Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu

1

EELNÕU (KIKS)

JAANUAR, 2024

Krediidiinkassode ja -ostjate seadusi

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib krediidihaldustegevust, sealhulgas krediidihaldusteenuse

osutamist, krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust järelevalve teostamist nende isikute üle ning

nende isikute vastutust.

(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis

ja kes tegutseb Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidihaldustegevusele ning Eestis

asutatud krediidiinkasso filiaalile välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja

krediidiostja tegevusele Eestis.

(2) Kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kohaldatakse käesolevat seadust sellisele

krediidihaldustegevusele, millega tegeleb krediidiasutus või krediidiandjate ja -vahendajate

seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja (edaspidi krediidiandja) ning krediidi-

või hüpoteekkrediidi vahendaja (edaspidi krediidivahendaja). Käesoleva lõike esimeses lauses

nimetatud juhul ei käsitata Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik)

asutatud krediidiasutust, krediidiandjat või -vahendajat krediidiinkassona.

(3) Kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, ei kohaldata käesolevat seadust

krediidihaldustegevusele, kui sellise tegevusega tegeleb investeerimisfondide seaduses

sätestatud fondivalitseja.

(4) Käesolevat seadust ei kohaldata:

1) krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud

krediidiasutusega või krediidiandajaga, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest

tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele või krediidiandjale;

2) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud

krediidiasutuse poolt;

3) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele või krediidihaldustegevusele, kui

krediidilepingu on sõlminud isik, kes ei ole krediidiasutus, ja krediidisaaja on muu isik kui

tarbija;

4) notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile ja advokaadile, kui nad tegelevad käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames.

§ 3. Krediidiinkasso, krediidihaldustegevus ja krediidiostja

(1) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse tähenduses äriühing, kes oma peamise ja püsiva

majandustegevuse raames tegeleb krediidihaldustegevusega, millega ta ise haldab

krediidiasutuse või krediidiandja krediidilepingut, mille täitmisega ollakse viivituses, või ta

teeb seda krediidiostja nimel, muuhulgas korraldab lepingute või lepingutest tulenevate nõuete

täitmist.

2

(2) Krediidihaldustegevus käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt on krediidiasutuse või

krediidiandja viivituses oleva krediidilepinguga seotud üks või mitu järgmist tegevust:

1) krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või

tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt;

2) krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu

tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, lähtudes muu hulgas krediidiostja

juhistest;

3) krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga

seotud kaebuste haldamine;

4) krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja

nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest.

(3) Krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

krediidihaldustegevusega ja omandada või hallata nõudeid, mis tulenevad muudest lepingutest

kui krediidilepingud. Krediidiinkassol on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus üks või

mitu krediidihaldustegevust osaliselt edasi anda kolmandale isikule (edaspidi

krediidihaldusteenuse osutaja). Krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või

osaühinguna.

(4) Krediidiinkassona ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses isikut, kes oma põhi- või

kõrvaltegevusena vahendab isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte

rikkumisega seotud andmeid (edaspidi maksehäireinfo) või edastab maksehäireinfot

kolmandale isikule ning ei tegele ühegi muu käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud

tegevusega.

(5) Krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on selline juriidiline isik või füüsiline isik, kes

omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus krediidiasutuse või krediidiandja viivituses

oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Krediidiostjana ei käsitata käesoleva seaduse

tähenduses sellist krediidiasutust, krediidiandjat ja krediidivahendajat, kes omandab viivituses

oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude.

(6) Kui krediidiinkasso omandab ise viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude,

kohaldatakse talle käesolevas seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut ja käesoleva seaduse § 47 lõigetes 1–4 ja 6 sätestatut.

(7) Lepinguriigi krediidiostja määrab tarbijaga sõlmitud viivituses oleva krediidilepingu või

sellest tuleneva nõude haldamiseks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, kes

tegeleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusega (edaspidi krediidihaldaja).

Kolmanda riigi krediidiostja nimetab krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja juhul, kui viivituses olev krediidileping on sõlmitud:

1) füüsilisest isikust ettevõtjaga või tarbijaga;

2) mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga.

(8) Kui krediidiostja omandab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetamata viivituses oleva

lepingu või sellest tuleneva nõude, ei pea ta selle haldamiseks nimetama krediidiinkassot, kuid

sel juhul kohaldatakse tema suhtes käesoleva seaduse §-s 44 krediidilepingu haldamisega

seotud toimiku ja selle pidamise suhtes sätestatut.

(9) Kui tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks ja sellest

tuleneva nõude on omandanud krediidiinkasso või ta on määratud seda haldama, võib

krediidiinkasso krediidisaajaga sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada

üksnes juhul, kui see ei muuda krediidisaaja olukorda halvemaks ja selle tulemusel suudab

3

krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita. Eelnimetatuga seoses võib krediidiinkasso teha

ettepaneku:

1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks või tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks

edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks, kuid maksimaalselt kuni 36 kuuks;

2) võlast osaliselt loobumiseks ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade

summeerimiseks;

3) intressimäära muutmiseks, kuid mitte sellisel kujul, mis suurendab kogumina krediidisaaja

kohustusi ebamõistlikus ulatuses.

(10) Käesolevas seaduses käsitatakse võlaõigusseaduses sätestatud krediidilepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste omandamise all muu hulgas ka krediidilepingu omandamist.

(11) Krediidiinkasso klient käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, krediidiasutus,

krediidiandja või muu isik, kes on sõlminud lepingu krediidiinkassoga

krediidihaldustegevuseks.

(12) Krediidiinkasso konsolideerimisgrupi kindlaks määramisel lähtutakse krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse §-st 9.

(13) Ühegi sellise muu isiku, asutuse või ühenduse nimes, nimetuses või ärinimes, kes ei ole

krediidiinkasso, ei või kasutada sõna „krediidiinkasso“ eesti ega muus keeles.

§ 4. Krediidiasutus, krediidiandja, krediidisaaja ja krediidileping

(1) Krediidiasutus käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja

millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4

lõike 1 punktis 1 sätestatud krediidiasutus.

(2) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses

sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja.

(3) Krediidisaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud

krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga.

(4) Krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutusega, krediidiandjaga või

krediidiandja vahendusel sõlmitud võlaõigusseaduse § 401 kohane leping.

(5) Krediidiasutuse viivituses olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on igasugune

krediidileping, mis on liigitatud viivisnõudeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a.

(6) Krediidiandja viivituses olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on

tarbijakrediidileping, millest tulenev kohustus on muutunud osaliselt või täielikult

sissenõutavaks vastavalt võlaõigusseaduse § 82 lõikes 7 sätestatule.

§ 5. Päritoluriik, sihtriik, välisriik ja kolmas riik

(1) Krediidiinkasso päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on tema

registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei

ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(2) Krediidiinkasso sihtriik käesoleva seaduse tähenduses on riik, mis ei ole krediidiinkasso

päritoluriik, kus on tema filiaal või kus ta tegeleb krediidihaldustegevusega, või lepinguriik,

4

kus on krediidisaaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse

kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(3) Krediidiostja päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on krediidiostja

või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi

õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(4) Kolmanda riigi krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, kelle elukoht

või registrijärgne asukoht ei ole lepinguriigis või, kui tal oma riigi õiguse kohaselt registrijärgset

asukohta ei ole, siis peakontor ei ole lepinguriigis.

(5) Kolmas riik käesoleva seaduse tähenduses on riik, mis ei ole lepinguriik. Välisriik käesoleva

seaduse tähenduses on nii lepinguriik kui ka kolmas riik.

2. peatükk

Krediidiinkasso tegevusluba

§ 6. Tegevusluba

(1) Krediidiinkassona tegutsemiseks peab olema tegevusluba.

(2) Tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks on tähtajatu.

(3) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes ja see ei ole üleantav.

(4) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega.

§ 7. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja) äriregistri

registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja

andmed (edaspidi käesolevas peatükis avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus):

1) põhikirja ärakiri või aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja

muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst;

2) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;

3) aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid;

4) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress;

5) andmed taotleja juhatuse ja olemasolu korral nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige

edaspidi juht) kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 39 lõigetes 1 ja 5 sätestatule;

6) juhtide ja taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta väljavõte karistusregistrist, välisriigi

kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani

väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;

7) taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmed;

8) käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 sätestatud nõuetele vastavad sise-eeskirjad, sealhulgas

raamatupidamise sise-eeskiri ja sisekontrollisüsteemi toimimise kord;

9) käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaaja

kaebuse registreerimiseks ja lahendamiseks;

10) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutajaga sõlmitud tegevuse edasiandmise leping;

11) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad neist igaühe nime,

elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta või registrikoodi;

12) organisatsiooni struktuuri kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral krediidiinkasso tegevuse

edasiandmise korra kirjeldust;

13) kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude tehnoloogiliste

vahendite kirjeldus;

5

14) teave, kas taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaaja rahalisi vahendeid;

15) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(2) Kui taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaaja rahalisi vahendeid, esitab taotleja

käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud nõuetele vastava maksekonto andmed.

§ 8. Äriplaan

(1) Äriplaan peab sisaldama:

1) kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsiooni ja juhtimisstruktuuri ning sisekontrolli

süsteemi kirjeldust;

2) tegevusstrateegia, plaanitavate teenuste, eeldatavate klientide ja konkurentide, kavandatava

turuosa ning asjakohasel juhul välisriikides plaanitava tegevuse kirjeldust ja analüüsi;

3) plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldust;

4) varade ja aktsia- või osakapitali suurust ning aastabilansside ja finantsnäitajate plaane, milles

on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;

5) teenuse osutamisega seotud kohustuste kirjeldust, sealhulgas teavet selle kohta, kuidas

tagatakse krediidisaajate huvide kaitse ja asjakohasel juhul rahaliste vahendite vastuvõtmise

korralduse kirjeldust;

6) muid tähtsust omavaid asjaolusid.

(2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul:

1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad või muud andmed usaldusväärsed;

2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda tegevusloa taotleja suutlikkuses rakendada

usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja

protseduure;

3) krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav.

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Finantsinspektsioon hindab 45 päeva jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas

taotluses on esitatud kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid.

(2) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud

andmeid või dokumente või need ei ole nõuetekohaselt vormistatud, võib Finantsinspektsioon

jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.

(3) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik

veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas

ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, või kui

on vaja kontrollida muid tegevusloa taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon

nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul.

(5) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 7

nimetatud andmetes või dokumentides, esitab tegevusloa taotleja viivitamata

Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on

oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest

teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama tegevusloa taotlejale uue

menetlustähtaja.

6

(6) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon muu hulgas teostada

kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli, teha päringuid riigi

andmekogudest, saada taotleja juhtidelt ja audiitorilt, nende esindajatelt ning vajaduse korral

kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise

otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.

(7) Finantsinspektsioon võib jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui:

1) taotlus on esitatud oluliste puudustega;

2) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud või

3) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni nõudmisel esitanud lisaandmeid ja -dokumente.

§ 10. Tegevusloa andmise otsus

(1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme

kuu jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning

nõuete täitmisest, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist.

(2) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu

põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse

osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide

kaitse on piisavalt tagatud.

(3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa väljastada koos kõrvaltingimusega. Kui seatud

kõrvaltingimus ei ole nõuetekohaselt täidetud, võib Finantsinspektsioon tunnistada tegevusloa

kehtetuks.

(4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:

1) selle isiku ärinimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;

2) selle teenuse liik, mille kohta otsus tehakse;

3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkassole

kehtestatud nõuetele;

2) taotleja aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud;

3) taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või

osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;

4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve

teostamist või see on takistatud sellise teise riigi õigusaktidest, kus isik, kellega taotlejal on

märkimisväärne seos, on asutatud, tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;

5) tegevusloa taotlejal ei ole piisavalt vahendeid või kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks

tegutsemiseks krediidiinkassona;

6) tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva

majandustegevuse koht ei ole Eestis;

7) käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud sise-eeskiri või muud asjakohased protseduurireeglid ei

ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed,

üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;

8) tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase ja infotehnoloogilised süsteemid või muud

tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad;

9) tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud,

sealhulgas ei ole tema organisatsiooni struktuur ja juhtimisstruktuur piisavad järjepidevaks

7

tegevuseks krediidiinkassona ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide

juhtimist;

10) tegevusloa taotluse kohaselt soovib tegevusloa taotleja vastu võtta ja hoida krediidisaaja

rahalisi vahendeid, kuid tegevusloa taotlejale ei ole avatud või on suletud tegevusloa taotleja

käesoleva seaduse § 47 kohane maksekonto.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas

taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute

tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatu hindamisel võetakse asjakohasuse korral

arvesse muu hulgas:

1) tegevusloa taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;

2) tegevusloa taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid,

usaldusväärsust ja mainet;

3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;

4) tegevusloa taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(4) Taotleja ei või esitada kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest

keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 7 sätestatu alusel, ei või

tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa

taotluse läbi vaatamata jätmisest.

§ 12. Tegevusloa lõppemine

(1) Tegevusloa kehtivus lõpeb:

1) krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on selleks andnud loa;

2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel, muu hulgas krediidiinkasso ühinemisel, mille puhul luba

lõpeb ühendataval isikul või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba

lõpeb ühinevatel isikutel või krediidiinkasso jagunemisel korral jaotumise teel vastavalt

äriseadustiku § 434 lõikele 2;

3) krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse

lõpetamisel raugemise tõttu.

(2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks

talle tegevusluba oli antud.

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:

1) krediidiinkasso ei ole oma tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates alustanud

või tema tegevus on peatunud kauemaks kui 12 järjestikuseks kuuks;

2) krediidiinkasso on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, või krediidiinkasso eest on

esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid, millel oli tegevusloa andmise otsustamisel oluline

tähendus;

3) krediidiinkasso avaldab oma tegevuse või juhtorgani liikme kohta olulisel määral avaldanud

ebaõiget või eksitavat teavet või reklaami;

4) krediidiinkasso ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, sealhulgas

krediidisaaja rahaliste vahendite vastuvõtmise ja hoidmise tingimustele;

5) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud oma tegevuse suhtes Eestis, sihtriigis või muus

riigis, kus krediit väljastati, ettenähtud õigusnorme, sealhulgas krediidisaajate kaitseks või

8

krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid õigusnorme või selle valdkonna suhtes

kehtivat hea usu põhimõtet;

6) krediidiinkasso kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada

konsolideeritud järelevalveks vajalikku infot, või krediidiinkassoga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on

piisava järelevalve teostamine takistatud;

7) krediidiinkasso ja muu isiku vaheline märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve

teostamist;

8) krediidiinkasso või tema juht on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda;

9) välisriigi pädeva järelevalveasutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on

krediidiinkasso olulisel määral rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud

või nende riikide pädevate järelevalveasutuste esitatud tingimusi;

10) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

11) krediidiinkasso ei täida käesolevas seaduses sätestatud kohustusi sise-eeskirja või -kontrolli

ja krediidisaaja kaebuse lahendamise kohta;

12) ilmneb, et krediidiinkasso on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti

eesmärgiga hoida kõrvale välisriigis, kus ta peamiselt tegutseb, kohalduvate nõuete täitmisest;

13) krediidiinkasso juhid, olulist osalust omavad isikud või audiitorettevõtja või siseaudiitor ei

vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud ja nende suhtes

ettenähtud nõuetele.

(2) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine, muuhulgas

on tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kehtetu ka õigus või luba asutada filiaali ja õigus

osutada piiriülest teenust. Enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel tegevusloa

kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiinkassole

ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(3) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, kui krediidiinkasso

aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam

käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud teenuste osutamisega. Kui krediidiinkasso ühineb ja

tegevust jätkab ühendav ühing, tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Kui

krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega, tunnistatakse kehtetuks ühinevate

krediidiinkassode tegevusload. Tegevusluba tunnistatakse ka kehtetuks kui jagunemine toimub

jaotumise teel. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui

krediidiinkasso ei soovi enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid ja ta esitab sellekohase

taotluse.

(4) Krediidiinkasso taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks esitatakse

Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, et kõik kliendisuhted

ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on tegevusluba.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotluse alusel

tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alust arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine

võib kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.

(6) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotluse läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse

saamisest arvates.

9

(7) Finantsinspektsioon teavitab asjakohasel juhul tegevusloa kehtetuks tunnistamisest

krediidiinkasso sihtriigi pädevat järelevalveasutust ja lepinguriigi pädevat järelevalveasutust,

kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.

§ 14. Avalikkuse teavitamine

Teabe tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta teeb

Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval

tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vastavat teavet sisaldava otsuse teha ka tervikuna avalikult

kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso klientide või krediidisaajate, finantssektori

stabiilsuse või läbipaistvuse jaoks.

§ 15. Krediidiinkasso andmete avalikustamine

(1) Tegevusloa saanud krediidiinkasso kantakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4

alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja.

(2) Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tunnistatud kehtetuks, kustutatakse

viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.

§ 16. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine

(1) Krediidiinkasso on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi nende

andmete ja asjaolude muutumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis olid

aluseks krediidiinkasso tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul

järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiinkasso ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi,

asukoha aadress või kontaktandmed;

2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-

eeskirjad;

4) juhtide vahetumise korral andmed vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõigetes 1 ja 5 sätestatule;

5) siseaudiitori ja audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõigetes 2 ja 3

nimetatud andmed;

6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad olulisel määral mõjutada krediidiinkasso

finantsseisundit;

7) muu asjakohane informatsioon vastavalt käesoleva seaduse §-s 7 sätestatule.

(2) Krediidiinkasso avalikustab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 ja 7 nimetatud andmed ja dokumendid.

3. peatükk

Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis

§ 17. Krediidiinkasso tegevus välisriigis

(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiinkasso võib välisriigis tegeleda

krediidihaldustegevusega, asutades selleks välisriigis filiaali või osutades seal piiriüleseid

teenuseid.

(2) Piiriülene teenus on krediidiinkasso teenus, mida ta osutab välisriigis, kus krediidiinkasso

ega tema filiaal ei ole registreeritud. Juhul kui krediidiinkasso tegeleb

krediidihaldustegevusega, mis puudutab välisriigis viibivaid või registreeritud isikuid, kuid

krediidi on väljastanud Eestis asutatud krediidiasutus või krediidiandja, ei käsitata seda tegevust

filiaali asutamisena välisriigis ega piiriülese teenuse osutamisena.

10

(3) Teenuste osutamisel välisriigis peab krediidiinkasso järgima käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides krediidihaldustegevuse ja sellega

seonduva suhtes ettenähtud nõudeid.

§ 18. Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis

(1) Krediidiinkasso, kes soovib registreerida teises lepinguriigis filiaali või osutada teises

lepinguriigis piiriüleselt teenust, teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile

esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave):

1) sihtriigi nimi ja võimalusel selle lepinguriigi nimi, kus krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega

Eesti;

2) asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis;

3) asjakohasel juhul krediidiinkasso ärinimi ja aadress sihtriigis;

4) sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed, sealhulgas teave, kuidas nad

vastavad käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuetele;

5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse krediidiinkasso sise-eeskirjade,

juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavate

õigusnormidega;

6) asjakohasel juhul rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste selliste õigusnormide

täitmiseks kehtestatud menetluse kirjeldus, millega on sihtriigi õigusesse üle võetud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või

terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141,

05.06.2015, lk 73–117);

7) kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased võimalused suhtluseks lepinguriigi keeles või

krediidilepingus ette nähtud keeles;

8) teave selle kohta, kas krediidiinkassol on Eestis lubatud vastu võtta ja hoida krediidisaaja

rahalisi vahendeid.

(2) Kui krediidiinkasso haldab krediidiasutuse viivituses olevaid krediidilepinguid, edastab

Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe

saamist teabe sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele. Finantsinspektsiooni nõudmisel

esitatakse eelnimetatud teave koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle

sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus krediidiinkasso soovib filiaali

asutada.

(3) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkassot kuupäevast, mil teave vastavalt käesoleva

paragrahvi lõikele 2 sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele edastati, ja kuupäeva, mil sihtriigi

pädevad järelevalveasutused kinnitasid teabe kättesaamist.

(4) Finantsinspektsioon edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe ka sellele

lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiasutus andis krediidi, kui see ei ole

sihtriik ega Eesti.

(5) Krediidiinkasso teavitab Finantsinspektsiooni, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

teave muutub. Teavituse saamise järel teeb Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes

2–4 nimetatud toimingud.

§ 19. Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt

11

(1) Krediidiinkasso, kes soovib asutada filiaali või osutada kolmandas riigis piiriüleselt teenust,

taotleb Finantsinspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi käesolevas peatükis kolmandas riigis

tegutsemise luba).

(2) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotlemiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile

kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis taotlus,

andmed ja dokumendid koos taotlus):

1) selle kolmanda riigi nimetus, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada või piiriüleselt

teenust osutada;

2) filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress kolmandas riigis, organisatsiooni struktuuri

kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute kohta andmed vastavalt käesoleva seaduse § 39

lõikes 1 ja 5 sätestatule ning andmed selle kohta kuidas juhtimise eest vastutavad isikud

vastavad käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuetele;

3) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi kolmandas riigis osutatavate teenuste ja tegevuste

kohta, sealhulgas teavet selle kohta, kas seoses filiaali asutamise või piiriüleselt tegutsemisega

antakse selles riigis tegevusi või ülesandeid edasi kolmandale isikule.

§ 20. Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja

finantsseisundi, organisatsiooni ülesehituse ja tehniliste süsteemide või filiaali asutamiseks

piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(2) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul

kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu

möödumisel taotluse saamisest arvates.

(3) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon krediidiinkassole

teatavaks viivitamata.

§ 21. Kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused

Finantsinspektsioon võib keelduda kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest, kui:

1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiinkasso juhtide suhtes kehtestatud nõuetele;

2) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

3) krediidiinkasso organisatsiooni ülesehitus või krediidiinkasso vahendid ei ole piisavad

tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks kolmandas riigis;

4) filiaali asutamine kolmandas riigis või krediidiinkasso esitatud tegevuskava rakendamine

võib kahjustada krediidiinkasso klientide huve või tegevuse usaldusväärsust Eestis või

kolmandas riigis;

5) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi

Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik

teostada vajalikul tasemel järelevalvet kolmandas riigis asutatud filiaali üle või seal osutatavate

teenuste üle.

§ 22. Kolmandas riigis tegutsemise alustamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest

Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist filiaali kaudu või piiriüleselt vastavalt

kolmanda riigi õigusaktides krediidihaldustegevusele ja sellega seotud tegevuse suhtes

sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist filiaali kaudu või piiriüleselt teatab

krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas riigis teenuste osutamist

alustatakse.

§ 23. Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine

12

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks, kui:

1) krediidiinkasso on loa taotlemisel esitanud valeandmeid või krediidiinkasso eest on esitatud

Finantsinspektsioonile valeandmeid;

2) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi krediidihaldustegevuse ja

sellega seotud tegevuse suhtes ettenähtud õigusaktide nõudeid;

3) krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele loa saamise tingimustele;

4) krediidiinkasso ei esita filiaali või kolmandas riigis osutatavate teenuste kohta

Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid;

5) krediidiinkasso või tema filiaali juht ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud

õigusaktides sätestatud nõuetele;

6) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

7) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud asjaolud.

(2) Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon

krediidiinkassole ja kolmanda riigi pädevale järelevalveasutusele viivitamata teatavaks.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiinkasso

teenuste osutamise selles kolmandas riigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni

määratud tähtpäevaks.

§ 24. Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis

(1) Teises lepinguriigis asutatud isik (edaspidi käesolevas paragrahvis isik), kes oma

päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib tegeleda krediidihaldustegevusega, võib oma

päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse väljastatud tegevusloa alusel Eestis tegeleda

krediidihaldustegevusega, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt.

Teise lepinguriigi isik teavitab sellest oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse kaudu

Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid

(edaspidi käesolevas paragrahvis teave):

1) kui teise lepinguriigi isikule on teada, siis krediidi andmise riik, kui see ei ole Eesti ega selle

isiku päritoluriik;

2) asjakohasel juhul Eestis asutatud filiaali aadress;

3) asjakohasel juhul Eestis krediidiinkasso kasutatav ärinimi ja aadress;

4) Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastutava isiku nimi;

5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse selle isiku sise-eeskirjade,

juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavatele

Eesti õigusnormidele;

6) kinnitus, et sellel isikul on asjakohased võimalused suhtluseks eesti keeles või

krediidilepingus ette nähtud keeles;

7) teave selle kohta, kas sellel isikul on päritoluriigis lubatud võtta vastu ja hoida krediidisaaja

rahalisi vahendeid.

(2) Finantsinspektsioon teavitab selle isiku päritoluriigi pädevat järelevalveasutust käesoleva

paragrahvi lõike 1 kohase teabe kättesaamisest.

(3) Isik võib alustada Eestis teenuse osutamist alates järgmisest kuupäevast, olenevalt sellest,

kumb on varasem:

1) pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase teavituse saamist oma päritoluriigi pädevalt

järelevalveasutuselt;

13

2) kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 kohast teavitust teise lepinguriigi

pädevale järelevalveasutusele edastatud, siis kahe kuu möödumisel lõike 1 kohase teabe

esitamisest Finantsinspektsioonile.

(4) Teises lepinguriigis asutatud isik järgib Eestis filiaali asutamise korral käesoleva seaduse

§-des 41, 44 ja §-des 58–60 sätestatud üldisele organisatsiooni ülesehitusele, krediidisaaja

kaebuse lahendamisele, huvide konflikti maandamisele ja vältimisele ning §-des 48–50

aruandlusele kehtestatud nõudeid.

(5) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi krediidiinkasso kohta oma veebilehel

vastavalt käesoleva seaduse §-s 15 sätestatule.

§ 25. Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis

Kolmandas riigis asutatud isik ei tohi Eestis tegeleda krediidihaldustegevusega piiriüleselt ega

filiaali kaudu.

4. peatükk

Osaluse omandamine krediidiinkassos

§ 26. Oluline osalus

(1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiinkasso

aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, või

hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele.

(2) Olulise osaluse ja kontrollitava äriühingu määramisel lähtutakse väärtpaberituru seaduse § 9

lõigetes 2 ja 3, §-st 10 ja § 721 lõikes 1 sätestatust.

§ 27. Olulist osalust omandavale isikule esitatavad nõuded

Krediidiinkassos võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso

üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada igaüks (edaspidi käesolevas peatükis isik):

1) kes on laitmatu mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidiinkasso

kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele, sealhulgas kelle majanduslik usaldusväärsus

võimaldab tagada krediidiinkasso korrapärast ja usaldusväärset tegevust arvestades selle

krediidiinkasso senist ja kavandatud äritegevuse laadi;

2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiinkasso

juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuetele;

3) kes tagab, et krediidiinkasso järgib käesolevas seaduses sätestatud kapitalinõudeid ja

rahaliste vahendite hoidmisele ettenähtud nõudeid ning et krediidiinkasso organisatsiooni

struktuur võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle ning vahetada teavet ja teha

koostööd pädevate järelevalveasutustega;

4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi

rahastamisega või selle katsega või et olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske;

5) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse

tähenduses.

§ 28. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest

(1) Isik, kes kavatseb krediidiinkassos otsese või kaudse olulise osaluse omandada või

suurendada osalust üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate

või osadega esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel krediidiinkasso muutub

tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest

Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 ning sama paragrahvi lõike 6

alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid.

14

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiinkassos sellise osaluse kui see suureneb

üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega

esindatud häälte arvust või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema

kontrollitavaks äriühinguks. Sellel juhul on isik kohustatud pärast krediidiinkasso üle kontrolli

saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata

teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab osaluse omandajat kirjalikult viie tööpäeva jooksul käesoleva

paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning

menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 29. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed

(1) Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja

dokumendid, et kontrollida käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuete täitmist:

1) selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse või suurendatakse või mis

muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus;

2) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest

nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekirja, millest nähtub igale

osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem

kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta;

3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab omandaja nime, elukohta, senist

haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta,

samuti isiku usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad

dokumendid ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm

kuud;

4) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed

igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv;

5) juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud

ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;

6) andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist

igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning

senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, samuti nende isikute usaldusväärsust, kogemusi,

kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist,

sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;

7) kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse

omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni;

8) omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja

mittemajanduslike huvide kirjeldus;

9) kinnitus, et käesoleva seaduse § 27 punktis 2 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine

asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht;

10) juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas

nimetatud ulatuses tegevusajalugu;

11) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ja temaga seotud äriühingute finantsseisundi

hindamiseks vajalikud krediidireitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest

isikust omandaja puhul tema ja asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud

krediidireitingud;

12) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus

koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi

kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;

13) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase

aasta kohta;

15

14) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest

kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;

15) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3

ning §-dele 10 ja 721;

16) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud

asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;

17) krediidiinkasso muutumise korral kontrollitavaks äriühinguks vastav tegevuskava ning

muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;

18) ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui

krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.

(2) Välisriigi kodaniku korral esitatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud

karistusregistri väljavõtte asemel tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu-

või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud

rohkem kui kolm kuud.

(3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti

keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus

keeles.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile tema juhatuse kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda

andmeid suuremas mahus, kui on sätestatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 10 korral on viimase majandusaasta lõppemisest

möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta

esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine

on õigusaktiga ette nähtud.

(6) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 30. Menetlus ja menetlustähtajad

(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud

nõuetele ning otsustab osaluse omandamise lubamise või keelamise 60 tööpäeva jooksul

(edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava

§ 28 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates nõuda

lisaandmeid ja -dokumente.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -

dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide

saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui

20 tööpäeva. Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei

peatu.

(4) Kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või

dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja

dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda

menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sel juhul teatab

Finantsinspektsioon omandajale uue menetlustähtaja.

16

(5) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi pädev järelevalveasutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

(6) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või

krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel koostööd välisriigi pädeva

järelevalveasutusega kui see osutub Finantsinspektsiooni hinnangul vajalikuks.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon

teiste pädevate järelevalveasutustega. Kui käesolevas seaduses ega Finantsinspektsiooni

seaduses ei ole ette nähtud teisiti, edastab Finantsinspektsioon viivitamata teisele pädevale

järelevalveasutusele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise, suurendamise või

kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.

(8) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva seaduse §-s 28 nimetatud teavituse läbi vaatamata,

kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda

käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.

§ 31. Osaluse omandamise tingimused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on

õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks

äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku

ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse

omandamise või suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise

tehingu tegemisest või tegemata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiinkasso kontrollitavaks

äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela.

§ 32. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:

1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses

sätestatud või selle alusel nõutud andmeid või dokumente;

3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesoleva seaduse ega

muude õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või

esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku

kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses

sätestatud nõuetele;

4) krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks

ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda

riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha

Finantsinspektsiooniga koostööd;

5) Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda

isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta

või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne

menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev

17

järelevalveasutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida selle järelevalveasutuse hinnang olulise

osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse

omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib

Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või

krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on

krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on,

krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord

keelata või seda piirata, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud asjaolud.

Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse käesoleva lõike alusel lõigetes 1 ja 3 sätestatud

ettekirjutuse tegemisest olenemata. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa

oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

(5) Kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks

äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus,

fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha

asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või kõigi eelnimetatud isikuga ühte

konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste

järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale ja muule isikule, kes

korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 33. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega,

osaga või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui:

1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni varasemalt tehtud ettekirjutusega;

2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse;

3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras teavitatud;

4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 või enne §-s 30 nimetatud tähtaja

möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks.

(3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike

koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus

võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel

tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue

kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehing, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks

ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli

võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu

18

juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus

on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 34. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud

määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, teavitab ta sellest kavatsusest

Finantsinspektsiooni viivitamata, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast

tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu

sündmuse tõttu või mõne tehingu tagajärjel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse

krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud

määra. Sel juhul teavitab isik pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse

vähenemisest teadasaamist viivitamata Finantsinspektsiooni.

(3) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata

teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Krediidiinkasso esitab kahe nädala jooksul pärast üldkoosoleku toimumist kuid mitte hiljem

kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel

majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva

osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 26 ja 28.

5. peatükk

Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 35. Asukoht ja peakontor

(1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso

registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad olema Eestis.

(2) Krediidiinkasso põhikiri peab kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht

ja peakontor on Eestis.

§ 36. Nõukogu ja juhatuse liikmete arv

(1) Juhul kui krediidiinkassol on ette nähtud nõukogu, peab selles olema vähemalt kolm liiget,

kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Arvestades krediidiinkasso suurust, tegevuse

laadi ja ulatust võib Finantsinspektsioon nõuda nõukogu olemasolu krediidiinkassos.

(2) Krediidiinkasso juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget.

§ 37. Nõuded juhtide valimisele ja määramisele

(1) Krediidiinkasso juhiks võib valida või määrata isiku, kellel on laitmatu maine.

(2) Isiku maine ei ole laitmatu, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad

kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Finantsinspektsioon arvestab isiku

maine hindamisel muu hulgas seda, kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustatav

või muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või

usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või

järelevalvemenetlusega.

19

(3) Isiku maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui:

1) ta on süüdi mõistetud esimese astme kuriteo eest või teda on karistatud varavastase,

majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle

toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi

väljastamisega seotud süüteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt

karistusregistrist kustutatud;

2) ta tegeleb või on tegelenud liigkasuvõtmisega vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse § 39 lõikes 4 sätestatule;

3) tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;

4) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja

koostöövalmilt või ta on esitanud järelevalveasutustele valeinformatsiooni või jätnud olulise

informatsiooni esitamata;

5) tema suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja

arvatud juhul, kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest;

6) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja,

krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või

tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;

7) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeelu või

§-le 491 ettevõtluskeelu, samuti juhul, kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või

kohtulahendis ettenähtud ärikeeld või teataval erialal või ametikohal töötamise keeld või teda

on karistatud sellise keelu rikkumise eest.

(4) Väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon ei mõjuta isikute head mainet, välja arvatud juhul,

kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osutavad süsteemsetele

rikkumistele.

(5) Krediidiinkasso juhtidel tervikuna peavad olema piisavad teadmised ja kogemused ettevõtja

juhtimiseks pädeval ja vastutustundlikul moel.

(6) Krediidiinkasso juhiks valitaval isikul peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete

täitmiseks sellel ametikohal ning ta peab teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest sobituma

juhtorgani koosseisu.

(7) Krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või

määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või

sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib

ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline

korraldama äriühingu juhtimist nii, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate

ja tarbijate huvid on küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul

mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

§ 38. Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded

(1) Krediidiinkasso juhid ja töötajad tegutsevad nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja

hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso,

tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest

huvidest. Krediidiinkasso juhid peavad olema suutelised korraldama krediidiinkasso tegevust

selliselt, et eelkõige tarbijatest krediidisaajate huvid oleksid piisavalt kaitstud.

(2) Krediidiinkasso töötajad on kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava

asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma krediidisaajatele nõuetekohast teavet.

20

(3) Krediidiinkasso juhid tagavad, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on

läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise,

mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on

krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja

proportsionaalsed.

(4) Krediidiinkasso juhatus on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud

eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, hindama nende tulemuslikkust ning

rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

(5) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu

võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad

krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso

esindamine või selle juhtimine või kontrollimine.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada krediidiinkasso juhtidele ja

töötajatele täpsemad kohustused ja ülesanded.

§ 39. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast

(1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos

kirjaliku nõusolekuga esitab isik Finantsinspektsioonile vähemalt järgmised andmed ja

dokumendid:

1) ees- ja perekonnanimi, nime muutmise korral varasem nimi ning selle muutmise kuupäev ja

põhjus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, kodakondsus, elukoht, kontaktandmed,

haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu, andmed ametiaja- ja koha kohta ning

juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust

ning käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need

andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;

3) andmed huvide võimalike konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava

aja kohta;

4) kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla

krediidiinkasso juht;

5) väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritolu- või elukohariigi

karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument,

sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud.

(2) Krediidiinkasso esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes

puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Lisaks tuleb

esitada ka vandeaudiitori nimi.

(3) Krediidiinkasso esitab siseaudiitori valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile

siseaudiitori nime, isikukoodi ja siseaudiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis

välistavad õiguse olla krediidiinkasso siseaudiitor.

(4) Krediidiinkasso on kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise

kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva

enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eelmises lauses

nimetatud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

21

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitatud

vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule

täiendavat informatsiooni.

§ 40. Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine või juhi valimata või määramata jätmine

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist

või valimata või määramata jätmist järgmistel juhtudel:

1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtidele kehtestatud nõuetele;

2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid või tegelikkusele

mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;

3) isiku tegevus krediidiinkasso juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot

usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või korraldama krediidiinkasso juhtimist nii, et klientide ja

krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

(2) Kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtajaks täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba

kehtetuks.

§ 41. Sise-eeskirjad

(1) Krediidiinkasso juhatus kehtestab oma otsusega krediidiinkasso ning tema juhtide ja

töötajate tegevust korraldavad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mille kohaselt

tagatakse krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste

täitmine, samuti teenuste õigus- ja korrapärane osutamine.

(2) Sise-eeskirjas määratakse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on

vajalik krediidiinkasso organisatsioonis vastavatel ameti- või töökohtadel ülesannete

täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud

ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(3) Sise-eeskirjades kehtestatakse asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja

usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

vältimine. Juhatus teostab järelevalvet korra ja menetluste rakendamise üle, tehes seda turu

usaldusväärsust ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.

(4) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:

1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise

nõuded;

2) juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate

isikuandmete töötlemise kord, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88);

3) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise

protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel

kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide

hindamisel;

4) juhi sobivushindamise kord;

5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise

meetmed;

6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded

krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile;

7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;

22

8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiasüsteemide ja

krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise süsteemide turvalisus ning nende regulaarne

kontrollimine;

9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord;

10) sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides

kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks,

töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks;

11) raamatupidamise sise-eeskirjad;

12) filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord;

13) krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise

kord;

14) krediidisaaja kaebuse registreerimise ja lahendamise kord;

15) tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist

käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja

asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele;

16) järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas

aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastavate ülesannete eest vastutavad töötajad,

kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse

kontrollimiseks.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad

täpsemad nõuded.

