Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord MUINSUSKAITSEAMETI JA KULTUURIINISTEERIUMI KOHTUMINE VILJANDI LINNAGA 15.06.2026

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord – millest see koosneb? Kaitsekorra eelnõu

• Õiguslik alusdokument, mis määrab muinsuskaitseala eesmärgid, väärtused ning kaitse- ja kasutustingimused.

Seletuskiri • Selgitab kaitsekorra eesmärke, ala väärtusi, tehtud valikuid ning kaitsekorra koostamise ja kaasamise

protsessi.

Kaardid

• Näitavad muinsuskaitseala piire, piirkondi, hoonete kaitsekategooriaid, ajaloolisi haljasalasid ning arheoloogilise kultuurkihiga alasid.

Lisad • Sisaldavad täiendavaid analüüse, väärtushinnanguid, menetlustabeleid ning ülevaadet avaliku

väljapaneku ettepanekutest ja nende arvestamisest.

Terviklik alus Viljandi muinsuskaitseala tulevikuks

• Kaitsekord ühendab õiguslikud nõuded, eksperditeadmised ja kohaliku kogukonna sisendi, mis toetab ajaloolise linnaruumi hoidmist ja teadlikku arengut.

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord – mida see käsitleb?

• Muinsuskaitseala eesmärk ja väärtused Määratleb Viljandi ajaloolise linnaruumi, vaadete, haljasalade ja arheoloogiapärandi kaitse eesmärgid.

• Hoonete kaitsekategooriad (A, B ja C) Hooned on jaotatud vastavalt nende kultuuriväärtusele, et kaitse oleks proportsionaalne ja paindlik.

• Nõuded hoonetele ja ehitustegevusele Sätestab põhimõtted hoonete renoveerimiseks, laiendamiseks, uusehitiste rajamiseks ning tehnosüsteemide paigaldamiseks.

• Piirkondade kaupa erinevad tingimused Vanalinnale, uuslinnale ja Huntaugu piirkonnale koos järveäärse luhaga on seatud nende eripärast lähtuvad nõuded.

• Haljasalade ja arheoloogiapärandi kaitse Reguleerib ajalooliste parkide, kõrghaljastuse ning arheoloogilise kultuurkihi säilitamist.

• Kaitsevöönd ja olulised vaated Tagab, et Viljandi ajalooline linnasiluett ja olulised vaated säilivad ka muinsuskaitseala ümbritsevas ruumis.

Kaitsekorra koostamine • Töörühma liikmed:

Laura Ingerpuu, Anne Kivi, Kalvi Märtin, Olav Remmelkoor, Leele Välja, Margit Aule Töörühma nõuandja: Monika Vestman Hiljem osalesid koosolekutel ka: Kaire Märtin ja Ditmar Martinson

• Töörühm kohtus 17 korda ja kõik kohtumised on protokollitud, sh eriarvamused ja tehtud kompromissid

• Linna kirjalikke soove arvestati kaitsekorra kirjutamisel järgmiste punktides:

❖ muinsuskaitseala kaitsevööndi vähendamine ja vaatesektoritega arvestamine ❖ muinsuskaitseala jagamine erinevateks piirkondadeks vastavalt kaitse eesmärkidele ❖ hoonestamise tingimuste seadmine vallikraavi alal ❖ õigusmõistete korrigeerimine, nt „järsud kontrastid“ või „valgushäiring“ ❖ väikeehitise püstitamist puudutav lause korrigeerimine vaadete osas ❖ parklate rajamise lubamine õuealale piirkonnas 1

Võtmeküsimused linna vaates

Kõrghaljastuse, raielubade jms reguleerimine

❖MuKS § 52 lg 1 p 1 – kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd muinsuskaitsealal vajavad Muinsuskaitseameti tööde luba

❖Kohalikud elanikud on väljendanud toetust, et kaitsekord reguleeriks ka haljastusega seonduvat

Parkimise, tänavate hoolduse ja sademeveega seonduva

reguleerimine ja tänavate rekonstrueerimisel tänavapinna

madalamale viimine

❖MuKS § 9 lg 1 ja 2 – muinsuskaitseala on riigi kaitse alla võetud maa-ala koos seda ümbritseva keskkonnaga, sh teed

❖Muinsuskodude omanikud on väljendanud muret, et sademevesi valgub keldritesse

Kompromiss-sõnastus eelnõus ja seletuskirjas Tänavapinna madalamaks viimine

Algne sõnastus:

tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste proportsioonid, vajaduse korral tänavapinda madalamale viies;

Muudetud sõnastus:

tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies;

Seletuskiri: tänava rekonstrueerimise projekteerimisel analüüsitakse, kas külgnevate hoonete soklite kõrguse või pinnakallete tõttu on vajalik ja võimalik tänavapinda allapoole viia ning võimalusel see ka tänava rekonstrueerimisprojektis kavandatakse.

Parkimine

Algne sõnastus (piirkond 1):

avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata.

Muudetud sõnastus (piirkond 1):

19.16. avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata, välja arvatud õuemaale.

Seletuskiri: Sõnastuses kasutatud termin „üldjuhul“ jätab teatava paindlikkuse, mis võimaldab rajada avalikus ruumis näiteks invaparkimiskohti ning vastavalt vajadusele kaaluda väiksemate parklate või parkimiskohtade rajamist õuemaale (hoovidesse ja eramajade õuele).

Võtmeküsimused linna vaates

KOV-i ja riigi rollid kaitsekorra koostamisel ja

muinsuskaitseala haldamisel

❖MuKS § 91 lg 1 - riikliku muinsuskaitseala haldamine on riigi vastutus ning vastavalt on ka muinsuskaitsealade kaitsekordade koostamine Muinsuskaitseameti kohustus

Viljandi üldplaneeringu koostamine

❖Kaitsekorda ei ole vastu võetud, mistõttu on võimalik nüüd ühildada üldplaneeringu koostamisega

Võtmeküsimus linna vaates Järve äärne haljasala

❖Algset piirkondade jaotumist muudeti lähtuvalt Viljandi linnavalitsuse ettepanekust – Viljandi järve äärne ajalooline haljasala liideti piirkonnaga 3

❖Muudeti eelnõu sõnastust Algne sõnastus: 21. Muinsuskaitseala piirkonnas 3 kehtivad järgmised nõuded: 1) piirkond säilitatakse avatud maastikuna; 2) piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded arheoloogiapärandi kaitseks (korralduse punktid 24.1-24.3).

Muudetud sõnastus: 21. Muinsuskaitseala piirkonnas 3 kehtivad järgmised nõuded: 1) piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva suuruse ja kujundusega

ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad, teenindushooned jms); 2) piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded arheoloogiapärandi kaitseks (korralduse

punkt 24).

Miks säilitada järve äärne piirkond (piirkond nr 3) muinsuskaitseala koosseisus?

• Kaitse eesmärk saaks kaitsekorra eelnõuga täidetud .

• Alternatiivsete kaitsemeetmete rakendamine annaks sama tulemuse, KUID muudatus eeldaks mitme täiendava menetluse läbiviimist o linnuse kaitsevööndi muutmist, et tagada linnusele toetava ja sobiva keskkonna,

vaadete ja vaadeldavuse ning ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine o maa-ala arheoloogiliseks leiukohaks või arheoloogiamälestiseks tunnistamist

• See tähendaks täiendavat aja- ja ressursikulu KOV-ile, omanikele ja MKA-le ilma sisulise võiduta.

Oleme seisukohal, et olemasolev lahendus on kõige tõhusam ja ressursisäästlikum viis piirkonna nr 3 kultuuripärandi kaitsmiseks.

MKA ja KuM ettepanekud täiendavateks kompromissideks 1) oleme valmis võtma järveäärse luha ajalooliste haljasalade punktist ja kaardilt maha, kuid sel juhul on

vajalik lisada piirkonna 3 kohta haljasala punkti.

2) oleme valmis eemaldama haljastuse punkti juurest ajastuomaste liikide nõude.

Eelnõu muudatused:

21. Muinsuskaitseala piirkonnas 3 kehtivad järgmised nõuded: 1) piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva suuruse ja kujundusega ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad, teenindushooned jms); 2) piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded arheoloogiapärandi kaitseks (korralduse punkt 24); 3) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi.

22. Muinsuskaitseala ajalooliste haljasalade ja kõrghaljastuse puhul kehtivad järgmised nõuded: 1) ajalooliste avalike haljasalade (Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark koos Tasuja puiestee alleega ning Viljandi järve äärne poollooduslik luht) ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja ajaloolised väikevormid säilitatakse; rekonstrueerimisel lähtutakse haljasalast kui tervikust, võttes taastamise korral aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega linnaruumis (hilisem väärtuslik haljastus, ehitised jms); ajaloolised haljasalad on märgitud korralduse lisas 4; 2) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse konkreetsele tänavale või haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi ja ajastuomaseid liike; 3) kaevetöödega ei kahjustata väärtuslikku kõrghaljastust, sealhulgas puude juurestikke.

Hetkeseis

• Hetkel kehtib Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus, mille järgi on sisuliselt kõik muinsuskaitseala hooned A- kaitsekategoorias, st nii interjööri kui ka eksterjööri tööd on loakohustuslikud

• Viljandi muinsuskaitseala hoonete omanikud ja elanikud on korduvalt uurinud, kas kaitsekord on juba kehtestatud, kuna oodatakse muinsuskaitseliste nõuete leevenemist.

Miks on oluline Viljandi kaitsekord kehtestada?

• Annab linna, elanike ja kinnisvaraomanike jaoks selgemad ning paremini arusaadavad reeglid, mille alusel saab kavandada uusi investeeringuid ja arendusprojekte.

• Aitab säilitada Viljandi omanäolist ajaloolist keskkonda, mis on linna oluline konkurentsieelis.

• Eelnõu peegeldab kompromissi kohalike ja riiklike ootuste vahel ning on valminud koostöös kogukonnaga.

• Linn saab jätkuvalt kujundada oma arengut üld- ja detailplaneeringute kaudu.

• Võimaldab sujuvalt jätkata Viljandi linna üldplaneeringu menetlust. Kuna kaitsekord ei ole vastu võetud, ei ole Muinsuskaitseamet saanud esitatud kujul kooskõlastada detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi.

Aitäh!

Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941

Viljandi Linnavalitsus

[email protected] 02.07.2026 nr 1-11/529-9

Vabariigi Valitsuse korralduse „Viljandi

muinsuskaitseala kaitsekord“ muudetud

eelnõu esitamine

Esitame lähtuvalt 15.06.2026 toimunud koosolekul kokkulepitust täiendatud kaitsekorra eelnõu.

Kirjaga on kaasas kaitsekorra eelnõu ja seletuskirja kaks versiooni, millest ühes on tehtud

täiendused ja muudatused nähtaval.

Vastavalt kokkuleppele on kirjale lisatud kohtumise kokkuvõte ja slaidid. Samuti on kirjale lisatud

muudetud ajalooliste haljasalade kaart (kaitsekorra lisa 4), ülejäänud kaitsekorra lisasid muudetud

ei ole ja need on leitavad eelnõude infosüsteemist. Palume kaitsekorra eelnõu esitada uuesti

Viljandi Linnavolikogule arvamuse andmiseks.

Kui tehtud täienduste ja muudatuste kohta on küsimusi või ettepanekuid, palume võtta ühendust

Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunikuga.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Eili Lepik

Asekantsler

Teadmiseks/sama:

Muinsuskaitseamet

Reesi Sild 6282381

[email protected]

1

eelnõu

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord

Korraldus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 3 alusel ning kooskõlas

sama seaduse § 91 lõikega 1.

I osa

Muinsuskaitseala nimetus ja piir

1. Viljandi muinsuskaitseala (edaspidi muinsuskaitseala) on võetud riikliku kaitse alla

eesmärgiga kaitsta ja säilitada Viljandi linna ajaloolist linnatuumikut koos seda ümbritseva

kultuuriväärtusliku keskkonnaga, sest see kultuuriväärtuslik maa-ala tervikuna esindab Eesti

ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

2. Muinsuskaitseala hõlmab Viljandi linnakindlustustega piiratud keskaegse linna ordulinnuse

varemete ja vallikraavidega, nendega külgneva uuslinna ala, endise Viljandi mõisasüdame ning

Huntaugu piirkonna koos Viljandi järve äärse haljasstruktuuriga.

3. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piir, sealhulgas muinsuskaitsealale avanevad olulised

vaated, on esitatud korralduse lisas 1.

II osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

4. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Viljandi ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja

seda ümbritseva kultuuriväärtusliku keskkonna ja arheoloogilise kultuurkihi säilitamine, ajastu-

ja kohatunnetust loovate väärtuste esiletoomine, hoonete kasutuses hoidmine ning linnaruumi

kestlik areng.

5. Muinsuskaitseala kaitse ja säilimise korraldusele kohaldatakse muinsuskaitseseadust koos

siin korralduses sätestatuga.

6. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgiga seotud väärtused on:

1) mitmekesine, inimmõõtmeline ja kultuurimälu hoidev elu-, töö-, äri-, õppe- ja

puhkekeskkond, milles on võimalik tunnetada linna ajalugu selle erinevate kihistuste kaudu;

2) läbi ajastute kujunenud linnaehituslik tervik, sealhulgas hooned ja rajatised (edaspidi

ehitised), ajalooline tänavavõrk ja kvartalid, krundi- ja hoonestusstruktuur, väljakud, hoovid ja

aiad (edaspidi õuemaa), ajaloolised linnaruumi kujundavad elemendid, ehitusjooned,

katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht, maastiku- ja pinnavormid ning kõrghaljastus ja

ajaloolised haljasalad;

3) muinsuskaitsealale kaitsevööndist avanevad olulised vaated (korralduse lisa 1) ja

muinsuskaitsealal avanevad sisevaated.

7. Läbi ajastute kujunenud linnaehitusliku terviku väärtuslikumad kihistused muinsuskaitsealal

on:

2

1) arheoloogiline kultuurkiht, muinas-, kesk- ja varauusaegsete kihistuste maa all ja maa peal

säilinud osad, sealhulgas Huntaugu asulakoht, Viljandi ordulinnuse varemed, vallikraavid ning

linnakindlustused;

2) 18.–20. sajandist säilinud väärtuslikud ehitised ja hilisem ajaloolisesse hoonestusstruktuuri

sobituv arhitektuur;

3) kultuuriväärtuslike hoonete interjöörid ja nende osad;

4) ajalooline linnastruktuur koos ajaloolise turuplatsiga (Laidoneri plats);

5) ajaloolised linnaruumi kujundavad elemendid ja sillutised;

6) kõrghaljastus õuemaal ja avalikus ruumis ning ajaloolised haljasalad, näiteks Lossipark,

Sõbrapark ja mõisapark koos Tasuja pst alleega ning Viljandi järve äärne ajalooline haljasala.

8. Kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas muinsuskaitseseaduse §-s 3

sätestatud ning järgmiste muinsuskaitseala väärtuste säilitamise riiklike põhimõtetega:

1) muinsuskaitseala väärtusi säilitatakse, uuendused lähtuvad kestlikust arengust ja sobitatakse

kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades muinsuskaitseala eesmärke ja parandades

elukeskkonna kvaliteeti;

2) muinsuskaitseala mitmekesist kasutust säilitatakse ja soodustatakse ajalooliselt avalikus

kasutuses olnud hoonete ja kinnistute jätkuva avaliku kasutamisega;

3) uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral olemasolevate kultuuriväärtuslike

hoonete kasutust;

4) hoone ja linnaruumi ehituslike muudatustega suurendatakse ligipääsetavust

kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate hoonete

kultuuriväärtust, ning soodustatakse jalakäijatele paremini kasutatava ja atraktiivsema

linnaruumi arengut;

5) kultuuriväärtuslikke ehk A- ja B-kaitsekategooria hooneid (korralduse lisa 3) säilitatakse ja

hooldatakse järjepidevalt; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme

muutmisel säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning

arhitektuuridetailid;

6) uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehitise ehitamisel eelistatakse tänapäevast,

keskkonda sulanduvat lahendust eesmärgiga rikastada mitmekihilist ajaloolist keskkonda

kvaliteetse arhitektuuriga; lähtutakse lähiümbruse linnaruumist, sealhulgas ajaloolise

hoonestuse paiknemisest, tihedusest, mahust, materjalikasutusest, katusemaastikust ja

värvilahendusest;

7) kinnistu piiride muutmise üle otsustamisel lähtutakse kinnistu ajaloolisest väärtusest

muinsuskaitseala kontekstis ning kinnistu ja sellel asuva hoonestuse parimast võimalikust

hooldamisest ja teenindamisest;

8) avalikus ruumis (tänavatel, platsidel, avalikel haljasaladel jms) säilitatakse ja võimaluse

korral taastatakse ajalooline linnaehituslik struktuur ning ajastuomased linnaruumi kujundavad

elemendid;

9) mulla- ja kaevetööde tegemisel ning pinnase teisaldamisel ja juurdeveol lähtutakse

arheoloogiapärandi kaitseks minimaalse sekkumise põhimõttest;

10) arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste ehituskonstruktsioonide puhul

eelistatakse nende konserveerimist ja eksponeerimist tagasimatmisele ja markeerimisele;

11) säilitatakse ajaloolised haljasalad ja haljastus, sealhulgas puiesteed ning kõrghaljastatud

õuemaa;

12) säilitatakse vaated piki muinsuskaitseala tänavaid ning kaugvaated linna siluetile ja

maamärkidele.

3

III osa

Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

9. Muinsuskaitseala hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks tunnistatud hooned, on jagatud

A-, B- ja C-kaitsekategooriasse. Hoone kaitsekategooria on määratud korralduse lisas 3.

10. A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul säilitatakse hoone

autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris.

11. B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul

säilitatakse hoone autentsus eksterjööris.

12. C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena säilitamist ei nõuta.

13. Juhul, kui ehitise mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse

ehitist A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni. Kui olemasolev hoone

korralduse lisas 3 märgitud ei ole, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni

B-kaitsekategooria hoonena.

14. Kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria

määramiseni C-kaitsekategooria hoonena.

IV osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

15. Muinsuskaitsealal asuva A-kaitsekategooria hoone puhul säilitatakse väärtuslik

ruumiplaneering, kultuuriväärtuslikud sisetarindid (vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms),

interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid

(põrandalauad, parketid, maalingud, stukkdekoor, peegellaed jms).

16. Muinsuskaitsealal asuva A- ja B-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja väärtuslikud detailid säilitatakse

võimalikult autentsena ning tagatakse olemasolevate kandekonstruktsioonide püsivus;

2) hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse aluseks dokumenteeritud ajalooline

lahendus ning lähtutakse hoonest kui tervikust;

3) kasutatakse hoonele ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale ning

võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid; traditsioonilisi ehitus- ja

viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt plastlaudis, kivikatust imiteeriv

katuseplekk, õhekrohv); hoone ehitusajale mitteiseloomulikke materjale võib kasutada ainult

ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal, eterniit);

4) hoone välispiirdeid soojustatakse ainult juhul, kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni

väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad hoone ja selle osade

proportsioonid;

5) säilitatakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse ilmega sobivad avatäited

(aknad, uksed, luugid jms), välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik nende väga halva

4

seisukorra tõttu; välimiste avatäidete asendamist loetakse hoone ilme muutmiseks ning see

tegevus on loakohustuslik;

6) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust, arhitektuurset ilmet ning kõrghaljastust;

7) ventilatsiooni- ja küttesüsteemide ehitamisel eelistatakse olemasolevaid korstnaid ja

läbiviike, uue korstna ehitamisel järgitakse ajaloolist eeskuju; ventilatsioonirestid

paigaldatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ning viisil, mis ei muuda oluliselt hoone

välisilmet;

8) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsioonisüsteemi hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp jms, paigaldatakse avalikust

ruumist vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone,

viimistlust ega ajalooliselt väärtuslikke detaile; vajadusel seade varjestatakse;

9) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda

kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja väärtuslikke fassaadidetaile ega

domineeri linnaruumis;

10) katuseaknad paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning hoonega arhitektuurselt

sobivalt; uuke ja vintskappe võib ehitada juhul, kui need on paigutatud hoonega arhitektuurselt

sobivalt.

17. Muinsuskaitsealal asuva C-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) lähtutakse hoone terviklikust välisilmest ja sobivusest lähiümbruse hoonestusega;

2) kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ajastukohaseid ehitus- ja viimistlusmaterjale;

3) hoone välispidisel soojustamisel säilitatakse hoone proportsioonid ja vajaduse korral

iseloomulikud detailid;

4) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust ning arhitektuurset ilmet;

5) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp jms, paigaldatakse vähese

vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone ega viimistlust;

vajadusel seade varjestatakse;

6) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda

kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja iseloomulikke fassaadidetaile ega

domineeri linnaruumis.

18. Muinsuskaitseala on jagatud kolmeks piirkonnaks. Linnakindlustustega piiratud keskaegne

linn koos ordulinnuse varemete ja vallikraavidega moodustab muinsuskaitseala piirkonna 1.

Uuslinna ala koos mõisapargi ja järveäärse alaga moodustab piirkonna 2. Ordulinnuse

varemetest lõunasse jääv Huntaugu mäe ja Valuoja ala koos Viljandi järve äärse ajaloolise

haljasalaga moodustab piirkonna 3. Muinsuskaitseala piirkonnad on näidatud korralduse lisas 2.

19. Muinsuskaitseala piirkonnas 1 kehtivad uute ehitiste püstitamisele ja tänavaruumile

järgmised nõuded:

1) A- ja B-kaitsekategooria hoonetega hoonestatud kinnistutel uusi hooneid üldjuhul ei

püstitata;

2) linnamüüri ümbritseva vallikraavi alal1 võib uusi ehitisi püstitada vaid ajaloolise

hoonestusmahu ulatuses ja/või aladel, kus on kehtiv detailplaneering;

3) ajalooline turuplats (Laidoneri plats) säilitatakse väljakuna; lubatud on väljaku sillutamine;

1 Näidatud korralduse lisas 2.

5

4) uue ehitise püstitamisel ja juurdeehituse ehitamisel lähtutakse lähiümbruses väljakujunenud

ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest, kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest,

värvilahendusest, katusemaastikust ja kõrghaljastusest; mitut krunti hõlmava uue ehitise

kavandamisel liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt;

5) uue ehitise ja juurdeehitise välisviimistluses kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid

materjale, näiteks krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni, puitlaudist, valtsplekki jms;

traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata;

6) alla 20-ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitis (edaspidi

väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja, elektrialajaam, avalik

tualett jms), paigutatakse eelistatult asukohta, kus see on avalikus ruumis vähe nähtav ning ei

kahjusta olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust;

7) väikeehitise, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei kohaldata käesoleva punkti

alapunktis 4 seatud nõudeid; sellised ehitised paigutatakse ajaloolisesse linnaruumi sobivalt

ning viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse;

8) kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest kinnistustruktuuri (suurust ja kuju) või

ajaloolist kinnistustruktuuri ning määratakse krundile lihtsate ja selgete piiridega kuju, mis

võimaldab kinnistu hooneid hooldada ja teenindada;

9) ajaloolised piirdeaiad, -postid, väravad jms säilitatakse, vajaduse korral taastatakse;

10) uued piirdeaiad, -postid, väravad jms lahendatakse lähiümbruses väljakujunenud tava järgi

(materjal, kõrgus, paiknemine jms) ning lisaks arvestatakse sobivust krundi hoonestuse

arhitektuuriga;

11) ajalooline munakivisillutis jm ajalooline katend nii tänaval kui ka hoovides säilitatakse või

taaskasutatakse;

12) uue katendi rajamisel või vana restaureerimisel lähtutakse ajaloolisest lahendusest, näiteks

sõiduteel kasutatakse muna- või graniitkive ja graniitplaate, kõnniteel sillutisplaate või -kive,

hoovides ja aedades graniitsõelmeid, -kive ja -plaate või munakive; asfaltkatet ei rajata;

13) tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste

proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies; välditakse pinnasevee

imbumist keldrisse ja sademevee juhtimist krundile;

14) tänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust, ajaloolist sillutist ega

kõrghaljastust;

15) uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse võimalusel aluseks Viljandi

ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja liikluskorraldusvahendid

kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ning viisil, mis ei varja ega kahjusta

kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti;

16) avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata, välja arvatud õuemaale.

20. Muinsuskaitseala piirkonnas 2 kehtivad uue ehitise püstitamisele ja tänavaruumile

järgmised nõuded:

1) uue ehitise püstitamisel ja juurdeehituse ehitamisel lähtutakse lähiümbruses väljakujunenud

ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest, kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest,

liigendusest, värvilahendusest, katusemaastikust ja haljastusest; mitut krunti hõlmava uue

ehitise kavandamisel liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt;

2) uue ehitise ja juurdeehitise välisviimistluses kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid

materjale, näiteks krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni, puitlaudist, valtsplekki jms;

traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata;

3) alla 20-ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitis (edaspidi

väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja, elektrialajaam, avalik

6

tualett jms), paigutatakse eelistatult asukohta, kus see on avalikus ruumis vähe nähtav ning ei

kahjusta olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust;

4) väikeehitise, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei kohaldata käesoleva punkti

alapunktis 1 seatud nõudeid; sellised ehitised paigutatakse ajaloolisesse linnaruumi sobivalt

ning viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse;

5) kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest kinnistustruktuuri (suurust ja kuju) või

ajaloolist kinnistustruktuuri ning määratakse krundile lihtsate ja selgete piiridega kuju, mis

võimaldab ehitist hooldada ja teenindada;

6) säilitatakse ajaloolised piirdeaiad, -postid, väravad jms;

7) uued piirdeaiad, -postid, väravad jms lahendatakse lähiümbruses väljakujunenud tava järgi

(materjal, kõrgus, paiknemine jms) ning lisaks arvestatakse sobivust krundi hoonestuse

arhitektuuriga;

8) ajalooline munakivisillutis ja muu ajalooline katend säilitatakse uue katendi all või

taaskasutatakse;

9) tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste

proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies; välditakse pinnasevee

imbumist keldrisse ja sademevee juhtimist krundile;

10) tänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust, ajaloolist sillutist ega

kõrghaljastust;

11) uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse võimalusel aluseks Viljandi

ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja liikluskorraldusvahendid

kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ning viisil, mis ei varja ega kahjusta

kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti.

21. Muinsuskaitseala piirkonnas 3 kehtivad järgmised nõuded:

1) piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva suuruse ja

kujundusega ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad,

teenindushooned jms);

2) piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded arheoloogiapärandi kaitseks

(korralduse punkt 24);

3) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi.

22. Muinsuskaitseala ajalooliste haljasalade ja kõrghaljastuse puhul kehtivad järgmised

nõuded:

1) ajalooliste avalike haljasalade (Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark koos Tasuja puiestee

alleega) ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja ajaloolised väikevormid

säilitatakse; rekonstrueerimisel lähtutakse haljasalast kui tervikust, võttes taastamise korral

aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega linnaruumis (hilisem

väärtuslik haljastus, ehitised jms); ajaloolised haljasalad on märgitud korralduse lisas 4;

2) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse konkreetsele tänavale või haljasalale iseloomulikku

kõrghaljastusviisi;

3) kaevetöödega ei kahjustata väärtuslikku kõrghaljastust, sealhulgas puude juurestikke.

23. Arheoloogilise kultuurkihiga ala moodustavad vanalinn koos ordulinnuse varemete ja

vallikraavidega ja keskaegsed linnakindlustused, Katariina kabeli vahetu ümbrus ning

vanalinnaga vahetult külgnev uuslinna ala, endine Viljandi mõisasüda ja Huntaugu piirkond

koos Viljandi järve äärse alaga. Arheoloogilise kultuurkihiga ala on märgitud korralduse lisas 5.

24. Muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks kehtivad järgmised nõuded:

7

1) arheoloogilise kultuurkihiga alal2 enne detailplaneeringu kehtestamist või

projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, selgitatakse

vajaduse korral välja ja võetakse arvesse alal asuvad väärtuslikud ehituskonstruktsioonid

ja -detailid ning muud arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Juhul kui plaanitavad tööd võivad

ohustada arheoloogilist kultuurkihti või selles olevate struktuuride või elementide säilimist

kavandatavatest töödest sügavamal, selgitatakse uuringu käigus välja arheoloogilise kultuurkihi

stratigraafia vajaduse korral kuni loodusliku pinnaseni;

2) väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid säilitatakse.

V osa

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded

25. Muinsuskaitseala kaitsevöönd on jagatud kaheks osaks, mis on esitatud korralduse lisas 1.

26. Kaitsevööndi osas 1 tagatakse muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas

ning vaadeldavus piki ajaloolisi tänavaid.

27. Kaitsevööndisse uue ehitise püstitamisel kehtivad järgmised nõuded:

1) uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa laiendamisel välditakse

järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses võrreldes külgneva

muinsuskaitsealaga;

2) piki ajalooliseid tänavaid avanevaid vaateid ehitistega ei sulgeta.

28. Kaitsevööndi osas 2 tagatakse muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest.

Vaateid ehitistega ei sulgeta. Muinsuskaitsealale avanevad olulised vaated avanevad Tartu

maanteelt ja Mustla maanteelt Viljandi linna siluetile, sh vanale veetornile, Jaani kiriku tornile

ja ordulinnuse varemetele.

VI osa

Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis

29. Muinsuskaitsealal ei nõuta muinsuskaitse eritingimusi ehitusprojekti koostamiseks ega

tööde tegemise luba C-kaitsekategooria hoone konserveerimiseks, restaureerimiseks ja

ehitamiseks.

30. Muinsuskaitsealal ei nõuta Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba järgmistel juhtudel:

1) kõrghaljastuse rajamiseks, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud

töödeks õuemaal väljaspool arheoloogilise kultuurkihiga ala;

2) raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on

raieloa ja hooajalise ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud;

3) tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku

omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud.

2 Näidatud korralduse lisas 3.

8

31. Muinsuskaitseala kaitsevööndi 1. ja 2. osas ei ole nõutav Muinsuskaitseameti teavitamine

töödest või tööde kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga:

1) olemasoleva ehitise ümberehitamisel ja välisilme muutmisel, välja arvatud maapealse osa

laiendamisel;

2) ehitise ehitamisel või rajamisel, mis ei nõua ehitusseadustiku kohaselt ehitusluba ega

ehitusteatist.

VII osa

Muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid

32. Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele.

VIII osa

Lõppsätted

33. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

34. Vabariigi Valitsuse 17.06.2004. a määruse nr 219 „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala

põhimäärus“ kehtivus lõpeb punktis 33 sätestatud korralduse jõustumisel.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Korralduse põhjendused ja selgitused esitatakse seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

Lisa 1. Muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid

Lisa 2. Muinsuskaitseala kolme piirkonna ja linnamüüri ümbritseva vallikraavi ala piirid

Lisa 3. Hoonete kaitsekategooriad ja mälestised

Lisa 4. Ajaloolised haljasalad

Lisa 5. Arheoloogilise kultuurkihiga ala ja leevendused

1

eelnõu

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord

Korraldus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 3 alusel ning kooskõlas

sama seaduse § 91 lõikega 1.

I osa

Muinsuskaitseala nimetus ja piir

1. Viljandi muinsuskaitseala (edaspidi muinsuskaitseala) on võetud riikliku kaitse alla

eesmärgiga kaitsta ja säilitada Viljandi linna ajaloolist linnatuumikut koos seda ümbritseva

kultuuriväärtusliku keskkonnaga, sest see kultuuriväärtuslik maa-ala tervikuna esindab Eesti

ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

2. Muinsuskaitseala hõlmab Viljandi linnakindlustustega piiratud keskaegse linna ordulinnuse

varemete ja vallikraavidega, nendega külgneva uuslinna ala, endise Viljandi mõisasüdame ning

Huntaugu piirkonna koos Viljandi järve äärse haljasstruktuuriga.

3. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piir, sealhulgas muinsuskaitsealale avanevad olulised

vaated, on esitatud korralduse lisas 1.

II osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

4. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Viljandi ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja

seda ümbritseva kultuuriväärtusliku keskkonna ja arheoloogilise kultuurkihi säilitamine, ajastu-

ja kohatunnetust loovate väärtuste esiletoomine, hoonete kasutuses hoidmine ning linnaruumi

kestlik areng.

5. Muinsuskaitseala kaitse ja säilimise korraldusele kohaldatakse muinsuskaitseseadust koos

siin korralduses sätestatuga.

6. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgiga seotud väärtused on:

1) mitmekesine, inimmõõtmeline ja kultuurimälu hoidev elu-, töö-, äri-, õppe- ja

puhkekeskkond, milles on võimalik tunnetada linna ajalugu selle erinevate kihistuste kaudu;

2) läbi ajastute kujunenud linnaehituslik tervik, sealhulgas hooned ja rajatised (edaspidi

ehitised), ajalooline tänavavõrk ja kvartalid, krundi- ja hoonestusstruktuur, väljakud, hoovid ja

aiad (edaspidi õuemaa), ajaloolised linnaruumi kujundavad elemendid, ehitusjooned,

katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht, maastiku- ja pinnavormid ning kõrghaljastus ja

ajaloolised haljasalad;

3) muinsuskaitsealale kaitsevööndist avanevad olulised vaated (korralduse lisa 1) ja

muinsuskaitsealal avanevad sisevaated.

7. Läbi ajastute kujunenud linnaehitusliku terviku väärtuslikumad kihistused muinsuskaitsealal

on:

2

1) arheoloogiline kultuurkiht, muinas-, kesk- ja varauusaegsete kihistuste maa all ja maa peal

säilinud osad, sealhulgas Huntaugu asulakoht, Viljandi ordulinnuse varemed, vallikraavid ning

linnakindlustused;

2) 18.–20. sajandist säilinud väärtuslikud ehitised ja hilisem ajaloolisesse hoonestusstruktuuri

sobituv arhitektuur;

3) kultuuriväärtuslike hoonete interjöörid ja nende osad;

4) ajalooline linnastruktuur koos ajaloolise turuplatsiga (Laidoneri plats);

5) ajaloolised linnaruumi kujundavad elemendid ja sillutised;

6) kõrghaljastus õuemaal ja avalikus ruumis ning ajaloolised haljasalad, näiteks Lossipark,

Sõbrapark ja mõisapark koos Tasuja pst alleega ning Viljandi järve äärne ajalooline haljasala.

8. Kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas muinsuskaitseseaduse §-s 3

sätestatud ning järgmiste muinsuskaitseala väärtuste säilitamise riiklike põhimõtetega:

1) muinsuskaitseala väärtusi säilitatakse, uuendused lähtuvad kestlikust arengust ja sobitatakse

kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades muinsuskaitseala eesmärke ja parandades

elukeskkonna kvaliteeti;

2) muinsuskaitseala mitmekesist kasutust säilitatakse ja soodustatakse ajalooliselt avalikus

kasutuses olnud hoonete ja kinnistute jätkuva avaliku kasutamisega;

3) uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral olemasolevate kultuuriväärtuslike

hoonete kasutust;

4) hoone ja linnaruumi ehituslike muudatustega suurendatakse ligipääsetavust

kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate hoonete

kultuuriväärtust, ning soodustatakse jalakäijatele paremini kasutatava ja atraktiivsema

linnaruumi arengut;

5) kultuuriväärtuslikke ehk A- ja B-kaitsekategooria hooneid (korralduse lisa 3) säilitatakse ja

hooldatakse järjepidevalt; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme

muutmisel säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning

arhitektuuridetailid;

6) uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehitise ehitamisel eelistatakse tänapäevast,

keskkonda sulanduvat lahendust eesmärgiga rikastada mitmekihilist ajaloolist keskkonda

kvaliteetse arhitektuuriga; lähtutakse lähiümbruse linnaruumist, sealhulgas ajaloolise

hoonestuse paiknemisest, tihedusest, mahust, materjalikasutusest, katusemaastikust ja

värvilahendusest;

7) kinnistu piiride muutmise üle otsustamisel lähtutakse kinnistu ajaloolisest väärtusest

muinsuskaitseala kontekstis ning kinnistu ja sellel asuva hoonestuse parimast võimalikust

hooldamisest ja teenindamisest;

8) avalikus ruumis (tänavatel, platsidel, avalikel haljasaladel jms) säilitatakse ja võimaluse

korral taastatakse ajalooline linnaehituslik struktuur ning ajastuomased linnaruumi kujundavad

elemendid;

9) mulla- ja kaevetööde tegemisel ning pinnase teisaldamisel ja juurdeveol lähtutakse

arheoloogiapärandi kaitseks minimaalse sekkumise põhimõttest;

10) arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste ehituskonstruktsioonide puhul

eelistatakse nende konserveerimist ja eksponeerimist tagasimatmisele ja markeerimisele;

11) säilitatakse ajaloolised haljasalad ja haljastus, sealhulgas puiesteed ning kõrghaljastatud

õuemaa;

12) säilitatakse vaated piki muinsuskaitseala tänavaid ning kaugvaated linna siluetile ja

maamärkidele.

3

III osa

Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

9. Muinsuskaitseala hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks tunnistatud hooned, on jagatud

A-, B- ja C-kaitsekategooriasse. Hoone kaitsekategooria on määratud korralduse lisas 3.

10. A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul säilitatakse hoone

autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris.

11. B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul

säilitatakse hoone autentsus eksterjööris.

12. C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena säilitamist ei nõuta.

13. Juhul, kui ehitise mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse

ehitist A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni. Kui olemasolev hoone

korralduse lisas 3 märgitud ei ole, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni

B-kaitsekategooria hoonena.

14. Kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria

määramiseni C-kaitsekategooria hoonena.

IV osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

15. Muinsuskaitsealal asuva A-kaitsekategooria hoone puhul säilitatakse väärtuslik

ruumiplaneering, kultuuriväärtuslikud sisetarindid (vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms),

interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid

(põrandalauad, parketid, maalingud, stukkdekoor, peegellaed jms).

16. Muinsuskaitsealal asuva A- ja B-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja väärtuslikud detailid säilitatakse

võimalikult autentsena ning tagatakse olemasolevate kandekonstruktsioonide püsivus;

2) hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse aluseks dokumenteeritud ajalooline

lahendus ning lähtutakse hoonest kui tervikust;

3) kasutatakse hoonele ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale ning

võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid; traditsioonilisi ehitus- ja

viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt plastlaudis, kivikatust imiteeriv

katuseplekk, õhekrohv); hoone ehitusajale mitteiseloomulikke materjale võib kasutada ainult

ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal, eterniit);

4) hoone välispiirdeid soojustatakse ainult juhul, kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni

väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad hoone ja selle osade

proportsioonid;

5) säilitatakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse ilmega sobivad avatäited

(aknad, uksed, luugid jms), välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik nende väga halva

4

seisukorra tõttu; välimiste avatäidete asendamist loetakse hoone ilme muutmiseks ning see

tegevus on loakohustuslik;

6) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust, arhitektuurset ilmet ning kõrghaljastust;

7) ventilatsiooni- ja küttesüsteemide ehitamisel eelistatakse olemasolevaid korstnaid ja

läbiviike, uue korstna ehitamisel järgitakse ajaloolist eeskuju; ventilatsioonirestid

paigaldatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ning viisil, mis ei muuda oluliselt hoone

välisilmet;

8) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsioonisüsteemi hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp jms, paigaldatakse avalikust

ruumist vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone,

viimistlust ega ajalooliselt väärtuslikke detaile; vajadusel seade varjestatakse;

9) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda

kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja väärtuslikke fassaadidetaile ega

domineeri linnaruumis;

10) katuseaknad paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning hoonega arhitektuurselt

sobivalt; uuke ja vintskappe võib ehitada juhul, kui need on paigutatud hoonega arhitektuurselt

sobivalt.

17. Muinsuskaitsealal asuva C-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) lähtutakse hoone terviklikust välisilmest ja sobivusest lähiümbruse hoonestusega;

2) kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ajastukohaseid ehitus- ja viimistlusmaterjale;

3) hoone välispidisel soojustamisel säilitatakse hoone proportsioonid ja vajaduse korral

iseloomulikud detailid;

4) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust ning arhitektuurset ilmet;

5) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp jms, paigaldatakse vähese

vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone ega viimistlust;

vajadusel seade varjestatakse;

6) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda

kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja iseloomulikke fassaadidetaile ega

domineeri linnaruumis.

18. Muinsuskaitseala on jagatud kolmeks piirkonnaks. Linnakindlustustega piiratud keskaegne

linn koos ordulinnuse varemete ja vallikraavidega moodustab muinsuskaitseala piirkonna 1.

Uuslinna ala koos mõisapargi ja järveäärse alaga moodustab piirkonna 2. Ordulinnuse

varemetest lõunasse jääv Huntaugu mäe ja Valuoja ala koos Viljandi järve äärse ajaloolise

haljasalaga moodustab piirkonna 3. Muinsuskaitseala piirkonnad on näidatud korralduse lisas 2.

19. Muinsuskaitseala piirkonnas 1 kehtivad uute ehitiste püstitamisele ja tänavaruumile

järgmised nõuded:

1) A- ja B-kaitsekategooria hoonetega hoonestatud kinnistutel uusi hooneid üldjuhul ei

püstitata;

2) linnamüüri ümbritseva vallikraavi alal1 võib uusi ehitisi püstitada vaid ajaloolise

hoonestusmahu ulatuses ja/või aladel, kus on kehtiv detailplaneering;

3) ajalooline turuplats (Laidoneri plats) säilitatakse väljakuna; lubatud on väljaku sillutamine;

1 Näidatud korralduse lisas 2.

5

4) uue ehitise püstitamisel ja juurdeehituse ehitamisel lähtutakse lähiümbruses väljakujunenud

ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest, kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest,

värvilahendusest, katusemaastikust ja kõrghaljastusest; mitut krunti hõlmava uue ehitise

kavandamisel liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt;

5) uue ehitise ja juurdeehitise välisviimistluses kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid

materjale, näiteks krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni, puitlaudist, valtsplekki jms;

traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata;

6) alla 20-ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitis (edaspidi

väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja, elektrialajaam, avalik

tualett jms), paigutatakse eelistatult asukohta, kus see on avalikus ruumis vähe nähtav ning ei

kahjusta olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust;

7) väikeehitise, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei kohaldata käesoleva punkti

alapunktis 4 seatud nõudeid; sellised ehitised paigutatakse ajaloolisesse linnaruumi sobivalt

ning viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse;

8) kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest kinnistustruktuuri (suurust ja kuju) või

ajaloolist kinnistustruktuuri ning määratakse krundile lihtsate ja selgete piiridega kuju, mis

võimaldab kinnistu hooneid hooldada ja teenindada;

9) ajaloolised piirdeaiad, -postid, väravad jms säilitatakse, vajaduse korral taastatakse;

10) uued piirdeaiad, -postid, väravad jms lahendatakse lähiümbruses väljakujunenud tava järgi

(materjal, kõrgus, paiknemine jms) ning lisaks arvestatakse sobivust krundi hoonestuse

arhitektuuriga;

11) ajalooline munakivisillutis jm ajalooline katend nii tänaval kui ka hoovides säilitatakse või

taaskasutatakse;

12) uue katendi rajamisel või vana restaureerimisel lähtutakse ajaloolisest lahendusest, näiteks

sõiduteel kasutatakse muna- või graniitkive ja graniitplaate, kõnniteel sillutisplaate või -kive,

hoovides ja aedades graniitsõelmeid, -kive ja -plaate või munakive; asfaltkatet ei rajata;

13) tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste

proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies; välditakse pinnasevee

imbumist keldrisse ja sademevee juhtimist krundile;

14) tänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust, ajaloolist sillutist ega

kõrghaljastust;

15) uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse võimalusel aluseks Viljandi

ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja liikluskorraldusvahendid

kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ning viisil, mis ei varja ega kahjusta

kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti;

16) avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata, välja arvatud õuemaale.

20. Muinsuskaitseala piirkonnas 2 kehtivad uue ehitise püstitamisele ja tänavaruumile

järgmised nõuded:

1) uue ehitise püstitamisel ja juurdeehituse ehitamisel lähtutakse lähiümbruses väljakujunenud

ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest, kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest,

liigendusest, värvilahendusest, katusemaastikust ja haljastusest; mitut krunti hõlmava uue

ehitise kavandamisel liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt;

2) uue ehitise ja juurdeehitise välisviimistluses kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid

materjale, näiteks krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni, puitlaudist, valtsplekki jms;

traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata;

3) alla 20-ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitis (edaspidi

väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja, elektrialajaam, avalik

6

tualett jms), paigutatakse eelistatult asukohta, kus see on avalikus ruumis vähe nähtav ning ei

kahjusta olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust;

4) väikeehitise, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei kohaldata käesoleva punkti

alapunktis 1 seatud nõudeid; sellised ehitised paigutatakse ajaloolisesse linnaruumi sobivalt

ning viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse;

5) kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest kinnistustruktuuri (suurust ja kuju) või

ajaloolist kinnistustruktuuri ning määratakse krundile lihtsate ja selgete piiridega kuju, mis

võimaldab ehitist hooldada ja teenindada;

6) säilitatakse ajaloolised piirdeaiad, -postid, väravad jms;

7) uued piirdeaiad, -postid, väravad jms lahendatakse lähiümbruses väljakujunenud tava järgi

(materjal, kõrgus, paiknemine jms) ning lisaks arvestatakse sobivust krundi hoonestuse

arhitektuuriga;

8) ajalooline munakivisillutis ja muu ajalooline katend säilitatakse uue katendi all või

taaskasutatakse;

9) tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste

proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies; välditakse pinnasevee

imbumist keldrisse ja sademevee juhtimist krundile;

10) tänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust, ajaloolist sillutist ega

kõrghaljastust;

11) uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse võimalusel aluseks Viljandi

ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja liikluskorraldusvahendid

kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ning viisil, mis ei varja ega kahjusta

kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti.

21. Muinsuskaitseala piirkonnas 3 kehtivad järgmised nõuded:

1) piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva suuruse ja

kujundusega ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad,

teenindushooned jms);

2) piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded arheoloogiapärandi kaitseks

(korralduse punkt 24);

3) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi.

22. Muinsuskaitseala ajalooliste haljasalade ja kõrghaljastuse puhul kehtivad järgmised

nõuded:

1) ajalooliste avalike haljasalade (Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark koos Tasuja puiestee

alleega) ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja ajaloolised väikevormid

säilitatakse; rekonstrueerimisel lähtutakse haljasalast kui tervikust, võttes taastamise korral

aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega linnaruumis (hilisem

väärtuslik haljastus, ehitised jms); ajaloolised haljasalad on märgitud korralduse lisas 4;

2) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse konkreetsele tänavale või haljasalale iseloomulikku

kõrghaljastusviisi;

3) kaevetöödega ei kahjustata väärtuslikku kõrghaljastust, sealhulgas puude juurestikke.

23. Arheoloogilise kultuurkihiga ala moodustavad vanalinn koos ordulinnuse varemete ja

vallikraavidega ja keskaegsed linnakindlustused, Katariina kabeli vahetu ümbrus ning

vanalinnaga vahetult külgnev uuslinna ala, endine Viljandi mõisasüda ja Huntaugu piirkond

koos Viljandi järve äärse alaga. Arheoloogilise kultuurkihiga ala on märgitud korralduse lisas 5.

24. Muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks kehtivad järgmised nõuded:

7

1) arheoloogilise kultuurkihiga alal2 enne detailplaneeringu kehtestamist või

projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, selgitatakse

vajaduse korral välja ja võetakse arvesse alal asuvad väärtuslikud ehituskonstruktsioonid

ja -detailid ning muud arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Juhul kui plaanitavad tööd võivad

ohustada arheoloogilist kultuurkihti või selles olevate struktuuride või elementide säilimist

kavandatavatest töödest sügavamal, selgitatakse uuringu käigus välja arheoloogilise kultuurkihi

stratigraafia vajaduse korral kuni loodusliku pinnaseni;

2) väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid säilitatakse.

V osa

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded

25. Muinsuskaitseala kaitsevöönd on jagatud kaheks osaks, mis on esitatud korralduse lisas 1.

26. Kaitsevööndi osas 1 tagatakse muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas

ning vaadeldavus piki ajaloolisi tänavaid.

27. Kaitsevööndisse uue ehitise püstitamisel kehtivad järgmised nõuded:

1) uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa laiendamisel välditakse

järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses võrreldes külgneva

muinsuskaitsealaga;

2) piki ajalooliseid tänavaid avanevaid vaateid ehitistega ei sulgeta.

28. Kaitsevööndi osas 2 tagatakse muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest.

Vaateid ehitistega ei sulgeta. Muinsuskaitsealale avanevad olulised vaated avanevad Tartu

maanteelt ja Mustla maanteelt Viljandi linna siluetile, sh vanale veetornile, Jaani kiriku tornile

ja ordulinnuse varemetele.

VI osa

Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis

29. Muinsuskaitsealal ei nõuta muinsuskaitse eritingimusi ehitusprojekti koostamiseks ega

tööde tegemise luba C-kaitsekategooria hoone konserveerimiseks, restaureerimiseks ja

ehitamiseks.

30. Muinsuskaitsealal ei nõuta Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba järgmistel juhtudel:

1) kõrghaljastuse rajamiseks, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud

töödeks õuemaal väljaspool arheoloogilise kultuurkihiga ala;

2) raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on

raieloa ja hooajalise ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud;

3) tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku

omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud.

2 Näidatud korralduse lisas 3.

8

31. Muinsuskaitseala kaitsevööndi 1. ja 2. osas ei ole nõutav Muinsuskaitseameti teavitamine

töödest või tööde kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga:

1) olemasoleva ehitise ümberehitamisel ja välisilme muutmisel, välja arvatud maapealse osa

laiendamisel;

2) ehitise ehitamisel või rajamisel, mis ei nõua ehitusseadustiku kohaselt ehitusluba ega

ehitusteatist.

VII osa

Muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid

32. Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele.

VIII osa

Lõppsätted

33. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

34. Vabariigi Valitsuse 17.06.2004. a määruse nr 219 „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala

põhimäärus“ kehtivus lõpeb punktis 33 sätestatud korralduse jõustumisel.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Korralduse põhjendused ja selgitused esitatakse seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

Lisa 1. Muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid

Lisa 2. Muinsuskaitseala kolme piirkonna ja linnamüüri ümbritseva vallikraavi ala piirid

Lisa 3. Hoonete kaitsekategooriad ja mälestised

Lisa 4. Ajaloolised haljasalad

Lisa 5. Arheoloogilise kultuurkihiga ala ja leevendused

1

Vabariigi Valitsuse korralduse

„Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu seletuskiri

Sisukord

1. Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 2

2. Viljandi muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus ........ 3

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused ............................................................................................. 9

4. Eelnõu sisu ....................................................................................................................................... 13

5. Kaitsekorra ette valmistamise ja menetluse kirjeldus ................................................................. 43

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ....................................................................................... 46

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused ............................................................ 46

8. Korralduse jõustumine ................................................................................................................... 48

9. Vaidlustamine .................................................................................................................................. 48

10. Eelnõu kooskõlastamine ................................................................................................................ 48

Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused ........................................................................................... 49

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus

lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast. .................................................................. 49

Lisa 3: Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud

ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad. ......................................................... 49

Lisa 4: Arheoloogilise kultuurkihiga alad Viljandi muinsuskaitsealal. .......................................... 49

2

1. Sissejuhatus

Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 19 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus

tunnistada ala muinsuskaitsealaks ja kehtestada ala kaitsekord.

Viljandi muinsuskaitseala asub Viljandi maakonnas Viljandi linnas. 27. veebruaril 1973. aastal

kehtestati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 91 Viljandi linna ajaloolise keskuse

riiklik kaitsetsoon. 31.03.1995 võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 153 „Viljandi ja

Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala põhimääruste ja piiride kinnitamine“. 24.06.2004 võttis

Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 219 „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“.

Siinse korralduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) kehtestatakse olemasolevale muinsuskaitsealale

uus kaitsekord lähtuvalt 1. mail 2019. aastal jõustunud MuKS-ist. MuKS § 91 lg 1 alusel kehtib

enne MuKS-i jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärus ajani, kuni Vabariigi

Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse MuKS-is

sätestatud alusel ja korras. Selle kehtestamisel asendab Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord

seni kehtinud Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse. Seni kehtinud põhimäärus

muutub MuKS § 91 lg 1 alusel kehtetuks Vabariigi Valitsuse korralduse jõustumisest.

Korraldusega kehtestatakse muinsuskaitseala kaitsekord, millega määratakse kaitseala nimetus,

kaitse eesmärk ja muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir, samuti muinsuskaitsealal

asuvate hoonete väärtusklassid ja muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud

nõuded. Võrreldes seni kehtinud nõuetega sätestab eelnõu muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks täpsemad ja selgemad nõuded ning ulatuses, mis on vajalikud eesmärgi

saavutamiseks.

Kaitsekorras kasutatavaid mõisteid hooldamine, remontimine, ilme muutmine, konserveerimine

ja restaureerimine kasutatakse neile MuKS §-s 7 omistatud tähenduses. Mõisteid

ümberehitamine ja ehitamine kasutatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 4 antud

tähenduses. Kinnistuna käsitletakse maatükki/maaüksust, mis on vajalik ehitise teenindamiseks

ja määratud kinnistusregistris.

Korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik-

analüütik Laura Ingerpuu ([email protected]; +372 53 419 385), endine

Viljandimaa nõunik Anne Kivi, arheoloogiapärandi osakonna juhataja Helena Kaldre

([email protected]; +372 58 875 384), arheoloogia nõunik Liivi Varul

([email protected]; +372 53 026 912). Eelnõu valmimisele töötasid kaasa

Muinsuskaitseameti peadirektori 23.08.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/50-A moodustatud Viljandi

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühma liikmed: Kalvi Märtin (Viljandi

Linnavalitsus, abilinnapea), Olav Remmelkoor (Viljandi Linnavalitsus, peaarhitekt ja

arhitektuuriameti juhataja), Leele Välja (töörühma liikmeks kutsutud ekspert,

arhitektuuriajaloolane), Margit Aule (töörühma liikmeks kutsutud ekspert, arhitekt), Laura

Ingerpuu (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik-analüütik) ja Anne Kivi

(Muinsuskaitseamet, Viljandimaa nõunik). Lisaks aitasid kaasa Monika Vestman (endine

Viljandi Linnavalitsuse kultuuriväärtuste spetsialist ja töörühma assistent, praegune

Muinsuskaitseameti Viljandimaa nõunik), Ditmar Martinson (Viljandi Linnavalitsuse liige) ja

Kaire Tooming (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi kaitsekorralduse juht). Töörühma juhtis

3

Laura Ingerpuu. Eelnõu lisadeks oleva kaardimaterjali on välja töötanud Muinsuskaitseameti

endine kartograafianõunik Martti Veldi ja Muinsuskaitseameti endine pärandihalduse osakonna

juhataja Andres Kimber.

