamiste

tegemist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 72e–

72j (punkt 1), muude teisendatavate kohustuste summa (punkt 2), käesoleva lõike punktides 1

ja 2 nimetatud summade struktuuri, tähtajaprofiili, nendest tulenevate nõuete rahuldamisjärgu

tavalises maksejõuetusmenetluses (punkt 3), ja kui käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud

summasid reguleeritakse kolmanda riigi õigusega, siis selgituse selle kohta, esitades vastava

riigi nime, ning kas summade reguleerimine kolmanda riigi õigusega seisneb selliste

lepinguliste tingimuste kehtestamises, millele on osutatud FELS § 22 lõigetes 1, 11 ja 3 ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 52 lõike 1 punktides p ja q

ning artikli 63 punktides n ja o (punkt 4). Kõik lõike 1 loetelus nimetatud teave kuulub

esitamisele kumulatiivselt.

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Tulenevalt § 221 lõike 1 muutmisest täiendatakse

paragrahvi lõikega 11 ning sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud

teavet teisendatavate kohustuste summade kohta ei pea esitama krediidiasutus, kelle

omavahendite ja kõlblike kohustuste summa, mis on vastava teabe esitamise kuupäeval

kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 1 punktiga 1, moodustab vähemalt 150 protsenti tema

suhtes määratud miinimumnõudest. Uue lõikega võetakse üle BRRD2 artikli 45i lõike 1 teine

alalõige ning täpsustatakse teisendatavate kohustuste summade kohta teabe avaldamise

tingimusi.

Lõike 2 tekst loetakse teiseks lauseks ning lõiget täiendatakse esimese lausega. Käesoleva

lõikega sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud aruandeid lühemate perioodide kohta, kui on Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 alusel kehtestatud aktis sätestatud. Tulenevalt § 221 lõike

1 muutmisest on käesolevat lõiget sobilik täiendada uue lausega, millega võetakse üle direktiivi

artikli 45i lõike 2 esimene alalõige ning täpsustatakse lõikes 1 sätestatud aruannete esitamise

sagedust. Seetõttu loetakse lõike 2 tekst teiseks lauseks ning esimese lausega sätestatakse, et

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud teave esitatakse Finantsinspektsioonile

vähemalt üks kord poolaasta jooksul ning punktides 2 ja 3 nimetatud teave vähemalt üks kord

aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon nõuab lõikes 1 nimetatud teabe

esitamist tihedamini kui kord poolaasta või aasta jooksul.

72

Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Lõikega 3 sätestati, et krediidiasutus, kelle

kriisilahenduskavas on ette nähtud likvideerimine tavapärase maksejõuetusmenetluse alusel,

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruandeid ei esita. Käesoleva lõikega võeti üle BRRD2

artikli 45i lõige 4. BRRD3 muudatustega loeti lõike 4 tekst esimeseks lauseks ning lõiget

täiendati teise lausega. Uues lauses viidatakse artikli 45i lõikele 3, mis võetakse käesolevas

eelnõus § 221 lõikega 5. Seega tekib seaduse ja direktiivi vahel normitehniline konflikt, kuivõrd

Eesti seadusloomes ei ole tavaks teha ühe paragrahvi siseselt viidet järgnevas lõikes sätestatule.

Eeltoodust tulenevalt tunnistatakse lõige 3 kehtetuks ning direktiivi artikli 45i lõike 4

muudatused võetakse üle § 221 lõikega 5.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 4 ja 5. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele,

et paragrahviga 221 ei ole üle võetud BRRD2 artikli 45i lõige 3, millega sätestatakse seaduses

käsitletud ettevõtjatele avalikustamise kohustus. Erinevalt § 221 lõikes 1 sätestatud kohustusest,

peab avaldamine toimuma avalikkuse, mitte Finantsinspektsiooni suunas,

ning avalikustamisele kuuluv teabe loetelu on lühem. Komisjoni märkusest tulenevalt

täiendatakse paragrahvi lõikega 4 ning sätestatakse, et krediidiasutus peab avaldama oma

veebilehel ligipääsetavas vormis vähemalt kord aastas teabe FELS § 19 lõikele 81 vastavate

omavahendite summa, kui see on kohaldatav, ja kõlblike kohustuste summa (punkt 1),

käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kirjete struktuur, nende tähtajaprofiil ja nendest tulenevate

nõuete rahuldamisjärk tavalises maksejõuetusmenetluses (punkt 2) ning teave FELS § 18

lõigetes 1, 21 ja 22 või § 19 lõigetes 2 ja 4–10 nimetatud miinimumnõude kohaldamise kohta,

mis on vormistatud vastavalt sama seaduse § 17 lõikele 2. Ligipääsetavuse ning veebilehel

avaldamise nõudeid ei ole direktiivis spetsiifiliselt sätestatud, kuid eelnõu koostajate hinnangul

peab avalikustatav teave olema piisavalt selge ning mõistlikult loetav, et sellega saaksid tutvuda

krediidiasutuse kliendid, investorid jms huvitatud isikud. Taoliste andmete avalikustamist

toetab ka veebilehe vorminõue. Lõike 4 rakendamiseks täiendatakse seadust § 962

rakendussättega (vt § 962 lisamise selgitust).

Lõikega 5 võetakse üle BRRD3 artikli 45i lõige 4 (vt § 221 lõike 3 selgitusi) ja sätestatakse, et

käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 11 ja 4 sätestatut ei kohaldata likvideerimissubjekti suhtes,

välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon on määranud sellise ettevõtja puhul kindlaks FELS

§ 17 lõikes 2 nimetatud nõude kooskõlas sama seaduse §-ga 175. Vastav aruandlus- ja

avalikustamiskohustus piirdub sellisel juhul FELS §-s 175 sätestatud miinimumnõude

täitmisega ning Finantsinspektsioon määrab nimetatud ettevõtja jaoks kindlaks aruandlus- ja

avalikustamiskohustuse sisu ja sageduse vastavalt Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL)

nr 2021/763, millega kehtestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL

kohaldamiseks seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmise

järelevalvelise aruandluse ja avalikustamisega (ELT L 168, 12.05.2021, lk 1–83).73

Finantsinspektsioon annab asjaomasele likvideerimissubjektile juhiseid, kuidas aruandlus- ja

avalikustamiskohustust täita.

Paragrahvis 221 sätestatud kohustuste täitmata jätmisele võib Finantsinspektsioon reageerida

esmalt ettekirjutusega ning ettekirjutuse täitmata või ebakohase täitmata jätmise korral

rakendada FELS §-s 92 sätestatud vastutuse sätet teabe avalikustamise ja aruannete esitamise

kohta.

73 Avaldatud ka Finantsinspektsiooni juhendina. Kättesaadav: https://fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja-

krediit/euroopa-komisjoni-rakendusmaaruse-el-2021763-avaldamine-euroopa-liidu-teatajas

73

Paragrahv 222. Kehtiv § 222 sätestab peatamisõiguse lepingulise tunnustamise tingimused

kriisilahenduses.

Lõike 1 esimest lauset täiendatakse osas, mis puudutab FELS §-s 401 sätestatud teatud

kohustuste peatamise õiguse tingimustega arvestamist juhul, kui krediidiasutus või temaga

samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik sõlmivad finantslepingu, mille suhtes kohaldatakse

kolmanda riigi õigust, ning milles lepitakse kokku, et võlausaldaja või lepingu teine pool

nõustub, et Finantsinspektsioon võib kasutada finantslepingu suhtes sama seaduse § 43 lõikes

2 tulenevat õigust peatada kohustuste täitmine või piirata õigusi. Euroopa Komisjon on juhtinud

tähelepanu sellele, et erinevalt BRRD2 artikli 71a lõike 1 sõnastusest, puudub viide artiklile

33a, mis on käesolevas seaduses võetud üle paragrahviga 401 ning milles sätestatakse

Finantsinspektsiooni õigus peatada krediidiasutuse või muu konsolideerimisgruppi kuuluva

ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused. Seni kehtinud lõike 1 sõnastuses

viidatakse kooskõlas direktiiviga FELS § 43 lõikele 2, mis sisaldab endas direktiivi artiklites

69, 70 ja 71 sätestatud krediidiasutuse sõlmitud lepingutest tulenevad õigused, mille peatamise

õigus on Finantsinspektsioonil. Põhjusel, et artiklite loetelu sisaldab artiklit 33a, mille

ülevõtmine on kaetud §-s 401, tuleb lõike esimese lause sõnastust täiendada selliselt, et § 222

lõige sisaldaks viidet §-le 401.

Lõige 2 annab Finantsinspektsioonile kui konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusele õiguse

nõuda, et krediidiasutuse emaettevõtja tagaks, et tema kolmanda riigi tütarettevõtja lisab

finantslepingule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused. Euroopa Komisjon on

esitanud lõike 2 kohta kaks märkust.

Esiteks, lõike 2 sõnastusest on puudu BRRD2 artikli 71a lõike 2 täpsustus selle kohta, et lõikes

1 nimetatud tingimuste lepingusse lisamine on vajalik vältimaks olukorda, kus krediidiasutuse

emaettevõtja saaks olemasolevad lepingud ennetähtaegselt lõpetada, peatada, muuta,

tasaarveldada või tagatisest tulenevaid õigusi kasutada vaid seetõttu, et kriisilahendusasutus

peatab lepinguriigis tegutseva emaettevõtja kohustuste täitmise või piirab tema õiguste ja

kohustuste rakendamist. Täpsustuse eesmärk on seega võtta ära emaettevõtjalt võimalus üles

öelda või takistada varem sõlmitud lepingute täitmist, tuues ettekäändeks kriisilahendusasutuse

tegevuse. Vastasel juhul võiks emaettevõtja vabaneda igasugustest lepingutest ja kohustustest,

mille osapool ta on, kuid mille täitmisest ta enam ei ole vaid seetõttu, et Finantsinspektsioon

rakendab tema suhtes mingisugust meedet. Kooskõla tagamiseks direktiiviga ning

lepingulistest kohustustest loobumise ennetamiseks lisatakse kõnealune täiend lõikesse 2.

Teiseks, lõike 2 senine sõnastus on jätnud Finantsinspektsioonile justkui otsustusõiguse, kas

nõuda krediidiasutuse emaettevõtjalt lõikes 1 nimetatud tingimuste tagamist või mitte. Taoline

sõnastus läheb vastuollu artikli 71a lõike 2 sõnastusega, kus otsustuskoht on liikmesriigil, mitte

liikmesriigis asuval konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusel. Kuivõrd otsustamisõigus on

siinkohal Eestil ning valdkonna eest vastutaval ministeeriumil ehk Rahandusministeeriumil,

sõnastatakse lõige 2 ümber selliselt, et Euroopa Liidus tegutsev krediidiasutuse emaettevõtja

peab tagama lõikes 1 nimetatud tingimuste tagamise. Uue sõnastusega on väljendatud riigi otsus

Euroopa Liidus tegutsevate krediidiasutuste emaettevõtjate suhtes, et lõikes 1 nimetatud

tingimused tuleb alati emaettevõtja poolt tagada ning Finantsinspektsioon peab kontrollima

vastava kohustuse täitmist.

Paragrahv 28. Kehtiv § 28 sätestab kriisilahenduskava koostamise tingimused.

74

Lõikega 3 kohustatakse Finantsinspektsiooni, kui ta on konsolideerimisgrupi

kriisilahendusasutus ja konsolideerimisgrupi emaettevõtja on asutatud Eestis, koostama

koostöös konsolideerimisgruppi kuuluvate tütarettevõtjate finantsjärelevalve asutustega ja

konsulteerides konsolideerimisgruppi kuuluvate süsteemselt oluliste filiaalide

finantsjärelevalve asutustega koostama konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava ja seda ka

haldama. Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikli 12 lõike 1 esimese alalõigu esimene lause.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et mõiste ,,kriisilahendusasutus“ asemel on

lõikes 3 korduvalt kasutatud mõistet ,,finantsjärelevalve asutus“. Tegemist on ebakorrektse

mõistega põhjusel, et see ei hõlma endas tütarettevõtjate kriisilahendusasutusi ning

kriisilahenduskava koostamine peab toimuma koostöös tütarettevõtjate

kriisilahendusasutustega. Seetõttu asendatakse lõikes 3 tekstiosad ,,finantsjärelevalve

asutustega“ sõnaga ,,kriisilahendusasutustega“.

Lõike 4 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna ,,lepinguriigis“ sõnaga ,,liikmesriigis“.

Käesoleva lõikega sätestatakse, et kui Eestis asutatud krediidiasutus on konsolideerimisgrupi

tütarettevõtja ja konsolideerimisgrupi emaettevõtja on asutatud teises lepinguriigis, ei pea eraldi

kriisilahenduskava tütarettevõtja kohta koostama, kui on täidetud mõni lõike loetelus sätestatud

tingimus. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et sõna ,,lepinguriik“ kasutamisega

tekib väärarusaam, et konsolideerimisgrupi emaettevõtja võib olla asutatud Euroopa Liiduga

liitunud liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna riigis (Norra, Island, Lichtenstein), kuna

BRRD2 artikli 13 lõike 1 teine alalõige ei näe ette sellisel võimalusel tütarettevõtja suhtes

kriisilahenduskava koostamise erandi kohaldamist. Kõnealune emaettevõtja ei saa olla asutatud

Euroopa Liiduga mitte liitunud ehk kolmanda riigis. Uue sõnastusega tagatakse sätte

ühemõtteline tõlgendamine ja kooskõla direktiiviga.

Lõiget 6 täiendatakse teise lausega ning täpsustatakse, et lõike esimeses lauses nimetatud

kriisilahenduskava või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava läbivaatamine tehakse pärast

FELS §-s 56 nimetatud kriisiennetusmeetme rakendamist. Paragrahv 56 sätestab

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise ja teisendamise tingimused, mis on

FELS § 6 lõike 1 punkti 4 kohaselt kriisiennetusmeede. Uus lause võtab üle BRRD2 artikli 10

lõike 6 kolmanda alalõike.

Paragrahv 29. Kehtiv § 29 sätestab kriisilahenduskavale esitatavad nõuded.

Lõike 11 muutmine. Seni kehtinud lõige 11 sätestas, et § 29 lõike 1 punktides 15 ja 16

nimetatud miinimumnõude täitmise tähtaegade määramisel arvestatakse krediidiasutuste

seaduse §-s 1043 nimetatud täiendavate omavahendite suunise täitmiseks ette nähtud tähtajaga.

