Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

1

EELNÕU

25.02.2026

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise

seadus

§ 1. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 3 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesolevat seadust, välja arvatud § 12 lõikeid 4–9, §-e 122–125 ja § 24 lõiget 2, ei kohaldata

osaühingu suhtes, mille ainuosanik on ühtlasi selle osaühingu ainus juhatuse liige ja töötaja.“;

3) paragrahvi 4 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Tööandja paigutab tööohutuse tagamiseks ehitusplatsil ehitustööde tegemise ajaks nähtavale

kohale ehitusplatsi eest vastutavate isikute ja ehitusplatsil tööohutuse eest vastutavate isikute nime

ja kontaktandmed.

(7) Tööandjal ja Tööinspektsioonil on õigus asbestitööle esitatavate töötervishoiu ja tööohutuse

nõuete täitmise tagamiseks töödelda järgmisi töötajate isikuandmeid:

1) töötaja üldandmed;

2) töötaja väljaõppe andmed;

3) töötaja tervisekontrolli andmed.“;

4) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kontrollima regulaarselt töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes ning vajaduse korral

rakendama abinõusid vastavalt muutunud olukorrale, kaasates töötajaid ja võttes aluseks

töökeskkonna riskianalüüsi tulemused;“;

5) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„14) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kasutatava töövahendi ohutusjuhendi, välja

arvatud töövahendile, millele tootja ei ole kohustatud kasutusjuhendit koostama või millele

koostatud tootja kasutusjuhend sisaldab teavet töövahendi ohutuks kasutamiseks;“;

2

7) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 3–7 järgmises sõnastuses:

„(3) Töötaja alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist

võib tööandja kontrollida põhjendatud kahtluse korral. Kui töötaja tööülesanded hõlmavad

suurema ohu allika valitsemist või kui töötaja viibib suurema ohuallikaga seotud töökeskkonnas,

ei pea tööandjal olema töötaja kontrollimiseks põhjendatud kahtlust.

(4) Tööandja koostab alkoholi-, narkootilise või toksilise joobe või psühhotroopse aine mõju all

olemise hindamise korra, mis näeb muu hulgas ette töötajate õiguste kaitsemeetmeid ja tutvustab

seda ettevõtte kõikidele töötajatele.

(5) Tööandjal on õigus töödelda töötaja isiku- ja terviseandmeid ulatuses, mis on vajalik töötaja

alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemise

kontrollimiseks.

(6) Ühises töökeskkonnas tegutsevad tööandjad lepivad kokku joobe tuvastamise korralduses.

(7) Tööandja säilitab joobe kontrollimise andmeid kuni kolm aastat mõõtmisest arvates.“;

8) paragrahvi 131 lõike 6 esimeses lauses asendatakse sõna „nelja“ sõnaga „kuue“;

9) paragrahvi 131 lõige 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(12) Tööandja, kelle ettevõttes töötab vähemalt kümme töötajat, korraldab käesoleva paragrahvi

lõike 3 punktis 2 nimetatud analüüsi vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.“;

10) paragrahvi 132 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tööandja ei pea esmaabiandjat määrama, kui ettevõtte töötajad töötavad üksinda või kui

ühises töökeskkonnas tegutsevad tööandjad lepivad kokku ühises esmaabikorralduses.

(12) Esmaabiandjat ei pea määrama tervishoiuteenuse osutaja.“;

11) paragrahvi 133 lõike 1 esimene lause ja teise lause sissejuhatav lauseosa muudetakse ning

sõnastatakse järgmiselt:

„Tööandja, võttes arvesse töötaja töö eripära ja ohtlikkust, juhendab töötajat ja korraldab töötajale

enne tööle asumist väljaõppe ohutute töövõtete omandamiseks, tehes eelkõige teatavaks:“;

12) paragrahvi 133 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 134 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Tööandja, kelle ettevõttes töötab vähemalt kümme töötajat, koostab riskianalüüsi

töökeskkonna andmekogus või edastab selle kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

töökeskkonna andmekogusse.“;

3

14) paragrahvi 16 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Töökeskkonnaspetsialist on töökeskkonnaalaste teadmiste ja oskustega töötaja, kes täidab

ettevõttes töötervishoiu- ja tööohutusalaseid kohustusi.“;

15) paragrahvi 16 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 17 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Ettevõttes, kus vähemalt kümme protsenti ettevõtte, selle struktuuriüksuse või vahetuse

töötajatest avaldab soovi valida töökeskkonnavolinik, tuleb tööandjal korraldada valimised. Kui

töökeskkonnavoliniku valimiseks soovi ei avaldata või töökeskkonnavolinikku ei valita, on

tööandja kohustatud konsulteerima tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes töötajatega.“;

17) paragrahvi 17 lõige 3 ja lõike 4 neljas lause tunnistatakse kehtetuks;

18) paragrahvi 18 lõike 2 esimene ja teine lause muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„Ettevõttes moodustatakse tööandja algatusel või juhul, kui vähemalt kümme protsenti ettevõtte

töötajatest avaldab selleks soovi, töökeskkonnanõukogu, kus on võrdselt tööandja määratud ja

töötajate valitud esindajaid.“;

19) paragrahvi 18 lõike 6 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kontrollib, kas tööandja täidab töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, ning vajaduse korral teeb

ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks;“;

20) paragrahvi 201 punkt 2, § 21 ja § 23 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 24 lõikes 4 asendatakse sõnad „kaitsjale kirjalikult“ sõnaga „kaitsjale“;

22) paragrahvi 24 lõike 41 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Tööandja koostab tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta raporti töökeskkonna andmekogus või

kirjalikult ning esitab selle töökeskkonna andmekogu kaudu või kirjalikult Tööinspektsioonile ja

kannatanule või tema huvide kaitsjale.“;

23) paragrahvi 24 lõiked 6 ja 7 ning § 25 lõike 5 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 241 lõike 5 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja sõnad „asutab ja“;

25) paragrahvi 241 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) vastutavad ja volitatud töötlejad ning nende ülesanded;“;

26) paragrahvi 241 lõike 5 punktis 2 asendatakse sõna „täpsem“ sõnaga „täpne“;

27) paragrahvi 241 lõike 5 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

4

„4) andmete säilitamise tähtajad ja täpne kord;“;

28) paragrahvi 241 lõige 6 ja § 276 tunnistatakse kehtetuks;

29) seadust täiendatakse §-dega 277 ja 278 järgmises sõnastuses:

„§ 277. Lühimenetluses menetletavad väärteod ja kohaldatavad mõjutustrahvi määrad

(1) Kohtuväline menetleja kohaldab väärteomenetluse alustamisel lühimenetlust käesoleva seaduse

§-des 271, 272, 273, 274 ja 275 sätestatud väärteokoosseisude korral.

(2) Käesoleva seaduse §-des 271, 272, 273, 274 ja 275 nimetatud väärteokoosseisude korral

määratakse mõjutustrahv suurusega 160 eurot.

§ 278. Menetlus

Käesoleva seaduse §-des 271–275 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on

Tööinspektsioon.“.

§ 2. Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse muutmine

Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 51 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Lähetatud töötaja tööandja, välja arvatud jae- ja hulgikaubanduse ning finants- ja

kindlustustegevuse valdkonnas tegutsev tööandja, esitab Tööinspektsioonile lähetuse kohta

järgmised andmed:“;

2) paragrahvi 51 lõiget 8 täiendatakse pärast tekstiosa „lõikes 1 nimetatud andmeid“ tekstiosaga „ja

kodakondsuse andmeid“.

§ 3. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduse § 1 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Tööinspektsioonil on töölepinguseaduses ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud

järelevalve käigus pädevus teostada riiklikku järelevalvet ka käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktis

5 nimetatud töötamise registreerimise kohustuse ning punktis 8 nimetatud ehitustööde andmete

esitamise kohustuse täitmise üle. Riiklikku järelevalvet teostatakse käesolevas seaduses sätestatud

erisuste ja piirangutega.“.

§ 4. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine

Sotsiaalmaksuseaduse § 3 täiendatakse punktiga 32 järgmises sõnastuses:

5

„32) juhatuse või seda asendava organi liikmele makstud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-des

122 ja 123 sätestatud tingimustele vastavat hüvitist;“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2026. a

Algatab Vabariigi Valitsus

„.....“.......................2026. a

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

EELNÕU KAVANDID

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

muudatustega

Määrus kehtestatakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 3 lõike 5, § 5 lõike 4 ja § 24 lõike

10 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite

valimise ja kasutamise kord“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja

kasutamise kord“ § 2 lõike 6 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruses nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu

ja tööohutuse nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 125 lõike 2 teine lause sõnastatakse järgmiselt:

„Tööandja tagab redelite kontrollimise regulaarselt, arvestades valmistaja antud

kasutusjuhendit“.

§ 3. Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja

kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise

registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 4 lõike 5 teine lause sõnastatakse järgmiselt:

„Tööandja esitab lõikes 41 nimetatud raporti kannatanule või tema huvide kaitsjale kirjalikult

või töökeskkonna andmekogu kaudu kolme tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise

lõpetamist.“.

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER

MÄÄRUS

Tervise- ja tööministri ning sotsiaalministri määruse muutmine seoses töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse muudatustega

Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 ja § 49 lõike 1 punkti 10 ning

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 21 lõike 4 ja § 241 lõike 5 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 18. oktoobri 2007. a määruse nr 67 „Tööinspektsiooni põhimäärus“ § 9

punkt 8 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Tervise- ja tööministri 18. veebruari 2021. a määruse nr 4 „Töökeskkonna andmekogu

põhimäärus“ § 8 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

1

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Eelnõule esitasid arvamuse ja tagasiside Siseministeerium, Rahandusministeerium, Kaitseministeerium, Justiits- ja Digiministeerium,

Sotsiaalkindlustusamet, Personalijuhtimise Ühing PARE, Viru Keemia Grupp AS, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Töötervishoiu

Teenuseosutajate Liit, Eesti Töötervishoiuarstide Selts, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon,

Terviseamet, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Töökeskkonna Praktikud, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Andmekaitse Inspektsioon,

Tööinspektsioon, Protect Estonia, Tallinna Tehnikaülikooli Organisatsiooni ja juhtimisvaldkond (Marina Järvis, Karin Reinhold, Mari-Liis Ivask),

Eesti Kutsehaigete Liit, Enefit Industry OÜ ning Enefit Power OÜ.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium andis teada, et kooskõlastab eelnõu märkusteta. Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeerium

kooskõlastasid eelnõu märkusteta.

I kooskõlastusring

Nr. Esitaja Ettepanek/tagasiside Arvestatud/mittearvestatud/selgitus

1. Sotsiaalkindlustusamet Sotsiaalkindlustusametile on esitatud arvamuse avaldamiseks

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, Eestisse lähetatud

töötajate töötingimuste seaduse ning maksukorralduse

seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu kohaselt ei

kohaldata töötervishoiu ja tööohutuse seadust (TTOS) täies

ulatuses osaühingule, mille ainuosanik on ühtlasi juhatuse

liige ja ainus töötaja. Erandina jäävad kehtima sätted, mis

reguleerivad: a) haigushüvitise maksmist (§ 12²–12⁵); b)

terviseseisundile vastava töö võimaldamist (§ 12 lõiked 4–9)

ja c) tööõnnetuse menetlust (§ 24 lõige 2).

SKA tutvus eelnõuga ja me peame positiivseks, et muudatus

vähendab bürokraatiat, toetades ettevõtluse lihtsustamist.

Samas on meie hinnangul oluline, et eelnõu jõustamisel

pöörataks tähelepanu ettevõtete ainuosanike/üksik juhatuse

liikmete informeerimise vajadusele, kuna kavandatud

Arvestatud. Muudatustega seoses on

planeeritud kommunikatsioon, et need

oleksid lahti selgitatud ja jõuaksid

sihtrühmani.

2

muudatused puudutavad TTOS-st tulenevaid sotsiaalseid

garantiisid.

2. Personalijuhtimise

Ühing PARE

1. Töötervishoiuarsti teenuse korraldus ja kättesaadavus

a. Näeme, et töötervishoiu teenus on küll hädavajalik, kuid

praktikas kohmakas, ressursikulukas ja ebatõhus, mis tihti ei

täida oma tegelikku eesmärki, milleks on töötajate tervis ja

ohutus. Tihti jääb küsimus, kas niigi väikese arstide arvuga

riigis on otstarbekas ülal pidada kahte arstide süsteemi.

Enamasti kontrollitakse töötervishoiuarsti otsuseid sageli

perearsti juures uuesti ning töötervishoiuarsti suunamine

perearstile tõsisema mure korral tekitab dubleerimist ja

lisakoormust nii töötajale kui tööandjale. Soovime rõhutada,

et me kindlasti peame töötajate tervise kontrollimist

vajalikuks ning ka teatav teenuse eest tasumine on mõistlik.

Ettepanek: kujundada selgem ja ökonoomsem mudel, kus

kohustuslik tervisekontroll on tihedamalt integreeritud

perearstisüsteemiga (nt perearsti või tema lepingupartneri

kaudu), säilitades selged ja kontrollitavad nõuded tööandjale

ja töötajale ning vältides ülearust bürokraatiat

kontrolliprotsessides.

Selgitame. Esmatasandi tervishoid kuulub

Sotsiaalministeeriumi pädevusse, kes on

seadnud selle arengu mitmes arengukavas

järgnevate aastate eesmärgiks. Seega

arutelud sellel teemal jätkuvad edaspidi.

Käesoleva eelnõu fookus nimetatud teema ei

ole ja seetõttu ei ole ka sellel teemal

muudatusi kavandatud.

3. b. Ühtlasi peaks teenusepakkujatel olema kindel juhend, mida

töötervisekontroll sisaldab, sest täna on turul väga erineva

kvaliteedi, sisu ja hinnaga pakkujaid (al 5 minutit kuni 1 h

ning puudub korrelatsioon hinnaga). Tööandjatel on keeruline

ja tihti võimatu seda kvaliteeti ilma erialaste teadmisteta

kontrollida, eriti olukorras, kui piirkonnas on vaid üks

teenusepakkuja.

Selgitame. 2022. aastal valmis

töötervishoiuarstide poolt valmistatud

käsitlusjuhend. Käitlusjuhendi loomise

vajadus tulenes töötervishoiuarstide ja

töötervishoiuteenust kasutavate ettevõtete

soovist ühtlustada töötervishoiuteenuse

kvaliteeti, eelkõige täpsustada töökeskkonna

tegurite tervisemõjude hindamiseks

vajalikke meditsiinilisi tegevusi ja

tervismõjude ennetamiseks või

vähendamiseks soovitatavaid

3

tõenduspõhistel uuringutel põhinevaid

sekkumisi.

Käsitlusjuhend võimaldab

töökeskkonnaohutegurite tervisemõjude

käsitlemist ühtse standardi kohaselt. Juhend

on sisendiks töötervishoiuteenuse osutamise

kvaliteedi ühtlustamiseks ja parandamiseks.

See tähendab, et töökeskkonna ohutegurite

mõju hinnatakse ühesugusena olenemata

teenuse osutajast, hindamine põhineb

kokkulepitud reeglitel, mille aluseks on

teaduspõhised uuringud, asjakohased ravi-

ja käitumisjuhised, rahvusvahelised

standardid ja asjakohased õigusaktid.

4. c. Sarnane ebaühtlus hindades on ka toidukäitleja

tervisetõendi väljastamisel. Lisaks tekitab tervisetõendi

esitamine vaid ühel korral tööle tulles küsimusi selle

mõistlikkuses ja on praegu pigem formaalsus, sest nakkuse

võib saada järgmisel päeval pärast tööle tulemist (praegu

kohustus esitada enne tööle asumist). See mõjutab ka noorte

tööhõivet, sest vähesed tööandjad on nõus tervisetõendi

kulusid kinni maksma, kuid noore inimese jaoks on 100 eurot

liiga suur kulu, kui tal puudub sissetulek.

Selgitame. Nakkushaiguste ennetamise ja

tõrje seadus (NETS), millest tuleneb

eelnimetatud tõendi kohustus, on hetkel

ülevaatamisel. Sotsiaalministeerium viib

läbi NETS revisjoni, mille tulemusena

vaadatakse üle TTOS-iga külgnevad

kohustused ja analüüsitakse, kas ja milliseid

muudatusi on vaja teha, et tagada töötajate

kaitse.

5. d. Mitmes Eesti piirkonnas puudub töötervishoiuarsti

vastuvõtu võimalus, mis sunnib tööandjaid suunama töötajaid

tervisekontrolli märkimisväärse vahemaa taha ning kasvatab

sellega veelgi kulusid. Esmase tervisekontrolli tähtaegade

paindlikumaks muutmine on samm õiges suunas, kuid ei

lahenda teenuse üle-eestilist kättesaadavuse probleemi.

Ettepanek: kaaluda lisameetmeid, mis parandaksid teenuse

geograafilist kättesaadavust (sh telemeditsiin, regionaalsed

hankelahendused, paindlikum lepingumudel, perearstidele

Selgitame. Esmatasandi tervishoiu, sh

töötervishoiuteenuse kättesaadavus kuulub

Sotsiaalministeeriumi pädevusse, kes on

seadnud selle ka mitmes arengukavas

järgnevate aastate eesmärgiks. Seega

arutelud sellel teemal jätkuvad edaspidi.

Käesoleva eelnõu fookus nimetatud teema ei

ole ja seetõttu ei ole ka sellel teemal

muudatusi kavandatud.

4

antud rolli andmine/kaasamine), et tööandja saaks seadusest

tulenevaid kohustusi mõistliku ajakuluga täita.

Samuti juhime tähelepanu, et juba praegu

teevad mitmed töötervishoiuteenuse

pakkujad koostööd perearstikeskustega juba

täna, et parandada tervisekontrollide

kättesaadavust.

6. 2. Kodukontori riskihindamine Kaugtöö ja kodukontori puhul on tööandja ja töötaja vastutuse

ja kohustuste piirid praegu osaliselt ebaselged, mis tekitab

ebakindlust nii ohutuse tagamisel kui dokumenteerimisel.

Ettepanek: kehtestada täpsem regulatsioon ja

juhendmaterjal, mis määratleb kodukontori riskihindamise

põhimõtted, poolte kohustused, dokumenteerimisnõuded ning

praktilised miinimumnõuded töökoha ergonoomikale ja

ohutusele; ühtlasi tagada, et halduskoormus jääks

proportsionaalseks ja tööandja vastutus oleks mõistlik

arvestades, et kaugtööd tehakse poolte kokkuleppel.

Selgitame. TTOS-is on kehtestatud

tööandja ja töötaja kohustused seoses

kaugtööga §-des 135 ja 14. Samuti on loodud

juhendmaterjalid nt Tööelu portaalis1, kui ka

sotsiaalpartnerite poolt. Lisaks on loodud

Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti

Ametiühingute Keskliidu kaugtöö raamlepe,

millega osapooled leppisid kokku kaugtöö

tegemise soovituslikud põhimõtted:

https://www.employers.ee/wp-

content/uploads/Kaugtoo_raam-final.pdf.

Juhist uuendati 2024. aastal.

7. 3. Joobe kontrollimise õigus Eelnõu seob joobe kontrollimise õiguse üksnes otsese ohuga,

mis piirab tööandja võimalusi olukordades, kus joove

kahjustab tööandja mainet, sisekordade järgimist või

töökorraldust ka ilma otsese ohuta. Näiteks suurema ohu

valdaja (tõstukijuht) on joobeseisundis loomulikult ohtlik,

kuid endale ja teistele on ohtlik ka töötaja, kes töötab suurema

ohu valdajaga ühes ruumis (tõstukita kolleeg, nt

komplekteerija). Lisaks ei ole eetiline ka olukord, kus

klientidega või teiste töötajatega kokku puutuv sekretär on

joobes, kuid samal ajal ei ole seotud otseselt ohuga

tööandjale. Sellisel juhul on tegemist kindlasti mainekahjuga

tööandja/äriühingu suhtes. Ka see ei ole üldisi käitumisnorme

arvestades aktsepteeritud.

Selgitame. Tööandjal tekib eelnõuga

tehtavate muudatuste kohaselt õigus

kontrollida töötaja alkoholi-, narkootilises

või toksilises joobes või psühhotroopse aine

mõju all olemist ainult juhul, kui tööandjal

on selleks põhjendatud kahtlus. Samuti

juhul, kui töötaja tuleb tööle joobele

viitavate tunnustega, nagu ebastabiilne

kõnnak, häiritud kõne, mida töötajal

tavapäraselt ei esine, vms, ja mille tõttu

tööandjal tekib kahtlus, et töötaja on joobes

ja seab seetõttu ohtu nii ennast kui ka teisi

töötajaid. Juhul kui töötaja töö osa on

valitseda suurema ohu allikat või viibimine

1 Töötervishoid kaugtööl | Tööelu portaal

5

Ettepanek: sätestada selgesõnaliselt tööandja õigus

kehtestada nulltolerants joobe suhtes ning teostada

joobekontrolli sisekorraeeskirjade alusel proportsionaalsuse

ja andmekaitse põhimõtteid järgides, sh määratleda kontrolli

alused, viisid ja tõendamisnõuded nii, et töötaja õigused

oleksid kaitstud ja tööandja saaks ohutust ning töökorraldust

järjekindlalt tagada ka teiste töötajate elu ja tervist silmas

pidades.

sellises keskkonnas, võib tööandja töötajat

kontrollida ka ilma kahtluseta. Seega tuleb

eristada olukordi, kus on vajalik

põhjendatud kahtluse olemasolu ja kus seda

ei ole vaja.

Tööandja kehtestab sisekorraga joobe

tuvastamise korra, sh võib tööandja

kehtestada nulltolerantsi enda ettevõttes.

Kui klienditeenindaja on joobes ja seda on

väliste tunnuste alusel näha, on tööandjal

õigus töötajat kontrollida. Kui väliseid

tunnuseid ei nähtu, ei ole põhjendatud

alusetult isiklikust huvist töötajat

kontrollida.

8. Viru Keemia Grupp AS Toetame eelnõu eesmärki täpsustada tööandja õigust

kontrollida töötaja alkoholi-, narkootilises või toksilises

joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist ning töödelda

sellega seotud terviseandmeid. Kehtiv õigus paneb tööandjale

kohustuse kõrvaldada töölt joobes töötaja kuid puudub selge

õiguslik alus kontrolli läbiviimiseks ja terviseandmete

töötlemiseks.

Ettepanek 1: Eelnõu sätestab, et tööandjal on alkoholi-,

narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine

mõju all olemist põhjendatud kahtluse korral õigus

kontrollida, mis justkui viitab, et pistelist kontrolli ei peeta

lubatavaks. Meie seisukoht on, et suurema ohuallikaga seotud

töökeskkonnas peab olema lubatud pisteline või täielik

kontroll kõigi isikute suhtes 24/7, et tagada ohutus. Lisame, et

tööandja kohustus tagada töötervishoid ja tööohutus kehtib

igas tööga seotud olukorras. Kui töökohal töötavad samal ajal

vähemalt kahe tööandja töötajad, kooskõlastavad tööandjad

oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks. Kui töökohal

töötab lisaks töötajatele ka teenuseosutaja, teavitab tööandja

Arvestatud. Laiendasime tööandja joobe

kontrollimise õigust ilma põhjendatud

kahtluse vajaduseta ka nendele juhtudele,

kui töötaja viibib suurema ohuallikaga

seotud töökeskkonnas. Kui töötaja ei viibi

suurema ohuallikaga seotud töökeskkonnas,

viibib nt eemal asuvas kontorisuumis ja

tema tööülesanded ei ole seotud suurema

ohuallikaga siis ei ole pisteline joobe

kontroll sellises olukorras põhjendatud ega

lubatav.

Toote õigesti välja, et tööandja kohustus

tagada töötervishoid ja tööohutus kehtib igas

tööga seotud olukorras. See tähendab, et

vastavalt TTOS § 12 lõigetele 4 jj

kooskõlastavad samas töökeskkonnas

töötavad tööandjad ja teenuseosutajad

ohutusmeetmed. Seega saavad juba kehtiva

õiguse alusel samas töökeskkonnas töötavad

6

teenuseosutajat ohtudest, teenuseosutaja peab tagama, et tema

tegevus ei ohusta töötajaid. Seetõttu on suurema ohu allika

valitsemisega seotud töökeskkonnas vajalik, et tööandjal

oleks õigus teostada joobekontrolli ka lepingupartnerite ja

alltöövõtjate töötajate suhtes, kes sisenevad territooriumile ja

võivad kokku puutuda suurema ohu allikaga. See on vajalik

ohutu töökeskkonna tagamiseks kõigile isikutele.

Eestis on majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määruse nr

18 alusel selgelt määratletud suurõnnetuse ohuga ettevõtted

ning nende ohualad, mille riskianalüüs peab hõlmama kõiki

ohualasse jäävaid isikuid. Kuna sellisel territooriumil

viibivate inimeste seisund (sh võimalik joove) võib otseselt

mõjutada suurõnnetuse riski ja ohutusmeetmete toimimist, on

põhjendatud laiendada ettevõtete õigust kontrollida joovet

kõigil isikutel, kes viibivad ohtliku ettevõtte territooriumil,

mitte üksnes töötajatel. Seega peaks eelnõu sõnastuses olema

minimaalselt täiendatud territooriumi põhiselt, mitte ainult

töötajate tööülesandeid arvestades.

Teeme ettepaneku sõnastada TTOS § 13 lõige 3

järgmiselt:

„(3) Töötaja alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või

psühhotroopse aine mõju all olemist võib tööandja kontrollida

põhjendatud kahtluse korral. Kui töötaja tööülesanded

hõlmavad suurema ohu allika valitsemist või kui isik viibib

suurema ohu allikaga samal territooriumil või suurõnnetuse

ohuga ettevõtte territooriumil või ohualas, ei pea tööandjal

kontrollimiseks olema põhjendatud kahtlust.“

tööandjad leppida kokku ühistes

ohutusmeetmetes ja rakendada neid. See

tähendab, et kui ettevõtte A, kehtestab

sisekorra alusel töötajate joobe

kontrollimise korra, kus töökeskkonnas

töötavad lisaks partnerettevõte B töötajad

ning teenuseosutaja C, siis ettevõtte A võib

kontrollida ka B ja C töötajaid ohutuse

tagamise eesmärgil. Seejuures peavad

sellised meetmed olema varasemalt

tutvustatud B ja C töötajatele ning ettevõtte

A saab vaid kontrollida töötajate joovet,

informeerida tööandjat ning vajadusel

kõrvaldada töötaja töökeskkonnast (sh B ja

C töötajad), joove tuvastamisega seotud

õiguslikud tagajärjed töösuhtele saab

rakendada vaid töötaja tööandja. Selguse

huvides on lisatud eelnõusse vastav

sõnastus.

9. Ettepanek 2:

Seletuskirjas on sätestatud, et tööandjal on võimalik

alkoholijoovet kontrollida alkomeetriga, narkootilise ja

toksilise joobe ning psühhotroopse mõju all olemise

kontrollimiseks on tööandjal võimalik kaasata

Selgitame. Seletuskirjas on toodud

mitteammendav loetelu näidetest, kuidas on

tööandjal võimalik kontrollida või tuvastada

joovet, sh võimalusel ja soovi korral saab

tööandja kasutada tervishoiutöötajat. Säte ei

7

töötervishoiuarst või muu tervishoiutöötaja. Eelnõu

seletuskirjas viidatud piirang, mis eeldab narkootilise ja

toksilise joobe ning psühhotroopse mõju all olemise

kontrollimiseks töötervishoiuarsti või muu tervishoiutöötaja

kaasamist, tekitab praktilisi probleeme, eriti 24/7 töötavates

tööstustes. Soovime, et seaduseelnõu tagaks tööandjale

paindlikkuse kasutada joobe tuvastamiseks erinevaid

tõendamisviise, sealhulgas kiirteste ja automaatseid

kontrollseadmeid, ilma et meditsiinitöötaja kohalolek oleks

kohustuslik. Vastasel juhul muutub TTOS-i nõuete täitmine

ebaproportsionaalselt kulukaks ja praktiliselt võimatuks.

Meie jaoks on kõige olulisem TTOS nõuete täitmiseks

efektiivsete võimaluste loomine ning kõik eelnõu elemendid,

mis selle eesmärgi seavad ohtu, tuleks eelnõust välja jätta.

Palume eemaldada seletuskirjast viide meditsiinitöötaja

kaasamiseks narkootilise joobe tuvastamisel või täpsustada, et

see on pelgalt võimalus, mitte kohustus.

määra, millise vahendiga tööandja peab

joovet mõõtma, olgu selleks alkoholist või

psühhotroopsetest ainetest põhjustatud

joove. Tööandja määrab oma sisemise

korraga, millist mõõtevahendit või meedet

kasutatakse ja tutvustab korda töötajatele.

10. Ettepanek 3:

Eelnõu kohaselt ei tohi joobe tuvastamise tulemusi säilitada,

kui joovet ei tuvastata. Juhime tähelepanu, et automaatsed

kontrollseadmed võivad tehnilistel põhjustel siiski tulemusi

ajutiselt salvestada. Alternatiivina võiks kaaluda lühiajalise,

kuni 24-tunnise, andmete säilitamise lubamist tööõnnetuste ja

intsidentide uurimise eesmärgil.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

11. Ettepanek 4:

Lisaks toote välja eelnõu seletuskirjas, et töölepingu seadus §

81 lõiked 1 punkt 4 ja lõiked 3 koosmõjus toovad välja, et kui

joobe tuvastamisega kaasneb töölepingu ülesütlemine, siis ei

saa see toimuda üldjuhul peale esimest positiivset tulemust.

Tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise tõttu

üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus.

Seega, kui tööandja tuvastab positiivse tulemuse töötaja joobe

määramisel ja kõrvaldab töötaja töökeskkonnast, tuleb

Täname tähelepanu juhtimise eest

kirjaveale!

Selgitame. TLS § 88 lg 1 p 4 viitab oma

sõnastuses korduvale samasisulisele

rikkumisele, töötaja on korduvalt viibinud

tööl joobeseisundis ning tööandja on töötajat

hoiatanud, et taolise käitumise jätkumine ei

ole lubatud ja võib tuua kaasa töölepingu

ülesütlemise. Seadus ei näe ette hoiatuse

8

töötajat hoiatada, et korduv käitumine toob tagajärjena kaasa

töölepingu ülesütlemise.

Juhime tähelepanu, et seletuskirjas viidatakse ekslikult

Töölepingu seaduse (TLS) § 81 lõikele 1 punkt 4 ja lõikele 3.

Töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandja poolt töötajast

tuleneval põhjusel reguleerib tegelikult TLS § 88. Kuigi TLS

§ 88 lõike 1 punkt 4 viitab joobeseisundis tööl viibimisele

"hoiatusest hoolimata", ei piira seadus mõjuva põhjuse

tekkimist ainult samasuguse rikkumise kordumisega. Mõjuv

põhjus võib tuleneda ka erinevate töökohustuste rikkumiste

kogumist. Palume seletuskirjas seda korrigeerida.

vormi, kuid hilisemate vaidluste vältimiseks

oleks mõistlik teha hoiatus kirjalikult

(selgitused töölepingu seaduse juurde 2024,

lk 201). Sisekorraeeskirjade olemasolu või

nende tutvustamist ei saa lugeda hoiatusena.

Eesmärk on anda töötajale mõista, milline

konkreetne käitumine toob kordudes kaasa

töösuhte lõppemise.

Seejuures tuleb loomulikult arvestada

tööohutusega ja olukorda tervikuna, ehk

millal joovet tuvastati ning mida joove kaasa

tõi.

Seega olukorras, kus töötaja ei ole veel

alustanud töö tegemist ega sisenenud

tööalale (nt viibib riietusruumis, ei ole

istunud seadet juhtima, sõiduki rooli, ei ole

sisenenud tootmisjaoskonda jne) või ei ole

asunud valitsema suurema ohu allikat, saab

positiivse joobe proovi ja töötaja

kõrvaldatakse selleks päevaks töölt, on

esimese positiivse proovi korral

põhjendatud teha hoiatus, mitte lõpetada

koheselt töösuhe. See annab töötajale

võimaluse oma käitumist muuta ehk

rikkumine lõpetada. Tööõiguse

ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb

töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda

ning kasutada seda kõige viimase meetmena

olukorras, kus töösuhte jätkamine ei ole

enam kuidagi võimalik. Riigikohus on

selgitanud, et hoiatuse eesmärk on anda

töötajale võimalus oma käitumist parandada

(Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus nr 3-2-

1-187-15).

9

Lisaks juhime tähelepanu, et TLS § 88 lg 3 teine lause

sätestab, et eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena

vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse

tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi

tööandjalt oodata.

Eelnevale tuginedes soovime, et eelnõu võimaldaks teostada

nii automaatseid kui manuaalseid, sealhulgas pistelisi

joobekontrolle, jätaks tööandjale õiguse kasutada erinevaid

tõendamisviise ning võimaldaks teostada kontrolli ka teistele

isikutele, kes territooriumile sisenevad ja võivad kokku

puutuda suurema ohu allikaga, st ei takistaks joobe kontrolli

ka lepingupartnerite ja alltöövõtjate puhul. Lisaks leiame, et

narkootilise, toksilise joobe või psühhotroopse mõju

kontrollimiseks oleks töötervishoiuarsti või muu

TLS § 88 lg 3 ei välista, et kui töötajal on ka

muid olulisi rikkumisi töösuhtes, siis

arvestades neid kogumis ei ole vajalik

töötajat eelnevalt hoiatada. Eelnevat

hoiatamist ei ole vaja, kui töötaja ei saa

rikkumise erilise raskuse tõttu või muul

põhjusel seda vastavalt hea usu põhimõttele

tööandjalt oodata.

Seejuures näiteks, kui töötaja ei ole veel

asunud tööd tegema ja puhub riietusruumis

näidu, kus väljahingatavas õhus on alkoholi

0,02 milligrammi ühe liitri kohta ja tööandja

kõrvaldab töötaja sellel päeval töölt ehk

minimeerib ohu, ei ole põhjendatud

töötajaga töösuhte lõpetamine ilma

hoiatuseta.

Vaidluse korral hindab töösuhte

ülesütlemisega seotud asjaolusid

töövaidluskomisjon või kohus.

Viimases lõigus toodut on selgitatud

eespool.

10

tervishoiutöötaja kaasamine ebaproportsionaalne. Samuti

palume arvestada meie poolt pakutud TTOS § 13 sõnastuse

muudatusega.

12. Eesti Ametiühingute

Keskliit

Eelnõu § 1 p 5, millega täiendatakse TTOS § 13 lõigetega

3 ja 4. Eelnõuga antakse tööandjale õigus põhjendatud

kahtluse korral kontrollida töötaja joovet.

Oleme nõus sellega, et tööandjal on õigus töötaja joovet

kontrollida, kui töötaja tööülesanded hõlmavad suurema ohu

allika valitsemist. Ei saa aga nõustuda sellega, et kõik

tööandjad saavad kõikide töötajate joovet kontrollida.

Avaliku korra kaitsmiseks joobe tuvastamine politsei või muu

korrakaitseorgani poolt toimub korrakaitseseaduse järgi.

Korrakaitseseadus sätestab muuhulgas juhised, kuidas toimub

joobe tuvastamine ja loetleb isiku õigused joobe tuvastamisel.

Näiteks on isikul, kelle joovet tuvastatakse, õigus esitada vaie

korrakaitse juhile või kaebus halduskohtule.

Korrakaitseseadus ei saa olla tööandjale kohustuslik ja eelnõu

seletuskirja kohaselt ei anta tööandjale korrakaitseseadusest

tulenevaid õigusi ja pädevusi.

Seadusest arusaamiseks peaks piisama seaduse tekstist.

Ühelgi isikul ei peaks olema kohustust seadusest aru

saamiseks lugeda seaduse seletuskirja ja seletuskirjas viidatud

õigusakte. Eelnõu seletuskirjas viidatakse

korrakaitseseadusele ja korrakaitseseaduse alusel välja antud

sotsiaalministri määrusele. Seega just kui tööandja peaks

vähemalt osaliselt korrakaitseseadusest lähtuma, kuigi ta ei

ole politsei ega korrakaitseorgan.

Tööandjale joobe kontrollimise õiguse andmisega tekib

olukord, kus tööandjal on suuremad õigused töötaja joobe

kontrollimisel kui politseil või korrakaitseorganil, sest

Selgitame. Oleme välja toonud

seletuskirjas, tööandja ei saa joobe

kontrollimisega KorS-ist tulenevaid õigusi.

Joobe kontrollimiseks peab tööandja

kehtestama sisekorra, kuidas kontroll

toimub, sh kui töötaja keeldub testist, siis

järgneb tööandja kord või muud

tsiviilkohtumenetluses ettenähtud tõendite

esitamise viisid ja meetmed.

Joobe kontrollimine on töökohal lubatud

ainult tööohutuse tagamise eesmärgil.

Riigikohus (kehtiv praktika) on selgitanud,

et joobe tuvastamine ei eelda kindlat

alkoholikontsentratsiooni veres ega

väljahingatavas õhus ehk puudub

numbriline piirmäär, mille tuvastamisel

saaks öelda, et tegu on joobega. Ehk

tööandja saab kasutada mõõteseadmeid

indikaatorina, mitte ei ole tegemist täpse

joobe tulemuse tuvastamisega. Töötaja

joobe hindamine eeldab konkreetse isiku

tüüpiliste kehaliste või psüühiliste

funktsioonide või reaktsioonide muutumise

või häirumise tuvastamist (Riigikohtu 16.

oktoobri 2011. a otsus nr 3-3-1-45-11).

Joobe tõendamiseks on võimalik kasutada

kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustikus

(TsMS) sätestatud tõendeid (nt töötaja või

tunnistajate ütlused, asitõendid jm)

(Riigikohtu 21. aprilli 2003. a otsus nr 3-2-

1-46-03). See tähendab, et ka töötaja saab

11

tööandja võib olenemata ettevõtte tegevusalast või töötaja

poolt täidetavatest tööülesannetest kontrollida kõikide

töötajate joovet, otsustades ise, milliseid vahendeid selleks

kasutada. Kui tööandja on ühepoolselt leidnud, et esineb

põhjendatud kahtlus, siis töötajal ei ole võimalik tööandja

põhjendatud kahtlust vaidlustada. Töötaja peab lubama

tööandjal oma terviseandmeid töödelda, sest joobe

kontrollimisest keeldumise korral on tegemist töökohustuste

rikkumisega.

Kui töötajal puudub õigus keelduda joobe tuvastamisest ja tal

pole õigust joobe tuvastamist vaidlustada, siis ei ole

isikuandmete töötlemine läbipaistev. Isikuandmete kaitse

määruse artikli 88 kohaselt võivad liikmesriigid õigusaktide

või kollektiivlepingutega ette näha täpsemad eeskirjad, et

tagada õiguste ja vabaduste kaitse seoses töötajate

isikuandmete töötlemisega töösuhete kontekstis, eelkõige

seoses töötervishoiu ja tööohutusega ning tööhõivega seotud

õiguste ja hüvitiste isikliku või kollektiivse kasutamisega ning

töösuhte lõppemisega. Seetõttu peaks TTOS sisaldama viidet,

et ka kollektiivlepinguga on võimalik kokku leppida joobe

tuvastamise korda.

Palume eelnõud muuta nii, et töötajal oleks õigus joobe

tuvastamisest keelduda, kui ta kahtleb tööandja poolt joobe

mõõtmisel kasutatavate meetodite õigsuses või

mõõtevahendite korrashoius. Töötaja keeldumise korral

peaks joobe tuvastama meditsiinitöötaja. Töötaja keeldumist

joobeseisundi tuvastamisest ei tohiks automaatselt lugeda

töökohustuse rikkumiseks.

luua tõendeid tõendamaks seda, et ta ei

olnud joobes, nt filmida ennast, enda

diktsiooni, küsida kolleegilt ütlusi jne.

Sätte sõnastuse kohaselt on tööandjal õigus

kontrollida töötaja joovet kui:

1. töötajal nähtub väliselt, et on häiritud või

muutunud kehaline või psüühiline

funktsioon ja reaktsioon;

2. töötaja tööülesanded hõlmavad suurema

ohu allika valitsemist või kui töötaja viibib

suurema ohuallikaga seotud töökeskkonnas.

seda on silmaga näha (töötaja kehalised

funktsioonid on häiritud) või juhul, kui

töötaja valitseb suurema ohu allikat (või

viibib sellega seotud töökeskkonnas).

13. Eelnõu § 1 p 6 TTOS §131 lõike 6 muutmine. Tööandja

peab korraldama tervisekontrolli kuni kuue kuu jooksul

(senise 4 kuu asemel) töötaja tööle asumisest arvates.

Selgitame. Töölepingu seaduse

regulatsiooni muudeti 2024. aastal. Uue

regulatsiooni kohaselt saab tööandja

katseaega pikendada, kui töötajal oli

12

Tegemist on komplitseeritud küsimusega. Mis saab siis, kui

töötaja ei läbi tervisekontrolli, mis toimub pärast katseaega ja

selgub, et töötaja tervislik seisund ei luba tal tema ametikohal

töötada? Tekib keeruline olukord nii tööandja kui ka töötaja

jaoks. Esimesel juhul on probleem selles, et töölepingut pole

võimalik lihtsustatud tingimustel üles öelda. Teisalt töötaja,

kes on olnud veendunud, et ta sobib tööle, peab hakkama

uuesti tööd otsima. Seda kõike saaks ennetada, kui

tervisekontroll toimuks katseaja jooksul.

tööülesannete täitmine katseajal takistatud,

näiteks eelkõige kui töötaja oli ajutiselt

töövõimetu. Sellest tulenevalt on viidud

vastavusse ja kooskõlla töötervishoiu ja

tööohutuse regulatsioon, mis võimaldab

pikendada tähtaega tervisekontrolli

läbiviimiseks, eelkõige kui katseajal ei ole

töötaja saanud tööd teha ja sellest tulenevalt

saata töötaja ka tervisekontrolli. Kui töötaja

on ajutiselt töövõimetu ja tööandja ei saa

tema sobivuses tööle veenduda, ei ole

eesmärgipärane korraldada tervisekontrolli

töötajale, kelle tööülesannete täitmine on

takistatud.

See aga ei tähenda, et tööandjale on loodud

õigus tähtaja kuritarvitamiseks. Eelduslikult

lähtuvad pooled töösuhtes hea usu

põhimõttest, mille kohaselt on tööandjal

vaja katseaja jooksul veenduda töötaja

sobivuses töökohale, mis hõlmab ka

terviseseisundi sobivust töökohale. See

tähendab, et tööandja peaks katseaja jooksul

korraldama töötajale tervisekontrolli. Kui

katseaega on pikendatud töölt eemal oldud

aja võrra, saab tööandja pikendatud katseaja

jooksul viia töötajale läbi tervisekontrolli.

Kui tööandja on otsustanud korraldada

tervisekontrolli katseaja järgselt, siis peavad

mõlemad pooled arvestama võimalusega, et

töötaja terviseseisundist tulenevalt võib

selguda, et töötaja ei sobi seda tööd tegema.

14. Eelnõu § 1 p 7, millega muudetakse TTOS § 131 lõiget 12.

Muudatuste kohaselt ei pea töötervishoiu olukorra

Selgitame. Tööandjal, kellel on alla kümne

töötaja, säilib õigus teha ettevõtte

töötervishoiu olukorra analüüsi, kuid enam

13

analüüsi korraldama tööandja, kelle ettevõttes töötab

püsivalt alla kümne töötaja.

Ettepanek lähtub eeldusest, et väiksema töötajate arvuga

ettevõttes on vähem töötaja tervisele mõjuvaid ohte kui suures

ettevõttes. Arvestades, et enamik Eesti ettevõtteid on mikro-

ja väikeettevõtted, siis väga suure grupi töötajate

töötervishoiust lähtuv analüüs jääb tegemata. Samas ei saa

rääkida selle nõude juures just tööandja ülemäärasest

halduskoormusest, sest tööandja peab selle nõude täitmisel

pigem suhtlema oma töötervishoiuteenuse osutajaga, kes

peaks töötajate tervisekontrolli otsuste jm dokumentide alusel

sellise analüüsi tööandja jaoks koostama. Nõude kaotamine

aga viib olukorrani, kus töötervishoiuteenuse tulemused ei

huvita vähesema teadlikkusega tööandjat ning töötajate

tervisekontrolli otsused rändavad sahtlisse ilma, et nendest

vajalikku teavet saadaks.

seadus teda selleks ei kohusta. Ehk tööandjal

on võimalik jätkuvalt tellida terviklik

analüüs soovi korral ka siis, kui ettevõttes on

alla kümne töötaja, kui tööandja tahab

parandada ja investeerida oma

töökeskkonda. Samuti on terviseteadlikul

tööandjal võimalik väiksemat meeskonda

paremini hallata ja näha töökeskkonna

suuremat pilti analüüsides ise

tervisekontrolli otsuste ettepanekuid.

15. Eelnõu § 1 p 11 muudab TTOS § 134 lõiget 7. Muudatuse

kohaselt ei pea tööandja, kelle ettevõttes töötab alla 10

töötaja koostama riskianalüüsi töökeskkonna

andmekogus või edastama riskianalüüsi kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis töökeskkonna

andmekogusse.

