Täiendatud ettepanekud üleriigilise planeeringu seletuskirja avalikul väljapanekul

Pikk 2 / 10123 Tallinn / +372 640 3050 / [email protected] / www.muinsuskaitseamet.ee /

Registrikood 70000958

Anna Semjonova

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

[email protected]

kuupäev digiallkirjas

Muinsuskaitseameti täiendatud ettepanekud

üleriigilise planeeringu seletuskirja

avalikul väljapanekul

Oleme tänulikud võimaluse eest esitada üleriigilise planeeringu (ÜRP) seletuskirja ja

elluviimiskava avalikul väljapanekul oma täiendatud ettepanekud.

Teeme ettepanekud ÜRP seletuskirja kohta:

1. Palume täiendada ruumilise arengu eesmärkide 3 või 4 (alternatiivselt) sõnastust selliselt,

et kultuuripärandiga arvestamine on selgelt esile toodud:

• Eesmärk 3: Tugevate keskuste Eesti: pealinnastumise pidurdamiseks peab Eesti

ruumiline areng põhinema tugevatel eritasandilistel keskustel, mille mitmekesine

pärandit väärtustav areng aitab kaasa ka väikelinnade ja maapiirkondade edule.

• Eesmärk 4: Elu- ja pärandirikkad kompaktsed linnad ja asulad soosivad asulate

tihendamist, pärandikeskset arengut ning kasutusaktiivsuse ja elurikkuse

suurendamist, vältides uute alade hajumist looduslikele aladele.

2. Palume kvaliteetse ruumi ja väärtuspõhisuse (ptk 2.1) kirjeldust täiendada järgnevalt:

Ruumilise arengu kavandamisel käsitletakse arheoloogiapärandit (sh maa-alust ja

veealust kultuuripärandit) taastumatu ressursina, mille säilitamine, uurimine ja

väärtustamine on avalikes huvides. Arheoloogiapärandit arvestatakse ruumiotsustes

varajases etapis, kasutades arheoloogiatundlike alade hinnanguid ning vältides kõrge

väärtusega alade kahjustamist.

3. Palume maahõivehierarhia põhimõtete (ptk 2.2) hulka lisada pärandkultuuriobjektide ja

arheoloogilise pärandiga arvestamine, vältides kõrge arheoloogilise potentsiaaliga alade

kahjustamist ning maa sihtotstarbe muutmist.

4. Palume mitmekesistamise ja tasakaalustatud tihendamise (ptk 2.4) juures sõnastada

selgemalt, et selle käigus arvestatakse ajalooliselt väljakujunenud ruumistruktuuri,

keskkonna kultuuriväärtuse ning ehituspärandiga.

5. Palume peatükk 3 algusesse lisada: Olulise ruumilise mõjuga arenduste kavandamisel

viiakse läbi arheoloogilise mõju hindamine, mille eesmärk on vältida või leevendada

negatiivset mõju arheoloogiapärandile.

6. Palume laia riigikaitse põhimõtete (ptk 3.1) juurde lisada: Riigikaitseliste objektide

kavandamisel arvestatakse arheoloogiapärandi säilitamise vajadusega ning välditakse

kõrge väärtusega alasid.

7. Palume kliimamuutuste leevendamise põhimõtete (ptk 3.2.1) juures selgemalt esile tõsta

olemasolevate (sh kultuuriväärtuslike) ehitiste kasutuses hoidmise rolli süsiniku jalajälje

2(6)

vähendamisel. Samuti peame seletuskirjas vajalikuks rõhutust, et kultuuriväärtuslike

hoonete energiatõhustamine peab toimuma viisil, mis kultuuriväärtust ei kahjusta.

8. Palume kliimamuutuste mõjudega kohanemise (ptk 3.2.2) juures esile tuua ajalooliste

linnasüdamete (nt ajaloolise hoone suhtes tõstetud tänavapinna tõttu vee, sh tulvavee ja

üleujutusvee, tungimine hoonesse välisukse ja keldriakende kaudu või valgumise tänavalt

hoovialale), kultuuriväärtuslike hoonete (nt säilinud ajalooliste materjalide vastupidavus,

ajastuomaste arhitektuursete võtete sobivus muutunud kliimale) ning arheoloogiapärandi

haavatavus (nt erosioon, veetaseme muutused, rannikumuutused). Vajadusel tuleb

kohaldada kaitse- või dokumenteerimismeetmeid. Samuti palume rõhutada, et eelistada

tuleb selliste meetmete võtmist, mis säästavad looduskeskkonda ja kultuuripärandit.

