Töölepingu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Eesti Ametiühingute Keskliit

Inimväärse elu nimel!

Eesti Ametiühingute Keskliit │ Laulupeo 24, 10128, Tallinn │ tel: 6412800 │ e-mail: [email protected] │ www.eakl.ee

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Teie 19.11.2024 nr 2-2/1504-14

[email protected] Meie 03.12.2024 nr 1-12/77

Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu

Austatud minister

Täname eelnõu eest. Esmalt tuleb märkida, et selle eelnõu koostamisel ning hilisemal muutmisel ei

lähtutud sotsiaaldialoogi heast tavast, mille kohaselt tehakse tööõiguses muudatusi ainult

sotsiaalpartnerite nõusolekul. Sotsiaaldialoogi üheks eelduseks on osapoolte võrdsus. Rahvusvahelise

Tööorganisatsiooni mõistelise sõnaraamatu (ILO Thesaurus) kohaselt defineeritakse kolmepoolset

sotsiaaldialoogi kui “valitsuse, tööandjate ja töötajate (läbi nende esindajate) koostöö võrdsete ja

iseseisvate partneritena, et otsida lahendusi ühistele probleemidele“. Seega on riigi tasandil

sotsiaaldialoogi osalisteks tööandjate ja ametiühingute esindusorganisatsioonid. Eestis on nendeks

organisatsioonideks Eesti Tööandjate Keskliit (ETK), Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon (TALO) ja

Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL). Suurema hulga sidus- või huvirühmadega dialoog on eraldi protsess

ning seda ei käsitleta sotsiaaldialoogina (vt. Euroopa nõukogu soovitust sotsiaaldialoogi tugevdamise

kohta Euroopa Liidus (C/2023/1389), punkt 4 c). Teised tööandjate ja ametiühingute organisatsioonid

esitavad oma seisukohti kõiki töötajaid puudutavates küsimustes läbi vastavate keskorganisatsioonide

ning on ise sotsiaalpartneriks oma valdkonda puudutavates aruteludes. Käesolevat eelnõud muudeti ilma

sotsiaalpartnerite kokkuleppeta ning meile antud põhjendustest selgus, et lähtuti erinevate huvigruppide

huvidest, kes küll võivad oma arvamust avaldada, kuid ainult nende seisukohtadest töömaailma

regulatsioonide muutmisel lähtuda ei tohiks.

Käesolevaga kordame juba eelnevalt esitatud seisukohta, et paindlik tööaeg ei taga töötajale

majanduslikku kindlust ja kuna eelnõu sihtgrupiks on madalama sissetulekuga või sissetulekuta töötajad,

siis peaks regulatsioon seaduses olema selge ja arusaadav, et töötaja saaks aru lisatundidega töötamise

vabatahtlikkusest ja tööandja ei saaks töötajaid survestada pidevalt töötama paindliku tööajaga.

Jääme kõikide 21.05.2024 eelnõu kohta juunis 2024 esitatud seisukohtade juurde. 20.11.2024 EAKLile

teadmiseks saadetud eelnõu on võrreldes 21.05.2024 eelnõuga oluliselt muudetud. Eelnõust on välja

jäetud mitmed töötajate kaitseks vajalikud sätted, näiteks garanteeritud 1,2 kordne töötasu alammäär ja

lisatundide piirang.

Esitame täiendavalt arvamuse muudetud eelnõu kohta.

1. Paindliku tööaja kokkulepe (TLS § 43 täiendamine).

Võrreldes esialgse eelnõuga on täiendatud sihtgruppe, kellega saab sõlmida paindliku tööaja kokkulepet

ja lisatud eelnõu § 433 lg 1 punkti 4 kuni seitsmeaastast last kasvatavad töötajad.

EAKLi hinnangul ei vaja kuni seitsmeaastast last kasvatavad töötajad paindliku tööaja kokkulepet. Kehtiv

TLS võimaldab kokku leppida osalist tööaega, töötamist kaugtööna ja samuti on lubatud ka osalise

tööajaga töötamise korral tööaega summeeritult arvestada. Kahjuks aga praktikas ei ole tööandjad

lapsevanematega osalise tööajaga töölepingute sõlmimisest huvitatud.