Muudatuse tagajärjel säilib kõikidele tööandjatele kohustus

koostada riskianalüüsi kirjalik dokument, kuid alla 10

töötajaga ettevõte ei pea seda enam töökeskkonna

andmekogusse esitama. Töökeskkond ohustab töötajaid

sõltumata nende arvust ja muudatuse tagajärjel suureneb

ettevõtete arv, kes jätavad riskianalüüsi üldse tegemata. Võib

kasvada töötajate arv, kes töötavad kõrge riskitasemega

töökeskkondades, kus riskid hindamata.

Selgitame. TTOS-ist tulenevad üldised

tööohutuse põhimõtted jäävad kehtima.

Tööandja on kohustatud koostama

töökeskkonna riskianalüüsi igal juhul. Alla

kümne töötajaga tööandjad ei pea edaspidi

riskianalüüsi esitama töökeskkonna

andmekogusse TEIS, kuid soovi korral on

neil jätkuvalt see võimalus ja õigus. Need

ettevõtted, kellel on riskianalüüs TEIS

keskkonda esitatud ei jää Tööinspektsiooni

järelevalve valimisse, ettevõtted, kes oma

riskianalüüsi üles ei lae, satuvad suurema

tõenäosusega valimisse. Inspektori

nõudmisel tuleb samamoodi olla tööandjal

valmis riskianalüüsi esitama.

14

16. Eelnõu § 1 punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks TTOS §

16 lõige 10. Selle tagajärjel ei ole tööandjal kohustust

teavitada TI-d määratud töökeskkonnaspetsialistist.

Nõue esitada töökeskkonnaspetsialisti andmed TI-le tagab, et

töökeskkonnaspetsialist ettevõttes üldse määratakse. Nõude

tühistamine toob tõenäoselt kaasa töökeskkonnaspetsialistide

määramise nõude eiramise. Tööandja kohustus esitada TI-le

andmeid töökeskkonnaspetsialisti kohta aitab TI-l teostada

järelevalvet, andmete sisestamine ei ole keeruline ja ei ole

suureks halduskoormuseks. Leiame, et puudub reaalne

vajadus TTOS § 16 lõike 10 tühistamiseks.

Selgitame. TTOS-ist tulenevad üldised

tööohutuse põhimõtted jäävad kehtima.

Töökeskkonnaspetsialist tuleb määrata,

vähendatakse tööandja halduskoormust

sellega, et edaspidi ei ole vaja

töökeskkonnaspetsialisti andmeid TEIS-i

sisestada.

17.

Eelnõu § 1 p-d 14-16, millega muudetakse TTOS § 17, 18.

Muudatuste kohaselt ei ole töökeskkonnavoliniku

valimine kohustuslik, kui vähemalt 10 % ettevõtte, selle

struktuuriüksuse või vahetuse töötajatest ei avalda soovi

töökeskkonnavoliniku valimiseks.

Muudatuse kohaselt moodustatakse

töökeskkonnanõukogu tööandja algatusel või juhul, kui

vähemalt 10 % töötajatest avaldab selleks soovi. Samuti

kaotatakse tööandja kohustus esitada valitud

töökeskkonnavoliniku andmed töökeskkonna

andmekogusse.

Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse raamdirektiiv

89/391/EMÜ sätestab töötajate kaasamise miinimumnõuded.

Direktiivi artikkel 11 kohustab tööandjaid konsulteerima

töötajate ja/või nende esindajatega ning võimaldama töötajate

osalemist kõigis tööohutuse ja -tervishoiu küsimustes.

Sealjuures peab töötajate osalus olema “tasakaalustatud”

vastavalt siseriiklikele seadustele ja tavadele. Tasakaalustatud

osalus tähendab, et töötajatel on võrdväärne esindatus ja mõju

otsustusprotsessis. Direktiivi art 11 lg 2 näeb ette, et “töötajad

Selgitame. TTOS § 12 lg 3 näeb juba täna

ette, et tööandja ja töötajad on kohustatud

ohutu töökeskkonna nimel tegema

koostööd. Tööandja konsulteerib töötajate

või töötajate esindajaga küsimustes, mis

puudutavad töökeskkonna parandamise

abinõude kavandamist, juhendamise ja

väljaõppe ning töötervishoiuteenuse

osutamise korraldamist, päästetööde ja

esmaabi korraldust ning uue tehnoloogia ja

uute töövahendite valikut ja rakendamist.

Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud

ettepanekuid ja kaasab töötajad kavandatu

elluviimisesse. Seda põhimõtet ei muudeta,

vähendatakse töökeskkonnavoliniku

valimisega seotud bürokraatiat ja

soodustatakse vabatahtlikkuse alusel

koonduvat töökeskkonnavolinike ja

töökeskkonnast huvituvate töötajate gruppi.

Kehtima jäävad ka töötajate võrdse

kohtlemise põhimõtted ning keeld kohelda

töötajat ebasoodsalt seetõttu, et töötaja

15

või töötajate esindajad, kellel on töötajate ohutuse ja

tervishoiu eest erivastutus” peavad saama osaleda nimetatud

aruteludes tasakaalustatult või nendega tuleb aegsasti

konsulteerida kõikides olulistes tööohutust ja -tervist

mõjutavates küsimustes. Näiteks tuleb töötajate esindajatega

läbi rääkida kavandatavate ohutusmeetmete, määratavate

töökeskkonnaspetsialistide ja töötajate väljaõppe üle. Sellest

tulenevalt peaks ettevõtetes olemas olema töötajate esindajad

tööohutuse ja -tervishoiu alal, kellega saaks konsulteerida.

Kui töökeskkonnavoliniku valimine ja -nõukogu

moodustamine jäetaks 10 % töötajate algatada (s.t ainult siis,

kui töötajad ise soovivad), võib see praktikas tähendada, et

paljudes ettevõtetes - eriti suuremates - ei tekigi töötajate

esindusorganit tööohutuse vallas. Seega oleks muudatus

vastuolus direktiivi 89/391 eesmärgiga tagada igas ettevõttes

töötajate kaasamine töötervishoiu ja -ohutuse meetmete

kujundamisse.

Lisaks tuleb märkida seda, et paljudes kohtades võib

töötajatel puududa julgus või teadlikkus

töökeskkonnavoliniku valimise soovi avaldamiseks. Seda

eriti juhtudel, kui pole ametiühingut või puudub varasem

kogemus, mistõttu neil jääb üldse oma esindaja tekkimata.

See omakorda vähendab töötajate häält töökeskkonna

küsimustes.

Töökeskkonnavoliniku või töökeskkonnanõukogu valimist ei

toimu, kui just töötajad pole eelnevalt organiseerunud. Seda

päris mitmel põhjusel, näiteks üle-Eesti tegutsevas ettevõttes

tuleks initsiaatoril kontakteeruda kõikide töötajatega

erinevates maakondades. Sellel initsiaatoril puuduvad

seadusest tulenevad kaitse mehhanismid, mistõttu tööandja

võib temaga töölepingu üles öelda ja tegevus ongi lõpetatud.

soovib panustada töökeskkonna arengusse.

Kui tööandja pärsib töökeskkonnavoliniku

valimisi või kohtleb töötajad selle tõttu

keelatud viisil, saab töötaja oma õiguste

kaitseks pöörduda Tööinspektsiooni poole.

16

Kui seda isegi ei juhtu, siis igal juhul peab tal olema piisavalt

vaba aega, et sellise organiseerimisega tegeleda - allkirju

korjata, koosolekuid kokku kutsuda vms. Millisel töötajal on

selline ressurss olemas? Seega võib juhtuda, et edaspidi pole

isegi suurtes ettevõtetes töökeskkonnavolinikke ega

töökeskkonna nõukogu, mis vähendab töötajate võimalust

süstemaatiliselt TTOS-i teemasid arutada. Töötajate kaitse

seisukohalt on see samm tagasi.

Seetõttu näeme vajadust ka Töökeskkonna Nõukoja järele.

Kolmepoolsed kohtumised ei asenda Töökeskkonna Nõukoja

funktsiooni, sest kolmepoolsed kohtumised ei toimu

regulaarselt ja ka töökeskkonnaküsimused ei ole regulaarselt

päevakorras.

18. Eelnõu § 1 p 23, millega täiendatakse TTOS §-dega 27.6

ja 27.7 ja antakse TI-le õigus töötajaid trahvida.

Töölepingu alusel töötav töötaja allub tööandja juhtimisele ja

kontrollile. Ei ole päris mõistlik, kui riik asub tööandja

alluvuses olevaid töötajaid karistama siis, kui tööandja ei

suuda selgitada isikukaitsevahendite kasutamise vajalikkust.

Kui töötaja ei täida tööandja poolt antud juhiseid, saab

tööandja töötajale teha hoiatuse. Kui töötaja hoiatusest

hoolimata jätkab rikkumist, on tööandjal õigus tööleping üles

öelda. Lisaks on võimalik kokku leppida leppetrahv

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest (TTOS §

14.1). Seega on tööandjal juba olemas vajalikud meetodid

töötaja korrale kutsumiseks. Töö kaotamise oht peaks panema

töötajaid isikukaitsevahendeid kasutama. Ei ole õige, kui

rahatrahvi seadustamise tagajärjel jätkavad trahvitud töötajad

sama töö tegemist sama või teise tööandja juures

isikukaitsevahendeid mitte kasutades.

Arvestatud. Vastav muudatus on eelnõust

välja jäetud.

17

Tööinspektsioonile lisaülesannete andmise asemel tuleks

suurendada tööinspektorite arvu, et oleks võimalik rohkem

järelevalvet teha.

19. Siseministeerium TTOS-i §-dega 27_6 ja 27_7 sätestatakse uus väärteokoosseis

ning mille kohaselt on TI-l õigus karistada töötajat

rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, kui ta ei kasutanud

tööandja väljastatud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt või

jättis need üldse kasutamata ning sellega kaasnes oht töötaja

enda või teiste töötajate tervisele või elule.

Ettepanek sätestada erisus ja isikukaitsevahendite

kasutamise mitte kasutamise otsuse võiks jätta asutusele.

Teenistujatele on kehtestatud kohustus kanda pääste- ja

demineerimistööde teostamisel isikukaitsevahendeid, et

tagada nende ohutus ja tervise kaitse. Samas esineb

töökorralduses olukordi, kus isikukaitsevahendite kandmine

ei ole vajalik, kuna tegevuste iseloomu tõttu puudub otsene

oht või tingimused seda ei nõua.

Sellisteks olukordadeks võib olla näiteks suvel pikaajalise

metsa kustutustööde tegemine või kulu põlengu

likvideerimine, kus ei kanta tulekustutusriietuse jopet, kuna

tuleohu likvideerimisel kasutatakse peamiselt luudasid,

mistõttu puudub otsene kokkupuude leegiga ning tuleohu tase

on madal. Samuti võib suvel tekkida ülekuumenemise oht,

kuna kasutusel olevad tulekustusriided on liiga paksud.

Sellise erandi tegemiseks antakse teenistujale eraldi luba

vastavalt päästetöö või demineerimistöö juhilt, kes hindab

konkreetse tööohutuse olukorda ja riske.

Arvestatud. Vastav muudatus on eelnõust

välja jäetud.

20. Rakendusaktide kavandid

Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määruse nr 75

„Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise

Arvestatud osaliselt, selgitatud. Täname

ettepaneku eest. Sellekohane (teavitus

kannatajale raporti esitamisest sh lisaks tema

RR järgsele e-postile ka eesti.ee e-postile)

18

ja uurimise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 3. aprilli

2008. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise

registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 4 lõike 5 teine

lause sõnastatakse järgmiselt: „Tööandja esitab lõikes 4 _1

nimetatud raporti kannatanule või tema huvide kaitsjale

kirjalikult või töökeskkonna andmekogu kaudu kolme

tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist.“.

Eelnõu seletuskiri sedastab, et eelnõuga tehtava muudatuse

eesmärk on laiendada tööandja võimalusi infot edastada,

võimaldades seda teha ka elektrooniliselt töökeskkonna

andmekogu kaudu.

arendusvajadus on juba Tööinspektsiooni

poolt kaardistatud ja lisatud

arendusvajaduste nimekirja. Arenduse

teostamise aeg sõltub arenduste

prioritiseerimiste tulemusest.

21. Ettepanek, et teavitus võiks minna ka lisaks eesti.ee

portaali kui kannatanu kohta on raport tööinspektsiooni

portaali laekunud (hetkel sellist teavitust ei ole). See aitaks

tagada, et raportid jõuaksid kannatanuteni kindlalt, isegi kui

tema e-posti aadress muutub või kui puudub kaitsjaks

määratud isik.

Selline kahekanaline teavitussüsteem vähendaks riske, et

oluline info võib kaduma minna või kätte mitte jõuda.

22. Eesti Töötervishoiu

Teenuseosutajate Liit

Tervishoiuteenuseosutajatena peame vajalikuks väljendada

muret nende eelnõu osade üle, kus leevendatakse nõudeid

üksikisikust osaühingute ja teiste mikroettevõtjate suhtes ning

vähendatakse Tööinspektsiooni rolli ja kohustusi mikro- ja

väikeettevõtete järelevalves. Need on sammud, mis võivad

praktikas vähendada oluliselt ennetuse rolli

tervishoiusüsteemis, samal ajal kui Euroopa Liidu

töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik seab

liikmesriikidele selge eesmärgi just tööga seotud haiguste

ennetuskultuuri tugevdamiseks. 2

Selgitatud. Eelnõu eesmärk on tagada

võrdne lähenemine FIE-de, võlaõiguslike

lepingute alusel töötavate teenuseosutajate

ja nn iseendale tööandjate vahel (ettevõtted,

kus omanik, juhatuse liige ja ainus töötaja on

üks ja sama isik). Kehtiva õiguse kohaselt ei

kohaldu TTOS FIE-dele ja

teenuseosutajatele, nad päevas ise enda

ohutuse eest vastutama. Sama põhimõtte

alusel on eelnõuga välistatud TTOS

kohaldusalast faktiliselt iseendale olevad

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021DC0323

19

Nõustume, et bürokraatia ei tohi olla ebaproportsionaalne.

Samas, töötervishoiu näol ei ole tegemist kitsa

“lisakohustusega”, vaid kõige suurema ja praktilisema

haiguste ennetuse meetmega Eestis – igal aastal jõuab

töötervishoiu kontrolli enam kui 160 000 tööealist inimest.

Hiljutise Kantar Emori töötervishoiu uuringu3 järgi asendab

44% inimeste jaoks töötervishoiuvisiit regulaarset

tervisekontrolli perearsti juures.

Samas teame ka, et 44% iseendale palka maksvatest

inimestest – FIEd, väikeste osaühingute juhid,

platvormitöötajad – ei jõua juba täna üldse

töötervishoiuteenuseni. Paraku tegutsevad praktikas paljud

ühe töötajaga ja mikroettevõtted just nendes valdkondades,

kus töökoormus ja terviseriskid on suured (kullerid, väike-

ehitus, isiku- ja iluteenindus jne).

Ka rahvusvaheline tõendus, sealhulgas EU-OSHA SESAME4

analüüs leidis, et mikroettevõtted on töötajate tervise ja

ohutuse vaates Euroopa kõrgeima riskitasemega: nende

töötajatel on suurem tööõnnetuste ja tervisekahjustuste

esinemissagedus ning ettevõtete võimekus riske juhtida on

piiratum. SESAME rõhutab, et regulatsiooni või järelevalve

nõrgenemine soodustab käitumist, kus kokku hoitakse just

ohutuse ja tervise arvelt. Seetõttu võib kohustuste

leevendamine ilma tasakaalustavate meetmeteta viia

ennetusest eemaldumiseni ning kasvatada nii sotsiaalseid kui

majanduslikke kahjusid.

tööandjad (OÜ-d kus samas isikus on

ettevõtte osanik, juhatuse liige ja ainus

töötaja).

3 Eesti elanike rahulolu töötervishoiu teenustega (Kantar Emor, august 2025) https://meliva.cdn.ppdfrismic.io/meliva/aQDMrbpReVYa3wEA_Eestielanikerahulolut%C3%B6%C3%B6tervishoiuteenusega-2.pdf 4 Safety and Health in micro and small enterprises in the EU: Final report from the 3-year SESAME project (2018). European Risk Observatory https://osha.europa.eu/sites/default/files/Safety_and_health_MSEs_Final_report_3_yr_SESAME.

20

Sellest taustast lähtuvalt tekitavad eelnõus muret punktid, kus

ühe töötajaga osaühing (kus omanik, juhatuse liige ja töötaja

on sama isik) viiakse TTOS-i tavapärasest kohaldamisest

välja. Kui sellele grupile antakse signaal, et nad ei pea

töötervishoiu süsteemi kuuluma ja nendega ei tegeleta ka

järelevalve vaates, tähendab see, et suur osa kõrge riskiga

inimestest liigub ennetusest veelgi kaugemale.

Tervishoiusüsteemi jõutakse alles siis, kui probleem on juba

tõsine, mis on kõigile osapooltele oluliselt kulukam kui

regulaarne tervisekontroll ja varajane ennetus.

Samas on teada mitmed tõenduspõhised, mitte-bürokraatlikud

lahendused, mis aitavad neid riske maandada.

23. Laiem vaade töötervishoiusüsteemi arendamiseks

TTO-de nimel oleme oma varasemates seisukohtades

toonitanud töötervishoiuteenuse kvaliteedi ühtlustamise ja

ajakohastamise vajadust ning teinud muuhulgas allolevaid

ettepanekuid.

Esiteks oleme teinud ettepaneku täpsustada

töötervishoiuteenuse osutaja mõistet nii, et seadus näeb

töötervishoidu meeskonnateenusena (arst, õde, psühholoog,

ergonoom jne), mitte ainult üksiku töötervishoiuarsti

tegevusena. See vastaks tegelikule teenusmudelile ja

efektiivsele töökorraldusele, sidudes vastutuse selgelt kogu

teenuseosutajaga, kelle kvaliteedisüsteem ja töökorraldus

teenuse taset tegelikult määravad. Siinjuures oleme palunud

selgelt reguleerida ka töötervishoiu eriõdede rolli sarnaselt

peremeditsiiniga või vaimse tervise teenustega ja

võimaldades töötervishoiuarsti juhitud meeskonnas teha

õdedel iseseisvaid vastuvõtte. Selline lahendus kasutaks ära

juba olemasolevat eriõdede pädevust ja parandaks teenuse

kättesaadavust kvaliteeti vähendamata.

Selgitatud. Käesoleva eelnõu fookuses ei

ole töötervishoiu korraldust puudutavad

teemad, mistõttu ei ole selles osas eelnõusse

muudatusi kavandatud.

Sotsiaalministeeriumil on töös töötervishoiu

arengusuundade koostamine, mille raames

saab nimetatud teemasid tulevikus arutada.

21

24. Teiseks oleme soovitanud liikuda formaalsest

“tervisekontrolli korraldamise” kohustusest sisulise

partnerlussuhte suunas osana terviklikust töötervishoiu

teenusest, nii et igal tööandjal oleks püsiv töötervishoiu

partner nagu inimesel perearst. See loob eeldused, et

riskianalüüs, tervisekontroll ja soovitused ei oleks killustatud

ostud erinevatest kohtadest, vaid ühtne ennetusprotsess, mis

aitab tööga seotud riske juhtida ning toetab töötaja terviklikku

terviseteekonda.

Selgitame. Töötervishoiuteenuse puhul on

tegemist eraturul toimiva teenusega ning

tööandja peab olema õigus vahetada

teenusepakkujat. Praktikas on paljud

tööandjad leidnud endale sobiva

teenusepakkuja, kellega tehakse

pikaajaliselt koostööd. Seaduse tasandil ei

ole otstarbekas tööandja ja teenuseosutaja

koostööd reguleerida.

25. Lisaks oleme toonitanud, et TTOS-is on psühhosotsiaalsed

ohutegurid ja vaimne tervis ebapiisavalt esindatud võrreldes

füüsiliste riskidega. Oleme palunud seadusandjal hinnata üle

vastavad sätted ning täpsustada, kuidas psühhosotsiaalseid

riske sisuliselt mõõdetakse ja järelevalves arvesse võetakse.

Selgitatud. TTOS kohaselt peab tööandja

hindama töökeskkonna riskide, sh

psühhosotsiaalsest ohutegurist tulenevaid

riske. Riskianalüüside koostamise

metoodika on tööandja otsustada lähtuvalt

ettevõtte vajadustest ja profiilist. Näiteks

Tööelu portaalis on tööandja kättesaadavad

mitmesugused juhendmaterjalid parimal

viisil oma ettevõttes riskide hindamise

läbivimiseks.

26. Oleme tähelepanu viidanud ka vajadusele täiendada

töötervishoiuarsti õiguseid nii, et ta saaks põhjendatud

vajaduse korral kasutada e-konsultatsiooni võimalust ning

muid asjakohaseid tervishoiuteenuste loetelu teenuseid,

näiteks esmatasandi uuringud, mille toel saab pere- või eriarst

langetada kiiremini vajaliku raviotsuse.

Selgitatud. Tegemist on laiemalt

tervishoiusüsteemi puudutava ettepanekuga,

mis kuulub Sotsiaalministeeriumi

vastutusalasse. Käesoleva eelnõu fookuses

antud küsimused ei ole.

27. Töötervishoiu kvaliteedi vaatest peame eriti oluliseks viia

töötervishoiu andmevahetus 100% digitaalseks ning siduda

töötervishoiuteenuse osutajate süsteemid töötamise registriga

(TÖR). Praegune topeltandmete liigutamine (tööandja – TÖR

– teenuseosutaja) on haldamise mõttes ebaefektiivne ega toeta

süsteemset ennetust. Lisaks märgime, et meil on Eesti

Töötervishoiuarstide Seltsiga (ETTAS) ühine arusaam, et

riigi arendatav andmevahetuse digitaliseerimise projekt peab

vähendama halduskoormust nii tööandjatel,

Selgitatud. Tervisekontrolli otsuste

digitaliseerimine ei ole käesoleva eelnõu

fookuses. Paralleelselt on töös

vastavasisuline eelnõu, mille raames

tagatakse andmete liikumine ühtse

andmestandardi alusel tervise infosüsteemi.

Kavandatud on töötamise registri andmete

alusel tööandja andmete lisamine töötaja

tervisedeklaratsiooni vormile.

22

töötervishoiuteenuse osutajatel kui ka meditsiinipersonalil.

Praegu see meile teadaolevalt nii ei ole. Ohutegurite

adekvaatne ja ajakohane käsitlus on töötervishoiu teenuse

põhimõtteline nurgakivi, mistõttu on oluline, et

digitaliseerimise fookuses on terviklik teenus, mitte üksikud

dokumendid. Töötervishoius hallatav info peab liikuma

kasutajate jaoks loogiliselt ning erinevate IT-süsteemide

jaoks masinloetaval kujul, et sellest tekiks reaalne

lisandväärtus nii tööandjale, töötervishoiule kui kogu

meditsiinisüsteemile.

Ohutegurite edastamise osas kahjuks

automaatset süsteemi tekitada ei ole

võimalik, kuivõrd tööandjatel on erinevad

praktikad riskianalüüside koostamiseks.

Teenuseosutajatel on võimalik jätkata seni

toiminud koostööd tööandjaga

töötervishoiuteenuse osutamiseks vajaliku

info vahetamiseks.

Ühtlasi tunneme huvi, millises seisus on järgmiste,

teadaolevalt kavandamisel olevate töötervishoiu korraldust

puudutavate muudatusettepanekute ettevalmistus. Rõõmuga

mõtleme kaasa.

Selgitame. Töötervishoiu tervisekontrolli

otsuste digitaliseerimise eelnõu on läbinud

esimese avaliku kooskõlastusringi.

Hiljem saadetud

lisaettepanekud

Nagu vahetult enne pühadeperioodi jäi kokkulepe, edastan

käesolevaga mõned konkreetse sõnastusega ettepanekud,

mida võiks TTOS-i muutmisel sisse viia juba käesolevas

redaktsioonis. Need on läbi konsulteeritud ka ETTASe

juhatusega ning nende eemärgiks on:

1. Lihtsustada ja lühendada kõikide seotud osapoolte

jaoks töökeskkonna ohutegurite nimekirja;

2. Lisada nimekirja psühholoogilised ohutegurid (hetkel

puudu);

3. Täiendada töötervishoiuteenuse osutaja tegevusloa

olemasolu vajalikkust.

§ 13_1. Töötervishoiuteenus

[RT I, 09.11.2022, 1 - jõust. 01.01.2023]

/.../

(2) Töötervishoiuteenust osutab töötervishoiuarst , kaasates

vajaduse korral koos teiste spetsialistidega ning asjakohase

töötervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel.

Mittearvestatud, selgitame. TTKS ja

tegevuslubade puhul on tegemist laiemalt

tervishoiusüsteemi puudutava ettepanekuga,

mis kuulub Sotsiaalministeeriumi

vastutusalasse. Käesoleva eelnõu fookuses

antud küsimused ei ole.

Sotsiaalministeeriumil on töös töötervishoiu

arengusuundade koostamine, mille raames

saab nimetatud teemasid tulevikus arutada.

23

Seletuskiri: Täpsustatakse ja viiakse kooskõlla TTKS-i §4

ning §21 ja §22-ga

(3) Töötervishoiuteenuse osutamisel töötervishoiuarst või

tema vastutusel tegutsevad tervishoiutöötajad ja teised

spetsialistid:

Seletuskiri: Täpsustatakse ja viiakse kooskõlla TTKS-i §20-ga

(4) Tervisekontroll tuleb korraldada töötajale, kelle tervist

võib töökeskkonna riskide hindamise tulemusel mõjutada

järgmine töökeskkonna ohutegur või töö laad:

· 1) käesolevas seaduse §6 nimetatud füüsikalised ohutegurid

· 2) käesolevas seaduse §7 nimetatud keemilised ohutegurid

· 3) käesolevas seaduse §8 nimetatud bioloogilised ohutegurid

· 4) käesolevas seaduse §9 nimetatud füsioloogilised

ohutegurid

· 5) käesolevas seaduse §9_1 nimetatud psühholoogilised

ohutegurid

· 6) kuvariga töö ning muud töötaja tervist mõjutavad

ohutegurid või töö laad

· 1) müra;

2) vibratsioon;

3) elektromagnetväljad;

4) tehislik optiline kiirgus;

5) ioniseeriv kiirgus;

6) ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid,

sealhulgas kantserogeenid, mutageenid ja

reproduktiivtoksilised ained;

[RT I, 02.05.2024, 3 - jõust. 15.05.2024]

7) bioloogilised ohutegurid;

8) kuvariga töö;

9) raskuste käsitsi teisaldamine;

10) korduvaid liigutusi sisaldav töö või töö pidevas

sundasendis, sealhulgas istuvas või seisvas asendis;

11) muu ohutegur või töö laad.

Mittearvestatud. Tervisekontrolli

regulatsioon näeb täna ette kindlaid

ohutegureid, millega kokku puutumisel on

vajalik tervisekontroll (enamus nendest on

vastavalt reguleeritud ka eraldi määrusega).

Tervisekontroll ei ole vajalik kõikide

ohutegurite puhul, regulatsiooni muutmisel

oleks vaja täiendavat analüüsi.

24

Seletuskiri: Lühendatakse ja lihtsustatakse loendit, viies selle

kooskõlla seaduse teiste sätetega, kus on juba toodud

kirjeldus ohuteguritest koos tarvidusel erinõudeid

täpsustavate õigusaktidega. Erinevate muudatuste käigus on

varasem loend tervisekontrolli nõudvatest ohuteguritest

muutunud eksitavaks ning selle rakendamine põhjustab

ebaselgust töötajatele, tööandjatele, töötervishoiu

teenuseosutajatele ja järelevalve teostajatele ning selle

tulemusena kokkuvõttes liigset bürokraatiat.

28. Eesti

Töötervishoiuarstide

Selts

Ohutuse ja turvalisuse valmisoleku planeerimine ettevõttes ei

ole eraldiseisev tegevus, vaid on oluline osa ettevõtte

strateegilisest juhtimisest. Ohutusega mittetegelemine toob

kaasa tootmisriski suurenemise ja loob pinnase tootmise

majanduslikuks kokku kukkumiseks. Oleme seisukohal, et ka

väikseimas ettevõttes peab olema tagatud süsteemne ja

tõenduspõhine töötervishoiu korraldus.

1. Kõrge riskitasemega töö ei muutu ohutumaks töötajate

vähesuse tõttu

Väikestes ettevõtetes, kus tööülesanded hõlmavad näiteks

keevitust, ehitus- ja paigaldustöid, kemikaalidega töötamist,

füüsiliselt rasket tööd, mõjuvad tervisele samad ohutegurid

nagu suurettevõtetes. Need on tegelikult sageli sellised

teenused, kus tööga seonduvad terviseriskid on kõrged

(aednikud, arboristid, ehitajad, korstnapühkijad, juuksurid,

iluteenused jne) . Ehk siis nendel on eriti oluline, et riskid

oleksid adekvaatselt maandatud.

Väikeettevõtetes administreerimise ja liigse bürokraatia

vähendamine ei tohiks kaasa tuua tööterviseriskide

tähelepanuta jätmise.

Selgitatud. Eelnõu eesmärk on tagada

võrdne lähenemine FIE-de, võlaõiguslike

lepingute alusel töötavate teenuseosutajate

ja nn iseendale tööandjate vahel (ettevõtted,

kus omanik, juhatuse liige ja ainus töötaja on

üks ja sama isik). Kehtiva õiguse kohaselt ei

kohaldu TTOS FIE-dele ja

teenuseosutajatele, nad päevas ise enda

ohutuse eest vastutama. Sama põhimõtte

alusel on eelnõuga välistatud TTOS

kohaldusalast faktiliselt iseendale olevad

tööandjad (OÜ-d kus samas isikus on

ettevõtte osanik, juhatuse liige ja ainus

töötaja).

Töötervishoiuarsti teenust saavad kasutada

ka FIE-d, võlaõiguslike lepingute alusel

teenuseid pakkuvad töötajad kui ka nn OÜ-

tajad.

25

2. Tööandja ja töötaja rolli kattumine suurendab haavatavust

Üksikettevõtja vastutab samaaegselt nii tööandja kohustuste

täitmise, töökeskkonna loomise kui ka enda tervise eest. See

tähendab, et riskide eiramine ei ohusta mitte ainult ettevõtte

toimimist, vaid otseselt ka inimese enda elukvaliteeti ja

töövõimet. Süsteemne riskihindamine aitab ennetada

olukorda, kus terviserike muudab ettevõtluse jätkamise

võimatuks ning inimene kaotab nii sissetuleku kui ka

töövõime.

3. Regulaarne terviseriskide hindamine võimaldab ennetada

kutsehaigusi. Töötervishoiuarsti kaasamine toetab

õigusnõuete täitmist ja aitab vältida kulukaid tagajärgi.

Riskihindamise süsteemne läbivaatamine koos

töötervishoiuarstiga aitab hoida ära tulevasi kulusid, mis

tekivad tervisekahjustuste ravist või ettevõtlustegevuse

seiskumisest tervisekahjustuse tõttu.

4. Ühiskondlik ja majanduslik mõju

Kui üksikettevõtja tervis halveneb töö tõttu, on tagajärjed

ulatuslikumad kui palgatöötaja puhul – tekib üheaegselt nii

töövõime langus kui ka ettevõtluse katkemine. See suurendab

survet sotsiaalsüsteemile ja väheneb aktiivsete

maksumaksjate arv.

Tõhus ennetustegevus on investeering, mis vähendab riigi

tulevasi kulusid töövõimetushüvitistele ja

tervishoiusüsteemile.

Kokkuvõtteks Eesti Töötervishoiuarstide Selts leiab, et töötervishoiu- ja

tööohutusnõuete järjepidev täitmine peab olema tagatud

kõigile töötajatele, sh üksikettevõtjatele. Kõrge riskitasemega

töövaldkondades on süsteemne terviseriskide hindamine

hädavajalik, et ennetada kutsehaigusi, säilitada töövõimet

26

ning hoida ära ühiskondlikke ja majanduslikke kahjusid.

Oleme valmis tegema koostööd ministeeriumiga, et töötada

välja praktilised lahendused ja juhendmaterjalid, mis aitaksid

üksikettevõtjatel riske paremini hinnata ning oma tervist

kaitsta. Üheks lahenduseks võiks olla see, et sellistel

ettevõtetel on kohustus omada töötervishoiuteenuse osutajast

partnerit, kellega 1x 2-3 a aastase perioodiga (vastavalt

ettevõtte tegevusvaldkonnale ja juba olemasolevate riskide

maandamise süsteemile) arutatakse läbi riskid, nende

maandamine ja vajalike terviseuuringute sagedus ja maht.

29. Eesti Tööandjate

Keskliit

Väga oluline ja oodatud muudatus on tööandja õigus

kontrollida töötaja joovet, mis võimaldab tagada ohutu ja

tervislik töökeskkond ning aitab ennetada võimalikke

tööõnnetusi või ohusituatsioone.

Tööandjate Keskliit on seisukohal, et töötervishoiuteenuse

süsteem üldisemalt vajab arendamist ja ajakohastamist.

Töötervishoiuteenus peaks hõlmama arsti, õe, psühholoogi ja

jt spetsialistide koostööd, kus eriõdedel oleks võimalus arsti

juhitud vastuvõtte teha, kasutades ära olemasolevat pädevust

ja parandades seega teenuse kättesaadavust.

Samuti on vajalik laiendada töötervishoiuarsti õigusi, sh e-

konsultatsioonide ja esmatasandi uuringute kasutamist, ning

viia töötervishoiu andmevahetus täielikult digitaalseks,

sidudes süsteemid töötamise registriga, et vähendada

halduskoormust ja suurendada ennetusvõimekust.

Rõhutame, et töötervishoid üks olulisemaid

ennetusmeetmeid, mida paljud inimesed kasutavad ka

perearsti regulaarse tervisekontrolli asemel.

Selgitatud. Käesoleva eelnõu fookuses ei

ole töötervishoiu korraldust puudutavad

teemad, mistõttu ei ole selles osas eelnõusse

muudatusi kavandatud.

Sotsiaalministeeriumil on töös töötervishoiu

arengusuundade koostamine, mille raames

saab nimetatud teemasid tulevikus arutada.

Eraldiseisvalt on töös TTOS muutmise

eelnõu, mis puudutav töötervishoiu

tervisekontrollide otsuste digitaliseerimist.

27

30. Eesti Väike- ja

Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioon

EVEA toetab eelnõus muudatusi, mille eesmärgiks on

vähendada tööandjate halduskoormust. Kahjuks on need

muudatused kirja pandud hooletult või asjatundmatult ning

selliselt sõnastatuna ei täida seletuskirjas püsitatud eesmärki.

Tööohutus on EVEA jaoks oluline kuid see peab olema

sisuline. Samuti on tähtis töötervishoiuteenuste

kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine kuid ainus

võimalus seda eesmärki sisuliselt saavutada on lõpetada

esmatasandi tervishoiusüsteemi dubleerimine –

perearstisüsteem ja töötervishoiusüsteem tuleb ühendada ning

tänane töötervishoiuarst peab saama teha tööd, milleks ta on

koolitatud – eriarsti tööd..

Alljärgnevalt toome välja tööohutuse ja töötervishoiu

valdkonna peamised valupunktid ja ettepanekud puuduste

parandamiseks (osaliselt vajavad koostööd teiste

ministeeriumidega) ning juhime tähelepanu mõnedele

kommenteeritava eelnõuga seotud küsitavustele.

1. KEHTIVA TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE

SEADUSE MUUTMISE ETTEPANEKUD PROBLEEM:

Tööohutuse ja töötervishoiu nõuded on mikro- ja

väikeettevõtetele ebaproportsionaalsed, lisaks sageli sisutud

ja bürokraatlikud. Töötervishoiu süsteem on ebamõistlikult

kulukas, kvaliteet on ebaühtlane, töötervishoiuteenuse

pakkujatel puudub vastutus ning kohustuslikud teenused ei

ole väljaspool suuremaid linnu kättesaadavad.

ETTEPANEKUD:

1.1. Sätestada töölepingu seaduses, töötervishoiu ja

tööohutuse seaduses ja korrakaitseseaduses, et mikro- ja

väikeettevõtted, kus ainsaks töötajaks on juhatuse liikmed

Arvestatud osaliselt. Eelnõuga välistatakse

TTOS-i kohaldamise alast ettevõtted, kelle

ainus osanik, juhatuse liige ja töötaja on üks

ja sama isik. Seega ei ole sellistel ettevõtetel

vajalik täita TTOS-ist tulenevaid nõudeid.

Juba täna ei kuulu sellised ettevõtted

Tööinspektsiooni järelevalve alla, välja

arvatud juhul, kui tegemist on ettevõttega,

mille osas on laekunud nt vihje.

Laiemalt tervishoiusüsteemi puudutavad

teemad ei kuulu käesoleva eelnõu

fookusesse ja seetõttu pole selles osas ka

muudatusi kavandatud.

Sotsiaalministeeriumil on töös töötervishoiu

arengusuundade koostamine, mille raames

saab nimetatud teemasid tulevikus arutada.

28

(selliseid ettevõtteid on Eestis kümneid tuhandeid) või kus

kuni 10 töötajat teevad madalate riskidega tööd (nt.

kuvaritööd), ei ole Tööinspektsiooni järelevalve objektiks.

Muuta vajalikus ulatuses eelnimetatud seadusi.

31. 1.2. Tööinspektsiooni volituste ja töökorralduse põhjalik

hindamine ja vastavate õigusaktide (töölepingu seadus,

töötervishoiu- ja tööohutuse seadus, korrakaitse seadus)

muutmine - Tööinspektsiooni tasuta konsultatsioon ja

nõustamine madalate riskidega ettevõtetele, suuretele

ettevõtetele, avaliku sektori organisatsioonidele tuleb

lõpetada.

Selgitatud. Tööinspektsioon osutab

nõustamist ja konsultatsiooniteenust

vajaduspõhiselt. Ei ole põhjendatud teatud

ettevõtete gruppe välistada ainult seetõttu, et

need on nt suured ettevõtted või avalik

sektor. Kui ettevõte vajab nõu tööõiguse või

tööohutuse küsimustes, siis on riigi huvi ja

eesmärk vastavat tuge ka pakkuda.

32. 1.3. TTOS § 13; 134 - töökeskkonna riskianalüüs

1.3.1.Ettevõtetes, eriti kui ainsaks töötajaks omanikud

(tegelikud kasusaajad) ise, lõpetada riskianalüüsi nõue.

1.3.2.Ettevõttes, kus on alla kümne töötaja ning kõik töötajad

teevad kuvaritööd, võib ettevõtte riskihindamise kohustuse

asendada nõudega tagada töö iseloomu arvestav, kuvaritööks

sobiv töötamiskoht, sobiv töö- ja puhkeaja vahekord ning

hüvitada töötajale vajadusel kuvaritööks kasutatavad prillid.

1.3.3.Erinevalt eelnõus väljatoodust ei saa riskianalüüsi nõuet

kaotada alla 10 töötajaga ettevõtetes, kus tehakse suurte

riskidega tööd (metallitöötlemine, puidutöötlemine, töö

ohtlike kemikaalidega jms)

1.3.4.täiendada TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile

kohustus teavitada tööandjat ka tööst põhjustatud

haigestumisest (juhul, kui tööhaiguste jagamist kaheks

kategooriaks üldse mõistlikuks pidada) kuna see tagaks

võimaluse, et tööandja saab rakendada sekkumismeetmeid

enne kui kujuneb välja kutsehaigus.

1.3.5.Tööinspektori õigus nõuda riskianalüüsi uuendamist

töökeskkonna riskide hindamise ebapiisavuse, ohutegurite

parameetrite mõõtmise vajaduse või ohtude maandamiseks

Mittearvestatud ja selgitatud.

Riskianalüüsi koostamise nõue tuleneb EL

töötervishoiu ja tööohutuse direktiivist

(89/391) ning seetõttu ei ole võimalik

riskianalüüsi koostamise kohustust ära

kaotada ega teha erisusi lähtuvalt ettevõtte

suurusest, tegevusalast või töökeskkonna

riskide tasemest.

Seoses tööst põhjustatud haiguste

regulatsiooniga märgime, et MKMil on töös

kutsehaiguste ja tööst põhjustatud haiguste

diagnoosimise ja kahjuhüvitamise uuring.

Uuringu tulemuste põhjal selgub, kas ja mis

muudatusi on kehtivas regulatsioonis vaja

teha ja seetõttu ei ole antud küsimus

käesoleva eelnõu.

Tööinspektsioon peab juba praegu

järelevalve raames põhjendama

ettekirjutuste tegemist. Järelevalve raames

selgitatakse tööandjale töökeskkonnas

avastatud puuduseid ja põhjendatakse

29

rakendatavate abinõude ebapiisavuse korral (TTOS 134 lg 4

punkt 6) – lisada selgitamis- ja põhjendamiskohustus.

lähtuvalt TTOS-ist sätestatud nõuetest,

kuidas puuduseid kõrvaldada.

33. 1.4. Lõpetada sunddigitaliseerimine tööohutuse valdkonnas –

praegune nõue (TTOS §134 lg 7) – riskianalüüsi esitamine

Tööinspektsiooni andmekogusse peab olema vabatahtlik.

Töökeskkonna riskianalüüs on TTOS mõtte kohaselt

ennekõike ettevõttesisene töökorralduslik protsess ja

dokument ja selle koostamise eesmärk on hinnata riske töötaja

tervisele ja ohutusele. Töökeskkonna riskianalüüsi

koostamise käigus ega selle kinnitamise eel või järel ei

kooskõlastata seda Tööinspektsiooniga. Selliseks tegevuseks

puudub ka ilmselgelt sisuline vajadus.

Puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks peaks

Tööinspektsioonile esitama või Tööinspektsiooni

andmekogus koostama ettevõtte sisemiste protsesside

juhtimiseks koostatud dokumenti.

TTOS sätestab selgelt, millised on Tööinspektsiooni pädevus

ja volitused tööohutusalase järelevalve teostamisel ning selle

järelevalve käigus muuhulgas riskianalüüsi kontrollimisel.

Järelevalvemenetluse läbiviimise reeglid on sätestatud

Haldusmenetluse seaduses (HMS) ja korrakaitseseaduses

(KorS).

EVEA on nõus, et tööandjatel võib olla vabatahtlik võimalus

Tööinspektsiooni andmekogu kasutamiseks, seal

riskianalüüsi koostamiseks (täna pakutav mudel kahjuks ei

vasta vähimalgi moel riskianalüüsile esitatavatele nõuetele,

olles pelgalt ohutegurite loetlemise võimalus) või oma

dokumentide sinna üleslaadimiseks kuid see saab olla vaid

vabatahtlik. Mikro- ja väikeettevõtetele on tänane

regulatsioon toonud kaasa ebamõistliku halduskoormuse ja

Arvestatud osaliselt. Eelnõuga kaotatakse

alla kümne töötajate ettevõtetel kohustus

sisestada töökeskkonna riskianalüüs

Tööinspektsiooni töökeskkonna

andmekogusse. Lisaks kaotatakse ära

kohustus teavitada Tööinspektsiooni

ettevõtte töökeskkonnaspetsialistist ja

valitud töökeskkonnavolinikust.

Töökeskkonna andmekogus oleva

tööandjatele loodud riskianalüüsi

koostamise töövahend jääb alles

kasutamseks kõigile ja selle

edasiarendamise ja kasutusmugavuse

parandamise võimalusi analüüsitakse

edaspidi.

Lisaks juhime tähelepanu, et

Tööinspektsioon saab tööandja andmeid

töökeskkonna andmekogus vaadata ainult

põhjendatud vajadusel, st järelevalve

menetluse või tööõnnetuste/kutsehaiguste

uurimise raames.

30

järelevalveobjektiks sattumise pelgalt seetõttu, et riskianalüüs

on andmekogusse esitamata või esmaabiandja koolitamata

(kuigi ühtki sisulist probleemi ettevõttes ei esine).

Lisaks tuleb ka andmekogu vabatahtlike kasutajate jaoks

TTOS-s selgelt sätestada, millised on Tööinspektsiooni

volituste piirid (teade tööandjale haldusmenetluse

algatamisest vms) andmekogusse üleslaaditud dokumentide

hindamisel ja analüüsimisel, välistamaks ettevõtja

dokumentide ja andmete menetlusvälist meelevaldset

käsitlemist „kalastamise“ ehk õigusrikkumiste otsimise

eesmärgil.

Tööinspektsiooni andmekoguga sundliitmine on tekitanud

paljudele mikro- ja väikeettevõtetele mõttetu täiendava

haldus- ja finantskoormuse. Isegi kui Tööinspektsiooniga

suhtlemine on tingitud ettevõtte soovist pädeva

nõustamisteenuse või teavituse järele, ei ole selleks vaja

kohustuslikku liitumist andmekoguga ning ettevõtte

ohutusalaste dokumentide üleslaadimist sellesse süsteemi.

34. 1.5. Tööohutusalane juhendamise ja väljaõppe regulatsioon

(TTOS § 133 ) tuleb muuta mõistlikuks ning lõpetada sisutu

juhendamise ja väljaõppe nõudmine töödel või selliste

vahendite kasutamisel, mis ei ole kõrgendatud ohuga või kus

normintellektiga inimene saab mõistlikult ise asjaolusid ja

oma tegevust hinnata ja asjakohaseid meetmeid rakendada.

