Arvamus lastekaitseseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu (lapsega töötava isiku automaatkontroll ja dokumendifoto kuvamine) kohta Jus%its- ja Digiministeerium on esitanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale arvamuse avaldamiseks lastekaitseseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu (06.08.2026) koos seletuskirja ja Vabariigi Valitsuse määruse kavandiga. Õigusteaduskonna karistusõiguse osakond tänab ministeeriumit kaasamise eest. Jagame eesmärki kaitsta lapsi ja vähendada tööandjate halduskoormust, kuid eelnõu toetada ei saa. Dokumendifoto kuvamine ei aita saavutada seletuskirjas nimetatud eesmärki, sest foto kuvatakse üksnes posi%ivse vastuse korral. Eelnõu loob sisuliselt avaliku fotoregistri, mis ei ole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtete ega EL andmekaitseõigusega ning takistab süüdimõistetute taasühiskonnastamist. Automaatkontrolli eesmärgi saaks saavutada oluliselt väiksema andmetöötlusega. Teeme eMepaneku jäMa foto kuvamine eelnõust välja ja kujundada automaatkontroll ümber. 1. Inimväärikus, õigusriik ja taasühiskonnastamine Ka kuriteo toime pannud inimene ei kaota oma inimväärikust (PS § 10). Sellest lähtub nõue säilitada süüdimõistetule pärast karistuse kandmist tegelik võimalus ühiskonda naasta. See on ka ühiskonna enda huvides: töö, eluase ja toetavad suhted on eeldused õiguspäraseks eluks ning aitavad ennetada uusi kuritegusid. Inimese püsivat tõrjumist ei saa seetõMu käsitada turvalisust suurendava lahendusena. Eelnev ei välista laste kaitseks vajalikke ja proportsionaalseid piiranguid. Seejuures ei ole inimese avalik häbistamine ega omakohtu võimaldamine õigusriigis lubatav eesmärk. Karistusmonopol kuulub riigile just selleks, et kaitsta inimesi käMemaksu eest ja tagada, et kedagi ei karistataks rohkem, kui seadus lubab; ka kuriteo toime pannud inimesele laieneb õigus riigi ja seaduse kaitsele, sh kaitsele teiste eraisikute rünnete eest (PS § 13 lg 1). Eristada tuleb teavet, mida antakse konkreetse ohu ärahoidmiseks, inimese muutmisest püsiva avaliku häbimärgistamise objek%ks. Riigikohus on hilju% rõhutanud, et kustutatud karistusandmete avaldamine on „sisuliselt eluaegne sotsiaalne lisakaristus“, mis raskendab ühiskonda naasmist ja puudutab ka isiku lähedasi, sealhulgas alaealisi lapsi (RKPJKo 29.09.2026, 5-26-6). SeetõMu ei piisa fotode väljastamise põhjendamiseks seletuskirja väidetest, et laste kaitseks tuleb „haarata kinni igast võimalusest“ ning et kuriteo toimepanijad peavad arvestama nega%ivsete tagajärgedega (lk 4–5). Sellised üldised väited ei asenda proportsionaalsuse analüüsi. Põhjendada tuleb, miks fotod kaitseksid lapsi paremini kui praegu, miks ei piisa vähem tõrjuvatest meetmetest ning kuidas välditakse meetme muutumist häbimärgistamise ja omakohtu vahendiks. Seletuskiri neile küsimustele ei vasta. 2. Vastuolu EL õigusega Seletuskiri peab Euroopa Kohtu 21.04.2026 otsust C-769/22 (komisjon vs. Ungari, ECLI:EU:C:2026:326) Ees% jaoks ebaoluliseks. Otsus on aga asjakohane. Ungari säte puudutas just laste vastu seksuaalkuriteo toime pannud isikute andmeid (p-d 73 ja 593) ja võimaldas päringu teha alaealise eest vastutaval täisealisel (p-d 74 ja 611) – sarnane lahendus nagu meie lapse seadusliku esindaja päringuõigus. Kohus leidis, et kui juurdepääsu vajalikkust hindab üksnes taotleja ise „lihtsa kinnituse“ alusel, „ei ole [see] ilmselgelt sobiv, et piirata seda riivet