Kultuuriministeeriumist on kaitsekorra ja seletuskirja koostamisele kaasa aidanud

muinsuskaitsenõunik Reesi Sild ([email protected]; + 372 62 82 381) ning õigusnõunik Helen

Kranich (teenistusest lahkunud). Korraldus toimetati keeleliselt Luisa tõlkebüroos.

2. Viljandi muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus

MuKS § 9 lg 1 kohaselt on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-

ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud

kultuurmaastik. Viljandi muinsuskaitseala on väga kõrge kultuuriväärtusega. Praeguse Viljandi

linna ajalugu ulatub muinasaega, mil tänase Huntaugu mäele rajati viikingiaegne asula.

MuKS § 9 lg 2 kohaselt võib muinsuskaitseala koosneda ühest või mitmest perioodist pärit

hoonetest ja rajatistest koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavavõrgu, teede,

kõlvikute ning hoonestus- ja krundistruktuuriga. Viljandi muinsuskaitseala koosneb mitmest

perioodist pärinevatest hoonetest ja rajatistest, keskaega ulatuvast tänavavõrgust ja

hoonestusstruktuurist, muinasaega ulatuvast arheoloogilisest kultuurikihist ning ajaloolistest

haljasaladest.

MuKS § 10 lg1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust.

Muinsuskaitsealade kui ajalooliste linnamaastike kaitse lähtub ja seostub järgmiste

rahvusvaheliste konventsioonidega:

1) Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon1 (jõustus Eestis 27.01.1995)

käsitleb kogu kultuuripärandit – mälestisi, nende kogumeid ja vaatamisväärseid paikkondi,

sealhulgas ajaloolisi linnamaastikke2 ning rõhutab, et kohustus kindlustada riigi territooriumil

asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine, populariseerimine ja

edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige osalisriigil.

2) Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon3 (jõustus Eestis 1996. aastal) keskendub

arheoloogiapärandile, mis on inimkonna ajaloo tundmise seisukohalt määrava tähtsusega, kuid

samas tõsises ohus ohtrate planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja mitteteaduslike

kaevamiste ning avalikkuse ebapiisava teavitamise tõttu. Leitakse, et arheoloogiapärand kui

Euroopa kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend säilib

paremini, kui see peegeldub linna- ja maa-alade planeerimises ning kultuuripoliitikas. Selleks

võetakse keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning otsuste tegemisel arvesse

arheoloogilisi leiupaiku ja nende ümbrust ning kaasata arheoloogid planeerimiskavade

koostamisse. Konventsiooni põhimõtteid on rakendatud kaitsekorra väärtuste ja põhimõtete

sõnastamisel ja nõuete seadmisel.

1 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943. 2 UNESCO ajaloolist linnamaastikku käsitlev soovitus, vastu võetud 10.11.2011 UNESCO peakonverentsil

https://unesco.ee/public/Recommendation_on_Historic_Urban_Landscape_tolge_EST.pdf. 3 Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481.

4

3) Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon4 (jõustus Eestis 01.03.1997) rõhutab, et

kultuuriväärtuslike objektide väljaselgitamiseks ja kaitsmiseks tagatakse nende kaitse alla

võtmine ning arhitektuuripärandi kaitseks rakendatakse seaduslikke abinõusid, mille

eesmärgiks on kultuuriväärtuslike objektide autentsel kujul säilimine. Lisaks on konventsioonis

toonitatud, et muinsuskaitselised põhimõtted peavad aitama kaasa arhitektuuripärandi objektide

kasutatavusele tänapäeva vajadustest lähtudes ning tagama ajalooliste hoonete (taas)kasutuse.

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord toetab konventsioonist tulenevaid põhimõtteid, kuna

sellega tagatakse riiklikult olulise linnalise ehituspärandi kaitse. Samuti on kaitsekorras

sisalduvate põhimõtete, nõuete ja leevenduste sätestamisel lähtutud põhimõttest, et need mh

toetaksid muinsuskaitseala ja sellel asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kasutamist tänapäeva

vajadustest lähtuvalt.

4) Euroopa maastikukonventsioon5 (jõustus Eestis 01.06.2018) käsitleb nii looduslikke kui ka

linnalisi, nii silmapaistvalt väärtuslikke ja nö igapäevamaastikke kui ka täiesti kahjustatud

maastikke. Kõiki maastikke peetakse oluliseks, sest mis tahes maastik kujutab endast sealsete

inimeste eluruumi ja on seetõttu oluline olenemata selle seisundist. Enamus eurooplasi elab

suuremates või väiksemates linnades, mille maastike kvaliteet mõjutab nende elu.

Konventsioon rõhutab, et maastik on tervik ja sellega arvestatakse ruumilise planeerimise

otsuste tegemisel. Nendest põhimõtetest on lähtutud ka kaitsekorra eesmärgi, väärtuste ja

põhimõtete sõnastamisel ning nõuete seadmisel.

5) Kultuuripärandi väärtuse kohta ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon ehk

niinimetatud Faro konventsioon6 (jõustus Eestis 01.08.2021) rõhutab, et kultuuripärand on

ühiskonna jaoks väärtuslik ressurss, mis on kestliku arengu loomulik osa ning tegeleb

väärtustega, mida inimesed pärandile omistavad. Konventsiooni keskne mõte on igaühe õigus

saada osa kultuuripärandist, sellega kaasnev vastutus kultuuripärandi ees on nii individuaalne

kui ka kollektiivne. Muinsuskaitseala on ajalooline linnatuumik, kus kultuuripärand tõstab

inimeste elukvaliteeti ja mitmekesistab elukeskkonda ning on loometegevuse allikaks ja

kestliku arengu osa. Kultuuriajaloolise linna keskkonna hoidmine ja mitmekesine kasutus

annab võimaluse saada osa kultuuripärandist nii neil, kelle jaoks on see argine keskkond

elamiseks ja töötamiseks kui ka neil, kes külastavad seda turistina puhkamise ja pärandirikkast

linnaruumist osa saamise eesmärgil. Kaitsekordade koostamise protsess on toimunud dialoogis

avalikkusega, laiema pärandikogukonnaga – ühiselt on sõnastatud muinsuskaitseala väärtuseid

ning läbi räägitud kaitseala eesmärk ning põhimõtteid ja nõuded kultuuriväärtusliku keskkonna

hoidmisel ja arendamisel.

Oluline on kohaldada ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

ning selle lisaprotokolli nr 17. Viimase artikli 1 järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus

oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes

huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes

huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

Konventsiooni artikli 18 järgi tohib konventsioonis lubatud piiranguid temas osundatud õiguste

ja vabaduste suhtes rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Euroopa

4 Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076. 5 Euroopa maastikukonventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018001. 6 Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon,

https://www.riigiteataja.ee/akt/218052021003. 7 Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654.

5

Inimõiguste Kohus on selgitanud, et protokolli nr 1 artiklile 1 omane “õiglase tasakaalu”

põhimõte iseenesest eeldab kogukonna üldiste huvide olemasolu. Kohus on leidnud, et selliseks

üldiseks huviks on ka riigi kultuuripärandi kaitsmine. Seejuures on riigil ulatuslik

kaalutlusruum otsustamaks, mis on kogukonna üldistes huvides. Küll tuleb tagada, et riik

saavutaks õiglase tasakaalu kogukonna üldiste huvide ja üksikisiku põhiõiguste (omandi) kaitse

vahel Teisisõnu tuleb tagada proportsionaalsus kultuuripärandi kaitse eesmärgi ja selleks

valitud vahendite (sh nõuete) vahel8.

Viljandi muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse eeldusele hinnati kultuuriministri

15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised

kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus nr 23)

sätestatud kriteeriumitest lähtudes. Määruse nr 23 §-s 2 on sätestatud riikliku kaitse üldised

kriteeriumid, milleks on selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus ja tehniline seisukord.

Määruse nr 23 §-s 9 on sätestatud muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduse hindamise

kriteeriumid: säilinud on ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude

inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles

säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid, traditsioonilised

maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud,

väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid ning terviklikkus.

Viljandi muinsuskaitseala vastab kõigile riikliku kaitse hindamise üldistele kriteeriumitele:

1) Selektiivsus

1973. aastal moodustati Viljandi ajaloolise keskuse kaitsetsoon, mis hõlmas Viljandi

linnamüüriga piiratud keskaegse linnasüdamiku koos ordulinnuse varemetega ning endise

Viljandi mõisasüdame koos Viljandi järve äärse haljasstruktuuriga. Hiljem, Eesti Vabariigi

aegsete põhimäärustega 1995. ja 2004. aastal on täpsustatud muinsuskaitseala eesmärki, piire

ja kitsendusi. Muuhulgas liideti 2004. aastal muinsuskaitseala koosseisu Huntaugu muinasasula

ala, mis lähtus 2001. aastal avastatud muinasaegsest asulakohast Huntaugu mäel. Viljandi

muinsuskaitseala põhiväärtusteks on läbi ajastute kujunenud linnaehituslik tervik, sealhulgas

ajalooline tänavavõrk ja kvartalid, krundi- ja hoonestusstruktuur, ajaloolised üksikhooned,

hoovid ja linnaruumi kujundavad elemendid, katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht,

maastiku- ja pinnavormid ning ajaloolised haljasalad.

Eestis on 12 riiklikku muinsuskaitseala. 11 muinsuskaitseala hõlmavad ajaloolised

linnasüdamikud koos külgneva eeslinna ala ja arheoloogilise kultuurkihiga ning üks

muinsuskaitseala hõlmab maastikku koos selle asustusaladega. Enamiku linnaliste

muinsuskaitsealade tunnuseks on linnaehitusajalugu alates keskajast kuni 20. sajandi I pooleni.

Viljandi muinsuskaitseala iseloomustab hoonestuse mitmekihilisus, millest mõni on Viljandile

ainuomane. Viljandis on säilinud märkimisväärsel hulgal puit- ja telliskivihooneid, mille 18.

sajandi lõpu või 19. sajandi alguse päritolu on tänaseni selgesti loetav. Võrreldes teiste linnaliste

muinsuskaitsealadega ja Eesti linnadega üleüldiselt, siis leidub ka nendes 18. sajandi lõpu või

19. sajandi alguse puithooneid, kuid Viljandis on selliseid hooneid säilinud märkimisväärselt

rohkem. Täiesti ainuomase ilme, võrreldes teiste Eesti linnadega, annab Viljandile

historitsistliku tellisarhitektuuri rohkus. Kuigi tellishistoritsismi leidub ka Tartus, Pärnus,

Valgas ja vähem mujal, siis sedavõrd suures kontsentratsioonis ja mahulise varieeruvusega ei

ole seda kusagil mujal. Viljandis moodustab tellishistoritsism selgelt hoomatava võrgustiku üle

8 Beyeler vs. Itaalia (33202/96).

https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22appno%22:[%2233202/96%22],%22itemid%22:[%22001-58832%22]}.

6

terve 19. sajandi lõpuks välja ehitatud linnaruumi.9 Lisaks rikastavad Viljandi muinsuskaitseala

hoonestuskihte 19. sajandist pärinevad klassitsistlikud ja neostiilis kivihooned, Viljandi

mõisakompleksi hooned, heimatstiili sugemetega ja juugendlikud hooned ning 1930. aastate

funktsionalismimõjudega arhitektuur. Muinsuskaitsealal on ka üksikuid silmapaistvaid

tööstushooneid ja nõukogudeaegseid ehitisi.

Võrreldes teiste linnaliste muinsuskaitsealadega on Viljandi eripärane ka märkimisväärselt

suurema arheoloogilise kultuurkihi poolest. Viljandi muinsuskaitseala arheoloogilise

kultuurkihiga alad ulatuvad lisaks linnakindlustustega piiratud keskaegsest vanalinnast ja

ordulinnuse varemetest väljapoole ning hõlmavad ka osaliselt nende aladega külgnevat

uuslinna ala, samuti endise Viljandi mõisasüdame ning Huntaugu piirkonna koos järveäärse

haljasalaga.

2) Originaalsubstantsi säilivus

Viljandi muinsuskaitsealal on originaalsubstantsi säilinud rikkalikult muinasajast kuni

tänapäevani. 1999. aastal avastati Viljandis Huntaugu alal muinasaegne asulakoht, millest on

säilinud hajusalt paiknevad asustusjäljed – sh vähemalt üks tulease ja oletatav hoonejäänus.

Arheoloogilist kultuurkihti on säilinud suurel määral nii Viljandi ordulinnuse, linnakindlustuste

ja vallikraavide näol, kui ka väiksemate aladena vanalinna ümbruses. Hästi on säilinud Viljandi

keskaegne kihistus. Keskaegset linnaruumi iseloomustavad keskse turuplatsi ümber koondunud

kitsad tänavad, mis on säilinud tänaseni. Viljandi vanim säilinud hoonestus pärineb 18.

sajandist. Väga hästi on püsima jäänud 19. sajandi hoonestuskiht, mida täiendavad hilisemal

ajal püstitatud ehitised. Säilinud on kolm ajaloolist parki – Lossipark, mõisapark ja Sõbrapark

ning Viljandi järveäärsed haljasalad, mis olid ajalooliselt kasutuses heina- ja karjamaadena.

3) Tehniline seisukord

Tehnilist seisukorda saab hinnata eelkõige hoonete tehnilise seisukorra alusel. Enamik Viljandi

muinsuskaitseala hoonestusest on kasutuses ja kasutatav ka tulevikus.

Viljandi muinsuskaitseala vastab samuti määrusega nr 23 kehtestatud muinsuskaitseala

kriteeriumitele:

1) säilinud on ajalooline keskkond – annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-,

arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest ning ühiskondlikest protsessidest. Ajalooline

asustusmuster, tänavate ja/või kruntide või kõlvikute struktuur on maa-alal hästi loetav;

Viljandi linna alguspunkt, viikingiaegne asulakoht, on säilinud Huntaugu piirkonnas. Kuigi see

ei ole eksponeeritud, annab ka asulakohast kogutud teave tunnistust aja jooksul toimunud

asustus- ja kultuuriajaloost. Hästi tajutav on Viljandi keskaegne kihistus ordulinnuse,

vallikraavide ja osaliselt eksponeeritud linnamüüri ning keskajast pärineva tänavavõrgu ja

hoonestusstruktuuri näol. Ajaloolisest linnastruktuurist on Viljandi vanalinna

muinsuskaitsealal kõige väärtuslikumad ajaloolised tänavad ning kvartalid, mis on kujunenud

17. sajandi lõpus.

Linna tuumiku moodustab vanalinn, mis oli ajalooliselt linnamüüri ja vallikraavidega

ümbritsetud. Vanalinnas on esindatud valdavalt 19. sajandist pärinev hoonestus, millest suur

osa on tellishistoritsistlikud kahekorruselised äri- ja elamuhooned. Viljandis leidub ka hooneid,

9 Välja, Leele. Viljandi vanalinna muinsuskaitseala inventeerimise aruanne. Tallinn, 2021. Lk 5-9.

https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2025-

04/Viljandi%20vanalinna%20muinsuskaitseala%20inventeerimine.%20O%C3%9C%20Arhitektuuriv%C3%A4l

jad%2C%202022.pdf

7

mis annavad tunnistust jõukamast linnakodanike kihist – aadlielamud ja linnavillad. Viljandi

linna omaaegset jõukust ja suurlinlikust peegeldavad ka kolme- ja neljakorruselised kivist äri-

ja elamuhooned, mis on valdavalt püstitatud 20. sajandi esimesel poolel. Viljandis on aga

säilinud märkimisväärsel hulgal nii heimatstiili sugemetega kui puhta konstruktiivse juugendi

võtetega ilmestatud elamuid ja ärihooneid, mis on samuti püstitatud 20. sajandi esimeses

pooles. Viljandi vanalinna ümber kujunenud uuslinna ala arhitektuuri- ja kultuuriajaloost

annavad tunnistust valdavalt kahekorruseliste puidust kortermajadega tänavad. Omaette

kihistuse moodustab 1930. aastate funktsionalismimõjudega arhitektuur. Keskaegse vanalinna

alal ja sellega külgneval uuslinna alal on seda küll suhteliselt vähe, kuid samas on mitmel juhul

tegemist oluliste märgiliste hoonetega. Silmapaistvaimad nende hulgas on vana raekoja

müüridele ehitatud Viljandi raekoda (Johannes Fuks, 1931) ja 1939. aastal valminud

esindustraditsionalistlik Viljandi hotell-restoran EVE (Esimene Viljandi Esinduslokaal), mille

kavandas Eugen Sacharias. Viljandi muinsuskaitsealal on esindatud ka nõukogudeaegne

kihistus, seda küll vähesel määral. Muinsuskaitsealale on püstitatud ka mitmeid kaasaegseid

ehitisi, mis küll iga konkreetse objekti puhul ei ole muinsuskaitsealale lisaväärtust andvad, kuid

on selgesti eristatavad ning ühiskondlikest protsessidest tunnistust andvad.

Viljandi muinsuskaitseala vastab säilinud ajaloolise keskkonna kriteeriumile.

2) mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide

kontsentratsioon maa-alal – ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsiooni

(arhitektuuristiil, ehitusmahud ja nende liigendus, ehitus- ja viimistlusmaterjalid,

arhitektuursed ja linnaruumi elemendid ning väikevormid) domineerimine maa-alal;

Viljandi muinsuskaitsealal on kultuurimälestiseks tunnistatud 24 ehitist. 2021.–2022. aastal läbi

viidud hoonestuse ülevaatusel leidsid kaitsekorra koostamise töörühma liikmed, et

muinsuskaitseala ligikaudu 600 hoonest on kultuuriväärtuslikke (A- ja B-kaitsekategooria

hooneid) enam kui pool. C-kaitsekategooria hooneid kaardistati 253. Suur osa C-

kaitsekategooria hoonetest on väiksemad abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad jms).

Ülevaatus näitas, et Viljandi muinsuskaitsealal on mälestiste ja kultuuriväärtuslike ehitiste

kontsentratsioon väga kõrge.

Muinsuskaitseala kihistustest olulisimad ehk kohatunnetust loovad ehitised vanalinna alal on

eelkõige 18.–19. sajandi puitklassitsistlikud ja tellishistoritsistlikud hooned, samuti 20. sajandi

esimesel poolel püstitatud äri- ja elamuhooned, ajaloolised tööstus- ja laohooned, vähesed

stalinistlikud ja kaasaegsed ehitised. Lisaks on väärtuslikud Viljandi ajaloolised haljasalad,

ajalooline turuplats, ordulinnuse varemed ja linnakindlustuste säilinud osad ning muud

linnaruumi kujundavad elemendid.

Väärtuslike ehitiste jm objektide kontsentratsiooni kriteerium on täidetud.

3) arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või

-elemendid.

Viljandi linna ajalugu ulatub muinasaega. 1999. aastal avastati Viljandis Huntaugu alal

muinasaegne asulakoht, millest on säilinud hajusalt paiknevad asustusjäljed – sh vähemalt üks

tulease ja oletatav hoonejäänus. Arheoloogilist kultuurkihti on säilinud suurel määral nii

Viljandi ordulinnuse, linnakindlustuste ja vallikraavide näol kui ka väiksemate aladena

vanalinna ümbruses. 1999. aastal tuvastati, et arheoloogilist kultuurkihti leidub Viljandi

ordulinnusest lõuna poole jäävatel küngastel (Viljandi Suusahüppemäe piirkonnas), samuti on

kultuurkiht leitud vallikraavi vastasküljel, rippsilla läänepoolse otsa juures. Tegemist on kahe

eriaegse sündmuse tulemustega: muinasaegne asustusüksus ordulinnusest lõuna pool ning 13.

sajandi piiramisrajatised linnuse lõuna- ja lääneküljel. Viljandi linnamüüriga ümbritsetud alal

on kultuurkihi esinemist alates 1989. aastast pidevalt uuritud, mistõttu saab tõdeda, et

kultuurkiht on levinud kogu linnamüüriga ümbritsetud alal, tõenäoliselt on see hävitatud vaid

8

suuremahuliste uusehitiste all. Linna kujunemine on alanud 13. sajandi teisel veerandil,

linnamüüri rajamine on dateeritud sajandi viimasesse kolmandikku või 14. sajandisse. Linna

põhjaküljel leidub arheoloogilist kultuurkihti Tallinna, C. R. Jakobsoni, Lossi, Posti ja Koidu

tänavatega piiritletud alal. Viljandi ordulinnusega seonduvaid arheoloogilisi ladestusi võib olla

säilinud linnuse nõlvadel ning Ranna pst ja Pika tn ristmiku lähedal leitud keskaegne

sillutisekatke lubab oletada, et selle tee sihiks võis olla selles piirkonnas tõenäoliselt asunud

linna kesk- ja varauusaegne sadamakoht, mida küll leitud ei ole. Arheoloogiliselt tundlik ala on

ka Hariduse tn, Valuoja, Vaksali tn, Kaalu tn ning Tallinna tänavaga piiritletud ala. Oluline on

Katariina kabeli (keskaegne matmisala) asukoht, mis sai 1907.–1908. aastal kaevetööde põhjal

lokaliseeritud, kuid selle täpne asukoht tänapäeva maastikul ei ole teada.

Viljandi muinsuskaitseala vastab arheoloogilise kultuurkihi kriteeriumile.

4) traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad,

avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid;

Viljandi linn asub muistse ürgoru pervel ja Viljandi järveäärsel seljandikul, mistõttu on selle

iseloomulikuks jooneks reljeefsus ja järskude tõusude ja langustega tänavad, kus kohati on

kõnniteedki trepiastmetena vormistatud, et langus jalakäija jaoks liiga järsk ei oleks. Viljandi

reljeefsus on hästi tajutav ka muinsuskaitseala lõunaosasse jäävatel aladel, Valuoja ja Huntaugi

mäe piirkonnas. Lisaks reljeefile on Viljandi traditsioonilises maastikus oluline ka järv, vaated

järvele ja järvelt.

Erinevalt Eesti suurematest linnadest ei rajatud Viljandile kunagi bastionaalset kaitsevööndit

ning seetõttu puudub Viljandis ka Euroopas laialt levinud haljasala ümber keskaegse vanalinna,

mis rajati just nimelt bastionaalsete kindlustuste asemele. Viljandi kindlustusvööndis on siiski

säilinud ning osaliselt rajatud haljasalad endise põhjapoolse ja kagupoolse vallikraavi

ümbruses.

Viljandi muinsuskaitseala haljasalad on erineva kujunemislooga ja erineva vanusega.

Vanimateks haljasaladeks saab vanemate linnakaartide ja 19. sajandi lõpu mõisakaardi alusel

lugeda siiani säilinud haljasaladest järgmisi: Lossipark, Viljandi mõisapark, Viljandi järve

äärne ajalooline haljasala ja Sõbrapark. Linna kõige olulisem haljasala, Lossipark on Viljandi

visiitkaart ning pärineb linna vanimast kihistusest – linnuse hävimise järel 17. sajandil tekkinud

varieeruv maastik, varemed ning istutatud ja isetekkeline kõrg- ja madalhaljastus. Ajaloolise

tähtsusega on ka Viljandi järve äärne haljasala, mis oli juba keskajal kasutusel heina- ja

karjamaana ning 20. sajandi algusest täitnud puhkeala funktsiooni.

Uuemad ajaloolised haljasalad rajati 19. sajandi teisest poolest kuni II maailmasõjani. Pärast II

maailmasõda tekkinud haljasalad peegeldavad eelkõige sõjapurustusi. Lisaks avalikele

haljasaladele leidub Viljandi muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis ohtralt erakruntidel aedu.

Viljandi muinsuskaitseala vastab traditsiooniliste maastike kriteeriumile.

5) terviklikkus – hoonestus moodustab tervikliku linnaehitusliku kogumi ja miljöö, on tajutav

tervikuna ning moodustab tähenduslikult seotud keskkonna

Viljandi muinsuskaitseala hoonestus moodustab üldjuhul tervikliku linnaehitusliku kogumi.

Vanalinna osas, mis on olnud keskaegne linnamüüriga piiratud linnaala, on hästi tajutav

vanalinnalik miljöö kitsaste munakivisillutistega tänavate ning madala hoonestusega.

Vaatamata sellele, et vanalinna hoonestus pärineb valdavalt 19. sajandist ja hilisemast ajast on

tegemist tähenduslikult ühtse keskkonnaga, millega on tihedalt seotud ka Viljandi Lossipark

ordulinnuse varemetega. Hoonestuslikult pisut eraldiseisvama osa moodustavad endise

Viljandi mõisa hooned, kuid aja- ja kultuurilooliselt on need tihedalt seotud nii vanalinna kui

ka uuslinnaga, mis kujunes mõisale kuulunud aladel ning mis linnale 18. sajandi lõpus tagastati.

Vanalinnaga külgnev uuslinna hoonestus moodustab samuti tervikliku linnaehitusliku kogumi

valdavalt puidust ja tellistest kortermajadega. Samuti on kogu linnakeskkonnaga tähenduslikult

9

seotud villade ala järve astangul, kuhu jõukamad linnakodanikud maalilise vaatega häärbereid

püstitasid.

Viljandi muinsuskaitseala vastab terviklikkuse kriteeriumile.

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused

Aineline kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik, taastumatu ressurss ja oluline avalik

hüve. Põhiseaduse (edaspidi PS) preambulist tulenevalt on riigi huvi ja tahe kindlustada ja

arendada riiki, mis peab tagama lisaks rahvusele ja keelele ka kultuuri säilimise läbi aegade.

Oluline on ka elu- ja looduskeskkonna säästmine, mille kohustus tuleneb PS § 53. Seega on

kultuuripärandi säilimine põhiseaduslikult kaitstav Eesti kodanike ühine avalik huvi, mille

tagamiseks on MuKS-ga sätestatud avalik-õiguslikud piirangud.

Muinsuskaitselised piirangud mõjutavad eelkõige PS § 32 sätestatud omandipõhiõigust, mille

kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid

omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole

absoluutne ja piiramatu õigus, vaid piiranguid saab seada seadusega või selle alusel.

Omandiõiguse kasutamisele piirangute loomiseks peab olemas olema õigustatud eesmärk ning

piirangud peavad olema sisult õiglased (proportsionaalsed). Avalik huvi võib olla nii kooskõlas

kui ka vastuolus omandi põhiõigusega, sest ühelt poolt langevad kokku era ja avalik huvi asja

säilimise toetamisel, teisalt aga piiratakse omanike kavatsusi juhul, kui need ei toeta väärtuse

säilimist või eesmärki säilitada kultuuriväärtuslikuna laiem keskkond. Kitsendused ei tohi

seada kahtluse alla omandi kui instituudi säilimist ega olla omanikke ebaproportsionaalselt

piiravad. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette MuKS,

mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis on

üleriiklikult oluline. See lubab seada mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud tegevustele

ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise.

Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on tagada Viljandi ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku

ja seda ümbritseva kultuuriväärtusliku keskkonna ja arheoloogilise kultuurkihi säilitamine,

ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste esiletoomine, hoonete kasutuses hoidmine ning

linnaruumi kestlik areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse

seada omandile kitsendusi ning omandiõigust õiglases ulatuses piirata. Muinsuskaitselised

avalik-õiguslikud piirangud võivad üheaegselt mõjutada nii omaniku õigusi kui kohustusi,

seades nendel kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-ist tulenevad kitsendused.

MuKS § 3 lg 8 alusel lähtutakse mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikes tegevustes

avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse

põhimõttest. Kaitsekorra kehtestamisega püütakse leida õiglane tasakaal omandiõiguse riive ja

kultuuripärandi kaitse tagamise vahel.

Kitsenduste ehk piirangute proportsionaalsuse hindamisel määratletakse esiteks neid õigustav

eesmärk – kaitsta põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaks olevat ajaloo- ja

kultuuripärandit. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Paide ajaloolise linnatuumiku ning seda

kujundavate iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine,

hoonete kasutuses hoidmine ja linnaruumi kestlik areng. See on ülekaalukas avalik huvi, mis

on legitiimne eesmärk omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Teiseks

hinnatakse nõuete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi

saavutamist, kuid kaitseb riigipoolse tarbetu sekkumise eest. Vajalikkuse hindamisel

hinnatakse, kas sama eesmärki on võimalik saavutada sama efektiivse, kuid vähem põhiõigusi

riivava alternatiivse lahendusega. Mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse ühelt poolt

10

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.

Riigikohus on rõhutanud, et piirang on proportsionaalne, kui see on saavutatava eesmärgi

suhtes sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt näiteks RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 39).

Riigikohus selgitas, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise

isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo

26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 29). Piirangu mõõdukuse üle otsustamisel kaalutakse ühelt poolt

legitiimse eesmärgi olulisust ja teisalt piirangu intensiivsust koormatud kinnisasjade omanike

jaoks (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 42).

Piirangud peavad olema vajalikud, täitma eesmärki ning olema mõõdukad kaitstava avaliku

huvi säilimise ehk eesmärgi saavutamisel. Kaitsekorraga seatavate nõuete ja piirangute eesmärk

on muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja muinsuskaitseala kestlik (säästev, jätkusuutlik)

areng. Kultuuripärandi säilimisest kasusaajaks on kõik ala kinnisasjade omanikud, kelle vara

väärtus sõltub muinsuskaitseala kui elukeskkonna väärtuste säilimisest. Lisaks kinnisvara

omanikele on kasusaajateks ka teised linnaelanikud, ettevõtjad ja linna külastajad, kelle jaoks

on hästi säilinud linna külastamine oluliseks sihtkohaks. Muinsuskaitseala suhtes riikliku kaitse

kehtestamine ja tegevustele kitsenduste seadmine aitab muinsuskaitseala kui

kultuuriväärtuslikku keskkonda säilitada. Seega aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi

saavutamisele, mistõttu saab seda pidada sobivaks.

Kaitsekord kehtib koostoimes MuKS-iga ning selles sisalduvate omandiõigust kitsendavate

piirangute eesmärk on tagada Viljandi muinsuskaitseala kui olulise avaliku hüve säilimine.

Samuti on kitsenduste eesmärgiks maandada riske, mis võivad omada negatiivset mõju

riiklikult olulisele kultuuripärandile ja selle säilimisele. Nt on senine praktika näidanud, et

piiranguteta ehitustegevusega võivad kaasuda riskid, mis kahjustavad kultuuripärandit ning ei

taga selle väärtuste säilimist. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse

ja ettevõtlusvabaduse riive.

Kaitsekord on alus muinsuskaitsealal tegevuste kavandamiseks, nende lubatavuse hindamiseks

ja erinevate huvide kaalumiseks. Seatavad nõuded kohustavad kaasama Muinsuskaitseametit

planeeringute, projekteerimistingimuste jms koostamisse ehk tegevustesse, mis võivad omada

mõju kaitstavale väärtusele, sh seada ohtu objekti säilimise sellele omasena või muuta

säilimiseks sobivaid tingimusi. Lisaks kaasneb nõue loakohustuslike tegevuste

kooskõlastamiseks Muinsuskaitseametiga, st kaitsekorras seatavad nõuded kohustavad kõiki

muinsuskaitsealaga seotud erinevaid osapooli kaasama Muinsuskaitseametit juhul, kui

kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle säilimise või

muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi.

Kaitsekord on olemuselt üldkorraldusena eelhaldusakt kõikide edasiste üksikjuhtumite

lahendamisel. Kuigi kõik kaitsekorra kui üldkorralduse üksikküsimused tuleb lahendada

maksimaalselt teada oleva teabe alusel ja uurimiskohustust parimal moel rakendades, jäetakse

kaitsekorra normid erinevaid tulevikuvajadusi silmas pidades piisaval määral paindlikuks.

Edasised üksikjuhu kontekstipõhised elulised asjaolud ja vajadused selgitatakse välja ning

kaitseks vajalikud nõuded määratakse kindlaks nii muinsuskaitse eritingimustes, lubades vm

konkreetsetes otsustustes. Just need määratlevad ühtlasi ka omandiõiguse proportsionaalseteks

kitsendusteks olevad tegevused, mis on vajalikud kultuuriväärtuse säilimiseks. Sellel hetkel

kaalutakse uuesti ja täiendavalt üldise huvi ja üksikisiku huvi proportsionaalset tasakaalu. Nii

saab jõuda tulemuseni, et kõik kehtestatud piirangud ja kohustused oleksid konkreetsele isikule

õiglased.

11

Abinõu sobivuse hindamisel tuleb hinnata, kas see soodustab piirangu eesmärgi saavutamist

ning kaitseb riigipoolse ebamõistliku sekkumise eest. Muinsuskaitsealal tegevustele

kitsenduste seadmisega on võimalik tagada, et pädevad isikud saavad osaleda kavandatavate

tegevuste suunamisel ja nõustada optimaalsete, kõiki huve arvestavate ja kestlike lahenduste

leidmisel. See võimaldab muinsuskaitsealal kui kultuuriväärtuslikul keskkonnal säilida. Juhul,

kui pädevad isikud protsessis ei osale, on väga tõenäoline, et väärtuslik, kuid habras keskkond

saab pöördumatult rikutud. Seega, aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi

saavutamisele, mistõttu saab seda pidada sobivaks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole

võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne. Kaitsekorra eesmärgi (kultuuriväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt

sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid.

Riiklikuks muinsuskaitsealaks tunnistamisega sarnase meetmena on alates 2003. aastast

võimalik kohaliku omavalitsuse üksusel kehtestada planeerimisseaduse alusel üld- ja

detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikke hoonestusalasid, mille eesmärk on tagada piirkonna

kohaliku ajaloo ja arengu seisukohalt väärtuslike alade kaitse, mis hõlmab peamiselt eriilmelisi

elu- ja tööstuspiirkondi. Ala miljööväärtuslikuks tunnistamise õigus on vaid kohaliku

omavalitsuse üksusel. Seega sõltub miljööväärtuslike alade väärtustamine ja kaitse sisustamine,

st kitsenduste kehtestamine ning ala haldamine, täielikult kohaliku omavalitsuse üksuse

kaalutlusotsusest. Iga linna ja valla tehtav lahendus lähtub selle kogukonna hinnangust, mis on

või ei ole miljööväärtuslik, sh ajalooliselt või kultuuriväärtuslik. Samuti see, milliseid ja millise

rangusega nõudeid kehtestada. Seetõttu ongi miljööalade haldamises väga erinevaid praktikaid,

sh selliseid, mille nõuded on rangemad kui on kaitsekordades. Miljööalal kehtestatakse kaitse-

ja kasutustingimused, mis hõlmavad samuti terviklikku miljööd või keskkonda, millel on

ajalooliselt väljakujunenud tänavate võrk, haljastus, ühtne ja omanäoline arhitektuur või muu

avaliku huvi objekt. Ehitusseadustikus puudub alus nõuda ehitiste uuringuid, koostada enne

projekteerimist muinsuskaitse eritingimusi või võrreldava põhjalikkusega kultuuriväärtusi

kaitsvat dokumenti, nõuda eelprojektist täpsemat põhiprojekti või muinsuskaitselise

järelevalvega võrreldavat järelevalvet tööde tegemise ajal. Seetõttu ei ole alternatiivne valik

loobuda kaitsekorraga nõuete kehtestamisest ning jätta see iga valla ja linna vabaks hindamis-

ja kaalutlusotsuseks, olemuslikult sama tõhus meede üleriikliku ajaloo- ja kultuuripärandi

kaitsmiseks kui seda on kohase kaitse kehtestamine kaitsekorraga. Pidades silmas PS § 32

omandiõiguse kaitset, näeb MuKS riikliku kaitse kehtestamisel omandiõiguse piiramiseks ette

põhjalikuma regulatsiooni ja rohkem tingimusi, kui selleks on võrdlusena kohaliku kaitse

reeglid planeerimisseaduses (nt PlanS § 74 lg 3: „Üldplaneeringu alusel võib kinnisomandile

seada kitsendusi.“). Lisaks konkreetsetele materiaalõigusnormidele on kaitsekorra

kehtestamiseks eriline menetlus, mille kohustuslikuks osaks on ulatuslik ja avalik kaasamine,

seisukohtade ja vastuväidete ära kuulamine, kooskõlastamisring ja kehtestamine Vabariigi

Valitsuses.

Miljööala ja muinsuskaitseala erinev kaitse lähtub kohaliku ja riikliku tasandi kaitse vajaduse

erinevusest. Lähtudes MuKS § 10 lg 1: Riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et

kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa,

millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus

tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet on hinnanud kaitsekorra eelnõu

seletuskirjas peatükis 2 Viljandi muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduseid ning on seisukohal,

et 1973. aastal riikliku kaitse alla võetud ala ning selle hilisemad laiendusel on jätkuvalt riikliku

kaitse eeldused täidetud.

12

Kohaliku tasandi kaitse meetmete rakendamine võimaldab väärtustada üksikobjekte, alasid ja

paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik. Riigikohus on samuti selgitanud, et kohaliku

tasandi ja riikliku tasandi kaitse eesmärgid ei ole ühesugused (RKHKo 30.05.2019, 3-17-563,

p 9). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et Viljandi muinsuskaitseala puhul on tuvastatud vastavus

riikliku kaitse eeldusele, ei saa riiklikult olulise kultuuripärandi puhul pidada selle kaitsmist

üksnes läbi kohalikuks miljööväärtuslikuks hoonestusalaks määramise piisavaks meetmeks,

kuna see ei pruugi tagada kultuuripärandi säilimist. Muinsuskaitseametil ei ole õigust teha

järelevalvet kohaliku tasandi ajaloo- ja kultuuriväärtuste säilimise üle (nt keelata väärtuslikku

hoonet lammutada või peatada töid).

Seejuures ei ole välistatud kohaliku ja riikliku tasandi koostöö riikliku kultuuripärandi kaitsel.

Kui riik peab otstarbekaks ning vald või linn on sellest huvitatud ja sellega nõus, siis on

kohaliku omavalitsuse üksusel võimalus halduslepingu alusel Muinsuskaitseametilt üle võtta

muinsuskaitsealal riikliku kaitse tagamine (riiklik järelevalve, dokumentide ja taotluste

menetlemine jmt). Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus tagama oma koosseisus vastava

pädevusega pärandispetsialisti olemasolu, et riikliku kultuuripärandi säilimine oleks tagatud.

Viljandi Linnavalitsus ei ole avaldanud soovi muinsuskaitseala pärandi riikliku kaitsega uuesti

ise halduslepingu alusel tegelema asuda.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse iga kord ühelt poolt isikutele antud õigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kaitsekorra

kehtestamisega kaasnevad mõningad kitsendused omandiõigusele, millega seatakse omandi

kasutamisele piirangud. Samas arvestatakse, et Viljandi vanalinn on olnud riikliku kaitse all

alates 1973. aastast. Praegu kehtib alale 2004. aastal kehtestatud Viljandi vanalinna

muinsuskaitseala põhimäärus, millest on seni tulenenud piirangud kinnisasjade kasutamisele.

Piirangud ei muuda kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda

oluliselt, mistõttu ei saa seatavaid piiranguid pidada intensiivseteks. Samuti olid alal kinnisasju

omavad isikud kaasatud kaitsekorra kehtestamise menetlusse, mis andis neile võimaluse oma

huvide kaitsmiseks ja seisukohtade esitamiseks juba enne kaitsekorra kehtestamist. Seega aitab

kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi saavutamisele seadmata samas isikutele senisest

intensiivsemaid piiranguid. Kaitsekorra koostamisel hinnati iga muinsuskaitsealal asuva hoone

väärtust eraldi ja kaaluti sellele sobiva kaitse määramisel nii avalikku kui ka erahuvi.

Kultuuripärandi säilimine on oluline avalik huvi, mille üheks tähtsamaks eelduseks on

järjepidevus. Kultuuripärandi säilimisest kasusaajaks on kõik alal kinnisasjade omanikud, kelle

vara väärtus sõltub muinsuskaitseala kui elukeskkonna väärtuste säilimisest. Lisaks kinnisvara

omanikele on kasusaajateks ka teised linnaelanikud, ettevõtjad ja linna külastajad, kelle jaoks

on hästi säilinud linn oluliseks külastamise sihtkohaks.

Muinsuskaitseala kehtestamise asemel teiste õiguslike võimaluste kasutamine eeldaks, et

muinsuskaitseala ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele või see on hävinud ning selle

taastamine ei ole põhjendatud (MuKS § 20 lg 3 p 1 ja 2). Riikliku kaitse eeldusele vastavuse

hindamine näitas, et muinsuskaitseala vastab riikliku kaitse eeldusele. Arvestades MuKS-ist

tulenevat regulatsiooni ja senist järjepidevust Viljandi muinsuskaitseala hoidmisel, saab

kaitsekorra kehtestamist pidada igakülgselt põhjendatuks ja proportsionaalseks valikuks.

Proportsionaalsusele lisaks on kaalutud kitsenduste ulatust ja nende leevendamise

võimalikkust. Eelnõu koostamisel seati eesmärgiks vähendada seniseid kitsendusi

omandiõigusele. Ühe nõudena taotletakse seni kehtiva põhimääruse järgi Muinsuskaitseametilt

luba kõigi muinsuskaitsealal asuvate hoonete siseruumides ehitamiseks. Lähtudes hoonetes

säilinud väärtustest tehakse hoonetele seatavates kitsendustes leevendused. Selleks jagatakse

muinsuskaitsealal paiknevad hooned kolme kaitsekategooriasse (A-, B- ja C-kaitsekategooria).

13

Vastavalt määratud väärtusklassile vähendatakse omandipõhiõiguse piiranguid võrreldes senise

korraga. Hoonete puhul, mille kultuuriväärtus tervikuna on kõrgem (A-kaitsekategooria),

jäävad kehtima seni kõikidele muinsuskaitsealal asuvatele hoonetele kehtinud nõuded. A- ja B-

kaitsekategooria kultuuriväärtuslikele hoonetele jääb kehtima muinsuskaitse eritingimuste

vajalikkuse nõue. B-kaitsekategooria hooned vabastatakse Muinsuskaitseameti loakohustusest

siseruumides ehitamisel ning C-kaitsekategooria hoonete puhul kaob senine muinsuskaitse

eritingimuste ja tööde tegemise loa taotlemise nõue. Võrreldes senise muinsuskaitseala

põhimäärusega (kehtestatud 2004. aastal) leevendab uus kaitsekord piiranguid oluliselt.

Kaitsekorraga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagavad muinsuskaitsealal

asuva kultuuripärandi säilimiseks ja kestlikuks arenguks soodsa seisundi ning on

proportsionaalne kaitse eesmärgiga.

Kaitsekorra nõuded on sõnastatud nii konkreetselt kui võimalik, kuid jättes neisse siiski sisse

vajalikul määral paindlikkust edasiste otsuste jaoks. Edaspidi saab näiteks muinsuskaitse

eritingimusi andes või töödeks luba andes lähtuda ühelt poolt MuKS-ist ja kaitsekorrast ning

teisalt iga konkreetse elulise juhtumi kontekstipõhistest vajadustest. Sellisel kujul saab

tasakaalustatult arvestada avalikuks huviks oleva ajaloo- ja kultuuripärandi kaitsega kui ka

erahuviga ning leida nende õiglane tasakaal – teha üksikjuhu õiglane otsustus. Seega ei määra

omandiõiguse kitsenduse proportsionaalsust kindlaks kaitsekord, vaid see määratakse kindlaks

MuKS-i, kaitsekorra ja taotluse lahendamise oluliste asjaolude koostoimes.

4. Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb kaheksast osast ja sellel on viis lisa. Eelnõuga sätestatakse muinsuskaitseala

nimetus ja piir (I osa); kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted (II osa);

muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid (III osa); muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks vajalikud nõuded hoonetele (IV osa); muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja

selle tagamise nõuded (V osa); leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise

kohustusest muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis (VI osa); muinsuskaitsealal paiknevate

kinnismälestiste kaitsevööndid (VII osa) ja korralduse jõustumine (VIII osa). Eelnõu lisades

visualiseeritakse kaardil muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid (Lisa 1); muinsuskaitseala

kolme piirkonna piirid (Lisa 2); hoonete kaitsekategooriad ja mälestised (Lisa 3); ajaloolised

haljasalad (Lisa 4) ning arheoloogilise kultuurkihiga ala ja leevendused (Lisa 5). Eelnõu lisad

1–5 on lisaks pdf-vormingule kättesaadavad ka ArcGIS veebikaardina.10

Kaitsekorra põhjendused ja selgitused on toodud seletuskirjas, mille lisadeks on hoonete

kaitsekategooriate põhjendused (seletuskirja lisa 1); muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete

menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone

kaitsekategooriast (seletuskirja lisa 2) ning Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu

avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad

(seletuskirja lisa 3).

Eelnõu I osa. Muinsuskaitseala nimetus ja piir.

Eelnõu punktis 1 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse kehtestamine, selle järjepidevus ja

nimetus. Viljandi muinsuskaitseala on võetud riikliku kaitse alla eesmärgiga kaitsta ja

säilitada Viljandi linna ajaloolist linnatuumikut koos seda ümbritseva kultuurväärtusliku

10 Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kaart:

https://gis.muinas.ee/arcgis/apps/webappviewer/index.html?id=fe462f78fc9e40d3b00185bdb8a2d80e

14

keskkonnaga, sest see kultuuriväärtuslik maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi

väärtuslikumat osa.

Muinsuskaitseala nimetus on muudetud võrreldes senisega lühemaks ja selgemaks. Senine

nimetus „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala“ ei peegelda tegelikku muinsuskaitsealaga

hõlmatud piirkonda. Viljandis hõlmab muinsuskaitseala suurema ala, kui seda on üksnes

linnamüüriga piiratud keskaegne linnasüdamik koos ordulinnuse varemetega. Lisaks kuuluvad

muinsuskaitsealasse ka ordulinnuse vallikraavid, linnasüdamikuga vahetult külgnev uuslinna

ala, endine Viljandi mõisasüda ning Huntaugu piirkond koos Viljandi järve äärse

haljasstruktuuriga. Seetõttu on korrektne nimetus Viljandi muinsuskaitseala.

Eelnõu punktis 2 antakse muinsuskaitseala sisuline määratlus. Muinsuskaitseala hõlmab

Viljandi linnakindlustustega piiratud keskaegse linna ordulinnuse varemete ja vallikraavidega,

nendega külgneva uuslinna ala, endise Viljandi mõisasüdame ning Huntaugu piirkonna koos

Viljandi järve äärse haljasstruktuuriga.

Eelnõu punktis 3 sätestatakse muinsuskaitseala ning kaitsevööndi piir, sealhulgas

muinsuskaitsealale avanevad olulised vaated. Piirid on kujutatud eelnõu lisas 1 toodud kaardil.

Muinsuskaitseala piirid on alates nende esmakordsest kehtestamisest kujunenud järgmiselt:1)

1973. aastal moodustati kaitsetsoon, mis hõlmas Viljandi linnamüüriga piiratud keskaegse

linnasüdamiku koos ordulinnuse varemetega ning endise Viljandi mõisasüdame koos Viljandi

järve äärse haljasstruktuuriga.

2) 1995. aastal kinnitati muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piir. Viljandi vanalinna

muinsuskaitseala hõlmas Viljandi ordulinnuse varemeid, keskaegset linnasüdamikku ja seda

ümbritsevat ajalooliselt, arhitektuurselt ja arheoloogiliselt väärtuslikku piirkonda, mis piirnes

Viljandi järve, Valuoja oja, Hariduse, Vaksali, Kaalu, Turu, Tallinna, Posti, Mäe ja Tartu

tänavate ning Aasa tänava ja selle pikendusega Viljandi järveni. Lisaks kehtestati kaitsevöönd,

mis koosnes hoonestatud aladest ümber muinsuskaitseala ning piirnes Viljandi järve, Kösti oja,

Tartu maantee, Uue ja Jakobsoni tänavate, Kaalu tänava pikenduse, Turu, Tallinna, Posti, Mäe,

Tartu tänavate ning Aasa tänava ja selle pikendusega Viljandi järveni.

3) 2004. aastal liideti muinsuskaitseala koosseisu Huntaugu muinasasula ala. Muinsuskaitseala

laiendamine lähtus 2001. aastal avastatud muinasaegsest asulakohast Huntaugu mäel.

Võrreldes kehtiva põhimäärusega muudetakse eelnõuga nii muinsuskaitseala kui ka selle

kaitsevööndi piire.

Muinsuskaitseala piiride muudatus lähtub sellest, et kaitstav ala vastaks tervikuna

muinsuskaitseala kriteeriumitele ja eesmärkidele. Olemasolevat muinsuskaitseala laiendatakse

nende tänavate osas, kus on mõistlik liigutada piir tänava teise poole kinnistute tagumiste

piirideni. Muudatus puudutab C. R. Jakobsoni, Posti, Mäe ja Tartu tänavate kinnistuid. Sellise

piiride muutmise põhimõtteks on, et muinsuskaitseala oleks linnaruumis tajutav loogilise

tervikuna, st mõlemal pool tänavat asuvad ajaloolised kinnistud on hõlmatud

muinsuskaitsealasse ja nende käsitlemiseks on seatud võrdsed tingimused.

Kui muinsuskaitseala kaitsevöönd kujutab endast puhverala muinsuskaitseala ümber, mis peab

tagama muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning ala vaadeldavuse, siis

muinsuskaitseala on maa-ala, mis esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

Sellest tulenevalt kehtivad muinsuskaitsealal ja muinsuskaitseala kaitsevööndis tööde

tegemisele eri kaaluga nõuded ning muinsuskaitseala laiendamisega antud piirkonnas senisele

kaitsevööndi alale kaasnevad ka suuremad piirangud omandi kasutamisele. Samas ei muuda

15

seatavad piirangud kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda

oluliselt, mistõttu ei saa seatavaid piiranguid pidada intensiivseteks.

Muus osas muudetakse muinsuskaitseala piire vähesel määral. Muinsuskaitseala kaguosas

muudetakse piiri nii, et see hõlmaks kogu rannaala, sh osaliselt järve ala. Muudatus on seotud

arheoloogiliselt tundliku alaga ning võimaliku kesk- ja varauusaegse sadamakoha asukohaga

järve kaldal. Lõunaosas laiendatakse muinsuskaitseala nii, et kogu teadaolev Huntaugu

muinasasula ala oleks muinsuskaitsealasse kaasatud ning seega riikliku kaitse all.

Lisaks vähendatakse muinsuskaitseala piiri ala lääneosas nii, et Turu ja Kaalu tänavatega

külgnev tühi ala ning Turu tänava äärne hoonestus osaliselt jäävad muinsuskaitsealalt välja.

Seal hakkab aga paiknema kaitsevöönd. Vähendamise mõte seisneb selles, et nimetatud

piirkond ei vasta muinsuskaitseala kaitse eesmärkidele ning ei ole tunnetatav muinsuskaitseala

osana. Selles piirkonnas hakkavad kehtima kaitsevööndi nõuded.

Muinsuskaitseala kaitsevöönd on jagatud kaheks osaks: vahetu kontaktala muinsuskaitsealaga

(kaitsevöönd 1) ja muinsuskaitsealale avanev oluline vaadesektor (kaitsevöönd 2).

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on vastavalt MuKS § 14 lg-le 3 tagada

muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske üleminekuid

hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses ning muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest

vaatepunktidest.

Muinsuskaitseala kaitsevööndit vähendatakse võrreldes olemasoleva kaitsevööndiga. Uus

kaitsevöönd on maa-alaliselt väiksem ning vastab seeläbi ka paremini kaitsevööndi

eesmärkidele. Uus kaitsevööndi osa 1 piir kulgeb muinsuskaitseala piirist alates mööda Kaalu

tänavat, Turu ja Tallinna tänavate äärsete kinnistute tagumisi piire, mööda Uut ja Kooli tänavat

ning Kõrgemäe tänava kinnistute tagumisi piire, mööda Tartu, Kõrgemäe, Roo ja Järve tänavaid

muinsuskaitseala piirini. Kaitsevööndi osa 2 eesmärk on tagada muinsuskaitseala vaadeldavus,

mistõttu jookseb selle piir algusega Tartu ja Mustla maanteelt osaliselt üle järve ja hõlmates

muinsuskaitseala vanalinna osa koos dominantsete vertikaalidega.

Eelnõu II osa. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

Eelnõu punktis 4 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk. Kehtivas, 2004. aastal

vastu võetud Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses on muinsuskaitseala

eesmärgina käsitletud ainult väärtuste säilitamist. Eelnõuga see eesmärk säilib, samas tuuakse

välja, et oluline ei ole ainult passiivne säilitamine, vaid ka kultuuriväärtusliku keskkonna ja

hoonestuse kasutuses hoidmine ning kestlik areng. Seejuures on hoonestuse ja linnaruumi

uuendamisel eesmärgiks tuua olemasolevaid kultuuriväärtuseid esile, mitte neid rikkuda või

varjata (sh peetakse silmas nii arhitektuurseid kui ka arheoloogilisi väärtusi). Kestliku arengu

all peetakse silmas linnakeskkonna arendamist viisil, kus olemasolevat ressurssi kasutatakse

mõistlikult, sh olemasolevate hoonete kasutuses hoidmise ja nende kaasajastamise kaudu.

Kohatunnetust loovate väärtuste all mõistetakse Viljandi muinsuskaitsealale omaseid

unikaalseid linnaruumilisi, arhitektuurseid, arheoloogilisi, kõrghaljastuslikke ja maastikulisi

eripärasid, mis loovad linnale iseloomuliku ilme ja identiteedi.

Eelnõu punktis 5 sätestatakse, et muinsuskaitsealale kohaldatakse lisaks kaitsekorrale ka

MuKS-ist tulenevaid sätteid. Seetõttu ei ole kaitsekorras korratud muinsuskaitsealal asuvatele

16

mälestistele esitatavaid nõudeid ega tehtavatele töödele kehtivaid nõudeid. See tähendab, et

muinsuskaitseseadust ja kaitsekorda tuleb rakendada koos. Mälestiste reguleerimine ei kuulu

kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-ist. Mälestiste reguleerimine ei kuulu

kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-ist.

Eelnõu punktis 6 loetletakse muinsuskaitsealal kaitstavad väärtused. Väärtustena on

loetletud peamised muinsuskaitseala tunnused, mille säilitamine ja esiletoomine on oluline, et

täita Viljandi muinsuskaitseala kaitse eesmärki. Neid on selgitatud ka seletuskirja

sissejuhatuses seoses muinsuskaitseala kriteeriumidele vastavuse hindamisega.

Muinsuskaitseala väärtused on üldjoontes sarnased senises Viljandi vanalinna muinsuskaitseala

põhimääruses sõnastatud eesmärkidele, kuid sõnastatud täpsemalt, et anda selgemad ja

sisulisemad suunised nii muinsuskaitseala hoonete omanikele, valdajatele, valdkonnas

tegutsevatele ettevõtjatele kui ametiasutustele. Seniste eesmärkide seast on välja jäetud need,

mis käsitlesid muinsuskaitsealal „muinsuskaitsealale ja sellel paiknevatele ehitistele kahjulike

ja sobimatute kasutusviiside väljatõrjumine; ehitusajalooliselt väärtusetute ning keskkonda

esteetiliselt risustavate väikeehitiste lammutamist või nende muinsuskaitsealalt väljaviimine;

ning ajaloolisse keskkonda mittesobivate rajatiste püstitamise vältimist või nende

muinsuskaitsealalt väljaviimist.“ Praktikas ei ole juba ammu olnud muinsuskaitses tavaks

nõuda olemasolevate väikeehitiste ja rajatiste lammutamist või keelata „sobimatuid“

kasutusviise. Eraomandi tingimustes on sellised eesmärgipüstitused kohatud. Väljaviimise ja

lammutamise asemel on tänapäeval otstarbekam seada tingimused ümberehitamiseks, mille abil

saab ka sobimatute ehitiste uuendamisel nende välisilmet parandada.

