Vastus pöördumisele

1

EELNÕU (KIKS)

JUUNI, 2023

Krediidiinkassode ja -ostjate seadusi

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib krediidihaldustegevust ja krediidihaldusteenuse osutamist,

krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust, vastutust ning järelevalve teostamist nende isikute üle.

(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamine

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis

ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti eelnimetatud isikute tegevusele ja

filiaalile välisriigis vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule ja välisriigis asutatud

krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis.

(2) Kui seadusest ei tulene teisiti, ei kohaldata käesolevat seadust krediidihaldustegevusele, kui

sellise tegevusega tegeleb:

1) Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asutatud krediidiasutus;

2) investeerimisfondide seaduses sätestatud fondivalitseja;

3) krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja ning

krediidi- või hüpoteekkrediidi vahendaja.

(3) Käesolevat seadust ei kohaldata:

1) krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud

krediidiasutusega, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse

lepinguriigis asutatud krediidiasutusele;

2) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud

krediidiasutuse poolt;

3) notarile, kohtutäiturile ja advokaadile, kui nad tegelevad käesoleva seaduse § 3 lõikes 1

nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames.

(4) Krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle

krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse

§ 3 lõike 1 tähenduses, kui sellega tegeleb krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja ise.

(5) Krediidiasutust, krediidi- või hüpoteekkrediidiandjat ja krediidi- või

hüpoteekkrediidivahendajat, kes omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude, ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses.

§ 3. Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja

(1) Krediidihaldustegevus käesoleva seaduse tähenduses on üks või mitu järgmist tegevust:

1) krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või

tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt;

2) krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu

tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine vastavalt krediidiostja antud juhistele;

2

3) krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga

seotud kaebuste haldamine;

4) krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja

nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest.

(2) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva

tegevusena haldab ise või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse

või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja

korraldab nende täitmist. Krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme

krediidihaldustegevusega. Krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna.

(3) Krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline isik või füüsiline isik, kes

omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus krediidiasutuse või krediidiandja viivises

oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude.

(4) Kui krediidiinkasso omandab ise viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude,

kohaldatakse talle käesolevast seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut.

(5) Lepinguriigi krediidiostja peab viivises oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude haldamiseks nimetama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja

krediidihaldajaks. Kolmanda riigi krediidiostja peab nimetama krediidihaldajaks

krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul, kui viivises olev krediidileping on

sõlmitud:

1) füüsilisest isikust ettevõtjaga või tarbijaga;

2) mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga.

(6) Kui krediidiostja omandab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud viivises oleva lepingu

või sellest tuleneva nõude, ei pea ta selle haldamiseks krediidiinkassot nimetama, kuid sel juhul

kohaldatakse tema suhtes käesoleva seaduse §-s 44 krediidiinkasso suhtes sätestatut.

(7) Kui tarbijast krediidisaaja viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, võib krediidiinkasso

temaga sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul, kui see

muudab krediidisaaja olukorra soodsamaks ja selle tulemusel suudab krediidisaaja tõenäoliselt

oma kohustused täita. Eeltoodu raames võib krediidiinkasso teha ettepaneku:

1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks;

2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;

3) võlast osaliselt loobuda ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade

summeerimiseks;

4) intressimäära muutmiseks.

§ 4. Kasutatavad mõisted

(1) Krediidiasutus käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja

millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4

lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus.

(2) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses

sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või

asjakohasel juhul krediidiostja (edaspidi krediidiandja). Krediidiostjat käsitatakse

krediidiandjana juhul, kui ta omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude,

mis ei ole sõlmitud tarbijaga.

3

(3) Krediidisaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud

krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga.

(4) Krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutusega, krediidiandjaga või

krediidiandja vahendusel sõlmitud võlaõigusseaduse § 401 kohane leping.

(5) Krediidihaldusteenuse osutaja käesoleva seaduse tähenduses on kolmas isik, kellele

krediidiinkasso on kirjaliku lepingu alusel edasi andnud ühe või mitu käesoleva seaduse § 3

lõikes 1 nimetatud tegevust.

(6) Krediidiasutuse viivises olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on

krediidileping, mis on liigitatud viivisnõudeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a.

(7) Krediidiandja viivises olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on krediidileping,

mis on osaliselt või täielikult võlaõigusseaduse § 82 lõike 7 kohaselt sissenõutavaks muutunud.

(8) Krediidiinkasso päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on tema

registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei

ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(9) Krediidiinkasso sihtriik käesoleva seaduse tähenduses on riik, mis ei ole krediidiinkasso

päritoluriik, kus on tema filiaal või kus ta tegeleb krediidihaldustegevusega, või lepinguriik,

kus on krediidisaaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse

kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(10) Krediidiostja päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on krediidiostja

või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi

õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor.

(11) Kolmanda riigi krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, kelle elukoht

või registrijärgne asukoht ei ole lepinguriigis või, kui tal oma riigi õiguse kohaselt registrijärgset

asukohta ei ole, siis peakontor ei ole lepinguriigis.

(12) Krediidiinkasso klient käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, krediidiasutus,

krediidiandja või muu isik, kes on sõlminud lepingu krediidiinkassoga

krediidihaldustegevuseks.

§ 5. Krediidiinkasso ärinimi või nimetus

Ühegi muu isiku, asutuse või ühenduse nimes, nimetuses või ärinimes, mis ei ole

krediidiinkasso, ei või kasutada sõna „krediidiinkasso“ eesti ega muus keeles.

2. peatükk

Krediidiinkasso tegevusluba

§ 6. Tegevusluba

(1) Krediidiinkassona tegutsemiseks peab olema tegevusluba. Tegevusluba antakse

krediidihaldustegevuseks.

(2) Tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks on tähtajatu.

4

(3) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes ja see ei ole üleantav ning teisel isikul on keelatud

seda kasutada.

(4) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega vastavalt

käesoleva seaduse §-des 10 ja 13 sätestatule.

§ 7. Tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja)

asutamislepingusse või äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse

ning järgmised dokumendid ja andmed (edaspidi käesolevas peatükis avaldus, andmed ja

dokumendid koos taotlus):

1) põhikirja ärakiri ja aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja

muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst, äriühingu asutamise puhul asutamislepingu või -

otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri;

2) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;

3) aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid;

4) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress;

5) Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud

andmed taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige edaspidi juht) kohta

ja käesoleva seaduse § 39 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust

omavate isikute kohta;

6) juhtide ja taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta väljavõte karistusregistrist, välisriigi

kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani

väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;

7) taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmed;

8) käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 sätestatud nõuetele vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli

süsteemi toimimise kord;

9) käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate

kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks;

10) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutajaga sõlmitud tegevuse edasiandmise leping;

11) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad neist igaühe nime,

elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta või registrikoodi;

12) organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral krediidiinkasso

teenuse edasiandmise korra kirjeldust;

13) kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude tehnoloogiliste

vahendite kirjeldus;

14) raamatupidamise sise-eeskiri;

15) teave, kas krediidiinkasso soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid;

16) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta.

(2) Kui taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid, esitab taotleja

käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud nõuetele vastava eraldiseisva maksekonto andmed.

§ 8. Äriplaan

(1) Äriplaan peab sisaldama taotleja kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise

struktuuri, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri kirjeldust ning plaanitavate teenuste

osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldust, samuti järgmiste

asjaolude kirjeldust, prognoosi ja analüüsi:

1) tulude ja kulude suurus;

2) teenuse osutamisega seotud kohustused;

3) taotleja tegevuse tehniline korraldus;

4) tegevusloa taotleja varade ja aktsia- või osakapitali suurus;

5

5) tegevusstrateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa;

6) kavandatav tegevus, osutatavad teenused, eeldatavad kliendid ja konkurendid ning

asjakohasel juhul tegevusloa taotleja kavandatav tegevus lepinguriigis või kolmandas riigis;

7) aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud,

kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused;

8) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia;

9) teave, kuidas tagatakse krediidisaajate huvide kaitse;

10) muud tähtsust omavad asjaolud.

(2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul:

1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad või muud andmed usaldusväärsed;

2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda tegevusloa taotleja suutlikkuses rakendada

usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja

protseduure;

3) krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav.

§ 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine

(1) Finantsinspektsioon hindab 45 päeva jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas

taotluses on esitatud kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid.

(2) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud

andmeid või dokumente või need ei ole nõuetekohaselt vormistatud, võib Finantsinspektsioon

jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.

(3) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik

veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas

ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, või kui

on vaja kontrollida muid tegevusloa taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon

nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse

Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul.

(5) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 7

nimetatud andmetes või dokumentides, esitab tegevusloa taotleja viivitamata

Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on

oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest

teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama tegevusloa taotlejale uue

menetlustähtaja.

(6) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel jätta taotluse läbi vaatamata,

kui:

1) taotlus on esitatud oluliste puudustega või

2) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud.

(7) Tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon tegevusloa

taotlejale esitatud dokumendid.

§ 10. Tegevusloa andmise otsus

6

(1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon 90 päeva

jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete

täitmisest, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist.

(2) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu

põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse

osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide

kaitse on piisavalt tagatud.

(3) Kui esitatud dokumentidest ja andmetest nähtub, et tegevusloaga hõlmamata teenuse

osutamine takistab krediidiinkasso üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist või tegevusloa

taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas kui

tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad krediidiinkasso

järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide

juhtimist, võib Finantsinspektsioon tegevusloa taotleja klientide huvide kaitseks tegevusloa

andmisel ette näha tegevusloa taotlejale kõrvaltingimusi, millega:

1) piiratakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamist;

2) nõutakse tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamiseks eraldi tütarettevõtja asutamist;

3) keelatakse tegevusluba omaval ettevõtjal muu teenuse osutamine.

(4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:

1) selle isiku ärinimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse;

2) selle teenuse liik, mille kohta otsus tehakse;

3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.

§ 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:

1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso

suhtes kehtestatud nõuetele;

2) taotleja aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud;

3) taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või

osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;

4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve

teostamist või see on takistatud sellise teise riigi õigusaktidest, kus isik, kellega taotlejal on

märkimisväärne seos, on asutatud, tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;

5) tegevusloa taotlejal ei ole piisavalt vahendeid või kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks

tegutsemiseks krediidiinkassona;

6) tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva

majandustegevuse koht ei ole Eestis;

7) käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud sise-eeskiri või muud asjakohased protseduurireeglid ei

ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed ja

üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;

8) tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase ning infotehnoloogilised süsteemid ja muud

tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad;

9) tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud,

sealhulgas tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad

krediidiinkassona järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga

piisavat riskide juhtimist;

10) tegevusloa taotluse kohaselt soovib tegevusloa taotleja vastu võtta ja hoida krediidisaajate

rahalisi vahendeid, kuid tegevusloa taotlejale ei ole avatud või on suletud tegevusloa taotleja

käesoleva seaduse § 47 kohane maksekonto.

7

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu

hulgas taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate

isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatu hindamisel võetakse selle asjakohasusel

arvesse muu hulgas:

1) tegevusloa taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset;

2) tegevusloa taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid,

usaldusväärsust ja mainet;

3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust;

4) tegevusloa taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi.

(4) Taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise

otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või

tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa

taotluse läbi vaatamata jätmisest.

§ 12. Tegevusloa lõppemine

(1) Tegevusloa kehtivus lõpeb:

1) krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andnud vastava loa;

2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;

3) krediidiinkasso ühinemisel, mille puhul luba lõpeb ühendataval isikul;

4) uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel;

5) krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse

lõpetamisel raugemise tõttu.

(2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks

talle tegevusluba oli antud. Tegevusloa kehtivuse lõppemisel ei või krediidiinkasso enam vastu

võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid.

§ 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine.

(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:

1) krediidiinkasso ei ole oma tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates alustanud

või tema tegevus on peatunud kauemaks kui 12 järjestikuseks kuuks;

2) krediidiinkasso ei soovi enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid ja ta esitab sellekohase

taotluse;

3) krediidiinkasso on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli tegevusloa

andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või

tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

4) krediidiinkasso avaldab oma tegevuse või juhtorgani liikme kohta oluliselt ebaõiget või

eksitavat teavet või reklaami;

5) krediidiinkasso ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, sealhulgas

krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise ja hoidmise tingimustele;

6) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud oma tegevuse suhtes Eestis, sihtriigis või muus

riigis, kus krediit väljastati, ettenähtud norme, sealhulgas krediidisaajate kaitseks või

krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid norme või selle valdkonna suhtes kehtivat

hea usu põhimõtet;

8

7) krediidiinkasso kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada

konsolideeritud järelevalveks vajalikku infot, või krediidiinkassoga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on

piisava järelevalve teostamine takistatud;

8) krediidiinkasso ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve

teostamist;

9) krediidiinkasso või tema juhtorgani liige on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub

rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda või rikub

rahvusvahelise sanktsiooni õigusaktidega kehtestatud korda;

10) lepinguriigi või kolmanda riigi pädeva järelevalveasutuse poolt Finantsinspektsioonile

esitatud teabe kohaselt on krediidiinkasso oluliselt rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi

õigusaktis sätestatud või nende riikide pädevate järelevalveasutuste esitatud tingimusi;

11) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

12) krediidiinkasso ei täida seaduses sätestatud kohustusi sise-eeskirja või -kontrolli ning

krediidisaajate kaebuste lahendamise kohta;

13) ilmneb, et krediidiinkasso on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti

eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguriigis, kus ta peamiselt tegutseb, kohalduvate nõuete

täitmisest;

14) krediidiinkasso juhid, olulist osalust omavad isikud või audiitor ei vasta käesolevas

seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele.

(3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiinkassole ettekirjutuse, andes tähtaja

kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, kui krediidiinkasso

aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam

käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud teenuste osutamisega. Kui krediidiinkasso ühineb ja

tegevust jätkab ühendav ühing, tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Kui

krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega, tunnistatakse kehtetuks ühinevate

krediidiinkassode tegevusload.

(5) Krediidiinkasso taotluse alusel tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamiseks tuleb

Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, et kõik

kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole.

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel

tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks

tunnistamine võib kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.

(7) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse

saamisest arvates.

(8) Finantsinspektsioon teavitab asjakohasel juhul tegevusloa kehtetuks tunnistamisest

krediidiinkasso sihtriigi pädevat järelevalveasutust ja lepinguriigi pädevat järelevalveasutust,

kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.

§ 14. Avalikkuse teavitamine

Teabe tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta teeb

Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval

9

tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vastavat teavet sisaldava otsuse teha ka tervikuna avalikult

kättesaadavaks, kui see on oluline finantssektori stabiilsuse või läbipaistvuse jaoks.

§ 15. Krediidiinkasso andmete avalikustamine

(1) Kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod kantakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53

lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja.

(2) Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tunnistatud kehtetuks, kustutatakse

viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.

§ 16. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine

(1) Krediidiinkasso on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi

andmete ja asjaolude muutumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis olid

aluseks krediidiinkasso tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul

järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiinkasso ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi,

asukoha aadress või kontaktandmed;

2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-

eeskirjad;

4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud andmed;

5) audiitori vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõikes 3 nimetatud andmed;

6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit;

7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.

(2) Krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 ja 7 nimetatud andmed ja dokumendid.

3. peatükk

Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis

§ 17. Krediidiinkasso tegevus välisriigis

(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiinkasso võib välisriigis tegeleda

krediidihaldustegevusega, asutades selleks välisriigis filiaali või osutades seal piiriüleseid

teenuseid.

(2) Piiriülene teenus on krediidiinkasso teenus, mida ta osutab välisriigis, kus krediidiinkasso

ega tema filiaal ei ole registreeritud.

(3) Teenuste osutamisel välisriigis peab krediidiinkasso järgima käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

§ 18. Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis

(1) Krediidiinkasso, kes soovib registreerida teises lepinguriigis filiaali või osutada teises

lepinguriigis piiriüleselt teenust, teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile

esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave):

1) sihtriigi nimi ja võimalusel selle lepinguriigi nimi, kus krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega

Eesti;

2) asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis;

3) asjakohasel juhul krediidiinkasso ärinimi ja aadress sihtriigis;

4) sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed;

10

5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse krediidiinkasso sise-eeskirjade,

juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavate

õigusnormidega;

6) asjakohasel juhul rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste selliste õigusnormide

täitmiseks kehtestatud menetluse kirjeldus, millega on sihtriigi õigusesse üle võetud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või

terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141,

05.06.2015, lk 73–117);

7) kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või

krediidilepingus ette nähtud keeles;

8) teave selle kohta, kas krediidiinkassol on Eestis lubatud vastu võtta ja hoida krediidisaajate

rahalisi vahendeid.

(2) Kui krediidiinkasso haldab krediidiasutuse viivises olevaid krediidilepinguid, edastab

Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe

saamist teabe sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele. Finantsinspektsiooni nõudmisel

esitatakse eelnimetatud andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt

kinnitatud tõlkega selle sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus

krediidiinkasso soovib filiaali asutada.

(3) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkassot kuupäevast, mil teave sihtriigi pädevatele

järelevalveasutustele edastati, ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad järelevalveasutused kinnitasid

teabe kättesaamist.

(4) Finantsinspektsioon edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe ka sellele

lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega Eesti.

(5) Krediidiinkasso teavitab Finantsinspektsiooni kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

teave muutub. Teavituse saamise järel teeb Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes

2–4 nimetatud toimingud.

§ 19. Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis

(1) Krediidiinkasso, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, taotleb Finantsinspektsioonilt

sellekohase loa (edaspidi käesolevas peatükis filiaali asutamise luba).

(2) Filiaali asutamise loa taotlemiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kirjaliku

taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis taotlus, andmed

ja dokumendid koos taotlus):

1) selle kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada;

2) filiaali asukoha aadress kolmandas riigis;

3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina kolmandas riigis

tegutsemise kohta;

4) krediidiinkasso nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja nimi,

isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja -koht ning esindusõigust tõendav dokument.

§ 20. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja finantsseisundi,

organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks piisavate

vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

11

(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon

kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem

kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.

(3) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon

viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

(4) Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist filiaali kaudu vastavalt kolmanda riigi

õigusaktides sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist filiaali kaudu teatab

krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas riigis teenuste osutamist

alustatakse.

§ 21. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused

Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:

1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiinkasso juhtide suhtes kehtestatud nõuetele;

2) filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas

seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged,

eksitavad või puudulikud;

3) krediidiinkasso organisatsiooniline ülesehitus või krediidiinkasso vahendid ei ole piisavad

äriplaanis nimetatud teenuste osutamiseks välisriigis;

4) filiaali asutamine kolmandas riigis või krediidiinkasso esitatud äriplaani rakendamine võib

kahjustada krediidiinkasso tegevuse usaldusväärsust Eestis või kolmandas riigis;

5) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi

Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik

teostada vajalikul tasemel järelevalvet kolmandas riigis asutatud filiaali üle.

§ 22. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:

1) krediidiinkasso on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa

andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või

tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;

2) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi õigusaktide nõudeid;

3) krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa saamise

tingimustele;

4) krediidiinkasso ei esita filiaali kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid;

5) krediidiinkasso või tema filiaali juht ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud

õigusaktides sätestatud nõuetele;

6) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud

Finantsinspektsiooni ettekirjutust;

7) krediidiinkasso tegevusluba on kehtetuks tunnistatud;

8) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud asjaolud.

(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon

krediidiinkassole ja kolmanda riigi pädevale järelevalveasutusele viivitamata teatavaks.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiinkasso

teenuste osutamise selles kolmandas riigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni

määratud tähtpäevaks.

§ 23. Teenuse osutamine piiriüleselt kolmandas riigis

12

(1) Krediidiinkasso, kes kavatseb osutada kolmandas riigis teenuseid piiriüleselt, teavitab

sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja

dokumendid:

1) selle kolmanda riigi nimi, kus kavatsetakse piiriülest teenust osutada;

2) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi kolmandas riigis osutatavate teenuste kohta,

sealhulgas teave selle kohta, kas seoses teenuste piiriülese osutamisega antakse kolmandas

riigis tegevusi või ülesandeid edasi kolmandale isikule.

(2) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja

dokumendid läbi vaatamata, kui need:

1) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;

2) Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente ei ole ettenähtud tähtaja jooksul

esitatud.

(3) Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist piiriüleselt vastavalt kolmanda riigi

õigusaktides sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist teatab krediidiinkasso

Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas riigis teenuste osutamist alustatakse.

(4) Krediidiinkasso võib kolmandas riigis piiriülest teenust osutada vastavalt kolmanda riigi

õigusaktides sätestatule, võttes asjakohasel juhul arvesse vastava riigi pädeva

järelevalveasutuse kehtestatud nõudeid.

(5) Krediidiinkasso teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud andmetes või dokumentides, võimaluse korral vähemalt üks kuu enne muudatuse

rakendumist.

(6) Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse kolmandas riigis piiriülese teenuse osutamise

keelamiseks, kui tema hinnangul esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:

1) krediidiinkasso tegevus piiriülese teenuse osutamise kaudu kahjustab krediidiinkasso

klientide või krediidisaajate huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;

2) krediidiinkasso tegevus piiriülese teenuse osutamise kaudu võib tuua kaasa rahapesu või

terrorismi rahastamisega seotud õigusaktide nõuete või rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise

või sellest kõrvale hiilimise või nende katse või suurendab selliseid riske;

3) krediidiinkasso ei ole võimeline täitma kolmandas riigis teenuse osutamisele sätestatud

nõudeid;

4) kolmanda riigi pädev järelevalveasutus on Finantsinspektsiooni teavitanud vastava riigi

õigusaktis sätestatud või kolmanda riigi pädeva järelevalveasutuse esitatud tingimuste

rikkumisest krediidiinkasso poolt.

(7) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud ettekirjutuse

krediidiinkassole viivitamata kätte. Krediidiinkasso on kohustatud piiriüleselt teenuste

osutamise lõpetama Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

§ 24. Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis

(1) Teise lepinguriigi krediidiinkasso, kes soovib osutada teenust Eestis piiriüleselt või filiaali

kaudu, teavitab sellest oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse kaudu Finantsinspektsiooni.

Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas

paragrahvis teave):

1) kui krediidiinkassole on teada, siis lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega

krediidiinkasso päritoluriik;

2) asjakohasel juhul Eestis asutatud filiaali aadress;

3) asjakohasel juhul Eestis krediidiinkasso kasutatav ärinimi ja aadress;

13

4) Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastutava isiku nimi;

5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse krediidiinkasso sise-eeskirjade,

juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavatele

Eesti õigusnormidele;

6) kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid suhtluseks eesti keeles või

krediidilepingu ette nähtud keeles;

7) teave selle kohta, kas krediidiinkassol on päritoluriigis lubatud võtta vastu ja hoida

krediidisaajate rahalisi vahendeid.

(2) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkasso päritoluriigi pädevat järelevalveasutust lõike 1

kohase teabe kättesaamisest.

(3) Krediidiinkasso võib alustada Eestis teenuse osutamist alates järgmisest kuupäevast,

olenevalt sellest, kumb on varasem:

1) pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase teavituse saamist;

2) kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 kohast teavitust edastatud, siis

kahe kuu möödumisel käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teabe esitamisest

Finantsinspektsioonile.

(4) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi krediidiinkasso kohta oma veebilehel

vastavalt käesoleva seaduse §-s 15 sätestatule.

§ 25. Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis

Kolmandas riigis asutatud isik ei või Eestis tegeleda krediidihaldustegevusega piiriüleselt ega

filiaali kaudu.

4. peatükk

Oluline osalus

§ 26. Oluline osalus

Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktile 36 otsene või kaudne osalus krediidiinkasso

aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 10 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, või

hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele.

§ 27. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded

(1) Krediidiinkassos võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või

krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada igaüks (edaspidi käesolevas

peatükis isik):

1) kes on laitmatu mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidiinkasso

kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele, sealhulgas kelle majanduslik usaldusväärsus

võimaldab tagada krediidiinkasso korrapärast ja usaldusväärset tegevust arvestades selle

krediidiinkasso senist ja kavandatud äritegevuse laadi;

2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiinkasso

juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse § 37 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele;

3) kes tagab, et krediidiinkasso järgib käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid ja et

krediidiinkassol on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle ning

vahetada teavet ja teha koostööd pädevate järelevalveasutustega;

4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi

rahastamisega või selle katsega või et olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske;

5) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse

tähenduses.

14

(2) Olulise osalusega isikute maine ei ole laitmatu, kui esineb käesoleva seaduse § 37 lõike 3

punktis 1 või 3 nimetatud alus.

§ 28. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest

(1) Isik, kes kavatseb krediidiinkassos otsese või kaudse olulise osaluse omandada või

suurendada osalust üle 10, 20, 30 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või

aktsiate või osaga esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel krediidiinkasso

muutub tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest

Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 ning sama paragrahvi lõike 5

alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid.

(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiinkassos olulise osaluse või tema osalus

suureneb üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osaga

esindatud häälte arvust või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema

kontrollitavaks äriühinguks. Sellel juhul on isik kohustatud pärast krediidiinkasso üle kontrolli

saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata

teavitama sellest Finantsinspektsiooni.

(3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult viie tööpäeva jooksul käesoleva

paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning

menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.

§ 29. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed

(1) Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja

dokumendid:

1) selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse või suurendatakse või mis

muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus;

2) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest

nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekirja, millest nähtub igale

osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem

kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral

muud infot;

3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime,

elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral

sünniaega ja -kohta, ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui

kolm kuud;

4) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed

igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv;

5) juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud

ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri;

6) andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist

igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning

senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, samuti nende isikute usaldusväärsust, kogemusi,

kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist,

sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;

7) kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse

omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni;

8) omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja

mittemajanduslike huvide kirjeldus;

15

9) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 7 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine

asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht;

10) juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas

vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud

rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta

kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga

ette nähtud;

11) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute

finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded,

juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi

kohta väljastatud krediidireitingud;

12) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus

koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi

kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;

13) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase

aasta kohta;

14) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest

kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;

15) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja

3 ning §-dele 10 ja 721;

16) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud

asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721;

17) ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui

krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks.

(2) Välisriigi kodaniku korral on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud

karistusregistri väljavõtte asemel vaja esitada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või

pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole

möödunud rohkem kui kolm kuud.

(3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti

keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus

keeles.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ning

kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmeid ja -dokumente.

(5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 30. Menetlus ja menetlustähtajad

(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud

nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul

(edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava

§ 28 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates nõuda

lisaandmeid ja -dokumente.

(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja -

dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide

saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui

16

20 tööpäeva. Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei

peatu.

(4) Kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või

dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja

dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda

menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab

Finantsinspektsioon teatama omandajale uue menetlustähtaja.

(5) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi pädev järelevalveasutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.

(6) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või

krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajaduse korral koostööd

lepinguriigi pädeva järelevalveasutusega.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon

teiste pädevate järelevalveasutustega. Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, edastab

Finantsinspektsioon viivitamata teisele pädevale järelevalveasutusele kõik andmed, mis on

olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise

hindamisel olulised.

(8) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva seaduse §-s 28 nimetatud teavituse läbi vaatamata,

kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda

käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.

§ 31. Osaluse omandamise tingimused

(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on

õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks

äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku

ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse

omandamise või suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise

tehingu tegemisest või tegemata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiinkasso kontrollitavaks

äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela.

§ 32. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta

(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:

1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses

sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;

3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud

nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja

selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

4) krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks

ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda

riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha

Finantsinspektsiooniga koostööd;

17

5) Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda

isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi.

(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta

või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne

menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev

järelevalveasutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise,

suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse

omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib

Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või

krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on

krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on,

krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord

keelata või seda piirata, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud asjaolud.

Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse käesoleva lõike alusel eelnimetatud lõigetes

sätestatud ettekirjutuse tegemisest olenemata. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või

selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

(5) Kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks

äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus,

fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha

asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte

konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3

või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste

järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale ja muule isikule, kes

korraldab hääleõiguste teostamist.

§ 33. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed

(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega,

osaga või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui:

1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;

2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse;

3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras teavitatud;

4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 või enne §-s 30 nimetatud tähtaja

möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.

(2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks.

(3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike

koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus

võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel

18

tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue

kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.

(4) Kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks

äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu,

tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku

või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks,

kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.

§ 34. Olulise osaluse muutumisest teavitamine

(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud

määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni

viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut

talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu

sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse

krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud

määra. Sellel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või

osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

(3) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata

teavitama Finantsinspektsiooni.

(4) Krediidiinkasso esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed

isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära

isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse

§-dele 26 ja 28 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9, 10 ja 721.

5. peatükk

Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

§ 35. Asukoht ja peakontor

(1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso

registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad olema Eestis.

(2) Krediidiinkasso põhikiri peab kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht

ja peakontor on Eestis.

§ 36. Nõukogu ja juhatuse liikmete arv

(1) Krediidiinkasso nõukogus peab olema vähemalt kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette

suuremat liikmete arvu.

(2) Krediidiinkasso juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat

liikmete arvu.

§ 37. Nõuded juhtide valimisele ja määramisele

(1) Krediidiinkasso juhiks võib valida või määrata isiku, kellel on krediidiinkasso juhtimiseks

vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu maine.

