Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Eesti Ametiühingute Keskliit

Inimväärse elu nimel!

Eesti Ametiühingute Keskliit │ Laulupeo 24, 10128, Tallinn │ tel: 6412800 │ e-mail: [email protected] │ www.eakl.ee

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Teie 02.03.2026 nr 2-2/3780-19

[email protected] Meie 16.03.2026 nr 1-12/16

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu

Täname eelnõu ja arvamuse esitamise võimaluse eest.

EAKL nõustub muudatustega, mis aitavad parandada töökeskkonda ja vähendavad bürokraatiat. TTOS

muutmisel peab olema alati põhieesmärgiks parem töökeskkond (vähem töösurmasid, tööõnnetusi), mis

tagab töötaja tervena püsimise. Tööandjate halduskoormust ei tohiks vähendada töötajate tervise kaitse

ja tööohutuse arvelt. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine on eriti oluline seetõttu, et tööõnnetuse

või kutsehaiguse tekkimisel on kannatanuks eelkõige töötaja, kes võib ilma jääda nii töövõimest kui ka

sissetulekust ja on sunnitud tööõnnetusest ja kutsehaigusest tingitud kahju sissenõudmiseks pöörduma

tööandja vastu kohtusse.

Alljärgnevalt mõned arvamused muudatusettepanekute kohta.

Eelnõu § 1 punktiga 6, muudetakse TTOS § 13 lõike 1 punkti 14. Muudatuse kohaselt tunnistatakse

kehtetuks tööandja kohustus koostada tehtava töö ohutusjuhendit.

Tööandjale jääb kohustus koostada kasutatava töövahendi ohutusjuhend. Tööandja ei pea töövahendi

ohutusjuhendit koostama, kui tootjal ei ole kehtivate õigusaktide kohaselt kohustust koostada töövahendi

kasutusjuhendit või kui tootja koostatud töövahendi kasutusjuhend sisaldab piisavat teavet töövahendi

ohutuks kasutamiseks.

Tehtava töö ohutusjuhendi koostamise kaotamine ei ole põhjendatud, sest ainult ohutusjuhendile

keskendumine ei taga, et kõik tööprotsessist tulenevad riskid oleksid piisavalt käsitletud. Tehtava töö

ohutusjuhendi asendamine töövahendi ohutusjuhendiga võib vähendada töötajate tööohutuse kaitset. Kui

praktikas esineb probleeme tehtava töö ohutusjuhendite üldsõnalisuse või dubleerimisega, tuleks

keskenduda juhendite sisulise kvaliteedi parandamisele ja paremale sidumisele riskianalüüsiga, mitte

vastava kohustuse kaotamisele.

Töövahendi ohutusjuhendid lähtuvad sageli tootja poolt antud tehnilistest juhistest ega kajasta alati

konkreetse tööandja töökeskkonna eripära, s.h töökorraldust ega mitme töövahendi või tööprotsessi

koosmõju. Seetõttu ei saa töövahendi ohutusjuhend sisuliselt asendada tehtava töö ohutusjuhendit.

Tööandja peab ennetama töötaja töökeskkonnas olevaid ohutegureid ja tööga seotud riske ning töötajaid

selgelt ja arusaadavalt ohuteguritest teavitama ning töötajaid juhendama.

Eelnõu § 1 p 7, millega täiendatakse TTOS § 13 lõigetega 3-7. Eelnõu järgi on tööandjal õigus kontrollida

töötaja alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist (edaspidi

töötaja seisund).

TTOS § 13 lõike 4 täienduse järgi tööandja koostab töötaja seisundi hindamise korra, mis näeb ette muu

hulgas ette töötajate õiguste kaitsemeetmed ja tutvustab seda ettevõtte kõikidele töötajatele.

Oleme nõus sellega, et tööandjal on õigus töötaja seisundit kontrollida, kui töötaja tööülesanded hõlmavad

suurema ohu allika valitsemist. Ei saa aga nõustuda sellega, et kõik tööandjad saavad kõikide töötajate

seisundit kontrollida iseenda kehtestatud reeglite järgi, kui tööandja leiab, et tal on olemas põhjendatud

kahtlus. Seadusest ühesuguse arusaadavuse huvides vajaks põhjendatud kahtluse mõiste lahtikirjutamist

juba õigusaktis.

