Arvamuse edastamine

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõu kohta.

Juba eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsus näitas, et Riigikohtus on kohtusüsteemi

ümberkorralduste osas oluliselt erinevad arusaamad ning kohtunikud on enamuses vastu

kohtute liitmise kavale. Sellist seisukohta väljendas üldkogu ka seekord. Riigikohtu esimees,

direktor ja kohtunike vähemus näevad eelnõus samuti mitmeid detailprobleeme, kuid leiavad

samas, et sellega ja kohtusüsteemi ümberkorraldamisega tuleks edasi minna. Lisaks üldkogu

arvamusele esitame ka Riigikohtu ja kohtunike omavalitsusorganite muud ettepanekud eelnõu

ja kohtute seaduse muutmiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Villu Kõve

Riigikohtu esimees

Lisad:

1. Riigikohtu üldkogu arvamus

2. Täiendavad arvamused ja ettepanekud

Teie 07.11.2025 nr 8-1/8971-1

Meie 03.12.2025 nr 6-6/25-51

Lisa 1

Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Riigikohtu üldkogu arutas 25.11.2025 Justiitsministeeriumis valminud kohtute seaduse ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Üldkogu otsustas, et Riigikohus

ei toeta nimetatud eelnõus samaliigiliste kohtute ühendamist üleriigilisteks asutusteks.

Üldkogu seisukohta toetas Riigikohtu liikmete ülekaalukas enamus.1 Enamuse hinnangul kaas-

neks niisuguse seaduse vastuvõtmisega tõsised põhiseaduslikud riskid. Kohtute liitmisel tekki-

vaid üleriigilisi organisatsioone pole võimalik tõhusalt juhtida, kahjustamata samaaegselt õigu-

semõistmise kättesaadavust ja kohtunike sõltumatust.

I

1. Enamus riigikohtunikke viitas põhiseaduslikele probleemidele juba 21.05.2025 arvamuses

eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta. Kohtute liitmise kavale tehtud juhtimisanalüüsid ning

eelnõus sisalduv juhtimismudel ainult süvendavad muret. Põhiseadus näeb selge sõnaga ette

maa-, haldus- ja ringkonnakohtute paljususe, kaitstes sellega kohtute sõltumatust ja tõhusust.

Üleriigiliste kohtute loomine ei pruugi olla vaid keeleline hälve. Eelnõu asendaks tänased au-

tonoomsed ja demokraatlikult juhitud kohtuasutused keskselt ja autokraatlikult juhitavate struk-

tuuridega. Kohtunik aga ei pea olema sõltumatu ainult teistest võimuharudest, vaid ka kohtu-

süsteemi siseselt.2

2. Eesti kohtusüsteem vajab uuendusi. Parandada tuleb juhtimist, suurendada parajal määral

spetsialiseerumist ja tõsta kohtulahendite kvaliteeti. Tarvis on lahendusi töökoormuse erine-

vuste tasandamiseks. Vaja on vähendada bürokraatiat ning vaadata üle kohtute ülesanded. Kas-

vava töökoormusega toimetulekuks tuleks rakendada tehisintellekti. Kohtute liitmine ja tsent-

raliseeritud ainujuhtimine ei aitaks neid eesmärke saavutada. Innovatsioon eeldab nii kohtujuh-

tide kui kohtunike vastutust ja koostööd, iseäranis aga kohtusüsteemi kohapealsete lülide auto-

noomiat.

II

3. Ainsa PS-s nimetatud üleriigilise kohtuna näeb põhiseadus ette Riigikohtu. Üleriigilisena

võib luua ka erikohtuid (PS § 148 lg 2). PS §-dest 148 ja 149 nähtub kohtusüsteemi ülesehitus

kohtuasutuste geograafilise hajutatuse põhimõttel. See nähtub ka PS § 24 lg-st 1. Nende sätete

väärtust ei devalveeri argumendid, et kohtukorraldust ei reguleeritud samaväärse detailsusega

Eesti varasemates põhiseadustes ning et valdavalt ei reguleerita seda nii ka välisriikides. Põhi-

seaduse eripära näitab selle loojate kõrgendatud muret kohtukorralduse stabiilsuse pärast. Va-

jadus kaitsta kohtuid meelevaldsete ümberkorralduste eest ei ole vahepeal kahanenud.

1 16 poolt, 2 vastu, 1 erapooletu. 2 EIKo Parlov-Tkalčić vs Horvaatia, 24810/06, p 86–89; Gumenyuk jt vs Ukraina, 11423/19, p 43; Grzeda vs

Poola, 43572/18, p 323; Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12, p-d 22 ja 24; Euroopa

Nõukogu Veneetsia Komisjoni 12.03.2010 plenaaristungi raport kohtusüsteemi sõltumatuse kohta, I osa.

2

4. Põhiseaduse sätteid tuleb tõlgendada põhiseaduse mõtet arvestades (PS § 152 lg 2). See ko-

hustab erinevate versioonide puhul eelistama tõlgendust, mille kaudu realiseeruvad kõige pare-

mini põhiseaduse sihid ja printsiibid, sh õigusriigi kaitse ning kohtute tõhusus ja sõltumatus.

III

5. Kohtute ainsuse või mitmuse küsimus on juhtimismudeli küsimus. Tsentraliseeritud ja det-

sentraliseeritud juhtimismudel erinevad üksteisest oluliselt. Kummalgi on omad eelised ja puu-

dused, mis mõjutavad kohtuvõimu sõltumatust3 ja tõhusat toimimist erinevalt. Kohtuasutuste

paljusus ja kohtusüsteemi territoriaalne liigendatus tagavad, et üksuseid juhitakse kohapealt,

sealseid kohtunikke kaasates ja väärtustades ning piirkondlikke vajadusi arvestades. Ainult sel-

liselt on võimalik kindlustada õigusemõistmise tegelik geograafiline kättesaadavus (allpool p

16).

6. Nii TTÜ kui TÜ juhtimiseksperdid rõhutavad, et (de)tsentraliseerituse skaalal on parim la-

hendus tõenäoliselt hübriidmudel, mitte üks ega teine äärmus.4 Tänast nelja maakohtu, kahe

halduskohtu ja kahe ringkonnakohtuga mudelit ei saa pidada äärmuslikult detsentraliseerituks.

Kohtute tugiteenused on juba kokku liidetud. Oluline samm tsentraliseerimise ja hierarhia suu-

nas astuti juba 2006. aastal kohtute liitmisega, sh linnakohtute kaotamisega. Siiski säilis toona

I ja II astme kohtute territoriaalne võrgustik. See oli põhimõtteline erinevus praegu kavandata-

vast reformist. 2006. a liitmine oli põhjendatud, aga see ei kinnita, et järjekordne ühendamine

tooks samaväärset kasu ja mahuks PS raamidesse.

Organisatsioonide suurendamisel, sh liitmisel võib mastaabiefekt vaid teatud piirini tõhusust

kasvatada. Kohtutes on mastaabiefekt piiratud, sest kohtujuhtidel ei tohi olla võimalust mõju-

tada õigusemõistmise sisu, samuti paljusid menetlusotsuseid (nt kas korraldada suuline ja va-

hetu kohtuistung). Tänaseks kujunenud kohtuasutused on piisavalt suured, et seal edukalt juu-

rutada optimaalset spetsialiseerumist. Liigne spetsialiseerumine on ohtlik.5

7. Liiga suures organisatsioonis kaugenevad juhid töötajatest, juhtimine muutub uute vaheta-

sandite tõttu kohmakamaks ning info liikumise tõrgete tõttu kannatab juhtimisotsuste kvaliteet.

Bürokraatiale ja juhtimisele võib hakata kuluma liialt ressursse. Kohtunike suure hulga prob-

leemile lisandub geograafilise distantsi probleem. Kohtunikud jäävad oma muredega üksi, põ-

levad läbi ning nende töö jääb korraldamata või korraldatakse seda liiga aeglaselt.

Ühtse maakohtu esimehele allutataks 164 kohtunikku ehk kõik esimese astme tsiviil- ja süüteo-

kohtunikud. Tõhus ja usalduslik suhtlus esimehe ja kohtunike vahel on sellises olukorras või-

matu. Teiseks kätkeb see endas ohtlikku võimukontsentratsiooni, mida hajutatud ja kollegiaalne

juhtimine väldivad. Hajusas organisatsioonis ei kandu ühe üksuse vead automaatselt üle teistele

3 P. Pikamäe/A. Mõttus/A. Laurand, Väljatöötamiskavatsuse „Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskoh-

tunike ametisse nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivse-

maks muutmiseks“ põhiseaduspärasuse analüüs, 2025, lk 15. 4 K. Taro/T. Randma-Liiv/K. Sarapuu, Kohtuasutuste ühendamine ja juhtimise ümberkorraldamine, 2025, lk 26;

K. Jaakson/V. Valkiainen, Kaalutlused professionaalsete organisatsioonide struktuuri kujundamisel, 2025, lk 20. 5 K. Taro jt, lk 21.

3

üksustele. Vigadest on võimalik õppida ning piiratud riski puhul on innovatsioonijulgus suu-

rem.6

8. Eelnõus kavandatud suurte liitasutuse tööd olekski raske tõhusalt korraldada ilma jõuliste

juhtimisvolituste ja hierarhilise struktuurita. See aga ei õigusta autokraatiat, vaid peaks kallu-

tama liitmisest loobuma. Professionaalsetele organisatsioonidele, sh kohtutele sobib rohkem

kollegiaalne või hübriidne juhtimine.7

IV

9. Kohtusüsteemis tuleb leida tasakaal ainujuhtimise ja kollegiaalsuse vahel. Selle asemel on

eelnõu lähtealusteks jõuline tsentraliseerimine ja managerism (vt KSE § 91 lg 3 lg 2, § 111 lg 2,

§ 191 lg 2, § 20 lg 15 p 2, § 231 lg 3, KS § 241 lg-d 2, § 37 lg 1). Need ei haaku kohtupidamise

sõltumatuse ja tõhususe põhimõtetega. Olulistes korralduslikes küsimustes jääb kohtunike

osaks vaid käsule kuuletumine ning nad ei saa enam mõjutada nt tööjaotusplaani kehtestamist.

10. Kohtute omavalitsus ei pea tingimata põhinema üldkogudel. Suuremates kohtutes võib luua

eestseisuse. Eestseisuste kaudu korraldatud esindusdemokraatia aga eeldab, et eestseisus esin-

dab erinevaid õigusvaldkondi ja regioone. Eestseisus, esimees ja osakondade juhid peavad

olema lähedases ja pidevas kontaktis iga kohtunikuga. Kavandatavas maakohtus – 164 kohtu-

nikuga üleriigilises asutuses – poleks see siht saavutatav.

11. Eestseisus üldkogu asemikuna peab toimima kohtunikke esindava koguna, mitte esimehe

kabinetina (vrd KSE § 361). Esimeest ei saa tasakaalustada temast endast sõltuv organ. Koha-

pealsete kohtunike mandaadiga eestseisus peab kehtestama tööjaotusplaani ja otsustama kohtu

osakondade moodustamise üle, osalema kohtu esimehe ametisse nimetamisel ning rääkima

kaasa olulistes kohtusisestes ressursiotsustes.

Tasakaalustamata ja tugevalt kontsentreeritud võimuga ainujuht võib politiseeruda või korrum-

peeruda ka täitevvõimule allumata. Alati ei pruugi seejuures olla piisavaid tõendeid esimehe

ennetähtaegseks vabastamiseks või ei pruugi kohtuhaldusnõukogu tunnetada sellise sammu va-

jalikkust õigeaegselt.

V

12. Kohtute liitmise põhiargument on eelnõus paindlik asjade ümbersuunamine ühest piirkon-

nast teise. Ühendamine ei ole koormuserinevuste tasandamiseks aga vajalik ega mõistlik.

13. Kohtute koormust saab ühtlustada mõõdukamate vahenditega: ennekõike menetluslähetus-

tega ja seaduses sätestatava erikohtualluvusega.

Menetluslähetus ei eelda tingimata kohtuniku ringisõitmist. Kohtuniku ajutine kaasamine teise

kohtu töösse saab toimuda ka distantsilt. Sellega ei kaasne niisuguseid juhtimisprobleeme nagu

6 K. Jaakson jt, lk 16. 7 K. Jaakson jt, lk 17.

4

kohtuniku alalisel töötamisel juhtkonnast eemal (vrd p 8). Täna kehtivat menetluslähetuste süs-

teemi on võimalik lihtsustada.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 1 oleks võimalik kehtestada teatud liiki asjades erandlik kohtualluvus,

mis rakenduks juhul, kui mõne kohtu koormus on kasvamas teistega võrreldes ebaproportsio-

naalselt suureks. Asja ei jagataks seadusega määratud kohtu alluvusest teise, vaid see jaotataks

seaduses sätestatud erandi alusel algusest peale vähem koormatud kohtusse. Koormust tasandav

erialluvus peaks laienema sellist liiki kohtuasjadele, mis eelduslikult ei vaja arutamist vahetul

suulisel istungil.

14. Teises kohtumajas asja arutamise kohustus kehtib küll juba täna, kuid jääb territoriaalselt

korraldatud kohtutes taluvuse piiridesse. Liidetud kohtutes muutub selle kohustuse ulatus üle-

riigiliseks ning seega oluliselt koormavamaks. Kuna tööjaotusplaani ja järelevalveinstrumen-

tide (KS § 45 lg 11) kaudu reguleeriks ringisõitmist kohtunikust distantseeritud juhid, pole ka

tagatud mõistlikud otsused selles küsimuses. Pole ka välistatud juhtimisvõimu kuritarvitamine.8

Eelnõu seletuskirjas ei ole kokku arvatud ringisõitmise kulusid.

