Arvamuse edastamine

Lp justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta 25.11.2024

Tartu Maakohtu arvamus kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute osas

Justiitsministeerium palus 14. novembril 2024 Tartu Maakohtul esitada 25. novembriks 2024

arvamus kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute osas.

Tartu Maakohus tänab võimaluse eest arvamust avaldada. Tartu Maakohtu arvamuse

koostamiseks paluti kohtunikel, kohtujuristidel ja konsultantidel esitada oma kirjalik arvamus.

Arvamus on kokkuvõte neist.

Kuna teema on oluline ja ettepanekud kohati vastuolulised sai see palju vastukaja.

Olulise aspektina toodi välja, et järjekordselt on ministeeriumi poolt antud ebamõistikult lühike

tähtaeg seisukohtade esitamiseks. Sellist ministeeriumi käitumisviisi on korduvalt taunitud.

Eelnõu pole nii kriitiline, et seda ei võiks jõustada näiteks kuu hiljem andes seisukohtade

esitamiseks mõistliku aja.

Eelnõus on ettepanekuid, mis on positiivsed ja tervitatavad. Samas on valdav osa ettepanekuid

olulised, kuid põhjendamata ilma analüüsita. Paljud esitatud ettepanekutest mitte ei tõhusta

kohtumenetlust vaid suurendavad kohtu töökoormust. Seega on hetkel raske prognoosida,

milline on kavandatavate muudatuste mõju kohtupidamisele ja kohtute tööle.

Järgnevalt käsitletakse arvamuses muudatusi teemade kaupa.

I. Notari tasu seaduse muutmine

Notari tasu seaduse § 402 – sellist liiki kohtuasju on käesoleval aastal kõigisse maakohtutesse

jõudnud kokku 28. Muudatus on küll tervitatav, aga ei mõjuta oluliselt kohtu töökoormust.

Samas puudub seaduses regulatsioon, mille alusel ja mis põhimõtteid järgides notarite koda

selliseid avaldusi menetleks ning mis ressursi arvelt.

II. Pankrotiseaduse muutmine

1) Paragrahvi 10 lõige 7 ja § 13 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks ning § 17 lõike 1 esimesest

lausest jäetakse välja sõnad „või võlgnik, võlausaldaja või ajutine haldur seda taotleb“.

Ettepanek on vastuolus üldise hagita menetluse põhimõttega, mille kohaselt on

menetlusosalisel üldjuhul õigus avaldada soovi enda ärakuulamiseks (TsMS § 477 lg 4).

2) Paragrahvi 32 lõikest 2 jäetakse välja teine lause.

Ettepanek ei taga seaduses järjepidevust ega õiguspärast ootust pankrotimääruse

vaidlustamiseks. Riigikohtus pankrotimääruse vaidlustamise õigust on korduvalt muudetud

(kaebeõigus puudus viimati kuni 30.06.2022, alates 01.07.2022 kaebeõiguse võimalus oli,

2

nüüd soovitakse uuesti kaebeõigus ära võtta). Arusaamatuks jääb, mis põhjustel taaskord

kaebeõigust Riigikohtus ei peaks olema.

3) Paragrahvi 82 lõike 4 neljas lause tunnistatakse kehtetuks.

Me ei nõustu, nagu poleks häälte määramise vaidlus kiire ega oluline, mistõttu ei peaks

ringkonnakohtul olema vaidluse lahendamiseks tähtaega. Vastupidi – häälte määramine

(ennekõike võlausaldajate esimesel üldkoosolekul) on pankrotimenetluse edaspidise

läbiviimise seisukohalt äärmiselt oluline ja kiire. Kõnealusel koosolekul otsustatakse

edaspidist menetlust kõige enam mõjutavate küsimuste üle (halduri kinnitamine, toimkonna

valimine, juriidilise isiku tegevuse lõpetamine või jätkamine jms), mis tuleb teha menetluse

alguses ja kiiresti, st võlausaldajate hääled peavad olema selged. PankrS-s sätestatigi

tähtajad häälte määramiseks, kuna praktikas häälte määramise vaidluste lahendamised olid

ebamõistlikult pikad (määruskaebuseid lahendati neljast kuust kuni aastani). Kui tähtaeg on

üksnes maakohtul, on lahendus poolik. Olukorras, kus ringkonnakohus lahendab häälte

määramise vaidluse mõne kuu pärast, ei ole võlausaldajate hääled selged ja see takistab kiire

ja efektiivse pankrotimenetluse läbiviimist.

4) Paragrahvi 841 lõike 3 punktid 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks.

Ettepanekus olnud selgitus: Paragrahvi 84¹ lõike 3 punktide 6 ja 7 kehtetuks tunnistamisega

antakse pankrotimenetluses halduri ja ajutise halduri ja toimkonna tasude ja kulude

kindlaksmääramisel kasutada kohtujuristi. Tegemist ei ole sisulise õigusemõistmise

küsimusega, mis tuleb reserveerida kohtunikule. Muudatus võimaldab tööd paindlikumalt

korraldada ja säästa kohtuniku ressurssi olulisemate ja keerulisemate küsimuste jaoks.

Ei saa nõustuda, et tegemist ei ole sisulise õigusemõistmise küsimustega. Pankrotihalduri ja

pankrotitoimkonna liikme tasu ja kulutuste kinnitamise ning ajutise halduri tasu ja kulutuste

või pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi hüvitamise nõude lahendamise näol

ei ole tegemist tehnilise ja arvutusliku toiminguga, mida saaks teha ilma õigust mõistmata.

Pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikmete tasu ja kulutused on pankrotimenetluse

kulud, mille suuruse määratlemine on kohtu kaalutlusotsustus ja nende suuruse osas on

kohtul kontrollikohustus (nt kas taotletav tasu vastab halduri/pankrotitoimkonna liikme

tehtud töö mahule ja vastutusele; kas kulutused on olnud põhjendatud) ning nende suurusest

oleneb, kui palju on võimalik rahuldada pankrotimenetluses võlausaldajate nõudeid.

Pankrotihalduri tasu ja kulutused tüüpiliselt kinnitatakse pankrotimenetluse lõpus koos

lõpparuande (PankrS § 163) kinnitamisega samas määruses või pankrotimenetluse

raugemisel pärast pankroti väljakuulutamist (PankrS § 158) samuti samas määruses. Nende

määruste tegemine on kohtuniku ainupädevuses, kuid tulenevalt kohtu töökorraldusest neid

määrusi võib valmistada ette (ja tegelikkuses valmistabki) kohtujurist.

Ajutise halduri tasu ja kulutuste või pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi

hüvitamise nõude rahuldamine on samuti kohtu kaalutlusotsustus ja nõude rahuldamine

eeldab, et isik, kellelt deposiidina tasutud summa hüvitamist nõutakse, on oma kohustusi

rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. PankrS § 30 lg 3 sätestab

muuhulgas, et kohus mõistab deposiidina tasutud summa pankrotiavalduse esitamiseks

kohustatud isikutelt välja, välja arvatud juhul, kui isik, kelle vastu nõue esitati, tõendab, et

ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Seega ei

ole deposiidi hüvitamise määruse tegemine kõigest tehniline ja arvestuslik toiming, vaid

eeldab asjaolude tuvastamist, tõendite hindamist ja sisulist õigusemõistmist. Sellise määruse

tegemine peab olema kohtuniku ainupädevuses, kuid tulenevalt kohtu töökorraldusest neid

määrusi võib ette valmistada kohtujurist.

