PÄA - Arvamus eelnõule

Raua tn 2 / 10124 Tallinn / 628 2000 / [email protected] / www.paasteamet.ee / registrikood 70000585

Siseministeerium [email protected]

Teie 01.03.2023 nr 1-7/45-1 Meie 10.04.2023 nr 2-2/1440-2

Arvamus tsiviilkriisi ja riigikaitse

seaduse eelnõule

Täname võimaluse eest avaldada arvamust tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõule.

Päästeametil on eelnõule järgmised märkused.

1. Märkused elanikkonnakaitse osas

1.1. Teeme ettepaneku § 1 lg 1 seaduse reguleerimisalas sätestada loetelus ka

elanikkonnakaitse.

1.2. Teeme alljärgnevad ettepanekud elanikkonnakaitse mõiste osas

1.2.1. Eelnõus on elanikkonnakaitse sätestatud 6. peatüki (kriisiülesanded) 3. jaos.

Elanikkonnakaitse ülesannetena on eraldi välja toodud viivitamatu ohuteavitus, ulatus lik

evakuatsioon ja varjumine. Teeme ettepaneku tuua elanikkonnakaitse mõiste 6.peatüki 3.jaost

eelnõu paragrahvi 2. Leiame, et selliselt on elanikkonnakaitse roll tsiviilkriisides ja riigikaitses

paremini mõistetav. Olemasolevasse 6. peatüki 3. jakku jääksid meetmed, millega

elanikkonnakaitset kriisis teostatakse – ohuteavitus, varjumine, evakuatsioon.

1.2.2. Teeme ettepaneku reguleerida elanikkonnakaitse mõiste eelnõu §-s 2 „Tsiviilkriis ja

riigikaitse“ eraldi lõikena ja sätestada see järgmiselt: „Elanikkonnakaitse on meetmete süsteem,

mille eesmärk on suurendada inimeste valmisolekut kriisiolukorras ise toime tulla, kaitsta

inimesi kriisiolukordadest tulenevate ohtude eest ja abistada nende tagajärgedega

toimetulemisel.“ Leiame, eelnõus toodud ettepanek sõnastada elanikkonnakaitse tegevuste

loeteluna ei ole otstarbekas ning toodud loetelu ei ühildu ka 2023.a veebruaris Riigikogu

otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alustes“ toodud elanikkonnakaitse mõistega.

Eesmärgipärasem on sätestada elanikkonnakaitse mõiste ettepanekus toodud viisil.

1.2.3. Eelnõu 3. jaos teeme ettepaneku paragrahvi 78 sõnastada järgmiselt:

„§ 78. Elanikkonna ja avalikkuse teavitamine ja käitumisjuhiste jagamine“

(1) Kriisiülesandega asutus ja isik on kohustatud elanikkonda ja avalikkust teavitama ja

jagama käitumisjuhiseid tema vastutada olevate sündmuste kohta nii enne

kriisiolukorda kui ka selle ajal.

(2) Päästeamet koordineerib ja koondab elanikkonnale ja avalikkusele üldiste

käitumisjuhiste ja teabe andmist.

2 (11)

(3) Päästeametil on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesande täitmiseks õigus

saada andmeid asjassepuutuvatelt asutustelt ja isikutelt.“

Muudatuse korral vajab üle vaatamist eelnõu § 210 p 3, millega muudetakse päästeseaduse § 5

lg 1 punkti 6 „kriisiolukorraks valmistumine, selle lahendamise tagamine ning

elanikkonnakaitse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel“

1.3. Eelnõu § 2 lg 4 sätestab riigikaitse mõiste. Lihtsustatult kõlab riigikaitse mõiste hetkel:

„Riigikaitse on põhiseadusliku korra kindlustamine tagades ohuteavituse, varjumise ja

evakuatsiooni.“ Teeme ettepaneku siduda riigikaitse mõiste otseselt elanikkonnaka itse

mõistega (vt meie ettepanek 1.2.2), mitte kitsalt kolme meetmega (ohuteavitus, varjumine ja

evakuatsioon).

1.4. Eelnõu § 79 sätestab viivitamatu ohuteavituse regulatsiooni. Eelnõu §-i 79 koostoimest

kemikaaliseadusega ei selgu, kuidas on planeeritud riiklike sireenide ja ettevõtete sireenide

koostoime ja ka laiemalt ohuteate edastamiseks valmistumine ning ohuteavituse tegemine.

Eelnõu § 79 lg 2 kohaselt viivitamatu ohuteate edastamiseks valmistumist koordineerib

Päästeamet. Selgusetuks jääb, kas see ülesanne laieneb ka kemikaaliseaduse mõistes

suurõnnetuse ohuga ettevõtetele, st kas viidatud sätte alusel koordineerib Päästeamet ka

suurohuga ettevõtete kogu viivitamatu ohuteate edastamise valmistumist.

Kemikaaliseaduse § 24 lg 2 kohaselt ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes

toimuva õnnetuse korral teavitab käitaja õnnetuse mõju piirkonda jäävaid isikuid õnnetusest

viivitamata. Eelnõu § 79 aga käitajale ühegi viivitamatu ohuteate edastamise viisi kasutamise

õigust ei anna. Lisaks on siinkohal vajalik välja tuua kehtiv praktika, mille kohaselt tavapäraselt

ettevõtted ise ei soovi otsustada elanike teavitamise vajadust, vaid soovivad, et vajaduse

otsustakse – st inimeste teavitamise otsustaks Päästeamet.

