Arvamuse edastamine

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiitsministeerium

[email protected] Teie : 14.04.2023 nr 7-1/2346

Meie : 8.05.2023 nr 21

Äriühingute kestliku juhtimise ja hoolsuskohustuse direktiiv

Täname võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa parlamendi ja Nõukogu direktiivi, mis käsitleb

äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust ja millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937 üldise

lähenemisviisi ja Euroopa Parlamendi vastutava parlamendikomisjoni (JURI) poolt 7.11.2022 avaldatud

mustandraporti osas.

Järgneval Pangaliidu vastused Teie kirjas püstitatud küsimustele.

1. Direktiivi kohaldamisala künniste alandamine (direktiivi artikkel 2)

Pangaliit ei toeta Euroopa Parlamendi väljapakutud künniste muutmist. Arvestades direktiivis ette

nähtud hoolsuskohustuse ulatust, on eriti oluline tagada regulatsiooni proportsionaalsus.

Lisaks näeme probleemi finantsteenuste määratlemises kõrge riskiga sektorina. Euroopa Komisjoni

algne ettepanek ja üldise lähenemisviisi dokument loetlevad kõrge riskiga sektoritena üksnes sellised,

mille riskisus tuleneb nende otsesest tegevusalast ja eeldusest, et konkreetse tegevusala puhul on

suurem risk. Finantsteenuste puhul ei ole võimalik automaatselt eeldada kõrgemat riski, risk sõltub

finantsteenuse osutaja poliitikatest ja otsustest näiteks selles osas, milliseid tegevusi rahastatakse.

Neid otsuseid suunatakse EL poolt erinevate jätkusuutliku rahastamise valdkonna ja

jätkusuutlikkusriskide juhtimise nõuetega. Muudes EL õigusaktides, nt EL määruses nr 2022/1288 (nn

SFDR määruse rakendusakt) Lisas I ja EL määruses nr 2020/1818 (nn Climate Benchmarks Regulation)

on suurema kliimamõjuga sektoritena määratletud sektorid, mille puhul riskisust võib eeldada

tegevusala tõttu ning sellised sektorid on EL määrus nr 1893/2006 Lisa I jaotistes A-H ja L välja toodud

sektorid, jättes välja jaotise K – finants- ja kindlustustegevused.

Samamoodi leiame, et pelgalt asjaolu, et ettevõte on börsil noteeritud, ei suurenda riski ja ei ole alus

laiendada hoolsuskohustuse kohaldamisala, eriti piirmäära 50 töötajat puhul.

Täiendavalt soovime välja tuua, et näeme probleemi ka direktiivi võimalikus kohaldumises

investeerimisfondidele (ei ole juriidilised isikud) – nii künniste kaudu kui väärtusahela mõiste kaudu.

Investori võimalused mõjutada emitendi tegevust erinevad oluliselt nt ostja võimalusest mõjutada

tarnijat, kus viimasel juhul on poolte vahel otsene lepinguline suhe, mida nt investori ja emitendi vahel

ei ole. Ühtlasi omavad investeerimisfondid (nt penisonifondid, eurofondid) reeglina emitendis üksnes

väiksemat osalust, mis muudab praktikas mõju juhtimise võimekuse küsitavaks. Samad probleemid

tekivad ka väärtpaberiportfelli valitsemisel, mille puhul pooldame, et sellise teenuse mõju jääb

hoolsuskohustuse kohaldamisalast välja (see on seotud pigem punkti 2 ehk tegevusahela/väärtusahela

ulatusega finantsteenuste puhul).

Juhime tähelepanu, et finantstoote (nt fondi või väärtpaberiportfelli) negatiivse mõju arvesse võtmine

on juba reguleeritud SFDR määrusega, kus mh negatiivsete mõjude arvesse võtmiseks on kohustatud

üksnes üle 500 töötajata turuosalised ning väiksemad turuosalised kohaldavad SFDR nõuet nn täida

või selgita põhimõttel.

2. Hoolsuskohustuse kohaldamine väärtusahelale või tegevusahelale (direktiivi artikkel 3 punkt g)

EL institutsioonide poolt hetkel välja pakutud kahe lähenemisviisi puhul pooldab Pangaliit üldises

lähenemisviisis pakutud tegevusahela ulatust, mis on selgemalt piiritletud ja finantsteenuste

osutamise hõlmatus direktiiviga ei ole automaatne (jäetud liikmesriigi otsustada).

EL erinevad jätkusuutliku rahastamise valdkonna õigusaktid on juba kehtestatud eesmärgiga suunata

rahastust jätkusuutlike tegevuste poole (nt EL kestlike majandustegevuste taksonoomia, SFDR). Lisaks

sellele on krediidiasutustel kohustus oma riskide juhtimise poliitikates ja protsessides arvesse võtta ka

ESG teguritest tulenevaid riske, st nii kliima- ja keskkonnariske kui ka sotsiaalvaldkonna ja

ühingujuhtimise teguritest tulenevaid riske. Selliste nn ESG riskidena mõistetakse just krediidiasutuse

vastaspoolele avalduvate ESG faktorite mõju, st krediidiasutusele kohalduvate riskijuhtimise nõuete

kaudu avaldub samuti mõju krediidiasutuse vastaspooltele. Seetõttu leiame, et direktiivist tulenevate

täiendavate kohustuste kehtestamine finantsteenuste osutamisele ei peaks olema prioriteet.

