Vastus

Saatja: <[email protected]>

Saadetud: 25.11.2024 19:21

Adressaat: <"Justiitsministeerium">

Teema: 1-8/867-1 Kohtumenetluse tõhustamise ettepanekud: vastuskiri

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.Tundmatu saatja

korral palume linke ja faile mitte avada.Tere!Edastan Eesti Advokatuuri

seisukohad (manuses) Justiitsministeeriumi 14.11.2024 kirjale nr 8-

3/5169-11 (Kohtumenetluse tõhustamise ettepanekud). LugupidamisegaKersti

SurvajuristEesti Advokatuur Kentmanni 4 10116 Tallinn Tel 697

[email protected]

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister Teie 14.11.2024 nr 8-3/5169-11

Justiitsministeerium Meie 25.11.2024 nr 1-8/867-1

[email protected]

[email protected]

KOHTUMENETLUSE TÕHUSTAMISE ETTEPANEKUD

Täname, et olete advokatuurile andnud võimaluse kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute

osas seisukohti avaldada. Juhime siiski tähelepanu, et ebamõistlikult lühikese tähtaja (s.o 5

tööpäeva) tõttu ei ole advokatuuril olnud võimalik kujundada seisukohti kõikide ettepanekute

suhtes. Advokatuur edastab hetkel seisukoha kõige rohkem advokatuuri puudutavate

ettepanekute osas alljärgnevalt.

1. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Konkreetselt advokatuuri puudutavate muudatusettepanekute osas on advokatuuri seisukohad

alljärgnevad.

1.1. Eelnõu punkt 1, RÕS § 7 lg 1 p 4 muutmine

Ettepaneku kohaselt asendataks RÕS § 7 lg 1 punktis 4 sõna „kahekordset“ sõnaga

„kolmekordset“. Ettepaneku eesmärgiks on tõsta riigi õigusabi saamise lävendit selliselt, et riigi

õigusabi ei saaks isikud, kelle kulud õigusabiteenusele ei ületa eeldatavasti taotleja

kolmekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Ettepaneku kohaselt saavad praegu riigi õigusabi

ka nn keskklassi kuuluvad inimesed. Eelduslikult vähendaks see kohtute koormust ja riigi

kulusid riigi õigusabile.

Advokatuuri hinnangul õigusteenuse kulude lävendi tõstmise põhjendamine pelgalt riigi

õigusabi eelarve pingelisusega ei ole õigustatud, kui seeläbi halveneks sisuline riigi õigusabi

kättesaadavus. Advokatuuri hinnangul ei ole põhjendatud ega põhiseaduspärane kokkuhoid

kõige nõrgemate arvelt. Ettepanekule ei ole tehtud mistahes mõjuanalüüsi. Samuti ei ole

esitatud ühtegi tõendit ega sisulist selgitust väitele, et riigi õigusabi saavad hetkel keskklassi

kuuluvad inimesed. Ebaselge on, kas selline väide võtab arvesse üksnes tsiviil- ja

haldusmenetluse asju või ka neid isikuid, kes saavad kriminaalmenetluses riigi õigusabi korras

kaitsja sissetuleku suurusest sõltumata. Esmalt tuleks selgitada konkreetsed andmed selle kohta,

millise sissetulekuga inimestele riigi õigusabi määratakse. Advokatuuri hinnangul ei saa

kindlasti väita, et riigi õigusabi on kättesaadav põhjendamatult paljudele inimestele. Pigem on

Eestis riigi õigusabi tegelikke vajajaid rohkem.

Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusühingute Nõukogu (CCBE), mis ühendab 46 riigi

advokatuure ja õigusühinguid, on 31.03.2023 välja andnud soovitused õigusabi tagamise kohta.

2

Juurdepääs õigusabile on vastavalt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklile 6 inimese

põhiõigus ja riikide valitsused on kohustatud tagama, et õigusabisüsteemid oleksid praktilised

ja efektiivsed. CCBE rõhutas ka, et õigusabisüsteemid peaksid olema paindlikud ning õigusabi

peaks olema kättesaadav võimalikult varajases staadiumis. Õigusabi kättesaadavuse küsimust

tuleb regulaarselt hinnata, võttes arvesse muutunud vajadusi. Inimesi tuleb nõuetekohaselt

teavitada õigusest saada õigusabi. Seetõttu on advokatuuri hinnangul äärmiselt oluline, et

mistahes muudatusettepanekuid, mis muudavad riigi õigusabi kättesaadavust, tehakse

kaalutletult ning kõiki võimalikke mõjusid hinnates.