9. Palume tugevatel keskustel põhineva asustuse (ptk 3.3) juures sõnastada selgemalt, et

tugeva keskuse loomine eeldab piirkondliku identiteedi teadvustamist ja arendamist, mis

tõstab iga keskuse atraktiivsust elukeskkonnana.

10. Palume pärandikeskse arengu põhimõtete (ptk 3.3.3.2) hulka lisada, et ruumiliste otsuste

langetamisel, sh maahõive ja maapõueressursside kasutuse kavandamisel ja asustuse

arengul, arvestatakse arheoloogiatundlike alade, looduslike pühapaikade ja

pärandkultuuriobjektidega.

11. Palume maapõueressursside (ptk 3.3.4) juurde lisada, et arenduse varajases staadiumis on

oluline läbi viia mõju hindamine arheoloogiapärandile, looduslikele pühapaikadele ja

pärandkultuuriobjektidele.

12. Palume elurikaste kompaktsete asulate (ptk 3.4) arendamise põhimõtteid täiendada

järgmiselt: Asulate tihendamisel hinnatakse arheoloogilist potentsiaali ning tagatakse

kultuurkihi säilimine või dokumenteerimine enne arendustegevust.

13. Palume mitmekesise ettevõtluse (ptk 3.5) juures ressursina nimetada ka juba

olemasolevat hoonestust, mida saab ettevõtluse tarbeks kasutusse võtta, vajadusel seda

vastavalt kohandades. Kasutuseta seisvaid või alakasutatud ajaloolisi tööstuskomplekse

(nt põllumajandushooned, vabrikud, tehased aga ka mõisate kõrvalhooned) on üle Eesti

ning neis on erinevate teenuste ja tootmise tarbeks kohandamiseks suur potentsiaal.

14. Märgime, et kuna ÜRP seletuskirjas on tööstuspärandit käsitletud üksnes seoses

ettevõtlusega (ptk 3.5.1, p 10), siis loob see tööstuspärandi kaasaegse kasutamise

võimaluste kohta ekslikult piiratud ettekujutuse. Tegelikkuses on tööstuspärandit

võimalik kohandada erinevateks kasututusotstarveteks, näiteks elupinnad,

teenuskeskused ja kontorid ning seepärast peame oluliseks, et see potentsiaal oleks esile

toodud ka teistes ÜRP jaotustes.

15. Palume ettevõtluse (ptk 3.5.1) ja tööstuse arendamise (ptk 3.5.2) juures rõhutada, et uute

alade kasutuselevõtul, sh pruunaladel ja ökoloogiliselt halvas seisundis maadel, tuleb

enne ehitustegevust läbi viia arheoloogilise potentsiaali hindamine ning vajadusel

uuringud.

16. Väärtuslike maastike (ptk 3.6.2) hulka on linnalise keskkonna puhul loetud muuhulgas

miljööväärtuslikud hoonestusalad ja muinsuskaitsealad. Samuti on nimetatud, et osa

väärtuslikke maastikke on pikemas perspektiivis rahvusmaastikud, mis oma

sümbolväärtuse tõttu esindavad kõige paremini Eesti kultuurilugu ja identiteeti. Osutame,

et selles kontekstis tuleks olemasolevad miljööväärtuslikud hoonestusalad ja

muinsuskaitsealad oma kõrge kultuuriväärtuse tõttu lugeda mitte väärtuslike maastike,

vaid rahvusmaastike hulka.

17. Palume ptk 3.6.2 täiendada järgmise punktiga: Mõisakompleksid on Eesti

kultuurmaastike ilmet ja olemust kujundavad olulised struktuurielemendid, mille

jätkusuutlik kasutuses hoidmine (nt turismi, hariduse ja kogukonnategevuste kaudu)

toetab piirkondlikku identiteeti ja elukeskkonna kvaliteeti, panustades seeläbi riikliku

julgeoleku ja regionaalarengu eesmärkidesse.

18. Väärtusliku maastikuna on määratletud kultuurilugu kandvad maastikud. Osutame, et

visuaalselt tuvastatavas maastikus ei ole näha maa alla jäävat arheoloogiapärandit,

3(6)

millega arvestamine annab Eesti kultuuriloole aastatuhandete pikkuse ruumi- ja

ajasügavuse. Palume ptk 3.6.2 täiendada järgmise punktiga: Väärtuslike maastike

määratlemisel arvestatakse arheoloogilisi struktuure, maastikuvorme ja ajaloolisi

maastikumustreid kui maastiku lahutamatut osa.