Pigem võiks direktiivi eesmärke püüda saavutada, kohustades otse neid ettevõtjaid, kelle puhul on

kõrgem majandustegevusalast tulenev risk ja reguleerida neid tegevusi, millest see risk tuleneb –

eelkõige tarneahel.

On erinevus, kas direktiiviga ettenähtud konkreetsele standardile vastavad hoolsuskohustuse

meetmed teha kohustuslikuks ettevõttele, kes toodab mingit toodet, millel on suur mõju ning seda

mõju saab ettevõte ise tõhusalt juhtida vs. ettevõttele, kes finantseerib äritegevust ja on pigem nö

vahelüli rollis, kuid peab etteantud standardile vastavate poliitikate ja tegevusplaanidega juhtima

finantsteenuse kasutaja mõju.

Juhul kui finantsteenuste osutamine saab olema direktiivi kohaselt hoolsuskohustusega kaetud, siis on

äärmiselt oluline selge sisu ja välistustega ahela mõiste määratlus. Ilma välistusteta väärtusahel

finantsteenuste puhul toob kaasa väga suure halduskoormuse ja kulud ning võib mõjutada ka

finantsteenuste kättesaadavust väikematele ettevõtjatele, kellel ei ole võimekust direktiiviga

ettenähtud hoolsuskohustuse meetmeid rakendada. Samuti võib ilma välistusteta väärtusahela puhul

tekkida praktilisi probleeme, nt küsimus, mil määral on võimalik väiksemate laenuotsuste tegemisel

automaatsete protsesside kasutamine. Kui finantsteenuse osutamine saab olema direktiiviga

hõlmatud, siis peaks see katma krediidiasutuste puhul ainult laene, nii nagu on ettepanek üldise

lähenemisviisi dokumendis, mitte kõiki finantsteenuseid. Väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse

raames valitsetavad investeeringud, nagu ka investeerimisfondid, peaksid jääma direktiivi

kohaldamisalast välja (vt ka küsimus 1).

3. Tsiviilvastutuse mehhanismi kehtestamine direktiivis (artikkel 22)

Pangaliit ei poolda üldiselt tsiviilvastutuse regulatsiooni kehtestamist EL direktiiviga, leiame, et

vastutuse põhimõtted peaksid lähtuma iga liikmesriigi õigusest. Kavandatav tsiviilvastutuse

regulatsioon, nii üldise lähenemisviisi, kuid eriti Euroopa Parlamendi ettepaneku versioonis, tähendaks

krediidiasutuse jaoks märkimisväärset õiguslikku riski. Eriti Euroopa Parlamendi välja pakutud

ettepanekus on vastutuse alused muutunud väga laiaks, nt on vastutuse kohaldumine seotud ka

ettevõtja kontrolli all oleva äriühingu poolt direktiivis sätestatud kohustuse rikkumisega ja kontrolli

mõiste on määratletud väga laialt, hõlmates ka lepingulisest suhtest tuleneva kontrolli. Kui vastutuse

regulatsioon direktiiviga kehtestatakse, siis peaks vastutuse aluseks olema üksnes konkreetse

kohustatud ettevõtja poolt hoolsuskohustuse täitmata jätmine. Hetkel väljapakutust pooldame pigem

üldise lähenemisviisi ettepanekut, kus tsiviilvastutuse kohaldumise standard on tahtlus või hooletus.

Leiame, et on oluline jätkuvalt väljendada Eesti vastuseisu ka äriühingu juhtide hoolsuskohustust

sätestavale nõudele (direktiivi artikkel 25). EL üleselt võib aru saada eesmärgist ühtlustada juriidiliste

isikute kohustusi, aga meede, millega soovitakse ühtlustada juhtide hoolsuskohustuse standardit (juhi

kohustust äriühingu ees), kui üldse, ei tundu olevat sobiv äriühingu hoolsuskohustuse meetmete

standardit kehtestava direktiivi kontekstis. Juhtide hoolsuskohustuse nõue ei tohiks olla midagi lisaks

üldisele hoolsuskohustusele toimida ühingu (ja ühingu aktsionäride) parimates huvides ega kujuneda

juhi isiklikuks kohustuseks jätkusuutlikkuse alast äriühingu väljapoole suunatud mõju juhtida.

Loodame, et Justiitsministeeriumil on võimalik Pangaliidu kommentaaride ja ettepanekutega

arvestada.

Lugupidamisega,

/allkirjastatud digitaalselt/

Katrin Talihärm

Tegevdirektor