rangelt vajalikuga“ (p-d 616–617) ning et isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 10 nõutavad kaitsemeetmed puuduvad (p 618). EMeheide ei puudutanud andmete hulka, vaid ex ante kontrolli puudumist – sama puudus on KarRS §-del 15 ja 20. Fotode lisamine riivet ei vähenda, vaid suurendab (vt ka p 602). Eelnõu ei arvesta ka eesmärgi piirangu põhimõMega (IKÜM art 5 lg 1 p b, art 6 lg 4): dokumendifotod on kogutud isikut tõendavate dokumen%de väljaandmiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks (siseministri 18.12.2015 määruse nr 78 § 3 ja § 17 lg 1 p 2), miMe eraisikutele karistusandmete juures kuvamiseks. Eelnõu seda eesmärgi muutmist ei analüüsi. 3. Meetme proportsionaalsus Foto ei sobi eesmärgi saavutamiseks. Seletuskirja (lk 4) kohaselt peab foto aitama olukorras, kus piiranguga isik annab piiranguta nimekaimu isikukoodi. Foto kuvatakse aga üksnes posi%ivse vastuse korral – piiranguta isiku isikukoodiga päringu vastus on nega%ivne ja fotot ei kuvata. Pealegi ei saa LasteKS § 20 lg-s 3 sätestatud kontrollikohustust nõuetekohaselt täita, kui isikukood võetakse interne%st või töölesoovija suulise ütluse põhjal: töölesoovija peab esitama isikut tõendava dokumendi ja isikukood tuleb võMa sealt. Seletuskirjas kirjeldatud probleem ei tulene seega õiguse puudusest, vaid kontrollikohustuse ebakorrektsest täitmisest, ja foto seda ei lahenda. Foto tegelik funktsioon on üldsuse teavitamine. Seletuskirja kohaselt on pildi saanud isikul „võimalus teavitada ka oma lähedasi“ (lk 4). Kui see on seadusandja eesmärk, tuleb see seletuskirjas selgelt välja öelda ja eraldi analüüsida, sh kas mõni üldsusele suunatud lahendus saaks olla proportsionaalne. Igal juhul ei saa teavitamine toimuda nii, et üksikisik näitab fotot tuMavatele või riputab selle sotsiaalmeediasse. Register muutub sisuliselt avalikuks. KarRS § 20 lg 1 p 9 alusel võib päringu teha iga lapse seaduslik esindaja üksnes enda kinnituse alusel (KarRS § 15 lg 1, § 20 lg 2); seletuskiri möönab, et „praegu ühtegi reaalset kontrollimehhanismi ei ole“ (lk 4), ning kavandab päringuteenuse ees%.ee mobiilirakendusse (lk 7). Prak%liselt igaüks, kes teab nime ja isikukoodi, saaks käMe isiku praeguse näofoto, mille järgi saab näotuvastusega otsingumootorite abil leida ka tema sotsiaalmeediakontod ja elukoha. Eelnõu § 2 p 1 nimetab ka registri uueks eesmärgiks „pildi avaldamise“. Lisaks avaldab foto olemasolu kuriteo liigi, mis ei ole kooskõlas KarRS § 20 lg-s 2¹ sätestatud jah/ei-vastuse eesmärgiga. Seletuskirja arutluskäik ei ole järjekindel: ühelt poolt peab foto levima ja avaldama „posi%ivset avalikku mõju“, teisalt ei teki avalikustamise nega%ivseid mõjusid väidetavalt seetõMu, et andmeid ei tohi selleks kasutada. Seletuskirja väide, et andmete ebaseaduslikku kasutamist „hoiab ära“ IKS § 65 trahv (lk 4), ei ole põhjendatud: trahv on rikkumise tagajärg, miMe tõke, ning selle heidutav mõju sõltub eelkõige vahelejäämise tõenäosusest, mis on siin päringuõiguse kontrolli puudumise tõMu olematu. Süüdimõistetu foto levitamist ei kata ka KarS § 157 ega § 157¹; IKÜM art 10 ja Euroopa Kohus (C-769/22, p-d 616–618) nõuavad aga ex ante kaitsemeetmeid, mida hilisem sanktsioon ei asenda. Meede on eluaegne, ilma läbivaatamise võimaluseta ja ebavõrdne. LasteKS § 20 lg 4 kohane ümberhindamine ei hõlma ühtegi asjaomast kuritegu, foto uueneb iga uue dokumendiga ning muudatus kohaldub tagasiulatuvalt ka ammu arhiivi kantud karistustele – ilma individuaalse hindamiseta, mida Riigikohus on lastega töötamise piirangu puhul nõudnud (RKPJKo

22.11.2022, 5-22-6). Foto seotakse vaid KarS-i paragrahvidega, kuigi eluaegne piirang keh%b LasteKS § 20 lg 1¹ alusel ka enne karistusseadus%ku jõustumist (st 2002. aastani keh%nud kriminaalkoodeksi alusel) ja välisriigis karistatutele (PS § 12). Seletuskirja väide, et noored registrisse ei satu (lk 4), ei ole õige. Esiteks võib KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 145¹ alusel karistada ka alaealist, kelle foto kuvataks eluaegselt, sest alaealise karistusandmete erikaitse (KarRS § 19) lõpeb täisealiseks saamisega. Teiseks ei näe KarS § 145 lg 1¹ erinevalt lõikest 1 eMe vanusevahe erandit, mistõMu 18-aastane, kes on vastas%kusel nõusolekul suhtes 13-aastasega, mõistetakse süüdi ning saaks eluaegse piirangu ja foto kuvamise. Empiirilised andmed meedet ei toeta. Braithwaite'i taasintegreeriva häbistamise teooria järgi vähendab kuritegevust teo hukkamõist, mis jätab inimesele tee tagasi, kuid püsiv märgistamine suurendab seda (J. Braithwaite. Crime, Shame and Reintegra%on. Cambridge: Cambridge University Press 1989). Eelnõu ühendab just need kaks loogikat: jah/ei-päring on kitsas riskijuh%mine, foto on sümboolne eluaegne märgistamine. Seletuskirjas viidatud uuring (Napier jt 2018) ei leidnud avaliku teavitamise mõju retsidiivsusele, samu% miMe 25 aasta uuringuid koondav meta-analüüs (Zgoba, Mitchell 20231); avalik teavitus võib registreeritute retsidiivsust isegi suurendada (PrescoM, Rockoff 20112). Seletuskiri viitab küll võimalikule esmatoimepanemist vähendavale mõjule (lk 4), kuid see on üldpreven%ivne eesmärk, miMe LasteKS § 20 eesmärk takistada juba karistatud isiku kokkupuudet lastega. Pealegi saaks selline mõju tekkida üksnes avaliku registri puhul, mida eelnõu väidetavalt ei loo. Inimese häbimärgistamine selleks, et heidutada teisi, ei oleks ka kooskõlas inimväärikuse põhimõMega (vt arvamuse 1. osa). Ka ministeeriumi enda analüüs ei soovitanud avalikku registrit: see ei vähenda retsidiivsust, tekitab võltsturvatunnet ning, kuna enamik toimepanijaid on lapse pereliikmed või tuMavad, taasohvristaks kannatanuid (Jus%itsministeerium. Laste vastu suunatud korduvate seksuaalkuritegude ennetamine. Tallinn 20203). Analüüs soovitas jah/ei- päringut, mis praegu keh%bki. Meede võib kahjustada ohvreid. Foto kuvamine hõlmab ka perekonnas toime pandud tegusid (KarS § 144). Toimepanija foto levik võib reeta ohvri (vt direk%ivi 2012/29/EL art 21) ning vähendada perede valmidust väärkohtlemisest teatada – see oleks vastuolus laste kaitse eesmärgiga. 