Eelnõu järgi saaks tööandja ise otsustada, milliseid vahendeid kasutada töötaja seisundi hindamiseks,

kuidas ja millal töötaja seisundit hinnata ja millised on töötaja õigused. Eelnõu järgi oleks siis näiteks

seaduslik ja piisav kui töötaja seisundit on hinnanud töötaja kolleeg ja seisundi hindamist saaks töötaja

vaidlustada, esitades kaebuse ettevõtte peadirektorile.

Seadus ei tohiks anda tööandjale õigust ühepoolselt otsustada töötaja õiguste piire töötaja seisundi

hindamisel, sest tööandja koostab töötaja seisundi hindamise korra lähtudes ainult enda vajadusest ja tal

puudub huvi anda töötajale laialdasi kaitsemeetmeid. Kui iga tööandja koostab ise korra, kuidas töötaja

seisundit tuvastada, siis võivad tekkida väga erinevad praktikad samal tegevusalal tegutsevates ettevõtetes.

Leiame, et vajalik oleks riigi poolt kehtestatud üheselt mõistetav ja ühtne kord, mis annaks kõigile

tööandjatele ühesugused juhised ainult tööohutuse tagamise eesmärgil kontrollida töötajate seisundit ja

tagaks kõigile töötajatele ühesugused minimaalsed kaitsemeetmed, mida tööandja võib vajadusel

laiendada.

Riigi poolt antavas õigusaktis peaks olema arusaadavalt ja selgelt sõnastatud muuhulgas töötaja õigused

vaidlustada tema seisundi hindamise tulemusi, kaasata tunnistajaid, nõuda kordusmõõtmist, pöörduda

meditsiinilisse kontrolli jms.

Töötajale peab jääma ka õigus seisundi tuvastamisest keelduda, kui ta kahtleb tööandja poolt kasutatavate

meetodite õigsuses või mõõtevahendite korrashoius. Töötaja keeldumist seisundi tuvastamisest ei tohiks

automaatselt lugeda töökohustuse rikkumiseks.

Isikuandmete kaitse määruse artikli 88 kohaselt võivad liikmesriigid õigusaktide või kollektiivlepingutega

ette näha täpsemad eeskirjad, et tagada õiguste ja vabaduste kaitse seoses töötajate isikuandmete

töötlemisega töösuhete kontekstis, eelkõige seoses töötervishoiu ja tööohutusega ning tööhõivega seotud

õiguste ja hüvitiste isikliku või kollektiivse kasutamisega ning töösuhte lõppemisega. Seetõttu peaks TTOS

sisaldama viidet, et ka kollektiivlepinguga on võimalik kokku leppida töötaja seisundi tuvastamise korda.

Eelnõu § 1 p 8 TTOS § 131 lõike 6 muutmine. Tööandja peab korraldama töötaja tervisekontrolli kuni kuue

kuu jooksul (senise 4 kuu asemel) töötaja tööle asumisest arvates.

Muudatuse eesmärgiks on, et töötaja tervisekontroll toimuks katseaja jooksul. Seega võikski eelnõu

sõnastuse järgi olla tööandjal kohustus korraldada töötaja tervisekontroll katseaja jooksul (mitte kuue kuu

jooksul). Katseaja pikenemisel pikeneks ka tervisekontrolli aeg. Tööandja saaks siis katseajal veenduda

töötaja tervise sobivuses töökohale ja oleks selge, et töötajal puuduvad töö tegemist välistavad tervislikud

seisundid.

Eelnõu § 1 p 9, millega muudetakse TTOS § 131 lõiget 12. Muudatuste kohaselt ei pea töötervishoiu

olukorra analüüsi korraldama tööandja, kelle ettevõttes töötab püsivalt alla kümne töötaja.

