Vastus

Tiit Riisalo

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Teie 31.01.2024 nr 2-1/293-1

Meie 27.02.2024 nr 1

Lugupeetud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Täname Teid reklaamiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse jagamise eest.

Käesoleva dokumendiga annab väljatöötamiskavatsusele (VTK) tagasisidet äsja tegutsemist

alustanud MTÜ Eesti Krediidiandjate Liit, mille liikmeteks on Eesti suurimad krediidiandjad (ESTO,

IPF Digital, Creditstar Estonia, BB Finance, Ferratum). Organisatsiooni peamisteks eesmärkideks

on finantsteenuste sektori arendamine, ausa konkurentsi tagamine ning regulatiivse raamistiku

parandamine. Me soovime kaasa aidata Eesti finantssektori õiglase, prognoositava, võrdse,

konkurentsivõimelise ja kasvule suunatud õigusraamistiku edendamisele.

Eesti Krediidiandjate Liit on tähelepanelikult jälginud tarbijakrediiti käsitlevaid arutelusid Eestis,

mis paraku on sageli avalikkust eksitavad ning loovad väära mulje pangavälistest

krediidiandjatest.

Keskendumaks õiglasele tasakaalule tarbijakaitse ja krediidiandjate vajaduste vahel, tuleks

kaaluda vaid selliste meetmete rakendamist, mis peaksid paremini ära hoidma tarbijate

ülelaenamist, tagama tarbijatele juurdepääsu vajalikule krediidile ja parandama veelgi

krediidiandjate võimalusi hinnata täpsemalt laenutaotleja maksevõimet. Oleme selgel seisukohal,

et Eesti tarbijakrediidi turule ette heidetud murede peamiseks lahenduseks on positiivne

krediidiregister.

Eesti Krediidiandjate Liit nõustub Teie hinnanguga, et praegust reklaamiseadust (RekS) on

turuosalistel keeruline mõista ja rakendada. Samuti ei arvesta seadus juba mõnda aega ei

muutunud turuolukorra ega uute infokanalitega, mitmed piirangud ei ole enam asjakohased.

VTK dokumendi lõpus olete esitanud konkreetsed küsimused ja järgnevalt annab Eesti

Krediidiandjate Liit lähtuvalt neist küsimustest, mis on relevantsed finantsteenuste reklaamile,

VTK kohta omapoolse tagasiside.

1) Milliseid lahendusvariante ja miks pooldate konkreetsete probleemide lahendamisel? Kas

näete muid asjakohasemaid lahendusi?

Eesti Krediidiandjate Liit nõustub VTK-s välja toodud reklaamiseaduse esimese kolme

põhimõttelise probleemiga.

Reklaamiseadust on keeruline mõista ja kohati on teiste kehtivate seadustega vasturääkivusi.

Oleme seisukohal, et RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt ei ole otsepost (nt kindlale isikule või kindlale

arvule isikutele suunatud teave, tellitud teave jm) reklaam ning postiseadus tuleks selle mõttega

kindlasti kooskõlla viia. Samuti tuleks valdavalt digitaalses keskkonnas tegutsevate ettevõtete

puhul nende majandus- ja kutsetegevuskohaks pidada ettevõtjate kodulehti, sotsiaalmeedia

kontosid ja veebikeskkondi.

Kehtiv seadus ei arvesta muutunud turuolukorraga ja osad piirangud ei ole seetõttu enam oma

eesmärgi täitmiseks asjakohased või piisavad. RekS § 29 käsitleb finantsteenuse reklaami ning

selle paragrahvi all on mitmeid sätteid, mis tuleks lähtuvalt uutest infokanalitest ajakohastada.

§ 29 lõige 31 sätestab, et reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või

vahendada tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada tüüpilise näite kujul järgmine teave: intressimäär;

kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir; krediidi kulukuse määr; kohaldataval juhul

tarbijakrediidilepingu kestus; tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise,

teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes

(netohind) ja kohaldataval juhul ettemaksu summa; kohaldataval juhul tarbija poolt makstav

kogusumma ja tagasimaksete summa, kohaldataval juhul tagasimaksete arv.

