Tähtaja muutmine: Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse eelnõu - arvamuse avaldamiseks


Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse eelnõu
seletuskiri


1. Sissejuhatus

1.1.1. Sisukokkuvõte

Käesolev eelnõu (edaspidi eelnõu) reguleerib uudseid ja innovaatilisi kapitali kaasamise viise või investeerimisvõimalusi nagu krüptovara ja ühisrahastus. Eelkõige nähakse eelnõuga ette sellised nõuded, et tagada senisest suurem investorite kaitse vastavatesse alternatiivsetesse varaklassidesse (s.t. krüptovarasse ja ühisrahastusprojektidesse) investeerimisel.

Eelnõu kohaldamisalasse kuuluvad Eestis tegutsevad järgmised juriidilised isikud:
• ettevõtted, kes haldavad ühisrahastusplatvorme, sh tarbimiskrediiti investeerimist võimaldavad ühisrahastusplatvorme (ühisrahastusteenuse osutajad);
• krüptovarasse investeerimist võimaldavad ettevõtted, sh virtuaalvääringu teenuse osutajad (krüptovarateenuse osutajad);
• ettevõtjad, kes taotlevad läbi eeltoodud kanalite rahastust oma projektide jaoks (rahastuse taotlejad).

Eelnõuga kehtestatakse eeltoodud isikutele tegevusnõuded, sh investorikaitse alased nõuded, ja finantsjärelevalve Finantsinspektsiooni näol. Krüptovarateenuste ja ühisrahastusteenuste osutajad peavad seega edaspidi teenuse osutamiseks taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa, mis tähendab suuremat kontrolli sektori üle ja vähendab omakorda võimalikke pettuse juhtumeid. Investorite jaoks suureneb eelnõuga läbipaistvus, sh teave projektide kohta muutub hõlpsamini kättesaadavaks ja selgemaks, sellele tekivad ühetaolised nõuded, mis võimaldab investoril paremini ühisrahastusprojekte ja krüptovaraprojekte omavahel võrrelda. Kokkuvõttes paraneb eelnõuga investorite jaoks kindlus, et nende vahendid on nö piisavalt kaitstud.

Eelnõu on läbinud kaks kooskõlastusringi1. Tulenevalt laekunud tagasisidest on otsustatud eelnõu kohaldumisala teatud ulatuses muuta (kitsendada). Kui varasem eelnõu kohaldumisala hõlmas sisuliselt kõiki alternatiivseid investeerimisinstrumente, sh ka neid mida pakuti finantsplatvormide väliselt, siis uues eelnõus versioonis piiritletakse eelnõu kohaldumisala konkreetselt krütpovaraga ja selliste ühisrahastusprojektidega, mida pakutakse läbi vastavate finantsvahendusplatvormide.

Järgmisel joonisel on näha eelnõu uus kohaldumisala. Võrreldes eelnõu varasema versiooniga on see seega üksjagu piiritletum ja konkreetsem (eelkõige on loobutud investeerimisinstrumendi põhisest lähenemisest).

Tabel 1. Eelnõu uue versiooni kohaldumisala
Ühisrahastusplatvormid
Krüptovara
Muud emitendid
Ettevõtetesse investeerimist võimaldav ühisrahastus (EL määruse kohaselt)
Ettevõtetesse investeerimist võimaldav ühisrahastus (EL määruse väline)
Tarbimiskrediiti investeerimist võimaldav ühisrahastus
Erinevad krüptovara vormid v.a. NFT-d, DeFI-d
Mitte-MiFID väärtpaberid, mis ei kvalifitseeru krüptovaraks ega pakuta finantsplatvormi vahendusel
Eelnõu kohaldub osaliselt (eelkõige järelevalve ja vastutuse peatükid)
Eelnõu kohaldub
Eelnõu kohaldub
Eelnõu kohaldub
Eelnõu ei kohaldu

Lisaks kuna uues (käesolevas) eelnõu versioonis on tehtud mitmeid muudatusi lähtuvalt laekunud tagasisidest, siis on esitatud kokkuvõte peamistest muudatustest järgmises tabelis (antud ülevaade on samas esitatud suhteliselt lihtsustatud kujul ja väga üldistatud tasemel). Nagu tabelist aga näha, siis on eelnõuga muutunud nõuded mitmes punktis nö vähemkoormavamaks ja paindlikumaks, sh on arvestatud rohkem nende sektorite eripärasid.

Tabel 2. Eelnõus uues versioonis tehtud põhilised muudatused võrreldes varasemaga versiooniga

Eelmine eelnõu versioon
Uus (käesolev) eelnõu versioon
• Kohaldumisala/definitsioonid
Eelnõu lähtus investeerimisinstrumendi mõistest.
Investeerimisinstrumendi mõistest on loobutud. Lähtutakse konkreetselt krüptovara ja ühisrahastuse määratlusest.
• Teenuseosutaja tegevus välisriigis
Nähti ette, et FI saab ennetavalt sekkuda ja keelata tegutsemise välisriikides.
Uute nõuete kohaselt ei piirata tegevust välisriikides, vajadusel nähakse siiski ette FI sekkumine tagantjärgi.
• Nõuded juhtidele
Juhatuse ja nõukogu liikmetele olid ette nähtud nö kõrgendatud nõuded nende usaldusväärsusele.
Nõuded juhtide usaldusväärsusele jäid sisuliselt samaks. Lisati veel juurde nõue, et juhatuse peab olema vähemalt 2 liiget ja nõukogus 3 liiget. Samuti piiratakse teenuseosutaja juhi töötamist muudes finantsjärelevalve subjektides.
• Organisatsioonisisesed nõuded
Nähti ette detailne sise-eeskirjade kord ja sisekontrolli süsteem, samuti nõuded oma tegevuse edasiandmisele ning huvide konfliktide vältimisele ja maandamisele.
Vastavad nõuded on suuresti jäänud samaks, sisekontrolli osa on täiendatud sellega, et sõltuvalt teenuseosutaja suurusest on vajalik ette näha ka siseauditi funktsioon.
• Nõuded teenuse osutamisele
Nähti ette üsna detailsed nõuded teenuse osutamisele.
Nõuded teenuse osutamisele on laias laastus uues eelnõu versioonis samad, siiski nt nõuded eelseadistatud investeerimise korral ja tootluse garanteerimisel on muutunud paindlikumaks.
• Nõuded põhiteabedokumendi koostamisele
Kui pakkumine on vahemikus 1 – 5 mln eurot tuleb põhiteabedokumendist FI-d teavitada, üle 5 mln pakkumiste korral tuleb saada FI heakskiit.
• Alla 5 mln pakkumiste puhul enam FI-d teavitama ei pea, säilib kohustus saada üle 5 mln pakkumiste puhul FI heakskiit põhiteabedokumendi osas.
• Lisaks nähti tarbimiskrediidipõhiste ühisrahastusprojektide kohta selgem erisus – eraldiseisvat põhiteabedokumenti koostada ei ole enam vaja.
• Nõuded turumanipulatsioonile ja siseteabe väärkasutamisele
Selle valdkonna jaoks oli eraldi ette nähtud põhjalikud nõuded.
Selle valdkonna reguleerimisest on hetkel loobutud (küll tasub silmas pidada, et tulevane EL krüptovara regulatsioon need nõuded tulevikus siiski ette näeb).
• Nõuded kapitalile
• Ühisrahastusteenuseosutajatele kapitalinõude miinimum 25 000 eurot;
• Krüptovara teenuse osutajatele kapitalinõude miinimum 350 000 eurot.
• Ühisrahastusteenuseosutajatele kapitalinõude miinimum 25 000 eurot;
• Krüptovara teenuse osutajatele kapitalinõude miinimum sõltuvalt teenuse liigist 50 000 – 150 000 eurot.
• Muu
Registripidamisele ja registripidajale olid ette nähtud suhteliselt detailsed nõuded.
Registripidamise nõuded muutusid paindlikumaks, uus eelnõu versioon lähtub pigem üldisemalt andmete säilitamise reeglitest (sh tehingute registreerimisest). Sh ei reguleerita plokiahela kasutamise viisi ehk eelnõu muutus rohkem tehnoloogianeutraalsemaks.


1.2. Märkused
Rahandusministeeriumi arengukavas (finantspoliitika programmis) aastate 2022–2025 kohta on märgitud (lk 2)2, et vastava poliitika eesmärk on saavutada (finants)tehingute tegemiseks keskkond, kus võimalikult laial avalikkusel oleks piisav usaldusväärne info majandustehingute kohta, usaldus finantsteenuste vastu ning neil oleks finantstoodete kasutamisele mõistliku hinnaga ligipääs. Samuti ligipääs piiriülestele teenustele. Sellel programmi lk 8 on ühe tegevusena esitatud, et Rahandusministeerium töötab välja krüptovarade ja ühisrahastuse regulatsiooni, et tagada piisav investorikaitse tase ja võrdne kohtlemine erinevate teenusepakkujate vahel.
Lisaks on Vabariigi Valitsuse aastate 2021–2023 tegevusprogrammi punktis 3.24 tehtud Rahandusministeeriumile ülesandeks töötada välja krüptovarade ja ühisrahastuse regulatsioon.3 Vastavalt sellele tuleb eelnõu esitada Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks 2022. a. augustis.

Samuti tuleb märkida, et ühisrahastuse valdkond on EL-i tasemel juba reguleeritud, kuid seda üksnes osaliselt. Ehk EL ühisrahatuse regulatsioon kohaldub üksnes ühele ühisrahastuse valdkonnale – ettevõtetesse investeerimisel. Nt tarbijakrediiti vahendavad ühisrahastusplatvormid on EL ühisrahastuse regulatsiooni kohaldumisala alt välistatud. Seepärast reguleeribki käesolev eelnõu eelkõige EL ühisrahastuse regulatsiooni alt välistatud ühisrahastusplatvorme.

Seega on eelnõu seotud osaliselt EL õiguse rakendamisega:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 347, 20.10.2020, lk 50—51).

Eelnimetatud määrus ja direktiiv rakendusid 10. novembril 2021. a. Vastavad sätted on üle võetud eelkõige väärtpaberituru seadusega, kuid käesoleva eelnõuga tunnistatakse need sätted kehtetuks ja need saavad sisalduma käesolevas eelnõus.

Lisaks on EL-s väljatöötamisel nn krüptovarade regulatsioon. Põhimõtteliselt on selle sisu liikmesriikide vahel kokku lepitud4, kuid selle jõustumise ja rakendumise ajakava ei ole aga veel lõplikult selgunud (tõenäoliselt on see aastal 2025).

Eelnõuga muudetakse:
• Finantsinspektsiooni seadust (edaspidi FIS) (RT I, 29.03.2022, 8);
• kindlustustegevuse seadust (RT I, 29.03.2022, 4);
• krediidiandjate ja –vahendajate seadust (edaspidi KAVS) (RT I, 03.06.2022, 18);
• krediidiasutuse seadust (edaspidi KAS) (RT I, 20.06.2022, 11);
• makseasutuste ja e-raha asutuste seadust (RT I, 10.07.2020, 21);
• rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tõkestamise seadust (edaspidi RahaPTS) (RT I, 12.03.2022, 19);
• rahvusvahelise sanktsiooni seadust (edaspidi RSanS) (RT I, 08.03.2022, 3);
• majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MsÜS) (RT I, 06.04.2021, 5);
• väärtpaberite registri pidamise seadust (edaspidi EVKS) (RT I, 07.12.2021, 15);
• väärtpaberituru seadust (edaspidi VPTS) (RT I, 29.03.2022, 13).

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
1.3. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud Paula Etti (teenistussuhe peatatud), Kristen Leppik (611 3093, [email protected]), Janika Aben (teenistussuhe peatatud), Kristiina Kubja (611 3658, [email protected]) ja sama osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt (611 3633, [email protected]).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover (611 3638, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti kontrollis sama osakonna nõunik Agnes Peterson (611 3161, [email protected]).

2. Seaduse eesmärk
2.1. Reguleerimise vajadus

Investeerimise ja kapitali kaasamise põhimõtted ei ole aja jooksul oluliselt muutunud. Muutunud on aga tehnoloogia arengust tulenevad investeerimisvõimalused, mis on kapitali kaasamist lihtsustanud. Tehnoloogiline innovatsioon muudab seega ühiskonda ja ka ärimudeleid. Turule tulevad uued finantstehnoloogiad ja need mõjutavad omakorda ka finantsteenuste arengut, sh milliseid teenuseid osutatakse ja millisel viisil neid pakutakse. Uus tehnoloogia kätkeb nii võimalusi kui ka ohtusid, seetõttu on oluline, et ühelt poolt toetatakse innovatsiooniga tegelemist ja uute teenuste loomist, ja teiselt poolt kaitstakse eelnevaga seotud soovimatute tagajärgede eest.

Samas ei ole kehtiv regulatsioon uudsete võimalustega sammu pidanud, mistõttu kaasneb vajadus laiendada investorkaitset ka kapitali kaasamise mudelitele, mis jäävad kehtiva regulatsiooni kohaldamisalast välja.

Eesti Pank viitab oma 2018. aasta esimese poolaasta finantsstabiilsuse ülevaates5, et näiteks krüptovarade puhul puuduvad nii tarbijatel kui ka investoritel reguleeritud finantsteenuste ja investeeringutega kaasnevad õiguslikud garantiid ja tagatised. See tähendab näiteks seda, et kui digitaalse rahakoti pakkuja lõpetab oma tegevuse ükskõik millisel põhjusel (nt küberrünnak, suutmatus täita eeskirju või muud ärilised probleemid), ei pruugi kliendid saada oma krüptovara enam kasutada ega ka rahaks vahetada. Samas toob Eesti Pank eelviidatud ülevaates välja ka uudsete tehnoloogiatega seonduvaid positiivseid külgi, märkides, et kuigi krüptovaraga kauplemine põhjustab teatud riske, ei tohiks alahinnata nende aluseks oleva tehnoloogia pakutavaid võimalusi.

Seoses ühisrahastusega märgib Eesti Pank 2020. aasta esimese poolaasta finantsstabiilsuse ülevaates6, et ühisrahastusse investeerimine on madala sisenemisbarjääriga ja see on mitmekesistanud keskmise investori profiili, samas võib ühisrahastuse investorite seas olla enam lühemaajalise kogemusega investoreid. Ülevaates märgitakse, et ühisrahastus on praegu vähereguleeritud valdkond, kus reeglid võivad jääda segaseks, puudub investorikaitse ja rahastuse taotlejate regulaarne kohustus oma finantsseisu kajastada. Suurem osa Eestis tegutsevatest ühisrahastusettevõtetest pakub raha kaasamise võimalusi juriidilistele isikutele ega anna finantseeringut oma nimel, tegeledes osapoolte kokkuviimisega. Nii ei pruugi ühisrahastusettevõtja omada Finantsinspektsiooni krediidivahendaja tegevusluba ega kuuluda tegevuse poolest KAVS kohaldamisalasse. Arusaamatusi võib tekkida ka juhul, kui kasutajatingimused lubavad rahastamise tingimusi ja tähtaega projekti kestel muuta.

Finantsinspektsioon tegi juba 2016. a septembris ettepaneku7, mil viisil ühisrahastust reguleerida. Rahandusministeerium on koostanud ja avalikustanud 2019. a novembris väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK)8, et selgitada välja, kas ja kuidas uusi kapitali kaasamise viise (eelkõige krüptovaradega seonduvat) reguleerida. Tagasiside põhjal saab asuda seisukohale, et valdavalt toetatakse vastava valdkonna põhjalikumat reguleerimist (kokkuvõte laekunud tagasisidest on esitatud käesoleva seletuskirja lisas nr 2).

Kokkuvõttes – kapitali kaasamine Eestis (samuti ka mujal) uute innovaatiliste lahenduste kaudu on aastatega järjest kasvanud. Sellisel viisil kapitali kaasamine on samas reguleeritud kas osaliselt või ei ole tihti selge, kas väärtpaberituru või muu regulatsioon kohaldub või mitte. Seetõttu ei pruugi investorite õigused olla piisavalt kaitstud. Kui sellisel kapitali kaasamisel ei järgita piisavaid investorkaitse nõudeid, näiteks ei avalikustata kaalutletud investeerimisotsuse tegemiseks piisavat teavet, sh kaasnevaid riske, on suur tõenäosus, et investeeritud summa kaotab ebapiisava teabe tõttu oluliselt oma väärtust või investor jääb sootuks oma investeeritud summast ilma.

Ka Finantsinspektsioon juhib oma veebilehel tähelepanu sellele, et virtuaalraha valdkond on reguleerimata ala ning finantsjärelevalve asutused ei tee virtuaalraha skeemide üle järelevalvet.9 Muuhulgas viitab Finantsinspektsioon kolme EL järelevalveasutuse poolt avaltatud hoiatusele, kus tuuakse seoses krüptovaradega välja järgmised riskid:
• äärmine volatiilsus ja nn mulli oht;
• regulatiivse kaitse puudumine;
• väljumisvõimaluste puudumine – ei pruugi olla võimalik vahetada seda traditsioonilise valuuta (näiteks euro) vastu;
• hinna läbipaistvuse puudumine – virtuaalvaluuta ostmisel või müümisel õiglase ja täpse hinna avaldamine ei pruugi olla läbipaistev;
• tegevuse (või vastava kauplemisplatvormi) katkestused;
• eksitav teave – mh teave võib olla puudulik, raskesti mõistetav või ei kajasta piisavalt vastava varaga seotud riske;
• selle varaklassi ebasobivus nt nii lühiajaliseks investeeringuks või vanaduspensioni kavandamiseks – eelkõige tänu krüptovara suurele volatiilsusele.

Tulenevalt eeltoodust võib käesoleva eelnõu eesmärgid üldiselt jagada järgmisteks:

a) RISKIDE MAANDAMINE – investoritele tagatakse primaarne kaitse, eelkõige sätestatakse vajaliku teabe avalikustamise kohustus, samas säilitades investoritele investeerimisotsuste tegemisel piisav paindlikkus. Kapitalikaasajatele ja -vahendajatele kehtestatakse vajalikud tegevusnõuded, sh tegevusloa nõue ning nõuded nende juhtide pädevusele ja mainele, nõuded kapitalile ja varade hoidmisele, riskide maandamise nõuded jne;

b) SUUREM ÕIGUSSELGUS – uue regulatsiooniga soovitakse kapitali kaasamist uutel viisidel muuta senisest õiguskindlamaks. Näiteks ei ole alati selge, millisel juhul allub kapitali kaasamisel kasutatav instrument EL väärtpaberiõiguse raamistikku ja millal on tegemist reguleerimata olukorraga;

c) PAINDLIKUM REGULATSIOON – see peaks ühelt poolt kaasajastama uut tüüpi finantsinstrumentidega (nt tokeniseeritud väärtpaberi laadsete instrumentidega) tehingute tegemise ja looma eeldused selliste instrumentide laiemaks kasutamiseks.

2.2. Kehtiv väärtpaberituru regulatsioon

EL väärtpaberituruõigus (täpsemalt direktiiv 2014/65/EL ehk MiFID II) reguleerib selliseid väärtpabereid, mille olemuslikuks tunnuseks on, et nad peaksid olema kapitaliturul vabalt võõrandatavad („transferable and negotiable on the capital market“)10. Tüüpiliselt on väärtpaberid börsil (reguleeritud väärtpaberiturul) kauplemisele võetud aktsiad või võlakirjad (edaspidi MiFID väärtpaberid).

MiFID väärtpaberi määratluse alt võib välja jääda suur osa nt ühisrahastusest, kuna osalus konkreetses ühisrahastuse projektis ei pruugi kvalifitseeruda vabalt kaubeldavaks instrumendiks. Lisaks ühisrahastusinstrumentidele ei pruugi krüpteeritud kujul emiteeritud nn uut tüüpi investeerimis- või makse iseloomuga instrumendid (tokenid)11 olla käsitletavad MiFID väärtpaberitena. Ehk MiFIDi väärtpaberi määratluse alt võivad välja jääda ka osaluspõhised krüptovarad, kuna nn osalus juriidilises isikus ei pruugi kvalifitseeruda vabalt kaubeldavaks instrumendiks MiFIDII mõistes.

Eeltoodu tulemus on, et majanduslikult sarnase sisuga tooteid koheldakse regulatiivselt erinevalt ja vähemalt osale investeerimisprojektidest tavapärane investorkaitse režiim ei kohaldu.12 Eelnõuga saavad nõuded ühisrahastusprojektide vastu või osalused ühisrahastusprojektides olema vähemalt osaliselt reguleeritud sarnaselt tavaliste väärtpaberitega (kaubeldavad aktsiad, võlakirjad).

Eelnõu reguleerimisalasse kuuluvad seetõttu ka sellised (eelkõige investeerimisriski sisaldavad) varad, mis on esitatud krüpteeritud vormis, muuhulgas kui selline vara on kajastatud näiteks plokiahelas või muus hajusraamatu tehnoloogias. Teisisõnu on tegemist krüptovaraga. Eelnõu eesmärgiks ei ole aga otseselt reguleerida uut tüüpi investeerimisprojektidega seotud tehnoloogilisi aspekte. Samas uudsete tehnoloogiate (eelkõige hajusraamatu tehnoloogia) abil korraldatav kapitali kaasamine ei ole asi iseeneses, pigem on see paindlikum ja teatud juhtudel ka odavam (väiksemate või üldse ilma vahendustasudeta) võimalus teenuseid ja tooteid pakkuda.

Tulenevalt eeltoodust on eelnõu peamiseks eesmärgiks reguleerida mitte-MiFID väärtpaberitesse investeerimisel just primaarseid investorkaitse nõudeid.

2.3. „Klassikaliste“ väärtpaberite ja uute rahastamisviiside võrdlus

MiFID-väärtpaberile kohalduvad juba täna erinevad EL õigusest tulenevad nõuded. Esiteks, kui tegemist on MiFID-väärtpaberiga ja kui neid väärtpabereid soovitakse pakkuda avalikkusele13, siis kohalduvad avaliku pakkumise nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2017/1129 (edaspidi EL prospektimäärus)14, väärtpaberituru seadusele ja selle alusel kehtestatud määrusele (vt rahandusministri määrus „Nõuded väärtpaberite pakkumise teabedokumendile“).

Mudelit, mille puhul ettevõtja kaasab investoritelt investeeringuid mõnes ametlikus valuutas või virtuaalvääringus ja väljastab selle vastu plokiahelas kirjendatud ühikuid ehk tokeneid, nimetatakse erinevate terminitega, näiteks ICO (ingl initial coin offering), STO (ingl security token offering) ja TGE (ingl token generation event). Sisu mõttes võib olla tegemist väärtpaberite emiteerimisele üsna sarnase protsessiga. Praktikas koostab ja avalikustab investeerimistokeni emitent oma projekti kohta teabedokumendi (ingl white paper), mille sisule tüüpiliselt ei ole regulatsioonidega kindlaks määratud nõudeid ja millele kohaldub võlaõigusseaduses sätestatud lepingueelsete läbirääkimiste regulatsioon. Lisaks teeb väärtpaberitokeni emitent tavaliselt kättesaadavaks müügilepingu (tokenite puhul nimetatakse müügilepingut inglise keeles token sale contract-iks), mida käsitatakse võlaõigusliku kokkuleppena.

Järgmisel joonisel on kajastatud klassikalise IPO ja ICO võrdlust, mis puudutab eelkõige väärtpaberite ja tokenite pakkumist, turustamist ning järelturgu ehk hiljem kauplemisele võtmist.

Joonis 1. IPO ja ICO võrdlus15


Eeltoodu põhjal võib tekkida küsimus, kas just tehnoloogilised eripärad (plokiahel vms) on need, mis võimaldavad ICO-de puhul ajaliselt vastavaid raha kaasamise pakkumisi kiiremini läbi viia kui klassikalised IPO-d? Mingil määral võib see kindlasti tehnoloogiast sõltuda, kuid pigem sõltub see täna ikkagi kehtivast regulatsioonist ja järelevalvekorraldusest, mis näevad ette, millised etapid ja protsetuurid on vaja läbida kaasamaks vahendeid erinevate investeerimisprojektide tarvis (nt kas on vajalik saada eelnev järelevalveasutuse heakskiit jms). Samas olemuslikult (majanduslikust käsitlusest) ei ole tegelikult vahet, mis viisil vahendeid investorite käest kaasatakse – pigem on uued tehnoloogiad teinud vahendite kaasamise viisid investorite jaoks mugavaks ja eelduslikult ka odavamaks (viinud tehingukulud alla). Samas tehingukulu sõltub jällegi üksjagu kehtiva regulatsiooni intensiivsusest või sügavusest (nt kas rakenduvad ka järelevalvetasud, kapitalinõuded, muud tegevusnõuded jne).

Teiseks, MiFID väärtpaberitele on nähtud ette ka vastav registreerimise ja nende väärtpaberite hoidmise režiim (vastavalt keskdepositooriumite määrusele ehk CSDR-le16, mida täpsustab Eesti õiguses eelkõige EVKS). EVKS kohaselt tuleb registreerida avalikult pakutavad väärtpaberid.

MiFID väärtpaberite registripidamist illustreerib järgmine joonis. Sellelt on näha, et registripidamise korraldusse on hõlmatud mitmed erinevad osapooled ja vastav ahel, mille kaudu emitendi väärtpaber jõuab lõppinvestorini, võib olla päris pikk (eelkõige juhul, kui emitent ja investor on erinevatest riikidest).

Joonis 2. „Klassikaliste“ väärtpaberite (MiFID väärtpaberite) registreerimine17



Mitte-MiFID väärtpaberitele eeltoodud EL õiguse registreerimise nõuded ei kohaldu. Mitte-MiFID väärtpaberid (mis ei ole vabalt võõrandatavad) või muud sarnased instrumendid, mis samas kannavad endas investeerimiseesmärki, võivad olla kajastatud plokiahelas (võttes arvesse äriseadustikus sätestatut). Järgmisel joonisel on illustreeritud registripidamist läbi plokiahela. Selline korraldus on üksjagu teistsugune kui nn klassikaline väärtpaberite registripidamine (vähem vahendajad, keskset osapoolt ei pruugi olla jne).

Joonis 3. „Uudsete“ kapitali kaasamise instrumentide registreerimine18


Et kehtiva väärtpaberituru regulatsiooni seoseid käesoleva eelnõuga oleks võimalik paremini mõista, siis on järgmises tabelis esitatud rahastamise kaasamise viiside lõikes peamised nõuded, mida adresseerivad kehtiv väärtpaberituru õigus ja käesolev eelnõu. Nagu tabelist näha, siis on mitmed lähtekohad samad (mis puudutab info avalikustamist, tegevusloa nõudeid jms). Siiski tuleb silmas pidada, et antud tabel on esitatud suure üldistusastmega ja detailsema arusaama jaoks tuleb kindlasti tutvuda käesoleva seletuskirja 3. peatükiga.

Tabel 3. Kehtiva väärtpaberituruõiguse ja käesolevas eelnõus sätestatu üldine võrdlus
Peamised nõuded
Väärtpaber
(aktsia, võlakiri vms MiFIDi väärtpaber)
Ühisrahastus
Krüptovarad


Ettevõtete põhine ühisrahastus
Tarbimiskrediidi põhine ühisrahastus
Investeerimispõhised ja muud krüptovarad, sh virtuaalvääringud

Kohalduv õigus
EL väärtpaberiõigus (MiFID, prospektimäärus, CSDR)
EL ühisrahastusmäärus (osaliselt käesolev eelnõu)
Käesolev eelnõu
Käesolev eelnõu





Nõuded pakkumise kohta info avalikustamisele

Prospekti koostamise kohustus:
• kui pakkumise koguväärtus on üle 5 mln euro; või
• kui pakkumine on suunatud rohkem kui 150 jaeinvestorile.

Avalikele pakkumiste vahemikus 1 – 5 mln eurot kohta tuleb koostada nn lihtsamas vormis teabedokument.
Põhiteabedokumendi (PTD) koostamise kohustus vastavalt EL määrusele on juhul, kui:
• kui pakkumine on suunatud avalikkusele (määratlemata); ja
• kui pakkumine on alla 5 mln euro (juhul kui pakkumine on üle 5 mln euro, kohaldub kas EL väärtpaberi-õigus või käesolev eelnõu).
PTD koostamise kohustus vastavalt käesolevale eelnõule on:
• kui pakkumine on suunatud avalikkusele.
• samas on nähtud erand, et mis vormis PTD koostada.

PTD (standardiseeritud white paper’i) koostamise kohustus vastavalt käesolevale eelnõule on:
• kui pakkumine on suunatud avalikkusele.


Pakkumise dokumendi FI-s registreerimise kohustus
Prospekt tuleb Finants-inspektsioonis registreerida
Kui pakkumise koguväärtus on üle 5 mln euro, siis tuleb PTD Finantsinspektsioonis registreerida.

Nõuded muu regulaarse info avalikustamisele
Regulaarne aruandluskohustus (kui emitendi väärtpaberitega kaubeldakse).
Regulaarne aruandluskohustus ja eraldi nõuded konkreetse investeerimisprojekti kohta.

Tegevusloa nõue
Vajalik krediidiasutuse investeerimisühingu, või fondivalitseja tegevusluba (kui väärtpabereid pakutakse investeerimisteenuse osutamise raames).
Juhul kui vahendeid kaasatakse läbi ühisrahastusplatvormi, siis on selle teenuse osutamiseks (s.t. ühisrahastusteenuse) vajalik Finantsinspektsiooni tegevusluba. Ühekordse pakkumise jaoks tegevusluba vajalik taotleda ei ole.
Erinevate krüptovaradega seotud teenuste osutamise jaoks on vajalik Finantsinspektsiooni tegevusluba.

Nõuded kauplemiskohale
Eraldi nõuded kauplemiskohtadele (börsile ja alternatiivbörsile).
Eraldi nõuded nn bulletin board stiilis kauplemiskeskkonna korraldamisele.
Eraldi nõuded finantsvahendusplatvormi korraldamisele.
Eraldi nõuded finantsvahendusplatvormi korraldamisele.

Nõuded registripidamisele
Kauplemiskohas kauplemisele võetud väärtpaberid tuleb väärtpaberite kesk-depositooriumis registreerida.
Eraldi registripidamise nõudeid ette nähtud ei ole. Nõuded on ette nähtud andmete ja tehingute säilitamisele.

2.4. Kehtiv regulatsioon ja turuülevaade

Väärtpaber EL ja Eesti õiguses

Nagu eespool märgitud, siis MiFID II artikli 4 lõige 1 punkt 44 määratleb võõrandatavad väärtpaberid, mis on kapitaliturul kaubeldavad (ja üleantavad), mh:
i) äriühingute aktsiad, osad ja muud väärtpaberid, mis on samaväärsed äriühingute, seltsingute või muude üksuste aktsiate või osadega, ning aktsiate hoidmistunnistused;
ii) võlakirjad19 või muus vormis väärtpaberistatud võlad, sealhulgas selliste väärtpaberite hoidmistunnistused;
iii) muud väärtpaberid, mis annavad õiguse omandada või võõrandada selliseid vabalt võõrandatavaid väärtpabereid või millest tuleneb rahaline arveldus, mille kindlaksmääramise aluseks on vabalt võõrandatavad väärtpaberid, valuutad, intressimäärad või tootlused, kaubad või muud indeksid või näitajad.

EL prospektimääruses on väärtpaberite üldiste liikidena toodud välja omakapitali- ja mitteomakapitaliväärtpaberid. MiFID II kohaselt on seega väärtpaberi üheks tunnuseks kapitaliturul kaubeldavus. Euroopa Komisjon on seisukohal, et kapitaliturg on laiem kui reguleeritud turg ja selle all mõistetakse kõiki olukordi, kus saavad kokku väärtpaberite ostmise ja müümise huvid.20

Vabalt võõrandatavuse mõiste sisustamisel on EL liikmesriikidel olnud erinev praktika. Eestis on väärtpaberi defineerimisel kriteeriumiks võetud ühepoolse tahteavalduse alusel üleantavus ning tegemist peab olema varalise õiguse, kohustuse või lepinguga (VPTS § 2 lg 1). Vastavalt VÕS § 917 lg-le 1 on väärtpaber iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada. Seadusega sätestatud juhtudel loetakse väärtpaberiks ka õigusi, mida väljendatakse ja antakse üle üksnes registrikande vahendusel (VÕS § 917 lg 2 esimene lause).

Sisuliselt võib kõiki muid väärtpaberi sarnaseid objekte (mis ei klassifitseeru väärtpaberiks VPTS § 2 tähenduses) käsitada nõuetena.

Nõude ja väärtpaberi vahel ei ole praktikas alati kerge vahet teha, arvestades nõuete ja väärtpaberitega tehtavate tehingute võimalikke sarnaseid eesmärke. Seetõttu tuleks igakordselt hinnata ka ettevõtja poolt pakutava teenuse sisulist poolt. Ka Euroopa Komisjon on sedastanud, et nõuete loovutamise valdkonnas valitseb ebakindlus, kuivõrd väärtpaberite ja nõuetega tehakse enamjaolt sarnaseid tehinguid.21 Lisaks tuleb mainida, et loovutamistehingud arenevad pidevalt ja need võivad hõlmata ka mitme nõude loovutamist korraga või nii olemasolevate kui ka tulevaste nõuete loovutamist. Osade ärimudelite puhul võivad investeeringud olla struktureeritud mh selliselt, et vältida teatud regulatsioonide kohaldumist, investeeringute puhul nt vältides väärtpaberina kvalifitseerumist.

Lisaks kapitaliturul kaubeldavuse aspektile on väärtpaberi tunnuseks ka selle üleantavus, mille väljaselgitamiseks on vajalik hinnata, kas ja mis tingimustel on väärtpaber üleantav. Üleantavuse tähenduse kohta VPTS otsest vastust ei anna. Selle kohta on Euroopa Komisjon viidanud aga olukorrale, kui väärtpaberitega kauplemine on võimalik reguleeritud turul (sisuliselt väärtpaberibörsil) või mitmepoolses kauplemissüsteemis (sisuliselt alternatiivturul).22 VPTS § 2 lg 1 sõnastuse ja kapitalituru laiema definitsiooni alusel võib Eesti õiguse kontekstis üleantavuse kohta öelda, et see tähendab väärtpaberite vabalt võõrandatavust, mis on võimalik eelkõige juhul, kui võõrandamiseks ei ole takistusi.

Seega on oluline hinnata ka väärtpaberi võõrandatavuse ja kaubeldavusega seotud küsimusi. Võõrandatavuse osas on õiguskirjanduses välja toodud, et see tähendab üksnes ringlusesse laskmise võimalust, kaubeldavus eeldab, et väärtpabereid on võimalik turustada, st teatud väärtuse olemasolu.23 Hinnangu andmisel tuleks lisaks väärtpaberi tunnuste analüüsimisele arvesse võtta ka investeeringu mahtusid, investorite jaoks kaasnevaid riske ja kapitali kaasamise eesmärke. Väärtpaberit tuleks vaadata kui tervikut, koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.

Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus. Nõuete loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste üleminekut. Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda mh sellisel juhul, kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete24 loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See tähendab, et toimub loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub uuega. Kui nõudeid loovutatakse osaliselt, siis ühe võlausaldaja asemele tekivad osavõlausaldajad, kes võivad teistest sõltumatult panna maksma osa endisest kohustusest.

Laenunõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seaduslikud piirangud või vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS §-dest 166 ja 164. Võlaõigusseaduse § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Sellisel juhul võivad olla asjakohased seadusest tulenevad piirangud, nt KAS § 63 lg 4 ja KAVS § 46 lg 2.

Oluline on siinkohal märkida, et käesoleva eelnõu uues versioonis soovitakse erinevate varaliikide nn avalikkuse pakkumise režiim viia võimalikult lähedale väärtpaberituru seaduses sätestatud väärtpaberite avaliku pakkumise režiimile. Ehk käesoleva eelnõu uue versiooni kohaselt tuleb üksnes üle 5 miljoni eurose koguväärtusega varade pakkumise puhul esitada põhiteabedokument Finantsinspektsioonile kooskõlastamiseks. Samamoodi tuleb VPTS § 15 lg 1 kohaselt VPTS kohaldamisalasse kuuluvate väärtpaberite emiteerimisel registreerida vastava pakkumise prospekt Finantsinspektsioonis, kui tegemist on väärtpaberite pakkumisega, mille koguväärtus on üle 5 miljoni euro. Kui vastavate varade pakkumise suurus jääb alla 5 miljoni euro, siis põhiteabedokumenti Finantsinspektsioonile teadmiseks esitada ei ole vaja (selline lähenemine oli varasemas eelnõu versioonis).

Ühisrahastus
• Eesti õigus

Ühisrahastamine on alternatiivne võimalus finantseerida selliseid projekte, mida teised finantsteenused ei pruugi rahuldada. Käesoleval ajal ei ole Eestis ühisrahastusega tegelevate ettevõtete äritegevust eriseadustega reguleeritud ja Eesti õiguses puuduvad selged alused ühisrahastuse investeeringute määratlemiseks. Ühisrahastusettevõtja investeeringutele kohalduv regulatsioon on siiani sõltunud eelkõige ettevõtja ärimudelist ja rahastusprojekti struktureerimisest.

Kui ühisrahastusettevõtja soovib vahendada tarbijale krediiti krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 2 lg 2 kohaselt, peab nimetatud ettevõtja taotlema Finantsinspektsioonilt krediidivahendaja tegevusloa.25 KAVS aga ei näe aga sellistele teenuseosutajatele ette eraldi investorkaitse alaseid nõudeid. Samas võivad ühisrahastusele, sõltuvalt selle eesmärkidest ja tegevusmudelist, kohalduda ka näiteks väärtpaberituruseadus (VPTS), krediidiasutuste seadus (KAS), makseasutuste ja e-raha asutuste seadus (MERAS) või investeerimisfondide seadus (IFS). Ühisrahastusteenuse osutajal lasub oma ärimudeli hindamise kohustus. Teenuseosutaja peab analüüsima, kas tulenevalt tema tegevustest on tal kohustus järgida mõnda eelnimetatud seadust ja kas tema tegevuses võivad esineda sellised tunnused, mille kohaselt on vaja taotleda tegevusluba või registreerida oma tegevus Finantsinspektsioonis.

KAS kohaselt on õigus avalikkuselt hoiuseid või muid tagasimakstavaid rahalisi vahendeid kaasata ainult krediidiasutustel (§ 4 lg 1). Teatud tingimustel võib selliseks tegevuseks olla ka väärpaberite pakkumine. KAS tähenduses loetakse avalikkuselt kaasatuks hoiused või muud tagasimakstavad rahalised vahendid, mille puhul ettepanek raha hoiustamiseks või muude tagasimakstavate rahaliste vahendite muul viisil kaasamiseks on tehtud avalikkusele (§ 4 lg 2). Avalikkuse all mõistetakse eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi (KAS § 4 lg 3). Ühisrahastamine toimub tavapäraselt avalike internetiplatvormide kaudu ja selle näol on tegemist peamiselt üldsusele suunatud avatud pakkumisega tahteavalduse tegemiseks osaleda konkreetse projekti rahastamises. Seega on üldjuhul tegemist investeeringu avaliku pakkumisega, mida pakutakse määratlemata hulgale isikutele. Mitte-avaliku pakkumisega on tegemist üksnes juhul, kui pakkumine on suunatud konkreetselt kitsale ringile investoritele. Käesoleva eelnõuga täpsustatakse antud aspekti ka ühisrahastusteenuste puhul (vt eelnõu § 2 lg 10 ning § 3 lg-d 2 ja 4 ning § 5 lg 1).

• Euroopa Liidu õigus

2018. aastal avaldati Euroopa Komisjoni FinTech tegevuskava, mille eesmärk on suurendada Euroopa finantssektori konkurentsivõimelisust ja innovaatilisust. Tegevuskava raames esitati ka ettepanek teatud ühisrahastumudelite reguleerimiseks EL-s. 7.10.2020 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503 (edaspidi nimetatud ka EL ühisrahastusmäärus).26

Nimetatud määruse eesmärk on, et ühisrahastusteenuse osutajad saaksid kergesti oma teenuseid pakkuda terves ELis, mis aitaks mitmekesistada Euroopa finantssüsteemi, toetades finantsstabiilsust, investorikaitset ja turuosalistevahelist konkurentsi. Piiriülese teenuse osutamiseks on ette nähtud tegevuslubade andmise kord, mis võimaldab ELis piiriüleselt tegutseda ilma edaspidi igas liikmesriigis tegevusluba taotlemata. Samas kindlustatakse, et ühisrahastusteenuse osutajad on allutatud raamistikule, mis tagab nende nõuetekohase haldamise ja rahastajate kaitse, keskendudes usaldusväärsele riskijuhtimisele, eriti ärikäitumisele, sobivusele ja nõuetele vastavusele, hoolsuskohustusele ja nõuetekohasele teabe avalikustamisele. See peaks suurendama ühtlasi ka investorite kaitset. Määrust kohaldatakse alates 10.11.2021 ja see rakendub lõplikult hiljemalt 2022. a. 10. novembril (selleks ajaks peavad need ühisrahastusteenuse osutajad, kes soovivad oma tegevust jätkata, saama hiljemalt Finantsinspektsioonilt tegevusloa).

Lisaks EL ühisrahastusmäärusele võeti 7.10.2020 vastu ka direktiiv 2020/1504, millega muudetakse omakorda MiFID II direktiivi.27 Nimelt lisati MiFID direktiivi artikli 2 lõikesse 1 punkt p, millega välistatakse MiFID II regulatsiooni kohaldamisalast EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis e määratletud ühisrahastusteenuse osutajad. Liikmesriikidel oli viidatud direktiivi kohaselt kohustus nõue siseriiklikku õigusesse implementeerida hiljemalt 2021. a. 10. maiks ja seda tuli hakata kohaldama alates 10.11.2021. Vastavad täiendused on sisse viidud VPTS-i. Käesoleva eelnõuga need VPTS-i sätted aga tühistatakse ja viiakse sisse käesolevasse eelnõusse endasse (kuna käesolev eelnõu on sobilikum koht võrreldes VPTS-ga nende normide sätestamiseks).

EL ühisrahastusmäärus kõikidele ühisrahastuse viisidele või vormidele ei kohaldu ehk teatud ühisrahastusmudelitele ei ole EL tasemel nõudeid ühtlustatud. See puudutab eelkõige tarbijakrediidi vahendamisega tegelevaid ühisrahastusteenuse osutajajaid. Eelnõuga hõlmatakse ka sellised ühisrahastusteenuse osutajad, kes võimaldavad investeerimist ka tarbijakrediidi projektidesse.

Krüptovarad

• Eesti õigus

Krüptovarad on Eesti õiguses defineerimata mõiste, kuid krüptovarade alla võib tinglikult liigitada kõiki instrumente, mis on esitatud krüptograafilisel kujul. Krüptovarasid on võimalik jagada kolmeks lähtuvalt nende peamisest funktsioonist ja kasutusotstarbest (vt allolevat tabelit).

Tabel 4. Erinevate krüptovarade (tokenite) klassifitseerimine üldistatud kujul28
Maksetokenid (eelkõige virtuaalvääringud)
Investeerimislaadsed tokenid
Kasutustokenid
Eeskätt maksete tegemiseks või väärtuse ülekandmiseks kasutatavad krüptovarad, millega tavaliselt ei kaasne õigusi tokeni väljastaja enda või tema poolt pakutava toote või teenuse suhtes (erinevalt investeerimis- või kasutustoken’itest). Teisisõnu kasutatakse virtuaalvääringuid pigem vahetusvääringuna (nt kaupade/ teenuste müümiseks või ostmiseks kellegi käest, kes ise ei ole tokenite väljastaja) või ka investeerimise eesmärgil läbi tokeni enda väärtuse säilitamise/suurendamise.
Tuntum ja esimene näide on bitcoin. Uuem nähtus on „varaga tagatud token“, mis on suhteliselt uus vorm viis maksmiseks ja mis on tagatud teatud varaga (riiklik valuuta, kaup või toorme, või ka teine krüptovara).
Selliseid instrumente võib pidada väärtpaberiteks või väärtpaberitega sarnanevateks instrumentideks, mis annavad tokeni omanikele hääle-, kasumi jaotamise- või muid õigusi, mida tavapäraselt seostatakse aktsia või osaühingu osa omamisega.



Üldiselt võimaldavad sellised krüptovarad juurdepääsu konkreetsele tootele või teenusele, mida sageli pakutakse kasutades hajusraamatu platvormi, kuid mida ei aktsepteerita kui maksevahendit.



1) Virtuaalvääringud ja nendega seotud teenused
Rahapesu andmebüroo väljastab alates 27.11.2017 tegevuslubasid Eestis virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks.29 Virtuaalvääring on defineeritud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) § 3 punktis 9, mille kohaselt virtuaalvääring on digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud aktsepteerivad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artikli 4 punkti 25 tähenduses ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses.
Virtuaalvääringu teenus jaguneb kehtiva RahaPTS järgi neljaks eraldi teenuseks:
1) virtuaalvääringu rahakotiteenus on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja ülekandmise eesmärgil;
2) virtuaalvääringu vahetamise teenus on teenus, mille raames vahetab isik virtuaalvääringut raha vastu või raha virtuaalvääringu vastu või üht virtuaalvääringut teise vastu;
3) virtuaalvääringu ülekande teenus on teenus, mis võimaldab teha vähemalt osaliselt elektrooniliselt tehingu virtuaalvääringu teenuse pakkuja kaudu algataja nimel eesmärgiga teisaldada virtuaalvääring saaja virtuaalvääringu rahakotti või -kontole, sõltumata sellest, kas tehingu algataja ja saaja on üks ja sama isik või kas tehingu algataja ja saaja kasutavad sama teenusepakkujat;
4) virtuaalvääringu väljastamisega seonduva väljastaja eest või nimel avaliku või suunatud pakkumise või müügi korraldamine või sellega seotud finantsteenuse osutamine.

2) Investeerimise eesmärki kandvad krüptovarad
Täna turul pakutavate investeerimise eesmärki kandvate krüptovarade alla võib liigitada sellised instrumendid, mille omamisega kaasnevad õigused ja kohustused sarnanevad eeskätt osalusele äriühingus või mille omajal on võimalik teenida tulu vastavalt instrumendi pakkumises esitatud tingimustele. Näiteks aktsiast ja ka ostueesõigusega piiratud osaühingu osast tulenevad õigused ja kohustused on sätestatud äriseadustikus. Seega, kui investeerimistoken esindab plokiahelasse kantud ühikuna osa või muud instrumenti, mida seostatakse osaluse omamisega, on võimalik selgitada selle tokeniga seotud igakordse omaniku õigusi osalusele ja hüvedele äriseadustiku regulatsiooni põhjal. Siiski jäävad määratlemata näiteks plokiahelas tehingute kajastamisega (ehk registri pidamisega) seotud küsimused, samuti tokeniga tehingu tegemise ja selle hoidmisega (virtuaalse rahakoti ja selle võtmetega) seotud temaatika ning muud tokeni tehnoloogilisest eripärast tulenevad aspektid.

Seoses eelnõus esitatud krüptovara definitsiooniga tuleb märkida, et selle mõiste alla lähevad ka instrumendid, mille omamine on funktsionaalselt sarnane osaühingu osa omamisega. 2020. aastal jõustusid äriseadustiku § 149 muudatused, mis lubavad osaühingul põhikirjaga loobuda osa võõrandamise käsutustehingu notariaalsest vorminõudest, kui sellega on nõus kõik osanikud ja kui osaühingu osakapital on vähemalt 10 000 eurot. See võimaldab osa võõrandamise käsutustehinguid teha ka vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vt viidatud sätte lõiked 4 ja 6). Osaühingu osadega tehinguid tehes tuleb arvestada äriseadustikus sätestatuga, sh sellega, et õiguslikku tähendust omavad äriregistri pidaja poolt tehtud kanded.

Kui aga eesmärk ei ole mitte tokeniseerida olemasolevat õigust, vaid token ise esindabki vastavat vara liiki (näitena nn fragmenteeritud õigus, mis ei ole aktsia, kuid annab õiguse dividendidele lähtuvalt teatud arvestuspõhimõtetest, või hääleõiguse äriühingus), ei pruugi kehtiv õigus tokeni olemusega seotud aspektidele piisavat selgitust anda ning pooltevahelised suhted saavad rajaneda üksnes lepingul ehk tokeni välja andmisel koostatud teabedokumendil (nimetatakse ka white paper’iks).

3) Kasutustokenid

Kasutustokenite alla liigituvad üldjuhul sellised krüptovarad, mida on võimalik vahetada kaupade või teenuste vastu või mida on võimalik näiteks kasutada tokeni väljastaja teenusele ligi pääsemiseks. Teisisõnu on tegemist piiratud kasutusfunktsiooniga tokeniga, mida aktsepteerib tokeni müüja ise enda poolt osutatava teenuse või kauba maksevahendina. Sellisest funktsioonist lähtuvalt võib kasutustokeneid mõista ka kui vautšereid (voucher) või kinkekaardi sarnast instrumenti. Ka kasutustokenite pakkumine ja käitlemine on Eesti õiguses suuresti reguleerimata, ning konkreetselt kasutustokenid alluvad eelkõige poolte (teenuseosutaja ja kliendi) vahelisele võlaõiguslikule suhtele, mille keskseks elemendiks on kasutustokeni pakkumisel esitatud teabedokument (white paper).

Kõigi kolme tokeni liigi puhul on ühendavaks jooneks siiski tehnoloogiast tulenevad riskid, mida kehtiv õigus ei kajasta. Seega võib regulatsiooni täiendamise seisukohalt olulise kohana välja tuua sellekohase lünga, mis vajab täpsustamist. Eelnõu eesmärk on kehtivat regulatsiooni täpsustada kõigi erinevat liiki krüptovarade osas.30

• Euroopa Liidu õigus

Nagu eespool juba märgitud, siis EL väärtpaberituruõigus reguleerib finantsinstrumentide turgude direktiivist (MiFIDII) tulenevalt selliseid väärtpabereid, mille olemuslikuks tunnuseks on, et nad peaksid olema kapitaliturul vabalt võõrandatavad. Tüüpiliselt on sellisteks väärtpaberiteks börsil (reguleeritud väärtpaberiturul) kauplemisele võetud aktsiad või võlakirjad.31

Eraldi krüptovarasid EL väärtpaberituru või investorikaitse alane õigus seni reguleerinud ei ole. EL õiguse regulatsioon krüptovarade kohta piirdub direktiiviga (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist . See direktiiv sätestab õigusliku raamistiku virtuaalvääringu teenuse pakkujatele suhtes rakendatavatele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuetele, jättes sealjuures reguleerimata teenuse osutamisele seatavad nõuded või ka üldisema finantsjärelevalve raamistiku.

Euroopa Komisjon avalikustas aga 2020. a. septembris digitaalse rahanduse paketi32, mille üks osa on krüptovaraturge käsitlev määrus (ingl Markets in Crypto Assets ehk MiCA). MiCA peamiseks eesmärgiks on kehtestada ühtne reeglistik krüptovarade reguleerimiseks EL määruse näol. Määruse kohaldumisalasse kuuluksid kõik krüptovarad (mis ei ole finantsinstrumendid või investeerimishoiused, e-raha, hoius Euroopa Parlamendi ja Nõukogu hoiuste tagamise skeemide direktiivi 2014/49/EL tähenduses või väärtpaberistamine), ja varaga tagatud krüptovara (laiemalt tuntud kui nn stablecoin) ning nimetatud krüptovarade emiteerimise ja käitlemisega seotud teenuseosutajad. Krüptovara emitentidele kaasneb kohustus koostada põhiteabedokument. Kõige rangemalt on reguleeritud e-raha tokenid ja varapõhised tokenid, mille puhul peab emitent taotlema tegevusloa ning saama oma instrumendi põhiteabedokumendi sisule eelneva heakskiidu finantsjärelevalveasutuselt.. Liikmesriigid jõudsid MiCA teksti osas kokkuleppele 2022. a. 30. juunil. Tõenäoliselt avaldatakse vastav tekst ametlikult 2022. a. lõpus või 2023. a. alguses ja see rakendub 2024. a. lõpus või 2025. a. alguses.

2.5. Turuülevaade
2.5.1. Eesti finantsturg

Eesti kapitaliturg on panganduskeskne, st alternatiivsed kapitali kaasamise mahud on pangalaenudega võrreldes üsna väikesed. Järgmisel joonisel on näha, kuidas suhestuvad erinevad finantssektori valdkonnad SKP-ga. Kuigi pärast 2008. aasta majanduslangust on pankade osatähtsus mõnevõrra vähenenud, moodustavad pankade varad endiselt ligikaudu kaks kolmandikku finantssektori varadest.

Joonis 4. Eesti finantssektori varade ja SKP suhtarv 2015. ja 2020. a lõpus33



Vastavalt Eesti Panga ülevaatele on Eesti finantssektor rahvusvahelises võrdluses üpris väike. Kui Eesti finantssektori finantsvarad moodustasid konsolideerimata kujul 2019. aasta lõpus ehk enne koroonakriisi ligikaudu 230% SKPst, siis Euroopa Liidu mediaan oli ligikaudu 1,5 korda suurem. Ka majanduses loodavast lisandväärtusest moodustab finantssektori oma Eestis väiksema osa (4,5%) kui Euroopa Liidus keskmiselt (5%). Ent erinevalt ülejäänud Euroopa Liidust on Eesti finantssektor ja mõlemad suhtarvud viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.

Kapitaliturgude osakaal on finantssektoris ca 8%. Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on see number üsna väike. Samas teatud finantsvahenduse sektorid on viimasel viiel aastal kiiresti kasvanud.

Joonis 5. Pangandusvälise finantsvahenduse poolt Eesti reaalsektori ettevõtetele ja majapidamistele vahendatud rahastuse jääk. Allikas: Eesti Pank



Eesti Panga 2022. a. alguses avaldatud majanduse rahastamise ülevaate34 kohaselt on pangandusvälise finantsvahenduse (era-, riski- ja investeerimisfondid, ühisrahastus, hoiu-laenuühistud, pensionifondid, börs jms) kiire kasv laiendanud rahastamisvõimalusi (vt eeltoodud joonist). Väga väikestele ja alustavatele ettevõtetele pole pangalaen tihti sobiv või kättesaadav rahastamisviis, sest puudub krediidiajalugu, piisav tagatis või omakapital. Pangandusväline finantsvahendus, sh ühisrahastus, aitab järjest enam seda lünka täita. Kuigi pangandusväline finantsvahendus on Eestis endiselt tagasihoidlik, rahastas Eesti Panga hinnangul 2021. aastal end pangandusvälise finantsvahenduse kaudu rekordarv ettevõtteid.

Krüptovara teenuseosutajate kaudu ettevõtete rahastamise kohta andmed aga puuduvad. Küll on aga Eesti Pank uurinud, kus majapidamised oma vara finantsilises mõttes hoiavad (või millist finantsvara omavad), sh ka krüptovara. Järgmistelt joonistelt on näha, et krüptovara populaarsus on hüppeliselt viimase 5 aasta jooksul kasvanud, eelkõige nooremate inimeste seas. Sisuliselt investeerivad alla 30 aastased inimesed krüptovarasse sama palju kui investeerimisfondidesse.

Joonis 6. Osakaal leibkondades, kellel on vastavat finantsvara
Joonis 7. Finantsvara omavate inimeste osakaal vanuse järgi


2.5.2. Ühisrahastusteenuse osutajate sektori ülevaade

Ühisrahastuse valdkond on arenenud üpris kiiresti peale 2008. a. majanduslangust ja tõusnud arvestatavaks alternatiivseks rahastamisviisiks. Varasemate (küll mitte kõige värskemate) rahvusvaheliste uuringute Eesti on olnud ühisrahastamise turul Euroopas eesrinnas (arvestades ühisrahastuse mahtu elaniku arvu kohta)35. Ühisrahastamine sai Eestis hoo sisse 2009. aastal, kui alustati P2P tüüpi laenude andmisega.