Ettepanek lähtub eeldusest, et väiksema töötajate arvuga ettevõttes on vähem töötaja tervisele mõjuvaid

ohte kui suures ettevõttes. Arvestades, et enamik Eesti ettevõtteid on mikro- ja väikeettevõtted, siis väga

suure grupi töötajate töötervishoiust lähtuv analüüs jääb tegemata. Samas ei saa rääkida selle nõude juures

just tööandja ülemäärasest halduskoormusest, sest tööandja peab selle nõude täitmisel pigem suhtlema

oma töötervishoiuteenuse osutajaga, kes peaks töötajate tervisekontrolli otsuste jm dokumentide alusel

sellise analüüsi tööandja jaoks koostama. Nõude kaotamine viib olukorrani, kus töötervishoiuteenuse

tulemused ei huvita vähesema teadlikkusega tööandjat ning töötajate tervisekontrolli otsused rändavad

sahtlisse ilma, et nendest vajalikku teavet saadaks.

Eelnõu § 1 p 13 muudab TTOS § 134 lõiget 7. Muudatuse kohaselt ei pea tööandja, kelle ettevõttes töötab

alla 10 töötaja koostama riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või edastama riskianalüüsi kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis töökeskkonna andmekogusse.

Muudatuse tagajärjel säilib kõikidele tööandjatele kohustus koostada riskianalüüsi kirjalik dokument, kuid

alla 10 töötajaga ettevõte ei pea seda enam töökeskkonna andmekogusse esitama.

Töökeskkond ohustab töötajaid sõltumata nende arvust ja muudatuse tagajärjel suureneb ettevõtete arv,

kes jätavad riskianalüüsi üldse tegemata. Võib kasvada töötajate arv, kes töötavad kõrge riskitasemega

töökeskkondades, kus riskid hindamata.

Eelnõu § 1 punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks TTOS § 16 lõige 10. Selle tagajärjel ei ole tööandjal

kohustust teavitada TI-d määratud töökeskkonnaspetsialistist.

Nõue esitada töökeskkonnaspetsialisti andmed TI-le tagab, et töökeskkonnaspetsialist ettevõttes üldse

määratakse. Nõude tühistamine toob tõenäoselt kaasa töökeskkonnaspetsialistide määramise nõude

eiramise. Tööandja kohustus esitada TI-le andmeid töökeskkonnaspetsialisti kohta aitab TI-l teostada

järelevalvet, andmete sisestamine ei ole keeruline ja ei ole suureks halduskoormuseks. Leiame, et puudub

reaalne vajadus TTOS § 16 lõike 10 tühistamiseks.

Eelnõu § 1 p-d 17-18, millega muudetakse TTOS § 17, 18. Muudatuste kohaselt ei ole töökeskkonna-

voliniku valimine kohustuslik, kui vähemalt 10% ettevõtte, selle struktuuriüksuse või vahetuse

töötajatest ei avalda soovi töökeskkonnavoliniku valimiseks.

Muudatuse kohaselt moodustatakse töökeskkonnanõukogu tööandja algatusel või juhul, kui vähemalt 10%

töötajatest avaldab selleks soovi. Samuti kaotatakse tööandja kohustus esitada valitud töökeskkonna-

voliniku andmed töökeskkonna andmekogusse.

Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiiv 89/391/EMÜ sätestab töötajate kaasamise

miinimumnõuded. Direktiivi artikkel 11 kohustab tööandjaid konsulteerima töötajate ja/või nende

esindajatega ning võimaldama töötajate osalemist kõigis tööohutuse ja -tervishoiu küsimustes. Sealjuures

peab töötajate osalus olema “tasakaalustatud” vastavalt siseriiklikele seadustele ja tavadele.

Tasakaalustatud osalus tähendab, et töötajatel on võrdväärne esindatus ja mõju otsustusprotsessis.

Direktiivi art 11 lg 2 näeb ette, et “töötajad või töötajate esindajad, kellel on töötajate ohutuse ja tervishoiu

eest erivastutus” peavad saama osaleda nimetatud aruteludes tasakaalustatult või nendega tuleb aegsasti

konsulteerida kõikides olulistes tööohutust ja -tervist mõjutavates küsimustes. Näiteks tuleb töötajate

esindajatega läbi rääkida kavandatavate ohutusmeetmete, määratavate töökeskkonnaspetsialistide ja

töötajate väljaõppe üle. Sellest tulenevalt peaks ettevõtetes olemas olema töötajate esindajad tööohutuse

ja -tervishoiu alal, kellega saaks konsulteerida.

