Vastus

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiitsministeerium

[email protected] Teie: 26.02.2024 nr 10-4/2019-1

Meie: 25.03.2024 nr 15

Maksejõuetuse teenistuse ettepanekud

08.01.2024.a esitas Maksejõuetuse teenistus Justiitsministeeriumile 2023.aasta tegevusaruande ning sellest tulenevalt kaalumiseks ettepanekud pankrotiseaduse muutmiseks ja maksejõuetusmenetluse tõhustamiseks. Seoses sellega on Justiitsministeerium pöördunud Eesti Pangaliidu poole tagasiside saamiseks tegevusaruandes tõstatatud küsimuste ja ettepanekute osas. Täname Justiitsministeeriumit selle võimaluse andmise eest ja esitame järgnevalt Pangaliidu seisukohad. Esmalt peame vajalikuks ka omalt poolt rõhutada ja täielikult nõustuda Maksejõuetuse teenistuse järeldustega, et maksejõuetusõiguses on palju probleeme ja ebatõhusust ning liigset orienteeritust võlgniku õiguste kaitsele, mistõttu menetluse peamine eesmärk, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine, on juba ammu täiesti tahaplaanile jäänud ja mille tõttu on võlausaldajad kaotanud igasuguse usu maksejõuetusmenetlusse. Seda eriti juhul, kui võlausaldajal ei ole pandiga tagatud nõuet esimesel järjekohal ja seetõttu ei ole reeglina kunagi lootust pankrotivara arvelt oma nõudele rahuldust saada. Seega on Maksejõuetuse teenistuse poolt erinevatele probleemidele tähelepanu juhtimine ning ettepanekute tegemine olukorra parandamiseks igati tervitatav. Samas leiame, et tehtud ettepanekud on võib-olla liigselt keskendunud eelkõige järelevalvega seotud küsimustele, mis küll võivad, aga ei pruugi anda tulemusi kogu menetluse efektiivsemaks ja tulemuslikumaks muutmiseks. Aruandes on märgitud, et Maksejõuetuse teenistus tuvastas 2023.aastal järgnevad varatute juriidiliste isikute juhtimisorganite ja raamatupidamise eest vastutavate isikute enim levinud rasked juhtimisvead ja õigusrikkumised: a) 105 juhul st ligi 77% juhtudest ei ole äriühingu juhtorgani liikmed esitanud õigel ajal kohtule pankrotiavaldust.

b) 63 juhul st ligi 47% juhtudest puudub või on puudulikult peetud raamatupidamine.

Eelnevast tulenevalt tuleks meie arvates eelkõige keskenduda esmajärjekorras viidatud probleemide lahendamisele, kuna nende rikkumiste ärahoidmisega muutuks kogu menetlus iseenesest juba märksa tõhusamaks, kuna oleks tagatud, et pankrotiavaldused esitatakse kohtusse õigeaegselt ja äriühingutel

on olemas raamatupidamine, mis tagaks selle, et pankrotihalduritel oleks võimalik saada adekvaatne ülevaade võlgniku majanduslikust seisust ja selle ajaloost ning maksejõuetuse kujunemisest ning äriühingul oleks ka veel vara, mille eest menetlust ennast läbi viia, ilma et võlausaldajad peaksid neid iseseisvalt täiendavalt finantseerima. Seega tuleks eelkõige riigi poolt hakata täie tõsidusega rakendama juba olemasolevat Kars §-i 3811, mis sätestab karistuse raamatupidamise kohustuse rikkumise eest ning taas kehtestada Kars § 3851, mis sätestas karistuse pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise eest. Leiame, et ilma raamatupidamiseta ja õigeaegselt pankrotiavalduse esitamiseta ei ole võimalik tõhusalt pankrotimenetlust läbi viia. Samuti tuleks märkimisväärselt piirata võlgnike õigusi ning suurendada võlgnike sh võlgnike juhtorganite liikmete kohustusi ja vastutust. Eelnev on vaid väike osa probleemistikust, mis on välja toodud. Leiame, et võlausaldajate kaitset oleks vaja oluliselt parandada maksejõuetusmenetlustes ja oleme igati valmis andma oma täiendava panuse ja üksikasjalikumalt probleemistikku kirjeldama ning ka võimalikke lahendusvariante pakkuma. Lisaks on praktikas tõusetunud mitmed probleemid, mis seonduvad pankrotiseaduse, Maksejõuetuse teenistuse ja pangasaladuse regulatsiooniga. Probleemide kirjeldus, Pangaliidu küsimused ja ettepanekud Lisas 1. Järgnevalt Pangaliidu märkused ja seisukohad vastavalt esitatud ettepanekute numeratsioonile.

1. Ettepanek täiendada PankrS § 13 selliselt, et (juriidilisest) isikust võlgnik on kohustatud võlgniku pankrotiavaldust täiendavalt selgitama ja tõendama. Idee on kaalumist väärt, kuid peame võimalikuks, et sellisel juhul võib pikeneda pankrotiavalduse menetlusse võtmise aeg ning väheneda ka võlgnike huvi pankrotiavalduste esitamiseks. Võimalik, et võlgnikud üritavad selle asemel lihtsalt likvideerimismenetluse läbi saavutada juriidilise isiku kustutamine.