1.2. Eelnõu punkt 2; RÕS § 10 lg 3 muutmine ja lg 31 kehtetuks tunnistamine

Ettepaneku kohaselt RÕS § 10 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks ning lõige 3 muudetakse ja

sõnastatakse selliselt, et taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja kohtueelses

menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses, õigusdokumendi

koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena esitatakse Eesti Advokatuurile.

Ettepaneku selgituste kohaselt ei ole kohtuvälise riigi õigusabi andmise otsustamine

õigusemõistmine, mida peaks tingimata tegema kohus. Seetõttu peetakse kohturessurssi ja riigi

kulusid kokkuhoidvaks seda, kui advokatuur, kes ettepaneku kohaselt niikuinii käsutab

õigusabi rahasid, otsustaks ise õigusabi andmise.

Advokatuur nõustub põhimõtteliselt, et riigi õigusabi taotluste lahendamine ei kuulu kohtu

põhifunktsioonide hulka. Riigi õigusabi on võrreldav olemuslikult riigi sotsiaaltoetustega ja

nende taotluste lahendamine võiks toimuda sarnaselt muude toetustega. Riigi õigusabi taotluste

lahendamiseks ei peaks kulutama kohtunike ressurssi ja selleks tuleb leida optimaalsem viis.

Eeltoodu aga ei tähenda, et riigi õigusabi taotluste lahendamise ülesanne oleks mõistlik ja

õiguspärane anda advokatuurile. Advokatuuri hinnangul on eelviidatud ettepanek sellisel kujul

teostamatu nii põhimõtteliselt kui ka haldussuutilikust silmas pidades. Lisaks ei annaks see

tegelikult oodatud kulude kokkuhoidu.

Ettepaneku näol on tegemist on riigi õigusabi süsteemi fundamentaalse muudatusega, mida ei

saa läbi viia juhuslikult. Ettepanek eeldab kogu riigi õigusabi andmise struktuuri läbimõtlemist

koos mõjuhinnangutega, mis hetkel puudu on. Tuleb selgitada, kas muudatusega kaasneks

ressursside kokkuhoid või hoopis täiendav kulu riigile. Sealhulgas tuleb esmalt analüüsida, kui

suur on üldse kohtuvälise riigi õigusabi taotluste hulk – kui see on marginaalne, siis on süsteemi

muutmisega seonduvad kulud ebaproportsionaalselt suured. Märgime ka, et kavandatav

muudatus nõuab rohkem muudatusi riigi õigusabi seaduses kui pelgalt RÕS § 10 lg 3 ja lg 31

muutmine.

Samuti on vaja analüüsida kavandatava muudatuse põhiseaduspärasust. Advokatuuri hinnangul

oleks ettepanek tõenäoliselt vastuolus põhiseadusega. Advokatuur on küll avalik-õiguslik

juriidiline isik, kuid siiski omavalitsuslik sõltumatu kutseorganisatsioon, mille seaduses

sätestatud eesmärkidega ei ole kindlasti kooskõlas olemuslikult riigi ülesannete täitmine,

milleks antud juhul oleks sisuliselt õigusemõistmise ja ka täitevvõimu funktsioon. Sellise

avalik-õigusliku ülesande panemine advokatuurile võiks äärmisel juhul tulla kõne alla vaid

vastava halduslepinguga, mis aga ei ole meie hinnangul mõistlik.

Advokatuur juhib tähelepanu, et väär on juba ettepaneku selgituses sisalduv eeldus, et

advokatuur käsutab riigi õigusabi rahasid. Riigi õigusabi rahastus on Justiitsministeeriumi

pädevuses, riigi õigusabi tasude suurused kehtestab samuti Justiitsministeerium (vt ka

3

Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsus nr 3-2-1-40-15), väljamakstavate tasude summa otsustab

menetleja (st kohtuväline menetleja või kohus). Advokatuur üksnes vahendab riigi õigusabi

tasude väljamaksmist. Advokatuur on küll avalik-õiguslik juriidiline isik, kuid advokatuuri

tegevust rahastatakse advokatuuri liikmemaksudest. Riigi õigusabi osutamist ja korraldamist

rahastatakse riigi eelarvest. Riigi õigusabi rahastamine on riigi korraldada ja otsustada ning

peab olema ka riigi otsus, kellele riigi õigusabi määratakse ja millises ulatuses Juhime

tähelepanu ka sellele, et koos riigi õigusabi määramisega tuleb otsustada, kas riigi õigusabi

saajal on ka osaline või täielik hüvitamise kohustus (RÕS § 16) ja ka selle otsustuse peab

tegema riik. Advokatuur ei saa otsustada riigieelarveliste vahendite üle.