Kui töökeskkonnavoliniku valimine ja -nõukogu moodustamine jäetaks 10 % töötajate algatada (s.t ainult

siis, kui töötajad ise soovivad), võib see praktikas tähendada, et paljudes ettevõtetes, eriti suuremates, ei

tekigi töötajate esindusorganit tööohutuse vallas. Seega oleks muudatus vastuolus direktiivi 89/391

eesmärgiga tagada igas ettevõttes töötajate kaasamine töötervishoiu ja -ohutuse meetmete kujundamisse.

Lisaks tuleb märkida seda, et paljudes kohtades võib töötajatel puududa julgus või teadlikkus

töökeskkonnavoliniku valimise soovi avaldamiseks. Seda eriti juhtudel, kui pole ametiühingut või puudub

varasem kogemus, mistõttu neil jääb üldse oma esindaja tekkimata. See omakorda vähendab töötajate

häält töökeskkonna küsimustes.

Töökeskkonnavoliniku või töökeskkonnanõukogu valimist ei toimu, kui just töötajad pole eelnevalt

organiseerunud. Seda päris mitmel põhjusel, näiteks üle Eesti tegutsevas ettevõttes tuleks initsiaatoril

kontakteeruda kõikide töötajatega erinevates maakondades. Sellel initsiaatoril puuduvad seadusest

tulenevad kaitse mehhanismid, mistõttu tööandja võib temaga töölepingu üles öelda ja tegevus ongi

lõpetatud. Kui seda isegi ei juhtu, siis igal juhul peab tal olema piisavalt vaba aega, et sellise

organiseerimisega tegeleda, allkirju korjata, koosolekuid kokku kutsuda vms. Millisel töötajal on selline

ressurss olemas? Seega võib juhtuda, et edaspidi pole isegi suurtes ettevõtetes töökeskkonnavolinikke ega

töökeskkonna nõukogu, mis vähendab töötajate võimalust süstemaatiliselt TTOS-i teemasid arutada.

Töötajate kaitse seisukohalt on see samm tagasi.

Seetõttu näeme vajadust ka Töökeskkonna Nõukoja järele. Kolmepoolsed kohtumised ei asenda

Töökeskkonna Nõukoja funktsiooni, sest kolmepoolsed kohtumised ei toimu regulaarselt ja ka

töökeskkonnaküsimused ei ole regulaarselt päevakorras.

Eelnõu § 1 punktiga 29 täiendatakse TTOS-i §-dega 277 ja 278, võimaldades TI-l kasutada väärteo-

menetluses lühimenetlust ning määrata väärteo tunnustega teo toime pannud isikule mõjutustrahv.

Ei saa nõustuda eelnõu koostajatega, et lühimenetluse lubamine aitab luua turvalisema ja vastutus-

tundlikuma töökeskkonna, tasakaalustab tööandja ja töötaja vastutust, vähendab tööõnnetuste riski ning

aitab kaasa, et tööohutusnõuete rikkumised saaksid kiirema lahenduse.

Lühimenetluses kohaldatav mõjutustrahv võib küll mõjutada füüsilisi isikuid, aga ei mõjuta Eestis ühtegi

tööandjat ja ei motiveeri tööandjaid täitma töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Näiteks kui tööandja on

jätnud uurimata tööõnnetuse või kutsehaigestumise (TTOS § 275), siis on tegemist väga tõsise rikkumisega,

mis võib töötajale kaasa tuua raskeid tagajärgi. Mõjutustrahv 160 eurot sellise rikkumise eest ei ole tõsiselt-

võetav, seda enam, et mõjutustrahvi tasumisega väärteomenetlus lõpeb. Seaduse järgi ei tohiks olla

lihtsam tasuda trahvi selle asemel, et oma kohustusi korrektselt täita.

Oleme nõus, et väga oluline on TI poolne kiire reageerimine tööohutuse rikkumistele. Kui kehtiv sunniraha

määramise kord ei täida eesmärki, siis tuleks kehtiv kord tervikuna üle vaadata, anda TI-le rohkem õigusi ja

suurendada sunniraha määrasid, mis tööandjaid ka tegelikult mõjutaksid. Lühimenetluse kasutusele

võtmine ei muuda olukorda paremaks. Pigem vastupidi, kuna lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole

süüteo eest kohaldatav karistus, siis saavad tööandjad süütegusid edaspidi toime panna sisuliselt ilma

karistuseta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaia Vask

EAKLi esimees

Eesti Ametiühingute Keskliit

Inimväärse elu nimel!

