Seisukoha edastamine

E-kiri.eml

Tere!

Edastan Teile teadmiseks Tartu Ringkonnakohtu kohtunike täiskoosseisu 03.12.2025. a seisukoha teksti kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (kohtukorraldusreformi eelnõu) kohta.

Soovi korral väljastame kohtunike seisukoha teksti ka digiallkirjastatud kujul.

Lugupidamisega

Aune Puusepp

Tartu Ringkonnakohus

kohtu esimehe abi

Konfidentsiaalsusmärge:
Selles e-kirjas sisalduv teave ja võimalikud manused on mõeldud ametialaseks kasutamiseks ning seda võivad kasutada vaid e-kirja adressaadid. E-kirjas sisalduvat teavet ei tohi ilma saatja selgelt väljendatud loata edasi saata ega mistahes viisil kõrvalistele isikutele avaldada.
Juhul, kui Te olete saanud käesoleva e-kirja eksituse tõttu, teavitage sellest kohe saatjat ning kustutage e-kiri oma arvutisüsteemist.

Tartu Ringkonnakohtu kaaskiri seisukoha edastamisel.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

AUNE PUUSEPP PNOEE-49907192778 2025-12-03 07:32:13

Tartu Ringkonnakohtu kaaskiri seisukoha edastamisel.pdf

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Peaministri büroo

[email protected]

Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta

[email protected]

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg

[email protected]

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson

[email protected]

Reformierakonna fraktsioon

[email protected]

Eesti200 fraktsioon

[email protected]

Kaaskiri

Edastan Teile teadmiseks Tartu Ringkonnakohtu kohtunike täiskoosseisu 03.12.2025. a

seisukoha teksti kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

(kohtukorraldusreformi eelnõu) kohta. Soovi korral väljastame kohtunike seisukoha teksti ka

digiallkirjastatud kujul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Aune Puusepp

kohtu esimehe abi

Teie a nr

Meie 03.12.2025 a nr 10-3/25/113-3

Tartu Ringkonnakohtu kohtunike seisukoht kohtukorralduse eelnõu kohta.pdf

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Peaministri büroo

[email protected]

Pr Liisa-Ly Pakosta, justiits- ja digiminister

[email protected]

Hr Ando Kiviberg

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees

Hr Madis Timpson

Riigikogu õiguskomisjoni esimees

Reformierakonna fraktsioon

Eesti200 fraktsioon

Tartu Ringkonnakohtu kohtunike seisukoht kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seaduse eelnõu kohta

Esitame seisukoha Justiits- ja Digiministeeriumis välja töötatud kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu (edaspidi kohtukorraldusreformi eelnõu) kohta.

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et tegemist on kiireloomulise eelnõuga, mille väljatöötamiseks on ette nähtud

lühike ajaraam1. Leiame, et kogu kohtusüsteemi põhjalikult reformiva eelnõu kiireloomuline menetlemine ei ole

põhjendatud ning näitab soovimatust kohtuid sisuliselt ära kuulata. Märgime, et eelnõu ei ole arutanud kohtute

haldamise nõukoda ega kohtunike täiskogu.

Oleme kohtukorralduse eelnõu osas kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal:

1. Põhiseaduskomisjoni menetletud kohtuhaldusreformi eelnõu2 teise lugemise katkestamise ning eelnõule

kiirkorras kohtukorralduslike sätete lisamisega kohtukorralduse eelnõu tekitamine rikub õigusloome head tava.

Eelnõu ei sisalda rakendussätteid ning eelnõu rakendamiseks vajalikud digilahendused puuduvad.

2. Eelnõu on põhiseadusega vastuolus ning ohustab õigusemõistmise sõltumatust.

3. Eelnõu tõstatab rea probleeme, mille lahenduseks on väidetavalt kohtute liitmine, mis aga probleeme ei lahenda,

vaid tekitab neid juurde.

4. Kohtusüsteem ei muutu eelnõu tagajärjel kiiremaks ega efektiivsemaks. Ka ei tekita eelnõu kohtusüsteemis

kulude kokkuhoidu.

5. Eelnõu toob kaasa kohtu organisatsiooni juhtimise tsentraliseerimise, kohtuvõimu ja õigusemõistmise

koondumise Tallinna, pealinnast eemal õigusemõistmise kättesaadavuse vähenemise ning Eesti riigi julgeoleku

nõrgenemise.

6. Kohtureformi puudutav kommunikatsioon on avalikkust eksitav.

Teeme järgmised ettepanekud:

1. Lõpetada eelnõu menetlemine. Enamik kohtunikke ei ole kohtute ühendamist soovinud ning eelnõud ei toeta.

2. Viia kohtumenetluste tõhustamiseks mõeldud eelnõud (kohtumenetluste seadustike muudatused) Riigikokku.

3. Kuulutada viivitamatult välja konkursid vakantsetele kohtunike kohtadele.

4. Keskenduda kohtute infosüsteemi digilahenduste ja tehisaru arendamisele.

1 Seletuskirja lk 77 ülalt 2. lõik. 2 Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 632 SE

Teie a nr

Meie 03.12 2025 a nr 10-3/25/113-3

2

Põhjendame oma seisukohta pikemalt alljärgnevalt.

I. Kohtuhaldusreformi eelnõule (632 SE) kohtukorralduslike sätete (kohtute liitmine) lisamine ja uue eelnõu

kiirkorras menetlemine rikub õigusloome head tava

Algne kohtuhaldusreformi eelnõu kutsuti ellu eesmärgiga anda valdav osa kaheksa I ja II astme kohtu haldamisega

seotud ülesannetest JDM-lt üle kohtutele, lahutades kohtute haldamise täitevvõimust. Kohtuhalduse ja teenuste

konsolideerimine kohtuhaldusteenistusse (KHT) pidi tagama kohtusüsteemi üleselt õigusemõistmise tugiteenuste

ühetaolisuse ja looma paremad eeldused nende kvaliteedi parandamiseks ning kohtute eripäradega arvestamiseks3.

KHT-sse pidi üle minema valdav osa kohtute praegusi tugiteenuseid: arhiivi-, tõlke- ja personaliteenistus, kohtute

kantselei (sekretärid-referendid), turva- ja finantsteenistus, kohtute infotelefon ning kohtuteülesed ametikohad

(andmekvaliteedi juht, andmekaitsespetsialist, kohtute IKT -koordinaator, koolitusjuht). Kohtu esimeeste

järelevalve ja juhtimise alla pidid jääma vaid õigusemõistmisega kõige lähemalt tegelevad ametikohad: kohtunikud

ja kohtujuristid.

Kohtukorralduse eelnõuga kohtute liitmise tulemusena jätkavad Eestis I ja II astmes vaid 3 kohut: Maakohus,

Halduskohus ja Ringkonnakohus. Pärast otsust liita kohtuhaldusreformi eelnõule kohtukorraldust (kohtute liitmist)

puudutavad sätted ei ole lähemalt analüüsitud, kas vaid 3 kohtu haldamiseks on vajalik luua eraldiseisva eelarvega

KHT direktori poolt juhitav mammutasutus või oleks nii juhtimis- kui majanduslikke argumente arvestades

mõistlikum jätta praegused tugiteenused 3 kohtujuhi endi juhtimise alla. Ka ei ole analüüsitud, kas vaid 3 kohtu

haldamiseks esineb vajadus 11-liikmelise kohtute haldus- ja arendusnõukogu (KHAN) järele või muudab see paari

kohtu haldamise liiga jäigaks ja kohmakaks. Vastavate analüüsideta ei ole võimalik hinnata, kuidas kohtuhaldus-

ja kohtukorraldusreform vastastikuses mõjus tööle hakkavad ning kas kahe mahuka reformi üheaegne läbiviimine

on põhjendatud. TalTechi analüüsis leitakse, et mitme struktuurimuudatuse samaaegne algatamine toob kaasa

kaalukaid riske organisatsioonide töökorralduse ja toimimise segadusse paiskamise vaatest. Kohtuorganisatsiooni

ülekoormamine samaaegsete, aga olulisi ebamäärasusi hõlmavate reformidega võib tekitada

koordinatsiooniprobleeme, ettenägematuid kulusid, teenistujates frustratsiooni ja töömotivatsiooni langust,

vastuseisu muutustele ning viia nii negatiivse avalikkuse reaktsiooni kui kohtusüsteemi legitiimsuse

vähenemiseni4.

Eelnõu on koostatud kiirustades ning selle mõjust puudutatud isikuid ja asutusi sisuliselt kaasamata.

Argumenteeritud arutelu kohtute liitmise võimalike alternatiivide üle ei ole seni toimunud, vaid kohtud on pandud

sisuliselt fakti ette, et kohtute liitmine toimub igal juhul. Esitatud kujul on eelnõu poolik. Eelnõu ei sisalda kohtute

seaduse muutmisega seotud teiste seaduste muudatusi. Seletuskirjas märgitu kohaselt valmistatakse

menetlusseadustike ja teiste seaduste muudatused ette eraldi, kuna nende vajadus ja sisu sõltuvad eelnõukohase

seaduse – eelkõige kohtute ühendamise ja kohtute haldamise korraldust käsitlevate muudatuste kohta

kooskõlastusringil saadud tagasisidest ja lõplikutest valikutest. Iseenesest ei oleks see probleem, sest õigusloome

praktikas on mitmeid näiteid selle kohta, et eraldi eelnõudena menetletakse n-ö peamise seaduse ja selle peamise

seaduse rakendamise seaduse eelnõusid, kusjuures rakendusseadus võidakse vastu võtta ka pärast peamist seadust.