Lihtsat, vähese ohtlikkusega tööd tegeva töötaja või ühe

töötajaga ettevõttes iseenda väljaõppe läbiviimine ja selle

registreerimine seaduses sätestatud viisil tuleb lõpetada.

Arvestatud osaliselt. Eelnõuga välistatakse

TTOS kohaldusalast ettevõtted, kus osanik,

juhatuse liige ja ainus töötaja on üks ja sama

isik, mis tähendab, et nimetatus isik ei pea

TTOS kohaselt ennest juhendama ega seda

registreerima. Küll aga on oluline, et ta

tagaks iseenda ohutuse ja tervise kaitse.

Täiendavalt on tööandjal õigus otsustada

juhendamise viisi ja sisu üle lähtuvalt

ettevõtte vajadustest ja spetsiifikast (sh

riskitasemest lähtuvalt). Oluline on tagada,

et töötajad tunneksid ohutuid töövõtteid ning

oskaksid rakendada terviseriske maandavaid

31

meetmeid (nt vajadusel kasutada

isikukaitsevahendeid).

35. 1.6. Tööohutuse struktuuride moodustamine –

töökeskkonnaspetsialisti määramine, töökeskkonnavoliniku

valimine, esmaabiandja määramine.

1.6.1.Töökeskkonnaspetsialisti määramise asemel kuni 10

töötajaga ettevõttes lugeda vaikimisi tööohutuse eest

vastutavaks isikuks juhatus.

1.6.2.Esmaabi korralduse regulatsioon (TTOS § 132 ) - kuni 5

töötajaga ettevõttes lõpetada esmaabiandja määramise nõue.

1.6.3.Töökeskkonnavoliniku järele puudub väikeses

ettevõttes sisuline vajadus. Muuta TTOS § 17 lg 2 ja

sätestada, et voliniku valimine on kohustuslik alates 25

töötajast.

Arvestatud osaliselt. TTOS kohaselt võib tööandja ise täita

töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid.

Eelnõuga kaotatakse ära bürokraatlik

volitamise kohustus.

Eelnõuga täpsustatakse olukorrad, kus

esmaabiandjat pole vaja määrata (nt

töötamine üksinda).

Eelnõuga muudetakse

töökeskkonnavoliniku valimine

vabatahtlikuks ja seotakse see töötajate

sooviga.

36. 1.7. Töötervishoiuteenused. Tervisekontroll. Töötajate

tervisekontrolli ja töötervishoiu analüüsi lausaline nõue tuleb

kaotada ja asendada vajaduspõhisega. Esmast tervisekontrolli

peab üldjuhul tegema esmatasandi tervisekeskus

(perearstikeskus). Eelnõus kirjeldatud töötervishoiuteenuse

Eelnõuga muudetakse töötervishoiuteenuste regulatsioonis

ainult töötaja tööle asumise järgset tervisekontrolli

korraldamise tähtaega. EVEA hinnangul oleks vaja

töötervishoiu ja tööohutuse regulatsiooni ajakohastamisel

oluline tagada ka töötervishoiuteenuste ajakohasus, vastavus

muutunud töövormidele ja erineva tervisliku seisundiga

inimestele ning kättesaadavus nii keskustest eemal

tegutsevatele kui ka väikestele ettevõtetele.

Töötervishoiusüsteemi ülesandeks on kvaliteetne

kutsehaiguste käsitlemine ning tööst tingitud

terviseprobleemide tõhusam ennetus. EVEA arvates on

tänaseks piisavalt selgeks saanud töötervishoiuteenuste

Selgitatud.

Laiemalt töötervishoidu ja esmatasandi

tervishoidu puudutavad teemad ei ole

käesoleva eelnõu fookuses ja seetõttu pole

eelnõusse ka selles osas täiendavad

muudatusi kavandatud.

Sotsiaalministeeriumil on töös töötervishoiu

arengusuundade koostamine, mille raames

saab nimetatud teemasid tulevikus arutada.

Eelnõuga kaotatakse ära alla 10 töötajaga

ettevõtete kohustus tellida

töötervishoiuteenuse osutajalt terviklik

töötervishoiu olukorra analüüs.

32

kitsaskohad ja vaja on pakkuda lahendusi, et viia teenused

vastavusse ühiskonna ootustega ja need paremini

tervishoiusüsteemiga siduda.

Tänaseks peaks kõigile selge olema, et Eesti ei jaksa üleval

pidada kaht paralleelset esmatasandi tervishoiusüsteemi –

perearstisüsteemi ja töötervishoiusüsteemi.

Olgugi, et perearstisüsteemi rahastatakse läbi Tervisekassa,

tuleb ka see raha siiski maksumaksjatelt. Võib teha üldistuse,

et valdavas enamuses eeskujulike töötervishoiusüsteemidega

riikides on tervisekontrollide süsteem vajaduspõhisem kui

Eestis. Eestis peab tööandja sisuliselt iga täistööajaga töötaja

tervist kontrollima töötervishoiuarsti määratud ajavahemiku

järel, aga vähemalt kord kolme aasta jooksul.

Eestis tuleb seadustada, et tööandjal ei ole kohustust

korraldada töötajatele tervisekontrolli madalate riskidega

töödel. Tervisekontroll peaks olema kohustuslik neis

valdkondades, kus risk on suur (nt ehitus, tervishoid, tööstus,

transport, kaevandamine) ja esinevad suurema riskiga

ohutegurid (vibratsioon, müra, tolm, keemilised ohutegurid

jne). Tööandjad võivad kontrolli madalamate riskidega töödel

korraldada vabatahtlikult. Siin on aga oluline tagada, et

vabatahtlikku töötervishoiuteenust ei maksustataks

erisoodustusena. Töötervishoiuarsti juurde võivad suunata ka

teised spetsialistid: näiteks perearst või eriarst võib soovitada

patsiendil pöörduda tööandja poolt rahastatud

töötervishoiuteenuse osutaja juurde, kui näeb, et probleem

võib olla tööst tingitud. Sellise pöördumise puhul oleks

tööandjal kohustus tasuda töötervishoiuarsti teostatud

tervisekontrolli kulud. Kui näiteks inimesed teevad

tervisekontrolle perearsti juures, siis paralleelselt sama

kontrolli töötervishoiuarsti juures dubleerida pole mõtet.

33

Tervisekontrolle võiks töötervishoiuarstid teha vaid neile,

kelle perearst, eriarst või tööandja on sinna suunanud. Samuti

võiks töötajatel olla mõjuval põhjusel õigus nõuda tööandjalt

enda suunamist töötervishoiuarsti juurde, kui nad tunnetavad,

et neil võib olla tööst põhjustatud terviseprobleem.

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS)

on töötervishoiuarst eriarst aga täna peab ta tegelema

esmatasandi tervishoiuteenusega – kontrollima rutiinselt (ja

tööandja raha eest) iga Eestis töölepingu alusel töötava

inimese tervist. On hädavajalik selline raiskamine lõpetada

ning kasutada töötervishoiuarstide ressurssi mõistlikult,

suunates nende vastuvõtule vaid perearstikeskuses esmase

läbivaatuse läbinud ja tõendatult töötervishoiuarsti kui

erialaspetsialisti teenust vajavad patsiendid. Erandjuhtudel

võiksid töötervishoiuarsti juures esmasel visiidil käia suurte

riskidega kokkupuutuvad töötajad (TTOS-s ja selle

rakendusaktides on võimalik määrata tegevusvaldkonnad, kus

see võiks olla vajalik). Olemasolevad töötervishoiuarstid on

koondunud suurematesse linnadesse, üle poole turust on turgu

valitseva ettevõtja käes ning mujal Eestis on

töötervishoiuarsti teenus ebamõistlikult kallis või suisa

kättesaamatu. Tegu on selgelt ettevõtjate ebavõrdse

kohtlemisega põhiseaduse tähenduses.

2022. aastal ilma sisulise mõjuanalüüsita seadusesse

kirjutatud töötervishoiuanalüüsi nõue toob käesoleval aastal

kaasa pretsedenditu olukorra – kõik Eesti ettevõtted, kus on

kasvõi 1 palgatöötaja, peavad tellima töötervishoiuarstilt

lisaks tervisekontrollile veel töötervishoiu analüüsi. Isegi kui

muuta TTOS §131 lõiget 12 ja sätestada, et see kohustus on

alates 10 töötajast, siis kas normi koostajad suudavad ette

kujutada, millise töökoormuse toob selline nõue kaasa

töötervishoiuarstidele (kelle teenus on juba täna väljaspool

34

suuremaid linnu sisuliselt kättesaamatu) ning millise haldus-

ja rahalise koormuse ettevõtetele, eriti aga väikesetele

maapiirkondade ettevõtetele? Isegi, kui ettevõttes on 10 või

rohkem töötajat, ei ole teenus väljaspoole suuremaid linnu

kättesaadav!

37. 2. EDASI MÕNEST EELNÕUS TOODUD

KONKREETSEST TEEMAST: 2.1. Joobeseisundi

tuvastamine

Eelnõus on sätestatud, et töötaja alkoholi-, narkootilises või

toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist võib

tööandja kontrollida põhjendatud kahtluse korral. Tegemist

on mõistliku sättega, aga see tekitab rea küsimusi, mis

vajavad samuti lahendamist.

Kõigepealt tekib küsimus, et millistel juhtudel on tegemist

põhjendatud kahtlusega. Politseile ja muudele

korrakaitseorganitele on sotsiaalministri määrusega

kehtestatud joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ning

nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise

viis. Kas tööandja võib kasutada õiguse analoogiat või peaks

eelnõuga ette nägema ka selle määruse kohaldamise

töösuhetele?

Järgmine küsimus on seotud sellega, et milliseid

mõõtevahendeid tohib joobe tuvastamiseks kasutada ja millist

mõõtemetoodikat tuleb järgida. Samuti tekib küsimus, et

kuidas toimub töötaja toimetamine tervishoiuteenuse osutaja

juurde vereproovi või bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks,

kui töötaja keeldub muude vahendite kasutamisest.

Seaduses tuleb reguleerida ka olukord, kui töötaja üldse

keeldub joobeseisundi tuvastamisest. Üks võimalus on selgelt

sätestada, et töötaja ei tohi keelduda joobeseisundi kontrolli

Selgitame. Tööandjal tekib eelnõuga

tehtavate muudatuste kohaselt õigus

kontrollida töötaja alkoholi-, narkootilises

või toksilises joobes või psühhotroopse aine

mõju all olemist ainult juhul, kui tööandjal

on selleks põhjendatud kahtlus. Näiteks võib

põhjendatud kahtluseks pidada olukorda kui

tööülesannete täitmine on takistatud, töötaja

on asunud seadma joobest tulenevalt

töökeskkonnas ohtu või võib seada ohtu nii

ennast kui ka teisi töötajaid või muul

sarnasel juhul. Samuti juhul, kui töötaja

tuleb tööle joobele viitavate tunnustega,

nagu ebastabiilne kõnnak, häiritud kõne,

mida töötajal tavapäraselt ei esine, vms

tunnus mida on kirjeldatud eelnevas lõigus,

ja mille tõttu tööandjal tekib kahtlus, et

töötaja on joobes ja seab seetõttu ohtu nii

ennast kui ka teisi töötajaid. Kahtlus on

piisav kui esinevad välised muutunud

reaktsiooni tunnused ja ka kõrvalt vaatavale

isikule nähtub, et töötaja ei käitu oma

tavapärase reaktsioonitaju piires, nt

töövahendid või esemed ei püsi käes, on

muutunud motoorika vms. Põhjendatud

kahtlusega ei ole tegemist juhul kui

tööandjal on pelgalt hüpoteetiline oletus, et

töötaja võib olla joobes, kuid välistest

35

tegemisest põhjendatud kahtluse või suurema ohu allika

valitsemise korral. Teine variant on sõnastada, et tööandja on

kohustatud kõrvaldama töölt ka töötaja, kes keeldub

joobeseisundi kontrollimisest.

tunnustest ega kehaliste reaktsioonide

talitlusvõimest seda ei nähtu.

Eelnõuga sätestatakse tööandja kohustus

kehtestada töökeskkonnas töökorralduse

sisekorra reeglite alusel kindel kord, kuidas

toimub töökohal joobe tuvastamine ning

kohustus tutvustada nimetatud kord

töötaja(te)le. Joobe kontrollimise kord peab

minimaalselt sisaldama:

 joobe kontrollimise protseduuri

kirjeldust (nt mida millega

mõõdetakse ja kuidas);

 mida loetakse positiivseks leiuks ja

kuidas seda menetletakse (mis

tagajärjed kaasnevad joobe

tuvastamisega);

 töötaja õigused (töötajale peab

olema selge, millistel juhtudel ja mis

põhjusel kontrollitakse joovet;

võimalus teha kordusproov,

keeldumise õigus ja selle tagajärg);

 tulemuse vaidlustamise õigus.

38. 2.2. Väärteokoosseis töötajatele

Eelnõuga täiendatakse seadust uue väärteokoosseisuga, mille

kohaselt on Tööinspektsioonil õigus karistada töötajat

rahatrahviga kuni 50 trahviühikut, kui ta ei kasutanud

tööandja väljastatud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt või

jättis need üldse kasutamata ning sellega kaasnes oht töötaja

enda või teiste töötajate tervisele või elule. Kehtiva seaduse

kohaselt on tööandja kohustatud andma oma kulul töötajale

isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja

Selgitatud. Vastav muudatus on eelnõust

välja jäetud.

36

pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama

töötajale isikukaitsevahendite kasutamise väljaõppe. Töötaja

on kohustatud kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid

nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras. EVEA nõustub,

et töötajate vastutust ohutusnõuete täitmise eest tuleb

rõhutada ning põhjendatud juhtudel, kui töötaja keeldub

vaatamata tööandja ettepanekule isikukaitsevahendeid

kandmast, võib väärteokaristuse rakendamine olla

asjakohane.

39. 3. ALAMPALGA KASVU SEOS VÕIMALIKE

TÖÖÕNNETUSTEGA

Lisaks eeltoodud küsimustele soovib EVEA juhtida veel

tähelepanu tööohutuse seosele alampalgaga. Osades Eesti

maakondades on alampalk juba ületanud keskmise palga ja

seetõttu omab olulist mõju tööturule. Probleem seisneb selles,

et alampalga kiire kasv ja selle märkimisväärne tase võivad

suurendada tööandjate survet töötajate töökoormusele.

Suurenenud palga eest nõutakse tööpanuse kasvatamist. See

võib aga kaasa tuua rohkem tööõnnetusi. Ootus, et palgakasvu

tõttu suurendavad ettevõtjad oma investeeringuid ning

automatiseerivad ja robotiseerivad olemasolevaid

tööprotsesse rohkem, ei kipu praktikas realiseeruma.

Alampalka makstakse peamiselt sektorites, kus

automatiseerimine ei ole võimalik – teenindus, majutus,

toitlustus jms. Tootlikkuse tõusu püütakse osaliselt saavutada

töötajate töökoormuse kasvu kaudu. Seega tuleks kaaluda

tööandjate ja ametiühingute keskliitude vahel toimuvate

läbirääkimiste mudeli muutmist ja leida laiendatud

kollektiivlepinguga kehtestatud üleriigilise alampalga asemel

lahendus, mis ei too kaasa liiga kiiret, tootlikust ületavat

palgakasvu. See oleks üks võimalik samm, mis lisaks

majanduskeskkonna parandamisele aitaks kaasa ka

Selgitatud. Alampalga kehtestamine ei ole

käesoleva eelnõu fookuses.

Alampalga lepivad kokku Tööandjate

Keskliit ja Ametiühingute Keskliit ning

vastavat korda ei ole kavas muuta.

37

töötervishoiu edendamisele, vähendades tööõnnetuste

toimumise riski.

40. Terviseamet Eelnõu sätestab tööandja õiguse kontrollida töötaja alkoholi-,

narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine

mõju all olemist ja õiguse neid andmeid töödelda kahe

sättena. Seejuures on teine säte olemuslikult õiguslik alus

isikuandmete töötlemiseks ning ei kehtesta sisulisi reegleid

joobe kontrollimisele.

Terviseameti seisukoht on, et nimetatud regulatsioon on

ebapiisav ja ei taga töötaja õiguste kaitset piisaval määral.

Terviseameti ettepanekud eelnõu muutmiseks on järgmised:

1) Eelnõu kohaselt võib tööandja kontrollida joobes või

psühhotroopse aine mõju all olemist põhjendatud kahtluse

korral, välja arvatud juhul, kui töötaja tööülesanded hõlmavad

suurema ohu allika valitsemist. Seletuskirja kohaselt on joobe

kontrollimise eesmärgiks tööohutuse tagamine ning

seletuskiri rõhutab, et kontrollimine ei tohi toimuda tööandja

isiklikust huvist tulenevalt ega muutuda lauskontrolliks tööle

tulemise hetkel. Eelnõu sõnastus praegusel kujul selle

eesmärgi tagamist ei võimalda. Terviseameti ettepanek on

nimetatud eesmärk selgesõnaliselt normis sätestada.

Selgitame. Tööandjal tekib eelnõuga

tehtavate muudatuste kohaselt õigus

kontrollida töötaja alkoholi-, narkootilises

või toksilises joobes või psühhotroopse aine

mõju all olemist ainult juhul, kui tööandjal

on selleks põhjendatud kahtlus. Põhjendatud

kahtlust ei ole vaja ehk igal juhul võib

tööandja joovet kontrollida olukorras, kus

töötaja tööülesanded hõlmavad suurema ohu

allika valitsemist või kui töötaja viibib

suurema ohuallikaga seotud töökeskkonnas.

Seega saab tööandja kontrollida joovet siis,

kui on nt väliselt näha joobe tunnuseid ja ka

siis kui väliseid tunnuseid ei ole, aga töötaja

töötab nt kemikaalide tehases. Eesmärk on

kontrollida joovet selleks, et töökeskkonnas

ei saaks keegi kehalisi vigastusi ega tekiks

varalist kahju joobe tõttu. Tööandja ei tohi

kontrollida töötajaid isiklikust huvist,

küllaga on lubatud lauskontroll nt siis, kui

töötajad sisenevad hommikul suurema

ohuallikaga seotud töökeskkonda (nt

tööstusliinide tsehh).

41. 2) Eelnõu seletuskirja kohaselt võib tööandja joobe

tuvastamisel tugineda sotsiaalministri 26. juuni 2014. a

määruses nr 37 „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja

nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise

viisid“ §-s 2 sätestatud tunnustele (välimus, aeglustunud

reaktsioon, häirunud kõne jne) ning §-s 3 sätestatud viisidele

(isiku küsitlemine ja isiku väline vaatlus). Joobe

tuvastamisega töökohal võivad kaasneda isikule

märkimisväärsed tagajärjed (sh töösuhte lõpetamine). Samas,

Arvestatud. Eelnõuga sätestatakse

tööandja kohustus kehtestada

töökeskkonnas töökorralduse sisekorra

reeglite alusel kindel kord, kuidas toimub

töökohal joobe tuvastamine ning kohustus

tutvustada nimetatud kord töötaja(te)le.

Joobe kontrollimise kord peab minimaalselt

sisaldama:

38

kui väidetava joobe tuvastamine toimub meelevaldselt ning

isikut süüdistatakse joobeseisundis olemises alusetult, võib

seesugune olukord tuua kaasa isiku õiguste teistpidise väga

tugeva riive (mainekahju jmt). Ka tööandja jaoks on oluline

teostada kõik toimingud korrektselt, et end võimalike

õigusvaidluste korral kaitsta. Seepärast peab joobe

tuvastamine toimuma dokumenteeritult ning tuginema

konkreetsetele tõenditele. Eelnõu seletuskirjas on nimetatud,

et tööandja võib kehtestada kindla korra joobe tuvastamiseks

ning peab kehtestama korra töötaja õiguste kaitseks (sh

kirjeldama, kuidas tutvustatakse töötajale tema õigusi jmt).

Samas eelnõu nimetatud nõudeid ei sätesta.

Terviseameti hinnangul ei taga nimetatud nõuete kirjeldamine

üksnes seletuskirjas töötajate õigusi. Seaduse seletuskiri on

soovituslik dokument, millest tööandjad reeglina oma töö

korraldamisel ei lähtu, seega on käesoleval juhul oluline

nimetatud nõuded seaduses sätestada.

 joobe kontrollimise protseduuri

kirjeldust (nt mida millega

mõõdetakse ja kuidas);

 mida loetakse positiivseks leiuks ja

kuidas seda menetletakse (mis

tagajärjed kaasnevad joobe

tuvastamisega);

 töötaja õigused (töötajale peab

olema selge, millistel juhtudel ja mis

põhjusel kontrollitakse joovet;

võimalus teha kordusproov,

keeldumise õigus ja selle tagajärg);

 tulemuse vaidlustamise õigus.

42. Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskoda

Käesoleva aasta alguses kogus EPKK oma liikmetelt 140

ettepanekut bürokraatia vähendamiseks, mis edastati 5. mail

riigisekretärile ning regionaal- ja põllumajandusministrile.

Ettepanekud koondati viide valdkonda (aruandlus ja andmete

esitamine; kontrollid ja järelevalve; load ja menetlused;

regulatsioonid; kaasamine) ning neid on arutatud mitmete

riigiasutustega lahenduste leidmiseks. Töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse kontekstis tõid liikmed esile kolm peamist

probleemi:

1. Töökeskkonna spetsialisti nõue mikroettevõtetele Ettevõttes, kus töötab vaid kaks inimest – ettevõtte juht ja üks

töötaja – on nõue määrata töökeskkonna spetsialist

ebamõistlik. Teist töötajat ei ole võimalik määrata ja ettevõtte

juhil tuleb läbida koolitus, mis ei loo lisaväärtust.

Lahendus: keskenduda teadlikkuse tõstmisele nõustamise ja

juhendamise kaudu, mitte bürokraatlikele vorminõuetele.

Selgitatud. Direktiivi 89/391/EMÜ kohaselt

on tööandja, kelle ettevõttes töötab vähemalt

üks töölepinguline töötaja, kohustatud

määrama ühe isiku, kes tegeleb ettevõttes

ennetus- ja kaitsemeetmetega. Eeltoodust

tulenevalt ei ole võimalik siseriiklikus

õiguses loobuda töökeskkonnaspetsialisti

määramise kohustusest ettevõtte suurusest,

tegevusalast või muudest parameetritest

lähtuvalt.

Kehtiva õiguse kohaselt ei pea ka täna

tööandja töökeskkonnaspetsialisti eraldi

määrama ning ta võib spetsialisti kohustusi

ise täita, kui tal on töökeskkonnaalased

teadmised ja oskused (töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse § 16 lg 9).

39

43. 2. Pereettevõtete ebaproportsionaalne

koolituskohustus Väike pereettevõte peab läbima 3-päevase töökeskkonna

spetsialist koolituse, mis on ebaproportsionaalne koormus

võrreldes ettevõtte suurusega. Lisaks tekitab segadust, kas

kõik kolm töötajat peavad läbima esmaabikoolituse ja kuhu

kodus esmaabiinfot paigaldada.

Lahendus: lähtuda riskihinnangust ja vabastada

pereettevõtted sellisest kohustusest.

Selgitatud. Töökeskkonnaspetsialistide

koolituse kohustust seadus ette näe.

Allolevas ettepanekus on mõeldud

töökeskkonnavoliniku koolitust (TTOS §

181), mis ei ole kohustuslik läbida

töökeskkonnaspetsialistil. Küll aga on

oluline, et isik, kes täidab

töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid

(tööandja ise või tema poolt määratud isik),

oleks pädev seda rolli täitma. Kas ja

milliseid koolitusi on selleks vaja läbida, on

tööandja otsustada.

Mis puudutab esmaabiandjaid, siis tööandja

peab otsustama lähtuvalt oma ettevõtte

spetsiifikas, mitu esmaabiandjat on vaja

määrata (vähemalt 1 on kohustuslik).

Määratud esmaabiandjale tuleb korraldada

koolitus (TTOS § 132). Esmaabi info tuleb

paigutada nähtavale kohale, lähtuvalt

ettevõtte vajadustest. Esmaabiandja

määramise kohtustus tuleneb direktiivist

89/391/EMÜ.

44. 3. Ülemäärased ja ebaselged juhendamisnõuded Näiteks nõue koostada juhend iga töövahendi kasutamiseks

või isegi juhend puhkuse võtmiseks, mis ei ole sisuliselt

põhjendatud.

Meie hinnangul on nimetatud kitsaskohti eelnõus arvestatud

ning rakendatud lähenemine muudab regulatsiooni oluliselt

mõistlikumaks ja proportsionaalsemaks.

EPKK peab eelnõu tervikuna tasakaalustatuks ja

ettevõtluskeskkonda arvestavaks. Kavandatavad muudatused

vähendavad väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate

halduskoormust, muudavad tööohutuse nõuete rakendamise

Selgitatud. Ohutusjuhendite koostamine on

vajalik töötajate juhendamiseks, et töötaja

oskaks töövahendeid ohutult kasutada.

Tööandja võib jätta eraldiseisva

ohutusjuhendi koostamata, kui tootja poolt

koostatud kasutusjuhend annab piisava

ohutusalase info.

Seda, milliseid ettevõttesiseseid dokumente

ettevõtte veel vajalikuks peab, nt juhendit

"kuidas võtta puhkus" on iga tööandja enda

otsustada. Puhkuse nõuded ja täpsem

selgitus võivad olla kirjeldatud näiteks

40

mõistlikumaks ning suunavad tähelepanu tegelikele riskidele,

mitte formaalsetele dokumentidele.

Toetame eelnõu vastuvõtmist täielikult. Peame seda oluliseks

sammuks tõhusa, selge ja ettevõtjasõbraliku õigusruumi

kujundamisel ning oleme valmis jätkama koostööd, et tagada

muudatuste sujuv rakendamine praktikas.

töökorralduse reeglites, selleks ei ole vaja

luua eraldi dokumenti.

45. MTÜ Töökeskkonna

Praktikud

MTÜ Töökeskkonna Praktikud (täna veel mitteametlik MTÜ)

koosneb töökeskkonnajuhtimise ja töötervishoiu ning

tööohutuse korraldusega igapäevaselt kokkupuutuvatest

ekspertidest ning pikaajalise kogemusega spetsialistidest.

Meie eesmärk on anda praktiline sisend töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse muudatustesse. Tahame, et töötervishoidu

ja tööohutust ei vaadeldaks kui bürokraatlikku protsessi, vaid

nähakse selles vahendit ohutu töö ja töökeskkonna loomiseks.

Toetame eelnõu seletuskirjas välja toodud punkte, mida selles

dokumendis välja pole toodud. Allpool leiate kommentaarid

ja ettepanekud, mille osas tunneme, et muudatus ei täida

oodatavat eesmärki.

1. Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks sätted,

mis kehtestavad tööandja kohustuse teha süstemaatilist

töökeskkonna sisekontrolli. Töökeskkonna sisekontrolli mõiste on tööandjale alati segane

olnud. Pole aru saadud, mis on sisekontrolli eesmärk ja sisu

ning kuidas see läbi viia tuleb. Ilmselt on olnud puudulik

teavitustöö.

Seletuskirjas on välja toodud, et sisekontrolli peaks asendama

riskianalüüs ja selle alusel koostatud tegevuskava.

Riskianalüüs on tööohutuse juhtimissüsteemi mõistes

planeeriv tegevus, mille eesmärgiks on aru saada, millised

ohutegurid töökeskkonnas on ning milliseid meetmeid

Selgitatud. Sisekontrolli mõiste kaotamine ei tähenda,

et tööandja ei peaks süstemaatiliselt

töökeskkonna olukorda hindama,

riskianalüüsi vajadusel uuendama jms.

Eelnõu on vastavalt muudetud.

Täiendavalt peab TTOS § 13 lg 1 p 12

kohaselt tööandja järgmina töötervishoiu ja

tööohutuse nõuete täitmist.

Juhime tähelepanu, et ka EL töötervishoiu ja

tööohutuse raamdirektiiv (89/391) ei nimeta

tööandja kohustusena sisekontrolli

läbiviimist, küll aga räägib riskide

hindamisest, ennetusmeetmete

rakendamisest, töötajate juhendamisest,

tervisekontrollist jms, need nimetatud

kohustused on kõik ka TTOS-is toodud ning

neid eelnõuga ei muudeta.

41

kasutusele võtta ohutuse tagamiseks. Sisekontrolli eesmärk

on kontrollida, kas töökeskkond vastab nendele nõuetele, mis

on seaduses ning mille on ettevõte ise enda tööohutuse

standardiga määranud. Need kaks protsessi pole üksteist

asendavad tegevused, vaid üksteisele järgnevad tegevused.

Ettepanek: Meie hinnangul on mõistlik jätta sisekontrolli

kohustus, kuid selle korraldamine toimuks vastavalt ettevõtte

töötervishoiu ja tööohutuse korraldusele ja riskianalüüsi

tulemustele. Sisekontroll peaks seaduses olema sarnase

ülesehitusega nagu töökeskkonna riskianalüüs, mis on toodud

eraldi peatüki alla ning mis annab aimu selle eesmärgist.

46. 2. Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse tööandjate ringi,

kes on kohustatud koostama töökeskkonna andmekogus

töökeskkonna riskianalüüsi või esitama selle TI

töökeskkonna andmekogusse kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis.

Riskianalüüsi koostamise kohustus peaks jääma kõikidele

ettevõtetele, kellel on töötajad. Nagu eelpool mainitud, siis

riskianalüüsi eesmärk on tuvastada ohud ning kehtestada

ennetus - ja kontrollimeetmed töötajate ohutuse tagamiseks.

Antud juhul ei näe me väga suurt halduskoormuse

vähendamist sellega, et väiksemad ettevõtted ei pea

riskianalüüsi tegema TeISis, kuid peavad selle tegema muid

programme kasutades (Excel, Word) ning võit seisneb sellest,

et ei pea riskianalüüsi andmekogusse üles laadima.

Üleslaadimine on väike vaev ning veel väiksem vaev peaks

olema TeISis riskianalüüsi koostamine väiksemate ettevõtete

puhul. Siinkohal tundub, et probleem on pigem selles, et

Tööinspektsioon ei ole suutnud TeISi tööriista lihtsust

tööandjani viia. TeISi riskianalüüs on oluliselt lõdvem oma

vormiliste nõuete osas, kui riskianalüüsid, mida tehakse

Mittearvestatud ja selgitatud. Eelnõuga ei

muudeta riskianalüüsi koostamise

kohustust. Tööandja kohustus on

riskianalüüs teha ja meetmeid riskide

maandamiseks rakendada. Riskianalüüs

peab olema koostatud kirjalikus vormis ja ka

edaspidi jääb tööandjale võimalus kasutada

riskianalüüsi koostamiseks

Tööinspektsiooni iseteeninduse süsteemis

olevad riskianalüüsi koostamise

töövahendit.

Küll aga on mõningase halduskoormuse

vähendamise huvides kaotatud

kohustuslikus korras riskianalüüsi

üleslaadimine TEISi alla 10 töötajaga

ettevõtete puhul. Näeme, et see on võimalus

mõningal määral halduskoormust

vähendada ilma tegemata järeleandmisi

tööohutuse tagamises.

42

excelis ja wordis (TeISis ei pea välja tooma riskiatasemeid

ning tervisemõjusid).

Lisaks peab mõistma, et eriti väikesed ettevõtted ei tee

riskianalüüsi iga aasta, pigem kord 5 aasta jooksul või

harvemgi. Seega ei saa pidada seda liiga suureks

bürokraatiliseks nõudeks.

Selle punkti sisseviimisega anname tööandjatele võimaluse

hakata riskianalüüsiga tegelema alles siis, kui tööinspektor

külla tuleb, sest enne seda keegi temalt ei nõua riskianalüüsi.

Ehk tulemuseks on see, millest oleme üritanud aastaid välja

tulla, et nõudeid täidetakse inspektori meeleheaks.

Ettepanek: Me ei poolda seda muudatust, vaid pigem

suunaks Tööinspektsiooni tööandjatele teavitustööd tegema

TeISis riskianalüüsi tegemise aja ning raha kokkuhoiust.

47. 3. Eelnõu § 1 punktiga 4 täpsustatakse, milliste tööde ja

töövahendite kohta on tööandjal vaja koostada

ohutusjuhendid.

Me ei poolda tehtavale tööle ohutusjuhendi koostamise nõude

kasutamist. On töid, mille korral ei kasutata ohtlikke

töövahendeid, kuid on olulised töökorralduslikud

ohutusnõuded, millest kinni pidada. See, et toimub

dubleerimine on teadlikkuse puudumine ning turul levivate

teenusepakkujate koostatud ohutusjuhendite kasutamise

probleem. Ohutusjuhendid tuleks koostada selliselt, et ei

oleks dubleerivaid peatükke. Pooldame seda, et

ohutusjuhendina tohib kasutada kasutusjuhendit, kui sellel on

selgelt ja konkreetselt toodud välja ohutuse tagamise nõuded.

Paraku on selle sätte ohukoht see, et tööandjad ei oska välja

tuua, millal kasutusjuhendis toodud ohutusnõuded on

piisavad. Enamasti on kasutusjuhendis toodud ohutusnõuded

Selgitatud. Eelnõu eesmärk on sätestada

tööandja kohustus koostada töövahendite

ohutusjuhendid. Tööandja saab kasutada

tootja koostatud kasutusjuhendeid juhul kui

need annavad piisavat ohutusalast teavet.

Kui kasutusjuhend seda infot ei sisalda,

tuleb tööandjal eraldi ohutusjuhend

koostada.

Tööandjal on kohustus töötajat juhendada

tema tööga seotud riskidest ja nende

maandamise meetmetest, samuti tagada

väljaõpe ohutute töövõtete omandamiseks.

Juhul kui tööandja riskianalüüs või

töövahendi ohutusjuhendid ei kajasta

piisavalt tehtava töö spetsiifilisi juhiseid, on

tööandjal võimalus koostada ka tehtava töö

43

väga üldised ning ei anna töötajale selgeid suuniseid oma

tervise hoidmiseks.

Ettepanek: Tööandjal on kohustus koostada ohutusjuhendid,

milles on välja toodud tehtava töö ning kasutatavate

töövahenditega seotud ohtlikud olukorrad ning nendest

hoidumise tegutsemisjuhised. Ohutusjuhendina võib kasutada

tootja poolset kasutusjuhendit, kui tööandja on veendunud, et

selles olevad ohutusnõuded ja tegutsemisjuhised on piisavad

töötaja ohutuse tagamiseks.

juhendmaterjal juhendamise ja väljaõppe

tulemuslikuks läbiviimiseks.

48. 4. Eelnõu § 1 punktidega 9 ja 10 muudetakse töötajate

juhendamise ja väljaõppe sätteid

Näeme tihti, et kui juhendamisest ollakse teadlik, siis

väljaõppe olemusest ja eesmärgist ei saada aru ning kui

juhendamine on tehtud, siis väljaõpe tihti tegemata.

Juhendamine ja väljaõpe on üks tervik, millest esimene on

teoreetilisem ning teine praktilisem. Lisaks toimub väljaõpe

töötegemise käigus juba ehk enne tööle asumist läbiviia võib

olla tööandjatele eksitav.

Ettepanek: Pooldame, et väljaõpe ja juhendamine viia ühtse

peatüki alla ning selgitada ühe ja teise osa eesmärki. Lisaks

peaksid juhendamise ja väljõppe ulatus, sisu ja kestus olema

tööandja valida vastavalt ettevõtte tegevusalale.

Arvestatud. Eelnõuga täpsustatakse, et

juhendamine ja väljaõpe on üks

tervikprotsess. Tööandjal peab jääma piisav

paindlikkus juhendamise ja väljaõppe sisu ja

mahu määramiseks lähtuvalt töö ja

töökeskkonna eripärast.

49. 5. Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse töötaja tööle asumise

järgset tervisekontrolli korraldamise tähtaega. Kehtiva

õiguse kohaselt peab tööandja korraldama töötaja

tervisekontrolli esimese nelja kuu jooksul töötaja tööle

asumisest arvates (TTOS-i § 131 lõike 6 esimene lause).

Mõistame, et esimese tervisekontrolli tähtaja pikendamie

neljalt kuult kuuele kuule on eesmärgiga saata töötaja

tervisekontrolli, kui on kindel, et töötaja on katseaja edukalt

Mittearvestatud ja selgitatud.

Eelnõuga ei kaotata ära tervisekontrolli

korraldamise kohustust, samuti ei koa ära

kohustus korraldada töötajale eelnev

tervisekontroll enne tööle asumist TTOS-is

nimetatud juhtudel. Tervisekontrolli tähtaja

pikendamine neljalt kuult kuuele kuule

võtab arvesse vajadusega arvestada

töötajatele kohalduvat katseaega (sh kui

44

läbinud ning kuna väljaspool Tallinna ja Tartut on keeruline

tervisekontrolli aega saada, siis on tegemist justkui

puhverajaga. Me näeme, et see ei lahenda tegelikku

probleemi. Tervisekontrollide kättesaadavus vajab teistsugust

ja palju laiemat muutust.

Lisaks tuleb arvestada, mis on esmase tervisekontrolli

eesmärk - kas töötaja üldse sobib antud tööd tegema või saab

ta tööd teha piirangutega? Kuus kuud on juba üsna pikk aeg,

mil töötaja, kes tervislikel põhjustel ei tohiks antud tööd teha,

võib omale viga teha. Katseaja eesmärk on aru saada nii

töötaja kui ka tööandja vaatest, kas töötaja on sobiv antud

tööle. Siinkohal on määrav ka töötaja tervislik seisund tööle

asudes.

Ettepanek: Antud hetkel ei toeta me seda muudatust, kuna

sisuliselt see tervisekontrolli kättesaadavuse probleemi ei

lahenda, vaid leiame, et üle tuleks vaadata kogu

tervisekontrolli protsess. Eesmärk peab olema varakult aru

saada, kas töötaja on lubatud antud tööd tegema. Ettepanek on

kaasata esmase tervisekontrolli korraldamisse perearstid ning

väiksemate riskidega tööde puhul, nt kontoritöö, jätta ka

perioodiline tervisekontroll perearstide kätte

katseaega pikendatakse) ja aega, mis kulub

sobivate tervisekontrolli aegade leidmiseks.

Tööandjal on võimalik korraldada

tervisekontroll ka varem ning seda vajadust

hinnata riskianalüüsis. Lisaks säilib teatud

ohutegurite korral tervisekontrolli läbimise

kohustus enne tööle asumust, nt kokkupuude

kantserogeensete ainetega, öötöö jm.

Perearste ja esmatasandi tervishoidu

puudutavad ettepanekud ei kuulu käesoleva

eelnõu fookusesse. Sotsiaalministeeriumil

on töös töötervishoiu arengusuundade

väljatöötamine, mille raames saame neid

teemasid tulevikus arutada.

50. Kuid lisaks on meie ettepanek vaadata üle ka tervisekontrolli

tingimused enne tööle asumist. Nimelt on meil palju asutusi

ja ettevõtteid, kes peaksid töötaja suunama tervisekontrolli

enne tööle asumist ning neid antud muudatus ei aita. Ka siin

oleks mõistlik kaasata perearste, kes viiksid selle protsessi

läbi sarnaselt tervisetõendiga. Perearst saaks anda esmase

hinnangu ning hiljem saab töötervishoiuarst perearsti

hinnangu üle kinnitada või teha ettepanekuid töötaja tervise

hoidmiseks.

45

51. 6. Eelnõu § 1 punktiga 7 kitsendatakse tööandjate ringi,

kellel on kohustus korraldada ettevõtte töötervishoiu

olukorra analüüs vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.

Töötervishoiu olukorra analüüs on endiselt segane nii

tööandja, kui ka töötervishoiuteenuse osutajate jaoks.

Mõistame, et kuhugi oleks vaja piir tõmmata, mitme töötajaga

ettevõttes oleks vaja analüüs koostada, kuid 10 ei tundu

mõistlik olevat. 10 töötajaga ettevõtte puhul on endiselt oht,

et on võimalik tuvastada, millise töötajaga konkreetsed

kaebused on seotud. 10 töötajaga ettevõtte puhul

töötervishoiu olukorra analüüs ei anna soovitud tulemust. 3

aasta jooksul ei teki ka töötervishoiuteenuse osutajal piisavalt

andmeid, et saaks mingeid järeldusi või analüüsi sellest teha.

Ettepanek: Üldiselt me leiame, et töötervishoiu olukorra

analüüsi mõte ei ole endiselt selge ning soovitaksime selle

seadusest üldse välja võtta. Kuid mõistame, et ilmselt on seda

keeruline teha, siis teeme ettepaneku tõsta töötajate arvu,

millest alates on töötervishoiu olukorra analüüs vajalik, 100

peale. Tegemist peaks olema meetmega suurematele

ettevõttele, millega saada terviklik ülevaade töötajate

tervislikust seisundist ja ettevõtte töötervishoiu olukorrast.

Selgitatud. Eelnõu eesmärk on leevendada

mikroettevõtete koormust ja seetõttu on

eelnõuga kavandatud töötervishoiu

tervikliku analüüsi kaotamine alla 10

töötajaga ettevõtetele. Järgnevatel aastatel

on kavas täiendavalt analüüsida

töötervishoiuteenuse korraldust ning

täiendavate muudatuste vajadust.

52. 7. Eelnõu § 1 punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks

tööandja kohustus teavitada TI-d määratud

töökeskkonnaspetsialistist.

Meie hinnangul võiks TeISis olla märgitud ettevõtte

töökeskkonnaspetsialist ning tööandja saab vajadusel selle

seal ära muuta. Täna on puudu statistika

töökeskkonnaspetsialistidest ning tihti ka

töökeskkonnaspetsialistidele mõeldud info ei liigu nendeni,

kuna kirjad jäävad tööandja postkastidesse kinni.

Selgitatud. Eelnõu kohaselt kohustust

töökeskkonnaspetsialisti andmed TI-le

esitada pole, kuid TEIS-is jääb vastav

lahendus alles ja tööandjal on võimalik ka

edaspidi töökeskkonnaspetsialisti andmed

sinna märkida.

46

Ettepanek: Pooldame teavitamiskohustuse kaotust. Kuid

töökeskkonnaspetsialisti nimi ja kontaktandmed võiksid siiski

TeISis olemas olla ning teavitustöö käigus saaks tööandja

enda asemel kedagi teist määrata.

53. 8. Eelnõu § 1 punktidega 14–16 muudetakse

töökeskkonnavoliniku valimise ja töökeskkonnanõukogu

moodustamise korda.

Oleme nõus, et töökeskkonnavoliniku andmete esitamine

andmekogusse ei peaks olema kohustuslik, kuna nende

andmetega ei tehta niikuinii midagi. Tööinspektsioon ei

suhtle töökeskkonnavolinikega. Samas, kui eelmisele

punktile sarnaselt, toimuks infovahetus, sh seaduse

muudatused Tööinspektsiooni ja voliniku vahel, siis oleks

andmekogusse lisamisel vajaduspõhisus siiski olemas.

Natuke kaheldav on nõue, et töökeskkonnavoliniku valimised

peab korraldama, kui 10% töötajatest seda nõuavad. Reaalsus

on see, et töötajad ei ole tihti teadlikud töökeskkonnavoliniku

rollist. Seega tõenäosus, et töötajad seda nõudma hakkavad on

väga väike. Selle nõude sisseviimisega peaks kaasnema ka

nõue või lahendus, kuidas töötajad sellisest võimalusest üldse

teadlikuks saaksid.

Tõsi on see, et töökeskkonnavoliniku nõue alates 10st

töötajast ei ole vajalik. Pigem tuleks töötajate arvu tõsta, nt

alates 100st töötajast. Taaskord väiksematel ja keskmistel

ettevõtetel halduskoormus väheneb ning nad on sunnitud

töötajatega konsulteerima ning kui neil on lihtsam, siis valigu

keegi, kes töötajate eest seisab. Pigem tuleks valimiste kord

lasta lõdvemaks. Oluline on kandidaadi nõusolek ning

hääletamine võib toimuda kirjalikult või kirjalikku

Mittearvestatud ja selgitatud.

TTOS § 12 lg 3 näeb juba täna ette, et

tööandja ja töötajad on kohustatud ohutu

töökeskkonna nimel tegema koostööd ehk

konsulteerima kõikide töötajatega ka siis kui

töökeskkonnavolinik ei ole valitud.

Tööandja konsulteerib töötajate või töötajate

esindajaga küsimustes, mis puudutavad

töökeskkonna parandamise abinõude

kavandamist, juhendamise ja väljaõppe ning

töötervishoiuteenuse osutamise

korraldamist, päästetööde ja esmaabi

korraldust ning uue tehnoloogia ja uute

töövahendite valikut ja rakendamist.

Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud

ettepanekuid ja kaasab töötajad kavandatu

elluviimisesse. Seda põhimõtet ei muudeta,

vähendatakse töökeskkonnavoliniku

valimisega seotud bürokraatiat ja

soodustatakse vabatahtlikkuse alusel

koonduvat töökeskkonnavolinike ja

töökeskkonnast huvituvate töötajate gruppi.

Ettevõtted, kus volinikud on valitud ja

töökeskkonnanõukogu on toiminud, ei pea

sellest loobuma. Sarnast lähenemist

kasutatakse ka töötajate usaldusisiku

seaduses5, kus usaldusisiku valimiseks võib

5 Töötajate usaldusisiku seadus, RT I, 07.01.2025, 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/112112021018?leiaKehtiv.