Eesti Ametiühingute Keskliit │ Laulupeo 24, 10128, Tallinn │ tel: 6412800 │ e-mail: [email protected] │ www.eakl.ee

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Teie 02.03.2026 nr 2-2/3780-19

[email protected] Meie 16.03.2026 nr 1-12/16

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu

Täname eelnõu ja arvamuse esitamise võimaluse eest.

EAKL nõustub muudatustega, mis aitavad parandada töökeskkonda ja vähendavad bürokraatiat. TTOS

muutmisel peab olema alati põhieesmärgiks parem töökeskkond (vähem töösurmasid, tööõnnetusi), mis

tagab töötaja tervena püsimise. Tööandjate halduskoormust ei tohiks vähendada töötajate tervise kaitse

ja tööohutuse arvelt. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine on eriti oluline seetõttu, et tööõnnetuse

või kutsehaiguse tekkimisel on kannatanuks eelkõige töötaja, kes võib ilma jääda nii töövõimest kui ka

sissetulekust ja on sunnitud tööõnnetusest ja kutsehaigusest tingitud kahju sissenõudmiseks pöörduma

tööandja vastu kohtusse.

Alljärgnevalt mõned arvamused muudatusettepanekute kohta.

Eelnõu § 1 punktiga 6, muudetakse TTOS § 13 lõike 1 punkti 14. Muudatuse kohaselt tunnistatakse

kehtetuks tööandja kohustus koostada tehtava töö ohutusjuhendit.

Tööandjale jääb kohustus koostada kasutatava töövahendi ohutusjuhend. Tööandja ei pea töövahendi

ohutusjuhendit koostama, kui tootjal ei ole kehtivate õigusaktide kohaselt kohustust koostada töövahendi

kasutusjuhendit või kui tootja koostatud töövahendi kasutusjuhend sisaldab piisavat teavet töövahendi

ohutuks kasutamiseks.

Tehtava töö ohutusjuhendi koostamise kaotamine ei ole põhjendatud, sest ainult ohutusjuhendile

keskendumine ei taga, et kõik tööprotsessist tulenevad riskid oleksid piisavalt käsitletud. Tehtava töö

ohutusjuhendi asendamine töövahendi ohutusjuhendiga võib vähendada töötajate tööohutuse kaitset. Kui

praktikas esineb probleeme tehtava töö ohutusjuhendite üldsõnalisuse või dubleerimisega, tuleks

keskenduda juhendite sisulise kvaliteedi parandamisele ja paremale sidumisele riskianalüüsiga, mitte

vastava kohustuse kaotamisele.

Töövahendi ohutusjuhendid lähtuvad sageli tootja poolt antud tehnilistest juhistest ega kajasta alati

konkreetse tööandja töökeskkonna eripära, s.h töökorraldust ega mitme töövahendi või tööprotsessi

koosmõju. Seetõttu ei saa töövahendi ohutusjuhend sisuliselt asendada tehtava töö ohutusjuhendit.

Tööandja peab ennetama töötaja töökeskkonnas olevaid ohutegureid ja tööga seotud riske ning töötajaid

selgelt ja arusaadavalt ohuteguritest teavitama ning töötajaid juhendama.

Eelnõu § 1 p 7, millega täiendatakse TTOS § 13 lõigetega 3-7. Eelnõu järgi on tööandjal õigus kontrollida

töötaja alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist (edaspidi

töötaja seisund).

TTOS § 13 lõike 4 täienduse järgi tööandja koostab töötaja seisundi hindamise korra, mis näeb ette muu

hulgas ette töötajate õiguste kaitsemeetmed ja tutvustab seda ettevõtte kõikidele töötajatele.

Oleme nõus sellega, et tööandjal on õigus töötaja seisundit kontrollida, kui töötaja tööülesanded hõlmavad

suurema ohu allika valitsemist. Ei saa aga nõustuda sellega, et kõik tööandjad saavad kõikide töötajate

seisundit kontrollida iseenda kehtestatud reeglite järgi, kui tööandja leiab, et tal on olemas põhjendatud

kahtlus. Seadusest ühesuguse arusaadavuse huvides vajaks põhjendatud kahtluse mõiste lahtikirjutamist

juba õigusaktis.