Kemikaaliseaduse § 24 lg 2 ning majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määruse nr 18

„Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende

koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ § 7 lg 2 alusel

on suurusjärgus 70 ettevõtet võtnud kasutusele sireenisüsteemi. Kuivõrd kehtivas õiguses

puuduvad nõuded sireenisüsteemile (nt heli vs häälsõnum, heli kirjeldus jne), siis on tänane

olukord kirju. Ebaselge on, kas ja kuidas eelnõu § 79 lg 7 hakkab kehtima suurõnnetuse ohuga

ettevõtte ja ohtliku ettevõtte täna olemasolevatele sireenisüsteemidele. Eelnõust ja KemS-st

koostoimes ei selgu, kas Eestisse jäävad paralleelselt kahed sireenid kahe erineva seaduse alusel

või tulevad ainult Päästeameti kasutusele võetavad sireenid ning kui jäävad ainult PäA

kasutusele võetavad sireenid, kas siis ettevõtjatele seatakse eraldi kohustus panustada

sireenisüsteemi välja ehitamisse ning hooldamisse.

1.4.1. Lisaks teeme viivitamatu ohuteate osas järgmised ettepanekud:

1.4.1.1. läbivalt sõna „viivitamatu“ asemel kasutada sõna „kiire“. Kuna päästetöös ja

operatiivkommunikatsioonis on kasutusel kiire ohuteavituse mõiste, siis on samad mõisted

olnud ka erinevates planeerimisdokumentides pikaaegselt kasutusel. Teeme ettepaneku

täiendavat terminit mitte kehtestada ja jääda ka §-is 80 „kiire“ ohuteavituse mõiste juurde.

1.4.1.2. Eelnõu § 79 lg 1 ja lg 5 jätta sõnastusest välja „helisignaalina“, sest süsteem

3 (11)

võimaldab ka teksti edastada ning kui peaks otsustatama, et ohuteade on nii helisignaal kui tekst

(nt nagu seda tehakse Iisraelis), siis peab hakkama selleks eraldi seadust muutma;

1.4.1.3. Eelnõu § 79 lg 2 sõnastusse lisada „planeerimist ja“. Seega oleks säte tervikuna :

„(2) Viivitamatu ohuteate edastamiseks planeerimist ja valmistumist koordineerib Päästeamet;“

1.5. Eelnõu § 80 sätestab varjumise regulatsiooni. Teeme varjumise osas järgmised

ettepanekud:

1.5.1. Paragrahvi 80 lõige 4 sätestab, et nõuded varjumiskohtadele kehtestab sisejulgeo leku

tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. Eelnõu §-st 80 ega rakendusakti

kavandist ei selgu, kellele varjumiskohtade nõuded kohalduvad. Arvestades, et tegemist on

piiravate nõuetega, mis võivad kaasa tuua olulist rahalist mõju, siis palume analüüsida, kas

antud nõue peaks sisalduma seaduses. Näiteks lisada lõige sõnastuses: „Varjumiskohad

jagunevad avalikeks ehk üldkasutatavateks varjumiskohtadeks ja mitteavalikeks ehk

konkreetse ehitise või objekti kasutajate jaoks ette nähtud varjumiskohtadeks“.

Lisaks on sama sätte juures seletuskirjas viited § 80 lõigetele ebaõiged.

1.5.2. Eelnõu § 80 lg 2 kohaselt korraldab varjumiseks valmistumist ja selle läbiviimis t

Päästeamet. Samas § 16 lg 2 p 9 kohaselt objektidel varjumise korralduse püsiva

kriisiülesandega asutus. Teeme ettepaneku üheselt mõistetavalt sätestada, milline asutus

varjumise korraldamise eest vastutab. Samuti ei ole üheselt mõistetav, kas § 16 lg 2 p 9

sätestatud juhul kohalduvad varjumiskohtadele eelnõu § 80 lg 4 alusel kehtestatavad nõuded.

Teeme ettepaneku seletuskirja vastavalt täiendada.

1.5.3. Seletuskirjas § 80 lg 2 juures on toodud, et PäA määrab kindlaks ja märgistab avalikuks

varjumiseks sobivad kohad. Kuivõrd märgistada võib ka näiteks KOV või RKAS, siis teeme

ettepaneku seletuskirjas täpsustada, et PäA korraldab avalikuks varjumiseks sobivate kohtade

märgistamise. Samuti teeme ettepaneku täiendada seletuskirja ning märkida, et PäA

koordineerib ja tagab info avalike varjumiskohtade kohta oma kodulehel.

1.5.4. Eelnõu § 102 lg 3 kohaselt võib VV otsustada asja sundkasutusse volituse rakendamise

ka enne kriisiolukorra otsust, kui see on vältimatult vajalik varjumiseks. Teeme ettepaneku

eelnõus või seletuskirjas sätestada, kuidas ja millal käib avalike varjumiskohtade avamine ja

nende ettevalmistamine vahetult enne kriisi. Teeme ettepaneku sätestada, et avaliku

varjumiskoha omanik ja / või valdaja kohustub avaliku varjumiskoha nõuetekohaselt avama 3

kalendripäevase eelteavitusega.