§ 42. Sisekontrollisüsteem

(1) Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrollisüsteem, mille

eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus käesolevale seadusele, kehtivatele sise-

eeskirjadele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.

(2) Sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada

tegevuspõhimõtted ja reeglid käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise

õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või

vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. Nimetatud

tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita

järelevalveülesandeid.

(3) Krediidiinkasso nõukogu või selle puudumisel osanike koosolek määrab siseaudiitori või

selle funktsiooni teostamiseks isiku, kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud

teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsesobivus ja laitmatu ärialane maine.

Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta

sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis

põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

(4) Siseaudiitor peab tagama, et:

1) regulaarselt kontrollitakse krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust

käesolevale seadusele ja selle alusel antud õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele,

juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale

ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele

ning krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete

sobivust ja tulemuslikkust;

2) krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses

sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes;

23

3) krediidiinkasso juhatusele ja olemasolu korral nõukogule esitatakse regulaarselt käesoleva

lõike punktides 1 ja 2 nimetatud kohustususte täimisega seotud aruandeid.

(5) Krediidiinkasso tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud

töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt

ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute

täitmist.

(6) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab

või võib osutada olulisele õigusrikkumisele või krediidisaaja huvide kahjustamisele,

viivitamata kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele, nõukogu puudumisel ka

osanikele või nende esindajatele ning Finantsinspektsioonile.

§ 43. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine

(1) Krediidiinkasso võib krediidihaldustegevuse krediidihaldusteenuse osutajale edasi anda

(edaspidi tegevuse edasiandmine) tingimusel, et ta sõlmib kirjaliku lepingu ja krediidiinkasso

jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides

sätestatud kohustuste täitmise eest, ning kui:

1) krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise

lepingus määratakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida õigusaktidest tulenevaid

norme, sealhulgas asjakohaseid Euroopa Liidu ja välisriikide õigusaktide norme, mis on

kohaldatavad krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepingu suhtes;

2) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiinkasso ise ei tegele enam

krediidihaldustegevusega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba;

3) tegevuse edasiandmise leping ei muuda krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist

suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees;

4) tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel

krediidiinkasso tegevusluba anti;

5) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve

teostamist;

6) krediidiinkassol säilib pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste

kohta käivale teabele;

7) pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid

tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega;

8) tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti,

usaldusväärsust ega toimimist;

9) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või

tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve;

10) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist

vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;

11) krediidihaldusteenuse osutajal on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid

kohustusi täitma;

12) tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida lisariske

krediidiinkasso tegevusele;

13) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded.

(2) Krediidiinkasso võib ka muud tegevust kui krediidihaldustegevust edasi anda kolmandatele

isikutele kuid üksnes tingimusel, et krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas

seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest.

24

(3) Enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale või muudele kolmandatele

isikutele teavitab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni. Asjakohasel juhul tuleb teavitada

sihtriigi pädevaid järelevalveasutusi, kui tegemist on krediidiasutuse sõlmitud

krediidilepinguga.

(4) Krediidiinkasso säilitab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 või 2 nimetatud tegevuse

edasiandmise lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi kirjalikke juhiseid

vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast tegevuse edasiandmise lepingu

lõpetamist.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumente ja teavet.

(6) Krediidihaldusteenuse osutajal, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, ei ole

lubatud vastu võtta krediidisaaja rahalisi vahendeid, mis krediidisaajale on antud

krediidiasutuse sõlmitud krediidilepinguga. Eelnimetatut ei kohaldata juhul, kui tegemist on

teise krediidiinkassoga ja talle on selline õigus antud. Juhul kui tegemist on krediidiandja

sõlmitud krediidilepinguga, võib krediidihaldusteenuse osutaja võtta krediidisaaja rahalisi

vahendeid vastu üksnes juhul, kui ta kannab need esimesel võimalusel edasi krediidiinkassole.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele

krediidihaldusteenuse osutajale või muule kolmandale isikule krediidiinkassoga seotud

tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse

osutajatega või muude kolmandate isikutega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute

lõpetamist, kui:

1) rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õigusi või on sellise

rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärsust;

2) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle,

ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;

3) krediidihaldusteenuse osutaja või muu kolmas isik, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta

käesolevas seaduses sätestatuga vähemalt samaväärsetele nõuetele;

4) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

6. peatükk

Nõuded krediidiinkasso tegevusele

§ 44. Krediidilepingu haldamisega seotud toimiku pidamine

(1) Krediidiinkasso peab krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja

dokumentide kohta toimikut (edaspidi käesolevas paragrahvis toimik) alates hetkest, kui ta

määrati viivituses olevat krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet haldama. Kui krediidiostja

ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab toimikut krediidiostja. Toimikut peetakse iga

krediidisaaja kohta eraldi.

(2) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja tagab kogu selle perioodi jooksul, mil

nõuet hallatakse, krediidisaaja vajalike andmete ja dokumentide olemasolu toimikus.

(3) Krediidiinkassol või asjakohasel juhul krediidiostjal on õigus saada viivituses oleva

tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude sisse nõudmiseks krediidiasutuselt või

krediidiandjalt tarbijakrediidi andmise, jälgimise ja hindamise kohta peetud vastavalt

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 48 sätestatud krediiditoimikust neid andmeid, mis

on kogutud konkreetse tarbija suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks.

25

Krediidiasutus või krediidiandja ei ole kohustatud edastama profiilianalüüsi mudeleid või muid

sarnaseid ärisaladust puudutavaid andmeid. Krediidiinkasso või krediidiostja võib saadud

andmeid kasutada üksnes eesmärgipäraselt ja seoses vastava viivituses oleva krediidilepingu

või sellest tuleneva nõude haldamisega käesoleva seaduse § 3 lõike 2 tähenduses.

(4) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja säilitab käesolevas paragrahvi lõigetes 1

ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu

lõpetamist, kuid mitte kauem kui kümme aastat.

(5) Toimik peab andma piisava informatsiooni krediidilepingu haldamise eest vastutavale

isikule, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidilepingu

haldamise ja krediidilepingu muutmise kohta. Vastava järelepärimise peale on krediidiinkasso

kohustatud edastama tarbijakrediidilepinguga seotud toimiku ka Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile.

§ 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine

(1) Kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sealhulgas võttes arvesse käesoleva

seaduse § 3 lõikes 7 sätestatut, sõlmitakse krediidiostja ja krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja vahel krediidilepingu haldamiseks leping (edaspidi krediidihaldusleping).

Krediidihaldusleping peab sisaldama vähemalt järgmist:

1) krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas tähtajad ja muud olulised

tingimused, millal ja mille kohaselt kantakse krediidisaaja makstud summad üle krediidiostjale;

2) krediidiinkassole, krediidiasutusele või krediidiandjale makstava tasu suurus või selle

arvutamise meetod;

3) ulatus, mis määral saab krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja esindada

krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga;

4) poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete

või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme;

5) poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt;

6) krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja kohustus teavitada krediidiostjat enne

krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale.

(2) Krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja säilitab krediidihalduslepingut ja järgmisi

andmeid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu

lõpetamise kuupäeva:

1) krediidiostja ja krediidisaajaga peetud kirjavahetus;

2) krediidiostjalt saadud juhised iga viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

kohta.

(3) Krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja on kohustatud Finantsinspektsioonile

edastama kõik käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed.

7. peatükk

Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele

§ 46. Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital

(1) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

(2) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot.

§ 47. Krediidisaaja poolt maksete tegemine seoses kohustuse täitmisega ja vastavate

rahaliste vahendite hoidmine

26

(1) Krediidiinkasso peab hoidma krediidisaaja kohustuste täitmiseks tasutud rahalisi vahendeid

eraldi maksekontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, seda ka mitte

juhul, kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette

nimetatud vahendite vastuvõtmist krediidisaajalt.

(2) Krediidiinkasso peab avama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekonto üksnes

krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.

(3) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjakohase teabe käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontode kohta ja teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni,

kui teave muutub.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontol olevad krediidisaaja kohustuste

täitmiseks tasutud rahalised vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa

kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

(5) Kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepinguga seotud kohustuse osaliseks

või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale paberil või muul püsival

andmekandjal tõendi või kinnituse makse tasumise kohta, millest peab olema krediidisaajale

näha võlgnetava summa vähenemine.

(6) Krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks

olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte.

8. peatükk

Raamatupidamine ja aruandlus

§ 48. Raamatupidamise korraldamine

(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses,

raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning

muudes raamatupidamisarvestusega seotud õigusaktides sätestatule.

(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja

majandustegevuse kohta.

(3) Kui krediidiinkassol on õigus krediidisaajalt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida,

kajastab krediidiinkasso krediidisaajalt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende

kandmiseni krediidiostjale. Krediidiinkasso avalikustab teabe krediidisaajalt vastu võetud, kuid

krediidiostjale edasi kandmata rahaliste vahendite kohta oma raamatupidamise aastaaruandes.

§ 49. Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta

aruande koos vandeaudiitori aruandega kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike

üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui

krediidiinkasso on nimetatud aruanded avalikustanud oma veebilehel või esitanud need

äriregistrile kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile

esitama.

(2) Krediidiinkasso ja teise lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab

Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata aruanded käesolevas seaduses

ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.

27

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud regulaarsete aruannete periood on kvartal ja

aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu,

kui käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande

esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, esitatakse regulaarne aruanne hiljemalt

puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt

või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, kui need on vajalikud järelevalve

teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(5) Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal võib Finantsinspektsioon või

krediidiinkasso esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ja Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(6) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ja Eestis

piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja

esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 50. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja

algandmete säilitamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib käesoleva seaduse § 49 lõigetes 2–4 nimetatud

järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel võimalusel pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest

aruande esitajat.

(3) Järelevalvelise aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul

puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma

põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul,

kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed

erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

(4) Järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on

aruande esitaja kohustatud säilitama viis aastat. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso

õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on

krediidiinkassol muu õiguslik alus.

§ 51. Audiitorkontroll

(1) Krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

(2) Krediidiinkasso audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2

nimetatud, piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku.

(3) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel

audiitorettevõtja, kui:

1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;

2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest;

3) audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse.

(4) Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused kestavad, kuni üldkoosolek või

osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

28

§ 52. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või

võib olla:

1) krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine;

2) krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht;

3) modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta;

4) olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi või oht sellise

olukorra tekkeks;

5) krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või

krediidisaajale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei

rikuta audiitortegevuse seadusega ettenähtud kutsesaladuse hoidmise kohustust või lepinguga

audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.

9. peatükk

Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot

§ 53. Ümberkujundamine

Krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

§ 54. Ühinemine

(1) Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, teavitab

ta viivitamata pärast tema ühinemise kandmist äriregistrisse Finantsinspektsiooni ja esitab teabe

muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

(3) Krediidiinkasso ühinemise korral teise äriühinguga vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1

või uue äriühingu asutamise teel vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 krediidiinkasso

tegevusluba üle ei anta.

(4) Kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või teise ühendava äriühinguga,

kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks, peab ta tegutsemiseks taotlema

tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse

kandmist.

(5) Enne ühinemisotsuse tegemist tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja

dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või nõuded loovutatud teisele

krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

§ 55. Jagunemine

(1) Krediidiinkasso jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso jagunemise korral eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4

tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemise korral jätkab

jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, teavitab ta viivitamata pärast tema

jagunemise äriregistrisse kandmist Finantsinspektsiooni ja esitab teabe muutunud andmete

kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

29

(3) Krediidiinkasso jagunemise korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2

krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ja see lõpeb.

(4) Jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole

krediidiinkasso, taotleb omandav äriühing krediidiinkassona tegutsemiseks tegevusloa

vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.

(5) Enne jagunemisotsuse tegemist esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kinnituse ning

tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele

krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba.

§ 56. Lõpetamine

(1) Krediidiinkasso lõpetatakse äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Krediidiinkasso lõpetamise loa saamiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile

avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise kohta, millest peab

muuhulgas näha olema ka Finantsinspektsioonilt loa taotlemise otsus;

2) krediidiinkasso hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide ja krediidisaajate huvidele;

3) kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja

kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole;

4) krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest

kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

(4) Krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja

selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate

huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(5) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide

esitamist.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda krediidiinkasso lõpetamise loa andmisest, kui

krediidiinkasso lõpetamine on vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega.

(7) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

(8) Krediidiinkasso võib sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega,

kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 alusel

kehtetuks tunnistanud.

(9) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud asjaolude

kohta.

(10) Krediidiinkasso sundlikvideerimise otsustab kohus kolme tööpäeva jooksul vastava

avalduse esitamisest arvates.

30

(11) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja

menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul äriseadustiku § 203 lõikes 3 või § 366

lõikes 3 sätestatut ei rakendata.

§ 57. Pankrot

(1) Krediidiinkasso suhtes võivad pankrotiavalduse esitada:

1) Finantsinspektsioon;

2) likvideerijad;

3) võlausaldajad;

4) krediidiinkasso ise.

(2) Tegutsev krediidiinkasso teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse

esitamisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 nimetatud juhtudel.

(3) Juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid, võib ta võlgnikuna

pankrotiavalduse esitada üksnes Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

10. peatükk

Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine

§ 58. Suhtlus krediidisaajaga

Krediidiinkasso ja krediidiostja peavad suhtluses krediidisaajaga:

1) tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;

2) andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet;

3) austama ja kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;

4) suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut

mõjutamist.

§ 59. Teabe andmine krediidisaajale

(1) Krediidiostja esitab krediidisaajale pärast viivituses oleva krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude omandamist paberil või muul püsival andmekandjal teate, mis sisaldab

vähemalt järgmist teavet:

1) teavitus viivituses oleva krediidilepingu omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise

kuupäev;

2) krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;

3) asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või

krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;

4) asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta;

5) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi

andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed;

6) krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või

krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, juures olev

selgelt eristuv kontaktpunkt või kontaktandmed, mille kaudu krediidisaaja teavet saab;

7) teave teate esitamise ajal tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub

tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena, ning asjakohasel

juhul nõude aluseks olevate dokumentide koopiad, kui krediidisaaja neid nõuab;

8) kinnitus selle kohta, et kohaldub Eesti ja asjakohane Euroopa Liidu õigus, eelkõige mis

puudutab tarbijakrediidilepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi ning samuti

krediidihaldustegevust läbi viivate isikute enda rikkumise korral rakenduvat vastutust,

sealhulgas kriminaalõigust;

31

9) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress, kuhu on

krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib täies ulatuses või osaliselt ja

kokkuleppel krediidiostjaga esitada ka tema esindajaks määratud krediidiinkasso või tema

esindajaks määratud krediidiasutus või krediidiandja.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitada eesti keeles või

lepingus kokku lepitud keeles. Teate esitamise eest ei või nõuda tasu.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega esitatakse alati enne

krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimese rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal

on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe esitamist.

(5) Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate esitamist esitab krediidiostja või

asjakohasel juhul tema esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja

kogu hilisemas teabevahetuses krediidisaajaga käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohase

teabe. Käesoleva lõike esimest lauset ei kohaldata, kui tegemist on esimese teabevahetusega

pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave.

§ 60. Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine

(1) Krediidiinkasso kehtestab sise-eeskirjaga krediidisaaja kaebuse registreerimise ja

lahendamise korra, mis näeb ette toimiva ja läbipaistva menetluse esitatud kaebuste kiireks

lahendamiseks.

(2) Krediidisaaja esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest on krediidiinkassol

keelatud võtta tasu. Kokkulepe, millega seotakse kaebuse lahendamise eest tasu maksmine, on

tühine.

(3) Krediidiinkasso lähtub kaebuste lahendamisel Finantsinspektsiooni kehtestatud korrast

vastavalt käesoleva seaduse § 67 lõikele 4.

(4) Krediidiinkasso registreerib kõik saadud kaebused ning säilitab teavet esitatud kaebuste,

nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas

käesoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 14.

(5) Krediidiinkasso on kohustatud krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust

lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid tarbijast krediidisaajat hiljemalt 15 päeva ja juriidilisest

isikust krediidisaajat 30 päeva pärast kaebuse saamist. Muu hulgas on krediidiinkasso

kohustatud põhjendama, kui ta ei pea krediidisaaja kaebust põhjendatuks või keeldub kaebust

rahuldamast või nõustub kaebuse osalise rahuldamisega.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost

mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke

toiminguid teha, põhjendab krediidiinkasso krediidisaajale vastavat viivitamist ja määrab

vajalike toimingute lõpetamise eeldatava mõistliku tähtaja, mis kokku ei või olla pikem kui

49 päeva esmase kaebuse esitamisest arvates.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste

käsitlemisele ja kaebuse esitamise standardsele dokumendipõhjale.

32

11. peatükk

Krediidiostjate muud õigused ja kohustused

§ 61. Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt

Krediidiostjal on õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt teavet

viivituses oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete ja asjakohasel juhul

tagatise kohta, et hinnata viivituses oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust.

§ 62. Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis

(1) Kolmanda riigi krediidiostja määrab kirjalikult esindaja (edaspidi määratud esindaja), kelle

alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis.

(2) Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega

seotud küsimustes. Määratud esindaja vastutab täielikult käesolevast seadusest ja muudest

asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Käesoleva

seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse

asjakohasel juhul käesoleva seaduse tähenduses määratud esindajana.

§ 63. Finantsinspektsiooni teavitamine krediidihaldusega tegelevatest isikutest

(1) Kui krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja nimetab krediidiinkasso,

krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teatab krediidiostja või tema

määratud esindaja Finantsinspektsioonile selle isiku ärinime ja aadressi hiljemalt

krediidihaldustegevusega alustamise kuupäeval.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab

krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest

hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja

aadressi.

(3) Kui tegemist on krediidiasutuse viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõudega, edastab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2

kohase teabe sihtriigi pädevale järelevalveasutusele, selle lepinguriigi pädevatele

järelevalveasutustele, kus krediit anti, ja uue krediidiinkasso päritoluriigi pädevatele

järelevalveasutustele.

(4) Krediidiostjal ei ole lubatud kaasata füüsilisi isikuid viivituses olevat krediidilepingut ega

sellest tulenevat nõuet haldama.

§ 64. Finantsinspektsiooni teavitamine viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude loovutamisest

(1) Krediidiostja, kes omakorda loovutab viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, esitab Finantsinspektsioonile järgmise

teabe:

1) uue krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja juriidilise isiku tunnuse või

selle puudumise korral krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist

osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadressi;

2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjäägi, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga krediidi suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas eristama

loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid ning

33

sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide

kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave

esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev

on puhkepäev, esitatakse hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt

eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka

krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivituses oleva krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude teise lepinguriigi krediidiostjale, edastab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele järelevalveasutustele

ja asjakohasel juhul selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediit väljastati. Sel

juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui krediidiostja loovutab

viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude algsele krediidiostjale,

krediidiasutusele või krediidiandjale tagasi.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid

krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta.

§ 65. Krediidiostja nimel kohustuste täitmine

Kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja või muu määratud esindaja, siis täidab käesoleva seaduse §-dest 63 ja 64

tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja või tema

muu määratud esindaja.

12. peatükk

Järelevalve

§ 66. Järelevalve eesmärk

(1) Käesolevas seaduses ettenähtud järelevalve eesmärk on tagada krediidiinkasso asutamise,

tema tegevuse ja teenuste osutamise ning lõpetamise vastavus ja ning käesolevale seadusele ja

teistele õigusaktidele, mis puudutavad eelkõige krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate

huvide ja õiguste kaitset.

(2) Finantsinspektsioon teostab krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja

käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud määratud esindaja puhul järelevalvet vaid teabe andmise

üle.

§ 67. Järelevalve alused ja ülesanded

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet käesolevas seaduses, Finantsinspektsiooni

seaduses ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud alustel ja korras.

(2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:

1) kõiki krediidiinkassosid, kes on asutatud Eestis, samuti nende juhte, töötajaid ja audiitorit;

2) Eesti krediidiinkasso välisriikides registreeritud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet

välisriigi pädev järelevalveasutus või kui selle riigi pädeva järelevalveasutusega on sõlmitud

vastav kokkulepe;

3) isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus;

34

4) välisriigis krediidihaldusega tegelevaid isikuid, kes osutavad teenust Eesti filiaali kaudu või

piiriüleselt;

5) krediidiostjaid ja nende määratud esindajaid käesolevas seaduses ette nähtud kohustuste

täitmise ulatuses;

6) krediidihaldusteenuse osutajaid vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule.

(3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:

1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise;

2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli

saavutamisega seonduvat;

3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas

seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;

4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse

vastavust seadustele;

5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;

6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(4) Finantsinspektsioon koostab ja avalikustab täpsema kaebuste lahendamise korra, mille

alusel krediidisaaja kaebust vastavalt käesoleva seaduse §-le 60 lahendatakse.

(5) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks

rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, teha toiminguid ning

rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(6) Finantsinspektsioon võib avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -

lepingu oma veebilehel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5.

§ 68. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ja piiriüleselt teenuseid

osutava krediidiinkasso üle

(1) Kui krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid

piiriüleselt, rikub välisriigis krediidihaldustegevuse suhtes ettenähtud nõudeid ja välisriigi

pädev järelevalveasutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, rakendab

Finantsinspektsioon välisriigi pädeva järelevalveasutuse ettepanekul meetmeid rikkumise

lõpetamiseks.

(2) Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme

mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale

järelevalveasutusele kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teavituse

saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigi

pädevat järelevalveasutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon

krediidiinkasso suhtes rakendatavast meetmest ka lepinguriigi pädevaid järelevalveasutusi, kus

krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.

(3) Krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt, esitab välisriigi

pädeva järelevalveasutuse nõudmisel teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või

krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis.

(5) Finantsinspektsioon võib küsida käesolevast seadusest tulenevate ülesannete ja kohustuste

täitmisel sihtriigi pädevatelt järelevalveasutustelt abi kohapealse kontrolli tegemiseks

krediidiinkassos, kelle filiaal on asutatud välisriigis, või krediidihaldusteenuse osutaja juures,

35

kellele krediidiinkasso tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja

kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub.

(5) Juhul kui Finantsinspektsioon on teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse käesoleva

seaduse § 13 alusel, teeb ta selle teatavaks selle välisriigi pädevale järelevalveasutusele, kus

krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal on asutatud.

§ 69. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava isiku üle

(1) Finantsinspektsioon võib nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on

registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente,

mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses,

samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus,

kui seda saab nõuda Eestis asutatud krediidiinkassolt.

(2) Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle

tegevusloa on teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei

või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult,

kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, käesolevas

seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises

lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele

või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

(4) Kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub käesolevas seaduses

või selle alusel antud õigusaktis sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada

käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse

osutamise.

(5) Finantsinspektsioon teavitab rakendatud meetmetest teises lepinguriigis asutatud isiku

päritoluriigi pädevat järelevalveasutust. Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon klientide või

avaliku huvi kaitseks rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides ning Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud meetmeid ilma nendest

eelnevalt teise lepinguriigi pädevat järelevalveasutust teavitamata.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada igal üksikjuhul kõige asjakohasema meetme üle,

mis võetakse päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse abitaotluse rahuldamiseks.

(7) Kui Finantsinspektsioon otsustab teha kohapealset kontrolli teises lepinguriigis asutatud

isiku päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse nimel, teeb Finantsinspektsioon kontrolli

tulemused viivitamata teatavaks päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(8) Finantsinspektsioon võib omal algatusel kontrollida ja uurida teises lepinguriigis asutatud

isiku tegevust Eestis. Finantsinspektsioon teeb kontrollide ja uurimiste tulemused teatavaks

isiku päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(9) Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et vastavalt käesoleva seaduse §-le 24 piiriüleselt

tegutsev isik rikub õigusnorme, edastab Finantsinspektsioon tõendid päritoluriigi pädevale

järelevalveasutusele ja palub rakendada asjakohaseid meetmeid. Käesoleva lõike esimeses

lauses sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise

volitusi.

36

(10) Kui teises riigis asutatud isik õigusnorme jätkuvalt rikub, on Finantsinspektsioon pärast

käesoleva paragrahvi lõike 9 kohast päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse teavitamist õigus

määrata asjakohaseid karistusi või rakendada muid meetmeid, et tagada käesoleva seaduse

järgimine, kui:

1) vastav isik ei ole võtnud mõistliku aja jooksul tarvitusele piisavaid ja mõjusaid abinõusid

rikkumise kõrvaldamiseks või

2) kui krediidisaajate kollektiivsete huvidega seotud ohule reageerimiseks on kiireloomulisel

juhul vaja viivitamata tegutseda.

(11) Finantsinspektsioon võib määrata käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud karistusi ja

rakendada meetmeid, olenemata päritoluriigi pädevate järelevalveasutuste juba määratud

karistustest ja rakendatud meetmetest.

(12) Finantsinspektsioon võib keelata teises lepinguriigis asutatud isikul, kes rikub

kohaldatavaid õigusnorme, edasise tegevuse Eestis, kuni päritoluriigi pädev järelevalveasutus

teeb asjakohase otsuse.

§ 70. Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle, kui Eestis

väljastati krediit

Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises lepinguriigis asutatud ja krediidihaldusega

tegelev isik rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavatest

lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole

selle isiku siht- ega päritoluriik, edastab Finantsinspektsioon tõendid tema päritoluriigi

pädevale järelevalveasutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Käesoleva lõike

esimene lause ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise

volitusi.

§ 71. Järelevalveasutuste koostöö

(1) Kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega, teeb Finantsinspektsioon

koostööd selle välisriigi pädeva järelevalveasutuse ja asjakohasel juhul selle välisriigi pädeva

järelevalveasutusega, kus krediit väljastati.

(2) Finantsinspektsioon esitab krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja

muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste

täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluriigi pädevatele järelevalveasutustele.

§ 72. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi

järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud

andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus

menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada

kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide

saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses tunnistajale Finantsinspektsiooni

kaudu küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste edastamisest

tunnistajale nende asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise

vältimiseks.

37

§ 73. Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet,

dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate

asjaolude kohta järgmistelt isikutelt ja asutustelt:

1) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud

esindaja juht või töötaja;

2) krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht või töötaja;

3) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud

esindaja aktsionär või osanik;

4) krediidiinkasso likvideerija või pankrotihaldur;

5) riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus, riigi põhiregistri või riikliku registri

pidaja ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja;

6) muu kolmas isik.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute

kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud info kontrollimiseks või muu kahtluse

korral, et rikutakse õigusnorme, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja

dokumentide esitamist;

2) nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud, et krediidisaajat kontrollida

rahaliste vahendite hoidmise nõuete täitmise asjus ning hinnata juhtorgani liikmete,

aktsionäride ja osanike sobivust;

3) saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja teha temaga koostööd;

4) saada informatsiooni ja teha koostööd krediidiinkasso siseaudiitoriga;

5) saada põhjendatud juhul krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso

ja tema klientide, krediidisaajate ja nende krediidihaldusteenuse osutajate kohta, kellele on

edasi antud krediidiinkasso ülesanded.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud isikut ilmuma kindlal ajal selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni

ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiinkassoga

seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe saamisest krediidiinkassot teavitamata. Kolmas isik

ei tohi krediidiinkassot teabe edastamisest teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3

nimetatud nõuete täitmiseks tähtaja.

(6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

§ 74. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha krediidiinkasso, teise

lepinguriigi isiku poolt Eestis asutatud filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele

krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või tegevuskohas kohapealset kontrolli.

(2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui:

1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele;

2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatut;

3) see on lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel vajalik;

38

4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse

kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse

kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud

juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset

kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi kontrollija), kui käesolevas

seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides võimaluse korral kontrollitava suhtes kehtivaid

turvaeeskirju;

2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha

nendest väljavõtteid, ärakirju ning koopiaid;

4) jälgida tööprotsesse;

5) nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine

toimub ja kes annab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ja esitab

dokumente, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid

kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada

kohapealset kontrolli tegema lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse või tema nimetatud

audiitorettevõtja või eksperdi.

(7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kolme kuu jooksul pärast

kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale

teatavaks.

(8) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada

kirjalikke selgitusi.

(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist, kuid

hiljemalt viis kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kinnitab Finantsinspektsioon oma

põhjendatud otsusega lõppakti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

(10) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni

kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitusi või muud olulist asjaolu on vaja täiendavalt

hinnata. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, saadab Finantsinspektsioon

lõppakti kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks uuesti.

(11) Finantsinspektsioon võib lõppaktiga anda kontrollitavale tuvastatud puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ning seada piiranguid ja

rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

(12) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui

see on vajalik, lähtudes finantssektori usaldusväärsusest ja läbipaistvusest või krediidisaajate

huvidest.

39

(13) Kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi käesoleva paragrahvi lõike 2

punkti 3 alusel, teeb ta selle tulemused päritoluriigi pädevatele järelevalveasutustele viivitamata

teatavaks.

§ 75. Krediidiinkasso riskipõhine hindamine

(1) Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muu hulgas käesoleva seaduse

§-des 41–43, 48 ja 60 nimetatud nõuete täitmist krediidiinkasso poolt.

(2) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui

see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase

hindamise tulemustest, kui eelnimetatud asutus seda taotleb või kui Finantsinspektsioon peab

seda asjakohaseks.

(3) Finantsinspektsioon teavitab alati krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti,

kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust riskipõhise hindamise tulemusel

määratud karistustest või rakendatud meetmete üksikasjadest.

(4) Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev järelevalveasutus viib läbi krediidiinkasso

riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon taotleda hindamise tulemusi, kui:

1) krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali;

2) krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.

(5) Finantsinspektsioon vahetab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud hindamise

käigus asjakohast teavet krediidiinkasso sihtriigi, päritoluriigi ja lepinguriigi pädevate

järelevalveasutustega, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–5 sätestatut kohaldatakse üksnes sellisele krediidile, mille

on väljastanud krediidiasutus.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada krediidiinkasso tegevuse

riskipõhise hindamise täpsemad riskiindikaatorid ja metoodika.

§ 76. Eksperdi kaasamine

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Kui ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist

ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või

hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(3) Ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet,

mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(4) Ekspertiisi kulud katab Finantsinspektsioon.

§ 77. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2

nimetatud seaduste või muude krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või

krediidiostjate tegevust reguleerivate õigusaktide või nende alusel kehtestatud õigusaktide

nõuete rikkumine;

2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;

40

3) krediidiinkasso võetud riskid on olulisel määral suurenenud või esineb muid tema tegevust,

kliente või krediidisaajate või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid

või ohustada võivaid asjaolusid;

4) see on vajalik krediidiinkasso klientide või krediidisaajate huvide kaitseks või finantssektori

läbipaistvuse tagamiseks;

5) enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõikes

2 teises lauses sätestatule.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavaks tegemist viivitamata asuma ettekirjutust

täitma.

§ 78. Finantsinspektsiooni õigused ettekirjutuse tegemisel

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata krediidiinkasso või krediidiostja tehingute või toimingute tegemine või piirata nende

mahtu;

2) keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamine või

käsutamine;

3) keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine;

4) nõuda krediidiinkasso sise-eeskirjade ja sisekontrollisüsteemi muutmist või ajakohastamist;

5) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist, mitte valimist või määramata jätmist või tema

volituste ajutist peatamist;

6) teha krediidiinkasso üldkoosolekule või osanike koosolekule ettepanek krediidiinkasso

audiitorettevõtja vahetamiseks;

7) nõuda krediidiinkasso töötaja töölt kõrvaldamist;

8) nõuda krediidiinkasso tegevuse edasiandmise lepingu ülesütlemist;

9) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste või nende

alusel kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiinkasso

majandustegevuse peatamist;

10) nõuda, et krediidiinkasso muudaks või ajakohastaks oma tegevuspõhimõtteid ja

krediidisaaja kaebuse lahendamise korda;

11) nõuda lisateavet viivituses olevas krediidilepingus ette nähtud krediidiasutuse või

krediidiandja nõuete või viivituses oleva krediidilepingu loovutamise kohta;

12) esitada muid nõudmisi krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas

seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:

1) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist kohtu poolt;

2) rakendada sunniraha;

3) tunnistada kehtetuks filiaali registreerimise loa;

4) tunnistada kehtetuks krediidiinkasso tegevusloa.

§ 79. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine

Finantsinspektsiooni taotlusel

(1) Krediidiinkasso juhatus teavitab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest

Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest

teavitatakse võimaluse korral vähemalt üks nädal ette.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) krediidiinkasso juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või

üldkoosoleku päevakorda.

41

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada

seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

(4) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada

kehtetuks käesoleva seadusega või äriseadustikuga või nende alusel antud õigusaktiga või

põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud

kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.

§ 80. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse

või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis

vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100

000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni

kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele

kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest

sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule.

13. peatükk

Vastutus

§ 81. Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 nimetatud krediidihalduslepingu andmete säilitamise

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 82. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 83. Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 41 sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

42

§ 84. Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud sisekontrolli nõuete rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 85. Krediidisaaja kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 60 kohaselt krediidisaaja kaebuse registreerimise või lahendamise

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 86. Teabe esitamata jätmine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete

Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku

või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest kujul, mis ei

võimalda järelevalve teostamist, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 87. Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine

(1) Krediidiostja poolt krediidihaldaja või asjakohasel juhul esindaja määramata jätmisega

käesoleva seaduse § 3 lõikes 7 või §-s 62 sätestatud kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 88. Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 59 kohaselt krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 89. Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse

rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 17–23 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 90. Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine

43

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud krediidisaaja rahaliste vahendite

hoidmisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 91. Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva

seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle

võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti

Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli

võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 92. Krediidilepingu haldamisega seotud toimiku pidamise nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 44 krediidilepingu haldamisega seotud toimiku

ja selle pidamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 93. Menetlus

(1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

(2) Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

14. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Üleminekusätted

§ 94. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivituses olevaid krediidilepinguid,

peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid

käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse hiljemalt 2024. aasta 31. detsembriks või oma

tegevuse nimetatud kuupäevaks lõpetama.

(2) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivituses olevaid krediidilepinguid,

ja kes alates 2024. aasta 31. detsembrist ei tegele enam krediidiasutuse sõlmitud

krediidilepingutega või krediidiandja sõlmitud tarbijakrediidilepingute haldamisega, ei pea

taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba.

44

(3) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse ka sellistele krediidilepingutele, mis käesoleva

seaduse jõustumise ajal ei ole veel viivituses, kuid mida või millest tulenevaid nõudeid võidakse

edaspidi käesoleva seaduse kohaselt võõrandada või loovutada.

(4) Juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidilepingute suhtes on algatatud

enne käesoleva seaduse jõustumist kohtuotsuse alusel täitemenetlus või kohtus hagimenetlus,

võib isik tegeleda selle raames käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega kuni 2026.

aasta 31. detsembrini ilma, et ta peaks selle tegevuse suhtes järgima käesolevas seaduses

krediidihaldustegevuse suhtes ettenähtud nõudeid.

2. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 95. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja väärtpaberite registri pidamise seaduses“

tekstiosaga „, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja krediidiinkassode ja -ostjate

seaduses“;

2) paragrahvi 38 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „ja ühisrahastusteenuse osutaja“

tekstiosaga „, ühisrahastusteenuse osutaja ja krediidiinkasso“;

3) paragrahvi 38 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „,

krediidiinkasso või fondivalitseja“;

4) paragrahvi 38 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu

selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“;

5) paragrahvi 39 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõna „krediidiandja“ lauseosaga „krediidiandja,

krediidiinkasso“;

6) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses:

„13) krediidiinkasso või välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali korral 0,01–1 protsendiga

krediidiinkasso poolt hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägist;“;

7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:

„(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks tema

või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali hallatavate krediidilepingute ja nendest

tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema

Inspektsioonile esitatud aruannete andmetel eelmise aasta 31. detsembri ning jooksva aasta 31.

märtsi ja 30. juuni seisuga.“;

8) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:

„(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks tema

või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali hallatavate krediidilepingute ja nendest

tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema

Inspektsioonile esitatud aruannete andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni, 30. septembri

ja 31. detsembri seisuga.“;

9) paragrahvi 43 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

45

„(6) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse,

krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või

fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud

eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel

kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab

investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja,

krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt

tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses.“;

10) paragrahvi 43 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse,

krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või

fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud

eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta

teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu,

kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja,

krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu

kapitaliosale veerandi ulatuses.“;

11) paragrahvi 453 lõikes 1 asendatakse arv „1500“ arvuga „5000“;

12) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi

alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja,

makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või

ühisrahastusteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 3000 eurot.“;

13) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru

korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-

raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või ühisrahastusteenuse osutaja

täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi

laiendamisel või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11 lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1

sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 1500 eurot.“.

§ 96. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 15 lõike 10 esimeses lauses asendatakse sõna „tühistada“ sõnadega „kehtetuks

tunnistada“;

2) paragrahvi 174 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa ja § 18 lõiget 41 täiendatakse pärast sõnu „on

kriisilahendussubjekt“ sõnadega „või kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna

oleks käsitatav kriisilahendussubjektina“;

3) paragrahvi 174 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) iga kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks

käsitatav kriisilahendussubjektina, kohta eraldi;“;

4) paragrahvi 18 lõike 42 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis a nimetatud summade kogusumma üksikute

46

kriisilahendussubjektide ja kolmanda riigi ettevõtjate, mis Euroopa Liidus asutatuna oleksid

käsitatavad kriisilahendussubjektidena, puhul ei tohi olla väiksem kui käesoleva seaduse

§ 174 lõike 4 punktis 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artikli 12a punktis b nimetatud summade kogusumma.“;

5) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „EMPs kohaldatav tekst (ELT L

173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiiviga (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019,

lk 296–344)” tekstiosaga „(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiividega (EL)

2017/1132 (ELT L 169, 30.06.2017, lk 46–127), (EL) 2017/2399 (ELT L 345, 27.12.2017, lk

96–101), (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344), (EL) 2019/2034 (ELT L 314,

05.12.2019, lk 64–114) ja (EL) 2019/2162 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29–57) ning määrustega

(EL) 2021/23 (ELT L 22, 22.01.2021, lk 1–102) ja (EL) 2022/2036 (ELT L 275, 25.10.2022,

lk 1–10)”.