2. Ettepanek, et võlgnik peab esitama pankrotiavalduse otse kas Maksejõuetuse teenistusele või EMTA-le. Antud ettepanek vajab pikemalt selgitust ning analüüsi, mistõttu antud hetkel ei ole võimalik selles osas sisulist arvamust avaldada. Jääb arusaamatuks, milline roll jääb sellisel juhul asjast huvitatud võlausaldajatele, kes oleksid valmis kandma deposiiti raha pankrotimenetluse kulude katteks ning soovivad pankrotitoimkonnas osaleda.

3. Ettepanek muuta ärikeelu kohaldamise regulatsiooni. a) Olukorras, kus tagasivõitmise hagi võlgniku lähikondse vastu rahuldatakse, oleks

ilmselt põhjendatud ärikeelu kohaldamine lähikondse suhtes. Ärikeelu kohaldamisele peab olema eelnenud kohtulik kontroll, millega on lähikondse tegevusega seonduvad asjaolud ja etteheidetav tegu tuvastatud.

b) Ettepanek, et ärikeeldu saavad kohaldada registrite juures töötavad kohtunikud (kohtunikuabid), Maksejõuetuse teenistus ja EMTA, vajab täiendavat selgitust ja analüüsi. Hetkel ei ole võimalik seda ettepanekut põhjendatuks pidada.

c) Ettepanek laiendada isikute ringi, kes saavad taotleda ärikeelu kohaldamist on ilmselt põhjendatud. Isikute ring peaks olema selgelt piiritletud konkreetse pankrotimenetlusega.

d) Nõustuda saab ettepanekuga, et ärikeelu peaks saama kehtestada pikemaks ajaks kui üksnes pankrotimenetluse aeg. Lisaks tuleks taastada varem kehtinud regulatsioon, kus ärikeeld kohaldus automaatselt ning võlgnik pidi sellest vabanemiseks ise aktiivsust üles näitama. Siis oleks osapooltele ka vähem koormust.

4. Ettepanek, et Maksejõuetuse teenistus ei ole allutatud tsiviilkohtule ja tsiviilkohtumenetlusele vajab täiendavat selgitust ja analüüsi. Käesoleval hetkel ei saa kõnealust ettepanekut põhjendatuks pidada. Ilmselt tuleks alustada täiesti uue pankrotiseaduse eelnõu välja töötamisega, kus Maksejõuetuse teenistuse roll on arusaadavalt sätestatud.

5. Puudub seisukoht. 6. Pangaliit leiab, et järelevalve tõhustamine oleks vajalik, kuid meil puudub seisukoht, kes seda

funktsiooni täitma peaks. 7. Pangaliit leiab, et järelevalve tõhustamine oleks vajalik, kuid meil puudub seisukoht, kes seda

funktsiooni täitma peaks. 8. Kõik initsiatiivid, mille rakendamise tulemuseks on tegevuse kvaliteedi tõstmine, on

tervitatavad. 9. Ettepanek luua IT-lahendus maksejõuetusmenetluste jaoks on tervitatav. Võiks ka kaaluda e-

toimikule täiendava funktsionaalsuse loomist, et kogu maksejõuetusmenetlus oleks hallatav seal süsteemis. Samuti on tervitatav ettepanek luua lahendus, mis võimaldaks maksejõuetuse andmekorjet – käesoleval hetkel on näiteks peaaegu võimatu leida riiklikku statistikat recovery rate ja pankrotimenetluse kestvuse kohta.

10. Käesoleval ajal on juba suuremates kohtumajades maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunikud. Kohtute suureneva töökoormusega toimetulekuks tuleks palgata täiendavaid kohtunikke.

Loodame, et Justiitsministeeriumil on võimalik arvestada Pangaliidu märkuste, seisukohtade ja ettepanekutega maksejõuetuse valdkonna korrastamisel. Lisaks eeltoodule palume Justiitsministeeriumil leida võimalus vastata käesoleva pöördumise lisas 1 toodud küsimustele ja ettepanekutele. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Juhatuse liige Lisa 1: Pankrotiseadus, Maksejõuetuse teenistus ja pangasaladuse regulatsioon (3 lk)

Lisa 1

Pankrotiseadus, Maksejõuetuse teenistus ja pangasaladuse regulatsioon

1. Õigusselgus PankrS § 1929 lg 2 sõnastuse osas.

Varasemalt on krediidiasutused pöördunud selgitustaotlusega Justiitsministeeriumi poole

küsimusega, kas Pankrotiseaduse § 1929 lg 2 teksti ja seletuskirja koos tõlgendades tuleb asuda

seisukohale, et seadusandja eesmärk on olnud selgelt reguleerida, et järelevalve teostamise käigus

on maksejõuetuse teenistusel õigus krediidiasutuselt nõuda ainult võlgniku pangakontode

väljavõtteid või on tegemist nö lahtise nimekirjaga?

