Arvamuse edastamine


Liisa-Ly Pakosta
Justiitsministeerium
[email protected]

Teie

20
a nr


Meie
25.11
2024
a nr



Kohtumenetluse tõhustamise ettepanekud


Lugupeetud minister,


Täname võimaluse eest avaldada arvamust 14.11.2024 kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute osas.

Viru Maakohtus esitasid ettepanekute osas arvamuse kolm kohtunikku.

Üks kohtunik leidis, et jääb arusaamatuks, kuidas RÕS § 7 lg 1 p 4 muudatus vähendab kohtu töökoormust. Kohus peab siiski saadud taotlust hindama ja kogutud andmete põhjal tulemit arvutama. See, et 2x-se asemel võtab kohus aluseks 3x-se ühe kuu keskmise sissetuleku, ei mõjuta kuidagi seda, et isik on taotluse esitanud ning kohus peab seda menetlema ja tuvastama, kas taotleja jääb lävendi alla või mitte. Riigi edaspidiseid kulutusi õigusabile muudatus ilmselt vähendab, kuid mitte kohtu koormust sellise taotluse menetlemiseks.

RÕS 10 lg 3 muutmine oleks tervitatav eeldusel, kui taotleja tahabki RÕA selgelt saada kohtueelselt, aga kui isik kirjutab seda segaselt või tahab nii kohtueelset kui kohtuaegset RÕA, siis kohtu jaoks kasutegur puudub. Kohus peab taotlust menetlema, laskma ressurssi kulutades täpsustada, mida kodanik täpselt ikkagi soovib. Tekib küsimus, kas eelnõu raames on tehtud statistikat, kui palju on nt aasta jooksul esitatud puhtalt kohtueelse RÕA taotlusi? Lisaks, kui põhjendatud on tsiviilkohtu koormuse vähendamine halduskohtu arvelt ehk advokatuuri keelduva otsuse vaidlustamise sinna suunamine?

Arusaamatu on ka SHS § 105 lg 5 muudatuse põhistamiseks esitatud väide, et „suurem osa isikuid peab nn kinnises asutuses olema kogu elu“. Siiani on ikka väga üheselt oldud seda meelt, et see ei saa olla igikestev. Lisaks, kas 1.-lt aastalt 5. aasta peale üleminek ei ole liiga järsk ning kuidas tähtaja muutmise suhe on kooskõlas ärakuulamise osas tehtava muudatusega TsMS § 536 lg 1 3.lause näol. Ehk et kohtule antakse võimalus teha ärakuulamine video teel, kui eelmisest ärakuulamisest pole möödunud rohkem kui kaks aastat. Milles seisneb isiku traumeerimise vähendamine, kui kohus ta iga kahe aasta tagant ära kuulab? Kohus ei peaks enam tegema pikendamiseks menetlust iga aasta tagant, kuid kas siis tegema ärakuulamise iga kahe aasta tagant, et mitte minna isikut vahetult ära kuulama 5 aastase tähtaja saabudes. Selline ärakuulamine ei aita ressurssi kokku hoida ja tekib küsimus, millise menetluse raames kohus isikut iga 2 aasta tagant ära kuulab.