47

taasesitamist võimaldavas vormis, nt tohib kasutada ettevõtte

sisekommunikatsioonivahendeid (Slack, Intranet, GuavaHR

jne), kus töötajad saavad vastata või anda reaktsiooni vastava

kandidaadi poolt või vastu.

Töökeskkonna nõukogu puhul tundub, et läheb taaskord

töökeskkonna nõukogu eesmärk kaduma. Kui töökeskkonna

nõukogu puhul kaotada ära minimaalne liikmete arv ja on

võimalik teha 2 -liikmeline nõukogu, siis on tegemist voliniku

ja töökeskkonnaspetsialisti (tööandja) vahelise aruteluga ja

tegemist ei ole töökeskkonna nõukoguga. Töökeskkonna

nõukogu peaks olema moodustatud suuremates ettevõtetes,

kus on palju töötajaid ja üksusi, kus on vaja arutada ettevõtte

tööohutusalase olukorra suuremat pilti ning võtta vastu

otsuseid, mis omavad laiemat mõju ettevõtte ohutusalasele

olukorrale - kus otsustatakse suuremaid ohutusalaseid

projekte ja tegevusi jne.

Taaskord ei kujuta ette, kuidas tööatajad peaksid teadlikuks

saama, et selline organ nagu töökeskkonna nõukogu on

olemas ja et meil peaks seda vaja olema. Pigem kaotada siis

see nõue täielikult ning see käiks taaskord kaasas nõudega,

kus tööandja on kohustatud töötajatega konsulteerima ning

üheks võimaluseks suuremates ettevõtetes on moodustada

nõukogu.

Ettepanek:

● Tõsta töökeskkonnavoliniku valimise kohustus alates 100

töötajaga ettevõttes

● Lõdvendada töökeskkonnavoliniku valimise korraldust ja

nõudeid

● Kaotada ära punkt minimaalselt 2h töökeskkonnavoliniku

tööks ette nähtud aja andmist. Asendada - tööandja ja

töökeskkonnavolinik lepivad kokku voliniku töö korraldusest

üldkoosoleku kokku kutsuda vähemalt 10%

tööandja töötajatest.

Samuti kaotatakse töökeskkonnanõukogu

kohustuslik liikmete arv, rõhutades seda, et

töötajate ja tööandjate esindajaid peab

töökeskkonnanõukogus olema võrdselt.

Kuivõrd edaspidi saab

töökeskkonnanõukogu moodustada ka

väiksem kui 150 töötajaga ettevõte, võib

mõne väiksema ettevõtte puhul olla neli

liiget liiga koormav. Töökeskkonnanõukogu

saab otsustada ise oma liikmete arvu

olenevalt töökeskkonnast ja

töökeskkonnanõukogus kerkivatest

küsimustest.

48

ning voliniku kohustuste täitmise ajaks tuleb säilitada

keskmine töötasu.

● Töökeskkonnanõukogu moodustamise osas jätta seadus

samaks

54. 9. Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse TTOS-i §-dega 276

ja 277, sätestades uue väärteokoosseisu ning võimaldades

TI-l kasutada väärteomenetluses lühimenetlust.

Töötaja trahvimisest: Siin on oht, et siiski hakkab tööandja

enda vastutust vähendama ning kuna eelnõu

muudatusettepanekutes on kirjas, et enne tööinspektor

veendub, et tööandja on enda poolt kõik vajaliku teinud, siis

lisab see justkui halduskoormuse Tööinspektsioonile.

Tööandjal on õigus töötajaga, kes rikub ohutusnõudeid, sh ei

kanna ette nähtud isikuvahendeid, lõpetada tööleping või

määrata leppetrahv. Ehk täna on võimalused tööandjal

töötajat mõjutada, sh eelnevalt veendudes, et tema poolt kõik

vajalik on tehtud. Iseasi on see, kui palju neid võimalusi

kasutatakse ning kas peaks tööandjat julgustama neid

meetmeid rohkem kasutama. Teisalt annaks töötaja

trahvimine Tööinspektsiooni poolt võimaluse töötajale

rohkem vastust panna.

Ettepanek: Üldiselt pooldame töötajale vastutuse lisamist,

kuid see võiks laieneda üldiselt ohutusnõuete rikkumisele,

mitte ainult isikukaitsevahendite mittekandmisele.

Selgitatud. Eelnõust on vastav muudatus

välja jäetud.

55. 10. Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 12

„Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ § 2

lõike 6 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks.

Isikukaitsevahendi registreerimisega nii tööandja kui ka

töötaja võtavad vastutuse ning vaidluse korral on

dokumenteeritud tõestus olemas. Taaskord on vaja tegeleda

rohkem teavitustööga, sh et tööandja ei pea registreerima igat

Mittearvestatud ja selgitatud. Eelnõu

eesmärk on halduskoormuse vähendamine.

Oluline on, et tööandja mõtleks ettevõtte

siseselt läbi, kuidas on tagatud töötajate

sobivad isikukaitsevahendid ja kuidas

tööandja ja ka töötaja saavad vajadusel

tõendada, et isikukaitsevahendid on

väljastatud ja töötajad neid ka kasutavad.

49

kindapaari, vaid registreerimise mõte on eelkõige, et töötaja

kinnitab isikukaitsevahendite kandmise kohustuse

teadlikkusest ning kinnitab, et on vajalikud

isikukaitsevahendid kätte saanud. Tööandja annab

registreerimisega kinnitab, et tema on väljastanud

isikukaitsevahendid töötajale ning selgitanud nende

kasutamist, hooldamist, vahetamist jne.

Kui töötaja trahvimine isikukaitsevahendi mittekandmise eest

jääb jõusse, siis mille põhjal tööinspektor veendub, et

töötajale oli väljastatud isikukaitsevahend ning millal ja mis

tingimustel tuleb neid kanda?

Ettepanek: Ei poolda antud nõude kaotamist, kuna sellega

kaotab tööandja võimaluse ennast vaidluse korral kaitsta.

56. Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda

1. Joobeseisundi kontrolli õiguse laiendamine

Eelnõu § 1 p 5 näeb ette, et „töötaja alkoholi-, narkootilises

või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist

võib tööandja kontrollida põhjendatud kahtluse korral. Kui

töötaja tööülesanded hõlmavad suurema ohu allika

valitsemist, ei pea tööandjal töötaja kontrollimiseks olema

põhjendatud kahtlust“.

Toetame plaanitavat muudatust, mis annab tööandjale õiguse

töödelda terviseandmeid joobeseisundi tuvastamiseks.

Leiame aga, et selle õiguse efektiivsuse ja ennetava rolli

tagamiseks tuleks tööandjale anda võimalus teostada

joobeseisundi kontrolli mitte ainult põhjendatud kahtluse

korral, vaid ka muul põhjendatud juhul, näiteks rutiinsete või

pisteliste kontrollidena. Rutiinne ja pisteline kontroll aitab

luua ennetava ohutuskultuuri.

Eelnõu praegune sõnastus reguleerib kontrolli õiguslikku

alust (põhjendatud kahtlus/ suurem oht), kuid ei anna selget

õiguslikku alust kontrolli teostamise meetodite valikule ja

rakendamisele. Ohutuse tagamiseks on vajalik teostada

Arvestatud. Tööandjal tekib eelnõuga

tehtavate muudatuste kohaselt õigus

kontrollida töötaja alkoholi-, narkootilises

või toksilises joobes või psühhotroopse aine

mõju all olemist ainult juhul, kui tööandjal

on selleks põhjendatud kahtlus. Näiteks

juhul, kui töötaja tuleb tööle joobele

viitavate tunnustega, nagu ebastabiilne

kõnnak, häiritud kõne, mida töötajal

tavapäraselt ei esine, vms, ja mille tõttu

tööandjal tekib kahtlus, et töötaja on joobes

ja seab seetõttu ohtu nii ennast kui ka teisi

töötajaid. Juhul kui töötaja töö osa on

valitseda suurema ohu allikat või viibida

sellises keskkonnas, võib tööandja töötajat

kontrollida ka ilma kahtluseta. Seega tuleb

eristada olukordi, kus on vajalik

põhjendatud kahtluse olemasolu ja kus seda

ei ole vaja. Näiteks ei ole põhjendatud

50

kontrolle ka automaatsete ja manuaalsete meetodite abil.

Automaatsete kontrollide all peame silmas näiteks fikseeritud

alkolukkusid sissepääsudes, seadmete käivitamisel või

kriitilistele töökohtadele sisenemisel. Manuaalsete

kontrollide all peame silmas töötajate poolt teostatavaid

puhumiskontrolle. Eelnõu peaks selgelt sätestama, et

tööandjal on õigus ise valida ja rakendada kõige

efektiivsemaid, sealhulgas tehnoloogilisi lahendusi

(automaatne kontroll), et tagada pidev joobeseisundi kontroll

ja ennetus. Praegune eelnõu sõnastus ei pruugi automaatsete

kontrollmeetodite rakendamiseks anda piisavat õigusselgust.

Lisaks ei anna eelnõu tööandjale piisavat õiguslikku alust

kontrollida alltöövõtjate ja lepingupartnerite töötajaid, kes

tegutsevad näiteks suurema ohu allikatega seotud

territooriumil. See raskendab või muudab võimatuks ühtse

ennetava kontrolli tagamise kogu tööpiirkonnas.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 1 p 5 sõnastust

järgnevalt: „(3) Töötaja alkoholi-, narkootilises või

toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all olemist

võib tööandja kontrollida põhjendatud kahtluse korral.

Kui töötaja tööülesanded hõlmavad suurema ohu allika

valitsemist või kui isik viibib suurema ohu allikaga samal

territooriumil või suurõnnetuse ohuga ettevõtte

territooriumil või ohualas, ei pea tööandjal

kontrollimiseks olema põhjendatud kahtlust.“

Lisaks palume eelnõu seletuskirjas täpsustada, et

suurema ohu allika valitsemisega seotud tööandjatel on

joobeseisundi kontrolli teostamisel õigus kasutada nii

automaatseid (nt alkolukud) kui ka manuaalseid

meetodeid, sealhulgas korraldada pistelisi kontrolle. See

tagab meetodi valiku paindlikkuse.

pistelised kontrollid kehtestada

raamatumüüjate poes.

Tööandjale sätestatakse kohustus kehtestada

töökeskkonnas töökorralduse sisekorra

reeglite alusel kindel kord, kuidas toimub

töökohal joobe tuvastamine ning kohustus

tutvustada nimetatud kord töötaja(te)le.

Joobe kontrollimise kord peab minimaalselt

sisaldama:

 joobe kontrollimise protseduuri

kirjeldust (nt mida millega

mõõdetakse ja kuidas);

 mida loetakse positiivseks leiuks ja

kuidas seda menetletakse (mis

tagajärjed kaasnevad joobe

tuvastamisega);

 töötaja õigused (töötajale peab

olema selge, millistel juhtudel ja mis

põhjusel kontrollitakse joovet;

võimalus teha kordusproov,

keeldumise õigus ja selle tagajärg);

 tulemuse vaidlustamise õigus.

Automaatkontrollid nt suurema ohuallikaga

seotud töökeskkondades on eelnõu raames

võimalikud, kuid oluline on pidada silmas

joobe mõõtmise vajalikkust ja

proportsionaalsust sõltuvalt töökeskkonnast,

kus töötatakse.

Lisaks, tööandja kohustus tagada

töötervishoid ja tööohutus kehtib igas tööga

seotud olukorras. See tähendab, et vastavalt

TTOS § 12 lõigetele 4 jj kooskõlastavad

samas töökeskkonnas töötavad tööandjad ja

51

teenuseosutajad ohutusmeetmed. Seega

saavad juba kehtiva õiguse alusel samas

töökeskkonnas töötavad tööandjad leppida

kokku ühistes ohutusmeetmetes ja

rakendada neid. See tähendab, et kui

ettevõtte A, kehtestab sisekorra alusel

töötajate joobe kontrollimise korra, kus

töökeskkonnas töötavad lisaks

partnerettevõte B töötajad ning

teenuseosutaja C, siis ettevõtte A võib

kontrollida ka B ja C töötajaid ohutuse

tagamise eesmärgil. Seejuures peavad

sellised meetmed olema varasemalt

tutvustatud B ja C töötajatele ning ettevõtte

A saab vaid kontrollida töötajate joovet,

informeerida tööandjat ning vajadusel

kõrvaldada töötaja töökeskkonnast (sh B ja

C töötajad), joove tuvastamisega seotud

õiguslikud tagajärjed töösuhtele saab

rakendada vaid töötaja tööandja. Selguse

huvides on lisatud eelnõusse vastav

sõnastus.

57. 2. Täiendavad ettepanekud töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse muutmiseks

2.1. Töötervishoiuteenuse osutamine perearstide poolt

Kaubanduskoda juhib tähelepanu jätkuvale ja pikaajalisele

töötervishoiuarstide puudusele Eestis, mis on toonud kaasa

töötervishoiuteenuse halva kättesaadavuse ja kõrge hinna. See

probleem asetab eriti ebasoodsasse olukorda väikestes

piirkondades tegutsevad ettevõtjad ja vähendab teenuse

sisulist väärtust madala riskiga töökohtadel.

Et tagada, et kõik töötajad saaksid käia vajalikus

tervisekontrollis ning kõik tööandjad suudaksid seda oma

Mittearvestatud ja selgitatud. Perearste ja

esmatasandi tervishoidu puudutavad

ettepanekud ei kuulu käesoleva eelnõu

fookusesse. Sotsiaalministeeriumil on töös

töötervishoiu arengusuundade

väljatöötamine, mille raames saame neid

teemasid tulevikus arutada.

52

töötajatele pakkuda, teeme ettepaneku muuta TTOS-i

selliselt, et tööandjal oleks võimalik, juhul kui töökeskkonna

ohutegurid on n-ö lihtsamad (näiteks kontoritöötajate puhul),

saata oma töötaja tervisekontrolli läbima ka töötaja perearsti

juurde (tavapärase külastuse raames).

Rõhutame, et meie ettepanek on anda perearstidele võimalus

pakkuda tervisekontrolli läbiviimise teenust, see ei oleks neile

kohustuslik. Sellisel juhul ei peaks tööandja iga kord

pöörduma teenuse saamiseks töötervishoiuarsti poole. Selline

võimalus võiks olla eelkõige siis, kui tegemist on

kontoritöötajaga ja töökoha riskitegurid on väikesemad ning

ettenähtavad. See, kas perearsti kontrollist piisab või vajab

töötaja põhjalikumat teenust, peaks selguma riskianalüüsist.

Olukorras, kus tegemist on kontoritööga ja töökeskkonnas on

kontoritööle iseloomulikud tüüpilised, väiksemad

riskitegurid, peaks ka perearst olema võimeline eelnimetatud

tegevusi läbi viima ning töötajatele vastavaid soovitusi

jagama, teades samas ka töötaja varasemat terviseajalugu ja

käitumist. Juhul, kui selgub, et töötaja vajab põhjalikumaid

analüüse (nt põhjalikumat silmakontrolli vm), siis saab

perearst suunata töötaja töötervishoiuarsti poole või mõne

teise eriarsti juurde.

Tervisekontrolli läbimine perearsti juures on mõistlik, kuna

perearst on kursis patsiendi haiguslooga ning teab konkreetset

patsienti paremini kui töötervishoiuarst, kes näeb patsienti

esimest korda. Muuhulgas võib inimesel olla ka perearstiga

usalduslikum suhe kui töötervishoiuarstiga. Lisaks on oluline

rõhutada, et näiteks vananeva töötajaskonnaga töökohas

võivad olla niigi mitmed inimesed perearsti jälgimise all ning

seega ei ole tööandja vaatest mõistlik inimest veel eraldi

töötervishoiuarsti juurde saata, kui on olemas regulaarne

perearstlik kontroll ning seda teeb arst, kes teab inimese tausta

ning oskab hinnata, kuidas võib inimese tervis muutuda ajas.

53

Seega on hetkel teatud juhtudel perearst ja töötervishoiuarst

justkui üksteist dubleerivad süsteemid, mis lisandväärtust ei

loo kuid mille tulemusel suurenevad asjatult tööandja kulud.

Seejuures tuleb arvestada ka asjaolu, et kui

töötervishoiuarstidele suunatud kulu väheneb, vabaneb

tööandjatel ressurss, mille nad saaksid suunata ennetavatesse

meetmetesse, nagu spordi toetamine jms. Lisaks eelnevale on

oluline veel välja tuua, et juhul kui töötervishoiuarst midagi

töötaja tervise juures avastab, siis tegelikult hakkab antud

murega edasi tegelema igal juhul perearst, kes teeb vajalikud

uuringud uuesti ja vajadusel suunab inimese edasi eriarsti

juurde. Seega on oluline mõista, et töötervishoiuarst ja

perearst oma tegevusega hetkel dubleerivad üksteist,

suurendades nii koormust kui ka kulu.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku muuta TTOS-i selliselt, et tööandjal

oleks võimalik, juhul kui töökeskkonna ohutegurid on n-

ö lihtsamad (näiteks kontoritöötajate puhul), saata oma

töötaja tervisekontrolli läbima ka töötaja perearsti juurde

(tavapärase külastuse raames).

58. 2.2. Tervisekontroll

Hetkel peavad tööandjad TTOS § 131lg 6 alusel teostama

tervisekontrolli kõikidele töötajatele 4 kuu jooksul alates

tööle asumisest ning erisusi ei ole selle kohta, kas töötaja

töötab osakoormusega ning kas tegemist on tema

põhitöökohaga või mitte.

Juhul kui töötaja töötab mitmes töökohas, siis peab ka see

tööandja saatma töötaja tervisekontrolli, kus ta põhikohaga ei

tööta. Selline kohustus on aga tööandjale ebamõistlik,

ebavajalik ja kulukas, kui tegelikult võiks töötaja

tervisekontroll olla kaetud näiteks põhitöökohas tehtud

tervisekontrolliga või perearsti juures teostatud

tervisekontrolliga. Tegemist on dubleeriva ning koormava

Mittearvestatud ja selgitatud. Töötaja

tervisekontroll peab lähtuma töökeskkonna

riskianalüüsist. Kuivõrd ettevõtete

töökeskkonnad on erinevad, on oluline, et

iga tööandja hindaks riskianalüüsis ka

tervisekontrolli korraldamise vajalikkust ja

korraldaks vajadusel töötajate

tervisekontrolli lähtuvad töötajale

mõjuvatest ohuteguritest, sh ka siis, kui

töötaja töötab osakoormusega.

TTOS § 131 lg 6 võimaldab loobuda

esmasest tervisekontrollist, kui töötaja on

vahetult enne (6 kuu jooksul) läbinud

54

kohustusega, kus erinevad tööandjad peavad näiteks erinevate

ohtudega tööde puhul mõlemad töötaja tervisekontrolli

saatma.

Luues süsteemi, kus töötaja terviseandmed on digiloos

olemas ning tööandjal on nendega võimalus tutvuda enne

töötaja tööle asumist, siis aitaks see tagada töötaja hea tervise,

kuid samal ajal vähendaks tööandjate ebavajalikku kohustust

saata töötajaid asjatult tervisekontrolli.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku, et tööandja ei pea ega ole kohustatud

saatma töötajat töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli,

kui töötaja töötab põhitöökohaga mõnes teises ettevõttes.

samade ohutegurite suhtes tervisekontrolli

teise tööandja juures.

59. 2.3. Riskianalüüs

TTOS § 13 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud

korraldama töökeskkonna riskianalüüsi. Riskianalüüsi

eesmärk on leida üles kõik töökeskkonnas olevad ohud ja

anda neile hinnang.

Riskianalüüsi koostamine võib olla eriti mikro- ja

väikeettevõtetele ning näiteks alustavatele ettevõtetele

keeruline ning kulukas, kuna tegemist on keerulise ning

mahuka tööga. Kuigi Tööinspektsiooni poolt on väljatöötatud

veebipõhine riskianalüüsi keskkond/lahendus, siis on see

siiski ettevõtete jaoks keeruline, kuna näidis ei arvesta näiteks

mikro- või väikeettevõtete ega lihtsate madala riskiga

kontoritööde eripärasid. Seega nõuab praegune riskianalüüs

kõigilt ettevõtetelt samaväärset hindamist ning kui

riskianalüüs ei arvesta tegeliku ettevõtte olemusega, siis

muutub kogu riskide hindamine sisuliselt asjatuks. Kuna

praegune riskihindamise mudel hõlmab palju üleliigseid

nõudmisi, siis ei võta paljud ettevõtted seda ka tõsiselt.

Tänasel kujul riskianalüüs ei arvesta erinevate ettevõtete

olemuse ja vajadustega ning seega tuleks tänasel kujul olev

Mittearvestatud ja selgitatud.

Riskianalüüsi koostamise kohtustus tuleneb

EL töötervishoiu ja tööohutuse direktiivist

(89/391) ja seda ei saa ära kaotada sõltumata

ettevõtte suurusest, tegevusvaldkonnast või

riski tasemest.

Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas

on loodud ettevõtetele riskianalüüsi

koostamise töövahend, mille

edasiarendamise ja kasutajamugavuse

parandamise võimalusi analüüsitakse

jooksvalt.

55

riskianalüüs ära kaotada vähemalt madala riskiga

töökeskkondade puhul. Oluline on leida lahendus, mille

tulemusel oleks kõikidel ettevõtetel riskianalüüsist päriselt

kasu, mitte et ettevõtted teeksid seda pelgalt seetõttu, et

seaduses on nõutud.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku, et madala riskiga töökohtade puhul

(näiteks kontoritöö) puhul kaoks hetkel kehtiv

riskianalüüsi nõue ning selle asemel tuleks ettevõtjatele

teatud nimekiri kohustustest, mida tööandja peab ohutuse

tagamiseks töökeskkonnas tegema ning vajadusel ka

kinnitama, et ta on need nõuded täitnud. Suuremate

riskidega töökeskkonna puhul leiame, et riskianalüüsi

nõue peab säilima, kuid Tööinspektsiooni iseteeninduse

keskkonnas olev riskianalüüs peaks olema lihtsustatud

ning see peaks arvestama konkreetse sektori spetsiifikat,

et ettevõtetel oleks riskianalüüsist ka konkreetne kasu.

60. 2.4. Riskianalüüs kodukontori puhul

Kehtiva õiguse kohaselt peab tööandja, kellel on vähemalt üks

töölepinguline töötaja, koostama töökeskkonna riskianalüüsi

töökeskkonna andmekogus või edastama selle kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsioonile. Eelnõu

§ 1 p 11 muudatuse kohaselt ei ole tööandjad, kelle ettevõttes

töötab alla kümne töötaja, kohustatud enam riskianalüüsi

töökeskkonna andmekogus koostama või seda sinna esitama,

kuid soovi korral on neil jätkuvalt see võimalus ja õigus.

Samas peab siiski tööandja ka kaugtööd tegevate töötajate

korral koostama töökeskkonna riskianalüüsi. Praktikas on

tööandjal võimatu vastutada töötaja kodus oleva

töökeskkonna eest, sest tööandjal puudub kontroll töötaja

töökeskkonna üle. Töötaja peab vastutama kodukontoris

toimuva eest ise. Seda muidugi eeldusel, et töötaja ja tööandja

Selgitatud. 2022.a jõustusid TTOS

muudatused, millega täpsustati tööandja

kohustusi kaugtöö korral. Tööandja peab

kajastama töö iseloomust tulenevad

võimalikud riskid töökeskkonna

riskianalüüsis ning kaugtöö erisusi

arvestades rakendama abinõusid töötaja

terviseriskide vältimiseks või

vähendamiseks. Riskianalüüsi koostamise

kohtustus tuleneb direktiivist, mis ei tee

erisusi olenevalt töötamise asukohast. Küll

aga ei näe TTOS eraldi ette kaugtöötamise

riskianalüüsi, vaid tööandja saab ettevõtte

olemasolevasse riskianalüüsi hõlmata ka

kaugtööga seonduvad võimalikud riskid.

56

vahel on sõlmitud kaugtöö tegemise kokkulepe, mis sätestab

omavahelised reeglid kaugtöö tegemiseks.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku, et riskianalüüs ei peaks sisaldama

kodukontoris töötamist, kuna tegelikult ei saa tööandja

vastutada töötaja eest koduses keskkonnas. Lisaks juhul

kui ettevõtte töötajad on kõik kaugtööga töötajad ja

puudub füüsiline töökoht, siis ei peaks riskianalüüsi

ettevõttelt üldse nõudma ning piirduda võiks mõne

olulisema küsimusega, millest nähtub, kas täiendav

riskianalüüs on vajalik või mitte.

61. 2.5. Riskianalüüs ühte kontserni kuuluvate ettevõtete

puhul

TTOS § 13 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud

korraldama töökeskkonna riskianalüüsi. Eelnõu § 1 p 11

muudatuse kohaselt ei ole tööandjad, kelle ettevõttes töötab

alla kümne töötaja, kohustatud enam riskianalüüsi

töökeskkonna andmekogus koostama või seda sinna esitama,

kuid soovi korral on neil jätkuvalt see võimalus ja õigus.

Juhul kui näiteks ühe kontserni ettevõtted tegutsevad samas

asukohas/hoones ning kus töötajad tööavad samas

asukohas/hoones, peavad hetkel tööandjad koostama siiski

eraldi riskianalüüsid. See on ettevõtete jaoks sellisel juhul

asjatu koormus, kuna tegelikult võiksid ettevõtted teha ainult

ühise riskianalüüsi, kuna kõik töötingimused ning ohud on

samad.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku, et ühte kontserni kuuluvad ettevõtted,

mis füüsiliselt asuvad samal pinnal ning kus töötajad

töötavad samal pinnal, saaksid kasutada sama

riskianalüüsi, kuna sellisel juhul on töökeskkonna

Selgitatud. Kehtiv TTOS kohaselt ei ole

välistatud ühise riskianalüüsi koostamine

ühte kontserni kuuluvate ettevõtete puhul

juhul kui töökeskkonna riskid ja nende

maandamiseks rakendatavad meetmed on

samad. TTOS muutmine ei ole vajalik.

57

ohutegurid samad ning topelt riskianalüüsi koostamine on

tööandjale koormav ning ebamõistlik.

62. 2.6. Töökeskkonnanõukogu liikmed

Töökeskkonnanõukogu liikmetele peab kehtiva TTOS § 181

kohaselt tööandja korraldama tema kohustuste täitmiseks

vajaliku koolituse. Lisaks tuleb teatud tingimustel korraldada

ka täiendkoolitus.

Leiame, et koolitusnõuete imperatiivsus tuleks üle vaadata,

sest seadusest tulenevate koolitusnõuete tõttu võib ettevõtte

töökeskkonnanõukogu kaotada tähtsaid inimesi, kes mingil

põhjusel ei saa või ei soovi koolitusel osaleda. Leiame, et

vajalik on leevendada seaduses töökeskkonnanõukogu

liikmete koolitusnõudeid, et töökeskkonnanõukogu töös

saaksid osaleda ka kõrgetel ametikohtadel töötajad, kelle

ametipositsioon ning töökohustuste hulk ei pruugi

võimaldada praeguses mahus koolitustel osalemist.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku täiendada TTOS § 181 lg-t 1 teise

lausega: "Tööandja korraldab töökeskkonnavolinikule ja

töökeskkonnanõukogu liikmele tema kohustuste

täitmiseks vajaliku koolituse kahe kuu jooksul tema

valimisest arvates. Tööandjal on õigus otsustada, kas

koolitus viiakse läbi määrusega ettenähtud mahus või

viiakse see vajadusel läbi lühendatud või sisuliselt

kohandatud vormis, arvestades töökeskkonnanõukogu

liikme seniseid teadmisi ja kogemusi tööohutuse valdkonnas

ning nõukogu töö spetsiifikat."

Mittearvestatud ja selgitatud.

Töökeskkonnanõukogu liikmete koolitus on

vajalik, et tagada nende liikmete pädevus

tööohutuse teemadega tegelemisel.

Sõltumata töökeskkonnanõukogu liikme

ametipositsioonist on oluline koolituse

läbimine. Täienduskoolituse sisu ja mahu on

võimalik tööandjal otsustada lähtuvalt

vajadustest.

63. 2.7. Tööõnnetuse uurimine ja registreerimine

TTOS § 24 lg 1 kohaselt uurib tööandja kõiki tööõnnetusi ja

kutsehaigestumisi.

Selgitatud. Kehtiva TTOS § 24 lg 1

kohaselt peab tööandja uurima kõiki

tööõnnetusi, samas § 24 lg 41 kohaselt tuleb

uurimise tulemuste kohta koostada raport ja

58

Töökeskkonnas juhtub ka pisikesi õnnetusi (näiteks

pindmised haavad, põrutused ehk õnnetused, mis ei vaja

arstiabi ning mis ei tekita ajutist ega püsivat töövõimetust ja

kvalifitseeruvad väheolulisteks), mis ei ole alati seotud

tööandja ning töökeskkonnaga, vaid on põhjustatud hoopis

töötaja enda lohakusest. Ka sellistel juhtudel tuleb seadusest

lähtudes juhtumit dokumenteerida, kuid selline nõue on liiga

bürokraatlik ning koormav.

Ettevõtete vaatest on oluline, et väiksemaid õnnetusi

(pindmised haavad jms) saaks dokumenteerida

ettevõttesiseselt, lihtsustatud digiraportiga või neid ei peaks

üldse dokumenteerima. Kuna pisivigastused võivad olla

hoopis seotud töötaja hooletusega ning need ei too kaasa

suuremaid tagajärgi, siis on dokumenteerimise kohustus

ettevõtete jaoks asjatu bürokraatia.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku, et pisikeste õnnetuste (näiteks

pindmised haavad, mis ei vaja arstiabi ning mis ei tekita

ajutist ega püsivat töövõimetust) raporteerimine oleks

lihtsustatud. Ettevõtete vaatest on oluline, et väiksemaid

õnnetusi (pindmised haavad jms) saaks dokumenteerida

ettevõttesiseselt, lihtsustatud digiraportiga või neid ei

peaks üldse dokumenteerima.

esitada tööinspektsioonile vaid juhul, kui

tööõnnetus on lõppenud ajutise

töövõimetuse või surmaga. Kergete

tööõnnetuste puhul, mis ei lõppenud töötaja

ajutise töövõimetusega, saab tööandja

otsustada uurimise viisi ja

dokumenteerimise üle, oluline on, et

tööandja fikseeriks kõik juhtunud

tööõnnetused, selgitaks välja nende

põhjused ja rakendaks meetmeid sarnaste

juhtumite ennetamiseks.

64. 2.8. Ohtlike kemikaalide väljaõpe

Määrus „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide

kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning

töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“ sätestab § 1

lg 2 p-s 1, milliste kemikaalide kasutamisel määrust

rakendatakse. Sama sätte p-s 2 on kirjas, et määrus rakendub

ka siis, kui töökohal kasutatakse kemikaale, mis ei ole

ohtlikud punktis 1 nimetatud kriteeriumide kohaselt, kuid mis

oma füüsikaliste, keemiliste või toksiliste omaduste ja

Mittearvestatud ja selgitatud. Ka väike

kogus kemikaali võib mõjuda töötajate

tervisele väga kahjulikult, mistõttu ei saa

välistada juhendamist ja väljaõpet ainult

seetõttu, et kemikaali kasutatakse töötaja

poolt väga väikeses koguses. Vabariigi

Valitsuse 20.03.2001.a. määruse nr 105

"Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate

materjalide kasutamise töötervishoiu ja

59

töökohas kasutamise või esinemise viisi tõttu võivad ohustada

töötajate ohutust ja tervist, kaasa arvatud keemilised

ohutegurid, millele on kehtestatud piirnormid vastavalt

määruse lisale.

Soovime välja tuua, et määruses sätestatud nõuded peaksid

kehtima nendel töökohtadel, kus kasutatakse kemikaale

ohtlikes või olulistes kogustes, mis väljuvad tavapärase nt

koduse kasutuse raamest. See on oluline, kuna inimesed

puutuvad olmekeemiaga kokku ka kodustes tingimustes ning

seega ei peaks olmekeemia või väikeses koguses keemia

kohta määruses sätestatud nõuded rakenduma. Näiteks, kui

koristaja kasutab väikeses koguses piiritust, liime ja lakke, siis

peaks piisama sellest, mis toote pudelil ohutuse kohta kirjas

on. Kui aga töötaja töötab värvimistöökojas, kus neid

kemikaale kasutatakse oluliselt suuremas koguses ja

lahtisena, siis on igati oluline rakendada määruses sätestatud

nõudeid.

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku, et ohtlike kemikaalide teavitamise

ning väljaõppe kohustus ei peaks rakenduma juhul, kui

töötaja kasutab töö käigus olmekeemiat või keemiat väga

väikestes kogustes. Sellisel juhul leiame, et peaks piisama

tootel olevast ohutusjuhendist.

tööohutuse nõuded ning töökeskkonna

keemiliste ohutegurite piirnormid" § 2 lg

3(1) kohaselt ei ole tööandja kohustatud

hankima tarnijalt ohutuskaarte, kui üldsusele

pakutavad või müüdavad ohtlikud

kemikaalid on varustatud piisava teabega,

mille alusel on tööandjal võimalik

rakendada asjakohaseid meetmeid tervise,

ohutuse ja keskkonna kaitseks. St kui

olmekeemia asub töökeskkonnas ja see on

varustatud piisavad teabega, siis ei pea

tööandja hankima kemikaali ohutuskaarti ja

seda töötajatele tutvustama, kuivõrd kõik

vajalik teave on esitatud kemikaali pakendil.

65. 2.9. Esmaabikoolituse väline tunnustamine

Kehtiv seadus ei võimalda väliste sertifikaatide tunnustamist

esmaabikoolituste puhul. Näiteks kui töötajal on juba kehtiv

esmaabitunnistus (näiteks saadud mõnest muust

akrediteeritud koolitusest, nagu autokool või vabatahtlik

koolitus), ei tohiks tööandjat kohustada maksma

korduskoolituste eest, kuid hetkel peab tööandja seda tegema,

sest seadus ei võimalda teisi sertifikaate tunnustada.

Selgitatud. Kehtiv õigus lubab arvestada

varasemalt läbitud esmaabikoolitusi, kui

need vastavad TTOS-i alusel kehtestatud

määruses toodud nõuetele. Tervise- ja

tööministri 22. novembri määruse nr 50

„Töökeskkonnavoliniku,

töökeskkonnanõukogu liikme ja

esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse

kord täienduskoolitusasutuses“ § 3 lg 4

60

Kaubanduskoja ettepanek:

Teeme ettepaneku kehtestada seaduses võimalus väliste

sertifikaatide tunnustamiseks esmaabikoolituste puhul.

kohaselt ei pea esmaabiandja koolitust

läbima, kui ta on samaväärse koolituse

läbinud kuni kolm aastat enne

esmaabiandjaks määramist. Esmaabiandja ei

pea esmaabiandja täienduskoolitust läbima,

kui ta on samaväärse koolituse läbinud kuni

kolme aasta jooksul pärast eelmist

esmaabiandja koolitust.

66. Andmekaitse

Inspektsioon

Eelnõu § 5 punktiga 5 täiendatakse paragrahvi 13 lõigetega 3

ja 4, mis loovad tööandjale võimaluse kontrollida töötaja

alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või

psühhotroopse aine mõju all olemist.

Töötajate joobe kontrollimise näol on tegemist põhiõiguste

riivega, kuna see võimaldab teha järeldusi inimese tervisliku

seisundi kohta. Lisaks võib see mõjutada ka inimese

eneseteostuse võimalusi, kui seadmega tuvastatud joobe tõttu

otsustatakse näiteks inimesega töösuhe lõpetada. Mida

intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab

olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning

seda täpsemad ka menetlusnormid. Isikuandmete kaitse

üldmäärus (IKÜM) art 9 lg 2 p b näeb ette, et eriliiki (sh

terviseandmete) isikuandmete töötlemise keeld ei kehti, kui

töötlemine on vajalik seoses vastutava töötleja või

andmesubjekti tööõigusest ning sotsiaalkindlustuse ja

sotsiaalkaitse valdkonna õigusest tulenevate kohustuste ja

eriõigustega niivõrd, kuivõrd see on lubatud liidu või

liikmesriigi õigusega või liikmesriigi õiguse kohase

kollektiivlepinguga, millega kehtestatakse asjakohased

kaitsemeetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide

kaitseks. Seletuskirjas on öeldud, et eelnõuga tehtavate

muudatuste eesmärk on luua sätted, mis võimaldavad

tööandjal põhjendatud kahtluse korral kontrollida töötaja

joovet ning töödelda selleks vajalikke terviseandmeid,

Arvestatud. Eelnõus sätestatakse tööandja

kohustus kehtestada töökeskkonnas

töökorralduse sisekorra reeglite alusel

kindel kord, kuidas toimub töökohal joobe

tuvastamine ning kohustus tutvustada

nimetatud kord töötaja(te)le. Joobe

kontrollimise kord peab minimaalselt

sisaldama:

 joobe kontrollimise protseduuri

kirjeldust (nt mida millega

mõõdetakse ja kuidas);

 mida loetakse positiivseks leiuks ja

kuidas seda menetletakse (mis

tagajärjed kaasnevad joobe

tuvastamisega);

 töötaja õigused (töötajale peab

olema selge, millistel juhtudel ja mis

põhjusel kontrollitakse joovet;

võimalus teha kordusproov,

keeldumise õigus ja selle tagajärg);

 tulemuse vaidlustamise õigus.

61

tagades samal ajal töötaja õiguste kaitse. Samas ei näe säte

ette ühtegi IKÜM art 9 lg 2 p-s b mainitud kaitsemeedet isiku

õiguste osas.

Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et tööandja peab kehtestama

korra töötaja õiguste kaitseks. Näiteks joobe tuvastamisel

peab töötajale tutvustama tema õigusi-õigust vaidlustada

kontrolli tulemust, õigust kordustestile, õigust teada toimingu

põhjust ja eesmärki, õigust keelduda indikaatorvahendiga

kontrollimisest ja millised tagajärjed keeldumisega kaasnevad

jne. Seletuskirjal aga ei ole õigust loovat funktsiooni ehk

seletuskirjaga ei saa tööandjat kohustada vastavat korda

looma ega rakendama. AKI hinnangul võiks õiguste

teostamise kord olla reguleeritud seaduse tasandil (näiteks

nagu korrakaitse seaduse regulatsioon joobeseisundi kontrolli

osas). Juhul, kui seadusandja leiab, et ühtset regulatsiooni

seaduse tasandil ei ole võimalik kehtestada ja soovib jätta

tööandjale otsustusruumi, tuleb selgesõnaline tööandja

kohustus kehtestada kord töötaja õiguste kaitseks siiski

seadusesse kirja panna.

67. Lisaks juhime siinkohal tähelepanu ka sellele, et tööandjale

kui isikuandmete vastutavale töötlejale kehtivad kõik IKÜM-

is sätestatud vastutava töötleja kohustused sõltumata sellest,

kas need on siseriikliku õigusaktiga kehtestatud või mitte, sh

ka kõik IKÜM-i art 5 tulenevad andmetöötluse põhimõtted (nt

läbipaistvus, õiglus, andmete säilitamise piirang).

Eelnõu seletuskirjas on eksitavalt märgitud, et tööandja võib

töökorralduse sisekorra reeglite alusel kehtestada kindla

korra, kuidas toimub joobe tuvastamine, mis vahenditega,

kuidas positiivset tulemust menetletakse ja kui kaua andmeid

säilitatakse. AKI rõhutab, et loetletud reeglite paika panemine

ei ole soovituslik, vaid kohustuslik, kui tööandja soovib

joovet kontrollida tagades IKÜM-i viidatud põhimõtete

Arvestatud. Lisaks eelmises lahtris

kirjeldatule sätestatakse eelnõus ka andmete

säilitamise tähtaeg. Tööandja säilitab joobe

mõõtmise tulemusi sarnaselt nagu

töötervishoiuteenuse raames

tervisekontrollide andmeid kuni kolm aastat

mõõtmisest alates. Kolm aastat annab

võimaluse kaitsta samuti nii tööandja kui ka

töötaja õigusi juhul, kui tekivad vaidlused

selle üle, kas vara kahjustamisel oli töötaja

joobes või kas tervisekahjuga lõppenud

õnnetuse põhjus võis olla joove. Samuti

peab tööandja arvestama, et positiivse leiu

korral on vaja tulemus protokollida, lisades

62

järgimise ning seega ei ole seletuskirjas sõna „võib“

kasutamine IKÜM-iga kooskõlas. Palume muuta eelnõu

seletuskirja sõnastuse selliselt, et see ei tekitaks vastutaval

töötlejal ekslikult muljet, et joobeseisundiga seotud

isikuandmete töötlemise korra kehtestamine on vabatahtlik.

muuhulgas kuupäev, kellaaeg, töötaja nimi,

keda kontrolliti, indikaatorvahendi tüüp ja

selle näit jms, mis on asjakohane ning hoiab

ära valearusaamad või ebatäpsused hilisema

vaidluse korral.

68. Tööinspektsioon Eelnõu seletuskirja sissejuhatusest selgub, et eelnõu eesmärk

on ajakohastada töötervishoiu ja tööohutuse seadust (edaspidi

TTOS), vähendada tööandjate ja TI halduskoormust ning

tõhustada TI järelevalvet. Kahtlemata on sellise eesmärgi

püstitus ning TTOS-i regulatsiooni ülevaatamine selle

saavutamiseks põhjendatud ja vajalik, kuid TI hinnangul ei

aita kõik kavandatavad muudatused nimetatud eesmärgile

jõudmist. Mitmed eelnõus esitatud muudatused ei kahanda TI

ega tegelikult ka tööandjate halduskoormust, osade

muudatuste tulemuseks on aga TI järelevalve keerulisemaks

ja kohati võib-olla ka võimatuks muutumine. Küll aga kerkib

mitme muudatuse puhul üles küsimusi töötajate tervise ja

ohutuse kaitse säilimisest tööl.

2. Muudatused TTOS-i kohaldamisalas

2.1. TI-l ei ole vastuväiteid tehtavale muudatusele, millega

tunnistatakse kehtetuks TTOS § 1 lg 1 p 3.

2.1. Eelnõuga täiendatakse TTOS-i § 1 lõikega 31, mille

kohaselt ei kohaldata edaspidi TTOS-i suuremas osas

osaühingutele, mille ainuosanik, ainus juhatuse liige ja töötaja

on sama isik. Erandina jäävad siiski kohaldatavaks TTOS-i §

12 lõiked 4–9, §-d 122–125 ja § 24 lõige 2.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk

vähendada selliste osaühingute ebaproportsionaalset

halduskoormust. On mõistetav, et osaühingus, kus tegutseb

Selgitame. Praktikas on vähelevinud

olukorrad, kus OÜ ainus osanik ja juhatuse

liige vormistab ennast ametlikult ka

ettevõtte ainsaks töötajaks. Selleks, et

soodustada ametlike töösuhete tekkimist,

vähendatakse selliste ettevõtete

halduskoormust. Erandina jäävad siiski

kohaldatavaks TTOS-i § 12 lõiked 4–9, §-d

122–125 ja § 24 lõige 2. Eelnõu ei lahenda

probleemi, kus OÜ-s tehakse tööd teiste

lepinguvormide alusel, mis töö iseloomult

võivad olla töölepingud, kuid mida

töölepingutena ei vormistata. Samuti ei

kuule eelnõu fookusesse hetkel uute

arenduste planeerimine, kuivõrd need

vajavad aega põhjalikumaks analüüsiks.

Kaalume renditööjõu märkimise lahendust

tulevikus.

63

erinevates rollides vaid üks isik, ei ole TTOS-i regulatsiooni

tervikuna kohaldamine põhjendatud ega osati ka võimalik,

kuid muudatus võib tuua TI hinnangul muu hulgas kaasa

TTOS-i kohaldumise vältimise eesmärgil tegelike töötajate

varjamise, järelevalve keerulisemaks muutumise ning

faktiliselt tööd tegevate inimeste kaitse vähenemise. Selliste

riskide maandamiseks vajab muudatus TI arvates sügavamat

läbimõtlemist. TI leiab, et olukorras, kus riskid on veel

piisavalt maandamata, tuleks vältida muudatusi, mis võivad

viia pöördumatute kahjulike tagajärgedeni.

Esmalt märgib TI, et töötamise registris (TÖR) ei pruugi

kajastuda õiged andmed, mistõttu võivad näiliselt ühe isikuga

osaühingud, kes tegelikult siiski tööjõudu kasutavad, jääda

põhjendamatult TTOS-i kohaldamisalast välja. Kui osaühing

kasutab kas varjatud või ainult võlaõiguslike lepingute alusel

teenuseid osutavate isikute tööjõudu, kohaldub TTOS talle

üksnes väga piiratud ulatuses. See võib tööandjaid innustada

tegelikke töösuhteid varjama ning töötajate tervise ja ohutuse

kaitse võib sattuda seeläbi ohtu. Seletuskirjas mööndakse

nende riskide realiseerumise võimalikkust ning märgitakse, et

kuivõrd osaühingu ainuosaniku staatuses ettevõtted TI

vaatevälja enam ei satu, võib selliste juhtumite avastamine

olla keeruline. Samas märgitakse, et oluline on jälgida

statistilisi muutusi ettevõtluses ning tagada töötajate

teadlikkus enda õigustest ja asjaolust, et TTOS-iga on kaitstud

vaid töölepingu seaduse alusel töötajad ning ametnikud, kes

on ka TÖR-is korrektselt vormistatud. TI leiab, et töötajate

teadlikkuse tõstmisest ei pruugi sellistes olukordades olla

märkimisväärset abi, kuna ka töötaja jaoks on pahatihti

sissetuleku säilitamine olulisem kui ohutu töökeskkond ja

sotsiaalsed tagatised. Enamasti puudutavad sellised ohud just

madalama palga ja haridusega inimesi, kelle võimekus enda

õiguste eest seista on samuti üldjuhul nõrgem.