Punktis 6.1 on välja toodud muinsuskaitseala roll, milleks on mitmekesine, inimmõõtmeline ja

kultuurimälu hoidev elu-, töö-, õppe- ja puhke-keskkond, milles on võimalik tunnetada linna

ajalugu selle erinevate kihistuste kaudu. See tähendab, et lisaks riiklikult olulisele

kultuuriväärtuslikule keskkonnale on muinsuskaitseala puhul tegemist elava linnaruumiga,

mida kasutatakse jätkuvalt väga erinevates funktsioonides. Viljandi muinsuskaitseala puhul on

lisaks elu- ja töökeskkonnale tegemist õppekeskkonnaga, kus paiknevad Viljandi

Kultuuriakadeemia, muusika- ja kunstikooli ning Vaba Waldorfkooli õppehooned. Lisaks on

Viljandi muinsuskaitseala puhul tegemist piirkonnaga, millel on suur potentsiaal

kultuuriväärtusliku puhke-keskkonnana. Puhke-keskkond on mõistetav ennekõike turismi ja

ettevõtluse kontekstis. Viljandi on populaarne turismi sihtkohana, kus inimesed käivad veetmas

oma puhkehetki, et mh avastada linna rikkalikku kultuuripärandit. Erinevad kasutusviisid

aitavad hoida muinsuskaitseala elavana ja kasutuses, mis omakorda tagab hoonete ja muude

väärtuste säilimise.

Inimmõõtmelist ruumi mõistetakse eelnõus samas tähenduses kui seda on kasutatud

üldplaneeringu koostamise nõuannetes11: see on väliruum, mis lähtub inimese mõõtkavast ja

on tema liikumise kiirusel hästi tajutav.

Kultuurimälu hoidmise all mõistetakse kollektiivset teadmist oma ajaloo kohta, mis liidab

kogukondi. Ajaloolises linnas on võimalik tunnetada asustuse ja selle elanike ajalugu linna

erinevate osade ja elementide kaudu, mis võimaldabki tajuda kultuuriväärtuslikku keskkonda

ka kui kultuurimälu hoidjat.

11 Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks:

https://planeerimine.ee/wp-content/uploads/2021/05/uldplaneeringu_juhis_final-2.pdf.

17

Punktis 6.2 on loetletud Viljandi muinsuskaitseala füüsilised väärtused: läbi ajastute

kujunenud linnaehituslik tervik, sealhulgas ehitised, ajalooline tänavavõrk ja kvartalid, krundi-

ja hoonestusstruktuur, väljakud, hoovid ja aiad (edaspidi õuemaa), ajaloolised linnaruumi

kujundavad elemendid, katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht, maastiku- ja pinnavormid

ning ajaloolised haljasalad. Need väärtused kaitsekorra järgi säilitatakse, muutuste kaalumisel

eelistatakse neid muudele väärtustele ning hoidutakse nende rikkumisest ja hävitamisest.

Punktis 6.3 tuuakse väärtusena esile ka muinsuskaitsealale kaitsevööndist avanevad olulised

vaated ja muinsuskaitsealal avanevad sisevaated. Vaadeldavus on muinsuskaitseala üks olulisi

väärtuseid. Linnasüda on ajalooliselt koondanud tähtsaid avalikke hooneid, nagu näiteks kirik,

raekoda või veetorn, mille tornid on maastikul visuaalseks orientiiriks. Ka linnamaastikul võib

kirikutornile avanev vaatesiht, vanalinna silueti vaade üle järve või muu iseloomulik vaade olla

iseseisev väärtus lisaks ala enese väärtustele. Viljandile on iseloomulik ühtlaselt madal

hoonestus ja rohelusse mattuv siluett üksikute tornidega. Olulise kaugvaatena on käsitletud

kaitsevööndi osast 2 avanevat vaadet Tartu maanteelt ja Mustla maanteelt muinsuskaitsealale,

linna siluetile ja maamärkidele nagu Jaani kiriku torn, vana veetorn ja ordulinnuse varemed.

Muinsuskaitsealal avanevateks sisevaadeteks loetakse kõiki vaateid piki muinsuskaitseala

ajaloolisi tänavaid.

Eelnõu punktis 7 on täpsustatud punktis 6.2 toodud väärtused, loetledes linnaehitusliku

terviku väärtuslikumad kihistused. Selle juures on tuginetud aruteludele kaitsekorra koostamise

töörühmas ning kaasamiskoosolekutel. Alapunktides on toodud välja need osad, millel on

Viljandi muinsuskaitseala kui linnaehitusliku terviku ja seda ilmestavate arhitektuuri ja

ehitustraditsioonide seisukohalt kõige olulisem roll ning mis loovad alale iseloomuliku

kohatunnetuse. Alapunktides 1–6 nimetatu ei ole ammendav loetelu Viljandi muinsuskaitseala

väärtustest.

Punktis 7.1 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks arheoloogiline kultuurkiht,

muinas-, kesk- ja varauusaegsete kihistuste maa all ja maa peal säilinud osad, sealhulgas

Huntaugu asulakoht, Viljandi ordulinnuse varemed, vallikraavid ning linnakindlustused.

Viljandi ordulinnuse varemed koos eeslinnuste varemetega, mis paiknevad kõrgetel,

vallikraavidega eraldatud küngastel, on linna sümbolobjekt ja maamärk. Oluline on aga ka linna

maa all peituv ajalugu ehk arheoloogiline kultuurkiht ja erinevate kihistuste säilinud osad.

Punktis 7.2 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks 18.–20. sajandist säilinud

väärtuslikud ehitised ja hilisem ajaloolisesse hoonestusstruktuuri sobituv arhitektuur. Viljandis

on säilinud märkimisväärsel hulgal puit- ja telliskivihooneid, mille 18. sajandi lõpu või 19.

sajandi alguse päritolu on tänaseni selgesti loetav. Viljandi vanalinna kõige väärtuslikuma ja

Eesti kontekstis väga olulise kihistuse moodustavad nii puitklassitsism kui ka tellishistoritsism,

mille rohkus on Viljandis silmapaistvam kui üheski teises Eesti linnas. Viljandis on ka hästi

säilinud 19. sajandist pärinevaid klassitsistlikke ja neostiilis kivihooneid. Täiesti eraldiseisva

kihistuse moodustavad Viljandi mõisa kompleksi kuuluvad hooned. Viljandis on säilinud ka

märkimisväärsel hulgal nii heimatstiili sugemetega kui puhta konstruktiivse juugendi võtetega

ilmestatud 20. sajandi alguses ehitatud elamuid, ärihooneid ja ka abihooneid. Omaette kihistuse

moodustavad 1930. aastate funktsionalismimõjudega arhitektuur ning tööstusarhitektuur.

Lisaks on muinsuskaitsealal ka üksikud silmapaistvad nõukogudeaegsed ja hilisemaid ehitisi.

Punktis 7.3 on linnaehitusliku terviku ühe väärtusliku kihistusena nimetatud

kultuuriväärtuslike hoonete interjöörid ja nende osad. See viitab eelnõu punktis 11 määratletud

18

A-kaitsekategooria hoonetele, mis tuleb säilitada autentsena nii eksterjööris kui ka interjööris.

A-kaitsekategooria on määratud kaitsekorra koostamise käigus hoonetele, milles on

teadaolevalt säilinud väärtuslikud interjöörid ja nende osad. Teistel, B- ja C-kaitsekategooria

hoonetel teadaolevalt samaväärtuslikku interjööri ei ole, kuid kuna paljudes neist ei ole tehtud

uuringuid ja varasemad ehitus- ja viimistlusdetailid võivad olla hilisematega kinni kaetud, võib

kultuuriväärtuslikke interjööre või selle osi (näiteks lae- või seinamaalingud, ajaloolised

põrandad jms) tulla välja sisetööde käigus ka neis hoonetes. Sel juhul tuleb neist leidudest

MuKS § 60 alusel Muinsuskaitseametile teada anda, kes saab omanikku selles osas nõustada,

soovitusi anda või vajadusel uuringud määrata (omanikule MuKS-es toodud määral

hüvitatavad, kui amet on need määranud). Omanikul on võimalik restaureerimiseks ametilt

toetust taotleda. Kuna terviklikke või hoone ehitusaegseid interjööre on säilinud pigem vähe,

väärtustatakse lisaks terviklikele kultuuriväärtuslikele interjööridele (A-kaitsekategooria

hooned) ka selliseid, kus on säilinud kunagiste interjööride fragmente või detaile.

Punktis 7.4 on väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvana välja toodud ajalooline linnastruktuur

koos ajaloolise turuplatsiga (Laidoneri plats). Laidoneri platsi puhul on tegemist ajaloolise

turuplatsiga, millest hilisemal ajal on loodud tsentraalselt koonduva teedevõrguga haljak.

Punktis 7.5 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks ajaloolised linnaruumi

kujundavad elemendid ja sillutised. Viljandis on ajalooallikatele tuginedes taas kasutusele

võetud ajaloolisi linnaruumi kujunduselemente, nagu kuulutuste tulbad või äride nimed seintel.

Paljusid ajaloolisi linnakujunduse elemente on tuvastatud ka vanadel fotodel, nagu näiteks

tänavavalgustid, istepingid, lasipuud,piirdepostid jms.

Punktis 7.6 on väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvana välja toodud kõrghaljastus õuemaal

ja avalikus ruumis ning ajaloolised haljasalad, seal hulgas Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark

koos Tasuja pst alleega ning Viljandi järve äärne ajalooline haljasala. Kõrghaljastus

moodustab osa muinsuskaitseala miljööst ja terviklikkusest, mistõttu on ka see väärtuslik

kihistus. Lossipargi, Sõbrapargi ja mõisapargi puhul on tegemist kolme ajaloolise pargiga, mille

struktuur ja kõrghaljastus omavad muinsuskaitseala kontekstis olulist väärtust. Sõbrapark on

19. sajandi keskel kavandatud linna tiigina ning hiljem olnud kujundatud korrapäraste

diagonaalidega ligi sajandi. Mõisapark on seotud Viljandi mõisakompleksiga, mis valdavalt

pärineb 19. sajandist ning hõlmab ajalooliselt ka osa Tasuja pst alleest. Lossipark ümbritseb

linna sümbolit, keskaegse ordulinnuse ja eeslinnuste varemeid koos vallikraavidega. Viljandi

järve äärne ajalooline haljasalaon ala, mis on osa suuremast järve äärsest haljasstruktuurist

ning mis on ajalooliselt olnud seotud Viljandi linnaga. Seda ordulinnuse mäe jalamil olnud ala

kasutati juba keskajal heina- ja karjamaana ning see on järjepidevalt olnud hoonestamata

haljasala. Viljandi 1930. aastal kinnitatud üldplaneeringus on see haljasala märgitud linna

heinamaana, mida kasutati pargialana. 1964. aasta Viljandi üldplaneeringu ehk generaalplaani

kaardil on Viljandi ordulinnuse ja järve vaheline ala märgitud samuti haljasalana.

Eelnõu punktis 8 on kirjeldatud muinsuskaitseala väärtuste säilitamise riiklikud

põhimõtted, mis annavad kaitsekorra kohaldamisele suuna ning abistavad nõuete sisustamisel.

Sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud muinsuskaitse praktikast, mis omakorda lähtub

valdkonna rahvusvahelisest kogemusest ja juhendmaterjalidest, sh UNESCO ajaloolist

linnamaastikku käsitlevast soovitusest (2011) 12 , ICOMOSi Veneetsia hartast (1964) 13 ja

12 Vaata https://unesco.ee/dokumendid/unesco-soovitused-eesti-keeles/ 13 Vaata https://www.icomos.org/images/DOCUMENTS/Charters/Venice_Charter_EN_2023.pdf

19

ICOMOSi Washingtoni hartast (1987)14. Põhimõtted lähtuvad eesmärgist säilitada ja tuua esile

muinsuskaitseala väärtuseid ning on juhindumiseks muinsuskaitsealal muudatuste

planeerimisel ja plaanitavate muudatuste lubatavuse kaalumisel. Need lähtuvad ja täiendavad

MuKS §-s 3 kehtestatud muinsuskaitse põhimõtteid. Selle punktiga antakse ka põhimõte, et

punktides 6 ja 7 märgitud väärtused ja väärtuslikumad kihistused säilitatakse, et Eesti

kultuuripärand jääks püsima ning ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalik sellest osas saada.

Punktis 8.1 sätestatakse, etmuinsuskaitseala väärtusi säilitatakse, uuendused lähtuvad

kestlikust arengust ja sobitatakse kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades

muinsuskaitseala eesmärke ja parandades elukeskkonna kvaliteeti. See tähendab, et ehituslikud

muudatused muinsuskaitsealal on võimalikud, kuid nende kavandamisel tuleb kaaluda, kas

need väärindavad või pigem rikuvad olemasolevaid kultuuriväärtusi ja elukeskkonda.

Muinsuskaitseala näol on tegu väljakujunenud keskkonnaga, kus on seatud eesmärgiks

olemasolevate väärtuste säilitamine ja esile toomine ning uuenduste tegemisel tuleb seda

arvesse võtta. Kestlik (keskkonda ja kultuuripärandit hoidev) arendamine rahuldab praeguste

põlvkondade vajadused, kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi muinsuskaitseala

kultuuripärandit kasutada ja sellest osa saada. Samas on kaitstaval alal oluline pidev

elukeskkonna kvaliteedi parandamine ja kaasaegsete mugavustega täiendamine nii palju kui

võimalik, et ajaloolised hooned oleksid jätkuvalt atraktiivsed elamiseks ning muinsuskaitseala

ei jääks tühjaks.

Punktis 8.2 sätestatakse, et muinsuskaitseala mitmekesist kasutust säilitatakse ja soodustatakse

ajalooliselt avalikus kasutuses olnud hoonete ja kinnistute jätkuva avaliku kasutamisega.

Sellega täpsustatakse eelpool väärtusena nimetatud funktsionaalse mitmekesisuse hoidmist:

muinsuskaitsealal ei ole oluline mitte iga kinnistu sihtotstarbe säilitamine, vaid eelkõige on

vajalik hoida ajalooliselt avalikus kasutuses olnud hoonete ja alade (nt koolid, haldus- ja

ühiskondlikud hooned jms) jätkuvat toimimist avalikus funktsioonis. See aitab säilitada linna

elavana ning toimiva elukeskkonnana, välistades monofunktsionaalsuse või sõltuvuse vähestest

kasutusliikidest.

Punktis 8.3 rõhutatakse, et uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral olemasolevate

kultuuriväärtuslike hoonete kasutust. Eesmärk on muinsuskaitsealal olemasolevaid ajaloolisi

hooneid jätkuvalt kasutada või uuesti kasutusele võtta, kui need on tühjaks jäänud.

Muinsuskaitseala hoonestuse säilimist aitab tagada nende kasutamine ja pidev hooldamine.

Tühjalt seisvad hooned jäävad reeglina hoolduseta, hakkavad lagunema ja nende

kultuuriväärtus võib hävida. Keskkonna seisukohast on kõige kestlikum kasutada juba ehitatud

hoonestust, seda kaasaja vajadustele vastavaks kohandades ja arendades. Riik saab hoonete

kasutuses hoidmist soodustada, eraldades selleks riiklikke toetusi. Uute ehitiste püstitamisel

tuleb arvestada kogukulu ühiskonnale, sh kasutusest välja jääva kõrge kultuuriväärtusega

ehitiste säilitamiskohustust ning sellega kaasnevaid kulusid.

Punktis 8.4 rõhutatakse, et hoone ja linnaruumi ehituslike muudatustega suurendatakse

ligipääsetavust kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate

hoonete kultuuriväärtust ning soodustab autoliikluse vähendamist ja jalakäijatele paremini

kasutatavat ja atraktiivsemat linnaruumi. Ligipääsetavuse all mõistetakse muinsuskaitseala ja

14 Vaata https://www.icomos.org/images/DOCUMENTS/Charters/towns_e.pdf

20

seal paiknevate hoonete füüsilist ligipääsetavust, mis arvestab kõikide kasutajate vajadustega.

Sellega antakse juhis, et kus võimalik, tuleb ligipääsetavust suurendada, mis võimaldab

ajalooliste hoonete kasutamist rohkemates funktsioonides ning erineval viisil liikuvatele,

erineva suuruse ja vanusega inimestele. Samas peab silmas pidama, et ehituslikud muudatused

ligipääsetavuse suurendamiseks ei tohi kultuuripärandit kahjustada. Lahenduste sobivust

kaalutakse, arvestades asukohta linnaruumis, hoone kultuuriväärtust ja lahenduse mõju sellele.

Muuhulgas soodustatakse linnaruumi muudatustega autoliikluse vähendamist

muinsuskaitsealal, mis on seotud samuti ligipääsetavuse tõhustamisega jalakäijatele ja

erivajadustega inimestele ning loob meeldivama ja atraktiivsema linnaruumi nii elanikele kui

ka külastajatele. Autoliikluse vähendamine muinsuskaitsealal soodustab riikliku kaitse alla

võetud kultuuriväärtusega maa-ala säilimist: nii kultuuriväärtuslike hoonete ja ajalooliste

katendite tehnilise seisukorra ning kõrghaljastuse tervise mõttes (autodest tulenev vibratsioon,

saaste ja libedusetõrjevahendid) kui ka kogu ala miljöö ja ligipääsetavuse mõttes (linnaruumi

ja hoonete parem tajumine, jala- ja kergliiklejasõbralikkus). Autoliikluse vähendamine on ka

üks põhimõte, mida linnakodanikud rõhutasid kaitsekorra koostamise raames toimunud

kaasamiskoosolekul.

Punktis 8.5 selgitatakse, et kultuuriväärtuslikke ehk A- ja B-kaitsekategooria hooneid

säilitatakse ja hooldatakse järjepidevalt; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel

ja ilme muutmisel säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning

arhitektuuridetailid. Iga omaniku kohustus on enda kultuuriväärtuslikku kinnisvara hooldada.

See on osa säilitamiskohustusest vastavalt MuKS § 33 lg-le 3. Hooldustööd ei ole

loakohustuslikud, kuid Muinsuskaitseametil on võimalik nende teostamist nõustada,

võimalusel rahaliselt toetada, samuti anda hoolduskava (MuKS § 44).

Kultuuriväärtuslike hoonete konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel

lähtutakse olemasolevast hoonest – säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja

viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid. Arhitektuurilaadis väljendub hoone

arhitektuurne olemus ja stiil – näiteks, kas fassaad on klassitsistlik või historitsistlik jne.

Tuleb silmas pidada, et kultuuriväärtuslikud hooned on enamasti vanad hooned, mida on

tõenäoliselt ka varem ümber ehitatud. Kultuurilooliselt oluline ei ole üksnes algupärane, st

ehitusaegne lahendus, vaid ka hilisemad kihistused, mis näitavad, kuidas hoone on eri ajastutel

muutunud. Nii A- kui ka B-kaitsekategooria hoonetele koostatakse enne projekteerimist

muinsuskaitse eritingimused, kus tuuakse konkreetse hoone väärtuseid arvestades välja,

millised kihistused ja detailid tuleb säilitada ning millised võib eemaldada.

Punktis 8.6 on toodud põhimõte, et uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehitise

ehitamisel eelistatakse tänapäevast, keskkonda sulanduvat lahendust, eesmärgiga rikastada

mitmekihilist ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga; lähtutakse lähiümbruse

linnaruumist, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemisest, tihedusest, mahust,

materjalikasutusest, katusemaastikust ja värvilahendusest.

Suuremahulise juurdeehituse all mõistetakse ehitusloakohustuslikku juurdeehitist, mis on

vastavalt EhS-le laiendamine üle 33% ehitise esialgu kavandatud mahust. Eelnõus ei anta eraldi

suunist väiksemahuliste juurdeehitiste (kuni 33 %) arhitektuurse lahenduse kohta (nt veranda,

vintskapid jms), nende kavandamisel eelistatakse olemasoleva hoone stiiliga jätkamist, kuid

olenevalt olukorrast on mõeldav ka kaasaegne lahendus.

21

Terve uue ehitise või ajaloolise hoonega liituva uue suure hoonemahu kavandamisel ei ole

eesmärk luua teravat kontrasti ajaloolise keskkonnaga, tänapäevane arhitektuur peab

keskkonda sulanduma. Keskkonda sulandumise all mõistetakse konkreetses kvartalis ja

tänavalõigus domineeriva ajaloolise hoonestuse paiknemist tänavajoone suhtes, suurust

materjalikasutust, katusemaastikku jms. Viljandis, kus piirkonniti on arhitektuuritraditsioonid

väga erinevad (klassitsistlikust puitarhitektuurist ja tellishistoritsismist modernismi ja

stalinismini), võib see tähendada eri piirkondades varieeruvaid lahendusi. Uus lisandus peab

sulanduma ajaloolisse keskkonda, mitte domineerima selle üle. Selleks tuleb järgida hoonestuse

ajaloolist struktuuri ja lähtuda üldisest mastaabist (maht, kõrgus, liigendused, värvilahendus),

kuid uue ehitise arhitektuurne ilme võib ka olla kaasaegne.

Punktis 8.7 on toodud põhimõte, mille kohaselt kinnistu piiride muutmise üle otsustamisel

lähtutakse kinnistu ajaloolisest väärtusest muinsuskaitseala kontekstis ning kinnistu ja sellel

asuva hoonestuse parimast võimalikust hooldamisest ja teenindamisest. MuKS § 52 lg 5

kohustab pädevat asutust (kohalikku omavalitsuse üksust) kooskõlastama

Muinsuskaitseametiga muinsuskaitsealal kinnistu piiride ja maa sihtotstarbe muutmise.

Seejuures mõistetakse kinnistu piiride muutmise all ainult maaüksuste piire, mitte muude

kinnistute, nagu korteriomand, hoonestusõigus jms, muutmist. Muinsuskaitseala üks

väärtustest on ajalooline krundi- ja hoonestusstruktuur (eelnõu punkt 6.2).

Ajaloolisi kinnistuid on analüüsitud alusuuringus „Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal ja selle

kaitsevööndis paiknevate ajalooliste kinnistute kaardianalüüs“, mis näitas, et ajaloolisel kujul

on tänaseks säilinud vaid 5 kinnistut 18. sajandist ning 1 kinnistut 19. sajandist. 20. sajandi

esimesest veerandist on säilinud 121 kinnistut ning kõige põhjalikumad muutused kruntide

struktuuris toimusid pärast I ja kõige ulatuslikumalt pärast II maailmasõda.

Kinnistupiiride muutmise soovi korral saab sellele uuringule tuginedes konkreetset kinnistut,

selle lähiümbrust ja hoonestust analüüsides kaaluda, kas see kannab ajaloolist väärtust või

mitte. Samas tuleb silmas pidada, et läbi aegade on muutunud kinnistupiiride kaardile kandmise

täpsusaste ja tehnoloogia. Nii on loomulik, et 17., 18. või 19. sajandi kaardid ei kattu üheselt

tänapäevaste kaardiandmetega ning ajalooliseks, vähesel määral muutunud kinnistuks loetakse

seetõttu ka neid kinnistuid, kus on kaartidel jälgitav nende proportsiooni sarnasus eri ajastutel.

Kõrgem kultuuriväärtus on neil kinnistutel, mis on vanemad ning seotud krundil tänapäevalgi

nähtava hoonestuse paiknemisega, nt eriti kirikute jm avalike hoonete juurde ajalooliselt

kuuluvad krundid, samuti elamukrundid, kus ajalooline hoonestusstruktuur on säilinud ja

seotud kinnistupiiridega.

Kinnistupiiride muutmisel on oluline, et tagatud oleks juurdepääs krundil paiknevatele

kultuuriväärtuslikele hoonetele, et neid saaks hästi teenindada ja hooldada.

Punktis 8.8 on toodud põhimõte, et avalikus ruumis säilitatakse ja võimaluse korral

taastatakse ajalooline linnaehituslik struktuur ning ajastuomased linnaruumi kujundavad

elemendid. Selle punktiga antakse lähtekohad muinsuskaitseala avaliku linnaruumi

arendamiseks. Avalik ruum on iga territoorium, mis on antud avalikuks kasutamiseks või mis

on tegelikult üldkasutatav (pargid, teed, tänavad, väljakud, mänguväljakud, haljasalad, parklad,

kalmistud, staadionid, bussiooteplatvormid, avalikud veekogud, üldkasutatavad supluskohad,

sadamad). Nii nagu hoonestuse puhul, on ka avalikus ruumis oluline säilitada olemasolevaid

kultuuriväärtuslikke kihistusi ja elemente (nt kuulutuste tulbad, kaevuluugid jms). Kui

tänavapind on säilinud oma algsel kõrgusel, on eesmärgiks seatud selle kõrguse säilitamine,

22

sest tänavapinna tõstmine toob kaasa niiskusprobleeme külgnevatele hoonetele. Samas on

avaliku ruumi uuendamine, eriti jalakäijasõbralikkuse suurendamise suunas, võimalik ja

oodatud. Eesmärk on muinsuskaitseala säilitamine meeldiva elu-, töö- ja puhke-keskkonnana,

kus on võimalik osa saada ümbritsevast rikkalikust kultuuripärandist.

Punkt 8.9 sõnastatakse, et mulla- ja kaevetööde tegemisel ning pinnase teisaldamisel ja

juurdeveol lähtutakse arheoloogiapärandi kaitseks minimaalse sekkumise põhimõttest;

Arheoloogilise kultuurkihiga alal (näidatud kaardil eelnõu lisas 5) valitakse projektlahendus,

mille teostamine on võimalik minimaalse sekkumisega. See tagab arheoloogiapärandi

säilimiseks stabiilse keskkonna ja võimaldab selle uurimist ja eksponeerimist tulevikus.

Minimaalse sekkumise põhimõte tähendab, et arheoloogilise kultuurkihiga alal planeeritaks

kaevetöid arheoloogilist kultuurkihti võimalikult vähe lõhkudes. Minimaalse sekkumise

põhimõte võimaldab teha arheoloogilisi uuringuid selliselt, et arheoloogilist kultuurkihti

kahjustatakse võimalikult vähe, kuid samas tehakse kindlaks kihtide stratigraafiline

ladestumine ja dokumenteeritakse arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Arheoloogilise

uuringu käigus uuritakse ja dokumenteeritakse pinnasekihte reeglina alates praegusest

maapinnast ülalt alla. Ka pealmise, sageli segatud kihi dokumenteerimine on vajalik, sest selle

lasumise viisis või selles endas võib olla elemente, mis aitavad mõista varasemate ladestuste

stratigraafiat.

Arheoloogilise uuringu võimaldamiseks tuleb trassikraavide laiuse ja sügavuse puhul arvestada

sellega, et arheoloogil oleks võimalik kihte, objekte ja struktuure dokumenteerida. Samuti ei

ole kindlat projektikohast kõrgusmärki järgides alati võimalik adekvaatset dokumentatsiooni

arheoloogilise kultuurkihi elementide kohta koostada: paljanduvaid kihte, objekte ja struktuure

peab saama avada sedavõrd, mis võimaldab dokumenteerida nende põhiolemuse (kuju, ulatuse)

ning stratigraafilised suhted, samuti koguda piisavalt andmeid kihtide, objektide või

struktuuride dateerimiseks. Vastasel korral on takistatud arheoloogilise uurimise põhieesmärk

(selgitada välja kultuurkihi elementide tekkimise järjekord) ja kaevetööd ei lähtu mitte

minimaalsest sekkumisest, vaid on arheoloogilist kultuurkihti kahjustavad.

Sekkumist ei saa pidada minimaalseks juhul, kui füüsiline sekkumine toimub küll väiksel alal,

kuid selle mõju avaldub arheoloogilisele kultuurkihile suuremal alal. Näiteks vaivundamentide

rajamisel võib vaiade paigaldamine tuua kaasa orgaanikarikaste kihtide veerežiimi muutusest

põhjustatud lagunemise oluliselt laiemal alal, kui vaia paigaldamisega arheoloogilist

kultuurkihti füüsiliselt segati. Lisaks sellele rajatakse vaiad vundamendi jaoks sageli umbes 2-

meetrise sammuga ning nende ümber valgub betoon kultuurkihi tühemikesse. Sellisel viisil

tekitatud katkestuste tõttu kahjustatakse kultuurkihi stratigraafiat ja edaspidi on selles kohas

arheoloogiapärandi uurimine raskendatud. Kui vaiamine toimub ilma eelneva piisava

uurimiseta, siis ei ole võimalik arvesse võtta ka sügavamal kultuurkihis olevaid hoonestuse

jäänuseid ning võidakse vaiata läbi ajalooliste müüritiste. Juhul kui vaiad tungivad läbi

müüritiste, on tulevikus nende eksponeerimine keeruline või võimatu.

Arheoloogilise kultuurkihi elemendid on ehitusjäänused, vrakid, inim- ja loomaluud ning

arheoloogilised leiud, sh töö- ja tarbeesemed, tootmisjäägid jm inimtegevuse jäljed.

Arheoloogilise kultuurkihi olulisema osa moodustavad ehitusjäänused ja matused ning nende

loomisel, kasutamisel ja lagunemisel/lammutamisel nende alla, vahele ja peale tekkinud

pinnaseladestused, mis on rajatiste suhtelise vanuselise järjestuse info peamised kandjad.

23

Arheoloogilise kultuurkihi paksus praeguse maapinna all võib ka lähestikku asuvatel kruntidel

varieeruda, olles mõnel pool vaid mõnikümmend sentimeetrit, teisal mitu meetrit.

Punktis 8.10 sõnastatakse, et arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste

ehituskonstruktsioonide puhul eelistatakse nende konserveerimist ja eksponeerimist

tagasimatmisele ja markeerimisele. Arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste

ehituskonstruktsioonide puhul, st peamiselt keskaegse ja varauusaegse hoonestuste tarindite

jäänused, tuleb eelistada nende konserveerimist ja originaali eksponeerimist tagasimatmisele ja

markeerimisele. See on kooskõlas eesmärgiga tuua esile muinsuskaitseala väärtust – autentset

kultuuripärandit. Nimetatud nõuded on kooskõlas arheoloogiapärandi kaitse Euroopa

konventsiooni põhimõtetega arheoloogiapärandi terviklikust konserveerimisest ja in situ 15

säilitamisest. Samuti aitab originaalmaterjali eksponeerimine kaasa avalikkuse teadlikkuse

tõstmisele teadusliku informatsiooni levitamise kaudu. Läbi nende põhimõtete on võimalik

arheoloogiapärandit kaitsta ja väärtustada kui Eesti ja laiemalt Euroopa kollektiivse mälu

allikat.

Punktis 8.11 on esitatud põhimõte, et säilitatakse ajaloolised haljasalad ja kõrghaljastus,

sealhulgas puiesteed ning kõrghaljastatud õuemaa. Kõrghaljastus, sh nii kujundatud

haljasalade ajalooline planeering, alleede kulgemine kui ka kõrghaljastus õuemaal, on Viljandi

muinsuskaitsealal oluline miljöö kujundaja. Eesmärk on hoida linna üldist rohelust ja

haljastustraditsioone.

MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal. Nimetatud tööd on jäetud

MuKS-is üksikasjalikult sisustamata ning seetõttu on need määratlemata õigusmõisted, mida

tuleb sisustada õiguse tõlgendamise erinevate viiside kaasabil. Kui õigusakt ise määratlemata

õigusmõiste sisu ei määratle, tuleb eelistatult lähtuda sõnade üleüldiselt levinud või nende

tavatähendusest. Määratlemata mõiste sisu määratlemisel saab arvestada ka

rakenduspraktikaga. Kaevetööd on Muinsuskaitseameti senises tegevuspraktikas olnud

suuremahulised tööd, näiteks ehitamise või trasside rajamisega seotud kaevetööd, ulatuslikum

pinnase koorimine, puurimine. Loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi

olnud hõlmatud ega ole seda ka praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde

rajamine jm taimede kasvatamise ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellised

tööd on piisavalt väikesemahulised ning ei kahjusta arheoloogilist kultuurkihti ning seetõttu ei

ole nende tööde jaoks tööde tegemise luba vaja taotleda. Kõrghaljastuse rajamine, st puude

istutamine, on loakohustuslik, kuna nimetatud tööga kaasnevad mahukad kaevetööd, mis

võivad rikkuda või hävitada pinnases olevat arheoloogilist kultuurkihti, samuti on

kõrghaljastuse rajamisel oluline kaaluda selle sobivust ajaloolisse keskkonda.

Punktis 8.12 määratakse põhimõte, et säilitatakse vaated piki muinsuskaitseala tänavaid ning

kaugvaated linna siluetile ja maamärkidele. Viljandi väärtus seisneb linna maalilisuses, mis

avaneb vaadetes Viljandi järvelt ja järve kallastelt linna siluetile ja silmapaistvamatele

maamärkidele nagu Jaani kirik, veetorn ja ordulinnuse varemed. Vaated on ka linna visiitkaart

ning osa ajaloolisest keskkonnast, mistõttu on nende säilitamine vajalik.

Säilitatakse ka muinsuskaitseala sisevaated piki muinsuskaitseala tänavaid. See tähendab, et

muinsuskaitseala tänavate kohale galeriisid jms hooneosasid ei ehitata ning tänavaruumis uute

elementide lisamisel arvestatakse kultuuriväärtuslike hoonete ja rajatiste vaadeldavuse

15 õiges, algses asendis; kohal; kohapeal

24

säilitamisega. Muinsuskaitseala sees üle kvartalite avanevaid (hoonete puudumisel ajutisi)

vaateid kirikutornidele vms objektidele ei loeta olulisteks säilitatavateks vaadeteks.

Eelnõu III osa. Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

Eelnõu punktis 9 jagatakse muinsuskaitseala hooned (välja arvatud kultuurimälestiseks

tunnistatud hooned) väärtusklassidesse, ehk A-, B- ja C- kaitsekategooriasse. Vastavalt

MuKS-e § 19 lg 5 p-le 3 märgitakse muinsuskaitseala kaitsekorras muinsuskaitsealal asuvate

hoonete väärtusklassid. Need määratakse kultuuriministri määruse nr 23 § 10 lg 1 järgi.

Väärtusklassid on neutraalsete nimedega (A-, B- ja C-kaitsekategooria), et mitte tekitada

valearusaama hoonete hierarhiast, kus üks maja on väärtuslikum kui teine. Muinsuskaitseala

hoonete klassifitseerimise mõte on kehtestada neile erinevad nõuded, loakohustus ja

leevendused, lähtudes hoonete erinevast kultuuriväärtusest ja rollist muinsuskaitseala

eesmärkide täitmisel.. Hoone kaitsekategooria on määratud eelnõu lisas 3. Hoonete

kaitsekategooriate tabel koos põhjendustega iga kultuuriväärtusliku hoone väärtuse kohta on

avaldatud inventeerimisaruandena Muinsuskaitseameti kodulehel16 ja seletuskirja lisas 1.

Põhjendused on antud A- ja B kaitsekategooria hoonetele. C-kaitsekategooriasse määramist iga

hoone puhul eraldi ei põhjendatud, kuna need ei kuulu muinsuskaitseala väärtuslikku kihistusse

ja nende ümberehitamisele või asendamisele ei tulene muinsuskaitse väärtustest tingitud

kitsendusi, kui järgitakse sobivust ajaloolise keskkonnaga.

Hoonete üksteisest eristamisel lähtuti üldiselt hoonetele antud Eesti Topograafia Andmekogu

(ETAK) koodidest. Mõningatel juhtudel tuli eristada ühe ETAK-koodiga hoone juurdeehitis

põhimahust, et anda hilisemale juurdeehitisele ajaloolisest hoonest erinev kaitsekategooria.

Sellistel juhtudel on kaardil lisas 3 ka ühe aadressi ja ETAK-koodiga hoonel näidatud mitu

erinevas kaitsekategoorias osa.

Kultuuriväärtuslikud hooned (A- ja B-kaitsekategooria) on muinsuskaitseala kohatunnetust

loovad ja seda hoidvad ehitised, millel on kõrge iseseisev arhitektuurne või ajaloolist

linnaruumi toetav väärtus. Kultuuriväärtuslike hoonete puhul seisneb erinevus interjööride

säilivuses ja loakohustuses sisetöödel: A-kaitsekategooria hoone puhul säilib

Muinsuskaitseameti tööde tegemise loa kohustus ka sisetöödel, B-kaitsekategooria puhul mitte

ehk senise korraga võrreldes toimub kitsenduste leevendamine. Oluline on silmas pidada, et

kultuuriväärtuslikud hooned (A- ja B-kaitsekategooria) on väärtuslikud ka siis, kui hoone

eksterjööri või interjööri on ajas muudetud.

C-kaitsekategooria hooned ei kanna muinsuskaitseala väärtusi ning nende puhul ei ole

sellepärast nõutav nende säilitamine olemasolevas mahus ja välisilmes. Küll aga tuleb nende

ümberehitamisel tagada sobivus ümbritseva keskkonna kultuuriväärtuslike hoonetega ning

hoone enda arhitektuurse lahendusega ehk terviklikkus.

Viljandi muinsuskaitsealal on tehtud ettepanek määrata A-kaitsekategooriasse 13 hoonet või

hooneosa. A-kaitsekategooria hoonete puhul on tegemist peamiselt ühiskondlike hoonetega,

16 Viljandi muinsuskaitseala inventeerimise lõpparuanne:

https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-

02/Viljandi%20muinsuskaitseala%20inventeerimise%20l%C3%B5pparuanne%2C%202023.pdf

25

kuid ka üksikute korterelamutega, kus on teada, et seal on säilinud väärtuslikud interjöörid.

Senise põhimääruse järgi olid kõik muinsuskaitsealal olevad hooned võrreldavad A-

kaitsekategooria hoonega, st Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba oli nõutav nii väli- kui

ka sisetöödeks.

B-kaitsekategooriasse on eelnõuga määratud 308 hoonet või hooneosa – see on valdav osa

muinsuskaitseala hoonetest. C-kaitsekategooriasse määratakse 254 hoonet või hooneosa.

Valdav osa nendest on mitmesugused väiksed abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad

jms).

Hoonete kaitsekategooriaid saab tulevikus muuta kaitsekorra muutmisega.

Lisaks A-, B- ja C-kaitsekategooria hoonetele on Viljandi muinsuskaitsealal

kultuurimälestiseks tunnistatud 24 ehitist. Mälestistele kehtivad nõuded tulenevad MuKS-ist ja

ning mälestisena kaitse alla võtmise kultuuriministri käskkirjast. Nende sisu siinse eelnõuga ei

muudeta.

Eelnõu punktis 10 sätestatakse, et A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille

puhul säilitatakse hoone autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris. See lähtub määruses nr

23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ antud A-kaitsekategooria hoone

määratlusest.

Autentsuse mõiste tuleneb MuKS-i § 43 lg-st 1, mille järgi muinsuskaitsealal töid kavandades

ning tehes lähtutakse autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri

ajastute väärtuslikke kihistusi, ning tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal

asuva ehitise säilimisele. Seega tuleb A-kaitsekategooria hoone puhul autentsuse säilitamise

põhimõttest lähtuda nii hoone eksterjööris kui ka interjööris ning tööd eksterjööris ja interjööris

eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Eelnõu punktis 11 sätestatakse, et B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või

silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul säilitatakse hoone autentsus eksterjööris. B-

kaitsekategooria hoonetel ei ole teadaolevalt väärtuslikke interjööre või nende osasid ning neil

on seetõttu oluline hoida alles meieni säilinud välisilmet ja seda kujundavaid detaile. B-

kaitsekategooria hoone puhul tuleb seega autentsuse säilitamise põhimõttest lähtuda hoone

eksterjööris. Tööd eksterjööris eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba, siseruumides

tööde tegemiseks Muinsuskaitseameti luba ei ole vaja.

Juhul, kui B-kaitsekategooria hoone siseruumides tehakse ehitustöid ja interjööris avastatakse

väärtuslikke kihistusi (näiteks vanad tapeedid, lae- või seinamaalingud, ajaloolised põrandad

vms), siis tuleb vastavalt MuKS §-le 60 tööd viivitamatult peatada ja sellest

Muinsuskaitseametit teavitada. Eesmärk on suunata omanikku interjööris leiduvate

kultuuriväärtuslike detailide väärtust mõistma. Muinsuskaitseamet nõustab omanikku, kuidas

kõige säästvamal viisil väärtuslikke detaile alles hoida ning saab vajadusel restaureerimist

toetada. Põhjendatud juhul on võimalik võtta hoone interjöör MuKS alusel ajutise kaitse alla,

et teha kindlaks leitu täpsem kultuuriväärtus või algatada hoone kaitsekategooria muutmine läbi

kaitsekorra muutmise.

Eelnõu punktis 12 sätestatakse, et C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena

säilitamine ei ole nõutav. See tähendab, et C-kaitsekategooria hoone on ehitis, mis ei kanna

endas muinsuskaitseala olulisi väärtusi ja seetõttu pole selle autentsuse säilitamine

26

muinsuskaitseala kontekstis oluline. C-kaitsekategooria hooned on valdavalt sekundaarsed

abihooned või nõukogudeaegsed ja hilisemad hooned, millel puudub oluline muinsuskaitseline

väärtus ajaloolise linnaruumi kontekstis. Ehituslike muudatuste kavandamisel on siiski vajalik

tagada hoone arhitektuurne kvaliteet ja sobivus ümbritseva keskkonnaga. Kuna hoone ei ole

iseseisva väärtusega ega ala tervikut toetav, on võimalik MuKS-ist tulenevaid erimenetlusi

mitte nõuda (muinsuskaitse eritingimuste andmine, tööde tegemise loa väljastamine,

muinsuskaitselise järelevalve määramine, tööde aruande koostamine jms). C-kaitsekategooria

hoonete puhul annab Muinsuskaitseamet üldjuhul oma kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse

üksusele ehitusloa või -teatise menetluses. Juhul, kui C-kaitsekategooria hoone välisilme

muutmist kavandatakse ilma ehitusloa või -teatiseta (nt katmine supergraafika või uue

värvilahendusega), siis tuleb hoone ilme muutmiseks taotleda siiski Muinsuskaitseameti tööde

tegemise luba – ilme muutmine ei ole leevendatud. Seda põhjusel, et C-kaitsekategooria hooned

võivad olla linnaruumis väga suure visuaalse mõjuga ning nende välisilme sobimine

ajaloolisesse keskkonda on tarvis tagada ka siis, kui tööd ehitusluba või -teatist ei eelda.

Eelnõu punktis 13 sätestatakse, et juhul kui muinsuskaitsealal asuva mälestise mälestiseks

olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse sellist hoonet muinsuskaitsealal

edaspidi A-kaitsekategooria hoonena. Seda niikaua kuni kaitsekategooria määramiseni

kaitsekorra muutmisel.

Samuti reguleeritakse punktiga olukorda kui olemasolev hoone kaitsekorra lisas 3 märgitud ei

ole. Sellisel juhul käsitletakse seda hoonet kuni kaitsekategooria määramiseni B-

kaitsekategooria hoonena. Selline säte on vajalik, kuna inventeerimise käigus võis inimliku või

tehnilise vea tõttu jääda mõni hoone inventeerimistabelisse kandmata. Näiteks võib olla

tähelepanuta jäänud mõni abihoone, millel puudub ehitisregistris ETAK-kood.

Eelnõu punktis 14 sätestatakse, et kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist,

käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni C-kaitsekategooria hoonena, st sellele

kehtivad C-kaitsekategooria hoone nõuded ja menetlusnormid. Kaitsekorra hoonete

kaitsekategooriate kaart vananeb paratamatult niipea kui see kehtestatakse, kuna see ei käsitle

hooneid, mis ehitatakse pärast kaitsekorra kehtestamist. Selleks, et uued hooned ei jääks

õiguslikult määratlemata, on täpsustatud, et kuni järgmise inventeerimise ning kaitsekorra

muutmiseni käsitletakse neid C-kaitsekategooria hoonetena. See ei ole hinnang nende

arhitektuursele väärtusele või sobivusele linnaruumis.

Eelnõu IV osa. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

Vastavalt MuKS-ile on hooldamine ja remontimine kui järjepidevad tegevused

muinsuskaitseala ja selle ehitiste korrashoiuks ja seisundi parandamiseks loakohustusest ja

teavituskohustust vabad kõikide muinsuskaitsealal asuvate ehitiste, kaasa arvatud mälestiste,

puhul.

MuKS-i §-s 7 määratletud tegevuste – konserveerimise, restaureerimise ja ilme muutmise puhul

rakenduvad kaitsekorras kehtestatud nõuded. EhS-s on vastavad tegevused, välja arvatud

konserveerimine, reguleeritud ehitise ümberehitamisena (§ 4 lg 3). Ehitamisena käsitletakse

eelnõus EhS § 4 lg 1 kohaseid tegevusi – ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine,

lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle

füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises

27

ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos

ehitisega.

Oluline on silmas pidada, et siseruumides ehitamisel tuleb kõigi ehitiste puhul tagada hoone

konstruktiivne püsivus ja selle ohutus, sh kultuuriväärtuste kaitse (EhS § 8). Näiteks võib see

tähendada, et ka B-kaitsekategooria hoone rekonstrueerimisel tuleb säilitada sisetarindeid, mis

on otseselt seotud välitarindite säilimisega (võlvlagi keldris, laetalad, mantelkorsten jms).

Eelnõus on nõuded hoonetele esitatud kaitsekategooriate kaupa, sealhulgas

kultuuriväärtuslikele hoonetele (A- ja B-kaitsekategooria) esitatavad nõuded kattuvad, välja

arvatud sisetööde osas. A-kaitsekategooria hoonel tuleb tööde tegemise luba taotleda ka

töödeks siseruumides, kuna neis on väärtuslikud interjöörid. B-kaitsekategooria hoonel

sisetööd Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei vaja, kuid juhul, kui sisetööde käigus

leitakse ajalooline viimistluskiht, siis on sellest teavitamine kohustuslik (MuKS § 60). C-

kaitsekategooria hoone puhul ei väljasta Muinsuskaitseamet tööde tegemise luba, vaid annab

kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse ehitusloa või –teatise menetluses. Erinevad

loakohustused ja leevendused kaitsekategooriate kaupa on kokkuvõtliku tabelina välja toodud

seletuskirja lisas 2.

Eelnõu punktis 15 sätestatakse A-kaitsekategooria hoonetele kehtivad nõuded

interjööride kohta: säilitatakse väärtuslik ruumiplaneering, kultuuriväärtuslikud sisetarindid

(vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms), interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid,

piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid (põrandalauad, parketid, maalingud,

stukkdekoor, peegellaed jms). Väärtuslik ruumiplaneering ja kultuuriväärtuslikud sisetarindid

hõlmavad säilinud ajalooliseid siseseinu ja vahelagesid, samuti korstnaid, sh mantelkorstnaid.

Võimalikud muudatused ruumiplaneeringus ja sisetarindite muutmise võimalused kaalutakse

muinsuskaitse eritingimuste koostamisel läbi, säilitamisnõue ei ole üldjuhul absoluutne.

Ruumiplaneeringu muutmisel on eelistatud tagasipööratavad lahendused (nt kergvaheseinte

lisamine olemasolevaid konstruktsioone muutmata) ning ajaloolise substantsi võimalikult

vähene lõhkumine (nt olemasolevate läbiviigukohtade ja avade kasutamine).

Väärtuslikeks interjööridetailideks võivad olla siseuksed, siseaknad, piirdeliistud, sisetrepid,

ahjud ja muud hoone ehitusajast või hilisematest perioodidest pärinevad väärtuslikud detailid.

Väärtuslikud siseviimistluskihid võivad olla nt ajaloolised laud- ja parkettpõrandad, lae-, seina-

või põrandamaalingud, ajaloolised tapeedid, stukkdekoor jms. Detailide ja viimistluskihtide

säilitamise nõue ei tähenda nende eksponeerimise nõuet. See, mida ja kuidas eksponeerida,

sõltub hoone kasutusvõimalustest ning konkreetsed nõuded antakse muinsuskaitse

eritingimustega.

Eelnõu punktis 16 nimetatakse A- ja B-kaitsekategooria hoonetele kehtivad nõuded nende

konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Nõuded kehtivad

olemasolevatele hoonemahtudele ja asjakohasel juhul ka kavandatavatele juurdeehitustele.

Kaitsekorrast tulenevad nõuded on üldised nõuded, mis kehtivad kõigi A- ja B-kaitsekategooria

hoonete suhtes. Nõudeid täpsustatakse iga hoone puhul muinsuskaitse eritingimustega.

Punktis 16.1 sätestatakse, et ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja

väärtuslikud detailid säilitatakse võimalikult autentsena ning tagatakse olemasolevate

kandekonstruktsioonide püsivus. Piirdetarinditena mõistetakse hoone piirdekonstruktsioone

tervikuna koos kandekonstruktsioonidega (st välissein ja sokkel kogu paksuses, katus koos

kandekonstruktsiooniga).

28

On juhtumeid, kus ajaloolise hoone autentsus on rikutud ja välisilme algsega võrreldes

lihtsustatud või moonutatud. Sellisel juhul ei saa hilisemat viimistlust kultuurivääruslikuks

pidada ning selle asendamine sobivama lahendusega on lubatud. Säte ei ole sõnastatud

absoluutsena ja muudatusi välistavana. Täiend võimalikult annab kaalumise ruumi hoone

mingil määral muutmiseks, nt katusealuse väljaehitamiseks, uukide või katuseakende

lisamiseks, kui see ei muuda oluliselt hoone proportsioone.

Samuti tuleb tagada kogu hoone kandekonstruktsioonide säilimine, kuna hoone on

konstruktiivselt tervik ning oluliste seesmiste kandekonstruktsioonide lammutamine võib kaasa

tuua kogu hoone kokkuvarisemise, mis ei võimalda säilitada ka selle välimisi piirdetarindeid ja

välisilmet autentsena. St hoone ümberehitamisel, isegi kui see on B-kaitsekategoorias, ei ole

lubatud selle seesmiste kandekonstruktsioonide lammutamine ega ümberehitamine viisil, mis

seab ohtu kogu hoone säilimise.

Punkt 16.2 sätestab, et hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse aluseks

dokumenteeritud ajalooline lahendus ning lähtutakse hoonest kui tervikust. Olukorras, kus on

vajalik hooneosa või mõne ehitusdetaili taastamine, saab seda teha, võttes aluseks varasema

dokumendi (ehitusprojekt, ajalooline foto jms) ja lähtudes hoonest kui tervikust. Näiteks kui

hoonel on olnud veranda, mis ei ole säilinud, siis on võimalik see uuesti rajada ajaloolise

eeskujul. Hoonest kui tervikust lähtumine tähendab ka seda, et kui hoone mõned aknad või

muud detailid on asendatud, siis peaks üldjuhul maja ilmet ühtlustama, taastades avatäiteid ja

detaile säilinud originaalide eeskujul (välja arvatud juhul, kui ka hilisemad aknad vm detailid

on väärtuslikud). Dokumentatsiooni puudumisel on võimalik paigaldada ka kaasaaegne

hooneosa, mis järgib kultuuriväärtuslikku arhitektuurset ilmet ning ehitusmaterjale.

Punktis 16.3 sätestatakse, et kasutatakse hoonele ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja

viimistlusmaterjale ning võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid;

traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt plastlaudis,

kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv); hoone ehitusajale mitte iseloomulikke materjale

võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal,

eterniit). Näiteks, kui hoonel on algupäraselt olnud valtsplekk-katus, tuleb katusekatte vahetuse

korral samuti kasutada käsitsi valtsitud plekki; puitseina parandamisel puitu ja tellisseina

parandamisel telliseid. Viimistlusmaterjalina tuleb kasutada end ajas tõestanud ja ajaloolisesse

keskkonda sobivaid materjale, sh lubikrohve ning linaõlivärve.

Traditsiooniliste töövõtete ja tehnoloogiate all mõistetakse nt pleki valtsimist, kelluga

krohvimist, pintsliga värvimist, takutamist, tappimist jms. Üldjuhul hoone restaureerimise

puhul on traditsiooniliste töövõtete kasutamine põhjendatud, uue juurdeehitise puhul mitte.

Punktist tuleneb, et muinsuskaitsealal ei kasutata traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale

jäljendavaid materjale. Jäljendav on näiteks puitakent jäljendav plastaken, puitvoodrit

jäljendav plastikvoodrilaud, õhekrohv, kivikatust jäljendav laineline katuseplekk, valtsplekki

jäljendav sileplekk jms. Ajaloolises keskkonnas on ausus materjalide olemuse osas üks eeldusi,

mis laseb tajuda paika ajaloolise ja väärtuslikuna.

Punktis tuuakse välja ka see, et hoone ehitusajale ebatüüpilisi materjale kasutatakse ainult

ajutise konserveeriva lahendusena. Materjalid, mis ei ole hoonele kõige sobivamad, kuid mida

võib erandkorras hoone päästmiseks ajutise lahendusena Muinsuskaitseameti nõusolekul

kasutada, on näiteks eterniit, rullmaterjal või profiilplekk, kui need asendavad varasemat

traditsioonilist valtsplekk- või kivikatust. Samas, osade uuemate hoonete puhul võib eterniit

29

olla algne ja igati eelistatud katusekattematerjal. Materjalide valikul tuleb lähtuda eelkõige

konkreetse hoone ajaloolisest (üldjuhul ehitusaegsest, kuid erandjuhul ka

rekonstrueerimisaegsest (näiteks Viljandi raekoda)) lahendusest ning kõik materjalid, mida

algses lahenduses ei olnud, on hoone ehitusajale ebatüüpilised materjalid, mille kasutamine ei

ole soositud.

Punktis 16.4 sätestatakse, et hoone välispiirdeid soojustatakse ainult juhul, kui sellega ei

hävitata ega kaeta kinni väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad

hoone ja selle osade proportsioonid. Üldjuhul on kultuuriväärtuslik ehk A- ja B-

kaitsekategooria hoone väärtusliku välisviimistlusega ning selle välispidine (sh sokli)

soojustamine on pigem välistatud. Väärtusliku välisviimistluse all on silmas peetud ka

krohvimata tellishooneid ning maakividest sokleid. Kultuuriväärtusliku hoone seinte

soojustamist väljastpoolt võib kaaluda juhul, kui kogu hoone laudis vajab niikuinii välja

vahetamist ning taastatakse kõikide hooneosade (sokkel, aknad, räästas jms) proportsioonid.

Kultuuriväärtusliku hoone välisseinte soojustamist väljastpoolt ei saa kaaluda, kui tegu on

telliskividest või rikkaliku dekooriga hoonega, kus ajalooline viimistlus ja detailid on osa hoone

väärtusest. Puithoonete puhul on väärtusliku siseviimistluse puudumisel võimalik kaaluda ka

seinte soojustamist seestpoolt.