Järgmisel joonisel on näha, et millistes EL liikmesriikides on ühisrahastuse vahendusel kaasatud kõige rohkem vahendeid erinevate ühisrahastusvormide lõikes. Kuigi andmed ei ole enam kõige värskemad, siis annab see siiski indikatsiooni, et Eesti on selles valdkonnas üsna esirinnas. Eestit iseloomustab ka see, et meil on kõige populaarsem laenupõhine ühisrahastusvorm. Meid iseloomustab võrreldes teiste EL liikmesriikidega ka see, et paljud Eesti ühisrahastusplatvormid tegutsevad piiriüleselt (muudes riikides on nad rohkem nö siseriikliku suunitlusega).

Joonis 8. Ühisrahastuse vahendusel kaasatud summad EL liikmesriikides 2017. a. lõpu seisuga, (miljonites eurodes)36


Ka Eesti Panga andmetel on ühisrahastuse maht elaniku kohta Eestis jätkuvalt üks Euroopa suurimaid.

Eesti Panga hinnangul on ühisrahastamise kiirel kasvul mitu põhjust. Pärast üleilmset finantskriisi on pangalaenude tingimused karmistunud. Rahastuse kaasajatele on meeltmööda see, et pankadega võrreldes saab rahastuse kiiresti kätte ja tingimused on paindlikumad. Investorid otsivad väga madalate intressimäärade keskkonnas oma investeeringutele paremat tootlust ja lepivad seejuures suurema riskiga. Tehnoloogia areng võimaldab laenuandjat ja laenuvõtjat varasemast lihtsamini kokku viia ja ühisrahastamise puhul saab investeerimisega alustada juba väga väikestest summadest. Kuna ühisrahastus on alles suhteliselt uus ja kiiresti arenev valdkond, mida pole veel jõutud eriseadustega reguleerida ning mille üle riiklikku järelevalvet tihti ei tehta, on ühisrahastusplatvormidel rangemalt reguleeritud ja järelevalvatud finantsvahendajate ees tõenäoliselt mõningane regulatiivne eelis.

Eesti Panga 2022. a. alguses avaldatud majanduse rahastamise ülevaate kohaselt kasvas ühisrahastus 2021. aastal kiiresti eelkõige ettevõtetele väljastatud rahastuse arvelt (vt järgmist joonist).

Joonis 9. Ühisrahastusplatvormide poolt vahendatud rahastuse jääk (allikas: Eesti Pank)


Eeltoodud joonise pealt on nähta, et aastate 2016–2021 jooksul on kaasatud läbi Eesti ühisrahastusplatvormide üle 1,4 mlrd euro suuruses rahalisi vahendeid. Eesti ühisrahastusplatvormide kiire kasvu juures tuleb arvestada, et osad neist on jõuliselt laiendanud oma tegevust ka teistesse riikidesse. Seetõttu Eesti ettevõtetele (väiksemal määral ka majapidamistele) väljastatud rahastuse osakaal väheneb pidevalt. Eesti Panga hinnangul rahastavad ka mitmed kinnisvaraettevõtted end ühisrahastusplatvormide kaudu, kuigi selliselt kaasatud raha osakaal on nende kogurahastamises üsna vähene. Kinnisvaraettevõtete poolt Eestis registreeritud ühisrahastusplatvormide kaudu kogutud raha maht ulatus Eesti Panga ligikaudsel hinnangul 2021. aasta lõpus 50 miljoni euroni.

2.5.3. Ülevaade krüptovarade turust

Maailmas oli 2022. a. 5. juuli seisuga ringluses 20 120 erineva krüptovara, sh virtuaalvääringut, turuväärtusega 900 miljardit USA dollarit (kuna turuväärtus tuleb arvestada, et see summa kõigub märkimisväärselt iga päev).37 Nagu järgmiselt jooniselt näha, siis suure osa aga moodustavad sellest tehingud bitcoin’ga (ligi pooled).

Joonis 10. Suuremate krüptovarade turuväärtus (joonise vasakul skaalal triljonites eurodes, paremal skaalal %-des)38


Konkreetselt Eestiga seoses ametlikku statistikat erinevate krüptovara vormide kaudu kapitali kaasamise mahtude kohta ei ole. 2018. aastal avaldatud Ernst & Young uuringu kohaselt ulatus Eestiga seotud ICO-de maht 63 miljoni USA dollarini (53 mln euroni), mis on teiste riikide võrdluses märkimisväärne. Uuringus peeti Eestiga seotuse all silmas seda, et tokeni emitent on Eestis asutatud või tokeni emitendi asutajad või juhid on Eestist pärit. Eesti ühingutega seotud ICO statistikat on kogunud ka advokaadibüroo NJORD Law Firm. Nende avaldatud andmete põhjal on Eesti ühingute kaasatud ICO mahud järgmised:

Tabel 5. Kapitali kaasamine läbi ICO-de (millel on seos Eestiga)

ICO-de koguarv
ICO-de arv,
kaasatud kapitali maht on teada
ICO-de maht (eurodes)
2017
28
24
198 mln
2018
110
50
148 mln

Lisaks on koostanud rahvusvahelisi võrdlusi token’te emiteerimisest ka audiitorbüroo PWC. Nende avaldatud ülevaate kohaselt oli Eesti hoidmas maailmas 6. kohta aastal 2019 läbi viidud emissioonide osas.39 Selle ülevaate kohaselt peetakse Eestit jätkuvalt üheks atraktiivseks kohaks, kus selliseid emissioone korraldada.

Samas tuleb märkida, et ei pruugi olla selge, mis tingimustel klassifitseeritakse vastavad kapitali kaasamise viisid ICO-deks või hoopis pigem STO-deks (security token offering).40

2.5.4. Virtuaalvääringu teenuse osutajad Eestis

Kõige hilisema ülevaate Eesti virtuaalvääringu teenuse osutajate kohta on võimalik leida Rahapesu andmebüroo 2022. a. alguses avalikustatud uuringust41. Seisuga 31. detsember 2021, mil eeltoodud uuring valmis, oli Eestis Rahapesu andmebüroo poolt välja antud 381 kehtivat tegevusluba virtuaalvääringu teenuse osutamiseks. 2022. a. 5. juuli seisuga oli aga majandustegevuse registri kohaselt tegevusluba alles 193 virtuaalvääringu teenuse osutajal. Tõenäoliselt see arv väheneb 2022. a. teises pooles veelgi.

Rahapesu andmebüroo andmetel oli aga mitteametliku statistika kohaselt 2021. aasta keskpaiga seisuga ligi 55% maailma kõikidest virtuaalvääringu teenuse pakkujatest registreeritud Eestis. See on kindlasti üsna märkimisväärne number.

Aasta alguses Eestis väljaantud tegevusloaga virtuaalvääringu teenuse pakkujatel oli 4,8 miljonit klienti, neist 2 miljonit on aktiivsed kliendid. Klientide arv on võrreldes 2019. aastaga kasvanud ligi 4,5 korda. Aasta alguses aktiivselt tegutsevate Eesti tegevusloaga virtuaalvääringu teenuse pakkujate käive oli kokku 20,3 miljardit eurot (juulist 2020.a juulini 2021.a), tehinguid kokku 66,3 miljonit.

Virtuaalvääringu teenuste valdkond on käivete ja ka klientide alusel selgelt kontsentreerunud väheste suurte teenusepakkujate kätte. Enam kui 85% virtuaalvääringu teenuse valdkonna käibest (17,7 miljardit eurot) andsid 15 teenusepakkujat (perioodil juuli 2020–juuli 2021).

91% Eestis tegevust alustanud virtuaalvääringu teenust pakkuvatest ettevõtetest võimaldasid RABi küsitlusele vastamise hetkel kaubelda või hoiustada Bitcoini. Levinud virtuaalvääringud, millega kaubeldakse, on ka Ethereum (67%), Litecoin (44%) ja Bitcoin Cash (44%).42


3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Ülevaade eelnõu ülesehitusest

EELNÕU
Krüptovara ja ühisrahastuse seadus


1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala
§ 2. Seaduse kohaldamisala
§ 3. Krüptovara ja krüptovarateenused
§ 4. Ühisrahastusprojekt ja ühisrahastusteenused
§ 5. Seaduses kasutatavad muud terminid

2. peatükk
Teenuseosutajana tegutsemise õigus

§ 6. Tegevusluba
§ 7. Tegevusloa taotlemine
§ 8. Äriplaan
§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine
§ 10. Tegevusloa andmise otsus
§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused
§ 12. Tegevusloa kehtivuse lõppemine
§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine
§ 14. Avalikkuse teavitamine
§ 15. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutmine

3. peatükk
Tegevus välisriigis ja teise lepinguriigi isiku tegevus Eestis

§ 16. Teenuseosutaja tegevus välisriigis
§ 17. Välisriigis asutatud isiku tegevus Eestis

4. peatükk
Oluline osalus

§ 18. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded
§ 19. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest
§ 20. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed
§ 21. Menetlus ja menetlustähtajad
§ 22. Osaluse omandamise tingimused
§ 23. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta
§ 24. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed
§ 25. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

5. peatükk
Juhtimine ja nõuded tegevusele

1. jagu
Teenuseosutaja juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 26. Teenuseosutaja asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht
§ 27. Nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele
§ 28. Juhtorgani liikmete ja töötajate kohustused
§ 29. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtorganite liikmetest ja audiitorettevõtjast
§ 30. Juhtorgani liikme tagasikutsumine Finantsinspektsiooni poolt
§ 31. Nõuded juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele
§ 32. Sise-eeskirjad
§ 33. Sisekontrolli süsteem
§ 34. Teenuse osutamise ja tehingutega seotud andmete registreerimine ja säilitamine

2. jagu
Nõuded teenuseosutaja tegevusele

§ 35. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmine ja kolmanda isiku teenuste kasutamine
§ 36. Huvide konflikti maandamise ja vältimise kord
§ 37. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemine investeerimisprojektides
§ 38. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega
§ 39. Konto avamise kohustus ja sellest teavitamine
§ 40. Nõuded finantsvahendusplatvormile
§ 41. Nõuded krüptovara registreerimisele hajusraamatu- või muul sarnasel tehnoloogial põhineva süsteemi abil
§ 42. Kliendi kaebuse lahendamine

3. jagu
Nõuded teenuseosutaja talitluspidevuse ja küberturvalisuse tagamisele

§ 43. Teenuseosutaja talitluspidevuse tagamine
§ 44. Nõuded küberturvalisusele

6. peatükk
Krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutamine

1. jagu
Üldnõuded teenuse osutamisele

§ 45. Üldnõuded krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutamisele
§ 46. Üldnõuded teenuseosutajale seoses rahastuse taotlejaga
§ 47. Teabe avalikustamine teenuseosutaja majandustegevuse kohta

2. jagu
Täiendavad nõuded teabe avalikustamisele investeerimisprojekti pakkumise korral

§ 48. Üldised teabe avalikustamise nõuded teenuseosutajale ja rahastuse taotlejale
§ 49. Teabe avalikustamine investeerimisprojekti kohta
§ 50. Teabe avalikustamine riskide suurenemise või nende realiseerumise korral
§ 51. Teabe avalikustamine finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute kohta

3. jagu
Investeerimisprojekti sihtrühm ja klientide kogemuse arvesse võtmine

§ 52. Üldised nõuded seoses investeerimisprojekti sihtrühma ja klientide kogemustega
§ 53. Investeerimisprojekti asjakohasuse hindamine mittekogenud kliendi puhul

4. jagu
Täiendavad nõuded krüptovarateenuste osutajatele

§ 54. Nõuded krüptovara hoidmise ja haldamise teenuse osutajale
§ 55. Nõuded krüptovara kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutajale
§ 56. Nõuded krüptovara vahetamise teenuse osutajale
§ 57. Nõuded krüptovara pakkumise teenuse osutajale
§ 58. Nõuded krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmise, täitmise ja edastamise teenuse osutajale
§ 59. Nõuded krüptovara kohta nõu andmise teenuse või krüptovaraportfelli valitsemise teenuse osutajale

5. jagu
Täiendavad nõuded ühisrahastusteenuse osutajale

§ 60. Täiendavad teabe avalikustamise nõuded ühisrahastusprojektide kohta
§ 61. Täiendavad teabe avalikustamise nõuded riskide suurenemise või realiseerumise korral seoses krediidipõhise ühisrahastusega
§ 62. Lepingueelne järelemõtlemisaeg mittekogenud klientidele ühisrahastusprojekti pakkumise korral
§ 63. Investeerimisprojekti tulususe või tootluse garanteerimine ja tagasiostugarantii
§ 64. Eelseadistatud investeerimine ühisrahastusteenuse korral

7. peatükk
Nõuded rahastuse taotlemisele ja põhiteabedokumendile

1. jagu
Üldnõuded rahastuse taotlejale

§ 65. Üldnõuded juriidilisest isikust rahastuse taotlejale

2. jagu
Põhiteabedokument, kahju hüvitamine ja pakkumise peatamine

§ 66. Nõuded põhiteabedokumendile
§ 67. Põhiteabedokumendi muutmine ja eksitava, vigase või ebatäpse teabe ilmnemisel põhiteabedokumendis
§ 68. Põhiteabedokumendi registreerimine Finantsinspektsioonis
§ 69. Finantsinspektsiooni õigused ja ülesanded seoses põhiteabedokumendiga ja õigus nõude põhiteabedokumendi muutmist
§ 70. Klientidele kahju hüvitamine
§ 71. Investeerimisprojekti pakkumise peatamine ja lõpetamine

8. peatükk
Nõuded kapitalile, omavahenditele ja varade hoidmisele

§ 72. Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital
§ 73. Nõuded teenuseosutaja omavahenditele
§ 74. Kliendi vara hoidmise nõuded

9. peatükk
Raamatupidamine ja aruannete esitamine Finantsinspektsioonile

§ 75. Raamatupidamise korraldamine
§ 76. Aruannete esitamine Finantsinspektsioonile
§ 77. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja algandmete säilitamine
§ 78. Audiitorkontroll
§ 79. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

10. peatükk
Teenuseosutaja ümberkujundamine, ühinemine, lõpetamine ja pankrot

§ 80. Ümberkujundamine
§ 81. Ühinemine
§ 82. Jagunemine
§ 83. Tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta
§ 84. Lõpetamine
§ 85. Pankrot

11. peatükk
Järelevalve

§ 86. Järelevalve eesmärk
§ 87. Järelevalve alused ja ulatus ning järelevalve teostamine
§ 88. Järelevalve välisriigis filiaali registreeritud teenuseosutaja ja piiriüleselt teenuseid osutava teenuseosutaja üle
§ 89. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle
§ 90. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses
§ 91. Finantsinspektsiooni õigused info saamisel
§ 92. Selgituste andmisest keeldumise alused
§ 93. Kohapealne kontroll
§ 94. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll
§ 95. Ettekirjutus
§ 96. Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel
§ 97. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel
§ 98. Sunniraha

12. peatükk
Vastutus

§ 99. Põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumine
§ 100. Muu teabe avalikustamise nõuete rikkumine
§ 101. Aruande, teabe, selgituse ja muu dokumendi esitamata jätmine
§ 102. Teenuse osutamisega seotud kohustuste rikkumine
§ 103. Teenuse osutamisega seoses tasu ja hüve saamise ning andmise nõuete rikkumine
§ 104. Finantsvahendusplatvormi haldamise ja korraldamisega seotud nõuete rikkumine
§ 105. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute investeerimisprojektides osalemisega seotud nõuete rikkumine
§ 106. Andmete registreerimise ja säilitamise kohustuse rikkumine
§ 107. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine
§ 108. Sise-eeskirjade või sisekontrolli nõuete rikkumine
§ 109. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmise korra rikkumine
§ 110. Teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumine
§ 111. Omavahendite nõuete rikkumine
§ 112. Vara hoidmise nõude rikkumine
§ 113. Huvide konflikti maandamise või vältimise nõuete rikkumine
§ 114. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumistest teavitamise korra rikkumine
§ 115. Teenuseosutaja talitluspidevuse või küberturvalisuse tagamisega seotud nõuete rikkumine
§ 116. Teenuse piiriülese osutamise ja filiaali asutamisega seoses Finantsinspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumine
§ 117. Teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise või lõpetamisega seotud nõuete rikkumine
§ 118. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 nimetatud nõuete rikkumine
§ 119. Menetlus

13. peatükk
Rakendussätted

1. jagu
Üleminekusätted

§ 120. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega


2. jagu
Muudatused kehtivates seadustes

§ 121. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
§ 122. Kindlustustegevuse seaduse muutmine
§ 123. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
§ 124. Krediidiasutuste seaduse muutmine
§ 125. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine
§ 126. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine
§ 127. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine
§ 128. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmine
§ 129. Riigilõivuseaduse muutmine
§ 130. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine
§ 131. Väärtpaberituru seaduse muutmine

3. jagu
Seaduse jõustumine
§ 132. Seaduse jõustumine



Eelnõuga ei reguleerita küsimusi, mis EL ühisrahastusmäärusele tuginedes on otsekohalduva iseloomuga. Euroopa Liidu õiguse kohaselt on keelatud otsekohalduva õigusakti sisu ümber kirjutada riigi õigusesse. Eelnõuga reguleeritakse küsimusi, milles EL ühisrahastusmäärus on liikmesriigile selle õiguse andnud või vastava kohustuse pannud.

3.2. Krüptovara ja ühisrahastuse seadus (edaspidi KrÜS)

Paragrahv 1 määratleb seaduse reguleerimisala. Selles nimetatud mõisted on defineeritud eelnõu paragrahvides 3 ja 4.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt on seadusega reguleeritud ühisrahastusteenuse osutamine ulatuses, milles see täpsustab ja täiendab EL ühisrahastusmääruses lubatavuse ulatuses. Teisisõnu kehtestatakse käesoleva punktiga EL ühisrahastusteenuse osutajatele nõuded niivõrd, kuivõrd see on lubatud või nõutud viidatud EL määrusega, st selles osas, mil määrust otse ei kohaldata - eeskätt vastutuse ja järelevalve sätted 11. ja 12. peatükis, vt ka § 7 lg 7. Eelnõu 11. ja 12 peatüki sätetega antakse pädevale asutusele järelevalvetegevuseks asjaomased meetmed ja kehtestatakse võimalus nõuete rikkumisel puhul sekkuda, sh määrata karistusi või võtta tarvitusele muid haldusmeetmeid.

EL ühisrahastusmääruse artikli 29 tähenduses määratakse pädevaks asutuseks Eestis Finantsinspektsioon (vt eelnõu § 87 lõige 6). Finantsinspektsioonil on seega kõik õigused, mis on sätestatud pädevale asutusele EL ühisrahastusmääruses ja mis eelnõuga sätestatakse.

Lõike 1 punkt 2 sätestab, et seadust kohaldatakse punktis 1 nimetamata ühisrahastusteenuse osutamisele. Nimetatud punkti alusel kuuluvad seaduse kohaldamisalasse need ühisrahastusteenuse osutajaid, kes punktis 1 nimetatud EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ei kuulu. Siia on hõlmatud nt tarbijakrediidipõhised ühisrahastusmudelid ning muud teenuseosutajad, kes vahendavad kolmandate isikute investeerimisprojekte. Täpsemalt on ühisrahastusprojekti mõiste lahti seletatud eelnõu § 4 lõikes 1 ning ühisrahastusteenus ja ühisrahastusteenuse osutaja sama paragrahvi vastavalt lõigetes 4 ja 5..

Lõike 1 punkti 3 kohaselt reguleerib seadus ühisrahastusprojektide pakkumist. Ühisrahastusprojekti pakkumise kohta vt lähemalt eelnõu § 4 lõigete 2 ja 3 selgitusi.

Lõike 1 punktiga 4 sätestatakse, et seadust kohaldatakse ka krüptovarateenuste osutamisele. Seega, võrreldes kehtiva õigusega on virtuaalvääringu teenuste osutamisega seotud õiguslik regulatsioon edaspidi toodud RahaPTS-ist eriseaduse ehk krüptovara ja ühisrahastuse seaduse kohaldamisalasse. Krüptovarateenuste mõiste sisaldub § 3 lõikes 3 ning iga teenus on eraldi defineeritud sama paragrahvi järgnevates lõigetes.

Lõike 1 punktiga 5 sätestatakse, et § 1 lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuseosutajate üle kehtestatakse eelnõuga nõuded asutamisele, tegevusele, lõpetamisele, samuti vastutuse ja järelevalve teostamise sätted. Lõike 1 punktis 1 nimetatud teenuseosutajatele kehtestatakse eelviidatud nõuded ulatuses, milles see on lubatud EL ühisrahastusmääruse alusel. Eelnõu üheks eesmärgiks ongi rakendada EL ühisrahastusmääruse valikukohti ja kehtestada nõuded, mis selle alusel liikmesriikidele pannakse.

Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega täpsustatakse, et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

Paragrahvis 2 sätestatakse seaduse kohaldumisala, milles piiritletakse isikud, teenused ja instrumendid, millele eelnõu kohaldub.

Eelnõu kohaldumisala illustreerib lihtsustatud kujul järgmine tabel.

Tabel 6. Eelnõu kohaldumisala vastavalt instrumendi liigile
ÜLDNIMETUS
INSTRUMENDI LIIK
KAS EL ÜHISRAHASTUS-MÄÄRUS REGULEERIB
KAS EELNÕU (KrÜS) REGULEERIB
INSTRUMENDI PAKKUMISEL AVALIKUSTATAV TEAVE
ÜHISRAHASTUS-PROJEKT
Mitte-MiFID instrument [EL ühisrahastusmääruse art 2(1) punkt n] ehk vabalt võõrandatav mitte-MiFID instrument
Jah
(kui pakkumise koguväärtus on alla 5 mln euro)
Osaliselt (järelevalve, karistused jm)
Põhiteabedokument (KrÜS 6. ptk)

Muu mitte- MiFID instrument, nt OÜ osad, mis ei ole vabalt võõrandatavad
Ei
Jah


Ettevõtja laen läbi ühisrahastuse
Jah
(kui pakkumise koguväärtus on alla 5 mln euro)
Osaliselt (järelevalve, karistused jm)


Tarbijakrediit läbi ühisrahastuse
Ei
Jah






KRÜPTOVARA
Kõik krüptovarad, sh virtuaalvääringud (v.a unikaalsed või mitte-asendatavad krüptovarad)
Ei
(reguleerib EL krüptovaraturgude määruse ettepanek)
Jah
ÜMIVS üldised teabe avalikustamise nõuded (6. ptk)

Lõikes 1 on sätestatud loetelu isikutest ja teenustest, mille osutajatele seadust kohaldatakse. Nimetatud isikud on toodud lõike kolmes punktis.

Punkti 1 järgi kohaldatakse seadust ühisrahastusteenuse ja krüptovarateenuse osutajale (nimetatud teenuseosutajaid nimetatakse seaduses ja käesolevas seletuskirjas edaspidi koos ka teenuseosutajateks). Teisisõnu kohaldatakse seadust kõikidele teenuseosutajatele, kes on Eestis asutatud ja osutavad Eesti füüsilistele ja juriidilistele isikutele ühisrahastusteenuseid ja krüptovarateenuseid. Kuna ühisrahastusteenus hõlmab enda mõistega ka ühisrahastusteenust EL ühisrahastusmääruse järgi, tuleb viimase osas arvestada ka § 1 lõike 1 punktis 1 toodud piirangut ja selles osas kohaldatakse seadust niivõrd kuivõrd see on lubatud EL ühisrahastusmäärusega. Eestis asutatud ühisrahastusteenuse osutaja mõiste on avatud eelnõu § 4 lõikes 5 ning krüptovarateenuse osutaja mõiste eelnõu § 3 lõikes 3.

Punkti 2 järgi kohaldatakse seadust ka käesoleva seaduse § 5 lõikes 6 nimetatud rahastuse taotlejale (edaspidi rahastuse taotleja). Käesoleva punkti alla kuuluvad need isikud, kes taotlevad ise või ühisrahastusteenuse osutaja abil rahalisi vahendeid, sealhulgas emitent ja EL ühisrahastusmääruses nimetatud projektiomanik. Nimetatud isikuid ei käsitata eelnõu tähenduses teenuseosutajatena, st nad ei pea endaga seotud ühisrahastusprojekti pakkumiseks taotlema tegevusluba vastavalt eelnõu § 7 lõikele 1, kuid endaga seotud ühisrahastusprojektide pakkumisel kohaldub analoogselt VPTS-is sätestatud väärtpaberite avaliku pakkumisega siiski eeskätt teabe andmise, st põhiteabedokumendi avalikustamise või Finantsinspektsioonis registreerimise kohustus (vt eelnõu § 65 lõiget 2).

Punkti 3 järgi kohaldatakse seadust ka välisriigi juriidilisele isikule, kes osutab käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid Eestis piiriüleselt või filiaali kaudu. Selle kohta vt täpsemalt eelnõu § 17 selgitusi.

Lõige 2 täpsustab, et käesoleva seaduse 6. ja 7. peatükis sätestatut kohaldatakse EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis b43 nimetatud lepingust tuleneva nõude ja punktis n nimetatud instrumendi pakkumisele või vahendamisele üksnes juhul, kui nende instrumentide pakkumise koguväärtus kõikide Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku selle pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot. EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse kuuluvated mitte-MiFID väärtpaberite ja ettevõtluslaenude pakkumisele ei kohaldata eelnõus sätestatud teenuse osutamise nõudeid, vaid sellisel juhul kohaldatakse EL ühisrahastusmäärust. Samas, kui nimetatud instrumendi pakkumise koguväärtus kõikide Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot, siis kohaldatakse sellisele teenuseosutajale käesoleva seaduse 6. ja 7. peatükke (teenuse osutamise ja rahastuse taotlemise nõuded).

Lõike 3 järgi kohaldatakse isikule, kes on saanud tegevusloa EL ühisrahastusmääruse alusel, üksnes seaduse 11. ja 12. peatükis sätestatut. Teisisõnu ei reguleeri seadus nende teenuseosutajate tegevust, mis kuulub EL ühisrahastusmääruse reguleerimisalasse, välja arvatud peatükkides 11. ja 12. sisalduv, mis käsitleb järelevalvet sh ka EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusloa saanud ettevõtjate üle, ning vastutust seaduses toodud nõuete rikkumise eest. Õiguslik alus järelevalvet ja vastutust siseriiklikus õiguses reguleerimiseks tuleneb EL ühisrahastusmääruse artiklist 39 lõigetest 1 ja 2 ning artiklist 40.

Lõike 4 järgi kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (sh Eesti) teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt EL ühisrahastusmäärusele või lepinguriigis asutatud krediidiasutusele, investeerimisühingule, makseasutusele ja e-raha asutusele üksnes käesoleva seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 9. peatüki §-s 76 ning 11. ja 12. peatükis sätestatut. Käesoleva lõike eesmärk on tagada, et nende ettevõtjate, kellele on väljastatud tegevusluba muu õigusakti kui käesoleva seaduse alusel (st EL ühisrahastusmääruse, KAS, VPTS, MERAS), tegevus oleks kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega (eriti eelnõu 6. peatüki nõuetega), ning teisalt, et käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldataks nimetatud ettevõtjate suhtes ka sarnast järelevalvet ja vastutuse sätteid nõuete rikkumise eest (vastavalt eelnõu 11. ja 12. peatükid). Ühtlasi vähendatakse sellise konstruktsiooniga ka ettevõtjate halduskoormust, kuna finantssektori järelevalvesubjektide tegevusnõuded on suures ulatuses sarnased, siis eelnõus reguleeritud teenuste pakkumisel peab eelpool viidatud ja juba olemasoleva finantstegevuse loaga isik täitma üksnes konkreetseid spetsiifilisi nõudeid, mis tagavad teenuseosutajate võrdse kohtlemise ja klientide ühetaolise kaitse. Viimaks, sättes ei ole viidatud seaduse 2. peatükile, mis tähendab, et samas paragrahvis nimetatud isikutel ei ole vajalik taotleda täiendavat tegevusluba Finantsinspektsioonilt. Põhjus on selles, et nimetatud isikute tegevusele ning vastava tegevusloa andmisele kohalduvad vähemalt samaväärsed, kuid enamasti rangemad nõuded. Sättes nimetatud välisriigis asutatud turuosalistele kehtib seaduse §-s 17 sätestatud erikord.

Lõike 5 kohaselt kohaldatakse rahastuse taotlejale, kes ei tegutse teenuseosutajana, üksnes eelnõu 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut. Eeltoodu kehtib juhul, kui rahastuse taotleja ei ole samaaegselt ühisrahastusteenuse osutaja (vt ka § 4 lõiked 5 ja 7). Sätte eesmärk on tagada, et isikule, kes pakub endaga seotud ühisrahastusprojekti, peaks rakendama oma tegevuses vähemalt samaväärseid nõudeid kui tegevusloaga teenuseosutaja, vähemalt selles osas, mis puudutab teabe andmist, järelevalvet ja vastutust. Nimetatud kohustus on analoogne VPTS-is sätestatud väärtpaberi (avaliku) pakkumisega, st enda äriühinguga seotud väärtpaberite emiteerimise puhul tuleb avaldada teabedokument (väärtpaberite puhul prospekt), kuid teise äriühingu väärtpaberite pakkumist käsitletakse investeerimisteenusena, mille jaoks tuleb pakkumise korraldajal taotleda investeerimisühingu tegevusluba.

Lõike 6 järgi peab krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja tarbijale krediidi vahendamisel (vt KAVS § 4) või tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse (vt KAVS §-id 7 ja 51) osutamisel järgima KAVS §-des 47–531 sätestatut. Nimetatud säte põhineb suuresti samasisulisel KAS § 83 lõikel 31 ning sätte idee on tagada tarbijakrediidi vahendamise puhul samasuguste nõuete järgimine hoolimata sellest, kas teenust osutab krediidiandja, -vahendaja, krediidiasutus või ühisrahastusteenuse osutaja.

Lõike 7 kohaselt ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut füüsilisest isikust rahastuse taotleja suhtes, kes taotleb tarbijakrediiditi. Välistuse eesmärk on mitte kohustada füüsilist isikut, kes tarbijakrediidi näol taotleb eelduslikult rahastust väikses mahus ja enda tarbeks, järgima käesolevas seaduses sätestatud nõudeid, mis tavapäraselt rahastuse taotlemisega kaasnevad (sh põhiteabedokumendi avalikustamine). Samas tasub märkida, et juhul, kui füüsiline isik taotleb tarbijakrediiti, siis kohaldatakse sellisele rahastuse taotlemisele siiski asjakohaseid tsiviilõigussuhteid reguleerivaid õigusakte, sh ka KAVSi ajaomaseid sätteid.

Lõike 8 kohaselt on seaduse kohaldamisalast välistatud sellised rahastuse taotlemised, millega ei kaasne ega pidanudki kaasnema rahastuse taotleja poolset vastusooritust või muud varaliselt hinnatavat hüve, või kus isik saab vastu üksnes mitterahalist hüvitist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud lõike eesmärk on välistada seaduse kohaldumisalast mittetulunduslikud ja heategevusliku eesmärgiga rahastuse taotlemise projektid; samuti sellised ettevõtmised, mille puhul on selgelt enne kliendi poolset kapitali panustamist temale kommunikeeritud, et üleantud kapitali ei tagastata või oma panustatud kapitali eest ei pakuta vastutasuks asju, õiguseid või muid hüvesid.

Lõike 9 järgi ei kohaldata seadust finantsinstrumentidele ja –teenustele, mille kohta käiv on reguleeritud teistes finantsjärelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes, sealhulgas ei kohaldata seadust järgmistele teenustele ja finantsinstrumentidele:
1) väärtpaberitele, mille emiteerimine, registreerimine ja tehingute tegemine on reguleeritud väärtpaberituru seaduses (vt ka EL ühisrahastusmääruse artikkel 1 lõike 2 punkt b);
2) investeerimisteenuste osutamisele väärtpaberituru seaduse § 43 ja § 44 mõistes;
3) investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele kindlustustegevuse seaduse § 222 lõike 1 mõistes;
4) investeerimisriskiga pensionilepingutele kogumispensionide seaduse § 461 mõistes;
5) investeerimisriski sisaldavate krediidiasutuste hoiustele krediidiasutuste seaduse § 891 lõike 2 tähenduses.
Eeltoodud erandite eesmärk on välistada olukorrad, kus võib tekkida normide konkurents ning anda õiguskindlus instrumentide ja teenuste puhul, mille kohta on olemas kehtivad eriseadused ja –normid. Loetelu punktide järjestus tuleneb sellest, et käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseid arvestades on mujal seadustes reguleeritud kõige sarnasemad teenused järjestatud esimeses järjekorras.

Lõike 10 järgi ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina KAS § 4 tähenduses selliseid rahalisi või muid vahendeid, mille teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil. Sellega seoses on oluline märkida, et teenuseosutajal, sarnaselt teiste finantseerimisasutustega ning ettevõtjatega, kes ei ole krediidiasutused, ei ole lubatud avalikkuselt vastu võtta hoiuseid ja muid taolisi tagasimakstavaid rahalisi vahendeid (vt ka KAS § 4 lg 1). Teenuseosutaja võib enda makse- või muule kontole kogutavat kliendi raha või rahalisi vahendeid kasutada üksnes kliendi korralduse täitmiseks (vara lahususe kohta vt ka eelnõu § 74 selgitusi).

Paragrahv 3 sätestab krüptovara mõiste ning seaduse kohaldamisalasse kuuluvad krüptovarateenused. Sätte näol on tegemist ühelt poolt kehtiva RahaPTS vastavate sätete koondamisega käesolevasse eriseadusesse ning teiselt poolt MiCA-sarnase režiimi loomisega Eestis, hõlmates sealjuures reguleerimisalasse samad teenused, mis on sätestatud MiCA määruse ettepanekus.

Lõikes 1 on sätestatud krüptovara (sealhulgas virtuaalvääringu) mõiste, mis põhineb MiCA ettepanekul. Krüptovara käesoleva seaduse tähenduses on digitaalsel kujul esitatud väärtus või õiguste kogum, mida võib üle kanda ja salvestada elektrooniliselt, kasutades hajusraamatu tehnoloogiat või muud sarnast tehnoloogiat. Väärtuse all tuleb mõista nö välist ja rahaliselt hinnatavat väärtust, mille tehingupooled või turuosalised on vastavale krüptovarale omistanud. Krüptovara mõiste alla ei ole hõlmatud sellised krüptovarad, mis on unikaalsed või mis ei ole asendatavad teise krüptovaraga (vt ka lg 13).

Lõige 2 sätestab virtuaalvääringu mõiste, mis on jäetud suuresti muutmata võrreldes RahaPTS-is toodud sõnastusega – välja arvatud selle erisusega, et „seaduslik maksevahend“ on asendatud „ametliku valuutaga“. Eelnõu koostajate arvates annab „ametlik valuuta“ paremini edasi rahapesu direktiivis sätestatud virtuaalvääringu mõistet. Lisaks, üldise krüptovara definitsiooni kõrval on vajalik virtuaalvääringu mõiste eraldi Eesti õigusesse alles jätta, et Eesti õigus oleks eelviidatud direktiiviga kooskõlas.

Virtuaalvääringu mõiste tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL, kohta (ELT L 156, 19.06.2018, lk 43-75), mille kohaselt on virtuaalvääring digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud tunnustavad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 punkti 25 mõistes ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3 alapunktide (k) ja (l) tähenduses. Nimetatud mõistet kasutab ka kehtiv RahaPTS redaktsioon. Selle direktiivi kohaselt on seega välistatud teenused, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel, mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest:
• makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu alusel teenusepakkujate piiratud võrgus;
• makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks;
• makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori asutuse taotluse korral ning mida reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljaandjaga kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu;
• elektroonilise side võrkude või teenuste pakkuja maksetehingud, mis tehakse lisaks elektroonilise side teenustele võrgu kliendi või teenuse tellija jaoks:
◦ digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste ostmiseks, olenemata digitaalse infosisu ostmiseks või tarbimiseks kasutatavast seadmest, ning mis lisatakse seonduvale arvele; või
◦ mis täidetakse elektroonilisest seadmest või selle kaudu ning mis lisatakse seonduvale arvele heategevuse raames või piletite ostmiseks;
◦ tingimusel et ükski nendes punktides osutatud maksetehing ei ole suurem kui 50 eurot ning:
◦ maksetehingute kogusumma ei ületa üksiku võrgu kliendi või teenuse tellija kohta 300 eurot kuus; või
◦ kui võrgu klient või teenuse tellija eelrahastab oma elektroonilise side võrgu või teenuse pakkuja juures asuvat kontot, ei ületa maksetehingute kogusumma 300 eurot kalendrikuus.

Võrreldes RahaPTS-is toodud sõnastusega on virtuaalvääringu mõiste puhul keelelise korrektsuse huvides „seaduslik maksevahend“ asendatud „seotud ühegi ametliku valuutaga“, ning „aktsepteerivad maksevahendina“ asendatud „tunnustavad maksevahendina“, et paremini väljendada inglisekeelse algteksti mõtet. Lisaks tasub märkida, et maksevahendina kasutamine või virtuaalvääringu maksevahendina tunnustamine ei pea olema virtuaalvääringu loomise või (esma)pakkumise ajal kindlaks määratud, vaid virtuaalvääring võib ajapikku areneda maksevahendiks, mida tunnustavad füüsilised ja juriidilised isikud.44 Viimaks on virtuaalvääringu mõistes kasutatud kehtiva RahaPTS-is sisalduva virtuaalvääringu definitsiooni asemel fraasi „ei pruugi olla seotud ühegi ametliku valuutaga“. Muudatuse eesmärk on hõlmata virtuaalvääringu mõiste alla ka need instrumendid, mis tuginevad oma väärtuses ühele või mitmele riiklikule valuutale (nn stablecoin’id). Kui jätta nimetatud tekstiosa muutmata, siis saaks öelda, et krüptovaradele, millel on puutumus riiklike valuutadega, ei kohaldu virtuaalvääringu vahetamise, pakkumise, korraldamise, jne nõuded, mis on sätestatud eelnõus.

Krüptovarateenuste mõisted käesoleva seaduse tähenduses (lõige 3) on avatud sama paragrahvi järgmistes lõigetes.

Krüptovara hoidmine ja haldamine kolmandate isikute nimel (lõige 4) on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja kaitseb või kontrollib kolmandate isikute nimel krüptovara või krüptovarale ligipääsu, asjakohasel juhul krüptograafiliste privaatvõtmete abil. Krüpteeritud võtmete hoidmine teenusena eeldab seda, et teenuseosutaja nõustub võtmeid teatud tasu eest hoidma, sealhulgas võtmete turvalisuse tagamise eesmärgiga. Samas krüptograafiliste võtmete hoidmine tähendab ka seda, et teenuseosutaja säilitab kontrolli võtmete üle ning tal on võimalik teha võtmetega teatud tehinguid (näiteks varukoopiaid). Seega saab teenusena pakkuda ainult selliseid rahakotte, mis asuvad teenusepakkuja serveris või pilveteenuses, mistõttu ei liigitu riistvaralised rahakotid, mille üle teenuseosutaja ei saa kontrolli teostada, käesoleva seaduse mõistes krüptovarateenuse mõiste alla.

Krüptovaraga kauplemise platvormi korraldamise teenuse (lõige 5) all mõistetakse käesoleva seaduse tähenduses sellist teenust, mille raames krüptovarateenuse osutaja haldab üht või mitut mitmepoolset süsteemi, mis viib või võimaldab viia kokku mitu krüptovara ostust või müügist huvitatud kolmandat isikut, mille tulemuseks on leping, mille raames üks krüptovara vahetatakse teise vastu või krüptovara seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite arvel. Nimetatud platvormi puhul ei tegutse krüptovarateenuse osutaja ise lepingupoolena (v.a § 40 lg 7 nimetatud juhul), kes vahetab krüptovara mõne muu krüptovara või raha vastu, vaid haldab platvormi, millel sobitatakse krüptovara ostja ja müüja (või krüptovara vahetajate) samasisulised huvid. Tulenevalt krüptovaraga ja nende teenuseosutajatega kaasnevast kõrgendatud riskist45 on mõistlik reguleerida ka selliste teenuseosutajate tegevust, mis võimaldavad ka kolmandatel isikutel krüptovaraga tehinguid teha. Samasisulise ettepaneku on esitanud ka FATF oma soovituslikes juhendites ja Euroopa Komisjon septembris 2020 avalikustatud MiCA ettepanekus.

Krüptovara vahetamine seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite vastu või muu krüptovara vastu (lõige 6) on teenus, mille raames teenuseosutaja vahetab krüptovara rahaliste vahendite vastu või üht krüptovara teise vastu. Teenuste osutamise all mõistetakse ka vahendamist, kus juriidiline isik aktsepteerib rahalisi vahendeid või krüptovara ning kannab need vahetamiseks edasi kolmandale isikule, sealjuures ise mitte vahetamist teostades, ning saadud raha või vääringu lõpp-kliendile tagasi kandes. Lisaks tasub märkida, et krüptovarateenuse osutamise alla liigituvad kõik teenused, milles teenuseosutaja võtab vastu ametlikult käibel olevat valuutat või krüptovara ning annab kliendile tagasi teist liiki krüptovara või vahetab valuuta krüptovara vastu, või vastupidi.

Krüptovaraga seotud korralduste täitmise (lõige 7) all mõistetakse teenust, mille raames krüptovarateenuse osutaja sõlmib kokkuleppeid ühe või mitme krüptovara ostmiseks või müümiseks või ühe või mitme krüptovara märkimiseks kolmandate isikute nimel, sealhulgas tehingute tegemiseks, millega krüptovara müüakse nimetatud krüptovara väljastamise hetkel. Tegemist on sarnase teenusega nagu reguleeritud väärtpaberituru seaduse § 43 lg 1 p 2 nimetatud investeerimisteenusega, kuid tehingu objektiks ei ole väärtpaberid, vaid krüptovara. Samas ei lange teenuse alla selliste korralduste täitmine, mis seisneb krüptovara vahetamises seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite vastu või muu krüptovara vastu (vt lg 6 ülal).

Krüptovara pakkumine (lõige 8) hõlmab nii krüptovara väljastaja enda pakutavaid teenuseid kui ka teise osapoole pakutavaid teenuseid, mis on seotud krüptovara (suunatud) pakkumisega, st turustamisega kindlaksmääratud ostjatele, kui tegemist ei ole krüptovara avaliku pakkumisega. Pelgalt krüptovara pakkumiseks vajaliku tarkvara arendamine siiski ei kvalifitseeru krüptovara teenuseks, kui teenus ei hõlma eelnimetatud täiendavaid aspekte. Samas tarkvara kasutamise võimaldamine virtuaalvääringu pakkumise, müügi või kauplemise mõjutamiseks võib olla hõlmatud.

Krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmine ja edastamine kolmandate isikute nimel (lõige 9) tähendab teenust, mille raames krüptovarateenuse osutaja sõlmib kokkuleppeid ühe või mitme krüptovara ostmiseks või müümiseks või ühe või mitme krüptovara märkimiseks kolmandate isikute nimel. Tegemist on sarnase teenusega nagu reguleeritud väärtpaberituru seaduse § 43 lg 1 p 1 nimetatud investeerimisteenusega, kuid tehingu objektiks ei ole väärtpaberid, vaid krüptovara. Samas ei lange teenuse alla selliste korralduste täitmine, mis seisneb krüptovara vahetamises seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite vastu või muu krüptovara vastu (vt lg 6 ülal).

Krüptovara kohta nõu andmine (lõige 10) on teenus, mille raames krüptovarateenuse osutaja annab kolmanda isiku taotlusel või nõu andva krüptovarateenuse osutaja algatusel kolmandale isikule personaalseid soovitusi ühe või mitme krüptovaraga seotud tehingu suhtes, või annab nõusoleku nimetatud soovitusi anda. Teenuse sisu põhineb MiCA ettepaneku artiklil 3(1)17. Sisuliselt on tegemist sarnase teenusega nagu investeerimisnõustamine MiFID2/VPTS tähenduses, aga selle erisusega, et teenuseosutaja annab soovitusi krüptovara (mitte väärtpaberite) omandamise kohta. „Personaalsete soovituste ühe või mitme krüptovaraga seotud tehingu suhtes“ all mõeldakse kliendile antavat soovitust teha mõne konkreetse krüptovaraga tehing soovituses nimetatud tingimustel, arvestades mh kliendi finantsilist olukorda ja riskitaluvust (vt ka § 59 lg 1). Näiteks nimetatud soovituse alla liigituks nõu andva krüptovarateenuse osutaja kliendile suunatud soovitus osta teatud krüptovara koos soovitatava hinna ja kogusega, või müüa teatud kogus kliendile kuuluvat konkreetset krüptovara, kui nimetatud krüptovara hind langeb alla teatud piirmäära.

Krüptovaraga seotud portfelli valitsemine (lõige 11) on ühest või mitmest krüptovarast moodustatud portfelli valitsemine kliendi antud volituse alusel ja iga kliendi puhul eraldi. Teenuse mõiste põhineb MiCA ettepaneku artiklil 3(1)17a. Portfelli valitsemise all mõistetakse sellist teenust, kus krüptovarateenuse osutaja ise haldab kliendi üht või mitut krüptovara, tehes selle või nendega tehinguid kliendi arvel. Sisuliselt on tegemist sarnase teenusega nagu väärtpaberiportfelli valitsemine MiFID2/VPTS tähenduses, aga vastav portfell ei koosne väärtpaberi(te)st, vaid krüptovarast.

Krüptovarateenuse osutaja (lõige 12) on juriidiline isik, kes osutab üht või mitut krüptovarateenust avalikkusele püsiva tegevusena. Sätte sõnastus on jäetud suuresti muutmata võrreldes senikehtinud RahaPTS redaktsiooniga. Krüptovarateenuse osutaja all käesoleva seaduse tähenduses mõeldakse neid juriidilisi isikuid, kes osutavad käesolevas paragrahvis nimetatud krüptovarateenuseid oma majandus- ja kutsetegevuse raames, st krüptovarateenuse osutaja mõiste alla ei ole hõlmatud need isikud, kes ei osuta krüptovaraga seotud tegevusi „teenusena“. Nii ei ole krüptovarateenuse osutaja mõiste alla hõlmatud näiteks kliendid, kes soovivad endale kuuluvat krüptovara finantsvahendusplatvormil võõrandada.

Lõike 13 järgi kohaldatakse krüptovarale ühisrahastusprojekti kohta sätestatut, kui krüptovaral on ühisrahastusprojekti tunnused. Nimetatud säte on asjakohane eelkõige sellisel juhul, kui eeskätt makseteks kasutatav krüptovara annab selle hoidjale teatud õigusi, mida tüüpiliselt võib seostada ühisrahastusprojektina turustatava instrumendiga (eriti § 4 lg 1 p 2 või 3 nimetatud instrument). Samuti soovitakse selle sättega ära hoida ka olukorda, kus eeskätt ühisrahastusprojekti mõiste alla kuuluvat instrumenti on võimalik kasutada maksevahendina, mis justkui võiks anda aluse ühisrahastusprojekti pidamist krüptovaraks.

Lõike 14 järgi ei kohaldata seadust sellistele krüptovaradele, mis on unikaalsed või mis ei ole asendatavad teise krüptovaraga. Selle määratluse alla kuuluvad NFT-d ning muu unikaalne krüptovara, mida ei ole võimalik asendada teise krüptovaraga. Tüüpiliselt ei ole sellist liiki krüptovaral finantsilist (sh investeerimise) eesmärki.

Virtuaalvääringutega seotud regulatsiooni ületoomisega RahaPTS-ist käesolevasse eelnõusse krüptovara ja sellega seotud mõistete kaudu tunnistakse seeläbi kehtetuks samasisulised RahaPTS-is sisalduvad normid (vt allpool eelnõu § 127 selgitusi).

Paragrahv 4 sätestab ühisrahastusprojekti ja ühisrahastusteenuste mõisted.

Lõikes 1 on defineeritud ühisrahastusprojekti mõiste käesoleva seaduse tähenduses. Lõike sissejuhatava teksti kohaselt on ühisrahastusprojekt investeerimise eesmärgil kliendile pakutav. See tähendab, et ühisrahastusprojekt on rahalise väärtusega vara või õigus, mille (peamine) eesmärk on teenida kliendile tulu. Sarnaselt väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberitega peaks ühisrahastusprojekti puhul investeerimise eesmärk tähendama seda, et ühisrahastusprojekti investeerimisest ning vastava vara või õiguse soetamisest ja hoidmisest tuleneda võiv tulu põhineb suuresti kellegi muu isiku kui kliendi panusel rahastuse taotleja käekäigu suhtes, st klient omandab osaluse ühisrahastusprojektis, jäädes sellega kaasnevas õigussuhtes suuresti passiivseks rahastuse taotleja ja/või ühisrahastusteenuse osutaja suhtes.

Punktides 1-3 on esitatud loetelu konkreetsetest väärtpaberitest ja instrumentidest, mida käsitatakse seaduse tähenduses ühisrahastusprojektina.

Punkti 1 kohaselt hõlmab ühisrahastusprojekti mõiste krediidilepingust, sealhulgas EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis b46 nimetatud lepingust tulenevat nõuet. Punkt 1 tuleneb üldjoontes viidatud EL ühisrahastusmääruse sättest, kuid siseriiklikku õigusesse on nimetatud punkt 1 toodud üle laiendavalt, st krediidilepinguga käesoleva seaduse tähenduses on hõlmatud nii laenulepingud EL ühisrahastusmääruse mõistes, kuid ka tarbijakrediit KAVS-i (ja VÕS-i) tähenduses. Eelnõu koostajate hinnangul on tarbijakrediidil põhinev ühisrahastusmudel vähemalt samaväärsete riskidega. Lisaks tekiks käesolevas seaduses tarbijakrediidi reguleerimata jätmise korral õigusselgusetus, et kas ühisrahastusmudelil põhineva tarbijakrediidi puhul (vt KAVS § 2 lg 2) kohaldataks KAVS-i või käesolevat seadust. Muud tarbijakrediidi andmist ja vahendamist eelnõu ei reguleeri ja see jääb endiselt KAVS-i kohaldamisalasse.

Punkti 2 kohaselt hõlmab ühisrahastusprojekt väärtpaberituru seaduse §-s 2 lõike 1 punktides 1-8 nimetamata väärtpaberid või EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis n47 nimetatud väärtpaberid. Seadusega on hõlmatud sellised finantsinstrumendid, mis annavad selle omanikule hääle-, kasumi või muid õigusi, mida tavapäraselt seostatakse osaluse omamisega või muul viisil kontrolli teostamisega juriidilises isikus või juriidilise isiku staatust mitteomava isikute ühenduses või muus üksuses. Eeskätt kuuluvad selle määratluse alla osaühingu osad, osalus tulundusühistus ja usaldusfondis, aga ka kontrolliõigus sihtasutuste üle ning muud väärtpaberid ja finantsinstrumendid, mis ei ole finantsinstrumendid MiFID II mõistes ja mis ei lange väärtpaberituru seaduse kohaldamisalasse, kuid millega kaasneb eeltoodud omadustega instrumendi omamine või käsutusõigus.

Punkti 3 järgi kuuluvad ühisrahastusprojekti mõiste alla ka tuletisinstrumendid, mis annavad selle omanikule õiguse sama lõike punktis 1 ja 2 nimetatud instrument omandada. Käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse nimetatud tuletisinstrumentide all erinevaid instrumente, mis võimaldavad selle omandajal tulevikus ühisrahastusprojekte omandada. Eeskätt liigituvad sellise määratluse alla võlainstrumendid, mida iseenesest ei saa pidada ühisrahastusprojektiks, kuid mille (esma)pakkumise ajal on avaldatud, et tulevikus on võimalik nimetatud võlainstrumendi omandajal nimetatud instrument krediidilepingust tulenevaks nõudeks või punktis 2 nimetatud väärtpaberiks konverteerida. Lisaks peetakse käesoleva punkti all silmas ka praktikas kasutatavaid konverteeritavad instrumente (sh laenud; ingl. k convertible loan, convertible note), mille omandaja saab valida, kas sellise instrumendi rahastuse taotleja poolne vastusooritus seisneb raha tagasi maksmises või osaluse või muu õiguse üleandmises.

Lõige 2 sätesab ühisrahastusprojekti pakkumise mõiste, mille kohaselt ühisrahastusprojekti pakkumine on mistahes vormis ja vahendite, sealhulgas finantsvahendusplatvormi või muu tehnilise lahenduse abil abil avalikkusele ühisrahastusprojekti omandamise võimaluse kohta kättesaadavaks tehtud teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka pakutava instrumendi osas, et võimaldab kliendil otsustada selle instrumendi omandamise üle. Teisisõnu tuleb käsitleda ühisrahastusprojekti pakkumisena iga teadet, milles on viidatud võimalusele ühisrahastusprojekti investeerida ning milles on antud kliendile võimalus teha omapoolne sooritus tehingu tegemiseks. Selliste võimaluste hulka kuulub näiteks ühisrahastusteenuse osutaja või rahastuse taotleja maksekonto, krüptovara rahakoti või muu sarnase väärtuse ülekandmiseks võimaldatud konto andmete edastamine kliendile koos lubadusega teha tulevikus omapoolne vastusooritus ühisrahastusprojekti raames pakutava instrumendi üleandmise näol. Seevastu ei käsitleta ühisrahastusprojekti pakkumisena sellist teabe avaldamist, mille puhul ei anta kliendile võimalust ühisrahastusprojekti raames pakutavat instrumenti omandada (vt sama paragrahvi lõike 3 selgitused). Käesolevas lõikes märgitud avalikkuse definitsioon on avatud seaduse § 5 lõikes 1.

Lõikes 3 on sätestatud erand, mille kohaselt tegemist ei ole ühisrahastusprojekti pakkumisega tegemist juhul, kui teabe avaldamisega ei kaasne võimalust ühisrahastusprojekti raames pakutavat instrumenti omandada. Praktikas kuuluvad selliste teabe avaldamiste alla näiteks uudislood, viitamine veebilehele, kus pakkumist läbi viiakse ja muud kolmandate isikute poolt tehtud pakkumise tutvustamised või reklaamid, kus kliendil ei ole võimalik teha omapoolset sooritust ühisrahastusprojekti investeerimiseks.

Lõige 4 sätestab ühisrahastusteenuse mõiste, mille järgi ühisrahastusteenus on sama paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 või 3 nimetatud ühisrahastusprojektide ostu- ja müügihuvide sobitamine finantsvahendusplatvormi kaudu.

Lõike 5 järgi on krediidipõhine ühisrahastusteenus kliendile antud võimalust omandada sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja 3 nimetatud instrument, millega teenuseosutaja või rahastuse taotleja võtab tingimusteta kohustuse maksta investeeritud summa koos kogunenud intressi- või muu finantstuluga tagasi. Nimetatud määratlus eeldab ka seda, et ettevõtjad, kes on saanud varasemalt KAVS § 2 lg 2 alusel krediidivahendaja tegevusloa, peavad eelnõu kohaselt edaspidi hakkama järgima käesoleva seaduse nõudeid lisaks teatud KAVS-i sätetele (§§ 47–531; vt eelnõu § 2 lõiget 10). Sõnastus põhineb EL ühisrahastusmääruse artikli 2(1) punkti a(ii) ning punktil b48. Krediidipõhise ühisrahastusteenuse mõiste eristamise vajadus tuleneb krediidipõhise ühisrahastusele kohaldatavatest erinõuetest (vt §-d 61, 64, 73 g 3).

Lõige 6 sätestab ühisrahastusteenuse osutaja mõiste. Ühisrahastusteenuse osutaja näol on tegemist isikuga, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames pakub avalikkusele ühisrahastusprojekte ning peab arvestust ühisrahastusprojektide registri üle. Sisuliselt on tegemist igasuguse teenusega, mille käigus ühisrahastusteenuse osutaja võimaldab kolmanda isiku ehk mõne teise isikuga seotud ühisrahastusprojektidega kauplemist või nende omandamist või võõrandamist. Analoogia korras võib mõista ühisrahastusteenust kui väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberi pakkumise või emiteerimise korraldamise teenust (VPTS § 43 lg 1 p 7), kuid teenusena osutatakse mitte väärtpaberite pakkumist sama seaduse paragrahvi 2 lõikes 1 toodud väärtpaberite, vaid käesoleva seaduse reguleerimisalas olevate ühisrahastusprojektide näol. Lisaks loetakse ühisrahastusteenuse osutajaks igat juriidilist isikut, kes pakub ükskõik millise teise isiku poolt väljastatud ühisrahastusprojekte kas esmapakkumisena või võimaldab selliste instrumentide kauplemist järelturul. Seega juhul, kui rahastuse taotleja vahendab kolmanda isiku poolt pakutavaid ühisrahastusprojekte, siis sellist rahastuse taotlejat käsitatakse ühisrahastusteenuse osutajana ja sellisel juhul tuleb lähtuda seaduses mh ühisrahastusprojekti pakkumise kohta sätestatust. Samas ei käsitleta ühisrahastusteenuse osutajana klienti, kes endale kuuluvaid ühisrahastusprojekte finantsvahendusplatvormil omandab ja võõrandab, kuivõrd tegemist ei ole teenusega.