64

Nagu seletuskirjas ka märgitakse, tuleb tööandjal arvestada,

et kui ta kasutab tööülesannete täitmiseks renditööjõudu, on

TTOS-i § 12 lõike 1 teise lause kohaselt kasutajaettevõttel

kohustus tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine

kasutajaettevõttes. TI märgib, et renditööjõu kasutamine on

levinud just sellisel tegevusaladel, kus töökeskkonnast

tulenevaid ohte võib olla palju. Praegu ei ole tööelu

infosüsteemi (TEIS) kaudu TI-le kättesaadav teave, kas

osaühing kasutab renditööjõudu või mitte ning see selgub

alles järelevalve käigus. TI hinnangul võib planeeritav

muudatus aga raskendada juba järelevalve planeerimist, kuna

TEIS-is oleva teabe järgi ei ole võimalik tuvastada, kas

tegelikkuses töötab osanik ja juhatuse liige üksinda või

kasutab renditööjõudu. Oluline on silmas pidada ka seda, et

riigil on kohustus võtta meetmeid tööalase ärakasutamise ja

inimkaubanduse vastu võitlemisel. Renditööjõuna

kasutatakse järjest enam aga võõrtöötajaid, keda sageli ka

tööalaselt ära kasutatakse. Seetõttu on oluline, et TI-le oleks

kättesaadav teave, kus renditöötajad töötavad.

TI teeb ettepaneku sätestada järelevalve planeerimise

lihtsustamiseks selliste osaühingute kohustus (koos võimaliku

vastutusega) TI-d teavitada, kas ta kasutab renditööjõudu.

Kõige kohasem ja tööandja jaoks mugavam viis sellise teabe

andmiseks oleks TI arvates lisada TEIS-i tööandjale vastav

andmeväli. Igal juhul vajab TEIS-i kasutusulatus selliste

ettevõtete puhul läbimõtlemist ja vajadusel arendamist.

Praegu ei ole ka selge, kas nende ettevõtete jaoks kaoksid

osad TEIS-i moodulid täiesti või jäävad ära ainult

automaatteavitused ja kogu ülejäänud vaade jääks alles.

2024. aastal registreeriti kokku 3384 tööõnnetuse juhtumit,

nendest ühe töötajaga ettevõtetes 227 juhtumit (s.o 6,7%).

65

Paraku ei ole statistilisi andmeid selle kohta, paljudes neis

juhtumites oli töötajaks isik, kes oli samal ajal osaühingu

ainus osanik ja juhatuse liige. Muudatuse kohaselt ei

kvalifitseeru viimastega juhtuvad õnnetusjuhtumid enam

tööõnnetusteks, samuti ei ole ettevõtte ainsal töötajal, kes on

samal ajal osanik ja juhatuse liige, edaspidi õigust

kutsehaiguse diagnoosile. Seeläbi väheneb kahtlemata selliste

töötajate sotsiaalne kaitse.

TI peab oluliseks ja toetab seda, et kohaldatavateks jäävad §-

des 122–125.

69. 3. Ohutusjuhendite koostamise kohustuse vähendamine

3.1. Kavandatava muudatusega tunnistatakse

kehtetuks kohustus koostada tehtava töö

ohutusjuhend, jättes alles vaid kohustuse koostada

kasutatava töövahendi ohutusjuhend.

TI ei nõustu eelnõu seletuskirjas väljendatud arusaamaga, et

tehtava töö ohutusjuhendite koostamise kohustus ei pruugi

suurendada töötajate teadlikkust ega parandada töökeskkonna

ohutust. TI on seisukohal, et ohutuse tagamiseks koostatavaid

juhiseid ei ole õige käsitada pelgalt formaalsete nõuete

täitmisena. Hästi koostatud ja töötajatele kergesti mõistetav

ohutusjuhend on hädavajalik meede tööõnnetuste

ärahoidmiseks. Tehtava töö ohutusjuhend hõlmab kogu

tööprotsessi ja töökoha riske, mida sageli ka töövahendi

juhend ei kata. See on läbimõeldud juhis tööülesannete

ohutuks ja tervist säästvaks täitmiseks, mis peaks muu hulgas

arvestama konkreetse töökeskkonna eripärasid.

Nii ei saa maaler töövahendi (nt värviprits) juhendist teadmisi

selle kohta, kuidas toimida seadmega suletud ruumis või

Selgitatud. Ohutusjuhendite koostamisel on

juba kehtiva praktika kohaselt võimalik

aluseks võtta tootja koostatud

kasutusjuhendit. Juhul kui kasutusjuhend

annab kogu vajaliku info töötaja

juhendamiseks, siis ei ole tööandjal vajalik

eraldi ohutusjuhendit koostada. Ka kehtiva

õiguse kohaselt peab tööandja hindama, kas

ja milline info tuleb ohutusjuhendisse kanda,

seega peab tööandja olema valmis ka selles

valguses kaaluma, kas olemasolev

kasutusjuhend on piisav või mitte. Juhul kui

tööandja ise ei ole pädev seda hinnangut

andma, tuleks kaasata nt pädev

töökeskkonnaspetsialist.

Lisaks on tööandjal kohustus töötajat

juhendada ja välja õpetada, et töötaja

omandaks ohutud töövõtted. Kui tööandjal

on vajalik juhendamise läbiviimiseks

koostada ka tehtava töö kohta ohutusjuhend

(nt olukorras, kus töövahendi kohta käivad

juhendid, riskianalüüs ja muud ettevõtte

66

muus piiritletud keskkonnas, kui ta kasutab värve,

hermeetikuid, pahtleid, puutudes seejuures kokku

diisotsüanaatidega. Töö ohutusjuhend sisaldab juhiseid ka

isikukaitsevahendite kasutamiseks. Ohutusjuhendi

puudumisel väheneb tööandjal võimalus tõendada, et ta on

töötajat juhendanud konkreetse töö tegemisel

isikukaitsevahendeid kasutama.

Ohutusjuhendid koostatakse küll riskianalüüsi alusel, kuid

töötajatele kiirelt ja lihtsalt teabe andmise vahendina täidavad

need riskianalüüsist erinevat eesmärki. TI on seiskohal, et kui

ettevõtte riskianalüüsis ei ole seni nõutava ohutusjuhendiga

samalaadset teksti ohtliku töö kohta, peab olema olemas ka

töö ohutusjuhend. Samuti peab töö ohutusjuhendi koostama

siis, kui tööd tehakse mitme erineva töövahendiga ja ohtlikes

tingimustes (nt tugev tuul, libedus vms).

sisedokumendid selleks piisavat infot ei

anna), siis ta saab seda teha. Tööandja peab

lähtuma oma ettevõtte spetsiifikast ja

vajadustest.

70. 3.2. Muudatusega nähakse ette, et ka töövahendi

ohutusjuhendit ei pea koostama, kui tootja ei kohustatud

koostama töövahendile kasutusjuhendit või kui tootja

koostatud töövahendi kasutusjuhend sisaldab piisavat teavet

töövahendi ohutuks kasutamiseks.

TI arvates on tööandjal ilmselt raske hinnata, millisel juhul on

tootja kohustatud koostama töövahendile kasutusjuhendi.

Samuti muudab kavandatav võimalus TI järelevalve tegemise

väga keeruliseks ja kohati ilmselt võimatuks. Seletuskirjas

viidatakse kasutusjuhendi koostamise kohustuse

kindlakstegemiseks tarbijakaitseseadusele (TKS) ja toote

nõuetele vastavuse seadusele. Kummagi viidatud seaduses

kehtestatud nõuete järgimiseks ei ole TI-l järelevalve

tegemise pädevust, mis tähendab, et nendele seadustele ei

saaks TI oma ettekirjutustes tugineda.

Selgitatud.

Ohutusjuhendite koostamisel on juba

kehtiva praktika kohaselt võimalik aluseks

võtta tootja koostatud kasutusjuhendit. Juhul

kui kasutusjuhend annab kogu vajaliku info

töötaja juhendamiseks, siis ei ole tööandjal

vajalik eraldi ohutusjuhendit koostada. Ka

kehtiva õiguse kohaselt peab tööandja

hindama, kas ja milline info tuleb

ohutusjuhendisse kanda, seega peab

tööandja olema valmis ka selles valguses

kaaluma, kas olemasolev kasutusjuhend on

piisav või mitte ning kas on vajalik koostada

eraldiseisev ohutusjuhend (nt lühendatud

versioon). Juhul kui tööandja ise ei ole

67

Seletuskirjas on selgitatud, et tööandja peab arvestama, et

tööinspektor võib nõuda erandlikes olukordades vastava

juhendi koostamist, kui järelevalve käigus selgub, et tööandja

kasutab ohtlikku seadet (TKS §-le 6 lõike 1 kirjeldusele

vastavat seadet), millel puudub ohutusjuhend või

kasutusjuhend. TI märgib, et TKS-i eesmärk on tagada tarbija

õigused (TKS § 1 lg 2) ning tarbijaks on füüsiline isik, kes

tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või

kutsetegevusega (TKS § 2 lg 1 p 1). TKS alusel nõutav

kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba

ohutuks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba

õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks,

hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka

hävitamiseks (TKS § 6 lg 2 esimene lause). Töökeskkonnas

kasutatavad töövahendid peavad olema mõeldud aga

majandustegevuses kasutamiseks. Seda, kas tootja peab

tarbijakaitseseaduse alusel kasutusjuhendi koostama või ei

pea, saab hinnata Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

mitte TI.

TI juhib tähelepanu ka sellele, et kasutusjuhend on üldjuhul

väga pikk (erinevalt heast ohutusjuhendist, mis on lühike ning

sisaldab pilte ja jooniseid) ning sellest ei pruugi saada kiiret

ülevaadet ohutusest. TI peab oluliseks, et kasutusjuhend oleks

sellisel juhul eesti keeles ning ühtlasi ka keeles, mida töötajad

räägivad ja mõistavad.

pädev seda hinnangut andma, tuleks kaasata

nt pädev töökeskkonnaspetsialist.

71. 3.3. TI õigus nõuda teatud juhtudel ohutusjuhendi olemasolu

peaks olema sätestatud seaduses (sh ka tehtava töö osas, mitte

ainult vahendi osas. Vrd nt TTOS § 133 lg 3 p 5 ja § 134 lg 4

p 6). Kindlasti on vaja ohutusjuhendit nii töövahendile kui ka

tehtud tööle, kui on ettevõttes juhtunud tööõnnetus.

Selgitatud. Tööinspektsioonil on õigus

tööandja tähelepanu juhtida ohutusjuhendi

vajalikkusele, nt olukorras, kus on juhtunud

tööõnnetus. Ei pea vajalikuks seda

eraldiseisvalt seaduses sätestada.

68

72. 3.4. Eelnõus seletuskirjas on TTOS mõjualasse jäävatele

majandusüksustele majandusliku mõju analüüsis leitud, et

muudatuse järel vastutab tööandja endiselt tööohutuse eest,

kuid ei pea enam sellega seotud tegevusi formaalselt

sisekontrolli raamistikus dokumenteerima ega koostama

mitmeid sarnase sisuga või üksteist dubleerivaid tehtava töö

ja töövahendi juhendeid. Selle tulemusena väheneb tööandja

halduskoormus. TI leiab, et seletuskirjas ei peaks rõhutama

seda, et ohutusjuhendite koostamine on formaalne, dubleeriv

ja koormav ülesanne. Seletuskirjast saadakse muu hulgas

teavet seadusandja arusaamast ja tahtest. Pigem võiks juhtida

tähelepanu sellele, et ohutusjuhenditel on oluline roll ohutu

töökeskkonna loomisel. Tõepoolest, kui ohutusjuhendid

koostatakse üksnes kohustuse täitmiseks ja TI jaoks, siis need

oma eesmärki ei täida ja väga palju abi nendest ilmselt ei ole.

Vastutustundlikult ja tööandja ja töötajate koostöös koostatud

ohutusjuhendid on aga ohutu töökeskkonna saavutamiseks

väga tõhusad. Märkida tuleb ka, et tegemist on ühekordse

ülesandega, mis aga toob pikaajalise kasu.

Seletuskirjas on samas esitatud ka selgitus, et tööandja saab

edaspidi ise otsustada, kuidas korraldada, jälgida ja

analüüsida töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes

ning tagada tööks vajalike ja ohutust tagavate juhendite

kättesaadavus. TI peab eksitavaks selgitust, mille kohaselt on

selliste tegevuste korraldamine ja jälgimine üksnes tööandja

enda otsustada. Tuleb silmas pidada, et põhiseaduse § 29

kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. See tähendab

muu hulgas pidevat järelevalvet töötingimuste üle ja

vajadusel meetmete võtmist.

Eeltoodule tuginedes teeme ettepaneku säilitada

ohutusjuhendi koostamise kohustus ka tehtava töö kohta

Selgitatud. Selgitused on esitatud eelmiste

punktide juures.

69

juhtudel, kui tehtava tööga võivad kaasneda ohud, mis ei ole

teiste ohutusjuhenditega reguleeritud; kui töid tehakse mitme

erineva töövahendiga; kui tööd tehakse ohtlikes tingimustes

(tugev tuul, libedus, kõrgustes jne) või kui töid tehakse koos

teiste töötajatega. Ohutusjuhendi koostamisest võib TI

hinnangul loobuda üksnes selliste töövahendite puhul, mille

puhul sisaldab tootja poolt koostatud kasutusjuhend teavet

töövahendi ohutuks kasutamiseks, sh kõiki riskianalüüsis

välja toodud riske ja nende riske maandamiseks vajalikke

meetmeid.

73. 4. Tervisekontrolli korraldamine

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse töötaja tööle asumise

järgset tervisekontrolli korraldamise tähtaega. Kehtiva õiguse

kohaselt peab tööandja korraldama töötaja tervisekontrolli

esimese nelja kuu jooksul töötaja tööle asumisest arvates.

Kuna töötaja katseaeg on reeglina neli kuud, siis võib tekkida

olukord, kus ohtlike tööde puhul (nt kõrgustes töötamine)

lubatakse pärast katseaja lõppemist iseseisvale tööle töötaja,

kelle tervislik seisund seda ei lubaks. Kui pärast katseaja

möödumist tehtavas tervisekontrollis selgub, et töötaja

terviseseisund ei võimalda tema tööle lubamist, tähendaks see

keerukamaid vaidlusi ja töötaja poolt talle terviseseisundi

tõttu sobimatu töö tegemist.

TI teeb ettepaneku jätta ohtlike tööde puhul tervisekontrolli korraldamise tähtajaks neli kuud töötaja tööle

asumisest arvates.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Tervisekontrolli tähtaja pikendamine neljalt

kuult kuuele kuule võtab arvesse vajadusega

arvestada töötajatele kohalduvat katseaega

ja aega, mis kulub sobivate tervisekontrolli

aegade leidmiseks. Tööandjal on võimalik

korraldada tervisekontroll ka varem ning

seda vajadust hinnata riskianalüüsis, nt

ohtlike tööde puhul on tööandjal soovitatav

korraldada tervisekontroll varem kui

seaduses ette nähtud maksimaalne tähtaeg.

Lisaks säilib teatud ohutegurite korral

tervisekontrolli läbimise kohustus enne

tööle asumust, nt kokkupuude

kantserogeensete ainetega, öötöö jm.

74. 5. Esmaabiandja määramine

Selgitatud. Üksi töötavate töötajate puhul

on oluline tagada vajalikud

esmaabivahendid ning selged juhised

70

Eelnõu § 1 punktiga 8 sätestatakse erandid, mille korral ei pea

tööandja ettevõttes esmaabiandjat määrama, muu hulgas ei

pea tööandja esmaabiandjat määrama, kui ettevõtte töötajad

töötavad üksinda.

TI peab seda muudatust põhjendatuks, samal ajal aga näeb TI

vajadust piirata võimalust üksinda ohtlike tööde tegemiseks.

TI leiab, et esmaabiandja määramise korra muutmisel peaks

kindlasti arvestama sellega, et ohtlike tööde puhul peab

esmaabi andmine olema igal juhul tagatud. Vähemohtlike

tööde puhul, kus esmaabiandja määramise nõue üksinda

töötamise puhul ei ole asjakohane, on oluline, et töötajal

oleksid baasteadmised, kuidas ennast kiirabi tulekuni aidata,

tagatud esmaabivahendid ja reaalne võimalus kiirabi

kutsumiseks.

tegutsemiseks õnnetuse või terviserikke

korral. Siinkohal on oluline, et tööandja

juhendaks töötajat, sh selgitaks töö

tegemisega kaasnevaid ohte, nende

maandamise meetmeid.

75. 6. Juhendamine ja väljaõpe

TI peab põhjendatuks muudatust, mille kohaselt liidetakse

ühte lausesse juhendamine ja väljaõpe, kuna tegemist ei ole

eraldiseisvate tegevustega, vaid kattuvate eesmärkidega

tervikprotsessiga. Samas peab TI vajalikuks säilitada

väljaõppe eesmärgi parema mõistmise jaoks säilitada ka

kehtivas regulatsioonis sisalduv sõnastus „ohutute töövõtete

omandamiseks“.

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

76. 7. Riskianalüüsi koostamist ja esitamist puudutav

muudatus

Eelnõuga muudetakse tööandjate ringi, kes on kohustatud

koostama töökeskkonna andmekogus töökeskkonna

riskianalüüsi või esitama selle TI töökeskkonna

andmekogusse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Selgitame. Eelnõuga ei muudeta

riskianalüüsi koostamise kohustust.

Tööandja kohustus on riskianalüüs teha ja

meetmeid riskide maandamiseks

rakendada. Riskianalüüs peab olema

koostatud kirjalikus vormis ja ka edaspidi

jääb tööandjale võimalus kasutada

71

Selline kohustus jääks edaspidi ainult tööandjatele, kelle

ettevõttes töötab vähemalt kümme töötajat (edaspidi

mikroettevõtted).

TI märgib esmalt, et talle teadaolevate andmete kohaselt

moodustavad mikroettevõtted 91,2% kõigist tööandjatest.

Seega jääks riskianalüüsi TEIS-is koostamise või selle TEIS-

i üleslaadimise kohustus kehtima ainult 8,8% tööandjatel.

TI jääb oma korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et

tegemist ei ole põhjendatud ja vajaliku muudatusega.

Tööandjate poolt eeldatavalt kokkuhoitud mõned minutid ei

kaalu üles muudatusega kaasneda võivaid negatiivseid

tagajärgi.

riskianalüüsi koostamiseks

Tööinspektsiooni iseteeninduse süsteemis

olevad riskianalüüsi koostamise

töövahendit.

Küll aga on mõningase halduskoormuse

vähendamise huvides kaotatud

kohustuslikus korras riskianalüüsi

üleslaadimine TEISi alla 10 töötajaga

ettevõtete puhul. Näeme, et see on võimalus

mõningal määral halduskoormust

vähendada ilma tegemata järeleandmisi

tööohutuse tagamises.

77. 7.1. Kahelda ei saa selles, et riskide hindamise protsess on iga

tööandja puhul oluline ning seda sõltumata töötajate arvust ja

tegevusalast. Riskide hindamise eesmärk on ohtude

märkamine ja riskide maandamise võimaluste läbimõtlemine,

mida tööandja muidu ei pruugi teha. Kindel on ka see, et

riskianalüüs peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis koostatud ja töötajatele tutvustatud. Kui see on aga

tehtud, ei saa valminud dokumendi üleslaadimine TEIS-i olla

tööandja jaoks ülemäära suur koormus.

TEIS-i iseteeninduskeskkonnas riskianalüüsi koostamine ei

ole samuti ajamahukas ega keerukas - selleks loodud

töövahend on mõeldud tööandjat pigem abistama ja

riskianalüüsi koostamist lihtsustama. Aastate jooksul on

TEIS-i pidevalt arendatud, lähtudes just mikroettevõtete

vajadustest ja soovidest. 2021. aasta kevadel lisandus

iseteenindusse töökeskkonna riskide hindamise abivahend,

mille abil on igal ettevõtte esindajal võimalik hinnata

töökeskkonna riske ning lisada tegevuskavasse abinõud

riskide maandamiseks ja kõrvaldamiseks. Riskianalüüsi

72

mooduli eeskujuks võeti Iirimaa BeSmart lahendus, mida

kohandati ja täiendati Eesti tingimustele sobivaks.

Riskianalüüsi koostamine TEIS-is on tänaseks just

mikroettevõtete puhul kiire, lihtne ja efektiivne.

78. 7.2. Kuigi riskianalüüsi tegemine on kohustuslik ka alla

kümne töötajaga ettevõtetele, võib muudatuse tagajärjel

tekkida olukord, et paljudel tööandjatel jääb sisuline riskide

hindamine kas üldse tegemata või siis nõuetekohaselt

tegemata või töötajatele tutvustamata (praegu on töötajatel

võimalik riskianalüüsiga tutvuda ka TEIS-is). Ei ole aga

mingit mõistlikku põhjust eeldada, et alla kümne töötajaga

ettevõtetes oleks töökeskkonnast tulenevad riskid

madalamad.

79. 7.3. Tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste seisukohast on

oluline, kuidas olid riskid hinnatud vahetult enne tööõnnetuse

juhtumist või kutsehaigestumist. Kui riskianalüüs on TEIS-is,

saab TI objektiivselt hinnata, kas tööõnnetuse põhjuseks oli

puudulik riskide hindamine või muud asjaolud. Planeeritav

muudatus aga võimaldab pahatahtlikel tööandjatel andmetega

manipuleerida, jättes tervisekahjustuse saanud töötaja

õigused kohase kaitseta.

80. 7.4. Tõenäoliselt pikendab kavandatav muudatus TI

järelevalve mahtu ja kestvust ning on selliselt ka tööandjale

koormavam.

TI järelevalveasutusena peab muu hulgas kontrollima, kas

tööandja on riskianalüüsi koostanud või mitte. Juhul kui

riskianalüüs on TEIS-is koostatud või sinna üles laetud, saab

selles osas toimuda kontroll automatiseeritult ning eraldi

menetlust ei ole vaja alustada.

Selgitame. Seletuskirjas on välja toodud, et

juhul kui alla kümne töötajaga tööandja ei

esita riskianalüüsi töökeskkonna

andmekogusse, peab ta riskianalüüsi esitama

tööinspektorile järelevalve raames. Selleks,

et tagada sujuv ja kiirem järelevalve, on

soovitatav, et ka alla kümne töötajaga

tööandja siiski riskianalüüsi töökeskkonna

andmekogusse esitaks. Lisaks, tuleb

arvestada, et juhul kui riskianalüüsid on

73

Kohapealse kontrolli tegemisel tuleb inspektoril hinnata, kas

riskianalüüsis ettenähtud meetmed on ka tegelikkuses

rakendatud. Kui riskianalüüsi TEIS-is ei ole, peab inspektor

seda kõigepealt tööandjalt küsima (algselt dokumentide

küsimine ning hiljem selleks sageli ka ettekirjutuse tegemine

võtab keskmiselt paar kuud aega). See omakorda tähendab, et

inspektor kas ootab kohapealse kontrolli teostamisega kuni

riskianalüüsi esitamiseni või on sunnitud külastama

töökeskkonda mitu korda (veendumaks, et kõik riskianalüüsis

ettenähtud meetmed on tegelikkuses ka rakendatud).

TI rõhutab siinjuures, et suurem osa vihjeid rikkumiste kohta

tuleb just väikestest ettevõtetest ning vihjete hulk on ajas

kasvanud. Kui 2024. aastal laekus TI-le 793 vihjet, siis 2025.

aastal on vihjeid laekunud juba 1070. Selleks, et otsustada

vihje asjakohasus ja kontrolli vajadus, tutvub inspektor

samuti esmalt töökeskkonna riskianalüüsiga. Selle

kättesaadavuse puudumine TI jaoks võib tekitada samuti

tööandjatele pigem suuremat koormust, sest TI

kontrollkülastuste arv vihjete pinnalt, mis alati ei ole

asjakohased, samuti suurenevad.

Selline TI sekkumiste kasv ja kestvus suurendab ühelt poole

tööandjate õiguste riivet, kuid vähendab ka TI järelevalve

võimekust ning seeläbi töötajate õiguste kaitset. Mida kauem

üks järelevalvemenetlus kestab, seda vähem menetlusi saab

inspektor läbi viia.

andmekogusse kandmata, suurendab see

tõenäosust, et ettevõte satub TI järelevalve

valimisse, kuna muul viisil pole TI-l

võimalik veenduda, kas tööandja on täitnud

oma kohustust riskianalüüs teha.

81. 7.5. Praegu on riskianalüüsidele ligipääs ka

töötervishoiuteenuse osutajatel, kellel on sellega võimalik

tutvuda TEIS-i kaudu, et teha pakkumist teenuse osutamiseks

ja et töötervishoiuarstil oleks võimalik saada teavet töökohas

olevate riskide ja planeeritud abinõude jms kohta, mida

arvestada töötervishoiukontrolli raames.

Selgitame. Riskianalüüsid jäävad ka

edaspidi töötervishoiu teenusepakkujatele

kättesaadavaks TEIS kaudu, kui need on

sinna lisatud, teenus ei katke, digitaalset

andmevahetust soodustatakse ka

74

töötervishoiu tervisekontrollide otsuste

digitaliseerimise . 82. 7.6. Märkimist väärib ka asjaolu, et TEIS-i arendamisesse on

suunatud juba ca 5 miljonit eurot. Riskianalüüsi koostamine

TEIS-is on tänaseks just mikroettevõtete puhul muutunud

seeläbi kiireks, lihtsaks ja eesmärki täitvaks. Plaanitav

muudatus tähendaks seetõttu tohutult suure sammu

tagasiastumist ning asjatult kulutatud inim- ja rahalisi

ressursse.

83. 7.7. Kõnealuseid muudatusi võiks kaaluda olukorras, kui

tööõnnetuste arv oleks pidevas langustrendis, mis kahjuks

praegu nii ei ole. TI hinnangul võib eelnõu seletuskirjast

nähtuv arusaam, et riskianalüüsi esitamine on liigselt

koormav (ning ohutusjuhendite koostamine on formaalne

kohustus), anda tööandjatele eksitava signaali, et ajaressursi

kokkuhoid kaalub üles töötajate tööohutuse. Tööandjate

suhtumine tööohutuse tagamise vajalikkusesse võib muutuda

ükskõiksemaks ning tööõnnetuste arv seeläbi kasvada veelgi.

Oluline on aga tööandjatel mõista, et tööõnnetused ja tööst

tingitud terviseprobleemid toovad tööandjatele kaasa muu

hulgas ka majanduslikku kahju.

Selgitame. Endiselt säilib kõikidele

tööandjatele kohustus koostada

riskianalüüsi kirjalik dokument. Juhul kui

alla kümne töötajaga tööandja ei esita

riskianalüüsi töökeskkonna andmekogusse,

peab ta riskianalüüsi esitama tööinspektorile

järelevalve raames. Selleks et tagada sujuv

ja kiirem järelevalve, on soovitatav, et ka

alla kümne töötajaga tööandja siiski

riskianalüüsi töökeskkonna andmekogusse

esitaks.

84. Kokkuvõtvalt leiab TI, et tehtav muudatus ei vähenda TI

halduskoormust, vaid suurendab seda. Muudatus ei kergenda

aga ka tööandja halduskoormust, kuna riskianalüüsi kirjaliku

koostamise kohustus ja selle nii töötajatele kui vajadusel TI-

le kättesaadavaks tegemise kohustus jääb igal juhul alles.

Samas TEIS-is riskianalüüsi koostamine pigem lihtsustab

riskianalüüsi koostamist ning ka olemasoleva riskianalüüsi

TEIS-i üleslaadimist ei saa pidada suureks

halduskoormuseks. Suureneb tõenäosus, et riskianalüüs jääb

alla kümne töötajaga ettevõttes üldse tegemata ning seeläbi

kahaneb ka töötajate kaitse, millega võib ohtu sattuda nende

elu ja tervis. Samuti suurendab kasvav järelevalve riivet

75

tööandjate õigustele. Juba tehtud ning täiendava RA 2.0

arenduse (mis on olnud tööandjate soov ja kuhu riik panustab

juba perioodil 1. september 2025 - 31. märts 2026 algselt

100 000 eurot) otstarbekus muutub küsitavaks.

85. 8. Töökeskkonnaspetsialist

Eelnõuga muudetakse TTOS § 16 lõiget 9 ning sätestatakse

eeldus, mille kohaselt juhul kui tööandja ei ole määranud

töökeskkonnaspetsialisti, täidab ta töökeskkonnaspetsialisti

ülesandeid ise. Kui tööandja täidab töökeskkonnaspetsialisti

ülesandeid, peavad tal olema töökeskkonnaalased teadmised

ja oskused. Samuti tunnistatakse kehtetuks TTOS § 16 lõige

10, mis sätestab tööandjale kohustuse teavitada TI-d määratud

töökeskkonnaspetsialistist.

Jääb selgusetuks, kuidas kavandatav eeldus oleks tõlgendatav

koos TTOS § 16 lg-ga 2, mis sätestab, et nimetatud töötaja

puudumisel peab tööandja kasutama pädevat ettevõttevälist

spetsialisti. Nõue määrata üks või mitu töötajat, kes tegelevad

kaitse- ja ennetusmeetmetega, ning õigus kasutada juhul kui

pädev töötaja puudub, ettevõtteväliseid isikuid tuleneb ka

raamdirektiivi 89/391/EMÜ artikli 7 lõigetest 1 ja 3.

Raamdirektiiv ei paku võimalust vabastada tööandjaid

töökeskkonnaspetsialisti määramise kohustusest eeldusega, et

neid ülesandeid täidab tööandja ise. Direktiivi artikli 7 lõike

7 kohaselt võivad liikmesriigid määratleda ettevõtteliigid,

pidades silmas tegevusalade laadi ja ettevõtete suurust, mille

puhul tööandja võib ise võtta vastutuse kaitse- ja

ennetusmeetmete kohaldamise eest, tingimusel, et ta on

selleks pädev. Seega näeb raamdirektiiv liikmesriikidele ette

erandi kehtestamise õiguse kindlaksmääratud

ettevõtteliikidele. Kõnealune muudatus puudutaks aga kõiki

ettevõtteliike, olenemata nende tegevuslaadist ja suurusest.

Arvestatud. Sõnastust on muudetud.

76

Seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et kui tööandja tunneb, et

tal ei ole piisavalt teadmisi ja oskusi töökeskkonna ja -ohutuse

küsimustega tegeleda, saab tööandja volitada selleks

pädevama isiku enda ettevõttes ja pädeva isiku puudumisel

tellida ettevõttevälise spetsialisti. TI leiab, et enda ettevõttes

pädeva isiku leidmine ja töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid

täitma volitamine ei saa olla tööandjale alternatiivne võimalus

puhuks, kui ta ise ei oma piisavaid oskusi ja teadmisi. Euroopa

Kohus on rõhutanud, et direktiivi 89/391/EMÜ artikli 7

lõikes 1 on sätestatud tööandja peamine kohustus, milleks on

ühe või mitme töötaja määramine, kes tegelevad kutsealaste

riskide suhtes kohaldatavate kaitse- ja ennetusmeetmetega (vt

06.04.2006 otsus kohtuasjas C-428/04: komisjon vs Austria,

punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus kordas samas

otsuses enda varasemat seisukohta, et direktiivi eesmärk on

soodustada töötajate ja tööandjate tasakaalustatud osalust

kutsealaste riskide kaitse- ja ennetusmeetmete rakendamisel.

Seega tuleks tööandjal alati esmalt püüda määrata

töökeskkonnaspetsialist töötajate hulgast. Kuigi viidatud

lahend puudutas tööandja valikut määrata pädev isik ettevõtte

siseselt või kasutada ettevõtte välist teenust, on TI hinnangul

mõistetav kohtu rõhuasetus direktiivi eesmärgile ja tööandja

olulisele kohustusele määrata kaitse- ja ennetusmeetmetega

tegelema ettevõtte siseselt üks või mitu töötajat.

TI hinnangul võib muudatus tuua kaasa olukorra, kus

sisuliselt töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid ettevõttes ei

täideta, sest puudub isik, kellel oleks selleks vajalikud

teadmised ja oskused. Praktikas on paraku ka praegu

tavapärane, et töökeskkonnaspetsialistil puuduvad tegelikult

vajalikud teadmised ning oskused. Selline

töökeskkonnaspetsialist ei täida tegelikkuses seadusega

ettenähtud rolli. TI arvates on seetõttu vajalik, et

77

töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid täitev isik läbiks

töökeskkonnalaste teadmiste ja oskuste saamiseks vastava

koolituse. TI-l peab olema võimalik töökeskkonnaspetsialisti

sobivuse nõuete täitmist ka objektiivselt kontrollida (vt nt

Euroopa Kohtu 22.05.2003 otsus kohtuasjas nr C-335/02:

komisjon vs Luksemburg).

86. 9. Kutsehaigestumise ja tööõnnetuse uurimise tulemuste

teatavakstegemine

Eelnõuga muudetakse TTOS-i § 24 lõikeid 4 ja 41 eesmärgiga

võimaldada kutsehaigestumise ja tööõnnetuse uurimise

raporteid edastada kannatanule või tema huvide kaitsjale

töökeskkonna andmekogu kaudu. Praegu peab tööandja

tegema kutsehaigestumise ja tööõnnetuse uurimise tulemuste

raporti teatavaks kannatanule või tema huvide kaitsjale

kirjalikult.

TI märgib, et TEIS võimaldab praegu tööõnnetuse kohta

käivale teabele ligipääsu tööandjale ja kannatanule.

Juurdepääs on ka kannatanu seaduslikul esindajal, kelle

esindusõigus nähtub rahvastikuregistrist. TTOS-is silmas

peetud töötaja huvide kaitsja hõlmab aga laiemat isikuteringi

kui seaduslik esindaja ning arvestama peab, et kannatanu

volitatud huvide kaitsjatel peab olema samuti võimalik raport

tegelikkuses kätte saada.

Kannatanule võib raporti omamine olla tema õiguste

edasiseks kaitseks vajalik, sh esitada aegsasti tööandjale

vastuväiteid raportis esitatud asjaolude kohta. TI arvates ei

tohiks eeldada, et kannatanul on võimalik enda õiguste

edasise kaitse seisukohast olulist dokumenti infosüsteemi

kaudu kätte saada. Ka ei pruugi kannatanu või tema huvide

kaitsja teada, et selline dokument on TEIS-i lisandunud. TI

Selgitatud. Eelnõu kohaselt tööandja

koostab tööõnnetuse uurimise tulemuste

kohta raporti töökeskkonna andmekogus või

kirjalikult ja esitab selle töökeskkonna

andmekogu kaudu või kirjalikult

Tööinspektsioonile ning kannatanule või

tema huvide kaitsjale. Kannatanu saab seega

tutvuda raportiga nii andmekogu kaudu kui

ka kirjalikult, kui see esitatakse tööandja

poolt kirjalikult.

78

peab seetõttu oluliseks, et tööandja veenduks, et kannatanule

või tema huvide kaitsjale tööõnnetuse uurimise tulemuste

raport ka tegelikult kättesaadavaks tehakse. Kui isikul võib

TEIS-i juurdepääs puududa (nt välismaalased, kellel võivad

puududa muu hulgas tehnilised võimalused

iseteeninduskeskkonda siseneda) või oskus seda kasutada või

on tal näiteks oma terviseseisundi tõttu raskusi elektroonilise

teabe kättesaamisel, tuleks tööandjal teha raport teatavaks

kirjalikult.

87. 10. Töötaja karistamine ja lühimenetlus

Eelnõuga täiendatakse TTOS-i §-dega 276 ja 277, sätestades

uue väärteokoosseisu ning võimaldades TI-l kasutada

väärteomenetluses lühimenetlust.

TI on oma praktikas tuvastanud korduvalt, et tööandja on oma

kohustused nõuetekohaselt täitnud ja isikukaitsevahendid

väljastanud, kuid töötaja ei kasuta neid, kui tööandja parajasti

ei näe. Seetõttu on tehtav täiendus vajalik ja põhjendatud.

Seletuskirjas selgitatakse, et enne töötajate karistamist

rahatrahviga veendub tööinspektor, et tööandja on täitnud

kõik töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, sh väljastanud

nõuetekohased isikukaitsevahendid, juhendanud töötajat

nende kasutamisel, kontrollinud isikukaitsevahendite

kasutamist jms. TI nõustub selle selgitusega, kuid samas tekib

küsimus, kas tööandja saab piisavalt tõendada ja TI veenduda,

et tööandja on töötajat juhendanud, kus ja kuidas

isikukaitsevahendeid kasutada, kui eelnõuga kaotatakse

tehtava töö ohutusjuhendite koostamise kohustus.

Selgitatud. Eelnõust on vastav muudatus

välja jäetud.

88. 11. Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse

muutmine

Mittearvestatud. Tööinspektsioon tegi

2025 a. MKM-ile ELTTS-i muutmiseks

79

11.1. Eelnõuga muudetakse ELTTS-is lähetatud töötaja

andmete ja dokumentide esitamist ning andmete avaldamist

reguleerivat ELTTS-i § 51 lõiget 1. Muudatuse eesmärk on

vabastada teatud vähese riskiga sektorites tegutsevad

tööandjad (jae- ja hulgikaubanduse või finants- ja

kindlustustegevuse valdkonnas) lähetusdeklaratsiooni

esitamise kohustusest, kui nad lähetavad töötaja Eestisse tööle

teenuse osutamiseks kindlaksmääratud ajavahemikus.

TI ei ole pakutud muudatusele vastu. Küll aga võib tekkida

küsimus, mis saab enne muudatuse jõustumist juba esitatud

lähetusteadetes andmete muutumisest teavitamise

kohustusest (ELTTS § 5¹ lg 2). Kas nendel andmetel ei ole

edaspidi enam mingit tähendust või tuleks siiski tagada juba

esitatud andmete õigsus? Üks võimalus oleks lisada

rakendussäte järgmises sõnastuses: „Jae- ja hulgikaubanduse

või finants- ja kindlustustegevuse valdkonnas tegutsev

tööandja, kes on käesoleva seaduse § 5¹ lõike 1 kohaselt

esitanud Tööinspektsioonile andmed lähetuse kohta enne jae-

ja hulgikaubanduse või finants- ja kindlustustegevuse

valdkonnas lähetuse andmete esitamise kohustuse kaotamist,

on kohustatud Tööinspektsiooni teavitama andmete

muutumisest vastavalt käesoleva seaduse § 5¹ lõikele 2.“

ettepaneku vabastada jae- ja

hulgikaubanduse ning finants- ja

kindlustustegevuse valdkonnas tegutsevad

tööandjad Eestisse töötajate lähetamisel

lähetuse kohta andmete esitamisest, mis

tähendab lähetusteate/lähetusdeklaratsiooni

esitamise kohustusest vabastamist.

Tööinspektsioon põhjendas kõnealust

muudatusettepanekut järgmiselt:

- eelnimetatud sektorid on madala

riskiga sektorid (Tööinspektsioon

kinnitas, et need on sektorid, kus ei

esine töötajate lähetamisel olulisi

rikkumisi või probleeme ja reeglina

täidavad lähetatud töötajate

tööandjad neis valdkondades

töötajate lähetamist puudutavaid

reegleid ja nõudeid korrektselt); - madala riskiga sektorite välistamine

lähetusteate/lähetusdeklaratsiooni

esitamise kohustusest võimaldab

Tööinspektsioonil suunata lähetatud

töötajate töötingimuste järelevalves

enam tähelepanu kõrgema

riskitasemega sektoritele;

- muudatuse positiivne mõju on

Tööinspektsiooni ja ettevõtjate

halduskoormuse vähenemine;

- vabastades teatud sektorid

deklareerimiskohustusest, aitame

kaasa teenuste osutamise vabadusele

läbi haldustakistuste eemaldamise ja

ettevõtete kulude kokkuhoiu;

80

- see võimaldab Tööinspektsioonil

hõlbustada ja tõhustada järelevalvet

läbi halduskoormuse vähendamise ja

ressursi kokkuhoiu.

Eelneva põhjal jääb meile selgusetuks, miks

Tööinspektsioon soovib, et tulevikus

tööandjad teavitaksid Tööinspektsiooni

enne ELTTS § 51 lõike 1 muudatuse

jõustumist esitatud lähetusteadete andmete

muutumisest, kui muudatuse üks

põhieesmärk on vähendada nii tööandjate

kui ka Tööinspektsiooni halduskoormust,

millega lõppkokkuvõttes hoitakse kokku

Tööinspektsiooni ressurssi, et see suunata

kõrgema riskitasemega sektoritele.

Seega ei näe eelnõu koostajad vajadust

täiendada vastavalt väljapakutule ELTTS-i.

See tähendab, et tööandjad ei pea Eestisse

töötajate lähetamisel pärast ELTTS-i § 51

lõike 1 jõustumist teavitama

Tööinspektsiooni varem esitatud

lähetusteadete andmete muutumisest.

89. 11.2. Lisaks teeb TI ettepaneku ELTTS-i täiendamiseks, mis

võimaldaks TI-l saada teavet lähetatud töötajate

kodakondsuse kohta. TI pakub selleks välja kaks võimalikku

lahendust:

1) Muuta ELTTS-i 01.01.2026 jõustuva redaktsiooni

§ 51 lg 8 sõnastust, täiendades seda pärast sõnu

„lõikes 1 nimetatud andmeid“ sõnadega „ja

kodakondsuse andmeid“.

Arvestatud. Täiendame ELTTS-i

01.01.2026 jõustuva redaktsiooni § 51 lõike

8 sõnastust selliselt, et Tööinspektsioonil on

edaspidi võimalik saada Politsei- ja

Piirivalveametilt ka lähetatud töötaja

kodakondsuse andmeid.

81

2) Alternatiivselt muuta ELTTS § 51 lg 1 p 3

sõnastust, täiendades seda pärast sõnu „

isikukoodid või sünnikuupäevad“ sõnadega „,

kodakondsuse andmed ja“.

Töötaja kodakondsus on oluline teave, et tulemuslikult

kavandada TI järelevalve läbi viimist ja ressursi kasutust.

Võttes arvesse, et kolmanda riigi kodanikud on üldjuhul

haavatavamad ja tööturul nõrgemal positsioonil, on vajalik, et

TI omaks teavet selle kohta, kuhu ja milliseks ajavahemikuks

lähetatud töötajad on tööle saadetud ning ennekõike, kas

tegemist on kolmanda riigi töötajatega. TI ülesandeks on ka

ohtu ennetada ja võimalikult vara reageerida erinevatele

tööturu negatiivsetele trendidele. Kolmandate riikide

kodanike puhul on järelevalve praktikas esinenud tööalase

ärakasutamise juhtumeid, samuti on aja jooksul muutunud

rahvuste grupid, keda see on mõjutanud. Samas on taolised

„tööturu trendid“ ajas muutuvad ja nende jälgimine on ohu

ennetamise eesmärgil tingimata vajalik.

Liikmesriikidel on igal aastal kohustus esitada aruanne

lähetatud töötajate kohta enda liikmesriigis. Tänasel päeval

saab TI statistikat edastada vaid üldarvudes, sest puudub

võimalus eristada tööjõudu küsitud kodakondsuse alusel.

Seetõttu ei ole võimalik edastada terviklikke andmeid, mille

alusel analüüsitakse üleeuroopalist tööjõu liikumist.

TI ettepaneku eesmärk ei ole kehtestada tööandjale uusi

kohustusi, vaid luua õiguslik alus TI ning Politsei- ja

Piirivalveameti andmebaaside vahel andmevahetuseks ning

Euroopa Liidu kodanike puhul lisada lähetatud töötajate

registreerimise andmestikku täiendav andmeväli.

90. 12. Maksukorralduse seaduse muutmine

Arvestatud osaliselt, selgitame. Eelnõu

sõnastust on muudetud. Uue sõnastuse

82

Eelnõuga tehakse maksukorralduse seaduse (MKS)

muudatus, millega täiendatakse paragrahvi 1 lõikega 8, andes

TI-le lisaks maksuhaldurile pädevuse teha MKS §-des 252,

2511 ja 2512 sätestatud kohustuste täitmise üle järelevalvet

töölepingu seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduses

sätestatud järelevalve käigus. Järelevalve teostamiseks võib

TI kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja

51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ning määrata

sunniraha vastavalt MKS §-des 25¹⁵ lõikes 1 ja 25⁸ lõikes 1

sätestatule. Viimati nimetatud sätteid täiendatakse pärast sõna

„maksuhaldur“ sõnadega „või Tööinspektsioon“.

