Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Kilvar Kessler

Finantsinspektsioon

[email protected]

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse

eelnõu

Austatud härra Kessler

Edastame käesolevaga arvamuse avaldamiseks ühisrahastuse ja muude

investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu, mille kohta ootame

tagasisidet hiljemalt 5. veebruariks 2021.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Martin Helme

rahandusminister

Lisad:

1. Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse

eelnõu

2. Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse

eelnõu seletuskiri

Paula Etti 6113502, [email protected]

Meie 15.01.2021 nr 13-1.1/420-1

2

Lisaadressaadid:

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Siseministeerium

Eesti Pank

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

FinanceEstonia MTÜ

Eesti Pangaliit MTÜ

Eesti Advokatuur

Politsei- ja Piirivalveamet

Kaitsepolitseiamet

Politsei- ja Piirivalveamet (Rahapesu andmebüroo)

Nasdaq Tallinn AS

Eesti Krüptoraha Liit

Notarite Koda

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Audiitorkogu

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ

Nõuded investeerimisinstrumendi põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete

loetelu

Määrus kehtestatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning

virtuaalvääringute seaduse (edaspidi seadus) § 51 lõike 11 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab nõuded investeerimisinstrumendi põhiteabedokumendile ja

sisalduvate andmete loetelu.

§ 2. Teave rahastuse taotleja ja investeerimisprojekti kohta

(1) Seaduse § 51 lõigetes 2, 3 ja 9 nimetatu kohta avalikustatakse järgmised andmed:

1) rahastuse taotleja (äri)nimi, õiguslik seisund, osaluse struktuur, juhtkond ja

kontaktandmed;

2) põhiteabedokumendis esitatud teabe õigsuse eest vastutavate isikute nimi ja funktsioon,

juriidiliste isikute puhul registrijärgne asukoht;

3) rahastuse taotleja põhitegevusala ning asjakohasel juhul rahastuse taotleja pakutavad

tooted või teenused;

4) viide rahastuse taotleja viimasele finantsaruandele, kui see on kättesaadav;

5) rahastuse taotleja peamised aastased finantsnäitajad ja suhtarvud viimase kolme aasta

kohta, kui need on kättesaadavad;

6) investeerimisprojekti, sealhulgas investeerimisinstrumendi otstarbe ja põhiomaduste

kirjeldus.

(2) Kui rahastuse taotleja on asutatud vähem kui kolm aastat tagasi ja rahastuse taotleja

tegevusajaloo pikkus ei võimalda esitada käesoleva § lõike 1 punktis 4 nimetatud viimast

finantsaruannet või sama lõike punktis 5 nimetatud suhtarvusid viimase kolme aasta kohta, siis

esitab ta selle asemel olemasolevad finantsnäitajad ja finantsprognoosi järgneva aasta kohta.

(3) Lisaks lõikes 1 sätestatule esitab rahastuse taotleja järgneva vastutust käsitleva avalduse:

„Rahastuse taotleja kinnitab, et talle teadaolevalt ei ole välja jäetud teavet, mis võib mõjutada

investeerimisinstrumendi kohta tehtava investeerimisotsuse tegemist, ning et

põhiteabedokumendis esitatud teave ei ole sisuliselt eksitav või ebatäpne. Käesoleva

põhiteabedokumendi koostamise ja teabe õigsuse eest vastutab projektiomanik.“

§ 3. Investeerimisprojekti põhiomaduste ja rahastuse taotlemise tingimuste kohta

avalikustatav teave

(1) Investeerimisprojekti kohta esitatakse järgmised andmed:

1) ühe investeerimisinstrumendi pakkumisega kaasatav minimaalne kapitalimaht või

laenatavad minimaalsed vahendid ning rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi

vahendaja poolt investeerimisinstrumendi pakkumise jaoks korraldatud pakkumiste arv;

2) kaasatava kapitali või laenatavate vahendite eesmärgi saavutamise hiliseim tähtpäev;

3) teave tagajärgede kohta, mis tekivad juhul, kui tähtpäevaks ei õnnestu kaasata piisavalt

kapitali või laenata piisavalt vahendeid;

4) rahastuse taotleja poolt investeerimisinstrumendi pakkumisega kaasatud vahendite

summa.

(2) Lepingueelse järelemõtlemisaja kohta avalikustatakse:

1) lepingueelse järelemõtlemisaja olemasolu;

2) tingimused mittekogenud investorite jaoks.

§ 4. Investeerimisinstrumendi pakkumisega otseselt ja kaudselt seotud riskide

avalikustamine

Põhiteabedokumendis avalikustatakse peamised riskid või riskitegurid, mis on seotud

järgnevaga:

1) investeerimisinstrumendiga;

2) investeerimisinstrumendi pakkumise rahastamisega;

3) investeerimisprojektiga;

4) rahastuse taotlejaga;

5) valdkonnaga;

6) geograafilised riskid.

§ 5. Investeerimisinstrumentide pakkumisega seotud teabe avalikustamine

(1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse teave seaduse § 3 lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud

investeerimisinstrumentide pakkumise kohta, sealhulgas avalikustatakse:

1) pakutavate investeerimisinstrumentide kogusumma ja liik;

2) investeerimisinstrumentide märkimishind;

3) kui investeerimisinstrumentide ülemärkimine on lubatud, siis ülemärkimise jaotamise

viis;

4) investeerimisinstrumentide märkimise ja makse tingimused;

5) investeerimisinstrumentide hoidmine ja üleandmine investoritele.

(2) Kui investeeringu on taganud tagatise andja, siis avalikustatakse järgmine teave:

1) kas tagatise andja on juriidiline isik;

2) tagatise andja nimi, õiguslik seisund ja kontaktandmed;

3) teave tagatise olemuse ja tingimuste kohta.

(2) Kui see on kohaldatav, siis siduv kohustus osta investeerimisinstrumendid tagasi ja

tagasiostmise tähtaeg.

(3) Seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud instrumendi puhul nominaalne intressimäär,

esimese intressi tasumise kuupäev, intressimaksete tähtpäevad, lunastustähtpäev ja tootlus.

(4) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud

investeerimisinstrumentide korral.

§ 6. Teave eriotstarbeliste üksuste kohta

Kui investeerimisinstrumendi pakkumiseks või vahendamiseks kasutatakse seaduse § 38 lõikes

nimetatud eriotstarbelist üksust, avalikustatakse järgmine teave:

1) eriotstarbelise üksuse kasutamise eesmärk;

2) eriotstarbelise üksuse kontaktandmed;

3) eriotstarbelise üksuse kasutamisega seotud võimalikud riskid.

§ 7. Teave kolmandate isikute kohta

(1) Kui pakkumise tulemusena saadud raha või rahalised vahendid antakse, laenatakse või

tehakse muul moel kättesaadavaks kolmandale isikule, kes ei ole investeerimisinstrumendi

pakkuja või vahendaja, avalikustatakse põhiteabedokumendis sellise isiku kohta järgnev teave:

1) isiku kaasamise eesmärk;

2) isiku kontaktandmed;

3) isiku kasutamisega seotud riskid.

(2) Kui lõikes 1 nimetatud kolmandaid isikuid on rohkem kui üks, avalikustatakse lõike 1

punktides 1-3 nimetatud teave iga nimetatud kolmanda isiku kohta eraldi.

§ 8. Investori õigustega seotud teabe avalikustamine

(1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse järgmised investori õigused:

1) investeerimisinstrumentidega seotud õigused;

2) piirangud, mida kohaldatakse investeerimisinstrumentide suhtes, sealhulgas lepingud või

muud kokkulepped, mis takistavad nende võõrandatavust;

3) investeerimisinstrumentide võõrandamise võimalike piirangute kirjeldus;

4) investeeringust väljumise võimalused.

(2) Seaduse § 3 lõike 1 punktis 1 nimetatud instrumentide puhul avalikustatakse kapitali jaotus

ja hääleõigused enne ja pärast pakkumise tulemusena kapitali suurenemist (eeldusel, et kõik

investeerimisinstrumendid märgitakse).

(3) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning

virtuaalvääringute seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud investeerimisinstrumentide korral.

§ 9. Tasude ja õiguskaitsega seotud teabe avalikustamine

(1) Põhiteabedokumendis avalikustatakse tasude ja õiguskaitsega seotud järgnev teave:

1) investorilt seoses investeeringuga nõutavad tasud ja tema kantud kulud, sealhulgas

halduskulud, mis tulenevad investeerimisinstrumendi müügist;

2) kas ja kuidas on võimalik hankida tasuta lisateavet investeerimisprojekti, rahastuse taotleja

ja asjakohasel juhul eriotstarbelise üksuse kohta;

3) kuidas ja kellele saab investor esitada kaebuse investeeringu kohta või rahastuse taotleja

tegevuse või investeerimisinstrumendi vahendaja kohta.

§ 10. Teave eelseadistatud investeerimisteenuse osutamise korral

Kui investeerimisinstrumendi vahendamiseks kasutatakse § 50 lõikes nimetatud eelseadistatud

investeerimist, avalikustatakse järgmine teave:

1) teenuseosutaja nimi, õiguslik seisund, tegelikud kasusaajad, juhtkond ja kontaktandmed;

2) investorite individuaalsete investeerimisportfellide jaoks kättesaadavate krediitide

minimaalne ja maksimaalne intressimäär;

3) investorite individuaalsete investeerimisportfellide jaoks kättesaadavate krediitide

minimaalne ja maksimaalne lõpptähtaeg;

4) kui seda kasutatakse, siis krediitide riskikategooriate ulatus ja jaotus, samuti makseviivituse

määrad ja kaalutud keskmine intressimäär iga riskikategooria kohta, jaotatuna täiendavalt selle

aasta kaupa, mil krediidid teenuseosutaja kaudu anti;

5) üksikute investeerimisprojektide krediidiriski hindamise ja riskikategooriate

kindlaksmääramise sisemise metoodika põhielemendid;

6) kui pakutakse investeeringutasuvuse sihtmäära, siis aastane sihtmäär ja selle aastase

sihtmäära usaldusvahemik kogu investeerimisperioodi jooksul, võttes arvesse tasusid ja

makseviivituse määrasid;

7) menetlused, sisemeetodid ja kriteeriumid, mida kasutatakse investeerimisprojektide

valimiseks investori individuaalsesse krediidiportfelli;

8) kohaldatavate kapitaligarantiide ulatus ja tingimused;

9) teave portfelli kuuluvate krediitide teenindamise kohta, sealhulgas olukordades, kus

rahastuse taotleja ei täida oma kohustusi;

10) riskide hajutamise strateegia;

11) rahastuse taotleja ning investori makstavad tasud, sealhulgas võimalikud mahaarvamised

projektiomaniku makstavast intressist.

Investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenuse osutaja majandusaasta

püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted ning Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete

sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord

1. peatükk

Üldsätted

Määrus kehtestatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute

seaduse § 67 lõike 5 ja § 70 lg 7 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenuse osutaja

(edaspidi teenuseosutaja) majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted ning

Finantsinspektsioonile esitatavate aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra.

§ 2. Kohaldamine

Määrust kohaldatakse kõikidele ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning

virtuaalvääringute seaduse (edaspidi seadus) § 2 lõike 1 punktis 1 nimetatud isikutele.

2. peatükk

Omavahendid

§ 3. Teenuseosutaja omavahendid

(1) Teenuseosutaja omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel lähtutakse seaduse §-s 67 sätestatust.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus pärast teenuseosutaja majandusaasta aruande kinnitamist nõuda

omavahendite minimaalsuuruse arvutamisel aluseks võetud püsivate üldkulude suuruse korrigeerimist

juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et esitatud üldkulude summa ei vasta tegelikkusele, või kui

teenuseosutaja äritegevuses on toimunud olulisi muudatusi.

§ 4. Püsivate üldkulude arvutamine

(1) Püsivate üldkulude arvutamisel võetakse aluseks viimane aktsionäride üldkoosolekul või osanike

koosolekul kinnitatud majandusaasta aruanne.

(2) Püsivate üldkulude arvutamiseks summeeritakse järgmised näitajad:

1) „Mitmesugused tegevuskulud”;

2) „Põhivara kulum ja väärtuse langus”;

3) „Muud ärikulud”.

(3) Mitmesugused tegevuskulud on administratiivsetel ja muudel põhitegevusega mitte otseselt seotud

eesmärkidel ostetud teenuste ja abimaterjalide kulud.

(4) Põhivara kulum ja väärtuse langus on materiaalselt ja immateriaalselt põhivaralt ja

soetusmaksumuse meetodil kajastatavatelt kinnisvarainvesteeringutelt arvestatud amortisatsioonikulu ja

väärtuse langusest tekkinud kulud.

(5) Muud ärikulud on ebaregulaarselt äritegevuse käigus tekkinud kulud, sealhulgas kahjum

materiaalse ja immateriaalse põhivara ning kinnisvarainvesteeringute müügist; trahvid ja viivised,

netokahjum valuutakursimuutustest nõuetelt ostjate vastu ja kohustustest müüjate ees.

(6) Finantsinspektsiooni eelneva kirjaliku nõusoleku alusel võib püsivate üldkulude suuruse

arvutamisel maha arvata ühekordsed aruandeaasta erakorralistest asjaoludest tingitult püsivate kulude

hulka kuuluvad kulud.

3. peatükk

Aruannete sisu, vormid, koostamise metoodika ja esitamine

§ 5. Koostatavad aruanded

(1) Teenuseosutaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile:

1) „Tehingute aruande” vastavalt lisale 1;

2) „Klientide vara aruande” vastavalt lisale 2;

3) „Omavahendite aruande” vastavalt lisale 3;

4) „Teenuseosutaja bilansi” vastavalt lisale 4;

5) „Teenuseosutaja kasumiaruande” vastavalt lisale 5.

(2) Aruannete esitamisel peab teenuseosutaja kasutama järgmisi aruannete koode:

1) „Tehingute aruanne” koodiga xxxa;

2) „Klientide vara aruanne” koodiga xxxb;

3) „Omavahendite aruanne” koodiga xxxc;

4) „Teenuseosutaja bilanss” koodiga xxxd;

5) „Teenuseosutaja kasumiaruanne” koodiga xxxf;

§ 6. Aruannete koostamise alused

(1) Aruanded koostatakse eurodes.

(2) Paragrahvi 5 lõikes 1 nimetatud aruannetes kajastatavad andmed esitatakse täisühikutes, kui

õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

(3) Välisvaluutas fikseeritud summad arvutatakse eurodesse ümber aruandeperioodi viimase tööpäeva

Euroopa Keskpanga kursiga.

(4) Muude käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetamata varade puhul kajastatakse nende varade

turuväärtus eurodes aruandeperioodi viimase tööpäeva seisuga.

(5) Omavahendite aruandes esitatakse andmed omavahendite koostisosade kohta aruandeperioodi lõpu

seisuga.

(6) Omavahendite minimaalsuurus esitatakse omavahendite aruandes eelneva majandusaasta lõpu

seisuga sõltuvalt kasutatavast meetodist, kui aruande kirjete selgituses ei ole sätestatud teisiti.

(7) Finantsinspektsioonile esitatavates aruannetes kajastatakse õiglases väärtuses mõõdetavate

finantsvarade õiglase väärtuse muutus teenuseosutaja kasumiaruandes ja finantsvarade ümberhindluse

reservi selle tarbeks ei kasutata.

(8) Teenuseosutaja kasumiaruandes näidatakse õiglases väärtuses mõõdetavate

finantsinvesteeringutega seotud tekkepõhiselt arvestatud intressid ning välja kuulutatud dividendid

finantstulude ja -kulude vastavatel alamkirjetel.

§ 7. Aruannete esitamine

(1) Aruanded esitatakse Finantsinspektsioonile elektrooniliselt XMLis (Extensible Markup Language)

vormindatud dokumentidena.

(2) Teenuseosutaja on aruannete esitamisel kohustatud järgima tehnilisi nõudeid, mis on avaldatud

Finantsinspektsiooni veebilehel.

(3) Aruande valdkonda kuuluvate andmete puudumisel tuleb esitada tühi aruanne.

§ 8. Esitatud aruannete kontroll

(1) Finantsinspektsioon kontrollib esitatud aruannete vastavust käesolevas määruses esitatud nõuetele

kohe pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab aruandes puudusi, teavitab ta sellest viivitamatult aruande esitajat.

(3) Aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama

ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb esitada ka juhul

kui aruande esitaja on varasemalt esitatud andmetes tuvastanud vea.

§ 9. Andmete säilitamine

Inspektsioon säilitab kõik saadud aruanded püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

§ 10. Aruande esitamise turvamine

Teenuseosutaja on aruannete esitamisel kohustatud järgima tehnilisi nõudeid, mis on avaldatud

Finantsinspektsiooni veebilehel.

§ 11. Isikusamasuse tuvastamine aruannete esitamisel

MÄÄRUS

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse

eelnõu

Määrus kehtestatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel.

Rahandusministri 21. veebruari 2011. a määruses nr 10 „Finantsinspektsiooni veebilehel

andmete avalikustamise ulatus ja kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) krediidiasutuse, kindlustusandja, fondivalitseja, investeerimisühingu, aruandlusteenuse

osutaja, makseasutuse, e-raha asutuse ning krediidiandja ja -vahendaja, sealhulgas

hüpoteekkrediidiandja ja -vahendaja, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse ja

virtuaalvääringute teenuse osutaja kohta;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

/…/

3) määrust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:

„§ 81. Registreeritud põhiteabedokument

Ühisrahastuse- ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse § 54

lõike 1 kohaselt registreeritud põhiteabedokumendi kohta avalikustatakse järgmised andmed:

1) /…/;

2) /…./.

(allkirjastatud digitaalselt)

Martin Helme

rahandusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

…..

EELNÕU

1

EELNÕU

JAANUAR 2021

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse:

1) ühisrahastusteenuse osutamist, täpsustades ja täiendades sätteid, mis sisalduvad Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa

ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi

(EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49);

2) käesoleva lõike punktis 1 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse

osutamist;

3) investeerimisinstrumentide pakkumist;

4) virtuaalvääringu teenuse osutamist;

5) käesoleva lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutajate asutamist, tegevust,

lõpetamist, vastutust ja järelevalve teostamist käesoleva lõike punktides nimetatud teenuste

osutajate üle ning punktis 1 nimetatud teenuseosutajate üle niivõrd, kui see on Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaselt lubatud.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse:

1) Eestis asutatud investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse

osutajale (edaspidi ühiselt teenuseosutaja);

2) teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusele (EL) 2020/1503 ning kes on asutatud Eestis või kes osutab Eestis teenuseid;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata isikule, kes taotleb rahalisi vahendeid või pakub

investeerimisinstrumente (edaspidi rahastuse taotleja).

(2) Käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükis sätestatut ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tuleneva nõude ja

punktis n nimetatud instrumendi pakkumisele või vahendamisele, välja arvatud juhul kui nende

investeerimisinstrumentide pakkumise koguväärtus kõigi Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriikide kohta kokku selle pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000

eurot.

(3) Eestis asutatud teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EL) 2020/1503, ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi

lepinguriik) asutatud krediidiasutusele, investeerimisühingule, makseasutusele ja e-raha

2

asutusele kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut, kui

nad osutavad käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid.

(4) Käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuste piiriülesele osutamisele

või filiaali asutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 25 sätestatut.

(5) Rahastuse taotlejale, kes ei tegutse teenuseosutajana, kohaldatakse üksnes käesoleva

seaduse 5., 11. ja 12. peatükis sätestatut.

(6) Füüsilisest isikust tarbijakrediiti taotleva rahastuse taotleja suhtes ei kohaldata käesolevas

seaduses sätestatut.

(7) Käesolevat seadust ei kohaldata finantstuluta ühisrahastusteenuse ja muu samaväärse

teenuse osutamisele, millega ei kaasne või ei pidanudki kaasnema teenuseosutaja või rahastuse

taotleja vastusooritust või muud varaliselt hinnatavat hüve või kus isik saab vastu üksnes

mitterahalist hüvitist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnimetatud ettevõtjal on kohustus

esitada enne majandustegevuse alustamist registripidajale teade asjaomasel tegevusalal

majandustegevuse alustamise kohta vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses

sätestatule. Tegevusalaks märgitakse finantstuluta ühisrahastusteenus.

(8) Käesolevat seadust ei kohaldata ka:

1) väärtpaberitele ja väärtpaberite pakkumisele vastavalt väärtpaberituru seadusele;

2) investeerimisteenuste osutamisele väärtpaberituru seaduse §-de 43 ja 44 tähenduses;

3) investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele kindlustustegevuse seaduse § 222 lõike 1

tähenduses;

4) investeerimisriskiga pensionilepingule kogumispensionide seaduse § 461 tähenduses;

5) investeerimisriski sisaldavate krediidiasutuste hoiustele krediidiasutuste seaduse § 891 tähenduses.

(9) Rahalisi või muid vahendeid, mis teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute

tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil, ei käsitata hoiuse ega muu

tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses.

(10) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja peab tarbijale krediidi vahendamisel või

tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse §-des 47–531 sätestatut.

§ 3. Investeerimisinstrument ja sellega seotud teenused ning rahastuse taotleja

(1) Investeerimisinstrument käesoleva seaduse tähenduses on investeerimise eesmärgil

kasutatav:

1) väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–8 nimetamata väärtpaber või väärtpaberi

sarnane instrument või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike

1 punktis n nimetatud instrument, mis annab selle omanikule hääle-, kasumi- või muid õigusi,

mida tavapäraselt seostatakse osaluse omamisega või muul viisil kontrolli teostamisega

juriidilises isikus või juriidilise isiku staatust mitteomava isikute ühenduses või muus esemes;

2) krediidilepingust, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503

artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tulenev nõue;

3

3) tuletisinstrument, mis annab selle omanikule õiguse käesoleva lõike punktis 1 või 2

nimetatud instrument omandada.

(2) Investeerimisinstrumendi pakkumine on mistahes vormis ja viisil ning mistahes vahendi,

sealhulgas finantsvahendusplatvormi või muu tehnilise või õigusliku lahenduse abil

avalikkusele investeerimisinstrumendi omandamise võimaluse kohta kättesaadavaks tehtud

teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka pakutava

investeerimisinstrumendi kohta, et võimaldab investoril otsustada selle

investeerimisinstrumendi omandamise üle.

(3) Investeerimisinstrumendi pakkumiseks ei loeta investeerimisinstrumendi kohta teabe

avaldamist ilma võimaluseta investeerimisinstrument omandada.

(4) Investeerimisinstrumendi pakkumine, mille koguväärtus kõigi lepinguriikide kohta kokku

pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot, tuleb registreerida

Finantsinspektsioonis käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korras.

(5) Ühisrahastusteenus käesoleva seaduse tähenduses on:

1) krediidipõhine, kus investoril võimaldatakse omandada käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 2 ja 3 nimetatud investeerimisinstrument, lubadusega pakkumisse investeeritud

vahendid kokkulepitud tähtajaks koos intressi- või muu finantstulu näol tagastada;

2) investeerimis- või omakapitalipõhine, kus investoril võimaldatakse omandada käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud investeerimisinstrument, lubadusega anda

vastutasuks osalus, võlainstrument või muus vormis teatud osa pakkumise tulust.

(6) Investeerimisinstrumendi pakkuja käesoleva seaduse tähenduses on:

1) füüsilisest või juriidilisest isikust rahastuse taotleja, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2 lõike 1 punktis h nimetatud projektiomanik;

2) investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja (edaspidi

investeerimisinstrumentide vahendaja).

(7) Rahastuse taotleja võib investeerimisinstrumendi pakkumise korraldada ise või

investeerimisinstrumentide vahendaja kaudu.

(8) Investeerimisinstrumentide vahendaja, sealhulgas ühisrahastusteenuse osutaja, on isik, kes

oma majandus- või kutsetegevuse raames pakub avalikkusele enda või kolmandate isikute

investeerimisinstrumente ning peab arvestust investeerimisinstrumentide registri üle.

Investeerimisinstrumendi vahendaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.

(9) Kui isik on samal ajal nii rahastuse taotleja kui ka investeerimisinstrumentide vahendaja,

kohaldatakse talle investeerimisinstrumentide vahendaja kohta sätestatut.

(10) Investeerimisinstrumendi vahendaja on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5

tähenduses.

§ 4. Virtuaalvääring ja sellega seotud teenused

(1) Virtuaalvääring on digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav

või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud tunnustavad maksevahendina, kuid mis

ei pruugi olla seotud ühegi ametliku valuutaga ning mida ei käsitata ametliku valuuta või rahana

4

ega rahalise vahendina Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366

makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja

määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artikli 4 punkti 25 tähenduses ega makseinstrumendi või

maksetehinguna sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses.

(2) Virtuaalvääringu teenus käesoleva seaduse tähenduses on:

1) virtuaalvääringu rahakotiteenus;

2) virtuaalvääringu vahetamise teenus;

3) virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus.

(3) Virtuaalvääringu rahakotiteenus on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse

klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja

ülekandmise eesmärgil.

(4) Virtuaalvääringu vahetamise teenus on teenus, mille raames vahetab isik virtuaalvääringu

raha vastu või raha virtuaalvääringu vastu või ühe virtuaalvääringu teise vastu.

(5) Virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus on teenus, millega

virtuaalvääringu teenuse osutaja haldab platvormi, kus virtuaalvääringu ostust või müügist

huvitatud kolmandad isikud saavad suhelda viisil, mille tulemuseks on leping, vahetades ühe

virtuaalvääringu teise vastu või raha vastu.

(6) Virtuaalvääringu teenuse osutaja on juriidiline isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames

osutab virtuaalvääringu teenuseid avalikkusele. Virtuaalvääringu teenuse osutaja võib

tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.

(7) Virtuaalvääringu teenuse osutaja on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5

tähenduses.

§ 5. Seaduses kasutatud muud terminid

(1) Avalikkuse all käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse eelnevalt kindlaks määramata

isikute ringi.

(2) Eriotstarbeline üksus on juriidiline isik, mis on loodud teatud kitsamate või ajutiste

eesmärkide täitmiseks ning finants- ja maksuriski või regulatiivse riski eraldamiseks, sageli

väärtpaberistamise vahendusettevõte või üksus, mille ainsaks eesmärgiks on

väärtpaberistamine Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 1075/2013, 18. oktoober 2013 (ELT

L 297, 7.11.2013, lk 107—121), väärtpaberistamise tehingutes osalevate

finantsvahendusettevõtete varade ja kohustuste statistika kohta artikli 1 lõike 2 tähenduses.

(3) Finantsvahendusplatvorm on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis

võimaldab investeerimisinstrumente või virtuaalvääringuid pidevalt ja korrapäraselt omandada

ning võõrandada.

(4) Investeerimisprojekt on finantseerimise taotlemise eesmärgil avaldatud rahastuse taotleja

tegevuste kavand või kirjeldus.

5

(5) Investor on isik, kellele kuulub investeerimisinstrument või kes on võtnud kohustuse või

kellel on õigus omandada investeerimisinstrument. Potentsiaalne investor on isik, kellele

soovitakse investeerimisinstrumenti pakkuda, kuid kellega ei ole veel lepingulisse suhtesse

astutud. Investor võib olla kogenud või mittekogenud.

(6) Kogenud investor on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 2

lõike 1 punktis j nimetatud investor, sealhulgas kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6

tähenduses. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetamata investor on mittekogenud investor.

(7) Klient on käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuse kasutaja,

sealhulgas investor või rahastuse taotleja.

(8) Krüptovaral põhinev investeerimisinstrument on investeerimisinstrument, mis on esitatud

elektroonilisel kujul, mis on digitaalselt üle kantav, säilitatav või kaubeldav ja mis on

registreeritud hajusraamatusüsteemis või muul sarnasel tehnoloogial põhinevas turvalises

süsteemis või mis põhineb krüptograafial (edaspidi investeerimistoken).

2. peatükk

TEENUSEOSUTAJANA TEGUTSEMISE ÕIGUS

§ 6. Tegevusluba

(1) Käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks peab

teenuseosutajal olema vastav tegevusluba, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks

Finantsinspektsioon oma otsusega.

(3) Kui tegevusloa aluseks olnud tingimused ei ole enam täidetud, peab teenuseosutaja sellest

viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Teenuseosutaja peab viima oma tegevuse

vastavusse tegevusloa saamise aluseks olnud tingimuste ja käesoleva seaduse nõuetega, või

30 päeva jooksul pärast eelmises lauses nimetatud teate esitamist esitama tegevusloa kehtetuks

tunnistamise avalduse ja lõpetama vastava teenuse osutamise.

(4) Käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusload on tähtajatud ja need ei ole

teisele isikule üleantavad.

(5) Lepinguriigis asutatud krediidiasutus, investeerimisühing, makseasutus ja e-raha asutus, kes

osutab Eestis teenuseid, ei pea käesoleva seaduse § 1 lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste

osutamiseks tegevusluba taotlema.

§ 7. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad asutatava või tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja)

asutamislepingusse või äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed

Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse (edaspidi tegevusloa taotlus) ning järgmised

dokumendid ja andmed:

6

1) põhikirja ärakiri, tegutseva äriühingu puhul üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja

põhikirja muudetud tekst;

2) äriühingu asutamise puhul asutamislepingu või -otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri;

3) varade ja aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist ja omavahendite olemasolu

tõendavad dokumendid;

4) taotleja algbilanss ja ülevaade tuludest, kuludest, kasumist ja rahavoogudest ning nende

aluseks olevatest eeldustest või tegutseva äriühingu puhul bilanss ja kasumiaruanne tegevusloa

taotluse esitamisele eelneva kuu lõpu seisuga ning olemasolu korral viimase kolme

majandusaasta aruanded;

5) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;

6) sise-eeskirjad või nende projektid vastavalt käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

7) raamatupidamise sise-eeskiri või selle projekt;

8) andmed kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infotehnoloogiliste süsteemide ja

muude tehnoloogiliste vahendite ning süsteemide kohta, sealhulgas teenuse järjepidevuse

tagamiseks kasutatud turvameetmete kirjeldus ja tegevuse tehnilise korralduse tase;

9) turvapoliitika või -eeskirjad ja andmed turvalisuse tagamise kohta, sealhulgas meetmed

küberturvalisuse tagamiseks;

10) sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, mis tagavad kohustuste täitmise seoses

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega, sealhulgas taotleja tegevuse finantseerimisel;

11) taotleja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mille taotleja on kehtestanud selleks, et

rakendada kõiki vajalikke meetmeid oma klientide õigustatud huvide kaitsmiseks ja teenuste

toimimise jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks ning mis sisaldab vajaduse korral

teenuseosutajate kasutamist või teenuse edasiandmise korra kirjeldust ning vahendajad ja

andmeid muude isikute ja teenuste kohta, keda või mida kasutatakse taotleja äritegevuses;

12) taotleja aktsionäride, osanike või liikmete nimekiri, milles on näidatud neist igaühe nimi,

olemasolu korral registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ning andmed

iga aktsionäri või osaniku omandatavate või talle kuuluvate aktsiate või osade ja häälte arvu

kohta;

13) käesoleva seaduse §-s 18 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta;

14) andmed taotleja juhtide kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime,

isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja

ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna

kirjeldust, samuti juhtide usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad

dokumendid, mida taotleja peab oluliseks esitada;

15) andmed äriühingute kohta, milles taotleja või tema juhtorgani liikme osalus on suurem kui

20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust;

16) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad nende nime, elu- või

asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega või registrikoodi;

17) tegutseva äriühingu puhul omavahendite suurust tõendavad dokumendid koos

vandeaudiitori aruandega;

18) teenuseosutaja nimel peetavate maksekontode loetelu koos iga maksekonto kordumatu

tunnuse ja kontopidaja nimega ning asjakohasel juhul ka teenuseosutaja nimel peetava

virtuaalvääringu rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, millel hoiustatakse või

kavatsetakse hoiustada kliendi vara;

19) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 9 nimetatud turvapoliitika või -eeskirjade kirjeldus

sisaldab:

1) põhjalikku osutatavate teenustega seotud riskide hinnangut ning nende turvalisuskontrolli ja

riskide maandamise meetmete kirjeldust, mis on võetud tarvitusele klientidele piisava kaitse

7

pakkumiseks välja selgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete

ebaseadusliku kasutamise eest;

2) selgitust, kuidas turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmetega tagatakse

andmekaitse ja tehnilise turvalisuse kõrge tase, muu hulgas infosüsteemide jaoks, mida

kasutavad taotleja või kolmandad isikud, kellele antakse edasi teenuse osutamisega seotud

tegevusi või tööülesandeid;

3) sõltumatu eksperdi hinnangut taotleja kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste ja

küberturvalisuse tagamise kohta.

(3) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal toimuvad käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja

2 nimetatud andmetes või dokumentides muudatused, esitab taotleja viivitamata pärast

muudatuste tegemist või nendest teadasaamist Finantsinspektsioonile need andmed või

dokumendid uuendatud kujul.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutule esitab taotleja kinnituse, et kõigil

teenuseosutaja juhtkonda kaasatud isikutel puuduvad äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse,

finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, pettuse

või ametialase vastutuse valdkonnas kehtiva siseriikliku õiguse rikkumisest tulenevate

süüdimõistvate kohtuotsuste ja sanktsioonidega seotud karistused.

(5) Kui taotleja juhtorgani liige, prokurist, tegelik kasusaaja või füüsilisest isikust omanik on

välisriigi kodanik, tuleb taotlejal esitada lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule:

1) tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud

samaväärne dokument, tingimusel et selle väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm

kuud;

2) tema kõigi kodakondsusjärgsete riikide kohta isikut tõendavate dokumentide koopiad ja

käesoleva lõike punktis 1 nimetatud karistuse puudumist tõendavad dokumendid.

(6) Äriühing, kellele on väljastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503

alusel tegevusluba, esitab käesolevas peatükis sätestatud tegevusloa taotlemiseks

Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse, millele on lisatud käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 3–10 ja 17–19 nimetatud andmed ja dokumendid.

§ 8. Äriplaan

(1) Äriplaan peab sisaldama taotleja kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise

ülesehituse, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri kirjelduse ning plaanitavate teenuste

osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjelduse, samuti järgmiste

asjaolude kirjelduse, prognoosi ja analüüsi:

1) tulude ja kulude suurus tegevusalade kaupa;

2) teenuse osutamisega seotud kohustused;

3) taotleja varade ja aktsia- või osakapitali suurus;

4) tegevusstrateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa;

5) kavandatav tegevus, osutatavad teenused, pakutavad tooted ning eeldatavad kliendid ja

konkurendid;

6) aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud,

kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;

7) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia;

8) investeerimis- ja tegevuse finantseerimise poliitika;

9) vahendajad ning muud isikud ja teenused, mida kasutatakse taotleja äritegevuses;

8

10) tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 80 sätestatule;

11) muud tähtsust omavad asjaolud.

(2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul:

1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad ja muud andmed usaldusväärsed ning omavahendite

minimaalsuurus, mis on arvutatud äriplaanis planeeritud kohustusi arvestades, ei vasta

teenuseosutajale õigusaktidega kehtestatud nõuetele;

2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks

tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure.

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud

andmeid ja dokumente või need on ebaõiged, eksitavad või mittetäielikud või ei ole

nõuetekohaselt vormistatud, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt puuduste

kõrvaldamist.

(2) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik

veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas

ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ettevõtja suhtes kehtestatud

nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid taotlejaga seotud asjaolusid, võib

Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

(3) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon teostada kohapealset

kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist audiitorkontrolli, saada teavet riigiasutustelt ja

kohaliku omavalitsusüksuste asutustelt, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada taotleja

juhtidelt, audiitorettevõtjalt, tema esindajalt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi

selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate

asjaolude kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul.

(5) Kui taotleja ei ole kõrvaldanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puudusi ettenähtud

tähtaja jooksul või ei ole tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või

dokumente, võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata. Taotluse läbi

vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon esitatud dokumendid.

§ 10. Tegevusloa andmise otsus

(1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme

kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid

hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa andmisel taotlejale kehtestada:

1) soodsamaid kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral taotlejal osaliselt kõrvale

kalduda tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest;

9

2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast pikema tähtaja, mille jooksul peab taotleja

viima end tegevusloa saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla.

(3) Kui esitatud dokumentidest ja andmetest nähtub, et tegevusloaga hõlmamata teenuse

osutamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist või taotleja

äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema

organisatsiooniline ülesehitus ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks

tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist, võib

Finantsinspektsioon taotleja klientide huvide kaitseks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatule tegevusloa andmisel ette näha taotlejale kõrvaltingimusi, millega:

1) piiratakse vastavate teenuste või nendega seotud kõrvalteenuste osutamist;

2) nõutakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamiseks eraldi tütarettevõtja asutamist.

(4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:

1) selle isiku nimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;

2) selle teenuse liik või liigid, mille kohta otsus tehakse;

3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

(5) Tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon viivitamata

taotlejale kätte.

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda taotlejale tegevusloa andmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega teenuseosutaja

suhtes kehtestatud nõuetele;

2) äriühingu aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud;

3) taotleja omavahendite minimaalsuurus ei vasta käesoleva seaduse §-s 67 kehtestatud

nõuetele;

4) taotleja juhtorgani liikmed, audiitor, aktsionärid, osanikud või liikmed ei vasta käesolevas

seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;

5) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve

teostamist või see on takistatud teise riigi, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos,

on asutatud, õigusaktidest tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;

6) taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks

teenuseosutajana;

7) taotleja esitatud andmetest selgub, et ta kavatseb tegutseda peamiselt välisriigis;

8) taotluses esitatud sise-eeskirjad ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet

arvestades piisavad, proportsionaalsed ja üheselt mõistetavad või on need kehtiva õigusega

vastuolus;

9) taotlejat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku

usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse

rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse

kohaselt karistusregistrist kustutatud või taotleja või tema juhtorgani liikme suhtes on

kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;

10) teenuseosutajale ei ole avatud maksekontot krediidiasutuses, e-raha asutuses või

makseasutuses, mis on asutatud lepinguriigis ja mis osutab Eestis teenuseid piiriüleselt või mis

on asutanud Eestis filiaali.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas:

10

1) taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;

2) taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende töökogemust, ärisidemeid,

usaldusväärsust ja reputatsiooni;

3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;

4) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

isikute tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi.

(3) Taotleja ei või kolme kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise

otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatu alusel, ei või taotleja

uut tegevusloa taotlust esitada enne ühe kuu möödumist taotluse läbi vaatamata jätmisest.

§ 12. Tegevusloa kehtivuse lõppemine

(1) Tegevusloa kehtivus lõpeb, kui:

1) tehakse teenuseosutaja lõpetamise otsus;

2) tegevusluba tunnistatakse kehtetuks;

3) teenuseosutaja ühendatakse – luba lõpeb ühendataval isikul;

4) ühinemise teel asutatakse uus teenuseosutaja – luba lõpeb ühinevatel isikutel;

5) kuulutatakse välja teenuseosutaja pankrot.

(2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab juriidiline isik õiguse osutada teenust, milleks talle

tegevusluba oli antud.

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:

1) teenuseosutaja ei ole alustanud tegevust kuue kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates või

tema asutajad on oma tegevusega näidanud, et teenuseosutaja ei suuda tegevust alustada

nimetatud aja jooksul, või tema tegevus on peatunud kauemaks kui kuueks järjestikuseks kuuks;

2) teenuseosutaja on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise

otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui teenuseosutaja on esitanud või tema eest

on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

3) teenuseosutaja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele;

4) teenuseosutaja ei täida käesoleva seaduses sätestatud kohustusi;

5) teenuseosutaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates

õigusaktides sätestatut;

6) teenuseosutajat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või

avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud

tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri

seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;

8) teenuseosutaja avaldab oma tegevuse või juhtide kohta oluliselt ebaõiget või eksitavat teavet

või reklaami;

9) teenuseosutaja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab

muul põhjusel klientide huve, raharinglust või teenuseosutaja stabiilsust või usaldusväärsust

oluliselt;

10) teenuseosutaja omavahendite suurus ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele;

11

11) teenuseosutaja kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada

konsolideeritud järelevalveks vajalikku informatsiooni, või teenuseosutajaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on

piisava järelevalve teostamine takistatud;

12) teenuseosutaja ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve

teostamist;

13) teenuseosutaja on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud terrorikuriteo

toimepanemist või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega

kehtestatud korda;

14) ilmneb, et teenuseosutaja on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti

eesmärgiga hoida kõrvale välisriigis, kus ta peamiselt tegutseb, teenuseosutajale kehtestatud

rangemate nõuete täitmisest;

15) lepinguriigi või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile

esitatud teabe kohaselt on teenuseosutaja rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis

sätestatud või nende riikide finantsjärelevalve asutuste esitatud tingimusi;

16) teenuseosutaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust.

(3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsustamist võib Finantsinspektsioon teha teenuseosutajale ettekirjutuse, andes tähtaja

kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks teenuseosutaja taotluse alusel järgmistel juhtudel:

1) kui teenuseosutaja ei soovi enam osutada käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1, 2 või 4

nimetatud teenuseid;

2) kui teenuseosutaja ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, siis tunnistatakse kehtetuks

ühendatava ühingu tegevusluba;

3) kui teenuseosutaja ühineb uue ühingu asutamisega, siis tunnistatakse kehtetuks ühinevate

teenuseosutajate tegevusload.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel

tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks

tunnistamine võib kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse

saamisest arvates.

(7) Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse viivitamata otsuse adressaadile

kätte.

§ 14. Avalikkuse teavitamine

(1) Tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon

avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.

(2) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsuse teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatule veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt otsuse jõustumisele

järgneval tööpäeval.

12

3. peatükk

OLULINE OSALUS

§ 15. Oluline osalus

(1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus teenuseosutaja

aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt kümme protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist,

seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus või mis võimaldab olulise

mõju omamist äriühingu juhtorganite üle.

(2) Osalus on otsene, kui isik omab või teostab seda isiklikult.

(3) Osalus on kaudne, kui:

1) seda omab või teostab isik koos ühe või mitme kontrollitava äriühinguga;

2) seda omab või teostab üks või mitu isiku kontrollitavat äriühingut;

3) seda omab või teostab isik või tema kontrollitav äriühing kokkuleppel kolmanda isikuga;

4) sellest tulenev hääleõigus loetakse isikule kuuluvaks.

(4) Käesolevas peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali

ja osade suhtes.

§ 16. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

Teenuseosutajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning teenuseosutaja

üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik:

1) kes on laitmatu ärialase mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab

teenuseosutaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele;

2) kelle finantsseisund on piisavalt tugev, et tagada teenuseosutaja korrapärane ja usaldusväärne

tegevus, ning juriidilise isiku puhul peavad tema raamatupidamise aruanded nende olemasolu

korral võimaldama adekvaatselt tema finantsseisundi hindamist;

3) kes on võimeline tagama, et teenuseosutaja on suuteline järgima käesolevas seaduses

sätestatud usaldatavusnõudeid, juriidilise isiku puhul sealhulgas nõuet, et

konsolideerimisgrupil, mille osaks teenuseosutaja saab, on olemas struktuur, mis võimaldab

teostada tõhusat järelevalvet, vahetada teavet ja teha koostööd finantsjärelevalve asutuste vahel;

4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi

rahastamisega või selle katsega või olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske.