Riigikohtu 02.04.2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-4-1-29-13, tunnistas Riigikohus kohtute

seaduse § 1251 lõike 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõike 8 osas, mille kohaselt

võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist, põhiseadusega

3

vastuolus olevaks ja kehtetuks. Leiame, et PankrS § 84¹ lg 3 p-de 6 ja 7 kehtetuks

tunnistamine oleks samuti põhiseadusega vastuolus. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et

kohtus saab õigust mõista üksnes kohtunik ning p-s 48 leiti: Juhul kui menetluskulude

kindlaksmääramine seisneks üksnes riigilõivu suuruse või ka lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramises, kus täpsed määrad on vajaliku detailsusastmeni sätestatud selliselt, et

tegemist oleks tehnilise ja arvutusliku toiminguga, ei pruugi menetluskulude

kindlaksmääramine olla käsitatav ülesandena, mida võib täita vaid kohtunik.

Puuduvad põhjendused, kuidas on ettepanekuga planeeritav muudatus kooskõlas

Põhiseadusega, mille kohaselt mõistab õigus vaid kohus (kohtunik).

III. Perehüvitiste seaduse muutmine

1) Käesolevas seaduses on järgnev säte: “§ 501. Pankrotimenetlusaegse elatisabi maksmise

alused.“

Seega ei saaks uus säte: „menetlusväline elatisabi“ olla sama numbriga või plaanitakse

olemasolevat siiski muuta?

2) Perehüvitiste seaduse § 52 lg 41 – üldreeglina ei panda inimesele kohustust tõendada

negatiivset asjaolu. Segane, milliseid tõendeid isikul on võimalik esitada selle kohta, et ta ei

ole näiteks sularahas lastele elatist saanud.

IV. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Riigi õigusabi seaduse § 10 lg 3 – „Taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja

kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses,

õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena esitatakse

Eesti Advokatuurile.“

Sellist liiki kohtuasju on käesoleval aastal kõigisse maakohtutesse jõudnud kokku 306.

Sätte sõnastus tekitab küsimusi. Avaldus esitatakse Advokatuurile, aga kes seda lahendab?

Kuna riigi õigusabi andmine on korraldatud Advokatuuri poolt siis tekib vastuolu kui riigi

õigusabi andmist või mitteandmist hakkab korraldama Advokatuur. Sisuliselt oleks tegemist

olukorraga, kus Adokatuur hakkab otsustama, millist tööd riigi õigusabi korras vastu võetakse

ja millist mitte.

Vahel esineb ka olukordi, kus kohus annab isikule riigi õigusabi õigusliku perspektiivi

väljaselgitamiseks ja asi hagina kohtusse ei jõuagi, sest esindaja leiab, et perspektiivi pole.

Sellisel juhul maksaks advokatuur endale ise tasu ja järelevalve selle üle puuduks.

V. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduse § 105 lõike 5 esimeses lauses asendatakse sõnad “üheks aastaks”

sõnadega “viieks aastaks” ja teises lauses sõnad “ühe aasta” sõnadega “viie aasta”.

Tunneme muret, et isiku põhiõiguste riivet põhjendatakse üksnes kulude kokkuhoiuga.

Tegemist on väga olulise isiku põhiõiguste riivega ning küsimus tõusetub sellest, kas seda saab

üksnes kulude kokkuhoiuga põhjendada. Muud põhjendused ja analüüs puuduvad.

VI. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

1) Paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 3 ja 4.

Ebaselgeks jääb ja põhjendamata on, millised on need asjad, mis on eriliselt keerukad,

põhimõttelise tähtsusega ja õigusemõistmise huvides, mille lahendamisel peaks

moodustama kolmeliikmelise koosseisu, miks on selline muudatus vajalik ja kuidas aitab

kaasa maakohtu töö tõhustamisele. Ühtegi näitlikku asja välja toodud ei ole. Ka ei ole välja

toodud, kui levinud on kolmeliikmeline koosseis halduskohtus. Lisaks on põhjendamata

protsess, kuidas kolmeliikmelise koosseisu moodustamine maakohtus peaks toimuma (kes,

4

millal ja mille põhjal selle üle otsustab, et tegemist on vaidlusega, mis tuleb lahendada

kolmeliikmelises koosseisus, ning kuidas kohtunike valim tehakse). Küsitav on, kas selline

muudatus aitab kaasa kohtupidamise tõhustamisele, kuna kolmeliikmelisena võib asja

lahendamine võtta veel kauem aega. Kolmeliikmeline kohtukoosseis pigem suurendab

kohtu töökoormust, sest lisaks tuleb osaleda kollegiaalses koosseisus.

2) Paragrahvi 49 lõiked 2 ja 3:

Protokolle puudutavad muudatused ei ole mõistlikud ning suurendavad kohtuniku

töökoormust. Kohtunik vastutab protokolli koostamise eest ka kehtiva seaduse järgi ning

praktikas vaatab protokolli enne allkirjastamist nagunii üle.

3) Ebaselge on ka § 49 muudatuste reaalne rakendamine: kas lähtudes muudatustest peab

kohtunik hakkama istungi ajal kirjalikult protokolli pidama või tähendab see seda, et

kohtunik saab protokolli kantava dikteerida. TsMS § 51 lg 1 näeb üldreeglina jätkuvalt ette

kirjaliku protokolli ja lg 11 kavandatav muudatus on siiski vaid täiendav võimalus. Mitmed

kohtunikud viitasid, et kohtunikel puudub istungi ajal enamasti ajaline ressurss pidada ise

kirjalikku protokolli.

Kohtuniku ülesanne kohtuistungil on selgitada pooltele seaduse kohaldamist ja

tõendamiskoormist, analüüsida esitatud tõendeid, lahendada taotluseid. Lisaks tuleb kohtul

ära kuulata pooled ja tagada kohtuistungil kord. Kindlasti on kohtunikke, kes selle kõige

kõrval suudab koostada ka kohtuistungi protokolli, aga seda ei saa eeldusena panna

kohtuniku kohustuseks. Protokollile keskendumine võib hakata segama vaidluse õigusliku

analüüsi esitamist. Ei tohiks ära unustada, et kohtuistungi eesmärk on vaidlus lahendada,

mitte protokolli koostada.

Mujal riikides (Saksamaa, Austria) teeb kohtunik suuliselt salvestusvahendile

menetlusosaliste avaldatust kokkuvõtte, kuid nendes riikides koostatakse hiljem selle

suulise kokkuvõtte alusel siiski kirjalik protokoll (seda teevad masinakirjutajad,

sekretärid).

4) Ebaselge on § 51 lg 12 kavandatav muudatus: sätte sõnastusest ja selgitusest ei ole aru

saada, kas tagantjärgi kirjaliku protokolli koostamine on kohtuniku ülesanne (§ 49 lg 1

tulemusel) või võib seda teha sekretär või muu kohtuametnik. Kas selle koostamiseks on

ka mingi ajaline tärmin või võib seda teha siis, kui aega on?

Paragrahv 51 lg 1 ja 11 omavaheline suhe pole selge- kuidas toimub sellise salvestise

allkirjastamine (lg 1 teine lause) või polegi seda vaja teha. Kui arvatakse, et porokolli pole

vaja allkirjastada, siis tuleb see selgelt ka sätestada.

Üksnes helisalvestust (võib olla väga pikk) kuulata võib olla ajamahukam, kui kirjalikku

protokolli lugeda ja selle abil konkreetne koht helisalvestises leida. Tsiviilkohtumenetluses

räägivad menetlusosalised kohtuistungil ilma, et enne sõnavõttu iga kord täpsustatakse, kes

räägib. Lisaks võib juhtuda, et mitu inimest räägivad korraga. Pole mõeldav, et pool aastat

pärast istungi toimumist hakkab keegi mõistatama, millise menetlusosalise häält ta kuuleb.