Juba pikemat aega on väga oluliseks infokanaliks kujunenud Google, mille abil inimesed püüavad

leida enda jaoks vajalikku infot ning teha läbikaalutud otsuseid. Finantsteenuste kontekstis aitab

näiteks Google’i otsing teha informeerituma valiku turul pakutavate krediiditoodete seast. Google

keskkonnas asutakse otsima laenuinfot reeglina olukorras, kus laenuvõtmise huvi ja vajadus on

inimesel juba selgelt olemas. Tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt Google Ads keskkonnas

ilmuvast reklaamist, vaid vastavalt oma vajadusele, kasutades otsingumootoris kindlatele

tunnustele vastavaid märksõnasid (nt „väikelaen“). Seega võib järeldada, et pigem aitab Google’is

kajastatav info tarbijal kaardistada laenuandjaid ja -tooteid, luua vastava võrdlusbaasi ja

soodustada seeläbi ka konkurentsi.

Google Adsi keskkonnas on kuvatavale infole seatud tähemärkide piirang, mistõttu on võimatu

avaldada seal kogu infot, mida nõuab reklaamiseaduse § 29 lõige 31. Tõenäoliselt

reklaamiseaduse praeguse versiooni koostamisel lähtuti selle nõude kehtestamisel klassikalisest

trükireklaamist, kus piiranguid tähemärkide arvule seatud pole. Paraku puudub Eesti

reklaamimaastiku mõjutatud rühmadel võimalus dikteerida reklaami avaldamise tingimusi Google

Ads keskkonnas. Samas võib kindlalt väita, et Google jääb ka edaspidi üheks olulisemaks

infokanaliks, kust tarbijad saavad infot erinevate finantsteenuste kohta. Sellest tulenevalt soovitab

Eesti Krediidiandjate Liit kohandada reklaamiseaduse sätteid selliselt, et tarbijakrediidireklaam

oleks võimalik ka Google’i piiratud infoväljaga reklaamikeskkonnas. See oleks suur teene mh

järelevalveasutusele, kes peab menetlema suurel hulgal reklaamiseaduse nõuetele

mittevastavaid tarbijakrediidireklaame Google keskkonnas.

Eesti Krediidiandjate Liit on päri seaduse algse eesmärgiga anda tarbijale finantstoote valikul

võrdlemiseks vajalikku infot ning teeb ettepaneku uuendada reklaamiseadust punktiga, mille

kohaselt piisaks elektroonilises keskkonnas reklaami juurde teksti „Tutvu tingimustega siin“

lisamisest, mis omakorda suunab huvilise ühe klikiga lehele, kus on esitatud RekS § 29 lõike 31

tingimustele vastav tüüpiline näide või muu asjakohane teave.

RekS § 29 lg 9 kohaselt on tele- ja raadioprogrammis keelatud reklaam, millega teavitatakse

valmisolekust anda tarbija käsutusse krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid

lepinguid. Keelu eesmärk oli vähendada selliste laenuvõtmisotsuste esinemissagedust, mis on

langetatud emotsiooni ajel, piisavalt kaalutlemata ja laenutingimustesse süvenemata.

Sellisel keelul pole aga enam mõtet, sest Eesti võlaõigusseadus (VÕS) annab tarbijale kaitse ja

võimaluse laenulepingust loobumiseks, kui vastav otsus sündis liiga kergekäeliselt ja

läbimõtlematult. Samuti ei ole põhjendatud RekS § 29 lg-st 10 tulenevate erandite tegemine

elamukinnisvaraga seotud laenudele ja krediitkaartidele. Seadusandja on tarbijakrediiti

reguleeriva seadusandlusega igakülgselt taganud, et tarbija kaalutleks teenusega kaasnevaid

riske ega saaks teha läbimõtlematut laenuvõtmise otsust (nn impulssostu). Peamiselt on see

tagatud läbi krediidiandjatele seatud kohustuste, mille hulgast võib esile tõsta võlaõigusseaduse

§-st 4031 tuleneva lepingueelse teabe andmise kohustuse, VÕS §-s 4034 sätestatud

vastutustundliku laenamise (sh tarbija krediidivõime hindamise) kohustuse ning VÕS § 4035 järgse

selgituste andmise kohustuse. Krediidiandjatel lasuvate kohustuste täitmisel ei saa tekkida

olukorda, kus tarbija ei saa vajalikku teavet või ülevaadet finantsteenusega kaasnevatest riskidest.

Tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt reklaamist, vaid vastavalt oma vajadusele. Selleks

kaardistatakse turul nähtuvad või tarbijale teadaolevaid teenusepakkujad, kellega alustatakse

lepingueelseid läbirääkimisi – laenuvõtmise otsus kinnitatakse alles laenulepingu allkirjastamisel

või hetkel, mil tarbija väljendab tahet olla lepingutingimustega seotud. Ka pärast lepingu sõlmimist

on tarbijal võimalik 14 päeva jooksul oma tahteavaldus tagasi võtta ehk kasutada VÕS §-st 409

lg-st 1 tulenevat taganemisõigust. Krediidiandjatele pandud kohustused ning tarbijatele tagatud

õigused on tõstnud oluliselt tarbijate finantsteadlikkust ning loonud olukorra, kus tarbijal on

võimalik hoolikalt kaaluda nii laenuvõtmist kui sellega seotud võimalikke tagajärgi.

Eesti Krediidiandjate Liidu hinnangul on tarbija jaoks alati parim lahendus, kui talle pakutakse

huvipakkuva toote või teenuse kohta rohkem infot (tagamaks, et tarbija otsus ei sünni mitte pelgalt

kaubamärgi, vaid toote/teenuse omaduste võrdluse tulemusena). See on vajalik eeskätt tarbija

majandushuvide kaitse ja informeerimise seisukohalt, võttes arvesse mh tarbijakaitseseaduse §

4 lg 1. Seega oleks mõistlik kaaluda piirangute vähendamist tarbijakrediidireklaamile ning anda

laenuandjatele võimalus tutvustada toote omadusi ja eripärasid, mille põhjal tarbija saaks teha

informeerituma ja kaalutletuma otsuse.

Eesti Krediidiandjate Liit toetab täielikult ettepanekut, mille kohaselt tuleb finantsteenuse reklaami

sätted üle vaadata ka sellest vaatenurgast, et need oleksid kooskõlas EL õigusega ning ei esineks

põhjendamatut ülereguleerimist, seal hulgas ka selles osas, mida tohib või peab finantsteenuse

reklaamis näitama.

Eesti Krediidiandjate Liit peab kummaliseks, et VTK-s mainitud neljandat põhimõttelist probleemi

(inimeste võlgnevusse sattumine ja ülelaenamine) soovitakse lahendada reklaamiseaduse kaudu.

Eesti tarbijakrediidi turule ette heidetud murede peamiseks lahenduseks on positiivne

krediidiregister, mille vajadust on korduvalt rõhutanud ka finantssektori üle järelevalvet teostavad

asutused. Täpsem ülevaade tarbija olemasolevatest kohustustest aitab oluliselt parandada

laenude väljastamise eel tehtava krediidivõimelisuse kontrolli kvaliteeti ning just see protsess

välistab laenude väljastamise puuduliku laenuvõime või finantskäitumisega isikutele. On

ainumõistlik käivitada esmalt positiivne krediidiregister ja seejärel hinnata probleemi olemasolu

ning suurust.

2) Milliseid lahendusvariante kindlasti ei toeta ja miks?

Vastutustundlikel pangavälistel krediidiandjatel on oluline roll, sest nad pakuvad teenuseid

laiemale sihtgrupile (sh isikutele, kes on taotlenud krediiti väiksemates summades või lühema

tähtajaga ja kelle jaoks pangandussektor jääb seetõttu kättesaamatuks). See tagab võimalikult

suurele ja maksevõimelisele tarbijaskonnale juurdepääsu seaduslikule ja reguleeritud

krediiditurule, võimaldades neil ületada mh ajutise iseloomuga finantsraskuseid.

Tarbijakrediiti pakkuvate krediidiandjate ebamõistlik reguleerimine on nii mõneski riigis viinud

selleni, et kaalukas osa tarbijaskonnast pöördub krediidi saamiseks illegaalse või röövellike

tingimustega laenuäri poole. Eesti Krediidiandjate Liit on selgel seisukohal, et

tarbijakrediiditoodete reklaami täielik keelustamine ei lahenda Eestis mitte ühtegi probleemi, vaid

põhjustab uusi. Piirangute ja keeldudega kaasneb tavaliselt vastassuunaline liikumine, mis on

orienteeritud keeldudest kõrvalehoidumisele ja selle tegelikku mõju on keeruline prognoosida.