§ 17. Osaluse omandamisest teavitamine

(1) Isik, kes kavatseb teenuseosutajas otsese või kaudse olulise osaluse omandada või

suurendada osalust üle 20, 30 või 50 protsendi teenuseosutaja aktsiakapitalist või aktsiatega

esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel teenuseosutaja muutuks tema

kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest

Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 18 lõike 3 alusel kehtestatud määruses

nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel teenuseosutajas olulise osaluse või tema osalus

suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi teenuseosutaja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud

häälte arvust või kui teenuseosutaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema

13

kontrollitavaks äriühinguks. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast teenuseosutaja üle kontrolli

saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata

teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul käesoleva

paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning

menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 18. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed

(1) Finantsinspektsioonile teatatakse selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse,

suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava

osaluse suurus ning esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid

omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate tüübi ja häälte arvu kohta ning

vajaduse korral muud informatsiooni;

2) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime,

elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral

sünniaega;

3) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed

igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa ja häälte arvu kohta;

4) juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva (juriidilise) isiku nimetus, asukoht,

registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;

5) andmed juriidilisest isikust omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, mis sisaldavad

neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega, senist

haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust

ja laitmatut ärialast mainet kinnitavad dokumendid;

6) kinnitus, et osaluse omandamise tulemusel teenuseosutaja juhtorgani liikmeks saavat isikut

ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo

eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise

eest või et vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist

kustutatud;

7) kirjeldus omandaja tegevuste kohta ettevõtluses ning omandamisega seotud isikute

majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;

8) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 6 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine

asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla teenuseosutaja juht;

9) olemasolu korral omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded. Kui viimase

majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud

vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori

aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud;

10) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute

finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded,

juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud

krediidireitingud;

11) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus

koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi

kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;

12) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase

aasta kohta;

14

13) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest

kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;

14) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10

ja 721;

15) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud

asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721;

16) teenuseosutajat kontrollivaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli

teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;

17) ülevaade teenuseosutajas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui

teenuseosutaja omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks.

(2) Välisriigi kodaniku korral on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud kinnituse

asemel vajalik esitada tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või

haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem

kui kolm kuud.

(3) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määruse, milles täpsustatakse

Finantsinspektsioonile esitatavaid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid ja

dokumente.

(4) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti

keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka

mõnes muus keeles.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja

kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmeid ja -dokumente, täpsustades,

millist lisateavet ta vajab.

§ 19. Menetlus ja menetlustähtajad

(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud

nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul

(edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava

§ 17 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva seaduse § 18 lõikes 5 nimetatud lisaandmeid ja -

dokumente nõuda 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -

dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide

saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui

20 tööpäeva. Täiendava lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei

peatu.

(4) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

15

(5) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või

teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajadusel koostööd

lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon

teiste finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ja vastavad finantsjärelevalve asutused

edastavad viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise,

suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.

(7) Kui olulist osalust soovib samal ajal omandada mitu isikut, peab Finantsinspektsioon neid

kohtlema võrdsete asjaolude korral võrdselt.

§ 20. Osaluse omandamise tingimused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul tal on õigus

oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta teenuseosutajas kontrollitavaks

äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku

ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse

omandamise, selle suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise

tehingu teostamisest või teostamata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või teenuseosutaja kontrollitavaks

äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela.

§ 21. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:

1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses

sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;

3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud

nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja

selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

4) teenuseosutaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks

ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda

riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha

Finantsinspektsiooniga koostööd.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta

või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne

menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab finantsjärelevalvet teise lepinguriigi

finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse

omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse

omandamist või suurendamist või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib

16

Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või

teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega iga kord keelata või piirata omandajal

või isikul, kes teenuseosutajas olulist osalust omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks

teenuseosutaja on, teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste

teostamist, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud.

Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3

sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse oma

veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

(5) Kui omandaja või isik, kes omab teenuseosutajas olulist osalust või kelle kontrollitavaks

äriühinguks teenuseosutaja on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus,

fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha

asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte

konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste

järgimine on kohustuslik ka teenuseosutajale, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule,

kes korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 22. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega,

osadega või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata

üldkoosoleku kvoorumisse, kui:

1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;

2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse;

3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud korras teavitatud;

4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 või enne §-s 23 nimetatud tähtaja

möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid teenuseosutaja tema kontrollitavaks äriühinguks.

(3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati

üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on

üldkoosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu

juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on

esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehingust, millega teenuseosutaja pidi muutuma isiku kontrollitavaks

äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu,

tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri või

äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise tühiseks, kui

avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

17

§ 23. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud

määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni

viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut

talle jäävate aktsiate või osade arvu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli teenuseosutaja üle või olulise osaluse

teenuseosutajas või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud

määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või

osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(3) Teenuseosutaja on käesoleva seaduse § 17 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata

teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Teenuseosutaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed

isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli teenuseosutajas oluline osalus, näidates ära

isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse

§-dele 15 ja 17 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721.

4. peatükk

JUHTIMINE JA NÕUDED TEGEVUSELE

1. jagu

Teenuseosutaja juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 24. Teenuseosutaja asukoht ja peakontor

(1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud teenuseosutaja

registrijärgne asukoht ja peakontor peavad olema Eestis.

(2) Teenuseosutaja ühinguleping või põhikiri peab kindlaks määrama, et tema registrijärgne

asukoht ja peakontor on Eestis.

§ 25. Teenuseosutaja tegevus välisriigis

(1) Kui tegevusloa saanud teenuseosutaja soovib tegutseda välisriigis, sealhulgas asutada

välisriigis filiaali või osutada välisriigis piiriüleselt teenust, esitab ta Finantsinspektsioonile

avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle välisriigi nimi, kus kavatsetakse filiaal asutada või piiriülest teenust osutada

(edaspidi sihtriik);

2) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi sihtriigis osutatavate teenuste kohta, ja käesoleva

seaduse § 33 lõikes 5 nimetatud teavitus, kui seoses filiaali asutamise või teenuste piiriülese

osutamisega antakse sihtriigis tegevusi või tööülesandeid edasi kolmandale isikule;

18

3) filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress sihtriigis, organisatsioonilise struktuuri

kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või nende puudumise

korral sünniajad ja elukohad;

4) filiaali asutamise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina

sihtriigis tegutsemise kohta, filiaali sise-eeskirjad ja filiaalis rakendatav raamatupidamise sise-

eeskiri.

(2) Käesoleva paragrahvis nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.

Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud

tõlkega selle riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus teenuseosutaja soovib

filiaali asutada.

(3) Finantsinspektsioon on kohustatud ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide

saamisest arvates tegema otsuse, millega Finantsinspektsioon:

1) kiidab heaks sihtriigis filiaali asutamise või piiriülese teenuse osutamise või

2) keelab teenuseosutajal sihtriigis filiaali asutamise või piiriülese teenuse osutamise.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 või 2 nimetatud otsuse teeb Finantsinspektsioon

viivitamata teenuseosutajale teatavaks.

(5) Finantsinspektsioon võib teha käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud otsuse

keeldumise kohta, kui tema hinnangul esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:

1) teenuseosutaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud võimalused ei ole

piisavad tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks sihtriigis;

2) filiaali asutamine või teenuseosutaja esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada tema

klientide huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;

3) esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged või eksitavad või ei vasta käesolevas seaduses

sätestatud nõuetele;

4) filiaali asutamine või teenuseosutaja esitatud tegevuskava rakendamine võib olla seotud

rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või suurendab selliseid riske.

(6) Enne tegevuse alustamist teatab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal

sihtriigis teenuste osutamist alustatakse.

(7) Teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides, võimaluse korral vähemalt üks kuu

enne muudatuse rakendumist.

(8) Sihtriigis uue filiaali asutamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile avalduse

ning asjakohased käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide ja andmete täiendused.

Sellisel juhul kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–7 sätestatut.

§ 26. Nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele

(1) Teenuseosutaja juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on:

1) teenuseosutaja juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane

sobivus ja laitmatu ärialane maine;

2) vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal.

19

(2) Arvestades ametikohaga seotud ülesandeid ja vastutust, peavad teenuseosutaja juhtorgani

liikmetel olema vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, mis on seotud järgmiste teenuse

osutamise aspektidega:

1) teenuse osutamise aluseks oleva tehnoloogia mõistmine;

2) riskide ennetamine ja vältimine;

3) klientide huvide kaitse;

4) finantsstabiilsuse säilitamine;

5) õigusvastaste tegevuste vältimine.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu muu hulgas,

kui:

1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud teenuseosutaja või muu finantsjärelevalve alla

kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse

algatusel;

2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo;

3) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või

§-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ette

nähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud

sellise keelu rikkumise eest;

4) ta ei ole suuteline korraldama teenuseosutaja tegevust selliselt, et investorite ja rahastuse

taotlejate huvid oleksid piisavalt kaitstud;

5) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni

esitamata;

6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase

süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või

toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt

karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.

(4) Teenuseosutaja juhatuses on vähemalt kaks liiget.

(5) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava

ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele,

lähtudes teenuseosutaja ja tema klientide huvidest. Teenuseosutaja tagab, et tema äritegevuse

protsessis osalevatel töötajatel on tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja

kogemused.

(6) Teenuseosutaja määrab sise-eeskirjas juhtorganite liikmete ja töötajate teadmiste, oskuste

ja kogemuste taseme, mis on vajalik teenuseosutaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel

ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või

töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(7) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad on kohustatud seadma teenuseosutaja ning

tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Lisaks

on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tagama majandustegevuseks

vajalike finantsvahendite pideva olemasolu, osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava

asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet pakutavate

või vahendavate teenuste kohta.

(8) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed peavad tagama, et teenuseosutaja organisatsiooniline

struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide

20

tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest raporteerimise protseduurid, mis

on teenuseosutaja tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja

proportsionaalsed.

(9) Teenuseosutaja juhtorganite liikmed on kohustatud regulaarselt üle vaatama käesoleva

seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende tulemuslikkust

ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

(10) Teenuseosutaja juhatus kehtestab asjakohase korra ja menetlused, et tagada tõhus ja

usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

vältimine, ning teostab järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja

klientide huve toetaval viisil.

(11) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja heaks töölepingu või muu

võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad

teenuseosutaja nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas teenuseosutaja

esindamine või teenuseosutaja juhtimine või kontrollimine.

(12) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded

teenuseosutaja juhtorganite liikmete ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning

kogemustele.

§ 27. Juhtorganite liikmetest ja audiitorettevõtjast teavitamine ning juhtorgani liikme

tagasikutsumine

(1) Teenuseosutaja juhtorgani liikme valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik

nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik:

1) andmed enda kohta, mis sisaldavad tema ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle

puudumise korral sünniaega ja -kohta, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade

täielikku loetelu ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti tema

usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need

andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;

3) kinnituse, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutaja juhtimist välistavad

asjaolud.

(2) Teenuseosutaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja kinnituse

Finantsinspektsioonile.

(3) Teenuseosutaja esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad

asjaolud, mis välistavad õiguse olla teenuseosutaja audiitor.

(4) Teenuseosutaja on kohustatud juhtide ja audiitorettevõtja valimise või määramise

kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise

algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse

tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme

tagasikutsumist järgmistel juhtudel:

21

1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtorgani liikmele kehtestatud nõuetele;

2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid, tegelikkusele

mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;

3) isiku tegevus teenuseosutaja juhtorgani liikmena on näidanud, et ta ei ole suuteline

teenuseosutajat usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama

teenuseosutaja juhtimist selliselt, et klientide ja võlausaldajate huvid oleksid küllaldaselt

kaitstud.

(6) Kui teenuseosutaja ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 5

nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme

tagasikutsumist kohtu poolt või tunnistada teenuseosutaja tegevusluba kehtetuks.

(7) Tagasikutsutud nõukogu liikme asemele võib uue liikme määrata kohus

Finantsinspektsiooni, teenuseosutaja juhatuse, nõukogu, osaniku või aktsionäri nõudel. Kohtu

määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni üldkoosolek on valinud uue nõukogu liikme.

§ 28. Nõuded juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele

Teenuseosutaja juhtorgani liikmete või töötajate tasustamise ning juhatorgani liikme ülesannete

või töötajate tööga kaasnevate hüvede ja muude soodustuste määramise alused ja põhimõtted

(edaspidi tasustamise põhimõtted) ning nende rakendamine peab:

1) olema selge ja läbipaistev ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise

põhimõtetega, teenuseosutaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama ülemääraste riskide

võtmist;

2) lähtuma teenuseosutaja äristrateegiast ja väärtustest, arvestades tema majandustulemusi ning

klientide õigustatud huve;

3) olema proportsionaalne teenuseosutaja tegevuse laadi ja ulatusega ning juhtorgani liikme või

töötaja vastutusvaldkonnaga;

4) hõlmama huvide konflikti maandamise või vältimise meetmeid.

§ 29. Sise-eeskirjad

(1) Teenuseosutaja peab kehtestama ja rakendama teenuseosutaja ning tema juhtorganite

liikmete ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis

tagavad teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide ja teenuseosutaja juhtorganite otsuste

täitmise.

(2) Teenuseosutaja kehtestatud ja rakendatud sise-eeskirjad peavad tagama teenuste õigus- ja

korrapärase osutamise. Teenuseosutaja hindab regulaarselt sise-eeskirjade toimivust ja

vastavust tegelikkusele ning ajakohastab sise-eeskirju nii, et oleks tagatud klientide huvide

kaitse.

(3) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:

1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise

nõuded;

2) teenuste osutamise kord, sealhulgas kava nimetatud teenuste osutamisega seotud äritegevuse

katkemise ohu määramiseks, selle riski maandamiseks või vältimiseks;

3) tehingute ja toimingute tegemise kord teenuseosutaja nimel ja arvel ning klientide nimel ja

arvel;

4) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise

22

protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe teenuseosutaja nimel

kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide

hindamisel;

5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise

meetmed;

6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord;

7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;

8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning

klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine;

9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord, vastavuskontrolli ja riskijuhtimise reeglid ning nende

rakendamise kord;

10) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud

rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad;

11) sisemised protseduurireeglid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides

kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks,

töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks;

12) turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise

kord, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, ning oluliste operatsiooni- ja turvaintsidentide

avastamise ja klassifitseerimise menetlus;

13) tundlikele andmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise kord;

14) talitluspidevuse tagamise kord, sealhulgas nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe

regulaarse katsetamise ja läbivaatamise menetlus;

15) raamatupidamise sise-eeskirjad;

16) filiaalide olemasolu korral kohase tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord;

17) kliendi kaebuste lahendamise kord.

(4) Lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele peavad krediidipõhise

ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema kooskõlas vastutustundliku laenamise

põhimõttega.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad

täpsemad nõuded.

§ 30. Sisekontroll ja vastavuskontrolli funktsioon

(1) Teenuseosutajas peab olema loodud ja toimiv piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk

on tagada teenuseosutaja tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastu

võetud otsustele teenuseosutaja kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel, ning otsuste vastuvõtmine

usaldusväärse ja nõuetekohase informatsiooni alusel.

(2) Teenuseosutajas peab kehtestama ja rakendama õiguslikud, tehnilised ja

organisatsioonilised meetmed sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks.

(3) Teenuseosutaja juhatus nimetab vastavuskontrolli teostamise eest vastutava töötaja või muu

isiku, kellega sõlmitakse leping kirjalikus vormis.

(4) Vastavuskontroll peab tagama, et:

1) regulaarselt kontrollitakse teenuseosutaja, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust

õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele,

23

teenuseosutaja sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse teenuseosutajas kehtestatud

sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning teenuseosutaja kohustuste täitmisel

esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust;

2) teenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud

kohustuste täitmisega seotud küsimustes;

3) teenuseosutaja juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid.

(5) Sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks peab teenuseosutaja sise-eeskirjadega kehtestama

tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning

nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses

klientidele teenuste osutamisega (edaspidi tegevuspõhimõtted).

(6) Tegevuspõhimõtted peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita

järelevalveülesandeid.

(7) Vastavuskontrolli teostaja ei tohi tegeleda teenuste osutamisega ega tegevusega, mille üle

ta järelevalvet teostab, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja on võimeline tõendama, et

arvestades tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukusastet, ei ole nimetatud kohustus

proportsionaalne ja et vastavuskontrolli ülesannete täitmine on ka ilma kõnealuseid kohustusi

täitmata tegelikkuses tulemuslik.

(8) Vastavuskontrolli teostaja tasustamise alused ja kord ei tohi ohustada tema objektiivsust.

(9) Vastavuskontrolli teostaja on kohustatud talle teenuseosutaja kohta teatavaks saanud teabe,

mis osutab teenuseosutaja õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata

edastama teenuseosutaja juhtidele.

(10) Teenuseosutaja tagab sisekontrolli ja vastavuskontrolli teostajale kõik nende ülesannete

täitmiseks vajalikud õigused, töötingimused ja juurdepääsu kogu vajalikule teabele, sealhulgas

õiguse saada selgitusi ning teavet teenuseosutaja juhtidelt ja töötajatelt ning jälgida avastatud

puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

§ 31. Teenuseosutaja töötaja kohustus Finantsinspektsiooni teavitada

(1) Teenuseosutaja töötaja on kohustatud Finantsinspektsioonile viivitamata kirjalikult teatama

asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:

1) teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline või korduv rikkumine;

2) teenuseosutaja juhtorgani liikme või töötaja tekitatud oluline varaline kahju teenuseosutajale

või tema klientidele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete esitamisega ei riku

teenuseosutaja töötaja või muu teenuseosutaja tegevusega seotud kolmas isik talle õigusakti või

lepinguga pandud andmete saladuses hoidmise kohustust.

(3) Teenuseosutaja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest

teavitamise korra, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega näha ette täpsemad alused nõuete

rikkumisest teavitamise kohta.

24

§ 32. Andmete säilitamine

(1) Teenuseosutaja säilitab käesolevas seaduses sätestatud andmeid muutumatuna ja

Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud

teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

(2) Teenuseosutaja säilitab dokumente, milles sätestatakse teenuse osutamise lepingu kohased

teenuseosutaja ja kliendi õigused ja kohustused või tingimused, mille alusel kliendile teenust

osutatakse, nii kaua, kuni lepinguline või muu teenuse osutamisega seotud õigussuhe kliendiga

ei ole lõppenud, kui käesolevas seaduses või muus õigusaktis ei ole sätestatud pikemat tähtaega.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et pärast teenuseosutajale antud tegevusloa lõppemist

peab teenuseosutaja säilitama käesolevas seaduses sätestatud andmeid muutumatuna ja

Finantsinspektsioonile kättesaadavana viis aastat, kui andmete säilitamisele ei ole seaduses

ettenähtud pikemat tähtaega.

2. jagu

Teenuseosutaja tegevusnõuded

§ 33. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmine ja kolmanda isiku teenuste kasutamine

(1) Teenuseosutajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus teenuse osutamisega seotud

tegevusi edasi anda kolmandale isikule (edaspidi tegevuse edasiandmine), kui:

1) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse

edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide huve ning teenuseosutaja jääb tegevuse

edasiandmise korral täielikult vastutavaks edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest;

2) tegevuse edasiandmine ei takista teenuseosutaja tegevust ja tema kohustuste täitmist

vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;

3) isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on

võimeline neid kohustusi täitma;

4) teenuseosutaja suhted klientidega ja kohustused klientide ees ei muutu tegevuse

edasiandmise tõttu;

5) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus teenuseosutaja ei tegele reaalselt temale

edasi antud teenuse osutamisega;

6) tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel

teenuseosutajale tegevusluba anti;

7) tegevuste edasiandmisel võtab teenuseosutaja tarvitusele kõik meetmed, et vältida

täiendavaid operatsioonilisi riske;

8) operatsiooniliste funktsioonide edasiandmine ei mõjuta sise- ja vastavuskontrolli kvaliteeti

ega toimimist ning Finantsinspektsiooni võimalusi finantsjärelevalve teostamisel.

(2) Tegevusi ei või edasi anda sellisel viisil, mis võib takistada teenuseosutaja sisekontrolli

läbiviimist või teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist. Teenuseosutaja peab

hindama igakülgselt ja põhjalikult tegevuse edasiandmise vajalikkust.

(3) Tegevuse edasiandmise korral peab teenuseosutaja hindama, kas isik, kellele tegevus edasi

antakse, on edasiantud tegevuseks pädev ja sobiv.

(4) Teenuseosutajal on õigus saada isikult, kellele ta on oma tegevuse edasi andnud, teavet

edasiantud tegevuse kohta ja anda talle kohustuslikke juhiseid.

25

(5) Teenuseosutaja teavitab enne tegevuse edasiandmist Finantsinspektsiooni.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule

teenuseosutajaga seotud tegevuse või ülesande edasiandmise lõpetamist või kõigi

teenuseosutaja poolt kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste või ülesannete edasiandmise

lepingute lõpetamist, kui:

1) kolmandal isikul puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks või ülesannete

tegemiseks vajalik kvalifikatsioon;

2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud huve või on sellise rikkumise oht;

3) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle,

ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;

4) kolmas isik, kellele käesoleva seaduse tähenduses teenuse osutamine on edasi antud, ei vasta

vähemalt samaväärsetele nõuetele, mis on ette nähtud käesoleva seadusega;

5) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

(7) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutamisega, kui pakutakse tarbijakrediiti, seotud

tegevuste edasiandmisele kohaldatakse laenude vahendamise osas krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse §-s 46 krediidivahendaja kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

§ 34. Huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded

(1) Teenuseosutaja kehtestab huvide konflikti maandamise ja vältimise korra, milles

sätestatakse õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, arvestades teenuseosutaja

tegevuse laadi ja ulatust.

(2) Teenuseosutaja rakendab huvide konflikti maandamise ja vältimise korda, et tuvastada,

maandada ja võimaluse korral vältida teenuse osutamisel teenuseosutaja sisest huvide konflikti,

huvide konflikti teenuseosutaja ja tema üle kontrolli teostava isiku vahel, teenuseosutaja ja tema

klientide vahel ning klientide omavahelisi huvide konflikte.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kord peab muu hulgas hõlmama:

1) iga teenuse või tegevusega seotud asjaolusid, millest tuleneb või võib tuleneda huvide

konflikt või mis toovad kaasa klientide huvide kahjustamise olulise riski;

2) meetmeid, mida tuleb rakendada huvide konflikti lahendamiseks;

3) seda, kuidas potentsiaalsetest või tegelikest huvide konflikti olukordadest kliente

teavitatakse.

§ 35. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemine investeerimisprojektides

(1) Teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad

isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, võivad

teenuseostuja vahendusel pakutavates investeerimisprojektides osaleda üksnes järgmisel juhul:

1) teenuseosutaja veebilehel avalikustatakse informatsioon eelnimetatud isikute

investeerimishuvi või osaluste kohta;

2) teenuseostaja tagab, et eelnimetatud isikute investeeringud tehakse samadel tingimustel teiste

investoritega ja eelnimetatud isikutele ei võimaldata sooduskohtlemist, eelisjuurdepääsu

teabele või muid hüvesid või eeliseid võrreldes teiste investoritega.

26

(2) Teenuseosutaja juhtorgani liikmed ja töötajad ning teenuseosutajas olulist osalust omavad

isikud või mis tahes isikud, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu nendega seotud, ei või

omada ega omandada finantsilist huvi rahastuse taotleja äritegevuses muul viisil kui käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul.

§ 36. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega

Teenuseosutaja ei maksa või anna ega saa tasu, allahindlust või mitterahalist hüve investorite

korralduste suunamise eest konkreetse investeerimisinstrumendi pakkumise juurde oma

finantsvahendusplatvormil või kolmanda osapoole platvormil.

§ 37. Konto avamise kohustus ja sellest teavitamine

(1) Teenuseosutaja peab avama maksekonto krediidiasutuses, e-raha asutuses või

makseasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis, mis osutab Eestis teenuseid

piiriüleselt või mis on asutanud Eestis filiaali.

(2) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe kõigi tema nimel

avatud maksekontode kohta ning teavitab Finantsinspektsiooni, kui käesoleva paragrahvi lõikes

1 nimetatud teave muutub.

(3) Kui teenuseosutaja kasutab lisaks maksekontodele ka muid kontosid või meetmeid kliendi

vara hoiustamiseks, sealhulgas virtuaalvääringu rahakotti, kohaldatakse käesoleva paragrahvi

lõikes 2 sätestatut ka sellistele kontodele.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud asjaolude muutumise korral teavitab teenuseosutaja

viivitamata Finantsinspektsiooni ning esitab ajakohased andmed teenuseosutaja makse- või

muude kontode kohta.

§ 38. Nõuded eriotstarbelise üksuse kasutamisele ühisrahastusteenuse osutamisel

Teenuseosutajal on õigus kasutada eriotstarbelist üksust ühe mittelikviidse või jagamatu vara

pakkumiseks investeerimisinstrumendi kaudu ja kanda eriotstarbelisele üksusele üle ühe

investeerimisprojektiga seotud vara.

§ 39. Nõuded finantsvahendusplatvormile

(1) Teenuseosutaja, kes haldab finantsvahendusplatvormi, kehtestab sise-eeskirjadega täpsed

õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed ja rakendab neid, et tuvastada ja

maandada platvormiga seotud õigus- ja korrapärase toimimise riske.

(2) Teenuseosutaja rakendab meetmeid, et usaldusväärselt hallata finantsvahendusplatvormi

korraldamiseks kasutatava infotehnoloogilise süsteemi või muu tehingute tegemist vahendava

ja andmeid salvestava süsteemi tehnilisi toiminguid ning toime tulla süsteemide riketega.

(3) Teenuseosutaja kehtestab finantsvahendusplatvormil läbipaistvalt ja ühetaoliselt

kohaldatavad reeglid, millega tagatakse investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringute

õiglane ning korrapärane omandamine ja võõrandamine finantsvahendusplatvormi ning

tehingute täitmine objektiivsete kriteeriumide alusel.

27

(4) Teenuseosutaja rakendab meetmeid, et tagada tema süsteemides täidetud tehingute tõhus ja

õigeaegne lõpuleviimine.

(5) Teenuseosutaja tagab finantsvahendusplatvormil korrapäraseks toimimiseks piisavate

finantsvahendite pideva olemasolu, võttes arvesse finantsvahendusplatvormil tehtavate

tehingute laadi ja mahtu ning finantsvahendusplatvormi toimimist mõjutavate riskide ulatust ja

taset.

(6) Teenuseosutaja ei või ühelgi enda hallataval finantsvahendusplatvormil täita oma arvel

kliendi korraldusi ega kaubelda oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel.

(7) Oma arvel kauplemine ostu- ja müügihuvide sobitamisel on tehing, mille täitja asub ostja ja

müüja vahele sellisel viisil, et ei võta ostu- ja müügitehingu samaaegsel täitmisel tururiski ning

tehing tehakse hinnaga, mille arvelt tehingu täitja ei saa kasu ega kahju, välja arvatud eelnevalt

avaldatud vahendus-, teenus- või muu tasu.

(8) Teenuseosutaja rakendab õiguslikke, tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et tagada

finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi töökindlus, piisav võimsus korralduste

ja sõnumite tippmahtudega toimetulekuks, korrapärane toimimine pingelises olukorras ning

tehingute künniseid ja piirmäärasid ületavate või selgelt ekslike korralduste tagasilükkamine.

(9) Teenuseosutaja tagab finantsvahendusplatvormi tehingute tegemise süsteemi igakülgse

testimise ja selle vastavuse käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatule. Korraldajal on tõhus

talitluspidevusplaan teenuste osutamise jätkuvuse tagamiseks finantsvahendusplatvormi

tehingute tegemise süsteemi tõrgete korral.

(10) Vastava valdkonna minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded

finantsvahendusplatvormil tehingute tegemise kohta.

5. peatükk

TEENUSE OSUTAMINE JA RAHASTUSE TAOTLEMINE

1. jagu

Teenuse osutamisele esitatavad üldnõuded

§ 40. Üldnõuded teenuse osutamisele

(1) Teenuseosutaja on teenuse osutamisel kohustatud:

1) tegutsema lähtuvalt kliendi huvist ja õigusaktides esitatud nõuetest, teenuse keerukusastmele

vastava hoolsuse ning teenuseosutajalt eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning järgima

oma sise-eeskirju;

2) tagama teenuse osutamisega seotud asjaolude, sealhulgas investeerimisinstrumendi

pakkumise kohta ajakohase, selge, tõese, täpse ja täieliku teabe avalikustamise ning tegema

selle ühetaoliselt kättesaadavaks kõigile klientidele;

3) teavitama klienti teenuse olemusest ja sellega seonduvatest riskidest;

4) hoidma ja kaitsma kliendi raha ja sellega sarnaseid vahendeid, mis on antud teenuseosutajale

hoiule või tema käsutusse;

5) andma kliendile regulaarselt teavet teenuse osutamisest;

28

6) avalikustama osutatavate teenuste eest võetavad tasud selgel ja arusaadaval viisil ning nende

suuruse ja arvestamise korra;

7) avalikustama veebilehel kirjelduse selle kohta, milliste teenuste osutamisega seoses tekib või

võib tekkida huvide konflikt ja kuidas seda maandatakse või välditakse;

8) teavitama kliente teenuseosutaja juhtorgani liikmete ja töötajate ning teenuseosutajas olulist

osalust omavad isikute või mis tahes isikute, kes otseselt või kaudselt on kontrolli kaudu

nendega seotud, osalustest investeerimisprojektides;

9) registreerima ja säilitama teenuse osutamisel kogutud ning käesoleva seadusega ja selle

alusel kehtestatud õigusaktidega registreerimiseks ning säilitamiseks nõutud andmeid;

10) lahendama kliendi kaebuse seoses teenuse osutamisega võimalikult kiiresti ja läbipaistvalt;

11) tagama oma tegevuseks vajalike finantsvahendite pideva olemasolu;

12) rakendama teenuse osutamisel ühetaolisi reegleid ning mitte diskrimineerima kliente või

klientide gruppe, kellele teenust osutatakse või kellele teenuse osutamisest keeldutakse.

(2) Investeerimisinstrumendi vahendaja on kohustatud:

1) avaldama ühetaolisel viisil investeerimisprojektide kirjeldused, et tagada investoritele nende

võrreldavus;

2) hindama investeerimisinstrumendi asjakohasust investorile ning selle tarvis kindlaks tegema

investori kogemuse finantsturul tegutsemiseks ja teadlikkuse finantsturust, võttes investori

liigitamisel aluseks käesoleva seaduse §-s 47 sätestatu;

3) mõistma investoritele pakutavate investeerimisinstrumentide omadusi, hindama

investeerimisinstrumendi sihtrühma arvesse võttes selliste investeerimisinstrumentide

vastavust investori vajadustele ja pakkuma investeerimisinstrumente üksnes siis, kui see on

kooskõlas investori huvidega;

4) tagama, et teenuseosutaja vahendatav investeerimisinstrument vastab selle instrumendi

kindlaks määratud sihtrühma kuuluvate lõppklientide vajadustele vastavalt klientide liigitusele,

investeerimisinstrumendi turustamisstrateegia vastab sihtrühmale ja investeerimisinstrumenti

turustatakse üksnes sellele sihtrühmale;

5) mitte jätma avalikustamata olulist infot rahastuse taotleja tegevuse kohta, mis on

teenuseosutajale teada ja mis võib potentsiaalselt mõjutada investorit investeerimisotsuse

tegemisel;

6) täitma investori korralduse parimal viisil ning vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatule;

7) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust;

8) kontrollima, et rahastuse taotleja juhtorgani liikmed on laitmatu ärialase mainega ja nende

tegevus rahastuse taotleja juhtidena vastab usaldusväärse juhtimise põhimõtetele.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 7 nimetatud rahastuse taotleja on füüsiline isik,

kellele vahendatakse käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud

investeerimisinstrumenti, kohaldatakse krediidivõimelisuse hindamise korral krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse 6. peatükis ja võlaõigusseaduse §-s 4034 sätestatut, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud teisti.

(4) Teenuseosutaja on kohustatud kliendi nõudmisel andma talle järgmist teavet:

1) teenuseosutajas olulist osalust omavate isikute ja nende osaluse suurus teenuseosutaja aktsia-

või osakapitalis;

2) teenuseosutaja juriidiline vorm ja organisatsiooniline ülesehitus;

3) andmed teenuseosutaja juhtorganite liikmete kohta, sealhulgas ees- ja perekonnanimi,

isikukood või selle puudumisel sünniaeg, hariduse kirjeldus ning viimase viie aasta töö- ja

ametikohtade täielik loetelu;

29

4) teenuseosutaja juhtorganite liikmete ülesanded teenuseosutajas;

5) osutatavad teenused.

(5) Teenuseosutaja võib kasutada oma kliendi nimel otsustusõigust seoses kliendi korralduste

täitmise kriteeriumidega, avaldades kliendile otsustusõiguse täpse meetodi ja kriteeriumid ning

võttes kõik vajalikud meetmed kliendi jaoks parima võimaliku tulemuse saamiseks.

(6) Teenuseosutaja keeldub lepingu sõlmimisest või peab lõpetama sõlmitud lepingu mõistliku

aja jooksul, kui rahastuse taotleja ei avalda käesoleva seaduse § 45 kohaselt teenuseosutajale

investeerimisprojekti kohta nõutud andmeid või ei täida rahastuse taotlejale pandud kohustusi

vastavalt käesoleva seaduse §-le 41.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teave esitatakse kliendile tema taotlusel püsival

andmekandjal.

(8) Käesoleva seaduse §-des 47 ja 48 sätestatut ei kohaldata teenuse osutamisel kogenud

investorile.

§ 41. Üldnõuded rahastuse taotlejale

Rahastuse taotleja on kohustatud:

1) tegema teenuseosutajaga koostööd ning esitama talle teenuse osutamiseks ja käesolevast

seadusest või muust õigusaktist tulenevate nõuete täitmiseks vajalikud andmed;

2) koostama ja esitama teenuseosutajale finantsvahendusplatvormil või muul viisil avaldatava

investeerimisprojekti kirjelduse, mis vastab käesoleva seaduse §-s 45 ja selle alusel kehtestatud

nõuetele;

3) avalikustama põhiteabedokumendi vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 ja selle alusel

kehtestatud nõuetele, kui rahastuse taotleja ise on investeerimisinstrumendi pakkuja.

§ 42. Teabe avalikustamine majandustegevuse kohta

(1) Teenuseosutaja avalikustab oma veebilehel nelja kuu jooksul majandusaasta lõpust arvates:

1) majandusaasta aruande;

2) ülevaate teenuseosutaja lõppenud majandusaasta majandustegevuse tulemuste kohta.

(2) Investeerimisinstrumentide vahendaja avalikustab oma veebilehel nelja kuu jooksul

majandusaasta lõpust alates:

1) üldise teabe kõigi teenuseosutaja avalikustatud investeerimisprojektide kohta, sealhulgas

teabe ebaõnnestunud investeerimisprojektide kohta;

2) investeerimisprojektidega kaasatud rahaliste vahendite kogumahu, keskmise

investeerimisprojekti suuruse ja raha paigutanud isikute arvu iga investeerimisprojekti kohta;

3) andmed majandusaastal investeerimisobjektide kohta esitatud prognooside kohta võrdluses

tegelike tulemustega, sealhulgas tegeliku investeeringu tootlikkusega ja ka tegelikult saadud

tulu juhul, kui ühisrahastusteenuse osutaja pakub eelseadistatud investeerimisega seoses

krediidiportfelli valitsemisega tootluse sihtmäära;

4) kohaldatavuse korral kõigi ühisrahastusteenuse osutaja vahendatud laenude eeldatava ja

tegeliku makseviivituse määra riskikategooriate kaupa viitega riskijuhtimisraamistikus

sätestatud riskikategooriatele;

5) kohaldatavuse korral eeldatavate makseviivituse määrade kindlaksmääramisel kasutatud

eelduste kokkuvõtte.

30

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed tuleb avalikustada käesoleva

seaduse §-des 3 ja 4 sätestatud instrumendi liigi või teenuse kohta eraldi.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavalt avalikustamisele

kuuluvate andmete loetelu, aruannete vormid ja koostamise metoodika ning avalikustamise

tähtajad.

§ 43. Nõuded teenuseosutajale, kes osutab teenust, mille raames on võimalik vahetada

virtuaalvääringut või investeerimisinstrumenti raha vastu

(1) Teenuseosutaja, kes võimaldab investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu vahetamist

raha vastu, avalikustab veebilehel investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu hinna või

metoodika, mille alusel investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu hind on kujunenud.

(2) Teenuseosutaja, kes võimaldab investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu vahetamist

raha vastu, täidab kliendi korralduse selle hinnaga, mis on kehtiv kliendi korralduse saamise

ajal.

(3) Lisaks käesoleva seaduse §-s 42 sätestatule peab virtuaalvääringu teenuse osutaja, kes

võimaldab virtuaalvääringu vahetamist raha vastu, avaldama kliendile teabe korralduste ja

tehingute kohta, sealhulgas tehingu esemeks olnud virtuaalvääringu koguse ja hinna.

2. jagu

Investeerimisinstrumendi pakkumise ja vahendamise nõuded

§ 44. Üldised teabe avalikustamise nõuded

(1) Investeerimisinstrumendi vahendaja avalikustab oma veebilehel järgmise teabe:

1) investeerimisega seotud üldiste riskide kirjeldus ja hoiatus investeerimisega kaasnevate

riskide kohta;

2) üleskutse hinnata konkreetse investeerimisprojektiga seotud riske investori jaoks sõltuvalt

tema majanduslikust olukorrast ja pidada enne investeerimisotsuse tegemist vajadusel nõu

vastava ala spetsialistiga;

3) finantsvahendusplatvormi või muul viisil tehtavate tehingute tegemise protsessi ja tasude

kirjeldus;

4) teave finantsvahendusplatvormil investeerimisinstrumendiga tehtud tehingute hindade kohta

vastavalt käesoleva seaduse §-s 46 sätestatule;

5) investorite vahendite hoidmise ja investeeringute üle arvestuse pidamise kirjeldus;

6) teave selle kohta, millised on teenuseosutaja põhilised tehingupartnerid;

7) hoiatus selle kohta, et teenuseosutaja käsutusse antud vahendid ei ole tagatud Tagatisfondi

poolt ja nende suhtes ei kohaldata väärtpaberituru seaduses sätestatud investorikaitse nõudeid;

8) kirjeldus investorite õigustest ja kohustustest ning teenuse kasutus- ja muud tingimused;

9) makseteenuste pakkumise tingimused, sealhulgas ka juhul, kui makseteenuseid pakub

kolmas isik.

(2) Teenuseosutaja ei või rõhutada investeerimisinstrumendi omandamisest saadavat

võimalikku tulu, kui samal ajal ja samas kohas ei viidata selgelt sellise vahendite paigutamisega

31

seotud riskidele, sealhulgas investeeritud vahendite kaotamise riskile. Eelnimetatud riskid tuleb

esitada võrdväärselt ja samal kujul muu infoga.

(3) Investeerimisprojekti kohta avalikustatav teave ei tohi anda näilist tagatist investeeringu

tulususe või väljamaksete kohta ega sisaldada ennustusi või prognoose finantstulemuste kohta,

võttes arvesse käesolevas seaduses investeerimisprojekti tootluse garanteerimise kohta

sätestatut.

(4) Kui teenuseosutaja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või

pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus, teavitab teenuseosutaja sellest esimesel

võimalusel kirjalikult kõiki kliente või avaldab vastava teabe oma veebilehel.

§ 45. Teabe avalikustamine investeerimisprojekti kohta

(1) Investeerimisinstrumendi vahendaja või rahastuse taotleja avalikustab investeerimisprojekti

kohta vähemalt järgmise teabe:

1) investeerimisprojekti põhiteabedokumendi vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatule;

2) märkus selle kohta, kas investeerimisinstrumendi pakkumine on registreeritud

Finantsinspektsioonis või muu finantsjärelevalve asutuse juures või mitte;

3) kui see on asjakohane, siis nimekirja kuludest, mille suurus väljendatakse protsendina või

konkreetse arvuna, millega investorite investeeringute arvelt kaetakse rahastuse taotlejaga

seotud vaidlused või mida kasutatakse laenude või võlgade sissenõudmiseks või muude

toimingute või kulude katmiseks.

(2) Investeerimisinstrumentide vahendaja või rahastuse taotleja teavitab viivitamata

investoreid, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisinstrumendi pakkumise vastu,

igast muutusest põhiteabedokumendis, mis tekitab või võib tekitada investoris äratuntavat huvi

selle muudatusega tutvuda ning mis võib mõjutada investori poolt investeerimisotsuse tegemist.

(3) Investeerimisinstrumendi pakkuja avalikustab oma veebilehel investeerimisinstrumendiga

seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta teavituse, kui:

1) põhiteabedokumendis kajastatud investeeringu tulusus või lubatud intressimäär ei vasta

tegelikkusele või on tõenäoline, et investeerimisinstrumendi pakkujal või muul kohustatud

isikul ei ole võimalik kokkulepitud tähtajaks investorile tasuda põhiteabedokumendis sisalduvat

investeeringu tulusust või lubatud intressimäära;

2) rahastuse taotleja ei ole ette nähtud ajaks krediiti tagasi maksnud;

3) rahastuse taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või

pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teavitus tuleb avalikustada esimesel võimalusel,

kuid hiljemalt esimesel tööpäeval pärast sama lõike punktides 1–3 nimetatud asjaolude

ilmnemist ja see peab sisaldama järgmist teavet:

1) investeerimisprojekti nimi või selle puudumisel seda identifitseeriv tunnus;

2) teavituse aluseks olevate asjaolude kirjeldus;

3) võimalused riskide kõrvaldamise või vähendamise kohta;

4) kui see on asjakohane, siis käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud teave.

(5) Kokkulepe, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kulud

moodustavad rohkem kui 25 protsenti rahastuse taotlejaga seotud vaidluste või võlgade

sissenõudmisega seotud kogukuludest, on tühine.

32

(6) Kui krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja kasutab rahastuse taotleja makseviivituse

puhul teatud jaotusi, peab teenuseosutaja tagama, et kasutatud jaotuste nimetused on

asjakohased ja vastavad tegelikkusele. Teenuseosutaja on kohustatud esimesel võimalusel

ajakohastama makseviivituse jaotuste nimetusi.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded

investeerimisprojekti kohta avalikustatavale teabele.

§ 46. Teabe avalikustamine investeerimisinstrumendiga tehtavate tehingute hindade

kohta finantsvahendusplatvormil

(1) Kui investeerimisinstrumendiga võimaldatakse teha omandamise või võõrandamise

tehinguid finantsvahendusplatvormi kaudu, tuleb kõigi investeerimisinstrumentidega tehtud

tehingute kohta finantsvahendusplatvormil avalikustada vähemalt järgmine teave:

1) investeerimisinstrumendi identifitseerimistunnus;

2) tehingu hind;

3) tehingu maht;

4) tehingu aeg;

5) tehingu vääring.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet avalikustatakse piisava regulaarsusega.

(3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad tehingute kohta

käivate andmete avalikustamise nõuded, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

andmete avalikustamise sageduse.

§ 47. Investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamine investorile

(1) Investeerimisinstrumendi pakkuja peab enne teenuse osutamist, sealhulgas

finantsvahendusplatvormile juurdepääsu võimaldamist, hindama investeerimisinstrumendi

asjakohasust investorile.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjakohasuse hindamiseks kogub

investeerimisinstrumendi pakkuja investorilt teavet, et teha kindlaks tema:

1) investeerimisalased teadmised ja kogemused, et selgitada välja, kas investor mõistab

investeerimisega kaasnevaid riske, sealhulgas riske finantsvahendusplatvormi abil või muul

viisil investeerimisinstrumenti investeerimisel;

2) investeerimiseesmärgid ja rahaline olukord, sealhulgas tema kahju kandmise võime.

(3) Investeerimisinstrumendi pakkuja kogub käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatu

hindamiseks investorilt muu hulgas teavet tema:

1) varasemate erinevate investeeringute kohta;

2) investeerimisinstrumentidesse investeerimise kogemuse kohta ja teadmiste kohta riskidest,

mis on seotud investeerimisega eelkõige investeerimisinstrumentidesse.

(4) Investeerimisinstrumendi pakkuja teeb käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud

kahju kandmise võime arvutamise võimalused kättesaadavaks oma veebilehel. Investori kahju

kandmise võime on kümme protsenti tema varade netoväärtusest, mille moodustavad investori:

1) regulaarne sissetulek;

33

2) varad, välja arvatud peamise elukohana kasutatav kinnisvara ja pensionifondide varad;

3) regulaarsed finantskohustused.

(5) Investor kinnitab oma kahju kandmise võime arvutuse tulemuse.