Punkt 16.5 sätestab, et säilitatakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse

ilmega sobivad avatäited (aknad, uksed, luugid, jms), välja arvatud juhul, kui see ei ole

võimalik nende väga halva seisukorra tõttu; välimiste avatäidete asendamist loetakse hoone

ilme muutmiseks ning see tegevus on loa kohustuslik. Kultuuriväärtuslikud avatäited on nii

hoone ehitusaegsed kui ka hilisemad, hoone kui tervikuga sobituvad aknad-uksed. Kas tegu on

kultuuriväärtusliku hoone ehitusaegsete või hilisemate, hoone kui tervikuga sobivate

avatäidetega, selgitatakse välja nõustamise või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus.

Avatäidete täpne seisukord ning korrastamise tehnilised võimalused selguvad sageli alles

restaureerimisprotsessi käigus. Restaureerimismetoodika ning hinnangu akende seisukorrale

peab andma vastava tegevusala pädevustunnistusega spetsialist. Väliste avatäidete asendamist

loetakse hoone ilme muutmiseks ning nende vahetamine ilma Muinsuskaitseameti loata lubatud

ei ole.

Punktis 16.6 selgitatakse, et maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega

sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust, arhitektuurset ilmet ning

kõrghaljastust. Lähtuvalt arhitektuursest kontseptsioonist valitakse juurdeehitise ehitus- ja

viimistlusmaterjalid (tänapäevase juurdeehitise puhul on õigustatud kaasaegsed, ajaloolise

eeskujul kavandatava mahu puhul traditsioonilised materjalid). Hoone olemasoleva katuse- või

keldrikorruse kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega on üldjuhul iga hoone puhul

võimalik. Kuid kui soov on hoonele kavandada peale või külge ehitamist, mis hoone mahtu

visuaalselt suurendab, siis see eeldab nii olemasoleva hoone kui ka vahetu lähiümbruse

(kvartali ja tänava vastasküljel oleva linnaruumi) hoonete ehitusaluse pindala, ehitiste

brutopindala, kinnistute täisehitusprotsendi ja tiheduse analüüsimist. Tihedusena mõistetakse

siinjuures hoone brutopinna suhet kinnistu pindalasse. Juurdeehitise proportsioonid peavad

olema sobilikud nii hoone, millele juurde ehitatakse, kui ka naaberhoonestuse suhtes.

Punktis 16.7 sätestatakse, et ventilatsiooni- ja küttesüsteemide ehitamisel kasutatakse

võimalusel olemasolevat korstnat ja läbiviike, uue korstna ehitamisel järgitakse ajaloolist

eeskuju; ventilatsioonirestid paigaldatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ning viisil, mis ei

muuda oluliselt hoone välisilmet. Võimalusel kasutataks ventilatsiooni tarbeks ära

30

olemasolevad korstnad või muud läbiviigud, et hoonet uute läbiviikudega võimalikult vähe

lõhkuda. Ventilatsioonireste on lubatud paigaldada, kuid sealjuures lähtutakse arhitektuursest

sobivusest ning hoone välisilmest.

Punkt 16.8 sätestab, et elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja

ventilatsioonisüsteemi hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel,

elektrikapp jms paigaldatakse avalikust ruumist vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis

ei kahjusta hoone konstruktsioone ega ajalooliselt väärtuslikke detaile; vajadusel seade

varjestatakse. Katusepinnast visuaalselt eristuva päikesepaneelina mõistetakse ka

kultuuriväärtusliku hoone katusekaldega samas kaldes paigaldatud, kuid paneelina eristuvat

seadet. Nende seadmete puhul on oluline, et need paikneksid avalikus ruumis (tänavalt,

platsidelt) võimalikult varjatult – võimalusel paigaldatakse need hoone tagaküljele või hoonest

eraldi. Lubatud on paigaldada ka katusekattesse integreeritud päikesepaneele, kuid nende värv

ja ilme peavad sobituma ümbritseva ajaloolise keskkonnaga.

Hoone konstruktsioonide ja viimistluse kahjustamise all on mõeldud näiteks õhksoojuspumba

väliseadme kinnitamist seinale, kuna seade tekitab vibratsiooni ja kondensatsioonivett, mis

valgub hoone seinale. Selle tõttu on õhksoojuspumba paigaldamisel parem lahendus selle

paigutamine hoovi, hoonest eraldi alusele. Seadme varjestamise vajadus otsustatakse

igakordselt, lähtudes selle vaadeldavusest avalikust ruumist.

Punktis 16.9 sätestatakse, et püsivalt oma asukohale paigaldatud kohtkindel tegevuskoha tähis,

info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja

suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja väärtuslikke fassaadidetaile ega domineeri

linnaruumis. Käesolev nõue tuleneb MuKS § 7 lg 3, mis käsitleb muinsuskaitsealale suunatud

tegevusi, sh ilme muutmist. Kuna püsivalt oma asukohale paigaldatud kohtkindlad tegevuskoha

tähised, info- või reklaamikandjad mõjutavad muinsuskaitseala ilmet, on oluline kavandada

need ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning nii, et nendega ei varjata

kultuuriväärtusliku hoone fassaadidetaile ega tekitata linnaruumis domineerivat elementi.

Ettevõtte tegevuskoha tähis ja reklaam ei tohi olla esitatud teleri tüüpi ekraanina jm sähviva,

automaatselt sisu või kujundust muutva infopinnana, kuna sellised hakkavad ajaloolises

keskkonnas domineerima.

Punktis 16.10 sätestatakse, et katuseaknad paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning

hoonega arhitektuurselt sobivalt; uuke ja vintskappe võib ehitada juhul, kui need on paigutatud

hoonega arhitektuurselt sobivalt. Katuseaknad ei ole üldjuhul tänava poole lubatud paigaldada,

välja arvatud juhul kui need ei ole tänavalt vaadeldavad, nt kolmekorruseliste ja kõrgemate

hoonete puhul, mille puhul ei jää katuseaknad tänavalt vaadeldavaks. Katuseaknaid tohib

paigaldada hoovipoole, kuid tuleb arvestada hoone arhitektuuri ning et need ei paikneks

katusepinnas tihedalt ega domineerivalt.

Katuseakende puhul arvestatakse hoone fassaadi rütmi ja sümmeetriaga ning jälgitakse, et need

ei paikneks katusepinnas väga tihedalt ega domineerivalt. Katuseakende kavandamisel

eelistatakse nende paigutamist kohtadesse, mis on võimalikult vähe vaadeldavad. Vähese

vaadeldavusega kohad on need, mis ei ole avalikust linnaruumist – tänavalt või olulistest

vaatekohtadest – nähtavad. Näiteks nii ühe- kui kahekordsete hoonete puhul, mis jäävad

otsaviiluga tänava poole, on katus enamasti tänavalt nähtav ja katusemaastik vaadeldav.

Eelnõu punktis 17 sätestatakse nõuded tööde tegemisele C-kaitsekategooria hoonetel.

Nõuded kehtivad olemasolevatele hoonemahtudele ja kavandatavatele juurdeehitistele. Nõuded

31

kehtivad ka juhul, kui tegu on EhS-i § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 kohase hoone taastamisega, mille käigus

asendatakse nii hoone maht kui välisilme selle olemasolevas mahus ja kujul. Juhul, kui C-

kaitsekategooria hoone soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega ehitisega,

rakenduvad sellele eelnõu uusehitise põhimõtted ja nõuded, sh detailplaneeringu muinsuskaitse

eritingimuste koostamise nõue (lähtudes MuKS § 50 lg-st 2 ja § 61 lg-test 3 ja 4).

Punkt 17.1 sätestab, et lähtutakse hoone terviklikust välisilmest ja sobivusest lähiümbruse

hoonestusega. C-kaitsekategooria hoone puhul lähtutakse ehitusaegsest lahendusest või seda

lahendust muutes hoonest kui tervikust, aga ka üldisest sobivusest ajaloolisesse keskkonda.

Kuna hoone autentsust säilitama ei pea, võib hoonet suuremal määral ümber ehitada, kuid

tulemus peab siiski olema terviklik ja muinsuskaitsealale sobiv, sh materjalikasutuselt.

Punktis 17.2 tuuakse välja, et kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ajastukohaseid ehitus-

ja viimistlusmaterjale. Ka C-kaitsekategooria hoonete puhul on oluline nende sobitumine

muinsuskaitseala üldise tervikuga. Lihtsaim viis selle tagamiseks on kasutada ajaloolisele

keskkonnale omaseid, järelikult ka sinna sobivaid materjale.

C-kaitsekategooria hoone puhul on võimalused A- ja B-kaitsekategooria hoonetest laiemad.

Näiteks tüüpilise silikaattellistest nõukogudeaegse korterelamu puhul võib rekonstrueerimisel

kas säilitada algse välisilme ja materjalikasutuse (tellisfassaadid) või anda hoonele tervikliku

uue välisilme (nt plekk-katus, krohvitud fassaadid). Õhekrohv, mida A- või B-kaitsekategooria

hoonete traditsioonilise lubikrohviga kujundatud fassaadidel ei kasutata, on C-kaitsekategooria

hoonete puhul võimalik lahendus. Tüüpilise silikaattellis-fassaadiga korterelamu puhul ei

eeldata, et selle soojustamisel peaks taastama soojustuse peal algse eeskujul silikaatvoodri või

ajalooliste hoonete eeskujul lubikrohvi. C-kaitsekategooriasse kuulub palju väga erineva

vanuse, materjalikasutuse ja ruumimõjuga ehitisi. Konkreetsele hoonele sobivale lahendusele

seab tingimused Muinsuskaitseamet ehitusloa või -teatise aluseks oleva projekti menetlemise

käigus.

Punktis 17.3 sõnastatakse, et hoone välispidisel soojustamisel säilitatakse hoone

proportsioonid ja vajaduse korral iseloomulikud detailid. C-kaitsekategooria hoone puhul on

selle väline soojustamine üldjuhul lubatud, kuid säilitatakse akende ja räästa proportsiooni suhe

seinapinda ja nende olemasolul ka iseloomulikud fassaadidetailid. See tähendab, et

soojustamisel tuleb pikendada räästast, tõsta aknad seina suhtes sellisele kaugusele, nagu need

on olnud jne. C-kategooria hoonetelgi võib olla fassaadidel iseloomulikke detaile, mida

soojustuse peale tõsta või markeerida (nt mõni bareljeef, supergraafika).

Punktis 17.4 sätestatakse, etmaapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega

sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ning arhitektuurset ilmet.

Lähtuvalt arhitektuursest kontseptsioonist valitakse juurdeehitise ehitus- ja viimistlusmaterjalid

(tänapäevase juurdeehitise puhul on õigustatud kaasaegsed, ajaloolise eeskujul kavandatava

mahu puhul traditsioonilised materjalid). Hoone olemasoleva katuse- või keldrikorruse

kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega on võimalik. Kui soovitakse hoonele kavandada

peale või külge ehitamist, mis hoone mahtu visuaalselt suurendab, siis see eeldab nii

olemasoleva hoone kui ka vahetu lähiümbruse (kvartali ja tänava vastasküljel oleva linnaruumi)

hoonete ehitusaluse pindala, ehitiste brutopindala, kinnistute täisehitusprotsendi ja tiheduse

analüüsimist. Tihedusena mõistetakse siinjuures hoone brutopinna suhet kinnistu pindalasse.

Juurdeehitise proportsioonid peavad olema sobilikud nii hoone, millele juurde ehitatakse, kui

ka naaberhoonestuse suhtes.

32

Punktides 17.5–17.6 seatakse nõuded elektri- või muu seadme osas ning püsivalt oma

asukohale paigaldatud kohtkindel tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja osas, mis on

samad kui A- ja B-kaitsekategooria hoonete puhul. Need nõuded kehtivad kõigi

muinsuskaitseala ehitiste kohta ühtemoodi, sest need mõjutavad linnapilti kui tervikut.

Eelnõu punktiga 18 sätestatakse, et muinsuskaitseala on jagatud kolmeks piirkonnaks.

Linnakindlustustega piiratud keskaegne linn koos ordulinnuse varemete ja vallikraavidega

moodustab muinsuskaitseala piirkonna 1. Uuslinna ala koos mõisapargi ja järve äärse alaga

moodustab piirkonna 2. Ordulinnuse varemetest lõunasse jääv Huntaugu mäe ja Valuoja ala

koos Viljandi järveäärse haljasalaga moodustab piirkonna 3. Muinsuskaitseala piirkonnad on

näidatud kaitsekorra lisas 2. Erinevalt Viljandi vanalinna põhimäärusest on muinsuskaitseala

jagatud erinevateks piirkondadeks seetõttu, et erinevates muinsuskaitseala osades on kaitse

eesmärgid pisut erinevad ning seeläbi oleks võimalik kehtestada vastavalt piirkonna eripärale

ka sobivad nõuded. Nõuete erinevus puudutab uute ehitiste püstitamist ja tänavaruumi.

Eelnõu punktiga 19 antakse nõuded muinsuskaitseala piirkonnas 1 kehtivad uute ehitiste

püstitamisele ja tänavaruumile. Piirkonna 1 moodustab linnakindlustustega piiratud

keskaegne linn koos ordulinnuse varemete ja vallikraavidega. Täpsemad nõuded uute ehitiste

püstitamisele antakse kinnistu detailplaneeringu või projekteerimistingimustega ja

detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega. Kaitsekorrast tulenevad üldnõuded

detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste, samuti uushoonestuse muinsuskaitse

eritingimuste koostamiseks, arvestades linna üldplaneeringu ning kvaliteetse ruumi

aluspõhimõtetega. MuKS § 52 lg 1 seab loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise

konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse

vastavalt ehitusseadustikule nii hooneid kui rajatisi (tänavad, platsid, pargid, piirdeaiad, pingid,

kaevud, tänavalaternad jms). Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu

linnaruumi kui terviku väärtuste säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada

lisanduste sobivus ajaloolises keskkonnas ning ajaloolise linnaruumi ja kultuurivääruslike

ehitiste vaadeldavuse säilitamine.

Punktis 19.1 sõnastatakse, et A- ja B-kaitsekategooria hoonetega hoonestatud kinnistutel uusi

hooneid üldjuhul ei püstitata. Arvestades piirkonna 1 eripära, kus tegemist on keskaegse

linnatuumikuga, kus kinnistud on üldjuhul tihedalt hoonestatud ning sagedasti ajaloolise

hoonestusega, siis uusi ehitisi sinna, kus juba paiknevad A- ja B-kaitsekategooria hooned,

üldjuhul ei püstitata. Sõnastus võimaldab põhjendatud juhtudel teha erandeid. Lubatud on uute

ehitiste püstitamine tühjadele kruntidele ning kinnistutele, kus paiknevad C-kaitsekategooria

ehitised.

Punktis 19.2 sätestatakse, et linnamüüri ümbritseva vallikraavi alal on uute ehitiste

püstitamine lubatud vaid ajaloolise hoonestusmahu ulatuses ja/või aladel, kus on kehtiv

detailplaneering. Ala on tähistatud korralduse lisas 2. Lubatud on uute ehitiste püstitamine

olemasoleva hoone hävimisel või ajaloolise hoone asukohta, kuid seda maksimaalselt ajaloolise

hoone mahu ulatuses, et ei püstitataks mahult märkimisväärselt suuremaid uusi ehitisi, kui

asukohas on varasemalt olnud. Juhul, kui linnamüüri ümbritseva vallikraavi alal on kehtestatud

detailplaneering, millega on lubatud uue ehitise püstitamine asukohta, kus ei ole ajaloolist

hoonestus olnud, siis edaspidi selles asukohas uut ehitist püstitada lubavat detailplaneeringut

kehtestada ei ole võimalik.

33

Punkt 19.3 sätestab, etajalooline turuplats (Laidoneri plats) säilitatakse väljakuna; lubatud

on väljaku sillutamine. Laidoneri plats, mis on ajalooliselt olnud turuplats, säilitatakse ka

edaspidi hoonestamata alana. Lubatud on platsi sillutamine munakividega, millele lisaks võib

käiguteedel kasutada graniitplaate.

Punkt 19.4 sätestab, etuue hoone püstitamisel ja juurdeehituse ehitamisel lähtutakse

lähiümbruses väljakujunenud ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest,

kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest, värvilahendusest, katusemaastikust ja haljastusest;

mitut krunti hõlmava uue ehitise kavandamisel liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt.

Lähiümbrusena on mõistetav kvartal, kus hoonestatav krunt asub, ning krundist üle tänava asuv

hoonestus, kuna terviklik linnaruum kujuneb eelkõige tänavaruumi harmoonilises käsitlemises.

Lähtumine lähiümbruse hoonestusstruktuurist tähendab muuhulgas ka lähtumist mahtude

erinevusest kinnistute tänavaäärsetes osades ja hoovis. Juhul kui hoovis asuva C-

kaitsekategooria asemele soovitakse rajada uus hoone, siis tuleb lähtuda kvartali hoovihoonete

paigutusest, mahtudest ja kõrgusest, mitte tänavaäärsete, kinnistu põhihoonete mahtudest.

Uue ehitise püstitamisel lähtutakse selle mahtude üle otsustamisel eelkõige A- ja B-

kaitsekategooria hoonete mahtudest, mis iseloomustavad muinsuskaitseala kõige rohkem ning

hoiavad selle ajaloolist ilmet. Kui hoonestatava krundi lähiümbruses on II maailmasõja

järgseid, palju suurema mastaabiga hooneid, siis neid lähtekohana ei kasutata, kuna need ei ole

muinsuskaitseala kui terviku suhtes iseloomulikud. Uute hoonete ja suuremahuliste

juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi muinsuskaitse eritingimuste raames.

Lähiümbruse hoonestuse liigendustest lähtumine tähendab, et üldjuhul tuleb arvestada

olemasoleva sokli- ja räästajoonega ning hoonete avade ja trepikodade traditsioonilise

paiknemisega piirkonnas. Värvilahenduse valimisel tuleb samuti keskkonnaga arvestada,

vältida teravaid kontraste ümbritsevaga (nt erelilla uus ehitis). Katusemaastikust lähtumine

tähendab seda, et uue hoone katusekuju sobitatakse piirkonna ajalooliste hoonete

katusemaastikust: piirkonnas 1 üldjuhul viilkatustest.

Punktis 19.5 sõnastatakse nõue, et uue ehitise ja juurdeehitise välisviimistluses kasutatakse

muinsuskaitsealale sobivaid materjale, näiteks krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni,

puitlaudist, valtsplekki jms; traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata.

Välisviimistluse materjalikasutust reguleeritakse muinsuskaitsealal kui tervikul ühtemoodi:

kehtides nii kultuuriväärtuslike hoonete, C-kaitsekategooria hoonete kui uute ehitiste puhul,

saab muinsuskaitseala terviklikkust säilitada läbi valdavalt traditsioonilise materjalikasutuse.

See ei tähenda, et uusi ehitisi peaks ehitama ainult puidust ja punasest tellisest, aga piirkonnas

levinud ajalooliste materjalide või nende tänapäevaste analoogide loominguline kasutamine

aitab uusi hooneid paremini keskkonda integreerida.

Punktis 19.6 sätestatakse, et alla 20 ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja alla 5 meetri

kõrgusega ehitis (edaspidi väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja,

elektrialajaam, avalik tualett jms), paigutatakse eelistatult asukohta, kus see on avalikus ruumis

vähe nähtav ning ei kahjusta olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust. Sellised ehitised

tuleks üldjuhul paigutada hoone hoovi nii, et need ei ole tänavalt nähtavad. Juhul kui see ei ole

võimalik, siis kujundatakse väikeehitis selliselt, et see ei domineeriks olemasoleva hoone suhtes

või oleks varjestatud (näiteks puidust restiga kaetud). Nõue mitte kahjustada hoone

konstruktsioone ja viimistlust tähendab näiteks seda, et autovarjualune vms väikeehitis ei tohiks

paikneda ajaloolise hoone küljes selliselt, et see tekitab oma kinnitustega füüsilisi kahjustusi

34

seintele või nt kogub oma katusele vihmavett ajaloolise hoone seina vastas, tekitades ohu, et

niiskus satub konstruktsioonidesse.

Punktis 19.7 sätestatakse, etväikeehitise, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei

kohaldata siinse punkti alapunktis 4 seatud nõudeid; sellised ehitised paigutatakse

ajaloolisesse linnaruumi sobivalt ning viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse.

Need on ehitised, mille puhul ei ole ehitusseadustiku kohaselt vajalik kohalikku omavalitsust

ehitamisest teavitada ega ehitusluba taotleda. Siinkohal ei ole silmas peetud linnaruumi

kujundamise elemente, nagu teetõkked või lillepotid. Muinsuskaitsealal tuleb ka selliste

väikeehitiste püstitamiseks taotleda Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Sellised ehitised

on näiteks kioskid, avalikud tualetid, kuurid jm, mille osas kõrgendatud nõuded arhitektuursele

ilmele ei ole üldjuhul vajalikud ning ajaloolise hoonestusstruktuuri järgimine ei ole ka alati

võimalik. Väikeehitiste puhul on oluline kavandada need ajaloolisesse linnatuumikusse

sobivalt ja viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse. Tänavate läbitavuse all on

silmas peetud seda, et väikeehitis ja sealhulgas teisaldatav ja ajutine ehitis ei takistaks

jalakäijate, erivajadustega inimeste ja kergliiklejate läbipääsu. Tänavate läbitavus võib olla

lühiajaliselt piiratud avalikus ruumis sündmuste korraldamise ajaks, aga mitte alaliselt.

Punktis 19.8 sätestatakse, et kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest

kinnistustruktuuri (suurust ja kuju) või ajaloolist kinnistustruktuuri ning määratakse krundile

lihtsate ja selgete piiridega kuju, mis võimaldab kinnistu hooneid hooldada ja teenindada.

Kinnistute piire on lubatud muuta ning eelistatud on ajalooliste kinnistupiiride taastamine.

Muinsuskaitseala kinnistute kujunemist ajas on analüüsitud alusuuringus „Viljandi vanalinna

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis paiknevate ajalooliste kinnistute kaardianalüüs“.

Oluline on muudatuste tegemisel see, et kinnistule oleks tagatud juurdepääs seal paiknevate

kultuuriväärtuslike hoonete hooldamiseks ja teenindamiseks. Kinnistupiiride muutmisel on

oluline järgida ajaloolist struktuuri, vältida ajaloolises keskkonnas ebaloomulikult väikeste või

suurte kruntide tekkimist, samuti kitsaid kiile ning kinnistute moodustamist, millel puudub

väljapääs avalikule tänavale. Kuigi kinnistupiir ei ole linnaruumis nähtav, hakkab see otseselt

mõjutama alale ehitamist ja seda, kuhu paigutatakse piirdeaiad, hooned ja haljastus.

Punkt 19.9 sätestab, etajaloolised piirdeaiad, -postid, väravad jms säilitatakse, vajaduse

korral taastatakse. Ajaloolised võivad olla nii hoone ehitusaegsed, varasemad kui ka hilisemad

piirdeaiad, -müürid, -postid ja väravad, sest muinsuskaitsealal väärtustatakse erinevaid

ajaloolisi kihistusi. Juhul, kui seisukorrast tingitult pole võimalik ajaloolisi piirdeid säilitada

või on osa piiretest hävinud, on võimalik need ajalooliste eeskujul taastada.

Punkt 19.10 sätestab, et uued piirdeaiad, -postid, väravad jms lahendatakse lähiümbruses

väljakujunenud tava järgi (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ning lisaks arvestatakse sobivust

krundi hoonestuse arhitektuuriga. Juhul, kui on vajalik rajada uued piirdeaiad, -postid ja

väravad, siis tuleb need kavandada lähiümbruses tavaks kujunenud eeskujudel, võttes arvesse

traditsioonilisi materjale, kõrgust, paiknemist tänavaruumis jms. Piirdeaed peab sobituma ka

krundil oleva või sinna rajatava hoonega.

Punkt 19.11 sätestab, et ajalooline munakivisillutis jm ajalooline katend nii tänaval kui ka

hoovides säilitatakse või taaskasutatakse. Piirkonnas 1 on säilinud ajaloolist munakivisillutist

ja muud ajaloolist katendit, mis säilitatakse nii tänaval kui ka hoovialal või ala

rekonstrueerimisel taaskasutatakse samas asukohas. Juhul, kui ajaloolist katendit ei ole

võimalik säilitada samas asukohas, siis võib selle osi taaskasutada ka mujal. Ajaloolised

35

katendid on sageli hilisemate sillutiskihtide, asfaltkatte või pinnase all peidus. Juhul, kui

tänavatel või hoovides olemasolevate katendite või pinnase eemaldamisel avastatakse

ajaloolised sillutiskivid või katendid, tuleb need säilitada ja võtta uuesti kasutusele kas

olemasolevas asukohas või erandjuhul ka mujal samal kinnistul või tänavaruumis,

rekonstrueerimisprojektiga hõlmatud ala piires. Seega tuleb projektide puhul, kus on teada, et

tänava, väljaku või hoovi pinna all võib olla ajaloolisi katendeid, seda võimalusel eelnevalt

uurida ja välja selgitada, kas ajaloolisi katendeid leidub. Samuti tuleb sellistes projektides ette

näha kohad, kus (taas)kasutatakse ajaloolisi katendeid nii, et need moodustaksid

projektlahendusse sobiva osa.

Punkt 19.12 sätestab, et uue katendi rajamisel või vana restaureerimisel lähtutakse ajaloolisest

lahendusest, näiteks sõiduteel kasutatakse muna- või graniitkive ja graniitplaate, kõnniteel

sillutisplaate või -kive, sisehoovides graniitsõelmeid või munakive; asfaltkatet ei rajata. Uute

katendite rajamisel lähtutakse ajaloolisest lahendusest (arhiivi- või bibliograafiamaterjalidest

saadud teabe põhjal), näiteks sõiduteel kasutatakse muna- või graniitkive ja graniitplaate,

sillutisplaate või -kive, sisehoovides graniitsõelmeid või munakive. Asfaltkatet piirkonnas 1 ei

rajata, välja arvatud teekatte remondi puhul või olemasoleva asfaltkatte asendamisel uue

asfaltiga olukorras, mil ajalooliste lahenduste kasutamiseks puuduvad eelarvelised vahendid.

Punkt 19.13 sätestab, ettänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse

kultuuriväärtuslike ehitiste proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies;

välditakse pinnasevee imbumist keldrisse ja sademevee juhtimist krundile. Tänava

rekonstrueerimise projekteerimisel analüüsitakse, kas külgnevate hoonete soklite kõrguse või

pinnasekallete tõttu on vajalik ja võimalik tänavapinda allapoole viia ning võimalusel see ka

tänava rekonstrueerimisprojektis kavandatakse. Pinnasevee keldrisse imbumise takistamine on

kinnistu omaniku ja linna ühine vastutus.

Punktis 19.14 sätestatakse, ettänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust,

ajaloolist sillutist ega kõrghaljastust. Libedusetõrjeks soola jm keemiliste ühendite kasutamine,

samuti lume lükkamine vastu ehitisi kahjustab hoonete sokleid ning lühendab puude eluiga.

Lubatud on kasutada nt sõelmeid, millel puudub kahjulik mõju hoonete soklitele, sillutisele ja

kõrghaljastusele.

Punkt 19.15 sätestab, et uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse

võimalusel aluseks Viljandi ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja

liikluskorraldusvahendid kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ning

viisil, mis ei varja ega kahjusta kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti.

Piirkonnas 1 lähtutakse võimaluse korral uute linnakujunduslike elementide rajamisel Viljandi

vanalinnas ajalooliselt eksisteerinud näidetest, juhul kui selliseid on olnud. Näiteks nagu

kuulutuste tulbad, pingid vms. Muude uute linnakujunduse elementide (linnamööbel,

päikesevarjud, tegevuskoha tähised, info- ja reklaamkandjad, parkimisautomaadid, skulptuurid

jms) ja liikluskorraldusvahendite lahendused võivad olla ka tänapäevase disainiga. Oluline on,

et uued linnakujunduse elemendid ei varjaks ega kahjustaks kultuuriväärtuslikke hooneid ega

arheoloogilist kultuurkihti.

Punkt 19.16 sätestab, et avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata, välja

arvatud õuemaale. Autoliikluse vähendamine piirkonnas 1 aitab hoida ajaloolist

linnakeskkonda ning säilitada kultuuriväärtuslikke hooneid, mistõttu uusi maapealseid parklaid

sinna üldjuhul ei rajata. Avalikus ruumis uute maapealsete parklate mitte-rajamine soodustab

36

ajaloolise keskkonna ja linnatuumiku olustiku hoidmist. Samuti vähendab see turistide ja

vanalinnas mitte elavate inimeste autoga vanalinna sisenemist, millest tulenevalt autoliiklus

linnasüdames väheneb ja sellega kaasnevad muinsuskaitsealale hüved, nagu kultuuriväärtuslike

hoonete ja ajalooliste katendite parem tehniline seisukord ja kõrghaljastuse parem tervis. Samas

jätab sõnastus „üldjuhul“ teatava paindlikkuse, mis võimaldab rajada avalikus ruumis näiteks

invaparkimiskohti ning vastavalt vajadusele kaaluda väiksemate parklate või parkimiskohtade

rajamist õuemaale (hoovidesse ja eramajade õuele).

Eelnõu punktis 20 antakse nõuded muinsuskaitseala piirkonnas 2 kehtivad uute ehitiste

püstitamisele ja tänavaruumile. Piirkonna 2 moodustab uuslinna ala koos mõisapargi ja järve

äärse haljasstruktuuriga. Täpsemad nõuded uute ehitiste püstitamisele antakse kinnistu

detailplaneeringu või projekteerimistingimustega ja detailplaneeringu muinsuskaitse

eritingimustega. Kaitsekorrast tulenevad üldnõuded detailplaneeringu ja

projekteerimistingimuste, samuti uushoonestuse muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks,

arvestades linna üldplaneeringu ning kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetega. MuKS § 52 lg 1 seab

loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme

muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse vastavalt ehitusseadustikule nii hooneid kui

rajatisi (tänavad, platsid, pargid, piirdeaiad, pingid, kaevud, tänavalaternad jms).

Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu linnaruumi kui terviku väärtuste

säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada lisanduste sobivus ajaloolises

keskkonnas ning ajaloolise linnaruumi ja kultuurivääruslike ehitiste vaadeldavuse säilitamine.

Punkti 20.1 selgitus ühtib punkti 19.4 selgitusega.

Punkti 20.2 selgitus ühtib punkti 19.5 selgitusega.

Punkti 20.3 selgitus ühtib punkti 19.6 selgitusega.

Punkti 20.4 selgitus ühtib punkti 19.7 selgitusega.

Punkti 20.5 selgitus ühtib punkti 19.8 selgitusega.

Punkti 20.6 selgitus ühtib punkti 19.9 selgitusega.

Punkti 20.7 selgitus ühtib punkti 19.10 selgitusega.

Punkt 20.8 sätestab, et ajalooline munakivisillutis ja muu ajalooline katend säilitatakse uue

katendi all või taaskasutatakse. Piirkonnas 2 leiduv ajalooline munakivisillutis või muu

ajalooline katend säilitatakse vajadusel uue katendi all. Näiteks ajalooline munakivisillutis

asfaltkatte all. Ajaloolist katendit võib taaskasutada ka mujal. Uue tänavakatendi

kavandamisele nõudeid ei esitata.

Punkti 20.9 selgitus ühtib punkti 19.13 selgitusega.

Punkti 20.10 selgitus ühtib punkti 19.14 selgitusega.

Punkt 20.11 sätestab, et uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse

võimalusel aluseks Viljandi ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja

liikluskorraldusvahendid kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ja viisil,

mis ei varja ega kahjusta kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti. Piirkonnas

2 lähtutakse võimaluse korral uute linnakujunduslike elementide rajamisel Viljandi linnas

ajalooliselt eksisteerinud näidetest, juhul kui selliseid on olnud. Näiteks kuulutuste tulbad,

37

pingid vms. Muude uute linnakujunduse elementide (linnamööbel, päikesevarjud, tegevuskoha

tähised, info- ja reklaamkandjad, liikluskorraldusvahendid, parkimisautomaadid, skulptuurid

jms) lahendused võivad olla ka tänapäevase disainiga. Oluline on, et uued linnakujunduse

elemendid ei varjaks ega kahjustaks kultuuriväärtuslikke hooneid ega arheoloogilist

kultuurkihti.

Eelnõu punktis 21 antakse nõuded muinsuskaitseala piirkonnas 3. Piirkonna 3 moodustab

ordulinnuse varemetest lõunasse jääv Valuoja ja Huntaugu mäe ala koos Viljandi järveäärse

haljasalaga.

Punkt 21.1 sätestab, et piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva

suuruse ja kujundusega ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad,

teenindushooned jms). Piirkond 3 on valdavalt hoonestamata ala, kus üheks väärtuseks on

osaliselt reljeefne ja osaliselt tasane avatud maastik. Oluline on nende väärtuste säilitamine ja

kaitse, mistõttu peaks piirkond 3 säilima avatud maastikuna. Erinevaid spordi- ja puhkealana

toimimiseks vajalikke sobiva suuruse ja kujundusega rajatisi ja ehitisi on lubatud piirkonda 3

rajada. Selle piirkonna üksikutele hoonetele kehtivad nõuded vastavalt hoonete

kaitsekategooriatele.

Viljandi järveäärne haljasala on oluline osa Viljandi linna miljööst ja väärtusest puhke-

keskkonnana, seetõttu on võimalik seal varasemalt asunud hoonemahtude taastamine ning

muudatused, mis lähtuvad muutunud linnaruumist, ehk eelkõige järve äärsest

spordikompleksist. Muinsuskaitseameti nõusolekul võib haljasalale rajada puhke- ja

treeningalana toimimiseks vajalikke rajatisi (teerajad, pingid, viidad, madal seikluspark vms)

ja võib kaaluda ka üksikute hoonete ehitamist.

Oluline on ka järve äärse haljasala poolloodusliku ilme säilitamine ning vaadete säilitamine

ordulinnuse varemetele ja järvele. Järveäärne haljasala on juba keskajast olnud kasutusel heina-

ja karjamaana, millest annavad tunnistust hilisemast ajast säilinud fotod. Eesti Vabariigi

algusaegadel täitis see ala puhkeala funktsiooni, samuti on nõukogudeaegsetel kaartidel

konkreetset piirkonda nimetatud pargialaks. Seetõttu on tegemist järjepideva haljasalaga, mille

aktiivsemasse avalikku kasutusse võtmist võiks soodustada liikumisvõimaluste loomine nt

loodusradade, laudteede ja puhkekohtade näol. Samuti on sinna võimalik kavandada

funktsioone, mis eeldavad erinevate rajatiste või üksikute hoonete püstitamist. Muudatuste

kavandamisel on oluline lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest ja arvestada olemasoleva

keskkonnaga.

Punkt 21.2 sätestab, et piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded

arheoloogiapärandi kaitseks (korralduse punktid 24.1-24.3). Piirkond 3 on lisaks maastikule

oluliseks väärtuseks maapinna all peituv arheoloogiline kultuurkiht, mis omab teaduslikku ja

ajaloolist väärtust. Seetõttu kehtivad piirkonnas arheoloogiaalale kehtestatud nõuded.

Punkt 21.3 sätestab, et uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse haljasalale iseloomulikku

kõrghaljastusviisi. MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-,

kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal.

Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu linnaruumi kui terviku väärtuste

säilitamine ja esiletoomine. Kõrghaljastuse rajamine, st puude istutamine, on loakohustuslik, et

tagada lisanduste sobivus ajaloolises keskkonnas ning ajaloolise linnaruumi ja

38

kultuurivääruslike ehitiste vaadeldavuse säilitamine.Eelnõu punktis 22 antakse nõuded

muinsuskaitseala ajaloolistele haljasaladele ja kõrghaljastusele. Muinsuskaitsealal on

määratud kolm ajaloolist parki ja üks ajalooline haljasala, mis säilitatakse haljasaladena.

MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal.

Punkt 22.1 sätestab, et ajalooliste avalike haljasalade (Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark

koos Tasuja puiestee alleega) ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja

ajaloolised väikevormid säilitatakse; rekonstrueerimisel lähtutakse haljasalast kui tervikust,

võttes taastamise korral aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega

linnaruumis (hilisem väärtuslik haljastus, ehitised jms); ajaloolised haljasalad on märgitud

korralduse lisas 4. Ajaloolised pargid ja haljakud on oluline osa Viljandi linna miljööst ja

väärtusest elu- ning puhke-keskkonnana, seetõttu säilitamise eesmärgil neid ei hoonestata.

Samas võib pargi puhkealana toimimiseks vajalikke rajatisi (pingid vms) Muinsuskaitseameti

nõusolekul rajada. Sealjuures on oluline säilitada või vajadusel taastada ajalooliste parkide

ajalooline struktuur.

Ajaloolised pargid ja haljasalad on märgitud kaitsekorra lisas 4.

Punkt 22.2 sätestab, etuue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse konkreetsele tänavale või

haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi. Eesmärk on säilitada Viljandi muinsuskaitsealal

ajalooliselt väljakujunenud kõrghaljastusviis ja miljöö ning võimalusel vältida avalikes ja

linnaruumis vaadeldavates kohtades ajastule mitte-omaste liikide (näiteks elupuud) istutamist.

Viljandi linna eeskirjad, korrad ja määrused sätestavad üksnes raieloa ja hoolduslõikuse loa

andmise korra, mistõttu ei ole Viljandi linnal võimalik samaväärselt kaitsta muinsuskaitseala

ajalooliselt kujunenud ümbrust.Uue kõrghaljastuse rajamisel lähtutakse linnaruumist kui

tervikust ning võimalusel võetakse aluseks dokumenteeritud ajalooline kujundus (algne

projekt, linnakaart, fotod jms) ja ajas toimunud muutused, sealhulgas haljasala rajamisajast

hiljem rajatud, kuid orgaaniliselt haljasala väärtuslikuks osaks muutunud haljastus koos

arhitektuursete väikevormidega.

Punkt 22.3 sätestab, et kaevetöödega ei kahjustata väärtuslikku kõrghaljastust, sealhulgas

puude juurestikke. Enamlevinud kaevetööd, millega võidakse kahjustada puid ja nende

juurestikke, on tänavate rekonstrueerimine ja trasside uuendamine.

Eelnõu punktis 23 selgitatakse, millest arheoloogilise kultuurkihiga ala koosneb.

Arheoloogilise kultuurkihiga ala moodustavad vanalinn koos ordulinnuse varemete ja

vallikraavidega ja keskaegsed linnakindlustused, Katariina kabeli vahetu ümbrus ning

vanalinnaga vahetult külgnev uuslinna ala, endine Viljandi mõisasüda ja Huntaugu piirkond

koos Viljandi järve äärse alaga. Arheoloogilise kultuurkihiga ala on märgitud kaitsekorra lisas

5. Seejuures on keskaegsete linnakindlustustega piiratud maa-alal, ordulinnuse ja Katariina

kabeli piirkonnas üldjoontes säilinud mitmekihiline arheoloogiline kultuurkiht, mis sisaldab eri

ajastute ehitiste jäänuseid ja matmispaiku. Seetõttu peab sellel alal kaevetööde planeerimisel

arvestama suurema võimalusega, et seoses tööde tegemisega on vaja korraldada mahukad

arheoloogilised uuringud (seletuskirja Lisa 3).

Eelnõu punktis 24 sätestatakse nõuded arheoloogiapärandi kaitseks.

Punkt 24.1 sätestab, et arheoloogilise kultuurkihiga alal enne detailplaneeringu kehtestamist

või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega

39

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, selgitatakse

vajaduse korral välja ja võetakse arvesse alal asuvad väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja -

detailid ning muud arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Juhul kui plaanitavad tööd võivad

ohustada arheoloogilist kultuurkihti või selles olevate struktuuride või elementide säilimist

kavandatavatest töödest sügavamal, selgitatakse uuringu käigus välja arheoloogilise

kultuurkihi stratigraafia vajaduse korral kuni loodusliku pinnaseni; Minimaalse sekkumise

põhimõttest lähtumiseks tuleb arheoloogilise kultuurkihi elemendid planeeritaval alal välja

selgitada võimalikult vara, st juba ehitusõigust määrates, et neid saaks projektis arvesse võtta.

Enne ruumiotsuse tegemist (detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste

andmine) tuleb koguda piisavalt teavet arheoloogiapärandi kohta: tuleb arhiivi- ja

bibliograafiauuringu abil analüüsida keskaegset ning varauusaegset ja uusaegset linnaruumi,

vajadusel teha arheoloogiline eeluuring, et projekti koostamisel oleks võimalik maksimaalselt

arvesse võtta väärtuslikke ehituskonstruktsioone ja -detaile, ja muid arheoloogilise kultuurkihi

elemente, sealhulgas matmispaiku.

Eelnõu selle punktiga on hõlmatud uus- ja juurdeehitiste kavandamine praegu hoonestamata

alale, olemasoleva hoone asemele uue hoone püstitamine, samuti parklate jms tugevdatud

aluspinnaga rajatiste ja tehnovõrkude kavandamine. Tehnovõrkude jm taristu puhul on oluline

leida neile trassid, kus kultuurkiht on juba läbi kaevatud, ajaloolistes müürides on juba augud

või on võimalik minna müüri või kultuurkihi alt. Vältida tuleb tehnovõrkude koridoride

kavandamist piki ajaloolisi müüre või diagonaalis läbi nende, sest nii kahjustatakse

arheoloogiapärandit suuremas mahus kui minimaalne sekkumine lubaks. Ruumiotsuse

tegemisel eelnevaga arvestamine annab võimaluse asjaolusid arvesse võtta, vajadusel

olemasolevat teavet täiendada ning jõuda tulemusele, mis sekkub arheoloogiapärandisse

vähimal võimalikul viisil ja säilitab seda maksimaalselt.

Juhul kui ehitustöid kavandatakse keskajal linnakindlustustega piiratud alal, ordulinnuse ja

vallkraavide alal ning Katariina kabeli vahetus ümbruses ja need tööd ohustavad sügavamal

paiknevat arheoloogiapärandit, tuleb kaevetöödel, sh post- ja vaivundamentidele ehitatava

hoone puhul, arheoloogilise kultuurkihi stratigraafia terviklikult kuni inimtegevusest

puutumata loodusliku pinnaseni välja selgitada. Välja selgitamine tähendab näiteks arhiivi-,

bibliograafia- ja/või arheoloogilisi uuringuid.

Arvestades ehitatava uushoonestuse kapitaalsust ja eluiga ja nende mõju sügavamatele

pinnasekihtidele, on vajalik kavandataval hoonestuse alal läbi viia terviklik kultuurkihi

uurimine, et sellest koguda võimalikult palju teaduslikku teavet kihtide stratigraafilise

ladestumise kohta. Seeläbi on võimalik tööde varastes etappides arvestada ajalooliste

struktuuridega, vajadusel neid säilitada ja paremini planeerida tööde edasisi etappe. Näiteks

vaivundamentide kavandamisel on arheoloogilist kihti kõige rohkem kahjustav, kui piirdutakse

ainult vaiade ala läbiuurimisega, sest see on kultuurkihi sügavust arvestades tehniliselt

keeruline ning selline kaevamisviis raskendab kultuurkihi stratigraafiast aru saamist ja

tõlgendamist: lõpuks on kultuurkiht lõhutud, saadud info puudulik ega säili ka võimalust

tulevikus ulatuslikumal arheoloogilisel uurimisel saada kätte seda infot, mis vaiamisel hävis.

Kompromissina on suuremate hoonete puhul võimalik teha otsus, et vaialiinid uuritakse

tranšeedena läbi ja liinide-vahelised alad jäävad kaevamata ja säilitatakse uushoone all.

Uuringuga välja selgitatud väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja -detailid tuleb säilitada

maksimaalses ulatuses ja nendega tuleb vundamendi projekteerimisel arvestada. Kavandatavad

40

ehitustööd ja nende jaoks läbi viidud uuringud peavad tagama arheoloogiapärandi uurimise ja

eksponeerimise võimalikkuse ka tulevikus.

Punkt 24.2 sätestab, etväärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid säilitatakse.

Väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja detailid on peamiselt keskaegse ja varauusaegse

hoonestuse tarindite jäänused. Muuhulgas tuleb säilitada ordulinnuse ja linnakindlustuste

maapealsed ja maa-alused osad, sh kivikonstruktsioonid ja ordulinnust ümbritsevad

vallikraavid koos nende reljeefiga.

Maa-aluste konstruktsioonide markeerimisel on oluline teha seda viisil, mis ei kahjusta

originaali. Maa peale ehituskonstruktsiooni markeerimisest tuleb loobuda, kui seda plaanitakse

näiteks massiivse müüritisena, mis seab ohtu maa sees säilinud konstruktsiooni edasise

säilimise. Sel juhul tuleb eelistada originaalkonstruktsiooni säilitamist ilma markeerimiseta või

leida markeerimiseks kergemad lahendused, mis ei sea ohtu originaali säilimist.

V osa. Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded.

Eelnõu punktis 25 on sätestatud, et muinsuskaitseala kaitsevöönd koosneb kahest osast.

Kaitsevöönd (osa 1 ja osa 2) on kantud kaardile eelnõu lisas 1. Uue hoonestuse võimalik kõrgus

kaitsevööndis (nii osa 1 kui 2) määratakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste

analüüsi tulemusena või projekti menetlemisel lähtudes kaitsevööndi eesmärgist ja vanalinna

vaadeldavusest konkreetses kohas.

Eelnõu punktis 26 on välja toodud, et muinsuskaitseala vahetus läheduses asuva kaitsevööndi

osa 1 eesmärgid on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning

vaadeldavus piki ajaloolisi tänavaid.

Eelnõu punktis 27 tuuakse välja, et kaitsevööndisse uue ehitise püstitamisel kehtivad nõuded:

1)uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa laiendamisel välditakse

järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses võrreldes külgneva

muinsuskaitsealaga; 2) piki ajalooliseid tänavaid avanevaid vaateid ehitistega ei sulgeta.

Järskude üleminekute vältimise all hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses mõistetakse

muinsuskaitseala hoonestusega sarnase mahu, kõrguse ja tihedusega hoonestusmustri

jätkamist. Muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest tähendab muinsuskaitseala

suunalistel tänavatel vaadete säilitamist muinsuskaitsealale, st galeriide jms üle tänava

rajatavate ehitiste vältimist, mis looksid visuaalse tõkke muinsuskaitseala ette.

Eelnõu punktis 28 on toodud kaitsevööndi osa 2 eesmärk – see on vastavalt MuKS-i § 14 lg 3

p-le 2 tagada muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest. Vaateid ehitistega ei

sulgeta. Muinsuskaitsealale avanevad olulised vaated avanevad Tartu maanteelt ja Mustla

maanteelt Viljandi linna siluetile, sh vanale veetornile, Jaani kiriku tornile ja ordulinnuse

varemetele. Vaadete ulatus kaardil on näidatud eelnõu lisas 1.

VI osa. Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis.

41

MuKS § 19 lg 5 p 6 kohaselt saab muinsuskaitseala kaitsekorras teha leevendused §-s 33

sätestatud säilitamiskohustusest, § 52 lg-tes 1–3 sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning

§ 58 lg-tes 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest.

Eelnõus nimetatud leevendustega on võimalik saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja

piirangute vahel. Need leevendused vähendavad halduskoormust ning piiranguid omanikule

ning samas ei kaasne sellega muinsuskaitseala väärtuste hävimise oht. Kaaludes võimalusi

leevendusteks, jõuti järeldusele, et suuremad leevendused ei pruugi toetada ala väärtuste

säilimist, mis on MuKS § 3 lg 4 järgi üks muinsuskaitse olulisi põhimõtteid.

Eelnõu punkt 29 sätestab, et Muinsuskaitsealal ei nõuta muinsuskaitse eritingimusi

ehitusprojekti koostamiseks ega tööde tegemise luba C-kaitsekategooria hoone

konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks. Tegemist onosalise leevendusega MuKS-

i § 52 lg-st 1. Selle punkti alusel ei ole edaspidi vaja anda C-kaitsekategooria hoonetele

muinsuskaitse eritingimusi ega tööde tegemise luba. Ehitusprojektide koostamisel tuleb lähtuda

C-kaitsekategooria hoonetele antud üldistest nõuetest (eelnõu punkt 17), Muinsuskaitseamet

annab oma kooskõlastuse tegevusele kohaliku omavalitsuse läbi viidavas ehitusloa või -teatise

menetluses. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse menetluseta – nt juhul, kui kohalik

omavalitsus hoone välisilme muutmiseks luba või teatist ei nõua, on nõutav

Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Selliseks erandjuhtumiks võib olla nt hoone

värvimine senisest erinevat värvi, katmine supergraafikaga vms, mis muudab hoone ilmet ja

selle mõju linnaruumis oluliselt, kuid mida ei pruugita lugeda ehitusteatise kohustusega tööks.

Eelnõu punkt 30 sätestab, millistel juhtudel ei ole nõutav Muinsuskaitseameti poolt antav

tööde tegemise luba.

Punktiga 30.1 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet kõrghaljastuse rajamiseks, kaeve- ja

muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks õuemaal väljaspool

arheoloogilise kultuurkihiga ala. Arheoloogilise kultuurkihiga ala on näidatud kaardil eelnõu

lisas 5. See on leevendus MuKS-i § 52 lg 3 p-st 1. Leevendus kehtib ainult õuemaal (hoovides

ja aedades) ja see ei kehti avalikele parkidele ega tänavaruumile, kus tööde tegemise loa nõue

kaeve- ja haljastustöödel jääb kehtima haljastuse ja avaliku ruumi kultuuriväärtuste kaitseks.

Punktiga 30.2 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet raietöödeks ja hooajalise ehitise

püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on kooskõlastanud raieloa ja hooajalise

ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga. Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole

nõutav raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks juhul, kui kohalik omavalitsuse üksus on

Muinsuskaitseameti raieloa või ehitamist lubava loa menetlusse kaasanud ja amet on loa

kooskõlastanud või esitanud vastava arvamuse. See on osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1 ja

§ 52 lg 3 p-st 1. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus kaasab Muinsuskaitseameti oma

raielubade ja hooajaliste ehitiste (tänavakohvikud, suvised müügi(paviljonid) jms) lubade

menetlusse, siis ei pea väljastama sama töö jaoks mitut luba. Leevendus ei kehti kohaliku

omavalitsuse menetluseta, st juhul, kui linnavalitsus mingil põhjusel hooajalise ehitise

rajamiseks või puu raiumiseks luba ei väljasta (nt kuna KOV-i loakohustus hõlmab ainult teatud

omandivormis maad või kindlate väärtusklasside puid), siis saab Muinsuskaitseamet väljastada

oma tööde tegemise loa.

Hooajaliste ehitiste, nagu kohtkindlalt ühendamata inventar (näiteks välimööbel, lillekastid,

hooajalised info- ja reklaamikandjad ning tegevuskoha tähised jms) ning hooajaline pargi- ja

rannainventar (batuudid-trampoliinid, vabaõhuspordi ja -mängude vahendid jms), paigaldamist

42

muinsuskaitseametiga kooskõlastatavaks tegevuseks ei loeta. Kui randa või parki hakatakse

rajama suuremaid atraktsioone, mis loetakse EhS mõttes spordi- ja puhkerajatisteks, nagu

näiteks karussellid, või kohtkindlalt kinnitatud püsivad spordirajatised nagu kettagolfi rajad,

siis sellised rajatised on juba ala ilmet muutvad ja vajavad Muinsuskaitseameti kaasamist

otsustusprotsessi.

Samuti ei loeta muinsuskaitseametiga kooskõlastatavaks tegevuseks avaliku ürituse tarbeks

ajutiste ehitiste ja linnaruumi elementide paigaldamist.

Eelnõu punkt 31 sätestab leevendused muinsuskaitseala kaitsevööndis tööde

kooskõlastamise või teavitamise nõudest.

Punktiga 31.1 leevendatakse tööde kooskõlastamise nõuet olemasoleva ehitise

ümberehitamisel ja välisilme muutmisel, välja arvatud maapealse osa laiendamisel.

Olemasoleva hoone ümberehitamise, välisilme muutmise ja laiendamise kooskõlastamine

Muinsuskaitseametiga, välja arvatud juhul, kui laiendamine hõlmab mahulist juurdeehitamist

on leevendus MuKS § 58 lg 1. See näeb ette, et pädev asutus kooskõlastab ametiga

kaitsevööndis ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise, sealhulgas

ajutise ehitise püstitamise või rajamise ning olemasoleva ehitise ümberehitamise, laiendamise,

välisilme muutmise ja lammutamise. Olemasoleva hoone ümberehitamine (rekonstrueerimine)

ning välisilme muutmine on seega muudetud leevendusega kooskõlastust mitte vajavaks täies

mahus, laiendamine osaliselt.

Laiendamine on vastavalt EhS § 4 lg-le 2 ehitamine, mille käigus muudetakse olemasolevat

ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega. Leevendusega loobutakse seega

hoone olemasolevas mahus juurdeehitamise kooskõlastusnõudest (nt katusekorruse või

keldrikorruse väljaehitamine), kooskõlastatavaks jääb ainult mahuline külge- või

pealeehitamine, st kõik uued ehitusmahud, mis muudavad kaitsevööndis hoonete kõrguseid ja

hoonestusstruktuure.

Juhul, kui ehitisele lisatakse katusepinnale väljaehitisi või mistahes muid mahulisi

juurdeehitusi, siis tuleb see muinsuskaitseala kaitsevööndis jätkuvalt Muinsuskaitseametiga

kooskõlastada.

Punktiga 31.2 leevendatakse tööde teavitamise nõuet ehitise ehitamisel või rajamisel, mis ei

nõua ehitusseadustiku kohaselt ehitusluba ega ehitusteatist. Leevendus tuleneb MuKS § 58 lg-

s 2 sätestatud omaniku või valdaja kohustusest teavitada Muinsuskaitseametit ehitamisest

muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitisteatise või -loakohustuse puudumise korral. Sellised

ehitised on alla 20 m² suuruse ehitusaluse pindalaga ja alla 5 m kõrgused ehitised. Linnalises

keskkonnas nii väikesed ehitised kaitsevööndis eeldatavasti muinsuskaitseala vaadeldavust ei

mõjuta ning nendest teavitamine ei ole vajalik.

Eelnõu VII osa. Muinsuskaitsealal paiknevate mälestiste kaitsevööndid.

MuKS § 14 lg 5 p 1 järgi ei kehtestata mälestisele kaitsevööndit, kui see asub muinsuskaitsealal,

kui muinsuskaitseala kaitsekorras ei ole määratud teisiti. Kaitsekorras määratakse põhimõtted,

millest tuleb lähtuda mälestisele kaitsevööndi määramisel ning eelhinnatakse kaitsevööndi

vajadust, kuid kaitsevöönd määratakse eraldi kultuuriministri käskkirjaga.