1.6. Eelnõu § 81 lg-s 1 sätestab, et ulatuslik evakuatsioon on suure hulga inimeste ajutine

ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta (edaspidi evakuatsioonikoht).

Teeme ettepaneku jätta sõnastusest välja lõikes toodud sulgudes olev osa (edaspidi

evakuatsioonikoht). Eelnõu jätab evakuatsioonikohast sellise sõnastusega vale mulje, sest ohutu

asukoht (territoorium, mis jääb ohustatud alast väljapoole) ei võrdu automaatse lt

evakuatsioonikohaga (eelnevalt määratud füüsiline taristu, kus osutatakse inimesele teatud

teenuseid).

2. Märkused juhtimise ja kriisiülesannete osas

2.1. Eelnõust ei selgu üheselt mõistetavalt, kas lisaks kriisiplaanile peab olema ka eraldi

toimepidevuse plaan.

Kogumis põhjustavad ebaselgust järgmised sätted: eelnõu § 13 lg 1 kohaselt teevad elutähtsa

teenuse osutaja ja kohaliku omavalitsuse üksus üleriigilisest ja asutuse või isiku riskianalüüs ist

4 (11)

lähtudes kriisiplaani, § 13 lg 7 kohaselt elutähtsa teenuse korraldaja kirjeldab kriisiplaanis ka

elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalikke tegevusi elutähtsa teenuse raskete

tagajärgede või pikaajalise katkestuse korral või selle ohu korral ja § 13 lg 6, kus elutähtsa

teenuse osutaja esitab kriisiplaani kinnitamiseks elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavale

asutusele, seega jääb mulje, et eraldiseisvat toimepidevuse plaani eelnõuga ei kehtestata. Samas

vastupidiselt on võimalik mõista järgmisi sätteid: § 11 lõike 2 sätestab, et riskianalüüs on

aluseks ka strateegiliste arengudokumentide, toimepidevuse plaani ning teiste kriisiolukorraks

valmistumiseks ja selle lahendamiseks koostatavatele dokumentidele, samuti § 74, kus ETKA

ülesandeks on kinnitada ETO toimepidevuse plaan. Seletuskirjas on § 16 lõike 2 punkti 3 juures

märgitud, et toimepidevuse tagamiseks “võib koostada toimepidevuse plaani“.

Teeme ettepaneku üheselt mõistetavalt sätestada, kas lisaks kriisiplaanile on vajalik ka eraldi

toimepidevuse plaan või tuleb toimepidevus kirjeldada kriisiplaani osana.

2.2. Eelnõu § 13 lg 8 kohaselt koostab kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud kriisiplaani oma haldusterritooriumi kohta ning võib koostada plaani ühe või

mitme kohaliku omavalitsuse üksusega ühiselt. Teeme ettepaneku jätta sättest välja lauseosa

alates sõnast „ning“, st et kriisiplaan tuleb koostada ühe kohaliku omavalitsuse kohta, kuivõrd

iga kohalik omavalitsuse üksus vastutab ise enda ülesannete täitmise eest. Kui Eesti Linnade ja

Valdade Liit toetab siiski olemasolevat sõnastust, siis teeme ettepaneku sätestada, et ühise

plaani võib teha ainult Päästeameti eelneval kooskõlastusel.

2.3. Eelnõu § 38 lg 5 kohaselt ei või kriisiolukorra lahendamise eest vastutav asutus anda

korraldust teisele kriisiolukorra lahendamise eest vastutavale asutusele. Eelnõu § 32 lg 4

sätestab, et kriisiolukorra vahetu lahendamise eest vastutab Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis

määratud valitsusasutus, lg 6 kohaselt võib kriisiolukorrast lähtuvalt määrata ka mitu

kriisiolukorra eest vastutavat isikut.

Teeme ettepaneku täpsustada sõnastust selliselt, et selguks, kas § 38 lg 5 toodud piirang

kohaldub alati ja igal juhul kõigile VV kriisiplaanis määratud valitsusasutustele, olenemata

sellest, kas nad parajasti on kriisiolukorra lahendamise eest vastutavad asutused. Alternatiivse lt

on võimalik sätet mõista selliselt, et kui on paralleelselt mitu kriisiolukorda lahendavat asutust,

siis nad omavahel korraldus anda ei tohi. Näiteks kui samaaegselt on nakkushaiguse levik

(analoogselt COVID eriolukorrale) ja ulatuslik tööstusõnnetus (nn Muuga stsenaarium), siis

Päästeamet ei tohi Terviseametile (ja vastupidi) korraldusi anda, kuivõrd tegu on kahe ametiga,

kes samaaegselt lahendavad kriisiolukorda. Või on mõeldud nii, et nt kui on nakkushaiguse

levik, mida lahendab Terviseamet, kuid muud lahendatavat kriisi (nt rändekriis, tööstusõnnetus,

loodusõnnetus) ei ole, siis igal juhul ei tohi Terviseamet anda korraldusi ühelegi asutusele, kes

on VV kriisiplaanis mõnda kriisiolukorra lahendamist juhtima määratud (nt PäA, PPA).