(6) Investeerimisinstrumendi pakkuja esitab investorile riskihoiatuse, kui:

1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisinstrument ei ole investori jaoks

asjakohane;

2) investori ühte investeerimisprojekti investeeritav summa on suurem kui 1000 eurot või

rohkem kui viis protsenti investori varade netoväärtusest;

3) investori esitatud teave ei ole piisav või investor on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole

võimalik hinnata investeerimisinstrumendi asjakohasust ning investori huvid võivad olla

seetõttu vähem kaitstud.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud riskihoiatuse võib esitada standardvormis ja see

peab sisaldama teavet selle kohta, et investor võib kaotada kogu investeeritud vara.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul annab investor kinnituse, et on hoiatusega

tutvunud ja mõistab selle sisu.

(9) Investeerimisinstrumendi pakkuja ei või kaasa aidata asjakohasuse hindamiseks vajaliku

teabe esitamata jätmisele. Investeerimisinstrumendi pakkujal on õigus tugineda investori

esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui investeerimisinstrumendi pakkuja teadis või pidi

teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik.

(10) Investeerimisinstrumendi pakkuja vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

hindamise tulemused ja selle aluseks olevad kriteeriumid ning hoiatusteated üle iga kahe aasta

tagant. Investor arvutab oma kahju kandmise võime vähemalt ühe korra iga kalendriaasta

jooksul.

§ 48. Lepingueelne järelemõtlemisaeg investeerimisinstrumendi pakkumisel

(1) Teenuseosutaja peab ette nägema lepingueelse järelemõtlemisaja, mille jooksul investor

võib oma pakkumisega seotud oferdi või huviavalduse ilma põhjuseta tagasi võtta. Oferdi või

huviavalduse tagasivõtmise kasutamine ei tohi põhjustada investorile kulusid ega

põhjendamatuid ebamugavusi.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelemõtlemisaeg on minimaalselt neli

kalendripäeva investori oferdi või huviavalduse tegemisest arvates.

(3) Teenuseosutaja peab arvestust talle esitatud ofertide ja huviavalduste ning nende saamise

aja kohta.

(4) Teenuseosutaja peab selgelt ja õigeaegselt avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 2

nimetatud järelemõtlemisaja, selle kestuse ning oferdi või huviavalduse tagasivõtmisega seotud

tingimused. Kohe pärast seda, kui teenuseosutaja on potentsiaalselt investorilt saanud oferdi

või huviavalduse, teavitab teenuseosutaja finantsvahendusplatvormi kaudu või muul viisil

potentsiaalset investorit järelemõtlemisaja tingimustest.

34

(5) Oferdi või huvi avaldamise tagasivõtmise kord hõlmab vähemalt sama viisi, millega

potentsiaalne investor saab teha oferdi või avaldada huvi investeerimisinstrumendi pakkumise

vastu.

(6) Lepingutingimus, mis raskendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguse

kasutamist, sealhulgas kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi

maksmisega, on tühine.

(7) Käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud eelseadistatud investeerimise korral kohaldatakse

käesolevas paragrahvis sätestatut üksnes investori antud algse investeerimisvolituse suhtes,

mitte selle volituse alusel konkreetsetesse investeerimisprojektidesse tehtud investeeringute

suhtes. Eelmises lauses nimetatud algne investeerimisvolitus on investori antud volitus

teenuseosutajale tema varakogumi valitsemiseks.

(8) Investeerimisinstrumendi pakkumise puhul kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut

ainult investeerimsinstrumendi esmapakkumise korral.

§ 49. Ettenägematute kulude reserv, investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse

garanteerimine ja tagasiostugarantii

(1) Teenuseosutaja võib moodustada ettenägematute kulude reservi. Sellisel juhul edastab ta

investorile järgmise teabe:

1) milliste vahendite kaudu reservi rahastatakse ja kellel on õigus reservist tehtavatele

väljamaksetele;

2) info reservi juhtimise ja haldamise kohta;

3) kaalutlused, mis teenuseosutaja võtab arvesse otsustamaks, kas või kuidas kasutada reservis

olevaid vahendeid väljamakse tegemiseks koos näidetega;

4) info, kas reservis on piisavalt raha väljamakse tegemiseks;

5) selgitus reservist väljamakse tegemise kohta;

6) reservis olevate vahendite hoiustamise kord ja asjakohasel juhul reservi vahendite vääring;

7) kirjeldus selle kohta, mismoodi käsitatakse reservi kogutud raha teenuseosutaja

maksejõuetuse korral.

(2) Teenuseosutaja edastab investorile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabele

ka asjaomaseid riskihoiatusi.

(3) Teenuseosutaja avalikustab vähemalt kord kvartalis oma veebilehel ettenägematute kulude

reservi suuruse võrreldes selle jaoks oluliste lepingute täitmata jäävate summadega ja teabe

selle kohta, kui suur osa lepingutest tulenevatest krediitidest on tasutud ettenägematute kulude

reservi kaudu.

(4) Investeerimisinstrumendi pakkumisel võib investeerimisinstrumendi tootlust või tulusust

garanteerida või pakkuda tagasiostugarantiid (edaspidi garantii).

(5) Garantii on käesoleva seaduse tähenduses investeerimisinstrumendi pakkuja lubadus osta

investori käest investeerimisinstrument tagasi, juhul kui sellega seotud maksed või investorile

lubatud tulu ei laeku, sealhulgas kui maksed on rohkem kui 60 kalendripäeva viivituses.

35

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud garantii andjaks võib olla vaid lepinguriigi

kindlustusandja või krediidiasutus, või investeerimisinstrumendi vahendaja.

(7) Kui garantii andjaks on investeerimisinstrumendi vahendaja, peab ta moodustama

garantiifondi, kuhu kogutakse regulaarselt makseid.

(8) Investeerimisinstrumendi pakkuja teeb garantiifondist investorile kompensatsioonimakseid,

kui garantii tingimused on realiseerunud.

(9) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täiendavad nõuded

ettenägematute kulude reservi tingimuste ja investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse

garanteerimisele või tagasiostugarantii rakendamisele, sealhulgas garantiifondi tingimuste ja

riskihoiatuste kohta.

§ 50. Eelseadistatud investeerimine ühisrahastusteenuse korral

(1) Eelseadistatud investeerimine käesoleva seaduse tähenduses on investori poolt

ühisrahastusteenuse osutajale antud volituse alusel enda nimel ja arvel selle teenuseosutaja

finantsvahendusplatvormil ühe või mitme investeerimisprojekti rahastamine või ühe või mitme

krediidipõhise investeerimisinstrumendi (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiportfell)

omandamine või võõrandamine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volituses määrab investor kindlaks vähemalt kaks

kriteeriumi järgmistest:

1) krediidi tähtaeg ja intressimäära vahemik;

2) krediidi riskikategooria lubatud ulatus ja jaotus;

3) aastase intressimäära või muu investeeringu tulususe määra pakkumisel või lubamisel selle

saavutamise tõenäosus;

4) intressitulu taasinvesteerimise tingimused.

(3) Ühisrahastusteenuse osutaja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volitust

püsival andmekandjal kolm aastat krediidi lõpptähtajast arvates.

(4) Ühisrahastusteenuse osutaja hindab usaldusväärsete ja täpselt määratletud kriteeriumide

alusel ning võttes arvesse kõiki asjaolusid, millel võib olla ebasoodne mõju krediidilepingust

tulenevate kohustuste täitmisele:

1) krediidiriski krediidiportfelli tasandil ja iga krediidi kohta eraldi;

2) rahastuse taotleja krediidivõimet.

(5) Ühisrahastusteenuse osutaja teavitab investorit käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud

hindamise kriteeriumidest.

(6) Ühisrahastusteenuse osutaja edastab investori nõudmisel krediidiportfelli kohta järgmise

teabe:

1) teave investori volituse alusel välja valitud iga krediidi kohta, sealhulgas intressimäär või

muu investorile makstav hüvitis, krediidi lõpptähtaeg ja krediidi põhisumma ja intressi

tagasimaksegraafik ning kuidas rahastuse taotleja on täitnud tagasimaksegraafikut;

2) krediidiportfelli kaalutud keskmine aastane intressimäär;

3) krediitide jaotus riskikategooriate kaupa või lõikes protsentides ja absoluutarvudes;

4) iga krediidi riskimaandamismeetmete kirjeldus;

36

5) kui see on asjakohane, ülevaade rahastuse taotleja krediidlepingute rikkumiste kohta viimase

viie aasta jooksul;

6) kõik investori, rahastuse taotleja ja ühisrahastusteenuse osutaja makstavad tasud iga krediidi

kohta;

7) krediidi hindamise korral viimane hinnang krediidi kohta, hindamiskuupäev, põhjus, miks

hindamine on läbi viidud ning asjakohane ja õiglane kirjeldus võimalikust saadaolevast tulust

võttes arvesse tasusid ja makseviivituse määrasid.

(7) Ühisrahastusteenuse osutaja peab määrama sise-eeskirjadega kindlaks, millist metoodikat,

sealhulgas millise päritoluga andmeid, kasutab ta eelseadistatud investeerimise korral.

(8) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded

eelseadistatud investeerimise, eelkõige volituse andmisel kasutatavate kriteeriumide ja

investorile asjakohase teabe andmise kohta.

3. jagu

Põhiteabedokument, kahju nõudmine ja investeerimisinstrumendi pakkumise

peatamine

§ 51. Nõuded põhiteabedokumendile

(1) Investeerimisinstrumendi pakkumiseks koostatakse põhiteabedokument, milles tuleb

esitada käesoleva paragrahvi kohaselt avalikustamisele kuuluv teave ja mis peab olema

koostatud selliselt, et investoril oleks sellest lihtne vajalikku teavet leida.

(2) Põhiteabedokument peab sisaldama lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis kogu

iseloomulikku teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele pakutava investeerimisinstrumendi

kohta, mis on investoritele vajalik, et teadvalt hinnata muu hulgas rahastuse taotleja kohustusi,

finantsseisundit, kasumit ja kahjumit, tulevikuväljavaateid ning pakutava

investeerimisinstrumendiga kaasnevaid õigusi.

(3) Põhiteabedokumendis esitatakse investeerimisinstrumendi pakkumise kohta vähemalt

järgmised andmed:

1) rahastuse taotlejaga seotud riskide ja peamiste tunnusjoonte, sealhulgas varade, kohustuste

ja finantsseisundi lühikirjeldus;

2) investeerimisinstrumenti tehtava investeeringuga seotud riski ja investeeringu põhiliste

tunnusjoonte, sealhulgas investeerimisinstrumendi omamisega kaasnevate õiguste

lühikirjeldus;

3) investeerimisinstrumendi pakkumise üldtingimused, sealhulgas eeldatavad kulud, mille peab

katma investor;

4) investeerimisinstrumendi pakkumise eesmärk ja laekuva tulu kasutamine;

5) asjakohasel juhul investeerimisinstrumendi registri pidamise kord ja registri pidamise eest

vastutav isik;

6) asjakohasel juhul investeerimisinstrumendi omandamise või võõrandamise tingimused

finantsvahendusplatvormil ja sellega seonduvad tasud.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule tuleb krediidipõhise investeerimisprojekti

puhul põhiteabedokumendis esitada järgmised andmed:

1) krediidi olemus, kestus ja tingimused;

37

2) intressimäär või investorile makstav muu hüvitis;

3) riskimaandamismeetmed, sealhulgas tagatise andjate või garantide või muud liiki garantiide

olemasolu;

4) põhiosa ja intressi tagasimakse kavandatud amortisatsioon;

5) rahastuse taotleja poolt krediidilepingute täitmata jätmine viimase viie aasta jooksul;

6) krediidi teenindamine, sealhulgas olukordades, kus rahastuse taotleja ei täida oma kohustusi.

(5) Põhiteabedokumendis sisalduv peab olema selge, mitteeksitav ja täielik ning vastama

investeerimisinstrumendi pakkumise eripärale. Põhiteabedokument koostatakse selliselt, et

isikul, kes ei ole kogenud investor, on selle sisust võimalik aru saada ka viideteta muudele

dokumentidele.

(6) Põhiteabedokument peab sisaldama selget viidet, et tegemist on põhiteabedokumendiga,

ning põhiteabedokumendi koostamise kuupäeva. Põhiteabedokument peab olema esitatud

eraldiseisvana muust teabest, sealhulgas reklaamteabest, mis on seotud vastava pakkumise või

rahastuse taotlejaga.

(7) Põhiteabedokument avalikustatakse vähemalt investeerimisinstrumendi pakkuja veebilehel

ja see tuleb koostada püsival andmekandjal eraldiseiseva dokumendina, mis on selgelt eristatav

turundusmaterjalidest ja on trükituna maksimaalselt kuuel A4 leheküljel.

(8) Põhiteabedokumendis peab sisalduma kuupäev, mis seisuga on põhiteabedokumendis

sisalduvad andmed esitatud.

(9) Põhiteabedokumendis sisalduvate andmete õigsust ja täielikkust peab kinnitama

investeerimisinstrumendi pakkuja juhatus. Investeerimisinstrumendi pakkuja kinnituse

allkirjastavad kõik tema juhatuse või seda asendava organi liikmed. Põhiteabedokumendi

koostamise ja investeerimisinstrumendi pakkumise eest vastutavad isikud märgitakse selgelt

põhiteabedokumendis, esitades füüsiliste isikute puhul nende nime ja ametikoha, ning

juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha, samuti nende isikute kinnituse,

et neile teadaolevalt on põhiteabedokumendis sisalduv teave tõene ja et põhiteabedokumendist

ei ole välja jäetud asjaolusid, mis mõjutavad või võivad mõjutada investori investeerimisotsuse

tegemist.

(10) Põhiteabedokument avalikustatakse vähemalt eesti või inglise keeles. Kui

põhiteabedokumenti eesti keeles ei avalikustata, võib Finantsinspektsioon investorite huvide

kaitseks nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja tõlke avalikustamist. Kui avalikustatud

dokumentide muukeelsed tõlked ei ole eestikeelse dokumendiga vastavuses või on

eelnimetatud dokumentide versioonid erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eestikeelsest

dokumendist või muukeelse dokumendi tõlkest eesti keelde.

(11) Täpsemad nõuded põhiteabedokumendile ja selles sisalduvate andmete loetelule kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(12) Tarbijakrediidipõhise investeerimisprojekti põhiteabedokumendile kohaldatakse

käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2020/1503 artiklites 23 ja 24 krediidilepingute kohta kehtestatud erisusi.

38

§ 52. Eksitav, vigane või ebatäpne teave põhiteabedokumendis ja põhiteabedokumendi

muutmine

(1) Rahastuse taotleja on kohustatud investoreid viivitamata teavitama põhiteabedokumendis

oleva teabe muutmisest ja põhiteabedokumenti ajakohastama, edastades muudetud või

täiendatud põhiteabedokumendi teenuseosutajale avalikustamiseks.

(2) Kui investeerimisinstrumendi pakkuja on investeerimisinstrumentide vahendaja, esitab

rahastuse taotleja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavituse investeerimisinstrumentide

vahendajale, kes seejärel kohustub viivitamata teavitama investoreid käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud asjaoludest.

(3) Kui investeerimisinstrumendi vahendaja tuvastab põhiteabedokumendis väljajätmise, vea

või ebatäpsuse, millel võib olla oluline mõju investeeringu tulususele, tuleb sellest viivitamata

teavitada rahastuse taotlejat, kes peab põhiteabedokumenti täiendama või muutma ja esitama

selle uuendatud kujul avaldamiseks.

(4) Investoreid, kes on teinud oferdi või avaldanud huvi investeerimisinstrumendi pakkumise

vastu, teavitatakse viivitamata tuvastatud rikkumistest, teenuseosutaja võetud ja võetavatest

meetmetest ning võimalusest tühistada oma ofert või huvi avaldamine investeerimisinstrumendi

pakkumise vastu.

(5) Põhiteabedokumendi muutmisel tuleb selgel viisil avaldada põhiteabedokumendi muutmise

kuupäev ja viide teabele või andmetele, mida on muudetud võrreldes viimati avaldatud või

registreeritud põhiteabedokumendiga.

(6) Kui põhiteabedokumenti ei ole täiendatud või muudetud 30 kalendripäeva jooksul

rikkumise tuvastamisest arvates, tühistab teenuseosutaja asjaomase investeerimisinstrumendi

pakkumise.

§ 53. Finantsinspektsiooni kohustused seoses põhiteabedokumendiga ja õigus nõuda

põhiteabedokumendi muutmist

(1) Finantsinspektsioon ei vastuta põhiteabedokumendi sisu õigsuse eest ja avalikustatud

põhiteabedokumendi ajakohasuse eest ega võta kohustust värskendada avalikustatud teavet või

teatada selles tehtud muudatustest, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 54 lõikes 1 nimetatud

juhul.

(2) Finantsinspektsioon võib kontrollida põhiteabedokumendi vastavust käesoleva seaduses

sätestatud nõuetele ning seda, kas põhiteabedokumendis esitatud teave on esitatud lihtsalt

analüüsitavas ja arusaadavas vormis, samuti olulist teavet rahastuse taotleja ja avalikkusele

pakutavate investeerimisinstrumentide kohta.

(3) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja

muudatuste avalikustamist, kui põhiteabedokument ei vasta õigusaktides sätestatud

tingimustele.

(4) Finantsinspektsioon avaldab vähemalt oma veebilehel teatise selle kohta, et

investeerimisinstrumendi pakkumise käigus investeerimisinstrumente omandada kavatsevad

isikud peaksid tutvuma põhiteabedokumendis investeerimisinstrumendi ja rahastuse taotleja

39

kohta esitatuga ning hindama teavet oma investeerimiseesmärkidest ja riskitaluvusest lähtuvalt.

Vajadusel peaksid investorid pöörduma vastavat kutseoskust ja tegevusluba omava isiku poole.

§ 54. Põhiteabedokumendi esitamine või registreerimine

(1) Põhiteabedokumendi avalikustamisest tuleb teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada

põhiteabedokument Finantsinspektsioonile teadmiseks.

(2) Kui investeerimisinstrumendi pakkumise koguväärtus ületab käesoleva seaduse § 3 lõikes

4 sätestatud piirmäära, tuleb põhiteabedokument enne investeerimisinstrumendi pakkumise

avalikustamist registreerida Finantsinspektsioonis.

(3) Põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsioonis tuleb esitada taotlus, millega

koos esitatakse põhiteabedokument ja menetlustasu tasumise tõend vastavalt

Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikele 2.

(4) Kui registreerimisel esitatud dokumendid ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele,

sealhulgas põhiteabedokument ei sisalda Finantsinspektsiooni hinnangul investorite huve

silmas pidades kogu vajalikku teavet, nõuab Finantsinspektsioon kümne tööpäeva jooksul

taotluse esitamisest arvates dokumentide õigusaktidega vastavusse viimist või täiendamist.

(5) Registreerimisel esitatud andmete ja dokumentide kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon

nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist, määrata ekspertiisi ja erakorralist

audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada suulisi selgitusi taotleja

juhtorgani liikmetelt ja tema töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt

esitatud dokumentide sisu ja põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust

omavate asjaolude kohta.

(6) Finantsinspektsioon teeb otsuse põhiteabedokumendi registreerimise või registreerimisest

keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul registreerimise taotluse või õigusaktidega kooskõlla

viidud või täiendatud dokumentide Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud otsuse tegemise

tähtaega pikendada 20 tööpäevani, kui investeerimisinstrumendi pakkumine hõlmab

investeerimisinstrumente, mille on väljastanud rahastuse taotleja, kes ei ole varem

investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud.

(8) Otsuse põhiteabedokumendi registreerimise või sellest keeldumise kohta toimetab

Finantsinspektsioon viivitamata taotluse esitajale kätte. Kui Finantsinspektsioon ei ole

käesoleva paragrahvi lõikes 6 või 7 sätestatud tähtaja jooksul otsust teinud, ei loeta

põhiteabedokumenti registreerituks.

(9) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda põhiteabedokumendi registreerimisest, kui:

1) pakkumise tingimused on vastuolus kehtivate õigusaktide või rahastuse taotleja põhikirjaga;

2) põhiteabedokument ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja tegemist on oluliste

puudustega;

3) rahastuse taotleja ei ole taotlemisel esitanud kõiki õigusaktidega ette nähtud dokumente või

nimetatud dokumendid on omavahel vastuolus või ei ole täidetud käesoleva paragrahvi lõikes

3 sätestatud nõuet.

40

(10) Investeerimisinstrumendi pakkumisel põhiteabedokumendi avalikustamise kaudu ei anna

Finantsinspektsioon investeerimissoovitust.

(11) Põhiteabedokumendi registreerimise puhul kontrollib Finantsinspektsioon õigusaktidega

nõutud minimaalse teabe olemasolu põhiteabedokumendis ja seda, et teave oleks esitatud

lihtsalt analüüsitavas ja arusaadavas vormis ning sisaldaks rahastuse taotleja kinnitusel kogu

iseloomulikku teavet tema ja pakutavate investeerimisinstrumentide kohta.

§ 55. Investoritele kahju hüvitamine

(1) Kui põhiteabedokument sisaldab investeerimisinstrumendi väärtuse hindamise seisukohalt

olulist teavet, mis ei vasta tegelikkusele, hüvitab investeerimisinstrumendi pakkuja investoritele

põhjustatud kahju, mis tuleneb tõese teabe esitamata jätmisest, kui investeerimisinstrumendi

pakkuja teadis või oleks pidanud teadma sellest erinevusest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kehtib ka järgmistel juhtudel:

1) põhiteabedokumendi puudulikkuse, sealhulgas asjakohaste faktide väljajätmise korral, kui

põhiteabedokumendi puudulikkus tuleneb teabe varjamisest investeerimisinstrumendi pakkuja

poolt;

2) põhiteabedokumendi muutmise korral, kui põhiteabedokumendi muutmise aluseks oli

asjaolu, mis oluliselt mõjutas või võis oluliselt mõjutada investori investeerimisotsuse tegemist.

(3) Investeerimisinstrumendi pakkujal on investori nõusolekul õigus käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitada, võttes investeerimisinstrumendi tagasi hinna eest,

millega investor investeerimisinstrumendi selle pakkujalt omandas. Sellisel viisil

investeerimisinstrumendi tagasivõtmise korral vabaneb investeerimisinstrumendi pakkuja

investorile muu kahju hüvitamise kohustusest. Sellisel viisil kohustub investor ka tagastama

omandatud investeerimisinstrumendi, kui see on asjakohane.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise kohustus on

investeerimisinstrumendi pakkujal ka juhul, kui põhiteabedokumendis on märgitud teabe

allikana kolmas isik. Investeerimisinstrumendi pakkuja vabaneb sellisel juhul vastutusest vaid

siis, kui põhiteabedokumendis viidatud või avaldatud teave on esitatud viitega

investeerimisinstrumendi pakkujast sõltumatule teabeallikale ja investeerimisinstrumendi

pakkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et selle viite aluseks olev teave ei ole õige.

(5) Investeerimisinstrumendi pakkuja ei ole käesoleva paragrahvi alusel kohustatud kahju

hüvitama, kui kahju kannatanu investeerimisinstrumendi omandamise hetkel teadis või pidi

teadma põhiteabedokumendi mittetäielikkusest või selles sisalduvast valeteabest. Sama kehtib

juhul, kui kogenud investorist kannatanu oleks pidanud investeerimisinstrumendi omandamisel

oma tegevuses tavapärase hoolsuse korral aru saama, et põhiteabedokument sisaldab valeteavet

või et see ei ole täielik, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat

valeteavet sisaldava või mittetäieliku põhiteabedokumendi avalikustamisest arvates.

(7) Käesolevas paragrahvis sätestatud hüvitamist ja aegumistähtaega välistavad, piiravad või

vähendavad kokkulepped on tühised.

41

§ 56. Investeerimisinstrumendi pakkumise peatamine

(1) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega nõuda investeerimisinstrumendi

pakkumise lõpetamist või peatamist, kui:

1) ei ole täidetud või on alust arvata, et ei täideta investeerimisinstrumendi pakkumise kohta

käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid;

2) ei ole kinni peetud põhiteabedokumendis sätestatud investeerimisinstrumendi pakkumise

tingimustest;

3) põhiteabedokumendis registreerimisel esitatud teave on osutunud olulisel määral ebaõigeks;

4) esinevad muud asjaolud, millest tulenevalt Finantsinspektsioonil on põhjendatud kahtlus

investeerimisinstrumendi pakkuja kohustuste täitmise suhtes.

(2) Investeerimisinstrumendi pakkumise peatamisel kohustab Finantsinspektsioon oma

ettekirjutusega rahastuse taotlejat või investeerimisinstrumendi vahendajat kõrvaldama

investeerimisinstrumendi pakkumise peatamise aluseks olnud asjaolud. Nimetatud asjaolude

kõrvaldamisel võib investeerimisinstrumendi pakkuja Finantsinspektsiooni loal selle

pakkumist jätkata.

(3) Rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi vahendaja võib peatada

investeerimisinstrumendi pakkumise Finantsinspektsiooni eelneval nõusolekul.

(4) Investeerimisinstrumendi pakkumine peatatakse Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks,

kuid mitte kauemaks kui kümneks järjestikuseks tööpäevaks. Kui pärast nimetatud tähtaega

investeerimisinstrumendi pakkumist ei jätkata, on rahastuse taotleja või

investeerimisinstrumendi vahendaja kohustatud kümne tööpäeva jooksul tähtaja möödumisest

arvates tehingu tühistama ja investorile tema vara tagastama.

(5) Rahastuse taotleja või investeerimisinstrumendi vahendaja on kohustatud viivitamata

teavitama investeerimisinstrumendi pakkumise peatamisest ja selle jätkamisest vähemalt oma

veebilehel ja asjakohasel juhul muus kohas, kus võimaldatakse investeerimisinstrumendi

omandamist või võõrandamist. Finantsinspektsioon avalikustab käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud ettekirjutuse ja lõikes 3 nimetatud nõusoleku oma veebilehel.

4. jagu

Siseteabe väärkasutamine ja turumanipulatsioon

§ 57. Siseteabe väärkasutamist ja turumanipulatsiooni reguleerivate sätete kohaldamine

Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse sellise investeerimisinstrumendi suhtes:

1) mida on võimalik omandada või võõrandada finantsvahendusplatvormil;

2) mille pakkumise koguväärtus on suurem kui 1 000 000 eurot investeerimisinstrumendi

pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul.

§ 58. Siseteabe avalikustamine investeerimisinstrumendi kohta

(1) Rahastuse taotleja on kohustatud viivitamata avalikustama otseselt teda puudutava

siseteabe. Siseteave avalikustatakse viisil, mis võimaldab avalikkusel sellele juurdepääsu ning

42

seda kiiresti, täielikult, täpselt ja õigesti hinnata. Rahastuse taotleja ei tohi siseteabe

avalikustamisel seda eksitusse viival moel siduda oma tegevuse reklaamimisega.

(2) Siseteave on avalikustamata täpne teave, mis otseselt või kaudselt puudutab

investeerimisinstrumenti või rahastuse taotlejat ja mis avalikustatuna võib tõenäoliselt oluliselt

mõjutada investeerimisinstrumendi hinda. Siseteabeks ei loeta avalikkusele kättesaadavate

andmete alusel tehtud uuringuid ja hinnanguid.

(3) Siseteabe avalikustamisega ei tohi viivitada asjaolu või sündmuse ametlikuks muutumise

ootamise ettekäändel. Kui siseteabe avalikustamine võib kahjustada rahastuse taotleja

õigustatud huve, võib rahastuse taotleja omal vastutusel viivitada siseteabe avalikustamisega

tingimusel, et sellega viivitamine ei vii avalikkust eksitusse ning rahastuse taotleja tagab

siseteabe konfidentsiaalsuse.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on rahastuse taotleja kohustatud

avalikustama siseteabe esimesel võimalusel oma veebilehel.

(5) Iga varem avalikustatud siseteabe oluline muudatus tuleb viivitamata avalikustada varem

avalikustamiseks kasutatud kanali kaudu, järgides seejuures käesolevas jaos siseteabe

avalikustamisele kehtestatud nõudeid.

§ 59. Siseteabe väärkasutamise keeld

(1) Siseteabe väärkasutamine on keelatud.

(2) Siseteabe väärkasutamine on:

1) siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi otseselt või kaudselt enda või kolmanda

isiku arvel omandamine või võõrandamine või omandamise või võõrandamise katse;

2) siseteabe avalikustamine kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine

on seotud tavapärase töö- või ametiülesande või kohustuse täitmisega;

3) soovituste andmine kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamine siseteabe objektiks

oleva investeerimisinstrumendi omandamiseks või võõrandamiseks.

(3) Siseteabe väärkasutamiseks ei loeta siseteabe objektiks oleva investeerimisinstrumendi

omandamist või võõrandamist üheks lepingu pooleks oleva isiku poolt sellise lepingu

täitmiseks, mis sõlmiti enne, kui ta oli siseteabest teadlik.

§ 60. Turumanipulatsioon ja selle toimepanemise keeld

(1) Turumanipulatsiooni toimepanemine on keelatud.

(2) Turumanipulatsioon käesoleva seaduse tähenduses on:

1) investeerimisnstrumendi pakkumise, nõudluse või hinna suhtes eksitusse viiv või tõenäoliselt

eksitusse viiv tehing ja tehingukorraldus, kui tehingu või tehingukorralduse teinud isikul

puuduvad õigustatud põhjendused oma tehtud tehingule või tehingukorraldusele ning kui

selline tehing või tehingukorraldus ei vasta üldiselt tunnustatud tavale;

2) isiku või isikute koostöös tehtav investeerimisnstrumendi hinda tavapäratul või kunstlikul

tasemel hoidev või sinna viiv tehing või tehingukorraldus, kui tehingu või tehingukorralduse

teinud isikul puuduvad õigustatud põhjendused oma tehtud tehingule või tehingukorraldusele

ning kui selline tehing või tehingukorraldus ei vasta üldiselt tunnustatud tavale;

43

3) tehing ja tehingukorraldus, mis sisaldab näilikke elemente, ning muu pettuslik käitumine;

4) niisuguse teabe levitamine meediakanalites, sealhulgas Internetis, või muul viisil, mis annab

või tõenäoliselt annab investeerimisnstrumendi kohta valesid või eksitavaid märguandeid, kui

teavet levitanud isik teadis või oleks pidanud teadma, et teave on vale või eksitav;

5) muud käesoleva lõike punktides 1–4 sätestatud tehingute või toimingutega sarnased

turumanipulatsiooni iseloomuga tehingud või toimingud.

(3) Turumanipulatsioon on sealhulgas:

1) investeerimisnstrumendi nõudluse või pakkumise suhtes endale turgu valitseva seisundi

kindlustamine isiku või kooskõlastatult tegutsevate isikute poolt, kui selle käigus määratakse

otse või kaudselt kindlaks ostu- või müügihinnad või luuakse muid ebaõiglaseid

kauplemistingimusi;

2) investeerimisnstrumendi omandamine või võõrandamine finantsplatvormil tehtavate

tehingute sulgemisel, eksitades sulgemishinna alusel tegutsevaid investoreid;

3) investeerimisnstrumendi või rahastuse taotleja kohta meediakanalites teabe, sealhulgas

arvamuse või kuulujutu levitamine, kui eelnevalt on sõlmitud investeerimisnstrumendi ostu-

või müügileping, millega mõjutatakse investeerimisnstrumendi hinda ning saadakse kasu selle

mõjust investeerimisnstrumendi hinnale, ilma et samal ajal oleks huvide konflikt

nõuetekohaselt ja tõhusalt avalikustatud.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada turumanipulatsiooni

iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude

näidisloetelu ning üldised tunnustatud tavad.

5. jagu

Kliendi kaebused

§ 61. Kliendi kaebuse lahendamine

(1) Teenuseosutaja peab sise-eeskirjadega kehtestama toimiva ja läbipaistva korra klientidelt

saadud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks.

(2) Kliendil peab olema võimalik esitada teenuseosutajale kaebus tasuta.

(3) Teenuseosutaja avalikustab kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse

esitamise dokumendipõhja oma veebilehel.

(4) Teenuseosutaja registreerib kõik saadud kaebused, säilitab asjaomast teavet esitatud

kaebuste ja kaebustega tegelemiseks võetud meetmete ning kaebuste lahendamise tulemuste

kohta.

(5) Teenuseosutaja avaldab oma veebilehel viited Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametile ning Finantsinspektsioonile.

(6) Teenuseosutaja on kohustatud kliendi esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama klienti kaebuse võimalikust lahendusest

mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 tööpäeva pärast kaebuse saamist.

44

(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei ole teenuseosutajast

mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke

toiminguid teha, on teenuseosutaja kohustatud kliendile viivitust põhjendama ning määrama

vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla pikem kui 35 tööpäeva.

(8) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste

käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.

6. peatükk

INVESTEERIMISINSTRUMENDI REGISTRI PIDAMINE JA KANDED

INVESTEERIMISINSTRUMENTIDEGA

§ 62. Investeerimisinstrumendi registreerimine

(1) Investeerimisinstrumendid registreeritakse elektroonilises vormis peetavas

investeerimisinstrumentide registris (edaspidi register).

(2) Registrit peab investeerimisinstrumendi vahendaja või muu isik, kellele on registri pidamise

ülesanded edasi antud (edaspidi registripidaja).

(3) Kõik sama liiki investeerimisinstrumendid peavad olema registreeritud ühe ja sama

registripidaja juures. Kui investeerimisinstrumendi pakkuja pakub mitut

investeerimisinstrumenti, võivad eri investeerimisinstrumendid olla registreeritud eri

registripidaja juures.

§ 63. Nõuded registripidajale

(1) Registripidajaks võib käesoleva seaduse § 62 lõikes 2 nimetatud registripidamise ülesannete

edasiandmise korral olla:

1) lepinguriigis asutatud krediidiasutus, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus,

väärtpaberite keskdepositoorium või käesolevas seaduses nimetatud teenuseosutaja;

2) lepinguriigis asutatud isik, kelle tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase,

juhtimis- ja tegevusriskide maandamiseks rakendatavad sisekontrolli meetmed, finantsseisund,

asjaomaste töötajate pädevus ja kogemused ning muud võimalused on küllaldased, et tagada

käesolevas seaduses ja registripidamise lepingus nimetatud ülesannete täitmine.

(2) Kui registripidamise ülesanne on käesoleva seaduse § 62 lõike 2 kohaselt edasi antud,

vastutab investeerimisinstrumendi vahendaja registri toimivuse eest ning peab hüvitama registri

pidamisel oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju.

(3) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata teenuseosutajal registri pidamise, kui

Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole teenuseosutaja tegevus käesolevas jaos sätestatud

nõuetega kooskõlas.

§ 64. Registrisse kantavad andmed ja nende töötlemine

(1) Registrisse kantakse vähemalt järgmised andmed:

1) rahastuse taotleja ärinimi, asukoht ja registrikood;

2) investeerimisinstrumendi nimetus;

45

3) investeerimisinstrumendi omaniku nimi, aadress ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg,

või juriidilisest isikust omaniku puhul tema ärinimi, registrikood ja registrijärgne asukoht;

4) investeerimisinstrumendi pakkumise eest vastutav isik.

(2) Juhul kui register ei ole avalik, peab registrisse kantud andmetega olema õigus tutvuda ja

neist väljavõtteid saada investeerimisinstrumendi vahendaja kliendil või tema volitatud isikul,

Finantsinspektsioonil ning järgmistel isikutel ja asutustel:

1) kohtul asja menetlemisel;

2) kohtueelse uurimise asutusel ja prokuratuuril alustatud kriminaalmenetluses, asjaomastel

organitel rahvusvahelise õigusabitaotluse menetlemisel või Euroopa Liidu õigusest tuleneva

kohustuse täitmiseks rahvusvahelise konventsiooni või muu välislepingu või politsei või muu

sellesarnase pädeva asutuse koostöölepingu täitmiseks;

3) julgeolekuasutusel julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning

riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamiseks;

4) Maksu- ja Tolliametil vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule, sealhulgas alustatud

väärteomenetluses põhistatud määruse alusel, või riikliku järelevalve teostamiseks

hasartmänguseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;

5) kohtutäituril täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks;

6) ajutisel halduril ja pankrotihalduril pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;

7) Riigikontrollil Riigikontrolli seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;

8) pärima õigustatud isikul või tema volitatud isikul ning notaril seoses ametitoimingu

tegemisega, notari või kohtu määratud pärandvara inventuuri tegijal, kohtu määratud

pärandvara hooldajal, samuti välisriikide konsulaaresindustel pärimismenetluse käigus

pärandvara ja sellega seotud andmete kohta kirjalike dokumentide esitamiseks;

9) korruptsioonivastase seaduse alusel huvide deklaratsiooni üle kontrolli teostajal

deklaratsioonis esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks;

10) rahapesu andmebürool ja Kaitsepolitseiametil rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses

ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;

11) muul isikul, kes tõendab, et andmete saamise eesmärk on rahapesu või terrorismi

tõkestamine.

(3) Registripidaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed arusaadaval ja

loetaval viisil, sealhulgas koondab ühele isikule kuuluvad investeerimisinstrumendid selliselt,

et oleks võimalik mõistlikult aru saada ühele isikule kuuluvatest osalustest või muude

investeerimisinstrumendiga seotud õigustest või hüvedest.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täiendavad registri pidamise

nõuded.

§ 65. Erisused investeerimistokeni registreerimisel hajusraamatu- või muu turvalisel

tehnoloogial põhineva süsteemi abil

(1) Investeerimistokeni omanikule tekivad sellega seotud õigused pärast investeerimistokeni

ülemineku kohta kande kinnitamist hajusraamatu- või muus turvalisel tehnoloogial põhinevas

süsteemis, kui seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kolmandate isikute suhtes loetakse investeerimistokeniga seotud õigused kehtivaks selle

kohta kande kinnitamisega turvalisel tehnoloogial põhinevasse süsteemi.

46

(3) Investeerimistokeni omanike nimekiri turvalisel tehnoloogial põhinevas süsteemis on avalik

ning kasutatav turvaline tehnoloogia peab tagama igaühele õiguse registreeringuga tutvuda.

(4) Turvalisel tehnoloogial põhinev süsteem peab tagama investeerimistokeni ja selle omanike

ning piirangute kohta teabe digitaalse esitamise ja avalikustamise, samuti investeerimistokeniga

tehtud tehingute kohta terviklike andmete esitamise ja tähtajatu säilimise muutumatul kujul.

(5) Turvalisel tehnoloogial põhineva süsteemi kasutamisel vastutab investeerimistokeni

registripidaja, et registriandmed säilivad ja on asjakohaselt kaitstud loata muutmise või

hävitamise eest.

(6) Vastava valdkonna minister võib investeerimistokeni registripidamisele kehtestada

määrusega täpsemad nõuded.

7. peatükk

NÕUDED KAPITALILE, OMAVAHENDITELE JA VARADE HOIDMISELE

§ 66. Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital

(1) Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot.

(2) Teenuseosutaja asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitalina näidata ainult

reaalselt sisse makstud summasid.

(3) Teenuseosutaja aktsiad või osad peavad olema registreeritud lepinguriigis asutatud

väärtpaberite keskdepositooriumis.

§ 67. Nõuded teenuseosutaja omavahenditele

(1) Teenuseosutaja omavahendid peavad igal hetkel vastama ühele järgmistest suurustest,

olenevalt sellest, kumb on suurem:

1) käesoleva seaduse § 66 lõikes 1 sätestatud aktsia-, osa- või algkapitali suurus;

2) vähemalt neljandik eelmise majandusaasta püsivatest üldkuludest.

(2) Teenuseosutaja omavahendid koosnevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete

kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337)

artiklites 26–30 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest koos nimetatud määruse artiklis

36 sätestatud mahaarvamistega, sealjuures ei kohaldata mahaarvamisele nimetatud määruse

artiklites 46 ja 48 sätestatud künnisega seotud erandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud püsivad üldkulud vaadatakse üle igal aastal.

Krediidipõhise ühisrahastuse korral võetakse üldkuludes muu hulgas arvesse laenude

teenindamise kulud eelmise majandusaasta kolme kuu keskmise kohta.

(4) Kui teenuseosutaja on tegutsenud vähem kui 12 kuud, võib ta püsivate üldkulude

arvutamisel kasutada majandustegevuse prognoose tingimusel, et ta hakkab kasutama

varasemate perioodide andmeid niipea, kui need on kättesaadavad.

47

(5) Majandusaasta püsivate üldkulude arvutamise põhimõtted kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

(6) Teenuseosutaja on kohustatud rakendama meetmeid, mis tagavad igal ajal võimaluse

omavahendite arvutamiseks piisava täpsusega.

§ 68. Kliendi vara hoidmise nõuded

(1) Kui teenuseosutaja on oma klientidelt saanud investeeringute tegemise, edasilaenamise või

tagasimaksmise eesmärgil rahalisi või muid vahendeid (edaspidi käesolevas paragrahvis vara),

on teenuseosutaja kohustatud kliendi varaga seotud huvide kaitseks:

1) hoidma teenuse osutamisega seoses talle usaldatud kliendi vara lahus ja eraldi kontol või

kontodel teenuse osutamisega mitteseotud tegevusaladega seotud ja oma varast;

2) informeerima klienti vara hoidmisega seotud nõuetest, sealhulgast sellest, kui vara hoidmise

teenuseid pakub kolmas osapool;

3) säilitama andmeid ning pidama selliseid registreid ja raamatupidamisarvestust, mis

võimaldab tal igal ajal viivitamata eristada kliendi jaoks hoitavat vara teiste klientide jaoks

hoitavast varast ja klientide vara oma varast ning mis tagab selle täpsuse ja vastavuse

tegelikkuses klientide jaoks hoitavale klientide rahale;

4) kontrollima regulaarselt teenuseosutaja raamatupidamisarvestuse, andmete ja registrite

vastavust selliseid varasid hoidvate kolmandate isikute arvestusele, andmetele ja registritele;

5) rakendama vastavaid organisatsioonilisi meetmeid kliendi vara või sellega seotud õiguste

kaotamise või vähenemise niisuguse riski maandamiseks, mis tuleneb vara väärkasutamisest,

pettusest, haldamises esinevatest puudustest, ebakorrektsest registripidamisest või hooletusest.

(2) Teenuseosutaja määrab sise-eeskirjadega täpsemalt kindlaks oma klientide vara kaitsmise

ja hoidmise põhimõtted.

(3) Kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid, sealhulgas

täidab klientide maksejuhised makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, peab tal

olema makseasutuse tegevusluba.

(4) Kui teenuseosutaja ei paku talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid ise või

kolmanda osapoole kaudu, peab ta tagama, et tema vahendusel investeerimisinstrumente

pakkuvad rahastuse taotlejad saavad raha makseteenuse osutaja kaudu vastavalt makseasutuste

ja e-raha asutuste seaduses sätestatule.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil hoitav kliendi vara kuulub kliendile ja

ei kuulu teenuseosutaja pankrotivara hulka ning selle arvel ei saa rahuldada teenuseosutaja

võlausaldajate nõudeid.

(6) Käesoleva seaduse § 49 lõikes 7 nimetatud garantiifondis olev raha ei kuulu teenuseosutaja

vara hulka.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada teenuseosutajale täpsemad

vara hoidmise nõuded.

48

8. peatükk

RAAMATUPIDAMINE JA ARUANNETE ESITAMINE

FINANTSINSPEKTSIOONILE

§ 69. Raamatupidamise korraldamine

Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses,

raamatupidamise seaduses, teenuseosutaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning

muudes õigusaktides sätestatule.

§ 70. Aruannete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Teenuseosutaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja

selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

(2) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, vandeaudiitori

aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku

protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta

kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist.

(3) Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil regulaarselt vähemalt

järgmised aruanded:

1) tehingute aruanne;

2) klientide vara aruanne;

3) omavahendite aruanne;

4) teenuseosutaja bilansi aruanne;

5) teenuseosutaja kasumiaruanne.

(4) Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on kvartal ning aruanded

tuleb esitada Finantsinspektsioonile 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui

käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on

puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel

tööpäeval.

(5) Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal esitab Finantsinspektsioon või

teenuseosutaja andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate

ülesannete täitmiseks ja Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(6) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt

või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(7) Eestis teenuseid osutavate isikute Finantsinspektsioonile esitavate aruannete sisu, vormid,

koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) Eesti Pangal on õigus Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks nõuda

teenuseosutajalt täiendavaid ühekordseid või regulaarseid aruandeid. Aruannete vormid,

aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab Eesti Pank.