43

Eelnõu punktiga 32 sätestatakse, et kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele

kinnismälestisele. Kaitsevööndi määramise vajadus on sellise maa-alaliste kinnismälestise

puhul, mille läheduses on oodata arheoloogilise kultuurkihi, sh matuste või ajalooliste

ehitusstruktuuride ilmnemist. Kaitsevööndi määramise vajadust ja selle ulatust hinnatakse iga

kinnismälestise puhul eraldi. Näiteks võib kaitsevööndi määrata mälestisele, mis ulatub

muinsuskaitseala piirist välja. Selliste mälestiste puhul võib kaitsevöönd olla vajalik, kuna

muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ei ole kaitsta konkreetse mälestise ümbrust, sh

arheoloogiamälestise kaitsevööndis leiduvat võimalikku arheoloogilist kultuurkihti.

VIII osa. Lõppsätted.

Punkt 33 sätestab, et korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Punktis 34 sätestatakse, et MuKS § 91 lg 1 kohaselt lõpeb Vabariigi Valitsuse 17.06.2004. a

määruse nr 219 „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“ kehtivus punktis 33

sätestatud korralduse jõustumisel.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Korralduse põhjendused ja selgitused esitatakse seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

5. Kaitsekorra ette valmistamise ja menetluse kirjeldus

Kaitsekorra eelnõu koostamise ettevalmistustöödega alustati kohe pärast MuKS-i jõustumist.

2021. aastal moodustati Muinsuskaitseameti peadirektori 23.08.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/50-

A Viljandi vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm, Muinsuskaitseameti

ehituspärandi nõunik-analüütiku Laura Ingerpuu juhtimisel.

Töörühm käis koos 16 korda, koosolekutel arutati kõiki erinevaid muinsuskaitseala kaitsekorra

aspekte alates selle väärtustest, lõpetades võimalike leevenduste ja piirimuudatustega.

Töörühma koosolekutele eelnevalt ja osaliselt ka nendega paralleelselt toimus Viljandi

muinsuskaitseala hoonestuse inventeerimine, mille viis läbi Muinsuskaitseameti

lepingupartner. Viljandi vanalinna muinsuskaitseala inventeerimise aruandele tuginedes

määrati muinsuskaitseala hoonetele kaitsekategooriad. Töörühm vaatas inventeerimise

aruandes tehtud kaitsekategooriate ettepanekud hoonete kaupa läbi ning tegi mitmeid

muudatusi. Seejärel toimus ka muinsuskaitseala planeeritava laiendusala hoonete

inventeerimine, mille järgselt määrasid töörühma liikmed ka laiendatava ala hoonetele

kaitsekategooriad. Töörühma protokollid ning inventeerimisaruanne koos kaitsekategooriate

ettepanekute tabeliga on kättesaadavad Muinsuskaitseameti kodulehel Viljandi

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel ja seletuskirja lisas 1.

Eelnõu väljatöötamise käigus koostati pärast inventeerimist veel neli alusuuringut: Viljandi

vanalinna muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis paiknevate ajalooliste kinnistute

kaardianalüüs (Martti Veldi, Muinsuskaitseameti kartograafianõunik, 2021); Viljandi vanalinna

tornide vaadeldavuse analüüs (Raul Kalvo, arhitekt, 2021); Viljandi muinsuskaitseala

haljasalade uuring (AB Artes Terrae OÜ, 2022); Viljandi vanalinna muinsuskaitseala

44

arheoloogiliselt tundlike alade analüüs (Arvi Haak, Tartu Linnamuuseum, 2022). Krundipiiride

analüüsist lähtuti kaitsekorras kinnistupiiride väärtuse ja nõuete määratlemisel. Tornide

vaadeldavuse analüüsi abil täpsustati olulisi vaateid, mis avanevad vanalinna maamärkidele

(kaitsevööndi osa 2). Haljasalade uuringu põhjal kaardistati olulised ajaloolised haljasalad ning

arheoloogiliselt tundlike alade uuringu alusel määrati arheoloogilise kultuurkihiga alad.

Lisaks küsiti ettevalmistusprotsessi käigus Keskkonnaameti arvamust (e-kiri 18.10.2022), Eesti

Arhitektide Liidu arvamust (kiri 16.12.2022 nr 1.1-7/1985), Viljandi Linnavalitsuse arvamust

(istung 12.12.2022), Muinsuskaitseameti ehitismälestiste ja maastikuarhitektuuri

ekspertnõukogude arvamust (ühine koosolek 19.12.2022) ning arheoloogiamälestiste

ekspertnõukogu arvamust (e-koosolek 13.-28.10.2022).

Avatud menetluse eelses etapis kaasati omanikke ja kohalikku kogukonda teabepäevade kaudu

(24.11.2021 ja 13.04.2022). Avalike teabepäevade kohta avaldati info Sakalas,

Muinsuskaitseameti kodulehel, samuti edastati info muinsuskaitseala kinnisvaraomanike e-

posti aadressidele.

24.11.2021 toimus Viljandi riigimajas teabepäev, kus vestlusringis ning laudkonniti arutleti

Viljandi väärtuste ja kaitse tuleviku üle. Sündmuse ettekanded on kättesaadavad

Muinsuskaitseameti kodulehel.

13.04.2022 toimus Viljandi riigimajas teine teabepäev, kus tutvustati muinsuskaitseala piiride

muutmise ettepanekuid, läbiviidud alusuuringuid ning hoonete kaitsekategooriate ettepanekuid.

Teabepäeva raames toimus ka muinsuskaitseala inventeerimist tutvustav ringkäik Viljandi

muinsuskaitsealal, kus tutvustati esmaseid inventeerimistulemusi ja arutleti erinevate hoonete

väärtuse üle.

Teabepäevadel kogutud infot, arvamusi ja ettepanekuid on rohkemal või vähemal määral

arvestatud ka kaitsekorra eelnõu koostamisel.

Kõikides kaitsekorra eelnõu punktides ei olnud töörühmas konsensust. Viljandi Linnavalitsus

ei nõustunud mitmetes punktides Muinsuskaitseameti ettepanekutega ning toimus ka eraldi

arutelu ja seisukohtade vahetus linnavalitsuse liikmete ja esindajate vahel. 13.09.2022 arutati

Viljandi haljasalade teemasid. Viljandi Linnavalitsuse istungil toimus kaitsekorra teemaline

arutelu 23.05.2022 ning Viljandi Linnvalitsuse ja linnavalituses esindajad on 2022. ja 2023.

aastal saatnud oma seisukohad Muinsuskaitseametile kirjalikult, millele Muinsuskaitsemate on

ka kirjalikult vastanud. Muinsuskaitseamet tutvustas kaitsekorra eelnõu mustandit Viljandi

Linnavalitsusele 12.12.2022 ja Viljandi Linnavolikogule 26.01.2023. Mitmetes punktides

nõustus Muinsuskaitseamet Viljandi Linnavalitsuse ettepanekutega, kuid eriarvamusele jäädi

ennekõike Viljandi järve äärse ajaloolise haljasala küsimuses.

Kaitsekorra eelnõu avalik väljapanek toimus 31.01.-01.03.2023. Avaliku väljapaneku vältel

esitatud arvamused ja vastuväited ning neile kujundatud seisukohad on lisatud lühendatult

koondtabelina Viljandi kaitsekorra koostamise veebilehele

(https://www.muinsuskaitseamet.ee/viljandi-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine) avaliku

arutelu dokumentide juurde. 25.04.2023 toimus kaitsekorra avalik arutelu, kus tutvustati

avaliku väljapaneku jooksul esitatud ettepanekuid, arvamusi, vastuväiteid ja

Muinsuskaitseameti seisukohti. Arutelul kuulati ära kohal viibinud ettepanekute ja arvamuste

esitajad.

45

31.05.2023 esitas Muinsuskaitseamet kaitsekorra eelnõu Kultuuriministeeriumile. 27.06.2023

arutati kaitsekorra eelnõud Muinsuskaitse Nõukogus, kus eelnõule olid vastu Eesti Omanike

Keskliidu ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja. 03.08.2023 kohtusid Viljandi

Linnavolikogu ja Linnavalitsuse esindajad Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi

esindajatega, et arutada täiendavalt läbi endiselt linnapoolset vastuseisu tekitavad küsimused.

Kultuuriministeerium põhjendas kaitsekorra valikuid täiendavalt 14.08.2023 saadetud kirjas ja

esitas koostöös Muinsuskaitseametiga linnavalitsusele ettepanekud sõnastuse täiendamiseks ja

muutmiseks 21.09.2023. 04.12.2023 vastas Viljandi Linnavolikogu, et nad ei ole sõnastusega

nõus ja jäävad oma varasema seisukoha juurde. 16.05.2024 toimus kohtumine

Kultuuriministeeriumi, Muinsuskaitseameti ja Viljandi linna esindajate vahel, kus lepiti kokku,

et Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium pakuvad välja kompromissi järveäärset haljasala

puudutava punkti sõnastamiseks. 19.09.2024 saatis Kultuuriministeeriumi asekantsler

muudetud sõnastuse ettepaneku Viljandi linnavalitsuse liikmetele ja palus tagasisidet.

14.02.2025 saadetud vastuses jäi Viljandi Linnavalitsus oma esialgse seisukoha juurde ja lisas,

et Viljandi järveäärne haljasala (ordulinnuse all Ranna pst ja järve vahel) kui hoonestamata ala

peab kuuluma piirkonda 3 ja tuleb eemaldada ajalooliste haljasalade kaardilt.

Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga kaalusid tehtud ettepanekut, vaatasid uuesti

üle muinsuskaitsealale, linnusevaremetele avanevad vaated ja järveväärse luha piirkonna ning

leidsid, et ettepanek on osaliselt põhjendatud ning Viljandi järve äärse haljasala (vastavalt

piiridele lisas 4) võib liita piirkonnaga 3, kuna see on hoonestamata haljasala, mille üheks

väärtuseks on avatud maastik. Ülejäänud järveäärne ala jääb piirkonna 2 osaks, kuna seal on

mitmeid ehitisi ja rajatisi püsitatud, mistõttu sarnaneb see olemuselt piirkonna 2 iseloomuga.

Ajalooliste haljasalade hulgast järveäärse haljasala eemaldamine ei ole põhjendatud, kuna

tegemist on pika ajalooga haljasalaga. Samas võib alal kavandada muudatusi, mis ala

iseloomuga arvestavad ning säilitavad sealse avatud maastiku. Muudatusettepanekut selgitati

02.04.2024 Viljandi linna esindajatele (abilinnapea ja linnaarhitekt), kuid vastuseis

kaitsekorrale jäi. Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga muutsid ettepanekust

lähtuvalt korralduse punkti 18 ja täiendasid punkti 21.1, täpsustades, et piirkonna 3 avatud

maastikule on lubatud rajada sobiva suuruse ja kujundusega ehitisi ja rajatisi (taristuobjektid,

spordi- ja puhkerajatised, parklad, teenindushooned jms). 06.05.2025 esitas

Kultuuriministeerium kaitsekorra eelnõu ametlikule kooskõlastusringile ministeeriumitele ja

arvamuse andmiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning Viljandi Linnavalitsusele ja

Linnavolikogule. Tähtaeg kooskõlastuse andmiseks oli 03.06.2025. Siseministeerium,

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja Rahandusministeerium vastasid, et

kooskõlastavad eelnõu, ülejäänud ministeeriumid kooskõlastasid vaikimisi. Viljandi

Linnavolikogu ja Eesti Linnade ja Valdade Liit vastasid 03.06.2025, et ei toeta kaitsekorra

eelnõu. 18.02.2026 kohtusid Viljandi Linnavalitsuse, Muinsuskaitseameti ja

Kultuuriministeeriumi esindajad, et läbi rääkida vastuseisu põhjustanud punktid kaitsekorras

ning ühiselt otsustati kaitsekord uuesti volikokku suunata. 23.04.2026 otsustas volikogu, et ei

toeta kaitsekorda. 15.06.2026 toimus Viljandi Linnavalitsuse, Linnavolikogu,

Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi esindajate töökohtumine, kus arutati täiendavalt

läbi vastuseisu põhjustanud punktid ning lepiti kokku kaitsekorra eelnõusse muudatuste

tegemises (punktid 21 ja 22, millega eemaldati järveäärne haljasala ajalooliste haljasalade

kaardilt, lisati piirkonna 3 kehtivate nõuete hulka kõrghaljastust puudutav punkt ning eemaldati

kõrghaljastuse rajamisel viide ajastuomastele liikidele) ja seletuskirja täiendamises (punktid

19.12 ja 19.13, mis puudutavad asfaltkatte kasutamist ja pinnasevee keldrisse imbumise

vältimist). Ühiselt otsustati, et kaitsekord esitatakse selliselt uuesti volikogule.

46

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kehtestamise eesmärk on tagada parimal viisil riiklikult

olulise kultuuripärandi säilimine ja selge muinsuskaitsekorraldus. Eelnõu loob senisest

suurema täpsuse muinsuskaitseala väärtustes ja põhimõtetes, tuues kaasa nii uusi leevendusi

kui ka senisest selgemalt määratletud kitsendusi. Kaitsekorra eelnõu koostamisse on

panustanud lai spetsialistide ring kaasates kohaliku kogukonna esindajaid, mis annab aluse

riiklikult oluliste väärtuste kaitseks Viljandi muinsuskaitsealal.

Kaitsekorras nõudeid, piiranguid ja kohustusi ehk põhiõiguste ja -vabaduste kitsendusi seades

lähtutakse PS § 11 proportsionaalsuse põhimõttest, mille järgi peab olemas olema õige ja

õiguspärane eesmärk. Kui see on olemas, tuleb kaaluda erinevaid alternatiive ja valida neist

välja lahendus, mis tagab kultuuriväärtuse kaitse, kuid ei piira õiguseid ja vabadusi rohkem kui

minimaalselt vajalik.

Viljandi riiklik kaitseala kehtestati juba 1973. aastal, mistõttu puudub kaitsekorra eelnõu

jõustumisel oluline uus mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele,

regionaalarengule ning riigiasutuste kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Muinsuskaitseala tähendab kultuuriväärtusliku kohustusi keskkonna säilimise ja hoidmise

tagamiseks erinevatele seotud osapooltele, sh riigi haldusorganitele, kelle pädevus seondub

muinsuskaitsealaga, kohalikule omavalitsusele, kelle territooriumile muinsuskaitseala jääb ja

muinsuskaitsealal ning selle kaitsevööndis asuvate kinnisasjade omanikele. Muinsuskaitseala

staatus tähendab kõigile osapooltele nõuet loakohustuslike tegevuste kooskõlastamiseks

Muinsuskaitseametiga (vt tabelit seletuskirja Lisa 2), st Muinsuskaitseametit tuleb teavitada

juhul, kui kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle

säilimise või muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi. Muinsuskaitseala staatus ja

kaitsekorrast tulenevad nõuded tähendavad muinsuskaitsealal asuva kinnisvara omanikele

kohaliku omavalitsuse ehitusloa taotlemise või ehitusteatise esitamise kohustuse kõrval

täiendavat koormust muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise,

ehitamise või teisaldamise ehitusprojekti koostamiseks vajalike muinsuskaitse eritingimuste

taotlemisel. Mõju seotud osapooltele ei saa hinnata intensiivsemaks kui teiste ametkondadega

seotud õigusaktidest tulenevat kooskõlastamisvajadust.

Kaitsekorra eelnõu näeb seni kehtiva põhimäärusega ette mitmeid muudatusi, millel on erineva

kaaluga mõjusid.

Esiteks aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevate

kohustuste täitmisele, millega on Eesti Vabariik ühinenud või mille on riik ratifitseerinud (vt

seletuskirja ptk 2 „Viljandi muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse

põhjendus“). Kaitsekorra kehtestamine toetab riikliku tähtsusega kultuuripärandi säilimist,

esile toomist, kasutuses hoidmist ja säästvat arengut. Kaitsekord aitab tagada muinsuskaitseala

kui kultuuriväärtusliku terviku ja seda kujundavate iseloomulike ja kohatunnetust loovate

väärtuste kaitset ja arvestab muinsuskaitseala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ning

47

selle rakendamine aitab tagada nende säilimise. Kaitsekorra kehtestamine on vahendiks, et

saavutada muinsuskaitseseaduse eesmärk, milleks on tagada kultuuripärandi säilimine ja

mitmekesisus.

Muinsuskaitseala väärtuste teadvustamine, esiletoomine ja hoidmine aitab luua mitmekesist ja

kultuurimälu tugevdavat elukeskkonda. Samuti annab muinsuskaitseala kui unikaalne

kultuuriväärtuslik keskkond kohalikule omavalitsusele võimaluse eristumiseks ning

konkurentsieelise piirkonna arengu suunamisel. Korrastatud ja hoitud kultuuriväärtused loovad

parema ja atraktiivsema elukeskkonna, mis aitab kaasa elukvaliteedi tõusule, loob töökohti,

elavdab majandust, soodustab turismi, kasvatab piirkonna konkurentsivõimet, andes nõnda

positiivse panuse ka regionaalarengusse.

Suurimaks muudatuseks, mis kaitsekord kaasa toob, on ehitiste rühmitamine kolme erinevasse

kaitsekategooriasse, millest hakkab sõltuma tööde tegemisel loakohustus. Kaitsekategooriate

eesmärk on teha leevendusi nendele hoonetele, mille osas senised reeglid ei ole

muinsuskaitseliselt põhjendatud. Muudatuse tulemusena väheneb Muinsuskaitseameti

loakohustus enamike muinsuskaitsealal asuvate hoonete sisetööde osas. Kuna muinsuskaitseala

põhimääruse kohaselt olid muinsuskaitsealal kõikide hoonete interjöörides tööd

loakohustuslikud, siis leevenevad kaitsekorra kehtestamisel nõuded kõikide B- ja C-

kaitsekategooria hoonetele. Endiseks jäävad kitsendused üksnes 13 hoone puhul. Kõikide C-

kaitsekategooria hoonete puhul toob kaitsekord kaasa olulise leevenduse loakohustuse osas.

Loakohustuse piiramisel väheneb oluliselt halduskoormus kodanike jaoks ja töökoormus

ametnike jaoks. C-kaitsekategooria hoonetele ei ole kaitsekorra kehtestamise järgselt enam

nõutavad muinsuskaitse eritingimused ega Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Ehitamiseks piisab kohaliku omavalitsuse ehitusloast või -teatisest, millele Muinsuskaitseamet

annab oma kooskõlastuse.

Hoonetele, millel on säilinud ajalooline eksterjöör ja millele omistatakse seetõttu

muinsuskaitseala kontekstis kõrgemat väärtust (B-kaitsekategooria), jäävad kehtima

muinsuskaitse eritingimuste nõue ja eksterjööris tehtavate tööde puhul loakohustuse nõue.

A-kaitsekategooria hoonete puhul säilitatakse ja võimalusel taastatakse nende väärtuslikud

interjööridetailid ning A- ja B-kaitsekategooria hoonetel ka eksterjööridetailid, mis võib (kuid

ei pruugi) omanikule kaasa tuua lisakulusid, kuna tegemist võib olla tavapärastest ehitustöödest

keerukamate ja ajamahukamate töödega. Nimetatud kohustuste täitmist kompenseeritakse

võimalusega saada riiklikku toetust. Seoses muudatustega ameti toetuste jagamise süsteemis on

muinsuskaitsealadele antavad restaureerimistoetused viimastel aastatel oluliselt kasvanud, mis

annab võimaluse rohkemate muinsuskaitseala hoonete korrastamise toetamiseks.

Lisaks on töödele esitatavad täiendavad nõuded (eelnevad uuringud, muinsuskaitseline

järelevalve) seaduses ettenähtud viisil hüvitatavad. Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab

leevendada võimalus riikliku toetuse saamiseks, samuti arvestades, et seatavad piirangud ei

muuda seal paiknevate kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda

seda oluliselt, ei ole korraldusega kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse

intensiivse riivega.

Muuhulgas väheneb kaitsekorraga halduskoormus raietööde ja hooajaliste ehitiste püstitamise

osas, kuna Muinsuskaitseamet saab anda oma kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse üksuse

loamenetluses ja ei pea eraldi luba väljastama.

48

Muinsuskaitseala piiri muutmisega seoses jääb muinsuskaitsealalt välja 5 krunti üksikute

hoonete ja parklaga, mis tähendab muinsuskaitsealalt välja jäävate kinnisvaraomanike jaoks

kitsenduste vähenemist. Kaitsevööndi muutmisega väheneb samuti kinnisvaraomanike hulk

oluliselt (kaitsevööndist jääb välja mitu kvartalit Kõrgemäe tänavast ida suunal). Lisandub aga

üks vaatesektor (kaitsevööndi osa 2), mis osaliselt kattub praegu kehtiva kaitsevööndiga.

Omanikele väheneb halduskoormus ja ametnikel töökoormus ka kaitsevööndi hoonete puhul,

kus ametiga ei ole vaja kooskõlastada ehitustöid, mis ei hõlma mahulist juurde ehitamist.

Teavitada ei ole vaja alla 20 m² suuruse ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrguse ehitise

püstitamisest.

Samas on muinsuskaitseala kaitsekorra sisu sõnastatud kehtiva põhimääruse tekstiga võrreldes

oluliselt täpsemalt, mis võimaldab Muinsuskaitseametil tagada Viljandi linna väärtuste

säilimise.

8. Korralduse jõustumine

Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

9. Vaidlustamine

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Eesti

Linnade ja Valdade Liidule ning Viljandi Linnavalitsusele ja Volikogule. Siseministeerium,

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Rahandusministeerium vastasid, et

kooskõlastavad eelnõu, ülejäänud ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi. Viljandi

Linnavolikogu ja Eesti Linnade ja Valdade Liit vastasid 03.06.2025, et ei toeta kaitsekorra

eelnõu. Muudetud kaitsekorra eelnõu esitati uuesti Viljandi Linnavolikogule pärast 15.06.2026

toimunud kohtumist Viljandi linna, Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi esindajate

vahel.

49

Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti

loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast.

Lisa 3: Arheoloogilise kultuurkihiga alad Viljandi muinsuskaitsealal.

Lisa 4: Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames

esitatud ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad.

1

Vabariigi Valitsuse korralduse

„Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu seletuskiri

Sisukord

1. Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 2

2. Viljandi muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus ........ 3

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused22.2 ...................................................................................... 9

4. Eelnõu sisu ....................................................................................................................................... 13

5. Kaitsekorra ette valmistamise ja menetluse kirjeldus ................................................................. 43

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ....................................................................................... 46

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused ............................................................ 46

8. Korralduse jõustumine ................................................................................................................... 48

9. Vaidlustamine .................................................................................................................................. 48

10. Eelnõu kooskõlastamine ................................................................................................................ 48

Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused ........................................................................................... 49

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus

lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast. .................................................................. 49

Lisa 3: Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud

ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad. ......................................................... 49

Lisa 4: Arheoloogilise kultuurkihiga alad Viljandi muinsuskaitsealal. .......................................... 49

2

1. Sissejuhatus

Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 19 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus

tunnistada ala muinsuskaitsealaks ja kehtestada ala kaitsekord.

Viljandi muinsuskaitseala asub Viljandi maakonnas Viljandi linnas. 27. veebruaril 1973. aastal

kehtestati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 91 Viljandi linna ajaloolise keskuse

riiklik kaitsetsoon. 31.03.1995 võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 153 „Viljandi ja

Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala põhimääruste ja piiride kinnitamine“. 24.06.2004 võttis

Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 219 „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“.

Siinse korralduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) kehtestatakse olemasolevale muinsuskaitsealale

uus kaitsekord lähtuvalt 1. mail 2019. aastal jõustunud MuKS-ist. MuKS § 91 lg 1 alusel kehtib

enne MuKS-i jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärus ajani, kuni Vabariigi

Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse MuKS-is

sätestatud alusel ja korras. Selle kehtestamisel asendab Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord

seni kehtinud Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse. Seni kehtinud põhimäärus

muutub MuKS § 91 lg 1 alusel kehtetuks Vabariigi Valitsuse korralduse jõustumisest.

Korraldusega kehtestatakse muinsuskaitseala kaitsekord, millega määratakse kaitseala nimetus,

kaitse eesmärk ja muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir, samuti muinsuskaitsealal

asuvate hoonete väärtusklassid ja muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud

nõuded. Võrreldes seni kehtinud nõuetega sätestab eelnõu muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks täpsemad ja selgemad nõuded ning ulatuses, mis on vajalikud eesmärgi

saavutamiseks.

Kaitsekorras kasutatavaid mõisteid hooldamine, remontimine, ilme muutmine, konserveerimine

ja restaureerimine kasutatakse neile MuKS §-s 7 omistatud tähenduses. Mõisteid

ümberehitamine ja ehitamine kasutatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 4 antud

tähenduses. Kinnistuna käsitletakse maatükki/maaüksust, mis on vajalik ehitise teenindamiseks

ja määratud kinnistusregistris.

Korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik-

analüütik Laura Ingerpuu ([email protected]; +372 53 419 385), endine

Viljandimaa nõunik Anne Kivi, arheoloogiapärandi osakonna juhataja Helena Kaldre

([email protected]; +372 58 875 384), arheoloogia nõunik Liivi Varul

([email protected]; +372 53 026 912). Eelnõu valmimisele töötasid kaasa

Muinsuskaitseameti peadirektori 23.08.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/50-A moodustatud Viljandi

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühma liikmed: Kalvi Märtin (Viljandi

Linnavalitsus, abilinnapea), Olav Remmelkoor (Viljandi Linnavalitsus, peaarhitekt ja

arhitektuuriameti juhataja), Leele Välja (töörühma liikmeks kutsutud ekspert,

arhitektuuriajaloolane), Margit Aule (töörühma liikmeks kutsutud ekspert, arhitekt), Laura

Ingerpuu (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik-analüütik) ja Anne Kivi

(Muinsuskaitseamet, Viljandimaa nõunik). Lisaks aitasid kaasa Monika Vestman (endine

Viljandi Linnavalitsuse kultuuriväärtuste spetsialist ja töörühma assistent, praegune

Muinsuskaitseameti Viljandimaa nõunik), Ditmar Martinson (Viljandi Linnavalitsuse liige) ja

Kaire Tooming (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi kaitsekorralduse juht). Töörühma juhtis

3

Laura Ingerpuu. Eelnõu lisadeks oleva kaardimaterjali on välja töötanud Muinsuskaitseameti

endine kartograafianõunik Martti Veldi ja Muinsuskaitseameti endine pärandihalduse osakonna

juhataja Andres Kimber.

Kultuuriministeeriumist on kaitsekorra ja seletuskirja koostamisele kaasa aidanud

muinsuskaitsenõunik Reesi Sild ([email protected]; + 372 62 82 381) ning õigusnõunik Helen

Kranich (teenistusest lahkunud). Korraldus toimetati keeleliselt Luisa tõlkebüroos.

2. Viljandi muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus

MuKS § 9 lg 1 kohaselt on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-

ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud

kultuurmaastik. Viljandi muinsuskaitseala on väga kõrge kultuuriväärtusega. Praeguse Viljandi

linna ajalugu ulatub muinasaega, mil tänase Huntaugu mäele rajati viikingiaegne asula.

MuKS § 9 lg 2 kohaselt võib muinsuskaitseala koosneda ühest või mitmest perioodist pärit

hoonetest ja rajatistest koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavavõrgu, teede,

kõlvikute ning hoonestus- ja krundistruktuuriga. Viljandi muinsuskaitseala koosneb mitmest

perioodist pärinevatest hoonetest ja rajatistest, keskaega ulatuvast tänavavõrgust ja

hoonestusstruktuurist, muinasaega ulatuvast arheoloogilisest kultuurikihist ning ajaloolistest

haljasaladest.

MuKS § 10 lg1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust.

Muinsuskaitsealade kui ajalooliste linnamaastike kaitse lähtub ja seostub järgmiste

rahvusvaheliste konventsioonidega:

1) Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon1 (jõustus Eestis 27.01.1995)

käsitleb kogu kultuuripärandit – mälestisi, nende kogumeid ja vaatamisväärseid paikkondi,

sealhulgas ajaloolisi linnamaastikke2 ning rõhutab, et kohustus kindlustada riigi territooriumil

asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine, populariseerimine ja

edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige osalisriigil.

2) Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon3 (jõustus Eestis 1996. aastal) keskendub

arheoloogiapärandile, mis on inimkonna ajaloo tundmise seisukohalt määrava tähtsusega, kuid

samas tõsises ohus ohtrate planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja mitteteaduslike

kaevamiste ning avalikkuse ebapiisava teavitamise tõttu. Leitakse, et arheoloogiapärand kui

Euroopa kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend säilib

paremini, kui see peegeldub linna- ja maa-alade planeerimises ning kultuuripoliitikas. Selleks

võetakse keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning otsuste tegemisel arvesse

arheoloogilisi leiupaiku ja nende ümbrust ning kaasata arheoloogid planeerimiskavade

koostamisse. Konventsiooni põhimõtteid on rakendatud kaitsekorra väärtuste ja põhimõtete

sõnastamisel ja nõuete seadmisel.

1 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943. 2 UNESCO ajaloolist linnamaastikku käsitlev soovitus, vastu võetud 10.11.2011 UNESCO peakonverentsil

https://unesco.ee/public/Recommendation_on_Historic_Urban_Landscape_tolge_EST.pdf. 3 Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481.

4

3) Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon4 (jõustus Eestis 01.03.1997) rõhutab, et

kultuuriväärtuslike objektide väljaselgitamiseks ja kaitsmiseks tagatakse nende kaitse alla

võtmine ning arhitektuuripärandi kaitseks rakendatakse seaduslikke abinõusid, mille

eesmärgiks on kultuuriväärtuslike objektide autentsel kujul säilimine. Lisaks on konventsioonis

toonitatud, et muinsuskaitselised põhimõtted peavad aitama kaasa arhitektuuripärandi objektide

kasutatavusele tänapäeva vajadustest lähtudes ning tagama ajalooliste hoonete (taas)kasutuse.

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord toetab konventsioonist tulenevaid põhimõtteid, kuna

sellega tagatakse riiklikult olulise linnalise ehituspärandi kaitse. Samuti on kaitsekorras

sisalduvate põhimõtete, nõuete ja leevenduste sätestamisel lähtutud põhimõttest, et need mh

toetaksid muinsuskaitseala ja sellel asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kasutamist tänapäeva

vajadustest lähtuvalt.

4) Euroopa maastikukonventsioon5 (jõustus Eestis 01.06.2018) käsitleb nii looduslikke kui ka

linnalisi, nii silmapaistvalt väärtuslikke ja nö igapäevamaastikke kui ka täiesti kahjustatud

maastikke. Kõiki maastikke peetakse oluliseks, sest mis tahes maastik kujutab endast sealsete

inimeste eluruumi ja on seetõttu oluline olenemata selle seisundist. Enamus eurooplasi elab

suuremates või väiksemates linnades, mille maastike kvaliteet mõjutab nende elu.

Konventsioon rõhutab, et maastik on tervik ja sellega arvestatakse ruumilise planeerimise

otsuste tegemisel. Nendest põhimõtetest on lähtutud ka kaitsekorra eesmärgi, väärtuste ja

põhimõtete sõnastamisel ning nõuete seadmisel.

5) Kultuuripärandi väärtuse kohta ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon ehk

niinimetatud Faro konventsioon6 (jõustus Eestis 01.08.2021) rõhutab, et kultuuripärand on

ühiskonna jaoks väärtuslik ressurss, mis on kestliku arengu loomulik osa ning tegeleb

väärtustega, mida inimesed pärandile omistavad. Konventsiooni keskne mõte on igaühe õigus

saada osa kultuuripärandist, sellega kaasnev vastutus kultuuripärandi ees on nii individuaalne

kui ka kollektiivne. Muinsuskaitseala on ajalooline linnatuumik, kus kultuuripärand tõstab

inimeste elukvaliteeti ja mitmekesistab elukeskkonda ning on loometegevuse allikaks ja

kestliku arengu osa. Kultuuriajaloolise linna keskkonna hoidmine ja mitmekesine kasutus

annab võimaluse saada osa kultuuripärandist nii neil, kelle jaoks on see argine keskkond

elamiseks ja töötamiseks kui ka neil, kes külastavad seda turistina puhkamise ja pärandirikkast

linnaruumist osa saamise eesmärgil. Kaitsekordade koostamise protsess on toimunud dialoogis

avalikkusega, laiema pärandikogukonnaga – ühiselt on sõnastatud muinsuskaitseala väärtuseid

ning läbi räägitud kaitseala eesmärk ning põhimõtteid ja nõuded kultuuriväärtusliku keskkonna

hoidmisel ja arendamisel.

Oluline on kohaldada ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

ning selle lisaprotokolli nr 17. Viimase artikli 1 järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus

oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes

huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes

huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

Konventsiooni artikli 18 järgi tohib konventsioonis lubatud piiranguid temas osundatud õiguste

ja vabaduste suhtes rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Euroopa

4 Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076. 5 Euroopa maastikukonventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018001. 6 Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon,

https://www.riigiteataja.ee/akt/218052021003. 7 Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654.

5

Inimõiguste Kohus on selgitanud, et protokolli nr 1 artiklile 1 omane “õiglase tasakaalu”

põhimõte iseenesest eeldab kogukonna üldiste huvide olemasolu. Kohus on leidnud, et selliseks

üldiseks huviks on ka riigi kultuuripärandi kaitsmine. Seejuures on riigil ulatuslik

kaalutlusruum otsustamaks, mis on kogukonna üldistes huvides. Küll tuleb tagada, et riik

saavutaks õiglase tasakaalu kogukonna üldiste huvide ja üksikisiku põhiõiguste (omandi) kaitse

vahel Teisisõnu tuleb tagada proportsionaalsus kultuuripärandi kaitse eesmärgi ja selleks

valitud vahendite (sh nõuete) vahel8.

Viljandi muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse eeldusele hinnati kultuuriministri

15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised

kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus nr 23)

sätestatud kriteeriumitest lähtudes. Määruse nr 23 §-s 2 on sätestatud riikliku kaitse üldised

kriteeriumid, milleks on selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus ja tehniline seisukord.

Määruse nr 23 §-s 9 on sätestatud muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduse hindamise

kriteeriumid: säilinud on ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude

inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles

säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid, traditsioonilised

maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud,

väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid ning terviklikkus.

Viljandi muinsuskaitseala vastab kõigile riikliku kaitse hindamise üldistele kriteeriumitele:

1) Selektiivsus

1973. aastal moodustati Viljandi ajaloolise keskuse kaitsetsoon, mis hõlmas Viljandi

linnamüüriga piiratud keskaegse linnasüdamiku koos ordulinnuse varemetega ning endise

Viljandi mõisasüdame koos Viljandi järve äärse haljasstruktuuriga. Hiljem, Eesti Vabariigi

aegsete põhimäärustega 1995. ja 2004. aastal on täpsustatud muinsuskaitseala eesmärki, piire

ja kitsendusi. Muuhulgas liideti 2004. aastal muinsuskaitseala koosseisu Huntaugu muinasasula

ala, mis lähtus 2001. aastal avastatud muinasaegsest asulakohast Huntaugu mäel. Viljandi

muinsuskaitseala põhiväärtusteks on läbi ajastute kujunenud linnaehituslik tervik, sealhulgas

ajalooline tänavavõrk ja kvartalid, krundi- ja hoonestusstruktuur, ajaloolised üksikhooned,

hoovid ja linnaruumi kujundavad elemendid, katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht,

maastiku- ja pinnavormid ning ajaloolised haljasalad.

Eestis on 12 riiklikku muinsuskaitseala. 11 muinsuskaitseala hõlmavad ajaloolised

linnasüdamikud koos külgneva eeslinna ala ja arheoloogilise kultuurkihiga ning üks

muinsuskaitseala hõlmab maastikku koos selle asustusaladega. Enamiku linnaliste

muinsuskaitsealade tunnuseks on linnaehitusajalugu alates keskajast kuni 20. sajandi I pooleni.

Viljandi muinsuskaitseala iseloomustab hoonestuse mitmekihilisus, millest mõni on Viljandile

ainuomane. Viljandis on säilinud märkimisväärsel hulgal puit- ja telliskivihooneid, mille 18.

sajandi lõpu või 19. sajandi alguse päritolu on tänaseni selgesti loetav. Võrreldes teiste linnaliste

muinsuskaitsealadega ja Eesti linnadega üleüldiselt, siis leidub ka nendes 18. sajandi lõpu või

19. sajandi alguse puithooneid, kuid Viljandis on selliseid hooneid säilinud märkimisväärselt

rohkem. Täiesti ainuomase ilme, võrreldes teiste Eesti linnadega, annab Viljandile

historitsistliku tellisarhitektuuri rohkus. Kuigi tellishistoritsismi leidub ka Tartus, Pärnus,

Valgas ja vähem mujal, siis sedavõrd suures kontsentratsioonis ja mahulise varieeruvusega ei

ole seda kusagil mujal. Viljandis moodustab tellishistoritsism selgelt hoomatava võrgustiku üle

8 Beyeler vs. Itaalia (33202/96).

https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22appno%22:[%2233202/96%22],%22itemid%22:[%22001-58832%22]}.

6

terve 19. sajandi lõpuks välja ehitatud linnaruumi.9 Lisaks rikastavad Viljandi muinsuskaitseala

hoonestuskihte 19. sajandist pärinevad klassitsistlikud ja neostiilis kivihooned, Viljandi

mõisakompleksi hooned, heimatstiili sugemetega ja juugendlikud hooned ning 1930. aastate

funktsionalismimõjudega arhitektuur. Muinsuskaitsealal on ka üksikuid silmapaistvaid

tööstushooneid ja nõukogudeaegseid ehitisi.

Võrreldes teiste linnaliste muinsuskaitsealadega on Viljandi eripärane ka märkimisväärselt

suurema arheoloogilise kultuurkihi poolest. Viljandi muinsuskaitseala arheoloogilise

kultuurkihiga alad ulatuvad lisaks linnakindlustustega piiratud keskaegsest vanalinnast ja

ordulinnuse varemetest väljapoole ning hõlmavad ka osaliselt nende aladega külgnevat

uuslinna ala, samuti endise Viljandi mõisasüdame ning Huntaugu piirkonna koos järveäärse

haljasalaga.

2) Originaalsubstantsi säilivus

Viljandi muinsuskaitsealal on originaalsubstantsi säilinud rikkalikult muinasajast kuni

tänapäevani. 1999. aastal avastati Viljandis Huntaugu alal muinasaegne asulakoht, millest on

säilinud hajusalt paiknevad asustusjäljed – sh vähemalt üks tulease ja oletatav hoonejäänus.

Arheoloogilist kultuurkihti on säilinud suurel määral nii Viljandi ordulinnuse, linnakindlustuste

ja vallikraavide näol, kui ka väiksemate aladena vanalinna ümbruses. Hästi on säilinud Viljandi

keskaegne kihistus. Keskaegset linnaruumi iseloomustavad keskse turuplatsi ümber koondunud

kitsad tänavad, mis on säilinud tänaseni. Viljandi vanim säilinud hoonestus pärineb 18.

sajandist. Väga hästi on püsima jäänud 19. sajandi hoonestuskiht, mida täiendavad hilisemal

ajal püstitatud ehitised. Säilinud on kolm ajaloolist parki – Lossipark, mõisapark ja Sõbrapark

ning Viljandi järveäärsed haljasalad, mis olid ajalooliselt kasutuses heina- ja karjamaadena.

3) Tehniline seisukord

Tehnilist seisukorda saab hinnata eelkõige hoonete tehnilise seisukorra alusel. Enamik Viljandi

muinsuskaitseala hoonestusest on kasutuses ja kasutatav ka tulevikus.

Viljandi muinsuskaitseala vastab samuti määrusega nr 23 kehtestatud muinsuskaitseala

kriteeriumitele:

1) säilinud on ajalooline keskkond – annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-,

arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest ning ühiskondlikest protsessidest. Ajalooline

asustusmuster, tänavate ja/või kruntide või kõlvikute struktuur on maa-alal hästi loetav;

Viljandi linna alguspunkt, viikingiaegne asulakoht, on säilinud Huntaugu piirkonnas. Kuigi see

ei ole eksponeeritud, annab ka asulakohast kogutud teave tunnistust aja jooksul toimunud

asustus- ja kultuuriajaloost. Hästi tajutav on Viljandi keskaegne kihistus ordulinnuse,

vallikraavide ja osaliselt eksponeeritud linnamüüri ning keskajast pärineva tänavavõrgu ja

hoonestusstruktuuri näol. Ajaloolisest linnastruktuurist on Viljandi vanalinna

muinsuskaitsealal kõige väärtuslikumad ajaloolised tänavad ning kvartalid, mis on kujunenud

17. sajandi lõpus.

Linna tuumiku moodustab vanalinn, mis oli ajalooliselt linnamüüri ja vallikraavidega

ümbritsetud. Vanalinnas on esindatud valdavalt 19. sajandist pärinev hoonestus, millest suur

osa on tellishistoritsistlikud kahekorruselised äri- ja elamuhooned. Viljandis leidub ka hooneid,

9 Välja, Leele. Viljandi vanalinna muinsuskaitseala inventeerimise aruanne. Tallinn, 2021. Lk 5-9.

https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2025-

04/Viljandi%20vanalinna%20muinsuskaitseala%20inventeerimine.%20O%C3%9C%20Arhitektuuriv%C3%A4l

jad%2C%202022.pdf

7

mis annavad tunnistust jõukamast linnakodanike kihist – aadlielamud ja linnavillad. Viljandi

linna omaaegset jõukust ja suurlinlikust peegeldavad ka kolme- ja neljakorruselised kivist äri-

ja elamuhooned, mis on valdavalt püstitatud 20. sajandi esimesel poolel. Viljandis on aga

säilinud märkimisväärsel hulgal nii heimatstiili sugemetega kui puhta konstruktiivse juugendi

võtetega ilmestatud elamuid ja ärihooneid, mis on samuti püstitatud 20. sajandi esimeses

pooles. Viljandi vanalinna ümber kujunenud uuslinna ala arhitektuuri- ja kultuuriajaloost

annavad tunnistust valdavalt kahekorruseliste puidust kortermajadega tänavad. Omaette

kihistuse moodustab 1930. aastate funktsionalismimõjudega arhitektuur. Keskaegse vanalinna

alal ja sellega külgneval uuslinna alal on seda küll suhteliselt vähe, kuid samas on mitmel juhul

tegemist oluliste märgiliste hoonetega. Silmapaistvaimad nende hulgas on vana raekoja

müüridele ehitatud Viljandi raekoda (Johannes Fuks, 1931) ja 1939. aastal valminud

esindustraditsionalistlik Viljandi hotell-restoran EVE (Esimene Viljandi Esinduslokaal), mille

kavandas Eugen Sacharias. Viljandi muinsuskaitsealal on esindatud ka nõukogudeaegne

kihistus, seda küll vähesel määral. Muinsuskaitsealale on püstitatud ka mitmeid kaasaegseid

ehitisi, mis küll iga konkreetse objekti puhul ei ole muinsuskaitsealale lisaväärtust andvad, kuid

on selgesti eristatavad ning ühiskondlikest protsessidest tunnistust andvad.

Viljandi muinsuskaitseala vastab säilinud ajaloolise keskkonna kriteeriumile.

2) mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide

kontsentratsioon maa-alal – ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsiooni

(arhitektuuristiil, ehitusmahud ja nende liigendus, ehitus- ja viimistlusmaterjalid,

arhitektuursed ja linnaruumi elemendid ning väikevormid) domineerimine maa-alal;

Viljandi muinsuskaitsealal on kultuurimälestiseks tunnistatud 24 ehitist. 2021.–2022. aastal läbi

viidud hoonestuse ülevaatusel leidsid kaitsekorra koostamise töörühma liikmed, et

muinsuskaitseala ligikaudu 600 hoonest on kultuuriväärtuslikke (A- ja B-kaitsekategooria

hooneid) enam kui pool. C-kaitsekategooria hooneid kaardistati 253. Suur osa C-

kaitsekategooria hoonetest on väiksemad abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad jms).

Ülevaatus näitas, et Viljandi muinsuskaitsealal on mälestiste ja kultuuriväärtuslike ehitiste

kontsentratsioon väga kõrge.

Muinsuskaitseala kihistustest olulisimad ehk kohatunnetust loovad ehitised vanalinna alal on

eelkõige 18.–19. sajandi puitklassitsistlikud ja tellishistoritsistlikud hooned, samuti 20. sajandi

esimesel poolel püstitatud äri- ja elamuhooned, ajaloolised tööstus- ja laohooned, vähesed

stalinistlikud ja kaasaegsed ehitised. Lisaks on väärtuslikud Viljandi ajaloolised haljasalad,

ajalooline turuplats, ordulinnuse varemed ja linnakindlustuste säilinud osad ning muud

linnaruumi kujundavad elemendid.

Väärtuslike ehitiste jm objektide kontsentratsiooni kriteerium on täidetud.

3) arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või

-elemendid.

Viljandi linna ajalugu ulatub muinasaega. 1999. aastal avastati Viljandis Huntaugu alal

muinasaegne asulakoht, millest on säilinud hajusalt paiknevad asustusjäljed – sh vähemalt üks

tulease ja oletatav hoonejäänus. Arheoloogilist kultuurkihti on säilinud suurel määral nii

Viljandi ordulinnuse, linnakindlustuste ja vallikraavide näol kui ka väiksemate aladena

vanalinna ümbruses. 1999. aastal tuvastati, et arheoloogilist kultuurkihti leidub Viljandi

ordulinnusest lõuna poole jäävatel küngastel (Viljandi Suusahüppemäe piirkonnas), samuti on

kultuurkiht leitud vallikraavi vastasküljel, rippsilla läänepoolse otsa juures. Tegemist on kahe

eriaegse sündmuse tulemustega: muinasaegne asustusüksus ordulinnusest lõuna pool ning 13.

sajandi piiramisrajatised linnuse lõuna- ja lääneküljel. Viljandi linnamüüriga ümbritsetud alal

on kultuurkihi esinemist alates 1989. aastast pidevalt uuritud, mistõttu saab tõdeda, et

kultuurkiht on levinud kogu linnamüüriga ümbritsetud alal, tõenäoliselt on see hävitatud vaid

8

suuremahuliste uusehitiste all. Linna kujunemine on alanud 13. sajandi teisel veerandil,

linnamüüri rajamine on dateeritud sajandi viimasesse kolmandikku või 14. sajandisse. Linna

põhjaküljel leidub arheoloogilist kultuurkihti Tallinna, C. R. Jakobsoni, Lossi, Posti ja Koidu

tänavatega piiritletud alal. Viljandi ordulinnusega seonduvaid arheoloogilisi ladestusi võib olla

säilinud linnuse nõlvadel ning Ranna pst ja Pika tn ristmiku lähedal leitud keskaegne

sillutisekatke lubab oletada, et selle tee sihiks võis olla selles piirkonnas tõenäoliselt asunud

linna kesk- ja varauusaegne sadamakoht, mida küll leitud ei ole. Arheoloogiliselt tundlik ala on

ka Hariduse tn, Valuoja, Vaksali tn, Kaalu tn ning Tallinna tänavaga piiritletud ala. Oluline on

Katariina kabeli (keskaegne matmisala) asukoht, mis sai 1907.–1908. aastal kaevetööde põhjal

lokaliseeritud, kuid selle täpne asukoht tänapäeva maastikul ei ole teada.

Viljandi muinsuskaitseala vastab arheoloogilise kultuurkihi kriteeriumile.

4) traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad,

avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid;

Viljandi linn asub muistse ürgoru pervel ja Viljandi järveäärsel seljandikul, mistõttu on selle

iseloomulikuks jooneks reljeefsus ja järskude tõusude ja langustega tänavad, kus kohati on

kõnniteedki trepiastmetena vormistatud, et langus jalakäija jaoks liiga järsk ei oleks. Viljandi

reljeefsus on hästi tajutav ka muinsuskaitseala lõunaosasse jäävatel aladel, Valuoja ja Huntaugi

mäe piirkonnas. Lisaks reljeefile on Viljandi traditsioonilises maastikus oluline ka järv, vaated

järvele ja järvelt.

Erinevalt Eesti suurematest linnadest ei rajatud Viljandile kunagi bastionaalset kaitsevööndit

ning seetõttu puudub Viljandis ka Euroopas laialt levinud haljasala ümber keskaegse vanalinna,

mis rajati just nimelt bastionaalsete kindlustuste asemele. Viljandi kindlustusvööndis on siiski

säilinud ning osaliselt rajatud haljasalad endise põhjapoolse ja kagupoolse vallikraavi

ümbruses.

Viljandi muinsuskaitseala haljasalad on erineva kujunemislooga ja erineva vanusega.

Vanimateks haljasaladeks saab vanemate linnakaartide ja 19. sajandi lõpu mõisakaardi alusel

lugeda siiani säilinud haljasaladest järgmisi: Lossipark, Viljandi mõisapark, Viljandi järve

äärne ajalooline haljasala ja Sõbrapark. Linna kõige olulisem haljasala, Lossipark on Viljandi

visiitkaart ning pärineb linna vanimast kihistusest – linnuse hävimise järel 17. sajandil tekkinud

varieeruv maastik, varemed ning istutatud ja isetekkeline kõrg- ja madalhaljastus. Ajaloolise

tähtsusega on ka Viljandi järve äärne haljasala, mis oli juba keskajal kasutusel heina- ja

karjamaana ning 20. sajandi algusest täitnud puhkeala funktsiooni.

Uuemad ajaloolised haljasalad rajati 19. sajandi teisest poolest kuni II maailmasõjani. Pärast II

maailmasõda tekkinud haljasalad peegeldavad eelkõige sõjapurustusi. Lisaks avalikele

haljasaladele leidub Viljandi muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis ohtralt erakruntidel aedu.

Viljandi muinsuskaitseala vastab traditsiooniliste maastike kriteeriumile.

5) terviklikkus – hoonestus moodustab tervikliku linnaehitusliku kogumi ja miljöö, on tajutav

tervikuna ning moodustab tähenduslikult seotud keskkonna

Viljandi muinsuskaitseala hoonestus moodustab üldjuhul tervikliku linnaehitusliku kogumi.

Vanalinna osas, mis on olnud keskaegne linnamüüriga piiratud linnaala, on hästi tajutav

vanalinnalik miljöö kitsaste munakivisillutistega tänavate ning madala hoonestusega.

Vaatamata sellele, et vanalinna hoonestus pärineb valdavalt 19. sajandist ja hilisemast ajast on

tegemist tähenduslikult ühtse keskkonnaga, millega on tihedalt seotud ka Viljandi Lossipark

ordulinnuse varemetega. Hoonestuslikult pisut eraldiseisvama osa moodustavad endise

Viljandi mõisa hooned, kuid aja- ja kultuurilooliselt on need tihedalt seotud nii vanalinna kui

ka uuslinnaga, mis kujunes mõisale kuulunud aladel ning mis linnale 18. sajandi lõpus tagastati.

Vanalinnaga külgnev uuslinna hoonestus moodustab samuti tervikliku linnaehitusliku kogumi

valdavalt puidust ja tellistest kortermajadega. Samuti on kogu linnakeskkonnaga tähenduslikult

9

seotud villade ala järve astangul, kuhu jõukamad linnakodanikud maalilise vaatega häärbereid

püstitasid.

Viljandi muinsuskaitseala vastab terviklikkuse kriteeriumile.

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused

Aineline kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik, taastumatu ressurss ja oluline avalik

hüve. Põhiseaduse (edaspidi PS) preambulist tulenevalt on riigi huvi ja tahe kindlustada ja

arendada riiki, mis peab tagama lisaks rahvusele ja keelele ka kultuuri säilimise läbi aegade.

Oluline on ka elu- ja looduskeskkonna säästmine, mille kohustus tuleneb PS § 53. Seega on

kultuuripärandi säilimine põhiseaduslikult kaitstav Eesti kodanike ühine avalik huvi, mille

tagamiseks on MuKS-ga sätestatud avalik-õiguslikud piirangud.

Muinsuskaitselised piirangud mõjutavad eelkõige PS § 32 sätestatud omandipõhiõigust, mille

kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid

omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole

absoluutne ja piiramatu õigus, vaid piiranguid saab seada seadusega või selle alusel.

Omandiõiguse kasutamisele piirangute loomiseks peab olemas olema õigustatud eesmärk ning

piirangud peavad olema sisult õiglased (proportsionaalsed). Avalik huvi võib olla nii kooskõlas

kui ka vastuolus omandi põhiõigusega, sest ühelt poolt langevad kokku era ja avalik huvi asja

säilimise toetamisel, teisalt aga piiratakse omanike kavatsusi juhul, kui need ei toeta väärtuse

säilimist või eesmärki säilitada kultuuriväärtuslikuna laiem keskkond. Kitsendused ei tohi

seada kahtluse alla omandi kui instituudi säilimist ega olla omanikke ebaproportsionaalselt

piiravad. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette MuKS,

mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis on

üleriiklikult oluline. See lubab seada mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud tegevustele

ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise.

Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on tagada Viljandi ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku

ja seda ümbritseva kultuuriväärtusliku keskkonna ja arheoloogilise kultuurkihi säilitamine,

ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste esiletoomine, hoonete kasutuses hoidmine ning

linnaruumi kestlik areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse

seada omandile kitsendusi ning omandiõigust õiglases ulatuses piirata. Muinsuskaitselised

avalik-õiguslikud piirangud võivad üheaegselt mõjutada nii omaniku õigusi kui kohustusi,

seades nendel kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-ist tulenevad kitsendused.

MuKS § 3 lg 8 alusel lähtutakse mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikes tegevustes

avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse

põhimõttest. Kaitsekorra kehtestamisega püütakse leida õiglane tasakaal omandiõiguse riive ja

kultuuripärandi kaitse tagamise vahel.

Kitsenduste ehk piirangute proportsionaalsuse hindamisel määratletakse esiteks neid õigustav

eesmärk – kaitsta põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaks olevat ajaloo- ja

kultuuripärandit. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Paide ajaloolise linnatuumiku ning seda

kujundavate iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine,

hoonete kasutuses hoidmine ja linnaruumi kestlik areng. See on ülekaalukas avalik huvi, mis

on legitiimne eesmärk omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Teiseks

hinnatakse nõuete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi

saavutamist, kuid kaitseb riigipoolse tarbetu sekkumise eest. Vajalikkuse hindamisel

hinnatakse, kas sama eesmärki on võimalik saavutada sama efektiivse, kuid vähem põhiõigusi

riivava alternatiivse lahendusega. Mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse ühelt poolt

10

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.

Riigikohus on rõhutanud, et piirang on proportsionaalne, kui see on saavutatava eesmärgi

suhtes sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt näiteks RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 39).

Riigikohus selgitas, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise

isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo

26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 29). Piirangu mõõdukuse üle otsustamisel kaalutakse ühelt poolt

legitiimse eesmärgi olulisust ja teisalt piirangu intensiivsust koormatud kinnisasjade omanike

jaoks (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 42).

Piirangud peavad olema vajalikud, täitma eesmärki ning olema mõõdukad kaitstava avaliku

huvi säilimise ehk eesmärgi saavutamisel. Kaitsekorraga seatavate nõuete ja piirangute eesmärk

on muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja muinsuskaitseala kestlik (säästev, jätkusuutlik)

areng. Kultuuripärandi säilimisest kasusaajaks on kõik ala kinnisasjade omanikud, kelle vara

väärtus sõltub muinsuskaitseala kui elukeskkonna väärtuste säilimisest. Lisaks kinnisvara

omanikele on kasusaajateks ka teised linnaelanikud, ettevõtjad ja linna külastajad, kelle jaoks

on hästi säilinud linna külastamine oluliseks sihtkohaks. Muinsuskaitseala suhtes riikliku kaitse

kehtestamine ja tegevustele kitsenduste seadmine aitab muinsuskaitseala kui

kultuuriväärtuslikku keskkonda säilitada. Seega aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi

saavutamisele, mistõttu saab seda pidada sobivaks.