Ei tohiks unustada, et menetlusosalised on protokolli koostavale sekretärile võõrad ja tema

nende hääli üldjuhul ära ei tunne.

Rõhutada tuleb, et hiljem tagantjärele protokolli koostamine on hoopis töömahukam ja

keerulisem (meenutada tuleb, mis oli oluline), kui seda kohe istungil/pärast istungit teha.

Ka on tihti kirjalik protokoll lõpplahendi kirjutamisel kohtunikule abiks (helisalvestise

kuulamine on ajamahukas, nagu ülal märgitud).

5) Paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kohtu loal võib

avalikes huvides tutvuda jõustumata kohtulahendiga ja selle avalikustada.“

5

Ei selgu, mis põhjustel on vajalik avalikustada jõustumata kohtulahend. See võib anda vale

arusaama, nagu oleks kohtulahend juba jõustunud.

Muudatusettepanek suurendab kohtute töökoormust, sest tuleb tegeleda avalike huvide

kaalumisega ning otsustada kohtulahendi avalikustamist enne selle jõustumist.

6) Paragrahvi 144 punkt 1 muudetakse. Paragrahv 175 muudetakse.

Ennekõike on küsitav, kas ja kuidas aitab § 175 lg 4 muudatusettepanek kaasa

kohtumenetluse tõhustamisele. Pigem võib kõnealune muudatus viia olukorrani, kus

vastaspool hakkab igaks juhuks vaidlustama teise poole kulusid, et kohus neid kindlasti

hindaks. Juba praegu on Riigikohus leidnud, et kohus ei pea üksikuid menetlustoiminguid

kulude kindlaksmääramisel eraldi hindamata, vaid saab lähtuda kogumis.

7) Paragrahvi 176 lõiked 1, 2 ja 4 muudetakse.

Märkus, et esimese lõike viimase lause sõnastuses on viga.

Muudatusettepaneku vajadus jääb arusaamatuks. Ka praegu on võimalik kohtul

menetluskulude jaotus otsustada lahendis ning menetluskulude rahaline

kindlaksmääramine otsustada mõistliku aja jooksul hiljem. Enne lahendi tegemist peaksid

menetluskulude nimekirjad olema olemas ning vastaspoole seisukohad sellele saadud.

Kohtuniku tööd halvendab olukord, kus pärast lõpplahendit tuleb jätkuvalt

menetlustoiminguid teha.

8) §177 lg 2 muudatus. Muudatusettepanek toob kohtule lisatöö pärast lahendi jõustumist,

(milleni läheb vähemalt kuu aega) tuleb uuesti sama asjaga tegeleda.

9) TsMS § 179 lg 3 – maakohtu töökoormust see ei mõjuta. Ei ole selge, kas üldse ja kui

palju see ringkonnakohtu koormust vähendab.

10) TsMS § 186 lg 5 muudatus. Me ei nõustu, nagu kontrolliks kohus alati üle kõik

menetlusabi taotleja esitatud andmed, st eeldab, et need on valed. Kohus teeb seda üksnes

siis, kui tekib kahtlus taotleja andmete õigsuses või on need esitatud puudulikult (praktikas

on tihti puudulikud ja ebatäielikud). Selline võimalus peaks kohtule ka edaspidi jääma.

Muudatusettepanek jääb arusaamatuks, kui eesmärk on riigi raha kokkuhoid, siis kuidas

kohus ei kontrolligi esitatud andmete õigsust?

11) Seadust täiendatakse paragrahviga 3102. Antud ettepaneku juures on ebaselge, millisel

viisil või millises vormis kohus avalike teenuste piiramise vormistab: kas seda tuleb teha

määrusega, kirjaga või kas luuakse mingi digitaalne lahendus. Isiku õiguste riive peab

olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Riivates isikul teatud olulisi põhiõigusi

nagu teenuste kättesaadavus, palga, pensioni või toetuse maksmine, nagu näeb muudatus

ette, ei ole proportsioonis menetlusdokumentide kättetoimetamisel saavutatava

eesmärgiga. Põhjendused ja analüüs sellise olulise riive ettepaneku osas täielikult puudub.

Sellise sõnastuse alusel võiks kohus keelata ka näiteks kostja lastele koolihariduse

andmise. Mis siis saab, kui on näiteks 112 kutse ja inimesele on keelatud avalikke teenuseid

osutada?

Tõenäoliselt on säte sellisel kujul vastuolus Põhiseadusega.

12) Paragrahvi 392 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Eelmenetluses selgitab kohus asja lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, poolte

tõendamiskoormist, selgitab välja asjas tähendust omavad vaidlusalused asjaolud ja

annab pooltele tähtaja tõendite esitamiseks nende kohta. Pooled peavad aru saama, millise

tähendusega ja kui pikad tähtajad neile antakse ning millal eelmenetlus lõpeb ja uusi

väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“

6

Täielikult ebavajalik on lisada seadusesse järgmine lause: „Pooled peavad aru saama,

millise tähendusega ja kui pikad tähtajad neile antakse ning millal eelmenetlus lõpeb ja

uusi väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“. Arusaamatuks jääb, mis eesmärk

kõnealusel lausel seaduse tekstina on ning kuidas kohus sellist poole arusaamisvõimet

mõjutada saab. Kohus selgitab juba praegu erinevate tähtaegade tähendust ja eelmenetluse

lõppemist. See lause võib olla kirjas nt seaduse seletuskirjas, aga mitte seaduses endas.

13) TsMS § 441 lg 11 jääme ootama muud, usaldusväärset ja turvalist viisi. Väide, et

digitaalallkirjastamine on kohmakas ja röövib palju tööaega, on iseenesest kummaline.

14) TsMS § 475 lg 1 p-d 153 ja 16 – mõistlik lahendus.

15) TsMS § 524 lg 41 – kohtu eestkostemenetluses ei käi mitte keegi inimest igal aastal

vaatamas. Kõige tavapärasemalt kontrollib kohus eestkoste jätkumist iga 5 aasta tagant.

Järelikult on üldjuhul eelmisest ärakuulamisest ka möödas 5 aastat.

Tunneme muret, et isiku põhiõiguste riivet põhjendatakse üksnes kulude kokkuhoiuga.

Tegemist on väga olulise isiku põhiõiguste riivega ning küsimus tõusetub sellest, kas seda

saab üksnes kulude kokkuhoiuga põhjendada. Muud põhjendused ja analüüs puuduvad. Me

ei nõustu ka sellega, nagu eestkostetavate seisund ei paraneks ning kohtud seavad n-ö

täiseestkoste. Vastupidi – isikutele tuleb eestkoste seada üksnes ulatuses, milles on see

nende seisundit arvestades vajalik ja see võib ajaga muutuda. Lisaks ei ole tihti võimalik

isikut video teel ära kuulata (maapiirkondades, kus on märkimisväärsel hulgal

eestkostetavaid, ei ole isikutel selliseid tehnoloogilisi võimalusi).

Üks võimalikest pakutud lahendustest võiks olla:

„kaugteel videokonverentsina või muul sarnasel viisil, kui isiku eelmisest vahetust

ärakuulamisest on möödas vähem kui kuus aastat ning võib eeldada, et kohtul ei ole vaja

tema seisundist aru saada vahetul ärakuulamisel.“

16) TsMS § 534 lg 5 – Muudatusettepanek ilmselt leevendab mõnevõrra kohtute tööd, sest

teatud akuutsete diagnoosidega võib täheldada, et ca nädalaga isiku seisund stabiliseerub.