49

§ 71. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll ja puuduste kõrvaldamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalve eesmärgil esitatud aruande vastavust nõuetele

viivitamata pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalve eesmärgil esitatud aruandes puudusi, teavitab

ta sellest viivitamata aruande esitajat.

(3) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud

aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande

esitaja on ise varem esitatud andmetes tuvastanud vea või eelmiste aruandeperioodide

arvestuspõhimõtted on muutunud.

(4) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid

dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama vähemalt viis aastat.

§ 72. Audiitorkontroll

(1) Teenuseosutaja raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

(2) Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku.

(3) Teenuseosutaja audiitorettevõtja võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või

teatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Viieks aastaks nimetatud

audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud.

(4) Teenuseosutaja auditeerimise käigus peab audiitorettevõtja kontrollima järgmiste nõuete

täitmist ning esitama teenuseosutajale ja Finantsinspektsioonile arvamuse nende kohta:

1) omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmine;

2) sisekontrolli meetmete piisavus ja tõhusus;

3) infosüsteemide turvalisus.

(5) Teenuseosutaja asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel

audiitorettevõtja, kui:

1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;

2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobus audiitorkontrolli tegemisest;

3) Finantsinspektsiooni hinnangul on audiitorettevõtja kaotanud usalduse.

(6) Kohtu määratud audiitorettevõtja volitused kestavad kuni üldkoosolek nimetab uue

audiitorettevõtja.

§ 73. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

teenuseosutaja auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või

võib olla:

1) teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine;

2) teenuseosutaja või tema tütarettevõtja edasise tegevuse katkemine;

50

3) audiitorettevõtja eitav või märkustega vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande

kohta;

4) olukord, mille tõttu teenuseosutaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise

olukorra tekkeks;

5) teenuseosutaja juhtorgani liikme või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju

teenuseosutajale või tema klientidele.

(2) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama Finantsinspektsiooni

teenuseosutajaga märkimisväärses seoses oleva isiku auditeerimise käigus talle teatavaks

saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

asjaolu.

(3) Käesoleva paragrahvi kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta

õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõudeid.

9. peatükk

ISIKUANDMETE KAITSE JA TEENUSEOSUTAJA TALITLUSPIDEVUS

§ 74. Isikuandmete töötlemine ja isikuandmete kaitse nõuded

(1) Teenuseosutaja kogub klientide andmeid ulatuses, milles see on asjakohane ja vajalik

teenuse osutamiseks ja lepingu täitmiseks.

(2) Teenuseosutaja võib klientide kohta koguda järgmisi andmeid:

1) kliendi isikuandmed;

2) teave kliendiga seotud juriidiliste ja füüsiliste isikute kohta;

3) maksekonto või muu konto või meetme, sealhulgas virtuaalvääringu rahakoti, mille kaudu

rahalisi vahendeid kaasatakse ja investeeritakse, unikaalne tunnus;

4) isikut tõendava dokumendi number;

5) muud käesoleva lõike punktides 1–4 nimetamata andmed, mida teenuseosutaja vajab

õigusaktidele vastavate teenuste osutamiseks või lepingu täitmiseks.

(3) Teenuseosutaja nõuab klientidelt õigete andmete esitamist.

(4) Kui teenuseosutaja saab teada kliendi esitatud andmete ebaõigsusest või teenuseosutajal

tekib sellekohane kahtlus, nõuab teenuseosutaja oma kliendilt olukorra selgitamist ja vajadusel

andmete parandamist. Kui klient keeldub teenuseosutaja nõudel andmete parandamisest või kui

kliendi esitatud selgitused või parandused ei veena teenuseosutajat nende õigsuse osas või klient

keeldub teenuseosutaja nõudel tema isikut või esindusõigust tõendava dokumendi või muu

asjaomase info esitamisest, keeldub teenuseosutaja sellise potentsiaalse kliendiga lepingu

sõlmimisest või lõpetab kliendiga sõlmitud lepingu.

(5) Teenuseosutajal on õigus isikuandmeid säilitada kuni teenuse osutamise lepingust või

seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja möödumiseni, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

(6) Teenuseosutaja kehtestab ja avalikustab oma veebilehel isikuandmete töötlemist

puudutavad põhimõtted.

51

(7) Teenuseosutaja töötaja, juht, aktsionär või osanik, kellel on juurdepääs kliendi

isikuandmetele, on kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud isikuandmeid

tähtajatult, kui isikuandmete kaitse seaduses või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) või muus õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

§ 75. Teenuseosutaja talitluspidevuse tagamine

(1) Talitluspidevuse planeerimine on protsess, mille kaudu teenuseosutaja kindlustab

ärikatkestuste või erakorraliste sündmuste esinemisel oma tegevuse jätkuvuse või taastamise,

sealhulgas teenuste osutamise klientidele.

(2) Teenuseosutaja peab pidevalt hindama oluliste ärikatkestuste mõju äri- ja muudele

protsessidele, võimalikke ohtusid ning selgitama välja olulisemad riskid.

(3) Teenuseosutaja peab oluliste ärikatkestuste juhtimiseks ja oma tegevuste jätkamiseks välja

töötama ning rakendama ärimõju analüüsi abil tuvastatud taaste-eesmärkidel põhineva

talitluspidevuse plaani. Teenuseosutaja vaatab plaanid regulaarselt üle, testib ja vajaduse korral

uuendab neid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud plaanis peab määrama vähemalt:

1) talituspidevuse plaani otstarbe, ulatuse ja eesmärgid;

2) plaani kasutuselevõtu tingimused;

3) rakendusprotseduurid;

4) rollid, kohustused ja volitused;

5) kommunikatsiooniprotseduurid asutusesiseseks ja oluliste osapooltega väliseks

suhtlemiseks;

6) ettevõttesisesed ja -välised sõltuvused;

7) ressursinõuded;

8) dokumendihalduse.

(5) Talitluspidevuse planeerimise raames tuleb koostada süsteemide taasteplaanid, mis

kirjeldaksid, kuidas oluliste ärikatkestuse korral erinevad süsteemid saavad taas tegevust

alustada.

§ 76. Turvalisusega seotud intsidentide tuvastamine ja lahendamine

(1) Teenuseosutaja rakendab kõiki asjakohaseid meetmeid, et vähendada operatsiooni- ja

turvaintsidentide mõju osutatava teenuse jätkusuutlikkusele.

(2) Teenuseosutaja töötab välja turvalisusega seotud kliendikaebuste ning operatsiooni- ja

turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise

korra, mis sisaldab vähemalt:

1) teenuseosutaja võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid;

2) intsidentidest teatamise korda.

(3) Teenuseosutaja ajakohastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korda vähemalt üks

kord kalendriaasta jooksul.

52

(4) Teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või

turvaintsidendist, mis on seotud tema pakutavate teenustega.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud intsidendil on või võib olla mõju klientide

finantshuvidele, teavitab teenuseosutaja viivitamata kliente intsidendist ja kõigist abinõudest,

mida saab võtta kasutusele intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks.

(6) Teenuseosutajale kohaldatakse küberturvalisuse seaduses digitaalse teenuse osutaja kohta

sätestatut.

10. peatükk

TEENUSEOSUTAJA ÜMBERKUJUNDAMINE, ÜHINEMINE, LÕPETAMINE JA

PANKROT

§ 77. Ümberkujundamine

(1) Teenuseosutaja ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

(2) Teenuseosutaja ümberkujundamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui

käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(3) Ümberkujundamiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba (edaspidi

ümberkujundamisluba) ja selle saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile:

1) üldkoosoleku otsuse põhikirja muutmise kohta;

2) üldkoosoleku protokolli;

3) põhikirja uue teksti;

4) audiitori kontrollitud ümberkujundamisaruande vastavalt äriseadustiku §-le 479.

(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse ümberkujundamisloa andmise või sellest keeldumise kohta

ühe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt

kolm kuud pärast taotluse saamist.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda ümberkujundamisloa andmisest, kui:

1) ümberkujundamisluba taotleva teenuseosutaja juhtorgani liikmed ei vasta käesolevast

seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele;

2) ümberkujundamisluba taotleva teenuseosutaja finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses

sätestatud nõuetele;

3) ümberkujundamisega seotud dokumentatsioon ei vasta käesolevas seaduses või muudes

õigusaktides sätestatud nõuetele;

4) teenuseosutaja ümberkujundamine takistab teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve

teostamist;

5) ümberkujundamine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste

võlausaldajate huve;

6) esineb muu oluline alus ümberkujundamise mittelubamiseks.

(6) Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni luba teenuseosutaja

ümberkujundamiseks.

53

(7) Finantsinspektsioon avalikustab ümberkujundamisloa andmise otsuse hiljemalt otsuse

tegemisele järgneval tööpäeval oma veebilehel.

§ 78. Ühinemine

(1) Teenuseosutaja võib ühendava ühinguna ühineda:

1) lepinguriigi teise teenuseosutajaga;

2) finantseerimisasutuse või abiettevõtjaga, mille peamine ja püsiv tegevus on finantsteenuste,

infotehnoloogiateenuste, vastavuskontrolli teenuste või mõne muu eelnimetatud teenuse

osutamine või tegevus, mis abistab või täiendab teenuseosutaja põhitegevust, kui selline

äriühing on teenuseosutaja konsolideerimisgrupi ettevõte.

(2) Kui investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja ühinevad

uue investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja asutamise teel,

peab ühinemise tulemusel asutatav investeerimisinstrumentide vahendaja või virtuaalvääringu

teenuse osutaja taotlema tegevusluba käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras.

(3) Teenuseosutaja ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(4) Ühinemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba (edaspidi ühinemisluba) ja loa

saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile:

1) ühinemislepingu;

2) ühinemisaruande;

3) ühinemisotsused, kui nende tegemine on nõutav;

4) audiitori aruande;

5) andmed olulist osalust omavate isikute kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 18;

6) andmed äriühingute kohta, milles teenuseosutaja või tema juhtorgani liikme osalus on

suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali

suurust, tegevusalade loetelu ning teenuseosutaja ja iga juhtorgani liikme osaluse suurust;

7) käesoleva seaduse nõuetele vastav äriplaan ühinemisele järgneva kolme aasta kohta;

8) käesoleva seaduse nõuetele vastav sise-eeskirjade projekt.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud ühinemisleping ei või olla sõlmitud

edasilükkava või äramuutva tingimusega. Ühinemislepingus võib sätestada üksnes tingimuse,

mille kohaselt ühinemisleping jõustub pärast seda, kui Finantsinspektsioon on ühinemisloa

andnud.

(6) Finantsinspektsioon teeb otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta ühe kuu

jooksul kõigi nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid hiljemalt kolm

kuud pärast taotluse saamist.

(7) Ühinemisloa taotluse menetlemisele, esitatud andmete ja dokumentide kontrollimisele ja

selle kontrollimisele, kas ühinemisloa taotlejal on teenuse osutamiseks piisavad võimalused ja

kas ühendav äriühing vastab käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest

tulenevatele nõuetele, kohaldatakse käesoleva seaduse tegevusloa taotluse läbivaatamise kohta

sätestatut.

(8) Finantsinspektsioon võib keelduda ühinemisloa andmisest, kui:

54

1) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu juhtorgani liikmed ei vasta käesolevast seadusest ja

selle alusel antud õigusaktidest tulenevatele nõuetele;

2) ühinemise tagajärjel rikutakse käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides

sätestatud investeerimispiiranguid;

3) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu finantsseisund ei vasta käesolevas seaduses

sätestatud nõuetele;

4) ühinemisleping ei vasta käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõuetele;

5) ühendava teenuseosutaja või uue ühingu ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab

teenuseosutaja üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist;

6) ühinemine võib muul põhjusel kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate

huve.

(9) Ühinevad äriühingud peavad avaldama ühinemisteate ühinemisloa saamise kohta

viivitamata vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel.

(10) Ühinemise äriregistrisse kandmise avalduse esitab teenuseosutaja viivitamata pärast

käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud ühinemisteate avaldamist.

§ 79. Jagunemine

Teenuseosutaja jagunemine ei ole lubatud.

§ 80. Tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta

(1) Teenuseosutaja peab tegevuse alustamisel välja töötama ja avalikustama tegevuskava oma

äritegevuse lõppemise puhuks. Nimetatud tegevuskava peab sisaldama vähemalt järgmist

teavet:

1) teenuseosutaja kaudu sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise

tingimused;

2) informatsioon kehtivate lepingute, teenuseosutajatele antud raha paigutajate vara ning

sõlmitud lepingute jätkumise, üleandmise, haldamise ja lõppemise tingimuste kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuskava tuleb ajakohastada vähemalt üks kord

aastas.

§ 81. Lõpetamine

(1) Teenuseosutaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Teenuseosutaja lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Teenuseosutaja lõpetamise loa saamiseks esitab teenuseosutaja Finantsinspektsioonile

avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) teenuseosutaja üldkoosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta;

2) teenuseosutaja hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide huvidele;

3) teenuseosutaja regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest

kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

55

(4) Teenuseosutaja lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja

selle kontrollimisele, kas teenuseosutaja lõpetamine vastab tema klientide huvidele,

kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 13 sätestatut.

(5) Otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete esitamist,

kuid hiljemalt kaks kuud pärast vastava avalduse saamist.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda teenuseosutaja lõpetamise loa andmisest, kui

teenuseosutaja lõpetamine on vastuolus tema klientide huvidega.

(7) Otsuse teenuseosutaja lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon viivitamata teenuseosutajale teatavaks.

§ 82. Pankrot

(1) Teenuseosutaja suhtes võivad pankrotiavalduse esitada:

1) Finantsinspektsioon;

2) likvideerijad;

3) võlausaldajad.

(2) Tegutsev teenuseosutaja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse

esitamisest enda suhtes.

(3) Tegutsev teenuseosutaja kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult

Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

(4) Teenuse osutamisega seoses teenuseosutajale usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel

omandatud vara, kuulub teenuse osutamisega seotud kliendile ning seda ei arvata

teenuseosutaja pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata teenuseosutaja teiste võlausaldajate

nõudeid.

(5) Teenuseosutaja pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses sätestatud

järkudes, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(6) Sellise teenuseosutaja puhul, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68 lõikes 3

sätestatut, rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:

1) pandiga tagatud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2

sätestatud ulatuses;

2) klientide tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded;

3) muud tähtajaks esitatud tunnustatud nõuded;

4) tähtajaks esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

11. peatükk

JÄRELEVALVE

§ 83. Järelevalve alused ja ulatus ning järelevalve teostamine

56

(1) Järelevalve eesmärk on tagada teenuseosutaja asutamise ja tegevuse ning teenuste osutamise

ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas

teenuseosutaja klientide, sealhulgas investorite ja rahastuse taotlejate huvide ja õiguste kaitset.

(2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:

1) kõiki teenuseosutajaid, kes on asutatud Eestis;

2) Eesti teenuseosutaja välisriikides asutatud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet

välisriigi finantsjärelevalve asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud

vastav kokkulepe;

3) kolmandaid isikuid, kellele on teenuseosutaja ülesanded edasi antud;

4) isikuid, kellel on teenuseosutajas oluline osalus.

(3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:

1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise;

2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;

3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas

seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;

4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal teenuseosutaja tegevuse

vastavust seadustele;

5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;

6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(4) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks

rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(5) Pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artikli 29 tähenduses

on Finantsinspektsioon. Finantsinspektsioonil on õigus eelnimetatud määruse alusel Eestis

asutatud teenuseosutaja tegevusele rakendada selles määruses sätestatud nõuetega kooskõlla

viimiseks kõiki käesolevas seaduses ja viidatud määruses nimetatud meetmeid, sealhulgas

teenuseosutajale kohalduvaid vastutuse sätteid.

(6) Finantsinspektsioon avalikustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503

kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse

artiklile 42 ja muudel juhtudel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5.

§ 84. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi

järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud

andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus

menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada

kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide

saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu

tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste

57

tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide

rikkumise vältimiseks.

§ 85. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet,

dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate

asjaolude kohta järgmistelt isikutelt:

1) teenuseosutaja juhtorgani liige ja töötaja;

2) teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juhtorgani liige ja

töötaja;

3) teenuseosutaja aktsionär või osanik;

4) muu kolmas isik, üksnes põhjendatud vajaduse korral;

5) teenuseosutaja likvideerija või pankrotihaldur;

6) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riiklik põhiregister, riiklik register ja riigi

andmekogu vastutav ja volitatud töötleja.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada teenuseosutajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset

kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud informatsiooni kontrollimiseks ning nõuda

järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist;

2) nõuda teenuseosutajalt kõiki andmeid, mis on vajalikud usaldatavusnõuete täitmise

kontrollimiseks;

3) saada informatsiooni teenuseosutaja siseaudiitorilt ja teha temaga koostööd.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada isikut ilmuma selgituste andmiseks

Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada teenuseosutajaga

seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe edastamisest teenuseosutajat teavitamata.

Kolmandal isikul on kohustus teabe edastamisest teenuseosutajat mitte teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon teha korralduse, milles ta määrab käesoleva

paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud kohustuste täitmiseks tähtaja.

(6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

(7) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutustelt

pangasaladust sisaldavaid andmeid teenuseosutaja ja nende klientide kohta, samuti kolmanda

isiku kohta, kellele on edasi antud teenuseosutaja ülesanded.

§ 86. Selgituste andmisest keeldumise alused

Selgituste andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse andmisest

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel.

§ 87. Kohapealne kontroll

58

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha teenuseosutaja ja selle

kolmanda isiku, kellele teenuseosutaja ülesanded on edasi antud, asu- või tegevuskohas

kohapealne kontroll.

(2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui:

1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele;

2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes

või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut;

3) välisriigi finantsjärelevalve asutuse vastava taotluse alusel on vaja kontrollida välisriigi

teenuseosutajalt saadud teavet;

4) see on vajalik järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse

kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse

kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud

juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset

kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja, kui käesolevas seaduses ei ole ette

nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;

2) kasutada tööks vajalikku eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha

nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;

4) saada suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine

toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja muud

teavet, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid

kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada

kohapealset kontrolli teostama välisriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud

audiitorettevõtja või eksperdi.

(7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast

kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale

viivitamata teatavaks.

(8) Kontrollitava juhtorgani liikmel ja töötajal on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi

kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi.

(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast kohapealse

kontrolli lõppemist koostab Finantsinspektsioon akti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

Aktis esitatud asjaoludega mittenõustumise korral on kontrollitaval õigus lisada aktile kirjalik

eriarvamus.

(10) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad

täiendavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisainformatsiooni, võib Finantsinspektsioon

käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud akti kavandi või lõikes 9 nimetatud akti koostamise

59

tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra, tehes akti kavandi või akti koostamise uue tähtaja

kontrollitavale viivitamata teatavaks ja esitades esialgse tähtaja pikendamise põhjuse.

§ 88. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui:

1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või

teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad;

2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud teenuseosutajale,

teenuseosutaja konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või klientidele olulist kahju;

3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist teenuseosutaja või teenuseosutaja asutuse

konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga seotud muu oluline küsimus.

(3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitorettevõtja

omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitorettevõtja nimi ja tema

kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitorettevõtja

kaasamist, välja arvatud juhul, kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib

takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

(4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks

järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon

talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitorettevõtjal on õigus kasutada

käesoleva seaduse § 87 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise

eesmärgil ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate

andmete ja dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor

võivad kasutada käesoleva seaduse § 87 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või

tema juuresolekul.

(6) Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle

teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(7) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert

või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise

audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.

§ 89. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve tulemusel on avastatud seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti nõuete

rikkumine;

2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;

3) teenuseosutaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muu tema tegevust, tema

klientide huve või finants- või väärtpaberituru kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust

ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid.

60

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavakstegemist viivitamata asuma ettekirjutust

täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei

ole ette näinud teisiti.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;

2) keelata osaliselt või täielikult teenuseosutaja kasumist väljamaksete tegemine;

3) nõuda teenuseosutaja tegevuskulude piiramist;

4) nõuda teenuseosutaja sise-eeskirjade muutmist;

5) nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist või tema volituste ajutist peatamist;

6) teha teenuseosutaja üldkoosolekule ettepanek teenuseosutaja audiitorettevõtja

vahetamiseks;

7) nõuda teenuseosutaja töötaja töölt kõrvaldamist;

8) nõuda teenuseosutaja tegevuse edasiandmisel antud teenuse osutamise õiguse

tagasivõtmist;

9) nõuda likviidsete vahendite ja jooksvate kohustuste suhte vastavusse viimist käesoleva

seaduse või selle alusel antud õigusaktiga;

10) nõuda teenuseosutajalt teabe viivitamatut avalikustamist, kui sellise teabe avalikustamise

kohustus tuleneb õigusaktidest;

11) nõuda põhiteabedokumendi muutmist ja muudatuste avalikustamist, kui need ei vasta

õigusaktides sätestatud tingimustele;

11) esitada muid nõudmisi teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

(5) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule võib Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata

jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:

1) tunnistada kehtetuks teenuseosutaja tegevusluba;

2) tunnistada kehtetuks filiaali asutamise luba;

3) nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt.

§ 90. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine

Finantsinspektsiooni taotlusel

(1) Teenuseosutaja juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teatama

Finantsinspektsioonile vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab

võimaluse korral teatama vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) teenuseosutaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või

üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada

seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

(4) Teenuseosutaja asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada

kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva

üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse

vastuvõtmisest arvates.

61

§ 91. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus

(1) Teenuseosutaja on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi

andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks teenuseosutaja tegevusloa andmise

otsustamisel, sealhulgas esitama järgmised andmed ja dokumendid:

1) teenuseosutaja ärinimi, asukoha aadress või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi,

asukoha aadress ja kontaktandmed;

2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-

eeskirjad;

4) juhtorgani liikmete vahetumise korral käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 15 nimetatud

andmed;

5) audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktis 17 nimetatud

andmed;

6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada teenuseosutaja finantsseisundit;

7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.

(2) Teenuseosutaja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, välja arvatud punktides 3 ja 6 nimetatu.

§ 92. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse

või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Haldusakti täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgnevatel kordadel kuni 50 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot,

ning juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 32 000 eurot ja järgnevatel kordadel kokku kuni

100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui

kümme protsenti kogu juriidilise isiku aastasest netokäibest.

12. peatükk

VASTUTUS

§ 93. Põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumine

(1) Põhiteabedokumendi koostamise, avalikustamise, teavitamise või registreerimisega seotud

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 94. Muu teabe avalikustamise nõuete rikkumine

62

(1) Investeerimisprojekti või investeerimisinstrumendi kohta ebapiisava, ebaõige, eksitava või

mitteõigeaegse teabe avalikustamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 95. Teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 40, 42, 43, 47, 48, 50, 55 ja 61 sätestatud teenuse osutamisega

seotud kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 96. Vastutuse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest

(1) Käesoleva seaduse §-des 57–60 kehtestatud nõuete rikkumise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 97. Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruannete, dokumentide, selgituste või muu teabe või muude

andmete esitamisest keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe

esitamise või avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul,

mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 98. Investeerimisinstrumendi registreerimisega seotud nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud investeerimisinstrumendi registreerimise korra või

registriandmetega tutvumisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva

seaduse § 21 lõikes 1 või 3 nimetatud ettekirjutuse vastaselt teenuseosutajas osaluse

omandamise, selle võõrandamise või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise

eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt teenuseosutajas hääleõiguse või muude

63

kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine

Teenuseosutaja poolt käesolevas seaduses sise-eeskirjade ning sisekontrolli kohta kehtestatud

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 101. Teenuseosutaja ülesannete edasiandmise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud kolmandale isikule teenuseosutaja ülesannete

edasiandmise nõuete rikkumise või Finantsinspektsiooni ülesannete edasiandmisest

teavitamata jätmise eest −

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 102. Teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumine

(1) Teenuseosutaja juhtorgani liikme poolt käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud kohustuste

rikkumise eest, millega kaasnes teenuseosutaja või tema klientide huvide kaitseta jätmine või

selle oht, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 103. Omavahendite nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud omavahendite nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 104. Vara hoidmise nõude rikkumine

(1) Kliendi vahendite hoidmise või muu sarnase kohustuse täitmata jätmise või mitteõigeaegse

või ebapiisava täitmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

64

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 105. Huvide konflikti maandamise nõuete rikkumine

(1) Teenuse osutamisega seoses tekkida võiva huvide konflikti maandamise ja vältimise

meetmete kehtestamata, ajakohastamata või rakendamata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 106. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 nimetatud õigusrikkumisest teavitamise korra kehtestamata

või rakendamata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 107. Isikuandmete kaitse ning talitluspidevuse ja turvalisuse tagamisega seotud nõuete

rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud isikuandmete kaitse ja teenuseosutaja talitluspidevuse

tagamiseks ette nähtud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 108. Teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud

nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise

ja lõpetamisega seotud piirangute või nõuete rikkumise eest −

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, −

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 109. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 nimetatud nõuete

rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 artiklis 3, 4 või 5, artikli 6

lõigetes 1–6, artikli 7 lõigetes 1–4, artikli 8 lõigetes 1–6, artikli 9 lõigetes 1 ja 2, artiklites 10 ja

11, artikli 12 lõikes 1, artikli 13 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2 ja 3, artikli 16 lõikes 1, artikli 18

lõigetes 1 ja 4, artikli 19 lõigetes 1–6, artikli 20 lõigetes 1 ja 2, artikli 21 lõigetes 1–7, artiklis

22, artikli 23 lõigetes 2–13, artiklites 24–26 ning artikli 27 lõigetes 1–3 või artikli 30 lõikes 1

sätestatud nõude või kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

65

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 110. Menetlus

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

13. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

1. jagu

Üleminekusätted

§ 111. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Krediidivahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja

kellel on kehtiv tegevusluba krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõike 2 alusel, peab

taotlema Finantsinspektsioonilt investeerimisinstrumendi vahendaja tegevusluba ja viima oma

tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2022. aasta 1. juuniks.

(2) Virtuaalvääringu teenuse osutaja, kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel tegevusluba, peab taotlema

Finantsinspektsioonilt käesolevas seaduses sätestatud tegevusluba ning viima oma tegevuse ja

dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2021. aasta 1. oktoobriks.

(3) Otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isikule tegevusloa andmise või sellest

keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kuue kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste

andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid hiljemalt kaheksa kuud

pärast tegevusloa taotluse saamist.

(4) Kui teenuseosutaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne

2022. aasta 1. jaanuari ja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tähtajaks ei

ole Finantsinspektsioon tegevusloa andmist või sellest keeldumist otsustanud, ei loeta

krediidiandja või -vahendaja või virtuaalvääringu teenuseosutaja tegevust tegevusloata

tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellisel juhul ei ole teenuseosutajal lubatud alates

2022. aasta 1. juunist ja virtuaalvääringu teenuseosutajal alates 2021. aasta 1. oktoobrist kuni

tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni teenuseid osutada.

(5) Käesolevas seaduses sätestatud nõudeid ei kohaldata lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne

teenuseosutajale käesoleva seaduse alusel tegevusloa andmist. Kui leping on sõlmitud enne

käesoleva seaduse alusel teenuseosutajale tegevusloa andmist, kohaldatakse teenuse

osutamisele ja sellega seotud toimingutele või asjaoludele teenuseosutajale tegevusloa

andmisest arvates või hiljemalt 2022. aasta 1. juunist käesolevas seaduses sätestatut.

(6) Teenuseosutaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes

alates 2021. aasta 1. juulist ei anna ega vahenda krediiti või ei osuta virtuaalvääringu teenust,

ei pea taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Krediidilepingule või virtuaalvääringu

teenusega seotud lepingule, mille käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud krediidiandja või

66

-vahendaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja on sõlminud enne 2022. aasta 1. juunit, ei

kohaldata käesolevas seaduses sätestatut.

(7) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 531 lõike 2

punktis 51 nimetatud krediidilepingule, mis on sõlmitud 2022. aasta 1. juunil või hiljem.

(8) Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel antud virtuaalvääringu

teenuse pakkuja tegevusluba muutub kehtetuks käesoleva seaduse alusel virtuaalvääringu

teenuse osutaja tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega või 2022. aasta 1. jaanuaril.

2. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 112. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on

järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning

käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses,

kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses,

väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste

seaduses, pandikirjaseaduses, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja ühisrahastus- ja

muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses ning nende alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle.“;

2) paragrahvi 38 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Investeerimisühing, väärtpaberite keskdepositoorium ja pensioniregistri pidaja,

väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja,

kindlustusandja, krediidiasutus, makseasutus, e-raha asutus, krediidiandja, fondivalitseja,

määratud väljamaksetega tööandja pensionifond, investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja maksavad järelevalvetasu kapitali- ja

mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5–8 sätestatud juhtudel.“;

3) paragrahvi 38 lõiget 8 täiendatakse punktidega 61 ja 62 järgmises sõnastuses:

„61) äriühing, kellel on investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja

makseasutuse tegevusluba, maksab järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina, kelle

järelevalvetasu on suurem;

62) ühisrahastusteenuse osutaja, kes ei ole krediidiandja või krediidivahendaja, maksab

järelevalvetasu üksnes ühisrahastusteenuse osutajana.“;

4) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) investeerimisühingu, makseasutuse, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, e-raha asutuse,

krediidiandja, fondivalitseja, määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi,

investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja

67

korral tegevusloas märgitud tegevusalaga tegelemiseks õigusakti kohaselt nõutavast kõrgeimast

minimaalsest aktsia-, osa- või algkapitali summast;“;

5) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktidega 21–26 järgmises sõnastuses:

„21) laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja

vahendatud krediidi summast;

22) investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja korral 0,001–0,1

protsendiga teenuseosutaja vahendatud investeeringutena käsitatavast summast;

23) virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja

hoitavate klientidele kuuluvate virtuaalvääringute väärtusest;

24) virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja

osutatava teenuse aastasest käibest;

25) virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutaja korral 0,001–0,1

protsendiga teenuseosutaja osutatava teenuse aastasest käibest;

26) käesoleva lõike punktides 21 ja 22 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuse osutaja korral 0,001–0,1 protsendiga teenuseosutaja vahendatud investeeringutena

käsitatavast summast.“;

6) paragrahvi 41 täiendatakse lõigetega 53–56 järgmises sõnastuses:

„(53) Laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse

aluseks selle isiku vahendatud krediidi summa.

(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse

arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa.

(55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks

teenuseosutaja aastane käive.

(56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud

investeeringutena käsitatav summa.“;

7) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 53–56 järgmises sõnastuses:

„(53) Laenupõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse

aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa.

(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse

arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa.

(55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks

teenuseosutaja aastane käive.

(56) Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel

võetakse aluseks selle isiku vahendatud investeeringutena käsitatav summa.“;

68

8) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja,

aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha

asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuse osutaja või virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse

menetlustasu 1000 eurot.“;

9) paragrahv 454 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru

korraldaja, aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-raha asutuse,

krediidiandja või -vahendaja, investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja või

virtuaalvääringu teenuse osutaja täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga

lubatavate teenuste ringi laiendamise või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11

lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemise korral

tasutakse menetlustasu 500 eurot.“;

10) paragrahv 455 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 455. Väärtpaberite prospekti ja selle lisa kinnitamise ning investeerimisinstrumendi

või virtuaalvääringu põhiteabedokumendi registreerimise taotlemine

(1) Väärtpaberite, välja arvatud investeerimisfondide esmase emissiooni aktsiad ja osakud,

prospekti kinnitamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 600 eurot ning prospekti lisa

kinnitamise taotlemise korral tasutakse menetlustasu 200 eurot.

(2) Investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu põhiteabedokumendi registreerimise

taotlemise korral tasutakse menetlustasu 600 eurot.“.

§ 113. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduse § 109 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja juhatuse liige ei või olla teise kindlustusandja, kindlustusmaakleri,

liisinguandja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, investeerimisinstrumentide

vahendamise teenuse osutaja, virtuaalvääringu teenuse osutaja, fondivalitseja või

investeerimisühingu juhatuse liige ega töötaja, välja arvatud selle kindlustusandjaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatuse liige või töötaja.“.

§ 114. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Käesolevat seadust ei kohaldata ühisrahastusteenuse osutajale, kui ühisrahastuse ja muude

investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses ei ole sätestatud teisiti.“.

§ 115. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduse § 2 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Krediidiasutusele, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute

vahendamise teenust, kohaldatakse ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning

virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut.“.

69

§ 116. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises

sõnastuses:

„61) ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse

tähenduses investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu teenuse

osutajana tegutsemine;“.

§ 117. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste § 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Makseasutusele või e-raha asutusele, kes pakub investeerimisinstrumentide või

virtuaalvääringute vahendamise teenust, kohaldatakse ühisrahastuse ja muude

investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis

sätestatut.“.

§ 118. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõike 2 punkt 10 ja lõige 5, § 3 punktid 9–101, § 70 lõike 1 punkt 4, § 72 lõike

1 punktid 4–6 ning §-d 1181 ja 118² tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses:

„13) investeerimisinstrumentide vahendaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja

ühisrahastusrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse

tähenduses.“;

3) paragrahvi 25 pealkirjast jäetakse välja sõnad „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“;

4) paragrahvi 70 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele lisatakse käesoleva paragrahvi lõike 1

punktis 1 nimetatud tegevusala tegevusloa taotluse korral info selle kohta, millist finantsteenust

osutama hakatakse.“.

§ 119. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine

Väärtpaberite registri pidamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väärtpaberitele võib registris registreerida

teisi aktsiaid, märkimisõigusi, osasid, osakuid, emiteeritud võlakohustusi ja muid eelnevalt

nimetamata investeerimisinstrumente ning muid seesuguseid õigusi ja kohustusi, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.“;

2) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduses

sätestatud investeerimisinstrumentide registreerimisel keskdepositooriumis ei kohaldata

käesolevas seaduses väärtpaberikonto ja sama seaduse 5. peatükis kontohaldurite suhtes

sätestatut.

70

(42) Vastava valdkonna minister kehtestab määrusega täpsemad nõuded

investeerimisinstrumentide registreerimisele ja nendega tehingute tegemisele

keskdepositooriumis.“.

§ 120. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1. Reguleerimisala ja kohaldamisala“;

2) paragrahvi 1 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesolevat seadust ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503,

7. oktoober 2020, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega

muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk

1–49), artikli 2 lõike 1 punktis e nimetatud ühisrahastusteenuse osutajatele.“;

3) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Investeerimisühingule, kes pakub investeerimisinstrumentide või virtuaalvääringute

vahendamise teenust, kohaldatakse lisaks käesolevale seadusele ühisrahastuse ja muude

investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis

sätestatut.“;

4) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide

turgude kohta (ELT L 347, 20.10.2020, lk 50–51)“.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 121. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil.

(2) Käesoleva seaduse § 118 punktid 1, 3 ja 4 jõustuvad 2022. aasta 1. jaanuaril.

1

JAANUAR 2021

Seletuskiri

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning

virtuaalvääringute seaduse eelnõu juurde

1. SISSEJUHATUS

1.1.1. Sisukokkuvõte

Käesolev eelnõu reguleerib uudseid või innovaatilisi kapitali kaasamise viise eelkõige sooviga tagada

senisest suurem investorite kaitse. Lihtsustatult öeldes reguleeritakse käesoleva eelnõuga

märkimisväärne osa Eesti FinTech sektorist. OECD on avaldanud, et Eestis tegutsevad ühed kõige

innovaatilisemad fintech iduettevõtted ja toimib hästi ka uudne või alternatiivne rahastus.1

Täpsemalt kehtestatakse eelnõuga tegevusnõuded, sh investorikaitse alased nõuded, ja järelevalve Eestis

tegutsevatele:

 ühisrahastusplatvormidele;

 krüptovarasid pakkuvatele ettevõtjatele, sh virtuaalvääringu teenuse osutajatele;

 muudele ettevõtjatele, kes pakuvad nö alternatiivseid investeerimisvõimalusi, kuid ei ole seni

järelevalvele allutatud.

Järgmisel joonisel on näha tuntumad FinTech ettevõtted, kes tegutsevad või on asutatud Eestis.

Mitmetele neist võib hakata kohalduma ka käesolev seadus.

Joonis 1. Eestis tegutsevad FinTech ettevõtted2

1 OECD Economic Surveys, Estonia, September 2017, Overview, lk 45, http://www.oecd.org/economy/surveys/Estonia-2017-

OECD-economic-survey-overview.pdf. 2Allikas: https://fintechbaltic.com/2020/02/14/estonia-fintech-startups-map-2020-first/, ringidega on tähistatud need

ettevõtted, kes võiksid potentsiaalselt kuuluda eelnõu kohaldamisalasse (tegemist ei ole õigusliku hinnangu andmisega ja igal

ettevõtjal on kohustus ise oma ärimudelit hinnata).

2

See võib tähendada nende jaoks ka Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise kohustust. Eelnõu

hakkab kohalduma eelkõige nendele ettevõtjatele, kes pakuvad erinevaid uuenduslikke (alternatiivseid)

investeerimisvõimalusi (kas läbi ühisrahastusplatvormi või nn krüptovarade vahetamise platvormi) ja

kes osutavad virtuaalvaluutaga (virtuaalvääringuga) seotud teenuseid.

1.2. Märkused

Rahandusministeeriumi arengukavas aastate 2020–2023 kohta on esitatud ühe strateegilise eesmärgina

konkurentsivõimeline ja usaldusväärne finantskeskkond (lk 9)3. Vaadeldava perioodi eesmärk on tagada

finantskeskkonna usaldusväärsus, kuid samas luua eeldusi selle konkurentsivõime tõstmiseks viisil, kus

teenusepakkujate ärihuvid ja avalikkuse huvid seoses finantsstabiilsuse tagamise ning tarbijakaitseliste

ja sotsiaalsete riskide maandamisega oleksid omavahel tasakaalustatud. Uudseid finantstehnoloogiaid

toetava õigusliku raamistiku toetamine on kooskõlas ülalnimetatud Rahandusministeeriumi arengukava

eesmärkidega.

Lisaks on Vabariigi Valitsuse aastate 2019–2023 tegevusprogrammi punktis 12.7 tehtud

Rahandusministeeriumile ülesandeks analüüsida krüptovarade ja ühisrahastuse reguleerimise vajadust.

Rahandusministeerium on koostanud ja avalikustanud 2019. a novembris väljatöötamiskavatsuse

(edaspidi VTK)4, et selgitada välja, kas ja kuidas uusi kapitali kaasamise viise (eelkõige krüptovaradega

seonduvat) reguleerida. Tagasiside põhjal saab asuda seisukohale, et valdvalt toetatakse vastava

valdkonna põhjalikumat reguleerimist (kokkuvõte laekunud tagasisidest on esitatud käesoleva

seletuskirja lisas nr 2).

Eelnõu on seotud osaliselt EL õiguse rakendamisega:

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa

ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi

(EL) 2019/1937 (ELT L 347, 20.10.2020, lk 1–49) ja mida kohaldatakse alates 10.11.2021;

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi

2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 347, 20.10.2020, lk 50—51) ja mis

tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta hiljemalt 10.05.2021 ja mida hakatakse kohaldama alates

10.11.2021.

Eelnõuga muudetakse:

 finantsinspektsiooni seadust (edaspidi FIS) (RT I, 21.11.2020, 4);

 kindlustustegevuse seadust (RT I, 04.12.2019, 8);

 krediidiandjate ja –vahendajate seadust (edaspidi KAVS) (RT I, 04.12.2019, 9);

 makseasutuste ja e-raha asutuste seadust (RT I, 10.07.2020, 21);

 rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tõkestamise seadust (edaspidi RahaPTS) (RT I,

21.11.2020, 11);

 majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MsÜS) (RT I, 13.03.2019, 22);

 väärtpaberite registri pidamise seadust (RT I, 27.10.2020, 14);

 väärtpaberituru seadust (edaspidi VPTS) (RT I, 04.12.2019, 4).

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

1.3. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna jurist

Paula Etti (611 3390, [email protected]), peaspetsialist Kristen Leppik (611 3093,

[email protected]), nõunik Janika Aben (teenistussuhe peatatud) ja sama osakonna juhataja Thomas

3https://www.rahandusministeerium.ee/system/files_force/document_files/finantspoliitika_programmi_eelnou_01.10_2019.p

df?download=1 4 Krüptovarade reguleerimise väljatöötamiskavatsus, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f2673bd9-766e-4fb0-

aa8a-c11593bd1e0c (dokumendi nr 19-1169/01); vt ka

https://www.rahandusministeerium.ee/et/uudised/rahandusministeerium-uurib-kruptovarade-reguleerimise-voimalusi

3

Auväärt (611 3633, [email protected]) ning kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Kristiina

Kubja (611 3658, [email protected]).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover

(611 3638, [email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis

Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna nõunik Agnes Peterson (611 3161, [email protected]).

2. SEADUSE EESMÄRK JA KOHALDUMISALA

2.1. Reguleerimise vajadus

Investeerimise ja kapitali kaasamise põhimõtted ei ole aja jooksul oluliselt muutunud. Muutunud on aga

tehnoloogia arengust tulenevad investeerimisvõimalused, mis on kapitali kaasamist lihtsustanud.

Tehnoloogiline innovatsioon muudab seega ühiskonda ja ka ärimudeleid. Turule tulevad uued

finantstehnoloogiad ja need mõjutavad omakorda ka finantsteenuste arengut, sh milliseid teenuseid

osutatakse ja millisel viisil neid pakutakse. Uus tehnoloogia kätkeb nii võimalusi kui ka ohtusid, seetõttu

on oluline, et ühelt poolt toetatakse innovatsiooniga tegelemist ja uute teenuste loomist, ja teiselt poolt

kaitstakse eelnevaga seotud soovimatute tagajärgede eest.

Samas ei ole kehtiv regulatsioon uudsete võimalustega sammu pidanud, mistõttu kaasneb vajadus

laiendada investorkaitset ka kapitali kaasamise mudelitele, mis jäävad kehtiva regulatsiooni

kohaldamisalast välja.

Eesti Pank viitab oma 2018. aasta esimese poolaasta finantsstabiilsuse ülevaates5, et näiteks

krüptovarade puhul puuduvad nii tarbijatel kui ka investoritel reguleeritud finantsteenuste ja

investeeringutega kaasnevad õiguslikud garantiid ja tagatised. See tähendab näiteks seda, et kui

digitaalse rahakoti pakkuja lõpetab oma tegevuse ükskõik millisel põhjusel (nt küberrünnak, suutmatus

täita eeskirju või muud ärilised probleemid), ei pruugi kliendid saada oma krüptovara enam kasutada

ega ka rahaks vahetada. Samas toob Eesti Pank eelviidatud ülevaates välja ka uudsete tehnoloogiatega

seonduvaid positiivseid külgi, märkides, et kuigi krüptovaraga kauplemine põhjustab teatud riske, ei

tohiks alahinnata nende aluseks oleva tehnoloogia pakutavaid võimalusi.

Seoses ühisrahastusega märgib Eesti Pank 2020. aasta esimese poolaasta finantsstabiilsuse ülevaates6,

et ühisrahastusse investeerimine on madala sisenemisbarjääriga ja see on mitmekesistanud keskmise

investori profiili, samas võib ühisrahastuse investorite seas olla enam lühemaajalise kogemusega

investoreid. Ülevaates märgitakse, et ühisrahastus on praegu vähereguleeritud valdkond, kus

reeglid võivad jääda segaseks, puudub investorikaitse ja rahastuse taotlejate regulaarne kohustus

oma finantsseisu kajastada. Suurem osa Eestis tegutsevatest ühisrahastusettevõtetest pakub raha

kaasamise võimalusi juriidilistele isikutele ega anna finantseeringut oma nimel, tegeledes osapoolte

kokkuviimisega. Nii ei pruugi ühisrahastusettevõtja omada Finantsinspektsiooni krediidivahendaja

tegevusluba ega kuuluda tegevuse poolest KAVS kohaldamisalasse. Arusaamatusi võib tekkida ka

juhul, kui kasutajatingimused lubavad rahastamise tingimusi ja tähtaega projekti kestel muuta.