§ 97. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 8 asendatakse lauseosa „§ 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–53, 57 ja 58“

lauseosaga „§ 44 lõigetes 2, 3 ja 4 ning §-des 46–531, 57, 571 ja 58“;

2) paragrahvis 28 asendatakse läbivalt sõna „krediidiandja“ sõnadega „krediidiandja või -

vahendaja“ vastavas käändes;

3) paragrahvi 29 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kes on laitmatu ärialase mainega“;

4) paragrahvi 39 lõike 2 punktid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„5) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja

koostöövalmilt, sealhulgas on ta esitanud järelevalveasutustele valeinformatsiooni või jätnud

olulise informatsiooni esitamata;

6) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase

süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või

toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud süüteo eest ja karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud, tema suhtes on kohaldatud

rahvusvahelist sanktsiooni või isik tegeleb või on tegelenud liigkasuvõtmisega.“;

5) paragrahvi 39 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 käsitatakse liigkasuvõtmisena eelkõige olukordi,

kus isik ise, temaga seotud äriühing või tema juhtimisel on süstemaatiliselt väljastanud

tarbijakrediiti selliselt, et:

1) on rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet;

2) väljastatud krediidi kulukuse määr on ületanud võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi

kulukuse määra ülempiiri;

3) maksetega viivitamise eest on nõutud ebamõistlikus ulatuses viivitusintressi või

sissenõudmiskulude hüvitamist või

4) on ilmnenud eeltoodud olukordadele muid sarnaseid olukordi.“;

6) paragrahvi 40 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „krediidilepingu täitmise tingimused“

tekstiosaga „krediidilepingu täitmise tingimused ja selle muutmise tingimused“;

47

7) paragrahvi 41 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise või

ametiaja pikendamise kavatsusest, samuti nende tagasikutsumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva

enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.“;

8) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kord, sealhulgas

asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude

rakendamiseks;“;

9) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses:

„101) juhi sobivuse hindamise kord;“;

10) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 41 sätestatud krediidilepingu täitmise jälgimise ja

krediidilepingu muutmise kohta peab olema sise-eeskirjas sätestatud vähemalt järgmine:

1) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või

strateegia ja vastav menetluskord kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate

kohustuste, sealhulgas krediidiandja hinnangu metoodika, kui krediidiandja teeb tarbijale

ettepaneku võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude

rakendamiseks;

2) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või

täitemenetluse toimingute alustamise poliitika või strateegia, kui tarbija varalise seisundi või

koostöö puudumise tõttu ei ole leitud kokkulepet, sealhulgas jätkusuutlikku lahendust võla

ümberkujundamiseks.“;

11) paragrahvi 48 lõiget 5 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) krediidilepingu muudatused koos asjakohase teabevahetusega, sealhulgas

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta;“;

12) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 501 järgmises sõnastuses

„§ 501. Krediidiandja kohustused seoses krediidiinkassode, krediidiostjate ja võlgnikest

krediidisaajatega ning tegelemine krediidihaldustegevusega

(1) Krediidiandja on kohustatud esitama krediidiinkassole või krediidiostjale teavet vastavalt

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 44 lõikes 3 sätestatule.

(2) Kui krediidiandja või -vahendaja tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema

suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58 ja 60 krediidiinkassole või krediidiostjale

ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut

juhul, kui krediidiostja on sõlminud krediidiandjaga krediidihalduslepingu.

(3) Kui krediidiandja või -vahendaja nõuab ise sisse viivituses oleva krediidilepingu või sellest

tuleneva nõudega seotud rahalist kohustust, esitab ta krediidisaajale paberil või muul püsival

andmekandjal vähemalt järgmise teabe:

1) tasumisele kuuluv nõude summa kokku ja see, kas nõue sisaldab vaid põhiosa nõuet või ka

intressi, viivist või võlgnetavaid teenus- või muid tasusid;

2) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress, kuhu on

krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teave esitatakse alati enne viivituses oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud esimese rahalise kohustuse sissenõudmist.

48

Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud teabe

esitamist ja vastava nõude alusdokumentide esitamist.“;

13) paragrahvi 56 lõikes 3 asendatakse lauseosa „aktsionäride või osanike üldkoosoleku

toimumist“ lauseosaga „aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist kuid mitte

hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu“;

14) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses:

㤠571. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiandja, kes loovutab viivituses oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva

nõude krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt

määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema

juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas sisaldama

asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on kalendriaasta poolaasta.

Teave esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane

kuupäev on puhkepäev, esitatakse teave hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas

eesmärgiga jälgida täpsemalt kriisi ajal suurt hulka krediidilepingute või sellest tulenevate

nõuete loovutamisi.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib esitada koos käesoleva seaduse § 57

lõikes 2 ettenähtud aruannetega.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta

andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

15) paragrahvi 95 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis

vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“;

16) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni

100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või

kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele

kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest

sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule.“;

17) paragrahvi 96 lõikes 1, § 97 lõikes 1, § 98 lõikes 1, § 100 lõikes 1, § 102 lõikes 1 ja § 103

lõikes 1 asendatakse tekstiosa „300 trahviühikut“ tekstiosaga „300 000 eurot“;

49

18) paragrahvi 96 lõikes 2, § 97 lõikes 2, § 98 lõikes 2, § 100 lõikes 2, § 102 lõikes 2 ja § 103

lõikes 2 asendatakse tekstiosa „400 000 eurot“ tekstiosaga „3 000 000 eurot või kuni kümme

protsenti aastasest netokäibest“;

19) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse §-des 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega

seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot.“;

20) seadust täiendatakse §-ga 1052 järgmises sõnastuses:

㤠1052. Krediidiostjate kohta esimese aruande esitamine Finantsinspektsioonile

Käesoleva seaduse § 571 kohane esimene aruanne esitatakse Finantsinspektsioonile 2024. aasta

teise poolaasta kohta.“.

§ 98. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi § 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel tehingute ja toimingute tegemise korra,

sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, krediidilepingu

tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korra, sealhulgas asjakohasel juhul

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks, ning

tarbijale teabe andmise ja krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti

nõustamisteenuse osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“;

2) paragrahvi 83 lõike 31 teises lauses asendatakse lauseosa „§ 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–

531, 57 ja 58“ lauseosaga „§ 44 lõigetes 2–4 ning §-des 46–531, 57, 571 ja 58“;

3) seadust täiendatakse §-ga 831 järgmises sõnastuses:

„§ 831. Krediidiasutuse kohustused seoses krediidiinkassode, krediidiostjate ja võlgnikest

krediidisaajatega ning tegelemine krediidihaldustegevusega

(1) Krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiinkassole või krediidiostjale teavet vastavalt

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 44 lõikes 3 ja §-s 61 sätestatule.

(2) Kui krediidiastutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 58 ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut juhul, kui krediidiostja on

krediidiasutusega sõlminud krediidihalduslepingu. Kui krediidiastutus tegeleb ise

krediidihaldustegevusega, mis puudutab tarbijakrediidilepinguid, kohaldatakse tema suhtes ka

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 60 sätestatut.

(3) Kui krediidiasutus nõuab ise sisse viivituses oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva

nõudega seotud rahalist kohustust, esitab ta krediidisaajale paberil või muul püsival

andmekandjal vähemalt järgmise teabe:

1) tasumisele kuuluv nõude summa kokku ja see, kas nõue sisaldab vaid põhiosa nõuet või ka

intressi, viivist või võlgnetavaid teenus- või muid tasusid;

2) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende kontaktandmed ja aadress, kuhu on

krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

50

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teave esitatakse alati enne viivituses oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud esimese rahalise kohustuse sissenõudmist.

Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud teabe

esitamist ja vastava nõude alusdokumentide esitamist.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 923 järgmises sõnastuses:

㤠923. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiasutus, kes loovutab viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt

määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema

juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivituses olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas eristama

loovutatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõudeid ja tarbijakrediidilepinguid ning

sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide

kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on kalendriaasta poolaasta.

Teave esitatakse 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane

kuupäev on puhkepäev, esitatakse teave hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas

eesmärgiga jälgida täpsemalt kriisi ajal suurt hulka krediidilepingute või sellest tulenevate

nõuete loovutamisi.

(4) Kui krediidiasutus on krediidilepingud sõlminud teises lepinguriigis, edastab ta käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ka selle riigi järelevalveasutusele. Sel juhul

kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta

andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

5) seaduse § 13419 lõike 1 lauseosa „§-s 48 või 49“ asendatakse lauseosaga „§-des 48, 49 või

50“;

6) seadust täiendatakse §-ga 14117 järgmises sõnastuses:

㤠14117. Krediidiostjate kohta esimese aruande esitamine Finantsinspektsioonile

Käesoleva seaduse §-s 923 krediidiostjate kohta sätestatud esimene aruanne esitatakse

Finantsinspektsioonile 2024. aasta esimese poolaasta kohta.“.

§ 99. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises

sõnastuses:

„61) krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses krediidiinkassona tegutsemine;“.

§ 100. Pandikirjaseaduse muutmine

Pandikirjaseaduses tehakse järgmised muudatused:

51

1) paragrahvi 16 lõikest 1 jäetakse välja sõna „Eestis“;

2) paragrahvi 17 lõikes 4 asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“.

§ 101. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduse § 65 lõikes 1 asendatakse lauseosa „4031−4041“ lauseosaga „4031−4042“;

§ 102. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 403 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

2) seadust täiendatakse §-ga 4042 järgmises sõnastuses:

㤠4042. Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta

(1) Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale kirjalikult või

püsival andmekandjal järgmise teabe:

1) kavandatud muudatuste selge kirjeldus ja kui see on kohaldatav, siis tarbija nõusoleku

saamise vajadus;

2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud muudatuste tegemise aeg;

3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse

esitamise võimalused ja kaebuse esitamise tähtaeg ning selle pädeva asutuse nimi ja aadress,

kellele tarbija saab kaebuse esitada.

(2) Krediidiandja võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe üldistatul kujul.“;

3) paragrahvi 406 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses:

„(54) Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud krediidi kasutusse võtmise ülempiir ja mille

kasutusse võtmise kohta tuleb tarbijal esitada krediidiandjale eraldi tahteavaldus vastavas

taotluses, peab krediidiandja enne iga krediidisumma väljamaksmist järgima krediidi kulukuse

määra ja selle arvutamise aluste kohta sätestatut kooskõlas käesoleva paragrahviga ja käesoleva

seaduse §-ga 4061. Eelnimetatud tarbijakrediidilepingu all käsitatakse sellist lepingut, mis

vastab ühele või mitmele järgmisele tunnusele:

1) tarbijale määratakse krediidilimiit, mida ta võib kasutada korduvalt kuni krediidilimiidi

täitumiseni;

2) tarbija tasub intressi tegelikult kasutusse võetud summadelt;

3) kasutamata krediidi suurus väheneb ja suureneb, olenevalt sellest, kui palju tarbija raha

kasutusse võtab ja seejärel tagasi maksab;

4) leping on sõlmitud pika tähtajaga või tähtajatult;

5) krediidiandjal on õigus seada krediidi kasutusse võtmisele eeltingimused, näiteks vähim

summa, ja keelduda krediidi kasutusse andmisest.“;

4) paragrahvi 412 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused

kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -

ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu

tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe,

millega välistatakse või piiratakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigust, on

tühine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loovutamise korral tuleb tarbijat sellest teavitada,

välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes ise

52

edasi tegelema krediidiinkassode- ja krediidiostjate seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud

krediidihaldustegevusega. Kui krediidiandja on krediidiostjaga kokku leppinud tarbija

teavitamise korra krediidiinkassode- ja krediidiostjate seaduse § 59 kohaselt, ei ole

krediidiandja kohustatud tarbijat enam eraldi teavitama.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 4161 järgmises sõnastuses:

„§ 4161. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine

(1) Enne viivituses oleva krediidilepingu suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute

alustamist, peab krediidiandja vähemalt hindama ja asjakohasel juhul tarbijale pakkuma üheselt

mõistetavate väljenditega võimalust kohtuväliselt nõue ümber kujundada või muul kujul

osaliselt või täielikult refinantseerida (edaspidi võla ümberkujundamine). Sealjuures võib

krediidiandja arvesse võtta tarbija varasemaid reageerimisi meeldetuletustele seoses viivituses

oleva krediidilepinguga. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei välista võla

ümberkujundamise pakkumist ka muudel juhtudel.

(2) Krediidiandja peab eelnimetatud hindamise käigus ja asjakohasel juhul ka vastava

võimaluse väljapakkumise korral võtma võla ümberkujundamisel arvesse tarbija olukorda,

tema õigusi ja huve ning krediidiandja võib rakendada võla ümberkujundamist juhul, kui

krediidiandja hinnangu kohaselt suudab tarbija tõenäoliselt oma kohustused täita.

(3) Krediidiandja võib võla ümberkujundamiseks muu hulgas teha ettepaneku:

1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks;

2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;

3) krediidilepingu liigi muutmiseks;

4) nõudest osaliselt loobumiseks või erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

summeerimiseks;

5) intressimäära muutmiseks;

6) vääringu konverteerimiseks.

(4) Kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme krediidilepingu kehtivaid

tingimusi muu kui tähtaja pikendamise tingimuse osas, näidatakse kirjalikus või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes refinantseeritava krediidi põhisumma

ning intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude suurused. Tarbija nõudmisel peab

krediidiandja edastama talle ka teabe iga esialgse krediidisumma kohta ja intresside, viiviste ja

muude krediidi kasutamise arvestuse. Krediidilepingu tingimuste muutmise kokkulepe, mis ei

vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, on tühine.“.

§ 103. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses:

„§ 175. Võlaõigusseaduse 2024. aasta 1. aprillil jõustunud redaktsiooniga tehtud

muudatuste rakendamine viivituses tarbijakrediidilepingute suhtes

2024. aasta 1. aprillil jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatusi võlaõigusseaduses ei

kohaldata nende tarbijakrediidilepingute või neist tulenevate nõuete suhtes, mis on viivituses ja

krediidiandja on need loovutatud enne 2024. aasta 1. aprilli.“.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 104. Seaduse jõustumine

53

Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. aprillil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

i Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega

muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL (EMPs kohaldatav tekst): https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

JAANUAR 2024

MÄRKUSTE TABEL - KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU

I. KOOSKÕLASTUSRINGI TAGASISIDE

Nr

Märkused

Arvestatud/

mitte-

arvestatud/

selgitatud

RaM märkused

PLUS PLUS CAPITAL AS

1 Eelnõu on tihedas seoses kehtiva Krediidiandjate- ja vahendajate

seadusega (edaspidi KAVS), mistõttu on nii arusaadav kui vajalik, et

Eelnõu ning KAVS oleksid suures osas harmoniseeritud. Küll aga peab

PlusPlus siinkohal oluliseks märkida, et Eelnõuga ei peaks

krediidiinkassodele ja krediidiostjatele ette nägema karmimaid nõudeid kui

seda on tehtud krediidiandjatele- ja vahendajatele läbi KAVS-i.

2 Eelnõu § 47 lg 5:

Kui Krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks

või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival

andmekandjal kinnituse makse tegemise kohta.

PlusPlus-ile jääb selgusetuks, mis eesmärki täidab igakordsete kinnituste

saatmine. Kuivõrd krediidilepingu osaline tasumine võib tähendada ka

võlgneva summa tasumist sisuliselt ühe euro kaupa, tekitab selline

kohustus tarbetult suure administratiivkohustuse. Alternatiivina võiks

krediidiinkasso kinnituse püsival andmekandjal väljastada krediidisaaja

nõudmisel.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Antud säte tugineb direktiivi

2021/2167 artiklil 6(2) punktil d.

Sätte eesmärk on tagada, et

võlgnik/krediidisaaja saaks selge

kinnituse/tõendi, et seoses makse

tasumisega tema võlasumma

väheneb (ja vastavalt VÕS § 415

lõikes 2 sätestatud järjekorrale).

Krediidiasutuse maksekinnitus ei

taga iseenesest veel võlgnikule

kindlust, et konkreetselt tema

võlasummat on inkassofirma

vähendanud ja mitme võla korral

tekib ka küsimus, millise võla

katteks tuleks makstud summa

arvestada.

Selline võlgniku põhine arvestus

peaks olema selgelt võimalik ka

inkassofirma sisemise korralduse

alusel. Ehk

võlgnikule/krediidisaajale peaks

olema suhteliselt lihtne seda

tõendada, et ta on vastava summa

maksnud.

Püsiva andmekandjana võib antud

juhul käsitada ka krediidiinkasso

poolt loodud nö veebiportaali, kuhu

krediidisaaja saab sisse logida ja

näha täpselt oma võlgnevuse

kujunemise ajalugu, sh ka seda, kuid

tehtud maksed tema võlgnevust on

vähendanud.

3 Eelnõu § 50 lg 3:

Krediidiinkasso audiitorettevõtja võib nimetada kuni viieks aastaks. Viieks

aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks

perioodiks ei ole lubatud.

Võrreldes KAVS-is sätestatuga on antud säte krediidiinkassode osas

rangem, kuivõrd krediidiandjatele- ja vahendajatele selline piirang ei

kohaldu. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 329 kohaselt võib audiitori

nimetada ühekordseks kontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks ning seda

ilma konkreetse ajalimiidita. PlusPlus-ile on arusaamatu, milleks on

krediidiinkassodele seatud piirang ning mis eesmärki see täidab.

Arvestatud

4 Eelnõu § 57 lg 3:

Tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult

Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

Pankrotiseaduse § 4 lg 1 kohaselt kuulub pankrotiasja menetlemine

maakohtu pädevusse. Antud sättes kontekstis ei ole üheselt arusaadav,

miks on Finantsinspektsiooni nõusolek pankrotiavalduse esitamisel

ülemuslik ning kuidas see maakohtu pädevusega seostub. Aktsiaseltsi

üldkoosolek, kelle netovara on vähem kui pool aktsiakapitalist, võib

otsustada pankrotiavalduse esitamise kasuks (ÄS § 301 lg 3). ÄS § 373

kohaselt on likvideerijatel kohustus esitada pankrotiavaldus, kui

likvideeritava aktsiaseltsi varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete

rahuldamiseks. Praktikas toob see Eelnõu ning kõnealuse ÄS-i sätte

kohaldamise korral olukorra, kus üldkoosoleku otsus ja selle seaduslikkus

olenevad Finantsinspektsiooni nõusolekust.

Täiendavalt on ÄS § 306 lg 3-1 kohaselt juhatusel kohustus esitada kohtule

pankrotiavaldus viivitama, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel

juhul kui aktsiaselts on maksejõuetu ning see ei ole tema majanduslikult

olukorrast tulenevalt ajutine. Aktsiaseltsi võime antud olukorras 20 päeva

tähtajast kinni pidada sõltub seega suures osas Finantsinspektsioonist ning

viimaselt saadud nõusolekust. Eelnõu § 57 lg 3 ei näe ette ajalist määratlust

Finantsinspektsioonile avalduse nõusoleku andmiseks ning ei selgita ka,

millistel alustel on Finantsinspektsioonil pankrotiavaldusele nõusolekut

mitte anda ja/või nõuda selle parandamist.

Osaliselt

arvestatud

Sätet on täpsustatud nii, et FI

nõusoleku saamine on vajalik

üksnes juhul kui krediidiinkasso

tegeleb krediidisaajate rahaliste

vahendite hoidmisega.

5 Eelnõu § 64 reguleerib krediidiostja kohustust teavitada

Finantsinspektsiooni viivises oleva krediidilepingu loovutamisest. Antud

paragrahvi sätetest ei ole üheselt mõistetav, kas see kohaldub ka

tagasiloovutamistele, mis on antud valdkonna praktikas võrdlemisi

tavalised. PlusPlus leiab, et kõnealust sätet oleks vajalik täpsustada.

Selgitatud/

arvestatud

Juhul kui leping või nõue

loovutatakse nö tagasi, siis tuleb ka

sellest FI-d teavitada. Vastav

täiendus on uue lõike näol §-i

lisatud.

6 Krediidiinkassode direktiivi eesti õigusesse ülevõtmise raames on

planeeritud muudatused ka teistes seadustes. Üheks näiteks sellest on

võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 415 lg 1, Eelnõu seletuskirja lk 64-65,

mis käsitleb madalama viivismäära seadmist. PlusPlus on seisukohal, et

vähendatud viivis ei motiveeri krediidisaajat kohustust täitma, mille läbi

võib viivituse trend vastupidiselt eeldatavale sätte eesmärgile veelgi tõusta.

Lisaks hakkaks sellises olukorras tarbimislaenude hinda otseselt mõjutama

seadusega sätestatud määr, pannes krediidiandjad olukorda, kus tuleb

hinnata antud turu jätkamise üldist võimalikkust.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Viivisemäära alandamist ja sellele

lae seadmist toetavad üheselt

kohtud.

Kompromissi huvides on VÕS §-i

415 lg 1 muudetud nii, et

viivisemäär ei saa

tarbijakrediidilepingute puhul olla

üle kahe korra suurem kui esialgne

laenuintress ja maksimaalselt saab

see olla kui KKM-i ülempiir.

7 KAVS § 39 lg 2 p-d 5 ja 6 (sarnaselt Eelnõu §-le 27), mis puudutab juhi

ärialast laitmatut mainet. Kavandatud on muudatus, mille kohaselt ei ole

ärialane maine laitmatu kui juht ei ole varasemas suhtluses

järelevalveasutusega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt,

Selgitatud Säte põhineb direktiivi artikli 5(1)

punkti (b) alapunktil iii (they have

always been transparent, open and

cooperative in their past business

muudab hindamise senise sõnastusega võrreldes oluliselt

subjektiivsemaks, andmata seletuskirjas põhjendatud selgitusi antud

muudatusele ning selle vajadusele.

dealings with supervisory and

regulatory authorities).

Selle tausta avab veel eraldi

direktiivi põhjenduspunkt nr 27.

Selle kohaselt teeb järelevalveasutus

vastava otsuse teadaoleva

informatsiooni põhjal (nt kui

vastavad isikud on varem taotlenud

tegevusluba). Juhul kui

järelevalveasutusel puudub aga

varasem suhtlus või kontakt

vastavate isikutega, siis see asjaolu

kaalumisele ei tule (ehk ei saa võtta

aluseks varasemat suhtlust

järelevalveasutusega).

Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

8 Vastuolu KAVS § 49 uus lõige 5-1 vastutustundliku laenamise täpsemate

nõuete (Eelnõu seletuskiri lk 61-62) ja VÕS uus säte § 416-1 lg 2 (Eelnõu

seletuskiri lk 65-66) viivisesse sattunud tarbijakrediidilepingute

ümberkujundamise osas ning suhestumine EBA viivisnõuete

makseraskuste tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise kohta käivate

suuniste punktiga 140. KAVS § 49 lg 5-1 toob kohustuse viivisnõuete

ümberkujundamise reeglite tegemiseks eesmärgiga vähendada

sundtäitmisele minevate nõuete hulka. Eraldi on välja toodud tarbija

maksevõimelisuse hindamise vajalikkus. VÕS § 416-1 lg 2 osas aga on

selgelt öeldud, et ümberkujundamise meetme pakkumine ei tekita

krediidiandjale täiendavat kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Eelnimetatud EBA suuniste punkt 140 kohaselt peaksid krediidiasutused

enne makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete rakendamist

hindama laenuvõtja tagasimaksevõimet. Krediidivõimelisuse hindamise

kohustus ja selle ulatus VÕS § 416-1 lg 2 puhul ei ole seega selge ning

vajaks täiendavat hinnangut selle rakendamise võimalikkusele koos

KAVS-i ja EBA suunistega.

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

Antud säte põhineb direktiivil ja

seda avab rohkem direktiivi

põhjenduspunkt nr 56 –

konkreetsemalt tarbija

krediidivõimelisuse kohta öeldakse

järgmist: „When deciding which

forbearance measures to take,

creditors should take into account

the individual circumstances of the

consumer, the consumer’s interests

and rights and the consumer’s

ability to repay the credit, including

in particular if the credit agreement

is secured by residential immovable

property that is the consumer’s

primary residence.“

Ehk sisuliselt ei ole peetud silmas nö

täieulatuslikku tarbija

krediidivõimelisuse hindamist, mis

on sätestatud VÕS § 4034.

Ka vastav EBA suunis, millele

eeltoodud direktiivi

põhjenduspunktis viidatakse, räägib

„laenuvõtja finantsseisundi

asjakohasest hinnangust“ (selle

punkt 140). EBA suunise kohaselt

on pigem oluline, et lahendus oleks

jätkusuutlik

9 Täiendus KAVS § 50-1 näol (Eelnõu seletuskiri lk 62), mis suunab

krediidihaldusega tegeleva krediidiandja kohaldama Eelnõu § 58-60.

Seletuskirjas märgitakse, et krediidiandja- või vahendaja, kes tegeleb ise

krediidihaldustegevusega, peab täitma samuti (ja osaliselt)

krediidiinkassode suhtes sätestatut. Eelnõust ega seletuskirjast ei ole

arusaadav, millises olukorras ning mis ulatuses antud paragrahve

kohaldama peab. Lisaks on arusaamatu, millist lisandväärtust loob nõude

aluseks olevate dokumentide koopia saatmine krediidisaajale (Eelnõu § 59

lg 1 p 8) olukorras, kus krediidiandja tegeleb enda väljastatud krediidi

sissenõudmisega.

Selgitatud Kui krediidiandja asub ise nö

viivisvõlga sisse nõudma, siis on

oluline, et suhtlus võlgnikuga oleks

täpsemalt samasugustel alustel. Ehk

lihtsustatult tuleb vältida võlgniku

survestamist ja võlgnik peab täpselt

aru saama, mida tema käest sisse

nõutakse. Ehk teiste sõnadega:

viivislaenu sissenõudmise käigus

peaks võlgniku õigused olema

kaitstud samal määral nagu enne

viivisvõlgnevusse sattumist. Samuti

peab sel juhul olema tal ka

kaebamise õigus.

10 PlusPlus leiab, et krediidiinkassode ja -ostjate seaduseelnõu

väljatöötamisega minnakse reguleerima oluliselt laiemat valdkonda ning

muudatuse majanduslikku mõju ei ole piisavalt analüüsitud. Eelnõu

seletuskirjas tõdetakse, et väljatöötamiskavatsuse puudumise korvab

osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse poolt läbi

viidud krediidituru uuring, mis valmis 2021. a lõpus.

Uuringu eesmärk oli selgitada, milline on Eesti krediidituru hetkeolukord,

analüüsida, kuidas on 2015. a vastu võetud krediidiandjate ja -vahendajate

seadus turgu mõjutanud ning teha ettepanekud vastutustundliku laenamise

põhimõtete järgimise parendamiseks ja muude probleemkohtade

lahendamiseks. Uuringu eesmärk ei olnud uurida inkassoteenuste

toimimist ning uuring oli koostatud eelkõige tarbija vaatest lähtuvalt ning

turuosaliste huvide tasakaalustamiseks tuleb enne uuringus tehtud

ettepanekute rakendamist nende mõju ka krediidituru osalistele täiendavalt

hinnata.

Selgitatud Seletuskirjas sisalduv mõjuanalüüs

majanduslikku mõju hindab, sh ka

otseselt inkassofirmadele.

Seletuskirja on teatud ulatuses ka

vastavalt täiendatud.

SVEA INKASSO OÜ

1 Kuigi Svea Inkasso OÜ nõustub, et Eestis esineb vajadus inkassoturu

reguleerimise järele ja Finantsinspektsiooni poolne järelevalve inkassoturu

üle on põhjendatud, siis kooskõlastusringile saadetud eelnõus on

märkimisväärsed puudused ning seetõttu tuleks see Svea Inkasso OÜ

hinnangul jätta esitatud kujul vastu võtmata. Seda põhjusel, et eelnõus

esineb mitmeid puudujääke ja asjatut ülereguleerimist – kavandatava

regulatsiooni saavutada loodetavate eesmärkide põhjendused on

ebapiisavad, regulatsioon rikub ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust,

kavandatud ajakava on ebamõistlikult rutakas jne. Eelnõu koostamisel on

jäetud seejuures täielikult tähelepanuta, et mitmed inkassoteenust

pakkuvad ettevõtted arvestavad oma tegevuses juba täna tarbijast võlgnike

huvidega, lähtuvad oma äritegevuses headest tavadest, käituvad õiglaselt

ja professionaalselt, mistõttu “karistatakse“ eelnõuga neid ettevõtteid

põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt. Lisaks ei arvesta kõnealune

eelnõu piisavalt erisustega, mille eesmärk, mõju ja ulatus on kardinaalselt

erinev nn. “3-nda osapoole” võlgade sissenõudmise ja

võlaportfelliinvesteeringute võrdluses.

Selgitatud Eelnõud on üksjagu muudetud nii,

mis vähendavad selgelt

inkassofirmade suhtes

halduskoormust, sh on arvestatud

mitmeid inkassofirmade

ettepanekuid.

Kui nn 3-nda osapoole võlgade

sissenõudmine ja

võlaportfelliinvesteeringute

haldamine paigutub KIKS § 3 lõikes

2 sätestatud krediidihaldustegevuse

alla, siis ka käesolev eelnõu

kohaldub sellisele tegevusele.

2

Eelnõuga on planeeritud kehtestatakse krediiditurul tegutsevatele

inkassodele arvukalt täiendavaid tegevusnõudeid – muuhulgas on

ettevõttel kohustuslik tegevuse jätkamiseks taotleda Finantsinspektsioonilt

krediidiinkasso tegevusluba. Seejuures peab tegevusluba olemas olema

juba hiljemalt 29.06.2024. Juhime tähelepanu, et seadus on kavandatud

Arvestatud Mis puudutab krediidiandjate

(mitte-pankade) poolt antud

tarbijakrediidiga seotud

krediidihaldustegevust, siis selles

osas on rakendustähtaega

jõustuma 2023. aasta lõpuks, Finantsinspektsioonil on aega tegevusloa

taotlus menetleda kuni 6 kuud, mis tähendab, et tegevuse jätkamiseks tuleb

tegevusloa taotlus Finantsinspektsioonile esitada kohaselt seaduse

jõustumise järgselt. Eelnõu § 7 lg 1 sätestab seejuures nimekirja

dokumentidest ja andmetest, mis tuleb tegevusloa taotluse juurde lisada

ning hinnates vajaliku dokumentatsiooni mahtu, siis vajavad ettevõtted

taotluse jaoks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamiseks kindlasti

teatud ajavaru. Seaduse planeeritud jõustamisaeg on eeltoodust tulenevalt

ilmselgelt põhjendamatult ja ebamõistlikult lühike ning sellisel

kiirustamisel puudub mõistlik põhjendus, kuna seni pole seadusandja

näidanud üles erilist huvi käesoleva eelnõuga lahendatavate probleemide

lahendamiseks. Meie hinnangul oleks kavandatavate regulatsioonide

mõistlik jõustumisaeg minimaalselt 12 kuud seaduse vastu võtmisest.

pikendatud. Selle kohaselt tuleb

tegevusluba saada hiljemalt 2024. a.

lõpuks.

3

Eelnõu § 3 lg 7 sätestab piirid, millistel tingimustel võib krediidiinkasso

sõlmida tarbijast võlgnikuga kokkuleppeid võlgnevuse tasumiseks. Svea

Inkasso OÜ hinnangul on sättes toodud tingimused vastuolus õiguse

üldiste põhimõtetega, sealhulgas põhimõttega, et lepingud on täitmiseks

kohustuslikud. Kavandatud meetmed on äärmiselt võlgniku huvide poole

kaldu, võlausaldajate huvid ei ole nimetatud piirangute puhul kuidagi

kaitstud. Regulatsioon soodustab tarbijate poolt oma kohustustest kõrvale

hoidmist, sh ka pahatahtlikku käitumist nii krediidi võtmisel kui selle

tahtlikul õigeaegselt tagastamata jätmisel. Sellise regulatsiooniga antakse

tarbijale suunis, justkui riigi poolt soositakse lepingute mitte täitmist ning

tekitakse olukord, kus tarbijal ongi mõistlikum ja soodsam jätta lepingust

tulenevad kohustused täitmata ning sõlmida pärast võlausaldaja poolt

lepingu ülesütlemist võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel kokkulepe

krediidiinkassoga. Kusjuures tulenevalt asjaolust, et krediidiasutustele ja

krediidiandjatele nimetatud nõuded võla ümberkujundamise osas ei

rakendu, siis hakkab võlgniku jaoks see, millised kokkuleppeid

võlausaldaja temaga võlgnevuse tasumise osas kokku leppida saab,

sõltuma sellest, kas võlgnevust nõuab sisse krediidiasutus/-andja või

inkassoettevõte. On arusaamatu, miks nähakse eelnõuga ette erinevad

õigused võlgade ümberkujundamiseks krediidiasutustele-andjatele ning

krediidiinkasso ettevõtetele, kuigi sisuliselt käib jutt samadest nõuetest

ning nende ümberkujundamise võimalused ei tohiks sõltuda nõude

omanikust.

Selgitatud/

mitte-

arvestatud

Antud piirangud lähtuvad eeldusest,

et krediidiinkasso ei saa ise tegeleda

tarbijakrediidi väljastamisega. Seda

saavad teha pangad või

krediidiandjad.

Nõuded krediidiasutuste ja

krediidiandjate suhtes on erinevad

võrreldes krediidiinkassodega (s.t.

krediidiinkassodele ei ole need nii

ranged, näit. krediidiriski hindamise

ja juhtimise nõuded), mistõttu on

erinev kohtlemine antud juhul

põhjendatud. Näiteks ei saa pidada

mõistlikuks, et krediidiinkasso

hakkab tõstma viivises oleva

tarbijakrediidilepingu intressimäära.

4 Eelnõuga nähakse krediidiinkassodele ette täiendavad ulatuslikud

organisatoorsed nõuded, mis eelkõige just väiksemate inkassoettevõtete

puhul ei ole põhjendatud ning kvaliteetse teenuse pakkumiseks

ilmtingimata vajalikud. Näiteks jääb arusaamatuks § 36 lg 1 sätestatud

nõue, et krediidiinkasso nõukogus peab olema vähemalt kolm liiget; samuti

jääb ebaselgeks, mis eesmärki täidab § 46 lg-s sätesatud kohustus, mille

kohaselt krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000

eurot. Ka § 41 lõike 4 alapunktides esitatud kõigi nõuete vajadus, mis tuleb

siseeeskirjades kindlaks määrata, ei ole ettevõtte tegevust ning seaduse

eesmärki silmas pidades üheselt arusaadav, samuti ei leidu põhjendusi

seletuskirjas.

Osaliselt

arvestatud

Nõukogu on eelnõus nüüd ette

nähtud OÜ-dest krediidiinkassodele

nö vabatahtlikuna.

Kapitalinõuet on vähendatud 50 000

euro pealt 25 000 euro peale. See on

sisuliselt kõige väiksem

kapitalinõue

finantsjärelevalvesubjektide lõikes

(ühisrahastajatel ja teatud

makseasutustel on see sama suur,

ülejäänud subjektidel kõigil

kõrgem).

5

Svea Inkasso OÜ hinnangul on põhjendamatult suured ja ebamõistlikud

13. peatükis sätestatud rahatrahvid. Rahatrahvid on kavas kehtestatud

vahemikus 100 000 – 1 000 000 eurot, millised summad ei ole

proportsionaalsed arvestades rikkumise ulatust ja mõju. Samuti on need

Selgitatud Esiteks on FI-l kaalutlusõigus ehk

iga eksimuse/rikkumise korral ei pea

koheselt algatama väärteomenetlust.

Teiseks, võrreldes teiste

finantsjärelevalve subjektidega on

ebaproportsionaalselt suured võrreldes Eestis üldiselt analoogsetele

rikkumistele kehtivate rahatrahvidega.

vastavad ülemmäärad tunduvalt

väiksemad (nt paljude subjektide

puhul tõusevad vastavad

ülemmäärad alates 2023. a. 1.

novembrist kuni 5 mln euroni).

Kokkuvõttes peavad aga väärtegude

eest ettenähtud trahvimäärad olema

piisavalt mõjusad, et nad omaksid

üldpreventiivset mõju.

6

Lisaks eelnevale leiab Svea Inkasso OÜ, et nn kolmanda osapoole inkasso

puhul peaks eelnõuga kavandatud tegevuse eest vastutama juba

krediidiasutus- või krediidiandja ise, kes valib enda nõudeid sisse nõudma

inkassoettevõtja, kes vastab vajalikele nõuetele, kelle tegevus vastab

käesolevas eelnõus kirjeldatud nõudmistele (va organisatoorsed nõuded).

Antud vastutus peaks lasuma täielikult krediidiasutusel -andjal, kes on/oli

nõude algne omanik, sest võlg on tagajärg, mitte põhjus. Sellisel viisil

puuduks vajadus antud eelnõu osas puudustena välja toodud

ülereguleerimiseks.

Selgitatud Käesolevaga ei ole üheselt

arusaadav, millist konkreetset

vastutamist on silmas peetud. Juhul

kui peetakse silmas, kas

krediidiasutus/krediidiandja on

kinni pidanud vastutustundliku

laenamise põhimõtetest krediidi

väljastamisel, siis käesoleva

eelnõuga nö ei võeta seda vastutust

neilt ära ja seda ei panda ka otseselt

krediidiinkasso nö õlgadele.

Siiski – juhul kui

krediidiinkasso/ostja hakkab

omandama viivises olevat nõuet,

peab ta siiski tegema omalt poolt

piisava hindamise, kas tema

hinnangul on algne krediidiandja

andnud laenu vastutustundlikult.

Sest tuleb arvestada, et kui kohus

hiljem leiab, et laenu ei antud

vastutustundetult, siis võib see ka

inkasso jaoks tähendada intresside ja

kõrvalnõuete vähendamist.

Lisaks tuleb silmas pidada, et eelnõu

§ 3 lg 9 kohase käitumise eest

vastutab ikkagi krediidiinkasso ise

(s.t. juhul kui krediidiinkasso

kujundab tarbijakrediiti vastavalt

ümber).

OMEGA INVEST

1 Suures pildis toetame valdkonna reguleerimist üheste reeglitega kõigile

osapooltele ja seotud isikute tegevusele.

Üldine ettepanek on oluliselt leevendada seatavaid nõuded Krediidiinkasso

ja Krediidiostjatele, paljuski on üks ühele rakendamist Krediidiandjate ja

vahendajate seadusega (KAVS) alates tegevusloa taotlemisest § 6 (KAVS

§ 12), äriplaan § 8 (KAVS § 13), tegevusloa taotluse läbivaatamine § 9

(KAVS § 14), § 10 ( KAVS § 15) § 11 ( KAVS § 16) jne, mitmetes

punktides on nõuded rangemad kui (KAVS) olemasolev kehtiv sõnastus.