4. Automaatkontroll Keh%v LasteKS § 20 lg 3 näeb juba eMe võimaluse edastada teavitus karistusandmete muutumise kohta automaatselt. Eelnõu valib selle asemel kõigi lapsega töötavate isikute igakuise päringu karistusregistrisse, sh selle arhiivi. Sama eesmärgi saavutaks oluliselt väiksema riivega sündmuspõhine teavitus: kui registrisse kantakse asjakohane karistus, kontrollitakse töötamise registrit ja teavitatakse tööandjat – kiiremini ning üksnes vajalike isikute andmeid töödeldes. Seletuskirja väide, et andmehulk jääb samaks (lk 3), ei ole täpne:

1 K. M. Zgoba, M. M. Mitchell. The e2ectiveness of Sex O2ender Registration and Notification: A meta- analysis of 25 years of findings. – Journal of Experimental Criminology 2023, 19(1), lk 71–96. 2 J. J. Prescott, J. E. Rocko2. Do Sex O2ender Registration and Notification Laws A2ect Criminal Behavior? – Journal of Law and Economics 2011, 54(1), lk 161 jj. 3 https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/laste_vastu_suunatud_k orduvate_seksuaalkuritegude_ennetamine_2020_10.pdf

kahe aastaga on päring tehtud 7515 isiku kohta (lk 6), eelnõu järgi kontrollitaks aga kõiki lapsega töötavaid isikuid 12 korda aastas. Kontrollitavate isikute ringi määrab tööandja ise ning seda ei kontrollita; seletuskirja kohaselt võivad selleks olla kõik töötajad. Euroopa Kohus pidas sellist enesehindamisel põhinevat lahendust ebapiisavaks (C-769/22, p-d 616–617). Süsteem ei hõlma vabatahtlikke ega töölevõtmise hetke ning andmesubjek% tulemusest ei teavitata. Karistusandmete töötlemise olulised elemendid peavad olema seaduses (IKÜM art 6 lg 3, PS § 3 lg 1; vt ka C-769/22, p 608). Määruse kavand läheb aga seadusest kaugemale: § 6 lg 5 näeb eMe päringud teiste liikmesriikide registritesse ja ECRIS-TCN-i ning § 6 lg 4 p 3 kohaselt väljastatakse KarRS § 20 lg 2¹ andmed – koos eelnõu §-ga 2 jõuaksid fotod automaatselt iga kuu tööandjateni. See on vastuolus seletuskirja väitega, et vastus antakse üksnes jah/ei kujul. 5. Mõjuanalüüs Väljatöötamiskavatsuse jätmine koostamata põhjendusega, et muudatused on „väheolulised“ (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 2 p 5), ei ole asjakohane. Puudub andmekaitsealane mõjuhinnang (IKÜM art 35 lg 10) ja infoturbe analüüs. EOepanekud 1) JäOa eelnõust välja dokumendifoto kuvamine (eelnõu § 2). 2) Kujundada automaatkontroll ümber sündmuspõhiseks teavituseks, sätestada andmetöötluse olulised elemendid seaduses ning tagada andmesubjek% teavitamine. 3) Analüüsida KarRS § 15 lg 1 ja § 20 lg 1 p 9 päringurežiimi kooskõla IKÜM art 10-ga otsuse C-769/22 valguses, sõltumata käesolevast eelnõust. 4) Koostada põhjalik mõjuanalüüs ja andmekaitsealane mõjuhinnang. Laste kaitse on äärmiselt kaalukas eesmärk – just seetõMu peavad valitud abinõud olema tõhusad ja tõenduspõhised. Anna Markina, PhD kriminoloogia kaasprofessor karistusõiguse osakonna juhataja TÜ õigusteaduskond Tõnismägi 5a-324, 10119, Tallinn, Estonia Phone: +372 55573302

