Laevadel relvastatud turvateenuse kasutamise regulatsioonist

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Veiko Kommusaar

Siseministeerium [email protected]

14.05.2021 nr 5-3/2021/3132-1

Laevadel relvastatud turvateenuse kasutamise

regulatsioonist

Austatud Veiko Kommusaar

17.07.2017 valitsuskabineti nõupidamisel arutati laevandussektori toetamise võimalusi ning

otsustati järgmist: 1) Siseministeeriumil töötada välja seadusemuudatuste ettepanekud seonduvalt

Eesti turvaettevõtete relvastatud turvameeste teenuse osutamisega Eesti lipu all sõitvatel laevadel

ning esitada uue turvaseaduse eelnõu, milles need muudatusettepanekud on kajastatud, Vabariigi

Valitsusele hiljemalt 31. märtsil 2018 (p 10) ning 2) Siseministeeriumil analüüsida ja töötada välja

seadusemuudatuste eelnõu, et laiendada turvateenuste osutamise võimalust ka välismaistele

turvaettevõtetele arvestusega, et seadusemuudatuse jõustumise tähtajaks oleks hiljemalt 31.

detsember 2019. a (p 11). 2018. aasta septembris andis Siseministeerium teada, et on koostanud

üldisema hinnangu laevakaitsjate regulatsiooni võimalikkusest ja sellega kaasnevatest

kitsaskohtadest, on täisfunktsionaalse laevakaitsjate regulatsiooni koostamisel võtnud aluseks ja

võrdlemiseks Belgias ning Taanis kehtiva laevakaitsjate regulatsiooni, peab oluliseks järgida

regulatsiooni koostamisel IMO poolt 25. mail 2012. aastal väljaantud juhiseid eraturvafirmade

kaasamiseks ohtlikes piirkondades ning samuti soovib ülehinnata kõik võimalikud kohustused

erinevatest rahvusvahelistest konventsioonidest (UNCLOS, SOLAS ja SUA), sh kohustused

tagada Eesti lipu all sõitvatel laevadel turvalisus ning menetlemiskohustused. Ühtlasi märkis

Siseministeerium, et võttes arvesse rahvusvahelise laevakaitseteenuse tegelikkust, kus teenuse

osutamisel kasutatavate relvade päritolu ja legaalsus ei ole alati tagatud, otsib ta lahendust antud

teenuse korral relvaregulatsiooni muutmiseks.

28.01.2020 otsusega andis Valitsuse majandusarengu komisjon Siseministeeriumile tähtaja

hiljemalt 2020. aasta septembriks koostada põhjalikum analüüs, mille raames hinnatakse

relvastatud välismaiste turvaettevõtete Eesti lipu all sõitvatel laevadel kasutamisega kaasnevaid

riske ja tarvilikkust koos lahendusettepanekutega.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium märgib, et kuigi on 2020. aastal toimunud

relvastatud laevakaitsjate kasutamisega seonduva töögrupi kohtumistel korduvalt

Siseministeeriumi koostatud analüüsi küsinud, ei ole seda senini edastatud. Samas ootab

Siseministeerium MKM-lt regulatsiooni osas koostatud eelnõu kavandi osas seisukohta ning

sisendeid. MKM märgib, et ilma taustanalüüsita on keeruline seisukohti kujundada, mistõttu

edastab MKM omalt poolt koostatud alljärgneva analüüsi laevadel relvastatud turvateenuse

kasutamise nüansside kohta. Vabandame, et seisukoha koostamine on võtnud oodatust kauem

aega, kuid ühtlasi märgime, et Siseministeerium ei ole ka omalt poolt edastanud lubatud põhjalikke

analüüse ja seisukohti relvastatud turvatöötajate kasutamisest teavitamise, relvaloa vajalikkuse ja

relvade hoiutingimuste ning relvastatud turvatöötajate õiguste kohta vara kaitseks tegutsemisel.

2 (26)

Läbi ajaloo on piraatluse ja laevade vastu toime pandud muud ründed nõudnud rahvusvahelise

kogukonna ja laevandussektori tähelepanu. Siiski ei ole antud probleemi lahenduseks kasutatavate

relvastatud turvameeskondade temaatikat tänaseni rahvusvahelisel tasandil reguleeritud ning

puuduvad kohustuslikud, detailsed juhised, kuidas relvastatud turvameeskondade kasutamist

riigisiseselt reguleerida. Regulatsiooni puudumise tõttu rahvusvahelisel tasandil on

merendussektor välja töötanud soovitusliku iseloomuga dokumente probleemide lahendamiseks ja

lipuriikide regulatsiooni täiendamiseks (näiteks IMO MSC komitee lipuriikidele, ranniku- ja

sadamariikidele, laevaomanikele ja turvaettevõtjatele mõeldud suunised, samuti sektori välja

töötatud parimate praktikate juhend BMP5). Lõpliku otsuse, kas relvastatud turvamehi laeva

pardale lubada ning kuidas nende kasutamist reguleerida, peab siiski tegema lipuriik. Laevadel

relvastatud kaitse kasutamise näol on tegemist fenomeniga, mis tõstatab hulga juriidilisi

väljakutseid ja ebaselgust, mis tuleb lahendada riigisisesel tasandil, samas võttes arvesse

rahvusvahelise mereõiguse nõudeid laiemalt.1 Veelgi enam nähtub erialasest kirjandusest, et ka

riikides, kus vastavasisuline regulatsioon on kehtestatud, ei ole praktikas suudetud siiski kõiki

võimalikke kitsaskohti vältida2, mistõttu peab Eestis riigisisese regulatsiooni kehtestamisel

kaaluma vähemalt neid aspekte, millele on juhtinud tähelepanu IMO, mida on välja toonud

BIMCO (Baltic and International Maritime Council), mida on käsitletud vastavasisulises

rahvusvahelises kirjanduses ja mida näitab teiste riikide praktika.

MKM hinnangul on relvastatud turvatöötajate täiendav ja üksikasjalik regulatsioon riigisiseselt

vajalik, kuna rahvusvaheliste nõuete puudumise kõrval viiks riigisisese regulatsiooni

pealiskaudsus Eesti mugavuslipuriikide suunas, mida iseloomustab vähene huvi ja kontroll

laevaregistrite ja pardal tegelikult toimuva osas ning mis samas tulirelvade pardale lubamisega

seonduvalt on ohtlik nii meie lipu all töötavatele meremeestele kui ka riigi mainele tervikuna.

Alljärgnevalt esitame tähelepanekud Siseministeeriumi algatatud turvategevuse seaduse eelnõu

osaks olevale laevadel relvastatud kaitse kasutamise regulatsiooni kavandile. Arvamus on

koostatud lähtuvalt relvastatud laevakaitsjate eelnõu kavandi MKM-le teadaolevalt viimase

versiooni sõnastusest (edastatud 18.01.2021 e-posti teel) ning tuginedes eelnõu kavandi

edastamise järgselt toimunud arutelude käigus tõstatatud küsimustele ja esitatud seisukohtadele.

Nii nagu MKM on eelnõu senise menetluse käigus märkinud, tuleb eelnõu väljatöötamisse kaasata

Justiitsministeerium, seda eelkõige seoses laeva või selle meeskonna vastu suunatud rünnete

tõrjumisel jõu kasutamise, relvastatud kaitse kasutamiseks kehtestatud nõuete rikkumisega

kaasneva vastutuse ja riikliku järelevalve regulatsiooniga, samas ka rahvusvahelise koostöö

võimekuse hindamise kontekstis.

1. Regulatsiooni asukoht

MKM on varasemalt laevadel relvastatud kaitse kasutamise sätetele tagasiside andmisel ning

vastavate arutelude käigus märkinud, et nõuded laevadel turvateenust osutatavatele ettevõtjatele

ja relvastatud turvatöötajatele võiks kehtestada turvategevuse seaduses eraldi peatükina. Asjaolu,

et relvastatud kaitset osutatakse laeva pardal, ei tähenda, et sisuliselt oleks tegemist sedavõrd

eriliigilise teenusega, mis tuleks turvategevuse seadusest ilmtingimata eraldi kehtestada.

Turvategevuse seaduses eraldi peatükina väljatoomine võimaldab sätestada erisused, mida

laevadel relvastatud kaitset kasutades tuleb silmas pidada, samas on võimalik viidata eelnõu tekstis

üldiselt turvaettevõtjatele või turvatöötajatele kehtestatud nõuetele, mis peaksid kohalduma

1 Feldtmann, B., Frier, C. and Mevis, P. „National Models for Regulating On-board Protection of Vessels: Some

Cross-cutting Issues“, Erasmus Law Review, 4, (2018), p 267. Kättesaadav:

http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4/ELR-D-19-00016.pdf 2 Vt Erasmus Law Review Issue 4, 2018, eriväljaanne relvastatud laevakaitsjate kasutamise kohta. Kättesaadav:

http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4

3 (26)

kõnealustele subjektidele ka laevadel vastava teenuse osutamisel. Näiteks Siseministeeriumi poolt

2019. aastal kooskõlastamisele saadetud turvategevuse seaduse3 §-s 16 on esitatud nõuded

turvatöötajale, mille lg 1 p-des 4-6 on toodud turvatöötaja kehalist ettevalmistust, isiksuseomadusi

ja kõlblust puudutavad nõuded ning välistus, mille kohaselt turvatöötajaks ei saa olla isik, kes on

sõltuvuse alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest. Samad nõuded on

asjakohased ka relvastatud turvatöötajale, kes Eesti lipu all sõitval laeval turvateenust osutab.

Juhul, kui soovitakse regulatsioon kehtestada eriseaduses, tuleb MKM hinnangul nõuded sätestada

meresõiduohutuse seaduses (MSOS), seejuures koos viidetega asjaomastele turvategevuse seaduse

jt seaduste sätetele. Laevandussektori tagasisides (Malsco Law Office) eelnõu kavandile esitati

ettepanek kehtestada regulatsioon kaubandusliku meresõidu seaduses (KMSS), samuti viidati

kaubandusliku meresõidu koodeksile (KMSK), mille § 68 kohaselt on kaptenil laeva või sellel

olevaid inimesi või lasti ähvardava ohu korral, samuti muudel erijuhtudel õigus kutsuda kokku

laevanõukogu. Esmalt märgime, et KMSK § 68 sätestab laevanõukogu kokkukutsumise õiguse,

mitte kohustuse, mistõttu ka relvastatud turvatöötajate kasutamisel ei ole kaptenil kohustust

nõukogu kokkukutsumiseks. Seda enam kui eriregulatsioon sätestab relvastatud kaitse kasutamise

põhimõtted ja nõuded, millega vastava teenuse kasutamisel arvestama peab.

KMSS § 1 kohaselt reguleeritakse kõnealuse seadusega kaubanduslikust meresõidust tulenevaid

õigussuhteid, samas MSOS § 1 lg 1 kohaselt reguleerib MSOS laevade ja väikelaevade ning

muude veesõidukite meresõiduohutust ja laevatatavatel sisevetel sõidu ohutust ning laevade

turvalisust ja laevaliikluse ohutuse tagamist veeteedel. Arvestades, et laevadel relvastatud kaitse

kasutamise eesmärgiks on laevade ja sellel viibivate isikute turvalisuse tagamine võimalike

rünnete eest ja mitte kaubanduslikust meresõidust tulenevate õigussuhete reguleerimine üldiselt,

on regulatsiooni asukoha mõttes eriseadusena asjakohasem MSOS. Seejuures on relvastatud kaitse

kasutamine laevadel käsitletav erimeetmena turvalisuse tagamisel, mitte tavapärase osana

kaubanduslikust meresõidust. Tuleb ka arvestada, et nii KMSS kui ka KMSK vajavad tervikuna

ülevaatamist ja ajakohastamist, mistõttu tuleks laevadel relvastatud kaitse regulatsiooni lisamisel

KMSS-i ilmselt avada ka muus osas KMSS ja KMSK regulatsiooni muutmine.

Samas märgime, et lõpliku hinnangu regulatsiooni asukohale ja teiste seaduste muutmise

vajadusele saab anda siis, kui on valminud turvategevuse seaduse eelnõu uus versioon, see on

asjassepuutuvatele asutustele tutvumiseks, kooskõlastamiseks edastatud ja seejuures on selgunud

ka Eesti lipu all sõitvatel laevadel relvastatud kaitse osutamise nõuete ulatus riigisiseses õiguses.

MKM-le teadaolevalt on erinevate asjaosaliste (nii riigiasutuste kui merendussektori)

ettepanekutest (ja nende üle peetud arutelude käigus) tõusetunud küsimusi, mille osas ei ole

tegelikult arutelude käigus veel lahenduseni või üksmeelele jõutud.

2. Relvastatud laevakaitsja mõiste

Esmalt märgime, et hetkel on eelnõu kavandis esitatud MSOS muudatus, mille kohaselt on

täiendatud MSOS §-i 2 (mõisted) relvastatud laevakaitsja mõiste defineerimisega. Arvestades, et

laeval relvastatud kaitse kasutamine on esitatud eraldi peatükina ning MSOS teistes sätetes

temaatilisi mõisteid ei kasutata, ei ole MKM hinnangul vajadust lisada kõnealust mõistet MSOS

§-i 2, vaid terminoloogilised täpsustused tuleks esitada vastava peatüki juures.

MKM hinnangul peab määratlus vastama rahvusvahelisel tasandil kasutatavale terminoloogiale,

mistõttu leiame, et mõiste „relvastatud laevakaitsja“ kasutamine õigusaktis ei ole sobilik. Tegemist

on kõnekeelse väljendiga, millele võib viidata eelnõu seletuskirjas, kuid seaduse tasandil peaks

sõnastuses lähtuma ametlikust terminoloogiast. Samuti peaks lähtuma kehtivates õigusaktides seni

3 Turvategevuse seaduse eelnõu. Kättesaadav eelnõude infosüsteemis:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/654a2578-a73e-4741-8709-012c609da1ca

4 (26)

kasutatud mõistetest ning, nagu öeldud, rahvusvaheliselt juba kasutusel olevast terminoloogiast.

Nimelt on Eesti õiguses sularahaveo4 puhul sarnases olukorras (isikute ja vara kaitse) kasutusel

mõiste „relvastatud turvatöötaja“. Samuti on salastatud teabe turvaala mehitatud valve puhul

kasutatud mõistet „relvastatud valvur“5. MKM hinnangul peaks loodavas regulatsioonis siiski

lähtuma Eesti õigusruumis olemasolevatest mõistetest, kuna sellisel juhul on ka selge, et tegemist

ei ole isikuga, kellele olemasolevad reeglid ei kehti, vaid just kehtivad mitmed põhimõtted ja

piirangud seoses relva kandmise ja enesekaitsega. Asjaolu, et antud juhul toimub turvateenuse

osutamine merel, ei muuda terminoloogiliselt teenuse sisu.