Pakutud kujul oleks tegemist riigi õigusabi süsteemi killustamisega, kuna osaliselt jääks riigi

õigusabi andmine kohtute (ja teiste menetlejate) pädevusse, kuid osaliselt antaks advokatuuri

kui kutseorganisatsiooni pädevusse. Lisaks tooks taotluste menetlemine advokatuurile kaasa

lisatööjõu palkamise vajaduse ning riigi õigusabi infosüsteemi muudatused, mille rahastus

peaks tulema riigieelarvest. Samuti puudub advokatuuril juurdepääs registriandmetele, mida

kohtud kasutavad riigi õigusabi andmise põhjendatuse hindamiseks. Sellise juurdepääsu

tagamine eeldaks omakorda uue süsteemi loomist. Advokatuuri hinnangul ei too antud

ettepanek seetõttu kaasa viidatud kulude kokkuhoidu, vaid tekitab kulusid juurde, kuna riigil

on sellisel juhul vaja üleval pidada kahte süsteemi. Seejuures tuleks ettepaneku kohaselt

vaidlused ikkagi lahendada kohtumenetluses (omaette probleem on seejuures, et advokatuur

peaks osalema poolena kohtuvaidlustes, kus vaidlustatakse riigi õigusabi taotluste lahendamise

otsuseid). Samuti ei ole ettepaneku juures arvestatud riigi õigusabi jätkuvusega (RÕS § 17) ehk

sellega, et kohtueelseks menetluses antud riigi õigusabi võib üle minna ja lähebki väga sageli

üle kohtumenetluseks.

Lisaks tuleb tähele panna, et näiteks väärteomenetluste puhul on juba olemas kohtuväliste

menetlejate (prokuratuur ja PPA) struktuur, mistõttu jääb ebaselgeks, millisel viisil

väärteomenetlustes õigusabi andmise otsustamise advokatuurile üleandmine kohtute

ressursikulu vähendaks. Ka haldusmenetluses on olemas riiklikud haldusorganid, kellele riik

saaks riigi õigusabi otsustamise kohustuse vajadusel delegeerida kohtute asemel.

Kokkuvõtvalt on advokatuur seisukohal, et võttes arvesse ülaltoodut, ei ole RÕS § 7 lg 1 ja

RÕS § 10 lg 3 ja 31 muudatusettepanekud eesmärki teenivad, vaid on läbimõtlematud ja

sisuliselt põhjendamata.

Küll aga toetab advokatuur ideed, et riigi õigusabi taotluste esitamise ja lahendamisega seotud

koormust tuleb vähendada ja selleks tuleb kaaluda uusi lahendusi, Advokatuuri hinnangul

aitaks riigi õigusabi taotluste lahendamisega seotud koormust vähenda näiteks see, kui

lihtsustada riigi õigusabi taotlemisega seotud protsessi, nt lihtsustades või üldse ära jättes

mahaarvamised sissetulekust (nt võiks tugineda ainult tulumaksuga maksustatava tulu

andmetele, mis on MTA-l olemas). Advokatuuri hinnangul on riigi õigusabi taotlemisel

esitatavate dokumentide, ennekõike taotleja majandusliku seisundi teatise, täitmine väga

keeruline, mis toob omakorda kaasa puudustega taotluste esitamise ja seeläbi kohturessursside

kulu puuduste kõrvaldamise menetlemisega. Samuti võiks aidata kohtumenetluse ressurssi

kokku hoida, kui teatud andmete töötlemine oleks automatiseeritud või kohtuniku laualt kohtu

sees töötavatele andmetöötlemisele spetsialiseerunud inimestele üle antud. Isegi kui riigi

õigusabi andmise aluste lihtsustamisega võib üksikutel juhtudel kaasneda see, et õigusabi saab

inimene, kelle sissetulek tegelikult võimaldaks ka ise (vähemalt osaliselt) õigusteenuse eest

tasuda, hoiaks taotlemise aluste ja menetluse lihtsustamine oluliselt rohkem nii õigusabi

taotlejate kui riigi ressursse kokku.

4

Advokatuur on valmis ülaltoodud küsimustes aktiivselt kaasa mõtlema ja omapoolseid

lahendusi pakkuma.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees

Kersti Surva 6979093

[email protected]