19. Palume liikuvuse üldiseid põhimõtteid (ptk 3.7.1) täiendada, et mistahes liiki transpordi

jaoks liikuvuskoridoride ja taristu kavandamisel ja rekonstrueerimisel arvestatakse

kultuuripärandiga (so laias tõlgenduses, st nii riigi kui kohaliku omavalitsuse kaitse all

olev aga ka kaitse all mitteolev pärand, nt pärandkultuuriobjektid ja looduslikud

pühapaigad) nii selle säilimise tagamise kui ka kasutuses hoidmise aspektist. Hoiduda

tuleb lahendustest, mis kahjustavad ehituspärandit, ajaloolist asulastruktuuri,

kultuurmaastikke või arheoloogiatundlikke ja arheoloogiapärandiga alasid. Rakendada

tuleb mõjude hindamist ja leevendusmeetmeid.

20. Palume veeliikluse (ptk 3.7.5) osas välja tuua, et veeliikluse ja sadamataristu arendamisel

arvestatakse ajalooliste sadamakohtade, rannalautrite ja veealuse kultuuripärandi

säilimisega.

21. Palume energeetika (ptk 3.8.2) juures käsitleda hüdroelektrijaamasid ja hüdroenergia

tootmise võimekusega vesiveskeid. Olgugi, et energiatootmise viiside hulgas ei ole vee-

energia Eestis kõrgel kohal, siis panustavad hüdroelektrijaamad ja hüdroenergia tootmise

võimekusega vesiveskid ÜRP-is oluliseks peetavatesse eesmärkidesse, nagu

energiatootmise hajutamine (lk 2 ja 36), kohaliku energiatootmise toetamine (lk 15, p 5),

tööstusarhitektuuri erinevaid tahke peegeldava ehitatud pärandi väärtustamine (lk 29),

maapiirkondade ettevõtluse elavdamine ja seeläbi asustuse säilimine kahanemisega

kohanevates maapiirkondades (lk 36).

22. Palume tugeva mere ja maismaa seose (ptk 3.9) juurde lisada järgmine punkt: Mere- ja

rannaalade planeerimisel arvestatakse veealuse kultuuripärandiga, sh vrakkide,

rannalautrite, sadamakohtade ja ajalooliste mereteedega.

Teeme ettepanekud ÜRP lisa 1 „Asulasiseste tüüpide tabel“ kohta:

1. Palume kontrollida ja parandada sõnastusviga / puuduvat sõna ajaloolise linnasüdame

veerus, mis käsitleb avaliku ruumi eripära (lk 53).

2. Sealsamas, hajaasustuse veerus, soovitame täiendada väiksemate kohtumispaikade

näitlikustavat loendit, nimetades ka külaväljakud ja laululavad.

3. Real „Väärtuslikud maastikud/loodusobjektid“, veerus „Hajaasustus“ on nimetatud, et

väärtuslikud maastikud on valdavalt põllumajanduslikud avamaastikud. Juhime

tähelepanu, et ÜRP kontekstis tuleb väärtuslike maastikena mõista ka looduskaitse- ja

muinsuskaitsealasid ning Rebala muinsuskaitseala hõlmab ka hajaasustust, samuti

rahvuspargid. Seepärast palume lahtris olevat kirjeldust vastavalt muuta.

4. Real „Pärandikeskne areng“ (lk 54) on kirjeldus asustuse tüüpide kaupa erinev, mis jätab

eksliku mulje, nagu teatud asustuse tüübi korral mõnda pärandiliiki ei esineks. Selgitame,

et tööstusarhitektuuri näiteid (meiereid, vesiveskid, viinavabrikud jms) võib olla nii

asulas kui ka hajaasustuses; ajalooliste hoonete mitmekesist kasutamist tuleks soodustada

mitte üksnes asula ja hajaasustuse kontekstis, vaid kõikjal; miljööväärtuslikke alasid võib

kohalik omavalitsus luua ka ajaloolises linnasüdames (mõnelpool võib see isegi kattuda

muinsuskaitsealaga) jne. Seepärast teeme ettepaneku, et kirjeldus võiks kõikidel asustuse

tüüpidel olla samasugune.