Lisaks peab valitaval juhil olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval

19

ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani

koosseisu.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega täpsustada nõudeid krediidiinkasso

juhtimiseks vajaliku kutsealase sobivuse kohta.

(3) Isikul ei ole laitmatu maine, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad

kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud isiku maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui:

1) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase

süüteo või tarbijakaitse väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt

karistusregistrist kustutatud või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega;

2) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja

koostöövalmilt;

3) tema suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja

arvatud juhul, kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest;

4) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeelu või

§-le 491 ettevõtluskeelu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis

ettenähtud ärikeeld või teataval erialal või ametikohal töötamise keeld või teda on karistatud

sellise keelu rikkumise eest.

(4) Väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon ei mõjuta isikute head mainet, välja arvatud juhul,

kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osutavad süsteemsetele

rikkumistele.

(5) Krediidiinkasso juhtidel tervikuna peavad olema piisavad teadmised ja kogemused ettevõtja

juhtimiseks pädeval ning vastutustundlikul moel.

(6) Krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või

määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või

sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib

ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline

korraldama äriühingu juhtimist nii, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate

ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta

muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

§ 38. Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded

(1) Krediidiinkasso juhid ja töötajad peavad tegutsema nende puhul eeldatava ettenägelikkuse

ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso,

tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest

huvidest. Krediidiinkasso töötajad on kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava

asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma krediidisaajatele nõuetekohast teavet.

(2) Krediidiinkasso juhid peavad tagama, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on

läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise,

mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on

krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja

proportsionaalsed.

20

(3) Krediidiinkasso juhatus on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud

eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, hindama nende tulemuslikkust ning

rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

(4) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu

võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad

krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso

esindamine või krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja

ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele.

§ 39. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast

(1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos

kirjaliku nõusolekuga esitab isik järgmised andmed ja dokumendid:

1) isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja -koht, elukoht,

hariduse kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul tema

vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele

vastavust kinnitavad dokumendid;

2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need

andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;

3) kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla

krediidiinkasso juht.

(2) Krediidiinkasso esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid ning

kinnituse Finantsinspektsioonile.

(3) Krediidiinkasso esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad

asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja.

(4) Krediidiinkasso on kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise

kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva

enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eeltoodud

tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada Finantsinspektsiooni kinnitatud

vormil ja mahus.

§ 40. Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist

või valimata või määramata jätmist järgmistel juhtudel:

1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtidele kehtestatud nõuetele;

2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid või tegelikkusele

mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;

3) isiku tegevus krediidiinkasso juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot

usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist

nii, et klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.

21

(2) Kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtajaks täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba

kehtetuks.

§ 41. Sise-eeskirjad

(1) Krediidiinkasso juhatus kehtestab oma otsusega krediidiinkasso ning tema juhtide ja

töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis tagavad

krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise,

samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise.

(2) Sise-eeskirjas määratakse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on

vajalik krediidiinkasso organisatsioonis vastavatel ameti- või töökohtadel ülesannete

täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud

ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.

(3) Sise-eeskirjades kehtestatakse asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja

usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

vältimine. Juhatus teostab järelevalvet selle rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja

klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.

(4) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:

1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise

nõuded;

2) juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate

isikuandmete töötlemise kord, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88);

3) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise

protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel

kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide

hindamisel;

4) juhi sobivushindamise kord;

5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise

meetmed;

6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded

krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile;

7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;

8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning

krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine;

9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord;

10) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kindlaks rahvusvahelise sanktsiooni

subjekti tuvastamise ja rahvusvahelise sanktsiooni rakendamise kord, ning

sisekontrollieeskirjad eeltoodud nõuete täitmise kontrollimiseks;

11) sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides

kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks,

töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks;

12) raamatupidamise sise-eeskirjad;

13) filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord;

14) krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise

kord;

15) krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord;

22

16) tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist

käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja

asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele;

17) järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas

aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastavate ülesannete eest vastutavad töötajad,

kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse

kontrollimiseks.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad

täpsemad nõuded.

§ 42. Sisekontrolli süsteem

(1) Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille

eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele,

õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.

(2) Sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada

tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning

nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses

klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja

reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.

(3) Krediidiinkasso juhatus või nõukogu määrab siseaudiitori funktsiooni teostamiseks isiku

(edaspidi siseaudiitor), kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised,

oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile

kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja

tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad

põhjustada huvide konflikti.

(4) Siseaudiitor peab tagama, et:

1) regulaarselt kontrollitakse krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust

õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele,

krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse krediidiinkassos

kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning krediidiinkasso kohustuste

täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust;

2) krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses

sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes;

3) krediidiinkasso juhatusele esitatakse regulaarselt eespool nimetatud kohustususte täimisega

seotud aruandeid.

(5) Krediidiinkasso tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud

töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt

ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute

täitmist.

(6) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab

olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama

lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile.

§ 43. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale

(1) Krediidiinkassol on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidihaldustegevus

osaliselt kirjaliku lepingu alusel edasi anda krediidihaldusteenuse osutajale (edaspidi tegevuse

23

edasiandmine) tingimusel, et krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas

seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest ja kui:

1) krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise

lepingus sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid

norme, sealhulgas asjakohaseid Euroopa Liidu ja välisriikide õigusaktide norme, mis on

kohaldatavad krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepingu suhtes;

2) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiinkasso ise ei tegele enam

krediidihaldustegevusega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba;

3) tegevuse edasiandmise leping ei muuda krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist

suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees;

4) tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel

krediidiinkasso tegevusluba anti;

5) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve

teostamist;

6) krediidiinkassol säilib pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste

kohta käivale teabele;

7) pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid,

tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega;

8) tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti,

usaldusväärsust ega toimimist;

9) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või

tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve;

10) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist

vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti;

11) krediidihaldusteenuse osutajal on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid

kohustusi täitma;

12) tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida

täiendavaid riske krediidiinkasso tegevusele;

13) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded.

(2) Enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale teavitab krediidiinkasso

Finantsinspektsiooni ja asjakohasel juhul sihtriigi pädevaid järelevalveasutusi, kui tegemist on

krediidiasutuse väljastatud krediidilepinguga.

(3) Krediidiinkasso säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise

lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi kirjalikke juhiseid vähemalt viis aastat,

kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumente ja teavet.

(5) Krediidihaldusteenuse osutajal, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, ei ole

lubatud vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid, välja arvatud juhul, kui tegemist on teise

krediidiinkassoga ja talle on selline õigus antud.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele

krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või

kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise

lepingute lõpetamist, kui:

24

1) krediidihaldusteenuse osutajal puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks

täitmiseks vajalik kvalifikatsioon;

2) rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õigusi või on sellise

rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärust;

3) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle,

ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks;

4) krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesolevas seaduses

sätestatuga vähemalt samaväärsetele nõuetele;

5) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi.

6. peatükk

Nõuded krediidiinkasso tegevusele

§ 44. Krediiditoimiku pidamine

(1) Krediidiinkasso peab krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja

dokumentide kohta krediiditoimikut. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks

krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku

kohta eraldi.

(2) Krediiditoimik on käesoleva seaduse tähenduses lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja

muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum.

(3) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, peab tagama kogu krediidiperioodi

jooksul krediidisaaja vajalike andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus.

(4) Krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale

isikule, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise,

krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta.

§ 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine

(1) Kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmitakse krediidiostja ja

krediidiinkasso vahel krediidilepingu haldamiseks leping (edaspidi krediidihaldusleping).

Krediidihaldusleping peab sisaldama vähemalt järgmist:

1) krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus;

2) krediidiinkassole makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod;

3) ulatus, mis määral saab krediidiinkasso esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga;

4) poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete

või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme;

5) poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt;

6) krediidiinkasso kohustus teavitada krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist

krediidihaldusteenuse osutajale.

(2) Krediidiinkasso säilitab krediidihalduslepingut ja järgmisi andmeid vähemalt viis aastat,

kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva:

1) asjakohane kirjavahetus krediidiostja ja krediidisaajaga;

2) krediidiostjalt saadud juhised iga viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

kohta.

(3) Finantsinspektsioonil võib nõuda kõiki käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid.

7. peatükk

Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele

25

§ 46. Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital

(1) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

(2) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot.

(3) Krediidiinkasso asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitali sissemakse olla

ainult rahaline.

§ 47. Krediidisaaja vahendite hoidmine

(1) Krediidiinkasso on kohustatud hoidma krediidisaaja rahalised vahendid eraldi maksekontol.

Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, seda mitte ka juhul, kui

krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate

vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt.

(2) Krediidiinkasso peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekonto avama üksnes

krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.

(3) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe kõigi tema nimel

avatud maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontol olevad vahendid ei kuulu

krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

(5) Kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks

tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal kinnituse makse

tasumise kohta.

(6) Krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks

olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte.

8. peatükk

Raamatupidamine ja aruandlus

§ 48. Raamatupidamise korraldamine

(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses,

raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning

muudes õigusaktides sätestatule.

(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja

majandustegevuse kohta.

(3) Kui krediidiinkassol on õigus krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida,

kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende

kandmiseni krediidiostjale. Krediidiinkasso avalikustab krediidisaajalt vastu võetud rahalised

vahendid oma raamatupidamise aastaaruandes.

§ 49. Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, kasumi jaotamise või

kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku või osanike koosoleku protokolli

väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta kahe nädala

jooksul pärast aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist, kuid mitte hiljem

26

kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja

dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama.

(2) Krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile

järelevalve eesmärgil regulaarselt vähemalt järgmised aruanded:

1) krediidisaajatelt vastu võetud vahendite aruanne;

2) bilanss;

3) kasumiaruanne.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud regulaarsete aruannete periood on kvartal ning

aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu.

Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada

hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt

või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

(5) Finantsinspektsioonile esitatud järelevalveliste aruannete põhjal võib Finantsinspektsioon

või krediidiinkasso esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

(6) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning

Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika

ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 50. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja

algandmete säilitamine

(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel

võimalusel pärast aruande laekumist.

(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest

aruande esitajat.

(3) Järelevalvelise aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul

puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma

põhjendatud viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul,

kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed

erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

(4) Järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on

aruande esitaja kohustatud säilitama viis aastat. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso

õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on

krediidiinkassol muu õiguslik alus.

§ 51. Audiitorkontroll

(1) Krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.

(2) Krediidiinkasso audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2

nimetatud isiku.

27

(3) Krediidiinkasso audiitorettevõtja võib nimetada kuni viieks aastaks. Viieks aastaks

nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud.

(4) Audiitorettevõtja peab kontrollima krediidiinkasso poolt krediidisaajate vahendite hoidmise

kohta kehtestatud nõuete täitmist bilansipäeva seisuga ning esitama sellekohase arvamuse

krediidiinkassole. Krediidiinkasso esitab kontrolli kohta koostatud vandeaudiitori arvamuse

ärakirja Finantsinspektsioonile.

(5) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel

audiitorettevõtja, kui:

1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud;

2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest;

3) audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse.

(6) Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused kestavad, kuni üldkoosolek või

osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

§ 52. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus

(1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või

võib olla:

1) krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine;

2) krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht;

3) vastupidine arvamus või märkustega vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande

kohta;

4) olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi või oht sellise

olukorra tekkeks;

5) krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või

krediidisaajale.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei

rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.

9. peatükk

Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot

§ 53. Ümberkujundamine

(1) Krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks.

(2) Krediidiinkasso piiriülene ümberkujundamine on keelatud.

§ 54. Ühinemine

(1) Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal

viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja

esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

(3) Krediidiinkasso ühinemise korral teise äriühinguga vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele

1 või uue äriühingu asutamise teel vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 krediidiinkasso

tegevusluba üle ei anta.

28

(4) Kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või teise ühendava äriühinguga,

kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks, peab ta tegutsemiseks taotlema

tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse

kandmist.

(5) Krediidiinkasso piiriülene ühinemine on keelatud.

§ 55. Jagunemine

(1) Krediidiinkasso jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso jagunemisel eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434

lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel jätkab

jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema

jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud

andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

(3) Krediidiinkasso jagunemisel korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434

lõikele 2 krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõpeb.

(4) Jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole

krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda

tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse

kandmist.

(5) Krediidiinkasso piiriülene jagunemine on keelatud.

§ 56. Lõpetamine

(1) Krediidiinkasso lõpetatakse äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti.

(2) Krediidiinkasso lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(3) Krediidiinkasso lõpetamise loa saamiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile

avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:

1) krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa

taotlemise kohta;

2) krediidiinkasso hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide ja krediidisaajate huvidele;

3) kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja

kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole;

4) krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest

kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni.

(4) Krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja

selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate

huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut.

(5) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide

esitamist.

29

(6) Finantsinspektsioon võib keelduda krediidiinkasso lõpetamise loa andmisest, kui

krediidiinkasso lõpetamine on vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega.

(7) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb

Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

(8) Krediidiinkasso võib sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega,

kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 alusel

kehtetuks tunnistanud.

(9) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud asjaolude

kohta.

(10) Krediidiinkasso sundlikvideerimise otsustab kohus kolme tööpäeva jooksul vastava

avalduse esitamisest arvates.

(11) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja

menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul äriseadustiku § 203 lõikes 3 või § 366

lõikes 3 sätestatut ei rakendata.

§ 57. Pankrot

(1) Krediidiinkasso suhtes võivad pankrotiavalduse esitada:

1) Finantsinspektsioon;

2) likvideerijad;

3) võlausaldajad;

4) krediidiinkasso ise.

(2) Tegutsev krediidiinkasso teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse

esitamisest enda suhtes.

(3) Tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult

Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

10. peatükk

Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine

§ 58. Suhtlus krediidisaajaga

Krediidiinkasso ja krediidiostja peavad suhtluses krediidisaajaga:

1) tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;

2) andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet;

3) austama ja kaitsema krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;

4) suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut

mõjutamist.

§ 59. Teabe andmine krediidisaajale

(1) Krediidiostja esitab krediidisaajale pärast viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude omandamist püsival andmekandjal teate järgmise teabega:

1) teavitus viivises oleva krediidilepingu omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise

kuupäev;

2) krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;

30

3) asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või

krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed;

4) asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta;

5) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi

andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed;

6) krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või

krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, juures olev

selgelt eristuv kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab;

7) teave teate esitamise ajal tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub

tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena;

8) nõude aluseks olevate dokumentide koopiad;

9) kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus,

eelkõige mis puudutab lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi ning

kriminaalõigust;

10) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on

krediidisaajal võimalik esitada kaebus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate võib kokkuleppel krediidiostjaga esitada ka

tema esindajaks määratud krediidiinkasso või tema esindajaks määratud krediidiasutus või

krediidiandja.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade tuleb esitada eesti keeles või lepingus kokku

lepitud keeles. Teate esitamise eest ei või nõuda tasu.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade tuleb esitada ka alati enne krediidiinkasso

või krediidiostja poolt esimest rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal on õigus igal

ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe esitamist.

(5) Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate esitamist esitab krediidiostja või

asjakohasel juhul tema esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja

kogu hilisemas teabevahetuses krediidisaajaga käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohase

teabe. Käesoleva lõike esimest lauset ei kohaldata, kui tegemist on esimese teabevahetusega

pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave.

§ 60. Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine

(1) Krediidiinkasso peab sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise ja

lahendamise korra, mis näeks ette toimiva ja läbipaistva menetluse esitatud kaebuste kiireks

lahendamiseks.

(2) Krediidisaajate esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest on krediidiinkassol

keelatud võtta tasu. Kokkulepe, millega seotakse kaebuse lahendamise eest tasu maksmine, on

tühine.

(3) Krediidiinkasso avalikustab kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse

esitamise dokumendipõhja oma veebilehel.

(4) Krediidiinkasso registreerib kõik saadud kaebused ning säilitab teavet esitatud kaebuste,

nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas

käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15.

31

(5) Krediidiinkasso on kohustatud krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust

lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid tarbijast krediidisaajat hiljemalt 15 päeva ja juriidilisest

isikust krediidisaajat 30 päeva pärast kaebuse saamist. Muu hulgas on krediidiinkasso

kohustatud põhjendama, kui ta ei pea krediidisaaja kaebust põhjendatuks või keeldub kaebust

rahuldamast või nõustub vaid kaebuse osalise rahuldamisega.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost

mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke

toiminguid teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale viivitust põhjendama ning

määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava mõistliku tähtaja, mis ei või olla kokku

pikem kui 35 tööpäeva esmase kaebuse esitamisest arvates.

(7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste

käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.

11. peatükk

Krediidiostjate muud õigused ja kohustused

§ 61. Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt

Krediidiostjal on õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt teavet

viivises oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete ja asjakohasel juhul

tagatise kohta, et hinnata viivises oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust.

§ 62. Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis

(1) Kolmanda riigi krediidiostja peab kirjalikult määrama esindaja (edaspidi määratud

esindaja), kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis.

(2) Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega

seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest

asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Käesoleva

seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse

asjakohasel juhul käesoleva seaduse tähenduses määratud esindajana.

§ 63. Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest

(1) Kui krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja nimetab krediidiinkasso,

krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teatab krediidiostja või tema

määratud esindaja Finantsinspektsioonile selle isiku ärinime ja aadressi hiljemalt

krediidihaldustegevusega alustamise kuupäeval.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab

krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest

hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja

aadressi.

(3) Kui tegemist on krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega,

edastab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohase teabe

sihtriigi pädevale järelevalveasutusele, selle lepinguriigi pädevatele järelevalveasutustele, kus

krediit anti, ning uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele.

(4) Krediidiostjal ei ole lubatud kaasata füüsilisi isikuid viivises olevat krediidilepingut ega

sellest tulenevat nõuet haldama.

32

§ 64. Finantsinspektsiooni teavitamine viivises oleva krediidilepingu loovutamisest

(1) Krediidiostja, kes loovutab omakorda viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja esitab Finantsinspektsioonile järgmise

teabe:

1) uue krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja juriidilise isiku tunnuse või

selle puudumise korral krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist

osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadressi;

2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjäägi;

3) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arvu

ja mahu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud teave peab muu hulgas eristama

loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid ning

sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide

kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave

esitatakse hiljemalt 15. tööpäeval pärast aruandeperioodi lõppu. Finantsinspektsioon võib

nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud teabe

esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamisi,

mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva

nõude teise lepinguriigi krediidiostjale, edastab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele järelevalveasutustele ja

asjakohasel juhul selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediit väljastati. Sel

juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid

krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta.

§ 65. Krediidiostja nimel kohustuste täitmine

Kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja või muu määratud esindaja, täidab käesoleva seaduse §-dest 63 ja 64 ning

muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus või

krediidiandja või tema muu määratud esindaja.

12. peatükk

Järelevalve

§ 66. Järelevalve eesmärk

(1) Järelevalve eesmärk on tagada peamiselt krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise ning tema

tegevuse ja teenuste osutamise vastavus käesolevale seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades

eelkõige silmas krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset.

(2) Finantsinspektsioon teostab krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja

käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud määratud esindaja puhul järelevalvet vaid teabe andmise

üle.

§ 67. Järelevalve alused ja ülesanded

33

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet käesolevas seaduses, Finantsinspektsiooni

seaduses ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud alustel ja korras.

(2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:

1) kõiki krediidiinkassosid, kes on asutatud Eestis;

2) Eesti krediidiinkasso välisriikides registreeritud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet

välisriigi pädev järelevalveasutus või kui selle riigi pädeva järelevalveasutusega on sõlmitud

vastav kokkulepe;

3) isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus;

4) välisriigis krediidihaldusega tegelevaid isikuid, kes osutavad teenust Eesti filiaali kaudu või

piiriüleselt;

5) krediidiostjaid ja nende määratud esindajaid käesolevas seaduses ette nähtud kohustuste

täitmise ulatuses;

6) krediidihaldusteenuse osutajaid vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule.

(3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:

1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks

tunnistamise;

2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli

saavutamisega seonduvat;

3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas

seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;

4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse

vastavust seadustele;

5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi;

6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(4) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks

rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, teha toiminguid ning

rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

(5) Finantsinspektsioon võib avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -

lepingu oma veebilehel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5.

§ 68. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid

osutava krediidiinkasso üle

(1) Kui krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid

piiriüleselt, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid ja välisriigi pädev

järelevalveasutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, rakendab

Finantsinspektsioon välisriigi pädeva järelevalveasutuse ettepanekul meetmeid rikkumise

lõpetamiseks.

(2) Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme

mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale

järelevalveasutusele kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teavituse

saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigi

pädevat järelevalveasutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon

krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka lepinguriigi pädevaid järelevalveasutusi,

kus krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.

34

(3) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle välisriigi

pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus

krediidiinkasso filiaal on asutatud.

(4) Krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt, peab välisriigi

pädeva järelevalveasutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks

filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis.

(5) Finantsinspektsioon võib küsida käesolevast seadusest tulenevate ülesannete ja kohustuste

täitmisel sihtriigi pädevatelt järelevalveasutustelt abi kohapealse kontrolli tegemiseks

krediidiinkassos, kelle filiaal on asutatud välisriigis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures,

kellele krediidiinkasso tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja

kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub.

§ 69. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava isiku üle

(1) Finantsinspektsioon võib nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on

registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente,

mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses,

samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus,

kui seda saab nõuda Eesti krediidiinkassolt.

(2) Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle

tegevusloa on teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei

või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult,

kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, käesolevas

seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises

lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele

või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

(4) Kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub käesolevas seaduses

või muus õigusaktis sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada käesolevas

seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamise.

(5) Finantsinspektsioon teavitab rakendatud meetmetest teises lepinguriigis asutatud isiku

päritoluriigi pädevat järelevalveasutust. Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon klientide või

avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud

meetmeid ilma nendest eelnevalt teise lepinguriigi pädevat järelevalveasutust teavitamata.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada igal üksikjuhul kõige asjakohasema meetme üle,

mis võetakse päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse abitaotluse rahuldamiseks.

(7) Kui Finantsinspektsioon otsustab teha kohapealset kontrolli teises lepinguriigis asutatud

isiku päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse nimel, teeb Finantsinspektsioon kontrolli

tulemused viivitamata teatavaks päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

(8) Finantsinspektsioon võib omal algatusel kontrollida ja uurida teises lepinguriigis asutatud

isiku tegevust Eestis. Finantsinspektsioon teeb kontrollide ja uurimiste tulemused teatavaks

isiku päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele.

35

(9) Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et vastavalt käesoleva seaduse §-le 24 piiriüleselt

tegutsev isik rikub õigusnorme, edastab Finantsinspektsioon tõendid päritoluriigi pädevale

järelevalveasutusele ja palub rakendada asjakohaseid meetmeid. Käesoleva lõike esimeses

lauses sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise

volitusi.

(10) Kui teises riigis asutatud isik rikub jätkuvalt õigusnorme, on Finantsinspektsioon pärast

käesoleva paragrahvi lõike 9 kohast päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse teavitamist õigus

määrata asjakohaseid karistusi või rakendada haldussundi, et tagada käesoleva seaduse

järgimine, kui:

1) vastav isik ei ole võtnud mõistliku aja jooksul tarvitusele piisavaid ja mõjusaid abinõusid

rikkumise kõrvaldamiseks või

2) kui krediidisaajate kollektiivsete huvidega seotud ohule reageerimiseks on kiireloomulisel

juhul vaja viivitamata tegutseda.

(11) Finantsinspektsioon võib määrata käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud karistusi ja

rakendada meetmeid, olenemata päritoluriigi pädevate järelevalveasutuste juba määratud

karistustest ja rakendatud meetmetest.

(12) Finantsinspektsioon võib keelata teises lepinguriigis asutatud isikul, kes rikub

kohaldatavaid õigusnorme, edasise tegevuse Eestis, kuni päritoluriigi pädev järelevalveasutus

teeb asjakohase otsuse.

§ 70. Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle, kui Eestis

väljastati krediit

Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises lepinguriigis asutatud ja krediidihaldusega

tegelev isik rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates

lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole

selle isiku siht- ega päritoluriik, edastab Finantsinspektsioon tõendid tema päritoluriigi

pädevale järelevalveasutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Käesoleva lõike

esimene lause ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise

volitusi.

§ 71. Järelevalveasutuste koostöö

(1) Kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega, teeb Finantsinspektsioon

koostööd selle välisriigi pädeva järelevalveasutuse ja asjakohasel juhul selle välisriigi pädeva

järelevalveasutusega, kus krediit väljastati.

(2) Finantsinspektsioon esitab krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja

muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste

täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele.

§ 72. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi

järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud

andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus

menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada

kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide

saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

36

(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu

tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste

tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide

rikkumise vältimiseks.

§ 73. Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet,

dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate

asjaolude kohta järgmistelt isikutelt ja asutustelt:

1) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud

esindaja juhtorgani liige või töötaja;

2) krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juhtorgani liige või

töötaja;

3) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud

esindaja aktsionär või osanik;

4) krediidiinkasso likvideerija või pankrotihaldur;

5) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riigi põhiregistri või riikliku registri pidaja

ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja;

6) muu kolmas isik.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute

kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud info kontrollimiseks või muu kahtluse

korral, et rikutakse õigusnorme, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja

dokumentide esitamist;

2) nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud krediidisaaja vahendite hoidmise

nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete, aktsionäride ja osanike sobivuse

hindamiseks;

3) saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja teha temaga koostööd;

4) saada informatsiooni ja teha koostööd krediidiinkasso siseaudiitoriga;

5) saada põhjendatud juhul krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso

ja tema klientide, krediidisaajate ja nende krediidihaldusteenuse osutajate kohta, kellele on

edasi antud krediidiinkasso ülesanded.

(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud isikut ilmuma kindlal ajal selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni

ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiinkassoga

seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe saamisest krediidiinkassot teavitamata. Kolmas isik

ei tohi krediidiinkassot teabe edastamisest teavitada.

(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3

nimetatud nõuete täitmiseks tähtaja.

(6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

§ 74. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha krediidiinkasso ja

krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või

tegevuskohas kohapealset kontrolli.

37

(2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui:

1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele;

2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes

või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut;

3) see on lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel vajalik;

4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.

(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse

kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse

kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud

juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset

kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi kontrollija), kui käesolevas

seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides võimaluse korral kontrollitava suhtes kehtivaid

turvaeeskirju;

2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha

nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;

4) nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine

toimub ning kes annab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ning esitab

dokumente, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid

kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada

kohapealset kontrolli tegema lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse või tema nimetatud

audiitorettevõtja või eksperdi.

(7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast

kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale

teatavaks.

(8) Kontrollitava juhtorgani liikmel ja töötajal on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi

kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi.

(9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast kohapealse

kontrolli lõppemist kinnitab Finantsinspektsioon oma otsusega lõppakti, mis toimetatakse

kontrollitavale kätte. Aktis esitatud asjaoludega mittenõustumise korral on kontrollitaval õigus

lisada aktile kirjalik eriarvamus.

(10) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni

kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või muu oluline asjaolu vajab täiendavat

hindamist. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, tuleb lõppakt saata uuesti

kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks.

(11) Finantsinspektsioon võib lõppaktiga anda kontrollitavale tuvastatud puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ja rakendada nende täitmata

jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

38

(12) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui

see on vajalik finantssektori usaldusväärsuse, läbipaistvuse või krediidisaajate huvidest

lähtuvalt.

(13) Kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi käesoleva paragrahvi lõike 2

punkti 3 alusel, teeb ta kontrolli tulemused päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele

viivitamata teatavaks.

§ 75. Krediidiinkasso riskipõhine hindamine

(1) Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muu hulgas käesoleva seaduse §

7 lõikes 1 ning §-des 41, 42, 48 ja 60 nimetatud nõuete täitmist krediidiinkasso poolt.

(2) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui

see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase

hindamise tulemustest, kui eelnimetatud asutus seda taotleb või kui Finantsinspektsioon peab

seda asjakohaseks.

(3) Finantsinspektsioon teavitab alati krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti,

kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust riskipõhise hindamisel tulemusel

määratud karistustest või rakendatud meetmete üksikasjadest.

(4) Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev järelevalveasutus viib läbi krediidiinkasso

riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon taotleda hindamise tulemusi, kui:

1) krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali;

2) krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.

(5) Finantsinspektsioon vahetab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud hindamise

käigus asjakohast teavet krediidiinkasso sihtriigi, päritoluriigi ja lepinguriigi pädevate

järelevalveasutustega, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti.

(6) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada oma määrusega täpsemad krediidiinkasso

tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted.

§ 76. Eksperdi kaasamine

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi omal algatusel. Eksperdi nimi ja tema kaasamise

põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne kaasamist, välja arvatud juhul, kui asja on vaja

menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi eesmärgi saavutamist.

(3) Kui ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist

ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või

hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(4) Ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet,

mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.