Sellisel juhul on aga reeglina n-ö peamise seaduse jõustumise tingimusena sätestatud, et seadus jõustub eraldi

rakendusseaduses sätestatud ajal (nt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 759, korrakaitseseaduse § 84). Käesoleval

juhul see aga nii ei ole. Kohtukorraldusreformi eelnõu jõustub kindlal kuupäeval 01.01.2027, osaliselt ka juba

01.05.2026, mitte eraldi rakendusseaduses ettenähtud ajal.

Eesti õigusloomepraktikas on siiski teada ka üks näide, kus n-ö peamine seadus võeti vastu ilma vajalike

muudatusteta teistes seadustes, aga tavapärase jõustumise tingimuse asemel (rakendusseaduses ettenähtud ajal)

nähti selles ette seaduse jõustumine kindlal kuupäeval „koos rakendusaktidega“ (kooseluseaduse § 26).

Teadaolevalt tekitas selline praktika suure segaduse esmalt küsimuses, kas KooS kehtib ning seejärel, kuidas

kohaldada seda seadust nendes valdkondades, milles vajalikud muudatused olid tegemata. Seadusandjal õnnestus

segadus kõrvaldada alles 2023. aastal, kui võeti vastu nn abieluvõrdsuse seadus. Kohtute seaduse muutmise

eelnõuga soovitakse ilmselt kooseluseaduse „edulugu“ korrata. Kuigi praeguse eelnõu puhul kehtib (erinevalt

KooS vastuvõtmisest) mõlema seaduse vastuvõtmisele sama häälteenamuse nõue (51 häält), ei taga ühe seaduse

vastuvõtmine siiski kuidagi seda, et ka teine seadus saab vastu võetud. Seega soovib eelnõu algataja panna

seadusandja ühe seaduse vastuvõtmisega sundseisu, kus teise seaduse vastu võtmata jätmisega tekiks Eesti

õiguskorras oluline segadus. Sellise olukorra teadlikku tekitamist ei saa pidada põhiseaduspäraseks. Ka märgime,

et kuigi eelnõu on plaanitud rakenduma juba 2027. a jaanuaris, ei ole veel olemas kohtuasju „paindlikult“ üle riigi

jagavat infosüsteemi. Selgusetuks jääb, kas selle loomise võimalike kuludega5 on 2026. a riigieelarves arvestatud.

3 Vt ka eelnõu seletuskirja lk 84-85. 4 TalTech „Kohtuasutuste ühendamine ja juhtimise ümberkorraldamine.“ 2025, lk 15. 5 PwCA analüüsi (lk 24) kohaselt on IT-süsteemide arendamisega seotud ühekordsed kulud ca 0,5 milj eurot.

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Nõustuda võib ettevõtja Meelis Niinepuu6 arvamusega, et „kui kohtuasjade jagamisel hakatakse järgima kõiki

seletuskirjas lubatud kriteeriumeid – kohtunike tööjaotusplaan, spetsialiseerumine ja ühtlane koormus, suuliste

istungite või isiklike ärakuulamiste vajadus, tarbetu sõitmise ja ajakulu vältimine ning ka juhuslikkus –, siis saab

see olema päris kaelamurdev dünaamiline juhtimisülesanne“.

II. Eelnõu on vastuolus põhiseaduses kohtute organisatsiooni, õigusemõistmise sõltumatust ning

õigusemõistmisele juurdepääsu puudutavate sätetega

Vastuolu põhiseaduse §-ga 148

Eelnõu on suure tõenäosusega põhiseadusvastane. Põhiseaduse § 148 järgi koosneb kohtusüsteem: 1) maa- ja

linnakohtutest ning halduskohtutest; 2) ringkonnakohtutest; 3) Riigikohtust. 2024. a novembris Riigikohtu

tellimusel koostatud dr iur J. Jäätma analüüs7 toetab tõlgendust, et kohtute liitmine ei ole põhiseaduspärane, sest

põhiseaduses on keeld luua ühte maa-, ühte haldus- ja ühte ringkonnakohut. Põhiseaduse viidatud säte näeb ette

organitegarantii, mida pole võimalik ilma põhiseadust muutmata seadusandjal seaduse tasemel muuta. Ka

Riigikohtu kohtunike enamus, 17 kohtunikku, on tõstatanud kohtute liitmise põhiseadusega kooskõla küsimuse,

leides, et põhiseaduses maa-, haldus- ja ringkonnakohtute puhul kasutatud mitmuse vorm ning viide

kohturingkondadele ei pruugi olla vaid grammatilised ja õigusajaloolised anomaaliad. Pigem viitavad need

teadlikule valikule detsentraliseeritud juhtimismudeli ja territoriaalse alluvusjaotuse kasuks. Põhiseaduse §-d 148

ja 149 peavad vastavat liiki kohtute all silmas teatava juhtimisautonoomiaga kohtuasutusi, mitte füüsilisi

kohtumaju8. Nende normidega tagatakse õigusemõistmise ühetaoline kättesaadavus (PS § 12 ja § 15) ning

õigusemõistmise sõltumatus (PS § 146 ja § 147).

Vastuolu põhiseaduse §-dega 146 ja 147

PS § 146 ja § 147 kohaselt peab kohus ja kohtunik õigusemõistmise ülesannete täitmisel olema sõltumatu. Kohtute,

sh kohtuniku sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe

põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi

põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks9. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tähendab kohtuniku sõltumatus,

et iga kohtunik peab olema vaba liigsest ja ebakohasest mõjust. Seda mitte ainult kohtusüsteemist väljastpoolt,

vaid ka seestpoolt. Sõltumatus eeldab, et kohtunikud oleksid vabad kaaskohtunike või kohtus administratiivseid

kohustusi täitvate isikute, näiteks kohtuesimehe käskudest ja survest10. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovituste järgi peavad kohtunikud oma ülesandeid täitma ilma kohtusüsteemi enda asutuste otsese või kaudse mis

tahes piiranguteta, sobimatu mõju, surve, ähvarduste või sekkumiseta.11 Veneetsia komisjoni raportis tuuakse

välja, et kui riigisiseses õiguses antakse kohtu esimehele või grupile kohtunikele õigus määrata kohtuasju üksikute

kohtunike vahel, siis see hõlmab endas kaalutlusõigust, mida võidakse kuritarvitada kohtunikele surve

avaldamiseks, koormates neid üle kohtuasjadega või määrates neile ainult vähemtähtsaid kohtuasju. Samuti on

võimalik suunata poliitiliselt tundlikke juhtumeid teatud kohtunikele ja vältida nende määramist teistele. See on

väga tõhus viis protsessi tulemuse mõjutamiseks.12

Eelnõu ((KS) §-des 91, 10, 111 lg 2 ja 361) kohaselt võetakse neljalt maakohtu kohtunikest koosnevalt üldkogult

ära pädevus otsustada igal aastal kollegiaalsel kokkuleppel, kes, mis ulatuses ja millist liiki asju lahendab ja millele

spetsialiseerub. Üle-eestilisele kohtu eestseisusele antakse ulatuslik pädevus otsustada, millist liiki asju iga

kohtunik lahendab, samuti pädevus otsustada, millises osakonnas kohtunik töötab ning määrata kohtunik tööle

mõnda ajutisse menetlusgruppi. Eelnõu võimaldab seeläbi kohustada kohtunikku arutama kohtuasju üle Eesti,

reisides kõigisse kohtumajadesse. Eelnõu sellisel kujul rikub põhiseaduse (PS) §-dest 146 ja 147 tulenevat

kohtuniku sõltumatuse nõuet. Eelnõuga kavandataval kujul kohtuasjade jagamine ei taga kohtuasjade jagamist

objektiivsete kriteeriumite alusel, vaid võimaldab seda teha meelevaldselt.

6 Meelis Niinepuu: kavaluse ajastu advokaadid ja kohtureform | Arvamus | ERR 7 J. Jäätma „Põhiseaduse § 148 lõike 1 punktide 1 ja 2 tõlgendamisest“ Tartus 25. novembril 2024, lk 14 8 „Arvamus kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise

võimaldamise jt kohtute töö efektiivsemaks muutmise ettepanekute väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta, lk 2. 9 RKPJKo 5-20-7, p 43; RKÜKp 3-3-1-59-07, p-d 32 ja 34. 10 EIK 22.12.2009, nr 24810/06, p 86: Parlov-Tkalčić vs. Horvaatia, p 86; 08.03.2012, nr 23465/03: Agrokompleks vs.