Näiteks § 13 lg. 2 punkt 1 viitab 12 kuule, KAVS – 6 kuud.

Osaliselt

arvestatud

Eelnõu uues versioon on tehtud

mitmeid olulisi leevendusi, sh ka

tagamaks seda, et nõuded ei oleks

rangemad kui KAVS-s (nt nõuded

nõukogu liikmete arvule,

audiitorkontrollile, kapitalile,

olulisele osalusele jms).

Eelnõu § 13 lg 2 punkt 1 on

tegelikult nö soodsam režiim

võrreldes KAVS § 18 lg 2 punktis 1

sätestatuga kuna ettevõtja saab

eelnõu kohaselt nö kauem viivitada

oma tegevuse alustamisega või ta

saab peatada oma tegevuse

pikemaks ajaks enne kui tegevusloa

kehtetuks tunnistamise otsus võib FI

poolt tulla.

2 § 11 lg 1 p 8? – tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase ning

infotehnoloogilised süsteemid ja muud tehnoloogilised vahendid ei ole

teenuse osutamiseks piisavad - direktiivis seda nõuet ei ole, milleks on see

vajalik? Kas Eestis on täna üldse piisavalt IT audiitoreid ? Tänasel päeval

on keeruline olla iga aastaselt auditeeritud TOP 4 auditiirbüroo poolt kuna

olemasolev audiitorbüroode inimressurss on ebapiisav;

Selgitatud Analoogiline nõue on kõikidel

isikutel, kes soovivad taotleda

finantsteenuste alast tegevusluba FI-

lt.

Antud juhul mõeldakse eelkõige

seda, et kuidas tulevane

finantsjärelevalve subjekt on

võimeline esitama FI-le aruandeid

arvestades tema IT süsteeme (s.t.

tema elektrooniliselt aruannete

esitamise võimekust). Ehk see ei

eelda tingimata eraldi IT audiitori

poolset nö kontrolli või testimist.

3 § 23 Teenuse osutamine piiriüleselt kolmandas riigis – ei peaks olema

eraldi reguleeritud (KAVS ei ole reguleeritud), piiriülesele peaks

kohaldama üldiseid sätteid (piiriülene tegevus teises lepinguriigis).

Selgitatud Finantsjärelevalve subjektide

tegevus kolmandates riikides võib

kätkeda endas täiendavaid riske (vt

ka FI märkusi sel teemal – nr 29).

Tõsi see võib sõltuda paljuski ka

sellest, et millise kolmanda riigiga

tegemist on. Meie soov ei ole hakata

seaduse tasemel kolmandaid riike

vastavalt kategoriseerima.

Ka KAVS §-d 66 – 72 näeb ette

analoogilised tegutsemise alused

välisriikides, sh kolmandates

riikides.

Käesolevaga on KIKSi vastavaid

sätteid tulenevalt FI märkustest

täiendatud/muudetud.

4 § 26 Oluline osalus – ( KAVS ) sätestab 20%, eelnõus välja toodud 10%.

Näitena punkt millises osas on eelnõu võrrelduna (AVS ) rangemalt

reguleeritud ja ebaselge on selle põhjendus;

Arvestatud

5 § 36 Nõukogu ja juhatuse liikmete arv

(1) Krediidiinkasso nõukogus peab olema vähemalt kolm liiget, kui

põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu – nõukokku sobivate inimeste

leidmine kes sobivad finantsvaldkonda on väga keeruline. Taotleme

nõukogu kohustuse ära jätmist;

Osaliselt

arvestatud

Eelnõud on muudetud nii, et

nõukogu olemasolu ei ole enam OÜ-

de puhul kohustuslik – siiski

Finantsinspektsioon võib seda

teatud kaalutlustel nõuda.

6 § 44. Krediiditoimiku pidamine lg. 2 –

Krediidiandja ei väljasta viitega pangasaladusele oma krediiditoimikut

maksevõime osas. Punkt vajab selgelt täiendavat analüüsi kaasates

pankasid ja teisi krediidiandjaid. Krediiditoimik saab alata peale kliendi

nõude loovutamist krediidiandjalt krediidiostjale.

Arvestatud

7 § 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine lg. 4 – kes vastutab kui

krediidiandja on sõlminud mittekehtiva sättega lepingud näitena

andnud pikemas perioodis laenu vastutustundliku laenuandmise rikkumist

teostades (VTL) milline ilmneb peale nõude loovutamist krediidiostja

ja/või inkasso menetlusprotsessi raames? Krediidiostja ega krediidiinkasso

ei saa vastutada krediidiandja poolse rikkumise eest.

Selgitatud Vt Svea Inkasso märkusele nr 6

esitatud vastust eespool.

Lisaks märgime, et tarbijal on nõude

loovutamise korral õigus esitada

samu vastuväited, mis olid tarbijal

esialgse krediidiandja suhtes, s.h.

õigus tasaarvestusele; seega võib

kohtuliku vaidluse korral VTL-i

rikkumisest tulenevaid vastuväiteid

esitada ka krediidiostja või

krediidiinkasso vastu.

8 § 47 Krediidisaaja vahendite hoidmine lg. 5 – põhjendamatu

administratiivne koormus; lg. 6 - Krediidisaaja poolt krediidiinkassole

tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas

krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte –

summad peavad olema laekunud Krediidiostjale, analoogne nagu toimub

rahade liikumine täitemenetluses või muude teenuse vahendajate osas. Kui

Krediidiostja ei ole saanud rahalisi vahendeid siis ei saa lugeda nõuet

rahuldatuks.

Mitte-

arvestatud/

selgitatud

See § põhineb direktiivi artiklil 6.

Konkreetsemalt selle artikli lõike 2

punktid a ja b näevad selgelt ette, et

vastavaid vahendeid tuleb eraldi

kontol hoida eesmärgiga vältida

inkassofirma maksejõuetuse korral

seda, et krediidisaajate/võlgnike

poolt tehtud tagasimaksed läheksid

inkassofirma pankrotivara hulka.

Leiame, et see on

krediidisaajate/võlgnike õiguste

kaitseks oluline ja seetõttu oleme

laiendanud seda nõuet kõikidele

krediidiinkassodele.

Teiseks – antud artikli lõike 2 punkt

c näeb ette, et kui

krediidisaaja/võlgnik teeb täies

ulatuses või osalise tagasimakse, siis

tuleb käsitleda seda nõuet

rahuldatuks. Ehk nt kui

krediidisaaja/võlgnik teeb makse

krediidiinkassole, kuid viimane ei

kanna (mis iganes põhjustel)

vastavat summat krediidiostajale

edasi, siis on see juba

krediidiinkasso enda vastutus.

9 § 49 lg. 3 – regulaarsete aruannete kohustus tihemini kui iga 6 kuu tagant

ei ole põhjendatud. Tegemist täiendava administratiivse koormusega.

Väheusutav et inspektsioon suudab ja tahab hakata neid aruandeid

analüüsima kvartaalselt;

Arvestatud Aruannete esitamise sagedus on

nüüd viidud kuue kuu peale. Siiski

võib vajadusel FI küsida aruandlust

ka tihedamini.

10 § 51 Audiitorkontroll lg. 3 – Eestis ei ole piisavalt finantsaudiitoreid, hea

kui õnnestub sõlmida uus leping pädeva finantsaudiitoriga, piirang et

audiitor ei või olla sama järgmised 5 aastat võib osutada ebareaalseks täita.

KAVS osas ei oma audiitor ajalist piirangut, milline on põhjendus et ajalist

perioodi peab piirama ?

Arvestatud

11 § 54, 55 Ühinemine ja jagunemine – peaks olema lubatud. Nõudeid saab

loovutada grupi siseselt. Kogu väljatoodud reguleerimine on karmim kui

KAVS sõnastuses;

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Krediidiinkassode ühinemine ja

jagunemine on eelnõu kohaselt

lubatud.

Lisaks on nüüd eelnõuga välja

jäetud piiriülese ümberkujundamise,

ühinemise ja jagunemise keelamine.

Kokkuvõttes on vastavad nõuded

sisuliselt samad kui krediidiandjate

puhul. Võrreldes teiste

finantsjärelevalve subjektidega on

nõuded mh oluliselt ühinemise ja

jagunemise korral leebemad –

puudub FI-lt loa saamise kord

erinevalt teistest subjektidest.

12 § 57 lg. 3 – Krediidiostja ja/või Krediidiinkasso juhatusel peab olema õigus

iseseisvalt pankrotiavaldus ilma nõusolekuta vms, vastuolu hetkel

äriseadustiku ja pankrotiseadusega;

Osaliselt

arvestatud

Eelnõud on muudetud nii, et FI

nõusolek ei ole vajalik nende

inkassofirmade puhul, kes

krediidisaajate rahalisi vahendeid ei

hoia.

13 § 59 Teabe andmine krediidisaajale lg. 1. Esitatav infokogus püsival

andmekandjal ei ole mõistlik, kasutatakse elektroonilisi kanaleid nagu on

ka kokkulepitud Krediidiandja ja kliendi vahelises lepingus.

Näitena: dokumentide koopiate esitamine ei ole reaalne ega ka vajalik.

Tänase loovutuse praktikaga dokumendid esitatakse Krediidiandja poolt

Krediidiostjale vahetult enne kohtumenetluse alustamist, varasemalt

kinnitab Krediidiandja oma allkirjaga edastatud nõudesumma tabelite

õigsust loovutuse kuupäevani;

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Antud § põhineb direktiivi artiklil

10(2), mille kohaselt tuleb vastav

teave esitada paberkandjal või muul

püsival andmekandjal.

Püsiv andmekandja ongi iseenesest

elektrooniline kanal, kuid peab

võimaldama andmed säilitada (VÕS

§ 11.1 kohaselt).

§ 59 lg 1 punktide 7 ja 8 sõnastust on

mõnevõrra muudetud.

Lisaks tasub silmas pidada, et nii

direktiivi kui ka eelnõu eesmärgiks

on vähendada seda, et viivisnõude

tekkimisel alustatakse kohe nö

kohtumenetlusega või muu

sundtäitmisega.

14 § 60 lg. 5 – kaebuse lahendamine 15 päeva jooksul. KAVS reguleerimata

miks see vajalik sellisel juhul antud kontekstis ? Tavapärane vastamise

tähtaeg on 30 päeva. Meie hinnangul täiendava administratiivse koormuse

tekitamine. Suvepuhkuste ajal kus puhkab kogu finantssektor sh.

krediidiostjad ei ole 15 päeva reaalne vastamise tähtaeg.

Selgitatud See, et KAVS-s on see reguleerimata

ei tähenda, et vastav regulatsioon ei

kohalduks. Tarbijakaitseseaduse §

24 lg 5 kohaselt on kaupleja

kohustatud tarbija kirjalikult või

kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis esitatud kaebusele samas

vormis vastama ja teavitama tarbija

nõude rahuldamisest või kaebuse

võimalikust lahendusest 15 päeva

jooksul arvates kaebuse saamisest,

kui seaduses või EL määruses ei ole

sätestatud teist tähtaega. Vastus

tarbijale saadetakse tarbija märgitud

postiaadressil või e-posti aadressil,

kui tarbijaga ei ole kokku lepitud

teisiti.

Ehk antud juhul ei ole põhjendatud,

et miks KIKS-s peaks see

lähenemine eeltoodust erinema.

15 § 64 – loovutamise lepinguid on erinevaid, igakuiselt toimuvad

krediidiandjatele mh. tagasiloovutamised võivad toimuda üksikud nõuete

loovutamised pankrotimenetlustes ja/või kolmandatele isikutele.

Analoogselt pangalepingutele oleks mõistlik teavitus kui loovutatakse

korraga näiteks põhisummas alates 150 000 eurot ehk välistada teavituse

aruandlusest väiksem ebaoluline maht;

Selgitatud Krediidiasutuste poolt väljastatud

krediidilepingute loovutamise kohta

ei ole tegelikult ette nähtud

summalist piirmäära.

Leiame, et viivises olevatest

krediidilepingutest tulenevate

nõuete või krediidilepingute

koondjäägi, samuti nende nõuete või

krediidilepingute arvu ja iga krediidi

suuruse kohta info edastamine FI-le

kord poolaastas ei ole ülemäära

koormav.

Mõnevõrra on §-i sõnastust siiski

muudetud, samuti on antud pikem

aeg vastava info esitamiseks FI-le

(ehk vastav info tuleb esitada ühe

kuu jooksul).

§ 74 lg. 12 – ärisaladus peab olema kaitstud ja ei tohi avaldada; Selgitatud Finantsinspektsioon tegutseb lisaks

seadusele kooskõlas

finantsjärelevalve rahvusvaheliselt

tunnustatud heade tavadega, mis mh

näevad ette ka erinevate järelevalve

meetmete, sh kohapealse kontrolli

rakendamise. Kontrolli lõppakt

avalikustatakse aga üksnes teatud

tingimustel – kui see on vajalik

finantssektori usaldusväärsuse,

läbipaistvuse või krediidisaajate

huvidest lähtuvalt.

Finantsinspektsioon kui

haldusorgan kaalub seejuures

põhjalikult, kas vastava teabe

avalikustamisega on põhjendatud ka

(kasvõi osaliselt) ärisaladuse

avalikustamine. Ärisaladuse

avaldamine on sellistel juhtudel

lubatav kui see teenib nö suuremat

avalikku hüve ehk eesmärgiks on

avalikustada avalike huvide

kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik

tegu.

17 § 79 Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks

tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel

Lg. 1 – nõukogu peaks olema välja jäetud. Koosolekust etteteavitamine ei

ole mõistlik, mida selle infoga inspektsioonis peale hakatakse ? Juhul kui

juhatuse koosolek 1x kuus, teavitamine iga aastaselt inspektsioonile ette 12

kuus osas ? Täiendav põhjendamatu administratiivne koormus.

Selgitatud Lõikega 1 on ettenähtud üksnes

üldkoosolekust ja nõukogu

koosolekutest, mitte juhatuse enda

koosolekutest FI teavitamine.

Analoogiline regulatsioon kehtib

kõigi finantsjärelevalve subjektide

puhul ja antud juhul ei ole

põhjendatud siin erisuse tegemine.

17 § 80 Sunniraha – sunniraha määrad on kõrgemad kui (KAVS) hetkel

kehtivad. Selgelt peaks krediidiostja – krediidiinkasso sunniraha olema

oluliselt väiksem kui Krediidiandjal. Meie hinnangul ebamõistlik

lähenemine sunniraha määradele või on soov antud valdkonna toimimine

Eesti Vabariigis ära lõpetada.

Selgitatud Käesoleva eelnõuga ühtlustatakse

sunniraha määrad nii

krediidiinkassode kui ka

krediidiandjate puhul (mh on seda

soovinud ka FI).

Sunniraha määrade eesmärk on nö

sundida vastavaid subjekte eelkõige

õiguskuulekale käitumisele, nende

eesmärk ei ole kuidagi lõpetada

teatud teenuseosutajate tegevust

konkreetses sektoris.

Teiseks, tegemist on sunniraha

ülemmääradega, mis tähendab, et FI

võib alati määrata sunniraha

väiksemas ulatuses.

18 § 81 Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine –

kas on vastavuses teiste seadustega sh. GDPR sätetega ?

Selgitatud Vastav andmete säilitamise kohustus

sätestatud avalikes huvides,

eesmärgiga tagada teabe

kättesaadavus järelevalveasutustele.

Säte on kooskõlas GDPR artikliga

23(1) punktiga h.

19 § 85. Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine –

KAVS ei reguleeri, milline on põhjendus Krediidiostja sellisele määrale vt.

ka § 80 juures antud kommentaari.

Selgitatud Juhul kui krediidiandja või

krediidiasutus tegeleb ise

krediidihaldustegevusega (sh nõuab

võlgnevusi sisse), siis kohaldub

vastava kaebuste lahendamise kord

(§ 60) neile samamoodi. Ning neid

on võimalik samamoodi

sanktsioneerida vastavate

rikkumiste korral.

Lisaks märgime, et enamuste

finantsjärelevalve subjektide puhul

tõusevad väärteokaristuste

ülemmäärad alates käesoleva aasta

1. novembrist 5 mln euroni. Antud

juhul on aga maksimaalne trahv

väärteokorras kuni 1 mln eurot.

Kokkuvõttes väärtegude eest

ettenähtud trahvimäärad peavad

olema piisavalt mõjusad, et nad

omaksid mh üldpreventatiivset

mõju.

20 paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral

nõuda kõrgemat viivist kui on käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud

intressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ette nähtud intressimäär. Kokkulepe, millega võimaldatakse

tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi,

on tühine.“;

Peaks olema säilitatud olemasolev viivisemäära lahendus, madalam

viivisemäär ei motiveeri klienti oma kohustust täitma, see ei saa olla

soodsam kui lepingu täitmine ! Väljapakutav lahendus vajab pankade ja

Krediidiasutuste sisendit sh. viivist ületava kahju sissenõudmise

lubamatus!

Selgitatud Eelnõus on välja pakutud uus

kompromissivariant.

21 Krediidiostja ja krediidiinkasso tegeleb krediidiandja poolt väljastatud

tarbijanõuete omandamisega ja/või sissenõudmisega.

Eelnõu eesmärk ei saaks olla muuta krediidiinkasso ja krediidiostja

krediidiandja kehtivatele nõuetele vastavaks. Eelnõu eesmärk peaks olema

olemasolevat ostuturgu korrastada, kaitsta tarbijaid ülemääraste

nõudesummade osas ja panna paika selged reeglid tulemina kontrollitud

ettevõtetele litsentsi väljastamisega mille olemasolu oleks positiivne

väliskapitali kaasamises oma tegevuse laiendamisel.

Kahjuks olemasolev eelnõu on meie hinnangul valdkonna üle

reguleerimine pannes tegutsevatele äriühingutele olulise kulude kasvu

koos administratiivse ja halduskoormusega millisele lisanduvad

trahvimäärad millised ületavaks KAVS ettenähtutud määrasid ehk on

ebamõistlikult suured.

Selgitatud Eelnõu eesmärk ja eelnõuga

ettenähtud nõuete eesmärk ongi

olemasolevat krediidilepingutest

tulenevate viivisnõuete haldamise

turu nö korrastamine ning eelkõige

tarbijatest võlgnike kaitsmine

ülemääraste nõudesummade osas.

Kokkuvõttes on ka krediidiinkassod

ja krediidiostjad laiemalt

krediidituru – täpsemalt selle

järelturu osalised.

Eelnõud on käesolevaga ka oluliselt

muudetud – vastavad nõuded on

viidud KAVS-ga samaväärseks või

isegi neid vähendatud võrreldes

KAVS-ga (nt kapitalinõue).

AKTIVA

1 Me oleme seisukohal, et eelnõu on tänasel hetkel veel toores ning see vajab

põhjalikumat läbitöötamist töörühmas, millesse oleks kaasatud ka isikud,

kes selle valdkonna igapäevast toimimist tunnevad nii teenuse osutajate kui

teenuse tellijate poolt.

Ületähtaegse krediidiportfelli efektiivne lahendamine on äärmiselt oluline

komponent kogu krediidituru toimimises ning seetõttu ei tohi seda

reguleerida arvestamata kogu mõju krediiditurule.

Me ei vastusta antud eelnõu vajalikkust tulenevalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist 2021/2167, kuid eelnõu koostamisel tuleks lähtuda

maksimaalselt kohaliku turu toimimist arvestatavalt.

Teadmiseks

võetud

2 Tänapäeval käsitletakse ületähtaegseid krediidisuhteid isikupõhiselt. See

tähendab, et kui isikul on võlg panga ees, mobiilside eest, elektri eest jne,

siis tema erinevatel aegadel tekkinud nõuded võimaluse korral ühendatakse

ning menetletakse kõike koos. See on osutunud võimalikuks tänu suurtele

investeeringutele menetlustarkvarasse ning teeb kogu menetluse nii

võlausaldaja (või siis neid esindava inkasso) ja võlgniku jaoks odavamaks.

Kui nüüd osa võlasuhete menetlemisele kehtib krediidiinkasso seadus ja

osadele mitte, siis tähendab see tulevikus isiku suhtes kahe täiesti erineva

menetluse pidamist samade isikute vahel, mis õiguslikult alluvad erinevale

regulatsioonile. Tänase sõnastuse järgi tuleb otsustada, kas kõik

inkassoettevõtted peavad jagunema kaheks, mis tekitaks tohutuid kulusid

või siis peaksid kõik inkassoettevõtted jääma seniseks, aga pool nende

vestlust võlgnikega oleks litsentseeritav tegevus.

Et mitte tekitada segadust tarbijates ning mitte tekitada lisakulutusi

kõikide osalistele, siis tuleks otsustada, kas seadus reguleerib kõikide

võlasuhete menetlemist või siis vastupidiselt lähtuda direktiivi

miinimumist ning reguleerida vaid pankade võlanõuete menetlemist. Mis

tekitab omakorda küsimuse, et kas keegi tahab üksnes pankade nõuete

menetlemiseks litsentsi omada.

Selgitatud Eelnõu väljatöötamise lähtekohaks

on olnud sellise inkassotegevuse

reguleerimine, mis seondub viivises

olevate pangalaenude ja mitte-

pankade poolt väljastatud

tarbijakrediidiga (seletuskiri

käsitleb põhjalikult nn probleeme

just mitte-pankade poolt väljastatud

laenude sissenõudmisega).

Ja seda põhjusel, et nimetatud nn

võlgnevused seonduvad otseselt

finantsteenuste osutamisega, sh

tarbijakrediidilepingutest tulenevate

viivisnõuetega.

Tarbijakrediidilepingu regulatsioon

erineb tunduvalt tavalise

laenulepingu regulatsioonist.

Eelnõu kohaldamisala laiendamine

ka muude võlgnevustele (nt

kommunaalarved jms) ei ole

asjakohane arvestades

Finantsinspektsiooni mandaati – FI

ülesandeks on teha järelevalvet

finantsteenuste osutajate üle.

Kohaldumisala sellisel kujul

laiendamine tähendaks ka olulisel

määral FI mandaadi muutmist, mis

aga ka riikliku järelevalve ressursi

kasutamise mõttes ei oleks

asjakohane.

Küll ei keela eelnõu kuidagi

kohaldada ka samasuguseid

praktikaid inkassofirmadel ka

muude võlgnevuste (nt

kommunaalarvete) sissenõudmisel

ehk inkassofirmad saavad ise

otsustada, kas ja kuidas viia kogu

oma äritegevus nö samade

standardite peale.

3 Seaduse eesmärgina on toodud välja, et reguleeritakse

krediidihaldustegevust, krediidiinkassode tegevust ja krediidiostjate

tegevust, kuid samas kogu eelnõu sisu on praktiliselt krediidiinkassode

tegevuse reguleerimine. Seetõttu on eelnõu sõnastuse jälgimine valdkonna

inimeste jaoks äärmiselt raske ning paljuski segadust tekitav, sest kogu see

sõnastus ei järgi valdkonna jaoks harjumuspärast sõnavara ega loogikat.

Selgitatud/

mitte-

arvestatud

Eelnõu ei ole ainult

krediidiinkassode keskne. Ka

krediidiostjatele kaasnevad

eelnõuga teatud kohustused (nt

nõuded suhtlemisel

Me teeme ettepaneku, et kogu krediidiostjate tegevuse ja

krediidihaldustegevuse regulatsiooni võib tervikuna välja jätta, sest see ei

anna lisaväärtust vaid tekitab üksnes segadust. See, millised on

krediidiandjate tänavused tegevused oma lepingupartneritega, kes pole

tähtaegselt oma maksekohustust täitnud, on piisavalt olemasolevas

seadusandluses reguleeritud ning ei vaja lisa.

Kui krediidiinkassode tegevus on selgelt reguleeritud, siis ei vaja ka

krediidiostja tegevus reguleerimist, sest kui ta sooviks teha midagi, mis

oleks krediidiinkasso tegevus, siis oleks selleks vaja krediidiinkassoks

hakkamist.

krediidisaajatega, neile vajaliku

teabe andmine, FI informeerimine).

Lisaks nõuded krediidiostjatele ja

krediidihaldustegevusele põhinevad

otseselt direktiivil. Ja nagu eespool

oleme juba selgitanud, siis on

ühetaolisuse ja võrdse kohtlemise

huvides mõistlik laiendada neid ka

mitte-pankadest krediidiandjate

poolt väljastatud tarbijakrediidi-

lepingutest tekkinud viivisnõuete

nö sissenõudmisele ja muud sorti

krediidihaldustegevusele.

4 Eelnõus (§ 45 lg 2) tundub üsna arusaamatu, miks reguleeritakse kahe

äriettevõtte vaheliste lepingute hoidmise maksimaalset tähtaega ja

kehtestatakse selle piiri rikkumise eest rahaline karistus.

Selgitatud Vastav säte põhineb direktiivi

artiklil 11(4): andmete säilitamise

kohustus sätestatud avalikes

huvides, eesmärgiga tagada teabe

kättesaadavus järelevalveasutustele.

Ja on asjakohane, et vastavad

säilitamise nõuded kohalduvad

samamoodi nii krediidiasutuste

poolt väljastatud laenudele kui ka

mitte-pankade poolt väljastatud

tarbimiskrediidile.

5 Tundub arusaamatu eraldi konto haldamise süsteem krediidisaajate

rahaliste vahendite hoidmiseks. Majanduslikult ei ole need krediidisaajate

rahalised vahendid, vaid krediidiandjate rahalised vahendid. Mis perioodi

jooksul krediidiinkasso peaks krediidiandjale või portfelli omanikule raha

edasi kandma, on nende omavahelise suhtlemise küsimus ning ei puuduta

kuidagi krediidisaajat. Täielikult kaotab selline konto aga mõtte, kui

krediidiinkasso on ise võlaportfelli omanik.

Selgitatud Vastavad normid lähtuvad

võlgnike/krediidisaajate kaitsest

(hoolimata selle, et vastava krediidi

on algselt väljastanud krediidiasutus

või mitte-pangast krediidiandja,

kellel on õigus vastava laenude

tasumisele). Antud regulatsiooni

keskne lähtekoht on see, et kui

võlgnik/krediidisaaja on vastava

makse teinud, siis langeb juba

vastutus krediidiinkassole/ostjale.

Seega on oluline krediidiinkasso ja

ostja omavahelise suhte

reguleerimine (mis omakorda

põhineb nii direktiivi artiklil 11(2)

kui ka artiklil 6(2)).

Täiendavalt on direktiivi artikli 6(2)

punkti a alusel täiendatud ka eelnõu

§ 45 lg 1 punkti 1.

6 Eelnõu sõnastusest ei ole võimalik üheselt aru saada reeglite kehtivusest

rahvusvaheliste võlasuhete korral – kui võlasuhe on Eesti residendi ja

välismaise panga vahel (§ 2 lg 3 p 1), aga seda menetletakse Eestis. Samuti

ei ole väga selge regulatsioon sellises olukorras, kus Eesti resident viibib

võla tekkimisel teises riigis ning temaga kogu suhtlemine toimub läbi

elektrooniliste kanalite, kas siis selline tegevus lugeda eestimaiseks

sissenõudmiseks või teenuse osutamiseks välisriigis? Eesti

inkassoettevõtted on menetlenud kümneid tuhandeid võlanõudeid

välismaal (eelkõige Soomes) ning hetkel on pooleliolevaid piiriüleseid

kohtumenetlusi tuhandeid.

Selgitatud Kui inkassofirma tegeleb kolmanda

riigi krediidiasutuse/krediidiandja

poolt väljastatud krediidi alusel nö

võlgnevuste sissenõudmisega, siis

käesolev eelnõu ei kohaldu. Küll aga

kohaldub eelnõu siis, kui vastav

laen/nõue on üle antud EL-i

krediidiasutusele/krediidiandjale.

Kõiki spetsiifilisi olukordi ei ole

võimalik antud eelnõuga

lahendada/ära reguleerida.

Märgime aga, et vastavad üldreeglid

tulenevad rahvusvahelise eraõiguse

seadusest: kui on nn tarbijalaen, siis

kohaldub üldreeglina tarbija

elukohariigi õigus; kui on nn ärilaen,

siis lepitakse kokku, mis riigi õigust

kohaldatakse.

Direktiiv iseenesest ei muuda

kuidagi piiriüleste võlasuhete

kohtualluvust, kuna nõude

loovutamisel võlasuhe ei muutu. Kui

inkassofirma ostab võlgnevuse või

haldab seda krediidiasutuse nimel,

siis sisuliselt ei muutu midagi,

samad õigussuhted ja sama

kohtualluvus jääb kehtima kui

soovitakse hageda võlgnikku, seega

ei tekita direktiiv otseselt uut

olukorda kohtualluvusega.

Mõningasi küsimusi võib tekitada

küll olukord, kui võlgnik soovib

hageda inkassofirmat (kui

laenuandja ja uus võla omanik

asuvad eri riikides, või soovitakse

hoopis kolmandas EL riigist pärit

inkassofirmat hageda).

7 Arusaamatuks jääb püsival andmekandjatel maksekviitungite saatmise

nõue tasumise korral. Krediidisaajad ei maksa 99,5% juhtudel sularahas

ning lisaks toimub ca 50% maksetest läbi täitemenetluse. Miks peaks

sundtäitmise korral või isiku poolt teadlikult makseteatise alusel makse

teostamisel internetipangas saatma isikule eraldi kinnitusi, et tema makse

on laekunud, kui pank juba annab kinnituse, et tema soovitud makse on

teostatud.

Selgitatud Antud säte tugineb direktiivi

2021/2167 artiklil 6(2) punktil d.

Sätte eesmärk on tagada, et

võlgnik/krediidisaaja saaks selge

kinnituse/tõendi, et seoses makse

tasumisega tema võlasumma

väheneb (ja vastavalt VÕS § 415

lõikes 2 sätestatud järjekorrale).

Krediidiasutuse maksekinnitus ei

taga iseenesest veel võlgnikule

kindlust, et konkreetselt tema

võlasummat on inkassofirma

vähendanud ja mitme võla korral

tekib ka küsimus, millise võla

katteks tuleks makstud summa

arvestada.

Selline võlgniku põhine arvestus

peaks olema selgelt võimalik ka

inkassofirma sisemise korralduse

alusel. Ehk

võlgnikule/krediidisaajale peaks

olema suhteliselt lihtne seda

tõendada, et ta on vastava summa

maksnud.

FinanceEstonia

1 Mõiste „krediidileping“ sisustamine

KIKS eelnõu § 4 p 4 sätestab, et krediidileping on KIKS tähenduses

krediidiasutusega, krediidiandjaga või krediidiandja vahendusel sõlmitud

võlaõigusseaduse § 401 kohane leping. Krediidihaldustegevusena eelnõu

§ 3 lg 1 p 1 kohaselt käsitletakse krediidilepingu või sellest tuleneva

nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmist või tasumisele

Selgitatud Antud juhul ei ole päris lõpuni selge,

et mida mõeldakse võlgnevuse tõttu

ennetähtaegselt ülesöeldud

lepingute all.

Juhul kui silmas peetakse seda, et

tarbija on seoses

kuuluvate maksete kogumist krediidisaajalt. Paljud eelnõus sätestatud

kohustused on seotud viivituses olevate nõuetega, samas krediidiandjad

loovutavad muuhulgas võlgnevuse tõttu ennetähtaegselt ülesöeldud

krediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Jääb selgusetuks, kuidas

käsitletakse ülesöeldud krediidilepingust tulenevat nõuet, mis on

krediidiostjale loovutatud.

Palume selgitada vähemalt seletuskirjas, kuidas käsitletakse

eelkirjeldatud nõuet.

tarbijakrediidilepinguga nö võlgu

jäänud (lähtuvalt VÕS §-st 416), siis

käsitatakse ka sellist

krediidilepingut viivises oleva

lepinguga ja käesolev eelnõu

kohaldub ka selle suhtes.

2 Krediidibüroode käsitlemine

KIKS eelnõu § 3 lg 1 osas seletuskirjast ei nähtu, et KIKSi eesmärk oleks

reguleerida ka nö krediidibüroode tegevust. See ei ole ka vajalik, kuna

krediidibürood (nt AS CREDITINFO EESTI) tegelevad peamiselt info

vahendusega, mis ei puutu otseselt võlgnevuste sissenõudmisse ega

krediidilepingu läbirääkimistesse, krediidilepinguga seotud kaebuste

haldamisse või selle muutmisesse. Sellisel tegevusel puuduvad KIKS § 3

lg-s 1 nimetatud krediidihaldustegevuse kriteeriumid. Sellest hoolimata

tegeleb krediidibüroo muu hulgas ka „krediidijärelevalve teenusega“, mis

on sisuliselt võlasolevate arvete tasumiseks meeldetuletuste tegemine

(post, e-post, sms, kõne) ja maksehäireinfo avaldamine kolmandatele

isikutele. Välistamaks igasugust kahtlust, et selline tegevus ei kuulu KIKS

§ 3 lg-s 1 nimetatud koosseisu (nt p 1 „rahaliste kohustuste

sissenõudmine“), teeme ettepaneku KIKSis välja tuua välistused

näiteks järgnevas vormis:

„krediidihaldustegevuseks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta:

- krediidisaajatele meeldetuletuste tegemist võlgnevuste tasumiseks,

võlgnevuste maksehäireinfona vahendamist ning võlanõuete info

edastamist krediidiinkassole;

- viivises oleva krediidilepingu võlgnevuste maksehäireinfona

avaldamine maksehäireinfo vahendajale ning maksehäireinfo

vahendamine kolmandatele isikutele.“

KIKS eelnõu § 3 lg 2 – eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et KIKSi eesmärk

oleks ka nö krediidibürood KIKSi kohaldamisalasse tuua. Praegune

krediidiinkasso definitsioon on lahtine definitsioon, eriti see osa KIKS § 3

lg-s 2 „haldab ise või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud

krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või

sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist“. Teeme

ettepaneku KIKSis välja tuua välistused näiteks järgnevas vormis:

„Krediidiinkassoks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta: 1)

äriühingut, mis oma põhi- või kõrvaltegevusena vahendab

maksehäireinfot ja edastab maksehäireinfot kolmandatele isikutele

ning ei tegele ühegi muu krediidiinkasso tegevusega;

2) äriühingut, mis oma põhi- või kõrvaltegevusena saadab

krediidisaajatele meeldetuletusi võlgnevuste tasumiseks või edastab

võlanõuete infot krediidiinkassole ning ei tegele ühegi muu

krediidiinkasso tegevusega.“

Osaliselt

arvestatud

Märgime aga kui vastavate

meeldetuletuste edastamine

kvalifitseerub

krediidihaldustegevuseks eelnõu § 3

lõike 2 kohaselt, siis antud juhul

vastavat välistust teha ei saa.

3 Krediidihaldustegevusele kehtestatud nõuete laienemine

krediidiandjatele

KIKS eelnõu § 97, millega soovitakse täiendada krediidiandjate ja -

vahendajate seadust (edaspidi KAVS) §-ga 50¹ suunab krediidihaldusega

tegeleva krediidiandja kohaldama KIKS § 58-60. Analoogilise kohustuse

krediidiasutustele seab eelnõu § 98 lg 3.

Normi sisust ei selgu, millised nõuded konkreetselt kohalduksid

krediidiandjale või krediidiasutusele (edaspidi koos nimetatud

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

KAVS-s ettenähtud kohustust

järgida KIKS §-sid 58–60 on

mõnevõrra täiendatud. Siiski ei ole

mõistlik dubleerida täpselt

samasuguseid kohustusi KAVS-s

(ega ka KAS-s).

krediidiandja), kes tegeleb krediidihaldustegevusega, kuna enamus

nõudeid on otsekohalduvad ainult krediidiostjale pärast seda, kui nad on

nõuded omandanud. Ei ole ka üheselt selge, millisel juhul loetakse, et

krediidiandja tegeleb krediidi haldustegevusega. Kõigi viidatud

paragrahvides toodud nõuete täitmine ei ole mõistlik, kui krediidiandja

haldab oma klientidega seotud krediite (sh võlgnevuse tõttu üles öeldud

krediidilepingute puhul) ja suhtleb kliendiga sellega seoses. Sealhulgas ei

ole mõistlik lepinguga seotud dokumentide uuesti edastamine kliendile.

Näiteks, kui krediidiandja tegeleb viivises oleva krediidi sissenõudmisega

siis kas ja millisel hetkel peab KIKS § 59 kohaldama? Lisaks, juhul kui

krediidiandja tegeleb enda väljastatud krediidi sissenõudmisega, siis

millist lisandväärtust loob nõude aluseks olevate dokumentide koopia

saatmine igale krediidisaajale? Puudub selgitus, millises menetluse etapis

ja millises ulatuses on vajalik toodud sätete kohaldamine krediidiandjate

poolt. KIKS eelnõu § 59 lg 1 p 8 kohaselt tuleb krediidisaajale esitada

nõude aluseks olevate dokumentide koopiad ning sama § lõige 4 sätestab,

et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade tuleb esitada ka alati enne

krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimest rahalise kohustuse

sissenõudmist. Krediidiandjad sõlmivad krediidisaajaga lepingu, mis

antakse krediidisaajale üle lepingu sõlmimise hetkel. Osad krediidiandjad

on taganud krediidisaajale sõlmitud lepingu kättesaadavuse ka oma

vastavates iseteeninduskeskkondades. VÕS § 404 lg 1 tuleneb nõue, et

tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

Reeglina krediidimüüjad ei edasta automaatselt loovutatud nõuetega koos

alusdokumente, vaid need saadetakse vajaduspõhiselt. Ei ole ka

optimaalne vastavat kohustust rakendada, kuivõrd viivisnõuete portfellide

puhul on tegemist reeglina suure massiga ning kohene dokumentide

edastamine ei ole mõistlik ei müüja ega ostja seisukohast. Ka krediidisaaja

valduses on vajalikud dokumendid kas juba püsival andmekandjal

edastatuna või vastavas portaalis kättesaadavana.

Leiame, et enne esimest rahalise kohustuse sissenõudmist ei peaks

krediidiandja enam krediidisaajale saatma kõiki nõude aluseks olevaid

dokumentide koopaid (sh lepinguid), vaid üksnes võlanõuded jm võla

arvestust sisaldava teabe. Koopiate esitamise kohustusega kaasneks suur

halduskoormus ja oleks takistuseks võlamenetluse protsessi läbiviimisel.