Punkti 15 kohaselt peab kriisilahenduskava sisaldama kvantifitseeritud teavet FELS 2. peatüki

2. jao kohaselt nõutavate omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude ning selle

rakendamise korral miinimumnõude täitmise tähtaja kohta. Punkt 16 sätestab, et juhul, kui see

on rakendatav, peab kava sisaldama informatsiooni FELS 2. peatüki 2. jao kohase

omavahendite ja kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise lepingute sõlmimise teel täidetava

miinimumnõude ning vajaduse korral selle nõude täitmise tähtaja kohta. Lõikega 11 võetakse

üle BRRD2 artikli 10 lõike 6 neljas alalõige.

Euroopa Komisjon on märkinud, et vastav alalõige on üle võetud käesolevasse seadusesse

poolikult, tegemata direktiivi eeskujul viidet artikli 10 lõike 6 kolmandas alalõikes sätestatud

asjaolule. Kolmas alalõige viitab omakorda lõike 6 esimesele alalõikele ja artiklile 59, kuid

kokkuvõtvalt öeldes näeb ette kohustuse viia läbi kriisilahenduskava läbivaatamine peale

75

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist ja teisendamist. Vastava täpsustuse

puudumine lõikest 11 mõjutab aga § 29 lõike 1 punktides 15 ja 16 sätestatud tähtaegade

kehtestamist. Komisjoni tähelepanekutest tulenevalt muudetakse lõiget 11 ja tehakse artikli 10

lõike 6 neljanda alalõike eeskujul viide FELS § 28 lõike 6 teisele lausele, millega on võetud üle

direktiivi artikli 10 lõike 6 kolmas alalõige. Uue sõnastuse kohaselt peab Finantsinspektsioon

võtma § 28 lõike 6 teises lauses sätestatut silmas pidades § 29 lõike 1 punktides 15 ja 16

nimetatud tähtaegade määramisel arvesse KAS §-s 1043 sätestatud täiendavate omavahendite

nõude täitmiseks ette nähtud tähtaega.

Paragrahv 33. Kehtiv § 33 sätestab krediidiasutuse ja konsolideerimisgrupi

kriisilahenduskõlblikkuse hindamise alused.

Lõike 21 muutmine. Olukorras, kus krediidiasutus ei kuulu konsolideerimisgruppi, peab

Finantsinspektsioon hindama vajaduse korral pärast konsulteerimist nende lepinguriikide

kriisilahendusasutustega, kus asuvad olulised filiaalid, millisel määral on krediidiasutus

kriisilahenduskõlblik, ilma et kriisilahendusmenetluses oleks vajalik eeldada Eesti Panga

erakorralise likviidsusabi saamist või sellise likviidsusabi saamist, mida antakse

mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga, või erakorralise avaliku toetuse

saamist, välja arvatud kriisilahendusfondi vahendite saamist (lõige 1). Lõikega 2 kohustatakse

Finantsinspektsiooni kui konsolideerimisgrupi kriisilahendust hindama konsolideerimisgrupi

kriisilahenduskõlblikkust vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule koos nende

lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus asuvad konsolideerimisgrupi tütarettevõtjad.

Lisaks hindamisele peab Finantsinspektsioon konsulteerima teiste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega, kus asub oluline filiaal, kui vastav konsultatsioon on asjaomase

filiaali puhul vajalik, ning nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega. Lõiget 2

täpsustab lõige 21, mis sätestab, et kui kriisilahenduse konsolideerimisgrupp koosneb mitmest

kriisilahenduse konsolideerimisgrupist, tuleb vastavalt käesoleva peatüki 1. jaole käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriisilahenduskõlblikkust hinnata iga allkonsolideerimisgrupi

kohta eraldi.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi lõige 21 võtab üle BRRD2 artikli 16

lõike 4 esimese alalõike, on §-i 33 jäänud üle võtmata lõike 4 teine alalõige, mis kohustab

kriisilahenduskõlblikkust hindama ka kogu konsolideerimisgrupi suhtes, lähtudes

kriisilahenduskava nõuetest ja menetlusest. Põhjusel, et § 33 käsitleb nii krediidiasutuse kui ka

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamist, on vaja teine alalõige tuua

paragrahvi üle. Seetõttu muudetakse lõiget 21 ja sätestatakse, et kui kriisilahenduse

konsolideerimisgrupp koosneb mitmest kriisilahenduse konsolideerimisgrupist, tuleb lisaks

kogu konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkusele hindamisele hinnata käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriisilahenduskõlblikkust iga allkonsolideerimisgrupi kohta

eraldi vastavalt FELS §-des 28–32 sätestatud menetlustele.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 22. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

kuigi BRRD2 lisa C esimene lause ja lisas sisalduv loetelu asjaolude kohta, mida

Finantsinspektsioon peab arvesse võtma krediidiasutuse või konsolideerimisgrupi

kriisilahenduskõlblikkuse hinnangu koostamisel, on üle võetud § 33 lõikega 4, on §-st 33 puudu

lisa C teine lause, mis käsitleb konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel

kasutatavate viidete mõistmist. Võttes arvesse asjaolusid, et lisa C teine lause on kirjeldava

iseloomuga säte ning lõige 4 on võrreldes teiste käesolevas seaduses sätestatud lõigetega

mahukam, võetakse direktiivi lisa C teine lause üle uue lõikena 22 ja sätestatakse, et kui

käesolevas seaduses viidatakse konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisele,

76

siis peetakse selle all silmas kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvatele krediidiasutustele või

FELS § 2 lõike 1 punktis 3 nimetatud isikute kriisilahenduskõlblikkuse hindamist.

Paragrahv 34. Kehtiv § 34 sätestab kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate takistustega

tegelemise ja nende kõrvaldamise alused.

Lõike 21 muutmine. Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt peab Finantsinspektsioon

teavitama krediidiasutusi ja nende lepinguriikide kriisilahendusasutusi, kus asuvad

krediidiasutuse olulised filiaalid, kui kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel tuvastatakse

krediidiasutuse kriisilahendusmenetluses olulisi takistusi. Lõikega 21 kohustatakse

krediidiasutust, kes on saanud Finantsinspektsioonilt lõikes 1 nimetatud teate, esitama kahe

nädala jooksul Finantsinspektsioonile võimalikud meetmed oluliste takistuste eemaldamiseks

ja nende rakendamise ajakava. Lõikega 21 võetakse üle BRRD2 artikli 17 lõike 3 teine alalõige.

Euroopa Komisjon on teinud lõike 21 kohta kaks tähelepanekut.

Esiteks, lõike 21 sissejuhatava lauseosa sõnastus ei väljenda piisavalt selgelt seda, et järgnevas

loetelus nimetatud olukorrad võivad tingida kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiva asjaolu

(ingl. k. impediment to resolvability). Seni kehtinud sõnastus jätab ekslikult mulje, et lõike 21

punktides 1 ja 2 nimetatud situatsioonid ongi pärssivad asjaolud. Tegelikult saavad punktides

1 ja 2 sätestatud olukorrad olla ajendid pärssivate asjaolude tekkeks. Pärssivate asjaolude

nimekirja ega legaaldefinitsiooni ei ole direktiivi74 ega FELS-iga sätestatud, kuivõrd tegu on

kriisilahendusasutuse poolt antavate hinnangutega selle kohta, et mingi asjaolu, sündmus vms

element mõjutab negatiivselt finantsasutuse kriisilahenduskõlblikkust.75 Vaatamata sellele, et

pärssivate asjaolude loetelu on lahtine ja sõltub finantsasutuse tegevusest, saab pärssivad

asjaolud jagada tinglikult viide kategooriasse: 1) struktuur ja tegevus, 2) rahalised vahendid, 3)

teave, 4) piiriülesed küsimused, 5) õigusküsimused.76

Eeltoodust tulenevalt muudetakse lõike 21 sissejuhatava lauseosa sõnastust, sest senine sõnastus

jätab ekslikult ja liigagi piiratult mulje, et punktides 1 ja 2 nimetatud olukorrad on pärssivad

asjaolud. Seetõttu täpsustatakse sissejuhatavas lauseosas, et kahe nädala jooksul pärast

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamist esitab krediidiasutus

Finantsinspektsioonile võimalikud meetmed oluliste takistuste eemaldamiseks

kriisilahendusmenetlusest ja nende rakendamise ajakava, millega tagatakse FELS §-s 18 või 19

ning krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud kombineeritud puhvri nõude täitmine

juhul, kui kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiv asjaolu on tingitud ühest punktis 1 või 2

nimetatud olukorrast.

74 Marco Bodellini, Willem Pieter De Groen. Impediments to resolvability- what is the status quo? In-depth

analysis. Requested by the ECON commitee. 1.1 Impediment to

resolvability, lk 9. Kättesaadav: https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2021/689468/IPOL_IDA

(2021)689468_EN.pdf 75 Ibid. lk 10. 76 Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2016/1450, 23. märts 2016, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks

finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu,

miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi

finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute

hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine,

teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus, C/2016/1691,

artikkel 26. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R1075.

77

Teise märkusega on Euroopa Komisjon juhtinud tähelepanu viidetega seonduvatele

probleemidele punktides 1 ja 2. Täpsemalt, punktis 1 tuleks lisaks krediidiasutuste seaduse §

8650 lõikele 3 viidata ka lõigetele 1, 2 ja 31, milledega on üle võetud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) nr 2013/36 artikli 141a lõike 1 punktid a, b ja c. Vastavatele punktidele

teeb viite ka BRRD2 artikli 17 lõike 3 teise alalõike punkt a, mida käesoleva lõike punkt 1 Eesti

õigusesse üle võtab. Uue sõnastusega parandatakse viiteviga ning sätestatakse, et krediidiasutus

täidab krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud kombineeritud puhvri nõuet, kui seda

võetakse arvesse lisaks sama seaduse § 8650 lõigetes 1–31 nimetatud nõuetele, kuid ei täida

nimetatud kombineeritud puhvri nõuet, kui seda võetakse arvesse lisaks miinimumnõuetele, kui

need arvutatakse kooskõlas FELS § 17 lõike 2 punktiga 1.

Punkti 2 kohta märkis komisjon, et BRRD2 artikli 17 lõike 3 teise alalõike punkt b viitab

direktiivi artiklites 45c ja 45d osutatud nõuetele. Seni kehtinud punkti 2 sõnastus viitas kitsalt

vaid §-dele 173 ja 174. Uue sõnastusega lisatakse punktile 2 viited §-le 172, § 181 lõigetele 1–5

ja § 174 lõigetele 1–5, mis samuti võtavad üle artiklites 45c ja 45d sätestatud nõuded, mis

puudutavad miinimumnõude määramist, miinimumnõude määramist globaalse süsteemselt

olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa

Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks ning konsolideerimisgruppi kuuluva

kriisilahendussubjekti erisust.

Lõike 4 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Seni kehtinud punkt 8 sätestas, et

Finantsinspektsioon võib § 34 lõikes 3 sätestatu kohaselt nõuda krediidiasutuselt või

konsolideerimisgrupi mõnelt üksuselt kõlblike kohustuste emiteerimist, et täita FELS 2. peatüki

2. jaos sätestatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudeid. Lõike 3 kohaselt on

Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiasutuselt alternatiivsete meetmete rakendamist

kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, kui krediidiasutuse pakutud meetmed ei vähenda ega

kõrvalda tuvastatud kriisilahenduskõlblikkust pärssivaid takistusi tulemuslikult. § 34 lõikega 4

on üle võetud BRRD2 artikli 17 lõikes 5 sätestatud alternatiivsete meetmete loetelu.

Euroopa Komisjon on täheldanud, et artikli 17 lõike 5 ülevõtmisel on ekslikult laiendatud

Finantsinspektsiooni õigust nõuda lisaks muudele tegevustele ka punktis 8 kirjeldatud kõlblike

kohustuste emiteerimist. Artikli 17 lõige 5 sisaldab kinnist loetelu meetmetest, mida

kriisilahendusasutus võib rakendada direktiivi subjektide suhtes. Kuivõrd punktis 8 sisaldatud

meede ei ole hõlmatud artikli 17 lõikega 5, on tegemist õiguslikult põhjendamatu

Finantsinspektsiooni õiguste laiendamisega. Eeltoodust tulenevalt tunnistatakse punkt 8

kehtetuks.

Punktist 9 jäetakse välja sõna ,,muude“. Punkti muutmine on seotud § 34 lõike 4 punkti 8

kehtetuks tunnistamisega (vt eelnev selgitus), kuivõrd punkti 9 sõnastus oli sõna ,,muude“

kaudu sõltuvuses punktis 8 sätestatuga. Tegemist on normitehnilise muudatusega, mis ei mõjuta

punkti 9 kehtivust.

Lõike 42 sissejuhatavas lauseosas muudetakse viidet FELS § 2 lõikele 1 ning täpsustatakse,

et Finantsinspektsioon võib kriisilahendusasutusena nõuda lõikes 42 sätestatud kohustuste

täitmist § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtjatelt. Viite muutmine on ajendatud § 2

lõike 1 muutmisest (vt § 2 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahv 35. Kehtiv § 35 sätestab kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistustega

tegelemise ja takistuste kõrvaldamise tingimused konsolideerimisgrupi puhul.

78

Lõike 21 muutmine. § 35 lõikega 1 kohustatakse Finantsinspektsiooni kui

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutust tegema endast kõik oleneva, et leppida kokku koos

nende lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus asuvad konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjad, alternatiivsetes meetmetes, millega saavutada kõikide konsolideerimisgruppi

kuuluvate krediidiasutuste kriisilahenduskõlblikus. Lõike 2 kohaselt peab Finantsinspektsioon

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusena koostama aruande, milles on analüüsitud olulisi

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamist pärssivaid takistusi. Lõike 21 seni kehtinud

sõnastus sätestas, et lõikes 2 nimetatud aruandes tuleb analüüsida mõju krediidiasutuse

konsolideerimisgrupi ärimudelile, andma soovitusi proportsionaalsete ning sihipäraste

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamiseks kriisilahenduse konsolideerimisgrupi ja

vajaduse korral allkonsolideerimisgruppide suhtes, mida on käesoleva paragrahvi lõike 1

kohaselt otsustatud rakendada või mis on Finantsinspektsiooni arvates vajalikud või

asjakohased tuvastatud takistuste kõrvaldamiseks. Lõikega 21 on võetud üle BRRD2 artikli 18

lõike 2 esimese alalõike kolmas lause.