Ukraina, p 137. 11 CM/Rec(2010)12 - Recommendation of the Committee of Ministers to member states on judges: independence, efficiency

and responsibilities (Adopted by the Committee of Ministers on 17 November 2010 at the 1098th meeting of the Ministers'

Deputies) p-d 22 ja 24. 12 Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni 82 plenaaristungi 12.03.2010 Raport kohtusüsteemi sõltumatuse kohta. I osa, lk 16.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://rm.coe.int/1680700a63%20vt%20lk%2013-17.

4

Kohtuniku sõltumatust ei taga KS-i sätted, mille järgi on kohtuniku alaline teenistuskoht kohtumajas, kuhu

Riigikohtu üldkogu või kohtu esimees on ta määranud (kehtiva KS § 111 lg 1, § 191 lg 1 ning eelnõu § 231 lg 1).

Eelnõu seletuskirjas märgitakse, et sõltumata alalisest teenistuskohast menetleb iga kohtunik kohtuasju, lähtudes

oma spetsialiseerumisvaldkonnast kogu Maakohtu või kogu Halduskohtu piires (seletuskirja lk-d 12-13). Eelnõu

seletuskiri täpsustab kohtuasjade jagamist kirjeldades, et esmalt määratakse kohtunikud, kelle vahel saab

vastavasse õigusvaldkonda kuuluvat vaidlust jagada, seejärel võetakse arvesse nende kohtunike töökoormust,

seejärel hinnatakse vajadust lahendada asi konkreetses kohtumajas ning lõpuks jagatakse kohtuasi valikusse jäänud

kohtunike vahel juhuslikkuse põhimõtte järgi (seletuskirja lk 7). Eelnõu seletuskiri ei selgita, mida pidada silmas

„kohtuniku töökoormuse“ all – kohtunikule jagatud kohtuasjade arvu, koormuspunkte, lahendatud kohtuasjade

menetlustähtaegu või (vanade) kohtuasjade jääki. Kohtuniku teenistuskohta kohtuasjade jagamise põhimõtete seas

märgitud ei ole. Kahe kohtumajaga ringkonnakohtus, kus kohtunikud lahendavad kohtuasju üldjuhul kollegiaalselt

kolme kohtunikuga koosseisudes, ei ole kolleegiumide ja kohtukoosseisude kohtuniku teenistuskoha järgi

Tallinnas ja Tartus hoidmine aga üldse mõeldav. Sellele järeldusele on jõudnud ka eelnõu autorid, lisades

eelnõusse sätte, mille kohaselt ei või ringkonnakohtu kohtunik keelduda asja arutamiseks kohtumajas, mis ei ole

tema alaline teenistuskoht (KS § 231 lg 3). Eelnõu seletuskirjas märgitakse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusele viidates, et „sõltumatus ei ole kohtunike eelisõigus ega privileeg, vaid see teenib õigusriigi ning

õigusemõistmist taotlevate ja sellele lootvate inimeste huve“ (seletuskirja lk 13). Nõustume küll tsitaadiga, kuid

leiame, et sellega põhjendatakse kontekstist välja rebitult eelnõu sätteid, mis jätavad kohtunikud ilma nende

sõltumatust tagavatest garantiidest.

Vastuolu põhiseaduse §-ga 24

Kuigi arvamuse esitamiseks saadetud eelnõu menetlusseadustike muudatusi ei sisalda, tuleb samaliigiliste kohtute

ühendamisel kindlasti muuta ka menetlusseadustikes kohtualluvust puudutavaid sätteid, senisel kujul tuleb need

sätted ilmselt kehtetuks tunnistada. Leiame, et lahendus, kus asja kohtualluvus ei ole määratud seadusega, vaid

ühendkohtu tööjaotusplaaniga, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 1 mõttega, mille kohaselt ei tohi kedagi tema vaba tahte

vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. PS § 24 lõike 1 eesmärgiks on tagada

kohtuasja läbivaatamine menetlusosaliste lähedal, samuti et kohtuasja lahendamise koht on menetlusosalistele

ettenähtav ja kohtuasi ei satu lahendamiseks kohta, kus inimesel tuleb menetluses osalemiseks valida

elektrooniliste kanalite või reisimisega kaasnevate kulude, sh ajakulu vahel. Oluliseks on peetud säilitada

kohtualluvuse määramist territoriaalsel printsiibil. Praegune kohtute organisatsiooniline jagunemine neljaks

maakohtuks, kaheks halduskohtuks ja kaheks ringkonnakohtuks on selle eesmärgi saavutamise seisukohalt juba

piiripealne, kuna iga kohtu (v.a. Harju Maakohtu) tööpiirkond hõlmab suurt osa Eesti territooriumist.

Eelnõu seletuskirjas (lk 7) mööndakse PS §-st 24 tuleneva kohtualluvuse muutmatuse nõude võimalikku rikkumist

juhul, kui kohtuasi suunata teise kohtusse lahendamiseks kohtualluvust muutmata, s.o jagada kohtuasju

üleriigiliselt praeguste kohtuasutuste vahel. Seletuskirja järgi: „[k]ui asi on jagatud õigele kohtule, siis

menetlusosaline peab saama eeldada, et asja lahendab mitte ainult asja saanud kohus, vaid ka sellesse kohtusse

nimetatud kohtunik.“ Täiesti arusaamatult on aga järgnevalt välja pakutud, et vastuolu põhiseadusega lakkab

olemast, kui kaotada kohtud, mille järgi kohtualluvus on seni määratud. Selliselt kaotaks PS § 24 lg 1 üldse oma

tähenduse. Eelnõu kohaselt on edaspidi võimalik kohtul enda sisemiste reeglite kaudu otsustada, kus konkreetset

kohtuasja lahendatakse. Kohtu tööjaotusplaani kinnitab kohtu eestseisus (eelnõu § 1 p 53).

Sellise lahenduse küsitavust on otseselt esile toonud I astme kohtunike spetsialiseerumise analüüs. Kuna PS § 24

lg 1 kohaselt tuleb kohtualluvust puudutavad küsimused otsustada seadusega, siis ei saa kohtualluvust puudutavaid

küsimusi lahendada kohtusüsteem ise (nt tööjaotusplaani alusel)13. Keelatud on jätta otsust selle kohta, kus

konkreetset kohtuasja lahendama hakatakse, kohtu siseasjaks. Menetlusosalist ei kaitse siinjuures kuigivõrd

põhimõte, et asjade jaotamisel arvestatakse vajadust korraldada asjades suulisi istungeid või isiku ärakuulamisi

ning välditakse kohtu ja menetlusosaliste tarbetut sõidukulu (eelnõu § 1 p 57). Tööjaotusplaani koostamisel ei pea

järgima praeguse territoriaalse kohtualluvuse reeglit ning sättes loetletud asjaolude arvestamine ei välista, et

otstarbekuse kaalutlusel suunatakse asi siiski lahendamiseks menetlusosalise elu- või asukohast kaugel asuvasse

kohtumajja. Seega antakse kohtuasja lahendamise koha määramine kohtuasutuse juhtorgani pädevusse, mis PS §

24 lg 1 kohaselt ei ole lubatud, kuna küsimuse peab otsustama seadusandja. Lisaks toob selline korraldus varem

või hiljem kaasa õigusemõistmise kättesaadavuse vähenemise, kui tavapäraselt menetlusosalise isiklikul osavõtul

kohtuistungil lahendatavad kohtuasjad suunatakse lahendamisele Eesti teise piirkonda.

Kaudselt mõjutab kohtuasjade lahendamise geograafilist jaotust ka kohtunike arvuline jagunemine kohtumajade

13 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, Tartu 2025, lk 5.

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

vahel. See on jäänud kohtuorganisatsiooni siseküsimuseks, mille üle otsustab KHAN (eelnõu § 1 p 72). Olukorras,

kus KHAN ei anna oma otsuste kohta aru seadusandlikule ega täitevvõimule, ei saa seadusandja kohtute tegevust

suunata ega vältida õigusemõistmise koondumist keskustesse ja sisulist lakkamist seaduses nimetatud väiksemates

kohtumajades. PS § 24 lg-t 1 tuleb seetõttu mõista nii, et lisaks kohtualluvuse muutmatuse reegli sätestamisele

nõuab põhiseadus ka kohtu organisatsioonilist korraldamist viisil, mis tagab kohtute territoriaalse tööjaotuse ja

selle muutmise üksnes seadusandja poolt konkreetset liiki asjade kohta seadusena vormistatud otsustusena.

III. Kohtute liitmine ei lahenda eelnõus märgitud probleeme

Eelnõu eesmärkideks on kohtunike laialdasem spetsialiseerumine, töökoormuse, menetlustähtaegade ja

kohtupraktika ühtlustamine, ressursside ühendamine, menetlusosaliste võrdsem kohtlemine ning kohtunike

järelevalve ja distsiplinaarvastutuse tõhustamine.