Eelnõu järgi saaks tööandja ise otsustada, milliseid vahendeid kasutada töötaja seisundi hindamiseks,

kuidas ja millal töötaja seisundit hinnata ja millised on töötaja õigused. Eelnõu järgi oleks siis näiteks

seaduslik ja piisav kui töötaja seisundit on hinnanud töötaja kolleeg ja seisundi hindamist saaks töötaja

vaidlustada, esitades kaebuse ettevõtte peadirektorile.

Seadus ei tohiks anda tööandjale õigust ühepoolselt otsustada töötaja õiguste piire töötaja seisundi

hindamisel, sest tööandja koostab töötaja seisundi hindamise korra lähtudes ainult enda vajadusest ja tal

puudub huvi anda töötajale laialdasi kaitsemeetmeid. Kui iga tööandja koostab ise korra, kuidas töötaja

seisundit tuvastada, siis võivad tekkida väga erinevad praktikad samal tegevusalal tegutsevates ettevõtetes.

Leiame, et vajalik oleks riigi poolt kehtestatud üheselt mõistetav ja ühtne kord, mis annaks kõigile

tööandjatele ühesugused juhised ainult tööohutuse tagamise eesmärgil kontrollida töötajate seisundit ja

tagaks kõigile töötajatele ühesugused minimaalsed kaitsemeetmed, mida tööandja võib vajadusel

laiendada.

Riigi poolt antavas õigusaktis peaks olema arusaadavalt ja selgelt sõnastatud muuhulgas töötaja õigused

vaidlustada tema seisundi hindamise tulemusi, kaasata tunnistajaid, nõuda kordusmõõtmist, pöörduda

meditsiinilisse kontrolli jms.

Töötajale peab jääma ka õigus seisundi tuvastamisest keelduda, kui ta kahtleb tööandja poolt kasutatavate

meetodite õigsuses või mõõtevahendite korrashoius. Töötaja keeldumist seisundi tuvastamisest ei tohiks

automaatselt lugeda töökohustuse rikkumiseks.

Isikuandmete kaitse määruse artikli 88 kohaselt võivad liikmesriigid õigusaktide või kollektiivlepingutega

ette näha täpsemad eeskirjad, et tagada õiguste ja vabaduste kaitse seoses töötajate isikuandmete

töötlemisega töösuhete kontekstis, eelkõige seoses töötervishoiu ja tööohutusega ning tööhõivega seotud

õiguste ja hüvitiste isikliku või kollektiivse kasutamisega ning töösuhte lõppemisega. Seetõttu peaks TTOS

sisaldama viidet, et ka kollektiivlepinguga on võimalik kokku leppida töötaja seisundi tuvastamise korda.

Eelnõu § 1 p 8 TTOS § 131 lõike 6 muutmine. Tööandja peab korraldama töötaja tervisekontrolli kuni kuue

kuu jooksul (senise 4 kuu asemel) töötaja tööle asumisest arvates.

Muudatuse eesmärgiks on, et töötaja tervisekontroll toimuks katseaja jooksul. Seega võikski eelnõu

sõnastuse järgi olla tööandjal kohustus korraldada töötaja tervisekontroll katseaja jooksul (mitte kuue kuu

jooksul). Katseaja pikenemisel pikeneks ka tervisekontrolli aeg. Tööandja saaks siis katseajal veenduda

töötaja tervise sobivuses töökohale ja oleks selge, et töötajal puuduvad töö tegemist välistavad tervislikud

seisundid.

Eelnõu § 1 p 9, millega muudetakse TTOS § 131 lõiget 12. Muudatuste kohaselt ei pea töötervishoiu

olukorra analüüsi korraldama tööandja, kelle ettevõttes töötab püsivalt alla kümne töötaja.