Tasub märkida, et Finantsinspektsioon tegi juba 2016. a septembris ettepaneku7, mil viisil ühisrahastust

reguleerida. Nagu eespool märgitud, siis viis Rahandusministeerium 2019. a novembris läbi antud

teemal avaliku konsultatsiooni (st avalikustas asjaomase VTK).

Kokkuvõttes – kapitali kaasamine Eestis (samuti ka mujal) uute innovaatiliste lahenduste kaudu on

aastatega järjest kasvanud. Sellisel viisil kapitali kaasamine on samas reguleeritud kas osaliselt või ei

ole tihti selge, kas väärtpaberituru või muu regulatsioon kohaldub või mitte. Seetõttu ei pruugi

investorite õigused olla piisavalt kaitstud. Kui sellisel kapitali kaasamisel ei järgita piisavaid

investorkaitse nõudeid, näiteks ei avalikustata kaalutletud investeerimisotsuse tegemiseks piisavat

5 https://www.eestipank.ee/publikatsioon/finantsstabiilsuse-ulevaade/2018/finantsstabiilsuse-ulevaade-12018, vt lk 21 6 https://www.eestipank.ee/publikatsioon/finantsstabiilsuse-ulevaade/2020/finantsstabiilsuse-ulevaade-12020, vt lk 27 7 https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-tegi-ettepaneku-uhisrahastuse-reguleerimiseks

4

teavet, sh kaasnevaid riske, on suur tõenäosus, et investeeritud summa kaotab ebapiisava teabe tõttu

oluliselt oma väärtust või investor jääb sootuks oma investeeritud summast ilma.

Tulenevalt eeltoodust on Rahandusministeerium otsustanud välja töötada vastavat valdkonda

reguleeriva täiesti eraldiseisva seaduse, mille eesmärgid võib üldiselt jagada järgmisteks:

a) RISKIDE MAANDAMINE – investoritele tagatakse primaarne kaitse, eelkõige sätestatakse

vajaliku teabe avalikustamise kohustus, samas säilitades investoritele investeerimisotsuste tegemisel

piisav paindlikkus. Kapitalikaasajatele ja -vahendajatele kehtestatakse vajalikud tegevusnõuded, sh

tegevusloa nõue ning nõuded nende juhtide pädevusele ja mainele, nõuded kapitalile ja varade

hoidmisele, riskide maandamise nõuded jne;

b) SUUREM ÕIGUSSELGUS – uue regulatsiooniga soovitakse kapitali kaasamist uutel viisidel

muuta senisest õiguskindlamaks. Näiteks ei ole alati selge, millisel juhul allub kapitali kaasamisel

kasutatav instrument EL väärtpaberiõiguse raamistikku ja millal on tegemist reguleerimata

olukorraga;

c) PAINDLIKUM REGULATSIOON – see peaks ühelt poolt kaasajastama uut tüüpi

finantsinstrumentidega (nt tokeniseeritud väärtpaberi laadsete instrumentidega) tehingute tegemise

ja looma eeldused selliste instrumentide laiemaks kasutamiseks.

2.2. Seosed kehtiva väärtpaberituru regulatsiooniga ja eelnõu kohaldumisala

EL väärtpaberituruõigus reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/65/EL, 15. mai

2014, finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja

2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349—496) (käesolevas seletuskirjas ka MiFIDII) tulenevalt

selliseid väärtpabereid, mille olemuslikuks tunnuseks on, et nad peaksid olema kapitaliturul vabalt

võõrandatavad („transferable and negotiable on the capital market“)8. Tüüpiliselt on väärtpaberid börsil

(reguleeritud väärtpaberiturul) kauplemisele võetud aktsiad või võlakirjad (edaspidi MiFID-

väärtpaberid).

MiFID väärtpaberi määratluse alt võib välja jääda suur osa nt ühisrahastusest, kuna osalus konkreetses

ühisrahastuse projektis ei pruugi kvalifitseeruda vabalt kaubeldavaks instrumendiks. Lisaks

ühisrahastusinstrumentidele ei pruugi krüpteeritud kujul emiteeritud nn uut tüüpi investeerimis- või

makse iseloomuga instrumendid (tokenid)9 olla käsitletavad MiFID väärtpaberitena. Ehk MiFIDi

väärtpaberi määratluse alt võivad välja jääda ka osaluspõhised krüptovarad, kuna nn osalus juriidilises

isikus ei pruugi kvalifitseeruda vabalt kaubeldavaks instrumendiks MiFIDII direktiivi mõistes.

Eeltoodu tulemus on, et majanduslikult sarnase sisuga tooteid koheldakse regulatiivselt erinevalt ja

vähemalt osale investeerimisinstrumentidest tavapärane investorkaitse režiim ei kohaldu.10 Eelnõuga

saavad ühisrahastusinstrumendid olema vähemalt osaliselt reguleeritud sarnaselt tavaliste

väärtpaberitega (kaubeldavad aktsiad, võlakirjad).

Eelnõu reguleerimisalasse kuuluvad seetõttu ka sellised investeerimisriski sisaldavad instrumendid, mis

on esitatud krüpteeritud vormis, muuhulgas kui selline vara on kajastatud näiteks plokiahelas või muus

hajusraamatu tehnoloogias. Käesoleva eelnõu eesmärgiks ei ole aga otseselt reguleerida uut tüüpi

investeerimisinstrumentidega seotud tehnoloogilisi aspekte. Samas uudsete tehnoloogiate (eelkõige

hajusraamatu tehnoloogia) abil korraldatav kapitali kaasamine ei ole asi iseeneses, pigem on see

paindlikum ja teatud juhtudel ka odavam (väiksemate või üldse ilma vahendustasudeta) võimalus

teenuseid ja tooteid pakkuda.

8 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32014L0065, artikkel 4 p 1(44). 9 Krüptograafilisel kujul plokiahelas kajastatud õigusi nimetatakse inglisepäraselt eelkõige „tokeniteks". Kuivõrd selline termin

on jõudnud rahvusvahelise kasutatavuse tõttu ka eesti sektoripõhisesse käibekeelde, siis ühiselt mõistetavuse huvides on

viidatud käesolevas seletuskirjas krüptovara kõrval ka tokenitele. 10 Allikas: Krüptovarade reguleerimise VTK, 2019.

5

Tulenevalt eeltoodust on käesoleva eelnõu peamiseks eesmärgiks reguleerida mitte-MiFID

väärtpaberitesse investeerimisel just primaarseid investorkaitse nõudeid. Eelnõus nimetatakse selliseid

mitte-MiFID väärtpabereid läbivalt investeerimisinstrumentideks.

Järgmisel joonisel on illustratiivsel kujul esitatud instrumendid, mida kehtiv õigus reguleerib ja millised

instrumendid kuuluksid eelnõu kohaldamisalasse.

Joonis 2. Instrumentide liigitus kehtiva õiguse järgi11

Instrumentide liigitus Instrumendi

iseloom

Kehtiv õigus/spetsiifiliste

investorikaitse nõuete

olemasolu

Kas eelnõu

adresseerib seda

instrumenti

investeerimis

-instrument

Väärtpaberituru seadus,

investeerimisfondide seadus,

äriseadustik = eraldi on

ettenähtud spetsiifilised

investorikaitse nõuded

Ei

investeerimis

-instrument

Võlaõigusseadus, äriseadustik

= spetsiifilised investorikaitse

nõuded puuduvad

Jah

(digitaalne)

teenus

Võlaõigusseadus =

spetsiifilised investorikaitse

nõuded puuduvad

Ei

makse-

instrument

Makseasutuste ja e-raha

asutuste seadus, rahapesu ja

terrorismi rahastamise

tõkestamise seadus =

spetsiifilised investorikaitse

nõuded on osaliselt ette

nähtud

Jah (osaliselt)

2.3. „Klassikaliste“ väärtpaberite ja uut viisi rahastamisviiside võrdlus

MiFID-väärtpaberile kohalduvad juba täna erinevad EL õigusest tulenevad nõuded. Esiteks, kui

tegemist on MiFID-väärtpaberiga ja kui neid väärtpabereid soovitakse pakkuda avalikkusele12, siis

kohalduvad avaliku pakkumise nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusel (EL)

2017/1129, 14. juuni 2017, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul

kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ

(ELT L 168, 30.6.2017, lk 12—82) (edaspidi EL prospektimäärus)13, väärtpaberituru seadusele ja selle

alusel kehtestatud rahandusministri 21.01.2003. a vastu võetud määrusele nr 14 „Noteerimisnõuded“.

Mudelit, mille puhul ettevõtja kaasab investoritelt investeeringuid mõnes ametlikus valuutas või

virtuaalvääringus ja väljastab selle vastu plokiahelas kirjendatud ühikuid ehk tokeneid, nimetatakse

erinevate terminitega, näiteks ICO (ingl initial coin offering), STO (ingl security token offering) ja TGE

(ingl token generation event). Sisu mõttes võib olla tegemist väärtpaberite emiteerimisele üsna sarnase

protsessiga. Praktikas koostab ja avalikustab investeerimistokeni emitent oma projekti kohta

teabedokumendi (ingl white paper), mille sisule tüüpiliselt ei ole regulatsioonidega kindlaks määratud

nõudeid ja millele kohaldub võlaõigusseaduses sätestatud lepingueelsete läbirääkimiste regulatsioon.

Lisaks teeb väärtpaberitokeni emitent tavaliselt kättesaadavaks müügilepingu (tokenite puhul

11 Autorite joonis. 12 EL õigus näeb ette täpsemad tingimused, mis juhul loetakse pakkumist avalikuks ja mis juhul mitte. 13 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32017R1129.

6

nimetatakse müügilepingut inglise keeles token sale contract-iks), mida käsitatakse võlaõigusliku

kokkuleppena.

Järgmisel joonisel on kajastatud klassikalise IPO ja ICO võrdlust, mis puudutab eelkõige väärtpaberite

ja tokenite pakkumist, turustamist ning järelturgu ehk hiljem kauplemisele võtmist.

Joonis 3. IPO ja ICO võrdlus14

Eeltoodu põhjal võib tekkida küsimus, kas just tehnoloogilised eripärad (plokiahel vms) on need, mis

võimaldavad ICO-de puhul ajaliselt vastavaid raha kaasamise pakkumisi kiiremini läbi viia kui

klassikalised IPO-d? Mingil määral võib see kindlasti tehnoloogiast sõltuda, kuid pigem sõltub see täna

ikkagi kehtivast regulatsioonist ja järelevalvekorraldusest, mis näevad ette, millised etapid ja

protsetuurid on vaja läbida kaasamaks vahendeid erinevate investeerimisprojektide tarvis (nt kas on

vajalik saada eelnev järelevalveasutuse heakskiit jms). Samas olemuslikult (majanduslikust käsitlusest)

ei ole tegelikult vahet, mis viisil vahendeid investorite käest kaasatakse – pigem on uued tehnoloogiad

teinud vahendite kaasamise viisid investorite jaoks mugavaks ja eelduslikult ka odavamaks (viinud

tehingukulud alla). Samas tehingukulu sõltub jällegi üksjagu kehtiva regulatsiooni intensiivsusest või

sügavusest (nt kas rakenduvad ka järelevalvetasud, kapitalinõuded, muud tegevusnõuded jne).

Teiseks, MiFID väärtpaberitele on nähtud ette ka vastav registreerimise ja nende väärtpaberite hoidmise

režiim (vastavalt keskdepositooriumite määrusele ehk CSDR-le15, mida täpsustab Eesti õiguses eelkõige

väärtpaberite registri pidamise seadus; edaspidi EVKS). EVKS kohaselt tuleb registreerida avalikult

pakutavad väärtpaberid.

MiFID väärtpaberite registripidamist illustreerib järgmine joonis. Sellelt on näha, et registripidamise

korraldusse on hõlmatud mitmed erinevad osapooled ja vastav ahel, mille kaudu emitendi väärtpaber

jõuab lõppinvestorini, võib olla päris pikk (eelkõige juhul, kui emitent ja investor on erinevatest

riikidest).

14 Allikas: OECD, https://www.oecd.org/finance/ICOs-for-SME-Financing.pdf. Autorite kohendused. 15 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 909/2014, 23. juuli 2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist

Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust

nr 236/2012 (ELT L 257, 28.8.2014, lk 1—72); enimlevinud ingliskeelse lühendina kutsutakse nimetatud määrust „CSDR“-

ks.

7

Joonis 4. „Klassikaliste“ väärtpaberite (MiFID väärtpaberite) registreerimine16

Mitte-MiFID väärtpaberitele eeltoodud EL õiguse registreerimise nõuded ei kohaldu. Mitte-MiFID

väärtpaberid (mis ei ole vabalt võõrandatavad) või muud sarnased instrumendid, mis samas kannavad

endas investeerimiseesmärki (ehk on käsitatavad investeerimisinstrumendina), võivad olla kajastatud

plokiahelas (võttes arvesse äriseadustikus sätestatut). Järgmisel joonisel on illustreeritud

registripidamist läbi plokiahela. Selline korraldus on üksjagu teistsugune kui nn klassikaline

väärtpaberite registripidamine (vähem vahendajad, keskset osapoolt ei pruugi olla jne).

Joonis 5. „Uudsete“ investeerimisinstrumentide registreerimine17

Et kehtiva väärtpaberituru regulatsiooni seoseid käesoleva eelnõuga oleks võimalik paremini mõista,

siis on järgmises tabelis esitatud rahastamise kaasamise viiside lõikes peamised nõuded, mida

adresseerivad kehtiv väärtpaberituru õigus ja käesolev eelnõu. Nagu tabelist näha, siis on mitmed

lähtekohad samad (mis puudutab info avalikustamist, tegevusloa nõudeid jms). Siiski tuleb silmas

pidada, et antud tabel on esitatud suure üldistusastmega ja detailsema arusaama jaoks tuleb kindlasti

tutvuda käesoleva seletuskirja 4. peatükiga.

16 Allikas: OECD, https://www.oecd.org/finance/ICOs-for-SME-Financing.pdf. Autorite kohendused. 17 Allikas: OECD, https://www.oecd.org/finance/ICOs-for-SME-Financing.pdf. Autorite kohendused.

8

Tabel 1. Kehtiva väärtpaberituruõiguse ja käesolevas eelnõus sätestatu üldine võrdlus

Peamised nõuded Väärtpaber

(aktsia, võlakiri vms MiFIDi väärtpaber)

Ühisrahastus Muud investeerimisinstrumendid ja

krüptovarad

Ettevõtete põhine ühisrahastus

Tarbimiskrediidi põhine

ühisrahastus

Investeerimis- põhised krüptovarad

ja muud investeerimis- instrumendid*

Virtuaal- vääringud

Kohalduv õigus EL väärtpaberiõigus

(MiFID, prospektimäärus, CSDR)

EL ühisrahastuse määrus (osaliselt käesolev eelnõu)

Käesolev eelnõu Käesolev eelnõu Käesolev eelnõu

Nõuded pakkumise kohta info avalikustamisele

Prospekti koostamise kohustus: - kui pakkumise

koguväärtus on üle 2,5 mln euro; või

- kui pakkumine on suunatud rohkem kui 150 jaeinvestorile.

Põhiteabedokumendi (PTD) koostamise kohustus vastavalt EL määrusele on juhul, kui: - kui pakkumine on

suunatud avalikkusele (määratlemata); ja

- kui pakkumine on alla 5 mln euro (juhul kui pakkumine on üle 5 mln euro, kohaldub kas EL väärtpaberi- õigus või käesolev eelnõu).

PTD koostamise kohustus vastavalt käesolevale eelnõule on: - kui pakkumine

on suunatud avalikkusele.

PTD koostamise kohustus vastavalt käesolevale eelnõule on: - kui pakkumine on

suunatud avalikkusele.

PTD koostamise kohustust ei ole.

Pakkumise dokumendi FI-s registreerimise kohustus

Prospekt tuleb Finants- inspektsioonis registreerida

Kui pakkumise koguväärtus on üle 5 mln euro, siis tuleb prospekt või PTD Finantsinpektsioonis registreerida (sõltuvalt sellest, kas tegemist on väärtpaberi või muu instrumendiga).

Nõuded muu regulaarse info avalikustamisele

Regulaarne aruandluskohustus (kui emitendi väärtpaberitega kaubeldakse).

Regulaarne aruandluskohustus ja eraldi nõuded konkreetse investeerimisprojekti kohta.

Üldine teabe avalikustamis- kohustus majandus- tegevuse kohta.

Tegevusloa nõue Vajalik krediidiasutuse investeerimisühingu, või fondivalitseja tegevusluba (kui väärtpabereid pakutakse investeerimis- teenuse osutamise raames).

Juhul kui vahendeid kaasatakse läbi ühisrahastusplatvormi või kui isik vahendab investeerimisinstrumentide pakkumisi, siis on vajalik Finantsinspektsiooni tegevusluba. Ühekordse pakkumise jaoks tegevusluba vajalik taotleda ei ole.

Erinevate virtuaal- vääringutega seotud teenuste osutamise jaoks on vajalik Finants- inspektsiooni tegevusluba.

Nõuded kauplemiskohale

Eraldi nõuded kauplemiskohtadele (börsile ja alternatiivbörsile).

Eraldi nõuded nn bulletin board stiilis kauplemiskeskkonna korraldamisele.

Eraldi nõuded finantsvahendusplatvormi korraldamisele, sh nõuded ka siseteabe väärkasutamisele ja turumanipulatsioonile kui pakkumise maht on suurem kui 1 mln eurot.

Eraldi nõuded finantsvahendus- platvormi korraldamisele.

Nõuded registripidamisele

Kauplemiskohas kauplemisele võetud väärtpaberid tuleb väärtpaberite kesk- depositooriumis registreerida.

Investeerimisinstrumendi registrit võib pidada investeerimis- instrumentide vahendaja, väärtpaberite keskdepositoorium, krediidiasutus või muu isik, kellel on piisav organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase.**

Eraldi registripidamise nõudeid ette nähtud ei ole.

Märkused:

* muu investeerimisinstrument võib olla ka mitte-vabalt võõrandatav väärtpaber (sh osaühingu osa).

* osaühingu osade registripidamisele kohaldatakse äriseadustiku 16. peatükis sätestatut.

9

3. KEHTIV REGULATSIOON JA TURUÜLEVAADE

Väärtpaber ja investeerimisinstrument EL ja Eesti õiguses

Nagu eespool märgitud, siis MiFID II artikli 4 lõige 1 punkt 44 määratleb võõrandatavad väärtpaberid,

mis on kapitaliturul kaubeldavad (ja üleantavad), mh:

i) äriühingute aktsiad, osad ja muud väärtpaberid, mis on samaväärsed äriühingute, seltsingute või

muude üksuste aktsiate või osadega, ning aktsiate hoidmistunnistused;

ii) võlakirjad18 või muus vormis väärtpaberistatud võlad, sealhulgas selliste väärtpaberite

hoidmistunnistused;

iii) muud väärtpaberid, mis annavad õiguse omandada või võõrandada selliseid vabalt võõrandatavaid

väärtpabereid või millest tuleneb rahaline arveldus, mille kindlaksmääramise aluseks on vabalt

võõrandatavad väärtpaberid, valuutad, intressimäärad või tootlused, kaubad või muud indeksid või

näitajad.

EL prospektimääruses on väärtpaberite üldiste liikidena toodud välja omakapitali- ja

mitteomakapitaliväärtpaberid. MiFID II kohaselt on seega väärtpaberi üheks tunnuseks kapitaliturul

kaubeldavus. Euroopa Komisjon on seisukohal, et kapitaliturg on laiem kui reguleeritud turg ja selle all

mõistetakse kõiki olukordi, kus saavad kokku väärtpaberite ostmise ja müümise huvid.19

Vabalt võõrandatavuse mõiste sisustamisel on EL liikmesriikidel olnud erinev praktika. Eestis on

väärtpaberi defineerimisel kriteeriumiks võetud ühepoolse tahteavalduse alusel üleantavus ning tegemist

peab olema varalise õiguse, kohustuse või lepinguga (VPTS § 2 lg 1). Vastavalt VÕS § 917 lg-le 1 on

väärtpaber iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik

dokumendist eraldi teostada. Seadusega sätestatud juhtudel loetakse väärtpaberiks ka õigusi, mida

väljendatakse ja antakse üle üksnes registrikande vahendusel (VÕS § 917 lg 2 esimene lause).

Sisuliselt võib kõiki muid väärtpaberi sarnaseid objekte (mis ei klassifitseeru väärtpaberiks VPTS § 2

tähenduses) käsitada nõuetena.

Nõude ja väärtpaberi vahel ei ole praktikas alati kerge vahet teha, arvestades nõuete ja väärtpaberitega

tehtavate tehingute võimalikke sarnaseid eesmärke. Seetõttu tuleks igakordselt hinnata ka ettevõtja poolt

pakutava teenuse sisulist poolt. Ka Euroopa Komisjon on sedastanud, et nõuete loovutamise valdkonnas

valitseb ebakindlus, kuivõrd väärtpaberite ja nõuetega tehakse enamjaolt sarnaseid tehinguid.20 Lisaks

tuleb mainida, et loovutamistehingud arenevad pidevalt ja need võivad hõlmata ka mitme nõude

loovutamist korraga või nii olemasolevate kui ka tulevaste nõuete loovutamist. Osade ärimudelite puhul

võivad investeeringud olla struktureeritud mh selliselt, et vältida teatud regulatsioonide kohaldumist,

investeeringute puhul nt vältides väärtpaberina kvalifitseerumist.

Lisaks kapitaliturul kaubeldavuse aspektile on väärtpaberi tunnuseks ka selle üleantavus, mille

väljaselgitamiseks on vajalik hinnata, kas ja mis tingimustel on väärtpaber üleantav. Üleantavuse

tähenduse kohta VPTS otsest vastust ei anna. Selle kohta on komisjon viidanud aga olukorrale, kui

väärtpaberitega kauplemine on võimalik reguleeritud- või alternatiivturgudel.21 VPTS § 2 lg 1 sõnastuse

ja kapitalituru laiema definitsiooni alusel võib Eesti õiguse kontekstis üleantavuse kohta öelda, et see

tähendab väärtpaberite vabalt võõrandatavust, mis on võimalik eelkõige juhul, kui võõrandamiseks ei

ole takistusi.

Seega on oluline hinnata ka väärtpaberi võõrandatavuse ja kaubeldavusega seotud küsimusi.

Võõrandatavuse osas on õiguskirjanduses välja toodud, et see tähendab üksnes ringlusesse laskmise

18 Näiteks võlakirjade puhul on õiguskirjanduses välja toodud kolm peamist kriteeriumit: i) nominaalväärtus, ii) intressimäär

ja iii) lunastamise tähtaeg. 19 Committee of European Securities Regulators. Your questions on MiFID. Markets in Financial Instruments Directive

2004/39/EC and implementing measures. Questions and answers. 2008, lk 45-46. Kättesaadav:

http://ec.europa.eu/internal_market/securities/docs/isd/questions/questions_en.pdf. 20 Euroopa Komisjon, Nõudeõiguse loovutamise või ülemineku kehtivusest kolmandate isikute suhtes ning loovutatud

nõudeõiguse eelisseisundist teise isiku õiguste suhtes, http://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52016DC0626&from=EN. 21 Ibid.

10

võimalust, kaubeldavus eeldab, et väärtpabereid on võimalik turustada, st teatud väärtuse olemasolu.22

Hinnangu andmisel tuleks lisaks väärtpaberi tunnuste analüüsimisele arvesse võtta ka investeeringu

mahtusid, investorite jaoks kaasnevaid riske ja kapitali kaasamise eesmärke. Väärtpaberit tuleks vaadata

kui tervikut, koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.

Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd

muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude

tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus.

Nõuete loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste

üleminekut. Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda

mh sellisel juhul, kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete23

loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See

tähendab, et toimub loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub

uuega. Kui nõudeid loovutatakse osaliselt, siis ühe võlausaldaja asemele tekivad osavõlausaldajad, kes

võivad teistest sõltumatult panna maksma osa endisest kohustusest.

Laenunõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seaduslikud piirangud või

vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS

§-dest 166 ja 164. Võlaõigusseaduse § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Sellisel juhul võivad olla asjakohased

seadusest tulenevad piirangud, nt KAS § 63 lg 4 ja KAVS § 46 lg 2.

Ühisrahastus

 Eesti õigus

Ühisrahastamine on alternatiivne võimalus finantseerida selliseid projekte, mida teised finantsteenused

ei pruugi rahuldada. Käesoleval ajal ei ole Eestis ühisrahastusega tegelevate ettevõtete äritegevust

eriseadustega reguleeritud ja Eesti õiguses puuduvad selged alused ühisrahastuse investeeringute

määratlemiseks. Ühisrahastusettevõtja investeeringutele kohalduv regulatsioon on siiani sõltunud

eelkõige ettevõtja ärimudelist ja rahastusprojekti struktureerimisest.

Kui ühisrahastusettevõtja soovib vahendada tarbijale krediiti krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 2 lg 2 kohaselt, peab nimetatud ettevõtja taotlema Finantsinspektsioonilt krediidivahendaja

tegevusloa.24 Viidatud seadus aga ei kohusta teenuseosutajaid järgima investorkaitse nõudeid. Samas

võivad ühisrahastusele, sõltuvalt selle eesmärkidest ja tegevusmudelist, kohalduda ka näiteks

väärtpaberituruseadus (VPTS), krediidiasutuste seadus (KAS), makseasutuste ja e-raha asutuste seadus

(MERAS) või investeerimisfondide seadus (IFS). Ühisrahastusteenuse osutajal lasub oma ärimudeli

hindamise kohustus. Teenuseosutaja peab analüüsima, kas tulenevalt tema tegevustest on tal kohustus

järgida mõnda eelnimetatud seadust ja kas tema tegevuses võivad esineda sellised tunnused, mille

kohaselt on vaja taotleda tegevusluba või registreerida oma tegevus Finantsinspektsioonis.

KAS kohaselt on õigus avalikkuselt hoiuseid või muid tagasimakstavaid rahalisi vahendeid kaasata

ainult krediidiasutustel (§ 4 lg 1). Teatud tingimustel võib selliseks tegevuseks olla ka väärpaberite

pakkumine. KAS tähenduses loetakse avalikkuselt kaasatuks hoiused või muud tagasimakstavad

22 G.G. Castellano. Towards a General Framework for a Common Definition of ‘Securities’: Financial Markets Regulation in

Multilingual Contexts. Uniform Law Review/Revue de Droit Uniforme Vol XVII, 2012. Lk 470. Kättesaadav:

https://ssrn.com/abstract=2187812. 23 Sellisteks kõrvalnõueteks võivad olla nt intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuded. 24 Krediidiandjate ja –vahendajate seadus sätestab nõuded ühisrahastusplatvormi kaudu tarbija krediteerimisele, kuna

laenuplatvormi vahendusel krediiti võtnud tarbijatele tuleb tagada võrdne kaitse KAVS kohaselt tegevusluba omavalt

krediidiandjalt krediiti saanud tarbijaga. Seetõttu on KAVS § 2 lg 2 laiendatud krediidivahendaja mõistet ja sätestatud, et ka

laenuplatvormidele kohalduvad krediidivahendaja nõuded. Allikas: Seletuskiri krediidiandjate ja –vahendajate seaduse eelnõu

juurde, lk 12. Eelnõu seletuskiri on leitav Riigikogu veebileheküljelt: Krediidiandjate ja –vahendajate seadus 795 SE,

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/950bdd45-ccf9-468c-b66e-511edb1d6e3f/Krediidiandjate%20ja%20–

vahendajate%20seadus.

11

rahalised vahendid, mille puhul ettepanek raha hoiustamiseks või muude tagasimakstavate rahaliste

vahendite muul viisil kaasamiseks on tehtud avalikkusele (§ 4 lg 2). Avalikkuse all mõistetakse eelnevalt

kindlaksmääramata isikute ringi (KAS § 4 lg 3). Ühisrahastamine toimub tavapäraselt avalike

internetiplatvormide kaudu ja selle näol on tegemist peamiselt üldsusele suunatud avatud pakkumisega

tahteavalduse tegemiseks osaleda konkreetse projekti rahastamises. Seega on üldjuhul tegemist

investeeringu avaliku pakkumisega, mida pakutakse määratlemata hulgale isikutele. Mitte-avaliku

pakkumisega on tegemist üksnes juhul, kui pakkumine on suunatud konkreetselt kitsale ringile

investoritele. Käesoleva eelnõuga täpsustatakse antud aspekti ka ühisrahastusteenuste puhul (vt eelnõu

§ 2 lg 10 ning § 3 lg-d 2 ja 9 ning § 5 lg 1).

 Euroopa Liidu õigus

2018. aastal avaldati Euroopa Komisjoni FinTech tegevuskava, mille eesmärk on suurendada Euroopa

finantssektori konkurentsivõimelisust ja innovaatilisust. Tegevuskava raames esitati ka ettepanek teatud

ühisrahastumudelite reguleerimiseks EL-s. 7.10.2020 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrus (EL) 2020/1503 (edaspidi nimetatud ka EL ühisrahastuse määrus).25

Nimetatud määruse eesmärk on, et ühisrahastusteenuse osutajad saaksid kergesti oma teenuseid pakkuda

terves ELis, mis aitaks mitmekesistada Euroopa finantssüsteemi, toetades finantsstabiilsust,

investorikaitset ja turuosalistevahelist konkurentsi. Piiriülese teenuse osutamiseks on ette nähtud

tegevuslubade andmise kord, mis võimaldab ELis piiriüleselt tegutseda ilma edaspidi igas liikmesriigis

tegevusluba taotlemata. Samas kindlustatakse, et ühisrahastusteenuse osutajad on allutatud raamistikule,

mis tagab nende nõuetekohase haldamise ja rahastajate kaitse, keskendudes usaldusväärsele

riskijuhtimisele, eriti ärikäitumisele, sobivusele ja nõuetele vastavusele, hoolsuskohustusele ja

nõuetekohasele teabe avalikustamisele. See peaks suurendama ühtlasi ka investorite kaitset. Määrust

kohaldatakse alates 10.11.2021.

Lisaks EL ühisrahastuse määrusele võeti 7.10.2020 vastu ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

(EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL ehk MiFID II direktiivi).26 Nimelt lisatakse

direktiivi 2014/65/EL artikli 2 lõikesse 1 punkt p, millega välistatakse MiFIDII regulatsiooni

kohaldamisalast EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis e määratletud ühisrahastusteenuse

osutajad. Liikmesriikidel on viidatud direktiivi kohaselt kohustus nõue siseriiklikku õigusesse

implementeerida hiljemalt 10. maiks 2021 ja hakata seda kohaldama alates 10.11.2021. Seoses

eelnevaga tehakse käesoleva eelnõuga muudatus ka VPTS-is.

Käesoleva eelnõuga sätestatakse muu hulgas normid, mis rakendavad määrust (EL) 2020/1503 ja

normid, millega võetakse üle direktiiv (EL) 2020/1504 ning kehtestatakse vastutus ja järelevalve

käesolevas lauses viidatud õigusaktides nimetatud teenuseosutajate üle.

Oluline on mainida, et EL ühisrahastusmäärus kõikidele ühisrahastuse viisidele või vormidele ei

kohaldu ehk teatud ühisrahastusmudelitele ei ole EL tasemel nõudeid ühtlustatud. See puudutab eelkõige

tarbijakrediidi vahendamisega tegelevaid ühisrahastusteenuse osutajajaid. Käeoleva eelnõuga

hõlmatakse ka sellised ühisrahastusteenuse osutajad, kes võimaldavad investeerimist ka tarbijakrediidi

projektidesse.

Krüptovarad

 Eesti õigus

Krüptovarad on Eesti õiguses defineerimata mõiste, kuid krüptovarade alla võib tinglikult liigitada kõiki

instrumente, mis on esitatud krüptograafilisel kujul. Krüptovarasid on võimalik jagada kolmeks

lähtuvalt nende peamisest funktsioonist ja kasutusotstarbest (vt allolev Tabel 2).

25 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32020R1503&from=EN. 26 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32020L1504&qid=1606384145932&from=EN.

12

Tabel 2. Tokenite klassifitseerimine üldistatud kujul27

Maksetokenid (ehk

virtuaalvääringud)

Investeerimislaadsed tokenid Kasutustokenid

Eeskätt maksete tegemiseks või väärtuse

ülekandmiseks kasutatavad krüptovarad,

millega tavaliselt ei kaasne õigusi tokeni

väljastaja enda või tema poolt pakutava

toote või teenuse suhtes (erinevalt

investeerimis- või kasutustoken’itest).

Teisisõnu kasutatakse virtuaalvääringuid

pigem vahetusvääringuna (nt kaupade/

teenuste müümiseks või ostmiseks

kellegi käest, kes ise ei ole tokenite

väljastaja) või ka investeerimise

eesmärgil läbi tokeni enda väärtuse

säilitamise/suurendamise.

Tuntum ja esimene näide on bitcoin.

Uuem nähtus on „varaga tagatud token“,

mis on suhteliselt uus vorm viis

maksmiseks ja mis on tagatud teatud

varaga (riiklik valuuta, kaup või toorme,

või ka teine krüptovara).

Selliseid instrumente võib

pidada väärtpaberiteks või

väärtpaberitega sarnanevateks

instrumentideks, mis annavad

tokeni omanikele hääle-, kasumi

jaotamise- või muid õigusi, mida

tavapäraselt seostatakse aktsia

või osaühingu osa omamisega.

Krüptograafilisel kujul esitatud

investeerimisinstrumente

nimetatakse käesolevas eelnõus

ka investeerimistokeniteks.

Üldiselt võimaldavad sellised

krüptovarad juurdepääsu

konkreetsele tootele või

teenusele, mida sageli

pakutakse kasutades

hajusraamatu platvormi, kuid

mida ei aktsepteerita kui

maksevahendit.

1) Virtuaalvääringud ja nendega seotud teenused

Rahapesu andmebüroo väljastab alates 27.11.2017 tegevuslubasid Eestis virtuaalvääringu teenuse

pakkumiseks.28 Virtuaalvääring on defineeritud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse

(edaspidi RahaPTS) § 3 punktis 9, mille kohaselt virtuaalvääring on digitaalsel kujul esitatud väärtus,

mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud

aktsepteerivad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide

2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi

2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127) artikli 4 punkti 25

tähenduses ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3 punktide k ja l tähenduses.

Virtuaalvääringu teenus on kehtiva RahaPTS järgi virtuaalvääringu rahakotiteenus ja virtuaalvääringu

vahetamise teenus. Rahakotiteenuse puhul klientidele luuakse või hoitakse nende krüpteeritud võtmeid,

mida kasutatakse virtuaalvääringute hoidmiseks, säilitamiseks ja ülekandmiseks. Virtuaalvääringu

vahetamise teenus jaguneb omakorda kaheks: virtuaalvääringu vahetamine raha vastu või raha

vahetamine virtuaalvääringu vastu ja ühe virtuaalvääringu vahetamine teise vastu.

2) Investeerimise eesmärki kandvad krüptovarad

Täna turul pakutavate investeerimise eesmärki kandvate krüptovarade alla võib liigitada sellised

instrumendid, mille omamisega kaasnevad õigused ja kohustused sarnanevad eeskätt osalusele

äriühingus või mille omajal on võimalik teenida tulu vastavalt instrumendi pakkumises esitatud

tingimustele. Näiteks aktsiast ja ka ostueesõigusega piiratud osaühingu osast tulenevad õigused ja

kohustused on sätestatud äriseadustikus. Seega, kui investeerimistoken esindab plokiahelasse kantud

ühikuna osa või muud instrumenti, mida seostatakse osaluse omamisega, on võimalik selgitada selle

tokeniga seotud igakordse omaniku õigusi osalusele ja hüvedele äriseadustiku regulatsiooni põhjal.

Siiski jäävad määratlemata näiteks plokiahelas tehingute kajastamisega (ehk registri pidamisega) seotud

küsimused, samuti tokeniga tehingu tegemise ja selle hoidmisega (virtuaalse rahakoti ja selle võtmetega)

seotud temaatika ning muud tokeni tehnoloogilisest eripärast tulenevad aspektid.

27 Allikas: EBA raport krüptovarade kohta, 9.01.2019. a, joonisel autorite kohendused. Täpsema tokenite kategoriseerimise

võib leida siit: http://www.untitled-inc.com/the-token-classification-framework-a-multi-dimensional-tool-for-understanding-

and-classifying-crypto-tokens/ 28 Rahapesu andmebüroo, majandustegevuse luba. Kättesaadav: https://www.politsei.ee/et/juhend/majandustegevuse-luba.

13

Seoses eelnõus esitatud investeerimisinstrumendi definitsiooniga tuleb märkida, et selle mõiste alla

lähevad ka instrumendid, mille omamine on funktsionaalselt sarnane osaühingu osa omamisega. 2020.

aastal jõustusid äriseadustiku § 149 muudatused, mis lubavad osaühingul põhikirjaga loobuda osa

võõrandamise käsutustehingu notariaalsest vorminõudest, kui sellega on nõus kõik osanikud ja kui

osaühingu osakapital on vähemalt 10 000 eurot. See võimaldab osa võõrandamise käsutustehinguid teha

ka vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vt viidatud sätte lõiked 4 ja 6).

Kui aga eesmärk ei ole mitte tokeniseerida olemasolevat õigust, vaid token ise esindabki

investeerimisinstrumenti (näitena nn fragmenteeritud õigus, mis ei ole aktsia, kuid annab õiguse

dividendidele lähtuvalt teatud arvestuspõhimõtetest, või hääleõiguse äriühingus), ei pruugi kehtiv õigus

tokeni olemusega seotud aspektidele piisavat selgitust anda ning pooltevahelised suhted saavad rajaneda

üksnes lepingul ehk tokeni välja andmisel koostatud teabedokumendil (nimetatakse ka white paper’iks).

3) Kasutustokenid

Kasutustokenite alla liigituvad üldjuhul sellised krüptovarad, mida on võimalik vahetada kaupade või

teenuste vastu või mida on võimalik näiteks kasutada tokeni väljastaja teenusele ligi pääsemiseks.

Teisisõnu on tegemist piiratud kasutusfunktsiooniga tokeniga, mida aktsepteerib tokeni müüja ise enda

poolt osutatava teenuse või kauba maksevahendina. Sellisest funktsioonist lähtuvalt võib

kasutustokeneid mõista ka kui vautšereid (voucher) või kinkekaardi sarnast instrumenti. Ka

kasutustokenite pakkumine ja käitlemine on Eesti õiguses suuresti reguleerimata, ning konkreetselt

kasutustokenid alluvad eelkõige poolte (teenuseosutaja ja kliendi) vahelisele võlaõiguslikule suhtele,

mille keskseks elemendiks on kasutustokeni pakkumisel esitatud teabedokument (white paper).

Kõigi kolme tokeni liigi puhul on ühendavaks jooneks siiski tehnoloogiast tulenevad riskid, mida kehtiv

õigus ei kajasta. Seega võib regulatsiooni täiendamise seisukohalt olulise kohana välja tuua sellekohase

lünga, mis vajab täpsustamist. Käesoleva eelnõu eesmärk on kehtivat regulatsiooni täpsustada selliste

instrumentide osas, mis kannavad investeerimise eesmärki29.

 Euroopa Liidu õigus

Nagu eespool juba märgitud, siis EL väärtpaberituruõigus reguleerib finantsinstrumentide turgude

direktiivist (MiFIDII) tulenevalt selliseid väärtpabereid, mille olemuslikuks tunnuseks on, et nad

peaksid olema kapitaliturul vabalt võõrandatavad. Tüüpiliselt on sellisteks väärtpaberiteks börsil

(reguleeritud väärtpaberiturul) kauplemisele võetud aktsiad või võlakirjad.30

29 Ka Saksa õiguses on analüüsitud vajadust pöörata tähelepanu eelkõige investeerimise eesmärki sisaldavatele tokenitele.

Blockchain Technology – Thoughts on Regulation. BaFin 01.08.2018.

https://www.bafin.de/SharedDocs/Veroeffentlichungen/EN/BaFinPerspektiven/2018/bp_18-1_Beitrag_Fusswinkel_en.html

“Tehnilises võtmes, tokeni üleantavus nõuab, et tokenit saab üle anda teistele kasutajatele. Vastavalt sellele peab token olema

üleantav “vastavalt oma tüübile”, st selle fundamentaalne õiguslik struktuur või tehnilised omadused peavad jääma

muutumatuks, kui token antakse kolmandale osapoolele. Piirangud üleantavuse kordadele ja üleantavusele ise on aspektid, mis

võivad välistada tokeni üleandmisele väärtpaberi kohta sätestatu kohaldamise. Üldine standardiseerimine on vajalik tokeni

vabalt võõrandatavusest [“negotiability”] lähtuvalt. Kui tokenid väljendavad konkreetseid õigusi, mis on igal juhul erinevad,

siis need tokenid võivad olla üleantavad, aga vabalt võõrandatavuse kriteerium ei ole täidetud. Peab olema võimalik kindlaks

määrata tehingus kasutatud tokenite tüüpi ja kogust, st nad peavad olema asendatavad. Lisaks, vabalt võõrandatavus peab

kehtima finantsturgudel. Vabalt võõrandatavuse võimalus on piisav; tegelik võõrandamine ei ole vajalik. Sellest tulenevalt

peaks reeglina tsentraalseid või mitte-tsentraalseid krüptovarade kauplemise platvorme käsitada finantsturgudena.

Token peab endas kätkema aktsia-sarnaseid liikmelisuse õigusi või muid lepinguliseid omandiõigusi, mis on piisavalt

võrreldavad võõrandavate väärtpaberitega WpHG § 2 lg 1 tähenduses, eriti seoses võlakirjade või võlaõiguslike

instrumentidega. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, eriti seoses tokenite hübriidse loomusega, et kas käsitletav instrument on

finantsinstrument või vara, mis on samastatav üldises majanduslikus käibes oleva instrumendiga. Oluline side tegeliku

majandusliku varaga on eriti küsitav, kui tokeni eest ei ole võimalik osta kaupu või teenuseid, kuivõrd neid ei ole veel olemas.

Sellistel juhtudel sõltub tokeni väljaandja pingutustest see, kas white paper’is ja mujal dokumentides lubatud funktsionaalsus

tegelikult ka realiseerub. Seetõttu token teenib pigem raha kaasamise eesmärki, mis võib olla argument teatud tokeni

käsitlemiseks finantsinstrumendina, kui token ka hõlmab väärtpaberile sarnaseid funktsioone. Jällegi sõltub selline hinnang iga

konkreetse tokeni kohta läbiviidud analüüsi tulemusest.“ 30 Allikas: Krüptovarade reguleerimise VTK, 2019.

14

Eraldi krüptovarasid EL väärtpaberituru või investorikaitse alane õigus ei reguleeri. Krüptovaraside liik,

mille kohta on olemas EL regulatsioon, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/849,

20. mai 2015, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise

tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja

tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv

2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73—117), sätestatud raamistik sätestab ainult tegevusloa

taotlemise nõuded vastava sektori ettevõtjatele ning nendele rakendatavad rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise nõuded, jättes sealjuures reguleerimata teenuse osutamisele seatavad nõuded

või ka üldisema finantsjärelevalve raamistiku.

Lisaks on septembris 2020 Euroopa Komisjon avalikustanud digitaalse rahanduse paketi31, mille üks

osa on krüptovaraturge käsitlev määrus (ingl Markets in Crypto Assets ehk MiCA). MiCA peamiseks

eesmärgiks on kehtestada ühtne reeglistik krüptovarade reguleerimiseks EL määruse näol. Määruse

kohaldumisalasse kuuluksid kõik krüptovarad (mis ei ole finantsinstrumendid või investeerimishoiused,

e-raha, hoius Euroopa Parlamendi ja Nõukogu hoiuste tagamise skeemide direktiivi 2014/49/EL

tähenduses või väärtpaberistamine), ja varaga tagatud krüptovara (laiemalt tuntud kui nn stablecoin)

ning nimetatud krüptovarade emiteerimise ja käitlemisega seotud teenuseosutajad. Krüptovara

emitentidele olulisi muudatusi ei kaasne – kohustuslikuks tehakse põhiteabedokumendi, mille sisu peab

vastama määruse nõuetele, avalikustamine, aga järelevalveasutused ei kontrolliks selle sisu. Kõige

rangemalt on reguleeritud e-raha tokenid ja varapõhised tokenid, mille puhul peab emitent taotlema

tegevusloa ning saama oma instrumendi põhiteabedokumendi sisule eelneva heakskiidu

finantsjärelevalveasutuselt. Samas märgime, et MiCA-ga seonduv EL seadusandlik protsess on

käesoleva eelnõu esitamise ajal alles algusjärgus ja määruse jõustumiseni kulub eelnõu koostajate

hinnangul minimaalselt 2-3 aastat.