Suurem spetsialiseerumine ja kohtupraktika ühtlustamine

Kohtute liitmine võimaldab väidetavalt laialdasemalt spetsialiseeruda, kohtupraktikat ühtlustada ja menetlust

kiirendada. Samas ei kinnita 2024. a statistika probleeme kohtulahendite kvaliteedis. 2024. aastal kaevati

ringkonnakohtutesse keskmiselt iga 3-s haldusasi, iga 10-s süüteoasi ja iga 20-s tsiviilasi. Edasikaevatud asjadest

tühistas ringkonnakohus osaliselt või täielikult vaid paar protsenti lahenditest14. Euroopa Liidu õigusemõistmise

võrdlustabelis „2025 EU Justice Scoreboard“15 on Eesti kolm kohtuastet tsiviil- ja majandusasjade lahendamise

kiiruses viiendal ning haldusasjade lahendamise kiiruses kolmandal kohal, seega tabeli eesotsas.

Ka on kohtunike spetsialiseerumise küsimusega alles hiljaaegu, 01.05.2023 jõustunud kohtute seaduse muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega16 tegeletud. Vaid kahe aasta taguse seadusemuudatuse

üheks olulisemaks eesmärgiks oli kohtunike spetsialiseerumine haldus-, tsiviil- või süüteovaldkonnale. Igasse

maakohtusse tuli luua vähemalt üks tsiviilosakond ja üks süüteoosakond, mida kumbagi juhib osakonnajuhataja.

Täiendavate valdkonnasiseste osakondade loomise üle otsustamise õigus jäi kohtu üldkogule.17 Hiljutise reformi

tulemusena on igas kohtus vähemalt kaks, Pärnu ja Tartu maakohtutes vastavalt 4 ja 3 osakonda. Iga osakond

spetsialiseerub omas valdkonnas vastava kohtu alluvusse saabuvate kohtuasjade lahendamisele. Seejuures

kasutavad kohtunikud pea kõigis kohtutes ka võimalust osakonna siseselt veelgi kitsamalt spetsialiseeruda ilma,

et seadus neid selleks kohustaks. Selgusetuks jääb, miks kahe aasta tagusest reformist kohtunike spetsialiseerumise

vaates enam ei piisa. Mingit analüüsi reformi mõjude kohta tehtud ei ole.

Kuigi spetsialiseerumisel on kindlasti oma positiivseid mõjusid, ei tohiks unustada ka liigse spetsialiseerumise

negatiivset poolt. Eelnõu ettevalmistamisel telliti mitmeid analüüse, mille järeldused ei toeta eelnõu seletuskirjas

esitatud väiteid. TalTechi analüüsis leitakse, et spetsialiseerumine vähendab kohtunike kui ressursi kasutamise

paindlikkust18. TÜ analüüsis selgitatakse, et päevast päeva samasuguseid asju lahendavad kohtunikud ei suuda

enam näha „suurt pilti“, kinnistudes enda kitsasse arusaama. Selliselt võib kohtunik kaotada võime tunda ära enda

lahendatavas kaasuses sisalduva valdkondliku probleemi seoseid teiste õigusvaldkondadega19.

TÜ spetsialiseerumise analüüs kinnitab, et kohtunike tööjaotus ja valdkondlik spetsialiseerumine on juba praegu

tõhus viis töökoormuse tasakaalustamiseks. Kohtute ühendamine üheks maakohtuks kaotaks võimaluse

kohapõhiselt korraldada kohtunike spetsialiseerumist vastavalt menetlusstatistikale ning vähendaks

õigusemõistmise kättesaadavust piirkondades. TÜ rõhutab, et kohtuorganisatsiooniline spetsialiseerumine eeldab

mitut kohtuasutust samal astmel – ühe kohtu mudelis muutuks see võimatuks. Üleriigilise kohtukorraldusega

kaasneks täiendavaid kulusid ja kaugem ligipääs õigusemõistmisele, eriti väiksemates piirkondades. Kohtuasjade

koondamine ühte kohtusse piiraks õigusabi kättesaadavust ning suurendaks menetluskulusid menetlusosalistele.

TÜ soovitab tugevdada spetsialiseerumist tööjaotuslike lahenduste kaudu olemasolevas süsteemis, mitte

struktuurimuudatuse teel.

Leiame, et Eestile kui väikeriigile on ohtlik tekitada üle vabariigi vaid mõned konkreetsele õigusvaidlusele

spetsialiseerunud kohtunikud, kes omandavad vastavas valdkonnas toimuva õigusliku diskussiooni korral nn

14 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel - Kohtute

aastaraamat 15 2025 EU Justice Scoreboard | European Commission, lk 9-10. 16 RT I, 01.03.2023, 1. 17 Eelnõu - Riigikogu, 633 SE, lk 5-6. 18 Taro, K., Randma-Liiv, T., Sarapuu, K. Arvamus „Kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse

nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks“

väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud kohtuasutuste juhtimise kohta. TalTech 2025, lk 21. 19 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, Tartu 2025, lk 10.

6

tõemonopoli. Mida väiksem on asju lahendavate isikute ring, seda suurem on oht, et takerdutakse konkreetsete

kohtunike arusaamadest lähtuvatesse lahendustesse, mis kokkuvõttes võib halvendada kohtulahendite kvaliteeti ja

õiguse arengut selle valdkonna asjades. Samamoodi võimenduvad ühe inimese tehtud vead sarnaste lahendite

puhul. Ka on väga kitsale valdkonnale spetsialiseerunud kohtunike süsteemist väljumisel keeruline neid piisavalt

kiiresti asendada. Ära ei tohi unustada ka seda, et kui teatud liiki asjadega tegeleb üle vabariigi vaid väike arv

kohtunikke, siis on nende mõjutamisvõimalused, ükskõik kelle poolt ja millisel viisil, märksa avaramad.

Hetkel on kitsam spetsialiseerumine valdkonna sees vabatahtlik. Eelnõu seletuskirjas tuuakse kohtunike

vabatahtliku spetsialiseerumise negatiivsete kõrvalmõjudena esile esimese astme kohtute kehtivatest

tööjaotusplaanidest nähtuva süsteemse lähenemise puudumist spetsialiseerumisele (lk 11). Oleme seisukohal, et

kohtunike kitsam spetsialiseerumine väljaspool seadustes etteantud raame saab reeglina olla ainult vabatahtlik.

Ühendatud organisatsiooni jäik, ühetaoline ja „süsteemne“ lähenemine spetsialiseerumisele ei aita tõsta kohtunike

ega kohtuametnike tööga rahulolu ega motivatsiooni ning võib kaasa tuua hoopis menetlustähtaegade pikenemise.

Ka ei suurenda see kohtunikuameti atraktiivsust.

Eelnõuga soovitakse soodustada üleriigiliste valdkonnapõhiste osakondade loomist. Hetkel on kuues maakohtus

kokku 10 osakonda. Eelnõuga kohtud liidetakse ning luuakse ühinenud maakohtus 4 üleriigilist osakonda:

süüteoasjade osakond, tsiviilasjade üldosakond, perekonna- ja eestkoste asjade osakond ning maksejõuetuse ja

ühinguõiguse asjade osakond. Seadusemuudatuse tulemusena osakondade arv vabariigis mitte ei suurene, vaid

väheneb. Maakohtute senised osakonnad on jõudnud alates eelmisest kohtute seaduse muudatusest 2023. aastal

töötada vaid ca 2 aastat. Selgusetuks jääb, mis on praegustest kordades suuremate ülevabariigiliste osakondade

töö eelis praeguste osakondadega võrreldes. Ilmselgelt on suuremate osakondade nõupidamisi osalejate suurema

arvu tõttu keerulisem korraldada, suhtlemine saab toimuda reeglina vaid veebis ning muutub senisest ilmselt

oluliselt formaalsemaks, ka ei saa sellisel osakonnal olla ühe nõupidamise raames piisavalt aega kõigi osalejate

murede või probleemide ärakuulamiseks. Sama kehtib kahe ringkonnakohtu 6 kolleegiumi asendamisel ühendatud

ringkonnakohtu 3 kolleegiumiga.

Samas toimuvad ka praegu kohtuteülesed ümarlauad, kus sama valdkonna kohtunikud arutavad ühiselt üldisemaid

õiguse tõlgendamise ja kohaldamise probleeme. Seejuures ei saa ümarlaua- ega osakonna aruteludest tekkida

kohtunikule kohustust tõlgendada õigust konkreetsel viisil. Iga kohtunik on õigust mõistes sõltumatu. Ka

spetsialiseerunud kohtunikud võivad jääda õiguse kohaldamisel eriarvamusele. Endine Riigikohtu esimees

P. Pikamäe on avaldanud, et I ja II astme kohtute ülesanne on „asi ära lahendada“, kohtupraktika ühtlustamise

kohustus on seadusega pandud Riigikohtule. Sellega võib nõustuda, vastasel korral puuduks Riigikohtu järgi

vajadus. Seega ei saa eelnõu eesmärgiks seada ka üle riigi I ja II astme kohtute kohtupraktika ühtlustamist.