17) TsMS § 536 lg 1 – mõnevõrra arusaamatu lahendus. Kas see tähendab, et ka esialgse

õiguskaitse kohaldamisel (psühhiaatriahaiglasse paigutamisel) ei ole vaja isikut ära

kuulata, kui temaga on viimase kahe aasta jooksul räägitud?

Muudatusettepanekuga on ilmselt võimalik (küll minimaalne) kulude kokkuhoid. Samas

on see muudatusettepank täiesti vastuolus Riigikohtu seisukohtadega, et isikult vabaduse

võtmine eeldab, et kohtunik on isiku isiklikult ära kuulanud.

18) TsMS § 613 lg 1 p 1 „… välja arvatud rahalised nõuded korteriomanike või korteriühistu

vastu ja nõue, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud

korteriomandi võõrandamise kohustamiseks;“

Toetame ettepanekut, et edaspidi lahendatakse korteriühistu võlanõuded hagimenetluses.

Tegemist on hagimenetlusele omase võistleva vaidlusega, kus kohus ei peaks hagita

menetluse põhimõttena uurimisprintsiipi kohaldama. Samas pole selge, millised rahalised

nõuded jäävad hagita menetlusse.

Lisaks ei kaasne sellega kohtunike töökoormuse vähenemine.

19) Paragrahvi 613 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kohus

lahendab hagita menetluses ka kinnisasja kaasomandi lõpetamise avaldused.“

Selle ettepaneku juures tuleks arvestada, et riigilõiv avalduselt oleks proportsioonis

vaidluse sisu ja keerukusega, st et see poleks liiga madal. Sellisel vaidlusel puudub laiem

avalik mõju ja seda peetakse tegelikult vaid nende kaasomanike huvides, mistõttu nad

peaksid sellise nn. riikliku teenuse eest ka piisava riigilõivu tasuma. Piisavalt suur riigilõiv

7

välistab ka ebamõislike või tegeliku vaidluseta avalduste esitamise. Neid asju on kohtus

palju ning hagita menetlusse liigutades suureneb kohtute töökoormus, seejuures väiksema

lõivuga (praegu riigilõiv 420 eurot kaasomandi lõpetamine, millele tihti lisandub 420 eurot

tahteavalduse asendamine, edaspidi siis ainult 70 eurot?)

Küsimuseks on siinkohal, et kui koos kaasomandi lõpetamisega esitatakse mingid rahalised

nõuded teise kaasomaniku vastu (üsna sage olukord): millist menetlusliiki siis kohaldada.

Lisaks tekib küsimus, kas sellises sõnastuses sätte muudatus tähendab, et kohtunik võib

panna asja avalikule enampakkumisele, kuigi ükski kaasomanik seda ei taha ja kõik

sooviks asja omale?

20) TsMS 661 lg 1. Küsitav on, kas ja kuidas kõnealune muudatus kohtumenetlust tõhustab ja

ressurssi kokku hoiab. Esineb olukordi, kus maakohus tühistab määruskaebuse alusel ise

enda määruse ja selliselt hoitakse ära tarbetut menetlust ringkonnakohtus. Edaspidi

muudatusettepaneku järgi selline võimalus puudub. Lisaks võib muudatuse tulemusena

ringkonnakohus vajada täiendavat ressurssi määruskaebuste menetlemiseks.

Üks võimalik lahendus (mis küll suurendab ringkonnakohtu koormust) saaks olla selline,

et määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule maakohtu kaudu, andes maakohtule

võimaluse määruskaebus ise rahuldada aga ei panda maakohtule kohustust kontrollida

määruskaebuse puudusi ega kohustust küsida teise poole seisukohta.

Kas selline regulatsioon kehtiks ka kohtunikuabide määruste peale esitatud

määruskaebustele? Kui jah, siis vähendaks küll maakohtu töökoormust kuid suurendaks

ringkonnakohtu oma.

Ülejäänud TsMS muudatused on pigem olemasoleva praktika seadusesse sisse kirjutamine.

Pole selge, kuidas need tõhustavad kohtumenetlust või miks neid peab just selle paketiga

lahendama.

VII. Täitemenetluse seadustiku muudatused

1) Paragrahvi 481 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõna „ja“ ning lõikest 1 jäetakse välja

punkt 3. Paragrahvist 501 jäetakse välja lõiked 4 ja 5. Paragrahv 2231 tunnistatakse

kehtetuks.

Täitemenetluse aegumise vaidluseid on kohus lahendanud sellel aastal 545 korral, seega

mõjutab nende andmine kohtutäiturile kohtu töökoormust.

Samas leiti ka, et muudatusettepanek on vastuolus täitemenetluses kehtiva formaliseerituse

põhimõttega. Kõnealust põhimõttelist vastuolu ei saa kõrvalda asjaolu, et kohtutäituri

otsuse peale saab esitada kaebuse kohtule (kohtutäitur ei peaks olema menetlusosaline

sissenõudja ja võlgniku vahelises materiaalõiguslikus vaidluses nagu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi puhul). Me ei nõustu sellega, et kohtutäitur asub edaspidi

lahendama materiaalõiguslikku vaidlust sissenõudja ja võlgniku vahel, mis ei saa kuuluda

kohtutäituri pädevusse. Kohtutäitur asub sisuliselt kohtu rolli, mis ei ole õige. Asjaolu, kas

vaidlus on lihtne või keeruline, ei oma tähtsust. Kohtutäitur saab formaliseerituse

põhimõttest tulenevalt lahendada vaid küsimusi, mis puudutavad konkreetses

täitemenetluses kohtutäituri ametitegevust. Materiaalõiguslikud vaidlused sissenõudja ja

võlgniku vahel peab lahendama kohus (sarnane on olukord ja põhimõte kaebuse esitamisel

kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 217) võrreldes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga (TMS § 221).

Lisaks on kohtud suurema osa aegunud asjadest (nende asjade suur hulk oli aktuaalne

mõned aastad tagasi) juba ära lahendanud. Seega annaks see vähe leevendust.

2) Paragrahvi 74 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:„(8) Hinna vaidlustamise

korral määrab kohtutäitur kaebaja uueks hindamiseks eksperdi.“

8

Küsitav ja põhjendamata on, kas ja kuidas olukorras, kus eksperdi määrab tulevikus

kohtutäitur, tagab see eksperdi määramisel menetlusosalistele läbipaistvuse.

Arvamuse kogumise käigus tehti ka ettepanek töövaidluskomisjonis lahendatud liitjuhtumite

osas. Praegu esitavad pooled kaebuse kohtule otse. See tekitab liitjuhtumite puhul aga olukorra,

kus poolte avaldused töövaidluskomisjoni otsuse ülevaatamiseks registreeritakse eraldi

menetlusse. Selleks, et neid liita tuleb mõlemad avaldused esmalt eraldi menetlustes menetlusse

võtta. Samas oleks võimalik neid kohe koos menetleda kui avaldus esitatakse

töövaidluskomisjoni kaudu kohtule. Selliselt saaks töövaidluskomisjon saata kohtule korraga

nii mõlema poole taotlused kui ka töövaidluskomisjoni toimiku.

Kokkuvõtteks saab öelda, et pakutud seadusemuudatused ei paku sisulist leevendust

tsiviilkohtunike suurele töökoormusele. Tsiviilasjade arv on viimastel aastatel suures tempos

kasvanud. Väljapakutud muudatustest tulenev töökoormuse väga väike vähenemine ei ole

proportsionaalne kohtute eelarve märkimisväärse kärpimisega ning riivab sügavalt

õiglustunnet.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Vahing

Tartu Maakohtu esimees

Lp justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta 25.11.2024

Tartu Maakohtu arvamus kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute osas

Justiitsministeerium palus 14. novembril 2024 Tartu Maakohtul esitada 25. novembriks 2024

arvamus kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute osas.