Ka Saksamaa vastavat regulatsiooni kajastavas erialakirjanduses on märgitud, et laevadel

relvastatud turvameeste kasutamine ei erine õiguslikust seisukohast relvastatud turvameeste

kasutamisest panga sularahaveol Saksamaal.6 Mõistena kasutab näiteks Saksa merelaevade

valvamise rakendusmäärus samuti „Wachperson“ (eesti k turvamees), pikemalt „mit der

Bewachung von Seeschiffen betraute Wachperson“ (eesti k turvatöötaja, kellele on usaldatud

merelaevade valve).7

Eelpool toodust nähtub, et ka maismaa turvatöötajad võivad kanda relvi ning võib esineda

relvastatud konflikte. Seetõttu on mõistlik kasutada samasugust terminoloogiat, mida

turvategevuse seaduse eelnõus turvaettevõtjate puhul, erisusena, et see toimub laevadel, mis tingib

omakorda teatud sätetes eriregulatsiooni kehtestamise vajaduse. Rõhutame, et Rahvusvaheline

Mereorganisatsioon (IMO) kasutab oma dokumentides pigem eelviidatule sarnaseid mõisteid,

täpsemalt „private maritime security company“ ((era)turvateenuse osutaja/turvaettevõtja merel)

„privately contracted armed security personnel“ (sisuliselt relvastatud (era)turvatöötaja).8 Ka

BIMCO poolt välja töötatud ning sektoris laialdaselt kasutatav tüüpleping GUARDCON9 kasutab

mõistet „security guards on vessels“ (turvamees laeval). Seetõttu leiame, et tuleks kasutada mõistet

„mereturvaettevõtja“ või „turvaettevõtja merel“ ja selle töötajate osas „relvastatud

(mere)turvatöötaja“. Palume arvestada ka võimaliku tagajärjega õigusaktide tõlkimisel – oluline,

et rahvusvahelisele kontekstile vastukaaluks ei tekiks riigisiseses õiguses väljendit „ship

protector“ vms.

Täiendavalt leiame, et lisaks relvastatud turvatöötajale on vajalik ette näha ka mereturvaettevõtja

definitsioon, kuna nii IMO suuniste kui ka planeeritava regulatsiooni kohaselt tekib laevaomanikul

õiguslik side esmajoones turvaettevõtjaga, mitte iga üksiku turvatöötajaga. Samuti sisaldab

4 Vabariigi Valitsuse 1. juuli 2016. a määrus nr 71 „Raha ja väärtpaberite veo kord“, kättesaadav elektroonilises Riigi

Teatajas https://www.riigiteataja.ee/akt/106072016033 5 Vabariigi Valitsuse 20. detsember 2007. a määrus nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“,

kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas https://www.riigiteataja.ee/akt/106032019015?leiaKehtiv 6 Salomon, T. R. "Armed On-board Protection of German Ships (and by German Companies)", Erasmus Law

Review, 4, (2018), p 236. Kättesaadav internetis: http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4/ELR-D-

18-00007.pdf 7 Implementing Ordinance for the Ocean-Going Vessel Security Ordinance

(Seeschiffbewachungsdurchführungsverordnung - SeeBewachDV). Inglise keelne tõlge kättesaadav internetis:

https://www.bafa.de/SharedDocs/Downloads/EN/Foreign_Trade/ssb_seebewachdv.pdf?__blob=publicationFile&v=

2 8 Sarnaseid mõisteid kasutatakse ka näiteks Malta regulatsioonis (kättesaadav:

https://legislation.mt/eli/sl/480.4/eng/pdf):

- Private Maritime Security Company – s.o (era)mereturvaettevõtja, defineeritud kui eraettevõtja, millel on

litsents laevadel piraatluse ja relvastatud röövide kaitseks nii relvastatud kui relvastamata turvatöötajate

teenuse pakkumiseks;

- Privately Contacted Armed Security Personnel – s.o relvastatud (era)turvatöötaja, defineeritud kui

(era)mereturvaettevõtja relvastatud töötaja, kes on saadetud laeva pardale ainsa eesmärgiga pakkuda

täiendavat kaitset piraatluse või relvastatud röövide eest. 9 GUARDCON. Standard Contract for the Employment of Security Guards on Vessels. Kättesaadav BIMCO

veebilehel https://www.bimco.org/contracts-and-clauses/bimco-contracts/guardcon#

5 (26)

regulatsioon erinevaid nõudeid, mida peavad rakendama või mida rakendatakse turvaettevõtja või

relvastatud turvatöötaja suhtes. Eelnõu kavandis toodud sõnastusest nähtub, et relvastatud

laevakaitsjat defineeritakse kui laevakaitset pakkuva ettevõtte töötajat ja seejuures määratlust

„laevakaitse“ ei defineerita. Seetõttu tuleb meie hinnangul esitada definitsioon nii ettevõtja kui

turvatöötaja kohta, seda kas seaduses toodud mõistete osas (MSOS puhul §-s 2) või laeval

relvastatud kaitse kasutamise peatüki juures tekstisisese sulgudes esitatud lühendina.

Definitsioonide osas võib näitena vaadata MSC.1/Circ.1405/Rev.210 lisa punktis 2 toodut. Pakume

omalt poolt välja definitsioonid järgnevalt:

mereturvaettevõtja – eraõiguslik juriidiline isik, kes osutab relvastatud või relvastamata

valvetegevuse teenust11 laeva pardal piraatluse või relvastatud rünnete tõrjumise eesmärgil;

relvastatud mereturvatöötaja – mereturvaettevõtja relvastatud töötaja või muu isik, kes allub

mereturvaettevõtja juhtimisele ja kontrollile.

3. Laevakaitsjate kasutamise põhimõtted

Eelnõu kavandis on esitatud eraldi paragrahvina laevakaitsjate kasutamise põhimõtted. MKM

hinnangul tuleks laevadel relvastatud kaitse kasutamise põhimõtete juures kaaluda ja analüüsi

tulemusel sätteid täiendada järgmises:

3.1.kas relvastatud turvatöötajad on lubatud kõikidel laevadel, st kas piiritleda vastava

teenuse kasutamise õigust üksnes kaubalaevadega või peaks vastav võimalus säilima ka

reisilaevadele? Kõnealune küsimus sõltub suuresti sellest, millised nõuded relvastatud

turvatöötajate kasutamisele riigisiseselt kehtestatakse, sh ka sellest kui suures ulatuses

võetakse arvesse käesolevas arvamuses esitatud ettepanekuid eelnõu kavandi

täiendamiseks. Näiteks Taani regulatsioonis on sõltuvalt laeva tüübist sätestatud erinev

regulatsioon laevadel relvastatud turvatöötajate kasutamiseks. Kaubalaevadele saavad

laevaomanikud taotleda üheaastast üldlitsentsi relvastatud turvatöötajate kasutamiseks,

samas reisilaevade, kalalaevade ja lõbusõidulaevade puhul tuleb taotleda individuaalset

litsentsi, mille väljastamiseks esitatavate andmete loetelu ja kontrolli teostamise ulatus on

erinev. Üldlitsents on lihtsustatud nõuetega.12 Arvestades kõrgendatud ohupiirkondade

läbimisel relvastatud turvatöötajate kasutamisega kaasnevat ohtu konfliktide

eskaleerumiseks ja tulevahetuse tekkeks, tuleb regulatsiooni kehtestamisel (eelkõige

riigisiseses õiguses ennetavate meetmete ulatust arvestades) kaaluda, kas reisilaevadel

kõnealuse teenuse kasutamise võimaldamine on proportsionaalne võrreldes võimaliku

ohuga reisilaeval viibivate isikute elule ja tervisele.

3.2.turvaplaani täiendamine (lisa kinnitamine) – eelnõu kavandis on sätestatud tingimus,

mille kohaselt saab laevadel relvastatud turvatöötajaid kasutada, kui (muuhulgas) seda

näeb ette laeva turvaplaan. MKM märgib, et regulatsiooni juurde tuleb lisada ka see, mida

turvaplaani lisa (laeval relvastatud kaitse kasutamine) sisaldama peab. MSOS § 111 lg 2

kohaselt hinnatakse turvaplaani vastavust rahvusvahelise konventsiooni inimelude

ohutusest merel (SOLAS konventsioon) ja selle konventsiooni alusel kehtestatud

rahvusvahelise laeva ja sadamarajatiste turvalisuse koodeksi (ISPS koodeks) ning

siseriiklike õigusaktide nõuetele. SOLAS konventsioon ega ka ISPS koodeks ei sätesta

10 MSC.1/Circ.1405/Rev.2, Revised Interim Guidance to Shipowners, Ship Operators and Shipmasters on the use of

Privately Contracted Armed Security Personnel on board Ships in the High Risk Area. Kättesaadav:

https://wwwcdn.imo.org/localresources/en/OurWork/Security/Documents/MSC.1-Circ.1405-Rev2.pdf 11 Eeldusel, et turvategevuse seaduse eelnõu selles osas pärast Eelnõude Infosüsteemi EIS esitatut muutunud ei ole,

supra nota 3. 12 Frier, C. Armed On-board Protection of Danish Vessels Authorisation and Use of Force in Self-defence in a Legal

Perspective. Kättesaadav: http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4/ELR-D-18-00009

6 (26)

nõudeid laevadel relvastatud kaitse kasutamise kohta, mistõttu tuleb riigisiseselt

sätestada, mida kõnealune turvaplaani lisa sisaldama peab, sh nt riskihinnangu

läbiviimine laevadel relvastatud kaitse kasutamiseks, mis võtab arvesse laeva suurust,

tüüpi, kauba liiki, sõidukiirust jms. Samuti, kas riskihinnangu läbiviimisel tuleb kaaluda

laevadel täiendavate kaitsemeetmete rakendamist ennetava meetmena, st kaitsta laeva

okastraatide, traataedade või veepihustitega, et vältida ründajate pääsemist laevale13. IMO

suunise MSC.1/Circ.1405/Rev.2 punktis 3 on toodud riskihinnangu läbiviimise

soovitused ning punkt 3.3 loetleb asjaolud, mida tuleks riskihinnangu koostamisel arvesse

võtta (sh nt laeva ja meeskonna turvalisus, ohutus ja kaitse, kas kõik võimalikud

enesekaitsevahendid on eelnevalt rakendatud, milline on ettenägematute õnnetuste

juhtumise tõenäosus, vastutust puudutavad nõuded, vastavus rahvusvahelisele ja

riigisisesele õigusele).

Saksamaa regulatsiooni kohaselt on laevaomanikel ja operaatoritel võimalik taotleda

ISPS koodeksile vastava turvaplaani lisa kinnitamist, milles on sätestatud, millal laeval

relvastatud turvatöötajaid kasutatakse, samuti et kasutatakse ettevõtjat, millele on

väljastatud litsents, tegevusluba ja et tegevuses järgitakse IMO suunistes14 toodud

nõudeid.15

Täiendavalt võib välja tuua, et Taani on riigisiseses õiguses rakendanud lahendust, kus

on teinud laevandussektori väljatöötatud parimate praktikate (Best Management Practice,

BMP16) järgimise kohustuslikuks, märkides et laevad peavad välja töötama piraatluse

vastased turvaprotseduurid lähtuvalt BMP kõige viimasest versioonist. Samuti on ette

nähtud vastutuse regulatsioon olukorraks, kus turvaprotseduuride väljatöötamisel

nimetatust ei lähtuta.17

Eelnevast lähtuvalt tuleb eelnõu kavandit täiendada osas, millega antakse Vabariigi

Valitsusele volitus kehtestada määrusega laevadel relvastatud kaitse kasutamise eeskiri,

mille üheks osaks peaksid olema nõuded turvaplaani lisas kajastatavatele andmetele.

Tõenäoliselt peab kõnealune lisa sisaldama ka nõudeid relvade hoiustamisele (kas laevale

paigutatud relvakapp või akendeta lukustatud ruum vms), mistõttu tuleb regulatsioonis

täpsustada, et turvaplaani vastavale osale peab eelnevalt andma kooskõlastuse

politseiasutus. Viimati nimetatud asutuse poolses turvaplaani kooskõlastamises ei ole

midagi tavapäratut ja seda rakendatakse ka kehtivas õiguses. Nimelt sadamaseaduse § 16

lg 6 kohaselt tuleb sadama ja sadamarajatise turvaplaanid ning nendes tehtud muudatused

tuleb esitada enne nende rakendamist kooskõlastamiseks Transpordiametile. Samas kui

sadam või sadamarajatis määratakse alaliselt või ajutiselt riigikaitseobjektiks, kohaldub

vastavale sadamale või sadamarajatisele riigikaitseseadus ning kõnealuse seaduse § 87 lg

1 alusel kehtestatud korra kohaselt tuleb korras sätestatud nõuetele vastavalt koostatud

turvaplaan kooskõlastada ka Kaitsepolitseiametiga. Seejuures teostab Kaitsepolitseiamet

vastavas osas ka riiklikku järelevalvet.

Täiendavalt tuleb arvestada, et MSOS § 111 lg 5 kohaselt võib volitatud

turvalisusorganisatsioon, kellega Transpordiamet on sõlminud halduslepingu, läbi viia

laeva turvaülevaatuse, kooskõlastada laeva turvaplaani ja väljastada laeva

turvatunnistuse. Kuna turvaplaani täiendamine laevadel relvastatud kaitse kasutamisega

vajab politseiasutuse kooskõlastust, on vaja Transpordiameti hinnangut sellele, kas

laevadel relvastatud kaitse kasutamise osas saab samuti sätestada volituse

13 Feldtmann B. „On-board Protection of Merchant Vessels from the Perspective of International Law“, Erasmus Law

Review, 4, (2018). Kättesaadav: http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4/ELR-D-19-00011.pdf 14 Artiklis viidatud IMO ringkirjale MSC.1/Circ.1405/Rev.2 Revised Interim Guidance to Shipowners, Ship Operators

and Shipmasters on the use of Privately Contracted Armed Security Personnel on Board Ships in the High Risk Area. 15 Salomon, T.R., supra nota 6. 16 Best Management Practices to Deter Piracy and Enhance Maritime Security in the Red Sea, Gulf of Aden, Indian

Ocean and Arabian Sea. Kättesaadav: https://eunavfor.eu/wp-content/uploads/2018/06/BMP5-PP.pdf 17 Feldtmann B., supra nota 13, p 217.

7 (26)

turvalisusorganisatsioonile või peaks sätestama, et kõnealust turvaplaani osa saab

kinnitada üksnes Transpordiamet koostöös politseiasutusega.

3.3.miinimumnõuded tingimustele, mis peavad olema lepingus sätestatud – eelnõu

kavandi kohaselt kasutab reeder relvastatud turvatöötajaid kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis sõlmitud lepingu alusel laevakaitset pakkuva ettevõtjaga. Muid

nõudeid lepingule või selles sätestatavatele tingimustele seatud ei ole. MKM hinnangul

tuleks kehtestada loetelu miinimumnõuetest, mida leping peab sisaldama, sh tuleks

sätestada nõue, et lepingu sõlmimisel võetakse aluseks rahvusvaheliselt tunnustatud

ajakohased lepinguvormid (seletuskirjas saab näidisena viidata BIMCO lepingule).

Muuhulgas võiks lepingus sätestada, et lepingu allkirjastamisel kinnitab turvaettevõtja, et

talle on tutvustatud/ta on tutvunud lipuriigi õigusega, ta on teavitanud talle alluvaid

relvastatud turvatöötajaid lipuriigi õigusest ning nii ettevõtja kui ta töötajad on teadlikult

kaasnevast vastutusest ja riikliku järelevalve teostamise ulatusest osutatavale teenusele.

BIMCO lepingus18 on eraldi lahtrina toodud andmed turvaettevõtjale väljastatud

tegevuslubade, litsentside kohta. MKM hinnangul võiks sätestada miinimumnõuetes, et

lepingus peavad vastavad andmed turvaettevõtja kohta esitatud olema. Kõnealune nõue

annab võimaluse andmete alusel turvaettevõtja kohta pistelise kontrolli teostamiseks (nt

tegevusloa autentsuse kontroll; kas väljastatud nõutud tegevusalal tegutsemiseks; kas

tegevusluba jätkuvalt kehtib).

