Arvamus pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 195 SE muudatuste kohta

Lisa 1

1/3

Riigikohtu arvamus pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(195 SE) muudatusettepanekute nr 3 ja 4 kohta

1. Muudatusettepanek nr 3 (PankrS § 44 muutmine)

Kui enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 44 lg 3 andis ühele grupile pandipidajatele (kellel

ei olnud pankrotivõlgniku vastu isiklikku nõuet, küll aga asjaõiguslik täitmisnõue) võimaluse

pöörata pant (eelkõige hüpoteek) täitmisele väljaspool pankrotimenetlust, täitemenetluses, sest

pankrotiseaduses eriregulatsiooni ei olnud, siis eelnõuga tahetakse kõik nõuded koondada ühtse

regulatsiooni alla ja lahendada pankrotimenetluses. Sellega võiks nõustuda, kui nimetatud

pandipidajate huvid jäävad varasemaga võrreldes samal määral kaitstuks (eelnõus eelkõige § 44

lg 6). See pole aga kindel. Pandipidajate huvide kaitsmise võimalusi varasema PankrS § 44 lg 3

kontekstis on Riigikohus käsitlenud nt 21. märtsi 2011. a määruses nr 3-2-1-1-11 ja 21. oktoobri

2010. a määruses asjas nr 3-2-1-98-10.

Meie arvates oleks mõistlikum lahendus siiski see, kui pantija pankroti korral saaks pandipidaja

valida, kas osaleda pankrotimenetluses või täitemenetluses oma nõude realiseerimisega. Kui

tegu on aga kolmandast isikust pantija pankrotiga, pole ju üldse selge, kas tagatud nõue üldse

vajab tagatise realiseerimist, kuna võlgnik (kes ei ole maksejõuetu) võib tagatud võlga

korralikult edasi maksta. Arusaamatu on, miks on vaja igal juhul pandieset müüa, kui tegelikult

vajadust selleks kunagi ei tekigi, ja siis luua keeruline süsteem mitterahalise asjaõigusliku

realiseerimisnõude tunnustamisest (pankrotimenetluses tuleks tunnustada vaid rahalisi isiklikke

nõudeid), tingimuslikust nõudest ja raha hoiustamisest. Miks peab igal juhul olema menetlus

suunatud vara müümisele pandita? Tegelikkuses kahjustatakse sellega potentsiaalselt kõiki

osalisi. Teistes riikides on lahendused paindlikumad.

2. Muudatusettepanek nr 4 (PankrS § 45 muutmine)

Ei nõustu PankrS § 45 muutmisega selliselt, et pankroti väljakuulutamisega lõpeb ka kuue kuu

jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku varale seatud kohtulik hüpoteek. Pigem võiks

kaaluda PankrS § 45 n-ö vastassuunas muutmist või tervikuna kehtetuks tunnistamist, st et

pankroti väljakuulutamine ei tooks kaasa ei aresti(pandiõiguse) ega kohtuliku hüpoteegi

lõppemist. Või ehk muuta seadust nii, et pankroti väljakuulutamisega kaasneks vaid väga lühi-

kesel perioodil enne ajutise halduri nimetamist (nt 1 kuu) seatud tagamisvahendite lõppemine.

Varem seatud tagatised saab kehtetuks tunnistada tagasivõitmise korras nagunii, kui nendega

on võlausaldajate huve kahjustatud. Kaaluda võib ka ainult käsutuskeelu lõppemist, aga mitte

arestipandiõiguse lõppemist. Aresti lõppemisega tekib ebavõrdsus nõude rahuldamise järje-

kohtade tähenduses, sest arest annaks nõude rahuldamisel eelisjärjekorra koos hüpoteegi-

pidajatega. Sama kehtib kohtuliku hüpoteegi korral. Arusaamatu on, mis eesmärgil ja kelle

huvides soovitakse pandipidajate õigusi kahjustada.

PankrS § 45 kehtiv sõnastus on tekitanud olulisi probleeme kriminaalmenetluses, kus nimetatud

norm võimaldab konfiskeerimise tagamisel kuritarvitusi. Vt selle kohta lähemalt Riigikohtu

7. detsembri 2016. a määrus kriminaalasjas 3-1-1-68-16, p-d 45 jj, eriti p-d 48, 50–53. Lisaks

võib küsida, millist väärtust kannab muudatuse tagajärjel tekkiv nt selline olukord, mil

kriminaalasjas kannatanu saavutab tsiviilhagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi, siis läheb

süüdistatav pankrotti ja kannatanu õiguspäraselt saavutatud kohtulik hüpoteek lihtsalt kustu-

tatakse. Seda veel olukorras, kus kannatanu nõuded on võrdsed võlgnikuga seotud isikutega.