(5) Ekspertiisi kulud katab Finantsinspektsioon.

§ 77. Ettekirjutus

39

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2

nimetatud seaduste või muude krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või

krediidiostjate tegevust reguleerivate õigusaktide või nende alusel kehtestatud õigusaktide

nõuete rikkumine;

2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine;

3) krediidiinkasso võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muid tema tegevust, kliente

või krediidisaajate või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või

ohustada võivaid asjaolusid;

4) see on vajalik krediidiinkasso klientide või krediidisaajate huvide kaitseks või finantssektori

läbipaistvuse tagamiseks.

(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavaks tegemist viivitamata asuma ettekirjutust

täitma.

(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei

ole ette näinud teisiti.

§ 78. Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel

(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata krediidiinkasso või krediidiostja teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata

nende mahtu;

2) keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamine või

käsutamine;

3) keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine;

4) nõuda krediidiinkasso sise-eeskirjade ja sisekontrollisüsteemi muutmist või ajakohastamist;

5) nõuda krediidiinkasso juhtorgani liikme tagasikutsumist või tema volituste ajutist peatamist;

6) teha krediidiinkasso üldkoosolekule või osanike koosolekule ettepanek krediidiinkasso

audiitorettevõtja vahetamiseks;

7) nõuda krediidiinkasso töötaja töölt kõrvaldamist;

8) nõuda krediidiinkasso tegevuse edasiandmise lepingu ülesütlemist;

9) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende alusel

kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiinkasso

majandustegevuse peatamist;

10) nõuda, et krediidiinkasso muudaks või ajakohastaks oma tegevuspõhimõtteid ja

krediidisaajate kaebuse lahendamise korda;

11) nõuda lisateavet viivises olevas krediidilepingus ette nähtud krediidiasutuse või

krediidiandja nõuete või viivises oleva krediidilepingu loovutamise kohta;

12) esitada muid nõudmisi krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas

seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:

1) tunnistada kehtetuks krediidiinkasso tegevusloa;

2) tunnistada kehtetuks filiaali registreerimise loa;

3) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist kohtu poolt;

4) rakendada sunniraha.

§ 79. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine

Finantsinspektsiooni taotlusel

(1) Krediidiinkasso juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teavitama

Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab

võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette.

40

(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) krediidiinkasso juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või

üldkoosoleku päevakorda.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada

seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

(4) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada

kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva

üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse

vastuvõtmisest arvates.

§ 80. Sunniraha

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse

või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis

vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000

eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni

kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele

kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest

sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule.

13. peatükk

Vastutus

§ 81. Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 nimetatud krediidihalduslepingu andmete säilitamise

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 82. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 83. Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine

41

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 41 sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 84. Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud sisekontrolli nõuete rikkumise

eest–

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 85. Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 60 kohaselt krediidisaajate kaebuste registreerimise või

lahendamisenõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 86. Teabe esitamata jätmine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete

Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku

või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest kujul, mis ei

võimalda järelevalve teostamist, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 87. Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine

(1) Krediidiostja poolt krediidihaldaja või asjakohasel juhul esindaja määramata jätmisega

käesoleva seaduse § 3 lõikes 5 või §-s 62 sätestatud kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 88. Krediidisaajate teabe esitamise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 59 kohaselt krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 89. Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse

rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-des 17–23 sätestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

42

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot.

§ 90. Rahaliste vahendite vastuvõtmise nõuete rikkumine

(1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud krediidisaaja rahaliste vahendite

vastuvõtmisele kehtestatud nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 91. Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine

(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva

seaduse §-s 29 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle

võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti

Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli

võimaldavate õiguste teostamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

§ 92. Aegumine

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 93. Menetlus

Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

14. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Rakendussätted

§ 94. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega

(1) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva

seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivises olevaid krediidilepinguid,

peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid

käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks või oma tegevuse

eelnimetatud kuupäevaks lõpetama.

(2) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva

seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivises olevaid krediidilepinguid, ja

kes alates 2024. aasta 30. juunist ei tegele enam eelnimetatud krediidilepingute haldamisega, ei

pea taotlema Finantsinspektsiooni tegevusluba.

(3) Kui äriühing on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne

2024. aasta 29. juunit ja selleks tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa

andmist või sellest keeldumist, ei loeta äriühingu tegevust tegevusloata tegevuseks

karistusseadustiku tähenduses. Sellel juhul ei ole äriühingul lubatud alates 2024. aasta 29.

juunist kuni tegevusloa saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega.

43

2. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 95. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 174 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa ja § 18 lõiget 41 täiendatakse pärast sõnu „on

kriisilahendussubjekt“ sõnadega „või kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna

oleks käsitatav kriisilahendussubjektina,“;

2) paragrahvi 174 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) iga kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks

käsitatav kriisilahendussubjektina, kohta eraldi;“;

3) paragrahvi 18 lõike 42 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis a nimetatud summade kogusumma üksikute

kriisilahendussubjektide ja kolmanda riigi ettevõtjate, mis Euroopa Liidus asutatuna oleksid

käsitatavad kriisilahendussubjektidena, puhul ei tohi olla väiksem kui käesoleva seaduse

§ 174 lõike 4 punktis 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artikli 12a punktis b nimetatud summade kogusumma.“;

4) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „EMPs kohaldatav tekst (ELT L

173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiiviga (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019,

lk 296–344)” tekstiosaga „(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiividega (EL)

2017/1132 (ELT L 169, 30.06.2017, lk 46–127), (EL) 2017/2399 (ELT L 345, 27.12.2017, lk

96–101), (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344), (EL) 2019/2034 (ELT L 314,

05.12.2019, lk 64–114) ja (EL) 2019/2162 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29–57) ning määrustega

(EL) 2021/23 (ELT L 22, 22.01.2021, lk 1–102) ja (EL) 2022/2036 (ELT L 275, 25.10.2022,

lk 1–10)”.

§ 96. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja väärtpaberite registri pidamise seaduses“

tekstiosaga „, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja krediidiinkassode ja -ostjate

seaduses“;

2) paragrahvi 38 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „ja ühisrahastusteenuse osutaja“

tekstiosaga „, ühisrahastusteenuse osutaja ja krediidiinkasso“;

3) paragrahvi 38 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „, fondivalitseja

või krediidiinkasso“;

4) paragrahvi 39 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) krediidiinkasso korral õigusakti kohaselt nõutavast algkapitali minimaalsest summast.“;

5) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:

„22) krediidiinkasso või välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali korral 0,001–0,1 protsendiga

krediidiinkasso osutatava teenuse aastasest äritulust.“;

44

6) paragrahvi 41 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „reguleeritud väärtpaberituru korraldaja“

tekstiosaga „reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, krediidiinkasso“;

7) paragrahvi 42 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „reguleeritud väärtpaberituru korraldaja“

tekstiosaga „reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, krediidiinkasso“;

8) paragrahvi 43 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse,

krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või

fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud

eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel

kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab

investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja,

krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt

tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses.“;

9) paragrahvi 43 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse,

krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või

fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud

eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta

teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu,

kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja,

krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu

kapitaliosale veerandi ulatuses.“;

10) paragrahvi 453 lõikes 2 asendatakse lauseosa „krediidiandja või -vahendaja või

ühisrahastusteenuse osutaja tegevusloa“ asendatakse sõnadega „krediidiandja või -vahendaja,

ühisrahastusteenuse osutaja või krediidiinkasso tegevusloa“.

§ 97. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 39 lõike 2 punktid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„5) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja

koostöövalmilt, sealhulgas on ta esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud

olulise informatsiooni esitamata;

6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase, avaliku usalduse või isikuvastase

süüteo või tarbijakaitseliste nõuete rikkumise eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele

suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud

rahvusvahelist sanktsiooni või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega.“;

2) paragrahvi 40 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „krediidilepingu täitmise tingimused“

tekstiosaga „krediidilepingu täitmise tingimused ja selle muutmise tingimused“;

3) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

45

„41) krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kord, sealhulgas

asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude

rakendamiseks;“;

4) paragrahvi 48 lõiget 5 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) krediidilepingu muudatused koos asjakohase kirjavahetusega, sealhulgas võlaõigusseaduse

§-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta;“;

5) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Krediidiandja sise-eeskirjas peab krediidilepingu täitmise jälgimise ja krediidilepingu

muutmise kohta olema sätestatud vähemalt järgmine:

1) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või

strateegia ja vastav menetluskord kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate

kohustuste, sealhulgas tarbija maksevõimelisuse hinnangu ajakohastamise metoodika, kui

krediidiandja teeb tarbijale ettepaneku võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla

ümberkujundamise abinõude rakendamiseks;

2) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste sundtäitmise

alustamise poliitika või strateegia, kui tarbija varalise seisundi või koostöö puudumise tõttu ei

ole leitud kokkulepet, sealhulgas jätkusuutlikku lahendust võla ümberkujundamiseks.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 501 järgmises sõnastuses

㤠501. Suhtlus krediidisaajaga

Kui krediidiandja või krediidivahendaja tegeleb krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema

suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58–60 sätestatut.“;

7) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses:

㤠571. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiandja, kes loovutab viivises oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude

krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt

määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema

juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjääk;

3) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arv

ja maht.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud teave peab muu hulgas sisaldama

asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Aruanne

esitatakse hiljemalt 15. tööpäeval pärast aruandeperioodi lõppu. Finantsinspektsioon võib

vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjusel, et paremini

jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta

andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“;

8) paragrahvi 95 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot

46

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis

vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“;

9) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär

juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000

eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni

kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele

kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest

sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule.“;

10) paragrahvi 96 lõikes 1, § 97 lõikes 1, § 98 lõikes 1, § 99 lõikes 1, § 100 lõikes 1, § 102

lõikes 1 ja § 103 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „300 trahviühikut“ tekstiosaga „300 000 eurot“;

11) paragrahvi 96 lõikes 2, § 97 lõikes 2, § 98 lõikes 2, § 99 lõikes 2, § 100 lõikes 2, § 102

lõikes 2 ja § 103 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „400 000 eurot“ tekstiosaga „3 000 000 eurot

või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest“.

§ 98. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi § 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel tehingute ja toimingute tegemise korra,

sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, krediidilepingu

tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korra, sealhulgas asjakohasel juhul

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks, ning

tarbijale teabe andmise ja krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti

nõustamisteenuse osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“;

2) seaduse § 88 lõiget 5 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„71) Statistikaametile riikliku statistika seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;“;

3) seadust täiendatakse §-ga 894 järgmises sõnastuses:

㤠894. Krediidiasutuse kohustused seoses krediidiostjate ja krediidisaajatega

(1) Krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiostjale teavet vastavalt krediidiinkassode ja -

ostjate seaduse §-s 61 sätestatule.

(2) Kui krediidiastutus tegeleb krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58–60 sätestatut.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 923 järgmises sõnastuses:

㤠923. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile

(1) Krediidiasutus, kes loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:

1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt

määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema

juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema

krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress;

2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute

koondjääk;

47

3) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arv

ja maht.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud teave peab muuhulgas eristama

loovutatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõudeid ja tarbijakrediidilepinguid ning

sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide

kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Aruanne

esitatakse hiljemalt 15. tööpäeval pärast aruandeperioodi lõppu. Finantsinspektsioon võib

vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjusel, et paremini

jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.

(4) Kui krediidiasutus on vastavad laenud väljastanud teises lepinguriigis, edastab ta käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ka selle riigi järelevalveasutusele. Sel juhul

kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta

andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“.

§ 99. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises

sõnastuses:

„61) krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses krediidiinkassona tegutsemine;“.

§ 100. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 4042 järgmises sõnastuses:

㤠4042. Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta

Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale kirjalikult või

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt järgmise teabe:

1) kavandatud muudatuste selge kirjeldus;

2) muudatuste rakendamise ajakava;

3) kui see on kohaldatav, tarbija nõusoleku saamise vajadus;

4) muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimalused ja kaebuse

esitamise tähtaeg, muu hulgas selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse

esitada.“;

2) paragrahvi 408 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda

tarbijalt viivist üksnes käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressimääras, millele

lisandub viis protsenti aastas.“;

3) paragrahvi 412 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad õigused või krediidilepingu

kolmandale isikule, sealhulgas krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses,

võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik

vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal

48

õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse

käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigust, on tühine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loovutamise korral tuleb tarbijat sellest teavitada,

välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi

krediidihaldajaks.“;

4) paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda kõrgemat viivist

kui on käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressimäär, millele lisandub viis protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda

maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.“;

Alternatiiv:

4) paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda ühelgi juhul

kõrgemat viivist, kui on käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressimäär, millele

lisandub viis protsenti aastas. Kokkulepe, millega nähakse ette eeltoodust kõrgem intressimäär

või kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha

või leppetrahvi, on tühine.“;

5) paragrahvi 416 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja

andmisega enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist pakkuma võimalust

läbirääkimisteks, sealhulgas asjakohasel juhul kokkulepet kohtuväliselt võla mõistliku

ümberkujundamise või muul kujul refinantseerimise võimaluse osas.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 4161 järgmises sõnastuses:

„§ 4161. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine

(1) Võla ümberkujundamisel käesoleva seaduse § 416 lõikes 2 nimetatud juhul võtab

krediidiandja arvesse tarbija olukorda ja võib võla ümberkujundamisel vähendada võla

põhisummat, intressi või muud krediidi kasutamise tasu või tasumise tähtaega edasi lükata.

(2) Krediidiandja võib rakendada võla ümberkujundamise abinõusid, kui tarbija maksevõime

hinnangu ajakohastatud tulemuste kohaselt suudab võlgnik tõenäoliselt oma kohustused täita.

Krediidiandja võib võla ümberkujundamiseks muu hulgas teha ettepaneku:

1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks;

2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks;

3) krediidilepingu liigi muutmiseks;

4) võlast osaliselt loobumiseks ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade

summeerimiseks;

5) intressimäära muutmiseks;

6) vääringu konverteerimiseks.

(3) Kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse krediidilepingu kehtivaid tingimusi muu

kui tähtaja pikendamise tingimuse osas, näidatakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes esialgne krediidisumma ning intresside, viiviste ja

muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Kui kokkulepe krediidilepingu tingimuste

muutmise kohta ei vasta eelnimetatud tingimustele, on selline kokkulepe tühine.“.

§ 101. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

49

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses:

„§ 175. 2023. aasta 30. detsembril jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatuste

rakendamine viivituses tarbijakrediidilepingute suhtes

2023. aasta 30. detsembril jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatusi võlaõigusseaduses ei

kohaldata nende tarbijakrediidilepingute või neist tulenevate nõuete suhtes, mis on viivituses ja

krediidiandja on need loovutatud enne 2023. aasta 30. detsembrit.“.

3. jagu

Seaduse jõustumine

§ 102. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 30. detsembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2023

Algatab Vabariigi Valitsus 2023

(allkirjastatud digitaalselt)

i Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate

kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL (EMPs kohaldatav tekst): https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

1

JUUNI 2023

Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu seletuskiri

1. SISSEJUHATUS

1.1. EELNÕU LÜHISISU

Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (edaspidi KIKS) eesmärk on reguleerida inkassofirmade ja nendega

seotud isikute (nn võlgade ülesostmise finantseerijate) tegevust.

Eestis tegelevad inkassofirmad erinevat liiki võlgade sissenõudmisega ja/või ka nende võlanõuete

ülesostmisega. Oluline on silmas pidada, et eelnõu reguleerimisalasse ei kuulu kõik inkassofirmad, vaid

üksnes need, kes tegelevad krediidilepingustest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende

ülesostmisega. Seejuures kohaldub eelnõu lisaks tarbijakrediidile ka ettevõtjatele antud pangalaenudest

tekkinud võlgnevustega seotud tegevustele. Seepärast piiritleb nii eelnõu pealkiri kui eelnõu sisu

inkassofirmad ning nendega seotud isikud krediidiinkassode ja krediidiostjatena. Teadaolevalt tegelevad

aga enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste

sissenõudmisega ja seega võiks eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti

inkassoturust.

Laiemalt on olnud teemaks see (mida on kajastanud ka meedia), et eeskätt võlgade sissenõudmisteenuste

osutamisega tegelevate ettevõtjate ehk inkassofirmade praktika ei ole alati olnud väidetavalt õiguspärane

ja ei arvesta võlgnike huvidega. Kui märkimisväärne osa tarbijakrediiditurust ehk tarbijakrediidi

väljastamine on olnud juba aastast 2015 üsna tugevalt reguleeritud (kõikidel tarbijakrediiti väljastavatel

isikutel peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba), siis tegevus, mis puudutab tarbijakrediidilepingust

tulenevate võlgnevuste sissenõudmist või nende ülesostmist, on üsna vähesel määral reguleeritud. Mh

analüüsis Finantsinspektsioon 2019. aastal inkassoturgu, et kaardistada järelevalve alla kuuluvate

krediidipakkujate poolt krediidi- ja finantseerimislepingutest tulevate nõuete loovutamist. Analüüsis leiti,

et praegusel kujul toimiv inkassoturg võib demotiveerida vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist.

Lisaks on EL-s heaks kiidetud direktiiv 2021/21671 (edaspidi direktiiv), mis reguleerib nende

inkassofirmade tegevust, kes tegelevad pangalaenudest (nii tarbijate kui ka ettevõtjate) tulenevate

võlgnevuste sissenõudmisega ja nende ülesostmisega. Direktiiv tuleb liikmesriikidel oma õigusesse üle

võtta 2023. a. 30. detsembriks. Eelnõu põhinebki suures ulatuses direktiivil, kuid käesolevaga on otsustatud

minna direktiivist kaugemale ja eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka

muud krediidiandjad. Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võivad liikmesriigid vabalt reguleerida

krediidihaldustegevust, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse – nagu mittekrediidiasutuste sõlmitud

krediidilepingute puhul osutatavad teenused ja kehtestada direktiivi kohaste nõuetega samaväärsed nõuded.

Tulenevalt eeltoodust nähakse eelnõuga inkassofirmade suhtes ette peamiselt järgmine:

 krediidiinkasso kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba ja volitused Finantsinspektsioonile

teha järelevalvet krediidiinkassode üle, samuti erinevad sanktsioneerimisvõimalused – alates

ettekirjutusest kuni väärteomenetluseni;

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate

kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167

2

 nn usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele ja omanikele – näiteks nõue, et krediidiinkasso

juhiks ei saa olla isik, kes on varasemalt tegelenud liiakasuvõtmisega;

 minimaalne kapitalinõue 50 000 eurot ja eraldi reeglid kuidas krediidiinkasso peab nö võlglastelt

laekunud vahendeid hoidma;

 tegevus- ja organisatoorsed nõuded, sh nõuded krediiditoimikute pidamisele, krediidiinkasso

sisekontrollile ja sise-eeskirjadele;

 Eesti asutatud krediidiinkasso tegutsemise alused teistes riikides ja vastupidiselt teistes riikides asutatud

krediidiinkassode tegutsemise alused Eestis;

 asjakohased suhtlemise nõuded võlgnikega, sh teabe andmise kohustused, samuti kohustus ette näha,

kuidas saab esitada kaebusi krediidiinkassole;

 nõuded juhul kui krediidiinkasso kasutab võlgade sissenõudmiseks kolmandaid isikuid.

Lisaks krediidiinkassodele reguleerib eelnõu ka muid subjekte ja eelnõuga nähakse selles osas ette:

 nõuded isikutele, kes finantseerivad võlgade ülesostmist (neid nimetatakse krediidiostjateks) s.t. juhul

kui krediidiinkasso ise võlgnevusi üles ei osta, eelkõige nähakse ette Finantsinspektsiooni

informeerimiskohustus;

 kohustused pankadele ja teistele krediidiandjatele kaaluda tarbijast võlgnikule laenu ümberkujundamise

võimaluse pakkumist enne täitemenetluse alustamist.

Eraldi nähakse ette täiendavad nõuded tarbijatest laenuvõtjate suuremaks kaitseks – mis tingimustel

saab maksetähtaja ületanud tarbijakrediidilepinguid muuta ja tarbijakrediidi võlgnevuse korral vastava

viivismäära alandamine.

Lisaks muudetakse käesoleva seadusega ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (FELS).

Nende muudatustega täpsustatakse ülemaailmse mõjuga pangagruppide kriisikahjude katmise võimet

tagavate miinimumnõuete arvestust selliselt, et hõlmatud oleksid ka kõik sellised kolmandates riikides

asutatud üksused, mis tuleks arvesse võtta siis, kui nad olnuks asutatud Euroopa Liidus (EL). Selle

muudatusega võetakse üle EL õiguses tehtud täpsustus praktikate ühtlustamiseks liikmesriikides ja

parandatakse selliste pankade võimet enda vahendite abil kriisidest üle saada.2

Seadus jõustub 2023. aasta 30. detsembril. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes

soovivad pärast seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise

tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks.

1.2. EELNÕU ETTEVALMISTAJAD

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud

Marit Maidla ([email protected]) – hetkel lapsehoolduspuhkusel, Kadri Siibak ([email protected]) ja

sama osakonna osakonnajuhataja asetäitja Thomas Auväärt ([email protected]).

1.3. MÄRKUSED

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõul on seos uue koalitsioonileppega. Nimelt selle

leppe punkt 11.9 kohaselt on eesmärgiks võetud see, et inimesed ei satuks ebaõiglastesse võlaskeemidesse,

mh soovitakse selle tarvis tagada piisav järelevalve.

2 FELS muudatused põhinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusel (EL) 2022/2036, millega muudetakse

määrust (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate

usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamine, ning seoses

omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike instrumentide kaudse märkimise meetodiga.

3

Eelnõu on lisaks seotud Rahandusministeeriumi finantspoliitika programmiga, kus nähakse ette

krediidihaldusfirmade (inkassode) reguleerimine, et tagada vastutustundliku laenamise printsiibi tõhusam

rakendamine.3

Eelnõu aluseks on Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusaktis (direktiivis) sätestatud nõuded. Hea õigusloome

ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus

nõutav, kui eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva EL õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest, seetõttu ei ole antud eelnõu

kohta tehtud väljatöötamiskavatsust.

Lisaks korvab väljatöötamiskavatsuse puudumist osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute

keskuse poolt läbiviidud krediidituru uuring (edaspidi: krediidituru uuring), mis valmis 2021. a lõpus ja

milles on põhjalikult analüüsitud tarbijakrediiditurgu, s.h. vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaldamist krediidiandjate poolt ning vastavat kohtupraktikat. Uuringus on tehtud konkreetseid

õiguskeskkonna täiendamise ettepanekuid, s.h. inkassode tegevuse põhjalikumaks reguleerimiseks ja nende

üle järelevalve teostamiseks. Edaspidi on kavas teha ka järelhindamine (nn ex-post analüüs), et kontrollida,

kas krediidiinkassode tegevuse regulatsiooni kehtestamisega on tõhustunud krediidijärelturu toimimine ja

samas tagatud ka krediidisaajate õiguste kaitse nõuetekohasel tasemel, s.h. enne võlanõuete sundtäitmisele

pööramist ja ka kohtumenetluses.

Samuti näeb HÕNTE § 1 lg 2 punkt 1 ette, et seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav kui eelnõu

menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline. Tuginedes käesoleva seletuskirja selgitavale osale ja

mõjuanalüüsile, siis on asjakohane väita, et mitte-pankade poolt tarbijakrediidilepingute loovutamise või

nendest tulenevate nõuete loovutamise sektoris on mitmeid probleeme, mis vajavad kiireloomulist

lahendamist.

Eelnõuga muudetakse järgmiseid seaduseid: Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 30.11.2022, 14 (edaspidi

FIS); finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus, RT I, 17.03.2023, 7 (edaspidi FELS); krediidiandjate

ja -vahendajate seadus, RT I, 17.03.2023, 13 (edaspidi KAVS); krediidiasutute seadus, RT I, 17.03.2023, 16

(edaspidi KAS); majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, RT I, 06.04.2021, 5 (edaspidi MSÜS);

võlaõigusseadus, RT I, 17.03.2023, 80 (edaspidi VÕS); võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus, RT I, 22.03.2021, 10 (edaspidi VÕSRS).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. KEHTIV REGULATSIOON JA SEADUSEELNÕU VÄLJATÖÖTAMISE LÄHTEKOHAD

2.1. EUROOPA LIIDU REGULATSIOON

2018. a. 14. märtsil avaldas Euroopa Komisjon nn panganduse viivislaenude vähendamise eelnõude

paketi.4 Paketi laiemaks sihiks oli vähendada 2009. a finantskriisi tulemina mittetöötavate (ing. k. non-

performing loans) ehk viivises olevate laenude kuhjumist finantssektoris. Samuti soodustada nende laenude

nö edasimüümist.

Eespool juba nimetatud nn inkassode direktiiv (direktiiv 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate

kohta) on selle paketi üks osa. Selle eesmärgiks ongi soodustada viivislaenude järelturgude arengut EL-s ja

võimaldada krediidiasutustel viivislaenudeks muutunud laenudega paremini toime tulla. Direktiiv on osati

3 Rahandusministeerium, Finantspoliitika programm 2022-2025, lk 11: https://www.fin.ee/media/5681/download 4 https://finance.ec.europa.eu/publications/commission-measures-address-risks-related-npls_en

4

reaktsioon määrustele 2019/6305 ja 575/20136, millega nõutakse krediidiasutustelt, et nad paneksid kõrvale

piisavalt rahalisi vahendeid puhuks, kui uued laenud muutuvad viivislaenudeks. Seega ei ole direktiivi

lähtekohaks tarbijakaitselised eesmärgid, vaid krediidiasutuste bilansside korrastamine. Seda peegeldab ka

direktiivi struktuur, milles vaid sisuliselt artikkel 10 määratleb krediidiostjate kohustused

krediidivõtjate/tarbijate ees.

Direktiivis nähakse ette selged reeglid, kuidas toimub viivisesse sattunud laenude edasimüümine

(krediidiostjad), krediidihaldustegevus, kehtestatakse piiriülese tegevuse põhimõtted. Samuti tuleb

direktiivi kohaselt krediidihaldajad (st inkassod) viia finantsjärelevalve alla, luuakse tegevusloakohustus ja

kehtestatakse nn EL ühtne passirežiim. See tähendab, et neid norme järgivad ettevõtjad võivad tegutseda

kogu ELis, ilma et nende suhtes kohaldataks muid riiklikke tegevusloa saamise nõudeid.

Direktiivi ülevõttev õigusakt tuleb avalikustada 2023. aasta 29. detsembriks ja rakendub 30. detsembril

(finantsjärelevalve asutus peab olema valmis alates sellest hetkest tegevusloataotlusi vastu võtma).

Liikmesriikides, kus kehtib juba samaväärne režiim enne direktiivi rakendumist, loetakse siseriiklik luba

direktiivi tegevusloale vastavaks ja seega saavad need isikud kasutada nn piiriülest passi juba 30.

detsembril. Eestis täna sellist erirežiimi ei ole.

Täpsemalt illustreerib direktiivi kohaldumisalasse kuuluvaid subjekte järgmine joonis.

Joonis nr 1. Direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad subjektid ja nende kohustused finantsjärelevalve ees

Vabariigi Valitsus kinnitas 2018. aasta 17. mai istungil Eesti seisukohad direktiivi eelnõu kohta. Nimetatud

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/630, 17. aprill 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr

575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega (EMPs kohaldatav tekst) https://eur-

lex.europa.eu/eli/reg/2019/630/oj/est 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013 , krediidiasutuste ja investeerimisühingute

suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta EMPs kohaldatav tekst

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32013R0575

5

seisukohtade, seletuskirja ja seal oleva mõjude hindamine käis kooskõlastusringil arvamuse avaldamiseks

nii Finantsinspektsiooni, Eesti Panga kui turuosaliste juures. Põhimõtteliselt oli nii Valitsus kui teised

seotud osapooled nõus Euroopa Komisjoni poolt väljapakutuga. Eelnimetatud seisukohad kiideti heaks ka

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt 2018. a. 11. juunil.7

2.2. EESTIS KEHTIV REGULATSIOON

2.2.1. Nn inkassoettevõtjate (või inkassode) suhtes kehtiv regulatsioon

Inkassoettevõtja majandustegevuse iseloom on erinev krediidiasutuste ja krediidiandjate omast.

Võlakohustus, mida ei ole tähtaegselt täidetud, on krediidisaajal ehk võlgnikul tekkinud varasemast

võlasuhtest. Kohustus tuleneb algsest krediidilepingust, mis müüakse või millest tulenevad nõuded

loovutatakse inkassoteenuse pakkujale ehk võlausaldaja kasutab seadusjärgseid õiguskaitsevahendeid.

Inkassoettevõtja tegeleb kohustuse sissenõudmisega ja võib pakkuda kohustuse täitmiseks vastavaid

tingimusi. Kui inkassoteenuse näol on tegemist üksnes väljastatud krediidi sissenõudmisega, siis ei

käsitleta seda KAVS-i ja VÕS-i tähenduses tarbijakrediidi andmisena või vahendamisena. Seega, kui

tegemist on n-ö klassikalise inkasso ärimudeliga, mille käigus inkasso tegutseb õiguskaitsevahendi

rakendajana, siis ei kvalifitseeru inkassoettevõtja tegevus KAVS-i mõistes krediidi andmiseks ega

vahendamiseks. Kui aga tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisega tegeleva ettevõtja

ärimudelist tulenevalt kaasnevad tarbijale mistahes muud tasud, mis ei ole käsitletavad

õiguskaitsevahendite rakendamisena, võib olla tegemist krediidiandmise või –vahendamisega.

