Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse eelnõu - arvamuse avaldamiseks


EELNÕU

Krüptovara ja ühisrahastuse seadus

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib:
1) ühisrahastusteenuse osutamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49), tähenduses, täpsustades ja täiendades nimetatud määruse sätteid määruses lubatavuse ulatuses;
2) käesoleva lõike punktis 1 nimetamata ühisrahastusteenuse osutamist;
3) ühisrahastusprojektide pakkumist;
4) krüptovarateenuste osutamist;
5) käesoleva lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutajate asutamist, tegevust, lõpetamist, vastutust ja järelevalve teostamist käesolevas lõikes nimetatud teenuste osutajate üle, sealhulgas punktis 1 nimetatud määruse alusel tegutsevate teenuse osutajate üle niivõrd, kuivõrd see on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaselt lubatud.

(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamisala

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse:
1) Eestis asutatud ühisrahastusteenuse ja krüptovarateenuse osutajale (edaspidi ühiselt ka teenuseosutaja);
2) käesoleva seaduse § 5 lõikes 6 nimetatud rahastuse taotlejale;
3) välisriigi juriidilisele isikule, kes osutab käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid Eestis piiriüleselt või filiaali kaudu.

(2) Käesoleva seaduse 6. ja 7. peatükis sätestatut kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tuleneva nõude ja punktis n nimetatud instrumendi pakkumisele või vahendamisele üksnes juhul, kui nende instrumentide pakkumise koguväärtus kõigi Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide (edaspidi lepinguriik) kohta kokku selle pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot.

(3) Isikule, kes on saanud tegevusloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503, kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse 11. ja 12. peatükis sätestatut.

(4) Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud krediidiasutusele, investeerimisühingule, makseasutusele ja e-raha asutusele kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 9. peatüki §-s 76, 11. ja 12. peatükis sätestatut, kui nad osutavad käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 2 või 4 nimetatud teenuseid.

(5) Rahastuse taotlejale, kes ei tegutse ühisrahastusteenuse osutajana, kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut.

(6) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja peab tarbijale krediidi vahendamisel või tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 47–531 sätestatut.

(7) Käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata füüsilisest isikust rahastuse taotleja suhtes, kes taotleb tarbijakrediiti.

(8) Käesolevat seadust ei kohaldata sellisele rahastuse taotlemisele, millega ei kaasne või ei pidanudki kaasnema rahastuse taotleja vastusooritust või muud varaliselt hinnatavat hüvet või kus isik saab vastu üksnes mitterahalist hüvitist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(9) Käesolevat seadust ei kohaldata ka:
1) väärtpaberitele ja väärtpaberite pakkumisele vastavalt väärtpaberituru seadusele;
2) investeerimisteenuste osutamisele väärtpaberituru seaduse §-de 43 ja 44 tähenduses;
3) investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele kindlustustegevuse seaduse § 222 lõike 1 tähenduses;
4) investeerimisriskiga pensionilepingule kogumispensionide seaduse § 461 tähenduses;
5) investeerimisriski sisaldavate krediidiasutuste hoiustele krediidiasutuste seaduse § 891 lõike 2 tähenduses.

(10) Rahalisi või muid vahendeid, mis teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil, ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses.


§ 3. Krüptovara ja krüptovarateenused

(1) Krüptovara, sealhulgas virtuaalvääring, on digitaalsel kujul esitatud väärtus või õiguste kogum, mida võib üle kanda ja salvestada elektrooniliselt, kasutades hajusraamatu tehnoloogiat või muud sarnast tehnoloogiat.

(2) Virtuaalvääring on digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud tunnustavad maksevahendina, kuid mis ei pruugi olla seotud ühegi ametliku valuutaga ning mida ei käsitata ametliku valuuta või rahana ega rahalise vahendina Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127), artikli 4 punkti 25 tähenduses ega makseinstrumendi või maksetehinguna sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses.

(3) Krüptovarateenus käesoleva seaduse tähenduses on:
1) krüptovara hoidmine ja haldamine kolmandate isikute nimel;
2) krüptovaraga kauplemise platvormi korraldamine;
3) krüptovara vahetamine seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite või muu krüptovara vastu;
4) krüptovara pakkumine;
5) krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmine, täitmine ja edastamine kolmandate isikute nimel;
6) krüptovara kohta nõu andmine;
7) krüptovaraportfelli valitsemine.

(3) Krüptovara hoidmine ja haldamine kolmandate isikute nimel on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja kaitseb või kontrollib kolmandate isikute nimel krüptovara või krüptovarale juurdepääsu, asjakohasel juhul krüptograafiliste privaatvõtmete abil.

(4) Krüptovaraga kauplemise platvormi korraldamise teenus on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja haldab üht või mitut mitmepoolset süsteemi, mis viib või võimaldab viia kokku mitu krüptovara ostust või müügist huvitatud kolmandat isikut, mille tulemuseks on leping, mille raames üks krüptovara vahetatakse teise vastu või krüptovara seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite vastu.

(5) Krüptovara vahetamine seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite või muu krüptovara vastu on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja sõlmib kolmandate isikutega krüptovaraga seotud ostu- või müügilepinguid, millega krüptovara vahetatakse seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite vastu või muu krüptovara vastu oma kapitali arvel.

(6) Krüptovaraga seotud korralduste täitmine kolmandate isikute nimel on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja sõlmib kokkuleppeid ühe või mitme krüptovara ostmiseks või müümiseks või ühe või mitme krüptovara märkimiseks kolmandate isikute nimel, sealhulgas tehingute tegemiseks, millega krüptovara müüakse nimetatud krüptovara väljastamise hetkel.

(7) Krüptovara pakkumine on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja turustab ostjatele krüptovara emitendi või emitendiga seotud isiku nimel või jaoks krüptovara;

(8) Krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmine ja edastamine kolmandate isikute nimel on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja sõlmib kokkuleppeidühe või mitme krüptovara ostmiseks või müümiseks või ühe või mitme krüptovara märkimiseks kolmandate isikute nimel.

(9) Krüptovara kohta nõu andmine on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja annab kolmanda isiku taotlusel või nõu andva krüptovarateenuse osutaja algatusel kolmandale isikule personaalseid soovitusi ühe või mitme krüptovaraga seotud tehingu suhtes, või annab nõusoleku nimetatud soovitusi anda.

(10) Krüptovaraga seotud portfelli valitsemine on ühest või mitmest krüptovarast moodustatud portfelli valitsemine kliendi antud volituse alusel ja iga kliendi puhul eraldi.

(11) Krüptovarateenuse osutaja on juriidiline isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames osutab krüptovara teenuseid avalikkusele. Krüptovarateenuse osutaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.

(12) Kui krüptovaral on ühisrahastusprojekti tunnused, kohaldatakse nimetatud krüptovarale ühisrahastusprojekti kohta sätestatut.

(9) Käesolevat seadust ei kohaldata sellistele krüptovaradele, mis on unikaalsed või mis ei ole asendatavad teise krüptovaraga.

§ 4. Ühisrahastusprojekt ja ühisrahastusteenused

(1) Ühisrahastusprojekt käesoleva seaduse tähenduses on investeerimise eesmärgil ühisrahastusteenuse või rahastuse taotlemise raames kliendile pakutav:
1) krediidilepingust, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tulenev nõue;
2) väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–8 nimetamata väärtpaber või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis n nimetatud väärtpaber, mis annab selle omanikule hääle-, kasumi- või muid õigusi, mida tavapäraselt seostatakse osaluse omamisega või muul viisil kontrolli teostamisega juriidilises isikus või juriidilise isiku staatust mitteomavas isikute ühenduses või muus üksuses;
3) väärtpaberituru seaduse § 2 lõikes 9 nimetamata tuletisinstrument, mis annab selle omanikule õiguse käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud instrument omandada.

(2) Ühisrahastusprojekti pakkumine on mis tahes vormis ja viisil ning mis tahes vahendi, sealhulgas finantsvahendusplatvormi või muu tehnilise või õigusliku lahenduse abil avalikkusele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud instrumendi omandamise võimaluse kohta kättesaadavaks tehtud teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka pakutava instrumendi kohta, et võimaldab kliendil otsustada selle instrumendi omandamise üle.

(3) Ühisrahastusprojekti pakkumiseks ei loeta ühisrahastusprojekti kohta teabe avaldamist ilma võimaluseta ühisrahastusprojekti raames pakutavat instrumenti omandada.

(4) Ühisrahastusteenus käesoleva seaduse tähenduses on ühisrahastusteenuse osutaja poolt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 või 3 nimetatud ühisrahastusprojektide ostu- ja müügihuvide sobitamine finantsvahendusplatvormi kaudu.

(5) Krediidipõhine ühisrahastusteenus on ühisrahastusteenus, kus kliendil võimaldatakse omandada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud instrument, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud instrument ning millega teenuseosutaja või rahastuse taotleja võtab tingimusteta kohustuse maksta investeeritud summa koos kogunenud intressi-või muu finantstuluga tagasi.

(6) Ühisrahastusteenuse osutaja on isik, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames pakub avalikkusele ühisrahastusprojekte ning peab arvestust ühisrahastusprojektide registri üle.

(7) Ühisrahastusteenuse osutaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.

(8) Kui isik on samal ajal nii rahastuse taotleja kui ka ühisrahastusteenuse osutaja, kohaldatakse talle ühisrahastusteenuse osutaja kohta sätestatut. Kui ühisrahastusteenuse osutaja pakub enda investeerimisprojekte, kohaldatakse talle lisaks rahastuse taotleja kohta sätestatut.

(9) Rahastuse taotleja ühinguleping või põhikiri peab kindlaks määrama, et tema registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht on Eestis, kui rahastuse taotleja kaasab ise või ühisrahastusteenuse osutaja vahendusel rohkem kui üks miljon eurot.

§ 5. Seaduses kasutatavad muud terminid

(1) Avalikkuse all käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse eelnevalt kindlaks määramata isikute ringi.

(2) Finantsvahendusplatvorm, sealhulgas krüptovaraga kauplemise platvorm, on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis võimaldab investeerimisprojektides olevaid osalusi, nõudeid või muud vastavat vara pidevalt ja korrapäraselt omandada ning võõrandada.

(3) Investeerimisprojekt on rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus, mida rahastuse taotleja soovib rahastada ühisrahastusprojekti või krüptovara pakkumise kaudu.

(4) Kogenud klient on kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 tähenduses. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetamata klient on mittekogenud klient.

(5) Klient käesoleva seaduse tähenduses on iga isik, kellele teenuseosutaja osutab käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 2 või 4 nimetatud teenust, samuti isik, kellele soovitakse teenust osutada, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse astutud.

(6) Rahastuse taotleja on füüsiline või juriidiline isik, kes taotleb ise või ühisrahastusteenuse osutaja abil rahalisi või rahaliselt hinnatavaid vahendeid, sealhulgas emitent ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2(1)(h) nimetatud projektiomanik.

(7) Käesolevas seaduses lähtutakse olulise osaluse, isiku kontrollitava äriühingu, hääleõiguse kuuluvuse ja märkimisväärse seose määramisel väärtpaberituru seaduse §-des 82, 9, 10 ja 721 sätestatust.

2. peatükk
Teenuseosutajana tegutsemise õigus

§ 6. Tegevusluba

(1) Käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks peab teenuseosutajal olema vastav tegevusluba, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon.

(3) Kui tegevusloa aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud, peab teenuseosutaja sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Teenuseosutaja peab viima oma tegevuse viivitamatult vastavusse tegevusloa saamise aluseks olnud tingimuste ja käesoleva seaduse nõuetega või 30 päeva jooksul pärast käesolevas lõikes nimetatud teavituse esitamist esitama tegevusloa kehtetuks tunnistamise avalduse ja lõpetama vastava teenuse osutamise.

(4) Käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusluba on tähtajatu ja ei ole teisele isikule üle antav.

§ 7. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemiseks esitab äriühingu (edaspidi tegevusloa taotleja) äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liige või liikmed Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse (edaspidi tegevusloa taotlus) ning järgmised andmed ja dokumendid:
1) põhikirja ärakiri ja aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst;
2) varade ja aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist ja omavahendite olemasolu tõendavad dokumendid;
3) tegevusloa taotleja algbilanss ja ülevaade tuludest, kuludest, kasumist ja rahavoogudest ning nende aluseks olevatest eeldustest või tegutseva äriühingu puhul bilanss ja kasumiaruanne tegevusloa taotluse esitamisele eelneva kuu lõpu seisuga ning olemasolu korral viimase kolme majandusaasta aruanded;
4) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;
5) sise-eeskirjad või nende projektid vastavalt käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
6) raamatupidamise sise-eeskiri või selle projekt;
7) andmed kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infotehnoloogiliste süsteemide ja muude tehnoloogiliste vahendite ning süsteemide kohta, sealhulgas teenuse järjepidevuse tagamiseks kasutatud turvameetmete kirjeldus ja tegevuse tehnilise korralduse tase;
8) turvapoliitika või -eeskirjad ja andmed turvalisuse tagamise kohta, sealhulgas meetmed küberturvalisuse tagamiseks;
9) sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, mida rakendatakse seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ning rahvusvahelise sanktsiooni subjekti tuvastamise ja rahvusvahelise sanktsiooni kohaldamisega, sealhulgas tegevusloa taotleja tegevuse finantseerimisel;
10) tegevusloa taotleja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mille tegevusloa taotleja on kehtestanud selleks, et rakendada kõiki vajalikke meetmeid oma klientide õigustatud huvide kaitsmiseks ja teenuste toimimise jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks ning mis sisaldab vajaduse korral teenuseosutajate kasutamise või teenuse edasiandmise korra kirjeldust ning vahendajaid ja andmeid muude isikute ja teenuste kohta, keda või mida kasutatakse tegevusloa taotleja äritegevuses;
11) tegevusloa taotleja aktsionäride või osanike nimekiri, milles on näidatud neist igaühe nimi või ärinimi, olemasolu korral registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning iga aktsionäri või osaniku omandatavate või talle kuuluvate aktsiate või osade ja häälte arv;
12) käesoleva seaduse §-s 20 nimetatud andmed tegevusloa taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta;
13) andmed tegevusloa taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete (edaspidi juhtorganite liikmed) kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti juhtide usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid, mida tegevusloa taotleja peab oluliseks esitada;
14) andmed äriühingute kohta, milles tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme osalus on suurem kui 20 protsenti või mille üle tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liige omab kontrolli, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust;
15) andmed tegevusloa taotleja audiitorettevõtja kohta, mis sisaldavad nende nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega või registrikoodi;
16) tegutseva äriühingu puhul omavahendite suurust tõendavad dokumendid koos vandeaudiitori aruandega;
17) tegevusloa taotleja nimel peetavate nende maksekontode loetelu koos iga maksekonto kordumatu tunnuse ja kontopidaja nimega ning asjakohasel juhul tegevusloa taotleja nimel peetava krüptovara rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, millel hoiustatakse või kavatsetakse hoiustada kliendi vara;
18) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 8 nimetatud turvapoliitika või -eeskirjade kirjeldus sisaldab:
1) põhjalikku osutatavate teenustega seotud riskide hinnangut ning nende turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldust, mis on võetud tarvitusele klientidele piisava kaitse pakkumiseks välja selgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku kasutamise eest;
2) selgitust, kuidas turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmetega tagatakse andmekaitse ja tehnilise turvalisuse kõrge tase, muu hulgas infosüsteemide jaoks, mida kasutavad tegevusloa taotleja või kolmandad isikud, kellele antakse edasi teenuse osutamisega seotud tegevusi või tööülesandeid;
3) ülevaade tegevusloa taotleja kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta.

(3) Finantsinspektsioon võib nõuda sõltumatu eksperdi hinnangut tegevusloa taotleja kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta.

(4) Krüptovarateenuse tegevusloa taotlemisel esitab tegevusloa taotleja kirjelduse käesoleva seaduse 6. peatüki 3. jaos toodud asjakohaste nõuete täitmise kohta.

(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutule esitab tegevusloa taotleja kinnituse, et tema juhtorganite liikmeid ei ole karistatud äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse, finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, rahvusvahelise sanktsiooni õigusaktide, pettuse või ametialase vastutuse valdkonnas kehtiva riigisisese õiguse alusel.

(6) Kui tegevusloa taotleja juhtorgani liige, prokurist, tegelik kasusaaja või füüsilisest isikust omanik on välisriigi kodanik, tuleb tegevusloa taotlejal esitada lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule:
1) tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, tingimusel et selle väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud;
2) tema kõigi kodakondsusjärgsete riikide kohta isikut tõendavate dokumentide koopiad ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud karistuse puudumist tõendavad dokumendid.

(7) Isik, kellele on väljastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 alusel tegevusluba, esitab käesolevas peatükis sätestatud tegevusloa taotlemiseks Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse, millele on lisatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–9, 12 ja 16–18 nimetatud andmed ja dokumendid.

§ 8. Äriplaan

(1) Äriplaan peab sisaldama tegevusloa taotleja kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise struktuuri, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri kirjeldust ning plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldust, samuti järgmiste asjaolude kirjeldust, prognoosi ja analüüsi:
1) tulude ja kulude suurus tegevusalade kaupa;
2) teenuse osutamisega seotud kohustused;
3) tegevusloa taotleja varade ja aktsia- või osakapitali suurus;
4) tegevusstrateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa;
5) kavandatav tegevus, osutatavad teenused, pakutavad tooted, eeldatavad kliendid ja konkurendid, ning asjakohasel juhul tegevusloa taotleja kavandatav tegevus välisriigis;
6) aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;
7) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia;
8) investeerimise ja tegevuse finantseerimise poliitika;
9) vahendajad ja muud isikud ning teenused, mida kasutatakse tegevusloa taotleja äritegevuses;
10) tegevuskava äritegevuse lõpetamise kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 84 sätestatule;
11) muud tähtsust omavad asjaolud.

(2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul:
1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad ja muud andmed usaldusväärsed;
2) omavahendite minimaalsuurus, mis on arvutatud äriplaanis planeeritud kohustusi arvestades, ei vasta teenuseosutajale õigusaktidega kehtestatud nõuetele;
2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda tegevusloa taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure.

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Kui tegevusloa taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmeid ja dokumente või need on ebaõiged, eksitavad või mittetäielikud või ei ole nõuetekohaselt vormistatud, on Finantsinspektsioonil õigus jätta tegevusloa taotlus läbi vaatamata või nõuda tegevusloa taotlejalt määratud tähtajaks puuduste kõrvaldamist.

(2) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ettevõtja kohta kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid tegevusloa taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

(3) Tegevusloa taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist audiitorkontrolli, nõuda teavet riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsusüksuste asutustelt, teostada päringuid riigi andmekogudest, nõuda tegevusloa taotleja juhtorgani liikmetelt, audiitorettevõtjalt, tema esindajalt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul.

(5) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab tegevusloa taotleja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama tegevusloa taotlejale uue menetlustähtaja.

(6) Finantsinspektsioon võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui tegevusloa taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud.

(7) Tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon tegevusloa taotlejale esitatud dokumendid.

§ 10. Tegevusloa andmise otsus

(1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa andmisel:
1) kehtestada kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral tegevusloa taotlejal osaliselt kõrvale kalduda tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest;
2) sätestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast pikem tähtaeg, mille jooksul peab tegevusloa taotleja viima ennast tegevusloa saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla.

(3) Kui esitatud dokumentidest ja andmetest nähtub, et tegevusloaga hõlmamata teenuse osutamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist või tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas kui tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist, võib Finantsinspektsioon tegevusloa taotleja klientide huvide kaitseks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule tegevusloa andmisel ette näha tegevusloa taotlejale kõrvaltingimusi, millega:
1) piiratakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamist;
2) nõutakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamiseks eraldi tütarettevõtja asutamist;
3) keelatakse tegevusluba omaval ettevõttel muu teenuse osutamine.

(4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:
1) selle isiku ärinimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;
2) selle teenuse liik või liigid, mille kohta otsus tehakse;
3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

(5) Tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata tegevusloa taotlejale kätte.

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda tegevusloa taotlejale tegevusloa andmisest, kui:
1) tegevusloa taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega teenuseosutaja kohta kehtestatud nõuetele;
2) tegevusloa taotleja aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud;
3) tegevusloa taotleja omavahendite minimaalsuurus ei vasta käesoleva seaduse §-s 74 kehtestatud nõuetele;
4) tegevusloa taotleja juhtorgani liige, audiitorettevõtja, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;
5) tegevusloa taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab tegevusloa taotleja üle piisava järelevalve teostamist või see on takistatud teise riigi, kus isik, kellega tegevusloa taotlejal on märkimisväärne seos, on asutatud, õigusaktidest tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;
6) tegevusloa taotlejal ei ole piisavalt vahendeid või kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks teenuseosutajana;
7) tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva majandustegevuse koht ei ole Eestis;
8) tegevusloa taotluses esitatud sise-eeskirjad ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed ega üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;
9) tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist ning käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 nimetatud õigust ei ole kõiki asjaolusid arvestades otstarbekas kohaldada;
10) tegevusloa taotlejat või tema juhtorgani liiget on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni;
11) tegevusloa taotlejale ei ole avatud maksekontot krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis, mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis on registreerinud Eestis filiaali;
12) tegevusloa taotleja infotehnoloogilised süsteemid ja muud tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas:
1) tegevusloa taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;
2) tegevusloa taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja mainet;
3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;
4) tegevusloa taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(3) Tegevusloa taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest.

§ 12. Tegevusloa kehtivuse lõppemine

(1) Tegevusloa kehtivus lõpeb::
1) teenuseosutaja lõpetamise otsuse tegemisel;
2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;
3) teenuseosutaja ühendamisel, misjuhul luba lõpeb ühendataval isikul;
4) uue teenuseosutaja asutamisel ühinemise teel, misjuhul luba lõpeb ühinevatel isikutel;
5) teenuseosutaja pankroti väljakuulutamisel.

(2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab teenuseosutaja õiguse osutada teenust, milleks talle tegevusluba oli antud.

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:
1) teenuseosutaja ei ole tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates alustanud või tema juhtorgani liikmed on oma tegevusega näidanud, et teenuseosutaja ei suuda tegevust nimetatud aja jooksul alustada, või tema tegevus on peatunud kauemaks kui üheksaks järjestikuseks kuuks;
2) teenuseosutaja on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui teenuseosutaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;
3) teenuseosutaja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele;
4) teenuseosutaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;
5) teenuseosutajat või tema juhtorgani liiget on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
6) teenuseosutaja avaldab oma tegevuse või juhtorgani liikme kohta oluliselt ebaõiget või eksitavat teavet või reklaami;
7) teenuseosutaja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel oluliselt klientide huve, raharinglust või teenuseosutaja stabiilsust või usaldusväärsust;
8) teenuseosutaja omavahendite suurus ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele;
9) teenuseosutaja kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada konsolideeritud järelevalveks vajalikku infot, või teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on piisava järelevalve teostamine takistatud;
10) teenuseosutaja ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve teostamist;
11) teenuseosutaja või tema juhtorgani liigeon rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda või rikub rahvusvahelise sanktsiooni õigusaktidega kehtestatud korda;
12) ilmneb, et teenuseosutaja on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale välisriigis, kus ta peamiselt tegutseb, teenuseosutajale kehtestatud rangemate nõuete täitmisest;
13) lepinguriigi või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on teenuseosutaja rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud või nende riikide finantsjärelevalve asutuste esitatud tingimusi;
14) teenuseosutaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust;
15) teenuseosutaja ei täida seaduses sätestatud kohustusi.

(3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Finantsinspektsioon teha teenuseosutajale ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks teenuseosutaja taotluse alusel, kui:
1) teenuseosutaja ei soovi enam käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid osutada;
2) teenuseosutaja ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba;
3) teenuseosutaja ühineb uue ühingu asutamisega, tunnistatakse kehtetuks ühinevate teenuseosutajate tegevusload.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve.

(6) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates.

(7) Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse viivitamata adressaadile kätte.

§ 14. Avalikkuse teavitamine

Tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.

§ 15. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine

(1) Teenuseosutaja on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks teenuseosutaja tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul järgmised andmed ja dokumendid:
1) teenuseosutaja ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi, asukoha aadress või kontaktandmed;
2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;
3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-eeskirjad;
4) juhtorgani liikmete vahetumise korral käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 14 nimetatud andmed;
5) audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 16 nimetatud andmed;
6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada teenuseosutaja finantsseisundit.

(2) Teenuseosutaja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva paragrahvi lõike punktides 1, 2 ja 4 nimetatud andmed ja dokumendid.


3. peatükk
Tegevus välisriigis ja teise lepinguriigi isiku tegevus Eestis

§ 16. Teenuseosutaja tegevus välisriigis

(1) Kui Eestis asutatud ja tegevusluba omav teenuseosutaja soovib registreerida välisriigis filiaali või osutada välisriigis piiriüleselt teenust, teavitab ta Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) selle välisriigi nimi, kus kavatsetakse filiaal registreerida või piiriülest teenust osutada (edaspidi sihtriik);
2) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi sihtriigis osutatavate teenuste kohta, sealhulgas teave selle kohta, kas seoses filiaali registreerimise või teenuste piiriülese osutamisega antakse sihtriigis tegevusi või ülesandeid edasi kolmandale isikule..

(2) Teenuseosutaja võib sihtriigis filiaali registreerida või selles riigis piiriülest teenust osutada vastvalt sihtriigi õigusaktides sätestatule ja võttes asjakohasel juhul arvesse vastava riigi finantsjärelevalve asutuse kehtestatud nõudeid.

(3) Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse välisriigis filiaali registreerimise või välisriigis piiriülese teenuse osutamise keelamiseks, kui tema hinnangul esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
1) teenuseosutaja tegevus sihtriigis filiaali või piiriülese teenuse osutamise kaudu kahjustab teenuseosutaja klientide huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;
2) teenuseosutaja tegevus sihtriigis filiaali või piiriülese teenuse osutamise kaudu võib tuua kaasa rahapesu või terrorismi rahastamisega või rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise või sellest kõrvale hiilimise või nende katsega või suurendab selliseid riske;
3) teenuseosutaja ei ole võimeline täitma sihtriigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel tehtud ettekirjutus toimetatakse viivitamata ettekirjutuse adressaadile kätte.

(5) Enne sihtriigis tegevuse alustamist teatab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal sihtriigis teenuste osutamist alustatakse.

(6) Teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides, võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendumist.

§ 17. Välisriigis asutatud isiku tegevus Eestis

(1) Teises lepinguriigis asutatud ning oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse väljastatud tegevusloa alusel tegutsev krediidiasutus, investeerimisühing, e-raha asutus, makseasutus või ühisrahastusteenuse osutaja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503 võib osutada Eestis käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 2 või 4 nimetatud teenuseid, registreerides selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetamata isik, sealhulgas kolmandas riigis asutatud krediidiasutus, investeerimisühing, e-raha asutus või makseasutus, ei või käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 2 või 4 nimetatud Eestis piiriüleselt ega filiaali kaudu osutada.

(2) Eestis filiaali registreerimiseks või piiriülese teenuse osutamiseks peab käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud isik taotlema Finantsinspektsioonilt loa (edaspidi käesolevas paragrahvis luba).

(3) Taotluses esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) isiku nimi ja aadress selles lepinguriigis, kus ta on asutatud ning filiaali registreerimise korral filiaali ärinimi ja aadress Eestis;
2) isikule väljastatud tegevusloa ulatus ja tegevusloa väljastanud asutus;
3) filiaali või Eestis teenuseid piiriüleselt osutava isiku juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või isikukoodide puudumise korral sünniajad ja elukohad ning teave nende sobilikkuse kohta vastavalt käesoleva seaduse § 27 lõigetes 1–3 sätestatule;
4) filiaali või Eestis teenuseid piiriüleselt osutava isiku tegevuskava, mis sisaldab vähemalt kavandatavate tegevuste ja kolmandatele isikutele edasi antavate ülesannete kirjeldust;
5) andmed käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku finantsseisundi, sealhulgas omavahendite suuruse, kapitali adekvaatsuse, maksejõulisuse ning asjakohasel juhul päritoluriigi investorikaitse skeemi kohta.

(4) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitatakse koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus keeles.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda loa andmisest, kui:
1) teise lepinguriigi õigusaktid või finantsjärelevalveasutus ei taga piisavat järelevalvet käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku üle;
2) filiaali juhid ei vasta käesoleva seaduse §-s 27 juhtorgani liikmetele sätestatud nõuetele.

(6) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm kuud pärast loa taotluse saamist. Loa andmise või sellest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata loa taotlejale kätte.

(7) Eestis piiriüleselt teenuseid osutav või filiaali registreerinud isik on kohustatud Finantsinspektsiooni teavitama käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete muutmise kavatsusest vähemalt üks kuu ette.

(8) Finantsinspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud asjaolud. Otsus loa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse viivitamata otsuse adressaadile kätte.

(9) Välisriigis asutatud isikule ei kohaldata käesolevas paragrahvis sätestatut, kui klient pöördub omal initsiatiivil teenuse saamiseks selles riigis asutatud isiku poole. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut ei kohaldata juhul, kui isik ise otse turustab oma teenuseid või tooteid, mille vastu ei ole klient huvi väljendanud, sealhulgas ka juhul, kui selle välisriigi isiku nimel osutab eelnimetatud teenuseid või turustab tooteid kolmas isik või temaga seotud isik, välja arvatud juhul, kui tegemist on grupisiseste tehingutega.


4. peatükk
Oluline osalus


§ 18. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

(1) Teenuseosutajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning teenuseosutaja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik:
1) kes on laitmatu ärialase mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab teenuseosutaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele;
2) kes on võimeline tagama, et teenuseosutaja on suuteline järgima käesolevas seaduses sätestatud nõudeid omavahenditele ja vara hoidmise nõudeid, juriidilise isiku puhul ka nõuet, et konsolideerimisgrupil, mille osaks teenuseosutaja saab, on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet, vahetada teavet ja teha koostööd finantsjärelevalve asutuste vahel;
3) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske;
4) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses.

(2) Krüptovarateenuse osutajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning teenuseosutaja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik, kelle majanduslik usaldusväärsus võimaldab tagada teenuseosutaja korrapärast ja usaldusväärset tegevust, arvestades krüptovarateenuse osutaja senist ja kavandatud äritegevuse laadi.

§ 19. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest

(1) Isik, kes kavatseb teenuseosutajas otsese või kaudse olulise osaluse omandada või suurendada osalust üle 20, 30 või 50 protsendi teenuseosutaja aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osaga esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel teenuseosutaja muutub tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 ning sama paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel teenuseosutajas olulise osaluse või tema osalus suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi teenuseosutaja aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osaga esindatud häälte arvust või kui teenuseosutaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast teenuseosutaja üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 20. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed

(1) Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse, suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus;
2) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekirja, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud infot;
3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega;
4) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv;
5) juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva (juriidilise) isiku nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;
6) andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut ärialast mainet kinnitavad dokumendid;
7) kinnitus, et osaluse omandamise tulemusel teenuseosutaja juhtorgani liikmeks saavat isikut ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või et vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
8) füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja puhul juhtorgani liikme väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem, kui kolm kuud;
9) kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni;
10) omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;
11) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 6 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla teenuseosutaja juht;
12) juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud;
13) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud krediidireitingud;
14) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;
15) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta;
16) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;
17) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721;
18) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721;
19) teenuseosutajat kontrollivaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;
20) ülevaade teenuseosutajas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui teenuseosutaja ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.

(2) Välisriigi kodaniku korral on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud kinnituse asemel vaja esitada tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.

(3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus keeles.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmeid ja -dokumente, täpsustades, millist lisateavet ta vajab.

(5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 21. Menetlus ja menetlustähtajad

(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava § 19 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva seaduse § 20 lõikes 5 nimetatud lisaandmeid ja -dokumente nõuda 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva. Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu.

(4) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

(5) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajaduse korral koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teiste finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ja vastavad finantsjärelevalve asutused edastavad viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.

§ 22. Osaluse omandamise tingimused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse omandamise või suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu teostamisest või teostamata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon on seda oma otsustega lubanudettekirjutusega ei keela.

§ 23. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:

1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;
3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
4) teenuseosutaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on teenuseosutajas oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse olenemata nimetatud lõigetes sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

(5) Kui omandaja või isik, kellel on teenuseosutajas oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka teenuseosutajale, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 24. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega, osaga või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui:
1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;
2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 23 lõike 3 või 4 alusel ettekirjutuse;
3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud korras teavitatud;
4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 või enne §-s 25 nimetatud tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid teenuseosutaja tema kontrollitavaks äriühinguks.

(3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehingust, millega teenuseosutaja pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 25. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli teenuseosutaja üle või olulise osaluse teenuseosutajas või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(3) Teenuseosutaja on käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Teenuseosutaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli teenuseosutajas oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 17 ja 19 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721.


5. peatükk
Juhtimine ja nõuded tegevusele

1. jagu
Teenuseosutaja juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 26. Teenuseosutaja asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht

(1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad olema Eestis.

(2) Teenuseosutaja põhikiri peab kindlaks määrama, et tema registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht on Eestis.

§ 27. Nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele

(1) Teenuseosutaja juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu ärialane maine ning vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal.

(2) Arvestades teenuseosutaja juhatuse liikme ametikohaga seotud ülesandeid ja vastutust, peavad teenuseosutaja juhatuse liikmetel olema kollektiivselt vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, mis on seotud eelkõige järgmiste teenuse osutamise aspektidega:
1) riskide ennetamine ja vältimine;
2) klientide huvide kaitse;
3) õigusvastase tegevuse vältimine.

(3) Isikul ei ole laitmatut mainet, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Juhtorgani liikme ärialane maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui:
1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud teenuseosutaja või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel või kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja või kelle varasem tegevus äriühingu juhatuse liikmena on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid küllaldaselt kaitstud või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima;
2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo;
3) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või §-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes kehtib ärikeeld või teataval erialal või ametikohal töötamise keeld või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest;
4) ta ei ole suuteline korraldama teenuseosutaja tegevust selliselt, et tema klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud;
5) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinfot või jätnud olulise info esitamata;
6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.

(4) Teenuseosutaja juhatuses on vähemalt kaks liiget.

(5) Teenuseosutaja nõukogus on vähemalt kolm liiget.

(6) Teenuseosutaja juhtorgani liikmeks ei või olla teise finantsjärelevalvesubjekti juhtorgani liige, töötaja, audiitorettevõtja või pankrotivõlgnik, välja arvatud juhul, kui nimetatud finantsjärelevalvesubjekt kuulub teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi. Põhikirjas võib ette näha veel muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks.

(7) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes teenuseosutaja ja tema klientide huvidest. Teenuseosutaja tagab, et tema äritegevuse protsessis osalevatel töötajatel on tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused.

§ 28. Juhtorgani liikmete ja töötajate kohustused

(1) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad on kohustatud seadma teenuseosutaja ning tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Teenuseosutaja töötajad on kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet pakutavate või vahendatavate teenuste kohta.

(2) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed on kohustatud tagama majandustegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu. Teenuseosutaja juhtorganite liikmed peavad tagama, et teenuseosutaja organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

(3) Teenuseosutaja juhatus on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, samuti hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad teenuseosutaja nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas teenuseosutaja esindamine või teenuseosutaja juhtimine või kontrollimine.

§ 29. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtorganite liikmetest ja audiitorettevõtjast

(1) Teenuseosutaja juhtorgani liikme valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik järgmised andmed ja dokumendid:
1) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja -koht, elukoht, hariduse kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;
2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;
3) kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutaja juhtimist välistavad asjaolud.

(2) Teenuseosutaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid ning kinnituse Finantsinspektsioonile.

(3) Teenuseosutaja esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla teenuseosutaja audiitorettevõtja.

(4) Teenuseosutaja on kohustatud juhtorgani liikmete ja audiitorettevõtja valimise või määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

§ 30. Juhtorgani liikme tagasikutsumine Finantsinspektsiooni poolt

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist järgmistel juhtudel:
1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtorgani liikmele kehtestatud nõuetele;
2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid või tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;
3) isiku tegevus teenuseosutaja juhtorgani liikmena on näidanud, et ta ei ole suuteline teenuseosutajat usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama teenuseosutaja juhtimist selliselt, et klientide ja võlausaldajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

(2) Kui teenuseosutaja ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada teenuseosutaja tegevusluba kehtetuks.

(3) Tagasikutsutud juhtorgani liikme asemele võib uue liikme määrata halduskohus Finantsinspektsiooni, teenuseosutaja juhatuse, nõukogu, osaniku või aktsionäri nõudel. Kohtu määratud nõukogu liikme volitused kestavad, kuni üldkoosolek või osanike koosolek on valinud uue nõukogu liikme.

§ 31. Nõuded juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele

Teenuseosutaja juhtorgani liikmete või töötajate tasustamise ning juhtorgani liikme ülesannete või töötajate tööga kaasnevate hüvede ja muude soodustuste määramise alused ning põhimõtted ja nende rakendamine peavad:
1) olema selged ja läbipaistvad ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise põhimõtete ja teenuseosutaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama ülemääraste riskide võtmist;
2) lähtuma teenuseosutaja äristrateegiast ja väärtustest, arvestades tema majandustulemusi ning klientide õigustatud huve;
3) olema proportsionaalsed teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatusega ning juhtorgani liikme või töötaja vastutusvaldkonnaga;
4) hõlmama huvide konflikti maandamise või vältimise meetmeid.

§ 32. Sise-eeskirjad

(1) Teenuseosutaja peab kehtestama ja rakendama teenuseosutaja ning tema juhtorganite liikmete ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis tagavad teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide ja teenuseosutaja juhtorganite otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise.

(2) Teenuseosutaja määrab sise-eeskirjas juhtorganite liikmete ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik teenuseosutaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(3) Teenuseosutaja juhatus kehtestab asjakohase korra ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine, ning teostab järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide huve toetaval viisil.

(4) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:
1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded;
2) teenuste osutamise kord, sealhulgas kava nimetatud teenuste osutamisega seotud äritegevuse katkemise ohu määramiseks, selle riski maandamiseks või vältimiseks;
3) tehingute ja toimingute tegemise kord teenuseosutaja nimel ja arvel ning klientide nimel ja arvel;
4) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe teenuseosutaja nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel;
5) juhtorgani liikmete sobivushindamise kord;
6) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed;
7) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord;
8) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;
9) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine;
10) sisekontrolli süsteemi toimimise kord, vastavuskontrolli ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord;
11) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kindlaks rahvusvahelise sanktsiooni subjekti tuvastamise ja rahvusvahelise sanktsiooni rakendamise kord, ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses ette nähtud kohustuste täitmine, samuti sisekontrollieeskirjad eeltoodud nõuete täitmise kontrollimiseks;
12) sisemised protseduurireeglid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks;
13) turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise kord, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, ning oluliste operatsiooni- ja turvaintsidentide avastamise ja klassifitseerimise menetlus;
14) tundlikele andmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise kord;
15) talitluspidevuse tagamise kord, sealhulgas nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe regulaarse katsetamise ja läbivaatamise menetlus;
16) raamatupidamise sise-eeskirjad;
17) filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord;
18) kliendi kaebuste lahendamise kord;
19) käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise kord, mis võimaldab teenuseosutaja töötajatel asutusesisest õigusrikkumisest teavitada.

(5) Lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele peavad tarbijakrediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema kooskõlas krediidiandjate ja -vahendajate seaduse 6. peatükis sätestatuga.

§ 33. Sisekontrolli süsteem

(1) Teenuseosutajas peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada teenuseosutaja tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele teenuseosutaja kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel, ning tagatud otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja nõuetekohase info alusel.

(2) Teenuseosutajas peavad olema kehtestatud ja rakendatud õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks.

(3) Teenuseosutaja juhatus nimetab vastavuskontrolli teostamise eest vastutava töötaja või muu isiku, kellega sõlmitakse leping kirjalikus vormis.

(5) Vastavuskontroll peab tagama, et:
1) regulaarselt kontrollitakse teenuseosutaja, selle juhtorgani liikmete ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, teenuseosutaja sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse teenuseosutajas kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning teenuseosutaja kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust;
2) teenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes;
3) teenuseosutaja juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid.

(6) Vastavuskontrolli teostamiseks peab teenuseosutaja sise-eeskirjadega kehtestama tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.

(8) Vastavuskontrolli teostaja ei tohi tegeleda teenuste osutamisega ega tegevusega, mille üle ta järelevalvet teostab, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja on võimeline tõendama, et arvestades tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukusastet, ei ole nimetatud kohustus proportsionaalne ja et vastavuskontrolli ülesannete täitmine on ka ilma kõnealuseid kohustusi täitmata tegelikkuses tulemuslik.

(9) Vastavuskontrolli teostaja tasustamise alused ja kord ei tohi ohustada tema objektiivsust.

(10) Kui see on vajalik ja proportsionaalne, arvestades teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, peavad teenuseosutajas olema kehtestatud ja rakendatud õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed sõltumatu siseauditi üksuse ülesannete täitmiseks.

(11) Teenuseosutaja nõukogu määrab siseauditi üksuse ülesannete täitmiseks siseaudiitori. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

(12) Siseaudiitori ülesanne on kontrollida teenuseosutaja ja tema juhtide ning töötajate tegevuse vastavust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud õigusaktidele ja muudele vastava valdkonna üldtunnustatud põhimõtetele ning reeglitele.

(13) Vastavuskontrolli teostaja ja siseaudiitor on kohustatud talle teenuseosutaja kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab teenuseosutaja õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata edastama teenuseosutaja juhtorgani liikmetele ja Finantsinspektsioonile.

(14) Teenuseosutaja tagab sisekontrolli ja vastavuskontrolli teostajale ning siseaudiitorile kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud õigused, töötingimused ja juurdepääsu kogu vajalikule teabele, sealhulgas õiguse saada selgitusi ning teavet teenuseosutaja juhtorganite liikmetelt ja töötajatelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.


§ 34. Teenuse osutamise ja tehingutega seotud andmete registreerimine ja säilitamine

(1) Teenuseosutaja säilitab teenuse osutamise ja tehingutega seotud andmeid muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

(2) Teenuseosutaja säilitab dokumente, milles sätestatakse teenuse osutamise lepingu kohased teenuseosutaja ja kliendi õigused ja kohustused või tingimused, mille alusel kliendile teenust osutatakse, nii kaua, kuni lepinguline või muu teenuse osutamisega seotud õigussuhe kliendiga ei ole lõppenud, kui käesolevas seaduses või muus õigusaktis ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

(3) Teenuseosutaja registreerib iga kliendiga tehtud tehingu või tehingukorralduse kohta järgmised andmed:
1) tehingu tegemise või tehingukorralduse kuupäev või ajavahemik ja tehingu või tehingukorralduse sisu kirjeldus;
2) konto avamisel konto tüübi, konto numbri ja vääringu ning muud olulised tunnused;
3) kliendi varaga seotud väljamakse tegemisel vara liigi, tehingu rahalise väärtuse, vääringu ja konto numbri.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule peab teenuseosutaja arvestust või registrit klientide nimel avatud kõikide positsioonide suhtes. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud andmed registreeritakse arusaadaval ja loetaval viisil, sealhulgas kajastatakse ühele isikule kuuluvad vahendid selliselt, et oleks võimalik mõistlikult aru saada ühele isikule kuuluvatest osalustest või muudest vastava varaga seotud õigustest või hüvedest.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et pärast teenuseosutajale antud tegevusloa lõppemist peab teenuseosutaja säilitama käesolevas paragrahvis sätestatud andmeid muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui andmete säilitamisele ei ole seaduses ette nähtud pikemat tähtaega.

(6) Teenuseosutaja kliendil või tema volitatud isikul peab olema õigus tutvuda käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt registreeritud ning nimetatud kliendi endaga seotud andmetega.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt registreeritud andmetega peab olema õigus tutvuda ja neist väljavõtteid saada teenuseosutaja kliendil või tema volitatud isikul, Finantsinspektsioonil ning järgmistel isikutel ja asutustel:
1) kohtul asja menetlemisel;
2) uurimisasutusel ja prokuratuuril alustatud kriminaalmenetluses, sealhulgas konfiskeerimismenetluses, asjaomastel organitel abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse menetlemiseks või Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks, rahvusvahelise konventsiooni või muu välislepingu või politsei või muu sellesarnase pädeva õiguskaitseasutuse koostöölepingu täitmiseks;
3) julgeolekuasutusel julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamiseks;
4) Maksu- ja Tolliametil vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule, sealhulgas alustatud väärteomenetluses põhistatud määruse alusel, või riikliku järelevalve teostamiseks hasartmänguseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;
5) kohtutäituril täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks;
6) ajutisel halduril ja pankrotihalduril pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;
7) Riigikontrollil riigikontrolli seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;
8) pärima õigustatud isikul või tema volitatud isikul ning notaril seoses ametitoimingu tegemisega, notari või kohtu määratud pärandvara inventuuri tegijal, kohtu määratud pärandvara hooldajal, samuti välisriikide konsulaaresindustel pärimismenetluse käigus pärandvara ja sellega seotud andmete kohta kirjalike dokumentide esitamiseks;
9) korruptsioonivastase seaduse alusel huvide deklaratsiooni üle kontrolli teostajal deklaratsioonis esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks;
10) Rahapesu Andmebürool ja Kaitsepolitseiametil rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;
11) muul isikul, kes tõendab, et andmete saamise eesmärk on rahapesu või terrorismi tõkestamine või rahvusvahelise sanktsiooni tuvastamine ja kohaldamine.

(8) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded andmete registreerimisele ja säilitamisele.

2. jagu
Nõuded teenuseosutaja tegevusele

§ 35. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmine ja kolmanda isiku teenuste kasutamine

(1) Teenuseosutajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus teenuse osutamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule (edaspidi tegevuse edasiandmine), kui:
1) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide huve ning teenuseosutaja jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest;
2) tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;
3) isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma;
4) teenuseosutaja suhted klientidega ja kohustused klientide ees ei muutu tegevuse edasiandmise tõttu;
5) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus teenuseosutaja ei tegele teenuse osutamisega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba;
6) tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda muid tingimusi, mille alusel teenuseosutajale tegevusluba anti;
7) tegevuse edasiandmisel võtab teenuseosutaja tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid riske teenuseosutaja tegevusele;
8) tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta sise- ja vastavuskontrolli kvaliteeti ega toimimist;;
9) tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.

(2) Tegevuse edasiandmise korral peab teenuseosutaja hindama tegevuse edasiandmise vajalikkust ning seda, kas isik, kellele tegevus edasi antakse, on edasiantud tegevuseks pädev ja sobiv.
 
(3) Teenuseosutajal on õigus saada isikult, kellele ta on oma tegevuse edasi andnud, teavet edasiantud tegevuse kohta ja anda talle kohustuslikke juhiseid.

(4) Teenuseosutaja teavitab enne tegevuse edasiandmist Finantsinspektsiooni.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule teenuseosutajaga seotud tegevuse või ülesande edasiandmise lõpetamist või kõigi teenuseosutaja poolt kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste või ülesannete edasiandmise lepingute lõpetamist, kui:
1) kolmandal isikul puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks või ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon või asjakohasel juhul tegevusluba vastava teenuse osutamiseks;
2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise või finantssüsteemi toimimise stabiilsust või usaldusväärust;
3) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;
4) kolmas isik, kellele käesoleva seaduse tähenduses teenuse osutamine on edasi antud, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtutega vähemalt samaväärsetele nõuetele;
5) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

§ 36. Huvide konflikti maandamise ja vältimise kord

(1) Teenuseosutaja kehtestab huvide konflikti maandamise ja vältimise korra, milles sätestatakse õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, arvestades teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatust.

(2) Teenuseosutaja rakendab huvide konflikti maandamise ja vältimise korda, et tuvastada, maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti, huvide konflikti teenuseosutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuseosutaja ja tema klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kord peab muu hulgas hõlmama:
1) iga teenuse või tegevusega seotud asjaolusid, millest tuleneb või võib tuleneda huvide konflikt või mis toovad kaasa klientide huvide kahjustamise olulise riski;
2) meetmeid, mida tuleb rakendada huvide konflikti lahendamiseks;
3) seda, kuidas potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti olukordadest kliente teavitatakse.

§ 37. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemine investeerimisprojektides

(1) Teenuseosutaja, tema juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, võivad teenuseosutaja vahendusel pakutavates investeerimisprojektides osaleda üksnes järgmisel juhul:
1) teenuseosutaja veebilehel avalikustatakse info eelnimetatud isikute osaluste kohta, sealhulgas nimetatud isikute investeeritud summa eurodes või protsendina investeerimisprojekti koguväärtusest;
2) teenuseostaja tagab, et eelnimetatud isikute investeeringud tehakse samadel tingimustel teiste klientidega ja eelnimetatud isikutele ei võimaldata sooduskohtlemist, eelisjuurdepääsu teabele või muid hüvesid või eeliseid võrreldes teiste klientidega.

(2) Teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, ei või omada ega omandada finantsilist huvi rahastuse taotleja äritegevuses muul juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul.

§ 38. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega

Teenuseosutaja ei maksa ega anna tasu või mitterahalist hüve teisele teenuseosutajale või muule kolmandale isikule klientide korralduste või huvi suunamise eest konkreetse ühisrahastusprojekti või krüptovara pakkumise juurde. Teenuseosutaja ei saa rahastuse taotlejalt ega muult isikult tasu või mitterahalist hüvet klientide korralduste või huvi suunamise eest konkreetse krüptovara kauplemise platvormi või krüptovara pakkumise juurde.

§ 39. Konto avamise kohustus ja sellest teavitamine

(1) Teenuseosutaja peab avama maksekonto krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis, mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis on registreerinud Eestis filiaali.

(2) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe kõigi tema nimel avatud maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub.

(3) Kui teenuseosutaja kasutab lisaks maksekontodele ka muid kontosid või meetmeid kliendi vara hoiustamiseks, sealhulgas krüptoraha rahakotti, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ka sellistele kontodele.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud asjaolude muutumise korral teavitab teenuseosutaja viivitamata Finantsinspektsiooni ning esitab ajakohased andmed teenuseosutaja makse- või muude kontode kohta.

§ 40. Nõuded finantsvahendusplatvormile

(1) Teenuseosutaja, kes peab finantsvahendusplatvormi, kehtestab sise-eeskirjadega täpsed õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed ja rakendab neid, et tuvastada ja maandada platvormiga seotud õigus- ja korrapärase toimimise riske.

(2) Teenuseosutaja rakendab meetmeid, et usaldusväärselt pidada finantsvahendusplatvormi korraldamiseks kasutatava infotehnoloogilise süsteemi või muu tehingute tegemist vahendava ja andmeid salvestava süsteemi tehnilisi toiminguid ning toime tulla süsteemide riketega.

(3) Teenuseosutaja kehtestab finantsvahendusplatvormil läbipaistvalt ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid, millega tagatakse tehingute hinna, mahu ja aja avalikustamine.

(4) Krüptovaraga tehtud tehingute üksikasjad tuleb avalikustada nii reaalajalähedaselt kui tehniliselt võimalik.

(4) Teenuseosutaja rakendab meetmeid, et tagada tema süsteemides tehtud tehingute tõhus ja õigeaegne lõpuleviimine.

(5) Teenuseosutaja tagab finantsvahendusplatvormil korrapäraseks toimimiseks piisavate finantsvahendite pideva olemasolu, võttes arvesse finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute laadi ja mahtu ning finantsvahendusplatvormi toimimist mõjutavate riskide ulatust ja taset.

(6) Teenuseosutaja ei või ühelgi enda peetaval finantsvahendusplatvormil täita oma arvel kliendi korraldusi ega kaubelda oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel, välja arvatud juhul kui huvide konflikt on piisavalt maandatud ning kui klient on andnud selleks eelneva nõusoleku, sealhulgas juhul, kui teenuseosutaja kaupleb oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel.

(7) Oma arvel kauplemine ostu- ja müügihuvide sobitamisel on tehing, mille tegija asub ostja ja müüja vahele sellisel viisil, et ei võta ostu- ja müügitehingu samaaegsel tegemisel tururiski ning tehing tehakse hinnaga, mille arvelt tehingu tegija ei saa kasu ega kahju, välja arvatud eelnevalt avaldatud vahendus-, teenus- või muu tasu.

(8) Teenuseosutaja rakendab õiguslikke, tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et tagada finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi töökindlus, piisav võimsus korralduste ja sõnumite tippmahtudega toimetulekuks, korrapärane toimimine pingelises olukorras, tehingute künniseid ja piirmäärasid ületavate või selgelt ekslike korralduste tagasilükkamine ning turukuritarvitamise tuvastamine ja ärahoidmine.

(9) Teenuseosutaja tagab finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi igakülgse testimise ja selle vastavuse käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatule.

(10) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded finantsvahendusplatvormil tehingute tegemise kohta.

§ 41. Nõuded krüptovara registreerimisele hajusraamatu- või muul sarnasel tehnoloogial põhineva süsteemi abil

(1) Krüptovara omanikule tekivad sellega seotud õigused pärast vastava vara ülemineku kohta kande kinnitamist hajusraamatu- või muul sarnasel tehnoloogial põhinevas süsteemis (edaspidi hajusraamatu süsteem), kui seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kolmandate isikute suhtes loetakse krüptovaraga seotud õigused kehtivaks selle kohta kande kinnitamisega hajusraamatu süsteemi, kui seadusest ei tulene teisiti.

(3) Hajusraamatu süsteem peab tagama krüptovara ja selle omanike ning piirangute kohta teabe digitaalse esitamise ja avalikustamise, samuti krüptovaraga tehtud tehingute kohta terviklike andmete esitamise ja tähtajatu säilimise muutumatul kujul.

(4) Andmed krüptovaraga tehtud tehingute kohta hajusraamatu süsteemis on avalikud ning kasutatav tehnoloogia peab tagama igaühele õiguse nendega tutvuda.

§ 42. Kliendi kaebuse lahendamine

(1) Teenuseosutaja peab sise-eeskirjadega kehtestama toimiva ja läbipaistva korra klientidelt saadud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks.

(2) Kliendil peab olema võimalik esitada teenuseosutajale kaebus tasuta.

(3) Teenuseosutaja avalikustab kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel.

(4) Teenuseosutaja registreerib kõik saadud kaebused, säilitab teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta.

(5) Teenuseosutaja on kohustatud kliendi esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama klienti kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kümme tööpäeva pärast kaebuse saamist.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole teenuseosutajast mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha, on teenuseosutaja kohustatud kliendile viivitust põhjendama ning määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla pikem kui 35 tööpäeva.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.


3. jagu
Nõuded teenuseosutaja talitluspidevuse ja küberturvalisuse tagamisele

§ 43. Teenuseosutaja talitluspidevuse tagamine

(1) Talitluspidevuse planeerimine on protsess, mille kaudu teenuseosutaja kindlustab ärikatkestuste või erakorraliste sündmuste esinemisel oma tegevuse jätkuvuse või taastamise, sealhulgas teenuste osutamise klientidele.

(2) Teenuseosutaja peab pidevalt hindama oluliste ärikatkestuste mõju äri- ja muudele protsessidele, võimalikke ohtusid ning selgitama välja olulisemad riskid.

(3) Teenuseosutaja peab oluliste ärikatkestuste juhtimiseks ja oma tegevuste jätkamiseks välja töötama ärimõju analüüsi abil tuvastatud taaste-eesmärkidel põhineva talitluspidevuse plaani ning seda rakendama. Teenuseosutaja vaatab plaanid regulaarselt üle, testib ja vajaduse korral uuendab neid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud plaanis peab määrama vähemalt:
1) talituspidevuse plaani otstarbe, ulatuse ja eesmärgid;
2) plaani kasutuselevõtu tingimused;
3) rakendusprotseduurid;
4) rollid, kohustused ja volitused;
5) kommunikatsiooniprotseduurid asutusesiseseks ja oluliste osapooltega väliseks suhtlemiseks;
6) ettevõttesisesed ja -välised sõltuvused;
7) ressursinõuded;
8) dokumendihalduse.

(5) Talitluspidevuse planeerimise käigus tuleb koostada süsteemide taasteplaanid, mis kirjeldaksid, kuidas oluliste ärikatkestuse korral saavad süsteemid taas tegevust alustada.

§ 44. Nõuded küberturvalisusele

(1) Teenuseosutaja rakendab kõiki asjakohaseid meetmeid, et vähendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud riskide mõju osutatava teenuse jätkusuutlikkusele.

(2) Teenuseosutaja töötab välja küberturvalisusega seotud kliendikaebuste ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud intsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise korra, mis sisaldab vähemalt:
1) teenuseosutaja võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid;
2) intsidentidest teatamise korda.

(3) Teenuseosutaja ajakohastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korda vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul.

(4) Teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni olulise mõjuga info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud intsidendist, mis on seotud tema pakutavate teenustega. Olulist mõju käsitatakse küberturvalisuse seaduse § 8 lõike 2 punktide 1–5 tähenduses.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud intsidendil on või võib olla mõju klientide finantshuvidele, teavitab teenuseosutaja viivitamata kliente intsidendist ja kõigist abinõudest, mida saab võtta kasutusele intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud riskide juhtimisele ja intsidentidest teavitamisele täpsemad nõuded.


6. peatükk
Krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutamine

1. jagu
Üldnõuded teenuse osutamisele

§ 45. Üldnõuded krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutamisele

(1) Teenuseosutaja on teenuse osutamisel kohustatud:
1) tegutsema lähtuvalt kliendi huvist ja õigusaktides esitatud nõuetest, teenuse keerukusastmele vastava hoolsuse ning teenuseosutajalt eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning järgima sellekohaseid sise-eeskirju;
2) tagama teenuse osutamisega seotud asjaolude, sealhulgas investeerimisprojekti pakkumise kohta ajakohase, selge, tõese, täpse ja täieliku teabe avalikustamise ning tegema selle ühetaoliselt kättesaadavaks kõigile klientidele;
3) teavitama klienti teenuse olemusest ja sellega seonduvatest riskidest;
4) hoidma ja kaitsma kliendi raha ning muid vahendeid, mis on antud teenuseosutajale hoiule või tema käsutusse;
5) andma kliendile regulaarselt teavet teenuse osutamisest;
6) avalikustama osutatavate teenuste eest võetavad tasud selgel ja arusaadaval viisil ning nende suuruse ja arvestamise korra;
7) avalikustama veebilehel kirjelduse selle kohta, milliste teenuste osutamisega seoses tekib või võib tekkida huvide konflikt ja kuidas seda maandatakse või välditakse;
8) teavitama kliente teenuseosutaja juhtorgani liikmete ja töötajate ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikute või mis tahes isikute, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, osalustest investeerimisprojektides;
9) registreerima ja säilitama teenuse osutamisel kogutud ning käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega registreerimiseks ning säilitamiseks nõutud andmeid;
10) lahendama kliendi kaebuse seoses teenuse osutamisega võimalikult kiiresti ja läbipaistvalt;
11) rakendama teenuse osutamisel ühetaolisi reegleid ning mitte diskrimineerima kliente või klientide gruppe, kellele teenust osutatakse või kellele teenuse osutamisest keeldutakse;
12) täitma kliendi korralduse parimal viisil ning vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatule;
13) avaldama oma veebilehel viited teenuseosutaja üle järelevalvet teostavatele asutustele ja vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusele, kelle poole klient võib pöörduda teenuse sisu puututava vaidluse lahendamiseks.

(2) Teenuseosutaja on kohustatud kliendi nõudmisel andma talle järgmist teavet:
1) teenuseosutajas olulist osalust omavate isikute ja nende osaluse suurus teenuseosutaja aktsia- või osakapitalis;
2) teenuseosutaja juriidiline vorm ja organisatsiooniline ülesehitus;
3) teenuseosutaja juhtorganite liikmete ees- ja perekonnanimed ning nende ülesanded teenuseosutajas;
4) osutatavad teenused.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teave esitatakse kliendile tema taotlusel püsival andmekandjal.

§ 46. Üldnõuded teenuseosutajale seoses rahastuse taotlejaga

(1) Teenuseosutaja on teenuse osutamisel kohustatud:
1) mitte jätma avalikustamata olulist infot rahastuse taotleja tegevuse kohta, mis on teenuseosutajale teada ja mis võib potentsiaalselt mõjutada klienti investeerimisotsuse tegemisel;
2) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust, välja arvatud juhul, kui teine teenuseosutaja, krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust eelnevalt mõistliku aja jooksul juba kontrollinud;
3) kontrollima, et juriidilisest isikust rahastuse taotleja juhtorgani liikmed on laitmatu ärialase mainega ja nende tegevus rahastuse taotleja juhtidena vastab usaldusväärse juhtimise põhimõtetele.

(2) Teenuseosutaja keeldub rahastuse taotlejaga lepingu sõlmimisest või peab lõpetama sõlmitud lepingu mõistliku aja jooksul, kui rahastuse taotleja ei avalda käesoleva seaduse § 49 kohaselt teenuseosutajale investeerimisprojekti kohta nõutud andmeid või kui juriidilisest isikust rahastuse taotleja ei täida temale pandud kohustusi vastavalt käesoleva seaduse §-le 65.

(3) Kui rahastuse taotleja on füüsiline isik, kellele teenuseosutaja väljastab tarbimiskrediiti, siiskohaldatakse krediidivõimelisuse hindamise korral krediidiandjate ja -vahendajate seaduse 6. peatükis ja võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisti.

§ 47. Teabe avalikustamine teenuseosutaja majandustegevuse kohta

(1) Teenuseosutaja avalikustab oma veebilehel nelja kuu jooksul majandusaasta lõpust alates majandusaasta aruande. Teenuseosutaja veebilehel peavad olema kättesaadavad vähemalt viimase kolme aasta majandusaasta aruanded, kui teenuseosutajal on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu.

(2) Teenuseosutaja avalikustab oma veebilehel nelja kuu jooksul majandusaasta lõpust ülevaate lõppenud majandusaasta majandustegevuse tulemuste kohta, sealhulgas asjakohasel juhul:
1) üldise teabe kõigi teenuseosutaja avalikustatud investeerimisprojektide kohta, sealhulgas teabe ebaõnnestunud investeerimisprojektide kohta;
2) investeerimisprojektidega kaasatud rahaliste vahendite kogumahu ning keskmise investeerimisprojekti suuruse ja raha paigutanud isikute arvu iga investeerimisprojekti kohta;
3) andmed majandusaastal investeerimisprojektide kohta esitatud prognooside kohta võrdluses tegelike tulemustega, sealhulgas tegeliku investeeringu tootlikkusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed tuleb avalikustada käesoleva seaduse §-des 3 ja 4 sätestatud vara liigi või teenuse kohta eraldi ning teha veebilehel kättesaadavaks vähemalt kolme aasta jooksul vastava aruandlusperioodi lõppemisest arvates.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsema avalikustamisele kuuluvate andmete korra, sealhulgas nende loetelu, aruannete vormid ja tähtajad.

2. jagu
Täiendavad nõuded teabe avalikustamisele investeerimisprojekti pakkumise korral

§ 48. Üldised teabe avalikustamise nõuded teenuseosutajale ja rahastuse taotlejale

(1) Teenuseosutaja, kes pakub investeerimisprojekti, avalikustab asjakohasel juhul oma veebilehel järgmise teabe:
1) investeerimisega seotud üldiste riskide kirjeldus ja hoiatus investeerimisega kaasnevate riskide kohta;
2) üleskutse hinnata konkreetse investeerimisprojektiga seotud riske kliendi jaoks sõltuvalt tema majanduslikust olukorrast ja pidada enne investeerimisotsuse tegemist vajaduse korral nõu vastava ala spetsialistiga;
3) finantsvahendusplatvormi või muul viisil tehtavate tehingute tegemise protsessi ja tasude kirjeldus;
4) teave finantsvahendusplatvormil tehtud tehingute hindade kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatule;
5) klientide vahendite hoidmise ja investeeringute üle arvestuse pidamise kirjeldus;
6) teave selle kohta, millised on teenuseosutaja põhilised tehingupartnerid, sealhulgas makseteenuste pakkujad;
7) hoiatus selle kohta, et teenuseosutaja käsutusse antud vahendeid Tagatisfond ei taga ja nende suhtes ei kohaldata väärtpaberituru seaduses sätestatud investorikaitse nõudeid;
8) kirjeldus klientide õigustest ja kohustustest ning teenuse kasutus- ja muud tingimused;
9) makseteenuste pakkumise tingimused, sealhulgas juhul, kui makseteenuseid pakub kolmas isik.

(2) Teenuseosutaja ei või välja tuua investeerimisest saadavat võimalikku tulu, kui samal ajal ja samas kohas ei viidata selgelt sellise vahendite paigutamisega seotud riskidele, sealhulgas investeeritud vahendite kaotamise riskile. Eelnimetatud riskid tuleb esitada võrdväärselt ja samal kujul muu infoga.

(3) Investeerimisprojekti kohta avalikustatava teabega ei või anda näilist tagatist investeeringu tulususe või väljamaksete kohta ja see ei või sisaldada ennustusi ega prognoose finantstulemuste kohta, arvestades käesolevas seaduse §-s 63 sätestatud investeerimisprojekti tootluse garanteerimise kohta sätestatut.

§ 49. Teabe avalikustamine investeerimisprojekti kohta

(1) Teenuseosutaja on kohustatud investeerimisprojekti pakkumise kohta avalikustama:
1) investeerimisprojekti põhiteabedokumendi vastavalt käesoleva seaduse §-s 66 ja selle alusel kehtestatud nõuetele, kui teenuseosutaja korraldab teise isiku investeerimisprojekti pakkumist;
2) investeerimisprojektide kirjeldused ühetaolisel viisil, et tagada klientidele nende võrreldavus;
3) märkuse selle kohta, kas investeerimisprojekti pakkumine on registreeritud Finantsinspektsioonis või muu finantsjärelevalve asutuse juures.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded investeerimisprojekti pakkumise kohta avalikustatavale teabele.

§ 50. Teabe avalikustamine riskide suurenemise või nende realiseerumise korral

(1) Teenuseosutaja on kohustatud avalikustama vastava teabe kui:
1) lubatud investeeringu tulusus ei vasta tegelikkusele või on tõenäoline, et teenuseosutajal, rahastuse taotlejal või muul kohustatud isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks kliendile tasuda lubatud investeeringu tulusust;
2) teenuseosutaja suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus;
3) rahastuse taotleja, kelle investeerimisprojekti teenuseosutaja vahendab, suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus või ta on hilinenud tagasimaksetega rohkem kui 30 päeva.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavitused tuleb avalikustada esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimesel tööpäeval pärast samas lõikes nimetatud asjaolude ilmnemist, ja see peab sisaldama täpsemat ajasolude kirjeldust ja infot riskide kõrvaldamise või vähendamise võimaluste kohta.

§ 51. Teabe avalikustamine finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute kohta

(1) Kui kliendil võimaldatakse teha tehinguid finantsvahendusplatvormi kaudu, avalikustab teenuseosutaja kõigi seal tehtud tehingute kohta vähemalt järgmine teave:
1) vastava vara identifitseerimistunnus;
2) tehingu hind;
3) tehingu maht;
4) tehingu aeg;
5) tehingu vääring.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet avalikustatakse piisava regulaarsusega.

(3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad tehingute andmete avalikustamise nõuded, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete avalikustamise sageduse.

3. jagu
Investeerimisprojekti sihtrühm ja klientide kogemuse arvesse võtmine

§ 52. Üldised nõuded seoses investeerimisprojekti sihtrühma ja klientide kogemustega

Teenuseosutaja on kohustatud:
1) hindama investeerimisprojekti asjakohasust mittekogenud kliendi jaoks ning selle tarvis kindlaks tegema kliendi finantsturul tegutsemise kogemuse ja teadlikkuse finantsturust;
2) mõistma klientidele pakutavate investeerimisprojektide omadusi, hindama investeerimisprojekti sihtrühma arvesse võttes selliste investeerimisprojektide vastavust kliendi vajadustele ja pakkuma investeerimisprojekte üksnes siis, kui see on kooskõlas kliendi huvidega; 
3) tagama, et tema vahendatav investeerimisprojekt vastab selle pakkumise kindlaks määratud sihtrühma kuuluvate klientide vajadustele vastavalt nende liigitusele ning investeerimisporjekti turustamisstrateegia vastab sihtrühmale ja investeerimisprojekti turustatakse üksnes sellele sihtrühmale.

§ 53. Investeerimisprojekti asjakohasuse hindamine mittekogenud kliendi puhul

(1) Teenuseosutaja peab enne teenuse osutamise alustamist, sealhulgas finantsvahendusplatvormile juurdepääsu võimaldamist, hindama investeerimisprojekti asjakohasust kliendi jaoks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjakohasuse hindamiseks kogub teenuseosutaja kliendilt teavet, et teha kindlaks tema:
1) investeerimisalased teadmised ja kogemused, et selgitada välja, kas klient mõistab investeerimisega kaasnevaid riske, sealhulgas riske finantsvahendusplatvormi kaudu või muul viisil investeerimisprojekti investeerimisel;
2) investeerimiseesmärgid ja rahaline olukord, sealhulgas tema kahju kandmise võime.

(3) Teenuseosutaja kogub käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatu hindamiseks kliendilt muu hulgas teavet tema:
1) varasemate investeeringute kohta;
2) erinevatesse varaklassidesse investeerimise kogemuse kohta.

(4) Teenuseosutaja teeb käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kahju kandmise võime arvutamise võimalused kättesaadavaks oma veebilehel. Kliendi kahju kandmise võime on kümme protsenti tema varade netoväärtusest, mille moodustavad kliendi:
1) regulaarne sissetulek;
2) varad, välja arvatud peamise elukohana kasutatav kinnisvara ja pensionifondide varad;
3) regulaarsed finantskohustused.

(5) Teenuseosutaja peab tagama, et klient saab ükskõik millises vormis anda kinnituse oma kahju kandmise võime arvutuse tulemusest.

(6) Teenuseosutaja esitab kliendile riskihoiatuse, kui:
1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisprojekt ei ole kliendi jaoks asjakohane;
2) kliendi ühte investeerimisprojekti investeeritav summa on suurem kui 1000 eurot või rohkem kui viis protsenti kliendi varade netoväärtusest;
3) kliendi esitatud teave ei ole piisav või klient on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole võimalik hinnata investeerimisprojekti asjakohasust ning kliendi huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud riskihoiatuse võib esitada standardvormis ja see peab sisaldama teavet selle kohta, et klient võib kaotada kogu investeeritud vara.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul annab klient kinnituse, et on hoiatusega tutvunud ja mõistab selle sisu.

(9) Teenuseosutaja ei või kaasa aidata asjakohasuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmisele. Teenuseosutajal on õigus tugineda kliendi esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui ta teadis või pidi teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik.

(10) Teenuseosutaja vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamise tulemused ja selle aluseks olevad kriteeriumid ning hoiatusteated üle vähemalt iga kahe aasta tagant.

(11) Teenuseosutaja tagab kliendile võimaluse arvutada oma kahju kandmise võime vähemalt kord kalendriaastas.

4. jagu
Täiendavad nõuded krüptovarateenuste osutajatele

§ 54. Nõuded krüptovara hoidmise ja haldamise teenuse osutajale

(1) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, peab iga kliendi nimel avatud positsioonide registrit, mis vastab iga kliendi õigustele krüptovara suhtes. Krüptovarateenuse osutaja registreerib kõnealuses registris asjakohasel juhul võimalikult kiiresti kõik oma klientidelt saadud juhiste kohaselt tehtud liikumised. Krüptovarateenuse osutaja sisekorraga tagatakse, et mis tahes liikumist, mis mõjutab krüptovarade registreerimist, tõendab tehing, mis on korrapäraselt registreeritud kliendi positsioonide registris.
(2) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, kehtestab hoidmispoliitika koos sise-eeskirjade ja -menetlustega, et maandada sellise krüptovara või krüptovarale juurdepääsu vahendite, näiteks krüptovõtmete hoidmine või kontroll, kaotamise või kadumise riski. Kõnealuste eeskirjade ja menetlustega tagatakse, et krüptovarateenuse osutaja ei saa pettuse, küberohu või hooletuse tõttu kaotada ligipääsu klientide krüptovarale ega sellise varaga seotud õigustele. 

(3) Vajaduse korral hõlbustab krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, krüptovaradega seotud õiguste kasutamist. Kõik sündmused, mis tõenäoliselt loovad või muudavad kliendi õigusi, kantakse viivitamata kliendi positsioonide registrisse.

(4) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, esitab oma klientidele vähemalt kord kolme kuu jooksul ja asjaomase kliendi iga taotluse korral nende klientide nimel registreeritud krüptovara positsioonide aruande. Kõnealune positsioonide aruanne esitatakse elektroonilisel kujul. Positsioonide aruandes tuleb ära märkida asjaomased krüptovarad, nende saldo, väärtus ja asjaomasel ajavahemikul tehtud krüptovaraülekanded.

(5) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, esitab oma klientidele võimalikult kiiresti kogu teabe selliste krüptovaradega seotud toimingute kohta, mille jaoks on vaja kõnealustelt klientidelt vastust.

(6) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, tagab, et oma klientide nimel hoitavad krüptovarad või kõnealustele krüptovaradele juurdepääsu vahendid tagastatakse tema klientidele võimalikult kiiresti.

(8) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, eraldab oma klientide nimel hoitava krüptovara nende enda varast. Nad tagavad, et DLT süsteemis hoitakse klientide krüptovarasid aadressidel, mis on eraldi aadressidest, millel hoitakse nende enda krüptovara.

(9) Krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, vastutab oma klientide ees krüptovarade kaotsimineku eest, mis on tingitud tõrkest või häkkimisest, kuni kaotsiläinud krüptovara turuväärtuses, kui krüptovara kaotsiminek või krüptovaradele ligipääs oli tingitud teenuse osutamise korra rikkumisest või krüptovarateenuse osutaja tegevusest.

§ 55. Nõuded krüptovara kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutajale

(1) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, rakendab oma tegevuses selgeid kasutuseeskirju. Platvormi kasutuseeskirjad hõlmavad vähemalt:
1) hoolsuskohustuse nõudeid, mida kohaldatakse enne krüptovara kauplemiseks võtmisele platvormil;
2) asjakohasel juhul krüptovara või krüptovara kategooriaid, mida platvormil kauplemisele ei võeta;
3) reegleid, mis edendavad ausat ja vaba ligipääsu krüptovaraga kauplemise platvormi klientidele;
4) reegleid, mis kindlustavad ausa ja korrapärase kauplemise ning objektiivsed kriteeriumid korralduste efektiivseks täitmiseks;
5) tingimused, mille täitmisel võib krüptovara olla kaubeldav, sealhulgas likviidsuse lävendid ja perioodilised andmete esitamise tingimused;
6) kriteeriumid, mille täitmisel võib krüptovaraga kauplemise peatada.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kasutuseeskirju kohaldatakse ühetaoliselt igale krüptovarale, millega on võimalik platvormil kaubelda, ning krüptovarateenuse klientidele. Muuhulgas tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud hoolsuskohustuse raames tagada, et krüptovaraga kauplemise võimaldamisel ei ületa teenuseosutaja oma tegevusloa ulatust ja võtab asjakohaseid meetmeid, et krüptovara ei kvalifitseeruks e-rahaks või väärtpaberiks.

(3) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, ei võta krüptovara platvormil kauplemisele, kui ei ole võimalik rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eeskirju.

(4) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, võib kaubeldaenda peetaval platvormil krüptovaraga oma nimel ja arvel välja arvatud juhul kui ta teeb oma arvel kauplemist ostu- ja müügihuvide sobitamisel vastavalt käesoleva seaduse § 40 lõikes 7 sätestatule.

(5) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, on kohustatud rakendama süsteeme, protseduure ja lahendusi, mis tagavad, et tema pakutavad kauplemissüsteemid oleksid:
1) vastupidavad küberriskidele ja -rünnakutele;
2) piisavad, et käsitleda korraga suurt arvu krüptovaraga seotud korraldusi;
3) piisavad, et tagada kauplemise jätkuvus isegi krüptovarade oluliste hinnakõikumiste ajal;
4) võimelised keelduma selliste korralduste täitmisest, mis ei vasta turutingimustele või on selgelt vigased;
5) võimelised jätkama teenuse osutamist ka juhul, kui kauplemissüsteemide töös esineb tõrge.

(6) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui ta avastab turumanipulatsiooni toimepanemise või selle katse tema peetaval platvormil.

(7) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovara kauplemise platvormi, avalikustab või teeb vähemalt klientidele kättesaadavaks enda peetaval platvormil tehingute aja, tehingu esemeks oleva krüptovara hinna ning koguse. Nimetatud andmed tehakse kättesaadavaks või avalikustatakse nii lähedal reaalajale, kui see on tehniliselt võimalik

(8) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, alustab krüptovaraga seotud arveldustehinguga 24 tunni jooksul pärast seda, kui vastav tehing on platvormil toimunud.

(9) Krüptovarateenuse osutaja, kes peab krüptovaraga kauplemise platvormi, varundab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud andmeid selliselt, et neid oleks igal ajal võimalik edastada Finantsinspektsioonile.

§ 56. Nõuded krüptovara vahetamise teenuse osutajale

(1) Krüptovarateenuse osutaja, kes võimaldab krüptovara vahetamist rahaliste vahendite või teise krüptovara vastu, avalikustab veebilehel krüptovara hinna või metoodika, mille alusel krüptovara hind on kujunenud.

(2) Krüptovarateenuse osutaja, kes võimaldab krüptovara vahetamist rahaliste vahendite vastu, täidab kliendi korralduse selle vastuvõtmise ajal avaldatud hinnaga.

(3) Krüptovarateenuse osutaja, kes võimaldab krüptovara vahetamist rahaliste vahendite või teise krüptovara vastu, peab avaldama kliendile teabe täidetud korralduste ja läbiviidud tehingute kohta, sealhulgas tehingu esemeks olnud krüptovara koguse ja hinna.

§ 57. Nõuded krüptovara pakkumise teenuse osutajale

(1) Krüptovarateenuse osutajad, kes pakuvad krüptovara pakkumise teenust, edastavad krüptovara emitendile või tema nimel tegutsevale kolmandale isikule enne nendega lepingu sõlmimist vähemalt järgneva info:

1) asjaomase pakkumise liik, märkides sealhulgas, kas minimaalne ostukogus on tagatud või mitte;
2) kavandatud toimingu teenusega seotud tehingutasude summa;
3) kavandatud toimingu ajakava, protsess ja hind;
4) teave sihtrühma kuuluvate ostjate kohta.

(2) Enne krüptovara pakkumise algust kohustub krüptovarateenuse osutaja saama nõusoleku emitendilt või tema nimel tegutsevalt kolmandalt isikult käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 nimetatud asjaolude kohta.

(3) Krüptovarateenuse osutaja, kes pakub krüptovara pakkumise teenust, kehtestab protseduurireeglid, millega tagatakse huvide konfliktide ärahoidmine, jälgimine, juhtimine ja vajaduse korral avalikustamine, sealhulgas juhul, kui krüptovarateenuse osutaja pakub krüptovarasid oma klientidele, kui krüptovarade pakkumisel kavandatud hind on ülehinnatud või alahinnatud või kui krüptovara emitent pakub krüptovarateenuse osutajale rahalisi või mitterahalisi stiimuleid pakkumise korraldamiseks.

§ 58. Nõuded krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmise, täitmise ja edastamise teenuse osutajale

(1) Krüptovarateenuse osutajad, kellele on antud luba täita krüptovaradega seotud korraldusi kolmandate isikute nimel, võtavad kõik vajalikud meetmed, et saavutada korralduste täitmisel oma klientide jaoks parim võimalik tulemus, võttes arvesse parimaid täitmistegureid, nagu hind, kulud, kiirus, täitmise ja arveldamise tõenäosus, maht, laad, krüptovarade hoidmise kord või mis tahes muud korralduse täitmisega seotud kaalutlused, välja arvatud juhul, kui asjaomane krüptovarateenuse osutaja täidab krüptovaradega seotud korraldusi oma klientide antud konkreetsete juhiste kohaselt.

(2) Lõike 1 järgimise tagamiseks kehtestab krüptovarateenuse osutaja, kellele on antud luba täita krüptovaradega seotud korraldusi kolmandate isikute nimel, tõhusa täitmiskorra ja rakendab seda. Eelkõige kehtestavad nad korralduste täitmise poliitika, mis võimaldab neil saavutada oma klientide korralduste täitmisel parima võimaliku tulemuse, ja rakendavad seda. Eelkõige nähakse korralduste täitmise poliitikaga ette klientide korralduste viivitamatu, õiglane ja kiire täitmine ning hoitakse ära klientide korraldustega seotud mis tahes teabe kuritarvitamine krüptovarateenuse osutajate töötajate poolt.

(3) Krüptovarateenuse osutajad, kellele on antud luba korraldusi vastu võtta ja edastada kolmandate isikute nimel, kehtestavad ja rakendavad menetlused ja korra, millega nähakse ette kliendi korralduste kiire ja nõuetekohane edastamine täitmiseks krüptovaradega kauplemise platvormil või muule krüptovarateenuse osutajale.

(4) Krüptovarateenuse osutajad, kellele on antud luba korraldusi vastu võtta ja edastada kolmandate isikute nimel, ei saa mingit tasu, allahindlust ega mitterahalist hüve klientidelt saadud korralduste konkreetsele krüptovaradega kauplemise platvormile või muule krüptovarateenuse osutajale suunamise eest.

(5) Krüptovarateenuse osutajad, kellele on antud luba korraldusi vastu võtta ja edastada kolmandate isikute nimel, ei kuritarvita teavet, mis on seotud täitmisel olevate kliendikorraldustega, ning võtavad kõik mõistlikud meetmed, et vältida sellise teabe kuritarvitamist oma töötajate poolt.

(6) Krüptovarateenuse osutajad, kellele on antud luba täita krüptovaradega seotud korraldusi kolmandate isikute nimel, esitavad oma klientidele asjakohase ja selge teabe oma korralduste täitmise poliitika ja selle mis tahes oluliste muudatuste kohta. Nimetatud teave selgitab piisavalt ja kergesti arusaadaval viisil seda, kuidas krüptovarateenuse osutaja täidab kliendi korraldust. Krüptovarateenuse osutaja ei osuta kliendile teenust enne, kui klient ei ole andnud nõusolekut kliendi korralduse täitmise eeskirjadele.

(7) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovaraga seotud korralduse täitmise teenust, tõendab kliendi nõudmisel kliendile, et krüptovarateenuse osutaja on täitnud kliendi korralduse vastavalt oma korralduse täitmise eeskirjadele, ning pädevale järelevalveasutusele viimase nõudmisel, et krüptovarateenuse osutaja tegevus on kooskõlas korralduse täitmise eeskirjaga.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korralduse täitmise eeskirjades on sätestatud võimalus täita kliendi korraldusi väljaspool krüptovara kauplemisplatvormi, kohustub krüptovarateenuse osutaja oma klienti sellisest võimalusest teavitama ning saama kliendi nõusoleku enne korralduste täitmist väljaspool krüptovara kauplemisplatvormi.

(9) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovaraga seotud korralduse täitmise teenust, jälgib oma korralduste täitmise eeskirjade tõhusust, et tuvastada ja asjakohasel juhul parandada selles esinenud puudujääke. Krüptovarateenuse osutaja hindab regulaarsekt, kas korralduste täitmise poliitika võimaldab saavutada kliendi jaoks parimat tulemust, või tegema muudatusi korralduste täitmise poliitikas, võttes sealjuures arvesse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel avalikustatud teavet.