Samuti tasub kaaluda, kas lepingus peaks olema turvaettevõtja kinnitus selle kohta, et

relvastatud turvatöötajad on läbinud asjakohased koolitused, ei esine välistusi, mis

takistaks tööülesannete täitmist vms. Nimetatut soovitab ka IMO suunis

MSC.1/Circ.1405/Rev.2 punkt 4.7.

Üks keskne probleem relvastatud turvatöötajate kasutamisel laevadel on asjaolu, kas

relvade olemasolu laeva pardal mõjutab laeva rahumeelse läbisõidu õigust rannikuriigi

territoriaalvetest. Kuigi asjakohaselt hoiustatud relvade laeva pardal hoidmine ei ole

vastuolus rahumeelse läbisõidu õigusega, tekib vastav küsimus siis, kui ilmneb vajadus

relvade kasutamiseks teise riigi territoriaalvetes, ja seda isegi kui tegemist on

enesekaitsega.19 Samuti tuleb arvestada, et mõned riigid ei luba oma territoriaalvetes

laevadel relvastatud turvatöötajaid kasutada või kui ka relvastatud turvatöötaja võib

pardal olla, peavad relvad olema nõuetekohaselt hoiustatud.20 Eelnevast lähtuvalt tasub

kaaluda, kas lepingu tingimuste miinimumnõuetes peaks olema kehtestatud, et leping

peab sisaldama sätet, mille kohaselt annab turvaettevõtja kinnituse, et on teadlik relvade

transpordi ja hoiustamise ning relvastatud turvatöötajate laeva pardale lubamisega

seonduvatest lipu-, ranniku- ja sadamariikide nõuetest.

Miinimumnõuete kehtestamiseks tuleks täiendada eelnõu osas, millega antakse Vabariigi

Valitsusele volitus kehtestada määrusega laevadel relvastatud kaitse kasutamise eeskiri

(lisades miinimumnõuded lepingus sätestatavatele tingimustele kõnealuse eeskirja

osaks).

3.4.vahejuhtumite raporteerimise kohustus – eelnõu kavandis on esitatud loetelu nõuetest,

mille Vabariigi Valitsus kehtestab talle antud volituse alusel määrusega laevakaitsjate

kasutamise eeskirjas. Üks nimetatud nõuetest on laevakaitsjate kasutamisest teavitamise

kord enne nende laevale saabumist ja pärast laevalt lahkumist. Eelnõu juurde lisatud

Vabariigi Valitsuse määruse kavandist nähtuvalt käsitletakse infot laeval toimunud

vahejuhtumite (sh jõu, relva ja erivahendite kasutamise vajadus, tekkinud kahju jm

18 GUARDCON, supra nota 9. 19 Feldtmann B., supra nota 13. 20 Svanberg, K. „The use of private maritime guards as an innovative means to fulfil states duty to cooperate in the

repression of maritime piracy. Part 1.“ International Journal of Maritime Crime & Security, vol 1, issue 2, p 41.

Kättesaadav: http://www.ijmcs.co.uk/cdn/article_file/2020-11-09-15-02-16-PM.pdf

8 (26)

olulised asjaolud) kohta osana laevakaitsjate laevalt lahkumise teavitusest. MKM leiab,

et nimetatud vahejuhtumite raporteerimine ei saa olla osa relvatatud turvatöötajate laevalt

lahkumise teavitusest, vaid vahejuhtumite raporteerimine tuleb sätestada vastavas

eeskirjas eraldi osana. Seejuures tuleb täiendada eelnõu kavandis esitatud volitusnormi,

lisades laevakaitsjate kasutamise eeskirjaga kehtestatavate nõuete loetellu

vahejuhtumitest teavitamise/raporteerimise kord. Arvestades, et kõnealust nõuet eelnõu

kavandis toodud volitusnorm ei sisalda, samuti ei tulene vahejuhtumitest teavitamise

kohustust teistest eelnõus seaduse tasandile kavandatud sätetest, ei kohalduks

vahejuhtumitest teavitamise korra rikkumisele vastutuse regulatsioon.

Erialases kirjanduses on märgitud, et riigid on jõu kasutamise kontrollimiseks rakendanud

raporteerimise kohustust (nn juhtumijärgsed raportid), sõltuvalt riigisisesest

regulatsioonist kas mereadministratsioonile, justiitsministeeriumile või sootuks

riigiprokurörile. Osad riigid kasutavad dualistikku lähenemist (Saksamaa, Holland), st et

raporti esitab asjaomasele lipuriigi asutusele nii kapten kui laevakaitsjate meeskonna juht

(nn team-leader), samas nt Taani on rakendanud ühe raporti esitamise kohustust (raporti

esitab laevaomanik kapteni ütluste alusel). MKM hinnangul on mõistlik kaaluda

vahejuhtumitest teavitamise nõuete täiendamist, sh kas võimalike juhtumite uurimise

valguses oleks mõistlik rakendada dualistikku lähenemist ja sätestada juhtumijärgse

raporteerimise kohustus kaptenile ja turvatöötajate meeskonnajuhile.

Taani regulatsiooni kohaselt tuleb laevaomanikul esitada 72 tunni jooksul juhtumist

arvates kirjalik raport, mis sisaldab juhtumi kirjeldust, isikute loetelu, kes olid juhtumisse

kaasatud ja jõu kasutamise ulatuse kirjeldust. Samuti on sätestatud kaptenile kohustus

teavitada samas piirkonnas sõitvaid teisi laevu piraadirünnakust.21 Eelnevast lähtuvalt

tasub analüüsida, kas eelnõus toodud nõue esitada info vahejuhtumi kohta relvastatud

turvatöötajate laevalt lahkumise teavituses on põhjendatud, piisav ja mõistlik.

Siinkohal tuleb ka arvestada, et KMSK §-s 73 on sätestatud, et kui reisil viibival laeval

leiab aset tegu, millele kohaldatakse Eesti karistusseadustikku, tagab kapten võimaluste

piires sündmuskoha ja sündmusega seotud esemete puutumatuse. Kapten võib nõuda

sündmuse asjaolude täpsustamiseks laeval olevatelt inimestelt seletusi ning anda olustiku

puutumatuse tagamiseks korraldusi. Kapten dokumenteerib seletused, korraldused ja

muud sündmusega seotud toimingud vabas vormis ning annab nimetatud dokumendid

esimesel võimalusel üle prokuratuurile. Vajaduse korral võib kapten saata kuriteo

toimepanemises kahtlustatava isiku ja kogutud materjalid Eestisse teise Eestis

registreeritud laevaga.

MKM leiab, et kui relvastatud turvatöötajate kasutamisega seotud vahejuhtumitele

kohaldub eriregulatsioon, tuleb see eelnõus selgesõnaliselt sätestada.

4. Turvaettevõtja nõuetele vastavus

Üldine eeldus laeva pardal relvastatud kaitse kasutamiseks on, et ettevõtja, kes teenust osutab, on

saanud vastavasisulise autoriseeringu või tegevusloa, mille tavapäraselt annab ametiasutus. See

võimaldab tagada, et teenuse osutamiseks sõlmitakse leping maineka ettevõtjaga. Sõltuvalt riigist

erineb see, kes on loa saajaks (nt turvaettevõtja Saksamaa ja Itaalia regulatsiooni kohaselt või

laevaomanik Taani regulatsiooni kohaselt) ja detailsusaste, mida vastava tegevusloa saamiseks

nõutakse ning mida ettevõtjate suhtes kontrollitakse.22 Kui Eesti riigisiseselt ei kehtesta eraldi

tegevusloa või muu asjakohase litsentsi kohutust turvaettevõtjale või laevaomanikule (Taani

regulatsiooni näitel), peab ülejäänud regulatsioon toetama seda, et riiklik kontroll seesuguse

teenuse kasutamiseks täielikult puudulik ei oleks. Seda ka lähtuvalt eeldusest, et kui riik soovib

21 Frier, C., supra nota 12. 22 Feldtmann, B., Frier, C. and Mevis, P., supra nota 1.

9 (26)

end käsitleda nn kvaliteetse lipuriigina (mida Eesti igal juhul soovib), tuleb relvastatud

turvatöötajate kasutamiseks pigem kehtestada vastutustundlik regulatsioon23.

Eelnõu kavandis on turvaettevõtjale tingimuseks seatud sellise riigi turvategevuse või laevakaitse

valdkonna tegevusloa olemasolu, mille suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni, ning

vastavus valdkonnas tunnustatud standarditele. ESC Global Security Ltd (ESC Global) on teinud

ettepaneku aktsepteerida üksnes Euroopa Liidu (EL) liikmesriigi poolt välja antud asjakohast

tegevusluba ning seda eeskätt põhjusel, et sellise loa kehtivust on võimalik vajadusel kontrollida

ja EL piires on lihtsam ettevõtjat vajadusel vastutusele võtta. Ka MKM on töögrupis leidnud, et

EL ettevõtjate puhul saaksime olla kindlamad, et vajalikud taustakontrollid on tehtud ning teenuse

osutamisega seotud protseduurid välja töötatud. EL siseselt on politseiasutuste koostöö

tõenäoliselt vajalikus osas juba toimiv ning tegevusloa autentsuse kontroll toimuks ladusamalt kui

muude riikidega. Samas on oluline silmas pidada, et üksnes EL ja Euroopa Majanduspiirkonna

(EMP) ettevõtjate aktsepteerimisega jäävad Ühendkuningriigi ettevõtjad riigi EMP-st lahkumise

tõttu kõrvale. Ühendkuningriik on antud teenuse pakkumise osas aga üks juhtivatest maailmas.

Nimelt on avalike andmete kohaselt hetkel ISO standardi 28007 kohaselt akrediteeritud kokku 38

ettevõtjat järgnevatest riikidest: Kreeka (14), Ühendkuningriik (12), Ameerika Ühendriigid (4),

Singapur (3), Sri Lanka (1), Küpros (1), Keenia (1), Hong Kong (1), Dubai (1), Eesti (1).24 Seega,

sõltuvalt politseiasutuste koostöö toimimisest võiks kaaluda turvaettevõtjate piiramist üksnes EMP

või näiteks EMP, Ühendkuningriigi või Šveitsi tegevusloa nõudega. MKM hinnangul on

Ühendkuningriigi kaasamine põhjendatud, kuna riik oli kuni 2020. aastani EL ja EMP liige,

mistõttu on tegemist sarnase kultuuriruumiga, samuti on riigiga juba välja arendatud toimivad

(politsei)koostöösuhted, millest tulenevalt on Eesti ametiasutustel kergem vajadusel kontrollida

sealsete turvaettevõtjate tausta ning neid vastutusele võtta. Samuti on erialakirjanduses välja

toodud, et kõnealused riigid omavad ka samataolisi rahvusvahelisi inimõigustega seotud

kohustusi.

Lisaks märgime, et valdkonnas tunnustatud standarditele viitamise osas tuleb lähtuda Standarditele

viitamise juhendist25. Standardid on vabatahtlikud dokumendid, mille järgimine ei ole kunagi

olemuselt kohustuslik. Kui standard soovitakse teha kohustuslikuks, peab standardile viitest

nähtuma, et õigusakti nõuete täitmiseks on lubatud järgida üksnes viidatud standardit. Otsene viide

standardile sisaldab standardi tähist ning selle puhul on alati üheselt selge, millist standardit tuleb

järgida. Seetõttu võiks kaaluda seaduses standardile viitamist näiteks järgnevalt:

„(mere)turvaettevõtja peab olema akrediteeritud ISO standardi 28007 järgi“. Samuti, kuna ISO

28007 sertifikaadi eelduseks on ISO 28000 standardile vastavus, tuleks kaaluda ka viidet ISO

standardile 28000.

Standardi kohustuslikuks tegemisel tuleb arvestada, et tegemist on üldiste miinimumnõuetega,

mistõttu tuleb vajalikus ulatuses riigi poolt kehtestada siiski täiendav regulatsioon. Seejuures tuleb

analüüsida ning reguleerida näiteks järgnevaid aspekte:

4.1.kindlustuskaitse ulatus – ISO standardi 28007 punkt 4.1.11 näeb ette kindlustuse nõude.

Täpsemalt peab ettevõtja selle kohaselt tõendama, et tal on piisav kindlustus tema

tegevusest tulenevate riskide ja nendega seotud vastutuse katmiseks. IMO suunise

23 Ibid. 24 Info on kättesaadav Security in Complex Environments Group (SCEG) veebilehel

https://www.sceguk.org.uk/accredited-certification-psc1-and-iso-28007/sceg-companies-awarded-accredited-

certification-for-iso-28007-maritime/ ja https://www.sceguk.org.uk/accredited-certification-psc1-and-iso-28007/non-

sceg-companies-awarded-accredited-certification-for-iso-28007maritime/ 25 Standarditele viitamise juhend õigusaktide ettevalmistajatele, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja

Eesti standardimis- ja akrediteerimiskeskus, Tallinn: 2021, kättesaadav internetis:

https://www.evs.ee/images/uploaded/Infomaterjalid/Standarditele%20viitamise%20juhis.pdf

10 (26)

MSC.1/Circ.1443 punkti 3.4 kohaselt peaks turvaettevõtjal lepingu kehtivuse ajal olema

laevaomaniku nõudmisele vastaval asjakohasel tasemel tsiviilvastutuskindlustus ja

tööandja kindlustus ning õnnetusjuhtumi-, ravikulude- haiglaravi- ja

tagasipöördumiskindlustus. Samuti peaks turvaettevõtja kindlustama oma personali

tulirelvade kasutamisest tulenevate õnnetusjuhtumite, vigastuste ja kahju eest ning samuti

võimalike nõuete vastu, mis võivad tuleneda tulirelvade veost või nende hooletust või

tahtlikust väärkasutamisest. Samasisulised soovitused annab ka IMO suunise

MSC.1/Circ.1405/Rev.2 punkt 5.3. Nimetatud suunise punkt 5.2 rõhutab, et relvastatud

turvatöötajate kasutamisest tulenev vastutus, kahju ja kulu võib mõjutada laevaomaniku

vara- ja vastutuskindlustust. Seetõttu soovitatakse laevaomanikel enne turvaettevõtjaga

lepingu sõlmimist ja turvatöötajate laevale lubamist konsulteerida selles osas oma

kindlustusandjaga.

Saksamaa regulatsioon näeb näiteks ette, et minimaalne kindlustussumma

kindlustusjuhtumi kohta on isikukahju ja asja kahjustamise (otsene varaline kahju) korral

5 miljonit eurot ning rahalise kahju (saamata jäänud tulu) korral 500 000 eurot.26 Ka ESC

Global on teinud ettepaneku sätestada, et laevakaitseteenust pakkuval ettevõtjal oleks

kehtiv vastutuskindlustus summas vähemalt 5 miljonit USD kindlustusjuhtumi kohta.

MKM hinnangul tuleks välja selgitada teiste riikide regulatsioonides kehtestatud

minimaalsed kindlustussummad ning sellest lähtuvalt näha ette määrad ka Eesti

regulatsioonis.

4.2.turvameeskonna suurus – ISO standardi 28007 punkt 5.2.2 näeb ette, et

turvameeskonna suurus ja koosseis ning nende varustus tuleb kokku leppida kliendiga.