Inkassoettevõtjad tegutsevad nn krediitide järelturul, pakkudes oma ärimudeli raames erinevaid

krediidihaldusteenuseid, sh võlamenetlust, võlanõuete ostmise võimalust, kohtus esindamise teenust8 jne.

Inkassoettevõtjate tegevus kujutab eelkõige järeltegevusi, st juba tekkinud võlgnevuste likvideerimist või

nende sissenõudmist. Klassikaline inkassoteenus on võlausaldajale võlgu olevate summade sissenõudmine

võlgnikult.

Eesti õiguses ei ole täna sätestatud krediidiinkasso, krediidihaldustegevuse, krediidihaldusteenuse

ega krediidiostja mõistet. Inkassode tegevust kehtivas õiguses spetsiifiliste normidega ei reguleerita –

igaühel õigus täna sellel tegevusalal vabalt alustada, teostada ning lõpetada majandustegevust. Järgida tuleb

sisuliselt vaid üldist äriühingu- ja lepinguõigust. Lisaks peab inkassoettevõtja oma tegevuses järgima

tarbijakaitse seadusest tulenevaid nõudeid (eelkõige ebaausate ja eksitavate kauplemisvõtete kohta), mille

järgimise üle teostab oma pädevuse piires järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.9 Samuti

peavad inkassod oma tegevuses järgima lisaks EL isikuandmete kaitse üldmäärusele 2016/679

isikuandmete kaitse seadust, eelkõige selle §-i 10 (mis sätestab just nõuded isikuandmete töötlemisega

seoses võlasuhte rikkumisega). Selle regulatsiooni järgimise üle teostab järelevalvet Andmekaitse

Inspektsioon, kes on teinud inkassoettevõtjatele ka vastavaid ettekirjutusi.10

Krediidiasutuste või krediidiandjate viivises olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müüki

krediidiostjatele (finantseerijatele) ega selliste nõuete haldamise ja sissenõudmise teenust osutavate

ettevõtjate poolt käesoleval ajal finantsvaldkonna eriseadustega Eestis ei reguleerita. Ehk sellistele

ettevõtjatele ei ole kehtestatud valdkonna spetsiifilisi tegevusnõudeid ega riikliku järelevalve

tingimusi, samuti ei ole kehtestatud inkassoettevõtjatele valdkonna spetsiifilisi väärtegude koosseise.

7 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/16ace699-ffac-45a9-92ee-10acefcdff0e 8 Kui inkassobüroo töötaja esindab sissenõudjat kohtus, siis tuleb tekkinud kulud hüvitada TsKMS järgi

õigusabikuludena. Sein, K., Kahju ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena. Juridica IV/2003, lk 247.

Arvutivõrgus: https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2003/4/56996.PRN.prv.php. 9 Vt. näit. https://www.ttja.ee/inkasso 10 Vt. täpsemalt: https://www.aki.ee/et/search/site/inkasso

6

Lisaks – kuigi inkassoettevõtjad tegutsevad finantsturul, s.o. krediitide järelturul, ei ole need ettevõtjad

kohustatud isikud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses.

Ka krediidiasutustele ega krediidiandjatele endile ei ole üldiselt kehtestatud spetsiifilisi nõudeid viivises

olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müümise kohta ega loovutamise tingimusi, s.h.

krediidiostjale teabe andmise ja Finantsinspektsioonile vastava aruandluse esitamise kohta (siiski teatud

ulatuses krediidiandjate kohta seda aruandlust Finantsinspektsioonile täna esitatakse – nimelt

Finantsinspektsioonile esitavad krediidiandjad ja –vahendajad järelevalvelist aruandlust kooskõlas KAVS

§ 57 lõike 5 ja riikliku statistika seaduse § 301 lg 3 alusel kehtestatud määrusega).

2.2.2. Krediidi andmise, nõuete loovutamise ning viiviste ja muude õiguskaitsevahendite suhtes

kehtiv regulatsioon

KAVS § 3 kohaselt on krediidiandmine laenu või krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva

edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu.11

Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd muudetakse

olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel

ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus. Nõuete

loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste üleminekut.

Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lõikest 1 võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu

alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda mh sellisel juhul,

kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete loovutamine).12 Nõude

loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See tähendab, et toimub loovutatud

nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub uuega.

Krediidinõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seaduslikud piirangud või

vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS §-st

166 ja § 164 lõike 1 teisest lausest. VÕS § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud

kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse, ei kehti

kolmandate isikute suhtes (VÕS § 166 lg 2). VÕS § 167 järgi lähevad koos nõudega üle ka seda tagatavad

tagatised või siis on kohustus need üle anda.

Tarbijakrediidilepingust13 tuleneva nõude loovutamine iseenesest ei ole välistatud, tuleb arvestada

nii VÕS-ist kui ka KAVS-ist tulenevate piirangutega. VÕS § 412 sätestab, et kui krediidiandja loovutab

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul,

kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Kokkulepe,

millega välistatakse või piiratakse tarbija õigust esitada lepingust tulenevaid vastuväiteid kolmanda isiku

11 Tarbijale krediidi andmise regulatsiooni aluseks on tarbijakrediidi direktiiv, mille kohaldamisala on laialt tarbijale

antavat krediiti hõlmav. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad alluma lepinguriigi mittekrediidiasutustest

krediidiandjad sobivale tegevusloa regulatsioonile sõltumata sellest, millise väljamakse või tagasimakse

regulatsiooniga tarbijale krediiti antakse. Tarbijate kaitse seisukohalt on oluline laiendada vastavaid nõudeid

võimalikult suurele ringile krediidiandjatele ja -vahendajatele. Vältimaks erilaadset kohtlemist laenuandjate puhul, on

KAVS-ga hõlmatud tegevusloa kohustusega igasugune Eestis tarbijatele krediidi andmine või vahendamine. 12 Sellisteks kõrvalnõueteks võivad olla nt intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuded. 13 Tarbijakrediidi direktiivi kohaselt ei käsitleta tarbijakrediidilepinguna võlgnevuse ajatamise lepingut, kui sellega ei

kaasne tarbijale lisatasu (artikkel 2 lõike 2 punkt j). Sellele on Euroopa Komisjon andnud tõlgenduse, mille kohaselt

„tasuta krediidilepinguna“ võib tõlgendada olukorda, kus uue lepingu sõlmides võrreldes olemasolevate kohustustega

võlgniku kohustused ei suurene.

7

vastu, kellele krediidiandja loovutab talle tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded, või tarbija õigust oma

nõudeid tasaarvestada, on tühine.

Krediidiandjal või -vahendajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidi andmise või krediidi

vahendamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule üksnes teatud juhtudel ja KAVS-is

ettenähtud tingimustel (KAVS § 46). Krediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete

täitmist võib edasi anda üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi

andmiseks või §-s 4 nimetatud krediidi vahendamiseks (KAVS § 46 lg 2). KAVS § 46 lg 1 p 4 sätestab, et

krediidiandja või -vahendaja suhted tarbijatega ja kohustused tarbijate ees ei tohi muutuda tegevuse

edasiandmise tõttu. Vaatamata sellele, et KAVS § 46 ei ole täielikult imperatiivse sõnastusega, lubades

teatud krediidi andmisega seotud toiminguid (nt isikusamasuse tuvastamine) lõike 3 kohaselt edasi

anda, hõlmab KAVS § 46 lõikes 2 sätestatud tegevuse edasiandmise keeld isikule, kellel tegevusluba

puudub, ka nõuete loovutamise olukorda. Kui olla täpne, siis konkreetselt tarbijakrediidi andmist või

krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib selle kohaselt edasi anda üksnes vastava

tegevusloaga isikule (s.t. kellel on kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi andmiseks või §-s

4 nimetatud krediidi vahendamiseks).14

Tarbijakrediidilepingu tasulisus tähendab, et tarbija maksab midagi täiendavat juurde krediidi pikendatud

aja jooksul kasutamise eest. Tasulisus eeldab selles kontekstis teatud lisakulutusi just maksete ajatamise

ehk raha pikema aja jooksul kasutamise eest. Selliseks tasuks võib olla näiteks lisatasu maksmine uue

maksegraafiku koostamise või uue ajatatud kokkuleppe sõlmimise eest. Kui sellise lepingu sõlmimist pakub

tarbijale inkassoettevõtja, võib ka inkassoettevõtja olla krediidivahendajaks. Võlaõigusseaduse kohaselt

juhul, kui lepingule või maksetähtpäeva pikendamisele lisatakse tasud, on tegemist uue

krediidilepinguga ning kui seda vahendab inkassoettevõtja, on tegemist krediidivahendajaga.

Kehtiv õigus adresseerib ka erinevaid õiguskaitsevahendeid. Eesti õiguse kohaselt on

õiguskaitsevahenditena käsitletavad nii viivis kui kahju hüvitamine15.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Ehk kehtiva õiguse järgi saab lepinguga seaduses ettenähtud

viivisemäärast kõrvale kalduda.

Lepingulise intressimäära puhul tuleks võtta arvesse lisaks kohtupraktikat, eelkõige juhul kui lepingu üheks

pooleks on tarbija. Viiviste teemat on käsitlenud Riigikohus lahendis 3-2-1-118-1616, milles leiti, et

tüüptingimustes on eelduslikult tühine selline viivisemäär, mis ületab kolmekordselt seadusjärgset

viivisemäära (toona siis 3 x 8 = 24 %, nüüd tuleb arvestada EKP intressimäära tõusu, mis 2023. a. 1. jaanuari

seisuga oli 2,5%17). Riigikohus on ka varem sedastanud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg

1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

14 Nõuete loovutamisel tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et nõude loovutamisega ei tohi kaasneda peale võlausaldaja

vahetuse muudatusi nõude sisus. See tähendab, et nõude üleminek ei tohi mõjutada nõude olemust. Vastasel juhul

tekib võimalus tarbija krediteerimisel erinevate skeemide kasutamiseks ilma KAVS-i nõudeid järgimata, kuid selline

ei ole olnud KAVS-i kehtestamise mõte ning eeltoodud olukorda ei ole soovitud KAVS-iga kindlasti lubada. 15 Tulenevalt VÕS § 115 lg 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle

asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik

kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 16 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/marksonastik?asjaNr=3-2-1-118-16. 17 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar

8

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 162 lg 1

järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse

täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113

lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162

sätestatule.

Riigikohus on varasemas praktikas lepingujärgsele viivisele VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise

kohta leidnud, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja

mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on

ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt Riigikohtu

25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09, p 10).

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3)

ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). Seega ei ole viivisenõue

ja kahju hüvitamise kohustus eraldi (lisa)tasud, vaid need kvalifitseeruvad õiguskaitsevahenditeks,

mille kasutamiseks on võlausaldajal seadusest tulenev õigus.

Õiguskaitsevahendina käsitletakse ka sissenõudmiskulusid. Võlgnik on kohustatud hüvitama üksnes

sellised tegelikult kantud kulud, mis on võlausaldaja nõude maksmapanemiseks sisuliselt põhjendatud ja

vajalikud, arvestades VÕS-is sätestatud sissenõudmiskulude maksimum-määra. Kuigi VÕS sätestab

sissenõudmiskuludele piirmäärad, võib tarbijast võlgnik tulenevalt oma teadmatusest tasuda ka

sellised sissenõudmiskulud, mis ei ole proportsionaalsed ja väljuvad VÕS-is sätestatud määradest.

Sissenõudmiskulude mõiste hõlmab kõiki kohtuväliseid võla sissenõudmisega seotud kulusid. Lisaks

sissenõudmiskuludele võib tegemist olla ka võla menetlemise tasu või kuluga, teenustasuga,

kahjuhüvitisega, tasuga konkreetsete sissenõudmistoimingute eest, nt võlanõudekirja tasu jne.

Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis tekivad võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on

samas tingitud võlgniku makseviivitusest, nt kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks,

inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud jms.

Võlaõigusseaduse § 1132 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt, kui võlausaldaja on

majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Nimetatud paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 1132 lg 6).18 Sätet rakendatakse lepinguliste rahaliste

kohustustega täitmisega viivitamise korral ning see piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise

nõude esitamist leppetrahvikokkuleppe ja üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel19. Arvestada tuleb,

et teatud erisused on tarbijalt võla nõudmisel lepingulise suhte kehtivusajal ja pärast lepingu lõppemist.20

18 Vt tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute VTK, arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/,

toimiku number: 14-0393. 19 Sätet ei kohaldata selliste tekkivate kulude hüvitamise osas, mille hüvitamise kohta on TsMS-is, TMS-is ning

PankrS-is eriregulatsioon. Allikas: Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Üldosa (§§ 1-207). Tallinn: Juridica 2016, lk 581, p 7.1, § 1132 kommentaar. 20 Ibid.

9

Sissenõudmiskulu mõiste alla ei kuulu aga täiendava maksegraafiku sõlmimise ega refinantseerimise

tasud.21 Lepingu maksetähtaja pikendamise tasud, sh maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast

sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil ning seda saab käsitleda kui olemasoleva lepingu

muutmist. Maksetähtpäeva tasu eest edasi lükkamise korral on tegemist tarbijakrediidilepinguga

VÕS-i § 402 ja § 401 lg 1 ja 2 tähenduses ning sellisel juhul rakendub KAVS. Samuti sätestab VÕS §

403 lg 21, et VÕS-i 22 peatüki (laenuleping ja krediidilepingud) II jaos (tarbijakrediidileping ja sellega

seotud lepingud) sätestatut kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele,

millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Seega, kui

krediidilepingust tulenevad nõuded (tekkinud võlad) struktureeritakse ümber uueks laenuks või kui

toimub tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine või tarbijalt nõutakse lisaks krediidilepingust

tulenevatest nõuetest ja seaduses ettenähtud õiguskaitsevahenditest muid tasusid, käsitletakse seda

uue krediidilepinguna.22

Nn võlgade sissenõudmisteenuseid pakkuva ettevõtja, sh inkassoettevõtja ärimudelit tuleb hinnata

igal üksikul korral, sest tulenevalt inkassoteenuse iseloomust sõltub see, kas inkassoettevõttele tuleb

kohaldada KAVS-i või mitte. Seega tuleb igakordselt hinnata, kas inkassoettevõtja pakub sellist lepingu

paketti, mille puhul võlgniku kohustused ei kasva, arvestades asjaolu, et VÕS järgi on võlausaldajal õigus

kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivisintressi ja kahju hüvitamist. Kui võlgade sissenõudmisel

piirdutakse õiguskaitsevahendite rakendamisega, mis on tegelik majanduslik tehingute sisu, siis ei

ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Nimetatud lepinguga on tegemist aga sellisel juhul, kui tarbija

maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid.

Riigikohtu praktika23 kohaselt ei too olemasoleva laenulepingu maksetähtaja pikendamine kaasa üldjuhul

uue võlasuhte tekkimist.

Tarbijast võlgniku õigused ei pruugi olla piisavalt kaitstud, kui lisaks krediidilepingust tulenevatele

kuludele ja seadusega ettenähtud õiguskaitsevahenditele nõutakse tarbijalt täiendavaid tasusid ilma

tarbija maksevõimelisust hindamata – selliselt pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi

halvemasse majanduslikku olukorda. Tarbijakrediidilepingust tulenevaid kuid lepingu rikkumisega mitte

seotud kulusid, mille tasumist tarbijalt nõutakse inkassoteenuse käigus, võib pidada piisavaks, et tekiks alus

KAVS-i kohaldamiseks inkassoettevõtjale. Põhjendamatud sissenõudmiskulud mõjutavad tarbijat

majanduslikult negatiivselt, ebapiisavate õiguslike teadmiste tõttu võib tarbija loobuda vaidlustest ja

maksta võlausaldajale ära ka sellised sissenõudmiskulud, mida võib tegelikkuses pidada ebamõistlikuks24.

Alternatiivne ärimudel võimaldab inkassoettevõttel võlgade sissenõudmise raames sõlmida kas enda või

algse krediidiandja nimel uue krediidilepingu, mille aluseks on küll olemasolev võlg, kuid selle ajatamiseks

sõlmitakse uutel tingimustel leping, st muutuda võivad nii intressimäär, maksetähtaeg, samuti krediidi

andja. Kui lepingut niimoodi muudetakse, tuleks tõenäoliselt kohaldada KAVS-i, samuti on VÕS-s

vastavad viited lepingu muutmisel maksevõime hindamise regulatsiooni kohaldamisele, kuna sisuliselt

võimaldab selline lepingu muutmise protsess laenu juurde anda. Teadaolevalt ka praktikas niimoodi

21 Teatud juhtudel sõlmitakse võlgnikuga maksegraafik võla tasumiseks. Kui selle sõlmimine ei too endaga tarbijast

võlgnikule kaasa täiendavaid kulusid, siis ei tuleks osamaksetega lepingut krediidilepinguks pidada. Maksegraafikute

eest tasu võtmine nt intressi või maksepunkti tasu näol liigitub aga litsentseeritavate tegevuste alla. 22 Vastavalt VÕS § 403 lõikele 21 kohaldatakse krediidilepingu muudatusele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline

edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine, lepingu sõlmimise regulatsioon, mistõttu hõlmab lepingu

sõlmimise keeld ka lepingu muutmist täiendava krediidi andmise eesmärgil. Allikas: Võlaõigusseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 152 SE seletuskiri, kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3c646e4b-594e-4de8-99a5-4c6caebb3299. 23 Vt nt RKTKo 3-2-1-175-14 p 16, 17, RKTKo 3-2-1-169-13 p 17, RKTKo 3-2-1-169-13 p 16, 17, 18. 24 Koll, K. Tarbija kaitsmine tarbijakrediidilepingutega seotud ebamõistlike kulude eest. Juridica 2015, nr 4, lk 251-

256, lk 253.

10

käitutakse – näiteks võlgnetavatest summadest (sh kõrvalnõuetest) saab uus põhivõlg, millele võib

lisanduda ka lepingu sõlmimise tasu.

Seega tuleb igakordselt hinnata sissenõudmise teenuse sisu (et saada aru, et millise õigusakti alla selline

tegevus kvalifitseerub), st kas kasutatakse üksnes seaduslikke õiguskaitsevahendeid või muudetakse

krediidilepingu tingimusi selliselt, et tarbija peab tasuma lisaks võlgnevusele, mis tuleneb krediidilepingust,

ja õiguskaitsevahenditest tulenevatele tasudele veel lisaks täiendavaid tasusid inkassoettevõtja teenuse eest.

Täiendava maksegraafiku sõlmimise ja laenu refinantseerimise tasud sissenõudmiskulude alla ei kuulu.

Kuivõrd sellisel juhul lubatakse tarbijal maksetähtpäeva tasu eest edasi lükata, on tegemist eraldiseisva

tarbijakrediidilepinguga VÕS-i § 402 ning § 401 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Lepingu pikendamise tasud, sh

maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil.

Sellised tasud alluvad krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsioonile.

Kulud, mis ei ole oma olemuselt õiguskaitsevahendid ja millega võlgnikule kaasnevad täiendavad tasud, nt

tasu maksegraafiku sõlmimise eest, viivad n-ö uue tarbijakrediidilepingu sõlmimiseni ja seega tekib alus

KAVS-i kohaldamiseks. Seega, kui tarbija maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest

täiendavaid tasusid, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kui inkassoettevõtja sõlmib ise tarbijaga

täiendavaid kokkuleppeid ja küsib nimetatud kokkulepete eest tarbijalt tasu, siis võib olla tegemist

olukorraga, kus inkassoettevõtja peab taotlema KAVS-i kohaselt tegevusluba.

2.3. Eelnõu väljatöötamise lähtekohad

Nagu juba eespool märgitud, siis 18. veebruaril 2015. a võttis Riigikogu vastu krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse. Nimetatud seadusega kehtestati esmakordselt tegevusloa kohastus ka mitte-pankadest

tarbijakrediidiandjatele (rahvakeeles nn kiirlaenufirmadele). KAVS kehtestamine oli oluline avalik-

õigusliku iseloomuga meede tarbijakrediidituru ohjamiseks ning vastutustundetust laenamisest tulenevate

probleemide piiramiseks ja ennetamiseks.

KAVS-ga nähti ette, et mitte-pankadest tarbijakrediidiandjad lähevad seega Finantsinspektsiooni

järelevalve alla. KAVS ei kohaldu aga võlgade sissenõudmise (võlgade haldamise) teenuseid pakkuvatele

ettevõtjatele (v.a. juhul kui esinevad eelmises punktis 2.2 esitatud elemendid).

KAVS on tänaseks kehtinud ca 7 aastat. Nii järelevalve kui ka turuosaliste arvamuse kohaselt on KAVSi

kehtestamine olnud vajalik ja turg on oluliselt korrastatum.25 Siiski on viimastel aastatel ilmnenud

probleeme just krediidi järelturu sektoris (nn inkassofirmade sektoris), mis on võrreldes tarbijakrediidi

valdkonnaga oluliselt vähem reguleeritud (vt käesoleva seletuskirja põhiseaduslikkuse analüüsi).

Inkassofirmade tegevus ei ole hetkel allutatud tegevusloa nõudele ega järelevalvele, kuid selle vajadust

tõdeti muuhulgas krediidituru uuringus.26 See on ka üks peamine ajend lisaks eelnimetatud EL direktiivile

vastava eelnõu väljatöötamiseks.

2022. a. augustis saatis Rahandusministeerium välja järgmise küsitluse seitsmele suurimale teadaolevatele

inkassoettevõtetele.

a. Kas tegelete ainult tarbijate vastu esitatud viivisnõuetega või ka äriühingute vastu esitatud nõuetega?

b. Kas Teie ettevõte tegeleb pigem viivises olevate nõuete ostmise ja sissenõudmisega või haldate

võlausaldajate nõudeid võlgnike vastu (st tegelete ainult võlausaldaja esindamisega)? Nt

protsentuaalselt, kui suure osa hallatavatest nõuetest olete ära ostnud, kui paljusid haldate

võlausaldajate nimel?

25 Vt ka KPMG Baltics OÜ, Eesti tarbijakrediidituru olemus rahvusvahelises võrdluses, kättesaadav:

http://financeestonia.ee/wp-content/uploads/2017/02/07.02.2017.pdf. 26 Vt. krediidituru uuringu lk 144.

11

c. Kas Te spetsialiseerute teatud tüüpi nõuetele? Nt ostate kokku/haldate vaid telekomiettevõtetega

seotud nõudeid?

d. Kui suur osakaal Teie ostetud ja/või hallatavatest nõuetest tulenevad pankadega sõlmitud

krediidilepingutest (võimalusel eristada tarbijakrediidilepinguid ja äriühingute krediidilepinguid)?

e. Kui tegelete viivises olevate nõuete ostmisega: kas ostate pigem nõuded ühekaupa või toimub nõuete

ostmine pigem portfellina, kus on mitmeid erinevaid nõudeid koos (st nt krediidiandjatega sõlmitud

lepingud ja telekomi nõuded samas portfellis)?

f. Kas praktikas on tulnud ette juhtumeid, kus olete ostnud küll viivises oleva nõude, kuid ei ole endiselt

võlausaldajalt saanud kõiki nõude aluseks olevaid dokumente? Mis on sellise olukorra põhjustanud?

g. Kas on juhtunud, et võlgnik on teie ostetud/hallatava võlgnevuse võlausaldajale tasunud, kuid Teieni

ei ole info selle kohta õigeaegselt jõudnud ning olete sissenõudmist jätkanud? Kas näete võimalusi,

kuidas sellega seoses infovahetust parandada?

h. Milliseid nõuete sissenõudmise viise (eelistatult/valdavalt) kasutate? Nt võlgnikele

meeldetuletuskirjade saatmine, võlgnike vastu kohtumenetluste algatamine, nõuete restruktureerimine

(olemasolevate nõuete pinnalt uute lepingute sõlmimine), nõuete koondamine ja edasimüümine, vmt?

i. Kas kasutate maksehäireregistrite teenuseid (st lisate võlgniku registrisse)? Kui jah, siis

millist/milliseid maksehäireregistreid kasutate?

j. Kuidas hindate Eesti inkassoturu läbipaistvust? Nt kas avaldate oma majandusaasta aruande oma

veebilehel või teete oma majandustulemustest mingeid avalikult kättesaadavaid ülevaateid?

Vastajad tõid välja, et turul müügiks pakutavate portfellide osakaal on kasvanud ja eelduslikult see viib ka

rohkemate portfellide ostuni. Samuti märgiti, et pankade osakaal tükiliselt võlgade turul on väiksem kui

krediidiandjate osakaal. Samas krediidiga seotud võlgade osakaal pidevalt tõuseb, telekomivõlgade ja

kaubamüügi ning kommunaalvõlgade osakaal väheneb.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

3.1. KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU

1. peatükk. Üldsätted

Paragrahv 1 (Reguleerimisala) määratleb seaduse reguleerimisala. Antud paragrahvis kasutatud mõisted

on defineeritud eelnõu §-des 3 ja 4.

Lõike 1 kohaselt reguleerib KIKS krediidihaldustegevust, krediidihaldusteenuse osutamist, krediidiinkasso

ja krediidiostja tegevust, vastutust ning järelevalvet krediidiinkassode ja krediidiostjate üle. Järelevalvet

nimetatud tegevuste ja subjektide üle teeb Finantsinspektsioon.

Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega täpsustatakse,

et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades

eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

Paragrahvis 2 (Seaduse kohaldamine) sätestatakse seaduse kohaldumisala, milles piiritletakse isikud ja

teenused, millele seadus kohaldub. Võrreldes seaduse aluseks oleva direktiiviga 2021/2167 on KIKS-i

kohaldumisala mõnevõrra laiendatud: KIKS hõlmab lisaks krediidiasutuse (pankade) sõlmitud

krediidilepingutele ja neist tulenevatele nõuetelele ka krediidiandjate (mitte-pankade) sõlmitud

krediidilepinguid ning neist tulenevaid nõudeid. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse seadust krediidiinkassole

ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti

krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele ja filiaalile välisriigis vastavalt selle välisriigi õigusaktides

sätestatule ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis. Lõige 2 sätestab seaduse

kohaldamise erandi ehk KIKS-i ei kohaldata krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisele kui

12

seda tegevust teostab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud krediidiasutus (punkt 1),

investeerimisfondide seaduses sätestatud fondivalitseja (punkt 2) või krediidiandjate- ja vahendajate

seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja ning krediidi- ja hüpoteekkrediidi vahendaja (punkt

3). Seega ei kohaldata käesolevat seadust kui krediidilepingut haldab krediidiasutus, fondivalitseja,

krediidi- või hüpoteekkrediidiandja või krediidi- ja hüpoteekkrediidi vahendaja. Sätte aluseks on direktiivi

2021/2167 artikkel 2 lõige 5 punkt a. Lõikega 3 täiendatakse lõike 2 erandit ja sätestatakse, et seadust ei

kohaldata krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas

riigis asutatud krediidiasutusega, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue

loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele (punkt 1), krediidilepingu või sellest tuleneva nõude

omandamisele lepinguriigis asutatud krediidiasutuse poolt (punkt 2), notarile, kohtutäiturile ja advokaadile

kui nad teostavad käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevust oma kutsetegevuse raames (punkt 3).

Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 2 lõige 5 punktid b–d. Lõikega 4 täpsustatakse

krediidihaldustegevuse mõistet, mis on sätestatud § 3 lõikes 1. Lõikes selgitatakse, et krediidilepingust

tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist

ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 1 tähenduses kui seda teostab krediidi- või

hüpoteekkrediidivahendaja ise. Lõikega 5 määratletakse, keda käsitletakse krediidiostjana. Sätte kohaselt

ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses krediidiasutust, krediidi- või

hüpoteekkrediidiandjat, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendajat, kes omandab viivises oleva

krediidilepingu või sellest tuleneva nõude.

Paragrahv 3 (Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja) sätestab krediidihaldustegevuse,

krediidiinkasso ja krediidiostja mõisted.

Lõikes 1 määratletakse krediidihaldustegevuse mõiste käesoleva seaduse tähenduses. Lõike kohaselt on

krediidihaldustegevus üks või mitu järgmist tegevust: krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud

rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt (punkt 1),

krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle

krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine vastavalt krediidiostja antud juhistele (punkt 2), krediidilepingus

sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga seotud kaebuste haldamine

(punkt 3), krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest (punkt 4).

Lõikes 2 määratletakse krediidiinkasso mõiste. Krediidiinkasso on äriühing, mis oma peamise ja püsiva

tegevusena haldab ise või haldab krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud viivises olevas

krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või viivises oleva krediidilepinguga, ja

korraldab nende täitmise. Krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva seaduse § 3 lõikes 1

nimetatud krediidihaldustegevusega. Samuti täpsustatakse sättes, et krediidiinkasso võib tegutseda üksnes

aktsiaseltsi või osaühinguna. Taoline tegusemisvormi nõue on sarnane teiste finantssektori ettevõtjatega

ning Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate turuosalistega. Kui krediidileping muutub

krediidiinkasso krediidihaldustegevuse kestel toimivaks krediidilepinguks, siis ei muuda see

krediidiinkasso õigust jätkata krediidihaldustegevust vastavalt käesolevale seadusele.