TsMS § 16 muudatus – arusaamatu, kuidas jõuab esimeheni info ja teadmine, et mingi asi on eriliselt keerukas ja/või põhimõtteliselt tähtis? Või mis on see „muu juhus, õigusemõistmise huvides“? Haldusmenetluses (mida eeskujuks tuuakse) on suur avalik huvi sisse programmeeritud, tsiviilõiguses, kui eraõiguslike nõuete vaidluses, ei saa vähemalt seda küsimust tekkida. TsMS § 16 tänane kommentaar ütleb selle 3-liikmelise koosseisu võimaluse osas, et „võimalikud seadusemuudatused vajavad kindlasti eelnevat põhjalikku analüüsi“. Ei ole näha, et sellele eelnõule oleks analüüsi mistahes kujul tehtud ja lisatud.
TsMS § 49 on täiesti vastuvõetamatu, põhjendamatu muudatus. Ka tänase seaduse kohaselt on kohtunikul endal võimalik protokolli teha (vt TsMS § 49 komm 3.5), ka täna seisneb (ideaalis) protokoll kohtuniku poolt tehtavates kokkuvõtetes (§ 49 lg 2 2.lause alusel, vt komm 3.6 ). Protokolli tehniline koostamine ei ole õigusemõistmine ehk ülesanne, mille kohtunikule saaks kohustuslikuks ja valdavaks teha. Sh nt lahendada olukordi, kui videos kellelgi midagi hangub või kui heli või pilt kaob vms. Mis on kahjuks küllalt sage ja millega väga tublid sekretärid väga hästi hakkama saavad. Kui ei ole tegemist ei keeruka ega mahuka asjaga, aga on siiski nt kaks tunnistajat, kes maja ruumiplaani kohaselt ei oota mitte saali ukse taga, vaid on maja muul korrusel (nt Rakvere majas on ootesaal ühel korrusel ja maja kolm saali teisel korrusel), siis kas kohtunik tõuseb vahepeal saalist püsti ja läheb tunnistajat kutsuma? Kui saal asub piiratud ligipääsuga, nn turvatsoonis, siis kas olukorras, kui keegi vahepeal saalist väljub (nt kompromissi arutama või kui keegi hilineb), kas siis kohtunik läheb saalist välja, et isik uksest sisse lasta? Uuendusmeelsetel kohtunikel on ka täna võimalik ise protokolli teha, aga seda ei saa ega tohi teha kõigile kohustuslikuks. See ei ole asjakohane meede protokollide lühemaks saamiseks. Ei saa teha kohustuslikuks olukorda, kus kohtunikul ei ole saalis sekretäri. See, et kohtunik peab ütlema, mis kokkuvõtet ta protokollis vajalikuks peab, on kehtiv ka täna ja selles osas polegi midagi vaielda.

TsMS § 51 lg 11 ja 12 - iseenesest on tervitatav salvestise lugemine tõenduslikult samaväärseks tekstilise protokolliga. Kui seda aga viiakse ellu mitte kohtumenetluse tõhustamise abinõu sildi all vaid tööjõukulude kärpimiseks, siis see on küsitav. Muudatuse selgitus kinnitab aimdust - eesmärk on hoida kokku raha. Ehk loome aluse sekretäride koondamise põhistamiseks. Tänane seis ongi juba selline, et üks sekretär teenindab kahte-kolme kohtunikku. Sekretäride arvu täiendaval vähendamisel võib juba olemasolevate sekretäride töökoormuse põhjal ette näha, et suutlikkus menetluse tõhusaks korraldamiseks väheneb märkimisväärselt.

TsMS § 310-2 - mis on see hetk, kui „kohtul on kahtlus“? Sest kui antakse väga tugev õigus piirata riigilt saadavate rahaliste vahendite saamist, siis ei ole küsimus ainult infotehnoloogilistes andmebaaside muudatustes, vaid väljamaksete peatamiseks-piiramiseks peab olema materiaalõiguslik alus vastavates normides: ATS, Sotsiaalhoolekandeseadus, Perehüvitiste seadus, Riikliku pensionikindlustuse seadus jms. ATS § 34 lg 2 annab vaid ühe aluse palka mitte maksta. Perehüvitise seadus § 12 loetleb alused, mil hüvitise väljamaksmist saab peatada. Sotsiaalhoolekande seaduse erinevate teenuste riigi poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise sätteid ei ole selle seaduse valguses plaanitud muuta selliselt, et riik ei võta kohustust üle, kui isik on jätnud kohtumenetluses menetlusdokumendi tahtlikult vastu võtmata. Igasugusele sanktsioneerimisele peab kaasnema vaidlustamise võimalus. Siin seda reguleeritud pole. Kuidas selline tahtluse põhistamise-tõendamise kohta eeldatavalt kaevatava määruse koostamine kohtumenetlust tõhustab?