Kaitsekord kehtib koostoimes MuKS-iga ning selles sisalduvate omandiõigust kitsendavate

piirangute eesmärk on tagada Viljandi muinsuskaitseala kui olulise avaliku hüve säilimine.

Samuti on kitsenduste eesmärgiks maandada riske, mis võivad omada negatiivset mõju

riiklikult olulisele kultuuripärandile ja selle säilimisele. Nt on senine praktika näidanud, et

piiranguteta ehitustegevusega võivad kaasuda riskid, mis kahjustavad kultuuripärandit ning ei

taga selle väärtuste säilimist. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse

ja ettevõtlusvabaduse riive.

Kaitsekord on alus muinsuskaitsealal tegevuste kavandamiseks, nende lubatavuse hindamiseks

ja erinevate huvide kaalumiseks. Seatavad nõuded kohustavad kaasama Muinsuskaitseametit

planeeringute, projekteerimistingimuste jms koostamisse ehk tegevustesse, mis võivad omada

mõju kaitstavale väärtusele, sh seada ohtu objekti säilimise sellele omasena või muuta

säilimiseks sobivaid tingimusi. Lisaks kaasneb nõue loakohustuslike tegevuste

kooskõlastamiseks Muinsuskaitseametiga, st kaitsekorras seatavad nõuded kohustavad kõiki

muinsuskaitsealaga seotud erinevaid osapooli kaasama Muinsuskaitseametit juhul, kui

kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle säilimise või

muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi.

Kaitsekord on olemuselt üldkorraldusena eelhaldusakt kõikide edasiste üksikjuhtumite

lahendamisel. Kuigi kõik kaitsekorra kui üldkorralduse üksikküsimused tuleb lahendada

maksimaalselt teada oleva teabe alusel ja uurimiskohustust parimal moel rakendades, jäetakse

kaitsekorra normid erinevaid tulevikuvajadusi silmas pidades piisaval määral paindlikuks.

Edasised üksikjuhu kontekstipõhised elulised asjaolud ja vajadused selgitatakse välja ning

kaitseks vajalikud nõuded määratakse kindlaks nii muinsuskaitse eritingimustes, lubades vm

konkreetsetes otsustustes. Just need määratlevad ühtlasi ka omandiõiguse proportsionaalseteks

kitsendusteks olevad tegevused, mis on vajalikud kultuuriväärtuse säilimiseks. Sellel hetkel

kaalutakse uuesti ja täiendavalt üldise huvi ja üksikisiku huvi proportsionaalset tasakaalu. Nii

saab jõuda tulemuseni, et kõik kehtestatud piirangud ja kohustused oleksid konkreetsele isikule

õiglased.

11

Abinõu sobivuse hindamisel tuleb hinnata, kas see soodustab piirangu eesmärgi saavutamist

ning kaitseb riigipoolse ebamõistliku sekkumise eest. Muinsuskaitsealal tegevustele

kitsenduste seadmisega on võimalik tagada, et pädevad isikud saavad osaleda kavandatavate

tegevuste suunamisel ja nõustada optimaalsete, kõiki huve arvestavate ja kestlike lahenduste

leidmisel. See võimaldab muinsuskaitsealal kui kultuuriväärtuslikul keskkonnal säilida. Juhul,

kui pädevad isikud protsessis ei osale, on väga tõenäoline, et väärtuslik, kuid habras keskkond

saab pöördumatult rikutud. Seega, aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi

saavutamisele, mistõttu saab seda pidada sobivaks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole

võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne. Kaitsekorra eesmärgi (kultuuriväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt

sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid.

Riiklikuks muinsuskaitsealaks tunnistamisega sarnase meetmena on alates 2003. aastast

võimalik kohaliku omavalitsuse üksusel kehtestada planeerimisseaduse alusel üld- ja

detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikke hoonestusalasid, mille eesmärk on tagada piirkonna

kohaliku ajaloo ja arengu seisukohalt väärtuslike alade kaitse, mis hõlmab peamiselt eriilmelisi

elu- ja tööstuspiirkondi. Ala miljööväärtuslikuks tunnistamise õigus on vaid kohaliku

omavalitsuse üksusel. Seega sõltub miljööväärtuslike alade väärtustamine ja kaitse sisustamine,

st kitsenduste kehtestamine ning ala haldamine, täielikult kohaliku omavalitsuse üksuse

kaalutlusotsusest. Iga linna ja valla tehtav lahendus lähtub selle kogukonna hinnangust, mis on

või ei ole miljööväärtuslik, sh ajalooliselt või kultuuriväärtuslik. Samuti see, milliseid ja millise

rangusega nõudeid kehtestada. Seetõttu ongi miljööalade haldamises väga erinevaid praktikaid,

sh selliseid, mille nõuded on rangemad kui on kaitsekordades. Miljööalal kehtestatakse kaitse-

ja kasutustingimused, mis hõlmavad samuti terviklikku miljööd või keskkonda, millel on

ajalooliselt väljakujunenud tänavate võrk, haljastus, ühtne ja omanäoline arhitektuur või muu

avaliku huvi objekt. Ehitusseadustikus puudub alus nõuda ehitiste uuringuid, koostada enne

projekteerimist muinsuskaitse eritingimusi või võrreldava põhjalikkusega kultuuriväärtusi

kaitsvat dokumenti, nõuda eelprojektist täpsemat põhiprojekti või muinsuskaitselise

järelevalvega võrreldavat järelevalvet tööde tegemise ajal. Seetõttu ei ole alternatiivne valik

loobuda kaitsekorraga nõuete kehtestamisest ning jätta see iga valla ja linna vabaks hindamis-

ja kaalutlusotsuseks, olemuslikult sama tõhus meede üleriikliku ajaloo- ja kultuuripärandi

kaitsmiseks kui seda on kohase kaitse kehtestamine kaitsekorraga. Pidades silmas PS § 32

omandiõiguse kaitset, näeb MuKS riikliku kaitse kehtestamisel omandiõiguse piiramiseks ette

põhjalikuma regulatsiooni ja rohkem tingimusi, kui selleks on võrdlusena kohaliku kaitse

reeglid planeerimisseaduses (nt PlanS § 74 lg 3: „Üldplaneeringu alusel võib kinnisomandile

seada kitsendusi.“). Lisaks konkreetsetele materiaalõigusnormidele on kaitsekorra

kehtestamiseks eriline menetlus, mille kohustuslikuks osaks on ulatuslik ja avalik kaasamine,

seisukohtade ja vastuväidete ära kuulamine, kooskõlastamisring ja kehtestamine Vabariigi

Valitsuses.

Miljööala ja muinsuskaitseala erinev kaitse lähtub kohaliku ja riikliku tasandi kaitse vajaduse

erinevusest. Lähtudes MuKS § 10 lg 1: Riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et

kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa,

millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus

tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet on hinnanud kaitsekorra eelnõu

seletuskirjas peatükis 2 Viljandi muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduseid ning on seisukohal,

et 1973. aastal riikliku kaitse alla võetud ala ning selle hilisemad laiendusel on jätkuvalt riikliku

kaitse eeldused täidetud.

12

Kohaliku tasandi kaitse meetmete rakendamine võimaldab väärtustada üksikobjekte, alasid ja

paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik. Riigikohus on samuti selgitanud, et kohaliku

tasandi ja riikliku tasandi kaitse eesmärgid ei ole ühesugused (RKHKo 30.05.2019, 3-17-563,

p 9). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et Viljandi muinsuskaitseala puhul on tuvastatud vastavus

riikliku kaitse eeldusele, ei saa riiklikult olulise kultuuripärandi puhul pidada selle kaitsmist

üksnes läbi kohalikuks miljööväärtuslikuks hoonestusalaks määramise piisavaks meetmeks,

kuna see ei pruugi tagada kultuuripärandi säilimist. Muinsuskaitseametil ei ole õigust teha

järelevalvet kohaliku tasandi ajaloo- ja kultuuriväärtuste säilimise üle (nt keelata väärtuslikku

hoonet lammutada või peatada töid).

Seejuures ei ole välistatud kohaliku ja riikliku tasandi koostöö riikliku kultuuripärandi kaitsel.

Kui riik peab otstarbekaks ning vald või linn on sellest huvitatud ja sellega nõus, siis on

kohaliku omavalitsuse üksusel võimalus halduslepingu alusel Muinsuskaitseametilt üle võtta

muinsuskaitsealal riikliku kaitse tagamine (riiklik järelevalve, dokumentide ja taotluste

menetlemine jmt). Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus tagama oma koosseisus vastava

pädevusega pärandispetsialisti olemasolu, et riikliku kultuuripärandi säilimine oleks tagatud.

Viljandi Linnavalitsus ei ole avaldanud soovi muinsuskaitseala pärandi riikliku kaitsega uuesti

ise halduslepingu alusel tegelema asuda.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse iga kord ühelt poolt isikutele antud õigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kaitsekorra

kehtestamisega kaasnevad mõningad kitsendused omandiõigusele, millega seatakse omandi

kasutamisele piirangud. Samas arvestatakse, et Viljandi vanalinn on olnud riikliku kaitse all

alates 1973. aastast. Praegu kehtib alale 2004. aastal kehtestatud Viljandi vanalinna

muinsuskaitseala põhimäärus, millest on seni tulenenud piirangud kinnisasjade kasutamisele.

Piirangud ei muuda kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda

oluliselt, mistõttu ei saa seatavaid piiranguid pidada intensiivseteks. Samuti olid alal kinnisasju

omavad isikud kaasatud kaitsekorra kehtestamise menetlusse, mis andis neile võimaluse oma

huvide kaitsmiseks ja seisukohtade esitamiseks juba enne kaitsekorra kehtestamist. Seega aitab

kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi saavutamisele seadmata samas isikutele senisest

intensiivsemaid piiranguid. Kaitsekorra koostamisel hinnati iga muinsuskaitsealal asuva hoone

väärtust eraldi ja kaaluti sellele sobiva kaitse määramisel nii avalikku kui ka erahuvi.

Kultuuripärandi säilimine on oluline avalik huvi, mille üheks tähtsamaks eelduseks on

järjepidevus. Kultuuripärandi säilimisest kasusaajaks on kõik alal kinnisasjade omanikud, kelle

vara väärtus sõltub muinsuskaitseala kui elukeskkonna väärtuste säilimisest. Lisaks kinnisvara

omanikele on kasusaajateks ka teised linnaelanikud, ettevõtjad ja linna külastajad, kelle jaoks

on hästi säilinud linn oluliseks külastamise sihtkohaks.

Muinsuskaitseala kehtestamise asemel teiste õiguslike võimaluste kasutamine eeldaks, et

muinsuskaitseala ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele või see on hävinud ning selle

taastamine ei ole põhjendatud (MuKS § 20 lg 3 p 1 ja 2). Riikliku kaitse eeldusele vastavuse

hindamine näitas, et muinsuskaitseala vastab riikliku kaitse eeldusele. Arvestades MuKS-ist

tulenevat regulatsiooni ja senist järjepidevust Viljandi muinsuskaitseala hoidmisel, saab

kaitsekorra kehtestamist pidada igakülgselt põhjendatuks ja proportsionaalseks valikuks.

Proportsionaalsusele lisaks on kaalutud kitsenduste ulatust ja nende leevendamise

võimalikkust. Eelnõu koostamisel seati eesmärgiks vähendada seniseid kitsendusi

omandiõigusele. Ühe nõudena taotletakse seni kehtiva põhimääruse järgi Muinsuskaitseametilt

luba kõigi muinsuskaitsealal asuvate hoonete siseruumides ehitamiseks. Lähtudes hoonetes

säilinud väärtustest tehakse hoonetele seatavates kitsendustes leevendused. Selleks jagatakse

muinsuskaitsealal paiknevad hooned kolme kaitsekategooriasse (A-, B- ja C-kaitsekategooria).

13

Vastavalt määratud väärtusklassile vähendatakse omandipõhiõiguse piiranguid võrreldes senise

korraga. Hoonete puhul, mille kultuuriväärtus tervikuna on kõrgem (A-kaitsekategooria),

jäävad kehtima seni kõikidele muinsuskaitsealal asuvatele hoonetele kehtinud nõuded. A- ja B-

kaitsekategooria kultuuriväärtuslikele hoonetele jääb kehtima muinsuskaitse eritingimuste

vajalikkuse nõue. B-kaitsekategooria hooned vabastatakse Muinsuskaitseameti loakohustusest

siseruumides ehitamisel ning C-kaitsekategooria hoonete puhul kaob senine muinsuskaitse

eritingimuste ja tööde tegemise loa taotlemise nõue. Võrreldes senise muinsuskaitseala

põhimäärusega (kehtestatud 2004. aastal) leevendab uus kaitsekord piiranguid oluliselt.

Kaitsekorraga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagavad muinsuskaitsealal

asuva kultuuripärandi säilimiseks ja kestlikuks arenguks soodsa seisundi ning on

proportsionaalne kaitse eesmärgiga.

Kaitsekorra nõuded on sõnastatud nii konkreetselt kui võimalik, kuid jättes neisse siiski sisse

vajalikul määral paindlikkust edasiste otsuste jaoks. Edaspidi saab näiteks muinsuskaitse

eritingimusi andes või töödeks luba andes lähtuda ühelt poolt MuKS-ist ja kaitsekorrast ning

teisalt iga konkreetse elulise juhtumi kontekstipõhistest vajadustest. Sellisel kujul saab

tasakaalustatult arvestada avalikuks huviks oleva ajaloo- ja kultuuripärandi kaitsega kui ka

erahuviga ning leida nende õiglane tasakaal – teha üksikjuhu õiglane otsustus. Seega ei määra

omandiõiguse kitsenduse proportsionaalsust kindlaks kaitsekord, vaid see määratakse kindlaks

MuKS-i, kaitsekorra ja taotluse lahendamise oluliste asjaolude koostoimes.

4. Eelnõu sisu

Eelnõu koosneb kaheksast osast ja sellel on viis lisa. Eelnõuga sätestatakse muinsuskaitseala

nimetus ja piir (I osa); kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted (II osa);

muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid (III osa); muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks vajalikud nõuded hoonetele (IV osa); muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja

selle tagamise nõuded (V osa); leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise

kohustusest muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis (VI osa); muinsuskaitsealal paiknevate

kinnismälestiste kaitsevööndid (VII osa) ja korralduse jõustumine (VIII osa). Eelnõu lisades

visualiseeritakse kaardil muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid (Lisa 1); muinsuskaitseala

kolme piirkonna piirid (Lisa 2); hoonete kaitsekategooriad ja mälestised (Lisa 3); ajaloolised

haljasalad (Lisa 4) ning arheoloogilise kultuurkihiga ala ja leevendused (Lisa 5). Eelnõu lisad

1–5 on lisaks pdf-vormingule kättesaadavad ka ArcGIS veebikaardina.10

Kaitsekorra põhjendused ja selgitused on toodud seletuskirjas, mille lisadeks on hoonete

kaitsekategooriate põhjendused (seletuskirja lisa 1); muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete

menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone

kaitsekategooriast (seletuskirja lisa 2) ning Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu

avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad

(seletuskirja lisa 3).

Eelnõu I osa. Muinsuskaitseala nimetus ja piir.

Eelnõu punktis 1 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse kehtestamine, selle järjepidevus ja

nimetus. Viljandi muinsuskaitseala on võetud riikliku kaitse alla eesmärgiga kaitsta ja

säilitada Viljandi linna ajaloolist linnatuumikut koos seda ümbritseva kultuurväärtusliku

10 Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kaart:

https://gis.muinas.ee/arcgis/apps/webappviewer/index.html?id=fe462f78fc9e40d3b00185bdb8a2d80e

14

keskkonnaga, sest see kultuuriväärtuslik maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi

väärtuslikumat osa.

Muinsuskaitseala nimetus on muudetud võrreldes senisega lühemaks ja selgemaks. Senine

nimetus „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala“ ei peegelda tegelikku muinsuskaitsealaga

hõlmatud piirkonda. Viljandis hõlmab muinsuskaitseala suurema ala, kui seda on üksnes

linnamüüriga piiratud keskaegne linnasüdamik koos ordulinnuse varemetega. Lisaks kuuluvad

muinsuskaitsealasse ka ordulinnuse vallikraavid, linnasüdamikuga vahetult külgnev uuslinna

ala, endine Viljandi mõisasüda ning Huntaugu piirkond koos Viljandi järve äärse

haljasstruktuuriga. Seetõttu on korrektne nimetus Viljandi muinsuskaitseala.

Eelnõu punktis 2 antakse muinsuskaitseala sisuline määratlus. Muinsuskaitseala hõlmab

Viljandi linnakindlustustega piiratud keskaegse linna ordulinnuse varemete ja vallikraavidega,

nendega külgneva uuslinna ala, endise Viljandi mõisasüdame ning Huntaugu piirkonna koos

Viljandi järve äärse haljasstruktuuriga.

Eelnõu punktis 3 sätestatakse muinsuskaitseala ning kaitsevööndi piir, sealhulgas

muinsuskaitsealale avanevad olulised vaated. Piirid on kujutatud eelnõu lisas 1 toodud kaardil.

Muinsuskaitseala piirid on alates nende esmakordsest kehtestamisest kujunenud järgmiselt:1)

1973. aastal moodustati kaitsetsoon, mis hõlmas Viljandi linnamüüriga piiratud keskaegse

linnasüdamiku koos ordulinnuse varemetega ning endise Viljandi mõisasüdame koos Viljandi

järve äärse haljasstruktuuriga.

2) 1995. aastal kinnitati muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piir. Viljandi vanalinna

muinsuskaitseala hõlmas Viljandi ordulinnuse varemeid, keskaegset linnasüdamikku ja seda

ümbritsevat ajalooliselt, arhitektuurselt ja arheoloogiliselt väärtuslikku piirkonda, mis piirnes

Viljandi järve, Valuoja oja, Hariduse, Vaksali, Kaalu, Turu, Tallinna, Posti, Mäe ja Tartu

tänavate ning Aasa tänava ja selle pikendusega Viljandi järveni. Lisaks kehtestati kaitsevöönd,

mis koosnes hoonestatud aladest ümber muinsuskaitseala ning piirnes Viljandi järve, Kösti oja,

Tartu maantee, Uue ja Jakobsoni tänavate, Kaalu tänava pikenduse, Turu, Tallinna, Posti, Mäe,

Tartu tänavate ning Aasa tänava ja selle pikendusega Viljandi järveni.

3) 2004. aastal liideti muinsuskaitseala koosseisu Huntaugu muinasasula ala. Muinsuskaitseala

laiendamine lähtus 2001. aastal avastatud muinasaegsest asulakohast Huntaugu mäel.

Võrreldes kehtiva põhimäärusega muudetakse eelnõuga nii muinsuskaitseala kui ka selle

kaitsevööndi piire.

Muinsuskaitseala piiride muudatus lähtub sellest, et kaitstav ala vastaks tervikuna

muinsuskaitseala kriteeriumitele ja eesmärkidele. Olemasolevat muinsuskaitseala laiendatakse

nende tänavate osas, kus on mõistlik liigutada piir tänava teise poole kinnistute tagumiste

piirideni. Muudatus puudutab C. R. Jakobsoni, Posti, Mäe ja Tartu tänavate kinnistuid. Sellise

piiride muutmise põhimõtteks on, et muinsuskaitseala oleks linnaruumis tajutav loogilise

tervikuna, st mõlemal pool tänavat asuvad ajaloolised kinnistud on hõlmatud

muinsuskaitsealasse ja nende käsitlemiseks on seatud võrdsed tingimused.

Kui muinsuskaitseala kaitsevöönd kujutab endast puhverala muinsuskaitseala ümber, mis peab

tagama muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning ala vaadeldavuse, siis

muinsuskaitseala on maa-ala, mis esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

Sellest tulenevalt kehtivad muinsuskaitsealal ja muinsuskaitseala kaitsevööndis tööde

tegemisele eri kaaluga nõuded ning muinsuskaitseala laiendamisega antud piirkonnas senisele

kaitsevööndi alale kaasnevad ka suuremad piirangud omandi kasutamisele. Samas ei muuda

15

seatavad piirangud kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda

oluliselt, mistõttu ei saa seatavaid piiranguid pidada intensiivseteks.

Muus osas muudetakse muinsuskaitseala piire vähesel määral. Muinsuskaitseala kaguosas

muudetakse piiri nii, et see hõlmaks kogu rannaala, sh osaliselt järve ala. Muudatus on seotud

arheoloogiliselt tundliku alaga ning võimaliku kesk- ja varauusaegse sadamakoha asukohaga

järve kaldal. Lõunaosas laiendatakse muinsuskaitseala nii, et kogu teadaolev Huntaugu

muinasasula ala oleks muinsuskaitsealasse kaasatud ning seega riikliku kaitse all.

Lisaks vähendatakse muinsuskaitseala piiri ala lääneosas nii, et Turu ja Kaalu tänavatega

külgnev tühi ala ning Turu tänava äärne hoonestus osaliselt jäävad muinsuskaitsealalt välja.

Seal hakkab aga paiknema kaitsevöönd. Vähendamise mõte seisneb selles, et nimetatud

piirkond ei vasta muinsuskaitseala kaitse eesmärkidele ning ei ole tunnetatav muinsuskaitseala

osana. Selles piirkonnas hakkavad kehtima kaitsevööndi nõuded.

Muinsuskaitseala kaitsevöönd on jagatud kaheks osaks: vahetu kontaktala muinsuskaitsealaga

(kaitsevöönd 1) ja muinsuskaitsealale avanev oluline vaadesektor (kaitsevöönd 2).

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on vastavalt MuKS § 14 lg-le 3 tagada

muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske üleminekuid

hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses ning muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest

vaatepunktidest.

Muinsuskaitseala kaitsevööndit vähendatakse võrreldes olemasoleva kaitsevööndiga. Uus

kaitsevöönd on maa-alaliselt väiksem ning vastab seeläbi ka paremini kaitsevööndi

eesmärkidele. Uus kaitsevööndi osa 1 piir kulgeb muinsuskaitseala piirist alates mööda Kaalu

tänavat, Turu ja Tallinna tänavate äärsete kinnistute tagumisi piire, mööda Uut ja Kooli tänavat

ning Kõrgemäe tänava kinnistute tagumisi piire, mööda Tartu, Kõrgemäe, Roo ja Järve tänavaid

muinsuskaitseala piirini. Kaitsevööndi osa 2 eesmärk on tagada muinsuskaitseala vaadeldavus,

mistõttu jookseb selle piir algusega Tartu ja Mustla maanteelt osaliselt üle järve ja hõlmates

muinsuskaitseala vanalinna osa koos dominantsete vertikaalidega.

Eelnõu II osa. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

Eelnõu punktis 4 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk. Kehtivas, 2004. aastal

vastu võetud Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses on muinsuskaitseala

eesmärgina käsitletud ainult väärtuste säilitamist. Eelnõuga see eesmärk säilib, samas tuuakse

välja, et oluline ei ole ainult passiivne säilitamine, vaid ka kultuuriväärtusliku keskkonna ja

hoonestuse kasutuses hoidmine ning kestlik areng. Seejuures on hoonestuse ja linnaruumi

uuendamisel eesmärgiks tuua olemasolevaid kultuuriväärtuseid esile, mitte neid rikkuda või

varjata (sh peetakse silmas nii arhitektuurseid kui ka arheoloogilisi väärtusi). Kestliku arengu

all peetakse silmas linnakeskkonna arendamist viisil, kus olemasolevat ressurssi kasutatakse

mõistlikult, sh olemasolevate hoonete kasutuses hoidmise ja nende kaasajastamise kaudu.

Kohatunnetust loovate väärtuste all mõistetakse Viljandi muinsuskaitsealale omaseid

unikaalseid linnaruumilisi, arhitektuurseid, arheoloogilisi, kõrghaljastuslikke ja maastikulisi

eripärasid, mis loovad linnale iseloomuliku ilme ja identiteedi.

Eelnõu punktis 5 sätestatakse, et muinsuskaitsealale kohaldatakse lisaks kaitsekorrale ka

MuKS-ist tulenevaid sätteid. Seetõttu ei ole kaitsekorras korratud muinsuskaitsealal asuvatele

16

mälestistele esitatavaid nõudeid ega tehtavatele töödele kehtivaid nõudeid. See tähendab, et

muinsuskaitseseadust ja kaitsekorda tuleb rakendada koos. Mälestiste reguleerimine ei kuulu

kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-ist. Mälestiste reguleerimine ei kuulu

kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-ist.

Eelnõu punktis 6 loetletakse muinsuskaitsealal kaitstavad väärtused. Väärtustena on

loetletud peamised muinsuskaitseala tunnused, mille säilitamine ja esiletoomine on oluline, et

täita Viljandi muinsuskaitseala kaitse eesmärki. Neid on selgitatud ka seletuskirja

sissejuhatuses seoses muinsuskaitseala kriteeriumidele vastavuse hindamisega.

Muinsuskaitseala väärtused on üldjoontes sarnased senises Viljandi vanalinna muinsuskaitseala

põhimääruses sõnastatud eesmärkidele, kuid sõnastatud täpsemalt, et anda selgemad ja

sisulisemad suunised nii muinsuskaitseala hoonete omanikele, valdajatele, valdkonnas

tegutsevatele ettevõtjatele kui ametiasutustele. Seniste eesmärkide seast on välja jäetud need,

mis käsitlesid muinsuskaitsealal „muinsuskaitsealale ja sellel paiknevatele ehitistele kahjulike

ja sobimatute kasutusviiside väljatõrjumine; ehitusajalooliselt väärtusetute ning keskkonda

esteetiliselt risustavate väikeehitiste lammutamist või nende muinsuskaitsealalt väljaviimine;

ning ajaloolisse keskkonda mittesobivate rajatiste püstitamise vältimist või nende

muinsuskaitsealalt väljaviimist.“ Praktikas ei ole juba ammu olnud muinsuskaitses tavaks

nõuda olemasolevate väikeehitiste ja rajatiste lammutamist või keelata „sobimatuid“

kasutusviise. Eraomandi tingimustes on sellised eesmärgipüstitused kohatud. Väljaviimise ja

lammutamise asemel on tänapäeval otstarbekam seada tingimused ümberehitamiseks, mille abil

saab ka sobimatute ehitiste uuendamisel nende välisilmet parandada.

Punktis 6.1 on välja toodud muinsuskaitseala roll, milleks on mitmekesine, inimmõõtmeline ja

kultuurimälu hoidev elu-, töö-, õppe- ja puhke-keskkond, milles on võimalik tunnetada linna

ajalugu selle erinevate kihistuste kaudu. See tähendab, et lisaks riiklikult olulisele

kultuuriväärtuslikule keskkonnale on muinsuskaitseala puhul tegemist elava linnaruumiga,

mida kasutatakse jätkuvalt väga erinevates funktsioonides. Viljandi muinsuskaitseala puhul on

lisaks elu- ja töökeskkonnale tegemist õppekeskkonnaga, kus paiknevad Viljandi

Kultuuriakadeemia, muusika- ja kunstikooli ning Vaba Waldorfkooli õppehooned. Lisaks on

Viljandi muinsuskaitseala puhul tegemist piirkonnaga, millel on suur potentsiaal

kultuuriväärtusliku puhke-keskkonnana. Puhke-keskkond on mõistetav ennekõike turismi ja

ettevõtluse kontekstis. Viljandi on populaarne turismi sihtkohana, kus inimesed käivad veetmas

oma puhkehetki, et mh avastada linna rikkalikku kultuuripärandit. Erinevad kasutusviisid

aitavad hoida muinsuskaitseala elavana ja kasutuses, mis omakorda tagab hoonete ja muude

väärtuste säilimise.

Inimmõõtmelist ruumi mõistetakse eelnõus samas tähenduses kui seda on kasutatud

üldplaneeringu koostamise nõuannetes11: see on väliruum, mis lähtub inimese mõõtkavast ja

on tema liikumise kiirusel hästi tajutav.

Kultuurimälu hoidmise all mõistetakse kollektiivset teadmist oma ajaloo kohta, mis liidab

kogukondi. Ajaloolises linnas on võimalik tunnetada asustuse ja selle elanike ajalugu linna

erinevate osade ja elementide kaudu, mis võimaldabki tajuda kultuuriväärtuslikku keskkonda

ka kui kultuurimälu hoidjat.

11 Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks:

https://planeerimine.ee/wp-content/uploads/2021/05/uldplaneeringu_juhis_final-2.pdf.

17

Punktis 6.2 on loetletud Viljandi muinsuskaitseala füüsilised väärtused: läbi ajastute

kujunenud linnaehituslik tervik, sealhulgas ehitised, ajalooline tänavavõrk ja kvartalid, krundi-

ja hoonestusstruktuur, väljakud, hoovid ja aiad (edaspidi õuemaa), ajaloolised linnaruumi

kujundavad elemendid, katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht, maastiku- ja pinnavormid

ning ajaloolised haljasalad. Need väärtused kaitsekorra järgi säilitatakse, muutuste kaalumisel

eelistatakse neid muudele väärtustele ning hoidutakse nende rikkumisest ja hävitamisest.

Punktis 6.3 tuuakse väärtusena esile ka muinsuskaitsealale kaitsevööndist avanevad olulised

vaated ja muinsuskaitsealal avanevad sisevaated. Vaadeldavus on muinsuskaitseala üks olulisi

väärtuseid. Linnasüda on ajalooliselt koondanud tähtsaid avalikke hooneid, nagu näiteks kirik,

raekoda või veetorn, mille tornid on maastikul visuaalseks orientiiriks. Ka linnamaastikul võib

kirikutornile avanev vaatesiht, vanalinna silueti vaade üle järve või muu iseloomulik vaade olla

iseseisev väärtus lisaks ala enese väärtustele. Viljandile on iseloomulik ühtlaselt madal

hoonestus ja rohelusse mattuv siluett üksikute tornidega. Olulise kaugvaatena on käsitletud

kaitsevööndi osast 2 avanevat vaadet Tartu maanteelt ja Mustla maanteelt muinsuskaitsealale,

linna siluetile ja maamärkidele nagu Jaani kiriku torn, vana veetorn ja ordulinnuse varemed.

Muinsuskaitsealal avanevateks sisevaadeteks loetakse kõiki vaateid piki muinsuskaitseala

ajaloolisi tänavaid.

Eelnõu punktis 7 on täpsustatud punktis 6.2 toodud väärtused, loetledes linnaehitusliku

terviku väärtuslikumad kihistused. Selle juures on tuginetud aruteludele kaitsekorra koostamise

töörühmas ning kaasamiskoosolekutel. Alapunktides on toodud välja need osad, millel on

Viljandi muinsuskaitseala kui linnaehitusliku terviku ja seda ilmestavate arhitektuuri ja

ehitustraditsioonide seisukohalt kõige olulisem roll ning mis loovad alale iseloomuliku

kohatunnetuse. Alapunktides 1–6 nimetatu ei ole ammendav loetelu Viljandi muinsuskaitseala

väärtustest.

Punktis 7.1 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks arheoloogiline kultuurkiht,

muinas-, kesk- ja varauusaegsete kihistuste maa all ja maa peal säilinud osad, sealhulgas

Huntaugu asulakoht, Viljandi ordulinnuse varemed, vallikraavid ning linnakindlustused.

Viljandi ordulinnuse varemed koos eeslinnuste varemetega, mis paiknevad kõrgetel,

vallikraavidega eraldatud küngastel, on linna sümbolobjekt ja maamärk. Oluline on aga ka linna

maa all peituv ajalugu ehk arheoloogiline kultuurkiht ja erinevate kihistuste säilinud osad.

Punktis 7.2 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks 18.–20. sajandist säilinud

väärtuslikud ehitised ja hilisem ajaloolisesse hoonestusstruktuuri sobituv arhitektuur. Viljandis

on säilinud märkimisväärsel hulgal puit- ja telliskivihooneid, mille 18. sajandi lõpu või 19.

sajandi alguse päritolu on tänaseni selgesti loetav. Viljandi vanalinna kõige väärtuslikuma ja

Eesti kontekstis väga olulise kihistuse moodustavad nii puitklassitsism kui ka tellishistoritsism,

mille rohkus on Viljandis silmapaistvam kui üheski teises Eesti linnas. Viljandis on ka hästi

säilinud 19. sajandist pärinevaid klassitsistlikke ja neostiilis kivihooneid. Täiesti eraldiseisva

kihistuse moodustavad Viljandi mõisa kompleksi kuuluvad hooned. Viljandis on säilinud ka

märkimisväärsel hulgal nii heimatstiili sugemetega kui puhta konstruktiivse juugendi võtetega

ilmestatud 20. sajandi alguses ehitatud elamuid, ärihooneid ja ka abihooneid. Omaette kihistuse

moodustavad 1930. aastate funktsionalismimõjudega arhitektuur ning tööstusarhitektuur.

Lisaks on muinsuskaitsealal ka üksikud silmapaistvad nõukogudeaegsed ja hilisemaid ehitisi.

Punktis 7.3 on linnaehitusliku terviku ühe väärtusliku kihistusena nimetatud

kultuuriväärtuslike hoonete interjöörid ja nende osad. See viitab eelnõu punktis 11 määratletud

18

A-kaitsekategooria hoonetele, mis tuleb säilitada autentsena nii eksterjööris kui ka interjööris.

A-kaitsekategooria on määratud kaitsekorra koostamise käigus hoonetele, milles on

teadaolevalt säilinud väärtuslikud interjöörid ja nende osad. Teistel, B- ja C-kaitsekategooria

hoonetel teadaolevalt samaväärtuslikku interjööri ei ole, kuid kuna paljudes neist ei ole tehtud

uuringuid ja varasemad ehitus- ja viimistlusdetailid võivad olla hilisematega kinni kaetud, võib

kultuuriväärtuslikke interjööre või selle osi (näiteks lae- või seinamaalingud, ajaloolised

põrandad jms) tulla välja sisetööde käigus ka neis hoonetes. Sel juhul tuleb neist leidudest

MuKS § 60 alusel Muinsuskaitseametile teada anda, kes saab omanikku selles osas nõustada,

soovitusi anda või vajadusel uuringud määrata (omanikule MuKS-es toodud määral

hüvitatavad, kui amet on need määranud). Omanikul on võimalik restaureerimiseks ametilt

toetust taotleda. Kuna terviklikke või hoone ehitusaegseid interjööre on säilinud pigem vähe,

väärtustatakse lisaks terviklikele kultuuriväärtuslikele interjööridele (A-kaitsekategooria

hooned) ka selliseid, kus on säilinud kunagiste interjööride fragmente või detaile.

Punktis 7.4 on väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvana välja toodud ajalooline linnastruktuur

koos ajaloolise turuplatsiga (Laidoneri plats). Laidoneri platsi puhul on tegemist ajaloolise

turuplatsiga, millest hilisemal ajal on loodud tsentraalselt koonduva teedevõrguga haljak.

Punktis 7.5 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks ajaloolised linnaruumi

kujundavad elemendid ja sillutised. Viljandis on ajalooallikatele tuginedes taas kasutusele

võetud ajaloolisi linnaruumi kujunduselemente, nagu kuulutuste tulbad või äride nimed seintel.

Paljusid ajaloolisi linnakujunduse elemente on tuvastatud ka vanadel fotodel, nagu näiteks

tänavavalgustid, istepingid, lasipuud,piirdepostid jms.

Punktis 7.6 on väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvana välja toodud kõrghaljastus õuemaal

ja avalikus ruumis ning ajaloolised haljasalad, seal hulgas Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark

koos Tasuja pst alleega ning Viljandi järve äärne ajalooline haljasala. Kõrghaljastus

moodustab osa muinsuskaitseala miljööst ja terviklikkusest, mistõttu on ka see väärtuslik

kihistus. Lossipargi, Sõbrapargi ja mõisapargi puhul on tegemist kolme ajaloolise pargiga, mille

struktuur ja kõrghaljastus omavad muinsuskaitseala kontekstis olulist väärtust. Sõbrapark on

19. sajandi keskel kavandatud linna tiigina ning hiljem olnud kujundatud korrapäraste

diagonaalidega ligi sajandi. Mõisapark on seotud Viljandi mõisakompleksiga, mis valdavalt

pärineb 19. sajandist ning hõlmab ajalooliselt ka osa Tasuja pst alleest. Lossipark ümbritseb

linna sümbolit, keskaegse ordulinnuse ja eeslinnuste varemeid koos vallikraavidega. Viljandi

järve äärne ajalooline haljasalaon ala, mis on osa suuremast järve äärsest haljasstruktuurist

ning mis on ajalooliselt olnud seotud Viljandi linnaga. Seda ordulinnuse mäe jalamil olnud ala

kasutati juba keskajal heina- ja karjamaana ning see on järjepidevalt olnud hoonestamata

haljasala. Viljandi 1930. aastal kinnitatud üldplaneeringus on see haljasala märgitud linna

heinamaana, mida kasutati pargialana. 1964. aasta Viljandi üldplaneeringu ehk generaalplaani

kaardil on Viljandi ordulinnuse ja järve vaheline ala märgitud samuti haljasalana.

Eelnõu punktis 8 on kirjeldatud muinsuskaitseala väärtuste säilitamise riiklikud

põhimõtted, mis annavad kaitsekorra kohaldamisele suuna ning abistavad nõuete sisustamisel.

Sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud muinsuskaitse praktikast, mis omakorda lähtub

valdkonna rahvusvahelisest kogemusest ja juhendmaterjalidest, sh UNESCO ajaloolist

linnamaastikku käsitlevast soovitusest (2011) 12 , ICOMOSi Veneetsia hartast (1964) 13 ja

12 Vaata https://unesco.ee/dokumendid/unesco-soovitused-eesti-keeles/ 13 Vaata https://www.icomos.org/images/DOCUMENTS/Charters/Venice_Charter_EN_2023.pdf

19

ICOMOSi Washingtoni hartast (1987)14. Põhimõtted lähtuvad eesmärgist säilitada ja tuua esile

muinsuskaitseala väärtuseid ning on juhindumiseks muinsuskaitsealal muudatuste

planeerimisel ja plaanitavate muudatuste lubatavuse kaalumisel. Need lähtuvad ja täiendavad

MuKS §-s 3 kehtestatud muinsuskaitse põhimõtteid. Selle punktiga antakse ka põhimõte, et

punktides 6 ja 7 märgitud väärtused ja väärtuslikumad kihistused säilitatakse, et Eesti

kultuuripärand jääks püsima ning ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalik sellest osas saada.

Punktis 8.1 sätestatakse, etmuinsuskaitseala väärtusi säilitatakse, uuendused lähtuvad

kestlikust arengust ja sobitatakse kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades

muinsuskaitseala eesmärke ja parandades elukeskkonna kvaliteeti. See tähendab, et ehituslikud

muudatused muinsuskaitsealal on võimalikud, kuid nende kavandamisel tuleb kaaluda, kas

need väärindavad või pigem rikuvad olemasolevaid kultuuriväärtusi ja elukeskkonda.

Muinsuskaitseala näol on tegu väljakujunenud keskkonnaga, kus on seatud eesmärgiks

olemasolevate väärtuste säilitamine ja esile toomine ning uuenduste tegemisel tuleb seda

arvesse võtta. Kestlik (keskkonda ja kultuuripärandit hoidev) arendamine rahuldab praeguste

põlvkondade vajadused, kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi muinsuskaitseala

kultuuripärandit kasutada ja sellest osa saada. Samas on kaitstaval alal oluline pidev

elukeskkonna kvaliteedi parandamine ja kaasaegsete mugavustega täiendamine nii palju kui

võimalik, et ajaloolised hooned oleksid jätkuvalt atraktiivsed elamiseks ning muinsuskaitseala

ei jääks tühjaks.

Punktis 8.2 sätestatakse, et muinsuskaitseala mitmekesist kasutust säilitatakse ja soodustatakse

ajalooliselt avalikus kasutuses olnud hoonete ja kinnistute jätkuva avaliku kasutamisega.

Sellega täpsustatakse eelpool väärtusena nimetatud funktsionaalse mitmekesisuse hoidmist:

muinsuskaitsealal ei ole oluline mitte iga kinnistu sihtotstarbe säilitamine, vaid eelkõige on

vajalik hoida ajalooliselt avalikus kasutuses olnud hoonete ja alade (nt koolid, haldus- ja

ühiskondlikud hooned jms) jätkuvat toimimist avalikus funktsioonis. See aitab säilitada linna

elavana ning toimiva elukeskkonnana, välistades monofunktsionaalsuse või sõltuvuse vähestest

kasutusliikidest.

Punktis 8.3 rõhutatakse, et uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral olemasolevate

kultuuriväärtuslike hoonete kasutust. Eesmärk on muinsuskaitsealal olemasolevaid ajaloolisi

hooneid jätkuvalt kasutada või uuesti kasutusele võtta, kui need on tühjaks jäänud.

Muinsuskaitseala hoonestuse säilimist aitab tagada nende kasutamine ja pidev hooldamine.

Tühjalt seisvad hooned jäävad reeglina hoolduseta, hakkavad lagunema ja nende

kultuuriväärtus võib hävida. Keskkonna seisukohast on kõige kestlikum kasutada juba ehitatud

hoonestust, seda kaasaja vajadustele vastavaks kohandades ja arendades. Riik saab hoonete

kasutuses hoidmist soodustada, eraldades selleks riiklikke toetusi. Uute ehitiste püstitamisel

tuleb arvestada kogukulu ühiskonnale, sh kasutusest välja jääva kõrge kultuuriväärtusega

ehitiste säilitamiskohustust ning sellega kaasnevaid kulusid.

Punktis 8.4 rõhutatakse, et hoone ja linnaruumi ehituslike muudatustega suurendatakse

ligipääsetavust kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate

hoonete kultuuriväärtust ning soodustab autoliikluse vähendamist ja jalakäijatele paremini

kasutatavat ja atraktiivsemat linnaruumi. Ligipääsetavuse all mõistetakse muinsuskaitseala ja

14 Vaata https://www.icomos.org/images/DOCUMENTS/Charters/towns_e.pdf

20

seal paiknevate hoonete füüsilist ligipääsetavust, mis arvestab kõikide kasutajate vajadustega.

Sellega antakse juhis, et kus võimalik, tuleb ligipääsetavust suurendada, mis võimaldab

ajalooliste hoonete kasutamist rohkemates funktsioonides ning erineval viisil liikuvatele,

erineva suuruse ja vanusega inimestele. Samas peab silmas pidama, et ehituslikud muudatused

ligipääsetavuse suurendamiseks ei tohi kultuuripärandit kahjustada. Lahenduste sobivust

kaalutakse, arvestades asukohta linnaruumis, hoone kultuuriväärtust ja lahenduse mõju sellele.

Muuhulgas soodustatakse linnaruumi muudatustega autoliikluse vähendamist

muinsuskaitsealal, mis on seotud samuti ligipääsetavuse tõhustamisega jalakäijatele ja

erivajadustega inimestele ning loob meeldivama ja atraktiivsema linnaruumi nii elanikele kui

ka külastajatele. Autoliikluse vähendamine muinsuskaitsealal soodustab riikliku kaitse alla

võetud kultuuriväärtusega maa-ala säilimist: nii kultuuriväärtuslike hoonete ja ajalooliste

katendite tehnilise seisukorra ning kõrghaljastuse tervise mõttes (autodest tulenev vibratsioon,

saaste ja libedusetõrjevahendid) kui ka kogu ala miljöö ja ligipääsetavuse mõttes (linnaruumi

ja hoonete parem tajumine, jala- ja kergliiklejasõbralikkus). Autoliikluse vähendamine on ka

üks põhimõte, mida linnakodanikud rõhutasid kaitsekorra koostamise raames toimunud

kaasamiskoosolekul.

Punktis 8.5 selgitatakse, et kultuuriväärtuslikke ehk A- ja B-kaitsekategooria hooneid

säilitatakse ja hooldatakse järjepidevalt; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel

ja ilme muutmisel säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning

arhitektuuridetailid. Iga omaniku kohustus on enda kultuuriväärtuslikku kinnisvara hooldada.

See on osa säilitamiskohustusest vastavalt MuKS § 33 lg-le 3. Hooldustööd ei ole

loakohustuslikud, kuid Muinsuskaitseametil on võimalik nende teostamist nõustada,

võimalusel rahaliselt toetada, samuti anda hoolduskava (MuKS § 44).

Kultuuriväärtuslike hoonete konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel

lähtutakse olemasolevast hoonest – säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja

viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid. Arhitektuurilaadis väljendub hoone

arhitektuurne olemus ja stiil – näiteks, kas fassaad on klassitsistlik või historitsistlik jne.

Tuleb silmas pidada, et kultuuriväärtuslikud hooned on enamasti vanad hooned, mida on

tõenäoliselt ka varem ümber ehitatud. Kultuurilooliselt oluline ei ole üksnes algupärane, st

ehitusaegne lahendus, vaid ka hilisemad kihistused, mis näitavad, kuidas hoone on eri ajastutel

muutunud. Nii A- kui ka B-kaitsekategooria hoonetele koostatakse enne projekteerimist

muinsuskaitse eritingimused, kus tuuakse konkreetse hoone väärtuseid arvestades välja,

millised kihistused ja detailid tuleb säilitada ning millised võib eemaldada.

Punktis 8.6 on toodud põhimõte, et uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehitise

ehitamisel eelistatakse tänapäevast, keskkonda sulanduvat lahendust, eesmärgiga rikastada

mitmekihilist ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga; lähtutakse lähiümbruse

linnaruumist, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemisest, tihedusest, mahust,

materjalikasutusest, katusemaastikust ja värvilahendusest.

Suuremahulise juurdeehituse all mõistetakse ehitusloakohustuslikku juurdeehitist, mis on

vastavalt EhS-le laiendamine üle 33% ehitise esialgu kavandatud mahust. Eelnõus ei anta eraldi

suunist väiksemahuliste juurdeehitiste (kuni 33 %) arhitektuurse lahenduse kohta (nt veranda,

vintskapid jms), nende kavandamisel eelistatakse olemasoleva hoone stiiliga jätkamist, kuid

olenevalt olukorrast on mõeldav ka kaasaegne lahendus.

21

Terve uue ehitise või ajaloolise hoonega liituva uue suure hoonemahu kavandamisel ei ole

eesmärk luua teravat kontrasti ajaloolise keskkonnaga, tänapäevane arhitektuur peab

keskkonda sulanduma. Keskkonda sulandumise all mõistetakse konkreetses kvartalis ja

tänavalõigus domineeriva ajaloolise hoonestuse paiknemist tänavajoone suhtes, suurust

materjalikasutust, katusemaastikku jms. Viljandis, kus piirkonniti on arhitektuuritraditsioonid

väga erinevad (klassitsistlikust puitarhitektuurist ja tellishistoritsismist modernismi ja

stalinismini), võib see tähendada eri piirkondades varieeruvaid lahendusi. Uus lisandus peab

sulanduma ajaloolisse keskkonda, mitte domineerima selle üle. Selleks tuleb järgida hoonestuse

ajaloolist struktuuri ja lähtuda üldisest mastaabist (maht, kõrgus, liigendused, värvilahendus),

kuid uue ehitise arhitektuurne ilme võib ka olla kaasaegne.

Punktis 8.7 on toodud põhimõte, mille kohaselt kinnistu piiride muutmise üle otsustamisel

lähtutakse kinnistu ajaloolisest väärtusest muinsuskaitseala kontekstis ning kinnistu ja sellel

asuva hoonestuse parimast võimalikust hooldamisest ja teenindamisest. MuKS § 52 lg 5

kohustab pädevat asutust (kohalikku omavalitsuse üksust) kooskõlastama

Muinsuskaitseametiga muinsuskaitsealal kinnistu piiride ja maa sihtotstarbe muutmise.

Seejuures mõistetakse kinnistu piiride muutmise all ainult maaüksuste piire, mitte muude

kinnistute, nagu korteriomand, hoonestusõigus jms, muutmist. Muinsuskaitseala üks

väärtustest on ajalooline krundi- ja hoonestusstruktuur (eelnõu punkt 6.2).

Ajaloolisi kinnistuid on analüüsitud alusuuringus „Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal ja selle

kaitsevööndis paiknevate ajalooliste kinnistute kaardianalüüs“, mis näitas, et ajaloolisel kujul

on tänaseks säilinud vaid 5 kinnistut 18. sajandist ning 1 kinnistut 19. sajandist. 20. sajandi

esimesest veerandist on säilinud 121 kinnistut ning kõige põhjalikumad muutused kruntide

struktuuris toimusid pärast I ja kõige ulatuslikumalt pärast II maailmasõda.

Kinnistupiiride muutmise soovi korral saab sellele uuringule tuginedes konkreetset kinnistut,

selle lähiümbrust ja hoonestust analüüsides kaaluda, kas see kannab ajaloolist väärtust või

mitte. Samas tuleb silmas pidada, et läbi aegade on muutunud kinnistupiiride kaardile kandmise

täpsusaste ja tehnoloogia. Nii on loomulik, et 17., 18. või 19. sajandi kaardid ei kattu üheselt

tänapäevaste kaardiandmetega ning ajalooliseks, vähesel määral muutunud kinnistuks loetakse

seetõttu ka neid kinnistuid, kus on kaartidel jälgitav nende proportsiooni sarnasus eri ajastutel.

Kõrgem kultuuriväärtus on neil kinnistutel, mis on vanemad ning seotud krundil tänapäevalgi

nähtava hoonestuse paiknemisega, nt eriti kirikute jm avalike hoonete juurde ajalooliselt

kuuluvad krundid, samuti elamukrundid, kus ajalooline hoonestusstruktuur on säilinud ja

seotud kinnistupiiridega.

Kinnistupiiride muutmisel on oluline, et tagatud oleks juurdepääs krundil paiknevatele

kultuuriväärtuslikele hoonetele, et neid saaks hästi teenindada ja hooldada.

Punktis 8.8 on toodud põhimõte, et avalikus ruumis säilitatakse ja võimaluse korral

taastatakse ajalooline linnaehituslik struktuur ning ajastuomased linnaruumi kujundavad

elemendid. Selle punktiga antakse lähtekohad muinsuskaitseala avaliku linnaruumi

arendamiseks. Avalik ruum on iga territoorium, mis on antud avalikuks kasutamiseks või mis

on tegelikult üldkasutatav (pargid, teed, tänavad, väljakud, mänguväljakud, haljasalad, parklad,

kalmistud, staadionid, bussiooteplatvormid, avalikud veekogud, üldkasutatavad supluskohad,

sadamad). Nii nagu hoonestuse puhul, on ka avalikus ruumis oluline säilitada olemasolevaid

kultuuriväärtuslikke kihistusi ja elemente (nt kuulutuste tulbad, kaevuluugid jms). Kui

tänavapind on säilinud oma algsel kõrgusel, on eesmärgiks seatud selle kõrguse säilitamine,

22

sest tänavapinna tõstmine toob kaasa niiskusprobleeme külgnevatele hoonetele. Samas on

avaliku ruumi uuendamine, eriti jalakäijasõbralikkuse suurendamise suunas, võimalik ja

oodatud. Eesmärk on muinsuskaitseala säilitamine meeldiva elu-, töö- ja puhke-keskkonnana,

kus on võimalik osa saada ümbritsevast rikkalikust kultuuripärandist.

Punkt 8.9 sõnastatakse, et mulla- ja kaevetööde tegemisel ning pinnase teisaldamisel ja

juurdeveol lähtutakse arheoloogiapärandi kaitseks minimaalse sekkumise põhimõttest;

Arheoloogilise kultuurkihiga alal (näidatud kaardil eelnõu lisas 5) valitakse projektlahendus,

mille teostamine on võimalik minimaalse sekkumisega. See tagab arheoloogiapärandi

säilimiseks stabiilse keskkonna ja võimaldab selle uurimist ja eksponeerimist tulevikus.

Minimaalse sekkumise põhimõte tähendab, et arheoloogilise kultuurkihiga alal planeeritaks

kaevetöid arheoloogilist kultuurkihti võimalikult vähe lõhkudes. Minimaalse sekkumise

põhimõte võimaldab teha arheoloogilisi uuringuid selliselt, et arheoloogilist kultuurkihti

kahjustatakse võimalikult vähe, kuid samas tehakse kindlaks kihtide stratigraafiline

ladestumine ja dokumenteeritakse arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Arheoloogilise

uuringu käigus uuritakse ja dokumenteeritakse pinnasekihte reeglina alates praegusest

maapinnast ülalt alla. Ka pealmise, sageli segatud kihi dokumenteerimine on vajalik, sest selle

lasumise viisis või selles endas võib olla elemente, mis aitavad mõista varasemate ladestuste

stratigraafiat.

Arheoloogilise uuringu võimaldamiseks tuleb trassikraavide laiuse ja sügavuse puhul arvestada

sellega, et arheoloogil oleks võimalik kihte, objekte ja struktuure dokumenteerida. Samuti ei

ole kindlat projektikohast kõrgusmärki järgides alati võimalik adekvaatset dokumentatsiooni

arheoloogilise kultuurkihi elementide kohta koostada: paljanduvaid kihte, objekte ja struktuure

peab saama avada sedavõrd, mis võimaldab dokumenteerida nende põhiolemuse (kuju, ulatuse)

ning stratigraafilised suhted, samuti koguda piisavalt andmeid kihtide, objektide või

struktuuride dateerimiseks. Vastasel korral on takistatud arheoloogilise uurimise põhieesmärk

(selgitada välja kultuurkihi elementide tekkimise järjekord) ja kaevetööd ei lähtu mitte

minimaalsest sekkumisest, vaid on arheoloogilist kultuurkihti kahjustavad.

Sekkumist ei saa pidada minimaalseks juhul, kui füüsiline sekkumine toimub küll väiksel alal,

kuid selle mõju avaldub arheoloogilisele kultuurkihile suuremal alal. Näiteks vaivundamentide

rajamisel võib vaiade paigaldamine tuua kaasa orgaanikarikaste kihtide veerežiimi muutusest

põhjustatud lagunemise oluliselt laiemal alal, kui vaia paigaldamisega arheoloogilist

kultuurkihti füüsiliselt segati. Lisaks sellele rajatakse vaiad vundamendi jaoks sageli umbes 2-

meetrise sammuga ning nende ümber valgub betoon kultuurkihi tühemikesse. Sellisel viisil

tekitatud katkestuste tõttu kahjustatakse kultuurkihi stratigraafiat ja edaspidi on selles kohas

arheoloogiapärandi uurimine raskendatud. Kui vaiamine toimub ilma eelneva piisava

uurimiseta, siis ei ole võimalik arvesse võtta ka sügavamal kultuurkihis olevaid hoonestuse

jäänuseid ning võidakse vaiata läbi ajalooliste müüritiste. Juhul kui vaiad tungivad läbi

müüritiste, on tulevikus nende eksponeerimine keeruline või võimatu.