Esmalt märgime, et TI-le järelevalve pädevuse andmine

olukordades, kus TI tuvastab töölepingu seaduse ja TTOS-i

alusel järelevalvet tehes, et töötamise registris (TÖR) või

töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogus (TTKI)

andmed puuduvad või on ebaõiged, on põhjendatud ja

tervitatav. Oleme nõus, et TI-le õiguse andmine rikkumise

tuvastamisel nõuda registrisse andmete esitamist, muudab

järelevalve tulevikus tõhusamaks ja vähendab nii TI kui

Maksu- ja Tolliameti halduskoormust, kuna võimaldab

menetluse läbi viia rikkumise tuvastanud organil.

Siiski tahame esitada ka mõned tähelepanekud ja ettepaneku

täpsustada TI tehtava järelevalve ulatust ja sellele kohalduvat

regulatsiooni.

12.1. Kehtiva MKS §-d 258 lg 1 ja § 2515 lg 1 järgi võib

maksuhaldur määrata registreerimiseks täiendava tähtaja ja

teha hoiatuse MKS § 136 kohaselt, et kohustuse

registreerimata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha.

Esmalt tekib küsimus, kas TI-l tuleb tehtava muudatuse

kohaselt teha järelevalve menetluses sunniraha hoiatus MKS

kohaselt Tööinspektsioonil on

töölepinguseaduse ning töötervishoiu ja

tööohutuse seaduses sätestatud järelevalve

käigus pädevus teostada riiklikku

järelevalvet ka MKS § 10 lõike 2 punktis 5

nimetatud töötamise registreerimise

kohustuse ning punktis 8 nimetatud

ehitustööde andmete esitamise kohustuste

täitmise üle. Riiklikku järelevalvet

teostatakse MKS-is sätestatud erisustega ja

piirangutega.

See tähendab, et oma järelevalve käigus saab

tööinspektor tugineda vaid nendele KorS

sätetele, mis tulenevad talle TTOS-i alusel.

Tööinspektor ei saa endale maksuhalduri

õigusi ning samuti ei saa hetkel

asendustäitmise õigust. Tööinspektor saab

teha TÖR ja TTKI kannete üle järelevalvet

TTOS või TLS järelevalve raames ning teha

kande puudumise korral ettekirjutuse ja

määrata sunniraha. Seega ei anna MKS

tööinspektorile pädevusi juurde, vaid

järelevalve toimub tööinspektorile kehtivate

sätete raames, mis tulenevad talle TTOS ja

TLS järelevalvest.

83

§ 136 kohaselt? MKS § 136 lg-s 3 on loetletud andmed, mis

peavad hoiatuses sisalduma, muu hulgas peab selle lõike

punkti 5 kohaselt sisalduma hoiatuses maksuhalduri nimetus.

MKS § 136 lg-d 4-6 sätestavad üksnes maksuhalduri õigused

ja kohustused.

Teiseks, eelnõu seletuskirjas MKS muudatuste kohta tehtava

selgituse kohaselt saab olukorras, kus kohustatud isik keeldub

kande tegemisest, ei täida kohustust määratud tähtaja jooksul

või tal puudub see võimalus, TI kande ise ära teha

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) kohaselt

asendustäitmise korras. Juhime tähelepanu, et kõnealused

sätted võimaldavad määrata üksnes sunniraha, mitte valida

sobivat sunnivahendit. Maksuhaldurile tuleneb

asendustäitmise rakendamise õigus MKS §-st 71 (MKS § 70

sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral). MKS § 135 lg 1

ls 1 kohaselt kohaldatakse MKS §-des 25⁸, 67, 71 ja 91 ning

maksuseaduses ette nähtud sunniraha ja asendustäitmise

suhtes AtSS-s sätestatut, arvestades MKS-s ja maksuseaduses

sätestatud erisusi.

91. 12.2. TI teeb ettepaneku sõnastada MKS-s TI-le antud

järelevalve pädevus selgemalt, jättes TI järelevalve

selgesõnaliselt piiritletuks TLS ja TTOS-i alusel ja korras

tehtava järelevalvega.

Selleks pakub TI järgmise sõnastuse:

paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Käesoleva seaduse §-des 252, 2511 ja 2512 sätestatud

kohustuste täitmise üle teeb järelevalvet maksuhaldur.

Tööinspektsioonil on õigus teha järelevalvet käesoleva

seaduse §-des 252, 2511 ja 2512 sätestatud kohustuste

84

täitmise üle töölepingu seaduses ning töötervishoiu ja

tööohutuse seaduses kehtestatud järelevalve käigus.

Tööinspektsioon võib järelevalve teostamiseks kohaldada

korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud

riikliku järelevalve erimeetmeid. ning määrata sunniraha

vastavalt käesoleva seaduse §-des 25¹⁵ lõikes 1 ja 25⁸ lõikes 1

sätestatule.“;

2) paragrahvide 258 ja 2515 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna

„maksuhaldur“ sõnadega „või Tööinspektsioon“.

92. Taltech Organisatsiooni

ja juhtimisvaldkond

(Marina Järvis, Karin

Reinhold, Mari-Liis

Ivask)

1. Töötajate osalus ja esindatus

Eelnõu § 1 punktides 14–16 tehtud muudatused näevad ette,

et tööandja peab töökeskkonnavoliniku valimised korraldama

vaid juhul, kui vähemalt 10% töötajatest seda soovib. Sama

põhimõte laieneb töökeskkonnanõukogu moodustamisele.

Soovime juhtida tähelepanu, et selline muudatus vähendaks

töötajate osalust töökeskkonna tegevustes, mis on aga

teaduslikult uuritud kui üks olulisemaid tegureid tööohutuse

ja töötajate heaolu edendamisel.

Rahvusvahelised uuringud, sh ESENER, toovad esile, et

töötajate kaasamine parandab töötervishoiu ja tööohutuse

juhtimist. ESENERi uuringu põhjal toetab töötajate esindajate

olemasolu probleemide lahendamist organisatsioonis eri

tasanditel – nii üles- kui ka allapoole suunas –, soodustab

ideede genereerimist ning võimaldab töötajate vaatenurkade

laiemat arvestamist (EU-OSHA, 2022a). Samuti on leitud, et

töötajate osalus on seotud suurema sotsiaalse toe, väiksemate

tööalaste nõudmiste ja madalama stressitasemega (Eklöf et

al., 2004).

Selgitame. TTOS § 12 lg 3 näeb juba täna

ette, et tööandja ja töötajad on kohustatud

ohutu töökeskkonna nimel tegema

koostööd. Tööandja konsulteerib töötajate

või töötajate esindajaga küsimustes, mis

puudutavad töökeskkonna parandamise

abinõude kavandamist, juhendamise ja

väljaõppe ning töötervishoiuteenuse

osutamise korraldamist, päästetööde ja

esmaabi korraldust ning uue tehnoloogia ja

uute töövahendite valikut ja rakendamist.

Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud

ettepanekuid ja kaasab töötajad kavandatu

elluviimisesse. Seda põhimõtet ei muudeta,

vähendatakse töökeskkonnavoliniku

valimisega seotud bürokraatiat ja

soodustatakse vabatahtlikkuse alusel

koonduvat töökeskkonnavolinike ja

töökeskkonnast huvituvate töötajate gruppi.

Kehtima jäävad ka töötajate võrdse

kohtlemise põhimõtted ning keeld kohelda

töötajat ebasoodsalt seetõttu, et töötaja

85

Lähtudes PAM-us projekti tulemustest ja uuringust, mille

eesmärk oli välja selgitada head praktikad töötajate

kaasamiseks luu- ja lihaskonna vaevuste vähendamisel,

leidsime, et töötajate süsteemne kaasamine võimaldab

paremini tuvastada tegelikke töökeskkonna riske, suurendab

ergonoomiliste ja tervisedenduslike lahenduste

vastuvõetavust ning muudab ohutusmeetmed tõhusamaks.

Uurisime erinevaid töötajate kaasamise viise ergonoomiliste

lahenduste arendamisel ning leidsime, et töötajate aktiivne

osalus mõjutas positiivselt tervisedendusprogrammide

rakendamist, innovaatiliste ohutusabinõude väljatöötamist,

töötervishoidu ja tööohutust laiemalt ning töötajate heaolu

tervikuna (EU-OSHA, 2022c, Hansen et al., 2023).

Töötajate osalus on samuti väga oluline psühhosotsiaalsete

ohutegurite hindamisel ja juhtimisel. Uuringud näitavad, et

töötajate esindajate olemasolu ettevõtetes on seotud suurema

psühhosotsiaalsete ohutegurite teadlikkusega ning

tõhusamate meetmetega nende ennetamiseks ja ohjamiseks.

Riigid nagu Taani ja Rootsi – kus psühhosotsiaalsete riskide

juhtimine on kõrgel tasemel – paistavad silma just töötajate

tugeva esindatuse ja kollektiivse dialoogi kultuuriga (EU-

OSHA, 2022b). Puudulik töötajate osalus on teadusuuringute

kohaselt seotud suurenenud psühhosotsiaalsete riskidega ning

madalama vaimse tervise ja heaoluga (Weissbrodt et al.,

2018; Peters et al., 2020; Mathisen et al., 2022).

Meie kogemus ja äsja läbi viidud uuring (PSYR-IR projekt)

näitavad, et Eestis on hetkel töökeskkonnavolinike roll sageli

formaalne ning selle tõttu võib nende mõju olla

töökeskkonnale vähene. Selle põhjuseks ei ole aga mitte

töötajate esindajate (töökeskkonnavolinike) institutsiooni

mõttetus, vaid vähene toetus nii organisatsiooni sees kui ka

laiemalt. Töökeskkonnavolinikud ei oma võrgustikke ega

soovib panustada töökeskkonna arengusse.

Kui tööandja pärsib töökeskkonnavoliniku

valimisi või kohtleb töötajad selle tõttu

keelatud viisil, saab töötaja oma õiguste

kaitseks pöörduda Tööinspektsiooni poole.

86

tuge, mis võimaldaks jagada kogemusi, saada nõu ja

kujundada tõhusamaid praktikad. Samuti ei ole

töökeskkonnavolinikele tihti selge, millised on

organisatsiooni tegelikud ootused, võimalused ja ressursid

nende rolli täitmisel.

Probleem ei ole seega töökeskkonnavolinike olemasolus, vaid

toetuse ja selguse puudumises. Töötajate esindatuse nn

vabatahtlikuks muutmine ei lahenda neid väljakutseid, vaid

pigem süvendab olukorda, kus töötajate hääl töökeskkonna

arendamisel vaibub veelgi. Riikides, kus tööohutus on kõrgel

tasemel (näiteks Soome, Rootsi, Taani), on töötajate esindatus

tööohutuse süsteemi loomulik ja oluline osa (EU-OSHA,

2022b). Eestis, kus ametiühingutesse kuuluvus on väga

madal, on töökeskkonnavolinik töötajate kaasamisele sageli

olulisem mehhanism, mille kaudu töötajad saavad

töökeskkonna küsimustes sisuliselt kaasa rääkida.

Seetõttu leiame, et töökeskkonnavoliniku institutsioon ei ole

lihtsalt bürokraatlik koorem, vaid oluline võimalus töötajaid

kaasata, parandada tööohutuse kultuuri ja tõsta töötajate

heaolu. Kui süsteem täna ei toimi, tuleks keskenduda selle

toetamisele ja arendamisele. Ka ESENERi

poliitikasoovitustes rõhutatakse, et töötervishoiu ja

tööohutuse juhtimise parendamiseks tuleb laiendada töötajate

kaasamist (EU-OSHA, 2022a). Kuigi töötajate otsene

kaasamine on kahtlemata oluline ja vajalik, soovitatakse

heade praktikate kohaselt seda kombineerida kollektiivse

esindatusega (sh töökeskkonnavolinike kaudu), mis tagab

töötajate huvide tugevama ja süsteemsema kaitse.

Kokkuvõte ja ettepanekud

Lähtudes eepool kirjeldatust leiame, et:

87

1. Töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu rolli ei

tohi vähendada. Vastupidi – töötajate osalust tuleks toetada ja

tugevdada. Töökeskkonnavolinike valimise muutmine nn

vabatahtlikuks ei lahenda praeguseid probleeme vaid võib

nõrgestada sisulist töökeskkonna juhtimist.

…//…

93. 2. Nõuete kaotamine seadusandlusest ESENERi uuring

näitab, et paljude tööandjate jaoks oluline motivatsioon

tööohutuse tegevusteks on seadusandluse nõuete täitmine

(EU-OSHA, 2022a). Kui seadus muutub ebaselgemaks või

nõudeid kaotatakse, tekib oht, et osa tööandjaid jätab olulised

tegevused tegemata, kuigi sisuline vastutus ohutu

töökeskkonna tagamise eest jääb alles. Mitme eelnõus

sisalduva muudatuse, sh süstemaatilise sisekontrolli nõude

kaotamine (eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks

sätted, mis kehtestavad tööandja kohustuse teha süstemaatilist

töökeskkonna sisekontrolli) ja osaliselt juhendite koostamise

nõude kaotamine (eelnõu § 1 punktiga 4 täpsustatakse,

milliste tööde ja töövahendite kohta on tööandjal vaja

koostada ohutusjuhendid), võib anda tööandjale signaali, et

need tegevused ei ole enam vajalikud. Tegelikkuses peab

tööandja aga jätkuvalt korraldama ja hindama töötervishoiu ja

tööohutuse süsteemi ja juhendama töötajaid millegi alusel.

PSYR-IR projektis läbi viidud uuringust saadud info näitas

seda, et tööandjad ootavad seadusandluselt selgust ja

konkreetseid juhiseid. Ebamäärasus ei aita tööandjaid ega

töötajaid ning võib viia vajalike tegevuste vähenemiseni.

Lisaks tuuakse ESENERi uuringus esile, et mikro- ja

väikeettevõtted on juba praegu tööohutuse korraldamisel

haavatavamad: neil on vähem ressursse, harvem hinnatakse

riske ning sageli puudub struktureeritud lähenemine

(EUOSHA, 2022a). Riskianalüüsi esitamise nõude kaotamine

Tööinspektsiooni infosüsteemis vähendaks läbipaistvust ning

liiguks vastupidises suunas sellele, mida uuringud soovitavad

Selgitame. Sisekontrolli kui tegevuse sisu

seisneb TTOS-i nõuete täitmise

monitoorimises ettevõtte sees. Tegemist on

töötervishoiu ja tööohutuse korralduse

loomuliku osaga, mis toimub ettevõttes

riskianalüüsi ja muude seadusest tulenevate

kohustuste täitmise käigus (nt töötervishoiu

tervisekontrolli otsused ja tagasiside

tööandjale, tööõnnetuste uurimise kord jm).

Riskianalüüs sisaldab tegevuskava, milles

nähakse ette kõikidel ettevõtte tegevusaladel

ja juhtimistasanditel rakendatavad abinõud

töötajate terviseriski vältimiseks ja

vähendamiseks, samuti abinõude

rakendamise ajakava ja rakendajad. Samuti

näeb TTOS-i § 134 lõige 4 ette, millistes

olukordades on tööandjal vaja riskianalüüsi

uuendada ehk vaadata uuesti oma

töökeskkond üle.

Seetõttu sõnastatakse paragrahvi 13 lõike 1

punkt 1 täpsemalt, rõhutades tööandja

kohustusele regulaarselt jälgida oma

töökeskkonda ning vajadusel rakendada

meetmeid tööohutuse parandamiseks, mitte

ainult siis, kui riskid on muutunud või esineb

TTOS-i § 134 lõikes 4 toodud olukordi.

Oluline on regulaarsel töökeskkonna

88

– nimelt vajadusele pöörata väikeste ettevõtete toetamisele ja

järelevalvele rohkem tähelepanu. Seda ei toeta ka tänane

olukord, kus kokkuhoiumeetmed mõjutavad järelevalvet:

prioriteediks on suuremad ja kõrgema riskitasemega

ettevõtted ning tegevusvaldkonnad, samas kui väiksemad

ettevõtted, kus töötajate tervis võib samuti kahjustada saada,

jäävad tähelepanuta.

Kokkuvõte ja ettepanekud

Lähtudes eepool kirjeldatust leiame, et:

…//…

2. Seadusandluse selgus on tööandjate jaoks oluline ning

seadusest tulenevate nõuete täitmine on paljudele

tööandjatele peamine motivatsioon töötervishoiu ja

tööohutusega tegelemiseks. Konkreetsete nõuete kaotamine

võib praktikas vähendada tööohutuse alaseid tegevusi, eriti

väiksemates ettevõtetes, mis moodustavad suure osa Eesti

majandusest.

monitoorimisel kaasata protsessi ka

töötajaid, nt küsida ettepakenuid

töökeskkonna parandamiseks või pöörata

tähelepanu sellele, kus töötajad näevad, et

esineb puudusi (nt ventilatsioon puhub liiga

tugevalt, töö tegemiseks puudub piisav

valgus, õhuvahetus tööruumides ei ole

piisav jne). Lisaks TTOS-i § 13 lõike 1

punkti 12 kohaselt peab tööandja

kontrollima töötervishoiu ja tööohutuse

nõuete täitmist. Seda nõuet eelnõuga ei

muudeta.

Ohutusjuhendite koostamisel on juba

kehtiva praktika kohaselt võimalik aluseks

võtta tootja koostatud kasutusjuhendit. Juhul

kui kasutusjuhend annab kogu vajaliku info

töötaja juhendamiseks, siis ei ole tööandjal

vajalik eraldi ohutusjuhendit koostada. Ka

kehtiva õiguse kohaselt peab tööandja

hindama, kas ja milline info tuleb

ohutusjuhendisse kanda, seega peab

tööandja olema valmis ka selles valguses

kaaluma, kas olemasolev kasutusjuhend on

piisav või mitte. Juhul kui tööandja ise ei ole

pädev seda hinnangut andma, tuleks kaasata

nt pädev töökeskkonnaspetsialist.

Lisaks on tööandjal kohustus töötajat

juhendada ja välja õpetada, et töötaja

omandaks ohutud töövõtted. Kui tööandjal

on vajalik juhendamise läbiviimiseks

koostada ka tehtava töö kohta ohutusjuhend

(nt olukorras, kus töövahendi kohta käivad

juhendid, riskianalüüs ja muud ettevõtte

sisedokumendid selleks piisavat infot ei

94. Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 eesmärkideks on

inimeste oodatava eluea ning tervelt elatud aastate arvu kasv.

Eeldatakse, et inimesed elavad suurema osa oma elust tervist

piiravate teguriteta. Selle saavutamiseks peavad ka töö ja

töökeskkond olema ohutud ning toetama inimeste tervist kogu

tööelu vältel. Seetõttu peaks tähelepanu keskmes olema

küsimus, kuidas tõsta ohutuse taset ja ohutuskultuuri Eestis

ning kuidas pakkuda nii tööandjatele kui töötajatele

tõhusamat tuge töötervishoiu ja tööohutuse teemadel.

Viited:

• Eklöf, M.; Ingelgård, A. & Hagberg, M. (2004) Is

participative ergonomics associated with better working

environment and health? A study among Swedish white-

collar VDU users, International Journal of Industrial

Ergonomics, 34(5), 355-366.

89

• EU-OSHA (2022a). Third European Survey of Enterprises

on New and Emerging Risks (ESENER 2019): Overview

report - How European workplaces manage safety and health.

• EU-OSHA (2022b). Managing psychosocial risks in

European micro and small enterprises: Qualitative evidence

from the Third European Survey of Enterprises on New and

Emerging Risks (ESENER 2019).

• EU-OSHA (2022c). Worker participation in the prevention

of musculoskeletal risks at work.

• Hansen, A. F., Hasle, P., Caroly, S., Reinhold, K., Järvis,

M., Herrig, A. O., … Jensen Stochkendahl, M. (2023).

Participatory ergonomics: What works for whom and why? A

realist review. Ergonomics, 67(1), 13–33.

• Ivask, M.-L., Järvis, M., Reinhold, K., & Hartšenko, J.

(2025). PSYR-IR National case study report— Estonia.

HIVA/KU Leuven.

• Mathisen, G.E.; Tjora, T. & Bergh, L.I.V. (2022) Speaking

up about safety concerns in high-risk industries: Correlates of

safety voice in the offshore oil rig sector, Safety Science, 145,

105487

• Peters, S.E.; Nielsen, K.M.; Nagler, E.M.; Revette, A.C.;

Madden, J.; Sorensen, G. (2020) Ensuring Organization-

Intervention Fit for a Participatory Organizational

Intervention to Improve Food Service Workers' Health and

Wellbeing: Workplace Organizational Health Study. J Occup

Environ Med. Feb;62(2): e33-e45.

• Weissbrodt, R.; Arial, M.; Graf, M.; Iff, S. & Giauque, I.

(2018) Preventing psychosocial risks at work: An evaluation

study of labour inspectorate interventions, Safety Science,

110, Part A, 355-362

anna), siis ta saab seda teha. Tööandja peab

lähtuma oma ettevõtte spetsiifikast ja

vajadustest.

Eelnõu eesmärk ei ole vähendada

töökeskkonna ohutust ega tühistada TTOS

üldisi põhiprintsiipe.

95. Protect Estonia OÜ Oleme tutvunud Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

muutmise seaduseelnõuga ning esitame omapoolsed

kommentaarid ja ettepanekud. Sissejuhatavalt rõhutame, et

meie ühine eesmärk on töötajate ohutuse ja tervise kaitsmine

Mittearvestatud ja selgitatud.

Sisekontrolli mõiste kaotamine ei tähenda,

et tööandja ei peaks süstemaatiliselt

töökeskkonna olukorda hindama,

90

ning jätkusuutliku töökeskkonna ja ettevõtluse tagamine.

Oleme panustanud tööohutuskultuuri arendamisse üle 15

aasta ning peame oluliseks, et õigusraamistik toetaks

tööandjaid ohutu ja tervisliku töökeskkonna loomisel.

1. Muudatus: eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse

kehtetuks sätted, mis kehtestavad tööandja kohustuse teha

süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli.

Leiame, et süstemaatilise sisekontrolli nõude kaotamine võib

kaasa tuua arusaamatust tööandjates ning tegeliku

töötervishoiu ja tööohutuse taseme langust ettevõtetes,

eelkõige väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, kus

puudub töötervishoiu ja tööohutuse alane kompetents.

Meie pikaajaline kogemus näitab, et:

• tööandjad lähtuvad suuresti seaduses sõnaselgelt

sätestatud kohustustest;

• kui nõuet ei ole seaduses selgelt kirjas, ei peeta seda

sageli vajalikuks;

• juba praegu viidatakse eelnõule põhjendusega, et

töökeskkonna ja töövahendite regulaarne kontrollimine ei ole

enam kohustuslik.

Sisekontroll on olnud tööandjatele oluline mehhanism, mis

aitab hinnata töötervishoiu ja tööohutuse süsteemi toimimist

tervikuna, pakub vajalikku tõendusmaterjali võimalike

kahjujuhtumite või vaidluste korral ning on aastaid toetanud

tööandjate teadlikkuse kujunemist ja hoidnud fookuses ohutu

töökeskkonna tagamist.

Mõistame, et muudatuse eesmärk ei ole tööandja vastutuse

vähendamine, vaid tegevusvabaduse suurendamine. Praktikas

võib see aga tööandjate jaoks näida kohustuste vähenemisena.

See omakorda võib kaasa tuua töökeskkonna olukorra

halvenemise ja lisakoormuse nii riiklikule järelevalvele kui

nõustamisele ja teavitusele.

riskianalüüsi vajadusel uuendama jms.

Eelnõu on vastavalt täiendatud. TTOS § 13

lg 1 p 12 kohaselt peab tööandja järgmina

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist.

Juhime tähelepanu, et ka EL töötervishoiu ja

tööohutuse raamdirektiiv (89/391) ei nimeta

tööandja kohustusena sisekontrolli

läbiviimist, küll aga räägib riskide

hindamisest, ennetusmeetmete

rakendamisest, töötajate juhendamisest,

tervisekontrollist jms, need nimetatud

kohustused on kõik ka TTOS-is toodud ning

neid eelnõuga ei muudeta.

91

Ettepanekuna teeme, et sisekontrolli mõistet ei kaotataks, vaid

muudetaks paindlikumaks. Üheselt mõistetav sõnastus aitaks

vältida olukorda, kus tööandjad tõlgendavad muudatust nii, et

töökeskkonna regulaarne kontrollimine ei ole enam nende

kohustus. Lisaks on oluline, et riik toetaks muudatust selge ja

läbimõeldud teavitustööga, mis aitab tööandjatel mõista oma

vastutust ja rolli tööohutuse tagamisel.

96. 2. Muudatus: eelnõu § 1 punktiga 4 täpsustatakse, milliste

tööde ja töövahendite kohta on tööandjal vaja koostada

ohutusjuhendid.

Meid teeb murelikuks, et muudatus võib jätta mulje, et

tööandjal ei ole vaja juhendmaterjale koostada, kuigi need on

töötajate asjakohaseks juhendamiseks hädavajalikud.

Nõustume, et:

• formaalsed, korduvad ja üldsõnalised juhendid ei ole

eesmärk;

• töövahendite kasutusjuhendi kasutamine võib sobida,

kui see sisaldab piisavat infot.

Küll aga rõhutame, et:

• töökeskkonna riskid ei piirdu ainult töövahendite

kasutamisega;

• juhendmaterjalid on tööandjale oluline tõend

juhendamise toimumise kohta;

• ilma juhenditeta suureneb oht, et töötajaid ei juhendata

süsteemselt ega piisavalt.

Ettepanek: Täpsustada sõnastust nii, et tööandjatel ei tekiks

ekslikku arusaama, nagu poleks neil enam üldse vaja koostada

ohutusjuhendeid. Tööandjale peab jääma selge kohustus

tutvustada töötajatele ohutuid töövõtteid ja tagada selle

dokumenteeritus. Samuti peaks seadus lubama paindlikkust

juhendite vormis (digitaalne, visuaalne, interaktiivne).

Selgitatud. Ohutusjuhendite koostamisel on

juba kehtiva praktika kohaselt võimalik

aluseks võtta tootja koostatud

kasutusjuhendit. Juhul kui kasutusjuhend

annab kogu vajaliku info töötaja

juhendamiseks, siis ei ole tööandjal vajalik

eraldi ohutusjuhendit koostada. Ka kehtiva

õiguse kohaselt peab tööandja hindama, kas

ja milline info tuleb ohutusjuhendisse kanda,

seega peab tööandja olema valmis ka selles

valguses kaaluma, kas olemasolev

kasutusjuhend on piisav või mitte. Juhul kui

tööandja ise ei ole pädev seda hinnangut

andma, tuleks kaasata nt pädev

töökeskkonnaspetsialist.

Lisaks on tööandja kohustus viia läbi töötaja

juhendamine ja väljaõpe ohutute töövõtete

omandamiseks.

92

97. 3. Muudatus: eelnõu § 1 punktiga 7 kitsendatakse tööandjate

ringi, kellel on kohustus korraldada ettevõtte töötervishoiu

olukorra analüüs vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.

Oleme nõus, et senine töötervishoiu olukorra analüüsi

praktika ei pruugi ettevõtetele olulist lisaväärtust pakkuda.

Praktikas näeme selles osas formaalset paketipõhist

lähenemist, mille sisu ja eesmärk ei ole tööandjatele

arusaadavad.

Ettepanekuna leiame, et kohustuse kitsendamise kõrval on

vajalik ühiselt määratleda töötervishoiu analüüsi sisu ja

kvaliteedinõuded, et vältida selle jätkumist üksnes formaalse

ja vähese kasuteguriga tegevusena.

Selgitatud. Töötervishoiuteenuse sisu

muutmisel lähtusime erinevate osapoolte

tagasisidest, et nii tööandjale kui ka

teenuseosutajale peab jääma piisav

paindlikkus analüüsi sisu ja vormi osas, et

see arvestaks maksimaalselt tööandja

vajadustega.

Järgnevatel aastatel on kavas analüüsida, kas

ja milliseid muudatusi oleks vaja teha.

98. 4. Muudatus: eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse tööandjate

ringi, kes on kohustatud koostama töökeskkonna andmekogus

töökeskkonna riskianalüüsi või esitama selle TI töökeskkonna

andmekogusse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Peame seda muudatust probleemseks mitmel põhjusel ja

näeme selles märkimisväärset riski nii tööandjate

teadlikkusele kui ka töötajate tegelikule kaitstusele.

Esiteks on mikroettevõtete teadlikkus töötervishoiu ja

tööohutuse nõuetest üldjuhul madal ning nad tegelevad nende

teemadega üldjuhul siis, kui seadus näeb selle sõnaselgelt ette.

Kohustus riskianalüüsi esitada on seni olnud oluliseks

tõukeks, mis on aidanud tõsta just mikroettevõtete ohutustaset

ja suunanud neid oma töökeskkonda süsteemselt hindama.

Ilma selle nõudeta on väga tõenäoline, et suur osa

mikroettevõtetest ei tegele riskianalüüsi koostamisega ega

töökeskkonna sisulise juhtimisega.

Teiseks on Tööinspektsiooni järelevalve ressurss piiratud,

mistõttu jõutakse väikeste ettevõteteni harva. Nõustamine

Selgitatud. Eelnõuga ei muudeta

riskianalüüsi koostamise kohustust.

Tööandja kohustus on riskianalüüs teha ja

meetmeid riskide maandamiseks rakendada.

Riskianalüüs peab olema koostatud

kirjalikus vormis ja ka edaspidi jääb

tööandjale võimalus kasutada riskianalüüsi

koostamiseks Tööinspektsiooni

iseteeninduse süsteemis olevad riskianalüüsi

koostamise töövahendit.

Küll aga on mõningase halduskoormuse

vähendamise huvides kaotatud

kohustuslikus korras riskianalüüsi

üleslaadimine TEISi alla 10 töötajaga

ettevõtete puhul. Näeme, et see on võimalus

mõningal määral halduskoormust

vähendada ilma tegemata järeleandmisi

tööohutuse tagamises.

93

eeldab tööandja enda aktiivset soovi ja initsiatiivi, mida

mikroettevõtetes tihti ei ole.

Kolmandaks tekitab muudatus ebavõrdse olukorra töötajate

seas. Mikroettevõtete töötajad võivad jääda nõrgemasse

positsiooni võrreldes suuremate ettevõtete töötajatega, kellel

on kohustus tõendada, et nad on töökeskkonna riske

hinnanud. See ei ole kooskõlas töötervishoiu ja tööohutuse

üldpõhimõttega, mille kohaselt peaks kõigil töötajatel olema

tagatud võrdne kaitstus, sõltumata ettevõtte suurusest.

Neljandaks tõstatub küsimus riskianalüüsi mooduli

otstarbekusest Tööinspektsiooni iseteeninduses. Mooduli

arendamisel on riik selgelt kommunikeerinud, et see on

mõeldud eelkõige mikro- ja väikeettevõtete toetamiseks,

aidates neil riskianalüüsi teha. Kui mikroettevõtetel ei ole

enam kohustust riskianalüüsi esitada, muutub antud

moodulisse tehtud investeering ka küsitavaks.

99. 5. Muudatus: eelnõu § 1 punktidega 14–16 muudetakse

töökeskkonnavoliniku valimise ja töökeskkonnanõukogu

moodustamise korda.

Oleme nõus, et töökeskkonnavolinike ja osaliselt ka

töökeskkonnanõukogude tegevus ei ole paljudes ettevõtetes

täna eriti aktiivne. Samas näitab praktika, et aktiivsus ja

sisuline panus sõltuvad suuresti sellest, milline on tööandja

suhtumine sellesse rolli, millist tuge volinikule pakutakse

ning kuivõrd ta on kaasatud organisatsiooni töötervishoiu ja

tööohutuse süsteemi. Mitmetes ettevõtetes toimivad need

rollid väga hästi – töökeskkonnavolinikud on tööandjale

olulised partnerid, kes kannavad töötajate häält, märgivad ära

murekohad ning loovad toimiva kahepoolse suhtluse. Samuti

töötavad paljudes ettevõtetes töökeskkonnanõukogud

arutades regulaarselt töökeskkonna probleeme, osaledes

Selgitame. TTOS § 12 lg 3 näeb juba täna

ette, et tööandja ja töötajad on kohustatud

ohutu töökeskkonna nimel tegema

koostööd. Tööandja konsulteerib töötajate

või töötajate esindajaga küsimustes, mis

puudutavad töökeskkonna parandamise

abinõude kavandamist, juhendamise ja

väljaõppe ning töötervishoiuteenuse

osutamise korraldamist, päästetööde ja

esmaabi korraldust ning uue tehnoloogia ja

uute töövahendite valikut ja rakendamist.

Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud

ettepanekuid ja kaasab töötajad kavandatu

elluviimisesse. Seda põhimõtet ei muudeta,

vähendatakse töökeskkonnavoliniku

valimisega seotud bürokraatiat ja

94

lahenduste loomisel ning panustades ettevõtte tööohutuse

arenguplaanide kujundamisse.

Seetõttu leiame, et muudatusi kavandades võiks keskenduda

sellele, kuidas tugevdada volinike ja töökeskkonnanõukogude

rolli ja toetada nende süsteemset toimimist, mitte muuta

nende moodustamist üksnes töötajate nõudepõhiseks.

Töökeskkonnavolinike ja -nõukogude laiem kaasatus on

oluline osa tööohutuskultuuri edendamisest – mida rohkem

inimesi on tööohutuse korraldamisega seotud, seda suurem on

teadlikkus ning seda tugevamaks kujuneb

organisatsioonisisene ohutuskultuur.

Kokkuvõttes leiame, et kuigi Eestis on ettevõtteid, kes

tegutsevad tööohutuse vallas eeskujulikult ja rakendavad

väga kõrgeid standardeid, ei saa kogu riigi ohutuskultuuri

kujundamisel üksnes nende praktikale toetuda. Suur osa

ettevõtetest lähtub tööohutuse korraldamisel eelkõige selgest

seadusandlusest ja järelevalvest. Seetõttu on oluline, et seadus

ei looks olukorda, kus töötajate ohutus hakkab ülemäära

sõltuma konkreetsest tööandjast ja tema teadlikkusest, vaid

tagaks kõigile töötajatele ühtse miinimumtaseme sõltumata

ettevõtte suurusest või juhtimiskultuurist.

soodustatakse vabatahtlikkuse alusel

koonduvat töökeskkonnavolinike ja

töökeskkonnast huvituvate töötajate gruppi.

Töökeskkonnanõukogud saavad samuti

jätkata oma tegevust.

100. Rahandusministeerium 1. Eelnõu kohaselt soovitakse maksukorralduse seaduse

(edaspidi MKS) muudatustega anda Maksu- ja Tolliameti

(edaspidi MTA) kõrval ka Tööinspektsioonile (edaspidi TI)

õigus teha järelevalvet MTA töövõtuahela ja töötamise

kestuse andmekogusse (edaspidi TTKI) esitatavate andmete

üle, et tagada ehitusvaldkonna tööohutuse järelevalve

tõhusus. Samamoodi soovitakse anda TI-le õigus teha

järelevalvet töötamise registrisse (edaspidi TÖR) andmete

esitamise kohustuste järgimise üle.

Selgitame. Sõnastust on korrigeeritud.

Tööinspektsioonil tekib eelnõuga õigus

töölepinguseaduse ning töötervishoiu ja

tööohutuse seaduses sätestatud järelevalve

käigus teostada riiklikku järelevalvet ka

MKS § 10 lõike 2 punktis 5 nimetatud

töötamise registreerimise kohustuse ning

punktis 8 nimetatud ehitustööde andmete

esitamise kohustuste täitmise üle. Riiklikku

järelevalvet teostatakse MKS-is sätestatud

erisustega ja piirangutega. See tähendab, et

95

Toetame TI järelevalvepädevuse laiendamist, kuid leiame, et

muudatus vajab lisaanalüüsi ning arutelusid asjasse puutuvate

asutuste vahel. Lisaks vajab analüüsi, kas on vaja muuta ka

maksusaladuse regulatsiooni või piisaks TI lisamisest TÖR ja

TTKI kaasvastutajana.

Seoses TI järelevalvepädevuse laiendamisega (TÖR-i ja

TTKI üle) tuleb täiendavalt üle vaadata MKS § 251 lõige 2,

mille esimene lause sätestab, et töötamise registri volitatud

töötlejad on Tööinspektsioon ja Eesti Töötukassa. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt teevad need asutused TÖR-i kandeid

volitatud töötlejana. TI (ja Eesti Töötukassa) sisestab täna

MKR alamregistrisse TÖR-i andmeid, sh hakkab seda tegema

järelevalvepädevuse saamisel TÖR-i ja TTKI üle, mistõttu on

ta pigem nende andmekogude kaasvastutav töötleja

isikuandmete kaitse seaduse tähenduses. Kaasvastutav

töötleja töötleb andmeid samas andmekogus samal

seaduslikul alusel ja eesmärgil kui MTA, kasutades

andmetöötluseks samu vahendeid. Vastutav töötleja vastutab

isikuandmete töötlemise nõuete täitmise ja registrisse kantud

andmete õigsuse eest ning see kohustus laieneks ka

kaasvastutavale töötlejale. Seega tuleks MKS § 251 lõike 2

esimene lause muuta ja sõnastada järgmiselt:

„Tööinspektsioon ja Eesti Töötukassa on töötamise registri

kaasvastutavad töötlejad isikuandmete kaitse seaduse § 31

tähenduses.“.

tööinspektor saab järelevalvet teha vaid

TTOS-is ja TLS-is sätestatud ulatuses,

nende KorS sätete raames, millele on

inspektoril õigus tugineda lähtuvalt

eelnimetatud seadustest.

Töövaidluskomisjoni juhatajal on õigus teha

asenduskannet otsuse jõustumisel, kuid see

õigus ei laiene tööinspektorile, sest

järelevalve käigus ei ole õigust teha

asendustäitmist.

101. 2. Eelnõuga muudetakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(edaspidi TTOS) kohaldamisala ja selgelt välistatakse selle

kohaldamine juhatuse liikmele.

Senise tõlgenduse kohaselt ei maksustatud sotsiaalmaksuga

juhatuse liikmele makstud TTOS §-des 122 ja 123 sätestatud

hüvitist. Maksustamispõhimõtete säilitamiseks teeme

ettepaneku täiendada eelnõu sotsiaalmaksuseaduse

muudatusega, mis võimaldaks jätkata juhatuse liikmele

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

96

sotsiaalmaksuvabalt vabatahtliku töövõimetushüvitise

maksmisega ka edaspidi. Sotsiaalmaksuseaduse § 3 tuleks

seega täiendada punktiga 32 järgmises sõnastuses: „32 )

juhatuse või seda asendava organi liikmele makstud

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 123 sätestatud

tingimustele vastavat hüvitist;“.

102. Kaitseministeerium Kaitseministeerium kooskõlastab eelnõu ja esitab eelnõule

järgmised ettepanekud.

1. Eelnõu § 1 punkti 2 kohaselt ei kohaldata edaspidi kogu

TTOS-i nendele ettevõtetele, kus osaühingu omanik, juhatuse

liige ja töötaja on üks ja sama isik. Selline lahendus võib aga

tekitada ebamäärasust koostöös teiste tööandjatega, sest kui

üheinimese ettevõttele ei kehti tööohutuse nõuded täies

ulatuses, jääb partnerite vaheline ohutusvastutus ja riskide

jaotus ebaselgeks. Kaitseministeeriumi ettepanekul tuleks

seadusesse lisada selgesõnaline säte, et kui selline ettevõtja

töötab koos teiste tööandjate töötajatega samas

töökeskkonnas, peab ta täitma kõiki TTOS-i § 12 lõigetes 1–

3 sätestatud kohustusi täielikult (riskianalüüs,

ohutusmeetmed, juhendamine, töövahendite korrasoleku

tagamine). Vastasel korral võib selline muudatus suurendada

suuremate ettevõtete halduskoormust. Kui väiksemad

teenusepakkujad ei pea tegema riskianalüüsi ega täitma kõiki

TTOS-ist tulenevaid kohustusi, tekib oht, et suuremal

organisatsioonil tuleb ise hinnata koostööpartneri töödega

seotud ohte. Selline olukord võib tuua kaasa ebamäärasust

vastutuse ja riskide jaotuses. Selguse tagamiseks teeb

Kaitseministeerium ettepaneku sätestada ühtne nõue, mille

kohaselt peavad kõik ettevõtted, sealhulgas juhul, kui omanik,

juhatuse liige ja töötaja on üks ja sama isik, esitama lühivormi

kujul tööohutuse enesehindamise. See vorm peaks sisaldama

teavet töö iseloomu, kasutatavate töövahendite, peamiste

ohutegurite ning kasutatavate isikukaitsevahendite kohta.

Mittearvestatud ja selgitatud. Eelnõu

kohaselt kohaldub edaspidi ettevõttetele,

kelle omanik, juhatuse ja liige ja ainus

töötaja on üks ja sama isik TTOS § 12 lõiked

4-9, mis tähendab, et nimetatud ettevõtted

peavad ise tagama enda ohutuse, samuti kui

tegutsetakse ühisel töökohal tuleb teavitada

teist tööandjat oma tegevusega seotud

ohtudest ja tagada ohutusmeetmete

rakendamise. TTOS ei kohusta suurematel

ettevõtetel hindama väiksemate

teenuseosutajate tegevusega seotud ohte

vaid kohustab neid tegema ühisel töökohal

tegutsedes koostööd.

97

103. 2. Eelnõu § 1 punktiga 4 kavandatakse muudatus, mis

kitsendab ohutusjuhendi tegemise nõude üksnes

töövahendile, jättes tööprotsessiga seotud ohud piisavalt

katmata. Kui juhendit ei pea koostama tööprotsessi kohta,

võib töötajatel jääda puudulik arusaam töövõtetest ja nendega

kaasnevatest riskidest. Selguse ja ohutuse tagamiseks teeb

Kaitseministeerium ettepaneku sätestada, et töövahendi

ohutusjuhend peab hõlmama ka tööprotsessi võtmeelemente,

nagu töövahendi käsitsemine, hoiukord ning töökeskkonna

nõuded.

Selgitatud. Töövahendi ohutusjuhendi

eesmärk on selgitada, kuidas töövahendiga

ohutult tööd teha, milliseid ohutusmeetmeid

tuleb rakendada, sh nt milliseid

isikukaitsevahendeid on vajalikud. Lisaks

peab tööandja korraldama töötajate

juhendamise ja väljaõppe ohutute töövõtete

omandamiseks.

Seletuskirja on täiendatud.

104. 3. Eelnõu § 1 punktiga 5 kavandatav joobe kontrolli ja

andmetöötluse regulatsiooni sisu ja ulatus vajab täiendavat

õigusselgust. Joobe kontrolli teostamine ilma põhjendatud

kahtluseta, kui töö hõlmab suure ohu allikat, võib tekitada

vaidlusi privaatsuse ja proportsionaalsuse üle.

Kaitseministeerium teeb järgmise ettepanekud:

1. täpsustada seaduses, millised ametikohad kuuluvad “suure

ohu allika” kategooriasse.

2. kehtestada Tööinspektsiooni juhend joobe kontrollimise

korra kohta.

3. rakendada andmete minimaalsuse põhimõtet, sh tulemuste

säilitamine, protokollimine ja muud andmetöötlusega seotud

nõuded.

Osaliselt arvestatud.

Suurema ohu allikas on defineeritud

võlaõigusseaduse § 1056 lõikes 2, mille

kohaselt loetakse asja või tegevust suurema

ohu allikaks, kui selle olemuse või selle

juures kasutatud ainete või vahendite tõttu

võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse

rakendamise korral tekkida suur kahju või

võib kahju tekkida sageli. Seletuskirja on

täiendatud näidetega, mis on

mitteammendav loetelu näitlikustamaks,

millised võivad olla need juhtumid, kus

põhjendatud kahtlust ei ole vaja. Sellisteks

näideteks töökeskkonnas võib tuua näiteks

(tegemist on mitteammendava loeteluga):

 tõsteseadmete ja kraanade juhid, kes

töötavad raskete koormate

liigutamisega ning kelle eksimus

võib põhjustada ulatuslikke

kehavigastusi või vara kahjustamist;

 bussijuhid, veokijuhid ja teised

(ühis)transpordi juhid, kes

vastutavad sõitjate ja teiste liiklejate

ohutuse eest ning kelle joobes olek

98

suurendaks oluliselt raske

liiklusõnnetuse ohtu;

 ehitusplatsil torni- ja

autojuhtkraanade operaatorid, kelle

töö keskkond on juba olemuslikult

kõrge riskiga ning kus ka väike

koordinatsioonihäire võib viia

fataalsete tagajärgedeni, aga ka

teised ehitusplatsil töötavad töötajad,

kes opereerivad ohtlike

töövahendite, seadmete või

sõidukitega;

 keemiatööstuses töötavad töötajad,

kes käsitlevad plahvatusohtlikke,

kõrge rõhu all olevaid või toksilisi

kemikaale ning kelle joobeseisund

võib viia raske tööõnnetuse,

mürgistuse või keskkonnakahjuni;

 elektritööde tegijad

kõrgepingeliinidel või alajaamades,

kus üks vale liigutus võib põhjustada

eluohtliku elektrilöögi või ulatusliku

elektri tarnehäire;

 suurte automaatliinidega töötavad

masinoperaatorid, kelle liinidel on

suured lõikamis-, survestamis- või

purustamisjõud, jne.

Seaduse tasandil kehtestada loetelu kõrgema

riskiga töökohtadest ei ole otstarbekas.