Arvamus lastekaitseseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu (lapsega töötava isiku automaatkontroll ja dokumendifoto kuvamine) kohta Jus%its- ja Digiministeerium on esitanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale arvamuse avaldamiseks lastekaitseseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu (06.08.2026) koos seletuskirja ja Vabariigi Valitsuse määruse kavandiga. Õigusteaduskonna karistusõiguse osakond tänab ministeeriumit kaasamise eest. Jagame eesmärki kaitsta lapsi ja vähendada tööandjate halduskoormust, kuid eelnõu toetada ei saa. Dokumendifoto kuvamine ei aita saavutada seletuskirjas nimetatud eesmärki, sest foto kuvatakse üksnes posi%ivse vastuse korral. Eelnõu loob sisuliselt avaliku fotoregistri, mis ei ole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtete ega EL andmekaitseõigusega ning takistab süüdimõistetute taasühiskonnastamist. Automaatkontrolli eesmärgi saaks saavutada oluliselt väiksema andmetöötlusega. Teeme eMepaneku jäMa foto kuvamine eelnõust välja ja kujundada automaatkontroll ümber. 1. Inimväärikus, õigusriik ja taasühiskonnastamine Ka kuriteo toime pannud inimene ei kaota oma inimväärikust (PS § 10). Sellest lähtub nõue säilitada süüdimõistetule pärast karistuse kandmist tegelik võimalus ühiskonda naasta. See on ka ühiskonna enda huvides: töö, eluase ja toetavad suhted on eeldused õiguspäraseks eluks ning aitavad ennetada uusi kuritegusid. Inimese püsivat tõrjumist ei saa seetõMu käsitada turvalisust suurendava lahendusena. Eelnev ei välista laste kaitseks vajalikke ja proportsionaalseid piiranguid. Seejuures ei ole inimese avalik häbistamine ega omakohtu võimaldamine õigusriigis lubatav eesmärk. Karistusmonopol kuulub riigile just selleks, et kaitsta inimesi käMemaksu eest ja tagada, et kedagi ei karistataks rohkem, kui seadus lubab; ka kuriteo toime pannud inimesele laieneb õigus riigi ja seaduse kaitsele, sh kaitsele teiste eraisikute rünnete eest (PS § 13 lg 1). Eristada tuleb teavet, mida antakse konkreetse ohu ärahoidmiseks, inimese muutmisest püsiva avaliku häbimärgistamise objek%ks. Riigikohus on hilju% rõhutanud, et kustutatud karistusandmete avaldamine on „sisuliselt eluaegne sotsiaalne lisakaristus“, mis raskendab ühiskonda naasmist ja puudutab ka isiku lähedasi, sealhulgas alaealisi lapsi (RKPJKo 29.09.2026, 5-26-6). SeetõMu ei piisa fotode väljastamise põhjendamiseks seletuskirja väidetest, et laste kaitseks tuleb „haarata kinni igast võimalusest“ ning et kuriteo toimepanijad peavad arvestama nega%ivsete tagajärgedega (lk 4–5). Sellised üldised väited ei asenda proportsionaalsuse analüüsi. Põhjendada tuleb, miks fotod kaitseksid lapsi paremini kui praegu, miks ei piisa vähem tõrjuvatest meetmetest ning kuidas välditakse meetme muutumist häbimärgistamise ja omakohtu vahendiks. Seletuskiri neile küsimustele ei vasta. 2. Vastuolu EL õigusega Seletuskiri peab Euroopa Kohtu 21.04.2026 otsust C-769/22 (komisjon vs. Ungari, ECLI:EU:C:2026:326) Ees% jaoks ebaoluliseks. Otsus on aga asjakohane. Ungari säte puudutas just laste vastu seksuaalkuriteo toime pannud isikute andmeid (p-d 73 ja 593) ja võimaldas päringu teha alaealise eest vastutaval täisealisel (p-d 74 ja 611) – sarnane lahendus nagu meie lapse seadusliku esindaja päringuõigus. Kohus leidis, et kui juurdepääsu vajalikkust hindab üksnes taotleja ise „lihtsa kinnituse“ alusel, „ei ole [see] ilmselgelt sobiv, et piirata seda riivet