(10) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovaraga seotud korralduse täitmise teenust, teavitab oma kliente igast olulisest muudatusest kliendi korralduse täitmise eeskirjas.

§ 59. Nõuded krüptovara kohta nõu andmise teenuse või krüptovaraportfelli valitsemise teenuse osutajale

(1) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust, hindab, kas krüptovarateenused või krüptovarad on sobilikud tema teenuse klientide jaoks, arvestades hindamisel klientide teadmisi ja kogemusi krüptovarasse investeerimisel, investeerimise eesmärke, kliendi riskitaluvust ning finantsilist olukorda, sealhulgas kliendi kahju kandmise võimet ja krüptovarade ostmisega kaasnevate riskide üldise mõistmise kohta.

(2) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust, tagab, et füüsilistel isikutel, kes tema nimel annavad nõu või teavet krüptovarade või krüptovarateenuse kohta, on oma kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused.

(3) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust, hoiatab kliente sellest, et krüptovarade väärtus võib nende olemuse tõttu kõikuda.

(4) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust, kehtestab, säilitab ja rakendab põhimõtted ja menetlused, mis võimaldavad krüptovarateenuse osutajal koguda ja hinnata kogu teavet, mida on vaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise tegemiseks iga kliendi kohta. Krüptovarateenuse osutaja tagab oma klientide või potentsiaalsete klientide kohta kogutava teabe piisava usaldusväärsuse.

(5) Kui krüptovarateenuse osutaja kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust, leiab käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt saadud teabe põhjal, et krüptovara või krüptovarateenused on kliendi jaoks sobimatud, siis krüptovarateenuse osutaja ei soovita selliseid krüptovarasid või krüptovarateenuseid oma kliendile ega ei paku nimetatud kliendile portfelli valitsemise teenust.

(6) Krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust, vaatavad lõikes 1 osutatud hinnangu iga kliendi puhul läbi vähemalt üks kord aastas pärast lõike 1 kohaselt tehtud algset hindamist.

(7) Kui krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovara kohta nõu andmise või portfelli valitsemise teenust on teinud lõikes 1 nimetatud hindamise või lõikes 6 nimetatud järelhindamise, siis esitab krüptovarateenuse osutaja kliendile aruande, milles esitatakse kokkuvõtlikult klientidele antud nõuanded ning kuidas antud nõuanded sobituvad kliendi eelistuste, eesmärkide ja vajadustega. Nimetatud aruanne esitatakse ja edastatakse klientidele elektroonilisel kujul.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud aruandes märgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise või lõikes 6 nimetatud järelhindamise käigus krüptovarateenuse osutajale teadmiseks saanud info, sealhulgas kliendi nõudmised ja vajadused ning esitatakse kokkuvõte kliendile antud nõuannetest.


5. jagu
Täiendavad nõuded ühisrahastusteenuse osutajale

§ 60. Täiendavad teabe avalikustamise nõuded ühisrahastusprojektide kohta

(1) Ühisrahastusteenuse osutaja avalikustab igal aastal enda peetaval finantsvahendusplatvormil vähemalt viimase 36 kuu jooksul pakutud investeerimisprojektide makseviivituse määrad.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule avalikustab ühisrahastusteenuse osutaja:
1) tegelikult saadud tulu juhul, kui ühisrahastusteenuse osutaja pakub eelseadistatud investeerimisega seoses krediidiportfelli valitsemisega tootluse sihtmäära;
2) kohaldatavuse korral kõigi ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud krediidi eeldatava ja tegeliku makseviivituse määra riskikategooriate kaupa;
3) kohaldatavuse korral eeldatavate makseviivituse määrade kindlaksmääramisel kasutatud eelduste kokkuvõtte.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed tuleb avalikustada vastava vara liigi või teenuse kohta eraldi ning teha veebilehel kättesaadavaks vähemalt kolme aasta jooksul vastava aruandlusperioodi lõppemisest arvates.

(4) Kui see on asjakohane, siis tuleb avaldada nimekiri kuludest, mille suurus väljendatakse protsendina või konkreetse arvuna, millega klientide investeeringute arvelt kaetakse rahastuse taotlejaga seotud vaidlused või mida kasutatakse laenude või võlgade sissenõudmiseks või muude toimingute või kulude katmiseks.

(5) Kokkulepe, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kulud moodustavad rohkem kui 50 protsenti rahastuse taotlejaga seotud vaidluste või võlgade sissenõudmisega seotud kogukuludest, on tühine.

(6) Ühisrahastusteenuse osutaja võib kasutada oma kliendi nimel otsustusõigust seoses kliendi korralduste täitmise kriteeriumidega, avaldades kliendile otsustusõiguse täpse meetodi ja kriteeriumid ning võttes kõik vajalikud meetmed kliendi jaoks parima võimaliku tulemuse saamiseks, sealhulgas käesoleva seaduse §-s 64 nimetatud teenuse osutamise korral.

§ 61. Täiendavad teabe avalikustamise nõuded riskide suurenemise või realiseerumise korral seoses krediidipõhise ühisrahastusega

(1) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja või rahastuse taotleja avalikustab oma veebilehel investeerimisprojektiga seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta teavituse, kui:
1) investeerimisprojekti puhul lubatud intressimäär ei vasta tegelikkusele või on tõenäoline, et teenuse osutajal, rahastuse taotlejal või muul kohustatud isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks kliendile tasuda investeerimisprojektis märgitud intressimäära;
2) rahastuse taotleja ei ole ettenähtud ajaks krediiti tagasi maksnud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavitus tuleb avalikustada esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimesel tööpäeval pärast samas lõikes nimetatud asjaolude ilmnemist ja see peab sisaldama teavituse aluseks olevate asjaolude täpsemat kirjeldust ja infot riskide kõrvaldamise või vähendamise võimaluste kohta.

(3) Kui krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja kasutab rahastuse taotleja makseviivituse puhul teatud märgistusi või liike, peab ühisrahastusteenuse osutaja tagama, et kasutatud märgistuste või liikide nimetused on asjakohased ja vastavad tegelikkusele. Ühisrahastusteenuseosutaja on kohustatud esimesel võimalusel ajakohastama makseviivituse märgistuste või liikide nimetusi.


§ 62. Lepingueelne järelemõtlemisaeg mittekogenud klientidele ühisrahastusprojekti pakkumise korral

(1) Kui mittekogenud kliendi poolt ühte investeerimisprojekti investeeritud summa on suurem kui 200 eurot, peab ühisrahastusteenuse osutaja ette nägema mõistliku lepingueelse järelemõtlemisaja, mille jooksul klient võib oma pakkumisega seotud oferdi või huviavalduse ilma põhjuseta tagasi võtta. Oferdi või huviavalduse tagasivõtmine ei või põhjustada kliendile kulusid ega põhjendamatuid ebamugavusi.


(3) Ühisrahastusteenuse osutaja peab arvestust talle esitatud ofertide ja huviavalduste ning nende saamise aja kohta.

(4) Ühisrahastusteenuse osutaja peab selgelt ja õigeaegselt avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelemõtlemisaja, selle kestuse ning oferdi või huviavalduse tagasivõtmisega seotud tingimused. Kohe pärast seda, kui ühisrahastusteenuse osutaja on kliendilt saanud oferdi või huviavalduse, teavitab ta finantsvahendusplatvormi kaudu või muul viisil klienti järelemõtlemisaja algusest ja taganemisega seotud tingimustest.

(5) Oferdi või huviavalduse tagasivõtmise kord hõlmab vähemalt sama viisi, millega klient saab teha oferdi või avaldada huvi investeerimisprojekti pakkumise vastu.

(6) Lepingutingimus, mis raskendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamist, sealhulgas kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine.

(7) Käesoleva seaduse §-s 64 sätestatud eelseadistatud investeerimise korral kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut üksnes kliendi antud algse investeerimisvolituse suhtes, mitte selle volituse alusel konkreetsetesse investeerimisprojektidesse tehtud investeeringute suhtes. Eelmises lauses nimetatud algne investeerimisvolitus on kliendi antud volitus teenuseosutajale tema varakogumi valitsemiseks.

(8) Investeerimisprojekti pakkumise puhul kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut ainult investeerimisprojekti esmase pakkumise korral.

§ 63. Investeerimisprojekti tulususe või tootluse garanteerimine ja tagasiostugarantii

(1) Investeerimisprojekti pakkumisel võib selle tootlust või tulusust garanteerida või pakkuda tagasiostugarantiid (edaspidi garantii).

(2) Garantii käesoleva seaduse tähenduses on kohustus tagastada osaliselt või täielikult kliendile rahalised vahendid juhul, kui maksed või kliendile lubatud tootlust või tulu ei laeku.

(3) Garantii andjaks võib olla kolmas isik või teenuse osutaja ise.

(4) Kui garantii andjaks on teenuse osutaja, peab ta moodustama garantiifondi või ettenägematute kulude reservi (edaspidi reserv), kuhu kogutakse regulaarselt makseid.

(5) Garantiifondist või reservist tehakse väljamakseid, kui garantii tingimused on realiseerunud.

(6) Teenuseosutaja edastab kliendile viimasel nõudmisel järgmise teabe:
1) milliste vahendite kaudu garantiifondi või reservi rahastatakse ja kellel on õigus reservist tehtavatele väljamaksetele;
2) kaalutlused, mis teenuseosutaja võtab arvesse otsustamaks, kas või kuidas kasutada garantiifondis või reservis olevaid vahendeid väljamakse tegemiseks, koos näidetega;
3) info, kas garantiifondis või reservis on piisavalt raha väljamakse tegemiseks;
4) kirjeldus selle kohta, mismoodi käsitletakse garantiifondi või reservi kogutud raha teenuseosutaja maksejõuetuse korral.

(7) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule avalikustab teenuseosutaja vähemalt kord aastas oma veebilehel või edastab klientidele reservi suuruse võrreldes selle jaoks olulistes lepingutes täitmata jäävate kohustuste summadega ja teabe selle kohta, kui suur osa lepingutest tulenevatest krediitidest on tasutud reservi kaudu.

(8) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad nõuded investeerimisprojekti tulususe või tootluse garanteerimisele või tagasiostugarantii rakendamisele, sealhulgas garantiifondi või reservi tingimuste kohta.

§ 64. Eelseadistatud investeerimine ühisrahastusteenuse korral

(1) Eelseadistatud investeerimine käesoleva seaduse tähenduses on kliendi poolt ühisrahastusteenuse osutajale antud volituse alusel enda nimel ja arvel selle teenuseosutaja finantsvahendusplatvormil ühe või mitme investeerimisprojekti rahastamine või ühe või mitme krediidipõhise investeerimisprojekti (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiportfell) omandamine või võõrandamine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volituses määrab klient kindlaks ühe või mitu kriteeriumit. Sealhulgas võib ta kindlaks määrata ühe või mitu kriteeriumit järgmistest:
1) krediidi tähtaeg ja intressimäära vahemik;
2) krediidi riskikategooria lubatud ulatus ja jaotus;
3) aastase intressimäära või muu investeeringu tulususe määra pakkumise või lubamise korral selle saavutamise tõenäosus;
4) intressitulu taasinvesteerimise tingimused.

(3) Ühisrahastusteenuse osutaja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volitust püsival andmekandjal kolm aastat krediidi lõpptähtajast arvates.

(4) Ühisrahastusteenuse osutaja hindab usaldusväärsete ja täpselt määratud kriteeriumide alusel ning võttes arvesse kõiki asjaolusid, millel võib olla ebasoodne mõju krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisele, sealhulgas rahastuse taotleja krediidivõimet.

(5) Ühisrahastusteenuse osutaja edastab kliendi nõudmisel krediidiportfelli kohta vähemalt järgmise teabe:
1) teave kliendi volituse alusel välja valitud iga krediidi kohta, sealhulgas intressimäär või muu kliendile makstav hüvitis, krediidi lõpptähtaeg, krediidi põhisumma ja intressi tagasimaksegraafik ning see, kuidas rahastuse taotleja on täitnud tagasimaksegraafikut;
2) krediidiportfelli kaalutud keskmine aastane intressimäär;
5) kui see on asjakohane, siis ülevaade rahastuse taotleja krediidilepingutega seotud makseviivitustest viimase kolme aasta jooksul.

(6) Ühisrahastusteenuse osutaja peab määrama sise-eeskirjadega kindlaks, millist metoodikat, sealhulgas millise päritoluga andmeid, kasutab ta eelseadistatud investeerimise korral.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded eelseadistatud investeerimise, eelkõige volituse andmisel kasutatavate kriteeriumide ja kliendile asjakohase teabe andmise kohta.

7. peatükk
Nõuded rahastuse taotlemisele ja põhiteabedokumendile

1. jagu
Üldnõuded rahastuse taotlejale

§ 65. Nõuded juriidilisest isikust rahastuse taotlejale

(1) Kui juriidilisest isikust rahastuse taotleja soovib pakkuda oma investeerimisprojekti teenuseosutaja kaudu, on rahastuse taotleja kohustatud:
1) tegema teenuseosutajaga koostööd ning esitama talle teenuse osutamiseks ja käesolevast seadusest või muust õigusaktist tulenevate nõuete täitmiseks vajalikud andmed;
2) koostama ja esitama teenuseosutajale teabe investeerimisprojekti kohta, mis vastab käesoleva seaduse §-s 66 ja selle alusel kehtestatud nõuetele.

(2) Kui rahastuse taotleja pakub investeerimisprojekti ilma teenuseosutajata, kohaldatakse talle üksnes käesoleva seaduse §-des 48, 49, 50, 61 ja 66-71 sätestatut.


2. jagu
Põhiteabedokument, kahju hüvitamine ja pakkumise peatamine

§ 66. Nõuded põhiteabedokumendile

(1) Investeerimisprojekti pakkumiseks koostatakse põhiteabedokument, milles tuleb esitada käesoleva paragrahvi kohaselt avalikustamisele kuuluv teave ja mis peab olema koostatud selliselt, et kliendil oleks sellest lihtne vajalikku teavet leida.

(2) Põhiteabedokument peab sisaldama lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis kogu iseloomuliku teabe rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutava investeerimisprojekti kohta, mis on klientidele vajalik, et teadvalt hinnata muu hulgas rahastuse taotleja kohustusi, finantsseisundit, kasumit või kahjumit, tulevikuväljavaateid ning pakutava investeerimisinsprojektiga kaasnevaid õigusi.

(3) Põhiteabedokumendis esitatakse vähemalt järgmised andmed:
1) üldine info rahastuse taotleja kohta, sealhulgas varade, kohustuste ja finantsseisundi lühikirjeldus;
2) investeerimisprojekti eesmärk, põhilised tunnusjooned ja kaasatud rahaliste vahendite kasutamine;
3) investeerimisprojekti meeskond või muud vastutatav isikud, sealhulgas nende isikute vahelised võimalikud huvide konfliktid;
4) pakkumise üldtingimused, sealhulgas kliendi poolt kaetavad eeldatavad kulud;
5) investeeringuga kaasnevate õiguste lühikirjeldus;
6) investeeringuga seotud riskid;
7) kasutatav tehnoloogia, sealhulgas klientidele kuuluvate õiguste registreerimine;
8) asjakohasel juhul krüptovara omandamise või võõrandamise tingimused finantsvahendusplatvormil ja sellega seonduvad tasud.

(4) Käesoleva paragarahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti puhul. Tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti kohta esitatakse põhiteabedokumendis vähemalt järgmised andmed:
1) krediidiandjaga seotud riskide ja peamiste tunnusjoonte, sealhulgas varade, kohustuste ja finantsseisundi lühikirjeldus;
2) krediidiandja laenupoliitika kirjeldus;
3) väljastatud krediitide keskmine kestus, intressmäärad, klientidele makstavad hüvitised ja muud sarnased tingimused;
4) üldised riskimaandamismeetmed, sealhulgas kas ja millistel juhtudel nõutakse tagatisi;
5) krediidilepingute täitmata jätmise üldinfo viimase aasta jooksul.

(5) Põhiteabedokumendis sisalduvad andmed peavad olema selged, mitteeksitavad ja täielikud ning vastama investeerimisprojekti pakkumise eripärale. Põhiteabedokument koostatakse selliselt, et isikul, kes ei ole kogenud klient, on selle sisust võimalik aru saada ka viideteta muudele dokumentidele.

(6) Põhiteabedokument peab sisaldama selget viidet, et tegemist on põhiteabedokumendiga, ja põhiteabedokumendi koostamise kuupäeva. Krüptovara põhiteabedokument võib kanda nimetust „white paper“. Põhiteabedokument peab olema esitatud eraldiseisvana muust teabest, sealhulgas reklaamteabest, mis on seotud vastava pakkumise või rahastuse taotlejaga.

(7) Põhiteabedokument avalikustatakse vähemalt teenuse osutaja veebilehel ja see tuleb koostada püsival andmekandjal eraldi dokumendina, mis on selgelt eristatav turundusmaterjalidest ja on trükituna maksimaalselt kuuel A4-leheküljel. Kui teenuse osutaja ei osale investeerimisprojekti pakkumise protsessis, avalikustatakse põhiteabedokument rahastuse taotleja veebilehel.

(8) Põhiteabedokumendis peab sisalduma kuupäev, mis seisuga on selles sisalduvad andmed esitatud.

(9) Põhiteabedokumendis sisalduvate andmete õigsust ja täielikkust peab kinnitama teenuse osutaja või rahastuse taotleja juhatus. Põhiteabedokumendis märgitakse selgelt selle koostamise ja investeerimisprojekti pakkumise eest vastutavad isikud, esitades füüsiliste isikute puhul nende nimed ja ametikohad ning juriidiliste isikute puhul nende nimed ja registrijärgsed asukohad, samuti nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt on dokumendis sisalduv teave tõene ja et põhiteabedokumendist ei ole välja jäetud asjaolusid, mis mõjutavad või võivad mõjutada kliendi investeerimisotsuse tegemist.

(10) Põhiteabedokument avalikustatakse vähemalt eesti või inglise keeles. Kui põhiteabedokumenti eesti keeles ei avalikustata, võib Finantsinspektsioon klientide huvide kaitseks nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja tõlke avalikustamist. Kui eesti keeles avaldatud põhiteabedokument tõlgitakse muusse keelde ja tõlge ei ole eestikeelse dokumendiga vastavuses või on erinevalt tõlgendatav, lähtutakse eesti keeles avaldatud dokumendist. Kui inglise keeles avaldatud dokument on tõlgitud eesti ja muusse keelde ning eestikeelse tõlke ja muus keeles avaldatud dokumentide versioonid on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse dokumendi tõlkest eesti keelde.

(11) Täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 67. Põhiteabedokumendi muutmine ja eksitava, vigase või ebatäpse teabe ilmnemisel põhiteabedokumendis

(1) Kliente, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi pakkumise vastu, tuleb viivitamata teavitada igast muutusest põhiteabedokumendis, mis tekitab või võib tekitada kliendis äratuntavat huvi selle muudatusega tutvuda ning mis võib mõjutada kliendi investeerimisotsuse tegemist.

(2) Kui teenuseosutaja tuvastab põhiteabedokumendis väljajätmise, vea või ebatäpsuse, millel võib olla oluline mõju investeeringu tulususele, tuleb sellest viivitamata teavitada rahastuse taotlejat, kes peab põhiteabedokumenti täiendama või muutma ja esitama selle uuendatud kujul avalikustamiseks.

(3) Kliente, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisprojekti pakkumise vastu, teavitatakse viivitamata tuvastatud rikkumistest, teenuseosutaja võetud ja võetavatest meetmetest ning võimalusest tühistada oma ofert või huviavaldus. Kliente, kes on sõlminud lepingu vastava vara või nõude omandamiseks, teavitatakse viivitamata võimalusest lepingust taganeda.

(4) Põhiteabedokumendi muutmise korral tuleb selgelt avaldada muutmise kuupäev ja viide teabele või andmetele, mida on muudetud võrreldes viimati avaldatud või registreeritud dokumendiga.

(5) Kui põhiteabedokumenti ei ole täiendatud või muudetud 30 kalendripäeva jooksul rikkumise tuvastamisest arvates, tühistab teenuseosutaja asjaomase investeerimisprojekti pakkumise.

§ 68. Põhiteabedokumendi registreerimine Finantsinspektsioonis

(1) Kui investeerimisprojekti pakkumise koguväärtus ületab viit miljonit eurot pakkumise üheaastase ajavahemiku kohta, tuleb põhiteabedokument enne investeerimisprojekti pakkumise avalikustamist registreerida Finantsinspektsioonis.

(2) Põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsioonis tuleb esitada taotlus, millega koos esitatakse põhiteabedokument, olemasolu korral rahastuse taotleja põhikiri ja menetlustasu tasumise tõend vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikele 2.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele, sealhulgas kui põhiteabedokument ei sisalda Finantsinspektsiooni hinnangul klientide huve silmas pidades kogu vajalikku teavet, nõuab Finantsinspektsioon kümne tööpäeva jooksul taotluse esitamisest arvates dokumentide õigusaktidega vastavusse viimist või täiendamist.

(4) Registreerimisel esitatud andmete ja dokumentide kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist, ekspertiisi ja erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist, päringute tegemist riigi andmekogudest või teostada ise vastavaid päringuid, saada kirjalikke ja suulisi selgitusi põhiteabedokumendi registreerimise taotleja juhtorgani liikmetelt ja tema töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt esitatud dokumentide sisu ja põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(5) Finantsinspektsioon teeb otsuse põhiteabedokumendi registreerimise või registreerimisest keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul registreerimise taotluse või õigusaktidega kooskõlla viidud või täiendatud dokumentide Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud otsuse tegemise tähtaega pikendada 20 tööpäevani, kui pakkumine hõlmab selliseid instrumente, mille on väljastanud rahastuse taotleja, kes ei ole varem investeerimisprojekte avalikkusele pakkunud või kelle investeerimisprojekti viimase avaliku pakkumise algusest on möödunud viis aastat või rohkem.

(7) Otsuse põhiteabedokumendi registreerimise või sellest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon viivitamata taotluse esitajale kätte. Kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 5 või 6 sätestatud tähtaja jooksul otsust teinud, ei loeta põhiteabedokumenti registreerituks.

(8) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda põhiteabedokumendi registreerimisest, kui:
1) pakkumise tingimused on vastuolus kehtivate õigusaktide või rahastuse taotleja põhikirjaga;
2) põhiteabedokument ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja tegemist on oluliste puudustega;
3) rahastuse taotleja ei ole taotlemisel esitanud kõiki õigusaktidega ette nähtud dokumente või nimetatud dokumendid on omavahel vastuolus või ei ole täidetud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõue;
4) rahastuse taotlejal puudub seos Eestiga või seos Eestiga on ebaselge;
5) esitatud andmed, rahastuse taotleja või tema juhtorganite liikmed või omanikud ei ole usaldusväärsed.

(9) Investeerimisprojekti pakkumisel põhiteabedokumendi avalikustamise kaudu ei anna Finantsinspektsioon investeerimissoovitust.

(10) Põhiteabedokumendi registreerimise puhul kontrollib Finantsinspektsioon õigusaktidega nõutud minimaalse teabe olemasolu dokumendis ja seda, et teave oleks esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis ning sisaldaks rahastuse taotleja kinnitusel kogu iseloomulikku teavet tema ja pakutava investeerimisinsprojekti kohta.

§ 69. Finantsinspektsiooni õigused ja ülesanded seoses põhiteabedokumendiga ja õigus nõuda põhiteabedokumendi muutmist

(1) Finantsinspektsioon kontrollib põhiteabedokumendi vastavust käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ning seda, kas dokumendis esitatud teave on esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis, samuti olulist teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutavate investeerimisprojektide kohta.

(2) Finantsinspektsioon ei vastuta põhiteabedokumendi sisu õigsuse eest ja avalikustatud põhiteabedokumendi ajakohasuse eest ega võta kohustust värskendada avalikustatud teavet või teatada selles tehtud muudatustest, välja arvatud juhul kui käesoleva seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui põhiteabedokument ei vasta õigusaktides sätestatud tingimustele.

(4) Finantsinspektsioon avaldab vähemalt oma veebilehel teatise selle kohta, et investeerimisprojekti pakkumise käigus vastavaid instrumente omandada kavatsevad isikud peaksid tutvuma põhiteabedokumendis investeerimisprojekti ja rahastuse taotleja kohta esitatuga ning hindama teavet oma investeerimiseesmärkidest ja riskitaluvusest lähtuvalt ning vajaduse korral peaksid kliendid pöörduma vastavat kutseoskust ja tegevusluba omava isiku poole.

§ 70. Klientidele kahju hüvitamine

(1) Kui põhiteabedokument sisaldab investeerimisprojekti väärtuse hindamise seisukohalt olulist teavet, mis osutub tegelikkusest erinevaks, siis hüvitab investeerimisprojekti pakkuja kliendile põhjustatud kahju, mis tuleneb erinevusest tegelikkuse ja põhiteabedokumendis esitatud teabe vahel, kui pakkuja teadis või oleks pidanud teadma sellest erinevusest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kehtib ka järgmistel juhtudel:
1) põhiteabedokumendi puudulikkuse, sealhulgas asjakohaste faktide väljajätmise korral, kui dokumendi puudulikkus tuleneb teabe varjamisest investeerimisprojekti pakkuja poolt;
2) põhiteabedokumendi muutmise korral, kui dokumendi muutmise aluseks oli asjaolu, mis oluliselt mõjutas või võis oluliselt mõjutada kliendi investeerimisotsuse tegemist.

(3) Teenuseosutaja või rahastuse taotleja võib kliendi nõusolekul käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitada, kui ta võtab vastava instrumendi tagasi hinna eest, millega klient teenuse osutajalt või rahastuse taotlejalt omandas. Sel juhul vabaneb teenuseosutaja või rahastuse taotleja kliendile muu kahju hüvitamise kohustusest ja klient kohustub tagastama omandatud instrumendi, kui see on asjakohane.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise kohustus on teenuse osutajal või rahastuse taotlejal ka juhul, kui põhiteabedokumendis on märgitud teabe allikana kolmas isik.

(5) Teenuseosutaja või rahastuse taotleja vabaneb sellisel juhul vastutusest vaid siis, kui põhiteabedokumendis viidatud või avaldatud teave on esitatud viitega teenuse osutajast või rahastuse taotlejast sõltumatule teabeallikale ja teenuse osutaja või rahastuse taotleja ei teadnud ega pidanud teadma, et selle viite aluseks olev teave ei ole õige.

(6) Teenuseosutaja või rahastuse taotleja ei ole käesoleva paragrahvi alusel kohustatud kahju hüvitama, kui kahju kannatanu investeerimisprojekti investeerimise ajal teadis või oleks pidanud teadma põhiteabedokumendi mittetäielikkusest või selles sisalduvast valeteabest. Sama kehtib juhul, kui kogenud kliendist kannatanu oleks pidanud investeerimisprojekti investeerimisel oma tegevuses tavapärase hoolsuse korral aru saama, et põhiteabedokument sisaldab valeteavet või et see ei ole täielik, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult.

(7) Käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat valeteavet sisaldava või mittetäieliku põhiteabedokumendi avalikustamisest arvates.

(8) Käesolevas paragrahvis sätestatud hüvitamist ja aegumistähtaega välistavad, piiravad või vähendavad kokkulepped on tühised.

§ 71. Investeerimisprojekti pakkumise peatamine ja lõpetamine

(1) Finantsinspektsioonis registreeritud investeerimisprojektide puhul on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega nõuda investeerimisprojekti pakkumise lõpetamist või peatamist, kui:
1) ei ole täidetud või on alust arvata, et ei täideta investeerimisprojekti pakkumise kohta käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid;
2) ei ole kinni peetud põhiteabedokumendis sätestatud investeerimisprojekti pakkumise tingimustest;
3) põhiteabedokumendis esitatud teave on osutunud olulisel määral ebaõigeks;
4) esinevad muud asjaolud, millest tulenevalt Finantsinspektsioonil on põhjendatud kahtlus teenuse osutaja või rahastuse taotleja investeerimisprojektis osundatud kohustuste täitmise suhtes.

(2) Investeerimisprojekti pakkumise peatamisel kohustab Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega rahastuse taotlejat või teenuse osutajat kõrvaldama peatamise aluseks olnud asjaolud. Nimetatud asjaolude kõrvaldamisel võib rahastuse taotleja või teenuse osutaja Finantsinspektsiooni loal selle pakkumist jätkata.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule võib rahastuse taotleja või teenuse osutaja omal algatusel peatada või lõpetada investeerimisprojekti pakkumise Finantsinspektsiooni eelneval nõusolekul.

(4) Investeerimisprojekti pakkumine peatatakse Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui kümneks järjestikuseks tööpäevaks. Kui pärast nimetatud tähtaega investeerimisprojekti pakkumist ei jätkata, on rahastuse taotleja või teenuse osutaja kohustatud kümne tööpäeva jooksul tähtaja möödumisest arvates tehingu tühistama ja kliendile tema vara tagastama.

(5) Rahastuse taotleja või teenuse osutaja on kohustatud viivitamata teavitama investeerimisprojekti pakkumise peatamisest või lõpetamisest ning pakkumise jätkamisest vähemalt oma veebilehel ja asjakohasel juhul muus kohas, kus võimaldatakse vara omandada või võõrandada.

(6) Finantsinspektsioon avalikustab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse ja lõikes 3 nimetatud nõusoleku oma veebilehel.


8. peatükk
Nõuded kapitalile, omavahenditele ja varade hoidmisele

§ 72. Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital

(1) Ühisrahastusteenuse osutaja osa- või aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot.

(2) Krüptovarateenuse osutaja osa- või aktsiakapital peab olema:
1) vähemalt 50 000 eurot, kui ta osutab üht või mitut käesoleva seaduse § 3 lõike 2 punktis 4, 5, 6 või 7 nimetatud teenust;
2) vähemalt 125 000 eurot, kui ta osutab käesoleva seaduse § 3 lõike 3 punktis 1 või 3 nimetatud krüptovarateenust;
3) vähemalt 150 000 eurot, kui ta osutab käesoleva seaduse § 3 lõike 2 punktis 2 nimetatud teenust.

(3) Teenuseosutaja asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitali sissemakse olla ainult rahaline.

§ 73. Nõuded teenuseosutaja omavahenditele

(1) Teenuseosutaja omavahendid peavad igal hetkel vastama ühele järgmistest suurustest, olenevalt sellest, kumb on suurem:
1) käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 või 2 sätestatud osa- või aktsiakapitali suurus;
2) vähemalt neljandik eelmise majandusaasta püsivatest üldkuludest.

(2) Teenuseosutaja omavahendid koosnevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artiklites 26–30 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest koos nimetatud määruse artiklis 36 sätestatud mahaarvamistega, sealjuures ei kohaldata mahaarvamisele nimetatud määruse artiklites 46 ja 48 sätestatud künnisega seotud erandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud püsivad üldkulud vaadatakse üle igal aastal. Krediidipõhise ühisrahastuse korral võetakse üldkuludes muu hulgas arvesse üks neljandik eelmise majandusaasta krediidi teenindamise kuludest .
(4) Kui teenuseosutaja on tegutsenud vähem kui 12 kuud, võib ta püsivate üldkulude arvutamisel kasutada majandustegevuse prognoose tingimusel, et ta hakkab kasutama varasemate perioodide andmeid niipea, kui need on kättesaadavad.

(5) Majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(6) Teenuseosutaja on kohustatud rakendama meetmeid, mis tagavad igal ajal võimaluse omavahendite arvutamiseks piisava täpsusega.

§ 74. Kliendi vara hoidmise nõuded

(1) Kui teenuseosutaja on oma klientidelt saanud investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil rahalisi või muid vahendeid (edaspidi kliendi vara), on teenuseosutaja kohustatud kliendivaraga seotud huvide kaitseks:
1) hoidma teenuse osutamisega seoses talle usaldatud kliendivara lahus ja eraldi kontol või kontodel teenuse osutamisega mitteseotud ja oma varast;
2) informeerima klienti kliendi vara hoidmisega seotud nõuetest, sealhulgast sellest, kui kliendi vara hoidmise teenuseid pakub kolmas osapool;
3) säilitama andmeid ning pidama selliseid registreid ja raamatupidamisarvestust, mis võimaldavad tal igal ajal viivitamata eristada kliendi jaoks hoitavat kliendi vara teiste klientide jaoks hoitavast varast ja kliendi vara oma varast ning mis tagab kliendi varaga seotud andmete täpsuse ja vastavuse tegelikkuses klientide jaoks hoitavale rahale;
4) kontrollima regulaarselt teenuseosutaja raamatupidamisarvestuse, andmete ja registrite vastavust kliendi vara hoidvate kolmandate isikute arvestusele, andmetele ja registritele;
5) rakendama organisatsioonilisi meetmeid kliendivara või sellega seotud õiguste kaotamise või vähenemise niisuguse riski maandamiseks, mis tuleneb kliendi vara väärkasutamisest, pettusest, haldamises esinevatest puudustest, ebakorrektsest registripidamisest või hooletusest.

(2) Teenuseosutaja määrab sise-eeskirjadega täpsemalt kindlaks oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted, sealhulgas kui kliendi vara hoiab kolmas isik.

(3) Kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendivaraga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhiseid makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, peab tal olema makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba.

(4) Kui teenuseosutaja ei paku talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid ise või kolmanda osapoole kaudu, peab ta tagama, et tema vahendusel investeerimisprojekte pakkuvad rahastuse taotlejad saavad raha makseteenuse osutaja kaudu vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatule.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil hoitav kliendi vara kuulub kliendile ning selle arvel ei saa rahuldada teenuseosutaja võlausaldajate nõudeid.

(6) Käesoleva seaduse § 63 lõikes 4 nimetatud garantiifondis olev raha ei kuulu teenuseosutaja vara hulka.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada teenuseosutajale täpsemad vara hoidmise nõuded.

9. peatükk
Raamatupidamine ja aruannete esitamine Finantsinspektsioonile

§ 75. Raamatupidamise korraldamine

Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, teenuseosutaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule.

§ 76. Aruannete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Teenuseosutaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

(2) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, käesoleva seaduse § 78 lõikes 4 sätestatud kontrolli kohta koostatud vandeaudiitori arvamuse ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku või osanike koosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui teenuseosutaja on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama.

(3) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil regulaarselt vähemalt järgmised aruanded:
1) tehingute aruanne;
2) klientide vara aruanne;
3) omavahendite aruanne;
4) teenuseosutaja bilanss;
5) teenuseosutaja kasumiaruanne.

(4) Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on kvartal ja aasta ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

(5) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(6) Finantsinspektsioonile esitavate aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 77. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja algandmete säilitamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalve eesmärgil esitatud aruande vastavust nõuetele.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalve eesmärgil esitatud aruandes puudusi, teavitab ta sellest viivitamata aruande esitajat.

(3) Järelevalve eesmärgil aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma põhjendatud viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja on ise varem esitatud andmetes tuvastanud vea või kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

(4) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama vähemalt viis aastat Finantsinspektsioonile aruannete esitamisest arvates.

§ 78. Audiitorkontroll

(1) Teenuseosutaja raamatupidamise aastaaruande audiitorkontroll on kohustuslik.

(2) Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku.

(3) Teenuseosutaja audiitorettevõtja võib nimetada mitte kauemaks kui viieks aastaks. Viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud.

(4) Audiitorettevõtja peab kontrollima teenuseosutaja poolt omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmist bilansipäeva seisuga ning esitama sellekohase arvamuse teenuseosutajale ja Finantsinspektsioonile.

(5) Finantsinspektsioon määrab oma avalduse alusel audiitorettevõtja, kui:
1) üldkoosolek või osanike koosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;
2) üldkoosoleku või osanike koosoleku nimetatud audiitorettevõtja on audiitorkontrolli tegemisest loobunud;
3) Finantsinspektsiooni hinnangul on audiitorettevõtja kaotanud usalduse.

(6) Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused kestavad, kuni üldkoosolek või osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

§ 79. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni teenuseosutaja kohta auditi läbiviimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:
1) teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine;
2) teenuseosutaja või tema tütarettevõtja edasise tegevuse katkemine;
3) audiitorettevõtja märkustega vandeaudiitori arvamus raamatupidamise aastaaruande kohta;
4) olukord, mille tõttu teenuseosutaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks;
5) teenuseosutaja juhtorgani liikme või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju teenuseosutajale või tema klientidele.

(2) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku kohta auditi läbiviimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolu.

(3) Käesoleva paragrahvi kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõudeid.

10. peatükk
Teenuseosutaja ümberkujundamine, ühinemine, lõpetamine ja pankrot

§ 80. Ümberkujundamine

(1) Teenuseosutaja ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

(2) Teenuseosutaja kujundatakse ümber äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(3) Ümberkujundamiseks on vajalik Finantsinspektsiooni luba (edaspidi ümberkujundamisluba) ja selle saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega:
1) üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja muutmise kohta;
2) üldkoosoleku või osanike koosoleku protokoll;
3) põhikirja uus tekst;
4) audiitorettevõtja kontrollitud ümberkujundamisaruanne vastavalt äriseadustiku §-le 479.

(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse ümberkujundamisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm kuud pärast taotluse saamist.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda ümberkujundamisloa andmisest, kui:
1) ümberkujundamisluba taotleva teenuseosutaja juhtorgani liikmed ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele;
2) ümberkujundamisluba taotleva teenuseosutaja finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
3) ümberkujundamisega seotud dokumentatsioon ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele;
4) teenuseosutaja ümberkujundamine takistab tema üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;
5) ümberkujundamine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve;
6) esineb muu oluline alus ümberkujundamist mitte lubada.

(6) Äriseadustiku § 485 lõikes 1 nimetatud ja äriregistri pidajale esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni luba teenuseosutaja ümberkujundamiseks.

(7) Finantsinspektsioon avalikustab ümberkujundamisloa andmise otsuse hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval oma veebilehel.

§ 81. Ühinemine

(1) Teenuseosutaja ühineb äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Teenuseosutaja võib ühineda ühendatava ühinguna üksnes teise teenuseosutajaga või teise lepinguriigi krediidiasutuse, investeerimisühingu, e-raha asutuse või makseasutusega või äriühinguga, kellele on väljastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 alusel tegevusluba.

(3) Teenuseosutaja võib ühendava ühinguna ühineda:
1) teise teenuseosutajaga või teise lepinguriigi krediidiasutuse, investeerimisühingu, e-raha asutuse või makseasutusega või äriühinguga, kellele on väljastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 alusel tegevusluba;
2) finantseerimisasutuse või abiettevõtjaga, mille peamine ja püsiv tegevus on finantsteenuste, infotehnoloogiateenuste, vastavuskontrolli teenuste või muu sarnase teenuse osutamine või tegevus, mis abistab või täiendab teenuseosutaja põhitegevust.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul jätkab teenuseosutaja pärast ühinemist tegevust ühendava teenuseosutaja tegevusloa alusel.

(5) Kui krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja ühineb uue krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja asutamise teel, peab uus teenuseosutaja taotlema tegevusluba käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras.

(6) Ühinemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni luba (edaspidi ühinemisluba) ja selle saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile:
1) ühinemislepingu;
2) ühinemisaruande;
3) ühinemisotsused, kui nende tegemine on nõutav;
4) audiitorettevõtja aruande;
5) andmed olulist osalust omavate isikute kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 20;
6) andmed äriühingute kohta, milles teenuseosutaja või tema juhtorgani liikme osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning teenuseosutaja ja iga juhtorgani liikme osaluse suurust;
7) käesoleva seaduse nõuetele vastava äriplaani ühinemisele järgneva kolme aasta kohta;
8) käesoleva seaduse nõuetele vastavat sise-eeskirjade projekti.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 1 nimetatud ühinemisleping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Ühinemislepingus võib sätestada üksnes tingimuse, mille kohaselt ühinemisleping jõustub pärast seda, kui Finantsinspektsioon on ühinemisloa andnud.

(8) Finantsinspektsioon teeb otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm kuud pärast taotluse saamist.

(9) Ühinemisloa taotluse menetlemisele, esitatud andmete ja dokumentide kontrollimisele ning selle kontrollimisele, kas ühinemisloa taotlejal on teenuse osutamiseks piisavad võimalused ja kas ühendav äriühing vastab käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kohaldatakse käesolevas seaduses tegevusloa taotluse läbivaatamise kohta sätestatut.

(10) Finantsinspektsioon võib keelduda ühinemisloa andmisest, kui:
1) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu juhtorgani liikmed ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele;
2) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
3) ühinemisleping ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele;
4) ühinemine võib takistada teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;
5) ühinemine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve.

(11) Ühinevad äriühingud peavad avaldama teate ühinemisloa saamise kohta viivitamata vähemalt oma veebilehel.

(12) Ühinemise äriregistrisse kandmise avalduse esitab teenuseosutaja viivitamata pärast käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud teate avaldamist.

§ 82. Jagunemine

Teenuseosutaja jagunemine ei ole lubatud.

§ 83. Tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta

(1) Teenuseosutaja peab tegevuse alustamisel välja töötama ja avalikustama tegevuskava oma äritegevuse lõppemise puhuks. Nimetatud tegevuskava peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:
1) teenuseosutaja kaudu sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimused;
2) info kehtivate lepingute, teenuseosutajale teenuse osutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara hoidmise ning sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuskava tuleb ajakohastada vähemalt üks kord aastas.

§ 84. Lõpetamine

(1) Teenuseosutaja lõpetatakse äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Teenuseosutaja lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Teenuseosutaja lõpetamise loa saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:
1) teenuseosutaja üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta;
2) teenuseosutaja hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide huvidele
3) kinnitus selle kohta, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele teenuseosutajale;
4) teenuseosutaja regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

(4) Teenuseosutaja lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas teenuseosutaja lõpetamine vastab tema klientide huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 13 sätestatut.

(5) Otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest, kui teenuseosutaja lõpetamine on vastuolus tema klientide huvidega.

(7) Otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata teenuseosutajale teatavaks.

§ 85. Pankrot

(1) Teenuseosutaja suhtes võivad pankrotiavalduse esitada:
1) Finantsinspektsioon;
2) likvideerijad;
3) võlausaldajad.

(2) Tegutsev teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes.

(3) Tegutsev teenuseosutaja kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

(4) Teenuse osutamisega seoses teenuseosutajale usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara kuulub kliendile ning seda ei arvata teenuseosutaja pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate nõudeid.

(5) Teenuseosutaja pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses sätestatud järkudes, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(6) Sellise teenuseosutaja puhul, kellel on käesoleva seaduse § 74 lõikes 3 sätestatu kohaselt makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba, rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:
1) pandiga tagatud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses;
2) klientide tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded;
3) muud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded;
4) tähtajaks esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

11. peatükk
Järelevalve

§ 86. Järelevalve eesmärk

Järelevalve eesmärk on tagada teenuseosutaja asutamise ja tegevuse ning teenuste osutamise ja lõpetamise vastavus käesolevale seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas teenuseosutaja klientide huvide ja õiguste kaitset.

§ 87. Järelevalve alused ja ulatus ning järelevalve teostamine

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet teenuseosutaja tegevuse üle vastavalt käesolevale seadusele, Finantsinspektsiooni seadusele ja muudele teenuseosutaja tegevust reguleerivatele õigusaktidele ning nende alusel välja antud õigusaktides sätestatud korras.

(2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:
1) kõiki teenuseosutajaid, kes on asutatud Eestis;
2) Eesti teenuseosutaja välisriikides registreeritud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;
3) kolmandaid isikuid, kellele on teenuseosutaja ülesanded edasi antud;
4) isikuid, kellel on teenuseosutajas oluline osalus;
5) isikuid, kes osutavad teenust Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt.

(3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:
1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;
2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;
3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;
4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal teenuseosutaja tegevuse vastavust seadustele;
5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;
6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(4) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, teha toiminguid ning rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(5) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses ettenähtud nõuete rikkumise ärahoidmiseks, avastamiseks ja vähendamiseks seirata investeerimisprojektide suhtes pakkumuste tegemist ja nende raames tehtud või tehtavate tehingute tegemist, samuti muude toimingute tegemist seoses võimalike nõuete rikkumisega. Seiramine võib toimuda varjatult.

(6) Finantsinspektsioon on pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 29 tähenduses. Finantsinspektsioonil on õigus eelnimetatud määruse alusel Eestis asutatud ühisrahasteenuse osutaja tegevusele rakendada selles määruses sätestatud nõuetega kooskõlla viimiseks kõiki käesolevas seaduses ja eelnimetatud määruses nimetatud meetmeid, sealhulgas ühisrahastusteenuse osutajale kohalduvaid vastutuse sätteid.

(7) Finantsinspektsioon avalikustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artiklile 42 ja muudel juhtudel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5.

§ 88. Järelevalve välisriigis filiaali registreeritud teenuseosutaja ja piiriüleselt teenuseid osutava teenuseosutaja üle

(1) Kui teenuseosutaja, kes on registreerinud välisriigis filiaali või osutab välisriigis piiriüleselt teenuseid, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid, rakendab Finantsinspektsioon viivitamata meetmeid rikkumise lõpetamiseks, sealhulgas välisriigi finantsjärelevalveasutuse ettepanekul.

(2) Finantsinspektsioon teeb võimaluse korral rakendatud meetmed teatavaks välisriigi finantsjärelevalveasutusele.

(3) Teenuseosutaja filiaal või teenuseosutaja, kes osutab piiriüleselt teenuseid, peab välisriigi finantsjärelevalveasutuse nõudmisel esitama teavet, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või selle teenuseosutaja tegevuse üle selles riigis.

§ 89. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle

(1) Finantsinspektsioon võib nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda esitavad Eesti teenuseosutajad.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

(3) Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle tegevusloa on teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.

(4) Kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub käesolevas seaduses või muus õigusaktis sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks või tunnistada filiaali registreerimise või piiriüleselt teenuste osutamise loa kehtetuks.

(5) Finantsinspektsioon teatab rakendatud meetmetest teisele lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele. Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust teavitamata.

§ 90. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks.

§ 91. Finantsinspektsiooni õigused info saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt:
1) teenuseosutaja juhtorgani liige või töötaja;
2) teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juhtorgani liige või töötaja;
3) teenuseosutaja aktsionär või osanik;
4) muu kolmas isik;
5) teenuseosutaja likvideerija või pankrotihaldur;
6) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riiklik põhiregister, riiklik register ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:
1) teostada teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud info kontrollimiseks ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist;
2) nõuda teenuseosutajalt kõiki andmeid, mis on vajalikud omavahendite ja vara hoidmise nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete ning aktsionäride ja osanike hindamiseks;
3) saada infot teenuseosutaja audiitorettevõtjalt ja teha temaga koostööd;
4) saada põhjendatud juhul otse ja viivitamata teenuseosutajalt, krediidiasutuselt, e-raha asutuselt või makseasutuselt teavet kliendi või siseteavet valdava isiku konto või krüptovara rahakoti ning nimetatud konto ja krüptovara rahakotiga seotud käibe ja saldo kohta;
5) saada põhjendatud juhul krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid teenuseosutaja ja tema klientide kohta, samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud teenuseosutaja ülesanded.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikut ilmuma kindlal ajal selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada teenuseosutajaga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe saamisest teenuseosutajat teavitamata. Kolmas isik ei tohi teenuseosutajat teabe edastamisest teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete täitmiseks tähtaja.

(6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

(7) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule on Finantsinspektsioonil õigus teha käesoleva seaduse § 87 lõikes 5 sätestatud juhul vastavale teenuseosutajale päring elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 sätestatud andmete saamiseks. Eelnimetatud päringu tegemiseks peab korralduse andma Finantsinspektsiooni juhatuse liige vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 221 lõikele 1.

(8) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada lepinguriigi ühisrahastusteenuse osutaja Eesti filiaalilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503 artikli 16 lõikes 1 sätestatud teavet. Teabe aruandeperiood on kalendriaasta ja see esitatakse Finantsinspktsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu.

§ 92. Selgituste andmisest keeldumise alused

Selgituste andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse andmisest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 73 sätestatud alustel.

§ 93. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha teenuseosutaja ja selle kolmanda isiku, kellele teenuseosutaja ülesanded on edasi antud, asu- või tegevuskohas kohapealne kontroll.

(2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui:
1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele;
2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut;
3) välisriigi finantsjärelevalve asutuse vastava taotluse alusel on vaja kontrollida välisriigi teenuseosutajalt saadud teavet;
4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus:
1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides võimalusel kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;
2) kasutada tööks vajalikku eraldi ruumi;
3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;
4) nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada kohapealset kontrolli tegema välisriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud audiitorettevõtja või eksperdi.

(7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale viivitamata teatavaks.

(8) Kontrollitava juhtorgani liikmel ja töötajal on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi.

(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist koostab Finantsinspektsioon akti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte. Aktis esitatud asjaoludega mittenõustumise korral on kontrollitaval õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus.

(10) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad täiendavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisainfot, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud akti kavandi või lõikes 9 nimetatud akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra, tehes uue tähtaja kontrollitavale viivitamata teatavaks ja esitades esialgse tähtaja pikendamise põhjuse.

§ 94. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui:
1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad;
2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud teenuseosutajale, teenuseosutaja konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või klientidele olulist kahju;
3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist teenuseosutaja või teenuseosutaja konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga seotud muu oluline küsimus.

(3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitorettevõtja omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitorettevõtja nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne kaasamist, välja arvatud juhul, kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

(4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitorettevõtja teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitorettevõtjal on õigus kasutada käesoleva seaduse § 93 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmiseks. Audiitorettevõtjal on ka õigus teha Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele ettepanekuid täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitorettevõtja võivad kasutada käesoleva seaduse § 93 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul.

(6) Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(7) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert või audiitorettevõtja kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.

§ 95. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:
1) järelevalve tulemusel on avastatud seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti nõuete rikkumine;
2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;
3) teenuseosutaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muu tema tegevust, tema klientide huve või finantsturu kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavaks tegemist viivitamata asuma ettekirjutust täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti.

§ 96. Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:
1) keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;
2) keelata või piirata vara, sealhulgas kontode, kasutamist või käsutamist;
3) keelata osaliselt või täielikult teenuseosutaja kasumist väljamaksete tegemine;
4) nõuda teenuseosutaja tegevuskulude piiramist;
5) nõuda teenuseosutaja sise-eeskirjade muutmist;
6) nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist või tema volituste ajutist peatamist;
7) teha teenuseosutaja üldkoosolekule või osanike koosolekule ettepanek teenuseosutaja audiitorettevõtja vahetamiseks;
8) nõuda teenuseosutaja töötaja töölt kõrvaldamist;
9) nõuda teenuseosutaja tegevuse edasiandmisel antud teenuse osutamise õiguse tagasivõtmist;
10) nõuda likviidsete vahendite ja jooksvate kohustuste suhte vastavusse viimist käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktiga;
11) nõuda teenuseosutajalt teabe viivitamatut avalikustamist, kui sellise teabe avalikustamise kohustus tuleneb õigusaktidest;
12) nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui need ei vasta õigusaktides sätestatud tingimustele;
13) esitada muid nõudmisi teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:
1) tunnistada kehtetuks teenuseosutaja tegevusloa;
2) tunnistada kehtetuks filiaali registreerimise loa;
3) nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt;
4) rakendada sunniraha.

(3) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses ettenähtud nõude rikkumise kahtluse korral oma ettekirjutusega kehtestada varale kasutamise või käsutamise keelu või piirangu vara säilimise tagamiseks kuni kolmekümneks päevaks ettekirjutuse jõustumisest arvates. Muu hulgas on Finantsinspektsioonil õigus esitada teenuseosutajale, krediidiasutusele, e-raha asutusele või makseasutusele motiveeritud avaldus kliendi konto või krüptovara rahakoti kasutamise piiramiseks.

(4) Konto kasutamise piirangu kehtimise ajal ei täida teenuseosutaja või muu vastav isik talle Finantsinspektsiooni poolt teatavaks tehtud keelu või piirangu adressaadiks oleva konto valdaja või kolmanda isiku poolt kontol oleva vara kasutamiseks või käsutamiseks tehtud korraldust.

(5) Finantsinspektsioon vabastab vara käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud keelust või piirangust pärast samas lõikes nimetatud tähtaja möödumist. Kui vastav kahtlus langeb ära enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tähtaja möödumist, on Finantsinspektsioon kohustatud vara vabastama viivitamata.

(6) Vara kasutamist ja käsutamist saab keelata või piirata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust pikemaks ajaks üksnes juhul, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus. Kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus, toimub keelamine, piiramine või vara vabastamine vastavalt kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses sätestatud korrale vastava kohtu poolt.


§ 97. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel

(1) Teenuseosutaja juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teatama Finantsinspektsioonile vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teatama vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:
1) teenuseosutaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;
2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

(4) Teenuseosutaja asukoha järgne maakohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.

§ 98. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgnevatel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot, ning juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 32 000 eurot ja järgnevatel kordadel kokku kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti kogu juriidilise isiku aastasest netokäibest.

12. peatükk
Vastutus

§ 99. Põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 66–70 sätestatud põhiteabedokumendi koostamise, avalikustamise, teavitamise, registreerimisega või kahju hüvitamisega seotud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 100. Muu teabe avalikustamise nõuete rikkumine

(1) Investeerimisprojekti kohta ebapiisava, ebaõige, eksitava või mitteõigeaegse teabe avalikustamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 101. Aruande, teabe, selgituse ja muu dokumendi esitamata jätmine

(1) Käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud aruannete või muude käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktis nimetatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe tähtpäevaks avalikustamata või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse, puuduliku või ebaõige teabe esitamise või avalikustamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 102. Teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 42 või 6. peatükis teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 103. Teenuse osutamisega seoses tasu ja hüve saamise ning andmise nõuete rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 38 ettenähtud teenuse osutamisega seoses rahalise või mitterahalise tasu või hüve saamise või andmise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 104. Finantsvahendusplatvormi haldamise ja korraldamisega seotud nõuete rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 40 ettenähtud finantsvahendusplatvormi haldamise ja korraldamisega seotud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 105. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute investeerimisprojektides osalemisega seotud nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 37 ettenähtud teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemisega investeerimisprojektides seotud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 106. Andmete registreerimise ja säilitamise kohustuse rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud andmete registreerimise ja säilitamise või andmetega tutvumise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 107. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-de 19, 20 või 25 kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 või 3 nimetatud ettekirjutuse vastaselt teenuseosutajas osaluse omandamise, selle võõrandamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 108. Sise-eeskirjade või sisekontrolli nõuete rikkumine

Teenuseosutaja poolt käesolevas seaduse §-des 32 või 33 sätestatud sise-eeskirjade või sisekontrolli kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 109. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmise korra rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud kolmandale isikule teenuseosutaja tegevuste edasiandmise nõuete rikkumise või Finantsinspektsiooni tegevuste edasiandmisest teavitamata jätmise eest −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 110. Teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumine

Teenuseosutaja juhtorgani liikme poolt käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kohustuste rikkumise eest, millega kaasnes teenuseosutaja või tema klientide huvide kaitseta jätmine või selle oht, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

§ 111. Omavahendite nõuete rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 73 ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 112. Vara hoidmise nõude rikkumine

Käesoleva seaduse §-s 74 kliendi vahendite hoidmise või muu sarnase kohustuse täitmata jätmise või mitteõigeaegse või ebapiisava täitmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 113. Huvide konflikti maandamise või vältimise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 36–38 teenuse osutamisega seoses tekkida võiva huvide konflikti maandamise või vältimise meetmete kehtestamata, ajakohastamata või rakendamata jätmise või muude sarnaste kohustuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 114. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 32 lõikes 2 nimetatud õigusrikkumisest teavitamise korra kehtestamata või rakendamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 115. Teenuseosutaja talitluspidevuse või küberturvalisuse tagamisega seotud nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduse §-des 43 või 44 sätestatud teenuseosutaja talitluspidevuse või küberturvalisuse tagamiseks ette nähtud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 116. Teenuse piiriülese osutamise ja filiaali asutamisega seoses Finantsinspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud välisriigis teenuse osutamisega või teenuseosutaja andmete muutumisega seoses Finantsinspektsiooni teavitamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 117. Teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise või lõpetamisega seotud nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud piirangute või nõuete rikkumise eest −
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 118. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 nimetatud nõuete rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artiklis 3, 4 või 5, artikli 6 lõigetes 1–6, artikli 7 lõigetes 1–4, artikli 8 lõigetes 1–6, artikli 9 lõigetes 1 ja 2, artiklites 10 ja 11, artikli 12 lõikes 1, artikli 13 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2 ja 3, artikli 16 lõikes 1, artikli 18 lõigetes 1 ja 4, artikli 19 lõigetes 1–6, artikli 20 lõigetes 1 ja 2, artikli 21 lõigetes 1–7, artiklis 22, artikli 23 lõigetes 2–13, artiklites 24–26 või artikli 27 lõigetes 1–3 või artikli 30 lõikes 1 sätestatud nõude või kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 119. Menetlus

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

13. peatükk
Rakendussätted

1. jagu
Üleminekusätted

§ 120. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Krediidivahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kellel on kehtiv tegevusluba krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõike 2 alusel, peab taotlema Finantsinspektsioonilt ühisrahastusteenuse osutamiseks ühisrahastusteenuse osutaja tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2024. aasta 1. aprilliks.

(2) Virtuaalvääringu teenuse osutaja, kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba ning kes soovib alates 2024. aasta 1. aprillist osutada krüptovarateenuseid käesoleva seaduse alusel, võib alates 2023. aasta 1. juulist esitada Finantsinspektsioonile tegevusloa taotluse, järgides sealjuures käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatut.

(3) Otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isikule tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teenuse osutaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2024. aasta 1. aprilli ja nimetatud tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon tegevusloa andmist või sellest keeldumist otsustanud, ei loeta nimetatud ettevõtja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole eelmises lauses nimetatud teenuse osutajal lubatud alates eelnimetatud kuupäevast kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni teenuseid osutada.

(5) Käesolevas seaduses sätestatud nõudeid ei kohaldata lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne teenuseosutajale käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmist. Kui leping on sõlmitud enne kõnealuse tegevusloa andmist, kohaldatakse teenuse osutamisele ja sellega seotud toimingutele või asjaoludele teenuseosutajale tegevusloa andmisest arvates või hiljemalt alates 2024. aasta 1. aprillist käesolevas seaduses sätestatut.

(6) Teenuseosutaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes alates 2023. aasta 1. juulist ei anna ega vahenda krediiti või ei osuta virtuaalvääringu teenust, ei pea Finantsinspektsioonilt tegevusluba taotlema. Krediidilepingule või virtuaalvääringu teenusega seotud lepingule, mille selline krediidiandja või -vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja on sõlminud enne 2023. aasta 1. juulit, ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut.

(7) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 531 lõike 2 punktis 51 nimetatud krediidilepingule, mis on sõlmitud 2024. aasta 1. aprillil või hiljem.

2. jagu
Muudatused kehtivates seadustes

§ 121. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja väärtpaberite registri pidamise seaduses“ tekstiosaga „, krüptovara ja ühisrahastuse seaduses“;

2) paragrahvi 38 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „ja ühisrahastusteenuse osutaja“ tekstiosaga „, krüptovarateenuse osutaja ja ühisrahastusteenuse osutaja“;

3) paragrahvi 38 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „, fondivalitseja, krüptovarateenuse või ühisrahastusteenuse“; 

4) paragrahvi 38 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“;

5) paragrahvi 39 lõike 1 punktis 4 asendatakse tekstiosa „ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi“ tekstiosaga „, määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi, krüptovarateenuse osutaja ja käesoleva lõike punktis 6 nimetamata ühisrahastusteenuse osutaja“;

6) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49) artikli 2 lõike 1 punktis e nimetatud ühisrahastusteenuse osutaja korral sama määruse artikli 11 lõike 1 punktis a nimetatud summast.“;

7) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktidega 22–24 järgmises sõnastuses:
„22) krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 3 lõike 3 punktides 3, 4, 5 ja 7 nimetatud krüptovarateenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja vahendatud tehingute mahu summast [ALT: algatatud või vastu võetud tehingute kogusummast];
23) krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 3 lõike 3 punktides 1 ja 7 nimetatud krüptovarateenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga klientide jaoks hoitavate vahendite summast;
24) käesoleva lõike punktides 22 ja 23 nimetatama krüptovarateenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest äritulust.“;

8) paragrahvi 41 täiendatakse lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:

„(54) Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 3 lõike 3 punktides 3 ja 5 nimetatud teenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja vahendatud tehingute mahu summa [ALT: algatatud või vastu võetud tehingute kogusummast], mis on kajastatud Inspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.“;

(55) Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 3 lõike 3 punktides 1 ja 7 nimetatud teenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja klientide jaoks hoitavate vahendite summa, mis on kajastatud Inspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.

(56) Käesoleva paragrahvi lõigetes 54 ja 55 nimetatama krüptovarateenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja aastane äritulu, mis on kajastatud Inspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.“;

9) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:
„(54) Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 3 lõike 3 punktides 3 ja 5 nimetatud krüptovarateenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja vahendatud tehingute mahu summa [ALT: algatatud või vastu võetud tehingute kogusummast], mis on kajastatud Inspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.“;

(55) Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 3 lõike 3 punktides 1 ja 7 nimetatud krüptovarateenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja klientide jaoks hoitavate vahendite summa, mis on kajastatud Inspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.

(56) Käesoleva paragrahvi lõigetes 54 ja 55 nimetatama krüptovarateenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja aastane äritulu, mis on kajastatud Inspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.“;

10) paragrahvi 43 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses.“;

11) paragrahvi 43 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
 „(8) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.“;

12) paragrahvi 453 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „1500 eurot“ tekstiosaga „5000 eurot“;

13) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 3000 eurot.“;

14) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja, krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi laiendamisel või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11 lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 1500 eurot.“;

15) paragrahv 455 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 455. Väärtpaberite prospekti ja selle lisa kinnitamise ning investeerimisprojekti põhiteabedokumendi registreerimise taotlemine

(1) Väärtpaberite, välja arvatud investeerimisfondide esmase emissiooni aktsiad ja osakud, prospekti kinnitamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 1000 eurot ning prospekti lisa kinnitamise taotlemise korral tasutakse menetlustasu 500 eurot.

(2) Krüptovara ja ühisrahastuse seaduses sätestatud põhiteabedokumendi registreerimise taotlemise korral tasutakse menetlustasu 1000 eurot.“;

16) paragrahvi 48 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„Käesolevas paragrahvis sätestatud Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal võib vajaduse korral esitada andmeid ka Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, Rahapesu Andmebüroole rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale riikliku statistika seadusest ja Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks“.

§ 122. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduse § 109 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „e-raha asutuse,“ tekstiosaga „krüptovarateenuse osutaja, ühisrahastusteenuse osutaja,“.

§ 123. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Käesolevat seadust ei kohaldata ühisrahastusteenuse osutajale, kui krüptovara ja ühisrahastuse seaduses ei ole sätestatud teisiti.“.

§ 124. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduse § 2 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Krediidiasutusele, kes osutab krüptovarateenust või ühisrahastusteenust, kohaldatakse krüptovara ja ühisrahastuse seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“.

§ 125. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:
„61) krüptovara ja ühisrahastuse seaduse tähenduses krüptovarateenuse ja ühisrahatusteenuse osutajana tegutsemine;“.

§ 126. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Makseasutusele või e-raha asutusele, kes osutab krüptovarateenust või ühisrahastusteenust, kohaldatakse krüptovara ja ühisrahastuse seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“.

§ 127. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõige 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„10) krüptovarateenuse osutajad“;

2) paragrahvi 2 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 nimetatud krüptovarateenuse osutajale kohaldatakse käesolevas seaduses finantseerimisasutuste kohta sätestatut.“;

3) paragrahvi 3 punktid 9–103, § 70 lõike 1 punkt 4, sama §-i lõiked 32 ja 41, § 701, § 72 lõike 1 punktid 4–5 ja punkt 7, sama §-i lõige 3, §-d 721 – 726, § 75 lõike 1 punktid 5 – 9, sama §-i lõige 2 ning § 961 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 25 pealkirjas asendatakse sõna „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“ sõnaga „krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutaja“;

5) paragrahvi 70 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele lisatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tegevusala tegevusloa taotluse korral info selle kohta, millist finantsteenust osutama hakatakse.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 1184 järgmises sõnastuses:
„§ 1184. Virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusloa kehtetuks tunnistamine
Käesoleva seaduse alusel antud virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba muutub kehtetuks krüptovara ja ühisrahastuse seaduse alusel krüptovarateenuse osutaja tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega või hiljemalt 2024. aasta 1. aprillil.“.

§ 128. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmine

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 20 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) krüptovarateenuse osutaja ja ühisrahastusteenuse osutaja krüptovara ja ühisrahastuse seaduse tähenduses;“.

§ 129. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 521, § 269 lõike 1 punkt 3 ja lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.

§ 130. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine

Väärtpaberite registri pidamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ja emiteeritud võlakohustusi“ tekstiosaga „, emiteeritud võlakohustusi ja muid eelnevalt nimetamata investeerimisprojekte“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Krüptovara ja ühisrahastuse seaduses sätestatud vara registreerimisel keskdepositooriumis ei kohaldata käesolevas seaduses väärtpaberikonto ja 5. peatükis kontohaldurite suhtes sätestatut.
(42) Valdkonna eest vasutav minister võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud vara registreerimisele ja nendega tehingute tegemisele keskdepositooriumis.“.

§ 131. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 1 lõige 2, 31 peatükk ja § 23784 tunnistatakse kehtetuks;

1) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Investeerimisühingule, kes pakub krüptovara- või ühisrahastusteenust, kohaldatakse lisaks käesolevale seadusele krüptovara ja ühisrahastuse seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“;

2) paragrahvi 47 lõike 1 punkt 17 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49) artikli 2 lõike 1 punktis e nimetatud ühisrahastusteenuse osutajate suhtes.“.


3. jagu
Seaduse jõustumine

§ 132. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 1. juulil.



Jüri Ratas
Riigikogu esimees

Tallinn 2022

Algatab Vabariigi Valitsus 2022

(allkirjastatud digitaalselt)

MÄRKUSTE TABEL

JUSTIITSMINISTEERIUM
Märkused 1–39
SISEMINISTEERIUM
Märkused 40–42
RAHAPESU ANDMEBÜROO
Märkused 43–48
FINANTSINSPEKTSIOON
Märkused 49–178
EESTI PANK
Märkused 179–181
AUDIITORKOGU
Märkused 182–193
EESTI PANGALIIT
Märkused 194–199
EESTI KRÜPTORAHA LIIT
Märkused 200–222
LEXTAL
Märkused 223–271
ELLEX RAIDLA
Märkused 272–274
BONDORA
Märkused 275–288
RIIGIKOHUS
Märkused 289-292
TARTU RINGKONNAKOHUS
Märkused 293-295
TALLINNA RINGKONNAKOHUS
Märkus 296
FINANCEESTONIA
Lisa


Nr.
Ettepaneku sisu
Arvestatud/
Mitte- arvestatud/
Selgitatud

Rahandusministeeriumi
seisukoht

JUSTIITSMINISTEERIUM
1.
Riigikogu võttis 23.02.2022 vastu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) ja teiste seaduste muutmise seaduse. RahaPTS näeb ette täiendavad nõuded virtuaalvääringu teenuse osutajatele, sest virtuaalvääringu teenuse pakkumise näol on tegemist kõrge riskiga valdkonnas teenuse pakkumisega, mis vajab põhjalikumat kontrolli tegevusloa väljastamisel.

RahaPTS § 1183 lõike 1 kohaselt peavad virtuaalvääringu teenuse osutajad oma tegevuse ja dokumendid seaduses kehtestatud nõuetega kooskõlla viima hiljemalt 15.06.2022. Vastavalt § 1183 lõikele 6 võib Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtivat tegevusluba omava ettevõtja tegevuse kooskõlla viimisega seonduvalt tegevusloa muutmise menetlust pikendada kuni 150 päevani ehk kuni 12.11.2022.

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu (ÜMIVS) § 117 lõike 2 kohaselt võib virtuaalvääringu teenuse osutaja, kellele on enne ÜMIVS jõustumist RahaPTS alusel väljastatud virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba ning kes soovib alates 01.01.2023 osutada virtuaalvääringu teenuseid ÜMIVS alusel, alates 01.01.2023 esitada Finantsinspektsioonile (FI) sellekohase avalduse, järgides 2. peatükis sätestatut (tegevusloa taotlemine). ÜMIVS § 117 lõike 3 kohaselt on FI-l tegevusloa taotluse saamisest alates kaheksa kuud aega otsuse tegemiseks.

ÜMIVS eelnõu näeb ette virtuaalvääringute valdkonna viimise FI haldusalasse alates 01.01.2023 ning RAB-i selleks ajaks väljastatud tegevuslubade sisulise kehtetuks tunnistamise hiljemalt 01.07.2023. Kõik virtuaalvääringu teenuse osutajad, kes soovivad tegevust jätkata, peavad FI-lt taotlema uue tegevusloa, mille menetlus võib kesta kuni kaheksa kuud. Nii võib tekkida olukord, kus RAB-i väljastatud tegevusluba tunnistatakse kehtetuks enne, kui FI-l on olnud võimalik tegevusloa väljastamise taotlus lõpuni menetleda.

ÜMIVS eelnõu seadusena jõustumisel võib tekkida olukord, kus virtuaalvääringu teenuse osutajatel on keelatud teenuseid osutada ajavahemikul, mil RAB-i väljastatud tegevusluba on kaotanud kehtivuse, kuid FI tegevusloa väljastamise menetlus ei ole veel lõppenud. Selleks, et tegevus vahepeal ei katkeks, peaks üks ja sama ettevõtja ühe ja sama teenuse osutamise jaoks taotlema korraga tegevusloa uuendamist RahaPTS alusel RAB-lt ja ÜMIVS-e alusel FI-lt. Selline kohustus on ettevõtjatele ebamõistlik. Lisaks on eelnõus reguleerimata, kuidas on kavandatud lahendada olukord, kui RAB ja FI jõuavad samu virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloa nõudeid, näiteks äriplaani või juhatuse liikme sobivust hinnates erinevale tulemusele.

Ühtlasi juhime tähelepanu asjaolule, et kui FI sättes nimetatud tähtajaks tegevusloa andmist või sellest keeldumist otsustanud ei ole, ei loeta ettevõtja tegevust küll tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku (KarS) tähenduses, kuid samal ajal ei ole teenusosutajal kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni lubatud teenuseid osutada. Kas sätte eesmärk on, et tegevusloata tegutsemine on keelatud, kuid ei ole karistatav? Mis tagajärjed on juhul, kui teenuseosutaja siiski osutab teenuseid? Kui § 117 lõike 4 kohaselt välistatakse vastutus KarS-i tähenduses, siis miks peaks teenuseosutaja ootama tegevusloa väljastamist, kui keelatud tegevusele mingeid ebasoodsaid tagajärgi ei kaasne?

ÜMIVS rakendussätteid virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloale tuleks muuta viisil, mis kaotaks kahe tegevusloa menetlemise. Üheks võimaluseks oleks muuta ÜMIVS eelnõuga kavandatud § 117 selliselt, et RahaPTS eelnõu alusel uued tegevusloa nõuded täitnud ettevõtjad ei peaks FI-lt uut luba taotlema.
Arvestatud
Meie eesmärk on eelnõuga tagada mõistlikult pikk üleminekuaeg nii järelevalveasutusele kui ka turuosalistele, et mõlemal oleks võimalik seaduses toodud nõudeid arvesse võtta. Samuti soovime tagada, et virtuaalvääringu teenuse osutajate majandustegevus ei peaks peatuma seaduse jõustumise järgselt.

Seetõttu oleme edasi lükanud eelnõu §-s 120 toodud ülemineku-tähtaegu ning §-s 132 toodud seaduse jõustumise tähtaega.
2.
Eelnõu näeb ette mitmed sätted (nt § 28 lg 6 ja lg 7, § 79 lg 5, § 91 lg 9, § 95 lg 4, § 95 lg 5 p 4), mille kohaselt tuleb sätetes nimetatud olukorrad (nt audiitori määramine, juhatuse tagasikutsumine) lahendada FI avalduse alusel kohtus, samuti näeb eelnõu § 91 lõikes 9 nimetatud avalduse (konto arestimine) saamise järel kohtule tähtajaks ühe tööpäeva asja läbivaatamiseks ja otsustamiseks.
Seletuskirjast ei selgu, et eelnõu oleks saadetud arvamuse avaldamiseks kohtutele. Oluline oleks aga kaasata kohtunikke, kes lahendavad praegu analoogseid kohtuasju – ainult nii saab teada, kas eelnõu regulatsioon ka praktikas hästi rakendub. Kohtuid kaasamata ei ole võimalik aru saada, kas eelnõu toob kohtutele täiendavat koormust. Vajalik on hinnata mõjusid, sh kas kohtutele tuleb täiendavaid ressursse ette näha. Seletuskirjas ei ole välja toodud ka kohtunike koolitamise vajadust. Kohtunike koolituse valdkond on kohtute seaduse kohaselt Riigikohtu ja kohtunike koolitusnõukogu pädevuses. Nii tuleks eelnõu saata ka Riigikohtule koolitusvajaduse hindamiseks ja seejärel koolitusvajaduse katmise korraldamiseks.
Arvestatud, selgitatud
Eelnõu on saadetud arvamuse avaldamiseks kohtutele. Eelnõu koostajad analüüsivad täpsemalt koolitamise vajadust ja selle korraldamist.

Tagasisides välja toodud sätete sõnastust on muudetud.
3.
Eelnõu § 7 lõike 4 kohaselt tuleb tegevusloa taotlejal esitada kinnitus, et kõigil tema juhtorganite liikmetel puuduvad äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse, finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, rahvusvahelise sanktsiooni õigusaktide, pettuse või ametialase vastutuse valdkonnas kehtiva siseriikliku õiguse rikkumisest tulenevate süüdimõistvate kohtuotsuste ja sanktsioonidega seotud karistused. Seletuskirjas ei ole seda sätet laiemalt avatud. Palume selgitada ja tuua näiteid, milliseid õigusakte siin silmas peetakse. Lisaks palume selgitada, kuidas aru saada ametialase vastutuse valdkonnas kehtivast siseriikliku õiguse rikkumisest.
Arvestatud
Täiendatud eelnõu seletuskirja.

4.
Eelnõu § 11 lõike 1 punkti 9 kohaselt on FI-l õigus keelduda tegevusloa andmisest, kui tegevusloa taotlejat või tema juhtorgani liiget on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Seletuskirjas on märgitud, et lõike 1 punktides 1–11 on loetletud alused, millal FI võib keelduda taotlejale tegevusloa andmisest. Samuti on markeeritud, et säte on sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega. Palume välja tuua, millistes õigusnormides on veel selline loetelu kehtestatud.

Samasisuline märkus ka eelnõu § 13 lõike 2 punkti 5 ja § 20 lõike 1 punkti 6 kohta.

Selgitatud
Tegevusloa keeldumise alusena on sarnased sätted näiteks VPTS § 79 lg 2 p 6, KAVS § 16 lg 1 p 7, kuid ka RahaPTS § 72 lg 2 p 6.

§ 20 lg 1 p 6 võrreldavaid sätteid võib leida näiteks KAVS § 31 lg 1 p 7, MERAS § 40 lg 1 p 6 ja VPTS § 74 lg 1 p 6.
5.
Eelnõu § 11 lõike 1 punkti 9, § 13 lõike 2 punkti 5, § 20 lõike 1 punkti 6 ja § 27 lõike 3 punkti 6 sõnastuses kasutatakse terminit „süüteod“. See tähendab, et hõlmatud on nii väärteod kui kuriteod ehk loetelu hõlmab samaaegselt nii väärtegu kui ka nt terrorikuritegu, mis on olemuselt väga erinevad teod. Palume seletuskirjas selgitada, miks on oluline arvesse võtta ka väärteod.
Selgitatud
Finantssektori eriseadustes on karistused valdavalt ette nähtud väärteona (väärteo ja kuriteo eristamise määravad kindlaks karistusseadustiku § 3 lõiked 3 ja 4). Viidatud paragrahvides toodud loetelu (majandusalane, ametialane, varavastane või avaliku usalduse vastane süütegu või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamine või toetamine) on seadusandja pidanud piisavalt tõsiseks, et (Finantsinspektsioonilt) tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme poolt nende süütegude toimepanemisel on Finantsinspektsioonil vähemalt õigus tegevusluba mitte väljastada, tegevusloa kehtetuks tunnistada, keelata osaluse omandamist või süüteo toime pannud füüsilist isikut valida tegevusloakohustusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmeks (vt ka eelmise tagasiside punkti juures olevaid kommentaare).
6.
Eelnõu § 11 lõike 1 punkt 9, § 13 lõike 2 punkt 5 ja § 27 lõike 3 punkt 6, mis reguleerivad tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme karistatust, on sõnastatud erinevalt. HÕNTE §15 lõike 2 kohaselt peab aga seaduseelnõu keel olema selge, ühetähenduslik ja täpne ning ühe ja sama mõtte edasiandmisel välditakse eri väljendite kasutamist. Palume läbivalt kasutada ühesugust sõnastust.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Märgime, et viidatud sätete kohaldamisala on erinev - § 11 lg 1 sätestab tegevusloa andmisest keeldumise alused, § 13 lg 2 tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused ning § 27 lg 3 kriteeriumid juhtorgani liikme laitmatu maine hindamiseks.
Laitmatu maine hindamisel (§ 27 lg 3) peaks FI-l olema õigus arvesse võtta mitte ainult seda, kas juhtorgani liikme suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni, mitte ainult seda, kas sanktsiooni vastaval ajahetkel kohaldatakse. Samas ei tohiks eelnõu koostajate arvates varasem kohaldamine (st kui sanktsiooni enam ei kohaldata) iseenesest välistada tegevusloa andmist § 11 lg 1 alusena.
Samas peab olema FI-l õigus tunnistada tegevusluba kehtetuks, kui teenuseosutaja tegevuse käigus kohaldatakse teenuseosutajale või tema juhtorgani liikmele rahvusvahelist sanktsiooni (§ 13 lg 2 p 11). Kuna tegemist on sisuliselt erinevate alustega ning nende kombineerimine samas sättes oleks pikk ja keeruliselt järgitav, on vastavad alused § 13 lõikes 2 sedastatud eri punktidena (p 5 ja 9).
7.
Eelnõu § 13 lõike 2 punkti 5 loetelust puudub viide rahvusvahelise sanktsiooni kohaldamisele. Palume viidet vastavalt täiendada.
Selgitatud
Vastav säte sisaldub § 13 lõike 2 punktis 11. Vt ka eelmise märkuse juures olevaid selgitusi.
8.
Eelnõu § 66 sätestab isikuandmete töötlemise ja isikuandmete kaitse nõuded. Samasisuline kohustus nagu eelnõu § 66 lõikes 1 (andmekaitsetingimused) tuleneb vastutavale töötlejale täna juba isikuandmete kaitse üldmääruse artiklitest 13 ja 14. EL otsekohalduva määruse sätete dubleerimine riigisiseses õiguses ei ole lubatud. Ka seletuskiri ei selgita muudatuse mõtet ega eesmärki. Seega tuleks säte eelnõust välja jätta. Ka isikuandmete konfidentsiaalsuse tagamise nõue (eelnõu § 66 lõige 2) on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruses (art 5 lg 1 punkt f). Teenusosutaja kohaldab üldmäärust otse ning peab tagama muu hulgas ka konfidentsiaalsuse. Kuna seletuskirjas sätet selgitatud ei ole, siis on keeruline anda sellele hinnangut. Kui kehtestada saladuse hoidmise kohustus ühele ettevõttele, siis tõusetub küsimus, miks ei sätestata saladuse hoidmise kohustust muudes, eraõiguslikke suhteid reguleerivates seadustes. Kuna tegemist on otsekohalduva EL määrusega, mille alusel vastav kohustus juba kehtib (teenuseosutaja kui vastutav töötleja peab tagama, et tema töötajad jt isikud hoiaksid saadud teavet isikuandmete kohta saladuses vastavates sõlmitavates lepingutes), siis ei peaks vastavat küsimust riigisiseses õiguses reguleerima.
Arvestatud
§ 66, mis käsitles isikuandmete töötlemist ja isikuandmete kaitse nõudeid, on eelnõust kustutatud.
9.
Eelnõu § 87 lõike 1 kohaselt on järelevalve eesmärk tagada teenuseosutaja asutamise ja tegevuse ning teenuste osutamise ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas teenuseosutaja klientide, sealhulgas investorite ja rahastuse taotlejate huvide ja õiguste kaitset. Üldjuhul tehakse riiklikku järelevalvet avaliku huvi, mitte erahuvi kaitseks. Viimane on üldreeglist oluline põhimõtteline erand, mida tuleks eraldi õigustada. Erahuvi kaitstakse üldjuhul tsiviilkorras maakohtu hagimenetluses. Riiklikku järelevalvesse hõlmatakse üksnes selline erahuvi kaitse, mis on ühtlasi avaliku huvi osa (korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lõige 2). Sellisel juhul kaitseb riikliku järelevalve õigusnorm nt ka nõrgemas positsioonis olevate eraisikute nagu klientide või tarbijate õigushüve. Samas murrab selline lahendus vaidlevate eraisikute poolte võrdsuse, nö vaidlust lahendatakse avaliku õiguse normide alusel, kuid tulemus on järeldus, kas tegevus vastab objektiivselt seaduse nõuetele, mitte pole mõeldud kahjustatud poole huvi ja ootuse tagamiseks. Eelnõus sätestatud kujul tekib lisaks eraisikul kaudne ootus, et riik kontrollib teda häiriva või tema huve ja õiguseid kahjustava teise eraisiku tegevust ka riikliku järelevalve käigus. Seetõttu võib tekkida olukord, kui eraisik esitab FI-le taotluse riikliku järelevalve algatamiseks ning viimasel tuleb menetluse alustamisest keeldumisel eraldiseisvalt põhjendada, miks ei ole konkreetse juhtumi erahuvi kaitse järelevalve algatamiseks piisav. Vt ka RKHKo 22.10.2014, nr 3-3-1-42-14, p 15: „Niisuguses olukorras on järelevalvemenetlust taotlenud isikutel õigus järele­valve­menetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile.“ Riikliku järelevalve olemusele vastaks rohkem lahendus, kui sättest jäetakse välja lauseosa „sealhulgas investorite ja rahastuse taotlejate huvide ja õiguste kaitset“.
Arvestatud
§ 87 lg 1 lõpuosa eelnõu sõnastusest kustutatud.

10.
Eelnõu § 87 lõige 2 sätestab loetelu FI järelevalvetegevustest. ÜMIVS kontekstis eristuvad mõisted „järelevalve“ ja „riiklik järelevalve“. Termini „järelevalve“ alla mahutatakse eelnõus ka soodustava haldusmenetluse loamenetluse osa, mis ei ole riikliku järelevalve menetlus ega
KoRS-i osa (KorS § 1 lg 8 punkti 1 kohaselt ei kohaldata KorSi muu hulgas haldusorgani poolt tegevus-, ehitus-, keskkonna- või muu loa andmise menetluses). Need on kaks põhimõtteliselt erinevat menetlusolukorda. Loamenetluse käigus riikliku järelevalve meetmeid ei rakendata. Kui loa taotlemisel ei esita isik vajalikku infot või jätab puudused kõrvaldamata, jätab haldusorgan loataotluse läbi vaatamata või selle rahuldamata. Riigi omainitsiatiiv survestada taotlejat tema hoolsuskohustust täitma ei ole põhjendatud. Vt ka RKHKo 07.06.2018, nr 3-16-586, p 16: „HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Siiski puudus MTA-l praegusel juhul tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid /.../ Kuna kaebaja jättis nõutud dokumendi esitamata, pidanuks Maanteeamet määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ning selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub Maanteeamet sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et kaebaja ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud.“ Eelnõus tuleb seega eristada loamenetluse ja riikliku järelevalve menetlused ning jätta loamenetlusest kõik riikliku järelevalve meetmed välja. Selguse huvides tasub seletuskirjas välja tuua, et riiklikku järelevalvet tehakse ka nende teenuseosutajate üle, kellel nõutavat luba (veel) ei ole.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Täpsustatud § 87 lõiget 1. Märgime, et § 87 lõikes 2 toodud järelevalvetegevuse punktid hõlmavad teenuseosutajaid, st mõiste alla kuuluvad isikud, kes on FI-lt tegevusloa saanud.