Liiga avarad võimalused kohtuasjade üleriigiliseks jagamiseks tekitavad kohtunikele surve

eelistada vahetule istungile kirjalikku menetlust või ärakuulamist video teel. Kirjalik või side-

vahendite abil toimuv suhtlus ei taga menetlusosalisele samaväärset kaitset vahetu suulise is-

tungiga.9

15. Üleriigiliste kohtute loomine tekitab tugeva surve õigusemõistmise kokku tõmbamiseks

väljaspool Tallinna. Eelnõuga luuakse küll seaduse tasandil garantii kohtumajade säilitamiseks,

kuid seadus ei saa määrata, mis liiki asju ja millises mahus konkreetses kohtumajas arutaks.

Selle määrab ära tööjaotusplaan üleriigilise kohtu sisedokumendina. Kuna äärealadel on asjade

arutamine kulukam, tekib kohtu esimehele ja eestseisusele pidev rahaline surve piirata üha

enam perifeerias arutatavate asjade hulka. Reaalne näide niisugusest hääbumisest on olnud Tal-

linna Halduskohtu Pärnu kohtumaja.

Eelnõus on küll sätteid, mis rõhutavad õigusemõistmise geograafilise kättesaadavuse olulisust,

kuid need on vaid üldsõnalised üleskutsed. Sisuline kontroll nende järgimise üle ei ole tagatud.

8 Vrd Rahvusvahelisele Kohtunike Ühingule esitatud Poola raport, Justice under pressure –repressions as a means

of attempting to take control over the judiciary and the procecution in Poland. Years 2015–2019. 9 Vrd RKTKo 2-17-13391/43.

Lisa 2

1

Täiendavad arvamused ja ettepanekud kohtute seaduse (KS) ning KS ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused)

eelnõu muutmiseks

I. Üldiselt

1. Asendada eelnõu tekstis nimetus „kohtute haldus- ja arendusnõukogu“ läbivalt

nimetusega „kohtute nõukogu“.

2. Täiendada eelnõu § 1 punktiga, millega muudetaks kohtute seaduse kehtivat

redaktsiooni järgmiselt:

1) muuta § 99 lõike 1 punkti 5 ja sõnastada see järgmiselt: „Kohtu likvideerimise või

kohtumaja sulgemise korral, kui kohtunik ei ole nõus jätkama teenistust sama

valdkonna kohtunikuna sama astme kohtus teises alalises teenistuskohas“;

2) jätta § 86 lõikest 1 välja sõnad „või kohtunike arvu vähendamise“.

Selgitus: PS § 147 lõike 1 esimese lause järgmiseks tuleb seaduses selgelt ette näha, et

kohtunike piirarvu (eelnõu § 1 punktid 9, 31 ja 39 ning KS § 25 lõige 3) vähendamine ei saa

olla ametisoleva kohtuniku teenistusest vabastamise alus. Piirarvu vähendamise, kui

seadusandja seda tulevikus peaks tegema, saab ellu viia üksnes täitmata või tulevikus

vabanevate kohtunikukohtade arvel.

Viited kohtu likvideerimisele võivad osutuda ülearuseks, kui igas kohtuastmes säilib vaid üks

samaliigiline kohus.

3. § 1 punktid 11, 33, 40 ja 57: nende muudatusega kaasneb esimese ja teise astme kohtunike

(eriti maakohtunike) sisuliselt piiramatu ringisõitmis-kohustus üle Eesti. Seetõttu võib suur osa

kohtunike tööajast hakata kuluma õigusemõistmise asemel kohtumajade vahet pendeldamisele.

Oht olla sunnitud sageli ja kaua lähetustes viibima vähendab ka kohtunikuameti atraktiivsust.

Kohtuniku kohustus arutada asju teises kohtumajas peaks olema seaduse tasandil piiratud (nt

päevade arvuga, mil töötamine alalisest teenistuskohast eemal on kohtunikule kohustuslik).

Lisaks peaks lähetusi ja sõiduaega arvestama töökoormusmetoodikas.

4. § 1 punktid 16 ja 43: kohtu esimehe võimkonna suurenemisega peaks kaasnema ka kohtute

haldus- ja arendusnõukogu (nõukogu, KHAN) õigus ta ennetähtaega teenistusest vabastada mh

koostöö mittelaabumise tõttu. On küsitav, kas ringkonnakohtu esimehe vabastamine peaks

eeldama Riigikohtu üldkogu kooskõlastust.

5. § 1 punktid 9, 31, 39 ja 72: vajaks täpsustamist, et kui nõukogu vähendab kohtunike arvu

mõnes kohtumajas, ei anna see alust viia kohtumajas juba teenistuses olevat kohtunikku tema

nõusolekuta üle teise kohtumajja. Niisugune kohtade ümberjagamine peaks olema lubatav vaid

täitmata kohtunikukohtade olemasolul või „liigutatava“ kohtuniku nõusolekul.

6. § 1 punkt 53: vältimaks võimu liigset koondumist kohtu esimehe kätte, tuleks eelnõus teha

minimaalselt kaks järgmist muudatust:

Lisa 2

2

- maa- ja halduskohtu eestseisuse need liikmed, keda ei vali kohtu üldkogu, peaks

nimetama nõukogu, mitte kohtu esimees. Eestseisuse liikme staatus ei pea langema

kokku osakonnajuhataja rolliga;

- kohtu eestseisusele tuleks anda pädevus võtta vastu otsuseid ka esimehe pädevusse

kuuluvates küsimustes. Kohtu esimees peaks eestseisuses toimima primus inter pares,

mitte primus omnium kvalifikatsioonis.

7. § 1 punktid 7 ja 54: vajaks täpsustamist, et maakohtu tööjaotusplaaniga ei saa kohtunikule

määrata spetsialiseerumist, mis jääb väljapoole tema põhivaldkonda.

8. § 1 punkt 59: sättes on säilinud vananenud viide kohtute haldamise nõukojale.

9. § 1 punktiga 102 luuakse kohtunikele tagasiside andmise süsteem. Seletuskirjas on

tagasiside andmist kirjeldatud viisil, mille puhul tõuseb esile pigem negatiivne foon. Näiteks:

„...kui kõrgema astme kohus märkab kohtuniku töös süstemaatiliselt esinevaid puudusi...“ (lk

19), „saaks tagasiside andmisel juhtida kohtuniku tähelepanu puudustele, mille puhul on

põhjust arvata, et tegemist pole n-ö ühekordse väärsammu, vaid praktikaga, mille puhul peab

kohtunik kaaluma oma menetluspraktika korrigeerimist“ (lk 20) ja „Tagasiside andmine

kohtunikule algatatakse eeskätt juhul, kui kohtuniku töös märgatakse süstemaatiliselt esinevaid

puudusi“ (lk 69, rõhutus lisatud). Kuivõrd tagasiside andmine võib „[ä]ärmuslikel juhtudel [...]

vältida distsiplinaarmenetluse algatamise“, siis on raske uskuda, et sellise protsessi loomine

kohtunikes eriti suurt töömotivatsiooni tekitaks.

Täiendavalt näeb eelnõu hetkel ette tagasiside vestluse algatamise üksnes ülevalt poolt (st

kohtunikul endal ei ole võimalik tagasisidevestlust algatada) ning sellel osalemine on

kohtunikule kohustuslik. Need faktorid süvendavad kuvandit, et tagasiside vestluse näol on

tegemist lihtsalt täiendava järelevalve meetmega.

Isegi kui tagasiside andmise mehhanism oleks teistsuguse fooniga, siis on tagasiside vestlusega

ka praktiline probleem. Seletuskirjas mainitakse, et 2011. aastal heaks kiidetud tagasiside

andmise metoodika ei ole siiani kasutust leidnud (lk 19). Ka eelnõu ei näe ette, et tagasiside

vestluste pidamine oleks mingil määral regulaarne või kohustuslik. See tekitab kahtluse, kas

eelnõus ette nähtud tagasisidevestlus ka praktikas kasutust leiaks või kas see kohtunike poolt

omaks võetakse. Täiendavalt näib, et selleks, et tegevus oleks tulemuslik tuleks eelnevalt

tagasisidevestlusi läbiviivaid kohtunikke koolitada, mis tähendaks täiendavat aja- ja

ressursikulu.

10. § 1 punkt 89: kohtuniku õigus kuuluda äriühingu juhatusse või nõukokku võiks piirduda

üksnes äriühingutega, mille kõik osad või aktsiad kuuluvad tema ainu- või ühisomandisse.

Enamusosalus ei peaks kohtunikule teed juhatusse ega nõukokku avama.

11. § 1 punkt 130 ja § 3 lõige 1:

- eelnõu näeb ühelt poolt ette, et kohtute haldus- ja arendusnõukogu alustab tööd 2026.

aasta 1. juulil. Samas ütleb eelnõu § 3 lõige 2, et peaaegu kõik KHAN-i tegevust

reguleerivad pädevus- ja volitusnormid jõustuvad alles 1. jaanuaril 2027 (välja arvatud

rakendussätetes toodud erandid).

Lisa 2

3

- puudub ka säte, mis ütleks, et KHAN täidab 1. juulist 31. detsembrini 2026 tänaseid

KHN-i ülesandeid. Seega tekib pooleks aastaks vaakum, kus veel kehtivat kohtute

haldamise korda pole võimalik järgida.

12. § 2: kavandatav muudatus, mis seab rahvakohtunike kaasamise sõltuvusse süüdistatava

soovist, jätab selle instituudiga seotud probleemid valdavalt lahendamata ja on eesmärgipäratu.

Rahvakohtunikest tuleks täielikult loobuda, mh nende küsitavat põhiseaduspärasust (PS § 146

koosmõjus PS §-ga 147) silmas pidades. Minimaalselt peaks välistama rahvakohtunike

osalemise selliste kriminaalasjade arutamisel, mille esemeks on riigivastane (KarS 15. ptk),

ametialane (KarS 17. ptk) või majandusalane (KarS 21. ptk) kuritegu.

II. Koolitusnõukogu

13. Kohtunike koolitusnõukogus toimus 22. septembril 2025 ja seejärel ka elektrooniliselt

arutelu kohtute seaduse muutmise teemal.

14. Kehtiva KS § 44 lõike 1 kohaselt vastutab kohtunike koolituse eest koolitusnõukogu.

Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kaks

esimese astme, kaks teise astme ja kaks Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, valdkonna

eest vastutava ministri ja Tartu Ülikooli esindaja. Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja

valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus.

15. Koolitusnõukogu teeb ettepaneku, et kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused:

15.1 paragrahvist § 38 lõike 3 punktist 7 kustutatakse „ja asendusliikmed“;

15.2 paragrahvi 44 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

”(1)  Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus

on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm

Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja.

Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab

Riigikohus.“;

15.3 paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks

valitakse igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks

halduskohtunik.“;

15.4 paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja.“.

16. Muudatusettepanekute selgituseks tuleb märkida, et koolitusnõukogu peab saama tagada

ühtviisi kvaliteetse koolituse nii tsiviil-, kriminaal- kui ka haldusvaldkonna kohtunikele, seega peab

olema võrdselt hästi tagatud kõigi kolme valdkonna esindajate osavõtt nõukogu tööst, sh olukorras,

kui nõukogu kolmeaastase tsükli kestel jäävad mõned liikmed ootamatult, kuid objektiivsetel

põhjustel töölt kõrvale. Praegune regulatsioon, mis puudutab kohtunikest liikmete valimist, ei

arvesta sellega. Regulatsiooni muutmata ei ole kuidagi võimalik tagada, et valdkonnad oleks

võrdselt ja piisavalt esindatud. Seda ilmestab olukord kevadel 2025, kui koolitusnõukogus polnud

ühtki hääleõiguslikku karistusõiguse valdkonna liiget. Kohtunikest liikmete puhul pole põhjust

Lisa 2

4

jätkata põhiliikmete ning asendusliikmete eristamisega, vaid hääleõigus peaks olema kõigil.

Koolitusnõukogu viimaste aastate praktika on olnud selline, et nõukogu töös osalevad aktiivselt nii

asendusliikmed kui ka põhiliikmed. Seega ettepaneku järgi asendusliikmeid enam ei valita.

17. Põhjendamatult erapoolikuna mõjub lisaks see, et prokuratuuril on võimalik kohtunike koolitust

puudutavate otsuste langetamisel osaleda, advokatuuril mitte. Eelnõu parandaks selle vastuolu. Et

hoida otsustuskogu suurus optimaalsena, tuleks jätta otsustajate seast (suureneva kohtunike hulga

taustal) välja üks kahest täitevõimu esindajast, kuna prokuratuuri ja ministeeriumi vaatenurgad on

suuresti sarnased ja huvid kokkulangevad.

III. Kohtunikueksamikomisjon

18. Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtukorralduse

muudatused) eelnõus (edaspidi eelnõu) lähtutakse eeldusest, et julgeolekukontroll

korraldatakse eesmärgiga anda juurdepääs riigisaladusele. Seletuskirjas öeldakse sõnaselgelt,

et „Julgeolekukontrolli eesmärk on tuvastada, kas isikule on võimalik anda juurdepääsuõigus

ehk võimaldada isiku ligipääs riigisaladusele“. Kohtunikueksamikomisjoni (KEK) esimehe

hinnangul on selline eeldus ekslik. Riigisaladusele ligipääs on õigus, mis küll kaasneb

kohtunikuametiga, kuid see poleks kõigi kohtunike töös vältimatult vajalik, mistõttu on

riigisaladusele ligipääs tegelikult pigem julgeolekukontrolli sekundaarne eesmärk. Nii näiteks

ei puutu valdav osa tsiviilasju lahendavatest kohtunikest oma töös kogu oma kohtunikustaaži

jooksul riigisaladusega üldse kokku. Lähtudes eelnõu koostajate loogikast poleks seega

tsiviilasju lahendavate kohtunikele riigisaladuse luba vajagi ja seetõttu võiks loobuda nende

osas julgeolekukontrollist täielikult.