Euroopa Komisjoni arvates on väär kasutada lõikes 21 sõnu ,,krediidiasutus“,

,,kriisilahendusmeede“, ,,kriisilahendusõigus“ ning mõistet ,,kriisilahenduse

konsolideerimisgrupp“ järgnevatel põhjustel. Esiteks, artikkel 18 ei ole suunatud

krediidiasutuse, vaid konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkust pärssivate asjaoludega

tegelemisele või kõrvaldamisele. Samuti ei näe direktiiv ette, et grupile lähenemine peaks

toimuma kriisilahenduse konsolideerimisgrupi perspektiivist, vaid kriisilahenduskõlblikkust

pärssivate takistustele tuleb läheneda kogu grupi vaatest. Teiseks, lõike 2 esimese alalõike

kolmas alalõige ei ole piiritletud kriisilahenduses kasutavate õiguste ja meetmetega. Taoline

sõnastus kitsendab põhjendamatult nende meetmete loetelu, mida Finantsinspektsiooni kui

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse vajab kriisilahenduskõlblikkust pärssivate

takistuste eemaldamiseks. Sõna ,,kriisilahendusmeede“ viitab FELS § 6 lõike 1 kinnises

loetelus sätestatud meetmetele, kuid konsolideerimisgrupi tasandil võivad tulla kõne alla ka

muud meetmed ja õigused, millega saavutada artiklis taotletud eesmärk. Komisjoni märkustest

johtuvalt muudetakse lõike 21 sõnastust ja sätestatakse, et aruandes analüüsitakse mõju grupi

ärimudelile ning antakse soovitusi proportsionaalsete ja sihipäraste meetmete kasutamiseks

konsolideerimisgrupi tasandil ning vajaduse korral allkonsolideerimisgruppide suhtes.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 23, millega täpsustatakse lõiget 2 ja võetakse BRRD2 artikli

18 lõike 3 teisest alalõikest üle see lauseosa, mis puudutab Euroopa Liidus tegutseva

emaettevõtja kohustust esitada kahe nädala jooksul alates käesoleva paragrahvi lõikes 2 teate

saamist konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele võimalikud meetmed ja nende

rakendamise ajakava. Kehtiva lõikega 22 on võetud üle artikli 18 lõike 3 teise alalõike esimene

ja teine lausepool, mis puudutab Finantsinspektsiooni kohustust teavitada pärast

kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega ja tema tütarettevõtjatest krediidiasutuste

kriisilahendusasutustega konsulteerimist antud pärssiva asjaolu hinnangust Euroopa Liidus

tegutsevat emaettevõtjat. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et §-st 35 on puudu

täiend spetsiifiliselt Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja kohustuste osas. Kuigi direktiivi

teises alalõikes on kriisilahendusasutuse ja Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja kohustused

sõnastatud üksteist kaasavalt, täiendatakse käesolevat §-i 35 loetavuse huvides lõikega 23,

milles reguleeritakse selgelt ja eraldiseisvalt Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja

kohustused.

Lõike 5 esimest lauset muudetakse. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

erinevalt BRRD2 artikli 18 lõike 4 teisest lausest, ei sisalda lõige 5 täpsustust selles osas, et

kriisilahenduskolleegiumis tehtav ühisotsus peab käsitlema ka kriisilahenduskolleegiumis

79

oluliselt pärssivate asjaolude tuvastamist. Seni kehtinud lõike 5 sõnastus, mis võtab üle artikli

18 lõike 4, keskendub ühisotsuse tegemisel vaid emaettevõtja ettepaneku ja

kriisilahendusasutuste poolt takistuste tegelemise või nende kõrvaldamise meetmete suhtes,

käsitlemata pärssivate asjaolude tuvastamist. Lisaks ei sätesta lõige 5, et emaettevõtja

ettepaneku suhtes tehakse ühisotsus siis, kui see on vajalik. Kooskõla tagamiseks direktiiviga

ning § 35 eesmärgiga (kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistustega tegelemine ja nende

kõrvaldamine konsolideerimisgrupi puhul) lisatakse lõike 5 esimesse lausesse vastavad

täiendid.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 51 ja 52. Uue lõike 51 eesmärk on reguleerida ühisotsuse

tegemist olukorras, kus emaettevõtja ei ole käesoleva paragrahvi lõike 5 esimese lause kohaselt

oma tähelepanekuid esitanud. Lõige 5 kirjeldab Finantsinspektsiooni kohustusi jõuda ühisele

otsusele juhul, kui emaettevõtja on tähelepanekud esitanud või kui lõikes 4 sätestatud

neljakuuline tähtaeg on möödunud. Emaettevõtja esitab oma tähelepanekud

Finantsinspektsiooni poolt koostatud aruandele, milles analüüsitakse olulisi takistusi, mis

võivad pärssida tõhusat kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamist konsolideerimisgrupi

suhtes. Tähelepanekus võib emaettevõtja teha ettepanekuid alternatiivsete meetmete kohta,

millega oleks võimalik aruandes nimetatud takistusi kõrvaldada. Erinevalt BRRD2 artikli 18

lõike 5 esimese alalõike teisest lausest ei sätesta käesoleva § 35 lõige 5 ühisele otsusele jõudmist

ilma emaettevõtja tähelepanekuta. Uue lõikega lahendatakse vastav olukord ning sätestatakse

direktiivi eeskujul, et kui juhul, kui emaettevõtja ei ole oma tähelepanekuid esitanud, teeb

Finantsinspektsioon endast kõik oleneva, et ühisotsusele jõutaks ühe kuu jooksul pärast lõikes

4 nimetatud neljakuulise tähtaja möödumist. Tingimus lisatakse paragrahvi uue eraldiseisva

lõikena seetõttu, et lõikes 5 sätestatud olukorda (emaettevõtja on oma tähelepanekud esitanud)

oleks võimalik selgelt ja arusaadavalt eristada emaettevõtja poolt tähelepanekute poolt

esitamata jätmisest ning sellest tulenevast tähtaja lühenemisest.

Lõikega 52 võetakse üle BRRD2 artikli 18 lõike 5 teine alalõige ning täpsustatakse käesolevas

paragrahvis 5 sätestatud ühisotsuse tegemise tingimusi, eelkõige otsuse tegemise tähtaega. Uus

lõige sätestab, et otsusele kriisilahenduskõlbulikkust pärssivat asjaolu suhtes tuleb jõuda kahe

nädala jooksul peale liidus tegutseva emaettevõtja tähelepanekute esitamist.

Kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate asjaolude loetelu on sätestatud FELS paragrahvi 34

lõikes 21 ning emaettevõtja tähelepanekute esitamine käesoleva paragrahvi lõikes 4. Mõlemale

sättele tehakse uue lõike sõnastuses ka viited.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 81 ja 82. Paragrahvi täiendamine uute lõigetega 81 ja 82

tuleneb BRRD2 artikli 18 lõike 6a ülevõtmisest. Lõige 6a koosneb kolmest alalõigust, millest

kaks esimest hakkavad sisustama uut lõiget 81 ning kolmas alalõige uut lõiget 82. Lõikega 81

antakse Finantsinspektsioonile õigus teha iseseisvalt otsus FELS § 34 lõike 4 kohaselt võetavate

sobivate meetmete kohta juhul, kui Finantsinspektsioon ei ole konsolideerimisgrupi

kriisilahendusasutus ning kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud ajavahemiku jooksul ei

jõuta ühisotsusele. Kõnealused meetmed on alternatiivsed meetmed, mille rakendamist saab

Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuselt, kui Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise

funktsiooni täitja hinnangul ei vähenda või kõrvalda krediidiasutuse pakutud meetmed

tuvastatud takistusi tulemuslikult. Meetmed hõlmavad endas näiteks lisateabe andmist, teatava

vara võõrandamist või emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja asutamist Eestis või

mujal Euroopas. Uue lõikega kohustatakse Finantsinspektsiooni oma otsust igakülgselt

põhjendama, arvestama teiste kriisilahendusasutuste seisukohtade ja reservatsioonidega ning

edastama otsuse kriisilahendussubjektile. Sättega ei nähta Finantsinspektsioonile ette kindlat

ajaraami, mille jooksul tuleks otsus teha, sest vastavat tähtaega ei sätesta nii BRRD2 kui ka §

80

35 läbivalt. Rakenduvad üldised haldusmenetluse põhimõtted, mille kohaselt tuleks otsus teha

võimalikult kiiresti ilma liigse viivituseta, võttes arvesse konkreetse otsuse tegemise asjaolusid

ning kiireloomulisust.

Lõikega 82 reguleeritakse olukorda, kus teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on enne

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud 4-kuulise tähtaja lõppu teavitanud EBA ühisotsuse

saavutamisega seotud erimeelsustest. Teavitus suunatakse EBA-le otsustamiseks ainult siis, kui

4-kuuline tähtaeg ei ole möödunud ning kui vastavale ühisotsusele ei ole jõutud. Peale teavituse

suunamist on Finantsinspektsioonil kohustus ära oodata EBA otsus, mille tegemiseks on EBA-

l üks kuu, ning panna selleks ajaks enda otsuse tegemine pausile. Alles peale EBA tähtajaliselt

tehtud otsuse saamist on Finantsinspektsioonil õigus liikuda otsuse tegemise protsessiga edasi.

Finantsinspektsiooni otsus peab olema kooskõlas EBA otsusega välja arvatud juhul, kui EBA

ei ole vastavat otsust tähtajaks teinud. Sellisel juhul võib Finantsinspektsioon teha otsuse

iseseisvalt.

Paragrahv 39. Kehtiv § 39 sätestab kriisilahendusmenetluse algatamise tingimused.

Lõike 7 muutmine. Seni kehtinud lõike 7 sõnastus sätestas, et kui segavaldusettevõtjal on

otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses finantsvaldusettevõtja kui vahendaja

kaudu ja kriisilahenduskava järgi on finantsvaldusettevõtja kriisilahendussubjekt, peab

Finantsinspektsioon konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil kriisilahendusmeetmeid

või -õigusi rakendama selle finantsvaldusettevõtja, mitte segavaldusettevõtja suhtes. Lõikega 7

on üle võetud BRRD2 artikli 33 lõige 3.

Euroopa Komisjon on kõnealuse lõike puhul esitanud kaks märkust. Esiteks, lõige 7 ei erista

piisavalt selgelt, et säte reguleerib olukorda, kus vahendajast finantsvaldusettevõtja on

kriisilaheduskava järgi kriisilahendussubjekt. Seni kehtinud sätte sõnastus viitas

ümberpööratult ja liialdatult olukorrale, kus hoopis segavaldusettevõtjal on otsene või kaudne

osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses vahendajast finantsvaldusettevõtja kaudu, mis on artikli

33 lõike 3 väär tõlgendus.

Teiseks, artikli lõige 3 ei kasuta sõna ,,finantsinstitutsioon“, mis on ekslikult jõudnud direktiivi

eestikeelsesse tõlkesse ning sõna ,,krediidiasutus“ kaudu ka siseriiklikusse õigusesse.

Komisjoni märkustest tulenevalt muudetakse lõiget 7 ning seni kehtinud lõike tekst eraldatakse

kaheks lauseks. Esimesega lausega sätestatakse, et kui segavaldusettevõtjal on otsene või

kaudne osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses finantsvaldusettevõtjast vahendaja kaudu, peab

kriisilahenduskava järgi vahendajast finantsvaldusettevõtjat käsitama kriisilahendussubjektina.

Teise lausega sätestatakse, et käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud juhul võib

konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil kriisilahendusmeetmeid või -õigusi rakendada

selle vahendajast finantsvaldusettevõtja, mitte segavaldusettevõtja suhtes. Uue sõnastusega

viiakse lõige 7 kooskõlla direktiiviga ning tagatakse sätte sisu ühetaoline ning korrektne

mõistmine. Täiendavalt täpsustatakse vahendajast finantsvaldusettevõtja käsitlemist

kriisilahenduskavas kriisilahendussubjektina ning viiakse lõike teine lauseosa üle uude

lausesse. Kahe lausega taotletakse situatsioonide eraldamist ning erandite ja kohustuste

rakendamise selgust. Selleks, et esimene ja teine lause oleks objektiivselt omavahel seotud ning

selge, et teine lause reguleerib esimeses lauses sätestatut olukorda, tehakse teises lauses ka viide

esimesele lausele.

Lõike 8 punkti 2 muutmine. Lõige 8 sätestab tingimused, mil Finantsinspektsioon võib

finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja suhtes rakendada

81

kriisilahendusmeetmeid. Lõikes 8 esinevad tingimused peavad esinema BRRD2 artikli 33 lõike

4 kohaselt kumulatiivselt. Üheks tingimuseks on punktis 2 sõnastatud eeldus, et üks või mitu

segavaldusettevõtja tütarettevõtjat, kes on krediidiasutused, kuid ei ole kriisilahendussubjektid,

vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele. Punkt 2 võtab üle artikli 33

lõike 4 punkti b, mis näeb ette laiema subjektide ringi kui on punktis 2 nimetatud, ning sätestab,

et subjektide ring laieneb lisaks segavaldusettevõtja tütarettevõtjale ka finantsvaldusettevõtja ja

segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjatele. Kitsamale subjektide ringile on tähelepanu

juhtinud ka Euroopa Komisjon. Punkti 2 uue sõnastusega sätestatakse, et Finantsinspektsioon

võib rakendada kriisilahendusmeetmeid või -õigusi, kui üks või mitu finantsvaldusettevõtja,

segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja tütarettevõtjat, kes on krediidiasutused, kuid

ei ole kriisilahendussubjektid, vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele.

Paragrahv 401. Kehtiv § 401 sätestab teatud kohustuste peatamise õiguse.