Lisaks selgitame, et viidatud kohtulahend ei ole antud küsimuses relevantne, sest kõnesoleval juhul ei olnud tegemist tegevusloaga ja sellega seotud menetlusega.
11.
Eelnõu § 87 lg 3 punkt 3 näeb ette, et järelevalve teostamiseks teeb FI vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi. Samuti annab FI eelnõu § 93 lõike 3 kohaselt korralduse kohapealse kontrolli tegemiseks. HMS § 2 lõike 1 järgi on haldusmenetlus haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Nendeni viivad menetlustoimingud. Rohkem haldustegevuse vorme ei ole. Õigusaktist peab üheselt selguma, mis on korraldus. Sellest saab isik järeldada oma õiguskaitse võimalused või nende puudumise. Palume eelnõu vastavalt täpsustada.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Korraldust antud seaduse tähenduses mõistetakse korraldust FIS § 221 tähenduses.

Eelnõu seletuskirja on vastavalt täiendatud.
12.
Eelnõu § 87 lg 3 punkt 5 lubab FI-l turukuritarvituse ärahoidmiseks, avastamiseks ja vähendamiseks seirata investeerimisinstrumentide suhtes pakkumuste tegemist ja nende instrumentidega tehingute tegemist, samuti muude toimingute tegemist seoses võimalike turukuritarvitustega. Õigusaktist ei selgu aga, mis on seiramine, milles see tegevus seisneb ning kuidas on see piiritletud. Palume termin „seiramine“ normis avada ja piiritleda ning seletuskirjas seiramise protsessi kirjeldada.
Selgitatud
„Seirama“ sisuliselt tähendab subjekti üle teostatavat spetsiifilist järelevalve liiki, pidevat vaatlust või jälgimist. Tagasisides viidatud säte annab Finantsinspektsioonile õiguse jälgida turul tehtavaid investeerimisprojektide pakkumisi ning rakendada meetmeid, kui FI tuvastab, et tegemist on või võib olla turukuritarvitamisega.
Termin „seirama“ (ingl k „monitor“) tuleneb ka EL turukuritarvitamise määrusest. Eesti keeles soovitatakse kasutada pigem terminit „seiramine“ kui „monitoorimine“.
13.
Eelnõu § 88 lõige 1 sätestab FI pädevuse rakendada meetmeid rikkumise lõpetamiseks. Puudub aga volitus, milliseid meetmeid võib Finantsinspektsioon rakendada. Palume viidata konkreetsetele sätetele või nimetada, milliseid meetmeid võib FI rikkumise lõpetamiseks rakendada.
Osaliselt arvestatud, Selgitatud
Konkreetsed meetmed sõltuvad olukorrast ja sellest, mida välisriigi järelevalveasutusega kokku lepitakse. Meetmete rakendamine sõltub FI nn üldvolitustest ning vastavad meetmed tulenevad käesolevast seadusest, FIS, HMS kui ka KarS-ist. Selguse huvides on täiendatud § 87 lõiget 4.
14.
Eelnõu § 90 lõike 1 kohaselt selgitab FI vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses. Kuivõrd see on sätestatud ka KorS §-s 11 ja HMS §-s 36, puudub vajadus selle üle kordamiseks ÜMIVS-is. Soovitame selle sätte eelnõust välja jätta.
Selgitatud
Vastav säte on kirjas enamikes finantssektori eriseadustes (MERAS, VPTS, KAS, KindlTS). Sätte tagamõte seisneb selles, et FI-l ei ole kohustust menetlusosalist abistada või nõustada – küll aga on selline võimalus FI-le seadusega jäetud.
HMS § 36 ja KoRS § 11 kohaldamisala ei ole vastava eelnõu sättega täiel määral kattuv.
15.
Eelnõu § 91 lõike 7 kohaselt on FI-l järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutustelt pangasaladust sisaldavaid andmeid teenuseosutaja ja nende klientide kohta, samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud teenuseosutaja ülesanded. Kuigi pangasaladuse andmete küsimine on edukaks järelevalveks vajalik, tuleks enne seda püüda saavutada soovitud eesmärk muude meetmetega. Pangasaladus on osa eraelu puutumatusest, mistõttu saab selle riivet õigustada põhiseaduse §-s 26 nimetatud alus. See tuleb eelnõu seletuskirjas välja tuua ja selgitada, miks ei saa järelevalvet ilma nende andmeteta läbi viia. Lisaks soovitame lisada sättesse piirangu, et pangasaladuse riivet õigustaks vähemalt olulise või kõrgendatud ohu olukord.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Pangasaladust sisaldavate andmete küsimine on ühest küljest paratamatult riivav, kuid teisalt ka vältimatult vajalik järelevalvetegevuse osa, nagu ka tagasisides märgitud. Nimetatud andmete korje on üks olulisemaid FI järelevalve teostamise aspekte.

Oluline ja kõrgendatud oht on KoRS-ist tulenevad terminid/kaalukohad, mida ei kohaldata finantsjärelevalve menetluses (vt ka FIS § 6 lg 4).

Küll aga oleme nõus sellega, et FI peaks põhjendama pangasaladust sisaldavate andmete küsimise vajalikkust andmete kogujale. Seetõttu on lisatud sättesse kriteeriumina, et FI-l on pangasaladust sisaldavaid andmeid õigus saada põhjendatud juhul.

16.
Eelnõu § 91 lõige 9 lubab FI-l saada järelevalve teostamiseks vajalikku teavet konto, käibe ja saldo kohta viivitamata ning, kui tal on põhjendatud kahtlus, et tegu on õigusrikkumisega, esitada kohtule motiveeritud avalduse kontode kasutamise piiramiseks. Üldjuhul määrab teabe saamise tähtaja konkreetse järelevalvejuhtumi kontekst. Kui pole kiiret sekkumist nõudvat olukorda, antakse mõistlik tähtaeg, mis arvestab ettevõtte normaalset töörütmi jms. Viivitamata andmete esitamise kohustus häirib üldjuhul ettevõtte tavapärast tegevust, mistõttu on see põhjendatud üksnes kaalukal õigustusel. Palume see õigustus kas sättesse kirjutada või jätta viivitamatu teabe esitamise kohustus välja. Konto arestimisel peab olema õigustatud eesmärk. Praegu on see normis kirjas üksnes õigusrikkumise tagajärjena.
Mitte-arvestatud, selgitatud
Märgime, et vastav säte on viidud § 91 lõike 2 punkti 4.
Ühelt poolt on tegemist masinloetavate andmetega, mis teenuseosutajale (makseasutusele, pangale, rahakotiteenuse osutajale) on lihtsasti kättesaadavad. Teiselt poolt on tihti tegu ajakriitiliste andmetega, mida järelevalve teostajal on viivitamata vaja; vastasel juhul võib toimuda raha või muude vahendite kanne, mida järelevalvetegevuse käigus soovitaks ära hoida). Seetõttu peavad eelnõu koostajad vajalikuks sättes toodud ajakriteeriumi jätmist esitatud kujul.

Konto kasutamise piiramise puhul ei pea olema tegemist õigusrikkumisega, vaid õigusrikkumise põhjendatud kahtlusega.
17.
Eelnõu § 91 lõige 11 näeb ette, et FI ei ole kohustatud § 91 lõigetes 1, 8 ja 9 nimetatud teavet esimesena küsima selle esmaselt allikalt. Kuivõrd menetlusprotsessi kujundamine on haldusorgani määrata, ei ole lõige 11 vajalik. Soovitame selle sätte eelnõust välja jätta.
Arvestatud
§ 91 lg 11 eelnõust kustutatud.
18.
Eelnõu § 92 sätestab FI-le selgituste andmisest keeldumise alused. Tuleb eristada riiklikku järelevalvet süüteomenetlusest ehk selgituste küsimist ja selle alusel saadud teabe kasutamist. Kuna järelevalvel ei ole karistavat eesmärki, pole ka süütuse presumptsioon üldjuhul kohane. Järelevalve eesmärk on probleemi tõhus lahendamine ning ohu ja rikkumise kiire kõrvaldamine. See ei tohi takerduda ebapiisavasse teabesse, iseäranis siis, kui see on olemas. Mitte igat järelevalves kogutud teavet ei pea saama kasutada ka karistusotsuse tegemisel. Üheks selliseks ongi KrMS §-s 71 nimetatud olukorrad ehk et neid andmeid võib riiklikus järelevalves küsida ja kasutada, aga neid ei või karistamisel kasutada. Viide KrMS §-le 71 tuleks sättest välja jätta.
Arvestatud
Viide KrMS §-le 71 eelnõust kustutatud.
19.
Eelnõu § 93 lõige 1 võimaldab FI-l järelevalve teostamiseks teha kohapealset kontrolli. Kohapealne kontroll on oluline kitsendus KorS-i erimeetmete süsteemist, milles eristatakse erinevate erimeetmetena valdusesse sisenemist, selle läbivaatust, vallasasja läbivaatust jm. Ilma konkreetsele KorS-i erimeetmele viitamata selle volitusi kasutada ei tohi (nt isikusamasust FI tuvastada ei tohi). RKHKo 28.01.2021, nr 3-19-885, selgitas Riigikohus: „/…/kuigi KorS võib olla põhimõtteliselt kohaldatav, peab arvestama FIS-is sätestatud tingimustega ja finantsjärelevalve eripäraga. Teabe avaldamise puhul kohalduvad FIS § 54 lg-tes 1 ja 2 toodud piirangud (vt ka haldusasi 3-15-2079/28, p 18). Seepärast praegusel juhul KorS § 26 ei kohaldu. FIS § 54 on erinorm ja seadusandja on ammendavalt reguleerinud, millistel juhtudel on finantsjärelevalve teabe avaldamine lubatud.“ ning „FIS § 54 lg-s 5 on kasutatud kitsaid ja kindla tähendusega termineid: väärteoasja lahend, haldusakt või -leping, mistõttu pole nende laiendav tõlgendamine õigustatud. Seega, kuivõrd see loetelu ei sisalda vaidlusalust teadet, siis FIS § 54 lg 5 erand ei rakendu.“

KorS-i üld- ja erimeetmete kataloogina on seadusandja ette näinud ühetaolised õiguste ja vabaduse piirangute õigustused ning piiramise menetluslikud garantiid. Olenemata järelevalve teemast väärib näiteks kodu puutumatus samaväärset kaitset, v.a siis, kui selleks on objektiivne õigustus. Nii ei ole olemuslikku vahet, kas ettevõttesse sisenetakse nõusolekuta finants-,
maksu-, töö- või tuleohutuse, isikandmete kaitse, muinsuskaitse, keeleseaduse nõuete või muu järelevalve eesmärgil. Kõikidel nendel juhtudel riivatakse põhiseaduse § 32 kodu puutumatuse,
§ 33 omandi puutumatuse ning § 29 ettevõtlusvabaduse põhiõiguseid.

Eelnõus on kohapealse kontrolli terminikasutus määratlemata, mistõttu ei saa seda pidada kõikehõlmavaks volituseks rakendada mistahes erimeedet kujul ja ulatuses, mida FI vajalikuks peab, nt ei saa laiendada volitust valduse läbivaatuseks.

Juhime tähelepanu, et kui 2014. a koostati ja võeti vastu korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadus, kehtestati selle § 169 lõikes 3: „Finantsinspektsiooni tehtavale finantsjärelevalvele kohaldatakse korrakaitseseaduses sätestatut alates 2016. aasta 1. jaanuarist.“ Selle normi eesmärgiks oli anda ministeeriumile aega selleks, et läbi vaadata kõik finantsvaldkonna järelevalvenormid ning viia need KorS-iga kooskõlla. Tulemuseks pidi olema selgus, millistel juhtudel milliseid KorS erimeetmeid rakendada.
Selgitatud
Esmalt märgime, et viide KoRS-i rakendamisele FI tegevusele alates 2017.a. jaanuarist ei ole korrektne (vt ka FIS § 6 lg 4). Peame vajalikuks rõhutada, et korrakaitseseadus on üldseadus teiste riiklikku järelevalvet puudutavate eriseaduste osas. Mida enam tekib juurde valdkonnaspetsiifilist ohutõrje mateeriat, seda enam reguleeritakse järelevalve volitusnorme eriseadustega (Vt. täpsemalt J.Jäätma doktoritöö „Ohutõrjeõigus politsei- ja korrakaitseõiguses: kooskõla põhiseadusega“ lk. 80). Vastavalt 10.01.2017 jõustunud FIS § 6 lg 4 kohaldatakse Finantsinspektsiooni tegevusele korrakaitseseadust kui üldnormi vaid FIS § 2 nimetatud seadustes ja nende seaduste alusel antud õigusaktides ning Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud erisustega. Termin “kohapealne kontroll“ („on-site inspection“) on rahvusvaheliselt laialdaselt finantsjärelevalve standardites ning EL õiguses kasutatav termin ja selle sisu on üldtunnustatud. Eesti õiguses on terminit „kohapealne kontroll“ kasutatud alates 1995.a.

KoRS-is kasutatav terminoloogia ei ole finantsjärelevalve kontekstis kohane, sest KoRS § 50 toodud „valdusesse sisenemine“ („Entry into premises“) ning sama seaduse §-s 51 reguleeritud „valduse läbivaatuse“ („Examination of premises“) eesmärk ja sisu on erinev kohapealse kontrolli eesmärgist ja sisust.
Kohapealne kontroll viiakse eelkõige läbi tegevusluba omavate ettevõtjate asukohas (peakontoris) või tegevuskohas (näit. filiaalis) kooskõlas vastava järelevalve kavaga ja sellest teavitatakse ette, s.t. tegemist on valdavalt inspektsioonilise järelevalve meetodiga, mille rakendamise alused on sätestatud seaduses. Selle meetmega riivatakse ettevõtja õigusi vähesel määral ja see on proportsionaalne meede (kindlasti ei ole võimalik rääkida ülemäärasest kodu puutumatuse riivest PS § 33 tähenduses).

Objektiivne õigustus kohapealse kontrolli teostamiseks on see, et ettevõtja tegutseb kõrgendatud avaliku huvi omavat valdkonnas ja järelevalve peab tagama (vähemalt) iga reguleeritud finantsturul tegutseva ettevõtja usaldusväärsuse (vt. ka selgitust märkusele 10 ülal). Viimaks märgime, et RKHKo 28.01.2021, nr 3-19-885, ei ole antud kontekstis relevantne näide, sest kaebuse esitaja ei omanud tegevusluba.
21.
Eelnõu § 94 lõike 3 kohaselt kaasab FI eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitorettevõtja omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Mida teeb Finantsinspektsioon olukorras, kus menetlusosaline taotleb eksperdi kaasamist, kuid Finantsinspektsioon ei pea seda vajalikuks? Kuigi menetlusosaline tasub ise eksperdikulud, kaasneb eksperdi kaasamisega ka kulu järelevalvealusele ettevõttele. Seda ei või tekitada kergekäeliselt.
Selgitatud
FI-l on laiapõhjalised teadmised ja kogemus finantsjärelevalve teostamisel; eksperdi kaasamise vajadus võib tekkida vaid äärmuslikel juhtudel. Lisaks, FI senises praktikas ei ole menetlusosaline ise soovinud eksperti kaasata.

Samas kui järelevalvemenetluse subjekt taotleb ise eksperdi kaasamist, siis ta peab arvestama sellega, et see kulu tuleb tal endal katta. Finantsinspektsioon ei peagi eksperdi kaasamist tingimata vajalikuks pidama. Põhimõtteliselt on FI-l tõesti õigus keelduda eksperdi kaasamisest, ning menetlusosaline võib selle vaidlustada halduskohtus.
22.
Eelnõu § 94 lõige 5 reguleerib olukorda, kus eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitorettevõtjal on õigus kasutada eelnõu § 93 lõikes 4 sätestatud õigusi (arvamuse või hinnangu esitamine järelevalvemenetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, mille selgitamist ei olnud FI talle otseselt ülesandeks teinud) üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil ning teha ettepanekuid FI-le ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Kas siis, kui ekspert kasutab § 93 lg 4 volitusi, vastutab nende õiguspärasuse eest FI? Millised on või peavad olema eksperdi teadmised riiklikust järelevalvest ja KorS-ist? Palume seletuskirjas selgitada.
Selgitatud
Ekspert ei pea tingimata teadma KoRS-i sisu, sest ekspertiis ei tähenda alati õiguslikku ekspertiisi. Vältimatult vajalik ei ole õigusliku raamistiku tundmine. Võrdluseks, et kriminaalmenetluses ballistika ekspert ei pea teadma kriminaalmenetluse õiguslikku raamistikku.

§ 94 lg 5 eesmärk on selles, et ekspert või audiitor on järelevalvetegevusse kaasatud eriteadmistega isik, ja kui see isik avastab asjaolusid, mida FI ei olnud talle ülesandeks teinud, siis tal on võimalik oma arvamus või hinnang ka nende asjaolude kohta esitada. FI ei saa ammendavalt üles lugeda asjaolusid, mille kontrollimist oleks vaja teostada.
23.
Eelnõu § 95 lõige 1 sätestab juhud, mil FI-l on õigus teha ettekirjutus. On oluline, et oleks üheselt selge, et ettekirjutus tehakse üksnes riikliku järelevalve tulemusena, mitte loataotluse menetluses. Praegu see eelnõu sõnastusest ei nähtu. Vt ka selgitusi punktis 9.
Selgitatud
Vt märkus nr 10 ülal.
24.
Eelnõu § 95 lõike 3 kohaselt kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui FI ei ole ette näinud teisiti. Eelnõu selline sõnastus võtab ära võimaluse, et ettekirjutuse täitmise peatab kohus. Palume see säte eelnõust välja jätta või muuta sõnastust selliselt, et see oleks kooskõlas muu hulgas HKMS § 251 lg 1 punktiga 1.
Mitte-arvestatud
Samasisulised sätted sisalduvad analoogsetes finantssektori eriseadustes mh MERAS § 100 lg 3, VPTS § 234 lg 6, KAVS § 90 lg 3, IFS § 458 lg 3 näol.

Märgime, et kui kohus rahuldab esialgse õiguskaitse taotluse, siis sellega saab kohus peatada ettekirjutuse täitmise. Teisisõnu ettekirjutuse adressaat ei saaks kaebuseid esitades ettekirjutuse täitmist peatada.

Lisaks märgime, et HKMS § 251 lõikes 1 toodud esialgse õiguskaitse määrus ei ole samastatav „kaebuse esitamise ja menetlemisega“ kommenteeritava sätte tähenduses, st esialgse õiguskaitse määrusega võib sõltumata kommenteeritud sättest peatada ettekirjutuse täitmine. Kommenteeritud säte reguleerib kaebuse esitamist ja menetlemist eraldiseisvalt.
25.
Eelnõu § 96 lõige 1 kohustab teenuseosutaja juhatust FI-d teavitama üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest vähemalt kaks nädalat ette ning erakorralise üldkoosoleku toimumisest võimaluse korral vähemalt üks nädal ette. Eelnõu § 96 lõike 2 kohaselt on FI-l õigus ettekirjutusega teenuseosutaja juhatus, nõukogu või üldkoosolek kokku kutsuda, samuti FI arvamuse kohaselt vajalik küsimus juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda võtta. Puudub selgitus ja eesmärk, mis õigustab seadusega ettevõttele sellist kohustust panema. Palume seda seletuskirjas selgitada.
Selgitatud
Olukorras, kus võib juhtuda, et Finantsinspektsiooni ettekirjutust ei täideta ja/või seiskab selle teatud ajaks (kasvõi ajutiselt seisukoha küsimiseks) kohtumenetlus, võib tekkida risk, et teatud olulisi küsimusi ei saa üldkoosolekule otsustamisele panna. Lõike eesmärk on tagada, et Finantsinspektsioonil on õigus kokku kutsuda üldkoosolek ja määrata koosoleku päevakord, kui ei ole täidetud lõikes 1 nimetatud ettekirjutust.

Lg 1 eesmärk on mh tagada lõike 3 rakendamine ehk selleks, et FI saaks koosolekule esindaja saata, peab teda selle toimumisest teavitama.
26.
Eelnõu § 96 lõige 3 annab FI-le õiguse saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli. Puudub selgitus ja eesmärk, mis õigustab FI-l koosolekul osalemist. Palume seda seletuskirjas selgitada.
Arvestatud
Samasisuline säte on kehtestatud täna kõigis teistes kehtivates finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates eriseadustes. Järelevalve mandaat on arvestada finantsteenuste osutajate klientide huvidega ning äärmuslikel juhtudel võib olla vajalik, et FI esindajad saaksid teenuseosutaja juhtorganite liikmete koosolekule oma esindajaid. Täiendatud eelnõu seletuskirja.
27.
Eelnõu § 98 reguleerib sunniraha rakendamist. Seletuskirjas selgitatakse kõrget sunniraha määra halduskaristuste kontekstis: „Kuivõrd praegu on väärteoga ette nähtud vastutuse määr maksimaalselt 400 000 eurot, siis peab Finantsinspektsioon vajadusel rakendama sunniraha, et olla EL ühisrahastusmääruses sätestatud eesmärkide sättega kooskõlas.“ Selline selgitus pole sunniraha olemuse ja eesmärgiga kooskõlas. Sunnirahal ei ole rikkumisest heidutamise eesmärki, vaid sellel on ainult üks eesmärk – sundida ettekirjutusega kohustust täitma. Sunniraha ei tohi mitte kunagi mõjuda ka karistusena (RKHKo 22.04.2015, nr 3-3-1-72-14, p 14). Palume seletuskirjas sätte kohta antud selgitus viia kooskõlla sunniraha olemuse ja eesmärgiga.
Arvestatud
Eelnõu seletuskirja on muudetud.




28.
Eelnõu § 102 sätestab väärteovastutuse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest. Juhime tähelepanu, et KarS sisaldab samuti siseteabe väärkasutamise (§ 398) ning turumanipulatsiooni (§ 3981) süüteokoosseise. Mõlemad KarSi paragrahvid sisaldavad nii väärteokoosseisu kui ka kuriteokooseisu. ÜMIVS eelnõu seletuskiri ei viita selles kontekstis KarSi sätetele ja puudub ka analüüs eelnõu ning KarSi sätete erinevuste, sarnasuste, võimalike kattuvuste jms kohta. Kui kavandatav väärteokoosseis soovitakse kindlasti kehtestada, siis oleks see erinormiks KarS-is sätestatu suhtes. Tegemist on üld- ja erinormi vahekorraga, mil teo toimepanemise eest karistamisel ei saa kohaldada mitte üldnormi (KarS §-d), vaid tuleb rakendada kavandatavat erinormi ehk ÜMIVS § 102. Üld- ja erinormi teemat on käsitlenud nt Riigikohus oma lahendites 3-1-1-28-11, p 13 ja 3-1-1-114-12, p 10. Palume kavandatavat sätet KarS-i sätete erinevuste, sarnasuste, võimalike kattuvuste osas ning arvestada, et väärteokoosseisu kehtestamisel siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest on tegu erinormiga KarS-i suhtes ehk rikkumisel saab isikuid vastutusele võtta üksnes ÜMIVS-i alusel väärteo, kuid mitte KarS-i alusel kuriteo eest.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Eelnõu sõnastust on muudetud lähtuvalt sellest, et käesoleva eelnõu kui eriseaduse vastutuse sätted siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest on mõeldud olema kitsalt käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmiseks.

Nõustume, et käesolevas seaduses toodud süüteokoosseis oleks erinorm KarS § 389 ja § 389.1 suhtes.
29.
Eelnõu seletuskirjas § 15 lg 1 esimeses lõigus viide ÄS § 384 lõikele 1 kui teenuse püsivale osutamisele ei ole enam asjakohane, kuna säte muutus alates 31.12.21. Läbivalt võiks nii eelnõus kui seletuskirjas kasutada filiaali kohta registreerimist, mitte asutamist, kuna asutatakse äriühing, filiaal ei ole äriühing. Filiaal üksnes registreeritakse äriregistris, et teha avalikuks teises riigis äriühingu andmed.
Arvestatud
Muudetud eelnõu seletuskirja; samuti on eelnõus läbivalt asendatud filiaali asutamine filiaali registreerimisega.
30.
Eelnõu seletuskirja tuleb vastutuse sätete osas oluliselt täiendada. Praegu puuduvad paljude sätete osas selgitused, kus konkreetses seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis nõuded on kehtestatud, mille eest isikuid karistatakse (nt §-d 99, 105, 106, 107, 109, 110, 113, 114). Seletuskirjale lisatud märkustega arvestamise tabelis (lk 58) viitab Eesti Krüptoraha Liit märkuse 127 puhul samuti probleemile ja Riigikohtu lahendile, mille kohaselt: “Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma tegevust reguleerida (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 31). Põhiõiguste kandjal peab olema seega võimalik ette näha õiguslikke tagajärgi, mis tema tegevus võib kaasa tuua ning isikul peab olema võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja panna talle kohustusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus (RKPJK) asjas nr 3-4-1-19-10, p 30).”
Arvestatud
Vastavaid sätteid on täiendatud ja täpsustatud.
31.
Väärteovastutuse sätestamisel tuleb silmas pidada viimaste aastate Riigikohtu praktikat seoses juriidilise isiku vastutusega (otsused 4-18-6507, 4-17-366, 4-16-5811, 3-1-1-43-08, 3-1-1-84-16). Kohus on selgitanud, et tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel tuleb näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul. Juriidilise isiku ja nt tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta. Seega juriidilise isiku poolt tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda automaatselt, et sama kohustust oleks isiklikult rikkunud ka juriidilise isiku juhatuse liige või juhtivtöötaja või pädev esindaja. See nõuab eraldi õiguslikku alust. Seega tuleb hinnata, kas eelnõus toodud sätted panevad kohustuse vaid juriidilisele isikule. Kui jah, siis sellisel juhul ei jõuta enne juriidilise isiku vastutusele võtmist füüsilise isikuni ning juriidilise isiku süüteovastutus on välistatud. Riigikohus on lahendis nr 4-19-2526 välja toonud muu hulgas järgmist: “Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab juriidiline isik kui abstraktsioon tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. KarS § 14 lõikes 1 sätestatud juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtte kohaselt saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises on kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et juriidilise isiku väärteoasjades peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma mainitud füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2019. a
otsus nr 4-18-6507/42, p-d 26–28”).

Palume uuesti üle vaadata kõik kavandatud vastutuse sätted. Kui need näevad ette juriidilise isiku vastutuse, siis kontrollida, kas seaduses eespool olevad §-d sätestavad konkreetselt selle isiku vastutuse, kellele on kohustus pandud, ehk keda on silmas peetud isiku all, kes saab rikkuda vastutuse §-des sätestatud nõudeid.
Arvestatud
Eelnõu vastutuse sätted on üle vaadatud ja muudetud. Täiendatud ka seletuskirja.

32.
Seletuskirjale lisatud (seletuskirja lisa 1) kooskõlastustabelis (lk 14) on Siseministeeriumi märkuse nr 14 vastuseks selgitatud, et eelnõuga seonduvalt on oodata eraldi RahaPTS muutmise eelnõu klientide kohta kogutavate andmete küsimuse lahendamiseks. Seletuskirjas ei ole mainitud RahaPTS eelnõu. Sellest tulenevalt ei ole selge, kas eraldi eelnõusse on plaanitud veel teisigi kooskõlastamiseks esitatud eelnõuga seotud teemasid. Oleme seisukohal, et Siseministeeriumi märkusele nr 14 antud selgituse pinnalt tuleb seletuskirja täiendada.
Selgitatud
Viidatud on 15.03.2022 jõustunud RahaPTS muudatustele (§ 72.4 ja 77 jj). Täiendatud eelnõu seletuskirja.
33.
Seletuskirjale lisatud märkuste tabelis (lk 6) on FI märkuses nr 17 väljendatud seisukohta, et virtuaalvääringute järelevalve peaks jääma RAB-i pädevusse, mitte liikuma FI-le. Seletuskirja lõpus on küll nimetatud, et kõnealune eelnõu saadeti arvamuse andmiseks ka RAB-le, kuid seletuskirjast ei selgu, kas RAB avaldas eelnõu osas arvamust või mitte ning milline on RAB-i arvamus virtuaalvääringute järelevalve liikumisest FI pädevusse. Palume seletuskirja vastavalt täiendada.
Selgitatud
Vt käesoleva märkuse tabelis märkus nr 48. Seletuskirja täiendatud.
34.
Seletuskirjale lisatud märkuste tabelis (lk 46) on FinanceEstonia märkus 99.1: “Arvestades, et majandusaasta aruannete esitamise tähtaeg on 6 kuud majandusaasta lõppemisest, peaks vastav tähtaeg olema 6 kuud. Lisaks palume täpsustada juba eelnõu tasandil, mida mõeldakse majandusaasta tulemuste all (või siis esitada vastavalt sama sätte lõikele 4 määruse eelnõu koos seaduseelnõuga).” Märkusega on mittearvestatud ning selgitatud, et kuna tegemist on finantsjärelevalve subjektiga, siis on põhjendatud, et majandusaasta aruanne koostatakse ja avalikustatakse varem võrreldes nö tavaliste äriühingutega. Sarnane lähenemine on sätestatud kõigis finantssektori valdkonna seadustes. Palume selgituste tabelit täiendada viidetega konkreetsetele finantssektori valdkonna sätetele. Näiteks märkuse 105 osas on tabelis konkreetselt viidatud: “Suurema usaldusväärsuse tagamiseks on garantii andjate ringi piiritletud. Samamoodi on see nt sätestatud ka investeerimisfondide seaduse § 5 lõikes 6 ja § 9 lõikes 10.”
Selgitatud
Majandusaasta aruande koostamise ja avalikustamise tähtaeg (neli kuud pärast majandusaasta lõppu) on sarnaselt sätestatud nt VPTS § 18410 lõikes 1, KAS § 92 lõikes 1 ja IFS § 81 lõikes 4.
35.
Eelnõuga kavandatakse luua mitmed volitusnormid, kuid puuduvad rakendusaktide kavandid. Vastavalt HÕNTE § 48 lg 1 punktile 1 põhjendatakse seletuskirja osas „Rakendusaktid“ volitusnormi vajalikkust, selle eesmärki, sisu ja ulatust viisil, mis võimaldab teha otsustuse volitusnormi ja selle alusel kavandatava rakendusakti vastavuse kohta Eesti Vabariigi põhiseadusele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Lisatav määruse eelnõu kavand tuleb ette valmistada sellise täpsusega, et oleks võimalik hinnata rakendusakti vajalikkust, volitusnormi ulatust, kohast tasandit ja muid asjaolusid, mis on vajalikud volitusnormi sõnastuse ja rakendusakti vastavuse hindamiseks. Palume seletuskirja osa „Rakendusaktid” vastavalt täiendada ning lisada rakendusaktide kavandid vähemalt HÕNTE § 48 lõikes 2 nimetatud täpsusega.
Selgitatud
Esiteks märgime, et mitmed volitusnormid on eelnõust kustutatud.
Teiseks, eelnõus on mitmeid volitusnorme, millega on antud valdkonna eest vastutavale ministrile õigus (mitte kohustus) määrusega kehtestada või täpsustada teenuse osutamisega seotud aspekte; nende määruste kavandeid ei ole eelnõule lisatud, sest nende kehtestamise vajalikkus ei ole eelnõu menetlemise ajal veel lõpuni selge.
Nende määruste, mis ministril tuleb kehtestada (§ 55 lg 11, § 74 lg 5, 77 lg 6), lisatakse eelnõu seletuskirja.
36.
Arvestades eelnõu mahtu ja teemat, ei ole eelnõu jõustumise kuupäev 1. aprill 2022 reaalne. Lisaks menetlemisajale Riigikogus tuleb arvestada ka Vabariigi Presidendile seaduses väljakuulutamiseks ettenähtud ajaga. Jõustumisaja valikul tuleb arvestada ka seda, et rakendajate jaoks jääks mõistlik aeg uue regulatsiooniga kohanemiseks.
Arvestatud
Eelnõu jõustumise kuupäeva on edasi lükatud 1. juulini 2023 (vt § 128).
37.
Eelnõu seletuskirjas esitatud mõjuanalüüs oli ülevaatlik ning enamikul juhul piisav andmaks ülevaadet erinevatele sihtrühmadele avalduvatest mõjudest. Mõningad täiendavad tähelepanekud lisasime otse eelnõu seletuskirja kommentaaridesse. Lisaks palume, et:
• seletuskirja eesmärgi jaotises märgitaks lisaks, kuivõrd ja millistes osades vastab esitatud eelnõu eelnenud väljatöötamiskavatsusele (VTK). Kas tulenevalt tagasisidest VTK-le või muudest asjaoludest on eelnõus välja pakutud lähenemist võrrelduna VTK-s varasemalt plaanituga mingis osas muudetud (nt lisatud või välja jäetud teemasid jne). Erinevuste korral palume need „Seaduse eesmärgi“ jaotises esile tuua ja põhjendada erinevusi (vt lisaks HÕNTE § 42 lg 2);
• seletuskirjas hinnataks eraldi koondmõju ettevõtjate ja füüsiliste isikute halduskoormusele (vt sellekohast täpsemat märkust eelnõu seletuskirjas);
• seletuskirjas ebasoovitavate mõjude jaotistes kajastataks täpsemalt neid põhilisi eeldatavaid põhjuseid (suurenevad kulud, nõuetele mittevastavus, võimalikud sanktsioonid), mis võivad tingida mitmete praegu tegutsevate ettevõtjate tegevuse lõppemise, lisades juurde ka asjakohased leevendusmeetmed, mis seda pidurdada võiksid, nt seletuskirjas mainimist leidnud koolitustegevused, mis võiksid ettevõtjate uutele nõuetele vastavust parandada (vt vastavaid märkusi ka seletuskirjast);
• seletuskirja mõjude analüüsi osas kaalutaks ka eelnõuga kehtestatavate investeerimisinstrumendi registri pidamise nõuete mõjude hindamist asjaomastele sihtrühmadele ning selgitataks mh, kas üldse ja kui, siis millist mõju võib muudatus lisaks omada Eesti väärtpaberituru osalistele;
seletuskirjas hinnataks ülevaatlikult ka muudatuste võimalikku mõju isikuandmete kaitstusele koos põhjendusega.
Arvestatud
Täiendatud eelnõu seletuskirja.

Eraldi väljatoodud punktide kohta märgime järgmist:

• Seletuskirja on täiendatud VTK seostega;
• Seletuskirja on täiendatud ettevõtjate ja füüsiliste isikute halduskoormuse osas;
• Täiendatud ebasoovitavate mõjude osa seletuskirjas;
• Registripidamise sätteid on muudetud;
• Isikuandmetega seotu on osaliselt eelnõust kustutatud; allesjäänud sätete osas on täiendatud seletuskirja.
38.
Olulise asjaoluna palume ministeeriumil kindlasti kaaluda muudatustega avalduvate mõjude järelhindamise kohustuse võtmist, kuna eelduslikult võivad eelnõu muudatused põhjustada märkimisväärseid ümberkorraldusi mõjutatud ettevõtjate töös või mõjutada nende tegevuse edasist jätkumist tervikuna. Tegemist on uue tervikseadusega, mille kohta on koostajad ka seletuskirjas märkinud, et mõjude vaatest muutuvad andmed paljuski kättesaadavaks ja adekvaatse statistika tegemine võimalikuks alles pärast seda, kui hakatakse rakendama nii EL ühisrahastusmäärust kui ka kõne all olevat uut riigisisest seadust. Kui järelhindamise kohustus kehtestatakse, esitatakse see eelnõu rakendussätetes. Paragrahvi pealkirjast peab nähtuma, millise muudatuse või mõju osas järelhindamine läbi viiakse. Eeldame, et aluseks võetakse suurema võimaliku mõju või negatiivsete mõjude kaasnemise ohuga valdkonnad, nt uutest nõuetest tekkiv majanduslik mõju valdkonna ettevõtjatele, aga ka üldine mõju, nt küberkuritegevuse vähendamisele või kapitali kaasamise mahtude muutumisele finantsturgudel. Selleks, et vastavaid sätteid oleks hiljem võimalik Riigi Teatajast otsinguga üles leida, peab sätte pealkirjas sisalduma sõna „järelhindamine“. Rakendussättes tuleb märkida, milliste sätete (või ka jagude, peatükkide jne) mõju hinnatakse, ning lisada ka vastutav ministeerium. Lisaks peab märkima järelhindamise tähtaja, kellele aruanne esitatakse ja võimalusel ka see, mida täpsemalt järelhindamisel analüüsitakse (lähtudes eelnõu seletuskirjas paika pandud eesmärkidest). Mõjude järelhindamise kohta saab täpsemalt lugeda siit: https://www.just.ee/media/1495/download. Juhime lisaks tähelepanu, et järelhindamise aruande esitamisel on vajalik lähtuda HÕNTE § 1 lõigetest 4–7. Järelhindamise tegevuskava ja analüüsi plaani saab kirjeldada nt eelnõu seletuskirja mõjude osa lõpus.
Selgitatud
Eelnõud on võrreldes varasema versiooniga oluliselt muudetud, st eelnõu uus sõnastus põhineb enamjaolt EL ühisrahastusmäärusel ning EL krüptovaraturgude määruse (MiCA) ettepaneku viimasel versioonil. Mõlemad õigusaktid on otsekohalduvad, st kui MiCA jõustub, siis krüptovarateenuste puhul tuleb teha jõustunud KrÜS-is asjakohased muudatused.
39.
Palume lisaks arvestada käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõjude kohta.
Arvestatud
Valdav enamik pakutud muudatusi eelnõus ja seletuskirjas on tekstidesse sisse viidud.
SISEMINISTEERIUM
40.
Eelnõu paragrahvi 6 lõikes 3 täpsustatakse tegevusloaga seotud asjaolusid:
„(3) Kui tegevusloa aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud, peab teenuseosutaja sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Teenuseosutaja peab viima oma tegevuse vastavusse tegevusloa saamise aluseks olnud tingimuste ja käesoleva seaduse nõuetega või 30 päeva jooksul pärast eelmises lauses nimetatud teate esitamist esitama tegevusloa kehtetuks tunnistamise avalduse ja lõpetama vastava teenuse osutamise.“

Teeme ettepaneku konkretiseerida § 6 lõike 3 esimest lauset, milles selguse huvides tuleks teavitamise tähtaega täpsustada, nt „viivitamata, kuid mitte hiljem, kui 5 tööpäeva jooksul“.
Mitte-arvestatud
Eelnõu koostajate arvates ei ole põhjendatud vastavasse sättesse ajalise kriteeriumi sissetoomine.
41.
Eelnõu paragrahvis 11 täpsustatakse tegevusloa andmisest keeldumise aluseid, mille kohaselt on Finantsinspektsioonil mh õigus keelduda tegevusloa taotlejale tegevusloa andmisest, kui:
„9) tegevusloa taotlejat või tema juhtorgani liiget on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.“.

Samuti eelnõu paragrahvis 13 loetletakse tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused, kus Finantsinspektsioon võib mh tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:
“5) teenuseosutajat või tema juhtorgani liiget on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
11) teenuseosutaja on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud terrorikuriteo toimepanemist või on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda või rikub rahvusvahelise sanktsiooni õigusaktidega kehtestatud korda.“

Loa andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise alused peaksid süütegudega seonduvalt olema samad. Kui isikut on karistatud teatud süütegude eest, siis talle tegevusluba ei anta ning kui teda tegevusloa kehtivuse ajal karistatakse samade kuritegude eest, siis tunnistatakse tegevusluba kehtetuks. Samas oleks loogiline, et kui ta on kahtlustatav või süüdistatav (vähemalt tahtlikus kuriteos), siis kriminaalmenetluse ajal talle tegevusluba ei anta. Kui ta muutub kahtlustatavaks või süüdistatavaks tegevusloa kehtivuse ajal, siis tuleks tegevusluba kuni otsuseni peatada, kuna teda ei ole veel süüdi mõistetud ja võib-olla ei mõistetagi. Või siis tuleks ette näha regulatsioon õigeksmõistva otsuse või koosseisuta lõpetamise korral tegevusloa taastamiseks.

Eelnõu paragrahvi 13 punktis 11 tekitab küsimuse, mida mõeldakse „on toime pannud rahapesu või toetanud terrorikuriteo toimepanemist“ all. Kui siin mõeldakse ikkagi seda, et isikul on karistatus (andmeid ei ole karistusregistrist kustutatud) nende kuritegude eest, siis see on kaetud punktiga 5. Rahapesu on ka majandusalane süütegu. Kui mõeldakse seda, et tema suhtes on alustatud menetlust rahapesu või terrorikuriteos, siis tuleks kirjutada, et ta on kahtlustatav või süüdistatav. Nagu eelpool öeldud, tuleks siis tegevusluba peatada, mitte kehtetuks tunnistada. Samas peaks see olema loa andmisest keeldumise alus ehk § 11 lõiget 1 tuleks vastava punktiga täiendada.

Analoogselt tuleks üle vaadata ka paragrahvis 27 toodud nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele. Tulenevalt lõikest 1 „võib teenuseosutaja juhtorgani liikmeks valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu ärialane maine ning vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal.“
Lõike 3 kohaselt ei ole juhtorgani liikme ärialane maine laitmatu muu hulgas, kui:
„2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo;
6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.“

Antud sõnastustes esinevad erisused võivad tekitada erinevat arusaamist ja rakendamist. Ebaselge on, et mida peetakse silmas nõude all „on toime pannud esimese astme kuriteo“. Vajaks selgust, kas isikut on kunagi karistatud (st, et andmed võivad olla ka karistusregistri arhiivis. Sellisel juhul tuleks kirjutada nt- keda on karistatud esimese astme kuriteo eest, olenemata karistusandmete kustutamisest), kas tal on karistatus (andmed ei ole karistusregistrist kustututatud) või on ta kahtlustatav või süüdistatav esimese astme kuriteos. Need nõuded peaksid olema kooskõlas ka tegevusloa andmise/kehtetuks tunnistamisega. Kui § 27 lg 3 punkti 6 kohaselt karistatud isikut ei või valida/määrata teenuseosutaja juhtorgani liikmeks, siis kuidas sellel sama alusel saab keelduda tegevusloa andmisest? Küll see saab olla tegevusloa kehtetuks tunnistamise alus, sest loa kehtivuse ajal võidakse karistada.

Kuivõrd laitmatu maine ei saa olla isikul, kelle suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, siis toetame põhimõtet, et teenuseosutaja juhtorgani liikmeks ei tohi valida/määrata isikut, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
§ 11 ja § 13 kohta vt ülaltoodud märkused nr 5 ja 6.

Kahtlustatava ja süüdistatava kohta toodud märkuse kohta märgime, et seda võidakse arvesse võtta teenuseosutaja juhtorgani liikme sobivushindamisel (§ 27), sest tegemist on elulistel asjaoludel põhineva hindamisega. Kahtlustust või süüdistust võetakse arvesse ainult krediidiasutuste juhtorgani liikmete sobivushindamisel (KAS § 48 lg 2), kuid isegi panganduses ei ole sõnaselgelt sätestatud, et süüdistus või kahtlustus välistaks isiku juhtorgani liikmeks saamist. Eelnõu koostajad ei pea niivõrd ranget piirangut käesoleva eelnõu raames vajalikuks ega põhjendatuks, mistõttu on piirdutud süüdimõistva kohtuotsusega. Lisaks tuleb märkida, et eelnõuga on antud FI-le õigus juhtorgani liige tagasi kutsuda, kui juhtorgani liige ei vasta seaduses juhtorgani liikmele kehtestatud nõuetele (§ 30 lg 1 p 1).
42.
Eelnõu paragrahvi 33 lõikes 1 määratletakse andmete säilitamise ajaraam:
„(1) Teenuseosutaja säilitab käesolevas seaduses sätestatud andmeid muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega.“

Teeme ettepaneku kaaluda tähtaja ühtlustamist raamatupidamise seadusest tuleneva 7 aastase säilitamistähtajaga.
Mitte-arvestatud
FI võib ette näha vajadusel viiest aastast pikema tähtaja.


RAHAPESU ANDMEBÜROO
43.
Eelnõu § 2 lõige 1 punkti 1 seletuskirja kohaselt kohaldatakse seadust kõikidele teenuseosutajatele, kes on Eestis asutatud ja osutavad Eesti füüsilistele ja juriidilistele isikutele investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringutega seotud teenuseid. RAB juhib tähelepanu sellele, et osutatud lausest jääb mulje justkui virtuaalvääringu teenusepakkuja ollakse juhul, kui teenusepakkuja on Eestis asutatud ja osutab Eesti füüsilistele isikutele teenuseid. Praegune olukord on aga teistsugune, nimelt palju osutatakse teenuseid selliselt, et Eesti kliente ei ole üldse, kuid see ei tähenda, et RAB ei peaks neid reguleerima.
Arvestatud
Seletuskirja vastavat osa on täiendatud.
44.
Eelnõu 13. peatükk toob seaduse rakendussätted. Eelnõu § 117 lõike 2 kohaselt virtuaalvääringu teenuse osutaja, kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba ning kes soovib alates 2023. aasta 1. jaanuarist osutada virtuaalvääringu teenuseid käesoleva seaduse alusel, võib alates 2023. aasta 1. jaanuarist esitada Finantsinspektsioonile sellekohase avalduse, järgides sealjuures käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatut. Sama sätte lõike 4 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teenuse osutaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2022. aasta 31. detsembrit ja nimetatud tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon tegevusloa andmist või sellest keeldumist otsustanud, ei loeta nimetatud ettevõtja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole eelmises lauses nimetatud teenuseosutajal lubatud alates eelnimetatud kuupäevast kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni teenuseid osutada. RAB toob välja, et eelnimetatud sätete koostoimes ei ole hetkel üheselt arusaadav, mis hetkel virtuaalvääringu teenuse pakkuja, kellele on väljastatud tegevusluba kehtiva rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) alusel, on kohustatud taotlema uut tegevusluba Finantsinspektsioonilt, kas ta peaks seda tegema kohe seaduse jõustumisest või alles alates 2023. aasta 1. jaanuarist. Eeltoodut arvestades teeb RAB ettepaneku eelnõu rakendussätteid ja/või eelnõu seletuskirja vastavalt täiendada.

RAB juhib täiendavalt tähelepanu sellele, et eelnõu § 117 lõike 4 teise lause kohaselt ei ole virtuaalvääringu teenuse osutajal, kes on esitanud uue tegevusloa taotluse enne 2022. aasta 31. detsembrit, ning kelle osas ei ole Finantsinspektsioon teinud veel otsust tegevusloa andmise või andmisest keeldumise osas, lubatud alates sättes nimetatud kuupäevast kuni Finantsinspektsiooni poolt otsuse tegemiseni teenuseid osutada. Eeltoodu kehtib sõltumata sellest, et eelnõu § 124 lõike 7 kohaselt kehtib isikule RahaPTS alusel välja antud tegevusluba kuni uue seaduse alusel virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloa andmiseni või andmisest keeldumiseni või hiljemalt kuni 2023. aasta 1. juulini. Arvestades eelnõus toodut jääb arusaamatuks, kas teenuseosutajad, kes esitavad taotluse Finantsinspektsioonile alates 2023. aasta 1. jaanuarist võivad teenuseid osutada ka tegevusloa taotluse menetlemise ajal või kehtib ka nende osas teenuse osutamise keeld kuni Finantsinspektsiooni poolt tegevusloa taotluse osas otsuse tegemiseni. Palume ka eeltooduga seonduvalt vastavalt eelnõud ja/või seletuskirja täpsustada.

Lisaks märgib RAB, et eelnõu seletuskirjas on eelnõu § 117 lõike 2 osas toodud selgitus, mille kohaselt RahaPTS alusel välja antud virtuaalvääringu teenuse osutajate tegevusload muutuvad kehtetuks 2022. aasta 31. detsembril (eelnõu § 124 p 7). Toome välja, et eelnõu § 124 lõike 7 kohaselt muutuvad RahaPTS alusel välja antud virtuaalvääringu teenuse pakkujate tegevusload kehtetuks hiljemalt 2023. aasta. 1 juulil. Arvestades eeltoodut on tõenäoliselt eelnõuseletuskirjas § 117 lõike 2 toodud selgituste osas viidatud kuupäev ekslik.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Esmalt märgime, et eelnõu algses sõnastuses sätestatud tähtaegu on edasi lükatud.

Need ettevõtjad, kellel on väljastatud virtuaalvääringu tegevusluba RahaPTS-i alusel ning kes soovivad krüptovara-teenuse tegevusluba taotleda KrÜS-i alusel (st jätkata tegevust alates 1. juulist 2024), saavad tegevusluba FI-lt taotleda alates 1. juulist 2023 (§ 120 lg 2).

RahaPTS alusel väljastatud virtuaalvääringu tegevusload muutuvad automaatselt kehtetuks 1. aprillil 2024 (§ 127 p 6).

Eeltoodud sätteid tuleks vaadata koos ning tegevusluba FI-lt taotleda 1. juuli 2023 ning 1. aprilli 2024 vahemikus, arvestades sealjuures eelnõus toodud menetlustähtaegu.

§ 127 p 6 kohaselt muutub RahaPTS-i alusel tegevusloa saanud virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusluba kehtetuks FI poolt tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega või hiljemalt 1. aprillil 2024 – sõltuvalt sellest, milline sündmus saabub ajaliselt esimene. Eeltoodud säte ega KrÜS rakendussätted ei piira virtuaalvääringu teenuste osutamist FI poolse tegevusloa andmise menetluse ajal (v.a hiljem kui 1. aprillil 2024).

Sätete osas on täiendatud eelnõu seletuskirja; samuti on parandatud § 120 lg 2 ja § 127 p 6 viited.
45.
Täiendavalt teeb RAB ettepaneku kaaluda eelnõu rakendussätete täiendamist regulatsiooniga, mis puudutab kooskõlastamiseks edastatud eelnõu jõustumisel RAB menetluses olevaid virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusloa taotlusi/tegevusloa muutmise taotlusi. Selgitame, et kooskõlastamiseks edastatud eelnõu on planeeritud jõustuma 01.04.2022, Riigikogu menetluses olev rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu on planeeritud jõustuma 01.02.2022. Viimati nimetatud eelnõu rakendussätete kohaselt on virtuaalvääringu teenuse pakkuja kohustatud oma tegevuse ja dokumendid viima RahaPTS 2022. aasta 1. veebruaril jõustunud redaktsiooniga kehtestatud uute nõuetega kooskõla hiljemalt 2022. aasta 18 märtsiks. Arvestades eeltoodut võib tekkida praktikas olukord, kus paralleelselt on RAB menetluses virtuaalvääringu teenuse pakkuja poolt esitatud tegevusloa muutmise taotlus ning Finantsinspektsiooni menetluses sama virtuaalvääringu teenuse pakkuja poolt esitatud uus tegevusloa taotlus. Sarnane olukord võib tekkida ka juhtudel, kus RAB-ile esitatakse uus virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusloa taotlus peale 01.02.2022, ning enne kui RAB on jõudnud tegevusloa taotluse osas teha otsuse, esitatakse tegevusloa taotlus kohe peale 01.04.2022 ka Finantsinspektsioonile. Menetlusökonoomikat ning halduskoormust arvesse võttes leiab RAB, et vähemasti teatud virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusloa taotluste/tegevusloa muutmise taotluste osas (näiteks piiritledes ajaliselt, millisel ajaperioodil esitatud taotluse osas) võiks olla põhjendatud sätestada, et RAB-ile esitatud virtuaalvääringu tegevusloa taotluse/tegevusloa muutmise taotluse menetlus lõppeb Finantsinspektsioonile taotluse esitamisega/ Finantsinspektsiooni poolt esitatud taotluse osas otsuse tegemisega.
Selgitatud
Vt selgitusi ülaltoodud märkuse juures.
46.
Eelnõu § 124 lõike kohaselt tunnistatakse RahaPTS § 3 punktid 9–101 , § 70 lõike 1 punkt 4 ning § 72 lõike 1 punktid 4–6 kehtetuks. RAB juhib tähelepanu, et eelviidatud sätte sõnastamisel ei ole hetkel arvestatud kavandatava rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõuga (507 SE)2 . Arvestades eeltoodut teeb RAB ettepaneku siduda eelnõu menetlemine kavandatava rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga ning sõnastada eelnõus RahaPTS-is kehtetuks tunnistatavad sätted arvestades Riigikogus vastuvõetud eelnõu viimast versiooni
Arvestatud
Vastavad muudatused tehtud eelnõu §-s 127.

Täiendavad märkused ja vormistuslikud tähelepanekud


47.
Eelnõu § 26 lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja registrijärgne asukoht ja peakontor olema Eestis. Eelnõu seletuskiri toob täiendavalt, et finantsturul kehtib põhimõte, et finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht peavad olema samas liikmesriigis. Finantsjärelevalve riigisisese õiguse kujundamisel on arvestatud kehtiva tsiviilseadusliku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 29 lõike 1 regulatsiooniga. Igas finantsvaldkonna eriseaduses ei ole eraldi välja toodud, et Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise juhatuse asukoht ja peakontor peavad asuma Eestis. Peakontor on finantsvaldkonna ettevõtja juhatuse füüsiline asukoht, kus täidetakse valdkonna õigusaktides ette nähtud peamisi juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub finantsteenuste osutamine, sh tagatakse kriitiliste funktsioonide jätkuvus. Finantssektoris ja ka vastavas EL regulatsioonis laiemalt kasutusel olev mõiste „peakontor“ on finantsjärelevalve subjekte reguleerivates eriseadustes niisiis käsitatav „juhatusena“, kelle asukoht peab langema kokku registreeritud asukohaga. Kui on tegemist Eesti registrisse kantud äriühingust finantsjärelevalve subjektiga, peab tema juhatus asuma igal juhul Eestis ning TsÜS-i muudatustest tulenevad leevendused juhatuse asukoha regulatsioonis finantsjärelevalve subjektidele ei laiene.

RAB toob välja, et kavandatava rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga3 lisatakse RahaPTS-i § 725 , mille lõike 7 kohaselt on sätestatud tingimus, et virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevuskoht peab võimaldama virtuaalvääringu teenuse pakkumist ja asu- või tegevuskoha kaudu on võimalik igal ajal tagada järelevalve- või uurimisasutuse esindajatele juurdepääs kogutavatele ja säilitatavatele andmetele. Juhime tähelepanu, et eelviidatud muudatus on ajendatud praktikas tegevuslubade taotluste menetlemisel esile kerkinud probleemist, mil väidetakse, et tegevuskoht virtuaalvääringu teenuse pakkujal võib olla ka 30–50 ettevõtet ühes ruumis (vaidlused hetkel Riigikohtus pooleli). Eeltoodu ei saa olla RAB hinnangul virtuaalvääringu teenuse pakkumisel aktsepteeritav (finantsteenust ei saa pakkuda mitmekümne ettevõttega ühest ja samast toast) ning ei võimalda ka nõuetekohast järelevalve tegemise võimalust.

Arvestades, et vaidlusi lahendanud kohtud leidsid, et olukorras, kus kõigil äriühingutel on samad juhatuse liikmed ei ole TsÜS § 29 lõikes 2 nimetatud püsiva ja kestva majandustegevuse toimumine ühel aadressil välistatud (ka näiteks 47 ettevõtte korral), teeb RAB ettepaneku kaaluda eelnõus teenuseosutaja asukohale kehtestatud nõuete täpsustamise vajadust.
Osaliselt arvestatud
Muudetud eelnõu § 26, täiendatud seletuskirja. Tegevusloa andmisel võtab FI arvesse § 26 täitmist § 11 lg 1 p 7 ning tegevusloa andmise järgselt § 13 lg 2 p 3 ja 12 kaudu.
48.
Suures plaanis toetab RAB seaduse eelnõus toodud lähenemist eelkõige järelevalveasutuse muutmise kui ka turule sisenemist puudutavate rakendussätete osas. Järelevalveasutuse muutmist toetab RAB eelkõige põhjusel, et virtuaalvääringu teenusepakkujate tegevus sarnaneb järjest enam tavapärase finantsasutuse tegevusega, sh tulenevad temast sarnased riskid nii klientide varade säilimise kui ka infotehnoloogiliste lahendite osas, samuti muude riski alaliikide osas.
Teadmiseks võetud

FINANTSINSPEKTSIOON
49.
Oleme endiselt samal seisukohal, kui 08.02.2021 kirjas nr 5-8/6310-2 esitatud, et virtuaalvääringu, mis hetkel kannab eelkõige ja peaasjalikult rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise riske, kohane järelevalve asutus praegusel hetkel on Rahapesu Andmebüroo (edaspidi RAB), kes vastavalt põhimäärusele tõkestab rahapesu ja terrorismi rahastamist.

Küll aga mööname, et pikemas perspektiivis on õige kaaluda järelevalvemudeli muutmist tulenevalt osutatavate teenuste sisust, arvestades õiguskeskkonna suurema harmoniseerimise trendi valdkonnas, Euroopa Liidus (edaspidi EL) ja ka riskikeskkonna muutumist Eestis. Järelevalve üleminek peab toimuma korrapäraselt, andes piisava aja ettevalmistusteks nii üleandvale kui vastuvõtvale asutusele koos vajalike ressurssidega, kui ka turuosalistele piisavalt aega selgusega ülemineku etappidest, muudatustest nende õigustes ja kohustustes.
Teadmiseks võetud
Järelevalvemudeli muutmise ajendeid on selgitatud eelnõu seletuskirjas.
Eelnõu uues sõnastuses on edasi lükatud üleminekutähtaegu; samuti on proovitud varasemast enam selgust tuua FI õigustesse ja kohustustesse loakohustuslike teenuseosutajate puhul ning vastavate isikute loamenetluses.
50.
Arvestades meie varasemaid1 kui ka käesoleva kirjaga esitatud kommentaare, oleme kindlal seisukohal, et ei ole mõistlik kolme eritahulist, erinevaid riske kandvaid ja menetlusi vajavaid valdkondi: ühisrahastus, virtuaalvääring ja investeerimisinstrumentide vahendamine siduda kokku ühte seadusesse. Nimetatu tekitab juba oma olemuselt väga keerukaid õiguslikke konstruktsioone, mida praktikas võib olla veelgi keerukam käsitleda. Seda enam, et teemade senise reguleerituse ja aktuaalsuse osas on üsna olulisi erinevusi. Osundame, et EL-i tasemel on ühisrahastuse ja virtuaalvääringute valdkonnad reguleeritud eraldi, mistõttu tuleks ka Eestis reguleerida nimetatud valdkondi eraldi seadustega. Ühisrahastusele, isegi kui Eelnõu kohaldub ainult tarbijatele suunatud ühisrahastusele vmt valdkonnale, mis hetkel ei ole hõlmatud EL (otsekohalduva) õigusraamistikuga, kehtestatud nõuded peaksid olema sarnased Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503 (edaspidi Ühisrahastusmäärus) või muule teemat reguleerivale EL õigusaktile. Virtuaalvääringute regulatsiooni puhul on mõistlik esimeses etapis viia olemasolev regulatsioon kooskõlla rahvusvaheliste standarditega (FATF2), tehes olemasolevatesse õigusaktidesse vajalikud muudatused, ja teises etapis kehtestada teemakohane virtuaalvääringute regulatsioon EL tasandi õigusega või vähemalt samasena sellele. Teadupärast on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku COM(2020) 593, mis käsitleb krüptovaraturge3 (edaspidi Krüptovaraturgude ettepanek). Sedasi oleks muuhulgas maandatud risk, et lähitulevikus jõustub EL-is virtuaalvääringute uus regulatsioon ja turuosalised peavad end taas hakkama viima õigusaktidega kooskõlla ning järelevalve asutused peavad „menetlema“ uusi tegevuslube. Eelnõu tekitab seega suure tõenäosusega täiendavat bürokraatiat virtuaalvääringute ümbertegevusloastamisega.
Selgitatud
Eelnõus on võrreldes varasema sõnastusega rohkem lahutatud ühisrahastusteenuste ja krüptovarateenuste osutajatele kohalduvaid tegevusnõudeid.

Nimetatud kahe valdkonna reguleerimise motivatsiooni ühes seaduses on käsitletud ka eelnõu seletuskirjas.
51.
Eelnõus käsitletud „investeerimisinstrument“ on raskesti hoomatav ja põhjendamatult lai mõiste. Karistusõigusega pidestatud tegevusloakohustuse sidumine taolise mõistega on küsitav, kuna võib tahtmatult hõlmata Finantsinspektsiooni järelevalve perimeetrisse elulisi valdkondi, mis oma riskide või olemuse tõttu tegelikult ei peaks finantsjärelevalve all olema (nt krediidilepingust tulenevad nõuded, sh kõik laenud mitte ainult tarbijakrediit, kõik tooted, kus tegutsetakse nn „investeerimise“ eesmärgil). Kui soov on laiendada finantsjärelevalve perimeetrit kõigile investeerimise eesmärgil kasutatavatele instrumentidele, siis vajab see eelnevat olulist ühiskondlikku arutelu, mh teemal järelevalve fookusest, vajalikest ressurssidest jmt.
Osaliselt arvestatud
Mõiste „investeerimisinstrument“ on eelnõus asendatud „ühisrahastusprojektiga“; samuti on täpsustatud ühisrahastusprojekti mõistet.
52.
Eelnõu 12. peatükk käsitleb vastutust, määrates loetletud rikkumiste eest Finantsinspektsioonile õiguse karistada subjekte väärteo korras, ega reguleeri võimalust halduskaristuste määramiseks. Ühisrahastusmäärusega on otseses vastuolus halduskaristuse siseriiklikult kehtestamata jätmine. Vastavalt Ühisrahastusmääruse artikli 39 lõikele 1 „…Member States shall, in accordance with national law, provide for competent authorities to have the power to impose administrative penalties and take appropriate other administrative measures which shall be effective, proportionate and dissuasive.“ Halduskaristuste raamistiku loomata jätmine ja selle asemel ebaefektiivse, -proportsionaalse ning sisus raskesti rakendatava väärteomenetluse kaudu karistuse kehtestamine ei ole kooskõlas Ühisrahastusmäärusega. Finantsinspektsioon on aastast-aastasse palunud arvestada asjaoluga, et väärteomenetlused ei sobi finantssektorisse ning vaja on halduskaristuse raamistikku. Nimetatut on ühiselt selgitanud ka Finantsinspektsioon, Konkurentsiamet, Maksu- ja Tolliamet ning Andmekaitse Inspektsioon 17.02.2020 ühises avalduses Justiitsministeeriumile4. Jääme käesolevaga vastava seisukoha juurde.
Selgitatud
Oleme probleemist teadlikud, kuid kuna tegemist on sektoriülese küsimusega, siis antud temaatika vajab laiemat käsitlust ja lahendamist koos Justiitsministeeriumiga.
53.
Finantsinspektsioon jääb oma 08.02.2021 kirjas nr 5-8/6310-2 avaldatud arvamuse juurde, et olemasolevate ressursside ja teadmistega on keeruline Finantsinspektsioonil Eelnõuga pandud järelevalve kohustusi täita. Uutel teemadel järelevalve rakendamiseks inimeste värbamine, kompetentsi ehitamine, protsesside väljatöötamine ja rakendamine võtab oma aja, mille määratleb uute nõuete maht ja keerukus, samuti potentsiaalsete subjektide arv, nende ärimudelite keerukus ja riskisus, tegevuse kvaliteet jne. Eelnõuga laiendatakse oluliselt tegevusloa taotluse kohustusega isikute arvu ja kehtestatakse neile nõuded. Finantsinspektsiooni seisukohast kasvatab Eelnõu jõustumine lisaks Ühisrahastusmäärusega kaasnevale täiendavalt tegevuslubade taotluste mahtu oluliselt, millega kaasneb täiendav ressursivajadus, et mh kinni pidada Eelnõus toodud tähtaegadest. Finantsinspektsioonil hetkel puudub võimekus tegeleda nii laia perimeetriga.

Rahandusministeerium on hinnanud Eelnõu mõju Finantsinspektsioonile ning leidnud, et see tähendab ca 5-10 uue töötaja palkamist. Ilmselgelt hinnang ei kajasta tegelikkust Finantsinspektsiooni poolt läbiviiva tegevusloa menetlusest ja hilisemast järelevalvest.

Seletuskirjas esitatud mõjuhinnanguga ei saa Finantsinspektsioon oma pika finantsjärelevalve praktika pinnalt nõustuda, see ei ole reaalne. Pöörame Rahandusministeeriumi tähelepanu ka sellele, et uute järelevalvesubjektide üle järelevalve teostamise tõttu ei tohi kannatada olemasolevate järelevalvesubjektide üle järelevalve tegemine. Seejuures ei ole Eelnõu seletuskirja mõjude osas välja toodud põhjalikku mõjuanalüüsi Finantsinspektsiooni ressurssidele, mis annaks võimaluse hinnata, kas Finantsinspektsiooni ressursid võimaldavad ka reaalselt kavandatavaid muudatusi rakendada. RAB-i poolt avalikult esitatud info kohaselt oli 31.12.2021 seisuga Eestis välja antud 381 kehtivat tegevusluba virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks ning 2021. aasta lõpu seisuga oli RAB-i menetluses 180 taotlust tegevusloa saamiseks või selle muutmiseks. Aktiivselt tegutseb RAB-i poolt esitatud teabe kohaselt 253 Eesti tegevusloaga virtuaalvääringu teenuse osutajat (st nende vahendatud virtuaalvääringu teenuste käive oli perioodil juulist 2020 juulini 2021 vähemalt 2 000 eurot, RAB-i tehtud küsitluse andmed seisuga juuli 2021).

Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuulub 2675 järelevalvesubjekti (krediidiasutused, investeerimisühingud makseasutused, e-raha asutused, fondivalitsejad, krediidiandjad ja –vahendajad, kindlustusmaaklerid, asutamisvabaduse alusel Eestist teenust pakkuvad filiaalid jne) ja nende subjektide järelevalveks oli Finantsinspektsioonil 31.12.2021 seisuga 120 ametikohta. Arvestades, et kehtivate virtuaalvääringu teenuse osutajate arv on tänase seisuga üle 380 ja RAB-il on pooleli 180 taotluse menetlus, võib eeldada, et tegevusloa saanud virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks tegevusluba omavate isikute arv kasvab veelgi. Kuigi Finantsinspektsioonil puuduvad prognoosid selle kohta, et kui paljud virtuaalvääringu teenuse osutajad soovivad ka Finantsinspektsiooni järelevalve all edasi tegutseda, siis võib siiski tänase turu pinnalt ja RAB-i poolt koostatud aruannete põhjal eeldada, et teenuse osutajate arv hakkab olema üle 400. Vastav summa on sisuliselt üle poole Finantsinspektsiooni poolt täna järelevalvatavatest isikutest. Järelikult üksnes virtuaalvääringu teenuse osutajaid saab olema arvestatavas mahus, kui seda võrrelda täna finantsjärelevalve all kuuluvate subjektide arvuga. Lisaks näeb Eelnõu ka teiste Eelnõu kohaldamisalasse jäävate teenuste osutajate tulemise Finantsinspektsiooni järelevalve alla, mis kasvatab uute subjektide ja järelevalve mahtu veelgi. Eelnevast tulenevalt on Eelnõu mõju Finantsinspektsioonile märkimisväärne ning vajalik on suures ulatuses täiendavate ametikohtade loomine ja selleks vajaliku ressursi andmine.

Selleks, et Finantsinspektsioon saaks Eelnõuga ettenähtud tegevusi ja järelevalvet teostama hakata tuleb muu hulgas ette näha RAB-ilt vastava inimressursi üleminek Finantsinspektsioonile vähemalt pool aastat enne seaduse jõustumist, kui kindlasti soovitakse Eelnõuga ja selles määratud tähtaegadeks virtuaalvääringu teenuse osutajate järelevalve võimekus viia Finantsinspektsiooni pädevusse.

Finantsinspektsiooni hinnangul, vähemalt esimesel aastal, peaks riik toetama Eelnõuga Finantsinspektsiooni kohustuseks pandud järelevalvet riigieelarvest või alternatiivselt tuleb uute subjektide jaoks muuta järelevalvetasu skeemi, rakendades nende suhtes kulupõhise järelevalvetasu koheselt tegevusloa saamisel (kapitali- ja mahuosa ettemakse, mitte praegusele skeemile samane, kus esimene aasta ei tulegi mahuosa tasuda), eriti arvestades, et tegemist on tegutsevate ettevõtjate üle järelevalve muutmisega. Eelnõuga ettenähtud järelevalvevõimekuse tekitamine eeldab olulist täiendavat rahalist ressurssi, inimesi, nende koolitamist, protsesside väljatöötamist ja testimist. Alles selle järgselt saab rakendada järelevalvevõimekuse. Arvestada tuleb olulise võimekuse ehitamise ja rakendamisega Finantsinspektsioonis, kuna teadaolevalt on virtuaalvääringute näol tegemist arvuka subjektide ringiga, mis osutavad teenuseid sadadele tuhandetele klientidele miljardite eurode mahus ja sellisena potentsiaalselt võrreldav mõne olemasoleva finantsturu suure segmendiga. Seega on väherealistlik tegeliku järelevalvelise võimekuse ehitamine kiiremini kui 12 kuuga. Sellest tulenevalt esimesel aastal (so rakendamise ettevalmistamine 6 kuud ja 6 kuud rakendamist) on Finantsinspektsioonile hädavajalik oluline täiendav rahaline tugi. Finantsinspektsiooni järelevalvetasude arvestusalus virtuaalvääringute teenuse osutajate suhtes tuleb kujundada sarnaselt investeerimisühingule ja/või sarnaselt makseasutusele või muu piisava finantseerimise tagava lahenduse kaudu, et teised järelevalvatavad sektorid ei peaks virtuaalvääringuid subsideerima.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Eelnõu jõustumisaega on edasi lükatud, samuti on alates seaduse jõustumisest ette nähtud üleminekuaeg, mil tegevusloa taotlejad saavad FI-lt tegevuslubasid taotlema hakata.

Märgime, et eelnõuga ei saa luua kohustusi RAB-ist inimressursi n-ö üleviimiseks FI-sse.

Võrreldes eelnõu eelmise sõnastusega on muudetud järelevalvetasude osa.

Muus osas on seletuskirja täiendatud vastavate värskemate andmetega.
54.
Rahandusministeerium on välja töötanud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi RahaPTS eelnõu). RahaPTS eelnõu muudatuste üheks eesmärgiks on tugevdada RAB-i pädevust virtuaalvääringute teenuse loamenetluses ja järelevalve teostamisel ning sätestada rahvusvahelisele standardile vastavad nõuded virtuaalvääringu teenuse pakkujatele. Arvestades nimetatud muudatusi, tuleb ka käesolev Eelnõu nende muudatustega vastavusse viia, sest Eelnõu on hetkel palju leebem, võrreldes RahaPTS-i muudatustega. Ei ole mõistlik ajutiselt karmistada reegleid ja siis neid jälle lihtsustada. Seoses sellega tuleb Eelnõus üle vaadata tegevusloa keeldumise alused, teenuse osutajalt nõutavad dokumendid jms.
Selgitatud
Tegevusloa keeldumise aluseid on eelnõus täpsustatud, teenuseosutajalt nõutavate dokumentide osa on käesolevas eelnõus põhjalikum, hõlmates ka RahaPTS-is sätestatud dokumente.
Teenuseosutaja osa- või aktsiakapitali osas on tehtud krüptovarateenuse osutajatele teatavaid mööndusi, kuid need summad tulenevad MiCA ettepanekust.
55.
Eelnõu kohaselt on seaduse jõustumise ajaks määratud juba 01.04.2022. Rakendussätetega ettenähtud üleminekuperiood ja -protsess on ebamõistlikult lühike arvestades Eelnõu jõustumisega kaasnevaid muudatusi ja Finantsinspektsiooni poolt uue järelevalve suuna rakendamist. Samuti konstruktsioon, mis on rakendussätetega kehtestatud, on ülikeeruline ega ole lõpuni arusaadav.
Arvestatud
Seaduse jõustumistähtaega on edasi lükatud.
Rakendussätete osa on eelnõu seletuskirjas täiendatud.
II Sisulised kommentaarid Eelnõu sätetele
56.
Eelnõu § 1 lõige 1 punkt 1 osa „tähenduses, täpsustades ja täiendades nimetatud määruse sätteid“ ei ole lõpuni õige, kuna EL määrust ei saa paljudes osades ei täpsustada ega täiendada. Määrus kehtib ühisrahastusele suuresti selliselt, nagu ta määrusega kehtestatud on. Kuna EL otsekohalduvat õigust ei saa suvaliselt täiendada, aga Ühisrahastusmäärus paneb liikmesriikidele kohustuse tagada asjakohaste meetmete kehtestamist, nii et pädevatel asutustel on kõik nende ülesannete täimiseks vajalikud järelevalveja uurimisvolitused, teeme ettepaneku sõnastada vastav lauseosa alljärgnevalt: „vastavalt regulatsiooni lubatavas ulatuses täpsustades.“ Eeltoodu toob kaasa ka Eelnõu § 1 lõike 1 punkti 5 lauseosa: „ning punktis 1 nimetatud teenuse osutajate üle niivõrd, kui see on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaselt lubatud“ kustutamise.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Muudetud on § 1 lg 1 p 1 sõnastust.

§ 1 lg 1 p 5 lõpuosas märgime, et sama punkti algus sisaldab ka teisi elemente (asutamine, tegevus, lõpetamine), mis ei ole määruses sõnastatud piisavalt täpselt, et seda saaks otse kohaldada.
57.
Eelnõu §-s 2 on sätestatud seaduse kohaldamine. Erinevate finantstoodete ühe seadusega reguleerimine ei ole ratsionaalne ning teeb Eelnõu lugemise ja sellega töötamise keeruliseks, mis toob endaga kaasa täiendavaid riske nii Finantsinspektsioonile kui turuosalistele. Eelnõu lugemisel tekib arusaamatus millised sätted kehtivad ühisrahastusteenuse osutajale ning millised virtuaalvääringu teenuse pakkujale või mõlemale korraga või ongi eeldatud, et virtuaalvääringu teenust pakuvadki üksnes ühisrahastusteenuse osutajad ning keskendutud sellele. Ka seos teiste seadustega jääb kohati segaseks, nt mis osas kehtivad muudatused ühisrahastusele, mis osas virtuaalvääringu teenusele või mõlemale.

Kehtestades Eelnõuga loa omamise nõuded ka Ühisrahastusmääruses nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutamisele, võtab Eesti EL-iga võrreldes oluliselt karmima lähenemise, kehtestades kohati rangemad reeglid nagu Ühisrahastusmäärusega reguleeritud ühisrahastusteenuse osutajatele ka nt tarbijakrediidipõhistele ühisrahastusmudelitele ning muudele Ühisrahastusmääruses nimetamata teenuseosutajatele, kes vahendavad kolmandate isikute investeerimisinstrumente. Samas peaks nõuete rangus olema seotud eelkõige riskidega (või nt ettevõtte käibega, projektide suurusega jne) ehk väiksema riskiga ühisrahastusteenuse osutajale peaksid olema leebemad nõuded, suuremate riskidega aga rangemad nõuded.

Rangemad nõuded on seotud eelkõige sellega, et samas Eelnõus on üritatud ära lahendada virtuaalvääringu teenuse tegevusloa taotlemine ja tegevuse nõuded, mis on läbisegi ühisrahastusteenuse osutajale sätestatud nõuetega. Näiteks ühisrahastusteenuse osutajate nõuete reguleerimisel on keskendutud väga palju sellele, kui rahastuse vahendamine toimub virtuaalvääringu vormis, samas on see vaid üks võimalustest rahastuse vahendamisel.

Virtuaalvääringu teenuse osutamise tegevusloale ja ühisrahastusteenuse osutajate tegevusloa taotlemisele, juhtimise nõuetele, tegevusnõuetele jne on sätestatud samad nõuded, mis ei pruugi olla loogiline teenuse sisu ja iseloomu arvesse võrreldes. Näiteks, virtuaalvääringu teenuse osutamise puhul peaks olema põhirõhk kindlasti, kuid mitte ainult, IT-riskidel ja küberturvalisusel, mis on seotud tehnoloogia kasutamisega teenuses. Samas iga ühisrahastuse teenuse osutaja ei pruugi kasutada sarnaseid keerulisi tehnoloogilisi lahendusi (näiteks plokiahelaga üldse seoseid ei ole)
Osaliselt arvestatud
Erinevatele teenuseosutajatele (st krüptovarateenuste ja ühisrahastusteenuste osutajatele) on eelnõu uues sõnastuses võimalikult palju eraldada (vt eelnõu 6. ja 8. peatükk).
Kuigi tegevusloa taotlemisel on esitatavate andmete ja dokumentide loetelu suuresti sama, siis nende sisu koostamisel erinevate teenuseosutajate on mitmeid erisusi – eeskätt äriplaanis, raamatupidamise sise-eeskirjas, turvapoliitikas, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise sisekontrollieeskirjades ning protseduurireeglites.














58.
Eelnõu § 2 lõike 1 punkti 3 kohaselt seadust kohaldatakse välisriigi juriidilisele isikule, kes osutab Eelnõu § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid Eestis piiriüleselt või filiaali kaudu. Ei ole selge, miks Eelnõuga lastakse EL ühisturul reguleerimata osas meile siseneda isikuid piiriüleselt või filiaali kaudu.
Selgitatud
Juhime tähelepanu, et eelnõu § 17 lõike 1 kohaselt tohib vaid teises lepinguriigis asutatud ning oma päritoluriigi poolt väljastatud tegevusloa alusel tegutsev krediidiasutus, investeerimisühing, e-raha asutus, makseasutus või ühisrahastusteenuseosutaja Eestis teenust osutada, mistõttu jääb ebaselgeks, mida on mõeldud märkuses EL ühisturul reguleerimata osa all.
Nimetatud teenuste osutajatel on valdavalt samaväärsed või isegi rangemad tegevuse nõuded. Samuti eeldab välisriigi isiku tegevus Eestis vastavat eelnevat FI luba (§ 17 lg 2).

59.
Eelnõu § 2 lõike 3 osa: „kui nimetatud isik osutab käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud teenust.“ ei ole vajalik ja võib tekitada karistusõiguslikke küsitavusi (eeldab teenuse osutamist). Liiati on kohaldusala mõistetav lause esimesest osast.
Arvestatud
Kustutatud § 2 lg 3 viidatud lauseosa.

60.
Eelnõu § 2 lõike 4 kohta on seletuskirjas selgitatud, et „säte eesmärk on tagada, et nende ettevõtjate, kellele on väljastatud tegevusluba muu õigusakti kui käesoleva seaduse alusel (st EL ühisrahastusmääruse, KAS, VPTS, MERAS), tegevus oleks kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega (st eelnõu 6. peatüki nõuetega), ning teisalt, et käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldataks nimetatud ettevõtjate suhtes ka sarnast järelevalvet ja vastutuse sätteid nõuete rikkumise eest (vastavalt eelnõu 11. ja 12. peatükid). Ühtlasi vähendatakse sellise konstruktsiooniga ka ettevõtjate halduskoormust, kuna finantssektori järelevalvesubjektide tegevusnõuded on suures ulatuses sarnased“. On mõistetav, et virtuaalvääringu teenuste ja e-raha ning makseasutuse regulatiivsel lähenemisel on suur ühisosa, samuti on see investeerimisinstrumendi vahendaja ja investeerimisühingu korral. Samas on küsitav, kas Eelnõu § 2 lõikest 4 lähtuvalt on mõeldud, et e-raha- ja makseasutus võib osutada investeerimisinstrumendi vahendamise teenust ilma tegevusloata jne? Need teenused on põhimõtteliselt väga erineva sisuga ja seega ka tegevusloa instituudi kohaselt peaksid olema vastavalt ka käsitletud.
Selgitatud
§ 2 lg 4 nimetatud isikud võivad eelnõu kohaselt tegevust osutada ilma täiendavat tegevusluba taotlemata, kuid nad peavad järgima samas sättes toodud nõudeid.
61.
Eelnõu § 2 lõike 9 kohaselt rahalisi või muid vahendeid, mis teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil, ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses. Eelnõu § 2 lõige 9 läheb vastuollu EL harmoniseeritud panga mõistega rahastamise osas.
Selgitatud
Nimetatud säte on selgitava iseloomuga; samasisuline säte sisaldub ka MERAS § 5 lõikes 3.
62.
Eelnõu § 3 lõikes 1 defineeritud investeerimisinstrumendi mõiste on niivõrd lai, et selle mõiste tõlgendamisega on võimalik hõlmata suurt osa ühiskonnast. Oluliselt täpsemalt on vaja mõista, mida reguleerida soovitakse, sellisel kujul see ei ole normist tulenevalt mõistetav. Kogu vastav säte vajab uuesti sõnastamist.

Täiendavalt veel osundame, et Eelnõust ei tulene, mis on „investeerimise eesmärk“. Samuti on Eelnõus kasutatud lahendus raskesti mõistetav, ehk on viidatud väärtpaberituru seadusele (edaspidi VPTS) § 2 lõikele 1, ehk väärtpaberile, ja siis öeldud, et investeerimisinstrument on ikkagi väärtpaber, kuid selline, mida ei ole nimetatud vastavas VPTS sättes.

Õigusterminoloogiliselt ei ole seda normi võimalik mõista.
Arvestatud, selgitatud
Investeerimisinstrumendi mõiste on eelnõust kustutatud. Varasemat loetelu investeerimisinstrumentide liikidest on sõnastatud täpsemaks.

„Investeerimise eesmärgina“ tuleks mõista iga sellist rahapaigutust, mille eesmärgiks on kindlaksmääratud või kindlaksmääramata summas tulu teenimine (vt ka § 2 lg 8 sätestatud kohaldumisala erandit).
63.
Eelnõus on defineerivad ja kohustavad sätted segamini esitatud. Nt Eelnõu § 3 lõikest 5 tulenevalt ei ole isik investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja kui ta ei pea arvestust investeerimisinstrumentide registri üle. Eelnõu § 4 lõige 8 defineerib virtuaalvääringu teenuse osutajat ja sätestab, et virtuaalvääringu teenuse osutaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.
Selgitatud
Sõnastuse puhul on mõeldud seda, et ühisrahastusteenuse osutaja on kohustatud pidama ka registrit.
64.
Eelnõu § 4 lõikes 1 defineeritud virtuaalvääring tekitab küsitavusi, mis on virtuaalvääringu defineeriv element, kas nt „maksevahendiks“ olek? Miks virtuaalvääringu defineerimise puhul ei ole kasutatud „investeerimise“ tunnus? Virtuaalvääringu defineerimisel ja reguleerimisel on mõistlik kasutada FATF-i ja Krüptovaraturgude ettepaneku vastavaid mõisteid.