TsMS § 441 lg 11 - lahendi digitaalallkirjastamine on üks lihtsamaid toiminguid. Ajakulu max 1-1,5 minutit. Eelnõust ei selgu, mis on siis see „usaldusväärne ja muu viis“.

TsMS § 524 lg 4-1 - ei saa muudatuse vajalikkusest, ajatelje mõttes, aru. Kas keegi käib täna eestkostealust isikut ära kuulamas igal aastal või iga kahe aasta tagant? Milline on statistiline analüüs, kui palju on määratud eestkostet tähtajaga 2-3 aastat, millisel juhul see videovõimalus tõesti võiks toimima hakata. Üldjuhul, julgen oma kogemuse põhjal arvata, 95% juhtudest määratakse eestkoste 5 aastaks ja isiku ärakuulamisega tegelebki kohus siis, kui see aeg hakkab täis saama. Ca 15-20 % juhtumitest võiks juba eestkostet algselt määratagi elupuhuselt. Tegelikkuses tuleb aga välja, et kui kohus on eestkostet määranud või pikendanud 5 aastaks ja peab isiku ära kuualam ca iga 4,5 aasta tagant, siis video teel seda ikkagi teha ei saa, kuna möödunud on rohkem kui 3 aastat. Kui kohus tahaks kasutada nn viienda aasta saabumisel videovõimalust, siis tavapärase 1 x 5 aasta jooksul ärakuulamise asemel, peaks seda tegema enne kolme aasta möödumist, ehk kulutama nii aega kui ressurssi (autotransport) senisest rohkemgi.

TsMS § 524 lg 4-1 osas tekib eelmise lõiguga analoogne olukord.

TMS § 74 lg 8 muudatuse sõnastus on küsimusi tekitav- „Hinna vaidlustamise korral määrab kohtutäitur kaebaja uueks hindamiseks eksperdi.“ Tekib küsimus, kas täitur määrab eksperdi kaebaja hindamiseks.

Teine kohtunik leidis, et:

1) Ettepanekutele võib ette heita sisulise analüüsi puudumist. Puudub analüüs, mis on praegune olukord, ja mida muudatustega püütakse saavutada. Nt muudetakse menetlusabi regulatsiooni (RÕS + TsMS). Ootaks analüüsi, kui palju menetlusabi summaarselt antakse ja kui palju muudatus säästa aitab. Tsiviilasja lahendamine maakohtus kolmeliikmelises koosseis – Kui palju asju on selliselt lahendatud halduskohtus ning kas need lahendid on ka ringkonnakohtus püsima jäänud. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlustes EÕK tähtaja pikendamine – kui palju on selliseid asju, kus isik saab 10 päevaga psühhiaatriahaiglast välja. Korteriühistu majandamiskulude võlgnevuste viimine hagimenetlusse – kui palju on selliseid asju ja kui palju hagimenetluses lahendamine ressurssi säästaks. Määruskaebuste esitamise korra muutmine – kui palju maakohtud lahendeid tühistavad.
2) RÕS p 2– RÕS § 10 lg 3-1 kehtetuks tunnistamine ja lg 3 ümbersõnastamine – ettepaneku järgi hakkab muu hulgas tsiviilasja kohtueelses menetluses esitatud riigi õigusabi taotlusi lahendama advokatuur. Advokatuuri otsuseid saab vaidlustada halduskohtus. Peaks mõtlema, kas see, et halduskohus hakkab hindama tsiviilasja edukust, on optimaalne lahendus.
3) TsMS p 2 - protokollimine toimingu tegemise ajal – mitmete menetlustoimingute puhul ei ole samaaegne protokollimine võimalik (ärakuulamised). Protokollimine kohtuniku kokkuvõtte alusel ei arvesta, et tõlgiga istungitel kulub palju aega tõlkimisele. Kui tõlk peab kohtuniku kokkuvõtteid tõlkima, siis pikeneb istungite aeg veelgi.
4) TsMS p 8 – menetluskulude nimekirja esitamine pärast kohtuistungit – aitaks kaasa sellele, et menetluskulud on ühes dokumendis.
5) TsMS p 9 – menetluskulude kindlaksmääramise nõudmine 14 päeva jooksul pärast lahendi jõustumist – Ei selgu, kas kohus määrab menetluskulud kindlaks ilma taotluseta, kui asjaomane taotlus on esitatud varasemas menetluses. Kui menetlusosaline on menetluse jooksul taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist, puudub põhjus, miks nõuda temalt täiendavat taotlust pärast lahendi jõustumist. Muudatus on relevantne siis, kui pole antud võimalust menetluskulude nimekirja esitamiseks ja nimekirja pole esitatud.
6) TsMS p 2 – TsMS § 186 lg 5 – taotleja esitatud andmete õigsuse eeldamine – enamasti menetlusosalised ei esita täielikke andmeid oma majandusliku seisundi kohta. Kohus teeb alati lisapäringuid. Tundub, et sellel muudatusel on vastupidine eesmärk säästmisele, mida muidu ettepanekus on esile tõstetud.
7) TsMS p 16 – TsMS § 310-2 – selliste piirangute kehtestamine eeldab analüüsi (mida võib pidada proportsionaalseks) ning piirangud peavad olema väga selgelt sõnastatud. Lahtise loeteluga ei ole võimalik selliseid piiranguid kehtestada. Pigem peaks menetlusdokumendi kättetoimetamisega venitanud menetlusosalise jaoks olema võimalik kasutada menetluslike mõjutusvahendeid (s.o meetmed, mis seonduvad tema menetlusliku positsiooniga).
8) TsMS p 22 – TsMS § 392 lg 6 – pikenevate menetlustähtaegade ja asjade hulga suurenemise tingimustes tähendaks menetlusosalistele menetlusplaanide jms koostamine suurt lisatööd, mis vähendab veelgi aega täita õigusemõistmisega seotud ülesandeid.
9) TsMS p 36 –-määruskaebust esitamise korra muutmine – Kehtiv kord võimaldab maakohtunikul enda tehtud määrus tühistada. See on ökonoomne võimalus, sest MK-ga võivad menetlusosalised esitada uusi asjaolusid ja maakohus saab otsustada, kas ta on jätnud ise need asjaolud menetlussätteid rikkudes selgeks tegemata või mitte. Seisukohtade kogumine maakohtus võimaldab ringkonnakohtul efektiivsemalt määruskaebemenetlust läbi viia ning asjad ei jää seisukohtade pärast nii pikalt venima.
10) RÕS ja TsMS menetlusabi regulatsiooni muutmine (kolmekordne sissetulek senise kahekordse sissetuleku asemel) eeldab ka HKMS menetlusabi regulatsiooni muutmist.


Kolmanda kohtuniku arvamus on lisatud käesolevale kirjale.




Lugupidamisega,

Angelina Abol
Viru Maakohtu tsiviilosakonna juhataja

Seisukoht Justiitsministeeriumi 14. novembri 2024 kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute osas