Meie arvates oleks muudest muudatustest sõltumata õige näha pankrotiseaduses ette võlgni-

kuga seotud võlausaldajate nõuete (eelkõige nn allutatud laenude) rahuldamine tagumisel järje-

kohal, millega lahendataks paljud n-ö suunatud pahatahtlike pankrotimenetlustega seotud prob-

leemid.

Lisa 1

2/3

Avaldame tõsist kahtlust ka pakutava muudatuse põhiseaduspärasuse suhtes. Esmajoones

näeme probleemi selles, kui kohus on pankroti väljakuulutamise hetkeks asjas otsuse küll

teinud, aga kohtulik hüpoteek on seatud vähem kui kuus kuud enne ajutise halduri määramist.

Piiratud asjaõigused (sh hüpoteek AÕS §-de 325 jj tähenduses) kuuluvad omandipõhiõiguse

kaitse alla. Tegemist on konkreetse varaliselt hinnatava õiguspositsiooniga, mis annab

õigustatud isikule õiguse ise otsustada, kuidas seda kasutada. Ekslik on muudatusettepaneku

põhjendus, nagu ei sarnaneks kohtulik hüpoteek piisavalt n-ö tavalise hüpoteegiga. Ka PankrS

muutmisel 2006. aastal tugineti vastupidisele argumendile – „kohtulik hüpoteek võib teatud

juhtudel muutuda ka nn tavaliseks hüpoteegiks“ (SE 273 seletuskiri). Kui võib vaielda, kas

kohtulik hüpoteek kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse enne kohtuotsuse tegemist tagatud

nõude kohta, siis pole kahtlust, et pärast otsuse tegemist see sinna kuulub. Ka AÕS § 363 lg 2

viitab sellele, et piiratud asjaõiguse staatuse omandab kohtulik hüpoteek siis, kui kohus on

sellega tagatud nõude rahuldanud. See tähendab, et PankrS § 45 esimene lause, mille kohaselt

lõpeb kohtulik hüpoteek, mis tagab kohtu poolt rahuldatud nõuet, riivab omandipõhiõigust. Ja

ei ole võimalik mõista, kuidas saaks isikult põhiseaduspäraselt võtta kord omandatud õiguse

seda kuidagi hüvitamata ning lisaks kohelda isikut ebavõrdselt teiste (tehinguliste või seaduse

alusel õigused omandanud) pandipidajatega. Samad argumendid kehtivad paraku ka juba

kehtivas õiguses sisalduva aresti pankrotiga lõppemise kohta ning seda just pandiõiguse

lõppemise aspektist.

Nõustuda ei saa ka kavandatava § 45 viimase lausega, mille kohaselt lõpeb kohtulik hüpoteek

mh juhul, kui võlgniku vastu esitatud nõue jääb PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata.

Riigikohus on 9. veebruaril 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10 tehtud otsuse p-des 16–21

põhjalikult selgitanud, miks ei tohiks hagi läbi vaatamata jätmisega vältimatult kaasneda kohtu-

liku hüpoteegi lõppemist. Seda eelkõige võlausaldajate võrdse kohtlemise vajaduse tõttu. Sama

seisukohta on korratud Riigikohtu 5. oktoobri 2016. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-85-16,

p-s 24. Neid seisukohti pole põhjust muuta.

Kui kohtulik hüpoteek on seatud enne hagi esitamist ja hagi ei ole pankroti väljakuulutamise

hetkeks veel esitatud, siis samuti kohtulik hüpoteek lõpeb (PankrS § 45 teine lause – kuigi see

norm kasutab mingil põhjusel ebamäärast sõnastust „võlgniku vastu esitatud nõude osas ei ole

algatatud kohtumenetlust“). Ka see tundub ülemäärane, kuna hagi tagamise ja hagi esitamise

vahele ei saa jääda rohkem kui kuu aega (TsMS § 382 lg 2). Vähem kui 6 kuud enne ajutise

halduri määramist seatud kohtulik hüpoteek aga lõpeb niikuinii PankrS § 45 esimese lause

alusel.

