Teen märkused meile saadetud eelnõu seletuskirjale lehekülgede kaupa. Eks targemad pead teevad koondi.
See pole nn sätete ülelugemise kirjatükk
--Lk 3
P.1.3 on öeldud et eelnõue täidab Vabariigi Valitsuse 2025-2027 tegevusprogrammi, sh – „kiirendada kohtuotsusteni jõudmist.“
Küsimus. Milline eelnõus toodud konkreetne muudatus-meede-abinõu aitab kaasa kiirendamisele? Kas see, kui ma sõidan istungeid pidama 100 km kaugusele Tallinnasse või see kui ma nn nõusoleku andmise asjas eestkostetava ärakuulamiseks sõidan tänase maakonna ääreservas asuvasse hooldekodusse ? Ärakuulamata jätta ei saa, sest see kohustus tuleneb seadusest.
Kas eelnõus on arvutatud, kui palju finantsvahendeid kulub selleks, et kohtul oleks olemas vastav autopark ? Ehk et kuidas tänasega võrreldes hakkab tulevikus Üks Suur Maakohus tagama, et ma saan vajadusel ka väga kiiresti transpordi korraldada. Kui on üks kohus, siis on ka autobaas ju ühine, st korraga rohkem soovijaid. Rääkisin paar aastat tagasi Harju kohtunikuga, et millal tal on plaan mu erinõuet täita. Kui olin viisakalt ja tagasihoidlikult 2,5 kuud juba oodanud. Ütles, et lähima 3 kuu jooksul talle selleks autot ei leita. Sel viisil jõuan mina oma väikses maakohtus kiiremini ärakuulamiseni ja lahendini kui ühisest katlast autot jagades ja järjekorras oodates.
Kas eelnõu arvestab sellega, et reisimised üle vabariigi toovad kaasa lähetuskulude kasvu, küttekulude kasvu, logistilised probleemid sekretäri ja ruumide leidmiseks nn väljasõiduistungiks. Rääkimata sellest, et kui kohtuniku mengrupi senine töökorralduse üks osa on olnud juristi osalemine kaalukamate vaidluste (mida üldjuhul kirjalikus menetlustes ei tehtagi) istungitel, et siis sõidab ju ka jurist, aga kas talle ka lähetus hüvitatakse …
Kiiremini saaks lahendini, kui tänane e-toimik ei hanguks ja KIS oleks kasutajasõbralikum ja esindajatele-advokaatidele pandaks peale mahupiirangud (ja kui vangide kirjakontoreid taltsutataks). Aga seda eelnõue ei käsitle, et kas ja mis ümberkorraldused-muudatused selles vallas tulemas oleks.
Kiiremini saaks kaalukates vaidlustes lahendini, kui ei peaks päevast päeva tegelema asjadega, mis ei peaks olema kohtu töö- nn nõusolekud, abieluvõime tõendid, välisriigi asutuste dokumentide kättetoimetamised, parkimistrahvid, RÕA tasud, notari tasust vabastamised.
Kui need kas kohtust välja viia või vähemalt anda nende lahendamise/viseerimise õigus juristidele, siis saaks intensiivsemalt pühenduda tõsisematele asjadele- ravivead, töövõtud, kutsehaigused jms.
--Vastuseta jääb küsimus, mis on see konkreetne meede, mille läbi selle eelnõuga „muutub kohtunikuamet paindlikumaks“. Kas kohtunikuamet saab üldse paindlik olla ?
--Lk.4
p.2 eelnõu eesmärgid…
Ka tänase seaduse alusel on kõik soovijad saanud spetsialiseeruda või saanud end „välistada“ mõnd liiki asjade arutamiselt. Ehk väide, et alles eelnõu toob lauale selle võimaluse, on silmakirjalik ja asjatundmatu.
--Arusaamatu monstrum on eestseisus. Küll aga saab see olema tõhus „abinõu“ hoida nn lihtkohtunik eemale teda ennast puudutavates töökorralduslikes otsustes võimalikult vahetult kaasarääkimise võimalustest.