Esiteks jääb ebaselgeks, mis on nende nn ettepanekute tähendus, sest tegemist ei ole väljatöötamiskavatsuse ega seaduste muutmise eelnõuga. Ebaselge vorm on toonud kaasa ka selle, et mitmed (kui mitte enamus) ettepanekud on vajaliku ja piisava analüüsita. Põhjendused on napid, kuigi ettepanekud on toodud väga detailselt – seaduse eelnõu kujul.
Järgmisena mõne ettepaneku osas täpsemalt.
II. Pankrotiseaduse muutmine
Ettepanek tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 82 lg 4 neljas lause kehtetuks. Põhjendustena on välja toonud ringkonnakohtutel lasub „ebamõistlik ajasurve“ väljajätmise eesmärk on võtta ringkonnakohtult määrusekaebuse lahendamiseks ebamõistlik ajasurve.
Säte jõustus alles 2021. aastal. Arvestada tuleb, et ringkonnakohtute „ajasurve“ kehtestati koos maakohtutele seatava ajapiiranguga. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 195 SE seletuskirja kohaselt oli muudatuste eesmärk, et vaidluse korral häälte üle, määraks võlausaldajate üldkoosolekul osalev kohtunik hääled võimalikult kiiresti (hiljemalt järgmisel tööpäeval) ning määruskaebus lahendataks võimalikult kiiresti. Oluline on, et koosolek saaks viivitamata jätkuda. Muudatuse tulemusel koormataks võlausaldajate häälte määramisel võlausaldajaid endid ja ka teisi pankrotimenetluse organeid vähem ning võlausaldajate häälte määramine muutub kiiremaks. Eelnõu seletuskirja oli tähtaegade sätestamine vajalik seetõttu, et praktikas võttis võlausaldajate häälte määramise vaidluste lahendamine võtnud kaua aega (kuid ja isegi aasta). Vaidluse korral häälte määramise üle ei saa koosolek edasi toimuda ning see takistab pankrotimenetluse läbiviimist. Oluline on tagada üldkoosoleku viivitamatu jätkumine ja seega on vaja vaidlused häälte üle lahendada võimalikult kiiresti. Leiti, et muudatus peab hõlmama ka määruskaebuse lahendamist, kuivõrd vastasel juhul oleks lahendus poolik. Ajapiirangut toetasid ka eelnõu väljatöötamiskavatsusele tagasisidet andnud huvigrupid.
Ettepanekus ei ole eeltoodud põhjendusi ega eesmärke ümber lükatud. Sätte eesmärk ongi seada kohtutele ajapiirang. Selle muutmine tooks kaasa määruskaebuste lahendamiste venimine, mis ei ole kooskõlas häälte määramise olemusega.
Ettepanek tunnistada PankrS § 841 lg 3 p-d 6 ja 7 kehtetuks.
Ettepaneku eesmärk on anda kohtujuristile õigus lahendada pankrotihalduri tasu ja pankrotitoimkonna liikme tasu aj kulutuste kinnitamist ja ajutise halduri tasu ja kulutuste või pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi hüvitamise nõude lahendamist.
Ka see ettepanek on põhjendamata. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 195 SE seletuskirja kohaselt oli viidatud normide eesmärk, et kohtuniku ainupädevuses olevate toimingute loetelu vajab laiendamist seoses kohtujuristi pädevuse laiendamisega ka füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlustes. Samuti peavad kohtuniku ainupädevusse jääma pankrotimenetluse kuludega seotud otsustuste tegemine (PankrS § 150). Tegemist on suurt kohtupoolset diskretsiooni nõudvate otsustustega, mida tuleb kooskõlas Riigikohtu üldkogu otsusega nr 3-4-1-29-13 pidada õigusemõistmiseks ja mis saab olla üksnes kohtuniku pädevuses. Samuti peab kohtuniku ainupädevuses olema ajutise halduri tasu ja kulutuste või pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi hüvitamise nõude lahendamine.