19. Eelnõu koostajad on aga jätnud tähelepanuta, et sõltumata sellest, kas kohtunik tegeleb

süüteo-, tsiviil- või haldusvaldkonnaga, on kohtuniku volitused sedavõrd suured, et otsustused

võivad mõjutada inimeste elu (õigemini vabaduse) ja saatuse üle, tekitada miljonite eurode

väärtuses kohustusi või jätta isikuid olulistest õigustest ilma. Seetõttu on kriitilise tähtsusega

nende isikute puhul, kellele niisugused volitused antakse, miinimumini viidud võimalus, et nad

oleksid isikuomadustelt kohtunikuks sobimatud.

20. KEK hindab kohtuniku isikuomaduste sobilikkust kolmest allikast pärineva info põhjal:

1. Tartu Ülikooli poolt läbi viidav põhjalik psühholoogiline test,

2. KEK-i enda poolt kogutud taustainfo erinevatelt isikutelt, kellega kandidaat on koos

töötanud (eelduslikult ülemuselt)

3. Kaitsepolitseiameti (KAPO) poolt läbiviidud julgeolekukontrolli kokkuvõte.

20.1 Nende kolme allikmaterjaliga eelnevalt tutvununa viib eksamikomisjon kandidaadiga läbi

põhjaliku vestluse, kus muuhulgas küsitakse ka nende teemade kohta, mis eelpoolnimetatud

algmaterjalides küsitavusi tekitasid. Seejuures on oluline märkida, et KAPO kokkuvõttest

saadud info on kandidaadi hindamisel väga oluline allikas.

20.2 Nii näiteks ühe kandidaadi puhul ilmnes KAPO poolt esitatud andmetest, et kandidaat on

laenusõltlane. Peale isiku täiendavat küsitlemist leidis KEK, et kaebaja on aldis finantsilisele

riskikäitumisele ja see on isiksuseomadus, mis ohustab kohtuniku sõltumatust. Teise kandidaadi

puhul ilmnes KAPO esitatud andmetest, et ta suhtleb tihedalt isikutega, keda on alust

kahtlustada rasketes kuritegevuses ja et teda on kahtlustatud alaealisele alkoholi pakkumises.

Peale vestlust selle kandidaadiga tunnistas KEK isiku kohtunikuametiks mittesobivaks. On

Lisa 2

5

olnud ka olukordi, kus KAPO on esitanud andmed isiku küsitavast käitumisest ja KEK on pärast

vestlust isikuga leidnud, et väljatoodud tegevused või isikuomadused ei ole takistuseks

kohtunikuks nimetamisel. Samuti on olnud olukordi, kus isik on loobunud kandideerimast peale

KAPO poolt esitatud andmete tutvustamist talle KEK-i poolt.

Kohtunikuks nimetamine seaduseelnõu järgi

21. Väljapakutud eelnõust ilmneb, et (esimese ja teise astme) kohtuniku nimetamine toimub

kohtute seaduse kohaselt järgmiselt:

1. KHAN kuulutab välja konkursi esimese või teise astme vaba kohtunikukoha täitmiseks

(§ 53 lõige 2).

2. Kandideerija esitab avalduse Riigikohtu esimehele ühe kuu jooksul arvates konkursi

väljakuulutamist (§ 53 lõige 3).

3. Eksamikomisjon hindab, kas esimese astme kohtusse kandideerija vastab § 50 lõike 1

nõuetele ja teise astme kohtusse kandideerija vastab § 51 lõike 1 nõuetele.

4. Riigikohtu üldkogu otsustab (esialgselt), kelle osas teha Vabariigi Presidendile

ettepanek kohtunikuna ametisse nimetamiseks (§ 54 lõige 21).

5. Riigikohtu üldkogu poolt väljavalitud kandidaadi suhtes viiakse läbi julgeolekukontroll

(§ 54 lõiked 2-4), mille kokkuvõtte esitab KAPO KEK-ile kolme kuu jooksul arvates

vajalike dokumentide saamisest (§ 54 lõige 5).

6. KEK hindab kandidaadi isikuomaduste sobivust (§ 54 lõige 1), sh isiku seda, kas isik

osutus julgeolekukontrolli läbinuks (§ 54 lõige 5, 3-24-1273/5, p 9).

7. KEK esitab oma otsuse kandidaadi isikuomaduste sobivuse kohta Riigikohtu üldkogule

ning teeb otsuse teatavaks kandidaadile (§ 54 lõige 7).

8. Riigikohtu üldkogu kuulab ära selle kohtu üldkogu arvamuse, kuhu isik kandideerib ja

teeb Vabariigi presidendile ametisse nimetamiseks ettepaneku (§ 55 lõige 1). Kui vabale

kohtunikukohale kandideerib mitu isikut, otsustab üldkogu, kelle kohta presidendile

ettepanek tehakse (§ 55 lõige 2).

22. Arusaamatuks jääb KS § 54 lõikes 21 ja § 55 lõigetes 1 ja 2 sätestatu omavaheline suhe. Kas

eelnõus mõeldakse, et Riigikohtu üldkogu tuleb isiku valimiseks (vähemalt) kaks korda kokku?

Esimesel korral tehakse valik n-ö esialgselt ja teisel korral n-ö päriselt? Seda johtuvalt asjaolust,

et kui julgeolekukontrolli tulemusel Riigikohtu üldkogu loobub kandidaadi esitamisest, siis

tuleb KS § 54 lõike 21 lause 2 järgi konkurss ebaõnnestunuks kuulutada. Kui aga üldkogu

otsustab kandidaadi asendada, siis saadetakse KAPO-le järgmise kandidaadi dokumendid,

seejärel toimuvad punktis 5–8 protseduurid uuesti. Ehk KAPO kontrollib kolm kuud, seejärel

peab jälle kokku tulema KEK, et hinnata, kas läbis julgeolekukontrolli ning hindama uue

kandidaadi isikuomadusi.

23. Kui aga eelnõus peetakse silmas, et KS § 55 lõikes 1 ja KS § 54 lõikes 21 Riigikohtu üldkogu

on üks ja see sama, siis järelikult teeb üldkogu otsuse ilma KEK-i hinnanguta. Milleks ja kellele

esitab KEK sellisel juhul oma otsuse isikuomaduste sobivuse kohta? Seejuures väärib

mainimist, et KS § 54 lõike 2 järgi peab kohtunikuks kandideerija enne kohtunikuks nimetamist

julgeolekukontrolli läbima ja nagu juba eespool mainitud, siis julgeolekukontrolli läbinuks loeb

kandidaadi KEK (mitte KAPO) vt 3-24-1273/5, p 9.

24. Küsimusi tekitab, et kuivõrd KEK hindab isikuomaduste sobivust muu hulgas

julgeolekukontrolli kokkuvõtte alusel (KS §-d 5 ja 7), siis mille põhjal teeb üldkogu oma KS §

54 lõike 21 valiku?

Lisa 2

6

25. Häirivaks võib pidada KS § 54 lõike 21 lauset 2, mille järgi Riigikohtu üldkogu otsustab

kandidaadi esitamisest loobumise või kandidaadi asendamise julgeolekukontrolli tulemuse

põhjal. Kuigi julgeolekukontrolli läbituks lugemise otsustab KEK, siis on võimalik, et KEK

leiab, et hoolimata julgeolekukontrolli positiivsest läbimisest ei ole kandidaadi isikuomadused

sobivad. See aga ei oma KS § 54 lõike 21 lause 2 järgi vähimatki tähtsust, ses määravaks on

ainult julgeolekukontrolli läbimine.

Ebaõnnestunud kandidaatide stigmatiseerimine

26. Julgeolekukontrolliga seotud muudatusettepanekuid on presenteeritud muuhulgas ka

kandideerijate endi huvidest lähtuvalt. Üldjuhul on KEK püüdnud isikutega delikaatselt

käituda, andes isikule teada julgeolekukontrolli käigus ilmnenud probleemist. Isikul on sellisel

juhul võimalus diskreetselt kandideerimisest loobuda. Loobumise põhjust KEK ei avalikusta,

seega inimesele märki külge ei jää.

27. Olukorras, kus Riigikohtu üldkogu poolt eelvalitud isik ebaõnnestub julgeolekukontrollis,

muutub tema ebaõnnestumine aga avalikuks (kasvõi selle kaudu, et ta on ju läbinud ka

maakohtu üldkogu) ja sellega saab avalikkusele teatavaks, et ta julgeolekukontrolli ei läbinud.

Siinkohal võib tuua näiteks analoogia järgmise juhtumiga.

28. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse muudatusvajadust muu hulgas ebamugavuse

tekitamisega potentsiaalsetele kandidaatidele, mis omakorda võib head kandidaadid eemale

peletada. KEK-i esimees on vastupidiselt arvamusel, et võimalik stigmatiseerimine

ebaõnnestumisel võib hoopis häid inimesi hoopis eemale peletada.

Kokkuvõte

29. Kokkuvõtteks leiab KEK-i esimees, et väljapakutud eelnõu tekst tekitab hulga küsimusi,

mis vajaksid vastuseid. Järjekordselt jääb arusaamatuks millist probleemi eelnõuga soovitakse

lahendada, järjekordselt võib näha, et parandused on läbi mõtlemata. Eelnõu koostajad pole

tegelikult lõpuni aru saanud julgeolekukontrolli eesmärgist. Eelnõus põhjendatakse muudatusi,

sellega, et raisatakse asjatult KAPO ressurssi ja tekitatakse kandideerijatele ebamugavust, kuid

jäetakse arvestamata, et sellega suurendatakse nii Riigikohtu üldkogu kui ka KEK-i töömahtu.

Riigikohtu üldkogul osaleb 19 kohtunikku, KEK-is osaleb 16 liiget, kellest 12 on erineva

kohtuastme kohtunikku, üks Eesti Advokatuuri, üks prokuratuuri, üks Tartu Ülikooli liige ja

üks Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja. Üldjuhul tulevad nad suuliseks istungis spetsiaalselt

selle pärast Riigikohtusse kohale. Erinevalt KAPO ressursist tundub see eelnõu koostajale

tasuta ressursina.

Kompromissettepanek

30. Nagu eelpool on välja toodud, ei anna parandusettepanek kohtuniku nimetamisel üldjuhul

ajalist võitu. KEK-i esimees on kohtunike julgeolekukontrolli läbiviimise n-ö ressursikulukuse

küsimust arutanud ka KAPO ametnikuga, kes kohtunikukandidaatide julgeolekukontrolliga

tegeleb. Sellest arutelust võib järeldada, et kohtunike julgeolekukontroll ei ole põhjendamatut

lisakoormust tekitanud. Probleem olevat nende riigiasutustega, kes on ise laiendanud

(sealjuures vahel ilma tegeliku vajaduseta) isikute ringi kelle osas julgeolekukontrolli läbi

viiakse. See toob kaasa ebavajalikku lisakoormust.

31. Tegelikkuses võib aru saada, et eelnõuga püütakse lahendada hoopis probleemi, et

julgeolekukontroll viiakse läbi isikute suhtes, kellel pole tegelikult lootustki kohtunikuks

Lisa 2

7

nimetatuks saada. Selliste n-ö lootusetute kandidaatide osavõtt võis olla varem probleemiks,

kuid viimastel aastatel ei ole see enam täheldatav.

32. Antud olukorras võiks lahenduseks olla kompromissettepanek: KS § 54 lõike 21 sisuks võiks

olla mitte esialgne kandidaadi valimine, vaid kas teatud kandidaatide välistamine või n-ö teise

vooru edasipääsejate otsustamine, st mitme (näiteks kuni kolme kandidaati täidetavale

kohtunikukohale) isiku kindlaks määramine, kelle suhtes viiakse läbi isikuomaduste sobivuse

kontroll (sh julgeolekukontroll).

IV. Riigikohtu direktor

33. Selleks, et riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve korralduses I ja II astme kohtud koos

kohtuhaldusteenistusega oleksid edaspidi käsitletud riigieelarve seaduse mõistes

põhiseadusliku institutsioonina, tuleb asjakohane regulatsioon esitada riigieelarve seaduses.

Küsimus, kas selleks piisab vaid kohtute seaduse regulatsioonist, ja millises ulatuses see tuleb

esitada riigieelarve seaduses, vaieldi selgeks 632 SE ettevalmistamise protsessis. Käesolevale

eelnõule lisatud seletuskirjas ei ole välja toodud ühtegi uut asjaolu ega õiguslikke argumente,

mis tingiks sarnase eelarvekorralduse sätestamise piisavuse üksnes kohtute seaduses. Viimaks,

ka eelnõu punktis 78 on öeldud, et „kohtute grupi ja Riigikohtu eelarve võetakse vastu

riigieelarve seaduses sätestatud korras“.

Ettepanek: täiendada käesolevat eelnõu ja seletuskirja eelnõu 632 SE §-s 7 esitatud

regulatsiooniga ning eelnõu 632 SE seletuskirja asjakohase osaga.

34. Eelnõus puudub vajalik regulatsioon finantsarvestuse (raamatupidamise) korraldamiseks

põhiseadusliku institutsiooni eelarvekorraldusest lähtuvalt. Raamatupidamise seaduses tuleb

ette näha, kes on edaspidi raamatupidamiskohuslane (seni oli selleks Justiits- ja

Digiministeerium, edaspidi ilmselt kohtuhaldusteenistus).

Ettepanek: täiendada käesolevat eelnõu ja seletuskirja eelnõu 632 SE §-s 6 esitatud

regulatsiooniga ning eelnõu 632 SE seletuskirja asjakohase osaga. Selguse huvides tuleks ka

kohtute seadusesse lisada asjakohane säte kohtuhaldusteenistuse pädevusena (kohustusena).

35. Eelnõus puudub vajalik regulatsioon riigivara valitsemise muudatuse kohta. Seni oli kohtute

käsituses oleva riigivara valitseja ministeerium, edaspidi on selleks ilmselt

kohtuhaldusteenistus.