Lõige 7 täpsustab, et ühisrahastusteenuse osutaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Sarnaselt teiste finantssektori ettevõtjatega ning eeskätt Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate turuosalistega on teenuseosutaja poolt kasutatav äriühingu vorm piiratud osaühingu ja aktsiaseltsiga, kuivõrd nimetatud äriühingute puhul on kõige täpsemini ja finantssektori ettevõtjale kohasemalt kindlaks määratud kohustuslikud juhtimise alused, osaluse omandamise ja osalusega seotud õiguste teostamine, vastutuse klauslid jm sätted.

Lõige 8 sätestab, et kui isik on üheaegselt nii rahastuse taotleja kui ühisrahastusteenuse osutaja, kohaldatakse talle ühisrahastusteenuse osutaja kohta sätestatut. Erand sellest sättest oleks olukorras, kus ühisrahastusteenuse osutaja pakub ise endaga seotud ühisrahastusprojekti, misjuhul käsitletaks sellist ühisrahastusteenuse osutaja-poolset pakkumist ühisrahastusprojekti pakkumisena ning ühisrahastusteenuse osutajale kohaldataks rahastuse taotleja kohta sätestatut. Nimetatud lõike eesmärk on eeskätt tagada klientidele samaväärne kaitse (sh teabe andmise kohustuse täitmine) sõltumata sellest, kas pakkumise viib läbi rahastuse taotleja ise või ühisrahastusteenuse osutaja.

Lõike 9 kohaselt peab rahastuse taotleja ühinguleping või põhikiri kindlaks määrama, et tema registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis juhul, kui rahastuse taotleja kaasab ise või ühisrahastusteenuse osutaja vahendusel rohkem kui üks miljon eurot. Säte on seotud ka eelnõu § 68 lg 8 punktiga 4.

Paragrahvis 5 on loetletud muud seaduses kasutatud terminid, st terminid, mille tähendus on erinev võrreldes muudes seadustes kasutatavate samade terminitega või terminid, mis tuuakse Eesti seadusesse esmakordselt käesoleva seadusega.

Lõikes 1 on sätestatud avalikkuse mõiste. Käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse avalikkust kui eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi. Väärtpaberite esmapakkumisel on tähtis hinnata, kas tegemist on avaliku pakkumisega, kuivõrd väärtpaberite avaliku pakkumise määratlusest tulenevad emitendile teabedokumendi avalikustamise ja registreerimise kohustused. Eelnõus mõistetakse avalikkust lähtuvalt KAS-is kasutatud määratlusest ning laiemalt võrreldes VPTS-iga, st iga investeerimisprojekti pakkumist, mis on suunatud kindlaksmääramata isikute ringile, näiteks tehes rahastuse taotleja või teenuseosutaja veebilehel kättesaadavaks teabe pakkumise kohta, tuleks käsitleda käesoleva seaduse tähenduses avaliku pakkumisena. Määratlus hõlmab ka selliseid pakkumisi, kui investeerimisprojekti kohta avaldatav teave edastatakse kindlaksmääramata isikutele näiteks juhuvalimi, sh teadmata isikutele või tundmatutele telefoninumbritele helistamise, või teenuseosutaja veebilehel teabe avalikustamise teel, isegi kui pakkumise kohta teabele ligipääsemiseks on vajalik esmalt luua konto ning teostada isikusamasuse tuvastamine või muud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamise hoolsusmeetmed. Avalikkuse all on mõeldud ka „registreeri huvi“ kontsepti, kus esialgu ei edastata kliendile teabedokumenti või üldse terviklikku teavet pakkumise kohta, vaid kogutakse klientide andmeid ning juhul, kui hiljem pakutakse investeerimisprojekti piiratud hulgal klientidele. Seevastu konkreetsetele ning eelnevalt kindlaksmääratud isikutele, muuhulgas rahastuse taotleja juhtorganite ja osalust omavatele isikutele suunatud pakkumist, ei käsitata avaliku pakkumisena.

Finantsvahendusplatvorm (lõige 2) on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis võimaldab investeerimisprojektides olevaid osalusi, nõudeid või muud vastavat vara pidevalt ja korrapäraselt omandada. Mõiste hõlmab ka krüptovaraga seotud kauplemise platvormi, mis on käesoleva eelnõu tähenduses finantsvahendusplatvormi alaliik. Finantsvahendusplatvorm on selline tehniline lahendus, mille kaudu osutatakse eelnõu § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenust, kusjuures finantsvahendusplatvormi määratluse alla lähevad kõik platvormid, millel on võimalik osaleda ja korraldada investeerimisprojektide esmapakkumisi kui ka teha nimetatud instrumentidega tehinguid (sealhulgas edastada korraldusi teenuseosutajale tehingute tegemiseks) pärast esmapakkumist (st järelturul).

Investeerimisprojekt (lõige 3) on rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus, mida rahastuse taotleja soovib rahastada vastava vara pakkumise kaudu. Teisisõnu on tegemist rahastuse taotleja äritegevuse kirjeldusega, millele finantseerimist otsitakse, pakkudes kliendile vastutasuks ühisrahastusprojekti või krüptovara. Investeerimisprojekti mõiste on osaliselt EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktist l üle võetud sõnastus („ühisrahastusprojekt“ – äritegevus, mida projektiomanik soovib rahastada ühisrahastuspakkumise kaudu), eelnõus on tegemist mõnevõrra laiema määratlusega, et investeerimisprojekti mõiste hõlmaks ka ühisrahastusprojektide ja krüptovara pakkumisi, ning ka selliseid pakkumisi, mida rahastatakse ühisrahastusprojekti raames.

Kogenud klient (lõige 4) on kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 tähenduses. Lõike 4 teise lause kohaselt sama lõike esimeses lauses nimetamata klient mittekogenud klient. Kogenud ja mittekogenud kliendi eristamine on oluline teatud teenuse osutamise aspektide juures, vt ka §-d 52, 53 ja 62.

Lõige 5 sätestab kliendi mõiste. Selle kohaselt mõeldakse kliendi all iga isikut, kellele teenuseosutaja osutab käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 2 ja 4 nimetatud teenuse kasutajat, samuti isikut, kellele soovitakse teenust osutada, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse asututud. Sõnastus on sarnane ka EL ühisrahastusmääruses sätestatud kliendi mõistega (artikkel 2 lõike 1 punkt g), mille kohaselt on „klient“ potentsiaalne või tegelik investor või projektiomanik, kellele ühisrahastusteenuse osutaja osutab või kavatseb osutada ühisrahastusteenuseid. Samas on EL ühisrahastusmääruse nimetatud sätet käsitletud eelnõus laiemalt, et kliendi mõistega oleksid hõlmatud ka teiste eelnõus sätestatud teenuste kasutajad.

Lõikes 6 on esitatud rahastuse taotleja mõiste, mille kohaselt rahastuse taotleja on füüsiline või juriidiline isik, kes taotleb ise või ühisrahastusteenuse osutaja abil rahalisi või rahaliselt hinnatavaid vahendeid. Rahastuse taotleja määratlus hõlmab ka EL ühisrahastusmääruses sätestatud emitendi ja projektiomaniku mõisteid49, eeskätt selleks, et tagada vastutuse kohaldamine viimatinimetatud isikutele kooskõlas EL ühisrahastusmäärusega.

Lõike 7 järgi lähtutakse olulise osaluse, isiku kontrollitava äriühingu, hääleõiguse kuuluvuse ja märkimisväärse seose määramisel väärtpaberituru seaduse §-des 82, 9, 10 ja 721 sätestatust. Nimetatud täiendus on vajalik eelkõige seaduse 4. peatüki sisustamisel. Samuti väldib viitamine VPTS-ile ebavajalikke kordamisi ja viiteid olulise osaluse nö üldsätetele (VPTS § 82, 9, 10).

Paragrahvi 6 esimese nelja lõike näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud üldnormidega, mille sarnased on kehtestatud kõikides analoogsetes finantsjärelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes.

Lõike 1 kohaselt peab äriühing käesoleva seaduse paragrahvis 1 lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks eelnevalt tegevusluba taotlema. Ühisrahastusprojektide pakkumisel (kui ühisrahastusprojekti pakub rahastuse taotleja ise) ja finantstuluta ühisrahastusteenuse osutamisel ei ole vajalik taotleda tegevusluba käesoleva peatüki alusel. Sätte kohaldamisalasse kuuluvad vastavalt krüptovarateenuste ja ühisrahastusteenuste osutamine (niivõrd kui osutatavad ühisrahastusteenused ei ole hõlmatud EL ühisrahastusmäärusega).

Lõikes 2 toodu kohaselt väljastab tegevusloa ja tunnistab tegevusloa kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega.

Lõike 3 järgi tuleb teenuseosutajal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud. Alates nimetatud teate esitamisest peab teenuseosutaja viivitamatult viima oma tegevuse vastavusse tegevusloa saamise aluseks olnud tingimuste ja seaduse nõuetega või 30 päeva jooksul taotlema tegevusloa kehtetuks tunnistamist ja lõpetama vastava teenuse osutamise.

Lõike 4 kohaselt on käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusluba tähtajatu ja ei ole üleantav teisele isikule.

Paragrahv 7 sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Finantsinspektsioonile dokumendid, mis kinnitavad teenuseosutajale seatud nõuete täitmist. Näiteks tuleb esitada põhikiri, aktsia- või osakapitali sissemaksmist ning omavahendite olemasolu tõendavad dokumendid, äriplaan, sise-eeskirjad või nende projektid, raamatupidamise sise-eeskirjad, andmed infotehnoloofiliste süsteemide ja tehnoloogiliste vahendite kohta, turvapoliitika või –eeskirjad, sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, organisatsioonilise struktuuri kirjeldus jne (lõige 1). Ühe erisusena võrreldes muude finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustega on lõike 1 punktis 17 ette nähtud tegevusloa taotleja kohustus esitada iga maksekonto andmed (sh maksekonto IBAN ja krediidi-, makse- või e-raha asutus, mille juures konto on avatud), ning krüptovara rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, mida teenuseosutaja kasutab kliendilt raha või rahaliste vahendite vastuvõtmiseks või hoiustamiseks. Nimetatud andmete edastamine Finantsinspektsioonile on vajalik, et viimasel oleks võimalik saada ülevaadet teenuseosutaja klientide seadusest tulenevate vara hoidmise nõuete järgimise kohta ning seeläbi kaitsta teenuseosutaja klientide huve. Uue maksekonto, krüptovara rahakoti või muu sarnase meetme avamisel tegevusloa taotlejale või tegevusluba omavale juriidilisele isikule tuleb sellekohased andmed edastada viivitamata Finantsinspektsioonile (vt allpool paragrahvi 9 lõiget 5).

Lõikes 2 on selgitatud tegevusloa taotlemisel esitatava turvapoliitika kirjelduse sisu. Kuivõrd käesolevas seaduses sätestatud teenuste näol on tegemist valdavalt elektroonilistel süsteemidel põhinevate teenustega, mille puhul on iseäranis oluline süsteemide turvalisus ja ka klientide andmete kaitse, siis tuleb tegevusloa taotlejal erilist rõhku asetada teenuse osutamisel kasutatavate lahendustega seotud riskide hindamisele ja maandamisele (lõige 2 punkt 1) ja teenuseosutaja valduses olevate andmete turvalisus (lõige 2 punkt 2). Lisaks lõike 2 punktides 1-2 nimetatud teabele peab tegevusloa taotlemisel esitatatud turvapoliitika või –eekirjade kirjeldus sisaldama ülevaadet tegevusloa taotleja poolt kasutusel olevate tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta (lõige 2 punkt 3).

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda sõltumatu eksperdi hinnangut tegevusloa taotleja kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta. Nimetatud eksperdi näol ei pea tegemist olema tingimata kvalifitseeritud IT-audiitoriga, kuid hinnangu andnud ekspert peab tundma teenuseosutaja valdkonda, suutma kontrollida turvapoliitika või –eeskirjade sisu ning nende praktikas rakendamist; samuti seda, et eeskirjades toodu on kas tegelikult taotlejal kasutusel või on taotleja võimeline eeskirjades nimetatud meemeid rakendama. Samuti ei ole tegemist nõudega kohustuslikus korras esitada vastava sõltumatu eksperdi hinnang, vaid Finantsinspektsioonile antud õigusega nimetatud hinnangut küsida, kui tegevusloa taotleja poolt esitatud sise-eeskirjadest (sh turvapoliitika või -eeskirjade kirjeldusest) ei ole piisavalt selge, et taotleja poolt kasutusel olevad või kasutusele võetavad süsteemid on kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega.

Lõike 4 kohaselt peab krüptovarateenuse tegevusloa taotlemisel tegevusloa taotleja esitama kirjelduse seaduse 6. peatüki 4. jaos toodud asjakohaste nõuete täitmise kohta. Tegemist on viitega sama seaduse § 54-59, mis sätestavad täpsemad tegevusnõuded vastavatele krüptovarateenuste osutajatele.

Lõike 5 kohaselt tuleb tegevusloa taotlusele lisada ka taotleja kinnitus, et tegevusloa taotleja juhtorganite liikmeid ei ole karistatud äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse, finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, pettuse või ametialase vastutuse valdkonnas kehtiva riigisisese õiguse alusel. Siia hulka kuuluvad muuhulgas (kuid mitte ainult): karistusseadustiku 21. peatüki 1.-7. jaos, RahaPTS-i 10. peatükis, rahvusvahelise sanktsiooni seaduse 6. peatükis, erinevate finantssektori eriseaduste (KAS, VPTS, KAVS, IFS, MERAS, jne) vastavates vastutuse peatükkides ette nähtud süütegude eest karistatust. Ametialase vastutuse all mõeldakse karistusseadustiku 17. peatükis sätestatud süütegude eest karistatust ning neid karistusi, mille määrab kohus, st mitte distsiplinaarsüütegusid. Süütegude (st mitte ainult kuritegude, vaid ka väärtegude) hõlmamise vajadus tuleneb sellest, et näiteks finantsteenuste õigusaktides on karistused valdavalt ette nähtud väärteona.

Lõike 6 järgi tuleb juhul, kui taotleja juhtorgani liige, prokurist, tegelik kasusaaja või füüsilisest isikust omanik on välisriigi kodanik, taotlejal esitada nimetatud välisriigi kodaniku kohta tema päritoluriigi ning iga kodakondsusjärgse riigi kohta karistusregistri väljavõtted ning dokumentide koopiad. Nimetatud käsitlus ühtib RahaPTS-i (vt RahaPTS § 70 lõige 3 punktid 8 ja 9) kui ka erinevates finantssektori ettevõtjate kohta kehtestatud eriseadustes sisalduvate tegevusloa taotlemise sätega.

Lõike 7 kohaselt on isikul, kellele on väljastatud tegevusluba EL ühisrahastusmääruse alusel, vajalik taotleda käesolevas seaduse alusel täiendav tegevusluba, esitades selleks samas lõikes loetletud andmed ja dokumendid. Nimetatud andmed ja dokumendid tagavad EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusloa saanud ettevõtja tegevuse kooskõla käesoleva seadusega; samuti ei nõuta tegevusloa taotlemisel selliste andmete ja dokumentide esitamist, mis finantsjärelevalve teostajal on juba olemas vastavalt EL ühisrahastusmääruses nõutule.

Paragrahv 8 avab äriplaani sisu eraldi paragrahvina. Üheks kõige olulisemaks teenuseosutaja tegevust hindavaks dokumendiks on äriplaan, mistõttu on eelnõus ka äriplaani sisu eraldi paragrahvis täpselt avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab kajastama näiteks teenuseosutaja majandusnäitajate prognoosi, juhtimisstruktuuri ja tehnilise korralduse taset (lõiked 1 ja 2). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui taotleja finantsnäitajad ja muud andmed ei ole usaldusväärsed, kui omavahendite minimaalsuurus ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele või kui äriplaani põhjal ei ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure (lõige 3).

Paragrahvis 9 on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise protseduur. Tegevusloa taotlemise menetluse raames on Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste kõrvaldamist või kui teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist; vastasel juhul võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata (lõiked 1 ja 2). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest ja viia läbi teisi toiminguid (lõige 3). Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab Finantsinspektsioon mõistliku tähtaja (lõige 4). Lõike 5 järgi tuleb taotlejal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi tegevusloa taotlemisel esitatud andmetes ja dokumentides. Sama lõike järgi, kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Teisisõnu, kui taotleja esitab Finantsinspektsioonile võrreldes esialgselt esitatud tegevusloa taotlusega oluliselt erinevaid andmeid ja dokumente, võib Finantsinspektsioon lugeda (tegevusloa) menetlustähtaja alguseks nimetatud muudatustest teadasaamise. Nimetatud muudatused kehtivad ainult § 7 lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide kohta. Lõigetes 6 ja 7 on täpsustatud, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata, kui taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud, ning taotluse läbi vaatamata jätmisel tagastab Finantsinspektsioon temale esitatud dokumendid.

Paragrahv 10 sätestab tegevusloa andmise otsusega seonduva. Otsuse tegemiseks on Finantsinspektsioonil aega kolm kuud, arvates kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest (lõige 1). Kui taotleja ei ole tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsiooni nõutud andmeid, dokumente või teavet, võib Finantsinspektsioon oma otsusega jätta taotluse läbi vaatamata. Finantsinspektsioon peab tegema otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta kuue kuu jooksul pärast nõuetekohase taotluse saamist. Nõuetekohane taotlus tähendab kõikide § 7 lõikes 1 loetletud dokumentide esitamist. Olukorras, kus tulenevalt näiteks taotlusega esitatud dokumentide muutmisest on ette näha, et menetlustähtaega on vaja pikendada (sealhulgas mitme tegevusloa taotluse samaaegsel esitamisel), võib Finantsinspektsioon kehtestada tegevusloa taotluse menetlemiseks pikema tähtaja, kuid nimetatud tähtaeg peab siiski jääma kuue kuu sisse alates tegevusloa taotluse saamisest alates.

Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus kehtestada tegevusloa taotlejale kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral taotlejal osaliselt kõrvale kalduda tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest, või pikema tähtaja, mille jooksul peab taotleja ennast tegevusloa saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla viima. Tegemist on finantsjärelevalvele antud diskretsiooniõigusega (vt ka nt MERAS § 18 lg 3).

Tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest kõrvalekaldumise all on silmas peetud eeskätt tegevusloa taotluses esitatud andmeid ja dokumente, mida ei pruugi olla vajalik esitada näiteks täiendava tegevusloa taotlemise puhul, st kui taotleja juba omab Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba. Nimetatud andmeid ja dokumente hindab Finantsinspektsioon juhtumipõhiselt iga taotleja ning osutatava teenuse osas vastavalt muuhulgas sellele, mis andmed ja dokumendid on taotleja Finantsinspektsioonile varasemalt muu tegevusloa taotlemise käigus esitanud. Samuti võib nimetatud punkti rakendada ka juhul, kui teatud tegevusloa andmise kriteeriumid (muuhulgas näiteks § 7 lõike 1 punktis 2 nimetatud nõue) on täitmata, ning anda ajapikendust taotleja tegevuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks. Samuti on kõrvaltingimuse üks olulisi eesmärke tehnoloogiliselt uuenduslikke ärimudeleid testida ja arendada, arvestades sealjuures seda, et seotud riskid peavad olema piisavalt juhitud.

Lõige 3 käsitleb teenuseosutaja poolt pakutavaid kõrvalteenuseid käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmise ajal. Nimelt, kui teenuseosutaja osutab teenuseid, mis ei ole hõlmatud käesoleva seadusega, ja kui nimetatud teenuse osutamine takistab taotleja üle vajalikul määral järelevalve teostamist, siis võib Finantsinspektsioon näha ette tegevusloa andmisel kõrvaltingimusi, millega piiratakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamist, nõutakse nimetatud kõrvalteenuste osutamiseks tütarettevõtja asutamist või keelatakse tegevusluba omaval ettevõtjal muu teenuse osutamine. Nimetatud piirangu vajalikkus tõusetub juhul, kui Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja osutab niivõrd suures mahus või ulatuses kõrvalteenuseid, et see pärsib tegevusloaga reguleeritud teenuste osutamist.

Lõikes 4 on sätestatud andmed, mida tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses, ning lõike 5 kohaselt toimetatakse taotlejale viivitamata kätte otsus tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta. Otsuse kättetoimetamisele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse 1. peatüki 7. jao sätteid ning sama seaduse § 62 lõigetes 1 ja 5 sätestatut, st kättetoimetamisel ei ole käesolevas seaduses sätestatud erikorda võrreldes haldusmenetluse seaduses sätestatud üldise haldusakti kättetoimetamise sätetega.

Paragrahvis 11 on loetletud tegevusloa andmisest keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast tegevusloa andmisest keeldumist.

Lõike 1 punktides 1-12 on loetletud alused, millal Finantsinspektsioon võib keelduda taotlejale tegevusloa andmisest. Finantsinspektsioon võib muu hulgas keelduda tegevusloa andmisest, kui taotlejal ei ole tegutsemiseks piisavalt teadmisi või kogemusi või tema juhtorgani liikmed, audiitor või aktsionärid või osanikud ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Säte on sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega, välja arvatud alltoodud erisustega.

Punkti 7 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda tegevusloa andmisest, kui taotleja esitatud andmetest selgub, et taotleja kavandatav püsiva ja kestva majandustegevuse koht ei ole Eestis. Nimetatud punkti kohta vaata ka § 26 lg 1 selgitusi.

Punkti 9 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda tegevusloa andmisest, kui tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas kui taotleja organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist; samuti kui kõrvaltingimusega tegevusluba ei ole kõiki asjaolusid arvestades mõistlik anda. Nimetatud punkt kuulub eelkõige kohaldamisele siis, kui ärimudeliga kaasnevad riskid on nii suured, et isegi adekvaatsete sise-eeskirjade esitamisel ei pruugi olla äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid piisavalt juhitud ning kõrvaltingimuste kehtestamisega peaks sisuliselt takistama ärimudeli sellisel kujul ellu viimist. Niisugusel puhul ei ole mõistlik väljastada tegevusluba teenusele, mida kõrvaltingimuste tõttu sisuliselt osutada ei saagi, vaid otstarbekas on muuta teenust ja omandada tegevusluba sellisele teenusele, mida osutada saab.

Punkti 12 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda taotlejale tegevusloa andmisest, kui taotleja infotehnoloogilised süsteemid ja muud tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad. Kuivõrd viimatimainitud nõue kuulub tegevusloa taotluse kontrolli esemesse ning kuna käesolevas seaduses reguleeritud teenuste osutamine on suuresti üles ehitatud infotehnoloogilistele lahendustele, siis peab Finantsinspektsioonil olema õigus keelduda tegevusloa väljastamisest, kui taotleja süsteemid ei ole Finantsinspektsiooni hinnangul teenuse osutamiseks piisavad.

Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punktis 6 teenuseosutajana järjepidevaks tegutsemiseks piisavate vahendite ja kogemuste hindamise aluseks olevaid kriteeriume. Selleks võetakse arvesse muu hulgas:
◦ taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;
◦ taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja reputatsiooni;
◦ käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;
◦ taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi.

Lõikes 3 sätestatakse, et taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatud alusel, ei või taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist taotluse läbi vaatamata jätmisest.

Paragrahvis 12 on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja täpsustatakse tegevusloa kehtivuse lõppemise tagajärge.

Lõike 1 punktides 1-5 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Nendeks on teenuseosutaja lõpetamise otsuse tegemisel (punkt 1), tegevusloa kehtetuks tunnistamisel (punkt 2), teenuseosutaja ühendamisel (misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval isikul; punkt 3), uue teenuseosutaja asutamisel ühinemise teel (ühinevatel isikutel; punkt 4) ning teenuseosutaja pankroti väljakuulutamisel (punkt 5). Tegevusloa kehtivuse lõppemise alused põhinevad MERAS §-l 21, kuid võrreldes nimetatud sättega on käesolevas seaduses tegevusloa kehtivuse lõppemise aluseid muudetud lihtsamini arusaadavaks.

Lõike 2 järgi kaotab tegevusloa lõppemisel teenuseosutaja õiguse osutada teenust, milleks talle oli antud tegevusluba.

Paragrahv 13 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõiste ja selle õiguslikud alused. Lõike 1 kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Sama paragrahvi alusel võib tegevusloa kehtetuks tunnistada kas teenuseosutaja taotlusel (lõige 4) või Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 2). Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada lõikes 2 sätestatud alustel, millised on analoogilised teistes finantssektori ettevõtjate kohta kehtivate seadustega. Lõike 2 punktis 15 on mõeldud mh seda, kui teenuseosutaja ei maksa järelevalvetasu või ei tee koostööd järelevalveasutusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakti (tegevusloa andmise otsus) kehtetuks tunnistav otsus peab sisaldama jõustumise kuupäeva ja vastama muudele seaduses sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele ja tingimustele. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus edastatakse teenuseosutajale haldusmenetluse seaduses sätestatud korras.

Lõike 4 punkti 1 kohaselt tunnistatakse tegevusluba kehtetuks teenuseosutaja taotluse alusel, kui teenuseosutaja ei soovi enam osutada käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid. Sellisteks teenusteks on ühisrahastusteenus ja krüptovarateenused. Lõike 4 punktides 2 ja 3 on täpsustatud, mis saab teenuseosutajale väljastatud tegevusloast pärast teenuseosutaja ühinemist teise juriidilise isikuga. Punkti 2 kohaselt, kui teenuseosutaja ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, siis tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Punkt 3 sätestab, et kui teenuseosutaja ühineb uue ühingu asutamisega, siis tunnistatakse kehtetuks ühinevate teenuseosutajate tegevusload.

Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve. Teisisõnu võib viidatud lõike alusel Finantsinspektsioon keelduda teenuseosutaja soovist loobuda tegevusloast või tunnistada tegevusluba kehtetuks ühinemise tulemusena, kui seeläbi kahjustuvad teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate hüved. Lõiget tuleks kohaldada sellisel juhul, kui teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate hüved kaaluvad üles teenuseosutaja huvi tegevusloast loobuda ning eelkõige juhul, kui teenuseosutaja klientidel või teistel võlausaldajatel on rahuldamata nõudeid teenuseosutaja vastu. Tegevusloa kehtetuks tunnistamisel muutub võlausaldajate nõuete rahuldamine eelduslikult oluliselt keerukamaks Finantsinspektsiooni järelevalve puudumise tõttu.

Lõige 6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates.

Lõike 7 kohaselt tuleb otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatada viivitamata otsuse adressaadile kätte.

Paragrahvi 14 kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni tegevusloa andmise või selle osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise otsuste kohta oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.

Paragrahv 15 täpsustab teenuseosutaja kohustusi, kui tegevusloa andmise aluseks olnud andmed ja asjaolud muutuvad võrreldes tegevusloa andmise ajaga.

Lõike 1 kohaselt on teenuseosutaja kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks teenuseosutaja tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul sama lõike punktides 1-6 nimetatud andmed ja dokumendid. Finantsinspektsiooni teavitamine tegevusloa aluseks olnud andmete ja dokumentide muutmisest on eelnõu koostajate hinnangul vajalik, et Finantsinspektsioon saaks jooksvalt veenduda tegevusloa saanud ettevõtja ja tema tegevuse vastavuses käesoleva seaduse nõuetega. „Asjakohasel juhul“ käesolevas lõikes tähendab seda, et Finantsinspektsioonile tuleb esitada andmeid ja dokumente, kui punktides 1-6 nimetatud andmed, dokumendid või isikud on muutunud.

Lõike 2 kohaselt peab teenuseosutaja Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama muudetud teenuseosutaja ärinime, aadressi või kontaktandmed (punkt 1), põhikirja muudatused (punkt 2) ning uute juhtorganite kohta andmed (punkt 4). Eelnõu koostajate hinnangul on lõikes 2 viidatud muudetud andmete ja dokumentidega tutvumine kliendi äratuntav huvi, kuid ülejäänud andmete avalikustamine ei ole eelnõu koostajate arvates proportsionaalne ning teatud juhtudel (nt lg 1 p 3 ja 6) puudutab teenuseosutaja ärisaladust.

3. peatükk. Tegevus välisriigis ja teise lepinguriigi isiku tegevus Eestis

Paragrahvid 16 ja 17 sätestavad vastavalt tingimused, mille täitmisel võib teenuseosutaja osutada teenuseid välisriigis või mille täitmisel võib teises lepinguriigis asutatud isik osutada käesoleva seaduse kohaldumisalasse kuuluvaid teenuseid Eestis, sealhulgas peab välisriigis asutatud isikul Eestis teenuse osutamiseks olema isikul Finantsinspektsiooni eelnev luba (§ 17 lg 1).

Paragrahv 16 sätestab nõuded ja protsessi, mida tuleb järgida, kui teenuseosutaja kavatseb teenust osutada piiriüleselt või registreerida välisriigis filiaali. Välisriigina mõistetakse käesoleva paragrahvi tähenduses igat riiki, mis ei ole Eesti. Lisaks, kuivõrd käesoleva seaduse reguleerimisalas on enamjaolt digitaalse loomuga teenused või turundatakse nimetatud teenuseid tihti ka teistes riikides, siis mõistet „teises riigis tegutsemine“ tuleb igakordselt osutatava teenuse põhjal analüüsida vähemalt (kuid mitte ainult) seda, kas teenuseosutaja osutab teises riigis teenust püsivalt, mis nõuaks ka välisriigi äriõiguse normistiku sätete kohaselt filiaali asutamist sihtriigis, ning kas nimetatud välisriigis eeldab osutatav teenus tegevusluba või finantsjärelevalvet. Selguse huvides tasub lisada, et piiriülest teenuse osutamist käesoleva seaduse kontekstis tuleb mõista kui igasugust aktiivset toote pakkumist või teenuse osutamist igas riigis, mis ei ole Eesti. Nimetatud aktiivne teenuse osutamine võib seisneda näiteks teenuse osutamises välisriigis asuva kontori või personali kaudu, muukeelse teabe pidevat avalikustamist, millega turundatakse teenust aktiivselt välisriigi kodanikele, jne. Personali asumist välisriigis, ei tuleks automaatselt pidada teenuse välisriigis osutamiseks, kui selline tegevus toetab teenuseosutaja tegevust Eestis ning selline tegevus iseeneses ei ole suunatud teenuse turundamisele.

Lõike 1 kohaselt tuleb juhul, kui Eestis tegevusloa saanud teenuseosutaja soovib tegutseda välisriigis, sealhulgas registreerida välisriigis filiaali või osutada välisriigis piiriülest teenust, teenuseosutajal esitada Finantsinspektsioonile sama lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud andmed ja dokumendid. Esitada tuleb:
• selle välisriigi nimi, kus kavatsetakse filiaal registreerida või piiriülest teenust osutada ehk sihtriigi nimi (punkt 1);
• tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi sihtriigis osutatavate teenuste kohta, ja ka § 34 lõikes 5 nimetatud teavitus, kui seoses filiaali registreerimise või teenuste piiriülese osutamisega antakse sihtriigis tegevusi või tööülesandeid edasi kolmandale isikule (punkt 2).

Lõige 2. On oluline, et kuigi võttes arvesse EL-i piires asutamisvabadust ja teenuse osutamise vabadust, siis teenuseosutaja peab välisriigis tegutsemisel järgima sihtriigi õigusaktides ettenähtud reegleid ning võtaks asjakohastel juhtudel arvesse sihtriigi finantsjärelevalve asutuse kehtestatud nõudeid. Kui teenuseosutaja peaks rikkuma teenuse osutamise sihtriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid, siis § 88 kohaselt rakendab Finantsinspektsioon viivitamata järelevalvelisi meetmeid rikkumise lõpetamiseks.

Lõike 3 punktides 1-3 on nimetatud asjaolud, mille tuvastamisel on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus filiaali registreerimise või teenuse piirülese osutamise keelamiseks. Finantsinspektsioonil on vastav alus, kui esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada klientide huve, teenuseosutaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust (punkt 1), või kui tegevuskava rakendamine võib olla seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise või kõrvale hiilimisega, selle katsega või suurendab selliseid riske (punkt 2). Lisaks on punktis 3 ette nähtud keeldumise alusena see, kui teenuseosutaja ei ole võimeline täitma sihtriigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid. Punkt 3 on mõeldud kohaldamiseks juhtudel, kui välisriigis teenuse osutamisega seotud normistik erineb olulisel määral Eesti omast ning Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole teenuseosutaja võimeline nimetatud nõudeid täitma.

Lõige 4. Lõike 3 kohaselt tehtud ettekirjutus tuleb toimetada viivitamata teenuseosutajale kätte.

Lõike 5 järgi kohustub teenuseosutaja teavitama Finantsinspektsioonile enne sihtriigis tegevuse alustamist kuupäeva, millal filiaal sihtriigis teenust osutama asub.

Lõike 6 alusel kohustub teenuseosutaja viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides on toimunud muudatusi. Eelduslikult tuleb Finantsinspektsiooni teavitada ennetavalt, st vähemalt üks kuu enne muudatuste rakendumist, kuid kui see ei ole võimalik, tuleks muudatustest teavitada viivitamata.

Paragrahvis 17 on sätestatud normid, mis on seotud välisriigi isiku tegevusega Eestis.

Lõike 1 kohaselt võib teises lepinguriigis asutatud ning oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse poolt väljastatud tegevusloa alusel tegutsev krediidiasutus, investeerimisühing, e-raha asutus, makseasutus või ühisrahastusteenuse osutaja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503 oma päritoluriigis pädeva järelevalveasutuse poolt väljastatud tegevusloa alusel osutada Eestis seaduse § 1 lõikes 1 punktis 2 või 4 nimetatud teenuseid, registreerides selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt. Sama lõike teise lause kohaselt ei või eelmises lauses nimetamata isik teenuseid Eestis piiriüleselt osutada või teha seda filiaali kaudu. Lõikes 1 nimetatud isikutele on Eestis teenuste osutamine lubatud, kuivõrd nimetatud isikud kuuluvad EL õiguse alusel mõnes teises liikmesriigis finantsjärelevalve alla.

Lõike 2 järgi tuleb Eestis filiaali registreerimiseks või piiriülese teenuse osutamiseks taotleda Finantsinspektsioonilt luba. Selleks tuleb Finantsinspektsioonile esitada taotlus koos lõike 3 punktides 1–5 nimetatud andmete ja dokumentidega Nimetatud lõikes toodud lähenemine põhineb enamjaolt MERAS § 32 lõikes 2 toodul, kuid andmete ja dokumentide nimekirja on kohandatud vastavalt käesoleva seaduse eripäradele.

Lõike 4 kohaselt tuleb esitada samas paragrahvis toodud võõrkeelsed andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Nimetatud nõue on vajalik, kuivõrd Finantsinspektsioon ei pruugi vallata võõrkeelt, milles dokumendid on algselt koostatud, või näiteks kui nimetatud andmete ja dokumentide sisu võõrkeeles ei ole üheselt mõistetav. Sama lõike teise lause kohaselt võib Finantsinspektsiooni nõusolekul esitada eelnimetatud andmed ja dokumendid muus keeles kui eesti keeles.

Lõige 5 sätestab Finantsinspektsiooni alused loa andmisest keeldumiseks. Nimetatud alusteks on olukorrad, kus teise lepinguriigi õigusaktid või finantsjärelevalveasutus ei taga piisavat järelevalvet lõikes 1 toodud isiku üle (punkt 1) või kui filiaali juhtimise eest vastutavad isikud ei vasta käesoleva seaduse §-s 27 juhatuse liikmetele sätestatud nõuetele (punkt 2).

Lõike 6 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse loa andmise või loa andmisest keeldumise kohta kahe kuu jooksul kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm kuud pärast loa taotluse saamist. Sama lõike teise lause kohaselt toimetab Finantsinspektsioon loa andmise või sellest keeldumise otsuse viivitamata loa taotlejale kätte.

Lõike 7 järgi on Eestis piiriüleselt teenuseid osutav või filiaali asutanud isik kohustatud Finantsinspektsiooni teavitama, kui esitatud andmeid kavatsetakse muuta. Vastav teavitus tuleb teha vähemalt kuu enne vastavate muudatuste tegemist.

Lõike 8 kohaselt võib Finantsinspektsioon tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud asjaolud. Otsus loa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse viivitamata otsuse adressaadile kätte.

Lõike 9 eesmärk on täpsustada, et mitte igal juhul ei kohaldata loa nõuet piiriüleselt teenuse osutamiseks. Näiteks, kui klient pöördub omal initsiatiivil välisriigis asuva isiku poole ehk tegemist pole otse turustamisega ja klient on väljendanud ise huvi teenuse vastu (reverse solicitation). See tähendab, et kui teenuseosutajal on välisriigis klient, kellele teenuseosutaja teenust osutab, siis see ei tähenda automaatselt seda, et teenuseosutaja osutaks teenuseid välisriigis. Selguse huvides on välja toodud, et seda erandit ei kohaldata juhul, kui selle välisriigi isiku nimel osutab teenuseid kolmas isik või temaga seotud isik, välja arvatud juhul, kui tegemist on grupisiseste tehingutega.

Peatükk 4. Oluline osalus

Käesoleva peatüki §-d sätestavad teenuseosutajas olulise osaluse omamise ja omandamisega seotud nõuded. Sisuliselt on tegemist samaväärse õigusraamistikuga, mis täna kehtib nii pankade, investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste, krediidiandjate ja –vahendajate, fondivalitsejate ja kindlustusandjate puhul. Tegemist on finantssektoris osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra ja kriteeriumitega. Kui teenuseosutajas soovitakse omandada olulist osalust (üle 10%), peab sellest teavitama Finantsinspektsiooni, kes hindab omandaja sobivust. See omakorda peaks soodustama finantssektori institutsioonide ühinemisi ja ülevõtmisi ning efektiivse järelevalve teostamist nende protsesside üle.

Paragrahv 18 sätestab olulist osalust omandavatele ja omavatele isikutele esitatavad nõuded, st eelnõuga nähakse ette olulise osaluse hindamiskriteeriumid, mille põhjal järelevalveasutus hindab, kas omandaja on sobiv ja nõuetele vastav. Paragrahvi lõikes 1 toodud kriteeriumid kattuvad teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustes samasisuliste normidega.

Teenuseosutajas olulist osalust omav või omandav isik peab olema laitmatu ärialase mainega ning tema tegevus peab vastama teenuseosutaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele (punkt 1); ta peab olema võimeline tagama teenuseosutaja suutelisuse järgima seaduses sätestatud omavahendite ja vara hoidmise nõudeid; samuti juriidilisest isikust teenuseosutaja puhul tuleb tagada, et teenuseosutaja struktuur ja ärisidemed peavad olema läbipaistvad ega tohi takistada tõhusa järelevalve teostamist (punkt 2); lisaks tuleb olulist osalust omandava isiku puhul välistada kahtlus, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega (punkt 3); ning viimaks tuleb tagada, et isiku suhtes ei ole kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse mõistes (punkt 4). Olulise osaluse omandaja hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks loa andmise otsuse tegemisel lähtub Finantsinspektsioon nõuetele vastavusest või mittevastavusest ning sisustab diskretsiooniruumi kooskõlas õigusnormidega.

Lõikes 2 on täiendav nõue krüptovarateenuste osutajatele, st lõiget kohaldatakse juhul, kui olulist osalust omandatakse, omatakse või suurendatakse krüptovarateenuse osutajas. Sellisel juhul peab olema tagatud, et osalust omandava või suurendava isiku majanduslik usaldusväärsus võimaldab tagada teenuseosutaja korrapärast ja usaldusväärset tegevust, arvestades krüptovarateenuse osutaja senist ja kavandatud äritegevuse laadi. Vastav erisus on tehtud krüptovarateenuste osutajatele, sest ühisrahastusteenuse osutajad pigem vahendavad kapitali kaasamist ning seeläbi ei ole ühisrahasteenuse osutajates osaluse omajate puhul oluline nende majanduslik usaldusväärsus. Krüptovarateenuste osutajate puhul on lähtutud peaasjalikult MiCA ettepaneku art 75(1) punktist c.

Paragrahv 19 kirjeldab teavitamise protsessi olulise osaluse omandamisel või suurendamisel. Lõike 1 kohaselt teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning esitab järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui teenuseosutaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Lõike 2 all mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla omaette eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusega, abielludes või muul sarnasel moel. Lõike 3 idee on sätestada, et Finantsinspektsioon peab kahe tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama kinnituse selle kohta, et ta on omandamise soovist teavitava teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul, kui Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev.

Paragrahvis 20 sätestatakse olulise osaluse omandamisel Finantsinspektsioonile esitavate andmete ja dokumentide nimekiri. Lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb finantsjärelevalvele esitada äriühingu nimi, milles olulist osalust soovitakse omandada, suurendada või mida muuta omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus. Lisaks tuleb kirjeldada omandatavat äriühingut. Kirjelduse sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja koos igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arvuga või osanike nimekirja koos igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtusega, ning andmeid omandaja poolt omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud informatsiooni (punkt 2).

Punktis 3 täpsustatakse, et füüsilisest isikust omandaja peab Finantsinspektsioonile esitama lisaks teistele seaduses ette nähtud andmetele ka elulookirjelduse, mis sisaldab muuhulgas tema nime, elukohta, senist haridus, töö ja teenistuskäiku ning olemasolul isikukoodi. Punkti 4 kohaselt tuleb finantsjärelevalvele esitada omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri koos täpsustavate andmetega. Punktiga 5 tuleb esitada täpsustavad andmed juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva isiku kohta, sh nimi, asukoht, registritunnus jne. Punkti 6 alusel esitatakse andmed omandaja juhtorgani liikmete kohta. Nõukogu liikmete kohta tuleb andmed esitada juhul, kui äriühingul on nõukogu loomise kohustus. Punkti 7 eesmärgiks on tagada, et omandamise tulemusel teenuseosutaja juhtorganite liikmeks saaval isikul ei oleks kehtivaid karistusandmeid. Nende puudumise kinnitamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada vastav tõend (punkt 8). Nimelt ei saa kehtivate seaduste kohaselt finantsasutuse juhtorgani liikmeks olla isik, keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja kelle karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Kinnitada tuleb ka, et olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone (punkt 9). Punkti 10 puhul tuleb esitada kirjeldus oma senise tegevuse kohta ettevõtluses. Punkt 11 näeb aga ette juhtorgani liikmeks saava isiku kinnituse oma usaldusväärsuse kohta ehk selle, et on enda kohta esitanud ainult tõeseid andmeid ning ei esine asjaolusid, millised välistaksid tema õiguse olla teenuseosutaja juhtorgani liige. Punktist 12 leiab ka kohustuse esitada juriidilisest isikust omandaja puhul tema kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu. Eeltoodu tähendab, et kui omandajal on seadusest tulenev kohustus esitada majandusaasta aruandeid, kuid ta ei ole seda teinud, siis see ei vabasta omandajat majandusaasta aruannete esitamist Finantsinspektsioonile. Majandusaasta aruannetele lisaks esitatakse ka audiitori järeldusotsus, kui see on õigusaktiga ette nähtud. See peaks peegeldama võimalikku olukorda, kui rahvusvahelisel tasandil kehtestatakse täiendavaid nõudeid finantsaruandlusele ning sellisel puhul täienevad seaduse sätted selliste kohustuste võrra. Punkti 13 korral esitatakse võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul ning asjakohasel juhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud.
Punkt 14 sätestab konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjelduse esitamise kohustuse koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded.
Lisaks esitatakse füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta (punkt 15), andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada (punkt 16), osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (punkt 17), pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (punkt 18), teenuseosutajat kontrollivaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud (punkt 19) ning ülevaade teenuseosutajas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui teenuseosutaja ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks (punkt 20).

Lõige 2 täpsustab lõike 1 punkti 7 ja selle kohaselt tuleb viidatud punktis nimetatud kinnituse asemel esitada välisriigi kodaniku päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud. Nimetatud lähenemine ühtib teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta käivate normidega kui ka RahaPTS-is sätestatuga.

Kuigi kehtivates seadustes pole reguleeritud, mis keeles tuleb Finantsinspektsioonile andmed ja dokumendid esitada, on täpsustatud, et andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile eesti keeles või muus keeles (lõige 3).

Lõikes 4 täpsustatakse, et juhul kui Finantsinspektsioon soovib omandajalt saada andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid, peab ta selleks esitama kirjaliku taotluse, milles on selgitatud, millist täiendavat teavet hindamise lõpuleviimiseks omandajalt soovitakse.

Paragrahvi lõikes 5 sätestatakse ka volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile, mille alusel saab vajadusel kehtestada täpsustavaid nõudeid, milliseid andmeid tuleb Finantsinspektsioonile esitada.

Paragrahvis 21 sätestatakse olulise osaluse hindamise protseduur, menetluse tähtajad ja koostöö finantsjärelevalve asutuste vahel. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega 60 tööpäeva ning seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on olulise osaluse omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt kätte saanud. Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 18 esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud aja jooksul.

Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon menetlusaja jooksul, kuid mitte pärast viiekümnendat tööpäeva, nõuda lisateavet (lõige 2). Omandajale saadetakse kirjalik teade ning selles täpsustatakse, millist täiendavat teavet on hindamiseks vaja. Teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid see peatumine ei tohi kesta kauem kui 20 tööpäeva. Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni kasutada tema äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda.

Hindamisaja peatamist võib pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus (lõige 4).

Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 5-6). Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandaja on lepinguriigis tegevusloa saanud finantsasutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik, lepinguriigis tegevusloa saanud finantsasutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku emaettevõtja või isik kelle kontrollitavaks äriühinguks on teises liikmesriigis tegevusloa saanud finantsasutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik. Koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulised olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel.

Paragrahvi 22 lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul ta peab olulist osalust omandama, seda suurendama või muutma finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks. Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud ning Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt ei tohi ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud.

Lõike 2 eesmärgiks on sätestada eelnev Finantsinspektsiooni nõusolek osaluse omandamiseks. See tähendab, et omandaja võib osalust omandada, seda suurendada ja muuta teenuseosutaja sellisel juhul, kui Finantsinspektsioon on selleks eelneva nõusoleku andnud. Finantsinspektsiooni-poolse eelneva nõusolekuta tekib risk, et osaluse omandab, seda suurendab ja muudab isik, kes ei pruugi vastata seaduses kehtestatud nõuetele.

Paragrahvis 23 sätestatakse keelamise alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise keelamise kohta. Lõike 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon esitada omandajale vastuväite üksnes juhul, kui ta ei vasta olulist osalust omavatele isikutele esitatavatele nõuetele või kui omandaja ei ole ette nähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud seaduses ette nähtud või Finantsinspektsiooni poolt täiendavalt nõutud andmeid ja dokumente. Samuti võib Finantsinspektsioon teha keelava otsuse, kui omandaja poolt esitatud andmed ja dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või kui esitatud andmete või dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivusest ning sellest, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või kui teenuseosutaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ning selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või kui nimetatud kolmanda riigi finantsjärelevalveasutus ei saa teha Finantsinspektsiooniga koostööd (lõike 1 punktid 1-4)

Lõige 2 sätestab Finantsinspektsiooni kohustuse teavitada omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul, kui valminud hindamise alusel otsustatakse seista vastu kavandatavale omandamisele. Samuti tuleb omandajat teavitada positiivsest otsusest. Sealjuures ei tohi menetlustähtaega ületada ning esitada tuleb ka oma otsuse põhjendused.

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon pärast olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmist teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine seadusega vastuolus olevaks, kui omandaja on esitanud eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või –dokumente, olulist osalust omava aktsionäri või tema esindaja tegevus ohustab oluliselt teenuseosutaja kindlat ja usaldusväärset juhtimist või kui ilmnevad muud keelamiste alustes nimetatud asjaolud. Eesmärgiks on vältida sätete dubleerimist ning piisab, kui viidata ainult keelamise alustele, kuna sellisel juhul on kaetud ka kõik eelpool nimetatud asjaolud.

Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on teenuseosutajas oluline osalus omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise iga kord keelata või piirata, kui esinevad sama paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse, olenemata sama paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

Lõige 5 sätestab, et kui omandaja või isik, kellel on teenuseosutajas oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon sama paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele.

Lõige 6 täpsustab, et sama paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka teenuseosutajale, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist.

Paragrahvi 24 eesmärgiks on täpsustada, et isik ei omanda aktsiatega ega osaga kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega ega osaga esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega, või kui tehingust ei ole Finantsinspektsiooni kohaselt teavitatud või kui üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse alusel lubatud. Kui lõikes 1 nimetatud asjaolu(de) esinemisel arvati hääled üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on koosoleku otsus tühine. Avaldus koosoleku tühisuse tuvastamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates (lõige 3). Lisaks lõikele 3, kui teostati tehingust tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, siis võib kohus tunnistada sellise õiguste teostamise tühiseks, kui avaldus tühisuse tuvastamiseks on kohtule esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4).

Paragrahv 25 on osaluse muutumisest teavitamise regulatsioon, mida kohaldatakse juhul, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle.

Lõike 1 kohaselt, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli teenuseosutaja üle või olulise osaluse teenuseosutajas või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

Lõike 3 kohaselt on teenuseosutaja on käesoleva seaduse § 17 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

Lõikega 4 sätestatakse, et teenuseosutaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli teenuseosutajas oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 15 ja 17 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721.

Seaduse 5. peatükk sätestab nõuded teenuseosutaja juhtimisele ja tegevusele.

Paragrahv 26 sätestab üldised alused teenuseosutaja asukohale ning püsivale ja kestvale majandustegevuse kohale.

Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja registrijärgne asukoht ning püsiv ja kestev majandustegevuse koht olema Eestis. Lõike 2 järgi peab teenuseosutaja ühinguleping või põhikiri kindlaks määrama, et teenuseosutaja registrijärgne asukoht ning püsiv ja kestev majandustegevuse koht on Eestis.

Finantsturul kehtib põhimõte, et finantssektori ettevõtja asukoht ning tegevuskoht peavad olema samas liikmesriigis. Finantsjärelevalve riigisisese õiguse kujundamisel on arvestatud kehtiva TsÜS § 29 lõike 1 regulatsiooniga, mille kohaselt on avalik-õigusliku juriidilise isiku asukoht tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama seaduse lõige 2 ütleb, et juriidilise isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht. Eelnõu kohaselt on selleks kohaks Eesti.

Finantsvaldkonna ettevõtja asukoht on koht, kus täidetakse valdkonna õigusaktides ette nähtud peamisi juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub finantsteenuste osutamine, sh tagatakse kriitiliste funktsioonide jätkuvus. Kui on tegemist Eesti registrisse kantud äriühingust finantsvaldkonna ettevõtjaga, peab tema juhatus asuma Eestis ning TsÜS-i muudatustest tulenevad leevendused juhatuse asukoha regulatsioonis sellistele ettevõtjatele ei laiene.

Paragrahvis 27 on sätestatud juhtorgani liikmetele esitatavad nõuded, mis peavad vastama sobivuse ja nõuetele vastavuse (nn fit&proper) tingimustele nagu on sätestatud ka teiste finantsturu osaliste puhul. Sobivuse ja nõuetele vastavuse kriteeriumid on käsitletavad Põhiseaduse §-s 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Sarnaselt teiste finantsturul tegutsevate ettevõtjatega, esitatakse teenuseosutaja juhtorgani liikmetele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse valdkondadega. Teenuseosutaja juhtorgani nõuetele vastavusele tuleb erilist tähelepanu pöörata ning viia juhtorgani liikmete kogenematusest, ebakompetentsusest, halvast mainest vms asjaoludest tingitud võimalik kahju klientidele miinimumini. Juhtorgani liikmetele esitatavatele nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks eelduseks, mis tähendab, et järelevalveasutus hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhtorgani liige on sobiv ja vastab seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.

Juhtorgani liikmete sobivusmenetluse läbiviimiseks on Finantsinspektsioon kehtestanud „Sobivusmenetluse läbiviimise juhendi“50.

Lõige 1 sisaldab finantsjärelevalvesubjektidele kohaldatavat üldklauslit, mille kohaselt võib teenuseosutaja juhtorgani liikmeks valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu maine ning vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal. Nimetatud aspektid põhinevad suuresti nii EL ühisrahastusmäärusel kui ka MiCA eelnõul (vt EL ühisrahastusmääruse artikkel 12(3) punkt b ning MiCA artikkel 54(2a) punkt b), ning nendele sobivust hindab Finantsinspektsioon eeskätt loa taotlemisel aga ka juhtorgani liikme vahetumisel pärast tegevusloa väljastamist.

Lõike 2 punktid 1-3 nimetavad teenuse osutamise aspektid, millest juhatuse liikmed peaksid olema teadlikud ja varasema ettevõtluskogemuse jooksul kokku puutunud. Eelnõus on täpsustatud, et vastavad teadmised, oskused ja kogemused võivad olla ka kollektiivselt tagatud. Kollektiivne sobivus tähendab seda, et teenuseosutaja juhtorgan on tervikuna (kõiki juhtorgani liikmeid kogumis arvesse võttes) teenuseosutaja juhtimiseks sobiv. Kollektiiv peab ka tervikuna omama piisavaid teadmisi, oskusi ja kogemusi, et suuta mõista ja juhtida teenuseosutaja tegevust, peamisi riske ja tagada tema usaldusväärne ning õiguspärane juhtimine.

Lõige 3 täpsustab lõikes 1 märgitud „laitmatu ärialase maine“ kriteeriumit, mille kuus punkti loetlevad juhud, mil juhtorgani liikme mainet ei saa eelduslikult pidada laitmatuks, sh (kuid mitte ainult) juhul kui tema tegevus on kaasa toonud finantsjärelevalve poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kui tema suhtes on kohaldatud tegutsemiskeeldu või ettevõtluskeeldu, või kui Finantsinspektsioonile on esitatud valeinformatsiooni või jäetud oluline informatsioon esitamata.

Lõige 4. Tagamaks teenuseosutaja püsiv juhtimine (näiteks ühe juhatuse liikme volitused lõppevad ja uut liiget ei ole määratud) ning „nelja silma printsiip“, on ette nähtud, et juhatuse liikmeid peab olema kaks.

Lõikes 5 on sätestatud nõue, et teenuseosutaja nõukogus peab olema vähemalt kolm liiget. Vähemalt kolmeliikmeline nõukogu on kohustuslik aktsiaseltsidele (ÄS § 318 lg 1). Nõukogu nõue on ette nähtud (nii osaühingu kui aktsiaseltsi vormis tegutsevatele) teenuseosutajatele (vt ka § 7 lg 1 p 13), ning käesoleva sätte eesmärk on nõukogu kohustuslikkusele rohkem tähelepanu juhtida. Nõukogu olemasolu kõikide teenuseosutajate puhul on vajalik eeskätt selle jaoks, et tagada suurem järelevalve juhatuse tegevuse üle, mis puudutab kooskõla õigusaktide ja Finantsinspektsiooni otsustega.

Lõige 6. Kuna juhatuse liikme koht on otsene äritegevuse eest vastutaja/läbiviija ja ka töötajal on otsesed (reaalsed) töökohustused, samuti et välistada huvide konflikti, on otsustatud eelnõusse kirjutada piirang, et teenuseosutaja juhtorgani liikmeks ei või olla teise finantsjärelevalvesubjekti juhtorgani liige, töötaja, audiitorettevõtja või pankrotivõlgnik, välja arvatud juhul, kui nimetatud finantsjärelevalvesubjekt kuulub teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi. Lisaks võib põhikirjas ette näha veel muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks.