Arheoloogilise kultuurkihi elemendid on ehitusjäänused, vrakid, inim- ja loomaluud ning

arheoloogilised leiud, sh töö- ja tarbeesemed, tootmisjäägid jm inimtegevuse jäljed.

Arheoloogilise kultuurkihi olulisema osa moodustavad ehitusjäänused ja matused ning nende

loomisel, kasutamisel ja lagunemisel/lammutamisel nende alla, vahele ja peale tekkinud

pinnaseladestused, mis on rajatiste suhtelise vanuselise järjestuse info peamised kandjad.

23

Arheoloogilise kultuurkihi paksus praeguse maapinna all võib ka lähestikku asuvatel kruntidel

varieeruda, olles mõnel pool vaid mõnikümmend sentimeetrit, teisal mitu meetrit.

Punktis 8.10 sõnastatakse, et arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste

ehituskonstruktsioonide puhul eelistatakse nende konserveerimist ja eksponeerimist

tagasimatmisele ja markeerimisele. Arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste

ehituskonstruktsioonide puhul, st peamiselt keskaegse ja varauusaegse hoonestuste tarindite

jäänused, tuleb eelistada nende konserveerimist ja originaali eksponeerimist tagasimatmisele ja

markeerimisele. See on kooskõlas eesmärgiga tuua esile muinsuskaitseala väärtust – autentset

kultuuripärandit. Nimetatud nõuded on kooskõlas arheoloogiapärandi kaitse Euroopa

konventsiooni põhimõtetega arheoloogiapärandi terviklikust konserveerimisest ja in situ 15

säilitamisest. Samuti aitab originaalmaterjali eksponeerimine kaasa avalikkuse teadlikkuse

tõstmisele teadusliku informatsiooni levitamise kaudu. Läbi nende põhimõtete on võimalik

arheoloogiapärandit kaitsta ja väärtustada kui Eesti ja laiemalt Euroopa kollektiivse mälu

allikat.

Punktis 8.11 on esitatud põhimõte, et säilitatakse ajaloolised haljasalad ja kõrghaljastus,

sealhulgas puiesteed ning kõrghaljastatud õuemaa. Kõrghaljastus, sh nii kujundatud

haljasalade ajalooline planeering, alleede kulgemine kui ka kõrghaljastus õuemaal, on Viljandi

muinsuskaitsealal oluline miljöö kujundaja. Eesmärk on hoida linna üldist rohelust ja

haljastustraditsioone.

MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal. Nimetatud tööd on jäetud

MuKS-is üksikasjalikult sisustamata ning seetõttu on need määratlemata õigusmõisted, mida

tuleb sisustada õiguse tõlgendamise erinevate viiside kaasabil. Kui õigusakt ise määratlemata

õigusmõiste sisu ei määratle, tuleb eelistatult lähtuda sõnade üleüldiselt levinud või nende

tavatähendusest. Määratlemata mõiste sisu määratlemisel saab arvestada ka

rakenduspraktikaga. Kaevetööd on Muinsuskaitseameti senises tegevuspraktikas olnud

suuremahulised tööd, näiteks ehitamise või trasside rajamisega seotud kaevetööd, ulatuslikum

pinnase koorimine, puurimine. Loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi

olnud hõlmatud ega ole seda ka praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde

rajamine jm taimede kasvatamise ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellised

tööd on piisavalt väikesemahulised ning ei kahjusta arheoloogilist kultuurkihti ning seetõttu ei

ole nende tööde jaoks tööde tegemise luba vaja taotleda. Kõrghaljastuse rajamine, st puude

istutamine, on loakohustuslik, kuna nimetatud tööga kaasnevad mahukad kaevetööd, mis

võivad rikkuda või hävitada pinnases olevat arheoloogilist kultuurkihti, samuti on

kõrghaljastuse rajamisel oluline kaaluda selle sobivust ajaloolisse keskkonda.

Punktis 8.12 määratakse põhimõte, et säilitatakse vaated piki muinsuskaitseala tänavaid ning

kaugvaated linna siluetile ja maamärkidele. Viljandi väärtus seisneb linna maalilisuses, mis

avaneb vaadetes Viljandi järvelt ja järve kallastelt linna siluetile ja silmapaistvamatele

maamärkidele nagu Jaani kirik, veetorn ja ordulinnuse varemed. Vaated on ka linna visiitkaart

ning osa ajaloolisest keskkonnast, mistõttu on nende säilitamine vajalik.

Säilitatakse ka muinsuskaitseala sisevaated piki muinsuskaitseala tänavaid. See tähendab, et

muinsuskaitseala tänavate kohale galeriisid jms hooneosasid ei ehitata ning tänavaruumis uute

elementide lisamisel arvestatakse kultuuriväärtuslike hoonete ja rajatiste vaadeldavuse

15 õiges, algses asendis; kohal; kohapeal

24

säilitamisega. Muinsuskaitseala sees üle kvartalite avanevaid (hoonete puudumisel ajutisi)

vaateid kirikutornidele vms objektidele ei loeta olulisteks säilitatavateks vaadeteks.

Eelnõu III osa. Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

Eelnõu punktis 9 jagatakse muinsuskaitseala hooned (välja arvatud kultuurimälestiseks

tunnistatud hooned) väärtusklassidesse, ehk A-, B- ja C- kaitsekategooriasse. Vastavalt

MuKS-e § 19 lg 5 p-le 3 märgitakse muinsuskaitseala kaitsekorras muinsuskaitsealal asuvate

hoonete väärtusklassid. Need määratakse kultuuriministri määruse nr 23 § 10 lg 1 järgi.

Väärtusklassid on neutraalsete nimedega (A-, B- ja C-kaitsekategooria), et mitte tekitada

valearusaama hoonete hierarhiast, kus üks maja on väärtuslikum kui teine. Muinsuskaitseala

hoonete klassifitseerimise mõte on kehtestada neile erinevad nõuded, loakohustus ja

leevendused, lähtudes hoonete erinevast kultuuriväärtusest ja rollist muinsuskaitseala

eesmärkide täitmisel.. Hoone kaitsekategooria on määratud eelnõu lisas 3. Hoonete

kaitsekategooriate tabel koos põhjendustega iga kultuuriväärtusliku hoone väärtuse kohta on

avaldatud inventeerimisaruandena Muinsuskaitseameti kodulehel16 ja seletuskirja lisas 1.

Põhjendused on antud A- ja B kaitsekategooria hoonetele. C-kaitsekategooriasse määramist iga

hoone puhul eraldi ei põhjendatud, kuna need ei kuulu muinsuskaitseala väärtuslikku kihistusse

ja nende ümberehitamisele või asendamisele ei tulene muinsuskaitse väärtustest tingitud

kitsendusi, kui järgitakse sobivust ajaloolise keskkonnaga.

Hoonete üksteisest eristamisel lähtuti üldiselt hoonetele antud Eesti Topograafia Andmekogu

(ETAK) koodidest. Mõningatel juhtudel tuli eristada ühe ETAK-koodiga hoone juurdeehitis

põhimahust, et anda hilisemale juurdeehitisele ajaloolisest hoonest erinev kaitsekategooria.

Sellistel juhtudel on kaardil lisas 3 ka ühe aadressi ja ETAK-koodiga hoonel näidatud mitu

erinevas kaitsekategoorias osa.

Kultuuriväärtuslikud hooned (A- ja B-kaitsekategooria) on muinsuskaitseala kohatunnetust

loovad ja seda hoidvad ehitised, millel on kõrge iseseisev arhitektuurne või ajaloolist

linnaruumi toetav väärtus. Kultuuriväärtuslike hoonete puhul seisneb erinevus interjööride

säilivuses ja loakohustuses sisetöödel: A-kaitsekategooria hoone puhul säilib

Muinsuskaitseameti tööde tegemise loa kohustus ka sisetöödel, B-kaitsekategooria puhul mitte

ehk senise korraga võrreldes toimub kitsenduste leevendamine. Oluline on silmas pidada, et

kultuuriväärtuslikud hooned (A- ja B-kaitsekategooria) on väärtuslikud ka siis, kui hoone

eksterjööri või interjööri on ajas muudetud.

C-kaitsekategooria hooned ei kanna muinsuskaitseala väärtusi ning nende puhul ei ole

sellepärast nõutav nende säilitamine olemasolevas mahus ja välisilmes. Küll aga tuleb nende

ümberehitamisel tagada sobivus ümbritseva keskkonna kultuuriväärtuslike hoonetega ning

hoone enda arhitektuurse lahendusega ehk terviklikkus.

Viljandi muinsuskaitsealal on tehtud ettepanek määrata A-kaitsekategooriasse 13 hoonet või

hooneosa. A-kaitsekategooria hoonete puhul on tegemist peamiselt ühiskondlike hoonetega,

16 Viljandi muinsuskaitseala inventeerimise lõpparuanne:

https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-

02/Viljandi%20muinsuskaitseala%20inventeerimise%20l%C3%B5pparuanne%2C%202023.pdf

25

kuid ka üksikute korterelamutega, kus on teada, et seal on säilinud väärtuslikud interjöörid.

Senise põhimääruse järgi olid kõik muinsuskaitsealal olevad hooned võrreldavad A-

kaitsekategooria hoonega, st Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba oli nõutav nii väli- kui

ka sisetöödeks.

B-kaitsekategooriasse on eelnõuga määratud 308 hoonet või hooneosa – see on valdav osa

muinsuskaitseala hoonetest. C-kaitsekategooriasse määratakse 254 hoonet või hooneosa.

Valdav osa nendest on mitmesugused väiksed abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad

jms).

Hoonete kaitsekategooriaid saab tulevikus muuta kaitsekorra muutmisega.

Lisaks A-, B- ja C-kaitsekategooria hoonetele on Viljandi muinsuskaitsealal

kultuurimälestiseks tunnistatud 24 ehitist. Mälestistele kehtivad nõuded tulenevad MuKS-ist ja

ning mälestisena kaitse alla võtmise kultuuriministri käskkirjast. Nende sisu siinse eelnõuga ei

muudeta.

Eelnõu punktis 10 sätestatakse, et A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille

puhul säilitatakse hoone autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris. See lähtub määruses nr

23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ antud A-kaitsekategooria hoone

määratlusest.

Autentsuse mõiste tuleneb MuKS-i § 43 lg-st 1, mille järgi muinsuskaitsealal töid kavandades

ning tehes lähtutakse autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri

ajastute väärtuslikke kihistusi, ning tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal

asuva ehitise säilimisele. Seega tuleb A-kaitsekategooria hoone puhul autentsuse säilitamise

põhimõttest lähtuda nii hoone eksterjööris kui ka interjööris ning tööd eksterjööris ja interjööris

eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Eelnõu punktis 11 sätestatakse, et B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või

silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul säilitatakse hoone autentsus eksterjööris. B-

kaitsekategooria hoonetel ei ole teadaolevalt väärtuslikke interjööre või nende osasid ning neil

on seetõttu oluline hoida alles meieni säilinud välisilmet ja seda kujundavaid detaile. B-

kaitsekategooria hoone puhul tuleb seega autentsuse säilitamise põhimõttest lähtuda hoone

eksterjööris. Tööd eksterjööris eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba, siseruumides

tööde tegemiseks Muinsuskaitseameti luba ei ole vaja.

Juhul, kui B-kaitsekategooria hoone siseruumides tehakse ehitustöid ja interjööris avastatakse

väärtuslikke kihistusi (näiteks vanad tapeedid, lae- või seinamaalingud, ajaloolised põrandad

vms), siis tuleb vastavalt MuKS §-le 60 tööd viivitamatult peatada ja sellest

Muinsuskaitseametit teavitada. Eesmärk on suunata omanikku interjööris leiduvate

kultuuriväärtuslike detailide väärtust mõistma. Muinsuskaitseamet nõustab omanikku, kuidas

kõige säästvamal viisil väärtuslikke detaile alles hoida ning saab vajadusel restaureerimist

toetada. Põhjendatud juhul on võimalik võtta hoone interjöör MuKS alusel ajutise kaitse alla,

et teha kindlaks leitu täpsem kultuuriväärtus või algatada hoone kaitsekategooria muutmine läbi

kaitsekorra muutmise.

Eelnõu punktis 12 sätestatakse, et C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena

säilitamine ei ole nõutav. See tähendab, et C-kaitsekategooria hoone on ehitis, mis ei kanna

endas muinsuskaitseala olulisi väärtusi ja seetõttu pole selle autentsuse säilitamine

26

muinsuskaitseala kontekstis oluline. C-kaitsekategooria hooned on valdavalt sekundaarsed

abihooned või nõukogudeaegsed ja hilisemad hooned, millel puudub oluline muinsuskaitseline

väärtus ajaloolise linnaruumi kontekstis. Ehituslike muudatuste kavandamisel on siiski vajalik

tagada hoone arhitektuurne kvaliteet ja sobivus ümbritseva keskkonnaga. Kuna hoone ei ole

iseseisva väärtusega ega ala tervikut toetav, on võimalik MuKS-ist tulenevaid erimenetlusi

mitte nõuda (muinsuskaitse eritingimuste andmine, tööde tegemise loa väljastamine,

muinsuskaitselise järelevalve määramine, tööde aruande koostamine jms). C-kaitsekategooria

hoonete puhul annab Muinsuskaitseamet üldjuhul oma kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse

üksusele ehitusloa või -teatise menetluses. Juhul, kui C-kaitsekategooria hoone välisilme

muutmist kavandatakse ilma ehitusloa või -teatiseta (nt katmine supergraafika või uue

värvilahendusega), siis tuleb hoone ilme muutmiseks taotleda siiski Muinsuskaitseameti tööde

tegemise luba – ilme muutmine ei ole leevendatud. Seda põhjusel, et C-kaitsekategooria hooned

võivad olla linnaruumis väga suure visuaalse mõjuga ning nende välisilme sobimine

ajaloolisesse keskkonda on tarvis tagada ka siis, kui tööd ehitusluba või -teatist ei eelda.

Eelnõu punktis 13 sätestatakse, et juhul kui muinsuskaitsealal asuva mälestise mälestiseks

olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse sellist hoonet muinsuskaitsealal

edaspidi A-kaitsekategooria hoonena. Seda niikaua kuni kaitsekategooria määramiseni

kaitsekorra muutmisel.

Samuti reguleeritakse punktiga olukorda kui olemasolev hoone kaitsekorra lisas 3 märgitud ei

ole. Sellisel juhul käsitletakse seda hoonet kuni kaitsekategooria määramiseni B-

kaitsekategooria hoonena. Selline säte on vajalik, kuna inventeerimise käigus võis inimliku või

tehnilise vea tõttu jääda mõni hoone inventeerimistabelisse kandmata. Näiteks võib olla

tähelepanuta jäänud mõni abihoone, millel puudub ehitisregistris ETAK-kood.

Eelnõu punktis 14 sätestatakse, et kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist,

käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni C-kaitsekategooria hoonena, st sellele

kehtivad C-kaitsekategooria hoone nõuded ja menetlusnormid. Kaitsekorra hoonete

kaitsekategooriate kaart vananeb paratamatult niipea kui see kehtestatakse, kuna see ei käsitle

hooneid, mis ehitatakse pärast kaitsekorra kehtestamist. Selleks, et uued hooned ei jääks

õiguslikult määratlemata, on täpsustatud, et kuni järgmise inventeerimise ning kaitsekorra

muutmiseni käsitletakse neid C-kaitsekategooria hoonetena. See ei ole hinnang nende

arhitektuursele väärtusele või sobivusele linnaruumis.

Eelnõu IV osa. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

Vastavalt MuKS-ile on hooldamine ja remontimine kui järjepidevad tegevused

muinsuskaitseala ja selle ehitiste korrashoiuks ja seisundi parandamiseks loakohustusest ja

teavituskohustust vabad kõikide muinsuskaitsealal asuvate ehitiste, kaasa arvatud mälestiste,

puhul.

MuKS-i §-s 7 määratletud tegevuste – konserveerimise, restaureerimise ja ilme muutmise puhul

rakenduvad kaitsekorras kehtestatud nõuded. EhS-s on vastavad tegevused, välja arvatud

konserveerimine, reguleeritud ehitise ümberehitamisena (§ 4 lg 3). Ehitamisena käsitletakse

eelnõus EhS § 4 lg 1 kohaseid tegevusi – ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine,

lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle

füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises

27

ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos

ehitisega.

Oluline on silmas pidada, et siseruumides ehitamisel tuleb kõigi ehitiste puhul tagada hoone

konstruktiivne püsivus ja selle ohutus, sh kultuuriväärtuste kaitse (EhS § 8). Näiteks võib see

tähendada, et ka B-kaitsekategooria hoone rekonstrueerimisel tuleb säilitada sisetarindeid, mis

on otseselt seotud välitarindite säilimisega (võlvlagi keldris, laetalad, mantelkorsten jms).

Eelnõus on nõuded hoonetele esitatud kaitsekategooriate kaupa, sealhulgas

kultuuriväärtuslikele hoonetele (A- ja B-kaitsekategooria) esitatavad nõuded kattuvad, välja

arvatud sisetööde osas. A-kaitsekategooria hoonel tuleb tööde tegemise luba taotleda ka

töödeks siseruumides, kuna neis on väärtuslikud interjöörid. B-kaitsekategooria hoonel

sisetööd Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei vaja, kuid juhul, kui sisetööde käigus

leitakse ajalooline viimistluskiht, siis on sellest teavitamine kohustuslik (MuKS § 60). C-

kaitsekategooria hoone puhul ei väljasta Muinsuskaitseamet tööde tegemise luba, vaid annab

kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse ehitusloa või –teatise menetluses. Erinevad

loakohustused ja leevendused kaitsekategooriate kaupa on kokkuvõtliku tabelina välja toodud

seletuskirja lisas 2.

Eelnõu punktis 15 sätestatakse A-kaitsekategooria hoonetele kehtivad nõuded

interjööride kohta: säilitatakse väärtuslik ruumiplaneering, kultuuriväärtuslikud sisetarindid

(vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms), interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid,

piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid (põrandalauad, parketid, maalingud,

stukkdekoor, peegellaed jms). Väärtuslik ruumiplaneering ja kultuuriväärtuslikud sisetarindid

hõlmavad säilinud ajalooliseid siseseinu ja vahelagesid, samuti korstnaid, sh mantelkorstnaid.

Võimalikud muudatused ruumiplaneeringus ja sisetarindite muutmise võimalused kaalutakse

muinsuskaitse eritingimuste koostamisel läbi, säilitamisnõue ei ole üldjuhul absoluutne.

Ruumiplaneeringu muutmisel on eelistatud tagasipööratavad lahendused (nt kergvaheseinte

lisamine olemasolevaid konstruktsioone muutmata) ning ajaloolise substantsi võimalikult

vähene lõhkumine (nt olemasolevate läbiviigukohtade ja avade kasutamine).

Väärtuslikeks interjööridetailideks võivad olla siseuksed, siseaknad, piirdeliistud, sisetrepid,

ahjud ja muud hoone ehitusajast või hilisematest perioodidest pärinevad väärtuslikud detailid.

Väärtuslikud siseviimistluskihid võivad olla nt ajaloolised laud- ja parkettpõrandad, lae-, seina-

või põrandamaalingud, ajaloolised tapeedid, stukkdekoor jms. Detailide ja viimistluskihtide

säilitamise nõue ei tähenda nende eksponeerimise nõuet. See, mida ja kuidas eksponeerida,

sõltub hoone kasutusvõimalustest ning konkreetsed nõuded antakse muinsuskaitse

eritingimustega.

Eelnõu punktis 16 nimetatakse A- ja B-kaitsekategooria hoonetele kehtivad nõuded nende

konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Nõuded kehtivad

olemasolevatele hoonemahtudele ja asjakohasel juhul ka kavandatavatele juurdeehitustele.

Kaitsekorrast tulenevad nõuded on üldised nõuded, mis kehtivad kõigi A- ja B-kaitsekategooria

hoonete suhtes. Nõudeid täpsustatakse iga hoone puhul muinsuskaitse eritingimustega.

Punktis 16.1 sätestatakse, et ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja

väärtuslikud detailid säilitatakse võimalikult autentsena ning tagatakse olemasolevate

kandekonstruktsioonide püsivus. Piirdetarinditena mõistetakse hoone piirdekonstruktsioone

tervikuna koos kandekonstruktsioonidega (st välissein ja sokkel kogu paksuses, katus koos

kandekonstruktsiooniga).

28

On juhtumeid, kus ajaloolise hoone autentsus on rikutud ja välisilme algsega võrreldes

lihtsustatud või moonutatud. Sellisel juhul ei saa hilisemat viimistlust kultuurivääruslikuks

pidada ning selle asendamine sobivama lahendusega on lubatud. Säte ei ole sõnastatud

absoluutsena ja muudatusi välistavana. Täiend võimalikult annab kaalumise ruumi hoone

mingil määral muutmiseks, nt katusealuse väljaehitamiseks, uukide või katuseakende

lisamiseks, kui see ei muuda oluliselt hoone proportsioone.

Samuti tuleb tagada kogu hoone kandekonstruktsioonide säilimine, kuna hoone on

konstruktiivselt tervik ning oluliste seesmiste kandekonstruktsioonide lammutamine võib kaasa

tuua kogu hoone kokkuvarisemise, mis ei võimalda säilitada ka selle välimisi piirdetarindeid ja

välisilmet autentsena. St hoone ümberehitamisel, isegi kui see on B-kaitsekategoorias, ei ole

lubatud selle seesmiste kandekonstruktsioonide lammutamine ega ümberehitamine viisil, mis

seab ohtu kogu hoone säilimise.

Punkt 16.2 sätestab, et hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse aluseks

dokumenteeritud ajalooline lahendus ning lähtutakse hoonest kui tervikust. Olukorras, kus on

vajalik hooneosa või mõne ehitusdetaili taastamine, saab seda teha, võttes aluseks varasema

dokumendi (ehitusprojekt, ajalooline foto jms) ja lähtudes hoonest kui tervikust. Näiteks kui

hoonel on olnud veranda, mis ei ole säilinud, siis on võimalik see uuesti rajada ajaloolise

eeskujul. Hoonest kui tervikust lähtumine tähendab ka seda, et kui hoone mõned aknad või

muud detailid on asendatud, siis peaks üldjuhul maja ilmet ühtlustama, taastades avatäiteid ja

detaile säilinud originaalide eeskujul (välja arvatud juhul, kui ka hilisemad aknad vm detailid

on väärtuslikud). Dokumentatsiooni puudumisel on võimalik paigaldada ka kaasaaegne

hooneosa, mis järgib kultuuriväärtuslikku arhitektuurset ilmet ning ehitusmaterjale.

Punktis 16.3 sätestatakse, et kasutatakse hoonele ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja

viimistlusmaterjale ning võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid;

traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt plastlaudis,

kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv); hoone ehitusajale mitte iseloomulikke materjale

võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal,

eterniit). Näiteks, kui hoonel on algupäraselt olnud valtsplekk-katus, tuleb katusekatte vahetuse

korral samuti kasutada käsitsi valtsitud plekki; puitseina parandamisel puitu ja tellisseina

parandamisel telliseid. Viimistlusmaterjalina tuleb kasutada end ajas tõestanud ja ajaloolisesse

keskkonda sobivaid materjale, sh lubikrohve ning linaõlivärve.

Traditsiooniliste töövõtete ja tehnoloogiate all mõistetakse nt pleki valtsimist, kelluga

krohvimist, pintsliga värvimist, takutamist, tappimist jms. Üldjuhul hoone restaureerimise

puhul on traditsiooniliste töövõtete kasutamine põhjendatud, uue juurdeehitise puhul mitte.

Punktist tuleneb, et muinsuskaitsealal ei kasutata traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale

jäljendavaid materjale. Jäljendav on näiteks puitakent jäljendav plastaken, puitvoodrit

jäljendav plastikvoodrilaud, õhekrohv, kivikatust jäljendav laineline katuseplekk, valtsplekki

jäljendav sileplekk jms. Ajaloolises keskkonnas on ausus materjalide olemuse osas üks eeldusi,

mis laseb tajuda paika ajaloolise ja väärtuslikuna.

Punktis tuuakse välja ka see, et hoone ehitusajale ebatüüpilisi materjale kasutatakse ainult

ajutise konserveeriva lahendusena. Materjalid, mis ei ole hoonele kõige sobivamad, kuid mida

võib erandkorras hoone päästmiseks ajutise lahendusena Muinsuskaitseameti nõusolekul

kasutada, on näiteks eterniit, rullmaterjal või profiilplekk, kui need asendavad varasemat

traditsioonilist valtsplekk- või kivikatust. Samas, osade uuemate hoonete puhul võib eterniit

29

olla algne ja igati eelistatud katusekattematerjal. Materjalide valikul tuleb lähtuda eelkõige

konkreetse hoone ajaloolisest (üldjuhul ehitusaegsest, kuid erandjuhul ka

rekonstrueerimisaegsest (näiteks Viljandi raekoda)) lahendusest ning kõik materjalid, mida

algses lahenduses ei olnud, on hoone ehitusajale ebatüüpilised materjalid, mille kasutamine ei

ole soositud.

Punktis 16.4 sätestatakse, et hoone välispiirdeid soojustatakse ainult juhul, kui sellega ei

hävitata ega kaeta kinni väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad

hoone ja selle osade proportsioonid. Üldjuhul on kultuuriväärtuslik ehk A- ja B-

kaitsekategooria hoone väärtusliku välisviimistlusega ning selle välispidine (sh sokli)

soojustamine on pigem välistatud. Väärtusliku välisviimistluse all on silmas peetud ka

krohvimata tellishooneid ning maakividest sokleid. Kultuuriväärtusliku hoone seinte

soojustamist väljastpoolt võib kaaluda juhul, kui kogu hoone laudis vajab niikuinii välja

vahetamist ning taastatakse kõikide hooneosade (sokkel, aknad, räästas jms) proportsioonid.

Kultuuriväärtusliku hoone välisseinte soojustamist väljastpoolt ei saa kaaluda, kui tegu on

telliskividest või rikkaliku dekooriga hoonega, kus ajalooline viimistlus ja detailid on osa hoone

väärtusest. Puithoonete puhul on väärtusliku siseviimistluse puudumisel võimalik kaaluda ka

seinte soojustamist seestpoolt.

Punkt 16.5 sätestab, et säilitatakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse

ilmega sobivad avatäited (aknad, uksed, luugid, jms), välja arvatud juhul, kui see ei ole

võimalik nende väga halva seisukorra tõttu; välimiste avatäidete asendamist loetakse hoone

ilme muutmiseks ning see tegevus on loa kohustuslik. Kultuuriväärtuslikud avatäited on nii

hoone ehitusaegsed kui ka hilisemad, hoone kui tervikuga sobituvad aknad-uksed. Kas tegu on

kultuuriväärtusliku hoone ehitusaegsete või hilisemate, hoone kui tervikuga sobivate

avatäidetega, selgitatakse välja nõustamise või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus.

Avatäidete täpne seisukord ning korrastamise tehnilised võimalused selguvad sageli alles

restaureerimisprotsessi käigus. Restaureerimismetoodika ning hinnangu akende seisukorrale

peab andma vastava tegevusala pädevustunnistusega spetsialist. Väliste avatäidete asendamist

loetakse hoone ilme muutmiseks ning nende vahetamine ilma Muinsuskaitseameti loata lubatud

ei ole.

Punktis 16.6 selgitatakse, et maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega

sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust, arhitektuurset ilmet ning

kõrghaljastust. Lähtuvalt arhitektuursest kontseptsioonist valitakse juurdeehitise ehitus- ja

viimistlusmaterjalid (tänapäevase juurdeehitise puhul on õigustatud kaasaegsed, ajaloolise

eeskujul kavandatava mahu puhul traditsioonilised materjalid). Hoone olemasoleva katuse- või

keldrikorruse kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega on üldjuhul iga hoone puhul

võimalik. Kuid kui soov on hoonele kavandada peale või külge ehitamist, mis hoone mahtu

visuaalselt suurendab, siis see eeldab nii olemasoleva hoone kui ka vahetu lähiümbruse

(kvartali ja tänava vastasküljel oleva linnaruumi) hoonete ehitusaluse pindala, ehitiste

brutopindala, kinnistute täisehitusprotsendi ja tiheduse analüüsimist. Tihedusena mõistetakse

siinjuures hoone brutopinna suhet kinnistu pindalasse. Juurdeehitise proportsioonid peavad

olema sobilikud nii hoone, millele juurde ehitatakse, kui ka naaberhoonestuse suhtes.

Punktis 16.7 sätestatakse, et ventilatsiooni- ja küttesüsteemide ehitamisel kasutatakse

võimalusel olemasolevat korstnat ja läbiviike, uue korstna ehitamisel järgitakse ajaloolist

eeskuju; ventilatsioonirestid paigaldatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ning viisil, mis ei

muuda oluliselt hoone välisilmet. Võimalusel kasutataks ventilatsiooni tarbeks ära

30

olemasolevad korstnad või muud läbiviigud, et hoonet uute läbiviikudega võimalikult vähe

lõhkuda. Ventilatsioonireste on lubatud paigaldada, kuid sealjuures lähtutakse arhitektuursest

sobivusest ning hoone välisilmest.

Punkt 16.8 sätestab, et elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja

ventilatsioonisüsteemi hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel,

elektrikapp jms paigaldatakse avalikust ruumist vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis

ei kahjusta hoone konstruktsioone ega ajalooliselt väärtuslikke detaile; vajadusel seade

varjestatakse. Katusepinnast visuaalselt eristuva päikesepaneelina mõistetakse ka

kultuuriväärtusliku hoone katusekaldega samas kaldes paigaldatud, kuid paneelina eristuvat

seadet. Nende seadmete puhul on oluline, et need paikneksid avalikus ruumis (tänavalt,

platsidelt) võimalikult varjatult – võimalusel paigaldatakse need hoone tagaküljele või hoonest

eraldi. Lubatud on paigaldada ka katusekattesse integreeritud päikesepaneele, kuid nende värv

ja ilme peavad sobituma ümbritseva ajaloolise keskkonnaga.

Hoone konstruktsioonide ja viimistluse kahjustamise all on mõeldud näiteks õhksoojuspumba

väliseadme kinnitamist seinale, kuna seade tekitab vibratsiooni ja kondensatsioonivett, mis

valgub hoone seinale. Selle tõttu on õhksoojuspumba paigaldamisel parem lahendus selle

paigutamine hoovi, hoonest eraldi alusele. Seadme varjestamise vajadus otsustatakse

igakordselt, lähtudes selle vaadeldavusest avalikust ruumist.

Punktis 16.9 sätestatakse, et püsivalt oma asukohale paigaldatud kohtkindel tegevuskoha tähis,

info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja

suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja väärtuslikke fassaadidetaile ega domineeri

linnaruumis. Käesolev nõue tuleneb MuKS § 7 lg 3, mis käsitleb muinsuskaitsealale suunatud

tegevusi, sh ilme muutmist. Kuna püsivalt oma asukohale paigaldatud kohtkindlad tegevuskoha

tähised, info- või reklaamikandjad mõjutavad muinsuskaitseala ilmet, on oluline kavandada

need ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning nii, et nendega ei varjata

kultuuriväärtusliku hoone fassaadidetaile ega tekitata linnaruumis domineerivat elementi.

Ettevõtte tegevuskoha tähis ja reklaam ei tohi olla esitatud teleri tüüpi ekraanina jm sähviva,

automaatselt sisu või kujundust muutva infopinnana, kuna sellised hakkavad ajaloolises

keskkonnas domineerima.

Punktis 16.10 sätestatakse, et katuseaknad paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning

hoonega arhitektuurselt sobivalt; uuke ja vintskappe võib ehitada juhul, kui need on paigutatud

hoonega arhitektuurselt sobivalt. Katuseaknad ei ole üldjuhul tänava poole lubatud paigaldada,

välja arvatud juhul kui need ei ole tänavalt vaadeldavad, nt kolmekorruseliste ja kõrgemate

hoonete puhul, mille puhul ei jää katuseaknad tänavalt vaadeldavaks. Katuseaknaid tohib

paigaldada hoovipoole, kuid tuleb arvestada hoone arhitektuuri ning et need ei paikneks

katusepinnas tihedalt ega domineerivalt.

Katuseakende puhul arvestatakse hoone fassaadi rütmi ja sümmeetriaga ning jälgitakse, et need

ei paikneks katusepinnas väga tihedalt ega domineerivalt. Katuseakende kavandamisel

eelistatakse nende paigutamist kohtadesse, mis on võimalikult vähe vaadeldavad. Vähese

vaadeldavusega kohad on need, mis ei ole avalikust linnaruumist – tänavalt või olulistest

vaatekohtadest – nähtavad. Näiteks nii ühe- kui kahekordsete hoonete puhul, mis jäävad

otsaviiluga tänava poole, on katus enamasti tänavalt nähtav ja katusemaastik vaadeldav.

Eelnõu punktis 17 sätestatakse nõuded tööde tegemisele C-kaitsekategooria hoonetel.

Nõuded kehtivad olemasolevatele hoonemahtudele ja kavandatavatele juurdeehitistele. Nõuded

31

kehtivad ka juhul, kui tegu on EhS-i § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 kohase hoone taastamisega, mille käigus

asendatakse nii hoone maht kui välisilme selle olemasolevas mahus ja kujul. Juhul, kui C-

kaitsekategooria hoone soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega ehitisega,

rakenduvad sellele eelnõu uusehitise põhimõtted ja nõuded, sh detailplaneeringu muinsuskaitse

eritingimuste koostamise nõue (lähtudes MuKS § 50 lg-st 2 ja § 61 lg-test 3 ja 4).

Punkt 17.1 sätestab, et lähtutakse hoone terviklikust välisilmest ja sobivusest lähiümbruse

hoonestusega. C-kaitsekategooria hoone puhul lähtutakse ehitusaegsest lahendusest või seda

lahendust muutes hoonest kui tervikust, aga ka üldisest sobivusest ajaloolisesse keskkonda.

Kuna hoone autentsust säilitama ei pea, võib hoonet suuremal määral ümber ehitada, kuid

tulemus peab siiski olema terviklik ja muinsuskaitsealale sobiv, sh materjalikasutuselt.

Punktis 17.2 tuuakse välja, et kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ajastukohaseid ehitus-

ja viimistlusmaterjale. Ka C-kaitsekategooria hoonete puhul on oluline nende sobitumine

muinsuskaitseala üldise tervikuga. Lihtsaim viis selle tagamiseks on kasutada ajaloolisele

keskkonnale omaseid, järelikult ka sinna sobivaid materjale.

C-kaitsekategooria hoone puhul on võimalused A- ja B-kaitsekategooria hoonetest laiemad.

Näiteks tüüpilise silikaattellistest nõukogudeaegse korterelamu puhul võib rekonstrueerimisel

kas säilitada algse välisilme ja materjalikasutuse (tellisfassaadid) või anda hoonele tervikliku

uue välisilme (nt plekk-katus, krohvitud fassaadid). Õhekrohv, mida A- või B-kaitsekategooria

hoonete traditsioonilise lubikrohviga kujundatud fassaadidel ei kasutata, on C-kaitsekategooria

hoonete puhul võimalik lahendus. Tüüpilise silikaattellis-fassaadiga korterelamu puhul ei

eeldata, et selle soojustamisel peaks taastama soojustuse peal algse eeskujul silikaatvoodri või

ajalooliste hoonete eeskujul lubikrohvi. C-kaitsekategooriasse kuulub palju väga erineva

vanuse, materjalikasutuse ja ruumimõjuga ehitisi. Konkreetsele hoonele sobivale lahendusele

seab tingimused Muinsuskaitseamet ehitusloa või -teatise aluseks oleva projekti menetlemise

käigus.

Punktis 17.3 sõnastatakse, et hoone välispidisel soojustamisel säilitatakse hoone

proportsioonid ja vajaduse korral iseloomulikud detailid. C-kaitsekategooria hoone puhul on

selle väline soojustamine üldjuhul lubatud, kuid säilitatakse akende ja räästa proportsiooni suhe

seinapinda ja nende olemasolul ka iseloomulikud fassaadidetailid. See tähendab, et

soojustamisel tuleb pikendada räästast, tõsta aknad seina suhtes sellisele kaugusele, nagu need

on olnud jne. C-kategooria hoonetelgi võib olla fassaadidel iseloomulikke detaile, mida

soojustuse peale tõsta või markeerida (nt mõni bareljeef, supergraafika).

Punktis 17.4 sätestatakse, etmaapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega

sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ning arhitektuurset ilmet.

Lähtuvalt arhitektuursest kontseptsioonist valitakse juurdeehitise ehitus- ja viimistlusmaterjalid

(tänapäevase juurdeehitise puhul on õigustatud kaasaegsed, ajaloolise eeskujul kavandatava

mahu puhul traditsioonilised materjalid). Hoone olemasoleva katuse- või keldrikorruse

kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega on võimalik. Kui soovitakse hoonele kavandada

peale või külge ehitamist, mis hoone mahtu visuaalselt suurendab, siis see eeldab nii

olemasoleva hoone kui ka vahetu lähiümbruse (kvartali ja tänava vastasküljel oleva linnaruumi)

hoonete ehitusaluse pindala, ehitiste brutopindala, kinnistute täisehitusprotsendi ja tiheduse

analüüsimist. Tihedusena mõistetakse siinjuures hoone brutopinna suhet kinnistu pindalasse.

Juurdeehitise proportsioonid peavad olema sobilikud nii hoone, millele juurde ehitatakse, kui

ka naaberhoonestuse suhtes.

32

Punktides 17.5–17.6 seatakse nõuded elektri- või muu seadme osas ning püsivalt oma

asukohale paigaldatud kohtkindel tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja osas, mis on

samad kui A- ja B-kaitsekategooria hoonete puhul. Need nõuded kehtivad kõigi

muinsuskaitseala ehitiste kohta ühtemoodi, sest need mõjutavad linnapilti kui tervikut.

Eelnõu punktiga 18 sätestatakse, et muinsuskaitseala on jagatud kolmeks piirkonnaks.

Linnakindlustustega piiratud keskaegne linn koos ordulinnuse varemete ja vallikraavidega

moodustab muinsuskaitseala piirkonna 1. Uuslinna ala koos mõisapargi ja järve äärse alaga

moodustab piirkonna 2. Ordulinnuse varemetest lõunasse jääv Huntaugu mäe ja Valuoja ala

koos Viljandi järveäärse haljasalaga moodustab piirkonna 3. Muinsuskaitseala piirkonnad on

näidatud kaitsekorra lisas 2. Erinevalt Viljandi vanalinna põhimäärusest on muinsuskaitseala

jagatud erinevateks piirkondadeks seetõttu, et erinevates muinsuskaitseala osades on kaitse

eesmärgid pisut erinevad ning seeläbi oleks võimalik kehtestada vastavalt piirkonna eripärale

ka sobivad nõuded. Nõuete erinevus puudutab uute ehitiste püstitamist ja tänavaruumi.

Eelnõu punktiga 19 antakse nõuded muinsuskaitseala piirkonnas 1 kehtivad uute ehitiste

püstitamisele ja tänavaruumile. Piirkonna 1 moodustab linnakindlustustega piiratud

keskaegne linn koos ordulinnuse varemete ja vallikraavidega. Täpsemad nõuded uute ehitiste

püstitamisele antakse kinnistu detailplaneeringu või projekteerimistingimustega ja

detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega. Kaitsekorrast tulenevad üldnõuded

detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste, samuti uushoonestuse muinsuskaitse

eritingimuste koostamiseks, arvestades linna üldplaneeringu ning kvaliteetse ruumi

aluspõhimõtetega. MuKS § 52 lg 1 seab loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise

konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse

vastavalt ehitusseadustikule nii hooneid kui rajatisi (tänavad, platsid, pargid, piirdeaiad, pingid,

kaevud, tänavalaternad jms). Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu

linnaruumi kui terviku väärtuste säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada

lisanduste sobivus ajaloolises keskkonnas ning ajaloolise linnaruumi ja kultuurivääruslike

ehitiste vaadeldavuse säilitamine.

Punktis 19.1 sõnastatakse, et A- ja B-kaitsekategooria hoonetega hoonestatud kinnistutel uusi

hooneid üldjuhul ei püstitata. Arvestades piirkonna 1 eripära, kus tegemist on keskaegse

linnatuumikuga, kus kinnistud on üldjuhul tihedalt hoonestatud ning sagedasti ajaloolise

hoonestusega, siis uusi ehitisi sinna, kus juba paiknevad A- ja B-kaitsekategooria hooned,

üldjuhul ei püstitata. Sõnastus võimaldab põhjendatud juhtudel teha erandeid. Lubatud on uute

ehitiste püstitamine tühjadele kruntidele ning kinnistutele, kus paiknevad C-kaitsekategooria

ehitised.

Punktis 19.2 sätestatakse, et linnamüüri ümbritseva vallikraavi alal on uute ehitiste

püstitamine lubatud vaid ajaloolise hoonestusmahu ulatuses ja/või aladel, kus on kehtiv

detailplaneering. Ala on tähistatud korralduse lisas 2. Lubatud on uute ehitiste püstitamine

olemasoleva hoone hävimisel või ajaloolise hoone asukohta, kuid seda maksimaalselt ajaloolise

hoone mahu ulatuses, et ei püstitataks mahult märkimisväärselt suuremaid uusi ehitisi, kui

asukohas on varasemalt olnud. Juhul, kui linnamüüri ümbritseva vallikraavi alal on kehtestatud

detailplaneering, millega on lubatud uue ehitise püstitamine asukohta, kus ei ole ajaloolist

hoonestus olnud, siis edaspidi selles asukohas uut ehitist püstitada lubavat detailplaneeringut

kehtestada ei ole võimalik.

33

Punkt 19.3 sätestab, etajalooline turuplats (Laidoneri plats) säilitatakse väljakuna; lubatud

on väljaku sillutamine. Laidoneri plats, mis on ajalooliselt olnud turuplats, säilitatakse ka

edaspidi hoonestamata alana. Lubatud on platsi sillutamine munakividega, millele lisaks võib

käiguteedel kasutada graniitplaate.

Punkt 19.4 sätestab, etuue hoone püstitamisel ja juurdeehituse ehitamisel lähtutakse

lähiümbruses väljakujunenud ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest,

kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest, värvilahendusest, katusemaastikust ja haljastusest;

mitut krunti hõlmava uue ehitise kavandamisel liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt.

Lähiümbrusena on mõistetav kvartal, kus hoonestatav krunt asub, ning krundist üle tänava asuv

hoonestus, kuna terviklik linnaruum kujuneb eelkõige tänavaruumi harmoonilises käsitlemises.

Lähtumine lähiümbruse hoonestusstruktuurist tähendab muuhulgas ka lähtumist mahtude

erinevusest kinnistute tänavaäärsetes osades ja hoovis. Juhul kui hoovis asuva C-

kaitsekategooria asemele soovitakse rajada uus hoone, siis tuleb lähtuda kvartali hoovihoonete

paigutusest, mahtudest ja kõrgusest, mitte tänavaäärsete, kinnistu põhihoonete mahtudest.

Uue ehitise püstitamisel lähtutakse selle mahtude üle otsustamisel eelkõige A- ja B-

kaitsekategooria hoonete mahtudest, mis iseloomustavad muinsuskaitseala kõige rohkem ning

hoiavad selle ajaloolist ilmet. Kui hoonestatava krundi lähiümbruses on II maailmasõja

järgseid, palju suurema mastaabiga hooneid, siis neid lähtekohana ei kasutata, kuna need ei ole

muinsuskaitseala kui terviku suhtes iseloomulikud. Uute hoonete ja suuremahuliste

juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi muinsuskaitse eritingimuste raames.

Lähiümbruse hoonestuse liigendustest lähtumine tähendab, et üldjuhul tuleb arvestada

olemasoleva sokli- ja räästajoonega ning hoonete avade ja trepikodade traditsioonilise

paiknemisega piirkonnas. Värvilahenduse valimisel tuleb samuti keskkonnaga arvestada,

vältida teravaid kontraste ümbritsevaga (nt erelilla uus ehitis). Katusemaastikust lähtumine

tähendab seda, et uue hoone katusekuju sobitatakse piirkonna ajalooliste hoonete

katusemaastikust: piirkonnas 1 üldjuhul viilkatustest.

Punktis 19.5 sõnastatakse nõue, et uue ehitise ja juurdeehitise välisviimistluses kasutatakse

muinsuskaitsealale sobivaid materjale, näiteks krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni,

puitlaudist, valtsplekki jms; traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata.

Välisviimistluse materjalikasutust reguleeritakse muinsuskaitsealal kui tervikul ühtemoodi:

kehtides nii kultuuriväärtuslike hoonete, C-kaitsekategooria hoonete kui uute ehitiste puhul,

saab muinsuskaitseala terviklikkust säilitada läbi valdavalt traditsioonilise materjalikasutuse.

See ei tähenda, et uusi ehitisi peaks ehitama ainult puidust ja punasest tellisest, aga piirkonnas

levinud ajalooliste materjalide või nende tänapäevaste analoogide loominguline kasutamine

aitab uusi hooneid paremini keskkonda integreerida.

Punktis 19.6 sätestatakse, et alla 20 ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja alla 5 meetri

kõrgusega ehitis (edaspidi väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja,

elektrialajaam, avalik tualett jms), paigutatakse eelistatult asukohta, kus see on avalikus ruumis

vähe nähtav ning ei kahjusta olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust. Sellised ehitised

tuleks üldjuhul paigutada hoone hoovi nii, et need ei ole tänavalt nähtavad. Juhul kui see ei ole

võimalik, siis kujundatakse väikeehitis selliselt, et see ei domineeriks olemasoleva hoone suhtes

või oleks varjestatud (näiteks puidust restiga kaetud). Nõue mitte kahjustada hoone

konstruktsioone ja viimistlust tähendab näiteks seda, et autovarjualune vms väikeehitis ei tohiks

paikneda ajaloolise hoone küljes selliselt, et see tekitab oma kinnitustega füüsilisi kahjustusi

34

seintele või nt kogub oma katusele vihmavett ajaloolise hoone seina vastas, tekitades ohu, et

niiskus satub konstruktsioonidesse.

Punktis 19.7 sätestatakse, etväikeehitise, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei

kohaldata siinse punkti alapunktis 4 seatud nõudeid; sellised ehitised paigutatakse

ajaloolisesse linnaruumi sobivalt ning viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse.

Need on ehitised, mille puhul ei ole ehitusseadustiku kohaselt vajalik kohalikku omavalitsust

ehitamisest teavitada ega ehitusluba taotleda. Siinkohal ei ole silmas peetud linnaruumi

kujundamise elemente, nagu teetõkked või lillepotid. Muinsuskaitsealal tuleb ka selliste

väikeehitiste püstitamiseks taotleda Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Sellised ehitised

on näiteks kioskid, avalikud tualetid, kuurid jm, mille osas kõrgendatud nõuded arhitektuursele

ilmele ei ole üldjuhul vajalikud ning ajaloolise hoonestusstruktuuri järgimine ei ole ka alati

võimalik. Väikeehitiste puhul on oluline kavandada need ajaloolisesse linnatuumikusse

sobivalt ja viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse. Tänavate läbitavuse all on

silmas peetud seda, et väikeehitis ja sealhulgas teisaldatav ja ajutine ehitis ei takistaks

jalakäijate, erivajadustega inimeste ja kergliiklejate läbipääsu. Tänavate läbitavus võib olla

lühiajaliselt piiratud avalikus ruumis sündmuste korraldamise ajaks, aga mitte alaliselt.

Punktis 19.8 sätestatakse, et kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest

kinnistustruktuuri (suurust ja kuju) või ajaloolist kinnistustruktuuri ning määratakse krundile

lihtsate ja selgete piiridega kuju, mis võimaldab kinnistu hooneid hooldada ja teenindada.

Kinnistute piire on lubatud muuta ning eelistatud on ajalooliste kinnistupiiride taastamine.

Muinsuskaitseala kinnistute kujunemist ajas on analüüsitud alusuuringus „Viljandi vanalinna

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis paiknevate ajalooliste kinnistute kaardianalüüs“.

Oluline on muudatuste tegemisel see, et kinnistule oleks tagatud juurdepääs seal paiknevate

kultuuriväärtuslike hoonete hooldamiseks ja teenindamiseks. Kinnistupiiride muutmisel on

oluline järgida ajaloolist struktuuri, vältida ajaloolises keskkonnas ebaloomulikult väikeste või

suurte kruntide tekkimist, samuti kitsaid kiile ning kinnistute moodustamist, millel puudub

väljapääs avalikule tänavale. Kuigi kinnistupiir ei ole linnaruumis nähtav, hakkab see otseselt

mõjutama alale ehitamist ja seda, kuhu paigutatakse piirdeaiad, hooned ja haljastus.

Punkt 19.9 sätestab, etajaloolised piirdeaiad, -postid, väravad jms säilitatakse, vajaduse

korral taastatakse. Ajaloolised võivad olla nii hoone ehitusaegsed, varasemad kui ka hilisemad

piirdeaiad, -müürid, -postid ja väravad, sest muinsuskaitsealal väärtustatakse erinevaid

ajaloolisi kihistusi. Juhul, kui seisukorrast tingitult pole võimalik ajaloolisi piirdeid säilitada

või on osa piiretest hävinud, on võimalik need ajalooliste eeskujul taastada.

Punkt 19.10 sätestab, et uued piirdeaiad, -postid, väravad jms lahendatakse lähiümbruses

väljakujunenud tava järgi (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ning lisaks arvestatakse sobivust

krundi hoonestuse arhitektuuriga. Juhul, kui on vajalik rajada uued piirdeaiad, -postid ja

väravad, siis tuleb need kavandada lähiümbruses tavaks kujunenud eeskujudel, võttes arvesse

traditsioonilisi materjale, kõrgust, paiknemist tänavaruumis jms. Piirdeaed peab sobituma ka

krundil oleva või sinna rajatava hoonega.

Punkt 19.11 sätestab, et ajalooline munakivisillutis jm ajalooline katend nii tänaval kui ka

hoovides säilitatakse või taaskasutatakse. Piirkonnas 1 on säilinud ajaloolist munakivisillutist

ja muud ajaloolist katendit, mis säilitatakse nii tänaval kui ka hoovialal või ala

rekonstrueerimisel taaskasutatakse samas asukohas. Juhul, kui ajaloolist katendit ei ole

võimalik säilitada samas asukohas, siis võib selle osi taaskasutada ka mujal. Ajaloolised

35

katendid on sageli hilisemate sillutiskihtide, asfaltkatte või pinnase all peidus. Juhul, kui

tänavatel või hoovides olemasolevate katendite või pinnase eemaldamisel avastatakse

ajaloolised sillutiskivid või katendid, tuleb need säilitada ja võtta uuesti kasutusele kas

olemasolevas asukohas või erandjuhul ka mujal samal kinnistul või tänavaruumis,

rekonstrueerimisprojektiga hõlmatud ala piires. Seega tuleb projektide puhul, kus on teada, et

tänava, väljaku või hoovi pinna all võib olla ajaloolisi katendeid, seda võimalusel eelnevalt

uurida ja välja selgitada, kas ajaloolisi katendeid leidub. Samuti tuleb sellistes projektides ette

näha kohad, kus (taas)kasutatakse ajaloolisi katendeid nii, et need moodustaksid

projektlahendusse sobiva osa.

Punkt 19.12 sätestab, et uue katendi rajamisel või vana restaureerimisel lähtutakse ajaloolisest

lahendusest, näiteks sõiduteel kasutatakse muna- või graniitkive ja graniitplaate, kõnniteel

sillutisplaate või -kive, sisehoovides graniitsõelmeid või munakive; asfaltkatet ei rajata. Uute

katendite rajamisel lähtutakse ajaloolisest lahendusest (arhiivi- või bibliograafiamaterjalidest

saadud teabe põhjal), näiteks sõiduteel kasutatakse muna- või graniitkive ja graniitplaate,

sillutisplaate või -kive, sisehoovides graniitsõelmeid või munakive. Asfaltkatet piirkonnas 1 ei

rajata, välja arvatud teekatte remondi puhul või olemasoleva asfaltkatte asendamisel uue

asfaltiga olukorras, mil ajalooliste lahenduste kasutamiseks puuduvad eelarvelised vahendid.

Punkt 19.13 sätestab, ettänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse

kultuuriväärtuslike ehitiste proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies;

välditakse pinnasevee imbumist keldrisse ja sademevee juhtimist krundile. Tänava

rekonstrueerimise projekteerimisel analüüsitakse, kas külgnevate hoonete soklite kõrguse või

pinnasekallete tõttu on vajalik ja võimalik tänavapinda allapoole viia ning võimalusel see ka

tänava rekonstrueerimisprojektis kavandatakse. Pinnasevee keldrisse imbumise takistamine on

kinnistu omaniku ja linna ühine vastutus.

Punktis 19.14 sätestatakse, ettänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust,

ajaloolist sillutist ega kõrghaljastust. Libedusetõrjeks soola jm keemiliste ühendite kasutamine,

samuti lume lükkamine vastu ehitisi kahjustab hoonete sokleid ning lühendab puude eluiga.

Lubatud on kasutada nt sõelmeid, millel puudub kahjulik mõju hoonete soklitele, sillutisele ja

kõrghaljastusele.

Punkt 19.15 sätestab, et uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse

võimalusel aluseks Viljandi ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja

liikluskorraldusvahendid kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ning

viisil, mis ei varja ega kahjusta kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti.

Piirkonnas 1 lähtutakse võimaluse korral uute linnakujunduslike elementide rajamisel Viljandi

vanalinnas ajalooliselt eksisteerinud näidetest, juhul kui selliseid on olnud. Näiteks nagu

kuulutuste tulbad, pingid vms. Muude uute linnakujunduse elementide (linnamööbel,

päikesevarjud, tegevuskoha tähised, info- ja reklaamkandjad, parkimisautomaadid, skulptuurid

jms) ja liikluskorraldusvahendite lahendused võivad olla ka tänapäevase disainiga. Oluline on,

et uued linnakujunduse elemendid ei varjaks ega kahjustaks kultuuriväärtuslikke hooneid ega

arheoloogilist kultuurkihti.

Punkt 19.16 sätestab, et avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata, välja

arvatud õuemaale. Autoliikluse vähendamine piirkonnas 1 aitab hoida ajaloolist

linnakeskkonda ning säilitada kultuuriväärtuslikke hooneid, mistõttu uusi maapealseid parklaid

sinna üldjuhul ei rajata. Avalikus ruumis uute maapealsete parklate mitte-rajamine soodustab

36

ajaloolise keskkonna ja linnatuumiku olustiku hoidmist. Samuti vähendab see turistide ja

vanalinnas mitte elavate inimeste autoga vanalinna sisenemist, millest tulenevalt autoliiklus

linnasüdames väheneb ja sellega kaasnevad muinsuskaitsealale hüved, nagu kultuuriväärtuslike

hoonete ja ajalooliste katendite parem tehniline seisukord ja kõrghaljastuse parem tervis. Samas

jätab sõnastus „üldjuhul“ teatava paindlikkuse, mis võimaldab rajada avalikus ruumis näiteks

invaparkimiskohti ning vastavalt vajadusele kaaluda väiksemate parklate või parkimiskohtade

rajamist õuemaale (hoovidesse ja eramajade õuele).