Eelnõu seletuskirjas tuuakse esile, et Harju Maakohtu 2023. aastal lahendatud tsiviilasjade menetlusaja analüüs

näitas, et eelkõige kahele kuni kolmele valdkonnale spetsialiseerunud kohtunikud menetlevad asju kiiremini (lk

12). Samas tuuakse paradoksaalselt kohtute ühendamist toetava ebavõrdsuse ilminguna esile, et Harju maakohtu

tööjaotusplaani põhjal on tsiviilvaldkonna kohtunikel võimalik spetsialiseeruda 22 valdkonna kaupa, kuid

väikestes maakohtutes vaid kuni 6 või 7 valdkonna kaupa. Kahe halduskohtu piires on

spetsialiseerumisvaldkondade arv vastavalt 6 ja 18 kitsamat valdkonda (lk 11). Ilmselt ei spetsialiseeru ükski

kohtunik Harju maakohtus korraga 22 valdkonnale – see tähendaks tegelikult spetsialiseerumise puudumist. Seega

soovitakse eelnõuga põhjendada kohtute liitmist väiksemate kohtute kohtunike vähese võimalusega valida

erinevate spetsialiseerumisvaldkondade vahel. Leiame, et see on kunstlikult konstrueeritud probleem, mille kohta

ei ole kohtunikkonna seas ühtegi uuringut läbi viidud. Konkreetsesse kohtusse kandideerinud ja sinna ametisse

nimetatud kohtunikul ei ole põhiõigust nõuda, et ta peaks saama spetsialiseeruda nimelt neile kahte või kolme liiki

kohtuasjadele, mida sellesse kohtusse ei saabu. Isiklikust ambitsioonist tulenevaid spetsialiseerumissoove saab

lahendada ka teisiti kui kohtute liitmisega – kohtuniku lähetamise või üleviimisega teise kohtusse. Samas tuleb

kõik kohtusse saabuvad asjad ära lahendada. Seega ei ole võimalik jagada igale kohtunikule vaid teda huvitavaid

kohtuasju. Ka spetsialiseerumise korral tuleb ära lahendada need kohtuasjad, mis huvitavad ei ole.

Kokkuvõtlikult leiame, et spetsialiseerumine ja väidetav kohtupraktika ühtlustamise vajadus ei ole probleemid,

mida tuleks ja saaks kohtute liitmisega, sh ülevabariigiliste osakondade tekitamisega lahendada.

Eri piirkondade kohtunike töökoormuse ühtlustamine

Eelnõu seletuskirjast ei nähtu olulist ebavõrdsust kohtute menetlusandmetes. Nii ei kinnita menetlusandmed, et

kohtunikud olnuks 2024. aastal oluliselt erinevalt koormatud, erinevused on pigem marginaalsed20. Seletuskirja

20 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel - Kohtute

aastaraamat

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

lk-l 10 kirjeldatud keskmiste menetlustähtaegade erinevus ei ole drastiline. 134-päevane tähtaeg Harju Maakohtus

ei ole ka ebamõistlikult pikk, ammugi mitte Eesti keskmine, milleks on 123 päeva. Maakohtute liitmisel kujuneks

praeguse koormuse ja ressursi juures keskmiseks samuti ilmselt mitte vähem kui 120 päeva. Nõustuda võib

J. Jäätma mõttega21: probleem ei ole selles, et mingis Eesti piirkonnas oleksid kohtunikud alakoormatud ja seda

tuleks lahendada ühe kohtu loomisega. Küsimus on selles, kui palju ressurssi riik kohtusüsteemi panustab. Asjade

üleriigiline jagamine ülekoormatud kohtunike vahel ei too kaasa teise piirkonna kohtuniku koormuse vähenemist

ega menetlusaegade kiirenemist. Kohtuasju saabub kohtusse jätkuvalt sama palju ja asju lahendab sama arv

kohtunikke.

Puuduvad andmed, et kohtutes oleks viimastel aastatel tekkinud ka tõsine probleem korrakohase

õigusemõistmisega. 2024. aastal esitati Tartu Ringkonnakohtu esimehele tema tööpiirkonna I ja II astme kohtu

kohtunike peale kokku 10 kaebust, vaid kahes kaevati menetlustoiminguga viivitamist ning ühelgi juhul ei olnud

alust kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse alustamiseks. Ka on viimase 10 aasta jooksul Riigikohtus asuvale

distsiplinaarkolleegiumile esitatud süüdistuste arv jäänud igas aastas vahemikku ühest kolmeni22.

Kohtumenetluste kiirust mõjutab ka see, et kohtuasjade arv on nii erinevate menetlusliikide lõikes kui ka ühe

menetlusliigi sees pidevas muutumises. Kohtunike töökoormused ei ole juba praegu üheski kohtus, ka mitte sama

osakonna või kolleegiumi piires täpselt võrdsed. Seega ei saa ühegi „ühe kohtu“ näite puhul väita, et asjade

lahendamine ühes kohtus muudaks menetlusosalise jaoks menetlusajad võrdsemaks. Siinkohal tuleb meelde

tuletada, et kohtu esimehel on hoovad ühe kohtu sees kohtumenetluste ühtlustamiseks. Kohtute seaduse § 45 lg

1.1 p-de 3 ja 4 järgi võib kohtu esimees kohtunike vahel kohtuasju ümber jaotada, kaldudes erandjuhul kõrvale ka

tööjaotusplaanist, arvestades kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike erinevat tööga

koormatust.

Kohtunike menetlusaegu ei mõjuta ainult asjade arv või raskus, vaid ka vajadus pidada istungit või kuulata isik

ära teises kohtumajas, asutuses või isiku kodus. 2024. aastal sai üleriigilises võrdluses näiteks kõige enam

tsiviilasju lahendamiseks Tartu maakohtu kohtunik, töökoormuspunktide järgi oli enim koormatud Harju

maakohtu kohtunik, kuid keskmine menetlusaeg oli suurim hoopis Pärnu maakohtu kohtunikul23. See võib olla

seletatav asjaoluga, et Pärnu maakohtu kohtunik kulutas erinevalt Harju ja Tartu maakohtu kohtunikust enam aega

erinevate kohtumajade/linnade24 vahel reisimisele. Seega ei saa kohtunike keskmine menetlusaeg, mis kohtusse

pöördujaid enim mõjutab, sõltuda vaid asjade arvust või koormuspunktidest, vaid ka asja lahendamise eesmärgil

läbi sõidetud kilomeetritest ning keskmine menetlusaeg ei saa olla kohtunike vahel kunagi täiesti võrdne ka ühes

liidetud kohtus.

Kohtutes on juba täna loodud tasakaalustusmehhanismid, nt võimalus koormusi teatud kirjalikus menetluses

lahendatavate asjadega võrdsustada, ka on nimetatud uusi kohtunikke ametisse enam koormatud osakonda või

kolleegiumi. Kohtunike koormust vähendavad kindlasti ka menetlusseadustikke tõhustavad muudatused ja

väljatöötamisel digilahendused. Neisse kõigisse on kohtunikud enda mõtete ja ettepanekutega aktiivselt

panustanud. Justiits- ja Digiministeeriumis ootavad Riigikogusse saatmist halduskohtumenetluse seadustiku

muudatused, mis näevad ette vangi- ja hankeasjade halduskohtute ülese jagamise. Kokkuvõtlikult on ülimalt

kaheldav, et kohtute liitmine aitaks praegusest paremini ka menetlusaegu üle vabariigi ühtlustada.

Kohtunike tõhusam järelevalve, ressursside ühendamine ja menetlusosaliste võrdsem kohtlemine

Eelnõu seab eesmärgiks kohtunike järelevalve ja distsiplinaarmenetluste tõhustamise. Leiame, et kohtunike

järelevalvet ja distsiplinaarmenetlusi ei aita kuidagi tõhustada 8 kohtuesimehe asendamine 3 kohtuesimehega, 10

senise maakohtute osakonnajuhataja asendamine 4 osakonnajuhatajaga ning ringkonnakohtute 6 senise

kolleegiumi esimehe asendamine 3 kolleegiumi esimehega. Arusaamatuks jääb, kust võtab ühe suure kohtu

esimees ressursi kohtunike üle senises mahus järelevalve tegemiseks. Eelnõu ei näe selleks ette ka eraldiseisvat

järelevalveüksust. Eelnõu seega pigem ressursi vähenemise tõttu nõrgestab, mitte ei tõhusta kohtunike üle

järelevalve teostamist. Arusaamatuks jääb eesmärk ühendada kogu kohtusüsteemis olev ressurss. Eelnõu

seletuskirjast ei nähtu, milliseid probleeme lahendaks praegu erinevate kohtute käsutuses oleva ressursi

koondamine ühendatud kohtute kolme esimehe kätte ning mis on tagatiseks, et ressurssi kasutatakse võrdselt üle

vabariigi õigusemõistmise hüvanguks. Kui probleemina nähakse ressursi praegust jaotust kohtute vahel, siis sellest

21 Janar Jäätma: veel kord sellest, kas Eestile on kombeks üks kohus korraga | Arvamus | ERR 22 Ülevaade kohtunike distsiplinaarkolleegiumi praktikast 2024. aastal - Kohtute aastaraamat 23 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel - Kohtute aastaraamat 24 Pärnu Maakohtul asuvad kohtumajad kohtutest kõige hajusamalt: Pärnus, Raplas, Paides, Haapsalus, Kuressaares ja Kärdlas.