Eelnõu esimese variandi kohaselt oli kohustus tasuda kõikidele paindliku tööajaga töötajatele 1,2 kordset

keskmist töötasu. Täiendatud eelnõu § 433 lg 4 lubab maksta töötasu alammääras alaealisele ja töötajale,

kes on tööandja juures töötanud vähem kui neli kuud või kokku vähem kui 168 tundi. Seega on eelnõu

kohaselt lubatud maksta töötasu alammääras neli kuud (sisuliselt kogu katseajal), sealhulgas ka kuni

seitsmeaastast last kasvatavale töötajale. Näiteks töötasu alammääras võib maksta isegi siis, kui

paindliku tööajaga töötav kuni seitsmeaastast last kasvatav töötaja omab vajalikku töökogemust ja

kvalifikatsiooni töö tegemiseks ning töötab koos lisatöötundidega sama palju kui sama tööd tegev

täistööajaga töötaja. Töötasu alammääras maksmise korral võib tekkida töötajate ebavõrdne

kohtlemine.

Palume eelnõu § 433 lõikest 2 punkt 4 ja lõige 4 välja jätta.

2. Iganädalane puhkeaeg (TLS § 52 täiendamine).

Eelnõu esimene versioon nägi ette TLS muudatuse, mille kohaselt iganädalasele puhkeajale eelnes

igapäevane puhkeaeg ja erandeid põhireeglist oleks olnud võimalik teha ka kollektiivlepinguga.

Täiendatud eelnõu ei taga aga enam töötajale pikemat puhkeaega.

Eelnõu seletuskirja järgi eelnõu esimesele versioonile laekunud tagasisidest nähtub, et täiendava

puhkeaja võimaldamise kompromissettepanek ei saanud osapoolte toetust ja otsustati taastada kord,

mille kohaselt tuleb töötajale tagada igal nädalal kokku minimaalselt 36 või 47 tundi järjestikust

puhkeaega. Juhime tähelepanu asjaolule, et sellisel regulatsioonil ei ole samuti tööturu osapoolte

toetust, sest ükski töötajaid esindav organisatsioon ei teinud ettepanekut puhkeaja lühendamiseks.

Praktikas on täiendav puhkeaeg vajalik ainult summeeritud tööajaga töötajatele, sest emaspäevast

reedeni töötavatele töötajatele on puhkeaeg nädalavahetustel garanteeritud. Kahjuks on eelnõu

muutmisel lähtutud ainult tööandjate huvidest ja mitte summeeritud tööajaga töötavate töötajate

huvidest.

Tõepoolest, paljudes riikides on tööaja direktiiviga kooskõlas olev minimaalne puhkeaeg. Samas on ka

enamikes riikides tööõnnetuse- ja kutsehaiguse kindlustus, mida Eestis ei ole. Eelnõu tegemisel ei ole

arvestatud tegeliku olukorraga Eestis. Näiteks Tööinspektsiooni 2023. aastaraamatu kohaselt oli aastal

2023 ainult 8 tööõnnetuse vaba päeva ja iga 1000 töötaja kohta toimus Eestis 4,7 tööõnnetust.

Tööõnnetuste ja töösurmade üheks põhjuseks on ületöötamine ja kõige sagedasemaks tööalaseks

rikkumiseks on nõuetekohase töö- ja puhkeaja tagamata jätmine. Eestis elavate inimeste tervena elatud

aastad vähenevad ja selle tõttu suurenevad riigis tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemi kulud.

Tulenevalt Euroopa Liidu direktiivist piisava miinimumpalga kohta peab riik, kus kollektiivläbirääkimistega

hõlmatuse määr on väiksem kui 80%, välja töötama tegevuskava kollektiivläbirääkimiste edendamiseks.

Esialgne plaanitav tegevuskava näeb ette töö- ja puhkeaja küsimuste erisuste kokku leppimise

kollektiivlepingutega. Puhkeaja reguleerimine seadusega minimaalses määras ei tekita tööandjates huvi

sõlmida kollektiivlepinguid ja seega ei täida see muudatus tegevuskava eesmärki edendada

kollektiivläbirääkimisi.

Seega kokkuvõtvalt vajavad Eestis summeeritud tööajaga töötajad pikemat puhkeaega. Juhul kui

mõnedes sektorites või ettevõtetes on tõepoolest vajalik töökorralduse huvides iganädalast puhkeaega

25 tunnile lühendada, siis tuleb seadusega anda sotsiaalpartneritele selline võimalus kokku leppida

kollektiivlepinguga. Konkreetse valdkonna tööandjad ja ametiühingud on pädevad teemat käsitlema ning

leidma ka viise, kuidas töötajatele sellist iganädalast puhkeaja lühendamist muude meetmetega

kompenseerida, et vältida ületöötamisest tekkida võivaid kahjusid töötajate tervisele.