2.4. Eelnõu § 43 lg 3 kohaselt võib kriisiolukorras kriisiolukorra juht, tema volitatud

kriisiolukorra lahendamise eest vastutav täidesaatva riigivõimu asutus või Kaitsevägi anda

füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele,

tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes ühekordse kriisiülesande.

Teeme ettepaneku selgitada ja kaaluda, miks olenemata sellest, millist tsiviilkriisi lahendatakse

ning kes on lahendav asutus (nt doominoefektiga tööstusõnnetus ja lahendav asutust

Päästeamet) võib Kaitsevägi anda teistele juriidilistele isikutele ühekordseid kriisiülesande id.

On mõistetav, et Kaitseväele lisanduvad õigused ja kohustused seoses sõjaseisukorraga, kuid

selgitatud ei ole, millisel põhjusel ning milliste ülesannete lahendamise tõttu on Kaitseväel

5 (11)

õigus tsiviilkriisides kolmandatele isikutele ühekordseid ülesandeid anda ning sellega

kriisiolukorda lahendamist juhtivast asutusest mööda minna.

2.5. Eelnõu § 76 lg 1 p 1 ja p 9 kasutab mõistet „territooriumil viibiv isik“, eelnõu § 81 lg 1

aga „inimesed“.

Teeme ettepaneku ühtlustada eelnõus ulatusliku evakuatsiooniga seotud termineid, ning läbiva lt

rääkida inimeste evakueerimisest. TSÜS 2. osa mõistes hõlmab mõiste „isik“ nii füüsilise kui

juriidilisi isikuid. Üheselt mõistetavuse eesmärgil oleks mõistlik ulatuslikust evakuatsioonist

rääkides sätestada, et KOV ülesanne on teise omavalitsuse üksuse territooriumilt evakueeritud

inimeste vastuvõtmisele kaasaaitamine, kuivõrd § 81 räägib sellest, et ulatuslik evakuatsioon

on just inimeste (mitte isikute) ajutine ümberpaigutamine.

2.6. Eelnõu § 76 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsusüksuse püsivad kriisiülesanded.

Teeme ettepaneku sätestada, et KOV püsiva kriisiülesande täitmiseks on tal õigus oma

territooriumil alaliselt elavate abivajavate isikute üle arvestuse pidada. See annaks kindlama

aluse omavalitsusüksusele eelnõu § 117 mõistes isikuandmete töötlemiseks.

2.7. Eelnõu § 76 lg 2 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus olema valmis

evakueeritutele abi osutama vähemalt kahe protsendi ulatuses oma elanike arvust.

Teeme ettepaneku sätestada, et abi tuleb osutada vähemalt viie protsendi ulatuses oma elanike

arvust. Sellega ühtlustame eesmärgid ja tegevused riigikaitseplaanides ettenähtud

ambitsioonidega.

3. Riigikaitseline töökohustus

Teeme ettepaneku eelnõu raames lahendada riigikaitseline töökohustus terviklikult.

Eelnõu § 88 lõike 1 kohaselt on püsiva kriisiülesande täitmiseks vajalik töökohustus töö- või

teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kriisiülesande täitmise, selle

toetamise või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega (edaspidi ka

töökohustus).

3.1. Üldine märkus

Eelnõu § 89 lg 3 kohaselt võib Vabariigi Valitsus püsiva kriisiülesandega asutuse ja isiku juures

määrata täiendavaid kriisiülesandega ameti- ja töökohti ja nimeliselt nendel töötamise

kohustusega isikuid.

Sätte seletuskirjas on märgitud, et lõigetega 3 ja 4 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada

määrusega kriisiolukorra lahendamise huvides täiendavaid ameti- ja töökohti, mis on vajalikud

kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks, või põhiseadusliku institutsiooni

toimepidevust tagavatele asutustele ja isikutele täiendavad ameti- ja töökohad (st määrata

ameti- või töökohad nende nimetuste loeteluna või üldtunnuse, näiteks valdkonna või

struktuuriüksuse, kaudu) või nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikud (st määrata nõude,

et kindel isik, kellel on teatud hädavajalikud oskused või teadmised, töötaks kriisioluko rra

lahendamise eesmärgi huvides edasi kindlal ameti- või töökohal) või näha ette nende määramise

tingimused (näiteks määrata igale asutusele ja isikule protsendi, mis tähistab maksimaa lset

osakaalu selle ameti- ja töökohtade koosseisust, mida võib määrata kriisiülesandega ameti- ja

6 (11)

töökohtadeks).

Teeme ettepaneku täpsustada eelnõud või seletuskirja sõnastust, et oleks üheselt selge, kas

Vabariigi Valitsus määrab kriisiülesandega ameti- ja töökohti ja nimeliselt nendel töötamise

kohustusega isikud, st et igal juhul peab määruses olema töökoht seotud konkreetselt nimelise lt

inimesega. Seletuskirjas on toodud, et VV võib kehtestada kas:

- kriisiülesandega ametikohad (umbisikuliselt), või

- ametikohad ja nendel töötavad inimesed (nimeliselt), või

- näha ette asutusele protsendi, mis ulatuses asutuses on kriisiülesandega ametikohti, kuid

ei nimeta ametikohti eraldi ega neil töötavaid inimesi.

Seega ei ühti täna eelnõu sõnastus seletuskirjas toodud mõttega.