Esimehe ainupädevuses on küll täna kodukorra kinnitamine, aga selle arutamine/kooskõlastamine toimub praegu ikkagi üldkogus.
Muudatuse kohaselt esimees edaspidi üksnes „kuulab ära“ üldkogu arvamuse. Toon paralleeli. Tänase seaduse kohaselt ka minister „kuulab ära“ maakohtu üldkogu arvamuse esimehe ametisse nimetamise osas. Elu on korduvalt näidanud, et selline ärakuulamine ei seo otsustajat kollegiaalse üldkogu arvamusega vähimalgi määral. Ehk et edaspidi ei hakkaks ka kodukorra kinnitamiseks esimeest see üldkogu ärakuulamine vähimalgi määral siduma. Lõppastmes toob see kaasa selle, et aktiivselt enda elu korraldamises pole mingit mõtet, sest võetakse ära regulatsioon neid arvamusi- ettepanekud, vastuargumente jms ka arvestada.
Mil viisil see peaks aitama kaasa “kollegiaalsel juhtimisel põhineval kohtute töökorralduse süsteemile“, sellest on raske aru saada.
--Eesmärk on „soodustada üleriigiliste valdkonnapõhiste osakondade loomist.“ Miks peab olema üleriigiline ? Ka täna on valdkondade kaupa võimalik maakohtute vahel teha tõhusat koostööd- toimib nt perekonnakohtunike regulaarne töökoosolek Harjus, kuhu veebis saavad liituda ka teiste maakohtute huvilised- spetsialistid, ümarlauad toimivad maksejõuetuskohtunikele, tarbijakrediidile, on täitemenetluse huvigrupid jne.
Neis on ka täna võimalik osaleda, kogemusi, praktikat ja suundi ühtlustada, ei näe mingit vajadust selleks kohute liitmisena eraldi osakonna loomist.
--Kuidas eelnõu täidab eesmärki „tagada paremini kohtumenetluses osalejate võrdne kohtlemine.“
Kas on olemas analüüs, et mingist aspektist, silmatorkavalt mingis valdkonnas, või massiliselt mingis kohtus või kohtuniku puhul osalejaid ei kohelda võrdselt ? Kui jah, siis kus on analüüs, kui paljudes asjades võrdsust ei ole ja milles ebavõrdsus väljendub ? Kas kuskil on analüüs selle kohta, miks peab selleks liitma kohtud kokku, et osalejaid võrdselt koheldaks ? Kui sama kohtunik samas regioonis jätkuvalt, oletatavalt, kedagi ebavõrdselt kohtleb, siis see on distsiplinaarmenetluse, mitte kohtute liitmise teema.
--Lk 6
„Spetsialiseerumise ja asjade jagamise detailid saavad kohtunikud ise otsustada tööjaotusplaanis“.
Kuidas see „ise“ ja „detailselt“ realiseerub, kui eestseisuse 7 inimest asja ära korraldavad?
Sellel on põhjus, et koolis seati klassiõpilaste arvule piir- suurklassides õppimine on kurnav nii lastele kui õpetajale; selle on põhjus, miks elukohana eelistatakse eramut kortermajale- väiksema arvu inimestega samas mõjusfääris on emotsionaalselt rahulikum. Aga meie teeme vastupidi suure kommuuni ja arvame, et kõik saavad kõiges kaasa rääkida, sealjuures vaimselt terveks jääda ja asju kiiresti lahendada ?
--Lk 7
Taas tühjade sõnade loosunglikkus- tugevdame, tõhustame, suurendame, parandame.
Kuidas suur kohus toetab minu professionaalset arengut rohkem kui tänane süsteem 4 maakohtuga ?
„Kui asi on esitatud õigele kohtule, siis menetlusosaline peab saama eeldada, et asja lahendab mitte ainult asja saanud kohus, vaid ka sellesse kohtusse nimetatud kohtunik“. Palun selgitust. Kui on üks maakohus, siis ei saa enam olla seda olukorda, et on „õige“ kohus ja vale kohus. Kui on üks maakohus, siis ei olegi ju enam muud kohut, kui „asja saanud kohus“.
