Arvamuse edastamine



Liisa-Ly Pakosta
Justiitsminister
Justiitsministeerium Teie: 14.11.2024 nr 8-3/5169-11
[email protected] Meie: 25.11.2024 nr 3-1/25-1

Arvamuse avaldamine kohtumenetluse
tõhustamise ettepanekutele

Lugupeetav justiitsminister Liisa-Ly Pakosta

Esitasite Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale arvamuse avaldamiseks kohtumenetluse tõhustamise ettepanekud muudatusettepanekud puudutavad notari tasu seadust, pankrotiseadust, perehüvitiste seadust, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust, riigi õigusabi seadust, sotsiaalhoolekande seadust, tsiviilkohtumenetluse seadustikku ja täitemenetluse seadustikku.. Esitame arvamuse pankrotiseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise ettepanekute kohta.

Pankrotiseaduse muutmine
1) Paragrahvi 10 lõige 7 ja § 13 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks ning § 17 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „või võlgnik, võlausaldaja või ajutine haldur seda taotleb“.

Arvamus:
Nõudeid kohtuistungi pidamise kohustuslikkusele leevendati 5.01.2021 jõustunud pankrotiseaduse muudatustega (195 SE). Nüüdse ettepaneku sisuks on üldse lõpetada pankrotiavalduse esitaja ja ka ajutise halduri õigus taotleda pankrotiavalduse läbivaatamist kohtuistungil. Peame vajalikuks seda ettepanekut rohkem argumenteerida ja mitte ainult kohtu vähesema koormamise aspektist. Peame vajalikuks tuua eelnõus välja viimaste aastate andmed, kui palju on pankrotiavalduse esitaja ja ajutine haldur taotlenud pankrotiavalduse läbivaatamist kohtuistungil ja millised on olnud kohtuistungil avalduse läbivaatamise praktilised vajadused. Ilmselt on olnud kaasuseid, kus pankrotiavalduse läbivaatamist kohtuistungil on avaldusel märgitud ilma sisulise põhjuseta, kuid ka kaasuseid, kus seda on taotletud põhjendatult. Leiame, et pankrotiavalduse esitajale ja ka ajutisele haldurile peab jääma õiguslik alus põhjendatult taotleda pankrotiavalduse läbivaatamist kohtuistungil. Seepärast esitame alternatiivse ettepaneku asendada PankrS § 10 lõikes 7 ja § 13 lõikes 5 sõna „märkima“ sõnaga „põhjendama“ ning anda kohtule kaalutlusõigus seda põhjendust aktsepteerida või mitte. Sellisel viisil oleks välistatud olukord, kus kohus ei loe pankrotiavaldusest istungi pidamise vajalikkust välja.

2) Paragrahvi 32 lõikest 2 jäetakse välja teine lause.

Arvamus:
Nõustume ettepanekuga.

3) Paragrahvi 82 lõike 4 neljas lause tunnistatakse kehtetuks.

Arvamus:
Nõudeid kohtule häälte määramise vaidluste lahendamise ajalisele piirangule karmistati 5.01.2021 jõustunud pankrotiseaduse muudatustega (195 SE). Muudatuse seletuskirja kohaselt peeti väga oluliseks, et koosolek saaks viivitamata jätkuda. Samuti toodi esile halba praktikat, kus vaidluse lahendamine on kohtus võtnud aega kuid ja isegi aasta. Oleme eelnõu 195 SE koostajatega sama meelt, et oluline on tagada üldkoosoleku viivitamatu jätkumine ja seega on vaja vaidlused häälte üle lahendada võimalikult kiiresti. Nüüdse ettepaneku põhjendus, et häälte määramise vaidlus ei ole reeglina nii kiire ega ka oluline, et ringkonnakohus peaks kõik muud asjad kõrvale jätma, ei ole veenev. Eelnõu 195 SE seletuskirjas viidati, et häälte arvu määramise vaidlustamise keeruline korraldus on Eestis välja kujunenud mitmekordse seaduse muutmise kaudu. Ringkonnakohtu koormuse vähendamisele nii, et see ei halvaks pankrotimenetluse läbiviimise tempot, võiks kaasa aidata alternatiivne ettepanek loobuda üldse häälte arvu määramise otsuse peale määruskaebuse esitamise võimalusest. Jätkuvalt jääb kehtima PankrS § 82 lg 7, mis võimaldab häälte arvu muutmist uute asjaolude ilmnemisel. Erikaebuse esitamise võimalust ei näinud ette ka pankrotiseaduse 2004. aastal jõustunud algne redaktsioon.

4) Paragrahvi 841 lõike 3 punktid 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks.

Arvamus:
Ei toeta ettepanekut. Ajutise halduri ja halduri tasu määratakse kohtumäärusega vastavalt pankroti väljakuulutamise määruse ja pankrotimenetluse lõpetamise määrusega, mistõttu ei ole kohtujurist pädev otsustama PankrS 841 lõike 3 punktides 6 ja 7 sätestatud küsimusi.