3.1. Turuülevaade

3.1.1. Eesti finantsturg

Eesti kapitaliturg on panganduskeskne, st alternatiivsed kapitali kaasamise mahud on pangalaenudega

võrreldes üsna väikesed. Järgmisel joonisel on näha, kuidas suhestuvad erinevad finantssektori

valdkonnad SKP-ga. Kuigi pärast 2008. aasta majanduslangust on pankade osatähtsus mõnevõrra

vähenenud, moodustavad pankade varad endiselt ligikaudu kaks kolmandikku finantssektori varadest.

Joonis 6. Eesti finantssektori varade ja SKP suhtarv 2013. ja 2018. a lõpus32

31 Kättesaadav: https://ec.europa.eu/info/publications/200924-digital-finance-proposals_et. 32 Allikas: Eesti Panga finantsstabiilsuse ülevaade 2019.

15

Finantsinspektsiooni hinnangul pärssis kevadel 2020 puhkenud COVID-19 kriis mitmete

finantsteenuste mahu kasvu, nt kindlustus- ja fndisektorit. Kokkuvõttes aga kasvas 2020. aasta esimesel

poolel säästmisele ja investeerimisele suunatud finantsteenustesse – sh investeerimis- ja pensionifondid,

individuaalportfellid, muud finantsinstrumendid, tähtajalised ja säästuhoiused ning investeerimis- ja

muud hoiused – paigutatud varade maht 2% ja ulatus juuni lõpuks 10,9 miljardi euroni (2019. aasta

lõpus 10,7 miljardit eurot). Arvelduskontodel hoitavad vahendid kasvasid poolaastaga 11%, jõudes

juuni lõpuks 18,1 miljardi euroni. Seega ulatus kõikidesse finantsteenustesse paigutatud varade maht

Eestis kokku 29 miljardi euroni.33

Tegevuslubadega finantsteenuste osutajate kohta on võimalik rohkem lugeda Finantsinspektsiooni Eesti

finantsuru ülevaadetest: https://www.fi.ee/sites/default/files/2020-05/fi_finantsturg_2019.pdf ja

https://www.fi.ee/sites/default/files/fi_eesti_finantsteenusteturg_6_2020_c_est.pdf.

3.1.2. Ühisrahastusteenuse osutajate sektori ülevaade

Ühisrahastust peetakse üheks kõige suurema potentsiaaliga jagamismajanduse valdkonnaks. 2015. aasta

alguses viidi läbi üleeuroopaline uuring alternatiivsete rahastamisviiside kohta, mille tulemusena selgus,

et Euroopas tegutseb üle 255 ühisrahastusplatvormi ning aastane tehingute maht nendel platvormidel on

hinnanguliselt ligi 2,957 miljardit eurot (2014), seejuures olid mahud võrreldes 2013. a kasvanud ligi

144%34.35 Eesti on olnud ühisrahastamise turul Euroopas eesrinnas. Ühisrahastamine sai Eestis hoo sisse

2009. aastal, kui alustati P2P tüüpi laenude andmisega. 2015. aastal hinnati Eesti teisele kohale on

kapitali kogumahust Euroopas.36

Joonis 7. Ühisrahastus Euroopas (2015). Maht eurodes elanike kohta. Allikas: Cambridge Centre for

Alternative Finance, OECD ülevaade.37

Technopolis Group & EY 2015. aasta raporti kohaselt tegutses 15 Eestis registreeritud

ühisrahastusteenuse osutajat.38 Eestis registreeritud platvormidel tehtud tehingute kogumahud ulatusid

128 miljoni euroni, hinnanguline turumaht (platvormide ja teenusosutajate müügitulu kokku) oli 2015.

aastal 8 miljonit eurot. Prognoosi kohaselt leiti, et hinnanguliselt kasvab finantsvaldkonna

33 Allikas: https://www.fi.ee/et/publikatsioonid/eesti-finantsteenuste-turg-30juuni-2020-seisuga. 34 Wardrop, et al., 2015. 35 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, https://www.mkm.ee/sites/default/files/lisa_c_finantsteenused.pdf. 36 Current State of Crowdfunding in Europe, lk 27 jj. Kättesaadav:

https://www.sbs.ox.ac.uk/sites/default/files/Entrepreneurship_Centre/Docs/OxEPR2/current-state-crowdfunding-europe-

2016.pdf. 37 OECD Economic Surveys, Estonia, September 2017, Overview, lk 45, http://www.oecd.org/economy/surveys/Estonia-2017-

OECD-economic-survey-overview.pdf. 38 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, https://www.mkm.ee/sites/default/files/lisa_c_finantsteenused.pdf.

16

jagamismajanduse maht 2020. aastaks ligikaudu 130-450%, saavutades turumahu 32 miljonit eurot

(platvormide ja teenuseosutajate müügitulu kokku).

2016. a avaldas Hollandis asuv Euroopa alternatiivse ja kogukondliku rahastuse ekspertiisikeskus

CrowdfundingHub ulatusliku uuringu ühisrahastuse hetkeolukorrast 27 Euroopa riigis.39 Keskus töötas

välja ka viieteistkümnel näitajal põhineva alternatiivrahastuse küpsusindeksi (ingl Alternative Finance

Maturity Index), mille kohaselt paigutus Eesti 4. kohale.40 Eesti paistis seega silma positiivse näitena,

olles ühisrahastuse edenemise osas Euroopas Suurbritannia, Hollandi ja Prantsusmaa järel neljandal

positsioonil.

Eelviidatud alternatiivse ja kogukondliku rahastuse ekspertiisikeskuse CrowdfundingHub uuringust

selgus, et nii investorid kui ettevõtjad on ühisrahastuse suhtes aina optimistlikumalt meelestatud.

Nüüdseks näitab praktika, et ühisrahastus on juurdunud tõsiseltvõetava finantseerimisallikana.

Ühisrahastuse jõulisele laienemisele on kaasa aidanud asjaolu, et tegu on rahvusvahelise sektoriga.

Samuti on Euroopa Investeerimisfond võrrelnud erakapitali-investeeringute osakaalu SKPs, st Baltikum

vs EL, ja seal on Balti riigid keskmisele (0,3% SKP-st) viimastel aastatel järele jõudnud.41

Joonis 8. Kaasatud kogusumma, 10 parimat ELi liikmesriiki (miljonites eurodes)42

Ühisrahastusteenuseosutajate arv ja nende vahendatud rahastuse maht on Eestis kiiresti kasvanud. Selle

maht elaniku kohta on Eestis üks Euroopa suurimaid.43 2018. aasta lõpus oli Eestis registreeritud ligi 20

ettevõtet, kes haldasid ühisrahastusplatvorme. Nende platvormide kaudu vahendatud rahastuse jääk oli

2018. aasta lõpus 150–180 miljonit eurot ehk kuni 0,7% SKPst. 2013-2018 aastate tehingute

koguväärtus ulatus ligi 500 miljoni euroni ja suure osa sellest moodustasid viimaste aastate tehingud.

Uute platvormide lisandumisest hoolimata on ühisrahastusturg suhteliselt kontsentreeritud. Viie suurima

ettevõtte väljastatud rahastuse maht on üle 90% kogu rahastuse mahust.44

39 Current State of Crowdfunding in Europe. Kättesaadav:

https://www.sbs.ox.ac.uk/sites/default/files/Entrepreneurship_Centre/Docs/OxEPR2/current-state-crowdfunding-europe-

2016.pdf. Euroopa riikide ühisrahastuse seisukorra analüüsimiseks moodustas CrowdfundingHub 15 näitajast koosneva

indeksi, millest 8 on seotud regulatsioonidega ning ülejäänud peegeldavad turu suurust, ühisrahastuse erinevate vormide

esindatust konkreetses riigis, samuti saadavaloleva info organiseeritust ja ligipääsetavust. 40 Äripäev, https://www.aripaev.ee/reklaamartiklid/2016/05/27/eesti-on-uhisrahastuse-kupsusindeksi-jargi-euroopas-4-kohal.

Alternatiivrahastuse küpsusindeks aitab mõista iga uuringus osalenud riigi ühisrahastuse turu hetkeolukorra põhjuseid.

Viieteistkümnest näitajast kaheksa on seotud regulatsioonidega. Teised näitajad on nt turu suurus, ühisrahastuse erinevate

vormide esindatus konkreetses riigis, samuti saadavaloleva info organiseeritus ja ligipääsetavus. Küpsusindeks keskendub

erinevate riikide ühisrahastuse ekspertide esitatud info analüüsile positiivse ja negatiivse poole pealt. Nt ühisrahastuse

maksusoodustuste poolest on Suurbritannia võrreldes teiste Euroopa riikide eesrinnas. Allikas: Ibid. 41 Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi mitteametlik tagasiside käesolevale dokumendile. 42 Allikas: https://bruegel.org/wp-content/uploads/2019/03/PC-06_2019_-1.pdf, lk 3. 43 Allikas: https://www.jbs.cam.ac.uk/fileadmin/user_upload/research/centres/alternative-finance/downloads/2018-ccaf-exp-

horizons.pdf. 44 Eesti Pank, Finantssektori struktuuri ülevaade, 2019, lk 20.

17

Teadaolevalt tegutseb Eestis käesoleval ajal üle 30 ühisrahastusteenuse osutaja. Täpset nimekirja ei ole

võimalik koostada, kuna nimetatud ettevõtetel puudub teavitamis-, registreerimis- või loakohustus. Eesti

Panga statistikas kajastuvad hetkel vaid suuremad teenuseosutajad. Täpseid ühisrahastussektori

mahtusid seega hinnata ei ole võimalik ja käesolevas seletuskirjas esitatud mahud on ligikaudsed.

Eesti Panga andmetel ulatub ühisrahastusteenuste osutajate vahendatud rahastuse maht45 2020. a

sügiseks hinnanguliselt ligikaudu 1 miljardi euroni. Kuigi kriisiperiood võib tuua teatud muudatusi turul,

siis eeldavasti jätkub ühisrahastusturu mahtude kasv ka tulevikus (vt tabel 3). Ligikaudu 60 %

rahastusest on seotud Eestiga ja ülejäänu liigub välismaale. Võib eeldada, et välismaale suunatud

rahastuse maht kasvab tulevikus, kuivõrd ühisrahastusteenuse osutajad laiendavad oma tegevust

välisturgudele. Lainemist välisturgudele hakkab tõenäoliselt soodustama ka 2021. aasta novembris

rakenduv EL ühisrahastusteenuse määrus.

Tabel 3. Ühisrahastuse mahud Eestis46 Aasta 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020*

Vahendatud

rahastuse maht

(mln eur)

29 41 66 95 168 313 196

Rahastuse jääk

perioodi lõpus

(mln eur)

29 50 93 144 235 370 414

Eesti Panga hiljutise leibkondade finantskäitumise küsitluse tulemuste järgi on 2% leibkondadest oma

säästusid paigutanud ühisrahastusplatvormidesse. Samas investeerivad paljud Eesti väikeinvestorid ka

välismaa ühisrahastusteenuste osutajate portaalidesse, eeskätt Läti suurtesse ühisrahastusplatvormidesse

(nt Mintos, Twino).

3.1.3. Ülevaade krüptovarade turust

Järgmine joonis illustreerib küptoraha laadsete varade kasvu. Eeldatakse, et kasvavad investeeringud

krüptovara haldamise tehnoloogiasse suurendavad krüptovara haldamise lahenduste kasutamist kogu

maailmas.47

Joonis 9. Krüptovarde globaalse turu kasv48

45 Palume arvestada, et antud arvutused on ligikaudsed ja hinnangulised, kuivõrd käesoleval ajal puudub ühisrahastusteenuse

osutajatel registreerimis- või loakohustus, mistõttu on ülevaadet turust keeruline saada. 46 Allikas: Eesti Pank. 47 Crypto Asset Management Market by Solution (Custodian and Wallets), Application Type (Web-based and Mobile), End

user (Individual and Enterprise (Institutions (BFSI, Hedge Funds), Retail and eCommerce)), Region - Global Forecast to 2025,

allikas: https://www.marketsandmarkets.com/Market-Reports/crypto-asset-management-market-201925303.html. 48 Examining Regulatory Frameworks for Digital Currencies and Blockchain”, July 30, 2019.

18

Maailmas on ringluses ligi 8 000 erinevat virtuaalvääringut, turuväärtusega 560 miljardit USA dollarit

(467 miljardit eurot).49 Suure osas aga moodustavad sellest tehingud bitcoin’ga.

Konkreetselt Eestiga seoses ametlikku statistikat tokenite kaudu kapitali kaasamise mahtude kohta ei

ole. 2018. aastal avaldatud Ernst & Young uuringu kohaselt ulatus Eestiga seotud ICO-de maht 63

miljoni USA dollarini (53 mln euroni), mis on teiste riikide võrdluses märkimisväärne. Uuringus peeti

Eestiga seotuse all silmas seda, et tokeni emitent on Eestis asutatud või tokeni emitendi asutajad või

juhid on Eestist pärit. Eesti ühingutega seotud ICO statistikat on kogunud ka advokaadibüroo NJORD

Law Firm. Nende avaldatud andmete põhjal on Eesti ühingute kaasatud ICO mahud järgmised:

Tabel 4. Kapitali kaasamine läbi ICO-de (millel on seos Eestiga) ICO-de koguarv ICO-de arv,

kaasatud kapitali maht on teada

ICO-de maht (eurodes)

2017 28 24 198 mln

2018 110 50 148 mln

Lisaks on koostanud rahvusvahelisi võrdlusi token’te emiteerimisest ka teine audiitorbüroo – PWC.

Nend avaldatud ülevaate kohaselt oli Eesti hoidmas maailmas 6. kohta aastal 2019 läbi viidud

emissioonide osas.50 Selle ülevaate kohaselt peetakse Eestit jätkuvalt üheks atraktiivseks kohaks, kus

selliseid emissioone korraldada.

Samas tuleb märkida, et ei pruugi olla selge, mis tingimustel klassifitseeritakse vastavad kapitali

kaasamise viisid ICO-deks või hoopis pigem STO-deks (securities token offering).51

3.1.4. Virtuaalvääringu teenuse osutajad Eestis

Kõige hilisema ülevaate Eesti virtuaalvääringu teenuse osutajate kohta on võmalik leida Rahapesu

andmebüroo 22.09.2020 avalikustatud uuringust.52 Käesoleval ajal tegutseb Eestis ligikaudu 350

teenuseosutajat.

2020. aasta 1. augusti seisuga kehtis erinevaid virtuaalvääringute tegevuslube kokku 611 (295

virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse, 261 rahakotiteenuse ja 55 virtuaalvääringu teenuse

luba), mida on 2020. aasta talve lõpuga võrreldes ligikaudu kolm korda vähem.53 Hiljutised

seadusemuudatused annavad alust arvata, et viidatud tegevusloaga ettevõtete arv Eestis võib veel

täiendavalt langeda. Novembri lõpu seisuga on tegevusluba umbes 340 ettevõttel.

2020. aasta märtsi seisuga Eestis tegevusluba omanud ettevõtted olid noored, valdavalt asutatud kas

2018. või 2019. aastal (vastavalt 47% ja 41%). 96% ettevõtetest olid asutatud mitte varem kui 2016.

aastal.54

Eesti turul tegutsevate virtuaalvääringute teenuste pakkujate vahendatud teenuste kogukäive on kiiresti

kasvanud. Kui 2018. aastal oli see suurusjärgus 590 miljonit eurot, siis 2019. a esimesel poolaastal juba

kaks korda kõrgem – 1,2 miljardit eurot. Virtuaalvääringu teenuse vahendamise käibed varieeruvad

ettevõtete puhul väga suurtes piirides. Mõlemal perioodil kuulus suurim käive ühele ettevõttele,

vastavalt 420 miljonit eurot 2018. aastal ja 820 miljonit eurot 2019. a esimesel poolaastal. Teenuse

pakkumisega alustanud ettevõtete seas oli vahendatud tehingute mediaankäive 2018. aastal 94 tuhat

eurot ja 2019. aasta esimeses pooles 50 tuhat eurot. 83 ehk ligikaudu kolmandik virtuaalvääringu

49 Veebilehe coinmarketcap.com andmetel (seisuga 15. detsember 2020). 50 https://www.pwc.com/ee/et/publications/pub/Strategy&_ICO_STO_Study_Version_Spring_2020.pdf 51 Allikas: Krüptovarade reguleerimise VTK, 2019. 52 Virtuaalvääringu teenuse pakkujate uuring, kättesaadav: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-

pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 53 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 54 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b.

19

ettevõtet olid 2018. aastal teenuseid vahendanud; 2019. aasta I poolaasta kohta tegi seda juba 188

ettevõtet.55

Joonis 10. Ettevõtete jagunemine vahendatud tehingute käibe alusel56

91% Eestis tegevust alustanud virtuaalvääringu teenust pakkuvatest ettevõtetest võimaldasid küsitlusele

vastamise hetkel kaubelda või hoiustada Bitcoini. Levinud virtuaalvääringud, millega kaubeldakse, on

ka Ethereum (67%), Litecoin (44%) ja Bitcoin Cash (44%). 8% ettevõtetest aktsepteerisid teenuse

osutamisel sularaha. 57

Tabel 5. Eestis tegevust alustanud virtuaalvääringu teenuse pakkujate ärisuhete arv ja

vahendatud tehingute käive58

55 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 56Allikas: RABi uuring, PPA joonis, https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-

uuring.pdf?9fd7e5611b. 57 Allikas: https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b. 58 Allikas: Virtuaalvääringu teenuse pakkujate uuring, kättesaadav:

https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b.

20

Üldine võrdlus

Kui võrrelda Eesti finantssektori kogumahtusid, siis virtuaalvääringu teenuse osutajate ja

ühisrahastusteenuse osutajate poolt vahendatavate teenuste kogukäive on endiselt marginaalne.

Joonis 11. Finantsteenuste sektori kogumaht võrreldes virtuaalvääringu ja ühisrahastuse

sektoriga

4. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

4.1. Ülevaade eelnõu ülesehitusest

EELNÕU

Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

§ 2. Seaduse kohaldamine

§ 3. Investeerimisinstrument ja sellega seotud teenused ning rahastuse taotleja

§ 4. Virtuaalvääringud ja nendega seotud teenused

§ 5. Seaduses kasutatud muud terminid

2. peatükk

TEENUSEOSUTAJANA TEGUTSEMISE ÕIGUS

§ 6. Tegevusluba

§ 7. Tegevusloa taotlemine

§ 8. Äriplaan

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

§ 10. Tegevusloa andmise otsus

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

§ 12. Tegevusloa kehtivuse lõppemine

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

§ 14. Avalikkuse teavitamine

21

3. peatükk

OLULINE OSALUS

§ 15. Oluline osalus

§ 16. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

§ 17. Osaluse omandamisest teavitamine

§ 18. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed

§ 19. Menetlus ja menetlustähtajad

§ 20. Osaluse omandamise tingimused

§ 21. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

§ 22. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

§ 23. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

4. peatükk

JUHTIMINE JA NÕUDED TEGEVUSELE

1. jagu

Teenuseosutaja juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 24. Teenuseosutaja asukoht ja peakontor

§ 25. Teenuseosutaja tegevus välisriigis

§ 26. Nõuded juhtorgani liikmetele ja töötajatele

§ 27. Juhtorganite liikmetest ja audiitorettevõtjast teavitamine ning juhtorgani liikme tagasikutsumine

§ 28. Nõuded juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele

§ 29. Sise-eeskirjad

§ 30. Sisekontroll ja vastavuskontrolli funktsioon

§ 31. Teenuseosutaja töötaja kohustus Finantsinspektsiooni teavitada

§ 32. Andmete säilitamine

2. jagu

Teenuseosutaja tegevusnõuded

§ 33. Teenuseosutaja tegevuse edasiandmine ja kolmanda isiku teenuste kasutamine

§ 34. Huvide konflikti maandamise ja vältimise nõuded

§ 35. Teenuseosutaja või temaga seotud isikute osalemine investeerimisprojektides

§ 36. Tasu või hüve seoses teenuse osutamisega

§ 37. Konto avamise kohustus ja sellest informeerimine

§ 38. Nõuded eriotstarbelise üksuse kasutamisele ühisrahastusteenuse osutamisel

§ 39. Nõuded finantsvahendusplatvormile

5. peatükk

TEENUSE OSUTAMINE JA RAHASTUSE TAOTLEMINE

1. jagu

Teenuse osutamisele esitatavad üldnõuded

§ 40. Üldnõuded teenuse osutamisele

§ 41. Üldnõuded rahastuse taotlejale

§ 42. Teabe avalikustamine majandustegevuse kohta

§ 43. Nõuded teenuseosutajale, kes osutab teenust, mille raames on võimalik vahetada

virtuaalvääringut või investeerimisinstrumenti raha vastu

2. jagu

Investeerimisinstrumendi pakkumise ja vahendamise nõuded

§ 44. Üldised teabe avalikustamise nõuded

22

§ 45. Teabe avalikustamine investeerimisprojekti kohta

§ 46. Teabe avalikustamine investeerimisinstrumendiga tehtavate tehingute hindade kohta

finantsvahendus-platvormil

§ 47. Investeerimisinstrumendi asjakohasuse hindamine investorile

§ 48. Lepingueelne järelemõtlemisaeg investeerimisinstrumendi pakkumisel

§ 49. Ettenägematute kulude reserv, investeerimisinstrumendi tulususe või tootluse garanteerimine ja

tagasiostugarantii

§ 50. Eelseadistatud investeerimine ühisrahastusteenuse korral

3. jagu

Põhiteabedokument, kahju nõudmine ja investeerimisinstrumendi pakkumise peatamine

§ 51. Nõuded põhiteabedokumendile

§ 52. Eksitav, vigane või ebatäpne teave põhiteabedokumendis ja põhiteabedokumendi muutmine

§ 53. Finantsinspektsiooni kohustused seoses põhiteabedokumendiga ja õigus nõuda

põhiteabedokumendi muutmist

§ 54. Põhiteabedokumendi registreerimine või pakkumisest teavitamine

§ 55. Investoritele kahju hüvitamine

§ 56. Pakkumise peatamine

4. jagu

Siseteabe väärkasutamine ja turumanipulatsioon

§ 57. Siseteabe väärkasutamist ja turumanipulatsiooni reguleerivate sätete kohaldamine

§ 58. Siseteabe avalikustamine investeerimisinstrumentide kohta

§ 59. Siseteabe väärkasutamise keeld

§ 60. Turumanipulatsioon ja selle toimepanemise keeld

5. jagu

Kliendi kaebused

§ 61. Kliendi kaebuse lahendamine

6. peatükk

INVESTEERIMISINSTRUMENDI REGISTRI PIDAMINE JA KANDED

INVESTEERIMISINSTRUMENTIDEGA

§ 62. Investeerimisinstrumendi registreerimine

§ 63. Nõuded registripidajale

§ 64. Registrisse kantavad andmed ja nende töötlemine

§ 65. Investeerimistokeni registreerimine ja registrikande õiguslik tähendus

7. peatükk

NÕUDED KAPITALILE, OMAVAHENDITELE JA VARADE HOIDMISELE

§ 66. Teenuseosutaja osa- või aktsiakapital

§ 67. Nõuded teenuseosutaja omavahenditele

§ 68. Kliendi vara hoidmise nõuded

23

8. peatükk

RAAMATUPIDAMINE JA ARUANNETE ESITAMINE FINANTSINSPEKTSIOONILE

§ 69. Raamatupidamise korraldamine

§ 70. Aruannete esitamine Finantsinspektsioonile

§ 71. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll ja puuduste kõrvaldamine

§ 72. Audiitorkontroll

§ 73. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

9. peatükk

ISIKUANDMETE KAITSE JA TEENUSEOSUTAJA TALITLUSPIDEVUS

§ 74. Isikuandmete töötlemine ja isikuandmete kaitse nõuded

§ 75. Teenuseosutaja talitluspidevuse tagamine

§ 76. Turvalisusega seotud intsidentide tuvastamine ja lahendamine

10. peatükk

TEENUSEOSUTAJA ÜMBERKUJUNDAMINE, ÜHINEMINE, LÕPETAMINE JA

PANKROT

§ 77. Ümberkujundamine

§ 78. Ühinemine

§ 79. Jagunemine

§ 80. Tegevuskava äritegevuse lõppemise kohta

§ 81. Lõpetamine

§ 82. Pankrot

11. peatükk

JÄRELEVALVE

§ 83. Järelevalve alused ja ulatus ning järelevalve teostamine

§ 84. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

§ 85. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel

§ 86. Selgituste andmisest keeldumise alused

§ 87. Kohapealne kontroll

§ 88. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

§ 89. Ettekirjutus

§ 90. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni

taotlusel

§ 91. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus

§ 92. Sunniraha

12. peatükk

VASTUTUS

§ 93. Põhiteabedokumendiga seotud nõuete rikkumine

§ 94. Muu teabe avalikustamise nõuete rikkumine

§ 95. Teenuse osutamisega seotud kohustuse rikkumine

§ 96. Vastutuse siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni eest

§ 97. Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmine

§ 98. Investeerimisinstrumendi registreerimisega seotud nõuete rikkumine

§ 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine

§ 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine

§ 101. Teenuseosutaja ülesannete edasiandmise korra rikkumine

§ 102. Teenuseosutaja juhtorgani kohustuste rikkumine

§ 103. Omavahendite nõuete rikkumine

§ 104. Vara hoidmise nõude rikkumine

24

§ 105. Huvide konflikti maandamise nõuete rikkumine

§ 106. Teenuseosutaja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine

§ 107. Isikuandmete kaitse ning talitluspidevuse ja turvalisuse tagamisega seotud nõuete rikkumine

§ 108. Teenuseosutaja jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise ja lõpetamisega seotud nõuete

rikkumine

§ 109. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/1503 nimetatud nõuete rikkumine

§ 110. Menetlus

13. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

1. jagu

Üleminekusätted

§ 111. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

2. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 112. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

§ 113. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

§ 114. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse muutmine

§ 115. Krediidiasutuste seaduse muutmine

§ 116. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadu

§ 117. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

§ 118. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus

§ 119. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine

§ 120. Väärtpaberituru seaduse muutmine

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 121. Seaduse jõustumine

Eelnõuga ei reguleerita küsimusi, mis EL ühisrahastusmäärusele tuginedes on otsekohalduva iseloomuga.

Euroopa Liidu õiguse kohaselt on keelatud otsekohalduva õigusakti sisu ümber kirjutada riigi õigusesse.

Eelnõuga reguleeritakse küsimusi, milles EL ühisrahastusmäärus on liikmesriigile selle õiguse andnud või

vastava kohustuse pannud.

4.2. Ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seadus

(edaspidi ÜMIVS)

Paragrahv 1 määratleb seaduse reguleerimisala. Selles nimetatud mõisted on defineeritud eelnõu

paragrahvides 3 ja 4.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt on seadusega reguleeritud ühisrahastusteenuse osutamine ulatuses, milles see

täpsustab ja täiendab sätteid, mis sisalduvad EL ühisrahastusmääruses. Käesoleva lõike kohaselt kehtestatakse

eelnõuga EL ühisrahastusteenuse osutajatele nõuded niivõrd, kuivõrd see on lubatud või nõutud viidatud EL

määrusega. Eeskätt antakse eelnõuga pädevale asutusele järelevalvetegevuseks asjaomased meetmed ja

kehtestatakse võimalus nõuete rikkumisel puhul sekkuda, sh määrata karistusi või võtta tarvitusele muid

haldusmeetmeid.

EL ühisrahastusmääruse artikli 29 tähenduses pädevaks asutuseks Eestis on Finantsinspektsioon (vt eelnõu §

83 lõige 5). Finantsinspektsioonil on seega kõik õigused, mis on sätestatud EL ühisrahastusmääruses ja mis

eelnõuga sätestatakse.

25

Lõike 1 punkt 2 sätestab, et seadust kohaldatakse investeerimisinstrumentide vahendamise teenuste

osutajatele. Nimetatud lõike alusel reguleeritakse neid ühisrahastusteenuse osutajaid, kes lõikes 1

nimetatud EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse ei kuulu. Siia on hõlmatud nt

tarbijakrediidipõhised ühisrahastusmudelid ning muud teenuseosutajad, kes vahendavad kolmandate

isikute investeerimisinstrumente. Täpsemalt on investeerimisinstrumentide vahendaja mõiste lahti

seletatud eelnõu § 3 lõike 8 selgitustes.

Lõike 1 punkti 3 kohaselt reguleerib seadus investeerimisinstrumentide pakkumist.

Investeerimisinstrumendi pakkumise kohta vt lähemalt eelnõu § 3 lõigete 2-4 selgitusi.

Lõike 1 punktiga 4 sätestatakse, et seadust kohaldatakse ka virtuaalvääringu teenuse osutajatele. Seega,

võrreldes kehtiva õigusega on virtuaalvääringu teenuste osutamisega seotud õiguslik regulatsioon

toodud RahaPTS-ist eriseaduse ehk ühisrahastuse ja muude investeerimisinstrumentide ning

virtuaalvääringute seaduse kohaldamisalasse.

Lõike 1 punktiga 5 sätestatakse, et § 1 lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud teenuseosutajate üle

kehtestatakse eelnõuga nõuded asutamisele, tegevusele, lõpetamisele, samuti vastutuse ja järelevalve

teostamise sätted. Lõike 1 punktis 1 nimetatud teenuseosutajatele kehtestatakse eelviidatud nõuded

ulatuses, milles see on lubatud ja võimalik EL ühisrahastusmääruse alusel. Eelnõu üheks eesmärgiks ongi

rakendada EL ühisrahastusmääruse valikukohti ja kehtestada nõuded, mis selle alusel liikmesriikidele

pannakse, ning võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1504, millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta.

Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega

täpsustatakse, et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid,

arvestades eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

Paragrahvis 2 loetletakse teenused ja instrumendid, millele seadust kohaldatakse.

Eelnõu kohaldumisala illustreerib lihtsustatud kujul järgmine tabel.

Tabel 6. Eelnõu kohaldumisala vastavalt instrumendi liigile ÜLDNIMETUS INSTRUMENDI LIIK KAS EL

ÜHISRAHASTUS-

MÄÄRUS

REGULEERIB

KAS EELNÕU

(ÜMIVS)

REGULEERIB

INSTRUMENDI

PAKKUMISEL

AVALIKUSTATAV

TEAVE

INVESTEERIMIS-

INSTRUMENT

Mitte-MiFID instrument

[EL ühisrahastusmääruse art

2(1) punkt n] ehk vabalt

võõrandatav mitte-MiFID

instrument

Jah

(kui pakkumise

koguväärtus on alla

5 mln euro)

Osaliselt

(järelevalve,

karistused jm)

Põhiteabedokument

(ÜVIMS 5. ptk)

Muu mitte-MiFID

instrument, nt OÜ osad, mis

ei ole vabalt võõrandatavad

Ei Jah

Ettevõtte laen läbi

ühisrahastuse

Jah

(kui pakkumise

koguväärtus on alla

5 mln euro)

Osaliselt

(järelevalve,

karistused jm)

Tarbijakrediit läbi

ühisrahastuse

Ei Jah

VÄÄRTPABER MiFID finantsinstrument

(VPTS § 2 väärtpaber)

Jah

(kui pakkumise

koguväärtus on alla

5 mln euro)

Osaliselt

(järelevalve,

karistused jm)

RM prospektimäärus

(VPTS)

KRÜPTOVARA Virtuaalvääring Ei Jah ÜVIMS üldised teabe

avalikustamise

nõuded (5. ptk)

Lõikes 1 on sätestatud loetelu isikutest ja teenustest, millele seadust kohaldatakse. Nimetatud

teenuseosutajate hulka kuuluvad sama lõike neljas punktis nimetatud isikud.

26

Punkti 1 järgi kohaldatakse seadust Eestis asutatud investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja

virtuaalvääringu teenuse osutajale (nimetatud teenuseosutajat nimetatakse seaduses ja käesolevas

seletuskirjas edaspidi koos teenuseosutajateks). Teisisõnu kohaldatakse seadust kõikidele

teenuseosutajatele, kes on Eestis asutatud ja osutavad Eesti füüsilistele ja juriidilistele isikutele

investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringutega seotud teenuseid. Kuna investeerimisinstrumendi

vahendamise teenus hõlmab ka ühisrahastusteenust EL ühisrahastumääruse järgi, tuleb viimase osas

arvestada ka § 1 lõike 1 punktis 1 toodud piirangut ja selles osas kohaldatakse seadust niivõrd kuivõrd

see on lubatud EL ühisrahastusmäärusega. Eestis asutatud investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuse osutaja ja virtuaalvääringu teenuse osutaja mõisted on avatud eelnõu § 3 lõikes 8 ning

virtuaalvääringu teenuse osutaja mõiste eelnõu § 4 lõikes 2.

Punkti 2 järgi kohaldatakse seadust ka kes on saanud tegevusloa vastavalt EL ühisrahastusmäärusele ja kes

on asutatud Eestis või kes osutavad Eestis teenuseid. Sätet kohaldatakse koosmõjus eelnõu § 1 lõike 1 punktiga

1 (vt viidatud sätte selgitusi eespool).

Punkti 3 järgi kohaldatakse seadust ka käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata isikule, kes taotleb

rahalisi vahendeid või pakub investeerimisinstrumente (viidatud isikuid nimetatakse eelnõus ja

käesolevas seletuskirjas edaspidi rahastuse taotlejaks). Käesoleva punkti alla kuuluvad need isikud, kes

pakuvad enda tegevuse või äritegevusega seotud investeerimisinstrumente ise, st ilma teenuseosutajata,

kes investeerimisinstrumente vahendaks. Nimetatud isikuid ei käsitleta eelnõu tähenduses

teenuseosutajatena, st nad ei pea endaga seotud investeerimisinstrumendi pakkumiseks taotlema

tegevusluba vastavalt eelnõu paragrahvi 7 lõikele 1, kuid endaga seotud investeerimisinstrumentide

pakkumisel kohaldub analoogselt VPTS-is sätestatud väärtpaberite avaliku pakkumise korral siiski

eeskätt teabe andmise, st põhiteabedokumendi avalikustamise või Finantsinspektsioonis registreerimise

kohustus (vt eelnõu 5. peatükk, eeskätt §-d 45 ja 51).

Lõige 2 täpsustab, et käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükis sätestatut ei kohaldata EL ühisrahastusmääruse artikli

2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tuleneva nõude ja punktis n nimetatud instrumendi pakkumisele või

vahendamisele, välja arvatud juhul kui nende investeerimisinstrumentide pakkumise koguväärtus kõikide

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku selle pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul

ületab 5 000 000 eurot. Kuna investeerimisinstrumendi alla kuuluvad ka EL ühisrahastusmääruse kohased

mitte-MiFID väärtpaberid ja ettevõtluslaenud, siis nende investeerimisinstrumentide pakkumisele või

vahendamisele eelnõu teenuse osutamise nõudeid ei kohaldata, vaid sellisel juhul kohaldatakse EL

ühisrahastusmäärust. Samas, kui nimetatud instrumendi pakkumise koguväärtus kõikide Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriikide kohta kokku pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab 5 000 000 eurot, siis kohaldatakse sellisele teenuseosutajale käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükke.

Lõike 3 järgi kohaldatakse Eestis asutatud teenuseosutajale, kes on saanud tegevusloa vastavalt EL

ühisrahastusmäärusele ning lepinguriigis asutatud krediidiasutusele, investeerimisühingule,

makseasutusele ja e-raha asutusele üksnes käesoleva seaduse 2., 5., 6., 11. ja 12. peatükis sätestatut.

Käesoleva lõike eesmärk on tagada, et nende ettevõtjate, kellele on väljastatud tegevusluba muu

õigusakti kui käesoleva seaduse alusel (st EL ühisrahastusmääruse, KAS, VPTS, MERAS), tegevus

oleks kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega (st eelnõu 5. peatüki nõuetega), ning teisalt, et käesolevas

seaduses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldataks nimetatud ettevõtjate suhtes ka sarnast järelevalvet

ja vastutuse sätteid nõuete rikkumise eest (vastavalt eelnõu 11. ja 12. peatükid). Ühtlasi vähendatakse

sellise konstruktsiooniga ka ettevõtjate halduskoormust, kuna finantssektori järelevalvesubjektide

tegevusnõuded on suures ulatuses sarnased, siis eelnõus reguleeritud teenuste pakkumisel peab eelpool

viidatud ja juba olemasoleva finantstegevuse loaga isik täitma üksnes konkreetseid spetsiifilisi nõudeid,

mis tagavad teenuseosutajate võrdse kohtlemise ja investorite ühetaolise kaitse.

Lõike 4 kohaselt on teenuseosutajal õigus osutada § 1 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud teenuseid

(ehk investeerimisinstrumentide vahendamise ja virtuaalvääringu teenust) välisriigis piiriüleselt või

asutades selleks filiaali, misjuhul kohaldatakse sellisele piiriülese teenuse osutamisele või välisriigi

filiaali asutamisele käesoleva seaduse §-i 25. Viimatinimetatud sätte kohaselt tuleb enne teenuste

27

piiriülest osutamist või filiaali asutamist eelnevalt Finantsinspektsiooni teavitada ning esitada samas

sättes märgitud andmed ja dokumendid.

Sellega seonduvalt tuleb märkida, et eelnõuga ei ole ette nähtud võimalust välisriigi teenuseosutajal

osutada Eestis teenust piiriüleselt, mis tähendab, et Eestis püsivalt teenuse osutamiseks peab

teenuseosutaja asutama eraldi juriidilise isiku ja taotlema Eestis vastava tegevusloa. Nimetatud piirangu

põhjus seisneb selles, et käesoleva eelnõuga luuakse teenuseosutajatele väga spetsiifiline õiguslik

raamistik (kehtestatavad nõuded ei ole EL tasandil ühtlustatud) ja teadaolevalt paljudes liikmesriikides

samaväärseid nõudeid veel kehtestatud ei ole.

Lõike 5 kohaselt kohaldatakse rahastuse taotlejale, kes ei tegutse teenuseosutajana, üksnes eelnõu 5.,

11. ja 12. peatükis sätestatut. Eeltoodu kehtib juhul, kui rahastuse taotleja ei ole samaaegselt

investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja (vt ka § 3 lõiked 7 ja 9). Sätte eesmärk on

tagada, et isikule, kes pakub endaga seotud investeerimisinstrumente, peaks rakendama oma tegevuses

vähemalt samaväärseid nõudeid kui tegevusloaga teenuseosutaja, vähemalt selles osas, mis puudutab

teabe andmist, järelevalvet ja vastutust. Nimetatud kohustus on analoogne VPTS-is sätestatud

väärtpaberi (avaliku) pakkumisega, st enda äriühinguga seotud väärtpaberite emiteerimise puhul tuleb

avaldada teabedokument (väärtpaberite puhul prospekt), kuid teise äriühingu väärtpaberite pakkumist

käsitletakse investeerimisteenusena, mille jaoks tuleb pakkumise korraldajal taotleda

investeerimisühingu tegevusluba.

Lõike 6 kohaselt ei kohaldata füüsilisest isikust tarbijakrediidi taotleva rahastuse taotleja suhtes

käesolevas seaduses sätestatut. Välistuse eesmärk on mitte kohustada füüsilist isikut, kes tarbijakrediidi

näol taotleb eelduslikult rahastust väikses mahus ja enda tarbeks, järgima käesolevas seaduses sätestatud

nõudeid, mis tavapäraselt rahastuse taotlemisega kaasnevad (sh põhiteabedokumendi avalikustamine).

Samas tasub märkida, et juhul, kui füüsiline isik taotleb tarbijakrediiti, siis kohaldatakse sellisele

rahastuse taotlemisele siiski asjakohaseid tsiviilõigussuhteid reguleerivaid õigusakte, sh ka KAVSi

ajaomaseid sätteid.

Lõike 7 kohaselt on seaduse kohaldamisalast välistatud finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajad.

Seadus ei kohaldu ka muude samaväärsete teenuste osutamisel, kui investorile või teenuse kliendile ei

kaasne ega pidanudki kaasnema teenuseosutaja või rahastuse taotleja poolset vastusooritust, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud lõike eesmärk on välistada seaduse kohaldumisalast

mittetulunduslikud ja heategevusliku eesmärgiga ühisrahastusprojektid; samuti sellised ettevõtmised,

mille puhul on selgelt enne kliendi või investori poolset kapitali panustamist temale kommunikeeritud,

et üleantud kapitali ei tagastata või oma panustatud kapitali eest ei pakuta vastutasuks asju, õiguseid või

muid hüvesid. Hoolimata eeltoodust tuleb annetuspõhised ja finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajatel

esitada enne majandustegevuse alustamist registripidajale teade annetuspõhisel ja finantstuluta

ühisrahastusteenuse osutamisel vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule.

Nimetatud säte on vajalik selleks, et finantsjärelevalveasutusel oleks võimalik saada ülevaadet Eestis

tegutsevatest finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajate kohta ning kaardistada vastavas sektoris

tegutsevad ettevõtjad kui ka nendega seotud riskid. Muus osas käesolevat seadust finantstuluta

ühisrahastusele ei kohaldata.

Nimetatud raamistik peaks tagama lihtsustatud korra nendele, kelle tegevuseks on finantstuluta ühisrahastus,

ning avalikus registris märgitud finantstuluta tegevusala peaks andma investoritele enam kindlust selles osas,

et kõikide vastava ühisrahastusteenuse pakkuja poolt läbiviidud rahakogumiste näol on tegemist tõepoolest

finantstuluta ettevõtmisega ning investor ei saa oma panustatud kapitali või muu varalise hüve vastu midagi.

Lisaks leiavad eelnõu koostajad, et finantsjärelevalvel ja seadusloojal peaks olema adekvaatne ülevaade

finantstuluta ühisrahastusteenuse osutajatest, et mõista nimetatud teenustega seotud rahapesu ja terrorismi

rahastamise riske ning reageerida, kui see peaks osutuma vajalikuks.

Lõike 8 järgi ei kohaldata seadust finantsinstrumentidele ja –teenustele, mille kohta käiv on reguleeritud

teistes finantsjärelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes, sealhulgas ei kohaldata seadust

järgmistele teenustele ja finantsinstrumentidele:

1) väärtpaberitele, mille emiteerimine, registreerimine ja tehingute tegemine on reguleeritud

väärtpaberituru seaduses (vt ka EL ühisrahastusmääruse artikkel 1 lõike 2 punkt b);

28

2) investeerimisteenuste osutamisele väärtpaberituru seaduse § 43 ja § 44 mõistes;

3) investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele kindlustustegevuse seaduse § 222 lõike 1 mõistes;

4) investeerimisriskiga pensionilepingutele kogumispensionide seaduse § 461 mõistes;

5) investeerimisriski sisaldavate krediidiasutuste hoiustele krediidiasutuste seaduse § 891 mõistes.

Eeltoodud erandite eesmärk on välistada olukorrad, kus võib tekkida normide konkurents ning anda

õiguskindlus instrumentide ja teenuste puhul, mille kohta on olemas kehtivad eriseadused ja –normid.

Lõike 9 järgi ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina KAS § 4 tähenduses selliseid rahalisi

või muid vahendeid, mille teenuseosutaja on saanud oma klientidelt investeeringute tegemise,

edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil. Sellega seoses on oluline märkida, et teenuseosutajal,

sarnaselt teiste finantseerimisasutustega ning ettevõtjatega, kes ei ole krediidiasutused, ei ole lubatud

avalikkuselt vastu võtta hoiuseid ja muid taolisi tagasimakstavaid rahalisi vahendeid (vt ka KAS § 4 lg

1). Teenuseosutaja võib enda makse- või muule kontole kogutavat investori raha või rahalisi vahendeid

kasutada üksnes investori korralduse täitmiseks (vara lahususe kohta vt ka eelnõu § 68 selgitusi).