Eelmainitud pöördumine tulenes vastuolust seaduse sätte mõistmise ja seletuskirja selgituste

osas. Vastavalt seletuskirjale on lõike 2 puhul on sisuliselt tegemist teabe saamise õigusega, selle

õiguse annavad teenistusele ka kõnesoleva sätte esimene lõige ja KorS § 30, kuid lõikes 2 on

toodud pankrotimenetluse spetsiifilised täpsustused, millistelt isikutelt ja milliseid dokumente

teenistusel on õigus saada.

Justiitsministeeriumi poolt krediidiasutustele esitatud seisukoht oli, et PankrS § 1929 eesmärki

silmas pidades on seadusega kooskõlas, kui maksejõuetuse teenistus esitab eelmainitud § alusel

päringuid kolmandatele isikutele seal hulgas ka krediidiasutustele ka võlgniku lähikondsete kohta.

Justiitsministeeriumi seisukohaselt on PankrS §-s 1929 sätestatud avatud loetelu, seega ei ole

välistatud, et nimetatud § alusel ka lähikondsete pangakontode väljavõtteid küsitakse.

Justiitsministeerium on ka eelnevalt selgitustaotluses möönnud, et seletuskirjas toodu ja seaduse

sätte vahel ei ole ühtset korrelatsiooni, kuid normi tõlgendades on suurem osakaal seaduse sättel

kui seletuskirjal. Sättes toodud avatud loetelu eesmärk saab pigem olla, et järelevalve teostajal

oleks igakülgne ligipääs vajalikele andmetele.

Pangaliit leiab, et juhul kui Pankrotiseaduse § 1929 lg 2 mõtteks on anda maksejõuetuse

teenistusele ligipääs ka pankrotivõlgniku lähikondsete kontoväljavõtetele ja muudele

krediidiasutuste käsutuses olevatele andmetel, siis tuleb sätte sõnastust täpsustada. Vastasel

korral kaasneb krediidiasutustele risk saada süüdistus võlgniku lähikondseteks olevate isikute

pangasaladuse õigustamatus avaldamises, sest pankrotivõlgniku juriidilisest isikust või eraisikust

lähikondsete konto väljavõtetel nähtuvad kõik nimetatud isikute tehtud tehingud, sh ka need, mis

ei ole tehtud pankrotivõlgnikuga, mistõttu on nende isikute ärisaladuse või eraelu puutumatuse

riive märkimisväärne.

Lisaks taotleb maksejõuetuse teenistus oma päringutega ka andmeid pankrotivõlgniku ja tema

lähikondsete kontode volitatud kasutajate kohta ja nendele antud õiguste mahtude kohta, samuti

nende isikute kohta, kelle kontode kasutajaks pankrotivõlgnik või tema lähikondne ise on?

Palume seaduse muutmisel kaaluda, kas sellises ulatuses info kogumine on põhjendatud ja kui on,

siis soovime, et seadusesse oleks see näitliku loeteluna ka sisse kirjutatud.

Pangaliidu ettepanek on täiendada PankrS § 1929 lõike 2 punkti 4 sõnastust ka võlgniku lähikondsete osas või lisada § 1929 lõike 2 uus punkt, kus sätestatakse ka võlgniku lähikondsed. Eelmainitud ettepanekute osas muudatusi sisse viies peaks olema ka viide PankrS § 117, kus on reguleeritud lähikondsete ringi kuuluvad. Siinjuures soovime, et seaduses oleks fikseeritud, et lähikondsete puhul võib krediidiasutus lähtuda maksejõuetuse teenistuse päringus kajastatud deklaratsioonist, et tegemist on pankrotivõlgniku lähikondsetega( st PankrS § 117 nimetutud isikutega) ja krediidiasutus ise ei ole kohustatud kontrollima, kas isikud vastavad lähikondsete tunnustele või mitte.

2. Eelmenetluses avaliku uurimise algatamise otsuse tegemisel krediidiasutuse poole

pöördumine teabe saamiseks.

Eelmisel aastal kohtuti Pangaliidus ka Maksejõuetuse teenistuse juhiga ning arutelude üheks

fookuseks oli Maksejõuetuse teenistuse poolsete päringute tegemine krediidiasutustesse hetkel,

kus alles kaalutakse avaliku uurimise algatamist. Tuginedes PankrS § 1929 sätestatut, mille kohasel

on maksejõuetus teenistusel õigus pöörduda kolmandate isikute poole teabe saamiseks

järelevalve teostamise käigus kui kohus on algatanud menetluse läbiviimise avalik uurimisena või

maksejõuetusteenistus on algatanud eriauditi, on krediidiasutused seisukohal, et kaalutlusotsuse

tegemisel järelevalve teostamise vajaduse otsuse hindamise etapis ei ole põhjendatud kolmandate

isikute poole teabe saamise eesmärgil pöördumine, kuna otsus järelevalve teostamise vajaduse

osas tehakse juba olemasolevate dokumentide ja toimikute põhjal. Praegune praktika on

näidanud, et maksejõuetuse teenistus on esitanud krediidiasutustele päringud menetlusetapis,

kus alles hinnatakse , kas üldse esitada kohtule taotlus avaliku uurimise algatamiseks ja kas üldse

on vajalik järelevalve teostamine. Praktikas ei ole esitatud vajaduspõhiselt selgitusi, milliseid

täiendavaid asjaolusid kaalutlusotsuse tegemiseks kolmandate isiku poole pöördumisel saadaks

ning millise lisandväärtuse see loob.