Ettepanekus puuduvad põhjendused, et kuidas on kohtujuristile sellise pädevuse andmine põhiseadusega kooskõlas. Erinevalt ettepanekus toodud arvamusele on Riigikohtu üldkogu eelviidatud asjas leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on „sisuline õigusküsimus“.
III. Perehüvitiste seaduse muutmine
Iseenesest ei ole vastuväiteid elatisabi regulatsiooni muutmisele, kuid jääb ebaselgeks, kuidas menetlusvälise elatisabi regulatsiooni muutmine tõhustab kohtumenetlust.
V. Riigi õigusabi seaduse muutmine
Ettepanek asendada RÕS § 7 lg 1 p-s 4 sõna „kahekordset“ sõnaga „kolmekordset“
Muudatuse tulemusena väheneks isikute ring, kel on õigus riigi õigusabile ja kes peaksid oma esindajakulud ise kandma. Ettepanekust ei selgu, kuidas riigi õigusabi saamise lävendi tõstmine mõjutab kohtute tööd, sh tõhustab seda. Põhjendatud ei ole sedagi, millest on tehtud järeldus, et praegu saaksid riigi õigusabi nõuda ka majanduslikult nn keskklassi kuuluvad inimesed. Samuti ei ole täpsustatud, et kuidas plaanitakse „soodustada õigusabikulude kindlustuse olemasolu keskklassi kuuluvate isikute ettenägematute õigusabikulude katteks“. Üksnes riigi õigusabi saamise lävendi tõstmine seda ei tee.
VI. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
Ettepanek asendada SHS § 105 lg 5 esimeses lauses sõnad „üheks aastaks“ sõnadega „viieks aastaks“ ja teises lauses sõnad „ühe aasta“ sõnadega „viie aasta“
Muudatusettepanekule eelneb igasugune analüüs, sh kui paljusid inimesi see mõjutab. Tegemist on sisuliselt vabaduse võtmisega. Tuleb tõsiselt kaaluda enne, kui riik plaanib piirata psüühikahäirega inimeste õigusi pelgalt põhjusel, et tegemist on „mõttetu ressursikuluga“. Kaaluda võib ühe aastase perioodi pikendamist, kuid seda üksnes põhjaliku analüüsi järgselt.
VII. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine
Ettepanek täiendada TsMS § 16 lg-tega 3 ja 4, millega antakse kohtu esimehele õigus määrata asi lahendamiseks kolmeliikmelisele koosseisule.
Ettepanek on põhjendamata. On üksnes viide HKMS-i sarnasele sättele, kuid puudub analüüs, selgitus, põhjus - miks ja kellele seda vaja on ning kuidas tõhustab see kohtumenetlust. Samuti oleks võrdlusandmetena võinud tuua, kui levinud see halduskohtutes on.
Ettepanek sõnastada ümber TsMS § 49 lg-d 2 ja 3
TsMS § 49 lg 2 ümbersõnastus on keerukas ja kohmakas. Juba praegu saab praktikas kohtunik lasta protokolli kanda üksnes olulise ja võtta kokku poolte seisukohad ja taotlused. Kehtiv seadus seda ei takista. Samuti saab kehtiva regulatsiooni alusel kohtunik lasta istungisekretäril protokolli kanda üksnes olulise. Asjakohasem meede oleks kohtunike koolitamine.