8

tingitud kohtute vahelised erisused kõrvaldaks kohtuhalduse reform ja kohtuhaldusteenistuse loomine.

Eelnõu seab eesmärgiks ka kohtumenetluses osalejate parema võrdse kohtlemise. On kaheldav, kas Võrumaa

talunik soovib, et tema kohalikust kogukonnast võrsunud kohtuasja arutaks Harju maakohtu kohtunik, kes

kohalikke olusid ei tunne, nagu on kaheldav ka see, kas Tallinna ärimees soovib, et tema pealinna-keskset

kohtuasja arutab Valga linnas elav ja töötav kohtunik. Seega ei saa „võrdne kohtlemine“ olla eesmärk omaette.

Eelnõu reklaamib samaliigiliste kohtute ühendamist ka kui inimeste võimalust pöörduda kohtusse üle Eesti.

Märgime, et ka praegu võib inimene saata või esitada hagi või kaebuse ükskõik millise Eestis tegutseva kohtu

kätte, kes toimetab selle vastavalt kohtualluvusele arutamiseks õigele kohtule.

Seega on eelnõus püstitatud pseudoprobleeme ja -eesmärke, põhjendamaks kohtute liitmise vajadust. Ei ole alust

arvata, et muudatus juhtimises iseenesest tõstaks lahendite kvaliteeti, ühtlustaks menetlustähtaegu või

menetluspraktikat, tooks kaasa tõhusama järelevalve või tagaks menetlusosaliste võrdsema kohtlemise.

IV. Kohtud ei muutu eelnõu tagajärjel kiiremaks ega efektiivsemaks, ka ei too eelnõu kaasa kohtusüsteemi

kulude kokkuhoidu

Eelnõu lähtekohaks on veendumus, nagu tooks „üks kohus“ iseenesest kaasa kiiruse, efektiivsuse ja kvaliteedi,

ning kulude kokkuhoiu. Ükski eelnõu ettevalmistamise käigus tellitud ja koostatud analüüs seda ei kinnita.

PricewaterhouseCoopersi (PwC) analüüsi25 hinnangul ei too kohtute ühendamine kaasa rahalist kokkuhoidu.

Puudub selge juhtimis- ja töökorralduse visioon, infosüsteemid ei toeta muudatusi ning ametikohtade analüüs on

tegemata. Rakendusaeg on ebarealistlik ja töökoormuse põhimõtted ebaselged, mis võib põhjustada

personalivoolavust ja motivatsioonilangust. PwC soovitab reformi mitte rakendada enne, kui on läbi viidud

põhjalik juhtimis- ja infosüsteemide ärianalüüs ning tagatud kohtute toimimise stabiilsus.

Samas ei võta ülalviidatud analüüs arvesse kohtunike lähetuskulusid (transpordi- ja ööbimiskulud), mis tekivad

kohtuasja arutamisest teenistuskohaks mitte olevas kohtumajas. Nii näeb eelnõuga kavandatud kohtute seaduse

§ 231 lõige 4 ette, et kui ringkonnakohtunik arutab asja kohtumajas, mis ei ole tema alaline teenistuskoht,

hüvitatakse talle sõidu- ja majutuskulud, samuti muud lähetuskulud avaliku teenistuse seaduse § 44 lõike 5 alusel

kehtestatud tingimustel ja korras. Analoogsed sätted kehtivad juba praegu ka maa- ja halduskohtunikule26. Samas

tuleb arvesse võtta, et kuna maa- ja halduskohtute senised tööpiirkonnad kaovad, saab iga kohtu tööpiirkonnaks

Eesti Vabariik ning arvestada tuleb sõitudega terve vabariigi piires. Kui sõitma peab kogu ringkonnakohtu

kohtukoosseis, tuleb kulud korrutada kolmega.

TalTechi juhtimisanalüüsis27 leitakse, et erinevates riikides läbiviidud uuringud näitavad väga marginaalset

produktiivsuse kasvu (kuni 5%) või ka produktiivsuse kahanemist kohtute horisontaalse liitmise puhul lühiajalises

perspektiivis. Suurem osa Euroopa riikides tehtud teadusuuringuid jõuavad järeldusele, et põhimõtteliselt ei

mõjuta kohtute horisontaalne liitmine kohtusüsteemi produktiivsust ega kuluefektiivsust. California kohtute

liitmise analüüs näitab hoopis seda, et kohtute konsolideerimise tulemusena tõusid kohtute kulud märkimisväärselt

(31%). Rootsi puhul on leitud, et kohtute liitmine produktiivsusele mõju ei avaldanud, Hollandi puhul leiti, et

liitmiste pikaajaline mõju produktiivsusele oli negatiivne.

TalTechi Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht K. Taro on veendumusel, et

mastaabisäästu teooria kohtute puhul ei tööta, kuna kulude struktuuris on väga suur osakaal personalikuludel.

Tööjõumahukate organisatsioonide kokkuhoiukohtade potentsiaal on kohtute liitmisel ülimalt väike. Lühiajalises

perspektiivis näitavad kohtute horisontaalse liitmise uuringud marginaalset produktiivsuse kasvu või ka

kahanemist (kuni viis protsenti). Kuid pikaajaliselt positiivset mõju ei ole järeldatud või see mõju on olnud

negatiivne. Mõned teadusuuringud leiavad hoopis, et kohtute tõhususe suurendamiseks tuleks suuremad kohtud

tükeldada väiksemateks, sest väiksemates kohtutes on madalamad administreerimis- ja juhtimiskulud,

minimeeritakse tsentraalseid juhtimis- ja koordineerimisvigasid ning juhtkonna ja kohtunike otsene operatiivne

suhtlus võimaldab enam paindlikkust. Kuna tõhususe näitajad erinevad ka kohtuasjade liikide ja kohtuastmete

lõikes, järeldatakse ühtlasi, et standardsed juhtimisinstrumendid üle kogu kohtusüsteemi ei sobi28. Seega ei aita

kohtute liitmine kohtumenetlusi kiirendada ja kohtuid efektiivsemaks muuta, ka ei kaasne sellega kulude

kokkuhoidu, pigem võib juhtuda vastupidine. Reisimise peale kulutatud aja tõttu suudab kohtunik vähem asju

lahendada ja selle tulemusena venivad menetlused.

25 AS PricewaterhouseCoopers Advisors „Lõpparuanne. Kohtute struktuurimuudatuste finantsanalüüs“ 30.05.2025. 26 KS § 111 lg-d 2, 3; § 191 lg-d 2-3. 27 TalTech „Kohtuasutuste ühendamine ja juhtimise ümberkorraldamine.“ 2025, lk 17. 28 Külli Taro: mastaabisäästu teooria kohtute puhul ei tööta | Arvamus | ERR

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

V. Juhtimise tsentraliseerimine, kohtuvõimu ja õigusemõistmise koondumine Tallinna, õigusemõistmise

kättesaadavuse vähenemine ja Eesti julgeoleku nõrgenemine

Viimase 20 aasta jooksul on kohtunike arv suurenenud kõige enam Tallinnas Harju maakohtus (2006. a 66, 2025. a

71 kohtunikku võimalusega luua ajutiselt kuni 76 kohtuniku kohta) ning Tartu maakohtu Tartu kohtumajas

(2006. a 15 ja 2025. a 23 kohtunikku võimalusega luua ajutiselt kuni 24 kohtuniku kohta). Samas on kohtunike

arv vähenenud Pärnu Maakohtu Paide ja Kuressaare kohtumajades, Tartu Maakohtu Viljandi ja Valga

kohtumajades. Suletud on Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja, Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja, Viru

Maakohtu Kohtla-Järve kohtumaja ning Viru Ringkonnakohus. Paljudes väikestes kohtumajades käiakse vaid kord

nädalas õigust mõistmas. Mitmetes kohtumajades, kus peaksid ministri määruse järgi olema kohtunike

teenistuskohad, kohtunikke reaalselt ei viibi, sest nad on soovinud töötada / neile on kohtu esimehe vastutulekul

antud töölauad suurema kohtunike arvuga kohtumajas.

