Lugupeetud minister,
Pöördusite meie poole ettepanekuga ette valmistada Riigikogu menetluses oleva Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduseelnõule SE384 täiendused, millega täpsustada halduskohtu poolt trahvide määramise regulatsiooni.
Õigusteaduskond tänab usalduse eest. Meie pikaajaline koostöö on tunnistuseks, et oleme kaasunud juhul, kui Eesti õigusriigi huvides on võimalik regulatsioone teha paremaks.
Kahetsusega peame tõdema, et meil ei ole võimalik Justiitsministeeriumi küsitud abi eelnõu SE384 täpsustamiseks osutada. Me ei saa, lähtuvalt oma professionaalsest eetikast, toetada eelnõu vastuvõtmist, kuna see ei sobi Eesti õiguskorda, on meie õiguskorda väärastav ja vastuolus meie õiguse aluspõhimõtetega.
Täna puuduvad igasugused põhjused, mis õigustaksid, teeksid vajalikuks, veel vähem nõuaksid kõnealuses seadusloomes kompromisside tegemist Eesti õigusriigi alusväärtuste arvelt. EL õigus ei nõua eelnõu vastuvõtmist sellisel kujul: sellega soovitakse juurutada lahendused, mis võivad sobida mõnede teiste EL riikide õiguskordadesse, aga mis ei sobi Eestis. Nii soovitakse EL õigus üle kullata („gold-plating“), kutsudes teda meie õigusesse viisil, mida EL õigus ise meilt ei palu.
Õigusteaduskonna teadlased on juba 2020. aastal Justiitsministeeriumi poolt tellitud uuringus nentinud: „/.../ halduskaristuste tõstmine väljapoole süüteomenetlust [ei ole] põhjendatud ei õiguskorra läbipaistvuse argumendi tõttu ega ka seetõttu, et selleks puudub mõttekus (milleks töötada välja uus kriminaal- ja väärteomenetlusele sarnaste õiguslike garantiidega menetlus, kui meil kaks sellist juba olemas on).1“ Seetõttu tegime ettepaneku: “ECN+ direktiivi ülevõtmiseks kohendada väärteomenetluse raame /.../, et tagada EL õiguse nõuetele vastavalt tõhus menetlus konkurentsiasjades.”2 Meie pakutud lahendus oleks EL õigusega täies kooskõlas ja kaitseks Eestis väljakujunenud õiguskorda. Jääme selle juurde, et ECN+ direktiivi ülevõtmine on märksa vähem probleeme tekitav väärteomenetluse kaudu.
06.06.2023 arvamuses juhtisime Justiitsministeeriumi tähelepanu, et “Nüüdseks on Eestis väärteomenetlus kohandatud EL haldustrahvide ülevõtmisele sobivaks. 1.11.2023 jõustuv KarS-i redaktsioon koos 1.11.2023 jõustuva VTMS-i ja TMS-i ning 1.05.2023 jõustunud KrMS-i redaktsiooniga teeb võimalikuks ECN+ direktiiviga ette nähtud karistuste kohaldamise väärteomenetluse kaudu.”
Eeltoodud põhjustel ei ole eelnõus SE384 valitud menetlusliik Eesti õiguskorda sobilik, võtaks SE384 ECN+ direktiiv üle laiemalt, kui seda direktiiv nõuab (gold-plating) ning suure tõenäosusega vähendab oluliselt isikute põhiõiguste kaitse taset. Väga lihtsalt öeldes – isikute karistamiseks soovitakse kasutada menetlust, kus inimesel tekib kohustus iseenda karistamisele igakülgselt kaasa aidata. See aga on vastuolus karistusõiguses tuntud enese mittesüüstamisõigusega, mis on üks karistuste määramise maailma alustalasid.
Vahetult enne Riigikogusse jõudmist muudeti eelnõu SE384 selliselt, et Konkurentsiameti asemel hakkab haldustrahvi määrama halduskohus. Sellise muudatusega eeltoodud probleeme ei lahendatud, vaid tekitati juurde. Esiteks on küsitav, kas halduskohtu olemuse ja ülesandega on ühitatav halduskohtule karistusõigusliku iseloomuga trahvi määramise õiguse andmine. Teiseks peab sellisel juhul põhiõigusi kaitsev menetluslik regulatsioon olema tiheduselt ja tagatiste poolest samaväärne väärteomenetlusega, nagu on õiguskantsler põhjendatult märkinud.3
Halduskohtumenetluses väärteomenetlusega samaväärse põhiõiguste kaitse tagamine võtaks esiteks aega, ummistades veelgi niigi ülekoormatud kohtusüsteemi (ringkonnakohtus lahendini jõudmine võtab aega rohkem kui aasta) ning teiseks tooks kaasa õiguslikku segadust, killustatust ja keerukust. Halduskohtu põhiline roll on olla kodaniku kaitsjaks riigi kuritarvituste eest (HKMS § 2 lg 1). Eelnõuga tahetakse seda ühiskonna toimimiseks üliolulist rolli ignoreerida ning teha kaitsjast karistaja. Meie õiguskord ei vaja seda muudatust. Sama kinnitab ka Õiguskantsler märkides, et “[k]üll on praeguse õiguskorra loogikaga (eelkõige halduskohtumenetluse seadustiku § 2 lg 1) kokkusobimatu, et halduskohtule antakse trahvi määramise õigus sisulises konkurentsiõiguse küsimuses ning tegemata kohtumenetlusse erisusi, mis võimaldaks halduskohtul konkurentsijärelevalves käituda sarnaselt maakohtuga väärteomenetluses."”4
Eelnõu autorite valitud menetlusliigi taga kumab usk, et väärteoasjades on tõendamise standard liiga kõrge ning halduskohtus on võimalik vähemate tõenditega suuremaid trahve määrata. Selline mõtteviis ei ole õigusriiklikult aktsepteeritav ning paistab lähtuvat mitte Eesti õiguskorra, vaid kitsalt mõne ametkonna mugavusest.
Nagu oleme ka varasemates seisukohtades korduvalt osutanud, on meie arvates kõige kiirem, otstarbekam ja õiguslikult pädevaim viis vaidlusaluse direktiivi ülevõtmiseks vajalike muudatuste tegemine väärteomenetluse normistikku. Nii viime Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Liidu õigusega ning kaitseme põhiseaduses ettenähtud õigusi ja vabadusi. Kahetsusväärselt ei ole meie ettepanekuid seni arvestatud. Kui me koostaksime Justiitsministeeriumi poolt soovitud täiendused, mis täpsustaksid halduskohtu poolt trahvide määramise regulatsiooni, siis läheksime otsesesse vastuollu oma eespool osutatud seisukohtadega. See ei oleks kooskõlas meie väärtuste, akadeemilise väärikuse ega teaduseetikaga.
Lugupidamisega
Gaabriel Tavits,
TÜ õigusteaduskonna direktor, sotsiaalõiguse professor
Mari Ann Simovart,
TÜ õigusteaduskonna avaliku õiguse osakonna juhataja asetäitja, majandusõiguse professor
Anneli Soo,
TÜ õigusteaduskonna karistusõiguse osakonna juhataja, karistusõiguse kaasprofessor
Jaan Ginter,
TÜ õigusteaduskonna kriminoloogia professor
Carri Ginter,
TÜ õigusteaduskonna Euroopa õiguse kaasprofessor