Ettepanek lähtub eeldusest, et väiksema töötajate arvuga ettevõttes on vähem töötaja tervisele mõjuvaid

ohte kui suures ettevõttes. Arvestades, et enamik Eesti ettevõtteid on mikro- ja väikeettevõtted, siis väga

suure grupi töötajate töötervishoiust lähtuv analüüs jääb tegemata. Samas ei saa rääkida selle nõude juures

just tööandja ülemäärasest halduskoormusest, sest tööandja peab selle nõude täitmisel pigem suhtlema

oma töötervishoiuteenuse osutajaga, kes peaks töötajate tervisekontrolli otsuste jm dokumentide alusel

sellise analüüsi tööandja jaoks koostama. Nõude kaotamine viib olukorrani, kus töötervishoiuteenuse

tulemused ei huvita vähesema teadlikkusega tööandjat ning töötajate tervisekontrolli otsused rändavad

sahtlisse ilma, et nendest vajalikku teavet saadaks.

Eelnõu § 1 p 13 muudab TTOS § 134 lõiget 7. Muudatuse kohaselt ei pea tööandja, kelle ettevõttes töötab

alla 10 töötaja koostama riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või edastama riskianalüüsi kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis töökeskkonna andmekogusse.

Muudatuse tagajärjel säilib kõikidele tööandjatele kohustus koostada riskianalüüsi kirjalik dokument, kuid

alla 10 töötajaga ettevõte ei pea seda enam töökeskkonna andmekogusse esitama.

Töökeskkond ohustab töötajaid sõltumata nende arvust ja muudatuse tagajärjel suureneb ettevõtete arv,

kes jätavad riskianalüüsi üldse tegemata. Võib kasvada töötajate arv, kes töötavad kõrge riskitasemega

töökeskkondades, kus riskid hindamata.

Eelnõu § 1 punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks TTOS § 16 lõige 10. Selle tagajärjel ei ole tööandjal

kohustust teavitada TI-d määratud töökeskkonnaspetsialistist.

Nõue esitada töökeskkonnaspetsialisti andmed TI-le tagab, et töökeskkonnaspetsialist ettevõttes üldse

määratakse. Nõude tühistamine toob tõenäoselt kaasa töökeskkonnaspetsialistide määramise nõude

eiramise. Tööandja kohustus esitada TI-le andmeid töökeskkonnaspetsialisti kohta aitab TI-l teostada

järelevalvet, andmete sisestamine ei ole keeruline ja ei ole suureks halduskoormuseks. Leiame, et puudub

reaalne vajadus TTOS § 16 lõike 10 tühistamiseks.

Eelnõu § 1 p-d 17-18, millega muudetakse TTOS § 17, 18. Muudatuste kohaselt ei ole töökeskkonna-

voliniku valimine kohustuslik, kui vähemalt 10% ettevõtte, selle struktuuriüksuse või vahetuse

töötajatest ei avalda soovi töökeskkonnavoliniku valimiseks.

Muudatuse kohaselt moodustatakse töökeskkonnanõukogu tööandja algatusel või juhul, kui vähemalt 10%

töötajatest avaldab selleks soovi. Samuti kaotatakse tööandja kohustus esitada valitud töökeskkonna-

voliniku andmed töökeskkonna andmekogusse.

Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiiv 89/391/EMÜ sätestab töötajate kaasamise

miinimumnõuded. Direktiivi artikkel 11 kohustab tööandjaid konsulteerima töötajate ja/või nende

esindajatega ning võimaldama töötajate osalemist kõigis tööohutuse ja -tervishoiu küsimustes. Sealjuures

peab töötajate osalus olema “tasakaalustatud” vastavalt siseriiklikele seadustele ja tavadele.

Tasakaalustatud osalus tähendab, et töötajatel on võrdväärne esindatus ja mõju otsustusprotsessis.

Direktiivi art 11 lg 2 näeb ette, et “töötajad või töötajate esindajad, kellel on töötajate ohutuse ja tervishoiu

eest erivastutus” peavad saama osaleda nimetatud aruteludes tasakaalustatult või nendega tuleb aegsasti

konsulteerida kõikides olulistes tööohutust ja -tervist mõjutavates küsimustes. Näiteks tuleb töötajate

esindajatega läbi rääkida kavandatavate ohutusmeetmete, määratavate töökeskkonnaspetsialistide ja

töötajate väljaõppe üle. Sellest tulenevalt peaks ettevõtetes olemas olema töötajate esindajad tööohutuse

ja -tervishoiu alal, kellega saaks konsulteerida.