Ettepanek täiendada TsMS § 51 lg-tega 11 ja 12
Eesmärk on vähendada protokollimise koormust ning asendada protokollid heli- ja videosalvestistega.
Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-122869 selgitanud, et kuigi TsMS § 49 lg 1 näeb üldnormina ette kohustuse kohtuistungid alati protokollida, sätestab […] TsMS § 52 lg 2 erinormina ette, et tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste kohta tehakse protokolli üksnes märge, välja arvatud juhul, kui pool nõuab menetluse jooksul salvestiste põhisisu protokollimist või kui kohus peab seda vajalikuks. Riigikohus on seejuures lisanud, et kohus peab TsMS § 52 lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust kohaldama selliselt, et protokollib salvestiste põhisisu alati, kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub.
Seega on Riigikohus seni tõlgendanud kohtu diskretsiooni protokollimata jätmisel kitsendavalt. Ettepanekus ei ole seda analüüsitud.
Ebaselgeks jääb ka kohtumenetluse tõhustamise küsimus. Ka kohtunikule endale on koormavam ja ajakulukam otsida heli- või videosalvestiselt õiget viidet, et sellele lõpplahendis viidata.
Lg 12 järgi peaks kohus protokolli koostama menetlusosalise taotlusel kaebuse esitamiseks või kõrgema astme kohtus kaebuse läbi vaatamiseks. Tagantjärgi istungil toimunud olulise tuvastamine ja protokollimine (mis on ettepaneku järgi kohtuniku ülesanne), on kohtutele koormavam kui vahetult peale istungit või istungi ajal korrektse protokolli loomine.
Ettepanek TsMS § 144 p 1 ja § 175 muutmiseks
Ettepaneku põhjendustest ei nähtu, kuidas nõustaja ja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise õiguse andmine tõhustab kohtumenetlust. Arvestades, et kohtud on niigi „hädas“ ebakvaliteetse õigusabiga kohtumenetluses, siis nõustaja kulude hüvitamine tooks kohtumenetlusse kaasa rohkem asjatundmatuid nõustajaid, kes võivad takistada ka asja kiiret ja tõhusat menetlemist.
TsMS § 175 lg 4 muudatusettepaneku järgi: „Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, ei pea kohus kulude väljamõistmist taotletud suuruses põhjendama, kui ta sellega nõustub.“
Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13).
Kohtul on seega TsMS § 174 lg 8 alusel kohustus kontrollida menetluskulude (sh esindajakulude) põhjendatust ja vajalikkust seega sõltumata vastaspoole vastuväidetest. TsMS § 175 lg 4 muutmine tooks eelduslikult kaasa üksnes selle, et menetlusosalised asuksid aktiivsemalt vastaspoole kuludele vastu vaidlema ning kokkuvõttes kohtute töö tõhusamaks ei muutuks.
Ettepanek TsMS § 182 lg 2 p 1 muutmiseks (lävendi tõstmine)
Ei ole põhjendatud menetlusabi saamise lävendi tõstmist. Jääb arusaamatuks, millest tehakse järeldust, et suurem lävend ei tohiks olla takistuseks kohtusse pöördumisel. Kui sättel poleks mõju kohtusse pöördumisele, siis jääb sätte muutmine arusaamatuks.
Ettepanek täiendada TsMS § 186 lg 5 uue esimese lausega järgmises sõnastuses: „Kohus võib eeldada esitatud andmete õigsust ja täielikkust“.
Lause lisamine on toimetu. Juba praegu ei ole kohtutel kohustust eeldada menetlusabi taotluses esitatud andmete „ebaõigsust“. See, et praktikas kohtud kipuvad menetlusabi taotluste lahendamistel eeldama andmete „ebaõigsust“ on lahendatav nt kohtunike/kohtujuristide koolitamisega. Säte võimaldab juba praegu lahendada menetlusabi määrus esitatud andmete põhjal ning teha täiendavaid päringuid üksnes kahtluse korra.
Ettepanek TsMS § 236 lg 3 esimese lause täiendamiseks pärast sõna „omava“ sõnadega „ja vaidlusaluse“
Kohtul on juba praegu kohustus menetlust juhtida viisil, et asjakohatuid tõendeid toimikus ei oleks. „Ja vaidlusaluse“ lisamine ei muuda tõendamiskoormise aluspõhimõtteid.
Ettepanek § 237 lg 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „eelmenetluses“ sõnadega „pärast asja lahendamiseks oluliste vaidlusaluste asjaolude väljaselgitamist“.
Eelmenetluse mõistest viidatud lauses loobumiseks jääb arusaamatuks. Ka mujal TsMS-is on mõiste „eelmenetlus“ kasutuses kui „menetluse faas“. See ei muuda ka kohtu ülesandeid eelmenetluses. Menetlustest tuleb juba praegu olulisele keskenduda. Menetlust juhib kohtunik.
Ettepanek TsMS-i täiendamiseks §-ga 3102