Pangaliidu ettepanek on täiendada PankrS § 19211 sättega, millest selgub, et

maksejõuetusteenistus teeb oma otsustused kohtult edastatud materjalide põhjal.

Juhime tähelepanu, et krediidiasutused vastavad ajutiste haldurite päringutele pankrotivõlgniku

varade, kohustuste ja tehingute kohta. Kogu see materjal sisaldub kohtule esitatud

pankrotitoimikutes.

3. Päringu õigusliku aluse ja mahu hindamine

Pangaliidu poole on pöördunud ka Pankrotihaldurite Koda. Pöördumine oli esitatud seoses

maksejõuetuse teenistuse haldusjärelevalve teostamisega pankrotihaldurite ja nende poolsete

kohustuste täitmise osas. Nimelt on Maksejõuetuse teenistusel õigus PankrS § 70 lõike 5 punkti 6

kohaselt saada krediidiasutustelt haldusjärelevalve teostamiseks halduri poolt avatud

võlgnikupõhise maksekonto ja võlgniku pangakonto väljavõtteid perioodi kohta, millal halduril oli

võlgniku pangakonto kasutamise õigus.

Krediidiasutused väljastavad päringus küsitud andmed juhul, kui selleks on õiguslik alus olemas.

PankrS § 70 lg 5 p 6 annab selle aluse. Eelmainitust tulenevalt tõstatasid Pankrotihaldurite Koja

liikmed probleemi, et krediidiasutused ei teosta kontrolli, kas andmete küsimise aluseks olevat

haldusjärelevalvet ka tegelikult teostatakse; on haldusjärelevalve üldse algatatud, milline eesmärk

on haldusjärelevalvel ning kas päringus küsitud informatsioon on kooskõlas ka proportsionaalsuse

põhimõttega. Pankrotihaldurite Koda oli seisukohal, et pelgalt õigusliku aluse väljatoomine

päringus ei ole argument ning pankadel tuleks enne selliste andmete väljastamist kontrollida

haldusjärelevalve algatamise fakti tuvastamist.

Pangaliit on seisukohal, et krediidiasutustele ei saa panna kohustust teostada kontrolli

haldusjärelevalve teostamise algatamise fakti üle. Maksejõuetuse teenistuse puhul on tegemist

järelevalvet teostava asutusega, kelle tegevus (muuhulgas vastutus, ulatus, õigused, kohustused)

on reguleeritud seadusandja poolt vastavate õigusaktidega. Krediidiasutused ei oma vastavat

pädevust ega ka kohustust kontrollida järelevalvega tegeleja tegevuse õiguspärasust. Kõik

institutsioonid, kaasaarvatud Maksejõuetuse teenistus, on kohustustatud oma tegevuses järgima

neile kohalduvaid õigusakte ning samuti arvestama ja hindama päringuid esitades nende

õiguspärasust ning proportsionaalsust.

Pangaliidu ettepanek oleks täiendada KAS § 88 lõike 64 sõnastust selliselt, et krediidiasutustele ei

lasu kohustust kontrollida teabenõuete esitajate järelpäringutes esitatud informatsiooni

proportsionaalsust ja õiguspärasust. Eelmainitud ettepanek looks selguse ka õigusnormi tasandil

ning aitab vähendada ka hilisemate kohtuvaidluste tekkimist. Päringu esitaja peab

krediidiasutusele päringu esitamisel kaaluma küsitud teabe õiguspärasust, proportsionaalsust ja

mahu kooskõla eesmärgi saavutamiseks.

- Täiendavalt soovime PankrS § 70 lg 5 p 6 osas selgitusi järgmistele küsimustele: kas

pankrotihaldurite üle teostatav järelevalve laieneb ka perioodile, mil haldur tegutses

konkreetses pankrotiasjas ajutise pankrotihaldurina?

- milline tähendus on väljendil „halduril oli võlgniku pangakonto kasutamise õigus“? Kas siin

mõeldud periood algab alates pankroti väljakuulutamisest või alates ajutise halduri

määramisest või alates sellest hetkest, mil pangas vormistati konto kasutusõigus

pankrotihalduri nimele? Ja millal see periood lõpeb – kas pankrotimenetluse lõppemisega

või pangas kontode kasutusõiguse lõpetamisega?