Kokkulepe peab arvestama laeva lipuriigi ja turvaettevõtja asukoha riigi nõudeid. Seega

ei tulene ISO standardist konkreetset nõuet turvameeskonna suurusele. ESC Global on

teinud ettepaneku kehtestada meeskonna minimaalseks suuruseks kolm isikut, mis olevat

täna rahvusvaheline standard. Erialakirjanduses on märgitud, et näiteks neljaliikmelise

meeskonna nõue aitab tagada kõrgemat standardit ning seda eriti praegusel ajal, kus

esineb kalduvus vähendada kulusid turvameeste arvu vähendamisega, kuna rünnakute arv

on vähenenud.27 Keskmine eraturvameeskondade suurus on erialakirjanduse kohaselt neli

liiget.28 Minimaalselt neljaliikmelise meeskonna näeb kohustuslikuna ette näiteks Saksa

regulatsioon. Täpsemalt peab turvameeskond koosnema meeskonnajuhist,

meeskonnajuhi asetäitjast, meedikust ja valvuritest, seejuures võib kolme viimasena

nimetatud ülesannet täita sama isik, kuid meeskonnas peab endiselt olema neli liiget.29

Ka GUARDCON tüüpleping näeb ette neljaliikmelise turvameeskonna kasutamise.30

Samas Prantsuse regulatsiooni kohaselt määravad turvameeskonna liikmete arvu reeder

ja (era)laevaturvaettevõtja ühiselt pärast riskianalüüsi, võttes arvesse laeva passiivseid

kaitsemeetmeid; turvameeskonna liikmete arv ei tohi olla siiski väiksem kui kolm.31

MKM hinnangul on põhjendatud jääda eelnõus pakutud minimaalselt neljaliikmelise

meeskonna juurde. Seda eelkõige ka arvestades, et COVID-19 pandeemia tõttu on

piraatluse juhtumite arv taas regiooniti tõusnud (võrreldes 2019. aastaga tõusis juhtumite

arv 2020. aasta esimeses kvartalis 24% võrra).32 Samuti on mõistlik sätestada, et üks

26 Verordnung über die Zulassung von Bewachungsunternehmen auf Seeschiffen, § 12. Kättesaadav internetis:

http://www.gesetze-im-internet.de/seebewachv/BJNR156200013.html 27 Salomon, T. R., supra nota 6, p 245. 28 Mevis, P and Eckhardt, S. "Armed On-board Protection of Dutch Vessels: Not Allowed Yet But Probably

Forthcoming", Erasmus Law Review, 4, (2018), p 265. Kättesaadav internetis:

http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4/ELR-D-18-00008.pdf 29 Salomon, T. R., supra nota 6, p 240; SeeBewachDV, supra nota 7, s 2 sub-s 1 p 2. 30 SeeBewachDV, supra nota 7, Part II, cl. 3. 31 La loi n° 2014-742 du 1er juillet 2014 relative aux activités privées de protection des navires a été publiée, art 14,

kättesaadav internetis: https://www.legifrance.gouv.fr/loda/id/JORFTEXT000029175262/ 32 Svanberg, K., supra nota 20,p 33.

11 (26)

turvameeskonna liikmetest on meeskonnajuht ja vähemalt üks liikmetest meditsiinilise

väljaõppega.

4.3.turvameeskonna valik ja nõuded turvameestele – ISO standard 28007 näeb

turvaettevõtjatele ette juhised, millest turvameeste valikul võiks lähtuda, kuid ei sätesta

turvameestele konkreetseid nõudeid. Näiteks peaks standardi punkti 4.3.2 kohaselt

turvameeste taustauuring ettevõtja protseduurireeglite kohaselt hõlmama identiteedi,

vanuse ja isikliku ajaloo nõudeid, töökogemuse ülevaadet, karistatuse kontrolli,

julgeoleku- ja korrakaitseteenistuse kontrolli, isiku meditsiinilise, füüsilise ja vaimse

seisundi hindamist, narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise ajaloo kontrolli,

tulirelvade käitlemiseks sobivuse ning kogemuse ja sertifikaatide hindamist. Tegemist on

väga üldise suunisega ning piisavalt konkreetseks võiks pidada üksnes eelnimetatud

punkti alapunktis k) muuhulgas sätestatud nõuet merendusalase meditsiiniabi sertifikaadi

olemasoluks.

Määruse eelnõus sätestavad laevakaitsja nõuded §-d 3 ja 4, mis näevad ette vanusepiirina

21 aastat, töövõimelisuse ja karistuse puudumise nõude, samuti nõude omada teadmisi ja

oskusi laevade ja nende turvalisuse tagamise, relvade ja jõu kasutamise ning esmaabi

kohta ning kehtiva relvaloa nõude.

Kehtiva TurvaS § 21 on turva- ja valvetöötajale kehtestatud nõuete osas samuti üsna

üldine, kuid Siseministeeriumi poolt 2019. aastal kooskõlastamisele saadetud

turvategevuse seaduses33 on turvatöötajale ette nähtud üsna täpsed nõuded.34

Taani regulatsiooni kohaselt on turvatöötaja miinimumnõueteks enese identifitseerimine,

vanus vähemalt 20 aastat, maksimaalselt kolme kuu vanune väljavõte politseiregistrist,

millest ei tohi nähtuda karistatus teo eest, mis muudaks isiku relva kandmise ja

kasutamise osas sobimatuks, asjakohane tulirelvade kasutamise kogemus, vajalikud

teadmised enesekaitse ja hädaseisundi regulatsioonist ning isikuomadused, mis ei muuda

isiku turvatöötajana tegutsemist mittesoovitavaks.35 Erialakirjanduses on selgitatud, et

isiku sobivuse välistavad automaatselt mistahes süüdimõistmised kuritegude eest, mis

toovad kaasa „pikema vangistuse“, s.o tapmine, mõrv, süütamine ja vägistamine.

Väiksemad süüteod ei ole automaatselt välistavaks asjaoluks, välja arvatud süüteod

33 Turvategevuse seaduse eelnõu, supra nota 3. 34 § 16. Turvatöötaja nõuded

(1) Turvatöötajaks saab olla isik, kes:

1) on vähemalt 18-aastane põhihariduse ja täieliku teovõimega Eesti kodanik või isik, kes on Eestis saanud alalise

elamisõiguse või kellele on Eestis antud pikaajalise elaniku elamisluba;

2) valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega kehtestatud tasemel;

3) on omandanud turvatöötaja kutse;

4) on sellise kehalise ettevalmistuse ja terviseseisundiga, mis võimaldab tal tööülesandeid täita;

5) oma isiksuseomaduste ja kõlbluse poolest on sobilik täitma turvatöötaja ülesandeid ning tema käitumine või eluviis

ei ohusta tema enda ega teise isiku turvalisust;

6) ei ole sõltuvuses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest.

(2) Turvajuhil peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule olema keskharidus ja tal peab olema turvajuhi

kutse.

(3) Turvatöötajana on keelatud töötada isikul, kelle karistusandmed tahtlikult toime pandud kuriteo kohta ei ole

karistusregistrist kustunud või kes on kriminaalmenetluses tahtliku kuriteo toimepanemises kahtlustatav või

süüdistatav.

(4) Turvatöötaja on kohustatud läbima täienduskoolituse käesoleva seaduse § 4 lõike 4 alusel kehtestatud

turvategevuse eeskirjas sätestatud korras.

(5) Turvatöötajal võib olla välisriigis antud turvatöötaja kutse, kui seda on tunnustanud välisriigi kutsekvalifikatsiooni

tunnustamise seaduse kohaselt Politsei- ja Piirivalveamet. 35 Order on the use of civilian, armed guards on Danish cargo ships (mitteametlik tõlge), sc 7. Inglise keeles

kättesaadav:

https://www.dma.dk/Vaekst/Rammevilkaar/Legislation/Orders/Order%20on%20the%20use%20of%20civilian,%20

armed%20guards%20on%20Danish%20cargo%20ships.pdf

12 (26)

relvaseaduse alusel. Asjakohaseks kogemuseks tulirelvadega loetakse aga vähemalt

kaheaastast töökogemust politseis või sõjaväes.36

Malta regulatsiooni kohaselt peab turvatöötajal olema järgmiste baastreeningute

sertifikaat: enesepääste (STCW A-VI/1-1), tuletõrje alused (STCW A-VI/1-2),

elementaarne esmaabi (STCW A-VI/1-3), isiklik ohutus ja ühiskondlik vastutus (STCW

A-VI/1-4).37 Sisuliselt nõutakse ohutusalase baasõppe läbimist tõendavat dokumenti.

ESC Global on avaldanud oma turvatöötajate miinimumnõuetena sõjaväe- või

korrakaitseteenistuse kogemus, „puhas“ karistusregistri väljavõte (maksimaalselt 3 kuu

vanune, uuendatakse iga 12 kuu järel), laevapere liikme tervisetõend koos

narkootikumide- ja alkoholitestiga ja psühholoogilise testiga (uuendatakse iga-aastaselt),

STCW konventsioonile vastav ohutusalase koolituse tunnistus, turvalisuskohustusi täitva

laevapere liikme tunnistus, poolautomaatse relva käsitlemise tunnistus (uuendatakse iga-

aastaselt), esmaabi tunnistus, inglise keele valdamise tunnistus (vähemalt A1 tasemel),

mereturvatöötaja koolituse läbimine (läbiviijaks ESC Global). Lisaks ESC Global

kehtestatud miinimumnõuetele võib sõltuvalt lipuriigist olla turvatöötajatele täiendavaid

nõudeid.

Eelnevast lähtuvalt võib eelnõus turvaettevõtjale nõudena sätestada, et turvaettevõttel

peavad olema protseduurireeglid turvatöötajate valiku ja sellega seonduvate toimingute

teostamise (sh taustauuringu läbiviimise) kohta. Näiteks Saksamaa regulatsiooni kohaselt

vaadatakse turvaettevõtjale litsentsi andmisel ettevõtja turvalisuse ja väljaõppe

kontseptsiooni ja hinnatakse, kas vastavate protseduurireeglitega on tagatud, et üksnes

usaldusväärsed ja pädevad inimesed Saksamaa lipu all sõitvatele laevadele pääsevad.38

Teenuse kvaliteet sõltub väga suurel määral turvameeskonna liikmeteks olevate isikute

kvaliteedist ja kogemusest, mistõttu on meeskonna valiku ja kontrollimise protseduur

ülioluline.39 Seepärast on ka MKM hinnangul väga oluline näha riigisiseselt ette

konkreetsed nõuded, millele Eesti riigilippu kandva laeva pardale minevad relvastatud

turvatöötajad peavad vastama. Asjakohased võiksid olla turvategevuse seaduse eelnõu §

16 lõike 1 punktid 4—6, lõiked 2 ja 3. Seejuures füüsilise ettevalmistuse nõuete

kehtestamise vajadusele on viidanud ka laevandussektor (Eesti Laevaomanike Liit) oma

tagasisides eelnõu kavandile. Samuti võiks kaaluda Taani eeskujul tulirelvadega

asjakohase kogemuse nõudmist, s.o vähemalt kahe aastane julgeoleku- või

korrakaitseteenistuse kogemus. Sellisel juhul oleks sisuliselt tagatud ka turvatöötaja kutse

omandamise eeldused, ilma vastavat ranget nõuet seadmata. Kuna ISO standard on

soovitusliku iseloomuga, tuleks täpsustada ka nõutava ettevalmistuse (koolituste)

nõudeid – näiteks merendusalase meditsiiniabikoolituse või ohutusalase koolituse

läbimise nõue. Lisaks tekitab MKM hinnangul kahtlusi, kas turvaettevõtja poolt nõutav

inglise keele valdamine vähemalt A1 tasemel (algeline keelekasutus) on piisav,

arvestades, et turvatöötaja peab mõistma erinevate riikide valdkonnaspetsiifilisi

regulatsioone ning oskama sellele vastavalt oma käitumist seada ja relvi käidelda. MKM

hinnangul tuleb relvastatud turvatöötajale kehtestatud nõudena veel sätestada, et isik ei

tohi olla karistatud isikuvastaste süütegude, narkootikumide või psühhotroopsete ainete

omamise või tarvitamisega seotud rikkumiste ning relva käitlemisega seotud nõuete

rikkumise eest. Konkreetsete karistusliikide sätestamine tagaks turvaettevõtjale suurema

valikuvabaduse turvatöötajate leidmisel, kuid tuleb analüüsida ja hinnata, kas erinevate

riikide karistusõiguse spetsiifikast (süütegude erinev kvalifitseerimine) lähtuvalt sellisest

määratlusest ka praktikas lähtuda või oleks mõistlik siiski kehtestada täielik karistatuse

36 Frier, C., supra nota 12, p 228. 37 Merchant Shipping Notice 106 - Placement of Privately Contracted Armed Security Personnel (PCASP) on board

Maltese ships, Merchant Shipping Directorate (Malta). Kättesaadav internetis:

https://www.transport.gov.mt/include/filestreaming.asp?fileid=2915 38 Salomon, supra nota 6. 39 MSC.1/Circ.1405/Rev.2, supra nota 10, lisa p 4.4.

13 (26)

(sh ka nt liiklussüüteod) puudumise nõue. Karistusandmete väljavõte ei tohiks olla vanem

kui 3 kuud. Turvaettevõtjal tuleks lepingu sõlmimisel esitada kinnitus selle kohta, et

relvastatud turvatöötajad kõnealusele nõudele vastavad. Nimetatu annaks võimaluse

nõuetele vastavust ka pisteliselt kontrollida. Kõnealuses osas on mõistlik küsida

täiendavalt arvamust Justiitsministeeriumilt.

Lisaks eeltoodule märgime, et eelnõu kavandis on toodud nõue, mille kohaselt ei tohi

relva ja laskemoona kanda joobeseisundis. MKM hinnangul tuleb eelnõus sätestada, et

laeval relvastatud kaitse teenuse osutamise käigus on keelatud tarvitada alkoholi või muid

joovet tekitavaid ained, st et vastavasisuline keeld ei peaks seonduma üksnes relva

kandmisega, vaid olema kehtestatud kogu teenuse osutamise perioodiks. Ka BIMCO

lepingu punktis 22 on sätestatud, et relvastatud turvatöötajad ei too kaasa ning ei tarbi

laeval alkoholi ega narkootikume.

4.4.relvade hoiutingimused – ISO standardi 28007 punkt 4.2.5 e) näeb ette, et

turvaettevõtjal peaks olema selged ja õigusnormidega kooskõlas olevad korraldused

relvade ohutuks ja turvaliseks hoiustamiseks ja liigutamiseks, kui neid ei kasutata. Ka

IMO suunised jäävad siinkohal napisõnaliseks, viidates vaid, et relvade transport ja

hoiustamine peab toimuma kooskõlas lipu-, ranniku- ja sadamariigi regulatsioonidega.

Siseministeerium on lubanud antud küsimust täpsemalt analüüsida ja kujundada

omapoolse seisukoha, kuid esitame siiski mõned tähelepanekud.