Muud dokumendid (sh lepingud) tuleks uuesti esitada üksnes krediidisaaja

nõudel.

Kuna praktikas senini inkassodele kõiki krediidifaile ja nõude aluseks

olevaid dokumente ei esitata, siis on vaja täpsustada, kas § 59 lg 2

võimaldab, et nõude aluseks olevate dokumentide esitajaks võib olla

krediidiandja ise ning täpsustada, mida mõeldakse punktis 8 nõude

aluseks olevate dokumentide all, kas üksnes krediidilepingut või ka info

tehtud tagasimaksete ja arvutatud intresside ja viiviste kohta, mis

iseenesest defineerivad nõude suuruse.

KIKS eelnõu § 60 näeb ette kaebuste registreerimise ja lahendamise, samas

kehtiv KAVS § 44 p 3 lg 12 juba kohustab sise-eeskirjaga krediidiandjat

määrama tarbija kaebuste lahendamise korra.

Palume kaaluda KAVS-i ja KAS-i täiendamist eraldiseisvate sätetega

selles osas, millised nõuded kohalduvad krediidiandjatele ja millistes

olukordades.

KIKS § 58 sätestab nö üsna

universaalsed printsiibid, mida

peaks iga laenu sissenõudmisega

tegelev isik järgima.

KIKS § 59 puhul sõltub juba

täpsemalt sellest, et mismoodi

krediidiandja/krediidiasutus laenu

sisse nõuab ja mis laenuga on

tegemist (vastavalt sellele tuleb

esitada ka teavet). Sätet on

mõnevõrra korrigeeritud – nt ei tule

enam automaatselt esitada nõude

aluseks olevate dokumentide

koopiaid. Lisaks kui

krediidihaldajast krediidiandja või

krediidiasutuse nn veebiportaal

kvalifitseerub püsiva

andmekandjana, siis ei pea

nimetatud teavet eraldiseisvalt

esitama.

KIKS § 60 on samas üsna täpselt

sõnastatud ja annab krediidi-

andjatele (ja krediidiasutustele)

selge juhendi, mis/kuidas kaebuste

lahendamine oma sise-eeskirjadega

reguleerida. Vastav § 60 on seega

täiend KAVS § 44 lg 3 punktile 12.

KAVS on kaebuste lahendamise

osas üsna üldsõnaline – vaidlused

võivadki aga eelkõige tekkida juba

võla sissenõudmisel, seepärast on ka

asjakohane, et vastav kord kehtiks

samamoodi nii krediidiandjatele kui

ka pankadele.

4 Krediiditoimik ja pangasaladuse/ KAVS saladuse hoidmise kohustus. KIKS eelnõu § 44 näeb ette krediiditoimiku pidamise kohustuse

krediidiinkassole ning on nimetatud andmete koosseis, mida

krediiditoimik peab vähemalt sisaldama. Eelnõu seletuskirja (lk 30)

Osaliselt

arvestatud

§ 44 lõiget 1 on vastavalt täiendatud.

kohaselt krediiditoimik on lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja

muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum

ehk hõlmab kõiki krediidisaajaga seotud dokumente. See võib sisaldada ka

krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid ja

dokumente.

Juhime tähelepanu, et krediiditoimiku pidamise kohustus tuleneb

krediidiandjatele KAVS-ist ning selle kohaselt sisaldab krediiditoimik

oluliselt laiemas mahus andmeid kui KIKS eelnõus viidatud andmed, mida

nõude omandajal on vaja nõude omandamisel. Siinkohal toome välja, et

KAVS-i kohaselt peab krediiditoimikus säilitama mh krediidivõimelisuse

hindamise alusdokumente, mis sisaldab endas isikuandmeid,

pangasaladusega kaitstud andmeid kui ka krediidiandja ärisaladusena

käsitletavat infot (näiteks krediidisaaja osas skooride arvutus, kriteeriumid,

millele krediidisaaja peab vastama jms), mida krediidiinkasso omapoolses

menetluses ei vaja ja mida krediidiandjad ei saagi nõude loovutamisel

krediidiinkassole üle anda.

Kuna võlanõuete müügi või loovutamise korral on krediiditoimikus

sisalduvad andmed võlausaldaja (krediidiandja) valduses, siis nende

avaldamine krediidiostjale ei ole võimalik tulenevalt pangasaladuse kaitse

regulatsioonist ja ka KAVS-is sätestatud tarbija andmete saladuse hoidmise

kohustusest. Palume täiendavalt täpsustada (nt seletuskirjas) kas eelnõus

on silmas peetud krediiditoimiku pidamise all dokumentide kogumit, mida

krediidiinkasso on kogunud krediidilepingu haldamise eesmärgil üksnes

enda tegevuse käigus või krediiditoimiku pidamise kohustus tähendab

ühtlasi ka seda, et krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamise

puhul on krediidiinkassol õigus nõuda, et krediidiandjad esitaksid

krediidisaajaga seotud dokumente, mida krediidiandjad on ise enda poolt

peetavasse krediiditoimikusse kogunud (sh krediidivõimelisuse hindamise

aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente). Kui jah, siis millises

ulatuses sh palume täpsustada millised lisadokumendid (peale lepingute

ning arvete) peaks krediidiandja krediidiinkassole esitama nõuete

loovutamise hetkel.

Ka krediidiinkassod on seisukohal, et arusaamatuks jääb krediiditoimiku

sisu. Inkassoettevõtetel on väljatöötatud oma andmebaasid, kus

salvestatakse ja dokumenteeritakse asjas tähtsust omavad dokumendid,

kirjavahetused jms. ja ei ole selge, kas eeltoodust piisab krediiditoimiku

pidamise nõude täitmiseks.

FinanceEstonia hinnangul tuleks analüüsida põhjalikumalt, milliste

andmete ja millal krediidiostjale esitamine on kohustuslik, lähtudes

siinkohal ka andmete töötlemise minimaalsuse printsiibist. Samuti

näeme vajadust hinnata, millised seadused, millises ulatuses vajavad

täiendusi, et nii krediidiasutustel kui ka krediidiandjatel oleks

seadusest tulenev alus isikuandmete edastamiseks ja pangasaladuse

väljastamiseks.

Leiame, et krediiditoimiku pidamise kohustus tekib krediidiinkassol

hetkest kui nõue talle loovutatakse ja nö kõiki ajaloolisi andmeid (s.t.

kogu algset krediiditoimikut) loovutamisel üle ei anta ja

krediidiinkasso krediiditoimik nimetatud andmeid ka ei pea

sisaldama.

5 Võlgniku isikuandmete kaitse ja maksehäireinfo mõiste

KIKS eelnõu § 58 p 3 osas vajab täpsustamist, millisel määral on eraelu

puutumatuse riive KIKSiga põhjendatud ehk mitte-ülemäärane ning

missuguseid isikuandmeid krediidiinkassod tohivad töödelda ilma

võlgnikust andmesubjekti nõusolekuta. Toodud sõnastus on nii ebaselge,

et sellest võib üsna lihtsalt järeldada, et kuna igasugune krediidiinkasso

Selgitatud Mõistame nende mõistete

defineerimise vajalikkust, kuid kuna

tegemist oleks üsna põhimõtteliste

täiendustega, siis tuleks neid

ettepanekuid koostöös JuMi/AKI-ga

põhjalikumalt kaaluda. Seega pigem

tegevus toob kaasa eraelu puutumatuse riive (mitte rikkumise), siis on

krediidiinkasso tegevus ebaseaduslik. Ebaselgeks jääb ka, mida tähendab

antud kontekstis isikuandmete ja eraelu puutumatuse austamine. Peab

arvestama, et eraelu puutumatuse või muu sarnase põhiõiguse riivet või

piiramist loetakse õiguspäraseks näiteks IKS § 10 lg 1 ning ka IKÜM art

6 lg 1 punkti f (õigustatud huvi) alusel maksehäireinfo

avaldamiseks/vahendamiseks, kui ei ole ühtegi IKS § 10 lg-s 2 sätestatud

alust. Siinkohal mööname, et IKS § 10 lg 2 p 3 puhul ei saa lugeda

andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemääraselt kahjustavaks sellist

maksehäireinfo avaldamist, kus andmesubjekti võlgnevuse osas puudub

sisuline vaidlus, st võlgnevus on faktiliselt olemas ning andmesubjekt ei

ole seda tasunud.

Seetõttu teeme ettepaneku KIKSis või isikuandmete kaitse seaduses

välja tuua konkreetse sätte:

„Maksehäireinfo avaldamine või vahendamine kooskõlas

isikuandmete kaitse seaduse §-ga 10 ei ole eraelu puutumatuse või

muu sarnase põhiõiguse või -vabaduse rikkumine.“

Samuti, kuna maksehäireinfo on laialt levinud termin, aga seda pole

üheski õigusaktis üheselt defineeritud (osaliselt näiteks IKS § 10 lg 2

p-s 4), siis teeme ettepaneku maksehäireinfo defineerimiseks KIKSis

või siis isikuandmete kaitse seaduses näiteks järgnevas vormis

„maksehäireinfo on viivises oleva krediidilepingu või muu lepingu

võlgnevusega seotud info, mille hulka kuulub ka võlgnevuses oleva

isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg, maksehäire

aluseks oleva võlgnevuse tekkimise ja lõppemise kuupäev, võlgnevuse

suurus kas täissummana või summavahemikuna, ning info võlgnevuse

päritolu kohta“

kaalume vastavate muudatuste

tegemist mõne muu eelnõuga (või

JuMi haldusalasse kuuluva mõne

seaduse muutmise juures).

6 Krediidiasutuste seaduse muutmine

KIKS eelnõu § 98 lg 2 osas soovime välja tuua, et ettepanek, millega

nähakse ette, et täiendada KAS § 88 lõiget 5 lõikega 71 selliselt, et

Statistikaametil on õigus saada infot, mis sisaldab pangasaladust, võib

kaasa tuua suuremahulise ja kuluka IT-arenduse. Seletuskirjast ei nähtu,

milline oleks eeldatav edastamisele kuuluvate andmete koosseis, kuid

täiendavate andmeedastuste võimekuse loomine toob endaga reeglina

kaasa suuremahulise IT-arenduse.

Palume täpsustada edastatavate andmete koosseisu ning jõustada

toodud säte vähemalt 12 kuud hiljem, et oleks võimalik planeerida

ning valmis saada vajalikud IT-arendused. KIKS eelnõu § 98 lg 3 planeeritud täienduseks on §-i 894, mille lg 1

kohaselt krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiostjale teavet

vastavalt KIKS §-s 61 sätestatule. Seletuskirja kohaselt mõlema sätte

puhul on vajalik lähtuda põhimõttest, et ei avaldataks liigseid

isikuandmeid krediidisaaja kohta.

Kuna tegemist on pangasaladuse väljastamisega, siis näeme vajadust

täiendada KAS § 88 vastava sättega, et krediidiasutusel on õigus

väljastada pangasaladusena käsitletavat teavet krediidiostjale. Sama KAS planeeritava § lg 2 suunab krediidihaldusega tegeleva

krediidiasutuse kohaldama KIKS § 58-60. Selles osas viitame

kommentaaridele, mis on toodud eelnõu § 98 lg 3 kohta ülal.

Arvestatud Sätte sõnastust on muudetud ja

seletuskirja on olulises osas

täiendatud. Lisaks on antud ka

pikem rakenduslik tähtaeg.

7 Võlaõigusseaduse muutmine

KIKS eelnõu § 100 lg 1 täiendab VÕS-i §-ga 404², mis sätestab tarbijale

esitatava kohustusliku teabe tarbijakrediidilepingu muude tingimuste

muutmise kohta.

Osaliselt

arvestatud

Eelnõu sisaldab selles osas

kompromissi, mille kohaselt

viivismäär ei või olla üle 2x suurem

algsest krediidilepingu

Teeme ettepaneku täpsustada, kas vastav kohustus kehtib ka juhul,

kui lepingutingimuste muutmine toimub tarbija algatusel või

kohtuvälise ümberkujundamise raames. KIKS eelnõu § 100 lg 2 ja lg 4 näevad ette muudatused seoses tarbijale

kohalduva viivisemääraga. Kehtiv VÕS § 415 lõige 1 näeb ette

tarbijakrediidilepingutele viivisemäära. Kehtiv lõige 1 viitab omakorda

VÕS §-le 113 lõikele 1, mille kohaselt viivisintressi (viivise) määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Ehk teisisõnu on hetkel seadusjärgne viivisemäär Euroopa

Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele

lisandub 8%. Arvamuse esitamisega seisuga on see 4 % + 8% = 12 %.

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab toodud määrast aga kõrvale kalduda ja

kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

muudatused viivisemäär, siis loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Planeeritava muudatusega VÕS §-s 415 lg 1

kaasneb tarbijakrediidilepingutele ettenähtud seadusejärgne viivise

madalam määr kui teistele lepingutele (juhime tähelepanu, et ettepaneku

sõnastuses on puudu viide kehtivale intressimäärale). Eelnõu näeb samas

ette alternatiivi VÕS § 415 lg 1 osas, mille kohaselt oleks VÕS-s sätestatud

viivisemäär on absoluutmäär ehk sellest kõrgemat viivisemäära ei või

lepinguga ette näha.

Viivisemäära selline piiramine rikub oluliselt krediidiandjate huve.

Puudub adekvaatne ja selge põhjendus, miks tuleb tarbijakrediidilepingute

puhul kohaldada madalamat viivisemäära kui mistahes muu tarbijalepingu

puhul või kuidas selline muudatus motiveerib tarbijaid oma

krediidilepingutest tulenevaid kohustusi õigeaegselt täitma.

FinanceEstonia on ka varasemalt selgitanud, et vähendatud viivis ei

motiveeri krediidisaajat kohustust täitma ning viivisemäära alandamine

võib viivitusse jäämise trendi veelgi tõsta. Viivituses olek ei tohi olla

krediidisaajale rahaliselt soodsam kui laenulepingu korrektne täitmine.

Seletuskirjas sisalduv mõttekäik on selles osas väär.

Seletuskirja lk 65 on selgitatud, et "Viivituses olemine ei ole tarbija jaoks

kasulikum, kuna tal tuleb tasuda ka lepingujärgne intress." Samas pärast

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist saab võlausaldaja

nõuda vaid viivist, mitte intressi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-

141-12, punkt 10). Seega eelnõuga plaanitud muudatuste korral oleks

krediidisaajatel otsene ja lihtne võimalus laenulepingut rikkudes saavutada

olukord, kus ta peab maksma raha kasutamise eest krediidiandjale

lepinguga kokkulepitud intressi asemel (mitte lisaks) väiksemat

viivitusintressi. See tooks kaasa ettenägematud tagajärjed nii konkreetsele

krediidiandjale kui ka finantsturule ja ühiskonnale laiemalt, kuna

laenulepingute rikkumiseks motiveeritud krediidisaajad hakkaksid

rikkuma lepinguid senisest rohkem - seeläbi viivislaenude hulk ja

krediidikahjud võivad ootamatult ja kontrollimatult kasvada (s.t. seda ei

saaks mõjutada ka krediidiandjad vastutustundliku laenamise nõuete

rakendamise kaudu). Seetõttu on väga oluline säilitada ka

tarbijakrediidilepingute puhul praegune VÕS § 113 lg 1 viimases lauses

sätestatud regulatsioon, mis sätestab viivisemäärana vähemalt

lepingujärgse intressimääraga võrdse määra.

FinanceEstonia hinnangul on planeeritud muudatusega mindud

reguleerima oluliselt laiemat valdkonda kui krediidiinkassode direktiivi

rakendamine. Toodud muudatuse majanduslik mõju on hindamata ning

sellega võib kaasneda ebaproportsionaalne krediidiandjate huvide

kahjustamine, sest sellise muudatusega kaotab krediidiandja õiguse nõuda

viivist ületava kahju hüvitamist. Madalama viivisemäära absoluutmääraks

intressimäärast ja maksimaalselt

KKMi ülempiiri suurune.

seadmisega tekitatakse aga olukord, kus tarbimislaenude hinda hakkaks

otseselt mõjutama seadusega sätestatud viivise määr ja see omakorda

paneb krediidiandjad olukorda, kus tuleb teha otsus, kas sellel turul

selliselt üldse on võimalik jätkata. Muudatus mõjutaks oluliselt ka

krediidiinkassosid, kuivõrd viivisemäära alandamisel ei pruugi

krediidiinkasso tegevustulu korvata KIKS eelnõu nõudmiste

rakendamisega kaasnevat kulu.

Teeme ettepaneku jätta VÕS § 415 lg 1 muutmata või muuta

järgmiselt: Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamise korral nõuda kõrgemat viivist kui on käesoleva seaduse §

94 lõikes 1 sätestatud intressimäär, millele lisandub viis protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt

nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on

tühine.

8 KIKS eelnõu § 100 lg 5 sätestab VÕS § 416 muudatuse, millega nähakse

ette piirangud tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel. VÕS § 416 lg 2

täiendamine sõnadega „enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist“

mõte on ebaselge, sest lg 2 viitab lg-le 1, mis sätestab lepingu ülesütlemise

reeglid. Kuna üldjuhul enne lepingu ülesütlemist ei saa alustada

sundtäitmiseks vajalike toimingutega, siis ei ole arusaadav, mida

täiendusega tahetakse saavutada. Hetkel kehtiv lg 2 sõnastus on piisav ja

arusaadav ning selle täiendamiseks eelnõus toodud kujul puudub vajadus.

Nii eelnõu kui ka seletuskirja kohaselt tehtava muudatuse puhul ei ole

tegemist kohustusega, vaid võimalusega, mis selgub ka sätte sõnastusest

(„sealhulgas asjakohasel juhul“). Seetõttu on see ebavajalik, sest

läbirääkimiste korral on pooltel nagunii kõik võimalused kokkuleppe

saavutamiseks, s.h võla ümberkujundamiseks või refinantseerimiseks.

Toodud muudatusega kaasneks vaidlused selle üle, kas ümberkujundamise

või refinantseerimise ettepanek oleks tulnud teha või mitte, sest sätte

sõnastuses on märgitud „sealhulgas asjakohasel juhul“ (millal see on

asjakohane ja millal mitte, on lahtine).

Hetkel kehtiv 14-päevane tähtaeg on tarbijale teatamiseks piisav, kuna

selle aja jooksul on tarbijal võimalik reageerida ja soovi korral täiendavad

kokkulepped sõlmida. Tarbija saab kokkuleppe sõlmida ka

inkassomenetluses, eeldusel, et KIKS ei rakenda meetmeid, mis välistavad

krediidiinkasso huvi võlgnevusi ajatada, vaid pigem suureneb kohtusse

esitatavate nõuete arv, kuivõrd kohtuväliselt ei ole majanduslikult

otstarbekas mõistlikel tingimustel kohustust sisse nõuda.

Teeme ettepaneku jätta VÕS 416 lg 2 muutmata. KIKS eelnõu § 100 lg 6 näeb ette VÕS täiendamise §-iga 4161 -

Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine. Toodud sätte lg 2

p 4 sätestab ühe võla ümberkujundamise abinõuna: võlast osaliselt

loobumiseks JA erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade

summeerimiseks. Kuna sisult on tegemist 2 erineva abinõuga, mida saab

rakendada ka eraldi, siis peaks „ja“ asemel kasutama „või“, alternatiivselt

võib lg 2 loetellu lisada nimetatud abinõud eraldi punktidena.

Sätte puhul on vaja täpsustada, millistele kriteeriumidele tuginedes saab

pidada „tõenäoliseks“, et tarbija suudab oma kohustusi täita? Samuti

peaksid vastavad suunised olema ühetaoliselt kohaldatavad kõikidele

krediidiandjatele ning koos seaduse kehtima hakkamisega. Lisaks on

seletuskirjas toodud, et tuleb silmas pidada, et ümberkujundamise meetme

pakkumine ei tekita krediidiandjale täiendavat kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust. Käesolevaga jääb selgusetuks, kuidas see suhestub

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

VÕS § 416 lg 2 muudatus on

eelnõust välja jäetud.

VÕS § 4161 sõnastust on muudetud.

Mis puudutab § 4161 lõikes 2

sätestatud sõnastust, mille kohaselt

peab krediidiandja hindama kas

tarbijast võlgnik suudab tõenäoliselt

oma kohustused täita, siis see säte

põhineb direktiivi põhjenduspunktil

nr 56:

„When deciding which forbearance

measures to take, creditors should

take into account the individual

circumstances of the consumer, the

consumer’s interests and rights and

the consumer’s ability to repay the

credit, including in particular if the

credit agreement is secured by

residential immovable property that

is the consumer’s primary

residence.“

Ehk silmas ei peeta nö

täieulatuslikku krediidivõimelisuse

hindamist vastavalt VÕS §-le 4034,

vaid pigem võlgniku spetsiifilist

olukorda arvestades, tuleb aru saada,

kas on asjaolusid, mis tõestavad

edaspidi tema võimekust laenu või

laene tagasi maksta (nt kui võlgnik

on kaotanud töö, siis arvestades

asjaolusid – näit. inimese haridust,

kvalifikatsiooni, kui tõenäoliselt ta

leiab uue töökoha ja kas see võiks

suurendada tema sissetulekuid vms).

Märgime aga, et ettepanekut, mille

kohaselt kokkuleppes peab

EBA viivisnõuete makseraskuste tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise

kohta käivate suuniste punktiga 140, mille kohaselt peaksid

krediidiasutused enne makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete

rakendamist hindama laenuvõtja tagasimaksevõimet. Nimetatud suunised

on kinnitatud ka Finantsinspektsiooni vastavasisulise otsusega. Näeme

vajadust hinnata planeeritava sätte VÕS § 4161 rakendamise

võimalust krediidiandjate poolt ning selle koosmõju EBA suunistega. Lg 3 kohustab võla ümberkujundamise kokkuleppes ära nimetama esialgse

krediidisumma jm tasude arvestuse. Viidatud säte on meie hinnangul

ebavajalik ja teatud juhtudel muudab kokkuleppe raskesti jälgitavaks ja

võib tekitada krediidisaajas segadust. Praktikas võime tuua näite, kus

kokkuleppes tuleks üles loetleda esialgsete laenusummadega 10 erinevat

kohustust. Teeme ettepaneku, et kokkuleppes peab sisalduma info

ümberkujundatavate kohustuste kohta üldistatud ja koondatud

kujul.

sisalduma info ümberkujundatavate

kohustuste kohta üldistatud ja

koondatud kujul, ei ole võimalik

arvestada. Säte eesmärk (sh ka

direktiivi) on tagada, et tarbijast

võlgnik ja vaidluse korral ka kohus

saaks täpselt aru, et mille alusel

erinevad nõuded (võlgnevused)

tema vastu kujunenud on.

9 Muud nõuded krediidiinkassodele

Krediidiinkassoturu osalistele on selgusetu, kas kõik eelnõus

krediidiinkassodele esitatud nõudmised peavad olema täidetud ka

ettevõtetel, mis on olnud turul kümneid aastaid või pigem eesmärk on

reguleerida turule tulevaid uusi krediidiinkassosid nagu võib välja lugeda

äriplaani esitamise nõudest turul pikaaegselt tegutseva ettevõtte poolt.

KIKS eelnõu sätestab krediidiinkassodele osakapitali suurendamise,

äriplaani esitamise ja nõukogu loomise kohustust. Kuigi eelnõu seletuskiri

on viidanud, et osakapitali suuruse määramisel on võetud aluseks teised

samaväärsed siseriiklikud finantsvaldkonda reguleerivad seadused, siis

antud tegevusvaldkonna puhul osakapitali rakendamine summas 50 000

eurot ei ole põhjendatud ning krediidiinkasso tegevuse võrdlemine KAVS

kohaselt reguleeritud krediidiandjate ja -vahendajate või ka

krediidiasutustega ei ole asjakohane.

KIKS eelnõu kohaselt esitatakse äriplaan kolme aasta kohta ning lisaks on

Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist juhul, kui tema

hinnangul krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav (KIKS eelnõu § 8 lg

3 p 3). Siinkohal jääb turuosalistele, kelle tegevust antud eelnõu reguleerib

ebaselgeks, millistele alustele tuginedes hakkab Finantsinspektsioon

vastavaid hinnanguid andma ja millised need krediidisaajate huvid on, mis

võivad jääda kaitseta.

Selgitatud Eelnõu seletuskiri toob tegelikult

välja põhjused, miks on otsustatud

direktiivist kaugemale minna.

Seletuskirja on selles osas ka

mõnevõrra täiendatud.

Lisaks on tehtud uues eelnõu

versioonis mitmeid leevendusi

krediidiinkassodele võrreldes

varasema versiooniga (nt on

vähendatud kapitalinõuet,

leevendatud olulise osaluse režiimi

jm).

Nõuded äriplaanile on samuti

muudetud/lihtsustatud. Aga äriplaan

ja seal sisalduv on põhimõtteliselt

prognoos. Siiski juhul kui sealt

nähtuvad selged puudujäägid

(ärimudelis), mis näitavad

krediidisaajate huvide ühest

kahjustamist (nt ebamõistlikult

suured tasud vms), või ka juhul, kui

organisatsioonistruktuuris ei ole ette

nähtud tarbijakaitse valdkonnas

kompetentseid töötajaid, siis võib FI

nõuda selle korrigeerimist.

10 KIKS eelnõu § 36 kohaselt peab krediidiinkasso nõukogus olema vähemalt

3 liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Kui täna turul

osaühinguna tegutseva krediidiinkassoettevõtte põhikiri ei näe ette

nõukogu, siis peab selles osas põhikirja muutma, samas ei ole selge, mis

põhjusel on vastav nõue kehtestatud. Samuti võib väiksematele

inkassoettevõtetele olla liialt koormav nõue omada kahte juhatuse liiget.

Osaliselt

arvestatud

Nõukogu vajalikust on põhjendanud

FI oma märkuste kirjas. Eelnõuga on

aga tehtud leevendus kus 3 nõukogu

liikme asemel võib olla ka 2 liiget.

11 Tulenevalt KIKS eelnõu § 9 lg 1 Finantsinspektsioon hindab 45 päeva

jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas taotluses on esitatud

kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid. Eelnõu § 10 kohaselt otsuse

tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon

90 päeva jooksul, arvates kõigi vajalike dokumentide saamisest, kuid

hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. Kuivõrd hetkel

Arvestatud Inkassofirmadele, kes tegelevad

mitte-pankade poolt väljastatud

laenude haldamisega, on antud

pikendust tegevusloa taotlemisel

kuni 2024. a. lõpuni.

turul tegutsevad äriühingud peavad saama tegevusloa hiljemalt

29.06.2024, siis eeltoodud sätte kohaldamisel ning selle loogikast lähtudes

peaks taotluse esitama juba 2024 jaanuaris, tagamaks, et eeltoodud

tähtajaks ka kindlasti tegevusluba oleks olemas. KIKS eelnõu kohaselt kui

äriühing on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse

enne 2024. aasta 29. juunit ja selleks tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon

otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta äriühingu

tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellel

juhul ei ole äriühingul lubatud alates 2024. aasta 29. juunist kuni

tegevusloa saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega (§ 94 lg 3).

Sellega põhjustatakse ettevõtetele aga ulatuslikku kahju, kui ei

võimaldata ettevõtetel oma tegevusega jätkata otsustusmenetluse

perioodil, veel enam – seda tingimust ei ole võimalik toimiva ettevõtte

puhul täita.

12 KIKS eelnõu § 12 sätestab tegevusloa lõppemise alused, sama paragrahvi

lõige 2 kohaselt tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso

õiguse osutada teenust, milleks talle on tegevusluba antud. Tegevusloa

kehtivuse lõppemisel ei või krediidiinkasso enam vastu võtta

krediidisaajate rahalisi vahendeid. Krediidiinkassol on aktiivsed

võlaportfellid pideva rahavooga, juhul kui seadus sätestab, et rahalisi

vahendeid vastu võtta ei saa, siis tekib küsimus, kuhu need vahendid tuleb

suunata või kuidas olemasolevate võlaportfellidega üldse toimima peaks.

Selgitatud Vastavalt direktiivile võib nn

võlgnike makseid vastu võtta üksnes

krediidiinkasso, kellel on selleks

vastav FI luba.

Vabatahtlikuks lõpetamiseks saab

loa vaid juhul kui kõik kliendisuhted

ja kliendilepingud on lõpetatud või

loovutatud teisele krediidiinkassole

eelnõu § 56 lg 3 p 3).

Kui tegevusluba tunnistatakse

kehtetuks vastavate rikkumiste

tõttu, siis järgneb

sundlikvideerimine – likvideerija

määrab kohus (§ 56) kui

maksejõuetuse tõttu – pankroti

korral määrab ajutise

pankrotihalduri samuti kohus.

Seega on see (nö võlgade jätkuv

sissenõudmine ja sh rahaliste

vahendite vastuvõtmine/haldamine)

likvideerijate või haldurite

korraldada, kes eeldatavasti peaksid

olema selles valdkonnas piisavalt

pädevad.

13 KIKS eelnõu §-de 37 ja 38 osas jääb ebaselgeks, millise kvalifikatsiooniga

peaksid olema krediidiinkasso juhid ja töötajad. Juba toimivates

krediidiinkassodes on tööl suure staažiga töötajad, kel ehk puudub küll

spetsiifiline haridus, kuid on olemas kõik eeldused ja oskused töö

tegemiseks ning nõuete menetlemiseks ja haldamiseks. Lisaks tuleb silmas

pidada, et krediidiinkasso ei ole krediidiandja ega krediidivahendaja,

seega krediidiinkasso töötaja ei pea osutama teenust vastavalt standardile,

mis kohaldub laenude väljastamisel. Tuleb silmas pidada, et

krediidiinkasso tegevusalaks on omaportfellide maksumuse katmine ning

esindusena kliendi poolt töösse antud võlgnevuste sissenõudmise

korraldamine. Krediidiinkasso töötaja ei saa ega peagi andma

finantsalaseid konsultatsioone, vaid tegutseb ettevõtte huvides

majanduslike eesmärkide täitmiseks.

KIKS eelnõu § 37 lg 3 p 1 laiendab oluliselt ja ebamõistlikult direktiivis

sätestatud nõudeid juhtidele. Direktiivi (EL) 2021/2167 kohaselt on ette

nähtud, et krediidiinkasso juhiks sobiv on isik, keda ei ole kohtulikult ega

Osaliselt

arvestatud

Sätted, mis puudutavad kutsealase

sobivuse hindamist on välja jäetud.

Eelnõu § 38 ei näe tegelikult ette

mingeid suuri erialaste teadmiste

nõudeid krediidiinkasso töötajatele.

Vt liigkasuvõtmise definitsiooni

osas JuM-le esitatud vastust (leiame,

et selle täpne sätestamine seadusega

ei ole mõistlik/põhjendatud). Lisaks

tuleb antud juhul direktiivi artikli 5

punktis b(i) sätestatud

liigkasuvõtmist laiemalt – meie

hinnangul ei peeta silmas üksnes

kriminaalkorras karistatavat

muul samaväärsel viisil liikmesriigis karistatud asjas tähtsust omavate

kuritegude eest sh liigkasuvõtmise eest. Eelnõu võimaldab

Finantsinspektsioonile õiguse tunnistada isik sobimatuks kui liigkasuvõtja

ilma vastava menetluseta, mille käigus saaks isik end kaitsta olukorras, kus

puudub liigkasuvõtmise definitsioon ja defineerimata õigusmõiste

sisustamine jääb üksnes Finantsinspektsiooni otsustuspädevuseks. Sama

kommentaar puudutab eelnõu § 97 lg 1, mille kohaselt lisatakse

analoogiline regulatsioon ka krediidiandjate ja -vahendajate seadusesse.

liigkasuvõtmist, vaid ka selle

ekvivalente („ … or other national

equivalent“), kuna ei saa eeldada, et

kõikides EL liikmesriikides oleks

liigkasuvõtmine kriminaalkorras

karistatav.

Lisaks märgime, et

sobivusmenetluse läbiviimise

suunised on kinnitatud EL

finantsjärelevalve asutuste poolt ja

FI-l on juba pikaajaline kogemus,

kuidas vastavaid kaalumisotsuseid

teha ja ka kohtutel kogemus, kuidas

neid otsuseid hinnata.

14 KIKS eelnõu § 42 osas on ebaselge sisekontrolli süsteemi reguleerimise

vajadus ning mitmekordse auditeerimise nõue (sisemine ja väline audiitor),

mis lisandub raporteerimiskohustusele Finantsinspektsioonile. Ettevõtete

puhul, mis kuuluvad rahvusvahelisse gruppi teostatakse auditeerimist grupi

tasandil, seega taoline mitmekordne auditeerimiskohustus ei ole

asjakohane. Eelnõu § 51 lg 3 sätestab, et audiitorettevõtja võib määrata

kuni viieks aastaks, kuid mis ajast hakkab vastav tähtaeg kulgema ei ole

üheselt mõistetav. Juba toimivatel ettevõtetel on audiitorettevõtted

nimetatud, mistõttu jääb ebaselgeks, millisest hetkest viieaastast tähtaega

arvutatakse.

Vastatud/

osaliselt

arvestatud

Taolised nõuded sisekontrollile, sh

siseauditile on finantssektoris

tavapärased ja ka äärmiselt olulised

(vt muuhulgas ka FI kommentaare

selle kohta).

Siiski on eelnõus tehtud siin olulisi

muudatusi (leevendusi): a) esiteks

on välja võetud nõue, et ühe

audiitori saab määrata üksnes 5

aastaks; b) audiitor ei pea läbi viima

nn eritööd rahaliste vahendite

hoidmise kohta.

15 KIKS eelnõu § 43 lg 5 sätestab keelu krediidisaajate rahaliste vahendite

vastuvõtmise krediidihaldusteenuse osutajal. Küsimus tekib antud juhul

piiriülese teenuse kasutamise puhul. Kuivõrd paljud krediidisaajad

põgenevad oma kohustuste eest välisriiki, lootes, et sellisel juhul ei ole

tarvis võlgnevust tasuda, siis praktikas kasutavad ettevõtted piiriüleselt

kohustuste sissenõudmise korraldamisel välisriigis asuvaid partnereid, kes

teostavad välisriigis krediidisaajalt kohustuste sissenõudmise menetlust.

Küll aga rahalised vahendid kannab krediidisaaja algselt teenuse osutajale

ning hiljem tehakse ülekanne nõude omanikule. Samuti, kuidas hakatakse

kindlaks tegema, kas välisriigi teenuse osutaja on krediidiinkasso või mitte.

Osaliselt

arvestatud

Eelnõu § 43 lg 5 tugineb direktiivi

artiklile 12(5), mis on imperatiivne.

Küll on eelnõusse lisatud nüüd

paindlikust, mis puudutab mitte-

pankade poolt väljastatud

viivislaenude haldamist ja sealt

tulenevate maksete laekumist.

16 KIKS eelnõu § 47 lg 5 sätestab nõude, et kui krediidisaaja teeb

krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks

tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal

kinnituse makse tasumise kohta. Praktikas ei ole mõistlik taolist kohustust

rakendada, selle eesmärk ei ole ka arusaadav võttes arvesse kui kaootiliselt

krediidisaajad oma makseid teevad, mistõttu igakordselt kinnitus saata ei

ole otstarbekas ja on ebamõistlikult koormav. Kinnituse edastamine

toimub täna ja võiks ka edaspidi toimuda üksnes vastavasisulise

krediidisaaja taotluse korral.

Selgitatud Antud säte tugineb direktiiv artiklil

6(2) punktil d.

Lisaks leiame, et see on

krediidisaajate/võlgnike jaoks

oluline, et neil oleks

veendumus/kindlus, et makse

tasumisega kaasneb ka võla

vähenemine. Vastavat sõnastust on

osaliselt täiendatud.

17 KIKS eelnõu § 49 lg 2 p 1 sätestab krediidisaajatelt vastu võetud vahendite

aruande esitamise kohustuse. Arusaamatuks jääb, mida antud punktiga

silmas peetakse ning mida peaks täpsemalt siinjuures raporteerima.

Selgitatud Silmas peetakse konkreetselt seda,

et FI omaks infot, et millised kui

suures ulatuses tegelevad

krediidiinkassod ise

krediidisaajate/võlgnike vahendite

haldamisega. Aga antud punkt on

vastavast §-st välja võetud kuna see

pannakse paika täpsemalt RM

määrusega, et mis infot tuleb FI-le

esitama hakata (vt vastavat FI

märkust).

18 KIKS eelnõu § 79 annab õiguse Finantsinspektsioonile osaleda

inkassoettevõtte juhtimises. Oleme seisukohal, et finantsturgu

reguleerivad õigusaktid ja regulatiivne raamistik annab juba täna piisavad

hoovad Finantsinspektsioonile järelevalvet teostada, sh on oluliselt

muudetud rahaliste mõjutusvahendite suurust, mis peaks motiveerima

ettevõtteid täitma järelevalveorgani suuniseid ja ettekirjutusi. Eelnõuga

sätestatud kujul täiendava võimaluse loomine kehtiva äriõiguse

raamistikus tekitab küsimuse, kes vastutab ettevõtte juhtimise eest kui

juhtimisse võib sekkuda piiramatult kolmas isik, isegi kui kolmas isik on

järelevalveasutus

Selgitatud Sellised õigused on FI-le antud kõigi

finantsjärelevalve subjektide puhul

(sh ka krediidiandjate puhul – vt

KAVS §-d 92 ja 93). Leiame, et

sellise õiguse andmine on efektiivse

järelevalve läbiviimise seisukohalt

vajalik. Teisalt, praktikas kasutab FI

seda õigust harva, tal peaks olema

selle volituse kasutamiseks selge

põhjus. Selle volituse kasutamine

peab olema antud olukorras

proportsionaalne.

19 9. KIKS rakendussätete jõustumine

Eelnõu rakendussätetega on tehtud hulgaliselt muudatusi kehtivates

seadustes, mis eeldavad seda, et ka krediidiandjad- ja vahendajad ning

krediidiasutused peavad muudatusi tegema oma sisemistes

tegevusprotsessides sh teostama IT tehnilisi arendusi, mis võtab aega.

Selgitame, et kõikidel krediidiandjatel ei ole krediidi väljastamine

põhitegevuseks vaid kõrvaltegevuseks kauba müügi toetamisel, aga ka

juhul, kui krediidi väljastamine on krediidiandja või krediidiasutuse

põhitegevuseks, siis sedavõrd mahukad muudatused eeldavad senise

võlahaldamise protsessi olulist ümberkorraldust ja vastavate IT-arenduste

tegemist. Arendused võtavad aega ja hetkel ei ole võimalik isegi hinnata

lõplikku arenduste mahtu kuna eelnõu on alles arutamisel, kuid jõustada

soovitakse juba 30. detsembril käesoleval aastal. Seetõttu palume

kaaluda täiendava tähtaja andmist KAVS-ist, KAS-ist ja VÕS-ist

tulenevate nõuete rakendamiseks ja jõustada sätted, mis nõuavad

krediidi väljastajatelt töö ümberkorraldamist, sätestavad täiendavaid

aruandluskohustusi või IT arendusi vähemalt 12 kuud hiljem, et

jõutaks vajalikud IT arendused planeerida ning valmis saada.