Lõike 10 järgi peab krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja tarbijale krediidi vahendamisel (vt

KAVS § 4) või tarbijakrediidilepinguga seotud nõustamisteenuse (vt KAVS §-id 7 ja 51) osutamisel

järgima KAVS §-des 47–531 sätestatut. Nimetatud säte põhineb suuresti samasisulisel KAS § 83 lõikel

31 ning sätte idee on tagada tarbijakrediidi vahendamise puhul samasuguste nõuete järgimine hoolimata

sellest, kas teenust osutab krediidiandja, -vahendaja, krediidiasutus või ühisrahastusteenuse osutaja.

Paragrahv 3 sätestab investeerimisinstrumendi, sellega seotud teenuste ja rahastuse taotleja mõisted.

Lõikes 1 on defineeritud investeerimisinstrumendi mõiste käesoleva seaduse tähenduses. Lõike

sissejuhatava teksti kohaselt on investeerimisinstrument investeerimise eesmärgil kasutatav. See

tähendab, et investeerimisinstrument on finantsvara (finantsinstrument), mille (peamine) eesmärk on

teenida instrumendi hoidjale tulu. Sarnaselt väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberitega peaks

investeerimisinstrumendi puhul investeerimise eesmärk tähendama seda, et investeerimisinstrumendi

soetamisest ja hoidmisest tuleneda võiv tulu põhineb suuresti kellegi muu isiku kui investori panusel

rahastuse taotleja käekäigu suhtes, st investor omandab investeerimisinstrumendi, jäädes sellega

kaasnevas õigussuhtes suuresti passiivseks rahastuse taotleja ja/või vahendaja suhtes.

Punktis 1 on esitatud loetelu konkreetsetest väärtpaberitest ja instrumentidest, mida käsitatakse seaduse

tähenduses investeerimisinstrumendina. Sellisteks instrumentideks on väärtpaberituru seaduse §-s 2

lõike 1 punktides 1-8 nimetamata väärtpaberid või EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis n

nimetatud instrument. Seadusega on hõlmatud sellised eelnimetatud finantsinstrumendid, mis annavad

selle omanikule hääle-, kasumi või muid õigusi, mida tavapäraselt seostatakse osaluse omamisega või

muul viisil kontrolli teostamisega juriidilises isikus või juriidilise isiku staatust mitteomava isikute

ühenduses või muus esemes. Eeskätt kuuluvad selle määratluse alla osaühingu osad, osalus

tulundusühistus ja usaldusfondis, aga ka kontrolliõigus sihtasutuste üle ning muud väärtpaberid ja

finantsinstrumendid, mis ei ole finantsinstrumendid MiFIDII-i mõistes, kuid millega kaasneb eeltoodud

omadustega instrumendi omamine või käsutusõigus.

Punkti 2 kohaselt hõlmab investeerimisinstrumendi mõiste ka krediidilepingust, sealhulgas EL

ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud lepingust tulenevat nõuet. Punkt 2 tuleneb

üldjoontes viidatud EL ühisrahastusmääruse sättest, kuid siseriiklikku õigusesse on nimetatud punkt 2

toodud üle laiendavalt, st krediidilepinguga käesoleva seaduse tähenduses on hõlmatud nii

laenulepingud EL ühisrahastusmääruse mõistes, kuid ka tarbijakrediit KAVS-i tähenduses. Eelnõu

koostajate hinnangul on tarbijakrediidil põhinev ühisrahastusmudel nii rahastuse taotleja kui ka investori

puhul vähemalt samaväärsete riskidega. Lisaks tekiks käesolevas seaduses tarbijakrediidi reguleerimata

jätmise korral õigusselgusetus, et kas ühisrahastusmudelil põhineva tarbijakrediidi puhul (vt KAVS § 2

lg 2) kohaldataks KAVS-i või käesolevat seadust. Muud tarbijakrediidi andmist ja vahendamist eelnõu

ei reguleeri ja see jääb endiselt KAVSi kohaldamisalasse.

29

Punkti 3 järgi kuuluvad investeerimisinstrumendi mõiste alla ka tuletisinstrumendid, mis annavad selle

omanikule õiguse sama lõike punktis 1 ja 2 nimetatud investeerimisinstrument omandada. Käesoleva

seaduse tähenduses mõistetakse nimetatud tuletisinstrumentide all erinevaid instrumente, mis

võimaldavad selle omandajal tulevikus investeerimisinstrument omandada. Eeskätt liigituvad sellise

määratluse alla võlainstrumendid, mida iseenesest ei saa pidada investeerimisinstrumentideks, kuid

mille (esma)pakkumise ajal on avaldatud, et tulevikus on võimalik nimetatud võlainstrumendi

omandajal nimetatud instrument investeerimisinstrumendiks konverteerida. Lisaks peetakse käesoleva

punkti all silmas ka praktikas kasutatavaid konverteeritavad instrumente (sh laenud; ingl. k convertible

loan, convertible note), mille omandaja saab valida, kas sellise instrumendi rahastuse taotleja poolne

vastusooritus seisneb raha tagasi maksmises või osaluse või muu õiguse üleandmises.

Lõige 2 sätesab investeerimisinstrumendi pakkumise mõiste, mille kohaselt investeerimisinstrumendi

pakkumine on mistahes vormis ja vahendite, sealhulgas finantsvahendusplatvormi või muu tehnilise

lahenduse abil abil avalikkusele investeerimisinstrumendi omandamise võimaluse kohta kättesaadavaks

tehtud teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui ka pakutava investeerimisinstrumendi

osas, et võimaldab investoril otsustada investeerimisinstrumendi omandamise üle. Teisisõnu tuleb

käsitleda investeerimisinstrumendi pakkumisena iga teadet, milles on viidatud võimalusele

investeerimisinstrumente soetada ning milles on antud investorile või kliendile võimalus teha

omapoolne sooritus tehingu tegemiseks. Selliste võimaluste hulka kuulub näiteks

investeerimisinstrumendi pakkuja või investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja

maksekonto, virtuaalvääringu rahakoti või muu sarnase väärtuse ülekandmiseks võimaldatud konto

andmete edastamine investorile või kliendile koos lubadusega teha tulevikus omapoolne vastusooritus

investeerimisinstrumendi üleandmise näol. Seevastu ei käsitleta investeerimisinstrumendi pakkumisena

sellist teabe avaldamist, mille puhul ei anta investorile võimalust investeerimisinstrument omandada (vt

sama paragrahvi lõike 9 selgitused). Käesolevas lõikes märgitud avalikkuse definitsioon on avatud

seaduse § 5 lõikes 1. Sellest tulenevalt on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud erand, mille kohaselt

tegemist ei ole investeerimisinstrumendi pakkumisega tegemist juhul, kui teabe avaldamisega ei kaasne

võimalust investeerimisinstrument omandada. Praktikas kuuluvad selliste teabe avaldamiste alla näiteks

uudislood, viitamine veebilehele, kus pakkumist läbi viiakse ja muud kolmandate isikute poolt tehtud

pakkumise tutvustamised või reklaamid, kus investoril ei ole võimalik teha omapoolset sooritust

investeerimisinstrumendi omandamiseks.

Lõike 4 kohaselt tuleb investeerimisinstrumendi või virtuaalvääringu pakkumine, mille koguväärtus

kõikide lepinguriikide kohta kokku pakkumise üheaastase ajavahemiku jooksul ületab viis miljonit

eurot, registreerida Finantsinspektsioonis käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korras. Eelnõu koostajad

pidasid vajalikuks sätestada künnis, millest alates kehtivad rahastuse taotlejale (või asjakohasel juhul

investeerimisinstrumentide vahendajale) kõrgendatud teabe avalikustamise ja seejärgse

Finantsinspektsiooni teabedokumendi kontrolli nõuded. Teiselt poolt ei oleks proportsionaalne nõuda

teabedokumendi avalikustamist, vähemalt käesolevas seaduses nõutud kujul. Sarnane režiim kehtib ka

väärtpaberituru seaduses väärtpaberite avaliku ja mitteavaliku pakkumise puhul.

Esimeses lauses toodud pakkumise registreerimiskohustust ei kohaldata aga sellistele instrumentidele,

mis kuuluvad EL ühisrahastusmääruse kohaldamisalasse (vt ka määruse artikkel 1 lõike 2 punkt c).

Lõige 5 sätestab ühisrahastusteenuse mõiste, mis on defineeritud kahe erineva ühisrahastusteenuse

vormi kaudu.

Krediidipõhine ühisrahastus tähendab investorile antud võimalust omandada investeerimisinstrument,

millega rahastatakse krediiti või lõike 1 punktis 3 nimetatud tuletisinstrumenti, millega kaasneb

lubaduspakkumisse investeeritud vahendid kokkulepitud tähtajaks intressidega või muu finantstulu näol

tagastada (punkt 1). Nimetatud määratlus eeldab ka seda, et ettevõtjad, kes on saanud varasemalt KAVS

§ 2 lg 2 alusel krediidivahendaja tegevusloa, peavad eelnõu kohaselt edaspidi hakkama järgima

käesoleva seaduse nõudeid lisaks teatud KAVSi sätetele (§§ 47–531; vt eelnõu § 2 lõiget 10).

Sama lõike punkti 2 järgi kuulub ühisrahastusteenuse alla ka investeerimis- või omakapitalipõhine

ühisrahastus. Nimetatud teenuse käsitleb laiendavalt EL ühisrahastusmääruses sätestatut, st

ühisrahastusteenusena käsitatakse ka § 3 lõike 1 punktis 1 nimetatud instrumenti või selle

30

tuletisinstrumenti vastavalt sama lõike punktile 3. Nimetatud laiendus tuleneb sellest, et nii MiFID II

kui ka EL ühisrahastusmäärus nimetatud instrumente ei käsitle (st MiFID II räägib vabalt

võõrandatavatest finantsinstrumentidest), kuigi vastavad instrumendid on turul levinud ning Eesti

investoritele laialt kättesaadavad, samuti kujutavad samaväärseid või isegi suuremaid finantsriske

võrreldes laenu- või krediidipõhiste instrumentidega. Osaühingu osade võõrandamise kohta vt täpsemalt

käesoleva seletuskirja punktist 2.1.

Lõikes 6 on nimetatud isikud, keda käsitatakse investeerimisinstrumendi pakkujana käesoleva seaduse

tähenduses. Punkti 1 kohaselt võib investeerimisinstrumendi pakkujaks olla füüsilisest või juriidilisest

isikust rahastuse taotleja, sealhulgas ka EL ühisrahastusmääruses nimetatud projektiomanik (vt artikkel

2 lõike 1 punkt h). Punkti 2 järgi käsitatakse pakkujana ka investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuseosutajat ehk investeerimisinstrumentide vahendajat (vastava mõiste seletuse kohta vt sama

paragrahvi lõiget 8).

Lõige 7 täpsustab lõiget 6 ning loetleb isikud, kes võivad investeerimisinstrumenti pakkuda. Lõike

sõnastuse kohaselt võib rahastuse taotleja investeerimisinstrumendi pakkumist korraldada ise või

investeerimisinstrumentide vahendaja kaudu. Juhul, kui rahastuse taotleja vahendab kolmanda isiku

poolt pakutavaid investeerimisinstrumente, siis sellist rahastuse taotlejat käsitletakse teenuseosutajana

ja sellisel juhul tuleb lähtuda seaduses investeerimisinstrumendi pakkumise kohta sätestatust.

Lõige 8 sätestab investeerimisinstrumentide vahendaja mõiste. Investeerimisinstrumentide

vahendamise teenuse näol on tegemist teenusega, mille kaudu juriidiline isik pakub teise juriidilise isiku

poolt pakutud investeerimisinstrumente avalikkusele ning peab arvestust investeerimisinstrumentide

registri üle. Sisuliselt on tegemist igasuguse teenusega, mille käigus teenuseosutaja võimaldab kolmanda

isiku ehk mõne teise isikuga seotud investeerimisinstrumentidega kauplemist või nende omandamist või

võõrandamist. Analoogia korras võib mõista investeerimisinstrumentide vahendamise teenust kui

väärtpaberituru seaduses reguleeritud väärtpaberi pakkumise või emiteerimise korraldamise teenust

(VPTS § 43 lg 1 p 7), kuid teenusena osutatakse mitte väärtpaberite pakkumist sama seaduse paragrahvi

2 lõikes 1 toodud väärtpaberite, vaid käesoleva seaduse reguleerimisalas olevate

investeerimisinstrumentide näol. Lisaks vajab märkimist, et investeerimisinstrumentide vahendamise

teenuse osutajaks loetakse igat juriidilist isikut, kes pakub ükskõik millise teise isiku poolt väljastatud

investeerimisinstrumente kas esmapakkumisena või võimaldab selliste investeerimisinstrumentide

kauplemist järelturul. Investeerimisinstrumentide registri pidamise kohta vt lähemalt eelnõu § 62 jj

selgitusi.

Lõike 8 teine lause täpsustab, et investeerimisinstrumendi vahendaja võib tegutseda üksnes osaühingu

või aktsiaseltsina. Sarnaselt teiste finantssektori ettevõtjatega ning eeskätt Finantsinspektsiooni

järelevalve alla kuuluvate turuosalistega on teenuseosutaja poolt kasutatav äriühingu vorm piiratud

osaühingu ja aktsiaseltsiga, kuivõrd nimetatud äriühingute puhul on kõige täpsemini ja finantssektori

ettevõtjale kohasemalt kindlaks määratud kohustuslikud juhtimise alused, osaluse omandamise ja

osalusega seotud õiguste teostamine, vastutuse klauslid jm sätted. Täiendava piiranguna on ette nähtud

osaühingu vormis tegutseva teenuseosutaja kohustus registreerida oma osad väärtpaberite

keskdepositooriumis (vt § 66 lg 3).

Lõike 9 näol on tegemist täpsustusega lõike 8 suhtes. Nimetatud lõikes on sätestatud, et kui isik on

üheaegselt nii rahastuse taotleja kui investeerimisinstrumentide vahendaja, kohaldatakse talle

investeerimisinstrumentide vahendaja kohta sätestatut. Erand sellest sättest oleks olukorras, kus

investeerimisinstrumentide vahendaja pakub ise endaga seotud investeerimisinstrumenti, misjuhul

käsitletaks sellist vahendaja-poolset pakkumist investeerimisinstrumendi pakkumisena ning

vahendajale kohaldataks rahastuse taotleja kohta sätestatut. Nimetatud lõike eesmärk on eeskätt tagada

investoritele samaväärne kaitse (sh teabe andmise kohustuse täitmine) sõltumata sellest, kas pakkumise

viib läbi rahastuse taotleja ise või investeerimisinstrumentide vahendaja.

Lõike 10 järgi on investeerimisinstrumentide vahendaja finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse

§ 5 tähenduses. Kuivõrd investeerimisinstrumentide vahendajal on lubatud korraldada

investeerimisinstrumentide (esma)pakkumisi ja kauplemist järelturul, siis on oluline, et

investeerimisinstrumentide vahendaja oleks kohustatud isik RahaPTS-i mõistes (vt ka RahaPTS § 2 lg

31

1 p 2 ja § 3 p 3) ning seeläbi kohaldaks samast seadusest tulenevad rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamisele seatud hoolsusmeetmed.

Paragrahv 4 sätestab virtuaalvääringu mõiste ning seaduse kohaldamisalasse kuuluvad

virtuaalvääringu teenused. Sätte näol on tegemist kehtiva RahaPTS vastavate sätete koondamisega

käesolevasse eriseadusesse (vt näiteks §-d 2 ja 3). Võrreldes virtuaalvääringute ja virtuaalvääringu

teenustele kohalduva regulatsiooniga RahaPTS-is on nimetatud varadele ja teenustele kohalduvad

normid jäetud suures osas muutumata, välja arvatud virtuaalvääringu mõiste (lõige 1), mis tuleneb

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849,

mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning

millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL, kohta, , mille eestikeelse versiooni kohaselt

on virtuaalvääring digitaalsel kujul esitatud väärtus, mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või

kaubeldav ja mida füüsilised või juriidilised isikud tunnustavad maksevahendina, kuid mis ei ole ühegi

riigi seaduslik maksevahend ega rahaline vahend Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL)

2015/2366 artikli 4 punkti 25 mõistes ega makseinstrument või maksetehing sama direktiivi artikli 3

alapunktide (k) ja (l) tähenduses. Nimetatud mõistet kasutab ka kehtiv RahaPTS redaktsioon. Selle

direktiivi kohaselt on seega välistatud teenused, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel,

mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest:

 makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult

väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu

alusel teenusepakkujate piiratud võrgus;

 makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste

omandamiseks;

 makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori

asutuse taotluse korral ning mida reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus

konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid

kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljaandjaga kaupade müügi või teenuste

osutamise lepingu;

 elektroonilise side võrkude või teenuste pakkuja maksetehingud, mis tehakse lisaks elektroonilise

side teenustele võrgu kliendi või teenuse tellija jaoks:

- digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste ostmiseks, olenemata digitaalse infosisu ostmiseks

või tarbimiseks kasutatavast seadmest, ning mis lisatakse seonduvale arvele; või

- mis täidetakse elektroonilisest seadmest või selle kaudu ning mis lisatakse seonduvale arvele

heategevuse raames või piletite ostmiseks;

- tingimusel et ükski nendes punktides osutatud maksetehing ei ole suurem kui 50 eurot ning:

- maksetehingute kogusumma ei ületa üksiku võrgu kliendi või teenuse tellija kohta 300 eurot

kuus; või

- kui võrgu klient või teenuse tellija eelrahastab oma elektroonilise side võrgu või teenuse pakkuja

juures asuvat kontot, ei ületa maksetehingute kogusumma 300 eurot kalendrikuus.

Võrreldes RahaPTS-is toodud sõnastusega on virtuaalvääringu mõiste puhul keelelise korrektsuse

huvides „seaduslik maksevahend“ asendatud „seotud ühegi ametliku valuutaga“, ning „aktsepteerivad

maksevahendina“ asendatud „tunnustavad maksevahendina“, et paremini väljendada inglisekeelse

algteksti mõtet. Lisaks tasub märkida, et maksevahendina kasutamine või virtuaalvääringu

maksevahendina tunnustamine ei pea olema virtuaalvääringu loomise või (esma)pakkumise ajal

kindlaks määratud, vaid virtuaalvääring võib ajapikku areneda maksevahendiks, mida tunnustavad

füüsilised ja juriidilised isikud.59 Sisulisi muudatusi võrreldes RahaPTS-is toodud sõnastusega ei tehta.

Virtuaalvääringu teenused käesoleva seaduse tähenduses (lõige 2) on virtuaalvääringu rahakotiteenus,

virtuaalvääringu vahetamise teenus ja virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenus.

Nimetatud teenuste mõisted on avatud sama paragrahvi järgmises kolmes lõikes.

Virtuaalvääringu rahakotiteenus on (lõige 3) on teenus, mille raames luuakse klientidele või hoitakse

klientide krüpteeritud võtmeid, mida saab kasutada virtuaalvääringute hoidmise, talletamise ja

59 Samale seisukohale on jõudnud Šveits oma 2018. aasta riiklikus rahapesu riskihinnangus. Vt lähemalt:

https://www.newsd.admin.ch/newsd/message/attachments/56166.pdf, lk 14-15.

32

ülekandmise eesmärgil. Krüpteeritud võtmete hoidmine teenusena eeldab seda, et teenuseosutaja

nõustub võtmeid teatud tasu eest hoidma, sealhulgas võtmete turvalisuse tagamise eesmärgiga. Samas

krüptograafiliste võtmete hoidmine tähendab ka seda, et teenuseosutaja säilitab kontrolli võtmete üle

ning tal on võimalik teha võtmetega teatud tehinguid (näiteks varukoopiaid). Seega saab teenusena

pakkuda ainult selliseid rahakotte, mis asuvad teenusepakkuja serveris või pilveteenuses, mistõttu ei

liigitu riistvaralised rahakotid, mille üle teenuseosutaja ei saa kontrolli teostada, käesoleva

rahakotiteenuse mõiste alla.

Virtuaalvääringu vahetamise teenus (lõige 4) on teenus, mille raames teenuseosutaja vahetab

virtuaalvääringu raha vastu või üht virtuaalvääringut teise vastu. Teenuste osutamise all mõistetakse ka

vahendamist, kus juriidiline isik aktsepteerib raha või virtuaalvääringuid ning kannab need

vahetamiseks edasi kolmandale isikule, sealjuures ise mitte vahetamist teostades, ning saadud raha või

vääringu lõpp-kliendile tagasi kandes. Lisaks tasub märkida, et virtuaalvääringu teenuse osutamise alla

liigituvad kõik teenused, milles teenuseosutaja võtab vastu ametlikult käibel olevat valuutat või

virtuaalvääringuid ning annab kliendile tagasi teist liiki virtuaalvääringuid või vahetab valuuta

virtuaalvääringute vastu, või vastupidi.

Virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenuse (lõige 5) all mõistetakse käesoleva

seaduse tähenduses sellist teenust, mille raames virtuaalvääringu teenuse osutaja haldab platvormi, kus

mitu virtuaalvääringu ostust või müügist huvitatud kolmandad isikud saavad suhelda viisil, mille

tulemuseks on leping, ning lepingu esemeks on vahetada ühe virtuaalvääringu teise vastu või raha vastu.

Nimetatud platvormi puhul ei tegutse virtuaalvääringu teenuseosutaja ise lepingupoolena, kes vahetab

virtuaalvääringut teise virtuaalvääringu või raha vastu, vaid haldab platvormi, millel sobitatakse

virtuaalvääringu ostja ja müüja (või virtuaalvääringu vahetajate) samasisulised huvid. Tulenevalt

virtuaalvääringutega ja nende teenuseosutajatega kaasnevast kõrgendatud riskist60 on mõistlik

reguleerida ka selliste teenuseosutajate tegevust, mis võimaldavad ka kolmandatel isikutel virtuaal-

vääringutega tehinguid teha. Samasisulise ettepaneku on esitanud ka FATF oma soovituslikes juhendites

ja Euroopa Komisjon septembris 2020 avalikustatud MiCA ettepanekus.

Virtuaalvääringu teenuse osutaja (lõige 6) on juriidiline isik, kes osutab üht või mitut virtuaalvääringu

teenust kolmandatele isikutele püsiva tegevusena. Sätte sõnastus on jäetud muutumata võrreldes

senikehtinud RahaPTS redaktsiooniga. Muutumata on jäänud ka virtuaalvääringu teenuse osutajate

määratlus finantseerimisasutuseks krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses, et tagada kehtiva

regulatsiooni alusel kohaldatavate hoolsusmeetmete jätkuvus. Lõike 6 teise lause kohaselt võib

virtuaalvääringu teenuse osutaja tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.

Lõike 7 kohaselt on virtuaalvääringu teenuse osutaja finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5

tähenduses. Tegemist on kehtiva RahaPTS § 2 lõike 5 sõnastuse ülevõtmisega käesolevasse seadusesse,

muid muudatusi ei tehta. Teisisõnu, võrreldes kehtiva RahaPTS normidega ei muudeta käesoleva

seadusega virtuaalvääringu teenuseosutajate rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud

hoolsuskohustusi.

Kokkuvõttes on paragrahvi 4 (v.a lõikega 5 lisatav virtuaalvääringutega kauplemise platvormi

korraldamise teenus) näol tegemist kehtiva RahaPTS-is paragrahvi 3 vastavate sätete koondamisega

käesolevasse eriseadusesse ning tunnistada seeläbi kehtetuks samasisulised RahaPTS normid (vt allpool

eelnõu § 118 selgitusi).

Paragrahvis 5 on loetletud muud seaduses kasutatud terminid, st terminid, mille tähendus on erinev

võrreldes muudes seadustes kasutatavate samade terminitega või terminid, mis tuuakse Eesti seadusesse

esmakordselt käesoleva seadusega.

Lõikes 1 on sätestatud avalikkuse mõiste. Käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse avalikkust kui

eelnevalt kindlaksmääramata isikute ringi. Väärtpaberite esmapakkumisel on tähtis hinnata, kas

tegemist on avaliku pakkumisega, kuivõrd väärtpaberite avaliku pakkumise määratlusest tulenevad

60 „Virtuaalvääringu teenuse pakkujate uuring“, Rahapesu andmebüroo, 22.09.2020. Kättesaadav internetis:

https://www.politsei.ee/files/Rahapesu/virtuaalvaeaeringu-teenuse-pakkujate-uuring.pdf?9fd7e5611b

33

emitendile teabedokumendi avalikustamise ja registreerimise kohustused. Käesolevas eelnõus

mõistetakse avalikkust lähtuvalt KAS-is kasutatud määratlusest ning laiemalt võrreldes VPTS-iga, st

iga investeerimisinstrumendi pakkumine, mis on suunatud kindlaksmääramata isikute ringile, näiteks

tehes rahastuse taotleja või investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja veebilehel

kättesaadavaks teabe pakkumise kohta, tuleks käsitleda käesoleva seaduse tähenduses avaliku

pakkumisena. Määratlus hõlmab ka selliseid pakkumisi, kui investeerimisinstrumendi kohta avaldatav

teave edastatakse kindlaksmääramata isikutele näiteks juhuvalimi, sh teadmata isikutele või

tundmatutele telefoninumbritele helistamise, või teenuseosutaja veebilehel teabe avalikustamise puhul,

isegi kui pakkumise kohta teabe ligipääsemiseks on vajalik esmalt luua konto ning teostada

isikusamasuse tuvastamine või muud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamise

hoolsusmeetmed. Avalikkuse all on mõeldud ka „registreeri huvi“ kontsepti, kus esialgu ei edastata

investorile teabedokumenti või üldse terviklikku teavet pakkumise kohta, vaid kogutakse potentsiaalsete

investorite andmeid ning hiljem pakutakse investeerimisinstrumente piiratud hulgal investoritele.

Seevastu konkreetsetele ning eelnevalt kindlaksmääratud isikutele, muuhulgas rahastuse taotleja

juhtorganite ja osalust omavate isikutele suunatud pakkumist, ei käsitleta avaliku pakkumisena.

Eriotstarbeline üksus (lõige 2) (ingl keeles special purpose vehicle või SPV) on juriidiline isik, mis on

loodud teatavate kitsamate või ajutiste eesmärkide täitmiseks ning finantsriski, maksu- või regulatiivse

riski eraldamiseks, sageli väärtpaberistamise vahendusettevõte või üksus, mille ainsaks eesmärgiks on

väärtpaberistamine Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 1075/2013, 18. oktoober 2013,

väärtpaberistamise tehingutes osalevate finantsvahendusettevõtete varade ja kohustuste statistika kohta

(ELT L 297, 7.11.2013, lk 107—121) artikli 1 lõike 2 tähenduses. Eriotstarbelise üksuse määratlemise

näol on tegemist EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punkti q ülevõtmisega Eesti õigusesse, ning

selle mõiste määratlemise vajadus tuleneb seaduseelnõu §-st 38, milles täpsustatakse nõuded

eriotstarbelise üksuse kasutamisele ühisrahastusteenuse osutamisel.

Finantsvahendusplatvorm (lõige 3) on tehniline lahendus või tehniliste lahenduste süsteem, mis

võimaldab investeerimisinstrumente või virtuaalvääringuid pidevalt ja korrapäraselt omandada.

Teisisõnu on finantsvahendusplatvorm selline tehniline lahendus, mille kaudu osutatakse eelnõu § 1

lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenust, kusjuures finantsvahendusplatvormi määratluse alla lähevad

kõik platvormid, millel on võimalik osaleda ja korraldada investeerimisinstrumentide ja

virtuaalvääringute esmapakkumisi kui ka teha nimetatud instrumentidega tehinguid (sealhulgas edastada

korraldusi teenuseosutajale tehingute tegemiseks) pärast esmapakkumist (st järelturul).

Investeerimisprojekt (lõige 4) on finantseerimise taotlemise eesmärgil avaldatud rahastuse taotleja

tegevuste kavand või kirjeldus. Teisisõnu on tegemist rahastuse taotleja äritegevuse kirjeldusega, millele

finantseerimist otsitakse. Investeerimisprojekti mõiste on osaliselt EL ühisrahastusmääruse artikli 2

lõike 1 punktist l üle võetud sõnastus („ühisrahastusprojekt“ – äritegevus, mida projektiomanik soovib

rahastada ühisrahastuspakkumise kaudu;), kuid samas on tegemist mõnevõrra laiema määratlusega, et

investeerimisprojekti mõiste hõlmaks ka investeerimisinstrumentide ja virtuaalvääringute pakkumisi,

ning ka selliseid investeerimisinstrumentide pakkumisi, mida rahastatakse ühisrahastusprojekti raames.

Investorina (lõige 5) käsitatakse käesoleva eelnõu tähenduses isikut, kellele kuulub

investeerimisinstrument või kes on võtnud kohustuse või kellel on õigus omandada

investeerimisinstrument. Investori mõiste hõlmab EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punkti i

toodud sõnastust, kuid seda on täiendatud selliselt, et see kohalduks ka investeerimisinstrumentide

pakkumise puhul (vt lisaks EL ühisrahastusmääruse pp 42). Sama lõike teise lause kohaselt on investor

ka potentsiaalne investor, kellele soovitakse investeerimisinstrumenti pakkuda, kuid kellega ei ole veel

lepingulisse suhtesse astutud. Potentsiaalse investori määratlus tuleneb EL ühisrahastusmäärusest (vt nt

artikkel 2 lõike 1 punkti g jne). Sama lõike kolmanda lause kohaselt võib investor olla kogenud või

mittekogenud. Kolmanda lause täpsustus on vajalik eelkõige investeerimisinstrumendi asjakohasuse

hindamisel käesoleva seaduse § 42 mõistes. Sarnaselt potentsiaalse investoriga tuleneb ka kogenud ja

mittekogenud investori mõiste ühisrahastusmäärusest (vt sama § järgmine lõige).

Kogenud investor (lõige 6) on EL ühisrahastusmääruse artikli 2 lõike 1 punktis j sätestatud investor,

sealhulgas kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 tähenduses. Viidatud EL ühisrahastusmääruse

kohaselt on „kogenud investor“ füüsiline või juriidiline isik, kes on kutseline klient vastavalt direktiivi

34

2014/65/EL II lisa I jao punktile 1, 2, 3 või 4, või füüsiline või juriidiline isik, kelle ühisrahastusteenuse

osutaja tunnistab kogenud investoriks vastavalt käesoleva määruse II lisas sätestatud kriteeriumidele ja

korrale. Lõike 6 teise lause kohaselt on mittekogenud investor isik, kes ei vasta lõike 6 esimeses lauses

nimetatud määratlusele.

Lõige 7 sätestab kliendi mõiste. Selle kohaselt mõeldakse kliendi all käesoleva seaduse § 1 lõike 1

punktis 1, 2 ja 4 nimetatud teenuse kasutajat, sealhulgas investorit või rahastuse taotlejat. Sõnastus on

sarnane ka EL ühisrahastusmääruses sätestatud kliendi mõistega (artikkel 2 lõike 1 punkt g), mille

kohaselt on „klient“ potentsiaalne või tegelik investor või projektiomanik, kellele ühisrahastusteenuse

osutaja osutab või kavatseb osutada ühisrahastusteenuseid. Samas on EL ühisrahastusmääruse nimetatud

sätet käsitletud eelnõus laiemalt, et kliendi mõistega oleksid hõlmatud ka teiste eelnõus sätestatud

teenuste kasutajad.

Lõikes 8 on esitatud krüptovaral põhineva investeerimisinstrumendi ehk investeerimistokeni mõiste.

Lõike sõnastuse kohaselt on tegemist investeerimisinstrumendiga, mis on esitatud elektroonilisel kujul,

mis on digitaalselt ülekantav, säilitatav või kaubeldav ning mis on registreeritud hajusraamatusüsteemis

või muul sarnasel tehnoloogial põhinevas turvalises süsteemis või mis põhineb krüptograafial.

Nimetatud määratlus põhineb eelkõige MiCA ettepanekul, ning võrreldes teiste eelnõuga reguleeritavate

investeerimisinstrumentidega on investeerimistokeni keskne omadus selle elektrooniline vorm ning

registreerimine ja pidamine hajusraamatusüsteemis või muus turvalises süsteemis. Käesoleva seaduse

tähenduses on investeerimistokeni ja investeerimisinstrumendi vahetegu kõige olulisem

investeerimistokeni registreerimise seisukohalt (vt lähemalt käesoleva seaduse § 65 selgitusi).

Paragrahvis 6 toodud esimese nelja lõike näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta

kehtestatud üldnormidega, mille sarnased sätted on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-

järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes.

Lõike 1 kohaselt peab äriühing käesoleva seaduse paragrahvis 1 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud

teenuste osutamiseks eelnevalt tegevusluba taotlema. Sealjuures tasub märkida, et

investeerimisinstrumentide pakkumisel (kui investeerimisinstrumendi väljastab rahastuse taotleja ise) ja

finantstuluta ühisrahastusteenuse osutamisel ei ole vajalik taotleda tegevusluba käesoleva peatüki alusel,

ning sätte kohaldamisalasse kuuluvad vastavalt ühisrahastusteenuste osutamine (niivõrd kui osutatavad

ühisrahastusteenused ei ole hõlmatud EL ühisrahastusmäärusega), investeerimisinstrumentide

vahendamise teenus ja virtuaalvääringu teenused.

Lõikes 2 toodu kohaselt väljastab Eestis asutatud äriühingule tegevusloa ja tunnistab tegevusloa

kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega.

Lõike 3 järgi tuleb teenuseosutajal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa aluseks

olnud tingimused ei ole enam täidetud. Alates nimetatud teate esitamisest peab teenuseosutaja 30 päeva

jooksul taotlema tegevusloa kehtetuks tunnistamist ja lõpetama vastava teenuse osutamise.

Lõike 4 kohaselt on käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise tegevusload tähtajatud ja need ei

ole teisele isikule üleantavad.

Lõige 5 tagab vastavuse seaduse § 2 lõikega 3. Selle kohaselt lepinguriigis asutatud krediidiasutus,

investeermisühing, makseasutus ja e-raha asutus, kes osutab Eestis teenuseid, ei pea käesoleva seaduse

§ 1 lõike punktides 2 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks tegevusluba taotlema.

Paragrahv 7 sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada

Finantsinspektsioonile dokumendid, mis kinnitavad teenuseosutajale seatud nõuete täitmist. Näiteks

tuleb esitada põhikiri, asutamislepingu ärakiri, aktsia- või osakapitali sissemaksmist ning omavahendite

olemasolu tõendavad dokumendid, äriplaan, sise-eeskirjad või nende projektid, raamatupidamise sise-

eeskirjad, andmed infotehnoloofiliste süsteemide ja tehnoloogiliste vahendite kohta, turvapoliitika või

–eeskirjad, sisekontrollieeskirjad ja protseduurireeglid, organisatsioonilises struktuuri kirjelduse jne

(lõige 1). Ühe erisusena võrreldes muude finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustega

on lõike 1 punktis 18 ette nähtud tegevusloa taotleja kohustus esitada iga maksekonto andmed (sh

35

maksekonto IBAN ja krediidi-, makse- või e-raha asutus, mille juures konto on avatud), ning virtuaalse

rahakoti või muu vahendi kordumatu tunnus, mida teenuseosutaja kasutab kliendilt raha või rahaliste

vahendite vastuvõtmiseks või hoiustamiseks. Nimetatud andmete edastamine Finantsinspektsioonile on

vajalik, et viimasel oleks võimalik saada ülevaadet teenuseosutaja klientide seadusest tulenevate vara

hoidmise nõuete järgimise kohta ning seeläbi kaitsta teenuseosutaja klientide huve. Siinkohal tasub

märkida, et uue maksekonto, virtuaalvääringu rahakoti või muu sarnase meetme avamisel tegevusloa

taotlejale või tegevusluba omavale juriidilisele isikule tuleb sellekohased andmed edastada viivitamata

Finantsinspektsioonile (vt allpool sama paragrahvi lõiget 3).

Lõikes 2 on selgitatud tegevusloa taotlemisel esitatava turvapoliitika kirjelduse sisu. Kuivõrd

käesolevas seaduses sätestatud teenuste näol on tegemist valdavalt elektroonilistel süsteemidel

põhinevate teenustega, mille puhul on iseäranis oluline süsteemide turvalisus ja ka klientide ning

investorite andmete kaitse, siis tuleb tegevusloa taotlejal erilist rõhku asetada teenuse osutamisel

kasutatavate lahendustega seotud riskide hindamisele ja maandamisele (lõige 2 punkt 1) ja

teenuseosutaja valduses olevate andmete turvalisus (lõige 2 punkt 2). Lisaks lõike 2 punktides 1-2

nimetatud teabele peab tegevusloa taotlemisel esitatatud turvapoliitika või –eekirjade kirjeldus

sisaldama sõltumatu eksperdi hinnangut taotleja poolt kasutusel olevate tehnoloogiliste lahenuste ja

küberturvalisuse tagamise kohta. Tegemist ei pea olema tingimata kvalifitseeritud IT-audiitoriga, kuid

hinnangu andnud ekspert peab suutma kontrollida turvapoliitika või –eeskirjade sisu ning nende

praktikas rakendamist; samuti seda, et eeskirjades toodu on kas tegelikult taotlejal kasutusel või on

taotleja võimeline eeskirjades nimetatud meemeid rakendama (lõige 2 punkt 3). Taotlusega esitatud

dokumentide muudatustest tuleb Finantsinspektsiooni viivitamata teavitada (lõige 3).

Lõike 4 kohaselt tuleb tegevusloa taotlusele lisada ka taotleja kinnitus, et kõikidel tegevusloa taotleja

juhtkonda kuuluvatel isikutel puuduvad äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse, finantsteenuseid

käsitlevate õigusaktide, rahapesu- ja terrorismivastaste õigusaktide, pettuse või ametialase vastutuse

valdkonnas kehtiva siseriikliku õiguse rikkumisest tulenevad süüdimõistvad kohtuotsused ja

sanktsioonid.

Lõike 5 järgi tuleb juhul, kui taotleja juhtorgani liige, prokurist, tegelik kasusaaja või füüsilisest isikust

omanik on välisriigi kodanik, taotlejal esitada nimetatud välisriigi kodaniku kohta tema päritoluriigi

ning iga kodakondsusjärgse riigi kohta karistusregistri väljavõtted ning dokumentide koopiad.

Nimetatud käsitlus ühtib RahaPTS-i (vt RahaPTS § 70 lõige 3 punktid 8 ja 9) kui ka erinevates

finantssektori ettevõtjate kohta kehtestatud eriseadustes sisalduvate tegevusloa taotlemise sätega.

Lõikes 6 on täpsustatud tegevusloa taotlemise erikorda nende juriidiliste isikute jaoks, kes on saanud

tegevusloa ühisrahastusmääruse alusel, kuid kes soovivad lisaks osutada muid eelnõus reguleeritud

teenuseid. Sellisel juhul tuleb tegevusloa taotlemisel esitada Finantsinspektsioonile käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 3-10 ja 17-19 nimetatud andmed ja dokumendid.

Paragrahv 8 avab äriplaani sisu eraldi paragrahvina. Üheks kõige olulisemaks teenuseosutaja tegevust

hindavaks dokumendiks on äriplaan, mistõttu on eelnõus ka äriplaani sisu eraldi paragrahvis täpselt

avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab kajastama näiteks teenuseosutaja

majandusnäitajate prognoosi, juhtimisstruktuuri ja tehnilise korralduse taset (lõiked 1 ja 2). Lisaks on

Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui taotleja finantsnäitajad ja muud andmed ei

ole usaldusväärsed, kui omavahendite minimaalsuurus ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele või

kui äriplaani põhjal ei ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks

tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure (lõige 3).

Paragrahvis 9 on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise protseduur. Tegevusloa taotlemise

menetluse raames on Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste

kõrvaldamist või kui teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist (lõiked 1 ja 2). Lisaks on

Finantsinspektsioonil õigus teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist

audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest ja viia läbi teisi toiminguid (lõige 3).

Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab Finantsinspektsioon mõistliku tähtaja

(lõige 4). Viimaks, kui puudusi ei ole ettenähtud tähtaja jooksul kõrvaldatud või andmed või

36

dokumendid on jäetud Finantsinspektsioonile esitamata, siis on viimasel õigus jätta tegevusloa taotlus

läbivaatamata, misjuhul Finantsinspektsioon tagastab esitatud dokumendid taotlejale (lõige 5).

Paragrahv 10 sätestab tegevusloa andmise otsusega seonduva. Finantsinspektsioon teavitab taotlejat

viivitamatult tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsusest. Otsuse tegemiseks on

Finantsinspektsioonile aega kolm kuud, arvates kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamisest (lõige

1). Kui taotleja ei ole tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsiooni nõutud andmeid, dokumente või teavet,

võib Finantsinspektsioon oma otsusega jätta taotluse läbi vaatamata. Finantsinspektsioon peab tegema

otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta kuue kuu jooksul pärast nõuetekohase taotluse

saamist. Nõuetekohane taotlus tähendab kõikide § 7 lõikes 1 loetletud dokumentide esitamist. Olukorras,

kus tulenevalt näiteks taotlusega esitatud dokumentide muutmisest on ette näha, et menetlustähtaega on

vaja pikendada (sealhulgas mitme tegevusloa taotluse samaaegsel esitamisel), võib Finantsinspektsioon

kehtestada tegevusloa taotluse menetlemiseks pikema tähtaja, kuid nimetatud tähtaeg peab siiski jääma

kuue kuu sisse alates tegevusloa taotluse saamisest alates.

Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus kehtestada tegevusloa taotlejale soodsamaid

kõrvaltingimusi, millega lubatakse põhjendatuse korral taotlejal osaliselt kõrvale kalduda tegevusloa

saamise aluseks olevatest asjaoludest, ning pikema tähtaja, mille jooksul peab taotleja ennast tegevusloa

saamise aluseks olevate nõuetega kooskõlla viima. Tegemist on finantsjärelevalvele antud

diskretsiooniõigusega (vt ka nt MERAS § 18 lg 3).

Tegevusloa saamise aluseks olevatest asjaoludest kõrvalekaldumise all on silmas peetud eeskätt

tegevusloa taotluses esitatud dokumente ja andmeid, mida ei pruugi olla vajalik esitada näiteks täiendava

tegevusloa taotlemise puhul, st kui taotleja juba omab Finantsinspektsiooni poolt väljastatud

tegevusluba. Nimetatud andmeid ja dokumente hindab Finantsinspektsioon juhtumipõhiselt iga taotleja

ning osutatava teenuse osas vastavalt muuhulgas sellele, mis andmed ja dokumendid on taotleja

Finantsinspektsioonile varasemalt muu tegevusloa taotlemise käigus esitanud.

Lõige 3 käsitleb teenuseosutaja poolt pakutavaid kõrvalteenuseid käesoleva seaduse alusel tegevusloa

andmise ajal. Nimelt, kui teenuseosutaja osutab teenuseid, mis ei ole hõlmatud käesoleva seadusega, ja

kui nimetatud teenuse osutamine takistab taotleja üle vajalikul määral järelevalve teostamist, siis võib

Finantsinspektsioon näha ette tegevusloa andmisel kõrvaltingimusi, millega piiratakse tegevusloaga

hõlmamata teenuste osutamist või nõutakse nimetatud kõrvalteenuste osutamiseks tütarettevõtja

asutamist. Nimetatud piirangu vajalikkus tõusetub juhul, kui Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud

teenuseosutaja osutab niivõrd suures mahus või ulatuses kõrvalteenuseid, et see pärsib tegevusloaga

reguleeritud teenuste osutamist.

Lõikes 4 on sätestatud andmed, mida tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses, ning lõike 5

kohaselt toimetatakse taotlejale viivitamata kätte otsus tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta.

Paragrahvis 11 on loetletud tegevusloa andmisest keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast

tegevusloa andmisest keeldumist.