Tartu Maakohus tänab võimaluse eest arvamust avaldada. Tartu Maakohtu arvamuse

koostamiseks paluti kohtunikel, kohtujuristidel ja konsultantidel esitada oma kirjalik arvamus.

Arvamus on kokkuvõte neist.

Kuna teema on oluline ja ettepanekud kohati vastuolulised sai see palju vastukaja.

Olulise aspektina toodi välja, et järjekordselt on ministeeriumi poolt antud ebamõistikult lühike

tähtaeg seisukohtade esitamiseks. Sellist ministeeriumi käitumisviisi on korduvalt taunitud.

Eelnõu pole nii kriitiline, et seda ei võiks jõustada näiteks kuu hiljem andes seisukohtade

esitamiseks mõistliku aja.

Eelnõus on ettepanekuid, mis on positiivsed ja tervitatavad. Samas on valdav osa ettepanekuid

olulised, kuid põhjendamata ilma analüüsita. Paljud esitatud ettepanekutest mitte ei tõhusta

kohtumenetlust vaid suurendavad kohtu töökoormust. Seega on hetkel raske prognoosida,

milline on kavandatavate muudatuste mõju kohtupidamisele ja kohtute tööle.

Järgnevalt käsitletakse arvamuses muudatusi teemade kaupa.

I. Notari tasu seaduse muutmine

Notari tasu seaduse § 402 – sellist liiki kohtuasju on käesoleval aastal kõigisse maakohtutesse

jõudnud kokku 28. Muudatus on küll tervitatav, aga ei mõjuta oluliselt kohtu töökoormust.

Samas puudub seaduses regulatsioon, mille alusel ja mis põhimõtteid järgides notarite koda

selliseid avaldusi menetleks ning mis ressursi arvelt.

II. Pankrotiseaduse muutmine

1) Paragrahvi 10 lõige 7 ja § 13 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks ning § 17 lõike 1 esimesest

lausest jäetakse välja sõnad „või võlgnik, võlausaldaja või ajutine haldur seda taotleb“.

Ettepanek on vastuolus üldise hagita menetluse põhimõttega, mille kohaselt on

menetlusosalisel üldjuhul õigus avaldada soovi enda ärakuulamiseks (TsMS § 477 lg 4).

2) Paragrahvi 32 lõikest 2 jäetakse välja teine lause.

Ettepanek ei taga seaduses järjepidevust ega õiguspärast ootust pankrotimääruse

vaidlustamiseks. Riigikohtus pankrotimääruse vaidlustamise õigust on korduvalt muudetud

(kaebeõigus puudus viimati kuni 30.06.2022, alates 01.07.2022 kaebeõiguse võimalus oli,

2

nüüd soovitakse uuesti kaebeõigus ära võtta). Arusaamatuks jääb, mis põhjustel taaskord

kaebeõigust Riigikohtus ei peaks olema.

3) Paragrahvi 82 lõike 4 neljas lause tunnistatakse kehtetuks.

Me ei nõustu, nagu poleks häälte määramise vaidlus kiire ega oluline, mistõttu ei peaks

ringkonnakohtul olema vaidluse lahendamiseks tähtaega. Vastupidi – häälte määramine

(ennekõike võlausaldajate esimesel üldkoosolekul) on pankrotimenetluse edaspidise

läbiviimise seisukohalt äärmiselt oluline ja kiire. Kõnealusel koosolekul otsustatakse

edaspidist menetlust kõige enam mõjutavate küsimuste üle (halduri kinnitamine, toimkonna

valimine, juriidilise isiku tegevuse lõpetamine või jätkamine jms), mis tuleb teha menetluse

alguses ja kiiresti, st võlausaldajate hääled peavad olema selged. PankrS-s sätestatigi

tähtajad häälte määramiseks, kuna praktikas häälte määramise vaidluste lahendamised olid

ebamõistlikult pikad (määruskaebuseid lahendati neljast kuust kuni aastani). Kui tähtaeg on

üksnes maakohtul, on lahendus poolik. Olukorras, kus ringkonnakohus lahendab häälte

määramise vaidluse mõne kuu pärast, ei ole võlausaldajate hääled selged ja see takistab kiire

ja efektiivse pankrotimenetluse läbiviimist.

4) Paragrahvi 841 lõike 3 punktid 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks.

Ettepanekus olnud selgitus: Paragrahvi 84¹ lõike 3 punktide 6 ja 7 kehtetuks tunnistamisega

antakse pankrotimenetluses halduri ja ajutise halduri ja toimkonna tasude ja kulude

kindlaksmääramisel kasutada kohtujuristi. Tegemist ei ole sisulise õigusemõistmise

küsimusega, mis tuleb reserveerida kohtunikule. Muudatus võimaldab tööd paindlikumalt

korraldada ja säästa kohtuniku ressurssi olulisemate ja keerulisemate küsimuste jaoks.

Ei saa nõustuda, et tegemist ei ole sisulise õigusemõistmise küsimustega. Pankrotihalduri ja

pankrotitoimkonna liikme tasu ja kulutuste kinnitamise ning ajutise halduri tasu ja kulutuste

või pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi hüvitamise nõude lahendamise näol

ei ole tegemist tehnilise ja arvutusliku toiminguga, mida saaks teha ilma õigust mõistmata.

Pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikmete tasu ja kulutused on pankrotimenetluse

kulud, mille suuruse määratlemine on kohtu kaalutlusotsustus ja nende suuruse osas on

kohtul kontrollikohustus (nt kas taotletav tasu vastab halduri/pankrotitoimkonna liikme

tehtud töö mahule ja vastutusele; kas kulutused on olnud põhjendatud) ning nende suurusest

oleneb, kui palju on võimalik rahuldada pankrotimenetluses võlausaldajate nõudeid.

Pankrotihalduri tasu ja kulutused tüüpiliselt kinnitatakse pankrotimenetluse lõpus koos

lõpparuande (PankrS § 163) kinnitamisega samas määruses või pankrotimenetluse

raugemisel pärast pankroti väljakuulutamist (PankrS § 158) samuti samas määruses. Nende

määruste tegemine on kohtuniku ainupädevuses, kuid tulenevalt kohtu töökorraldusest neid

määrusi võib valmistada ette (ja tegelikkuses valmistabki) kohtujurist.

Ajutise halduri tasu ja kulutuste või pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidi

hüvitamise nõude rahuldamine on samuti kohtu kaalutlusotsustus ja nõude rahuldamine

eeldab, et isik, kellelt deposiidina tasutud summa hüvitamist nõutakse, on oma kohustusi

rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. PankrS § 30 lg 3 sätestab

muuhulgas, et kohus mõistab deposiidina tasutud summa pankrotiavalduse esitamiseks

kohustatud isikutelt välja, välja arvatud juhul, kui isik, kelle vastu nõue esitati, tõendab, et

ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Seega ei

ole deposiidi hüvitamise määruse tegemine kõigest tehniline ja arvestuslik toiming, vaid

eeldab asjaolude tuvastamist, tõendite hindamist ja sisulist õigusemõistmist. Sellise määruse

tegemine peab olema kohtuniku ainupädevuses, kuid tulenevalt kohtu töökorraldusest neid

määrusi võib ette valmistada kohtujurist.