Osaliselt

arvestatud

Teatud uute kohustuste puhul on

rakendamise tähtaega edasi lükatud

(siiski ei saa rakendustähtaega edasi

lükata nende kohustuste osas, mis

tulenevad direktiivist).

20 Kokkuvõte

Nagu ka eelnõu seletuskirjas on toodud, siis põhineb KIKS eelnõu suures

ulatuses direktiivil (EL) 2021/2167, kuid on otsustatud minna direktiivist

kaugemale ja eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale

pankade ka muud krediidiandjad. Seega mõjutab eelnõu väga suurt osa

finantsturu osalisi.

FinanceEstonia hinnangul KIKS eelnõuga EU direktiivi rakendamise nime

all asutud reguleerima oluliselt laiemat valdkonda, kuid selle tegevuse

aluseks olevad majanduslike mõjude uuringud on jäänud tegemata,

mistõttu muudatuste majanduslik mõju on teadmata. Kuigi seletuskirjas

tõdetakse, et väljatöötamiskavatsuse puudumise korvab osaliselt ulatuslik

Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse poolt läbiviidud krediidituru

uuring, mis valmis 2021. a lõpus, siis FinanceEstonia krediidiandjate

töörühm osales selle uuringu tutvustamisel ning pööras tähelepanu juba siis

uuringu kitsaskohtadele, mistõttu ei ole uuring sobilik alus

kaugeleulatuvate tagajärgedega muudatuste planeerimisel. Eeltoodust

hoolimata on uuringu tulemused võetud aluseks turu reguleerimisel.

Selgitatud Eelnõu seletuskiri toob tegelikult

välja põhjused, miks on otsustatud

direktiivist kaugemale minna.

Seletuskirja on selles osas ka

mõnevõrra täiendatud.

Lisaks on tehtud uues eelnõu

versioonis mitmeid leevendusi

krediidiinkassodele võrreldes

varasema versiooniga.

Eesti Pangaliit

1 Üldiselt on tervitatav, et inkassoteenuste osutajatele kohaldatakse

tulevikus samuti riiklikku järelevalvet, samas leidub eelnõus mitmeid

krediidiasutusi puudutavaid teemasid, millele soovime tähelepanu juhtida.

Teadmiseks

võetud

2 KIKS § 3 Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja -

seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse eesmärk reguleerida

inkassofirmade ja nendega seotud isikute (nn võlgade ülesostmise

finantseerijate) tegevust. Antud paragrahvi järgi on krediidihaldustegevus

krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste

sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt

või krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete

või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine

vastavalt krediidiostja antud juhistele. Kuivõrd krediidilepingute

haldamine hõlmab igal juhul ka eelnevaid tegevusi siis sõnastus lubab

tõlgendust, et seadus võib laieneda ka erinevalt eelnõu seletuskirjas

toodust, igasugusele viivises oleva krediidi müügile, sealhulgas viivises

olevate ärilaenu müügile. Viitame, et krediidi müügi ja ostuga tegelevad

ka muud ühingud peale inkassoteenuste osutajate. Näiteks

investeerimisühingud, fondid või krediidiasutustega samasse gruppi

kuuluvad ühingud, eesmärgita osutada inkassoteenust. Tegemist on

tavapärase äritegevusega, millele seadus seaks teatud piirangud.

Sealhulgas piirab uus seaduse võlgade ümberkujundamist sama tehingu

raames, kus on algselt erinevad võlausaldajad, seades sama lepingu raames

krediidi omandajele toimiku nõude ning teavituskohustused. Seega palume

kaaluda ärikrediidi eemaldamist kohaldamisalast või täpsustada, et

ärilaenude võõrandamisel muule ühingule kui inkassoteenuse osutajale,

seadus ei kohaldu. Krediidi võõrandaja ei ole reeglina teadlik, mis

võõrandatud ärikrediidist edasi saab.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Vastavalt eelnõu § 2 lõikele 2 ei

kohaldata seadust fondivalitsejatele.

Teiseks seadust ei kohaldata juhul

kui tegemist on krediidilepingutega,

kuid mis ei ole veel viivises, kuid

mida nö müüakse edasi.

Kui tegemist on panga poolt

väljastatud ärilaenuga, mis nö satub

viivisesse ja mis müüakse edasi, siis

direktiivi kohaselt tuleb kõiki

vastavaid nõudeid ka kohaldada.

Lisaks märgime, et eelnõu § 3

ülesehitust on muudetud selgemaks

ja arusaadavamaks.

3 KIKS § 44 Krediiditoimiku pidamine – krediiditoimiku pidamise

kohtustus on eelnõus küll pandud krediidiinkassole (või -ostjale), kuid

üldjuhul on laenu väljastamisega seotud krediiditoimiku osad (analüüs,

krediidimemo, krediidiotsused) koostatud krediidi väljastanud

krediidiasutuse poolt. Viidatud dokumendid sisaldavad reeglina nii

isikuandmeid, panga- kui ka ärisaladust, mida krediidiasutused ei saagi

nõude loovutamisel krediidiinkassole üle anda. Pankade kogemuse

kohaselt praktikas hetkel viidatud krediiditoimiku elemente nõude

loovutamisel krediidiinkassole üle ei anta. Leiame, et vajalik on

seaduseelnõu koostajate selgitus ja vajadusel teha täpsustus seadusesse,

teeme ettepaneku, et krediiditoimiku pidamise kohustus tekib

krediidiinkassol hetkest kui nõue talle loovutatakse ja nö ajaloolisi

andmeid (algset krediiditoimikut) loovutamisel üle ei anta ja

krediidiinkasso krediiditoimik nimetatud andmeid ka ei pea sisaldama.

Osaliselt

arvestatud

Eelnõu § 44 lõiget 1 on vastavalt

täpsustatud.

4 KIKS § 59 lg 1 p 8 ja KIKS § 59 lg 2 ja KIKS § 59 lg 9– Kuna pankade

praktika kohaselt nõuete loovutamisel inkassodele kõiki krediiditoimiku ja

nõude aluseks esitatavaid dokumente üle ei anta, oleks vaja täpsustada, kas

lg 2 võimaldab esindaja määramist osaliselt, kus kogu suhtlus võlgnikuga

käib läbi krediidiinkasso, kuid nõude aluseks olevate dokumentide

saamisel on krediidiinkasso esindaja krediidiasutus ise. Teiseks tuleks

täpsustada, mida mõeldakse punktis 8 nõude aluseks olevate dokumentide

all, kas üksnes krediidilepingut või ka info tehtud tagasimaksete ja

arvutatud intresside ja viiviste kohta, mis iseenesest defineerivad ju nõude

suuruse. Kolmandaks viitame, et kuna seaduse eelnõu kohaldamisalasse

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

KIKS § 59 lõike 1 punkte 8 ja 9 on

muudetud, samuti lõiget 2.

Antud sätete tausta avab eraldi

direktiivi põhjenduspunkt nr 40, mis

ütleb, et ka nn ostetud nõuete puhul

tuleb tagada „krediidivõtjate õiguste

jätkuv tulenemine algsest

krediidilepingust“ ja ka tarbija

õigus esitada vastuväiteid nagu

kuuluvad ka ärilaenud siis need ei pruugi alluda Eesti õigusele ja Eesti

krediidiasutuste praktika on väljastada laene ka teiste õiguste alusel.

võimaldati neid esialgse

krediidiandja suhtes (VÕS § 412).

Praegu ongi üks olulisemaid

probleeme see, et tarbijad ei suuda

oma väiteid millegagi tõendada –

eriti juhul, kui tarbijakrediiti on

näiteks võetud uut tüüpi

sidevahendite abil (nutitelefon jms).

5 KAVS § 48 lg 5 p 71 – arvestades tänapäevast muutunud infovahetuse

liike, siis palume „kirjavahetus“ asendada „teabevahetus“.

Arvestatud

6 KAVS § 49 lg 51 – kuivõrd muudatus puudutab sise-eeskirju, tundub

loogilisem täiendada KAVS § 44 planeeritud täiendustega. Täiendavalt

sooviksid krediidiasutused pikemat tähtaega muudatuse jõustumiseks.

Arvestatud

7 KAVS § 571 – ettepanek tarbijakrediidist tulenevate võlanõuete

krediidiostjatele loovutamisest Finantsinspektsiooni teavitamise kohustus

sätestada poolaasta aruannete esitamise teel.

Arvestatud

8 KAS § 88 lõiget 5 täiendatakse lõikega 71 – Statistikaametil on õigus saada

infot, mis sisaldab pangasaladust. Kõikide selliste muudatustega kaasneb

üldjuhul krediidiasutustele suur ja kulukas IT-arendus, palume täpsustada,

milliseid andmeid on täpsemalt mõeldud ja IT-tehniliste arenduste tarbeks

vajame selle sätte jõustumiseks täiendavat aega +12 kuud

Arvestatud Sätte sõnastust on muudetud ja

seletuskirja on olulises osas

täiendatud. Lisaks on antud ka

pikem rakenduslik tähtaeg.

9 VÕS § 4042 – hetkel esitavad krediidiandjad tarbijalepingu muutmise

juurde teabelehe, kus on osaliselt leitav eelnõu sättes viidatud info. Tarbija

„üle külvamine“ erineva infoga erinevates vormides tekitab tarbijas pigem

segadust ja arusaamatust. Samuti tuleks täpsustada, kas vastav kohustus

kehtib ka juhul, kui lepingutingimuste muutmine toimub tarbija algatusel

või kohtuvälise ümberkujundamise raames. Teeme ettepaneku, et

krediidiandja kohustus on esitada tarbijale üldistatud kokkuvõtte

muudatustest. Lisaks kaasneb selle muudatuse elluviimisel taas IT-

tehnilised probleemid, sest automaatse protsessi jaoks on krediidiandjatel

vaja pikemat ettevalmistusaega (seaduse jõustumisest +12 kuud). Selguse

huvides oleks tungivalt soovituslik seaduses täpsustada, et antud säte ei

kohaldu olukorras, mil krediidiasutus muudab krediidilepingu

üldtingimusi VÕS § 43 toodut tüüptingimuste muutmise erisuse alusel

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

Sätte sõnastust täpsustatud.

Tarbijakrediidi standardinfo leht ei

kajasta nii täpselt lepingu

muutmisega seotud teavet, seepärast

ei ole võimalik jätta antud

muudatust tegemata (antud säte

põhineb ka otseselt direktiivil).

Teisalt tunnistatakse nüüd kehtetuks

VÕS § 403 lg 21 (Käesolevas jaos

sätestatut kohaldatakse ka varem

sõlmitud tarbijakrediidilepingu

muutmise kokkuleppele, millega

kaasneb maksetähtaja tasuline

edasilükkamine või täiendavate

tasude maksmine.).

10 VÕS 408, 412, 415 – nimetatud muudatused eelnõus kahjustavad

krediidiandjaid, meie hinnangul on eelnõuga ette nähtud muudatused

ebaproportsionaalselt krediidiandjate huve kahjustavad. Vähendatud viivis

ei motiveeri võlgnikku kohustust täitma, ja eelnõu §-s 415 lg 1 välja toodud

alternatiivi ei tohiks kohaldada. Teeme ettepaneku säilitada krediidiandja

õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist ja senine intressimäär.

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

§ 408 muutmine on eelnõust välja

jäetud ja §-i 415 on muudetud nii, et

viivisemäär ei saa olla suurem kui

algne tarbijakrediidilepingu

intressimäär.

§ 412 täpsustus on siiski vajalik, et

tarbija saaks üheselt aru, millised

õigused on tal mh krediidi järelturul

suheldes krediidiinkassoga või ka nt

krediidiostja esindajaga.

Võlausaldaja, sh krediidiostja ei

pruugi ise tegeleda viivislaenu

sissenõudmisega vaid võib selle

tegevuse, s.o. krediidihaldamise

lepingu alusel tellida

krediidiinkassolt. Kuna § 412

muudatused põhinevad direktiivid,

ei ole ka sellest tulenevalt neid

võimalik välja jätta.

11 VÕS § 416. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud

1) VÕS § 416 lg 2 täiendamine sõnadega „enne võla sundtäitmiseks

toimingute alustamist“ mõte on ebaselge, sest lg 2 viitab lg-le 1, mis

sätestab lepingu ülesütlemise reeglid ja kuna üldjuhul enne lepingu

ülesütlemist ei saa alustada sundtäitmiseks vajalike toimingutega, ei

ole aru saada, mida täiendusega tahetakse öelda/muuta. Hetkel kehtiv

lg 2 sõnastus on piisav ja arusaadav ning selle täiendamiseks eelnõus

toodud kujul puudub vajadus. Selline muudatus tekitab vaid segadust.

2) Teeme ettepaneku mitte lisada VÕS § 416 lg 2 lõppu

ümberkujundamise/refinantseerimise osa, sest eelnõu ja seletuskirja

kohaselt ei ole tegemist kohustusega, vaid võimalusega, mis selgub ka

sätte sõnastusest („sealhulgas asjakohasel juhul“). Seetõttu on see

ebavajalik, sest läbirääkimiste korral on pooltel nagunii kõik

võimalused kokkuleppe saavutamiseks, s.h võla ümberkujundamiseks

või refinantseerimiseks. Sellest tulenevalt on tegemist ebavajaliku

täiendusega, mis võib tekitada vaid vaidlusi selle üle, kas

ümberkujundamise või refinantseerimise ettepanek oleks tulnud teha

või mitte, sest sätte sõnastuses on märgitud „sealhulgas asjakohasel

juhul..“ (millal see on asjakohane ja millal mitte, on lahtine) ja see

omakorda tekitab põhjendamatuid vaidluseid lepingu ülesütlemise

kehtivuse osas.

3) Vajalik oleks veel ka kindlasti täpsustada, millistele kriteeriumitele

tuginedes saab pidada „tõenäoliseks“, et tarbija suudab oma kohustusi

täita. Vastavad suunised peaksid olema ühetaoliselt kohaldatavad

kõikidele krediidiandjatele ning koos seaduse kehtima hakkamisega.

Lisaks on seletuskirjas toodud, et tuleb silmas pidada, et

ümberkujundamise meetme pakkumine ei tekita krediidiandjale

täiendavat kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Jääb

ebaselgeks, kuidas see suhestub EBA viivisnõuete makseraskuste

tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise kohta käivate suuniste

punktiga 140, mille kohaselt peaksid krediidiasutused enne

makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete rakendamist

hindama laenuvõtja tagasimaksevõimet.

Osaliselt

arvestatud

VÕS § 416 lg 2 muudatus on

eelnõust välja jäetud ja §-i 4161 on

vastavalt ettepanekule suures osas

muudetud.

Vt ka FinanceEstonia samalaadse

märkuse osas eespoolt esitatud

selgitusi § 4161 muutmise kohta.

12 VÕS 4161 - Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine

Lg 2 p 4 sätestab ühe võla ümberkujundamise abinõuna: võlast osaliselt

loobumiseks JA erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade

summeerimiseks. Kuna sisult on tegemist 2 erineva abinõuga, mida saab

rakendada ka eraldi, siis peaks „ja“ asemel kasutama „või“, alternatiivselt

võib lg 2 loetellu lisada nimetatud abinõud eraldi punktidena.

Lg 3 kohustab võla ümberkujundamise kokkuleppes ära nimetama esialgse

krediidisumma jm tasude arvestuse. Viidatud säte on meie hinnangul

ebavajalik ja teatud juhtudel muudab kokkuleppe raskesti jälgitavaks ja

võib tekitada laenusaajas segadust. Praktikas võime tuua näite, kus

kokkuleppes tuleks üles loetleda esialgsete laenusummadega 10 erinevat

kohustust. Teeme ettepaneku, et kokkuleppes peab sisalduma info

ümberkujundatavate kohustuste kohta üldistatul ja koondatud kujul. Tekib

ka küsimus, kas peetakse silmas vaid ümberkujundatavast krediidist

tulenevat kohustust või laenusaaja kõiki (mh krediidandja-väliseid)

finantskohustusi tervikuna.

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

Üldiselt – direktiivi mõtte kohaselt

ei tohiks krediidisaajate õigused olla

viivises olevate võlgade

menetlemisel vähemkaitstud kui

krediidi andmisel. Kuna kehtivas

õiguses ei ole tegelikult tarbijate

huvid kohtumenetluses selgelt

reguleeritud, siis leiame, et sellise

materiaalõigusliku normi lisamine

on hädavajalik. Vt lisaks ka kohtude

arvamusi, kes antud sätte lisamist

pooldavad.

§ 4161 lõike 3 sõnastust on osaliselt

ka muudetud (varasem lg 2).

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

1 Eelnõu eesmärk on lahendada probleeme seoses krediidiinkassode

tegevusega, mis praktikas ei ole alati olnud võlgnike suhtes õiguspärane.

Ehkki kindlasti aitavad ka Eelnõus välja pakutud meetmed selle eesmärgi

saavutamisele kaasa, ei ole meie jaoks arusaadav, miks arvavad Eelnõu

koostajad, et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada leebemate ning meie

hinnangul proportsionaalsemate meetmete abil.

Eelnõus on ette nähtud mitmeid meetmeid, näiteks minimaalse osakapitali

nõue summas 50 000 eurot ja miljonitesse eurodesse ulatuvad trahvid

Eelnõust tulenevate nõuete rikkumiste eest, kuid Eelnõu seletuskirjas ei ole

põhjendatud, miks on valitud eesmärkide saavutamiseks nii ulatuslikud

meetmed ning miks ei sobi eesmärgi saavutamiseks leebemad meetmed.

Palume kaaluda Eelnõus erinevate meetmete puhul leebemate meetmete

kohaldamise võimalikkust. Kui Eelnõu koostajate hinnangul ei ole

leebemate meetmetega võimalik Eelnõu eesmärke saavutada, tuleks seda

Eelnõu seletuskirjas põhjendada.

Selgitatud 2023. a. 11. septembril toimus

Rahandusministeeriumis kohtumine

inkassofirmade esindajatega, et

arutada eelnõuga seotud küsimusi.

Sellel kohtumisel inkassofirmade

esindajad eelnõust tulenevaid

kohustusi ja nõudeid nii

dramaatiliselt ei serveerinud.

Valdavalt oli meelsus, et enamik

nõuded on mõistlikud ja ei ole nö

ülejõu käivad.

Siiski leiti kohtumisel mitmeid

kohti, kus nõuete intensiivust annab

vähendada ja seda on ka uues eelnõu

versioonis ka tehtud – nt

kapitalinõude alandamine 50 000

euro pealt 25 000 euro peale,

tegevusloa osas on nõudeid äriplaani

puhul vähendatud, samuti nn

suuromanike kontrolli nõudeid jm.

Väärteomenetluses ettenähtud

trahvimäärad – märgime, et

võrreldes muu finantssektoriga on

ülemmäärad siiski madalama – kui

krediidiinkassode puhul on

maksimaalne trahvimäär füüsiliste

isikute puhul 3 mln eurot, siis muude

subjektide (krediidiasutuste jt) puhul

võib selle olla kuni 5 mln eurot

(alates 2023. a. 1. novembrist).

Lisaks nagu on ka seletuskirjas

selgitatud on trahvimääradel

preventatiivne ja heidutav mõju –

praegused määrad (kuni 400 000

eurot) ei pruugi tagada subjektide

õiguskuulekat käitumist (arvestades,

et võrreldes tavaettevõtjatega on

finantssektoris nähtud ette

kõrgendatud nõuded).

2 Eelnõu § 3 lõike 7 kohaselt võib krediidiinkasso tarbijast krediidisaajaga

sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul,

kui see muudab krediidisaaja olukorra soodsamaks ja selle tulemusel

suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita.

Kaubanduskoja hinnangul ei aita see punkt kaasa võlgniku motiveerimisele

võlgnevust tasuda ning samuti kahjustab see punkt ebaproportsionaalselt

krediidiinkassode huve. Sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku

jätta Eelnõu § 3 punkt 7 Eelnõust välja.

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

Sätte sõnastust on inkassofirmadega

kohtumise tulemusel osaliselt

muudetud.

Kokkuvõttes – krediidiinkasso ei saa

tegeleda samal kujul tarbijakrediidi

väljastamisega nagu

pangad/krediidiandjad, vastasel

juhul tekib selge õiguslik arbitraaž

(krediidiinkassodele seatud nõuded

on madalamad kui

krediidiandjatele).

3 Eelnõu § 36 kohaselt peab krediidiinkasso nõukogusse kuuluma vähemalt

kolm ja juhatusse vähemalt kaks liiget.

Arvestatud Eelnõu uue versiooni kohaselt ei ole

nõukogu enam tingimata vajalik.

Kaubanduskoja liikmed on toonud välja, et Eestis tegutseb mitmeid

väikeseid krediidiinkassosid, mille juhtimises ei osale nii palju inimesi

ning seetõttu nad kas peavad inimesi juurde värbama või oma tegevuse

krediidiinkassona lõpetama. Kaubanduskoja jaoks ei ole arusaadav, millist

eesmärki krediidiinkasso nõukogu ja juhatuse liikmete arvule seatud

miinimumnõuded endas kannavad. Ka Eelnõu seletuskiri ei anna selle

kohta selgitusi.

Seetõttu teeb Kaubanduskoda ettepaneku jätta Eelnõu § 36 Eelnõust välja.

4

Eelnõu § 44 kohaselt peab krediidiinkasso krediidilepingu haldamise

eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta

krediiditoimikut. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks

krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut

tuleb pidada iga isiku kohta eraldi.

Kaubanduskojale teadaolevalt võib siinkohal tekkida probleem seoses

dokumentidega, mille koostab krediidiandja. Praktikas ei anna

krediidiandjad selliseid dokumente üle ei krediidiinkassodele ega

krediidiostjatele, mistõttu neil poleks võimalik krediidiandja poolt

koostatud dokumentide osas krediiditoimikut pidada.

Osaliselt

arvestatud

Sätte sõnastust muudetud vähem

kohustuslikumaks.

5 Eelnõu § 45 lõige 2 reguleerib seda, kui kaua peavad krediidiinkassod

säilitama krediidiostjatega sõlmitud krediidihalduslepinguid.

Kaubanduskoja hinnangul on tegemist liigse sekkumisega ettevõtjate

vahelistesse suhetesse. Meie jaoks ei ole arusaadav, miks on sellist

küsimust vaja reguleerida seaduse tasandil.

Sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku jätta Eelnõu § 45 lõige

2 Eelnõust välja.

Mitte-

arvestatud/

selgitatud

Vastav säte põhineb direktiivi

artiklil 11(4). Andmete säilitamise

kohustus on sätestatud avalikes

huvides, eesmärgiga tagada teabe

kättesaadavus FI-le.

Ja on asjakohane, et vastavad

säilitamise nõuded kohalduvad

samamoodi nii krediidiasutuste

poolt väljastatud laenudele kui ka

mitte-pankade poolt väljastatud

tarbimiskrediidile.

6 Eelnõu § 74 lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil järelevalve

teostamiseks õigus teha krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja,

kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või tegevuskohas

kohapealset kontrolli. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt annab

Finantsinspektsioon kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse ning teeb

selle kontrollitavale asutusele teatavaks hiljemalt kolm tööpäeva enne

kontrolli toimumist.

Kaubanduskoja hinnangul on kolme tööpäeva pikkune etteteatamistähtaeg

mõnedel juhtudel ebamõistlikult lühike. Näiteks väiksemate ettevõtete

puhul võib juhtuda, et Finantsinspektsioon soovib tulla kontrolli teostama

ajal, mil kontrolli läbiviimise mõttes olulised töötajad viibivad kõik

puhkusel, on haiguslehel, viibivad välislähetuses või ei saa muul põhjusel

Finantsinspektsiooni kontrolli teostamisel abistada. Seetõttu teeb

Kaubanduskoda ettepaneku sätestada kohapealse kontrolli teostamisest

etteteatamise tähtajana pikem tähtaeg, kui seda on kolm tööpäeva.

Mitte-

arvestatud/

Selgitatud

3 tööpäeva on nö minimaalne

tähtaeg ja FI võib anda vastava

korralduse ka varem, samas võib

kohapealset kontrolli teha üldse ka

ilma vastava eelneva teatamiseta,

kui see on vajalik tulenevalt

konkreetsest olukorrast.

Muudes seadustes – näit. KAVS § 87

lg 3, MERAS § 97 lg 3 on samuti

tähtaeg 3 päeva. Seega ei ole

mõjuvat põhjust kohelda turuosalisi

antud küsimuses erinevalt.

7 Eelnõu 13. peatükis nähakse ette trahvid erinevate Eelnõust tulenevate

nõuete rikkumise eest. Nimetatud trahvid, mis määratakse juriidilistele

isikutele, jäävad vahemikku 1-3 miljonit eurot.

Kaubanduskoda juhib tähelepanu, et nimetatud trahvisummad on teiste

sarnase raskusastmega rikkumiste toimepanemise eest määratavate

Selgitatud Krediidiasutuste, kindlustusandjate

jt finantsjärelevalve subjektide

puhul tõusevad vastavad

trahvimäärad alates 2023. a. 1.

novembrist 5 miljoni euroni

(https://www.riigiteataja.ee/akt/117

trahvidega võrreldes väga kõrged. Näiteks näeb Eelnõu § 86 ette

Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmise eest juriidilisele isikule kuni

1 miljoni euro suuruse trahvi. Samas krediidiasutuse seaduse § 134.8

kohaselt on krediidiasutustele teabe esitamata jätmise eest ette nähtava

trahvi summa kuni 32 000 eurot ehk enam kui 30 korda väiksem. Ka kõik

muud krediidiasutuse seaduses ette nähtud trahvid juriidilistele isikutele

jäävad vahemikku 32 000 kuni 400 000 eurot.

Kaubanduskoja jaoks ei ole sedavõrd kõrgete trahvimäärade sätestamine

Eelnõus arusaadav. Seetõttu teeb Kaubanduskoda ettepaneku kaaluda

Eelnõus toodud trahvisummade vähendamist.

032023002). Ehk

krediidiinkassodele ettenähtud

maksimaalne trahvimäär jääb sellest

selgelt madalamale tasemel.

8 Eelnõu § 98 punkti 2 kohaselt muudetakse krediidiasutuste seaduse § 88

lõiget 5 punktiga 71 selliselt, et Statistikaamet saab õiguse saada

krediidiasutustelt teavet, mis sisaldab pangasaladust. Säte kohaldub Eelnõu

kohaselt Eelnõuga samal ajal ehk üleminekuperioodi ei ole ette nähtud.

Sellise teabe edastamine Statistikaametile nõuab krediidiasutuste sõnul

infotehnoloogilisi arendusi, mille valmimiseks kulub palju aega. Sellest

tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku lisada Eelnõu lõppsätete hulka

säte, mille kohaselt hakkab Eelnõu § 98 punkt 2 kohalduma mitte varem

kui 12 kuud peale Eelnõu jõustumist.

Arvestatud Vt eespool esitatud selgitusi.

9 Eelnõu § 100 kohaselt muudetakse võlaõigusseadust. Muuhulgas ei tohi

krediidiandjad muudatuste kohaselt nõuda tarbijalt suuremat viivist kui on

ette nähtud võlaõigusseaduse paragrahvis 94, millele lisandub viis

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär.

Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel

eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.

Kaubanduskoda toetab seda sõnastust ning ei toeta Eelnõus välja toodud

alternatiivi, mille kohaselt loetakse lepinguga sätestatud seaduses

sätestatust kõrgema intressimäära korral seaduses sätestatud intressimäära.

Eelnõus pakutud alternatiivvariant oleks krediidiandjate huve

ebaproportsionaalselt kahjustav.

Osaliselt

muudetud

Vt eespool olevaid põhjendusi antud

muudatuse kohta.

10 Eelnõu § 100 punkti 5 kohaselt muudetakse võlaõigusseaduse § 416 lõiget

2 ning see sõnastatakse järgnevalt: „Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt

koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega enne võla

sundtäitmiseks toimingute alustamist pakkuma võimalust

läbirääkimisteks, sealhulgas asjakohasel juhul kokkulepet kohtuväliselt

võla mõistliku ümberkujundamise või muul kujul refinantseerimise

võimaluse osas.“

Kaubanduskoda on seisukohal, et nimetatud lõikes on komale järgnev osa,

mis algab sõnadega „sealhulgas asjakohasel juhul“ ebavajalik, sest

Eelnõule ja selle seletuskirjale tuginedes on kokkuleppe sõlmimine

kohtuväliselt võla mõistliku ümberkujundamise või muu refinantseerimise

osas vabatahtlik, mitte kohustuslik, ning ka ilma seda välja toomata on

pooltel see võimalus jätkuvalt olemas. Selle eraldi rõhutamine käesolevas

lõikes võiks aga viia vaidlusteni selle osas, kas selline kokkulepe on pelgalt

võimalus või teatud tingimustel ka kohustus. Selliste vaidluste vältimiseks

teeb Kaubanduskoda ettepaneku sõnastada Eelnõu § 100 punkt 5

järgnevalt: „Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva

Arvestatud VÕS § 416 lg 2 sõnastuse muudatus

on eelnõust välja jäetud.

paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega enne võla sundtäitmiseks

toimingute alustamist pakkuma võimalust läbirääkimisteks“.

11 Eelnõu § 102 kohaselt jõustub Eelnõu 30. detsembril 2023. Eelnõu § 94

lõike 1 kohaselt peavad krediidiinkassod saama tegevuse jätkamiseks

hiljemalt 29. juuniks 2024 Finantsinspektsioonilt vastava tegevusloa.

Eelnõu § 10 lõike 1 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse tegevusloa

andmise kohta hiljemalt kuus kuud pärast taotluse saabumist.

Kaubanduskoda märgib, et praegune Eelnõu sõnastus jätab

krediidiinkassode jaoks väga lühikese ajavahemiku, mille jooksul nad

peavad Finantsinspektsioonilt tegevusluba taotlema. Kuivõrd 30.

detsembrist 29. juunini ongi umbes kuus kuud, tähendab see, et

krediidiinkassod peavad oma tegevuse katkestusteta jätkamiseks

tegevusluba taotlema juba Eelnõu jõustumise päeval. Kaubanduskoja

hinnangul ei ole see mõistlik ning sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda

ettepaneku sõnastada Eelnõu § 94 lõige 1 selliselt, et krediidiinkassod

peavad Finantsinspektsioonilt tegevusloa saama hiljemalt 12 kuu jooksul

alates Eelnõu jõustumisest.

Arvestatud Nendele inkassofirmadele, kes

tegelevad mitte-pankade väljastatud

viivises olevate krediidilepingute

haldamisega, nähakse ette rohkem

aega tegevusloa saamiseks ehk

tegevusluba tuleb saada hiljemalt

2024. a. 31. detsembriks.

12 Et hoida ära Eelnõuga kaasneda võivaid negatiivseid mõjusid, tuleks

Kaubanduskoja hinnangul viia läbi ka järelhindamine Eelnõu mõjude osas.

Praegu on küll Eelnõu seletuskirjas mainitud, et järelhindamine on kavas,

kuid selleks, et järelhindamise läbiviimine oleks kindel, tuleks

järelhindamise läbiviimine sätestada ka Eelnõus.

Selgitatud Leiame, et kindla tähtaja

sätestamine ei pruugi olla mõistlik

kuna hetkel on keeruline hinnata,

millal täpselt selline järelhindamine

võiks toimuda, aga igal juhul on see

Rahandusministeeriumil kavas.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

1 Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 2 lg 3 p 3, et lisaks esitatud loetelule

ei kohaldata seadust ka juhul, kui pankrotihaldur tegeleb seaduse § 3 lõikes

1 nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames. Peame silmas, et

pankrotistunud krediidiinkasso või -ostja pankrotihalduri ülesandeks on

pankrotiseaduse § 124 kohaselt pankrotivara valitsemine (sh juriidilisest

isikust võlgniku tegevuse juhtimine) ja pankrotiseaduse § 133 jj kohaselt

pankrotivara müük.

Arvestatud

2 Teeme ettepaneku täiendada eelnõu tegevusloa lõppemise ja tegevusloa

kehtetuks tunnistamise tagajärgedega, mis reguleerivad sundtäitmisel

olevate nõuete täitemenetlusi. Eelnõu § 12 lg 2 kohaselt ei või

krediidiinkasso tegevusloa kehtivuse lõppemisel enam vastu võtta

krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid selgitamist vajab, kellele

kohtutäitur peab nõude sellisel juhul täitma. Täitemenetluse seadustiku §

50 lg 11 keelab kohtutäituril teha rahalise nõude sissenõudmise

õnnestumise korral täitemenetluse lõpetamise otsust enne, kui kohtutäitur

on sissenõutud summa sissenõudjale üle kandnud. Lisaks sätestab

täitemenetluse seadustiku § 43 lg 3, et ametialasel arvelduskontol hoitakse

alates laekumisest raha, mida sissenõudja ei ole vastu võtnud, viis aastat,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning viie aasta möödumisel

tagastatakse raha võlgnikule, tagastamise võimatuse korral kantakse raha

riigieelarvesse.. Leiame, et ilmselt ei ole asjakohane kohustada

kohtutäiturit hoidma viis aastat raha oma ametialasel pangakontol, kui

krediidiinkasso tegevusloa kehtivus on lõppenud. Nõude täitmine on

tegeliku sissenõudja ja täitemenetluse lõpetamise otsuse tegemisele

järgnev kandemuudatus täitemenetluse registris eelkõige võlgniku

huvides, mistõttu ei tohi seadusega tekitada täitemenetlusse täiendavat

viivitust ega arusaamatust. Samuti palume eelnõus täiendavalt sätestada,

mis saab krediidiinkasso tegevusloa kehtivuse lõppemisel muudest

Arvestatud § 12 lg 2 sõnastust muudetud (teine

lause on välja jäetud) ja sätet on

rohkem lahti selgitatud seletuskirjas.

sundtäitmisel olevatest nõuetest, mille on krediidiinkasso täitmisel

esitanud.

Harju Maakohus

1 Krediidilepingutest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende

ülesostmisega tegelevate inkassofirmade tegevuse reguleerimine ja

järelevalve on oluline teema, mis seni on tarbijate kaitsmisel jäänud

tähelepanuta. Seetõttu on tänuväärne, et eelnõuga minnakse direktiivist

2021/2167 kaugemale ja reguleeritakse tarbijalaene, mida väljastavad

peale pankade ka muud krediidiandjad.

Kõige tõhusamat tarbija kaitset pakub eelnõus märgitud VÕS § 415 lg 1

muutmine. Kohtu hinnangul tagaks tarbijate parema kaitse seaduses

sätestatud selge viivisemäär (eelnõu § 415 lg 1 alternatiiv) s.t et tarbijatelt

ei saaks ühelgi juhul nõuda kõrgemat viivist kui VÕS § 94 lg 1 + 5%

aastas. Viivisemäära kohtu otsustada jätmine ei tagaks tarbijale kohest

kaitset, sest seaduses sätestatud määrast kõrvalekaldumise võimaldamine

jätaks viivisemäära kohtupraktika kujundada ning selle ühtlustamine oleks

aeganõudev. Seetõttu toetame eelnõu § 415 lg 1 alternatiivi, millega

kehtestatakse kindel viivisemäära ülempiir tarbijate jaoks.

Teadmiseks

võetud/

vastatud

Tulenevalt laekunud tagasisidest on

VÕS § 415 lg 1 sõnastust muudetud.

2 Tarbijate kaitseks võiks seadusesse alles jääda VÕS § 416 lõikest 2 tulenev

krediidiandja lepingu ülesütlemise-eelne kohustus pakkuda läbirääkimiste

ja kokkuleppe sõlmimise võimalust. Eelnõu sõnastus sundtäitmise

toimingute alustamise eelse etapi kohta jätab mulje, justkui võiks seda teha

ka pärast täitedokumendi saamist (üldreeglina pärast kohtumenetlust).

Seega tekitab praegune eelnõu sõnastus ebaselgust, millal see võimalus

tarbijale ikkagi anda tuleb ja seda ei saa pidada mõistlikuks. Tekib

küsimus, kas lauseosa „enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist“

on vajalik, kui normis sisaldub viide § 416 lg 1 tähtajale (täiendav tähtaeg

kohustuse täitmiseks enne lepingu ülesütlemist).

Kehtiva VÕS § 416 lg 2 rikkumine ei too kaasa ülesütlemise tühisust

(RKTKo 03.06.2020, nr 2-17-7502), mis tähendab, et krediidiandjal on

kohustus pakkuda läbirääkimiste võimalust, kuid selle rikkumise korral ei

kaasne krediidiandja jaoks mingeid negatiivseid tagajärgi. VÕS § 416 lg 2

on tarbijat kaitsev säte, mille kaitse-eesmärk võiks olla

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tühisuse kaasatoomine (T. Tampuu

eriarvamus 2-17-7502 lahendile). Teeme ettepaneku lisada eelnõusse §

416 lg 2 rikkumisega kaasnev selge tagajärg s.o tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise tühisustagajärjetus.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Tulenevalt erinevate osapoolte poolt

laekunud tagasisidest on otsustatud

kehtiva VÕS § 416 lõiget 2 mitte

muuta. Nn võla ümberkujundamise

meetmete võimalik väljapakkumine

on nüüd eelnõus reguleeritud

eraldiseisvalt VÕS §-s 4161.

3 KIKS-i § 3 lg 2 sätestab krediidiinkassona tegutsemise õiguse vaid

osaühingu või aktsiaseltsina. Regulatsioonist võiks selgelt nähtuda,

milline on viidatud normi rikkumise tagajärg. Kas selleks võiks olla

tegevusloa mittesaamine.

Selgitatud Sarnane regulatsioon on ka muudes

finantssektori seadusest – paljudel

juhtudel saabki finantsteenuste

osutaja tegutseda üksnes AS-na (nt

krediidiasutus, kindlustusandja,

investeerimisühing, fondivalitseja).

Antud juhul on lisaks AS-le

võimalik tegutseda ka OÜ-na. Ehk

kui isik soovib tegutseda muu

äriühingu vormis, siis keeldub FI

talle tegevusluba andmast (ja

vastaval tegevusalal ilma

tegevusloata tegutsemine on KaRSi

kohaselt karistatav).