5. Real „Ettevõtlus“ (lk 55) palume ajaloolistes linnasüdametes ja muinsuskaitse- ja

miljööaladel rõhutada kohalikule elanikkonnale suunatud väikeettevõtlust, eriti

piirkondades, kus see on olnud ajalooliselt omane (vt ka ptk 3.5, p 5).

4(6)

Teeme ettepanekud ÜRP-is seatud eesmärkide täitmiseks kohaste meetmete lisamiseks

elluviimiskavasse:

1. Arheoloogiapärand on oma olemuselt taastumatu, tugevalt asukohaspetsiifiline,

tuhandete aastate arengut kajastav ressurss ja teabeallikas, mille säilimine eeldab varajast

arvestamist ruumiotsustes.

• Selle tagamiseks tuleb luua arheoloogiatundlike alade ruumiandmekiht koos

arheoloogiamälestiste ja veealuste mälestiste kaardikihiga ning see siduda

kultuurimälestiste registriga planeeringutes.

• Asulate tihendamisel ja olemasoleva ruumi intensiivsemal kasutamisel tuleb

detailplaneeringu menetluse raames viia läbi arheoloogiline eelhindamine.

• Ettevõtlusalade arendamisel, sh pruunalade kasutuselevõtul, tuleb keskkonnamõju

(strateegilise) hindamise raames hinnata ala arheoloogilist potentsiaali ning

kehtestada arheoloogilise eksperthinnangu nõue.

• Väärtuslike maastike määratlemisel tuleb arvestada ka maa alla jäävad ja visuaalsel

vaatlusel nähtamatut arheoloogiapärandit. Seepärast tuleb planeeringute

koostamisse hõlmata maastikuarheoloogia ja teadusuuringute andmed ning

arvestada arheoloogiatundlike aladega.

• Liikuvustaristu kavandamise menetlusse tuleb lisada arheoloogilise mõju

hindamine ning vajadusel teha ehitusfaasis arheoloogiline uuring.

• Tagamaks veealuse arheoloogiapärandiga arvestamise, tuleb rannikuala arenduste

puhul ette näha veealused uuringud ning uuringute andmed siduda mereala

ruumilise planeeringuga.

2. Kvaliteetse ruumi põhimõtted hõlmavad kultuuripärandi hoidmist ja kohaliku kontekstiga

arvestamist ning ruumiline areng peab tagama kultuuripärandi kooskõla looduse ja

inimtegevusega.

• Nende põhimõtete järgimise tagamiseks tuleb tõsta teadlikkust kultuuripärandist.

Riikliku kaitse all olev kultuuripärand on leitav kultuurimälestiste registri ja Maa- ja

Ruumiameti kaardirakenduste kaudu, samuti on loodud eraldi kaardikiht kaitse all

mitteolevate pärandkultuuriobjektide kohta. Kohaliku omavalitsuse kaitse all olevad

miljööväärtuslikud alad ja väärtuslikud üksikobjektid on aga määratud iga

omavalitsuse planeeringudokumentides ning puudub kogu Eestit hõlmav

andmebaas/register ja kaardirakendus, mille abil neid leida. Suuremad omavalitsused

on küll loonud enda kodulehele interaktiivseid kaarte, kuid need näited on üksikud

ning enamikel juhtudel tuleb kohaliku kaitse all olevate alade ja objektide leidmiseks

käsitsi läbi vaadata rohkelt materjale. Seepärast on kultuuripärandiga arvestamiseks

vajalik arendada digitaalne tööriist, mis võimaldab leida ka kohalike

omavalitsuste kaitse all olevad kultuuripärandi objektid kõikides Eesti

omavalitsustes. Tööriist peab planeeringudokumentide uuendamisel olema vastavalt

ajakohastatav.

• Ruumilises arengus kultuuripärandi ja kohaliku kontekstiga arvestamine eeldab

asjaomaste asutuste vahelist püsivat koostööd nii laiemate tööprotsesside ladusamalt

kulgemise arendamiseks kui ka üksikjuhtumite lahendamiseks. Tõhusate

koostöövormide väljatöötamine ja alalhoidmine vajab täiendavat tööjõuressurssi

ning rahalisi vahendeid vastastikuste perioodiliste koolituste/töötubade

korraldamiseks. Asjaomased asutused võiksid olla eelkõige Muinsuskaitseamet,

kohalikud omavalitsused (sh Muinsuskaitseameti halduslepingupartnerid Tallinna,

Tartu ja Narva linnavalitsuste juures) ning Maa- ja Ruumiamet.