3.2. Riigikaitselise töökohustusega ametikohal töötav isik on samal ajal

kaitseväekohustuslane

3.2.1. Õppekogunemine

01.04.2023 jõustunud KVTS § 76 lg 3 p 4 kohaselt võib reservis oleva isiku õppekogunemise l

osalemise kohustusest vabastada Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem kui isik on ameti-

või töökohal, mis on riigikaitseseaduse § 46 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoht, ning isiku reservteenistuses

viibimise tõttu võib olla oluliselt mõjutatud tööandja riigikaitseülesande täitmine või elutähtsa

teenuse toimepidevuse tagamine. Lg 4 kohaselt peab § 46 lõike 3 punktides 1–4 sätestatud

asjaoludel õppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamist sooviv reservis olev isik

esitama taotluse ja vastavat asjaolu tõendava dokumendi hiljemalt 15 päeva enne

õppekogunemise

Alates 01.04.2023 muutus kõnealune regulatsioon selliselt, et kui siiani kaitsevägi pidi

vabastama riigikaitselisel töökohal töötava isiku taotluse saamisel õppekogunemisest, siis nüüd

lisandub kaitseväe kaalutlusõigus õppekogunemiselt vabastamise otsustamiseks. Lisaks on

arusaamatu, miks on taotluse esitamise õigus kutse saajal, kui riigikaitseline töökohustus on

sätestatud tööandja huvides.

Päästeamet on seisukohal, et antud säte ei vasta töökohustuse eesmärgile. Riigikaitse lise

töökohustusega ameti- ja töökohad on kehtestatud tööandja poolt ja tema riigikaitsel is te

ülesannete täitmise vajadust silmas pidades. Ainult tööandja saab öelda, kas antud

töötajat/ametnikku on õppekogunemise perioodil vaja rakendada töökohal riigikaitsel is te

ülesannete täitmisel või on tööandjal võimalik lubada töötajal osaleda õppekogunemise l.

Olukorras, kus töötaja ise saab valida, kas ta soovib õppekogunemisele minna või mitte, ei toeta

laiapindse riigikaitse süsteemset lähenemist, vaid annab otsustusõiguse üksikisikule, mis ei saa

olla riigikaitse terviklikku lähenemist silmas pidades mõistlik. Samuti ei saa see olla kaitseväe

otsustada, kas töötaja peab oma riigikaitselist töökohustust töökohal täitma või mitte.

Päästeamet leiab, et tööandjal peab olema õigus otsustada, kas riigikaitselisele töökohale

nimetatud isik osaleb õppekogunemisel või täidab oma riigikaitseülesandeid töökohal. Antud

vastuolule on Päästeamet juhtinud korduvalt tähelepanu (nt kiri 31.07.2019 nr 2-1/8329-2).

Teeme ettepaneku sõnastada säte, et taotluse õppekogunemiselt vabastamiseks esitab tööandja

ja taotluse saamisel kaitsevägi vabastab (ilma kaalutlusõiguseta, nagu oli see ka enne

1.04.2023) riigikaitselisel töökohal töötava isiku õppekogunemisel osalemise kohustusest.

7 (11)

3.2.2. Mobilisatsioon

1.04.2023 jõustunud KVTS § 156’11 lg 2 p 3 kohaselt kogunemiskohta või Eesti Vabariigi

välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta ilmumata jätmist põhjendav takistus

on kaitseväekohustuslase ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isiku

töötamine riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. § 156’11 lg 3 kohaselt

kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik, kes on

saanud mobilisatsioonikäsu, kuid kellel on kogunemiskohta või Eesti Vabariigi välisesindusse

või muusse välisesinduse määratud kohta ilmumata jätmisel käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatud põhjendatav takistus, on kohustatud sellest viivitamata kirjalikult teavitama

Kaitseväge või välisesindust. Ilmumata jätmisest ei pea teavitama käesoleva paragrahvi lõike 2

punktis 1 sätestatud juhul, kui haigus ei võimalda teavitada, ning punktides 4 ja 5 sätestatud

juhul.

KVTS § 70 lg 4 kohaselt ei kutsuta lisaõppekogunemisele riigikaitselisel töökohal töötavale

isikule ei saadeta, mis on mõistlik. Regulatsioon, kus mobilisatsiooni korral kutsutav ise

otsustab kogunemiskohta ilmumise üle, jätab riigikaitselise töökohustuse määranud tööandja

huvid kaitseta.

Arusaamatu on regulatsioon, kus riigikaitselisel töökohal töötav isik peab ise teavitama

kogunemiskohta ilmumise takistusest. Leiame, et antud kohustus on ebamõistlikult koormav ja

ei ole põhjendatud. Nagu nähtud § 156’11 lg 2 sätestatud põhjuste loetelust, on seal sätestatud

nii põhjused, mis on riigile teada kui ka põhjused, mis on teada ainult kutsutavale endale. Kui

riigikaitselise töökohustuse märge on registris olemas, siis ei ole mõistlik sätestada isikule

täiendav teavitamise kohustus. Teavitamise kohustus on asjakohane põhjustel, mis on ainult

isikule teada, nt raske haigus, mis takistab kogunemiskohta ilmumist. Juhul kui soovitakse

siiski, et kaitseväge peab teavitama, on mõistlik panna vastav kohustus tööandjale, kellel on

teavitamiseks süsteemsemad võimalused.