Lõige 3 sätestab krediidiostja mõiste. Krediidiostja on füüsiline või juriidiline isik, kes omandab oma

majandus- või kutsetegevuse käigus viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Sisuliselt on

tegemist isikuga, kes ostab kokku krediidiasutute ja krediidiandjate krediidisaajatega sõlmitud olevaid

krediidilepinguid, mis on viivises. Eesti turupraktika kohaselt on selleks tihti inkassod, kes ostavad

krediidiasutustelt ja krediidiandjatelt kokku viivises olevaid krediidilepingute portfelle ja nõuavad neid

seejärel sisse.

Lõige 4 täpsustab krediidiinkassole rakenduvaid reegleid juhul, kuid krediidiinkasso ise ostab kokku

viivises olevaid krediidilepinguid ja haldab neid. Sellisel juhul tuleb krediidiinkassol lisaks seaduses

13

krediidiinkassole ettenähtud kohustustele täita ka krediidiostja suhtes ettenähtud kohustusi, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud kohustusi.

Lõige 5 sätestab lisakohustused juhuks kui krediidiostja on omandanud krediidilepingu, mis on sõlmitud

tarbijaga. Sätte eesmärgiks on tagada tarbija parem kaitse seeläbi, et krediidiostja peab määrama lepingut

haldama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja ehk kutselise turuosalise, kellel on piisavad

kogemused ja teadmised krediidilepingu haldamiseks. Kui krediidiostja pärineb kolmandast riigist, peab ta

nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul kui leping on sõlmitud

füüsilisest isikust ettevõtja või tarbijaga (punkt 1) või mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga

(punkt 2).

Lõike 6 täpsustab krediidiostja kohustusi veelgi. Sätte kohaselt peab krediidiostja, kes omandab käesoleva

paragrahvi lõikes 5 nimetatud krediidilepingu, pidama ka § 44 kohast krediiditoimikut.

Lõike 7 sätestab piirangud, mil määral võib krediidiinkasso viivises olevat tarbijakrediidilepingut või

sellest tulenevat nõuet ümber kujundada. Säte peegeldab direktiivi 2021/2167 artikkel 27 lõiget 2.

Käesolevaga lubatakse krediidiinkassol piiratud juhtudel krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet muuta

ja seega tehakse erand KAVS-iga kehtestatud põhimõttesse, et tarbijale krediidi andmine eeldab

krediidiandja tegevusluba. Lõikes 7 täpsustatakse eeldused, mis juhul krediidiinkasso võib tarbijaga

sõlmitud lepingut muuta ja mil viisil lepingut on võimalik ümber kujundada ilma, et krediidiinkasso peaks

taotlema KAVS-is sätestatud krediidiandja tegevusluba.

Esimeseks eeltingimuseks lepingu ümberkujundamisel on krediidisaaja olukorra soodsamaks muutumine.

Teiseks tingimuseks on, et ümberkujundamise tulemusel peaks krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused

suutma täita. Krediidilepingu ümberkujundamiseks võib krediidiinkasso rakendada piiratud meetmeid.

Nendeks on krediidilepingu tähtaja pikendamine (punkt 1), tagasimakse tasumise täielik või osaline

edasilükkamine teatud ajavahemikuks (punkt 2), krediidiinkasso võib võlast osaliselt loobuda ja erinevatest

tarbijakrediidilepingutest tulenevad võlad summeerida (punkt 3) või muuta intressimäära (punkt 4).

Paragrahvis 4 (Kasutatavad mõisted) määratletakse KIKS-is kasutatavad mõisted. Mõistete aluseks on

direktiivi 2021/2167 artikkel 3 ja kehtivad siseriiklikud õigusaktid. Samuti tuuakse Eesti seadusesse

käesoleva eelnõuga mõningad terminid esmakordselt.

Lõike 1 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 1, mille kohaselt krediidiasutus Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus.

Lõike 2 kohaselt on krediidiandja krediidiandjate- ja vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja

hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või asjakohasel juhul krediidiostja.

Lõike 3 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 3. Direktiivis 2021/2167 kasutatakse läbivalt

terminit „krediidivõtja“, KIKS-is kasutatakse läbivalt „krediidisaaja“ terminit, mis tuleneb VÕS § 401

lõikest 1.

Lõike 4 kohaselt on krediidilepinguks VÕS § 401 kohane leping, mis on sõlmitud krediidiasutuse,

krediidiandjaga (termin „krediidiandja“ on käesolevas eelnõus teises tähenduses, vt lõiget 2 kui VÕS §-s

401) või krediidiandja vahendusel.

Lõike 5 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 7, millega määratletakse kolmas isik, kellele

tegevusloaga krediidiinkasso osa krediidihaldustegevustest edasi andnud. Tegevuse edasi andmiseks on

nõutav kirjaliku lepingu sõlmimine, muud täpsemad nõuded lepingule on sätestatud eelnõu §-s 43.

Lõike 6 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 13, mille kohaselt loetakse krediidiasutuse viivises

olevaks krediidilepinguks leping, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artiklile 47a.

14

Lõike 7 kohaselt loetakse krediidiandja viivises olevaks krediidilepinguks leping, mis vastav VÕS § 82

lõike 7 kohane leping.

Lõike 8 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 10 ja sellega määratakse ära krediidiinkasso

päritoluriik. Eelkõige omab päritoluriik tähtsust järelevalve ja piiriülese teenuseosutamise kontekstis.

Päritoluriigi pädev asutus (Eestis Finantsinspektsioon) otsustab muuhulgas ka krediidiinkasso tegevusloa

andmise ja kehtetuks tunnistamise eest.

Lõike 9 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 11. Direktiivis kasutatava termini „vastuvõttev

liikmesriik“ asemel kasutatakse KIKS-is terminit „sihtriik“. Krediidiinkasso sihtriigiks on selline riik, mis

ei ole tema päritoluriik ja kus krediidiinkasso on avanud filiaali või tegeleb krediidihaldustegevusega

piiriüleselt, aga ka lepinguriik, kus on krediidisaaja elu- või registrijärgne asukoht. Krediidiinkasso

piiriülest tegevust reguleerib KIKS-i 3. peatükk.

Lõike 10 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 3 punkt 10, mille kohaselt on krediidiostja

päritoluliikmesriik lepinguriik, kus on krediidiostja või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne

asukoht või kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub

tema peakontor.

Lõike 11 defineerib kolmanda riigi krediidiostja, kellele rakenduvad KIKS-i kohaselt erinõuded, sh §-st 62

tulenev kohustus määrata lepinguriigis esindaja ehk nn määratud esindaja.

Lõike 12 kohaselt loetakse krediidiinkasso kliendiks krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja või muu

isik, kes kasutab krediidiinkassot krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks.

Paragrahvis 5 (Krediidiinkasso ärinimi või nimetus) sätestatakse krediidiinkasso nimekaitse

põhimõtted. Ehk muul tegevusalal toimetav isik ei või krediidiinkasso nime kasutada.

2. peatükk. Krediidiinkasso tegevusluba

Paragrahvi 6 (Tegevusluba) näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud

üldnormidega, mille sarnased on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta

käivates eriseadustes. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassona tegutsemiseks ja käesoleva seaduse § 3

lõikes 1 nimetatud krediidihaldustegevuse läbiviimiseks taotlema tegevusluba. Lõike 2 kohaselt on

käesoleva seaduse alusel antud tegevusload tähtajatud. Lõike 3 kohaselt ei ole käesoleva seaduse alusel

antud tegevusload teisele isikule üleantavad; samuti ei kehti tegevusload tütarettevõtja suhtes. Lõike 4

kohaselt annab ja tunnistab tegevusload kehtetuks Finantsinspektsioon vastavalt KIKS 2. peatükis

sätestatule.

Paragrahv 7 (Tegevusloa taotlemine) sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Sätte aluseks on

direktiivi 2021/2167 artikkel 5. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Finantsinspektsioonile dokumendid

ja andmed, mis kinnitavad krediidiinkasso tegevusloa taotlejale seatud nõuete täitmist. Näiteks tuleb lõike

1 kohaselt esitada taotleja põhikirja ärakiri, KIKS-i nõuetele vastav äriplaan, aktsia- või osakapitali suurus

ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid, KIKS-i nõuetel vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli

süsteemi toimimise kord, aga ka nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate kaebuste

reguleerimiseks ja lahendamiseks. Lõikes 2 seatakse lisanõuded juhuks, kui krediidiinkasso tegevusloa

taotleja soovib osana osutatavatest teenustest võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid. Direktiivi

2021/2167 kohaselt võib iga liikmesriik valida, kas lubada krediidiinkassol krediidisaajate rahalisi

vahendeid vastu võtta või see keelata. Eestis on krediidiinkassodele loodud võimalus rahalisi vahendeid

vastu võtta, kuid sellest tuleb Finantsinspektsiooni tegevusloa taotluse protsessis teavitada. Selleks peab

taotleja tõendama, et täidab seaduse §-s 47 nimetatud nõudeid, mille aluseks on direktiivi 2021/2167

artikkel 6. Soovist saada õigus krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmiseks ja hoidmiseks tuleb

teavitada Finantsinspektsiooni tegevusloa taotlemise protsessi osana. Samas tuleb ka silmas pidada, et kui

15

krediidiinkasso ei taotle krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise õigust, siis ei teki krediidiinkassol

seda õigust ka piiriülesel tegutsemisel riigis, kus rahaliste vahendite vastuvõtmine on lubatud. Direktiivi

lähtepunktiks on põhimõte, et kui päritoluriik lubab krediidiinkassol võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi

vahendeid ja neid hoida, siis peaks krediidiinkassol olema võimalik võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi

vahendeid ja neid hoida nii oma päritoluriigis, kui ka mis tahes sihtriigis, mis samuti lubab krediidisaajatelt

rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida.

Paragrahv 8 (Äriplaan) avab äriplaani sisu eraldi paragrahvina. Üheks kõige olulisemaks krediidiinkasso

tegevusloa taotleja tegevust näitavaks dokumendiks on äriplaan, mistõttu on eelnõus ka äriplaani sisu eraldi

paragrahvis täpselt avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab (lõige 2) kajastama näiteks

tulude ja kulude suurust, teenuse osutamisega seotud kohustusi, aga ka riskide juhtimise üldpõhimõtteid ja

teavet, kuidas tagatakse krediidisaajate huvide kaitse (lõige 1). Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus nõuda

äriplaani täiendamist, kui taotleja äriplaanis esitatud näitajad või muud andmed ei ole usaldusväärsed, ei

ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja

proportsionaalseid süsteeme või kui krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav (lõige 3).

Paragrahvis 9 (Tegevusloa taotluse läbivaatamine) on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise

protseduur. Direktiivi 2021/2167 artikkel 7 punkt 3 kohaselt hindab Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul

pärast § 7 nimetatud taotluse kättesaamist selle nõuetekohasust (lõige 1). Tegevusloa taotlemise menetluse

raames on Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste kõrvaldamist

või kui teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist; vastasel juhul võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa

taotluse läbi vaatamata (lõige 2). Finantsinspektsioonil on lõike 3 kohaselt õigus nõuda taotlejalt

lisaandmeid ja -dokumente. Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab

Finantsinspektsioon mõistliku tähtaja (lõige 4). Lõike 5 järgi tuleb taotlejal viivitamata teavitada

Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi tegevusloa taotlemisel

esitatud andmetes ja dokumentides. Sama lõike järgi, kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon

lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Teisisõnu, kui taotleja

esitab Finantsinspektsioonile võrreldes esialgselt esitatud tegevusloa taotlusega oluliselt erinevaid andmeid

ja dokumente, võib Finantsinspektsioon lugeda (tegevusloa) menetlustähtaja alguseks nimetatud

muudatustest teadasaamise. Nimetatud muudatused kehtivad § 7 nimetatud andmete ja dokumentide kohta.

Lõikes 6 nimetatakse juhud kui Finantsinspektsioonil on õigus taotlus läbi vaatamata, seda juhul kui taotlus

on oluliste puudustega või kui taotleja ei kõrvalda puudusi Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks. Lõike

7 kohaselt taotluse läbi vaatamata jätmisel tagastab Finantsinspektsioon temale esitatud dokumendid.

Paragrahv 10 (Tegevusloa andmise otsus) sätestab tegevusloa andmise otsuse tegemise protsessi. Lõike

1 aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 7 punkt 4, mille kohaselt otsuse tegevusloa andmise või sellest

keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon 90 päeva jooksul arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete

ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmist, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist

(lõige 1). Lõike 2 kohaselt antakse tegevusluba, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning

esitatu põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse

osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide kaitse on

piisavalt tagatud.

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon näha teatud tingimustel taotlejale ette kõrvaltingimusi, näiteks

piirata tegevusloaga hõlmamata teenuste osutamist või keelata muu teenuse osutamine, juhul kui tema

organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad krediidiinkasso järjepidevaks tegevuseks

ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist.

Lõikes 4 on sätestatud andmed, mis tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses.

16

Paragrahvis 11 (Tegevusloa andmisest keeldumise alused) on loetletud tegevusloa andmisest

keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast tegevusloa andmisest keeldumist.

Lõike 1 punktides 1–10 nimetatakse tegevusloa andmisest keeldumise alused. Säte on üldjoontes sarnane

muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega, näiteks taotleja ei vasta käesoleva

seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso suhtes kehtestatud nõuetele või taotleja juht,

audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas

seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. Samuti võib Finantsinspektsioon

tegevusloa andmisest keelduda kui taotleja soovib saada luba krediidisaajate rahaliste vahendite

vastuvõtmiseks ja hoidmiseks, kuid taotlejale ei ole avatud või on suletud tema KIKS § 47 kohane

maksekonto.

Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punkti 3 hindamise aluseid.

Lõikes 3 täpsustatakse lõike 1 punkti 5 hindamise aluseid, ehk taotleja piisavate vahendite ja kogemuste

olemasolu järjepidevaks tegutsemiseks krediidiinkassona.

Lõikes 4 sätestatakse, et taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest

keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab

tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja

uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest.

Paragrahvis 12 (Tegevusloa lõppemine) on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja

täpsustatakse tegevusloa kehtivuse lõppemise tagajärge.

Lõike 1 punktides 1–5 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Nendeks on krediidiinkasso

lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andud vastava loa (punkt 1), tegevusloa kehtetuks

tunnistamisel (punkt 2), krediidiinkasso ühendamisel, misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval

isikul (punkt 3), uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel

(punkt 4) ning krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse

lõpetamisel raugemise tõttu (punkt 5).

Lõike 2 järgi kaotab krediidiinkasso tegevusloa kehtivuse lõppemisel õiguse osutada teenust, milleks talle

tegevusluba oli antud. Lisaks ei või krediidiinkasso vastu võtta enam krediidisaajate rahalisi vahendeid.

Paragrahv 13 (Tegevusloa kehtetuks tunnistamine) sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõiste

ja selle õiguslikud alused. Tegevusloa võib kehtetuks tunnistada Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 1)

või krediidiinkasso taotluse alusel (lõige 4). Siinjuures tuleb silmas pidada, et sarnaselt muudele

finantsvaldkonna ettevõtjatele, ei kohaldata ka krediidiinkassode suhtes majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse sätteid (vt. ka seletuskirja p 3.6).

Lõike 1 kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Lõikes 2 on

loetletud alused, millal Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada. Haldusakti, mis andmise

ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on seadusega lubatud

HMS § 66 lg 2). Kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva paragrahvi alusel

kehtetuks tunnistanud võib krediidiinkasso sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu

määrusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused ühtlustati direktiiviga 2021/2167 artikliga 8.

Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha krediidiinkassole

ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. Tegevusloa

kehtetuks tunnistamine on Finantsinspektsiooni kaalutlusotsus ja selle kaaluka otsuse tegemisel peab

arvestama selle tagajärgi krediidiinkassole.

17

Lõikes 4 nimetatakse juhud kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, näiteks

juhul kui krediidiinkasso aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele

äriühing enam seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud teenuste osutamisega. Lõike 4 teise lause kohaselt

tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba kui krediidiinkasso ühineb ja tegevust jätkab

ühendav ühing ja kolmanda lause kohaselt tunnistatakse kehtetuks ühinevate krediidiinkassode tegevusload

kui krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega.

Lõike 5 kohaselt tuleb enne lõike 4 kohast tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamist esitada

Finantsinspektsioonile kinnitus, tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on

lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole. Lõike 6 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda

sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud

alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.

Lõige 7 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb

otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest

arvates.

Lõige 8 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul krediidiinkasso sihtriigi pädevat asutust ja

lepinguriigi pädevat asutust, kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik.

Paragrahv 14 (Avalikkuse teavitamine) kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni

tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise fakti kohta oma veebilehel. Samuti võib

Finantsinspektsioon teha otsuse ka tervikuna avalikult kättesaadavaks, kui see on oluline finantssektori

stabiilsuse ja läbipaistvuse huvides.

Paragrahvi 15 (Krediidiinkasso andmete avalikustamine) aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 9

lõige 2. Sätte alusel kantakse kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod Finantsinspektsiooni veebilehel

asuvasse krediidiinkassode nimekirja (lõige 1). Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või

tegevusluba on tunnistatud kehtetuks kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast

nimekirjast (lõige 2).

Paragrahv 16 (Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine) reguleerib

olukorda, kui krediidiinkasso tegevusloa andmise aluseks olnud andmed ja asjaolud muutuvad. Lõike 1

punktides 1–7 nimetatakse juhud, kui krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni viivitamatult kirjalikult

teavitama. Taoliseks juhtudeks on näiteks ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete, põhikirja, sise-

eeskirja muutmine, samuti tuleb Finantsinspektsiooni teavitada asjaoludest, mis mõjutavad või võivad

oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit. Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso

Finantsinspektsiooni nõudmisel muudetud andmed ka omakorda avalikustama, välja arvatud sise-eeskiri ja

finantsseisundi näitajad.

3. peatükk. Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis

Paragrahv 17 (Krediidiinkasso tegevus välisriigis) reguleerib krediidiinkasso tegevust välisriigis ja

sätestab üldise raamistiku, sealhulgas määrab lõige 1, et krediidiinkasso võib välisriigis tegutseda kahes

vormis – kas asutades selleks filiaali või osutades teenuseid piiriüleselt. Lõikes 2 täpsustatakse, piiriülese

teenuse olemust – selleks on teenus, mida krediidiinkasso osutab välisriigis, kus krediidiinkasso ega tema

filiaal ei ole registreeritud.

Paragrahv 18 (Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis) sätestab nõuded juhuks, kui Eestis asutatud

krediidiinkasso soovib asutada filiaali või osutada piiriülest teenust teises lepinguriigis. Sätte aluseks on

direktiivi 2021/2167 artikkel 13, mis reguleerib krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid.

Passirežiimi kasutamine eeldab, et krediidiinkasso on saanud Eestis Finantsinspektsioonilt tegevusloa.

Enne piiriülese tegevuse alustamist või teises lepinguriigis filiaali registreerimist peab Eesti krediidiinkasso

18

läbima nö teavitusmenetluse, mille raames teavitab Eesti krediidiinkasso Finantsinspektsiooni kaudu

sihtriigi pädevaid asutusi tegevuse alustamisest sihtriigis. Passirežiimi kasutamine võimaldab Eesti

krediidiinkassol sihtriigis pakkuda teenuseid ulatuses, mis on sihtriigis krediidiinkassodele lubatud. Näiteks

kui Eesti krediidiinkassol on lubatud tegevusloa alusel võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid

sihtriigis ei ole krediidiinkassodel sama tegevus lubatud, siis ei või ka Eesti krediidiinkasso sihtriigis

rahalisi vahendeid vastu võtta.

Lõike 1 punktides 1–8 nimetatakse andmed ja dokumendid, mille Eesti krediidiinkasso peab

Finantsinspektsioonile esitama, sealhulgas näiteks sihtriigi nimi, asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis,

sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed, aga ka kinnitus, et krediidiinkassol on

asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või krediidilepingus ettenähtud keeles.

Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon lõike 1 kohaselt esitatud teabe sihtriigi pädevatele asutustele

45 päeva jooksul pärast teabe saamist. Finantsinspektsioon võib nõuda andmete ja dokumentide esitamist

koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest

keeltest.

Lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon lõike 1 kohase teabe esitanud krediidiinkassole andma teada

kuupäevast, mil teave sihtriigi pädevatele asutustele edastati ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad asutused

kinnitasid teabe kättesaamist. Olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem, võib Eesti krediidiinkasso

alustada lepinguriigis teenuse osutamist alates päevast, mil sihtriigi pädevad asutused kinnitasid teabe

kättesaamist või kahe kuu möödumisel teabe esitamisest sihtriigi pädevatele asutustele.

Lõike 4 kohaselt edastab Finantsinspektsioon teabe ka selle lepinguriigi pädevale asutusele, kus krediit

anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti.

Lõike 5 kohaselt kohustub Eesti krediidiinkasso koheselt teavitama Finantsinspektsiooni kui lõikes 1

nimetatud teave muutub. Seejärel teavitab Finantsinspektsioon sihtriigi pädevaid asutusi käesolevas

paragrahvis ettenähtud menetluskorra kohaselt.

Paragrahv 19 (Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis) reguleerib Eesti krediidiinkasso filiaali

asutamist kolmandas riigis, mis eeldab filiaali asutamise loa taotlemist Finantsinspektsioonilt (lõige 1).

Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso esitama Finantsinspektsioonilt filiaali asutamise loa taotluse koos

punktides 1–4 nimetatud andmete ja dokumentidega: kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib

filiaali asutada, filiaali aadress, äriplaan, filiaali juhataja nimi ja isikukood.

Paragrahv 20 (Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus) sätestab filiaali

kolmandas riigis asutamise loa taotluse menetlemise ja loa andmise otsuse korra. Lõikest 1 tulenevalt

kohaldatakse filiaali asutamise taotluse menetlemisele ja andmete jm kontrollimisele seaduse §-s 9

sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise sätteid. Lõike 2 kohaselt otsustab Finantsinspektsioon

hiljemalt kahe kuu jooksul arvestades kõigi vajalike andmete ja dokumentide esitamisest.

Finantsinspektsioon teeb oma otsuse viivitamata taotlejale teatavaks (lõige 3). Pärast Finantsinspektsiooni

loa saamist filiaali asutamiseks kolmandas riigis, võib krediidiinkasso alustada teenuse osutamist filiaali

kaudu kolmandas riigis vastavalt selle kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Veel enne filiaali kaudu

teenuse osutamise alustamist, peab krediidiinkasso teavitama Finantsinspektsiooni kuupäevast, millal

kolmandas riigis teenuse osutamist alustatakse (lõige 4).

Paragrahvis 21 (Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused) sätestatakse filiaali asutamise loa

andmisest keeldumise alused, mis hõlmavad nii filiaali juhtidele kehtestatud nõuete mittetäitmist kui ka

esitatud andmete puudulikkust, aga ka puudulikku organisatsioonilist ülesehitust ja ebapiisavaid vahendeid

äriplaanis nimetatud teenuste osutamiseks. Lisaks võib takistavaks teguriks olla probleemid järelevalve

teostamisel juhul, kui koostöö kolmanda riigi järelevalvega on takistatud.

19

Paragrahv 22 (Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine) reguleerib filiaali asutamise loa kehtetuks

tunnistamise aluseid, milleks on näiteks loa taotlemisel valeandmete esitamine, välisriigi õigusaktide

nõuete rikkumine olulisel määral, krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa

saamise tingimustele, aga ka olukord, kui krediidiinkasso ei esita filiaali kohta Finantsinspektsioonile

nõuetekohaseid aruandeid (lõige 1). Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine tehakse viivitamata

krediidiinkassole ja ka kolmanda riigi pädevale asutusele teatavaks (lõige 2) ja pärast loa kehtetuks

tunnistamist tuleb lõpetada ka filiaali tegevus vastavas kolmandas riigis (lõige 3). Tegevuse lõpetamiseks

määrab Finantsinspektsioon filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisel tähtaja.

Paragrahv 23 (Teenuse osutamine piiriüleselt kolmandas riigis) reguleerib Eesti krediidiinkasso

tegevust kolmandas riigis piiriüleselt. Sätte kohaselt peab krediidiinkasso enne piiriüleselt teenuse

osutamise alustamist kolmandas riigis teavitama Finantsinspektsiooni ja esitama lõikes 1 nimetatud

andmed ja dokumendid: kolmanda riigi nimi, kus piiriülest teenust osutatakse ja tegevuskava, mis sisaldab

andmeid kolmandas riigis osutavate teenuste kohta. Lõike 2 kohaselt võib Finantsinspektsioon jätta lõikes

1 nimetatud andmed ja dokumendid läbi vaatamata kui need ei vasta seaduses sätestatud nõuetele või on

puudulikud või nõutud andmeid ei ole tähtaja jooksul esitatud.

Lõikest 3 tulenevalt võib krediidiinkasso alustada piiriüleselt teenuse osutamist pärast Finantsinspektsiooni

sellekohase loa saamist ja vastavalt kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Samas peab krediidiinkasso

teavitama Finantsinspektsiooni kuupäevast, millal kolmandas riigis teenuse osutamist on plaanis alustada.

Lõike 4 kohaselt peab krediidiinkasso piiriülese teenuse osutamisel järgima kolmanda riigi kõiki

asjakohaseid õigusakte ja pädeva asutuse kehtestatud nõudeid.

Lõikest 5 tulenevalt kohustub krediidiinkasso teavitame Finantsinspektsiooni muudatustest lõikes 1

nimetatud andmetes ja dokumentides, ja seda võimaluse korral vähemalt kuu enne muudatuste rakendumist.

Lõike 6 järgi võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, millega keelatakse krediidiinkasso tegevus

kolmandas riigis piiriüleselt, kui ilmnevad punktides 1–4 nimetatud asjaolud, sh piiriülese teenuse

osutamine kahjustab krediidiinkasso klientide või krediidisaajate huve või tema finantsseisundit või kui

krediidiinkasso ei ole võimeline täitma kolmandas riigis teenuse osutamisele sätestatud nõudeid, samuti

juhul kui kolmanda riigi pädev asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud õigusaktide rikkumisest.

Lõike 7 kohaselt toimetab Finantsinspektsioon lõike 6 kohase ettekirjutuse krediidiinkassole viivitamata

kätte ja määrab ettekirjutuses ka tähtaja, mis ajaks peab krediidiinkasso piiriüleselt teenuse osutamise

lõpetama.

Paragrahv 24 (Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis) reguleerib teises lepinguriigis asutatud

krediidiinkasso tegevust, kes soovib Eestis osutada teenust piiriüleselt või asutada selleks filiaali. Sätte

aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 13, mis reguleerib krediidiinkasso passirežiimi kasutamise

reegleid. Enne filiaali asutamist või piiriülese teenuse pakkumist peab teises lepinguriigis tegevusloa

saanud krediidiinkasso teavitama oma pädeva asutuse kaudu Finantsinspektsiooni esitades selleks lõike 1

punktides 1–7 nimetatud andmed, sh võimaluse korral lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega

krediidiinkasso päritoluriik, Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastava isiku nimi, aga ka teave

selle kohta, kas krediidiinkassol on päritoluriigis väljastatud tegevusloa kohaselt õigus võtta vastu

krediidisaajate rahalisi vahendeid.

Lõike 2 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon krediidiinkasso pädevat asutust teabe kättesaamisest. Lõike

3 järgi võib krediidiinkasso alustada Eestis teenuse osutamist alates lõike 2 kohase teavituse saamist või

hiljemalt kahe kuu möödumisel lõike 1 kohase teabe esitamisest Finantsinspektsioonile.

Lõike 3 järgi avalikustab Finantsinspektsioon oma veebilehel teabe Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt

teenust osutavate krediidiinkassode kohta vastavalt seaduse §-s 15 sätestatule.

20

Paragrahv 25 (Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis) kohaselt ei ole kolmandas riigis asutatud

isikul õigus tegeleda Eestis krediidihaldustegevusega ei piiriüleselt ega filiaali kaudu.

4. peatükk. Oluline osalus

Käesoleva seaduseelnõu 4. peatükk reguleerib olulise osaluse omandamise reeglistikku krediidiinkassos.

Tegemist on samaväärse õigusraamistikuga, mis kehtib ka teiste avalik- õigusliku järelevalve all olevate

finantsteenuste pakkujate osas (pankade, investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste, krediidiandjate

ja –vahendajate, fondivalitsejate ja kindlustusandjate puhul). Olulise osaluse reeglistik sisaldab osaluse

omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra

kriteeriumeid. Reeglistiku eesmärk on tagada finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või

osanike (liikmete) ringi läbipaistvus ettevõtja tegevuse igal ajahetkel.

Paragrahv 26 (Oluline osalus) defineerib olulise osaluse määra, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga 36, mille kohaselt oluline osalus on otsene või

kaudne osalus krediidiinkasso aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 10% äriühingu aktsia- või

osakapitalist, või hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele.

Paragrahvis 27 (Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded) sätestatakse olulist osalust

omavatele isikutele esitatavad nõuded, st hindamiskriteeriumid, millest Finantsinspektsioon olulise osaluse

menetluses peab lähtuma hindamaks, kas omandaja on sobiv ja nõetele vastav. Lõikes 1 sätestatakse

üldised nõuded, millele peab vastama isik, kes soovib krediidiinkassos olulise osaluse omandada, seda

omada ja suurendada või krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada. Üldjoontes

kattuvad paragrahvis toodud kriteeriumid teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustes

samasisuliste normidega. Erinevuseks on punktis 1 sätestatud nõe, et olulise osaluse omandajal oleks

laitmatu maine, mida tuleks mõista laiemalt kui muudes finantsteenuste pakkujaid reguleerivates

seadusaktides kasutatavat laitmatu ärialase maine mõistet ning mis tuleneb direktiivi 2021/2167 artikkel 5

lõike 1 punktist d. Lõikes 2 täpsustatakse lõike 1 punki 1 nimetatud laitmatu maine nõuet ja see seotakse

seaduse §-ga 37, mis sätestab juhud kui isiku mainet ei saa pidada laitmatuks.