Lõige 4 muudetakse. Lõike 4 kohaselt võib Finantsinspektsioon määrata krediidiasutuse või

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja lepingujärgsete makse- või ülekandekohustuste

peatamise kasutamise perioodi vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele, hinnates hoolikalt, kas

peatamist on sobilik kohaldada ka krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punktis 3 nimetatud

hoiuste suhtes. Lõikega 4 on üle võetud BRRD2 artikli 33a lõike 2 teine alalõige.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõikes 4 esinev viide krediidiasutuste

seaduse § 131 lõike 1 punktile 3 ei ole asjakohane. Nimelt näeb direktiiv ette, et peatamisõiguse

perioodi määramisel tuleb hinnata ka peatamise sobilikkust kõlblike hoiuste suhtes, mis on

määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 4,

eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud

hoiused, ning mis on üle võetud tagatisfondi seaduse 3. peatüki 1. jaoga. Krediidiasutuste

seaduse § 131 lõike 1 punkt 3 võtab üle BRRD2 artikli 108 lõike 1 punkti a alapunkti i, mille

kohaselt rahuldatakse füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate

kõlblikud kohustused, mis ületavad direktiivi 2014/49/EL artiklis 6 sätestatud tagatud hoiuste

suurust, samas järgus ning selliste nõuete rahuldamisjärk eelneb tavaliste võlausaldajate

tagamata nõuetele. Tagatisfondi- ja krediidiasutuste seaduses käsitletavate hoiuste erinevus

seisneb seega selles, et krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punktis 3 nimetatud hoiused on

eelistatud hoiused, kuivõrd need rahuldatakse samas järgus, aga enne tagamata võlausaldajate

nõudeid. Komisjoni märkusest johtuvalt muudetakse § 401 lõiget 4 ning sätestatakse, et

Finantsinspektsioon peab peatamisõiguse kasutamisel hindama, kas peatamist on sobilik

kohaldada ka tagatud kõlblike hoiuste suhtes, eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja

keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuste suhtes.

Lõige 12 muudetakse. Paragrahv 401 sätestab kriisilahendusmenetluses teatud kohustuste

peatamise õiguse tingimused. Kohustuste peatamise õigus on Finantsinspektsioonil. Lõikega

12 välistatakse selliste krediidiasutuste õiguste peatamine või tagatistest tulenevate õiguste

piiramine, kelle maksejõuetus või tõenäoline tulevikus tekkiv maksejõuetus on tuvastatud, kuid

kes on juba peatanud makse- või ülekandekohustused ning kelle suhtes on võetud

kriisilahendusmeetmeid. Õiguste peatamise ja tagatistest tulenevate õiguste piiramise osas

viidetakse sätte siseselt FELS §-dele 43 ja 44. Paragrahvi 401 lõike 12 koostamise aluseks on

olnud BRRD2 artikli 33a lõige 11. Direktiivi lõikes 11 viidatakse artiklites 69 lõikes 1, 70 lõikes

1 ja 71 lõikes 1 sätestatud õigustele, mis on kõik koondatud FELS § 43 lõikesse 2. Paragrahvi

44 vaste leiab direktiivi artiklist 68, millele ei ole viidatud artikli 33a lõikes 11. Kuigi § 44

reguleerib lepinguliste kohustuste täitmist ning teatud õiguste piiramist, ei kohaldata teatud

lepingutingimusi kriisilahenduse puhul isegi juhul, kui kriisilahendusasutus on eelnevalt

82

kasutanud väljamaksete peatamise õigust pärast maksejõuetuse või tõenäolise maksejõuetuse

tuvastamist ja enne kriisilahenduse algatamist. Seetõttu puudub §-le 44 viitamisel õiguslik

relevantsus ning side § 401 lõikes 12 sätestatud välistusega. Muudatusega eemaldatakse lõikest

12 tekstiosa ,,§-de 43 ja 44 kohast“ ning asendatakse see tekstiosaga ,,§ 43 lõikes 2 sätestatud“.

Paragrahv 41. Kehtiva §-ga 41 sätestatakse kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse

tingimused.

Lõike 2 punkti 6 muutmine. Lõikega 2 sätestatakse lahtine loetelu asjaoludest, mida

Finantsinspektsioon peab käsitlema otsuses kriisilahendusmenetluse algatamise kohta. Loetelus

sisalduva punkti 6 kohaselt peavad vastavas otsuses sisalduma selgitused kriitiliste

funktsioonide jätkuvuse korra kohta kooskõlas FELS §-ga 46. Lõike 2 punktis 6 asendatakse

tekstiosa ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse“ tekstiosaga ,,teenuste osutamise ja vahendite

üleandmise“ tulenevalt § 46 muudatustest ning normitehnilisest vajadusest kasutada samadele

asjaoludele viidates sarnast sõnastust (vt § 46 muutmise selgitusi).

Paragrahv 43. Kehtiv § 43 sätestab kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse tagajärjed.

Lõike 3 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks. Käesoleva paragrahvi lõikega 2 sätestatakse

nimekiri kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse õigustest ja kohustustest, mille

peatamise õigus on Finantsinspektsioonil kriisilahendusmenetluse algatamise otsusega.

Lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste peatamise eelduseks on teate avaldamine Eestis ning

peatamist saab rakendada teate avaldamisest kuni avaldamispäevale järgneva tööpäeva

keskööni. Peatamist saab nimekirja kohaselt rakendada makse- või ülekandekohustustele,

tagatud võlakohustuste omanike tagatistest tulenevatele õigustele ja ülesütlemisõigustele kõigi

lepingupoolte suhtes juhul, kui makse-, üleandmis- ja ülekandekohustusi ning tagatiste andmise

kohustust. Lõikele 2 teeb erandi lõige 3, milles sätestatakse õigused ja kohustused, millele ei

saa kohaldada Finantsinspektsiooni poolset peatamise õigust.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et BRRD2 artikli 70 lõike 2 muutmisega

eemaldati erisuste nimekirjast hüvitatavad ja tagatud hoiused ning krediidiasutuse või

investeeringutest tulenevate nõuete suhtes. Kõnealune artikkel on üle võetud FELS § 43 lõikega

3 ning selle punktid 2 ja 3 väljendavad vaatamata direktiivi muutmisele jätkuvalt õigusi ja

kohustusi, mille peatamisõiguse peatamise välistus ei ole direktiivi mõistes enam relevantne.

Punkti 2 kohaselt ei saa lõikes 2 nimetatud peatamist rakendada hüvitatavate ja tagatud hoiuste

suhtes ning punkti 3 kohaselt ei kohaldu peatamine Tagatisfondi seaduse 4. peatüki alusel

tagatud investeeringutest tulenevate nõuete suhtes. Direktiivi muutmise tõttu on tekkinud

vastuolu artikli 70 lõike 2 ja FELS § 43 lõike 3 punktide 2 ja 3 vahel, sest direktiiv lubab

kõnealustes punktides nimetatud õigustele ja kohustustele peatamisõiguse rakendamist, kuid

FELS-is ei ole vastavaid punkte kehtetuks tunnistatud. Kooskõla tagamiseks direktiiviga

tunnistatakse § 43 lõike 3 punktid 2 ja 3 kehtetuks.

Lõige 42 muudetakse. Lõikega sätestatakse, et Finantsinspektsioon määrab käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud õiguse kasutamise ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele,

hinnates hoolikalt, kas peatamist on sobilik kohaldada ka krediidiasutuste seaduse § 131 lõike

1 punktis 3 nimetatud hoiuste suhtes. Lõikega 42 võetakse üle BRRD2 artikli 69 lõike 5 teine

alalõige. Sarnaselt märkustega, mida Euroopa Komisjon tegi § 401 lõike 4 suhtes, tuleb § 43

lõikes 42 jätta välja viide krediidiasutuste seaduse 131 lõike 1 punktile 3 ning asendada see

tekstiosaga, mis käsitleb tagatud kõlblikke hoiuseid, eelkõige füüsiliste isikute ning mikro-,

väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuseid, sest krediidiasutuste

83

seaduses käsitletud hoiused on eelistatud hoiused, mis rahuldatakse samas järgus, aga enne

tagamata võlausaldajate nõudeid, kuid tagatisfondiseaduses käsitletud hoiused on tagamata

hoiused (vt § 401 lõike 4 selgitusi). Uue sõnastuse kohaselt peab Finantsinspektsioon hindama

hoolikalt, kas peatamist on sobilik kohaldada ka kõlblike hoiuste suhtes, eriti füüsiliste isikute

ning mikro- väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuste suhtes.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 51, et tagada direktiivi 2014/59/EL artikli 71 lõike 5 selge

ja ühemõtteline ülevõtmine Eesti seaduses. Norm näeb ette, et kui kriisilahendusasutus kasutab

sama artikli lõikega 1 või 2 ette nähtud õigust peatada lepingu ülesütlemise õigus ning kui ei

ole esitatud käesoleva artikli lõike 4 kohast teadet, võib peatatud õigust peatamisaja lõppedes

kasutada vastavalt artiklile 68 järgmiselt:

1. kui lepinguga hõlmatud õigused ja kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib

vastaspool kasutada lepingu ülesütlemise õigust vastavalt asjaomase lepingu tingimustele

üksnes saajast ettevõtja mis tahes jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral;

2. kui lepinguga hõlmatud õigused ja kohustused jäävad kriisilahendusmenetluses olevale

krediidiasutusele või investeerimisühingule ning kriisilahendusasutus ei ole rakendanud

kõnealuse lepingu suhtes artikli 43 lõike 2 punkti a kohaselt kohustuste ja nõudeõiguste

teisendamise vahendit, võib vastaspool kasutada lõikest 1 tuleneva peatamise lõppemisel

lepingu ülesütlemise õigust vastavalt kõnealuse lepingu tingimustele.

Kõnesolevat direktiivi sätet ei ole Eesti õigusesse korrektselt üle võetud. FELS § 43

täiendamine lõikega 51 tagab selle. Nii sätestataksegi FELS-is, et kui Finantsinspektsioon

kasutab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 või lõikes 4 ette nähtud õigust peatada lepingu

ülesütlemise õigus ning kui ei ole esitatud käesoleva paragrahvi lõike 5 kohast teadet, võib

peatatud õigust pärast peatamisaja lõppu kasutada, arvestades FELS §-s 44 sätestatut,

järgmiselt:

1. kui lepingust tulenevad õigused ja kohustused on üle antud teisele ettevõtjale, võib

vastaspool kasutada lepingu ülesütlemise õigust vastavalt asjaomase lepingu tingimustele

üksnes saajast ettevõtja mis tahes jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral;

2. kui lepingust tulenevad õigused ja kohustused jäävad kriisilahendusmenetluses olevale

krediidiasutusele ning Finantsinspektsioon ei ole sellise lepingu suhtes rakendanud

kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist kooskõlas FELS § 70 lõike 1 punktiga 1, võib

vastaspool pärast peatamisaja lõppu kasutada lepingu lõpetamise õigust vastavalt lepingu

tingimustele.

Paragrahv 44. Kehtiv § 44 sätestab lepinguliste kohustuste täitmise tingimused.

Lõike 3 sissejuhatava lauseosa muutmine. Käesoleva lõike sissejuhatava lauseosaga

sätestatakse, et kui kriisilahendusmenetlusest olev krediidiasutus jätkab lepingust tulenevate

kohustuste täitmist, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei

ole kriisiennetusmeetme rakendamise, teatud kohustuste peatamise või kriisilahendusmenetluse

algatamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks, et

rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmeid. Nendeks meetmeteks võivad olla

konsolideerimisgrupi ettevõtja ja krediidiasutuse vaheliste vastastikuste kohustuste täitmata

jätmine (punkt 1) ja krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku

vara kuuluvuse või kontrolli mõjutamine (punkt 2). Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikkel 68

lõige 3.

Euroopa Komisjon on tuvastanud lõike 3 sissejuhatavas lauseosas järgnevad puudused. Esiteks,

käesolev lõige keskendub kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse reguleerimisele, mis

84

on komisjoni hinnangul liiga kitsas lähenemine, sest artikli 68 lõige 3 käsitleb lihtsalt

krediidiasutusi, kes jätkavad lepingust tulenevate kohustuste täitmist.

Teiseks, erinevalt direktiivis sätestatust, mis viitab artiklile 33a, puudub sissejuhatavas

lauseosas vastav viide. Artikkel 33a on võetud üle FELS §-ga 401, mis reguleerib teatud

kohustuste peatamise õigust. Kolmandaks, sätestab sissejuhatav lauseosa kolm eeldust, mille

esinemine ei tekita kellelegi õigust rakendada sissejuhatavale lauseosale järgnevas loetelus

nimetatud meetmeid. Üheks vastavaks eelduseks on kriisilahendusmenetluse algatamise otsus

ja selle kohaldamine. Komisjoni hinnangul on kriisilahendusmenetluse algatamise otsus kui

meetmete välistamise eeldus liiga kitsas võrreldes artikli 68 lõikega 3, sest spetsiifiliselt

kriisilahendusmenetluse algatamise otsus ei hõlma endas näiteks halduri nimetamist § 6 lõike

1 punkti 3 kohaselt. Direktiivis on kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse asemel kasutatud

sõna ,,kriisiohjemeede“, mis on artikli 2 lõike 1 punkti 102 kohaselt kriisilahenduse meede või

erihalduri nimetamine. Kriisilahendusmeede on § 6 lõike 2 kohaselt Finantsinspektsiooni õigus

nõuda aktsiate ja varade võõrandamist, luua sildasutus, nõuda vara eraldamist jms meetmed,

sealhulgas ka õigus määrata erihaldur. Seega ei erista käesolev seadus kriisilahendusmeetmeid

ja õigust määrata erihaldur, nagu teeb mõiste ,,kriisiohjemeede“, vaid käsitleb halduri

nimetamist kui üht meedet, mida Finantsinspektsioon võib kasutada finantskriisi

lahendamiseks.

Komisjoni kommentaaridest tulenevalt muudetakse lõike 3 sissejuhatava lause sõnastust ja

sätestatakse, et kui krediidiasutus jätkab lepingust tulenevate kohustuste täitmist, sealhulgas

makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetusmeetme

rakendamise, FELS §-s 401 sätestatud teatud kohustuste peatamise või kriisilahendusmeetme

või -õiguse rakendamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus

aluseks, et rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmeid.

Lõiget 3 täiendatakse punktiga 3, et tagada direktiiv 2014/59/EL artikkel 68 lõike 3 punkti c

korrektne ülevõtmine Eesti seadusesse.