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiitsministeerium

[email protected] Teie: 26.02.2024 nr 10-4/2019-1

Meie: 25.03.2024 nr 15

Maksejõuetuse teenistuse ettepanekud

08.01.2024.a esitas Maksejõuetuse teenistus Justiitsministeeriumile 2023.aasta tegevusaruande ning sellest tulenevalt kaalumiseks ettepanekud pankrotiseaduse muutmiseks ja maksejõuetusmenetluse tõhustamiseks. Seoses sellega on Justiitsministeerium pöördunud Eesti Pangaliidu poole tagasiside saamiseks tegevusaruandes tõstatatud küsimuste ja ettepanekute osas. Täname Justiitsministeeriumit selle võimaluse andmise eest ja esitame järgnevalt Pangaliidu seisukohad. Esmalt peame vajalikuks ka omalt poolt rõhutada ja täielikult nõustuda Maksejõuetuse teenistuse järeldustega, et maksejõuetusõiguses on palju probleeme ja ebatõhusust ning liigset orienteeritust võlgniku õiguste kaitsele, mistõttu menetluse peamine eesmärk, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine, on juba ammu täiesti tahaplaanile jäänud ja mille tõttu on võlausaldajad kaotanud igasuguse usu maksejõuetusmenetlusse. Seda eriti juhul, kui võlausaldajal ei ole pandiga tagatud nõuet esimesel järjekohal ja seetõttu ei ole reeglina kunagi lootust pankrotivara arvelt oma nõudele rahuldust saada. Seega on Maksejõuetuse teenistuse poolt erinevatele probleemidele tähelepanu juhtimine ning ettepanekute tegemine olukorra parandamiseks igati tervitatav. Samas leiame, et tehtud ettepanekud on võib-olla liigselt keskendunud eelkõige järelevalvega seotud küsimustele, mis küll võivad, aga ei pruugi anda tulemusi kogu menetluse efektiivsemaks ja tulemuslikumaks muutmiseks. Aruandes on märgitud, et Maksejõuetuse teenistus tuvastas 2023.aastal järgnevad varatute juriidiliste isikute juhtimisorganite ja raamatupidamise eest vastutavate isikute enim levinud rasked juhtimisvead ja õigusrikkumised: a) 105 juhul st ligi 77% juhtudest ei ole äriühingu juhtorgani liikmed esitanud õigel ajal kohtule pankrotiavaldust.

b) 63 juhul st ligi 47% juhtudest puudub või on puudulikult peetud raamatupidamine.

Eelnevast tulenevalt tuleks meie arvates eelkõige keskenduda esmajärjekorras viidatud probleemide lahendamisele, kuna nende rikkumiste ärahoidmisega muutuks kogu menetlus iseenesest juba märksa tõhusamaks, kuna oleks tagatud, et pankrotiavaldused esitatakse kohtusse õigeaegselt ja äriühingutel

on olemas raamatupidamine, mis tagaks selle, et pankrotihalduritel oleks võimalik saada adekvaatne ülevaade võlgniku majanduslikust seisust ja selle ajaloost ning maksejõuetuse kujunemisest ning äriühingul oleks ka veel vara, mille eest menetlust ennast läbi viia, ilma et võlausaldajad peaksid neid iseseisvalt täiendavalt finantseerima. Seega tuleks eelkõige riigi poolt hakata täie tõsidusega rakendama juba olemasolevat Kars §-i 3811, mis sätestab karistuse raamatupidamise kohustuse rikkumise eest ning taas kehtestada Kars § 3851, mis sätestas karistuse pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise eest. Leiame, et ilma raamatupidamiseta ja õigeaegselt pankrotiavalduse esitamiseta ei ole võimalik tõhusalt pankrotimenetlust läbi viia. Samuti tuleks märkimisväärselt piirata võlgnike õigusi ning suurendada võlgnike sh võlgnike juhtorganite liikmete kohustusi ja vastutust. Eelnev on vaid väike osa probleemistikust, mis on välja toodud. Leiame, et võlausaldajate kaitset oleks vaja oluliselt parandada maksejõuetusmenetlustes ja oleme igati valmis andma oma täiendava panuse ja üksikasjalikumalt probleemistikku kirjeldama ning ka võimalikke lahendusvariante pakkuma. Lisaks on praktikas tõusetunud mitmed probleemid, mis seonduvad pankrotiseaduse, Maksejõuetuse teenistuse ja pangasaladuse regulatsiooniga. Probleemide kirjeldus, Pangaliidu küsimused ja ettepanekud Lisas 1. Järgnevalt Pangaliidu märkused ja seisukohad vastavalt esitatud ettepanekute numeratsioonile.

1. Ettepanek täiendada PankrS § 13 selliselt, et (juriidilisest) isikust võlgnik on kohustatud võlgniku pankrotiavaldust täiendavalt selgitama ja tõendama. Idee on kaalumist väärt, kuid peame võimalikuks, et sellisel juhul võib pikeneda pankrotiavalduse menetlusse võtmise aeg ning väheneda ka võlgnike huvi pankrotiavalduste esitamiseks. Võimalik, et võlgnikud üritavad selle asemel lihtsalt likvideerimismenetluse läbi saavutada juriidilise isiku kustutamine.