Samuti tasub kaaluda, kas seada mingi arvuline põrand maksevahendina tunnustamisele – nt kui kolm sõpra tunnustavad enda loodud virtuaalvääringut maksevahendina, siis see ei peaks definitsiooni järgi olema järelevalve all. Meie hinnangul võiks selline põrand olla kooskõlas riikliku poliitikaga, millal on põhjendatud rakendada järelevalvet ja sundida isikuid tegevusluba omama.
Selgitatud
Eelnõus on termin virtuaalvääring asendatud laiema terminiga „krüptovara“, võttes aluseks EL krüptovaraturgude määruse ette-panekus toodut. Samas „virtuaal-vääring“ on rahapesu direktiivist tulenev mõiste, mis peab liikmesriigi siseriiklikku õigusesse alles jääma.

Märkuses toodud põrandat maksevahendina tunnustamisele on seaduse tasandil keeruline luua; selline hindamine peaks toimuma juhtumi-põhiselt ja lähtuma sellest, kuidas virtuaalvääringut turundatakse, kuidas ja mil määral see on praktikas kasutusel jne.
65.
Eelnõu § 4 lõige 4 defineerib virtuaalvääringu vahetamise teenust. On küsitav, miks ei hõlma see mõiste virtuaalvääringu vahetamist väärtpaberi, sh tuletisinstrumendi või investeerimisinstrumendi, vastu. Samuti võib ju vahetada ka muu väärtusliku vara vastu (nt kunst, kuld, maa).
Selgitatud
Väärtpaberitega seotud teenused on reeglina investeerimisteenused, mille jaoks on vaja investeerimisühingu tegevusluba. Muus osas on teenuse mõiste sisustamisel lähtutud rahapesu direktiivist ja EL krüptovaraturgude määruse ettepanekust.
66.
Eelnõu § 4 lõige 5 defineerib virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenust, mille üheks tunnuseks on lepingu sõlmimine. Soovime rõhutada, et finantsinstrumentide puhul on ESMA jõudnud seisukohale, et kauplemiskohana/-süsteemina käsitlemiseks ei pea olema täidetud lepingute sõlmimise tingimus. Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta (edaspidi MIFID II) artikli 4(19) alusel hõlmab mitmepoolse süsteemi definitsioon kauplemishuvide kokku viimist, mis aga ei eelda lepingu sõlmimist. MiFID II artikli 1(7) järgi peab iga mitmepoolne süsteem toimima kauplemiskohana. Virtuaalvääringute platvormi puhul võiks sarnane lähenemine olla, kui Eelnõus valitud lähenemine ei ole tagatud virtuaalvääringute teatud spetsiifikaga.
Selgitatud
Mõiste sisustamisel on lähtutud EL krüptovaraturgude määruse ettepanekust. Selgitame lisaks, et kauplemise platvormiks kvalifitseerimine ei eelda lepingu sõlmimist, vaid sarnaselt märgitule see, et süsteem võimaldab kokku viia mitu krüptovara ostust või müügist huvitatud kolmandat isikut.
67.
Eelnõu § 4 lõikes 6 on kasutatud mõistet „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“, kuid Eelnõu kohaselt peaks läbivalt kasutama mõistet „virtuaalvääringu teenuse osutaja“.
Osaliselt arvestatud
Mõiste on eelnõust kustutatud.
68.
Eelnõu § 4 lõikes 8 on virtuaalvääringu teenuse osutaja defineeritud avalikkusele teenuste osutamise kaudu. Miks on see kvalifitseeritud „avalikkuse“ kaudu?
Selgitatud
Avalikkuse mõiste on sisustatud eelnõu § 5 lõikes 1, mille kohaselt avalikkus on eelnevalt kindlaks määramata isikute ring. Sisuliselt sama lähenemine on võetud ka EL ühisrahastusmääruses, EL krüptovaraturgude määruse ettepanekus, kus ei ole loodud „põrandat“ regulatsiooni kohaldamisele. Arvestades krüptovarade väärtuse volatiilsust ei ole sellise „põranda“ loomine mõistlik; samuti oleks seda põhjendamatu teha lähtudes näiteks klientide arvust, sest see looks soodsa pinnase sootuks finantsjärelevalve allumata tegevuseks.
69.
Eelnõu § 4 lõike 8 kohaselt võib virtuaalvääringu teenuse osutaja tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Teeme ettepaneku nimetatud sätte muutmiseks selliselt, et virtuaalvääringu teenuse osutaja võib tegutseda üksnes aktsiaseltsina. Ettevõtlusvorm (aktsiaselts) on oluline meede, et anda järelevalvele kindlust isiku tahtes ja võimekuses ning läbimõeldult tegutseda just virtuaalvääringu teenuse pakkujana. Aktsiaseltsile on äriseadustikuga ette nähtud mitmed olulised erisused ja nõuded võrreldes osaühinguga, mh peab olema aktsiaseltsil nõukogu, mida osaühingu puhul tavaliselt pole. Järelevalve teostamise seisukohast on oluline, et virtuaalvääringu teenuse osutajal oleks mitmetasandiline juhtimisstruktuur ning otsustusprotsessid paigas.
Selgitatud
Eelnõuga ei soovita piirata seda, millises vormis juriidiline isik võib tegutseda. Küll aga on eelnõuga ette nähtud ka osaühingutele mitmetasandiline juhtimisstruktuur kohustusliku nõukogu näol (§ 7 lg 1 p 13 ja § 27 lg 3).
70.
Eelnõu § 5 lõige 1 defineerib avalikkuse. Vastav termin vajab samuti põrandat, millest alates üldse saame rääkida avalikkusest, ehk virtuaalvääringu teenuse osutamistest. Vastav suurus peaks arvestama, millal on põhjendatud sellelaadse teenuse järelevalve alla toomine ja millal mitte.
Selgitatud
Vt kommentaari üleval märkuse nr 68 juures.
71.
Eelnõu § 5 lõige 8 defineerib investeerimistokenit krüptovaral põhineva investeerimisinstrumendi kaudu. Ei ole selge, kas antud kontekstis on krüptovara erinev virtuaalvarast. Defineerimisel on kasutusel ka „turvaline süsteem“. Kui tegemist pole „turvalise süsteemiga“, kas siis investeerimisinstrument ei kvalifitseeru investeerimistokeniks? Eelnõus ega seletuskirjas ei ole näiteid, mis tokenid ei kvalifitseeru investeerimistokeniks. Investeerimistokeniteks mitte kvalifitseeruvate virtuaalvääringute puhul tuleb seadusloomes arvestada igale tokenite liigile spetsiifiliste riskidega. Käesolev Eelnõu ei sisalda nõudeid tokenite iseärasustega kaasnevate riskide maandamiseks.
Osaliselt arvestatud
„Investeerimistokeni“ mõiste on eelnõust kustutatud. Hajusraamatu-süsteemis registreeritud väärtpabereid peaks tulevikus ära katma VPTS-i muudatused, millega võetakse üle MiFID2 muudatused.
72.
Eelnõu § 6 lõige 3 teine lause peaks sisaldama sõna „viivitamatult“. Samuti on oluline reguleerida teenuse osutamist puudutav olustik ja vähemalt piirata uute klientide kaasamine: „Perioodil, kui tegevusloa aluseks olevad tingimused ei ole täidetud, ei tohi teenuseosutaja sõlmida uusi kliendilepinguid.“
Arvestatud, selgitatud
§ 6 lg 3 teise lausesse lisatud sõna „viivitamatult“.

§ 95 lg 4 p 1 lubab FI-l ettekirjutusega keelata teatud tehingute tegemist, mille alla lähevad ka kliendilepingud.
73.
Eelnõu § 6 lõike 4 sõnastus võiks olla alljärgnev: „Käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusluba on tähtajatu ja personaalne ega ole teisele isikule üle antav.“
Osaliselt arvestatud
§ 6 lõike 4 sõnastust muudetud.
74.
Eelnõu § 7 lõige 1 peaks olema ainsuses „esitab“ ja läbivalt kogu lauses.

Samuti teeme ettepaneku võtta Eelnõust välja võimalus taotleda tegevusluba „asutamisel“ oleva ettevõtte kaudu. Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole põhjendatud lubada asutamisel olevatel ettevõtete taotleda Eelnõu kohaselt tegevusluba/õigust. Liiatigi on praktikas selliseid juhtumeid väga vähe ja tekitavad keerukaid õiguslikke olukordasid. Vastavalt eeltoodule tuleb kogu Eelnõu üle vaadata ja täpsustada.
Arvestatud
Eelnõust on kustutatud asutamisel oleva äriühingu võimalus.

Lõikes 1 muudetud sõnastus vastavalt ettepanekule.
75.
Eelnõu §-s 7 on mõistlik täiendada, arvestades Krüptovaraturgude ettepanekut (artikkel 54).
Arvestatud
§-i 7 on täiendatud lõikega 4.
76.
Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 14 sätestab andmeid tegevusloa taotleja juhtide kohta, mida tuleb esitada. Arvestades sobivusmenetluse dünaamilisust, teeme ettepaneku vastav säte sõnastada nii, et andmed tuleb esitada Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil ja mahus. Finantsinspektsiooni juhatus kinnitab vajalikud vormid, nagu on seda teinud juba täna:
Juhendid ja märgukirjad | Finantsinspektsioon
Selgitatud
FI-l on õigus anda ainult soovitusliku iseloomuga juhendeid (FIS § 57 lg 1), millele ei saa seaduses viidata.
Vastav viide FI juhendile on lisatud eelnõu seletuskirja.
77.
Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 15 peaks sisaldama ka kohustust esitada andmeid äriühingute kohta, kelle üle on kontroll
Arvestatud
Täiendatud § 7 lg 1 p 15.
78.
Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 18 peaks lõppema peale sõna „nimega“. Samuti on siin kasutusel mõiste „maksekonto“ (peetavate maksekontode loetelu). Miks on valitud ainult maksekontode loetelu ning miks ei ole hõlmatud väärtpaberikontod?
Mitte-arvestatud
„Krüptovara rahakoti või muu vahendi“ hõlmamine nimetatud sättesse oli teadlik valik, et järelevalve teostajal oleks ülevaade ka nendest krüptovara rahakottidest, millel hoitakse kliendi varasid (kuivõrd krüptovarateenuse osutaja võib kliendi varasid hoida pigem krüptovara rahakotis kui maksekontol.
Väärtpaberikontosid ei ole käesoleva seaduse reguleerimisalas olevatel teenuseosutajatel klientidele lubatud avada ega kliendi väärtpabereid hoida, kuivõrd sellisel juhul oleks tegemist investeerimisteenusega väärtpaberituru seaduse mõistes.
79.
Eelnõu § 7 lõike 1 alla tuleks punktide 18 ja 19 vahele seada uus punkt alljärgnevas sõnastuses: „tegevusloa taotleja ning tema juhtorgani liikme nimel peetava virtuaalvääringu rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, millel hoiustatakse või kavatsetakse hoiustada kliendi vara või kasutada tegevusloa taotleja huvides.“ Viidatu tagab parema ülevaate kasutatavatest virtuaalvääringu rahakottidest.
Selgitatud
Eesmärk on sama või sarnast infot saada; pole põhjendatud eraldi punkti loomine.
Lisaks ei ole teenuseosutaja nimel peetaval kontol lubatud hoida koos kliendi vara ning muud vara või oma vara (§ 74 lg 1), millest tulenevalt peaksid kõik maksekontod ja krüptovara rahakotid langema § 7 lg 1 punkti 18 alla.
80.
Eelnõu § 7 lõige 3 tuleks uuesti sõnastada järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 8 ja 9 käsitletud infotehnoloogilised süsteemid ja turvapoliitikad küberturvalisuse tagamiseks peavad olema hinnatud vastava ala sõltumatute ekspertide poolt ja nimetatud hinnangud esitatakse kirjalikus vormis Finantsinspektsioonile koos loataotlusega. Finantsinspektsioon võib nõuda täiendavalt, muuhulgas tegevusloa kehtivuse ajal, sõltumatute ekspertide kaasamist tegevusloa taotleja tegevuse või süsteemide hindamiseks.“ Viidatud olustik tagab paremad järelevalve taotlejate infotehnoloogiliste süsteemide, küberturvalisuse protsesside kui ka muude tegevuste üle. Oluline on tagada, et vastavate eksperthinnangute nõudmine oleks lubatud ka pärast tegevusloa saamist
Mitte-arvestatud
Vastava sätte sõnastamisel on antud FI-le õigus nõuda täiendavalt sõltumatu eksperdi hinnangut, kuid mitte tegevusloa taotleja kohustust nimetatud hinnang tegevusloa taotlemisel esitada. Eelnõu seletuskirjas on vastava sätte kohta märgitud järgmist:
„Nimetatud eksperdi hinnangu nõudmist tuleks kasutada ainult juhul, kui taotleja kasutatavad tehnoloogilised lahendused on niivõrd erilised või uudsed, et Finantsinspektsioonil ei oleks võimalik nendest ilma eriteadmisteta isiku kaasamiseta mõistlikult aru saada.“
Eelnõu koostajad jäävad nimetatud lähenemise juurde. Vastasel juhul kaasneks tegevusloa taotlejale täiendav ajaline ja rahaline kulu selgitamaks oma tegevusega seotud ja kasutusel olevate IT-süsteemide ja küberturvalisuse tagamisega seotud aspekte, mis tingimata eksperdi hinnangut ei vaja.

81.
Eelnõu § 7 lõike 4 lõppu tuleb lisada alljärgnev täiendus: „…., ning ei ole selliseid menetlusi pooleli.“ Nimetatu tagab selgema arusaamise isikut puudutavates karistusmenetlustest.
Mitte-arvestatud
Ettepanekus toodu sisuliselt välistaks isikutel, kelle suhtes kriminaal-menetlus on pooleli, saamaks tegevusloa taotleja juhtorgani liikmeks. Seevastu on eelnõus piirdutud „karistatusega“, st ettevõtlusvabaduse piiramise alus peaks tulenema jõustunud kohtuotsusest.
82.
Eelnõu § 7 lõike 5 kohaselt karistusregistri tõend tuleb esitada ainult välisriigi kodanikel. Palume Eelnõu täiendada selliselt, et karistusregistri tõendi esitamine on kohustuslik kõigile juhtide, sh olulise osaluse menetlustes füüsilisest isikust omandajal ja juriidilisest isikust omandaja juhtidel. Praktikas on oluline, et kui isikul on mitu kodakondsust, ta resideerub või on muul moel oluliselt seotud mõne välisriigiga, siis tuleb tal esitada karistusregistri väljavõte või samaväärne dokument iga sellise välisriigi kohta ning väljavõte ei tohi olla vanem kui kolm kuud.
Selgitatud
§ 7 lg 6 punkti 2 kohaldatakse ka nendele isikutele, kellel on kodakondsus ka muudes riikides kui Eesti.
83.
Eelnõu § 7 lõike 6 kohaselt isik, kellele on väljastatud Ühisrahastusmääruse alusel tegevusluba, esitab selles peatükis sätestatud tegevusloa taotlemiseks Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse, millele on lisatud § 7 lõike 1 punktides 3–10, 13 ja 17–19 nimetatud andmed ja dokumendid. Seletuskirjast selgub, et tegemist on nn täiendava tegevusloaga, kuid rohkem selle kohta Eelnõus teavet ei ole. Turuosalistel võib tekkida küsimus, miks nad peavad esitama täiendavaid dokumente, kui Ühisrahastusmäärus seda ei nõua.

Eelnõust ei selgu kui kaua kestab antud menetlus (kas § 10 järgi 3-6 kuud) ja mis saab juhul, kui tegevusluba ei anta, aga Ühisrahastusmääruse alusel on õigus teenust edasi osutada.

Ettepanek on jääda ühisrahastusteenuse osas vaid määruse põhiseks ja mitte hakata looma siseriiklikku eraldi regulatsiooni oludes, kui isik on juba loa saanud ja võib teenust osutada. Seega on põhjendatud vastav norm kustutada.
Selgitatud
Eelnõu ei keela ühisrahastusteenuse osutajatel, kes on saanud tegevusloa vastavalt EL ühisrahastusmäärusele, osutada ka § 1 lg 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuseid ehk määruse skoopi mittekuuluvaid teenuseid.

Sellisel juhul kohaldub täiendava tegevusloa taotlemisele kogu 2. peatükk, kuid ühisrahastusteenuse osutaja ei pea FI-le esitama kõiki § 7-s sätestatud andmeid, kuna suur osa andmetest on juba määruse alusel tegevusloa taotlemisel esitatud.



84.
Eelnõu § 8 lõige 3 punkti 1 osas teeme ettepaneku täiendavaks sõnastuseks, mis tagab suuremad võimalused äriplaani täiendamist nõuda. Ettepanek on vastavat normi täiendad alljärgnevalt: „…. ja muud andmed eluliselt usutavad või ei ole usaldusväärsed. Samuti kui omavahendite minimaalsuurus, …. “
Osaliselt arvestatud
Eelnõu koostajate hinnangul peavad kõik tegevusloa taotlemisel esitatud andmed olema usaldusväärsed (ning äriplaani puhul eluliselt usutavad). Omavahendite osa on viidud eraldi § 8 lõike 3 punkti 2.
85.
Eelnõu § 9 lõiked 1 ja 6 kordavad teineteist. Palume eemaldada Eelnõu § 9 lõike 1 viimasest lausest „või nõuda tegevusloa taotlejalt puuduste kõrvaldamist“. Finantsinspektsioonil peab olema õigus jätta taotlus läbi vaatamata ka ilma täiendavat puuduste kõrvaldamise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt palume asendada ja sõnastada lõige 6 järgnevalt: „Finantsinspektsioon võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud või on seda teinud puudulikult. “.
Osaliselt arvestatud
Muudetud § 9 lg 1 ja 6 sõnastust.

Lõige 1 annab õiguse jätta tegevusloa taotlus läbi vaatamata ka ilma täiendavat tähtaega andmata. Lõike 6 sõnastus peaks eelnõu koostajate hinnangul ära katma ka olukorra, kus puudused on kõrvaldatud puudulikult.
86.
Eelnõu § 9 lõikesse 7 palume lisada järgneva osa: „dokumendid ja tagastab pool makstud menetlustasust.“. Taotluse menetlemine on kulu ja oleks põhjendamatu, kui seda peaksid hüvitama teised järelevalvesubjektid. Seega jääb pool menetlustasust Finantsinspektsioonile.
Mitte-arvestatud
Üldiselt toetame antud lähenemist, kuid seda peaks rakendama kõikide finantsjärelevalvesubjektidele ühiselt; samuti peaks olema selline säte ette nähtud FIS-is, mitte käesolevas eelnõus.
87.
Eelnõu § 10 lõike 1 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta kolme kuu jooksul, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. Kuna tegemist on uue valdkonna ja riskantsete finantstoodetega, palume kolm kuud asendada kuue kuuga, koos võimalusega pikendada tähtaega kuni üheksa kuuni.
Mitte-arvestatud
Oleme lähtunud MiCA ettepanekus ja ühisrahastusmääruses sätestatust.
Oleme valmis kaaluma nimetatud tähtaegade edasilükkamist, kui MiCA tekst on selgem (eeldatavasti juuni lõpuks).
88.
Eelnõu § 10 lõige 2 käsitleb Finantsinspektsiooni poolt kõrvaltingimuse kehtestamise alust tegevusloa menetlustes. Eelnõu avalikus konsultatsioonis on selle ulatust palutud turuosaliste poolt täpsustada.

Rahandusministeerium on vastavalt täiendanud seletuskirja järgmiselt: „Tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest kõrvalekaldumise all on silmas peetud eeskätt tegevusloa taotluses esitatud dokumente ja andmeid, mida ei pruugi olla vajalik esitada näiteks täiendava tegevusloa taotlemise puhul, st kui taotleja juba omab Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba. Nimetatud andmeid ja dokumente hindab Finantsinspektsioon juhtumipõhiselt iga taotleja ning osutatava teenuse osas vastavalt muuhulgas sellele, mis andmed ja dokumendid on taotleja Finantsinspektsioonile varasemalt muu tegevusloa taotlemise käigus esitanud. Samuti võib nimetatud punkti rakendada ka juhul, kui teatud tegevusloa andmise kriteeriumid (muuhulgas näiteks § 7 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõue) on täitmata, ning anda ajapikendust taotleja tegevuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks.“

Finantsinspektsioon märgib, et Finantsinspektsiooni 2022 – 2025 strateegia kohaselt (alapeatükk: IV. Finantsinspektsioon soodustab tehnoloogilist uuenduslikkust, et aidata kaasa turu efektiivsele toimimisele) üheks oodatavaks on: Tehnoloogiliselt uuenduslike ärimudelite arengu ja kohaliku oskusteabe kaasamise soodustamiseks taotluse alusel rakendame kõrvaltingimustega tegevusloa, kui seadus seda võimaldab ja seonduvad riskid on piisavalt juhitud. Tehnoloogiliselt uuenduslikke ärimudeleid saab kontrollitult testida ja arendada. Arvestades seletuskirja väga piiratud selgitust (ja sealt lähtuv vastava normi tõlgendamise ulatus), võib sellise eesmärgi seadmine sattuda ohtu ning seda kõrvaltingimuse kontseptsiooni tuleks seletuskirjas täpsemalt avada (nt lisades ka eeltoodud Finantsinspektsiooni strateegia oodatud tulemuse põhise selgituse).

Samuti palume Eelnõu § 10 lõike 2 punktis 1 kustutada sõna „soodsamad“. Seda põhjusel, et kõrvaltingimuse soodsama või vähem soodsama staatus ei ole asjaolu, mida peaksime hindama või arvestama.
Arvestatud
Täpsustatud eelnõu seletuskirja.
Sõna “soodsamad” on eelnõust kustutatud.
89.
Eelnõu § 10 lõike 3 punktid 1 ja 2 palume sõnastada järgmiselt:
„1) piiratakse teenuse osutamist või seatakse muid nõudeid äritegevusele;
2) keelatakse tegevusluba omaval ettevõttel muu teenuse osutamine.“
Nimetatud sõnastuses tagavad need paremini normi kandvat mõtet.
Osaliselt arvestatud
Märgime, et normi kandev mõte on see, et Finantsinspektsioonil oleks võimalik piirata või keelata teenuse osutamist, mis ei ole tegevusloaga hõlmatud. Selguse huvides on lisatud punkt 3 ning täiendatud punkti 1 sõnastust.

90.
Palume täiendada Eelnõu §-s 10 sätestatud tegevusloa andmise regulatsiooni nn pööratud tõendamiskoormusega VPTS § 551 lõigetega 1 ja 2 sarnaselt.
Mitte-arvestatud
Käesoleva eelnõu puhul eelistaksime lähtuda EL ühisrahastusmääruses ja krüptovaraturgude määruse ettepanekus toodust; VPTS-is on võetud aluseks MiFID2-s sätestatu.
91.
Eelnõu § 11 lõike 1 punktis 6 tuleks kasutada peale sõna „vahendeid“ sõna „või“.
Arvestatud
Sätte sõnastust on korrigeeritud.
92.
Eelnõu § 11 lõikes 3 tuleks määratud kolme kuuline tähtaeg sätestada kuue kuuliseks ja ühe kuuline tähtaeg kolme kuuliseks tähtajaks. Nimetatu tagab parema menetluse korraldamise ja kvaliteetsema dokumentatsiooni.
Arvestatud
Sõnastust on korrigeeritud.
93.
Eelnõu § 11 lõike 1 punkt 4 sätestab üheks tegevusloa andmisest keeldumise aluseks asjaolu, kus tegevusloa taotleja juhtorgani liikmed, audiitor, aktsionärid või osanikud ei vasta seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. Palume, täiendada loetelu ka olulist osalust omava isikuga, kuivõrd kaudset olulist osalust omab isik, kes ei ole teenusepakkuja aktsionär ega osanik.
Arvestatud
Sõnastust on korrigeeritud.
94.
Eelnõu § 11 lõike 1 punkti 7 alusel on üheks keeldumise aluseks asjaolu, et tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et ta ei kavatse tegutseda Eestis või tema äritegevusel ei ole seoseid Eestiga. Teeme ettepaneku täiendada punkti viitega seose sisulisusele. Normist üle saamiseks võidakse luua näilisi või pelgalt vormilisi seoseid Eestiga. Normi eesmärgiks on aga tagada, et Eestisse ei asutataks üksnes nö varikeha tegevusloa saamise eesmärgil, vaid tegemist oleks sisulise teenuse osutamisega. See ettepanek seondub Eelnõu § 13 lõike 1 punktiga 12, kus sellisel juhul tuleks tegevusluba kehtetuks tunnistada. Taotlejale on vähem koormav, kui ta nende asjaolude ilmnemisel juba tegevusloa menetluse raames tegevusluba ei saagi, kui see, et talle väljastatakse luba, mis hiljem kehtetuks tunnistatakse.
Arvestatud
Säte on ümber sõnastatud selliselt, et FI-l on õigus keelduda tegevusloa andmisest, kui tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva majandustegevuse koht ei ole Eestis.

Tegemist on viitega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 29 lõikele 2, mille kohaselt eraõigusliku juriidilise isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht. § 11 lõike 1 punkti 7 näol on tegemist antud sätte kitsendusega, st põhikirjalist tegevust ei ole võimalik ette näha mujal kui Eestis.

Püsiva ja kestva majandustegevuse kohta vt ka eelnõu seletuskirja selgitusi § 26 juures.
95.
Eelnõu § 11 lõike 1 punktis 11 sätestatud alus palume täiendada järgmiselt: „11) tegevusloa taotleja infotehnoloogilised süsteemid või muud tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad või esineb tõeline või eluliselt usutav oht, et nimetatud süsteemid või vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad.“
Mitte-arvestatud
Kuivõrd viidatud sätte kohaselt hindab FI tegevusloa taotleja IT-süsteemide ja muude tehnoloogiliste vahendite piisavust, siis eelnõu koostajate hinnangul katab see ka hinnangut nendesamade süsteemide ja vahendite ohu hindamiseks. Seetõttu ei ole viidatud täiendus vajalik.
96.
Eelnõu § 11 lõike 1 täiendamine uue punktiga. Teatud juhtudel võivad ärimudeliga kaasnevad riskid olla nii suured, et isegi adekvaatsete sise-eeskirjade esitamisel, ei pruugi olla äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid piisavalt juhitud ning kõrvaltingimuste kehtestamisega peaks sisuliselt takistama ärimudeli sellisel kujul ellu viimist. Niisugusel puhul ei ole mõistlik väljastada tegevusluba teenusele, mida kõrvaltingimuste tõttu sisuliselt osutada ei saagi, vaid otstarbekas on muuta teenust ja omandada tegevusluba sellisele teenusele, mida osutada saab.

Eelneva põhjal teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 11 lõiget 1 järgmise punktiga: „tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist ning käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 nimetatud õigust ei ole kõiki asjaolusid arvestades otstarbekas kohaldada“.
Arvestatud
Vastav punkt lisatud § 11 lõikesse 1 punktina 9.
97.
Palume täiendada Eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseid selliselt, et 1) ei ole makstud järelevalvetasu ja 2) teenuseosutaja ei tee järelevalveasutusega koostööd, sh ei vasta päringutele jne. Viimane alus peab olema sätestatud expressis verbis, sest sellega seotud probleem tuleneb RAB-i praktilisest kogemusest virtuaalvääringu teenuseosutajaga suhtlemisel.
Osaliselt arvestatud
Nimetatud aspektid on kaetud § 13 lõike 2 punktiga 15. Punkti sõnastust on muudetud, samuti on täiendatud eelnõu seletuskirja.
98.
Eelnõu § 13 lõike 2 punkti 1 kohaselt saab tegevusloa kehtetuks tunnistada juhul kui teenuseosutaja ei ole tegevust alustanud 12 kuu jooksul. Ühisrahastusmääruse artikli 17 (1)(a) kohaselt on aega 18 kuud. Siin võiks olla ühetaoline lähenemine. Virtuaalvääringute puhul peaks see periood olema lühem ehk 12 kuud, aga ühisrahastuse teenuse osutajaid tuleks kohelda võrdsetel alustel.
Mitte-arvestatud
EL ühisrahastusmäärus on otsekohalduv määruse alusel tegevusloa saanud ühisrahastusteenuse osutajatele, kuid eelnõus tuleks võtta ühtne lähenemine. 12 kuud tegevusloa andmisest arvates peaks olema piisav aeg äritegevuse alustamiseks nii krüptovarateenuste kui ühisrahastus-teenuste puhul. Pikema perioodi puhul tekib küsimus tegevusloa taotlemise vajadusest konkreetse äritegevuse jaoks.
99.
Eelnõu § 14 lõikes 2 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamine üleriigilise levikuga päevalehes on vananenud nõue, kuivõrd tänapäeval eksisteerivad digitaalsed ja kiiremad lahendused ning vahendid olulise teabe edastamiseks. Samuti peaks Finantsinspektsioon teavituse tegema ka juhul kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks teenuse pakkuja enda taotluse alusel. Palume kaaluda kas päevalehes kuulutuse avaldamise nõue on praegusel ajastul vajalik. Kui vastav nõue jätta alles, peaks olema aega vähemalt kaks tööpäeva.
Arvestatud
§ 14 lõige 2, mis nägi ette päevalehes kuulutuse avaldamise nõude, on eelnõust kustutatud.
100.
3. peatüki pealkirjas on sõna „Eesti“ väikese algustähega.
Arvestatud

101.
Eelnõus §-st 15 ei tulene, millal võib teenuseosutaja alustada välisriigis teenuse osutamist ja kas Finantsinspektsiooni loast selleks piisab. Kuna seda valdkonda EL õigus hetkel ei reguleeri (v.a. Ühisrahastusmäärusega reguleeritud olukord), siis võib olla asjakohane viide teise riigi õiguse kohase loa või muu kinnituse saamisele.

Eelnõu § 16 kohaselt nt Eestis piiriüleselt teenust osutada ei tohigi, kui tegemist ei ole selle paragrahvi lõike esimeses lauses nimetamata isikuga. Ehk Finantsinspektsiooni Eelnõu § 15 alusel väljastatud loal ei pruugi olla mingisugust õiguslikku mõju sellele, kas meie turuosaline tohib või ei tohi piiriüleselt soovitud riigis teenuseid piiriüleselt osutada.
Osaliselt arvestatud/
selgitatud
Sõnastust on muudetud selgemaks.

Lisaks juhime tähelepanu, et ei lg 3 ega ka mingi muu säte ei reguleeri teenuse osutamise alustamist välisriigis. See sõltubki teise riigi õigusest, mida ei saa käesoleva eelnõuga ette näha.


102.
Eelnõu § 15 lõike 1 punkti 4 tuleb muuta järgmiselt, et esitada tuleb filiaali juhtimise eest vastutavate isikute (filiaali juhataja) kohta Eelnõu § 7 lõike 1 punktides 14 ja 15 nimetatud andmed ning filiaali juhataja peab vastama Eelnõu § 27 sätestatud nõuetele.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Kogu piiriülese teenuse osutamise ja filiaali asutamise lähenemist on tervikuna muudetud – kuna hetkel ei ole see tegevus (s.t. nn passirežiim) EL tasemel harmoneeritud, siis FI nö ennetavat sekkuvat rolli on muudetud. Samas on säilitatud FI-le vajadusel ettekirjutuse tegemise õigus.
103.
Eelnõu § 15 lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon tegema Eestis asutatud ja tegevusluba omava teenuseosutaja välisriigi filiaali tegevusloa andmise otsuse ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest. Sätestatud tähtaeg on liiga lühike ning ei võimalda selle aja jooksul tegevusloa taotlusele piisavalt sisulist tähelepanu pöörata. Näiteks võrdlusena on Eelnõus teises lepinguriigis asutatud isiku filiaali Eestis avamise loa menetlemiseks määratud kaks kuud. Samuti nt VPTS-is ja krediidiandjate ja – vahendajate seaduses (edaspidi KAVS) on teises lepinguriigis filiaali asutamise otsuse tähtajaks kaks kuud. Palume Eelnõu vastavalt muuta.
Selgitatud
Vt eelmist kommentaari.
104.
Eelnõu § 15 lõige 5 sätestab keeldumise aluseid. Palume täiendada keeldumise aluseid: „filiaali juhataja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.“

Eelnõu §-s 16 sätestatud regulatsioon, mis reguleerib teises lepinguriigis asutatud isiku tegevust Eestis, tekitab küsitavusi, milline on selles paragrahvis toodud menetluse suhe selle paragrahvi lõike 1 esimeses lauses viidatud asutuste tegevust reguleerivates normides sisalduva menetlusega. Näiteks makseasutuse poolt filiaali asutamine Eestis on reguleeritud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses (edaspidi MERAS). Kui lepinguriigi makseasutus asutab filiaali Eelnõu alusel Eelnõuga reguleeritud teenuste osutamiseks, kuidas ta peab käituma, kui otsustab hakkama osutada makseteenuseid MERAS-e alusel. Ja vastupidi, kuidas peab käituma lepinguriigi makseasutus, kes asutab filiaali MERAS-e alusel ja soovib alustada Eelnõuga reguleeritud teenuste osutamist? Eelnõus ja eriseadustest sätestatud regulatsioonid teises lepinguriigis asutatud isiku tegevuse jaoks Eestis peavad olema ühtlased, et vältida nn seaduse aukude kasutamist Eesti turule sisenemiseks.

Lisaks teeme ettepaneku teha viide sellele, et muu välisriigi teenuseosutaja ei tohi Eestis piiriüleselt teenust osutada, sh filiaali asutada. Vastasel juhul võib tekkida arusaam, et see mis ei ole keelatud, on lubatud. Praktikas ei pruugi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 372 katta olukorda, kus teenuseosutaja on saanud tegevusloa välisriigis ja osutab Eestis piiriüleselt teenust, kui ei ole selleks keeldu või kohustust saada tegevuseks luba.
Osaliselt arvestatud
Vt ka eelmiseid kommentaare.

105.
Eelnõu § 16 lõike 2 punkti 1 kohaselt peab Eestis filiaali asutamiseks või piiriüleselt teenuse osutamiseks selle paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud isik taotlema Finantsinspektsioonilt loa. Taotluses esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid: 1) isiku nimi ja aadress selles lepinguriigis, kus ta on asutatud ning filiaali ärinimi ja aadress Eestis. Praegust sõnastust on võimalik tõlgendada selliselt, et ka piiriüleseks tegutsemiseks on vajalik esitada filiaali ärinimi ja aadress Eestis. Teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 16 lõike 2 punkti 1 sõnastust järgnevalt: „1) isiku nimi ja aadress selles lepinguriigis, kus ta on asutatud ning filiaali asutamise korral filiaali ärinimi ja aadress Eestis;“
Arvestatud
Punkti 1 sõnastust on täpsustatud.
106.
Eelnõu § 16 lõikesse 4 palume lisada punkti 3 alljärgnevas: „3) Loa andmine võib kahjustada finantsinspektsiooni seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud eesmärke.“
Mitte-arvestatud
Näeme, et selle sätte lisamine ei ole siiski põhjendatud, kuna see annaks FI-le väga laia diskretsiooni.
107.
Eelnõu § 17 lõikes 1 käsitletu ei ole vajalik ja piisaks sedastusest, et oluline osalus on otsene või kaudne (vt KAS § 29 lõige 1).
Arvestatud
Olulise osaluse mõiste määratlemine ei ole vajalik § 5 lõike 10 tõttu – sellest tulenevalt on § 17 eelnõust kustutatud.
108.
Eelnõu § 18 punkti 2 kohaselt võib olulise osaluse omandada isik, kelle finantsseisund on piisavalt tugev. See on oluline aspekt virtuaalvääringute teenusepakkujate suhtes. Samas ühisrahastuse puhul mitte nii väga asjakohane, sest platvormide poolt võetavad finantsriskid on madalamad. Ka Ühisrahastusmäärus ei nõua olulise osaluse omaja finantstugevuse hindamist. Lisaks tuleks vaadata ka KAVS-i olulise osaluse sätteid, mis ei sea sellist nõuet krediidiandjatele ja –vahendajatele. Seega leiab Finantsinspektsioon, et nt tarbijatele teenust pakkuvate ühisrahastusteenuse osutajate puhul ei ole see nõue vajalik.
Arvestatud
§ 18 punkt 2 on kustutatud, samasse paragrahvi on lisatud lõige 2 MiCA ettepaneku art 75 lõike 1 punkti C eeskujul.
109.
Eelnõu § 19 lõike 3 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul olulise osaluse dokumentide kättesaamisest ja menetluse võimalikust lõppkuupäevast. Senine praktika näitab, et kaks tööpäeva on väga lühike aeg, eriti kui on korraga mitu olulise osaluse omajat samas ettevõtjas. KAVS-is on see aeg viis tööpäeva, mis on piisav ja võimaldab dokumentidesse päriselt ka süveneda ning anda tagasisidet mitte alustamise korral, et mis on ka sisuliselt puudu, mitte ainut vormiliselt. Teeme ettepaneku, et see aeg on ka ühisrahastuse ja virtuaalvääringute subjektide puhul viis tööpäeva
Selgitatud
Tegemist on lihtsalt Finantsinspektsiooni-poolse teavitusega, et Finantsinspektsioon on andmed kätte saanud; dokumentide piisavust on Finantsinspektsioonil võimalik hinnata ja lisaandmeid küsida kogu hindamisperioodi vältel (vt § 21 lõikeid 1 ja 2)
110.
Eelnõu § 20 lõige 1 reguleerib osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmeid. Palume täiendada loetelu, et füüsilisest isikust omandaja ja juriidilisest isikust omandaja juhid peavad esitama karistusregistri väljavõtte, mis ei tohi olla vanem kui kolm kuud.
Arvestatud
Täiendatud § 20 lõike 1 punktiga 8.
111.
Palume Eelnõu § 20 lõike 1 punkti 6 lisada nõue, et isiku suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone.
Arvestatud
Täiendatud § 20 lõiget 1 punktiga 9.
112.
Ettepanek on kustutada Eelnõu § 21 lõige 2. Praktikas on see taotleja huvi, et me andmeid saame kuni n-ö viimase hetkeni küsida. Eeltoodu tõttu on vaja muuta ka lõiget 3 viisil, et kustutada osa: „…käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud…“
Arvestatud
Kustutatud § 21 lõige 2.
113.
Ettepanek on kustutada Eelnõu § 21 lõige 7, kuna vastavatele küsimustele on vastused haldusõiguses ja neid ei ole vaja eraldi reguleerida.
Arvestatud
Vastav lõige kustutatud.
114.
Eelnõu § 22 lõige 2 on oluline muuta järgnevalt: „…, kui Finantsinspektsioon on seda oma otsusega lubanud.“ Eelnõu tänases sõnastuses jääks õhku oluline risk, et kui Finantsinspektsioon ei jõua otsust õigel ajal teha, saab selle automaatselt isik, kes võibolla ei vasta kõikidele nõuetele.
Arvestatud
Muudetud sätte sõnastust.
115.
Eelnõu § 23 lõige 1 reguleerib olulise osaluse omandamise keelamise aluseid. Palume täiendada ettekirjutuse tegemise aluseid selliselt, et olulise osaluse omandamise võib keelata ka juhul kui omandajale, tema juhile või omandajaga seotud isikutele on määratud rahvusvahelised sanktsioonid.
Selgitatud
FI-l on õigus omandamisest keelduda, kui isikule on rahvusvaheline sanktsioon määratud vastavalt § 23 lg 1 p 1 ja § 18 p 5.
116.
Eelnõu § 23 lõike 4 viimane lause vajab täpsustamist. Teeme alljärgneva ettepaneku: „Finantsinspektsioon võib avalikustada ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel.“
Arvestatud
Muudetud sätte sõnastust.
117.
Eelnõu § 24 lõigetes 3 ja 4 sätestatud kolme kuulised tähtajad on oluline pikendada kuue kuuni.
Arvestatud
Vastavat tähtaega pikendatud kuue kuuni.
118.
Eelnõu 5.peatüki 1. jaos tuleb selgelt ette näha, et teenuse osutajal peab olema vähemalt kaks juhatuse liiget. Eelnõus ei ole määratud juhatuse arvulist koosseisu, kuid arvestades osutatavat teenust ja sellega kaasnevaid riske on oluline, et juhatus ei oleks üheliikmeline vaid koosneks vähemalt kahest liikmest. Juhatuse suurema koosseisuga on huvide konflikt paremini kaetud, st riskide võtmine ja riskide maandamine ei ole sama isiku juhtida.
Arvestatud
Vastav nõue lisatud § 27 lõikena 4.
119.
Eelnõu § 26 lõiget 1 palume täpsustada järgnevas: „…peakontor koos äritegevuseks oluliste protsesside ja otsustusorganitega peavad olema Eestis.“ Nimetatu tagab suurema tegevusloa seotuse Eestiga.
Selgitatud
Need elemendid on hõlmatud § 26 lõigete 1 ja 2 uue sõnastusega. Täiendatud ka eelnõu seletuskirja.
120.
Eelnõu §-s 26 tuleb selgesõnaliselt kehtestada nõue, et vähemalt pooled juhatuse ja nõukogu liikmetest peavad olema Eesti elanikud.
Mitte-arvestatud
Eelnõu koostajate arvates piisab „püsiva ja kestva majandustegevuse koha“ määratlusest.
121.
Eelnõu § 27 sätestab nõudeid juhtidele ja töötajatele, kuid sisuliselt Eelnõus nõuded juhtidele puuduvad. Ainuke nõue, mis peab nii juhatuse kui nõukogu liikmete puhul täidetud olema on i) laitmatu maine ja piisava ajalise pühendumise nõue. Üksnes juhatuse liikmetele (§ 27 lõige 2) kehtib nõue, et neil peavad olema vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Sama nõue peab kindlasti kehtima ka nõukogu liikmetele. Ei ole põhjendatud, et nõukogu liikmetele see nõue ei kehti. Lisaks jääb arusaamatuks, et miks on vajalik kitsendada, täpsustada juhatuse liikmete teadmiste, oskuste ja kogemuse valdkonda. Ka teistes finantssektori eriseadustes ei ole juhatuse liikmete teadmised, oskused ja kogemus piiratud/täpsustatud ja see on jäetud Finantsinspektsiooni kaalutluseks. Samuti juhime tähelepanu, et seletuskirjas on märgitud, et nõuded peaksid kehtima juhtorgani liikmetele (mitte üksnes juhatuse liikmetele). Samuti on märgitud, et nimetatud aspektid põhinevad suuresti Ühisrahastusmäärusel. Juhime tähelepanu, et Ühisrahastusmäärus näeb juhtidele veel täiendavad nõuded ette (nt kollektiivne sobivus). Samuti vajab rõhutamist, et need nõuded Eelnõu kohaselt hakkaksid kehtima ka virtuaalvääringu teenuse osutaja juhtidele, mistõttu on kindlasti vaja nõuded juhtidele üle vaadata ja Eelnõud täiendada. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku kehtestada Eelnõus juhtidele analoogsed nõuded nagu need kehtivad ka teistes eriseadustes.

Eelnõu § 27 tuleb täiendada, et juhtide, st nii juhatuse kui ka nõukogu liikmete sobivuse puhul hinnatakse veel järgmisi kriteeriume ehk teenuseosutaja juhiks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on juhtimiseks vajalik haridus, kutsealane sobivus, juhtidel peavad ka olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused ning valitaval juhil peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu.

Samuti ei ole arusaadav miks kasutatakse mõistet juhtorgani liige. Palume kaaluda selle asemel mõiste „juht“ kasutamist ja see Eelnõus eelnevalt defineerida, et juhid on juhatuse ja nõukogu liikmed. Ka Eelnõus on osades sätetes kasutatud mõistet juht.

Eelnõu §-s 27 on juhtide ja töötajate nõuded segamini. Kuivõrd juhtidele tuleb ette näha konkreetsed nõuded nagu eelpool nimetatud, siis tuleks juhtide nõuete osas kehtestada eraldi paragrahv.
Osaliselt arvestatud
Muudetud on § 27 lg 2 sõnastust.


122.
Eelnõu § 27 lõike 11 kohta palume seletuskirjas täpsemalt selgitada, et milliseid nõudeid ja miks on vaja eraldi määrusega täpsustada. Kas need nõuded hakkaksid kehtima nii virtuaalvääringu teenuse osutaja juhtidele ja töötajatele kui ka ühisrahastusteenuse osutaja juhtidele ja töötajatele?
Selgitatud
Vastav volitusnorm on eelnõust kustutatud.
123.
Eelnõu § 28 lõige 1 peab sisaldama punkti 4, mis seaks analoogse kohustuse, kui oleme pakkunud Eelnõu § 7 lõike 1 punktis 14, elik esitada tuleb info Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil.
Selgitatud
Vt § 7 lg 1 p 14 juures olevaid selgitusi.
124.
Eelnõu § 28 lõikes 4 ka ametivolituste pikendamisest peaks teenuse osutaja teavitama, mistõttu tuleks Eelnõud selles osas täiendada.

Samuti tuleb näha erand, et 10 päevast tähtaeg ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. Praktikas on esinenud mitmeid elulisi asjaolusid, millal seda tähtaega ei ole võimalik järgida, seetõttu peaks ka seaduses vastav erand olema sätestatud. Ka nt krediidiasutuste puhul on see erand kehtestatud.
Arvestatud
Sõnastust on korrigeeritud.
125.
Eelnõu § 28 lõikes 6 sätestatud osa: „…nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt või…“ palume kustutada. Vastava olustiku lahendab täna FIS § 55 lõige 7.
Arvestatud
Vastav lauseosa kustutatud.
126.
Eelnõu § 30 lõike 2 punktis 10 on kasutatud terminit „rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks“. Õige termin on „rahvusvaheliste sanktsioonide kohaldamiseks“.
Arvestatud

127.
Eelnõu § 30 lõiget 2 palume täiendada uue punktiga, et sise-eeskirjad tuleb kehtestada ka juhtide sobivushindamise kohta.
Arvestatud

128.
Eelnõu § 31 reguleerib sisekontrolli süsteemi. Arusaamatuks jääb, miks sisekontrolli süsteemis piirdutakse vaid vastavuskontrolliga ning siseaudiitori nõuet ei kehtestata. Arvestades virtuaalvääringu teenuse pakkujate valdkonda, siis peaks olema kehtestatud kolmel kaitseliinil põhinev organisatsioon, mis hõlmab ka siseaudiitori funktsiooni. Lisaks juhime ka tähelepanu, et RahaPTS eelnõuga on kehtestatud nõuded siseaudiitorile ja virtuaalvääringu teenuse pakkujal peab olema siseaudiitor. Siseaudiitori nõue peab kehtima ka käesolevas Eelnõus nimetatud teenuseosutajate suhtes. Seega tuleb lisada vastavad muudatused, mh nõue, et siseaudiitor peab vastama audiitortegevuse seaduses sätestatud nõuetele. Samuti ei ole arusaadav, miks lõikes 10 eristatakse sisekontrolli funktsiooni ja vastavuskontrolli funktsiooni, kui siseaudiitorit ei pea olema.

Lisaks märgime, et nõuded virtuaalvääringute pakkujate ja ühisrahastusteenuse osutajate sisekontrolli süsteemile peaksid olema erineva raskusastmega. Ühisrahastusmäärus ei nõua ühisrahastusteenuse osutajatelt siseauditi olemasolu, seega tuleks ühisrahastuse puhul lähtuda Ühisrahastusmäärusest ja mitte nõuda siseauditit. Samas virtuaalvääringute puhul on tegemist üliolulise nõudega, mis langeb kokku ka Finantsinspektsiooni nägemusega rahapesu tõkestamisest. Seda toetab ka RahaPTS eelnõu § 724 lõige 2, mille kohaselt on virtuaalvääringute osutajatel kohustuslik luua sisekontrolli süsteemi osana siseauditi funktsioon. Eelnevast tulenevalt tuleb siseauditi funktsiooni nõue Eelnõusse ka sisse kirjutada (sh Eelnõu § 7 lõike 1 andmete loetellu), sisustada ja välistada see ainult ühisrahastuse teenust pakkuvate subjektide puhul.
Osaliselt arvestatud
Lisatud on siseauditi funktsioon. Viidatud paragrahv on uues sõnastuses § 33.
129.
Eelnõu § 32 raamistikku tuleks täiendavalt hinnata seoses nn whistle blower regulatsiooniga (vt FIS § 502 ja 503 ) ja hinnata sellist laadi kohustuse seaduslikkust, mh pakkuda töötajatele ka konfidentsiaalsust sellise info avaldamise eest.
Selgitatud
Paragrahv on eelnõust välja jäetud. Kohaldub FIS § 502 ja 503.
130.
Palume täiendada Eelnõu § 34 selliselt, et olulisi funktsioone ei tohi edasi anda (sh vastavuskontroll). Palume lisada, et tegevuse edasiandmine ei tohi takistada subjekti üle järelevalve tegemist.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Oluliste funktsioonide edasiandmine on lubatud, kui see ei mõjuta nende funktsioonide kvaliteeti ega toimimist. Lõikesse on lisatud punkt 9 vastavalt ettepanekule.
131.
Palume täiendada Eelnõu § 34 lõike 5 punkt 2 järgmiselt: „2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise või finantssüsteemi toimimise stabiilsust või usaldusväärust.“
Arvestatud

132.
Eelnõu § 40 lõige 3 reguleerib hajusraamatu- või muus turvaliselt tehnoloogial põhinevas süsteemis teostatud tehingute andmete avalikustamist. Tekitab küsitavusi, kuidas Finantsinspektsioon kontrollib selliseid tehinguid.
Selgitatud
FI saab kontrollida, kas avalikustatud hind, maht ja aeg on vastavuses sise-eeskirjadega. Samas see säte ei viita sellele, et FI peaks pidevalt kontrollima hajusraamatusüsteemis tehtud tehinguid.
133.
Eelnõu § 41 lõike 2 punkti 8 kohaselt on investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja lisaks Eelnõu § 41 lõikes 1 sätestatule kohustatud muu hulgas kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust, välja arvatud juhul, kui investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja, krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust juba kontrollinud.

Esiteks, Eelnõu kohaselt iseloomustab investeerimisinstrumenti investeerimise eesmärk. Kui rääkida finantsinstrumentidest, siis sarnaselt MiFID II artiklis 25 sätestatud sobivuse ja asjakohasuse testi regulatsioonile, peaks investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja rakendama kohast hoolsust ja veenduma, et pakutav teenus on rahastuse taotlejale sobiv. On küsitav, miks investeerimisinstrumendi puhul on Eelnõuga valitud teine tee.

Teiseks, Eelnõu § 41 lõike 2 punkti 8 kohaselt ei pea investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja kontrollima rahastuse taotleja krediidivõimelisust kui krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust juba kontrollinud. Finantsinspektsioonil hinnangul tuleks käesolevas sättes panna paika krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise ajavahemik, pärast mida ei saa varasemalt läbi viidud krediidivõimelisuse hinnangule tugineda. Käesolevas Eelnõu versioonis sellist ajavahemikku väljatoodud ei ole, vaid seadusandja on piirdunud sõnastusega „/…/ juba kontrollinud“. Eeltoodut võib seetõttu tõlgendada ka selliselt, et lubatud on kasutada mh ka näiteks kümme aastat tagasi läbi viidud krediidivõimelisuse hinnangut, st aeg on piiritlemata.

Samuti on ebaselge, kuidas ja millistel alustel on investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajal võimalus ligi pääseda teise investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja, krediidiasutuse või krediidiandja poolt rahastuse taotleja suhtes läbiviidud krediidivõimelisuse hinnangule. Kui selline ligipääs peaks investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajal siiski olema, siis ei tohiks Finantsinspektsiooni hinnangul läbiviidud krediidivõimelisuse hinnang olla vanem kui kolm kuud.

Pakume välja kaks alternatiivi, millest esimene (a) kohustab investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajat alati kontrollima rahastuse taotleja krediidivõimelisust. Teine alternatiiv (b) sisaldab võimalust tugineda ka teise finantsvahendaja poolt läbiviidud krediidivõimelisuse hinnangule, kuid paika on pandud ajavahemik, millal võib sellisele hinnangule tugineda. Finantsinspektsioon eelistab esimest alternatiivi.

Eelneva põhjal teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 41 lõike 2 punkt 8 järgmiselt:
„8) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust;“ või
„8) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust, välja arvatud juhul, kui investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja, krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust rahastuse taotlemisele eelneva kolme kuu jooksul juba kontrollinud;“
Osaliselt arvestatud

Märgime, et rahastuse taotleja puhul ei ole vaja samas hinnata, kas see teenus on talle sobiv või mitte. Rahastuse taotlejat ennast küll hinnatakse (tema maksevõimet jm), aga selleks vajadus puudub, kas teenuseosutaja poolt pakutav teenus talle sobib.














134.
Eelnõu § 43 lõikes 1 sätestatakse investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse osutaja kohustus avalikustada majandusaasta aruanne ning määratakse avalikustamise tähtaeg.

Samas ei ole Eelnõu §-s 43 täpsustatud mitme majandusaasta kohta majandusaasta aruanded peaks olema minimaalselt veebilehelt kättesaadavad. Sama paragrahvi lõikes 5 nõutakse, et majandustegevuse tulemuste kohta avalikustatav teave tehakse kättesaadavaks vähemalt kolme aasta jooksul. Kuna viidatud teave on teatud määral seotud majandusaasta aruandes avaldatud teabega, tuleks sätestada ka avalikustatud majandusaasta aruande kättesaadavusele kolmeaastane nõue. Teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 43 esimest lõiget järgmise lausega: „Aruanded peavad olema veebilehelt kättesaadavad vähemalt kolme aasta jooksul pärast vastava majandusaasta lõppu“.
Arvestatud
Muudetud vastava lõike sõnastust.
135.
Eelnõu § 46 lõike 2 teises lauses on kirjaviga, mis seisneb järgnevas: „… kuritarvitamine virtuaalvääringu krüptovara teenuse osutaja töötajate poolt.“ Liigne sõna on „krüptovara“
Arvestatud

136.
Eelnõu § 47 lõike 4 kohaselt, kui investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja või rahastuse taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus, teavitab investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja või rahastuse taotleja sellest esimesel võimalusel kirjalikult kõiki kliente või avaldab vastava teabe oma veebilehel. Eelnõu § 48 lõike 3 punkti 3 kohaselt avalikustab investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja või rahastuse taotleja oma veebilehel investeerimisinstrumendiga seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta teavituse, kui rahastuse taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus.

Eelnõus tuleb põhjalikumalt defineerida, mida loetakse Eelnõu kohaselt makseraskuseks. Eeltoodu täpsustamine aitaks vältida olukorda, kus turuosalised hakkavad ise mõistet sisustama, mille tulemusel tekib turul eri tüüpi praktikaid, mis võib omakorda tekitada investorites, eri platvorme kasutades, segadust ja arusaamatusi. Eeltoodust tulenevalt võiks mõiste „makseraskus“ olla defineeritud järgmiselt: „kui rahastuse taotleja on täielikult või osaliselt vähemalt 30 päeva viivituses tagasimaksegraafiku järgse tagasimaksega“.
Selgitatud
Makseraskustest teavitamine on eelnõust kustutatud; see on asendatud lauseosaga „või ta on hilinenud tagasimaksetega rohkem kui 30 päeva“.
137.
Eelnõu § 54 lõike 6 punkti 5 kohaselt edastab ühisrahastusteenuse osutaja investori nõudmisel krediidiportfelli kohta järgmise teabe: kui see on asjakohane, siis ülevaade rahastuse taotleja krediidilepingute rikkumiste kohta viimase viie aasta jooksul. Eelnõu § 55 lõike 5 punkti 5 kohaselt tuleb lisaks Eelnõu § 54 lõikes 3 sätestatule krediidipõhise investeerimisprojekti puhul põhiteabedokumendis esitada andmed rahastuse taotleja poolt krediidilepingute täitmata jätmine viimase viie aasta jooksul.

Eelnõus tuleb defineerida, mida loetakse Eelnõu kohaselt krediidilepingu rikkumiseks või täitmata jätmiseks. Käesolevast Eelnõu versioonist ei ole võimalik tuvastada, milliste tingimuste täitumisel tuleb Eelnõu § 54 lõike 6 punktis 5 nimetatud teave investorile edastada. Samuti tuleks eeltoodud mõisted ühtlustada, sest oma sisult kirjeldavad nii krediidilepingu rikkumine kui ka täitmata jätmine samalaadset situatsiooni.
Osaliselt arvestatud
Selguse huvides „krediidilepingu rikkumine“ on asendatud „krediidilepingutega seotud makseviivitustega“.
138.
Eelnõu § 55 lõikes 11 sätestatakse järgmised nõuded:
a) Põhiteabedokument avalikustatakse eesti või inglise keeles.
b) Kui põhiteabedokument eesti keeles ei avalikustata, võib FI nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja tõlke avaldamist.
c) Kui avalikustatud dokumentide muukeelsed tõlked ei ole eestikeelse dokumendiga vastavuses või on eelnimetatud dokumentide versioonid erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eestikeelsest dokumendist või muukeelse dokumendi tõlkest eesti keelde.

Eelnõu § 55 lõike 11 kolmanda lause sõnastus viitab pigem olukorrale, et dokument või selle tõlge eesti keelde on alati olemas. Finantsinspektsioon võib, kuid ei pea nõudma dokumendi tõlkimist eesti keelde. Seega eksisteerib olukord kus dokument avaldatakse inglise keeles ja seda ei tõlgita eesti keelde.

Sellest tulenevalt teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 55 lõike 11 viimase lause sõnastus järgnevalt: „Kui eesti keeles avaldatud põhiteabedokument tõlgitakse muudesse keeltesse ning tõlked ei ole eestikeelse dokumendiga vastavuses või on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eesti keeles avaldatud dokumendist. Kui inglise keeles avaldatud dokument on tõlgitud eesti ja muudesse keeltesse ning eestikeelse tõlke ja muudes keeltes avaldatud dokumentide versioonid on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse dokumendi tõlkest eesti keelde“.
Arvestatud






























139.
Eelnõu § 58 lõikes 4 täpsustatakse millised dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile põhiteabe dokumendi registreerimiseks. Juhime tähelepanu, et sama paragrahvi lõike 10 punkti 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda põhiteabedokumendi registreerimisest, kui pakkumise tingimused on vastuolus rahastuse taotleja põhikirjaga. Palume täiendada põhiteabe dokumendi registreerimiseks vajalike dokumentide loetelu põhikirja esitamise nõudega, et tagada Finantsinspektsioonile võimalus võrrelda põhiteabedokumendis esitatud pakkumise tingimusi taotleja põhikirja vastu.

Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 58 lõige 4 järgnevalt: „Põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsioonis tuleb esitada taotlus, millega koos esitatakse põhiteabedokument, rahastuse taotleja põhikiri ja menetlustasu tasumise tõend vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikele 2”.
Arvestatud

140.
Eelnõu § 58 lõikes 6 on sätestatud Finantsinspektsiooni õigused registreerimisel esitatud andmete kontrollimiseks: määrata ekspertiisi ja erakorralise audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada suulisi selgitusi põhiteabedokumendi registreerimise taotleja juhtorgani liikmetelt ja tema töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt esitatud dokumentide sisu ja põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

Esiteks ei ole selge, kas nimetatud ekspertiisid, päringud ja kontrollid peab viima läbi Finantsinspektsioon või põhiteabedokumenti registreerimist taotlev isik. Kui vastavad ekspertiisid, päringud ja kontrollid tellib või viib läbi Finantsinspektsioon siis selliste toimingute läbiviimine ei ole võimalik sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud dokumentide kontrollimiseks määratud kümne tööpäeva jooksul.

Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 58 lõige 6 järgnevalt: „Registreerimisel esitatud andmete ja dokumentide kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist, ekspertiisi ja erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist, päringute tegemist riigi andmekogudest või teostada ise vastavaid päringuid, saada kirjalike ja suulisi selgitusi põhiteabedokumendi registreerimise taotleja juhtorgani liikmetelt ja tema töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt esitatud dokumentide sisu ja põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta“.
Arvestatud

141.
Eelnõu § 58 lõigetes 1 ja 2 sätestatud „teadmiseks“ võtmise raamistik vajab täiendavat hindamist. Jääb lõpuni mõistmatuks vastavasisulise raamistiku loomine ja infovälja tekitamine, samuti analüüs kas ja kuidas selline „teadmiseks“ võtmine võib hilisemalt tuua kaasa riigi vastutuse.
Arvestatud
„Teadmiseks võtmise raamistik“ on välja jäetud eelnõust.
142.
Eelnõu § 58 lõikes 8 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus pikendada põhiteabedokumendi registreerimise või registreerimisest keeldumise otsuse tegemise tähtaega 20. tööpäevani, kui investeerimisinstrumendi pakkumine hõlmab investeerimisinstrumente, mille on väljatanud rahastuse taotleja, kes ei ole varem investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud. Kuna olukord investeerimisturul ja asjakohased regulatsioonid pidevalt muutuvad, siis Finantsinspektsiooni hinnangul ei saa pidada kogenuks pakkujaks igat isikut kes on kunagi investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud. Leiame, et pikemat menetlustähtaega võivad nõuda lisaks esmakordselt avalikkusele instrumentide pakkujad kui ka need isikud, kes ei ole pikema aja jooksul avalikkusele investeerimisinstrumente pakkunud. Teeme ettepaneku täpsustada lõike sõnastust järgnevalt: „Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud otsuse tegemise tähtaega pikendada 20 tööpäevani, kui investeerimisinstrumendi pakkumine hõlmab investeerimisinstrumente, mille on väljastanud rahastuse taotleja, kes ei ole varem investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud või kelle investeerimisinstrumentide viimase avaliku pakkumise algusest on möödunud kuus aastat või rohkem”.
Arvestatud

143.
Eelnõu § 58 lõike 10 alapunkti teeme ettepaneku lisada täiendav punkt 5 alljärgnevas sõnastuses: „5) esitatud andmed, rahastuse taotleja või tema juhid või omanikud ei ole usaldusväärsed.“
Arvestatud

144.
Seletuskirjas on öeldud, et Eelnõu § 61 jj põhinevad VPTS ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 (edaspidi Turukuritarvituse määrus) väärtpaberiturgude kohta kasutusel olnud siseteabe ja turumanipulatsiooni sätetel. Seejuures on turumanipulatsiooni osa Turukuritarvituse määrusest suhteliselt napisõnaliselt üle võetud ja kehtestatakse lahtine loetelu turumanipulatsiooni näidetest. Eelnõu § 64 lõike 4 kohaselt võib küll valdkonna eest vastutav minister kehtestada veel eraldi loetelu turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnustest, kuid sellega võib Finantsinspektsiooni hinnangul kaasneda teatud karistusõiguslik risk. Nimelt just osas, kui karistame isikut turumanipulatsiooni eest, mille sisustamine kuulub ministri, mitte aga seadusandja pädevusse.

Kuivõrd Eelnõus on olulises osas tuginetud Turukuritarvituse määruse kopeerimisele, on Finantsinspektsiooni tähelepanekud selles osas veel järgmised:

Eelnõu § 64 lõikega 1 keelatakse üksnes turumanipulatsiooni toimepanemine, Turukuritarvituse määrusega on keelatud aga ka katse. Kas katse Eelnõust väljajätmine on olnud taotluslik?

Eelnõu § 64 lõike 2 punktides 1 ja 2 viidatakse „üldisele tunnustatud tavale“, mis eelduslikult peaks olema midagi sarnast Turukuritarvituse määruses sätestatud turu tunnustatud tavaga. Viimasele rakendub aga konkreetne protsess, mille läbimisel saab mingit tegevusviisi turu tunnustatud tavaks pidada. Ehk Turukuritarvituse määruse kohaselt ei saa see, mis on tavakäibes üldiselt tunnustatud, pidada turumanipulatsiooni õigustavaks. Hetkel võib aga Eelnõust jääda mulje, et kui enamik kauplejaid miskit kauplemismeetodit harrastavad, võib seda pidada sellel turul üldiselt tunnustatud tavaks ning seega ka lubatuks. Sellest tulenevalt ei näe, et „üldiselt tunnustatud tava“ sellisel üldises sõnastuses kehtestamine teeniks turumanipulatsiooni keelatuse eesmärki, pigem võib sellel olla hoopis vastupidine mõju ja saada takistuseks turumanipulatsiooni süütegude menetlemisel.

Eelnõu § 64 lõike 2 punkti 4 osas on Eelnõu seletuskirjas märgitud järgmist: „Eelviidatud punkti 4 puhul tuleks arvestada ka häid sisuturunduse tavasid. Need ei ole küll otseselt turumanipulatsioonina käsitletavad, kuid vajavad siiski tähelepanu“. Sellega seoses palume selgitada, et kui sisuturunduse tavad pole turumanipulatsioonina käsitletavad (sh pole neid üheselt Eelnõus loetletud), siis miks ja kuidas peaks neid turumanipulatsiooni puhul arvesse võtma.

Eelnõu § 64 lõike 3 punkti 2 kohaselt on turumanipulatsioon eelkõige selline tegevus, mis eksitab sulgemishinna alusel tegutsevaid investoreid. Samas on instrumendi osas oluline ka avamishind, mis muu hulgas võib kujundada instrumendi sentimendi vähemalt terveks kauplemispäevaks, kui mitte kogu päevaks. Sellest tulenevalt palume selgitada, miks ei ole kõnealuses punktis kajastatud lisaks sulgemishinnale ka avamishinda?
Selgitatud
Siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eriosa on hetkel otsustatud eelnõus välja jätta.
145.
Eelnõus ei ole sätestatud turukuritarvituse süütegude aegumistähtaeg. Turukuritarvituse määrusest tulenevate väärtegude aegumistähtaeg on 3 aastat (vt KARS § 398 lõige 6 ja § 3981 lõige 6). Kuivõrd oma olemuselt on Eelnõu turukuritarvituse väärteod nendega äärmiselt sarnased, teeme ettepaneku ka Eelnõus kehtestada turukuritarvituse süütegudele kolmeaastane aegumistähtaeg.
Selgitatud
Siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eriosa on hetkel otsustatud eelnõus välja jätta.
146.
7. peatükk käsitleb investeerimisinstrumendi registri pidamist ja kandeid investeerimisinstrumentidega. Kui tuua paralleeli finantsinstrumentidega, siis ei ole Eelnõus sätestatud, et investeerimisinstrumentide terviklikkust (ingl integrity) kuidagi ekstra hinnatakse. Nt Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume, (edaspidi CSDR määrus) artikli 37(1) järgi peavad keskdepositooriumid võtma vajalikud kontode võrdlemise meetmed, et igapäevaselt kontrollida emissiooni terviklikkust. Eelnõu § 72 lõiked 4 ja 5 kaudselt käsitlevad andmete esitamist ja säilitamist, aga sellist kontrollinõuet sarnaselt CSDR määrusele ei sätesta. Muidugi hajusraamatu tehnoloogia puhul võivadki erisused olla, aga võiks ikkagi kontroll ka olla, et iga kauplemispäeva lõpuks on õige arv investeerimisinstrumente.
Selgitatud
Antud § on viidud teise kohta (ühendatud üldise andmete säilitamise §-ga). Eesmärk on viia see võimalikult EL krüptovaraturgude määruse ettepaneku sätete lähedaseks.
147.
Lisaks juhime tähelepanu, et Eelnõu §-s 74 nende ühisrahastusteenuse osutajate omavahendite nõuded, kes saavad tegevusloa Ühisrahastusmääruse alusel ja Eelnõu alusel on erinevad. Erinevus seisneb selles, et kui tegevusluba taotleb tegutsev ettevõtja siis Eelnõu nõuete täitmiseks peab tal olema osa- või aktsiakapital 25 000 eurot, samas Ühisrahastusmääruse kohaselt peavad omavahendid olema 25 000 eurot. Omavahendid teadaolevalt koosnevad osa- või aktsiakapitalist ning muudest omavahenditena tunnustatud instrumentidest ja kirjetest. Teeme ettepaneku kaaluda Eelnõu ja Ühisrahastusmääruse nõuete ühtlustamist, et tagada võrdsed tegevusloa saamise tingimused erinevate õigusaktide alusel sarnaste teenuste pakkujatele.
Selgitatud
Juhime tähelepanu, et nii määruse alusel tegevusloa saavate ühisrahastusteenuse osutajate kui ka eelnõu alusel tegevusloa saavate ühisrahastusteenuse osutajate aktsiakapitalinõue on sama – 25 000 eurot. Äriseadustiku § 222 kohaselt peab määruse alusel tegevusloa saava teenuseosutaja aktsiakapital olema vähemalt 25 000 eurot.

Erinevus on osakapitalis. Eelnõu alusel tegevusloa saadava teenuseosutaja osakapitalinõue on 25 000 eurot, määruse alusel tegevusloa saavale teenuseosutajale kohaldub ÄS.

Omavahendite nõuded on analoogsed.

148.
Eelnõu § 74 lõikes 1 sätestatakse nõuded teenuseosutaja omavahendite suurusele. Vastavalt lõike 1 punktile 1 on teenuseosutaja omavahendite minimaalsuuruseks seaduse § 73 lõikes 1 sätestatud osa- või aktsiakapitali suurus. Juhime tähelepanu, et virtuaalvääringu teenuse osutaja osa- või aktsiakapitali minimaalne suurus on sätestatud Eelnõu § 73 lõikes 2. Palume täpsustada Eelnõu § 74 lõike 1 punkti 1 sõnastust, et oleks selge milline on omavahendite minimaalsuurus virtuaalvääringu teenuse osutaja jaoks. Lisaks palume vaadata kogu Eelnõu üle võrreldes RahaPTS-iga selliselt, et virtuaalvääringu teenuse pakkujatele jääks kehtima rangemad nõuded. Palume vaadata üle ka üleminekusätted.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Muudetud on § 74 lg 1 p 1 sõnastust ja lisatud viide § 73 lõikele 2.

Muus osas on osa- või aktsiakapitali nõuete puhul krüptovarateenuste osas lähtutud EL krüptovaraturgude määruse ettepanekus sätestatust.

149.
Eelnõu § 74 lõikes 3 täpsustatakse krediidipõhise ühisrahastuse korral krediidi teenindamise kulude arvesse võtmist üldkulude arvestamisel. Juhime tähelepanu, et esineb erinevus Ühisrahastusmääruse artikli 11 lõike 1 punktis b laenude teenindamise kulude püsivate üldkulude arvestamise reeglitest. Nimelt on viidatud punktis sätestatud, et laenude teenindamise kulud võetakse arvesse kolme kuu kulude ulatuses. Palume muuta krediidi teenindamise kulude arvestust ja sõnastada lõike 3 järgnevalt: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud püsivad üldkulud vaadatakse üle igal aastal. Krediidipõhise ühisrahastuse korral võetakse üldkuludes muu hulgas arvesse 1/4 eelmise majandusaasta krediidi teenindamise kuludest“.
Arvestatud

150.
Eelnõu § 75 lõike 3 kohaselt, kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhiseid makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, peab tal olema makseasutuse tegevusluba. Juhime tähelepanu, et makseteenuseid võivad MERAS § 3 lõike 6 punkti 2 kohaselt osutada ka e-raha asutused, mistõttu oleks asjakohane täiendada eelnõu sätet järgmiselt:
„Kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhiseid makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, peab tal olema makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba.“
Arvestatud

151.
Palume parandada Eelnõu 9.peatüki nimetuses sõna „finantsinspektsioonile“, mis on kirjutatud väikse algustähega.
Arvestatud

152.
Eelnõu § 77 lõikes 2 on sätestatud majandusaasta aruande ja muude dokumentide Finantsinspektsioonile esitamise tähtaeg. Tähtajana on määratud kaks nädalat pärast aktsionäride või üldkoosoleku toimumist. Tingimuslik tähtaja määramine tekitab raskusi järelevalve teostamisel, kuna tingimuse mitte täitmine vabastab kohustuse täitmisest. Palume täpsustada aruande ja muude dokumentide esitamise tähtaega kalendriperioodiga, mille jooksul kõik tingimused, mis on aruande ja muude dokumentide esitamiseks, peavad olema täidetud. Palume sõnastada Eelnõu § 77 lõike 2 esimene lause järgnevalt: „Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, käesoleva seaduse § 79 lõikes 4 sätestatud kontrolli läbiviimise kohta koostatud vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu“.
Arvestatud
Muudetud § 77 lg 2 sõnastust vastavalt ettepanekule.
153.
Eelnõu § 77 lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood. Palume proportsionaalsuse suurendamiseks lisada aruande perioodide hulka ka aasta, mis võimaldaks vähemmuutuvaid andmeid koguda teenuseosutajatelt harvemini ja vähendaks nende aruandluskoormust. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 77 lõige 4 järgmiselt: „Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on kvartal ja aasta ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval”.
Arvestatud

154.
Eelnõu § 77 täiendamine lõikega 7. Eelnõu § 2 lõikes 3 täpsustakse milliseid seaduse sätteid kohaldatakse isikule, kes on saanud tegevusloa vastavalt Ühisrahastusmäärusele.

Vastavalt viidatud määruse artiklile 16 ühisrahastusteenuse osutaja on kohustatud esitama artiklis määratud andmed Finantsinspektsioonile. Vastavalt sama artikli lõikele 3 andmestandardite ja vormingute kehtestamiseks töötab ESMA välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, mille võtab vastu komisjon. Standardi eelnõu kohaselt1 asjakohased andmed esitatakse pädevale asutusele CSV formaadis või muus pädeva asutuse aktsepteeritavas formaadis.

Finantsinspektsioon on kaalunud CSV formaadis andmete vastuvõtmise ja formaadi eripäradest tulevat andmete kontrollimise ning töötlemise keerukukust ja ressursimahukust ning leidnud, et CSV formaadis andmete kogumine eeldab ressursimahukat käsitööd andmete kontrollimiseks ja ümbertöötlemiseks andmete tõhusaks kasutamiseks. Sellest tulenevalt ei toeta Finantsinspektsioon andmete kogumist CSV formaadis ning soovib korraldada andmete kogumise XML formaadis, mis on samuti tasuta kättesaadav. Finantsinspektsioonis kasutusel olev andmekogumisportaal, mida kasutatakse andmete vastuvõtmiseks ja kontrollimiseks, võimaldab XML formaadis kogutavaid andmeid ka soovi korral otse portaalis käsitsi sisestada. Vajadusel nendele ühisrahastusteenuse osutajatele, kes soovivad andmekogumisportaali andmeid ülesse laadida, saab Finantsinspektsioon pakkuda andmete Excelist XML-i konverteerimise tööriista. Andmete kogumise korraldamiseks XML formaadis oleks tarvis kehtestada asjakohased nõuded valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 2 lõiget 3 viitega § 77 uuele lõikele 7 ning sätestada nimetatud lõikes valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada Ühisrahastusmääruse artikli 16 kohaste andmete Finantsinspektsioonile esitamise vorm: „Isikud, kes on saanud tegevusloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503, esitavad määruse artiklis 16 nõutud teabe Finantsinspektsioonile valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud vormis“.

Samuti palume lisada säte, mis võimaldab vajadusel esitada andmeid Eesti Pangale, RAB-ile ja Rahandusministeeriumile (ka nt MERAS § 82 lõikes 9 sarnane volitusnorm olemas). Eelnõu varasemas versioonis oli vastav säte olemas, kuid Finantsinspektsiooni kohustusena andmeid esitada. Palusime seda muuta, st kohustuse asendada võimalusega andmeid jagada, kuid nüüd on kogu lõige välja jäetud. Palume lisada Eelnõu §-le 76 lõige 8 järgmises sõnastuses: „Käesolevas paragrahvis sätestatud Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal võib vajaduse korral esitada andmeid ka Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, Rahapesu Andmebüroole rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale riikliku statistika seadusest ja Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks“.
Selgitatud
Märgitud tehnilised standardid viitavad ühisrahastusteenuse osutaja õigusele esitada andmed CSV formaadis ning järelevalveasutuse nõusolekul võib andmeid esitada muus tema poolt aktsepteeritud formaadis. See viitab omakorda sellele, et ühisrahastusteenuse osutajat ei saa siseriikliku õigusega kohustada esitama andmed XML formaadis. Muus osas on jäetud valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada aruannete vormid § 76 lg 6 alusel.

Tagasiside viimase lõigu järgi on täiendatud FIS § 48 lõikega 3 (§ 121 p 16).






155.
Eelnõu § 82 kohaselt võib teenuseosutaja ühineda teise teenuseosutajaga. Teenuseosutaja Eelnõu tähenduses on nii investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja kui ka virtuaalvääringu teenuse osutaja. Eelnõust peaks selgelt välja tulema, et virtuaalvääringu teenuse pakkuja võib ühineda üksnes virtuaalvääringu teenuse pakkujaga ning investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja üksnes investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaga. Praegune sõnastus võimaldab ühineda ka investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajal ja virtuaalvääringu teenuse osutajaga ning vastupidi.
Mitte-arvestatud, selgitatud
Kuna üks asutus võib osutada eelnõu alusel mitmeid teenuseid (sh ühisrahastusteenuseid ja krüptovara-teenuseid), siis ei ole põhjendatud ka ühinemise piiramine ühe või teise teenuseosutajaga.
156.
Eelnõu § 85 lõige 3 tuleb täiendada selliselt, et teenuseosutaja peab lõpetamise loa saamiseks esitama Finantsinspektsioonile ka dokumendid ja kinnituse selle kohta, et kõik kliendisuhted- ja lepingud on lõpetatud või loovutatud teisele teenuseosutajale.
Arvestatud
Täiendatud § 84 lõiget 3 punktiga 3.
157.
Eelnõu § 85 lõikes 5 sätestatud maksimaalne tähtaeg loa andmise või sellest keeldumise kohta peaks olema vähemalt kolm kuud.
Arvestatud

158.
Eelnõu § 87 lõikes 5 sätestatud õigus peaks laienema kogu Eelnõu kohasele järelevalvele.
Arvestatud

159.
Eelnõu § 91 lõike 1 punktides 1 ja 2 on asjakohane asendada sõna „ja“ sõnaga „või“.
Arvestatud

160.
Eelnõu § 91 lõike 2 punkti 2 tuleb lisada järgnev: „ning juhtide ja omanike hindamiseks“.
Arvestatud

161.
Eelnõu § 93 lõike 4 punkti 1 täiendada järgmiselt: „…järgides võimalusel kontrollitava…“. Vastupidisel juhul saab sisekorraga takistada järelevalve teostamist.
Arvestatud

162.
Eelnõu § 95 lõike 5 alampunkti teeme ettepaneku lisada punkt 5 järgnevas sõnastuses:
„5) keelata või piirata tehingute või toimingute tegemine.“
Mitte-arvestatud
See on kaetud sama paragrahvi lõike 1 punktiga 1.
163.
Enamik vastutuse sätteid (Eelnõu § 99 jj) on oma sisult kas ehtsad või mitteehtsad tegevusetusdeliktid. Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt lahendid nr 4-17-1195 ja 4-16-5811) on selliste süütegude puhul vaja tuvastada tegutsema kohustatud isik ning samuti õiguslik alus, millest tema selline kohustus tuli. Seejuures ei saa selliste tegude puhul juriidilise isiku tegutsemiskohustusest automaatselt järeldada, et ka tema juhatuse liikmel oli vastav isiklikkohustus, vaid seegi nõuab eraldi õiguslikku alust.

Eelneva valguses on kohus korduvalt viidanud maksukorralduse seadusele (edaspidi MKS) §-le 8 kui näitele, mis paneks juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse korraldada esindatava kohustuste täitmine. Kohus on selles osas selgitanud järgmist: „Sellist karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei saa üldjuhul tuletada ka ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isikuvaldkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest.“

Eelneva põhjal teeme ettepanku lisada Eelnõusse MKS §-ga 8 analoogne säte, mis tagaks tegevusetusdeliktide kiirema ning tõhusama menetlemise
Selgitatud
Ettepanek nõuab põhjalikumat analüüsi, mh kas selline säte peaks olema sektoriülene ehk kas see näha ette pigem FIS-s. Kaalume vastavat muudatust edaspidi mõne tulevase eelnõu menetlemise käigus.
164.
Eelnõu 12. peatükis puudub vastutus juhul, kui teenuseosutaja ei teavita Finantsinspektsiooni juhi valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest seaduses sätestatud tähtaega järgides.

Teeme ettepaneku, et teabe esitamata jätmise eest oleks eraldi vastutus. Eelnõusse tuleb lisada säte, et „Käesolevas seaduses sätestatud dokumendi, selgituse või muu teabe tähtpäevaks avalikustamata või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse, puuduliku või ebaõige teabe esitamise või avalikustamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“
Osaliselt arvestatud
See on kaetud §-ga 101.
165.
Eelnõu § 103 sätestab vastutuse Eelnõu §-s 77 nimetatud aruannete esitamata jätmise eest. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamisel oluline saada lisaks aruannetele ka muud asjakohast informatsiooni. Seda võimaldab Eelnõu § 91, mille lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta sättes nimetatud isikutelt. Selleks, et Finantsinspektsiooni õigus asjakohase informatsiooni saamiseks oleks paremini tagatud, teeme ettepaneku kehtestada praegusest laiem vastutuse säte (sarnaselt MERAS §-le 107), muutes Eelnõu §-i 103 ning sõnastades selle järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruannete, dokumentide, selgituste või muu teabe või muude andmete esitamisest keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“
Osaliselt arvestatud

166.
Eelnõu § 118 punktiga 6 täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) paragrahvi 39 lõiget 2. Eelnõu kohaselt virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa arvutamise aluseks on teenuseosutaja äritulu samas virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa arvutamise aluseks on teenuseosutaja osutatava teenuse aastane äritulu. Ei ole arusaadav ja seda ei ole seletuskirjas selgitatud miks virtuaalvääringu erinevate teenuste pakkujate järelevalvemahuosa arvutamise alused on erinevad – ühel juhul kogu äritulu ja teisel osutatava teenuse aastane äritulu.

Samuti on ebaselge kas üks ja seesama teenuseosutaja võib omada erinevate virtuaalvääringu teenuste osutamise lube ja kuidas sellisel juhul toimub järelevalvetasu mahuosa arvutamine. Kas iga teenuse osutamisega kaasneva järelevalvetasu liidetakse?

Eelnõus ei ole defineeritud äritulu mõiste.

Järelevalvetasu arvutamise alused peavad olema võimalikult selged ning tasu lihtsalt arvutatav. Virtuaalvääringu teenuste puhul palume kaaluda, kas äritulul põhinev mudel on asjakohane ning peegeldab õigesti järelevalve koormust. Äritulul põhinev regulatsioon võiks kohalduda teenustele, kus täpsema riskipõhise regulatsiooni kehtestamine raskendatud.

Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks analoogselt sarnaste teenustega nii arbitraaži vältimiseks kui ka täpsemaks riskide käsitlemiseks lähtuda seaduses sarnastest põhimõtetest (krediidiasutuste varade maht nt sarnane rahakoti hoidmisele, e-raha- ja makseasutuse puhul analoogiliselt erinevate virtuaalvääringute ülekandmise jmt teenused), st võtta aluseks varade mahu ja käivete põhised arvestusalused.



Osaliselt arvestatud
Järelevalvetasu mahuosa on sõltuvuses nüüd pakutavast teenusest ja vastavalt sellele kujuneb ka välja, et mis on arvestuse alus (klientide vahendid, vahendatud tehingud või äritulu). Äritulu mõiste on samas ka juba täna FIS-s kasutusel ja defineerimata.

Finantsinspektsiooni arvates Eelnõuga pakutud järelevalvetasude süsteem virtuaalvääringu teenuse osutajate suhtes vajab põhimõttelisi muudatusi.

I. Esiteks, tuleb kehtestada neile järelevalvetasu ettemakse (sh mahuosa) vormis. Ainult ettemaksu mudeli rakendamisel on võimalik vältida virtuaalvääringute subsideerimist teiste järelevalvesubjektide poolt.

II. Teiseks, Eelnõusse tuleb tekitada järelevalvetasude üleminekusäte virtuaalvääringu teenuse osutajatele nn esimese aasta kohta ehk teatud ühekordse järelevalvetasu maksmine finantsjärelevalve alla üleminekul.