Riigikohtu 02.04.2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-4-1-29-13, tunnistas Riigikohus kohtute

seaduse § 1251 lõike 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõike 8 osas, mille kohaselt

võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist, põhiseadusega

3

vastuolus olevaks ja kehtetuks. Leiame, et PankrS § 84¹ lg 3 p-de 6 ja 7 kehtetuks

tunnistamine oleks samuti põhiseadusega vastuolus. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et

kohtus saab õigust mõista üksnes kohtunik ning p-s 48 leiti: Juhul kui menetluskulude

kindlaksmääramine seisneks üksnes riigilõivu suuruse või ka lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramises, kus täpsed määrad on vajaliku detailsusastmeni sätestatud selliselt, et

tegemist oleks tehnilise ja arvutusliku toiminguga, ei pruugi menetluskulude

kindlaksmääramine olla käsitatav ülesandena, mida võib täita vaid kohtunik.

Puuduvad põhjendused, kuidas on ettepanekuga planeeritav muudatus kooskõlas

Põhiseadusega, mille kohaselt mõistab õigus vaid kohus (kohtunik).

III. Perehüvitiste seaduse muutmine

1) Käesolevas seaduses on järgnev säte: “§ 501. Pankrotimenetlusaegse elatisabi maksmise

alused.“

Seega ei saaks uus säte: „menetlusväline elatisabi“ olla sama numbriga või plaanitakse

olemasolevat siiski muuta?

2) Perehüvitiste seaduse § 52 lg 41 – üldreeglina ei panda inimesele kohustust tõendada

negatiivset asjaolu. Segane, milliseid tõendeid isikul on võimalik esitada selle kohta, et ta ei

ole näiteks sularahas lastele elatist saanud.

IV. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Riigi õigusabi seaduse § 10 lg 3 – „Taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja

kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses,

õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena esitatakse

Eesti Advokatuurile.“

Sellist liiki kohtuasju on käesoleval aastal kõigisse maakohtutesse jõudnud kokku 306.

Sätte sõnastus tekitab küsimusi. Avaldus esitatakse Advokatuurile, aga kes seda lahendab?

Kuna riigi õigusabi andmine on korraldatud Advokatuuri poolt siis tekib vastuolu kui riigi

õigusabi andmist või mitteandmist hakkab korraldama Advokatuur. Sisuliselt oleks tegemist

olukorraga, kus Adokatuur hakkab otsustama, millist tööd riigi õigusabi korras vastu võetakse

ja millist mitte.

Vahel esineb ka olukordi, kus kohus annab isikule riigi õigusabi õigusliku perspektiivi

väljaselgitamiseks ja asi hagina kohtusse ei jõuagi, sest esindaja leiab, et perspektiivi pole.

Sellisel juhul maksaks advokatuur endale ise tasu ja järelevalve selle üle puuduks.

V. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduse § 105 lõike 5 esimeses lauses asendatakse sõnad “üheks aastaks”

sõnadega “viieks aastaks” ja teises lauses sõnad “ühe aasta” sõnadega “viie aasta”.

Tunneme muret, et isiku põhiõiguste riivet põhjendatakse üksnes kulude kokkuhoiuga.

Tegemist on väga olulise isiku põhiõiguste riivega ning küsimus tõusetub sellest, kas seda saab

üksnes kulude kokkuhoiuga põhjendada. Muud põhjendused ja analüüs puuduvad.

VI. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

1) Paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 3 ja 4.

Ebaselgeks jääb ja põhjendamata on, millised on need asjad, mis on eriliselt keerukad,

põhimõttelise tähtsusega ja õigusemõistmise huvides, mille lahendamisel peaks

moodustama kolmeliikmelise koosseisu, miks on selline muudatus vajalik ja kuidas aitab

kaasa maakohtu töö tõhustamisele. Ühtegi näitlikku asja välja toodud ei ole. Ka ei ole välja

toodud, kui levinud on kolmeliikmeline koosseis halduskohtus. Lisaks on põhjendamata

protsess, kuidas kolmeliikmelise koosseisu moodustamine maakohtus peaks toimuma (kes,

4

millal ja mille põhjal selle üle otsustab, et tegemist on vaidlusega, mis tuleb lahendada

kolmeliikmelises koosseisus, ning kuidas kohtunike valim tehakse). Küsitav on, kas selline

muudatus aitab kaasa kohtupidamise tõhustamisele, kuna kolmeliikmelisena võib asja

lahendamine võtta veel kauem aega. Kolmeliikmeline kohtukoosseis pigem suurendab

kohtu töökoormust, sest lisaks tuleb osaleda kollegiaalses koosseisus.

2) Paragrahvi 49 lõiked 2 ja 3:

Protokolle puudutavad muudatused ei ole mõistlikud ning suurendavad kohtuniku

töökoormust. Kohtunik vastutab protokolli koostamise eest ka kehtiva seaduse järgi ning

praktikas vaatab protokolli enne allkirjastamist nagunii üle.

3) Ebaselge on ka § 49 muudatuste reaalne rakendamine: kas lähtudes muudatustest peab

kohtunik hakkama istungi ajal kirjalikult protokolli pidama või tähendab see seda, et

kohtunik saab protokolli kantava dikteerida. TsMS § 51 lg 1 näeb üldreeglina jätkuvalt ette

kirjaliku protokolli ja lg 11 kavandatav muudatus on siiski vaid täiendav võimalus. Mitmed

kohtunikud viitasid, et kohtunikel puudub istungi ajal enamasti ajaline ressurss pidada ise

kirjalikku protokolli.

Kohtuniku ülesanne kohtuistungil on selgitada pooltele seaduse kohaldamist ja

tõendamiskoormist, analüüsida esitatud tõendeid, lahendada taotluseid. Lisaks tuleb kohtul

ära kuulata pooled ja tagada kohtuistungil kord. Kindlasti on kohtunikke, kes selle kõige

kõrval suudab koostada ka kohtuistungi protokolli, aga seda ei saa eeldusena panna

kohtuniku kohustuseks. Protokollile keskendumine võib hakata segama vaidluse õigusliku

analüüsi esitamist. Ei tohiks ära unustada, et kohtuistungi eesmärk on vaidlus lahendada,

mitte protokolli koostada.

Mujal riikides (Saksamaa, Austria) teeb kohtunik suuliselt salvestusvahendile

menetlusosaliste avaldatust kokkuvõtte, kuid nendes riikides koostatakse hiljem selle

suulise kokkuvõtte alusel siiski kirjalik protokoll (seda teevad masinakirjutajad,

sekretärid).

4) Ebaselge on § 51 lg 12 kavandatav muudatus: sätte sõnastusest ja selgitusest ei ole aru

saada, kas tagantjärgi kirjaliku protokolli koostamine on kohtuniku ülesanne (§ 49 lg 1

tulemusel) või võib seda teha sekretär või muu kohtuametnik. Kas selle koostamiseks on

ka mingi ajaline tärmin või võib seda teha siis, kui aega on?

Paragrahv 51 lg 1 ja 11 omavaheline suhe pole selge- kuidas toimub sellise salvestise

allkirjastamine (lg 1 teine lause) või polegi seda vaja teha. Kui arvatakse, et porokolli pole

vaja allkirjastada, siis tuleb see selgelt ka sätestada.

Üksnes helisalvestust (võib olla väga pikk) kuulata võib olla ajamahukam, kui kirjalikku

protokolli lugeda ja selle abil konkreetne koht helisalvestises leida. Tsiviilkohtumenetluses

räägivad menetlusosalised kohtuistungil ilma, et enne sõnavõttu iga kord täpsustatakse, kes

räägib. Lisaks võib juhtuda, et mitu inimest räägivad korraga. Pole mõeldav, et pool aastat

pärast istungi toimumist hakkab keegi mõistatama, millise menetlusosalise häält ta kuuleb.