Lõike 7 kohaselt on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes teenuseosutaja ja tema klientide huvidest. Lisaks tagab teenuseosutaja, et tema äritegevuse protsessis osalevatel töötajatel on tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused.

Paragrahvis 28 on sätestatud kohustused juhtorgani liikmetele ja töötajatele.

Lõike 1 kohaselt on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud seadma teenuseosutaja ning tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Lisaks on teenuseosutaja töötajad kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet pakutavate või vahendavate teenuste kohta.

Lõike 2 järgi peavad teenuseosutaja juhtorganite liikmed tagama teenuseosutaja majandustegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu, samuti selle, et teenuseosutaja organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest raporteerimise protseduurid, mis on teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

Lõige 3 sätestab, et teenuseosutaja juhatuse liikmed on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid asjakohased ning hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

Lõige 4 täpsustab töötaja mõiste, mis käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad teenuseosutaja nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas teenuseosutja esindamine või teenuseosutaja juhtimine või kontrollimine.

Paragrahv 29 näeb ette teavitamissätted juhtorgani liikme ja audiitorettevõtja valimisel või määramisel, tagasiastumisel, tagasikutsumisel või volituste pikendamisel. t

Lõike 1 kohaselt peab juhtorgani liikme valimiseks või määramiseks olema selle isiku kirjalik nõusolek. Nõusolekuga koos esitab vastav isik teenuseosutajale andmed nii enda kohta (punkt 1) kui ka andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti (punkt 2). Lisaks peab see isik punkti 3 alusel kinnitama, et tema puhul ei esine juhtorgani liikmeks olemist välistavaid asjaolusid, mis on ette nähtud seaduses.

Lõikega 2 sätestatakse, et juhtorgani liikmete valimisest tuleb eelnevalt teavitada ka Finantsinspektsiooni. Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist.

Samuti peab lõike 3 kohaselt Finantsinspektsiooni teavitama audiitorettevõtja määramisest, esitades sealhulgas audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla teenuseosutaja audiitorettevõtja.

Lõige 4. Selleks, et Finantsinspektsioon saaks hinnata teenuseosutaja juhtorgani liikmete ja audiitorettevõtja nõuetekohasust, tuleks Finantsinspektsiooni teavitada 10 päeva enne isiku valimise, määramise, volituste pikendamise kohta või tagasikutsumise kohta otsuse tegemist. Finantsinspektsiooni tuleks teavitada ka isiku tagasiastumisest viivitamata pärast vastava avalduse saamist. See peaks olema muu hulgas teenuseosutaja enda huvides, et näiteks uus juhtorgani liige vastaks ka Finantsinspektsiooni hinnangul nõuetele enne, kui ta ametisse valitakse.

Paragrahvi 30 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikmete tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes finantsturgu reguleerivates seadustes sätestatuga. Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui juhtorgani liige ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus on näidanud, et ta ei sobi teenuseosutaja juhtorgani liikmeks (lõige 1). Lõikes 2 on sätestatud, et kui teenuseosutaja ei täida Finantsinspektsiooni ettekirjutust juhtorgani liikme tagasikutsumise kohta, võib Finantsinspektsioon tunnistada teenuseosutaja tegevusloa kehtetuks. Lõikega 3 on ette nähtud erisäte tagasikutsutud juhtorgani liikme puhuks, mille kohaselt võib uue juhtorgani liikme määrata halduskohus Finantsinspektsiooni, juhatuse, nõukogu, osaniku või aktsionäri nõudel. Kohtu poolt määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue nõukogu liikme valimiseni üldkoosoleku või osanike koosoleku poolt.

Paragrahvis 31 käsitletakse juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele kohalduvaid põhimõtteid. Nimetatud paragrahvi neljas punktis on loetletud põhimõtted, millele peab vastama töötajate ja juhtorgani liikmete tasustamine ning nendele antavate hüvede ja soodustuste määramise alused. Sealhulgas peab juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamise põhimõtted või tööga kaasnevate hüvede määramise alused olema selged ja läbipaistvad ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise põhimõtetega, teenuseosutaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama ülemääraste riskide võtmist (punkt 1), tasustamine peab lähtuma teenuseosutaja äristrateegiast, väärtustest ja majandustulemustest (punkt 2), saadavad tasud või hüved peavad olema proportsionaalsed teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatusega ning tasu või hüve saaja vastutusvaldkonnaga (punkt 3), ning viimaks peavad tasustamise või hüvede andmise põhimõtted hõlmama huvide konflikti maandamise või vältimise meetmeid (punkt 4).

Paragrahvis 32 sätestatakse, millised protseduurireeglid ehk sise-eeskirjad peab teenuseosutaja kehtestama. Sise-eeskiri on põhiline ja peamine dokument, kus organisatsioonilised toimimismehhanismid peavad kirjas olema ning mis peab tagama teenuseosutaja tegevuse vastavuse õigusaktidele ja teenuseosutaja juhtorganite otsustele, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise (lõige 1). Analoogiline säte on ka teiste finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates seadustes.

Lõige 2 sätestab, et teenuseosutaja määrab sise-eeskirjas juhtorganite liikmete ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik teenuseosutaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

Lõige 3 kohustab teenuseosutaja juhtkonda kehtestama asjakohase korra ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine, ja teostab järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide huve toetaval viisil.

Lõike 4 eesmärk on täpsustada sama paragrahvi lõikes 1 sätestatut ning loetleda, millised protseduurid ja tegevused peavad olema teenuseosutaja sise-eeskirjaga hõlmatud. Nende alla kuuluvad:

• asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord (punkt 1), teenuse osutamise kord (punkt 2), juhtorgani liikmete sobivushindamiskord (punkt 5), huvide konflikti vältimise kirjeldus (punkt 6), jne. Võrreldes teiste finantssektoris tegutsevate ettevõtjatega on käesoleva seaduse puhul erilist rõhku pandud punktile 12, mille järgi peab sise-eeskiri käsitlema ka sisemisi protseduurireegleid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks ja töötlemiseks ning selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Lisaks eelnevale määratakse sise-eeskirjas veel tehingute ja toimingute tegemise kord teenuseosutaja nimel ja arvel ning klientide nimel ja arvel (punkt 3);
• töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe teenuseosutaja nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel (punkt 4);
• teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord (punkt 7);
• registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt 8);
• sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ning nende regulaarne kontrollimine (punkt 9);
sisekontrolli süsteemi toimimise kord, vastavuskontrolli ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord (punkt 10);
• sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad (punkt 11);
• sisemised protseduurireeglid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks (punkt 12);
• turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise kord, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, ning oluliste operatsiooni- ja turvaintsidentide avastamise ja klassifitseerimise menetlus (punkt 13);
• tundlikele andmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise kord (punkt 14);
• talitluspidevuse tagamise kord, sealhulgas nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe regulaarse katsetamise ja läbivaatamise menetlus (punkt 15);
• raamatupidamise sise-eeskirjad (punkt 16);
• filiaalide olemasolu korral kohase tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 17);
• kliendi kaebuste lahendamise kord (punkt 18);
• käesolevas seaduses sätestatut nõuete rikkumisest teavitamise korra, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist (punkt 19).

Lõike 5 kohaselt peavad krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele kooskõlas ka vastutustundliku laenamise põhimõttega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel tuleks lähtuda krediidiandjate ja –vahendajate seaduse 6. peatükis sätestatust.

Paragrahv 33 sätestab nõuded sisekontrolli süsteemi kohta, millest üks osa on vastavuskontroll. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon kõikehõlmav, mis muuhulgas sisaldab vastavuskontrolli funktsiooni. Vastavuskontrolli funktsiooni teostaja peamiseks ülesandeks on seirata ning hinnata kriitiliste protsesside ja süsteemide toimimist. Vastavuskontrolli funktsiooni teostaja ei saa hinnata selle funktsiooni toimimist, mida ta ise teostab (nö enesekontrolli risk, huvide konflikt).

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutajas olema loodud ja toimiv sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada teenuseosutaja tegevuse vastavus sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja teenuseosutaja juhtorganite vastuvõetud otsustele, ning teenuseosutaja otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja nõuetekohase informatsiooni alusel.

Lõigete 2 ja 3 kohaselt peab teenuseosutaja kehtestama ja rakendama õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed sõltumatu vastavuskontrolli funktsiooni teostamiseks. Vastavuskontrolli funktsiooni teostab teenuseosutaja juhatuse poolt määratud vastutava töötaja või muu isik, kellega sõlmitakse kirjalikus vormis leping.

Lõike 4 järgi peab vastavuskontroll tagama sama lõike kolmes punktis toodud tegevuste ja ülesannete täitmist. Sealhulgas peab vastavuskontroll tagama, et regulaarselt kontrollitakse teenuseosutaja, selle juhtorgani liikmete ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, teenuseosutaja sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse teenuseosutajas kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning teenuseosutaja kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust (punkt 1); et teenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et teenuseosutaja juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid (punkt 3).

Lõike 5 kohaselt peab teenuseosutaja vastavuskontrolli funktsiooni teostamiseks kehtestama sise-eeskirjadega tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega. Nimetatud põhimõtteid ja reegleid nimetatakse samas paragrahvis edaspidi tegevuspõhimõteteks. Needsamad põhimõtted peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita ka järelevalveülesandeid (lõige 6).

Lõike 7 järgi ei tohi vastavuskontrolli funktsiooni teostaja tegeleda teenuste osutamisega ega tegevusega, mille üle ta järelevalvet teostab, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja on võimeline tõendama, et arvestades tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukusastet, ei ole nimetatud kohustus proportsionaalne ja et vastavuskontrolli ülesannete täitmine on ka ilma kõnealuseid kohustusi täitmata tegelikkuses tulemuslik. Antud keelu eesmärk on ühelt poolt vältida huvide konflikti ning teiselt poolt on suunatud selle kindlustamisele, et vastavuskontrolli teostajal oleks piisavalt aega ja vahendeid oma (põhi)funktsiooni täitmiseks.

Lõike 8 kohaselt ei tohi vastavuskontrolli funktsiooni teostaja tasustamise alused ja kord ohustada tema objektiivsust.

Lõigetes 9-11 on sätestatud siseauditi ja seda teostava siseaudiitori nõuded. Lõigete sõnastuse puhul on lähtutud kehtiva RahaPTS § 724 virtuaalvääringu teenuse pakkujale kohaldatavatest sisekontrolli sätetest. RahaPTS-i mõistes kohustatud isikute siseauditi kohustus tuleneb ka RahaPTS § 14 lõikest 1.

Lõike 9 kohaselt peavad teenuseosutajas olema kehtestatud ja rakendatud õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed sõltumatu siseauditi üksuse ülesannete täitmiseks, kui see on teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust arvestades vajalik ja proportsionaalne. Siin tuleb arvesse võtta eelkõige seda, et milliseid teenuseid osutatakse ja kui suures mahus seda tehakse - kui näiteks hoitakse märkimisväärses ulatuses klientide vahendeid ja/või vahendatakse suurtes mahtudes erinevaid varasid või tehakse tehinguid, siis võib asutada seisukohale, et sisaudit on vajalik. Seda eelkõige lähtuvalt sellest, et kas ja kui suure rahapesu riski võib selline tegevus/teenuste osutamine kaasa tuua, kuna siseauditi üksus on vaja luua rahapesu ja terrorismi rahastamise nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Krüptovarateenuste osutajatele ei ole see kohustus uus, kuna kehtiv RahaPTS § 724 kehtestab juba sellise nõude. Siiski on alati eraldi hinnangu koht, et mis on need nn künnised, et millest alates võib lugeda osutatavate teenuste mahtu või tegevust märkimisväärseks. Alles asutatavate ja lühikese ajalooga teenuseosutajate puhul ei saa need mahud tõenäoliselt suured olla, mistõttu võib eeldada, et siseauditi nõue neile ei kohaldu. Seda, milliste teenuste või millisest mahust alates tuleks siseaudiitor määrata, võib Finantsinspektsioon täpsustada juhendiga.

Lõike 10 järgi määrab siseaudiitori teenuseosutaja nõukogu. Sama lõike teise lause järgi kohaldatakse siseaudiitorile audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Kolmanda lause järgi ei või siseaudiitor täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

Lõikes 11 on sätestatud siseaudiitori ülesanded, milleks on kontrollida teenuseosutaja ja tema juhtide ning töötajate tegevuse vastavust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud õigusaktidele ja muudele vastava valdkonna üldtunnustatud põhimõtetele ning reeglitele. See tähendab, et siseaudiitor tagab teenuseosutaja ja tema personali tegevuse kooskõla rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud õigusaktidega, kuid ka sama valdkonna üldtunnustatud põhimõtetele, sh näiteks FATF-i juhenditele. Teenuseosutaja tegevuse vastavust muudele õigusaktidele, sh käesolevale seadusele, kontrollib vastavuskontrolli teostaja.

Lõike 12 järgi on vastavuskontrolli funktsiooni teostaja ja siseaudiitor kohustatud talle teenuseosutaja kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab teenuseosutaja õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata edastama teenuseosutaja juhtorgani liikmetele ja Finantsinspektsioonile. Vastava teabe esitamine teenuseosutaja juhtorgani liikmetele on vajalik, et juhtorganite liikmetel oleks ülevaade teenuseosutaja tegevusest selles osas, mis puudutab õigusrikkumisi või klientide huvide kahjustumist teenuseosutaja tegevuse tagajärjel.

Lõike 13 järgi kohustub teenuseosutaja tagama sisekontrolli ja vastavuskontrolli funktsiooni teostajale ning siseaudiitorile kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud õigused, töötingimused ja juurdepääsu kogu vajalikule teabele, sealhulgas õiguse saada selgitusi ning teavet teenuseosutaja juhatuselt ja töötajatelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

Paragrahv 34 käsitleb andmete säilitamist.

Vastavalt lõikele 1 kohustub teenuseosutaja säilitama teenuse osutamise ja tehingutega seotud andmeid viie aasta jooksul muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või kui seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega. „Finantsinspektsioonile kättesaadav“ tähendab, et Finantsinspektsioonil peab olema praktikas ka võimalus ligi pääseda andmetele, mis on Finantsinspektsiooni poolse kontrolli objektiks. Selline kättesaadavus on näiteks välistatud juhul, kui andmed asuvad välisriigi serveris, kuhu Finantsinspektsioonil pole võimalik ligi pääseda; kui andmed on krüpteeritud ilma võimaluseta neid dekrüpteerida, jne. Viieaastast tähtaega arvestatakse alates sellest, kui andmed ja dokumendid on muutunud teenuseosutajale kättesaadavaks – näiteks tehingutega seotud andmeid säilitatakse tehingu tegemise hetkest. Lisaks tuleb arvestada teistest asjakohastest seadustest tulenevaid andmete säilitamise nõudeid ja tähtaegu, sh RahaPTS §-s 47 sätestatut. Lisaks, nimetatud viieaastane tähtaeg rakendub teenuseosutajale ka siis, kui Finantsinspektsioon nõuab, et pärast teenuseosutajale väljastatud tegevusloa lõppemist tuleb teenuseosutajal andmeid säilitada muutumatuna ja finantsjärelevalvele kättesaadavana viie aasta jooksul (lõige 5).

Lõige 2 käsitleb kohustust säilitada teenuse osutamise lepingust tulenevaid teenuseosutaja ja kliendi õiguseid ja kohustusi sisaldavaid dokumente või teenuse osutamise tingimusi vähemalt kuni teenuse osutamisega seotud kliendisuhte kestuse lõpuni. Lepingutingimuste säilitamise kohustuslikkus peaks ennetama võimalikke vastuolusid ja vaidlusi, kui vähemalt teenuseosutaja kui üks lepingupool on kohustatud alles hoidma lepingut, mille alusel teenust kliendile osutatakse. Kui teenuseosutaja osutab teenuseid vastavalt oma tüüptingimustele, siis kohustub teenuseosutaja säilitama kõiki versioone tüüptingimustest juhul, kui nimetatud tingimusi on muudetud kliendisuhte kestuse ajal.

Vastavalt lõikele 3 tuleb teenuseosutajal registreerida iga kliendiga tehtud tehingu või tehingukorralduse kohta tehingu tegemise või tehingukorralduse kuupäev või ajavahemik ja tehingu või tehingukorralduse sisu kirjeldus (punkt 1), konto avamisel konto tüübi, konto numbri ja vääringu ning muud olulised tunnused (punkt 2) ning kliendi varaga seotud väljamakse tegemisel vara liigi, tehingu rahalise väärtuse, vääringu ja konto numbri (punkt 3). Punktides 2 ja 3 nimetatud konto all tuleb ka mõelda kontosid, millel on võimalik hoida krüptovara.

Lõike 4 järgi tuleb teenuseosutajal pidada lisaks ülaltoodud lõikele ka arvestust või registrit klientide nimel avatud kõikide positsioonide suhtes. Eeltoodu on vajalik, et kliendil oleks võimalik saada ülevaadet tema poolt tehtud tehingute kui ka ostetud vara hetkeväärtuse kohta. Seda avab ka sama lõike järgmine lause, mille kohaselt andmed tuleb registreerida arusaadaval ja loetaval viisil ning ühele isikule kuuluvad vahendid kajastada selliselt, et oleks mõistlikult võimalik arusaada ühele isikule kuuluvatest osalustest või muudest vastava varaga seotud õigustest või hüvedest.

Lõike 5 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda, et pärast teenuseosutajale antud tegevusloa lõppemist peab teenuseosutaja säilitama käesolevas paragrahvis sätestatud andmeid muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui andmete säilitamisele ei ole seaduses ette nähtud pikemat tähtaega. Dokumentide säilitamise kohta tasub märkida, et muudest seadustest võib tulla kohustus säilitada teatud andmeid ja dokumente kauem kui käesoleva seaduse §-s 33 märgitud. Näiteks raamatupidamisdokumente tuleb säilitada seitse aastat raamatupidamise seaduse alusel ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsioon nõuab teenuseosutajalt kui finantseerimisasutuselt hoolsusmeetmete kohaldamiseks kogutud andmete säilitamist viis aastat pärast kliendiga ärisuhte lõppemist; samuti tuleb arvestada asjakohasel juhul ka isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega.

Lõike 6 kohaselt peab olema teenuseosutaja kliendil või tema volitatud isikul õigus tutvuda käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt registreeritud ning nimetatud kliendi endaga seotud andmetega. Sätte mõte on selles, et klient või tema volitatud isik saaks tutvuda endaga seotud andmetega, ning mitte saada andmeid teiste klientide andmete kohta.

Lõike 7 järgi peab lõigetes 3 ja 4 nimetatud andmetega olema õigus tutvuda ja neist väljavõtteid saada sama lõike punktides 1-11 nimetatud isikutel, sh kohtul asja menetlemisel, uurimisasutusel ja prokuratuuril kriminaalmenetluse raames, Maksu- ja Tolliametil, jne.

Lõige 8 sätestab volitusnormi, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded andmete registreerimisele ja säilitamisele. Seda, kas andmete registreerimise ja säilitamise nõudeid on vajalik täpsustada, tuleb hinnata jooksvalt. Määruse kehtestamisel tuleb arvestada ka samas paragrahvis sätestatud tähtaegu, säilitatavaid andmeid ja isikuid, kellele andmed tuleb kättesaadavaks teha.

Paragrahv 34 sätestab teenuse edasiandmise tingimused. Teenuseosutaja võib oma tegevust edasi anda kolmandale isikule ainult juhul, kui Finantsinspektsiooni on sellest teavitatud ning kui teenuseosutaja kliendi või järelevalveasutuse jaoks ei toimu teenuse edasiandmisega olulisi muudatusi (loetletud lõike 1 punktides 1-9). Eelnõu koostajate hinnangul peaks olema lubatud ka oluliste funktsioonide edasiandmine, kui edasiandmine iseenesest ei mõjuta nende funktsioonide kvaliteeti, toimimist või järelevalve teostamist. Sealjuures on tegevuse edasiandmisel oluline, et teenuseosutaja tegevusi ei anta edasi sellisel viisil, mis takistab teenuseosutaja sisekontrolli või järelevalve toimimist ning et teenuse edasiandmine oleks igakülgselt vajalik (lõige 2).

Lõike 1 punktide 1-8 alusel on teenuseosutajal oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus teenuse osutamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule (tegevuse edasiandmine), kui:
• tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide huve ning teenuseosutaja jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest;
• tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;
• isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma;
• teenuseosutaja suhted klientidega ja kohustused klientide ees ei muutu tegevuse edasiandmise tõttu;
• tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus teenuseosutaja ei tegele teenuse osutamisega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba;
• tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel teenuseosutajale tegevusluba anti;
• tegevuse edasiandmisel võtab teenuseosutaja tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid riske teenuseosutaja tegevusele;
• tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta sise- ja vastavuskontrolli kvaliteeti ega toimimist;
• tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.

Punktis 7 nimetatud riskide all mõeldakse riske saada kahju sisemiste protsesside, inimeste tegevuse või süsteemide ebaadekvaatsusest või mittetoimisest oodatud viisil või välistest sündmustest, st operatsioonilisi riske. Mõiste sisaldab juriidilist riski, kuid ei sisalda strateegilist, reputatsiooni ja süsteemiriski. Operatsiooniriskide kohta on Finantsinspektsioon välja andnud juhendi „Nõuded operatsiooniriski juhtimise korraldamiseks“.

Lõike 2 järgi tuleb tegevuse edasiandmise korral hinnata, kas isik, kellele tegevus edasi antakse, on edasiantud tegevuseks pädev ja sobiv. Lõike 3 kohaselt on teenuseosutajal õigus saada teavet edasiantud tegevuse kohta ja anda kohustuslikke juhiseid sellele, kellele tegevus on edasi antud.

Lõike 4 järgi tuleb teenuseosutajal enne tegevuse edasiandmist Finantsinspektsiooni teavitada. Teavituse eesmärk on anda Finantsinspektsioonile õigus hinnata, kas isik, kellele tegevus edasi antakse, vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 ning muude seadusega kehtestatud nõuetele.

Lõike 5 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule teenuseosutajaga seotud tegevuse või ülesande edasiandmise lõpetamist või kõigi teenuseosutaja poolt kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste või ülesannete edasiandmise lepingute lõpetamist, kui:
1) kolmandal isikul puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks või ülesannete tegemiseks vajalik kvalifikatsioon või asjakohasel juhul tegevusluba vastava teenuse osutamiseks;
2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise või finantsüsteemi toimimise stabiilsust või usaldusväärsust;
3) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;
4) kolmas isik, kellele käesoleva seaduse tähenduses teenuse osutamine on edasi antud, ei vasta käesoleva seaduse ettenähtutega vähemalt samaväärsetele nõuetele;
5) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

Paragrahv 36 sätestab huvide konflikti maandamise ja vältimise korra.

Lõike 1 kohaselt tuleb teenuseosutajal kehtestada huvide konflikti maandamise ja vältimise kord, milles sätestatakse õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, arvestades teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatust.

Lõike 2 järgi rakendab teenuseosutaja huvide konflikti maandamise ja vältimise korda, et tuvastada, maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti, huvide konflikti teenuse osutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuse osutaja ja tema klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte. Säte põhineb EL ühisrahastusmääruse artiklil 8 punktil 4, mida on laiendatud ka teistele seadusega hõlmatud teenuseosutajatele. Huvide konflikti maandamist tuleks silmas pidada ka finantsvahendusplatvormi haldamise puhul (§ 40).

Lõike 3 kohaselt peab teenuseosutaja huvide konflikti maandamise kord muuhulgas (st vähemalt aga mitte ainult) hõlmama:
1) iga teenuse või tegevusega seotud asjaolusid, millest tuleneb või võib tuleneda huvide konflikt või mis toovad kaasa klientide huvide kahjustamise olulise riski;
2) meetmeid, mida tuleb rakendada huvide konflikti lahendamiseks.
3) seda, kuidas potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti olukordadest kliente teavitatakse.

Paragrahv 37 käsitleb teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemist investeerimisprojektides. Kuivõrd sellises olukorras võib tekkida samuti huvide konflikt, siis tuleks käesolevat paragrahvi vaadata koosmõjus §-ga 36 ülal.

Lõike 1 kohaselt võivad teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, teenuseostuja vahendusel pakutavates investeerimisprojektides osaleda üksnes juhul, kui teenuseosutaja veebilehel avalikustatakse informatsioon eelnimetatud isikute osaluste kohta (sealhulgas nimetatud isikute poolt investeeritud summa eurodes või protsendina investeerimisprojekti koguväärtuses), ja kui teenuseostaja tagab, et eelnimetatud isikute investeeringud tehakse samadel tingimustel teiste klientidega ja eelnimetatud isikutele ei võimaldata sooduskohtlemist, eelisjuurdepääsu teabele või muid hüvesid või eeliseid võrreldes muude klientidega (punktid 1 ja 2).

Lõike 2 kohaselt ei või eelmises lõikes nimetatud isikud omada ega omandada finantsilist huvi rahastuse taotleja äritegevuses muul viisil kui osaledes investeerimisprojektis, mis on teenuseosutaja kaudu avalikult kättesaadav. Säte põhineb EL ühisrahastusmääruse artikli 8 punktil 1, mida on laiendatud ka teistele seadusega hõlmatud teenuseosutajatele.

Paragrahv 37 sätestab teenuseosutajale keelu maksta või anda tasu või mitterahalist hüve teisele teenuseosutajale või muule kolmandale isikule klientide korralduste või huvi suunamise eest mistahes konkreetse ühisrahastusprojekti või krüptovara pakkumise juurde enda finantsvahendusplatvormil või kolmanda osapoole platvormil. Lisaks ei tohi teenuseosutaja saada rahastuse taotlejalt ega muult isikult tasu või mitterahalist hüve klientide korralduste suunamise eest mistahes konkreetse krüptovara kauplemise platvormi või krüptovara pakkumise juurde. Nimetatud keeluga soovitakse tagada, et teenuseosutaja ei suunaks kliente mingi konkreetse ühisrahastusprojekti või krüptovara pakkumise juurde või muul moel ei eelistaks üht pakkumist teisele, või et krüptovara kauplemise platvormi korraldaja ei suunaks kliente mingi konkreetse platvormi või krüptovara pakkumise juurde. Täpsustuseks eeltoodule, et korralduste või huvi suunamine iseenesest ei ole keelatud, aga sealjuures peab olema välistatud huvide konflikti tekkimine, st tasu või hüve andmine või maksmine. Lisaks ei ole selle sättega välistatud teatud objektiivsete kategooriate (nt uued pakkumised) loomine.

Paragrahv 39 sätestab (makse)konto avamise kohustuse ning sellest Finantsinspektsiooni teavitamise.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja avama maksekonto krediidiasutuses, e-raha asutuses või makseasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis, mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis on registreerinud Eestis filiaali. Nimetatud kohustus põhineb sellel, et nii järelevalveasutusel kui ka vastavuskontrolli teostajal peaks olema võimalik saada ülevaade selle kohta, kus (st millistel kontodel) ja mis mahus hoitakse teenuseosutaja kontodel klientide rahalisi vahendeid. Sama kohaldatakse ka krüptovara rahakottidele, kui teenuseosutaja võtab vastu krüptovara või muid vahendeid, mida tavapäraselt maksekontodel ei hoiustata (lõige 3).

Lõigete 2 ja 4 kohaselt tuleb teenuseosutajal esitada teavet kõigi tema nimel avatud maksekontode ja muude kontode (vt sama paragrahvi lg-t 3) ning teavitama Finantsinspektsiooni, kui avatakse täiendav konto või kui kontodega seotud andmed muutuvad.

Paragrahv 40 sätestab erinõuded finantsvahendusplatvormile (mõiste kohta vt ka § 5 lg 2 selgitusi). Finantsvahendusplatvormile sätestatud nõuded on teataval määral sarnased väärtpaberituru seaduses sätestatud reguleeritud turu regulatsiooniga, kuid need on käesolevas seaduses esitatud lihtsustatud kujul, arvestades investeerimisprojektide ja väärtpaberite erinevusi.

Lõike 1 järgi kohustub teenuseosutaja, kes peab finantsvahendusplatvormi, kehtestama sise-eeskirjadega täpsed õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed ja rakendab neid, et tuvastada ja maandada platvormiga seotud õigus- ja korrapärase toimimise riske. Kuivõrd finantsvahendusplatvormi näol on tegemist uudse tehnoloogilise lahendusega, millel on võimalik kaubelda (osaliselt senireguleerimata) instrumentidega, siis on oluline, et teenuseosutaja, kes finantsvahendusplatvormi peab, oleks eelnevalt kehtestanud sise-eeskirjad, millega maandatakse platvormi toimimisega kaasnevaid riske.

Lõike 2 järgi tuleb teenuseosutajal rakendada meetmeid, et usaldusväärselt pidada finantsvahendusplatvormi korraldamiseks kasutatava infotehnoloogilise süsteemi või muu tehingute tegemist vahendava ja andmeid salvestava süsteemi tehnilisi toiminguid ning toime tulla süsteemide riketega. Sisuliselt on tegemist sama paragrahvi esimese lõike täpsustusega, mis puudutab finants-vahendusplatvormi spetsiifiliselt tehnoloogilist poolt.

Lõige 3 kohustab teenuseosutajat kehtestama finantsvahendusplatvormil läbipaistvalt ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid, millega tagatakse tehingute hinna, mahu ja aja avalikustamine.

Lõige 4 kohaselt tuleb krüptovaraga tehtud tehingute üksikasjad tuleb avalikustada nii reaalajalähedaselt kui tehniliselt võimalik. Säte põhineb suuremas osas EL krüptovaraturgude määruse ettepaneku artikli 68 punktil 9.

Lõike 5 järgi tuleb teenuseosutajal rakendada meetmeid, et tagada tema süsteemides täidetud tehingute tõhus ja õigeaegne lõpuleviimine.

Lõike 6 järgi peab teenuseosutaja tagama finantsvahendusplatvormil korrapäraseks toimimiseks piisavate finantsvahendite pideva olemasolu, võttes arvesse finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute laadi ja mahtu ning finantsvahendusplatvormi toimimist mõjutavate riskide ulatust ja taset.

Lõike 7 kohaselt ei või teenuseosutaja ühelgi enda peetaval finantsvahendusplatvormil täita oma arvel kliendi korraldusi ega kaubelda oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel. Oma arvel kauplemisena ostu- ja müügihuvide sobitamisel (ingl. k matched principal trading) mõeldakse tehingut, mille tegija asub ostja ja müüja vahele sellisel viisil, et ei võta ostu- ja müügitehingu samaaegsel tegemisel tururiski ning tehing tehakse hinnaga, mille arvelt tehingu tegija ei saa kasu ega kahju, välja arvatud eelnevalt avaldatud vahendus-, teenus- või muu tasu (lõige 8). Lõikes 7 sätestatud erandi kohaselt ei kohaldata oma arvel kauplemise piirangut juhul, kui huvide konflikt on piisavalt maandatud ning kui klient on andnud selleks eelneva nõusoleku, sealhulgas juhul, kui teenuseosutaja kaupleb oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel.

Lõigete 9 ja 10 kohaselt tuleb finantsvahendusplatvormi haldaval teenuseosutajal rakendada igakülgseid meetmeid, et tagada finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi töökindlus, piisav võimsus korralduste ja sõnumite tippmahtudega toimetulekuks, korrapärane toimimine pingelises olukorras ning tehingute künniseid ja -piirmäärasid ületavate või selgelt ekslike korralduste tagasilükkamine ning turukuritarvitamise tuvastamine ja ärahoidmine. Eelneva kindlustamiseks on vajalik süsteeme igakülgselt testida, et veenduda süsteemide vastavuses eeltoodud nõuetega, ning ette näha plaan, mis tagab teenuste jätkuvust süsteemi tõrgete korral. „Pingelise olukorra“ all on mõeldud tavapärase majandustegevuse raames harvaesinevaid olukordi, sh suuri korralduste mahte, järsku hinnaliikumist ning turu järsku liikumist.

Lõikes 11 on ette nähtud volitusnorm vastava valdkonna ministri jaoks, kes võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded finantsvahendusplatvormil tehingute tegemisele.

Paragrahv 41 sätestab nõuded krüptovara registreerimisele hajusraamatu- või muu turvalisel tehnoloogial põhineva süsteemi abil ning selgitab registreerimiskande õiguslikku tähendust. Krüptovara registreerimise erikohtlemine tuleneb krüptovara tehnoloogilisest eripärast, st nimetatud instrumentidel on juba täna kasutusel süsteemid, kus kannete õigsuse üle ei otsusta ja neid ei kinnita üks keskne isik või asutus, vaid kandeid kinnitavad teised samas süsteemis osalejad.

Lõike 1 kohaselt tekivad krüptovara omanikule krüptovaraga seotud õigused pärast vastava vara ülemineku kohta kande kinnitamisega hajusraamatusüsteemi või muus turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis, kui seadusest ei tulene teisiti. Tegemist on normiga, mis käsitleb krüptovaraga seotud õiguste ülemineku hetke. Lõikest 1 lähtuvalt ei ole krüptovara puhul vajalik näiteks äriregistri või muu registri poolt tehtava kande jõustumist, et loetaks tokeniga seotud õiguste üleminek kehtivaks, vaid kanne hajusraamatusüsteemis või muus turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis tõendabki krüptovara omandi üleminekut. Samas aga on lõikes 1 sätestatud erand, mille järgi ei kohaldata samas lõikes sätestatut, kui seadusest tuleneb teisiti. Sellega soovitakse välistada vastuolu teiste üldseaduste sätetega (eeskätt ÄS § 149 ja § 150), mis teatud krüptovaradele (st osaühingu osadele) võivad kohalduda. Samuti tuleb lähtuda ka muudes seadustes, sh asjaõigusseaduses, sätestatud õiguste tekkimise sätetest.

Lõike 2 järgi loetakse kolmandate isikute suhtes krüptovaraga seotud õigused kehtivaks selle kohta kande kinnitamisega turvalisel tehnoloogial põhinevasse süsteemi. Eelnimetatud kande puhul on silmas peetud krüptovara võõrandamisega tekkivat kannet (vt lisaks lõike 1 selgitusi).

Lõikes 3 on sätestatud, et hajusraamatu süsteem peab tagama krüptovara ja selle omanike ning piirangute kohta teabe digitaalse esitamise ja avalikustamise ning krüptovaraga tehtud tehingute kohta terviklike andmete esitamise ja säilimise muutumatul kujul tähtajatult.

Lõike 4 järgi on hajusraamatu süsteemis kajastatavad andmed krüptovaraga tehtud tehingute kohta avalikud ning kasutatav tehnoloogia peab tagama igaühele õiguse nendega tutvuda.

Paragrahv 42 reguleerib kliendi kaebuse lahendamist ja kliendi kaebusele vastamist. Paragrahv põhineb suuremas osas EL ühisrahastusmääruse artikli 6 lõigetel 1-3. Paragrahv puudutab neid ühisrahastusteenuse osutajaid, kellele EL ühisrahastusmäärus ei kohaldu, ning krüptovarateenuse osutajaid.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja oma sise-eeskirjadega kehtestama toimiva ja läbipaistva korra klientidelt saadud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks.

Lõike 2 kohaselt peab kliendil olema võimalik esitada teenuseosutajale kaebus tasuta. Teisisõnu ei tohi teenuseosutaja nõuda kaebuse esitajalt raha või muud varaliselt hinnatavat hüve enne kaebuse esitamist või kaebuse esitamise eest.

Lõike 3 järgi avalikustab teenuseosutaja kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel. Kaebuste lahendamise korra avalikustamine peaks tagama kliendile ülevaate, kuidas, kelle poolt ja millise aja jooksul lahendatakse esitatud kaebus, ning kaebuse esitamise dokumendipõhja kättesaadavus peaks ühelt poolt lihtsustama kaebuse koostamist kliendi jaoks, ning teiselt poolt tagama parema ülevaate vaidluse esemest ning kliendi nõudest teenuseosutaja jaoks.

Lõige 4 kohustab teenuseosutajat registreerima kõik saadud kaebused, säilitama asjaomast teavet esitatud kaebuste ja kaebustega tegelemiseks võetud meetmete ning kaebuste lahendamise tulemuste kohta.

Lõike 5 järgi on teenuseosutaja kohustatud vastama kliendi esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja teavitama klienti kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 10 tööpäeva pärast kaebuse saamist. Kaebuse võimalik lahendus võib olla sealjuures pakutud kompromiss, nõude rahuldamine või muu ettepanek vaidluse lõpetamiseks. Sättes toodud kümnepäevane tähtaeg tuleneb ühisrahastusmääruse regulatiivsest tehnilisest standardist.

Lõige 6 kohustab teenuseosutajat kliendile viivitusest teatama, seda põhjendama ning määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla pikem kui 35 tööpäeva, kui sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole teenuseosutajast mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha.

Lõikes 7 on sätestatud volitusnorm kehtestada määrusega täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja kaebuse esitamise dokumendipõhjale.

Paragrahvi 43 eesmärk on reguleerida mh seaduse tasandil, milliseid talitluspidavuse tagamise põhimõtteid peab teenuseosutaja rakendama.

Finantsinspektsiooni juhendi „Nõuded finantsjärelevalve subjektide talituspidevuse protsessi korraldamisele“51 ja eelnõu kohaselt on talitluspidevuse planeerimine protsess, mille kaudu järelevalvesubjektid kindlustavad oma tegevuse jätkuvuse või taastamise, sealhulgas klientidele teenuste pakkumise (lõige 1). Toimiv talitluspidevuse planeerimise protsess tagab, et ettevõtja on valmistunud võimalikeks temast sõltumatutel põhjustel toimuda võivateks erakorralisteks katkestusteks äritegevuses või erakorralisteks sündmusteks ning omab plaane oma tegevuse jätkamiseks ja potentsiaalsete kahjude vähendamiseks. Äritegevuse erakorralised katkestused võivad olla tingitud nt infosüsteemide mittetöötamisest, probleemidest järelevalvesubjekti füüsilise asukoha või infrastruktuuridega, personali kaotusest või erinevatest keskkonnaga seotud õnnetustest (nt tulekahju). Talitluspidevuse plaanide eesmärkideks on päästa inimelusid ning vähendada võimalikke vigastusi, minimeerida järelevalvesubjekti rahalist kahju, jätkata klientide ja finantsturul osalejate teenindamist, vähendada katkestuste negatiivset mõju järelevalvesubjekti strateegilistele plaanidele, reputatsioonile, põhitegevusele, likviidsusele, krediidi kvaliteedile, turupositsioonile ning võimele olla vastavuses õigusaktidest tulenevate nõuetega.

Talitluspidevus on järelevalvesubjekti võimekus jätkata pärast olulist ärikatkestust teenuseid ettemääratud vastuvõetavatel tasemetel. Talitluspidevuse plaan on dokumenteeritud protseduurid, mis suunavad järelevalvesubjekte olulise ärikatkestuse järgselt reageerima, jätkama ning taastama oma tegevuse ettemääratud tasemel.

Lõike 2 kohaselt peab teenuseosutaja pidevalt hindama oluliste ärikatkestuste mõju äri- ja muudele protsessidele, võimalikke ohtusid ning selgitama välja olulisemad riskid. Finantsinspektsiooni juhendis on täpsustatud, et hindamist tuleb teostada perioodiliselt vähemalt kord aastas ning juhtudel, kui järelevalvesubjekti äritegevuses toimuvad olulised muudatused (suuremad organisatsioonilised muutused, uute toodetega turule tulemine, uute kliendisegmentide tekkimine, uue infotehnoloogilise lahenduse kasutuselevõtt vms). Ärimõju analüüsi ja riskihindamise käigus peaks käsitlema eelkõige järgmisi võimalikke sündmuste stsenaariume: probleemid infosüsteemidega; füüsilised rikked (hooned, seadmed jms); inimressursi kaotamine; eelpool mainitud stsenaariumite koosmõjud. Juhendis on ka selgitatud, et ärimõju analüüsi ja riskihindamise kaudu peaks järelevalvesubjekt näiteks tuvastama: kriitilised äriprotsessid ja nende osutamist toetavad tegevused; sobivad taaste-eesmärgid (nt ulatus, aeg), mis oleksid proportsioonis mõjuga, mida järelevalvesubjekt omab klientide tegevusele ja kogu finantssüsteemi tööle; prioritiseeritud kava eelnimetatud tegevuste jätkamiseks kindlaksmääratud minimaalsel aktsepteeritaval tasemel; teenuste osutamist toetavate tegevuste jaoks sõltuvuste ja toetavate ressurssid, sealhulgas protsessid, süsteemid, teave, personal, vara, tarnijad, partnerid ja teised huvipooled. Järelevalvesubjekt peab omama täpset ülevaadet kriitiliste äriprotsesside toimimisega seotud ressurssidest, võimalikest ohtudest ning nende realiseerumise tõenäosustest. Lisaks peaks teenuseosutaja tuvastama, millised teenuste katkestustega seotud riskid vajavad käsitlemist ning milline käsitlusviis vastaks talitluspidevuse ja taaste-eesmärkidele.

Lõiked 3–5. Tulenevalt ärimõju analüüsist tulenevalt teenuseosutaja välja töötama talitluspidavuse plaanid. Talitluspidevuse planeerimise raames tuleb koostada mh süsteemide taasteplaanid, mis kirjeldaksid, kuidas oluliste ärikatkestuse korral erinevad süsteemid saavad taas tegevust alustada.

Paragrahv 44 sätestab nõuded küberturvalisusega seotud intsidentide tuvastamisele ja lahendamisele.

Lõiked 1–3: Teenuseosutaja peab rakendama kõiki asjakohaseid meetmeid, et vähendada operatsiooni- ja turvaintsidentide mõju osutatava teenuse jätkusuutlikkusele. Selleks peab ta välja töötama korra, mida tuleb uuendada vähemalt kord aastas ning mis sisaldab vähemalt teenuseosutaja võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid ja intsidentidest teatamise korda.

Lõike 4 kohaselt on teenuseosutajal kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni olulise mõjuga info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud intsidendist. Nimetatud intsidentidena võib käsitleda sündmust või sündmuste ahelat, millel on või võib olla negatiivne mõju teenuseosutamise terviklikkusele, kättesaadavusele, konfidentsiaalsusele, autentsusele ja katkematusele. Intsidendi olulisuse hindamine toimub küberturvalisuse seaduse § 8 lõike 2 alusel.

Finantsinspektsiooni juhendis on täpsustatud, et järelevalvesubjektil tuleb teavitada Finantsinspektsiooni esimesel võimalusel olulise ärikatkestusega seotud intsidendi tuvastamisest, lisades kogu teavituse ajaks teadaoleva informatsiooni intsidendi kohta. Hiljemalt kolm tööpäeva pärast intsidendi lahendamist tuleb Finantsinspektsioonile esitada toimunu kirjeldus, kasutades üldiseid kontaktandmeid. Edastatav informatsioon peab sisaldama katkestuse aega, ulatust ja mõju, likvideerimise kirjeldust, põhjuseid ning kirjeldust meetmetest, mida planeeritakse rakendada tulevikus sarnaste juhtumite vältimiseks ja/või juhtumite mõju minimeerimiseks.

Lõige 5. Lisaks tuleb teavitada kliente, kui intsidendil on või võib olla mõju klientide finantshuvidele, teavitades klienti mh kõigist abinõudest, mida saab võtta kasutusele intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks.

Lõige 6 sätestab volitusnormi valdkonna ministrile kehtestada määrusega küberturvalisusega seotud riskide juhtimisele täpsemad nõuded. Määruse kehtestamise vajalikkus võib tõusetuda seaduse jõustumise järgselt, kuivõrd tegemist on uudse ning väga spetsiifilise finantsvaldkonnaga, milles võivad tekkida seni ettenägematud riskid.

Küberturvalisuse seaduses on defineeritud, et digitaalse teenuse osutaja on infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud infoühiskonna teenuse osutaja, kes pakub internetipõhist kauplemiskohta, internetipõhist otsimootorit või osutab pilvandmetöötlusteenust. Infoühiskonna teenuse seadusese kohaselt on infoühiskonna teenus selline teenus, mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud elektrooniliste sidevahendite abil.

Käesoleva paragrahvi eesmärk on ette näha, et teenuseosutajatele kohaldatakse küberturvalisuse seaduses digitaalse teenuse osutaja kohta sätestatut. Näiteks peab teenuseosutaja tegema kindlaks riskid, mis ohustavad süsteemi turvalisust, ja neid analüüsima ning rakendama riskide juhtimiseks kohaseid korralduslikke ja tehnilisi meetmeid. Samuti peab digitaalse teenuse osutaja teavitama pädevat asutust või küberturbe intsidentide lahendamise üksust küberintsidendist, millel on oluline mõju osutatavale digitaalsele teenusele, viivitamata pärast küberintsidendist teada saamist. Siiski ei kohaldata seadust teenuseosutajatele, kellel on majandusaasta jooksul keskmiselt alla 50 töötaja ja kelle aasta bilansimaht või aastakäive ei ületa 10 miljonit eurot, arvestades mikro- ja väikeste ettevõtjate määratlusi Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41).


Seaduse 6. peatükk kehtestab nõuded krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutamisele.

Paragrahv 45 kehtestab üldnõuded teenuse osutamisele.

Lõikes 1 täpsustatakse teenuse osutamise nõuded, mis kohalduvad standardsena kõikidele teenuseosutajatele.

Punktiga 1 kehtestatakse kohustus, et teenuseosutaja peab teenuse osutamisel tegutsema lähtuvalt kliendi huvist ja õigusaktides esitatud nõuetest, teenuse keerukusastmele vastava hoolsuse ning teenuseosutajalt eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning järgima sellekohaseid sise-eeskirju. Punkti 2 kohaselt peab teenuseosutaja tagama teenuse osutamisega seotud asjaolude, sealhulgas investeerimisprojekti pakkumise kohta ajakohase, selge, tõese, täpse ja täieliku teabe avalikustamise ning tegema selle ühetaoliselt kättesaadavaks kõikidele klientidele. Täieliku teabe all mõeldakse mh ka sellist teavet, mis seondub investeerimisprojektiga ka kaudselt, nt on käimas sama investeerimisprojektiga seotud ühisrahastuskampaaniad korraga või järgemööda mitmel erineval platvormil ehk raha kaasatakse ühe või mitme seotud projekti osas erinevatest kohtadest. Eelnev info võib mõjutada investeerimisotsust, mistõttu on oluline, et selline teave oleks klientidele kättesaadav.
Punkti 3 kohaselt peab teenuseosutaja teavitama klienti piisavalt teenuse olemusest ja sellega seonduvatest riskidest. Punkt 4 kohustab teenuseosutajat hoidma ja kaitsma kliendi raha ja muid vahendeid, mis on antud teenuseosutajale hoiule või tema käsutusse. Punkti 5 kohaselt peab teenuseosutaja andma kliendile regulaarselt teavet teenuse osutamisest. Punktides 6-9 on sätestatud üldised teabe avalikustamise ja klientide teavitamise põhimõtted; sealhulgas tuleb teenuseosutajal kliente teavitada teenuste eest võetavatest tasudest, potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti situatsioonidest ning asjakohasel juhul ka juhtorgani liikmete ja töötajate kui ka olulist osalust omavate isikute osalusest investeerimisprojektides.
Punkti 9 kohaselt peab teenuseosutaja registreerima ja säilitama teenuse osutamisel kogutud ja käesoleva seadusega ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega registreerimiseks ning säilitamiseks nõutud andmeid. Andmete kogumise kohta vt täpsemalt käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatut. Punkt 10 paneb teenuseosutajale kohustuse lahendada kliendi kaebus seoses teenuse osutamisega võimalikult kiiresti ja läbipaistvalt. Punkti 11 järgi tuleb teenuseosutajal rakendada teenuse osutamisel ühetaoliseid reegleid ning mitte diskrimineerima kliente või klientide gruppe, kellele teenust osutatakse või kellele teenuse osutamisest keeldutakse. Punkti 12 järgi tuleb teenuseosutajatel täita kliendi korraldus parimal viivil ning vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatule. Punkti 13 järgi tuleb teenuseosutajal avaldada oma veebilehel viited teenuseosutaja üle järelevalvet teostavatele asutustele ja vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusele, kelle poole kliendil oleks võimalik pöörduda teenuse sisu puudutava vaidluse lahendamiseks.

Lõige 2 täpsustab, millist teavet peab teenuseosutaja andma kliendile kliendi nõudmisel. Selliseks infoks on vastavas teenuseosutajas olulist osalust omavate isikute ja nende osaluse suuruse kohta vastava teenuseosutaja aktsia- või osakapitalis (punkt 1); teenuseosutaja juriidilise vormi ning organisatsioonilise ülesehituse kohta (punkt 2); teenuseosutaja juhtide ees- ja perekonnanimi ning nende ülesanded teenuseosutajas, osutatavate teenuste kohta (punkt 4). Lõikes 2 märgitud teabe avaldamise vormi täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 3, mille kohaselt tuleb kliendile tema nõudmisel esitada lõikes 4 toodud teave püsival andmekandjal.

Paragrahv 46 sätestab spetsiifilisemad nõuded teenuseosutajale seoses rahastuse taotlejaga.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt on teenuseosutaja kohustatud mitte jätma avalikustamata olulist infot rahastuse taotleja tegevuse kohta, mis on teenuseosutajale teada ja mis võib potentsiaalselt mõjutada klienti investeerimisotsuse tegemisel. Punkti 2 järgi kohustub teenuseosutaja kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust, välja arvatud juhul, kui teine teenuseosutaja, krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust eelnevalt mõistliku aja jooksul kontrollinud. Punkti 3 järgi kohustub teenuseosutaja kontrollima, et juriidilisest isikust rahastuse taotleja juhtorgani liikmed on laitmatu ärialase mainega ning et nende tegevus rahastuse taotleja juhtidena vastab usaldusväärse juhtimise põhimõtetele.

Lõige 2 kohustab teenuseosutajat võtma meetmeid, kui rahastuse taotleja ei tee vajalikku koostööd või ei anna investeerimispakkumise koostamiseks vajaminevat teavet. Selle kohaselt keeldub teenuseosutaja lepingu sõlmimisest või peab lõpetama sõlmitud lepingu mõistliku aja jooksul, kui rahastuse taotleja ei avalda käesoleva seaduse § 48 kohaselt teenuseosutajale investeerimisprojekti kohta nõutud andmeid või kui juriidilisest isikust rahastuse taotleja ei täida temale pandud kohustusi vastavalt käesolevale seaduse §-le 65.

Lõike 3 kohaselt kui rahastuse taotleja on füüsiline isik, kellele teenuseosutaja väljastab tarbimiskrediiti, siis kohaldatakse krediidivõimelisuse hindamise korral krediidiandjate ja -vahendajate seaduse 6. peatükis ja võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisti. Viidatud KAVSi peatükk kehtestab nõuded muuhulgas krediidi vahendamisele, krediiditoimiku pidamisele, tarbija krediidivõimelisuse hindamisele ja tarbija poolt esitatud teabe kontrollimisele. Lisaks tuleb lähtuda ka krediidivaldkonnas vastutustundliku laenamisele kehtestatud üldnõuetega, sh järgida VÕS §-is 4034 sätestatud nõudeid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta.

Paragrahv 47 kehtestab teabe avalikustamise nõuded kõikidele teenuseosutajatele.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja avalikustama oma veebilehel majandusaasta aruande nelja kuu jooksul majandusaasta lõppemisest arvates. Majandusaasta aruande avalikuks tegemine peaks aitama eeskätt teenuseosutaja potentsiaalsetel ja tegelikel klientidel saada ülevaadet ning hinnata teenuseosutaja majandustegevust. Neljakuuline tähtaeg on kasutusel ka mujal finantssektori eriseadustes (KAS § 92 lg 1, VPTS § 110 lg 1, IFS § 81 lg 4), st tegemist on finantsasutustega, kelle puhul on äriseadustikus sätestatuga (6 kuud) võrreldes lühem periood õigustatud. Sama lõike teise lause kohaselt peavad teenuseosutaja veebilehel olema kättesaadavad vähemalt viimase kolme aasta majandusaasta aruanded, kui teenuseosutajal on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu.

Lõike 2 punktides 1-3 on sätestatud teenuseosutaja kohustus avalikustada oma veebilehel nelja kuu jookul majandusaasta lõpust arvates ülevaate lõppenud majandusaasta majandustegevuse tulemuste kohta, ning majandustegevuse need aspektid, mis peavad olema ülevaates kajastatud.

Lõige 3 täpsustab sama paragrahvi teist lõiget selles osas, et nendes nimetatud teave tuleb esitada iga krüptovara või ühisrahastusprojekti liigi või käesolevas seaduses nimetatud teenuse lõikes eraldi, ning teha veebilehel kättesaadavaks vähemalt kolme aasta jooksul vastava aruandlusperioodi lõppemisest arvates.

Lõikes 4 on sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada määrusega täpsema avalikustamisele kuuluvate andmete korra, sealhulgas nende loetelu, aruannete vormid ja tähtajad.

Paragrahv 48 sätestab üldised teabe avalikustamise nõuded teenuseosutajale ja rahastuse taotlejale.

Lõike 1 kohaselt tuleb teenuseosutajal, kes pakub investeerimisprojekti, avalikustada oma veebilehel vähemalt sama lõike punktides 1-9 nimetatud teave. Selle alla kuuluvad investeerimisega seotud üldiste riskide kirjeldus ja hoiatus investeerimisega kaasnevate riskide kohta (punkt 1), üleskutse hinnata konkreetse investeerimisprojektiga seotud riske kliendi jaoks sõltuvalt tema majanduslikust olukorrast ja pidada enne investeerimisotsuse tegemist vajadusel nõu vastava ala spetsialistiga (punkt 2), tehingute tegemise protsessi ja tasude kirjeldus (punkt 3), teavet finantsvahendusplatvormil tehtud tehingute hindade kohta vastavalt käesoleva seaduse §-is 51 sätestatule (punkt 4), klientide vahendite hoidmise ja investeeringute üle arvestuse pidamise kirjeldus (punkt 5), informatsiooni selle kohta, millised on teenuseosutaja põhilised tehingupartnerid (punkt 6), hoiatus selle kohta, et teenuseosutaja käsutusse antud vahendeid ei tagata Tagatisfondi poolt ja nimetatud vahendite suhtes ei kohaldata väärtpaberituru seaduses sätestatud investorikaitse nõudeid (punkt 7), ning kirjelduse klientidele kaasnevatest õigustest ja kohustustest koos teenuse kasutus- ja muude tingimustega (punkt 8) ning asjakohasel juhul ka teave makseteenuste pakkumise tingimuste kohta, sealhulgas ka juhul kui makseteenuseid ei paku teenuseosutaja ise (punkt 9).

Lõike 2 kohaselt ei või teenuseosutaja välja tuua investeerimisest saadavat võimalikku tulu, kui samaaegselt ja samas kohas ei viidata selgelt sellise vahendite paigutamisega seotud riskidele, sealhulgas investeeritud vahendite kaotamise riskile. Sama lõike teine lause täpsustab eeltoodut ning märgib, et eelnimetatud riskid tuleb esitada võrdväärselt ja samal kujul muu infoga, st investeeringust saadavat võimalikku tulu. Sätte eesmärk on tagada, et kliendil oleks investeerimisotsuse tegemisel võimalik arvesse võtta kõiki investeeringu tegemisel asjakohaseid faktoreid, sealhulgas olla teadlik ka riskidest, mis vastava rahapaigutusega kaasnevad.

Lõike 3 järgi ei või investeerimisprojekti kohta avalikustatav teave anda näilist tagatist investeeringu tulususe või väljamaksete kohta ega sisaldada ennustusi või prognoose finantstulemuste kohta, võttes arvesse käesolevas seaduse §-s 63 investeerimisprojekti tootluse garanteerimise kohta sätestatut. Sätte eesmärk on tagada, et klientidele (kuid ka isikutega, kellega ei ole veel kliendisuhtesse astutud) ei antaks garantiid investeeringu tootlikkuse kohta, kui see ei ole garanteeritud – sama kehtib ka kliendile edastatavas teabes, mis puudutab ennustusi ja prognoose finantstulemuste kohta. Nimetatud piirangud on samasisulised investeerimisfondide seaduse § 80 lõikes 3 sätestatuga, mille kohaselt ei tohi anda tagatist fondi tulususe kohta, kui see ei ole garanteeritud.