Küprose regulatsiooni kohaselt on kaptenil kohustus juhendada, jälgida ja kontrollida

tulirelvade ja turvavarustuse laevale laadimist, ladustamist, laevaga transporti ja

lossimist. Tulirelvade ja turvavarustuse ladustamine laeval peab olema korraldatud

tagades, et laeval olevad isikud ja isikud, kes panevad või plaanivad toime panna

õigusvastase teo, ei pääse nendele ligi. Samuti tuleb tagada, et turvaettevõtja pääseb

tulirelvadele ja turvavarustusele ligi üksnes juhul, kui nende kasutamine on vajalik ning

et tulirelvadele pääseb ligi üksnes kõrgendatud ohupiirkonnas.40 Malta regulatsiooni

kohaselt tuleb tulirelvad igal ajal ladustada ohutul viisil ja kooskõlas reederi välja töötatud

protseduuridega.41

MKM hinnangul tuleks relvade hoiustamise üldnõuded küll ette näha, kuid need peaksid

olema piisavalt paindlikud, et neid oleks võimalik ja mõistlik täita. Nõuete kehtestamisel

tuleb arvestada ka asjaoluga, et mõni kaugsõidulaev võib oma eluea jooksul kõrgendatud

ohupiirkonda sattuda vaid mõnel üksikul korral. Spetsiaalsete relvakappide ehitamise

nõudmine laeva silda ei ole mõistlik, kui relvade hoidmise ohutus on võimalik tagada ka

muul viisil – näiteks mõnes muus lukustatavas ruumis, mille puhul on tagatud asjasse

mittepuutuvate isikute eraldatus relvadest ja laskemoonast.

5. Kõrgendatud ohupiirkondade loetelu kehtestamine

Eelnõu kohaselt kehtestab kõrgendatud ohupiirkondade loetelu Transpordiameti peadirektor

käskkirjaga. Haldusmenetluse seadustiku § 51 lõike 1 järgi antakse haldusakt (sh käskkiri)

haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi

reguleerimiseks. Kõrgendatud ohupiirkondade loetelu ei saa MKM hinnangul kehtestada

üksikjuhtumi reguleerimiseks antava õigusaktiga. HMS § 51 lõige 2 näeb ette ka üldkorralduse,

s.o üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi

muutmisele suunatud haldusakt. Riigikohus on selgitanud, et: „Üksikaktile omase konkreetsusega

40 The Protection of Cyprus Ships Against Acts of Piracy and Other Unlawful Acts Law of 2012. Unofficial translation.

S 18 sub-s 1-4. Kättesaadav internetis:

https://www.dms.gov.cy/dms/shipping.nsf/all/AD20EEAF5ABF67A7C225832000401D9D/$file/Law%2077(I)-

2012-Piracy-Version%20181012-EN.pdf?openelement 41 The Schedule of the General Authorisation (Protective Security Measures on board Ships) Regulations, Legal

Notice 19 of 2013, s 5 sub-s 2. Kättesaadav internetis: https://legislation.mt/eli/sl/480.4/eng/pdf

14 (26)

ei ole tegemist, kui reguleeritakse üldist käitumise korda piiritletud maa-alal, nt tänavatel

kauplemist või kasside ja koerte pidamise nõudeid linna või ka linnaosa territooriumil.

Üldkorraldusega reguleeritav tegevus peab olema seotud konkreetse kinnistuga.“.42 Antud juhul

ei oleks kõrgendatud ohupiirkonnad konkreetsed kinnistud, vaid tõenäoliselt koordinaatidega

määratletud merealad. Seega tuleks kõrgendatud ohupiirkonnad määratleda üldaktiga, mistõttu

peaks tegemist olema ministri või Vabariigi Valitsuse määrusega. Samuti, kuna relvastatud

turvameeste kasutamine laevadel võib viia vägivalla eskaleerumiseni, tuleb nende laevale

lubamine ülimalt hoolikalt läbi kaaluda. Seetõttu võiks seadusandja poolt ette näha ka kaalutlused,

millest määruse andja loetelu kehtestamisel peaks lähtuma, näiteks hiljutiste rünnakute statistika43

alusel tehtud ohuhinnang vms.

IMO sellekohased suunised keskenduvad tugevalt Adeni lahele, kuid viimaste rünnakute statistika

näitab, et oht on liikunud Adeni lahelt Guinea lahte, Singapuri väina ja Indoneesia piirkonda ning

Kariibi merre. Näiteks Belgia lubab relvastatud turvamehi kasutada Adeni lahes ja India ookeanis

ning Guinea lahe avamere piirkonnas.44 Küpros on kõrgendatud ohupiirkondadena määratlenud

Ida-Aafrika ja India Ookeani loodeosa (Ida-Aafrika mereosa, India Ookeani loodeosa, Araabia

meri, Omaani laht, Adeni laht, Punase mere lõunaosa) ning Lääne-Aafrika ja Guinea lahe.45

Prantsuse regulatsiooni kohaselt on relvastatud turvatöötajate kasutamine lubatud väljaspool

riikide territoriaalmerd ja peaministri määrusega kindlaksmääratud ohualadel. Laevaomanike,

kaitseministri, transpordiministri ja välisministri esindajatest koosnev komisjon saab peaministrile

teha ettepanekuid ohualade määramisel vastavalt tuvastatud ohuarengutele.46

6. Jõu kasutamine

Eelnõu kavandi kohaselt võib turvameeskond tulirelva kasutada üksnes hädakaitses, seejuures

hädakaitse piire ületamata. Hädakaitse on sisustatud KarS § 28 lõikes 1 – tegu ei ole õigusvastane,

kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku

õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. KarS § 28

lõike 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab

hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult

või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artikkel 101 kohaselt

loetakse piraatluseks muuhulgas ebaseaduslikke kinnipidamisi, ründeid või muid vägivallaakte,

mille on isikliku kasu saamise eesmärgil toime pannud eravalduses oleva laeva või õhusõiduki

meeskond või reisijad ning mis on suunatud teise laeva või selle pardal asuva vara või isikute vastu

avamerel või kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla. IMO resolutsiooni A.1025(26)

lisa punkt 2.2 defineerib laeva relvastatud ründamise muuhulgas kui mistahes ebaseadusliku

kinnipidamise, ründe või muu vägivallaakti või selle ohuna, mis ei ole piraatlus ning mis on

isikliku kasu saamise eesmärgil suunatud laeva või selle pardal olevate isikute või vara vastu riigi

sisevetes, saartevahelisel merel või territoriaalmerel.47 Peame siinjuures vajalikuks ka märkida, et

42 RKHKo 07.05.2003, nr 3-3-1-31-03, p 16. 43 International Chamber of Commence (ICC) Commercial Crime Services, IMB Piracy & Armed Robbery Map 2021,

kättesaadav internetis: https://www.icc-ccs.org/piracy-reporting-centre/live-piracy-map 44 ECSA – Comparison of flag state laws on armed guards and arms on board. 45 First Schedule of The Protection of Cyprus Ships Against Acts of Piracy and Other Unlawful Acts Law of 2012,

kättesaadav internetis:

https://www.dms.gov.cy/dms/shipping.nsf/all/AD20EEAF5ABF67A7C225832000401D9D/$file/Law%2077(I)-

2012-Piracy-Version%20181012-EN.pdf?openelement 46 La loi n° 2014-742, supra nota 31, art 13. 47 IMO Resolution A.1025(26) - Code of Practice for the Investigation of Crimes of Piracy and Armed Robbery

against Ships. Kättesaadav internetis:

https://wwwcdn.imo.org/localresources/en/OurWork/Security/Documents/A.1025.pdf

15 (26)

Sotsiaalministeerium on käesoleval ajal täiendamas Eesti õigusruumi relvastatud ründamise

(röövi) mõistega meretöö seaduses.48

Sektori tagasisides toodi korduvalt välja, et hädakaitse põhimõtetest lähtumine on problemaatiline,

kuna hädakaitse saab tekkida ainult isikuvastase ründe puhul, kuid antud olukorras kaitstakse ja

rünnatakse esmajoones vara (laeva). Väga oluliseks peeti ennetava tõrje lubamist, vältimaks

olukorra eskaleerumist kaitstaval laeval asuvate isikute ründe otsese ohu ja hädakaitseseisundi

tekkimiseni. MKM hinnangul tuleb samuti regulatsiooni kehtestamisel arvestada, et relvastatud

turvatöötajatel oleks piisav tegutsemisruum rünnakute tõrjumiseks, vastasel juhul ei ole

relvastatud turvatöötajate kaasamisest abi, vaid vastupidiselt võib viia ohu eskaleerumiseni.

Erialakirjanduse kohaselt on jõu kasutamine üks olulisemaid küsimusi antud valdkonnas. Ühest

küljest ei reguleeri rahvusvaheline mereõigus jõu kasutamist (seda nii seoses riigiasutuste jõu

kasutamisega üldiselt või konkreetselt piraadivastases tegevuses, kui ka eraisikute poolt

enesekaitse õiguse kasutamisel). Samas peab mereõiguse regulatsioon enesekaitsel kasutatavat

jõudu kaudselt enesestmõistetavaks, ilma täiendavaid juhiseid andmata. Teisest küljest näeb

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon inimõiguste seisukohalt ette vähemalt

kaks kohustust. Esiteks, riigi poolt üksikisiku vastu kasutatav surmav jõud peab piirnema

absoluutse miinimumiga ja seda võib kasutada ainult viimase abinõuna. Teiseks, isiku õigus elule

on seotud isiku õigusega enesekaitsele, mis tähendab, et süütute isikute elu kaitse võib viimase

abinõuna õigustada „vähem süütute“ elude võtmist. /…/ Relvastatud turvatöötajate poolt jõu

kasutamine ja õiguspärase enesekaitse konkreetsed piirid on riiklikul tasandil reguleeritav

küsimus. Itaalia, Hollandi, Taani ja Saksamaa regulatsioonide ülevaated viitavad, et üldine

lähenemine on kriminaalõiguse enesekaitse üldpõhimõtetele tuginemine ning antud valdkonnas

jõu kasutamise konkreetset raamistikku ei ole eraldi välja töötatud.49

Saksa regulatsiooni käsitlevas erialakirjanduses on märgitud, et jõu kasutamise keelust on erandid

lubatud üksnes kooskõlas seadusega, eriti enesekaitse reeglitega ja pidades seejuures silmas

kaitsetegevuse asjakohasust, vajalikkust ja proportsionaalsust.50 Samas näeb relvastatud

turvameeste kasutamist reguleeriv määrus ette konkreetsed tegevusjuhised (laskmise järjekord

vastavalt olukorra eskaleerumisele õhk – vesi – asi – isik) enesekaitse rakendamiseks

rünnakuolukorras.51 Erialakirjanduse kohaselt on üksnes enesekaitseõigus osutunud praktikas

piisavaks, kuna Saksa karistusõiguses on enesekaitse mõiste üsna lubav.52 Taani relvastatud

turvameeste regulatsioon ei näe samuti ette erireegleid jõu kasutamiseks ning seega tuleb

eeldatavasti lähtuda karistusseaduse enesekaitse põhimõtetest.53 Samas ei ole Taani

karistusseaduse kohaselt esmapilgul enesekaitseõigus seotud üksnes isiku vastu toime pandava

rünnakuga ning lähtub laiemalt rünnatava huvidest.54

Eelnevast tulenevalt on jõu kasutamise reeglite sätestamisel oluline mõista, et kuigi

enesekaitseõigus on peaaegu universaalne printsiip, on selle reegli konkreetne eesmärk ja sisu

riigiti erinev. Samuti on riigiti erinevad tagajärjed, mis kaasnevad relvastatud turvameeste

48 Meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kättesaadav eelnõude infosüsteemis:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/8d4a745d-c915-4344-96ff-e11ba8253b43 49 Feldtmann, B., Frier, C. and Mevis, P., supra nota 1, p 269. 50 Salomon, T. R., supra nota 6, p 241. 51 SeeBewachDV, supra nota 7, s 12 sub-s 4. 52 Salomon, T. R., supra nota 6, p 241. 53 Frier, C., supra nota 12, p 230. 54 Acts committed in self-defence are not punishable if they were necessary to resist or avert an unlawful attack that

has begun or is imminent, provided that such acts do not manifestly exceed what is reasonable with regard to the

danger inherent in the attack, the aggressor and the importance of the interests endangered by the attack. The Criminal

Code, § 13 (1). Inglise keelne tõlge kättesaadav internetis:

https://europam.eu/data/mechanisms/PF/PF%20Laws/Denmark/Denmark_Criminal_Code_2005.pdf

16 (26)

tegutsemisega enesekaitses, kuigi neil selleks õigust ei olnud (nt kui nad ei hinnanud õigesti, kas

läheneva paadi meeskond on piraadid, relvastatud kalamehed või hoopis pantvangid). /…/

Erinevad suunised, sh IMO suunis MSC.1/Circ.1405/Rev.2, rõhutavad et pardal oleva

turvameeskonna esmane eesmärk on hoida ära ebaseaduslik tungimine pardale ning kaitsta pardal

olevate isikute elu, kasutades selleks minimaalset jõudu. Seejuures täpsustavad India vastavad

suunised, et „vajalikkust“ tuleb hinnata vastavalt eesmärgile vältida ebaseaduslikku pardale

tungimist.55

Ehk teisisõnu, enesekaitseõigus on riigiti erinev alates hetkest mil õigus enesekaitsele vallandub

kuni selleni, kas vastav õigus on antud ainult inimelu kaitseks või ka vara kaitseks, mistõttu

enesekaitse ühe riigi õiguse kohaselt ei pruugi tähendada sama teise riigi regulatsioonis. Seetõttu

peavad relvastatud turvatöötajad tihti ülesandeid täitma ebaselgetes juriidilistes tingimuses, mis

võib halvimal juhul päädida kriminaalvastutusega.56 Eelnevast lähtuvalt peavad ka Eesti lipu all

sõitval laeval relvastatud kaitse kasutamise võimaluse sätestamisel olema üheselt mõistetavalt ja

selgelt jõu kasutamise reeglid kehtestatud, et vältida arusaamatusi ja soovimatuid tagajärgi.

Eesti kohtupraktika kohaselt peab hädakaitseseisundi olemasoluks esinema õigusvastane rünne

kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees

(peab olema vahetu oht ründeks). Seega võib hädakaitseseisund tekkida enne seda, kui ründaja

tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. See aga

tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta

võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve

ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse

kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja

tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva

ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda

püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn

ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli

tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas.57 Samuti tuleneb kohtupraktikast,

et kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks

valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas

ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks.58

Eelnevast nähtuvalt on ilmne, et üksnes hädakaitse sätetele viitamisest relvastatud turvameeste jõu

kasutamise reguleerimisel ei piisa ning proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtted kõrgendatud

ohupiirkondades liiklemisel vajaksid täpsustamist. MKM hinnangul võiks siinkohal aluseks võtta

Saksa regulatsiooni astmelise lähenemise vastavalt rünnaku eskaleerumisele. See annaks kindluse

ka nii reederile kui turvaettevõtjale, et vahetu (piraadi)rünnaku ohu olukorras on relvade

kasutamine isikute pardale tungimise ära hoidmiseks lubatud.

Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et relvastatud turvatöötajatel ei ole rahvusvahelise õiguse

kohaselt piraatide kinnipidamisõigust.59 Kinnipidamisõigus on sätestatud kaptenile. KMSK § 62

kohaselt kui laeval viibiva isiku tegevus on ohtlik laevale või laeval olevatele inimestele ja varale,

on kaptenil õigus paigutada see isik eriruumi ja hoida teda seal kuni laeva saabumiseni esimesse

Eesti sadamasse. Eriruumis ebaseadusliku kinnipidamise eest vastutab kapten seadusega

55 Petrig, A. „The Use of Force and Firearms by Private Maritime Security Companies Against Suspected Pirates“,

International and Comparative Law Quarterly (2013), volume 62, p 688. Kättesaadav internetis:

https://edoc.unibas.ch/29037/1/20130827113144_521c720064666.pdf 56 Feldtmann B., supra nota 13. 57 RKKKo 3-1-1-17-04, 25.03.2004. a, p 10. 58 RKKKo 3-1-1-107-12, 03.12.2012. a, p 10. 59 Svanberg, K., supra nota 20, p 40.