Eelnõu punktis 20 antakse nõuded muinsuskaitseala piirkonnas 2 kehtivad uute ehitiste

püstitamisele ja tänavaruumile. Piirkonna 2 moodustab uuslinna ala koos mõisapargi ja järve

äärse haljasstruktuuriga. Täpsemad nõuded uute ehitiste püstitamisele antakse kinnistu

detailplaneeringu või projekteerimistingimustega ja detailplaneeringu muinsuskaitse

eritingimustega. Kaitsekorrast tulenevad üldnõuded detailplaneeringu ja

projekteerimistingimuste, samuti uushoonestuse muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks,

arvestades linna üldplaneeringu ning kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetega. MuKS § 52 lg 1 seab

loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme

muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse vastavalt ehitusseadustikule nii hooneid kui

rajatisi (tänavad, platsid, pargid, piirdeaiad, pingid, kaevud, tänavalaternad jms).

Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu linnaruumi kui terviku väärtuste

säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada lisanduste sobivus ajaloolises

keskkonnas ning ajaloolise linnaruumi ja kultuurivääruslike ehitiste vaadeldavuse säilitamine.

Punkti 20.1 selgitus ühtib punkti 19.4 selgitusega.

Punkti 20.2 selgitus ühtib punkti 19.5 selgitusega.

Punkti 20.3 selgitus ühtib punkti 19.6 selgitusega.

Punkti 20.4 selgitus ühtib punkti 19.7 selgitusega.

Punkti 20.5 selgitus ühtib punkti 19.8 selgitusega.

Punkti 20.6 selgitus ühtib punkti 19.9 selgitusega.

Punkti 20.7 selgitus ühtib punkti 19.10 selgitusega.

Punkt 20.8 sätestab, et ajalooline munakivisillutis ja muu ajalooline katend säilitatakse uue

katendi all või taaskasutatakse. Piirkonnas 2 leiduv ajalooline munakivisillutis või muu

ajalooline katend säilitatakse vajadusel uue katendi all. Näiteks ajalooline munakivisillutis

asfaltkatte all. Ajaloolist katendit võib taaskasutada ka mujal. Uue tänavakatendi

kavandamisele nõudeid ei esitata.

Punkti 20.9 selgitus ühtib punkti 19.13 selgitusega.

Punkti 20.10 selgitus ühtib punkti 19.14 selgitusega.

Punkt 20.11 sätestab, et uute linnaruumi kujundavate elementide rajamisel võetakse

võimalusel aluseks Viljandi ajaloolised näited; uued linnaruumi kujundavad elemendid ja

liikluskorraldusvahendid kavandatakse ümbritsevat ajaloolist keskkonda arvestavalt ja viisil,

mis ei varja ega kahjusta kultuuriväärtuslikke ehitisi ega arheoloogilist kultuurkihti. Piirkonnas

2 lähtutakse võimaluse korral uute linnakujunduslike elementide rajamisel Viljandi linnas

ajalooliselt eksisteerinud näidetest, juhul kui selliseid on olnud. Näiteks kuulutuste tulbad,

37

pingid vms. Muude uute linnakujunduse elementide (linnamööbel, päikesevarjud, tegevuskoha

tähised, info- ja reklaamkandjad, liikluskorraldusvahendid, parkimisautomaadid, skulptuurid

jms) lahendused võivad olla ka tänapäevase disainiga. Oluline on, et uued linnakujunduse

elemendid ei varjaks ega kahjustaks kultuuriväärtuslikke hooneid ega arheoloogilist

kultuurkihti.

Eelnõu punktis 21 antakse nõuded muinsuskaitseala piirkonnas 3. Piirkonna 3 moodustab

ordulinnuse varemetest lõunasse jääv Valuoja ja Huntaugu mäe ala koos Viljandi järveäärse

haljasalaga.

Punkt 21.1 sätestab, et piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva

suuruse ja kujundusega ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad,

teenindushooned jms). Piirkond 3 on valdavalt hoonestamata ala, kus üheks väärtuseks on

osaliselt reljeefne ja osaliselt tasane avatud maastik. Oluline on nende väärtuste säilitamine ja

kaitse, mistõttu peaks piirkond 3 säilima avatud maastikuna. Erinevaid spordi- ja puhkealana

toimimiseks vajalikke sobiva suuruse ja kujundusega rajatisi ja ehitisi on lubatud piirkonda 3

rajada. Selle piirkonna üksikutele hoonetele kehtivad nõuded vastavalt hoonete

kaitsekategooriatele.

Viljandi järveäärne haljasala on oluline osa Viljandi linna miljööst ja väärtusest puhke-

keskkonnana, seetõttu on võimalik seal varasemalt asunud hoonemahtude taastamine ning

muudatused, mis lähtuvad muutunud linnaruumist, ehk eelkõige järve äärsest

spordikompleksist. Muinsuskaitseameti nõusolekul võib haljasalale rajada puhke- ja

treeningalana toimimiseks vajalikke rajatisi (teerajad, pingid, viidad, madal seikluspark vms)

ja võib kaaluda ka üksikute hoonete ehitamist.

Oluline on ka järve äärse haljasala poolloodusliku ilme säilitamine ning vaadete säilitamine

ordulinnuse varemetele ja järvele. Järveäärne haljasala on juba keskajast olnud kasutusel heina-

ja karjamaana, millest annavad tunnistust hilisemast ajast säilinud fotod. Eesti Vabariigi

algusaegadel täitis see ala puhkeala funktsiooni, samuti on nõukogudeaegsetel kaartidel

konkreetset piirkonda nimetatud pargialaks. Seetõttu on tegemist järjepideva haljasalaga, mille

aktiivsemasse avalikku kasutusse võtmist võiks soodustada liikumisvõimaluste loomine nt

loodusradade, laudteede ja puhkekohtade näol. Samuti on sinna võimalik kavandada

funktsioone, mis eeldavad erinevate rajatiste või üksikute hoonete püstitamist. Muudatuste

kavandamisel on oluline lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest ja arvestada olemasoleva

keskkonnaga.

Punkt 21.2 sätestab, et piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded

arheoloogiapärandi kaitseks (korralduse punktid 24.1-24.3). Piirkond 3 on lisaks maastikule

oluliseks väärtuseks maapinna all peituv arheoloogiline kultuurkiht, mis omab teaduslikku ja

ajaloolist väärtust. Seetõttu kehtivad piirkonnas arheoloogiaalale kehtestatud nõuded.

Punkt 21.3 sätestab, et uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse haljasalale iseloomulikku

kõrghaljastusviisi. MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-,

kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal.

Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu linnaruumi kui terviku väärtuste

säilitamine ja esiletoomine. Kõrghaljastuse rajamine, st puude istutamine, on loakohustuslik, et

tagada lisanduste sobivus ajaloolises keskkonnas ning ajaloolise linnaruumi ja

38

kultuurivääruslike ehitiste vaadeldavuse säilitamine.Eelnõu punktis 22 antakse nõuded

muinsuskaitseala ajaloolistele haljasaladele ja kõrghaljastusele. Muinsuskaitsealal on

määratud kolm ajaloolist parki ja üks ajalooline haljasala, mis säilitatakse haljasaladena.

MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal.

Punkt 22.1 sätestab, et ajalooliste avalike haljasalade (Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark

koos Tasuja puiestee alleega) ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja

ajaloolised väikevormid säilitatakse; rekonstrueerimisel lähtutakse haljasalast kui tervikust,

võttes taastamise korral aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega

linnaruumis (hilisem väärtuslik haljastus, ehitised jms); ajaloolised haljasalad on märgitud

korralduse lisas 4. Ajaloolised pargid ja haljakud on oluline osa Viljandi linna miljööst ja

väärtusest elu- ning puhke-keskkonnana, seetõttu säilitamise eesmärgil neid ei hoonestata.

Samas võib pargi puhkealana toimimiseks vajalikke rajatisi (pingid vms) Muinsuskaitseameti

nõusolekul rajada. Sealjuures on oluline säilitada või vajadusel taastada ajalooliste parkide

ajalooline struktuur.

Ajaloolised pargid ja haljasalad on märgitud kaitsekorra lisas 4.

Punkt 22.2 sätestab, etuue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse konkreetsele tänavale või

haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi. Eesmärk on säilitada Viljandi muinsuskaitsealal

ajalooliselt väljakujunenud kõrghaljastusviis ja miljöö ning võimalusel vältida avalikes ja

linnaruumis vaadeldavates kohtades ajastule mitte-omaste liikide (näiteks elupuud) istutamist.

Viljandi linna eeskirjad, korrad ja määrused sätestavad üksnes raieloa ja hoolduslõikuse loa

andmise korra, mistõttu ei ole Viljandi linnal võimalik samaväärselt kaitsta muinsuskaitseala

ajalooliselt kujunenud ümbrust.Uue kõrghaljastuse rajamisel lähtutakse linnaruumist kui

tervikust ning võimalusel võetakse aluseks dokumenteeritud ajalooline kujundus (algne

projekt, linnakaart, fotod jms) ja ajas toimunud muutused, sealhulgas haljasala rajamisajast

hiljem rajatud, kuid orgaaniliselt haljasala väärtuslikuks osaks muutunud haljastus koos

arhitektuursete väikevormidega.

Punkt 22.3 sätestab, et kaevetöödega ei kahjustata väärtuslikku kõrghaljastust, sealhulgas

puude juurestikke. Enamlevinud kaevetööd, millega võidakse kahjustada puid ja nende

juurestikke, on tänavate rekonstrueerimine ja trasside uuendamine.

Eelnõu punktis 23 selgitatakse, millest arheoloogilise kultuurkihiga ala koosneb.

Arheoloogilise kultuurkihiga ala moodustavad vanalinn koos ordulinnuse varemete ja

vallikraavidega ja keskaegsed linnakindlustused, Katariina kabeli vahetu ümbrus ning

vanalinnaga vahetult külgnev uuslinna ala, endine Viljandi mõisasüda ja Huntaugu piirkond

koos Viljandi järve äärse alaga. Arheoloogilise kultuurkihiga ala on märgitud kaitsekorra lisas

5. Seejuures on keskaegsete linnakindlustustega piiratud maa-alal, ordulinnuse ja Katariina

kabeli piirkonnas üldjoontes säilinud mitmekihiline arheoloogiline kultuurkiht, mis sisaldab eri

ajastute ehitiste jäänuseid ja matmispaiku. Seetõttu peab sellel alal kaevetööde planeerimisel

arvestama suurema võimalusega, et seoses tööde tegemisega on vaja korraldada mahukad

arheoloogilised uuringud (seletuskirja Lisa 3).

Eelnõu punktis 24 sätestatakse nõuded arheoloogiapärandi kaitseks.

Punkt 24.1 sätestab, et arheoloogilise kultuurkihiga alal enne detailplaneeringu kehtestamist

või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega

39

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, selgitatakse

vajaduse korral välja ja võetakse arvesse alal asuvad väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja -

detailid ning muud arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Juhul kui plaanitavad tööd võivad

ohustada arheoloogilist kultuurkihti või selles olevate struktuuride või elementide säilimist

kavandatavatest töödest sügavamal, selgitatakse uuringu käigus välja arheoloogilise

kultuurkihi stratigraafia vajaduse korral kuni loodusliku pinnaseni; Minimaalse sekkumise

põhimõttest lähtumiseks tuleb arheoloogilise kultuurkihi elemendid planeeritaval alal välja

selgitada võimalikult vara, st juba ehitusõigust määrates, et neid saaks projektis arvesse võtta.

Enne ruumiotsuse tegemist (detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste

andmine) tuleb koguda piisavalt teavet arheoloogiapärandi kohta: tuleb arhiivi- ja

bibliograafiauuringu abil analüüsida keskaegset ning varauusaegset ja uusaegset linnaruumi,

vajadusel teha arheoloogiline eeluuring, et projekti koostamisel oleks võimalik maksimaalselt

arvesse võtta väärtuslikke ehituskonstruktsioone ja -detaile, ja muid arheoloogilise kultuurkihi

elemente, sealhulgas matmispaiku.

Eelnõu selle punktiga on hõlmatud uus- ja juurdeehitiste kavandamine praegu hoonestamata

alale, olemasoleva hoone asemele uue hoone püstitamine, samuti parklate jms tugevdatud

aluspinnaga rajatiste ja tehnovõrkude kavandamine. Tehnovõrkude jm taristu puhul on oluline

leida neile trassid, kus kultuurkiht on juba läbi kaevatud, ajaloolistes müürides on juba augud

või on võimalik minna müüri või kultuurkihi alt. Vältida tuleb tehnovõrkude koridoride

kavandamist piki ajaloolisi müüre või diagonaalis läbi nende, sest nii kahjustatakse

arheoloogiapärandit suuremas mahus kui minimaalne sekkumine lubaks. Ruumiotsuse

tegemisel eelnevaga arvestamine annab võimaluse asjaolusid arvesse võtta, vajadusel

olemasolevat teavet täiendada ning jõuda tulemusele, mis sekkub arheoloogiapärandisse

vähimal võimalikul viisil ja säilitab seda maksimaalselt.

Juhul kui ehitustöid kavandatakse keskajal linnakindlustustega piiratud alal, ordulinnuse ja

vallkraavide alal ning Katariina kabeli vahetus ümbruses ja need tööd ohustavad sügavamal

paiknevat arheoloogiapärandit, tuleb kaevetöödel, sh post- ja vaivundamentidele ehitatava

hoone puhul, arheoloogilise kultuurkihi stratigraafia terviklikult kuni inimtegevusest

puutumata loodusliku pinnaseni välja selgitada. Välja selgitamine tähendab näiteks arhiivi-,

bibliograafia- ja/või arheoloogilisi uuringuid.

Arvestades ehitatava uushoonestuse kapitaalsust ja eluiga ja nende mõju sügavamatele

pinnasekihtidele, on vajalik kavandataval hoonestuse alal läbi viia terviklik kultuurkihi

uurimine, et sellest koguda võimalikult palju teaduslikku teavet kihtide stratigraafilise

ladestumise kohta. Seeläbi on võimalik tööde varastes etappides arvestada ajalooliste

struktuuridega, vajadusel neid säilitada ja paremini planeerida tööde edasisi etappe. Näiteks

vaivundamentide kavandamisel on arheoloogilist kihti kõige rohkem kahjustav, kui piirdutakse

ainult vaiade ala läbiuurimisega, sest see on kultuurkihi sügavust arvestades tehniliselt

keeruline ning selline kaevamisviis raskendab kultuurkihi stratigraafiast aru saamist ja

tõlgendamist: lõpuks on kultuurkiht lõhutud, saadud info puudulik ega säili ka võimalust

tulevikus ulatuslikumal arheoloogilisel uurimisel saada kätte seda infot, mis vaiamisel hävis.

Kompromissina on suuremate hoonete puhul võimalik teha otsus, et vaialiinid uuritakse

tranšeedena läbi ja liinide-vahelised alad jäävad kaevamata ja säilitatakse uushoone all.

Uuringuga välja selgitatud väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja -detailid tuleb säilitada

maksimaalses ulatuses ja nendega tuleb vundamendi projekteerimisel arvestada. Kavandatavad

40

ehitustööd ja nende jaoks läbi viidud uuringud peavad tagama arheoloogiapärandi uurimise ja

eksponeerimise võimalikkuse ka tulevikus.

Punkt 24.2 sätestab, etväärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid säilitatakse.

Väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja detailid on peamiselt keskaegse ja varauusaegse

hoonestuse tarindite jäänused. Muuhulgas tuleb säilitada ordulinnuse ja linnakindlustuste

maapealsed ja maa-alused osad, sh kivikonstruktsioonid ja ordulinnust ümbritsevad

vallikraavid koos nende reljeefiga.

Maa-aluste konstruktsioonide markeerimisel on oluline teha seda viisil, mis ei kahjusta

originaali. Maa peale ehituskonstruktsiooni markeerimisest tuleb loobuda, kui seda plaanitakse

näiteks massiivse müüritisena, mis seab ohtu maa sees säilinud konstruktsiooni edasise

säilimise. Sel juhul tuleb eelistada originaalkonstruktsiooni säilitamist ilma markeerimiseta või

leida markeerimiseks kergemad lahendused, mis ei sea ohtu originaali säilimist.

V osa. Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded.

Eelnõu punktis 25 on sätestatud, et muinsuskaitseala kaitsevöönd koosneb kahest osast.

Kaitsevöönd (osa 1 ja osa 2) on kantud kaardile eelnõu lisas 1. Uue hoonestuse võimalik kõrgus

kaitsevööndis (nii osa 1 kui 2) määratakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste

analüüsi tulemusena või projekti menetlemisel lähtudes kaitsevööndi eesmärgist ja vanalinna

vaadeldavusest konkreetses kohas.

Eelnõu punktis 26 on välja toodud, et muinsuskaitseala vahetus läheduses asuva kaitsevööndi

osa 1 eesmärgid on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning

vaadeldavus piki ajaloolisi tänavaid.

Eelnõu punktis 27 tuuakse välja, et kaitsevööndisse uue ehitise püstitamisel kehtivad nõuded:

1)uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa laiendamisel välditakse

järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses võrreldes külgneva

muinsuskaitsealaga; 2) piki ajalooliseid tänavaid avanevaid vaateid ehitistega ei sulgeta.

Järskude üleminekute vältimise all hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses mõistetakse

muinsuskaitseala hoonestusega sarnase mahu, kõrguse ja tihedusega hoonestusmustri

jätkamist. Muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest tähendab muinsuskaitseala

suunalistel tänavatel vaadete säilitamist muinsuskaitsealale, st galeriide jms üle tänava

rajatavate ehitiste vältimist, mis looksid visuaalse tõkke muinsuskaitseala ette.

Eelnõu punktis 28 on toodud kaitsevööndi osa 2 eesmärk – see on vastavalt MuKS-i § 14 lg 3

p-le 2 tagada muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest. Vaateid ehitistega ei

sulgeta. Muinsuskaitsealale avanevad olulised vaated avanevad Tartu maanteelt ja Mustla

maanteelt Viljandi linna siluetile, sh vanale veetornile, Jaani kiriku tornile ja ordulinnuse

varemetele. Vaadete ulatus kaardil on näidatud eelnõu lisas 1.

VI osa. Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis.

41

MuKS § 19 lg 5 p 6 kohaselt saab muinsuskaitseala kaitsekorras teha leevendused §-s 33

sätestatud säilitamiskohustusest, § 52 lg-tes 1–3 sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning

§ 58 lg-tes 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest.

Eelnõus nimetatud leevendustega on võimalik saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja

piirangute vahel. Need leevendused vähendavad halduskoormust ning piiranguid omanikule

ning samas ei kaasne sellega muinsuskaitseala väärtuste hävimise oht. Kaaludes võimalusi

leevendusteks, jõuti järeldusele, et suuremad leevendused ei pruugi toetada ala väärtuste

säilimist, mis on MuKS § 3 lg 4 järgi üks muinsuskaitse olulisi põhimõtteid.

Eelnõu punkt 29 sätestab, et Muinsuskaitsealal ei nõuta muinsuskaitse eritingimusi

ehitusprojekti koostamiseks ega tööde tegemise luba C-kaitsekategooria hoone

konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks. Tegemist onosalise leevendusega MuKS-

i § 52 lg-st 1. Selle punkti alusel ei ole edaspidi vaja anda C-kaitsekategooria hoonetele

muinsuskaitse eritingimusi ega tööde tegemise luba. Ehitusprojektide koostamisel tuleb lähtuda

C-kaitsekategooria hoonetele antud üldistest nõuetest (eelnõu punkt 17), Muinsuskaitseamet

annab oma kooskõlastuse tegevusele kohaliku omavalitsuse läbi viidavas ehitusloa või -teatise

menetluses. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse menetluseta – nt juhul, kui kohalik

omavalitsus hoone välisilme muutmiseks luba või teatist ei nõua, on nõutav

Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Selliseks erandjuhtumiks võib olla nt hoone

värvimine senisest erinevat värvi, katmine supergraafikaga vms, mis muudab hoone ilmet ja

selle mõju linnaruumis oluliselt, kuid mida ei pruugita lugeda ehitusteatise kohustusega tööks.

Eelnõu punkt 30 sätestab, millistel juhtudel ei ole nõutav Muinsuskaitseameti poolt antav

tööde tegemise luba.

Punktiga 30.1 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet kõrghaljastuse rajamiseks, kaeve- ja

muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks õuemaal väljaspool

arheoloogilise kultuurkihiga ala. Arheoloogilise kultuurkihiga ala on näidatud kaardil eelnõu

lisas 5. See on leevendus MuKS-i § 52 lg 3 p-st 1. Leevendus kehtib ainult õuemaal (hoovides

ja aedades) ja see ei kehti avalikele parkidele ega tänavaruumile, kus tööde tegemise loa nõue

kaeve- ja haljastustöödel jääb kehtima haljastuse ja avaliku ruumi kultuuriväärtuste kaitseks.

Punktiga 30.2 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet raietöödeks ja hooajalise ehitise

püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on kooskõlastanud raieloa ja hooajalise

ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga. Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole

nõutav raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks juhul, kui kohalik omavalitsuse üksus on

Muinsuskaitseameti raieloa või ehitamist lubava loa menetlusse kaasanud ja amet on loa

kooskõlastanud või esitanud vastava arvamuse. See on osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1 ja

§ 52 lg 3 p-st 1. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus kaasab Muinsuskaitseameti oma

raielubade ja hooajaliste ehitiste (tänavakohvikud, suvised müügi(paviljonid) jms) lubade

menetlusse, siis ei pea väljastama sama töö jaoks mitut luba. Leevendus ei kehti kohaliku

omavalitsuse menetluseta, st juhul, kui linnavalitsus mingil põhjusel hooajalise ehitise

rajamiseks või puu raiumiseks luba ei väljasta (nt kuna KOV-i loakohustus hõlmab ainult teatud

omandivormis maad või kindlate väärtusklasside puid), siis saab Muinsuskaitseamet väljastada

oma tööde tegemise loa.

Hooajaliste ehitiste, nagu kohtkindlalt ühendamata inventar (näiteks välimööbel, lillekastid,

hooajalised info- ja reklaamikandjad ning tegevuskoha tähised jms) ning hooajaline pargi- ja

rannainventar (batuudid-trampoliinid, vabaõhuspordi ja -mängude vahendid jms), paigaldamist

42

muinsuskaitseametiga kooskõlastatavaks tegevuseks ei loeta. Kui randa või parki hakatakse

rajama suuremaid atraktsioone, mis loetakse EhS mõttes spordi- ja puhkerajatisteks, nagu

näiteks karussellid, või kohtkindlalt kinnitatud püsivad spordirajatised nagu kettagolfi rajad,

siis sellised rajatised on juba ala ilmet muutvad ja vajavad Muinsuskaitseameti kaasamist

otsustusprotsessi.

Samuti ei loeta muinsuskaitseametiga kooskõlastatavaks tegevuseks avaliku ürituse tarbeks

ajutiste ehitiste ja linnaruumi elementide paigaldamist.

Eelnõu punkt 31 sätestab leevendused muinsuskaitseala kaitsevööndis tööde

kooskõlastamise või teavitamise nõudest.

Punktiga 31.1 leevendatakse tööde kooskõlastamise nõuet olemasoleva ehitise

ümberehitamisel ja välisilme muutmisel, välja arvatud maapealse osa laiendamisel.

Olemasoleva hoone ümberehitamise, välisilme muutmise ja laiendamise kooskõlastamine

Muinsuskaitseametiga, välja arvatud juhul, kui laiendamine hõlmab mahulist juurdeehitamist

on leevendus MuKS § 58 lg 1. See näeb ette, et pädev asutus kooskõlastab ametiga

kaitsevööndis ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise, sealhulgas

ajutise ehitise püstitamise või rajamise ning olemasoleva ehitise ümberehitamise, laiendamise,

välisilme muutmise ja lammutamise. Olemasoleva hoone ümberehitamine (rekonstrueerimine)

ning välisilme muutmine on seega muudetud leevendusega kooskõlastust mitte vajavaks täies

mahus, laiendamine osaliselt.

Laiendamine on vastavalt EhS § 4 lg-le 2 ehitamine, mille käigus muudetakse olemasolevat

ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega. Leevendusega loobutakse seega

hoone olemasolevas mahus juurdeehitamise kooskõlastusnõudest (nt katusekorruse või

keldrikorruse väljaehitamine), kooskõlastatavaks jääb ainult mahuline külge- või

pealeehitamine, st kõik uued ehitusmahud, mis muudavad kaitsevööndis hoonete kõrguseid ja

hoonestusstruktuure.

Juhul, kui ehitisele lisatakse katusepinnale väljaehitisi või mistahes muid mahulisi

juurdeehitusi, siis tuleb see muinsuskaitseala kaitsevööndis jätkuvalt Muinsuskaitseametiga

kooskõlastada.

Punktiga 31.2 leevendatakse tööde teavitamise nõuet ehitise ehitamisel või rajamisel, mis ei

nõua ehitusseadustiku kohaselt ehitusluba ega ehitusteatist. Leevendus tuleneb MuKS § 58 lg-

s 2 sätestatud omaniku või valdaja kohustusest teavitada Muinsuskaitseametit ehitamisest

muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitisteatise või -loakohustuse puudumise korral. Sellised

ehitised on alla 20 m² suuruse ehitusaluse pindalaga ja alla 5 m kõrgused ehitised. Linnalises

keskkonnas nii väikesed ehitised kaitsevööndis eeldatavasti muinsuskaitseala vaadeldavust ei

mõjuta ning nendest teavitamine ei ole vajalik.

Eelnõu VII osa. Muinsuskaitsealal paiknevate mälestiste kaitsevööndid.

MuKS § 14 lg 5 p 1 järgi ei kehtestata mälestisele kaitsevööndit, kui see asub muinsuskaitsealal,

kui muinsuskaitseala kaitsekorras ei ole määratud teisiti. Kaitsekorras määratakse põhimõtted,

millest tuleb lähtuda mälestisele kaitsevööndi määramisel ning eelhinnatakse kaitsevööndi

vajadust, kuid kaitsevöönd määratakse eraldi kultuuriministri käskkirjaga.

43

Eelnõu punktiga 32 sätestatakse, et kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele

kinnismälestisele. Kaitsevööndi määramise vajadus on sellise maa-alaliste kinnismälestise

puhul, mille läheduses on oodata arheoloogilise kultuurkihi, sh matuste või ajalooliste

ehitusstruktuuride ilmnemist. Kaitsevööndi määramise vajadust ja selle ulatust hinnatakse iga

kinnismälestise puhul eraldi. Näiteks võib kaitsevööndi määrata mälestisele, mis ulatub

muinsuskaitseala piirist välja. Selliste mälestiste puhul võib kaitsevöönd olla vajalik, kuna

muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ei ole kaitsta konkreetse mälestise ümbrust, sh

arheoloogiamälestise kaitsevööndis leiduvat võimalikku arheoloogilist kultuurkihti.

VIII osa. Lõppsätted.

Punkt 33 sätestab, et korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Punktis 34 sätestatakse, et MuKS § 91 lg 1 kohaselt lõpeb Vabariigi Valitsuse 17.06.2004. a

määruse nr 219 „Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“ kehtivus punktis 33

sätestatud korralduse jõustumisel.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Korralduse põhjendused ja selgitused esitatakse seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

5. Kaitsekorra ette valmistamise ja menetluse kirjeldus

Kaitsekorra eelnõu koostamise ettevalmistustöödega alustati kohe pärast MuKS-i jõustumist.

2021. aastal moodustati Muinsuskaitseameti peadirektori 23.08.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/50-

A Viljandi vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm, Muinsuskaitseameti

ehituspärandi nõunik-analüütiku Laura Ingerpuu juhtimisel.

Töörühm käis koos 16 korda, koosolekutel arutati kõiki erinevaid muinsuskaitseala kaitsekorra

aspekte alates selle väärtustest, lõpetades võimalike leevenduste ja piirimuudatustega.

Töörühma koosolekutele eelnevalt ja osaliselt ka nendega paralleelselt toimus Viljandi

muinsuskaitseala hoonestuse inventeerimine, mille viis läbi Muinsuskaitseameti

lepingupartner. Viljandi vanalinna muinsuskaitseala inventeerimise aruandele tuginedes

määrati muinsuskaitseala hoonetele kaitsekategooriad. Töörühm vaatas inventeerimise

aruandes tehtud kaitsekategooriate ettepanekud hoonete kaupa läbi ning tegi mitmeid

muudatusi. Seejärel toimus ka muinsuskaitseala planeeritava laiendusala hoonete

inventeerimine, mille järgselt määrasid töörühma liikmed ka laiendatava ala hoonetele

kaitsekategooriad. Töörühma protokollid ning inventeerimisaruanne koos kaitsekategooriate

ettepanekute tabeliga on kättesaadavad Muinsuskaitseameti kodulehel Viljandi

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel ja seletuskirja lisas 1.

Eelnõu väljatöötamise käigus koostati pärast inventeerimist veel neli alusuuringut: Viljandi

vanalinna muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis paiknevate ajalooliste kinnistute

kaardianalüüs (Martti Veldi, Muinsuskaitseameti kartograafianõunik, 2021); Viljandi vanalinna

tornide vaadeldavuse analüüs (Raul Kalvo, arhitekt, 2021); Viljandi muinsuskaitseala

haljasalade uuring (AB Artes Terrae OÜ, 2022); Viljandi vanalinna muinsuskaitseala

44

arheoloogiliselt tundlike alade analüüs (Arvi Haak, Tartu Linnamuuseum, 2022). Krundipiiride

analüüsist lähtuti kaitsekorras kinnistupiiride väärtuse ja nõuete määratlemisel. Tornide

vaadeldavuse analüüsi abil täpsustati olulisi vaateid, mis avanevad vanalinna maamärkidele

(kaitsevööndi osa 2). Haljasalade uuringu põhjal kaardistati olulised ajaloolised haljasalad ning

arheoloogiliselt tundlike alade uuringu alusel määrati arheoloogilise kultuurkihiga alad.

Lisaks küsiti ettevalmistusprotsessi käigus Keskkonnaameti arvamust (e-kiri 18.10.2022), Eesti

Arhitektide Liidu arvamust (kiri 16.12.2022 nr 1.1-7/1985), Viljandi Linnavalitsuse arvamust

(istung 12.12.2022), Muinsuskaitseameti ehitismälestiste ja maastikuarhitektuuri

ekspertnõukogude arvamust (ühine koosolek 19.12.2022) ning arheoloogiamälestiste

ekspertnõukogu arvamust (e-koosolek 13.-28.10.2022).

Avatud menetluse eelses etapis kaasati omanikke ja kohalikku kogukonda teabepäevade kaudu

(24.11.2021 ja 13.04.2022). Avalike teabepäevade kohta avaldati info Sakalas,

Muinsuskaitseameti kodulehel, samuti edastati info muinsuskaitseala kinnisvaraomanike e-

posti aadressidele.

24.11.2021 toimus Viljandi riigimajas teabepäev, kus vestlusringis ning laudkonniti arutleti

Viljandi väärtuste ja kaitse tuleviku üle. Sündmuse ettekanded on kättesaadavad

Muinsuskaitseameti kodulehel.

13.04.2022 toimus Viljandi riigimajas teine teabepäev, kus tutvustati muinsuskaitseala piiride

muutmise ettepanekuid, läbiviidud alusuuringuid ning hoonete kaitsekategooriate ettepanekuid.

Teabepäeva raames toimus ka muinsuskaitseala inventeerimist tutvustav ringkäik Viljandi

muinsuskaitsealal, kus tutvustati esmaseid inventeerimistulemusi ja arutleti erinevate hoonete

väärtuse üle.

Teabepäevadel kogutud infot, arvamusi ja ettepanekuid on rohkemal või vähemal määral

arvestatud ka kaitsekorra eelnõu koostamisel.

Kõikides kaitsekorra eelnõu punktides ei olnud töörühmas konsensust. Viljandi Linnavalitsus

ei nõustunud mitmetes punktides Muinsuskaitseameti ettepanekutega ning toimus ka eraldi

arutelu ja seisukohtade vahetus linnavalitsuse liikmete ja esindajate vahel. 13.09.2022 arutati

Viljandi haljasalade teemasid. Viljandi Linnavalitsuse istungil toimus kaitsekorra teemaline

arutelu 23.05.2022 ning Viljandi Linnvalitsuse ja linnavalituses esindajad on 2022. ja 2023.

aastal saatnud oma seisukohad Muinsuskaitseametile kirjalikult, millele Muinsuskaitsemate on

ka kirjalikult vastanud. Muinsuskaitseamet tutvustas kaitsekorra eelnõu mustandit Viljandi

Linnavalitsusele 12.12.2022 ja Viljandi Linnavolikogule 26.01.2023. Mitmetes punktides

nõustus Muinsuskaitseamet Viljandi Linnavalitsuse ettepanekutega, kuid eriarvamusele jäädi

ennekõike Viljandi järve äärse ajaloolise haljasala küsimuses.

Kaitsekorra eelnõu avalik väljapanek toimus 31.01.-01.03.2023. Avaliku väljapaneku vältel

esitatud arvamused ja vastuväited ning neile kujundatud seisukohad on lisatud lühendatult

koondtabelina Viljandi kaitsekorra koostamise veebilehele

(https://www.muinsuskaitseamet.ee/viljandi-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine) avaliku

arutelu dokumentide juurde. 25.04.2023 toimus kaitsekorra avalik arutelu, kus tutvustati

avaliku väljapaneku jooksul esitatud ettepanekuid, arvamusi, vastuväiteid ja

Muinsuskaitseameti seisukohti. Arutelul kuulati ära kohal viibinud ettepanekute ja arvamuste

esitajad.

45

31.05.2023 esitas Muinsuskaitseamet kaitsekorra eelnõu Kultuuriministeeriumile. 27.06.2023

arutati kaitsekorra eelnõud Muinsuskaitse Nõukogus, kus eelnõule olid vastu Eesti Omanike

Keskliidu ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja. 03.08.2023 kohtusid Viljandi

Linnavolikogu ja Linnavalitsuse esindajad Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi

esindajatega, et arutada täiendavalt läbi endiselt linnapoolset vastuseisu tekitavad küsimused.

Kultuuriministeerium põhjendas kaitsekorra valikuid täiendavalt 14.08.2023 saadetud kirjas ja

esitas koostöös Muinsuskaitseametiga linnavalitsusele ettepanekud sõnastuse täiendamiseks ja

muutmiseks 21.09.2023. 04.12.2023 vastas Viljandi Linnavolikogu, et nad ei ole sõnastusega

nõus ja jäävad oma varasema seisukoha juurde. 16.05.2024 toimus kohtumine

Kultuuriministeeriumi, Muinsuskaitseameti ja Viljandi linna esindajate vahel, kus lepiti kokku,

et Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium pakuvad välja kompromissi järveäärset haljasala

puudutava punkti sõnastamiseks. 19.09.2024 saatis Kultuuriministeeriumi asekantsler

muudetud sõnastuse ettepaneku Viljandi linnavalitsuse liikmetele ja palus tagasisidet.

14.02.2025 saadetud vastuses jäi Viljandi Linnavalitsus oma esialgse seisukoha juurde ja lisas,

et Viljandi järveäärne haljasala (ordulinnuse all Ranna pst ja järve vahel) kui hoonestamata ala

peab kuuluma piirkonda 3 ja tuleb eemaldada ajalooliste haljasalade kaardilt.

Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga kaalusid tehtud ettepanekut, vaatasid uuesti

üle muinsuskaitsealale, linnusevaremetele avanevad vaated ja järveväärse luha piirkonna ning

leidsid, et ettepanek on osaliselt põhjendatud ning Viljandi järve äärse haljasala (vastavalt

piiridele lisas 4) võib liita piirkonnaga 3, kuna see on hoonestamata haljasala, mille üheks

väärtuseks on avatud maastik. Ülejäänud järveäärne ala jääb piirkonna 2 osaks, kuna seal on

mitmeid ehitisi ja rajatisi püsitatud, mistõttu sarnaneb see olemuselt piirkonna 2 iseloomuga.

Ajalooliste haljasalade hulgast järveäärse haljasala eemaldamine ei ole põhjendatud, kuna

tegemist on pika ajalooga haljasalaga. Samas võib alal kavandada muudatusi, mis ala

iseloomuga arvestavad ning säilitavad sealse avatud maastiku. Muudatusettepanekut selgitati

02.04.2024 Viljandi linna esindajatele (abilinnapea ja linnaarhitekt), kuid vastuseis

kaitsekorrale jäi. Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga muutsid ettepanekust

lähtuvalt korralduse punkti 18 ja täiendasid punkti 21.1, täpsustades, et piirkonna 3 avatud

maastikule on lubatud rajada sobiva suuruse ja kujundusega ehitisi ja rajatisi (taristuobjektid,

spordi- ja puhkerajatised, parklad, teenindushooned jms). 06.05.2025 esitas

Kultuuriministeerium kaitsekorra eelnõu ametlikule kooskõlastusringile ministeeriumitele ja

arvamuse andmiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning Viljandi Linnavalitsusele ja

Linnavolikogule. Tähtaeg kooskõlastuse andmiseks oli 03.06.2025. Siseministeerium,

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja Rahandusministeerium vastasid, et

kooskõlastavad eelnõu, ülejäänud ministeeriumid kooskõlastasid vaikimisi. Viljandi

Linnavolikogu ja Eesti Linnade ja Valdade Liit vastasid 03.06.2025, et ei toeta kaitsekorra

eelnõu. 18.02.2026 kohtusid Viljandi Linnavalitsuse, Muinsuskaitseameti ja

Kultuuriministeeriumi esindajad, et läbi rääkida vastuseisu põhjustanud punktid kaitsekorras

ning ühiselt otsustati kaitsekord uuesti volikokku suunata. 23.04.2026 otsustas volikogu, et ei

toeta kaitsekorda. 15.06.2026 toimus Viljandi Linnavalitsuse, Linnavolikogu,

Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi esindajate töökohtumine, kus arutati täiendavalt

läbi vastuseisu põhjustanud punktid ning lepiti kokku kaitsekorra eelnõusse muudatuste

tegemises (punktid 21 ja 22, millega eemaldati järveäärne haljasala ajalooliste haljasalade

kaardilt, lisati piirkonna 3 kehtivate nõuete hulka kõrghaljastust puudutav punkt ning eemaldati

kõrghaljastuse rajamisel viide ajastuomastele liikidele) ja seletuskirja täiendamises (punktid

19.12 ja 19.13, mis puudutavad asfaltkatte kasutamist ja pinnasevee keldrisse imbumise

vältimist). Ühiselt otsustati, et kaitsekord esitatakse selliselt uuesti volikogule.

46

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra kehtestamise eesmärk on tagada parimal viisil riiklikult

olulise kultuuripärandi säilimine ja selge muinsuskaitsekorraldus. Eelnõu loob senisest

suurema täpsuse muinsuskaitseala väärtustes ja põhimõtetes, tuues kaasa nii uusi leevendusi

kui ka senisest selgemalt määratletud kitsendusi. Kaitsekorra eelnõu koostamisse on

panustanud lai spetsialistide ring kaasates kohaliku kogukonna esindajaid, mis annab aluse

riiklikult oluliste väärtuste kaitseks Viljandi muinsuskaitsealal.

Kaitsekorras nõudeid, piiranguid ja kohustusi ehk põhiõiguste ja -vabaduste kitsendusi seades

lähtutakse PS § 11 proportsionaalsuse põhimõttest, mille järgi peab olemas olema õige ja

õiguspärane eesmärk. Kui see on olemas, tuleb kaaluda erinevaid alternatiive ja valida neist

välja lahendus, mis tagab kultuuriväärtuse kaitse, kuid ei piira õiguseid ja vabadusi rohkem kui

minimaalselt vajalik.

Viljandi riiklik kaitseala kehtestati juba 1973. aastal, mistõttu puudub kaitsekorra eelnõu

jõustumisel oluline uus mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele,

regionaalarengule ning riigiasutuste kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Muinsuskaitseala tähendab kultuuriväärtusliku kohustusi keskkonna säilimise ja hoidmise

tagamiseks erinevatele seotud osapooltele, sh riigi haldusorganitele, kelle pädevus seondub

muinsuskaitsealaga, kohalikule omavalitsusele, kelle territooriumile muinsuskaitseala jääb ja

muinsuskaitsealal ning selle kaitsevööndis asuvate kinnisasjade omanikele. Muinsuskaitseala

staatus tähendab kõigile osapooltele nõuet loakohustuslike tegevuste kooskõlastamiseks

Muinsuskaitseametiga (vt tabelit seletuskirja Lisa 2), st Muinsuskaitseametit tuleb teavitada

juhul, kui kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle

säilimise või muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi. Muinsuskaitseala staatus ja

kaitsekorrast tulenevad nõuded tähendavad muinsuskaitsealal asuva kinnisvara omanikele

kohaliku omavalitsuse ehitusloa taotlemise või ehitusteatise esitamise kohustuse kõrval

täiendavat koormust muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise,

ehitamise või teisaldamise ehitusprojekti koostamiseks vajalike muinsuskaitse eritingimuste

taotlemisel. Mõju seotud osapooltele ei saa hinnata intensiivsemaks kui teiste ametkondadega

seotud õigusaktidest tulenevat kooskõlastamisvajadust.

Kaitsekorra eelnõu näeb seni kehtiva põhimäärusega ette mitmeid muudatusi, millel on erineva

kaaluga mõjusid.

Esiteks aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevate

kohustuste täitmisele, millega on Eesti Vabariik ühinenud või mille on riik ratifitseerinud (vt

seletuskirja ptk 2 „Viljandi muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse

põhjendus“). Kaitsekorra kehtestamine toetab riikliku tähtsusega kultuuripärandi säilimist,

esile toomist, kasutuses hoidmist ja säästvat arengut. Kaitsekord aitab tagada muinsuskaitseala

kui kultuuriväärtusliku terviku ja seda kujundavate iseloomulike ja kohatunnetust loovate

väärtuste kaitset ja arvestab muinsuskaitseala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ning

47

selle rakendamine aitab tagada nende säilimise. Kaitsekorra kehtestamine on vahendiks, et

saavutada muinsuskaitseseaduse eesmärk, milleks on tagada kultuuripärandi säilimine ja

mitmekesisus.

Muinsuskaitseala väärtuste teadvustamine, esiletoomine ja hoidmine aitab luua mitmekesist ja

kultuurimälu tugevdavat elukeskkonda. Samuti annab muinsuskaitseala kui unikaalne

kultuuriväärtuslik keskkond kohalikule omavalitsusele võimaluse eristumiseks ning

konkurentsieelise piirkonna arengu suunamisel. Korrastatud ja hoitud kultuuriväärtused loovad

parema ja atraktiivsema elukeskkonna, mis aitab kaasa elukvaliteedi tõusule, loob töökohti,

elavdab majandust, soodustab turismi, kasvatab piirkonna konkurentsivõimet, andes nõnda

positiivse panuse ka regionaalarengusse.

Suurimaks muudatuseks, mis kaitsekord kaasa toob, on ehitiste rühmitamine kolme erinevasse

kaitsekategooriasse, millest hakkab sõltuma tööde tegemisel loakohustus. Kaitsekategooriate

eesmärk on teha leevendusi nendele hoonetele, mille osas senised reeglid ei ole

muinsuskaitseliselt põhjendatud. Muudatuse tulemusena väheneb Muinsuskaitseameti

loakohustus enamike muinsuskaitsealal asuvate hoonete sisetööde osas. Kuna muinsuskaitseala

põhimääruse kohaselt olid muinsuskaitsealal kõikide hoonete interjöörides tööd

loakohustuslikud, siis leevenevad kaitsekorra kehtestamisel nõuded kõikide B- ja C-

kaitsekategooria hoonetele. Endiseks jäävad kitsendused üksnes 13 hoone puhul. Kõikide C-

kaitsekategooria hoonete puhul toob kaitsekord kaasa olulise leevenduse loakohustuse osas.

Loakohustuse piiramisel väheneb oluliselt halduskoormus kodanike jaoks ja töökoormus

ametnike jaoks. C-kaitsekategooria hoonetele ei ole kaitsekorra kehtestamise järgselt enam

nõutavad muinsuskaitse eritingimused ega Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Ehitamiseks piisab kohaliku omavalitsuse ehitusloast või -teatisest, millele Muinsuskaitseamet

annab oma kooskõlastuse.

Hoonetele, millel on säilinud ajalooline eksterjöör ja millele omistatakse seetõttu

muinsuskaitseala kontekstis kõrgemat väärtust (B-kaitsekategooria), jäävad kehtima

muinsuskaitse eritingimuste nõue ja eksterjööris tehtavate tööde puhul loakohustuse nõue.

A-kaitsekategooria hoonete puhul säilitatakse ja võimalusel taastatakse nende väärtuslikud

interjööridetailid ning A- ja B-kaitsekategooria hoonetel ka eksterjööridetailid, mis võib (kuid

ei pruugi) omanikule kaasa tuua lisakulusid, kuna tegemist võib olla tavapärastest ehitustöödest

keerukamate ja ajamahukamate töödega. Nimetatud kohustuste täitmist kompenseeritakse

võimalusega saada riiklikku toetust. Seoses muudatustega ameti toetuste jagamise süsteemis on

muinsuskaitsealadele antavad restaureerimistoetused viimastel aastatel oluliselt kasvanud, mis

annab võimaluse rohkemate muinsuskaitseala hoonete korrastamise toetamiseks.

Lisaks on töödele esitatavad täiendavad nõuded (eelnevad uuringud, muinsuskaitseline

järelevalve) seaduses ettenähtud viisil hüvitatavad. Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab

leevendada võimalus riikliku toetuse saamiseks, samuti arvestades, et seatavad piirangud ei

muuda seal paiknevate kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda

seda oluliselt, ei ole korraldusega kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse

intensiivse riivega.

Muuhulgas väheneb kaitsekorraga halduskoormus raietööde ja hooajaliste ehitiste püstitamise

osas, kuna Muinsuskaitseamet saab anda oma kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse üksuse

loamenetluses ja ei pea eraldi luba väljastama.

48

Muinsuskaitseala piiri muutmisega seoses jääb muinsuskaitsealalt välja 5 krunti üksikute

hoonete ja parklaga, mis tähendab muinsuskaitsealalt välja jäävate kinnisvaraomanike jaoks

kitsenduste vähenemist. Kaitsevööndi muutmisega väheneb samuti kinnisvaraomanike hulk

oluliselt (kaitsevööndist jääb välja mitu kvartalit Kõrgemäe tänavast ida suunal). Lisandub aga

üks vaatesektor (kaitsevööndi osa 2), mis osaliselt kattub praegu kehtiva kaitsevööndiga.

Omanikele väheneb halduskoormus ja ametnikel töökoormus ka kaitsevööndi hoonete puhul,

kus ametiga ei ole vaja kooskõlastada ehitustöid, mis ei hõlma mahulist juurde ehitamist.

Teavitada ei ole vaja alla 20 m² suuruse ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrguse ehitise

püstitamisest.

Samas on muinsuskaitseala kaitsekorra sisu sõnastatud kehtiva põhimääruse tekstiga võrreldes

oluliselt täpsemalt, mis võimaldab Muinsuskaitseametil tagada Viljandi linna väärtuste

säilimise.

8. Korralduse jõustumine

Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

9. Vaidlustamine

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Eesti

Linnade ja Valdade Liidule ning Viljandi Linnavalitsusele ja Volikogule. Siseministeerium,

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Rahandusministeerium vastasid, et

kooskõlastavad eelnõu, ülejäänud ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi. Viljandi

Linnavolikogu ja Eesti Linnade ja Valdade Liit vastasid 03.06.2025, et ei toeta kaitsekorra

eelnõu. Muudetud kaitsekorra eelnõu esitati uuesti Viljandi Linnavolikogule pärast 15.06.2026

toimunud kohtumist Viljandi linna, Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi esindajate

vahel.

49

Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti

loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast.

Lisa 3: Arheoloogilise kultuurkihiga alad Viljandi muinsuskaitsealal.

Lisa 4: Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames

esitatud ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad.

Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra töökohtumine 15.06.2026 Viljandis

Kohtumise kokkuvõte

Osalesid: Jaak Pihlak, Ditmar Martinson, Ene Rink, Jaak Reinula, Indrek Aasna (Teams), Anita Staub (Teams), Monika Vestman, Helena Kaldre, Laura Ingerpuu, Reesi Sild, Marilin Mihkelson.

1. Spordihoone juurdeehitus

Lepiti kokku, et linn esitab ruumianalüüsi Muinsuskaitseametile, kes seejärel saab otsustada, kas spordihoone laiendus on lubatav või mitte. 30.06 on järgmine muinsuskaitsekomisjon. Ruumianalüüs peaks selgitama välja spordikogukonna vajaduse ja linna võimalused nende realiseerimiseks kõnealuses hoones.

2. Viljandi muinsuskaitseala kaitsekord

Arutati läbi linnapoolset vastuseisu tekitanud küsimused.

• Maapealsete parklate rajamine. Punkti 19.16 on muudetud: avalikus ruumis uusi maapealseid parklaid üldjuhul ei rajata, välja arvatud õuemaale. Jaak Reinula hinnangul muudetud kujul sõnastus sobib. Põhimõte, et uusi parklaid ei rajata, sobib.

• Tänavapinna madalamaks viimine. Sõnastust on muudetud, varem oli vajaduse korral, nüüd on võimaluse korral ehk tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste proportsioonid, võimaluse korral tänavapinda madalamale viies; Jaak Reinula hinnangul selline sõnastus sobib. Ta tõi välja, et seletuskirjas võiks olla täpsustus, et sademevee keldrisse sattumise vältimine ei saa olla vaid linna vastutusel, vaid peab olema nii linna kui majaomaniku ühine vastutus. Praegune sõnastus ei ole selles osa piisavalt täpne. MKA ja KuM täiendavad seletuskirja punkti 19.12.

• Asfaldi välistamine. Jaak Reinula tõstatas küsimuse, kas asfalti võib kasutada ka terves ulatuses tänava katmiseks, kui munakiviks vahendeid ei ole. MKA vastas, et jah, võib. MKA ja KuM täiendavad seletuskirja punkti 19.13.

• Kaitsekorra koostamine Viljandi üldplaneeringuga paralleelselt. Ditmar Martinson tõstatas teema, et kui kaitsekord enne ÜPd vastu võetakse, võib tekkida olukord, kus avalikustamise käigus selgub vajadus ÜPd muuta nii, et see ei vasta kaitsekorra põhimõtetele ja ÜP muinsuskaitse eritingimustele. MKA ja KUM selgitasid, et ÜPs kavandatav peaks jääma ÜP muinsuskaitse eritingimustega lubatu raamesse. Lepiti kokku, et kui tekib olukord, kus soovitakse ÜPs kavandada tegevusi, mis ei vasta kaitsekorrale ja ÜP muinsuskaitse eritingimustele, on MKA koos linnaga valmis kompromisse otsima.

• Järveäärne haljasala. Jaak Reinula hinnangul ei ole linnal enam soovi järveäärset haljasala muinsuskaitsealast välja jätta, lisades, et kui leitakse arheoloogiline kultuurkiht või leid, siis tuleb tööd peatada ja ajutine kaitse kehtestada ja muud menetluslikud toimingud, mis võtavad aega ja tekitavad liigset halduskoormust. Selgitas, et määratud piirid tekitasid esialgu küsimusi, kuid on samas arusaadav, et piirid tuleb määrata. Helena Kaldre selgitas, et piiri määramisel on lähtutud eksperthinnangutest. Reinula selgitas, et linnal on soov ala kasutada sportimiseks ja vabaaja veetmiseks ning selleks annab praegune sõnastus võimaluse. Seega selline sõnastus põhimõtteliselt sobib. Samas tõi Reinula välja, et küsimusi on tekitanud järveäärse luha paigutamine teiste parkidega samasse punkti.

MKA ja KUM tegid ettepaneku võtta järveäärne luht ajalooliste haljasalade punktist ja kaardilt välja, kuid sel juhul on vajalik lisada piirkonna 3 nõudeid käsitlevasse punkti haljastuse kohta käiv nõue. Lisaks on MKA ja KUM valmis eemaldama haljast reguleerivast punktist ajastuomaste liikide nõude. Linna esindajad olid muudatusega nõus.

Lisaks tegi Jaak Reinula ettepaneku ühtlustada kaitsekorras läbivalt järveäärse luha nimetust, kuna praegu on kasutusel erinevad määratlused. MKA ja KUM teevad vastavad muudatused eelnõusse ja seletuskirja.

Eelnõu muudatused:

21. Muinsuskaitseala piirkonnas 3 kehtivad järgmised nõuded: 1) piirkond säilitatakse avatud maastikuna, kuhu on lubatud rajada sobiva suuruse ja kujundusega ehitisi ning rajatisi (taristuobjektid, spordi- ja puhkerajatised, parklad, teenindushooned jms); 2) piirkonnas kehtivad arheoloogilise kultuurkihiga ala nõuded arheoloogiapärandi kaitseks (korralduse punkt 24); 3) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi.

22. Muinsuskaitseala ajalooliste haljasalade ja kõrghaljastuse puhul kehtivad järgmised nõuded: 1) ajalooliste avalike haljasalade (Lossipark, Sõbrapark ja mõisapark koos Tasuja puiestee alleega ning Viljandi järve äärne poollooduslik luht) ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja ajaloolised väikevormid säilitatakse; rekonstrueerimisel lähtutakse haljasalast kui tervikust, võttes taastamise korral aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega linnaruumis (hilisem väärtuslik haljastus, ehitised jms); ajaloolised haljasalad on märgitud korralduse lisas 4; 2) uue kõrghaljastuse rajamisel kasutatakse konkreetsele tänavale või haljasalale iseloomulikku kõrghaljastusviisi ja ajastuomaseid liike; 3) kaevetöödega ei kahjustata väärtuslikku kõrghaljastust, sealhulgas puude juurestikke.

• järsud üleminekud. Jaak Reinula ja Ditmar Martinson tõstatasid küsimuse, kuidas ja kus oleks kõige õigem defineerida, mida tähendab kaitsekorras punktis 27 nimetatud järsk üleminek hoonestuse mastaapsuses.

27.Kaitsevööndisse uue ehitise püstitamisel kehtivad järgmised nõuded:

1. uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa laiendamisel välditakse järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses võrreldes külgneva muinsuskaitsealaga;

Jaak Reinulal oli sõnastuse ettepanek Olavi Remmelkoorelt, mida ta lubas jagada. Lepiti kokku, et KUM ja MKA vaatavad ettepaneku üle ja võimalusel täiendavad seletuskirja. Kui aga sellisel kujul ettepanek kaitsekorda ei sobi, siis saab kaitsekorra seletuskirjas selgitada, et konkreetsem selgitus kaitsevööndis uue ehitise püstitamise nõuetele antakse üldplaneeringu eritingimustes või üldplaneeringus.

Lepiti kokku, et KUM ja MKA jagavad esitluse slaide.

Lisaks saadavad lähinädalatel täiendatud eelnõu ja seletuskirja [email protected] aadressile, et linn saaks edasi ettepanekut menetleda ja selle uuesti volikogusse suunata.