Kui on üks maakohus, siis pole ju enam „sellesse“… või jääb ikkagi ka mingi „muu“, mitte „see“ ?
„Sellesse kohtusse nimetatud“- Millal tulevad esimesed kohtunikud, kes on nimetatud Eesti Maakohtusse, ehk ainsasse alles jäävasse „sellesse“ kohtusse ? Kas kõiki seni ametisse nimetatuid hakatakse automaatselt lugema nimetatuks Eesti Maakohtusse ? Vastasel juhul ei saa menetlusosaline ju eeldada, et asja lahendab sellesse ehk Eesti Maakohtusse nimetatud kohtunik.
--Kuidas liitmine tagab „õigusemõistmise senisest suurema sõltumatuse.“ Ka täna on ja peab olemas mistahes asja arutamisel tagatud õigusemõistmise sõltumatus. Kas ja kus on analüüs, et tänase süsteemi puhul ei ole sõltumatust tagatud ? Ei suutnud seletuskirjast aru saada, kuidas liitmine sellele kaasa aitab.
--Kui asjade jagamisel on jrk: 1. vastava õigusvaldkonna menetlejad, 2. eelmise p järgi leitud menetlejate töökoormus, 3.vajadus asi lahendada konkreetses kohtumajas, 4. juhuslik valik,
siis esiteks peab igal ajahetkel olema ka igale kohtunikule jälgitav kõigi kohtunike (kui seni sain korra kuus analüütikult tabelid enda kohtu kolleegide töökoormuse kohta, siis kas hakkab ülevaateid tulema kogu vabariigi kohta ?) kontrollitav/kontrollitud info töökoormuse tegeliku seisu kohta. Kas seda hakkab eestseisus jälgima, et olukorra ootamatul (nt keegi vabastatakse või äkiliselt selgub, et konkurss tühistatakse ja et vabu kohti ikkagi ei täideta või läheb keegi pikemalt välislähetusse vms) muutumisel operatiivselt reageerida? Olukord, kus jagamise mehhanismid peavad olema tööjaotusplaanis, mida ju tehakse aastaks ja mille muutmisele kaasarääkimise võimalus on tehtud eelnõu kohaselt üksikkohtuniku vaatevinklist formaalseks, kõlab selline asjade jagamise järjekord/printsiip utoopilisena. Ja no eelkõige peaks siis ju asjade „jagajad“- referendid olema kursis meist igaühe töökoormusega.
--Eesmärk on „ühtlustada menetlusaegasid“ kogu riigis.
Kas kuskil on analüüs, millise valdkonda menetlusaegasid on vaja ühtlustada? Või kui käärid menetlusaegade osas on lk 11 oleva tabeli kohaselt täna olemas, et mis selle põhjuseks on ? Äkki paneks selle tabeli juurde analüüsi, et kas ja mis töökoormust ja seeläbi ka men.aega, mõjutas ? Loomulikult on menetlusosalised rahulolematud, aga kui vastav uuring on aastast 2021(lk 11, joonealuse märkuse nr 17 viide), siis kas selle baasil saab täna ikka väiteid esitada.
Loomulikult on töökoormus suur, aga alustaks sellest, et viiks kohtust välja asjad, mis ei pea siin olema, äkki JUM pingutaks rohkem üldise õiguskultuuri levitamise nimel. Selgitaks, et iga laimuväitega ei oleks vaja kohtusse tormata, selgitaks, et palju perevaidlusi saaks lahendada kui vanemad omavahel räägiks, mõtleks välja meetmed laenukontorite ohjamiseks, nende nõuetele kohustusliku kohtueelse menetluse loomiseks vms.
Ei näe seda imerelva, kuidas kohtute liitmine aitab men aegasid lühendada.