III. Kolmandaks, tuleb välja töötada järelevalvetasude arvestusalused, kus on ette nähtud ka minimaalse järelevalvetasu määr juhuks, kui järelevalvetasu arvutuse aluseks vajalikud andmeid ei ole esitatud või ei ole usutavad või näitavad väiksemat mahuosa ettemakset.

IV. Neljandaks, kui isikul on mitu tegevusluba või osutab mitut teenust, siis tuleb järelevalvetasu maksta selle järelevalvesubjektina või selle teenuse eest, mille järelevalvetasu on suurem.
Osaliselt arvestatud
Tõstetud on menetlustasu määrasid kõikide subjektide puhul.
167.
Teeme ettepaneku täiendada FIS § 38 lõike 7 järgmise lausega: „Kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“
Üha enam tekib kehtivas õiguses juurde tegevusloastatud tegevusvaldkondi, samuti olukordi, kus üks väljastatud tegevusloa liik katab ka õiguse osutada teenust uues tegevusvaldkonnas ilma täiendavat tegevusluba taotlemata. Samuti on seaduses mitmeid järelevalvetasude arvestusaluseid ühe järelevalvesubjekti liigi osas (nt makseasutuste järelevalvetasu määr FIS § 39 lg 12 – 122 ). Sellistel juhtudeks ja erineva tõlgendusriski vältimiseks on vajadus sätestada täpsem norm.
Arvestatud

168.
Eelnõu § 117. Mis puudutab virtuaalvääringu teenuse osutajaid, siis Eelnõu tuleb täiendada selliselt, et Finantsinspektsioonilt on võimalik tegevuslube taotleda kõige varem alates 01.07.2023 ning õiguskindluse huvides on kehtestatud üleminekuperiood, mis võimaldab turuosalistel tegutseda RAB-i väljastatud tegevuslubade alusel kuni 01.07.2024. Selle eelduseks on põhimõttelise paradigma muutmine, et Finantsinspektsioon ei ole klassikaline rahapesu järelevalve asutus, vaid finantsjärelevalve asutus. Finantsinspektsiooni hinnangul mingit lihtsustatud kohtlemist olemasolevatele virtuaalvääringu teenuste osutajatele kehtestada ei ole vajalik.
Osaliselt arvestatud

169.
Eelnõu § 118 punktiga 7 muudetakse FIS § 41 lõige 53 ja sõnastatakse järgmiselt: „(53) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.“

Kuna Finantsinspektsioon kasutab järelevalvetasu arvutamisel järelevalveliste aruannete andmeid ja arvestades, et osad ühisrahastusteenuse osutajad esitavad andmed isiku vahendusel kaasatud summade kohta ainult üks kord aastas, teeme ettepaneku paragrahvi 41 lõige 53 muuta ja sõnastada järgmiselt: „(53) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.“
Mitte-arvestatud/
selgitatud
Puudub vajadus erinevate ühisrahastusteenuse liikide eristamiseks.
170.
Eelnõu § 118 punktiga 8 täiendatakse FIS § 41 lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:
„(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.
(55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja aastane äritulu. (56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.“
Teeme ettepaneku FIS § 41 täiendada lõigetega 54 ja 56 järgmises sõnastuses:
„(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.
(56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.“
Lõike 55 muudatuse osas on meil sama kommentaar, mis Eelnõu § 118 punkti 6 osas, kuna äritulu mõiste ei ole selge.
Mitte-arvestatud/
selgitatud
Puudub vajadus erinevate ühisrahastusteenuse liikide eristamiseks.
171.
Eelnõu § 118 punktiga 9 muudetakse FIS § 42 lõige 53 ja sõnastatakse järgmiselt:
„(53) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.“
Teeme ettepaneku FIS § 42 lõige 53 muuta ja sõnastada järgmiselt: „(53) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.“
Mitte-arvestatud/
selgitatud
Puudub vajadus erinevate ühisrahastusteenuse liikide eristamiseks.
172.
Eelnõu § 118 punktiga 10 täiendatakse FIS § 42 lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:
„(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.
(55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja aastane käive.
(56) Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.“

Teeme ettepaneku FIS § 42 täiendada lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:

„(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.

(56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.“

Eelnõu § 118 punktide 8 ja 10 muudatusettepanekute põhjus on, et FIS §-de 41 ja 42 sätted peaksid viitama perioodile, mille andmete alusel järelevalvetasu ettemakse ja lõppmakse arvutatakse. Samuti peab arvestuse alus olema kooskõlas FIS §-ga 39.
Mitte-arvestatud/
selgitatud
Puudub vajadus erinevate ühisrahastusteenuse liikide eristamiseks.

Lõike 55 muudatuse osas on meil sama kommentaar, mis Eelnõu § 118 punkti 6 osas, kuna äritulu mõiste ei ole selge.
Selgitatud
Vt eespool olevat kommentaari.
173.
Eelnõu § 118 punktid 11-13. Eelnõuga kehtestatakse menetlustasu suuruses 1000 eurot investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajale ja virtuaalvääringu teenuse osutajale. Arvestades Eesti virtuaalvääringu teenuse osutajate erakordselt suurt arvu, Finantsinspektsiooni järelevalvekoormuse hüppelist kasvust, sellega seonduvaid kulusid, tuleb kehtestada menetlustasu kõrgemas määras, kusjuures see tasu peab katma vähemalt osaliselt Finantsinspektsiooni järelevalvekulu ning tasandama olukorda, kus teised turuosalised peaksid virtuaalvääringu teenuste järelevalvega seotud kulu kinni maksma. Eelnevast tulenevalt ei saa vastav summa olla väiksem kui 3 500 eurot taotluse kohta. Vastupidisel juhul tekiks suur ebaõiglus, kus kogu menetlemise kulu kannavad tänased finantsjärelevalve subjektid.

Samuti on vaja suurenda ka punktis 12 sätestatud tasu, tõstes selle vähemalt 1 500 euroni.

Eelnõu § 118 punktis 13 käsitletud tasu määrad peavad olema vähemalt kolm korda suuremad, arvestades eespool esitatud põhjendusi.
Arvestatud
Menetlustasu määra on tõstetud krediidiasutuste puhul 5000 euroni ja muude subjektide puhul 3000 euroni.

Samuti on tõstetud ka prospekti ja põhiteabedokumendi registreerimise tasu.
174.
Eelnõu § 124 punktiga 2 täiendatakse RahaPTS § 2 lõiget 2 punktiga 101 järgmises sõnastuses: „101) investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajad;“. Ilmselt on mõeldud paragrahvi 2 lõiget 1.

Lisaks palume täpsustada, kas siin on mõeldud Eelnõu § 1 lõike 1 punktis 2 nimetatud sama lõike punktis 1 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaid või on mõeldud lisaks investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajatele hõlmata kohustatud isikute hulka ka ühisrahastusteenuse osutajad.
Arvestatud
Viide parandatud.

Ühisrahastusteenus peaks langema finantseerimisasutuse mõiste alla KAS § 6 lg 1 p 2 kaudu.
175.
Eelnõu § 124 punktiga 3 muudetakse RahaPTS § 2 lõiget 5. Eelnõu tekst sellisel kujul tähendab, et RahaPTS § 2 lõike 5 sisu on „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 asendatakse tekstiosa „pakkujatele“ tekstiosaga „osutajatele ja punktis 101 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajatele“, samas kui tõenäoliselt on soovitud selle normiga üksnes muuta RahaPTS § 2 lõike 5 kohaldumisala või on soovitud tekst järgmine: „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 nimetatud virtuaalvääringu teenuse osutajatele ja punktis 101 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajatele kohaldatakse käesolevas seaduses finantseerimisasutuste kohta sätestatut.“
Arvestatud

176.
Eelnõu § 128 kohaselt peaks seadus jõustuma juba 01.04.2022. Arvestades nt virtuaalvääringu teenuse pakkujate väga suurt mahtu, on tegemist liiga lühikese ajaga võrreldes Finantsinspektsiooni haldussuutlikkusega ning reaalse võimalusega kaasata tegevuslubade menetlemiseks piisavalt palju ressurssi.
Arvestatud
Seaduse jõustumise ja rakendamise sätteid on muudetud.
177.
Teeme ettepaneku täiendada Eelnõud, et sellega muudetaks ka karistusregistri seadust (edaspidi KarRS) ja Finantsinspektsioonile antakse juurdepääs karistusregistri arhiivi andmetele. Täpsemalt soovime muuta KarRS § 20 lõiget 1 ja täiendada seda punktiga 18 selliselt, et Finantsinspektsioonil oleks FIS § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes sätestatud ülesannete täitmiseks õigus saada arhiivi andmeid.

Karistusregistri arhiivi andmetele juurdepääs on vajalik just loamenetluste (tegevusloa, olulise osaluse, registreeringu andmise, heakskiidu jne menetlustes) ja subjekti juhtimisega seotud isikute hindamise läbiviimiseks, et tagatud oleks vaid usaldusväärsete, ausate, õiguskuulekate isikute sisenemine finantssektorisse. Karistusregistri arhiivi andmed on vajalik tööriist isikute tausta ja maine hindamisel eeltoodud väärtustele. Usaldusväärsuse kontroll peab järelevalve jaoks tekitama kindluse, et kogutud informatsiooni pinnalt ei esine pettuse ega saadavate õiguste kuritarvitamise ohtu ja kaitstud on nii finantssektor tervikuna kui selle osalised.

Finantsinspektsioon tegutseb finantsjärelevalve teostamisel riigi nimel ning finantsjärelevalvet teostatakse üksnes avalikust huvist lähtuvalt. Finantsjärelevalve käigus hindab Finantsinspektsioon muu hulgas finantssektorisse sisenevate isikute, sh juhtide ja olulist osalust omavate isikute vastavust kehtivatele nõuetele. Finantssektorisse võivad soovida siseneda ka isikud, kes võivad omada puutumust kuritegeliku maailmaga või kelle varasem taust viitab mitteõiguspärasele käitumisele. Tihti võib isikul olla soov seda teavet järelevalvele mitte avaldada, mistõttu on oluline, et Finantsinspektsioonil oleks võimalus ja õigus kontrollida ka isiku varasemaid seoseid õiguskuuleka käitumisega. Kuivõrd loa menetluste, aga ka juhtide sobivuse hindamise käigus tuleb muu hulgas kindlaks teha kas isik on seotud või on tal varasemad kuritegelikud sidemed, siis omavad kõnealuse teabe analüüsimisel olulist tähendust isikute eelnevad karistusandmed, sh karistusregistri arhiivi kantud andmed. Tegemist on andmetega, mis mõjutavad isiku mainet ja usaldusväärsust. Need on aga kriteeriumid, millele on finantsjärelevalve ülesehitatud ja mida tuleb igakordselt loa menetluste kui ka juhtide ja võtmeisikute sobivuse hindamisel kontrollida ning veenduda, et isik neile tingimustele vastab. Virtuaalvääringu teenus, mis Eelnõu kohaselt liigub Finantsinspektsiooni järelevalve alla on RAB-i poolt avalikustatud analüüsi kohaselt üks neist teenustest, mida üha rohkem ka kuritegelikel eesmärkidel ära kasutatakse. Seda enam on vajalik arhiivi andmetele saada juurdepääs, et järelevalvel tekiks veendumus, et virtuaalvääringu teenus osutajas ei omaks osalust ega juhiks isik, kes on puutumuses kuritegeliku maailmaga. Kehtiv KarRS annab RAB-ile õiguse arhiivi andmeid oma menetluste läbiviimisel kasutada, mistõttu peaks ka Finantsinspektsioonil olema juurdepääs arhiivis olevatele andmetele.
Selgitatud
Ettepanek nõuab põhjalikumat analüüsi, mh kas selline säte peaks olema sektoriülene ehk kas see näha ette pigem FIS-s. Kaalume vastavat muudatust edaspidi mõne tulevase eelnõu menetlemise käigus.
178.
Ettepanek oleks lisada säte seoses MSÜS-ga. MSÜS katab vaid osa finantsjärelevalve tegevuslubade menetlustest (MSÜS § 4 lg 4), samas on tulnud juurde nt ühisrahastus [kogu ÜVIMS muud load ka eelnõu kohaselt], samuti pandikirja menetlus, eriseadustes on veel uusi „menetlusi“ jne.

Ehk vältimaks koguaeg MSÜS-i vastu hindamist tuleks MSÜS-i või siis FIS-i panna säte, et MSÜS ei kohaldu FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustele ja nende alustel läbiviidavatele menetlustele.
Mitte-arvestatud
Praegu on § 125 sõnastamisel lähtutud käesoleva eelnõu subjektidest. Kaalume edaspidi vastava muudatuse tegemist MSüS-is.

EESTI PANK
179.
Eesti Pank toetab uute investeerimisvõimaluste arengut – need toetavad Eesti majanduse arengut laiemalt ning tugevdavad meie kuvandit uuendusmeelse riigina.
Teadmiseks võetud

180.
Teisest küljest, koos uute võimalustega peab kaasnema ka tegevusreeglite täienemine. Need peavad olema läbipaistvad ja arusaadavad nii investoritele kui ka teistele turuosalistele. Toetudes 2021.a. rahapesu ja terrorismi rahastamise alase siseriikliku riskihinnangu tulemustele peame jätkuvalt tõsiseks murekohaks virtuaalvääringu teenuse pakkujaid, mis on „…suure riskiga nii rahapesu, terrorismi rahastamise kui ka massihävitusrelvade leviku rahastamise osas“. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine | Rahandusministeerium

Ehkki RahaPTS muudatuste abil on sektor mõnevõrra korrastunud, pole riskid oluliselt vähenenud. RAB-i 2020.a. uuring (virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf (politsei.ee)) tuvastas virtuaalvääringu sektori ettevõtete omanike ja klientide vähese seotuse Eestiga – „…eestlaste osakaal moodustas kõigi virtuaalvääringu teenuste tarbijate seas vaid 0,15%“ ning „…omanike kui ka klientide seas arvukalt isikuid RahaPTS § 37 lg 4 mõistes suurema geograafilise riskiga riikidest“. Ehk teisisõnu – kasvava sektori ettevõtted panustavad Eesti majandusse minimaalselt olukorras, kus kogu võimaliku maineriski kannab Eesti riik.
Teadmiseks võetud

181.
Antud eelnõu raames tervitame algatust allutada virtuaalvääringu ettevõtete järelevalve ning tegevuslubade menetlus esimesel võimalusel Finantsinspektsioonile koos sektoripõhiste järelevalvetasude kehtestamisega.

Samas kordame oma varasemat ettepanekut kehtestada virtuaalvääringu teenuse pakkujatele miinimumkapitali nõue 730 000 eurot, mis on sarnane kõrgema riskiga investeerimisühingutele kehtestatud kapitalinõudega. Uue kapitalinõude võiks rakendada alates sektori Finantsinspektsiooni järelevalvele allutamise hetkest, mis muuhulgas annaks juba tegutsevatele sektori ettevõtetele aega puhvrite kogumiseks ning vajalikeks ettevalmistusteks.
Arvestatud
Virtuaalvääringu teenuse osutaja algkapitalinõuded on viidud kooskõlla MiCA ettepanekus sätestatud nõuetega.

AUDIITORKOGU
182.
Virtuaalvääringute teenuse osutajatele ette nähtud nõuded audiitorkontrolli osas on määratletud ka RahaPTS jt seaduste muutmise eelnõus, mis esitati Audiitorkogule tutvumiseks eelmise aasta sügisel. Esitasime oma arvamuse nimetatud eelnõu kohta. Nüüd on samad nõuded määratletud käesolevas eelnõus. Seetõttu esitame oma varem RahaPTS jt seaduste muutmise eelnõus audiitorkontrolli käsitlevate sätete kohta esitatud ettepanekud uuesti.

Analüüsisime eelnõus nimetatud õigusnorme eelkõige audiitorteenuse osutamise seisukohast ning esitame oma ettepanekud ja kommentaarid tulenevalt nimetatust. Juhime tähelepanu järgmiste eelnõus § 79 ja 80 audiitortegevusega seotud küsimuste täpsema määratlemise vajadusele, tuues oma ettepanekud ja kommentaarid välja asjakohaste õigusnormide juures.
Teadmiseks võetud


183.
Eelnõu § 79 Audiitorkontroll
(1) Teenuseosutaja raamatupidamise aastaaruande audit on kohustuslik.

Kommentaar:
Meile teadaolevalt on audiitorkontrolli reeglite puhul aluseks võetud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse audiitorkontrolli käsitlevad sätted. Nimetatud seaduse alusel § 84 lg 1. kohaselt peab makseasutuse ja e-raha asutuse raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud. Selle seaduse jõustumise ajal ei kehtinud veel AudS § 91 ja 92, mis määratlevad auditi ja ülevaatuse nõuded. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse kehtestamise ajal ei eristatud AudS-s auditit ja ülevaatust. Eeldame ja oleme arvamusel, et e-raha ja makseasutuste auditeerimise (audiitorkontrolli) all peetakse silmas kas auditit või ülevaatust, tulenevalt AudS nõuetest. Samal põhimõttel peab olema sätestatud ka virtuaalteenuste ja ühisrahastuse teenuse pakkujate audiitorkontroll, st tulenevalt AudS-s § 91 ja 92 sätestatud piirmääradest. Alternatiivina, kui seadusandja näeb ette vajadust auditi töövõtu kohta, peab sama nõue olema ka e-raha ja makseasutuste seaduses.
Arvestatud
Käesolevas eelnõus on ette nähtud, et kõikidele teenuseosutajatele on ette nähtud audit (s.t. ei piisa ülevaatusest).
184.
Praktikas võib audiitorettevõtjate leidmine osutuda keerukaks, kuivõrd audiitorettevõtjatel (edaspidi AEV) võib puududa soov või valmisolek taolise teenuse pakkumiseks. Audiitorid on selgitanud, et virtuaalvääringute teenuste puhul on tegemist keeruka, spetsiifilise valdkonnaga ja kehtivad RahaPTS nõuded, eelkõige hoolsusmeetmete kohaldamisel, sh tegelike kasusaajate tuvastamisel, on virtuaalvääringute teenuste ja tehingute puhul raskesti kohaldatavad. Eelnõu kohaselt jõustub seadus selle aasta aprillis. Niivõrd lühikese jõustumisaja kehtestamisel võib tekkida olukord, et seadus sätestab küll audiitorkontrolli kohustuse, kuid audiitorettevõtjad ei ole valmis teenust pakkuma. Audiitorid on arvamusel, et peab ette nägema üleminekuaja kohustusliku audiitorkontrolli nõude kohaldamisel ja rakendama audiitorkontrolli nõuet, kui on kehtestatud virtuaalvääringute tehingute puhul täpsemad raamatupidamist reguleerivad nõuded ja audiitoritele koolitused selles valdkonnas. Samale probleemile – audiitorite valmisoleku puudumine teenuse osutamiseks, on juhtinud tähelepanu ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, leides samuti, et eelnõu eeldatav jõustumisaeg on liiga lühike.


Selgitatud
Eelnõu seletuskirja varasemas sõnastuses oli märgitud järgmist:
„Enne audiitorkontrolli kohustuse tekkimist ei ole olnud nõudlust vastava teenuse vastu ja seetõttu on ka vandeaudiitorite poolt hetkel vähe kogemust. Rahandusministeeriumi andmetel mõned vandeaudiitorid on vastavaid töövõtte teinud. Kehtestatava kohustuse näol on tavapärast raamatupidamise aastaaruande audiitorkontrolliga, mis erineb selles osas, et ettevõtja tegevus ja varad on tihedalt seotud virtuaalvääringutega. Eestis tegutseb virtuaalvääringu teenust pakkuvaid ettevõtteid, kellel on audiitorkontrolli või ülevaatuse kohustus ja erinevad audiitorettevõtjad pakuvad neile vastavat teenust. Audiitorettevõtjad on enne muudatuse jõustumist olnud enam kui aasta aega olnud teadlikud, et üks hetk riik kehtestab virtuaalvääringu teenuse pakkujatele audiitorkontrolli kohustuse. Raamatupidamise toimkond on koostanud tõlgenduse „Plokiahela tehnoloogial põhinevate instrumentide kajastamine“.

Lisaks on eelnõuga ette nähtud üleminekuaeg, st seaduse jõustumine 1. juulil 2023.
Viimaks on virtuaalvääringu teenuse pakkujatele pandud RahaPTS-i muudatustega kohustus läbi viia audit või ülevaatus 15. juuni 2022 jõustuva redaktsiooni alusel.
185.
(2) Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku.

(3) Teenuseosutaja audiitorettevõtja võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud.

Kommentaar:
RahaPTS jt seaduste muutmise seaduse koostajaga suheldes saime aru, et ühekordse auditi all peab koostaja silmas lg-s 5 määratud erijuhtu, kui kohus määrab RABi avalduse alusel audiitorettevõtja. Samas antud paragrahvi lg 5 puhul ei ole tegemist audiitorettevõtja nimetamisega, vaid kohtu poolt audiitorettevõtja määramisega. Teenuseosutaja audiitorettevõtja nimetab üldkoosolek (lg 6). Selguse mõttes tuleb eelnõus täpsustada, et ühekordne audiitorkontroll on võimalik vaid kohtu poolt audiitorettevõtja määramisel. AudS § 55 lg 1 2 kohaselt peab ju kliendilepingu auditi töövõtu puhul sõlmima vähemalt kaheks aastaks.

Nimetatud õigusnormi kehtestamisel on normi põhjendatust selgitatud seletuskirjas järgnevalt: „Sage audiitorettevõtja vahetus komplitseerib kutsetegevuse standardite nõuete täitmist ning võib ohustada audiitorettevõtja sõltumatust. Pikem lepinguperiood võimaldab audiitoril ettevõtjat paremini tundma õppida, tõstes nii aruande kvaliteeti. Ühtlasi vähendab see lepingu sõlmimisega seotud kulutusi ning töövõtu hinda aasta kohta.“

Ühisrahastuse ja virutaalvääringute teenuste pakkujate kui spetsiifilise - ja avaliku huvi seisukohalt olulise valdkonna puhul on eriti oluline audiitorettevõtja poolt kliendi valdkonna tundmine ja vähemalt kaheaastane audiitorkontroll. Ilmselt ei ole ühekordse audiitorkontrolli puhul mõeldud erandi kehtestamist, mille kohaselt on ühisrahastuse ja virutaalteenuste pakkujatele ettenähtud lühem audiitorkontrolli kestvus kui AudS üldnorm ette näeb.
Arvestatud


186.
(4) Audiitorettevõtja peab kontrollima teenuseosutaja poolt omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmist ning esitama sellekohase arvamuse teenuseosutajale ja Finantsinspektsioonile.

Kommentaar:
1. Omavahendite nõuete kontrolli puhul on tegemist eraldi töövõtuga, mitte audiitorkontrolli raames teostatava töövõtuga. Audit ja ülevaatus viiakse läbi AudS§ 46 alusel kehtestatud auditi ja ülevaatuse standardite alusel ning need konkreetsed standardid näevad ette, et audiitorkontrolli objektiks on finantsaruanne, mille koostamise aluseks on üldtunnustatud (raamatupidamis)raamistik. „Omavahendite kohta kehtestatud nõuded“ ei ole kehtestatud üldtunnustatud (raamatupidamis)raamistiku poolt ning seetõttu ei ole võimalik auditi (ega ülevaatuse) käigus kontrollida omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmist.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Sõnastus ühildatud RahaPTS § 72.3 lõikega 4.
187.
2. Sobivaim töövõtt on antud juhul ISAE 3000 standardi nõuete alusel läbiviidav töövõtt. ISAE 3000 nõuete alusel on võimalik audiitorettevõtjal anda nii põhjendatud kui piiratud kindlust. Soovitud kindluse andmise aste peab selguse mõttes olema seaduses määratletud.
Osaliselt arvestatud
Täiendatud seletuskirja.
188.
3. Eelnõust ei selgu, kas eeldatakse, et omavahendeid kontrollib sama audiitorettevõtja, mis kontrollib ka aastaaruannet. Kuna omavahendite kontrolli puhul on tegemist eraldi töövõtuga, võivad audiitorkontrolli ja omavahendite kontrolli läbi viia erinevad audiitorettevõtjad, kuigi optimaalne oleks, kui seda teostaks üks ja seesama audiitorettevõtja.
Arvestatud, selgitatud
Seletuskirjas on täpsustatud, et eelduslikult on tegu sama audiitorettevõtjaga, kuid pole põhjust seadusesse kirjutada piirangut. Vastava selgitusega täiendatud seletuskirja.
189.
4. Omavahendite kontrolli puhul jääb ebaselgeks, missuguse regulaarsusega seadusandja kontrolli eeldab. Eelnõu seletuskirja Lisas 1 toodud märkuste tabeli p-s 6 6A on küll märgitud, et audiitorkontroll viiakse läbi bilansipäeva seisuga, kuid selguse mõttes tuleb nimetatu ka eelnõus sätestada. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada säte järgnevalt: „Audiitorettevõtja peab kontrollima teenuseosutaja poolt omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmist bilansipäeva seisuga ning esitama sellekohase arvamuse teenuseosutajale ja Finantsinspektsioonile.“
Arvestatud

190.
5. Omavahendite nõuete kehtestamisel peab üldkulude arvutamise põhimõtteid käsitlev määrus kaasnema koos eelnõuga, seletuskirja kohaselt koostatakse määrus pärast seaduse vastu võtmist (eelnõu § 74 lg 5). Loodame ja eeldame, et lisaks eelnõule koostab lähiajal vastutava valdkonna ministeerium määruse projekti, mis määratleb üldkulude arvutamiseks vajalikud täpsemad kriteeriumid. Nõuete rakendatavuse ja täidetavuse tagamiseks on määruse projekti lisamine eelnõule oluline.

Arvestatud
Määruse projekt lisatakse eelnõu seletuskirjale.
191.
(5) Teenuseosutaja asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitorettevõtja, kui:
1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;
2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja on audiitorkontrolli tegemisest loobunud;
3) Finantsinsinspektsiooni hinnangul on audiitorettevõtja kaotanud usalduse.

Kommentaar:
Määratlema ta on kriteeriumid, mille põhjal Finantsinspektsioon hindab, et Audiitorettevõtja on kaotanud usalduse – Finantsinspektsiooni uurimise tulemusena haldusmenetlus või väärtegu audiitor ettevõtja suhtes, muu alus? Audiitorid on arvamusel, et seaduses tuleks määratleda, et Finantsinspektsioon peab audiitorettevõtjat oma hinnangust ka audiitorettevõtjat teavitama. Usalduse kaotuse kriteeriumitena võib tuua näitena kriteeriumid audiitortegevuse mõistes (AudS § 39 lg 3), mis määratleb, millal loetakse vandeaudiitori head mainet ja usaldusväärsust kahjustatuks.

Lisaks eeldame, et kohtu poolt audiitorettevõtja määramisel on vajalik audiitorettevõtja eelnev nõusolek. Nimetatud säte tuleb seadusesse lisada.
Arvestatud, selgitatud
Seletuskirja on lisatud viide, et audiitorettevõtja usaldusväärsuse hindamisel võib Finantsinspektsioon lähtuda AudS § 39 lõikes 3 sätestatud kriteeriumitest.
192.
Eelnõu § 80. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus
Lg 1.
Kommentaar: audiitorid on seisukohal, et märkusega vandeaudiitori arvamusest tuleb igal juhul Finantsinspektsiooni teavitada. Samuti peame asjakohaseks teavitada Finantsinspektsiooni viivitamata auditi läbiviimise käigus audiitoritele teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võivad olla p-des 1, 2, 4 ja 5 nimetatud võimalikud tagajärjed.

Küll aga ei saa Finantsinspektsiooni teavitada märkusega aruande esitamise võimalikkusest, kuna auditi käigus audiitor alles hindab talle teatavaks saanud asjaolusid - kaalub kõiki asjaolusid, sh ka koosmõjus ning seejärel otsustab, kas talle teatavaks saanud asjaolud on või ei ole aluseks märkusega vandeaudiitori aruande väljastamiseks. Audiitor ei saa kaalutluse käigus hinnatavatest asjaoludest enne märkuse otsustamist ja vandeaudiitori aruande väljastamist Finantsinspektsiooni teavitada. Seetõttu teeme ettepaneku esitada märkusega vandeaudiitori aruanne Finantsinspektsioonile pärast märkusega vandeaudiitori aruande väljastamist.

Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku lisada paragrahvi lõige 2 ja sõnastada lõiked 1 ja 2 järgmiselt:
§ 80 lõige 1:
„(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni teenuseosutaja auditi läbiviimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:

1) teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine;
2) teenuseosutaja või tema tütarettevõtja edasise tegevuse katkemine;
3) olukord, mille tõttu teenuseosutaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks;
4) teenuseosutaja juhtorgani liikme või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju Teenuseosutajale või tema klientidele.„

§ 80 lõige 2:
„(2) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni teenuseosutaja raamatupidamisaruande kohta märkusega vandeaudiitori aruande väljastamisest.“

(2) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku auditi läbiviimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolu.

Kommentaar: Eelneva lõigu kommentaaris toodud ettepanekust tulenevalt muutub paragrahvi järgnevate lõikude numeratsioon.

Meie ettepanek selle lõike (lõige 3) sõnastuseks:
„Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku auditi läbiviimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla käesoleva paragrahvi lõike 1 p-des 1-4 sätestatud asjaolu.“
Selgitatud
Sätte rakendamine praktikas tähendab tõepoolest seda, et audiitorettevõtja peab teavitama FI-d, kui on oht, et tuleb märkustega aruanne. Vastav konstruktsioon („mille tagajärjeks on või võib olla“) sisaldub kõikides teistes finantssektori seadustes. Kaalume vajadusel selle sätte muutmist kõikides finantssektori seadustes ühetaoliselt.















































193.
Lõpetuseks
Kindlasti ei ole Audiitorkogu ettepanekute näol tegemist ammendavate tähelepanekutega.

Eeldame ja loodame, et nõuete täpsem sisustamine on veel ees tulenevalt ka huvigruppide, sh Audiitorkogu tagasisidest. Soovime ja oleme hea meelega nõus osalema audiitorkontrolliga seotud nõuete arutelu(de)s, et osutatava audiitorteenuse nõuded oleks audiitoritele arusaadavad ja audiitorteenus teostatav.

Lisaks märgime, et audiitorkontrolli nõuded vajavad ühtlustamist ja täpsustamist ka krediidiasutuste ja mitmete teiste finantsvaldkonna õigusaktides. Oleme Finantsinspektsiooniga sellealast diskussiooni alustanud, kuid lahendusteni veel ei ole jõudnud. Loodame, et eelnõu käigus tekkivate küsimuste lahendamisel saavad selgemaks ka riigi ootused audiitorkontrolli osas teistes finantsvaldkonna seadustes.
Teadmiseks võetud


EESTI PANGALIIT
194.
Eelnõuga soovitakse reguleerida või tõhustada kehtivat regulatsiooni praktikas pakutavate teenuste osas, mis olemuslikult on finantsteenused ning vastavalt krediidiasutuste seaduse § 6 lg 1 p-le 15 võib neid lugeda finantsteenusteks. Arvestades teenuste olemust ning seonduvat regulatsiooni, siis tagamaks õiguskindluse põhimõtte rakendumine praktikas võiks kaaluda krediidiasutuste seaduse § 6 muutmist, täiendades seda viidetega eelnõus toodud finantsteenustele. Kaaluda eelnõu § 121 täiendamist punktiga, millega täiendataks krediidiasutuste seaduse § 6 lg-t 1 uute finantsteenustega.
Selgitatud
Sarnased arutelud toimuvad ka EL tasemel, et kas oleks vaja muuta CRD lisa (mis on KAS § 6 aluseks). Siiski kui seda ei ole EL tasemel veel kinnitatud/tehtud, siis oleks mõnevõrra ennatlik muuta käesolevaga KASi.
195.
Eelnõu § 4 sätestab tingimused virtuaalvääringu ja sellega seotud teenuste osas, mis kehtiva õiguse alusel on sätestatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (edaspidi RahaPTS). Eelnõu 2. jaos on välja toodud muudatused kehtivates seadustes, kus § 124 sätestab muudatused RahaPTS-s. Arvestades täiendavaid muudatusi ja eelnõu § 124 p-s 4 toodud sätete kehtetuks tunnistamist, siis tagamaks, et RahaPTS § 2 sätestatud kohustatud isikud oleksid täpselt sätestatud, tuleks täiendada RahaPTS § 6 lg-t 2 viitega virtuaalvääringu teenuse osutajatele eelnõu tähenduses. Ettepanek täiendada eelnõu § 124 täiendava punktiga, millega täiendatakse RahaPTS § 6 lg-t 2 uute finantseerimisasutustega.
Arvestatud
Muudetud § 127 punkti 2.
196.
Eelnõu § 7 lg 1 p 10 ja 30 lg 2 p 10 sätestavad järgmist: Eelnõu § 7 lg 1 p 10:
„10) sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, mis tagavad kohustuste täitmise seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ning rahvusvahelise sanktsiooni kohaldamisega, sealhulgas tegevusloa taotleja tegevuse finantseerimisel;“
Eelnõu § 30 lg 2 p 10: „10) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad;“

Esiteks on mõlemas viites rahvusvaheliste sanktsioonide osas viitavad dokumendid sõnastatud piiratult, sätestades vaid rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamisega seonduvad dokumendid, mis on seega vaid dokumendid, mida kohaldatakse rahvusvahelise sanktsiooni tuvastamisel või selle kahtluse korral, kui reaalselt rakendatakse sanktsioone. Teiseks on viited dokumentidele tegelikkuses sätestatud konkreetsetes seadustes ja paragrahvides ning tagamaks, et dokumentide esitajatel ning dokumentide vastuvõtjal ei teki arusaamatusi dokumentides, tuleks õiguskindluse eesmärgil vastavate dokumentide puhul viidata konkreetsetele sätetele, milliseid dokumente oodatakse. Ettepanek parandada eelnõu § 7 lg 1 p 10 ja § 30 lg 2 p 10 viisil, kus viidatakse soovitud dokumentide koostamise aluseks olevatele seaduse sätetele.
Osaliselt arvestatud
Vastavate sätete sõnastust on muudetud täpsemaks, et oleks hõlmatud kõik kohustused, mis tegevusloa taotlejal kui kohustatud isikul tulenevad RahaPTS-ist ja RSanS-ist. Samas aga märgime, et nendes sätetes ei ole mõistlik viidata kõikidele RahaPTS ja RSanS sätetele, mille täitmist tegevusloa taotleja (ja ka teenuseosutaja, kellele tegevusluba on väljastatud) peavad käsitlema – esiteks seetõttu, et neid on liialt palju, et neid antud sätetes üle lugeda, ning teiseks loodaks selliselt kinnine loetelu, mida tuleks RahaPTS ja RSanS muutmisel omakorda muutma hakata.
197.
Eelnõu § 11 lg 1 p 9, samuti ka eelnõu § 18 p 5 ja § 27 lg 3 p 6 sätestavad tegevusloa andmisest keeldumise alusena ka muu hulgas olukorra, kus tegevusloa taotleja või tema juhtorgani liikme osas on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Tegemist on liiga laia sõnastusega ning seda tuleks korrigeerida. Rahvusvahelist sanktsiooni võib isiku tehingu või tegevuse osas kohaldada ka olukorras, kus tema ise ei ole rahvusvahelise sanktsiooni subjekt – näiteks tehing rahvusvahelise sanktsiooni subjektile, mis tuleb sanktsiooni kehtestanud õigusakti kohaselt külmutada. Sellisel juhul on tegevusloa taotleja osas kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Samuti on võimalik, et isik teatud ajal rahvusvahelise sanktsiooni subjekt, aga asjaolude ära langemisel jäetakse isik sanktsiooni subjektide hulgast välja. Eelnõu kohaselt ei tohi tegevusloa taotlejale väljastada tegevusluba ka olukorras, kus isik või tema juhtorgani liige on teatud ajaperioodil olnud rahvusvahelise sanktsiooni subjekt, aga isik enam seda ei ole. Vastav tegevusloa andmisest keeldumise alus tundub ebamõistlikult piirav. Ettepanek parandada eelnõu § 11 lg 1 p 9; § 18 p 5; § 27 lg 3 p 6 sõnastust viisil, et sätetega piiratakse vaid kehtivate rahvusvaheliste sanktsiooni subjektide õigust saada tegevusluba/omandada olulist osa ning piiritleda selgelt, mida kohaldamise all eelnõuga mõistetakse, et tegevusloa väljastamisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et isiku osas on näiteks tehingu teise poole tõttu kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Täiendavalt tuleks hinnata, kas mistahes rahvusvahelise sanktsiooni esinemisel on tegemist piirava asjaoluga või kehtib kitsendus vaid teatud liiki sanktsioonide osas.
Osaliselt arvestatud
Muudetud § 11 lg 1 p 9 ja § 18 p 5 sõnastust.
198.
Eelnõu tuleks täiendada paragrahviga, millega muudetakse riigilõivuseaduse § 269 p-i 2, kust jäetakse välja viide riigilõivust virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusloa taotlemisel. Ettepanek täiendada eelnõud sättega, millega muudetakse riigilõivuseaduse § 269 p-i 2, milles tunnistatakse kehtetuks viited virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusloa taotlemise riigilõivu määrale.
Arvestatud
Lisatud § 129.
199.
Järelevalvetasud
Nõustume eelnõu seletuskirjas väljatooduga, et järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks ülemäära koormav.

Kuid samas peavad nii menetlus- kui järelevalvetasud olema piisavad, et katta järelevalvesubjektide menetlus- ja järelevalve kulud. Pangaliidu hinnangul tuleks vältida olukorda, kus menetlus- ja järelevalve tasud on Finantsinspektsioonile vajaliku ressursi loomiseks ebapiisavad, mis tooks kaasa olukorra, kus kulude katmiseks toimub järelevalvetasude ristsubsideerimine. Viimane tähendab seda, et ühe sektori järelevalve eest tasuvad mõne teise sektori esindajad läbi enda järelevalvetasude suurendamise, mis tegelikult ei ole seotud riskide ja järelevalvevajaduse suurenemisega selles konkreetses sektoris vaid hoopis teise valdkonna järelevalvesubjektidega. Kas tulenevalt sellest, et riik on otsustanud kehtestada järelevalve mõne sektori üle või siis sellest, et riskid ja järelevalve tegevuste maht teatud sektori on suurenenud. Pangaliit on seisukohal, et ristsubsideerimine on järelevalve eesmärke arvestades vastuvõetamatu, nt olukord, kus mõne sektori ettevõtjate suhtes, mille osas enne Finantsinspektsioon järelevalvet ei teostanud, järelevalve kohustuse kehtestamisel kaetakse lisandunud järelevalvekulud krediidiasutuste poolt tasutavate järelevalvetasude kaudu, kes niigi katavad suurimas osas Finantsinspektsiooni kulud. Menetlus- ja järelevalvetasude suuruse määratlemisel tuleb lähtuda põhimõttest, et järelevalve subjektid liigiti kataksid ise eelnimetatud tasude kaudu nendega seotud menetlus- ja järelevalvekulud. Siinjuures on määrav Finantsinspektsiooni hinnang vajaliku ressursi suurusele nii eelnõuga ettenähtud üleminekuperioodil kui pärast seda.

Järelevalvetasude kujundamisel on oluline ka optimaalse mudeli valik. Siinjuures peab lähtuma põhimõttest, et erinevate järelevalve subjekti liiki kuuluvate teenusepakkujate sisult sarnaste teenuste järelevalvetasud lähtuksid sarnasest loogikast. Ühe näitena toome välja virtuaalvääringu rahakoti hoidmise teenuse - eelnõu kohaselt on mahuosa ettemaksu aluseks virtuaalvääringute teenuse pakkujate poolt rahakoti hoidmise teenuse puhul äritulu. Tegemist on varade hoidmisega ja jääb arusaamatuks, miks nende järelevalvesubjektide puhul ei rakendata samasugust lähenemist nagu nt krediidiasutuste puhul, kus tasu aluseks on varade maht. Lisaks, ka tasude optimaalse mudeli valikul tuleb arvestada Finantsinspektsiooni hinnanguga, kas valitud mudel tagab neile piisava ressursi kvaliteetse järelevalve teostamiseks.
Osaliselt arvestatud



EESTI KRÜPTORAHA LIIT
200.
Täname teid võimaluse eest tutvuda ja teha ettepanekuid „Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse“ eelnõule. Rõõm on tõdeda, et 2019 aasta kavatsus on vormitud seaduseelnõuks.

Meie hinnangul on nii erinevate teemade nagu ühisrahastus ja virtuaalvääringud reguleerimine samas seaduses ebasobiv ja ei täida soovitud eesmärke. Lisaks on arusaamatu, miks samal aastal kui menetletakse Virtuaalvääringu teenusepakkumist kahes erinevas seaduses, mis omavahel ei ühildu ja pealegi veel olukorras, kus EU komisjon tegeleb üleeuroopaliste otsekohalduvate direktiivide väljatöötamisega. Mõistlikum oleks ÜMIVS'st virtuaalvääringud välja võtta ja mitte raputada turgu juba neljandat korda nelja aasta jooskul.
Selgitatud
Krüptovarade ja ühisrahastuse reguleerimise motivatsioone on selgitatud eelnõu seletuskirjas.

Üleminekuaegade pikendamisega soovitakse anda piisavalt pikk aeg nii turuosalistele kui järelevalveasutustele seadusemuudatustega arvestamiseks.
201.
UMIVSi üldhinnang EKLi poolt
Mõistame uue seaduse eesmärki kaasajastada regulatsiooni ning tõhustada investorkaitset riigis. Kuid meie hinnangul olemasolev UMIVS mõjub Eesti riigi innovatsioonile, tehnoloogia arengule ning iduettevõtte maastikkule hävitavalt. Ning veel enam ei täida UMIVS sellisel kujul oma peamist eesmärki. Antud seaduse loomisel ei ole meie hinnangul arvestatud piisavalt nii investeerimispõhimõtete, keskkonna kui tehnoloogiate muutusi ajas.
Teadmiseks võetud

202.
Lähenemise nurk.
Nagu seletuskirjas kirjeldatud, ei ole investeeringu kaasamise põhimõtted oluliselt muutunud kuid on muutunud tehnoloogiad. Ja just see viimane on oluline argument, mida peab regulatsioonide loomisel arvestama. Eriti just virtuaalvääringute valdkonnas. Käesoleva seaduse loomisel ei ole arvestatud fakti, et uued plokiahelal põhinevad tehnoloogiad on paradigmamuutus süsteemide, registrite, platvormide ja toodete loomisel. Ja siin on väga oluline arvestada, kuidas justnimelt riskide juhtimine on muutunud. Sest milleks õigupoolest regulatsioon on? Et riske maandada.

Kui väga mustvalgeks minna, siis plokiahel garanteerib usalduse, läbipaistvuse ja turvalisuse ilma inimfaktorita. Matemaatika tagab seal usaldust. Ja seda ei ole vaja reguleerida. Matemaatika kas toimib või mitte ning platvormid on ehitatud selliselt, et neis on olemas piisav sisemine regulatsioon keeruliste valemite ja loogikate näol.

Suurim risk tuleb aga just inimfaktorist, käsitsi tööst, kus inimese roll on määrava tähtsusega. Seda rolli, seda inimfaktorit on vaja ja peabki reguleerima. Nüüd aga oleme olukorras, kus inimfaktori osakaal süsteemide töös on viimaste aastatega drastiliselt tänu plokiahelale vähenenud. See tähendab seda, et riskid on muutunud! Ja seda peab ka regulatsioonis arvestama. Täna aga pole seda arvestatud - lähenetakse endiselt traditsioonilisel viisil, nagu poleks midagi muutunud. Meeletute paberite ja protsesside tootmine ei ei anna midagi ega kaitse kedagi. Just nimelt tehnoloogia ja platvorm kaitseb ja minimaalse inimfaktoriga. Võrdluseks on siia hea tuua traditsionaalne taksoteenus vs Bolt. Boltis on inimfaktori osakaal palju palju väiksem, seda on vaja vähem reguleerida, sest valesti käitumise võimalusi on palju vähem. Järgmine samm on plokiahela platvormil toimiv Bolt, millised on ka juba olemas. Seal on inimfaktori osakaal veel väiksem ning seega ka regulatsioonide vajalikkus väiksem.

Selgitatud
Eelnõus on pandud rõhku inimfaktorile ning kasutatavate süsteemide turvalisusele ning teadlikkusele. Eesmärk ei ole reguleerida tehnoloogiaid.
203.
Seaduse eesmärgist
Eesmärk on suurendada investorkaitset. Arusaadav. Kuid nagu me teame, siis virtuaalvääringute ja plokiahela maailmas on võimalik luua väga lihtsalt platvorme ja süsteeme, tooteid, investeerimise lahendusi täiesti anonüümselt, hajustehnoloogiatel põhinevaid, mida ei ole võimalik reguleerida ja mis ei allu regulatsioonidele väljastpoolt. Heaks näiteks on Bitcoin ise. Käesoleva seadusega on piir liiga kaldu ülereguleerimise suunas - iduettevõtete elu tehakse võimatultdina kibedaks luues kohustusi suure omakapitali jaoks, dokumentatsiooni tootmiseks, vastavuskontrolli suurendamiseks jne, mis kõik on väga suured kulud ning ei ole mõeldav teostada kaasaegses (idu)ettevõtlus keskkonnas. Tulemusena kaovad Eesti ettevõtlus maastikul krüptovääringuid ja innovatsiooni loovad iduettevõtted ning uudse tehnoloogiaga tooteid pakkuvad finantstehnoloogia ettevõtted keskkondadesse, kus on nende jaoks soodsam ja lihtsam tegutseda. Lisaks sellele võib finantstehnoloogia valdkond liikuda rohkem traditsionaalsesse pangandusse, mis aga mõjub üldisele ettevõtlusmaastikule ning konkurentsile väga halvasti ning on samuti vastuolus antud seaduse algse eesmärgiga tõsta konkurentsivõimet.

Selle tulemusena legaalsed ettevõtmised liiguvadki mujale keskkondadesse ning tekib rohkem ruumi illegaalsetele, anonüümsetele platvormidele ning investorkaitse eesmärk ei ole endiselt saavutatud. Meie hinnangul võib see veel halvemaks minna.

Analoog on alkoholi kättesaadavuse piiramine. Väga lihtne on üle reguleerida, mille tulemusena tõuseb kohe illegaalse alkoholi osakaal turul.
Selgitatud
Eelnõu eesmärk on tõepoolest suurendada investorkaitset; vahendiks on valitud nö varasem MiCA sätete ülevõtmine krüptovarateenuste osutamise osas.
Vastupidiselt väidetule ei pruugi rangem regulatsioon olla innovatsiooni peletav, vaid tekitab suuremat usaldust eelnõu reguleerimisalas olevate sektorite (sh krüptovarateenuste) vastu.
204.
Investori enda vastutus.
Tulles tagasi investeerimis põhimõtete juurde. Lähtudes riskide juhtimisest on tegelikult ka investeerimispõhimõtted alates Bitcoini tulekust muutunud!

Esimest korda maailma finants-ajaloos oleme me olukorras, kus igaühel on väga lihtsalt võimalik investoriks saada ning igal ühel on ka olemas valik, millisel viisil investoriks saada. See valik on: a) Usaldada mõnda platvormi, mis on reguleeritud ja vastutab investori varade eest (sarnane nagu traditsiooniline pangandus).
b) Osta bitcoini vmt hajusraamatul põhinevat virtuaalvääringut, hoida ja hallata oma privaatvõtmeid ise ning vastutada täielikult ise oma varade eest.

Teine variant ei olnud enne Bitcoini tulekut võimalik. Täna on see võimalik ning see valik peab vaikimisi investori kaitse alt välja jääma sest seda pole võimalik reguleerida. Ainus mida siin teha saame on investorit harida, et ta saaks aru, milliseid valikuid ja otsuseid teeb. Seadus ja regulatsioon peab aga seda väga selgelt kommunikeerima. Et kõik tooted ja platvormid ei lähegi regulatsiooni alla kõike ei peagi reguleerima ning need on ka need, kus investor peab teadvustama, et teda ei kaitse keegi peale tema enda.

Selgitatud
Viidatud variant b) ei lange käesoleva eelnõu kohaldamisalasse (vähemalt selles osas, mis puudutab krüptovarade hoidmist ja haldamist), sest tegemist ei oleks teenusega, mida pakutakse kolmandale isikule.
205.
Keskkonna ülereguleerimine ning õiguskindlus.

Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma tegevust reguleerida (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 31).

Põhiõiguste kandjal peab olema seega võimalik ette näha õiguslikke tagajärgi, mis tema tegevus võib kaasa tuua, ning isikul peab olema võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja panna talle kohustusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus (RKPJK) asjas nr 3-4-1-19-10, p 30). 2020 aastal jõustunud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus muutis virtuaalvääringu teenuste pakkujate regulatsiooni oluliselt rangemaks. Paljud teenusepakkujad olid sunnitud Eestist lahkuma kuna äri ülalpidamine muutus liiga kalliks, arvestades sellega, et põhi äri toimub virtuaalkeskkonnas. Need ettevõtjad, kes antud muudatusi läbi elasid (neid on käesolevaks ajaks ca 400) ning vaatamata Euroopa Liidus liikmesriikide seas olemasolevate leebematele jurisdiktsioonidele virtuaalvääringu teenuse pakkujatele tegid lõpliku otsuse Eesti kasuks. Eestis tegevuse jätkamiseks pidi nad vähemalt välja üürima reaalsed kontorid (praktika kohaselt antakse äriruumid rendile tähtajaliselt 3-5 aastaks), otsima kohaliku juhatuse liikme kui ka Rahapesu andmebürooga kontaktisiku kelledega sõlmitakse töölepinguid (pikaajalised töösuhted) ning täitma muid eeldusi mida uus regulatsioon ette nägi. Kogu see tegevuse uue seaduse normidega kooskõlas sisseviimiseks nõudis palju ressurssi ning ettevõtjatel, kes need tingimused on täitnud tekkis õiguspärane ootus kehtiva regulatsiooni püsimajäämiseks. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte) (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 12). Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootust, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. jaanuar 2012 otsus asjas nr 3-4-1-24-11 p 63 p 50) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega (Ibid p 63). Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu näeb ette jõustumist juba 01. aprillil 2022 ning virtuaalvääringu teenuseosutajatele antakse vaid üheksa kuuline tähtaeg viia oma tegevus ja dokumendid seaduses sätestatuga vastavusse. Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon hiljemalt kaheksa kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. Sellisel juhul ei ole virtuaalvääringu teenuseosutajal lubatud alates 2023. aasta 1. jaanuarist kuni tegevusloa andmise otsustamiseni teenuseid osutada. Käesoleval juhul tegemist on ilmselge õiguspärase ootuse intensiivse riivega kuna alles oma äri sätestanud ettevõtjad peavad oma tegevuse peatama vähemalt pooleks aastaks kuid samas nende püsikulud jäävad edasi jooksma (nt tööjõumaksud, üürimaksud, serverite tasud, panga/börsikontode haldustasud, KYC/AML tarkvara tasud jne.), mis lõpuks võib viia ettevõtte maksejõuetuseni. Samuti toob see kaasa klientide kaotuse konkurentidele, milline kahju on selgelt rahaliselt mõõdetav suurus ja tõenäoliselt ja kohtu kaudu välja mõistetav.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 5 kohaselt seaduse eelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb. Paraku tuleb nentida, et Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõus pakutad piirangud ei ole proportsionaalsed ning kujutavad FinTech valdkonnas ülereguleerimist võrreldes teiste Euroopa riikide õigusmaastikega.

Meil on juba negatiivseid näiteid Malta, Hollandi ja Šveitsi näitel, kus üleregulatsioon on mõjunud ettevõtluskeskkonnale väga halvasti, mille tulemusena on innovatsioon hävitatud ning algselt seal tegutsenud väga potensiaalikad virtuaalvääringuga tegelevad ettevõtted on mujale kolinud.
Selgitatud
Ühelt poolt on edasi lükatud eelnõu jõustumise ja FI-lt loa taotlemise tähtaegu.
Teiselt poolt on olnud käesoleva eelnõu menetlemise näol tegemist võrdlemisi pika protsessiga, kuhu on kaasatud võimalikult suur hulk huvigruppe, keda eelnõu mõjutab või võib mõjutada. Seega peaks olema eelnõu vastuvõtmine erinevatele huvigruppidele ettenähtav.
206.
E-riigi käitumine, reputatsioon ning informatsiooni taasesitamise printsiip
Eelnõu näeb ette, et teenusepakkuja peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa (mis ei anna talle mingeid eeliseid võrreldes RAB tegevusloaga). On täiesti arusaadav, et ilma tegevusloata ettevõte seda teebki, aga sundida RAB väljastatud tegevusloa alusel tegutsejat taotlema uut luba on vastuolus ettevõtja õigustatud ootusega.

Seadusesse peab sisse viima möönduse, et RAB'i väljastatud tegevusloa alusel tegutseva teenusepakkuja andmed on juba riigile esitatud. Riik ei pea panema sellist koormust ettevõtjale, kes pool aastat tagasi just oma andmeid uuendas ja lisadokumente esitas. Samuti on riigil olemas majandusaasta aruanded. E(esti)-riik võiks ükskord ka hakata käituma e-riigina või käib see üle jõu? Teeme ettepaneku, et RAB tegevusloa alusel tegutsevate ettevõtete andmed võetakse üle RAB’lt ning Finantsinspektsioon analüüsib ettevõtete poolt esitatud andmete piisavust ning teeb vajadusel asjakohased ettekirjutused puuduste kõrvaldamiseks, et vanad tegevusload viia uue seadusega kooskõlla. Selline oleks innovatsiooni toetava riigi tegevus.
Selgitatud
Esiteks märgime, et eelnõu võimaldab tegutseda FI loa alusel välisriigis kas filiaali registreerides või välisriigis piiriüleselt teenust osutades (§ 16).

Teiseks ei ole mõistlik panna FI-le kohustust vaadata üle kõikide virtuaal-vääringu tegevusluba omavate ettevõtjate vastavust KrÜS-ile – eriti olukorras, kui tegemist ei ole tegevusloa taotluse menetlusega.
207.
17.12 2019 tegime ettepanekud Rahandusministeeriumi seaduse väljatöötamise kavatsusele, millest tänaseks on valminud kõnealune hübriideelnõu. Kritiseerisime ja vastasime ning tegime ettepanekuid oma vastuses teie kirjale: kiri nr 1.1-10/7046-1. Paraku ei pidanud seaduseelnõu koostajad vajalikuks meiega diskussiooni alustada ja see kajab valminud seaduseelnõust selgelt vastu.
Teadmiseks võetud

208.
§ 1 lg. 1, p.1 – Euroopa Parlamendi määrusele 2020/1503 viitamise asemel esitada loetelu investeerimisinstrumentidest, mille loetelule viidatakse juba paragrahvi järgmises punktis ning mitmeid kordi seaduse tekstis. Põhjendus kaaskirjas.
Selgitatud
EL ühisrahastusmääruse näol on tegemist eraldiseisva dokumendiga, mida saab siseriiklikus õiguses täpsustada ainult niipalju, kui see on määrusega liikmesriikide kohustuseks pandud.
209.
§ 2 – Ühisrahastusplatvormid ja hajusraamatul põhinevad investeerimisinstrumendid on oma olemuselt selleks liiga erinevad, et neid sama seaduse raames reguleerida. See on sama hea kui Liiklusseaduses reguleerida ka lennu- ja laevaliiklust.
Teadmiseks võetud
Ühisrahastusteenuste ja krüptovara-teenuste ühisosa ja samas seaduses on pikemalt avatud eelnõu seletuskirjas.
210.
§ 4 lg 3 on vaja definitsioonis vaja asendada sõna "või" sõnaga "ja". Seda põhjusel, et ainult "JA" puhul on rahakotiteenuse pakkujal juurdepääs rahakotis toimuvatele tehingutele. Kui kliendile luuakse võimalus ennast ühendada hajusraamatuga, aga klient hoiab ise oma privaatvõtmeid, siis IT teenuse pakkujal puudub igasugune kontroll rahakotis toimuva üle, seega pole tal ka võimalust tehinguid monitoorida, peatada ega külmutada.

Virtuaalvääringu rahakotiteenus on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja ülekandmise eesmärgil.

Osaliselt arvestatud, selgitatud
Viidatud teenuse definitsioon sisaldub eelnõu § 3 lõikes 3. Teenuse mõistet ja sisu on muudetud võrreldes esialgse sõnastusega; uue sõnastuse puhul on arvestatud tagasisidega.
211.
§ 6 lg 3 peab andma mõistliku tähtaja või 30 päevase tähtaja pikendamise võimaluse.

§ 7. Tegevusloa taotlemine ja § 117. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

Palun pidage silmas, et täna RAB tegevusluba omavad ettevõtted viisid oma tegevuse kooskõlla uute, karmimate nõudmistega alles 2020 aastal ja peavad seda uuesti tegema 2022. Seal juures suurendasid ka osakapitali 2500 eurolt 12 000 eurole (4,8 korda) ja RahaPTS muudatuste jõustumisel veel kuni 350 000 euroni (140 korda kõrgem nõue 3 aasta jooksul?). Millega on selline nõue põhjendatud, eriti silmas pidades, et mingeid uusi õigusi planeeritav tegevusluba ettevõtjale ei loo. Puuduvad igasugused analüüsid, mis ütleksid, et selline nõue aitab täita rahapesu riskide vähendamise eesmärki.
Samuti ei ole õigusriigile kohane anda heas usus tegutsevale ettevõttele aega uute reeglitega kohanemiseks 3 kuud! Seadusloome õiguskindluse printsiip ei ole tagatud ja suure tõenäosusega asub samale seisukohale ka Riigikohus. Samuti on see ebamõistlik halduskoormus, mille riik püüab asetada ettevõtjale, kes alles aasta tagasi viis enda tegevuse karmimate reeglitega kooskõlla.

Teeme ettepaneku muuta § 117, lg. 4- viimane lause tuleb seadusest välja jätta, kuna FI ei ole võimeline 2022 aasta 31. detsembriks isegi teoreetiliselt võimeline esitatud taotlusi läbi vaatama ja sellel põhjusel teenuse peatamine toob kaasa ettevõtte maine kahju või isegi klientide kaotuse ja pankroti.
Osaliselt arvestatud
Üleminekuaegu §-s 117 on pikendatud, samuti osa- ja aktsiakapitali nõudeid on muudetud.

Samas on oluline, et seaduses oleks sätestatud tähtaeg, alates millest tegevusloa taotlejad võivad hakata taotlema FI-lt tegevuslubasid (ning paralleelselt tähtaeg, mil RAB-i antud load kehtetuks muutuvad). Seetõttu § 120 lõiget 4 tervikuna kustutada ei ole otstarbekas.
212.
§ 7, lg. 1, punktid 1-3 - E-riigile oleks kohane Eestis registreeritud ettevõtte kohta avalike andmete võtmine riiklikest andmebaasidest. Mis on selle põhjenduseks, et see koormus pannakse ettevõtjale, kes on need andmed juba riigile esitanud? Peaks lähtuma riigile dokumentide ühekordse esitamise eeldusest.
Selgitatud
Ettevõtja põhikirja esitamist FI-le ei saa pidada koormavaks kohustuseks. Lisaks on oluline (eriti § 7 lg 1 p 2 sätestatud aktsia- või osakapitali ning selle sissemaksmist ja omavahendite olemasolu tõendavate dokumentide puhul), et tegevusloa menetlemise ajal ei tehta nimetatud dokumentides muudatusi, mida FI peab ise tuvastama ja koguma muudest andmebaasidest (vt ka § 9 lg 5).
213.
§ 7, lg. 16 – Audiitorettevõtja ette määramine pole reaalne, sest audiitorid keelduvad VASP'e teenindamast. Sellisel nõudel pole mingit sisulist mõtet VV teenuse seisukohalt. Veel üks hea näide, miks ei saa nii erinevaid nähtusi samas seaduses reguleerida.

Audiitorettevõtja määramise kohustus tuleb nii RahaPTS §-st 72.3 kui ka MiCA ettepaneku artiklist 60(6).

214.
§ 7, lg. 1 p. 12 – jälle peaks tegema vahet Eestis registreeritud ettevõtjate, alles asutamisel ja välismaiste vahel, sest punktis nõutavad andmed on Eestis registreeritud ettevõtete kohta riigil olemas.
Selgitatud
Sättes nimetatud aktsionäride või osanike nimekirja esitamise mõte on selles, et Finantsinspektsioonil oleks võimalik viia läbi sobivushindamist (vt ka § 11 lg 1 p 4-5 ja § 18 jj) taotlejas osalust omavate isikute suhtes.
Nimekirja FI-le esitades on FI-l ka teatav kindlus, et tegevusloa taotlemise ja eelviidatud hindamise ajal taotleja osalusstruktuur ei muutu.
Vastavate andmete taotleja poolt esitamine on ka oluliselt lihtsam kui FI-l neid andmeid ise koguda, sest viidatud andmed on taotlejal kahtlemata olemas.
215.
§ 7, lg. 3, – Sõltumatu eksperdi definitsioon on eelnõus puudu, seega pole mõtet seda ka seadusesse lisada enne kui sellised institutsioonid on loodud atesteeritud/hinnatud/heakskiidetud. Teeme ettepaneku punkt seadusest välja jätta, kuna muudab loa taotlemise võimatuks.
Mitte- arvestatud
Selgitame, et sõltumatu ekspert ei ei eelda atesteeringut, hinnatust või heaks-kiitmist. Vt lähemalt selgitusi eelnõu seletuskirjas.
216.
§ 11, lg. 1, p. 7 – Virtuaalvääringu toimimise aluseks olev avalik hajusraamat, muudab teenused kättesaadavaks ülemaailma. paremini on vaja selgitada, mida peetakse silmas Eestis tegutsemise all. Kas teenuse pakkumist Eestist väljaspoole või füüsilise tegevuskoha asukohta.
Arvestatud
Eelnõu seletuskirja on täiendatud.
217.
§ 11, lg. 1, p. 10 – paljud pangad ja makseasutused soovivad enne näha tegevusluba kui on nõus maksekonto avama. Seega on sellise nõude esitamine ebaasjakohane. Teeme ettepaneku see punkt seadusest välja jätta.
Selgitatud
Ühest küljest on sama nõue kehtestatud virtuaalvääringu teenuse pakkujate jaoks kehtivas RahaPTS-is, ning eelduslikult RAB-i poolt väljastatud ja kehtiva tegevusloaga ettevõtjad nimetatud maksekontosid ka omavad.
Teisest küljest on seadusega antud FI-le ka õigus tegevusloa andmisel kehtestada kõrvaltingimusi (vt § 10 lg 2 p 1), st kui pank või makseasutus kinnitab, et maksekonto avatakse pärast tegevusloa andmist, siis põhimõtteliselt võib FI ka tegevusloa anda ilma maksekontot omamata.
218.
§ 15 lg 1 Mida peetakse silmas VV teenuse piiriülese teenuse osutamise all? See tuleb selgelt sõnastada. Kas selleks on sihitud reklaami tegemine konkreetsetes riikides või on muutub teenus piiriüleseks kui välisriigi klient astub ärisuhtesse Eesti VASP'ga? See viimane oleks äärmiselt piirav arvestades dokumentide mahtu, mida seadus nõuab piiriülese teenuse osutamise. Lisaks ei too see ettevõttele mingit lisa kulu, mida peaks läbi vaatama.
Selgitatud
Piiriülese teenuse osutamist on selgitatud eelnõu seletuskirjas.
219.
§ 33, lg. 3 – teeme ettepaneku sõnastada selgelt, mida peetakse silmas Finantsinspektsioonile kättesaadavuse all.
Selgitatud
„Finantsinspektsioonile kättesaadavus“ on teenuseosutaja enda sisustada. Sätte eesmärk on tagada FI-le seadusest tulenevate järelevalveliste tegevuste korraldamise võimalikkus selliselt, et FI-l oleks võimalik viidatud andmetele ligi pääseda.
220.
§ 38, lg. 1 – Virtuaalvääringu teenusepakkujad kasutaksid meeleldi Eesti pankade teenuseid, paraku just Finantsinspektsiooni vastumeelsusele viidates kontod kinni pandud või keeldutud neid avamast. Kas see olukord muutub uue loa saamisel?
Selgitatud
Vt kommentaari ülaltoodud punkti 217 juures.
221.
§ 37, lg. 3 – virtuaalvääringu rahakott ei ole samastatav pangakontoga, mille number on püsiv. See võib muutuda iga järgmise tehinguga. Lõikes nõutav andmemaht ujutab Finantsinspektsiooni kasutu teabega üle, mis on järgmisel hetkel juba aegunud. Kuna sagedamini kasutatavad plokiahelad on avalikud, siis on arusaamatu, mis sellise walleti aadressi saatmine üldse võiks anda? See lõige ei kanna endas mingit informatiivset väärtust järelvalvaja jaoks.
Selgitatud
Sätte eesmärk on võimaldada FI-l teostada järelevalvet (sh seiret) krüptovaraga tehtud tehingute üle.
222.
§ 73 lg 1 VASP kes ei hoia kliendi varasid tuleks lisada esimesse lõikesse, kuna tema riskid ei ole suuremad kui investeerimisinstrumendi vahendamise teenuseosutajal.
Selgitatud
Krüptovarateenuse osutajate osa- või aktsiakapitali nõuded on tuletatud otseselt EL krüptovaraturgude määruse (MiCA) lisast 4, eesmärgiga tagada sujuv üleminek määruse jõustumisel.

LEXTAL
223.
Eelnõus planeeritavad muudatused virtuaalvääringu sektori regulatsiooni osas kattuvad suures osas 2021. aasta septembris avaldatud rahandusministeeriumi koostatud eelnõus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja teiste seaduste muutmise kohta planeeritud muudatusega, mille kohta avaldasime ka möödunud aastal oma arvamuse.

Advokaadibüroo LEXTAL klientideks on mitmed virtuaalvääringu teenuse pakkujad, kes on aastaid Eestis tegutsenud, loonud siin töökohti, maksnud Eestis makse ning kelle palvel ning murel tuleviku pärast teie poole pöördume.

Alljärgnevalt esitame: i) kokkuvõtliku seisukoha eelnõule (I peatükk); ii) õigusanalüüsi eelnõu peamistest probleemkohtadest (II peatükk).
Teadmiseks võetud


I. KOKKUVÕTE ARVAMUSEST


224.
Eelnõu kõige problemaatilisem planeeritav muudatus on piiriülesele teenuse osutamisele eraldi loakohustuse sätestamine.
Selgitatud
Selgitame, et eelnõu uues sõnastuses on välisriigis filiaali asutamise või piiriülene teenuse osutamise puhul asendatud Finantsinspektsioonilt vastava loa taotlemine Finantsinspektsiooni teavitamisega piiriülese teenuse osutamisest või filiaali registreerimisest (vt § 16 jj).
225.
Planeeritava muudatuse tagajärg on Eestile strateegiliselt olulise virtuaalvääringu sektori sisuline likvideerimine, kuna muudatus piirab ettevõtete tegevust ebaproportsionaalsel määral. Lisaks on muudatus meie hinnangul õigusvastane.
Teadmiseks võetud


II. PEAMISTE PROBLEEMKOHTADE ANALÜÜS


226.
Eelnõu § 15 lg 1 kohaselt, kui Eestis asutatud ja tegevusluba omav teenuseosutaja soovib asutada välisriigis filiaali või osutada välisriigis piiriüleselt teenust, esitab ta Finantsinspektsioonile vastava loa saamiseks taotluse. Finantsinspektsioon võib omakorda keelduda loa andmisest sama sätte lõikes 5 toodud alustel – sh seetõttu, et teenuseosutaja ei ole võimeline täitma sihtriigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid.
Teadmiseks võetud

227.
Seega sedastab eelnõu virtuaalvääringu teenuse pakkujale keelu osutada välisriigis teenuseid ilma Finantsinspektsiooni loata, mida tuleb taotleda iga välisriigi kohta eraldi.
Selgitatud
Selgitame, et välisriigis osutatav majandustegevus ei eelda eelnõu uue sõnastuse järgi FI luba; küll aga on lisatud eraldi sättena § 16 lg 2, mille kohaselt tuleb välisriigis teenust osutada vastavalt sihtriigi õigusaktides sätestatule ja võttes arvesse vastava riigi finantsjärelevalveasutuse kehtestatud nõudeid, sest Eesti õigusega (ja EL ühtse õigusliku raamistiku puudumisel) ei saa reguleerida (Eesti) ettevõtja tegevust välisriigis selliselt, et see oleks siduv sihtriigile.
228.
Antud nõue ei ole õiguspärane ning tuleb eelnõust eemaldada. Tegemist on vaieldamatult kõige piiravama ning ettevõtluskeskkonda kahjustavama nõudega kogu eelnõus.
Arvestatud
Vt kommentaare märkuse nr 224 juures.
229.
Alljärgnevalt põhjendame, et: (i) piirang on vastuolus põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega; (ii) piirang ei ole kooskõlas Euroopa Liidus kehtestatud teenuste vaba liikumisega põhimõttega; (iii) piirang eksib Euroopa Liidus kehtestatud kapitali vaba liikumise põhimõtte vastu; (iv) Finantsinspektsioon ei saa anda lubasid või keelata teenuse osutamist välisriigis; (v) piirang on vastuolus põhiseaduse §-s 10 ja §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega; ning (iv) piirang eksib põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõtte vastu.
Teadmiseks võetud
Vt kommentaare märkuse nr 224 juures.
230.
Esiteks – piiranguga rikutakse põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet.
Teadmiseks võetud

231.
Põhiseaduse § 31 sätestab põhiõigusena ettevõtlusvabaduse – isikutel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt annab ettevõtlusvabadus isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse. Seejuures on Riigikohus pidanud ettevõtlusvabaduse tuumaks riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks.1
Teadmiseks võetud

232.
Põhiseaduse § 11 sätestab proportsionaalsuse põhimõtte ehk reeglistiku, mille järgi võib teatud olukordades põhiõigusi piirata – „Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.“
Teadmiseks võetud

233.
Samuti sätestab HÕNTE § 5, et seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb.
Teadmiseks võetud

234.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt tuleb proportsionaalsuse põhimõtte vastavuseks kontrollida kolme elementi: a. sobivust – ehk kas piirang saavutab soovitud eesmärgi; b. vajalikkust – ehk kas eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise vähem koormava piiranguga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene; ning c. mõõdukust – ehk kaaluda tuleb ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. Taotletav eesmärk peab üles kaaluma põhiõiguste riive.2
Teadmiseks võetud

235.
Eelnõus sätestatud piirang ei läbi proportsionaalsuse põhimõtte testi ja on seeläbi põhiseadusevastane.
Teadmiseks võetud

236.
Eelnõu seletuskirjas pole märgitud piirangu soovitud eesmärki. Eeldatavasti on vastavaks eesmärgiks mitte anda tegevusluba teenuseosutajatele, kelle üle ei saa või on keeruline Eestis järelevalvet teostada. Seega on muudatuse laiem eesmärk parandada virtuaalvääringu teenuse pakkumise üle teostatavat järelevalvet. Teisisõnu on muudatuse eesmärk teha järelevalvet efektiivsemaks.
Teadmiseks võetud

237.
Järelevalve teostamist teeks eelnõu jõustumisel kergemaks asjaolu, et piirangu tõttu ei ole ükski ühing enam huvitatud Eestis tegevusloa omamisest. Sellisel juhul on kerge (ja efektiivne) järelevalvet osutada. Kuid siiski – isegi, et piirang oleks eesmärgi täitmiseks teoreetiliselt sobiv, ei läbi piirang vajalikkuse ja mõõdukuse testi.
Teadmiseks võetud

238.
Nimelt – piirang ei ole proportsionaalne, sest eesmärki on võimalik saavutada oluliselt vähem piiravate abinõudega. Kehtiva seaduse järgi on Rahapesu Andmebürool juba võimalik efektiivselt järelevalvet teostada, sest 2020. a jõustunud muudatustega tehti kohustuslikuks ühingu juhatuse, kontori ja kontaktisiku asumine Eestis. Seega on regulatiivsel tasemel juba maksimaalne võimalik tehtud. Nüüd tuleb eesmärgi saavutamiseks tõhustada järelevalvet – nt suurendada järelevalvet teostavate ametnikke arvu, neid põhjalikumalt koolitada, suunata sinna rohkem raha ning teha laialdast koostööd välisriigi asutustega. Kusjuures, kõik loetletud alternatiivid kas ei piiragi ettevõtlusvabadust või teevad seda oluliselt vähem kui rahvusvahelise müügi oluline piiramine.
Selgitatud
Nagu ka eelnõu seletuskirjas osundatud, siis Rahapesu Andmebüroo ei ole kõige etem variant järelevalve teostamiseks selliste ettevõtjate üle, kes tulevikus langevad MiCA kohaldamisalasse.
239.
Lisaks ei ole piirang mõõdukas. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et virtuaalvääringute kohalik turg on väga väike, võrreldes välisriikide turuga, ning virtuaalvääringu teenus ongi oma olemuselt rahvusvaheline ja piiriülene. See tähendab, et tegevuslubade planeeritav välistamine võtaks pea kõigilt virtuaalvääringu teenuse osutajalt reaalse võimaluse ja soovi osutada oma teenust. Sellisel juhul pole tegu lihtsalt ettevõtlusvabaduse piiramisega vaid selle põhiõiguse sisulise välistamisega.
Selgitatud
Vt märkus 224 ülal.
240.
Kokkuvõtlikult jääb paratamatult mulje, et seaduseelnõu eesmärk ei ole mitte järelevalve tõhustamine vaid järelevalve teostamise vajaduse kaotamine sektori likvideerimise teel.
Teadmiseks võetud

241.
Sealjuures tuleb mõista, et virtuaalvääringu teenusepakkujad osutavad oma teenuseid veebipõhiste platvormide kaudu, millele pääsevad ligi kliendid üle kogu maailma. Teenuseosutaja võib võtta meetmeid, et vältida teenuse osutamist välisriikide kodanikele – nt ei tehta aktiivselt reklaami välisriikides. Kuid paratamatult eksisteerib risk, et mõni välisriigi isik leiab internetist platvormi üles ning asub teenust kasutama. Seega ei ole eelnõus sätestatud piirangu täitmine realistlik.
Osaliselt arvestatud
Eesti teenuseosutaja tegevust välisriigis reguleerivaid sätteid on muudetud paindlikumaks (vt § 16). Samas ei saa Eesti seadusega võimaldada välisriikides tegutsemist, kuivõrd arvesse tuleb võtta sihtriigi nõudeid.
242.
Kokkuvõtlikult - kuna planeeritav muudatus ei ole proportsionaalne, on sellega rikutud HÕNTE §-i 5 ja ühes sellega põhiseaduse §-i 11.
Teadmiseks võetud

243.
Teiseks – piirang ei ole kooskõlas Euroopa Liidus kehtestatud teenuste vaba liikumise põhimõttega.
Teadmiseks võetud

244.
Euroopa Liidu aluspõhimõtteks on piiriülene teenuste vaba liikumine. Vastavalt sätestab Euroopa Liidu lepingu artikkel 26 lg 2, et „Siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele“. Sealjuures on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 56 ning järgnevates sätestatud, et liidu piires on keelatud teenuste osutamise vabaduse piirangud, mille järgi ei tohi ühe liikmesriigi teenusepakkuja osutada teenuseid teises liikmesriigis asuvatele isikutele.
Teadmiseks võetud

245.
Euroopa Liidu Kohus on praktikas selgitanud, et teenuste vaba liikumise põhimõte kehtib ka juhul, kus ühes liikmesriigis asuv teenusepakkuja osutab teenuseid teises liikmesriigis olevale kliendile piiriüleselt – näiteks telefoni või interneti teel.3 Kusjuures – mistahes siseriiklik piirang, mis võib tekitada ainuüksi võimaluse, et piiriülese teenuse osutamine või saamine muutub raskendatuks, riivab teenuste vaba liikumise põhimõtet.4
Teadmiseks võetud

246.
Lisaks on Euroopa Liidu Kohus selgitanud, et teenuste vaba liikumise põhimõttega on vastuolus see, kui mõlemad liikmesriigid (nii see riik, kus teenuse osutaja on asutatud kui ka see riik, kus asub piiriülese teenuse saaja) seavad sarnaseid piiranguid teenuse osutamisele.5
Teadmiseks võetud

247.
Säte, millega nähakse ette lubade taotlemine välisriikides teenuse osutamiseks, on selges vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 56 sedastatud teenuste vaba liikumise põhimõttega. Seda juba ainuüksi seetõttu, et Eesti teenuseosutajatele luuakse barjäär siseneda muudele turgudele. Lisaks tuleb arvesse võtta, et mitmes välisriigis on virtuaalvääringu teenuse osutamine reguleeritud ning selleks on vajalik kohalik tegevusluba või registreering (meile teadaolevalt nt Saksamaal, Hollandis, Ühendkuningriigis). Ülaltoodud Euroopa Liidu kohtu praktika, mille järgi on topeltpiirangute ja -nõuete seadmine keelatud, kinnitab üheselt eelnõu õigusvastasust.
Osaliselt arvestatud
Vt märkus 224 ja 227 ülal.
248.
Kolmandaks – piirang ei ole kooskõlas Euroopa Liidus kehtestatud kapitali vaba liikumise põhimõttega
Teadmiseks võetud

249.
Sarnaselt teenuste vaba liikumise printsiibile on ka kapitali vaba liikumine Euroopa Liidu lepingu artikkel 26 lg 2 järgi üks Euroopa Liidu toimimise aluspõhimõtteid.
Teadmiseks võetud

250.
Kapitali vaba liikumine tähendab kokkuvõtlikult, et Euroopa finantsturud on integreeritud ning on piiriüleselt erinevate liikmesriikide kodanikele kättesaadavad – näiteks annab see õiguse osta välisriigi ettevõtete aktsiaid, osta välisriigis kinnisvara, avada maksekonto välisriigi makseasutuses, jne.6 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 63 lg 1 järgi keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.
Teadmiseks võetud

251.
Eelmainitud piirang rikub kapitali vaba liikumise põhimõtet, sest teises liikmesriigis asuvatel kodanikel pole võimalik kasutada enda kapitali Eestis asutatud virtuaalvääringu teenusepakkuja teenuse tarbimiseks – näiteks osta eurode eest bitcoine. Veelgi enam – bitcoin on maksevahend (st kapital) iseenesest ning eelnõu piirab otseselt vastava maksevahendi likviidsust ja kasutatavust EL üleselt.
Teadmiseks võetud

252.
Neljandaks – Finantsinspektsioon ei saa anda lubasid või keelata teenuse osutamist välisriigis.
Arvestatud
Vt ka kommentaare märkuse nr 224 ja 227 juures.
253.
Erinevalt näiteks makse-, e-raha või krediidiasutuse regulatsioonist ei ole Euroopa Liidus virtuaalvääringu teenuse nn passportimise režiimi. Antud režiimi sisu seisneb selles, et ühes liikmesriigis tegevusluba omav isik ei pea teises liikmesriigis sama teenuse osutamiseks tegevusluba taotlema – piisab nõutud andmete ja dokumentide esitamisest päritoluriigi järelevalveasutuse kaudu ning välisriigi järelevalveasutuse heakskiidust.
Teadmiseks võetud

254.
Näiteks – selle, kas Eestis asutatud makseasutus võib teises EL-i riigis teenust osutada, otsustab konkreetse välisriigi pädev finantsjärelevalve asutus (makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 29 lg 6). Antud otsust ei langeta Eesti Finantsinspektsioon, sest Eesti Finantsinspektsioon ei saagi teada välisriigi õiguse spetsiifilisi nüansse (kuigi antud sektor on suures ulatuses liiduüleselt samasuguselt reguleeritud). Eesti Finantsinspektsioonil on üksnes õigus keelduda asjakohase dokumentatsiooni edastamisest välisriigi järelevalveasutusele. Sealjuures ei ole dokumentide edastamisest keeldumise aluseks asjaolu, et Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole teenuseosutaja võimeline täitma sihtriigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid. Vastava hinnangu saab anda vaid välisriigi järelevalveasutus.
Teadmiseks võetud

255.
Eelnõuga on proovitud luua mõneti sarnane, aga samas ka erisugune lahendus, kus Eesti Finantsinspektsioon võib omal äranägemisel anda Eestis tegutsevale ettevõttele loa osutada teenuseid mõnes välisriigis. Seejuures oleks üheks keeldumise aluseks asjaolu, et teenuseosutaja ei ole võimeline täitma sihtriigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid.
Teadmiseks võetud

256.
Eelnõus väljapakutud lahendus on kontseptuaalselt väär – Finantsinspektsioonil pole õiguslikku alust otsustada, kas Eesti ühing võib teise suveräänse riigi piires teenust osutada või mitte. Seda eriti olukorras, kus virtuaalvääringu teenuse osutamine ei ole liiduüleselt reguleeritud. Kui mõni välisriik soovib aktsepteerida ja tunnustada teises riigis (nt Eestis) väljastatud tegevusluba ning lubada sellist tegevust enda territooriumil, siis ei saa seda Eestis kehtiv seadus keelata.
Arvestatud
Vt ka kommentaare märkuse nr 224 ja 227 juures.
257.
Viiendaks – piirang on põhiseaduse §-s 10 ja §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega vastuolus.
Teadmiseks võetud

258.
Põhiseaduse § 10 sätestab õigusriigi põhimõtte. See annab õiguse piirata isikutele antavaid õigusi ning sätestab, et „Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.“.
Teadmiseks võetud

259.
Põhiseaduse § 13 lg 2 sätestab, et „Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.“.
Teadmiseks võetud

260.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et õigusi piiravad kohustused peavad olema kooskõlas õigusriigi põhimõttega, st sätestatud seaduse või selle alusel antud õigustloova aktiga ning vastama õigusselguse ja õiguskindluse nõuetele. See tähendab, et õigusnormid peavad olema nende adressaatidele arusaadavad.7 Nagu ka Riigikohus on rõhutanud: seaduseelnõu keel peab olema selge, ühetähenduslik ja täpne.
Teadmiseks võetud

261.
Eelnimetatud kohustus küsida Finantsinspektsioonilt luba välisriigis tegutsemiseks eksib põhiseaduse §-des 10 ja 13 sätestatud õigusselguse põhimõtte vastu. Seetõttu on piirang põhiseadusega vastuolus.
Teadmiseks võetud

262.
Nimelt jääb nii eelnõu tekstist kui ka seletuskirjast arusaamatuks, kuidas hindab Finantsinspektsioon seda, millal loetakse teenuse osutamine piiriüleseks – mis võib kaasa tuua kohustuse Finantsinspektsioonilt paluda erandkorras nõusolek.
Selgitatud
Teenuse piiriülese osutamise mõiste osa on seletuskirjas täiendatud.
263.
Seletuskirjas on märgitud, et piiriülest teenuse osutamise tuleb mõista kui igasugust aktiivset toote pakkumist või teenuse osutamist igas riigis, mis ei ole Eesti ning aktiivne teenuse osutamine võib seisneda näiteks teenuse osutamises välisriigis asuva kontori või personali kaudu, muukeelse teabe pideva avalikustamist, millega turundatakse teenust aktiivselt välisriigi kodanikele, jne. Sellest sisustusest ei selgu aktiivse teenuse osutamise piirid.
Selgitatud
Vt märkus nr 262 ülal.
264.
Kas piiriüleseks teenuse osutamiseks tuleb lugeda seda, kui teenusepakkuja veebileht on inglise keeles? Kas piiriüleseks teenuse osutamiseks tuleb lugeda näiteks seda, kui pool teenusepakkuja käivet laekub välisriigis resideeruvatelt klientidelt, kuid aktiivset turundustööd ega teenuse pakkumist pärast eelnõu jõustumist pole neile tehtud? Nendele küsimustele pole võimalik vastata eelnõu ega seletuskirja pinnalt.
Selgitatud
Vt märkus nr 262 ülal.
265.
Arvestades, et virtuaalvääringu teenus on oma olemuselt piiriülene teenus ja praktiliselt enamus teenuse osutajaid osutavad oma teenuseid ka muukeelselt (nt inglise keeles), siis ei selgu eelnõust ega seletuskirjast, kas ka seda tuleb mõista muukeelse teabe pideva avalikustamisena, millega turundatakse teenust aktiivselt välisriigi kodanikele ning mis on seega välisriigis aktiivne teenuse osutamine.
Selgitatud
Vt märkus nr 262 ülal.
266.
Seletuskirjas toodud minimaalne sisustus välisriigis teenuse osutamise kohta, annab Finantsinspektsioonile väga laia kaalutlusõiguse hindamaks, kas konkreetsel juhul on tegu välisriigis aktiivse teenuse osutamisega ning seeläbi eraldi loakohustusega.
Selgitatud
Vt märkus nr 262 ülal.
267.
Õigusselguse põhimõttega pole kooskõlas seletuskirjas toodud lähenemine, et piiriülese teenuse osutamist hindab Finantsinspektsioon igakordselt vastavalt situatsioonile. Teenuse osutajatel pole võimalik enda äritegevust planeerida olukorras, kus konkreetsed reeglid puuduvad – ent reeglite rikkumise eest on nähtud karistuseks tegevusloa kehtetuks tunnistamine ehk äritegevuse likvideerimine (tulenevalt eelnõu § 13 lg 2 p-st 15).
Selgitatud
Vt märkus nr 262 ülal.
268.
Lisaks ei selgu, kuidas hakkab välisriigis teenuse osutamise loa taotlemine ja Finantsinspektsiooni vastav kontroll praktikas välja nägema. Kas teenuse osutajad peaksid n-ö igaks juhuks taotlema loa teenuse osutamiseks igas riigis, kust neile võib teoorias regulaarselt kliente laekuda? Seejuures ei selgu, kas loa taotlemise kohustuse eesmärk on tagada juba praegu välismaale suunatud tegevuse nõuetega kooskõlla viimine või sellise tegevuse keelamine ja sisuline välistamine kõrge riskitasemega riikides või tegevuse suunamine üksnes Eestisse ja vaid erandkordadel piiriülese teenuse osutamise võimaldamine? Kas teenuse osutajad peaksid igaks juhuks lõpetama igasuguse tegevuse, mida võib erinevate tõlgenduste kohaselt pidada piiriüleseks teenuse osutamiseks ning läbima Finantsinspektsioonis täiendava menetluse lootuses, et enda olemasolevatele välismaa klientidele ka edaspidi teenust osutada? Kõigile eeltoodud küsimustele ei saa eelnõu ning seletuskirja pinnalt vastata.
Selgitatud
Vt kommentaare märkuse nr 224 juures.