Ei tohiks unustada, et menetlusosalised on protokolli koostavale sekretärile võõrad ja tema

nende hääli üldjuhul ära ei tunne.

Rõhutada tuleb, et hiljem tagantjärele protokolli koostamine on hoopis töömahukam ja

keerulisem (meenutada tuleb, mis oli oluline), kui seda kohe istungil/pärast istungit teha.

Ka on tihti kirjalik protokoll lõpplahendi kirjutamisel kohtunikule abiks (helisalvestise

kuulamine on ajamahukas, nagu ülal märgitud).

5) Paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kohtu loal võib

avalikes huvides tutvuda jõustumata kohtulahendiga ja selle avalikustada.“

5

Ei selgu, mis põhjustel on vajalik avalikustada jõustumata kohtulahend. See võib anda vale

arusaama, nagu oleks kohtulahend juba jõustunud.

Muudatusettepanek suurendab kohtute töökoormust, sest tuleb tegeleda avalike huvide

kaalumisega ning otsustada kohtulahendi avalikustamist enne selle jõustumist.

6) Paragrahvi 144 punkt 1 muudetakse. Paragrahv 175 muudetakse.

Ennekõike on küsitav, kas ja kuidas aitab § 175 lg 4 muudatusettepanek kaasa

kohtumenetluse tõhustamisele. Pigem võib kõnealune muudatus viia olukorrani, kus

vastaspool hakkab igaks juhuks vaidlustama teise poole kulusid, et kohus neid kindlasti

hindaks. Juba praegu on Riigikohus leidnud, et kohus ei pea üksikuid menetlustoiminguid

kulude kindlaksmääramisel eraldi hindamata, vaid saab lähtuda kogumis.

7) Paragrahvi 176 lõiked 1, 2 ja 4 muudetakse.

Märkus, et esimese lõike viimase lause sõnastuses on viga.

Muudatusettepaneku vajadus jääb arusaamatuks. Ka praegu on võimalik kohtul

menetluskulude jaotus otsustada lahendis ning menetluskulude rahaline

kindlaksmääramine otsustada mõistliku aja jooksul hiljem. Enne lahendi tegemist peaksid

menetluskulude nimekirjad olema olemas ning vastaspoole seisukohad sellele saadud.

Kohtuniku tööd halvendab olukord, kus pärast lõpplahendit tuleb jätkuvalt

menetlustoiminguid teha.

8) §177 lg 2 muudatus. Muudatusettepanek toob kohtule lisatöö pärast lahendi jõustumist,

(milleni läheb vähemalt kuu aega) tuleb uuesti sama asjaga tegeleda.

9) TsMS § 179 lg 3 – maakohtu töökoormust see ei mõjuta. Ei ole selge, kas üldse ja kui

palju see ringkonnakohtu koormust vähendab.

10) TsMS § 186 lg 5 muudatus. Me ei nõustu, nagu kontrolliks kohus alati üle kõik

menetlusabi taotleja esitatud andmed, st eeldab, et need on valed. Kohus teeb seda üksnes

siis, kui tekib kahtlus taotleja andmete õigsuses või on need esitatud puudulikult (praktikas

on tihti puudulikud ja ebatäielikud). Selline võimalus peaks kohtule ka edaspidi jääma.

Muudatusettepanek jääb arusaamatuks, kui eesmärk on riigi raha kokkuhoid, siis kuidas

kohus ei kontrolligi esitatud andmete õigsust?

11) Seadust täiendatakse paragrahviga 3102. Antud ettepaneku juures on ebaselge, millisel

viisil või millises vormis kohus avalike teenuste piiramise vormistab: kas seda tuleb teha

määrusega, kirjaga või kas luuakse mingi digitaalne lahendus. Isiku õiguste riive peab

olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Riivates isikul teatud olulisi põhiõigusi

nagu teenuste kättesaadavus, palga, pensioni või toetuse maksmine, nagu näeb muudatus

ette, ei ole proportsioonis menetlusdokumentide kättetoimetamisel saavutatava

eesmärgiga. Põhjendused ja analüüs sellise olulise riive ettepaneku osas täielikult puudub.

Sellise sõnastuse alusel võiks kohus keelata ka näiteks kostja lastele koolihariduse

andmise. Mis siis saab, kui on näiteks 112 kutse ja inimesele on keelatud avalikke teenuseid

osutada?

Tõenäoliselt on säte sellisel kujul vastuolus Põhiseadusega.

12) Paragrahvi 392 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Eelmenetluses selgitab kohus asja lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, poolte

tõendamiskoormist, selgitab välja asjas tähendust omavad vaidlusalused asjaolud ja

annab pooltele tähtaja tõendite esitamiseks nende kohta. Pooled peavad aru saama, millise

tähendusega ja kui pikad tähtajad neile antakse ning millal eelmenetlus lõpeb ja uusi

väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“

6

Täielikult ebavajalik on lisada seadusesse järgmine lause: „Pooled peavad aru saama,

millise tähendusega ja kui pikad tähtajad neile antakse ning millal eelmenetlus lõpeb ja

uusi väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“. Arusaamatuks jääb, mis eesmärk

kõnealusel lausel seaduse tekstina on ning kuidas kohus sellist poole arusaamisvõimet

mõjutada saab. Kohus selgitab juba praegu erinevate tähtaegade tähendust ja eelmenetluse

lõppemist. See lause võib olla kirjas nt seaduse seletuskirjas, aga mitte seaduses endas.

13) TsMS § 441 lg 11 jääme ootama muud, usaldusväärset ja turvalist viisi. Väide, et

digitaalallkirjastamine on kohmakas ja röövib palju tööaega, on iseenesest kummaline.

14) TsMS § 475 lg 1 p-d 153 ja 16 – mõistlik lahendus.

15) TsMS § 524 lg 41 – kohtu eestkostemenetluses ei käi mitte keegi inimest igal aastal

vaatamas. Kõige tavapärasemalt kontrollib kohus eestkoste jätkumist iga 5 aasta tagant.

Järelikult on üldjuhul eelmisest ärakuulamisest ka möödas 5 aastat.

Tunneme muret, et isiku põhiõiguste riivet põhjendatakse üksnes kulude kokkuhoiuga.

Tegemist on väga olulise isiku põhiõiguste riivega ning küsimus tõusetub sellest, kas seda

saab üksnes kulude kokkuhoiuga põhjendada. Muud põhjendused ja analüüs puuduvad. Me

ei nõustu ka sellega, nagu eestkostetavate seisund ei paraneks ning kohtud seavad n-ö

täiseestkoste. Vastupidi – isikutele tuleb eestkoste seada üksnes ulatuses, milles on see

nende seisundit arvestades vajalik ja see võib ajaga muutuda. Lisaks ei ole tihti võimalik

isikut video teel ära kuulata (maapiirkondades, kus on märkimisväärsel hulgal

eestkostetavaid, ei ole isikutel selliseid tehnoloogilisi võimalusi).

Üks võimalikest pakutud lahendustest võiks olla:

„kaugteel videokonverentsina või muul sarnasel viisil, kui isiku eelmisest vahetust

ärakuulamisest on möödas vähem kui kuus aastat ning võib eeldada, et kohtul ei ole vaja

tema seisundist aru saada vahetul ärakuulamisel.“

16) TsMS § 534 lg 5 – Muudatusettepanek ilmselt leevendab mõnevõrra kohtute tööd, sest

teatud akuutsete diagnoosidega võib täheldada, et ca nädalaga isiku seisund stabiliseerub.