3. Avalik-õiguslike nõuete tunnustamine

Lisaks märgime jätkuvalt, et põhjendatud ei ole kavandatav muudatus, mille järgi avalik-

õiguslikust suhtest tekkinud nõuete tunnustamise üle peetavate vaidluste lahendamine antakse

pankrotimenetluses halduskohtu asemel maakohtu pädevusse (PankrS §-de 4 ja 104 muuda-

tused). Praeguseks on kujunenud selge praktika, kes, mida, millise tähtaja jooksul ja millises

korras vaidlustada saab. Eelnõu muudab seda oluliselt, kusjuures tehtavad muudatused on

segadust tekitavad ja selgelt ebapiisavad.

Kavandatava muudatuse puhul võib tekkida olukord, kus sama avalik-õigusliku nõudega seotud

vaidluse lahendamise pädevus on samal ajal nii maakohtul kui ka halduskohtul. Nt maksuotsuse

tegemisel solidaarvõlgnikele tuleb pankrotivõlgnikust solidaarvõlgniku puhul maksuotsust

vaidlustada eelnõu kohaselt tulevikus maakohtus ning teise (või teiste) solidaarvõlgniku puhul

endiselt halduskohtus. See võib kaasa tuua vastuolulised lahendid eri kohtuharudes ning kaht-

lemata on see ka riigi seisukohast kulukam.

Kavandatav PankrS § 4 lg 5 sätestaks järgmist: „Vaidlused nõuete, sealhulgas avalik-õiguslike

nõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses kuuluvad pankrotiasja menetleva maakohtu

pädevusse.“ Samal ajal säiliks PankrS § 35 lg 1 p 2, mis sätestab, et pankroti väljakuulutamisega

Lisa 1

3/3

läheb haldurile üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses,

mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Viidatud paragrahvi

täiendatakse p-ga 62, mille järgi peatub võlgniku pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlus

seniks, kuni haldur otsustab menetlusse astumise, kuid mitte kauemaks kui nõuete esitamise

tähtaja lõpuni.

Eelnõus on puudulikult reguleeritud, mis saab selliste avalik-õiguslike nõuete tunnustamisest,

mille osas on kohtumenetlus pooleli, sh näiteks asja seni menetlenud kohus on otsuse teinud,

kuid vaidlus kõrgemas astmes on võimalik (vrd kehtiv PankrS § 43). Lisaks halduskohtu

pädevuses olevatele asjadele võib see puudutada ka maakohtu pädevuses olevaid kriminaal- ja

väärteoasju, samuti kohtulahendiga määratud trahve ja menetluskulude nõudeid. Eelnõust jääb

selgusetuks, kas juba toimuvad kohtumenetlused tuleks lõpetada, et koondada vaidluste lahen-

damine pankrotiasja menetleva maakohtu pädevusse (sh kas maakohus saaks ümber hinnata nt

haldusasja lahendamisel tehtud ringkonnakohtu otsust), või jätkuksid kohtumenetlused PankrS

§-des 35 ja 43 sätestatut arvestades, sh oleksid pooleliolevad kohtuasjad n-ö tingimuslikud

nõuded vms.

Näiteks kavandatava PankrS § 4 lg-st 5 võiks järeldada, et maakohus peaks hagita menetluses

lahendama vaidlused võlgnikult kriminaalasjas kohtumäärusega välja mõistetud menetluskulu

või kohtuotsusega määratud rahalise karistuse või rahuldatud avalik-õigusliku nõude osas, kui

võlgniku pankrot kuulutati välja enne kriminaalasjas tehtud lahendi jõustumist. Sel juhul tekib

ka küsimus, kes on näiteks trahvinõude kaitsmisel võlausaldaja esindaja, kes pankrotimenet-

luses osaleb: kas see on trahvi määranud ametnik, kohus või Rahandusministeerium, kellele

trahv laekuma peaks.

Avalik-õiguslike nõuete tunnustamisega seotud regulatsiooni muutmine soovitud kujul eeldab

tunduvalt põhjalikumat eriregulatsiooni PankrS-s ja mitmes teises seaduses. Kohtumenetlust

reguleerivates seadustes tuleks kehtestada selge kord, kas, kuidas ja milliste tagajärgedega

toimub menetluse lõpetamine juba avalik-õigusliku vaidluse üle käivas kohtuasjas, kui

menetlusosalisele kuulutatakse välja pankrot. Praegu kavandatavad muudatused on selgelt

ebapiisavad.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu õiguskomisjon

õ[email protected]

Arvamuse avaldamine

Tänan teid võimaluse eest avaldada arvamust pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu 195 SE muudatuste kohta. Käesolevaga edastan arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Andraš Tšitškan

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa: Riigikohtu arvamus pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(195 SE) muudatusettepanekute nr 3 ja 4 kohta.

Teie 26.10.2019 nr

Meie 05.11.2019 nr 6-6/20-32