Joobe mõõtmise regulatsiooni sõnastust on

täiendatud. Tööandjale sätestatakse

kohustus kehtestada töökeskkonnas

töökorralduse sisekorra reeglite alusel

99

kindel kord, kuidas toimub töökohal joobe

tuvastamine ning kohustus tutvustada

nimetatud kord töötaja(te)le. Joobe

kontrollimise kord peab minimaalselt

sisaldama:

 joobe kontrollimise protseduuri

kirjeldust (nt mida millega

mõõdetakse ja kuidas);

 mida loetakse positiivseks leiuks ja

kuidas seda menetletakse (mis

tagajärjed kaasnevad joobe

tuvastamisega);

 töötaja õigused (töötajale peab

olema selge, millistel juhtudel ja mis

põhjusel kontrollitakse joovet;

võimalus teha kordusproov,

keeldumise õigus ja selle tagajärg);

 tulemuse vaidlustamise õigus.

Seaduses sätestatakse ka joobe kontrollimise

isikuandmete säilitamise tähtaeg. Tööandja

säilitab joobe mõõtmise tulemusi sarnaselt

nagu töötervishoiuteenuse raames

tervisekontrollide andmeid kuni kolm aastat

mõõtmisest alates. Kolm aastat annab

võimaluse kaitsta samuti nii tööandja kui ka

töötaja õigusi juhul, kui tekivad vaidlused

selle üle, kas vara kahjustamisel oli töötaja

joobes või kas tervisekahjuga lõppenud

õnnetuse põhjus võis olla joove.

105. 4. Eelnõu § 1 punkt 6 kohaselt muudetakse töötaja tööle

asumise järgset tervisekontrolli korraldamise tähtaega neljalt

kuult kuuele kuule. Seaduse muudatuse eesmärgist tulenevalt

Mittearvestatud ja selgitatud.

Tervisekontrolli tähtaja pikendamine neljalt

kuult kuuele kuule võtab arvesse vajadusega

100

toetab muudatus peamiselt töötajaid, kelle katseaeg võib

pikeneda. Eelpool nimetatud juhul võiks tervisekontrolli

korraldamise tähtaeg pikeneda vaid nendel juhtudel, kui

töötaja katseaeg pikeneb. See jätaks tööandjale võimaluse

kohustada töötajaid, kelle katseaeg ei pikene, läbida

tervisekontroll siiski nelja kuu jooksul, kuna enamasti on

katseaja pikkus neli kuud. Kuus kuud tervisekontrolli

suunamiseks võib olla liiga pikk aeg, mille jooksul võivad

juba töökeskkonna ohutegurid jõuda mõju avaldada töötaja

tervisele. Samuti oleks kuus kuud liiga pikk aeg olukorras kui

töötajal on terviseprobleem, millest ta ei ole tööandjat

teavitanud, kuid mis mõjutab ametikohal töötamist (näiteks:

epilepsia, sclerosis multiplex, diabeet, ravimata

kõrgvererõhutõbi, tuberkuloos vms). Tulenevalt eeltoodust

teeb Kaitseministeerium ettepaneku täiendada kehtivat

TTOS-i sättega, mis võimaldaks tööandjal terviskontrolli

korraldamise tähtaega pikendada sama aja võrra, millega

pikenes TLS § 10¹ lg 4 alusel töötaja katseaeg.

arvestada töötajatele kohalduvat katseaega

ja aega, mis kulub sobivate tervisekontrolli

aegade leidmiseks. Tööandjal on võimalik

korraldada tervisekontroll ka varem ning

seda vajadust hinnata riskianalüüsis. Lisaks

säilib teatud ohutegurite korral

tervisekontrolli läbimise kohustus enne

tööle asumust, nt kokkupuude

kantserogeensete ainetega, öötöö jm.

106. 5. Eelnõu § 1 punktiga 12 kavandatav

töökeskkonnaspetsialisti rolli vabam määramine võib osutuda

ebapiisavaks. Kui tööandja ise täidab spetsialisti ülesandeid,

võib tal puududa vajalik pädevus. Kaitseministeerium teeb

ettepaneku kehtestada miinimumkoolituse nõue tööandjale,

kes täidab iseseisvalt töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid.

Mittearvestatud ja selgitatud. Eelnõuga ei

muudeta asjaolu, et

töökeskkonnaspetsialistil peavad olema

töötervishoiu ja -ohutusealased teadmised.

Juhul kui tööandja täidab ise seda rolli (sh

kui tööandja ei ole töökeskkonnaspetsialisti

määranud ja eeldatakse, et ta täidab ise seda

rolli), peab ta tagama enda pädevuse selleks,

sh vajadusel läbides vastavaid koolitusi.

MKM on välja töötamas

töökeskkonnaspetsialistide koolituskursusi,

mis on edaspidi kättesaadavad kõigile.

107. 6. Eelnõu § 1 p 14 muudetakse töökeskkonnavoliniku

valimise ja töökeskkonnanõukogu moodustamise korda ning

kaotatakse teavitamiskohustus (TTOS § 17 lg 2). Seletuskirja

kohaselt peab tööandja korraldama töökeskkonnavoliniku

Selgitatud. Juhul kui

töökeskkonnavolinikku ei ole valitud, saab

tööõnnetuse uurimises osaleda mõni muu

töötajate esindaja, nt ametiühingu esindaja,

101

valimised, kui vähemalt kümme protsenti ettevõtte, selle

struktuuriüksuse või vahetuse töötajatest avaldab

töökeskkonnavoliniku valimiseks soovi. Kui realiseerub

olukord, et töötajad ei ole huvitatud töökeskkonnavoliniku

valimisest ning puuduvad ka muud töötajate esindajad, siis

kuidas täita TTOS § 24 lg 1 sätestatut, mille kohaselt osaleb

tööõnnetuse uurimises hääleõigusega töökeskkonnavolinik

või muu töötajate esindaja. Eelnõust ei selgu, kes saab

töökeskkonnavoliniku või töötajate esindaja puudumisel

tööõnnetuse raportit allkirjastada, nagu see on sätestatud

Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse

ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise

kord“ lisas 2. Sama tähelepanek on ka tööõnnetuse uurimise

lõpetamise akti allkirjastamise kohta sama määruse § 4 lõikes

8.

Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 4 lg 2 esimene

lause sätestab, et tööandja alustab viivitamata tööõnnetuse

uurimist, kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus või

surm. Kaitseväes juhtub enim (töö)õnnetusi ajateenijatega,

kellele ajateenistuse ajal ajutist töövõimetust ei määrata.

Seega oleks § 4 lg 2 teise lause järgi võimalik sellisel juhul

valida uurimise viisi ja toimingu üle. Sellel sättel puudub aga

sisuline mõju kuna TTOS § 24 lg 1 paneb kohustuse uurida

kõiki tööõnnetusi. Ajateenistuse lõpuni loetakse ajateenijad

(aja)teenistuses olevaks, mis tähendab, et TTOS § 24 lg 1

alusel tuleb Kaitseväel uurida ka olmeõnnetusi (lööb varba

vastu voodit ja murrab luu) ning isegi olukorras, kus saab

valida uurimise viisi üle ja selgub, et tegemist pole

tööõnnetusega, tuleb ikkagi sisuliselt uurida ja uurimise

lõpetamiseks koostada akt. Akti peab allkirjastama mitu

inimest ja see tuleb edastada tööinspektsioonile ja

ajateenijale. Seega oleks ebavajaliku halduskoormuse

usaldusisik või muu töötajate esindaja.

Töötajate esindaja kaasamise eesmärk on ka

töötajate huvide esindamine.

Töökeskkonnavoliniku puudumisel peab

tööandja läbi mõtlema, kuidas tagatakse

töötajate esindaja kaasamine tööõnnetuste

uurimisse.

TTOS § 24 lg 41 kohaselt tuleb tööõnnetuste

uurimise raport/akt esitada

Tööinspektsioonile vaid juhul, kui

tööõnnetus lõppes ajutise töövõimetuse või

surmaga. Seega olukorras, kus

ajateenistujaga juhtub õnnetus (aga ajutist

töövõimetust ei määrata), ei ole vaja

koostada ametlikku tööõnnetuse uurimise

raportit ega seda Tööinspektsioonile

edastada. Tööandja peab uurima kõiki

õnnetusi, et selgitada välja õnnetuse

asjaolud ja rakendada meetmeid sarnaste

olukordade ennetamiseks. Kergete

õnnetuste puhul, mis ei lõppe ajutise

töövõimetusega, saab tööandja otsustada,

mis viisil uurimine läbi viiakse ja mil viisil

need dokumenteeritakse.

102

vähendamiseks oluline kaaluda TTOS § 24 lg 1 sätestatud

kohustuse muutmist.

108. Justiits- ja

Digiministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on saatnud

Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS), Eestisse

lähetatud töötajate töötingimuste seaduse ning

maksukorralduse seaduse (MKS) muutmise seaduse eelnõu.

Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste

märkustega.

1. Eelnõu § 1 p 5 – kõnealuse sättega nähakse ette tööandja

õigus töödelda terviseandmeid joobe tuvastamiseks.

Kavandatava õiguse puudumist arutas ka justiits- ja

digiministri loodud Andmekaitse Nõukoda oma esimesel

kohtumisel. Kohtumise protokolliga on võimalik tutvuda

Justiits- ja Digiministeeriumi kodulehel. Nõukoda leidis, et

kohustust ei saa olla ilma õiguseta kontrolli teostada, samas

norm seda kontrolli teha ei luba otseselt ja isikuandmete

kaitse üldmäärus (IKÜM) nõuab eriliiki isikuandmete puhul

spetsiifilisemat regulatsiooni. Juhime tähelepanu, et Nõukojas

väljendati ka arvamust, et hetkel TTOS-is kehtiv absoluutne

kohustus isik töölt kõrvaldada ei pruugi olla proportsionaalne.

Palume aga seletuskirjas selgelt välja tuua, et tööandjal on

kohustus IKÜM-ist tulenevalt määrata kindlaks, kuidas

toimub isikuandmete töötlemine, kaua neid säilitatakse jne.

Lisaks sellele palume selgitada ja kaaluda, kas seaduses tuleks

ette näha ka sätted selle kohta, kuidas toimub joobe

tuvastamise vaidlustamine, kui töötaja ei ole nõus

mõõtmistulemusega.

Arvestatud osaliselt. Joobe mõõtmise

regulatsiooni sõnastust on täiendatud.

Tööandjale sätestatakse kohustus kehtestada

töökeskkonnas töökorralduse sisekorra

reeglite alusel kindel kord, kuidas toimub

töökohal joobe tuvastamine ning kohustus

tutvustada nimetatud kord töötaja(te)le.

Joobe kontrollimise kord peab minimaalselt

sisaldama:

 joobe kontrollimise protseduuri

kirjeldust (nt mida millega

mõõdetakse ja kuidas);

 mida loetakse positiivseks leiuks ja

kuidas seda menetletakse (mis

tagajärjed kaasnevad joobe

tuvastamisega);

 töötaja õigused (töötajale peab

olema selge, millistel juhtudel ja mis

põhjusel kontrollitakse joovet;

võimalus teha kordusproov,

keeldumise õigus ja selle tagajärg);

 tulemuse vaidlustamise õigus.

Tööandja peab reguleerima sisekorras,

kuidas toimub tulemuse vaidlustamine.

Näiteks töötajale tagatakse teise testi

võimalus (nt alkoholi joobe puhul teine

puhumine peale kindla aja möödumist, nt 15

minutit) või võimalust teha proovitest enne

kui tööandja joovet tuvastama asub (nt

proovipuhumine või test riietusruumis) või

tehakse teise vahendiga proov peale seda,

kui esimese vahendiga tulemus

103

vaidlustatakse. Samuti peab tööandja läbi

mõtlema, mis on tagajärg kui töötaja

keeldub testimisest. Lisaks tööandja

reguleerib korras, kas vaidlustamine toimub

töövaidlusorganis nagu töövaidluskomisjon

või kohus või menetleb ta juhtumit alguses

ettevõtte siseselt, näiteks positiivse tulemuse

korral töötaja kõrvaldatakse töölt kuni

pooled esitavad tõendeid ja uurivad joobe

tuvastamise põhjust.

Detailset korda sarnaselt korrakaitse seaduse

alusel sätestatud joobe tuvastamise korrale

seaduses ei sätestata. Praktikas on juba täna

palju tööandjaid, kes ohutuse tagamise

eesmärgi mõõdavad töökeskkonnas joobet

ja teevad seda korrektselt, kaitses töötaja

õigusi, kuid teevad seda erinevalt, näiteks

teostatakse suures mahus automaatkontrolle,

automaatkontrollid on integreeritud

töösõidukitesse jne. Lisaks ei ole tänase

kohtupraktika pinnalt põhjust arvata, et

detailne kord seaduses oleks vajalik.

Tööandja on juba täna enam kui pädev

koostama oma töökeskkonnas riskianalüüsi

ja valima lähtudes riskidest ohtude

vältimiseks ja minimeerimiseks

kaitsemeetmeid. Joobe kontroll on üks

ohutuse tagamise kaitsemeetmeid, mida

saab teostada erineva seadmega, erineva

sisekorra alusel (nt testpuhumised, mis aja

tagant, kas tehakse, kas saab vaidlustada, kas

töötaja saab keelduda, mis järgneb

positiivsele proovile jne). Puudub vajadus

104

näha ette seaduse tasandil detailne kord,

mida peab iga tööandja kasutama, kui juba

täna on tööandjad leidnud sobivad

lahendused enda töökeskkondade jaoks.

Seaduses sätestatakse ka joobe kontrollimise

isikuandmete säilitamise tähtaeg. Tööandja

säilitab joobe mõõtmise tulemusi sarnaselt

nagu töötervishoiuteenuse raames

tervisekontrollide andmeid kuni kolm aastat

mõõtmisest alates. Kolm aastat annab

võimaluse kaitsta samuti nii tööandja kui ka

töötaja õigusi juhul, kui tekivad vaidlused

selle üle, kas vara kahjustamisel oli töötaja

joobes või kas tervisekahjuga lõppenud

õnnetuse põhjus võis olla joove.

109. 2. Eelnõu § 1 p 5 – eelnõuga luuakse õiguslik alus tööandjale

töötaja joobe kontrollimiseks, samas ei looda eelnõuga

vajalikku korda.

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et kuigi tööandjale ei anta

korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud õigusi ja pädevust,

saab tööandja joobe defineerimisel ja joobeseisundile

viitavate tunnuste puhul tugineda KorS-ile või selle

rakendusaktile. Justiits- ja Digiministeerium ei toeta sellist

lähenemist. KorS reguleerib riiklikku järelevalvet, s.o

järelevalvet, mida viib läbi riik oma ametite läbi ja mille

raames kontrollitakse riigist väljapool asuvate isikute poolt

õigusnormidest tulenevate nõuete täitmist. Tööandja kontroll

oma töötajate üle ei ole riiklik järelevalve. Seega ei saa ka

sellisele kontrollile laiendada riiklikku järelevalvet

reguleerivaid sätteid. Eriti veel teha seda vaid seletuskirjas

mainimise teel. Palume tööandja poolt joobe tuvastamise kord

Selgitatud eelmises lahtris.

105

reguleerida eelnõus. Lisaks palume kaaluda, kas joobe

tuvastamise protsess tuleb tööandjal ka dokumenteerida.

110. 3. Eelnõu § 1 p 5 – sõnastus lubab kontrollida vaid juhul, kui

esineb põhjendatud kahtlus või juhul, kui töötaja

tööülesanded hõlmavad suurema ohu allika valitsemist. Millal

on tegu põhjendatud kahtlusega, võiks olla seletuskirjas

selgemalt kirjeldatud.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

111. 4. Eelnõu § 1 p 11 – muudatuse eesmärk jääb arusaamatuks.

Muudatusega ei võeta tööandjalt kohustust riskianalüüs

koostada, küll aga sätestatakse, et alla kümne töötajaga

tööandjad ei pea seda edastama Tööinspektsioonile (kas siis

taasesitamist võimaldaval kujul nagu see koostati või

koostades riskianalüüsi vahetult andmekogus ja edastades

analüüsi seeläbi inspektsioonile). Arusaamatuks jääb, milles

seisneb halduskoormuse vähendamine ettevõtja jaoks.

Selgitatud. Eelnõu kohaselt ei pea edaspidi

alla kümne töötajaga ettevõtted esitama

töökeskkonna andmekogusse riskianalüüsi

ja selle võrra väheneb ka tööandja

halduskoormus. Näeme, et see on võimalus

mõningal määral halduskoormust

vähendada ilma tegemata järeleandmisi

tööohutuse tagamises.

112. 5. Eelnõu § 1 p 17 – kõnealuse sätte alusel kontrollib

töökeskkonnanõukogu, kas tööandja täidab töötervishoiu ja

tööohutuse nõudeid. Palume seletuskirjas välja tuua, milliste

nõuete ja milliste andmete põhjal kontrolli teostatakse ja

kuidas on tagatud nõukogu juurdepääs kontrolliks vajalikele

andmetele. Juhime ka tähelepanu, et kui kontrolli

teostamiseks on vaja töödelda isikuandmeid, siis tuleb

isikuandmete töötlemise võimalus näha ette seaduse tasandil6.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

113. 6. Eelnõu § 1 p-d 19 ja 20 – kui luuakse võimalus

kutsehaigestumise ja tööõnnetuse uurimise raporteid edastada

kannatanule või tema huvide kaitsjale töökeskkonna

andmekogu kaudu, siis on oluline, et kannatanu ja tema

esindaja oleks teadlikud sellisest edastamise viisist. Tagada

tuleb vastavate kasutajarollide loomine töökeskkonna

andmekogus. Seletuskirja punktis 6 tuua välja, kas eelnõuga

kaasnevad kulud töökeskkonna andmekogu arendamiseks või

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Töökeskkonna andmekogusse on loodud

juurdepääsuõigused töötajatele ehk juba

kehtiva praktika kohaselt on töötajatele

ligipääs endaga seotud andmetele (sh

tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimise

raportitele).

6 Vt selle kohta ka juhist isikuandmete ja avaliku teabe töötlemise ning andmekogude reguleerimise kohta eelnõudes. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Juhis%20eeln%C3%B5ude%20koostamiseks.pdf

106

kolmandate osapoolte andmekogude (näiteks Maksu- ja

Tolliamet) arendamiseks

Andmekogude arendamise kulusid ei

kaasne.

114. 7. Eelnõu § 1 p 20 – kõnealuse sätte kohaselt peab tööandja

koostama raporti töökeskkonna andmekogus. Märgime

nimetatud andmekoguga seoses, et mõned andmekogu

reguleerivad sätted vajavad täpsustamist. Esiteks näeb TTOS

§ 241 lg 5 ette, et töökeskkonna andmekogu asutab ja

põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega. Kuna andmekogu on seaduse tasandi

regulatsiooni kehtestamisega juba asutatud, siis puudub

võimalus selle asutamise edasi delegeerimiseks ministrile,

seega tuleb sättest välja jätta sõnad „asutab ja“.

Samas lõikes on toodud põhimääruse kehtestamise volituse

raamid. Kuigi põhimäärus näeb ette nii vastutava kui volitatud

töötleja ülesanded, siis volitusnorm seda ei kajasta. Seega

tuleks volitusnormis välja tuua ka vastutava töötleja

ülesanded. Lisaks sellele näeb seadus hetkel ette

säilitustähtajad, kuid põhimääruse kohaselt kustutatakse

andmed aasta jooksul pärast säilitustähtaja saabumist, seega

ületab põhimääruses ette nähtud säilitusaeg seadusega ette

nähtud säilitusaja. Andmete kustutamine peab toimuma

seaduses ette nähtud ajaraamides, st juhul kui soovitakse

andmeid kustutada aasta jooksul pärast säilitustähtaja lõppu,

siis tuleb selline regulatsioon näha ette seaduse tasandil.

TTOS § 24 lg 6 näeb ette, et andmekogu andmed ei ole

avalikud. Juhime tähelepanu, et avalik teave on avaliku teabe

seaduse (AvTS) kohaselt üldistatult kogu teave, mis tekib

avalikke ülesandeid täites, seega algselt on kogu riigi käes

olev teave avalik, v.a juhul, kui sellele kehtib mõni

juurdepääsupiirangu alus (asutusesiseseks kasutamiseks

tunnistamine ehk AK-alus). Juurdepääsupiirangu alused

sätestab AvTS § 35. Eriseaduses AvTS-is sätestatut ei korrata

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

Lisaks on töös töökeskkonna andmekogu

põhimääruse muutmine, kus samuti tõstatud

küsimuste osas muudatusi kavandatakse.

107

ning üldjuhul peaks AvTS § 35 katma kõik võimalikud

juurdepääsupiirangu juhud. Kui see aga nii ei ole, tuleb

eelnõus näha ette uus alus.

Juhime tähelepanu, et AvTS §-s 35 sätestatud

juurdepääsupiirangud ei kohaldu automaatselt, vaid

teabevaldajal on igakordne kohustus kaaluda, kas piirangut

teabe suhtes kohaldada või mitte (v.a mõned üksikud n-ö

absoluutsed juurdepääsupiirangud, kus seadusandja on sellise

piirangu ette näinud). Samuti tuleb silmas pidada, et isegi kui

teave on tunnistatud asutusesiseseks (AK) teabeks, siis

olukorras, kus selle suhtes esitatakse teabenõue, peab

teabevaldaja iga kord hindama, millises osas seda teavet saab

siiski avalikustada ja millises osas kehtib mõni

juurdepääsupiirang, ning enne teabe avalikustamist piiratud

osa kinni katma (AvTS § 38 lõige 2).

Seega, kui andmekogu sisaldab tundlikke andmeid, mille

avalikkus võib kahjustada näiteks eraelu puutumatust vms,

siis saab sellised andmed tunnistada asutuseiseseks

kasutamiseks AvTS alusel ning puudub vajadus eraldi

juurdepääsupiirangu aluse kehtestamiseks. Teiseks

võimaldab AvTS eriseadusega ette näha ka juurdepääsu

eritingimusi, viise ja korda. Hetkel ei ole lõike 6 põhjal selge,

kas soovitud on kehtestada juurdepääsupiirangu alust või

näha ette eritingimusi juurdepääsuks, seega tuleks lõike 6

sõnastust täpsustada.

115. 8. Eelnõu § 1 punktiga 22 loetakse TTOS § 276 §-ks 278 ja

selles asendatakse tekstiosa „275 “ tekstiosaga „276 “.

Paragrahv 276 reguleerib menetlust. Menetluse säte peab

tõepoolest olema vastutuse sätetes kõige viimane, kuid

esitatud kujul ei saa seda muudatust toetada. Seletuskirjas on

õigesti märgitud, et väärteokoosseisud tuleb esitada

järjestikustes paragrahvides, mis parandab seaduse loetavust

ja süsteemsust. Kui eriseaduses soovitakse uusi väärteosätteid

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

108

luua, siis tunnistatakse menetluse säte kehtetuks, sellele

antakse uus number. Endist menetluse sätte numbrit ei

kasutata uue väärteokoosseisu jaoks. Vt näiteks

väärtpaberituru seaduse § 23750 ja järgnevad, kus on

lisandunud korduvalt uusi väärteosätteid ning menetluse sätet

on tulnud omakorda korduvat kehtetuks tunnistada:

109

116. 9. Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse töötervishoiu ja

tööohutuse seadust §-dega 276 ja 277.

Seletuskirjas (lk 17) märgitakse, et praegune olukord, kus

töötajat ei saa isikukaitsevahendite kasutamata jätmise eest

karistada, on loonud ebavõrdse olukorra, kus tööandjal on

kohustus tagada, et isikukaitsevahendid oleksid

kättesaadavad ja vastaksid nõuetele, kuid TTOS ei näe ette

töötaja vastutust nende kasutamata jätmise eest. Tihti on just

töötaja hooletus tööõnnetuste ja ohtlike olukordade põhjus.

Karistusmeetme kehtestamine töötajatele, kes jätavad

teadlikult isikukaitsevahendid kasutamata, motiveeriks neid

järgima tööohutuse nõudeid hoolikamalt, mis aitab vältida

tööõnnetusi ja kaitsta nii töötajate tervist kui ka tööandja

huve.

Samuti rõhutatakse, et lühimenetluse kasutuselevõtt

väärteomenetluses aitab kiirendada ja lihtsustada protsessi,

mis on oluline tööohutuse rikkumiste puhul, kus kiire

reageerimine on hädavajalik ning rikkumisi palju.

Mõjutustrahv on proportsionaalne ja piisavalt motiveeriv, et

ka töötajad pööraksid rohkem tähelepanu

isikukaitsevahendite kasutamisele. Muudatuste kehtestamine

aitab luua turvalisema ja vastutustundlikuma töökeskkonna.

See tasakaalustab tööandja ja töötaja vastutust, vähendab

tööõnnetuste riski ning kindlustab, et tööohutusnõuete

rikkumised saavad kiire ja asjakohase lahenduse.

Seletuskirjas (lk 27) on välja toodud, et väärtegude

menetlemiste arv on seni olnud väike (25 väärtegu 2024.

aastal, 50 väärtegu 2023. aastal ja üheksa väärtegu 2022.

aastal, kuid rikkumisi tuvastatakse siiski regulaarselt.

Sellest väljatoodud statistikast tulenevalt ei saa kuidagi

toetada lühimenetluse regulatsiooni kehtestamist.

Arvestatud osaliselt. Eelnõust on välja

jäetud uus väärteokoosseis

isikukaitsevahendite mittekasutamise osas.

Siiski peame oluliseks võimaldada

Tööinspektsioonil väärteomenetluse käigus

kohaldada lühimenetlust. Lühimenetluse

kasutuselevõtt väärteomenetluses aitab

kiirendada ja lihtsustada protsessi, mis on

oluline tööohutuse rikkumiste puhul, kus

kiire reageerimine on hädavajalik.

Praegu sisaldab Tööinspektsiooni

ettekirjutus sageli sunniraha hoiatust, mis

reaalses elus ei aita ettekirjutuse täitmist

tagada. Näiteks, katusel tehakse töid ilma

turvavarustuseta ja isikukaitsevahenditeta,

inspektor peatab tööde tegemise ja teeb

ettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha

hoiatuse. Järgmisel päeval tuleb inspektor

kontrollima sama objekti ning avastab, et

töid tehakse ikka edasi. Inspektor rakendab

suurema sunniraha, nt 5000 eur, kuid sellele

järgneb mitmepäevane periood sunniraha

vabatahtlikuks tasumiseks ning

mittetasumise korral lisandub

täitemenetluse alustamisega seotud ajakulu

(sh täitemenetluse vabatahtlik tasumise

tähtaeg). Selleks ajaks on reaalses elus juba

katus valmis ning ettekirjutus ega sunniraha

ei ole oma eesmärki tegelikkuses täitnud.

Parimal juhul möödub ehitus ilma

õnnetusteta, kuid välistada neid ega

mõjutada kaitsevahendite kasutamist

Tööinspektsioonil ei ole. Lühimenetlus

110

Kui seni on olnud väärtegude menetlemiste arv väike, kuidas

nüüd ühe koosseisu lisandumisel toimub niivõrd suur

väärtegude kasv, et see nõuab eraldi veel lühimenetluse

kehtestamist? Praegu jääb mulje, et eesmärgiks on tõsta

järsult väärteomenetluste arvu. Aga seletuskirjas välja toodud

statistika seniste menetluste kohta seda kuidagi ei toeta.

Kas siiamaani on olnud vähese menetluste arvu põhjuseks

üksnes see, et Tööinspektsioon ei ole saanud kohapeal kiiresti

menetlust läbi viia? Või on põhjuseks ikkagi see, et tegelikult

on käitutud korrektselt, seaduskuulekalt ning isikute

karistamine ei olegi olnud põhjendatud. Tõstatame küsimuse,

kui palju väljatoodud väärteomenetlustest on läbi viidud

kiirmenetluse korras, kui palju üldmenetluses. Kas kõik

menetlused on lõppenud karistamisega, ühtegi menetlust ei

ole lõpetatud nt otstarbekusest?

Palume eraldi välja tuua, kui palju konkreetselt iga paragrahvi

puhul on väärteokaristust praktikas rakendatud, kui suur on

olnud rahatrahvi summa, kas need rahatrahvid on ka tasutud.

Kas kõik menetlused on läbi viidud ainult füüsiliste isikute

suhtes või on loetelus ka juriidilise isiku karistamist?

Seletuskirjas nenditakse, et muudatuste mõju ulatus on kogu

sihtrühmale väike, kuivõrd praktikas ettevõtjate senised

kohustused ei muutu ning lühimenetlust on võimalik

vältida, kui korraldada töö töötervishoiu ja tööohutuse

nõuete kohaselt. Mõju sagedus sõltub nii ettevõtete kui ka

Tööinspektsiooni edasisest praktikast ehk sellest, kui tihti

ettevõtted TTOS-i nõudeid rikuvad ning kui tihti

Tööinspektsioon nende tuvastamisel lühimenetlust kohaldab.

Ebasoovitavaid mõjusid ei tuvastatud.

annab kiirema võimaluse tööandja

mõjutamiseks.

Tööinspektsioon on tõhustamas oma

piiratud ressursside kasutamist.

Väärteomenetluses lühimenetluse

kohaldamine loob võimaluse reageerida

kiiremini rikkumistele, vähendab

menetlusega kaasnevat ajalist koormust (nii

isikule kui ka kohtuvälisele menetlejale)

ning aitab jõuda rohkemate ettevõtete

töökeskkondadeni.

111

Arvestades senist väikest väärteomenetluste hulka on

ettevõtjad oma tööd töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas

korraldanud siiamaani ka võrdlemisi hästi ning täiendav kiire

karistamise võimaluse loomine ei õigusta kuidagi ennast.

Vajadusel tuleb tõhustada riiklikku järelevalvet, ettekirjutuse

ning sunniraha kohaldamise sagedust. Mitte aga kasutada

karistust kui ultima ratio meedet. Seletuskirja sissejuhatuses

rõhutatakse ka eesmärgina Tööinspektsiooni järelevalve

tõhustamist. Kas järelevalve tõhustamine on üksnes

väärteomenetluste arvu võimalik kasv?

Tööinspektsioonile tahetakse anda õigus väärtoemenetluse

alustamisel kohaldada lühimenetlust TTOS-i § 271 lõikes 1, §

272 lõikes 1, § 273 lõikes 1, § 274 lõikes 1, § 275 lõikes 1 ja §-

s 276 sätestatud väärteokoosseisude korral.

Lühimenetluse rakendamine koos kindlas summas

rahatrahviga peaks olema rakendatav eelkõige seesuguste

rikkumiste puhul, mis on oma sisult väga standardsed. Oleme

seisukohal, et mitmed neist koosseisudest pigem seda ei ole.

Lühimenetluse kehtestamisega soovitakse lihtsustada

füüsilise isiku karistamist, samas enamik neist rikkumistest

on tegelikult omistatavad juriidilisele isikule, kuivõrd on

toime pandud juriidilise isiku huvides (nt kokkuhoid

töövahendite või isikukaitsevahendite arvelt).

Kavandatav § 276 näeb vastutuse ette töötajale, kui ta kasutab

tööandja poolt väljastatud nõuetekohaseid

isikukaitsevahendeid mittenõuetekohaselt või jätab

kasutamata, kui sellega kaasnes oht töötaja enda või teiste

töötajate tervisele või elule.

112

Oluline tingimus on seega oht töötaja enda või teiste töötajate

tervisele või elule. Kui on tegemist ohu kaasnemisega, siis

tuleb see oht kindlaks teha. Selleks tuleb menetleda

väärtegu kiir- või üldmenetluse korras, et kõik asjaolud

oleksid selged. Lühimenetlust ei saa mingil juhul toetada. Kui tegemist on vähetähtsa väärteoga, ohtu ei ole kaasnenud,

saab piirduda hoiatamisega.

Tegelikult peame üldse probleemseks enesekahjustamise

kriminaliseerimist. Küsitav on karistamine selle eest, et

inimene iseenda ohutust ei taganud, ehkki võimalused tal

selleks olid. Riik peaks tasakaalustama ja kindlustama, et

töötajal oleks vajalikud vahendid kättesaadavad, aga kas riik

peab karistama seal, kus töötaja neid vahendeid ei kasuta –

meie arvates pigem mitte.

117. 10. Eelnõu § 1 p 23 – sätte kohaselt on tingimuseks sh teiste

töötajate elule ja tervisele kaasnenud oht – siin tuleks mõelda,

kas see on teadlikult nii või tuleks kirjutada ainsuse vormis,

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

113

sest mõte ilmselt ikkagi selles, et kas või ühe töötaja elule või

tervisele.

118. 11. Eelnõu § 3 – täiendatakse MKS § 1 lõikega 8, milles

sätestatakse Tööinspektsiooni pädevus riikliku järelevalve

tegemisel. Leiame, et § 1 ei ole järelevalve pädevuse

reguleerimiseks õige säte, sest reguleerimis- ja kohaldamisala

sättes ei tooda sisulisi regulatsioone, vaid määratletakse

seaduse valdkond ning muude seaduste rakendumine. Seega

palume leida sättele sobivam asukoht. Kaaluda võiks näiteks

jao 33 täiendamist, sest selles jaos reguleeritakse

järelevalvatavat tegevust, samuti võimalikku sunniraha.

Pädevussätte sõnastamisel palume kaaluda

töölepinguseadusele ning TTOS-ile viitamise vajalikkust.

Viidatud eriseadused sätestavad Tööinspektsiooni

järelevalvepädevuse konkreetsete seaduse sätete osas,

pädevus kontrollida MKS §-dest 252 , 2511 ja 2512 tulenevate

nõuete täitmist saab Tööinspektsioonile tekkida eelnõu alusel.

Rõhutame, et haldusorgan ei saa teha järelevalvet valdkonnas,

milleks talle õigusaktiga pädevust antud ei ole.

Järelevalvepädevusega koos antakse eelnõuga

Tööinspektsioonile ka järelevalve erimeetmete ja sunniraha

määramise õigus. Seega puudub eelnõus vajadus viidata

eriseaduste alusel läbiviidavale menetlusele. See, kuidas

haldusorgan erinevate seadustega antud järelevalvepädevust

reaalselt ellu viib, on tema kaalutlusõiguslik otsus.

Samuti palume kaaluda, kas MKS §-dest 252 , 2511 ja 2512

tulenevate nõuete järelevalves on vajalikud kõik eelnõus

sätestatud erimeetmed, eelkõige näiteks valduse läbivaatus.

Erimeetmete lubamisel tuleb eelnõu seletuskirjas valitud

erimeetmete vajalikkust põhjendada. Lisaks juhime

tähelepanu, et eelnõu § 3 p-ga 2 tehtav täiendus tagab

Selgitatud. Eelnõu sõnastust on täiendatud.

114

Tööinspektsioonile sunniraha määramise õiguse. Seega ei ole

seda pädevussättes vaja täiendavalt reguleerida.

119. 12. Seletuskirjas lk 39 märgitakse, et praktikas teeb

Tööinspektsioon ka praegu politseiga koostööd ning sageli

on esimene õnnetuse asjaolud selgeks teinud juba enne

kriminaalmenetluse alustamist, kuid Tööinspektsiooni

uurimismenetlus ei ole jõudnud selleks hetkeks veel lõpuni,

sh ettekirjutuse koostamiseni/väljastamiseni. Kehtiva

regulatsiooniga võib tööõnnetuse asjaolude selgumine venida

kriminaalmenetluse tõttu väga pikaks, kuid edaspidi saab

Tööinspektsioon oma töö lõpetada oluliselt varem.

Kuidas sellest väitest aru saada, et politseiga tehakse koostööd

ning õnnetuse asjaolud on selgeks tehtud juba enne

kriminaalmenetluse alustamist? Kas see tähendab, et õnnetuse

asjaolud on selged Tööinspektsioonile, aga mitte politseile?

Selgitatud. Uurimist teostatakse

paralleelselt, politsei kaasab

Tööinspektsiooni kui eksperti uurimisse.

120. 13. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud

eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste

märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume

eelnõu esitada Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks

kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud

arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu

parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist

kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika

eeskirjale.

Arvestatud.

121. Eesti Kutsehaigete Liit Sissejuhatus

Eesti Kutsehaigete Liidu liikmed on mitmete aastate jooksul

personaalselt tegelenud keerulistesse kohtuvaidlustega, kus

tööst tingitud tervisekahjustuse tõendamine ja tööandja

vastutusele võtmine tähendab pikka ja kurnavat

kohtuprotsessi. Need aastad on näidanud, et mida täpsem ja

Selgitatud. Täname arvamuse eest.

Nõutume, et töötajate tervise kaitse on

oluline ja oleme seda arvestades ka eelnõu

koostanud. Eelnõusse ei ole kavandatud

muudatusi, mis oluliselt halvendaksid

töötajate olukorda.

115

selgem on seadus ning norm, seda lihtsam on nõrgamas

positsioonis asuval töötajal on enda õiguseid kaitsta.

Kavandatavad muudatused TTOS-s muudaksid töötajate

olukorda tulevastes kutsehaigus- ja tööõnnetusvaidlustes

veelgi keerulisemaks, sest seadusandlik käsitlus tööandja

kohustustest on liiga üldine ning tööandjad saavad lihtsalt

väita, et seadusest ei tulene konkreetset kohustust teatud viisil

töötervishoiunorme täita.

Käesolev arvamus baseerub Eesti Kutsehaigete Liidu

faktilisest kogemusest, mille järgi kavandatavate muudatuste

jõustumisel võib tõenäosusega märkimisväärselt suureneda

kohtuvaidluste arv ja raskendada juba niigi keerulises

positsioonist leiduva töötaja võimekust oma õiguste eest

seista. Arvamusest selgub, et muudatused ei ole läbi mõeldud

ega põhine teaduslikul käsitlusel, vaid näivad olevat toodud

ellu tööandjate lobbyst tingitult, ilma töötajate tervisekaitse

kui fundamentaalse väärtusega arvestamata.

Töötajate tervisekaitset tuleb väärtustada kui majanduse

alustala. Töötajate tervisekaitset ei saa devalveerida

halduskoormuse hinnaga. Töötajate tervis ei ole sõnakõlks,

vaid majanduse vundamendi oluline nurgakivi. Tervetega ja

kaitstud töötajatega ettevõtted on produktiivsemad, paremini

organiseeritud ja konkurentsivõimelisemad.

Tööõnnetuste, kutsehaiguste ja vigastuste levimise korral

kasvavad kaudsed kulud. Rahvusvahelised uuringud näitavad,

et töötervishoiu investeeringud on ühed parimad

investeeringud.

Eesti Kutsehaigete Liit märgib, et kavandatavad muudatused

loovad olukorra, kus tööandja halduskoormuse vähendamine

Näiteks juhendamise regulatsioonis ei

muutu sisuliselt muud, kui tuuakse

selgemalt välja, et juhendamine ja väljaõpe

on nii tööandja kui töötaja jaoks üks

tervikprotsess, mille tööandja peab läbi

viima enne töötaja tööle asumist.

Juhendamise ja väljaõppe sisu on

reguleeritud TTOS §-s 133 ja see ei muutu

käesoleva eelnõuga. Tööandjal peab jääma

paindlikkus kujundada juhendamise ja

väljaõppe sisu lähtuvalt töötaja

tööülesannetest, st kontoritöötaja ja ehitaja

juhendamine ja väljaõpe on erinevad, kuna

nende tööga seotud riskid ja nende

tööülesanded on väga erinevad.

Ohutusjuhendite koostamisel on juba

kehtiva praktika kohaselt võimalik aluseks

võtta tootja koostatud kasutusjuhendit. Juhul

kui kasutusjuhend annab kogu vajaliku info

töötaja juhendamiseks, siis ei ole tööandjal

vajalik eraldi ohutusjuhendit koostada. Ka

kehtiva õiguse kohaselt peab tööandja

hindama, kas ja milline info tuleb

ohutusjuhendisse kanda, seega peab

tööandja olema valmis ka selles valguses

kaaluma, kas olemasolev kasutusjuhend on

piisav või mitte. Juhul kui tööandja ise ei ole

pädev seda hinnangut andma, tuleks kaasata

nt pädev töökeskkonnaspetsialist.

Tervisekontrolli tähtaja pikendamine neljalt

kuult kuuele kuule võtab arvesse vajadusega

arvestada töötajatele kohalduvat katseaega

ja aega, mis kulub sobivate tervisekontrolli

aegade leidmiseks. Tööandjal on võimalik

116

toimub töötajate tervisekaitse ja ohutuse arvelt. See on

fundamentaalne vastuolu põhiseadusega, rahvusvahelises

õigusega ja inimese põhiõigusega, mida ei saa kuidagi

alahinnata.

Kohtuvaidlustes valitseb asümmeetria: tööandja on

juriidiliselt varustatud (tal on raha juristide jaoks, ta kontrollib

dokumentatsiooni) ja töötaja on sageli üksi ettevõtte vastu.

Iga selguse ja nõuete (normide) konkreetsuse vähendamine

töötervishoiualases seadusandluses halveneb töötaja

positsiooni veelgi.

Kavandatavad muudatused muudavad olemasolevad selged

kohustused üldisteks ja praktikas mitte-kohustuslikuks.

Näiteks:

• Sisekonrolli kohustuse kaotamine tähendab, et tööandja saab

väita: "Ma pole pidanud sisekontrolli tegema, seega ma ei

pidanud uut riskianalüüsi tegema ja riske hindama.!" Töötajal

ei ole võimalust tõendada, et riskianalüüs oli ebaadekvaatne.

• Juhendamise nõuete üldistamine tähendab, et kohtus on alati

võimalus väita: "Millised teemad peavad juhendamisel

käsitletud olema?" Töötaja peab nüüd ise tõendama, et

juhendus oli puudulik - samas puudub seaduses konkreetne

säte ja normistik, millele juhendamised peavad vastama.

• Tervisekontrolli tähtaja pikendamine tähendab, et

lühiajaliselt töötavad inimesed jäävad tervisekontrollita – ja

neil pole üldse teaduslikult tõendatud lähtepunkti, millega

võrrelda hilisemat haiguse esinemist. Normitehnilise

seisukohalt loovad üldised ja mitte-täpsed nõuded teadlikult

võimaluse erinevaks tõlgendamiseks. Iga erinev

tõlgendamine tähendab potentsiaalset uut kohtuvaidlust.

Näited kavandatavatest vastuoludest:

korraldada tervisekontroll ka varem ning

seda vajadust hinnata riskianalüüsis. Lisaks

säilib teatud ohutegurite korral

tervisekontrolli läbimise kohustus enne

tööle asumust, nt kokkupuude

kantserogeensete ainetega, öötöö jm.

Sisekontrolli mõiste kaotamine ei tähenda,

et tööandja ei peaks süstemaatiliselt

töökeskkonna olukorda hindama,

riskianalüüsi vajadusel uuendama jms.

Eelnõu sõnastust on vastavalt muudetud.

Juhime tähelepanu, et ka EL töötervishoiu ja

tööohutuse raamdirektiiv (89/391) ei nimeta

tööandja kohustusena sisekontrolli

läbiviimist, küll aga räägib riskide

hindamisest, ennetusmeetmete

rakendamisest, töötajate juhendamisest,

tervisekontrollist jms, need nimetatud

kohustused on kõik ka TTOS-is toodud ning

neid eelnõuga ei muudeta.

117

1. Sisekontrolli kaotamine, kuid kontrollimise kohustus

säilib: Seletuskiri väidab, et sisekontroll on ülearune, sest

"tööandja peab niikuinii kontrollima TTOS nõuete täitmist".

Mille poolest siis erinevad sisekontroll ja see kontroll? Kui

puuduvad konkreetsed nõuded kontrollikohustusele, siis tekib

vaidlus, mida kontrollikohustus peaks sisaldama. Kui seadus

seda konkreetselt ei reguleeri, siis ei saa tööandjale ka

haigestumise korral ette heita, et ta oleks midagi valesti

teinud.

2. Ohutusjuhendid muutuvad valikuliseks: Tööandja saab

nüüd väita, et "kasutusjuhend piisab" – kuid töötaja väidab, et

kasutusjuhend ei sisalda konkreetse töö ohutut praktikat.

Kohus peab otsustama, mida tähendab "piisav", mis loob uue

vaidlusteema.

3. Juhendamise kohustus on ebamäärane: Juhendamine peaks

toimuma "võttes arvesse töö eripära". Kuid mida tähendab

"töö eripäraga arvestamine"?

Töötajate tervis ei ole pelgalt toreduslik väärtus, millest võib

halduskoormuse tõttu loobuda. See on fundamentaalne, millel

rajaneb meie majandus ja ühiskond.

Ettevõte, mis ei hooli oma töötajate tervisest ja saab leida

võimaluse töötaja tervise kaitsmise kohustustest kõrvale

hiilida, ei peaks olema seadusandja ega ühiskonna poolt

soositud (millele loob paraku pinnase just kavandatav

seaduseelnõu).

Eesti Kutsehaigete Liit seisab selle eest, et TTOS muudatused

oleks läbi mõeldud ja lähtuks ennekõike töötaja tervise kaitse

põhimõttest. Tööandja halduskoormuse vähendamine ei saa

olla eesmärk omaette.

Liidu seisukohalt on eelnõu keskseks seatud eesmärk –

tööandjate halduskoormuse vähendamine – muutunud

118

tööandja mugavuse ja nõuetele mittevastamise kaitse

mehhanismiks, mitte objektiivsete reaalsete kuludega seotud

probleemi lahendamiseks. Kavandatavad muudatused ei

vähenda märkimisväärselt tööandjate tegelikku koormust,

kuid nõrgendavad töötajate õiguskaitse süsteemi drastiliselt.