Mure, et kohtumajad on muutunud näilikuks tööl käimise kohaks, on õigustatud, kuid see ei ole praeguste

kohtujuhtide juhtimisviga, vaid 2023. a seadusemuudatustega kohtumajade juhtide kaotamise ja

osakonnajuhtidega asendamise paratamatu tagajärg. Ülevabariigiliste osakondade juhtidel on küll kohtutes

spetsialiseerumise soodustamise ja juhtimise tõhustamise vaates oma kindel koht, kuid õigusemõistmise

säilitamine väikestes kohtades ei ole nende ülesanne. Kohtumaja olemasolu ei taga seda, et seal toimuks ka

õigusemõistmine. Hetkel on kohtunike enamus jaotunud nelja suurema keskuse: Tallinna, Tartu, Jõhvi ja Pärnu

vahel. Kohtute liitmine ohustab otseselt õigusemõistmise püsimist väiksemates piirkondades ka siis, kui

kohtumajade asukohad sätestatakse seaduses, sest võib prognoosida kohtunike senisest veelgi suuremat

kontsentreerumist kohtumajja, kuhu koonduvad juhid, sh kohtunike enamik. Varem või hiljem tõusetub

(pool)tühjalt seisvate kohtumajade ülalpidamise põhjendatuse küsimus. Kohtute liitmise ja seniste kohtualluvuste

kaotamise tulemusena võime paari aasta pärast seista silmitsi olukorraga, kus õigusemõistmine Eesti Vabariigis

on koondunud linna, kus asub kohtunike enamus, sh liidetud kohtu juht ning suure tõenäosusega on selleks pealinn.

Eelnõu järgi määrab ühendatud kohtu esimehe alalise teenistuskoha haldus- ja arendusnõukogu29. Kui kohtunike

praegused ministri määrusega ettenähtud teenistuskohad ei muutu30, jaguneksid kohtunikud ühinenud maakohtus

järgmiselt: Tallinna kohtumajas 71 (maksimaalselt 76) kohtunikku, Tartu kohtumajas 23 (maksimaalselt 24)

kohtunikku, Pärnu ja Narva kohtumajades kummaski 11 kohtunikku, Jõhvi kohtumajas 9 kohtunikku, Rakvere

kohtumajas 8 kohtunikku, Võru kohtumajas 5 kohtunikku, Jõgeva ja Viljandi kohtumajades 4 kohtunikku,

Haapsalu ja Rapla kohtumajades 3 kohtunikku, Kuressaare, Paide ja Valga kohtumajades 2 kohtunikku. Ühinenud

halduskohtus oleks Tallinna kohtumajas 18 kohtunikku, Tartu kohtumajas 5 kohtunikku ning Jõhvi kohtumajas 3

kohtunikku. Ühinenud ringkonnakohtu Tallinna kohtumajas oleks 30 kohtunikku ja Tartu kohtumajas 16 (kuni

aastani 2030 17) kohtunikku. Seega võib lihtsalt järeldada, et kohtunike arv saab olema nii ühinenud maa-, haldus-

kui ringkonnakohtu puhul kõige suurem Tallinnas.

On ilmne, et juhil on hõlpsam ühinenud kohut juhtida, kui tema teenistuskoht asub kõige suurema kohtunike

arvuga kohtumajas, sest seal on kohtunikke, keda juhtida, seal saab hõlpsamalt inimestega suhelda ning inimeste

arvu tõttu esineb seal eelduslikult ka rohkem probleeme, mida tuleb lahendada. Seega võib prognoosida, et KHAN

määrab tulevaste kohtujuhtide teenistuskohaks Tallinna. Juhi teenistuskoha määramine Tallinna hoiab kokku ka

sõidu- ja majutuskulusid, mida tuleks kohtujuhile lähetuskuludena hüvitada.

KS § 122 lg 1 järgi nimetab maakohtu esimees osakonna koosseisu kuuluvate kohtunike seast neljaks aastaks

osakonnajuhataja, kuulanud ära selle osakonna kohtunike arvamuse. Võib arvata, et kui juhi teenistuskohaks saab

olema Tallinna kohtumaja, eelistab ta valida ka osakonnajuhatajad endaga samast kohtumajast sama loogika järgi

nagu teda ennast valiti: sest Tallinnas on rohkem kohtunikke, keda juhtida, sinna saabub rohkem kohtuasju ning

seal on eelduslikult ka rohkem probleeme, mida lahendada. Pilt ei muutu palju, kui ühinenud ringkonnakohtu

kolleegiumid valivad kolleegiumide esimehi31 ning maakohtu üldkogu valib enda esindajaid eestseisusesse32.

Seega leiab kohtusüsteem end ilmselt väheste aastatega olukorras, kus võim ja juhtimine on kontsentreerunud

Tallinna. Kuna kohapealseid vaheastme juhte eelnõu ette ei näe, võib prognoosida ka seda, et suhtlemine juht –

kohtunik tasandil hakkab toimuma distantsilt ning peamiselt üle veebi, kui sedagi.

29 Eelnõu p-d 10, 32, 40. 30 Justiitsministri 27.10.2005. a määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning

jagunemine kohtumajade vahel“. 31 KS § 242 lg 1 järgi valivad kolleegiumi liikmed enda seast viieks aastaks kolleegiumi esimehe. 32 Eelnõu p 53: „§ 361. Kohtu eestseisus (1) Maakohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees ja käesoleva seaduse § 122

lõikes 1 nimetatud osakondade juhatajad ning kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud kaks liiget.“

10

Leiame, et võimu ja inimeste kontsentreerumine ühte/paari kohtumajja nõrgestab Eesti julgeolekut. Ühte asukohta

kontsentreerunud kohtuvõim on vaenlasele kergeks sihtmärgiks. Halva stsenaariumi korral on võimalik kohtu

juhtimine ühe tegevusega/lasuga halvata (kõik munad ühes korvis). Mitme eraldi juhiga kohtu puhul on riskid

hajutatud. Autonoomse juhtimisega kohtuasutused tagavad selle, et süsteem tervikuna saab toimida ka siis, kui

süsteemist ühe osa tegevus on mingil põhjusel pärsitud või see ära langeb.

TalTechi analüüs rõhutab, et kohtud toimivad professionaalsete organisatsioonidena, kus otsused sünnivad

kollegiaalselt. Kavandatud reform aga põhineb managerialistlikul juhtimismudelil, kus otsustusõigus koondub

vähestele juhtidele. Selline lähenemine vähendaks kohtunike osalust juhtimises, suurendaks võõrandumist ja

demotiveeriks töötajaid. Tsentraliseeritud juhtimine nõrgestaks kohtute sisemist tasakaalu ja läbipaistvust ning

ohustaks kohtuvõimu sõltumatust. TTÜ soovitab säilitada kollegiaalse või hübriidse juhtimismudeli ning

tsentraliseerida vaid tugiteenused (IT, personal, logistika). TalTechi analüüsis on leitud, et suurte ja tervet Eestit

katvate kohtuorganisatsioonide loomisega kasvab tunduvalt surve juhtimisotsuste tsentraliseerimiseks ja

standardiseerimiseks. Tsentraalsele juhtimisele allutatud struktuur on ka oluliselt vastuvõtlikum potentsiaalsele

politiseerimisele või muul viisil kallutamisele, tuues kaasa riskid kohtunike sõltumatusele33.

TÜ majandusteaduskonna analüüsis leitakse omakorda, et õigusemõistmine ei toimi isolatsioonis – see eeldab

tihedat koostööd politsei, prokuratuuri, kohalike omavalitsuste, sotsiaalhoolekande asutuste ja teiste õigussüsteemi

osapooltega. Detsentraliseeritud struktuur võimaldab arendada püsivamaid ja tugevamaid partnerlussuhteid, mis

põhinevad vastastikusel tunnetamisel ja usaldusel. Iseseisvad asutused saavad osaleda kohalikes võrgustikes ja

arendada piirkonnale spetsiifilisi koostöövorme. Autonoomsete asutustega süsteemis on võimalik õppida teineteise

kogemusest ilma, et ühe asutuse ebaõnnestunud otsus mõjutaks kogu süsteemi. Kriisikindluse seisukohast

võimaldavad autonoomsed asutused ka riskide hajutamist. Kui üks asutus satub kriisi – olgu selleks

küberturbeintsidendid, personalipuudus või juhtimisprobleemid – ei mõjuta see otseselt teiste asutuste

toimepidevust. Üksuste suurem autonoomia annab juhtimisvabaduse: kiire reageerimisvõime ja spetsialiseeritud

kohaliku teabe34.

Eelnõu annab eestseisusele senise üldkogu asemel laialdase otsustuspädevuse. Kohtu eestseisus kinnitab kohtunike

tööjaotusplaani, kehtestab kohtu kodukorra, otsustab ajutiste menetlusgruppide moodustamise ja täidab muid

seaduses või kohtu kodukorras ette nähtud ülesandeid. Ühinenud 26-liikmelises halduskohtus langetab selliseid

otsuseid 3 inimest, ühinenud 46-liikmelises ringkonnakohtus 4 inimest ning ühinenud 164-liikmelises maakohtus

7 inimest. Seega saab väike arv inimesi väga suure võimu, kusjuures kohaliku tasandi juhid (nt kohtumajade juhid)

või vaheastme juhid puuduvad. Leiame, et seeläbi suureneb ka oluliselt võimu kuritarvitamise oht.

PwC analüüsis loetletakse väga kõrge riskitegurina seda, et muudatustega halvendatakse senist juhtimiskorraldust.