Paragrahvis 28 (Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest) täpsustatakse reegleid,

kuidas toimub Finantsinspektsiooni teavitamine olulise osaluse omandamisest või suurendamisest.

Lõike 1 kohaselt teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning

esitab järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis

sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui

krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks.

Lõike 2 all mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla

omaette eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusega, abielludes või muul sarnasel moel.

Lõige 3 sätestab, et Finantsinspektsioon peab viie tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama

kinnituse selle kohta, et ta on omandamise soovi teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid

kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul, kui

Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise

lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev.

Paragrahv 29 (Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed)

täpsustab osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavate andmete loetelu, mis

sätestatakse lõike 1 punktides 1–17. Punkti 1 kohaselt tuleb Finantsinspektsiooni teavitada äriühingu

nimest, milles olulist osalust omandatakse, suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks,

ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus. Punkti 2 kohaselt tuleb esitada omandatava äriühingu

21

kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate

aktsiate arv, või osanike nimekiri, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning

andmed omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte

arvu kohta. Punkti 3 kohaselt tuleb esitada andmed füüsilisest isikust omandaja kohta, sh elulookirjeldus,

mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi

või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte

olla vanem, kui kolm kuud. Kui omandajaks on juriidiline isik, siis tuleb esitada omandaja osanike või

aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa

suuruse kohta ja häälte arv. Samuti tuleb esitada punkti 5 kohaselt juriidilisest isikust omandaja nimetus,

asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri.

Punktis 6 sätestatakse kohustus esitada andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta,

mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -

koht, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust

ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla

vanem, kui kolm kuud. Punkt 7 näeb ette kohustuse esitada kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse

omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole

kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni. Samuti tuleb esitada omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning

omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus (punkt 8). Omandaja

peab ka kinnitama, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse

omandaja või tema juhtorganite liikmete puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt

välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht (punkt 9). Punkti 10 kohaselt peab Finantsinspektsioonile

esitama juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas

ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud,

esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada

vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud. Punkti 11 kohaselt tuleb esitada

võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks

vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning

asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud krediidireitingud. Punkti 12 järgi peab

konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul esitama konsolideerimisgrupi struktuuri kirjelduse koos

andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase

majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded. Füüsilisest isikust omandaja kohta tuleb esitada

tema varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta (punkt 13). Samuti tuleb

Finantsinspektsioonile esitada andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu

kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada (punkt

14) ja osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-

dele 10 ja 721 (punkt 15). Punkt 16 kohaselt esitatakse ka pärast osaluse omandamist omatava olulise

osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3

ning §-dele 10 ja 721 ning ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast

strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks (punkt 17).

Lõikes 2 täpsustatakse, et välisriigi kodaniku korral võib lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud karistusregistri

väljavõtte asendada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõttega või pädeva kohtu- või haldusorgani

väljastatud samaväärse dokumendiga, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud.

Lõike 3 kohaselt peab andmed ja dokumendid esitama eesti keeles või Finantsinspektsiooni nõusolekul

muus keeles.

Lõike 4 kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide

täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid ja -dokumente.

22

Lõige 5 näeb ette volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada

lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu.

Paragrahvis 30 (Menetlus ja menetlustähtajad) määratakse kindlaks olulise osaluse menetlus ja

menetlustähtajad. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega 60 tööpäeva ning

seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on olulise osaluse

omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt kätte saanud.

Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27

esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud aja jooksul. Lõike

2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus 50 tööpäeva jooksul (menetlustähtaja algusest arvates) nõuda

vajaduse korral lisaandmeid ja -dokumente. Lõike 3 kohaselt lisaandmete ja -dokumentide saamise

vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta rohkem kui 20 tööpäeva.

Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni kasutada tema

äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda.

Lisaks täpsustatakse, et kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud

andmetes või dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja

dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja

alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama

omandajale uue menetlustähtaja (lõige 4).

Lõike 5 järgi võib Finantsinspektsioon hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja

üle ei teostata finantsjärelevalvet või kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve

asutus.

Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 6 ja 7).

Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega.

Samuti konsulteerib Finantsinspektsioon koostöö raames teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades

viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulised olulise osaluse omandamise, suurendamise või

kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel.

Lõike 8 kohaselt võib Finantsinspektsioon jätta olulise osaluse omandamise teavituse läbi vaatamata, kui

teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda käesoleva

seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.

Paragrahviga 31 (Osaluse omandamise tingimused) sätestatakse osaluse omandamise tingimused. Selle

kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus

oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks.

Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud ning

Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt ei tohi

ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud.

Lõike 2 eesmärgiks on sätestada nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks. Kui Finantsinspektsioon

ei esita ette nähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osalust omandada, seda

suurendada ja muuta kontrollitavaks äriühinguks olenemata ka asjaolust, et Finantsinspektsioon pole 60

(+30) tööpäeva jooksul omandajale ühtegi teadet omandamise otsuse kohta saatnud. Seega, kui

Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandamisele vastuväidet, loetakse see

heakskiidetuks.

Paragrahvis 32 (Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta) sätestatakse

alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle

suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise keelamise kohta. Keelamise alused

23

on nimetatud lõike 1 punktides 1–5. Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega keelata olulise osaluse

omandamise, suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise kui omandaja ei

vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 1), omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks

Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või

dokumente (punkt 2), Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega

sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide

alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et

omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3), krediidiinkasso muutuks

kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või

asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi pädeval asutusel ei ole õiguslikku alust või

võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd (punkt 4) või Finantsinspektsioonil on tekkinud

põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama

kellegi teise õigusi (punkt 5).

Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise

kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja

lõppu. Juhul kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev asutus, tuleb otsuses muu hulgas

märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks

muutmise kohta.

Juhul kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või

suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha

ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks

muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks (lõige 3).

Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on

krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, krediidiinkassos

hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui

esinevad sama paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse

olenemata nimetatud lõigetes sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab

ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel.

Lõige 5 paneb Finantsinspektsioonile teise lepinguriigi pädeva asutuse teavitamise kohustuse – seda juhul

kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks

krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond,

investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik

või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik. Sellisel juhul teatab Finantsinspektsioon

sama paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale asutusele.

Lõige 6 täpsustab, et lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on

kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste

teostamist.

Paragrahvi 33 (Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed) eesmärgiks on täpsustada, et isik ei

omanda aktsiatega ega osaga kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega ega osaga esindatud hääli ei arvata

üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui: tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni

ettekirjutusega, Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse, tehingust

ei ole Finantsinspektsiooni nõuetekohaselt teavitatud, kui otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt

ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse

alusel lubatud (lõige 1).

24

Kui esineb lõikes 1 nimetatud alus, siis taolise tehingu tulemusel ei teki isikul õigusi, mis muudaksid

krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks (lõige 2).

Kui siiski niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike

koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on

üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või

äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse,

kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates

(lõige 3).

Sarnaselt lõikega 3, kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks

äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid

kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu

juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud

kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4).

Paragrahv 34 (Olulise osaluse muutumisest teavitamine) sätestab olulise osaluse muutmisest

teavitamise korra ja mida kohaldatakse juhul, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses,

millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla määra või loobub

kontrollist krediidiinkasso üle.

Lõike 1 kohaselt kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse

krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist

krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema

omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse.

Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või

muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse krediidiinkassos või tema osalus

väheneb alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse

või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama

Finantsinspektsiooni.

Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.

Krediidiinkasso on kohustatud koos majandusaasta aruandega esitama Finantsinspektsioonile andmed

isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule

kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt §-dele 26 ja 28 ning väärtpaberituru

seaduse §-dele 9, 10 ja 721 (lõige 4).

5. peatükk. Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

Paragrahv 35 (Asukoht ja peakontor) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso asukohale ja peakontorile.

Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud

krediidiinkasso registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht olema Eestis. Lõike 2

järgi peab krediidiinkasso põhikiri kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht ja peakontor

on Eestis. Taoline nõue vastab finantssektori üldisele regulatsioonile ja põhimõttele, mille kohaselt

finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht peavad olema samas liikmesriigis

ning Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise registrijärgne

asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad asuma Eestis. Püsiva tegevuskoha all

25

mõeldakse asukohta, kus näiteks toimub igapäevane krediidiinkasso töö ehk § 3 lõikes 1 nimetatud

tegevused. Seega on krediidiinkasso püsiva ja kestva majandustegevuse koha sisustamisel oluline, kas ja

mil viisil krediidiinkasso teostab KIKS § 3 lõikes 1 nimetatud majandustegevust. Tegevuse püsivuse all

mõeldakse majandustegevust kogumis, mis peab olema olulisel määral korraldatud Eesti territooriumil ja

vähemalt ühe majandustegevuse eest vastutava juhatuse liikme peamiseks ülesannete täitmise kohaks on

Eesti. Tegevuse kestlikkuse all mõeldakse järjepidevat majandustegevust Eestis, st krediidiinkasso

korraldab oma tegevusi olulisel määral Eesti territooriumil.

Paragrahv 36 (Nõukogu ja juhatuse liikmete arv) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso nõukogu ja

juhatuse liikmete arvule. Lõige 1 kehtestab nõukogu liikmete arvule miinimumnõudeks vähemalt kolm

liiget, kuid põhikirjaga võib nõukogu liikmete arvu suurendada. Sarnaselt kehtestab lõige 2

miinimumnõude krediidiinkasso juhatusele, kus peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikirjas ei ole ette

nähtud suuremat liikmete arvu.

Paragrahvis 37 (Nõuded juhtide valimisele ja määramisele) määratletakse nõuded krediidiinkasso

juhtide valimisele ja määramisele. Sarnaselt teiste finantsturu osalistega peavad juhtorgani liikmed vastama

sobivuse ja nõuetele vastavuse (nn fit and proper) tingimustele. Lõike aluseks on direktiivi 2021/2167

artikkel 5 lõige 1 ja sarnased siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad seadused. Sarnaselt teiste

finantsturul tegutsevate ettevõtjatega, esitatakse krediidiinkasso juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes

muude ettevõtluse valdkondadega. Krediidiinkasso juhtide nõuetele vastavusele tuleb erilist tähelepanu

pöörata. Krediidiinkasso juhtidele esitatavatele nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks

eelduseks, mis tähendab, et Finantsinspektsioon hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhid

on sobivad ja vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest

keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on

krediidiinkasso juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ning

laitmatu maine. Lisaks peab valitaval juhil olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks

vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani

koosseisu. Lõike aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 5 lõige 1. Juhtorgani liikme sobivus hindab

Finantsinspektsioon eeskätt loa taotlemisel aga ka juhtorgani liikme vahetumisel pärast tegevusloa

väljastamist.

Lõige 2 sätestab volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada

nõudeid krediidiinkasso juhtimiseks vajaliku kutsealase sobivuse kohta.

Lõikes 3 täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet, et krediidiinkasso juhtorgani liikmeks

võib valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu maine. Mõiste „laitmatu maine“ on oluliselt laiem kui

Eesti finantsteenuste regulatsioonides senini kasutatud mõiste „laitmatu ärialane maine“. Selle aluseks on

direktiivi 2021/2167 artikkel 5 lõige 1 punkt b, mis sätestab üldise raamistiku, mille alusel

Finantsinspektsioon hindab isiku sobivust krediidiinkasso juhtorgani liikmeks. Lõikes nimetatakse juhud,

millal isikul ei ole piisavalt laitmatu maine, sh kui isikut on karistatud varavastase, majandusalase,

ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või tarbijakaitse väärteo eest ja karistusandmed ei ole

karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega st kui

tarbija tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062 lg 1). Samuti ei saa isikul olla laitmatu maine, kui ta ei ole

varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt. Samuti ei

sobi krediidiinkasso juhiks isik, kelle suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema

pankrot, välja arvatud juhul kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest. Lisaks direktiivist tulenevatele välistavatele asjaoludele on eelnõusse punkt 4, mis peegeldab

26

teisi siseriiklikke finantssektorit reguleerivad sätteid (näiteks KAVS § 39), mille kohaselt ei sobi juhtorgani

liikmeks isik, kelle suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või

§-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud

ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise

eest.

Lõike 4 kohaselt ei mõjuta väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon isikute head mainet, välja arvatud

juhul, kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osundavad süsteemsetele

rikkumistele. Seega jätab eelnõu paindlikkuse, et mitte igasugust väheolulist rikkumist ei pea lugema veel

hea maine nõude rikkumiseks.

Lõike 5 kohaselt hindab Finantsinspektsioon krediidiinkasso juhtorgani kui terviku sobivust, mille

eesmärgiks on tagada, et juhtorganil tervikuna on piisavad teadmised ja kogemused ettevõtte juhtimiseks

pädeval ning vastutustundlikul moel. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 5 lõige 1 punkt c.

Lõikega 6 laiendatakse sarnastes finantssektorit reguleerivates õigusaktides (KAVS § 39 lõige 3 ja KAS §

48 lõige 3) toodud nõuet ka krediidiinkassodele ja sätestatakse, et krediidiinkasso juhiks, samuti selle

emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks

on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või

sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle

varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt,

et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud,

või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.

Paragrahv 38 (Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded) reguleerib krediidiinkasso juhtide ja

töötajate kohustusi ja ülesandeid. Lõikega 1 on sarnaselt teiste finantssektorit reguleerivate õigusaktidega

kehtestatud krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele kohustus tegutseda nende puhul eeldatava

ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades

krediidiinkasso, tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest

majanduslikest huvidest. Samuti on nõutav, et krediidiinkasso töötajad osutaksid teenuseid õiguspäraselt,

piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning annaksid krediidisaajatele nõuetekohast teavet.

Lõikega 2 pannakse krediidiinkasso juhtidele kohustus tagada, et krediidiinkasso organisatsiooniline

struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise,

mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on krediidiinkasso tegevuse

laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.

Lõikes 3 pannakse krediidiinkasso juhatusele kohustus veenduda, et selle seaduse alusel kehtestatud

eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, samuti peab juhatus hindama nende

tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.

Lõikes 4 täpsustatakse töötaja mõistet, mis antud seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu

või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad

krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso esindamine või

krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine.

Lõikes 5 nähakse ette volitusnorm, millega vastava valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega

näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele.

Paragrahv 39 (Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast) näeb

ette krediidiinkasso kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni krediidiinkasso juhtidest, siseaudiitorist ja

audiitorettevõtjast. Säte tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad

finantssektori ettevõtja usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid (või

27

asjakohasel juhul osanikud). Samuti sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt

teavitada ka Finantsinspektsiooni. Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja

nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Säte on sarnane teistele finantssektori

regulatsioonidele, nt KAVS § 41.

Lõike 1 kohaselt on krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks vajalik isiku kirjalik nõusolek ja

lõike punktides 1–3 nimetatud andmed ja dokumendid. Lõike 2 kohaselt esitab krediidiinkasso lõikes 1

nimetatud andmed, dokumendid ja kinnituse Finantsinspektsioonile enne isiku valmist või määramist

krediidiinkasso juhiks.

Lõike 3 kohaselt esitab krediidiinkasso audiitorettevõtja valimise või määramise korral

Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis

välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja.

Lõike 4 kohaselt on krediidiinkasso kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või

määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja

lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne

vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata,

kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

Lõike 5 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus täpsustada vormi ja andmete mahtu, kuidas antud

paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada.

Paragrahv 40 (Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine) reguleerib Finantsinspektsiooni õigust

ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes

finantsturgu reguleerivates seadustes sätestatuga (nt KAVS § 50). Arvestades finantssektori ettevõtjate

kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt

järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui

krediidiinkasso juht ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või

määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot

usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist selliselt, et

klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud. Lõige 2 sätestab, et kui krediidiinkasso ei

ole täielikult või tähtaegselt täitnud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on

Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks. Seejuures tuleb ka märkida,

et siinkohal kohaldub FIS § 55 lõige 7, mille kohaselt kui Finantsinspektsioon teeb ettekirjutuse isiku

tagasikutsumiseks, siis peatuvad isiku ametiseisundist tulenevad õigused ja kohustused finantsjärelevalve

subjekti juhtorganis alates ettekirjutuse teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest.

Paragrahv 41 (Sise-eeskirjad) sätestab nõuded krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Sise-eeskiri on peamine

dokument, millega kehtestatakse ja ka rakendatakse krediidiinkasso ning tema juhtide ja töötajate tegevust

reguleerivad protseduurireeglid, mis tagavad krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja

krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Sise-eeskirja

kinnitab juhatus otsusega (lõige 1).

Lõike 2 kohaselt tuleb krediidiinkassol määrata sise-eeskirjades kindlaks juhtide ja töötajate teadmiste,

oskuste ja kogemuste tase, mis on vajalik krediidiinkasso organisatsioonis ameti- või töökohtadel

ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud

ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. Seega on lubatud, et

krediidiinkasso kehtestab erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded vastavalt sellele, milliste

teenuste või protsessidega seotud ollakse.

28

Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso juhatusele kohustus kehtestada asjakohane kord ja menetlused, et tagada

tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide

vältimine. Lisaks peab juhatus teostama järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust

ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil.

Lõige 4 täpsustab juhised ja korrad, mis peavad sisalduma sise-eeskirjas. Sätte aluseks on analoogsed

siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad õigusaktid ja direktiivi 2021/2167 artikkel 5 lõike 1 punktid e-

h. Lõike kohaselt peab sise-eeskirjades kindlaks määrama vähemalt lõike punktides 1–17 nimetatud

protseduurid ja tegevused. Nende alla kuuluvad: asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord,

sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded (punkt 1), juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete

ja füüsilisest isikust krediidisaajate isikuandmete töötlemise kord (punkt 2), töötajate töö- või

ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine,

sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel

raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel (punkt 3), juhi sobivushindamise kord (punkt 4),

huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed (punkt 5),

teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded krediidihaldusteenuse osutaja

kvalifikatsioonile (punkt 6), registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt

7), sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning

krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine (punkt 8),

sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord (punkt 9),

sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kindlaks rahvusvahelise sanktsiooni subjekti tuvastamise

ja rahvusvahelise sanktsiooni rakendamise kord, ning sisekontrollieeskirjad eeltoodud nõuete täitmise

kontrollimiseks (punkt 10), sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates

õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks,

töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks (punkt 11), raamatupidamise sise-eeskirjad

(punkt 12), filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 13),

krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise kord (punkt 14);

krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord (punkt 15), tegevuspõhimõtted, mis tagavad

krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes

arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste

osutaja teenuste järele (punkt 16) ja järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise

kord, sealhulgas aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastutavad töötajad, kasutatavad

infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse kontrollimiseks (punkt 17).

Lõikega 5 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus võimaluseks kehtestada sise-eeskirjadele

esitatavad täpsemad nõuded.

Paragrahv 42 (Sisekontrolli süsteem) määratleb nõuded sisekontrolli süsteemile, millest üks osa on

vastavuskontroll. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon

kõikehõlmav sisaldades ka siseauditi funktsiooni ning peab katma kogu krediidiinkasso tegevust, et tagada

ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassos olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille

eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja

vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel.

Lõike 2 sätestab, et sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada

tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega

seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste

osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil

võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid.

29

Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso juhatusel või nõukogul määrata sõltumatu isik ehk siseaudiitor,

kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane

sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud

siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid,

mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.

Lõige 4 määrab punktides 1–3 kindlaks siseaudiitori kohustused, kes peab regulaarselt kontrollima

krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni

ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale

tavale ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning

krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja

tulemuslikkust (punkti 1), tagama, et krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse

käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et krediidiinkasso

juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid (punkt 3).

Lõike 5 kohaselt peab krediidiinkasso tagama siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud

töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt ja töötajatelt

ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.

Lõikest 6 tulenevalt on siseaudiitoril teavitamise kohustus – siseaudiitor peab talle krediidiinkasso kohta

teatavaks saanud teabe, mis osutab olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata

kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile.

Paragrahv 43 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale) reguleerib

krediidiinkasso tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale ehk nn outsourcing. Sätte aluseks

on direktiivi 2021/2167 artikkel 12. Paragrahvis sätestatakse üldised nõuded, põhimõtted ja piirangud

krediidiinkasso tegevuse edasiandmiseks. Säte järgib ka teistes finantssektorit reguleerivates õigusaktides

sätestatud põhimõtet, et tegevuse edasiandmiseks tuleb sõlmida kirjalik leping ning edasiandmisel jääb

võimalike rikkumiste eest vastutavaks tegevuse edasiandja ehk krediidiinkasso. Samuti on keelatud edasi

anda kõiki krediidihaldustegevusi nii, et krediidiinkasso ise ei tegutse ühegi krediidihaldustegevusega.

Lõike 1 punktides 1–13 nimetatakse millistel tingimustel on tegevuse edasiandmine lubatud:

krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise lepingus

sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid norme (punkt 1), tegevuse

edasiandmine ei tohi põhjustada olukorda, kus krediidiinkasso ei tegele teenuse osutamisega, mille jaoks

talle on väljastatud tegevusluba (punkt 2). Samuti sätestatakse, et tegevuse edasiandmise leping ei tohi

muuta krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja

või krediidisaaja ees (punkt 3), tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid

tingimusi, mille alusel krediidiinkasso tegevusluba anti (punkt 4), tegevuse edasiandmine ei tohi takistada

krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve teostamist (punkt 5), krediidiinkassol peab säilima

pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste kohta käivale teabele (punkt 6),

krediidiinkasso peab tagama, et pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol

pädevus ja ressursid tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega (punkt 7), tegevuse edasiandmine ei

takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti, usaldusväärsust ega toimimist (punkt 8),

tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse

edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve (punkt 9) ning tegevuse

edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda

teenuse osutamise kvaliteeti (punkt 10). Samas võib krediidiinkasso tegevuse edasi anda vaid

krediidihaldusteenuse osutajale, kellel on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid

kohustusi täitma (punkt 11) ja tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et

30

vältida täiendavaid riske krediidiinkasso tegev (punkt 12) ning on täidetud muud käesolevast seadusest

tulenevad nõuded (punkt 13).

Lõige 2 sätestab, et enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale, teavitab krediidiinkasso

Finantsinspektsiooni ja asjakohasel juhul sihtriigi pädevaid asutusi kui tegemist on krediidiasutuse poolt

väljastatud krediidilepinguga, kavatsusest krediidihaldustegevus osaliselt edasi anda.

Lõikest 3 tuleneb krediidiinkassole kohustus säilitada lõikes 1 nimetatud edasiandmise lepingut ja

krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi juhiseid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme

aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist.

Lõikest 4 tulenevalt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse

osutajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumente ja teavet.

Lõikes 5 sätestab olulise piirangu krediidihaldusteenuse osutajale, kellele krediidiinkasoo tegevus edasi

anti – krediidihaldusteenuse osutaja ei või vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid.

Lõige 6 annab Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutuse, millega nõutakse konkreetsele

krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi

krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute

lõpetamist, kui krediidihaldusteenuse osutajal puudub käesolevas seaduses sätestatud teenuste osutamiseks

täitmiseks vajalik kvalifikatsioon (punkt 1), rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või

krediidisaajate õiguseid või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või

usaldusväärust (punkt 2), kolmanda riigi pädeval asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle,

ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks (punkt 3),

krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga

vähemalt samaväärsetele nõuetele (punkt 4), või krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas

riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele.

6. peatükk. Nõuded krediidiinkasso tegevusele

Paragrahv 44 (Krediiditoimiku pidamine) kehtestab krediidiinkassole kohustuse pidada krediidilepingu

haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut. Sättes täpsustatakse,

et juhul kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja.

Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku, nii füüsilise kui ka juriidilise, kohta eraldi. Krediiditoimiku

pidamine iga krediidisaaja kohta eraldi võimaldab saada kiire ja efektiivse ülevaate isiku krediidilepingute

sõlmimise ja muutmise aluseks oleva teabe ja dokumentide kohta. Samuti annab krediiditoimik ülevaate,

milliseid taotlusi on krediidisaaja krediidiinkassole (või asjakohasel juhul krediidiostjale) esitanud ning

millised on taotluste kohta tehtud otsused ning nende põhjused.

Lõikes 2 täpsustatakse krediiditoimiku mõistet – see on lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude

krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum ehk hõlmab kõiki krediidisaajaga

seotud dokumente. See võib sisaldada ka krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid

ja dokumente.

Lõikega 3 peab krediidiinkasso (või kui krediidiostja ei määra esindajaks krediidiinkassot, siis krediidiostja

ise) tagama kogu krediidiperioodi jooksul krediidisaaja vajalike andmete ja dokumentide olemasolu

krediiditoimikus.

31

Lõike 4 kohaselt peab krediiditoimik andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale

töötajale, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise,

krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta.

Paragrahv 45 (Krediidihalduslepingu sõlmimine) määratleb krediidihalduslepingu sõlmimise

kohustuse. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 11. Lõige 1 sätestab, et juhul kui krediidiostja ise

ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmib ta krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkassoga.

Lõike 1 punktides 1–6 sätestatakse krediidihalduslepingu kohustuslikud osad: krediidihaldustegevuse

üksikasjalik kirjeldus (punkt 1), krediidiinkassole makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod (punkt

2), ulatus, mis määral saab krediidiinkasso esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga (punkt 3),

poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või

krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme (punkt 4), poolte kohustus

kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt (punkt 5), krediidiinkasso kohustus teavitada krediidiostjat enne

krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale (punkt 6).

Krediidiinkasso peab säilitama vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast

krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva, krediidihalduslepingu ning asjakohase kirjavahetuse

krediidiostja ja krediidisaajaga (punkt 1) ja krediidiostjalt saadud juhised iga viivises oleva krediidilepingu

või sellest tuleneva nõude kohta (punkt 2).

Lõike 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda kõiki lõikes 2 nimetatud andmeid, sealhulgas

krediidiostja ja krediidiinkasso vahel sõlmitud krediidihalduslepingut.

7. peatükk. Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele

Paragrahv 46 (Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital) reguleerib krediidiinkassole kohalduvaid aktsia- ja

osakapitali nõudeid.

Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud.

Lõikes 2 sätestatakse, et aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot. Suuruse määramisel on

võetud aluseks teised samaväärsed siseriiklikud finantsvaldkonda reguleerivad seadused, nt KAVS § 54

kohaselt on krediidiandja aktsia- või osakapital 50 000 eurot. Äriseadustiku miinimumnõuetest

märkimisväärselt kõrgema aktsia- või osakapitali nõude kehtestamise eesmärk on tagada, et

krediidiinkassol oleks olemas võimekus seadusest tulenevate tegevusnõuete täitmiseks, s.h. piisavalt

omavahendeid seaduse nõuetele vastava teenuse pakkumiseks, nõuetekohase ülesehitusega organisatsiooni

loomiseks, piisava kvalifikatsiooniga töötajate palkamiseks ning nende väljaõppe tagamiseks. Kõrgem

omavahendite osatähtsus krediidiinkasso koguvahendites suurendab tema usaldusväärsust krediidiostjate

silmis.

Lisaks täpsustatakse lõikes 3, et asutamisel uue äriühinguna võib osa- või aktsiakapitali sissemakse olla

ainult rahaline. Lõige on erinormiks äriseadustiku § 140 lõikele 1 ja § 246 lõikele 1, mille kohaselt võib

osa või aktsia sissemakse olla rahaline või mitterahaline.

Paragrahv 47 (Krediidisaaja vahendite hoidmine) määrab kindlaks nõuded krediidiinkassole, kes soovib

võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 6.

Tegevusloa taotluses peab krediidiinkasso märkima ära, kas soovib oma tegevuse osana võtta vastu ja hoida

krediidisaajate rahalisi vahendeid. Rahaliste vahendite vastuvõtmine ei ole krediidiinkassole kohustuseks,

vaid üks võimalik teenus, mida krediidiinkasso võib pakkuda. Juhul, kui krediidiinkasso soovib saada

õigust krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta ja hoida, peab ta täitma selles paragrahvis sätestatud

nõudeid.

32

Lõikes 1 sätestatakse krediidiinkasso kohustus krediidisaajate rahalisi vahendeid eraldi maksekontol.

Krediidiinkasool on keelatud krediidisaajate rahalisi vahendeid kasutad oma majandustegevuses,

sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette

vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt.

Lõikes 2 täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud eraldi maksekonto peab olema avatud krediidiasutuses, mis

on asutatud Eestis või teises lepinguriigis.

Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso teavitamiskohustus – krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile

viivitamata asjaomase teabe kõigi tema nimel avatud maksekontode kohta ning teavitab viivitamata

Finantsinspektsiooni, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub.

Lõige 4 sätestab, et maksekontol olevad rahalised vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka,

neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Selle arvel ei rahuldata krediidiinkasso teiste võlausaldajate nõudeid, s.t. krediidisaajate tasutud vahendeid

ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Teenuse kasutajate/klientide raha tuleb välistada krediidiinkasso pankrotimenetluses pankrotivarast

pankrotiseaduse § 123 alusel.