Lõike 1 punktides 1-10 on loetletud alused, millal Finantsinspektsioon võib keelduda taotlejale

tegevusloa andmisest. Finantsinspektsioon võib muu hulgas keelduda tegevusloa andmisest, kui taotlejal

ei ole tegutsemiseks piisavalt teadmisi või kogemusi või tema juhid, audiitor või aktsionärid ei vasta

seaduses sätestatud nõuetele. Säte on sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate

õigusnormidega.

Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punktis 6 teenuseosutajana järjepidevaks tegutsemiseks piisavate

vahendite ja kogemuste hindamise aluseks olevaid kriteeriume. Selleks võetakse arvesse muu hulgas:

 taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;

 taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja

reputatsiooni;

 käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;

 taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute

tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi.

37

Lõikes 3 sätestatakse, et taotleja ei või kolme kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest

keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatud alusel, ei või taotleja uut

tegevusloa taotlust esitada enne ühe kuu möödumist taotluse läbi vaatamata jätmisest.

Paragrahvis 12 on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja täpsustatakse tegevusloa

kehtivuse lõppemise tagajärge.

Lõike 1 punktides 1-5 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Nendeks on teenuseosutaja

lõpetamise otsuse tegemisel (punkt 1), tegevusloa kehtetuks tunnistamisel (punkt 2), teenuseosutaja

ühendamisel (misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval isikul; punkt 3), uue teenuseosutaja

asutamisel ühinemise teel (ühinevatel isikutel; punkt 4) ning teenuseosutaja pankroti väljakuulutamisel

(punkt 5).

Lõike 2 järgi kaotab tegevusloa lõppemisel juriidiline isik õiguse osutada teenust, milleks talle oli antud

tegevusluba.

Paragrahv 13 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõiste ja selle õiguslikud alused. Lõike 1

kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Sama paragrahvi

alusel võib tegevusloa kehtetuks tunnistada kas teenuseosutaja taotlusel (lõige 4) või

Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 2). Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada

lõikes 2 sätestatud alustel, millised on analoogilised teistes finantssektori ettevõtjate kohta kehtivate

seadustega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakti (tegevusloa andmise otsus)

kehtetuks tunnistav otsus peab sisaldama jõustumise kuupäeva ja vastama muudele seaduses sätestatud

haldusakti õiguspärasuse eeldustele ja tingimustele. Kehtetuks tunnistamise otsus edastatakse

teenuseosutajale haldusmenetluse seaduses sätestatud korras.

Lõike 4 punkti 1 kohaselt tunnistatakse tegevusluba kehtetuks teenuseosutaja taotluse alusel, kui

teenuseosutaja ei soovi enam osutada käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 1, 2 või 4 nimetatud

teenuseid. Sellisteks teenusteks on investeerimisinstrumentide vahendamise teenus, EL

ühisrahastusmääruse kohane ühisrahastusteenus ja virtuaalvääringu teenus. Lõike 4 punktides 2 ja 3

on täpsustatud, mis saab teenuseosutajale väljastatud tegevusloast pärast teenuseosutaja ühinemist teise

juriidilise isikuga. Punkti 2 kohaselt, kui teenuseosutaja ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, siis

tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Punkt 3 sätestab, et kui teenuseosutaja ühineb

uue ühingu asutamisega, siis tunnistatakse kehtetuks ühinevate teenuseosutajate tegevusload.

Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse

alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks

tunnistamine võib kahjustada teenuseosutaja klientide või teiste võlausaldajate õigustatud huve.

Lõige 6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja

teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse

saamisest arvates.

Lõike 7 kohaselt tuleb otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatada viivitamata otsuse

adressaadile kätte.

Paragrahvi 14 lõige 1 kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni tegevusloa andmise

või selle osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise otsuste kohta oma veebilehel. Lõike 2 kohaselt, kui

tegevusluba on kehtetuks tunnistatud eelnõu §-s 13 lõikes 2 nimetatud alustel, avalikustab

Finantsinspektsioon ise teate teenuseosutaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vähemalt ühes

üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.

Paragrahv 15 jt käesoleva peatüki §-d sätestavad teenuseosutajas olulise osaluse omandamisega seotud

nõuded. Sisuliselt on tegemist samaväärse õigusraamistikuga, mis täna kehtib nii pankade,

investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste, krediidiandjate ja –vahendajate, fondivalitsejate ja

38

kindlustusandjate puhul. Tegemist on finantssektoris osaluse omandamise ja selle suurendamise

tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra ja kriteeriumitega. Kui

makseasutuses või e-raha asutustes soovitakse omandada olulist osalust (üle 10%), peab sellest teavitama

Finantsinspektsiooni, kes hindab omandaja sobivust, mille järgselt peab omandaja läbima vastava

loamenetluse ning vajalikud protseduurid. See omakorda peaks soodustama finantssektori

institutsioonide ühinemisi ja ülevõtmisi ning efektiivse järelevalve teostamist nende protsesside üle.

Lõikes 1 sätestatakse olulisuse osaluse mõiste. Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene

või kaudne osalus teenuseosutaja aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 10 protsenti aktsia- või

osakapitalist, seda väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus või mis võimaldab

olulise mõju omamist äriühingu juhtorganite üle. Sama 10-protsendiline määr kui ka otsese ja kaudse

osaluse määratlused kehtivad ka investeerimisühingutele, makse- ja e-raha asutustele, fondivalitsejatele

jne. Otsest osalust reguleerib lõige 2 ja kaudset lõige 3.

Lõikes 4 sätestatakse, et 3. peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali

ja osade suhtes.

Paragrahv 16 sätestab olulist osalust omandavatele ja omavatele isikutele esitatavad nõuded, st eelnõuga

nähakse ette olulise osaluse hindamiskriteeriumid, mille põhjal järelevalveasutus hindab, kas omandaja

on sobiv ja nõuetele vastav. Paragrahvis toodud kriteeriumid kattuvad teiste finantsjärelevalvesubjektide

kohta kehtestatud eriseadustes samasisuliste normidega.

Teenuseosutajas olulist osalust omav või omandav isik peab olema laitmatu ärialase mainega ning tema

tegevus peab vastama teenuseosutaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele (punkt 1); tema

finantsseisund peab olema piisavalt tugev, et tagada teenuseosutaja korrapärane ja usaldusväärne tegevus

(punkt 2); ta peab olema võimeline tagama makseasutuse ja e-raha asutuse kindla ja usaldusväärse

juhtimise ning tema omanike struktuur ja ärisidemed peavad olema läbipaistvad ega tohi takistada tõhusa

järelevalve teostamist (punkt 3); ning viimaks tuleb olulist osalust omandava isiku puhul välistada

kahtlus, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega (punkt 4). Olulise osaluse

omandaja hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks loa andmise otsuse tegemisel lähtub

Finantsinspektsioon nõuetele vastavusest või mittevastavusest ning sisustab diskretsiooniruumi

kooskõlas õigusnormidega.

Paragrahv 17 kirjeldab protsessi olulise osaluse omandamisel või suurendamisel. Lõike 1 kohaselt

teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning esitab

järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis

sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui

teenuseosutaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Lõike 2 all

mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla omaette

eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusega, abielludes või muul sarnasel moel. Lõike 3 idee on

sätestada, et Finantsinspektsioon peab kahe tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama kinnituse

selle kohta, et ta on omandamise soovist teavitava teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja

dokumendid kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul,

kui Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise

lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev.

Paragrahvis 18 sätestatakse olulise osaluse omandamisel Finantsinspektsioonile esitavate andmete ja

dokumentide nimekiri. Lõike 1 esimese punkti kohaselt tuleb finantsjärelevalvele esitada omandatava

äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid omandaja poolt

omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate tüübi ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud

informatsiooni. Lõike 1 teises punktis täpsustatakse, et füüsilisest isikust omandaja peab

Finantsinspektsioonile esitama lisaks teistele seaduses ette nähtud andmetele ka elulookirjelduse, mis

sisaldab muuhulgas tema nime, elukohta, senist haridus, töö ja teenistuskäiku ning olemasolul

isikukoodi. Kolmanda punkti kohaselt tuleb finantsjärelevalvele esitada omandaja osanike või

aktsionäride või liikmete nimekiri koos täpsustavate andmetega. Punktiga 4 tuleb esitada täpsustavad

andmed juriidilisest isikust omandaja või varakogumit valitseva isiku kohta, sh nimi, asukoht,

registritunnus jne. Viienda punkti alusel esitatakse andmed omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete

39

kohta. Nõukogu liikmete kohta tuleb andmed esitada juhul, kui äriühingul on nõukogu loomise kohustus.

Kuuenda punkti eesmärgiks on tagada, et omandajal ei oleks kehtivaid karistusandmeid. Nende

puudumise kinnitamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada vastav tõend. Nimelt ei saa kehtivate

seaduste kohaselt finantsasutuse juhtorgani liikmeks olla isik, keda on karistatud majandusalase,

ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja kelle karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Punkti 7 puhul tuleb esitada kirjeldus oma

senise tegevuse kohta ettevõtluses. Punkt 8 näeb aga ette juhtorgani liikmeks saava isiku kinnituse oma

usaldusväärsuse kohta ehk selle, et on enda kohta esitanud ainult tõeseid andmeid ning ei esine

asjaolusid, millised välistaksid tema õiguse olla teenuseosutaja juhtorgani liige. Punktist 9 leiab ka

kohustuse audiitori järeldusotsuse, kui see on õigusaktiga ette nähtud. See peaks peegeldama võimalikku

olukorda, kui rahvusvahelisel tasandil kehtestatakse täiendavaid nõudeid finantsaruandlusele ning

sellisel puhul täienevad seaduse sätted selliste kohustuste võrra.

Punkti 10 korral esitatakse võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute

finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust

omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud.

Punkt 11 sätestab konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri

kirjelduse esitamise kohustuse koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja

konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded.

Lisaks esitatakse füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase

aasta kohta (punkt 12), andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta,

mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada (punkt 13),

osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (punkt 14),

pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt

väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (punkt 15), teenuseosutajat kontrollivaks äriühinguks

muutumise korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud (punkt 16)

ning ülevaade teenuseosutajas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui

teenuseosutaja omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks(punkt 17).

Lõige 2 täpsustab lõike 1 punkti 6 ja selle kohaselt tuleb viidatud punktis nimetatud kinnituse asemel

esitada välisriigi kodaniku päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või haldusorgani

väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.

Nimetatud lähenemine ühtib teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta käivate normidega kui ka

RahaPTS-is sätestatuga.

Paragrahvi lõikes 3 sätestatakse ka volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile, mille alusel saab

kehtestada täpsustavaid nõudeid sellele, milliseid andmeid tuleb Finantsinspektsioonile esitada. Kuna

kehtivates seadustes pole reguleeritud, mis keeles tuleb Finantsinspektsioonile andmed ja dokumendid

esitada, on täpsustatud, et andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile eesti keeles või muus

keeles (lõige 4).

Lõikes 5 täpsustatakse, et juhul kui Finantsinspektsioon soovib omandajalt saada andmete ja

dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid, peab ta selleks esitama kirjaliku taotluse,

milles on selgitatud, millist täiendavat teavet hindamise lõpuleviimiseks omandajalt soovitakse.

Paragrahvis 19 sätestatakse olulise osaluse hindamise protseduur, menetluse tähtajad ja koostöö

finantsjärelevalve asutuste vahel. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega

60 tööpäeva ning seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on

olulise osaluse omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt

kätte saanud. Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva

seaduse §-s 18 esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud

aja jooksul.

Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon menetlusaja jooksul, kuid mitte pärast viiekümnendat

tööpäeva, nõuda lisateavet (lõige 2). Omandajale saadetakse kirjalik teade ning selles täpsustatakse,

millist täiendavat teavet on hindamiseks vaja. Teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse

saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid see peatumine ei tohi kesta kauem kui 20

40

tööpäeva. Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni

kasutada tema äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda.

Hindamisaega võib pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või

kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus (lõige 3).

Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 4-6).

Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega,

kui omandaja on lepinguriigis tegevusloa saanud finantsasutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv

isik, lepinguriigis tegevusloa saanud finantsasutuse või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku

emaettevõtja või isik kelle kontrollitavaks äriühinguks on teises liikmesriigis tegevusloa saanud

finantsasutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik. Koostöö raames konsulteerib

Finantsinspektsioon teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades viivitamata üksteisele kõik andmed,

mis on olulised hindamise läbi viimiseks.

Kui Finantsinspektsioonile on esitatud kaks või enam ettepanekut osaluse omandamise või suurendamise

kohta ühes ja samas finantsasutuses, tagab ta, et olenemata paragrahvis sätestatud menetlustähtaegadest,

koheldakse kõiki omandajaid mittediskrimineerival viisil (lõige 7).

Paragrahvi 20 lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille

jooksul ta peab olulist osalust omandama, seda suurendama või muutma finantsasutuse kontrollitavaks

äriühinguks. Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud

ning Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt

ei tohi ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud.

Lõike 2 eesmärgiks on sätestada nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks. Kui

Finantsinspektsioon ei esita ette nähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja

osalust omandada, seda suurendada ja muuta makseasutuse või e-raha asutuse kontrollitavaks

äriühinguks olenemata ka asjaolust, et Finantsinspektsioon pole 60 (+30) tööpäeva jooksul omandajale

ühtegi teadet omandamise otsuse kohta saatnud. Seega, kui Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja

jooksul omandamisele vastuväidet, loetakse see heakskiidetuks. Viidatakse ka keelamiste alustele, kuna

Finantsinspektsioon võib keelava otsuse tegemisel lähtuda ainult hindamise kriteeriumitest ning neile

mittevastavusest.

Paragrahvis 21 sätestatakse keelamise alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha

ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks

äriühinguks muutmise keelamise kohta. Lõike 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon esitada omandajale

vastuväite üksnes juhul, kui ta ei vasta olulist osalust omavatele isikutele esitatavatele nõuetele või kui

omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud seaduses ette nähtud või

Finantsinspektsiooni poolt täiendavalt nõutud andmeid ja dokumente. Samuti võib Finantsinspektsioon

teha keelava otsuse, kui omandaja poolt esitatud andmed ja dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud

nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või kui esitatud andmete või dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivusest ning sellest,

et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või kui teenuseosutaja muutuks

kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ning selle isiku üle ei teostata tema

elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või kui nimetatud kolmanda riigi finantsjärelevalveasutus ei

saa teha Finantsinspektsiooniga koostööd (lõike 1 punktid 1-4)

Lõige 2 sätestab Finantsinspektsiooni kohustuse teavitada omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul,

kui valminud hindamise alusel otsustatakse seista vastu kavandatavale omandamisele. Samuti tuleb

omandajat teavitada positiivsest otsusest. Sealjuures ei tohi menetlustähtaega ületada ning esitada tuleb

ka oma otsuse põhjendused.

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon pärast olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või

teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmist teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse

omandamine või teenuseosutaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine seadusega vastuolus olevaks, kui

omandaja on esitanud eksitavaid andmeid või dokumente või valeandmeid või –dokumente, olulist

41

osalust omava aktsionäri või tema esindaja tegevus ohustab oluliselt teenuseosutaja kindlat ja

usaldusväärset juhtimist või kui ilmnevad muud keelamiste alustes nimetatud asjaolud. Eesmärgiks on

vältida sätete dubleerimist ning piisab, kui viidata ainult keelamise alustele, kuna sellisel juhul on kaetud

ka kõik eelpool nimetatud asjaolud.

Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega iga kord keelata või piirata

omandajal või isikul, kes teenuseosutajas olulist osalust omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks

teenuseosutaja on, teenuseosutajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamist, kui

esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha

ettekirjutuse, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud ettekirjutuse tegemisest.

Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral

omal algatusel.

Lõige 5 sätestab, et kui omandaja või isik, kes omab teenuseosutajas olulist osalust või kelle

kontrollitavaks äriühinguks teenuseosutaja on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus,

fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu

finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik,

teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle

lepinguriigi pädevale finantsjärelevalve asutusele.

Lõige 6 täpsustab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste

järgimine on kohustuslik ka teenuseosutajale, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes

korraldab hääleõiguste teostamist.

Paragrahvi 22 eesmärgiks on täpsustada, et isik ei omanda aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning

aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui tehing on vastuolus

Finantsinspektsiooni ettekirjutusega, või kui tehingust ei ole Finantsinspektsiooni kohaselt teavitatud või

kui üldkoosoleku otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja

möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse alusel lubatud. Kui lõikes 1

nimetatud asjaolu(de) esinemisel arvati hääled üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid

üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku otsus tühine. Avaldus üldkoosoleku tühisuse

tuvastamiseks tuleb esitada kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates (lõige 3).

Sarnaselt lõikega 3, kui teostati tehingust tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, siis võib kohus

tunnistada sellise õiguste teostamise tühiseks, kui avaldus tühisuse tuvastamiseks on kohtule esitatud

kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4).

Paragrahv 23 on osaluse muutumisest teavitamise regulatsioon, mida kohaldatakse juhul, kui isik

kavatseb võõrandada aktsiaid või osasid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse teenuseosutajas või

vähendab oma osalust alla määra või loobub kontrollist teenuseosutaja üle.

Lõike 1 kohaselt, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

teenuseosutajas või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra

või loobub kontrollist teenuseosutaja üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama,

näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate või osade arvu.

Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või

muu tehingu tulemusel kontrolli teenuseosutaja üle või olulise osaluse teenuseosutajas või tema osalus

väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud

pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata

teavitama Finantsinspektsiooni.

Lõike 3 kohaselt on teenuseosutaja on käesoleva seaduse § 17 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama

Finantsinspektsiooni.

42

Lõikega 4 sätestatakse, et teenuseosutaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile

andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli teenuseosutajas oluline osalus, näidates ära

isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 15

ja 17 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721.

Seaduse 4. peatükk sätestab nõuded teenuseosutaja juhtimisele ja tegevusele.

Paragrahv 24 sätestab üldised alused teenuseosutaja asukohale ja peakontorile.

Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud

teenuseosutaja registrijärgne asukoht ja peakontor olema Eestis. Lõike 2 järgi peab teenuseosutaja

ühinguleping või põhikiri kindlaks määrama, et teenuseosutaja registrijärgne asukoht ja peakontor on

Eestis.

Finantsturul kehtib põhimõte, et finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht

peavad olema samas liikmesriigis. Finantsjärelevalve riigisisese õiguse kujundamisel on arvestatud

kehtiva TsÜS § 29 lõike 1 regulatsiooniga. Igas finantsvaldkonna eriseaduses ei ole eraldi välja toodud,

et Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise juhatuse asukoht

ja peakontor peavad asuma Eestis.

Terminit „peakontor“ Eesti õiguses otseselt ei defineerita. Seda terminit kasutatakse laialdaselt nii

tavakeeles kui ka Euroopa Liidu õiguses. Näiteks juba 1989. a vastuvõetud Euroopa Nõukogu 15.

detsembri 1989. a direktiivis 89/646/EÜ kehtestati nõue, et krediidiasutusel peab peakontor olemas

samas liikmesriigis, kus on registrijärgne asukoht. Lisaks finantssektori ettevõtjate kohta kehtivatele

direktiividele kasutatakse terminit „peakontor“ ka Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001, Euroopa

äriühingu (SE) põhikirja kohta (EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1—21), põhjenduspunktides ja artiklites 2,

7, 64, 69. Tulenevalt eelnimetatud määruse artiklist 7 käsitletakse Euroopa Liidu Nõukogu määruse

(EÜ) nr 2157/2001 „Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta“ rakendamise seaduse §-s 29 peakontori

asukohana juhatuse asukohta. Uuemas Eesti õiguskirjanduses käsitletakse peakontorit kohana, kus

toimub äriühingu juhtimine.

Peakontor on finantsvaldkonna ettevõtja juhatuse füüsiline asukoht, kus täidetakse valdkonna

õigusaktides ettenähtud peamisi juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub finantsteenuste

osutamine, sh tagatakse kriitiliste funktsioonide jätkuvus. Finantssektoris ja ka vastavas EL

regulatsioonis laiemalt kasutusel olev mõiste „peakontor“ on finantsjärelevalve subjekte reguleerivates

eriseadustes niisiis käsitatav „juhatusena“, kelle asukoht peab langema kokku registreeritud asukohaga.

Kui on tegemist Eesti registrisse kantud äriühingust finantsjärelevalve subjektiga, peab tema juhatus

asuma igal juhul Eestis ning TsÜS-i muudatustest tulenevad leevendused juhatuse asukoha

regulatsioonis finantsjärelevalve subjektidele ei laiene.

Nõue, et juhatuse asukoht oleks seotud konkreetse järelevalvesubjekti asukohaga, tuleneb paljuski

Euroopa Liidu õigusest. Finantssektoris tegutseva ettevõtja asukoha regulatsioonil ei ole tähtsust mitte

ainult tavapärases ühinguõiguslikus tähenduses, vaid see on otseselt seotud majandushaldusõigusega,

s.h. muude oluliste terminitega (näiteks „varipank“) ning finantssektori ettevõtjate üle järelevalve

teostamisega. Tulenevalt kapitali ja teenuste vaba liikumise põhimõttest, kehtib finantssektori

ettevõtjatele Euroopa Liidus ühtse tegevusloa režiim (nn Euroopa pass). Finantsjärelevalveasutus annab

tegevusloa oma riigis vastavasse registrisse (äriregistrisse) kantud ettevõtjale. Kui ettevõtjale on

päritoluriigis antud välja tegevusluba, võib ta seaduses nimetatud teenuseid osutada teises liikmesriigis,

ilma vastuvõtva riigi pädevalt järelevalveasutuselt luba taotlemata - päritoluriigi järelevalveasutus

teostab järelevalvet ka ettevõtja poolt teises lepinguriigis asutatud filiaali ja piiriüleselt osutatavate

teenuste üle. Euroopa Liidu õiguse kohaselt on päritoluriik liikmesriik, kus on ettevõtja registrijärgne

asukoht ja asub ettevõtja peakontor. Peakontori asukoha kriteerium on oluline finantsvaldkonna

ettevõtja teises liikmesriigis asuvate tegevuskohtade, s.o filiaalide kindlaksmääramisel ja kolmandates

riikides asuvate finantsvaldkonna ettevõtjate Euroopa Liidus asuvate tegevuskohtade, s.o filiaalide

kindlaks määramisel.

43

Paragrahv 25 sätestab nõuded ja protsessi, mida tuleb järgida, kui teenuseosutaja kavatseb teenust

osutada välisriigis kas teenuse piiriülese osutamise või filiaali asutamise kaudu. Välisriigina mõistetakse

käesoleva paragrahvi tähenduses igat riiki, mis ei ole Eesti. Lisaks, kuivõrd käesoleva seaduse

reguleerimisalas on enamjaolt digitaalse loomuga teenused või turundatakse nimetatud teenuseid tihti

ka teistes riikides, siis mõistet „teises riigis tegutsemine“ tuleb igakordselt osutatava teenuse põhjal

analüüsida vähemalt (kuid mitte ainult) seda, kas teenuseosutaja osutab teises riigis teenust püsivalt, mis

nõuaks ka välisriigi äriõiguse normistiku sätete kohaselt filiaali asutamist teises teises riigis (sh kas

teenust osutatakse püsivalt; vt analoogia korras äriseadustiku § 384 lõiget 1) ning kas nimetatud

välisriigis eeldab osutatav teenus tegevusluba või finantsjärelevalvet.

Lõike 1 kohaselt tuleb juhul, kui tegevusloa saanud teenuseosutaja soovib tegutseda välisriigis,

sealhulgas asutada välisriigis filiaal või osutada välisriigis piiriülest teenust, teenuseosutajal esitada

Finantsinspektsioonile sellekohane avaldus ning sama lõike 1 punktides 1-4 nimetatud andmed ja

dokumendid. Esitada tuleb:

▪ selle välisriigi nimi, kus kavatsetakse filiaal asutada või piiriülest teenust osutada

(edaspidi sihtriik) (punkt 1);

▪ tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi sihtriigis osutatavate teenuste kohta, ja käesoleva

seaduse § 33 lõikes 5 nimetatud teavitus, kui seoses filiaali asutamise või teenuste piiriülese

osutamisega antakse sihtriigis tegevusi või tööülesandeid edasi kolmandale isikule (punkt 2);

▪ filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress sihtriigis, organisatsioonilise struktuuri

kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või nende puudumise

korral sünniajad ja elukohad (punkt 3);

▪ filiaali asutamise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina

sihtriigis tegutsemise kohta vastavad filiaali sise-eeskirjad ning filiaalis rakendatav

raamatupidamise sise-eeskiri (punkt 4).

Lõike 2 kohaselt tuleb lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitada eesti keeles, ning

Finantsinspektsiooni nõudmisel tuleb lisada ka vandetõlgi tõlge selle riigi ametlikku keelde või ühte

ametlikest keeltest, kus teenuseosutaja soovib filiaali asutada. Säte põhineb suuresti MERAS § 25 lõikel

3.

Lõike 3 järgi tuleb Finantsinspektsioonil teha ühe kuu jooksul otsus kõigi nõutud andmete ja

dokumentide saamisest arvates, millega Finantsinspektsioon kas kiidab heaks või keelab teenuseosutajal

sihtriigis filiaali asutamise või teenuse piiriülese osutamise (vastavalt punktid 1 ja 2). Sama paragrahvi

lõike 4 järgi teeb Finantsinspektsioon otsuse viivitamata teenuseosutajale teatavaks.

Lõike 5 punktides 1-4 on nimetatud asjaolud, mille tuvastamisel on Finantsinspektsioonil õigus

keelduda filiaali asutamisest või teenuse piirülese osutamisest. Nende hulka kuuluvad teenuseosutaja

finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse või muude võimaluste ebapiisavus nimetatud teenuste

osutamiseks sihtriigis (punkt 1), kui esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada klientide huve,

teenuseosutaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust (punkt 2), kui esitatud dokumendid on

ebaõiged või ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3), või kui tegevuskava

rakendamine võib olla seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või suurendab

selliseid riske (punkt 4). Antud lõige põhineb enamjaolt MERAS §-il 27.

Lõike 6 järgi kohustub teenuseosutaja teavitama Finantsinspektsioonile enne sihtriigis tegevuse

alustamist kuupäeva, millal filiaal sihtriigis teenust osutama asub.

Lõike 7 alusel kohustub teenuseosutaja viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni kui sama paragrahvi

lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides on toimunud muudatusi. Eelduslikult tuleb

Finantsinspektsiooni teavitada ennetavalt, st vähemalt üks kuu enne muudatuste rakendumist, kuid kui

see ei ole võimalik, tuleks muudatustest teavitada viivitamata.

Lõike 8 kohaselt tuleb teenuseosutajal uue filiaali asutamiseks esitada Finantsinspektsioonile avaldus

ning asjakohased sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täiendused. Uue filiaali

44

asutamisele kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 2-7 sätestatut ehk samasugust protsessi nagu juba

olemasoleva filiaali asutamisel.

Paragrahvis 26 on sätestatud juhtorgani liikmetele esitatavad nõuded, mis peavad vastama sobivuse ja

nõuetele vastavuse (nn fit&proper) tingimustele nagu on sätestatud ka teiste finantsturu osaliste puhul.

Sobivuse ja nõuetele vastavuse kriteeriumid on käsitletavad Põhiseaduse § 29 sätestatud tegevusala,

elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Sarnaselt teiste finantsturul tegutsevate

ettevõtjatega, esitatakse teenuseosutaja juhtorgani liikmetele kõrgendatud nõuded võrreldes muude

ettevõtluse valdkondadega. Teenuseosutaja juhtorgani nõuetele vastavusele tuleb erilist tähelepanu

pöörata ning viia juhtorgani liikmete kogenematusest, ebakompetentsusest, halvast mainest vms

asjaoludest tingitud võimalik kahju klientidele miinimumini. Juhtorgani liikmetele esitatavatele

nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks eelduseks, mis tähendab, et järelevalveasutus hindab

enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhtorgani liige on sobiv ja vastab seaduses sätestatud

nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest keeldumise või tegevusloa kehtetuks

tunnistamise aluseks.

Lõige 1 sisaldab selle kahes punktis finantsjärelevalvesubjektidele kohaldatavat üldklauslit, mille

kohaselt võib teenuseosutaja juhtorgani liikmeks valida või määrata vaid isiku, kellel on selleks

vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus, laitmatu ärialane maine ning

kellel on vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal. Nimetatud

aspektidele sobivust hindab Finantsinspektsioon eeskätt loa taotlemisel aga ka juhtorgani liikme

vahetumisel pärast tegevusloa väljastamist.

Lõike 2 punktid 1-5 nimetavad teenuse osutamise aspektid, millest juhtorgani liikmed peaksid olema

teadlikud ja varasema ettevõtluskogemuse jooksul kokku puutunud.

Lõige 3 täpsustab lõikes 1 märgitud „laitmatu ärialase maine“ kriteeriumit, mille kuus punkti loetlevad

juhud, mil juhtorgani liikme mainet ei saa eelduslikult pidada laitmatuks, sh (kuid mitte ainult) juhul kui

tema tegevus on kaasa toonud finantsjärelevalve poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kui tema

suhtes on kohaldatud tegutsemiskeeldu või ettevõtluskeeldu, või kui Finantsinspektsioonile on esitatud

valeinformatsiooni või jäetud oluline informatsioon esitamata.

Sarnaselt mitmetele teistele finantsjärelevalvesubjekte käsitlevatele seadustele on käesoleva seaduse

mõistes teenuseosutaja juhtimisel vajalik rakendada vähemalt nn nelja silma põhimõtet, millest

tulenevalt on kehtestatud nõue, et juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget (lõige 4).

Lõike 5 kohaselt on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tegutsema nendelt

oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele,

lähtudes teenuseosutaja ja tema klientide huvidest. Teenuseosutaja tagab, et tema äritegevuse protsessis

osalevatel töötajatel on tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused.

Lõige 6 sätestab, et teenuseosutaja määrab sise-eeskirjas juhtorganite liikmete ja töötajate teadmiste,

oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik teenuseosutaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel

ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga

seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

Lõike 7 kohaselt on teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud seadma teenuseosutaja

ning tema klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Lisaks on

teenuseosutaja juhtorganite liikmed ja töötajad kohustatud tagama majandustegevuseks vajalike

finantsvahendite pideva olemasolu, osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja

hoolikusega ning andma kliendile nõuetekohast teavet pakutavate või vahendavate teenuste kohta.

Lõike 8 järgi peavad teenuseosutaja juhtorganite liikmed tagama, et teenuseosutaja organisatsiooniline

struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise,

mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest raporteerimise protseduurid, mis on teenuseosutaja

tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

45

Lõige 9 sätestab, et teenuseosutaja juhtorganite liikmed on kohustatud regulaarselt üle vaatama

käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende

tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

Lõige 10 kohustab teenuseosutaja juhtkonda kehtestama asjakohase korra ja menetlused, et tagada tõhus

ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

vältimine, ja teostab järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide

huve toetaval viisil.

Lõige 11 täpsustab töötaja mõiste, mis käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja heaks

töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka

kuuluvad teenuseosutaja nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas teenuseosutja

esindamine või teenuseosutaja juhtimine või kontrollimine.

Lõige 12 sätestab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi, mis lubab nimetatud ministril

kehtestada määrusega nõuded teenuseosutaja juhtorganite liikmete ja töötajate erialastele teadmistele,

oskustele ning kogemustele.

Paragrahv 27 sätestab selle, millest peab valitud audiitor või teenuseosutaja juhtorgani liige nö uut

tööandjat teavitama, kes omakorda teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Eeltoodu tugineb

rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad finantssektori ettevõtja usaldusväärse

ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid (või asjakohasel juhul osanikud). Samuti

sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt teavitada ka Finantsinspektsiooni.

Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja nõuetele vastavust enne tema valimist

või määramist.

Sama paragrahvi lõigete 5-7 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda teenuseosutaja juhtorgani

liikmete tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes finantsturgu reguleerivates seadustes

sätestatuga. Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust

tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt järelevalveasutusele laialdased volitused

ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui juhtorgani liige ei vasta seaduses sätestatud

nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus

on näidanud, et ta ei sobi teenuseosutaja juhtorgani liikmeks (lõige 5). Lõikes 6 on sätestatud, et kui

teenuseosutaja ei täida Finantsinspektsiooni ettekirjutust juhi tagasikutsumise kohta, võib

Finantsinspektsioon nõuda juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu kaudu või tunnistada tegevusloa

kehtetuks. Lõikega 7 on ette nähtud erisäte tagasikutsutud nõukogu liikme puhuks, mille kohaselt võib

uue nõukogu liikme määrata kohus Finantsinspektsiooni, juhatuse, nõukogu, osaniku või aktsionäri

nõudel, ning nimetatud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue nõukogu liikme valimiseni

üldkoosoleku poolt.

Paragrahvis 28 käsitletakse juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamisele kohalduvaid põhimõtteid.

Nimetatud paragrahvi neljas punktis on loetletud põhimõtted, millele peab vastama töötajate ja

juhtorgani liikmete tasustamine ning nendele antavate hüvede ja soodustuste määramise alused.

Sealhulgas peab juhtorgani liikmete ja töötajate tasustamise põhimõtted või tööga kaasnevate hüvede

määramise alused olema selged ja läbipaistvad ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise

põhimõtetega, teenuseosutaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama ülemääraste riskide võtmist

(punkt 1), tasustamine peab lähtuma teenuseosutaja äristrateegiast, väärtustest ja majandustulemustest

(punkt 2), saadavad tasud või hüved peavad olema proportsionaalsed teenuseosutaja tegevuse laadi ja

ulatusega ning tasu või hüve saaja vastutusvaldkonnaga (punkt 3), ning viimaks peavad tasustamise või

hüvede andmise põhimõtted hõlmama huvide konflikti maandamise või vältimise meetmeid (punkt 4).

Paragrahvis 29 sätestatakse, millised protseduurireeglid ehk sise-eeskirjad peab teenuseosutaja

kehtestama. Sise-eeskiri on põhiline ja peamine dokument, kus organisatsioonilised

toimimismehhanismid peavad kirjas olema ning mis peab tagama teenuseosutaja tegevuse vastavuse

õigusaktidele ja teenuseosutaja juhtorganite otsustele (lõige 1). Täiendavalt sätestatakse, et nõutav on

mitte üksnes sise-eeskirjade olemasolu, vaid ka nende jätkuv ning ühetaoline rakendamine

teenuseosutaja kõikidel juhtimistasanditel. Samuti sätestatakse, et sise-eeskirju tuleb pidevalt

46

kaasajastada (lõige 2). Analoogiline säte on ka teiste finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates

seadustes.

Lõike 3 eesmärk on täpsustada sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ning loetleda, millised

protseduurid ja tegevused peavad olema teenuseosutaja sise-eeskirjaga hõlmatud. Nende alla kuuluvad:

 asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord (punkt 1), teenuse osutamise kord (punkt

2), huvide konflikti vältimise kirjeldus (punkt 5), jne. Võrreldes teiste finantssektoris

tegutsevate ettevõtjatega on käesoleva seaduse puhul erilist rõhku pandud punktile 11, mille

järgi peab sise-eeskiri käsitlema ka sisemisi protseduurireegleid teenuseosutaja tegevust

reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta

teavituste vastuvõtmiseks ja töötlemiseks ning selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Lisaks

eelnevale määratakse sise-eeskirjas veel tehingute ja toimingute tegemise kord teenuseosutaja

nimel ja arvel ning klientide nimel ja arvel (punkt 3);

 töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise

protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe teenuseosutaja nimel

kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide

hindamisel (punkt 4);

 teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord (punkt 6);

 registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt 7);

 sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning

klientide vara hoidmise süsteemide turvalisus ning nende regulaarne kontrollimine (punkt 8);

sisekontrolli süsteemi toimimise kord, vastavuskontrolli ja riskijuhtimise reeglid ning nende

rakendamise kord (punkt 9);

 sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud

rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad

(punkt 10);

 sisemised protseduurireeglid teenuseosutaja tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud

kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja

edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks (punkt 11);

 turvaintsidentide väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete rakendamise

kord, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, ning oluliste operatsiooni- ja turvaintsidentide

avastamise ja klassifitseerimise menetlus (punkt 12);

 tundlikele andmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise kord (punkt 13);

 talitluspidevuse tagamise kord, sealhulgas nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe regulaarse

katsetamise ja läbivaatamise menetlus(punkt 14);

 raamatupidamise sise-eeskirjad (punkt 15);

 filiaalide olemasolu korral kohase tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 16);

 kliendi kaebuste lahendamise kord (punkt 17).

Lõike 4 kohaselt peavad krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja sise-eeskirjad olema lisaks

käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele kooskõlas ka vastutustundliku laenamise põhimõttega.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel tuleks lähtuda krediidiandjate ja –vahendajate

seaduse 6. peatükis sätestatust.

Kuna käesoleva seaduse tähenduses on teenuseosutaja näol tegemist üsna uudse ettevõtlusvaldkonnaga,

siis on sätestatud lõikes 5 volitusnorm valdkonna eest vastutava ministri määrusega täpsemate nõuete

kehtestamiseks teenuseosutaja sise-eeskirjadele.

Paragrahv 30 sätestab nõuded sisekontrolli funktsiooni ja andmete säilitamise kohta. Rahvusvaheliselt

tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon kõikehõlmav, mis muuhulgas sisaldab

siseauditi funktsiooni. Siseauditi teostaja peamiseks ülesandeks on seirata ning hinnata kriitiliste

protsesside ja süsteemide toimimist. Siseauditi funktsiooni teostaja ei saa hinnata (auditeerida) selle

funktsiooni toimimist, mida ta ise teostab (nö enesekontrolli risk, huvide konflikt). Sama

põhimõte kehtib ka selles osas, et siseauditi funktsiooni teostaja (siseaudiitor) ei tohiks

47

osaleda eelnimetatud sise-eeskirjade väljatöötamisel, kuivõrd hiljem ta peab auditeerima sisekontrolli

süsteemi toimimist, mille üheks osaks on ka erinevad sise-eeskirjad.

Lõike 1 kohaselt peab teenuseosutajas olema loodud ja toimiv sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on

tagada teenuseosutaja tegevuse vastavus sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja teenuseosutaja juhtorganite

vastuvõetud otsustele, ning teenuseosutaja otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja nõuetekohase

informatsiooni alusel.

Lõigete 2 ja 3 kohaselt peab teenuseosutaja kehtestama ja rakendama õiguslikud, tehnilised ja

organisatsioonilised meetmed sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks. Vastavuskontrolli teostab

teenuseosutaja juhatuse poolt määratud vastutava töötaja või muu isik, kellega sõlmitakse kirjalikus

vormis leping.

Lõike 4 järgi peab vastavuskontroll tagama sama lõike kolmes punktis toodud tegevuste ja ülesannete

täitmist. Sealhulgas peab vastavuskontroll tagama, et regulaarselt kontrollitakse teenuseosutaja, selle

juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite

otsustele, sise-eeskirjadele, teenuseosutaja sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse

teenuseosutajas kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning teenuseosutaja

kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust

(punkt 1); et teenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud

kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et teenuseosutaja juhatusele esitatakse

regulaarselt aruandeid (punkt 3).

Lõike 5 kohaselt peab teenuseosutaja sõltumatu vastavuskontrolli teostamiseks kehtestama sise-

eeskirjadega tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide

ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses

klientidele teenuste osutamisega. Nimetatud põhimõtteid ja reegleid nimetatakse samas paragrahvis

edaspidi tegevuspõhimõteteks. Needsamad põhimõtted peavad Finantsinspektsioonil võimaldama

efektiivselt täita ka järelevalveülesandeid (lõige 6).

Lõike 7 järgi ei tohi vastavuskontrolli teostaja tegeleda teenuste osutamisega ega tegevusega, mille üle

ta järelevalvet teostab, välja arvatud juhul, kui teenuseosutaja on võimeline tõendama, et arvestades

tema tegevuse laadi, ulatust ja keerukusastet, ei ole nimetatud kohustus proportsionaalne ja et

vastavuskontrolli ülesannete täitmine on ka ilma kõnealuseid kohustusi täitmata tegelikkuses tulemuslik.

Antud keelu eesmärk on ühelt poolt vältida huvide konflikti ning teiselt poolt on suunatud selle

kindlustamisele, et vastavuskontrolli teostajal oleks piisavalt aega ja vahendeid oma (põhi)funktsiooni

täitmiseks.

Lõike 8 kohaselt ei tohi vastavuskontrolli teostaja tasustamise alused ja kord ohustada tema

objektiivsust.

Lõike 9 järgi on vastavuskontrolli teostaja kohustatud talle teenuseosutaja kohta teatavaks saanud teabe,

mis osutab teenuseosutaja õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata edastama

teenuseosutaja juhtidele.

Lõike 10 järgi kohustub teenuseosutaja tagama sisekontrolli ja vastavuskontrolli teostajale kõik nende

ülesannete täitmiseks vajalikud õigused, töötingimused ja juurdepääsu kogu vajalikule teabele,

sealhulgas õiguse saada selgitusi ning teavet teenuseosutaja juhtidelt ja töötajatelt ning jälgida avastatud

puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

Paragrahv 31 sätestab teenuseosutaja töötaja kohustuse Finantsinspektsiooni teavitada.

Finansinspektsiooni teavitamise vajadus tekib eeskätt juhul, kui töötajale saavad ilmsiks asjaolud, mille

tagajärg on või võib olla teenuseosutaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline või korduv

rikkumine, või kui teenuseosutaja juhtorgani liige või töötaja on tekitanud või võib tekitada olulist

varalist kahju teenuseosutajale või tema klientidele (lõige 1).

48

Töötaja kaitse kord on täpsustatud sama paragrahvi lõikes 2, mille kohaselt ei riku teenuseosutaja töötaja

või muu teenuseosutaja tegevusega seotud kolmas isik Finantsinspektsiooni teavitamisega talle

õigusakti või lepinguga pandud andmete saladuses hoidmise kohustust (lõige 2). Tegemist on viitega

Euroopa Parlamendi ja ja nõukogu direktiivile (EL) 2019/1937, 23. oktoober 2019, liidu õiguse

rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17—56), mille eesmärk on

kaitsta neid rikkumisest teavitajaid, kes on ise seotud finantsteenuste osutamisega (vt ka direktiivi

artikkel 2 punkti 1(a)(ii)).

Lõike 3 järgi kehtestab teenuseosutaja oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete

rikkumisest teavitamise korra, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist.

Lõige 4 sätestab volitusnormi, millega võib valdkonna eest vastutav minister määrusega näha ette

täpsemad alused nõuete rikkumisest teavitamise kohta.

Paragrahv 32 käsitleb andmete säilitamist.

Vastavalt lõikele 1 kohustub teenuseosutaja säilitama käesolevas seaduses sätestatud andmeid viie aasta

jooksul muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana, kui Finantsinspektsioon ei ole

kehtestanud teistsugust tähtaega või kui seaduses ei ole sätestatud pikemat tähtaega. Nimetatud

viieaastane tähtaeg rakendub teenuseosutajale ka siis, kui Finantsinspektsioon nõuab, et pärast

teenuseosutajale väljastatud tegevusloa lõppemist tuleb teenuseosutajal andmeid säilitada muutumatuna

ja finantsjärelevalvele kättesaadavana viie aasta jooksul (lõige 3).

Lõige 2 käsitleb kohustust säilitada teenuse osutamise lepingust tulenevaid teenuseosutaja ja kliendi

õiguseid ja kohustusi või teenuse osutamise tingimusi vähemalt kuni teenuse osutamisega seotud

kliendisuhte kestuse lõpuni. Lepingutingimuste säilitamise kohustuslikkus peaks ennetama võimalikke

vastuolusid ja vaidlusi, kui vähemalt teenuseosutaja kui üks lepingupool on kohustatud alles hoidma

lepingut, mille alusel teenust kliendile osutatakse. Kui teenuseosutaja osutab teenuseid vastavalt oma

tüüptingimustele, siis kohustub teenuseosutaja säilitama kõiki versioone tüüptingimustest juhul, kui

nimetatud tingimusi on muudetud kliendisuhte kestuse ajal.

Dokumentide säilitamise kohta tasub märkida, et muudest seadustest võib tulla kohustus säilitada teatud