17 (26)

kehtestatud korras. Seega tuleb laevadel relvastatud kaitse teenuse osutamisega seonduv

kinnipidamisõigus (eelkõige relvastatud turvatöötaja osas) selgelt ja üheselt mõistetavalt

riigisiseses õiguses sätestada, sh regulatsiooni kehtestamisel arvestada, et ohupiirkonnas sõitev

laev ei pruugi Eesti sadamasse kunagi jõudagi.

Täiendavalt märgime, et kapten on kohustatud merel hädasolijaid abistama. Sama sätestab ka

KMSK § 67, mille kohaselt on kapten, kui ta saab seda teha ohustamata oma laevaperet ja reisijaid,

kohustatud abistama iga merehädalist ja minema nii kiiresti kui olukord võimaldab appi

hädasolijatele, kui talle teatati, et need vajavad abi, ja kui sellist tegevust tema poolt võib reaalselt

arvestada. Kõnealuses paragrahvis tähendatud kohustuste täitmata jätmise eest kannab kapten

seadusega kehtestatud vastutust. Tuleb arvestada, et olukorras, kus laeval viibivad relvastatud

turvatöötajad ja kapten otsustab minna hädasolijale, sh teisele laevale appi, ei saa (ega ole ka

lepingu järgi kohustatud) relvastatud turvatöötajad teise laeva suhtes toimuva rünnaku tõrjumiseks

kaasabi osutada.

MKM hinnangul vajab jõu kasutamisega seonduva regulatsiooni väljatöötamine

Justiitsministeeriumi arvamust ja kaasabi.

7. Kapteni vastutus

Eelnõu kavandi kohaselt täidavad laevakaitsjad laeval kapteni korraldusi ning relvi võib laeval

kasutada ainult kapteni loal. Sektoris tekitas küsimusi, kuidas see praktikas välja näeks, kuna

kapten ei ole relvastuse ja relvade kasutamisega seonduvas koolitatud, tal puudub vastav pädevus.

Samuti tekkis küsimus, milline on kapteni lipuriigi poolne volituste maht ja õigused anda

korraldusi, võttes arvesse, et ohu tõrje peaks algama enne rünnet ja isegi enne selget ründe ohtu,

millest viimast aga meie karistusõigus ei võimalda.

IMO ringkirja MSC.1/Circ.1406/Rev.3 lisa punkt 5.2.6 näeb ette, et kui lipuriik peab relvastatud

turvatöötajate kasutamist asjakohaseks ja lubatavaks, peaks ta looma eeskirjad, mis võiksid

reguleerida muuhulgas turvatöötajate ja kapteni vahelist suhet pardal. IMO ringkirja

MSC.1/Circ.1405/Rev.2 lisa punkt 5.7 kohaselt peaks reeder mereturvaettevõtjaga lepingut

sõlmides tagama, et käsu- ja kontrollistruktuur reederi, kapteni, laevaohvitseride ja

turvameeskonna tiimijuhi vahel on selgelt määratletud ja dokumenteeritud. Punkt 5.9.1 näeb ette,

et vajaliku selguse tagamiseks peaks käsu- ja kontrollistruktuur sisaldama selget seisukohta, mis

tunnistab, et kapten jääb alati juhtivaks ja tal on viimane otsustusõigus pardal, ning samuti

protseduurireeglit juhuks kui kapten ei ole kättesaadav.

Laevakaitset käsitlevas eriväljaandes60 kajastatud riikide raportitest tulid välja sarnased arutlused

kapteni täpse positsiooni, võimupiiride ja vastutuse osas. Samas on see üks teemadest, milles

rahvusvaheline mereõigus annab pigem selge õigusliku seisukoha: kapteni üldine autoriteet kõigis

laeva, selle navigatsiooni ja meeskonda puudutavates küsimustes on sätestatud mitmetes

konventsioonides, nt SOLAS konventsioonis. Samuti on sätestatud KMSK §-s 62, et kaptenil lasub

laeva üldjuhtimine, sealhulgas laeva navigeerimine, kõikide ohutu laevasõidu tagamiseks vajalike

meetmete rakendamine, korra säilitamine laeval, kõige selle ärahoidmine, mis võiks olla kahjulik

laevale, laeval olevatele inimestele ja lastile. Kapteni korraldused temale antud volituste piires

kuuluvad vastuvaidlematus korras täitmisele kõigi laeval olevate isikute poolt.

Siiski tekitab praktikas küsimusi kapteni autoriteedi seos jõu kasutamise ja enesekaitseõigusega.

Esiteks ei kuulu need teemad tavaliselt kapteni väljaõppesse ja kogemusse. Teiseks on kapteni,

turvameeskonna juhi ja üksiku turvatöötaja vaheline võimu jaotus praktikas pigem keeruline.61

60 Vt supra nota 2. 61 Feldtmann, B., Frier, C. and Mevis, P., supra nota 1, p 270.

18 (26)

Relvastatud turvatöötajate kasutamine toob seega igal juhul kaasa pädevuse ja võimu kattumise ja

põrkumise.

Itaalia asjakohases määruses on kaptenil ja relvastatud turvatöötajate tiimijuhil erinevad ülesanded

ja pädevused. Kuigi kapten on laevaomaniku esindaja pardal ja tema pädevuses on otsustada

turvatöötajate relvastumine ja ülesrivistus, ei saa ta tegelikult mõjutada turvameeste taktikalisi

otsuseid (seire, ohu tuvastus, asjakohaste kaitsemeetmete rakendamine jne). Samas jääb kaptenile

alati õigus käskida tulistamine lõpetada.62 Hollandi regulatsiooni kohaselt vastutavad laevaomanik

ja kapten ILO parimate praktikate (BMP) järgimise eest, st nad peavad tagama, et kõik aktiivsed

ja passiivsed kaitsemeetmed, mida saab rakendada, oleks rakendatud. Kaptenit saab

kriminaalvastutusele võtta üksnes juhul, kui relvastatud turvameeskonna tiimijuht kasutas

ebaproportsionaalselt relvi ja jõudu ning kaptenil oli kohustus sellesse sekkuda oma viimase

otsustusõigusega.63

ISO standardi 28007 punkt 5.2.1 näeb ette, et turvaettevõtja peaks tagama, et käsuliin (ja

seonduvad kohustused) reederi, kapteni, laevaohvitseride, turvameeskonna ja selle juhu vahel on

selgelt määratletud ja dokumenteeritud enne turvameeskonna pardale minekut. Muuhulgas peaks

käsu- ja kontrollistruktuur tunnustama, et kapten jääb alati otsustavaks ja tal on pardal viimase

sõna õigus ning samuti ette nägema asendusvastutaja juhuks, kui kapten ei ole kättesaadav.

Ka BIMCO standardlepingu GUARDCON punktis 8 on püütud leida pädevuse jaotusele toimiv

lahendus. Täpsemalt näeb punkt ette, et kapten jääb alati lõplikuks vastutajaks ohutu navigatsiooni

ja laeva üldise juhtimise eest. Turvameeskond peab teavitama kaptenit ja vahiohvitseri oma

kavatsusest rakendada ohuolukorras jõudu ning jääb seejuures ka oma jõu kasutamise osas tehtud

otsuste eest ainuvastutavaks. Siiski on kaptenil alati õigus käskida tulistamine lõpetada.64

Eelnevast tulenevalt tuleks riigisiseses eelnõu menetluse protsessis analüüsida, otsustada ja

regulatsioonis kajastada, mis saab näiteks juhul, kui kapten tiimijuhiga konsulteerides nõustub

relvad hoiukapist väljastama ning seejärel tulistab turvatöötaja süütut kalameest, pidades teda

ekslikult piraadiks. Kas kapten on sellisel juhul tapmisele kaasaaitaja, kuna osales ekslikus otsuses

avada tuli?

MKM hinnangul tuleks asjakohases regulatsioonis (seaduse tasandil) sätestada, et relvastatud

turvameeste pardale lubamist ning nende poolt ülesannete täitmist (sh tulirelvade käitlemist) ei

käsitleta süüteost osavõtmisena. Kaptenile tuleks ette näha õigus igal ajal nõuda tulistamise jm jõu

kasutamise lõpetamine. Kapten peaks vastutama üksnes juhul, kui ta ei sekku ilmselgelt

ebaproportsionaalsesse jõu kasutamisse ja kapteni sekkumine oli antud olukorras võimalik.

8. Vastutus nõuete rikkumise eest ning juhtumite uurimine

Esmalt peame vajalikuks märkida, et vastutuse sätted sõltuvad ülejäänud regulatsioonist, sh sellest,

millised nõuded turvaettevõtjale kehtestatakse, millised nõuded on sätestatud relvastatud

turvatöötajatele, millised kohustused on laevaomanikul, millised kohustused kaptenil jne. MKM-

l on keeruline anda seisukohta vastutuse regulatsiooni osas, kui eelnõu ülejäänud sätted on alles

väljatöötamisel või sõnastamisel. Sellest tulenevalt on keeruline anda seisukohta ka võimalike

rahatrahvide määrade osas. Seda eelkõige arvestades, et Siseministeeriumi soov on olnud

kehtestada regulatsioon, mis ei hõlma endas tegevuslubade väljastamist turvaettevõtjale, nagu on

62 Bevilacqua, G. „Armed On-board Protection of Italian Ships: From an Apparent Hybrid Model to a Regulated Rise

of Private Contractors“, Erasmus Law Review, 4, (2018), p 255. Kättesaadav internetis:

http://www.erasmuslawreview.nl/tijdschrift/ELR/2018/4/ELR-D-18-00010.pdf 63 Mevis, P and Eckhardt, S., supra nota 28, p 265. 64 GUARDCON, supra nota 9, cl 8.

19 (26)

teinud muud riigid, sh Saksamaa, Taani, Itaalia. Näiteks Saksamaa regulatsioonis, kus on ette

nähtud turvaettevõtjale litsentsi omamise kohustus, on litsentsita turvaettevõtja kasutamine

karistatav rahatrahviga kuni 15 000 eurot. Arvestades, et kõnealuste riikide vastutuse regulatsioon

on seotud suuresti tegevusloa nõuetega ja subjektid on allutatud tugevamale riiklikule kontrollile,

on keeruline tuua adekvaatset paralleeli Eesti siseriiklikus õiguses. Samuti tuleb arvestada, et

trahvimäärad peavad olema sellised, mis aitavad allutada subjektid seaduskuulekale käitumisele

(st et nõuete rikkumine ei oleks majanduslikult oluliselt soodsam nende järgimisest) ja ühtlasi

võrdelised tavapäraselt selliste rikkumiste eest kehtestatud määradega. MKM-i hinnangul vajab

vastutuse regulatsioon täiendavat hindamist ja analüüsi, sh teiste riikide praktika süvitsi uurimist.

Esitame alljärgnevalt esmased ettepanekud vastutuse regulatsiooni võimalikuks täiendamiseks.

Alustuseks märgime, et eelnõu kavandis on vastutuse osas toodud MSOS täiendamine §-ga 882,

mis sätestab trahvimäärad laevakaitsjate kasutamise nõuete rikkumise eest. Kasutamise nõuetele

viidatakse eelnõu sättes, millega antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega

laevakaitsjate kasutamise eeskiri, samas sisaldub õigus kasutada relvastatud turvatöötajaid üksnes

kõrgendatud ohupiirkonna läbimisel laevakaitsjate kasutamise põhimõtete sätetes (mitte nõudena),

mistõttu vastava kohustuse rikkumise korral ei saa vastutuse regulatsiooni kohaldada. Sama

puudutab ka eelnõus toodud sätet, milles on kehtestatud, millise riigi ettevõtjaga võib laevaomanik

lepingu sõlmida. Ka selle puhul ei ole eelnõu sõnastuse kohaselt tegemist laevakaitsja kasutamise

nõudega, kuna vastav säte on toodud laevakaitsjate kasutamise põhimõtteid puudutavad osas.

MSOS-i kavandatava vastutuse regulatsiooni alusel ei ole üheselt arusaadav, kes on subjektiks,

kelle suhtes sätet rakendada saab. Ei eelnõus seaduse tasandile planeeritud sätetes ega ka eelnõu

juurde esitatud laevakaitsjate kasutamise eeskirjas ei ole nõuete juures märgitud isikut, kes

nõuetele vastavust kontrollib või nendele vastamise tagama peab. Näiteks laevakaitsjate

kasutamise eeskirja kavandi § 3 lg 1 kohaselt peab laevakaitsja olema vähemalt 21-aastane

töövõimeline isik, kellel ei ole kehtivat karistust. Samas ei tulene eeskirjast seda kes (nt kas

turvaettevõtja või laevaomanik?), millal ja mil viisil kontrollib, et relvastatud turvatöötaja

nimetatud nõudele vastab, mistõttu ei saa nõuetele mittevastavuse korral vastutuse regulatsiooni

rakendada.

MKM leiab, et teatud nõuetele mittevastamise korral peaks vastutust saama rakendada ka

turvaettevõtja suhtes, kellega laevaomanik on lepingu sõlminud. Seda eelkõige näiteks juhul, kui

turvaettevõtja on lepingu sõlmisel teadvalt valeandmeid esitanud või on lepingu alusel saatnud

laevale relvastatud turvatöötaja, kes ei vasta seaduses sätestatud nõuetele või nt turvaettevõtjal

puudub tegevusluba, mis seaduse järgi kohustuslik on. Laevaomanikul puudub lepingu

sõlmimisele eelnevalt sisuliselt võimalus veenduda, kas turvaettevõtja või selle töötaja kõikidele

seaduses sätestatud nõuetele vastab (nt karistusandmete puudumine või relvastatud turvatöötaja

füüsilise ettevalmistuse nõuetele vastamine), mistõttu olukorras, kus turvaettevõtja talle (või oma

töötajatele) seatud nõudeid ei järgi, peaks vastutus nõuete rikkumise eest langema turvaettevõtjale.

MKM hinnangul tuleks üldsõnalise regulatsiooni „laevakaitsjate kasutamise nõuete rikkumine“

asemel lisada detailsemad vastutuse sätted. Näiteks juhul, kui eelnõus esitatud volitusnormis ja

selle alusel kehtestatavas laevakaitsjate kasutamise eeskirjas sätestatakse täpsem regulatsioon

vahejuhtumite raporteerimise kohta, siis vastavate nõuete rikkumine ei peaks kuuluma

laevakaitsjate kasutamise nõuete rikkumise vastutusalasse, vaid selles osas tuleks eraldi vastutuse

säte kehtestada. Seejuures sätestab MSOS § 9414 vastutuse laevaõnnetusest, ohtlikust juhtumist,

vigastusest ja rikkest teatamata jätmise korral. Sõltuvalt eelnõus sätestatavate nõuete sisust võib

piisata ka kõnealuse paragrahvi täiendamisest ja trahvimäärade kaasajastamisest.

Samuti, kui eelnõus sätestatakse täpsemad nõuded turvaplaani lisas relvastatud turvatöötajate

kasutamist puudutavatele andmetele ja kui turvaplaanis kajastatu ettenähtud nõuetele ei vasta, siis

20 (26)

ei ole tegemist ilmselt laevakaitsjate kasutamise nõuete rikkumisega, vaid turvaplaanile seatud

nõuete rikkumisega.