Ettepanek: täiendada käesolevat eelnõu ja seletuskirja eelnõu 632 SE §-s 8 esitatud

regulatsiooniga ning eelnõu 632 SE seletuskirja asjakohase osaga. Selguse huvides tuleks ka

kohtute seadusesse lisada asjakohane säte kohtuhaldusteenistuse pädevusena (kohustusena).

36. Eelnõu mitmetest sätetest (nt § 431 lõikest 3) nähtuvalt osaleb kohtute grupi eelarve

koostamisel Justiits- ja Digiministeerium. Seletuskirjas (lk 61) on seda põhjendatud sellega,

et selline osalemine aitab kohtusüsteemil arvestada õigusloome ja IT arenguga ning tagab

valdkonna eest vastutava ministri informeerituse. Ainult sellistel kaalutlustel ministeeriumi

osalemine on äärmiselt küsitava väärtusega ja pigem toob kaasa ühe kõige olulisema

tööprotsessi bürokratiseerimise, aeglustumise ja formaalseks muutmise. Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri kohustab igas eelnõus ette nägema mõju, sh mõju riigieelarvele ja

konkreetse õigusmuudatusega seotud isikutele (asutustele). Seega õigusloomeprotsessi

korrektsel läbiviimisel puudub vajadus eraldi selle võimalikku mõju kohta sisendi kogumist

kohtute eelarve ettevalmistamisel. Kui IT-arengutena on silmas peetud kohtute tegevusega

Lisa 2

8

seotud arenguid ning nende võimalikku mõju kohtute eelarvele, siis ka nende osas eeldatavasti

toimub ka edaspidi see aastaringselt vastavalt kohtute vajadusele ning IT-arenduste

valmimisele. Kusjuures IT-arenduste ja ka nende rahaliste mõjude osas oleks palju

efektiivsem kohtute (kohtuhaldusteenistuse) otsesuhtlus vastavate IT-majadega. Seda infot ei

pea koguma ega vahendama poolte vahel ministeeriumi ametnik, kes kohtuhalduse

üleandmisega seoses on igapäevaselt järjest vähem kursis kohtute tööga ja vajadustega.

Ettepanek: muuta asjakohaseid sätteid eelnõu § 1 punktides 72 ja 78 jättes neist välja Justiits-

ja Digiministeeriumi osaluse kohtute grupi eelarve koostamisel. See ei tähenda, et justiits- ja

digiminister ei saaks kohtute seadusega talle pandud kohustust osaleda sõnaõigusega kohtute

grupi eelarve aruelul Riigikogus. Selle rolli täitmise toetamiseks saavad kohtud anda

igakülgset teavet oma eelarve vajaduste jt oluliste asjaolude kohta.

37. Et ka seletuskirjas puudub eelarveprotsessi kokkuvõtlik ja terminoloogiliselt selge

kirjeldus, raskendab see ka eelnõus toodud ja selle erinevate osade vahel killustatud eelarve

regulatsiooni mõistmist. Ilmselt just regulatsiooni killustatud on põhjustanud eelnõus

mittevajalikke kordusi.

37.1 Eelnõu § 1 punktis 15 sätestatakse, et kohtu esimees kooskõlastab

„kohtuhaldusteenistuse direktori koostatud kohtu eelarve eelnõu“. Seda, et

kohtuhaldusteenistuse direktor koostab ainuisikuliselt kohtu eelarvet, et toeta eelnõu muu

regulatsioon. Vastupidi, punktist 78 selgub, et iga kohus koostab ise oma eelarve KHAN-i

liigenduse alusel. Tõenäoliselt on eelnõu punktis 15 silmas peetud riigieelarve vastuvõtmisele

KHAN-is toodud liigendusele vastavat kohtu eelarvet. Miks peaks üleüldse olema vajalik

olema siis veel kohtu eelarve eelnõu koostamine (n-ö jäänuk senisest eelarveregulatsioonist?).

37.2 Eelnõu § 1 punktis 72 puudub vajadus eelarveprojekti kinnitamise kontekstis korrata,

kes eelarve koostamisel personaalselt või institutsionaalselt osalesid. Punktist 78 selgub, et

„kohtute grupi eelarve projekti valmistab ette Kohtuhaldusteenistuse direktor koostöös

Justiits- ja Digiministeeriumiga ning kohtute esimeestega“. Samas punktis 72 on aga

sätestatud, et „kohtuhaldusteenistus koostab nii kohtute grupi kui kohtuhaldusteenistuse

eelarve projektid“.

37.3 Kui kohtu eelarve tohib vastavalt eelnõu punktis 78 toodud KS uuele sättele § 431 lõige 6

koostada KHAN-s kinnitatud liigenduse alusel iga kohus ise, siis on ebaselge, kas kohus ise

võib ka seda muuta ja millises ulatuses. Sest nähtuvalt uuest KS § 431 lõikest 8 muudab kohtu

eelarvet üksnes KHAN. Kui KHAN-i määratud liigenduse alusel koostatud kohtu eelarvet ei

pea KHAN kinnitama, ei ole selge, miks peaks muudatuse kinnitama KHAN. Eriti kui KHAN-

i pädevus piirdub üksnes kohtute vahelise liigenduse kinnitamisega. Kui silmas on peetud

võimalust, et kohtu eelarvet võib olla vajalik muuta ka ilma liigenduse muutmiseta, ei ole

arusaadav ka seletuskirjast, miks muudetud eelarve peaks kinnitama KHAN.

38. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, miks peab kohtuasutuse eelarvevahendite kasutamist

korraldama KHAN (eelnõu punktis 72 ettenähtud § 411 lõige 1 punkt 4) ja kuidas see praktikas

välja näeks. Samuti miks peab Kohtuhaldusteenistus korraldama kohtute finantshaldust (KS

uus säte § 412 lõige 2 punkt 4). Miks ei saa või ei tohi kohtu eelarve piires teha otsuseid kohtus

eelarvet käsutav juht (kohtu esimees, eestseisuse liige vm kulujuht) Võrreldes ka teiste

riigiasutustega on selline piirang eelarve käsutamisel väga ebaharilik ja see ei ole koosõlas ka

kohtuhalduse üleandmise põhjendustega eelnõule lisatud seletuskirjas. See on nii oluline

piirang, et seda tuleks kindlasti seletuskirjas põhjalikult avada.

Lisa 2

9

39. Samuti ei selgu eelnõule lisatud seletuskirjast, miks peaks kohtute eelarvevahendeid

igapäevaselt haldama ja nende üle arvestust pidama Kohtuhaldusteenistus. See on võimatu

eelnõus toodud regulatsiooni arvesse võttes – kohtud ja kohtuhaldusteenistus on eraldi

asutused, neil on eraldi eelarved. Tõenäoliselt on tegemist praegusest korraldusest pärineva

mõtteviisi, kus kohtu eelarvevahendeid käsutab kohtudirektor, ülekandumisega. See lisab

oluliselt bürokraatiat, selline korraldus on majanduslikult ebatõhus. Aga mis kõige halvem,

loob kohtute juhtidest mulje, et nad ei suuda eelarve täitmist juhtida ja kohtute osas iseseisvaid

finantsmajanduslikke otsuseid teha.

V. Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakond

40. Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja hinnangul tuleb kaasajastada

kohtupidamise tugitegevusi. Pärast konsulteerimist Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) ja

kohtute personaliteenistusega teeb osakonnajuhataja ettepaneku lõpetada kohtunike

teenistuslehtede pidamine kui ebamõistlik dubleeriv tegevus.

41. Täna on kohtuniku teenistuslehele kantava teabe aluseks KS § 59. Vormiliselt on kasutusel

paberkandjal kohtunike teenistuslehed, mille vormi on kinnitanud justiitsminister 30. juuli

2002. a käskkirjaga nr 355. Vananenud vormil täidetakse üksnes kehtivas kohtute seaduses

ettenähtud andmeread. Seda teeb Riigikohtu personalispetsialist (ametnik).

42. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 124 järgi lõpetati 31. märtsil 2018 riigi ametiasutustes

teenistuslehtede pidamine. Kõik riigi ametiasutused (v.a julgeolekuasutused) liitusid Riigi

personali- ja palgaarvestuse andmekoguga (RPPA). Teenistuslehtedel seni kogutud andmed

muutusid kättesaadavaks RPPA kaudu, mis tagab ühtse ja turvalise andmehalduse. Lõpetati

avaliku teenistuse staaži arvestamine riikliku vanaduspensioni suurendamiseks, mistõttu kadus

üks teenistuslehe pidamise peamine funktsioon. Digitaalne andmekogu vähendas

paberdokumentide haldamise kulusid, kiirendas info liikumist ametiasutuste vahel ja parandas

andmete kvaliteeti. Elektrooniline süsteem võimaldab paremat jälgitavust, andmete kaitset ja

koostoimet teiste riigi infosüsteemidega.

43. ATS § 106 lõike 2 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 43 lõike 8 alusel kehtestati Riigi

personali- ja palgaarvestuse andmekogu asutamine ja selle põhimäärus (VV 16. mai 2013. a

määrus nr 75). Andmekogu vastutav töötleja on RTK. Kohtud ja Riigikohus on andmekoguga

liitunud ja kasutavad RTK teenuseid juba aastaid.

43.1 Andmekogusse kogutakse mh järgmised andmed (põhimääruse § 8): 1) ees- ja

perekonnanimi; 2) isikukood või selle puudumisel sünnikuupäev ja sünnikoht; 3)

arvelduskonto number; […] 7) haridus ja kvalifikatsioon; 8) staaž; 9) andmed teenistus- või

töösuhte kohta; […] 14) ergutused, hoiatused ja distsiplinaarkaristused; 15) läbiviidud arengu-

ja hindamisvestlused ning atesteerimisvestlused; 16) lähetused; 17) üleviimised; […] 21)

ametivande andmise aeg ja koht; […].

43.2 Avaliku ja eriteenistuse staaži arvestamiseks ja elektroonilise teenistuslehe pidamiseks

vajalikke andmeid säilitatakse andmete mitteaktiivseks muutmisest 75 aastat (põhimääruse §

9).

43.3 Andmekogust on võimalik genereerida ametniku „teenistuslehe vaheleht“, mis järgib VV

8. novembri 2012. a määruse nr 91 (viimane muudatus 20. aprillil 2019) Teenistuslehe vorm

Lisa 2

10

ning teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise kord nõudeid. Selle määruse § 3

kohaselt märgitakse teenistuslehele järgmised ametniku andmed:

1) ees- ja perekonnanimi ning isikukood, viimase puudumisel sünniaeg;

2) ametivande andmise kuupäev ja koht;

3) teenistuslehe avamisel teenistusse asumisele eelnev avaliku teenistuse staaž (edaspidi

eelnev staaž), teenistuskäik, sealhulgas teenistussuhte lõppemise alus koos viitega

vabastamise aluseks oleva seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile;

4) avaliku teenistuse seaduse § 83 punktide 1 ja 7 alusel avaliku võimu teostamise õiguse

peatumine;

5) distsiplinaarkaristus ja selle kustumine.

43.4 Võrdluseks:

KS § 59 Andmekogu määrus § 8 lg 2 Teenistuslehe vorm § 3

1) kohtuniku nimi ja

isikukood;

1) ees- ja perekonnanimi; 1) ees- ja perekonnanimi

2) sünniaeg ja -koht; 2) isikukood või selle

puudumisel sünnikuupäev ja

sünnikoht;

1) […] isikukood, viimase

puudumisel sünniaeg;

3) andmed õigushariduse ja

akadeemilise kraadi kohta;

7) haridus ja kvalifikatsioon;

6) ametivande andmise

kuupäev;

21) ametivande andmise aeg

ja koht;

2) ametivande andmise

kuupäev ja koht;

7) teenistuskäik; 9) andmed teenistus- või

töösuhte

kohta; 17) üleviimised;

3) teenistuslehe avamisel

teenistusse asumisele eelnev

avaliku teenistuse staaž

(edaspidi eelnev staaž),

teenistuskäik, sealhulgas

teenistussuhte lõppemise

alus koos viitega

vabastamise aluseks oleva

seaduse paragrahvile, lõikele

ja punktile;

9) distsiplinaarkolleegiumi

otsused ja karistuse

[ennetähtaegse] kustutamise

aeg.

14) ergutused, hoiatused ja

distsiplinaarkaristused;

5) distsiplinaarkaristus ja

selle kustumine.

44. Eelnevast järeldub, et täna dubleeritakse kohtuniku teenistuslehele kantav teave

andmekogus, kust oleks võimalik väljastada soovitud andmetega teenistusleht kahe klikiga.

Teenistuslehe vahelehe aruandeid hetkel kohtunikule väljastada ei saa, sest kohtuniku

teenistuslehte peab pidama Riigikohus käsitsi täidetaval vormil, varustama kanded pitsati

Lisa 2

11

jäljendiga jms.1 RTK-ga konsulteerides tuleks tehniliste lahendustena kõne alla SAP BO

aruanne HR022 Isikukaart (sisuliselt ametniku elektrooniline teenistusleht), mis katab ära kõik

kohtuniku teenistuslehe nõutavad andmed (seal on ka hariduse andmed), kohtunike jaoks eraldi

aruande seadistamine või teenistuslehe vahelehe väljastamine ka kohtunikele.

45. Üldise suunana tuleks isikuandmeid sisaldavad personalidokumendid (sh kohtunike

isikutoimikud) digiteerida, sest nende paberkandjal säilitamine on ohu korral turvarisk.

Nendeks toiminguteks kohtute seaduse muudatust vaja ei ole.

1 Kannete täiuslikkust on sel viisil ka keeruline tagada. Kohtuniku üleviimine ühest kohtumajast teise jääb kohtu

esimehe pädevusse (KS § 57). Riigikohtul ei ole võimalik seda infot jälgida, sest otsused ei tehta nö Riigikohtu

majas. Samas nähtuvad need liikumised andmekogus.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõu kohta.