Nagu eelmise muudatuse selgituses on juba öeldud, siis käesoleva lõike sissejuhatava

lauseosaga sätestatakse, et kui kriisilahendusmenetlusest olev krediidiasutus jätkab lepingust

tulenevate kohustuste täitmist, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise

andmist, ei ole kriisiennetusmeetme rakendamise, teatud kohustuste peatamise või

kriisilahendusmenetluse algatamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes

sündmus aluseks, et rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmeid.

Nüüd lisatakse käesoleva muudatusega veel siia loetellu eraldi punkt 3 ehk eelnimetatud otsus

või vastav sündmus ei ole aluseks, et mõjutada krediidiasutuse või temaga samasse gruppi

kuuluva isiku lepingulisi õigusi seoses lepinguga, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata

jätmise sätteid.

Paragrahv 46. Kehtiv § 46 sätestab kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamise korra.

Paragrahv 46 võtab üle BRRD2 artikli 65. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

§-s 46 ei ole kohane kasutada mõistet ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvus“. Komisjoni sõnul on

artikli 65 eesmärgiks anda kriisilahendusasutustele õigus nõude kriisilahendusmenetluses

olevalt krediidiasutuselt või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvalt ettevõtjalt

selliste teenuste osutamist ja vahendite andmist, mis on vajalikud krediidiasutuse sõlmitud

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste täitmiseks. Seega on artikli 65 tuumaks

85

krediidiasutuse tavapärase (ingl. k. business as usual) majandustegevuse jätkamine, millest

sõltub muude kohustuste täitmine. Kriitilised funktsioonid on direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis

35 defineeritud kui tegevus, teenused või tegevused, mille seiskumine toob ühes või enamas

liikmesriigis tõenäoliselt kaasa reaalmajanduse jaoks oluliste teenuste katkemise või häirib

tõenäoliselt finantsstabiilsust finantsinstitutsiooni või konsolideerimisgrupi suuruse, turuosa,

välise ja sisemise seotuse, keerukuse või piiriülese tegevuse tõttu, pidades eelkõige silmas

kõnealuste tegevuste, teenuste või tegevuste asendatavust. Seega jäetakse mõiste ,,kriitiliste

funktsioonide jätkuvus“ kasutamisega jäetakse komisjoni hinnangul väär mulje olukorrast, mil

Finantsinspektsioon võib sekkuda krediidiasutuse tegevusse ning näha ette korra teenuste

osutamise ja vahendite andmise jätkamiseks, sest kriitilised funktsioonid omavad direktiivi

kontekstis tunduvalt suuremat kaalu, olulisust ning tagajärgi, kui krediidiasutuse tavapärane

majandustegevus. Komisjoni märkusi arvesse võttes muudetakse §-i 46 pealkirja. Paragrahvi

uueks pealkirjaks on ,,Teenuste osutamine ja vahendite üleandmine“. Lõigetes 1 ja 2

asendatakse kriitiliste funktsioonide jätkuvust käsitlevad sõnad teenuste osutamise ja

vahendite üleandmist käsitlevate sõnadega.

Paragrahv 48. Kehtiv § 48 sätestab krediidiasutuse tegevuse reorganiseerimise kava

tingimused.

Lõike 1 muutmine. Käesolev säte kohustab krediidiasutust või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatust või erihaldurit koostama ühe kuu jooksul

kohustuste teisendamise meetme rakendamise otsuse tegemisest tegevuse

reorganiseerimiskava, mis on kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, ja edastama selle

Finantsinspektsioonile. Lõikega 1 võetakse üle BRRD2 artikli 52 lõige 1, kuid erinevalt

direktiivi sõnastusest, kohustab käesolev lõige 1 kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse

või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatust või erihaldurit koostama

ja esitama reorganiseerimiskava. Direktiivi ja seaduse sõnastuse erisusele on juhtinud

tähelepanu ka Euroopa Komisjon, kes on selgitanud, et artikli 52 lõige 1 ei näe ette, et

krediidiasutus peab reorganiseerimiskava koostamiseks olema kriisilahendusmenetluses, kuna

kava koostamine leiab aset peale kriisilahendust. Võttes arvesse komisjoni tähelepanekut ja

ebatäpsust lõikes 1, asendatakse tekstiosa ,,Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse“

tekstiosaga ,,Krediidiasutuse“.

Paragrahv 49. Kehtiv § 49 sätestab võimalikust maksejõuetust teavitamise korra.

Lõike 2 punkti 5 muutmine. Lõige 2 sätestab, et kui Finantsinspektsiooni hinnangul on

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamise tingimused vastavalt FELS § 39 lõike 1

punktidele 1 ja 2 täidetud, teavitab Finantsinspektsioon viivitamata sellest lõikes 2 toodud

loetelus nimetatud asutusi. Teavitamise eelduseks olevad tingimused on § 39 lõike 1 punkti 1

kohaselt Finantsinspektsiooni hinnang, mille kohaselt on tõenäoline, et krediidiasutus on

maksejõuetu või tõenäoliselt muutub maksejõuetuks, ning punkti 2 kohaselt hinnang, mille

kohaselt ei aita ükski muu meede või õigus hoida ära krediidiasutuse maksejõuetust mõistliku

aja jooksul. Lõikega 2 on võetud üle BRRD2 artikli 81 lõige 3.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike 2 punkt 1 käsitleb vaid

finantsjärelevalve asutusi, võttes üle artikli lõike 3 punktid b ja c. Punkti 1 kohaselt peab

Finantsinspektsioon teavitama finantsjärelevalve asutusi, kes teostavad järelevalvet

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluva isiku üle, sealhulgas nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus asub

krediidiasutuse filiaal. Vastavast loetelust on välja jäänud artikli lõike 3 punktides a ja d

86

käsitletud kriisilahendusasutused. Komisjoni märkusest tulenevalt muudetakse lõike 2 punkti

5, mis seni kehtinud sõnastuses sätestas, et teavitada tuleb asjakohasel juhul

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutust. Punktiga 5 on üle võetud artikli 81 lõike 3 punkt h.

Põhjusel, et punkt 5 käsitleb juba konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutust, täiendatakse lõike

5 sõnastust viisil, et sellega on üle võetud artikli lõike 3 punktid a, d ja h. Punkti 5 uue sõnastuse

kohaselt peab Finantsinspektsioon teavitama konsolideeritud järelevalvet tegevat asutust, kui

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes kohaldatakse

Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) direktiivi 2013/36/EL 7. jaotise 3. peatüki kohaselt

konsolideeritud järelevalvet.

Paragrahv 52. Kehtiv § 52 sätestab varalise seisundi hindamise eesmärgi ja tingimused.

Lõike 7 täiendamine. Käesoleva paragrahvi kohaselt tuleb enne kriisilahendusmeetme või

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse rakendamist

viia läbi krediidiasutuse, tema tütarettevõtjast finantseerimisasutuse või samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või

segavaldusettevõtja varalise seisundi hindamine (lõige 1). Hindamise tulemused aitavad näiteks

otsustada, millist kriisilahendusmeedet või -õigust rakendada ja millises ulatuses tühistada või

alandada aktsiate väärtust (lõige 3). Lõikega 7 sätestatakse, et hindamine on lahutamatu osa

Finantsinspektsiooni otsusest rakendada kriisilahendusmeetmeid või -õigusi, sealhulgas

otsusest kasutada kapitaliinstrumentide allahindamise või teisendamise õigust, ning et

hindamine ise ei anna iseseisvat kaebeõigust. Käesolev säte võtab üle BRRD2 artikli 36 lõike

13.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi direktiivi esimeses versioonis piirdus

õiguste ulatus vaid kapitaliinstrumentidega, siis viimases versioonis on õiguste ulatust

laiendatud ka kõlblike kohustusteni. Erinevalt artikli 36 lõike 13 muudatusest on vastav

muudatus jäänud lõikesse 7 sisse viimata. Kuivõrd hindamine on kohustuslik

Finantsinspektsioonile kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamiseks, mis hõlmab endas ka

õigust alla hinnata või teisendada kapitaliinstrumente ja kõlblike kohustusi, täiendatakse lõiget

7 peale sõna ,,kapitaliinstrumentide“ tekstiosaga ,,ja kõlblike kohustuste“. Uue sõnastusega

kohustatakse Finantsinspektsiooni viima läbi hindamist ka enne kõlblike kohustuste

allahindamist või teisendamist, sest kõlblikud kohustused on lihtsustatult öeldes kohustused,

mis lähevad esimesena kasutusse, kui kriisilahendusmenetlus algab ning tekib vajadus

krediidiasutuse rahalise olukorra parandamiseks, et vältida asjaomase krediidiasutuse täielikku

maksejõuetust või laiaulatuslikuma finantskriisi tekkimist. Kuigi kõlblikud kohustused on

krediidiasutuse jaoks esimene päästerõngas, ei tohi nende allahindamine või teisendamine

toimuda ilma eelneva analüüsita, milleks ongi FELS §-s 52 sätestatud hindamine.

Paragrahv 55. Kehtiv § 55 sätestab kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamise

üldpõhimõtted.

Lõike 8 punkti 1 muutmine. Lõige 8 sätestab kaks kumulatiivset tingimust erakorralise

avaliku finantstoetuse taotlemiseks süsteemse finantskriisi ilmingute esinemise korral. Punkt 1

sätestab, et krediidiasutuse aktsionärid või võlausaldajad on kahjumi katmiseks või kapitali

taastamiseks panustanud summa kohustuste või kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamiseks, teisendamiseks või muul viisil vähemalt kaheksa protsendi ulatuses

teisendatavatest kohustustes ja omavahenditest. Punkti 2 kohaselt on toetuse taotlemine

tingimuslik ning sõltub heakskiidu saamisest vastavalt Euroopa Liidu riigiabi reeglitele. Punkti

1 muudetakse kahest asjaolust ajendatavalt. Esiteks, lõige 8 võtab üle BRRD2 artikli 37 lõike

87

10, mille punkti a kohaselt peab avaliku finantstoetuse taotlemiseks olema täidetud vähemalt 8

protsendi teisendatavate kohustuste kogusumma nõue. Kogusummat arvutades tuleb kaasata ka

omavahendid. Muudetav punkt 1 ei haaku direktiivi punktiga a, kuna mõiste ,,teisendatavad

kohustused“ asemel kasutab punkt 1 mõistet ,,kõlblikud kohustused“ ning ei hõlma

omavahendite kasutamist. Uue sõnastusega parandatakse tekkinud viga ning lisatakse

omavahendite kasutamise tingimus. Teiseks, punkt 1 sätestab valiku osapooltest

(krediidiasutuse aktsionärid või võlausaldajad), kes peavad finantstoetuse taotlemise saamiseks

kahjumit katma ja kapitali taastama, eristades neid sõnaga ,,või“. Sõna ,,või“ kasutamisega

tekitab punkt 1 ekslikult mulje, et tegemist on alternatiivsete isikutega ning kahjumi katmises

osaleb üks või teine isik. Taoline tõlgendus läheb vastuollu direktiivi mõttega, mille sõnastus

kaasab kahjumi katmisesse nii aktsionärid kui ka võlausaldajad. Kuivõrd tegu on isikutega, kes

peavad kumulatiivselt panustama kahjumi katmisesse, asendatakse sõna ,,või“ sõnaga ,,ja“, et

tagada kooskõla direktiiviga ning sätte tegeliku eesmärgi selgus.

Paragrahv 56. Kehtiv § 56 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

ja teisendamise tingimused.

Lõike 1 punktide 2 ja 4 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse tingimused, mille

esinemisel võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist

või teisendamist aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks. Õiguse rakendamiseks

peab esinema vähemalt üks lõikes 1 loetletud tingimustest. Lõige 1 võtab üle BRRD2 artikli 59

lõike 3 ja selles sisalduva loetelu.

Punktiga 2, millele vastab artikli 59 lõike 3 punkt b, seatakse tingimuseks, et

Finantsinspektsioon on teinud kindlaks, et kapitaliinstrumentide allahindamiseta või

teisendamisete ei ole krediidiasutus või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik

jätkusuutlik. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et allahindamise või

teisendamise meedet tuleb rakendada lisaks kapitaliinstrumentidele ka kõlblikele kohustustele.

Kuivõrd punkti 2 seni kehtinud sõnastuses vastav tingimus puudus, täiendatakse punkti 2 peale

sõna ,,kapitaliinstrumentide“ tekstiosaga ,,ja kõlblike kohustuste“. Uue sõnastusega

kohustatakse Finantsinspektsiooni hindama kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamise või teisendamise vajadust tervikuna.

Punktiga 4, millele vastab artikli 59 lõike 3 punkt d, seatakse tingimuseks, et

kapitaliinstrumendid ja kõlblikud kohustused on emiteerinud konsolideerimisgrupi

emaettevõtja ja neid arvestatakse emaettevõtja omavahendite nõude täitmisel nii individuaalsel

kui ka konsolideeritud alusel ning konsolideeritud finantsjärelevalvet teostava lepinguriigi

pädev asutus on kindlaks teinud, et nende kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamiseta või teisendamiseta ei ole konsolideerimisgrupp jätkusuutlik. Euroopa

Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, punktis 4 sätestatud kõlblike kohustuste emiteerimine

on ebakorrektne, kuivõrd artikli punkt d käsitleb vaid kapitaliinstrumentide emiteerimist ning

kõlblike kohustuste emiteerimist reguleerib direktiivi artikli 61 lõike 3 teine alalõige. Uue

sõnastusega jäetakse punkti 4 sõnastusest läbivalt välja sõnad ,,ja kõlblikud kohustused“

vastavas käändes.