Täitemenetluse seadustiku muudatused
1) Paragrahvi 481 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõna „ja“ ning lõikest 1 jäetakse välja punkt 3.
Paragrahvist 501 jäetakse välja lõiked 4 ja 5.
Paragrahv 2231 tunnistatakse kehtetuks.

Arvamus:
Ei toeta kohtumenetluse tõhustamise ettepanekut, mille kohaselt antakse täitemenetluse lõpetamine nõude täitmise aegumise tõttu täituri pädevusse ka siis, kui sissenõudja vaidleb lõpetamisele vastu, kuna sellega muudetakse diametraalselt vaidluskeset. Kehtiva korra kohaselt on nõude sundtäitmise aegumisega lõpetamise vaidlustes poolteks võlgnik ja sissenõudja. Muudatuse kohaselt hakataks kohtus aga vaidlustama kohtutäituri otsust esitatud kaebusele ja menetlusosaliseks muutuks kohtutäitur. Arvestades senist kohtupraktikat, kus kohus ei tee kohtutäituri eest sisulist otsust algsele kaebusele, vaid lahendab kohtutäituri kaebuse lahendamise otsuse peale esitatud kaebust, siis võib nõude aegumisega lõpetamise vaidlus jääda läbi erinevate kohtumenetluste kestma ning muutuda sellevõrra täiendavaks koormaks nii kohtule kui ka kohtutäiturile.

Ettepanekuga soovitakse kohtu koormust vähendada kohtutäiturite koormuse suurendamisega. Selgitame, et kui riik soovib jagada kohtukoormust kohtutäituritega, siis sellega peab kaasnema ka rahastamise mehhanismi väljatöötlemine. Ei ole mõistlik eeldada, et kohtutäiturid, kelle tasu ei ole riigi poolt tagatud (menetlustoimingute tegemine on kohustuslik, kuid tasu saamine sõltub võlgniku majanduslikust olukorrast, täitmise aegumisest, sissenõudja nõude rahuldamisest jms) asuksid oma vahendite arvel vähendama kohtu koormust.

Kui kohtud on ülekoormatud ja soovitakse vabastada kohtu ressurssi kohtu sisulisema töö tegemiseks, ei ole põhjendatud et rahaline kulu säästetakse vabakutselise kohtutäituri arvelt.

Kuivõrd täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, siis kohtutäitur ei saa hakata lahendama võlgniku ja sissenõudja vahelist materiaalõiguslikku vaidlust nõude täitmise aegumise üle tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätete alusel. Hinnanguliselt 98-99% juhul sissenõudja ei vaidle aegumise avaldusele vastu ja vaid 1-2% juhtudel sissenõudja vaidleb aegumisele vastu ning sellisel juhul ei ole valdavalt tegemist mitte ainult tähtaegade arvutamisega, vaid võlgnik ja sissenõudja vaidlevad mh aegumise katkemise ja peatumise asjaolude üle ehk tegemist on selgelt õiguse mõistmisega, millega kohtutäitur ei tegele. Samuti, kui vaadata jõustunud kohtulahendeid, eelkõige ringkonnakohtute lahendeid seoses nõuete täitmise aegumisega, siis on tegemist keskmisest keerulisemate õigusvaidlustega, sh nii sobiva normi kohaldamisel kui ka õigusnormi tõlgendamisega. Näiteks Tlnrk 2-23-6295; Tlnrk 2-24-9470, Riigikohtu lahend 2-12-49087 jne.

Märgime siinkohal ka, et tsiviilnõuete täitemenetluste aegumisega lõpetamiste avalduste põhimass esitati 2021. aastal ja on sealt edasi järjest vähenenud ja nüüdseks stabiliseerunud, kusjuures põhimassi avaldustest menetlevad juba praegu kohtutäiturid. Näiteks andis üks kohtutäitur Kojale andmed, et ajavahemikul 06.04.2021 - 20.11.2024 on menetletud tema büroos 1140 täitmise aegumise avaldust, millest kohtutäitur ei rahuldanud avaldust 153 asjas põhjustel, et sissenõudja vaidles vastu, sissenõudja tahet ei olnud võimalik välja selgitada või aegumise tähtaeg ei olnud saabunud. Kohtutäituri andmetel esitati avaldus kohtusse neist vaid 74 juhul.

2) Paragrahvi 74 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Hinna vaidlustamise korral määrab kohtutäitur kaebaja uueks hindamiseks eksperdi.“
Paragrahvi 74 lõike 9 esimeses ja kolmandas lauses asendatakse sõna „kohtu“ sõnaga „kohtutäituri“.

Arvamus:
Ei toeta ettepanekut. Nii täitemenetluse efektiivsuse kui ka kohtumenetluse tõhustamise ajendil piisaks, kui täitemenetluse seadustiku § 74 lg 7 tunnistada kehtetuks.