--Lk 12
„TJPdes süsteemse lähenemise kehtestamist takistab nende senine kinnitamiskord, mis näeb ette jõustamist üldkogu otsusega.“ Ja et kuna vajalik on konsensus, siis suuremates kohtutes on seda keeruline saavutada. Kui taust on see, et probleem on ühe tänase suure kohtu- Harju maakohtu- TJPs, kas siis sellest, et nemad on seni väidetavalt konsensusega hädas olnud, tuleb teha järeldus, et liidame karistuseks kokku ka seni TJPga hakkama saanud 3 ülejäänud maakohut ehk tuleb veel suurem kohus ja hopsti ongi lihtsam konsensust saavutada? Irooniliselt tuleb tõdeda, et jah muidugi muutub probleemivabamaks, sest enam ei pea arvestama ju iga kohtunikuga, vaid meil on siis eestseisus, misläbi tavakohtunik istugu oma laua taga ja vorpigu tarbijakrediite teha 13 tk päevas ja hoidku enda parem kollegiaalsusest eemale. See on kaugel igasugusest demokraatiast.
--Lk 12
Kas ja millise riikide osas on tehtud analüüs, et spetsialiseerumisega ei kaasnenud loodetud efektiivsuse kasvu ja üleüldist hygget ?
Joonealune märkus 22 viitab JUM 2025 analüüsile. Selle lk-st 9 on aga targu käesolevasse seletuskirja jäetud välja toomata need spets-ga kaasnenud negatiivsed ilmingud, mida CCJE on esile toonud.
Ehk et selles osas on eelnõu tendentslik ja sihtsuunitlusega rääkida vaid sobivatest asjadest. Kahju.
Lk 15
„Näha ette… sobiva suurusega osakondadeks“.
Sobiv on äärmiselt subjektiivne väljendus, mida eelnõue tegija ei peaks saama endale lubada. Kes otsustab, milline on sobiv suurus ? Kas ja kes, millal ja mil viisil saavad (või ei saa) selles kaasa rääkida ?
Kokku tuleb niisiis 4 osakonda ja iga kohtunik saab olla ühes osakonnas. Ehk et kui ma teen täna perekonnaasju, siis ma ei saa enam kuuluda üldosakonda ja/või maksejõuetuse osakonda? Kui täna menetleb kohtunik nii tsiviil- kui kriminaalasju, siis edaspidi enam ei saa ?
See hälbib suurelt täna toimivatest spets-stest. See viib kohe ühele spets-ga kaasnevale ohule- kohtunik mattub üheliigiliste (mis ajapikku nüristab) asjade konveieri alla ja inspiratsioon/motivaator, mis seni üldse on ahvatlenud ametit valima- mitmekesisus, vajadus, tahe, võime ja võimalus olla kursis paljude valdkondadega- see kaob lõplikult unustuse sohu.
Ja seeläbi võtame alustavalt kohtunikult võimaluse leida endale läbi kogemuse see valdkond, milles ta on tubli. Sest ta ei pruugi tööle asudes aduda, kas talle sobib rohkem perekonna teema või tarbijakrediit.
--„Korraldab men.grupi tööd. lähtudes otstarbekusest ja personali motiveerimisest.“
Kes määratleb otstarbekuse ? Kas men.gruppi juhtiv kohtunik saab öelda, et talle on otstarbekas anda 2 juristi ja 3 sekretäri ? Kas ja millised vahendid on ettenähtud personali motiveerimiseks ? Kui palju saab mengrupi juht kaasa rääkida motivatsiooni instrumentide osas ? Kui motiveerimine on rahaline, siis kas ja kuidas tänane kokkuhoiupoliitika seda toetab ja tagab ?