2. Ettepanek, et võlgnik peab esitama pankrotiavalduse otse kas Maksejõuetuse teenistusele või EMTA-le. Antud ettepanek vajab pikemalt selgitust ning analüüsi, mistõttu antud hetkel ei ole võimalik selles osas sisulist arvamust avaldada. Jääb arusaamatuks, milline roll jääb sellisel juhul asjast huvitatud võlausaldajatele, kes oleksid valmis kandma deposiiti raha pankrotimenetluse kulude katteks ning soovivad pankrotitoimkonnas osaleda.

3. Ettepanek muuta ärikeelu kohaldamise regulatsiooni. a) Olukorras, kus tagasivõitmise hagi võlgniku lähikondse vastu rahuldatakse, oleks

ilmselt põhjendatud ärikeelu kohaldamine lähikondse suhtes. Ärikeelu kohaldamisele peab olema eelnenud kohtulik kontroll, millega on lähikondse tegevusega seonduvad asjaolud ja etteheidetav tegu tuvastatud.

b) Ettepanek, et ärikeeldu saavad kohaldada registrite juures töötavad kohtunikud (kohtunikuabid), Maksejõuetuse teenistus ja EMTA, vajab täiendavat selgitust ja analüüsi. Hetkel ei ole võimalik seda ettepanekut põhjendatuks pidada.

c) Ettepanek laiendada isikute ringi, kes saavad taotleda ärikeelu kohaldamist on ilmselt põhjendatud. Isikute ring peaks olema selgelt piiritletud konkreetse pankrotimenetlusega.

d) Nõustuda saab ettepanekuga, et ärikeelu peaks saama kehtestada pikemaks ajaks kui üksnes pankrotimenetluse aeg. Lisaks tuleks taastada varem kehtinud regulatsioon, kus ärikeeld kohaldus automaatselt ning võlgnik pidi sellest vabanemiseks ise aktiivsust üles näitama. Siis oleks osapooltele ka vähem koormust.

4. Ettepanek, et Maksejõuetuse teenistus ei ole allutatud tsiviilkohtule ja tsiviilkohtumenetlusele vajab täiendavat selgitust ja analüüsi. Käesoleval hetkel ei saa kõnealust ettepanekut põhjendatuks pidada. Ilmselt tuleks alustada täiesti uue pankrotiseaduse eelnõu välja töötamisega, kus Maksejõuetuse teenistuse roll on arusaadavalt sätestatud.

5. Puudub seisukoht. 6. Pangaliit leiab, et järelevalve tõhustamine oleks vajalik, kuid meil puudub seisukoht, kes seda

funktsiooni täitma peaks. 7. Pangaliit leiab, et järelevalve tõhustamine oleks vajalik, kuid meil puudub seisukoht, kes seda

funktsiooni täitma peaks. 8. Kõik initsiatiivid, mille rakendamise tulemuseks on tegevuse kvaliteedi tõstmine, on

tervitatavad. 9. Ettepanek luua IT-lahendus maksejõuetusmenetluste jaoks on tervitatav. Võiks ka kaaluda e-

toimikule täiendava funktsionaalsuse loomist, et kogu maksejõuetusmenetlus oleks hallatav seal süsteemis. Samuti on tervitatav ettepanek luua lahendus, mis võimaldaks maksejõuetuse andmekorjet – käesoleval hetkel on näiteks peaaegu võimatu leida riiklikku statistikat recovery rate ja pankrotimenetluse kestvuse kohta.

10. Käesoleval ajal on juba suuremates kohtumajades maksejõuetusasjadele spetsialiseerunud kohtunikud. Kohtute suureneva töökoormusega toimetulekuks tuleks palgata täiendavaid kohtunikke.

Loodame, et Justiitsministeeriumil on võimalik arvestada Pangaliidu märkuste, seisukohtade ja ettepanekutega maksejõuetuse valdkonna korrastamisel. Lisaks eeltoodule palume Justiitsministeeriumil leida võimalus vastata käesoleva pöördumise lisas 1 toodud küsimustele ja ettepanekutele. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Juhatuse liige Lisa 1: Pankrotiseadus, Maksejõuetuse teenistus ja pangasaladuse regulatsioon (3 lk)

Lisa 1

Pankrotiseadus, Maksejõuetuse teenistus ja pangasaladuse regulatsioon

1. Õigusselgus PankrS § 1929 lg 2 sõnastuse osas.

Varasemalt on krediidiasutused pöördunud selgitustaotlusega Justiitsministeeriumi poole

küsimusega, kas Pankrotiseaduse § 1929 lg 2 teksti ja seletuskirja koos tõlgendades tuleb asuda

seisukohale, et seadusandja eesmärk on olnud selgelt reguleerida, et järelevalve teostamise käigus

on maksejõuetuse teenistusel õigus krediidiasutuselt nõuda ainult võlgniku pangakontode

väljavõtteid või on tegemist nö lahtise nimekirjaga?