4 KIKS-i § 4 lg 7 toob ja defineerib uue mõiste „viivises krediidileping“.

Sellist mõistet võlaõigusseadusest ei tulene. Õigeks ei saa lugeda käsitlust,

mille järgi loetakse leping sissenõutavaks muutunuks (viitega VÕS § 82

lg-le 7). Sissenõutav saab olla nõue, mitte leping.

Arvestatud Muudetud § 4 lg 7 sõnastust

Seletuskirja täiendatud.

5 Vastavalt KIKS-i § 12 lõikele 2 ei tohi tegevusloa lõppemisel

krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta. Võiks olla selgelt välja

toodud, kas tegemist on üksnes järelevalvet puudutava regulatsiooniga või

kas ja milline on sätte mõju VÕSi lepingu täitmise üldregulatsioonile.

Arvestatud § 12 lg 2 sõnastust muudetud ja sätet

täiendavalt selgitatud seletuskirjas.

6 Rakendussättest võiks selgelt tuleneda, kas uus regulatsioon kohaldub ka

varasematele laenudele, mille tasumisega ollakse viivituses, aga mida ei

ole enne uue regulatsiooni jõustumist loovutatud.

Arvestatud Vastav lõige on lisatud §-i 94.

Tartu Maakohus

1 Tartu Maakohtu seisukoha koostamiseks paluti kohtunikel, kohtujuristidel

ja konsultantidel esitada oma kirjalik arvamus. Eelnõu kohta laekus

arvamus ühelt kohtunikult. Kohtunik esitas enda tähelepanekud seoses

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS), krediidiasutuste seaduse

(KAS) ning võlaõigusseaduse (VÕS) muudatustega järgmiselt:

Kohtunik tunnustas KAVS § 44 lg 3 p-i 4.1 lisamist ehk täiendamist

sellega, mis peab sisalduma krediidiandja sise-eeskirjades selle kohta, mis

neil tuleb teha enne sundtäitmise menetluse algatamist. Küll aga märkis

kohtunik, et meil mõeldakse sundtäitmise menetluste all täitemenetlusi,

aga selline regulatsioon peab kohtuniku arvates silmas vastavate abinõude

rakendamist ka enne kohtu poole pöördumist (nt maksekäsu

kiirmenetlusse). Selline asjaolu, et võla ümberkujundamise võimalust tuleb

pakkuda juba enne kohtusse pöördumist, peab selgesõnaliselt olema kirjas

VÕS § 416 lg-s 2. VÕS § 416 lg 2 muudatus annab praegu sõnastuse „…

enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist“ ning see kanduks edasi ka

KAVS-i.

Osaliselt

arvestatud

VÕS § 4161 sõnastust on vastavalt

muudetud.

2 KAVS §-i 49 lisanduv uus lg 5.1 on hea täiendus, kuid kohtule peaksid iga

krediidiandja sise-eeskirjad siis ka kättesaadavad olema. Lisanduvas lõikes

on samuti väljend „sundtäitmise alustamise poliitika“, mis peaks kusagil

olema lahti kirjutatud või on see ühildatud VÕS-s kasutatud mõistega?

Kohtuniku arvates tuleks siin ikka silmas pidada kohtusse pöördumise

eelset tegevust, mitte sundtäitmist täitemenetluse seadustiku mõttes.

Arvestatud Sätte sõnastust muudetud (uus

asukoht § 44 lg 4). Seletuskirja on

täiendatud.

3 KAS § 89.4 lg 1 uus sõnastus, kohustusega anda teavet vastavalt

krediidiinkassode ja ostjate seadusele, tekitab mõlemas seadusesõnastuses

dubleerimise VÕS §-s 164 ja §-s 168 kirjapanduga ning tulemuseks on

senise kindla reegli/nõude hägustumine. Senine VÕS § 164 jj, mis käivad

nõude loovutamise ja selle tõendamise kohta, sh eriti § 168, on selged ja

imperatiivsed. Tuleks vältida, et need sõnastused ei tooks kaasa õigust

kokku leppida, milline teave ja dokumendid antakse üle ja millised mitte.

Selgitatud Kehtiva VÕS §-d 164 ja 168

adresseerivad olukorda, kus nõude

loovutamises on juba kokku lepitud

ja sellega koos tuleb üle anda ka

vastavad dokumendid.

Eelnõu § 61 ja KAS täiendamine §

89.4 puudutavad aga olukorda, kus

inkasso/krediidiostja nö uurivad

panga käest mõne nõude või

tervikportfelli ostmise kohta (s.t.

peetakse läbirääkimisi) ja sellega

seoses on pank kohustatud juba

teatud infot andma. Säte põhineb

otseselt direktiivi artiklil 15(1).

Ehk antud olukorrad ei ole kattuvad.

4 VÕS § 415 lg 1 kavandatav intressimäära muudatus on eriti oluline ning

kohtunik toetab VÕS § 415 lg 1 alternatiivset sõnastust. Senine säte, mis

on ka muudatuste hulgas esimene valik (mille kohaselt „…loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär…“), loob olukorra, kus

võlausaldajal tuleb igal juhul ja oma seisundi parandamiseks näha lepingus

ette seadusjärgsest suurem viivisemäär.

Selgitatud Tulenevalt laekunud tagasisidest on

VÕS § 415 lg 1 muudetud nii, et

viivisemäär ei saa olla üle kahe korra

suurem algsest intressimäärast ja

maksimaalselt saab olla KKMi

ülempiir.

5 VÕS § 416 lg 2 kavandatav sõnastus sisaldab jälle väljendit sundtäitmise

toimingute alustamise kohta (vt ülal), mis ei tohiks olla täitemenetluse

alustamine, vaid kohtusse pöördumise eelne toiming. Praegusel juhul

tähendab sõnastus seda, et enne kohtusse pöördumist, mis ei ole

sundtäitmine, ei pea võlausaldaja midagi tegema. Küsitavust tekitab

seletuskirjas viimane lause selle sätte muutmise kohta, mis on sõnastatud

nii: „Refinantseerimine võib antud juhul seisneda näiteks selles, et kui

senine krediidiandja on väljastanud tarbijale mitu erinevat krediiti, juhul

aga kui tarbija satub raskustesse ühe või mitme krediidi tasumisega, siis

võib krediidiandja olemasolevad kohustused nö summeerida ja väljastada

selle alusel uue krediidi (ehk olemasolevad laenud refinantseerida uue

terviklaenu näol)“. Selline sõnastus toob kaasa olukorra, mille vältimisest

on räägitud seletuskirjas eespool, et vältida tuleb kõrvalkohustuste jm

kulude liitmist uue terviklaenu alla. Sellega me kohtumenetlustes ju

võitlemegi, et kogu võlgnevus, sh sissenõudmiskulud ja kõik muu

pannakse uue refinantseeritava põhinõude hulka. Selline seletuskirja

sõnastus on ebaõnnestunud ja tuleb ümber teha.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Eelnõu uuest versioonist on nüüd §

416 lõike 2 muutmine välja jäetud ja

korrigeeritud on uue § 416.1

sõnastust.

Märgime aga juurde, et nn

sundtäitmist on võimalik alustada ka

ilma kohtumenetluseta kooskõlas

TMS §-ga 2 lg 1 p 19 (sarnased ka p.

19.1, 19.2) mille kohaselt on

täitedokumendiks notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mis näeb ette

kinnisasja või

laevakinnistusraamatusse kantud

laeva omaniku või registerpandiga

koormatud eseme omaja kohustuse

alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või

registerpandiga tagatud nõude

rahuldamiseks. Seega see peaks

olema kindlasti selles lõikes kaetud.

6 Lisanduv VÕS § 416.1 on hea lahendus ning ehk vähendab ka FiMS-i

alusel esitatavaid avaldusi.

Selgitatud Märgime juurde, et VÕS uue § 416.1

sõnastust on mõnevõrra tulenevalt

osapoolte tagasisidest muudetud,

kuid üldpõhimõtted on jäänud

samaks võrreldes esialgse

versiooniga.

Justiitsministeerium

1 Üldise märkusena toome välja, et kuna tegemist on täiesti uue seadusega

ning seaduse rakendajad ei ole osalenud eelnõu aluseks oleva direktiivi

läbirääkimistes, siis tuleks seletuskirjas põhjalikumalt kirjeldada sätete

eesmärke ning nende omavahelist seost. See võimaldaks eelnõus sätestatud

norme paremini mõista.

Osaliselt

arvestatud

2

Eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 1): „[---] eelnõu puudutab ka neid

tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka muud krediidiandjad.“

Eelnõu tekstis kasutatakse aga enamasti mõistet „krediidileping“ (vt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 401), mis on laiem mõistest „tarbijalaen“

(„tarbijalaen“ ehk „tarbijakrediidileping“ vt VÕS § 402). Näiteks on

põhimõisted eelnõu §-s 3 defineeritud krediidilepingule viidates. Palume

eelnõu ja seletuskirja korrastada selliselt, et oleks üheselt arusaadav,

milliste lepingutega seotud tegevustele seadus kohaldub.

Osaliselt

arvestatud

Kuna direktiiv kohaldub ka pankade

poolt väljastatud ja viivises olevate

ärilaenude/ettevõtluslaenude

müügile/loovutamisele, siis peab

üldjuhul kasutama eelnõus laiemat

terminit krediidileping. Siiski kus

võimalik, seal oleme mõistet

kitsendanud (ehk kasutanud terminit

tarbijakrediidileping, mille all

peetakse silmas ka elamu-

kinnisvaraga seotud tarbijakrediidi-

lepinguid).

3

Eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 1): „Eelnõu põhinebki suures ulatuses

direktiivil, kuid käesolevaga on otsustatud minna direktiivist kaugemale ja

eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka

muud krediidiandjad.“ Samuti on seletuskirjas öeldud: „Teadaolevalt

tegelevad enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad

krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja seega võiks

eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti

inkassoturust“. Palume võimalusel esitada täpsemad andmed

krediidilepingust tulenevate nõuete ja muude nõuete osakaalu kohta ning

viidata vastavate andmete allikatele. Samuti palume tuua seletuskirjas välja

kaalutlused ja analüüs selle kohta, miks on otsustatud direktiivist

kaugemale minna (kohaldada muudatusi lisaks pankadele ka muudele

krediidiandjatele), kuid seejuures on otsustatud mitte hõlmata muid

nõudeid kui krediidilepingust tulenevaid, arvestades seda, et probleemid

võlgnevustega kerkivad ka muude kui vaid krediidilepingutest tulenevate

kohustuste puhul (erinevad teenuse osutamise lepingud, müügilepingud

jne).

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

Seletuskirja on mõnevõrra

täiendatud.

Märgime aga lühidalt, et põhjus

miks ei ole otsustatud minna veel

kaugemale kui mitte-

krediidilepingutest tulenevate

võlgnevuste (nt kommunaalarvetest)

sissenõudmise reguleerimine,

seisneb selles, et käesoleva eelnõus

ettenähtud nõuete täitmise kohast

järelevalvet teeb

Finantsinspektsioon (FI) ja see

läheks selgelt FI mandaadiga

vastuollu kui ta peaks hakkama

järelevalvet tegema ka mitte-

finantsteenustega seotud tegevuste

üle. Või siis tuleks

Finantsinspektsiooni seadust

täiendada, kuid see on meie

hinnangul ebaproportsionaalne (s.t.

finantsjärelevalve ressurssi

ebamõistlik kasutamine). FI

põhiliseks eesmärgiks on

finantsstabiilsuse tagamine,

hoiustajate/investorite kaitse ning FI

rakendamine nt inkassofirmade

järelevalvajaks, kes tegelevad

üksnes kommunaalarvete või

trahvide sissenõudmiseks läheks

põhieesmärgist väga kaugele.

Teiseks märgime, et täna ei oma

riigiasutused (ei RM ega teised)

piisavalt andmeid inkassofirmadele

loovutatud nõuete kohta, täpne info

tekib alles siis kui vastavad isikud

allutatakse edaspidi FI järelevalve

alla ja neil tekib koos seoses sellega

vastav järelevalvekohustus. RM

omab loovutatud nõuete kohta

üldistatud kujul infot või see

põhineb ka teatud hinnangutel ning

seda on kajastatud ka seletuskirjas.

4 Seletuskirjas ettevõtlusvabaduse piirangute põhiseaduspärasuse analüüsis

palume analüüsida, kas väljatoodud probleemi (nii öelda inkassode

seaduse nõuetele mittevastav võlgnike kohtlemine (eelnõu seletuskirja lk

69-70 ja viited meediaartiklitele)) lahendamiseks kitsama turuosa

(tarbijakrediidilepingutega seotud nii öelda inkassotegevus)

ettevõtlusvabaduse piiramine on eelnõu seletuskirjas viidatud laiema

problemaatika (nii öelda inkassode agressiivne käitumine igasuguste

lepingutega seotud võlgnikega) käsitlemisel proportsionaalne ning

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

Märgime aga üldiselt, ettevõtluse

ulatuslikum reguleerimine ja

piirangute kehtestamine on lubatav

juhul, kui see kaitseb tarbijat või

tagab konkurentsi, eelkõige

valdkondades, kus tarbija on

ettevõtjaga võrreldes oluliselt

nõrgemal positsioonil.

laiemalt probleemi jaoks sobiv, vajalik ja kitsamalt proportsionaalne

lahendus.

Tarbijakrediidilepingu regulatsioon

erineb tunduvalt tavalise

laenulepingu regulatsioonist, mida

tuleks arvestada ka pärast nõuete

loovutamist.

Seda, aga miks ei ole mõistlik minna

käesoleva eelnõuga reguleerima

igasugust inkassotegevus on

selgitatud eelmise märkuse juures.

5 Eelnõu §-s 58 on kavandatud eetilisuse nõuded suhtluseks

krediidisaajatega. Seletuskirja leheküljel 74 on märgitud, et sellisel kujul

pole eetika alaseid nõudeid seni finantsjärelevalve regulatsioonis ette

nähtud. Palume direktiivi ülevõtmisel arvestada, et direktiivis ja eelnõus

olevad eetilisuse elemendid on osa üldisest õiguskuulekast käitumisest,

mille alased printsiibid kehtivad ilma, et neid peaks eriseaduses üle

kordama (põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud eraelu puutumatus;

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 138 nõue lähtuda hea usu

põhimõttest; isikuandmete kaitse regulatsiooni täitmise kohustus jne).

Palume analüüsida, kas eetilisuse nõuded vajavad eelnõus sätestamist või

on need kaetud õiguses juba sätestatud kontseptsioonidega.

Mitte-

arvestatud/

selgitatud

Jah, nimetatud põhimõtted

eksisteerivad juba kehtivas õiguses,

kuid üldisemal kujul. Lisaks ei

pruugi nad tagada, et vastavad

isikud ka sedamoodi käituksid.

Samuti PS § 26 sätestab eraellu

mitte-sekkumise printsiibi eelkõige

nö riigiasutustele (krediidiinkasso ja

-ostja näol on tegemist aga

eraõiguslike isikutega).

Antud normid/sõnastused tulenevad

ka otseselt direktiivist ja

liikmesriigina ei ole meil tegelikult

valikut neist kõrvale kalduda (mh ei

ole viidatud PS ja TsÜS-s selles osas

piisavalt täpsed).

Teiseks, kui me neid kohustusi

otseselt sellisena ette ei näe, võib FI-

l olla raskendatud või välistatud

vastavate meetmete (sh

sanktsioonide rakendamine) kui nt

mõni krediidiinkasso suhtleb

krediidisaajaga ahistaval viisil või

kasutab lubamatut mõjutamist

(oleme seletuskirjas juhtunud

tähelepanu mitmele sellisele

kaasusele).

Veel laiemalt – finantsvahendus

(s.h. krediidijärelturul tegutsemine)

kui teiste isikute rahaliste vahendite

haldamine/hoidmine nõuab

kõrgendatud hoolsust, (nn

kõrgendatud hoolsuse standard) s.t.

lähtumine üldisest õiguskuulekusest

ei ole paraku piisav ja seda ka

praktika probleemid näitavad

(eelkõige tarbijast krediidisaaja kui

nõrgem pool vajab sageli kaitset just

krediidijärelturu situatsioonis).

6

Eelnõus kasutatav sõnastus, mõisted ja määratlused peaksid olema

võimalikult palju kooskõlas teistes õigusaktides kasutatavatega. Näiteks

võiks kaaluda „krediidiinkasso“ asemel „inkassoteenuse pakkuja“,

„inkassoteenuse osutaja“ vms sarnase mõiste kasutamist. Palume

Mitte-

arvestatud/

selgitatud

Termini „krediidiinkasso“

kasutamine on sihilik valik. Eelnõu

eesmärk ei ole hõlmata kõiki

inkassoettevõtteid s.t. inkassosid,

asjakohastel juhtudel asendada eelnõus kasutusele võetud mõisteid ja

väljendeid õigusaktides juba kasutuses olevatega.

kes tegelevad nt kommunaalarvetest

tulenevate nõuete sissenõudmisega.

7

Eelnõus on läbivalt kasutatud väljendit „omandab […] viivises oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõude“ (eelnõu § 2 lg 5; § 3 lg 3, 4 ja

6 jne). Käibes ilmselt laialt kasutusel olev väljend ei sobi seaduse teksti.

Võimalik on omandada krediidilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi

VÕS 9. peatüki tähenduses. Näiteks eelnõu § 4 lg 7 tuleks sõnastada

korrektselt kooskõlas tsiviilõiguse üldiste põhimõtetega (sealhulgas VÕS

§ 82) – mitte „krediidileping“ ei muutu „sissenõutavaks“, vaid sellest

tulenevad kohustused/nõuded muutuvad sissenõutavaks. Eelnõu

seletuskirjas on nimetatud erisusi ka leheküljel 6 kirjeldatud, palume ka

eelnõus kasutatud sõnastust läbivalt muuta. Samuti tuleks seletuskirjas

täpsustada, mida tähendab „viivises olev“. Võib oletada, et ilmselt

mõeldakse siin lepinguid, mille alusel tekkinud nõuded on muutunud

sissenõutavaks ning neid pole (täielikult või osaliselt) tähtaegselt täidetud,

kuid seda tuleb ka seletuskirjas selgitada.

Arvestatud Muudetud § 4 sõnastust ja

täiendatud seletuskirja.

Juhime aga tähelepanu, et direktiiv

kasutab läbivalt sõnastust – „credit

servicers of a creditor’s rights under

a non-performing credit agreement,

or of the non-performing credit

agreement itself“, mistõttu ei ole

võimalik KIKS-s endas loobuda

„krediidilepingu omandamise“

konstruktsioonist. Vastasel juhul

tekivad küsimused, et kas nn

viivises olevate laenuportfellide või

lepingute nö müük ei olegi käsitatav

krediidihaldus-tegevusena KIKS-i

tähenduses.

Küll aga oleme selle välja jätnud

VÕS-st (kuna KIKS § 3 lg 10

täpsustab seda vastavalt).

8

Eelnõus kasutatakse läbivalt väljendit „juriidilise isiku tunnus“. Eelnõust

ega seletuskirjast ei ole võimalik tuletada nimetatud väljendi tähendust.

Kas kasutatud väljendi all tuleb mõista juriidilise isiku ärinime või

registrikoodi (äriregistri seaduse (ÄRS) § 12)? Sõna „tunnus“ on Eesti

õiguskorras antud kontekstis kasutatav ainult välismaa äriühingu Eesti

filiaali korral (vt näiteks äriseadustiku (ÄS) § 251 lg 2 p 1, ÄRS § 47 lg

2). Palume kasutada eelnõus väljendi „juriidilise isiku tunnus“ asemel

täpsemat terminit, mis on õiguses juba sätestatud, näiteks, „isiku ärinimi“

või „isiku registrikood“.

Selgitatud Juriidilise isiku tunnuse all peetakse

silmas LEI koodi (mitte äriregistri

koodi). See tuleneb omakorda EL

määruse nr 600/2014 (MIFIR)

artiklist 26. See on ka ametlikus

eestikeelses määruses kasutatav

termin.

9

Eelnõus kasutatakse mõistet „liigkasuvõtmine“, mille sisu ei ole eelnõu

põhjal võimalik määratleda. Eelnõu seletuskirjas (lk 26) on aga vastav

mõiste väga konkreetselt avatud: „tasumisele kuuluva krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062 lg

1))“. Palume nimetatud mõiste määratleda eelnõu tasandil, sest vastasel

korral saab olema keeruline kavandatud sätet praktikas kohaldada.

Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-108-02 on vastavat mõistet küll kindlas

kontekstis kasutatud, kuid tegemist ei ole õiguskäibes laiemalt kindla

tähendusega mõistega.

Mitte-

arvestatud/

Selgitatud

Leiame, et liigkasu täpne

defineerimine seaduses ei ole

mõistlik. Seletuskirjas viidatu, mille

kohaselt võiks liigkasuvõtmise

sätestada läbi VÕS § 406.2 (krediidi

kulukuse määra – KKM-i ülempiir)

on üks võimalik lähenemine, kuid

mitte ainus. Lisaks liigkasuvõtmise

käsitlus võib olla ajas muutuv

kontseptsioon.

Lisaks teadaolevalt on Soomes ja

Saksamaal liigkasuvõtmine

määratletud oluliselt laiemalt, kui

ainult KKM-i rikkumine. Kuigi

Soomes on näiteks liigkasuvõtmine

seotud kõrge intressiga, siis sealne

regulatsioon näeb ette

liigkasuvõtmisena ka sisuliselt

heade kommetega vastuolus oleva

tehingu, kus isik nõuab endale

selgelt ebaproportsionaalset rahalist

hüve. Ka Saksamaal peaks

liigkasuvõtmine olema seotud heade

kommete vastase tegevusega. Seega

lisaks KKM-i ületamisele on

muuhulgas liigkasuvõtmisega

tegemist ka vähemalt juhul kui (I)

tarbijalt nõutakse krediidilepingust

tulenevalt selliseid tasusid, mida

ühiskonnas üldlevinud arvamuse

kohaselt peetakse ebamõistlikult

kõrgeks, nt kõrge intress, viivis või

lepingutasu, tasu kui täiendav

teenimise võimalus krediidiandjale;

(II) muu taoline tegevus krediidi

andmisel, mida ei ole võimalik

pidada heade kommetega kooskõlas

olevaks. Eelnevast tulenevalt

leiame, et liigkasuvõtmise

defineerimine võiks jääda

asjakohasel juhul järelevalve

sisustada, eriti arvestades et

liigkasuvõtmine ei ole Eestis

kriminaliseeritud ja seda ka pole

plaanis teha. Samuti kui

liigkasuvõtmine defineerida läbi

VÕS-i tarbijakrediidilepingute ja

KKM-i kaudu, võib tekkida

tõlgendus, et see laieneks üksnes

krediidiandjatele, kes laenu annavad

ja mitte krediidiinkassode

tegevusele, kes tegelevad võlgade

sissenõudmisega.

Ehk kokkuvõttes liigkasuvõtmise

defineerimine võiks jääda praktika

kujundada ja kaasuse põhiseks.

10

Seletuskirjas viidatakse erinevates kohtades õiguskaitsevahendile (nt lk 5).

Palume arvestada sellega, et õiguskaitsevahenditeks on eelkõige nõuded ja

kujundusõigused (vt sh VÕS § 101). Nõude loovutamise korral ei ole

tegemist õiguskaitsevahendi kasutamisega. Lisaks ei saa viidata

õiguskaitsevahendile viisil, nagu seda on tehtud seletuskirja leheküljel 10:

„Kulud, mis ei ole oma olemuselt õiguskaitsevahendid ja millega

võlgnikule kaasnevad täiendavad tasud, nt tasu maksegraafiku sõlmimise

eest.“. Palume seletuskirja läbivalt parandada.

Arvestatud Täpsustatud seletuskirja

11

Eelnõu § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus krediidihaldustegevust ja

krediidihaldusteenuse osutamist [---].

Palume selgitada, mis vahe on krediidihaldustegevusel ja

krediidihaldusteenuse osutamisel. Kui tegevus on sama, kuid isik, kes seda

teeb, on erinev, siis oleks selgem piiritleda tegevust tegija kaudu.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Eelnõu § 1 lõiget 1 on vastavalt

muudetud, mille kohaselt

krediidihaldustegevus on laiem

mõiste ja krediidihaldusteenus üks

osa sellest. Ehk kui krediidiinkasso

soovib osaliselt oma tegevuse edasi

anda, siis kolmanda isiku poolt

osutatavat teenust käsitatakse

krediidihaldusteenusena.

12 Eelnõu §-s 3 on sätestatud krediidihaldustegevuse, krediidiinkasso ja

krediidiostja mõisted ning lõikes 4 muud mõisted. Eelnõus kasutatud

mõisted ei võimalda hoomata sätete sisu ega eristada sarnaseid ülesandeid

ja isikuid. Palume täiendada eelnõu selliselt, et oleks üheselt selge, miks ja

kuidas eristatakse krediidiostjat, krediidiinkassot ja krediidihaldusteenuse

osutajat; krediidihaldustegevust ja krediidihaldusteenuse osutamist.

Mõned eelnõus kasutatud mõisted ka osaliselt kattuvad, mis teeb eelnõus

sätestatu mõistmise keerulisemaks. Mõistete kattuvust tuleks vältida ning

mõistete vääriti tõlgendamise ennetamiseks eelnõus kasutatud mõisted

seletuskirjas põhjalikumalt avada.

Selgitatud/

osaliselt

arvestatud

Eelnõu § 3 põhineb suuresti

direktiivi artiklil 3, mis omakorda

sätestavad mõisted direktiivi

tähenduses. Seepärast ei ole

võimalik direktiivi lähenemisest

ülemäära palju nö kõrvale kalduda.

Siiski on §-i 3 osaliselt muudetud

selgemaks, kus põhimõistena on

esitatud nüüd lõikes 1

krediidiinkasso. Lõikes 2 sätestatud

krediidihaldustegevus täpsustab

omakorda seda, mis on see mida

krediidiinkasso konkreetsemalt teha

võib/saab.

Lisaks on toodud §-st 4 §-i nüüd üle

krediidihaldusteenuse osutaja

mõiste kuna krediidihaldusteenuse

osutamine on selgelt üks osa

laiemast krediidihaldustegevusest.

Oluline on veel silmas pidada, et

krediidihaldustegevusega saavad

sellisel kujul tegeleda ka

krediidiasutused ja krediidiandjad.

Seepärast ongi krediidihaldajatena

käsitatavad antud eelnõu tähenduses

krediidiinkassod, krediidiasutused

ja krediidiandjad.

Ehk ka krediidiasutused ja

krediidiandjad peavad lähtuma § 3

lõikes 2 sätestatud

krediidihaldustegevuse käsitlusest

oma tegevuses.

13 Eelnõu § 3 lõige 2 kohaselt on krediidiinkasso käesoleva seaduse

tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või

krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või

krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust

tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist. Seletuskirjast ei selgu,

kuidas tuleb sisustada sättes kasutatud väljendit „haldab ise“. Kas selle all

tuleb mõista olukorda, kui inkassoteenuse osutaja on samal ajal ise ka

uueks võlausaldajaks? Kuidas suhestub eelnõu § 3 lõige 2 sama paragrahvi

lõikega 4, mis sätestab, et kui krediidiinkasso omandab ise viivises oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, kohaldatakse talle käesolevast

seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi. Palume täiendada

eelnõu seletuskirja vastava selgitusega.

Selgitatud Jah, selle all peetakse silmas

olukorda, kus krediidiinkasso on ise

uus võlausaldaja (s.t. ta on täielikult

viivises oleva krediidilepingu nö ära

ostnud).

Sel juhul kohaldatakse

krediidiinkasso suhtes ka neid

kohustusi, mis muidu kohalduksid

üksnes krediidiostjale – eelkõige

neid kohustusi, mis on sätestatud

eelnõu 11. peatükis (nt §-s 64

sätestatud kohustust esitada teavet

FI-le).

14 Eelnõu § 4 lõige 2 sätestab: „Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses

on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja

hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või

asjakohasel juhul krediidiostja (edaspidi krediidiandja). Krediidiostjat

käsitatakse krediidiandjana juhul, kui ta omandab viivises oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, mis ei ole sõlmitud tarbijaga.“.

Palume täiendada seletuskirja selgitusega selle kohta, kuidas tuleb eelnõu

Osaliselt

arvestatud

kontekstis tõlgendada sättes kasutatud väljendit „asjakohasel juhul

krediidiostja“. Samuti palume tuua seletuskirjas selgituse eelnõu § 4 lõike

2 teise lause kohta, mille kohaselt krediidiostjat käsitatakse krediidiandjana

juhul, kui ta omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude, mis ei ole sõlmitud tarbijaga.

15 Eelnõu § 4 lõige 5 sätestab krediidihaldusteenuse osutaja mõiste. Eelnõu

kohaselt on krediidihaldusteenuse osutaja käesoleva seaduse tähenduses

kolmas isik, kellele krediidiinkasso on kirjaliku lepingu alusel edasi

andnud ühe või mitu käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevust.

Seletuskirjast ei selgu, mis on tagajärjed juhul, kui pooled vastavat lepingut

ei sõlmi. Palume seletuskirja selles küsimuses täiendada.

Arvestatud Seletuskirja täiendatud.

Tegevuse edasiandmine on avalik-

õigusliku sisuga regulatsioon, mille

täitmise üle teostab järelevalvet

Finantsinspektsioon. Tegevuse edasi

andmist reguleerib direktiivi art 12.

16 Eelnõu §-s 43 on reguleeritud olukord, kus võlausaldaja soovib oma õigusi

ja kohustusi teostada lepingulise esindaja kaudu. Palume sõnastada

kavandatud säte esinduse institutsiooni järgides.

Selgitatud/

mitte-

arvestatud

Eelnõu §-s 43 sätestatud tegevuse

edasiandmine on finantsvaldkonna

eriseadustes tüüpiline norm (nt IFS

§-d 297 ja 364) ja antud juhul

tugineb see otseselt direktiivi

artiklile 12 ja on oma olemuselt

majandushaldusõiguse säte

(tegevuse edasiandmine - i.k.

outsourcing), mitte tsiviilseadustiku

üldosaga (i.k. representation)

seotud norm. Ehk antud juhul ei

mõelda nö tavaettevõtluses

käsitatavad esinduse institutsiooni.

17 Eelnõu § 100 punkti 1 kohaselt täiendatakse VÕS-i uue §-ga 4042 (teave

tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta). Seletuskirjas

puuduvad selgitused selle kohta, millised muudatused sättes on tehtud

direktiivist sõltumata ja miks need on sisse viidud. Samuti puudub

seletuskirjast üldisemalt kirjeldus direktiivi harmoneerimistaseme kohta, st

kas ja millises ulatuses saavad liikmesriigid ette näha teistsuguseid

reegleid.

Erinevalt direktiivi artiklites 27 lõikest 1 ja 28 lõikest 1 on eelnõus ette

nähtud viis, kuidas peab tarbijat muudatustest teavitama – selleks on

valitud kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Arvesse tuleb võtta, et

sarnane säte on lisatud ka uues tarbijakrediidi ettepanekus (direktiivi art

22), mis selle maksimaalselt harmoneeriva direktiivi iseloomust tulenevalt

lubab vaid teatud kõrvalekaldeid direktiivis sätestatust (direktiivi art 42).

Kuigi uus tarbijakrediidi direktiiv ei ole lõplikult heaks kiidetud, on teada,

et sätet muudeti triloogide faasis selliselt, et muudatustest tuleb tarbijat

teavitada paberil või krediidilepingus täpsustatud muul püsival

andmekandjal. Palume kaaluda vastava täpsustuse sisse viimist ka esitatud

eelnõusse.

Lisaks on kavandatud VÕS § 4042 lõikes 1 sätestatud, et tarbijale tuleb

anda vähemalt sättes toodud teave. See tähendab, et eelnõus on tegemist

avatud loeteluga. Direktiivis endas on sätestatud ammendav loetelu.

Samuti ei ole sellist täpsustust uues maksimaalselt harmoneerivas

tarbijakrediidi direktiivis. Palume VÕS muutmise kavandamisel

võimalusel võtta arvesse ka peatselt jõustuva uue tarbijakrediidi

ettepanekus sätestatu.

Arvestatud

Sätte sõnastust muudetud.

Seletuskirja täiendatud

Kavandatud VÕS § 4042 punkti 2 kohaselt tuleb tarbijale esitada

muudatuste rakendamise ajakava. Teeme sõnastusliku ettepaneku viidata

punktis 2 „muudatuste tegemise ajale“.

Kavandatud VÕS 4042 punkti 4 kohaselt tuleb anda teave muudatustega

seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimaluste ja kaebuse

esitamise tähtaja kohta, muu hulgas selle pädeva asutuse nimi ja aadress,

kellele tarbija saab kaebuse esitada. Palume seletuskirjas selgitada,

milliseid kaebusi (krediidiandja sisemine kaebuste lahendamine,

tarbijavaidluste kohtuväline lahendamine, kohtusse pöördumine) ja

tähtaegasid on sättes mõeldud.

18 Eelnõu § 100 punktiga 3 on kavandatud VÕS § 412 muutmine.

Seletuskirjas ei ole esitatud veenvaid argumente, mis võimaldaksid

kõhklusteta nõustuda vastava sätte muudatuse vajalikkusega.

VÕS 9. peatükk reguleerib võlaõiguslike nõuete ja kohustuste üleminekut

ühelt isikult teisele. Nõude üleminek ehk võlausaldaja vahetus võib

põhimõtteliselt toimuda kahel viisil: tehingu alusel (nõude loovutamine

vastavalt VÕS §-le 164 jj ehk VÕS 9. peatüki 1. jagu) ja seaduse alusel

(VÕS § 173). Lisaks on VÕS 9. peatükis reguleeritud lepingu ülevõtmine,

mille käigus kantakse kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle

seniselt lepingupoolelt lepingu ülevõtjale (VÕS § 179, ehk VÕS 9. peatüki

3. jagu).

Muudetud sättes ei viidata enam „nõuete“ (nagu toodud ka kehtiva sätte

pealkirjas) loovutamisele, vaid „krediidilepingu“ ja „õiguste“

loovutamisele. Palume eelnõus üheselt mõistetavalt sätestada, milliseid

võlausaldaja vahetumise juhtumeid on soovitud direktiivi ülevõtmisel

hõlmata ning arvestada seejuures tsiviilõigusest tulenevat üldist

raamistikku ja terminoloogiat.

Täiendus „sellhulgas krediidiostjale krediidiinkassode ja-ostjate seaduse

tähenduses“ ei ole vajalik, sest see on juba kehtiva sõnastusega kaetud.

Samuti ei ole selgitatud vajadust kasutada eelnõuga kavandatud VÕS § 412

lõikes 2 viidet „krediidihaldajale“, kuna VÕS-is kasutatav mõiste

„võlausaldaja“ peaks ka selle katma. Samuti tuleb arvestada sellega, et

eelnõu §-s 3 ei ole defineeritud mõiste „krediidihaldaja“ tähendust.

Palume kaaluda VÕS-is kasutatavate mõistete ning VÕS § 412 kehtiva

ülesehituse säilitamist või põhjendada seletuskirjas selle muutmise

vajadust.

Arvestatud

osaliselt

§-i 412 sõnastust täpsustatud.

Seletuskirja on täiendatud ja

selgitatud samuti täiendavalt VÕS §

412 muutmise vajadust. Muudatuste

eesmärk on, et krediidilepingust

tulenevate õiguste või nõuete (sh ka

krediidilepingute endi) loovutamisel

krediidijärelturu tehingutes ei

väheneks mingil viisil tarbijatele

antud kaitse tase.

Lisaks märgime, et krediidihaldaja

ei pruugi olla võlausaldaja.

Krediidihaldaja ei pea olema

krediidiostja vaid võib tegutseda

tema huvides vastava lepingu alusel.

19 Eelnõu § 100 punktis 4 on kavandatud VÕS § 415 lõike 1 muutmine.

Viivist puudutavate välja pakutud muudatuste puhul tuleb arvesse võtta, et

viivisenõue on olemuslikult vaid minimaalne kahju hüvitamise nõue. Kui

tarbijate suuremat kaitsevajadust arvesse võttes kaaluda madalama

viivisemäära kehtestamist tarbijakrediidilepingute puhul, tuleks siiski leida

proportsionaalne lahendus. Seletuskirjas toodu ei veena selles, et lisaks

eelnevale oleks tingimata põhjendatud lahendus, mille kohaselt oleks

välistatud krediidiandja õigus nõuda viivist ületava kahju hüvitamist.

Arvesse tuleb võtta, et selliselt juhul peab võlausaldaja lisaks ära tõendama

ka kõik kahju hüvitamise eeldused. See võiks tagada siiski tasakaalukama

lahenduse, piirates krediidiandjate võimalust viivisemäära kokku

leppimisel, kuid andes võimaluse konkreetsel juhul nõuda seda ületanud

Osaliselt

arvestatud/

selgitatud

Muudatus, mille kohaselt oleks

välistatud krediidiandja õigus nõuda

viivist ületava kahju hüvitamist, on

jäetud eelnõu uuest versioonist

välja.

Küll aga näeme, et jätkuvalt on

vajalik piirata viisimäära suurust

(seda toetavad ka selgelt kohtute

arvamused). Lähtuvalt erinevate

osapoolte poolt pakutust on eelnõud

muudetud nii, et viisisemäär võib

kahju hüvitamist. Palume arvestada sellega, et Euroopa Liidu (EL)

õigusega seotud eelnõusse ei kavandata teisi küsimusi. See võib hakata

takistama või pikendama EL õiguse ülevõtmist. Viivise arvestamist

puudutav teema väljub eelnõuga ülevõetava direktiivi küsimuste raamest.

Samuti nõuab viivise arvestamise võimalik õiguslik muudatus laiemat

ühiskondliku diskussiooni ja kaasamist. Seetõttu tuleks eelnõust jätta välja

viivise küsimust puudutavad muudatused, mis ei ole seotud EL õiguse

ülevõtmisega.

olla maksimaalselt kaks korda

suurem kui esialgne

tarbijakrediidilepingu intressimäär

ning mitte ühelgi juhul suurem kui

KKM.

See põhineb mõnes mõttes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

481 lõikel 2.3:

(2.3) Maksekäsu kiirmenetlust ei

kohaldata tarbijalepingust tuleneva

nõude suhtes, kui:

1) tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr ületab

võlaõigusseaduse § 406.2 lõikes 1

sätestatud krediidi kulukuse määra

ülempiiri;

2) tarbijaga kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud

viivisemäära.

Lisaks näeme, et vastavat debatti

sobiliku viivismäära ülempiiri osas

tulebki pidada Riigikogus.