Eelnõu vastuse regulatsioonis esitatud trahvimäärad on liiga madalad. Siseministeerium on ilmselt

lähtunud MSOS-s kehtestatud trahvimääradest ja MKM nendib, et vastutuse regulatsioon MSOS-

s vajab tervikuna (sh trahvimäärade osas) ülevaatamist. Laevandussektor (Eesti Meremeeste

Sõltumatu Ametiühing) on eelnõu kavandile antud tagasisides samuti märkinud, et 3200 euro

suurune rahatrahv ei motiveeri nõuetest kinni pidama. Sri Lankast laevale saabuvate ja Suezis

laevalt lahkuvate laevakaitsjate teenused maksavad alates 60 000 dollarist. Arvestades

laevakaitsjate kasutamisega seotud riske, ohte ja võimalikke administratiivkulusid, siis

trahvimäärad peaksid olema kordades kõrgemad, st kõne alla võiks tulla suurusjärk 32 000 eurot

ehk 10 korda kõrgem määr.

Seejuures näiteks Küpros on tulirelvade ja erivahendite nõuete rikkumise puhul teatud juhtudel (nt

vastava loata teise riigi territoriaalvetes relvade ja erivahendite kasutamine) rakendanud kuni 15

aasta pikkust vangistust või kuni 75 000 euro suurust rahatrahvi (nimetatud meetmeid võib ka

samaaegselt kohaldada).65 Arvestades, et laeval relvade ja laskemoona arvestuse nõuete rikkumine

ning relvade ja laskemoona hoidmise tingimuste rikkumine võib viia raskete tagajärgedeni, on

eelnõus kavandatud trahvimäär (füüsilisele isikule 300 trahviühikut ja juriidilise isikule 3200

eurot) ilmselgelt liiga madal. Seejuures tuleb MKM hinnangul täiendavalt kaaluda, kas Eesti lipu

all sõitval laeval relva käitlemise nõuete rikkumise korral peaks olema võimalik vastutusele võtta

ka relvastatud turvatöötaja. Käesoleval juhul vastav regulatsioon eelnõus puudub.

Täiendava meetmena on võimalik sätestada regulatsioon, mille kohaselt tunnistatakse relvastatud

turvatöötajate kasutamise nõuete rikkumise korral turvaplaani lisa kehtetuks. Nimetatu sõltub aga

sellest, millised nõuded tervikuna eelnõus kajastamist leiavad. Iga üksiku relvastatud

turvatöötajate kasutamise nõude rikkumine turvaplaani lisa kehtetuks tunnistamist kaasa ei peaks

tooma, küll aga näiteks juhul, kui relvastatud turvateenust osutab ettevõtja, mis ei vasta eelnõus

toodud tingimustele (puudub tegevusluba, on väljaspool lubatud riikide loetelu vms).

Lisaks eeltoodule tasub kaaluda täiendava meetmena laeva registrist kustutamist olukorras, kus on

oluliselt rikutud laevadel relvastatud kaitse kasutamise nõudeid, nt kui puudub turvaplaani lisa,

nõuetekohane leping või Eesti riigil puudub igasugune teave Eesti lipu all sõitval laeval relvastatud

turvatöötajate kasutamise kohta. Sarnaselt on näiteks Malta regulatsioonis sätestatud, et Malta

laevadel eelnevalt antud loata tulirelvade kasutamist käsitletakse Malta riigi ja laevanduse vastase

tegevusena, mis võib viia registrist kustutamiseni.66

Tuleb ka arvestada, et Eesti riigi lipu all sõitvate laevade suhtes toimunud piraatluse või relvastatud

röövi juhtumeid peavad menetlema ka Eesti uurimisorganid. Sellele on viidatud ka IMO

resolutsioonis A.1025(26)67, mille preambulis on märgitud, et piraatluse ja relvastatud rünnete

vastast võitlust pidurdab asjaolu, et osades riikides puudub efektiivne regulatsioon kõnealuste

(raporteeritud) juhtumite uurimiseks, samuti regulatsioon rikkujate süüdimõistmiseks ning

karistamiseks. Seetõttu kutsub IMO üles kõikidest juhtumitest teavitama, neid menetlema, et

praktikat oleks võimalik jagada ja ennetavate meetmetega edaspidi seesuguseid juhtumeid vältida.

Samuti kutsub IMO valitsusasutusi üles välja töötama protseduurireegleid ja sõlmima

riikidevahelisi koostöökokkuleppeid, mis oleksid efektiivsed ennetavad meetmed vastavate

juhtumite vältimisel (sama on toodud ka resolutsiooni punktides 3.4.1 ja 3.4.2). Muuhulgas on

IMO resolutsioonis A.1025(26) toodud juhised uurijate väljaõppe, uurimise strateegia ning

uurimismenetluse läbiviimise kohta.

65 The Protection of Cyprus Ships Against Acts of Piracy and Other Unlawful Acts Law of 2012, supra nota 40. 66 Merchant Shipping Notice 106, supra nota 37. 67 IMO Resolution A.1025(26), supra nota 47.

21 (26)

KarS § 6 lg 2 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eestis

registreeritud68 laeval või õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast

süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. KarS § 110 näeb ette vastutuse

piraatluse eest, kuid samas ei ole üheselt selge, kas laevade suhtes toime pandud relvastatud

röövimine (st teise riigi territoriaalvetes Eesti laeva suhtes toimunud rünnak) on hõlmatud näiteks

§-s 106 või mõnes muus sättes või tuleks selles osas KarS regulatsiooni täiendada. KarS § 200

kohaselt on röövimine võõra vallasasja äravõtmine ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis

antud olukorras laevade suhtes toime pandud rünnakute suhtes ei kohalduks. Juhime tähelepanu,

et laevade suhtes relvastatud röövimise juhtumite reguleerimist nõuab ka meresõitu ohustava

ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon (SUA konventsioon), millega Eesti on ühinenud

(vt eelkõige artiklid 3, 5 ja 6 koos muudatustega)69. Seejuures sisaldab SUA konventsioon

regulatsiooni, mille kohaselt on riik kohustatud läbi viima süüdistusmenetluse vähemalt siis, kui

ükski teine riik seda ei tee.70

Karistusõigusliku regulatsiooni ülevaatamise ja vajadusel täiendamise küsimus on oluline ka

seetõttu, et rahvusvaheliselt on mitmeid näiteid „püüa kinni ja vabasta“ lähenemisest, kus tabatud

piraadid on regulatsiooni puudulikkuse tõttu vabastatud karistusõiguslike tagajärgedeta. Seda

ilmestab Taani näide, kus (2018. aastal koostatud artikli andmete kohaselt) merevägi pidas kinni

295 isikut piraatluse kahtlusega, kellest süüdistusmenetluseni jõudis 50.71 Täiendavalt on

riigisisese regulatsiooni ülevaatamine vajalik ka seetõttu et 2020. aasta COVID-19 puhangute

taustal on rünnakute arvud tõusnud.72

Lisaks eeltoodule tuleb arvestada erinevate riikide huvidega, mis iga juhtumiga kaasnevad, sh võib

välja tuua lipuriigi, riigi, mille territoriaalvetes on rünnak toimunud, riigi, mis on teo toimepanijate

eeldatav päritoluriik, riigi, mille rahvusest on laeva pardal oleval isikud, riigi, mis on laeval olnud

kauba omanik ning riigi, milles kuritegu on toime pandud. IMO hinnangul peaks piraatluse

juhtumi korral uurimist eest vedama lipuriik ja relvastatud röövi korral riik, kelle territoriaalvetes

on tegu toime pandud. Igal juhul tuleb arvestada, et selliste juhtumite korral omavad mitmed riigid

legitiimseid huve ja seetõttu on koostöö erinevate riikide vahel elulise tähtsusega eduka uurimise

läbiviimiseks ja teo toimepanijate vastutusele võtmiseks.73

Mis puudutab uurimismenetlust ja uurijate väljaõpet, siis vajab kaalumist, kes asub kõnealuseid

juhtumeid uurima ja milline saab olema vastavate isikute koolitusvajadus. IMO resolutsiooni

A.1025(26) punktis 4.2 on soovitusena välja toodud, et uurijad peaksid omama tavapärase

kriminaaluurimise läbiviimise kogemust ja seejuures teadma võimalikult palju ka

laevanduskeskkonnast. Merendusalased teadmised on eeliseks uurimismenetluse läbiviimisel,

uurimismenetluse läbiviimise oskused aga eluliselt olulised. Analüüsimist vajab ka see, kuidas

tagatakse uurijate võimalikult kiire saabumine rünnaku alla sattunud Eesti lipu all sõitvale laevale

või kas menetlused on võimalik läbi viia koostöö korras kohalike uurimisasutustega.74 Seejuures

on oluline tagada võimalikult suur kaitse Eesti laevale ja sellel viibivatele isikutele.

68 Märgime, et ka antud sätte sõnastust tuleks korrigeerida, kuna juhul, kui laevakinnistusraamatus registreeritud laev

prahitakse muu riigi registrisse, jääb laevakinnistusraamatus laeva registreering küll passiivselt kehtima, kuid laevale

kohaldub muu riigi regulatsioon. Muudes õigusaktides on seetõttu kasutatud väljendit „Eesti riigilippu kandev laev“. 69 Meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon, mis on kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/akt/78530 ja konventsiooni muudatusi sisaldav meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse

tõkestamise konventsiooni 2005. aasta protokoll, mis on kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12885011 70 Feldtmann B., supra nota 13. 71 Ibid. 72 Svanberg, K., supra nota 20,p 33. f 73 IMO Resolution A.1025(26), supra nota 47. 74 Vt ka IMO Resolution A.1025(26) punktides 6 ja 7 toodud soovitusi esmaste toimingute ja uurimismenetluse

läbiviimise kohta.

22 (26)

Eelnevast lähtuvalt on relvastatud laevakaitsjate regulatsiooni kehtestamisel muuhulgas oluline

Siseministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi võimekuse hindamine: kas ja

millises ulatuses on Eesti uurimisasutustel võimalik menetleda Eesti lipu all sõitvatel laevadel või

nende suhtes toime pandud piraatluse või relvastatud röövimise juhtumeid, sh hinnata

koostöövõimekust kõrgendatud ohupiirkondades asuvate riikide uurimisasutustega. Seega isegi,

kui Transpordiametile anda kõnealuses regulatsioonis ennetavate meetmete rakendamise pädevus

(turvaplaanide täiendamine relvastatud turvatöötajate kasutamiseks ja selleks ettenähtud

lisameetmed, laevadel relvade hoiustamise kontroll vms), siis puudub Transpordiametil piraatluse

ja relvastatud röövimise juhtumite kriminaalmenetluse läbiviimise pädevus ja võimekus.

Seejuures peame oluliseks märkida, et vastav uurimiskohustus Eesti lippu kandval laeval aset

leidnud juhtumite osas on Eesti ametiasutustel ka täna, st isegi ilma kõnealuse relvastatud

laevakaitsjate regulatsiooni loomata.

Eelnevast tulenevalt on MKM-i hinnangul oluline vastutuse regulatsiooni sõnastuse

väljatöötamisse kaasata Justiitsministeerium.

9. Riiklik järelevalve

Riikliku järelevalve teostamise võimalused ja võimekus on iga regulatsiooni kehtestamise puhul

kriitiline aspekt. Veelgi enam on see problemaatiline merenduse valdkonna küsimustes, kuna

õiguslike kohustuste subjekt on reeglina riiklikest ametiasutustest kaugel.75

Riiklikku järelevalvet puudutav on eelnõu kavandi üle peetud arutelude käigus olnud üks

teravamaid küsimusi. Eelnõu algse kavandi kohaselt soovis Siseministeerium sätestada kogu

riikliku järelevalve teostamise (sh relvade hoiustamine ja nende üle arvestuse pidamine)

Transpordiameti kohustusena. Siseministeerium on ühtlasi seisukohal, et riikliku järelevalve

pädevuse jaotus vajab kõigepealt asekantslerite, vajadusel kantslerite ja alles siis ministrite vahelist

arutelu.

MKM leiab jätkuvalt, et riikliku järelevalve pädevus peab olema jagatud Transpordiameti ja

politseiasutuse vahel nõuete sisust ja erinevate ministeeriumite valitsemisalasse kuuluvatest

valdkondadest lähtuvalt. Nii MKM-i kui Siseministeeriumi põhimääruse76 § 1 kohaselt on

ministeerium valitsusasutus, kes täidab seadusest tulenevaid ja Vabariigi Valitsuse poolt seaduse

kohaselt antud ülesandeid oma valitsemisalas. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 57 kohaselt

kehtestatakse ministeeriumide valitsemisalad VVS-ga (lg 1). Kui seadusega Vabariigi Valitsuse

võimkonda antud küsimus ei kuulu VVS ja muude seaduste alusel ühegi ministeeriumi

valitsemisalasse, otsustab küsimuse Vabariigi Valitsus (lg 2) ja kui küsimus on mitme

ministeeriumi valitsemisalas ning seadusega ei ole ette nähtud lahendavat ministeeriumi, otsustab

küsimuse Vabariigi Valitsus (lg 3). Arvestades, et senini ei ole riikliku järelevalve asutuste

vahelise võimaliku jaotuse küsimuses ministeeriumid üksmeelse lahenduseni jõudnud, ei saa

pädevuse jaotust otsustada asekantslerite tasandil, vaid see küsimus tuleb vajadusel (st eeldusel, et

kehtiva regulatsiooni mõistmisest jääb vajaka või seda ei soovita järgida) võtta arutlusele

valitsuses. Samuti leiab MKM, et riikliku järelevalve teostamise sätete sõnastamisele eelnevalt

tuleks teha põhimõtteline otsus järelevalve ulatuse ja selle jaotuse kohta erinevate riigiasutuste

vahel ning seejärel tulla tagasi eelnõus kajastatavate sätete juurde.

75 Salomon, T. R., supra nota 6. 76 Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2002 määrus nr 323 „Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi põhimäärus“,

kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/akt/102032021004?leiaKehtiv; Vabariigi

Valitsuse 31. mai 2012 määrus nr 39 „Siseministeeriumi põhimäärus“, kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas:

https://www.riigiteataja.ee/akt/122042021004?leiaKehtiv

23 (26)

Seejuures peab MKM vajalikuks märkida, et Siseministeeriumi põhimääruse § 10 kohaselt on

ministeeriumi ülesandeks avaliku korra kaitsmine, mis hõlmab muuhulgas süütegude avastamist

ja menetlemist. Ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 212 lg 1 kohaselt toimetavad

kohtueelset menetlust PPA ning Kaitsepolitseiamet (KAPO), kui KrMS § 212 lg-s 2 ei ole

sätestatud teisiti. Tulenevalt KrMS § 212 lg-st 4 kehtestab PPA ning KAPO vahelise

uurimisalluvuse Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 11.04.2013 määruse nr 60

„Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus“ § 2 lg 1 kohaselt

toimetab KAPO kohtueelset menetlust (muuhulgas) KarS § 110 (piraatlus) sätestatud kuriteos.