3. Nii kasvamise kui kahanemisega kohanevates asulates on põhimõtteks ajaloolisi

linnasüdameid ja ehituspärandit mitmekülgses kasutuses hoidev maa- ja ruumikasutus.

Tugevatel keskustel põhineva asustusmudeli planeerimisel toetatakse võtmefunktsioone

avaliku sektori investeeringutega. Soodustatakse ruumilahendusi, mis võimaldavad

5(6)

vahekasutust. Soodustatakse naabruskonnapõhist renoveerimist. Tagatakse kvaliteetsete

ja taskukohaste eluasemete kättesaadavus.

• Riik ja kohalikud omavalitsused peavad kultuuripärandi väärtustamisel olema

erasektorile ja üksikisikutele eeskujuks. Eesti väikelinnade keskväljakute arendamise

projektid on näidanud, et avaliku ruumi ja avalikke teenuseid pakkuvate hoonete

kvaliteetne renoveerimine motiveerib ka eraisikuid korrastama oma kinnisvara.

Seepärast tuleb eelkõige välja töötada riigi ja kohalike omavalitsuste omandis

olevate hoonete ja maa kasutuses hoidmise kavad eesmärgistades, et avaliku

sektori investeeringute suunamisel tuleb eelistada ajalooliste linnsüdamete

keskkonda ja kultuuriväärtuslikke hooneid ning kasutada neid avalike teenuste või

üüritavate elamispindade pakkumiseks.

• Riiklike ja kohalike investeeringutoetuste andmisel tuleb arvestada

kultuuriväärtusliku hoonestuse kasutuses hoidmise laiemat mõju kohatunnetuse ja

kogukonna tugevdamisel, mis annab konkurentsieelise ja julgeolekugarantii. Et

motiveerida ajalooliste linnasüdamete ja ehitatud pärandi eelisarendamist tuleb

kehtestada investeeringutoetuste tingimustes neile punktieelis või kõrgem

toetusmäär või muu kohane leevendus.

• Hoone kultuuriväärtuse säilitamine eeldab tundlikku ja läbimõeldud hooldust ja

renoveerimist, mis võib tähendada kindlaksmääratud töövõtete kasutamist, piiratud

materjalivalikut ning rohkema hulga erinevate spetsialistide kaasamise vajadust, mis

kõik võib suurendada ehitusmaksumust. Ajaloolistes linnasüdametes on rohkelt

hooneid, millel on nõukogude perioodiga kaasnenud heaperemeheliku

hoolduskultuuri katkestusest tingitud remondivõlg. Renoveerimine on seepärast

vältimatult vajalik kaasaegsete elutingimuste loomiseks ja hoonete energiatõhususe

parandamiseks, mis seeläbi tagab ehituspärandi kasutuses hoidmise. Selleks, et

tagada avalikule huvile vastav ajalooliste linnasüdamete eelisarendamine ja

motiveerida kultuuriväärtuslike hoonete kasutuses hoidmist tuleb välja töötada

maksu- ja finantsstiimulid ning renoveerimistoetused (sh energiatõhususe

parandamise ja kliimakindluse tõhustamise meetmete võtmiseks aga ka remondivõla

tasandamiseks, mis on eelduseks energiatõhususe parandamise töödele). Vooruliste

meetmete väljatöötamisel on oluline silmas pidada nende ettearvatavust ja stabiilsust,

samuti peab rahastuse abikõlblikkuse periood arvestama kaitsealuse hoone

mõnevõrra pikema renoveerimisprotsessiga.

• Naabruskonnapõhisel renoveerimisel on ruumilise arengu vaatenurgast

potentsiaalselt suur positiivne mõju, kuid suurema hulga hoonete, spetsialistide ja

elanike kaasatuse tõttu ka oluliselt keerukam protsess. Naabruskonnapõhise

renoveerimise motiveerimiseks tuleb koolitada korteriühistuid toetavad

mitmekülgse kompetentsiga projektijuhid ning välja töötada selged teekaardid

ja erinevatele protsessietappidele sihitatud rahalised toetused (nt projektijuhi

palkamine, projekteerimine, hoone renoveerimine, maastikuehitus).

4. Pärandikesksel arengul põhinev tugev identiteeditunnetus on osa riigikaitse laiast

käsitlusest.