Juba eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsus näitas, et Riigikohtus on kohtusüsteemi

ümberkorralduste osas oluliselt erinevad arusaamad ning kohtunikud on enamuses vastu

kohtute liitmise kavale. Sellist seisukohta väljendas üldkogu ka seekord. Riigikohtu esimees,

direktor ja kohtunike vähemus näevad eelnõus samuti mitmeid detailprobleeme, kuid leiavad

samas, et sellega ja kohtusüsteemi ümberkorraldamisega tuleks edasi minna. Lisaks üldkogu

arvamusele esitame ka Riigikohtu ja kohtunike omavalitsusorganite muud ettepanekud eelnõu

ja kohtute seaduse muutmiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Villu Kõve

Riigikohtu esimees

Lisad:

1. Riigikohtu üldkogu arvamus

2. Täiendavad arvamused ja ettepanekud

Teie 07.11.2025 nr 8-1/8971-1

Meie 03.12.2025 nr 6-6/25-51

Lisa 1

Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Riigikohtu üldkogu arutas 25.11.2025 Justiitsministeeriumis valminud kohtute seaduse ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Üldkogu otsustas, et Riigikohus

ei toeta nimetatud eelnõus samaliigiliste kohtute ühendamist üleriigilisteks asutusteks.

Üldkogu seisukohta toetas Riigikohtu liikmete ülekaalukas enamus.1 Enamuse hinnangul kaas-

neks niisuguse seaduse vastuvõtmisega tõsised põhiseaduslikud riskid. Kohtute liitmisel tekki-

vaid üleriigilisi organisatsioone pole võimalik tõhusalt juhtida, kahjustamata samaaegselt õigu-

semõistmise kättesaadavust ja kohtunike sõltumatust.

I

1. Enamus riigikohtunikke viitas põhiseaduslikele probleemidele juba 21.05.2025 arvamuses

eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta. Kohtute liitmise kavale tehtud juhtimisanalüüsid ning

eelnõus sisalduv juhtimismudel ainult süvendavad muret. Põhiseadus näeb selge sõnaga ette

maa-, haldus- ja ringkonnakohtute paljususe, kaitstes sellega kohtute sõltumatust ja tõhusust.

Üleriigiliste kohtute loomine ei pruugi olla vaid keeleline hälve. Eelnõu asendaks tänased au-

tonoomsed ja demokraatlikult juhitud kohtuasutused keskselt ja autokraatlikult juhitavate struk-

tuuridega. Kohtunik aga ei pea olema sõltumatu ainult teistest võimuharudest, vaid ka kohtu-

süsteemi siseselt.2

2. Eesti kohtusüsteem vajab uuendusi. Parandada tuleb juhtimist, suurendada parajal määral

spetsialiseerumist ja tõsta kohtulahendite kvaliteeti. Tarvis on lahendusi töökoormuse erine-

vuste tasandamiseks. Vaja on vähendada bürokraatiat ning vaadata üle kohtute ülesanded. Kas-

vava töökoormusega toimetulekuks tuleks rakendada tehisintellekti. Kohtute liitmine ja tsent-

raliseeritud ainujuhtimine ei aitaks neid eesmärke saavutada. Innovatsioon eeldab nii kohtujuh-

tide kui kohtunike vastutust ja koostööd, iseäranis aga kohtusüsteemi kohapealsete lülide auto-

noomiat.

II

3. Ainsa PS-s nimetatud üleriigilise kohtuna näeb põhiseadus ette Riigikohtu. Üleriigilisena

võib luua ka erikohtuid (PS § 148 lg 2). PS §-dest 148 ja 149 nähtub kohtusüsteemi ülesehitus

kohtuasutuste geograafilise hajutatuse põhimõttel. See nähtub ka PS § 24 lg-st 1. Nende sätete

väärtust ei devalveeri argumendid, et kohtukorraldust ei reguleeritud samaväärse detailsusega

Eesti varasemates põhiseadustes ning et valdavalt ei reguleerita seda nii ka välisriikides. Põhi-

seaduse eripära näitab selle loojate kõrgendatud muret kohtukorralduse stabiilsuse pärast. Va-

jadus kaitsta kohtuid meelevaldsete ümberkorralduste eest ei ole vahepeal kahanenud.

1 16 poolt, 2 vastu, 1 erapooletu. 2 EIKo Parlov-Tkalčić vs Horvaatia, 24810/06, p 86–89; Gumenyuk jt vs Ukraina, 11423/19, p 43; Grzeda vs

Poola, 43572/18, p 323; Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12, p-d 22 ja 24; Euroopa

Nõukogu Veneetsia Komisjoni 12.03.2010 plenaaristungi raport kohtusüsteemi sõltumatuse kohta, I osa.

2

4. Põhiseaduse sätteid tuleb tõlgendada põhiseaduse mõtet arvestades (PS § 152 lg 2). See ko-

hustab erinevate versioonide puhul eelistama tõlgendust, mille kaudu realiseeruvad kõige pare-

mini põhiseaduse sihid ja printsiibid, sh õigusriigi kaitse ning kohtute tõhusus ja sõltumatus.

III

5. Kohtute ainsuse või mitmuse küsimus on juhtimismudeli küsimus. Tsentraliseeritud ja det-

sentraliseeritud juhtimismudel erinevad üksteisest oluliselt. Kummalgi on omad eelised ja puu-

dused, mis mõjutavad kohtuvõimu sõltumatust3 ja tõhusat toimimist erinevalt. Kohtuasutuste

paljusus ja kohtusüsteemi territoriaalne liigendatus tagavad, et üksuseid juhitakse kohapealt,

sealseid kohtunikke kaasates ja väärtustades ning piirkondlikke vajadusi arvestades. Ainult sel-

liselt on võimalik kindlustada õigusemõistmise tegelik geograafiline kättesaadavus (allpool p

16).

6. Nii TTÜ kui TÜ juhtimiseksperdid rõhutavad, et (de)tsentraliseerituse skaalal on parim la-

hendus tõenäoliselt hübriidmudel, mitte üks ega teine äärmus.4 Tänast nelja maakohtu, kahe

halduskohtu ja kahe ringkonnakohtuga mudelit ei saa pidada äärmuslikult detsentraliseerituks.

Kohtute tugiteenused on juba kokku liidetud. Oluline samm tsentraliseerimise ja hierarhia suu-

nas astuti juba 2006. aastal kohtute liitmisega, sh linnakohtute kaotamisega. Siiski säilis toona

I ja II astme kohtute territoriaalne võrgustik. See oli põhimõtteline erinevus praegu kavandata-

vast reformist. 2006. a liitmine oli põhjendatud, aga see ei kinnita, et järjekordne ühendamine

tooks samaväärset kasu ja mahuks PS raamidesse.

Organisatsioonide suurendamisel, sh liitmisel võib mastaabiefekt vaid teatud piirini tõhusust

kasvatada. Kohtutes on mastaabiefekt piiratud, sest kohtujuhtidel ei tohi olla võimalust mõju-

tada õigusemõistmise sisu, samuti paljusid menetlusotsuseid (nt kas korraldada suuline ja va-

hetu kohtuistung). Tänaseks kujunenud kohtuasutused on piisavalt suured, et seal edukalt juu-

rutada optimaalset spetsialiseerumist. Liigne spetsialiseerumine on ohtlik.5

7. Liiga suures organisatsioonis kaugenevad juhid töötajatest, juhtimine muutub uute vaheta-

sandite tõttu kohmakamaks ning info liikumise tõrgete tõttu kannatab juhtimisotsuste kvaliteet.

Bürokraatiale ja juhtimisele võib hakata kuluma liialt ressursse. Kohtunike suure hulga prob-

leemile lisandub geograafilise distantsi probleem. Kohtunikud jäävad oma muredega üksi, põ-

levad läbi ning nende töö jääb korraldamata või korraldatakse seda liiga aeglaselt.

Ühtse maakohtu esimehele allutataks 164 kohtunikku ehk kõik esimese astme tsiviil- ja süüteo-

kohtunikud. Tõhus ja usalduslik suhtlus esimehe ja kohtunike vahel on sellises olukorras või-

matu. Teiseks kätkeb see endas ohtlikku võimukontsentratsiooni, mida hajutatud ja kollegiaalne

juhtimine väldivad. Hajusas organisatsioonis ei kandu ühe üksuse vead automaatselt üle teistele

3 P. Pikamäe/A. Mõttus/A. Laurand, Väljatöötamiskavatsuse „Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskoh-

tunike ametisse nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivse-

maks muutmiseks“ põhiseaduspärasuse analüüs, 2025, lk 15. 4 K. Taro/T. Randma-Liiv/K. Sarapuu, Kohtuasutuste ühendamine ja juhtimise ümberkorraldamine, 2025, lk 26;

K. Jaakson/V. Valkiainen, Kaalutlused professionaalsete organisatsioonide struktuuri kujundamisel, 2025, lk 20. 5 K. Taro jt, lk 21.

3

üksustele. Vigadest on võimalik õppida ning piiratud riski puhul on innovatsioonijulgus suu-

rem.6

8. Eelnõus kavandatud suurte liitasutuse tööd olekski raske tõhusalt korraldada ilma jõuliste

juhtimisvolituste ja hierarhilise struktuurita. See aga ei õigusta autokraatiat, vaid peaks kallu-

tama liitmisest loobuma. Professionaalsetele organisatsioonidele, sh kohtutele sobib rohkem

kollegiaalne või hübriidne juhtimine.7

IV

9. Kohtusüsteemis tuleb leida tasakaal ainujuhtimise ja kollegiaalsuse vahel. Selle asemel on

eelnõu lähtealusteks jõuline tsentraliseerimine ja managerism (vt KSE § 91 lg 3 lg 2, § 111 lg 2,

§ 191 lg 2, § 20 lg 15 p 2, § 231 lg 3, KS § 241 lg-d 2, § 37 lg 1). Need ei haaku kohtupidamise

sõltumatuse ja tõhususe põhimõtetega. Olulistes korralduslikes küsimustes jääb kohtunike

osaks vaid käsule kuuletumine ning nad ei saa enam mõjutada nt tööjaotusplaani kehtestamist.

10. Kohtute omavalitsus ei pea tingimata põhinema üldkogudel. Suuremates kohtutes võib luua

eestseisuse. Eestseisuste kaudu korraldatud esindusdemokraatia aga eeldab, et eestseisus esin-

dab erinevaid õigusvaldkondi ja regioone. Eestseisus, esimees ja osakondade juhid peavad

olema lähedases ja pidevas kontaktis iga kohtunikuga. Kavandatavas maakohtus – 164 kohtu-

nikuga üleriigilises asutuses – poleks see siht saavutatav.

11. Eestseisus üldkogu asemikuna peab toimima kohtunikke esindava koguna, mitte esimehe

kabinetina (vrd KSE § 361). Esimeest ei saa tasakaalustada temast endast sõltuv organ. Koha-

pealsete kohtunike mandaadiga eestseisus peab kehtestama tööjaotusplaani ja otsustama kohtu

osakondade moodustamise üle, osalema kohtu esimehe ametisse nimetamisel ning rääkima

kaasa olulistes kohtusisestes ressursiotsustes.

Tasakaalustamata ja tugevalt kontsentreeritud võimuga ainujuht võib politiseeruda või korrum-

peeruda ka täitevvõimule allumata. Alati ei pruugi seejuures olla piisavaid tõendeid esimehe

ennetähtaegseks vabastamiseks või ei pruugi kohtuhaldusnõukogu tunnetada sellise sammu va-

jalikkust õigeaegselt.

V

12. Kohtute liitmise põhiargument on eelnõus paindlik asjade ümbersuunamine ühest piirkon-

nast teise. Ühendamine ei ole koormuserinevuste tasandamiseks aga vajalik ega mõistlik.

13. Kohtute koormust saab ühtlustada mõõdukamate vahenditega: ennekõike menetluslähetus-

tega ja seaduses sätestatava erikohtualluvusega.

Menetluslähetus ei eelda tingimata kohtuniku ringisõitmist. Kohtuniku ajutine kaasamine teise

kohtu töösse saab toimuda ka distantsilt. Sellega ei kaasne niisuguseid juhtimisprobleeme nagu

6 K. Jaakson jt, lk 16. 7 K. Jaakson jt, lk 17.

4

kohtuniku alalisel töötamisel juhtkonnast eemal (vrd p 8). Täna kehtivat menetluslähetuste süs-

teemi on võimalik lihtsustada.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 1 oleks võimalik kehtestada teatud liiki asjades erandlik kohtualluvus,

mis rakenduks juhul, kui mõne kohtu koormus on kasvamas teistega võrreldes ebaproportsio-

naalselt suureks. Asja ei jagataks seadusega määratud kohtu alluvusest teise, vaid see jaotataks

seaduses sätestatud erandi alusel algusest peale vähem koormatud kohtusse. Koormust tasandav

erialluvus peaks laienema sellist liiki kohtuasjadele, mis eelduslikult ei vaja arutamist vahetul

suulisel istungil.

14. Teises kohtumajas asja arutamise kohustus kehtib küll juba täna, kuid jääb territoriaalselt

korraldatud kohtutes taluvuse piiridesse. Liidetud kohtutes muutub selle kohustuse ulatus üle-

riigiliseks ning seega oluliselt koormavamaks. Kuna tööjaotusplaani ja järelevalveinstrumen-

tide (KS § 45 lg 11) kaudu reguleeriks ringisõitmist kohtunikust distantseeritud juhid, pole ka

tagatud mõistlikud otsused selles küsimuses. Pole ka välistatud juhtimisvõimu kuritarvitamine.8

Eelnõu seletuskirjas ei ole kokku arvatud ringisõitmise kulusid.