Lõike 5 kohaselt kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks

tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal kinnituse makse tasumise kohta.

Lõige 6 sätestab, et krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks

olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte.

8. peatükk. Raamatupidamine ja aruandlus

Paragrahv 48 (Raamatupidamise korraldamine) lõike 1 kohaselt tuleb krediidiinkasso

raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldada vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise

seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides

sätestatule. Lõige 2 sätestab, et raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso

finantsseisundi ja majandustegevuse kohta. Lõige 3 täpsustab juhtu, kui krediidiinkasso võtab vastu ja

hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sellisel juhul kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud

vahendeid oma bilansis kuni nende kandmiseni krediidiostjale. Samuti peab krediidiinkasso avalikustama

krediidisaajalt vastuvõetud rahalised vahendid oma raamatupidamise aastaaruandes. Sätte eesmärgiks on

tagada krediidiinkassode aastaaruannete läbipaistvus.

Paragrahv 49 (Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile) reguleerib aruandeid ja nende

esitamist Finantsinspektsioonile.

Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, kasumi

jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku või osanike koosoleku protokolli

väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta kahe nädala jooksul pärast

aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast

majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma

veebilehel, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama.

Lõige 2 sätestab, et krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile

järelevalve eesmärgil regulaarselt vähemalt krediidisaajatelt vastuvõetud vahendite aruande (punkt 1),

bilansi (punkt 2) ja kasumiaruande (punkt 3).

33

Lõikega 3 täpsustatakse lõikes 2 nimetatud aruannete esitamise tähtaegu – nimetatud regulaarsete

aruannete periood on kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast

aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne

esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule nõuda

ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon või krediidiinkasso Finantsinspektsioonile esitatud

järelevalveliste aruannete põhjal esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Lõige 6 sätestab volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada

Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.

Paragrahv 50 (Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja

algandmete säilitamine) sätestab Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontrolli, puuduste

kõrvaldamise ja algandmete säilitamise üldise raamistiku. Paragrahv on sarnane teistele finantsvaldkonda

reguleerivate seaduste samalaadsetele sätetele (nt KAVS § 58).

Lõike 1 kohaselt kontrollib Finantsinspektsioon järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel

võimalusel pärast aruande laekumist. Lõike 2 kohaselt juhul, kui Finantsinspektsioon tuvastab

järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat.

Lõike 3 kohaselt kohustub järelevalvelise aruande esitaja puudused kõrvaldama ja esitama

Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma põhjendatud viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb

Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või

kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest.

Lõige 4 kohustab aruande esitajat järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks

olevaid dokumente säilitama viis aasta. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso õigust säilitada andmeid

ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiinkassol muu õiguslik alus.

Paragrahvis 51 (Audiitorkontroll) sätestatakse nõuded krediidiinkasso audiitorettevõtjale, tema

määramisele ja audiitorkontrollile.

Käesoleva paragrahviga kehtestatakse nõue, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema

auditeeritud (lõige 1).

Lõikega 2 sätestatakse nõue, mille kohaselt võib krediidiinkasso audiitorettevõtjaks nimetada vaid

audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku.

Lõikes 3 täpsustatakse, et krediidiinkasso audiitorettevõtja võib nimetada kuni viieks aastaks ja viieks

aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgenvaks perioodiks ei ole lubatud.

Lõikega 4 sätestatakse, et audiitorettevõtja peab kontrollima krediidiinkasso poolt krediidisaajate vahendite

hoidmise kohta kehtestatud nõuete täitmist bilansipäeva seisuga ning esitama sellekohase arvamuse

krediidiinkassole. Krediidiinkasso esitab kontrolli kohta koostatud vandeaudiitori arvamuse ärakirja

Finantsinspektsioonile.

Lõikega 5 määratakse, et krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse

alusel audiitorettevõtja kolmel juhul: kui üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud (punkt 1),

34

üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest (punkt 2) või kui

audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse (punkt 3).

Lõike 6 kohaselt kestavad Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused, kuni üldkoosolek või

osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja.

Paragrahv 52 (Audiitorettevõtja informeerimiskohustus) reguleerib audiitorettevõtja kohustust

informeerida Finantsinspektsiooni paragrahvis sätestatud juhtudel.

Lõikes 1 nähakse ette, et audiitorettevõtja peab viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni

krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla:

krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine (punkti 1), krediidiinkasso

edasise tegevuse katkemise oht (punkt 2), vastupidine arvamus või märkustega vandeaudiitori aruanne

raamatupidamise aastaaruande kohta (punkt 3), olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma

oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks (punkt 4), krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev

oluline varaline kahju krediidiinkassole või krediidisaajale (punkt 5).

Lõige 2 täpsustab, et lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või

lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet.

9. peatükk. Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot

Peatükiga kehtestatakse nõuded krediidiinkasso ümberkujundamisele, ühinemisele, lõpetamisele ja

pankrotile, mis toimuvad üldregulatsioonis sätestatud korras, kui sellest seadusest ei tulene teisiti.

Paragrahv 53 (Ümberkujundamine) reguleerib krediidiinkasso ümberkujundamist. Käesoleva seaduse

kohaselt võib krediidiinkasso tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Algselt tegutsemiseks valitud

ja sobilik vorm, näiteks osaühing, võib tegutsemise käigus osutuda mingil hetkel ebapiisavaks. Käesolevaga

sätestatakse paindlik võimalus tegevuse ümberkujundamiseks. Ümberkujundamise tulemusena luuakse uus

äriühing, mille puhul võib organisatsiooniline korraldus ja tegevus erineda algselt toimivast äriühingust,

ehkki uus äriühing moodustatakse olemasoleva ja tegevusluba omava äriühingu pinnalt. Seega on piiratud

krediidiinkasso võimalikku ümberkujundamist – krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes

osaühingust aktsiaseltsiks (lõige 1). Sarnane võimalus on ka krediidiandjatel ja -vahendajatel (KAVS § 61).

Piiriülene ümberkujundamine on keelatud (lõige 2).

Paragrahv 54 (Ühinemine) käsitleb krediidiinkasso ühinemist. Ühinemise tulemusena vähemalt üks

esialgne äriühing lõppeb. Terminit „ühinevad ühingud“ kasutatakse üldmõistena ühinemisel osalevate

ühingute nimetamiseks. „Ühendatav ühing“ on ettevõtja, mis ühinemise tulemusena lõpeb ja „ühendav

ühing“ jätkab ühinemise järel tegevust. Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras,

kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti (lõige 1). Ühinemise korral läheb ühendatava ühingu vara ja

kohustused täielikult üle ühendavale ühingule üldõigusjärgluse korras.27

Juhul kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal

viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave

muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule ehk tegevusloa andmise aluseks

olnud andmete ja asjaolude muutumise paragrahvi kohaselt (lõige 2).

Lõige 3 sätestab, et krediidiinkasso ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise äriühinguga või

sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamise teel krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta. Säte järgib

27 Saare, K., Volens, U., Vutt, A., Vutt, M., Ühinguõigus I, Juura 2015, lk 446.

35

üldist põhimõtet, et tegevusluba ei ole üleantav (KIKS § 6 lõige 3). Seega tuleb ühinemisjärgselt taotleda

Finantsinspektsioonilt uus tegevusluba.

Lõikega 4 täpsustatakse olukorda kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu

ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks. Ka sellisel juhul peab

krediidiinkasso tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiinkasso või ühendav äriühing taotlema

tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.

Lõige 5 sätestab piirangu, mille kohaselt krediidiinkasso piiriülene ühinemine ei ole lubatud.

Paragrahv 55 (Jagunemine) reguleerib krediidiinkasso jagunemist.

Lõike 1 kohaselt toimub krediidiinkasso jagunemine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti. Jagunemine võib toimuda kahel viisil: eraldumine või jaotumine. Järgnevad

lõiked reguleerivad nimetatud juhtu erinevalt.

Lõige 2 käsitleb eraldumist ja näeb ette, et kui krediidiinkasso jaguneb eraldumise teel

vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4, siis tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise

teel jagunemisel jätkab jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast

tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete

kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule.

Lõige 3 reguleerib jagunemist jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2. Sellisel juhul

krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõppeb.

Lõige 4 sätestab, et jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole

krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt

seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.

Lõige 5 sätestab piirangu, mille kohaselt krediidiinkasso piiriülene jagunemine on keelatud.

Paragrahv 56 (Lõpetamine) reguleerib krediidiinkasso lõpetamist.

Lõike 1 kohaselt lõpetatakse krediidiinkasso äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti. Järgnevad lõiked täpsustavad krediidiinkasso lõpetamist võrreldes äriseadustikuga.

Lõike 2 kohaselt võib krediidiinkasso lõpetada üksnes Finantsinspektsiooni eelneval loal.

Lõige 3 näeb ette protsessi, andmed ja dokumendid, mis tuleb Finantsinspektsioonile esitada enne

krediidiinkasso lõpetamist lõpetamise loa saamiseks. Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja

dokumendid on: krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa

taotlemise kohta (punkt 1), krediidiinkasso hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide ja

krediidisaajate huvidele (punkt 2), kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik

kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (punkt 3),

krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva

lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni (punkt 4).

Lõike 4 kohaselt kohaldatakse krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete

kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja

krediidisaajate huvidele, KIKS §-s 9 sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise põhimõtteid.

Lõike 5 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest

keeldumise kohta kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist.

Lõige 6 näeb ette Finantsinspektsioonile alused lõpetamise loa andmisest keelduda – seda juhul, kui

Finantsinspektsiooni hinnangul on krediidiinkasso lõpetamine vastuolus tema klientide või krediidisaajate

huvidega.

36

Lõike 7 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest

keeldumise kohta viivitamata krediidiinkassole teatavaks.

Lõike 8 kohaselt võib teatud juhul krediidiinkasso ka sundlõpetada. Sundlõpetamise regulatsioonis on

lähtutud KAS samadest sätetest ja loogikast. Seega nähakse ette, et krediidiinkasso sundlõpetamine on

võimalik Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on

krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 (tegevusloa kehtetuks tunnistamise sätted) alusel

kehtetuks tunnistanud.

Lõige 9 täpsustab lõiget 8 ning näeb ette, et sundlõpetamise avaldusega koos tuleb Finantsinspektsioonil

kohtule esitada ka tõendid KIKS §-s 13 sätestatud asjaolude kohta.

Lõike 10 kohaselt otsustab krediidiinkasso sundlikvideerimise kohus kolme tööpäeva jooksul vastava

avalduse esitamisest arvates.

Lõige 11 sätestab, et sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja

menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

Lõike 12 kohaselt sundlõpetamise korral ei rakendata äriseadustiku § 203 lõikes 3 või 366

lõikes 3 sätestatut. Äriseadustiku eelnimetatud sätted annavad võimaluse, et kui sundlõpetamise

aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrab kohus eelnevalt tähtaja puuduse

või asjaolu kõrvaldamiseks. Krediidiinkassole võib käesoleva eelnõu § 13 lõike 3 kohaselt

Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks

tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.

Paragrahv 57 (Pankrot) reguleerib krediidiinkasso pankrotti.

Lõike 1 kohaselt võivad krediidiinkasso vastu esitada pankrotiavalduse Finantsinspektsioon (punkt 1),

likvideerijad (punkt 2) ja võlausaldajad (punkt 3) ja krediidiinkasso kui võlgnik ise (punkt 4).

Lõike 2 kohaselt on tegutsev krediidiinkasso kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni

pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes.

Lõige 3 sätestab, et tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult

Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

10. peatükk. Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine

Paragrahv 58 (Suhtlus krediidisaajaga) käsitleb krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlust krediidisaajaga.

Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 10. Paragrahvi lähtepunktiks on, et krediidisaaja on

eelduslikult nõrgem pool. Seega kehtestatakse tema kaitseks üldised põhimõtted, mida krediidiinkasso ja

krediidiostja peavad alati järgima. Paragrahvis nimetatakse neli punkti, mille suhtlus krediidisaajaga peab

vastama.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga tegutsema heas

usus, õiglaselt ja professionaalselt. Nii krediidiinkasso kui krediidiostja puhul on tegemist oma majandus-

ja kutsetegevuses tegutsevate isikutega, kes ise ja kelle töötajad peavad olema piisavate teadmisega

mõistmaks tsiviilõiguslikke lepingulisi suhteid ja neile kohalduvat regulatsiooni ehk olema piisavate

teadmistega tegutsemaks krediidihaldusega professionaalsel tasemel. Samuti ei tohi krediidiinkasso ega

krediidiostja eirata krediidisaaja taotlusi ja teateid, näiteks kui krediidisaaja tugineb vaidluses nõude

aegumisele.

Lõike 1 punkti 2 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga andma

krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet. Seega ei tohi krediidiinkasso ega krediidiostja kasutada enda

37

positsiooni võlglaste survestamiseks, nad peavad andma krediidiandjale vajalikku ja krediidisaaja poolt

nõutud teavet lihtsasti arusaadavas keeles ja antav teave peab olema täpne ega tohi krediidisaajat eksitada

tema õiguste ja kohustuse osas.

Lõike 1 punkti 3 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga austama ja

kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust. Eelkõige tuleneb siit krediidiinkasso ja

krediidiostja kohustus kaitsta krediidisaajate eraelu puutumatust ning järgida tuleb kõiki asjakohaseid

regulatsioone, sealhulgas isikuandmete kaitse üldmäärust.

Lõike 1 punkti 4 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei

kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. Seega on krediidiinkassol ja krediidiostjal

keelatud survestada krediidisaajaid muuhulgas loobuma õiguskaitsest või alusetult survestama

krediidisaajat tegevustega, mida seaduslikult pole võimalik astuda. Samuti on keelatud igasugune

käitumine ja ähvardamine, sealhulgas krediidisaaja ahistav jälitamine, mis on karistatav ka KarS § 1573

kohaselt.

Paragrahv 59 (Teabe andmine krediidisaajale) reguleerib teabe andmist krediidisaajale. Sätte aluseks

on direktiivi 2021/2167 artikkel 10 lõige 2, mida on võrreldes direktiiviga mõnevõrra täpsustatud ja

laiendatud. Paragrahvi eesmärk on, et krediidisaajal oleks igal ajal täpne ülevaade kellele kulub temaga

sõlmitud krediidileping või sellest tulenev nõue (punkt 2), kui suur on nimetatud nõue ja mis osadeks

(intress, põhiosa) kuulub tasumisele (punkt 7), kes tegeleb nõude haldamisega (punktid 3 ja 5), tõendid

nõude olemasolust ja selle alustest (punkt 8), kelle poole pöördudes on võimalik nõude kohta rohkem teavet

saada (punkt 6) ja kuhu on võimalik krediidisaajal kaebus esitada (punkt 10). Teade lõikes 1 nimetatud

teabega tuleb esitada iga kord kui krediidileping loovutatakse või õigemini krediidiostja vaates

omandatakse, iga kord enne kohustuse sissenõudmist ja iga kord kui krediidisaaja teate saamiseks soovi

avaldab.

Lõike 1 kohaselt tuleb krediidisaajale anda teave paberkandjal või muul püsival andmekandjal.

Krediidisaajale tuleb esitada vähemalt lõike 1 punktides 1–10 nimetatud teave: teavitus viivises oleva

krediidileping loovutamise/omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise/omandamise kuupäev

(punkt 1), krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed (punkt 2), asjakohasel juhul krediidiinkasso

või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed

(punkt 3), asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta (eelkõige tegevusloa number, punkt 4),

asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andnud, ärinimi,

registrikood ja kontaktandmed (punkt 5), selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või asjakohasel juhul

krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso

on tegevuse edasi antud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab (punkt 6), teave teate esitamise

ajal tasumisele kuuluva summa kohta, koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside,

teenustasude ja muude ettenähtud tasudena (punkt 7), nõude aluseks olevate dokumentide koopiad (punkt

8), kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus, eelkõige mis

puudutab lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi, ning kriminaalõigust (punkt 9) ja teave

pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on krediidisaajal võimalik

esitada kaebus (punkt 10). Punktis 10 toodud kaebuse esitamise all on mõeldud kaebuse esitamist

krediidiostja, asjakohasel juhul krediidiinkasso ja asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja tegevuse

peale. Seega peaks punkti 10 all ära tooma võimaluse esitada kaebus krediidiinkassole,

Finantsinspektsioonile kui ka kohtusse.

Lõikega 2 täpsustatakse, et krediidiostja võib teavitamise kohustuse täitmise edasi anda ka krediidiostja

esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja.

38

Lõige 3 määrab kindlaks lõikes 1 nimetatud teate keele – selleks on kas eesti keel või krediidilepingus

kokkulepitud keel. Samuti on keelatud nõuda teate esitamise eest tasu, see tähendab, et krediidisaajal peab

igal hetkel olema võimalik saada teavet enda krediidilepingu ja sellest tulenevate nõuete kohta tasuta.

Lõige 4 sätestab, et lõikes 1 nimetatud teade tuleb igal juhul esitada enne esimest kohustuse sissenõudmist.

Esimeseks kohustuse sissenõudmiseks peatakse seda kui seda nõuab krediidiostja, kellele nõue loovutati

või kui krediidiostja nimel nõuab seda krediidiinkasso, kes on määratud krediidihaldamisega tegelema.

Lõige 5 täpsustab, et pärast lõike 1 kohase teabe esitamist krediidisaajale, tuleb edasises suhtluses

krediidisaajaga alati esitada lõike 1 punkt 6 nimetatud teave ehk selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või

asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja,

kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab. See

nõue ei kehti juhul, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellisel

juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave ehk

krediidisaajale tuleb esitada krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või

krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed ning teave krediidiinkasso tegevusloa kohta.

Paragrahv 60 (Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine) sätestab nõuded ja protsessi

krediidisaaja kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel

24, mida on siseriiklikus õiguses võrreldes direktiiviga täpsustatud. Krediidisaajate kaebuste

registreerimine ja lahendamine on oluline eeltingimus ka krediidiinkasso tegevusloa saamiseks, seetõttu

kontrollib Finantsinspektsioon enne tegevusloa andmist, et krediidiinkasso tegevusloa taotleja kehtestatud

krediidisaaja kabeuste registreerimine ja lahendamine tagab piisavalt tõhusa ja kiire krediidisaaja kaebuste

menetlemise. Krediidisaaja vaatest on tegemist kohustusliku sammuga enne kaebuse esitamist

tarbijakaitsele, Finantsinspektsioonile või asjakohasel juhul kohtule.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso sise-eeskirjades kehtestama krediidisaajate kaebuste registreerimise

ning ette nägema toimiva ja läbipaistva korra krediidisaajate esitatud kaebuste kiireks lahendamiseks.

Lõike 2 eesmärgiks on sätestada, et krediidisaajate kaebuste registreerimine ja lahendamine on tasuta ning

selle eest ei või küsida tasu.

Lõike 3 kohaselt peab krediidiinkasso avalikustama kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud

kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel. Sätte eesmärgiks on tagada, et kaebuste lahendamise

kord on krediidisaajale olema lihtsasti kättesaadav ja krediidisaajal on alati võimalik tutvuda kehtiva

kaebuste lahendamise korraga. Seetõttu kehtestatakse nõue, et kord peab olema avalikustatud

krediidiinkasso veebilehel.

Lõige 4 täpsustab krediidisaajate kaebuste registreerimist – krediidiinkasso peab registreerima kõik saadud

kaebused, säilitama teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise

tulemuste kohta kooskõlas käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15 ehk kaebuste registreerimine ja

lahendamine peab järgima krediidiinkasso juhatuse otsusega kinnitatud krediidisaajate kaebuste

registreerimise ja lahendamise korda.

Lõikest 5 tulenevalt peab krediidiinkasso vastama krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja

jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 päeva jooksul tarbijast krediidisaajat ning 30 päeva jooksul juriidilisest

isikust krediidisaajat alates kaebuse saamisest. Sättes kehtestatud tähtaeg lähtub tarbijakaitseseaduse §-st

24, mille kohaselt peab kaupleja teavitama tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse võimalikust

lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest.

Lõike 6 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost

mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid

39

teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale viivitust põhjendama ning määrama vajalike toimingute

lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla kokku pikem kui 35 tööpäeva alates esmase kaebuse

esitamisest.

Lõikega 7 kehtestatakse volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada

määrusega täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise

dokumendipõhjale.

11. peatükk. Krediidiostjate muud õigused ja kohustused

Paragrahv 61 (Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt) sätestab krediidiostja õiguse saada

krediidiasutuselt lepingueelset teavet krediidilepingu või sellest tulenevate nõuete kohta. Sätte aluseks on

direktiivi 2021/2167 artikkel 15 lõige 1 ja siseriikliku õigusega ei ole kohustust anda krediidiostjatele

lepingueelset teavet laiendatud krediidiandjatele. Paragrahvi kohaselt on krediidiostjal õigus lepingueelsete

läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt viivises oleva krediidilepingu, sellest tulenevate

krediidiasutuse nõuete, ja asjakohasel juhul tagatise kohta, mis on vajalik hindamaks viivises oleva

krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust. Niisugune teave peaks rangelt piirduma sellega, mis on vajalik,

et võimalik krediidiostja saaks hinnata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või

viivises oleva krediidilepingu väärtust ja sellise lepingu väärtuse sissenõudmise tõenäosust. Samas tuleb

jätkuvalt kohaldada isikuandmete kaitse üldmäärust ja teisi asjakohaseid regulatsioone. Lepingueelse teabe

andmisel krediidilepingute ja neist tulenevate nõuete kohta tuleb tagada, et krediidiostjatele ei avaldataks

liigseid isikuandmeid krediidisaajate kohta, mis võimaldaks krediidisaajate tuvastamist.

Paragrahv 62 (Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis) määratleb ära

kolmanda riigi krediidiostja kohustuse määrata endale esindaja, kelle alaline elukoht või registrijärgne

asukoht on lepinguriigis. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 19. Kolmanda riigi krediidiostja on

kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu määratud esindajaga, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht

on lepinguriigis (lõige 1). Kolmanda riigi määratud esindaja võib olla nii füüsiline kui ja juriidiline isik.

Lõikes 2 täpsustatakse, et Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse

järgimisega seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest

asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti täpsustatakse lõikes,

et seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse asjakohasel

juhul selle seaduse tähenduses määratud esindajana. Seega on kolmanda riigi krediidiostjal valikuvõimalus,

kas: 1) määrata liidus asuv määratud esindaja, kes omakorda võib krediidilepingut haldama määrata

krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, või 2) enda määratud esindajaks nimetada

krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja.

Paragrahv 63 (Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest) reguleerib teiste

isikute kasutamist krediidihalduses ja Finantsinspektsiooni teavitamist. Sätte aluseks on direktiivi

2021/2167 artikkel 18. Üldpõhimõttena peab krediidiostja või tema määratud esindaja teavitama

Finantsinspektsiooni isikust, kes määratakse tegelema krediidihaldusega ning kui see isik muutub, siis

teavitama Finantsinspektsiooni ka uuest krediidihaldusega tegelevast isikust. Seega peab

Finantsinspektsioonil igal hetkel olema asjakohane teave sellest, kes tegeleb krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude haldamisega.

Lõike 1 kohaselt, kui krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, nimetab krediidiinkasso,

krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teavitab krediidiostja või määratud esindaja

Finantsinspektsiooni hiljemalt krediidihaldustegevuse alustamise kuupäeval krediidihaldusega tegeleva

40

isiku ärinime ja aadressi. Krediidihaldustegevuse alustamise kuupäevaks loetakse see, kui vastav isik

hakkab reaalselt sellega praktikas tegelema. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 18 lõige 1.

Lõige 2 sätestab, et juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik

muutub, teavitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni

muudatusest hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja

aadressi. Muudatuse kuupäevaks loetakse kuupäev, millest alates uus isik on määratud krediidihaldust läbi

viima, st päev millest alates on uuel isikul volitus krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet krediidiostja

nimel hallata. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 18 lõige 2.

Lõige 3 määratleb Finantsinspektsiooni kohustuse talle esitatud teabe edastamiseks. Selle kohaselt kui

tegemist on krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega, edastab

Finantsinspektsioon kui krediidiostja päritoluriigi pädev asutus, käesoleva paragrahvi lõike 1 ja 2 kohase

teabe krediidiostja sihtriigi pädevale asutusele, selle lepinguriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, ning

uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167

artikkel 18 lõige 3.

Lõikes 4 sätestatakse piirang, mille kohaselt ei või krediidiostja kaasata füüsilisi isikuid viivises olevat

krediidilepingut ega sellest tulenevat nõuet haldama. Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 17 lõige

4.

Paragrahv 64 (Finantsinspektsiooni teavitamine viivises oleva krediidilepingu loovutamisest)

reguleerib finantsinspektsiooni teavitamisest, kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu.

Sätte aluseks on direktiivi 2021/2167 artikkel 20 lõige 1.

Lõikes 1 loetletakse teave, mille krediidiostja või tema määratud esindaja kohustub esitama

Finantsinspektsioonile viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamise korral.

Finantsinspektsioonile tuleb esitada: uue krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja,

juriidilise isiku tunnus või selle puudumisel krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja

olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadress (punkt

1), loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk

(punkt 2) ja loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arv ja

maht (punkt 3).

Lõike 2 kohaselt peab lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud teabe osas eristama loovutatud

tarbijakrediidilepinguid ja neist tulenevaid nõuded ning asjakohasel juhul andma ülevaate ka

tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta.

Lõikes 3 sätestatakse aruandeperiood, milleks on poolaasta ja teave tuleb Finantsinspektsioonile esitada

viieteistkümnendaks tööpäevaks pärast aruandeperioodi lõppu. Samas võib Finantsinspektsioon nõuda

krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu

hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamist, mis võivad aset leida kriisi ajal.

Lõike 4 kohaselt kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest

tuleneva nõude teises lepinguriigis asuvale krediidiostjale, siis edastab Finantsinspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele asutustele. Sel juhul

kohaldatakse teabe edastamisele lõikes 3 sätestatut.

Lõikes 5 nähakse ette volitusnorm, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega

kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile

esitatava teabe kohta.

Paragrahv 65 (Krediidiostja nimel kohustuste täitmine) reguleerib krediidiostja nimel kohustuste

täitmist. Sättes täpsustatakse kohustute täitmist ja nähakse ette, et kui krediidiostja on nimetanud

41

krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja või muu määratud esindaja,

täidab käesoleva seaduses §-des 63 ja 64 ning muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud

krediidiinkasso, krediidiasutus, krediidiandja või tema muu määratud esindaja.

12. peatükk. Järelevalve

Käesolev peatükk kehtestab nõuded järelevalvele. Käesoleva peatüki sõnastamisel lähtutakse eelkõige

direktiivi artiklitest 21 ja 22. Samas on need artiklid järelevalveliste õiguste ja meetmete osas üsna

üldsõnalised ja käesolev peatükk on seega tunduvalt detailsem ning järgib selles osas juba teiste

finantsjärelevalve subjektide suhtes ettenähtud Finantsinspektsiooni volitusi.

Paragrahv 66 (Järelevalve eesmärk) näeb ette järelevalve eesmärgid. Riigi ülesanne on (tulenevalt EV

Põhiseaduse §-s 13 sätestatud kaitsekohustusest) finantsjärelevalve korraldamise teel minimeerida

finantsturul tegutsevate ettevõtjate ebaõnnestumisi. Finantsjärelevalve üldise eesmärgi sätestab

Finantsinspektsiooni seaduse § 3. Tuleb arvestada, et riiklik järelevalve ettevõtjate tegevuse üle ei saa

kunagi olla kõikehõlmav. Seetõttu on oluline, et järelevalve eesmärgid oleksid tasakaalus kaitstavate huvide

tähtsusega.

Senini ei ole krediidiinkassode üle Eestis finantsjärelevalvet teostatud ja krediidiinkassode suhtes ei ole

kehtestatud valdkonna spetsiifilisi avalik-õiguslikke norme. Ka EL-s enne direktiivi 2021/2167

vastuvõtmist ei olnud vastavaid norme kehtestatud. Direktiivi mõtte kohaselt on krediidihaldajate üle

järelevalve teostamise eesmärgiks kehtestada kaitsemeetmed viivislaenude loovutamisel krediidiostjatele,

kaitstes ühtlasi krediidivõtjate õigusi ja EL-s ühtlustatud krediidihaldajate järelevalve kaudu toetada

krediidijärelturu arengut ja konkurentsivõimet.

Direktiivi 2021/2167 artikkel 21 lõige 3 sätestab, et liikmesriik määrab pädevad asutused, kes vastutavad

direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest. Selleks

asutuseks on käesoleva seaduse tähenduses Finantsinspektsioon.

Lõike 1 kohaselt on järelevalve eesmärk tagada eelkõige krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise, tema

tegevuse ja teenuste osutamise vastavus KIKS-le ja teistele õigusaktidele. Sealjuures tuleb silmas pidada

eelkõige krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset. Ehk teatud mõttes on antud

juhul nn lähtekoht erinev võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektide suhtes sätestatud läbiviidava

järelevalve eesmärgiga – nt krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul on peamiseks eesmärgiks

tagada hoiustajate ja investorite vahendite kaitse.