Paragrahv 49 käsitleb investeerimisprojekti kohta avalikustatavat teavet. Tegemist on keskse teabe avalikustamise paragrahviga, millest tuleb teenuseosutajal juhinduda igal juhul, kui investeerimisprojekti pakutakse.

Lõike 1 kohaselt tuleb teenuseosutajal avalikustada vähemalt sama lõike punktides 1-3 nimetatud investeerimisprojektiga seotud teave.

Punkti 1 kohaselt tuleb avalikustada investeerimisprojekti põhiteabedokument vastavalt käesoleva seaduse §-s 66 sätestatule. Põhiteabedokumendi kohta vt lähemalt § 66 selgitusi.
Punkti 2 kohaselt tuleb avalikustada investeerimisprojektide kirjeldused ühetaolisel viisil, et tagada klientidele nende võrreldavus.
Punkti 3 järgi tuleb lisaks eeltoodule esitada asjakohasel juhul teave selle kohta, et investeerimisprojekti pakkumine ei ole registreeritud Finantsinspektsioonis või muu finantsjärelevalve asutuse juures. Pakkumise registreerimiskohustuse kohta vt lähemalt § 68 selgitusi.

Lõike 2 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada täpsemad nõuded investeerimisprojekti pakkumise kohta avalikustatavale teabele.

Paragrahv 50 sätestab teabe avalikustamise nõuded riskide suurenemise või realiseerumise korral.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt on teenuseosutaja kohustatud avalikustama teavet, kui lubatud investeeringu tulusus ei vasta tegelikkusele või on tõenäoline, et teenuseosutajal, rahastuse taotlejal või muul kohustatud isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks kliendile tasuda lubatud investeeringu tulusust.

Punkt 2 sätestab teenuseosutaja teavitamiskohustuse oma klientidele või avalikult veebilehe vahendusel sellisel juhul, kui teenuseosutaja suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus. Viimase osa puhul on mõeldud maksejõuetusega seotud menetlusi, mis võivad teistes riikides kanda teistsuguseid nimetusi, kuid on sisult sarnased samas lõikes toodud eestikeelsete vastetega. Samasisuline teavitamiskohustus on ette nähtud ka punktiga 3, aga sellisel juhul, kui rahastuse taotleja suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus.
Lõike 2 järgi tuleb eelmises lõikes nimetatud teavitused avalikustada esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimesel tööpäeval pärast samas lõikes nimetatud asjaolude ilmnemist, ja see peab sisaldama täpsemat asjaolude kirjeldust ja infot riskide kõrvaldamise või vähendamise võimaluste kohta.

Paragrahv 51 käsitleb finantsvahendusplatvormil tehtavate tehingute kohta teabe avalikustamise nõudeid.

Lõike 1 kohaselt tuleb kõikide finantsvahendusplatvormil tehtud tehingute kohta avalikustada vähemalt sama lõike punktides 1-5 nimetatud andmed, st avalikustada tuleb vastava vara identifitseerimistunnus, tehingu hind, tehingu maht, tehingu aeg ning tehingus kasutatud vääring. Vastav teave tuleks avalikustada vähemalt finantsvahendusplatvormil, st kliendil peaks olema võimalik tehingu tegemise kohas ehk finantsvahendusplatvormil tutvuda finantsvahendusplatvormil kaubeldavate instrumentidega seotud peamiste andmetega.

Lõike 2 järgi tuleb avalikustada lõikes 1 nimetatud teavet piisava regulaarsusega. Antud sätte mõistes tuleb mõelda „piisavat regulaarsust“ nii kiiresti kui see on võimalik, arvestades kasutatavat tehnilist lahendust ja lõike 3 alusel kehtestatud määrust.

Lõikes 3 sisaldub volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega täiendavaid tehinguandmete ja -hindade avalikustamise nõudeid, sealhulgas andmete avalikustamise sagedust. Kuivõrd tegemist on reguleerimata valdkonnaga, siis on eelnõu koostajate arvates vajalik võimaldada teabe avalikustamise sageduse muutmist, kui selline vajadus praktikas ilmneb.

Paragrahv 52 kehtestab nõuded investeerimisprojekti asjakohasuse hindamisele mittekogenud kliendi puhul. Mittekogenud klient on iga klient, kes ei ole kutseline investor VPTS § 6 lg 2 tähenduses (vt ka § 5 lg 4).

Punkti 1 kohaselt peab teenuseosutaja hindama investeerimisprojekti asjakohasust kliendi jaoks ning selle tarvis kindlaks tegema kliendi kogemuse finantsturul tegutsemiseks ja teadlikkuse finantsturust. Investeerimisprojekti asjakohasust kliendi jaoks tuleb hinnata mittekogenud klientide puhul (vt ka § 53). Punkt 2 kehtestab kohustuse, et teenuseosutaja peab mõistma klientidele pakutavate investeerimisprojektide omadusi, hindama investeerimisprojekti sihtrühma arvesse võttes selliste investeerimisprojektide vastavust kliendi vajadustele ja pakkuma või soovitama investeerimisprojekte üksnes siis, kui see on kooskõlas kliendi huvidega. Punkti 3 kohaselt peab teenuseosutaja tagama, et tema vahendatav investeerimisprojekt vastab selle pakkumise kindlaks määratud sihtrühma kuuluvate klientide vajadustele vastavalt nende liigitusele, investeerimisprojekti turustamisstrateegia vastab sihtrühmale ja investeerimisprojekti turustatakse üksnes sellele sihtrühmale.

Paragrahv 53 kehtestab nõuded investeerimisprojekti asjakohasuse hindamise kohta. Paragrahvis kasutatakse teadlikult terminit “asjakohane”, kuivõrd nii MiFID II-s kui ka kindlustusvaldkonnaga seotud õigusaktides hinnatakse sobivust (suitability), kui tegemist on nõustamisega müügiga (st teenuseosutaja annab nõu, millisesse instrumenti investeerida) ning asjakohasust (appropriateness), kui teenuseosutaja ei nõustamist ei paku. Riskihoiatuse andmine ei ole nõustamine selles tähenduses. Käesolevas seaduses sätestatud asjakohasuse hindamisel on lähtutud eeskätt EL ühisrahastusmääruse artiklis 21 sätestatust.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja enne teenuse osutamise alustamist, sealhulgas finantsvahendusplatvormile juurdepääsu võimaldamist, hindama investeerimisprojekti asjakohasust kliendi jaoks.

Lõige 2 täpsustab, et käesolev paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjakohasuse hindamiseks kogub teenuseosutaja kliendilt teavet, et teha kindlaks tema:
1) investeerimisalased teadmised ja kogemused, et selgitada välja, kas klient mõistab investeerimisega kaasnevaid riske, sealhulgas riske finantsvahendusplatvormi kaudu või muul viisil investeerimisprojekti investeerimisel;
2) investeerimiseesmärgid ja rahaline olukord, sealhulgas tema kahju kandmise võime.

Lõige 3 täpsustab lõike 2 punkti 1 ja selle kohaselt peab teenuseosutaja koguma käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatu hindamiseks kliendilt muu hulgas teavet:
1) tema varasemate investeeringute kohta;
2) erinevatesse varaklassidesse investeerimise kogemuse kohta.

Lõike 4 kohaselt teeb teenuseosutaja käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kahju kandmise võime arvutamise võimalused kättesaadavaks oma veebilehel. Kliendi kahju kandmise võime on kümme protsenti tema varade netoväärtusest, mille moodustavad kliendi:
1) regulaarne sissetulek;
2) varad, välja arvatud peamise elukohana kasutatav kinnisvara ja pensionifondide varad;
3) regulaarsed finantskohustused.

Kliendi varade netoväärtuse arvutamisel tuleb liita kokku kliendi regulaarne sissetulek ja varade väärtus, ning saadud summast lahutada regulaarsete finantskohustuste väärtus.

Regulaarse sissetuleku all mõeldakse kliendi aastase sissetuleku netosummat, st aastane sissetulek, millest on maha arvatud sissetulekuga seotud kulud, sotsiaalmaks ning muud maksud. Varade alla kuulub kogu makse- ja jooksevkontodel hoitav raha ning muud likviidsed varad, mida on võimalik kiiresti rahaks muuta, sh kapitaliturul kaubeldavad väärtpaberid ja UCITS osakud, mida on võimalik realiseerida vähemalt iganädalaselt. Regulaarsete finantskohustuste alla kuuluvad kõik rahalised kohustused, mida klient on omale võtnud, sealhulgas elatusraha ja lastetoetuseks tehtavad maksed, kulutused üürile ja hüpoteeklaenule, laenu tagasimaksed, kindlustusmaksed, kulutused kommunaalteenustele ning maamaks.

Lõige 5 sätestab, et klient peab saama ükskõik millises vormis anda kinnituse oma kahju kandmise võime arvutuse tulemusest.

Lõike 6 kohaselt esitab teenuseosutaja kliendile riskihoiatuse järgmistel juhtudel:
1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisprojekt ei ole kliendi jaoks asjakohane (punkt 1);
2) kliendi investeeritav summa on suurem kui 1 000 eurot või rohkem kui viis protsenti kliendi varade netoväärtusest (punkt 2);
3) kliendi esitatud teave ei ole piisav või klient on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole võimalik hinnata investeerimisprojekti asjakohasust ning kliendi huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud (punkt 3).

Lõige 7 täpsustab, et käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud riskihoiatuse võib esitada standardvormis ja see peab sisaldama teavet selle kohta, et klient võib kaotada kogu investeeritud vara.

Lõige 8 paneb kohustuse kliendile. Selle kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul annab klient kinnituse, et on hoiatusega tutvunud ja mõistab selle sisu. Kehtestatud nõue on vastavuses EL ühisrahastusmääruse ideega, mis on väljendatud määruse põhjenduspunktis 45: „selle tagamiseks, et mittekogenud investorid on lugenud neile ühisrahastusteenuse osutaja tehtud riskihoiatusi ja mõistavad neid, peaksid nad ühisrahastusprojekti investeerimisel sõnaselgelt teadvustama võetavaid riske. Heal tasemel investorikaitse tagamiseks ja arvestades, et sellise teadvustamise puudumine viitab võimalikule teadmatusele kaasnevatest riskidest, peaksid ühisrahastusteenuse osutajad võtma investeeringuid vastu vaid mittekogenud investoritelt, kes on sõnaselgelt teatanud, et nad on hoiatused kätte saanud ja mõistavad neid“.

Lõike 9 kohaselt ei või teenuseosutaja aidata kaasa asjakohasuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmisele. Teenuseosutajal on õigus tugineda kliendi esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja teadis või pidi teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik.

Lõike 10 kohaselt peab teenuseosutaja vaatama käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamise ja selle aluseks olevad kriteeriumid ning hoiatusteated üle vähemalt iga kahe aasta tagant.

Lõige 11 lisab, et teenuseosutaja tagab kliendile võimaluse arvutada oma kahju kandmise võime üks kord kalendriaastas.

Paragrahv 54 kehtestab nõuded krüptovara hoidmise ja haldamise teenuse osutajale. Paragrahvi sätted põhinevad MiCA ettepaneku artiklil 67.

Lõike 1 kohaselt krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, peab iga kliendi nimel avatud positsioonide registrit, mis vastab iga kliendi õigustele krüptovara suhtes. Krüptovarateenuse osutaja registreerib kõnealuses registris asjakohasel juhul võimalikult kiiresti kõik oma klientidelt saadud juhiste kohaselt tehtud liikumised. Krüptovarateenuse osutaja sisekorraga tagatakse, et mis tahes liikumist, mis mõjutab krüptovarade registreerimist, tõendab tehing, mis on korrapäraselt registreeritud kliendi positsioonide registris.

Lõige 2 sätestab, et krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, kehtestab hoidmispoliitika koos sise-eeskirjade ja -menetlustega, et maandada sellise krüptovara või krüptovarale juurdepääsu vahendite, näiteks krüptovõtmete hoidmine või kontroll, kaotamise või kadumise riski. Kõnealuste eeskirjade ja menetlustega tagatakse, et krüptovarateenuse osutaja ei saa pettuse, küberohu või hooletuse tõttu kaotada ligipääsu klientide krüptovarale ega sellise varaga seotud õigustele. 

Lõike 3 järgi hõlbustab vajaduse korral krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, krüptovaradega seotud õiguste kasutamist. Kõik sündmused, mis tõenäoliselt loovad või muudavad kliendi õigusi, kantakse viivitamata kliendi positsioonide registrisse.

Lõike 4 alusel krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, esitab oma klientidele vähemalt kord kolme kuu jooksul ja asjaomase kliendi iga taotluse korral nende klientide nimel registreeritud krüptovara positsioonide aruande. Kõnealune positsioonide aruanne esitatakse elektroonilisel kujul. Positsioonide aruandes tuleb ära märkida asjaomased krüptovarad, nende saldo, väärtus ja asjaomasel ajavahemikul tehtud krüptovaraülekanded.

Lõike 5 kohaselt krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, esitab oma klientidele võimalikult kiiresti kogu teabe selliste krüptovaradega seotud toimingute kohta, mille jaoks on vaja kõnealustelt klientidelt vastust.

Lõike 6 kohaselt krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, tagab, et oma klientide nimel hoitavad krüptovarad või kõnealustele krüptovaradele juurdepääsu vahendid tagastatakse tema klientidele võimalikult kiiresti.

Lõike 7 järgi krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, eraldab oma klientide nimel hoitava krüptovara nende enda varast. Nad tagavad, et hajusraamatusüsteemis hoitakse klientide krüptovarasid aadressidel, mis on eraldi aadressidest, millel hoitakse nende enda krüptovara.

Lõike 8 kohaselt krüptovarateenuse osutaja, kes hoiab või haldab krüptovara kolmandate isikute nimel, vastutab oma klientide ees krüptovarade kaotsimineku eest, mis on tingitud tõrkest või häkkimisest, kuni kaotsiläinud krüptovara turuväärtuses, kui krüptovara kaotsiminek või krüptovaradele ligipääs oli tingitud teenuse osutamise korra rikkumisest või krüptovarateenuse osutaja tegevusest.

Paragrahv 55 sätestab tegevusnõuded teenuseosutajale, kes osutab krüptovara kauplemise platvormi korraldamise teenust. Paragrahvi sätted põhinevad MiCA ettepaneku artiklil 68.

Lõike 1 kohaselt peab krüptovara kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutaja oma tegevuses rakendama selgeid kasutuseeskirju. Nimetatud eeskirjad peavad hõlmama vähemalt sama lõike punktides 1-6 nimetatud aspekte.

Lõike 2 järgi peab sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kasutuseeskirju kohaldama ühetaoliselt kõikidele krüptovaradele, millega on võimalik platvormil kaubelda, ning teenuse klientidele. Teisisõnu on tegemist virtuaalvääringu teenuse osutajale suunatud klientide diskrimineerimise keeluga. Sama lõike teise lause kohaselt tuleb hoolsuskohustuse raames tagada, et krüptovara kauplemise võimaldamisel ei ületa teenusepakkuja oma tegevusloa ulatust ja võtab asjakohaseid meetmeid, et krüptovara ei kvalifitseeruks e-rahaks või väärtpaberiks.

Lõike 3 alusel ei ole lubatud krüptovara võtta kauplemisele krüptovaraga kauplemise platvormil, kui ei ole võimalik rakendada sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eeskirju.

Lõike 4 järgi ei ole krüptovaraga kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutajal lubatud kaubelda oma nimel ja arvel krüptovaraga kauplemise platvormil, mida ta ise peab; välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja teeb oma arvel kauplemist ostu- ja müügihuvide sobitamisel vastavalt sama seaduse § 40 lõikes 7 sätestatule. Üldiselt on nimetatud keeld mõeldud vältimaks huvide konflikti ja turukuritarvitamist, kuid käesolevas lõikes sätestatud erandi kohaselt on oma nimel ja arvel kauplemine lubatud ostu- ja müügihuvide sobitamisel. Viidatud sobitamine on lubatud ka MiCA ettepaneku viimase versiooni artikli 68 lõike 3a alusel.

Lõike 5 kohaselt on krüptovarateenuse osutaja, kes osutab krüptovaraga kauplemise platvormi teenust, on kohustatud rakendama asjakohaseid süsteeme, protseduure ja lahendusi, mis tagaksid, et teenuseosutaja poolt pakutavad kauplemissüsteemid täidaksid sama lõike punktides 1-5 nimetatud tingimusi.

Lõike 6 järgi tuleb virtuaalvääringu teenuse osutajal teavitada viivitamata Finantsinspektsiooni, kui ta avastab turumanipulatsiooni toimepanemise või turumanipulatsiooni toimepanemise katse tema poolt peetaval krüptovara kauplemise platvormil.

Lõike 7 kohaselt tuleb krüptovarateenuse osutajal avalikustada või vähemalt klientidele kättesaadavaks teha enda poolt peetaval krüptovaraga kauplemise platvormil tehingute aja, tehingu esemeks oleva krüptovara hinna ning koguse. Nimetatud andmed tehakse kättesaadavaks või avalikustatakse niivõrd lähedal reaalajale, kui see on tehniliselt võimalik.

Lõike 8 järgi alustab krüptovaraga kauplemise platvormi teenuse osutaja virtuaalvääringutega seotud arveldustehinguga hiljemalt 24 tunni jooksul pärast seda, kui vastav tehing on toimunud.

Lõike 9 kohaselt tuleb krüptovaraga kauplemise platvormi teenuse osutajal varundada käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud andmeid selliselt, et neid oleks igal ajal võimalik edastada Finantsinspektsioonile.

Paragrahvis 56 on ette nähtud erinõuded krüptovara vahetamise teenuse osutajale. Käesoleva paragrahvi sätted põhinevad EL krüptovaraturgude määruse ettepanekul, kuid paragrahvis sisalduvad kolm lõiget on suunatud spetsiifiliselt ka täna toimivate teenustega kaasnevate probleemide (eeskätt ebaõige hinnateabe edastamine) lahendamisele.

Lõike 1 kohaselt tuleb teenuseosutajal, kes võimaldab krüptovara vahetamist rahaliste vahendite või teise krüptovara vastu, avalikustada krüptovara hinna või metoodika, mille alusel krüptovara hind on kujunenud. Teisisõnu tuleb teenuseosutajal lähtuda kindlast ettemääratud hinnast või avalikustada metoodika või valem, mille alusel on kujunenud hind, millega krüptovara lõpuks kliendile müüakse või nimetatud instrumente neilt ostetakse.

Lõike 2 kohaselt tuleb kliendi korraldus täita selle hinnaga, mis on kehtiv kliendi korralduse saamise ajal. See lõige puudutab eelkõige korraldusi, milles on soovitus täita tehing turuhinnaga, ning mida tuleb teenuseosutajal ka kasutada tehingu täitmisel, mitte lähtuda oma äranägemisest instrumendi hinna määramisel.

Lõike 3 järgi tuleb krüptovarateenuse osutajal avaldada klientidele teavet täidetud korralduste ja läbiviidud tehingute kohta, sealhulgas tehingu esemeks olnud krüptovara koguse ja hinna kohta. Nimetatud teabe avaldamiskohustuse all mõeldakse teabe avalikustamist püsivalt ja regulaarselt ning vähemalt teenuse osutamise kohas, sh teenuseosutaja veebilehel või rakenduses, mille abil võimaldatakse kliendil tehinguid teha.

Paragrahvide 57-59 sõnastuse puhul on aluseks võetud MiCA ettepaneku viimase versiooni artiklite 71-73 sõnastus.

Paragrahv 60 sätestab täiendavad teabe avalikustamise nõuded ühisrahastusprojektide kohta.

Lõike 1 kohaselt avalikustab ühisrahastusteenuse osutajal avalikustada igal aastal enda poolt hallatavatel finantsvahendusplatvormidel vähemalt viimase 36 jooksul pakutud investeerimisprojektide makseviivituse määrad. Antud lõige põhineb EL ühisrahastusmääruse artikli 20 lõike 1 punktil (a).

Lõike 2 järgi tuleb ühisrahastusteenuse osutajal avalikustada sama lõike punktis 1-3 nimetatud andmed. Lõikes 3 on täpsustatud, et vastavad andmed tuleb avalikustada vara liigi või teenuse kohta eraldi ning teha veebilehel kättesaadavaks vähemalt kolme aasta jooksul vastava aruandlusperioodi lõppemisest arvates.

Lõike 4 kohaselt soovitakse tagada selgus klientide jaoks, millised on võimalikud kaasnevad kulud, millega investeeringut tehes arvestama peab. Sõnastuses on välja toodud kulud, mis mis tuleb kliendil katta rahastuse taotlejaga seotud vaidluste või võlgade sissenõudmiseks. Praktikas on juhtumeid, kus ühisrahastusteenuse osutajad katavad kliendi investeeringute arvelt nimetatud kulusid. Sissenõudmiskulud peaksid olema üldjuhul seotud konkreetse investeeringuga.

Lõike 5 kohaselt on tühine selline kokkulepe, mille kohaselt kaetakse klientide investeeringute arvelt vaidluste lahendamisega ning laenude või võlgade sissenõudmisega kaasnevaid kulusid rohkem kui 50 protsendi ulatuses. Lõikes nimetatud 50-protsendiline määr on sellisena kehtestatud kahel põhjusel. Esiteks, ühest küljest on põhjendatud, et kliendid võtavad omale ka teatava riski investeeringu tegemisega, et rahastuse taotleja võib jätta lepingu täitmata, misjärel on vajalik katta asjakohasel juhul kohtu- või muu menetluse kulud ning võla sissenõudmise kulud. Teisalt aga peaks nimetatud vastutus olema maksimaalselt jagatud kliendi ja teenuseosutaja vahel, et viimasel oleks rohkem motivatsiooni valida klientideks selliseid rahastuse taotlejad, kelle krediidi- või maksevõimelisuses teenuseosutaja on veendunud, ning kelle mainet ja senist ettevõtluskäiku on teenuseosutaja põhjalikult kontrollinud (vt ka § 46 lg 1 p-d 2).

Lõike 6 kohaselt võib ühisrahastusteenuse osutaja kasutada oma kliendi nimel otsustusõigust seoses kliendi korralduste täitmise kriteeriumidega, avaldades kliendile otsustusõiguse täpse meetodi ja kriteeriumid ning võttes kõik vajalikud meetmed kliendi jaoks parima võimaliku tulemuse saamiseks. Nimetatud lõikes on eeskätt mõeldud üldsättena kõikide korralduste täitmiseks, mille klient edastab teenuseosutajale, kuid seda tuleb kohaldada ka eelseadistatud investeerimise ehk autoinvest’i korral (vt ka § 64). Sarnaselt sellele on ka EL ühisrahastusmääruse artikli 3 lõike 4 teises lõigus sätestatud, et „ühisrahastusteenuse osutajad, kes pakuvad individuaalset laenuportfelli valitsemist, peavad järgima investorite esitatud parameetreid ja võtma kõik vajalikud meetmed, et saavutada investorite jaoks parim võimalik tulemus. Ühisrahastusteenuse osutajad avalikustavad investoritele otsustusprotsessi, mille alusel täidetakse investori enda äranägemisel antud volitusi.“

Paragrahv 61 sätestab täiendavad teabe avalikustamise nõuded riskide suurenemise või realiseerumise korral seoses krediidipõhise ühisrahastusega.

Lõige 1 sätestab, et krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja või rahastuse taotleja avalikustab oma veebilehel investeerimisprojektiga seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta teavituse, kui investeerimisprojekti lubatud intressimäär ei vasta tegelikkusele või kui on tõenäoline, et teenuseosutajal, rahastuse taotlejal või muul kohustatud isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks kliendile tasuda investeerimisprojektis märgitud intressimäära (punkt 1) või kui rahastuse taotleja ei ole ette nähtud ajaks krediiti tagasi maksnud (punkt 2).

Lõige 2 täpsustab eelmises lõikes sätestatut selles osas, mis puudutab teavituse ajalisi ja sisulisi nõudeid. Nimelt tuleb riskide suurenemise või realiseerumise teavitus avalikustada esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimesel tööpäeval pärast asjaolude ilmnemist. Teavitus ise peab sisaldama teavituse aluseks olevate asjaolude kirjeldust ja infot riskide kõrvaldamise või vähendamise võimaluste kohta.

Lõige 3 sätestab, et kui krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja kasutab rahastuse taotleja makseviivituse puhul teatud jaotusi, peab ühisrahastusteenuse osutaja tagama, et kasutatud jaotuste nimetused on asjakohased ja vastavad tegelikkusele. Nimetatud makseviivituste jaotuste all on mõeldud erinevaid termineid, mida teenuseosutajad kasutavad või võivad kasutada selleks, et märkida põhjuseid, miks klient ei ole saanud oma rahalisi vahendeid kokkulepitud ajaks tagasi, sealhulgas näiteks terminid „ootel“, „60 päeva viivises“ või „pankrotistunud“. Lisaks sellele on teenuseosutaja kohustatud esimesel võimalusel ajakohastama makseviivituse jaotuste nimetusi, et tagada vastavalt asjaolude muutumisele ajakohane teave selle kohta, miks teenuseosutaja on makseviivituses klientide ees.

Paragrahv 62 käsitleb lepingueelset järelemõtlemisaega mittekogenud klientidele ühisrahastusprojekti pakkumisel. Paragrahvi keskne idee on suurendada mittekogenud klientide võimalust tagasi võtta tahteavaldus, mis on suunatud ühisrahastusprojekti ostmisele, ning seeläbi anda kliendile võimalus taganeda ühisrahastusprojektiga seotud lepingust sarnasel viisil, mis oleks tarbijale ette nähtud kaupade kaugmüügi puhul tarbijaõiguse alusel. Sätte eesmärk on vältida ka olukorda, kus klient, kes nõustub pakkumisega, on automaatselt väljendanud nõusolekut ka olla seotud õiguslikke tagajärgi omava lepinguga, omamata sealjuures võimalust mõistliku aja jooksul lepingust taganeda. Samas tasub märkida, et järelemõtlemisaega ei ole vaja kohaldada, kui klient võib väljendada huvi ühisrahastusprojekti pakkumise suhtes, kui sellisel moel ei seo ta end lepinguga. Ühisrahastusteenuse osutaja peaks ühisrahastusprojekti pakkumise puhul talitama selliselt, et kliendilt kogutud raha ei anta enne järelemõtlemisperioodi lõppu rahastuse taotleja käsutusse, või muul sarnasel moel, mis tagaks kliendi võimaluse oferdi või huviavalduse tagasivõtmisel saada tagasi ka omapoolne sooritus (sh investeeritud raha).

EL ühisrahastusmääruse põhjenduspunkti 47 kohaselt „selleks et tugevdada mittekogenud investorite kaitset, on vaja sätestada järelemõtlemisaeg, mille jooksul potentsiaalne mittekogenud investor võib põhjenduste ja tagajärgedeta tühistada investeerimispakkumuse või huvi avaldamise konkreetse ühisrahastuspakkumise vastu. See on vajalik vältimaks olukorda, kus potentsiaalne mittekogenud investor võtab koos ühisrahastuspakkumisega vastu ka pakkumise sõlmida õiguslikult siduv leping, millest ei ole võimalik mõistliku aja jooksul taganeda. Järelemõtlemisaeg ei ole vajalik, kui potentsiaalne mittekogenud investor saab avaldada huvi konkreetse ühisrahastuspakkumise vastu, ilma et ta seoks end seeläbi lepinguga, välja arvatud juhul, kui investeerimispakkumine tehti või huvi avaldati pakkumise kavandatud lõppkuupäeva või rahastamise sihteesmärgi saavutamise kuupäeva lähedal. Ühisrahastusteenuse osutajad peaksid tagama, et enne järelemõtlemisaja lõppemist ei koguta investorilt raha ega kanta seda üle projektiomanikule“.

Lõike 1 kohaselt peab ühisrahastusteenuse osutaja ette nägema mõistliku lepingueelse järelemõtlemisaja, mille jooksul klient võib oma pakkumisega seotud oferdi või huviavalduse ilma põhjuseta tagasi võtta, kui mittekogenud kliendi poolt ühte investeerimisprojekti investeeritud summa on suurem kui 200 eurot. Nimetatud õiguse kasutamine ei tohi põhjustada kliendile kulusid ega põhjendamatuid ebamugavusi. Põhjendamatu ebamugavusena antud lõike tähenduses tuleks käsitleda iga toimingut või tegevust, mis ei ole sarnane esialgselt antud oferdi tegemisele kliendi poolt, sealhulgas, kuid mitte ainult, muu suhtlus- või vahenduskanali kasutamise kohustus, isiklikult kohale ilmumise kohustus (kui ofert edastati algselt elektroonilisi kanaleid kasutades), täiendavate andmete edastamise kohustus (kui täiendavad andmed ei ole suunatud isikutuvastamisele), jne. Sätte alguses toodud 200 eurone investeeritud summa piirmäär põhineb direktiivil 2008/48/EÜ ning on lisatud seetõttu, et väga väikeste investeeritud summade puhul võib olla igakordne taganemisõiguse kasutamine teenuseosutajale liialt koormav ning liialt aeglustada väikese koguväärtustega pakkumiste peatamise protsessi.

Mõistliku lepingueelse järelemõtlemisaja puhul peetakse silmas seda, et klientidel, kes paigutavad raha investeerimisprojekti vahetult enne raha kaasamise tähtaja lõppu, oleks võimalik mõistliku aja jooksul lepingust taganeda. Kui varasemas eelnõu versioonis oli selleks määratletud 4 kalendripäeva, siis uues eelnõu versioonis on täpse ajaperioodi määratlemisest suurema paindlikkuse huvides loobutud. Siiski võiks eeldada, et mõistlik lepingueelne järelemõtlemisaeg ei saa olla nö loetud minutites ega ka tundides, vaid pigem tuleks anda järelemõtlemisajaks vähemalt üks ööpäev või isegi pikem periood.

Lõike 2 järgi peab ühisrahastusteenuse osutaja arvestust talle esitatud ofertide ja huviavalduste ning nende saamise aja kohta. Vastav kohustus on sätestatud ka EL ühisrahastusmääruse artikli 22 punktis 4.

Lõike 3 alusel peab ühisrahastusteenuse osutaja selgelt ja õigeaegselt avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelemõtlemisajast, selle kestusest ning oferdi või huviavalduse tagasivõtmisega seotud tingimustest. Selguse huvides tasub märkida, et järelemõtlemisajaga seotud tingimused tuleb avaldada nähtaval kohal teenuseosutaja veebilehel või muus kohas, kaasa arvatud asjakohasel juhul teenuseosutaja mobiilirakenduses. Lisaks kohustub ühisrahastusteenuse osutaja teavitama klienti järelemõtlemisaja tingimustest kohe pärast seda, kui teenuseosutaja on kliendilt saanud oferdi või huviavalduse.

Lõike 4 järgi peab oferdi või huvi avaldamise tagasivõtmise kord olema teostatav vähemalt samal viisil, millega klient saab teha oferdi või avaldada huvi investeerimisprojekti pakkumise vastu. Teisisõnu ei tohi olla järelemõtlemisaja kasutamine ja seejärgne lepingust taganemine põhjendamatult keerukam, kui enda lepinguliste suhetega sidumine.

Lõike 5 kohaselt on tühine selline lepingutingimus, mis raskendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamist, sealhulgas kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega. Antud lõige on laiendus võlaõigusseaduses sätestatud tarbijaregulatsioonile, mida kohaldatakse ka ühisrahastusprojekti lepingust taganemisele, et tagada (mittekogenud) kliendile võimalus ilma suuremate takistusteta vastavast lepingust taganeda.

Lõike 6 järgi kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 64 sätestatud eelseadistatud investeerimise korral käesolevas paragrahvis sätestatut üksnes kliendi antud algse investeerimisvolituse suhtes, mitte volituse alusel konkreetsetesse investeerimisprojektidesse tehtud investeeringute suhtes. Teisisõnu on järelemõtlemisaega võimalik kasutada ainult sellise volituse suhtes, millega klient on teenuseosutajale andnud õiguse tema varakogumit (st laenuportfelli) valitseda, mitte individuaalsete rahapaigutuste suhtes, mis teenuseosutaja kliendi varaga on teinud. Selline lahendus peaks tagama teenuseosutajale kindlustunde selles osas, et tema poolt tehtud igakordsest rahapaigutusest ei hakka klient järelemõtlemisaega kasutades taganema; küll aga peaks kliendil olema võimalik tagasi võtta tahteavaldus enne esimese rahapaigutuse tegemist teenuseosutaja poolt.

Lisaks on lõikes 8 vajalik täpsustada, et taganemisõigust on võimalik kasutada vaid esmapakkumise korral, st kui klient teeb investeeringu ühisrahastusprojekti omandamiseks rahastuse taotlejalt või teenuseosutajalt, ning mitte juhul, kui klient omandab ühisrahastusprojekti näiteks järelturult või teiselt kliendilt (kui just pooled pole kokku leppinud teisiti). Põhjus seisneb selles, et kahe kliendi kui võrdsete osapoolte puhul oleks ostja ja seejärgne taganemisõiguse kasutanud kliendt eelisseisundis võrreldes müüjaga, kuivõrd ilma põhjuseta taganemine laieneks ka muu hulgas hinnakõikumistele, mille negatiivse muutuse korral peaks instrumendi müüja sisuliselt vastutama.

Paragrahv 63 käsitleb tulususe või tootluse garanteerimist ning tagasiostugarantiid. Teisisõnu reguleerib nimetatud paragrahvis sätestatu selliseid investeerimisprojektide pakkumisi, mille puhul on pakkumises osalenud kliendile lubatud teatud tootlust või tulusust või on lubatud investeerimisprojekt teatud ajaperioodi jooksul tagasi osta. Vastava garantii andmisel tuleb kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatut.

Lõikes 1 on sätestatud võimalus investeerimisprojekti pakkumisel garanteerida investeerimisprojekti tootlust või tulusust, või pakkuda tagasiostugarantiid. Tagasiostugarantii pakkumine on muutunud teenuseosutajate poolt viimastel aastatel väga populaarseks. See peaks oma olemuselt pakkuma klientidele kindlust ja tõstma omakorda investeeringu usaldusväärsust. Samas on leidnud aset mitmeid juhtumeid, kus tagasiostugarantiid, mida on lubatud, ei rakendata. Lisaks on senini olnud tagasiostugarantii sisustamine teenuseosutajate pärusmaa, mis ei anna klientidele aga selgust ja võimalusi nimetatud garantiitingimusi võrrelda. Seetõttu näeb seadusandja vajadust tagasiostugarantii kasutamisel näha ette konkreetsed tingimused.

Lõikes 2 on lahti seletatud garantii mõiste, milleks on kohustus osta tagastada osaliselt või täielikult kliendile rahalised vahendid juhul, kui maksed või kliendile lubatud tootlust või tulu ei laeku. Nimetatud maksete all on silmas peetud kõiki makseid, mida kas teenuseosutaja või rahastuse taotleja peaks lepingule vastavalt tegema kliendile.

Lõike 3 järgi võib garantii andjaks olla kolmas isik või teenuseosutaja ise. Nimetatud sätte eesmärgiks on ühelt poolt laiendada teenuseosutaja võimalusi kas võtta ise garantii andja roll või määrata garantii andjaks kolmas isik.

Lõike 4 kohaselt peab teenuseosutaja moodustama garantiifondi, kui garantii andjaks on teenuseosutaja ise, ning koguma nimetatud garantiifondi regulaarselt makseid. Nimetatud piirang on seatud seetõttu, et teenuseosutajale kehtivad madalamad kapitali- ja vastutuse nõuded kui näiteks krediidiasutustele või kindlustusandjatele, mistõttu peaks teenuseosutaja poolt antud garantii puhul olema nö kõrvale pandud ka garantiifondina raha, millest on võimalik vajaduse korral rahuldada klientide kui võlausaldajate nõudeid. Vt ka käesoleva seaduse § 74 lõike 6 (vara hoidmise nõuded) selgitusi. Reservi moodustamise puhul on eeskujuks võetud ka EL ühisrahastusmääruse artikkel 6 lõiget 5.

Lõike 5 kohaselt tehakse garantiifondist või reservist väljamakseid, kui garantii tingimused on realiseerunud. Garantii tingimused on eelnõuga jäetud teenuseosutaja enda otsustada.

Lõike 6 järgi tuleb teenuseosutajal esitada kliendile kliendi nõudmisel sama lõike punktides 1-4 nimetatud teavet. Sama lõike punktide 1-4 kohaselt tuleb kliendile anda teavet selle kohta, kuidas reservi rahastatakse ja kes omab õigust reservis olevale rahale (punkt 1), tingimusi, mille alusel teenuseosutaja otsustab, kas ja kellele tehakse väljamakseid koos näidetega (punkt 2), teavet selle kohta, kas reservil on piisavalt raha väljamakse tegemiseks (punkt 3), ning kirjeldus selle kohta, kuidas käsitatakse reservi kogutud raha teenuseosutaja maksejõuetuse korral (punkt 4).

Lõike 7 alusel kohustub teenuseosutaja avalikustama vähemalt kord aastas oma veebilehel ettenägematute kulude reservi suuruse võrreldes selle jaoks oluliste lepingute täitmata jäävate summadega ja teabe selle kohta, kui suurt osa krediitidest on tasutud ettenägematute kulude reservi kaudu. „Reservi suuruse võrreldes selle jaoks oluliste lepingu täitmata jäävate summadega“ all on mõeldud seda, millises osas on teenuseosutaja reservist võimalik katta summasid, kui lepingut (st investeerimisprojektist tulenevaid kohustusi) kohaselt ei täideta. Lõikes märgitud „teabe selle kohta, kui suurt osa krediitidest on tasutud ettenägematute kulude reservi kaudu“ all on mõeldud seda, et milline on osakaal krediitide tasumisel reservist (st mitte rahastuse taotleja poolt tehtud maksetest).

Lõikes 8 on sätestatud volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada täiendavad nõuded investeerimisprojekti tulususe või tootluse garanteerimisele või tagasiostugarantii rakendamisele, sealhulgas garantiifondi või reservi tingimuste kohta.

Paragrahv 64 sätestab üldnõuded eelseadistatud investeerimisele ühisrahastusteenuse korral. Säte tugineb peaasjalikult EL ühisrahastusmääruse artiklile 6 (individuaalne laenuportfelli valitsemine).

Lõike 1 järgi on eelseadistatud investeerimine kliendi poolt ühisrahastusteenuse osutajale volituse andmine, mille kohaselt ühisrahastusteenuse osutaja teeb enda nimel ja arvel tehinguid krediidipõhise investeerimisprojekti omandamiseks või võõrandamiseks ühe või mitme investeerimisprojekti rahastamiseks (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiportfell).

Lõikes 2 on märgitud nimekiri kriteeriumidest, mida klient peab kindlaks määrama eelseadistatud investeerimise volitust andes. Nimetatud kriteeriumite hulka kuuluvad krediidi tähtaeg ja intressimäära soovitud vahemik (punkt 1), krediidi riskikategooria lubatud ulatus ja jaotus (punkt 2), aastase intressimäära või muu investeeringu tulususe või intressimäära pakkumise või lubamise korral selle saavutamise tõenäosus (punkt 3) ning intressitulu taasinvesteerimise tingimused (punkt 4). Seoses eeltoodud punktiga 3 tasub märkida, et tulususe või intressimäära pakkumisel või lubamisel selle saavutamise tõenäosust tuleks väljendada protsentides või protsentide vahemikus, ning nimetatud näitaja peaks põhinema ühisrahastusteenuse osutaja poolt väljatöötatud metoodikal ning sise-eeskirjadel.

Lõike 3 kohaselt peab ühisrahastusteenuse osutaja säilitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volituse püsival andmekandjal kolm aastat krediidi lõpptähtajast arvates. Sätte eesmärk on tagada, et ühisrahastusteenuse osutajal oleks muutumatuna kättesaadav volitus, mille alusel ta eelseadistatud investeerimise ühisrahastusteenust osutas, ning kolmeaastane tähtaeg, mis hakkab kulgema krediidi lõpptähtajast arvates, peaks tagama osutatava teenuse sisu ja tingimuste üheselt mõistetavuse.

Lõige 4 kohustab ühisrahatusteenuse osutajat hindama usaldusväärsete ja täpselt määratud kriteeriumide alusel ning võttes arvesse kõiki asjaolusid, millel võib olla ebasoodne mõju krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisele. Sealhulgas tuleb arvesse võtta ka rahastuse taotleja krediidivõimet.

Lõike 5 järgi edastab ühisrahastusteenuse osutaja kliendile tema nõudmisel krediidiportfelli kohta vähemalt sama lõike punktides 1-3 nimetatud teabe. Nimetatud punktides toodu hõlmab teavet, mille saamise vastu on eelnõu koostajate arvates kliendil äratuntav huvi, kui ta teeks ise investeerimisotsuse.
• teave kliendi volituse alusel välja valitud iga krediidi kohta, sealhulgas intressimäär või muu kliendile makstav hüvitis, krediidi lõpptähtaeg ja krediidi põhisumma ja intressi tagasimaksegraafik ning kuidas rahastuse taotleja on täitnud tagasimaksegraafikut (punkt 1).
• krediidiportfelli kaalutud keskmine aastane intressimäär (punkt 2);
• kui see on asjakohane, siis ülevaade rahastuse taotleja krediidilepingutega seotud makseviivitustest (punkt 3).

Lõike 6 kohaselt peab ühisrahastusteenuse osutaja määrama sise-eeskirjadega kindlaks, millist metoodikat, sealhulgas millise päritoluga andmeid, ta kasutab eelseadistatud investeerimise korral.

Lõikes 7 on sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada eelseadistatud investeerimisele täpsemad nõuded määrusega.

Paragrahv 65 kehtestab üldnõuded juriidilisest isikust rahastuse taotlejale. Lõike 1 punkti 1 kohaselt on juriidilisest isikust rahastuse taotleja kohustatud tegema teenuseosutajaga koostööd ja esitama teenuseosutajale andmed, mis on vajalikud teenuse osutamiseks ja teenuseosutajale käesolevast seadusest või muust õigusaktist tulenevate nõuete täitmiseks. Punkti 2 kohaselt peab rahastuse taotleja koostama ja esitama teenuseosutajale teavet investeerimisprojekti kohta, mis vastab käesoleva seaduse § 66 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Nimetatud punktid on seotud eelkõige kohustusega anda kliendile piisavat teavet investeerimisprojekti kohta, ning sätted kohalduvad juhul, kui investeerimisprojekti pakkumise protsessi on kaasatud teenuseosutaja, kellel tuleb täita seaduse §-s 45 nimetatud nõueid.

Lõike 2 järgi kohaldatakse rahastuse taotlejale käesolevas peatükis üksnes §-des 48, 49, 50, 61 ja 66-71 sätestatut, kui nimetatud rahastuse taotleja pakub investeerimisprojekti ilma teenuseosutajata. Nimetatud sätted peaksid tagama klientidele tõese ja piisava teabe andmise, kuid jätab rahastuse taotlejale väiksema halduskoormuse võrreldes teenuseosutajaga. See lähenemine on analoogne väärtpaberituru seaduses sätestatud emitendi ja väärtpaberi pakkumise korraldajaga, kus nö üksikemitendile on pandud leebemad kohustused võrreldes sellise teenuse osutajaga, mis võimaldab (väärtpaberi-)pakkumisi läbi viia.

Paragrahv 66 sätestab põhiteabedokumendi sisule ja avalikustamisele kehtestatud nõuded.

Lõike 1 kohaselt tuleb koostada põhiteabedokument iga investeerimisprojekti pakkumise puhul. Põhiteabedokumendis avaldatud teabe puhul tuleb järgida samas paragrahvis sätestatut ning põhiteabedokument ise peab olema koostatud selliselt, et kliendil oleks sellest lihtne vajalikku teavet leida. Põhiteabedokument on oma sisult ja vormilt teataval määral sarnane väärtpaberite avaliku pakkumise puhul avalikustatava prospektiga, kuid teatavate erisustega, mis tulenevad investeerimisprojektide nii funktsionaalsest kui ka vormilisest (peamiselt krüptograafial vm tehnoloogial põhinevad) erinevustest võrreldes väärtpaberitega. Seetõttu on käesolevas seaduses ka kasutusele võetud mõiste „põhiteabedokument“, et ei tekiks segadust käesoleva seaduse ja väärtpaberituru seaduse prospekti vahel.

Lõige 2 kehtestab üldnõuded põhiteabedokumendis sisalduvale teabele. Sätte kohaselt peab põhiteabedokument sisaldama lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis kogu iseloomuliku teabe rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutava investeerimisprojekti kohta. Täpsustuseks on lisatud, et eeltoodud teave on klientidele vajalik, et teadvalt hinnata rahastuse taotleja kohustusi, finantsseisundit, kasumit või kahjumit, tulevikuväljavaateid ning pakutava investeerimisprojektiga kaasnevaid õigusi. Lõike alguses märgitud „lihtsalt analüüsitava ja arusaadava vormi“ all peetakse silmas seda, et ilma eriteadmisteta isikul peaks põhiteabedokumendiga tutvudes olema võimalik aru saada käesolevas lõikes (ja ka muudest käesolevas paragrahvis) toodud pakkumise ja rahastuse taotlejaga seotud aspektidest (vt ka sama paragrahvi lõiget 5).

Lõige 3 sätestab üldised nõuded põhiteabedokumendi sisule. Punktide 1-8 kohaselt tuleb põhiteabedokumendis esitada investeerimisprojekti pakkumise kohta vähemalt järgmised andmed:
• üldine info rahastuse taotleja kohta, sealhulgas varade, kohustuste ja finantsseisundi lühikirjeldus (punkt 1);
• investeerimisprojekti eesmärk, põhilised tunnusjooned ja kaasatud rahaliste vahendite kasutamine (punkt 2);
• investeerimisprojekti meeskond või muud vastutavad isikud, sealhulgas nende isikute vahelised võimalikud huvide konfliktid (punkt 3);
• pakkumise üldtingimused, sealhulgas kliendi poolt kaetavad eeldatavad kulud (punkt 4);
• investeeringuga kaasnevate õiguste lühikirjeldus (punkt 5);
• investeeringuga seotud riskid (punkt 6);
• kasutatav tehnoloogia, sealhulgas klientidele kuuluvate õiguste registreerimine (punkt 7);
• asjakohasel juhul krüptovara omandamise või võõrandamise tingimused finantsvahendusplatvormil ja sellega seonduvad tasud (punkt 8).

Lõikes 4 on sätestatud erand tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti puhul. Viidatud juhul kohaldatakse põhiteabedokumendile sama lõike punktides 1-5 nimetatud teabe avalikustamise kohustust. Lõikes 3 nimetatud punktid võivad osutuda eelnõu koostajate hinnangul kas praktikas mitte-täidetavaks või liialt koormavaks tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti puhul. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et käesoleva seaduse § 2 lõike 6 kohaselt ei kohaldata seadust üldse sellisel juhul, kui füüsiline isik taotleb tarbijakrediiti.

Lõike 5 kohaselt peavad põhiteabedokumendis sisalduvad andmed olema selged, mitteeksitavad ja täielikud ning vastama investeerimisprojekti pakkumise eripärale. Sama lõike teise lause kohaselt koostatakse põhiteabedokument selliselt, et isikul, kes ei ole kogenud klient, on selle sisust kerge aru saada ka viideteta muudele dokumentidele. Lõike eesmärk on tagada, et põhiteabedokumendis esitatud teave on esitatud arusaadaval kujul, teisisõnu peaks ilma eriteadmisteta isikul olema võimalik aru saada pakkumise tingimustest ja põhiteabedokumendi sisust (eeskätt käesoleva paragrahvi lõikes 3 ja asjakohasel juhul ka lõikes 4 sätestatust), kusjuures põhiteabedokument ise peab olema terviklik ning sisaldama kogu nõutud teavet ilma viideteta muudele dokumentidele selles osas, millekohane teave peab sisalduma põhiteabedokumendis käesoleva paragrahvi nõuete järgi.

Lõike 6 kohaselt peab põhiteabedokument sisaldama selget viidet, et tegemist on põhiteabedokumendiga, ja põhiteabedokumendi koostamise kuupäeva. Krüptovara põhiteabedokument võib kanda ka nimetust „white paper“. Sama lõike kolmanda lause järgi peab põhiteabedokument olema esitatud eraldiseisvana muust teabest, sealhulgas reklaamteabest, mis on seotud vastava pakkumise või rahastuse taotlejaga. Nimetatud täpsustuste eesmärk on selgelt eristada põhiteabedokumenti muudest turundus- ja tutvustavatest materjalidest, mis on investeerimisprojekti kohta avaldatud ning mis ei pruugi sisaldada kogu teavet investeerimisprojekti kohta või mis ei pruugi vastata käesoleva seaduse nõuetele.

Lõikes 7 on sätestatud, et põhiteabedokument tuleb avalikustada vähemalt teenuseosutaja veebilehel ning põhiteabedokument tuleb koostada püsival andmekandjal eraldiseiseva dokumendina, mis on selgelt eristatav turundusmaterjalidest ja on trükituna maksimaalselt kuuel A4 leheküljel. Põhiteabedokumendi vormistamine püsival andmekandjal peaks tagama pakkumise tingimuste muutmatuse pakkumise kestuse ajal (välja arvatud pakkumistingimuste muutmisel § 67) ning põhiteabedokumendi maksimaalse mahu fikseerimine peaks aitama esitada nõutavat teavet kokkuvõtlikul ja arusaadaval viisil. Viidatud kuueleheline põhiteabedokumendi maht põhineb EL ühisrahastusmääruse artikli 23 punktil 7. Sama lõike teise lause kohaselt avalikustatakse põhiteabedokument rahastuse taotleja veebilehel, kui investeerimisprojekti pakkumise teenuseosutaja. Teise lause eesmärk on tagada põhiteabedokumendi kättesaadavus eelduslikult investeerimisprojekti pakkuva teenuseosutaja (kui ta on pakkumise protsessis osalev) veebilehelt, sest eelduslikult teeb klient investeerimisprojektiga tehinguid teenuseosutaja vahendusel.

Lõike 8 kohaselt peab põhiteabedokumendis olema näidatud, millise kuupäeva seisuga on selles sisalduvad andmed esitatud. Ühest küljest on kuupäeva fikseerimine vajalik selleks, et klient saaks hinnata põhiteabedokumendis sisalduvaid andmeid, eriti andmeid rahastuse taotleja majandusliku seisu kohta, teatud kuupäeva seisuga; teisalt on kuupäeva fikseerimine vältimatult vajalik andmete õigsuse ja vastutuse tagamiseks ebaõigete andmete esitamise korral.

Lõikes 9 on toodud sätted põhiteabedokumendis sisalduvate andmete eest vastutamise ja kinnitamise kohta. Lõike esimese lause kohaselt peab põhiteabedokumendis sisalduvate andmete õigsust ja täielikkust kinnitama teenuseosutaja või rahastuse taotleja juhatus. Teisisõnu vastutab põhiteabedokumendis toodud andmete õigsuse eest kas teenuseosutaja või rahastuse taotleja olenevalt sellest, kas teenuseosutaja on kaasatud investeerimisprojekti pakkumise protsessi (vt ka käesoleva seaduse § 4 lõike 7 selgitusi). Sama lõike teise lause kohaselt märgitakse põhiteabedokumendi koostamise ja pakkumise eest vastutavad isikud selgelt põhiteabedokumendis, esitades füüsiliste isikute puhul nende nime ja ametikoha või juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha ning nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt on põhiteabedokumendis sisalduv teave tõene ja et põhiteabedokumendist ei ole välja jäetud asjaolusid, mis võivad mõjutada selle sisu. Lõike viimase osa ehk asjaolude all, mis võivad mõjutada põhiteabedokumendi sisu, mõeldakse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada kliendi poolt investeerimisotsuse tegemist.

Lõike 10 kohaselt avalikustatakse põhiteabedokument vähemalt eesti või inglise keeles. Kui põhiteabedokumenti eesti keeles ei avalikustata, võib Finantsinspektsioon klientide huvide kaitseks nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja tõlke avalikustamist. Kui avalikustatud dokumentide tõlked ei ole tõlgituga vastavuses või on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eestikeelsest dokumendist või muukeelse dokumendi tõlkest eesti keelde. Nimetatud lähenemine on sarnane väärtpaberituru seaduses sätestatud prospektile seatud keelenõuetega.

Lõikes 11 on sätestatud volitusnorm kehtestada määrusega täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule. Nimetatud määruse kavand on toodud käesoleva eelnõu seletuskirja lisas 1.

Paragrahv 67 käsitleb põhiteabedokumendi muutmist eksitava, vigase või ebatäpse teabe ilmnemisel põhiteabedokumendis.

Lõike 1 järgi tuleb viivitamata teavitada kliente, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi pakkumise vastu, igast muutusest põhiteabedokumendis, mis tekitab või võib tekitada kliendis äratuntavat huvi selle muudatusega tutvuda ning mis võib mõjutada kliendi investeerimisotsuse tegemist. Nimetatud teavitamiskohustus laieneb igale muutusele, mille suhtes kliendil võib olla äratuntav huvi või mis võib mõjutada investeerimisotsuse tegemist.

Lõike 2 kohaselt tuleb teenuseosutajal põhiteabedokumendis väljajätmise, vea või ebatäpsuse, millel võib olla oluline mõju eeldatavale investeeringu tasuvusele, tuvastamisel viivitamata teavitada rahastuse taotlejat, kes peab põhiteabedokumenti täiendama või muutma. Seejärel avaldab teenuseosutaja muudetud dokumendi uuendatud kujul viitega kuupäevale, mille seisuga on põhiteabedokumendis muudatused tehtud.

Lõige 3 näeb ette, et teenuseosutaja kohustub teavitama kliente, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisprojekti pakkumise vastu, viivitamata tuvastatud rikkumistest, teenuseosutaja võetud ja võetavatest meetmetest ning võimalusest taganeda juba sõlmitud lepingust. Oferdi või huvi avaldamise tühistamise kohta vt § 62 selgitusi.

Lõike 4 järgi tuleb põhiteabedokumendi muutmise korral selgelt avaldada põhiteabedokumendi muutmise kuupäev ja viide teabele või andmetele, mida on muudetud võrreldes viimase (avaliku) põhiteabedokumendi versiooniga. Nimetatud kohustus peaks hõlbustama klientidel muudetud teabega tutvumist ning hoidma ära eraldi põhiteabedokumentide eri versioonide võrdlemise.

Lõike 5 kohaselt on teenuseosutaja kohustatud tühistama investeerimisprojekti pakkumise, kui põhiteabedokumenti ei ole muudetud 30 kalendripäeva jooksul rikkumise tuvastamisest arvates. Sättega tahetakse välistada olukord, kus teenuseosutaja on teadlik rahastuse taotleja poolt vale- või puudulike andmete esitamisest, kuid rahastuse taotleja ei ole esitanud muudetud põhiteabedokumenti, misjuhul teenuseosutaja laseks teadvalt jätkuda pakkumisel, mille kohta on esitatud nõuetele mittevastav põhiteabedokument.

Paragrahv 68 käsitleb põhiteabedokumendi registreerimist Finantsinspektsioonis. Eelnõu koostajad pidasid vajalikuks sätestada künnis, millest alates kehtivad rahastuse taotlejale (või asjakohasel juhul teenuseosutajale) kõrgendatud teabe avalikustamise ja seejärgse Finantsinspektsiooni teabedokumendi kontrolli nõuded.

Põhiteabedokumendi registreerimiskohustust Finantsinspektsioonis ei kohaldata aga sellistele instrumentidele, mis kuuluvad EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse (vt ka ühisrahastusmääruse artikkel 1 lõike 2 punkt c).

Lõikes 1 sätestatud juhul on tegemist suuremahulise pakkumisega ehk pakkumisega, mille koguväärtus ületab 5 miljonit eurot. Nimetatud suuremahuliste pakkumiste puhul on tegemist väärtpaberituru seadusest tuleneva prospekti registreerimise analoogiga. Sellisel juhul kaasneb põhiteabedokumendi registreerimise kohustus, mille täpsemad nõuded tulenevad antud paragrahvi järgmistest lõigetest.