Liiga avarad võimalused kohtuasjade üleriigiliseks jagamiseks tekitavad kohtunikele surve

eelistada vahetule istungile kirjalikku menetlust või ärakuulamist video teel. Kirjalik või side-

vahendite abil toimuv suhtlus ei taga menetlusosalisele samaväärset kaitset vahetu suulise is-

tungiga.9

15. Üleriigiliste kohtute loomine tekitab tugeva surve õigusemõistmise kokku tõmbamiseks

väljaspool Tallinna. Eelnõuga luuakse küll seaduse tasandil garantii kohtumajade säilitamiseks,

kuid seadus ei saa määrata, mis liiki asju ja millises mahus konkreetses kohtumajas arutaks.

Selle määrab ära tööjaotusplaan üleriigilise kohtu sisedokumendina. Kuna äärealadel on asjade

arutamine kulukam, tekib kohtu esimehele ja eestseisusele pidev rahaline surve piirata üha

enam perifeerias arutatavate asjade hulka. Reaalne näide niisugusest hääbumisest on olnud Tal-

linna Halduskohtu Pärnu kohtumaja.

Eelnõus on küll sätteid, mis rõhutavad õigusemõistmise geograafilise kättesaadavuse olulisust,

kuid need on vaid üldsõnalised üleskutsed. Sisuline kontroll nende järgimise üle ei ole tagatud.

8 Vrd Rahvusvahelisele Kohtunike Ühingule esitatud Poola raport, Justice under pressure –repressions as a means

of attempting to take control over the judiciary and the procecution in Poland. Years 2015–2019. 9 Vrd RKTKo 2-17-13391/43.

Lisa 2

1

Täiendavad arvamused ja ettepanekud kohtute seaduse (KS) ning KS ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused)

eelnõu muutmiseks

I. Üldiselt

1. Asendada eelnõu tekstis nimetus „kohtute haldus- ja arendusnõukogu“ läbivalt

nimetusega „kohtute nõukogu“.

2. Täiendada eelnõu § 1 punktiga, millega muudetaks kohtute seaduse kehtivat

redaktsiooni järgmiselt:

1) muuta § 99 lõike 1 punkti 5 ja sõnastada see järgmiselt: „Kohtu likvideerimise või

kohtumaja sulgemise korral, kui kohtunik ei ole nõus jätkama teenistust sama

valdkonna kohtunikuna sama astme kohtus teises alalises teenistuskohas“;

2) jätta § 86 lõikest 1 välja sõnad „või kohtunike arvu vähendamise“.

Selgitus: PS § 147 lõike 1 esimese lause järgmiseks tuleb seaduses selgelt ette näha, et

kohtunike piirarvu (eelnõu § 1 punktid 9, 31 ja 39 ning KS § 25 lõige 3) vähendamine ei saa

olla ametisoleva kohtuniku teenistusest vabastamise alus. Piirarvu vähendamise, kui

seadusandja seda tulevikus peaks tegema, saab ellu viia üksnes täitmata või tulevikus

vabanevate kohtunikukohtade arvel.

Viited kohtu likvideerimisele võivad osutuda ülearuseks, kui igas kohtuastmes säilib vaid üks

samaliigiline kohus.

3. § 1 punktid 11, 33, 40 ja 57: nende muudatusega kaasneb esimese ja teise astme kohtunike

(eriti maakohtunike) sisuliselt piiramatu ringisõitmis-kohustus üle Eesti. Seetõttu võib suur osa

kohtunike tööajast hakata kuluma õigusemõistmise asemel kohtumajade vahet pendeldamisele.

Oht olla sunnitud sageli ja kaua lähetustes viibima vähendab ka kohtunikuameti atraktiivsust.

Kohtuniku kohustus arutada asju teises kohtumajas peaks olema seaduse tasandil piiratud (nt

päevade arvuga, mil töötamine alalisest teenistuskohast eemal on kohtunikule kohustuslik).

Lisaks peaks lähetusi ja sõiduaega arvestama töökoormusmetoodikas.

4. § 1 punktid 16 ja 43: kohtu esimehe võimkonna suurenemisega peaks kaasnema ka kohtute

haldus- ja arendusnõukogu (nõukogu, KHAN) õigus ta ennetähtaega teenistusest vabastada mh

koostöö mittelaabumise tõttu. On küsitav, kas ringkonnakohtu esimehe vabastamine peaks

eeldama Riigikohtu üldkogu kooskõlastust.

5. § 1 punktid 9, 31, 39 ja 72: vajaks täpsustamist, et kui nõukogu vähendab kohtunike arvu

mõnes kohtumajas, ei anna see alust viia kohtumajas juba teenistuses olevat kohtunikku tema

nõusolekuta üle teise kohtumajja. Niisugune kohtade ümberjagamine peaks olema lubatav vaid

täitmata kohtunikukohtade olemasolul või „liigutatava“ kohtuniku nõusolekul.

6. § 1 punkt 53: vältimaks võimu liigset koondumist kohtu esimehe kätte, tuleks eelnõus teha

minimaalselt kaks järgmist muudatust:

Lisa 2

2

- maa- ja halduskohtu eestseisuse need liikmed, keda ei vali kohtu üldkogu, peaks

nimetama nõukogu, mitte kohtu esimees. Eestseisuse liikme staatus ei pea langema

kokku osakonnajuhataja rolliga;

- kohtu eestseisusele tuleks anda pädevus võtta vastu otsuseid ka esimehe pädevusse

kuuluvates küsimustes. Kohtu esimees peaks eestseisuses toimima primus inter pares,

mitte primus omnium kvalifikatsioonis.

7. § 1 punktid 7 ja 54: vajaks täpsustamist, et maakohtu tööjaotusplaaniga ei saa kohtunikule

määrata spetsialiseerumist, mis jääb väljapoole tema põhivaldkonda.

8. § 1 punkt 59: sättes on säilinud vananenud viide kohtute haldamise nõukojale.

9. § 1 punktiga 102 luuakse kohtunikele tagasiside andmise süsteem. Seletuskirjas on

tagasiside andmist kirjeldatud viisil, mille puhul tõuseb esile pigem negatiivne foon. Näiteks:

„...kui kõrgema astme kohus märkab kohtuniku töös süstemaatiliselt esinevaid puudusi...“ (lk

19), „saaks tagasiside andmisel juhtida kohtuniku tähelepanu puudustele, mille puhul on

põhjust arvata, et tegemist pole n-ö ühekordse väärsammu, vaid praktikaga, mille puhul peab

kohtunik kaaluma oma menetluspraktika korrigeerimist“ (lk 20) ja „Tagasiside andmine

kohtunikule algatatakse eeskätt juhul, kui kohtuniku töös märgatakse süstemaatiliselt esinevaid

puudusi“ (lk 69, rõhutus lisatud). Kuivõrd tagasiside andmine võib „[ä]ärmuslikel juhtudel [...]

vältida distsiplinaarmenetluse algatamise“, siis on raske uskuda, et sellise protsessi loomine

kohtunikes eriti suurt töömotivatsiooni tekitaks.

Täiendavalt näeb eelnõu hetkel ette tagasiside vestluse algatamise üksnes ülevalt poolt (st

kohtunikul endal ei ole võimalik tagasisidevestlust algatada) ning sellel osalemine on

kohtunikule kohustuslik. Need faktorid süvendavad kuvandit, et tagasiside vestluse näol on

tegemist lihtsalt täiendava järelevalve meetmega.

Isegi kui tagasiside andmise mehhanism oleks teistsuguse fooniga, siis on tagasiside vestlusega

ka praktiline probleem. Seletuskirjas mainitakse, et 2011. aastal heaks kiidetud tagasiside

andmise metoodika ei ole siiani kasutust leidnud (lk 19). Ka eelnõu ei näe ette, et tagasiside

vestluste pidamine oleks mingil määral regulaarne või kohustuslik. See tekitab kahtluse, kas

eelnõus ette nähtud tagasisidevestlus ka praktikas kasutust leiaks või kas see kohtunike poolt

omaks võetakse. Täiendavalt näib, et selleks, et tegevus oleks tulemuslik tuleks eelnevalt

tagasisidevestlusi läbiviivaid kohtunikke koolitada, mis tähendaks täiendavat aja- ja

ressursikulu.

10. § 1 punkt 89: kohtuniku õigus kuuluda äriühingu juhatusse või nõukokku võiks piirduda

üksnes äriühingutega, mille kõik osad või aktsiad kuuluvad tema ainu- või ühisomandisse.

Enamusosalus ei peaks kohtunikule teed juhatusse ega nõukokku avama.

11. § 1 punkt 130 ja § 3 lõige 1:

- eelnõu näeb ühelt poolt ette, et kohtute haldus- ja arendusnõukogu alustab tööd 2026.

aasta 1. juulil. Samas ütleb eelnõu § 3 lõige 2, et peaaegu kõik KHAN-i tegevust

reguleerivad pädevus- ja volitusnormid jõustuvad alles 1. jaanuaril 2027 (välja arvatud

rakendussätetes toodud erandid).

Lisa 2

3

- puudub ka säte, mis ütleks, et KHAN täidab 1. juulist 31. detsembrini 2026 tänaseid

KHN-i ülesandeid. Seega tekib pooleks aastaks vaakum, kus veel kehtivat kohtute

haldamise korda pole võimalik järgida.

12. § 2: kavandatav muudatus, mis seab rahvakohtunike kaasamise sõltuvusse süüdistatava

soovist, jätab selle instituudiga seotud probleemid valdavalt lahendamata ja on eesmärgipäratu.

Rahvakohtunikest tuleks täielikult loobuda, mh nende küsitavat põhiseaduspärasust (PS § 146

koosmõjus PS §-ga 147) silmas pidades. Minimaalselt peaks välistama rahvakohtunike

osalemise selliste kriminaalasjade arutamisel, mille esemeks on riigivastane (KarS 15. ptk),

ametialane (KarS 17. ptk) või majandusalane (KarS 21. ptk) kuritegu.

II. Koolitusnõukogu

13. Kohtunike koolitusnõukogus toimus 22. septembril 2025 ja seejärel ka elektrooniliselt

arutelu kohtute seaduse muutmise teemal.

14. Kehtiva KS § 44 lõike 1 kohaselt vastutab kohtunike koolituse eest koolitusnõukogu.

Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kaks

esimese astme, kaks teise astme ja kaks Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, valdkonna

eest vastutava ministri ja Tartu Ülikooli esindaja. Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja

valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus.

15. Koolitusnõukogu teeb ettepaneku, et kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused:

15.1 paragrahvist § 38 lõike 3 punktist 7 kustutatakse „ja asendusliikmed“;

15.2 paragrahvi 44 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

”(1)  Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus

on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm

Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja.

Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab

Riigikohus.“;

15.3 paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks

valitakse igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks

halduskohtunik.“;

15.4 paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja.“.

16. Muudatusettepanekute selgituseks tuleb märkida, et koolitusnõukogu peab saama tagada

ühtviisi kvaliteetse koolituse nii tsiviil-, kriminaal- kui ka haldusvaldkonna kohtunikele, seega peab

olema võrdselt hästi tagatud kõigi kolme valdkonna esindajate osavõtt nõukogu tööst, sh olukorras,

kui nõukogu kolmeaastase tsükli kestel jäävad mõned liikmed ootamatult, kuid objektiivsetel

põhjustel töölt kõrvale. Praegune regulatsioon, mis puudutab kohtunikest liikmete valimist, ei

arvesta sellega. Regulatsiooni muutmata ei ole kuidagi võimalik tagada, et valdkonnad oleks

võrdselt ja piisavalt esindatud. Seda ilmestab olukord kevadel 2025, kui koolitusnõukogus polnud

ühtki hääleõiguslikku karistusõiguse valdkonna liiget. Kohtunikest liikmete puhul pole põhjust

Lisa 2

4

jätkata põhiliikmete ning asendusliikmete eristamisega, vaid hääleõigus peaks olema kõigil.

Koolitusnõukogu viimaste aastate praktika on olnud selline, et nõukogu töös osalevad aktiivselt nii

asendusliikmed kui ka põhiliikmed. Seega ettepaneku järgi asendusliikmeid enam ei valita.

17. Põhjendamatult erapoolikuna mõjub lisaks see, et prokuratuuril on võimalik kohtunike koolitust

puudutavate otsuste langetamisel osaleda, advokatuuril mitte. Eelnõu parandaks selle vastuolu. Et

hoida otsustuskogu suurus optimaalsena, tuleks jätta otsustajate seast (suureneva kohtunike hulga

taustal) välja üks kahest täitevõimu esindajast, kuna prokuratuuri ja ministeeriumi vaatenurgad on

suuresti sarnased ja huvid kokkulangevad.

III. Kohtunikueksamikomisjon

18. Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtukorralduse

muudatused) eelnõus (edaspidi eelnõu) lähtutakse eeldusest, et julgeolekukontroll

korraldatakse eesmärgiga anda juurdepääs riigisaladusele. Seletuskirjas öeldakse sõnaselgelt,

et „Julgeolekukontrolli eesmärk on tuvastada, kas isikule on võimalik anda juurdepääsuõigus

ehk võimaldada isiku ligipääs riigisaladusele“. Kohtunikueksamikomisjoni (KEK) esimehe

hinnangul on selline eeldus ekslik. Riigisaladusele ligipääs on õigus, mis küll kaasneb

kohtunikuametiga, kuid see poleks kõigi kohtunike töös vältimatult vajalik, mistõttu on

riigisaladusele ligipääs tegelikult pigem julgeolekukontrolli sekundaarne eesmärk. Nii näiteks

ei puutu valdav osa tsiviilasju lahendavatest kohtunikest oma töös kogu oma kohtunikustaaži

jooksul riigisaladusega üldse kokku. Lähtudes eelnõu koostajate loogikast poleks seega

tsiviilasju lahendavate kohtunikele riigisaladuse luba vajagi ja seetõttu võiks loobuda nende

osas julgeolekukontrollist täielikult.