Teeme ettepaneku muuta KVTS § 156’11 lg 3 selliselt, et mobilisatsioonikutset riigikaitsel ise l

töökohal töötavale isikule ei saadeta, sarnaselt lisaõppekogunemisega. Alternatiivselt sätestada,

et riigikaitselisest töökohustusest kui mitteilmumise põhjusest ei ole vaja teavitada, kuivõrd

vastavad andmed on riiklikus registris nähtavad või et teavitamise kohustus on tööandjal.

3.3. Isik töötab mitmel riigikaitselise töökohustusega töökohal

Eelnõu § 90 lg 4 kohaselt kui isik töötab mitmel kriisiülesandega ameti- või töökohal, loetakse

töökohustus tekkinuks vaid ameti- või töökohal, millel töötamise eest saadavalt tulult tehakse

tulumaksu kinnipidamisel mahaarvamisi tulumaksuseaduse § 42 lõigetes 1 ja 2 sätestatud

korras.

Arusaamatu on regulatsioon, mis seab kriisiülesannete täitmise sõltuvasse tulumaksu

mahaarvamisest. Leiame, et töökoht, kus isik peab esmalt oma töökohustust täitma, peab olema

määratud vastavalt ühelt poolt kriisi enda ja teiselt poolt täidetavate kriisiülesannete iseloomust.

Mõistetavalt võivad ka kriisid erineda ning kord võib olla prioriteetsem üks, kord teine töökoht.

Lisaks jääb käesoleva regulatsiooni puhul selgusetuks, mis saab juhul, kui isik vastavat valikut

tulumaksu osas ei tee. Arvestada tuleb asjaolu, et maksuvaba tulu suurus sõltub isiku

aastatulust. Aastatuluga üle 25 200 euro on maksuvaba tulu 0. Seega isikul, kelle aastatulu on

8 (11)

suurem kui 25 200 eurot ei olegi põhjust antud avaldust esitada. Suure tõenäosusega ületab

mitmel riigikaitsel töökohal töötava isiku töötasu nimetatud summat ning ta valikut tegema ei

peagi.

Teeme ettepaneku reguleerida mitmel riigikaitselise töökohustusega töötamise prioriteetsus

lähtuvalt täidetavate ülesannete iseloomust. Samuti kas eelnõus või seletuskirjas täpsustada,

mis saab teisest töökohast, kas isik täidab teise töökoha ülesandeid nö tavatöö raames või on

vajalik sätestada, et teisel riigikaitselisel töökohal ta teenistussuhe peatub (analoogselt KVTS

§ 156’6 lg 2)

Lisaks on ettepanek eraldi tuua välja regulatsioon puhuks, kui isik on tegevväelane ning tal on

ka sõjaaja ametikoht KV struktuuris ning samaaegselt töötab ta ka kriisiülesandega ameti- või

töökohal (nt päästjana vms), siis kumba kohustust ta täitma peab ning kuidas tööandja sellest

teada saab. Nimelt ei ole tegevteenistus ega Kaitseväe sõjaaja ametikoht püsiva

kriisiülesandega ametikoht ning eelnõu ei too selles küsimuses selgust.

3.4. Riigikaitselise töökohustusega kaitseväekohustuseta isik on Kaitseliigu tegevliikmena

nimetatud sõjaaja ametikohale

Eelnõule lisatud rakendusakti kavandist ei selgu eelnõu § 89 lõike 4 alusel antud määruse sisu.

Kuna Päästeamet on seisukohal, et kehtivas määruses sätestatu on problemaatiline mitmel

põhjusel ja omab tähendust käesoleva eelnõu menetlemisel, toome välja alljärgneva.

Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse nr 103 „Asutustes täiendavate riigikaitse lise

töökohustusega ameti- ja töökohtade määramise tingimused, riigikaitselise töökohustusega

ameti- ja töökohtade loetelu ning nende üle arvestuse pidamise kord“ § 5 lg 7 kohaselt ei loeta

Kaitseliidu seaduse § 32´1 lõikes 2 sätestatud nõusoleku andnud kaitseväekohustuseta (st

kaitseväekohustuseta naissoost kodanikud, kuni 01.04.2013 mittekõlblikuks tunnistatud

meessoost kodanikud, vanemad kui 60.a meessoost kodanikud) Kaitseliidu tegevliiget

sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale nimetamisest kuni sõjaaja ametikoha lt

vabastamiseni riigikaitselise töökohustusega ametikohal töötavaks isikuks, välja arvatud

Riigikogu, Euroopa Parlamendi ja Vabariigi Valitsuse liige ning Vabariigi President. Sama

paragrahvi lõike 9 kohaselt on kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikme sõjaväelise

auastmega sõjaaja ametikohale nimetamisest teada saamisel Kaitseressursside Ametil õigus

kustutada märge piirangute kohta kaitseväekohustuslaste registrist riigikaitselise asutuse

eelneva teavitamise kohustuseta ja nõusolekuta, välja arvatud Riigikogu, Euroopa Parlamend i

ja Vabariigi Valitsuse liikme ning Vabariigi Presidendi puhul.