Eelmainitud pöördumine tulenes vastuolust seaduse sätte mõistmise ja seletuskirja selgituste

osas. Vastavalt seletuskirjale on lõike 2 puhul on sisuliselt tegemist teabe saamise õigusega, selle

õiguse annavad teenistusele ka kõnesoleva sätte esimene lõige ja KorS § 30, kuid lõikes 2 on

toodud pankrotimenetluse spetsiifilised täpsustused, millistelt isikutelt ja milliseid dokumente

teenistusel on õigus saada.

Justiitsministeeriumi poolt krediidiasutustele esitatud seisukoht oli, et PankrS § 1929 eesmärki

silmas pidades on seadusega kooskõlas, kui maksejõuetuse teenistus esitab eelmainitud § alusel

päringuid kolmandatele isikutele seal hulgas ka krediidiasutustele ka võlgniku lähikondsete kohta.

Justiitsministeeriumi seisukohaselt on PankrS §-s 1929 sätestatud avatud loetelu, seega ei ole

välistatud, et nimetatud § alusel ka lähikondsete pangakontode väljavõtteid küsitakse.

Justiitsministeerium on ka eelnevalt selgitustaotluses möönnud, et seletuskirjas toodu ja seaduse

sätte vahel ei ole ühtset korrelatsiooni, kuid normi tõlgendades on suurem osakaal seaduse sättel

kui seletuskirjal. Sättes toodud avatud loetelu eesmärk saab pigem olla, et järelevalve teostajal

oleks igakülgne ligipääs vajalikele andmetele.

Pangaliit leiab, et juhul kui Pankrotiseaduse § 1929 lg 2 mõtteks on anda maksejõuetuse

teenistusele ligipääs ka pankrotivõlgniku lähikondsete kontoväljavõtetele ja muudele

krediidiasutuste käsutuses olevatele andmetel, siis tuleb sätte sõnastust täpsustada. Vastasel

korral kaasneb krediidiasutustele risk saada süüdistus võlgniku lähikondseteks olevate isikute

pangasaladuse õigustamatus avaldamises, sest pankrotivõlgniku juriidilisest isikust või eraisikust

lähikondsete konto väljavõtetel nähtuvad kõik nimetatud isikute tehtud tehingud, sh ka need, mis

ei ole tehtud pankrotivõlgnikuga, mistõttu on nende isikute ärisaladuse või eraelu puutumatuse

riive märkimisväärne.

Lisaks taotleb maksejõuetuse teenistus oma päringutega ka andmeid pankrotivõlgniku ja tema

lähikondsete kontode volitatud kasutajate kohta ja nendele antud õiguste mahtude kohta, samuti

nende isikute kohta, kelle kontode kasutajaks pankrotivõlgnik või tema lähikondne ise on?

Palume seaduse muutmisel kaaluda, kas sellises ulatuses info kogumine on põhjendatud ja kui on,

siis soovime, et seadusesse oleks see näitliku loeteluna ka sisse kirjutatud.

Pangaliidu ettepanek on täiendada PankrS § 1929 lõike 2 punkti 4 sõnastust ka võlgniku lähikondsete osas või lisada § 1929 lõike 2 uus punkt, kus sätestatakse ka võlgniku lähikondsed. Eelmainitud ettepanekute osas muudatusi sisse viies peaks olema ka viide PankrS § 117, kus on reguleeritud lähikondsete ringi kuuluvad. Siinjuures soovime, et seaduses oleks fikseeritud, et lähikondsete puhul võib krediidiasutus lähtuda maksejõuetuse teenistuse päringus kajastatud deklaratsioonist, et tegemist on pankrotivõlgniku lähikondsetega( st PankrS § 117 nimetutud isikutega) ja krediidiasutus ise ei ole kohustatud kontrollima, kas isikud vastavad lähikondsete tunnustele või mitte.

2. Eelmenetluses avaliku uurimise algatamise otsuse tegemisel krediidiasutuse poole

pöördumine teabe saamiseks.

Eelmisel aastal kohtuti Pangaliidus ka Maksejõuetuse teenistuse juhiga ning arutelude üheks

fookuseks oli Maksejõuetuse teenistuse poolsete päringute tegemine krediidiasutustesse hetkel,

kus alles kaalutakse avaliku uurimise algatamist. Tuginedes PankrS § 1929 sätestatut, mille kohasel

on maksejõuetus teenistusel õigus pöörduda kolmandate isikute poole teabe saamiseks

järelevalve teostamise käigus kui kohus on algatanud menetluse läbiviimise avalik uurimisena või

maksejõuetusteenistus on algatanud eriauditi, on krediidiasutused seisukohal, et kaalutlusotsuse

tegemisel järelevalve teostamise vajaduse otsuse hindamise etapis ei ole põhjendatud kolmandate

isikute poole teabe saamise eesmärgil pöördumine, kuna otsus järelevalve teostamise vajaduse

osas tehakse juba olemasolevate dokumentide ja toimikute põhjal. Praegune praktika on

näidanud, et maksejõuetuse teenistus on esitanud krediidiasutustele päringud menetlusetapis,

kus alles hinnatakse , kas üldse esitada kohtule taotlus avaliku uurimise algatamiseks ja kas üldse

on vajalik järelevalve teostamine. Praktikas ei ole esitatud vajaduspõhiselt selgitusi, milliseid

täiendavaid asjaolusid kaalutlusotsuse tegemiseks kolmandate isiku poole pöördumisel saadaks

ning millise lisandväärtuse see loob.