269.
Samuti on ebaselge, millistel kaalutlustel ning milliste tõendite alusel Finantsinspektsioon lahendaks tegevusloaomanike taotluseid lubada konkreetses välisriigis teenuse osutamist. Kas loa taotlemisel selgitab Finantsinspektsioon iseseisvalt välja millist tegevust sihtriigi õiguse järgi alustatakse, kas ning milline tegevusluba on sihtriigis vajalik ning millised täiendavad vastavusnõuded teenuse osutamisele kohalduvad? Või peab vastavaid asjaolusid selgitama näiteks esitatava tegevuskava raames loa taotleja? Omakorda, kas taotluse lahendamisel Finantsinspektsioon lähtub taotleja esitatud tõlgendusest või teostab iseseisva õigusanalüüsi rakenduvast õigusest? Mistahes vastus ka ei oleks, ei saa see viia loogilise ja toimiva süsteemini - Finantsinspektsioon ei saa teostada iga planeeritava ärimudeli kohta sihtriigispetsiifilist õigusanalüüsi.
Selgitatud
Finantsinspektsioon ei hinda teenuseosutaja tegevuse vastavust välisriigi õigusele, seda teeb teenuseosutaja ise (§ 16 lg 2).
270.
Kuuendaks – piirang eksib põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsusepõhimõtte vastu.
Teadmiseks võetud

271.
Piirang osutada teenuseid üksnes Eestis ning taotleda Finantsinspektsioonilt eriluba välisriigis tegutsemiseks on võrdsuspõhimõttega vastuolus. Nimelt puudub võrdväärse teenuse osutamiseks (valuutavahetusteenus) vastav piirang ning ka oluliselt rangemalt reguleeritud asutuste puhul (makseasutus, e-raha asutus, krediidiasutus, jne) on võimalik tegevust piiriüleselt osutada ilma Eesti Finantsinspektsiooni eriloata. Seega rikub piirang võrdsuspõhimõtet. Sealjuures pole seletuskirjas põhjendatud, miks on virtuaalvääringu sektoris teistega võrreldes rangemad piirangud seatud.
Selgitatud
Vt ka kommentaare märkuse nr 224 juures.

ELLEX RAIDLA
272.
Käesolev kiri on koostatud viitamaks allakirjutanu poolt sisulistele vastuoludele eelnõu sees ja EL sekundaarse materiaalõigusega ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõus (edaspidi „eelnõu“). Kirjas toodu osas on lisaks arvestatud eelnõu seletuskirjas esitatut seonduvalt Euroopa Liidu ühisrahastuse õigusaktidega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1504 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/1503, edaspidi vastavalt kui „direktiiv“ ja kui „määrus“).
Teadmiseks võetud

273.
(i) Ebaselgus, kas määruse alusel tegevusluba omav isik peab taotlema täiendava tegevusloa

Tulenevalt seaduse § 2 lg-st 3 kohaldatakse isikule, kes on saanud tegevusloa vastavalt määrusele, üksnes kavandatava seaduse 11. ja 12. peatükis sätestatut, kui nimetatud isik osutab ainult ühisrahastusteenust määruse mõistes. Seega ei reguleeri kavandatav seadus nende teenuseosutajate tegevust, mis kuulub määruse reguleerimisalasse, välja arvatud peatükkides 11. ja 12. sisalduv, mis määrust täpsustab ja täiendab. Seaduse 11. ja 12. peatükk reguleerivad vastavalt teemasid „järelevalve“ ja „vastutus“: 11. peatüki §-id 87 - 98 sätestatavad nt Finantsinspektsiooni õigused järelevalve teostamisel ja menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses; 12. peatüki §-id 99 - 116 määratlevad karistused õigusaktides kehtestatud nõuete rikkumiste eest, nt seonduvalt põhiteabedokumendiga seotud nõuete, teabe avalikustamise nõuete või olulise osaluse omandamise korra nõuete rikkumiste jms eest.

Samuti on eelnõu seletuskirjas esitatud seisukoht, mis kordab eeltoodut ja mille kohaselt kavandatav seadus reguleerib nende teenuseosutajate tegevust, mis kuulub määruse reguleerimisalasse vaid seaduse peatükkides 11. ja 12. sisalduva ulatuses.

Samas on seaduse § 7 lg 6 alusel on määruse alusel tegevusloa saanud isikul siiski kohustus järgida ka seaduse 2. peatükis sätestatud nõuet esitada Finantsinspektsioonile täiendava tegevusloa avaldus, täpsustama seejuures selle erinõude alusel tegevusloa taotluse menetlemine korda. Seega kehtestatakse määruse alusel tegevusloa saanud isiku tegevusele täiendavad nõuded lisaks 11. ja 12. peatükis sätestatule.

Seega on eelnõu vastuoluline – selles ei ole sõnaselgelt välja toodud, kas isik, kes peab taotlema või on taotlenud tegevusluba määruse alusel, peab taotlema tegevusluba ka veel eraldi eelnõu kohaselt. Eeldatavasti ei ole topelttegevusloa kohustus eelnõu eesmärgiks (ja ilmselt ei saa ka olla, kuna tekitaks ebavõrdse kohtlemise Eestis tegutsevate teenusepakkujate suhtes, kes peavad sisuliselt sama tegevuse pinnalt taotlema kaks tegevusluba).
Selgitatud
§ 7 lg 7 mõte on selles, et kui see määruse alusel saanud teenuseosutaja tahab laiendada oma tegevusluba ehk osutada seaduse § 1 lg 1 punktides 2 ja/või 4 nimetatud teenust, siis ta esitab uue taotluse, aga ta ei pea kõiki andmeid esitama.

Sellele viitab ka lõikes 7 osundatud „esitab käesolevas peatükis sätestatud tegevusloa taotlemiseks…“. Käesoleva peatüki all on mõeldud § 1 lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste tegevuslubasid ja sealt on määruse ühisrahastusteenused väljas, sest need on § 1 lg 1 punktis 1.

Seega puhtalt määruse alusel teenuse osutamiseks uut tegevusluba ei ole vaja, küll aga tegevuse laiendamiseks käesoleva seaduse kohaldamisalas olevate (teiste) teenustega.

274.
(ii) Juba FI tegevusluba omavate isikute kohustus taotleda eelnõu alusel tegevusluba

Eelnõu § 2 lg 8 hõlmab tegevusloa kohustuse välistust vaid VPTS alusel välja antud tegevusloa osas. Samas § 2 lg 6 välistab otsesõnu seaduse kohaldamise tarbijakrediiti taotlevate isikute osas. eelnev sõnastus välistab eelnõu kohaldatavuse KAVS alusel tegevusloastatud krediidivahendajate osas sisuliselt, ent mitte formaalselt (st peaks § 2 lg 8 kataloogi otsesõnu välistusega täiendama). Ebaselgus võimaldaks põhjendamatut tõlgendust, kus nt P2P platvormina tegutsev krediidivahendaja küll ei kohalda eelnõu sätteid, ent peab siiski olukorras, kus ta juba omab tegevusluba (mille nõuded on eelnõu alusel väljaantavast tegevusloast koormavamad) siiski taotlema täiendavat tegevusluba.
Selgitatud
VPTS alusel välja antud tegevusloa välistus tuleneb § 2 lõikest 4. Tarbijakrediidi välistus kehtib juhul, kui füüsiline isik taotleb ise tarbijakrediiti (st ilma ühisrahastusteenuse) vahenduseta - § 2 lg 7.
Krediidivahendajatele kehtib jätkuvalt KAVS, kui krediidivahendaja ei osuta KrÜS-is nimetatud teenuseid.

BONDORA
275.
Esmalt täname Teid 31.01.2022 aset leidnud kohtumise eest ning võimaluse eest selgitada enda seisukohtasid. Bondora esitas enda tagasiside ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõule (edaspidi „ÜMIVS“ või „eelnõu“) ka MTÜ FinanceEstonia (edaspidi „FinanceEstonia“) vahendusel. Nõustume suuresti FinanceEstonia poolt toodud seisukohtadega, kuid 31.01.2022 aset leidnud kohtumise järgselt esitab Bondora ka täiendava ning Bondora äri spetsiifikat arvesse võtva tagasiside.
Üldjoontes nõustume, et seadus, mis reguleeriks Bondora Capital OÜ2 (edaspidi „Bondora Capital“) tegevust, on vägagi tervitatav. Nõustume, et investorkaitse on arusaadav ja loogiline eesmärk. Bondora on alternatiivset investeerimisvõimalust pakkunud juba 13 aastat ning Bondora Capital lähtub juba praegu valdkonna standardist Ühisrahastuse Heast Tavast. Samas leiame, et kavandatud ÜMIVS eelnõu ei võta arvesse hetkel turul tegutsevate ettevõtete toodete ja ärimudelite eripärasid, eelkõige mis puudutab tarbijakrediidi nõuete loovutamise põhiseid mudeleid. Hetkel kavandatud kujul jõustudes tooks eelnõu kaasa selle, et Bondora peaks oluliselt muutma enda tooteid. Olukord, kus Finantsinspektsioonile (edaspidi „FI“) jääks suur diskretsiooniõigus otsustada selle üle, kas Bondora saab enda teenuseid piiriüleselt osutada, võib tingida selle, et Bondora Capital kaalub investeerimisteenuse osutamise lõpetamist Eestis ning mõne muu riigi litsentsi taotlemist.

Allpool toome enda vastava tagasiside ja ettepanekud.
Teadmiseks võetud

276.
1. Eelnõu peaks paremini eristama seda, millised sätted kohalduvad ühisrahastajatele, millised tarbijakrediidinõuete vahendamisele keskendunud teenuseostajatele ja millised virtuaalvääringu teenuse osutajatele
Bondora Capital on teadlik olnud käesoleva eelnõu loomiskavatsusest juba aastaid ning olnud ka kaasatud eelnõu kavandamise algetapis. Samas, kui esialgu pidi eelnõu reguleerima Bondoraga sarnaseid ettevõtteid, st mis pakuvad investeerimistoodete vahendamise või ühisrahastusteenuseid, siis nüüd on eelnõusse hõlmatud ka virtuaalvääringu teenuse pakkujad. Leiame, et teenused on aga sisuliselt erinevad, niisamuti erineb nende teenuste riskitase (mh rahapesu ja terrorismi rahastamise valdkonnas). Eelistaksime, et Bondora Capitalile kui tarbijakrediidi nõuete loovutamisele fokuseeritud ettevõttele kohalduvad reeglid eraldatakse selgemini virtuaalvääringu teenuse osutajatele kohalduvatest reeglitest.
Nagu on välja pakkunud FinanceEstonia, palume kaaluda eraldiseisvate eelnõude koostamist. Alternatiivselt, palume täpsemini eristada, millised nõuded kohalduvad ühisrahastajatele, millised muudele investeerimisinstrumentide vahendajatele ning millised virtuaalvääringu teenuse osutajatele. Näiteks võiks eristada selgemalt, milliseid dokumente on vaja esitada tegevusloa taotlemisel (eelnõu § 7) ning kaaluda, kas nõuded peavad tõepoolest olema samaväärsed nii ühisrahastajatel, virtuaalvääringu teenuse pakkujatel kui ka muude investeerimisinstrumentide vahendajatel. Teenuste käsitlemine samaväärsetena on näiteks viinud selleni, et nn muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse tegevusloa nõuded on märkimisväärselt ulatuslikumad EL ühisrahastusmääruses3 sätestatust (vt artikkel 12), samas tegevusloa alusel teenuste osutamisega kaasnevad riskid on sisuliselt samad või samaväärsed (eelneval seisukohal on ka FinanceEstonia).

Osaliselt arvestatud
Selgemini on eristatud ühisrahastust ja krüptovarateenuseid.

277.
2. Eelnõus ei ole arvestatud tarbijakrediidi nõuete loovutamisel põhineva teenusemudeli eripäradega, mistõttu tähendaks eelnõu jõustumine praegusel kujul seda, et Bondora peaks muutma juba aastaid toiminuid mudeleid ja teenuseid
Osaliselt arvestatud

278.
Põhiteabedokumendi nõue
Nagu on osutanud FinanceEstonia, siis eelnõus on investeerimisprojekti mõiste sisustamisel võetud aluseks EL ühisrahastusmääruses toodud ühisrahastusprojekti definitsioon. Sealjuures on jäänud arvestamata, et selline määratlus on sobilik küll EL ühisrahastusmääruses toodud instrumentide puhul, kuid ei sobitu (tarbija)krediidilepingutest tulenevate nõuete loovutamise põhise mudeli eripäraga.

Investeerimisprojekti mõiste täpne määratlus on aga tähtis, kuna eelnõus on investeerimisprojektiga seonduvalt sätestatud mitmed teavitamis- ja avalikustamiskohustused, eelkõige §-s 55 jj sätestatud põhiteabedokumendi koostamise kohustus.

Praktikas ei ole mõeldav, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete loovutamise põhise mudeli puhul loetakse eraldi investeerimisprojektiks iga üksik tarbijakrediidileping, millest tulenevaid nõudeid investoritele loovutatakse. Vastavalt peaks iga sellise tarbijakrediidilepingu kohta koostama eraldi põhiteabedokumendi, milles kajastatakse eelnõu § 55 erinevates lõigetes toodud andmeid, nt iga sellise lepingu ning sellest tuleneva nõude krediidiandmed vms.
Vaadates spetsiifiliselt Bondora Capitali investeerimisplatvormi, siis lihtsustatud kujul on investeerimisprotsess järgnev:
1) Klient liitub platvormiga, sõlmides selleks vastavad lepingud ning läbides vastavad isikutuvastusprotseduurid.
2) Klient kannab seejärel EEAs asuvalt arvelduskontolt Bondora platvormile raha ning teeb valiku, millise tootega ta soovib investeerida, kas Portfolio Pro, Portfolio Manager või Go&Grow vahendusel.
3) Ülekaalukalt suurim hulk Bondora kliente (üle 90 %) investeerivad Bondora Go&Grow tootega. Tegemist on automatiseeritud tahteavalduse põhise investeerimislahendusega, kus klient ise ei vali välja individuaalseid tarbijakrediidilaene, millesse investeerida, vaid kliendi poolt platvormile kantud raha investeeritakse automaatselt erinevatesse tarbijakrediidilaenudest tulenevatesse nõuetesse. Tavapäraselt võib mitu investorit investeerida ühe ja sama laenu eri osadesse, st sisuliselt loovutab Bondor Capital ühest tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded mitmele erinevale investorile (s.o nõue loovutatakse osaliselt vastavalt VÕS § 164 lg-le 1). Investor omandabki igast krediidilepingust reeglina väga väikese osa (mõne sendi kuni mõnekümne euro suuruse nõude). Näiteks, kui tarbijakrediidi põhisumma on 1000 eurot, siis võib omandaja omandab sellest 6 euro suuruse põhinõude (koos sellelt summalt arvestatava intressinõudega). Kusjuures nõuded, mida Bondora Capital platvormil on võimalik omandada, ei ole ühesuguste põhisummadega.
4) Investori jaoks ei olegi oluline, millist konkreetset nõuet ta omandab, vaid oluline on tema koguinvesteeringu lõpp-tootlus, milleks on kuni 6,75%.
5) Sealjuures on investoril igal hetkel võimalik likvideerida enda Go&Grow portfell täiel määral ning investor ei pea välja valima individuaalseid nõudeid, mida ta soovib võõrandada.
Go&Grow toote puhul on seega äärmiselt komplitseeritud koostada põhiteabedokumenti iga individuaalse tarbijakrediidilaenu kohta. Kuivõrd tegemist on automatiseeritud lahendusega, kus investor ei langeta nõuete omandamise osas investeerimisotsuseid, siis ei ole ka asjakohane ega otstarbekas iga individuaalse tarbijakrediidilepingu nõude osas koostada ja esitada põhiteabedokument. Praktilisest aspektist ei ole investorile tema poolt soetatavate arvukate erinevate nõuete kohta koostatud põhiteabedokumendid informatiivsed ega hoomatavad. Investori jaoks on oluline tema investeeringu lõpp-tootlus, mitte individuaalsed laenunõuded (või osad nõuetest), mida ta soetab.

Investeerimisprojekti mõistet (§ 5 lg 4) sisustatakse rahastuse taotlejat mõiste vahendusel, st eelnõu § 2 lg 2 p 1 mõttes on rahastuse taotleja isik, kes ei ole teenuseosutaja ning kes taotleb rahalisi vahendeid või pakub investeerimisinstrumente. Õigem oleks eelnõu tähenduses rahastuse taotlejatena käsitada tarbijakrediidi andjaid. Tarbijakrediidinõuete loovutamise põhiste mudelite puhul ei saa tarbijad investeerimisplatvormidel krediiti, vaid on selle saanud krediidiandjalt enne nõude loovutamist ja platvormi väliselt. Krediidiandja on selliste mudelite puhul ainuke isik, kes saab otse platvormi kaudu rahastuse.

Nii on ka Bondora puhul, kus Bondora AS kui litsentseeritud (tarbija)krediidiandja annab laenusaajale omavahenditest tarbijakrediiti ning loovutab seejärel tarbijakrediidilepingust tulenevad rahalised nõuded Bondora Capitalile, mis omakorda loovutab need rahalised nõuded ühele või mitmele investorile. Sealjuures jääb Bondora AS kui algne võlausaldaja siiski laenusaaja kui võlgniku suhtes võlausaldajaks (vastavalt VÕS § 412 lg-le 1). Tarbijast laenusaaja jätkab laenumaksete tegemist Bondora AS-le ning vajadusel teeb Bondora AS vajalikud toimingud võla sissenõudmiseks (sh tarbijakrediidilepingu ülesütlemine). Kui Bondora AS saab laenusaajalt makse, kantakse see edasi Bondora Capitalile, mis jagab saadud summa vastavast laenulepingust tulenevad nõudeid omandanud platvormi kasutajate vahel.

Kui käsitada rahastuse taotlejana just krediidiandjat, siis olekski põhiteabedokumendi koostamise kohustus just krediidiandja põhine ja dokument selgitaks üldiselt krediidiandja krediidipoliitikat (kuidas krediidivõimelisust hinnatakse, millised krediiditaotlejad krediiti saavad jne). Leiame, et praktikas oleks sellisel põhiteabedokumendil ka investorile oluliselt suurem väärtus ning aitaks tal paremini hinnata investeeringu ja krediidiandjaga seonduvaid riske.
Osaliselt arvestatud
Sõnastust on muudetud nii, et iga tarbijakrediidilepingu kohta ei pea koostama eraldi põhiteabedokumendi.
279.
Põhiteabedokumendi heakskiitmine
Eelnõu § 58 seab nõude, et teatud põhiteabedokumendid peab FI heaks kiitma. Esiteks ei oleks mõeldav, et FI, mille ressurss on niigi piiritletud, hakkaks menetlema iga individuaalse tarbijakrediidinõude pakkumist Bondora platvormil, mistõttu rahastuse taotlejana tuleks käsitleda just esialgset krediidiandjat.
Lisaks leiame, et eelnõu § 58 lg-s 2 ette nähtud kohustus, et investeerimisprojekti kohane põhiteabedokument tuleb FIs registreerida enne kui instrument on võetud kauplemiseks finantsvahendusplatvormil, on samuti menetlusökonoomika mõttes liialt ressursimahukas.
Täiendavalt, nagu on osutanud FinanceEstonia, siis tuleks näiteks tarbijakrediidipõhiste nõuete loovutamise mudelite korral kaotada kohustus põhiteabedokumendist FI-d teavitada kui tegemist on alla viie miljoni euro suuruse projektiga, sarnaselt EL ühisrahastusemäärusega.
Arvestatud

280.
Automaatne investeerimine
Bondora Go&Grow toote loogikaga ei oleks kooskõlas eelnõu § 54 lg 2, mis nõuab, et investor peab eelseadistatud investeerimisvolituse andmisel saama määrata kindlaks vähemalt kaks investeerimiskriteeriumit. Nagu eelpool kirjeldatud, on Go&Grow investoritele oluline eelkõige nende investeeringute prognoositav lõpptootlus. Investorile ei ole sealjuures oluline näiteks krediidi tähtaeg ja intressimäära vahemik, kuivõrd investor saab igal hetkel likvideerida enda portfelli täies ulatuses, olenemata sellest, mis on sellesse portfelli kuuluvate tarbijakrediidilaenude tegelik tähtaeg.
Niisamuti on § 54 lg-s 6 toodud detailsete krediidiportfelli andmete esitamine investorile Bondora Go&Grow toote puhul, kus portfelli kuuluvad arvukad erineva suurusega väikesed nõudeosad, praktikas äärmiselt komplitseeritud.
Arvestatud

281.
Omal arvel kauplemine
Eelnõu § 40 lõigetest 6 ja 7 tulenevalt on teenuseosutajal täielikult keelatud kaubelda oma arvel enda finantsvahendusplatvormil.
Kui kehtestada täielik keeld omal arvel kauplemisele, ei ole Bondoral võimalik enda Go&Grow teenust enam sellisel kujul osutada. Nagu eelnevalt selgitatud, on Bondora ärimudelile omane see, et Bondora AS poolt väljastatud tarbijakrediidilaenudest tulenevad nõuded loovutatakse esmalt Bondora Capitalile ning alles seejärel loovutab Bondora Capital need rahalised nõuded ühele või mitmele investorile.
Eelnõu § 40 lg-s 6 toodud keelu puhul on võetud aluseks väärtpaberituru seaduses4 (edaspidi „VPTS“) toodud reguleeritud turu regulatsioon. Kindlasti ei ole Bondora platvormi näol tegemist ühtse reguleeritud turuga nagu seda on näiteks Nasdaq. Bondora Capitali platvormil puhul ei viida kokku erinevate instrumentide ostu- ja müügisoove,5 vaid Go&Grow toote raames viiakse kokku üksnes Bondora AS poolt väljastatud tarbijakrediidilaenud ning Bondora Capitali klientidest investorite müügihuvi. Sealjuures ei ole investorid huvitatud konkreetse soetatava laenunõude detailidest (st kes on laenusaaja, mis on laenu tähtaeg vms) – oluline on Bondora platvormil saadav lõpptootlus. Kui otsida analooge, oleks tarbijakrediidi nõuete loovutamisele fokuseeritud ettevõtete nagu Bondora puhul korrektsem võtta aluseks investeerimisühingutele kohalduva regulatsioon, mispuhul on oma arvel kauplemine aktsepteeritav ja vajalik meede, et tagada piisavalt likviidsust, mööndusel, et on täidetud vajalikud nõuded.6 Nagu on osutanud ka FinanceEstonia, siis absoluutse keelu asemel teeme ettepaneku lisada eelnõusse reeglid, mille täitmisel on oma arvel kliendi korralduste täitmine lubatud.
Osaliselt arvestatud

282.
Sise-eeskirjad
Eelnõu § 30 lg 3 kohaselt peaksid tarbijakrediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema kooskõlas krediidiandjate ja -vahendajate seaduse7 (edaspidi „KAVS“) 6. peatükis sätestatuga. Siinpuhul palume täpsustada, et nõue ei kohaldu tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete vahendamise teenuse osutajatele, sest Bondora Capitali platvormil ei väljastata tarbijakrediiti, vaid seda tehakse platvormi väliselt eraldiseisva krediidiandja Bondora AS-i poolt. Bondora AS kui litsentseeritud krediidiandja sise-eeskirjad on juba kooskõlas KAVS 6. peatükis sätestatuga ning KAVS kohaldamine Bondora Capitalile ei ole põhjendatud.

Ühtlasi, selguse ja ettenähtavuse huvides, palume, nagu FinanceEstonia on osutanud, eelnõus täpsustada, milliseid sise-eeskirjadele esitatavaid täpseid nõudeid võib Rahandusminister enda määrusega kehtestada (eelnõu § 30 lg 4).
Osaliselt arvestatud
§ 32 lg 4 on eelnõust kustutatud.
283.
Asjakohasuse hindamine
Nagu on osutanud FinanceEstonia, palume eelnõu § 50 lg-s 1 toodu ühtlustada ühisrahastusteenuse osutajatele kohalduvate nõuetega, mis ei keela teenuseosutajal osutada teenust enne, kui investori teadmiseid on hinnatud ja sätestada, et sellisel juhul tuleb investorit lihtsalt kohelda kui potentsiaalselt mittekogenud investorit.
Arvestatud

284.
Lepingueelne järelemõtlemisaeg
Eelnõu § 51 näeb investorile ette nelja kalendripäeva pikkuse lepingueelse järelemõtlemisaja, kui ta on ühte investeerimisprojekti investeerinud suurema summa kui 200 eurot. Siinpuhul rõhutame, et automatiseeritud tahteavalduse põhise Go&Grow toote puhul saaks see neljapäevaline järelemõtlemisaeg olla üksnes enne seda, kui investor platvormil enda esimese suurema investeeringu teeb, mitte iga üksiku platvormile tehtava ja automaatselt investeeritava rahakande puhul.
Arvestatud

285.
Ettenägematute kulutuste ja garantiifond
Nagu on viidanud FinanceEstonia, siis palume täpsustada eelnõu §-s 53 sätestatud garantiifondi ja §-s 52 sätestatud ettenägematute kulude reservi erisusi ja kohalduvaid piirangud, kuna hetkel on need jäänud ebaselgeks.
Arvestatud

286.
3. Eelnõuga on Finantsinspektsioonile antud liialt suur diskretsiooniõigus, mh ülepiirilise teenuse osutamise otsustamise puhul
Arvestatud


Ülepiiriline teenuse osutamine
Eelnõu § 15 kohaselt on vaja FI luba selleks, et osutada teenuseid piiriüleselt. FI-l on sel puhul lai diskretsiooniõigus otsustamaks, kas teenuse osutaja saab piiriüleselt teenust osutada või mitte. Samas, nagu on viidanud FinanceEstonia enda pöördumises, siis ÜMIVS alusel antud luba ei ole piiriülese mõjuga ning teenuseosutaja peab muus riigis teenuse osutamisel nagunii kontrollima kohalikke nõudeid ja vajadusel sihtriigis eraldi tegevusluba taotlema. Ebamõistlikult koormav on paralleelselt kahte eraldiseisvat, kuid samasisulist tegevusluba taotleda (st piirülese tegutsemise menetlus Eestis ja potentsiaalselt täiendava tegevusloa taotlemine sihtriigis). Viidates eelnõu § 15 lg-le 5, siis on ka ebamõistlik eeldada, et FI saaks hinnata kas Bondora suudab konkreetses välisriigis tegutsedes järgida vastava välisriigi nõudeid: igas liikmesriigis on õigusnõuded täiesti erinevad, mis tähendab, et iga sihtriik peakski ise menetlema vastavas riigis tegutsemise õigust. Lisaks on FI juba praegu andnud märku, et nende haldussuutlikus on piiritletud ning palunud, et kõik ühisrahastajad ei esitaks litsentsitaotlusi kohe. Eelnev võib aga viia olukorrani, kus FI ei jõua piisava kiirusega ära menetleda kõiki lubasid ning Bondora piiriülene äritegevus on vajaliku riigisisese loa puudumise tõttu põhjendamatult takistatud.
Eelnev on Bondorale väga suur risk, kuna enamus Bondora Capitali klientuurist asub Eestist väljapool, st muudes Euroopa riikides nagu Saksamaa, Austria, Portugal jne. Eestis on Bondora Capitali ärimahuga võrreldes marginaalne osa kliente.
Kuigi Bondora soovib ka edaspidi enda äritegevust Eestis osutada ning on seni olulisel määral panustanud Eesti riigieelarvesse maksutulu näol, siis olukorras, kus peame enda tooteid ja teenuseid muutma ning säilib risk, et me ei saa enam enda teenuseid piiriüleselt osutada, oleme sunnitud kaaluma alternatiivseid litsentseerimisvorme välisriikides.
Palume seega, sarnaselt FinanceEstonia poolt väljatoodule, teenuseosutajate välisriigis tegutsemise õigust puudutavad nõuded üle vaadata. Mõistlik võib olla FI teavitamise kohustus, sarnaselt EL ühisrahastusmääruse loogikale, aga ebamõistlikult koormav oleks nõuda piiriüleseks tegutsemiseks sisuliselt täiendava riigisisese tegevusloa taotlemist.
Osaliselt arvestatud
Vt ülaltoodud märkusi 224, 227 ja 269.
287.
Muu diskretsiooniõigus:
Eelnõu sätestab ka muudes valdkondades FI-le laia diskretsiooniruumi. Eelnõu § 10 lg 3 puhul on FI poolsete negatiivsete kõrvaltingimuste sätestamise alused defineeritud äärmiselt laialt ja sätte punktist 1 ei selgu, millises ulatuses on võimalik piirata teenuse osutamist. Paragrahvi 13 lg 2 p 3 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise alusena olukorra, kui teenuseosutaja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, kuid siingi puhul peaksid olema täpsemad piirid, millise puudujäägi korral saab tegevusloa kehtetuks tunnistada.

Arvestatud
Täpsustatud on § 10 sõnastust.
288.
4. Seaduse jõustumise ja uute nõuete kohalduma hakkamise aeg on hetkel ebaselge ning liialt lühike

Hetkel nähtub eelnõust, et näiteks Bondora Capital peaks juba 2022. aasta lõpuks olema täielikult kooskõlas eelnõus sätestatuga. See on aga ebamõistlikult lühike tähtaeg: tingimusel, et eelnõu jõustuks praegusel kujul, peaks Bondora oluliselt hakkama ümber tegema nii enda tooteid kui ka teenuseid. Ka enamik teistes ettevõtetes on juba tehtud aastaplaanid ning äärmiselt raske oleks leida ressurssi, et erakorraliselt hakata ettevõtte äri ümber kujundama. Palume, et Rahandusministeerium peab kinni 31.01.2022 koosolekul välja toodud ettepanekust, et seaduseelnõu jõustuks alles 2022. aasta lõpus ning vastavalt oleks loa taotlemise ja üleminekuaeg pikendatud 2023. aasta lõpuni.
Arvestatud
Seaduse jõustumise ja rakendamise kuupäevi on muudetud.


RIIGIKOHUS
289.
Eelnõu praegust menetlusstaadiumi arvestades peab Riigikohus vajalikuks keskenduda üksnes nende märkuste ja kommentaaride tegemisele, mis haakuvad kohtumenetlusega.
Teadmiseks võetud

290.
Eelnõu § 28 lg 5 sätestab selgelt, et Finantsinspektsioon teeb ettekirjutuse. Vaidlus ettekirjutuse üle on avalik-õiguslik vaidlus, mille käivitamiseks peaks ettekirjutuse adressaat (teenuseosutaja) pöörduma halduskohtusse. Lõige 6 näeb aga ette, et kui ettekirjutust (haldusakti) ei ole täidetud, on inspektsioonil kaks valikut: pöörduda kohtusse või tunnistada tegevusluba kehtetuks. Tekib küsimus, millisesse kohtusse peaks inspektsioon lõike 6 järgi pöörduma. Selle probleemi taga on järgmiste asjaolude koostoime: haldusorgani poolt eraisiku vastu halduskohtusse kaebuse esitamine on pigem erandlik (HKMS 26. ptk); vaidlus kasvab välja haldusakti täitmise alusel; juhtorgani liikmetega seonduv on eraõiguslik TsMS-is sätestatud korras lahendatav küsimus (ÄS, eeskätt TsMS 59. ptk); kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik ja seda ei saaks maakohus tühistada. Analoogne, kuigi veidi vähem probleemne, on eelnõu §-s 96 sätestatud avaliku (lg 2) ja eraõiguse (lg 4) põimumine.
Selgitatud
Eelnõu § 30 lõikest 2 (end. § 28 lg 6) on kustutatud FI võimalus nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt.
291.
Eelnõu § 91 lõiked 8-10 kahtlemata suurendavad halduskohtute töökoormust, sh eriti arvestades kiireloomulisust, mis sunnib sisulised kohtuasjad kõrvale jätma:
- soovitame loobuda kindlate tähtaegade sätestamisest (eelnõus lõike 10 teine lause „ühe tööpäeva“), piirdudes klausliga „viivitamatult“, nagu sätestab HKMS § 264 lg 4. Kui kohus ei suuda mingil põhjusel tähtaega järgida, võib arest jääda panemata, kuna minetus tähtaja järgimisel võib kaasa tuua aresti õigusvastasuse, halvemal juhul riigivastutuse. Ilmselt ei ole see eelnõu autorite eesmärk. Kohtud suudavad piisavalt hinnata kohtuasjade kiireloomulisust;
- kui lõike 10 esimene lause (sideandmete päring) viitab HKMS 27. ptk-le, siis teise lause (konto arest) puhul jääb ebaselgeks, millised menetlusnormid kohalduvad;
- lõige 9 on ilmselgelt ebapiisav.2 Normidest peab piisava selgusega nähtuma, kelle õigusi võib piirata3 , mis on õiguste piiramise üle otsustamisel materiaalõiguslik alus4 , milliseks tähtajaks võib õigusi piirata, kas ja kuidas toimub piirangu muutmine või kehtetuks tunnistamine5 , kelle kohustus on jälgida piirangu proportsionaalsust asjaolude muutumisel, kas kohus ise seab aresti või annab inspektsioonile loa arest seada jne. Mida kiirem on olukord ja mida intensiivsemaid riiveid võib kaasneda, seda põhjalikum peab olema normistik, et anda juhiseid kohtule otsustamiseks;
- eelnõu § 91 lg-d 8 ja 10 ning § 87 lg 5 koostoimes võimaldavad turukuritarvituse puhul haldusmenetluses varjatud sideandmete töötlemist. Oluline on silmas pidada, et see ei kujuneks teadlikuks järelevalvemenetluses tõendite kogumiseks süüteomenetluse läbiviimise eesmärgil, andmata süüteomenetluse menetlusgarantiisid.
Osaliselt arvestatud
Kustutatud § 91 lõiked 9 ja 10.
292.
Üldise kommentaarina seoses haldusmenetlusega võib eeltoodule lisada järgmist:

- üheks suuremaks probleemiks on normide (eeskätt eelnõu § 91) ebaselgus küsimuses, kas ja milliseid haldusmenetluse toiminguid tuleks eelnõu autorite arvates vormistada haldusaktidena (nt eelnõu 87 lg 3 p 5 ja § 91 lg 5 nimetavad „korraldus“, § 98 lg 1 „muu haldusakt“). Klassikalises haldusmenetluses on haldusorgani teabe nõudmised, dokumentide esitamise palved jms menetluse kestel tehtavad otsustused menetlustoimingud, mis ei ole iseseisvalt, s.o lahus menetluse lõpptulemusest kohtus vaidlustatavad. Erand on sätestatud HKMS § 45 lg-s 3. Seadusandja võib eriseadustes siiski omistada ka menetluse kestel tehtavale otsustusele haldusakti kvaliteedi, sh näha ette võimaluse „sanktsioneerida“ see sunnirahaga (nt MKS-s ja KorS-s on selliseid võimalusi kasutatud). Sellise lahenduse ohuks on, et põhimenetlus takerdub nn kõrvalmenetluste vaidlustesse ning asja lõpptulemus jääb seetõttu viibima (kas võis mingit teavet küsida või mitte jms). Vältimaks asjatuid vaidlusi ja kohtute koormamist peaks seadusest selgelt nähtuma seadusandja tahe nimetatud küsimuses;

- üldjuhul peetakse seda, kas alustada järelevalvemenetlus ja millist meedet kasutada, haldusorgani kaalutlusõiguse alusel lahendatavaks küsimuseks. 6 Eelnõus on aga mõneti ebaselge, kas nt § 78 kohustab järelevalvemenetluse ilmtingimata alustama iga aruande osas („kontrollib“), kas kontroll on sisuline (kas „vastavus nõuetele“ on formaalne või materiaalne) ning kas sellest, et inspektsioon ei ole pärast teatud aja möödumist aruande esitamisest võtnud ühendust teenuseosutajaga, kasvab välja aruande esitaja õiguspärane ootus, et kõik on korrektne ja inspektsioon ei saa n-ö tagasi tulla hilisemates menetlustes etteheidetega aruandes kajastatu juurde. Vältimaks asjatuid vaidlusi ja kohtute koormamist, peaks regulatsioon olema selge;

- mistahes järelevalvemenetluses tehtav (menetlus)toiming ja antud haldusakt peab olema proportsionaalne. Tegu on põhiseadusliku horisontaalse põhimõttega. Asjaolu, et eelnõu § 91 lg 1 sätestab, et teavet ei pea esimesena küsima selle esmaselt allikalt, ei saa väärata proportsionaalsuse põhimõtte kohaldatavust. Teisisõnu, kui olukorda arvestades oleks siiski õigem küsida esmaselt allikalt, tuleks seda vaatamata eelnõu normile teha, eriti kui teabe küsimine vormistataks sunnirahaga „sanktsioneeritud“ haldusaktina;7

- kohtupraktikas on probleeme tekitanud termini „finantsjärelevalve“ sisu.8 Ka eelnõust jääb termini „järelevalve“ ulatus ebaselgeks. Kui nt KorS sätestab selgelt, et riiklik järelevalve ei hõlma tegevuslubade andmist, siis eelnõu § 87 lg 3 sedastab „Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon …“ ja järgneb loetelu, millest nt ettekirjutus on klassikaline järelevalvemeede, kuid lubade andmine mitte. Termini „järelevalve“ maht peaks olema selgem;

- samuti on kohtupraktikas tekitanud probleeme isikuandmete kaitse normide ja finantsjärelevalve käigus kogutud andmetele juurdepääsu reguleerivate normide omavaheline suhe.9 Ka eelnõu § 90 lg 2 on selles küsimuses ebaselge. Isiku pöördumine (taotlus) tuleb igakordselt õigesti kvalifitseerida, leidmaks vastus küsimusele, milline normistik kohaldub (taotlus isikuandmetele juurdepääsuks (IKÜM, IKS), teabenõue (AvTS), taotlus haldusmenetluse toimikuga tutvumiseks (HMS), väärteoteade (VTMS) jne). Mistahes erinormistik peab olema võimalikult selge;
eelnõu § 95 lg 3 tekitab segadust. Esiteks puudub vajadus normi järele, et haldusakti vaidlustamine ei peata selle kehtivust ega täitmist. Tegu on menetlusõiguse üldpõhimõttega, mille kordamise järele puudub igasugune vajadus. Teiseks ei ole selge, kas eesmärk on välistada vaidemenetlus.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Viidatud sätete osas on täiendatud eelnõu seletuskirja.
TARTU RINGKONNAKOHUS

Palusite hinnangut, kas eelnõu § 28 lg-d 6 ja 7, § 79 lg 5, § 91 lg 9, § 95 lg 4 ja § 95 lg 5 p 3, mis näevad ette Finantsinspektsiooni avalduse alusel teatud olukordade lahendamise kohtus, võiksid suurendada kohtute koormust ning tuua kaasa kohtunike koolitamise vajaduse.
Teadmiseks võetud

293.
Tartu Ringkonnakohus leiab esmalt, et eelnõu peaks olema konkreetsem selles osas, kas Finantsinspektsiooni avaldust lahendab maa- või halduskohus. Positiivse näitena näeb eelnõu § 95 lg 9 ette, et kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus, toimub vara keelamine, piiramine või vabastamine vastavalt kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses sätestatud korrale. Samas ei ole märgitud, milline kohus lahendab vara kasutamise või käsutamise keeluga seonduvat muudel juhtudel. Eelduslikult jõuavad sellised asjad siiski halduskohtusse ning lahendatakse halduskohtumenetluse korras Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vaidlustamise kaudu. Samas tekitavad halduskohtu pädevuse osas küsimusi eelnõu § 28 lg-d 6 ja 7 ning § 79 lg 5, mille järgi kutsub kohus Finantsinspektsiooni avalduse alusel tagasi teenuseosutaja juhtorgani liikme ja määrab teenuseosutaja nõukogu, osaniku või aktsionäri nõudel uue liikme või määrab audiitorettevõtja. Olenemata Finantsinspektsiooni avaldusest peaks selliseid ühinguõiguse valdkonda kuuluvaid toiminguid tegema maakohus tsiviilkohtumenetluse sätetest lähtudes. Kokkuvõtlikult märgin, et erinevate menetlusliikide tihe põimumine olenevalt konkreetsest olukorrast võib kaasa tuua kohtute vahelisi pädevusvaidlusi, mistõttu tuleks eelnõus kõigi kohtusse pöördumist eeldavate sätete puhul selgelt märkida, millises menetluses asi lahendatakse.
Osaliselt arvestatud, selgitatud
Kui kohtu roll on eelnõus alles (st vastavaid sätteid ei ole kustutatud või kohtu rolli välja võetud), on vastavate sätete sõnastust täpsustatud.
294.
Eelnõus ei ole prognoositud, milline on kohtusse jõudvate asjade arv. Eelduslikult peaks kohtusse pöördumise võimaluse ettenägemine, sh seadusega turuosalistele senisest rangemate nõuete sätestamine kohtuasjade arvu kasvatama. Seetõttu ei saa ringkonnakohus kindlasti nõustuda sellega nagu puuduks eelnõul igasugune mõju kohtute tegevusele. Eelnõu põhjal tuleb mõju kohtute tegevusele eeldada. Mõju saab seisneda kohtute koormuse suurenemises, mis tuleks korvata kohtutele täiendavate eelarvevahendite eraldamisega. Ringkonnakohus ei ole samas pädev hindama, kui suur võiks olla eelnõu mõju mõnele konkreetsele kohtule, sh ringkonnakohtule. Vastav mõjuanalüüs peaks olema koostatud eelnõu autorite poolt.
Selgitatud
Iga seaduseelnõu puhul on olemas võimalus, et puudutatud isikud pöörduvad teatud küsimuste või vaidluste lahendamiseks kohtusse. Hetkel ei ole ette näha suurt kohtuasjade või kohtute töökoormuse kasvu ning eelnõu autoritel ei ole võimalik seda täpsemalt prognoosida.

Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu tagasisidet märkuse nr 296 juures.
295.
Ühtlasi leian, et sätted toovad kindlasti kaasa ka kohtunike koolitamise vajaduse.
Teadmiseks võetud
Täiendatud seletuskirja. Eelnõu koostajad analüüsivad täiendavalt kohtunike koolitamise vajadust, kaasates mh ka FI ja RAB-i.
TALLINNA RINGKONNAKOHUS
296.
Täname võimaluse eest esitada arvamus ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu kohta.

Märgime esmalt, et meie hinnangul käsitletav eelnõu kohtute koormusele eeldatavalt olulisel määral mõju ei avalda. Sisulise poole pealt juhime tähelepanu eelnõu § 24 lg-te 3 ja 4 terminoloogiale, mis vajab TsÜS §-ga 38 kooskõlla viimist osas, mis puudutab otsuse tühisust ja õiguste teostamise tühiseks tunnistamist (tühisuse tuvastamine igal ajal vs kehtetuks tunnistamine tähtaja jooksul). Mõistetamatuks jääb õiguste teostamise tühiseks tunnistamine, kuivõrd kehtetu, sh tühine, saab olla eelkõige tehing, sh juriidilise isiku otsus.
Teadmiseks võetud;
Arvestatud
Muudetud § 24 lg 4 sõnastust.


Lisa – FINANCEESTONIA märkused

I. Üldised ettepanekud

1. Kordame taas ettepanekut kehtestada ühisrahastusteenuse osutajaid ja muude investeerimisinstrumentide vahendajaid puudutavad nõuded eraldi krüptovara teenuse osutajatele kohalduvatest nõuetest. Arvestades teenuste väga suurt sisulist erinevust, samuti väga suurt erinevust nende teenuste riskitasemes (seehulgas rahapesu ja terrorismi rahastamise riskitasemes), leiame, et neid teenuseid ei ole kohane reguleerida sama seadusega. Selline olukord tekitab nii segadust seaduse subjektides kui ka tulevikus seadusemuudatuste sisseviimisel, eriti sätete osas, mis puudutavad kõiki hetkel eelnõu alla käivaid teenuseid. Oleme oma seisukohti täiendavalt käsitlenud ka all eelnõu § 1 kommentaarides.

Oleme antud ettepanekut täiendavalt selgitanud oma tagasiside teises osas seaduse reguleerimisala ja kohaldamisala ning muude konkreetsetele sätetele antud tagasisides.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Leiame, et antud valdkondade kattumisala on suhteliselt suur, seetõttu ei oleks otstarbekas vastavaid nõudeid hakata dubleerima erinevates seadustes. Eelnõu uues sõnastuses on varasemast enam eristatud konkreetsele teenusele kohalduvaid nõudeid (6. ptk).

2. Virtuaalvääringu teenuste osutajate osas oleme jätkuvalt seisukohal, et eelnõus toodud nõuded on ülemäärased, kuivõrd need ei lähtu EL krüptovara turgude määruse (MiCA) eelnõust, vaid on oluliselt rangemad. Virtuaalvääringu teenuste osutajate õiguskindlus on nagunii juba löödud kõikuma, kuivõrd viimastel aastatel on lühikese vahega mitmel korral oluliselt muudetud neile kohalduvat õiguslikku raamistikku. Ka nüüd on paralleelselt eelnõu kujul kaks uut ja täiesti erinevat tegevusloa režiimi, muuhulgas on selgusetu, kelle järelevalve alla vastavad teenuseosutajad jäävad. Eriti tahame rõhutada, et virtuaalvääringu teenuseosutajate reguleerimine peab lähtuma mitte tehnoloogiast või ärimudelist, vaid rahapesu riskist. Selle asemel, et teha rutakaid ja turuosalisi oluliselt riivavaid otsuseid ilma vastava põhjaliku riive proportsionaalsust käsitleva analüüsita, soovitame jälgida ja eeskujuks võtta arenguid, mis EL tasandil nagunii toimumas on. Ka praegune olukord on tekkinud tulenevalt sellest, et Eestis on püütud minna ette EL õigusraamistiku arengust küsimuses, kus EL tasandil õigusraamistiku loomise protsess on käima lükatud.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Krüptovarateenuste osutajate reguleerimise puhul ei ole lähtutud tehnoloogiast. Ärimudelit on arvesse võetud ainult sellisel määral, mil kohalduvad nõuded konkreetsele teenusele (vt § 54 jj).

3. Sarnaselt määruse „infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord“ tagasisidele soovib FE üldistatult juhtida Rahandusministeeriumi („RM“) tähelepanu terminitele, mida seadusloomes kasutatakse. Oleme seisukohal, et eelnõu ülesehitamisel ja sõnastamisel on taaskord eksitud õigusnormide terminoloogias. RM on nii ÜMIVS’is kui ka selle seletuskirjas kasutanud muuhulgas termineid „tuletisinstrument“ ning „finantsinstrument“ muus või laiendatud tähenduses, kui neile on antud väärtpaberituru seaduses („VPTS“) ning Euroopa Liidu („EL“) üleselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/65/EL („MiFID II“). Samuti on kasutatud mitmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 („ühisrahastuse määrus“) defineeritud termineid muus tähenduses, kui neile on antud ühisrahastuse määruses. Sellest tulenevalt leiame, et RM on ekslikult loonud blanketsed õigusnormid, omamata viidet ja tähendust õigusnormile, kust terminid pärinevad. Peame oluliseks finantssektori õigusaktides terminoloogia samataolist kasutamist õigusaktide üleselt, sama praktikat on praegu enamikus finantssektori õigusaktides ka kasutatud. Sellest tulenevalt soovitame RM’il taaskord vältida kommenteeritavas eelnõus ning selle seletuskirjas terminoloogia kasutamist, mis pärineb teistest õigusaktidest, kui RM’i eesmärk ei ole nende terminite kasutamine neile vastavas muus õigusaktis antud tähenduses.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud, selgitatud
Selgitus: Osasi viidatud termineid ja nende sisu on selguse huvides muudetud.

4. Kuivõrd eelnõu seab teenuseosutajatele märkimisväärseid tegevuspiiranguid, sh ei arvestata alati ka ühisrahastusteenuse või MiCA eelnõu sätetega, peab eelnõu seletuskirjast selguma, missugustel kaalutlustel selliste riivavate meetmete kasuks on otsustatud. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 5 kohaselt peavad seaduseelnõus kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb. Oleme oma tagasisides mitmel pool viidanud piirangutele, mis meie hinnangul on ebaproportsionaalsed, kuivõrd vastavate piirangute eesmärki oleks võimalik täita teenuseosutajaid oluliselt vähem riivavate meetmetega. Palume selliste meetmete osas põhjalikumalt hinnata meetmete proportsionaalsust ning täiendada vastavalt ka eelnõu seletuskirja.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: Täiendatud eelnõu seletuskirja.

5. Eelnõu sisaldab 20 sätet, milles viidatakse valdkonna eest vastutava ministri õigusele võtta teatud nõuete täpsustamiseks vastu rakendusakt. Samas ei ole turuosalistele esitatud vastavate rakendusaktide eelnõusid. Turuosalistel on väga keeruline anda hinnanguid eelnõule, teadmata mis on vastavate volitusnormide mõte ja piirid. Palume täpsustada eelnõus volitusnormide alusel vastuvõetavate võimalike rakendusaktide sisu.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: rakendusaktide kavandid on lisatud eelnõu seletuskirjale. Eelnõu uues sõnastuses sisaldub oluliselt vähem volitusnorme, mille alusel valdkonna eest vastutav minister võib määruseid kehtestada.

6. Palume eelnõu mõjuhinnang täiendamist. Majanduslike mõjude hindamisel ei ole kasutatud avalikult kättesaadavat infot juba tegutsevate teenuseosutajate kohta ega hinnatud piisavalt halduskoormuse kasvu ja tehniliste nõuetega kaasnevat tegelikku mõjut. Mõjuhinnangus on viide “lootusele”, et teenuse hind jaekliendile uute nõuete valguses ei tõuse. Olulisem oleks näha mõjuhinnangus, missugused nõuded ja mis ulatuses võivad mõjutada teenuseosutajate püsivaid tegevuskulusid, samuti saaks kasutada praegu rakendatavaid teenustasusid, et hinnata, kas need on teenuseosutaja talitluspidevuse tagamiseks piisavad.

Arvesse tuleks võtta ka kulu rahastuse taotlejatele ning teenuse atraktiivsust neile täiendavate nõuete valguses. Ka rahastuse taotleja jaoks tähendavad uued nõuded lisaks halduskoormusele täiendavat rahalist kulu. Mõjuhinnangus on hetkel selgitatud, et rahastuse taotlejate jaoks on ühisrahastus “võimalus, mitte kohustus”. Ebasoovitavat mõju ja mõju olulisust on peetud väikeseks. Juhime tähelepanu ühisrahastuse määruse põhjenduspunktidele 1 - 4, mis selgitavad ühisrahastuse olulisust väikestele ja keskmise suurusega (VKE) ettevõtjatele. Ühisrahastus (sõltumata, kas instrument jääb ühisrahastuse määruse kohaldamisalasse või mitte) on VKE jaoks oluline alternatiivne tegevuse rahastamise võimalus ning tulenevalt sellest, et tihti on seal kaasatavad summad väikesed, ei ole sellisel viisil raha kaasamine enam majanduslikult mõistlik, kui sellega kaasnevad märkimisväärne halduskoormuse kasv ning lisakulutused õigusteenusele, finantsnõustajate jm teenustele. Üheks näiteks on arvete rahastamine ühisrahastuses, mis teenusena on juba levinud ja nõuded, mida sellisel moel teenuseosutaja platvormil loovutatakse on pigem väikesed. Kui iga sellise nõude loovutamisega kaasneks kohustus koostada põhiteabedokument ja kui iga sellise nõude osas tuleks platvormipidajal kohaldada kõiki hetkel eelnõus ettenähtud kontrollmeetmeid, võib nõuete vahendamisel mõlema nimetatud osapoole halduskoormus kokku kujuneda ebaproportsionaalselt kalliks.

Leiame, et mõjuhinnangu tulemiks peaks olema üldine arusaam, kui suure summa kaasamisel on mõttekas nõuda põhiteabedokumendi koostamist ja missugusest summast alates muutub see ebaproportsionaalselt koormavaks. Viimasel juhul võiks ette näha näiteks oluliselt leevendatud nõuded, mis oleksid proportsionaalsed ning ühtlasi aitaksid tagada vajalikul määral kaitset investoritele.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: eelnõu mõjuhinnangut on täiendatud.

II. Ettepanekud eelnõu teksti osas

1. Eelnõu § 1. Seaduseelnõu reguleerimisala - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja ettepanekud
69.
Ühisrahastusteenuse osutajate ja muude investeerimisinstrumentide vahendajate koondamine sama seaduse alla virtuaalvääringu teenuse osutajatega ei ole põhjendatud, kuivõrd need teenused on olemuslikult väga erinevad.

[meie esialgne kommentaar on leitav RM tagasiside dokumendis, käesolevast dokumendist mahu tõttu välja jäetud]
Teadmiseks võetud/ selgitatud
Ettepanek on arusaadav, kuid sisuliselt on suur osa (tegevus)nõuetest kattuvad nii ühisrahastusteenuse osutajate kui ka muude teenuseosutajate puhul. Eraldi seaduste ettevalmistamine ja menetlemine tulenevalt õigusökonoomikast ei ole samuti mõistlik.

Teisalt ka seaduse jõustumist ja rakendumist on edasi lükatud. Samuti on tehtud täiendav mõju hinnang seletuskirjas.
FinanceEstonia ei nõustu RM tagasisidega. Ei ole arusaadav, miks kahe väga erineva teenuse nõuete kahe erineva seadusena kehtestamine välistatakse õigusökonoomikale viidates.Samamoodi võime viidata, et eelnõus toodud nõuded kattuvad suures ulatuses ka mistahes muu finantsteenuse osutamisel kohalduvate nõuetega, millest hoolimata ei pea me mõistlikuks kõiki selliseid finantsteenuseid reguleerida sama seadusega.

Lisaks juhime tähelepanu, et RM ei ole andnud tagasisidet muudele probleemidele, mida esialgses kommentaaris virtuaalvääringu teenuseosutajate osas välja oli toodud.

Oleme all oma seisukohti täiendavalt põhjendanud käesoleva tabeli all.

Selgitame, et meie hinnangul ei ole piisav põhjendada ühisrahastuse, muude investeerimisinstrumentide ja krüptovara teenuse osutajate käsitlemist ühe seaduse all õigusökonoomikaga. Oleme jätkuvalt arvamusel, et viide õigusökonoomikale, st eelnõu majanduslikele mõjudele, ei ole piisav, et kaaluda üles õigusselguse loomise vajadust, mis ka eelnõu seletuskirja kohaselt on üks eelnõu eesmärkidest. Kui rääkida õigusloome ökonoomiast, siis oleme veendunud, et õigusselguse tagamise eesmärgil ei ole asjakohane puhtalt ökonoomia põhimõtte tõttu jätta kaks sisult väga erinevat teenust sama seaduse alla, kui sellisele reguleerimisele on alternatiive ja see on hetkel veel ka välditav.

Finantssektori õiguslik raamistik on juba praegu turuosaliste jaoks keeruline. Seni on praktikas iga teenuse jaoks loodud eriseadus, mis aitab oluliselt kaasa õigusselguse loomisele turuosaliste jaoks ja ei ole mõistetav, miks seda praegu teha ei soovita, kuigi seda on soovinud mitmed tagasiside andjad. Erandiks on väärtpaberituru seadus, mis reguleerib erinevate väärtpaberituru osaliste tegevust. Ka krediidiandjate ja -vahendajate seadus on keskendunud krediiditoodete pakkumisele. Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus puudutab turuosalisi, kes pakuvad makseteenuseid. Ühisrahastusteenuse osutajad ja muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajad osutavad olemuslikult sama või sarnast teenust, kuid nende teenustel puudub märkimisväärne ühisosa enamiku virtuaalvääringu teenustega, sarnasused ärimudelites on pigem juhuslikud ja mitte valdavad. Isegi kui nõuded teenuste osas suures osas kattuvad, et peaks need kattuma kogu ulatuses. Nii näiteks võib eelnõu seletuskirjas toodud joonistest 4 ja 5 jääda ekslik mulje, nagu nn “mitte-MiFID” instrumendid registreeritakse plokiahelas, kuid selline seos on pigem juhuslik ning ei puuduta kõiki selliseid instrumente. Plokiahela kui tehnoloogia kasutamine samuti ei tähenda, et sellel tehnoloogial baseeruvate või selle kasutamist toetavate erinevate teenuste riskid ja reguleerimisvajadus oleksid samasugused (teoreetiliselt võiks ka mistahes muu tegevusloa alusel tegutsev finantstehnoloogiaettevõte kasutada oma teenuse osutamisel plokiahelat).

Eeltoodust tulenevalt teeme taas ettepaneku eraldada virtuaalvääringu teenused eelnõust ning kehtestada neid puudutavad nõuded eriseadusega. Sama on soovitanud ka Finantsinspektsioon. Saame aru, et eelnõu koostajate hinnangul on teenuste osas kattuvus piisav, kuid eelnõud lugenud kolmandate isikute jaoks see nii ei ole. Juhime tähelepanu, et FinanceEstonia nimel annavad tagasisidet turuosalised, keda eelnõu tulevikus otseselt puudutab (sh eelkõige nende majasisesed juristid), kui ka finantsõigusele spetsialiseerunud nõustajad, kes igapäevaselt töötavad finantssektori õigusaktidega. Tagasiside on kokku pandud ja üle vaadatud finantssektori õigusaktidega süsteemselt töötavate liikmete esindajate poolt. Ka Finantsinspektsioon on äärmiselt asjatundlik tagasisidestaja, kes teostab finantssektori turuosaliste üle (regulatiivset) järelevalvet. Palume lähtuda turuosaliste ja järelevalveasutuse ettepanekutest, kuna nemad peavad praktikas asuma eelnõud ja selles sisalduvaid nõudeid täitma.

Lisaks rõhutame, et mitmed tagasiside andjad (sealhulgas ka Finantsinspektsioon) on oma tagasisides viidanud, et virtuaalvääringu teenuseosutajate osas on siseriiklike regulatiivsete nõuete loomine sellisel kujul ja praeguses valdkonna harmoniseerimise etapis ennatlik. Tõenäoliselt toovad arengud EL õiguses lähiaastatel nagunii kaasa valdkonna turuosalistele kehtestatud nõuete järjekordse muutmise. Kuna on teada, et hetkel toimub Euroopa Liidu tasandil virtuaalvääringute turu ja teenuste harmoniseerimine, siis ei ole arusaadav, miks on vaja asuda kohaliku turu õiguslikku raamistikku märkimisväärselt muutma, kui nagunii paari aasta pärast tuleb asuda kohanema taaskord uute nõuetega. Samuti on näha, et käesoleva eelnõu koostamisel üldiselt ei ole lähtutud MiCA eelnõu praegusest sisust, vaid turgu on plaanitud reguleerida märkimisväärselt ulatuslikumalt.

Alternatiivselt: Soovitame terminoloogiliselt mitte käsitleda ühisrahastust ja investeerimisinstrumentide vahendamist üheselt virtuaalvääringu teenustega. Selles osas oleme täpsemad soovitused lisanud eelnõu § 3 kommentaaride alla. Peamine mure on selles, et kahe väga erineva teenuse osas samade terminite kasutamine samas seaduses toob paratamatult kaasa olukordi, kus jääb märkamata, et ühe või teise teenuse osas oleks sätte kohaldamisalast vaja välistust, mis mõjub omakorda vastava teenuse osutajatele koormavalt.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud, selgitatud
Selgitus: Eelnõu sõnastust on muudetud selliselt, et oleks võimalikult suur kooskõla MiCA ettepaneku viimase seisuga. Eelnõus kasutatavaid termineid on muudetud, et need oleks üksteisest paremini eristatavad. Samas aga ei pea eelnõu koostajad vajalikuks ühisrahastusele ja krüptovarateenustele eraldi seaduste loomist. Nagu MERAS-is on kombineeritud makseteenused ja e-raha teenused (vastavalt makseteenuste ja e-raha direktiividele), mis mõlemad seonduvad maksete tegemise eesmärgil emiteeritud instrumentide, maksete tegemist võimaldavate ja toetavate teenustega, siis käesolev seadus hõlmaks neid instrumente ja teenuseid, mida kasutatakse investeerimiseks, kuid mis ei lange VPTS (MiFID2) alla. Mis puudutab viidet MiCA-le ning turuosaliste vajadusele „nagunii paari aasta pärast tuleb asuda kohanema taaskord uute nõuetega“, siis MiCA ise annab üleminekuaja ning ettevõtjatele võimaluse jätkata teenuse osutamist siseriikliku õiguse alusel 24 kuud pärast MiCA jõustumist (vt ka MiCA art 123 lg 2).

2. Eelnõu § 1. Reguleerimisala puudutavad täiendavad kommentaarid

Selguse huvides palume eelnõu artikli 1 lg 1 p 1 muuta järgmiselt: „/…/ täpsustades ja täiendades nimetatud määruses sätestatut ulatuses, milles see on määrusega lubatud.“ Siseriikliku seadusega ei ole lubatud täpsustada ega täiendada EL määruse sätteid. EL määruses sätestatut on lubatud täiendada üksnes ulatuses, milles selline õigus või nõue on määruses selgelt välja toodud. Lisaks palume selgitada, mis saab hetkel VPTS’i sisse viidud sätetest ning võimalusel tõsta need ümber käesolevasse eelnõusse, kuivõrd selline lahendus oleks selgem.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: Muudetud § 1 lg 1 p 1 sõnastust.

3. Eelnõu § 2. Seaduse kohaldamine - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja ettepanekud
75.1
Eelnõu § 2
Lg 1 - Eelnõu peaks sellistele teenuseosutajatele kohalduma selgelt piiritletud ulatuses.
Osaliselt arvestatud
Nagu juba eespool märgitud, siis ei ole mõistlik teha täiesti eraldiseisvad osad vastavate teenuseosutajate jaoks (dubleerimine jms). Siiski selguse huvides on enamikes sätetes (sh §-de pealkirjades) viidatud investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse osutajale eraldi.
Nagu eespool selgitatud, ei ole me nõus sellega, et tegemist oleks ebamõistliku dubleerimisega.

Hetkel on eelnõu ülesehituse poolest raskesti jälgitav. Mõistete kasutamine muus tähenduses kui neile on antud varasemates EL või siseriiklikes õigusaktides (olukorras, kus need varasemad õigusaktid jäävad paralleelselt ka kehtima) paneb eelnõu lugeja juba niigi raskesse positsiooni.

Kuigi eelnõu tagasides on korratud, et eelnõus käsitletavatel teenustel on piisav ühisosa, rõhutame siiski, et teenused on olemuslikult, tehniliselt ja seotud riskide poolest väga erinevad ning kõigi kõnealuste teenuste koos käsitlemine paratamatult paneb ühe või teise teenuse osutajad ebaõiglasesse positsiooni.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: Muudetud § 2 lg 1 sõnastust eesmärgiga luua rohkem selgust.

Lg 5 - Tekitab ebaselge olukorra – st nimetatud peatükke ei kohaldata täies ulatuses. Palume kaaluda eraldi peatüki loomist, mis puudutab rahastuse taotleja nõudeid (sh pidada silmas kommentaare eespool rahastuse taotleja ja investeerimisinstrumentide pakkuja mõistete ülevaatamisel ja vastavalt sellele vajadusel kohandada ka antud sätet).
Mitte-arvestatud, selgitatud
Nõuded rahastuse taotlejale on piisavalt selgelt eristatud teenuse osutajatele seatud nõuetest. Aga jällegi teatud ulatuses need nõuded kattuvad, seepärast ei ole mõistlik täiesti eraldiseisvate peatükkide konstrueerimine.

Lisaks rahastuse taotlejale väiksema koormuse asetamine (võrreldes investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajaga) on põhjendatud, sest rahastuse taotleja pakub ainult piiratud ulatuses endaga seotud investeerimisinstrumente – analoogia väärtpaberituru regulatsiooniga, st emitendi ja pakkumise korraldaja vahel.
(Tarbija)krediidilepingust tulenevate nõuete loovutamise põhiste mudelite tarvis palume täpsustada, keda tuleks käsitada rahastuse taotlejana: laenuandjat, kes vahendaja platvormil nõude loovutab, või algset laenusaajat (kuigi laen on antud platvormi väliselt ja enne nõude loovutamist platvormil, sh ei ole tegemist krediidivahendamisega). Eelduslikult on rahastuse taotlejaks algne laenuandja, kes nõude loovutab, kuid see ei ole üheselt selge. Nagu varem märgitud, ei arvesta eelnõu läbivalt nõuete loovutamise platvormide eripäradega, kuigi Eestis tegutseb hulk selliseid platvorme.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: eelnõusse ei ole soovitud lisada niivõrd spetsiifilisi sätteid, mis käiks otseselt nõuete loovutamise ärimudeli kohta. Ärimudelist lähtuvalt tuleb läbi viia hinnang, et keda tuleks antud juhul käsitleda rahastuse taotlejana ning keda ühisrahastusteenuse osutajana. Eelduslikult on nõuete loovutamise ärimudeli puhul tõepoolest rahastuse taotleja see laenuandja, kes vahendaja platvormil nõude loovutab.

4. Eelnõu § 2 lg 2. Kohaldumine ühisrahastusprojektidele

Toome välja, et § 2 lg-s 2 viide „[ühisrahastuse määruse] artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tuleneva nõude /…/“ pakkumisele võib olla eksitav, kuivõrd viitab pigem nõuete loovutamisele (nõue justkui peab olema tekkinud, st laenuleping peab olema sõlmitud ja pakutavaks instrumendiks on laenulepingu alusel tekkinud nõue - sellisele teenusele ühisrahastuse määrus ei kohaldu). Seega teeme ettepaneku muuta viidatud § 2 lõiget 2 järgmiselt: “Käesoleva seaduse 6. ja 7. peatükis sätestatut kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis a nimetatud ühisrahastusteenuse osutamisel, v.a vabalt võõrandatavate väärtpaberite pakkumisel ilma kindla kohustuseta, kui ühisrahastusprojekti koguväärtus kõigi Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku selle ühisrahastuspakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot”. Sellisel juhul saaks eelnõus eristada ühisrahastusprojekte ühisrahastuse määruses antud tähenduses ja eraldi käsitleda muude investeerimisinstrumentidega seotud projekte. See aitaks kaasa ka eelnõu teksti lihtsustamisele.

Palume eelnõus luua erisus ka muude investeerimisinstrumentide vahendamisel ptk 6 ja 7 kohaldamisele, kui projekti mahud on väikesed. Laenunõuete loovutamisel võidakse loovutada ka mõnekümne või mõnesaja euro suuruseid nõudeid, millisel juhul oleks põhiteabedokumendi koostamine ebamõistlikult kulukas. Tagasiside dokumendis on punkti 106.1 selgituses samas küsimuses viidatud eelnõu § 2 lg-le 6, mis loovutuspõhise mudeli puhul ei ole asjakohane, kuna ka tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude loovutamisel oleks nõude loovutaja krediidiandja (võlausaldaja), mitte laenu saanud füüsiline isik ise. Viidatud eelnõu § 2 lg 6 sellistes olukordades ei kohalduks. Seega palume kas täiendada eelnõu põhiteabedokumenti puudutavaid sätteid sätte kohaldumise välistustega väikesemahuliste tehingute osas või luua sellistele väikesemahulistele tehingutele oluliselt väiksemamahulised teabe avaldamise nõuded (nt piirduda loovutatava nõude põhitingimustega). Teeme ettepaneku selliste väikesemahuliste tehingutena käsitleda tehinguid, mille väärtus jääb alla 100 000 euro.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Nõustume, et väiksemahuliste (ja eriti tarbijakrediidipõhiste) investeerimisprojektide puhul oleks nö täiemahulise põhiteabedokumendi koostamine liialt koormav. Seetõttu on erandina lisatud § 66 lõige 4. Samas ei leia eelnõu koostajad, et oleks vajalik sätestada väikesemahulise tehingu alammäär, sest ka väiksemahulistesse investeerimisprojektidesse investeerides on teenuseosutaja klientidel õigus saada piisavalt teavet, et langetada läbimõeldud investeerimisotsus.

5. Eelnõu § 3 ja 4. Üldine kommentaar mõistet kasutamise osas

Nagu mitmel juhul käesolevas tagasiside dokumendis ja ka varasemalt selgitanud oleme, on meie hinnangul seaduseelnõus mõistete kasutamine hilisema rakendamise huvides ülemäärane või segane, st mõistete kasutamine ei teeni selle peamist huvi, milleks peaks olema seaduse mõttest arusaamise lihtsustamine. Eelnõus on defineeritud investeerimisinstrument, mis peaks hõlmama ühisrahastusteenuseid. Seejuures ei kasutata ühisrahastusteenuste mõistet mitte sellele määruses (EL) 2020/1503 antud tähenduses, vaid selle mõiste tähendust on laiendatud.

Leiame, et investeerimisinstrumentide kohaldamisala on ka muus mõttes liiga lai. See tähendab, et mõiste kasutab ringdefinitsioone ning hõlmab instrumente, mille ring on määratlematu. See omakorda tähendab, et mõiste võib hõlmata ka instrumente, mis ei ole määratud eelnõu kohaldamisalasse kuuluma. Näiteks on lõikes 7 märgitud, et virtuaalvääringu teenuseks loetakse ka virtuaalvääringu väljastamist, selle pakkumise või müügi korraldamist või pakkumise või müügiga seotud finantsteenuse osutamist. Selline loetelu muudab iga ettevõtja, kes pakub tugiteenuseid virtuaalvääringu turul, reguleeritud turuosaliseks. Selline ebamäärasus muudab Eesti õiguskeskkonna ebasoodsaks uute ärimudelite ja tehnoloogiate kasutamise osas. Lisame, et ka virtuaalvääringu teenuste osas ei ole mõistete kasutamine ühtlustatud teiste sektori õigusaktide terminoloogiaga. Mõistete kasutus erineb nii RahaPTS, AMLD kui ka MiCA eelnõu mõistete kasutusest. Sektoriülese selge ja ühetaolise vaate loomiseks tuleks mõisted vastavate õigusaktide mõistega ühtlustada, st eelnõus kasutatavate terminite tähendused peavad kattuma samade terminite tähendusega teistes valdkonna õigusaktides.

Täiendavalt selgitame, et eelnõu ning selles kasutatavad mõisted ei arvesta piisavalt ka erinevate ühisrahastusmudelite eripäradega, mida eelnõu hõlmab. Eelnõu üks läbivaid probleeme on, et investeerimisinstrumendi ja investeerimisprojekti mõistet kasutatakse EL ühisrahastuse määrusega hõlmatud instrumente silmas pidades, kuid ei ole arvestatud (tarbija)krediidilepingustest tulenevate nõuete loovutamise põhiste mudelite eripäraga.

Selguse huvides peame oluliseks mõistete ühetaolist kasutamist õigusaktide üleselt, et vältida arusaamatusi ning probleeme õigusaktide hilisemal tõlgendamisel. Teeme ettepaneku virtuaalvääringu teenuste terminoloogia osas võtta eeskujuks krüptovara turgude määruse eelnõu (MiCA), ühisrahastuse määruse kohaldamisalasse jäävate teenuste puhul kasutada ühisrahastuse määruse mõisteid ning muude nn ühisrahastuse määruse kohaldumisalast välja jäävate platvormipõhiste raha kaasamise viiside puhul mõisteid, mis ei kattuks muude finantsteenuste terminoloogiaga, v.a kus see on asjakohane.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: Krüptovara ja krüptovarateenustega seotud mõisted (§ 3) on varasemast enam ühildatud MiCA-ga, samas säilitades ka AMLD-st tulenev virtuaalvääringu mõiste. Ühisrahastusteenuste puhul on EL ühisrahastusmäärus täiesti eraldiseisev õiguslik raamistik, mille alusel on võimalik oma tegevust korraldada ettevõtjatel, kes osutavad nimetatud määruses toodud teenuseid. Nende teenuste osutamisele saab kohaldada siseriiklikku õigust ainult selles osas, mis on määrusega ette nähtud (st järelevalve ja vastutuse osa). Ühisrahastusteenuste osas on eelnõu varasemas sõnastuses kasutusel olnud erinevad terminid (investeerimisinstrument, investeerimisinstrumendi vahendamise teenus) ühisrahastuse-kesksete terminite kasuks.

6. Eelnõu § 3. Investeerimisinstrumendid - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele

All oleme toonud oma täiendavad kommentaarid ja ettepanekud vastusena RM selgitustele. Tabeli all oleme toonud välja täiendavad kommentaarid ja ettepanekud, mis ei haaku otseselt meie varasema tagasisidega.

71.5
Investeerimisinstrumentide mõistest tuleks välja jätta ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse jäävad instrumendid. Lisaks on eraldi kasutatud mõistet krüptovaral põhinev investeerimisinstrument, mida hiljem eelnõu tekstis kordagi kasutatud ei ole.
Selgitatud
Leiame, et investeerimisinstrumendi mõistest ei tuleks ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse jäävaid instrumente välja jätta, muidu muutuks eelnõu liialt ennastkordavaks (vt ka eeltoodud kommentaare).
Krüptovaral põhinev investeerimisinstrument on nüüd esitatud investeerimistokenina ja seda terminit on edaspidi eelnõus kasutatud (vt § 71).
Me ei ole antud selgitustega nõus.

Eelnõu põhifookus on nn muude investeerimisinstrumentidega teenuste osutamise reguleerimine. Kus asjakohane, saab viidata, et vastav säte kohaldub ka ühisrahastusteenuse osutajatele. Selline lahendus oleks turuosaliste seisukohast oluliselt selgem. Oleme eelnõus kasutatava terminoloogiaga seonduvat kommenteerinud täiendavalt ka eespool ning all mh punkti 76.1 tagasisides.

Antud eelnõu puhul, kus nii mitmed erinevad teenused on pandud ühtekokku, ei ole oluline mitte korduste vältimine, vaid selguse tagamine. Seda isegi juhul, kui virtuaalvääringu teenused eelnõust välja jäetakse.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud, selgitatud
Selgitus: Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mõiste on eelnõust kustutatud, muid mõisteid on täpsustatud.
76.1
Eelnõu § 3 on puudutatud ka eespool üldisemate kommentaaride all.
Määruses defineeritud instrumentide kirjeldusi oleks soovitatav mitte ümber sõnastada, vaid jätta viitega.


Osaliselt arvestatud, selgitatud
Eelnõu skoop on laiem kui EL ühisrahastusmääruse oma. Sellest tulenevalt ei ole proovitud §-s 3 ümber sõnastada EL ühisrahastusmääruses nimetatud instrumente, sest nendele kohaldub igal juhul EL ühisrahastusmäärus.


Oleme jätkuvalt seisukohal, et eelnõus mõistete “ühisrahastusteenus” ja “investeerimisinstrumentide vahendamise teenus” kasutamine on väga ebaühtlane ja segadust tekitav. Ühisrahastusteenus on defineeritud määruses (EL) 2020/1503 ja selles tähenduses tuleks käsitleda üksnes selliseid teenuseosutajaid, kellele vastav määrus kohaldub. Seda muuhulgas seetõttu, et seadust peavad teatud ulatuses kohaldama ka need teenuseosutajad, kes peamiselt kohaldavad määrust.

Selguse huvides teeme ettepaneku investeerimisinstrumentide vahendaja mõistet kasutada mitte üldmõistena, vaid mõistena nende teenuseosutajate kohta, kellele eelviidatud määrus ei kohaldu. See haakuks selgemalt ka eelnõu § 1 lg-s 1 toodud käsitlusega, mille punktides 1 ja 2 eristatakse „ühisrahastusteenuse osutajaid“ ja „muid investeerimisinstrumentide vahendajaid“ (seejuures soovitame välja jätta sõna „muud“ ning kasutada üksnes investeerimisinstrumentide vahendaja mõistet).

Praegune defineerimine, kus sisuliselt kasutatakse määruse definitsioone muus tähenduses kui määrus neid kasutab, ei ole õigusselguse põhimõtte vaates mõistlik. Finantsteenuseid puudutavas õiguslik raamistik on keeruline ja mitmetahuline. Selleks orienteerumise hõlbustamiseks on oluline mõistete ja kontseptsioonide samasus, st et eri õigusaktid kasutaksid samu mõisteid alati samas tähenduses. Praegune mõistete kasutus eelnõus loob aga vastupidise olukorra, mis on turuosaliste vaates ebamõistlikult koormav. Selline olukord on praegu veel välditav.

Lg 1 p 1 - Tegemist on väga ebaselge kontseptsiooniga. Tulemuseks oleks olukord, kus Finantsinspektsiooniga oleks vajalik kooskõlastada igasugune edaspidine teenus, mis hetkel reguleeritud valdkondade alla ei kvalifitseeru. See omakorda tähendaks järelevalve suurt diskretsiooniõigust otsustamaks mida tähendab “sarnane” ning suurt halduskoormust. Näitena praktilisest probleemist: sisuliselt iga laenutaotlus võiks kvalifitseeruda võlakirja sarnase instrumendi pakkumiseks.

Kustutatud § 3 lg 1 p 1 viide „väärtpaberi sarnasele instrumendile“.
Leiame, et definitsioon on jätkuvalt ebaselge ning vajab käsitlus vajab muutmist. Lg 1 p 1 osas, milles see viitab „VPTS § 2 lg 2 p-des 1-8 nimetamata väärtpaberile“, on sisutühi, kuivõrd viidatud VPTS säte sätestabki väärtpaberi mõiste. Ei ole võimalik käsitleda eelnõus „väärtpabereid“, mis jäävad välja „väärtpaberi mõistest“, st tegemist on äärmiselt vastuolulise kontseptsiooniga ning soovitame selle ümbersõnastamist. Samuti soovitame sätte ümbersõnastamisel kaaluda, missugused on päriselulised olukorrad, mille reguleerimiseks sätet vaja on, et välistada üleliia laia definitsiooni kasutamine. Juhime tähelepanu, et liiga laiade definitsioonide kasutamine tekitab tulevikus probleeme VPTS ja eelnõu kohaldumisala eristamisel. Samuti leiame, et sätte kohaldumisalasse võivad jääda olukorras või struktuurid, mis käesoleva eelnõu sisuga ei haaku.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusloa saanud ettevõtjatele ei kohaldata käesolevat seadust (v.a § 2 lg 2) muus osas kui järelevalve ja vastutuse sätteid (§ 2 lg 3). „VPTS § 2 lg 2 p 1-8 nimetamata väärtpaberi“ kohta märgime, et VPTS-is sätestatud väärtpaberi mõiste tuleneb MiFID2-st, kuid see ei hõlma kõiki väärtpabereid, mida on võimalik emiteerida ja millega on võimalik tehinguid teha. Laiem väärtpaberi mõiste sisaldub ka VÕS-is. Kohaldumisala ja KrÜS/VPTS eristamise kohta märgime, et kui tegemist on väärtpaberitega VPTS mõistes, siis KrÜS-i ei kohaldata – sellest ka § 4 lg 1 p 2 erand.
76.2
Lg 1 p2 - Sõnastusest ei tule selgelt välja, kas siia alla kuuluvad ka nõuete loovutamised (võiks vähemalt olla mainitud eelnõu seletuskirjas).
Selgitatud
Nõuete loovutamise-põhised ärimudelid ei ole otseselt eelnõu kohaldamisalast välistatud, kuivõrd see ei ole eelnõu koostajate hinnangul põhjendatud. Seetõttu puuduvad ka viited nõuete loovutamisele.
Kuna eelnõu hõlmab ka loovutuspõhiseid mudeleid, peab eelnõu läbivalt täpsustama ja täiendama, arvestades loovutuspõhiste mudelite eripäradega (nagu ka muude sätete puhul märgitud: mida tuleks käsitada investeerimisprojektina, kes on rahastuse taotleja, kuidas tuleb täita teavitamis- ja avalikustamise kohustusi).
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitatud: Täpsustatud on eelnõu seletuskirja.
76.4
Lg 5 - Palume võimalusel kaaluda sõna „lubaduse“ asendamist või järgneva lauseosa kaotamist. Põhjus seisneb selles, et 100% lubadust praktikas turuosalised tulu osas ei paku – investeerimisrisk säilib. Seetõttu palume alternatiivselt kasvõi seletuskirjas nimetatut täpsustada /selgitada nii, et lubaduse all ei peeta silmas teenuseosutaja igakordset täielikku kohustust investeeringult tulu tasuda.
Selgitatud
Leiame, et kui turuosalise ja investori vaheline õigussuhe on üles ehitatud laenupõhiselt, siis tuleb turuosalisel investorile kokkulepitud tähtajaks kanda tagasi laenu põhiosa, millele lisandub kokkulepitud (välja reklaamitud) intress. Vastasel juhul on tegemist lepingu rikkumisega.
Samasugust lähenemist on kasutatud ka EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis (b). Eelnõu kommenteeritava sätte (uues sõnastuses § 3 lg 4) punkti 2 osas eelnõu koostajad probleeme ei näe.
FE ei ole täielikult nõus kommentaari 76.4 osas antud selgitusega. Laenu on võimalik ennetähtaegselt tagastada, mispuhul investor saab oma laenu põhiosa ja kogunenud intressi tagasi, aga investori investeerimisrisk realiseerub täiendava tulu ootuse realiseerumata jätmises. Seejuures ei ole ükski lepingu osapool sellises olukorras rikkumises. Sellises olukorras sõna “lubadus” kasutamine turuosalise poolt oleks eksitav ja seetõttu on samamoodi eksitav vastava sõna kasutamine eelnõu tekstis.