Oleme seisukohal, et määruse sõnastus on kehtiva õigusega vastuolus ja samasisulisena oleks

vastuolus ka eelnõuga. Riigikaitselise töökohustuse mõiste on üheselt mõistetavalt toodud nii

kehtivas riigikaitseseaduses kui ka eelnõus ning erisused on toodud samuti seaduse tasemel.

Antud juhul muudab määrus sisuliselt seadust, kui sätestab, et teatavatel juhtudel ei loeta

riigikaitselist töökohustust töökohustuseks. See viitab oma iseloomult contra legem määrusele,

mis ei ole Eesti õiguskorras lubatud. Ka sisuliselt ei ole selline regulatsioon põhjendatud. Kui

riigikaitseline töökohustuse eesmärgiks on täita riigikaitse huvides teenistuskohustusi oma

ametikohal ja isik on sisuliselt vabastatud kaitseväekohustuse täitmisest, siis oma tahte alusel

on tal võimalik siiski vabatahtlikus organisatsioonis sõjaaja ülesannete täitmine valida, jättes

9 (11)

tööandja huvid kaitseta. Lõike 9 sõnastus on ebaõnnestunud, kuna tööandja ei pruugi isegi teada

saada, et isikul riigikaitselist töökohustust ei ole ja ta ei saa teenistujaga kriisiajal arvestada.

4. Muud teenistusküsimused

4.1. Eelnõu § 93 lg 1 kohaselt võib teenistujale kriisiolukorra lahendamiseks või

lahendamise toetamiseks anda täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid ametisse

nimetamise õigust omav isik või tema volitatud isik.

Teeme ettepaneku üle vaadata erinevatest planeerimisdokumentidest (nt RKTK) ja asutuste

juhendmaterjalidest (nt Siseministeeriumi 03.12.2019. a juhend „Asutuste valmiduse

saavutamine kriiside lahendamiseks“) tulenev põhimõte, et teatud kriisi staadiumis viiakse

asutused üle kriisistruktuurile, rakendatakse läbi staabi juhtimist luues eraldi struktuuriüksused,

millel on õigus anda teenistujatele korraldusi olenemata teenistuja tavapärasest alluvussuhte st

jms. Samas kehtiv õigus näeb ette, et teenistuslikke korraldusi antakse alluvusvahekorras ja

kehtib „rahuaegne struktuur“. Seega ei ole juhendmaterjalides ja planeerimisdokumentides

märgitud korraldus „asutustel täielikult üle minna kriisiaegsele ülesehitusele ja

juhtimisele“ kehtiva õigusega kooskõlas.

Üheselt mõistetavalt ei ole selge, kas eelnõuga küsimus laheneb. Seletuskirjas on volitatud isiku

näitena toodud teise asutuse juht. Palume eelnõus või seletuskirjas täpsustada, kas volitatud

isiku all on mõeldud ka olukorda, kus samas asutuses on loodud tavapärasest struktuurist erinev

juhtimiskorraldus (nt staap, Vabariigi vastutav ametnik), kus teenistuslikke korraldusi võib anda

erinevalt tavalisest alluvussuhtest, milleks on vahetu juht või kõrgemalseisev juht.

4.2. Eelnõu § 93 lg 3 kohaselt võib ametniku või töötaja ilma tema nõusolekuta saata töö-

või teenistusülesannet täitma teise ametiasutuse või isiku juurde. Sättest ei selgu, kas normiga

on hõlmatud ka olukord, kus teenistuja teenistusliik muutub, st kas ametnikku on võimalik saata

töötaja kohale ja vastupidi. Näiteks kas Päästeameti ametnikku on võimalik saata

teenistusülesannet täitma SMITi, kus on töökohad. Teeme lisaks ettepaneku sätestada, et ka

sama asutuse sees võib ametniku üle viia töötaja kohale ja vastupidi.

4.3. Eelnõu § 95 lg 1 kohaselt võib sätestatud juhtudel kehtestada erineva tööajakorralduse.

Samas kehtivas HOS §-is 33’2 on säte sõnastatud laiemalt, nimelt võib ametiasutusega töö- või

teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise

õigust omav isik või tema volitatud isik juhul, kui see on vajalik eriolukorra lahendamiseks,

kehtestada tavapärasest tööajast erineva tööaja, sealhulgas kohaldada töötajale ja ametnikule

summeeritud tööaega ning muuta kehtestatud tööajakava töötaja või ametniku nõusolekuta.

TLS § 47 kohaselt hõlmab tööaja korraldus eelkõige tööaja algust, lõppu ja tööpäevasisese id

vaheaegu, mida tööandjal on õigus ühepoolselt muuta. Seevastu summeritud tööaja

kohaldamine on töölepingu oluline tingimus, milles tuleb töötajaga eraldi kokku leppida

(ametniku puhul eraldi ametijuhendis märkida). Oleme seisukohal, et kriisioluko rra

lahendamiseks võib osutuda otstarbekaks teenistujate suhtes summeeritud tööaja kohaldamine,

mis võimaldaks tööaega optimaalsemalt planeerida ja vähendaks ületunnitöö tegemise vajadust.

Teeme ettepaneku sätestada eelnõus ka võimalus rakendada teenistujate suhtes ilma

nõusolekuta summeeritud tööaega, võttes üle kehtiva HOSi regulatsiooni.