19. Eelnõu koostajad on aga jätnud tähelepanuta, et sõltumata sellest, kas kohtunik tegeleb

süüteo-, tsiviil- või haldusvaldkonnaga, on kohtuniku volitused sedavõrd suured, et otsustused

võivad mõjutada inimeste elu (õigemini vabaduse) ja saatuse üle, tekitada miljonite eurode

väärtuses kohustusi või jätta isikuid olulistest õigustest ilma. Seetõttu on kriitilise tähtsusega

nende isikute puhul, kellele niisugused volitused antakse, miinimumini viidud võimalus, et nad

oleksid isikuomadustelt kohtunikuks sobimatud.

20. KEK hindab kohtuniku isikuomaduste sobilikkust kolmest allikast pärineva info põhjal:

1. Tartu Ülikooli poolt läbi viidav põhjalik psühholoogiline test,

2. KEK-i enda poolt kogutud taustainfo erinevatelt isikutelt, kellega kandidaat on koos

töötanud (eelduslikult ülemuselt)

3. Kaitsepolitseiameti (KAPO) poolt läbiviidud julgeolekukontrolli kokkuvõte.

20.1 Nende kolme allikmaterjaliga eelnevalt tutvununa viib eksamikomisjon kandidaadiga läbi

põhjaliku vestluse, kus muuhulgas küsitakse ka nende teemade kohta, mis eelpoolnimetatud

algmaterjalides küsitavusi tekitasid. Seejuures on oluline märkida, et KAPO kokkuvõttest

saadud info on kandidaadi hindamisel väga oluline allikas.

20.2 Nii näiteks ühe kandidaadi puhul ilmnes KAPO poolt esitatud andmetest, et kandidaat on

laenusõltlane. Peale isiku täiendavat küsitlemist leidis KEK, et kaebaja on aldis finantsilisele

riskikäitumisele ja see on isiksuseomadus, mis ohustab kohtuniku sõltumatust. Teise kandidaadi

puhul ilmnes KAPO esitatud andmetest, et ta suhtleb tihedalt isikutega, keda on alust

kahtlustada rasketes kuritegevuses ja et teda on kahtlustatud alaealisele alkoholi pakkumises.

Peale vestlust selle kandidaadiga tunnistas KEK isiku kohtunikuametiks mittesobivaks. On

Lisa 2

5

olnud ka olukordi, kus KAPO on esitanud andmed isiku küsitavast käitumisest ja KEK on pärast

vestlust isikuga leidnud, et väljatoodud tegevused või isikuomadused ei ole takistuseks

kohtunikuks nimetamisel. Samuti on olnud olukordi, kus isik on loobunud kandideerimast peale

KAPO poolt esitatud andmete tutvustamist talle KEK-i poolt.

Kohtunikuks nimetamine seaduseelnõu järgi

21. Väljapakutud eelnõust ilmneb, et (esimese ja teise astme) kohtuniku nimetamine toimub

kohtute seaduse kohaselt järgmiselt:

1. KHAN kuulutab välja konkursi esimese või teise astme vaba kohtunikukoha täitmiseks

(§ 53 lõige 2).

2. Kandideerija esitab avalduse Riigikohtu esimehele ühe kuu jooksul arvates konkursi

väljakuulutamist (§ 53 lõige 3).

3. Eksamikomisjon hindab, kas esimese astme kohtusse kandideerija vastab § 50 lõike 1

nõuetele ja teise astme kohtusse kandideerija vastab § 51 lõike 1 nõuetele.

4. Riigikohtu üldkogu otsustab (esialgselt), kelle osas teha Vabariigi Presidendile

ettepanek kohtunikuna ametisse nimetamiseks (§ 54 lõige 21).

5. Riigikohtu üldkogu poolt väljavalitud kandidaadi suhtes viiakse läbi julgeolekukontroll

(§ 54 lõiked 2-4), mille kokkuvõtte esitab KAPO KEK-ile kolme kuu jooksul arvates

vajalike dokumentide saamisest (§ 54 lõige 5).

6. KEK hindab kandidaadi isikuomaduste sobivust (§ 54 lõige 1), sh isiku seda, kas isik

osutus julgeolekukontrolli läbinuks (§ 54 lõige 5, 3-24-1273/5, p 9).

7. KEK esitab oma otsuse kandidaadi isikuomaduste sobivuse kohta Riigikohtu üldkogule

ning teeb otsuse teatavaks kandidaadile (§ 54 lõige 7).

8. Riigikohtu üldkogu kuulab ära selle kohtu üldkogu arvamuse, kuhu isik kandideerib ja

teeb Vabariigi presidendile ametisse nimetamiseks ettepaneku (§ 55 lõige 1). Kui vabale

kohtunikukohale kandideerib mitu isikut, otsustab üldkogu, kelle kohta presidendile

ettepanek tehakse (§ 55 lõige 2).

22. Arusaamatuks jääb KS § 54 lõikes 21 ja § 55 lõigetes 1 ja 2 sätestatu omavaheline suhe. Kas

eelnõus mõeldakse, et Riigikohtu üldkogu tuleb isiku valimiseks (vähemalt) kaks korda kokku?

Esimesel korral tehakse valik n-ö esialgselt ja teisel korral n-ö päriselt? Seda johtuvalt asjaolust,

et kui julgeolekukontrolli tulemusel Riigikohtu üldkogu loobub kandidaadi esitamisest, siis

tuleb KS § 54 lõike 21 lause 2 järgi konkurss ebaõnnestunuks kuulutada. Kui aga üldkogu

otsustab kandidaadi asendada, siis saadetakse KAPO-le järgmise kandidaadi dokumendid,

seejärel toimuvad punktis 5–8 protseduurid uuesti. Ehk KAPO kontrollib kolm kuud, seejärel

peab jälle kokku tulema KEK, et hinnata, kas läbis julgeolekukontrolli ning hindama uue

kandidaadi isikuomadusi.

23. Kui aga eelnõus peetakse silmas, et KS § 55 lõikes 1 ja KS § 54 lõikes 21 Riigikohtu üldkogu

on üks ja see sama, siis järelikult teeb üldkogu otsuse ilma KEK-i hinnanguta. Milleks ja kellele

esitab KEK sellisel juhul oma otsuse isikuomaduste sobivuse kohta? Seejuures väärib

mainimist, et KS § 54 lõike 2 järgi peab kohtunikuks kandideerija enne kohtunikuks nimetamist

julgeolekukontrolli läbima ja nagu juba eespool mainitud, siis julgeolekukontrolli läbinuks loeb

kandidaadi KEK (mitte KAPO) vt 3-24-1273/5, p 9.

24. Küsimusi tekitab, et kuivõrd KEK hindab isikuomaduste sobivust muu hulgas

julgeolekukontrolli kokkuvõtte alusel (KS §-d 5 ja 7), siis mille põhjal teeb üldkogu oma KS §

54 lõike 21 valiku?

Lisa 2

6

25. Häirivaks võib pidada KS § 54 lõike 21 lauset 2, mille järgi Riigikohtu üldkogu otsustab

kandidaadi esitamisest loobumise või kandidaadi asendamise julgeolekukontrolli tulemuse

põhjal. Kuigi julgeolekukontrolli läbituks lugemise otsustab KEK, siis on võimalik, et KEK

leiab, et hoolimata julgeolekukontrolli positiivsest läbimisest ei ole kandidaadi isikuomadused

sobivad. See aga ei oma KS § 54 lõike 21 lause 2 järgi vähimatki tähtsust, ses määravaks on

ainult julgeolekukontrolli läbimine.

Ebaõnnestunud kandidaatide stigmatiseerimine

26. Julgeolekukontrolliga seotud muudatusettepanekuid on presenteeritud muuhulgas ka

kandideerijate endi huvidest lähtuvalt. Üldjuhul on KEK püüdnud isikutega delikaatselt

käituda, andes isikule teada julgeolekukontrolli käigus ilmnenud probleemist. Isikul on sellisel

juhul võimalus diskreetselt kandideerimisest loobuda. Loobumise põhjust KEK ei avalikusta,

seega inimesele märki külge ei jää.

27. Olukorras, kus Riigikohtu üldkogu poolt eelvalitud isik ebaõnnestub julgeolekukontrollis,

muutub tema ebaõnnestumine aga avalikuks (kasvõi selle kaudu, et ta on ju läbinud ka

maakohtu üldkogu) ja sellega saab avalikkusele teatavaks, et ta julgeolekukontrolli ei läbinud.

Siinkohal võib tuua näiteks analoogia järgmise juhtumiga.

28. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse muudatusvajadust muu hulgas ebamugavuse

tekitamisega potentsiaalsetele kandidaatidele, mis omakorda võib head kandidaadid eemale

peletada. KEK-i esimees on vastupidiselt arvamusel, et võimalik stigmatiseerimine

ebaõnnestumisel võib hoopis häid inimesi hoopis eemale peletada.

Kokkuvõte

29. Kokkuvõtteks leiab KEK-i esimees, et väljapakutud eelnõu tekst tekitab hulga küsimusi,

mis vajaksid vastuseid. Järjekordselt jääb arusaamatuks millist probleemi eelnõuga soovitakse

lahendada, järjekordselt võib näha, et parandused on läbi mõtlemata. Eelnõu koostajad pole

tegelikult lõpuni aru saanud julgeolekukontrolli eesmärgist. Eelnõus põhjendatakse muudatusi,

sellega, et raisatakse asjatult KAPO ressurssi ja tekitatakse kandideerijatele ebamugavust, kuid

jäetakse arvestamata, et sellega suurendatakse nii Riigikohtu üldkogu kui ka KEK-i töömahtu.

Riigikohtu üldkogul osaleb 19 kohtunikku, KEK-is osaleb 16 liiget, kellest 12 on erineva

kohtuastme kohtunikku, üks Eesti Advokatuuri, üks prokuratuuri, üks Tartu Ülikooli liige ja

üks Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja. Üldjuhul tulevad nad suuliseks istungis spetsiaalselt

selle pärast Riigikohtusse kohale. Erinevalt KAPO ressursist tundub see eelnõu koostajale

tasuta ressursina.

Kompromissettepanek

30. Nagu eelpool on välja toodud, ei anna parandusettepanek kohtuniku nimetamisel üldjuhul

ajalist võitu. KEK-i esimees on kohtunike julgeolekukontrolli läbiviimise n-ö ressursikulukuse

küsimust arutanud ka KAPO ametnikuga, kes kohtunikukandidaatide julgeolekukontrolliga

tegeleb. Sellest arutelust võib järeldada, et kohtunike julgeolekukontroll ei ole põhjendamatut

lisakoormust tekitanud. Probleem olevat nende riigiasutustega, kes on ise laiendanud

(sealjuures vahel ilma tegeliku vajaduseta) isikute ringi kelle osas julgeolekukontrolli läbi

viiakse. See toob kaasa ebavajalikku lisakoormust.

31. Tegelikkuses võib aru saada, et eelnõuga püütakse lahendada hoopis probleemi, et

julgeolekukontroll viiakse läbi isikute suhtes, kellel pole tegelikult lootustki kohtunikuks

Lisa 2

7

nimetatuks saada. Selliste n-ö lootusetute kandidaatide osavõtt võis olla varem probleemiks,

kuid viimastel aastatel ei ole see enam täheldatav.

32. Antud olukorras võiks lahenduseks olla kompromissettepanek: KS § 54 lõike 21 sisuks võiks

olla mitte esialgne kandidaadi valimine, vaid kas teatud kandidaatide välistamine või n-ö teise

vooru edasipääsejate otsustamine, st mitme (näiteks kuni kolme kandidaati täidetavale

kohtunikukohale) isiku kindlaks määramine, kelle suhtes viiakse läbi isikuomaduste sobivuse

kontroll (sh julgeolekukontroll).

IV. Riigikohtu direktor

33. Selleks, et riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve korralduses I ja II astme kohtud koos

kohtuhaldusteenistusega oleksid edaspidi käsitletud riigieelarve seaduse mõistes

põhiseadusliku institutsioonina, tuleb asjakohane regulatsioon esitada riigieelarve seaduses.

Küsimus, kas selleks piisab vaid kohtute seaduse regulatsioonist, ja millises ulatuses see tuleb

esitada riigieelarve seaduses, vaieldi selgeks 632 SE ettevalmistamise protsessis. Käesolevale

eelnõule lisatud seletuskirjas ei ole välja toodud ühtegi uut asjaolu ega õiguslikke argumente,

mis tingiks sarnase eelarvekorralduse sätestamise piisavuse üksnes kohtute seaduses. Viimaks,

ka eelnõu punktis 78 on öeldud, et „kohtute grupi ja Riigikohtu eelarve võetakse vastu

riigieelarve seaduses sätestatud korras“.

Ettepanek: täiendada käesolevat eelnõu ja seletuskirja eelnõu 632 SE §-s 7 esitatud

regulatsiooniga ning eelnõu 632 SE seletuskirja asjakohase osaga.

34. Eelnõus puudub vajalik regulatsioon finantsarvestuse (raamatupidamise) korraldamiseks

põhiseadusliku institutsiooni eelarvekorraldusest lähtuvalt. Raamatupidamise seaduses tuleb

ette näha, kes on edaspidi raamatupidamiskohuslane (seni oli selleks Justiits- ja

Digiministeerium, edaspidi ilmselt kohtuhaldusteenistus).

Ettepanek: täiendada käesolevat eelnõu ja seletuskirja eelnõu 632 SE §-s 6 esitatud

regulatsiooniga ning eelnõu 632 SE seletuskirja asjakohase osaga. Selguse huvides tuleks ka

kohtute seadusesse lisada asjakohane säte kohtuhaldusteenistuse pädevusena (kohustusena).

35. Eelnõus puudub vajalik regulatsioon riigivara valitsemise muudatuse kohta. Seni oli kohtute

käsituses oleva riigivara valitseja ministeerium, edaspidi on selleks ilmselt

kohtuhaldusteenistus.