Analüüsis leitakse, et muudatustest tingituna saab mõjutatud kohtute juhtimiskorraldus, sh vahetasandite olemus,

mille tulemusel võivad otsesed juhid jääda kohtunikest nö liialt kaugele. Muudatuse tulemusel halvenevad senised

sünergiad ja koostöö (sh isikupõhine koostöö). Samuti esineb risk, et juhtide ja mittejuhtide tasakaal muutub tõhusa

töökorralduse tagamiseks ebaoptimaalseks. Vahetasandite kadumine võib kaasa tuua ka omanikutunde/vastutuse

hajumise. Riskide maandamiseks tuleks analüüsi kohaselt kaaluda vahetasandite rollide ja vastutuste analüüsi

teostamist, tagamaks optimaalne juhtide-alluvate suhtarv, kaardistada otsustusprotsesside osapooled ning rollide

ümbermõtestamist ja vajadusel kohandamist, säilitamaks otseste juhtide ja kohtunike vaheline tõhus suhtlus ning

koostöö35.

Eelviidatud analüüside ja riskihinnangutega ei ole eelnõu koostamisel arvestatud.

VI. Kohtukorraldusreformi puudutav kommunikatsioon on avalikkust eksitav

Leiame, et kohtukorraldusreformi puudutavas kommunikatsioonis võimendatakse teadlikult kohtute praeguseid

töökoormuse probleeme, vaikides samas maha nende tekkimise tegeliku põhjuse. Kohtunike viimaste aastate

mõnevõrra suurenenud töökoormuse juures mängib olulist rolli kohtunike põlvkonnavahetus. Eesti on jõudnud

33 Arvamus „Kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise

võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks“ väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud kohtuasutuste

juhtimise kohta. TalTech 2025, lk 11. 34 Jaakson, K., Valkiainen V. „Kaalutlused professionaalsete organisatsioonide struktuuri kujundamisel“ TÜ

majandusteaduskond. Tartu, oktoober 2025, lk 8-9. 35 AS PricewaterhouseCoopers Advisors „Lõpparuanne. Kohtute struktuurimuudatuste finantsanalüüs“ 30.05.2025, lk 55.

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

ajajärku, mil on vahetumas ca 21% kohtunikkonnast36. Ka töötasid 2024. aastal mitmed kohtud, sh vabariigi

suurim, Harju maakohus, alamehitatuse tingimustes, sest algselt vabadele kohtunike kohtadele välja kuulutatud

konkurss otsustati ära jätta37. Kohtunike töökoormus suurenes oluliselt ja kohtumenetlused hakkasid venima. Ka

täna on 13 vabale kohtuniku kohale kohtusüsteemis konkursid välja kuulutamata. Kohtunike täitmata ametikohad

ei ole püsivad, vaid ajutise iseloomuga koormust mõjutavad tegurid, millest tekkinud mõjudega ei saa põhjendada

praeguse kohtukorralduse radikaalset muutmist. Kohtujuhid ei ole kohtunike suurenenud töökoormuse

lahendusena välja pakkunud uute kohtunike kohtade loomist, küll aga olemasolevate vakantsete kohtunikukohtade

täitmist.

Kuna minister on korduvalt erinevatel põhjustel kohtunike vabade kohtade täitmiseks konkursi väljakuulutamist

edasi lükanud, on tekkinud kahtlus, et praegust kohtunike põlvkonnavahetust kasutatakse teadlikult ära selleks, et

jättagi kohtutes kohtunike kohad teatud ulatuses täitmata. Iseseisvate kohtute puhul kaotaks kohus sellises

olukorras sisuliselt töövõime ehk kohtu võimekus asju lahendada halveneks märgatavalt. Liidetud kohtu puhul

oleks ühe juhi poolt kohtunikukohtade või kohtuasjade „paindliku“ liigutamise teel võimalik olukorrast vähemate

kaotustega välja tulla, kuid see oleks vastuolus kohtunike sõltumatuse põhimõtte ja põhiseaduses sätestatud

kohtualluvuse reeglitega.

Kuigi eelnõu seletuskirjas räägitakse kohtunike arvu sätestamisest eelnõus kui seadusega antud garantiist, ei saa

sellega nõustuda. Kohtunike arv sätestatakse kohtute seaduses ülem--, mitte alampiirina. Näiteks:

„Ringkonnakohtus on kuni 46 kohtunikku.“ Seega võib kohtunike kohtade täitmata jätmise tulemusena langeda

kohtunike arv printsiibis ka kasvõi 3 kohtunikuni, ning vastuolu seadusega puuduks. Märgime, et Tallinna

ringkonnakohtus on hetkel ministri määruse järgi 30 kohtunikku ning Tartu ringkonnakohtus ajutiselt kuni 2030.

aasta lõpuni 17 kohtunikku38. Seega ei arvesta eelnõu ka kohtunike arvu seaduses määramisel hetkeolukorraga,

vaid vähendab juba kohtunike arvu ühinenud ringkonnakohtus.

Kui kohtureformi praegune kiirustav eelnõu võib olla seotud kohtunike palgaindeksite varasema taastamise

sooviga ning sellega seotud kohtusüsteemi kohustusega leida palgaindeksite taastamiseks mõeldud raha

kohtusüsteemi seest, s.o kohtunike arvu vähendamise, juhtide tasude kaotamise jms arvelt, siis tuleks seda eelnõu

seletuskirjas ausalt ka nii selgitada. Rõhutame, et kui see tõesti nii on, siis ei ole kohtunikud - nii need, kes on

kohtureformi poolt kui ka need, kes on selle vastu - saanud oma seisukohta kohtute liitmise osas õigetest

motiividest lähtudes kujundada ning seda ei ole saanud teha ka avalikkus ega kohtusüsteemi välised eelnõule

tagasiside andjad. Selline eelnõu tegelike motiivide varjamine ei ole kooskõlas ausa ja läbipaistva õigusloome

põhimõttega. Nõustume, et kohtunike arvu vähendamine võib ühe alternatiivina olla menetluste optimeerimise ja

IT-lahenduste kasutusele võtmisel mõeldav, kuid seda ei saa teha eelnõuga rutakalt ja läbimõtlematult ning enne,

kui menetlusseadustike muudatused on jõustunud ja IT-lahendused rakendatud ning mõju avaldanud.

Samas peame vajalikuks rõhutada, et õigusemõistmise võrdlustabeli „2025 Justice Scoreboard“ andmetel on Eesti

teiste liikmesriikide seas nii kohtunike arvu poolest 100 000 elaniku kohta kui ka valitsuse kulutustelt kohtutele

eurodes elaniku kohta keskmisest tagapool, vastavalt 17. ja 19. kohal39. Samas on kohtud, olles ise kolmanda

võimuharu esindajad, kandnud avaliku sektori asutustega võrreldavat kärpekoormust. Kohtute kärpe-eesmärgi

täitmiseks on suletud kohtumaju ja optimeeritud pinna kasutust, aga koondatud ka kohtuametnikke.

Eesti kulutused kohtutele (67 mln €/aastas) on oluliselt väiksemad kui kulutused vanglatele (ca 81 mln €/aastas),

Päästeametile (ca 112 mln €/aastas) või kutseõppeasutustele (ca 115 mln €/aastas). Isegi kui kohtusüsteem ära

kaotada, siis ei omaks see riigieelarve seisukohalt tähendust, aga selle tulemusena kaoks kontroll täidesaatva

riigivõimu omavoli eest, riik jätaks lahendamata eraisikute vahelised vaidlused ega tagaks seeläbi tsiviilkäivet ning

jätaks nõrgema osapoole tugevama osapoole meelevalda – riik lakkaks tänapäeva mõistes riik olemast40.

Kohtusüsteemi seadmine dilemma ette, kus tuleb otsustada, kas võidelda kohtunike massiivse pensioneerumise

tingimustes kohtuniku ametikoha atraktiivsuse eest või valida kohtukorraldusreform, mis toob kaasa võimu

tsentraliseerimise, õigusemõistmise kättesaadavuse vähenemise ja ohustab kohtunike sõltumatust, on ebaeetiline

ning ohustab ka riigi kui terviku toimimist.

36 Vt Riigikohtu esimehe sõnavõtt kohtunike täiskogul 2024. aasta maikuus Pärnus: „Eestis on 251 kohtunikku, kellest

järgmise viie aasta jooksul võib pensionile jääda 53.“ 37 Vt https://www.err.ee/1609437029/pakosta-tuhistas-nelja-kohtuniku-valimise-konkursi 38 Justiitsministri 27.10.2005. a määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning

jagunemine kohtumajade vahel“ §-d 3 ja 35. 39 2025 EU Justice Scoreboard | European Commission, lk-d 31, 28 40 J. Jäätma „Veel kord sellest, kas Eestile on kombeks üks kohus korraga“, lk 3.

12

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Tartu Ringkonnakohtu kohtunikud

Tiina Pappel

Erkki Hirsnik

Einar Vene

Triin Uusen-Nacke

Mario Truu

Hele Kaldma

Margit Jäätma

Maili Lokk

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest

Tanel Saar

Anneli Alekand

Kaire Pikamäe

Andra Pärsimägi

Ingrid Kullerkann

Tiit Lõhmus

Marina Ninaste