RM selgituses toodud väide, justkui oleks samasugust lähenemist kasutatud ühisrahastuse määruses, ei ole õige. Ühisrahastuse määrus defineerib “laenu” artikli 2 lõike 1 punktis b järgnevalt: “leping, millega investor teeb projektiomanikule kokkulepitud ajaks kättesaadavaks kokkulepitud rahasumma ja millega projektiomanik võtab tingimusteta kohustuse maksta see summa koos kogunenud intressiga investorile tagasi vastavalt osamaksekavale”.

Lisaks juhime tähelepanu, et sama säte lõpp ei ole ka grammatiliselt korrektne järgmises osas: “/…/ koos intressi või muu finantstulu näol tagastada”. Korrektne oleks jätta välja sõna “näol” ning sõna “finantstulu” asendada sõnaga “finantstuluga”.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: lisatud § 4 lg 5.
71.2
Ühisrahastusteenuse definitsiooni eelnõu §-s 3 lg 5 asendada viitega ühisrahastusteenuse definitsioonile ühisrahastuse määruse artiklile 2(1)(a), st hoiduda määruses kasutatud definitsioonide ümbersõnastamisest määruse alusel tegutsevaid ühisrahastusteenuse osutajaid puudutavates sätetes. Muul juhul jääb üles risk, et siseriiklikul tasandil tekib probleeme määruse skoopi mitte jäävate teenuste klassifitseerimisel (st millal on teenus ühisrahastusteenus ja millal muu investeerimisinstrumentide vahendamine). Samuti ei tohiks siseriiklikult mõjutada ühisrahastuse määruses defineeritud mõistete tõlgendamist, mis aga siseriiklikult ühisrahastuse määruse sätete ümbersõnastamise tagajärjel juhtuda võib.
Osaliselt arvestatud
Lisatud viide ühisrahastusmääruses nimetatud instrumentidele, kuid kuna ühisrahastuse teenuse sisu on käesolevas eelnõus laiem kui viidatud EL määruses, siis üks-ühele ei saa EL määrusele siin viidata.

Nagu korduvalt käesolevas tagasiside dokumendis viidanud oleme, ei pea me õigeks ühisrahastuse määruses või muus õigusaktis toodud terminite muus tähenduses kasutamist antud eelnõus. Leiame, et õigusselguse tagamiseks on oluline kasutada õigusaktide üleselt neis kasutatavaid termineid samas tähenduses ning muu tähenduse loomisel kasutada ka muud terminit.

Ettepanek: ühisrahastusteenuse definitsioon viia kooskõlla ühisrahastuse määruse vastava definitsiooniga (viidata, mitte parafraseerida), ja muud sarnased teenused, mis ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse ei jää, koondada investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse mõiste alla.
71.3
• Praeguses § 3 lg-s 5 toodud kontseptsioonid krediidipõhisest ja omakapitalipõhisest ühisrahastusest (või täiendavalt ka krediidipõhisest ja omakapitalipõhisest investeerimisinstrumentide vahendamisest) peaksid olema eraldi mõisted, mitte nn osa ühisrahastusteenuse definitsioonist (mis siis omakorda on osa investeerimisinstrumentide vahendamise definitsioonist). Mõistete täpsus ja vahetegu on eriti oluline sätete puhul, kus krediidipõhiste ja omakapitalipõhiste instrumentide nõuded on erinevad (nt pakkuja suhtes läbiviidav eelkontroll, põhiteabedokumendi koostamine, järelevalvetasude arvestamine jmt).
Mittearvestatud/ selgitatud
Leiame, et selline eristamine kaht erinevat liiki ühisrahastusteenuse puhul on võimalik ka nii, et kui nad on defineeritud küll ühes lõikes, kuid eraldi punktidena.
Jääme oma varasema ettepaneku juurde ja soovitame eristada ühisrahastusteenuseid, mis jäävad ühisrahastuse määruse skoopi, muudest investeerimisinstrumentide vahendamise teenustest. Oleme oma seisukohti täiendavalt selgitanud mujal eelnõu §-dega 3 ja 4 seotud kommentaaride ja ettepanekute all.

Lisaks juhime tähelepanu, et tuletisinstrumendile on viidatud praeguse § 3 lg 4 punktides 1 ja 2, eristamata seejuures, mis juhul selline instrument kummagi liigituse alla kuulub. Selline definitsioon on ebaselge ja eksitav. Nagu oleme mujal tagasisides selgitanud, siis ei pea me tuletisinstrumendi mõiste kasutamist eelnõus antud tähenduses õigeks. Punkti 2 osas juhime tähelepanu, et sättest on välja jäänud ühisrahastuse määruse artikli 2 lõike 1 punktis a) ii) nimetatud instrumendid, v.a sama lõike punktis n) nimetatud instrumendid. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, et oleks täiendavalt analüüsitud, kas eelnõus on sätteid, mida oleks vaja kohaldada ka ühisrahastusteenustele, kui teenuseosutaja vahendab vabalt võõrandatavaid väärtpabereid. Lisaks viidatakse punktis 2 investori poolt omandatud instrumendi eest vastutasuks võlainstrumendi pakkumisele, mispuhul ei ole hinnatud, kuidas see erineb sama lõike punktis 1 viidatud krediidipõhisest ühisrahastusteenusest (st mis on võlainstrument ja kas nt laenulepingust tuleneva nõude loovutamine võib kvalifitseeruda võlainstrumendiks).

Teeme ettepaneku praeguse eelnõu § 3 lõike 4 ümbersõnastamiseks ja ümber struktureerimiseks vastavalt eeltoodud kommentaaridele ja vastavalt üldistele kommentaaridele eelnõu terminoloogia osas.
71.4
• Ühisrahastusteenuse osutaja ja investeerimisinstrumentide vahendaja definitsioonid eraldada ja neid eristada selliselt, et ühisrahastusteenuse osutajad on üksnes ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse jäävad teenuseosutajad ja investeerimisinstrumentide vahendajate mõiste ühisrahastusteenuse osutajaid ei hõlmaks. Selline eristamine lubaks luua eelnõu tekstis suurema selguse nõuete kohaldumise osas. Hetkel hõlmab investeerimisinstrumendi vahendaja mõiste ka ühisrahastusteenuse osutajaid, mistõttu peaks seaduseelnõu sätteid kohaldama justkui ka ühisrahastusteenuse osutajatele, kuigi see ei ole määruse otsekohalduvust silmas pidades asjakohane.
• Investeerimisinstrumentide vahendaja definitsiooni tuleks täpsustada selliselt, et mõiste ei hõlmaks ühisrahastusteenuse vahendajaid, vaid kohalduks ainult neile teenuseosutajatele, kes vahendavad investeerimisinstrumentide pakkumisi, mis ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse ei kuulu.

Osaliselt arvestatud, selgitatud
Ühtne lähenemine, kus investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse alla kuulub nii ühisrahastus kui muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutamine on meie hinnangul siiski selgem. Jätkuvalt – mõlemat sorti teenuse osutamisel on teenuse sisu väga lähedane ja seepärast ka nõuded suures osas kattuvad. Eraldi peatükkide või osade tegemine tähendaks väga paljuski sätete dubleerimist.
Investeerimisinstrumentide
vahendamise teenuse osutaja definitsiooni hulgas leiame, et eelnõus esitatud definitsioon (§ 3 lg 5) hõlmab ka teisi teenuseosutajaid lisaks ühisrahastusmääruses toodule.
Nagu mujal käesolevas tagasiside dokumendis selgitatud, peame olulisemaks seda, et eelnõu kontseptsioon ja sisu oleks selge turuosaliste ja järelevalveasutuste jaoks, kes eelnõuga tulevikus töötama peavad. Nagu mujal selgitatud, siis me ei nõustu RM selgitusega, justkui oleks praegune käsitlus mõistete osas selge. Peame oluliseks õigusaktide üleselt terminite samas tähenduses kasutamist. Samuti leiame, et eraldi “investeerimisinstrumendi” ja “muu investeerimisinstrumendi” mõistete kasutamine ei ole eelnõu selguse huvides hea.

Teeme ettepaneku eristada eelnõus läbivalt ühisrahastusteenuse ja investeerimisinstrumentide vahendamise teenust. Eelnõu sisuliselt käsitleb “muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenust” (nagu defineeritud praeguses eelnõu tekstis) ja vaid erandlikel juhtudel kohaldub ühisrahastusteenuse osutajatele ühisrahastuse määruse mõttes. Kui ühisrahastusteenuse osutajad on hõlmatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse mõistega, võivad mitmed eelnõu sätted olla tõlgendatavad selliselt, et need sätted peaksid kohalduma ka ühisrahastusteenuse osutajatele. Meie hinnangul ei ole piisav ka kohaldamisala puudutavasse sättesse ühisrahastuse teenuse osas erisuste sätestamine, kuivõrd selline lahendus ei ole piisavalt selge. Leiame, et läbivalt on võimalik iga konkreetse sätte juures sätestada, kui vastav säte eelnõus kohaldub ühisrahastusteenuse osutajatele. Sätteid, mis eelnõus ühisrahastusteenuse osutajatele kohalduvad, on selleks eelnõus piisavalt vähe. Erandiks on teenused, millele ühisrahastuse määrus ei kohaldu, nt projektid mahuga üle 5 miljoni euro, mille puhul on õigustatud vastavalt asjakohaste peatükkide tervikuna kohaldamine.
76.6
Lg 7 ja 9 - Ebaselgeks jääb, mis on normide eesmärk ja täpne regulatiivne ulatus (st kas rahastuse taotleja on alati vahendaja, kui ta vahendab enda poolt pakutavaid instrumente? Mida see tähendab üldisemalt avalikkuselt vahendite kaasamisele? Kui praegu on seda silmas peetud (sh ka vahendaja mõiste viitab et vahendaja võib olla enda huvides vahendite kaasaja), siis tuleks analüüsida üldisemat praktilist mõju praegusele finantsturule, st ega eelnõu tõlgendus liiga laiaks ei lähe.
Selgitatud
Rahastuse taotleja ei ole alati vahendaja. Pigem vastupidi – vahendaja võib samal ajal olla ka rahastuse taotleja. Rahastuse taotleja võib olla nö üksikemitent.
Rahastuse taotleja ja investeerimisinstrumentide
vahendamise teenuse osutaja omavaheline suhestumus on analoogne väärtpaberituru seaduses sätestatuga, kus on eraldi nõuded emitendile ja väärtpaberite pakkumise korraldajale. Lõike 7 puhul on mõeldud seda, et kui isik emiteerib nii endaga kui ka kolmanda isikuga seotud investeerimisinstrumente, siis tuleks seda isikut käsitada investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajana, mitte enam pelgalt rahastuse taotlejana.
Lg 7 kaks lauset uues sõnastuses on vastuolulised ja esimene lause justkui välistab teise lause kohaldumise. Soovitame sõnastuse üle vaadata ja alles jätta ainult ühe lause. Eeldame, et sätte eesmärk on eelkõige reguleerida investeerimisinstrumentide vahendaja tegevust, kui ta mh pakub enda instrumente. Sellisel juhul soovitame alles jätta ainult teise lause.

Lisaks eeltoodule juhime tähelepanu meie kommentaarile rahastuse taotleja mõistele ja rahastuse taotlejat puudutavatele sätetele. Praeguse käsitluse kohaselt (ja arvestades investeerimisinstrumendi laia definitsiooni) puudutab regulatsioon justkui iga isikut, kes soovib iseenda investeerimisinstrumente pakkuda, sh sõltumata sellest, kas seda tehakse vahendaja vahendusel või mitte. Selline käsitlus ei ole aktsepteeritav, kuivõrd võib tekitada olukorra, kus see kohaldub ka igapäevastes situatsioonides, mis seaduse mõttega kokku ei käi (sh näiteks rahastuse taotleja mõiste § 2 lg 1 p-s 2 ja investeerimisinstrumendi pakkumise mõiste § 3 lg-s 2 pakkumise mõiste on piisavalt lai, et hõlmata teatud juhul ka suunatud pakkumised, mis võib eriti problemaatiline olla nn traditsioonilisematele teenuseosutajatele). Näiteks võib tuua krediidiandjad (sh kuid mitte ainult tarbijakrediidiandjad), kes oma äri tehes loovutavad laenunõudeid, sest puudub selge arusaam, mida tähendavad § 3 lg-s 2 viidatud „õiguslikud lahendused“.
76.7
Lg 10 - Sellisel määratlusel on oluline mõju teenuseosutajate kohustustele. Igal juhul kaaluda, kas on mõistlik panna RahaPTS kohustusi siseriiklikul tasandil, kui seda ei ole tehtud ühisrahastuse määruse alusel. Teeme ettepaneku selles osas ära oodata, mis otsusele jõuab Euroopa Komisjon ühisrahastuse määruse kontekstis. Soovitame siinjuures lähtuda ühisrahastuse määruse põhjenduspunktides AML osas. Selguse huvides peab eelnõust välja tulema, et ühisrahastuse määruse alusel tegutsevatele turuosalistele RahaPTS nõuded ei saa kohalduda. Hetkel jääb mulje, et kohalduvad.
Selgitatud
2020-2021 riikliku riskihindamise tulemusena (NRA) leiti, et ühisrahastusteenused on vähemalt keskmise riskiga sektor, mistõttu ei oleks asjakohane välistada nimetatud teenuseosutajad rahapesu tõkestamise reeglite (AML) kohustustest.

Lisaks, Euroopa Komisjon hindab edaspidi küll AML-i riske ja koostab raporti, aga ÜR määrus ei piira liikmesriikide õigusi AML-i kohustuste sisseseadmisel.
FinanceEstonia ei nõustu RM seisukohaga ühisrahastusteenuse osutajate kohustatud isikute nimekirja kandmise osas.

Ühisrahastajate riskide hindamisel võeti arvesse olukorda määruse kohaldumise eel, kui muuhulgas ühisrahastajatele ei kohaldunud kohustus kasutada makseteenuse osutamiseks kolmandast isikust teenuseosutajaid. Määruse rakenduma hakkamisel ei tohi ühisrahastajad ilma kolmandast isikust teenuseosutajata makseid vastu võtta ega edasi kanda. See aga on nende teenuse juures peamine potentsiaalne rahapesu allikas.

Samuti ei ei ole teada, et teised riigid samasugust praktikat rakendaksid. Eesti teenuseosutajatele täiendava halduskoormuse loomine võrreldes muude riikide teenuseosutajatega ei ole mõistlik ega mõistetav.

Juhime RM tähelepanu ka Euroopa Komisjoni Q&A lehele seoses AML/CFT temaatikaga, milles Euroopa Komisjon samuti viitab, et määruse kohaldumisalasse jäävatele ühisrahastusteenuse osutajatele on määrusega loodud turvalisuse tagamiseks piisavad nõuded, mistõttu nende kohustatud isikuks määramist vajalikuks ei peeta („There will be a number of additions to the list of obliged entities, i.e. entities subject to EU AML/CFT rules: /…/ Crowdfunding service providers falling outside the scope of the EU Crowdfunding Regulation (Regulation 2020/1503 of 7 October 2020). That Regulation already contains sufficient safeguards for crowdfunding services providers falling under its scope.“).8 Ei ole mõistetav, miks Eestis siseriiklikult peaks määruse (EL) 2020/1503 skoopi jäävatele ühisrahastusteenuse osutajatele looma oluliselt suurema halduskoormuse, kui seda on Euroopa Komisjon uue AML/CFT raamistiku väljatöötamisel ette nähtud.

Teeme ettepaneku võtta arvesse Euroopa Komisjoni seisukohta ühisrahastusteenuse osutajate kohta ning jätta ühisrahastusteenuse osutajad välja RahaPTS kohaldumisalast. arvestades, et nende teenuse puhul on vältimatult vajalik anda maksete vahendamine üle makseteenuse osutajale (või taotleda ise vastav tegevusluba) ja makseteenuse osutajad on RahaPTS mõttes kohustatud isikud.
Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Ühisrahastusteenuse osutajad ei ole eelnõu sõnastusega sõnaselgelt RahaPTS-i kohustatud isikute alla hõlmatud. Kohustatud isikute staatus ühisrahastusteenuse osutaja osas sõltub sellest, kas ühisrahastusteenuse osutajat saab käsitleda finantseerimisasutusena RahaPTS § 6 lg 2 ja krediidiasutuste seaduse tähenduses.

7. Eelnõu § 3 lg 1. Tuletisinstrumendid ja finantsinstrumendid

Eelnõu § 3 lg 1 p-s 3 viidatud tuletisinstrumentide puhul palume täiendavalt analüüsida, ka selline määratlus on mõistlik või vajalik, arvestades tuletisinsväärtpaberi mõistet VPTS-s, mis on võrdlemisi lai. Kui eelnõu koostajate hinnangul on oluline taolise määratluse sisse jätmine, siis soovitame mitte kasutada tuletisinstrumendi mõistet. "Tuletisinstrument" on MiFID II artiklis 4(1)(49) (ja määruse (EL) nr 600/2014 artiklis 2(1)(29)) defineeritud finantsinstrument, mis allub investeerimisteenuste regulatsioonidele, seega soovitame Rahandusministeeriumil ümber mõtestada, mida selliste instrumentide all silmas peetakse, ja kasutada teistsugust terminoloogiat. Vastasel juhul võib tuletisinstrumentide puudutavate sätete näol olla tegemist sisuliselt blanketsete õigusnormidega, kuivõrd VPTS kohaldub kõigile instrumentidele, mida saab nimetada tuletisinstrumentideks. Sama mõiste kasutamine sama valdkonna eri seadustes erinevas tähenduses loob üksnes õigusselgusetust. Nagu mujal käesolevas dokumendis selgitatud, eelistavad turuosalised ja ka järelevalveasutus mõistete õigusaktide ülest ühetaolist kasutamist. Samuti on soovitus ajendatud soovist vältida tulevikus probleeme õigusaktide kohaldumisala määratlemisega.

Juhime tähelepanu, et ka seletuskirja selgituste pinnalt ei ole selge, kas eelnõusse toodud kontseptsiooni investeerimisinstrumendist on üldse võimalik eristada finantsinstrumentidest VPTS / MiFID II mõttes, kuivõrd seletuskiri sedastab § 3 lg 1 selgitustes, et investeerimisinstrument on finantsvara, mis seletuskirjas on samastatud finantsinstrumendiga. Finantsinstrumendi mõiste on defineeritud MiFID II artiklis 4(1)(15) ja sellest lähtuvad ka MiFID II rakendusaktid, finantsinstrumentidega tehingute tegemist reguleerib VPTS.

Eeltoodust tulenevalt näib, et eelnõu koostamisel ei ole investeerimisinstrumendi mõiste kujundamisel piisavalt analüüsitud finantsinstrumentide turu õigusakte ning neis kasutatavaid mõisteid, mistõttu ei ole välistatud eelnõu ja finantsinstrumentide turgu puudutavate õigusaktide kohaldumisala kattuvust ja regulatiivset ebaselgust.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud. Täiendatud § 4 lg 1 p 3.


8. Eelnõu § 3 lg 5. Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mõiste

Täiendava kommentaarina lisaks eespool lõikele 5 antud kommentaaridele: eelnõu seletuskirja kohaselt loetakse investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaks igat juriidilist isikut, kes pakub ükskõik millise teise isiku poolt väljastatud investeerimisinstrumente kas esmapakkumisena või võimaldab selliste investeerimisinstrumentide kauplemist järelturul. Palume täiendavalt analüüsida, kas selline käsitlus on üldse võimalik ja praktikas rakendatav. Arvestades, kui laialt on soovitud tõlgendada investeerimisinstrumendi mõistet, muutub selliste isikute ring hoomamatult suureks ning selline käsitlus loob märkimisväärse õigusliku riski mistahes nõustajatele, agentidele, vahendajatele või lausa mistahes isikule, kes mistahes teiselt isikult omandatud investeerimisinstrumenti maha müüa soovib ning selle kohta mistahes kanali kaudu teavituse avaldab. See tähendab, et kuivõrd investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajal on eelnõu seletuskirja kohaselt lubatud opereerida ka järelturgu, siis iga investor, kes enda omandatud instrumente järelturul müüa soovib, kvalifitseeruks investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaks.
Rõhutame eeltoodut silmas pidades taas ettepanekut vaadata üle ja põhjalikult analüüsida eelnõus kasutatavaid mõisteid, nende ulatust, nende võimalikku soovimatut mõju ning kordame palvet eelnõus kasutatavate mõistete täpsustamiseks.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: eelnõu koostajad ei nõustu käsitlusega, mille kohaselt iga isik, kes soovib omandatud instrumenti müüa, kvalifitseeruks ühisrahastusteenuse osutajaks. Seletuskirjas viidatud „esmapakkumine või selliste instrumentide kauplemine järelturul“ tähendab nimetatud tegevuste osutamist teenusena enda poolt peetaval finantsvahendusplatvormil. Seletuskirja on vastava sätte osas täiendatud.

9. Eelnõu § 3 lg 8. Rahastuse taotleja piirangud

Eelnõu § 3 lg 8, mis on eelnõusse lisatud uus säte, nõuab, et rahastuse taotleja asukoht ja peakontor on Eestis, kui kaasatakse vahendeid enam kui ühe miljoni euro ulatuses. Oleme seisukohal, et nimetatud sätte asjakohasust ei ole piisavalt analüüsitud, ka seletuskirjas puuduvad sätte osas täielikult selgitused ja analüüs, seletuskiri pelgalt kordab sätte sõnastust. Jääb arusaamatuks, mis on sellise sätte loomise ajendiks.

Säte toob endaga kaasa olukorra, mille kohaselt välisriigi rahastuse taotlejal ei ole võimalik Eestis pakkumist läbi viia, kui pakkumisele kuulub instrumente rohkem kui 1 000 000 euro väärtuses. Samuti tekitab selline säte ebavõrdse olukorra Eestis registreeritud teenuse pakkujatele, kes ei saa sellisel juhul välisriigis registreeritud rahastuse taotlejaid teenindada (juhul kui rahastuse taotleja sooviks pakkumist läbi viia Eestis), kuna rahastuse taotleja asukohaks pole vastavalt korporatiivsetele dokumentidele Eesti.

Peame problemaatiliseks eelkõige järgnevat:
• Jääb arusaamatuks mis eesmärgil peab rahastuse taotleja olema Eestis registreeritud juriidiline isik juhul kui pakkumise suurus on üle ühe miljoni euro, st sätte eesmärki ei ole eelnõus ega selle seletuskirjas välja toodud ega lahti kirjutatud.
• Ei ole hinnatud, kas säte on kooskõlas Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.
• Sätte sisu ja tausta avamiseks puudub igasugune analüüs osas, mis puudutab sätte kohaldumist koosmõjus piiriülese või muul moel välisriigis teenuse osutamise õigusega (ja vastupidi, kui välisriigi teenuseosutajad on saanud õiguse siin teenust osutada, ei saa nad sellest nõudest kinni pidada). Kui teenuseosutajal on lubatud osutada teenuseid piiriüleselt või muul moel väljaspool Eestit, ei ole asjakohane piirata teiste riikide rahastuse taotlejate projektide mahtu.
• Sätte sõnastus ei välista selle kohaldumist ühisrahastusteenuse osutajatele, kui nende projektid (laenupõhised või eriotstarbelised üksused) ületavad 5 miljoni euro piiri (mispuhul määrus projektidele ei kohaldu).
• Ei ole analüüsitud, mis on sätte negatiivne mõju Eesti turuosalistele (ka mitte mõjuhinnangus), eelkõige nende konkurentsivõimele investorite silmis, kui nad ei suuda investoritele pakkuda projekte väljastpoolt Eestit.
• Lisatud sättest jääb muuhulgas mulje, et ka nt laenunõuetesse investeerimist võimaldavate platvormide kaudu rahastust hankivad laenuettevõtted peaksid olema / saaksid olla vaid Eestis tegutsevad krediidiandjad. See äri on oma olemuselt pea alati rahvusvaheline ning enamik laenunõuete vahendajad tegutsevad rahvusvaheliselt. Selline kitsendus tähendab, et ükski laenunõuete vahendaja ei saaks sisuliselt pakkuda oma platvormi krediidiandjatele väljastpoolt Eestit, kuivõrd sellisel kujul jääb koostöö majanduslik mõju liiga väikeseks, et sellel oleks mõtet. Juhime ka tähelepanu, et Eesti turg üldiselt on väga väike ja on ju teada, et sektoris tegutsetakse valdavalt piiriüleselt.
• Piirang piirab ühelt poolt Eesti investorite kapitali kaasamise võimalust ning teisalt piirab see Eesti teenusepakkujate võimalust pakkuda teenust rahastuse taotlejatele, kes muuhulgas sooviks pakkumist läbi viia ka Eestis, kuid kes pole Eestis registreeritud.

Juhul kui sätte eeskujuks on prospektimääruses toodud menetluslikud nõuded, mille kohaselt avaliku pakkumise prospekt tuleb registreerida emitendi asukohariigis, siis selline käsitlus ei ole asjakohane praeguses olukorras, kus tegemist ei ole EL üleselt ühetaoliselt reguleeritud sektoriga, vaid pelgalt Eesti siseriikliku õigusega.

Eeltoodust tulenevalt palume sätte eelnõu tekstist välja jätta. Kui eesmärk on jaeinvestorite kaitse, siis antud kujul ei taga säte jaeinvestori kaitset, vaid pelgalt piirab jaeinvestori ligipääsu kapitalile, st Eesti võidakse suuremahuliste tehingute korral turuna lihtsalt välistada.
Juhul, kui RM leiab, et antud piirang on proportsionaalne, siis õigusselguse huvides soovitame sisustada „peakontori“ mõiste seaduse tasandil või vähemalt selgitada selle sisu seletuskirjas. Vastasel juhul võib tekkida arusaamatusi, kui rahastuse taotleja annab mistahes teenuseid või funktsioone edasi muus riigis asuvale seotud või mitteseotud isikule või kui juhatus asub välisriigis.
Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: Peakontori mõiste on eelnõust kustutatud ning asendatud „püsiva ja kestva majandustegevuse kohaga“. Eelnõu koostajate arvates on põhjendatud, et kui tegemist on suuremahulisema raha kaasamisega (st üle 1 mEUR), siis rahastuse taotleja püsiva ja kestva majandustegevuse koht asub Eestis. Vastasel juhul on Finantsinspektsioonil äärmiselt keeruline järelevalvetegevust teostada; samuti kaasneb välisriigis asumisega oluliselt suurem risk klientidele selles osas, kas rahastuse taotleja täidab oma investeerimisprojektist tulenevaid kohustusi.

10. Eelnõu § 4. Virtuaalvääring ja sellega seotud teenused - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele

All oleme toonud oma täiendavad kommentaarid ja ettepanekud vastusena Rahandusministeeriumi selgitustele. Tabeli all oleme toonud välja täiendavad kommentaarid ja ettepanekud.


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja ettepanekud
77.
Eelnõu § 4
Lg 2 p 3 ja lg 5 - Eelnõust ja seletuskirjast ei tule selgelt välja, kas edaspidistes sätetes virtuaalvääringu kauplemise platvormi korraldamise teenuse osas on mõeldud kohalduma ka investeerimisinstrumentide vahendajaid puudutavad sätted. Eelnõus on lisaks virtuaalvääringu mõistele kasutatud ka krüptovaral põhinevad investeerimisinstrumendid, mida küll edaspidi eelnõu tekstis ei kasutada, aga mis tekitab segadust virtuaalvääringu teenuseosutajate ja investeerimisinstrumentide vahendajate eristamise osas. Üldise ettepanekuna oleme soovitanud virtuaalvääringu teenuse osutajad kõnealusest eelnõust välja jätta ja neid eraldi reguleerida. Sõltumata sellest, kas see ettepanek rahuldatakse, soovitame virtuaalvääringu, krüptovara ja investeerimisinstrumentide kontseptsioonide vahekorrad eelnõu(de)s ja seletuskirja(de)s paremini lahti selgitada.
Selgitatud
Virtuaalvääring on selgelt ja eraldi defineeritud mõiste eelnõu §-s 4 – sisuliselt jäetakse muutumata seni kehtinud RahaPTS regulatsioon nimetatud mõiste osas.

Krüptovaral põhinev investeerimisinstrument ehk investeerimistoken on investeerimisinstrument krüptograafilisel kujul – nimetatud mõiste on eelnõusse sisse toodud investeerimistokeni registripidamise sätete erisuse tõttu eelnõu §-s 65.

Lisaks on välja kirjutatud teenuseosutaja ning viidatud asjakohasel juhul täpsetele teenuseosutajatele.
Oleme oma täiendavad seisukohad eelnõu § 4 osas esitanud all.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Teadmiseks võetud
79.
Kui virtuaalvääringu teenuse osutajaid seaduse kohaldumisalast välja jätta ei plaanita, teeme ettepaneku eraldada tegevusloa taotluse nõuded. Hetkel ühtlustatud nõuete alusel tekib erinevatele teenuseosutajatele täiendav halduskoormus seoses nõuetega, mis algupäraselt neid puudutama ei peaks. Lisaks, nagu ka eespool viidatud, ei ole 2. peatüki kohaldumise ulatus ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse jäävate teenuseosutajate suhtes selge, soovitame eraldada neid puudutavad sätted.
Mittearvestatud
Leiame, et teenuseosutajate kattuvus tegevusloa nõuete osas on pigem suur, seega tekiks ebavajalik kordamine.
Nagu oleme mujal käesolevas tagasiside dokumendis selgitanud, siis me ei ole sellise käsitlusega nõus ning leiame, et teatud osas tuleks neile kohaldatavaid nõudeid siiski teineteisest eraldada. Täpsemalt oleme selles osas selgitanud ja ettepanekuid teinud eelnõu § 6 kommentaaride all.
Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Teadmiseks võetud

11. Eelnõu § 4 lg 1. Virtuaalvääringu definitsioon

4 lg 1 tekstiosas „kuid ei pruugi olla seotud ühegi ametliku valuutaga“ on väljend „ei pruugi“ meie hinnangul normitehniliselt arusaamatu. Eelnõu seletuskiri ei selgita, kas praegu kehtiva tõlgenduse kohaselt nn stablecoin’id jäävad definitsiooni kohaldamisalast välja. Kui ei jää, siis ei näe me sätte sellise väljendiga täiendamisel põhjust. Ükski RahaPTS toodud definitsiooni välistus ei välista sätte kohaldumist stablecoin’idele. Samuti juhime tähelepanu, et sellist sõnastust ei ole kasutatud ka RahaPTS’i muutmise eelnõus (507SE), seega on arusaamatu, miks RM soovib samaaegselt virtuaalvääringu definitsiooni osas kaht erinevat käsitlust.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Virtuaalvääringu mõiste sisustamisel on lähtutud AMLD5 art 3(18) sõnastusest („(18) “virtual currencies” means a digital representation of value that is not issued or guaranteed by a central bank or a public authority, is not necessarily attached to a legally established currency and does not possess a legal status of currency or money, but is accepted by natural or legal persons as a means of exchange and which can be transferred, stored and traded electronically;“). Alternatiiv oleks vastavat osa sõnastada ka kui „kuid mis ei ole tingimata seotud ühegi ametliku valuutaga“, aga see ei muuda sätte mõtet. Nn stablecoinid tüüpiliselt langevad krüptovara või kitsamalt virtuaalvääringu mõiste alla; MiCA jõustumisel võivad stablecoinid langeda varapõhiste või e-raha tokenite (vastavalt asset-referenced token ja e-money token) määratluse alla.

12. Eelnõu § 4 lg 2. Virtuaalvääringu teenused

Eelnõu § 4 lg 2 tõlgendamiseks ei ole teenuste ulatust meie hinnangul seletuskirjas piisavalt piiritletud. Praktikas on virtuaalvääringu teenuste arenguga tekkinud uusi tehnoloogilisi konstruktsioone, mis selgelt ühegi eelnõus toodud punkti alla ei lähe. Selgitused seletuskirjas aitaksid mõneti kaasa tõlgendamise lihtsustamisele. Peame silmas nn halli alasse jäävaid mudeleid, näiteks: (i) NFT kauplemiskeskkond loob võimaluse ühendada platvormil ostetud NFT muu teenuseosutaja detsentraliseeritud tehnoloogial põhinevasse virtuaalvääringute rahakotti (nt Metamask), (ii) kasutajaliides, mis võimaldab kasutajal koondada infot erinevatest teiste teenuseosutajate juures avatud rahakottidest või ka nn anda tehingukorraldusi, midakasutajaliidese haldaja vahendab rahakotiteenuse osutajale, kes tehingu teostab (st analoogia korras - sarnaselt nagu makseteenuste puhul kontoteabe teenus ja makse algatamise teenus), (iii) ettevõte väljastab kasutustokenid (utility tokens), millega nende väljastajast sõltumatult asutakse kauplema.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Krüptovarateenuste nimekirja puhul on lähtutud MiCA ettepaneku viimases versioonis sätestatust.

13. Eelnõu § 4 lg 5. Virtuaalvääringu kauplemise platvormi korraldamise teenus

Meie hinnangul ei ole selge, kuidas tuleb piiritleda virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenust eelnõu § 4 lg-s 5. Selguse huvides soovitame eelnõu seletuskirjas selgitada, et platvormi haldamise teenuse all mõeldakse eeskätt nn P2P Exchange platvorme ning sinna alla ei kuulu sotsiaalmeediagrupid, foorumid ja muud suhtluskeskkonnad, kus inimesed ise omaalgatuslikult ostu- või müügihuvisid vahendavad ja kokkuleppeid sõlmivad.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: vt selgitusi eelmisele kommentaarile.

14. Eelnõu § 4 lg 6. Virtuaalvääringu ülekandeteenus

Esmalt, eelnõu § 4 lg 6 osas jääb selgusetuks, mida tähendab „vähemalt osaliselt“, st kummale järgnevatest see osundab: (i) vähemalt osaliselt elektrooniliselt või (ii) vähemalt osaliselt teha tehing. Samuti soovitame asendada sõna „teisaldada“ sõnapaariga „kanda üle“ (lausesse sobituval kujul), mis oleks terminoloogiliselt korrektsem.
Teiseks, leiame, et ei ole selgelt arusaadav, missugused DeFi projektid jäävad eelnõu kohaldamisalasse.
RM on eelnõu seletuskirjas maininud, et „virtuaalvääringu teenuse pakkujaks on isikud ka siis, kui teenuse pakkumine on detsentraliseeritud“. Samas on edaspidi selgitatud, et „kasutatav rakendus ei ole virtuaalvääringu teenuse pakkuja, kuid loojad, omanikud, haldajad ja muud isikud, kes omavad mõju või kontrolli teenuse tingimuste või muude parameetrite üle võivad olla kohustatud isikud.“ Nõustume, et kõnealune selgitus kattub FATFi standarditega, mis ütleb, et DeFi programm, so tarkvara ise ei kvalifitseeru virtuaalvääringu teenusepakkujaks, kuid DeFi programmi loojad, omanikud ning operaatorid võivad kvalifitseeruda (FATF. Virtual Assets and Virtual Asset Service Providers (October 2021). Kättesaadav: https://www.fatf-gafi.org/media/fatf/documents/recommendations/Updated-Guidance-VA-VASP.pdf, p 67).
FATF on selgitanud, et „tsentraliseeritud ja tsentraliseerimata virtuaalvääringu teenusepakkujate eristamine ning nende kvalifitseerumine virtuaalvääringu teenusepakkujaks saab jätkuvalt olema riikide võtme aspekt“ (FATF. Virtual Assets and Virtual Asset Service Providers (October 2021), p 67). Samas on arusaamatu, kes peaks hindama kas detsentraliseeritud platvorm (DeFi) kvalifitseerub virtuaalvääringu teenusepakkujaks või mitte. RM on RahaPTS eelnõu 507SE seletuskirjas selgitanud, et „detsentraliseeritud teenuste puhul teenusepakkuja hindamisel tuleb hinnata ka seda, kas esineb kasutajate ning keskkonna loojate, omanike, haldajate või muude teenusega seonduvate isikute vahel ärisuhe, mis võib olla loodud ka näiteks nutilepingutega”.
RahaPTS Eelnõu 507SE § 25 lg 28 kohaselt ei ole virtuaalvääringu teenusepakkuja kohustatud FATF’i „Travel Rule’i“ rakendama, kui „saaja virtuaalvääringu rahakotil puudub virtuaalvääringu teenuse pakkuja“. On ebaselge, kuidas peaks rahakotiteenuse pakkuja hindama ja tuvastama, kas saaja virtuaalvääringu rahakott, mis kuulub mõnda DeFi projekti, on seaduse tasandil virtuaalvääringu teenuse pakkuja või mitte.
European Securities and Markets Authority („ESMA“) 2019. aasta uuringus leidsid 2 järelevalveasutust, et krüptovarad, mis on täielikud detsentraliseeritud, ei peaks olema finantsjärelevalve all ESMA. (Annex 1. Legal Qualification of crypto-assets – survey to NCAs. Kättesaadav: https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/esma50-157-1384_annex.pdf, p 76.). Sama seisukohta on MiFIDII põhjal jaganud ka (Suurbritannia) Financial Conduct Authority („FCA“), sedastades, et „mida rohkem on võrk detsentraliseeritud, seda väiksem on tõenäosus, et token omandab samu õigusi ja kohustusi nagu finantsinstrument“ (Financial Conduct Authority. Guidance on Cryptoassets. Consultation Paper. CP19/3 (January 2019). Article 4.13). Lähtudes ülaltoodust, sh RM selgitustest, võib järeldada, et kõik DeFi platvormid ei kvalifitseeru virtuaalvääringu teenusepakkujateks, kuid siiski valitseb turul arusaamatus, millistele tunnustele vastavad platvormid nendeks kvalifitseeruvad ning millised mitte.
Lähtudes eelolevast soovitame Rahandusministeeriumil lähtuda FATFi presidendi Marcus Pleyer’i hiljuti avaldatud seisukohtadest, et just valitsused ja seadusandjad on need, kes peavad astuma konsultatsiooni DeFi kogukonnaga, et ka DeFi tegelased ise saaksid aru rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidest ning omakorda asjakohaste meetmete vajadusest. Nõustume Pleyer’i hinnanguga, et tegemist on avaliku võimu vastutusega tuvastada isikud, kes teostavad kontrolli või piisavat mõju DeFi protokollide üle ning võtta neid vajaduse korral vastutusele AML/CFT nõuete kohaldamata jätmise eest. Seejuures peaks avalik võim hindama protokolli või asjaomase äri sisu ja olemust, mitte üksnes kasutatud terminoloogiat või tehnoloogiat. Sellest tulenevalt palume Rahandusministeeriumil sügavuti analüüsida, kas avaliku võimule seatud ootuste ja kohustuste deleegeerimine erasektorile ning FATFi presidendi soovituste eiramine on õigustatud ning kooskõlas FATFi juhenditega, mille pinnalt Rahandusministeeriumi asjakohane seadusloome põhineb. (Marcus Pleyer. “Crypto Firms Can’t Outrun the Travel Rule” (12.01.2022). Kättesaadav: https://www.coindesk.com/layer2/2022/01/12/crypto-firms-cant-outrun-the-travel-rule/).
Ettepanek 1: Soovitame RM’il või mõnel pädeval järelevalveasutusel avaldada nimekiri DeFi projektidest, millised kvalifitseeruvad virtuaalvääringu teenusepakkujateks ja millised mitte.
Ettepanek 2: Soovitame täiendada seadust pädeva järelevalveasutuse kohustusega avalikult vastata virtuaalvääringu teenusepakkuja selgitustaotlusele, kas konkreetne DeFi projekt on käsitletav virtuaalvääringu teenusepakkujana ÜMIVS § 4 lg 6 tähenduses.
Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: §-s 4 (nüüd § 3) nimetatud virtuaalvääringu ülekande teenuse osutamise mõistest on loobutud krüptovaraga seotud korralduste täitmise, vastuvõtmise ja edastamise teenuse kasuks MiCA ettepanekust lähtuvalt.

15. Eelnõu § 4 lg 7. Täiendavad virtuaalvääringu teenused

Eelnõu § 4 lg 7 kirjeldatud teenuse palume eelnõust välja jätta. Ka FATF juhendis virtuaalvääringu teenuse osutajatele (leitav aadressil: https://www.fatf-gafi.org/media/fatf/documents/recommendations/Updated-Guidance-VA-VASP.pdf, vt p 78) on leitud, et pelgalt virtuaalvääringu teenuse osutajale toetava teenuse osutamine, sh virtuaalvääringu väljastamine, ei tohiks kvalifitseerida sellist teenuseosutajat ennast virtuaalvääringu teenuse osutajaks. Eeltoodust tulenevalt palume vastava sätte eelnõu tekstist välja jätta.

Eelnõu seletuskiri ka ei selgita, kuidas tuleks teenuse kirjelduses toodud viidet finantsteenusele mõista. Finantsteenuse mõiste on toodud krediidiasutuste seaduses, mis ei hõlma teenuseid, mis selgelt vastaksid kõnealuses lõikes viidatule või mis võiks endas hõlmata eelnõu seletuskirjas lg 7 selgitustes toodud näiteid. Juhul kui mõeldud ei ole finantsteenuseid krediidiasutuste seaduse § 6 mõttes, tuleks vastavast viitest loobuda, vastasel juhul on säte olemuslikult sisutühi. Eeltoodust sõltumata leiame, et nimetatud teenusele ei tohi kohaldada samaväärseid tegevusloa nõudeid nagu teistele virtuaalvääringu teenustele. Sisuliselt tähendab sätte eelnõusse sisse jätmine, et tegevusloakohustus võiks tekkida nii arendajatel, kes töövõtulepingu alusel aitavad tehnoloogia väljatöötamisele kaasa, või turundus- või kommunikatsioonibüroodel, kes käsunduslepingu alusel aitab reklaam- või kommunikatsioonimaterjalide koostamisel. Eelnõu ei selgita, miks nimetatud teenuste hõlmamine eelnõusse on vajalik või kuidas on põhjendatud sellise teenuse osutajatele samaväärsete tegevusloa nõuete kohaldamine muude virtuaalvääringu teenuse osutajatega - mh juhime tähelepanu sise-eeskirjadele ja tehnoloogiale esitatud nõuetele või kapitalinõuetele, kui nn abistava teenuse osutajad tegelikkuses jaekliendile teenust ei paku, vaid pakuvad teenuseid üksnes virtuaalvääringu teenuse osutajatele endile, kes ise peavad tagama, et nende teenus (sh edasiantud tegevused) vastavad neile kohalduvatele nõuetele.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: viidatud teenus on eelnõust välja jäetud.

16. Eelnõu § 4 lg 9. Virtuaalvääringu eristamine investeerimisinstrumendist

Eelnõu § 4 lg 9 osas soovime juhtida tähelepanu, et seletuskirja Tabel 2 (lk 11) võib jätta lugejale eksliku mulje, et kõik investeerimistunnustega tokenid on "Investeerimislaadsed tokenid" ning seetõttu allutatud ÜVIMS-ile, kuigi eksisteerib tokeneid, mis peaksid olema allutatud MiFID II-le ja seeläbi VPTS-ile. Palume selles vaates kaaluda seletuskirja täiendamist. Muuhulgas, arvestades keerulist vahetegu VPTS ja ÜVIMS eelnõu kohaldumisala osas, palume seletuskirjas selgitada, missugused instrumendid võiksid jääda VPTS’i kohaldumisalasse ja missugused kindlasti ÜVIMS kohaldumisalasse.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Investeerimistokeni mõiste on eelnõust kustutatud. Kõikidele krüptovaradele, mida tuleks käsitleda väärtpaberina VPTS tähenduses, kohaldatakse VPTS-i. Vahetegu ühisrahastusprojekti ja krüptovara vahel on täpsemalt avatud eelnõu seletuskirjas.
17. Eelnõu § 5. Muud terminid - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja ettepanekud
71.11
• Investeerimisprojekti mõistet on eelnõus kasutatud mõnevõrra erinevas kontekstis, kui mõiste seda võimaldaks. Osaliselt kattub kasutus investeerimisinstrumendi pakkumise mõistega. Eelnõu § 3 koondab suuresti mõisteid, kuid seal on segamini sees ka muid sätteid. Mõisteid on ka eelnõu §-des 2, 4 ja 5. Kaaluda mõistete viimist ühe sätte alla kokku. Praegusel kujul eelnõu § 3 eesmärk muus osas lisaks mõistete selgitamisele jääb selgusetuks.
Osaliselt arvestatud
Muudetud § 5 lõike 4 sõnastust, kus on arvestatud rohkem ka EL ühisrahastusmääruses sätestatud ühisrahastusprojekti mõistega.
Eelnõu üks suuremaid läbivaid probleeme on asjaolu, et investeerimisprojekti mõistet kasutatakse EL ühisrahastusmäärusega hõlmatud instrumentide kontekstis, kuid ei ole arvestatud (tarbija)krediidilepingustest tulenevate nõuete loovutamise põhiste mudelite eripäraga. Eelnõus peaks täpsustama, mida tuleb selliste mudelite puhul käsitada investeerimisprojektina. Sellest tulenevalt tuleb täpsustada muu hulgas erinevaid eelnõus sätestatud teabe esitamise kohustusi. Näiteks ei ole praktikas mõeldav, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete loovutamise põhise mudeli puhul loetakse eraldi investeerimisprojektiks iga üksik tarbijakrediidileping, millest tulenevaid nõudeid investoritele loovutatakse. Pigem peab teenuseosutajatel olema võimalik esitada põhiteabedokument ning täita muid investeerimisprojekti põhiseid kohustusi näiteks iga laenuandja põhiselt, kelle väljastatud laenudest tulenevaid nõudeid loovutatakse.


Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud, selgitatud
Selgitus: Tarbijakrediidipõhiste investeerimisprojektide kohta on tehtud erisus § 66 lõikes 4.

18. Eelnõu § 5 lg 1. Avalikkus

Antud sätte osas selgitatakse seletuskirjas, et avalikkuse mõistet tuleb käsitleda laiemalt, s.o KAS mõttes, laiendades VPTS-is kasutatavat avalikkuse mõistet. Ebaselgeks jääb regulatsiooni eesmärk, sh kuidas (i) struktureeritakse „iga instrumendi pakkumist“ ning (ii) „registreeri huvi“ kontseptsiooni. On arusaamatu, milline oleks antud kontekstis instrumendi pakkumine. Jääb selgusetuks, kui detailne peab olema instrumendi kirjeldus et kvalifitseeruda pakkumiseks või kui üldine, et mitte kvalifitseeruda. Näiteks kui puudub instrumendi hind, kogus ja võimalus selle omandamiseks otsust teha või omandamiseks pakkumust esitada.

Selguse ja sarnaste instrumentide ühetaolise kohtlemise huvides palume seletuskirja teksti selles osas ülevaatamist, et tagada, et ÜVIMS kohaldumisalasse jäävate instrumentide puhul kasutatakse avalikkuse mõistet samataoliselt VPTS’is sätestatuga. Vastasel juhul riivaks eelnõu oluliselt ja põhjendamatult ÜMIVS kohaldumisalasse jäävate teenuseosutajate õiguseid.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Viidatud selgituste puhul juhime tähelepanu eelnõu § 4 lõikele 3, mille järgi ei loeta ühisrahastusprojekti pakkumiseks ühisrahastusprojekti kohta teabe avalikustamist ilma võimaluseta ühisrahastusprojekti raames pakutavat instrumenti omandada. Samuti täpsustab sama paragrahvi lõige 2, et avalikustatud teave peab olema piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka instrumendi enda kohta, et võimaldada investoril otsustada selle instrumendi omandamise üle. Tüüpiliselt „registreeri huvi“ kontseptsioon ei tähenda ühisrahastusprojekti pakkumist, kui sellega ei kaasne investorile automaatselt õigust või kohustust ühisrahastusprojekti raames pakutav instrument omandada. Täiendatud eelnõu seletuskirja.

19. Eelnõu § 5 lg 2. Eriotstarbeline üksus

Mõiste on eelnõu § 5 lg-s 2 defineeritud erinevalt ühisrahastuse määrusest, kusjuures definitsioon ühisrahastuse määruses lähtub eriotstarbelise üksuse definitsioonist, mida valdavalt EL õigusaktides kasutatakse. Eelnõus toodud mõiste sõnastusest võiks välja jätta osa, mis erineb ühisrahastuse määruses toodust, ning tõsta see vajadusel seletuskirja. Mõiste sõnastus justkui laiendab eriotstarbelise üksuse mõistet ja seetõttu võib lisatud osa kujuneda eksitavaks. Eriotstarbelise üksuse iseloomustamiseks on ka muid olulisemaid kriteeriume, millele definitsioonis viidatud ei ole.

Lisaks jääb meile üldisemalt ebaselgeks vajadus riigisisese eriotstarbelise üksuse mõiste defineerimise ja §-s 39 kirjeldatud piirangu vajadus, kui tulenevalt instrumendi tüübist ei saa tegemist olla EL määruse 2020/1503 kohaldamisalasse kuuluvaga.

Teeme ettepaneku eriotstarbelist üksust puudutavate nõuete eelnõust välja jätmist, kuivõrd ei ole selge, mis oleks vastavate nõuete eesmärk või mis riski nad maandavad (arvestades mh riskide asjakohasust teenuste puhul, millele säte kohaldub). Alternatiivselt teeme ettepaneku ühtlustada eriotstarbelise üksuse definitsioon muudes õigusaktides kasutatud sõnastusega.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: Eriotstarbeline üksus on eelnõust välja võetud.

20. Eelnõu § 5 lg 5. Investor

Investori mõiste eelnõu § 5 lg-s 5 defineerib eraldi potentsiaalse investori mõiste, st mõiste “investor” ei hõlma isikut, kes kvalifitseerub “potentsiaalseks investoriks” (kuna on eraldi defineeritud, siis süsteemsuse huvides tuleks ka investori mõistest lõik “/…/ või kellel on õigus omandada investeerimisinstrument” kustutada, eeldades et “investor” on juba läbi mistahes suhte rahastuse taotlejaga sellise õiguse omandanud”). Teeme ettepaneku kaaluda mõiste muutmist ning defineerida investori mõiste hoopis läbi investeerimisinstrumentide vahendaja platvormi kasutamise eesmärgi või sarnaselt ühisrahastuse määrusega läbi investeerimisinstrumentide vahendaja poolt osutatud teenuse, kuna eelnõu kasutab “investori” mõistet faktiliselt, et väljendada lepingulist suhet platvormipidaja ja platvormi kasutaja vahel, kes kasutab platvormi investorina. Kohustused, kus eelnõu viitab “investorile”, suures osas ei puuduta investori ja rahastuse taotleja vahelist suhet investeeringu tegemise järel, vaid platvormipidaja kohustusi investorina registreerunud kasutaja ees. Sellised nõuded peavad tõenäoliselt kohalduma sõltumata sellest, kas investor on juba teinud platvormil investeeringuid või veel mitte. Potentsiaalse investori mõistet on kasutatud üksnes eelnõu §-s 51, kuid samamoodi võiks selle mõiste asendada mõistega “investor” (seda eelkõige juhul, kui “investori” mõistet vastavalt eeltoodud ettepanekule muuta).

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: investori mõiste on eelnõust kustutatud. Kliendi mõiste sisustamisel on arvesse võetud tagasisides märgitut.


21. Eelnõu § 5 lg 6. Kutseline investor

Eelnõu § 5 lg 6 sisaldab viidet kutselisele investorile VPTS § 6 tähenduses. Selline viide on ülearune ja viitest ühisrahastuse määrusele piisab, kuna ühisrahastuse määruse mõiste juba sisaldab kutselise investori mõistet MiFID II tähenduses (millel omakorda tugineb VPTS mõiste).

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: investori mõiste on eelnõust kustutatud. Kutselise kliendi mõiste sisustamine on eelnõu koostajate arvates otstarbekam asjakohase VPTS sätte kaudu.

22. Eelnõu § 5 lg 8. Investeerimistoken

Eelnõu teksti lugedes jääb arusaamatuks, kuidas erineb „krüptovaral põhinev investeerimisinstrument“ näiteks sellest, kui osaühingu osade suhtes on tehtud digitaalsed representatsioonid ja need on arvel hajusraamatusüsteemis. Oleme seisukohal, et definitsiooni lugedes erisusi justkui ei ole, kuid eelnõud ja selle seletuskirja lugedes ei ole selge, kas see on eelnõu mõttega kooskõlas, et investeerimistokeni mõiste alla läheks ka selline osaühingu osa digitaalne representatsioon, mille üle peetakse registrit hajusraamatusüsteemis.

Juhime ka tähelepanu, et seadus ei defineeri mõistet hajusraamatusüsteem. Soovitame mõiste defineerimist.

Teeme ettepaneku täiendada sätet või selle selgitusi eelnõu seletuskirjas selliselt, et oleks selge, et investeerimistoken ei ole finantsinstrument MiFID II art 4(1)(5) ja direktiivi lisa I jao C mõttes (st VPTS § 2 lg 1 mõttes).

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: Investeerimistokeni mõiste on eelnõust kustutatud. Eelnõu seletuskirja on selguse huvides täiendatud VPTS ja KrÜS omavahelisest suhestumisest.

23. Eelnõu § 5 lg 9. Oluline osalus

Eelnõu 5 lg--s 9 ei ole sätestatud mõiste, vaid selgitatud olulise osaluse määratlemist, seega tuleks see lõige tõsta mujale, näiteks olulise osaluse peatükki, kuhu säte hästi sobiks.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Mittearvestatud
Selgitus: Nimetatud säte peaks eelnõu koostajate hinnangul sisalduma seaduse üldosas.

24. Eelnõu § 6 ja 7. Tegevusluba - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja ettepanekud
Rahandusministeeriumi tagasiside
73.
Tegevusloa taotlemisel ühisrahastuse määruses nimetatud juba tegevusloastatud teenuseosutajate poolt tuleks ette näha lihtsustatud menetluse reeglid. Määrus võimaldab e-raha asutustel, makseasutustel, investeerimisühingutel ja krediidiasutustel taotleda tegevusluba lihtsustatud korras. Eelnõu peaks sellise lihtsustatud korras taotluse esitamise korra selgelt ette nägema. Lihtsustatud kord tuleks ette näha ka juhuks, kui teenuseosutaja soovib laiendada osutatavate teenuste ringi. Praegust eelnõu on võimalik tõlgendada viisil, et tegevusluba antakse ainult nende investeerimisinstrumentide vahendamiseks, mida taotleja on tegevusloa taotluses ette näinud. Muude teenuste lisamiseks oleks vaja ette näha lihtsustatud kord, mitte kogu menetluse teistkordne läbimine.
Arvestatud
Täiendatud § 6 lõigetega 5 ja 6.
Selgitustes viidatud sätet § 6 lg 6 eelnõu tekstis ei ole. Palume üle vaadata, kas nimetatud säte on ekslikult eelnõust avaldatud versioonist välja jäänud.

Kuna eelnõust on välja jäetud ka § 6 lg 5 (tegevusloa taotlemise kohustuse välistamine teatud teiste finantsteenuse osutajate suhtes), palume uuesti sisse viia ka analoogne välistus või tegevusloa taotlemise nõuete leevendus nende finantsteenuse osutajate suhtes.

Kui sätted on eelnõust tahtlikult välja jäetud, tekib vastuolu eelnõu §16 lg-s 1 sätestatuga, st Eesti ja muu lepinguriigi teenuseosutajad, kellel on juba muu teenuse osutamiseks tegevusluba, on justkui ebavõrdses positsioonis.
Selgitatud

Viidatud säte (§ 6 lg 5) on eelnõus sedastatud § 2 lõikena 4. EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusloa saanud ettevõtja täiendava loa menetluse protseduur on sätestatud § 7 lõikes 7.
79.
Kui virtuaalvääringu teenuse osutajaid seaduse kohaldumisalast välja jätta ei plaanita, teeme ettepaneku eraldada tegevusloa taotluse nõuded. Hetkel ühtlustatud nõuete alusel tekib erinevatele teenuseosutajatele täiendav halduskoormus seoses nõuetega, mis algupäraselt neid puudutama ei peaks. Lisaks, nagu ka eespool viidatud, ei ole 2. peatüki kohaldumise ulatus ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse jäävate teenuseosutajate suhtes selge, soovitame eraldada neid puudutavad sätted.
Mittearvestatud
Leiame, et teenuseosutajate kattuvus tegevusloa nõuete osas on pigem suur, seega tekiks ebavajalik kordamine.
Nagu oleme mujal käesolevas tagasiside dokumendis selgitanud, siis me ei ole sellise käsitlusega nõus ning leiame, et teatus ulatuses peaks tegevusloa nõudeid eristama. Oleme sellele täpsemalt viidanud oma järgmistes kommentaarides ja ettepanekutes.
Teadmiseks võetud. RM selgitused lisatud vastavate tagasiside punktide juurde.
80.1
Eelnõu § 6
Lg 1 - Nagu eelnevalt viidatud, soovitame luua eraldi peatüki ühisrahastuse määruse rakendamisega seotud sätetele ja jätta viite selle alusel tegutsevatele teenuseosutajatele välja.
Mittearvestatud
Leiame, et teenuseosutajate kattuvus tegevusloa nõuete osas on pigem suur, seega tekiks ebavajalik kordamine.
Kui nõuete kattuvus on suur, aga mitte täielik, peaks üldine nimekiri sisaldama esmalt nn ühisosa ja seejärel ülejäänud osas tuleks tegevusloa nõuete osas eristada, mis täiendavaid dokumente on eri teenuste tegevusloa taotlemiseks tegelikult vaja esitada (analoog: krediidiandjate ja vahendajate seaduses on tegevusloa taotlusega esitatavate dokumentide ja sise-eeskirjade osas erisäte, millega välistatakse teatud nõuete kohaldumine krediidivahendajatele). Teeme ettepaneku tegevusloa taotluse nõudeid vastavalt eeltoodule muuta.

Leiame, et teenused ja nende riskid (eelkõige rahapesu ja terrorismi risk) on olemuslikult piisavalt erinevad, et kõigi eelnõu skoopi jäävate teenuseosutajate ühetaoline kohtlemine ei ole põhjendatud. Nn muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse tegevusloa nõuded on hetkel märkimisväärselt ulatuslikumad ühisrahastuse määruses sätestatust, samas tegevusloa alusel teenuste osutamisega kaasnevad riskid on sisuliselt samad või samaväärsed. Seletuskiri ei selgita ka, miks on otsustatud sisu poolest ühisrahastusteenustega samaväärseid teenuseid muude instrumentide vahendamisel pakkuvate teenuseosutajate tegevusloa nõudeid karmistada. Kui nn muude investeerimisinstrumentide vahendajatele esitatavaid nõudeid ei ühtlustata ühisrahastuse määruses tooduga, palume eelnõu seletuskirjas selgitada ühisrahastusteenustega võrreldes samaväärsete või sarnaste teenuste osas riivavamate nõuete kohaldamist ja hinnata riive proportsionaalsust.
Osaliselt arvestatud, selgitatud

Krüptovarateenuse osutajatele kohalduvate nõuete osas on lisatud § 7 lg 4.
Üldiselt märgime, et tegevusloa taotlemisel on ühelt poolt arvestatud EL ühirahastusmääruses ja MiCA ettepanekus sätestatuga, ning teiselt poolt võetud arvesse teistes finantssektori eriseadustes sätestatut. Samuti on arvesse võetud RahaPTS-is sisalduvat tegevusloa taotlemise korda ning selle raames esitatavaid andmeid ja dokumente. Peamised erinevused nt võrreldes EL ühisrahastusmääruses sätestatuga seisnevad audiitorettevõtja määramise kohustuses ning maksekontode ja/või krüptovara rahakoti andmete edastamises; mõlemad on ajendatud soovist võimaldada järelevalve tegemist ning tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamise toimepanemist.
80.2
Lg 5 - Nimekirja võiks täiendada ühisrahastuse määruse alusel tegevusloa saanud ühisrahastusteenuse osutajatega. Lisaks juhime tähelepanu, et puudu on lõike numbri viide (st ilmselt peaks olema „/…/ lõike 1 punktides /…/“.
Osaliselt arvestatud
Lisatud § 6 lg 6.
Selgitustes viidatud sätet § 6 lg 6 eelnõu tekstis ei ole. Soovitame üle vaadata, kas nimetatud säte on ekslikult eelnõust avaldatud versioonist välja jäänud.

Kuna eelnõust on välja jäetud ka § 6 lg 5 (tegevusloa taotlemise kohustuse välistamine teatud teiste finantsteenuse osutajate suhtes), palume uuesti sisse viia ka analoogne välistus või tegevusloa taotlemise nõuete leevendus nende finantsteenuse osutajate suhtes.
Vt selgitusi FE märkuse nr 24 juures ülal.
81.1
Eelnõu § 7
Lg 1 - Esitatavate andmete nimekiri erineb oluliselt ühisrahastuse määruse artiklist 12. Sellega sisuliselt tekitatakse suurem halduskoormus teenuseosutajatele, kelle võimalused tegevusloa alusel tegutsemiseks on geograafiliselt rohkem piiratud (st neil on rohkem kohustusi, aga Eesti tegevusloa alusel tegutsemisel oluliselt piiratumad võimalused). Arvestades, et sellised teenuseosutajad peavad nagunii oma tegevuse eraldi kooskõlla viima iga liikmesriigi nõuetega, kus nad tegutsevad, on selline lahendus äärmiselt koormav ja ebamõistlik. Juhime tähelepanu, et tegevusloa taotluse menetlus ei pruugi alati olla positiivse tulemusega. Seetõttu on juba taotluse esitamisel väga suure hulga dokumentide (sh täiendavat kulu kaasa toovate väljavõtete, kinnituste, eksperdi hinnangute) esitamine juba tegevusloa taotluse menetlemisel asjakohane. Võimalusel hinnata, kuidas tegevusloa taotluseid hinnatakse teistes EL liikmesriikides ning kas nõuded dokumentatsioonile on sama ulatuslikud. Kaaluda teatud dokumentide esitamise võimalust tegevusloa taotluse saamise järel kindlaksmääratud perioodi jooksul, et vältida turuosaliste poolt üleliigsete kulutuste tegemist olukorras kus neist mittetulenevatel põhjustel tegevusloa andmisest keeldutakse (näiteks
Hinnata lg 1 p-s 2 nimetatud dokumendi esitamise otstarbekust olukorras, kus tegutseda võib ka osaühingu vormis ettevõtjaportaalis (mitte notari juures) ja asutamise dokumendid on nagunii äriregistrist kättesaadavad. Samuti palume täiendavalt hinnata sellise dokumendi asjakohasust juba pikalt tegutsenud ettevõtete puhul. Juhime tähelepanu, et tegevusloa taotluse saavad ühisrahastuse määruse ja kõnealuse eelnõu praeguse sõnastuse kohaselt esitada ainult Eesti ettevõtted. Asjakohane oleks selline nõue juhul, kui tegevusluba oleks võimalik taotleda ja piiriüleseks tegutsemiseks või filiaalile.
Selgitatud
Erisused võrreldes ühisrahastus-määrusega tulevad ühelt poolt Eesti äriühinguõigusest ning teiselt poolt võrreldavate finantssektori ettevõtjate kohta kehtestatud eriseaduste nõuetest.
Leiame, et vähemalt investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajate osas on kõige õigem võrreldav teenuseosutaja ühisrahastusteenuse osutaja, seega peame õigeks investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajate nõuete ühtlustamist ühisrahastusmääruses sätestatuga.

Virtuaalvääringu teenuse osutajate osas soovitame piirduda MiCA eelnõus sätestatud teenustega.

Eelnevaid selgitusi silmas pidades kordame ettepanekut tegevusloa nõuete eraldamiseks.

Lisaks eeltoodule juhime konkreetsemalt tähelepanu eelnõu § 7 lg 1 p-le 18, mille kohaselt peab tegevusloa taotleja esitama Finantsinspektsioonile virtuaalvääringu rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnuse, millel hoiustatakse või kavatsetakse hoiustada kliendi vara.

Turvalisuse huvides eelduslikult praktikas ei hoia virtuaalvääringu teenuse osutaja klientide vara ühel aadressil ning need aadressid võivad ajas muutuda. Seega praktilistel põhjustel ei ole võimalik esitada Finantsinspektsioonile tegevusloa taotlemisel täielikku selliste kontode nimekirja. Arvestades virtuaalvääringu kontodega seotud eripära, teeme ettepaneku eelnõus täpsemalt väljendada, missuguse sagedusega peaks virtuaalvääringu teenuse osutaja Finantsinspektsiooni juures selliste aadresside listi uuendama, pidades silmas, et sellised aadressid võivad muutuda turvalisuse tagamise eesmärgil ka lühikeste ajavahemike tagant.


Osaliselt arvestatud.

Eelnõus on piirdutud MiCA eelnõus sätestatud teenustega.

Tagasiside viimase osa kohta märgime, et seda reguleerivad § 39 lõiked 2-4.
81.4
Lg 2 - Sättes nimetatud “sõltumatu eksperdi hinnang taotleja kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta” nõuete täitmise võimalikkus vajab täiendavat analüüsi ja tagasisidet turuosalistelt ja järelevalvelt, eriti virtuaalvääringu teenuse osas. Oluline oleks selgeks teha, kas selliseid eksperte on Eestis võimalik leida ja missugust täiendavat rahalist koormust sellise eksperdi kaasamine teenuseosutajale toob. Seda tuleks arvesse võtta ka majandusliku mõju hindamisel. Juhime ka tähelepanu, et sellist nõuet ei ole teistel finantsjärelevalve subjektidel. Kui sellise eksperdi kaasamise vajalikkust on hinnatud, peaks eelnõu täpsustama eksperdi kaasamise vajaduse osas konkreetselt, missuguste tegevusmudelite puhul see on vajalik, et vältida tarbetuid kulutusi muudele teenuseosutajatele.
Arvestatud
Eksperdi kaasamise kohustus tegevusloa taotlemisel ning taotleja tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamisel on eelnõust välja jäetud; küll aga on lisatud samasse paragrahvi lõige 3, mis annab Finantsinspektsioonile õiguse sõltumatu eksperdi hinnangut. Nimetatud eksperdi hinnangu nõudmist tuleks kasutada ainult juhul, kui taotleja kasutatavad tehnoloogilised lahendused on niivõrd erilised või uudsed, et Finantsinspektsioonil ei oleks võimalik nendest ilma eriteadmisteta isiku kaasamiseta mõistlikult aru saada.
Kuivõrd eksperdi hinnangu vajaduse aluseid ei ole ei eelnõu ega seletuskirja tasandil lahti mõtestatud, soovitame Rahandusministeeriumil seda teha vähemalt seletuskirjas. Sellele vaatamata on selgusetu, kuidas leida sõltumatu ekspert “erilises ja uudses valdkonnas”, mida Finantsinspektsioon ei mõista, kuna eelduslikult on sellise valdkonna esindaja vägagi sarnane taotlejale.
Vt selgitusi märkuse nr 215 juures. Täiendatud on eelnõu seletuskirja.
81.6
Lg 4 - Normi nõuded laiemad teistele finantseerimisasutustele kohalduvatest nõuetest. Võimalusel viia vastavusse teistele finantseerimisasutustele kohaldatavate nõuetega või selgitada seletuskirjas erisuste põhjust.
Selgitatud
Nimetatud nõuded tulenevad EL krüptovaraturgude määruse eelnõust ja RahaPTS sõnastusest.
Kuivõrd sisuliselt on tegemist MiCA artikli 16(3)(a) ülevõtmisega, siis õigusselguse huvides teeme ettepaneku sõnastuse “sanktsioonidega seotud karistused” asendada MiCA sõnastusega “sanktsioonidega seotud karistusregistri kanded”. Vastasel juhul võib ekslikult jääda mulje, et igasugune ajalooline ärikeeld on aluseks tegevusloa avalduse keeldumiseks.
Arvestatud.
Sätte sõnastust on muudetud selgemaks.
81.7
Lg 6 - Välja jätta, arvestades et ühisrahastuse määruse alusel tegevusloa taotlejale käesolevat peatükki sellises ulatuses kohaldada ei saa (vt ka meie soovitusi eespool eraldi ühisrahastuse määruse alusel tegevusloa taotlemise rakendussätete loomiseks). Lisaks välistada sarnaselt teistele finantseerimisasutustele ühisrahastuse määruse alusel tegutsejate kohustus taotleda täiendavat tegevusluba muude investeerimisinstrumentide vahendamiseks või vähemalt lihtsustatud menetluse loomist (nt teavituse või täiendava tegevusplaani esitamise kohustuse vormis).
Arvestatud
Lisatud § 6 lg 6.
Selgitustes viidatud sätet § 6 lg 6 eelnõu tekstis ei ole. Soovitame üle vaadata, kas nimetatud säte on ekslikult eelnõust avaldatud versioonist välja jäänud.

Eelnõu § 7 lõike 6 osas soovime viidata, et sätte mõte oleks selgem, kui täielikult eristataks ühisrahastusteenuse osutaja ja investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mõistet, st esimene ei oleks teisega hõlmatud. Sellisel juhul saaks viidatud lõikes täpsemalt sätestada, et säte puudutab ühisrahastusteenuse osutajat, kui ta soovib taotleda tegevusluba investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutamiseks või virtuaalvääringu teenuse osutamiseks. Viitame siin oma eespool toodud soovitusele eelnõus kasutatavate terminite osas.
Selgitatud
Eelnõu § 7 lg 7 ei ole vajalik täpsustada seda, kui EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusloa saanud ettevõtja soovib taotleda käesoleva seaduse alusel krüptovarateenuse või ühisrahastusteenuse osutamise tegevusluba, sest EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusloa taotlemine ei käi KrÜS-i alusel; KrÜS-is sätestatud teenuste osutamise tegevusloa taotlemine on hõlmatud 2. peatüki sätetega.

25. Eelnõu § 9 ja 10. Tegevusloa taotluse menetlemine - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele



FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
Rahandusministeeriumi tagasiside
83.1
Eelnõu § 10
Kaaluda menetlustähtaegade ühtlustamist ühisrahastuse määrusega. Hetkel eelnõus toodud tähtajad on oluliselt pikemad. Alternatiivselt selgitada seletuskirjas, miks on otsustatud pikemate tähtaegade määramise kasuks.
Selgitatud
Eelnõu tähtajad on kooskõlas muudes finantssektori õigusaktides ette nähtud tegevusloa menetlustähtaegadega. Finantsinspektsioon kui haldusorgan võib teha tegevusloa andmise otsuse ka kiiremini kui on seaduses ettenähtud tähtaeg.
Teeme taaskord ettepaneku ühtlustada menetluslikud tähtajad määruses (EL) 2020/1503 sätestatuga, et tekitada vähem segadust tegevusloa taotlejatele taotlemise protseduuri mõistes.

Me ei pea antud juhul õigeks viidata teistele teenuseosutajale kohalduvatele nõuetele, kuivõrd antud teenuse puhul on analoogina lähedasem viidata ühisrahastusteenuse osutajatele (investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajate puhul). Hetkel kehtiksid erinevad menetluslikud tähtajad taotlejale, kes soovib tegevusluba ühisrahastuse määruse alusel ning taotlejale, kes soovib tegevusluba vastavalt eelnõu alusel vastuvõetavale seadusele. Selline vahetegu ei pruugi olla mõistlik ega põhjendatud ning sarnaste tegevuslubade puhul võiks kehtida ka sarnased nõuded. Peame olulisemaks samaväärsete teenuste puhul nõuete ühetaolisust, mitte sedavõrd tähtaegade ühtlustamist muude tegevuslubade puhul ettenähtuga (mille puhul on ka menetlustähtaegades tegelikult erinevusi). Viimase eelistamine ei ole meie hinnangul piisavalt põhjendatud.
Selgitatud
§ 10 lg 1 sõnastus ja kolmekuuline tähtaeg põhineb EL ühisrahastusmääruse artiklil 12(8) ja MiCA ettepaneku artiklil 55(5).
83.2
Lg 2 - Jääb selgusetuks, mis olukorras on taotlejal õigus või mis olukorras võib taotleja eeldada või oodata Finantsinspektsiooni poolt nn soodsama kõrvaltingimusega otsuse langetamist. Oleks hea, kui seaduses oleks õiguskindluse tagamiseks juhud, millal Finantsinspektsioon selliseid otsuseid teha võib või tegema peaks, vastasel juhul võib tulevikus Finantsinspektsioonile jääda liiga lai diskretsiooniõigus. Õigusselguse loomisele aitaks kaasa ka sätte tausta või seadusandja tahte täpsem selgitamine seletuskirjas konkreetsete näidete abil.
Selgitatud
Täpsemad näited seletuskirjas.
Seletuskirjas toodud näide on väga üldine. FE hinnangul vajab eelnõu seletuskirjas täpsustamist, missuguseid täiendava tegevusloa taotlemise juhte silmas peetakse, st kas see on asjakohane sõltumata sellest, missugune varasem FI tegevusluba teenuseosutajal on. Kuivõrd seletuskiri selgitab, et sätte kohaldamine tuleb kõne alla eeskätt (kuid mitte ainult) täiendava tegevusloa taotlemisel, siis kui on ka muid juhte, palume ka sellele eelnõu seletuskirjas viidata, et FI praktika ei kujuneks välja selliselt, et sätet kohaldatakse (kui üldse) ainult täiendava tegevusloa taotlemisel.

Samuti oleks õigusselguse tagamiseks oluline, et eelnõu seletuskirjast nähtuks, missugused on FI diskretsioonipiirid selliste tingimuste sätestamisel ning missugune on soodsama kõrvaltingimuse taotlemise protsess. Hetkel puudub selleks protseduur, samuti ei ole selge sellise soodsama kõrvaltingimuse taotlemise ajaline raamistik.
Osaliselt arvestatud
Täiendatud on eelnõu seletuskirja, kuid seadusega ei saa lõpuni piiritleda kõrvaltingimustega tegevusloa andmist, kuivõrd see on juhtumipõhine otsus, mis põhineb FI diskretsioonil.
83.3
Lg 3 - Alused, millal võib tegevusloa anda nn negatiivsete kõrvaltingimustega, on liiga laiad. Lisaks ei ole selge, mis ulatuses või mis aspektist lähtuvalt on võimalik piirata teenuse osutamist või mida peetakse silmas kõrvalteenuste all. Soovitame täiendavalt hinnata selliste piirangute võimalikku mõju (sh majanduslikku mõju) taotlejate tegevusele.

Soovitame Finantsinspektsiooni sellist õigust oluliselt täpsustada ja täiendada, vastasel juhul piirab säte oluliselt taotlejate õiguskindlust. Selgelt tuleks määratleda (i) missuguste teenuste või kõrvalteenuste osutamist võib piirata ja (ii) selgelt iga sellise teenuse või kõrvalteenuse piiramise tingivad asjaolud. Soovitame täpsustada, mismoodi toimub selliste negatiivsete kõrvaltingimuste äralangemine või tühistamine.
Selgitatud
Märgime, et sellekohane hinnang peab olema juhtumipõhine ning lähtuma igakordsest hindamisest.
Meie hinnangul ei ole antud selgitus piisav turuosalistele õiguskindluse tagamiseks. Lisaks juhime tähelepanu, et antud lõike kommentaarid eelnõu seletuskirjas erinevad märkimisväärselt sätte sisust. Seletuskirja kohaselt puudutab lõige kõrvalteenuste osutamise piiramist, säte ise sellele ei viita, vaid ütleb selgelt, et piirata võib teenuse osutamist, milleks tegevusluba taotletakse (lõike punktis 1 on viide kõrvalteenustele kommenteeritavas eelnõu versioonis isegi välja jäetud).

Palume vastavalt eeltoodud kommentaaridele täpsustada sätte sõnastust ja selgitusi seletuskirjas.
Arvestatud
Täpsustatud eelnõu sõnastust ja seletuskirja.
84.3
p 10 - Seda nõuet on eraldi kommenteeritud ka allpool, aga tegemist on väga ebamõistliku kriteeriumiga. Ühelegi teisele finantsjärelevalve subjektile sellist nõuet esitatud ei ole (sh ka makseasutustele ega eraha asutustele). Probleem ei ole maksekonto olemasolu vajalikkuses, vaid võimalikes negatiivsetes seostes tegevusloa andmisega. Eesti pankade riskitaluvus on teadaolevalt väga madal ja läbirääkimised muude liikmesriikide krediidiasutustega, kes Eestis piiriüleselt teenust osutavad, võivad takerduda, kui krediidiasutus soovib ära oodata tegevusloa andmise. Tegemist on praktikas tihti esineva probleemiga, et finantsasutustele ei soovita avada maksekontot enne, kui tegevusluba käes. Pigem soovitame sellised olukorrad tõsta sätte alla, mis puudutab tegevusloa andmist kõrvaltingimusega ning täpsustada, mis ulatuses tegevuse andmist võib piirata sellise maksekonto avamiseni ja täpsustada kõrvaltingimuse äralangemise protseduuri (nt teavitus Finantsinspektsioonile maksekontode andmetega, Finantsinspektsiooni kinnitus info kättesaamise kohta ja kõrvaltingimuse äralangemise kohta).
Mittearvestatud
Esmalt märgime, et käesoleva eelnõuga jääb sisuliselt muutmata kehtivas RahaPTS-is sisalduv konto avamise kohustus enne virtuaalvääringu teenuse osutajale tegevusloa andmist (RahaPTS § 72 lg 1 p 5).

Teisalt, tingimata ei pea kontot avama Eestis asutatud krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, vaid seda võib sisuliselt teha ükskõik millise EL liikmesriigis asutatud panga, e-raha asutuses või makseasutuse juures. Juhul kui ühegi EL liikmesriigis asutatud teenusepakkuja juures kontot ei õnnestu avada, siis tekitab see märkimisväärseid küsitavusi/kahtlusi sellises ettevõtmises.
Meie hinnangul ei vasta RM selgitus meie esialgsele kommentaarile, jättes tähelepanuta kõnealuse nõudega seotud peamise probleemi. Nagu ka oma esialgses kommentaaris selgitasime, on praktikas paraku tavaline, et Eesti pangad keelduvad maksekonto avamisest enne kui tegevusluba on väljastatud. Seega loob maksekonto avamise käsitamine tegevusloa väljastamise ühe eeltingimusena nõiaringi, kus tegevusluba ei väljastata, sest pole avatud maksekontot, ja maksekontot ei avata, sest pole väljastatud tegevusluba. Nagu ka välja pakkusime, oleks juhul, kui tegevusloa taotlejal veel nõuetekohast maksekontot pole, sobivaks lahenduseks tegevusloa andmine kõrvaltingimusega, et enne tegevuse alustamist (või teatud tähtaja jooksul) tuleb maksekonto avada ja sellest FI’d teavitada. Palume RM’il võtta ülalkirjeldatut sätte sõnastuse täpsustamisel arvesse.

Pelgalt asjaolu, et sama nõue on hetkel ka RahaPTS’s ei ole piisav põhjendus antud nõude sissejätmiseks eelnõusse, kuivõrd (i) muutub tegevusloa taotluste menetleja ja järelevalveasutus, (ii) muutuvad märkimisväärselt tegevusloa taotluse menetluse põhimõtted ja käik. Arvestades menetluslikke muudatusi, palume sellise nõude eelnõusse jätmisel eelnõu seletuskirjas analüüsida nõudega seonduva riive proportsionaalsust (sh hinnata, mis riski siin üldse maandatakse), samuti hinnata, kas eesmärgi täitmiseks on vähem riivavaid meetmeid.

Kui kõnealust kohustust eelnõu kommenteeritava versiooni § 11 lõike 1 punktis 10 saab pidada proportsionaalseks meetmeks, teeme ettepaneku selgitada eelnõus või eelnõu seletuskirjas, et maksekonto puudumise on aluseks kõrvaltingimusega tegevusloa andmisele.
Vt märkus 217 ülal.


26. Eelnõu § 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused

Eelnõu § 13 lg 2 p 3 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise alusena juhu, kui teenuseosutaja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele. Kuigi tegemist on alusega, mis kohaldub ka teistele finantsteenuse osutajatele, kellel Eestis tegevusloa kohustus on, ei ole selle aluse sisu selgitatud. Ka käesoleva eelnõu seletuskirjas ei ole konkreetsete tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluste kohta täpsemaid selgitusi. Seetõttu palume täpsustada või tuua näiteid, missugused olukorrad siia alla võivad langeda. Nii näiteks on tekkinud küsimus, kas tegevusloa taotluse menetlemisel esitatud esimese 3 aasta äriplaanist kõrvalekaldumine võib olla vastavaks aluseks, isegi näiteks kui sellest järelevalveasutust teavitatakse. Kuna tegemist on väga laialt tõlgendatava normiga, tekitab see ebakindlust.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Esiteks märgime, et tegemist on „võib“ alusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on väga äärmuslik meede, mida kasutatakse vaid erandjuhtudel. § 13 lg 2 rakendamise puhul analüüsitakse erinevaid asjaolusid ning enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist rakendatakse tüüpiliselt muid meetmeid (sh ettekirjutuse tegemine). Tegevusloa aluseks olnud asjaolude muutumise kohta vt ka § 15.

27. Eelnõu § 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
85.2
Lg 2 p 14 - Segaseks jääb, kuidas hinnata, kas ettevõte on teadlikult või tahtlikult kõrvale hiilinud muu riigi nõuetest või osutab teenust Eestist näiteks sotsiaalmajanduslikel põhjustel või soodsa ja toetava majanduskeskkonna või maksukeskkonna pärast. Lisaks juhtime tähelepanu, et Eestis tegevusloa saamine ei vabasta kohalike nõuete täitmisest muudes liikmesriikides.
Selgitatud
Vastavale järeldusele jõudmine on kindlasti igakordse hinnangu tulemus, kuid selline olukord võib tekkida näiteks juhul, kui Eestis on täidetud ainult formaalsed nõuded, näiteks juhul kui tegevusluba on taotletud Eestis ja juhatuse liige viibib püsivalt Eestis, kuid ettevõtja muu personal, tegelik tegevuskoht, põhihuvide kese, peamine kliendibaas või teenuse turundamine on suunatud esmajoones välisriiki.
Finantsinspektsioon saab siiski hinnata teenuseosutaja tegevuse vastavust üksnes Eesti õiguskorrale, mistõttu RM selgitused kõnealuse sätte osas ei ole kooskõlas sätte sisuga.

Selgituses on viidatud olukorrale, kus peakontor on Eestis, aga back-office või muus osas huvide kese mujal.

Kokkuvõtlikult:
• Eesti turu väiksuse juures on piiriüleselt tegutsevatel Eesti finantsteenuse osutajate puhul paratamatu, et nende kliendibaasist võivad Eesti kliendid moodustada vaid murdosa. See võib juhtuda ka olukorras, kus teenuseosutaja on keskendunud Eesti turule, kuid teenindab seejuures ka teiste riikide kliente.
• Regulatiivne arbitraaž ei ole alati seda negatiivses tähenduses ja võib olla sõltuv ka objektiivsetest asjaoludest.

Tehnoloogial baseeruvate ettevõtete puhul on tavaline, et ettevõtte peakontor ei asu samas riigis, kus nn back-office. Nii näiteks on meil ka mitmeid näiteid Eesti taustaga finantsteenuse osutajatest või muudest teenuseosutajatest, mis kas teistele turgudele laienemise, turu usaldusväärsuse või muu põhjuse tõttu on pidanud vajalikuks oma peakontori muusse riiki viimise, kuid kellel jätkuvalt on Eestis back-office (nt Wise, mille EL peakontor on Belgias, kuid väga suur osa töötajaskonnast on Eestis).

Samuti tooksime välja, et Eestis on tehnoloogiasektoris meeletu tööjõupuudus, mistõttu tihti luuakse täiendavaid kontoreid muudesse riikidesse.