Lõigetes 2-8 on sätestatud protsess põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsiooni juures. Sisuliselt on tegemist väärtpaberituru seaduses sätestatud prospekti registreerimisega võrreldavate sätetega, mida kohaldatakse ainult suuremahuliste pakkumiste puhul (vt lg 1 ülal). Täiendusena on lisatud lõike 8 punkt 4, mille kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus keelduda põhiteabedokumendi registreerimisest, kui rahastuse taotlejal puudub seos Eestiga või kui seos Eestiga on ebaselge. Nimetatud punkti lisamisega soovitakse ära hoida olukord, kus Eesti turult kaasaksid raha välisriigi isikud, kelle kohta Finantsinspektsioonil ei ole piisavalt ülevaadet või kelle üle kontrolli teostamine oleks oluliselt raskendatud võrreldes Eestis asutatud ja/või tegutsevate rahastuse taotlejatega.

Lõikes 9 on täpsustatud Finantsinspektsiooni rolli põhiteabedokumendi registreerimisel, st Finantsinspektsioon ei anna põhiteabedokumendi avalikustamisega investeerimissoovitust investeerimisprojekti investeerimiseks.

Lõige 10 täpsustab eeltoodud lõiget 9 sellega, et Finantsinspektsiooni roll põhiteabedokumendi registreerimise puhul on kontrollida õigusaktidega (eeskätt käesoleva seaduse § 66 lg 11 toodud määruse nõuetele) nõutud minimaalse teabe olemasolu ja et see teave oleks esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis ning sisaldaks rahastuse taotleja kinnitusel kogu iseloomulikku teavet tema pakutava investeerimisprojekti kohta.

Paragrahv 69 sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja ülesanded seoses põhiteabedokumendiga ning õiguse nõuda põhiteabedokumendi muutmist.

Lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioon kontrollib õigusaktidega nõutud teabe olemasolu põhiteabedokumendis ja seda, et see oleks esitatud lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis, ning olulist teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutavate investeerimisprojektide kohta. Viimasel juhul on silmas peetud teavet, mis otseselt ei sisaldu või mille olemasolu põhiteabedokumendis ei ole nõutav, kuid mida on Finantsinspektsioonil võimalik koguda muudest allikatest oma järelevalvetegevuse käigus. Sellest tulenevalt ei pea Finantsinspektsiooni tegevus põhiteabedokumendi registreerimise osas olema nimetatud dokumendi läbivaatamine ja seaduse ning vastava ministri määruse kooskõla kontroll, vaid Finantsinspektsioon võib koguda ka muid andmeid, mis tema hinnangul on olulised pakkumise ning pakkumise korraldaja usaldusväärsuse tuvastamisel, samuti äärmisel juhul nõuda pakkumise peatamist (vt § 71 lg 1).

Lõike 2 kohaselt ei vastuta Finantsinspektsioon põhiteabedokumendi sisu õigsuse eest ja avalikustatud põhiteabedokumendi ajakohasuse eest ega võta kohustust värskendada avalikustatud teavet või teatada selles tehtud muudatustest, välja arvatud kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Lõike 3 alusel võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui põhiteabedokument ei vasta õigusaktides sätestatud tingimustele. Finantsinspektsioonil võib olla alus ettekirjutusega põhiteabedokumendi muutmist nõuda, kui näiteks põhiteabedokumendis on esitatud vale- või ebatäpseid andmeid või kui teatud põhiteabedokumendis nõutavad andmed on jäetud avaldamata.

Lõike 4 järgi avaldab Finantsinspektsioon oma veebilehel teatise selle kohta, et investeerimis-projekti pakkumise käigus vastavaid instrumente omandada kavatsevad isikud peaksid tutvuma põhiteabedokumendis investeerimisprojekti ja rahastuse taotleja kohta esitatuga ning hindama teavet oma investeerimiseesmärkidest ja riskitaluvusest lähtuvalt ning vajaduse korral peaksid kliendid pöörduma vastavat kutseoskust ja tegevusluba omava isiku poole. Tegemist on üldise riskihoiatusega, mis on suunatud klientide teadlikkuse suurendamisele investeerimisprojektidega tehtavate tehingute osas.

Paragrahv 70 käsitleb klientidele kahju hüvitamist. Kahju hüvitamine on kliendi keskne õiguskaitsevahend, ning kliendi nõue tekib teenuseosutaja või rahastuse taotleja vastu üldjuhul mittenõuetekohase pakkumise puhul.

Lõike 1 kohaselt on investeerimisprojekti pakkuja (st teenuseosutaja või rahastuse taotleja) kohustatud hüvitama kliendile kahju, mis tuleneb erinevusest tegelikkuse ja põhiteabedokumendis esitatud teabe vahel, kui teenuseosutaja või rahastuse taotleja teadis või oleks pidanud teadma sellest erinevusest, juhul kui põhiteabedokument sisaldab investeerimisprojekti väärtuse hindamise seisukohalt olulist teavet, mis osutub tegelikkusest erinevaks.

Lõike 2 järgi kohaldub lõikes 1 toodud kahju hüvitamise kohustus ka siis, kui põhiteabedokument on puudulik, sealhulgas kui põhiteabedokumendist on jäetud välja asjakohased faktid, sellisel juhul, kui põhiteabedokumendi puudulikkus tuleneb teabe varjamisest investeerimisprojekti pakkuja poolt. Käesolevat lõiget tuleks kohaldada ka juhul, kui rahastuse taotleja on edastanud muudetud põhiteabedokumendi teenuseosutajale, kuid vastav teenuseosutaja on jätnud muudetud teabe avalikustamata ning jätkanud pakkumisega, mis põhineb ebaõigetel või puudulikel andmetel.

Lõikes 3 on sätestatud, et teenuseosutajal või rahastuse taotlejal on kliendi nõusolekul õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitada, võttes vastava instrumendi tagasi hinna eest, millega klient investeerimisprojekti teenuseosutajalt või rahastuse taotlejalt omandas. Sellisel viisil investeerimisprojekti tagasivõtmise korral vabaneb teenuseosutaja või rahastuse taotleja kliendile muu kahju hüvitamise kohustusest. Teisisõnu võivad teenuseosutaja või rahastuse taotleja ja klient kokku leppida, et kahju hüvitamise kohustus seisneb kliendile tema poolt tasutud investeerimisprojekti eest ostuhinna tagastamises, misjuhul on teenuseosutaja oma rikkumise heastanud (vähemalt selles osas, mis puudutab kahju hüvitamist). Lisaks on märgitud, et sellisel juhul kohustub klient ka tagastama omandatud investeerimisprojekti, kui see on asjakohane. Asjakohasus nimetatud juhul väljendub selles, et kui kliendil on ka praktikas võimalus nimetatud instrument tagasi anda (st instrument võib olla juba teenuseosutaja valduses, või võib teatud juhtudel olla võimalik ka vastav instrument kustutada või muul moel kasutuskõlbmatuks teha).

Lõige 4 täpsustab sama paragrahvi lõiget 1 ja 2 ning märgib, et kahju hüvitamise kohustus on teenuseosutajal või rahastuse taotlejal ka juhul, kui põhiteabedokumendis on märgitud teabe allikana kolmas isik. Teisisõnu ei või teenuseosutaja või rahastuse taotleja tugineda kolmandalt isikult saadud andmetele vastutust välistava asjaoluna.

Lõike 5 kohaselt vabaneb teenuseosutaja või rahastuse taotleja sellisel juhul vastutusest vaid juhul, kui põhiteabedokumendis viidatud või avaldatud teave on esitatud viitega teenuseosutajast või rahastuse taotlejast sõltumatule teabeallikale ja teenuseosutaja või rahastuse taotleja ei teadnud ega pidanud teadma, et selle viite aluseks olev teave ei ole õige. Selline olukord võib tekkida, kui põhiteabedokumendis sisalduv viide on tehtud ametlikest andmekogudest, näiteks Äriregistrist, saadud andmete põhjal.

Lõige 6 sätestab erandi teenuseosutaja või rahastuse taotleja kahju hüvitamise kohustusele. Nimelt ei ole teenuseosutaja või rahastuse taotleja kohustatud kahju hüvitama, kui kannatanu investeerimisprojekti investeerimise hetkel teadis või pidi teadma põhiteabedokumendi mittetäielikkusest või nendes sisalduvast valeteabest. Sama kehtib juhul, kui kogenud kliendist kannatanu oleks pidanud investeerimisprojekti investeerimisel oma tegevuses tavapärase hoolsuse korral aru saama, et põhiteabedokument sisaldab valeteavet või et see ei ole täielik, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult. Nimetatud käsitlus kattub väärtpaberite pakkumisel ebaõigest või puudulikust teabe esitamisest tuleneva kahju hüvitamise normidega (vt ka väärtpaberituru seaduse § 26 lg 2).

Lõike 7 kohaselt on käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat valeteavet sisaldava või mittetäieliku põhiteabedokumendi avalikustamisest arvates. Antud käsitlus kattub väärtpaberite pakkumisel ebaõigest või puudulikust teabe esitamisest tuleneva kahju hüvitamise normidega (vt ka väärtpaberituru seaduse § 27). EL õigus (EL prsopektimäärus ja EL ühisrahastusmäärus) otseselt sellist tähtaega (s.t. viit aastat) ette ei näe ja võimaldab liikmesriigil endal määratleva vastava aegumistähtaja. Kuna aga vastav aegumistähtaeg – 5 aastat on siseriiklikus väärtpaberituru õiguses kasutusel juba alates 2002. aastast, siis oleks asjakohane ka siin jätkata analoogilise lähenemisega. Kaudsemalt näeb EL finantssektori õigus ette viieaastase tähtaja kõikvõimalike andmete säilitamisele.

Lõige 8 lisab, et kokkulepped, millega välistatakse, piiratakse või vähendatakse käesolevas paragrahvis sätestatud hüvitamist ja aegumistähtaega on tühised. Antud käsitlus kattub väärtpaberite pakkumisel ebaõigest või puudulikust teabe esitamisest tuleneva kahju hüvitamise, täpsemalt vastutuse piiramise keelu, normiga (vt ka väärtpaberituru seaduse § 28).

Paragrahv 71 käsitleb Finantsinspektsiooni õigust peatada investeerimisprojekti pakkumine või pakkumist lõpetada. Paragrahv põhineb suuremas osas väärtpaberituru seaduse §-s 36 sätestatul. Finantsinspektsiooni vastavat õigust rakendatakse Finantsinspektsioonis registreeritud investeerimisprojektidele (vt ka § 68 lg 1 jj).

Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega nõuda investeerimisprojekti pakkumise lõpetamist või peatamist, kui:
1) rikutakse või on alust arvata, et rikutakse investeerimisprojekti pakkumise kohta käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid;
2) ei ole kinni peetud põhiteabedokumendis sätestatud investeerimisprojekti pakkumise tingimustest;
3) põhiteabedokumendis registreerimisel esitatud teave on osutunud olulisel määral ebaõigeks;
4) esinevad muud asjaolud, millest tulenevalt Finantsinspektsioonil on põhjendatud kahtlus teenuseosutaja või rahastuse taotlejapoolsete investeerimisprojektis osundatud kohustuste täitmise kohta.

Lõike 2 järgi kohustab Finantsinspektsioon teenuseosutajat või rahastuse taotlejat pakkumise peatamisel oma ettekirjutusega kõrvaldama pakkumise peatamise aluseks olnud asjaolud. Sama lõike lause 2 kohaselt võib nimetatud asjaolude kõrvaldamisel teenuseosutaja või rahastuse taotleja Finantsinspektsiooni loal pakkumist jätkata.

Lõike 3 järgi võib rahastuse taotleja või teenuse osutaja pakkumise peatada omal algatusel, kui on saanud selleks Finantsinspektsiooni eelneva nõusoleku. Sarnaselt väärtpaberituru seaduses sätestatud regulatsioonile tuleb investeerimisprojekti pakkumise peatamiseks saada Finantsinspektsiooni nõusolek.

Finantsinspektsiooni ettekirjutuse saamisel tuleb investeerimisprojekti pakkumine peatada ettekirjutuses toodud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks tööpäevaks. Lisaks, kui Finantsinspektsiooni ettekirjutuses toodud tähtaja möödumisel ei jätka teenuseosutaja või rahastuse taotleja investeerimisprojekti pakkumist, siis on teenuseosutaja või rahastuse taotleja kohustatud 10 tööpäeva jooksul pakkumise tühistama ja tagastama kliendile tema vara (lõige 4).

Lõige 5 käsitleb pakkumise peatamisest või lõpetamisest teavitamist. Esimese lause kohaselt tuleb teenuseosutajal või rahastuse taotlejal viivitamata teavitada investeerimisprojekti pakkumise peatamisest ja selle jätkamisest või tühistamisest vähemalt oma veebilehel. Lisaks sellele avalikustab Finantsinspektsioon investeerimisprojekti pakkumise peatamise aluseks oleva ettekirjutuse ja pakkumise peatamiseks antud nõusoleku oma veebilehel (lõige 6).

Seaduse 8. peatükk kehtestab nõuded kapitalile, omavahenditele ja vara hoidmisele.

Paragrahv 72 sätestab teenuseosutajatele kohalduvad kapitalinõuded.

Lõikega 1 nähakse ette, et ühisrahastusteenuse osutaja osa- või aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. Suuruse määramisel on võetud aluseks esiteks EL ühisrahastusmäärus, tagamaks, et algkapital ja nõutavate miinimum omavahendite suurusjärk oleks sama. Samuti peab äriseadustiku kohaselt olema aktsiaseltsi aktsiakapital vähemalt 25 000 eurot.

Lõikes 2 on sätestatud kapitalinõuded krüptovarateenuse osutajatele. Punkti 1 kohaselt peab osa- või aktsiakapital olema vähemalt 50 000 eurot, kui krüptovarateenuse osutaja tegeleb krüptovara pakkumisega, krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmise, täitmise ja edastamisega kolmandate isikute nimel, krüptovara kohta nõu andmise või krüptovaraportfelli valitsemisega. Sama lõike teise punkti kohaselt peab osa- või aktsiakapital olema vähemalt 125 000 eurot, kui osutatakse krüptovara hoidmist ja haldamist kolmandate isikute nimel või krüptovara vahetamist seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite või muu krüptovara vastu. Punktiga kolm sätestatakse, et krüptovaraga kauplemise platvormi korraldamise korral peab osa- või aktsiakapital olema vähemalt 150 000 eurot. Krüptovarateenuse osutajate algkapitali nõuded on viidud kooskõlla MiCA ettepanekus sätestatud nõuetega.

Lõige 3 sätestab, et teenuseosutaja asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitali sissemakse olla üksnes rahaline. Lõige on täpsustus äriseadustiku § 140 lõikele 1 ja § 246 lõikele 1, mille kohaselt võib osa või aktsia sissemakse olla rahaline või mitterahaline.

Paragrahv 73 näeb ette nõuded teenuseosutaja omavahenditele. Paragrahvi eesmärk on tagada teenuseosutaja piisavate vahendite olemasolu ning näha ette nõuded omavahendite miinimum suurusele.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja minimaalselt omama omavahendeid kas algkapitali ulatuses või sellises ulatuses, mis on vähemalt neljandik eelmise majandusaasta püsivatest üldkuludest. Omavahendite miinimum on kahest viidatud suurusest suurem. Üldkulude arvutamise eeskirjad sätestatakse rahandusministri määruses (lõige 5). Lõike 3 kohaselt tuleb need üle vaadata igal aastal. Kui teenuseosutaja on tegutsenud alla aasta, siis võib ta kasutada ka prognoose, kuid peab kasutama hakkama varasemate perioodide andmeid kohe, kui need on kättesaadavad (lõige 4).

Lõike 2 kohaselt koosnevad teenuseosutaja omavahendid esimese taseme põhiomavahenditest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1—337) sätestatule52. Esimese taseme põhiomavahendid on kapitaliinstrumendid (kui on täidetud määruses sätestatud tingimused) ja nende instrumentidega seotud ülekurss, jaotamata kasum, muu akumuleeritud koodkasum, muud reservid ja üldine reserv.

Teenuseosutaja on kohustatud rakendama meetmeid, mis tagavad igal hetkel võimaluse omavahendite arvutamiseks piisava täpsusega (lõige 6).

Paragrahv 74 sätestab kliendi vara hoidmise nõuded.

Lõike 1 kohaselt on teenuseosutajal kohustus lähtuda vara lahususe printsiibist. Klientidelt saadud investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil rahalisi või muid vahendeid tuleb hoida lahus enda ja teenuseosutamisega mitteseotud tegevusaladega seotud varast. Lisaks tuleb klienti informeerida vara hoidmisega seotud nõuetest, sealhulgast sellest kui vara hoidmise teenuseid pakub kolmas osapool. Teenuseosutaja peab ka säilitama andmeid, pidama selliseid registreid ja raamatupidamisarvestust, mis võimaldavad tal igal ajal viivitamata eristada kliendi jaoks hoitavat vara teiste klientide jaoks hoitavast varast ja klientide vara oma varast, ning mis tagab nende täpsuse ja vastavuse tegelikkuses klientide jaoks hoitavatele klientide rahale. Regulaarselt tuleb kontrollida ka teenuseosutaja sisese raamatupidamisarvestuse, andmete ja registrite vastavust selliseid varasid hoidvate kolmandate isikute arvestusele, andmetele ja registritele. Teenuseosutaja peab rakendama vastavaid organisatsioonilisi meetmeid kliendi vara või sellega seotud õiguste kaotamise või vähenemise niisuguse riski maandamiseks, mis tuleneb vara väärkasutamisest, pettusest, haldamises esinevatest puudustest, ebakorrektsest registripidamisest või hooletusest.

Lõikega 1 nähakse ette üldprintsiip, mille kohaselt peab teenuseosutaja hoidma lahus ja eraldi kontol või kontodel teenuseosutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara enda ja teenuseosutamisega mitteseotud varast.

Lõikega 2 nähakse ette teenuseosutajale kohustus kehtestada sise-eeskirjadega oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted.

Lõikes 3 on täpsustatud, et kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhised makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, siis peab teenuseosutaja omama makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba.

Lõike 4 kohaselt juhul kui teenuseosutaja ei paku talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid ise või kolmanda osapoole kaudu, peab ta tagama, et tema vahendusel investeerimisprojekte pakkuvad rahastuse taotlejad saavad raha makseteenuse osutaja kaudu vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatule.

Lõige 5 täpsustab, et teenuseosutaja kliendi vara arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate nõudeid. Klientide vara kuulub välistamisele pankrotiseaduse § 123 kohaselt (vt ka eelnõu § 85 lg 4).

Lõike 6 täpsustatakse, et seaduses sätestatud garantiifondis olev raha ei kuulu teenuseosutaja vara hulka.

Lõikega 7 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada täpsemad nõuded klientide vara hoidmisele.


Seaduse 9. peatükk sätestab nõuded raamatupidamisele ja Finantsinspektsioonile esitatavatele aruannetele.

Paragrahvi 75 kohaselt tuleb raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldada vastavalt seaduses, raamatupidamise seaduses, teenuseosutaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule. Teenuseosutaja raamatupidamine peab vastama muuhulgas ka raamatupidamise seaduse §-le 4.

Paragrahviga 76 kehtestatakse nõuded aruannete Finantsinspektsioonile esitamisele.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja koostama ja Finantsinspektsioonile esitama aruanded vastavalt õigusaktides sätestatule.

Lõikes 2 on loetelu aruannetest, mis tuleb Finantsinspektsioonile esitada. Esitama peab majandusaasta aruande, käesoleva seaduse § 78 lõige 4 sätestatud omavahendite kontrolli kohta koostatud vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku või osanike koosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Viimatinimetatud täpsustuse eesmärk on mitte siduda § 76 lg 2 nimetatud aruanded vaid aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumisega, vaid piirata ka ajaliselt, millise aja jooksul nimetatud koosolek peab toimuma, tagamaks viidatud sättes nimetatud aruannete kohane esitamine Finantsinspektsioonile. Erand nimetatud andmete ja dokumentide esitamisele kohaldub siis, kui teenuseosutaja on avalikustanud eeltoodud andmed ja dokumendid oma veebilehel.

Lõiked 3, 4 ja 6. Teenuseosutaja esitab kord kvartalis ja aastas Finantsinspektsioonile bilansiaruande, kasumiaruande, omavahendite aruande, klientide vara aruande ja tehingute aruande. Aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister (lõige 6). Aruanded tuleb esitada 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu ning kui esitamispäev langeb puhkepäevale, siis tuleb aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Lõike 5 kohaselt on Finantsinspektsioonil lisaks õigus nõuda regulaarselt või ühekordselt andmeid ja dokumente, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks.

Paragrahv 77 kehtestab nõuded Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontrolli, puuduste kõrvaldamise ja algandmete säilitamise kohta.

Lõiked 1 ja 2. Finantsinspektsioon hindab esitatud aruannete nõuetekohasust ning juhul, kui tuvastab nendes puudusi, siis teavitab sellest kohe ka aruande esitajat.

Lõige 3. Teenuseosutaja peab puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Et tagada aruannete õigsust igal ajahetkel, sätestatakse aruande esitajale kohustus esitada korrigeeritud aruanne kohe ka juhul, kui aruande esitaja on ise varem esitatud andmetes vea tuvastanud.

Lõige 4. Nähakse ette, et aruande esitaja peab säilitama aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente vähemalt viis aastat.

Paragrahvis 78 sätestatakse nõuded teenuseosutaja audiitorettevõtjale, tema määramisele ja audiitorkontrollile.

Kõnealuse paragrahviga sätestatakse nõue, mille kohaselt teenuseosutaja raamatupidamise aastaaruanne peab olema kontrollitud (lõige 1). Auditeerimiskohustuse üldnõuded on sätestatud audiitortegevuse seaduses, kuid need ei pruugi tagada kõigi teenuseosutajate (näiteks väiksema tegevusmahuga osaühingute) raamatupidamisaruannete auditeerimise kohustust. Raamatupidamisaruannete auditeerimise nõude kehtestamise eesmärk on tagada usaldusväärne informatsioon teenuseosutaja finantsseisundi ja majandustulemuste kohta nii Finantsinspektsioonile järelevalve teostamiseks kui ka avalikkusele äriregistris avalikustatud aruannetes.

Lõiked 2 ja 3. Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse §-s 7 lõikes 2 nimetatud isiku, st vandeaudiitorite ühingu või FIE-na tegutseva vandeaudiitori. Audiitori võib nimetada mitte rohkem kui 5 aastat ja uueks vahetult järgmiseks perioodiks nimetamise õiguseta.

Lõikes 4 on sätestatud, et audiitorettevõtja peab kontrollima teenuseosutaja poolt omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmist bilansipäeva seisuga ning esitama sellekohase arvamuse teenuseosutajale ja Finantsinspektsioonile. Tegemist on eraldi töövõtuga, mitte audiitorkontrolli raames teostatava töövõtuga. Audiitorkontrolli ja omavahendite kontrolli võivad läbi viia erinevad audiitorettevõtjad, kuid on optimaalne, kui seda teostaks üks ja seesama audiitorettevõtja.

Audit viiakse läbi AudS § 46 alusel kehtestatud auditi standardite alusel ning need konkreetsed standardid näevad ette, et audiitorkontrolli objektiks on finantsaruanne, mille koostamise aluseks on üldtunnustatud (raamatupidamis)raamistik. „Omavahendite kohta kehtestatud nõuded“ ei ole kehtestatud üldtunnustatud (raamatupidamis)raamistiku poolt ning seetõttu ei ole võimalik auditi käigus kontrollida omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmist. Audiitorkogu on märkinud, et sobivaim töövõtt on antud juhul ISAE 3000 standardi nõuete alusel läbiviidav töövõtt.

Lõiked 5 ja 6. Lõike 5 kohaselt määrab Finantsinspektsioon audiitorettevõtja, kui üldkoosolek või osanike koosolek ei ole audiitorettevõtjat seaduses sätestatud korras nimetanud, üldkoosoleku või osanike koosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobus audiitorkontrolli läbiviimisest ning üldkoosolek ei ole seaduses sätestatud korras nimetanud uut audiitorettevõtjat või kui audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse. Audiitorettevõtja usaldusväärsuse hindamisel võib Finantsinspektsioon lähtuda AudS § 39 lõikes 3 sätestatud kriteeriumitest.

Sedasi määratud audiitorettevõtja volitused kestavad kuni üldkoosoleku või osanike koosoleku poolt uue audiitori nimetamiseni.

Paragrahvi 79 eesmärk on näha ette audiitorettevõtjale kohustus informeerida Finantsinspektsiooni paragrahvis sätestatud asjaoludest.

Lõige 1. Sätestatakse audiitorettevõtjale kohustus informeerida Finantsinspektsiooni audiitorkontrolli käigus ilmnenud õigusaktide olulise rikkumise või muude teenuseosutaja tegevust ohustavate asjaolude ilmnemisel. Nimetatud sätte kehtestamine on vajalik selleks, et Finantsinspektsioon saaks vajadusel viivitamata kohaldada asjakohaseid järelevalvemeetmeid, samuti selleks, et audiitoril oleks seadusega sätestatud õigus eespoolkirjeldatud info edastamiseks ning et see ei tähendaks tema jaoks konfidentsiaalsusnõude rikkumist (lõige 3).

Lõige 2. Samuti on audiitorettevõtjal kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on teenuseosutaja tegevust ohustavate asjaolude ilmnemine.

Lõike 3 täpsustab, et Finantsinspektsioonile samas paragrahvis sätestatud andmete edastamisega ei riku audiitorettevõtja temale õigusakti või lepinguga pandud konfidentsiaalsusnõudeid.

Seaduse 10. peatükk kehtestab nõuded teenuseosutaja ümberkujundamisele, ühinemisele, lõpetamisele ja pankrotile.

Paragrahv 80 kehtestab nõuded teenuseosutaja ümberkujundamisele. Käesoleva seaduse kohaselt võib teenuseosutaja tegutseda üksnes kapitaliühinguna, ehk asutades selleks osaühingu või aktsiaseltsi. Algselt tegutsemiseks valitud ja sobilik vorm, näiteks osaühing, võib tegutsemise käigus osutuda mingil hetkel ebapiisavaks, kui see ei suuda enam ettevõtte vajadusi rahuldada. Variandina võib osaühing tegevuse lõpetada ja asutada uue äriühingu, kuid see ei pruugi olla mõistlik. Seetõttu on käesolevas seaduses ette nähtud võimalus äriühingu ümberkujundamiseks, kusjuures on tagatud ka piisav kontroll protsessi üle.

Lõike 1 kohaselt on teenuseosutaja ümberkujundamine lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks. Selline võimalus on lubatud ka näiteks krediidiandjatel. Osaühinguna asutatud teenuseosutaja ümber kujundamiseks aktsiaseltsiks peab ettevõtja järgima muuhulgas äriseadustikus sätestatud nõudeid ja kohandama ettevõtte tegevuse vastavaks.

Lõike 2 järgi toimub teenuseosutaja ümberkujundamine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Teisisõnu tuleks teenuseosutaja ümberkujundamisel lähtuda äriseadustikus ümberkujundamise kohta sätestatust, arvestades käesolevas peatükis toodud erisustega.

Täiendava tingimusena võrreldes äriseadustikuga on lõikes 3 ette nähtud asjaomane luba finantsjärelevalvelt. Lõikes 3 tuuakse välja dokumendid, mille alusel otsustatakse ümberkujundamise loa andmine. Selleks tuleb eelnevalt Finantsinspektsioonile esitada ettevõtte üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja muutmise kohta (punkt 1), üldkoosoleku või osanike koosoleku protokoll (punkt 2), põhikirja uus tekst (punkt 3) ja ümberkujundamisaruande vastavalt äriseadustiku §-le 479 (punkt 4). Ümberkujundamisaruanne on kirjalik aruanne, mille koostavad ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud. Lõike 3 punkti 4 kohaselt peab Finantsinspektsioonile esitatav ümberkujundamisaruanne olema ka audiitorettevõtja poolt eelnevalt kontrollitud. Täpsemad nõuded sätestavad eelnimetatud aruandele ÄS § 479 lõiked 1-2.

Lõige 4 sätestab finantsjärelevalvele ajaraamistiku, mille jooksul peab Finantsinspektsioon tegema motiveeritud otsuse ümberkujundamiseks nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta. Nimetatud lõike kohaselt teeb Finantsinspektsioon ümberkujundamise otsuse kohta motiveeritud otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta üldjuhul ühe kuu jooksul alates nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest. Maksimaalselt võib nimetatud otsuse tegemine aega võtta kolm kuud ümberkujundamistaotluse esitamisest.

Lõige 5 kehtestab finantsjärelevalvele õiguse keelduda ümberkujundamise loa andmisest. Kuivõrd loa andmisest keeldumisega kaasneb tugev isiku õiguste riive, siis on konkreetsemad ümberkujundamise keeldumise alused äärmiselt olulised. Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda ümberkujundamise loa andmisest, kui ümberkujundamise luba taotleva teenuseosutaja juhid ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele (punkt 1). Keeldumise aluseks võivad samuti olla olukorrad, kus ümberkujundamise luba taotleva teenuseosutaja finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 2) või ümberkujundamisega seotud dokumentatsioon ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele (punkt 3). Kui teenuseosutaja ümberkujundamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist (punkt 4) või kui ümberkujundamine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve (punkt 5), on Finantsinspektsioonil õigus keelduda ümberkujundamise loa andmisest. Samuti on oluline, et finantsjärelevalve õigus keelduda ei oleks piiratud üksnes eelnimetatud olukordadega, vaid kui esineb muu oluline alus ümberkujundamise mittelubamiseks, siis lõike 5 punkt 6 annab selle aluse.

Lõige 6 sätestab, et Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni luba teenuseosutaja ümberkujundamiseks, millest tulenevalt on vajalik saada Finantsinspektsiooni luba enne ümberkujundamise lõpuleviimist äriregistri kandega.

Lõike 7 kohaselt avalikustab Finantsinspektsioon ümberkujundamisloa andmise otsuse hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval oma veebilehel.

Paragrahv 81 sätestab nõuded ühinemisele.

Ühinemine on üks võimalustest ettevõtte tegevuse ümberkorraldamiseks ja levinud eeskätt kontsernisiseselt. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid, näiteks kontsernistruktuuri lihtsustamine. Ühinemise tulemusena peab vähemalt üks esialgne äriühing lõppema. Terminit „ühinevad ühingud“ kasutatakse üldmõistena ühinemisel osalevate ühingute nimetamiseks. „Ühendatav ühing“ on ettevõte, mis protsessi tulemusena lõpeb. „Ühendav ühing“ jätkab ühinemise tulemusel aga tegevust.53 Ühinemise korral läheb ühendatava ühingu vara, mis hõlmab ka kohustusi, täielikult üle ühendavale ühingule üldõigusjärgluse korras.54

Lõige 1 ütleb, et teenuseosutaja ühineb äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Üldised ühinemisnõuded tulenevad ÄS 31. peatükist.

Joonis 10. Ühinevate ühingute jätkumine pärast ühinemist


Lõige 2 annab teenuseosutajale õiguse ühendatava ühinguna ühineda. Eelviidatud ühinemisprotsess võib toimuda teise teenuseosutajaga või teise lepinguriigi krediidiasutuse, investeerimisühingu, e-raha asutuse või makseasutusega, või äriühinguga, kellele on väljastatud EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusluba. Ühendataval teenuseosutaja tegevusloa kehtivus sellisel juhul lõpeb.

Lõike 3 kohaselt võib teenuseosutaja ühendava ühinguna ühineda teise teenuseosutaja või teise lepinguriigi krediidiasutuse, investeerimisühingu, e-raha asutuse või makseasutusega, või äriühinguga, kellele on väljastatud EL ühisrahastusmääruse alusel tegevusluba. Sama lõike punkti 2 järgi on teenuseosutajal õigus ühendava ühinguna ühineda ka muu finantseerimisasutuse või abiettevõtjaga, mille peamine ja püsiv tegevus on finantsteenuste, infotehnoloogiateenuste, vastavuskontrolli teenuste või muu sarnase teenuse osutamine või tegevus, mis abistab või täiendab teenuseosutaja põhitegevust.

Lõike 4 kohaselt jätkab teenuseosutaja tegevust ühendava teenuseosutaja tegevusloa alusel, kui ühinemine toimub lõikes 3 sätestatud juhul. Tegemist on täiendusega eelnõus sisalduvasse ühinemise regulatsiooni, mille kohaselt on ühinevatel ühingutel õigus ühendaval ühingul kehtinud tegevusluba alles jätta.

Lõike 5 järgi tuleb ühinevatel ühingutel taotleda Finantsinspektsioonilt uus tegevusluba, kui ühinemise tulemusel asutatakse uus ühisrahastustteenuse osutaja või krüptovarateenuse osutaja. Uue ühingu asutajateks on ühinevad ühingud. Seega, nimetatud sätte kohaselt, kui krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja ühineb uue teenuseosutaja asutamise teel, peab ühinemise tulemusel asutatav teenuseosutaja taotlema tegevusloa käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras. Sellise ühinemise käigus annavad ühinemisel osalevad ühingud oma vara, mille hulka loetakse ka kõik kohustused, üle uuele ühingule, mis asutatakse ühinemise käigus. Ühinevad ühingud selle protsessi käigus lõppevad. Vt lisaks ÄS § 405.

Lõike 6 kohaselt on ühinemiseks vajalik Finantsinspektsiooni luba (edaspidi ühinemisluba). Ühinemisloa saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile ühinemislepingu (punkt 1) ja ühinemisaruande (punkt 2). Ühinemisleping peab vastama äriseadustikus ette nähtud nõuetele (vt ÄS § 392), mh peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vastasel juhul ehk kui vorminõuet ei järgita, on leping TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine. Edasilükkava või äramuutva tingimuse keelu kehtestab eelnõu § 78 lg 4.

Punkti 3 kohaselt tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka ühinemisotsus, kui selle tegemine on nõutav. Ühinemisotsus peab olema kirjalik. Täiendavad nõuded tulenevad ÄS §-ist 397. Seaduses sätestatud juhtudel kontrollib ühinemislepingut audiitor. Eelnõu sätestab asjaomase aluse § 78 lõike 4 punktis 4. Selle kohaselt esitab teenuseosutaja finantsinspektsioonile ühinemiseks audiitori aruande (punkt 4). Lisaks tuleb esitada andmed olulist osalust omavate isikute kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 18 (punkt 5) ja andmed äriühingute kohta, milles teenuseosutaja või tema juhi osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning teenuseosutaja ja iga juhi osaluse suurust (punkt 6). Kõnealuses loataotluses tuleb esitada ka äriplaan ühinemisele järgneva kolme aasta kohta (punkt 7) ja sise-eeskirjade projekt (punkt 8). Nimetatud äriplaan ja sise-eeskirjade projekt peavad vastama käesoleva seaduse nõuetele.

Lõike 7 kohaselt ei tohi ühinemisleping olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Selles võib sätestada üksnes tingimuse, mille kohaselt ühinemisleping jõustub pärast Finantsinspektsiooni poolt ühinemisloa andmist.

Lõike 8 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest arvates.

Lõige 9 sätestab, et ühinemisloa taotluse menetlemisele, esitatud andmete ja dokumentide kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas ühinemisloa taotlejal on teenuse osutamiseks piisavad võimalused ja kas ühendav äriühing vastab käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, kohaldatakse tegevusloa taotluse läbivaatamise kohta sätestatut.

Tulenevalt lõikest 10 võib Finantsinspektsioon keelduda ühinemisloa andmisest, kui:
• ühendava teenuseosutaja või uue ühingu juhid ei vasta käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele (punkt 1);
• ühendava teenuseosutaja või uue ühingu finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 2);
• ühinemisleping ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele (punkt 3);
• ühinemine võib takistada teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist (punkt 4);
• ühinemine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate huve (punkt 5).

Ühinevad äriühingud peavad lõike 11 kohaselt avaldama ühinemisteate ühinemisloa saamise kohta viivitamata oma veebilehel.

Lõike 12 kohaselt esitab ühinemise äriregistrisse kandmise avalduse teenuseosutaja viivitamata pärast eelmises lõikes nimetatud teate avaldamist.

Paragrahv 82 keelab teenuseosutaja jagunemise. Keeld tuleneb eelkõige sellest, et ühisrahastusteenuse osutamisel ja krüptovara väljastamisele suunatud ärimudelid on tihtipeale killustunud, kuna kasutusel on mitmed eriotstarbelised üksused (SPV-d). Seetõttu on tähtis, et tegevusloaga teenuseosutajad ei kasutaks ära jagunemise võimalust jaotada oma või oma klientide varasid ja kohustusi erinevate üksuste vahel. Tuginedes ka 2020-2021. aastatel läbiviidud riikliku rahapesu riskihindamise tulemustele on kõnealune sektor potentsiaalselt avatud rahapesuga seotud tehingute tegemiseks ja sellest tulenevalt teenuseosutajate kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamiseks, mistõttu ei ole jagunemise lubamine mõistlik.

Paragrahv 83 sätestab tingimused tegevuskava koostamiseks äritegevuse lõppemise kohta.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja tegevuse alustamisel välja töötama ja avalikustama tegevuskava oma äritegevuse lõppemise puhuks. Nimetatud tegevuskava peab sisaldama detailset teavet vähemalt teenuseosutaja kaudu sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta (punkt 1) ja informatsiooni kehtivate lepingute, teenuseosutajale teenuse osutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara hoidmise ning sõlmitud lepingute jätkumise, üle andmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta (punkt 2). Tegemist ei ole ammendava loeteluga ja teenuseosutaja võib tegevuskava sisu vastavalt vajadusele laiendada.

Lõige 2 täpsustab, et kõnealust tegevuskava tuleb ajakohastada vähemalt üks kord aastas.

Paragrahv 84 sätestab tingimused teenuseosutaja lõpetamisele.

Lõike 1 kohaselt toimub teenuseosutaja lõpetamine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Lõige 2 täpsustab, et teenuseosutaja lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

Lõige 3 sätestab, millised andmed tuleb esitada Finantsinspektsioonile teenuseosutaja lõpetamise loa saamiseks. Selle kohaselt esitab teenuseosutaja avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:
• teenuseosutaja üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta (punkt 1);
• teenuseosutaja hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide huvidele (punkt 2);
• kinnitus selle kohta, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele teenuseosutajale (punkt 3);
• teenuseosutaja regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni teenuseosutaja lõpetamise otsuse tegemiseni (punkt 4).

Punktis 2 nimetatud hinnangus tuleks märkida vähemalt seda, kas ja kuidas teenuseosutaja lõpetamine mõjutab klientide huve, sh klientide (teenuseosutaja juures või kontrolli all oleva) vara väärtust, võimalusi nimetatud vara võõrandada pärast teenuseosutaja lõpetamist, samuti kas ja kuidas punktis 3 nimetatud kliendisuhete lõpetamine või kliendilepingute loovutamine mõjutab kliendi huve.

Lõike 4 kohaselt teenuseosutaja lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas teenuseosutaja lõpetamine vastab tema klientide huvidele, kohaldatakse §-s 13 sätestatut (tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Käesoleva seaduse § 14 sätestab nõuded avalikkuse teavitamiseks.

Lõige 5 sätestab finantsjärelevalvele otsuse tegemise ajaraamistiku. Selle kohaselt otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist.

Lõige 6 sätestab finantsjärelevalvele aluse teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest keeldumiseks. Nimelt võib Finantsinspektsioon keelduda teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest, kui teenuseosutaja lõpetamine on vastuolus tema klientide huvidega. Sealhulgas tuleks arvesse võtta käesoleva paragrahvi lõikes 3 punktis 2 nimetatud hinnangut ning kaaluda, kas teenuseosutaja lõpetamine mõjutab negatiivselt teenuseosutaja kliente.

Lõike 7 kohaselt teeb Finantsinspektsioon viivitamata teenuseosutajale teatavaks otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta.

Paragrahv 85 käsitleb teenuseosutaja pankroti olukorda.

Lõike 1 kohaselt võivad teenuseosutaja vastu pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsioon (punkt 1),
likvideerijad (punkt 2) või võlausaldajad (punkt 3).

Lõike 2 kohaselt peab tegutsev teenuseosutaja viivitamata Finantsinspektsiooni teavitama pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes.

Lõike 3 kohaselt võib tegutsev teenuseosutaja kui võlgnik pankrotiavalduse esitada enda kohta ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

Lõige 4 sätestab kaitsemeetme klientide varale pankrotimenetluse korral. Selle kohselt kuulub teenuseosutamisega seoses teenuseosutajale usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, teenuseosutamisega seotud kliendile ning seda ei arvata teenuseosutaja pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate nõudeid.

Lõige 5 sätestab, millised on pankrotimenetluses nõuete rahuldamise järjekorra moodustumise alused. Selle kohaselt rahuldatakse teenuseosutaja pankrotimenetluses nõuded pankrotiseaduses sätestatud järkudes, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

Lõige 6 sätestab lõikest 5 erisuse sellise teenuseosutaja suhtes, kes pakub temale usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhised makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, omades selleks vastavat tegevusluba. Lõike 6 kohaselt sellise teenuseosutaja puhul rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:
• pandiga tagatud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses (punkt 1);
• klientide tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded (punkt 2);
• muud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded (punkt 3);
• tähtajaks esitamata, kuid tunnustatud nõuded (punkt 4).

Seaduse 11. peatükk kehtestab nõuded järelevalvele.

Paragrahv 86 näeb ette järelevalve eesmärgid.

Nimelt on järelevalve põhieesmärk tagada kõigi teeuseosutajate asutamise, tegevuse ja lõpetamise vastavus õigusaktides sätestatule, pidades silmas kõigi teenuseosutaja klientide huvide ja õiguste kaitset.

Paragrahv 87 kehtestab järelevalve alused ja ulatuse ning sammud järelevalve teostamisel.

Lõike 1 kohaselt teostab teenuseosutaja üle järelevalvet Finantsinspektsioon, lähtudes sealjuures käesolevas seaduses, Finantsinspektsiooni seaduses ja muudes teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides ning nende alusel välja antud õigusaktides sätestatust.

Lõikes 2 on sätestatud järelevalve ulatus. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet:
• Eestis asutatud teenuseosutaja üle;
• Eesti teenuseosutaja välisriigis registreeritud filiaali üle, kui filiaali üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;
• teenuseosutajas olulist osalust omava isiku üle;
• isiku üle, kellele teenuseosutaja on seaduse kohaselt teatud tegevused edasi andnud;
• isikute üle, kes osutavad teenust Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt.

Lõige 3 võtab kokku seadusest tulenevad Finantsinspektsiooni ülesanded. Finantsinspektsioon:
• otsustab lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;
• kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;
• annab lubasid, nõusolekuid või teostab registreerimisi ja kooskõlastamisi;
• jälgib aruandeid ja muid dokumente kontrollides ning kohapealset kontrolli teostades teenuseosutaja tegevuse vastavust seadusele;
• teeb kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi (korraldust käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse kui korraldust FIS § 221 tähenduses);
• täidab muid õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

Lõikes 4 antakse Finantsinspektsioonile õigus rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, kuid lõike 4 eesmärk on ka tagada Finantsinspektsioonile õigus kohaldada eelnõus sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Näiteks võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 4 kohaselt isiku suhtes kohaldada sundtoomist, kui on alust arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Nimetatud seaduse § 5 lõikes 4 on defineeritud „kõrgendatud oht“. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Seega, kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata ning Finantsinspektsioonil on alust arvata, et menetlusosalisel on olulist teavet, mis aitaks ära hoida ohtu suure väärtusega varalisele hüvele, võib menetlusosalise suhtes rakendada sundtoomist. Samuti võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 3 kohaselt kohaldada sunniraha, kui kutse kätte saanud kutsutud isik ei ilmu ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta.

Lõike 5 järgi võib Finantsinspektsioon seaduses ettenähtud nõuete rikkumise ärahoidmiseks, avastamiseks ja vähendamiseks seirata investeerimisprojektide suhtes pakkumuste tegemist ja nende raames tehtud või tehtavate tehingute tegemist, samuti muude toimingute tegemist seoses võimalike nõuete rikkumistega. „Seirama“ sisuliselt tähendab subjekti üle teostatavat spetsiifilist järelevalve liiki, pidevat vaatlust või jälgimist. Tagasisides viidatud säte annab Finantsinspektsioonile õiguse jälgida turul tehtavaid investeerimisprojektide pakkumisi ning rakendada meetmeid, kui FI tuvastab, et tegemist on või võib olla turukuritarvitamisega.
Sama lõike teise lause järgi võib seiramine toimuda varjatult. Lõige 5 põhineb VPTS § 230 lõikel 3.. Säte on vajalik, et Finantsinspektsioon saaks teostada toiminguid nõuete rikkumise eesmärgil ka nende isikute suhtes, kes ei kuulu tingimata finantsjärelevalve alla.

Lõikega 6 kehtestatakse, et pädev asutus EL ühisrahastusmääruse artikli 2955 tähenduses on Finantsinspektsioon. EL ühisrahastusmääruse artikli 39 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid riigisisese õigusega tagama, et järelevalveasutusel on õiguse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest rakendada samas lõikes loetletud karistusmeetmeid. Kuivõrd sama artikli lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid õigusrikkumise eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ette näha täiendavaid karistusi ja meetmeid (lisaks määruses sätestatule), on lõikes 6 ette nähtud, et Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamisel õigus rakendada ka kõiki seaduses sätestatud meetmeid. Seetõttu tuleneb lõike 6 teisest lausest, et „Finantsinspektsioonil on õigus eelnimetatud määruse alusel Eestis asutatud teenuseosutaja tegevusele rakendada selles määruses sätestatud nõuetega kooskõlla viimiseks kõiki käesolevas seaduses ja viidatud määruses nimetatud meetmeid, sealhulgas teenuseosutajale kohalduvaid vastutuse sätteid“.

Lõike 7 kohaselt avalikustab Finantsinspektsioon EL ühisrahastusmääruse kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artiklile 42 ja muudel juhtudel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5. Nimelt näeb EL ühisrahastusmääruse artikkel 42 ette, et pädevad asutused avaldavad määruse rikkumise eest halduskaristuse määramise või muude haldusmeetmete võtmise otsuse oma ametlikul veebisaidil kohe pärast seda, kui füüsilist või juriidilist isikut, kelle kohta otsus on tehtud, on sellest otsusest teavitatud. Avaldatakse vähemalt teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning vastutavate füüsiliste või juriidiliste isikute andmed. Kõnealune kohustus ei kehti otsuste suhtes, millega võetakse uurivat laadi meetmeid.

Paragrahvis 88 sätestatakse regulatsioon järelevalve teostamiseks välisriigis filiaali registreerinud teenuseosutaja ja piiriüleselt teenuseid osutava teenuseosutaja üle.

Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil kohustus rakendada välisriigis filiaali registreerinudnud või välisriigis piiriüleselt teenuseid osutava teenuseosutaja suhtes viivitamata meetmeid rikkumise lõpetamiseks, kui rikkumine seisneb välisriigi kehtestatud õigusaktis seisneva nõude rikkumises, sealhulgas ka juhul, kui vastava ettepaneku on teinud välisriigi järelevalveasutus. Lõike 2 alusel teeb Finantsinspektsioon võimaluse korral rakendatud meetmed teatavaks välisriigi finantsjärelevalveasutusele. Nimetatud lõiked põhinevad MERAS § 92 lõikel 1.

Lõike 3 järgi peab teenuseosutaja filiaal või piiriüleselt teenuseid osutav teenuseosutaja esitama välisriigi finantsjärelevalveasutuse nõudmisel teavet, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või selle teenuseosutaja tegevuse üle selles riigis. Säte põhineb MERAS § 92 lõikel 3 ning on vajalik selle jaoks, et välisriigi järelevalveasutus saaks efektiivselt toimetada järelevalvet välisriigis tegutseva teenuseosutaja või selle filiaali üle.

Paragrahv 89 sedastatakse Finantsinspektsiooni õigused teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku suhtes.

Lõike 1 järgi võib Finantsinspektsioon nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda esitavad Eesti teenuseosutajad.

Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega nõuda käesoleva seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

Lõike 3 järgi ei või isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle tegevusloa on teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.

Lõike 4 kohaselt võib Finantsinspektsioon rakendada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks või tunnistada filiaali asutamise või piiriüleselt teenuste osutamise loa kehtetuks, kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis asutatud filiaal rikub käesolevas seaduses või muus õigusaktis sätestatud nõudeid.

Lõike 5 järgi teatab Finantsinspektsioon rakendatud meetmetest teisele lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele. Sama lõike teise lause kohaselt võib erandjuhtudel Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust teavitamata.

Paragrahvis 90 reguleeritakse menetlusosaliste õigusi ja kohustusi teenuseosutaja järelevalvemenetluses. Haldusmenetluse seaduse § 11 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisteks haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isikuteks (taotleja) isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat), isikud, kelle õigusi või kohustusi haldusakt või toiming puudutab või kellele see on suunatud, ning haldusorgan.

Lõigete 1–3 eesmärgiks on sätestada menetlusosalise õigused ja kohustused teenuseosutaja järelevalvemenetluses. Finantsinspektsiooni ülesandeks on vajadusel selgitada menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses. Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud, ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid, kuid Finantsinspektsioonil on õigus ka andmete esitamisest keelduda. Keelduda on õigus juhul, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. Lisaks on menetlusosalisel õigus esitada tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest.

Paragrahvis 91 reguleeritakse Finantsinspektsiooni õigusi informatsiooni saamisel.

Lõikes 1 loetletakse isikud, kellelt Finantsinspektsioon võib nõuda järelevalve teostamiseks teavet, dokumente ja suulisi selgitusi ning lõikes 2 on loetletud Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel. Finantsinspektsioon võib küsida teavet teenuseosutaja juhilt, töötajalt, aktsionärilt või osanikult, likvideerijalt või pankrotihaldurilt, riigiasutuselt, kohaliku omavalitsusüksuse asutuselt, riiklikult põhiregistrilt, riiklikult registrilt, riigi andmekogu vastutavalt ja volitatult töötajatelt. Põhjendatud vajaduse korral võib Finantsinspektsioon küsida teavet ka muult kolmandalt isikult. Lõike 5 järgi võib Finantsinspektsioon määrata vastava kohustuse täitmiseks tähtaja.

Vajadusel võib Finantsinspektsioon kohustada isikut järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta suuliste või kirjalike selgituste andmiseks ilmuma Finantsinspektsiooni poolt määratud kindlal ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse (lõige 3).

Finantsinspektsioonil on õigus saada teavet järelevalve subjekti või tema tegevuse kohta nii, et subjekti sellest ei teavitata. Samas on sätestatud keeld teenuseosutaja teavitamisele teabe edastamisest (lõige 4).

Lõikega 6 sätestatakse, et kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

Lõiked 7 ja 8 käsitlevad Finantsinspektsiooni õiguseid järelevalve teostamisel.

Lõige 9 annab Finantsinspektsioonile aluse saada teavet lepinguriigi ühisrahastusteenuse osutaja Eestis registreeritud filiaalilt. Filiaal peab Finantsinspektsioonile esitama järgmise info iga tema platvormi kaudu rahastatud projekti kohta: a) projektiomanik ja kaasatud summa; b) emiteeritud instrument, nagu on määratletud EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktides b, m ja n; c) koondteave klientide ja investeeritud summade kohta jaotatuna klientide maksuresidentsuse järgi, eristades kogenud ja mittekogenud kliente. Aruandeperioodiks on ette nähtud kalendriaasta ja vastav teave tuleb Finantsinspektsioonile esitada ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu.

Paragrahv 92 kohaselt võib selgituste andmiseks kohustatud isik keelduda Finantsisnpektsioonile selgituste andmisest vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-s 73 sätestatud alustel.

Paragrahv 93 sätestab nõuded kohapealsete kontrollide läbiviimiseks.

Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus läbi viia järgmiste isikute kohapealset kontrolli:
• teenuseosutaja;
• isik, kellele teenuseosutaja ülesanded on edasi antud.

Lõikes 2 reguleeritakse, millal on Finantsinspektsioonil õigus kohapealset kontrolli läbi viia. Esiteks on tal see õigus, kui on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele. Teiseks, kui tal on kahtlus, et on rikutud õigusaktides sätestatut või see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks. Lisaks on Finantsinspektsioonil see õigus, kui välisriigi finantsjärelevalve asutus on seda taotlenud, et kontrollida välisriigi teenuseosutajalt saadud teavet või kui see on vajalik järelevalveülesannete täitmiseks.

Selleks, et Finantsinspektsioon saaks kohapealset kontrolli läbi viia, peab ta andma vastava korralduse. Korraldusele tuleb märkida kohapealse kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ja aeg. See tuleb toimetada kontrollitava kätte hiljemalt kolm päeva enne kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kontrolli teostab selleks volitatud isik (lõige 3). Korraldust käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse korraldust FIS § 221 tähenduses.

Lõikes 4 on sätestatud kontrollija õigused. Eelkõige on tal õigus siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides sealjuures võimalusel kõiki kehtestatud turvaeeskirju, nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi, piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid ning teha nendest koopiaid, väljavõtteid ja ärakirju ning jälgida tööprotsesse. Lisaks on tal õigus nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

Lõige 5. Selleks, et kontrollija saaks nõuetekohaselt oma ülesandeid täita, on lõikes 5 sätestatud, et kontrollitava juhatus peab määrama kompetentse esindaja, kes esitab kontrollijale vajalikke dokumente ja muud teavet ning annab nende kohta ka vajalikke selgitusi.

Lõike 6 kohaselt võib Finantsinspektsioon välisriigi teenuseosutajalt saadud teabe kontrollimisel volitada kohapealset kontrolli teostama välisriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud audiitorettevõtja või eksperdi.

Lõiked 7–9: Kontrollimise tulemuste kohta on kontrollija kohustatud koostama akti. Akti kavand tuleb koostada kahe kuu jooksul pärast kontrolli lõppemist ning Finantsinspektsioon peab selle toimetama kontrollitavale kätte. Kontrollitava juhtorgani liige või töötaja, keda see akt puudutab, võib ühe kuu jooksul esitada Finantsinspektsioonile kirjalikke selgitusi. Seejärel koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse samuti kontrollitavale kätte. Lõplik akt tuleb koostada pärast kirjalike selgituste läbivaatamist nelja kuu jooksul kohapealse kontrolli lõppemisest arvates. Kontrollitaval on õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus, kui ta ei nõustu aktis esitatud asjaoludega.

Finantsinspektsioon võib akti kavandi või akti koostamise tähtaega pikendada lõikes 10 sätestatud tingimustel (lõige 10).

Paragrahv 94 käsitleb eksperdi kaasamist järelevalvemenetlusse ja erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist.

Lõiked 1 ja 2. Eksperdi võib järelevalvemenetlusse kaasata eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks ning erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist on õigus nõuda, kui on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad, on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud olulist kahju, järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist muu finantsseisundiga seotud oluline küsimus.

Lõige 3: Ekspert või audiitor kaasatakse Finantsinspektsiooni algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul, kui on vajalik asja kiire menetlemine või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

Lõike 4 kohaselt peab ekspert või audiitorettevõtja esitama oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta, mille kohta talle küsimusi ei esitatud, kuid mis ta tegi kindlaks järelevalvemenetluse käigus.

Lõige 5: Kohapealset kontrolli läbi viies on eksperdil või audiitoril õigus kasutada kontrollija õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmiseks ning audiitorettevõtjal on õigus teha ka ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja dokumentide esitamiseks. Kõikidesse ruumisesse sisenemise õigus on tal üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul.

Lõike 6 eesmärk on tagada, et ekspert hoiaks saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses eksperdiülesannete täitmisega. Audiitori kutsesaladuse hoidmise kohustus tuleneb AudS-ist.

Lõikes 7 sätestatakse, et ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud kaetakse Finantsinspektsiooni eelarvest ning kui ekspert või audiitorettevõtja kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub kulud menetlusosaline.

Paragrahv 95 näeb ette Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutusi seaduses sätestatud alustel.

Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus, kui tuvastatakse õigusaktide rikkumine või rikkumiste ärahoidmiseks (õigusaktide rikkumise oht). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus, kui teenuseosutaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muu tema tegevust, tema klientide huve või finantsturu kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid.

Lõike 2 kohaselt peab ettekirjutuse saaja asuma ettekirjutust viivitamata täitma ning lõikega 3 nähakse ette, et kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti.

Paragrahviga 96 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel.

Lõikes 1 on loetelu ettekirjutustest ning juhul, kui teenuseosutaja ettekirjutust ei täida (lõige 2), võib tema suhtes rakendada muid seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas tunnistada kehtetuks tema tegevusluba, tema filiaali registreerimise luba või ka nõuda teenuseosutaja juhi tagasikutsumist.

Lõigetes 3–6 on sedastatud Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused varade kasutamise või käsutamise keelu või piirangu seadmise ning teostamisele.

Paragrahv 97 sätestatakse nõuded juhtimisorganite kokkukutsumisele ja juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamisele Finantsinspektsiooni taotlusel.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutaja teavitama üldkoosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette ja kui tegemist on erakorralise üldkoosoleku toimumisega, siis tuleks võimalusel teavitada üks nädal ette.

Lõige 2 sätestab, et Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega nõuda teenuseosutaja juhtimisorganite kokkukutsumist. Lisaks võib Finantsinspektsioon nõuda Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse päevakorda võtmiseks. Olukorras, kus võib juhtuda, et Finantsinspektsiooni ettekirjutust ei täideta ja/või seiskab selle teatud ajaks (kas või ajutiselt seisukoha küsimiseks) kohtumenetlus, võib tekkida risk, et teatud olulisi küsimusi ei saa üldkoosolekule otsustamisele panna. Lõike eesmärk on tagada, et Finantsinspektsioonil on õigus kokku kutsuda üldkoosolek ja määrata koosoleku päevakord, kui ei ole täidetud lõikes 1 nimetatud ettekirjutust.

Lõige 3 annab Finantsinspektsioonile õiguse ilma ette teatamiseta koosolekul osaleda. Finantsinspektsiooni esindajal on õigus koosolekul esitada oma seisukohti, teha ettepanekuid ja nõuda nende kandmist koosoleku protokolli. Samasisuline säte on kehtestatud täna kõigis teistes kehtivates finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates eriseadustes. Järelevalve mandaat on arvestada finantsteenuste osutajate klientide huvidega ning äärmuslikel juhtudel võib olla vajalik, et Finantsinspektsiooni esindajad saaksid teenuseosutaja juhtorganite liikmete koosolekule oma esindajaid.

Lõikega 4 sätestatakse riikliku finantsjärelevalve raames rakendatav abinõu, mille eesmärk on tagada Finantsinspektsiooni seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud avalikud huvid. Avalikule võimule on antud õigus sekkuda teenuseosutaja juhtimisotsustesse, mida kohus saab rakendada üksnes Finantsinspektsiooni taotluse alusel.

Paragrahv 98. Finantsinspektsioonile antakse õigus rakendada teenuseosutaja suhtes ettekirjutuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral sunniraha. Rakendatavad sunniraha määrad peaksid sundima ettekirjutusega kohustust täitma. Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot ning juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kokku kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10% kogu aastasest netokäibest.

Halduskaristusena ja muude mittekaristuslike meetmetena (administrative penalties and other administrative measures) näeb EL ühisrahastusmääruse ette mitmeid meetmeid. Selle artikli 39 lõike 2 punktiga d nähakse ette järelevalve õigus määrata maksimaalne haldustrahv, mis on vähemalt sama suur kui kahekordne kasu, mis saadi õigusrikkumise tulemusel, mille puhul on võimalik kasu kindlaks määrata, isegi kui see ületab EL ühisrahastusmääruse artikli 39 lõike 2 punktis e sätestatud maksimumsummasid (see on 500 000 eurot). Määruse artikli 39 lõike 2 punktiga e nähakse ette, et juriidilise isiku puhul on maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot või kuni 5 % selle juriidilise isiku aastasest kogukäibest vastavalt kõige värskemale finantsaruandele, mille juhtorgan on kinnitanud. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või selle emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/34/EL56, siis on asjakohane aastane kogukäive vastavalt liidu asjakohastele raamatupidamisalastele õigusaktidele aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud finantsaruande järgi, mille on kinnitanud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtorgan. Lisaks näeb viidatud sätte punkt f ette haldustrahvi ka füüsilisele isikule. Selle kohaselt on füüsilise isiku puhul kohaldatav maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot. Paragrahvis 98 nimetatud normid on sätestatud ka teistele finantssektori ettevõtjatele, sealhulgas krediidiasutustele (KAS § 1041) ja investeerimisühingutele (VPTS § 2341).

12. peatükk sätestab vastutusega seotud normid.

Viidatud peatükk käsitleb Finantsinspektsiooni määratavaid võimalikke sanktsioone eelnõus sätestatud rikkumiste eest. Selleks, et tagada õigusaktide tõhus jõustamine, tuleb kehtestada asjakohased menetlused nende teenuseosutajate suhtes, kes ei täida reguleerivaid õigusakte. Üldine põhimõte on, et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Väärteokoosseisude määramisel on aluseks võetud teistes finantssektori seadustes ette nähtud koosseisud ja rahatrahvi suurused (300 trahviühikut või juriidilise isiku korral kuni 400 000 eurot).

Finantsjärelevalve prioriteet on riskihinnangute alusel konkreetse ohu tõrjumine. Üldjuhul on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha. Sellest lähtekohast võetuna ei peaks väärteokoosseisud iseenesest nagu vajalikud olema. Sellisel lähenemisel finantssektori jaoks on siiski aga mitu olulist puudust.

Esiteks, rikkuja suhtes rakendatava meetme heidutavuse juures hinnatakse sunni või karistuse mõju selle isiku või teiste isikute käitumise muutuse esile kutsumisele (mõjusust), kuid eelpool toodud lähenemise mõjusus ei ole finantsvaldkonnas piisav. Sellise lahenduse üld- ja eripreventiivne eesmärk ei ole selge. Eelkõige jääb vajaka üldpreventsiooni positiivne eesmärk, kuna õiguskord ei annaks avalikkusele selget märki õigusrikkumise hukkamõistetavuse kohta. Sunniraha meede võimaldab finantsjärelevalve subjektidel nõudeid rikkuda, teades, et nõuete rikkumisele võib järgneda vaid ettekirjutus, s.t ettekirjutuse täitmisel ei ole neil vaja karta rahalist karistust. Kehtiv õigus ei võimalda arvestada sunniraha perioodiliselt kasvava summana.

Teiseks, avalikkusele suunatud investeerimisprojektide puhul, võib iga nõude rikkumisega kaasneda oluline kahju avalikkusele, eelkõige klientidele. Ettekirjutuse ja sunnirahaga on võimalik nõuda seaduskuulekat käitumist ja kõrvaldada eelkõige selliseid rikkumisi, mille tagajärjed ei avalda mõju kolmandatele isikutele. Näiteks kasutab Finantsinspektsioon nimetatud meetmeid peamiselt järelevalvelise aruandlus- ja raporteerimiskohustuse tagamiseks.

Sunniraha rakendamine eeldab ettekirjutuse tegemist ja on suunatud ettekirjutuse täitmisele (nt ettekirjutus võib olla suunatud ka konkreetsest rikkumisest hoidumisele ning sunniraha tähtpäev määratud selle rikkumise sündmuse saabumisega, st eeldab haldusorgani poolt ohukahtluse või ohu väljaselgitamise korral selle ohu tõrjumisele ja rikkumise ennetamisele suunatud ettekirjutuse tegemist, sh hinnatakse just ettekirjutatud kohustuse täitmist, mitte tagajärje saabumist. Sunniraha instituuti ei ole samas võimalik kohaldada juhtumitele, kus minevikus tehtud tegu ja selle tagajärjed on lõppenud.

Praktikas võib puududa alus rikkumist ennetava ettekirjutuse tegemiseks (näiteks teadvalt avaldatakse vale teavet, mis eksitab kliente − rikkumine on toime pandud ja keegi võib teha investeerimisotsuse tuginedes väärale teabele). Sunniraha rakendamise eelduseks on konkretiseeriva ettekirjutuse tegemine ehk rikkumise formaalne tuvastamine ning see eeldab isiku poolt täiendavaid tegevusi rikkumise kõrvaldamiseks. Sunniraha on meede, millega mõjutatakse isikut viima oma käitumine konkreetsel juhul õigusega vastavusse ja millist ei rakendata, kui ettekirjutus täidetakse. Sunniraha ei saa kasutada heidutamiseks hüpoteetilise järgmise juhtumi suhtes. Samuti ei saa sellega reageerida juba toimunud lõppenud teole, millel puuduvad kõrvaldatavad tagajärjed. Need juhtumid jäävad väärteo- või kriminaalõiguse valdkonda.

Oma olemuselt on valdav osa finantsvaldkonna õigusrikkumistest peitelised ja rikkumiste toimepanemine võib selguda alles hiljem (nt mitme kuu möödumisel teo toimepanemisest). Rikkumiste puhul, mille tagajärje kõrvaldamine ei ole seega võimalik, tuleks kehtestada väärteo koosseisud ja vastavad õigusjärelmid piisavalt suure rahatrahvi näol.

Väärteokoosseisud on eelnõus toodud juhtude kohta, millistel haldussunniga ei ole õiguskorda võimalik tõhusalt kaitsta ja tagada ühiskonda oluliselt mõjutavate normide järgimine. Oluliseks on peetud sätete üldpreventiivset mõju ja normide heidutavat mõju. Heidutavuse juures peetakse silmas sunni või karistuse mõju selle isiku või teiste isikute käitumise muutuse esile kutsumisele (mõjusus).

Eelnõus on lähtutud eeldusest, et Finantsinspektsioonil peab olema pädevus iga rikkumist eraldi hinnata. Kui rikkumise tagajärjed ei ole ilmnenud, siis võib olla piisavaks abinõuks ettekirjutuse tegemine, mille mittetäitmisel rakendatakse sunniraha. Kui aga rikkumise tagajärjed on ilmnenud, liiati kui sellega kaasnes avalikkuse jaoks oluline kahju, siis on põhjendatud lisaks ettekirjutuse tegemisele ka vastava väärteo menetlemine ja rahatrahvi määramine.

Eelnõus on vastutuse koosseisud esitatud kahel viisil. Enamikul juhtudel on esitatud esimeses lõigus teo põhikoosseis, mis kohaldub füüsilisele isikule, teises lõikes on esitatud karistusmäär juriidilisele isikule.
Osadel juhtudel on esitatud aga vaid üks teokoosseis, mis kehtib vaid juriidilisele isikutele, sellisteks koosseisudeks on näiteks seaduse §-d 102–104 (nõuded teenuse osutamisele jm). Selline lähenemine ei võimalda osade koosseisude puhul füüsilist isikut, näiteks teenuseosutaja juhatuse liiget, karistada. Sellest tulenevalt on eraldi ettenähtud teokoosseisu paragrahv, mis näevad ette karistuse teenuseosutaja juhi (seaduse § 110) kohustuste rikkumise eest.

Paragrahv 99 näeb ette põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumise eest sanktsioneerimise. Põhiteabedokument on kliendi jaoks kesksel kohal kuna lähtuvalt sellest peaks klient otsustama, kas investeerida konkreetsesse investeerimisprojekti või mitte.
Seega võib tekkida klientide jaoks oluline kahju kui nad on põhiteabedokumendis vale, ebapiisava või eksitaval kujul avaldatud teabe põhjal teinud investeerimisotsuseid.

Paragrahv 100 näeb lisaks põhiteabedokumendiga seonduvale ette täiendava sanktsiooninormi kui investeerimisprojekti kohta esitatakse muul kujul ja muude normide alusel ebapiisavat, ebaõiget, eksitavat või mitteõigeaegselt teavet. Eelkõige tulenevad need teabe avalikustamise nõuded käesoleva seaduse 6. peatüki 1, 2 ja 5 jaost. Lisaks ka olukorras, kus valeandmeid esitatakse tahtmatult või kui hooletusest jäetakse klientidele teave esitamata, on oluline omada ka sel juhul võimalust turuosalise sanktsioneerimiseks.

Paragrahv 101 näeb ette sanktsiooni kui Finantsinspektsioonile ei esitata aruannet või muud teavet õigeks ajaks või selles sisalduv on puudulik või lausa vale. Finantssektori järelevalve eripärast tulenevalt on aruandlus ja teenuseosutaja tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal, sest järelevalvelise aruandluse põhjal toimub järjepidev kontroll järelevalvesubjekti tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud finantssektori ettevõtjate õiguskuulekus (s.t. see on olulisel kohal kõigi finantsjärelevalve subjektide puhul – pangad, investeerimisühingud jt). Eksitavad andmed võivad kaasa tuua olulise kahju. Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist, mis võib halvimal juhul kaasa tuua laiemalt ka finantssüsteemi häire.

Finantssektor ja eelkõige antud valdkond (s.t. krüptovara ja ühisrahastuse valdkond) toimib valdavalt n.ö virtuaalselt. Seega on kriitiline, et andmed, mida teenuseosutaja loob ja esitab ning mille põhjal nii järelevalve kui ka kliendid teevad oma otsuseid, oleksid õiged.

Paragrahv 102 näeb ette vastutuse teenuse osutamisega seotud kohustuste rikkumiste eest

Antud paragrahvi kohaselt saab karistada teenuseosutajat käesoleva seaduse §-s 42 (kliendi kaebuste lahendamine) ja 6. peatükis sätestatud teenuse osutamisega seotud kohustuste rikkumise eest. Sellisteks kohustusteks on eelkõige nõuded: (i) teenuse osutamisele, (ii) investeerimisprojekti asjakohasuse hindamisel kliendile, (iii) lepingueelse järelemõtlemisaja kohta investeerimisprojekti pakkumisel, (iv) investeerimisprojekti tulususe või tootluse garanteerimisele ja tagasiostugarantiile, (v) eelseadistatud investeerimisele ühisrahastusteenuse korral, (vi) krüptovara hoidmisele, vahetamisele ja tehingute tegemisele, (vii) kliendile kahju hüvitamise korral ja (viii) kliendi kaebuse lahendamisel.

Paragrahv 103 näeb ette võimaluse karistada teenuse osutamisega seoses tasu ja hüve saamise ning andmise nõuete rikkumise eest. Vastav nõue on sätestatud käesoleva seaduse eelnõu §-s 38. Seal on sätestatud vastav keeld, millega soovitakse tagada, et teenuseosutaja ei suunaks kliente mingi investeerimisprojekti pakkumise juurde või muul moel ei eelistaks üht pakkumist teisele s.t. laiemalt on eesmärgiks välistada võimalikku huvide konflikti.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahviga 104 nähakse ette karistamise võimalus finantsvahendusplatvormi haldamise ja korraldamisega seotud nõuete rikkumise eest. Vastavad nõuded on sätestatud täpsemalt eelnõu §-s 40.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahviga 105 nähakse ette karistamise võimalus teenuseosutaja või temaga seotud isikute investeerimisprojektides osalemisega seotud nõuete rikkumise eest. Vastavad nõuded on täpsemalt sätestatud eelnõu §-s 37.

Paragrahviga 106 nähakse ette karistamise võimalus andmete registreerimise ja säilitamise kohustuse rikkumise eest. Vastavad nõuded on täpsemalt sätestatud eelnõu §-s 34.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahv 107 (olulise osaluse omandamise korra rikkumine) väärteokoosseis aitab tagada, et teenuseosutaja aktsionäride ja osanike ring oleks läbipaistev igal ajahetkel. Olulise osaluse omandamise nõuded moodustavad osa tegevusloa andmise ja selle olemasolu eeltingimustest, mistõttu nähakse ette võimalus kohaldada rahatrahvi. Olulise osaluse nõuete eesmärgiks on tagada, et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Vastavad nõuded on täpsemalt sätestatud eelnõu §-des 19, 20 ja 25.

Paragrahv 108 sätestab karistamise võimaluse sisekontrolli süsteemide kehtestamata jätmise eest ja sise-eeskirjade kohaldamise rikkumise eest. Teenuseosutaja sisemise kontrolli, juhtimise ja muude organisatsioonile kehtestatud nõuete eesmärgiks on ära hoida ebausaldusväärsete isikute tegutsemine, tagada organisatsiooni struktuuri läbipaistvus, jätkusuutlikkus ja organisatsiooni suutlikkus osutada teenuseid. Nõuete rikkumine seab ohtu organisatsiooni õiguskuuleka, oskusliku ja läbipaistva tegutsemise. Sisekontrolli süsteemi nõuded tulenevad seadusest, teenuseosutajale on teada, millistele miinimumnõuetele vastavad süsteemid peavad vastama, seega sellekohane rikkumine on eelduslikult seotud teenuseosutaja tahtlusega, teadliku tegutsemisega ühingujuhtimise valdkonnas.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahv 109 kehtestab vastutuse teenuseosutaja tegevuse edasiandmise korra rikkumise korral.
Täpsemalt on need nõuded määratletud eelnõu §-s 35. Tegevuse edasiandmine on ettevõtlusvaldkonnas tavapärane, sest teatud tegevusi on majanduslikult kasulikum sisse osta. Selleks, et tagada efektiivne kontroll kogu ettevõtja tegevuse üle, on teenusega seotud tegevuse suhtes sätestatud rida tingimusi. Seega tingib asjaolu, et finantsvaldkond on range järelevalve all, ka teatud piirangud. Igasugune tegevuse edasiandmine toob kaasa rea riske. Üldjuhul saab edasi anda tegevusi, mis on põhitegevusega seotud, näiteks kliendi kohta teabe kogumist, isiku tuvastamist, tarkvara haldamine. Teatud tegevusi saab üle anda üksnes vastavat tegevusluba omavale isikule. Kuna tegevuse üleandmisel kehtib põhimõte, et kontrolli teostamine peab olema jätkuvalt tagatud kogu ettevõtja tegevuse ja struktuuri üle ning vastutavaks tegevuse täitmise eest jääb tegevuse üle andnud ettevõtja, on oluline, et kolmas isik, kellele tegevus üle antakse, on usaldusväärne ja selleks sobiv.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahviga 110 nähakse ette karistamise võimalus teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumise korral. Selle kohaselt, kui teenuseosutaja juhtorgani liige rikub käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kohustust ehk kehtestatud nõudeid juhtorgani liikmele, ja kui nende nõuete rikkumisega kaasnes teenuseosutaja või tema klientide huvide kaitseta jätmine või esines selle oht, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Paragrahv 111 sätestab väärteo koosseisu omavahendite nõuete rikkumise eest. Eelnõus kehtestatud usaldatavusnõuded on miinimumtingimused, millistele teenuseosutaja peab vastama igal ajahetkel ning järelevalve eesmärk on tagada, et finantssektori äriühingud tegutseksid kindlalt ja usaldusväärselt ning omaksid piisavalt kapitali ja reserve oma tegevusest tulenevate riskide katteks.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahvis 112 ettenähtud koosseis võimaldab karistada teenuseosutajat tema kliendi vara hoidmise või muu kaitsega seotud kohustuse täitmata jätmise, samuti mitteõigeaegse või ebapiisava täitmise eest. Täpsemalt on need nõuded sätestatud seaduse §-s 74.
Antud juhul nähakse ette võimalus karistada üksnes juriidilist isikut ja seda rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

Paragrahviga 113 nähakse ette võimalus karistada teenuseosutajat huvide konfliktide vältimise või maandamisega seotud nõuete rikkumise eest. Paragrahvides 36–38 on sätestatud huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded. Näiteks peab teenuseosutaja kehtestama huvide konflikti maandamise ja vältimise korra, mis on vajalik selleks, et tuvastada, maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti, huvide konflikti teenuse osutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuse osutaja ja tema klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte.

Paragrahviga 114 nähakse ette võimalus karistada teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumise puhul. See nõue on sätestatud § 32 lõike 2 punktis 19, mille kohaselt tuleb teenuseosutajal kehtestada kord, millega tagatakse töötajatele sõltumatu ja autonoomne võimalus teavitada organisatsiooni siseselt töötaja poolt avastatud õigusrikkumisest. Karistatav oleks nii korra kehtestamata jätmine kui selle rakendamata jätmine, mis hõlmab korrale mittevastavat tegevust, näiteks ei ole tingimustele vastavat teavituskanalit loodud või ei rakendata teadete kontrollimist või ei ole sellega tagatud töötaja isikuandmete kaitse või teavitamise konfidentsiaalsus.

Paragrahv 115 näeb ette karistamise võimaluse talituspidevusega või küberturvalisusega seotud nõuete rikkumise korral. Need nõuded on täpsemalt määratletud seaduse §-des 43 ja 44.

Paragrahv 116 võimaldab sanktsioneerida teenuseosutajat juhul kui ei teavitata Finantsinspektsiooni vastavalt seaduses sätestatule teenuse piiriülese osutamise ja filiaali asutamise korral muudes riikides.

Paragrahv 117 kehtestab karistamise võimaluse teenuseosutaja ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud nõuete rikkumise korral.

Paragrahv 118 kehtestab karistamise võimaluse EL ühisrahastusmääruses (2020/1503 sätestatud nõuete rikkumise korral viidatud määruse alusel tegevusloa saanud isikutele.
Vastav alus tuleb viidatud määruse artiklist 39.
Täpsemalt on Finantsinspektsioonil võimalike rikkumiste korral ühisrahastusteenuse osutajat väärteo korras sanktsioneerida EL määruse 2020/1503 järgmistes artiklites sätestatud nõuete rikkumiste eest:
• artikkel 3, mis näeb ette üldised teenuse osutamise nõuded;
• artikkel 4, mis näeb ette juhtimise kohustused;
• artikkel 5, mis näeb ette kohustuse kontrollida ühisrahastusprojekti tausta;
• artikli 6 lõiked 1–6, mis näeb ette nõuded, kuidas võimaldatakse nn automaatset investeerimist ühisrahastusprojektidesse;
• artikli 7 lõiked 1–4, mis näeb ette nõuded, kuidas kliendikaebusi menetletakse;
• artikli 8 lõiked 1–6, millega nähakse ette huvide konfliktide vältimise/maandamise nõuded;
• artikli 9 lõiked 1 ja 2, millega nähakse ette teenuse edasiandmise nõuded;
• artikkel 10, millega nähakse ette klientide rahaliste vahendite hoidmise ja makseteenuste osutamise nõuded;
• artikkel 11, millega nähakse ette kapitalinõuded;
• artikkel 12 lõige 1 ja artikkel 13 lõige 2, millega nähakse ette tegevusloa taotlemise nõuded;
• artikkel 15 lõiked 2 ja 3, millega nähakse ette nõue teavitada järelevalveasutust võimalikest muudatustest oma tegevuses;
• artikkel 16 lõige 1, millega nähakse ette raporteerimise nõuded;
• artikkel 18 lõiked 1 ja 4, piiriülese teenuse osutamise nõuded;
• artikkel 19 lõiked 1–6, investorite informeerimise nõuded;
• artikkel 20 lõiked 1 ja 2, info andmise nõuded makseviivituste korral;
• artikkel 21 lõiked 1–7, investorite testimise nõuded;
• artikkel 22, taganemiseõiguse võimaldamise kohustus;
• artikkel 23, lõiked 2–13 ja artikkel 24, põhiteabedokumendi koostamise ja avaldamise nõuded;
• artikkel 25, nõuded nn keskkonnale, mis võimaldab investoritele ostu- ja müügihuvide nö reklaamimist;
• artikkel 26, andmete säilitamise ja juurdepääsu tagamise nõuded;
• artikkel 27 lõiked 1–3, reklaaminõuded;
• artikkel 30 lõige 1, juurdepääsu tagamise nõuded finantsjärelevalvele ja audiitoritele.

Paragrahviga 119 täpsustatakse, et 12. peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. Tegemist on tavapärase finantsjärelevalvesubjekti normiga, mis sisaldub ka kõikides teistes finantssektori eriseadustes.

Seaduse 13. peatükk kehtestab rakendussätted.

Paragrahv 120 kehtestab üleminekusätted ja tegevuse kooskõlla viimise nõuded teenuseosutajatele, kes käesoleval ajal pakuvad eelnõu kohaldamisalas olevaid teenuseid.

Lõike 1 kohaselt peab krediidivahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kellel on kehtiv tegevusluba krediidiandjate ja –vahendajate seaduse § 2 lõike 2 alusel, oma äritegevuse jätkamiseks taotlema Finantsinspektsioonilt ühisrahastusteenuse osutaja tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2024. aasta 1. aprilliks. Siia alla kuuluvad sellised ühisrahastusteenuse osutajad, kes vahendavad tarbijale krediiti. Seadusandja soov on ühisrahastusteenused koondada käesoleva seaduse alla. Kui KAVS § 2 lõike 2 alusel vahendatakse krediiti, kuid ei võimaldata eelnõu kohastesse investeerimisprojektidesse investeerimist, siis sellise teenuste puhul midagi ei muutu ja teenuseosutajale käesolevat nõuet ei rakendata. KAVSi alusel käesoleval ajal ühisrahastusteenuseid pakkuvad ettevõtjad on vaja koondada eelnõu alla muuhulgas ka seetõttu, et rakendada tõhusaid investorkaitse meetmeid.

Lõike 2 kohaselt peab virtuaalvääringu teenuse pakkuja , kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel tegevusluba ning kes soovib alates 2024. aasta 1. aprillist osutada krüptovarateenuseid käesoleva seaduse alusel, peab taotlema Finantsinspektsioonilt käesolevas seaduses sätestatud tegevusloa. Arvestades turuosaliste võrdlemisi suurt hulka eelnõu koostamise ajal on eelnõu koostajate hinnangul vajalik ette näha täiendav üleminekuperiood Finantsinspektsioonile, et viimasel oleks võimalik kaasata lisaressurssi täiendavate tegevusloa menetluste läbiviimiseks. Arvestades, et RahaPTS alusel välja antud virtuaalvääringu teenuse osutajate tegevusload muutuvad kehtetuks 2024. aasta 1. aprillil (eelnõu § 127 p 6), siis peaksid ka virtuaalvääringu teenuseosutajad ennast seaduse nõuetega vastavusse viima hiljemalt samaks kuupäevaks. Vastasel juhul kohaldatakse lõiget 4.

Lõike 3 kohaselt, otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isikule tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse saamisest arvates.

Lõike 4 kohaselt, kui sama paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teenuse osutaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2024. aasta 1. aprillist, ja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta krediidiandja või -vahendaja või virtuaalvääringu teenuseosutaja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole teenuseosutajal lubatud alates vastavatest kuupäevadest kuni tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni teenuseid osutada.

Lõike 5 kohaselt ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatud nõudeid lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne teenuseosutajale käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmist. Kui leping on sõlmitud enne käesoleva seaduse alusel teenuseosutajale tegevusloa andmist, kohaldatakse teenuse osutamisele ja sellega seotud toimingutele või asjaoludele alates teenuseosutajale tegevusloa andmisest või hiljemalt 2024. aasta 1. aprillist käesolevas seaduses sätestatut.

Lõike 6 kohaselt ei pea teenuseosutaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes alates 2023. aasta 1. juulist ei anna ega vahenda krediiti või ei osuta virtuaalvääringu teenust, taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Krediidilepingule või virtuaalvääringu teenusega seotud lepingule, mille käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud krediidiandja või -vahendaja või virtuaalvääringu teenuseosutaja on sõlminud enne 2023. aasta 1. juulit, ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatut.

Lõike 7 alusel kohaldatakse käesolevat seadust krediidiandjate ja –vahendajate seaduse § 531 lõike 2 punktis 51 nimetatud krediidilepingule, mis on sõlmitud 2024. aasta 1. aprillil või hiljem. KAVSi kohaselt on selliseks lepinguks krediidileping, mis viitab võrdlusalusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1011, mis käsitleb indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena finantsinstrumentide ja -lepingute puhul või investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL ning määrust (EL) nr 596/2014 (ELT L 171, 29.06.2016, lk 1–65), artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses.

Paragrahv 121 sätestab Finantsinspektsiooni seaduse muudatused.

Punktiga 1 muudetakse FIS § 2 lõiget 1 selliselt, et samas sätestatud seaduste loetletu täiendatakse krüptovara ja ühisrahastuse seadusega, mis annab Finantsinspektsioonile volitused järelevalve teostamiseks viimati nimetatud seaduse subjektide üle.

Punktiga 2 muudetakse FIS § 38 lõiget 2. Finantsinspektsiooni järelevalvesubjekti järelevalvetasu koosneb FIS-is sätestatud (i) fikseeritud kapitaliosast (mida tulude prognoosimise ja planeerimise protsessis ei saa muuta; so 1% kapitalist) ja (i) mahuosast, mis kehtestatakse kalendriaastaks protsendina seaduses etteantud (protsendi) vahemikest ning konkreetse subjekti liigi arvestusaluseks olevast näitajast (nt vara, preemiad, maksete mahud, krediidijääk jmt). Iga-aastase täpse kohaldamisele kuuluva mahuosa määra kehtestab rahandusminister oma määrusega 15 päeva jooksul pärast FI eelarve kinnitamist FI nõukogu poolt (FIS § 40 lg 1).
Muudatusega tagatakse, et krüptovarateenuse osutajad ja ühisrahastusteenuse osutajad maksavad järelevalvetasu kapitali- ja mahuosa.

Punkti 3 muudatuse kohaselt peavad välisriigi äriühingu Eesti filiaalid, kes tegutsevad krüptovarateenuse või ühisrahastusteenuse tegevusalal maksma üksnes järelevalvetasu mahuosa.

Punkti 4 kohaselt maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem. Seda juhul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Punktidega 5 ja 6 muudetakse FIS §-i 39. FIS § 39 lg 1 reguleerib, kuidas määrata järelevalvetasu kapitaliosa. Punkti 4 muudatuse kohaselt on krüptovarateenuse osutaja ja krüptovarateenuse osutaja järelevalvetasu kapitaliosa summa, mis võrdub ühe protsendiga tegevusloas märgitud tegevusalaga tegelemiseks õigusakti kohaselt nõutavast kõrgeimast minimaalsest aktsia-, osa- või algkapitali summast. Punktis 6 täpsustatakse selguse huvides kehtivat sõnastust, et mõeldud on EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse kuuluvaid ühisrahastusteenuse osutajaid, kelle puhul võetakse üks protsent määruse artikli 11 lõike 1 punktis a nimetatud summast.

Punktiga 7 täiendatakse FIS § 39 lõiget 2, mis näeb ette eeskirjad, kuidas arvutada krüptovarateenuse osutaja mahuosa järelevalvetasu. Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide gruppidele tuleb arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat ressurssi. Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks ülemäära koormav. Muudatustega on ette nähtud protsendivahemikud erinevatele krüptovarateenuse osutajatele. Sõltuvalt teenuse liigist arvutatakse järelevalvetasu mahuosa kas vahendatud tehingute mahu summast, kliendi jaoks hoitavate vahendite summast või teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest äritulust.

Punktiga 8 täiendatakse FIS §-i 41 lõigetega 54-56. Vastavalt FIS § 41 arvutatakse järelevalvetasu ettemakse järelevalve subjekti vara aritmeetilise keskmise alusel, mis valdavalt määratakse olulises osas subjektide puhul FI-le esitatud bilansi andmetel eelarve otsustamise aastale eelneva aasta) 31.12 ning jooksva aasta 31.03 ja 30.06 seisuga. Ettemakse tasutakse hiljemalt 31.12.

Eelnõuga lisatavate lõigetega 54- 56 nähakse ette, et krüptovarateenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks vahendatud tehingute mahu summa, kliendi jaoks hoitavate vahendite summa või teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest äritulu, mis on kajastatud Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.

Punktiga 9 täiendatakse FIS §-i 42 lõigetega 54-56. Lõppmakse arvutatakse FIS § 42 alusel järelevalve subjekti vara aritmeetilise keskmise alusel, mis on arvutatud tema poolt FI-le esitatud bilansi andmetele tuginedes eelarveaastale eelnenud aasta 31.03, 30.06, 30.09 ja 31.12 seisuga.

Lõigetega 54–56 nähakse ette, et mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks vahendatud tehingute mahu summa, kliendi jaoks hoitavate vahendite summa või teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest äritulu, mis on kajastatud Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes.

Punktide 10 ja 11 muudatuste eesmärk on tagada, et välisriigi krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja filiaal tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses ning rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab krüptovarateenuse osutaja või ühisrahastusteenuse osutaja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.

Punktid 12–14. Menetlustasude kindlaks määramisel on lähtutakse põhimõttest, et nn esmased tegevusload seotakse kõrgema tasuga kui täiendavad tegevusload ja muud üksikute tegevuste loa- või registreerimismenetlused. Lisaks eesmärgile katta tasu arvelt vastava konkreetse toimingu ligikaudne kulu, on muu hulgas lähtutud ka nn ekvivalendiprintsiibist ehk on arvestatud toimingu eesmärki ja tähendust taotlejajaoks. Eelnõuga tõstetakse kõikide finantsjärelevalve subjektide esmase tegevusloa taotlemise ja täiendava tegevusloa taotlemise tasusid. Seda eelkõige põhjusel, et hetkel kehtivate tegevuslubade menetlustasude tasemed pärinevad aastast 2005. a. ja neid ei ole vahepealse aja jooksul muudetud.

Krediidiasutuse tegevusloa, samuti riigis, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriik (edaspidi kolmas riik), registreeritud krediidiasutuse filiaali asutamiseks Eestis loa taotlemisel tuleb edaspidi tasuda esmast menetlustasu 5000 eurot. Ülejäänud finantsjärelevalve subjektide puhul tõuseb menetlustasu 3000 eurole. Krediidiasutuse tegevusloa taotlemise menetlustasu on võrreldes teiste järelevalvesubjektidega ka täna kõrgem (hetkel on see 1500 eurot võrreldes teiste subjektidega, kelle tegevusloa menetlustasu on täna 1000 eurot). Krediidiasutus on põhimõtteliselt kõige rangemalt reguleeritud ja samas ka finantsstabiilsuse seisukohalt kõige olulisem subjekt ning seepärast on põhjendatud, et sellise isiku puhul on tegevusloa taotlemise menetlustasu üksjagu kõrgem kui teistel.
Täiendava tegevusloa taotlemise, olemasolevate teenuste ringi laiendamisel või makseteenuste pakkujatele tehtava erandi kohaldamise lõpetamise korral on tasu senise 500 euro asemel 1500 eurot.

Punktiga 15 muudetakse FIS §-i 455. Uue lõikega nähakse ette krüptovara ja ühisrahastuse seaduses sätestatud põhiteabedokumendi registreerimise taotlemise menetlustasu, mis on 1000 eurot. Tulenevalt uue tasu kehtestamisest on muudetud paragrahvi pealkirja. Lisaks tõstetakse prospekti kinnitamise taotlemise tasu 600 eurolt 1000 eurole ning prospekti lisa kinnitamise taotlemise tasu 200 eurolt 500 eurole.

Punkt 16. Seadust täiendatakse sättega, mis võimaldab vajadusel esitada Finantsinspektsioonile esitatud andmeid Eesti Pangale, RAB-ile ja Rahandusministeeriumile.

Paragrahviga 122 sätestatakse kindlustustegevuse seaduse muudatused. Selle kohaselt muudetakse KTS-i § 109 lõiget 2. Analoogselt teiste finantsteenuse osutajate juhatuse liikmete ja töötajatega ei või krüptovarateenuse osutaja ja ühisrahastusteenuse osutaja olla kindlustusandja juhatuse liige, välja arvatud kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatuse liige või töötaja.

Paragrahviga 123 sätestatakse krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) muudatused. Selle kohaselt täiendatakse KAVSi § 2 lõikega 71. Lisatava lõike kohaselt ei kohaldata krediidiandjate ja –vahendajate seadust ühisrahastusteenuse osutajale, kui krüptovara ja ühisrahastuse seaduses ei ole sätestatud teisiti. Muudatuse vajalikkus tuleneb sellest, et ühisrahastusteenuse osutajatele on viimativiidatud eriseaduses loodud eraldi kohaldatav õiguslik raamistik, mistõttu lisatav lõige on pigem selgitava iseloomuga vältimaks kahe seaduse samaaegset kohaldamist. Küll aga peab ühisrahastusteenuse osutaja, kui ta pakub või vahendab tarbijakrediiti, täitma asjaomaseid KAVSi nõudeid (eeskätt KAVS peatükid 6 ja 7).

Paragrahvis 124 sätestatakse krediidiasutuse seaduse (KAS) muudatus. Selle kohaselt täiendatakse KAS §-i 2 lõikega 7 õigusselguse tagamise eesmärgil. Muudatusest tulenevalt kohaldatakse krediidiasutusele, kes pakub krüptovarateenust või ühisrahastusteenust, krüptovara ja ühisrahastuse seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 11., ja 12. peatükis sätestatut.

Paragrahviga 125 sätestatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muudatused.

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61, mille kohaselt ei kohaldata majandustegevuse seadustiku üldosa seadust krüptovara ja ühisrahastuse seaduse tähenduses krüptovarateenuse ja ühisrahastus teenuse osutajana tegutsemisele. Sarnaselt teistele finantsjärelevalvesubjektidele on tegemist eelnõu subjektide jaoks täpsustava sättega.

Paragrahviga 126 sätestatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine. Muudatuse kohaselt täiendatakse makseasutuste ja e-raha asutuste §-i 2 uue lõikega 3 nii, et makseasutusele või e-raha asutusele, kes osutab krüptovarateenust või ühisrahastusteenust, kohaldatakse krüptovara ja ühisrahastuse seaduse 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 11., ja 12. peatükis sätestatut.

Paragrahviga 127 sätestatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) muudatused.

Punktiga 1 asendatakse RahapTS § 2 lõike 1 punktis 10 sätestatud termin „virtuaalvääringu teenuse pakkujad“ krüptovara ja ühisrahastuse seadusega kooskõlas oleva uue terminiga „krüptovarateenuse osutajad“.

Punktiga 2 muudetakse terminoloogiliselt, et krüptovarateenuse osutajatele kohaldatakse finantseerimisasutuste kohta RahaPTS-is sätestatut.. Virtuaalvääringu teenuse osutajate jaoks jäävad RahaPTS-ist tulenevad kohustused samaks. Nimetatud kohustused tulenevad sellest, et vastavalt 2020-2021. aastatel koostatud rahapesu riikliku riskihinnangu tulemustele on virtuaalvääringu teenuste sektoris oluline rahapesu ja terrorismi rahastamise toimepanemise risk. Lisaks, kuivõrd krüptovarateenuse osutajal on lubatud korraldada krüptovara (esma)pakkumisi ja kauplemist järelturul, siis on oluline, et vastav teenuseosutaja oleks kohustatud isik RahaPTS-i mõistes (vt ka RahaPTS § 2 lg 1 p 2 ja § 3 p 3) ning seeläbi kohalduks samast seadusest tulenevad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele seatud hoolsusmeetmed.

Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks viited virtuaalvääringu teenuse pakkumisele seaduses kasutatavate terminite (§ 3) ja tegevusloa taotlemise (§ 70 jj) paragrahvides, kuivõrd nimetatud teenusepakkujate kohta käivad sätted on koondatud eriseadusesse ehk käesolevasse eelnõu osaks olevasse krüptovara ja ühisrahastuse seadusesse.

Punktiga 4 asendatakse paragrahvi 25 pealkirjas termin „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“ terminiga „krüptovarateenuse osutaja“. Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, millega ühildatakse käesolevas seaduses kasutatav termin RahaPTS-iga.

Punktiga 5 muudetakse § 70 lõike 4 sõnastust selliselt, et kustutatakse viide krüptovarateenuse osutajatele RahaPTS tegevusloa taotlemise kontekstis, kuivõrd krüptovarateenuse osutaja kohta käivad tegevusloa taotlemise sätted on viidud krüptovara ja ühisrahastuse seadusesse.

Punktiga 7 lisatakse seadusesse § 1184, mille kohaselt RahaPTS-i alusel antud virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevusluba muutub kehtetuks eelnõu kohase krüptovarateenuse osutaja tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega või 2024. aasta 1. aprillil. Erand on vajalik selleks, et anda teenuseosutajatele pikem üleminekuperiood tegevusloa taotlemiseks alates uue seaduse jõustumisest (01.07.2023) ning vajadusel lisaks üleminekuperiood oma tegevuse eelnõuga kooskõlla viimiseks hiljemalt siis, kui RahaPTS alusel väljastatud tegevusluba oma kehtivuse kaotab.

Paragrahviga 128 muudetakse rahvusvahelise sanktsiooni seadust, lisades selle kohaldumisalasse ka uued teenuseosutajad käesoleva seaduse tähenduses. Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, millega tagatakse, et krüptovarateenuse osutajad oleksid jätkuvalt RSanS kohaldumisalas, ning viimatimainitud seaduse kohaldumisalasse lisatakse ka ühisrahastusteenuse osutajad.

Paragrahviga 129 tunnistatakse riigilõivuseaduses kehtetuks sätted, mis reguleerivad virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusloa taotlemise korral riigilõivu tasumist (esmane läbivaatamine 10 000 eurot ja muutmine 4000 eurot) ning muutmise taotluse läbivaatamise korral riigilõivu tasumisest vabastamist.

Paragrahviga 130 sätestatakse väärtpaberite registri pidamise seaduse muudatused.

Punktiga 1 muudetakse väärtpaberite registri pidamise seaduse § 2 lõiget 2, millega luuakse võimalus (mitte kohustus) kanda investeerimisprojekt Eesti väärtpaberite registrisse.

Punktiga 2 täiendatakse seaduse §-i 2 lõigetega 41 ja 42. Nimetatud täienduste näol on tegemist selgitava iseloomuga lisandustega, mille järgi ei kohaldata eelnõus väärtpaberikonto ja kontohaldurite kohta sätestatut, kui krüptovara ja ühisrahastuse seaduses sätestatud vara on registreeritud keskdepositooriumis. Sama paragrahvi lõike 42 alusel võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada täpsemad nõuded keskdepositooriumis viidatud vara registreerimisele ja tehingute tegemisele.

Paragrahviga 131 sätestatakse väärtpaberituru seaduse muudatused.

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks seaduse sätted, mis reguleerivad EL ühisrahastusmääruse kohaldamist hüvitamiskohustust ühisrahastuspakkumise korral. Kuivõrd samasisulised sätted lisatakse käesolevasse seadusesse, ei ole vajadust jätta kehtivaks sama sätet väärtpaberituru seaduses.

Punktis 2 on sätestatud VPTS §-i 40 muutmine. Nimelt täiendatakse VPTS §-i 40 lõikega 21, et tagada õigusselgus. Investeerimisühing, kes osutab krüptovarateenust või ühisrahastusteenust, ei pea selleks taotlema eraldi tegevusluba, vaid ta saab neid teenuseid pakkuda olemasoleva investeerimisühingu tegevusloa raames juhul, kui ta täidab käesoleva seaduse peatükkides 3., 5. (välja arvatud §-s 38), 6., 7., 11., ja 12. sätestatud nõudeid. Sarnane lähenemine on ka krediidiasutuste ja makseasutuste ning e-raha asutuste puhul (vt § 124 ja § 126 ülal).

Punkti 3 muudatuse eesmärk on tagada, et VpTS III osa (investeerimisühing) ei kohaldata EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis e nimetatud ühisrahastusteenuse osutajate suhtes.

Paragrahvis 132 on sätestatud seaduse jõustumise ajaks 2023. aasta 1. juuli. Eelnõu koostajate hinnangul on vajalik seada täiendav üleminekuperiood nii Finantsinspektsiooni jaoks, et Finantsinspektsioonil oleks aega end ette valmistada täiendavate tegevuslubade taotlemiseks (vt ka § 120 lg 2) ning vajadusel kaasata täiendavaid ressursse, sh personali tegevusloa taotluste menetlemiseks, kui ka turuosaliste jaoks, kellel on vaja täiendavat aega enda tegevuse viimiseks kooskõlla seaduse nõuetega, sh taotleda asjaomast tegevusluba Finantsinspektsioonilt.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutavad peamised uued terminid

Termin
Sisu (lihtsustatult)
Investeerimisprojekt
Investeerimisriski sisaldav rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus, mida rahastuse taotleja soovib rahastada vastava vara pakkumise kaudu. Mõiste sisaldab endas nii ühisrahastusprojekti kui ka krüptovara pakkumist.
Ühisrahastusprojekt
Krediidilepingust tulenev nõue või väärtpaber (st väärtpaber, mis ei kuulu väärtpaberituru seaduse § 2 kohasldamisalasse), mida pakutakse kliendile kapitali kaasamise raames. Sarnaselt väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberitega peaks investeerimisprojekti puhul investeerimise eesmärk tähendama seda, et investeerimisprojekti omandamisest ja hoidmisest tuleneda võiv tulu põhineb suuresti kellegi muu isiku kui kliendi panusel rahastuse taotleja käekäigu suhtes, st klient omandab investeerimisprojekti, jäädes sellega kaasnevas õigussuhtes suuresti passiivseks rahastuse taotleja ja/või teenuseosutaja suhtes.
Rahastuse taotleja
Füüsiline või juriidiline isik, kes soovib kaasata kapitali oma investeerimisprojekti jaoks. Antud juhul on füüsilise isiku puhul tegemist tarbijaga, kes finantsvahendusplatvormi kaudu nö võtab krediiti.
Teenuseosutaja:
Ühisrahastusteenuse osutaja
Juriidiline isik, kes vahendab läbi finantsvahendusplatvormi või muul viisil ühisrahastusprojekti. Ühisrahastusteenuse osutaja võib samal ajal olla ise ka rahastuse taotleja.
Krüptovarateenuse osutaja
Isik, kes osutab üht või mitut järgnevatest krüptovarateenustest:
1) krüptovara hoidmine ja haldamine kolmandate isikute nimel;
2) krüptovaraga kauplemise platvormi korraldamine;
3) krüptovara vahetamine seaduslikuks maksevahendiks olevate rahaliste vahendite või muu krüptovara vastu;
4) krüptovara pakkumine;
5) krüptovaraga seotud korralduste vastuvõtmine, täitmine ja edastamine kolmandate isikute nimel;
6) krüptovara kohta nõu andmine;
7) krüptovaraportfelli valitsemine.


Avalikkuse all mõistetakse käesoleva eelnõu tähenduses eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi. Tegemist on sarnase määratlusega nagu sätestatud krediidiasutuste seaduses, kuid käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutajate regulatsiooni ühte seadusesse koondamise eesmärgil on avalikkuse mõiste lisatud ka eelnõusse.

Finantsvahendusplatvorm on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis võimaldab investeerimisprojektides olevaid osalusi, nõudeid või muud vastavat vara pidevalt ja korrapäraselt omandada ning võõrandada. Nimetatud termini eraldi seaduses sätestamine on eelnõu koostajate hinnangul vajalik, sest finantsvahendusplatvorm ei ole iseenesest kliendile osutatav teenus, vaid vahend, mille abil teenuseosutaja teenust osutab. Kuivõrd sellise vahendiga kaasnevad erinõuded teenuseosutajale, siis eraldi termin peaks ühelt poolt sellele tähelepanu juhtima ning teisalt vältima kordusi nimetatud vahendile viitamisel.

Investeerimisprojekt on finantseerimise taotlemise eesmärgil avaldatud rahastuse taotleja tegevuste kavand või kirjeldus, mida rahastuse taotleja soovib rahastada ühisrahastusprojekti või krüptovara pakkumise kaudu. Nimetatud termini puhul on eeskuju võetud EL ühisrahastusmääruses esitatud definitsioonist, kuid selle sisu on laiendatud, et seda oleks võimalik lisaks ühisrahastusele kohaldada ka teistele käesolevas seaduses sätestatud raha kaasamise viisidele.

Klient on isik, kellele teenuseosutaja osutab ühisrahastusteenust või krüptovarateenust; samuti isik, kellele soovitakse teenust osutada, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse astutud. Klient võib olla kogenud või mittekogenud.

Kogenud klient on väärtpaberituru seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud kutseline investor. Mittekogenud klient on eelmises lauses nimetamata klient.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937;
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta;
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL, 15. mai 2014, finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (MiFIDII);
• Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus).
Vt täpsemalt käesoleva seletuskirja lisa, kus on ära toodud vastavustabelid määruse (EL) 2020/1503 valikukohtade ja direktiivi (EL) 2020/1504 ülevõtmise kohta.


6. Seaduse mõjud

6.1. Investeerimisprojektide, sh krüptovara projektide pakkumise mõju

6.1.1. Majanduslik mõju krüptovara- ja ühisrahastusteenuse osutajale

Sihtrühm: krüptovara- ja ühisrahastuseteenuse osutajad.

Teadaolevalt tegutseb Eestis ca 30 ühisrahastusteenuse osutajat (Finantsinspektsiooni küsitluse põhjal), kuid täpne statistika aga puudub. Lisaks ei ole täpselt selge, et kas kõikide ühisrahastusettevõtjate ärimudelid käesoleva eelnõu kohaldumisalasse paigutuvad (kuigi see on suuresti olnud käesoleva seaduse eelnõu eesmärk). Kuivõrd vastav andmestik ei ole olulises osas kättesaadav, siis ei ole võimalik hetkel asjaomast statistikat pakkuda ega adekvaatselt teenuse mahtusid hinnata. Andmed muutuvad kättesaadavaks ja adekvaatsemate hinnangute tegemine võimalikuks peale seda, kui rakendub lõplikult EL ühisrahastuse määrus ja käesolevat seadus, mis kehtestab ühisrahastusteenuse osutajatele järelevalve ja aruandluskohustuse.57

Ühisrahastusteenuse osutajad võib suures plaanis jaotada mõjude vaates kaheks:
• ühisrahastusteenuse osutajad, kes taotlevad tegevusloa EL ühisrahastusmääruse alusel;
• muud ühisrahastusteenuse osutajad, kes ei kuulu EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ega paku annetus- või auhinnapõhist ühisrahastusteenust.

Krüptovarateenuse osutajate kohta adekvaatne statistika samuti käesoleval ajal puudub. Siiski on teada krüptovarateenuse osutajate ühe liigi – virtuaalvääringu teenuse osutajate arv:
• 2022. a. juuli alguses tegutses hinnanguliselt ca 200 virtuaalvääringu teenuse osutajat. Tõenäoliselt see number veel väheneb edaspidi 2022. a. 15. juunil jõustunud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatuste tõttu.
• varasemalt suurenes Eestis tegevusluba taotlenud virtuaalvääringu teenuse osutajate arv väga kiiresti (2017–2019 väljastati virtuaalvääringu teenuste tegevuslubasid enam kui 1300 ettevõttele), sest Eesti oli üks esimesi Euroopa riike, kus virtuaalvääringu teenuste osutamisele kehtestati tegevusloakohustus.

Kuidagi ei saa pisendada asjaolu, et virtuaalvääringud on aidanud kaasa ka teatud liiki kuritegevuse kasvule. RABi uuringu raames intervjueeritud PPA küberkuritegude uurija tõi välja, et virtuaalvääringute kasutamine kuritegelikes skeemides on Eestis levinud, suur osa n-ö kuritegeliku keskkonna arveldamistest toimub virtuaalvääringutes ning ka kuritegude ettevalmistamise faasis kasutatakse palju virtuaalvääringuid. Küberkuritegude vaates kasutatakse virtuaalvääringuid peaaegu kõikide kuriteoliikide puhul, üht või paari domineerivat kuriteoliiki ei ole võimalik küberkuritegude uurija sõnul võimalik esile tuua, kuid väga levinud on näiteks igasuguse kuritegevuslikuks otstarbeks kasutatava taristu (nt pahavara kontrollserverite) või kuritegelike teenuste (nt varastatud andmete, pahavara lähtekoodide ostmine) eest tasumine krüptorahaga, aga ka lunaraha nõudmine krüptorahas.58

Lisaks avaldas TalTech 2021. a. 16. juunil uuringu, milles käsitletakse Eesti nn FinTech sektori suurust, sh kui palju ettevõtteid selles valdkonnas tegutseb ja mis on töötajate kogu arv59. Selle uuringu kohaselt tegutses Eestis 2020. a. lõpus 215 FinTech suunitlusega ettevõtet, sealhulgas 51 ettevõtet nendest tegeles nn digitaalsete varade kauplemis- või vahetuskohana, 19 ettevõtet pakkus digitaalselt finantsvahendite kaasamise võimalusi ja 43 ettevõtet tegeles digitaalsel kujul laenude vahendamisega.

Tabel 7. 2020. a. lõpu seisuga Eestis tegutsevad FinTech ettevõtted erinevate teenuste või tegevusvaldkondade järgi60
VALDKOND
Ettevõtete arv (näited ettevõtetest)
1) Digitaalne laenamine/rahastamine
[Digital lending]
43
(Bondora, EstateGuru, Crowdestate)
2) Digitaalne kapitaline kaasamine
[Digital capital raising]
19
(Funderbeam, Raison, Landex)
3) Digitaalne pangandus ja pangandustarkvara arendus
[Digital banking and banking software]
24
(Monese, Tuum, Bankish)
4) Digitaalne säästmine/raha kogumine
[Digital savings]
-
5) Digitaalsed maksed/makseteenused
[Digital payments]
27
(Wise, Ridango, EveryPay)
6) Digitaalne varade kauplemine/kauplemisplatvorm
[Digital asset exchange and trading platforms]
51
(Change, Single Earth, Funderbeam, Ignium)
7) Digitaalne varade haldamine
[Digital custody]
6
8) Digitaalne nõustamine [WealthTech]
20
(MyFinancier)
9) Digitaalne kindlustus
[InsurTech]
8
(Zego, Cachet, IIZI)

Nimetatud uuringu kohaselt oli FinTech ettevõtete varade suurus 2019. a. lõpus ca 1 mlrd eurot ja tulud küündisid 235 miljoni euroni. Siiski on keeruline hinnata, kui palju selles uuringus käsitletud ettevõtetest võiksid kuuluda eelnõu kohaldumisalasse. Tõenäoliselt teatud osa eelnimetatud sektorites (digitaalsete varade kauplemiskohad, digitaalsel kujul vahendite kaasamine, digitaalsel kujul laenude vahendajad) tegutsevad ettevõtted käesoleva seaduse kohaldusmisalasse kuuluvad. Uuringus tuli veel välja ka see, et kõige rohkem töötajaid töötas digitaalsel kujul laenude vahendajates ja digitaalsete varade kauplemiskohtades – kokku ca 900 isikut (kogu käsitletud FinTech sektoris kokku oli veidi alla 2000 töötaja).

Mõju ulatus:
Krüptovara- või ühisrahastuseteenuse osutaja peab oma tegevuse vastavusse viima seadusest (ja asjakohasel juhul ka EL ühisrahastusmäärusest) tulenevate nõuetega, sealhulgas:
• taotlema tegevusloa;
• omama nõuetekohaseid omavahendeid;
• viima organisatsiooni ja selle juhtimissüsteemi vastavusse seadusest tulenevate nõuetega;
• osutama teenust vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele;
• alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele, sh esitama oma tegevuse kohta aruandlust;
• kandma vastutust, kui toimub kehtestatud nõuete rikkumine;
• maksma järelevalvetasu.

Siia alla kuuluvad teenuseosutajad, kes juba käesoleval ajal teenust pakuvad kui ka uued ettevõtjad, kes soovivad turule tulla.

Teenuseosutajatele, kes käesoleval ajal tegutsevad krediidivahendaja tegevusloaga (KAVS § 2 lg 2), pakkudes mh krediiti investeerimise võimalust, tuleb oma tegevus mõnevõrra ümber korraldada, sh taotleda uut tegevusluba ja viia oma tegevus vastavusse uute nõuetega. Samas on neile ette nähtud ka üleminekuperiood, mille jooksul tuleb ettevõtte tegevus uute nõuetega vastavusse viia. Kuna viidatud teenuseosutajatel on juba käesoleval ajal tegevusluba, alluvad finantsjärelevalvele, täidavad neile kehtestatud tegevusnõudeid, siis suures plaanis võib öelda, et mõjud neile on mõnevõrra väiksemad, kui teenuseosutajatele, kes alles tegevust alustavad ja tegevusluba taotlema hakkavad.