3. TLS-i, ATS-i, AÜS-i ja KLS-i täiendamine normtehniliste märkustega

Võrreldes eelnõu esimese versiooniga on eelnõu täiendatud ja lisatud normtehnilise märkuse tegemine

töölepingu seadusesse, avaliku teenistuse seadusesse, ametiühingute seadusesse ja kollektiivlepingu

seadusesse. Kõikidesse eelmainitud seadustesse lisatakse ainult üks lause: „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus (ELT L 275,

25.10.2022, lk 33-47).“

Normtehnilise märkusega võetakse üle direktiiv, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus.

Eelnõu koostajate hinnangul vastab Eesti õigus direktiivis ette nähtud nõuetele.

Eelnõu täiendamisel miinimumpalga direktiivi ülevõtmist puudutavate sätetega ei ole sotsiaalpartnereid

kaasatud, seetõttu oleme sunnitud oma arvamuse esitama alles nüüd. EAKLi hinnangul ei ole Eesti õigus

täielikult piisava miinimumpalga direktiiviga kooskõlas.

Direktiivi artiklis 3 on toodud mõiste „kollektiivläbirääkimised“. Direktiivi kohaselt käsitletakse

kollektiivläbirääkimistena kõiki läbirääkimisi, mis toimuvad liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt ühelt

poolt tööandja, tööandjate rühma või ühe või mitme tööandjate organisatsiooni ja teiselt poolt ühe või

mitme ametiühingu vahel töötingimuste ja töölepingutingimuste kindlaksmääramiseks.

KLS § 3 lõikes 2 ei ole kollektiivlepingu poolena ära toodud tööandjate rühma ja selles osas tuleks

kollektiivlepingute seadust täiendada.

Direktiivis oleva kollektiivläbirääkimiste mõiste kohaselt peab kollektiivläbirääkimisi ametiühing või mitu

ametiühingut. KLS § 3 lg 3 kohaselt, kui töötajaid ei esinda ametiühing, siis sõlmib kollektiivlepingu

töötajate volitatud esindaja. Kuna direktiiv ei näe ette kollektiivlepingute sõlmimist töötajate esindaja

poolt, vaid ainult ühe või mitme ametiühingu poolt, siis tuleb selles osas KLS ja TUIS muuta.

Direktiivi artikli 4 b järgi kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse suurendamiseks ja kollektiivläbirääkimiste

õiguse kasutamise hõlbustamiseks palgakujunduses liikmesriigid sotsiaalpartnereid kaasates julgustavad

sotsiaalpartnereid pidama omavahel palkade üle konstruktiivseid, sisulisi ja teabepõhiseid läbirääkimisi

võrdsetel alustel.

Ametnikud Eestis sisuliselt ei saa pidada läbirääkimisi palkade osas. Seetõttu ATS kuues peatükk, mis

käsitleb ametnike palgakorraldust, ei ole direktiiviga kooskõlas ja ATS-i kuuendas peatükis tuleks teha

muudatusi.

Direktiivi artikkel 4 p 2 järgi riigis, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse määr on väiksem kui 80%,

peab riik kehtestama raamistiku kollektiivläbirääkimisi soodustavate tingimuste loomiseks. Riik peaks

välja töötama tegevuskava kollektiivläbirääkimiste edendamiseks, kaasates sotsiaalpartnereid.

Tegevuskavas tuleb esitada selge ajakava ja konkreetsed meetmed kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse

järk-järguliseks suurendamiseks, austades sotsiaalpartnerite autonoomiat.

EAKLi hinnangul ei ole direktiivi artikkel 4 punktis 2 toodud riigi kohustus täidetud, sest puudub selge

ajakavaga tegevuskava, kus oleks konkreetsed meetmed kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse

suurendamiseks.

EAKL ühendab järgmisi ametiühinguid: Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti

Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing, Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingute Liit, Eesti Teenindus- ja

Kaubandustöötajate Ametiühing, Eesti Raudteelaste Ametiühing, Vedurimeeste Ametiühing, Riigi- ja

Omavalitsusasutuste Teenistujate Ametiühing, Eesti Metsatöötajate Ametiühing, Eesti Industriaal- ja

Metallitöötajate Ametiühingute Liit, Kaevurite ja Energeetikute Sõltumatu Ametiühing, Keemikute

Ametiühing, PRO Ametiühing, Tööstustöötajate Ametiühingute Föderatsioon ja Haritlaste Ametiühing.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaia Vask

EAKLi esimees