122. 1.Eelnõu on vastuolus Põhiseadusega ja teiste ülemaktiga

Kavandatavad muudatused on vastuolus Eesti Vabariigi

Põhiseadusega mitmel olulisel põhjusel, mida saab seostada

järgnevate põhimõtetega:

1. Õigus turvalisele tööle ja tervisekaitsele Eesti Põhiseaduse § 28 sätestab igaühe õiguse turvalisele

tööle ja tervisele. Töötajate tervisekaitse nõuete üldistamine

ja täpsustamata jätmine muudab töötajate kaitse ebakindlaks

ja õiguslikult ebapiisavaks, mis piirab töötajate õigust saada

tööga seotud tervisekahjustuste eest piisavat kaitset.

Muudatused, mis pikendavad tervisekontrolli tähtaegu ning

vähendavad tööandjate kohustusi riskianalüüside ja

juhendamise osas, võivad viia töötervishoiu standardite

languseni ning põhjustada töötajate tervise õiguste rikkumist.

2. Õigusliku selguse ja õiguskindluse põhimõte

Põhiseaduse § 15 nõuab õigusliku selguse ja õiguskindluse

tagamist. Eelnõu seletuskiri väidab, et muutused võimaldavad

tööandjatel halduskoormust vähendada, kuid seda tehakse

üldisemate ja vähem täpsustatud nõuete arvel, mis

suurendavad vaidlusi ja õiguslikku ebakindlust töötajate

kaitses. Puuduvad selged normatiivsed raamid, mis

määratleks täpselt töötervishoiu kohustused ja töötajate

õigused, tekitades normatiivse ebaselguse.

3. Proportsionaalsuse ja võrdsuse printsiip

Selgitatud. Eelnõuga tehtavad muudatused

ei vähenda töötajate tervise kaitset. Näiteks

juhendamise regulatsioonis ei muutu

sisuliselt muud, kui tuuakse selgemalt välja,

et juhendamine ja väljaõpe on nii tööandja

kui töötaja jaoks üks tervikprotsess, mille

tööandja peab läbi viima enne töötaja tööle

asumist. Juhendamise ja väljaõppe sisu on

reguleeritud TTOS §-s 133 ja see ei muutu

käesoleva eelnõuga. Tööandjal peab jääma

paindlikkus kujundada juhendamise ja

väljaõppe sisu lähtuvalt töötaja

tööülesannetest, st kontoritöötaja ja ehitaja

juhendamine ja väljaõpe on erinevad, kuna

nende tööga seotud riskid ja nende

tööülesanded on väga erinevad.

Eelnõuga ei kaotata ära tervisekontrolli

korraldamise kohustust. Tervisekontrolli

tähtaja pikendamine neljalt kuult kuuele

kuule võtab arvesse vajadusega arvestada

töötajatele kohalduvat katseaega ja aega,

mis kulub sobivate tervisekontrolli aegade

leidmiseks. Tööandjal on võimalik

korraldada tervisekontroll ka varem ning

seda vajadust hinnata riskianalüüsis. Lisaks

säilib teatud ohutegurite korral

tervisekontrolli läbimise kohustus enne

tööle asumust, nt kokkupuude

kantserogeensete ainetega, öötöö jm.

119

Põhiseaduse § 12 käsitleb seadusandliku võimu õigust kaitsta

inimesi proportsionaalselt. Eelnõu puhul on halduskoormuse

vähendamine oluliseks eesmärgiks, kuid risk on, et see toimub

töötajate tervisekaitse arvelt, mis võib tekitada ebavõrdsuse ja

ebaproportsionaalse ohu suurenemise iseäranis mikro- ja

väikeettevõtetes.

4. Õiglane kohtlemine ja töötajate õiguste kaitse

Eelnõus kavandatud muudatused, nagu tervisekontrolli

tähtaegade pikendamine ja juhendamiskohustuse

leevendamine, jätavad töötajad vähem kaitstuks ja annavad

tööandjatele suurema võimaluse kohustustest kõrvale hiilida,

mis võib rikkuda töötajate õigust õiglaselt ja turvaliselt

töötada.

5. Vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eestis kehtiv seadus peab olema kooskõlas Euroopa Liidu

õigusaktidega, mis reguleerivad töötervishoiu ja -ohutuse

nõudeid. Kavandatud muudatused, eriti tervisekontrolli

tähtaja pikendamine, ei ole kooskõlas Euroopa Liidu

tööohutusdirektiividega, mis rõhutavad varajast ja

proaktiivset tervisekaitset töötajatele.

6. Puudulik mõjuanalüüs ja osapoolte kaasamine

Hea õigusloome põhimõtte kohaselt peab oluliste muudatuste

puhul olema põhjalik mõjuanalüüs ning osapoolte kaasamine.

Eelnõus puudub adekvaatne mõjuanalüüs töötajate

tervisekaitsele ning selliseid muudatusi on tehtud ilma

põhjaliku sotsiaalse, majandusliku ja õigusliku hindamiseta.

Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et kavandatavad muudatused

ei taga Eesti Vabariigi Põhiseadusega ettenähtud töötajate

tervisekaitset, õiguslikku selgust ega proportsionaalsust ning

võivad viia töötajate õiguste ja kehtivate rahvusvaheliste

Eelnõuga ei kaotata ära riskianalüüsi

kootamise kohustust. Tööandjal on kohutus

koostada kirjalik riskianalüüs, sh

tegevuskava riskide maandamiseks

rakendatavate meetmete kohta. Eelnõuga

kaotatakse vaid ära alla kümne töötajaga

ettevõtete puhul kohustus esitada

riskianalüüs Tööinspektsiooni

töökeskkonna andmekogusse. Seega ei

kaotata eelnõuga riskide hindamise

kohustust vaid vähendatakse tööandja

halduskoormust. Tööandjal peab olema

kirjalik riskianalüüs ja see tuleb

tööinspektsioonile esitada järelevalve

käigus.

Eelnõuga ei tehta muudatusi, mis oleksid

vastuolus EL töötervishoiu ja tööohutuse

direktiividega. Näiteks ei näe EL direktiiv

ette tervisekontrolli korraldamise

tähtaegasid, vaid sätestab, et tervisekontrolli

võimalus tuleb tagada lähtuvalt siseriiklikust

korrast.

Eelnõu on ettevalmistatud lähtudes

erinevate osapoolte tagasisidest ja arvestab

Vabariigi Valitsusele esitatud

ettepanekutega.

120

normide rikkumiseni. Sellised muudatused vajavad

põhjalikku uuesti läbimõtlemist ning adekvaatset

mõjuanalüüsi, et tagada tervisekaitse põhimõtete järgimine

ning õiguskindlus ja õiglane kohtlemine.

123. 2. Eelnõu § 1 punkt 3

Eelnõu § 1 punktiga 3 soovitakse tunnistada kehtetuks

sätted, mis kehtestavad tööandja kohustuse teha süstemaatilist

töökeskkonna sisekontrolli. Eelnõu autori põhjenduste

kohaselt on sisekontroll töötervishoiu ja tööohutuse

korralduse loomuliku osa, mis toimub ettevõttes riskianalüüsi

ja muude seadusest tulenevate kohustuste täitmise käigus (nt

töötervishoiu tervisekontrolli otsused ja tagasiside tööandjale,

tööõnnetuste uurimise kord jm).

Eelnõu seletuskirja autorid on ekslikult mõistnud sisekontrolli

tegemise kohustuse funktsiooni ja eesmärki. Sisekontroll ei

ole hõlmatud riskianalüüsiga ega muude tööandja oluliste

töötervishoiualaste kohustustega nagu seletuskirjas on

ekslikult väidetud. Eelnõu seletuskirja väide, et sisekontroll

„dubleerib suuresti riskianalüüsist ja muudest kohustustest

tulenevat põhimõtet", tugineb põhimõtteliselt ekslikule

arusaamale sisekontrolli ja riskianalüüsi funktsioonide

erinevusest. Riskianalüüs ja sisekontroll ei ole dubleerivad

töötervishoiualased kohustused, vaid täiendavad üksteist

Selgitatud.

Sisekontrolli mõiste kaotamine ei tähenda,

et tööandja ei peaks süstemaatiliselt

töökeskkonna olukorda hindama,

riskianalüüsi vajadusel uuendama jms.

Eelnõu on vastavalt muudetud.

Täiendavalt peab TTOS § 13 lg 1 p 12

kohaselt tööandja järgmina töötervishoiu ja

tööohutuse nõuete täitmist.

Juhime tähelepanu, et ka EL töötervishoiu ja

tööohutuse raamdirektiiv (89/391) ei nimeta

tööandja kohustusena sisekontrolli

läbiviimist, küll aga räägib riskide

hindamisest, ennetusmeetmete

rakendamisest, töötajate juhendamisest,

tervisekontrollist jms, need nimetatud

kohustused on kõik ka TTOS-is toodud ning

neid eelnõuga ei muudeta.

121

töötervishoiualase kvaliteedijuhtimise tsükli erinevates

etappides.

Rahvusvaheliselt tunnustatud Plan-Do-Check-Act (PDCA)

mudeli kohaselt kuulub riskianalüüs „Plan" (planeeri) faasi,

kus tuvastatakse ohud ja kavandatakse meetmed. Sisekontroll

seevastu vastab „Check" (kontrolli) faasile, mille käigus

monitooritakse ja hinnatakse rakendatud meetmete tegelikku

tulemuslikkust. Nende kahe tegevuse samastamine on sama

ekslik kui väita, et arsti esialgne diagnoos muudab tarbetuks

igasuguse ravijärgse kontrolli.

Sisekontroll ei ole mitte ainult dokumentide olemasolu

kontroll, vaid süstemaatiline protsess, mille käigus

„vaadatakse üle kõik ettevõttele rakenduvad seadusenõuded,

ettevõttesisesed regulatsioonid, kontrollitakse tegevuse

vastavust nõuetele ning jälgitakse arenguid olulistes

töökeskkonnaalastes näitajates (näiteks tööõnnetuste arv või

haiguspäevade hulk töötaja kohta)". Sisekontrolli tegelik

eesmärk on ettevõttesisene hinnang sellele, kas püstitatud

eesmärgid saavutati, kas õnnestus luua süsteem, mis

tõepoolest aitab vältida tööõnnetusi ja tööga seotud haigusi.

Eeltoodud sisekontrolli kohustus on olemuselt kooskõlas

Euroopa Liidu õigusraamistikuga (raamdirektiiv

89/391/EMÜ), millega vastavuse eelnõus täielikult puudub.

EL-i tööohutuse raamdirektiiv 89/391/EMÜ ei piirdu üksnes

riskianalüüsi nõudega. Direktiivi artikkel 6 kohustab

tööandjaid rakendama meetmeid, mis „tagavad töötajatele

antava kaitse taseme paranemise ja on integreeritud ettevõtte

kõikidesse tegevustesse ning kõikidel hierarhilistel

tasanditel". See tähendab pidevat kaitse parandamise

kohustust, mitte ühekordselt koostatud dokumendi olemasolu.

122

Direktiiv sätestab tööandja kohustusena ka tegevuse

kohandamise tehnilisele progressile ning ühtse tervikliku

ennetuspoliitika väljatöötamise. Need põhimõtted eeldavad

süstemaatilist järelkontrolli – riskianalüüsi tegevuskava

koostamine ei ole eesmärk omaette, vaid vahend ohutu

töökeskkonna saavutamiseks, mida tagab sisekontrolli

tegemise kohustus.

Sisekontrolli tegemise kohustuse kaotamine on vastuolus

meie lähiriikide töötervishoiuõiguse ja -kultuuriga.

Näiteks Rootsi töökeskkonnaameti määrus AFS 2001:1

kehtestab tööandjatele kohustuse viia läbi süstemaatilist

töökeskkonnajuhtimist (Systematiskt arbetsmiljöarbete,

SAM), mis on sisuliselt identne Eesti sisekontrolli

kontseptsiooniga. SAM arenes välja varasemast

„sisekontrolli" (Internal Control) süsteemist, mis kehtis alates

1993. aastast.

Rootsi õigusnormide kohaselt peab tööandja:

• uurima regulaarselt töötingimusi

• viima läbi riskihindamist

• määrama vastutavad isikud probleemide lahendamiseks

• jälgima rakendatud meetmete tulemuslikkust (follow up on

the measures taken)

• koostama kirjaliku tegevuskava

• tagama töökeskkonnajuhtimises osalevate isikute pädevuse

Rootsi seadus (Work Environment Act) sätestab

selgesõnaliselt: „Tööandja peab süstemaatiliselt planeerima,

juhtima ja kontrollima tegevusi viisil, mis tagab

töötervishoiunõuetele vastava töökeskkonna."

Seejuures ei ole Rootsi sisekontrollikohustust kaotanud, vaid

on seda täiustanud ja tugevdanud.

123

Saksamaa tööohutuse ja töötervishoiu seadus

(Arbeitsschutzgesetz, ArbSchG) kohustab tööandjat tagama

toimiva tööohutussüsteemi (Occupational health and safety

system), mis tähendab vastutust „tööohutuse meetmete

integreerimise eest operatiivsetesse protsessidesse" ning

vastavate kontaktisikute määramist ettevõttes, kes jälgivad

tööandja, juhtide ja teiste vastutavate isikute poolt tööohutuse

nõuete täitmist. Saksa seadus nõuab lisaks riskianalüüsile ka

selle dokumenteerimist ja meetmete tulemuslikkuse

hindamist, mis on olemuslik süstemaatilise sisekontrolli

oluline funktsioon: „Tööandjad peavad hindama kõiki

tööohutuse meetmeid, et tagada nende tulemuslikkus ja

kohandada neid muutuvatele tingimustele." Saksamaal on

loodud ka koordineeritud järelevalvesüsteem, kus liidumaa

töökaitseasutused ja õnnetusjuhtumite kindlustusasutused

teevad koostööd riskihindamise jälgimisel. Prantsuse

tööseadustiku artikkel R4121-1 kehtestab kohustusliku

tööalaste riskide hindamise dokumendi (Document Unique

d'Évaluation des Risques Professionnels, DUERP), mis peab

sisaldama mitte ainult riskide tuvastamist, vaid ka „tegevuste

kollektiivse jälgitavuse". Alates 2022. aastast peab DUERP-i

säilitama 40 aastat ning seda tuleb uuendada vähemalt kord

aastas või iga kord, kui toimuvad olulised muudatused. Lisaks

on nõutud majandus- ja sotsiaalkomitee (CSE)

konsulteerimine DUERP-i rakendamise ja uuendamise osas.

Prantsusmaa on seega sisekontrollile analoogseid nõudeid

hoopis tugevdanud, mitte kaotanud.

Hollandi töötingimuste seadus (Arbowet) kohustab

tööandjat:

• välja töötama ja rakendama töötervishoiu ja tööohutuse

poliitika

124

• koostama riskide tuvastamise ja hindamise dokumendi

(RI&E)

• koostama tegevuskava RI&E järelmeetmetena

• tagama regulaarse RI&E ülevaatamise ja uuendamise

vastavalt kogemustele, töömeetodite muutustele või tehnika

arengule.

Hollandi süsteem näeb ette ka ennetamisnõuniku (prevention

officer) määramise, kes osaleb riskianalüüsi koostamises ja

selle ülevaatamises.

Taani tööohutuse seadus nõuab kirjaliku töökoha hindamise

(workplace assessment) koostamist, mis peab sisaldama:

• töötingimuste kaardistamist

• probleemide kirjeldust ja hindamist

• prioriteetide ja tegevuskava koostamist

• tegevuskava täitmise jälgimise juhiseid (guidelines for

following up the action plan)

Taani seadus rõhutab samuti, et töötajad peavad kontrollima

ohutuse ja tervise tagamiseks võetud meetmete

tulemuslikkust (check the effectiveness of measures taken).

Soome töötervishoiu ja tööohutuse seadus (738/2002)

kohustab tööandjat pidevalt jälgima (continuously monitor)

töökeskkonda, töökollektiivi olukorda, töömeetodite ohutust

ning töötajate tervist ja ohutust tööl. Seadus sätestab otsesõnu:

„Tööandjad peavad samuti jälgima rakendatud meetmete

mõju ohutusele ja tervisele tööl."

Austria töötajate kaitse seadus (ASchG) kohustab tööandjat

süstemaatiliselt tuvastama ja hindama kõiki ohte ja

tervisekoormusi töökohal ning nende tulemuste põhjal

määrama asjakohased riskiennetuse meetmed. See hõlmab ka

kohustust hoida end kursis tööseadmete ja tööstruktuuri

valdkonna uusimate arengutega.

125

Eelnõu seletuskiri põhineb osaliselt ekslikel arusaamadel

ja väidetel. Seletuskirja väide: „Sisekontroll ei loo sisulist

lisandväärtust"

Liidu seisukoht: Sisekontroll loob lisandväärtust, mida

riskianalüüs ei suuda pakkuda – nimelt pidevat tagasisidet

meetmete tegeliku tulemuslikkuse kohta. ISO 45001 ja teiste

rahvusvaheliste standardite kohaselt on „Check" faas

(monitooring ja mõõtmine) juhtimissüsteemi lahutamatu osa.

Ilma sisekontrollita jääb riskianalüüsi tegevuskava pelgalt

paberile – puudub mehhanism kontrollimaks, kas kavandatud

meetmed tegelikult rakendati ja kas need toimivad.

Seletuskirja väide: „Riskianalüüs on töökeskkonnale ja

selles toimuvatele muutustele vastav dokument"

Liidu seisukoht: Riskianalüüsi uuendamise nõue (§ 13^4 lg 4)

kehtib üksnes teatud konkreetsetes olukordades (nt muutunud

töötingimused, uued ohutegurid). Sisekontroll seevastu tagab

süstemaatilise ja pideva jälgimise – igapäevased tegevused

nagu seadmete nõuetekohane hooldus, juhendamise

läbiviimine, ohuolukordade raporteerimine. Rootsi, Soome,

Taani ja teiste riikide seadused rõhutavad just pidevat

monitoorimist (continuous monitoring), mitte ainult

perioodilist uuendamist muutuste korral.

Seletuskirja väide: „Tööandja peab oma ettevõtte

spetsiifikast ja vajadustest lähtudes läbi mõtlema

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise" Liidu seisukoht: See väide eeldab, et kõik tööandjad omavad

piisavat pädevust ja motivatsiooni vabatahtlikult rakendada

sisekontrolli põhimõtteid. Tegelikkuses näitab praktika, et

126

ilma selge seadusest tuleneva kohustuseta jäävad paljud

ettevõtted passiivseks.7

Seletuskirja väide: „Muudatus lihtsustab regulatsiooni,

jättes ettevõtetele suurema paindlikkuse"

Liidu seisukoht: Paindlikkus tööohutuse valdkonnas ei tohiks

tähendada kohustuslike turvameetmete kaotamist. EL-i

raamdirektiiv 89/391/EMÜ lubab liikmesriikidel säilitada või

kehtestada rangemaid meetmeid, mitte nõrgemaid. Eesti

praegune sisekontrollikohustus on kooskõlas Euroopa

parimate praktikatega. Selle kaotamine viiks Eesti töötajate

kaitse taseme alla Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi,

Taani, Soome ja Austria standardit.

Vahekokkuvõte Eelnõu seletuskirjas esitatud põhjendus

sisekontrollikohustuse kaotamiseks lähtub ekslikust

eeldusest, et riskianalüüs ja sisekontroll on dubleerivad

tegevused. Tegelikkuses täidavad need kaks elementi

ohutussüsteemis erinevaid funktsioone: riskianalüüs

tuvastab ohud ja kavandab meetmed, sisekontroll jälgib

meetmete rakendamist ja hindab nende tulemuslikkust.

Eelnõu seletuskirjas puudub ka selgitus ja viited analüüsile,

kui suurt halduskoormust (mis on sisekontrolli kohustuse

kaotamise eesmärk) sisekontrollide tegemine tööandjale

tekitavad. Kui ei ole teada probleemi tõsidust

(halduskoormuse suurus), siis ei saa ka probleemi lahendada.

Ükski analüüsitud Lääne-Euroopa riik – Rootsi, Saksamaa,

Prantsusmaa, Holland, Taani, Soome, Austria ega Belgia – ei

ole loobunud sisekontrollile analoogsetest kohustustest.

7 https://www.eurofound.europa.eu/en/publications/all/systematic-work-environment-management-sweden

127

Vastupidi, mitmed riigid on neid nõudeid viimaste aastate

jooksul tugevdanud (nt Prantsusmaa 40-aastane DUERP-i

säilitamiskohustus).

Teaduslikud uuringud kinnitavad, et struktureeritud

tööohutusjuhtimissüsteemid, mis hõlmavad regulaarset

auditeerimist ja monitoorimist, vähendavad tööõnnetusi 14–

25%. Sisekontrollikohustuse kaotamine Eestis oleks samm

tagasi rahvusvahelistest parimatest praktikatest ja võiks

pikemas perspektiivis viia tööõnnetuste arvu suurenemiseni.

124. 3. Eelnõu § 1 punkt 4

Eelnõus soovitakse vähendada tööandja kohustust koostada

ohutusjuhend tehtava töö kohta ning keskenduda vaid

töövahendi ohutusjuhendile, kui tootja on seda juba

koostanud, kuid paljud olulised ohutusküsimused ei ole

reguleeritud kasutusjuhendiga.

Eesti Kutsehaigete Liit puutub palju kokku kohtuvaidlustega,

kus vaidlus taandub suures osas küsimusele, millistele

nõuetele peab juhend või muu töötervishoiualane

dokumentatsioon vastama, et lugeda tööandja kohustus

nõuetekohaselt täidetuks. Kavandatav muudatus tekitaks

olukorra, kus tööandja juhendamiskohustuse saaks

kasutusjuhendi olemasoluga lugeda täidetuks, kuid küsimus,

kas kasutusjuhend ka tegelikult töötaja tervist tagab, jääb

teisejärguliseks.

Kavandatav seadusmuudatus, kus tööandjad saaksid anda

töötajatele töövahendid ja piirduda töövahendit puudutavas

osas ainult kasutusjuhendi tutvustamisega töötajale, seaks

tõsiselt ohtu töötaja tervise, sest töötaja ei saa enam infot,

kuidas konkreetset töövahendit konkreetselt selles

töökeskkonnas tuleb ja saab ohutult kasutada.

Selgitatud.

Ohutusjuhendite koostamisel on juba

kehtiva praktika kohaselt võimalik aluseks

võtta tootja koostatud kasutusjuhendit. Juhul

kui kasutusjuhend annab kogu vajaliku info

töötaja juhendamiseks, siis ei ole tööandjal

vajalik eraldi ohutusjuhendit koostada. Ka

kehtiva õiguse kohaselt peab tööandja

hindama, kas ja milline info tuleb

ohutusjuhendisse kanda, seega peab

tööandja olema valmis ka selles valguses

kaaluma, kas olemasolev kasutusjuhend on

piisav või mitte. Juhul kui tööandja ise ei ole

pädev seda hinnangut andma, tuleks kaasata

nt pädev töökeskkonnaspetsialist.

Lisaks on tööandjal kohustus töötajat

juhendada ja välja õpetada, et töötaja

omandaks ohutud töövõtted. Juhul kui

tööandjal on vajalik juhendamise

läbiviimiseks koostada ka tehtava töö kohta

ohutusjuhend (nt olukorras, kus töövahendi

kohta käivad juhendid, riskianalüüs ja muud

ettevõtte sisedokumendid selleks piisavat

infot ei anna).

128

Praegune seadusandlus näeb ette tervikliku lähenemise, kus

arvestatakse nii tehtava töö kui ka töövahendi ohutusnõudeid.

Euroopa ja mitmed Lääne-Euroopa riigid nõuavad töötajate

tervise kaitseks süsteemset ohutusjuhendamist, mis hõlmab

ka töö iseloomu ja keskkonna eripära. Muudatus, mis

vabastab tööandjad kohustusest koostada tehtava töö ja

töövahendi ohutusjuhendit konkreetsele tööspetsiifikale ja -

keskkonnale, võib viia olulise info kadumiseni ja

töötervishoiu riskide tõusuni, mis ei ole kooskõlas

rahvusvaheliste normide ja hea praktikaga.

Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et planeeritavad muudatused

aitavad vähendada tööandjate halduskoormust, võimaldades

keskenduda sisuliselt olulistele ohutusmeetmetele, kuid

seletuskiri ei sisalda ühtegi kvantitatiivset või

dokumenteeritud mõõtmist selle kohta, kui palju aega ja

ressursse tehtava töö ohutusjuhendite koostamine tegelikult

tööandjatele nõuab.

Eelnõus ei ole esitatud uuringuid või statistikat, mis tõestaks,

et tootja koostatud kasutusjuhendite olemasolu ja kvaliteet on

garantii töötaja tervise ja ohutuse tagamisel ettevõttes.

Vastupidi, mitmed uurimused näitavad, et töötajate ohutust

parandab pigem süsteemne juhendamine, koolitamine ja

sisekontrolli protsessid, mitte ainult toote tehniline

kasutusjuhend.

Kasutusjuhend ei sisalda infot, kuidas konkreetses

töökeskkonnas peaks töövahendit kasutama nii, et see ei

tekitaks ohtu." Kasutusjuhendid on üldised ja võivad puududa

konkreetsete riskide käsitlemisel antud töökeskkonnas.

Tööandja vastutus on tagada, et juhised ja ohutusmeetmed

oleksid kohandatud ettevõtte spetsiifikale - kasutusjuhend ei

129

sisalda infot, kuidas konkreetses töökeskkonnas peaks

töövahendit kasutama nii, et see ei tekitaks ohtu.

Kuigi tootja kasutusjuhend võib anda töövahendi tehnilise

ohutu kasutamise info, ei pruugi see hõlmata töötervishoiu- ja

tööohutusspetsiifikat vastavalt ettevõtte riskianalüüsile ja

töökeskkonna eripäradele.

Seletuskiri eeldab, et "tootja koostatud töövahendi

kasutusjuhend sisaldab piisavat teavet töövahendi ohutuks

kasutamiseks", kuid seletuskiri ei sisalda uuringuid ega

andmeid, mis kinnitaksid seda väidet praktikas. Analüüsida

tuleks:

• Mitme protsendi jagu töövahendeist, mida Eesti tööandjad

kasutavad, on saadud kolmandatest riikidest ilma kehtiva

kasutusjuhendita. Praktikas on levinud olukorrad, kus

tööandja kasutab nt puidu lõhkumismasinat, mille tellis

Hiinast ja millega ühtegi kasutusjuhendit kaasas ei olnud või

kasutusjuhendid on formaalsed, üldsõnalised ja selgelt

puudulikud?

• Kui paljudel juhtudel on tootja kasutusjuhend eestikeelsena

kättesaadav ja ajakohaselt uuendatud?

• Millist lisaväärtust annaks tööandja koostatud töövahendi

ohutusjuhend, mis arvestaks ettevõtte spetsiifilisi riske?

Kui need küsimused oleksid lahendatud, on eelnõu põhjendus

spekulatiivne. Eelnõu seletuskirja väide, et "Tööandja peab

arvestama, et tööinspektor võib nõuda erandlikes olukordades

vastava juhendi koostamist, kui järelevalve käigus ilmneb, et

tööandja kasutab ohtlikku seadet", on otseselt vastuolus

ennetava lähenemisviisiga, mis on TTOS aluspõhimõte -

tööga seotud haigestumisi ja tööõnnetusi peab ning saab

vältida proaktiivselt ennetustegevuste abil. Eelnõu seletuse

järgi peaks tööandja ootama inspektori külaskäiku enne, kui

130

ta tõsiselt käsitleb ohtlike seadmete dokumentatsiooni ning

tekiks olukord, kus ohutusmeetmete rakendamine sõltub

sellest, kas ja millal inspektor jõuab järelevalvemenetlust

ettevõttes läbi viia.

125. 4. Eelnõu § 1 punkt 6

Eelnõu seletuskiri esitab tervisekontrolli tähtaja pikendamise

põhjendusena katseaja kestuse, väites, et "Katseaeg kestab

töölepingu seaduse kohaselt üldjuhul neli kuud. Lisaks toob

TLS välja, millist aega katseaja hulka ei arvestata – kui

töötajal oli tööülesannete täitmine takistatud, eelkõige kui

töötaja oli ajutiselt töövõimetu, täitis haiguslehe alusel

töötamise ajal tavapärasest erinevaid tööülesandeid või

kasutas puhkust".

Siiski, tegelikult on muudatuse tegelik eesmärk – nagu

seletuskiri tunnistab – vähendada tööandjate halduskoormust,

võimaldades tööandjatel "korraldada tervisekontroll alles

pärast katseaja lõppu, vältides vajadust teha seda töötajaga,

kelle töösuhe võib lõppeda katseaja jooksul".

Selline lähenemine on põhimõtteliselt vastuolus TTOS-st

tuleneva töötervishoiualase töötaja tervise kaitse

põhieesmärgiga ja Euroopa Liidu õigusraamistikuga.

Euroopa Liidu raamdirektiiv 89/391/EMÜ artikkel 14

sätestab, et "töötajatele tuleb anda juurdepääs tervisele

vastavale tervisekontrollile, mis on kohandatud töö ja

töötervishoiu riskidega". Käesolev nõue on proaktiivne ja

ennetav, mitte reaktiivne.

Teadusuuringud ja rahvusvahelised soovitused (ILO, WHO)

rõhutavad, et tervisekontrolli eesmärk on:

Selgitatud.

Eelnõuga ei kaotata ära tervisekontrolli

korraldamise kohustust. Tervisekontrolli

tähtaja pikendamine neljalt kuult kuuele

kuule võtab arvesse vajadusega arvestada

töötajatele kohalduvat katseaega ja aega,

mis kulub sobivate tervisekontrolli aegade

leidmiseks. Tööandjal on võimalik

korraldada tervisekontroll ka varem ning

seda vajadust hinnata riskianalüüsis. Lisaks

säilib teatud ohutegurite korral

tervisekontrolli läbimise kohustus enne

tööle asumust, nt kokkupuude

kantserogeensete ainetega, öötöö jm.

131

1. Varajane haiguste tuvastamine – enne kui kroonilised

haigused või kutsehaigused tekivad

2. Lähtepunkti määratlemine – seadmine võrdluspunkti

tulevastele kontrollidele

3. Ennetavad meetmed – töötaja teavitamine riskidest ja

vajalikest kaitsemeetmetest Kogu see protsess on kõige

tõhusam tööle asumise esimestel kuudel, kui töötaja alles

hakkab tööga tuttavaks saama ja ohutegurite ekspositsioon on

minimaalne või kontrolli all.

Paljud kutsehaigused (nt allergiline astma, dermatiit)

arenevad ohuteguritega esmase kokkupuute käigus, mis

toimub esimestel kuudel intensiivsema ekspositsiooniga.

Uuringud näitavad, et kuni 40% kutsehaiguste algus avaldub

esimese 3–4 kuu jooksul pärast tööle asumist.8

Vähktõve eelne screening. Kui töötaja töötab

kantserogeenidega, on esmase tervisekontrolliga

terviseseisundi lähtekoha määratlemine kriitiline, et eristada

tööpõhjustatud muutusi algsetest seisunditest.9

Teadusuuringud näitavad, et sensitiseerimise faasi (millal

haigus veel pole täielikult välja arenenud) kestus on 1–4 kuud.

Pärast seda on haigus juba kinnistanud- Seega esmase

tervisekontrolli tähtaja pikendamine tähendab, et varajase

tuvastamise aken võib olla juba sulgunud.

Seletuskiri kasutab katseaja pikendamise võimalust

põhjendusena tervisekontrolli tähtaja pikendamiseks. Selles

sisaldub põhimõtteline loogikaviga. Katseaeg ja esmane

tervisekontroll teenivad kattuvat põhieesmärki, milleks on

8 https://www.fedris.be/sites/default/files/assets/FR/presentations/3._early_detection_of_occupational_diseases_-_steven_ronsmans.pdf 9 https://www.domeba.com/en/occupational-health-check-ups/

132

veenduda, kas töötaja sobib antud töökohale. Seetõttu pole

millegagi õigustatud põhjendus, et esmane tervisekontroll

peaks toimuma pärast katseaega.

Tööandja jaoks võib osutuda koormavamaks ja

majanduslikult kahjulikumaks see, kui soorituse järgi inimene

läbib katseaja, kuid hiljem selgub, et ta ei saa seda tööd teha.

See tähendaks, et katseaega panustatud aeg ja ressurss läheb

tööandjal raisku. Seda riski saab maandada esmase

tervisekontrolliga, mis toimub võimalikult vara.

Praktiline näide: Hooajaline ehitustöötaja võetakse neljaks

kuuks tööle juunist septembrini. Kavandatava tervisekontrolli

tähtaja pikendamise korral. Sellistel töödel tegutsevate

töötajate puhul jääbki tervisekontroll teostamata. Seetõttu

jäävad terviseriskidega töötajad tuvastamata.

Seletuskiri väitab, et "tervisekontrolli edasine sagedus on

tavapäraselt kolm aastat", millest tulenevalt üksnes hilisem

esmane kontroll pärast tööle asumist ei tekita probleeme. See

väide on eksitav, sest esmane tervisekontroll tööle asumise

järel tuvastab, kas töötaja juba on varem tervisehäiretega.

Edaspidised 3-aastaste kontrollid tuvastavad, kas töötajal on

arenenud edasi või uusi tervisehäireid uute ohuteguritega

kokkupuutumise tõttu.

Seletuskiri tunnistab probleemi, kuid ei lahenda seda! Selle asemel väidetakse, et "senise neljakuuse tähtaja korral

ei jõudnud osa lühiajaliselt töötanud inimesi tervisekontrolli

läbida". Kuid see on täpselt see põhjus, miks esmase

tervisekontrolli tegemise perioodi pikendamine suurendaks

ohtu töötajate tervisele.

Mõju analüüs on ebapiisav. Mõju analüüsi osa väidab, et

muudatus "mõjutab töötajaid neis organisatsioonides, mis

133

osutavad tervishoiuteenuseid; mis tegutsevad ühises

keskkonnas (nt kaubanduskeskus või kontorihoone) või kus

töötaja töötab üksi". Kuid analüüs ei käsitle:

• Millistest tööst tulenevad tervisekontrolli osas suurim risk?

• Kuidas muudatus mõjutab erinevate riskitasemetega töid?

• Millised töötajate rühmad (näiteks naised, vanemaealised,

invaliidid) on riskirühmas?

Kavandatav muudatus on vastuolus naaberriikide

seadusandlusega. Näiteks Soomas on sätestatud, et Soome:

"Tervisekontroll tuleb korraldada enne töö alustamist, kuid

pärast töö alustamist maksimaalselt ühe kuu jooksul".10 Seega

Soome tervisekontrolli kord on rangem kui Eesti praegune

nelja kuu nõue. See kajastab soomlaste arusaama, et varajane

tuvastamine on kriitiliselt oluline.

Kõik Euroopa riigid, kus on uuritud, kasutavad nn

surveillance mudelit, mis keskendub varajasele võimalike

haiguste avastamise teooriale ja töötaja terviseseisundi

määratlemisele esimestel kuudel, mitte nagu kavandatav

muudatus, kus esmane tervisekontroll tehakse alles pool

aastat pärast töötaja suunamist uude töökeskkonda.11

Eelnõus ei ole järgitud hea õigusloome tava. Seletuskiri esitab

järgmise loogika: "Katseaeg kestab töölepingu seaduse

kohaselt üldjuhul neli kuud. Lisaks toob TLS välja, millist

aega katseaja hulka ei arvestata ... Eeltoodut arvestades

sätestatakse eelnõuga esimese tervisekontrolli aeg kuus kuud

pärast töötaja tööle asumist"

10 https://tyosuojelu.fi/en/occupational-health/occupational-health-care/health-examinations 11 http://employment.belgium.be/en/themes/international/posting/working-conditions-be-respected-case-posting-belgium/well-being-9

134

See on aritmeetiline argument, mitte teaduslik. Seletuskiri ei

selgita:

1. Miks katseaja pikenemine peaks tooma kaasa esmase

tervisekontrolli tähtaja pikendamise?

2. Kas on olemas teaduslik uuring, mis näitab, et kuue kuu

tähtaeg on tervisekaitse seisukohalt sama efektiivne kui nelja

kuu? Puudub viide.

3. Millised on tervisekontrolli hilisema tegemise võimalikud

riskid? Analüüs puudub.

Hea õigusloome tava nõuaks, et muudatused, mis vähendavad

töötajate tervisekaitset, oleksid toetatud teaduslike tõenditega.

Käesolevas eelnõus puudub selline tõendus.

Tervisekontrolli tähtaja pikendamine kuueks kuuks ei ole

õiguskaitselt ja teadusel põhjendatud. Tööandja

halduskoormuse vähendamise eesmärgil tehtud

muudatus, mis vähendab töötajate tervisekaitset, ei ole

kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste

standarditega.

126. 5.Eelnõu § 1 punkt 9

Kavandatud muudatus TTOS § 133 lõike 1 sõnastuses, mis

muudab juhendamiskohustuse üldisemaks ja muudab

juhendamise ning väljaõppe tingimused vähem täpsustatuks,

tekitab mitu olulist probleemi nii töökeskkonna ohutuse

tagamise praktikas kui ka kohtuvaidlustes.

Kehtiv seadus täpsustab selgelt punktid, millised teemad

juhendamises ja väljaõppes peavad olema käsitletud,

sealhulgas konkreetne teave riskide, ohutegurite,

töövahendite ohutusnõuete, esmaabi ja evakuatsioonijuhiste

kohta.

Selgitatud.

Eelnõuga ei muudeta töötaja juhendamise ja

väljaõppe regulatsioonis sisuliselt muud, kui

tuuakse selgemalt välja, et juhendamine ja

väljaõpe on nii tööandja kui töötaja jaoks

üks tervikprotsess, mille tööandja peab läbi

viima enne töötaja tööle asumist.

Juhendamise ja väljaõppe sisu on

reguleeritud TTOS §-s 133 ja see ei muutu

käesoleva eelnõuga. Tööandjal peab jääma

paindlikkus kujundada juhendamise ja

väljaõppe sisu lähtuvalt töötaja

tööülesannetest, st kontoritöötaja ja ehitaja

juhendamine ja väljaõpe on erinevad, kuna

135

Muudatusega muudetakse sõnastus nii, et tööandjal on

kohustus "võttes arvesse töötaja töö eripära ja ohtlikkust,

juhendada töötajat ja korraldada väljaõpe", ilma piisava

täpsustava nimekirjata teemadest või juhendi sisu nõuetest.

See loob olukorra, kus puudub kindel alus, millele juhend

peab vastama. Praktikas tähendab see:

• Suurenevad vaidlused tööandjate ja töötajate vahel, millised

teemad on juhendamisel kohustuslikud

• Vaheetapis, kus tööandja saab väita, et juhendas töötajat

küll, kuid konkreetsed teemad jäid käsitlemata

• Kohtumenetluses on töötajatel raskem tõendada, et neid ei

juhendatud piisavalt tervisekahjustust vältivate meetmete

suhtes

Eelnõus ei ole vähimalgi määral eeltoodud teemasid

analüüsitud.

Hea õigusloome tava järgi tuleks seadusandjal esitada:

• Konkreetsed ja arusaadavad nõuded, mida tuleb täita (nt

juhendi teemade täpne nimekiri)

• Mõjuanalüüs, mis näitab, kuidas nõuetega täitmine mõjutab

töötajate ohutust ja tööandjate halduskoormust

Praegune eelnõu seletuskiri ei sisalda vajalikku selgust ega

mõjuanalüüsi. Praktikas eeldab juhendamise ja väljaõppe

kvaliteedi hindamine sageli konkreetseid nõudeid, sh juhised,

sisukord ja auditeerimise põhimõtted. Kui seaduses puudub

täpne standard ja norm, jääb hindamine subjektiivseks ja

vaidlused suurenevad veelgi. Eelnõu kavandatav muudatus

TTOS § 133 lg 1 sõnastuses on normitehniliselt põhjendamata

ning vähendab tööandjate kohustust anda töötajatele

terviklikku ja piisavat juhendamist ja väljaõpet.

nende tööga seotud riskid ja nende

tööülesanded on väga erinevad.

136

Üldisem ja vähem täpsem sõnastus loob tõlgendusruumi ja

suurendab vaidluste riski, nõrgestades seeläbi töötajate

tervisekaitset praktilises töökeskkonnas. Hea õigusloome

seisukohalt peaks selliste oluliste töötajate kaitse tagavate

sätete puhul olema nõuded selged, täpsed ja üheselt

mõistetavad, et vältida õigusseaduslikke ebakõlasid ja tagada

turvaline töökeskkond.

127. 6.Eelnõu § 1 punkt 11

Seletuskirjas väidetakse, et "Praktikas aga näevad

väikeettevõtted seda [riskianalüüsi üleslaadimist] pigem

ebamõistliku halduskoormusena, kuna peavad koostama

riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või selle sinna üles

laadima". Seejärel järeldatakse ". Muudatuse eesmärk on

vähendada mikroettevõtete halduskoormust, säilitades samas

võimaluse kasutada riskianalüüsi moodulit töökeskkonnas

esinevate riskide hindamiseks".

Seletuskiri ei sisalda ühtegi faktilise tõendust või mõõtmist,

mis kinnitaks väidet, et riskianalüüsi üleslaadimine tekitab

väikeettevõtjatele "ebamõistliku" koormuse. Hea õigusloome

tava nõuab, et selline väide peaks põhinema konkreetsele

andmestikule.

Riskianalüüsi üleslaadimine ei ole märkimisväärne

halduskoormus.

Üleslaadimise koormuse analüüs. Riskianalüüsi

üleslaadimise protsess hõlmab:

• Dokumendi avamist töökeskkonna andmekogu veebilehel

• Faili valimist (PDF, Word, Excel)

• Nupu "Laadi üles" klikkamist

• Kinnituse vastuvõtmist Hinnanguline ajakulu: 2-5 minutit.

Selgitatud.

Eelnõuga ei muudeta riskianalüüsi

koostamise kohustust. Tööandja kohustus

on riskianalüüs teha ja meetmeid riskide

maandamiseks rakendada. Riskianalüüs

peab olema koostatud kirjalikus vormis ja ka

edaspidi jääb tööandjale võimalus kasutada

riskianalüüsi koostamiseks

Tööinspektsiooni iseteeninduse süsteemis

olevad riskianalüüsi koostamise

töövahendit.

Küll aga on mõningase halduskoormuse

vähendamise huvides kaotatud

kohustuslikus korras riskianalüüsi

üleslaadimine TEISi alla 10 töötajaga

ettevõtete puhul. Näeme, et see on võimalus

mõningal määral halduskoormust

vähendada ilma tegemata järeleandmisi

tööohutuse tagamises.

137

Riskianalüüsi koostamise ajakulu mikro- ja

väikeettevõtetes. Teadusuuringud12 näitavad, et riskianalüüsi

koostamine (mitte üleslaadimisi) kulub:

• Väga väikesele ettevõttele (1-9 töötajat): 4-8 tundi aastas

• Väikeettevõttele (10-49 töötajat): 8-16 tundi aastas

Seega kogu riskianalüüsi tegemise protsess võtab

väikeettevõttetelt keskmiselt vähem kui kaks tööpäeva aastas.

Üleslaadimise 2-5 minutit on tähtsusetu osa sellest juba niigi

väikesest ajafondist.

Võrdlus teiste nõuetega. Näiteks on tööandjatel on kohustus:

• Tööõnnetuste uurimise aruandeid TI-le esitada (15-20

minutit õnnetuse kohta)

• Tervisekontrolli otsuseid säilitada (kestev haldus)

• Töölepingu dokumente arhiveerida (pidev töö)

Seega riskianalüüsi üleslaadimine lisab halduskoormusele

vaid murdeosa võrreldes teiste kehtivate nõuetega.

Riskianalüüsi dokumentatsioon ja selle ajaline fikseerimine

töökeskkonna andmekogus on kriitilise tähtsusega, et tagada

riskianalüüside proaktiisusnõude täitmist ja võimaliku tööga

seotud tervisekahju juhtumi korral oleks võimalik tuvastada,

millal riskianalüüs on tehtud.

Riskianalüüsi üleslaadimise nõude eesmärk on tegelikult

hoida ära situatsioone, kus tööandja koostab riskianalüüsi

esialgselt vales ajal (nt pärast inspektori külaskäiku); tööandja

muudab dokumenti ilma kontrollitavate muudatuste jäljeta;

tööandja väidab, et "riskianalüüs oli olemas", kuigi

dokumenti ei ole tegelikult kunagi koostatud.

12 https://www.theseus.fi/bitstream/handle/10024/893541/Dang_Hoang.pdf;jsessionid=B622CC774EF8B697E42E1C0

138

EKHL on puutunud kokku sadade kutsehaigus- ja

tööõnnetusvaidlustega, milles vaieldakse muu hulgas selle

üle, kas riskianalüüs oli õigeaegselt tehtud või mitte.

Andmekogusse üleslaadimise nõue aitab selliseid vaidluseid

edaspidi vähendada. Mikroettevõtetele erandi tegemine antud

juhul ei ole millegagi põhjendatav.

Kui riskianalüüs on olnud ajas fikseeritud töökeskkonna