Ei toeta. Muudatus sekkub liigselt inimeste õigustesse ja vabadustesse. Kuidas peaks inimene end kohtuistungil laskma tuvastada, kui ta pole saanud nt taotleda kohtu piirangute tõttu dokumenti?
Ettepanek täiendada TsMS § 351 lõikega 4 järgmises sõnastuses: (4) Käesoleva paragrahvi lõiked 1-3 kohaldatakse ka kirjalikus menetluses.“
Praktikas ei ole selle üle vaidlust. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud ka TsMS §-s 392.
Ettepanek täiendada TsMS § 363 lõikega 51: „Tõendeid tuleb hagiavaldusele lisada üksnes niivõrd, kui need on vajalikud hagiavalduse mõistmiseks. Muus osas tuleb hagis nimetada tõendid, mida hageja oma väidete kinnitamiseks võib esitada, kui kostja neile väidetele vastu vaidleb. Kohus tagab pooltele hiljem tõendite esitamise võimaluse.“
Juba praegu kehtib hagimenetluses sama põhimõte. Tekib küsimus, kes otsustab, kas hagiavaldusele on lisatud liiga palju tõendeid? On küsitav, kas säte omaks mõju hagiavaldusele lisatavate tõendite hulgale.
Ebavajalik on korrata kohtu kohustust tagada pooltele tõendite esitamine. Seadust ei tohiks koormata ebavajalike kordustega. Sama seisukoht kehtib TsMS § 394 lg 21 lisamise ettepaneku osas.
Ettepanek TsMS § 392 täiendatakse lg-ga 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Eelmenetluses selgitab kohus asja lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, poolte tõendamiskoormist, selgitab välja asjas tähendust omavad vaidlusalused asjaolud ja annab pooltele tähtaja tõendite esitamiseks nende kohta. Pooled peavad aru saama, millise tähendusega ja kui pikad tähtajad neile antakse ning millal eelmenetlus lõpeb ja uusi väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“
Sisuliselt on tegemist eelmenetluse ülesannete kordamisega ning Riigikohtu lahendites korduvalt ja korduvalt rõhutatud. Kui küsimus on selles, kuidas praktikas kohtunikud menetlust juhivad ja ehk oleks asjakohasem viia läbi sellekohased koolitused. Väheusutav, et lõike lisamine praktikat muudab. Mida tähendab „pooled peavad aru saama“?
Ettepanek loobuda otsuste digitaalselt allkirjastamisest (TsMS § 441)
Otsuse kirjutamise kõrval ei ole digitaalse allkirjastamisest loobumisel kohtuniku ajakasutusele olulist mõju. Tasub ettevaatlik olla otsuste allkirjastamise nõudest loobumisel. Digiallkiri on turvaline viis otsuste allkirjastamiseks. Ei ole arusaadav, kuidas ettepanek menetlust kiirendab.
Ettepanek TsMS § 524 lg 41 lisamiseks
Ettepanek näeb ette võimaluse eestkostemenetluses kuulata isikuid ära ka video teel, kui eelmisest vahetust ärakuulamisest on möödas vähem kui kolm aastat. Kohtud ei käigi isikuid „igal aastal“ ära kuulamas, vaid üksnes pikendamise vajaduse hindamiseks. Muudatuse ainus eesmärk on kohtu ressursi kokkuhoid. Ettepanekus ei ole arvesse võetud eestkostetavate õigusi, arvestades, et menetlus puudutab otseselt nende teovõime piiramist.
Ettepanek TsMS § 534 lg 5 asendatakse number „neli“ numbriga „kümme“
Soovitakse pikendada kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras paigutamise tähtaega neljalt päevalt kümnele. Selliselt välditakse vajadust viia kohe läbi esialgse õiguskaitse pikendamise menetlust ja hoitakse kokku kohtu ja teiste asjaosaliste ressurssi ning koormatakse ka isikut uue menetlusega vähem. Kümne päeva jooksul isiku seisund tihti stabiliseerub ja ta saab välja lasta.
Mille põhjal on tehtud järeldus, et kümne päeva jooksul isiku seisund stabiliseerub? Ei saa selliseid muudatusi teha ainuüksi ressursi kokkuhoiu eesmärgil, vaid see eeldab põhjalikku analüüsi, asjasse puutuvate inimeste õiguste kaalumist.
Ettepanek TsMS § 536 lg 1 täiendatakse uue kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kohus võib isiku ära kuulata ka kaugteel videokonverentsina või muul sarnasel viisil, kui isiku eelmisest vahetust ärakuulamisest on möödas vähem kui kaks aastat.“
Kas ressursikokkuhoid on piisav sellise muudatuse põhjendamiseks?
Ettepanek TsMS § 613 lõige 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Kohus lahendab hagita menetluses: 1) korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi, välja arvatud rahalised nõuded korteriomanike või korteriühistu vastu ja nõue, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud korteriomandi võõrandamise kohustamiseks;“
Toetan.
Ettepanek lahendada kaasomandi lõpetamise avaldused hagita menetluses.
Toetan.