Vastavalt vastutustundliku laenamise põhimõtetele on oluline, et tarbija leiaks oma vajadustele

kõige sobivama krediiditoote ning tarbijal peab olema võimalus võrrelda erinevaid

krediidipakkumisi enne krediidilepingu sõlmimist. Paraku on tarbijate teadlikkus turu

mitmekesisusest ja erinevatest finantsteenustest üsna madal ning seetõttu osutub

kahetsusväärselt paljudel juhtudel valituks teenus, mis ei pruugi olla kooskõlas tarbija tegelike

huvide ja vajaduste (nt võetakse pakkumine ainult kodupangast või krediidiandjalt, kellega on

olemas varasem kogemus). Sellest tulenevalt ei aita finantsteenuse reklaami edasine piiramine

kuidagi kaasa sellele, et tarbija saaks küllaldast teavet erinevate võimaluste kohta.

Reklaamipiirangute võimalik kasv mõjutab negatiivselt vaba konkurentsi ning viib hetkelise

turuolukorra külmutamiseni, mis ei ole kindlasti tarbijate huvides ning pärsib innovatsiooni.

Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid Euroopas ning siinsetele ettevõtetele

kohaldatakse karmimaid nõudeid võrreldes Euroopa tarbijakrediidi direktiivis sätestatuga. See on

tõstatanud omakorda küsimuse piirangute põhiseaduspärasusest ja Eesti Vabariigi

põhiseadusega tagatud õiguste (ettevõtlusvabadus) teostatavusest, millele on juhitud tähelepanu

ka VTK-s.

3) Kas ja millisel kujul võiks riik toetada reklaamivaldkonnaülese eneseregulatsiooni tekkimist

nii, et see aitaks kaasa reklaamituru probleemide lahendamisele?

Eesti Krediidiandjate Liit toetab põhimõtet, mille kohaselt turuosalised ise lepivad kokku

reklaamiseadusega kooskõlas oleva koodeksi. Riigi panuseks oleks kindlasti seadusandluses

vastava võimaluse loomine ning riigipoolse järelevalve teostamine või sanktsiooni rakendamine

isikute suhtes, kes koodeksit rikuvad ega allu turu eneseregulatsiooni ellu viiva sihtasutuse

korraldustele.

4) Milline peaks eneseregulatsiooni organisatsioon olema (millised peaksid olema sellele

kehtestatud nõuded), et see oleks piisavalt usaldusväärne, erapooletu ja efektiivne?

Eesti Krediidiandjate Liit toetab Turundajate Liidu poolt välja pakutud ning VTK-s kirjeldatud nii-

öelda täieliku eneseregulatsiooni mudelit. Eeldame, et reklaamiseadusega reguleeritavate

sektorite esindusorganisatsioonid kuuluvad sihtasutuse asutajate sekka ning tagavad seega

koodeksi järgimise sektorisiseselt. Erapooletuse tagamiseks tuleb juhatusse määrata pädevad

inimesed, kes pole ühegi turuosalisega tugevalt seotud. Erapooletus on tagatud ka siis, kui

rahastamine toimub turuosaliste poolt, sest samal põhimõttel toimib Eestis näiteks Finants-

inspektsiooni rahastamine. Lisaks võiks analüüsida võimalusi Reklaami Nõukoja kaasamiseks –

Reklaami Nõukoda on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) juurde moodustatud ja

reklaamialaste küsimuste lahendamisele suunatud ekspertkomisjon, millele võiks

eneseregulatsiooni süsteemis anda teatavad erivolitused ning mida saaks rakendada näiteks

usaldusväärsuse ja erapooletuse garandina.

5) Milliseid mittetoimivaid sätteid reklaamiseadus teie hinnangul veel sisaldab, mille

kordategemist peaks kaaluma?

Reklaamiseaduse §-i 29 võib üldiselt pidada mittetoimivaks sätteks ja selle ilmestamiseks võib

tuua järgneva näite. Nimelt on alates 02.03.2022 tekkinud olukord, kus reklaamiseaduse ühe

konkreetse paragrahvi (§ 29. Finantsteenuse reklaam) selgitamiseks on sama asutuse poolt välja

antud kaks eraldi juhendit1, mis paljuski dubleerivad teineteist. Eesti Krediidiandjate Liit on

seisukohal, et kui reklaamiseaduse ühe paragrahvi selgitamiseks läheb tarvis kahte eraldi

juhendmaterjali (kogumahuga 27 lehekülge), siis ei ole tegemist õnnestunud seaduseloomega –

seaduse rakendajad peaksid saama vastused oma küsimustele eelkõige seadusest, mitte selle

baasil välja töötatud juhendmaterjalidest. Juhendid aitavad seaduse sõnastust selgitada laiemale

ringkonnale, kuid seadusest arusaamine ja selle õiguspärane rakendamine ei peaks olema

üksnes käputäie spetsialistide ja asjaarmastajate pärusmaa. Praktika on näidanud, et puudulikult

või ebaselgelt reguleeritud valdkonnas orienteerumine põhjustab ebamugavusi nii järelevalve

teostajale, järelevalve subjektidele kui ka tarbijatele.