10 (11)

Teiseks toome eelnõu § 95 lg 1 osas välja selle, et sätte kohaselt võib kriisiülesandega asutus

erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kehtestada kriisiülesandega ameti- või töökohal olevale

isikule seadustes sätestatust erineva tööajakorralduse. Teeme ettepaneku sätestada, et sama

õigus võiks olla ka eriolukorras.

4.4. Eelnõu § 93 lg 1 sätestab, et avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale

töötajale ja ametnikule võib ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik, kui

see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks või lahendamise toetamiseks, panna täiendava id

ühekordseid töö- või teenistusülesandeid.

Avaliku teenistuse seaduse käsiraamatus on ATS § 53 selgituse juures märgitud, et täiendavate

ülesannete all ei ole mõeldud kestvaid ülesandeid, st et ametijuhendist mittetuleneva id

teenistusülesandeid saab anda ainult ajutiselt ehk erandjuhtudel ning lubamatu on järjepidev

täiendavate teenistusülesannete andmine. Täiendavate teenistusülesannete ulatus ja kestus peab

järelikult olema kindlaks määratud.

Viimase aja kriisid on kestnud pikalt, koroonapandeemiaga seonduvalt kestis Eestis eriolukord

12.03 – 17.05.2020 ehk üle 2 kuu, Ukraina sõda on kestnud rohkem kui 400 järjestikust päeva.

Seega ei saa kriisi lahendamisel reeglina rääkida ajutistest ja ühekordsetest ülesannetest, sest

kriis võib kesta kuid ning selle lahendamisega seotud ülesanded on lahendamise ajal püsiva

iseloomuga. Teeme ettepaneku sätestada regulatsioon, mis võimaldab panna kriisi

lahendamiseks või selle toetamiseks täiendavaid teenistusülesandeid, mis ei ole ühekordsed,

mille ulatus ja ajaline kestus andmise hetkel ei ole konkreetselt kindlaks määratav.

Teeme ettepaneku täpsustada, mis on ühekordne töö- või teenistusülesanne või sõnastust

vastavalt muuta.

4.5. Eelnõu § 93 lg 2 kohaselt ei kohaldata täiendava töö- ja teenistusülesande andmise l

avaliku teenistuse seaduse § 52 lõikeid 1 ja 3, sealhulgas ametijuhendi muutmine ja ametniku

nõusoleku küsimine.

Teeme ettepaneku sätestada sarnaselt ametnikega ka erisus TLS § 5 lg 1 punktide 3, 7, 8 ja §

17 osas, sest ka töölepingu seaduse alusel sõlmitud töösuhtes kokku lepitud tööülesandeid saab

muuta vaid poolte kokkuleppel.

4.6. Eelnõu § 96 lg 5 kohaselt tuleb kasutamata jäänud puhkuseosa ära kasutada tööandjaga

kokkulepitud ajal.

4.6.1. TLS § 69 lg 6 kohaselt on töötajal õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult

pärast puhkuse kasutamist takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel muul ajal.

Oleme seisukohal, et sarnane põhimõte peaks kohalduma ka eelnõu § 96 lõike 5 puhul.

4.6.2. ATS § 43 lg 1 kohaldatakse ametnikule töölepingu seaduse §-des 54–71 sätestatud

puhkuseregulatsiooni. Vastavalt TLS § 68 lg-le 6 aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul

arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Aegumine peatub

ajaks, kui töötaja kasutab emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või vanemapuhkust,

11 (11)

samuti juhul, kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses. Teeme ettepaneku täiendada

TLS § 68 lõiget 6 ja eelnõu § 96 selliselt, et kui tööandja katkestab ühepoolselt kriisiülesande

täitmiseks töötaja puhkuse, siis sellele katkestatud puhkusele ei kohaldada aegumist.

5. Muud ettepanekud

5.1. Eelnõu § 82 sätestab riigi tegevusvaru.

5.1.1. Teeme ettepaneku ühtlustada lg 1 ja lg 2 sõnastust. Täpsemalt, lg 1 sõnastuses on: „/…/

ja selle lahendamisel, elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamiseks vajalikud /…/“.

Lõike 2 sõnastus on: „/…/ja selle lahendamisel elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise

tagamiseks vajalikud /…/“. Erinevus on koma sõnade „lahendamisel“ ja

„elanikkonnakaitse“ vahel, mis ühe sõnastuse puhul laseb arvata, et riigi tegevusvaru võib

kasutada kriisiolukorra lahendamisel (sh näiteks mobilisatsiooni läbiviimiseks), aga teise

sõnastuse puhul on võimalik riigi tegevusvaru kasutada kriisiolukorras ainult elanikkonnaka itse

ja ühiskonna toimimise tagamiseks.

5.1.2. Paragrahvi seletuskirjas on märgitud, et ravimivaru moodustatakse ravimiseaduse alusel

ning tervishoiuvaldkonna varu moodustatakse tervishoiuteenuse korraldamise seaduses

sätestatud korras. Kuivõrd vedelkütuse, toiduvaru ja gaasi regulatsioon on eraldi lõigetena

väljatoodud, siis ühtlustamise mõttes võiks ka ravimite ja tervishoiuvaldkonna varu

moodustamine eraldi eelnõus välja tuua.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Margo Klaos peadirektor

Kai Reinhold +372 53051908

[email protected]

Lea Vainult

+372 5887 1763

[email protected]