Täiendavalt palume Rahandusministeeriumil hinnata, kas antud sätte näol ei teki vastuolu Euroopa Liidu õigusega ning täiendada sellise analüüsiga ka eelnõu seletuskirja. Eelkõige võiks vastuolu tekkida juhul, kui muust lepinguriigist pärit teenuseosutaja osutab tegelikult ka teenust Eestis ning tal on tegelikult püsiv äritegevus ka Eesti turul, aga ühtlasi tegutseb ka väljaspool Eestit. Kuidas sellisel juhul hinnatakse, kas teenuseosutaja on Eestis taotlenud tegevusluba eesmärgiga pääseda mistahes muus riigis rakenduvatest rangematest nõuetest.

Ühtlasi juhime tähelepanu, et tegemist on Euroopa Liidus harmoniseerimata teenusega ning eelnõu kohaselt ka muu riigi teenuseosutajad, kes soovivad teenuseid aktiivselt suunata Eesti investoritele või rahastuse taotlejatele, peavad siin igal juhul tegutsemiseks mingil viisil loa saama, aga nende ärihuvide kese võib sellest hoolimata olla mujal. Ei ole arusaadav ega praktiliselt mõistetav, mis alusel sellistes olukordades peaks teenuseosutajaid hindama.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: täiendatud eelnõu seletuskirja.

28. Eelnõu § 13 lg 2. Täiendavad kommentaarid seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamise alustega

Lisaks eeltoodule juhime tähelepanu, et eelnõu § 13 lg 2 p-s 1 esitatud 12-kuuline tähtaeg erineb ühisrahastuse määruses võimaldatud 18-kuulisest tähtajast. Teeme ettepaneku ühtlustada eelnõus ja määruses toodud tähtajad ning võimaldada ka eelnõu skoopi jäävatel teenuseosutajatel kasutada tegevuse alustamiseks 18-kuulist üleminekuaega. On arusaadav, et reeglina on finantsteenuseid puudutavates seadustes ette nähtud 12-kuuline periood, kuid selline lähenemine ei ole enam samaväärselt põhjendatud olukorras, kus teenused on muutunud järjest infotehnoloogiamahukamateks ning äritegevuse alustamine võib seega nõuda oluliselt rohkem ettevalmistusi, kui klassikaliste finantsteenuste puhul. Palume siinkohal erisust ka selleks, et tagada, et vähemalt siseriiklikul tasandil koheldaks samaväärseid teenuseid ühetaoliselt. On selge, et ettevõttel peab juba tegevusluba taotlema minnes olema hea arusaam oma teenuse osutamisel kasutatavast tehnoloogiast, kuid kuna tegevusloa saamine tihti sõltub subjektiivsetest asjaoludest, mida taotleja ise mõjutada ei saa, ei ole otstarbekas nõuda, et taotleja oleks juba tegevusluba taotlema minnes kulutanud märkimisväärseid summasid arendusele, mida tal võib-olla ei ole võimalik kunagi kasutada. Et leevendada võimalikku tegevusloast ilma jäämise riski seoses tehnoloogilistele arendustele, sertifikaatide taotlemisele või muule taolisele kuluva ajaga, palume pikendada üleminekuaega 18 kuuni. Palume eelnõu vastava sätte ühisrahastuse määruse tekstiga ühtlustada ka osas, milles see puudutab tegevuse peatumise aja arvestust (st ka määruses on 9 kuud, kuid tingimusel, et enam ei administreerita ka olemasolevaid lepinguid – vt art 17 (1)c)).

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Eelnõu algses sõnastuses olid vastavad loa kehtetuks tunnistamise alused 6 kuud tegevusloa andmisest tegevuse mittealustamine ning tegevuse peatamine enam kui kuueks kuuks. Eelnõu koostajate arvates on nimetatud tähtajad piisavad (vt ka FI märkus nr 98 ning vastavaid RM selgitusi sealjuures).

29. Eelnõu § 15. Tegevus välisriigis - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
87.3
Lg 3 - Eelnõu kohaldumisalasse jääv sektor on oma olemuselt rahvusvaheline, nagu eespool selgitatud. Asjakohane on nõuda Finantsinspektsiooni teavitamist teistes riikides tegutsemisest ning võib-olla ka tegevuslubadest teistes riikides, aga Finantsinspektsioonil pädevusse ei jää hinnata ettevõtte õigust teises riigis tegutseda, seega Finantsinspektsiooni poolt keelamise õigus antud kontekstis ei ole õiguslikust vaates arusaadav.
Selgitatud
Meie hinnangul kuulub kindlasti FI pädevusse hinnata ettevõtja õigust teises riigis tegutseda, eelkõige olukorras, kui selline tegevus võib Eesti klientide huvid ohtu seada või vähendada ettevõtja suutlikkust oma tegevust korraldada.

Arvestades, et eelnõus ei ole tegemist EL ülese tegevusloaga ning teenuseosutaja peab muus riigis teenuse osutamisel igal juhul kontrollima kohalikke nõudeid ning neid täitma (sh vajadusel eraldi tegevusloa taotlema), on põhjendamatu Finantsinspektsioonilt eelnõu §-s 15 sätestatud loa taotlemine. Ka Finantsinspektsioon on viidanud oma kommentaarides, et isegi kui Finantsinspektsioon annab loa filiaali avamiseks, ei välista see regulatiivseid probleeme sihtriigis (märkuste tabeli punkt 31.1). See tähendab, et Finantsinspektsioon ei saaks sisuliselt otsustada sihtriigis tegutsemise õiguse üle.

Nagu oleme ka eespool selgitanud, peaks eelnõu seisma eelkõige teenuseosutajate Eestis tegutsemise õiguspärasuse eest. Teises (liikmes)riigis piiriüleselt tegutsemise või filiaali asutamise õiguse menetlemine Eestis on õigustatud ainult selliste tegevusloa režiimide puhul, mis on EL-üleselt harmoniseeritud ja mille puhul liikmesriigid on sisuliselt kokku leppinud, et päritoluriigi järelevalve koordineerib teises liikmesriigis tegutsemise õigust puudutavat menetlust, seejuures tegutsemise õiguse üle otsustab teadaolevalt sihtriigi järelevalve. Praegusel juhul on igas liikmesriigis nõuded täiesti erinevad, mis tähendab, et iga sihtriik peaks ise menetlema vastavas riigis tegutsemise õigust.

Potentsiaalselt tähendab teises riigis tegutsemiseks Eestis täiendava loa taotlemise kohustus antud eelnõu kontekstis paralleelselt kahte tegevusloa taotlemise menetlust (piirülese tegutsemise menetlus Eestis ja, kui kohaldub, tegevusloa taotlemine sihtriigis), mis on ebamõistlikult koormav. Juhime veel kord tähelepanu, et teenuse piiriülene iseloom on välja toodud ka ühisrahastuse määruses ja MiCA eelnõus. Kui eelnõu § 15 jätab Finantsinspektsioonile äärmiselt laia diskretsiooni keelata piiriülene tegevus, mis tekitab täiendavat ebakindlust, siis ei MiCA eelnõus ega ühisrahastuse määruses selliseid piiranguid ette nähtud ei ole (on ainult teavitamiskohustus).

Arvestades, et Eesti suuremate teenuseosutajate tegevusmahud teistes EEA riikides on Eesti omadest märkimisväärselt suuremad (vältimatu meie riigi rahvaarvu silmas pidades), siis võivad sellised platvormid viia oma peakontorid (sh Eesti riigile makstava maksutulu) muusse riiki, kui Eestis kehtestatakse piiriülesele tegevusele ebamõistlikud piirangud. Vähemalt peaks eelnõus oluliselt piirama võimalusi keelata piiriülene tegevus.

Virtuaalvääringu teenuste kontekstis (st RahaPTS muutmise eelnõu, SE507) leidis Rahandusministeerium, et piiriülese teenuse osutamisel on RAB-ilt loa taotlemise puhul tegemist liigselt koormava kohustustega. Kuivõrd tegemist on ka MiCA eelnõu printsiipidega vastuolus oleva kohustusega, mille kohaselt peaks teenusepakkuja olema võimeline oma tegevusluba ELi üleselt passportima, siis ei pea FE põhjendatuks sellise kontseptsiooni loomist, kus virtuaalvääringu teenuse osutajal ei pruugi olla sisulist õigust oma tegevust piiriüleselt osutada. RM on sellega praegu justkui loonud teenusepakkujale kohustuse, mille ebaproportsionaalsust on RM ise ka ühe teise eelnõu menetlemisel tunnistanud.

Rõhutame, et kindlasti ei saa Finantsinspektsioon anda hinnanguid eelnõu § 15 lg 5 punktis 5 toodud asjaolusid, st Finantsinspektsioon ei ole pädev hindama, kas teenuseosutaja on võimeline täitma sihtriigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid. Mis puudutab piiriülest tegutsemist, siis selle mõju teenuseosutaja finantsseisundile on märkimisväärselt väikesem kui läbi filiaali või muul viisil kohapeal tegutsemisel. Ka ühisrahastuse määruse kontekstis ei ole peetud vajalikuks täiendava menetluse algatamist ühisrahastusteenuse osutaja piiriülese tegutsemise osas, st ei ole arusaadav, miks seda on peetud vajalikuks siseriikliku tegevusloa alusel tegutsevate teenuseosutajate osas.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku ümber mõtestada selliste teenuseosutajate välisriigis tegutsemise õigust puudutavad nõuded ning piirduda teavitamiskohustusega, mitte nõuda täiendava tegevusloa taotlemist (eelkõige piiriülese tegutsemise korral).
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud

87.4
Lg 5 - Antud nõuded on oluliselt karmimad kui ühisrahastuse määruses, väljapool EL tegutsemise osas ei sea määrus samuti piiranguid (Seda teevad juba niigi kolmandad riigid ise). Seejuures tuleb turuosalistel nagunii igas riigis, kus nad soovivad aktiivselt tegutseda, viia oma tegevus kooskõlla kohalike nõuetega. See tähendab, et nende halduskoormus on niigi suur. Samuti suurendab see veelgi Finantsinspektsiooni halduskoormust ning näitab, et teenuseosutajate suhtes ei ole piisavalt usaldust. Palume kaaluda välisriigis tegutsemise lubamist ilma täiendava menetluseta ja Finantsinspektsiooni teavitades. Alternatiivselt tuua välja selgemalt riskid, millest lähtuvalt välisriigis tegutsemine peab olema tugevamalt reguleeritud.
Selgitatud
Leiame, et eelnõus toodud nõuded ei ole oluliselt karmimad kui EL ühisrahastusmääruses.
FinanceEstonia ei nõustu RM seisukohaga ja ei pea seda põhjendatuks. Meile ei ole arusaadav, millele tugineb RM väide, et eelnõus toodud välisriigis tegutsemise alused ei ole karmimad EL ühisrahastuse määruses sätestatust.

EL ühisrahastuse määrus ei näe ette mistahes menetlust turuosalise kolmandas riigis tegutsemise õiguse osas ning Euroopa Majanduspiirkonnas piiriülesel tegutsemisel näeb ühisrahastuse määrus ette üksnes teavitamiskohustuse, millega ei kaasne täiendavat menetlust. Sarnased nõuded on ka MiCA eelnõus. Seega on kommenteeritava eelnõu nõuded, mille kohaselt on piiriüleseks tegutsemiseks nõutav Finantsinspektsiooni luba, oluliselt riivavamad kui ühisrahastuse määruses või MiCA eelnõus toodud nõuded.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku Eesti teenuseosutaja välisriigis tegutsemist mitte täiendava kontrolli alla võtta, kuivõrd vastava tegevuse üle on kontrolli teostama kohustatud sihtriigi pädevad asutused.

Juhul kui RM ei nõustu meie ettepanekuga, juhime tähelepanu, et Finantsinspektsioonile on antud väga lai diskretsiooniõigus filiaali kaudu või piiriüleselt välisriigis tegutsemise keelamiseks (edaspidi siin punktis lihtsustamiseks viide piiriülesele tegutsemisele tähistab ka viidet filiaali kaudu tegutsemisele). Kuivõrd tegemist ei ole üheselt reguleeritud teenusega, ei ole Finantsinspektsioon pädev hindama, kas teenuseosutaja tegevus sihtriigis on lubatud või mitte (Finantsinspektsioon saab tõlgendada üksnes Eesti õigust, mitte sihtriigi õigust), seega teeb FE ettepaneku § 15 lg 5 p 5 eelnõu tekstist välja jätta. Sama lõike punktis 1 viidatud “muud asjaolud” on väga ebamäärane käsitlus ning ka seletuskiri ei anna sisulist infot selle kohta, mis andmetele veel lisaks finantsseisundit puudutavatele andmetele saaks Finantsinspektsioon tugineda teenuseosutaja poolt tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks piisavate võimaluste omamise kohta. Teeme ettepaneku jätta vastav täiendus eelnõu § 15 lg 5 p-st 1 välja.

Finantsinspektsioonile selliste kohustuste panemine paneb ühtlasi Finantsinspektsiooni surve alla, kus Finantsinspektsioon peab asuma langetama teenuseosutaja asemel ärilisi otsuseid. Piiriülese tegevuse keelamise alused eeldavad suures osas Finantsinspektsiooni subjektiivset hinnangut. FE leiab, et piiriülese tegevuse õiguse hindamise osas peab Finantsinspektsioonil olema kohustus ja võimalus lähtuda üksnes objektiivsetest asjaoludest, see hõlmab peamiselt (kui mitte ainult) tegevuskavas toodud tegevuste hindamist Eesti õiguse valguses ning tegevuse välisriiki laienemiseks teenuseosutaja eelarvest rahaliste vahendite eraldamise mõju teenuseosutaja tegevusele Eestis (ja muudes riikides, kus juba piiriüleselt tegutsetakse), eelkõige selles vaates, kas uude riiki laienemiseks raha eraldamine üldse osutab mingit mõju või ei. Uude riiki laienemisega kaasneb alati äriline risk, kuid selle riski peab võtma teenuseosutaja ise, mitte Finantsinspektsioon.

Kuivõrd säte riivab oluliselt eelnõu kohaldumisalasse jäävate teenuseosutajate ettevõtlusvabadust, palume sätte eelnõusse jätmisel eelnõu seletuskirjas analüüsida täiendavalt eelnõu § 15 toodud meetmete asjakohasust ning proportsionaalsust sättes toodud kohustusega maandatavate võimalike riskide suhtes.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud.


30. Eelnõu § 16. Teise lepinguriigi teenuseosutaja tegevus Eestis

Eelnõu § 16 lg 1 kohaselt võib muu lepinguriigi krediidiasutus, investeerimisühing, e-raha asutus, makseasutus või ühisrahastusteenuse osutaja osutada Eestis investeerimisinstrumentide vahendamise teenust või virtuaalvääringu teenust lihtsustatud menetlusega, st sisuliselt tuleb esitada ainult eelnõu § 16 lg-s 2 toodud andmed. Teeme ettepaneku samaväärseid lihtsustavaid nõudeid kohaldada ka Eesti vastavatele finantsteenuse osutajatele, et mitte anda muu lepinguriigi finantsteenuse osutajatele turule sisenemisel eelist. Märkuste tabelis oli mitmel pool viidatud, justkui sellised nõuded oleksid eelnõu § 6 lõikes 6, kuid sellist sätet eelnõus ei ole.

Samuti ei ole arusaadav, miks ei ole lubatud muudel, kui vastavas sättes nimetatud isikutel (sisuliselt ainult EL üleselt reguleeritud finantsteenuse osutajad) tegutseda Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt. Kuivõrd tegemist on olulise riivega, palume hinnata riive proportsionaalsust eelnõu seletuskirjas. Ei ole tõenäoline, et välisriigis teenuseosutajad Eestis teenuse osutamiseks eraldi keha looma hakkavad, st selliste piirangute korral on tõenäoline, et Eesti potentsiaalsetele klientidele hakatakse teenust osutama peamiselt nn reverse solicitation põhimõttel, mis loob märkimisväärselt suurema riski potentsiaalsetele jaeklientidele.

Lisaks ei ole arusaadav, miks on välistatud muu kui lepinguriigi teenuseosutaja tegutsemine Eestis. Juhime tähelepanu, et näiteks UK on antud kontekstis kolmandaks riigiks. Kui piirdutakse ainult lepinguriikide teenuseosutajatele Eestis filiaali kaudu teenuse osutamise lubamist, palume seda põhjendada ja selle kitsenduse proportsionaalsust analüüsida seletuskirjas.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud. Lisaks märgime, et eelnõu § 2 lõike 4 kohaselt ei pea Eesti vastavad teenuseosutajad uut tegevusluba taotlema.


31. Eelnõu § 17 jj. Oluline osalus

Teeme järgmised ettepanekud eelnõu § 20 lg 1 sõnastuse osas:

• p-s 1 „aktsiate nimekirja“ asendada järgmise tekstiga: „/…/ aktsionäride nimekiri, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv /…/“ või alternatiivselt sarnaselt VpTS sätestatule kasutada väljendit „aktsiaraamatu väljavõte“.
• ühtlasi peaks antud sättes olema selguse huvides samaväärselt sätestatud osaühingut puudutav – juhuks, kui oluline osalus omandatakse osaühingus. Sellisel juhul peaks esitamisele kuuluma „osanike nimekiri, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus“ ning seejuures arvestada, et osaühingute puhul võib selline nimekiri olla ka juhatuse poolt peetav nimekiri, kuivõrd osaühingu osad ei kuulu kohustuslikus korras Nasdaq CSD-s registreerimisele.
• samuti vajab korrigeerimist sätte teine pool ning sõnastus vajab võrdsustamist nii, et esitatavad andmed oleksid samad – kui aktsiaseltsi puhul on nõutav ka aktsia tüüp, siis sarnane nõue peaks rakenduma ka osaühingule, kuna osaühingu puhul võib samuti luua eriõigusega osasid, mis võivad tingida erisusi mh. hääleõiguse teostamisel (vt. ka ÄS § 1541).

Eelnõu § 20 lg 1 p-s 3 ja läbivalt mujal teeme ettepaneku kasutada äriseadustikule vastavat terminoloogiat, st antud sätte puhul: „[...] igale aktsionärile või osanikule kuuluvate aktsiate arv või osa suurus [...].“

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud
Selgitus: Muudetud § 20 lg 1 p 2 sõnastust.


32. Eelnõu § 26 jj. Organisatsioonilised nõuded - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
72.
Organisatsioonilised nõuded eelnõus on turuosalistele äärmiselt koormavad ja ka oluliselt rangemad ühisrahastuse määruses sätestatust.
Eelnõu reguleerib valdkonda, mille edu pant on agiilsus, kiire reageerimisvõime turu muutustele, mille tagab tehnoloogiline võimekus ja organisatsiooni kergus ehk nii ühisrahastuse kui virtuaalvääringu teenuse osutajad on reeglina fintech ettevõtted ja eelkõige ühisrahastuse teenuse (ja muude investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse) osutajate poolt pakutav teenus on võrdlemisi lihtsakoeline. Eelnõuga sellisel kujul jätkamiseks oleks vajalik analüüsida praeguste turuosaliste tulubaasi ja hinnata selle pinnalt, mis ulatuses organisatsiooniliste nõuete rakendamine turuosalistele on võimalik. Eelnõus toodud nõuete järgimiseks vajaksid need ettevõtted kohmakat ja suuri inimressursse kaasavat organisatsiooni, mis muudab teenuse kallimaks ja ei ole kooskõlas ka EL ühisrahastuse määruse eesmärgiga, milleks on parandada väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks rahastamise kättesaadavust. Kui rakendada investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajatele organisatsioonilisi nõudeid samas ulatuses näiteks krediidiandjatega, tõusevad paratamatult koos teenuseosutaja kuludega ka teenuseosutaja poolt rahastuse taotlejalt või investeerimisinstrumendi osutajalt küsitavad tasumäärad.
Selgitatud
Kui võrrelda käesolevas eelnõus ettenähtud organisatsioonilisi nõudeid teiste finantsvaldkonna õigusaktidega, siis käesolevas eelnõus on need nõuded pigem üsna minimalistlikud ja seega on vastav koormus võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektidega väiksem.

Kokkuvõttes on oluline lähtuda sellest, et nimetatud teenuseosutajad kaasavad avalikkuliselt vahendeid ja seega peaksid olema ka vastavad riskid piisavalt maandatud. Lisaks on võrreldes esialgse eelnõu versiooniga teatud nõudeid muudetud ka vähemkoormavaks (nt nõuded audiitorkontrollile jms).
Võrreldes teistele finantsjärelevalve subjektidele kohalduvate nõuetega on organisatsioonilised nõuded võrdlemisi standardsed, kuid kindlasti mitte minimalistlikud (võrreldes nt MERAS-ega kui teise fintech valdkonda puudutava seadusega). Eelnõu sisaldab ka täiesti uusi nõudeid, nt § 7 lg 3 (potentsiaalselt väga kulukas), § 26 ja § 27 lg 2. Soovitame kaaluda nende kõrgendatud nõuete kehtestamise põhjendatust ja proportsionaalsust.
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: täiendatud eelnõu seletuskirja.
86.
Eelnõu § 24 lg 1 ja 2 ja § 26 lg 4
Eelnõu sätestab nõuded teenuseosutajate juhtimisele ja asukohale, näiteks finantstehnoloogia teenuseosutajatelt nõutakse vähemalt kahte juhatuse liiget, kes asuvad ja tegutsevad Eestis. Soovitame kaaluda viidatud nõuete muutmist või välja jätmist, võttes seejuures arvesse tehnoloogiasektori ettevõtete eripärasid. Alltoodud põhjendused on suures osas seotud ka eelnõu § 25 tagasisidega.

[meie esialgne kommentaar on täispikkuses leitav RM tagasiside dokumendis, käesolevast dokumendist mahu tõttu välja jäetud]
Osaliselt arvestatud/
selgitatud

Kahe juhatuse liikme nõue on eelnõust kustutatud.

Peakontori nõue on eelnõusse alles jäetud – tegevuslubasid ei saaks väljastada (juriidilistele) isikutele, kelle üle pole võimalik järelevalvel teostada mingitki kontrolli. Erand sellest on ette nähtud uue § 16 näol, mis lubab teises lepinguriigis finantsjärelevalve alla kuuluval juriidilisel isikul (krediidiasutus, e-raha asutus, makseasutus, investeerimisühing, EL määruse kohaselt tegevusloa saanud ühisrahastaja) taotleda Eestis luba filiaali asutamiseks või Eestis teenuste piiriüleseks osutamiseks.
Palume eelnõus defineerida või eelnõu seletuskirjas selgitada, mida tuleks mõelda peakontori all eelnõu § 26 mõttes. Hetkel on tegemist sisu mõttes määratlemata mõistega.
88.5
Lg 10 - Ülesannete lahususe osas on eelkõige seletuskirjas oluline täpsustada, missuguste funktsioonide vahel see tegelikult oluline on. Samuti tuleks silmas pidada, et teatud juhtudel täidavad teatud traditsioonilisi funktsioone tehnoloogilised lahendused ja puudub vajadus täiendava meeskonnaliikme määramiseks tehnoloogilise lahenduse tööd manuaalselt läbi tegema. Samas on arusaadav, et kontrollida tuleks perioodiliselt, kas tehnoloogiline lahendus töötab ootuspäraselt ja kas otsustusprotsessid toimivad õigesti. Sedalaadi nõuded tekitavad praktikas probleeme.
Arvestatud
Muudetud läbivalt § 26 sätteid ning seletuskirja asjaomaste sätete selgitust.
Kuigi FE kommentaar nr 88.5 on märgitud kui “arvestatud”, ei ole ei eelnõus ega eelnõu seletuskirjas sisse viidud antud ettepanekuid puudutavaid muudatusi. Palume taas eelnõus või eelnõu seletuskirjas:
• täpsustada, missuguste funktsioonide puhul on oluline tagada funktsioonide lahusus,
• kas ja kuidas on lubatav funktsioonide lahususe tagamiseks tehnoloogiliste vahendite kasutamine (st funktsioonide lahususe põhimõtte täitmiseks tehnoloogia ja inimfaktori kombineerimise võimalusega).

Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud, selgitatud
Selgitus: Peakontori mõiste on eelnõust kustutatud. § 28 lg 5 osas on täiendatud eelnõu seletuskirja. Idee ei ole piirata tehnoloogia kasutamist. Tagada tuleb nende funktsioonide lahusus, mis peavad seadusest tulenevalt olema sõltumatud (nt sisekontrolli süsteem §-s 31).

33. Eelnõu § 27. Nõuded juhtidele ja töötajatele

Eelnõu § 27 lg 3 p 2 osas palume sõnastuse konkretiseerimise huvides lähtuda analoogselt p 6 sõnastusele karistamise faktist ning karistuse kehtivusest. Kui seadusandja tahe on välistada isik ka sel juhul kui karistus on kustunud, siis võiks seda ka selliselt sätestada. Hetkel ei ole see sõnastuses täielikult selge.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: § 27 lg 3 p 2 kohaselt ei ole juhtorgani liikme ärialane maine laitmatu, kui ta on toime pannud esimese astme kuriteo. Sättes ei ole toodud nö lisatingimusena asjaolu, et isiku karistusandmed on registrist kustutatud nagu sama lõike punktis 6. Sama lähenemine on võetud RahaPTS § 72 lg 2 p 2. Eelnõu koostajad ei pea vajalikuks viidatud tingimust muuta.

34. Eelnõu § 30. Sise-eeskirjad - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele

FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
89.1
Eelnõu § 29
Lg 3 p 8, 11-14 - Palun hinnata väljatoodud nõuete asjakohasust investeerimisinstrumentide vahendajate puhul. Sellises ulatuses nõudeid ei ole ka ühisrahastuse määruse alusel, rääkimata mitmetest teistest finantseerimisasutuste tegevust reguleerivatest seadustest Eestis. Sise-reeglite nõudmisel tuleks silmas pidada, ettevõtete teenuse ulatust ja tegelikku vajadust selliste eeskirjade järgi. Nii näiteks ei puutu investeerimisinstrumentide vahendajad kokku tundlike makseandmetega ja isegi kui nad puutuksid, tuleks neil taotleda MERAS alusel täiendavalt makseasutuse või eraha asutuse tegevusluba ning kehtestada sisemised eeskirjad vastava seaduse alusel.
Selgitatud
Nimetatud nõuded tulenevad mitmetest juba vastuvõetud või kavandatavatest EL õigusaktidest, sh vilepuhujate direktiivist (punkt 11 ja 14), digitaalse vastupanuvõime määruse ettepanekust (punkt 12 ja 13). Toome eraldi välja, et tundlike andmete all mõeldakse tundlikke isikuandmeid GDPR tähenduses; eelnõus ei ole sedastatud tundlike makseandmete kohta sise-eeskirjadega seotud nõudeid.
Vilepuhuja direktiivi ei pea kohaldama muude eelnõu skoopi jäävate teenuseosutajate suhtes peale määruse skoopi jäävate ühisrahastusteenuse osutajate. Lisaks juhime tähelepanu, et direktiiv ise ei loo füüsilistele isikutele kohustust raporteerida rikkumisi, vaid loob nende tööandjatele kohustuse sellised raporteerimiskanalid luua. Siinkohal tekib küsimus, kas vilepuhuja direktiivi ülevõtmisel on füüsilistele isikutele loodud kohustusi, mida üle võetud direktiiv kohustustena ette ei näe.
Kui digitaalse vastupanuvõime määruse ettepaneku all on silmas peetud DORA’t, siis selle osas on teadaolevalt alles selle aasta algusesse plaanitud triloogid, st see protsess saab olema veel pikk (lisaks ka üleminekuaeg) ning tundub ebaõiglane ainult käesoleva eelnõu skoopi jäävatele teenuseosutajatele vastavate kohustuste lisamist, kui tulevikus määruse kohalduma hakkamisel on vastavad kohustused nagunii otsekohalduvad.
Selguse huvides palume isikuandmete töötlemise osas kasutada GDPR mõisteid. GDPR ei kasuta mõistet “tundlikud isikuandmed”, vaid “eriliigilised isikuandmed”. Tundikele andmetele (täpsemalt tundlikele makseandmetele) viitab näiteks PSD2, aga seda tähenduses, mis pole käesoleva eelnõu skoopi jäävatele teenuseosutajate puhul asjakohane (makseteenuste osutamine ilma vastava täiendava tegevusloata ei ole lubatud).
Rahandusministeeriumi seisukoht (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud. Juhime tähelepanu, et Riigikogus menetluses oleva rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu (504 SE) kohaselt kuuluvad seaduse kohaldamisulatusse kõik FI järelevalve alla kuuluvad isikud. Seega isegi kui osad ühisrahastusteenuse osutajad ja muud invetseerimisinstrumentide vahendajad ei kuulu vilepuhujate diretiivi skoopi, siis olles FI järelevalvesubjekt, kohaldub neile ka rikkimisest teavitaja kaitse seadus. DORA kohta märgime, et kuigi see ei ole veel jõustunud, siis see ei tähenda, et ettevõtja ei peaks küberturvalisuse riske juhtima. DORA jõustumisel kohendatakse vajadusel siseriiklikku õigust.
89.2
Lg 4 - Selline lahendus tekitab segadust. Tuleks konkreetsemalt välja tuua, missuguseid sise-eeskirju KAVS alusel veel koostada tuleks ja missuguseid lg-s 3 nimetatud sise-eeskirju krediidipõhised teenuseosutajad koostama ei peaks.
Osaliselt arvestatud
Täpsustatud lõike 4 sõnastust viitega KAVS 6. peatükile.
Eelnõu § 30 lg 3 puhul palume täpsustada, et see ei kohaldu tarbijakrediidipõhise ühisrahastuseteenuse osutaja puhul, kui vahendatakse üksnes tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete loovutamist, sest platvormil ei vahendata tarbijakrediidi väljastamist (KAVS kohaldamine ei ole põhjendatud, need nõuded on krediidiandja kui nõude loovutaja poolt krediidi väljastamisel täidetud).

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Nagu märkuste tabelis eelnevalt viidatud, ei ole eelnõuga soovitud reguleerida nii spetsiifiliselt ärimudeleid nagu tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete loovutamist. Eelnõu koostajate arvates peaksid ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema kooskõlas KAVS-iga, kuid sellisel juhul, kui rahastuse taotleja krediidivõimelisust on juba kontrollitud, ei tuleks teistkordselt seda kontrolli läbi teha (st neid sise-eeskirju rakendada), vt ka § 46 lg 1 p 2. Lisaks võib FI anda välja kõrvaltingimusega tegevusloa.

35. Eelnõu § 31. Sisekontrolli süsteem

Palume seletuskirjas selguse huvides täpsustada, et siseauditi kohustust eelnõu ette ei näe.

Lisaks palume seletuskirjas täpsustada ja hinnata, kas sõltumatu (sh vastavalt eelnõu § 58 lõikele 3 - muid ülesandeid mitte täitva) vastavuskontrolli funktsiooni teostaja palkamine on teenuseosutajate äri arvestades vältimatult vajalik ning kas selline nõue on proportsionaalne (st nõue, et vastav isik ei täida muid ülesandeid). Alustavate teenuseosutajate puhul ei pruugi töömaht ühe täiskohaga inimese jaoks pärast tegevuse käimasaamist (st pärast teenuse osutamisega alustamist) piisav olla, st ettevõtte jaoks tähendab see täiendavat halduskoormust (mh juhime tähelepanu, et positsioon nõuab eelduslikult keskmisest kõrgema palgasooviga spetsialisti värbamist)

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: siseaudit on ette nähtud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks (§ 33 lg 12). Siseaudiitor tuleb määrata juhul, kui see on vajalik ja proportsionaalne. Seda, milliste teenuste puhul või millisest mahust alates tuleks siseaudiitor määrata, võib FI täpsustada juhendiga. Täiendatud seletuskirja.

36. Eelnõu § 32. Finantsinspektsiooni teavitamise kohustus - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
91.
Eelnõu § 31
Lg 1 p 1 ja 2 - Palume hinnata, kas tegemist peaks olema töötaja kohustuse või õigusega (pidades silmas ka direktiivi (EL) 2019/1937 nõudeid). Arvestades igapäeva praktilist tööd, siis võiks see olla eelkõige reguleeritud õiguse, mitte kohustusena, eriti arvestades viidatud direktiivi eesmärki. Vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus reguleeritava ettevõtte töötaja on rikkumises iseenda teadmata ehk ta ei pruugi aru saada, et tal on tekkinud kohustus järelevalvet teostavat asutust teavitada.
Selgitatud
Tegemist on siiski töötaja kohustusega sellistest olukordadest teavitada, analoogiline lähenemine on ka teistes finantssektori seadustest (vt nt investeerimisfondide seaduse § 343).

Töötajaid tuleks tegelikult informeerida, et neil selline kohustus lasub, sh ka sellest, et mis on sellisel juhul siis käitumise protseduur.

FE ei nõustu RM selgituses toodud esimese poolega, kuid on nõus RM selgituse teise poolega. Kui vilepuhuja direktiivi ülevõtmisel tekitatakse kohustusi isikutele, kellele direktiiv kohustuste loomist ette ei näe, ei saa sellise kohustuse loomist põhjendada direktiivi ülevõtmisega.

Juhime tähelepanu, et direktiiv ise ei loo füüsilistele isikutele kohustust raporteerida rikkumisi, vaid loob nende tööandjatele kohustuse sellised raporteerimiskanalid luua. Siinkohal tekib küsimus, kas vilepuhuja direktiivi ülevõtmisel on füüsilistele isikutele loodud kohustusi, mida üle võetud direktiiv kohustustena ette ei näe. Teeme ettepaneku sätestada eelnõus vilepuhuja direktiivile vastavalt (i) teenuseosutajatele kohustuse seada üles vajalikud raporteerimise kanalid ning (ii) direktiivis ettenähtud kaitsemeetmed rikkumistest raporteerivatele töötajatele. Täiendavate kohustuste seadmine töötajatele on ebavajalik. Samuti tekib küsimus, kas (ja kui jah, mismoodi) on võimalik sanktsioneerida töötajat, kes hetkel eelnõus ettenähtud raporteerimiskohustust ei täida, ning kas selline sanktsioneerimine on üldse õiguspärane.

Kui RM ei nõustu sätte esimese lõike eelnõust väljajätmisega, siis kuivõrd sätte esimese lõike eelnõusse sisseviimist ei ole õiguspärane põhjendada direktiivi ülevõtmisega, peame vajalikuks eelnõu seletuskirjas sätte eesmärki, proportsionaalsut ja võimalikke tagajärgi täiendavalt analüüsida. Lisaks peaks sellisel juhul analüüsima, kas töötajale peab olema ettenähtav, et tal selline kohustus (mitte õigus) on.

Sätte sisseviimist saab direktiivi ülevõtmisega põhjendada ka üksnes ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse jäävate ühisrahastusteenuse osutajate suhtes, mitte teiste teenuseosutajate suhtes ÜMIVS eelnõus.

Täiendavalt peame oluliseks lisada, et mõiste “õigusakti oluline rikkumine” ei ole eelnõus ega selle seletuskirjas piisavalt avatud. Peame oluliseks, et sellise uue nõude loomisel oleks vähemalt eelnõu seletuskirjast võimalik aru saada seadusandja tahtest. Muuhulgas on oluline aru saada, kas õigusakti olulise rikkumisega sätte mõttes on tegemist ÜMIVS nõuete rikkumise korral või kohaldub see ka muude õigusaktide rikkumisele.


Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Eelnõus on vastav paragrahv välja jäetud. Selgitame, et see ei tähenda, et ettevõtja töötaja ei saaks asustusevälist kanalit kasutada õigusrikkumisest teavitamiseks (kohaldub FIS 502 ja 503).

37. Eelnõu § 33. Andmete säilitamine - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
92.
Eelnõu § 32
Sätte lg-s 1 ei ole täpsustatud, mis ajahetkest viidatud 5 aastat kulgema hakkab. Sama sätte lg 2 mõte jääb selgusetuks.
Sisuliselt näevad juba lg 1 ja lg 3 ette erandid.
Selgitatud
Lõikes 1 sätestatud viieaastane tähtaeg kehtib andmete saamisest arvates; selline lähenemine kattub teiste finantssektori eriseadustes sätestatud tähtaegadega.
Lõike 2 eesmärk on kohustada teenuseosutajat säilitama andmeid ja dokumente, mis reguleerivad teenuseosutaja ja kliendi vahelist õigussuhet. Nimetatud andmeid ja dokumente on vajalik alles hoida vähemalt viidatud õigussuhte kehtivuse lõpuni.
Lõikega 3 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus nõuda, et teenuseosutaja säilitaks andmeid ja dokumente ka pärast tegevusloa kehtivuse lõppemist.
Palume kaaluda täpsemat viitamist andmetele, mida tuleb säilitada. „Käesolevas seaduses sätestatud andmed“ on liiga lai ning ebaselge, mh ei taga see meie hinnangul andmetöötluse kooskõla GDPR-i üldpõhimõtetega (nt minimaalse töötlemise põhimõte). Lisaks palume täpsustada, mis ajast alates 5-aastast säilitamistähtaega arvestama hakatakse.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud.


38. Eelnõu § 36. Veebilehel avalikustatav teave

Kuivõrd sätet peavad rakendama ka ühisrahastusteenuse osutajad, kes lisaks soovivad pakkuda eelnõu kohaldamisalasse jäävaid teenuseid, teeme ettepaneku huvide konflikti puudutava teabe avalikustamise kohustuse ühtlustamiseks ühisrahastuse määruses sätestatuga. Muul juhul oleks teenuseosutajatel vaja järgida sama kohustuse täitmisel mõnevõrra erinevaid nõudeid.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud.
Selgitus: § 36 nimetatud huvide konflikti kehtestamise korra lõiked 1 ja 2 põhinevad ühisrahastusmäärusel, sama paragrahvi lõige 3 määruse regulatiivsel tehnilistel standardil.

39. Eelnõu § 37. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega
Palume RM’il täiendavalt üle vaadata antud paragrahvi terminoloogia. Oleme arvamusel, et “korralduste suunamine” ei ole õnnestunud terminoloogiline valik. „Korralduste suunamine“ viitaks olukorrale, kus teenuseosutaja tegeleb ise valimisega, millise investori korralduse millise rahastuse taotleja juurde viia. Termini „korraldus“ kasutamine antud kontekstis viitab justkui „tehingukorralduse“ või „märkimiskorralduse“ sisestamisele ning nende täitmisele. Kui antud sätte eesmärk on keelata teenuse osutajal suunata investoreid konkreetsete projektide juurde (st teenuse osutaja ise valib investori jaoks välja projektid, millesse investor võiks investeerida, sh eelistades ühte projekti teisele), siis teeme ettepaneku antud sätte puhul loobuda termini „korraldus“ kasutamisest ning sõnastada see näiteks läbi „investori huvi suunamise“.
Lisaks ei ole eelnõu tekstist ega seletuskirjast selge, missuguseid olukordi sättega täpsemalt piirata soovitakse. Näiteks ei ole selge, kas keelatud on ka näiteks teenuseosutaja reklaam internetis, kui reklaamiga suunatakse investor teenuseosutaja veebilehele või kui reklaamiga suunatakse investor konkreetse projekti juurde. Kummalgi eelviidatud juhul ei ole tegemist “korralduste suunamisega”, kui “korralduste suunamist” tõlgendada kui tehingukorraldust. Selguse huvides palume eelnõu seletuskirjas täpsustada, kuidas eelnõu §-s 37 toodud piiranguid tõlgendada.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitus: lisatud on „huvi suunamise“ kontseptsioon. „Korralduste suunamist“ on seletatud eelnõu seletuskirjas.

40. Eelnõu § 40. Nõuded platvormile

Leiame, et eelnõu § 40 lõike 3 eesmärki on eelnõu muutmisel muudetud – kui varem oli säte suunatud platvormi korraldamisele nii, et korraldused täidetakse objektiivsete kriteeriumite alusel ning investoreid diskrimineerimata, siis nüüd on sätte olemus muutunud ning puudutab hoopis avalikustamisnõudeid, mis platvormi operaatorile on seatud. Palume kaaluda, kas sellise üksikasjaliku kohustuse seadmine seadusega on vajalik. Meie ettepanek oleks säte sellisel kujul välja jätta. Alternatiivselt palume RM-l seletuskirjas täiendavalt analüüsida, kuidas see suhestub muudesse teabe avalikustamise nõuetesse ning täiendavalt, kas selline kohustus on investeerimisinstrumentide vahendajate puhul üldse asjakohane (st kas sellel on mingi eesmärk, mida muud teabe avaldamise nõuded ei kata, pidades silmas ka investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse toimimist).

Eraldi palume kaaluda eelnõu § 40 lõike 3 viimase lause otstarbekust ning anda selgitusi, kuidas seda tõlgendada. Kui üks platvorm kuvab nõutud andmeid reaalajas ning neil on selle jaoks tehniline võimekus olemas, siis kas see tähendab automaatselt, et selline tehniline võimekus peab olemas olema ka teistel turuosalistel? Kas iga üksiku platvormioperaatori tehnilist võimekust hinnatakse eraldiseisvalt või tuleks siin aluseks võtta mingit laadi keskmine turustandard, millele platvormioperaatori tehnoloogia vastama peab? Palume ka hinnata kohustuse eesmärki ja seda, kas kohustuse eesmärk on täidetav muude eelnõus toodud nõuetega.

Eelnõu § 40 lg 6 osas jääb ebaselgeks, miks on keelatud oma arvel kliendi korralduste täitmine. Absoluutse keelu asemel teeme ettepaneku lisada eelnõusse reeglid, mille täitmisel on oma arvel kliendi korralduste täitmine lubatud. Ka eelnõu seletuskiri ei põhjenda sellise keelu eesmärki, seega palume eelviidatud sätete eelnõusse jätmise korral seletuskirjas täiendavalt hinnata meetmetega kaasneva riive proportsionaalsust nende kehtestamise eesmärgi saavutamiseks. Ühisrahastuse määrus sellist absoluutset keeldu ei loo. Selline struktuur võib teatud instrumentide puhul kujuneda esmasel pakkumisel vajalikuks.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud
Selgitatud: § 40 lg 4 (end. § 40 lg 3 teine lause) on täpsustatud lähtudes MiCA ettepanekus sätestatust. Täiendatud eelnõu seletuskirja. § 40 lõikesse 6 on loodud erand oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel (matched principal trading).

41. Eelnõu § 44. Virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenus

Esmalt jääb meie hinnangul selgusetuks, mida tähendab antud sätte kontekstis investeerimisinstrumendi raha vastu vahetamine. Palume hinnata sätte asjakohasust investeerimisinstrumentide osas, pidades silmas investeerimisinstrumentide definitsiooni ning investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse sisu. Sisuliselt iga tehing, kus investor omandab investeerimisinstrumendi, vahetab ta selle justkui raha vastu.

Eelnõu § 44 lg 2 osas on selgusetu, miks eristab eelnõu virtuaalvääringu vahetamise teenuseid raha vastu ja teise virtuaalvääringu vastu, kui RahaPTS § 3 p 101 seda ei tee. Niisamuti soovime juhtida Rahandusministeeriumi tähelepanu MiCA artiklile 54(2)(p), mis sarnaselt RahaPTS-le ei erista virtuaalvääringu vahetamise teenuseid raha vastu ja teise virtuaalvääringu vastu. Eelnevast johtuvalt teeme ettepaneku erisused selles osas ühtlustada eriti arvestades asjaolu, et MiCA järgi on tegemist tegevusloa andmise kontrolli alusega.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud. Lähtud on täpsemalt MiCA (viimase versiooni) artikkel 69 sõnastusest. Säte viidud §-i 56.


42. Eelnõu § 45. Virtuaalvääringuga seotud hoolsusmeetmete sisu

Kuigi eelnõu § 45 lõige 3 põhineb MiCA artiklil 68, siis õigusselguse huvides teeme ettepaneku seaduse või vähemalt seletuskirja tasandil täpsustada minimaalsed nõuded § 45 lg 1 p-s 1 silmas peetud hoolsusmeetmetele, nt peab teenusepakkuja võtma piisavaid meetmeid, et veenduda, et virtuaalvääringuga kauplemise võimaldamisel ei ületa virtuaalvääringu teenusepakkuja oma tegevusloa piire, sh võtab asjakohaseid meetmeid, et virtuaalvääring ei kvalifitseeruks e-rahaks või väärtpaberiks (või MiFIDII järgi finantsinstrumendiks). Kuigi kaudselt kohaldub analoogne kohustus MiCA artikli 16(2)(d) varapõhiste tokenite emitentidele, siis otsene kohustuse ülevõtmine, so õigusliku arvamuse hankimise kohustuse loomine, virtuaalvääringu teenusepakkujatele ei ole põhjendatud, kuna teenuseosutaja teine kaitseliin peab ÜMIVS § 31 lg 2 järgi olema nagunii oma töös sõltumatu.

Eelnõu § 45 lg 4 keelab virtuaalvääringutega kauplemise platvormi teenuse osutajal kaubelda tema poolt hallataval kauplemise platvormil virtuaalvääringutega oma nimel ja arvel. Kuivõrd otsene huvide konflikti ja turukurutarvitamise risk puudutab eeskätt virtuaalvääringuid, millega teenuse osutajal on otsene või kaudne seos, või mille turuosa on "väike", siis teeme ettepaneku keeld eelnõust välja jätta või alternatiivselt normi täpsustada, jättes välja suure turuosaga virtuaalvääringud. Näiteks kui teenuse pakkuja kaupleb oma nimel ja arvel nt BTC-ga või ETH-ga, siis on huvide konflikti ja turukuritarvitamise risk eelduslikult olematu või täpselt sama suur, kui ta kasutab selleks oma konkurendi teenuseid. Muus osas ei pea FE sättes toodud keeldu õigustatuks.
Niisamuti on oluline märkida, et § 45 lg 5 p 2 just kohustab teenusepakkujat veenduma selles, et tema süsteemid oleksid „piisavad, et käsitleda korraga suurt arvu virtuaalvääringutega seotud korraldusi“. Veendumaks oma tehniliste võimekuse tasemes on üheks kontrollimeetmeks just "oma nimel ja arvel kauplemine" § 45 lg 4 järgi, mis taaskord viitab sellele, et viidatud õigusnormi riive on liiga ulatuslik ja põhjendamatu.
Kui RM ei ole nõus eelnõu § 45 lg 4 toodud keeldu eelnõust välja jätma, palume eelnõu seletuskirjas hinnata riive eesmärki proportsionaalsust võttes muuhulgas arvesse, et finantssektori turuosalistele käesoleval hetkel samaväärseid keelde ei kohaldata.
Lisaks eeltoodule palume eelnõu seletuskirjas selgitada, mida on mõeldud eelnõu § 45 lg-s 7 tehingute aja avalikustamise all. Kas "avalikustamine" väljendub kliendile tehinguandmete kättesaadavaks tegemises või avaliku statistika koostamises ja avaldamises, nt kui suures mahus on kaubeldud BTC-ga? Palume seejuures silmas pidada, et nõudeid oleks teenuse olemust silmas pidades võimalik täita, st avalikult platvormil kõigi tehingute andmete kuvamine muul moel kui statistiliste andmetena ei pruugi olla ratsionaalne ega põhjendatud.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud. Lõige 3 on vastavalt muudetud. Lg 4 osas märgime, et vastavalt MiCA (viimasele versioonile) on keelatud krüptovara teenuseosutajal ise kauplemine platvormil, lubatud on üksnes „matched principal trading“. Vastavalt sellele on ka sõnastust muudetud. Lõiget 7 on samuti muudetud.

43. Eelnõu § 46. Korralduste viivitamatu täitmine

Oleme seisukohal, et sõnastus "viivitamatu" eelnõu § 46 lg-s 2 on vastuolus § 46 lg-ga 1, so täitmisteguritega "nagu hind ja kulud". Kui tehing ei täideta "kliendi antud konkreetsete juhiste kohaselt", vaid tehingu täitmise kiirus põhineb "hinna ja kulude" kriteeriumil, on tõenäoline, et tehingut ei ole võimalik täita viivitamata, kuna nt Ethereum-i plokiahela instrumentide (ERC-20) puhul võib tehinguhind ajahetkel X olla nt 100USD, kuid ajahetkel Y võib see olla nt 60 USD. Samuti juhime tähelepanu, et “kiirus” on vaid üks sätte lg-s 1 toodud kriteeriumitest, seega ei ole ka selle kordamine lg-s 2 asjakohane. Seetõttu, tingimusel, et ajafaktor ei ole kliendi jaoks oluline, ei ole ülekande „viivitamatu“ täitmine kliendi huvides.

Teeme ettepaneku kaaluda sõnade “viivitamatu” ja “kiire” eemaldamist § 46 lg 2 sõnastusest või alternatiivselt täpsustada “viivitamatu” täitmise osas seletuskirjas, et viivitamatu täitmise mõttega ei ole vastuolus tehingu viibimine “hinna ja kulude” kriteeriumite täitmise eesmärgil, kui tehing täidetakse esimesel nende kriteeriumite vaates soodsal võimalusel.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud.


44. Eelnõu § 47. Teabe avaldamine

Palume taas eelnõu seletuskirjas selgitada, mida tähendab eelnõu õ 47 lõikes 1 “tehing”, st kas vastavas sättes nimetatud andmepunktid tuleb avaldada kumulatiivselt või üldiselt projekti kohta või iga tehingu kohta, mis vastava projekti osas on tehtud (vt ka eelnõu seletuskirjale lisatud märkuste tabeli punkti 103). Viimasel juhul peame nõuet ebamõistlikuks, kuivõrd andmemahud võivad minna meeletult suureks. Investoritel on reeglina lubatud teha investeeringuid väga väikeste summadena, st sellise andmestiku avaldamise eesmärk jääb ebaselgeks.

Teeme ettepaneku eelnõus asendada sõna “tehing” sõnaga “projekti”, kus võimalik, või muul moel sõnastada selliselt, et oleks arusaadav, mille kohta andmeid avaldama peab. Alternatiivselt palume selgitada eelnõu seletuskirjas, et tehingu all sisuliselt peetakse silmas projekti ja esitada tuleb andmeid kumulatiivselt või nn üldiselt.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud):
Osaliselt arvestatud, sh muudetud ka §-i pealkirja. Samas kui siiski peetakse konkreetsemalt silmas antud lõike punkte 3 ja 4, siis see ongi täpsemalt tehingutega seotud info, ülejäänud punktid on üldisemalt projekti enda kohta.


45. Eelnõu § 50. Investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamine

Eelnõu loob eelkõige kohustusi teenuseosutajatele, ka teenuseosutaja kohustusi puudutavad sätted peaks olema vastavast mõttest kantud. Palume eelnõu § 50 lg 5 sõnastust muuta selliselt, et see looks kohustuse investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajale investorilt kinnituse võtmiseks. Samuti leiame, et eelnõu seletuskirjas võiks täpsustada, missugusel viisil kinnitamist peetakse piisavaks. Samas peame võimalikuks eeldada, et kuna puuduvad formaalsed nõuded, siis neid ka ei ole. Eeldame, et piisav on, kui investor andmete teenuseosutajale kättesaadavaks tegemiseks peab tegema mistahes lisaliigutuse, eeldusel, et investorile on sealjuures tehtud kättesaadavaks selgitused selle kohta, et vastava tegevusega loetakse kahju kandmise võime arvutuse tulemused kinnitatuks.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud. Täpsustatud sätte sõnastust.


Lisaks palume kaaluda eelnõu § 50 lõiget 1 ühtlustada ühisrahastusteenuse osutajatele kohalduvate nõuetega. Ühisrahastuse määrus ei keela teenuseosutajal osutada teenust enne, kui investori teadmiseid on hinnatud. Sellisel juhul tuleb investorit lihtsalt kohelda kui potentsiaalselt mittekogenud investorit.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud):
Osaliselt arvestatud/selgitatud. Lõiget 5 on vastavalt muudetud.
Lisaks juhime tähelepanu, et antud §-i ei kohaldata kogenud investorile. Ühisrahastuse määruse § 21 lg 1 näeb ette, et enne kui ühisrahastusteenuse osutaja võimaldab potentsiaalsetele mittekogenud investoritele täieliku juurdepääsu investeerimiseks oma ühisrahastusplatvormil olevatesse ühisrahastusprojektidesse, hindab ta seda, kas ja millised pakutavad ühisrahastusteenused on potentsiaalsetele mittekogenud investoritele sobivad.

Lisaks juhime tähelepanu, et eelnõu kohaselt sobivuse hindamisel justkui ei ole eesmärki. St investoritele kuvatavate riskihoiatuste ning investoritele järelemõtlemise aja kohaldamisest ei tehta välistusi juhul, kui tegemist on teadliku investoriga, kellele teenus sobib. Kuivõrd eelnõu seletuskirja kohaselt on sätte sõnastamisel lähtutud ühisrahastuse eelnõu artiklist 21, palume arvesse võtta ka määruses tehtud erisused kogenud investori puhul.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud.
Sõnastust muudetud selgemaks. Antud §-d ei kohaldu kogenud investorile.


46. Eelnõu § 51 Lepingueelne järelemõtlemisaeg

Kuigi vastavalt seletuskirjale põhineb 4-päevane järelemõtlemisaeg ELi ühisrahastuse määruse artikli 22 p-l 3, siis juhime RMi tähelepanu asjaolu, et investeerimisinstrument ei ole üksnes § 3 lg 1 p-s 1 nimetatud “ühisrahastuse” instrument või p-s 2 kirjeldatud leping, vaid võib olla ka mõni muu instrument. Sellest tulenevalt on küsitav, kas üleüldine ELi ühisrahatuse määruse kohaldamine kõigi investeerimisinstrumentide osas on põhjendatud.

Teeme ettepaneku piiritleda järelemõtlemisaja kohalduvust üksnes ELi ühisrahastuse määrusega reguleeritud instrumentidega.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud.



47. Eelnõu § 52 ja 53. Ettenägematute kulude reserv ja garantii - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
105.
Eelnõu § 49. Lg 1 ja lg-d 3-7 - Eelnõust ei selgu, kuidas suhestuvad omavahel ettenägematute kulude reserv (lg 1) ning garantiifond (lg 7), arvestades, et lg 3 kohaselt näib, et ka ettenägematute kulude reservi võib kasutada näiteks loovutatud võlanõuete tasumiseks (ettenägematute kulude reservi kasutamist ei ole piiratud). Arvestades, et ettenägematute kulude reservi moodustamise osas puuduvad piirangud, ei ole põhjendatud ka piirangud garantiifondi osas. Kuna kummagi puhul ei ole täpsustatud, kas need peavad olema näiteks investeerimisinstrumendi pakkuja põhised või võib teenuseosutaja moodustada vaid ühe reservi või garantiifondi, eeldame, et see jääb teenuseosutaja otsustada.

Tagasiostu garantiid saab eelnõu kohaselt pakkuda üksnes krediidiasutus, kindlustusandja või investeerimisinstrumentide vahendaja ise. EL-i ühisrahastuse määrus selliseid piiranguid ühisrahastusteenuse osutajatele ette ei näe, seega tuleks kaaluda, kas piirang on põhjendatud.

Samuti ei ole äriliselt loogiline, et garantiifondi moodustajaks (st garantii täitmiseks kohustatud isikuks) on investeerimisinstrumentide vahendaja: vahendaja positsioon investeerimisinstrumentide suhtes peaks vahendamisega piirduma, investeerimisinstrumentide vahendajal ei peaks olema kohustust mistahes juhul ise investeerimisinstrumentide tagasiostmiseks. Selgusetu on, mida peaks investeerimisinstrumentide vahendaja tegema nn tagasiostetud investeerimisinstrumentidega ning seetõttu ei ole investeerimisinstrumentide vahendajal mõistlik neid ka omandada (vastupidiselt praegusele praktikale, mille kohaselt omandab instrumendid tagasi algne pakkuja, kellel on võimekus instrumendid sisse nõuda või muul viisil realiseerida).

Lõike 5 alguses on ilmselt ekslikult viidatud investeerimisinstrumendi pakkujale (arvestades lõikes 6 nimetatud isikuid, kes üldse võivad garantii anda).

Teeme ettepaneku loobuda praegu eelnõus toodud piirangutest, aga analüüsida seni tekkinud probleeme tagasiostmise kohustuse rikkumisel ning luua muid nõudeid kas tagasiostukohustuse lubamisele või õiguseid tagasiostukohustuse täitmise nõudmiseks.
Mittearvestatud/ selgitatud
Suurema selguse huvides on ettenägematute kulude reserv ja garantii lahutatud eraldiseisvateks §-deks ehk tegemist on erinevate asjadega. Nii reservi moodustamine ja garantii andmine jääb teenuseosutaja enda otsustada. Ehk see on vabatahtlik. Juhul kui üks või teine moodustatakse/antakse, siis tuleb ühetaolisuse huvides siiski teatud tingimusi järgida.

Suurema usaldusväärsuse tagamiseks on garantii andjate ringi piiritletud. Samamoodi on see nt sätestatud ka investeerimisfondide seaduse § 5 lõikes 6 ja § 9 lõikes 10 .

Viimaks, § 52 lg-st 2 on kustutatud viide investeerimisinstrumendi pakkujale.
FE jaoks ei ole RM selgitused antud küsimuses piisavad.

Eelnõu § 52 ja § 53 omavaheline erinevus on siiski ebaselge. Eelnõu § 52 viitab ettenägematute kulude reservile, samas nähtub lõikest 3, et ka sellest tasutakse krediitidest tulenevaid nõudeid. Sellest võib järeldada, et ka sellise reservi arvelt võib osta nõudeid tagasi. Eelnõu §-s 52 sätestatud reserv näib olevat §-s 53 sätestatud tagasiostugarantiist paindlikum, kuid mõlemat saab samal viisil ja eesmärgil kasutada.

Kui eesmärgiks on maandada garantiikohustuse rikkumise riski, siis garantii andmisel võetud kohustuse rikkumist heidutab ka asjaolu, et selline käitumine toob kaasa FI järelevalvemenetluse teenuseosutaja suhtes, mis võib päädida sanktsioonidega teenuseosutaja enda suhtes.

Samuti juhime tähelepanu, et RM selgituses viide IFS §-le 5 ei ole meie hinnangul asjakohane, kuna puudutab väga spetsiifiliselt pensionifonde valitsemist, mis teenusena ise ja mille eesmärk oluliselt erinevad investeerimisinstrumentide vahendamise teenusest ja selle eesmärgist. Kui IFS-le analoogia korras siiski viidata, siis juhime tähelepanu, et samasuguseid piiranguid ei ole loodud muudele investeerimisfondi liikidele.

Piiranguid tootluse garanteerimise või tagasiostugarantii sarnasele kokkuleppele on loodud veel ainult VPTS §-s 139 turu korraldajale, kellele samuti ei ole seatud selliseid nõudeid nagu kõnealuses eelnõu sättes. Ka ühisrahastuse määruses ei ole peetud vajalikuks selliseid piiranguid seada, seega jääb eelnõus nende kehtestamise põhjuse ebaselgeks.

Eeltoodust tulenevalt teeme taas ettepaneku eelnõu §-s 53 toodud piirangud eelnõu tekstist välja jätta. Vastasel juhul palume riive proportsionaalsust ja võimalike vähem riivavate meetmete olemasolu seletuskirjas täiendavalt hinnata. Meie hinnangul ei ole antud sättel positiivset mõju jaeinvestoritele (teenuseosutajad kas (i) loobuvad täielikult garantii laadsest tootest, mis ei ole jaeinvestorile kasulik, või (ii) loovad reservi, millest rahade eraldamist reservi kasutamiseks ettenähtud kriteeriumite täitmisel nad enam garanteerida ei tohi, mis samuti ei ole jaeinvestorile sõbralik tulemus).

Kuivõrd sätete tõlgendamise probleem on välja toodud juba eelnõu menetlemisel, on veel võimalik kas eelnõu või selle seletuskirjaga anda turuosalistele, kes seadust kohaldama peavad asuma, piisavalt teavet, et nende jaoks oleks eelnõu sisu selge. Seega teeme alternatiivse ettepaneku vähemalt täpsustada eelnõu seletuskirjas, kuidas erineb sisuliselt eelnõu §-s 53 sätestatud garantii eelnõu §-s 52 sätestatud ettenägematute kulude reservist ja missuguste piirangutega võrreldes §-s 53 sätestatuga peavad teenuseosutajad § 52 alusel ettenägematute kulude reservi loomisel arvestama, sest eelnõu §§ 52 ja 53 tekstist ega siinkohal toodud RM selgitusest see üheselt selge ei ole. Lisaks palume eelnõu seletuskirjas täpsustada, et antud sätte eesmärk ei ole piirata projektile (eelkõige krediidipõhiste projektide puhul) käenduse või garantii andmist (Eesti õiguses VÕS § 142 ja § 155).



Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud. Ettenägematute kulude reserv ja tootluse garanteerimine/tagasiostugarantii on nö konsolideeritud ühte paragrahvi, samuti on lisatud paindlikkust.


48. Eelnõu § 54. Eelseadistatud investeerimine

Eelnõu § 54 lg 4 puhul juhime tähelepanu, et ei portfellitasandi krediidiriskil ega ka portfelli kuuluva mistahes projekti krediidiriskil pole mingit (sh ka mitte ebasoodsat) mõju ühest spetsiifilisest krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmisele. Nimetatud näitajad annavad üldise pildi kogu portfelli kohta, st nende kogumõju portfelli oodatavale tootlusele saab küll hinnata. Palume sellest vaatest kaaluda lõike sõnastuse muutmist.

Lisaks palume hinnata, kas kõigi lõikes 6 toodud andmete esitamine investorile on kõigi hetkel levinumate krediidipõhiste mudelite puhul võimalik või asjakohane. Palun seejuures arvestada, et säte ei kohaldu ühisrahastuse määruse kohaldumisalasse jäävatele platvormidele, vaid muudele krediidipõhistele platvormidele, mis kõik ise otse laenuandmist ei vahenda, vaid vahendavad laenupõhiseid muid instrumente. Loovutuspõhiste mudelite korral ei pruugi platvormipidajal olla ajakohast infot, mida jagada. Seega saab platvormipidaja tugineda eelkõige talle krediidiandja ehk rahastuse taotleja poolt esitatud teabele.

Viimaks juhime tähelepanu, et lg 6 p-s 5 on sõnas “krediidilepingute” üks täht puudu.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud.



49. Eelnõu § 55. Põhiteabedokument - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele

FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
106.1
Eelnõu § 51 (Põhiteabedokument ja selle registreerimine) Üldine kommentaar: põhiteabedokumenti puudutavad sätted ei arvesta (tarbija)krediidilepingutest tulenevate nõuete loovutamise põhiste tegevusmudelitega. Näiteks oleks asjakohane täpsustada, et põhiteabedokument koostatakse instrumendi pakkuja (krediidiandja) põhiselt, mitte iga (tarbija)krediidilepingu ja krediidisaaja kohta. Krediidiandja põhises põhiteabedokumendis tuleks seega esitada andmed tüüpilise krediidisaaja ja krediidi tingimuste kohta, mis aitab kliendil vastavaid riske piisavalt hinnata.
Selgitatud
Põhiteabedokumendi koostamist kohaldatakse füüsilisest isikust rahastuse taotlejale (tarbimiskrediiti saavale isikule) üksnes väga piiratud ulatuses. Igal juhul on oluline, et tema finantsolukord (sissetulekud, võlad) peaks olema piisaval määral investorile tead. Krediidiandja ei ole see isik, kes ühelt poolt raha saab ja teiselt poolt see, kes vastutab rahalise kohustuse täitmise eest.
Selgitame veel kord, et tarbijakrediidinõuete loovutamise põhiste mudelite puhul ei saa tarbijad platvormidel krediiti. Tarbijakrediit on väljastatud enne nõude loovutamist platvormi väliselt. Krediidiandjad kasutavad selliseid platvorme likviidsuse suurendamiseks. Seega on õigem käsitada krediidiandjaid eelnõu tähenduses rahastuse taotlejatena. Krediidiandja tõepoolest ei vastuta platvormil loovutatava nõude täitmise eest (välja arvatatud makseviivituses nõuete tagasiostukohustuse puhul), kuid krediidiandja on selliste mudelite puhul ainuke isik, kes saab platvormi kaudu rahastuse. Nagu oleme korduvalt märkinud, ei arvesta eelnõu hetkel läbivalt vastava mudeli eripäradega. Kui eelnõu eesmärk on, et selliste mudelite puhul peaks investor teadma iga omandatava nõude krediidiriski ja muid detaile (sh iga tarbijakrediidilepingu kohta tuleks koostada eraldi põhiteabedokument), ei oleks praktikas võimalik jätkata Eestis vastava teenuse osutamist. Seetõttu soovitame veel kord, et põhiteabedokumendi koostamise kohustus oleks krediidiandja põhine ning selgitaks üldiselt krediidiandja krediidipoliitikat (kuidas krediidivõimelisust hinnatakse, millised krediiditaotlejad krediiti saavad, aga vastav info esitataks üldistatult). Selgitame, et vastavad platvormid toimivad automatiseeritud tahteavalduse põhiselt, mille tulemusena omandavad investorid igast krediidilepingust reeglina väga väikese (mõne sendi kuni mõnekümne euro suuruse nõude). Investorite jaoks ei oleks iga nõude põhised põhiteabedokumendid informatiivsed ega hoomatavad.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud. Sõnastust on muudetud nii, et iga tarbijakrediidilepingu kohta ei pea koostama eraldi põhiteabedokumendi.


50. Eelnõu § 58. Põhiteabedokumendi registreerimise kohustus

Lisaks juhime tähelepanu, et ei ole arusaadav, mille osas eelnõu § 58 lg 2 loob erisuse lg-st 1, pealtnäha eristab neid ainult ajaline määratlus, kusjuures lg 1 kohustuse täitmise aega ei sätesta. Eelnõu seletuskirja erinevused ja sätte sõnastus eelnõus ei lähe lõike 2 osas kokku. Teisest küljest ei ole meile selge, mis on seletuskirjas kirjeldatud pinnalt lõike 2 eesmärk. Finantsvahendusplatvormi pidaja on Finantsinspektsiooni järelevalve all ja nende ülesanne on tagada, et iga projekti osas põhiteabedokument platvormile lisatud saaks. Ei ole eluliselt usutav, et Finantsinspektsioon jõuaks tutvuda kõigi neile teadmiseks saadetud dokumentidega. Seega teeme ettepaneku § 58 lõige 2 eelnõust välja jätta, kuivõrd Finantsinspektsiooni järelevalve all opereeritaval finantsvahendusplatvormil projekti avalikustamine iseenesest loob juba suurema kindluse kui investeerimisinstrumentide kaasamine väljaspool selliseid platvorme.

Alternatiivselt Eelnõu seletuskirjast ei selgu, miks on eelnõus põhiteabedokumendist Finantsinspektsiooni teavitamise kohustus alla viie miljoni euro suurustele projektidele kohaldatud ka investeerimisinstrumentide suhtes. Isegi kui kohustus on hetkel olema MiCA eelnõus, teeme ettepaneku seda mitte rakendada ühisrahastuseteenusega sarnastele teenustele, et vältida erinevusi samalaadsete teenuste reguleerimises.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Arvestatud. Eelnõud on muudetud nii, et alla 5 mln pakkumiste puhul ei tule FI-d teavitada.


51. Eelnõu § 59. Kahju hüvitamise kohustus

Palume kahju hüvitamise kohustuse sõnastamisel lähtuda VPTS § 28 sõnastusest.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Olulises osas arvestatud.


52. Eelnõu § 66. Isikuandmete kaitse

Eelnõu § 66 lõikes 1 sätestatud kohustus töötlemispõhimõtete avalikustamiseks tuleneb üldise kohustusena otsekohalduva isikuandmete töötlemise üldmääruse (määrus (EL) 2016/679) artiklitest 13 ja 14. Selle nõude kordamine eelnõus ei oma lisandväärtust, seega soovitame selle eelnõust välja jätta.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Paragrahv 66 on eelnõust välja jäetud.


53. Eelnõu § 72. Investeerimistokeni registreerimine

Eelnõu § 72 lg 3 eesmärk ja mõju ei ole üheselt selged. Palume selgitada, kas saame õigesti aru, et erinevalt tavapärasest plokiahela töö põhimõttest, mis on pseudoanonüümne, peab register olema avalik moel, millega on avalikustatud kõikide tokeniomanike nimed. Kui nii, siis palume hinnata sätet koosmõjus isikuandmete kaitse alaste nõuetega.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Osaliselt arvestatud. Antud § on viidud üldise andmete säilitamise sätete juurde. Plokiahel jääb jätkuvalt antud juhul pseudoanonüümseks.


54. Eelnõu § 81. Ümberkujundamine - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
117.2
Lg 5 p 1, 2 ja 4 - Ümberkujundamisel ei muutu sisuliselt midagi ettevõtte tegevuses ning osaluste asendamisel aktsiatega ei toimu ümberkujundamise enda tõttu ka muutuseid kontrolli teostamises. Seetõttu ei näe me, miks on vajalik ümberkujundamiseks Finantsinspektsiooni heakskiit. Meie hinnangul ümberkujundamise lubamisest keeldumise alused ei ole mingil moel seotud ümberkujundamise endaga ning sellised probleemid juba omaette annavad
Finantsinspektsioonile alust järelevalvetegevusteks. Teeme ettepaneku lähtuda ümberkujundamise sätetes KAVS eeskujust ning mitte luua sellega seoses täiendavat halduskoormust või selgitada seletuskirjas, mis olukordades võib tekkida praktiline vajadus ümberkujundamist täiendavalt reguleerida.
Mittearvestatud/ selgitatud
Käesoleva eelnõu kohase teenuseosutaja ja KAVSi kohase subjekti (krediidiandja) vahel on selles mõttes oluline erinevus, et esimene subjekt tegeleb avalikkuselt vahendite kaasamisega. Seetõttu on põhjendatud, et vastav ümberkujundamise kord on rangem ning leiame, et FI diskretsioon ümberkujundamise mittelubamiseks peaks säilima.
Peame oluliseks selgitada, et ühisrahastusteenuse osutajad ega nn muud investeerimisinstrumentide vahendajad ei kaasa ise avalikkuselt vahendeid. Investeerimisinstrumentide vahendaja on pelgalt platvormipidaja, kellel eelnõu alusel (ega ka ühisrahastuse määruse alusel) ei ole õigust isegi investoritelt rahalisi vahendeid nende rahastuse taotlejale edasikandmiseks ise vastu võtta, maksed peavad liikuma edaspidi üksnes makseteenuse osutamiseks tegevusluba omava ühingu kaudu. Seetõttu ei ole arusaadav, millel tugineb seisukoht, justkui kaasaks teenuseosutajad ise avalikkuselt vahendeid.

Võrdluseks juhin tähelepanu, et mistahes muudele äriühingutele, kes päriselt avalikkuselt vahendeid kaasavad (kas väärtpaberite emiteerimise läbi või muul moel, näiteks investeerimisinstrumentide vahendaja platvormi kaudu investoritelt), ei ole ümberkujundamiseks muid piiranguid, kui need, mis on toodud äriseadustikus, st avalikkuselt vahendite kaasamine iseenesest ei põhjenda ümberkujundamise piiranguid.


Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Rahandusministeeriumi poolt viidatud varasem tagasiside, et antud juhul kaasatakse avalikkuse käest vahendeid – seda tuleb mõista laiemas tähenduses kui ka nii otseselt kui kaudselt (s.t. kui seda tehakse kellegi vahendusel) – tegemist ei ole küll hoiuste kaasamisega KAS tähenduses, kuid sõltuvalt ühisrahastusmudelist võidakse investorite käest „kaasatud vahendeid“ lühemat või pikemat aega nö kinni hoida ning sel juhul tekib ka kohe vastav risk (s.t. juhul kui vahendaja peaks selle aja jooksul muutuma nt maksejõuetuks). Seega ei ole ühisrahastusteenuse osutaja võrreldav krediidiandjaga. Lisaks ei ole antud tagasisidest lõpuni selge, kuidas makseteenuse pakkuja kasutamine rahaliste vahendite vastuvõtmisel tingib seda, et teenuseosutajad ise avalikkuselt raha ei kaasa.

55. Eelnõu § 81. Ümberkujundamine

Eelnõu § 81 lg 1 osas palume selgitada, miks ei ole lubatud ümberkujundamine AS-st OÜ-ks, st mis riskid sellise ümberkujundamisega kaasnevad. Leiame, et oluline põhimõtteline erinevus teenuseosutaja äriühingu ümberkujundamisel puudub, sõltumata sellest, kas äriühing kujundatakse ümber OÜ-st AS-ks või vastupidi. Piisavaks põhjenduseks ei ole meie hinnangul see, et sarnased või täiendavad piirangu on ka muudel finantsteenuse osutajatel, kuivõrd piirangute seadmist tuleks hinnata teenusepõhiselt.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Mittearvestatud
Selgitus: Siiski tuleb lähtuda mingil määral sellest, mis on (sarnastes) finantssektori eriseadustes sätestatud, sh KAVS-is. MERAS-es ei ole lubatud makseasutuse ega e-raha asutuse ümberkujundamine. Viitame ka ülaltoodud märkusele avalikkuselt raha kaasamise kohta.

56. Eelnõu § 83. Jagumine - tagasiside Rahandusministeeriumi selgitustele


FinanceEstonia esialgne kommentaar
Rahandusministeeriumi tagasiside
FinanceEstonia täiendavad kommentaarid ja tagasiside
119.
Eelnõu § 79
Palume kaaluda jagunemise keelust loobumist. Nii näiteks on ka praegu krediidiandjatel ja vahendajatel lubatud teatud tingimuste jaguneda. See võib osutuda vajalikuks grupi teenuste restruktureerimisel. Palume kaaluda KAVS eeskujul jagunemise lubamist.
Mittearvestatud
Nagu juba eespool märgitud, siis erinevalt käesoleva eelnõu kohastest subjektidest krediidiandjad ei tegele ise raha kaasamisega. Seega on siin ka suurem hoolsuskohustus ja ka erinevad nõuded (mh vahendite säilimise tarvis) ette nähtud.
Nagu eespool ümberkujundamise osas selgitatud, ei seisne teenuseosutajate tegevus avalikkuselt vahendite kaasamises. Avalikkuselt võivad vahendeid kaasata rahastuse taotlejad, kelle ring on määratlematu ning kellele antud piirang ei kohaldu (ja selle kohaldamine oleks ka ebamõistlik). Selles valguses palume uuesti kaaluda meie varasemat ettepanekut loobuda jagunemise keelust.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud
Selgitus: Jagunemine ei ole lubatud enamike finantssektori ettevõtjate puhul, kuivõrd see tekitab põhjendamatuid riske klientide vara säilimisele, võetud kohustuste täitmisele (sh õiguste ja kohustuste jagamine erinevate ühingute vahel) jne.

57. Eelnõu § 84. Äritegevuse lõpetamine

Esmalt teeme ettepaneku täpsustada eelnõu § 84 selliselt, et säte puudutab lisaks üldise äritegevuse lõpetamisele ka tegevusluba nõudva tegevuse lõpetamist või täiendada vastavate selgitustega seletuskirja. Teenuse osutamise lõpetamine ei nõua tingimata äritegevuse lõpetamist.

Lisaks palume kaaluda, kas vastavat tegevuskava on vaja juba tegevuse alustamisel avalikustada või piisab tegevuskava Finantsinspektsioonile avaldamisest. Kui teatud osa vastavast tegevuskavast peab kuuluma avalikustamisele, siis palume hinnata, mis ulatuses.

Täiendavalt märgime, et sätte lõike 1 punktis 2 on viide “raha paigutajatele”, terminoloogilise järjepidevuse huvides teeme ettepaneku asendada see mõistega “investor” või muul moel selgemini väljendada, keda silmas peetakse. Hetkel ei täpsustata seda ka eelnõu seletuskirjas.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud. Nõustume, et teenuse osutamise lõpetamine ei nõua tingimata äritegevuse lõpetamist, kuid äritegevuse lõpetamise otsuse tegemine tingib tegevusloa kehtivuse lõppemise (vt ka § 12 lg 1 p 1). Täpsustatud § 83 lg 1 p 2 sõnastust.

58. Eelnõu § 93. Kohapealne kontroll

Palume kaaluda eelnõus või selgitada eelnõu seletuskirjas kaugkontrolli puhul kontrollakti koostamise ja teenuseosutajale edastamise nõuete kohaldumist.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud. Kontrollitava teenuseosutaja asu- või tegevuskohas võib § 93 alusel teostada ka kaugkontrolli. Kontrollakti koostamise ja teenuseosutajale edastamise puhul rakendub § 93 lg 7 jj sätestatud protseduurid.

59. Eelnõu § 117. Uute nõuete kohalduma hakkamise aeg

Teeme ettepaneku jätta eelnõu jõustumise aeg eelnõu §-s 128 lahtiseks (see ei ole ette ennustatav) ja eelnõu üleminekuajad eelnõu §-s 117 sätestada eelnõu tööversioonides kuudes arvutatuna eelnõu jõustumise ajast. Sellisel juhul on eelnõule tagasiside andmisel võimalik objektiivselt hinnata, kas eelnõus sätestatud üleminekuaeg on mõistlik või mitte. Praegu eeldame, et üleminekuajaks oli silmas peetud aega aprillist 2022 kuni sama aasta detsembri lõpuni, st 9 kuud.

Eelnõu märkuste tabeli punktis 120 antud RM selgituses on öeldud, et üleminekuaeg eelnõu alusel on pikem kui ühisrahastuse määruses. Juhime tähelepanu, et seaduse üleminekuaega saab arvestada alates hetkest, kui konkreetne seadus on jõustunud, st selle subjektidel on tekkinud selgus ja kindlus selle osas, missugused nõuded neile kohalduma hakkavad. Ühisrahastuse määrusel oli esmalt aastane üleminekuaeg, mille jooksul oli liikmesriikidel võimalik nn seada paika tegevusloa taotluste menetlemise ning järelevalve teostamise alused, sellele järgneb hetkel kestev 12 kuu pikkune üleminekuaeg tegevuslubade taotlemiseks (kuni 11 novembrini 2021), mida võidakse vajadusel ESMA poolt pikendada. See tähendab, et ühisrahastusteenuse osutajatel on kokku sisuliselt 24 kuud, et oma töötav organisatsioon määruse nõuetega vastavusse viia. Asjaolu, et eelnõu kohaldamisalasse jäävate teenuseosutajate üleminekuaeg kestaks eelnõu § 117 kohaselt kuni 31. detsembrini 2022 ei tähenda, et üleminekuaeg nende jaoks oleks pikem kui ühisrahastusteenuse osutajatele kohalduv üleminekuaeg, see lihtsalt lõpeb hiljem.

Oleme juba oma varasemas tagasisides selgitanud, et plaanitud ülemineku korraldus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuivõrd ei annaks teenuseosutajatele piisavalt aega oma äritegevuse ümberkorraldamiseks, et see (i) vastaks seaduse nõuetele ja ettevõte oleks valmis tegevusluba taotlema ning (ii) Finantsinspektsioonil oleks mõistlik aeg kõigi praegu Eestis asutatud ja teenust osutavate teenuseosutajate tegevusloa taotluse menetlemiseks. Ka Finantsinspektsioon on oma tagasisides juhtinud tähelepanu vacatio legis’e põhimõttele ning Justiitsiminsteeriumi seisukohtadele samal teemal. Rõhutame vajadust antud juhul tähtaegade määramisel võtta arvesse Finantsinspektsiooni tagasisidet, kes tegevusloa taotluseid reaalselt peab menetlema asuma.

Üleminekuaja määramisel tuleks arvesse võtta mitte muude õigusaktide jõustumise või nendes sisalduvate üleminekuperioodide lõppu, vaid peaks lähtuma sellest, missuguse ajavahemiku jooksul teenuseosutajad reaalselt jõuaksid põhjalikult analüüsida eelnõus toodud nõudeid (arvestades, et seda on asjakohane teha peale eelnõu seadusena vastuvõtmist), viia oma organisatsioon kooskõlla vastavate nõuetega (mis võib nõuda nii tehnoloogia arendamist, erinevate uute positsioonide täitmist, dokumentatsiooni koostamist, kapitali kaasamist kui ka äriprotsesside loomist). Järelevalve positsioonist palume arvesse võtta järelevalvemenetluse mitmetasandilisust ning sellele kuluvat aega, samuti Finantsinspektsiooni olemasolevaid ja plaanitavaid ressursse tegevuslubade menetlemiseks. Juba praegu on Finantsinspektsioon palunud kõigil turuosalistel mitte korraga taotluseid sisse anda, millele mitmed turuosalised on ka vastu tulnud. See aga tähendab, et turuosalised ise võtavad endale riske, kuna nn puhveraeg tegevusloa menetluse võimaliku lõpu ja üleminekuperioodi lõpu vahel jääb minimaalseks. Turuosaliste kogemuse pinnalt leiame, et üleminekuaeg, mis nõuaks tegevusloa kättesaamist kiiremini kui ca 2 aasta jooksul seaduse jõustumisest, on liiga koormav nii turuosalistele kui ka järelevalvele. Seejuures aeg tegevusloa taotluste esitamiseks võiks alata vähemalt 12 kuud enne üleminekuperioodi lõppu või soovitatavalt võiks taotluste menetlemise aeg üleminekuperioodil kesta ca 18 kuud. Finantsinspektsioon on varasemalt samamoodi kommenteerinud seoses oma kogemusega krediidiandjate ja -vahendajatega, kelle puhul 1 aasta pikkune üleminekuaeg osutus liiga lühikeseks. Praegusel juhul on tegevusloa taotluse esitajaid oodatavalt vähem kui krediidiandjaid ja -vahendajaid, kuid mitte märkimisväärselt, samal ajal on nende tegevusloa nõuded ja seega ka menetlus keerulisemad ja potentsiaalselt nii ajalise kui ka inimressursi mõttes mahukamad.

Õiguskindluse põhimõtte osas viitame täiendavalt, et hetkeolukord on eriti segane virtuaalvääringu teenuse osutajate jaoks, kuivõrd lisaks käesolevale ÜMIVS eelnõule on paralleelselt menetluses RahaPTS muutmise eelnõu (507SE), mis märkimisväärselt nende tegevusnõudeid muudab, sh külvab segadust tegeliku järelevalve asutuse ja sellest tulenevalt järelevalvetasude adressaadi osas. Seejuures ei ole mingit selgust selle osas, kumb eelnõu tegelikkuses peale jääb. See tähendab, et teenuseosutajatel puudub igasugune kindlus tuleviku osas. Ka ebamõistlikult lühikesed tähtajad kummagi eelnõu üleminekusätetes suurendavad tekkinud ebakindlust. Samuti tuleks ettevõtjatele anda õiguskindlus, et RahaPTS alusel saadud tegevusload (st aastal 2021 jõustuva 507SE eelnõu alusel antud load, kui vastav eelnõu Riigikogu poolt vastu võetakse) jääksid kehtima ka ÜMIVS seaduse jõustumisel ning ettevõtjad ei peaks läbima uut loamenetlust Finantsinspektsioonis.

Rahandusministeeriumi seisukohta (selgitatud/arvestatud/mitte arvestatud): Selgitatud. Eelnõu jõustumisaega on edasi lükatud; samuti tähtaega, mil ettevõtjad saavad (või on kohustatud) FI-lt tegevusluba taotlema. Eelnõus ei ole lähtutud jõustumise tähtaega või üleminekuaega sätestamisest kuudes, sest see võib tekitada põhjendamatut segadust nii turuosaliste kui järelevalveasutuste osas. Vajadusel võib eelnõu vastuvõtmise protsessi pikenedes eelnõus sätestatud tähtaegu pikendada.
Tagasiside viimase punkti osas märgime, et RahaPTS alusel väljastatud tegevusload jäävad kehtima kuni 1. aprillini 2024 (§ 120 lg 4 ja § 127 p 6). See peaks andma ettevõtjatele 12-15 kuud (eelnõu vastuvõtmisest arvates ning olenevalt eelnõu vastuvõtmise kuupäevast) aega teenust osutada RahaPTS alusel väljastatud tegevusloa alusel, ning 6-9 kuud tegevusloa taotlemise ettevalmistamiseks.