20 Eelnõu § 100 punktis 5 on kavandatud VÕS § 416 lõike 2 muutmine.

Palume vastava muudatusega seoses võtta arvesse, et uues tarbijakrediidi

direktiivi ettepanekus on triloogide menetluses restruktureerimismeetmeid

käsitlevat sätet muudetud. Palume mainitud muudatused võimalusel

arvestada ka käesoleva eelnõu raames. Samuti palume seletuskirjas

selgitada, millist mõju omab eelnõuga kavandatud kujul läbirääkimiste

pidamise kohustus ülesütlemise kehtivusele.

Arvestatud VÕS § 416 lõike 2 muudatus on

eelnõust välja jäetud.

21 Eelnõu § 100 punktis 6 on kavandatud VÕS täiendamine §-ga 4161.

Palume seletuskirjas selgitada, milline on uue VÕS §-i 4161 seos VÕS §-

ga 4034, sealhulgas lõikega 4, mille kohaselt võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Samuti palume sätte

sõnastamisel kasutada VÕS-ile vastavat sõnastust. Näiteks tuleks

maksevõime asemel rääkida krediidivõimelisusest, võlast loobumise

asemel nõudest loobumisest jne.

Eelnõuga kavandatud VÕS § 4161 lõike 3 lauses 2 on sätestatud, et kui

kokkulepe krediidilepingu tingimuste muutmise kohta ei vasta esimeses

lauses sätestatud tingimustele, on selline kokkuleppe tühine. Palume selle

muudatuse juures selgitada, kas krediidilepingu tingimuste muutmise

kokkuleppe nõuete rikkumine on mõeldud igal juhul kaasa tooma lepingu

tühisuse, see tähendab ka siis, kui see asetab tarbija halvemasse olukorda.

Arvestatud § 416.1 sõnastust täpsustatud ja

seletuskirja täiendatud.

22 Eelnõu § 29 lõike 1 punkti 3 kohaselt esitatakse osaluse omandamisest

teavitamisel Finantsinspektsioonile füüsilisest isikust omandaja

elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist

haridus-, töö- ja teenistuskäiku [---]. Isikuandmete kaitse üldmääruse

(IKÜM) § 5 ja 6 kohaselt peab isikuandmete töötlemiseks olema

Osaliselt

arvestatud

Eelnõu §-i 29 on lisatud viide selles

osas, et miks taolisi andmeid on vaja

esitada.

seaduslik alus ning andmete töötlemisel peab järgima isikuandmete

töötlemise põhimõtteid. Seega peab isikuandmete töötlemiseks seaduse

tasandil olema sätestatud konkreetne eesmärk, milleks andmeid kogutakse,

samuti kogutavate andmete koosseis ja töötlemise kestus. Tulenevalt

isikuandmete töötlemise põhimõtetest ei saa seaduses jätta lahtiseks

isikuandmete töötlemise kategooriaid. Seega ei saa eelnõus kavandatud

säte jääda lahtiseks ehk selles ei saa kasutada väljendit „muu hulgas“.

Samuti peab eelnõus sätestama eesmärgi, mille täitmiseks andmeid

edastatakse. Näiteks võiks eelnõuga kavandatud seaduse §-s 29 sätestada,

et Finantsinspektsiooni edastatakse andmed, et kontrollida, kas olulist

osalust omandav isik vastab talle esitatud nõuetele. Palume loobuda § 29

lõike 1 punkti 3 sõnastuses väljendi „muu hulgas“ kasutamisest. Samuti

palume täiendada kavandatud paragrahvi andmete töötlemise eesmärgiga

ning avada seletuskirjas eesmärgiga seonduvat, mitte piirduda vaid eelnõus

toodud andmete loetelu taasesitamisega.

Märgime aga, et selle sätte sõnastus

on analoogne kogu finantssektoris.

Seda nii põhjusel, et läbiviidavat

sobivusmenetlust (seal kogutavat

informatsiooni) reguleerivad

reeglina lisaks nimetatule täpsemalt

asjakohaste EL asutuste juhendid

(mh FI juhendid) või muud

asjakohased õigusaktid, kui ka

pelgalt asjaolu, et konkreetse

dokumendi väljund praktikas on

elulookirjeldus (ehk CV), mille sisu

oleks seadusega väga täpselt ette

määrata ebamõistlik. Mis on oluline

järelevalvele, seda ka seaduses on

märgitud. Eeltoodust tulenevalt on

vastavas sõnastuses märgitud

„muuhulgas“ ja see täidab oma

eesmärki.

Osundame täiendavalt, et

järelevalvemenetluses isikuandmete

töötlemine on reguleeritud

Finantsinspektsiooni seaduse

(edaspidi FIS) §-s 54.2.

Regulatsioon kohaldub kõikide

eriseaduste suhtes (tulevikus ka

KIKS-i suhtes), mille alusel FI

finantsjärelevalvet teostab, sellest

tulenevalt pole vaja seda

regulatsiooni eriseadustest eraldi

sätestada.

Täpsemalt, on FIS § 54.2 lõikes 1

sätestatud isikuandmete töötlemise

eesmärk ning lõikes 2 on FI-le

sätestatud erand IKÜM-i

rakendamisel. Järelevalveliste

andmete, sh isikuandmete

töötlemine on eeskätt EL-i õigusest

tulenev kohustus ning järelevalve

põhineb andmete töötlemisel ja

analüüsimisel. EL-i õiguses

sätestatud vajaliku teabe kogumise

volitused ja uurimisvolitused ei ole

kuidagi tähtajalised, tegemist on

pideva protsessiga. FIS § 54 lõike 2

kohaselt sedalaadi teavet

(konfidentsiaalne järelevalveline

info) säilitatakse tähtajatult.

Inspektsioon võib otsustada teabe

hävitada, kui see ei ole enam vajalik

Inspektsiooni eesmärkide

täitmiseks, kuid mitte varem kui

kümne aasta möödumisel teabe

saamisest.

23 Eelnõu § 29 lõike 1 punkti 6 kohaselt esitatakse osaluse omandamisest

teavitamisel Finantsinspektsioonile andmed juriidilisest isikust omandaja

juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja

perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta

[---]. Palume selgitada seletuskirjas, mis eesmärgil on isikul vaja esitada

enda sünnikoha andmeid.

Selgitatud Seletuskirja on täiendatud.

Märgime aga, et vajalik on täpne

isiku identifitseerimine – sama

nimelisi isikuid, kes sündinud ka

samal kuupäeval võib praktikas

esineda. On üsna tavaline, et

välisriigis väljaantud isikut

tõendaval dokumendis on kirjas

isiku sünnikoht.

Lihtsustatult – sünniaja ja -koha

kaudu on võimalik isik nö

maailmaavarusest tuvastada, sealt

edasi koguda ja kontrollida kõiki

muid isikuga seonduvaid andmeid

(nt residentsust), et hinnata tema

sobivust.

24 Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kui kaua Finantsinspektsioon talle

eelnõu § 29 alusel esitatud andmeid säilitaks. Palume lisada eelnõusse

viide säilitamistähtaegadele või täiendada eelnõu vastavalt.

Selgitatud Vt üle-eelmisele märkusele esitatud

vastust.

25 Eelnõu § 44 lõige 3 kohaselt peab krediidiinkasso või asjakohasel juhul

krediidiostja tagama kogu krediidiperioodi jooksul krediidisaaja vajalike

andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus. Eelnõu ei ava

mõistet „krediidiperiood“, seega on andmetöötluse tähtaeg jäänud seaduse

tasandil määramata. Samuti ei selgu eelnõust ega seletuskirjast, kas peale

krediidiperioodi lõppu tuleb andmed kustutada. Palume sätestada kindlad

andmetöötluse tähtajad eelnõu tasandil. Samuti palume seletuskirjas

selgitada, kas krediiditoimiku säilitamise tähtaja üle saab otsustada iga

krediidiinkasso ise.

Arvestatud Sätte sõnastust on täpsustatud ja

seletuskirja täiendatud.

Säilitamise periood on lepingu

kehtivus aeg + 5 aastat, s.o. sama,

mis teistel finantsturuosalistel

kooskõlas rahapesu tõkestamise

reeglitega. Maksimaalne andmete

säilitamise tähtaeg on 10 aastat.

26 Eelnõu 12. peatüki (järelevalve) väljatöötamisel on eeskujuks võetud

kehtiv krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) 13. peatükk. Seega

suures osas on sarnane järelevalvealane regulatsioon krediidiandja ja -

vahendaja üle teostatava järelevalve kohta kehtivas õiguses juba olemas.

Samuti kordab eelnõu 12. peatükk mitmes küsimuses haldusmenetluse

seaduses (HMS) sätestatut. Näiteks eelnõu § 72 lõige 1 kordab HMS § 36

lõike 1 punktis 2 sätestatut, eelnõu § 76 kordab HMS § 39 sätestatud.

Palume võimalusel üleliigset kordamist vältida, viidates juba kehtestatud

sobivatele normidele.

Selgitatud KIKS 12. peatüki sätted tuginevad

otseselt direktiivil, KAVS-i vastavad

sätted on suuresti riigisisene õigus.

KAVS-is toodud FI volitused ei ole

üheselt ülekantavad

krediidiinkassode järelevalvele.

KIKS § 72 lõikes 1 sätestatud

järelevalvemenetlusese all peetakse

silmas menetlust, mis on oma

olemuselt nö sekkuv haldus.

Finantsinspektsioonile ei kohaldu

MSÜS-i ja seetõttu on

järelevalvemenetluse korraldus lahti

kirjutatud valdkonna eriseadustes.

Eelnõu § 76 sätestab erinormid

võrreldes HMS §-ga 39. Lisaks

rõhutame, et Finantsinspektsiooni

tegevust ei rahastata riigieelarvest.

27 Eelnõu § 78 lõige 2 sätestab, milliseid meetmeid võib Finantsinspektsioon

ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada, muu hulgas on nendeks

meetmeteks krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks tunnistamine (eelnõu §

78 lg 1 p 1) ja sunniraha rakendamine (eelnõu § 78 lg 1 p 1). Meetmete

rakendamine peab toimuma leebemast rangema suunas. Leebem abinõu

oleks eelnõu kontekstis sunniraha rakendamine ning rangem tegevusloa

kehtetuks tunnistamine. Palume ka eelnõu § 78 lõikes 2 nimetatud

meetmed järjestada toodud põhimõttel.

Arvestatud

28 Eelnõu § 37 lõike 1 järgi võib krediidiinkasso juhiks valida või määrata

isiku, kellel on muu hulgas laitmatu maine. Eelnõu § 37 lõike 3 punktis 1

on sätestatud:

„(3) Isikul ei ole laitmatu maine, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud

asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle

puudumist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku maine ei ole

laitmatu muu hulgas, kui:

1) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku

usalduse, isikuvastase süüteo või tarbijakaitse väärteo eest ja

karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist

kustutatud või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega;“.

Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kuidas tuleks sisustada mõistet

„tarbijakaitse väärtegu“. Seega võib isikutele jääda ebaselgeks, milliste

tegude eest ei tohi neil karistusi olla. Palume seletuskirjas avada mõiste

„tarbijakaitse väärtegu“. Samuti palume täiendada seletuskirja selgitusega

selle kohta, millest lähtudes on välja valitud just sellised süüteod, mis on

loetletud eelnõu § 37 lõike 3 punktis 1. Juhul kui loetelu kujundamisel on

eeskujuks võetud teiste seaduste loetelu, siis palume selle seletuskirja

lisada koos konkreetsete viidetega vastavate seaduste paragrahvidele.

Selliselt saab vastavaid loetelusid leida ning omavahel võrrelda. Samuti

soovitame lisada seletuskirja ka nende eriseaduste loetelu, kus veel võivad

olla sätestatud kavandatud eelnõu kontekstis olulised väärteod. Samuti

tuleks seletuskirjas selgitada, et kuna eelnõus kasutatakse mõistet

„süütegu“, siis tähendab, et sellega on hõlmatud nii kuri- kui ka väärteod.

Arvestatud/

selgitatud

§ 37 sõnastust on olulisel määral

muudetud, mh on täpsustatud, et

tarbijakaitse väärtegude all peetakse

silmas väärtegusid, mis on seotud

tarbijakrediidi väljastamisega

(eelkõige tarbijakaitse seaduse §-des

71 ja 72 ning KAVS §-s 99

sätestatud koosseisud).

29 Eelnõu §-s 97 on kavandatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 39

(juhtidele esitatavad nõuded) lõike 2 punkti 6 muutmine järgmises

sõnastuses:

„6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase, avaliku

usalduse või isikuvastase süüteo või tarbijakaitseliste nõuete rikkumise

eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse

rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema

suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni või isik on tegelenud

liigkasuvõtmisega.“.

Seletuskirjas ei ole avatud, mida tuleks mõista tarbijakaitseliste nõuete all.

Samuti ei selgu, miks on KAVS-i muudatustes kavandatud kasutada

mõistet „tarbijakaitselased nõuded“ erinevalt KIKS-i eelnõu §-s 37

kasutatud mõistest „tarbijakaitse väärtegu“ ning miks KAVS §-s 97

kavandatud süütegude loetelu erineb KIKS-i eelnõu §-s 37 kavandatud

loetelust. Palume täiendada seletuskirja vastava selgitusega.

Arvestatud/

selgitatud

Antud §-i on muudetud samamoodi

nagu KIKS §-i 37, vt eespool

olevaid selgitusi.

30 Eelnõu §-ga 92 soovitakse sätestada väärteo aegumise erisus võrreldes

üldise tähtajaga, mis karistusseadustiku (KarS) § 81 lõike 3 kohaselt on

kaks aastat. Aegumise erand tuleb sätestada menetluse paragrahvis ehk §-

s 93, mitte eraldi paragrahvis. Sellisel juhul on see kooskõlas teistes

eriseadustes ettenähtud regulatsiooniga (vt nt riigihangete seaduse § 216

lõige 2, maksukorralduse seaduse § 162). Palume sätestada väärteo

aegumise erisus eelnõu paragrahvis 93.

Arvestatud

31 Palume arvestada kooskõlastuskirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja

failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu

mõjude kohta.

Arvestatud

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

1 Meetme valik (ja mõõdukus) vajab läbimõtlemist ja põhjendamist

Probleem, mida eelnõuga lahendatakse on see, et inkassofirmade tegevus

ei ole alati õiguspärane ja ei arvesta piisavalt võlgnike huvidega. Samas

jääb selgusetuks, miks valitud lahendus just kõige paremini eesmärki

täidab. Direktiiv on siseriiklikku õigusesse üle võetud karmimalt.

Näiteks ei näe direktiiv ette nii kõrget kapitalinõuet, nii rangeid tegevusloa

taotlemise ja lõpetamise nõudeid jm. Mõistame, et eelnõu koostaja on

vastavad nõuded püüdnud ühtlustada teiste finantssektori ettevõtjatele

(krediidiasutustele ja krediidiandjatele) kehtestatud nõuetega. Samas

juhime tähelepanu asjaolule, et krediidiinkassode tegevust ei saa siiski

võrdsustada krediidiasutuste ja krediidiandjate tegevusega. Inkassod ei loo

uut krediiti, vaid haldavad olemasolevat. Eeltoodust tulenevalt tekib

paratamatult küsimus, kas on õigustatud krediidiasutuste ja

krediidiandjatega võrdsete ning seejuures direktiivist rangemate reeglite

sätestamine.

Seletuskirjast ei selgu, kas meetmete valikul on arvestatud

krediidihaldajate tegevuse eripäraga võrreldes pankade ja mitte-pankadest

krediidiandjatega. Seletuskirjast ei selgu ka, milliseid leebemaid meetmeid

kaalutud on ning miks need ei sobi eesmärgi saavutamiseks. Seletuskirjas

on küll mõnevõrra käsitletud meetmete mõõdukust ehk nn leebeima

vahendi põhimõtet (proportsionaalsust kitsemas tähenduses)

põhiseaduspärasuse analüüsi punktis 6.5.3, kuid väga põgusalt ning

eelnimetatud asjaolusid seal käsitletud pole. Sestap tuleks seletuskirja

täiendada. Täpsemalt tuleks põhistatult välja tuua, miks tekkis vajadus

rangemate nõuete järele (mida direktiiv otseselt ette ei näe) ja miks leebem

regulatsioon oma eesmärki ei täidaks. Samuti tuleb välja tuua, milliseid

mitteregulatiivseid lahendusi on eesmärgi saavutamiseks kaalutud ja miks

need ei annaks soovitud tulemust.

Selgitatud/

Osaliselt

arvestatud

Eelnõus on võrreldes varasema

versiooniga tehtud mitmeid

muudatusi, mille kohaselt nõudeid

krediidiinkassode suhtes on

muudetud vähem intensiivsemaks,

mh kapitalinõuet.

Üldiselt leiame, et eelnõus

ettenähtud lähenemisele

(tegevusloarežiim ja

Finantsinspektsioon) ei ole

alternatiivi s.t. olemasoleva

regulatsiooni nö tõhusam

rakendamine ega eraõiguslike

muudatuste tegemine ei taga

soovitud eesmärki.

Seletuskirja on mõnevõrra selles

osas täiendatud.

2 Leevendavate meetme kasutamine

Tegemist on ettevõtjaid märkimisväärselt koormava eelnõuga, seda enam,

et mõjuna on ette nähtud ka võimalus, et seaduse vastuvõtmisel võib mõni

käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada. Seetõttu tuleks

kaaluda ka võimalikke leevendavaid meetmeid. Kui neid meetmeid ei saa

kohaldada, tuleks seletuskirjas seda põhjendada.

Selgitatud Vt eelmisele märkuse kohta esitatud

selgitust.

3 Krediidiinkasso mõiste vajab täpsustamist

Eelnõukohase § 3 lg 2 järgi loetakse krediidiinkassoks vastava seaduse

tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise

või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse

või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust

tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist.

Eelnõus tuleks täpsustada ja/või seletuskirjas selgitada, millal saab öelda,

et tegemist on äriühingu peamise tegevusega. Võimalikult suur selgus

antud küsimuses on oluline, kuivõrd sellest sõltub, kas äriühingule

kohalduvad ranged nõuded, sh loakohustus, kõrgem kapitalinõue jm, või

mitte. Näiteks on vaja mõista, kas olukorras, kus äriühing haldab

mahuliselt rohkem muid (näiteks telekommunikatsiooni teenustega seotud)

nõudeid, saab öelda, et krediidinõuete haldamine ei ole peamiseks

tegevuseks ning tegemist ei ole krediidiinkassoga.

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.

4 Krediidi haldaja nimetamine ja krediidihalduslepingu sõlmimine

Eelnõukohane § 3 lg 5 näeb ette, et krediidiostja peab tarbijaga seotud

krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks nimetama

krediidihaldaja, kelleks saab krediidiinkasso, krediidiasutus või

krediidiandja. Eelnõu § 45 lõikes 1 on aga sätestatud, et juhul, kui

krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmib ta

krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkassoga.

Meie hinnangul vajab täpsustamist, kuidas eelnimetatud sätted omavahel

suhestuvad. Sätete sõnastusest jääb hetkel selgusetuks, kas on mõeldud, et

krediidiinkasso haldusleping on kõigi kolme (krediidiinkasso,

krediidiasutuse ja krediidiandja) puhul kohustuslik või ainult

krediidiinkasso puhul, st et juhul, kui krediidihalduseks on nimetatud

krediidiasutus või krediidiandja, siis ei ole § 45 lg 1 kohane leping

kohustuslik.

Arvestatud/

Selgitatud

Eelnõu § 45 on valikuline selles osas

kui tegemist ei ole § 3 lõikes 5

ettenähtud isikutega. Ehk kui nt

krediidiostja omandab panga poolt

väljastatud viivises oleva

ettevõtluslaenu (ja kui tegemist ei

ole mikro-, väikese või keskmise

suurusega ettevõttega), siis võib ta

selle sissenõudmisega tegeleda ise.

§-i 45 on lisaks vastavalt

täpsustatud, mille kohaselt võib

lisaks krediidiinkassole

krediidihaldusega tegeleda ka

krediidiasutus või krediidiandja ja

kellega tuleb omakorda siis vastav

leping sõlmida.

5 Viivisemäär

Eelnõuga muudetakse VÕS § 415 lõiget 1 nii, et edaspidi hakkab

tarbijakrediidilepingutele ettenähtud seadusejärgne viivisemäär olema

madalam kui teistele lepingutele, kuid seejuures jääb kehtima põhimõte, et

lepinguga võib ette näha seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemat määra.

Alternatiivina pakub eelnõu koostaja välja sätestada madalam intressimäär

absoluutmäärana ehk et sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette

näha.

MKM-i hinnangul tuleks lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes siiski jätta

võimalus pooltel lepingus kokku leppida kõrgemas määras. Seetõttu ei

toeta MKM välja pakutud alternatiivi, s.o intressi absoluutmäära

kehtestamist.

Selgitatud Muudetud eelnõu versioonis on

välja pakutud uus variant, vt

eeltoodu selgitusi JuMi vastava

märkuse osas.

6 Mõjude järelhindamine

Arvestades sellega, et eelnõuga seatakse inkassoettevõtetele väga ranged

nõuded, on väga oluline viia läbi perioodiline järelhindamine (nn ex-post

hindamine), et kontrollida eesmärgi saavutamist. Järelhindamise

vajalikkust suurendab ka see, et eelnõule ei eelnenud väljatöötamise

kavatsust. MKM peab positiivseks, et eelnõu koostaja plaanib

järelhindamist (seletuskiri lk 3), kuid rõhutab, et järelhindamise kohustus

tuleks sätestada seaduse eelnõus.

Selgitatud

Leiame, et kindla tähtaja

sätestamine ei pruugi olla mõistlik

kuna hetkel on keeruline hinnata,

millal täpselt selline järelhindamine

võiks toimuda, aga igal juhul on see

Rahandusministeeriumil kavas.

7 Mõju audiitorettevõtjatele

Eelnõu § 51 näeb ette, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne

peab olema auditeeritud. Lisaks seab § 52 audiitorettevõtjale

informeerimiskohustuse. Tuleks lisada ka hindamata jäänud

audiitorfirmade majanduslik mõju, sh nende halduskoormus. Eelnõu § 52

seab infokohustuse ka audiitorettevõtjale, mida tuleks mõjuhinnangus

analüüsida.

Selgitatud

Analoogilised sätted on kõigis

finantssektori eriseadustes. Eelnõu

mõju audiitorfirmadele on keeruline

hinnata ja seega ei seda võimalik

mõjuanalüüsis eraldi välja tuua.

Eelduslikult auditeeritakse juba täna

kõiki inkassofirmasid ja seega ei

tohiks antud eelnõuga kaasnev

täiendav auditeerimise koormuse

kasv olla ülemäära suur. Eelkõige on

erinõue §-s 51 lõikes 4 sätestatu –

mis mingil määral koormust

kasvatab.

Eelnõu §-s 52 sätestatud

informeerimiskohustuse

rakendumine praktikas sõltub juba

puhtalt sellest, et kas ja mis nn

puudujääke inkassofirmade

tegevuses audiitorid tuvastavad.

Finantsinspektsioon

1 Finantsinspektsioon teeb järelevalvet krediidiasutuste ja krediidiandjate

üle vastavalt tööriistadele, mis on seadusega järelevalvele ette nähtud. FI

on teinud aastate jooksul erinevaid ettepanekuid seaduste muutmiseks, et

laenuvõtjad saaksid paremat kaitset ning laenude andmine ja võtmine oleks

vastutustundlikum. Tarbijakrediidituru korrastamiseks on FI teinud

järgmiseid ettepanekuid:

• Finantsombudsman. Finantsinspektsioon on avaldanud soovi, et FI

juurde loodaks finantsombudsmani (finantsvaidluste voliniku)

funktsioon, kelle ülesandeks oleks lahendada finantssektori vaidluseid

tarbijate ja finantssektoris tegutsevate ettevõtjate vahel.

Finantsombudsman täidaks tänase lünga, kus tarbijad pigem pelgavad

või puuduvad neil vajalikud vahendid, et astuda oma õiguste kaitseks

vaidlustesse finantssektoris tegutsevate ettevõtetega. Kuna vastav

eelnõu on juba väljatöötatud, kuid menetlemine jäänud põhjendamatult

venima, siis soovime, et nende muudatusettepanekutega liigutakse edasi

esimesel võimalusel. Finantsinspektsioon on valmis alustama

finantsombudsmani teenusega kohe, kui vastav seadus FI-le õiguse

annab.

• Krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe.

Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku kõikidele Eestis tegutsevatele

krediidiasutustele, krediidiandjatele ja erandi alusel tegutsevatele

krediidiandjatele kehtestada ühetaolised krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suurima suhte ja ühtsed alused

piirmäära arvutamiseks (kõikidele ühesuguse nn põranda kehtestamine).

Meie hinnangul oleks sellisel juhul enam tagatud, et krediidivõimelisuse

hindamist viidaks erinevate krediidiandjate juures läbi ühetaolisematel

ja läbipaistvamatel alustel.

• Positiivne krediidiregister. Positiivse krediidiregistri olemasolul saaksid

kõik krediidiandjad ligipääsu registrist saadavatele andmete tarbija

olemasolevate finantskohustuste kohta ühtsetel alustel, mis toob endaga

kaasa mh täpsemad hinnangud tarbijate krediidivõimelisusele. Taolisel

registril võib olla oluline mõju konkurentsi elavdamisel

tarbijakrediiditurul. Positiivse krediidiregistri vajalikkust ja toetust selle

loomisele on avaldanud ka turuosalised ise, mistõttu ka selle teemaga

kiire edasiliikumine on vajalik krediidituru korrastamisel eesmärgil. Ka

siin on vastav eelnõu juba väljatöötatud, kuid kahjuks on eelnõu

menetlemine jäänud teadmata põhjustel venima ning registri loomine on

edasi lükkunud tulevikku.

• Finantsvaldkonna rahatrahvid. FI tervitab 2023. aasta sügisel jõustuvaid

väärteoraamistiku muudatusi ja valmistub nende rakendamiseks, kuid

süsteemse terviku vaatest eelistab haldustrahvide kehtestamist

finantssektoris tervikuna, nagu see on kasutusel enamike

finantsjärelevalvete poolt EL-is.

FI poolt juba esitatud ettepanekutele on põhjendatud kaaluda ka

tarbijakrediidi regulatsiooni täiendavat reguleerimist. Alljärgnevalt

esitame täiendavad ettepanekud ja lahendused, mis meie hinnangul

aitavad veelgi tõhusamalt ja paremini korrastada tarbijakrediiditurgu:

• Krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsiooni täiendamine. FI

hinnangul tuleb krediidi kulukuse määra tühisust kontrollida iga krediidi

väljastamisel, kui tarbija peab tegema krediidi väljamaksmiseks eraldi

tahteavalduse ja kui krediidiandja on kehtestanud krediidi

väljastamisele eeltingimused (tähtajatud krediidilepingud, mis

Teadmiseks

võetud/

Selgitatud

Märgime, et mitmed esitatud

ettepanekud väljuvad käesoleva

eelnõu reguleerimisalast ja seetõttu

neid teemasid otseselt käesoleva

eelnõuga ei adresseerita. Siiski on

enamik ettepanekud sellised,

millega tegeletakse juba

eraldiseisvalt (ombudsman,

positiivne krediidiregister vms) või

mille sisseviimist kehtivasse

regulatsiooni võib kaaluda edaspidi

mõne muu eelnõu menetlemise

raames (nt edaspidi uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmise

raames).

Käesolevaga võetakse siiski arvesse

ettepanek VÕS § 406.3

täiendamiseks, mis puudutab

tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri

täpsustamist.

võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse

võtta). Krediidi andmise aega tuleks sellistel juhtudel tõlgendada

laiendavalt, kuna väljamaksetaotluse rahuldamise toiming ja seejärel

krediidi väljamaksmine on FI jaoks käsitletav krediidi kulukuse määra

ülempiiri regulatsiooni kontekstis iseseiseva krediidi andmisena. Seda

arvestades tuleb iga sellise krediidi andmisel hinnata selle konkreetse

krediidi vastavust krediidi kulukuse määra ülempiirile.

• Kehtestada krediidi kogumaksumusele rangemad nõuded. Näiteks,

kehtestada piirang, mille kohaselt tarbijakrediidilepingust tulenevad ja

tarbija poolt tasumisele kuuluvad krediidiga seotud kulud ei tohi ületada

krediidisummat.

• Täpsustada õigusaktides, mida tähendab regulaarne sissetulek. Näiteks,

regulaarseks peetakse sissetulekut, mis on vähemalt nelja viimase kuu

keskmine sissetulek.

• Kehtestada ajaline piirang, millal on lubatud krediidilepingud sõlmida.

Näiteks, piirangud öisel ajal krediidi väljastamisele, kehtestades keelu

sõlmida krediidilepinguid ajavahemikul kell 22:00 – 7:00.

• Viia sisse sarnaselt hasartmängukeelu nimekirjaga register/nimekiri

isikutest, kellega krediidilepingut ei või sõlmida. Näiteks, keeld sõlmida

krediidileping isikutega, kes on esitanud avalduse enda vastavasse

nimekirja kandmiseks. Register/nimekiri oleks mõeldud isikutele, kes ei

suuda sõltuvussuhtest tulenevalt krediidilepingute sõlmimisest hoiduda

(nt hasartmängurid) või on lisatud registrisse ohutuse huvides (nt

pettuste ärahoidmiseks).

2 FI analüüsis 2019. aastal inkassoturgu, et mõista paremini krediidi

järelturuga seonduvaid riske, ning 2020. aastal otsustas oma soovitusliku

märgukirjaga kujundada üldise suuna ja hea tava krediidi

restruktureerimisel. Eesmärk oli luua laenude restruktureerimise protsessi

piisavalt läbipaistvust ja kontrollitavust ning sätestada soovitustena

põhimõtted, millest lähtuda laenu restruktureerimise vajaduse hindamisel

ning restruktureerimise läbiviimisel.

Teadmiseks

võetud

Vastav info sisaldub juba ka

seletuskirjas.

3 Eelnõu mõjuanalüüsis on sätestatud, et võib juhtuda, et täies ulatuses kogu

FI järelevalvekulu, mis läheb KIKS-i alusel subjektide üle järelevalve

teostamisele, laekuvad summad siiski vähemalt algusaastatel ei kata (siis

tuleb see kulu katta muude subjektide poolt laekuvate tasude arvelt).

Finantsinspektsiooni esmaste arvutuste pinnalt on näiteks ühe tegevusloa

järelevalveliseks hinnaks mitte vähem kui 20 000 eurot, samas on

tegevusloa menetlustasu määr ette nähtud vaid 1000 eurot. Eelnõuga ei ole

suurendatud ka menetlustasu määra tegevusloa taotlemisel, mis on aastaid

püsinud samal tasemel.

Pöörame tähelepanu, et FI poolt KIKS-i alusel järelevalve teostamine peab

olema vastava sektori enda poolt tasustatud, ehk tuleb vältida olukorda, kus

neid kulusid maksaksid teised finantsjärelevalve subjektid. Seega Eelnõu

seletuskirjas pakutu, et järelevalvekulu peavad kinni maksma teised

subjektid, ei ole aktsepteeritav ega mõistlik lahendus. Samuti tuleb luua

raamistik, kus tegevusloa menetlus ja järelevalve on tasustatud vastava

sektori poolt esimesest päevast alates. Kvaliteetse järelevalve teostamiseks

tuleb tagada piisav rahastus. Eelnevast tulenevalt palume muuta

järelevalvetasude regulatsiooni selliselt, et KIKS-i subjektide endi poolt

kaetakse kõik järelevalvekulud (vt ka käesoleva vastuse punkti 73)

tegevusloa taotluse esitamisest arvates.

Osaliselt

arvestatud

Mis puudutab tegevusloa taotlemisel

menetlustasu suurust, siis see tõuseb

edaspidi kõigi subjektide, sh ka

krediidiinkassode, puhul 1000 eurolt

3000 euro peale (krediidiasutustel

5000 euro peale). Dubleerimise

vältimise huvides vastavat

muudatust käesolevas eelnõus ei

teha.

Lisaks on käesolevaga muudetud nn

jooksva järelevalvetasu kujunemise

metoodikat.

4 Eelnõus tuleb reguleerida menetlustasudega seonduv, sh olukord, kus isik

omab mitut Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba (vt

käesoleva vastuse punkti 74).

Arvestatud

5 Eelnõu rakendussätetesse on põhjendatud lisada kogu finantssektori

seadusandlusesse samalaadne raamistik kohapealsete kontrollide osas (vt

käesoleva vastuse punkti 61), nagu see on leidnud käsitlemist käesolevas

Eelnõus. Selliselt oleks tagatud ühelaadne kohapealsete kontrollide

raamistiku käsitlus finantssektori üleselt, sh ka nende subjektide üle, kes

krediiti väljastavad. Vastavasisulise ettepaneku oleme teinud juba

08.05.2023 kirjaga.

Vastatud Leiame, et käesoleva eelnõuga kõigi

finantssektori seadustes kohapealse

kontrolli režiimi muutmine oleks nö

ülemäära mahukas. Seetõttu viime

need muudatused sisse edaspidi

teiste eelnõude menetlemise raames.

6 Eelnõu § 2 lõige 1 täpsustab, et seadus kohaldub /…/ filiaalile välisriigis,

vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule /…/. Filiaali ja talle

kohalduvat õigust puudutav raamistik on eelkõige Eelnõu 3. peatükis,

millest mh õigesti järeldub, et teenuse osutamisel välisriigis tuleb arvestada

nii Eelnõud, selle alusel antud õigusakte kui välisriigi õigusakte. Eeltoodu

tõttu on põhjust käesolevast lõikest välja jätta alljärgnev osis: /…/ vastavalt

selle välisriigi õigusaktides sätestatule /…/.

Arvestatud

7 Eelnõu § 2 lõike 3 punkt 1 sätestab seaduse kohaldamise erandi ehk KIKS-

i ei kohaldata krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud

kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega, välja arvatud juhul, kui

krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud

krediidiasutusele. Seletuskirja kohaselt on sätte aluseks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2021/2167 krediidihaldajate ja

krediidiostjate kohta (edaspidi NPL-de direktiiv) artikli 2 lõike 5 punkt b.

Arvestades seda, et KIKS-iga on otsustatud minna direktiivist kaugemale

ja Eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade

ka muud krediidiandjad, palume selgitada miks lepinguriigi

krediidiasutused on regulatsiooniga hõlmatud, kuid lepinguriigi

krediidiandjad on väljas.

Selgitatud Krediidiandjate (s.t. mitte-pankade)

järelevalveline regulatsioon ei ole

EL-s ühtlustatud (v.a.

hüpoteekkrediidiandjad), seepärast

oleks küsitav hakata käesoleva

seadusega nende isikute tegevust

välistama (kuna päritoluriigis ei

pruugi nad üldse alluda

finantsjärelevalvele erinevalt

krediidiasutustest).

8 Eelnõu § 3 lõike 2 viimase lause kohaselt võib krediidiinkasso tegutseda

üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. See kaob teksti sisse ära, sellest

tulenevalt teeme ettepaneku sarnaselt teistele eriseadustele selgemalt

eristada see regulatsioon eraldi lõiguna.

Arvestatud

9 Eelnõu § 3 lõike 7 punktis 4 teeme ettepaneku asendad sõna „muutmiseks“

sõnaga „vähendamiseks“. Selliselt oleks selge ka see, millises suunas

seadusandja lubab krediidiinkassol lepingut muuta – vähendada intresse.

Arvestatud

10 Eelnõu § 4 lõikes 2 on sätestatud krediidiandja mõiste ja § 4 lõikes 4

krediidilepingu mõiste KIKS-i tähenduses. KIKS-i eelnõu ja selle

seletuskirja järgi tulevad FI järelevalve alla nii krediidiinkassod, kes

tegelevad tarbijakrediidilepingutega kui ka krediidiinkassod, kes tegelevad

ettevõtjatele antavate pangalaenudega (vt seletuskirja lk 1). Selguse

huvides tuleks KIKS-is täpsustada, kas Eelnõu reguleerimisalasse lähevad

ka selliste krediidiandjate poolt väljastatud laenudest tulenevad nõuded,

kes ei oma vastavalt kas krediidiandjate ja –vahendajate seadusest

(edaspidi KAVS) või krediidiasutuste seadusest (edaspidi KAS) tulenevat

tegevusluba. Täpsustus on oluline, sest juriidilistele isikutele võivad

krediiti väljastada ka sellised krediidiandjad, kelle tegevus ei ole

reguleeritud KAS-i ega KAVS-iga.

Arvestatud

11 Eelnõu § 4 lõike 2 viimase lause kohaselt käsitatakse krediidiostjat

krediidiandjana juhul, kui ta omandab viivises oleva krediidilepingu või

sellest tuleneva nõude, mis ei ole sõlmitud tarbijaga. Palume selgitada mida

see tähendab.

Selgitatud Algselt on silmas peetud seda, et kui

krediidiostja omandab nn

ettevõtluslaenu, siis ta on nö vaba

seda laenu ümber struktureerima

kuna sellistele laenude väljastamisel

ei ole krediidiandja tegevusluba

vaja. Direktiivi artikkel 3(2) käsitleb

krediidiandjana ka krediidiostjat.

Samas antud juhul ei kaasne

krediidiostjana täiendavaid

kohustusi kui ta tegeleb ka

krediidiandmisega. Ehk mitmeti

mõistetavuse vältimiseks on selle

lõike teine pool eelnõust välja

jäetud.

13 Muuta Eelnõu § 5 sõnastus järgmiseks:

„Sõna „krediidiinkasso“ või „inkasso“ või nende tuletisi ja võõrkeelseid

vasteid võib oma ärinimes kasutada ainult krediidiinkasso.“

Selliselt on tagatud finantssektoris ühetaoline lähenemine ärinimede

kasutusele ja nende piiramisele. Lisaks tagab see ka tarbijale selgema

arusaamise, kellega ta suhtleb.

Mitte-

arvestatud/

selgitatud

Kuna eelnõu ei reguleeri kogu

inkassotegevust (nt firmad, kes

tegelevad kommunaalarvetest

tulenevate nõuete sissenõudmisega),

siis ei ole mõistlik piirata seda, et

üksnes krediidiinkassod saaksid

oma nimes kasutada sõna „inkasso“.

Sõna „krediidiinkasso“ saavad oma

ärinimes kasutada krediidiinkassod.

14 Eelnõu § 6 lõikest 4 teeme ettepaneku võtta välja alljärgnev osa: „/…/

vastavalt käesoleva seaduse §-des 10 ja 13 sätestatule.“.