Peamised praktilised probleemid seoses RekS §-ga 29 on alljärgnevad:

a) vastutustundlikkuse ja tasakaalustatuse kriteeriumid on subjektiivsed (puudub õigusselgus

ja -kindlus);

b) finantsteenuse reklaami sisu ja vormi piirid on endiselt ähmased (sõnaline vs kujunduslik

teave);

c) järelevalvepraktika on olnud kohati vastuoluline ja sõltunud menetluse läbiviija

subjektiivsest tõlgendusest, mis ei ühti alati turul valitseva praktika või arusaamaga;

d) RekS § 29 lg 31 kohane tüüpiline näide tarbijakrediidireklaamides ei täida oma eesmärki –

see jääb vähese finantskirjaoskusega tarbijale arusaamatuks ning tüüpilises näites

avaldatud numbritega on võimalik erineval viisil manipuleerida;

e) vaidlused reklaami mõiste üle seoses asjaoluga, et reklaami avalikustamise kanalid ja

võimalused on avardunud;

f) RekS § 29 on juba aastaid põhjustanud krediiditurul ebavõrdset olukorda, sest ettevõtetele

suunatud laenude reklaamidele kehtib oluliselt vähem piiranguid kui tarbijakrediidi

omadele. See on ajendanud mõningaid turuosalisi lisama kunstlikult oma toodete

valikusse ka „ärilaenu“, et sellele reklaamis viidates pääseda tarbijakrediidile kehtivatest

1 TTJA ja Finantsinspektsiooni soovituslik juhend „Nõuded finantsteenuse reklaamile“ (jõustunud 11.01.2018) ning TTJA ja Turundajate Liidu poolt välja töötatud „Tarbijatele suunatud finantsteenuse reklaami praktiline juhend“ (jõustunud 02.03.2022).

reklaaminõuetest. Eesti Krediidiandjate Liit pooldab õiglast ja võrdset regulatsiooni nii

tarbija- kui ettevõtluskrediidile.

6) Milline peaks olema mõjuisikuid puudutav regulatsioon? Täpsemalt, kas reklaamiks tuleks

pidada seda, kui mõjuisikud avaldavad oma sotsiaalmeedia kontol 1) teavet ilma, et selles

oleks mingi toode või teenus ehk siis nii-öelda tavaline sisu, mida mõjuisikud igapäevaselt

oma elu kohta jagavad ning 2) teavet toote või teenuse kohta, kuid ilma, et selle kohta

oleks mingi kokkulepe näiteks vastava teenuse või toote müüjaga? Samuti, kuidas peaks

lähenema kinnistele mõjuisikute kontodele, millel on väga suur jälgijaskond – kas seal

avaldatud teavet peaks pidama reklaamiks või endiselt mitte? Sellest, kas tegemist on

reklaamiga või mitte, sõltub, kas teabe avaldamisel tuleb järgida reklaami reegleid või

mitte.

Eesti Krediidiandjate Liit leiab, et mõjuisikuid puudutava regulatsiooni puhul tuleks eeskujuks võtta

teiste riikide regulatsioone ning vältida liigset reguleeritust Eestis võrreldes nendega.

7) Milline võiks olla kanalineutraalne piirang alkoholi, finantsteenuse ja toto reklaami puhul

nii, et piirang täidaks oma eesmärki? Mis on need olulised elemendid, mis seal kindlasti

olema peaksid?

Eesti Krediidiandjate Liit leiab, et on piisav, kui finantsteenuse reklaami kanalineutraalsed

piirangud ja nõuded on vastavuses Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiiviga.

Täname veelkord reklaamiseaduse väljatöötamiskavatsuse eest! Oleme meeleldi valmis kaasa

lööma ja aitama ellu viia uuringut finantsteenuste reklaami ja nende mõju osas inimeste

võlgnevustesse sattumisel.

Lugupidamisega

Siim Juks

Juhatuse liige

Eesti Krediidiandjate Liit