rangelt vajalikuga“ (p-d 616–617) ning et isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 10 nõutavad kaitsemeetmed puuduvad (p 618). EMeheide ei puudutanud andmete hulka, vaid ex ante kontrolli puudumist – sama puudus on KarRS §-del 15 ja 20. Fotode lisamine riivet ei vähenda, vaid suurendab (vt ka p 602). Eelnõu ei arvesta ka eesmärgi piirangu põhimõMega (IKÜM art 5 lg 1 p b, art 6 lg 4): dokumendifotod on kogutud isikut tõendavate dokumen%de väljaandmiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks (siseministri 18.12.2015 määruse nr 78 § 3 ja § 17 lg 1 p 2), miMe eraisikutele karistusandmete juures kuvamiseks. Eelnõu seda eesmärgi muutmist ei analüüsi. 3. Meetme proportsionaalsus Foto ei sobi eesmärgi saavutamiseks. Seletuskirja (lk 4) kohaselt peab foto aitama olukorras, kus piiranguga isik annab piiranguta nimekaimu isikukoodi. Foto kuvatakse aga üksnes posi%ivse vastuse korral – piiranguta isiku isikukoodiga päringu vastus on nega%ivne ja fotot ei kuvata. Pealegi ei saa LasteKS § 20 lg-s 3 sätestatud kontrollikohustust nõuetekohaselt täita, kui isikukood võetakse interne%st või töölesoovija suulise ütluse põhjal: töölesoovija peab esitama isikut tõendava dokumendi ja isikukood tuleb võMa sealt. Seletuskirjas kirjeldatud probleem ei tulene seega õiguse puudusest, vaid kontrollikohustuse ebakorrektsest täitmisest, ja foto seda ei lahenda. Foto tegelik funktsioon on üldsuse teavitamine. Seletuskirja kohaselt on pildi saanud isikul „võimalus teavitada ka oma lähedasi“ (lk 4). Kui see on seadusandja eesmärk, tuleb see seletuskirjas selgelt välja öelda ja eraldi analüüsida, sh kas mõni üldsusele suunatud lahendus saaks olla proportsionaalne. Igal juhul ei saa teavitamine toimuda nii, et üksikisik näitab fotot tuMavatele või riputab selle sotsiaalmeediasse. Register muutub sisuliselt avalikuks. KarRS § 20 lg 1 p 9 alusel võib päringu teha iga lapse seaduslik esindaja üksnes enda kinnituse alusel (KarRS § 15 lg 1, § 20 lg 2); seletuskiri möönab, et „praegu ühtegi reaalset kontrollimehhanismi ei ole“ (lk 4), ning kavandab päringuteenuse ees%.ee mobiilirakendusse (lk 7). Prak%liselt igaüks, kes teab nime ja isikukoodi, saaks käMe isiku praeguse näofoto, mille järgi saab näotuvastusega otsingumootorite abil leida ka tema sotsiaalmeediakontod ja elukoha. Eelnõu § 2 p 1 nimetab ka registri uueks eesmärgiks „pildi avaldamise“. Lisaks avaldab foto olemasolu kuriteo liigi, mis ei ole kooskõlas KarRS § 20 lg-s 2¹ sätestatud jah/ei-vastuse eesmärgiga. Seletuskirja arutluskäik ei ole järjekindel: ühelt poolt peab foto levima ja avaldama „posi%ivset avalikku mõju“, teisalt ei teki avalikustamise nega%ivseid mõjusid väidetavalt seetõMu, et andmeid ei tohi selleks kasutada. Seletuskirja väide, et andmete ebaseaduslikku kasutamist „hoiab ära“ IKS § 65 trahv (lk 4), ei ole põhjendatud: trahv on rikkumise tagajärg, miMe tõke, ning selle heidutav mõju sõltub eelkõige vahelejäämise tõenäosusest, mis on siin päringuõiguse kontrolli puudumise tõMu olematu. Süüdimõistetu foto levitamist ei kata ka KarS § 157 ega § 157¹; IKÜM art 10 ja Euroopa Kohus (C-769/22, p-d 616–618) nõuavad aga ex ante kaitsemeetmeid, mida hilisem sanktsioon ei asenda. Meede on eluaegne, ilma läbivaatamise võimaluseta ja ebavõrdne. LasteKS § 20 lg 4 kohane ümberhindamine ei hõlma ühtegi asjaomast kuritegu, foto uueneb iga uue dokumendiga ning muudatus kohaldub tagasiulatuvalt ka ammu arhiivi kantud karistustele – ilma individuaalse hindamiseta, mida Riigikohus on lastega töötamise piirangu puhul nõudnud (RKPJKo

22.11.2022, 5-22-6). Foto seotakse vaid KarS-i paragrahvidega, kuigi eluaegne piirang keh%b LasteKS § 20 lg 1¹ alusel ka enne karistusseadus%ku jõustumist (st 2002. aastani keh%nud kriminaalkoodeksi alusel) ja välisriigis karistatutele (PS § 12). Seletuskirja väide, et noored registrisse ei satu (lk 4), ei ole õige. Esiteks võib KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 145¹ alusel karistada ka alaealist, kelle foto kuvataks eluaegselt, sest alaealise karistusandmete erikaitse (KarRS § 19) lõpeb täisealiseks saamisega. Teiseks ei näe KarS § 145 lg 1¹ erinevalt lõikest 1 eMe vanusevahe erandit, mistõMu 18-aastane, kes on vastas%kusel nõusolekul suhtes 13-aastasega, mõistetakse süüdi ning saaks eluaegse piirangu ja foto kuvamise. Empiirilised andmed meedet ei toeta. Braithwaite'i taasintegreeriva häbistamise teooria järgi vähendab kuritegevust teo hukkamõist, mis jätab inimesele tee tagasi, kuid püsiv märgistamine suurendab seda (J. Braithwaite. Crime, Shame and Reintegra%on. Cambridge: Cambridge University Press 1989). Eelnõu ühendab just need kaks loogikat: jah/ei-päring on kitsas riskijuh%mine, foto on sümboolne eluaegne märgistamine. Seletuskirjas viidatud uuring (Napier jt 2018) ei leidnud avaliku teavitamise mõju retsidiivsusele, samu% miMe 25 aasta uuringuid koondav meta-analüüs (Zgoba, Mitchell 20231); avalik teavitus võib registreeritute retsidiivsust isegi suurendada (PrescoM, Rockoff 20112). Seletuskiri viitab küll võimalikule esmatoimepanemist vähendavale mõjule (lk 4), kuid see on üldpreven%ivne eesmärk, miMe LasteKS § 20 eesmärk takistada juba karistatud isiku kokkupuudet lastega. Pealegi saaks selline mõju tekkida üksnes avaliku registri puhul, mida eelnõu väidetavalt ei loo. Inimese häbimärgistamine selleks, et heidutada teisi, ei oleks ka kooskõlas inimväärikuse põhimõMega (vt arvamuse 1. osa). Ka ministeeriumi enda analüüs ei soovitanud avalikku registrit: see ei vähenda retsidiivsust, tekitab võltsturvatunnet ning, kuna enamik toimepanijaid on lapse pereliikmed või tuMavad, taasohvristaks kannatanuid (Jus%itsministeerium. Laste vastu suunatud korduvate seksuaalkuritegude ennetamine. Tallinn 20203). Analüüs soovitas jah/ei- päringut, mis praegu keh%bki. Meede võib kahjustada ohvreid. Foto kuvamine hõlmab ka perekonnas toime pandud tegusid (KarS § 144). Toimepanija foto levik võib reeta ohvri (vt direk%ivi 2012/29/EL art 21) ning vähendada perede valmidust väärkohtlemisest teatada – see oleks vastuolus laste kaitse eesmärgiga. 