17) TsMS § 536 lg 1 – mõnevõrra arusaamatu lahendus. Kas see tähendab, et ka esialgse

õiguskaitse kohaldamisel (psühhiaatriahaiglasse paigutamisel) ei ole vaja isikut ära

kuulata, kui temaga on viimase kahe aasta jooksul räägitud?

Muudatusettepanekuga on ilmselt võimalik (küll minimaalne) kulude kokkuhoid. Samas

on see muudatusettepank täiesti vastuolus Riigikohtu seisukohtadega, et isikult vabaduse

võtmine eeldab, et kohtunik on isiku isiklikult ära kuulanud.

18) TsMS § 613 lg 1 p 1 „… välja arvatud rahalised nõuded korteriomanike või korteriühistu

vastu ja nõue, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud

korteriomandi võõrandamise kohustamiseks;“

Toetame ettepanekut, et edaspidi lahendatakse korteriühistu võlanõuded hagimenetluses.

Tegemist on hagimenetlusele omase võistleva vaidlusega, kus kohus ei peaks hagita

menetluse põhimõttena uurimisprintsiipi kohaldama. Samas pole selge, millised rahalised

nõuded jäävad hagita menetlusse.

Lisaks ei kaasne sellega kohtunike töökoormuse vähenemine.

19) Paragrahvi 613 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kohus

lahendab hagita menetluses ka kinnisasja kaasomandi lõpetamise avaldused.“

Selle ettepaneku juures tuleks arvestada, et riigilõiv avalduselt oleks proportsioonis

vaidluse sisu ja keerukusega, st et see poleks liiga madal. Sellisel vaidlusel puudub laiem

avalik mõju ja seda peetakse tegelikult vaid nende kaasomanike huvides, mistõttu nad

peaksid sellise nn. riikliku teenuse eest ka piisava riigilõivu tasuma. Piisavalt suur riigilõiv

7

välistab ka ebamõislike või tegeliku vaidluseta avalduste esitamise. Neid asju on kohtus

palju ning hagita menetlusse liigutades suureneb kohtute töökoormus, seejuures väiksema

lõivuga (praegu riigilõiv 420 eurot kaasomandi lõpetamine, millele tihti lisandub 420 eurot

tahteavalduse asendamine, edaspidi siis ainult 70 eurot?)

Küsimuseks on siinkohal, et kui koos kaasomandi lõpetamisega esitatakse mingid rahalised

nõuded teise kaasomaniku vastu (üsna sage olukord): millist menetlusliiki siis kohaldada.

Lisaks tekib küsimus, kas sellises sõnastuses sätte muudatus tähendab, et kohtunik võib

panna asja avalikule enampakkumisele, kuigi ükski kaasomanik seda ei taha ja kõik

sooviks asja omale?

20) TsMS 661 lg 1. Küsitav on, kas ja kuidas kõnealune muudatus kohtumenetlust tõhustab ja

ressurssi kokku hoiab. Esineb olukordi, kus maakohus tühistab määruskaebuse alusel ise

enda määruse ja selliselt hoitakse ära tarbetut menetlust ringkonnakohtus. Edaspidi

muudatusettepaneku järgi selline võimalus puudub. Lisaks võib muudatuse tulemusena

ringkonnakohus vajada täiendavat ressurssi määruskaebuste menetlemiseks.

Üks võimalik lahendus (mis küll suurendab ringkonnakohtu koormust) saaks olla selline,

et määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule maakohtu kaudu, andes maakohtule

võimaluse määruskaebus ise rahuldada aga ei panda maakohtule kohustust kontrollida

määruskaebuse puudusi ega kohustust küsida teise poole seisukohta.

Kas selline regulatsioon kehtiks ka kohtunikuabide määruste peale esitatud

määruskaebustele? Kui jah, siis vähendaks küll maakohtu töökoormust kuid suurendaks

ringkonnakohtu oma.

Ülejäänud TsMS muudatused on pigem olemasoleva praktika seadusesse sisse kirjutamine.

Pole selge, kuidas need tõhustavad kohtumenetlust või miks neid peab just selle paketiga

lahendama.

VII. Täitemenetluse seadustiku muudatused

1) Paragrahvi 481 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõna „ja“ ning lõikest 1 jäetakse välja

punkt 3. Paragrahvist 501 jäetakse välja lõiked 4 ja 5. Paragrahv 2231 tunnistatakse

kehtetuks.

Täitemenetluse aegumise vaidluseid on kohus lahendanud sellel aastal 545 korral, seega

mõjutab nende andmine kohtutäiturile kohtu töökoormust.

Samas leiti ka, et muudatusettepanek on vastuolus täitemenetluses kehtiva formaliseerituse

põhimõttega. Kõnealust põhimõttelist vastuolu ei saa kõrvalda asjaolu, et kohtutäituri

otsuse peale saab esitada kaebuse kohtule (kohtutäitur ei peaks olema menetlusosaline

sissenõudja ja võlgniku vahelises materiaalõiguslikus vaidluses nagu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi puhul). Me ei nõustu sellega, et kohtutäitur asub edaspidi

lahendama materiaalõiguslikku vaidlust sissenõudja ja võlgniku vahel, mis ei saa kuuluda

kohtutäituri pädevusse. Kohtutäitur asub sisuliselt kohtu rolli, mis ei ole õige. Asjaolu, kas

vaidlus on lihtne või keeruline, ei oma tähtsust. Kohtutäitur saab formaliseerituse

põhimõttest tulenevalt lahendada vaid küsimusi, mis puudutavad konkreetses

täitemenetluses kohtutäituri ametitegevust. Materiaalõiguslikud vaidlused sissenõudja ja

võlgniku vahel peab lahendama kohus (sarnane on olukord ja põhimõte kaebuse esitamisel

kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 217) võrreldes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga (TMS § 221).

Lisaks on kohtud suurema osa aegunud asjadest (nende asjade suur hulk oli aktuaalne

mõned aastad tagasi) juba ära lahendanud. Seega annaks see vähe leevendust.

2) Paragrahvi 74 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:„(8) Hinna vaidlustamise

korral määrab kohtutäitur kaebaja uueks hindamiseks eksperdi.“

8

Küsitav ja põhjendamata on, kas ja kuidas olukorras, kus eksperdi määrab tulevikus

kohtutäitur, tagab see eksperdi määramisel menetlusosalistele läbipaistvuse.

Arvamuse kogumise käigus tehti ka ettepanek töövaidluskomisjonis lahendatud liitjuhtumite

osas. Praegu esitavad pooled kaebuse kohtule otse. See tekitab liitjuhtumite puhul aga olukorra,

kus poolte avaldused töövaidluskomisjoni otsuse ülevaatamiseks registreeritakse eraldi

menetlusse. Selleks, et neid liita tuleb mõlemad avaldused esmalt eraldi menetlustes menetlusse

võtta. Samas oleks võimalik neid kohe koos menetleda kui avaldus esitatakse

töövaidluskomisjoni kaudu kohtule. Selliselt saaks töövaidluskomisjon saata kohtule korraga

nii mõlema poole taotlused kui ka töövaidluskomisjoni toimiku.

Kokkuvõtteks saab öelda, et pakutud seadusemuudatused ei paku sisulist leevendust

tsiviilkohtunike suurele töökoormusele. Tsiviilasjade arv on viimastel aastatel suures tempos

kasvanud. Väljapakutud muudatustest tulenev töökoormuse väga väike vähenemine ei ole

proportsionaalne kohtute eelarve märkimisväärse kärpimisega ning riivab sügavalt

õiglustunnet.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Vahing

Tartu Maakohtu esimees