Seega on asjakohatu Siseministeeriumi poolt seni töögrupis avaldatu, et kõnealuse regulatsiooniga

seonduv on neile uudne tegevusvaldkond, neil puudub järelevalveks ja võimalike juhtumite

uurimiseks pädevus ning see kuulub olemuselt laevandusse ja seega peaks kuuluma Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi pädevusse. Arvestades eeltoodut, on MKM hinnangul üllatav, et

senini ei ole laevadel relvastatud kaitse kasutamise regulatsiooni arutelude juurde kaasatud KAPO

esindajaid, kes oleks saanud anda omapoolse seisukoha sellele, milliseid ennetavaid meetmeid ja

milliseid andmeid on vaja Eesti lipu all sõitvatel laevadel relvastatud kaitse lubamiseks koguda, et

minimeerida võimalike piraadijuhtumite ohtu ja tagada, et võimalike juhtumite korral oleks

KAPO-l alusmaterjal KarS § 110 sätestatud süüteo kohtueelse menetluse toimetamiseks. KAPO

kaasamine on vajalik ka relvastatud röövimise juhtumite kontekstis, sh kas ja millises ulatuses on

vajalik täiendada KarS-s toodud regulatsiooni ja milline on koostöövõimekus kõrgendatud

ohupiirkondades asuvate riikide uurimisasutustega.

Mis puudutab eelnõu kavandisse riikliku järelevalve regulatsiooni lisamist, siis märgime, et

üldjuhul teostavad riigid järelevalvet läbi tegevusloa andmise protseduuri, sh nt Saksamaa on

lahendanud järelevalve küsimuse läbi litsentseerimiskohustuse, piirates loa kehtivusaega kahe

aastaga, misjärel hinnatakse nõuetele vastavust loa andmisel uuesti.77 Eelnõu kavandis ei ole

laevadel relvastatud kaitse kasutamiseks eraldi Eesti riigiasutuse poolse tegevusloa kohustust

sätestatud, samas oleks MKM hinnangul mõistlik laevadel relvastatud turvatöötajate kasutamist

puudutava riigipoolse kontrolli teostamine siiski kehtestada kahel tasandil – esmalt kontroll

dokumentide ja nendes kajastatud andmete üle enne laeval relvastatud kaitse lubamist (nn ennetav

meede) ja seejärel pisteliselt toimuv järelkontroll relvastatud kaitse kasutamise nõuetele vastavuse

osas (järelkontrolli meede).

Ennetava meetme näitena saab tuua turvaplaani lisa koostamise nõude koos tingimustega, mida

kõnealune lisa peab sisaldama (vt käesoleva arvamuse p 3.2). Turvaplaani vastavust nõuetele

hindavad Transpordiamet ja Politsei- ja Piirivalveamet (või riigikaitseseaduse § 87 lg 1 sätestatud

korra eeskujul KAPO), viimati nimetatud asutus relvade käitlemist, nende üle arvestuse pidamist

ja hoiustamist ning muude erivahendite või meetmete rakendist puudutavas osas. See tähendab, et

nõuetele vastav turvaplaan on esmane eeldus laeval relvastatud kaitse kasutamise lubamiseks.

Samuti on MKM hinnangul mõistlik sätestada miinimumnõuded, mida turvaettevõtja ja

laevaomaniku vaheline leping sisaldama peab (vt käesoleva arvamuse p 3.3). Lepingu

miinimumnõuetele vastavust saab kontrollida Transpordiamet, kui vastava lepingu koopia ametile

esitatakse. Lisaks on oluline küsida turvaettevõtja andmeid (ettevõtja registrikood või asukohariigi

asjakohane identifitseerimisnumber, tegevusloa või litsentsi number) ning relvastatud

turvatöötajate andmeid (nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, info karistusandmete

puudumise kohta), mille osas saab kontrolli (tegevusloa autentsuse ja kehtivuse kontroll ning

turvatöötajate taustakontroll) teostada politseiasutus. Eelnõu kavandi arutelu käigus on AS Tallink

Grupp esindaja (e-kiri 10.11.2020) samuti teinud ettepaneku, et turvaettevõtja ja relvastatud

turvatöötajate taustakontrolli peaks teostama Politsei- ja Piirivalveamet. MKM leiab, et kui

turvatöötajate meeskonnale on kehtestatud (miinimumina) 4-liikmelisuse nõue, siis arvestades, et

77 Ibid.

24 (26)

praktikas kasutatakse turvatöötajaid miinimummääras (ESC Global selgituste kohaselt

tavapäraselt isegi 2-3 liiget) ei saa turvaettevõtja ja relvastatud turvatöötajate taustakontrolli

läbiviimise kohustust ülemäära mahukaks pidada. Juhul, kui Siseministeeriumi hinnangul on iga

laeva osas vastavasisulise taustauuringu teostamine liigselt koormav, tuleks eelnõus sätestada

võimalus nimetatud andmeid pisteliselt kontrollida.

Lisaks eeltoodule tuleks eelnõus sätestada nõue, mille kohaselt on riigiasutustel õigus küsida

turvaettevõtjalt täiendavaid andmeid koos loeteluga, mille osas on turvaettevõtja kohustatud

pöördumise korral täiendavaid selgitusi, täpsustusi jagama. Täiendavaid andmeid peaks saama

küsida nii Transpordiamet kui politseiasutus. IMO ringkirja MSC.1/Circ.1405/Rev.2 punktis 4.5

on esitatud soovitusena loetelu andmetest, mille kohta peaks turvaettevõtja olema võimeline

täiendavat informatsiooni andma. Loetelus on muuhulgas kajastatud, et turvaettevõtja peaks olema

võimeline edastama dokumente relvastatud turvatöötajate taustakontrolli (karistusandmed),

relvalubade andmete, isikut tõendavate dokumentide ning turvatöötajate ülesannete täitmiseks

füüsilise (ettevalmistust ja väljaõpet puudutavad andmed) ja vaimse sobivuse kohta (sh regulaarne

narkootikumide ja alkoholi tarvitamise test). Vastava nõude sätestamise korral säiliks riigil

võimaluse neid andmeid (nõuetele vastavust) pisteliselt kontrollida.

Eelnõu kavandis on sätestatud arvestuse pidamise kohustus relvade ja laskemoona laevale toomise,

laeval hoiustamise, laeval kasutamise ning laevalt maha viimise kohta. Seejuures on kavandis

sätestatud, et relvade ja laskemoona nimekiri esitatakse Transpordiametile relvastatud

laevakaitsjate laevale saabumisel ja nende laevalt lahkumisel. MKM leiab, et järelevalve relvade

nimekirjas esitatud andmete ja relvade laeval hoiustamise tingimuste üle kuulub Politsei- ja

Piirivalveameti pädevusse. Seetõttu tuleb ka relvaseadusesse kavandatud sätetes märkida relvade

ja laskemoona arvestuse ning hoidmise tingimuste üle riikliku järelevalve teostajaks politseiasutus.

Mis puudutab laeval relvastatud kaitse kasutamise teavitamist, siis saab vastava teavituse (ning

selles esitatavate dokumentide) vastuvõtmisel olla kontaktpunktiks Transpordiamet, kuid sisulist

järelevalvet peaksid tegema Transpordiamet ja Politsei- ja Piirivalveamet oma pädevuse piires.

Ühtlasi märgime, et kui eelnõus kajastatakse detailselt vahejuhtumite raporteerimise kohustus (vt

käesoleva arvamuse p 3.4), tuleb ka sätestada, kes nimetatud juhtumite osas järelevalvet teostab.

Arvestades, et vahejuhtumid on seotud laeva suhtes toime pandud rünnakutega, peaks MKM

hinnangul vastavate dokumentide üle kontrolli teostama KAPO.

Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et IMO ringkirja MSC.1/Circ.1333/Rev.178 punkti 26 kohaselt

tuleb laevadel relvastatud kaitse regulatsiooni kehtestamisel IMO-le teatada, kes on riigisiseseks

kontaktpunktiks piraatluse ja relvastatud röövimise juhtumite osas.

10. Relvastatud turvatöötaja staatus laeval

Laevadel relvastatud kaitse kasutamise regulatsiooni kehtestamisel tuleb ühtlasi käsitleda

relvastatud turvatöötajate staatust laevadel. Transpordiamet on koostamas analüüsi selgitamaks,

kas relvastatud turvatöötajat tuleks käsitleda laevapere liikmena või mitte. Kõnealuste isikute

staatuse osas märgib MKM järgmist.

Relvastatud turvatöötajate staatuse määratlemiseks puudub rahvusvaheline regulatsioon, mis

kehtestaks üheselt mõistetavalt, kas tegemist on laevapere liikmetega või mitte. Samas on ilmselge

vajadus relvastatud turvatöötajate kategoriseerimises selguse saamiseks, nimetatule viitab ka

78 MSC.1/Circ.1333/Rev.1. Piracy and Armed Robbery Against Ships. Recommendations to Governments for

preventing and suppressing piracy and armed robbery against ships. Kättesaadav:

https://wwwcdn.imo.org/localresources/en/OurWork/Security/Documents/MSC.1-Circ.1333-Rev.1.pdf

25 (26)

kõnealuse teema käsitlus erialakirjanduses79. Riigid rakendavad staatuse määratlemiseks erinevat

praktikat, mistõttu ei ole üheselt selge, milline peaks relvastatud turvatöötaja staatus laeval

viibimisel olema.

IMO ringkirja MSC.1/Circ.1405/Rev.2 punkti 5.20 kohaselt peavad laevaomanikud laevakaitsjate

laeval kategoriseerimisel (staatuse määratlemisel) viitama lipuriigi regulatsioonile. Sama viide on

toodud ka IMO ringkirja MSC.1/Circ 144380 punktis 5.8.

Meretöö seaduse (MTööS) § 4 lg 1 kohaselt on laevapere liige MTööS tähenduses laeval töötav

füüsiline isik, kes tööülesannete täitmisel hoiab laeva käigus või teenindab reisijaid ning sama

paragrahvi lg 2 sätestab loetelu isikutest, keda laevapere liikmeks ei peeta. ILO meretöö

konventsiooni ja IMO rahvusvahelise mereliikluse hõlbustamise konventsiooni (FAL

konventsioon) kohaselt on kaks nimekirja, kuhu laeval viibivaid isikuid on võimalik kanda – kas

laevapere liikmete või reisijate nimekirja. Samas näitab eelpool viidatud artiklites kajastatud

rahvusvaheline praktika, et osad riigid määratlevad relvastatud laevakaitsjaid jätkuvalt tähistusega

supernumeraries hoolimata sellest, et meretöö konventsioon ja FAL konventsioon seda tegelikult

ei võimalda. Samas on see ka arusaadav, sest relvastatud turvatöötaja ei ole oma olemuselt ei

laevapere liige ega reisija.

MKM hinnangul on ka täna kehtivas MTööS-s isikuid, kes oma olemuselt ei ole reisijad, aga keda

ei kanta ka laevapere liikmete nimekirja. Näiteks MTööS § 4 lg 2 punktis viidatud lootsid või

punktis 3 märgitud isik, kelle peamine töötegemise koht on kaldal, kuid kelle tööülesanded

eeldavad mittekorrapärast lühiajalist laeval viibimist.

Siinkohal tuleb arvestada, et relvastatud turvatöötajad ei saa olla laevapere liikmed juba esiteks

seetõttu, et IMO suunistes eeldatakse nende ajutist laeval viibimist ja seda üksnes kõrgendatud

ohupiirkondades. Teiseks läheks see vastuollu allikates viidatud ISPS koodeksis tooduga, mille

kohaselt on relvad laeval keelatud esemed ja laevapere liikmed ei oma relvade käitlemiseks

väljaõpet. Seejuures on IMO ringkirja MSC.1/Circ.1333/Rev.1 punktis 5 märgitud, et lipuriigid

peavad tugevalt vältima laevapere liikmete poolset relvade kasutamist isiklikuks või laeva

kaitseks. Laevapere liikmed on tsivilistid, kellel puudub nõuetekohane väljaõpe relvade

kasutamiseks.

Seega vajadus selguse järele relvastatud turvatöötaja staatuse osas on kahtlemata olemas ja ilmselt

vajavad kõnealused isikud laeval sootuks eristaatust. Lisanimekirja loomist on soovitatud ka

erialakirjanduses.81 Seda eelkõige arvestades asjaolu, et rahvusvaheliste regulatsioonide kohaselt

ei tohi laevapere liige ega reisija relvastatud olla. Seejuures ei saa MKM hinnangul eristaatusesse

määratlemist teha lipuriik oma äranägemise järgi (mida on tegelikult IMO ette näinud), vaid juhul

kui luua olemasolevatele lisaks kolmas staatus, peaks vastav regulatsioon praktikas rakendamiseks

tulenema rahvusvaheliselt tasandilt. Vastasel juhul jäävad lipuriikide laevad erinevates sadamates

hätta, sest iga riik on regulatsiooni kehtestanud oma äranägemise järgi.

79 Vasili, M., January 2017. Private Armed Guards as Seafarers Under the Maritime Labour Convention 2006.

Kättesaadav:

https://www.researchgate.net/publication/319313871_Private_Armed_Guards_as_Seafarers_under_the_Maritime_L

abour_Convention_2006. MacLachlan W., Dautlich E., Ayres E., July 2014. Treatment of PCASP Under the Maritime

Labour Convention. Kättesaadav: https://www.hfw.com/Treatment-Of-Pcasp-Under-The-Maritime-Labour-

Convention-July-2014 ja Svanberg, K., supra nota 20. 80 MSC.1/Circ 1443. Interim Guidance to private maritime security companies providing privately contracted armed

security personnel on board ships in the High Risk Area. Kättesaadav: https://wwwcdn.imo.org/localresources/en/OurWork/Security/Documents/MSC.1-Circ.1443.pdf 81 Vasili, M., supra nota 79.

26 (26)

MKM leiab, et juhul, kui siseriiklikus õiguses välistatakse relvastatud turvatöötaja laevapere

liikmena käsitlemine, tuleks ühtlasi sätestada eriregulatsioon selle kohta, millisesse nimekirja neid

kantakse. Senikaua kuni rahvusvahelises õiguses ei ole küsimust täpsemalt reguleeritud, tasub aga

kaaluda seaduses regulatsiooni sätestamist, mille kohaselt kantakse relvastatud turvatöötajad

üldjuhul reisijate nimekirja, välja arvatud juhul, kui välisriigi sadamasse sisenemise nõuetest

lähtuvalt esineb vajadus kanda turvatöötaja teise nimekirja. See tähendab, et põhjendatud juhtudel

antakse võimalus kandeid praktilisest vajadusest lähtuvalt korrigeerida. Seejuures tuleks kasutada

väljendit „teise nimekirja“, st olukorras, kus sadamariik eeldab relvastatud turvatöötaja kolmanda

kategooria nimekirja kandmist, ei rikuks laeva kapten lipuriigi õigust, kui relvastatud turvatöötaja

sadamariigi nõuetele vastamiseks lisanimekirja märgitakse.

Kokkuvõtvalt peab MKM vajalikuks märkida, et eelnõu kavandis esitatud regulatsioon ei

ole kaugeltki mitte valmis ja sätete kehtestamine vajab täiendavat analüüsi. Lakoonilise ja

olulistes osades läbi kaalutlemata regulatsiooni kehtestamisel tekib laevadel relvastatud

kaitse kasutamisel põhjendamatu oht laevadele, laevadel viibivatele isikutele ja Eesti

Vabariigi kui lipuriigi mainele tervikuna. Samuti tuleb arvestada, et rünnakute ohuga

kaasneb risk laeva ja selle meeskonna pantvangi võtmisele, mis omakorda võib tähendada

lunarahanõuete esitamist laevaomaniku või ka riigi suhtes.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Läänerand

meremajanduse asekantsler

Teadmiseks: Transpordiamet

Välisministeerium

Gerli Ehte

[email protected]

Liisa Surva

[email protected]