-- Lk 27
„Lisaks peaks vajadus sõita kohtumajja, mis ei ole kohtuniku alaline teenistuskoht ega lähim kohtumaja, kajastuma kohtuniku koormusarvestuses.“
Kuidas sellest aru saada? Kui Tallinnas elav kohtunik otsustas kandideerida/nimetati Viru Maakohtu Narva kohtumajja ja peaks sõitma ülesannete tõttu Rakvere kohtumajja (Rakvere ei ole Narvale lähim, vahele jääb Jõhvi)…. Kuidas see jookseb kokku eelpool räägitud asja jagamise järjekorra printsiipidega, kus muuhulgas tuli arvestada koormust, ehk et kas asja jagajale on juba teada, milline kohtunik kuskil elab ja et tuleb sõita ja määrab suuremad koormuspunktid ? Või kes ja millal peab statistikat kui sõitmise vajadus on selgunud keset menetlust, et siis vähemalt menetluse lõppemisel koormust korrigeerida ?
--Lk 28
„Kasutajatel on KIS profiil, mis on seotud ühe konkreetse Maakohtuga“
Mis see tähendab ? Tulebki ju üks kohus, milleks siia sõnapaar „ühe konkreetese“. Kas on plaanitud ka teine või kolmas konkreetne maakohus ?
--Lk 47
Kuidas asja nn jagaja ehk tänane kantselei referent, kes TJP alusel KISs menetleja määramise toimingu tegemiseks nupule vajutab, teab hinnata KS § 37 kavandatavate muudatuste valguses seda: 1) „milline kohtunik“ peaks asja arutama ? kas nimeliselt ? ehk kas jagab nn käsitsi, mitte enam automaatselt ja juhuslikkuse põhimõttel ?, 2) hindama neid „asjaolusid“, mille järgi valida kohtumaja ?, 3) hindama, mis on kohtuasja „geograafiline läheduses“ – millele ? kellele ?, 4) kuidas ta analüüsib ja hindab, mis on „kohtu huvi“ ja mis on „menetlusosalise huvi“ (ehk neid subjektiivseid, legaaldefinitsioonita määratlusi) ?, 5) kuidas teab menetleja määraja hinnata seda, kas asjas tuleb istung ?
--Lk 57
“KHT koosseisu on planeeritud teenistuskohad, mida kohtute koosseisus seni ei olnud, kuid mis on KHT toimimiseks vajalikud“ Millised ? Ühtegi näidet ei leidnud. Kuidas veel uute töökohtade loomine korreleerub kokkuhoiupoliitikaga ? Kantseleirahval ei saa palka tõsta, aga „toimimise tagamiseks“ saame juhte juurde võtta ?
„Pärast KHT loomist kuuluvate kohtute koosseisu õigusemõistmisega seotud teenistuskohad:…pressiesindajad“. Kuidas nemad on õigusemõistmisega seotud ?
--Lk 85
on lõpuks lakooniliselt ära toodud väga tõsiselt võetavad ohukohad.
Kogu eelnev seletuskirja jutt ilusatest eesmärkidest kohtumenetluse kiirendamise kohta on tegelikult selle sama kokkuvõtte baasil ka 0-mõjuga, sest „suureneb töökoormus, logistiline keerukus, mõjutatud saavad nii menetluskiirus kui töö kvaliteet.“
Ergo- miks teha suurt reformi, kui oodatud tulemust ei suuda prognoosida- garanteerida isegi optimistlikud eelnõu autorid ise.
Päris kindlasti vastab tõele väide, et sellises mahus ja sellistel põhjendustel ümberkorraldamine tekitab vastuseisu, nõrgeneb kollegiaalsus, kaob sünergia, väheneb motivatsioon, kuuluvustunne ja kaasatus.
Kui nt 3 a pärast reformi kestmist selgub, et:
--ei olegi menetlused läinud kiiremaks,
--ei õigusta end eestseisus,
--kohtuniknd on tagajalgadel üldkogu funktsiooni kaotamise pärast,
--lausaline spets-ne ei ole toonud õnne õuele,
--kõik sõidavad kogu aeg kuskile,
--väidetav menosaliste ebavõrdne kohtlemine pole kuskile kadunud,
jne jne…
kas siis keerame end taas ümber ja taastame 4 maakohut ?
M.Leimann