Lõike 14 muutmine. Käesolevas lõikes sätestatakse, et kui kriisilahendussubjekt on

kapitaliinstrumendid ja kõlblikud kohustused ostnud kaudselt sama kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi teiste ettevõtjate kaudu, kasutatakse kapitaliinstrumentide ja kõlblike

kohustuste allahindamise või teisendamise õigust koos sama õiguse kasutamisega

88

kriisilahendussubjekti emaettevõtja tasandil või muude emaettevõtjate tasandil, kes ei ole

kriisilahendussubjektid, nii et kahjum kantakse üle kriisilahendussubjektile ja

kriisilahendussubjekt rekapitaliseerib vastava krediidiasutuse. Lõikega 14 on üle võetud

BRRD2 artikli 59 lõike 1 teine alalõige. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu erisusele

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise

tasandil. Nimelt sätestab direktiiv, et vastavate õiguste kasutamine peab toimuma asjaomase

ettevõtja emaettevõtja tasandil. Seega ei täpsusta lõige 14, et allahindamise ja teisendamise

meetme kasutamist kohaldatakse selle ettevõtjate emaettevõtjate tasandil, kellelt on

kriisilahendussubjekt ostnud kaudselt kapitaliinstrumente ja kõlblike kohustusi. Komisjoni

märkusest tulenevalt asendatakse lõikes 14 tekstiosa ,,eelnimetatud teise ettevõtja emaettevõtja

tasandil“ tekstiosaga ,,selle ettevõtja emaettevõtja tasandil“.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 15. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

kuigi § 56 võtab üle BRRD2 artiklit 59, on üle võtmata jäänud artikli 59 lõige 1b, milles

täpsustatakse artikli 59 lõikes 1 sätestatud asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike

kohustuste allahindamise või konverteerimise õiguste rakendamise tingimusi. Artikli 59

lõikega 1b laiendatakse lõike 1 mõjuala, ning täpsustatakse, et juhul, kui kriisilahenduse meedet

kohaldatakse kriisilahendussubjekti suhtes või erandkorras kriisilahenduse kavast kõrvale

kaldudes ettevõtja suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjekt, siis tuleb ettevõtja tasandil

vähendatud, alla hinnatud või teisendatud summaga arvestada artikli 37 lõikes 10 ja artikli 44

lõike 5 punktis a või artikli 44 lõike 8 punktis a sätestatud künniste puhul, mida kohaldatakse

kõnealuse ettevõtja suhtes. Põhjusel, et artikli lõige 1a on paragrahvi üle toodud lõikena 13, ei

ole võimalik artikli lõiget 1b vormistada lõike 13 järel lõikena 14, kuivõrd lõikega 14 võetakse

üle artikli 59 lõike 1 esimene alalõige. Kuigi paragrahvi lõiget 13 on võimalik täiendada lõikes

1b sätestatuga, on paragrahvi loetavuse huvides otsustatud vormistada artikli 59 lõige 1b

paragrahvi uue lõikena 15. Uue sättega nähakse ette, et kui Finantsinspektsioon rakendab

kriisilahendusmeedet kriisilahendussubjekti suhtes või erandlikel asjaoludel

kriisilahenduskavast kõrvale kaldudes ettevõtja suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjekt, võtab

Finantsinspektsioon kooskõlas FELS § 57 lõikega 4 sellise ettevõtja tasandil vähendatud, alla

hinnatud või teisendatud summat arvesse sama seaduse § 55 lõikes 8 ja § 78 lõikes 3 või § 78

lõike 6 punktis 1 sätestatud künniste puhul, mida kohaldatakse asjaomasele ettevõtjale.

Lõike 6 punkti 2 täiendatakse pärast sõna ,,kapitaliinstrumendid“ tekstiosaga ,,või kõlblikud

kohustused“. Lõike 6 loeteluga sätestatakse kaks tingimust, mil Finantsinspektsioon saab

rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õigust.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi lõike 6 sissejuhatav lauseosa mainib

kõlblike kohustuste allahindamist või teisendamist, on punktis 2 jäänud reguleerimata kõlblike

kohustuste emiteerimine. Lõige 6 võtab üle BRRD2 artikli 61 lõike 3 teise alalõike. Erinevalt

direktiivi sõnastusest, on lõige 6 vormistatud loeteluna. Loetelu punkt 1 keskendub

kapitaliinstrumentidele, mille on emiteerinud Eestis tegevusloa saanud või Eestis asutatud

krediidiasutus või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik. Punkt 2 reguleeris seni

kehtinud sõnastuses vaid kapitaliinstrumentide emiteerimist krediidiasutuse poolt, kelle üle

Finantsinspektsioon teostab konsolideeritud finantsjärelevalvet. Põhjusel, et artikli 61 lõike 3

teine alalõige viitab selgelt direktiivi artikli 59 lõikes 1a osutatud kõlblikele kohustustele,

lisatakse punkti 2 vastav täiend kõlblike kohustuste emiteerimise kohta. Uue sõnastusega

parandatakse ebatäpsus ning tagatakse Finantsinspektsioonile võimalus rakendada

allahindamise või teisendamise õigust ka emiteeritud kõlblike kohustuste suhtes olukorras, kus

Finantsinspektsiooni konsolideeritud järelevalve alla kuuluv krediidiasutus on emiteerinud

kõlblikke kohustusi.

89

Paragrahv 57. Kehtiv § 57 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

või teisendamise õiguse rakendamise.

Lõike 5 esimese lause muutmine. Lõige 5 sätestab, et FELS § 56 lõikes 14 nimetatud

kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste põhisumma allahindamisel on põhisumma

vähendamine lõplik ning selle omanikul ei ole nõudeõigusi seoses allahinnatud instrumendi

summaga, välja arvatud juhul, kui instrumentide omanikud ei saa hüvitist kooskõlas käesoleva

paragrahvi lõikega 7 või tulenevalt varem tekkinud kohustustest või allahindamisega tekitatud

kahju eest. Lõike teise lausega täpsustatakse, et käesolevat nõuet ei kohaldata olemasolevate

kohustuste ning kahjude eest tekkinud vastutuse suhtes, mis võib tekkida allahindamise õiguse

kasutamise õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse tagajärjel. Lõikega 5 võetakse üle

BRRD2 artikli 60 lõike 2 punkt a.

Euroopa Komisjon on teinud lõikele 5 kaks tähelepanekut. Esiteks, artikli punkti a kohaselt

peab kapitaliinstrumendi või kõlbliku kohustuse põhisumma allahindamisel olema kõnealuse

põhisumma vähendamine püsiv. Direktiivi inglisekeelses versioonis kasutatakse püsivuse

tähistamiseks sõna „permanent“. Kehtivas redaktsioonis on ekslikult kasutatud sõna

,,permanent“ tähistamiseks eestikeelset sõna ,,lõplik“, mis iseloomustab midagi, mis on

kehtima jääv, mitte muudetav või parandatav, mitte vaieldav või kahtluse alla pandav. Põhjusel,

et sõna ,,permanent“ iseloomustab midagi, mis on püsiv, pidevalt toimuv või katkestusteta

kestev, siis tekib keeleline ja ka tõlgenduslik vastuolu sätte tähenduse ja sisu osas. Seetõttu

asendatakse lõike 5 esimeses lauses sõna ,,lõplik“ sõnaga ,,püsiv“. Teiseks, artikli punkti a

kohaselt tuleb üleshindamisel arvestada artikli 46 lõikes 3 sätestatud hüvitise maksmise korda.

Lõige 5 ei sisalda vastavat viidet artikli 46 lõikele 3, millele vastab FELS § 73 lõige 3 ning mis

sätestab, et juhul, kui sama seaduse 5. peatüki kohaselt teostatud varalise seisundi hindamise

tulemusel kohustuste teisendamise summad ületavad lõpliku hindamise summasid, võidakse

kohaldada üleshindamismehhanismi võlausaldajatele ja seejärel aktsionäridele hüvitise

maksmiseks. Seetõttu muudetakse lõike 5 esimest lauset ja sätestatakse, et § 56 lõikes 14

nimetatud kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste põhisumma allahindamisel on põhisumma

vähendamine püsiv ja kooskõlas käesoleva seaduse § 73 lõikes 3 ette nähtud võimaliku

üleshindamismehhanismi kohaldamisega ning kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste

omanikul ei ole nõudeõigusi seoses allahinnatud instrumendi summaga, välja arvatud juhul, kui

instrumentide omanikud ei saa hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule või

kahju eest, mis tuleneb varem tekkinud kohustuste täitmisest või kapitaliinstrumendi või

kõlblike kohustuste põhisumma allahindamisest.

Lõikega 9 sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus teeb pärast kapitaliinstrumentide või

kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamist läbi FELS § 73 lõikes 1

nimetatud varalise seisundi hindamine kooskõlas § 73 lõikega 3. Sättega võetakse üle BRRD2

artikli 59 lõike 1 kolmas alalõige.

Euroopa Komisjon on teinud paar märkust lõikes esinevatele viidetele. Esiteks, artikli

kolmandas alalõikes tehakse hindamise juures viide direktiivi artiklile 74. Komisjoni hinnangul

on § 73 lõike 1 asemel korrektsem viidata FELS §-le 54, mis võtab üle direktiivi artikli 74.

Paragrahviga 54 sätestatakse täiendava hindamise tingimused. Teiseks, § 73 lõike 3 asemel on

korrektsem viidata FELS § 53 lõike 6 punktile 2 ja §-le 80, mis võtavad üle kolmandas alalõikes

viidatud artikli 75. Eelmainitud sätetega sätestatakse kahju hüvitamise alused, mis on tehtud

kindlaks varalise seisundi hindamise käigus. Kahju hüvitamise õigus on krediidiasutuse

aktsionäril või võlausaldajal, kes on kriisilahenduse käigus kandnud suuremat kahju võrreldes

olukorraga, kui krediidiasutus oleks lõpetatud või likvideeritud pankrotimenetluses. Tekkinud

90

kahju vahe hüvitamist võivad kahjustatud pooled nõuda Tagatisfondist, kuid kui lõpliku

järelhindamise tulemuse kohaselt on krediidiasutuse või mõne muu isiku vara netoväärtus

suurem, kui esialgse hindamise käigus leitud väärtus, võib Finantsinspektsioon anda

sildasutusele või vara valitsemise ettevõtjale korralduse suurendada aktsionäridele või

aktsionäridele seoses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse vara, õiguste ja kohustuste

või aktsiatega makstavat hüvitist. Kuivõrd FELS § 53 lõike 6 punkt 2 viitab juba kooskõlale §-

ga 80, tehakse lõike 9 uues sõnastuses viited ainult §-le 54 ja § 53 lõike 6 punktile 2.

Paragrahv 58. Kehtiv § 58 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

või teisendamise õiguse kohaldamise konsolideeritud alusel.

Paragrahviga 58 on üle võetud BRRD2 artikkel 62. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu

sellele, et käesoleva paragrahvi lõige 1 ei võta korrektselt üle direktiivi artikli 62 lõiget 4. Lõige

1 sätestab, et kui Finantsinspektsioon on saanud teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt või

muult pädevalt ametiasutuselt teate kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

või teisendamise kohta, mis puudutab konsolideerimisgruppi või sinna kuuluvaid isikuid,

hindab Finantsinspektsioon pärast konsulteerimist nimetatud asutustega alternatiivse meetme

olemasolu kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamisele või teisendamisele ja

kas selle olemasolul on seda võimalik rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmete

rakendamist.

Komisjoni hinnangul on lõikes 1 võetud lähenemine ebakorrektne võrreldes artikli 62 lõikega

4, sest direktiiv seab hindamise eelduseks, et kriisilahendusasutus on vastava teate edastaja,

mitte saaja, sest ainult kriisilahendusasutus saab nõuda krediidiasutuselt või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist

või teisendamist FELS § 56 kohaselt. Seega peab teate edastamisele ja konsulteerimisele

järgnema Finantsinspektsiooni poolne hinnangu andmise protsess, milles kriisilahendusasutus

hindab, kas alternatiivsete meetmete rakendamine on võimalik ning efektiivsed. Komisjoni

märkusest tulenevalt analüüsiti §-i 58 ka tervikuna ja tuvastasid, et lisaks lõikes 1 esinevale

mittevastavusele ei ole paragrahviga üle võetud BRRD2 artikli 62 lõike 1 punkti a ning lõikeid

2 ja 3. Hinnates, kuidas oleks puuduolevaid direktiivi lõikeid võimalik §-i 58 üle võtta, tuvastati

ebaühtsus artikli ja paragrahvi struktuuride vahel, kuna § 58 alustab artikli 62 üle võtmist alates

artikli lõikest 4, mis väljendub käesoleva paragrahvi lõikes 1. Seega ei ole puuduolevaid sätteid

võimalik lisada loogilises järjekorras §-le 58, kuivõrd lõike 1 ette ei saa normitehniliselt lisada

uusi lõikeid ning teha viiteid etteruttavalt sätetele, mida ei ole samas paragrahvis veel käsitletud.

Eeltoodust tulenevalt muudetakse käesoleva paragrahvi järjestust täielikult, eesmärgiga tagada

kooskõla BRRD2 artikliga 62 ning sätte loogiline ja struktureeritud loetavus.

Lõige 1 vastab endise lõike 5 esimesele lausele ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 1 punkti

b esimese lausepoole ja lõike 8 esimese poole. Lõikega 1 sätestatakse, et kui

Finantsinspektsioon otsustab asjakohase kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega

konsulteerides teha kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 3 nimetatud asjaolud,

teavitab ta sellest otsusest viivitamata selliste lepinguriikide kriisilahendusasutusi ja

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusi või nende puudumisel selliste lepinguriikide

pädevaid ametiasutusi, kus asuvad konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtjad, keda vastav

otsus mõjutab. Paragrahvi 56 lõike 1 punkti 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kapitaliinstrumentide

ja kõlblike kohustuste allahindamist või teisendamist aktsiateks või muudeks omandiõiguse

instrumentideks juhul, kui need kapitaliinstrumendid on emiteerinud konsolideerimisgrupi

tütarettevõtja ja neid arvestatakse omavahendite nõude täitmisel nii individuaalsel kui ka

91

konsolideeritud alusel ning Finantsinspektsioon koos konsolideeritud finantsjärelevalvet

teostava lepinguriigi pädeva asutusega on FELS 9. peatüki kohaselt kindlaks teinud, et nende

kapitaliinstrumentide allahindamiseta või teisendamiseta ei ole konsolideerimisgrupp

jätkusuutlik.

Lõige 2 vastab endise lõike 5 teisele ja kolmandale lausele, millega on üle võetud BRRD2

artikli 62 lõike 8 teine pool. Lõikega 2 sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon on

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus, teeb ta kõik endast oleneva, et ühisotsuseni

jõudmise eesmärgil leppida teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustega kokku käesoleva

paragrahvi esimeses lõikes nimetatud asjaoludes. Kui ühisotsusele ei jõuta, siis nimetatud

asjaolusid kindlaks ei tehta.

Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 62 lõike 1 punkt a ning sätestatakse, et kui

Finantsinspektsioon otsustab teha kindlaks FELS § 56 lõike 1 punktis 2, 3 või 4 nimetatud

asjaolud, teavitab ta sellest otsusest viivitamata, kuid hiljemalt 24 tundi pärast asjaomase

kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega konsulteerimist konsolideeritud järelevalvet

tegevat ametiasutust või selle puudumisel lepinguriigi asjaomast konsolideeritud järelevalvet

teostavat finantsjärelevalve asutust (punkt 1) ja teisi samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

ettevõtjate kriisilahendusasutusi, kui konsolideerimisgrupp on otseselt või kaudselt ostnud

FELS § 19 lõigete 2 ja 4–6 kohaldamisalasse kuuluvalt ettevõtjalt sama seaduse § 19 lõikes 8

nimetatud kohustusi (punkt 2).

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 62 lõige 3 ja sätestatakse, et käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud teates peab Finantsinspektsioon põhjendama oma veendumust tuvastada

FELS § 56 lõike 1 punktis 2, 3 või 4 nimetatud asjaolud.

Lõige 5 vastab endisele lõikele 1 ning võtab üle BRRD2 artikli 62 lõike 4. Lõikega 5

sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon on edastanud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3

nimetatud teate kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise kohta, hindab

Finantsinspektsioon pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud ametiasutustega

konsulteerimist alternatiivse meetme olemasolu kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamisele või teisendamisele ja kas selle olemasolul on seda võimalik rakendada (punkt

1) ja kas võib eeldada, et alternatiivse meetme rakendamisel kaovad mõistliku aja jooksul

asjaolud, mis muidu eeldaksid FELS § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude kindlakstegemist (punkt

2). Lõike koostamisel on võetud arvesse komisjoni märkuseid seoses Finantsinspektsiooni

rolliga teate edastamisel.

Lõige 6 vastab endisele lõikele 2 ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 5. Lõige 6 sätestab,

et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivse meetmena käsitatakse varase

sekkumise meetmeid, krediidiasutuste seaduse §-s 104 sätestatud meetmeid või

konsolideerimisgrupi emaettevõtjalt rahaliste vahendite või kapitali ülekandmist.

Lõige 7 vastab endisele lõikele 3 ning võtab üle BRRD2 artikli 62 lõike 6. Lõige 7 sätestab, et

kui pärast teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega või muu pädeva ametiasutusega

konsulteerimist leiab Finantsinspektsioon, et on olemas vähemalt üks alternatiivne meede, seda

on võimalik rakendada ja sellega saavutatakse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud

tulemus, peab Finantsinspektsioon tagama selle meetme rakendamise.

Lõige 8 vastab endisele lõikele 4 ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 7. Lõige 8 sätestab,

et kui Finantsinspektsioon leiab, et ei ole alternatiivseid meetmeid, millega saavutada käesoleva

92

paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud tulemus, otsustab Finantsinspektsioon, kas FELS § 56

lõikes 1 sätestatud asjaolude kindlakstegemine on konkreetsel juhul asjakohane.

Lõikega 9 võetakse üle BRRD2 artikli 62 lõige 2 ja sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon on

krediidiasutuse või piiriüleselt tegutseva konsolideerimisgrupi kriisilahendusmenetlusega

seoses kindlaks teinud FELS § 56 lõikes 2, 3 või 4 nimetatud asjaolud, võtab ta arvesse

kriisilahenduse võimalikku mõju kõigis lepinguriikides, kus krediidiasutus või

konsolideerimisgrupp tegutseb.

Lõige 10 vastab endisele lõikele 6 ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 9. Lõige 10 sätestab,

et kui Finantsinspektsioon on tütarettevõtja kriisilahendusasutus, rakendab ta kooskõlas

käesoleva paragrahviga tehtud kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või

teisendamise otsust esimesel võimalusel.

Paragrahv 70. Kehtiv § 70 sätestab kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise alused.

Lõike 1 punkti 1 muutmine. Lõikega 1 esitatakse loetelu kahest olukorrast, mille

saavutamiseks võib Finantsinspektsioon rakendada kohustuste ja nõudeõiguse teisendamise

meedet kooskõlas kriisilahendusmenetluse põhimõtetega ja kriisilahenduse eesmärkidega.

Punktiga 1 sätestatakse, et meedet võib kasutada kriisilahendusmenetluses oleva

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku rekapitaliseerimiseks

vastavalt krediidiasutuste seaduses või väärtpaberituru seaduses sätestatud tegevusloa saamise

tingimustele, ja üldise usalduse säilitamiseks selle krediidiasutuse või nimetatud isiku vastu.

Punktiga 2 sätestatakse, et meedet võib kasutada kohustuste teisendamiseks omakapitaliks või

nõudeõiguste või kohustuste põhisumma vähendamiseks, kui need antakse sildasutusele üle

tema kapitali suurendamiseks või aktsiate või varade võõrandamise või vara eraldamise meetme

rakendamiseks. Lõikega 1 võetakse üle BRRD2 artikli 43 lõige 2.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevalt artikli 43 lõike 2 punkti a

sõnastusest, mille kohaselt toimub rekapitaliseerimine kriisilahenduse eeltingimustele vastav

krediidiasutuse suhtes, on käesoleva lõike 1 punktis 1 sätestatud, et rekapitaliseerimine toimub

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse suhtes. Seega tekib vastuolu seaduse ja

direktiivi subjektide ringi vahel, kelle suhtes võib rekapitaliseerimist teostada. Punkti 1 uue

sõnastusega asendatakse tekstiosa ,,kriisilahendusmenetluses olev“ tekstiosaga

,,kriisilahenduse eeltingimustele vastav“.

Paragrahv 71. Kehtiv § 71 sätestab kohustuste teisendamise meetme kohaldamisala.

Lõike 1 sissejuhatavast lauseosa muudetakse. Lõike 1 sissejuhatav lauseosa sätestab, et

kohustuste teisendamise meedet võib kohaldata kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse

või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustuste suhtes (edaspidi

teisendatavad kohustused), välja arvatud kohustused, mis on loetletud sissejuhatavale

lauseosale järgnevas nimekirjas. Lõikega 1 on üle võetud BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimene

alalõige. Lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa ,,(edaspidi teisendatavad

kohustused)“ põhjusel, et eelnõuga muudetavas § 17 lõikes 41 sätestatakse teisendatavate

kohustuste legaaldefinitsioon. Varasemas redaktsioonis sisustati teisendatavate kohustuste

mõistet läbi kohustuste teisendamise meetme rakendamisala, sätestades et kohustuste

teisendamise meedet võib kohaldada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või

temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustuste suhtes, välja arvatud nende

kohustuste suhtes, mis on käesoleva lõike loetelus nimetatud. Seega tuli teisendatavate

93

kohustuste mõistet tuletada läbi teise mõiste ja eituse. Paragrahvi 17 lõige 41 muudatusega

tagatakse, et oleks selgem, mida teisendatavad kohustused endast kujutavad. Seejuures tehakse

viide ka § 71 lõikes 1 nimetatud kohustustele, mis ei ole kohustuste teisendamise meetme

kohaldamisalast välja jäetud. Seetõttu tekib seaduses oht, et ühte ja sama mõistet on selgitatud

kahes kohas. Topelt kordamise vältimiseks jäetakse ühise nimetaja täiend käesolevast lõikest

välja.

Lõike 1 punkti 5 muutmine. Finantsinspektsioon on juhtinud tähelepanu asjaolule, et § 71

lõike 1 punkt 5 erineb BRRD2 artikli 44 lõike 2 punktist e. Nimelt sätestab direktiiv, et

teisendatavateks kohustusteks ei peeta finantsinstitutsioonide, välja arvatud sama

konsolideerimisgrupi ettevõtjate ees olevaid kohustusi, mille täitmise esialgne tähtaeg on lühem

kui seitse päeva. Seevastu on seaduses sätestatud, et teisendatavate kohustuste nimekirjast on

välistatud lepingulised kohustused tähtajaga vähem kui seitse päeva äriühingute ees, välja

arvatud samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate ees. Seega esineb vastuolu

direktiivi ja seaduse vahel, sest punkt 5 välistab kõik kohustused, mille täitmise tähtajani on

jäänud vähem kui seitse päeva, kuid punkt e välistab ainult kohustused, mis on võetud samasse

konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate suhtes ning mille esialgne tähtaeg on lühem kui

seitse päeva. Seega peab punkti e kohaselt olema täidetud kaks eeldust, mille puhul, saab

jaatada teisendamise välistust, kuid punkti e kohaselt ainult üks eeldus. Eeltoodust tulenevalt

muudetakse punkti 5 ning sätestatakse selgemalt tingimused, millele peab mitte teisendatav

kohustus vastama.

Lõike 1 punkti 61 muutmine. Punkt 61 sätestab, et kohustuste teisendamise meetme

kohaldamisalasse ei kuulu kohustused krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku ees, kes ise ei ole kriisilahendussubjekt, olenemata

kohustuste lõpptähtajast. Punktiga 61 on üle võetud BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimese alalõike

punkt h. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et direktiivi punktis h on

konsolideerimisgruppi kuulumine limiteeritud kriisilahendusega, kuid § 71 lõike 1 punkt 61

käsitleb tavalist konsolideerimisgruppi. Seetõttu võib vale grupi määratlus mõjutada

teisendamise meetme rakendusala, hõlmates sellesse suuremal hulgal kohustusi, kui on

direktiiviga ette nähtud. Vea parandamiseks täiendatakse punkti 61 pärast sõna ,,samasse“

sõnaga ,,kriisilahenduse“.

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Euroopa Komisjon on teinud juhtinud tähelepanu sellele,

et BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimese alalõike punkt h on üle võetud § 71 lõike 1 punktis 61

poolikult. Komisjoni hinnangul ei sisalda punkt 61 selgitust selle kohta, et punktis sätestatud

erand ei kohaldu nende kohustuste suhtes, mis on direktiivi ülevõtmise kuupäeval kohaldatava

tavapärase maksejõuetusmenetluse kohustustest madalamad kui tavalised tagamata kohustused.

Täiendavalt sätestab direktiivi punkt h, et samas punktis reguleeritud erandi kohaldamisel peab

tütarettevõtja kriisilahendusasutus, kes ei ole kriisilahendussubjekt, hindama, kas artiklis 45f

lõikes 2 sätestatud kirjete summa on kriisilahendusstrateegia rakendamise toetamiseks piisav.

Kuivõrd punkt 61 muutub uue sõnastusega piisavalt sisutihedaks ja nüansirikkaks, on otsustatud

artikli teine lausepool üle tuua §-i 71 uue eraldiseisva lõikena 11. Lõikega pannakse

tütarettevõtja kriisilahendusasutusele, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kohustus hinnata, kas

FELS § 19 lõikes 8 sätestatud kirjete summa on kriisilahendusstrateegia rakendamise

toetamiseks piisav. Paragrahvi 19 lõige 8 vastab artikli 44 lõike 2 esimese alalõike punkti h

teises lausepooles mainitud direktiivi artiklile 45f lõikele 2, millega reguleeritakse

miinimumnõude kohaldamist konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes. Uue

lõikega lahendatakse direktiivi ülevõtmisest tingitud puudus ning täpsustatakse § 71 lõike 1

punkti 61 kohustuste teisendamise kohaldamise erandit.

94

Paragrahv 72. Kehtiv § 72 sätestab kohustuste teisendamise meetme kohaldamisala erandid.

Lõike 1 punkti 4 muutmine. Lõikega 1 sätestatakse loetelu olukordadest, mille esinemisel

võib Finantsinspektsioon erandkorras välistada kohustuste teisendamise meetme rakendamise

täielikult või osaliselt. Lõikega 1 võetakse üle BRRD2 artikli 44 lõike 3 esimene alalõige.

Euroopa Komisjon on selgitanud, et § 72 lõike 1 punktis 4 on eksitud võlausaldajate kaitsele

lähenemisel. Nimelt ei ole artikli 44 lõike 3 esimese alalõike punkt d suunatud võlausaldajate

võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisele, mis on sätestatud FELS § 40 lõike 1 punktis 6,

vaid ennetamaks olukorda, kus võlausaldajate kaetava kahjumi summa suureneks kohustuste ja

nõudeõiguste teisendamise tõttu. Seega seisneb punkti d fookus võlausaldajate kui grupi enda

kaitsmises olukorra halvenemise eest, mitte võlausaldajate kui eraldiseisvate isikute kaitses

omavahelistes jõu ja õiguste vahekordades. Eelnevat põhimõtet on toonitatud ka komisjoni 4.

veebruari 2016 delegeeritud määruse (EL) 2016/860 artikli 9 lõikes 1, mille kohaselt ei tohi

välistamata kohustuste omanikud olla paremas positsioonis, kui nad oleksid kohustuste

teisendamise korral. Komisjoni märkusest tulenevalt muudetakse punkti 4 ja sätestatakse, et

kohustuste teisendamise meetme rakendamist on võimalik täielikult või osaliselt välistada, kui

see teisendamine põhjustaks kohustuste ja nõudeõiguste väärtuse vähenemise sellisel viisil, et

võlausaldajad peaksid katma kahjumit suuremas ulatuses kui olukorras, kus vastavate

kohustuste teisendamine oleks välistatud.

Lõike 41 muutmine. Lõikega 41 sätestatakse, et Finantsinspektsioon hindab põhjalikult, kas

sellised kohustused krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku

suhtes, kes kuulub samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi ja ei ole ise

kriisilahendussubjekt, mis on välistatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel, tuleks osaliselt või

täielikult välistada kohustuste teisendamise kohaldamisalast, eesmärgiga tagada

kriisilahendusstrateegia asjakohane rakendamine. Lõikega 41 on üle võetud BRRD2 artikli 44

lõike 3 teine alalõige.

Euroopa Komisjon on käesoleva sätte kohta teinud kaks märkust. Esiteks, lõike 41 esimeses

lausepooles on ekslikult sätestatud, et Finantsinspektsiooni hindamine peab toimuma

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes. Direktiivis on

siinkohal võetud kriisilahenduse konsolideerimisgrupi põhine lähenemine, mis on kitsam

seaduses sätestatud konsolideerimisgrupi lähenemisest. Teiseks, lõikest 41 on puudu täiend

selle kohta, et kõnealused kohustused ei ole välistatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel.