TMS § 74 lg 5 kohustab kohtutäiturit lähtuma asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemises. Kui asja hindamine osutub raskeks, laseb kohtutäitur vara väärtuse hinnata eksperdil (lg 6). Praktikas kasutavad võlgnikud hinna vaidlustamist sisuliselt menetluse venitamiseks. Kohtupraktikas on korduvalt leidnud kinnitust fakt, et kohtutäituri määratud hind on täitemenetluses vaid enampakkumise alghind ja vara lõplik hind kujuneb vastavalt enampakkumise tulemusele. Kui kinnistud on tegelikkuses väärt rohkem, kajastub see eelduslikult ka enampakkumiste tulemuses (Tlnrk 2-19-3682). Hindamise vaidlustamise võimalus puudub näiteks pankrotimenetluse raames. PankS § 136 lg 2 kohaselt määrab haldur hinna, kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga. Ka täitemenetluse raames on täna võimalus vara hind määrata võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel ning kokkuleppe mitte saavutamise korral määrab hinna kohtutäitur, kuid erinevalt pankrotimenetlusest on võimalik kohtutäituri poolt määratud hinda vaidlustada. Miks on seadusandja selle toimingu tegemisel täiturit ja haldurit soovinud eristada, jääb ebaselgeks.

Kohtumenetluses eksperdi määramise avaldus allub tsiviilkohtumenetluse seadustiku reeglitele. Täitemenetluse seadustikus puuduvad normid taoliste avalduste menetlemiseks. Eksperdi määramise protseduur (sh kohtutäituri otsusele kaebuse esitamise võimalikkus) peavad olema kõikidele menetlusosalistele üheselt mõistetavad ja selged. Siin on oht, et tekitatakse vaidlusi juurde täitemenetluses. Üks vaidluse objekt oleks kindlasti eksperditasu suurus ja kuidas vastav ekspert kohtutäituri poolt leitakse - et ei oleks erapoolik või ebaaus, ja teiseks tuleks määratleda ekspertide ring, et välistada „kokkumängu“ kohtutäituriga või näiteks välistada eksperdi kaasamine tema ülepaisutatud hinna abil. Eksperdi määramisest tekivad uued vaidlused, mis võivad omakorda menetlust venitada, kuna kohtutäituri otsuste vaidlustamiseks on oma kord. Näiteks kui eksperditasu ei maksta, siis seda kohtutäituri otsust ei peaks saama pooled vaidlustada.

Alternatiivne lahendus taastada seaduses enne 01.01.2006 kehtinud hindamise põhimõtted muudetud kujul selliselt:
„Kui üksikute esemete hindamine osutub raskeks või kui võlgnik või sissenõudja vaidlustab kohtutäituri määratud hinna, korraldab kohtutäitur vara väärtuse kindlaksmääramise riiklikult tunnustatud eksperdi poolt. Kohtutäituri määratud hinna vaidlustamisel kannab uue hindamise kulud isik, kes uut hindamist nõuab. Hindamise vaidlustanud isik tasub hindamiskulud ette kohtutäituri poolt määratud tähtajaks. Kui ta ei tasu kulusid kohtu määratud ajaks, loetakse, et ta ei ole hindamist vaidlustanud. Riiklikult tunnustatud eksperdi poolt määratud hind on ühtlasi enampakkumise alghinnaks.“

Muud ettepanekud:

Teeme ettepaneku eemaldada pankrotiseadusest seadust ebamäärastavad sõnad, mis on eksituse tõttu seadusesse sattunud ja mille tõttu on ähmastunud sätte eesmärk ning suureneb asjatult pankrotihaldurite ja kohtu töökoormus. Näiteks tuleks muuta PankrS § 651 lg. 3 sõnastust: „Halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 640 000 eurot on 6% pankrotivarast.“ Sõnastusest tuleb välja jätta sõna „kuni“.

Samuti on PankrS § 113 sõnastus tekitanud erinevat kohtupraktikat, kas toimingutasu taotlusele tuleb lisada ka tunnitasuarvestus või mitte.

Kohtutele on kujunenud koormaks ka pankadele kohtumääruste vormistamine, millega usaldusisik saaks pangast kätte võlgniku pangakonto väljavõtte perioodi kohta, mis jääb maksejõuetusavalduse esitamise ja võlgniku vara- ja kohustuste nimekirja esitamise vahele. Teeme ettepaneku täiendada FIMS § 17 lg 2 lausega: „Hinnangu koostamiseks on usaldusisikul õigus saada võlgnikult, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt ning krediidiasutuselt, samuti muult isikult teavet ja dokumente, mis on vajalikud võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks hinnangu andmise seisuga.“ Olete küll Kojale 15.11.2024 vastanud, et läbi erinevate õigusnormide tõlgenduse on see küsimus lahendatav, kuid praktika näitab, et kohtu sekkumine sellesse selguse loomiseks on ikkagi vajalikuks osutunud.

Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Katrin Vellet
Koja esimees

Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619