Seadusest tulenevate nõuetega kooskõlla viimine võib eeldada ka IT lahenduste, tehniliste töökorralduste ja süsteemide muutmist, et tagada teenuseosutaja tegevus, sh finantsvahendusplatvormi vastavus nõuetele. Samuti võib tekkida vajadus võtta tööle uusi isikuid ja tuleb tagada, et juhid (juhatuse ja nõukogu liikmed) vastaksid nn kutse- ja sobivusnõuetele. Eeltoodu võib tähendada, et töötajaid on vaja ka koolitada, et nad uue seaduse nõuetest teadlikud oleksid (s.t. võrreldes varasemaga võivad suureneda koolituskulud).

Juhul kui tegemist on täiesti uue ettevõttega, siis tuleb arvestada, et eeltoodud kulud võivad veelgi suuremad olla. Kokkuvõttes on keeruline hinnata, kas eelnõuga kaasnevad kulud võivad tõsta ka teenuse hinda klientidele, kuid loodetavasti ei ole see tõus märkismiväärne ja piisav konkurents antud sektoris hoiab hinnad mõistlikul tasemel.

Lisaks avaldub majanduslik mõju menetlustasude ja järelevalvetasude maksmises. Eelnõu kohaselt tuleb tasuda tegevusloa menetlustasu 3 000 eurot, mis on ühekordne, kuid lisaks Finantsinspektsioonile makstavale tasule tuleb teha kulutusi tegevusloa taotluse dokumentatsiooni kokkusaamiseks (muuhulgas võib vajalikuks osutuda väljavõtete esitamine erinevate riikide registritest).

Järelevalvetasu on nii kapitali- kui ka mahupõhine ning seda tuleb tasuda kord aastas. Kui kapitaliosa on 1% algkapitalisummast, siis minimaalselt oleks see ühisrahastusteenuse osutajate puhul 250 eurot (lähtuvalt 25 000 euro suurusest kapitalinõudest). Krüptovarateenuse osutajate puhul on see üskjagu suurem kuna nende suhtes ettenähtud kapitalinõuded on kõrgemad – sõltuvalt krüptovara teenusest võib see olla 500 eurot, 1 250 eurot või 1 500 eurot.

Mahuosa (mis on järelevalvetasu peamine osa) suurust on aga keerulisem hinnata. Siiski võib teatud hinnangu saamiseks võtta aluseks juba täna Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate subjektide poolt makstud järelevalvetasud. Finantsinspektsioonile makstud järelevalvetasude suurus koondatud kujul 2021. aasta kohta on esitatud järgmises tabelis.

Tabel 8. Finantsinspektsioonile 2021. a. makstud järelevalvetasud (tuhandetes eurodes) ja järelevalvetasu määrad (%-des) subjektide lõikes61


Eeltoodu põhjal võiks hinnata, et makstavate tasude suurus antud sektoris võiks jääda makseasutuste ja krediidiandjate poolt makstud tasude vahemikku (kokku ca 80 000 – 220 000 eurot).

Lisaks tuleb arvestada, et kui teenuseosutaja rikub käesolevas seaduses ette nähtud nõudeid, siis võib Finantsinspektsioon teda sanktsioneerida väärteo korras kuni 400 000 euro ulatuses.

Siinkohal on oluline lisada, et finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust.
Seega finantsjärelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees võetud kohustused, mh on järelevalve tööks ka tagada turutoimimise reeglite järgimine, sh et finantsteenuste tarbijatele esitatakse õiget ja täielikku teavet ning neid koheldakse õiglaselt.

Enne väärteomenetlemise algatamist on Finantsinspektsioonil võimalik kaaluda ka muude meetmete rakendamist. Eelkõige on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, nt teha ettekirjutus nii õigusaktide nõuete rikkumise eest (rikkumise lõpetamiseks) kui ka rikkumise ärahoidmiseks, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha nii füüsilisele kui juriidilisele isikule.

Ka EL finantssektori õigus, sh ühisrahastuse regulatsioon rõhutab, et vastavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi mittekaristuslikest meetmetest piisata, et tagada nende eesmärkide täitmine. Eeltoodust lähtuvalt peab Finantsinspektsioonil kui menetlejal olema võimalik valida meetmetest see, mis just konkreetsel juhul on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Lisaks võimaldab see arvestada finantssektori eripäraga, kus ka olemuslikult kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et vajab näiteks sunniraha kõrvale ka väärteokoosseisu heidutavat toimet. Järelevalvel tuleb seega alati lähtuda ka ultima ratio põhimõttest.

Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, st tegevusloa taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna mh õigusnõustaja ja sõltumatu eksperdi abi tehnoloogiliste lahenduste ja küberturvalisuse tagamise kohta, mis on taotlejale täiendav kulu. Uus regulatsioon tähendab ka teenuseosutaja püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõus kavandatatud nõuetega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju).
Eelkõige võib olla põhjuseks see, et ettevõtja ei pruugi olla suuteline taotlema tegevusluba. Tegevusloa taotlemisel tuleb esitada põhjalikult ettevalmistatud dokumendid ja andmed, mis peavad tõendama, et tegevusloa taotleja vastab seaduses ettenähtud nõutele (eelkõige kapitalinõuded, juhtide usaldusväärsus, organisatsiooni sisesed kontrollsüsteemid, teenuse osutamise nõuded).
Samas võib käesoleval ajal tegutseda nii krüptovara kui ühisrahastuse turul ka ettevõtjaid, kelle eesmärgiks ei ole tegelikult krüptovara- või ühisrahastusteenuste pakkumine ja reaalne tavapärane äritegevus, mistõttu võib olla regulatsiooni kehtestamisel ka n.ö „puhastav“ efekt.

Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas ehk mõju on pigem oluline. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Samas üldises plaanis ei ole käesoleva seaduse kohaldumisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid võrreldes kogu ettevõtete arvuga väga palju. Lisaks nende mahud on veel võrreldes kogu finantssekori mahtudega siiski väikesed. Üldise mõjuna võib välja tuua, et kehtestatavad nõuded tagavad võrdsema konkurentsiolukorra erinevate investeerimisteenuste osutamise turul.
Lisaks tasub märkida, et eelnõu võib mõjutada selle sektori arengut ka selgelt positiivses suunas. Seda eelkõige põhjusel, et eelnõuga kaasnevate nõuete tõttu võivad investorid senisest rohkem usaldada investeerimist antud valdkonda (ehk on valmis rohkem panustama nendesse projektidesse), mis võib kaasa tuua üldise teenuste mahu kasvu (samas teenuseosutajate püsikulud ei peaks sellises proportsioonis kasvama).

6.1.2. Majanduslik mõju rahastuse taotlejale (seoses ühisrahastusprojektidega)

Sihtrühm: Kõik isikud, kes soovivad rahalisi vahendeid taotleda eelnõu kohaldamisulatusse kuuluvate teenuseosutajate vahendusel. Rahastuse taotlejad võivad olla nii füüsilised kui ja juriidilised isikud. Juhul kui rahastuse taotleja on samal ajal teenuseosutaja, siis tuleb arvesse võtta ka seda mõju, mida on käsitletud eelmises punktis.

Juriidiliste isikute osakaal rahastuse taotlejatest on hinnanguliselt suurem (mahtude mõttes). Füüsilised isikud osalevad rahastuse taotlejatena eeskätt tarbijakrediidi ühisrahastuses. Füüsilistele isikutele aga käesoleva seadusega mõju puudub, nende suhtes jääb jätkuvalt kehtima võlaõigusseaduses sätestatud nn kaitserežiim.

Eesti Panga andmetel on aastate 2016 – 2021 jooksul läbi ühisrahastusplatvormide kaasatud ca 1,4 mlrd eurot. Samas puudub statistika kui palju ettevõtjaid on läbi nende rahastust saanud. Üldiselt võib ilmselt öelda, et see on päris märkimisväärne ettevõtjate arv. Seega on majanduslik mõju ka edaspidi rahastuse taotlejatele üpris oluline, kuna ühisrahastus on selge alternatiiv rahastuse saamiseks võrreldes kõige klassikalisema rahastusviisi – pangalaenuga.

Mõju ulatus: Ühisrahastus võimaldab isikutel (käesoleva eelnõu mõistes juriidilistel isikutel) kaasata kapitali ja on alternatiivseks kapitali kaasamise vahendiks nö klassikalistele finantsteenustele (eelkõige pangalaenudele). Eelnõuga ette nähtud nõuded tagavad aga võrdsema „mänguruumi“ ja annavad selge kindlustustunde ka rahastuse taotlejatele, kelle jaoks on ühisrahastusteenuse osutajad otsesed koostööpartnerid. Eelnevat võib pidada positiivseks mõjuks.

Samas kaasnevad ka juriidilistest isikutest rahastuse taotlejatele mitmed uued nõuded eelnõuga. Näiteks peavad rahastuse taotlejad hakkama edaspidi põhjalikumalt kirjeldama äriprojekti vastavalt ühtsele standardile, mille tarbeks raha kaasatakse (tuleb koostada põhiteabedokument). Ühelt poolt peaks see tõstma rahastatavate projektide kvaliteeti ja seeläbi tõstma ka investorite kindlustunnet. Teiselt poolt tähendab see täiendavaid kulutusi rahastuse taotleja jaoks. Lisaks tuleb avalikustada teave investeerimisprojektiga seotud riskide suurenemise või realiseerimise kohta, mis annab samuti klientidele olulist infot.

Samuti tuleb arvestada, et kui rahastuse taotleja rikub käesoleva eelnõuga ette nähtud nõudeid (nt ei ole koostanud korrektselt põhiteabedokumenti või annab seoses sellega ebaõiget infot), siis võib Finantsinspektsioon teda sanktsioneerida väärteomenetluse korras kuni 400 000 euro ulatuses. Põhiteabedokumendi registreerimisel Finantsinspektsioonis tuleb lisaks maksta ka menetlustasu (põhiteabedokumendi registreerimise kohustus kaasneb üksnes nö suurte emissioonidega).

Mõju avaldumise sagedus: Mõju avaldub iga kord, kui rahastuse taotleja soovib eelnõu kohaldamisulatusse kuuluvate teenuseosutajate vahendusel rahalisi vahendeid taotleda ning raha kaasamine peab toimuma vastavalt eelnõus sätestatud eeskirjadele.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ühisrahastusteenuse osutajad peavad hakkama edaspidi põhjalikumalt hindama rahastuse taotlejaga seonduvaid projekte, mistõttu võib juhtuda, et mõni rahastuse taotleja edaspidi läbi ühisrahastuse vahendeid kaasata ei saa. Muuhulgas tuleb koostada iga projekti (v.a. tarbijakrediidi) kohta ka põhiteabedokument, mis peab sisaldama lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis kogu iseloomuliku teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutava investeerimisprojekti kohta. Seal sisalduv peaks võimaldama hinnata rahastuse taotleja kohustusi, finantsseisundit, tulevikuväljavaateid ning pakutava investeerimisprojektiga kaasnevaid õigusi. Seda riski võib pidada keskmiseks.

Mõju olulisus: Kuna rahastuse taotlemine on võimalus, mitte kohustus, võib eelnõu mõju rahastuse taotlejale pidada väikeseks ehk mõju on siinkohal pigem ebaoluline.

6.1.3. Majanduslik mõju investoritele

Sihtrühm: kõik praegused ja tulevased investorid.

Vastavalt ühisrahastusteenuse osutajatelt saadud andmetele oli 2018. aasta alguses investeerinud ühisrahastusse ligikaudu 13 000 Eesti investorit (nii füüsilist kui juriidilist isikut).62 2020. a. lõpu seisuga on oma raha paigutanud ühisrahastusse hinnanguliselt juba 30 000 – 40 000 kohalikku investorit, mis on võrreldav börsiinvestorite arvuga.63 Seega on toimunud viimaste aastatega ühisrahastuse populaarsuse hüppeline kasv jaeinvestorite seas.

Tulevased investorid on kõik potentsiaalsed isikud, kel võib avalduda soov ühisrahastuse projektidesse investeerida. Võttes arvesse ka rahatarkuse edendamise eesmärke Eestis, siis potentsiaalsete investorite ring iga aastaga järjest suureneb. Alustavatele investoritele võib ühisrahastus tunduda ka arusaadavam, kui näiteks aktsiatesse investeerimine.

Krüptovarasse investeerimise mõju on siinkohal keeruline hinnata kuna võimalike investorite/klientide (sh juriidilistest isikutest klientide) arv on teadmata (ka suurusjärku on keeruline hinnata). Samas rakendub käesolevaga investorile ka positiivne majanduslik mõju näiteks seeläbi, et teenuseosutaja on kohustatud rakendama investori vara hoidmisele senisest rangemaid nõudeid, vältima huvide konflikti, avalikustama hinnateabepoliitika, jms – mis kõik peaks looma paremad võimalused investeerimisprotsessi paremaks toimimiseks ning selleks, et investor tegelikult temale lubatud krüptovara (või teenuse) ka edukalt kokkulepitud hinnaga saaks.

Mõju ulatus: Eelnõu võib mõjutada isikute investeerimiskäitumist, kuivõrd regulatsioonide ja finantsjärelevalve alla kuuluvaid teenuseosutajaid usaldatakse rohkem, mistõttu on isikud valmis rohkem ka oma rahalisi vahendeid vastavatesse projektidesse investeerima. Majandusliku heaolu tõus, kuivõrd usaldusväärsetel platvormidel investeerimise korral on suurem tõenäosus oma rahalisi vahendeid kasvatada. Investorite rahalised vahendid on rohkem kaitstud.

Investorite testimine ja riskihoiatuse esitamine tagab, et investor on teadlik, et vastav vara liik ei pruugi olla talle sobiv, sealhulgas kui esineb risk, et investor investeerib üle oma kahju kandmise võime.

Eelnõu reguleerib ka investoritele kahju hüvitamist juhul kui investoritele on antud eksitavat või ebaõiget teavet (juhul kui põhiteabedokument sisaldab ekslikku teavet). Ehk nähakse ette selged alused, mis juhul on investoritel võimalik sellist kahju hüvitamist nõuda.

Mõju investoritele on oluline, kuna „petuskeemile“ üles ehitatud teenuste osutajad peaksid ühisrahastusmudelit kasutades nägema palju rohkem vaeva, et „lihtsat“ raha saada. On väga vähe tõenäoline, et halbade kavatsustega ettevõtjad hakkavad tegevusluba taotlema. See omakorda tagab teenuse kasutajatele turvalisuse, paraneb ka teenuseosutaja ja rahastuse taotleja vastastikune usaldus. Investoritele hakatakse edaspidi andma rohkem asjaomast teavet ja oluline info jõuab investoriteni kiiremini. Investorile kaasnevaid mõjusid võib hinnata positiivseks.

Mõju avaldumise sagedus: Kuivõrd teenuseosutaja peab vastama nõuetele igal ajahetkel, siis mõju avaldub ka investorile iga kord, kui ta soovib oma rahalisi vaheneid teenuseosutaja vahendusel erinevatesse projektidesse paigutada.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena on välja toodud mitteteadliku investori testimisnõuded. Ehk enne, kui mitteteadlik investor saab teha ühisrahastusplatvormil tehingu, peab teenuseosutaja hindama, kas investori teadmised ja kogemused on piisavad asjaomasesse varasse investeerimiseks. Samas kaasneb ebapiisavate teadmiste või kogemuse korral üksnes hoiatusteade, millega investor peab tutvuma ja sellest arusaamist kinnitama, kuid see ei takista siiski investeeringu tegemist. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on seega väike. Paratamatult jääb alles risk, et vaatamata regulatsioonile mõned projektid lähevad halvaks ja ebaõnnestuvad ehk realiseerub klassikaline investeerimisrisk. Eelnõu üheks eesmärgiks on kehtestada nõudeid, et sellised olukorrad oleksid pigem harv nähtus. Samuti võivad investeeringu tasuvused muutuda madalamaks, kuna teenuseosutajale tekivad regulatsiooni nõuete järgimisega täiendavad kulud, siis võib olla, et tootlused langevad.

Keskkriminaalpolitsei näeb konkreetselt virtuaalvääringutega peamiselt kaht riski: 1) kelmuse risk (sageli seoses investeerimisega) ja 2) rahapesurisk. Kelmuse risk on rohkem esiplaanil, kuna selle kohta on praeguseks rohkem praktilisi näiteid: Eestile on tulnud hulgaliselt õigusabitaotlusi juhtumites, kus virtuaalvääringu teenusepakkujad on toime pannud kelmusi. Nii õigusabikoostöö kaudu kui ka Eesti kohtumenetlustes on kinnitust leidnud virtuaalvääringute kasutamine rahapesuks.64 Käesoleva eelnõuga püütakse viidatud probleemkohti vähendada, kuid täielikult seda vältida ei ole võimalik.

Mõju olulisus: Uue regulatsiooniga tõhustatakse investorkaitse nõudeid ja mõju võib pidada positiivseks ehk mõju on selles tähenduses oluline.

6.1.4. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Punktides 6.1.1–6.1.3. nimetatud sihtrühmad.

Mõju ulatus: Eelnõu mõjutab teenuseosutajate puhul sobilike töötajate leidmist. Oluline on märkida, et pigem on vaja piisavalt kvalifitseeritud tööjõud (eelkõige kas juriidiliste või IT teadmistega isikuid). Lisaks mõjutab eelnõu ka oluliselt juhtide määramist või tagasikutsumist, kuna nähakse ette nö kõrgendatud nõuded juhtorgani liikmetele (nn fit & proper, mis on aga finantsjärelevalve subjektide puhul tavapärased). Pärast seaduse vastusvõtmist ei pruugi juba tegutsevas ettevõttes olevad isikud vastata töötaja ja juhtorgani liikme nõuetele, mis võib tähendada näiteks töösuhete lõpetamist või juhatuse liikme tagasikutsumist.

Kui teenuseosutamine on regulatsiooni ja järelevalve all, siis väheneb risk, et isikud investeerivad oma vahendeid ebausaldusväärsetesse ettevõtetesse, misjärel nad võivad oma vahenditest ilma jääda ja langeda seetõttu rahalistesse raskustesse, sealhulgas langeda alla vaesuspiiri.

Mõju avaldumise sagedus: Ilmselt selgub uute töökohtade loomise vajadus seaduse rakendamise alguses.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Eelnõu võib kaasa tuua teatud ettevõtete äritegevuse lõpetamise, kes ei ole võimelised taotlema tegevusluba, mistõttu mõjutab see negatiivselt ka tööhõivet (töötuks jäämise oht). Samas eeldades, et selline tööjõud on piisavalt kvalifitseeritud, siis ei tohiks olla raskusi neil (nn koondatud või töökohast ilma jäänud) isikutel uute töökohtade leidmisega (nt kasvõi mõnes teises teenuseosutajas või mõnes muus finantssektori asutuses).
Teisest küljest võib anda tegevusluba n.ö kvaliteedimärgise, mille alusel on ettevõtjal hõlpsam oma tegevust laiendada ja seetõttu tekib vajadus ka täiendavate töökohtade loomiseks.

Mõju olulisus: Uute töökohtade arvu tõus on Eesti üldise tööhõive kõrval pigem väike ehk mõju on selles tähenduses ebaoluline.

6.2. Mõju Finantsinspektsioonile

Sihtrühm: Finantsinspektsioon, milles töötas 2021. aasta seisuga 122 inimest (sh 16 peatatud töölepingut).

Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus võib tõusta märkimisväärselt, kuna järelevalvesubjektide arv suureneb (vt punktide 7.1.1. ja 7.2.1.sihtrühma suurus), mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2021. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine palk 2973 eurot., kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust. Hinnanguliselt võib käesolev eelnõu tähendada Finantsinspektsiooni jaoks ca 10 – 20 uue töötaja palkamist.

Finantsinspektsiooni eelarve kujuneb subjektide poolt makstavatest menetlustasudest ja järelevalvetasudest. See tähendab, et isikud, kes taotlevad vastava teenuseosutaja tegevusloa peavad maksma nii ühekordse tasu (tegevusloa menetlustasu) kui edaspidi jooksvat järelevalvetasu. Menetlustasu on uue eelnõu versiooni kohaselt tõstetud seepärast ka 3 000 euro peale. Samuti on muudetud metoodikat kuidas arvestatakse jooksvat järelevalvetasu.
Uutest tasudest laekuvad summad peaksid üldiselt katma uute subjektide järelevalvele kuluvad summad. Ehk eesmärk on need järelevalvetasud kehtestada (võimaluse korral) kulupõhiselt. Siiski võib juhtuda, et täies ulatuses kogu Finantsinspektsiooni järelevalvekulu, mis läheb taoliste ettevõtjate üle järelevalve teostamisele, laekuvad summad siiski vähemalt algusaastatel ei kata (siis tuleb see kulu katta muude subjektide poolt laekuvate tasude arvelt).

Mõju avaldumise sagedus: seaduse rakendumise alguses avaldub suurem mõju, kui kõik sihtrühma kuuluvad teenuseosutajad hakkavad tegevusluba taotlema. Edaspidi on mõju pidev, kuna Finantsinspektsioon teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena võib näha üsna mahukat tegevuslubade väljastamise menetlust 2023. aastal.

Mõju olulisus: Mõju on oluline. Eelduslikult on mõju arvestades sihtrühma suurust (122 töötajaga asutus, kus vajadus tekib üle 10% uute töökohtade järele) ning mõju ulatust ehk kohanemisvajadust (nt ekspertiis ja arusaam sellistest uut tüüpi teenustest) siiski kokkuvõttes ilmselt pigem oluline.

6.3. Mõju Rahapesu andmebüroole (RAB)

Sihtrühm: Rahapesu Andmebüroo (töötajate arv ei ole avalik info).

Mõju ulatus: Mõju peamiseks ulatuseks tuleb pidada seda, et järelevalve teostamine virtuaalvääringu teenuse osutajate üle läheb väljapoole RAB-i pädevust. Nimetatud mõju võib pidada oluliseks, kuivõrd RAB-i tegevus täna on suuresti suunatud virtuaalvääringu teenuse osutajatega seotud tegevuslubade menetlemisele ning vastava sektori ettevõtjate üle kontrolli teostamisele.

Eelnevast tulenevalt võib eeldada, et peamise mõjuna väheneb RAB-i töökoormus. Käesolevaga on keeruline hinnata, kas ja kui palju võib seetõttu RABi töötajaskond vähendada, ilmselt mingil määral kindlasti (teatud osa töötajatest võivad minna Finantsinspektsiooni tööle). Samas käesoleva eelnõuga tehtavad muudatused ei tähenda, et RAB enam puutumust virtuaalvääringu valdkonnaga ei oma – vastav rahapesu seire, teadete esitamise menetlus rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse korral jms jääb jätkuvalt RAB-i ka antud valdkonna osas.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Tööülesannete muutumise tõttu on RAB-i struktuuriüksustes vajalik teha tõenäoliselt muudatusi. Siiski on keeruline hinnata, kas ja kui suures ulatuses see kokkuhoidu riigieelarve tähenduses võiks omada.

Mõju olulisus: keskmine.

6.4. Muud mõjud

Regulatsioonil puudub mõju välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule.

6.5. Kokkuvõte mõjudest

Ühisrahastusturg on küll viimase kümne aasta jooksul suhteliselt kiiresti kasvanud kuid võrreldes muu finantssektoriga (eelkõige pangandusega) on selle sektori mahud veel suhteliselt väikesed. Praegu tegutseb Eestis erinevaid ühisrahastusteenuse osutajaid hinnanguliselt 20–30 ringis. Kuna mitmed ühisrahastusteenuse osutajad omavad käesoleval ajal tegevusluba, nt krediidivahendaja oma, siis ei tohiks enam käesoleva seaduse rakendamine olla nende suhtes koormav kuna nad on juba Finantsinspektsiooni järelevalve all. Siiski teatud ulatuses halduskoormus ühisrahastusteenuse osutajatele kasvab.

Krüptovaradega seotud teenuste osutajatel, sh virtuaalvääringu teenuse pakkujatel kulub eelduslikult võrreldes ühisrahastusteenuse osutajatega rohkem täiendavat tööjõudu ja kapitali, et oma tegevus viia kooskõlla seaduses sätestatud nõuetega. Seda põhjusel, et seni ei ole nad üldse Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuulunud. Samas 2022. a. 15. juunil jõustunud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatused nägid juba ette kõrgendatud nõuded selles sektoris tegutsemiseks, mistõttu on ka need teenuseosutajad pidanud astuma samme, et olla kooskõlas nõuetega, mis on kohati üsna samaväärsed käesoleva seaduse eelnõu nõuetega (nt kapitalinõuded, nõuded juhtide usaldusväärsusele jms). Samamoodi nagu ühisrahastusteenuse osutajatel, siis kasvab ka krüptovara teenuseosutajate halduskoormus ja seda tõenäoliselt suuremas ulatuses kui ühisrahastusteenuse osutajatel (eelkõige põhjusel, et Finantsinspektsioon ei ole seni krüptovara teenuseosutajatele tegevuslube väljastanud).

Ettevõtetest rahastuse taotlejatele suures plaanis midagi ei muutu, kuivõrd juba täna on neil võimalik läbi ühisrahastusteenuse osutajate vahendeid kaasata. Uue regulatsiooniga tekivad projektide valimise kriteeriumid, mida ühisrahastusteenuseosutaja peab edaspidi arvestama hakkama. Siiski teatud kohustused kaasnevad ka uue seadusega neile – eelkõige tuleb rahastuse taotlejal anda ühisrahastusteenuse osutajale õiget ja selget teavet investeerimisprojekti vastavalt seaduses sätestatule, hetkel ei ole sellisel kujul info andmine regulatiivselt nö standardiseeritud. Ehk halduskoormuse kasv rahastuste taotlejatele on pigem väike.

Investorite jaoks suureneb eelnõuga läbipaistvus, sh teave projektide kohta muutub hõlpsamini kättesaadavaks ja selgemaks, sellele tekivad ühetaolised nõuded, mis võimaldab investoril paremini ühisrahastusprojekte ja krüptovaraprojekte omavahel võrrelda. Kokkuvõttes paraneb eelnõuga investorite jaoks kindlus, et nende vahendid on nö piisavalt kaitstud.


7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisel puuduvad mõjud riigi ja kohaliku omavalitsuste tegevustele.

Seda kas seaduse vastuvõtmise tulemusena tekib kulude kokkuhoid riigieelarve tähenduses on keeruline hinnata (vt eespool märgitut). Tõenäoliselt riigieelarve mõttes kulud ei vähene – RABi sees toimuvad ilmselt teatud struktuursed ümberkorraldused, kuid need ei too kaasa kulude vähenemist.


8. Rakendusaktid

1. Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määruse, milles täpsustatakse Finantsinspektsioonile esitatavaid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid ja dokumente (§ 20 lg 5).
2. Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded andmete registreerimisele ja säilitamisele (§ 34 lg 8).
3. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded finantsvahendusplatvormil tehingute tegemise kohta (§ 40 lg 10).
4. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale (§ 42 lg 7).
5. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud riskide juhtimisele ja intsidentidest teavitamisele täpsemad nõuded (§ 44 lg 6).
6. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavalt avalikustamisele kuuluvate andmete loetelu, aruannete vormid ja koostamise metoodika ning avalikustamise tähtajad (§ 47 lg 4).
7. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded investeerimisprojekti pakkumise kohta avalikustatavale teabele (§ 49 lg 2).
8. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad tehingute kohta käivate andmete avalikustamise nõuded, sealhulgas käesoleva §-i lõikes 1 nimetatud andmete avalikustamise sageduse (§ 51 lg 3).
9. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad nõuded investeerimisprojekti tulususe või tootluse garanteerimisele või tagasiostugarantii rakendamisele, sealhulgas garantiifondi tingimuste kohta (§ 63 lg 8).
10. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded eelseadistatud investeerimise, eelkõige volituse andmisel kasutatavate kriteeriumite ja kliendile asjakohase teabe andmise kohta (§ 64 lg 7).
11. Täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (§ 66 lg 11).
12. Majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (§ 73 lg 5).
13. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada teenuseosutajale täpsemad vara hoidmise nõuded (§ 74 lg 7).
14. Finantsinspektsioonile esitavate aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (§ 76 lg 6).
15. Valdkonna eest vasutav minister võib kehtestada määrusega täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud vara registreerimisele ja nendega tehingute tegemisele keskdepositooriumis.“ (§ 130 p 2).


9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2023. aasta 1. juulil.
Eelnõu koostajate hinnangul on vajalik (võrreldes üldkorras seaduse jõustumise tähtajaga) seada täiendav üleminekuperiood nii Finantsinspektsiooni jaoks, et Finantsinspektsioonil oleks aega end ette valmistada täiendavate tegevuslubade taotlemiseks (vt ka § 120 lg 2) ning vajadusel kaasata täiendavaid ressursse, sh personali tegevusloa taotluste menetlemiseks, kui ka turuosaliste jaoks, kellel on vaja täiendavat aega enda tegevuse viimiseks kooskõlla seaduse nõuetega, sh taotleda asjaomast tegevusluba Finantsinspektsioonilt.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu on varasemalt esitatud kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Siseministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Pangale, Rahapesu Andmebüroole, Kaitsepolitsei Ametile, MTÜ FinanceEstonia’le, Eesti Pangaliidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Nasdaq Tallinna Börsile, Eesti Advokatuurile, Eesti Krüptoraha Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Notarite Kojale ning Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, ja arvamuse avaldamiseks kohtutele.

Käesolevaga esitatakse eelnõu heakskiitmiseks Vabariigi Valitsusele.



Algatab Vabariigi Valitsus 2022

(allkirjastatud digitaalselt)


LISA 1. Rakendusaktide kavandid

Määruse eelnõu kavand nr 1

Rahandusministri määrus
„Nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelu“

Määrus kehtestatakse krüptovara ja ühisrahastuse seaduse (edaspidi seadus) § 66 lõike 11 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab nõuded investeerimisprojekti põhiteabedokumendile ja põhiteabedokumendis sisalduvate andmete loetelu.

§ 2. Teave rahastuse taotleja ja investeerimisprojekti kohta

(1) Seaduse § 66 lõigetes 2, 3 ja 9 nimetatu kohta avalikustatakse järgmised andmed:
1) rahastuse taotleja (äri)nimi, õiguslik seisund, osaluse struktuur, juhtorgani liikmete nimed ja kontaktandmed;
2) põhiteabedokumendis esitatud teabe õigsuse eest vastutavate isikute nimi ja funktsioon, juriidiliste isikute puhul registrijärgne asukoht;
3) rahastuse taotleja põhitegevusala ning asjakohasel juhul rahastuse taotleja pakutavad tooted või teenused;
4) viide rahastuse taotleja viimasele finantsaruandele, kui see on kättesaadav;
5) rahastuse taotleja peamised aastased finantsnäitajad ja suhtarvud viimase kolme aasta kohta, kui need on kättesaadavad;
6) investeerimisprojekti, sealhulgas selle põhiomaduste kirjeldus.

(2) Kui rahastuse taotleja on asutatud vähem kui kolm aastat tagasi ja rahastuse taotleja tegevusajaloo pikkus ei võimalda esitada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud viimast finantsaruannet või sama lõike punktis 5 nimetatud suhtarvusid viimase kolme aasta kohta, siis esitab ta selle asemel olemasolevad finantsnäitajad ja finantsprognoosi järgneva aasta kohta.

(3) Lisaks lõikes 1 sätestatule esitab rahastuse taotleja järgneva vastutust käsitleva avalduse:
„Rahastuse taotleja kinnitab, et talle teadaolevalt ei ole välja jäetud teavet, mis võib mõjutada investeerimisprojekti kohta tehtava investeerimisotsuse tegemist, ning et põhiteabedokumendis esitatud teave ei ole sisuliselt eksitav või ebatäpne. Käesoleva põhiteabedokumendi koostamise ja teabe õigsuse eest vastutab projektiomanik.“.

§ 3. Investeerimisprojekti põhiomaduste ja rahastuse taotlemise tingimuste kohta avalikustatav teave

(1) Investeerimisprojekti kohta esitatakse järgmised andmed:
1) investeerimisprojekti meeskond või muud vastutatav isikud, sealhulgas nende isikute vahelised võimalikud huvide konfliktid;
2) investeerimisprojekti pakkumisega kaasatav minimaalne kapitalimaht või laenatavad minimaalsed vahendid ning rahastuse taotleja või teenuseosutaja poolt investeerimisprojekti pakkumise jaoks korraldatud pakkumiste arv;
3) kaasatava kapitali või laenatavate vahendite eesmärgi saavutamise hiliseim tähtpäev;
4) teave tagajärgede kohta, mis tekivad juhul, kui tähtpäevaks ei õnnestu kaasata piisavalt kapitali või laenata piisavalt vahendeid;
5) rahastuse taotleja poolt investeerimisprojekti pakkumisega kaasatud vahendite summa.

(2) Lepingueelse järelemõtlemisaja kohta avalikustatakse:
1) lepingueelse järelemõtlemisaja olemasolu;
2) tingimused mittekogenud klientide jaoks.


§ 4. Investeerimisprojekti pakkumisega otseselt ja kaudselt seotud riskide avalikustamine

Põhiteabedokumendis avalikustatakse peamised riskid või riskitegurid, mis on seotud vähemalt järgnevaga:
1) investeerimisprojektiga ja selle pakkumise rahastamisega;
2) rahastuse taotlejaga;
3) vastava valdkonnaga;
4) tehnoloogiaga, sh küberriskid.

§ 5. Investeerimisprojekti pakkumisega seotud teabe avalikustamine

(1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse teave seaduse § 3 lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud investeerimisprojekti pakkumise kohta, sealhulgas avalikustatakse:
1) pakutavate projekti kogusumma ja vara või nõude liik;
2) vastava vara või nõude märkimishind;
3) kui ülemärkimine on lubatud, siis ülemärkimise jaotamise viis;
4) märkimise ja makse tingimused;
5) vastava vara või nõude hoidmine ja üleandmine klientidele.

(2) Kui investeeringu on taganud tagatise andja, siis avalikustatakse järgmine teave:
1) kas tagatise andja on juriidiline isik;
2) tagatise andja nimi, õiguslik seisund ja kontaktandmed;
3) teave tagatise olemuse ja tingimuste kohta.

(2) Kui see on kohaldatav, siis tingimused kohustuse kohta osta vastav vara tagasi ja tagasiostmise tähtaeg.

(3) Kohaldatavuse korral avalikustatakse ka vastava vara nominaalne intressimäär, esimese intressi tasumise kuupäev, intressimaksete tähtpäevad, lunastustähtpäev ja tootlus.

§ 6. Teave eriotstarbeliste üksuste kohta

Kui investeerimisprojekti pakkumiseks või vahendamiseks kasutatakse eriotstarbelist üksust, avalikustatakse järgmine teave:
1) eriotstarbelise üksuse kasutamise eesmärk;
2) eriotstarbelise üksuse kontaktandmed;
3) eriotstarbelise üksuse kasutamisega seotud võimalikud riskid.

§ 7. Teave kolmandate isikute kohta

(1) Kui pakkumise tulemusena saadud raha või rahalised vahendid antakse, laenatakse või tehakse muul moel kättesaadavaks kolmandale isikule, kes ei ole rahastuse taotleja või teenuse osutaja, avalikustatakse põhiteabedokumendis sellise isiku kohta järgnev teave:
1) isiku kaasamise eesmärk;
2) isiku kontaktandmed;
3) isiku kasutamisega seotud riskid.

(2) Kui lõikes 1 nimetatud kolmandaid isikuid on rohkem kui üks, avalikustatakse lõike 1 punktides 1-3 nimetatud teave iga nimetatud kolmanda isiku kohta eraldi.

§ 8. Kliendi õigustega seotud teabe avalikustamine

(1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse järgmised kliendi õigused:
1) varaga seotud õigused;
2) piirangud, mida kohaldatakse vastava vara suhtes, sealhulgas lepingud või muud kokkulepped, mis takistavad vara võõrandatavust;
3) vara võõrandamise võimalike piirangute kirjeldus;
4) investeeringust väljumise võimalused.

(2) Kohaldatavuse korral avalikustatakse kapitali jaotus ja hääleõigused enne ja pärast pakkumise tulemusena kapitali suurenemist (eeldusel, et kogu vara märgitakse).

§ 9. Tasude ja õiguskaitsega seotud teabe avalikustamine

(1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse tasude ja õiguskaitsega seotud järgnev teave:
1) kliendilt seoses investeeringuga nõutavad tasud ja tema kantud kulud, sealhulgas halduskulud, mis tulenevad vara müügist;
2) kas ja kuidas on võimalik hankida tasuta lisateavet investeerimisprojekti, rahastuse taotleja ja asjakohasel juhul eriotstarbelise üksuse kohta;
3) kuidas ja kellele saab klient esitada kaebuse investeeringu, rahastuse taotleja tegevuse või teenuse osutaja kohta.

§ 10. Erisused tarbijakrediidipõhiste investeerimisprojekti kohta
/see osa on veel valmimisel/

Määruse eelnõu kavand nr 2

Rahandusministri määruse „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel.

Rahandusministri 21. veebruari 2011. a määruses nr 10 „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1)   krediidiasutuse, kindlustusandja, fondivalitseja, investeerimisühingu, aruandlusteenuse osutaja, makseasutuse, e-raha asutuse ning krediidiandja ja -vahendaja, sealhulgas hüpoteekkrediidiandja ja -vahendaja, krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutaja kohta;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
/…/

3) määrust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:
„§ 91. Registreeritud põhiteabedokument

Krüptovara ja ühisrahastuse seaduse § 68 lõike 1 kohaselt registreeritud põhiteabedokumendi kohta avalikustatakse järgmised andmed:
1) /…/;
2) /…./.

Määruse eelnõu kavand nr 3

Rahandusministri määrus „Krüptovara ja ühisrahastuseteenuse osutaja majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted“

Määrus kehtestatakse krüptovara ja ühisrahastuse seaduse (edaspidi seadus) § 73 lõike 5 alusel.

§ 1.  Reguleerimisala
Käesolev määrus sätestab krüptovara ja ühisrahatuse teenuse osutaja (edaspidi koos teenuseosutaja) majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted ning Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra.

§ 2. Püsivate üldkulude arvutamine
(1) Püsivate üldkulude arvutamisel võetakse aluseks viimane aktsionäride üldkoosolekul või osanike koosolekul kinnitatud majandusaasta aruanne.
(2) Püsivate üldkulude arvutamiseks summeeritakse järgmised näitajad:
1) „Mitmesugused tegevuskulud”;
2) „Põhivara kulum ja väärtuse langus”;
3) „Muud ärikulud”.

(2) Mitmesugused tegevuskulud on administratiivsetel ja muudel põhitegevusega mitte otseselt seotud eesmärkidel ostetud teenuste ja abimaterjalide kulud [või vastavalt kasumiaruande kirjetele …].

(3) Põhivara kulum ja väärtuse langus on materiaalselt ja immateriaalselt põhivaralt ja soetusmaksumuse meetodil kajastatavatelt kinnisvarainvesteeringutelt arvestatud amortisatsioonikulu ja väärtuse langusest tekkinud kulud.

(4) Muud ärikulud on ebaregulaarselt äritegevuse käigus tekkinud kulud, sealhulgas kahjum materiaalse ja immateriaalse põhivara ning kinnisvarainvesteeringute müügist; trahvid ja viivised, netokahjum valuutakursimuutustest nõuetelt ostjate vastu ja kohustustest müüjate ees [või vastavalt kasumiaruande kirjetele …].

(5) Finantsinspektsiooni eelneva kirjaliku nõusoleku alusel võib püsivate üldkulude suuruse arvutamisel maha arvata ühekordsed aruandeaasta erakorralistest asjaoludest tingitult püsivate kulude hulka kuuluvad kulud.


Määruse eelnõu kavand nr 4

Rahandusministri määrus
„Krüptovarateenuse ja ühisrahastuseteenuse osutaja Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord“

Määrus kehtestatakse krüptovara ja ühisrahastuse seaduse (edaspidi seadus) § 76 lõike 6 alusel.

§ 1.  Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab krüptovarateenuse ja ühisrahastusteenuse osutaja (edaspidi koos teenuseosutaja) Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra.

§ 2. Teenuseosutaja omavahendid

(1) Teenuseosutaja omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel lähtutakse seaduse §-s 73 sätestatust.
(2) Finantsinspektsioonil on õigus pärast teenuseosutaja majandusaasta aruande kinnitamist nõuda omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel aluseks võetud püsivate üldkulude suuruse korrigeerimist juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et esitatud üldkulude summa ei vasta tegelikkusele, või kui teenuseosutaja äritegevuses on toimunud olulisi muudatusi.

§ 3. Koostatavad aruanded

(1) Teenuseosutaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile:
1) „Tehingute aruande” vastavalt lisale 1;
2) „Klientide vara aruande” vastavalt lisale 2;
3) „Omavahendite aruande” vastavalt lisale 3;
4) „Teenuseosutaja bilansi” vastavalt lisale 4;
5) „Teenuseosutaja kasumiaruande” vastavalt lisale 5.

(2) Aruannete esitamisel peab teenuseosutaja kasutama järgmisi aruannete koode:
1) „Tehingute aruanne” koodiga xxxa;
2) „Klientide vara aruanne” koodiga xxxb;
3) „Omavahendite aruanne” koodiga xxxc;
4) „Teenuseosutaja bilanss” koodiga xxxd;
5) „Teenuseosutaja kasumiaruanne” koodiga xxxf;

§ 4. Aruannete koostamise alused

(1) Aruanded koostatakse eurodes.
(2) Käesoleva määruse paragrahvi 3 lõikes 1 nimetatud aruannetes kajastatavad andmed esitatakse täisühikutes, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.
(3) Välisvaluutas fikseeritud summad arvutatakse eurodesse ümber aruandeperioodi viimase tööpäeva Euroopa Keskpanga kursiga.
(4) Muude käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetamata varade puhul kajastatakse nende varade turuväärtus eurodes aruandeperioodi viimase tööpäeva seisuga.
(5) Omavahendite aruandes esitatakse andmed omavahendite koostisosade kohta aruandeperioodi lõpu seisuga.
(6) Omavahendite minimaalsuurus esitatakse omavahendite aruandes eelneva majandusaasta lõpu seisuga sõltuvalt püsivate üldkulude meetodist, kui aruande kirjete selgituses ei ole sätestatud teisiti.

§ 5. Aruannete esitamine

(1) Aruanded esitatakse Finantsinspektsioonile elektrooniliselt XMLis (Extensible Markup Language) vormindatud dokumentidena.
(2) Teenuseosutaja on aruannete esitamisel kohustatud järgima tehnilisi nõudeid, mis on avaldatud Finantsinspektsiooni veebilehel.
(3) Aruande valdkonda kuuluvate andmete puudumisel tuleb esitada tühi aruanne.

§ 6. Esitatud aruannete kontroll

(1) Finantsinspektsioon kontrollib esitatud aruannete vastavust käesolevas määruses esitatud nõuetele kohe pärast aruande laekumist.
(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab aruandes puudusi, teavitab ta sellest viivitamatult aruande esitajat.
(3) Aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb esitada ka juhul kui aruande esitaja on varasemalt esitatud andmetes tuvastanud vea.

§ 7. Aruande esitamise turvamine

Teenuseosutaja on aruannete esitamisel kohustatud järgima tehnilisi nõudeid, mis on avaldatud Finantsinspektsiooni veebilehel.






















Seletuskirja
Lisa 2

EL õiguse vastavustabelid

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1504 ja Eesti õigusaktide vastavustabel

EL õigusakti norm
EL õigusakti normi ülevõtmise kohustus
EL õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed õigusaktid
Kommentaarid
Artikkel 1
jah
VPTS § 1 lg 2
Viidatud normi kohaselt lisatakse direktiivi 2014/65/EL, mis on Eestis üle võetud väärtpaberituru seadusega, artikli 2 lõikesse 1 järgmine punkt:
„p)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 (*1) artikli 2 lõike 1 punktis e määratletud ühisrahastusteenuse osutajate suhtes.

Artikkel 2 punkt 1
ei
Direktiiv tuleb viidatud ajaks riigisisesesse õigusesse üle võtta. Eelnõu jõustumisaeg on kehtestatud 1. juuliks 2021.
Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele direktiivist tulenevate sätete ülevõtmistähtaja. Selle kohaselt liikmesriigid võtavad vastu direktiivi (EL) 2020/1504 artikli 1 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ja avaldavad need hiljemalt 10. maiks 2021. Kõnealuseid norme tuleb kohaldada alates 10. novembrist 2021.
Artikkel 2 punkt 2
ei
-
Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele direktiivi ülevõtvate riigisiseste sätete teksti.
Artikkel 3
ei
-
Sätestab direktiivi jõustumise.
Artikkel 4
ei
-
Sätestab direktiivi adressaadid.




Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 ja Eesti õigusaktide vastavustabel

EL õigusakti norm
EL õigusakti normi ülevõtmise kohustus
EL õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed õigusaktid
Kommentaarid
Artikkel 29 lõige 1
jah
eelnõu § 87 lõige 6
Viidatud artikli kohaselt määravad liikmesriigid pädevad asutused, kes vastutavad käesolevas määruses sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest, ning teavitavad sellest ESMAt.
Artikkel 34 esimene lause
ei
-
Viidatud artikli kohaselt teatavad liikmesriigid komisjonile ja ESMA-le oma õigus- ja haldusnormid, millega määruse VI peatükki (pädevad asutused ja esma) rakendatakse, sealhulgas asjaomased kriminaalõigusnormid, hiljemalt 10. novembriks 2021. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti.
Artikkel 34 teine lause
ei
-
Liikmesriigid teatavad põhjendamatu viivituseta komisjonile ja ESMA-le kõnealuste normide hilisematest muudatustest. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti, kui need muutuvad seaduse vastuvõtmise järel.
Artikkel 39 lõige 1 punktid a ja b
jah
eelnõu § 115
Säte kohustab liikmesriike tagama pädevatele asutustele riigisisese õiguse kohaselt õiguse määrata halduskaristusi ja võtta muid sobivaid haldusmeetmeid, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Artikkel 39 lõike 1 viimane lõik
ei
-
Liikmesriigid teevad esimeses ja teises lõigus osutatud õigusnormid komisjonile ja ESMA-le üksikasjalikult teatavaks hiljemalt 10. novembriks 2021. Nad teavitavad komisjoni ja ESMAt viivitamata kõigist õigusnormide hilisematest muudatustest.
Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete teksti, mh ka siis, kui need muutuvad seaduse vastuvõtmise järel.
Artikkel 39 lõige 2
jah
Vt alljärgnevaid lahtreid.
Viidatud sätte kohaselt peavad iikmesriigid tagavama kooskõlas oma riigisisese õigusega, et pädevatel asutustel on lõike artikli 39 1 esimese lõigu punktis a osutatud õigusrikkumiste eest õigus kohaldada vähemalt järgmisi halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid:
Artikkel 39 lõige 2 punkt a
jah
eelnõu § 87 lg 7
a) avalik teadaanne, milles märgitakse ära õigusrikkumise eest vastutava füüsilise või juriidilise isiku nimi ja õigusrikkumise laad;
Artikkel 39 lõige 2 punkt b
jah
eelnõu § 87 lg 3 p 5 ja § 95-96
b) ettekirjutus, millega nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks õigusrikkumisena käsitatava tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;
Artikkel 39 lõige 2 punkt c
jah
eelnõu § 18, § 27 lg 1 ja lg 3 ja § 28 lõiked 5-6 ning § 95 lg 4 punktid 5 ja 7
c) keeld õigusrikkumise eest vastutaval juriidilise isiku juhtorgani liikmel või muul õigusrikkumise eest vastutaval füüsilisel isikul ühisrahastusteenuse osutajates juhtimisülesandeid täita;
Artikkel 39 lõige 2 punkt d
jah
eelnõu § 98
d) maksimaalne haldustrahv, mis on vähemalt sama suur kui kahekordne kasu, mis saadi õigusrikkumise tulemusel, mille puhul on võimalik kasu kindlaks määrata, isegi kui see ületab punktis e sätestatud maksimumsummasid;
Artikkel 39 lõige 2 punkt e
jah
eelnõu § 98
e) juriidilise isiku puhul maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot või liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa omavääringus 9. novembri 2020. aasta seisuga või kuni 5 % selle juriidilise isiku aastasest kogukäibest vastavalt kõige värskemale finantsaruandele, mille juhtorgan on kinnitanud. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või selle emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/34/EL, (23) siis on asjakohane aastane kogukäive vastavalt liidu asjakohastele raamatupidamisalastele õigusaktidele aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud finantsaruande järgi, mille on kinnitanud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtorgan;
Artikkel 39 lõige 2 punkt f
jah
eelnõu § 98
füüsilise isiku puhul maksimaalne haldustrahv vähemalt 500 000 eurot või liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa omavääringus 9. novembri 2020. aasta seisuga.
Artikkel 39 lõige 3
ei
eelnõu 12. peatükk
Liikmesriigid võivad õigusrikkumise eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ette näha täiendavaid karistusi või meetmeid ning suuremaid haldustrahve, kui on sätestatud käesolevas määruses.
Artikkel 41
jah
HMS nõuded
Liikmesriigid tagavad, et käesoleva määruse alusel vastu võetud otsused on asjakohaselt põhjendatud ja nende peale võib esitada kaebuse kohtule. Samuti kehtib kohtule kaebuse esitamise õigus, kui otsust ei tehta kuue kuu jooksul alates kõiki nõutud andmeid sisaldava tegevusloa taotluse esitamist.
Artikkel 48
ei
eelnõu rakendussätted
Artikkel 48
Üleminekuperiood ühisrahastusteenuste osutamiseks kooskõlas riigisisese õigusega
1.  Ühisrahastusteenuse osutaja võib kooskõlas kohaldatava riigisisese õigusega jätkata käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate ühisrahastusteenuste osutamist kuni 10. novembrini 2022 või kuni neile antakse artiklis 12 osutatud tegevusluba, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem.
2.  Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud üleminekuperioodi jooksul võivad liikmesriigid kehtestada lihtsustatud tegevusloa andmise korra üksustele, kellel on käesoleva määruse jõustumise ajal riigisisese õiguse kohane luba osutada ühisrahastusteenuseid. Pädevad asutused tagavad, et artiklis 12 sätestatud nõuded on täidetud enne sellise lihtsustatud korra kohaselt loa andmist.
3.  Hiljemalt 10. maiks 2022 hindab komisjon pärast ESMAga konsulteerimist käesoleva määruse kohaldamist ühisrahastusteenuse osutajate suhtes, kes osutavad ühisrahastusteenuseid üksnes riigi tasandil, ning käesoleva määruse mõju riiklike ühisrahastusturgude arengule ja rahastamisele juurdepääsule. Selle hinnangu põhjal on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 44 vastu delegeeritud õigusakte, et pikendada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ajavahemikku ühe korra 12-kuulise ajavahemiku võrra.

Artikkel 50 lõige 1
jah
Võetakse üle asjaomase eriseadusega (rikkumisest teavitaja kaitse seadus), mis käesoleval ajal on justiitsministeeriumi poolt ettevalmistamisel.
Direktiivi (EL) 2019/1937 muudatuse ülevõtmine
1.  Liikmesriigid võtavad artikli 47 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 10. novembriks 2021. Kui nimetatud kuupäev on varasem, kui direktiivi (EL) 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 osutatud ülevõtmiskuupäev, lükatakse asjaomaste õigus- ja haldusnormide vastuvõtmine, avaldamine ja kohaldamine edasi kuni direktiivi (EL) 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 osutatud ülevõtmiskuupäevani.
Artikkel 50 lõige 2
ei
Edastatakse, kui asjaomane eriseadus (rikkumisest teavitaja kaitse seadus) on vastu võetud.
Viidatud sätte kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile ja ESMA-le artikliga 47 reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti. Tegemist on sättega, mis kehtestab liikmesriikidele kohustuse edastada Euroopa Komisjonile ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele määrust ülevõtvate riigisiseste sätete tekst.
Artikkel 51
ei
Riigisisene õigus tuleb viidatud ajaks määruse normidega vastavusse viia. EL ühisrahastusmääruse sätete ülevõtmiseks on eelnõu kooskõlastusele saatmise ajaks menetluses ka teine eelnõu (Finantsinspektsiooni seaduse ja teiste seaduse muutmise eelnõu; eelnõude infosüsteemi dokumendi number 21-0580/05). ÜMIVS-i üldine jõustumisaeg on kehtestatud 1. aprilliks 2022.
EL ühisrahastusmäärus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
EL ühisrahastusmäärust kohaldatakse alates 10. novembrist 2020.
Viidatud määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Tegemist on normiga, mis sätestab määruse jõustumise ja kohaldamise ajad ning selle adressaadid.





LISA 2. Kokkuvõte krüptovarade väljatöötamiskavatsuse kohta laekunud tagasisidest

Eesti Krüptoraha Liit
VTK teemade käsitlus on tervitatav, aga peaks minema veel kaugemale, sh 1) looma eraldi TOÜ - tokeniseeritud osaühingu vormi; ja 2) looma lihtsa lahenduse STO/ETO-dele, et vähendada uute ettevõtjate kulusid.

Audiitorkogu
Toetavad krüptovarade reguleerimisega seotud algatust ja märgivad, et see on vajalik krüptovarade olemuse paremini mõistmiseks ja nende kohta arvestuse pidamiseks.

Coinfirm
VTK kui sellisel kujul algatus on positiivne. Soovitavad lisada krüptovaradega tehtud tehingute monitoorimise klausli seadusesse. Rakendatud juba UAE's ja Šveitsis, tuleneb FATF-i uutest soovitustest.

Eesti Pank
Toetavad VTK-s nimetatud eesmärkide lahendamist. Probleem on õiguslike garantiide vähesus ja üldise õigusselguse madal tase.

Justiitsministeerium
Eelkõige keskenduvad tagasisides äriseadustiku muutmisele. Märgivad, et osade registri-pidamise probleemid tuleks lahendada revisjoni raames, ja siis vaadata, et kuidas plokiahel sinna sobitub. Ei toeta eraldi võõrandamise viisi loomist.

Finantsinspektsioon
Algatus on positiivne, VTK-s käsitletud küsimused on olulised ja käsitlevad õigeid aspekte.
Riskide käsitlus IT-teenuste juures on jäänud tahaplaanile.
Oblicity
Algatus on positiivne, aga tundmatu kartuses tuleks vältida ülereguleerimist.
Tokeni mõiste tuleks paremini lahti seletada - nt mis on bitcoin?
Eesti Pangaliit
Kui krüptovara vastab väärtpaberi või e-raha tunnustele, siis tuleks neid sellena käsitleda, mitte luua uut raamistikku. Vastasel juhul kerkivad esile uued varaklassid.

Rahapesu Andmebüroo
Toetab krüptoühingute tegevuse efektiivsemat ja täpsemat reguleerimist. Aga nende käsitlus VTK-s on vähene ja vajab täiendavat analüüsi. Võiks olla üks suur pakett kogu krüptovarade sektori jaoks.

Notarite Koda
Suur osa tagasisidest keskendub registripidamisele ja OÜ osa võõrandamise tehingute vorminõuete kaotamisele. Notarite Kojale jääb arusaamatuks, miks peaks osanike andmete registreerimise tehnoloogia vahetumine tooma kaasa tehingute vorminõude leevendumise.

Blockchain4Europe
Soovitavad tehnoloogia-neutraalset lähenemist ja muuta olemasolevat õigust, mitte luua uut seadust.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Üldiselt on algatus tervitatav. Vaja oleks laiemat selgitust (nt juhendi kujul), et millega on krüptovarade puhul tegu ja kes võivad sellel alal tegutseda, millised on piirangud, riskid ja ohud.

FinanceEstonia
Märgivad, et probleem on olemas ja esmast tähelepanu vajavad:
1) Tarbijate/investorite kaitse asjakohase järelevalve läbi. Võtta eeskuju ühisrahastusest, kus tuleb EL regulatsioon, kus pigem hoiatatakse ja koolitatakse. Krüpto puhul sarnaselt delegeerida koolitamiskohustus kapitalikaasajatele;
2) Tuleks reguleerida STO'sid, mitte ICO'sid;
3) Krüpto-fiat börside ja rahakotiteenuste pakkujate regulatsioon;
4) Ei pea tingimata seadusi looma, saab ka juhendite ja tõlgendustega.