Seega tekib seaduse ja direktiivi vahel vastuolu, kuna seadusega luuakse tingimus, et kohustuste

teisendamise kohaldamisalast jäetakse välja kohustused, mis on välistatud, kuid direktiivi

kohaselt jäetakse kohaldamisalast välja kohustused, mis ei ole välistatud.

Lisaks komisjoni poolt tehtud ettepanekutele on lõikes 41 veel kaks asjaolu, mis vajavad

muutmist. Esiteks, seni kehtinud sätte sõnastuses viidati § 72 lõikele 4, mille kohaselt võib

Finantsinspektsioon suurendada § 72 lõike 1 kohaldamisel muude teisendatavate kohustuste

suhtes kohaldatava allahindamise või teisendamise määra, arvestades, et ükski võlausaldaja ei

kata kahjumit suuremas osas, kui ta oleks katnud krediidiasutuse lõpetamisel ja likvideerimisel

tavapärases pankrotimenetluses. Lõikega 4 on üle võetud BRRD2 artikli 44 lõike 3 kolmas

alalõige. Viide lõikele 4 on ebakorrektne, sest direktiivi artikli 44 lõike 3 teine alalõige viitab

sama artikli lõike 2 esimese alalõike punktile h, mis on FELS-iga võetud üle § 71 lõike 1 punktis

61. Teiseks, sätet lugedes ei ole aru saada, kas kõrvallause, mis algab sõnadega „mis on

välistatud…“, kehtib isiku suhtes, kes kuulub samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi

ja ei ole ise kriisilahendussubjekt, või kohustuste enda suhtes. Lõike loetavuse huvides on

95

mõistlik eraldada lõike 41 senine tekst kaheks eraldi lauseks ning viia välistust puudutav

tingimus lõike teise lausesse. Teksti eraldamine kaheks lauseks vähendab alalausete mahtu

esimeses lauses, muudab teksti lihtsamini loetavaks, sätte sisu arusaadavamaks ning parandab

ülevõtmisel tekkinud sõnastusliku vea. Võttes arvesse nii komisjoni kui ka muid

tähelepanekuid, muudetakse lõiget 41. Esimese lausega sätestatakse, et Finantsinspektsioon

hindab põhjalikult, kas sellised kohustused krediidiasutuse või temaga samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes, kes ise ei ole kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes

ei kohaldu FELS § 71 lõike 1 punktis 61 sätestatud erandid, tuleks osaliselt või täielikult

välistada kohustuste teisendamise kohaldamisalast, et tagada kriisilahendusstrateegia

asjakohane rakendamine. Teise lausega sätestatakse, et nimetatud hindamist ei kohaldata

käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kohustustele.

Paragrahv 74. Kehtiv § 74 reguleerib kohustuste allahindamise ja teisendamise järjestust.

Lõike 1 punkti 3 muutmine. Punktis 3 asendatakse sõnad ,,esimese taseme“ sõnadega ,,teise

taseme“, kuivõrd sätte eesmärk on võimaldada teise taseme omavahendite vähendamine kuni

nende ammendumiseni. Taoline tõlgendus on kooskõlas ka BRRD2 artikli 48 lõike 1 punktiga

c.

Paragrahv 78. Kehtiv § 78 sätestab kriisilahenduse osafondi vahendite kasutamise tingimused.

Lõike 3 muutmine. Lõikega 3 sätestatakse, et kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud

teisiti, võib kriisilahendusfondi vahendeid kasutada üksnes juhul, kui kriisilahendusmenetluses

oleva krediidiasutuse aktsionärid või kapitaliinstrumentide või muude teisendatavate

kohustuste omanikud on eelnevalt kandnud kahjusid allahindamise või teisendamise tõttu või

muul juhul vähemalt 8 protsendi ulatuses krediidiasutuse varadest, mis on hinnatud vastavalt

FELS 5. peatükis sätestatule. Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikli 44 lõike 5 punkt a. Euroopa

Komisjon on täpsustanud, et kahjusid tuleks arvestada krediidiasutuse kohustuste

kogusummalt, kaasa arvatud omavahenditest, mitte varadest. Seega on krediidiasutuse varade

aluseks võtmine laiem kui taotleb direktiiv, mis võib kaasa tuua kriisilahendusfondi vahendite

kasutamist ebakorrektsete arvutuste põhjal. Uue lõike 3 sõnastusega täpsustatakse, et arvestust

teostatakse krediidiasutuse kohustuste kogusummast, kaasa arvatud omavahenditest, mitte

krediidiasutuse varadest.

Paragrahv 811. Kehtiv § 811 sätestab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise ja

juhtimise tingimused.

Lõike 4 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et kui Euroopa Liidus asutatud

tütarettevõtja või Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja ja selle tütarettevõtjast

krediidiasutusest kriisilahendussubjekt ning Euroopa kriisilahenduskolleegiumi liikmed ei ole

käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriisilahendusstrateegiaga nõus, järgib Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtja või konsolideeritud alusel Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja FELS

§-s 19 sätestatud miinimumnõuet, emiteerides § 19 lõikes 8 nimetatud instrumente oma

kolmandas riigis asutatud põhiemaettevõtjale või nimetatud põhiemaettevõtja tütarettevõtjale,

mis on asutatud samas kolmandas riigis, või muule ettevõtjale § 19 lõike 8 punktides 1 ja 10

sätestatud tingimustel. Lõikega 4 võetakse üle BRRD2 artikli 89 lõike 2 neljas alalõige.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike 4 ülevõtmisel on tekkinud

sõnastuslik viga, kuna emiteerimine eeldab kõikide asjassepuutuvate isikute nõusolekut

kriisilahendusstrateegiale, kuid lõikes 4 kasutatud tekstiosa ,,ei ole“, mis loob väära eelduse, et

emiteerimise teostamiseks ei pea otsuse tegemiseks pädevad isikud strateegiaga nõustuma.

96

Komisjoni märkusest tulenevalt sõnastatakse lõige 4 ümber viisil, mis seab emiteerimise

eelduseks Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja

selle tütarettevõtjast krediidiasutusest kriisilahendussubjekti ning Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi liikmete nõusolekut käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud

kriisilahendusstrateegiale. Lisaks komisjoni märkusest tulenevale muudatusele, asendatakse

lõikes 4 viited FELS § 19 lõikele 8 viitega § 19 lõigetele 8 ja 81 (vt § 19 lõigete 8 ja 81 selgitusi).

Lõike 6 muutmine. Käesolev lõige sätestab, et Finantsinspektsioon võib kõigi asjaomaste

lepinguriikide kriisilahendusasutustega vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi moodustamise nõude täitmisest, kui muu töörühm või kolleegium

täidab samu funktsioone ja samu ülesandeid. Lõikega 6 on üle võetud BRRD2 artikli 89 lõige

4.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku parandada lõiget 6, kuivõrd see on direktiivist võetud

üle poolikult, hõlmamata artikli 89 lõike 4 teist lausepoolt. Komisjoni märkust arvestades

jagatakse lõike 6 tekst kaheks lauseks. Senine lõike 6 tekst loetakse esimeseks lauseks ning

sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib kõigi asjaomaste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi

moodustamise nõude täitmisest, kui muu töörühm või kolleegium täidab samu funktsioone ja

samu ülesandeid, nagu on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5, ning järgib kõiki FELS

§-s 83 sätestatud teabevahetuse tingimusi ja menetlusi, sealhulgas Euroopa

kriisilahenduskolleegiumide liikmesust ja neis osalemist puudutavaid tingimusi ja menetlusi.

Teise lausega sätestatakse, et käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud juhul käsitatakse kõiki

FELS-i viiteid Euroopa kriisilahenduskolleegiumidele viidetena teistele töörühmadele või

kolleegiumidele. Seni kehtinud sätte sõnastus ei katnud vastavaid tingimusi ning ei

reguleerinud, millistele tingimustele peavad töörühm või kolleegium täpselt vastama ning

milliseid kohustusi täitma. Muudatustega viiakse lõige kooskõlla artikli 89 lõikega 4 ning

tagatakse õigusselgus, millistel juhtudel võib loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi

moodustamisest, eesmärgiga anda kriisilahenduskolleegiumi poolt teostavad ülesanded üle juba

eksisteerivale töörühmale või kolleegiumile.

Paragrahv 94. Kehtiv § 94 sätestab rahatrahvi määrad omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude rikkumise eest.

Lõike 1 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et krediidiasutuste omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000

eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas

summas. Karistusmäära kehtestamisel on juhinetud BRRD2 artiklitest 110 ja 111. Euroopa

Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et § 94 lõikes 1 kasutatud sõna ,,krediidiasutuste“

tõttu tekib sätte tõlgendamisel oht liigseks kitsenduseks, et miinimumnõude rikkumise eest on

võimalik karistada ainult neid füüsilisi isikuid, kes rikuvad krediidiasutuse miinimumnõude

kohustust, kuid mitte ülejäänud füüsilisi isikuid, kes on vastutavad miinimumnõude kohustuse

täitmise eest teistes käesolevas seaduses käsitletud ettevõtjates (näiteks isikule, kes ei ole

kriisilahendussubjekt, globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekt, kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva oluline tütarettevõtja jne).

Komisjoni märkusest tulenevalt asendatakse lõikes 1 sõna ,,Krediidiasutuse“ tekstiosaga

,,Käesolevas seaduses sätestatud“, muutes sätet niiviisi umbisikulisemaks ning avatud

rakendamiseks iga füüsilise isiku suhtes, kes rikub mistahes seadusega hõlmatud ettevõtja

miinimumnõude kohustust.

97

Paragrahv 96. Kehtiv § 96 sätestab rakendussätted kooskõla tagamiseks seadusest tulenevate

nõuetega.

Paragrahvi pealkirja muudetakse tulenevalt paragrahvi täiendamisest lõikega 6, milles

nähakse ette FELS § 71 lõike 1 punkti 61 kohaldamistingimused (vt § 96 lõike 6 selgitusi). Seni

kehtinud pealkirja ,,Kooskõlla viimine seadusest tulenevate nõuetega“ täiendatakse pärast sõna

,,nõuetega“ tekstiosaga ,,ja seaduse kohaldamine“. Uue pealkirjaga kaetakse ära §-s 96 lõigetes

1–5 sätestatud nõuded ning lõikes 6 sätestatud kuupäev, millest sõltub § 71 lõike 1 punktis 61

nimetatud kohustuse liigitamine teisendatavaks kohustuseks.

Paragrahvi täiendamine lõikega 6. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi

FELS § 71 lõike 1 punkt 61 võtab üle BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimese alalõike punkti h,

puudub punktis 61 täpsustus selle kohta, et kohustusi krediidiasutuse või temaga samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku ees, kes ise ei ole kriisilahendussubjekt,

olenemata kohustuste lõpptähtajast, ei arvata teisendatavate kohustuste liigitusest välja juhul,

kui need kohustused on direktiivi ülevõtmise kuupäeva seisuga tavapärase

maksejõuetusmenetluse kohustustest madalama rahuldusjärguga, kui muud tagamata

kohustused. Komisjoni märkusest tulenevalt on vastav täpsustus seaduse struktuuri arvestades

kõige mõistlikum lisada seaduse 12. peatükki, milles on reguleeritud seaduse rakendamise

tingimused. Seetõttu täiendatakse § 96 lõikega 6 ning sätestatakse, et FELS § 71 lõike 1 punktis

61 sätestatut ei kohaldata juhul, kui need kohustused on 2014. aasta 31. detsembri seisuga

tavapärase maksejõuetusmenetluse kohustustest madalama rahuldamisjärguga kui muud

tagamata kohustused.

Seaduse täiendamine §-ga 962. Uue paragrahviga sätestatakse krediidiasutuse

avalikustamiskohustuse rakendamise tingimused.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et käesolev seadus ei sisalda rakenduslikku

sätet BRRD2 artikli 45i lõikes 3 kehtestatud aruannete avaldamise kohta. Vastav direktiivi säte

on FELS-i üle võetud § 221 lõikega 4, milles sätestatakse krediidiasutustele nimekiri teabest,

mille nad peavad iga-aastaselt avaldama omavahendite kohta avalikkusele (vt § 221 lõike 4

lisamise selgitusi). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/879, 20. mai 2019,

millega muudetakse direktiivi 2014/59/EL seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute

kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega ning direktiivi 98/26/EÜ, artikli 3 lõige 1

sätestab, et liikmesriigid kohaldavad BRRD2 artikli 45i lõiget 3 alates 1. jaanuarist 2024. Seega

määratletakse direktiiviga 2019/879 täpne kuupäev, millest alates on krediidiasutused

kohustatud avaldama omavahenditega seotud teavet. Võttes arvesse komisjoni märkust,

täiendatakse seadust §-ga 962 ning sätestatakse, et krediidiasutus peab avaldama aruande FELS

§ 221 lõikes 4 sätestatud omavahendite kohta juhul, kui need omavahendid on emiteeritud

hiljem kui 2024. aasta 1. jaanuaril. Kuigi direktiiv nõuab esimeste andmete avaldamist juba

2024. aastal, ei saa artikli 3 lõiget 1 kohaldada 2024. aastal, sest eelnõu võetakse vastu alles

2025. aastal. Seega läheb Eesti automaatselt vastuollu Euroopa Liidu õigusega, sest

avalikustamiskohustuse nõue hakkab Eestis kehtima aasta hiljem. Siinjuures on kaalutud, kas

sätestada krediidiandjatele kohustus avalikustada nii 2024. aasta kui ka 2025. aasta andmed

koos 2025. aastal, kuid tulenevalt ex tunc keelust Eesti õiguses leiavad eelnõu koostajad, et

tegemist on olukorraga, kus tuleb möönda ühe aastast hilinemist, et mitte seada

krediidiandjatele kohustusi tagasiulatuvalt. Teise lausega pannakse krediidiasutustele kohustus

esitada esimene aruanne hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks.

3.5. Eelnõu § 4 – muudatused hasartmänguseaduses

98

Paragrahv 2. Kehtiv § 2 sätestab hasartmängu tunnused.

Paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 61. Muudatusega välistatakse tuletisinstrumentidele