Pangaliidu ettepanek on täiendada PankrS § 19211 sättega, millest selgub, et

maksejõuetusteenistus teeb oma otsustused kohtult edastatud materjalide põhjal.

Juhime tähelepanu, et krediidiasutused vastavad ajutiste haldurite päringutele pankrotivõlgniku

varade, kohustuste ja tehingute kohta. Kogu see materjal sisaldub kohtule esitatud

pankrotitoimikutes.

3. Päringu õigusliku aluse ja mahu hindamine

Pangaliidu poole on pöördunud ka Pankrotihaldurite Koda. Pöördumine oli esitatud seoses

maksejõuetuse teenistuse haldusjärelevalve teostamisega pankrotihaldurite ja nende poolsete

kohustuste täitmise osas. Nimelt on Maksejõuetuse teenistusel õigus PankrS § 70 lõike 5 punkti 6

kohaselt saada krediidiasutustelt haldusjärelevalve teostamiseks halduri poolt avatud

võlgnikupõhise maksekonto ja võlgniku pangakonto väljavõtteid perioodi kohta, millal halduril oli

võlgniku pangakonto kasutamise õigus.

Krediidiasutused väljastavad päringus küsitud andmed juhul, kui selleks on õiguslik alus olemas.

PankrS § 70 lg 5 p 6 annab selle aluse. Eelmainitust tulenevalt tõstatasid Pankrotihaldurite Koja

liikmed probleemi, et krediidiasutused ei teosta kontrolli, kas andmete küsimise aluseks olevat

haldusjärelevalvet ka tegelikult teostatakse; on haldusjärelevalve üldse algatatud, milline eesmärk

on haldusjärelevalvel ning kas päringus küsitud informatsioon on kooskõlas ka proportsionaalsuse

põhimõttega. Pankrotihaldurite Koda oli seisukohal, et pelgalt õigusliku aluse väljatoomine

päringus ei ole argument ning pankadel tuleks enne selliste andmete väljastamist kontrollida

haldusjärelevalve algatamise fakti tuvastamist.

Pangaliit on seisukohal, et krediidiasutustele ei saa panna kohustust teostada kontrolli

haldusjärelevalve teostamise algatamise fakti üle. Maksejõuetuse teenistuse puhul on tegemist

järelevalvet teostava asutusega, kelle tegevus (muuhulgas vastutus, ulatus, õigused, kohustused)

on reguleeritud seadusandja poolt vastavate õigusaktidega. Krediidiasutused ei oma vastavat

pädevust ega ka kohustust kontrollida järelevalvega tegeleja tegevuse õiguspärasust. Kõik

institutsioonid, kaasaarvatud Maksejõuetuse teenistus, on kohustustatud oma tegevuses järgima

neile kohalduvaid õigusakte ning samuti arvestama ja hindama päringuid esitades nende

õiguspärasust ning proportsionaalsust.

Pangaliidu ettepanek oleks täiendada KAS § 88 lõike 64 sõnastust selliselt, et krediidiasutustele ei

lasu kohustust kontrollida teabenõuete esitajate järelpäringutes esitatud informatsiooni

proportsionaalsust ja õiguspärasust. Eelmainitud ettepanek looks selguse ka õigusnormi tasandil

ning aitab vähendada ka hilisemate kohtuvaidluste tekkimist. Päringu esitaja peab

krediidiasutusele päringu esitamisel kaaluma küsitud teabe õiguspärasust, proportsionaalsust ja

mahu kooskõla eesmärgi saavutamiseks.

- Täiendavalt soovime PankrS § 70 lg 5 p 6 osas selgitusi järgmistele küsimustele: kas

pankrotihaldurite üle teostatav järelevalve laieneb ka perioodile, mil haldur tegutses

konkreetses pankrotiasjas ajutise pankrotihaldurina?

- milline tähendus on väljendil „halduril oli võlgniku pangakonto kasutamise õigus“? Kas siin

mõeldud periood algab alates pankroti väljakuulutamisest või alates ajutise halduri

määramisest või alates sellest hetkest, mil pangas vormistati konto kasutusõigus

pankrotihalduri nimele? Ja millal see periood lõpeb – kas pankrotimenetluse lõppemisega

või pangas kontode kasutusõiguse lõpetamisega?