Kui töökeskkonnavoliniku valimine ja -nõukogu moodustamine jäetaks 10 % töötajate algatada (s.t ainult

siis, kui töötajad ise soovivad), võib see praktikas tähendada, et paljudes ettevõtetes, eriti suuremates, ei

tekigi töötajate esindusorganit tööohutuse vallas. Seega oleks muudatus vastuolus direktiivi 89/391

eesmärgiga tagada igas ettevõttes töötajate kaasamine töötervishoiu ja -ohutuse meetmete kujundamisse.

Lisaks tuleb märkida seda, et paljudes kohtades võib töötajatel puududa julgus või teadlikkus

töökeskkonnavoliniku valimise soovi avaldamiseks. Seda eriti juhtudel, kui pole ametiühingut või puudub

varasem kogemus, mistõttu neil jääb üldse oma esindaja tekkimata. See omakorda vähendab töötajate

häält töökeskkonna küsimustes.

Töökeskkonnavoliniku või töökeskkonnanõukogu valimist ei toimu, kui just töötajad pole eelnevalt

organiseerunud. Seda päris mitmel põhjusel, näiteks üle Eesti tegutsevas ettevõttes tuleks initsiaatoril

kontakteeruda kõikide töötajatega erinevates maakondades. Sellel initsiaatoril puuduvad seadusest

tulenevad kaitse mehhanismid, mistõttu tööandja võib temaga töölepingu üles öelda ja tegevus ongi

lõpetatud. Kui seda isegi ei juhtu, siis igal juhul peab tal olema piisavalt vaba aega, et sellise

organiseerimisega tegeleda, allkirju korjata, koosolekuid kokku kutsuda vms. Millisel töötajal on selline

ressurss olemas? Seega võib juhtuda, et edaspidi pole isegi suurtes ettevõtetes töökeskkonnavolinikke ega

töökeskkonna nõukogu, mis vähendab töötajate võimalust süstemaatiliselt TTOS-i teemasid arutada.

Töötajate kaitse seisukohalt on see samm tagasi.

Seetõttu näeme vajadust ka Töökeskkonna Nõukoja järele. Kolmepoolsed kohtumised ei asenda

Töökeskkonna Nõukoja funktsiooni, sest kolmepoolsed kohtumised ei toimu regulaarselt ja ka

töökeskkonnaküsimused ei ole regulaarselt päevakorras.

Eelnõu § 1 punktiga 29 täiendatakse TTOS-i §-dega 277 ja 278, võimaldades TI-l kasutada väärteo-

menetluses lühimenetlust ning määrata väärteo tunnustega teo toime pannud isikule mõjutustrahv.

Ei saa nõustuda eelnõu koostajatega, et lühimenetluse lubamine aitab luua turvalisema ja vastutus-

tundlikuma töökeskkonna, tasakaalustab tööandja ja töötaja vastutust, vähendab tööõnnetuste riski ning

aitab kaasa, et tööohutusnõuete rikkumised saaksid kiirema lahenduse.

Lühimenetluses kohaldatav mõjutustrahv võib küll mõjutada füüsilisi isikuid, aga ei mõjuta Eestis ühtegi

tööandjat ja ei motiveeri tööandjaid täitma töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Näiteks kui tööandja on

jätnud uurimata tööõnnetuse või kutsehaigestumise (TTOS § 275), siis on tegemist väga tõsise rikkumisega,

mis võib töötajale kaasa tuua raskeid tagajärgi. Mõjutustrahv 160 eurot sellise rikkumise eest ei ole tõsiselt-

võetav, seda enam, et mõjutustrahvi tasumisega väärteomenetlus lõpeb. Seaduse järgi ei tohiks olla

lihtsam tasuda trahvi selle asemel, et oma kohustusi korrektselt täita.

Oleme nõus, et väga oluline on TI poolne kiire reageerimine tööohutuse rikkumistele. Kui kehtiv sunniraha

määramise kord ei täida eesmärki, siis tuleks kehtiv kord tervikuna üle vaadata, anda TI-le rohkem õigusi ja

suurendada sunniraha määrasid, mis tööandjaid ka tegelikult mõjutaksid. Lühimenetluse kasutusele

võtmine ei muuda olukorda paremaks. Pigem vastupidi, kuna lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole

süüteo eest kohaldatav karistus, siis saavad tööandjad süütegusid edaspidi toime panna sisuliselt ilma

karistuseta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaia Vask

EAKLi esimees