4. Automaatkontroll Keh%v LasteKS § 20 lg 3 näeb juba eMe võimaluse edastada teavitus karistusandmete muutumise kohta automaatselt. Eelnõu valib selle asemel kõigi lapsega töötavate isikute igakuise päringu karistusregistrisse, sh selle arhiivi. Sama eesmärgi saavutaks oluliselt väiksema riivega sündmuspõhine teavitus: kui registrisse kantakse asjakohane karistus, kontrollitakse töötamise registrit ja teavitatakse tööandjat – kiiremini ning üksnes vajalike isikute andmeid töödeldes. Seletuskirja väide, et andmehulk jääb samaks (lk 3), ei ole täpne:

1 K. M. Zgoba, M. M. Mitchell. The e2ectiveness of Sex O2ender Registration and Notification: A meta- analysis of 25 years of findings. – Journal of Experimental Criminology 2023, 19(1), lk 71–96. 2 J. J. Prescott, J. E. Rocko2. Do Sex O2ender Registration and Notification Laws A2ect Criminal Behavior? – Journal of Law and Economics 2011, 54(1), lk 161 jj. 3 https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/laste_vastu_suunatud_k orduvate_seksuaalkuritegude_ennetamine_2020_10.pdf

kahe aastaga on päring tehtud 7515 isiku kohta (lk 6), eelnõu järgi kontrollitaks aga kõiki lapsega töötavaid isikuid 12 korda aastas. Kontrollitavate isikute ringi määrab tööandja ise ning seda ei kontrollita; seletuskirja kohaselt võivad selleks olla kõik töötajad. Euroopa Kohus pidas sellist enesehindamisel põhinevat lahendust ebapiisavaks (C-769/22, p-d 616–617). Süsteem ei hõlma vabatahtlikke ega töölevõtmise hetke ning andmesubjek% tulemusest ei teavitata. Karistusandmete töötlemise olulised elemendid peavad olema seaduses (IKÜM art 6 lg 3, PS § 3 lg 1; vt ka C-769/22, p 608). Määruse kavand läheb aga seadusest kaugemale: § 6 lg 5 näeb eMe päringud teiste liikmesriikide registritesse ja ECRIS-TCN-i ning § 6 lg 4 p 3 kohaselt väljastatakse KarRS § 20 lg 2¹ andmed – koos eelnõu §-ga 2 jõuaksid fotod automaatselt iga kuu tööandjateni. See on vastuolus seletuskirja väitega, et vastus antakse üksnes jah/ei kujul. 5. Mõjuanalüüs Väljatöötamiskavatsuse jätmine koostamata põhjendusega, et muudatused on „väheolulised“ (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 2 p 5), ei ole asjakohane. Puudub andmekaitsealane mõjuhinnang (IKÜM art 35 lg 10) ja infoturbe analüüs. EOepanekud 1) JäOa eelnõust välja dokumendifoto kuvamine (eelnõu § 2). 2) Kujundada automaatkontroll ümber sündmuspõhiseks teavituseks, sätestada andmetöötluse olulised elemendid seaduses ning tagada andmesubjek% teavitamine. 3) Analüüsida KarRS § 15 lg 1 ja § 20 lg 1 p 9 päringurežiimi kooskõla IKÜM art 10-ga otsuse C-769/22 valguses, sõltumata käesolevast eelnõust. 4) Koostada põhjalik mõjuanalüüs ja andmekaitsealane mõjuhinnang. Laste kaitse on äärmiselt kaalukas eesmärk – just seetõMu peavad valitud abinõud olema tõhusad ja tõenduspõhised. Anna Markina, PhD kriminoloogia kaasprofessor karistusõiguse osakonna juhataja TÜ õigusteaduskond Tõnismägi 5a-324, 10119, Tallinn, Estonia Phone: +372 55573302