• Riiklik julgeolek eeldab ühiskondlikku sidusust, kogukonna tugevat identiteeti ja

kohatunnetust. Seda aitab tagada kultuuripärandi tundmine, teadvustamine ja

säilitamine. Kohalike omavalitsuste töötajate pärandialast kompetentsi tuleb

tõsta, luues juurde vastava eriharidusega spetsialistide ametikohti, võimaldades

ressursse perioodiliste päranditeemaliste koolituste läbiviimiseks ning luues püsivaid

koostöövorme kohalike omavalitsuste vahel ning Muinsuskaitseametiga.

• Kultuuriväärtusliku keskkonna ja hoonestuse rolli piirkondliku identiteedi ja

elukeskkonna atraktiivsuse hoidmisel tuleb rõhutada nii riikliku kui kohaliku

tähtsusega strateegiadokumentides.

6(6)

• Välja tuleb töötada strateegiad piirkondlike identiteetide teadvustamiseks ja

arendamiseks ning seeläbi nende piirkondade atraktiivsuse tõstmiseks.

• Avaliku ruumi kujundamiseks kasutatavate väikevormide, pargimööbli, valgustite,

teetõkestite jm elementide ning ehituslahenduste hangete tingimused peavad

soodustama piirkondliku ajaloo ja identiteedi esiletõstmist.

5. Kliimamuutuste leevendamisel on eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside teket ja

suurendada süsiniku sidumist. Kliimamuutuste mõjudega kohanemine tugineb

territoriaalsetele riskihinnangutele.

• Tuleb välja töötada olemasoleva hoone renoveerimise süsiniku jalajälje

arvutamise metoodika, mis arvestab hoone elukaarega ja sellesse juba seotud

süsinikuga.

• Koostada tuleb territoriaalsed riskihinnangud, mis võtavad arvesse

kultuuriväärtuslike keskkondade, hoonete ja arheoloogiapärandi eripära ja

haavatavust.

• Lisaks tuleb kaardistada ja vajadusel välja töötada kultuuriväärtuslike

keskkondade, hoonete ja arheoloogiapärandiga arvestavad kliimakindluse

tõhustamise meetmed.

• Riskihinnangute ja kliimakindluse tõhustamise meetmetega arvestamine peab olema

planeeringu- ja ehitusprojektide (sh taristu- ja tehnilised projektid) menetluste

osa.

6. Haridusvõrgustiku (ptk 3.3.2.1) osas suurendatakse taristu ühiskasutust ja

ressursitõhusust. Kahanemisega kohanevates piirkondades paiknevad haridusasutused

keskustes või eelisarendatavatel aladel.

• Ajalooliselt väljakujunenud keskkonna kasutamisel õppetegevuses on oluline roll

identiteedi ja kohatunnetuse tugevdamisel, mis panustab julgeoleku laiapõhjalisse

toimimisse. Koostada arengukava, mis hõlmab pärandkultuuriobjektide,

kultuuriväärtuslike keskkondade ja hoonete kasutust haridusasutuste aga ka laiemalt

õppetöö tarbeks.

7. Ettevõtluse arendamisel soodustatakse kohalikule elanikkonnale suunatud

väikeettevõtlust, eriti piirkondades, kus see on olnud ajalooliselt omane. Oluline on

ringmajandust toetav taristu.

• Kohaliku väikeettevõtluse soodustamiseks tuleb välja töötada toetusmeetmete

valik, näiteks rahalised toetused, tegevuslubade leevendused, menetluslike

tähtaegade lühendamine, ruumide tasuta või sümboolse tasu eest kasutada andmine

jms. • Hoonete olulisel rekonstrueerimisel või lammutamisel tekib tervikelemente ja

materjale, mis on veel kasutuskõlblikud kas endisel või uuel otstarbel. Nende taas- ja

korduskasutusse suunamiseks tuleb arendada üleriigiline ringmajandusteenus,

mille kaudu saaks need elemendid ja materjali suunata doonorobjektilt otse

järgmisele või ladustamiskohta, kust neid oleks edaspidi igal soovijal võimalik osta.

Kasutuskõlbliku materjali ja elementide taas- ja korduskasutamisega arvestamine

peab olema võimalik hoone ehitamise või renoveerimise projekteerimise etapis.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anita Staub

Ehituspärandi osakonna juhataja

Kateriin Ambrozevits, ehituspärandi nõunik, [email protected]