Ettepanek: täiendada käesolevat eelnõu ja seletuskirja eelnõu 632 SE §-s 8 esitatud

regulatsiooniga ning eelnõu 632 SE seletuskirja asjakohase osaga. Selguse huvides tuleks ka

kohtute seadusesse lisada asjakohane säte kohtuhaldusteenistuse pädevusena (kohustusena).

36. Eelnõu mitmetest sätetest (nt § 431 lõikest 3) nähtuvalt osaleb kohtute grupi eelarve

koostamisel Justiits- ja Digiministeerium. Seletuskirjas (lk 61) on seda põhjendatud sellega,

et selline osalemine aitab kohtusüsteemil arvestada õigusloome ja IT arenguga ning tagab

valdkonna eest vastutava ministri informeerituse. Ainult sellistel kaalutlustel ministeeriumi

osalemine on äärmiselt küsitava väärtusega ja pigem toob kaasa ühe kõige olulisema

tööprotsessi bürokratiseerimise, aeglustumise ja formaalseks muutmise. Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri kohustab igas eelnõus ette nägema mõju, sh mõju riigieelarvele ja

konkreetse õigusmuudatusega seotud isikutele (asutustele). Seega õigusloomeprotsessi

korrektsel läbiviimisel puudub vajadus eraldi selle võimalikku mõju kohta sisendi kogumist

kohtute eelarve ettevalmistamisel. Kui IT-arengutena on silmas peetud kohtute tegevusega

Lisa 2

8

seotud arenguid ning nende võimalikku mõju kohtute eelarvele, siis ka nende osas eeldatavasti

toimub ka edaspidi see aastaringselt vastavalt kohtute vajadusele ning IT-arenduste

valmimisele. Kusjuures IT-arenduste ja ka nende rahaliste mõjude osas oleks palju

efektiivsem kohtute (kohtuhaldusteenistuse) otsesuhtlus vastavate IT-majadega. Seda infot ei

pea koguma ega vahendama poolte vahel ministeeriumi ametnik, kes kohtuhalduse

üleandmisega seoses on igapäevaselt järjest vähem kursis kohtute tööga ja vajadustega.

Ettepanek: muuta asjakohaseid sätteid eelnõu § 1 punktides 72 ja 78 jättes neist välja Justiits-

ja Digiministeeriumi osaluse kohtute grupi eelarve koostamisel. See ei tähenda, et justiits- ja

digiminister ei saaks kohtute seadusega talle pandud kohustust osaleda sõnaõigusega kohtute

grupi eelarve aruelul Riigikogus. Selle rolli täitmise toetamiseks saavad kohtud anda

igakülgset teavet oma eelarve vajaduste jt oluliste asjaolude kohta.

37. Et ka seletuskirjas puudub eelarveprotsessi kokkuvõtlik ja terminoloogiliselt selge

kirjeldus, raskendab see ka eelnõus toodud ja selle erinevate osade vahel killustatud eelarve

regulatsiooni mõistmist. Ilmselt just regulatsiooni killustatud on põhjustanud eelnõus

mittevajalikke kordusi.

37.1 Eelnõu § 1 punktis 15 sätestatakse, et kohtu esimees kooskõlastab

„kohtuhaldusteenistuse direktori koostatud kohtu eelarve eelnõu“. Seda, et

kohtuhaldusteenistuse direktor koostab ainuisikuliselt kohtu eelarvet, et toeta eelnõu muu

regulatsioon. Vastupidi, punktist 78 selgub, et iga kohus koostab ise oma eelarve KHAN-i

liigenduse alusel. Tõenäoliselt on eelnõu punktis 15 silmas peetud riigieelarve vastuvõtmisele

KHAN-is toodud liigendusele vastavat kohtu eelarvet. Miks peaks üleüldse olema vajalik

olema siis veel kohtu eelarve eelnõu koostamine (n-ö jäänuk senisest eelarveregulatsioonist?).

37.2 Eelnõu § 1 punktis 72 puudub vajadus eelarveprojekti kinnitamise kontekstis korrata,

kes eelarve koostamisel personaalselt või institutsionaalselt osalesid. Punktist 78 selgub, et

„kohtute grupi eelarve projekti valmistab ette Kohtuhaldusteenistuse direktor koostöös

Justiits- ja Digiministeeriumiga ning kohtute esimeestega“. Samas punktis 72 on aga

sätestatud, et „kohtuhaldusteenistus koostab nii kohtute grupi kui kohtuhaldusteenistuse

eelarve projektid“.

37.3 Kui kohtu eelarve tohib vastavalt eelnõu punktis 78 toodud KS uuele sättele § 431 lõige 6

koostada KHAN-s kinnitatud liigenduse alusel iga kohus ise, siis on ebaselge, kas kohus ise

võib ka seda muuta ja millises ulatuses. Sest nähtuvalt uuest KS § 431 lõikest 8 muudab kohtu

eelarvet üksnes KHAN. Kui KHAN-i määratud liigenduse alusel koostatud kohtu eelarvet ei

pea KHAN kinnitama, ei ole selge, miks peaks muudatuse kinnitama KHAN. Eriti kui KHAN-

i pädevus piirdub üksnes kohtute vahelise liigenduse kinnitamisega. Kui silmas on peetud

võimalust, et kohtu eelarvet võib olla vajalik muuta ka ilma liigenduse muutmiseta, ei ole

arusaadav ka seletuskirjast, miks muudetud eelarve peaks kinnitama KHAN.

38. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, miks peab kohtuasutuse eelarvevahendite kasutamist

korraldama KHAN (eelnõu punktis 72 ettenähtud § 411 lõige 1 punkt 4) ja kuidas see praktikas

välja näeks. Samuti miks peab Kohtuhaldusteenistus korraldama kohtute finantshaldust (KS

uus säte § 412 lõige 2 punkt 4). Miks ei saa või ei tohi kohtu eelarve piires teha otsuseid kohtus

eelarvet käsutav juht (kohtu esimees, eestseisuse liige vm kulujuht) Võrreldes ka teiste

riigiasutustega on selline piirang eelarve käsutamisel väga ebaharilik ja see ei ole koosõlas ka

kohtuhalduse üleandmise põhjendustega eelnõule lisatud seletuskirjas. See on nii oluline

piirang, et seda tuleks kindlasti seletuskirjas põhjalikult avada.

Lisa 2

9

39. Samuti ei selgu eelnõule lisatud seletuskirjast, miks peaks kohtute eelarvevahendeid

igapäevaselt haldama ja nende üle arvestust pidama Kohtuhaldusteenistus. See on võimatu

eelnõus toodud regulatsiooni arvesse võttes – kohtud ja kohtuhaldusteenistus on eraldi

asutused, neil on eraldi eelarved. Tõenäoliselt on tegemist praegusest korraldusest pärineva

mõtteviisi, kus kohtu eelarvevahendeid käsutab kohtudirektor, ülekandumisega. See lisab

oluliselt bürokraatiat, selline korraldus on majanduslikult ebatõhus. Aga mis kõige halvem,

loob kohtute juhtidest mulje, et nad ei suuda eelarve täitmist juhtida ja kohtute osas iseseisvaid

finantsmajanduslikke otsuseid teha.

V. Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakond

40. Riigikohtu personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja hinnangul tuleb kaasajastada

kohtupidamise tugitegevusi. Pärast konsulteerimist Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) ja

kohtute personaliteenistusega teeb osakonnajuhataja ettepaneku lõpetada kohtunike

teenistuslehtede pidamine kui ebamõistlik dubleeriv tegevus.

41. Täna on kohtuniku teenistuslehele kantava teabe aluseks KS § 59. Vormiliselt on kasutusel

paberkandjal kohtunike teenistuslehed, mille vormi on kinnitanud justiitsminister 30. juuli

2002. a käskkirjaga nr 355. Vananenud vormil täidetakse üksnes kehtivas kohtute seaduses

ettenähtud andmeread. Seda teeb Riigikohtu personalispetsialist (ametnik).

42. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 124 järgi lõpetati 31. märtsil 2018 riigi ametiasutustes

teenistuslehtede pidamine. Kõik riigi ametiasutused (v.a julgeolekuasutused) liitusid Riigi

personali- ja palgaarvestuse andmekoguga (RPPA). Teenistuslehtedel seni kogutud andmed

muutusid kättesaadavaks RPPA kaudu, mis tagab ühtse ja turvalise andmehalduse. Lõpetati

avaliku teenistuse staaži arvestamine riikliku vanaduspensioni suurendamiseks, mistõttu kadus

üks teenistuslehe pidamise peamine funktsioon. Digitaalne andmekogu vähendas

paberdokumentide haldamise kulusid, kiirendas info liikumist ametiasutuste vahel ja parandas

andmete kvaliteeti. Elektrooniline süsteem võimaldab paremat jälgitavust, andmete kaitset ja

koostoimet teiste riigi infosüsteemidega.

43. ATS § 106 lõike 2 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 43 lõike 8 alusel kehtestati Riigi

personali- ja palgaarvestuse andmekogu asutamine ja selle põhimäärus (VV 16. mai 2013. a

määrus nr 75). Andmekogu vastutav töötleja on RTK. Kohtud ja Riigikohus on andmekoguga

liitunud ja kasutavad RTK teenuseid juba aastaid.

43.1 Andmekogusse kogutakse mh järgmised andmed (põhimääruse § 8): 1) ees- ja

perekonnanimi; 2) isikukood või selle puudumisel sünnikuupäev ja sünnikoht; 3)

arvelduskonto number; […] 7) haridus ja kvalifikatsioon; 8) staaž; 9) andmed teenistus- või

töösuhte kohta; […] 14) ergutused, hoiatused ja distsiplinaarkaristused; 15) läbiviidud arengu-

ja hindamisvestlused ning atesteerimisvestlused; 16) lähetused; 17) üleviimised; […] 21)

ametivande andmise aeg ja koht; […].

43.2 Avaliku ja eriteenistuse staaži arvestamiseks ja elektroonilise teenistuslehe pidamiseks

vajalikke andmeid säilitatakse andmete mitteaktiivseks muutmisest 75 aastat (põhimääruse §

9).

43.3 Andmekogust on võimalik genereerida ametniku „teenistuslehe vaheleht“, mis järgib VV

8. novembri 2012. a määruse nr 91 (viimane muudatus 20. aprillil 2019) Teenistuslehe vorm

Lisa 2

10

ning teenistuslehe pidamise ja teenistusstaaži arvutamise kord nõudeid. Selle määruse § 3

kohaselt märgitakse teenistuslehele järgmised ametniku andmed:

1) ees- ja perekonnanimi ning isikukood, viimase puudumisel sünniaeg;

2) ametivande andmise kuupäev ja koht;

3) teenistuslehe avamisel teenistusse asumisele eelnev avaliku teenistuse staaž (edaspidi

eelnev staaž), teenistuskäik, sealhulgas teenistussuhte lõppemise alus koos viitega

vabastamise aluseks oleva seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile;

4) avaliku teenistuse seaduse § 83 punktide 1 ja 7 alusel avaliku võimu teostamise õiguse

peatumine;

5) distsiplinaarkaristus ja selle kustumine.

43.4 Võrdluseks:

KS § 59 Andmekogu määrus § 8 lg 2 Teenistuslehe vorm § 3

1) kohtuniku nimi ja

isikukood;

1) ees- ja perekonnanimi; 1) ees- ja perekonnanimi

2) sünniaeg ja -koht; 2) isikukood või selle

puudumisel sünnikuupäev ja

sünnikoht;

1) […] isikukood, viimase

puudumisel sünniaeg;

3) andmed õigushariduse ja

akadeemilise kraadi kohta;

7) haridus ja kvalifikatsioon;

6) ametivande andmise

kuupäev;

21) ametivande andmise aeg

ja koht;

2) ametivande andmise

kuupäev ja koht;

7) teenistuskäik; 9) andmed teenistus- või

töösuhte

kohta; 17) üleviimised;

3) teenistuslehe avamisel

teenistusse asumisele eelnev

avaliku teenistuse staaž

(edaspidi eelnev staaž),

teenistuskäik, sealhulgas

teenistussuhte lõppemise

alus koos viitega

vabastamise aluseks oleva

seaduse paragrahvile, lõikele

ja punktile;

9) distsiplinaarkolleegiumi

otsused ja karistuse

[ennetähtaegse] kustutamise

aeg.

14) ergutused, hoiatused ja

distsiplinaarkaristused;

5) distsiplinaarkaristus ja

selle kustumine.

44. Eelnevast järeldub, et täna dubleeritakse kohtuniku teenistuslehele kantav teave

andmekogus, kust oleks võimalik väljastada soovitud andmetega teenistusleht kahe klikiga.

Teenistuslehe vahelehe aruandeid hetkel kohtunikule väljastada ei saa, sest kohtuniku

teenistuslehte peab pidama Riigikohus käsitsi täidetaval vormil, varustama kanded pitsati

Lisa 2

11

jäljendiga jms.1 RTK-ga konsulteerides tuleks tehniliste lahendustena kõne alla SAP BO

aruanne HR022 Isikukaart (sisuliselt ametniku elektrooniline teenistusleht), mis katab ära kõik

kohtuniku teenistuslehe nõutavad andmed (seal on ka hariduse andmed), kohtunike jaoks eraldi

aruande seadistamine või teenistuslehe vahelehe väljastamine ka kohtunikele.

45. Üldise suunana tuleks isikuandmeid sisaldavad personalidokumendid (sh kohtunike

isikutoimikud) digiteerida, sest nende paberkandjal säilitamine on ohu korral turvarisk.

Nendeks toiminguteks kohtute seaduse muudatust vaja ei ole.

1 Kannete täiuslikkust on sel viisil ka keeruline tagada. Kohtuniku üleviimine ühest kohtumajast teise jääb kohtu

esimehe pädevusse (KS § 57). Riigikohtul ei ole võimalik seda infot jälgida, sest otsused ei tehta nö Riigikohtu

majas. Samas nähtuvad need liikumised andmekogus.