Lõikega 2 nähakse ette, et kelle üle konkreetsemalt Finantsinspektsioon järelevalvet teostab – eelkõige on

peamiseks subjektiks krediidiinkasso, kuid osaliselt ka krediidiostja ja määratud esindaja (eelkõige seoses

nende kohustusega edastada vajalikku teavet Finantsinspektsioonile) ning krediidihaldusteenuse osutaja

(ehk kolmas isik). Teisisõnu – Finantsinspektsioon ei teosta krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja

krediidiostja käesoleva seaduse § 62 määratud esindaja puhul inspektsioonilist järelevalvet, vaid

järelevalvet eelnimetatud isikute poolt teabe andmise kohustuse täitmise üle.

Paragrahv 67 (Järelevalve alused ja ülesanded) kehtestab järelevalve alused ja ulatuse ning sammud

järelevalve teostamisel.

Lõikega 1 nähakse ette, et milliste õigusaktide alusel Finantsinspektsioon järelevalvet teostab. Peamiseks

õigusaktiks on KIKS, kuid ka Finantsinspektsiooni seadus või muud õigusaktid (nt määrused).

Lõikes 2 on sätestatud järelevalve ulatus. Finantsinspektsioon teostab põhilist järelevalvet Eestis asutatud

krediidiinkassode üle, sh nende tegevuse üle välisriikides. Piiratumas ulatuses teostab Finantsinspektsioon

järelevalvet ka välisriikide isikute üle, kes tegelevad Eestis krediidihaldustegevusega (lähtudes eeldusest,

42

et nn põhijärelevalvaja on nende isikute suhtes nende päritoluriigi vastav pädev asutus). Lisaks on eelnõuga

ette nähtud ka teatud kujul osaline järelevalve krediidiostjate suhtes, kes küll nt ei vaja tegevusluba, kuid

kellel on Finantsinspektsiooni ees raporteerimiskohustus.

Kuna finantsvaldkonna ettevõtja tegevusloa saamiseks on eeldus, et isikuid, kellel on krediidiinkassos

oluline osalus, oleksid nö puhta renomeega, siis saab Finantsinspektsioon teatud järelevalvelisi samme

astuda ka nende suhtes.

Lõige 3 näeb ette üldised alused (loetelu), milliseid samme, meetmeid või toiminguid Finantsinspektsioon

järelevalve raames rakendada saab. Sisuliselt on see loetelu identne muudes finantssektori seadustes

ettenähtuga.

Ehk teisisõnu nähakse selle lõikega ette Finantsinspektsiooni volitused järelevalve teostamisel.

Finantsinspektsioon on kohustatud kontrollima, et finantsturul alustaks tegevust ainult jätkusuutlikud

ettevõtjad, kes täidavad vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõudeid ja kriteeriumeid. Selle kohaselt

otsustab Finantsinspektsioon käesolevas seaduses sätestatud tegevuslubade ja muude lubade andmise,

muutmise ja kehtetuks tunnistamise või annab nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud

registreerimisi ja kooskõlastamisi. Finantsinspektsioon kontrollib ka osaluste omandamise, suurendamise

ja vähendamisega ning kontrolli saavutamisega seonduvat. Krediidiinkassole esitatavad nõuded peavad

olema täidetud igal ajahetkel ning seetõttu jälgib Finantsinspektsioon pidevalt esitatavaid aruandeid ja muid

dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse vastavust seadustele. Säte on kooskõlas

direktiivi 2021/2167 artikli 21 lõikega 5.

Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus anda korraldusi või avastatud puuduste kõrvaldamiseks teha

vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi.

Antud lõikes toodud loetelu Finantsinspektsiooni volitustest ei ole ammendav loetelu ja järelevalvel on

õigus kasutada lisaks muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid volitusi.

Tuleb arvestada, et kui tavapärasel (rutiinsel) kontrollimisel riskipõhiseid meetodeid kasutades selgub, et

riskid on olulisel määral suurenenud, on Finantsinspektsioonil õigus rakendada proportsionaalseid

meetmeid (nt teha ettekirjutus).

Lõige 4 täiendab omakorda eelmist lõiget, mille kohaselt Finantsinspektsioon võib siis muuhulgas välja

anda haldusakte ning rakendada korrakaitseseaduse (KoRS) §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve

erimeetmeid.

Näiteks võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 4 kohaselt isiku suhtes kohaldada sundtoomist, kui on alust

arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Nimetatud seaduse § 5 lõikes

4 on defineeritud „kõrgendatud oht“. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele,

füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või

karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise

oht. Seega, kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta

ilmumata ning Finantsinspektsioonil on alust arvata, et menetlusosalisel on olulist teavet, mis aitaks ära

hoida ohtu suure väärtusega varalisele hüvele, võib menetlusosalise suhtes rakendada sundtoomist. Samuti

võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 3 kohaselt kohaldada sunniraha, kui kutse kätte saanud kutsutud isik ei

ilmu ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta.

43

Samas erinevalt nö tavapärasest korrakaitseorganist võib Finantsinspektsioon kui inspekteerimisvolitustega

spetsiifiline erikorrakaitseorgan rakendada riiklikke järelevalve meetmeid ilma konkreetse ohu kahtluseta

finantsvaldkonna eriseadustes sätestatud juhtudel.28

Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon, sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustes sätestatule,

avalikustada käesoleva seaduse alusel tehtud väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu

täielikult või osaliselt avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks.

Nimetatud teave on Finantsinspektsiooni veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat kooskõlas

Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikega 5.

Paragrahv 68 (Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid

osutava krediidiinkasso üle) sätestab Finantsinspektsiooni pädevuse ja volitused välisriigis filiaali

asutanud või piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalve teostamisel. Krediidiinkasso

teises lepinguriigis (liikmesriigis) filiaali asutamise või teises lepinguriigis piiriüleselt teenuste osutamise

tingimused on sätestatud täpsemalt käesoleva seaduse eelnõu 3. peatükis. Krediidihaldajate nn

üleeuroopaline tegevusõigus, ehk krediidiinkassod, kellele on antud ühes EL liikmesriigis tegevusluba

vastavalt direktiivis toodud ühtsetele nõuetele, võivad osutada teenuseid ka teises liikmesriigis, kas filiaali

või piiriüleste teenustena. Sätte eesmärk on tagada nn koduriigi ehk päritoluriigi (home Member State)

järelevalve kohustuste täitmine Finantsinspektsiooni poolt. Seega annab vaadeldav säte kooskõlas direktiivi

2021/2167 artikliga 14 riigisisese pädevuse ja volitused krediidihaldajate suhtes EL ühtse tegevusloa (single

passport) rakendumiseks ja sätestab alused päritoluriigi järelevalveasutuse poolt järelevalve teostamisel.

Kui Eesti krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt

(nn vastuvõtja liikmesriigis ehk sihtriigis – host Member State), rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide

nõudeid ja välisriigi pädev asutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, on

Finantsinspektsiooni ülesanne rakendada välisriigi pädeva asutuse ettepanekul Eestis asutatud

krediidiinkasso suhtes meetmeid rikkumise lõpetamiseks.

Finantsinspektsiooni pädevus Eestis asutatud krediidiinkasso välisriigis asuvate filiaalide üle tähendab

järelevalve teostamisel muuhulgas haldussunni rakendamist. Teabevahetus Finantsinspektsiooni ja

vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse vahel peaks toimuma mõistliku aja jooksul. Finantsinspektsioon

teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme mittevõtmist põhjendava otsuse

teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale asutusele hiljemalt kahe kuu jooksul pärast käesoleva

paragrahvi lõikes 1 kohase teavituse saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon

menetluse seisust välisriigigi pädevat asutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon

krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus krediit anti, kui

see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti. Ehk sisuliselt saab olla nii, et krediidiandja asub ühes

liikmesriigis, kes on seal ka krediidi väljastanud, kuid krediidiinkasso võib asuda hoopis teises liikmesriigis.

Kui krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud tema tegevust filiaali asukohariigis või piiriüleses

tegevuses sihtriigis kehtivaid õigusnorme või õigusnorme, mis kehtivad riigis, kus krediit väljastati,

sealhulgas krediidisaajate kaitseks, hea usu põhimõtet või krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust

käsitlevaid norme, võib Finantsinspektsioon tunnistada krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks kooskõlas

KIKS § 13 lõike 2 punktiga 6. Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle

välisriigi pädevale asutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal

on asutatud.

28 vt. täpsemalt korrakaitse seaduse eelnõu seletuskiri 49SE:

https://www.riigikogu.ee/?checked=eelnoud&s=&initiatedStartDate=&initiatedEndDate=&s=Korrakaitseseadus&m

ark=49&membership=&leadingCommission=&responsibleMember=&activeDraftStage=&draftTypeCode=&initiat

or=

44

Vaatamata päritoluriigi järelevalve rakendumisele, peab krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes

osutab teenuseid piiriüleselt riigis välisriigi pädeva asutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik

järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis. Sarnane teabe esitamise

kohustus kehtib ka muude finantsettevõtjate suhtes, kes on välisriigis asutanud filiaale.

Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve

printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu finantsjärelevalve (pädevate) asutuste otsuste

eksterritoriaalse mõju tõttu. Pädevate asutuste vaheline koostöö peab üldreeglina võimaldama teabe

vahetamist, säilitades samal ajal selle konfidentsiaalsuse ning ametisaladuse hoidmise kooskõlas FIS §-

dega 34 ja 54. Koostöö peaks arvestama tarbijate ja ettevõtjate õiguste kaitset, ning ka kohapealset kontrolli

ja asjakohastel juhtudel seisnema ka vastavate abipalvete esitamises ning täitmises. Samuti puudutama ka

teavitamist kontrollitulemustest ja võetud meetmetest. Finantsinspektsioon võib küsida KIKS-st tulenevate

ülesannete ja kohustuste täitmisel abi sihtriigi pädevalt asutuselt kohapealse kontrolli tegemiseks

krediidiinkassos filiaalis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi

on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi

õigusnormidega, kus kontroll toimub. Arvestades krediidijärelturu spetsiifikat ja krediidisaajate õiguste

kaitse vajadusi, sätestab direktiiv 2021/2167 mitmeid erisusi võrreldes muudes EL finantsvaldkonna

õigusaktides koostöö kohta kehtestatud nõuetele (nt artiklist 14 lõikest 10 tulenev Finantsinspektsiooni

kohustus seoses Eestis väljastatud krediitidega seotud teabe edastamisega, mis on sätestatud KIKS §-s 70).

Paragrahv 69 (Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava isiku üle) sätestab Finantsinspektsiooni järelevalve teostamise alused teise liikmesriigi

(lepinguriigi) isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle, s.t.

sätestatakse Finantsinspektsiooni kui sihtriigi (vastuvõtva riigi – host country) pädeva asutuse pädevus ja

volitused välisriigi krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel või kui välisriigi

krediidihaldaja osutab Eestis piiriüleseid teenuseid. Teise lepinguriigi krediidiinkasso tegutsemise

tingimused Eestis teenuste osutamisel piiriüleselt või filiaali kaudu on sätestatud käesoleva seaduse eelnõu

§-s 24. Nagu juba ka eelmise paragrahvi selgituses on välja toodud, siis ka siin annab § 24 alused EL ühtse

tegevusloa (single passport) rakendumiseks. Silmas tuleb pidada, et Finantsinspektsioon peab välisriigi

krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel järgima muuhulgas ka proportsionaalsuse

printsiipi, milline on finantsjärelevalves üks peamistest põhimõtetest ja tuleneb Finantsinspektsiooni

seaduse § 5 lõikest 2.

Üldiselt – käesoleva paragrahvi alusel on Finantsinspektsioonil pädevus ja volitused teha teise liikmesriigi

krediidiinkasso Eesti filiaali või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalvet Eesti

territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega.

Lõikega 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioonil on õigus nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle

filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis

on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid,

mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda saab nõuda Eesti

krediidiinkassolt. Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja

kelle tegevusloa on teise lepinguriigi pädev asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis

tegutseda ega teenuseid osutada.

Lõikega 2 nähakse ette, et kui tegevusluba on kehtetuks tunnistatud või peatatud, siis ei tohi krediidiinkasso

teenuseid osutada, kuid sellest normist ei tulene Finantsinspektsiooni volitusnormi välisriigi krediidiinkasso

filiaali edasise tegevuse takistamise osas. Seetõttu sätestatakse käesoleva paragrahviga

Finantsinspektsiooni õigus võtta meetmeid täiendavaid meetmeid filiaali edasise tegevuse vältimiseks ja

klientide ja krediidisaajate huvide tagamiseks.

45

Lõike 3 alusel on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega nõuda teise liikmesriigi krediidiinkasso Eesti

filiaalilt või Eestis piiriüleselt teenuseid osutavalt krediidiinkassolt käesolevas seaduses sätestatud

kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist.

Lõikega 4 nähakse ette, et Finantsinspektsioon võib rakendada KIKS-s sätestatud meetmeid rikkumise

lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamine. Seda juhul kui teise liikmesriigi isik või tema Eestis

registreeritud filiaal rikub KIKS-s või muus õigusaktis sätestatud nõudeid.

Sihtriigi ja päritoluriigi pädevad asutused teevad oma vahel koostööd (vt selles osas ka § 68 juures olevaid

selgitusi). Need põhimõtted on sätestatud eelkõige käesoleva paragrahvi lõigetes 5 – 7. Nende lõigete

kohaselt teavitab Finantsinspektsioon rakendatud meetmetest teises liikmesriigis asutatud isiku päritoluriigi

pädevat asutust.

Lõike 8 alusel on sihtriigi (vastuvõtva riigi) pädevatel asutustel on õigus omal algatusel kontrollida ja

uurida krediidihaldustegevust, millega selle liikmesriigi territooriumil tegeleb teises liikmesriigi tegevusloa

saanud krediidihaldaja.

Erandjuhtudel (nt juhul, kui teise liikmesriigi pädev asutus ei ole reageerinud Finantsinspektsiooni

varasematele pöördumistele ja edastatud teabele) võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse

eesmärgil rakendada teise liikmesriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt

teise riigi pädevat asutust teavitamata. Need alused on sätestatud eelkõige lõigetes 9 – 12.

Paragrahv 70 (Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle kui Eestis väljastati

krediit) sätestab Finantsinspektsiooni kohustused seoses teabe edastamisega Eestis väljastatud krediitide

kohta. Direktiivi 2021/2167 üks olulisematest eesmärkidest on krediidisaajate õiguste kaitse, sealjuures ei

tohiks krediidisaajate õigusi muuta viivises olevate krediidilepingute loovutamine. Üldpõhimõttena tuleb

tagada, et krediidisaajad ei tohiks võrreldes varasemaga sattuda halvemasse õiguslikku olukorda pärast seda

kui viivises krediidileping on loovutatud krediidiostjale. Eeltoodust tuleneb Finantsinspektsiooni kohustus

teavitada Eestis väljastatud krediitidega seotud õigusrikkumistest asjaomaseid pädevaid asutusi. Säte

tugineb direktiivi 2021/2167 artiklile 14(10). Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises liikmesriigis

asutatud krediidiinkasso rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates

lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole

krediidiinkasso siht- ega päritoluriik, siis edastab Finantsinspektsioon tõendid krediidiinkasso päritoluriigi

pädevale asutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Eeltoodu ei välista, et Finantsinspektsioon

ei võiks ise rakendada vastavaid järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise meetmeid.

Paragrahviga 71 (Järelevalveasutuste koostöö) sätestatakse pädevate asutuste koostöö krediidiinkassode

üle järelevalve teostamisel eelkõige juhul kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega.

Samuti ka asjakohastel juhtudel selle välisriigi pädeva asutusega, kus krediit väljastati. Pädevate asutuste

koostöö alused on toodud direktiivi 2021/2167 artiklis 26. Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid

rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu

finantsturu järjest suurema globaliseerumise tõttu (vt § 68 juures olevat selgitust). Pädevad asutused

annavad üksteisele põhjendamatu viivituseta teavet, mida nad vajavad direktiivi ülevõtvate õigusnormide

kohaste ülesannete ja kohustuste täitmiseks. Teabe vahetamine on vajalik ka piiriüleste juhtumite korral

võimaliku dubleerimise ja tegevuste kattuvuse vältimiseks.

Üldised koostöö alused tulenevad FIS-st – nimelt Finantsinspektsioon teeb kooskõlas FIS §-ga 47 oma

ülesannete täitmiseks ja teabe vahetamiseks koostööd (teiste hulgas) välisriikide finantsjärelevalve

asutustega ning välisriikide muude pädevate asutuste ja isikutega. Mh nii, et neilt saada ja nendega vahetada

oma ülesannete täitmiseks vajalikku konfidentsiaalset seaduses sätestatud korras. Vastavalt FIS § 54 lõikele

41 on Finantsinspektsioonil õigus konfidentsiaalset teavet edastada välisriigi finantsjärelevalve asutusele,

46

välisriigi muule pädevale asutusele või isikule juhul, kui konfidentsiaalse teabe saajal lasub samuti

kohustus hoida saadud teavet konfidentsiaalsena ja see teave on vajalik finantsjärelevalve teostamiseks.

Kui krediidiostja asukoht või elukoht ei ole Eestis, siis peab Finantsinspektsioon esitama krediidiasutuste

seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt

oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele.

Säte tugineb direktiivi 2021/2167 artikli 15 lõikel 4. Andmete esitamisel tuleb järgida isikuandmete kaitse

regulatsioone, s.h. EL määrust EL 2016/679.

Paragrahviga 72 (Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses) sätestatakse

menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses. Finantsinspektsioon spetsiifilise, valdavalt

inspektsioonilist järelevalvet teostava korrakaitseorganina (nn erikorrakaitseorgan) peab oma tegevuses

lähtuma finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes avatult ja läbipaistvalt ning

järgima isikute põhiõigusi. Kuna riiklik järelevalve rakendab meetmeid sageli riivehalduse vormis, siis

tuleb alati lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Isikute subjektiivsete õiguste piiramine riikliku

järelevalve menetluses võib toimub ainult seaduse või EL otsekohalduvate õigusaktide alusel. Isikut tuleb

riikliku järelevalve menetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata.

Finantsinspektsioon annab järelevalve tegevuses haldusakte kooskõlas haldusmenetluse seadusega,

arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

Käesoleva paragrahvi kohaselt on Finantsinspektsiooni ülesandeks vajadusel selgitada menetlusosalisele

tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses, järgides seejuures haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 36

sätestatut. Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud,

ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid, kuid kooskõlas HMS § 37 lõikega 2 sätestab käesoleva

paragrahvi lõige 2 erinormi, et Finantsinspektsioonil on õigus ka andmete esitamisest keelduda. Keelduda

on õigus juhul, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega

tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist

kriminaalmenetluses.

Kui menetlusse on kaasatud tunnistajaid kooskõlas HMS-ga, on menetlusosalisel õigus esitada

tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult

keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste

või huvide rikkumise vältimiseks.

Paragrahviga 73 (Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel) sätestatakse Finantsinspektsiooni

õigused teabe saamisel. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta

teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude

kohta. Erinevates majandussektorites omavad andmed erinevat tähtsust. Finantsteenuste spetsiifikast

(eelkõige finantsteenuste immateriaalsest olemusest) tulenevalt on finantsvaldkonnas andmete esitamisel

ja avalikustamisel teistsugune tähendus ja kaal (andmeid ei koguta üksnes statistilisel eesmärgil ja

järelevalve põhineb subjekti kohta kogutavatel andmetel).

Finantssektori järelevalve eripärast (eelkõige infotõrgete problemaatikast) tulenevalt on aruandlus ja

järelevalvesubjekti tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal. Järelevalvelise

aruandluse ja muude dokumentide, kirjalike ja suuliste selgituste jmt põhjal toimub järjepidev kontroll

järelevalvesubjekti tegevuse üle, s.h. igal ajahetkel tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii

turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud ettevõtjate õiguskuulekus. Eksitav või vale

teave võib kaasa tuua olulise kahju turu usaldusväärsusele ja takistada turu sujuvat ja kindlat toimimist.

Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi

järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist.

47

Finantsinspektsioonil on õigus seega saada aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke

selgitusi krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja, või krediidiostja juhtorgani liikmetelt

või töötajatelt ning krediidiostja määratud esindajalt, krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluva äriühingu juhtorgani liikmetelt või töötajatelt, krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja,

krediidiostja, või krediidiostja määratud esindaja aktsionäridelt või osanikelt, samuti krediidiinkasso

likvideerijalt või pankrotihaldurilt.

Finantsinspektsioonil on õigus saada teavet ka kolmandatelt isikutelt, mh läbi viia uurimist istungina, kuhu

on kutsutud kolmas isik. Sellisest kaasamisest ei tule teavitada menetlusosalist ehk krediidiinkassot

tulenevalt vaadeldava paragrahvi lõikest 4. Selline teabe kogumine võib osutuda küll isikute põhiõigust

andmete kaitsele riivavaks kuid finantsjärelevalve lähtub avaliku huvi ja turu stabiilsuse tagamise

eesmärgist, mistõttu võib vastav teabe kogumine osutuda vajalikuks. Seda näiteks olukorras, kus muid

kanaleid arvestades ei ole võimalik piisavalt andmeid koguda, kuid samas krediidisaajad ja avalikkus eeldab

finantsjärelevalve poolset tegutsemist. Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, võib Finantsinspektsioon

selgitada eelpool nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke.

Finantsinspektsioonil on õigus saada järelevalveks vajalikku teavet ka teistelt riigiasutustelt ja kohaliku

omavalitsusüksuse asutustelt, riigi põhiregistritest, riiklikest registritest ning riigi andmekogude

vastutavatelt ja volitatud töötlejatelt.

Ka direktiivi 2021/2167 artiklite 21 ja 22 kohaselt peavad pädevatel järelevalveasutustel olema direktiivist

tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikud tõhusad volitused, s.h. vajaliku teabe hankimiseks ja

kontrollimiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus edastatud info

kontrollimiseks, või muu kahtluse korral, et rikutakse õigusnorme, teostada krediidiinkassoga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli, ning nõuda järelevalve teostamiseks

vajalike andmete ja dokumentide esitamist ning nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud

krediidisaaja vahendite hoidmise nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete ning aktsionäride

ja osanike hindamiseks. Finantsinspektsioonil on õigus saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja

krediidiinkasso siseaudiitorilt ning teha nendega koostööd. Põhjendatud juhul on Finantsinspektsioonil

õigus saada krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso ja tema klientide,

krediidisaajate ja krediidihaldusteenuse osutajate, kellele on edasi antud krediidiinkasso ülesanded, kohta.

Vastavalt KAS § 88 lõikele 41 on krediidiasutus kohustatud avaldama pangasaladuse Finantsinspektsioonile

ja Finantsinspektsiooni kaudu välisriigi finantsjärelevalve asutusele õigusaktidest tulenevate ülesannete

täitmiseks, sealhulgas väärteomenetluse või muu sellesarnase menetluse läbiviimiseks.

Paragrahviga 74 (Kohapealne kontroll) sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused kohapealse kontrolli

teostamisel KIKS-s sätestatud järelevalve ulatuses. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus

teha krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud

kooskõlas KIKS §-ga 43, asu- või tegevuskohas kohapealne kontroll. Säte tugineb direktiivi 2021/2167

artiklil 22.

Kohapealse kontrolli eesmärgiks on vastavalt lõikele 2 vajadus kontrollida esitatud andmete vastavust

tegelikkusele või kui Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes

seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Finantsinspektsioon võib kohapealset

kontrolli läbi viia ka teise EL liikmesriigi pädeva asutuse taotluse alusel. Lõikes 2 toodud alused ei ole

ammendavad. Finantsinspektsioonil on õigus kohapealset kontrolli läbi viia ka muude

järelevalveülesannete täitmiseks.

Kohapealse kontrolli tegemiseks annab Finantsinspektsiooni juhatuse liige korralduse kooskõlas FIS § 221

lõike 1 punktiga 3, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg.

Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja

48

arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset

kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (kontrollija).

Lõigete 4 – 6 kohaselt on kontrollijal suhteliselt laiad volitused kontrolli läbi viimiseks eesmärgiga

võimaldada kontrollijale töökoht ja vajalik juurdepääs kogu ja igas vormis teabele. Kontrollijal on õigus

piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest

väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid, s.h. vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelisi raportid

kontrollitava aruannete kohta. Kontrollijal on õigus jälgida tööprotsesse, samuti nõuda suulisi ja kirjalikke

selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. Kontrollimine toimub pädeva töötaja juuresolekul, kes

juhendab kontrollija vajalike dokumentide juurde.

Vaadeldava paragrahvi lõiked 7–12 sätestavad sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega kohapealse

kontrolli akti koostamise tähtaja, ärakuulamisõiguse tagamise ning kättetoimetamise ja asjakohasel juhul

teise liikmeriigi pädevale asutusele edastamise korralduse.

Paragrahv 75 (Krediidiinkasso riskipõhine hindamine) sätestab krediidiinkasso riskipõhise hindamise

põhimõtte. Riskipõhist hindamist tuleb kohaldada vaatamata sellele, et krediidihaldajatele ei ole kehtestatud

kvantifitseeritavaid tegevusnäitajaid erinevalt krediidiasutustest ja investeerimisühingutest (nt

usaldatavusnormatiive). Direktiiv 2021/2167 artikli 22 lõikest 3 tuleneb, et pädevad asutused peaksid

hindama riskipõhist meetodit kohaldades tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate asjaolude vastavust

õigusaktide nõuetele. Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muuhulgas käesoleva

seaduses sise-eeskirjade, sise-kontrolli, raamatupidamist ja krediidisaajate kaebuste registreerimise ja

lahendamise korraldust.

Riskipõhise meetodi kasutamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse krediidiinkasso suurust, tema tegevuse

mõju krediidi- ja selle järelturule ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse

põhimõttest. Eeltoodu tuleneb direktiivi artikli 22 lõikest 4 ja sama põhimõte on Finantsinspektsiooni

tegevus üldpõhimõttena sätestatud FIS § 5 lõikes 2. Valdkonna eest vastutav minister (rahandusminister)

võib kehtestada oma määrusega täpsemad krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted.

Finantsinspektsioon peab riskipõhist meetodit kasutades tegema koostööd mh teiste riikide pädevate

asutustega. Teabevahetuse korraldust reguleerivad vaadeldava paragrahvi lõiked 2–5. Kui krediidiinkasso

päritoluriigi pädev asutus viib läbi krediidiinkasso riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon pärida

hindamise tulemusi kui krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali või

kui krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik.

Paragrahv 76 (Eksperdi kaasamine) sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega järelevalve

eesmärgil eksperdi kaasamise võimaluse. Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 võib

järelevalvemenetluses kaasata sõltumatu eksperdi, kellele kohaldub eelkõige haldusmenetluse seaduse §

39. Ekspert kaasatakse eriteadmisi nõudva asjaolu välja selgitamiseks, mida järelevalveasutus saab

vajadusel kõrvutada teiste tõenditega, et oma seisukoht kujundada. Erinevalt muudest finantsvaldkonna

seadustest, erakorralist audiitorkontrolli käesolevaga ette ei ole nähtud. Seda põhjusel, et

krediidiinkassodele ei ole kehtestatud usaldatavusnormatiive ja vastavad tehingud/tegevused on võrreldes

krediidiasutuste ja investeerimisühingutega nö lihtsamad ja seetõttu ka vastav aruandlus on eelduslikult

lihtsam. Riskipõhist lähenemist kasutab ka Finantsinspektsioon koos kvalitatiivsete näitajatega. Üldjuhul

tehakse eksperdi kaasamine teatavaks ka menetlusosalisele (lõige 2), välja arvatud juhul, kui see ei ole

kooskõlas menetluse kiiruse või uurimise läbiviimisega. Kui kaasatud ekspert teeb kindlaks

järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mida järelevalve ei palunud tal uurida või selgitada (nt

kas teadmatusest või tähelepanematusest) teavitab ekspert Finantsinspektsiooni ka sellistest asjaoludest.

Seega ekspert ei ole oma töös seotud Finantsinspektsiooni poolt antud ülesande piiridega, vaid peaks

Finantsinspektsiooni teavitama kõigist olulistest asjaoludest, mis talle on antud asjas teatavaks saanud.

49

Lisaks – finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud

teave on konfidentsiaalne. Seega vastavalt FIS §-le 34 on ka Finantsinspektsiooni poolt finantsjärelevalve

teostamisele kaasatud ekspert ja muu isik on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses konfidentsiaalset

teavet, mis on temale teatavaks saanud seoses oma ülesannete täitmisega Finantsinspektsioonis ja neil on

keelatud kasutada oma ülesannete täitmisega seoses teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet erahuvides.

Lõige 4 täpsustab, et ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat

teavet, mis sai talle teatavaks seoses eeltoodud ülesannete täitmisega. Vastavalt lõikele 5 katab eksperdi

tegevuse kulud Finantsinspektsioon.

Paragrahv 77 (Ettekirjutus) sätestab ettekirjutuse tegemise alused. Finantsinspektsioon peab avalikes

huvides tegutsemisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik tema antud õigusaktid peavad olema

kooskõlas põhiseaduse, muude seaduste ja seaduste alusel antud aktidega või ELi otsekohalduvate

õigusaktidega.

Finantsinspektsioonil kui erikorrakaitseorganil ja inspektsioonilise järelevalve teostajal on õigus teha

ettekirjutus eelkõige kui on tuvastatud krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või krediidiostjate

tegevust reguleerivatest õigusaktidest või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste

rikkumine.

Ettekirjutus tehakse õigusrikkumise tuvastamise tõttu või selle ära hoidmiseks, samuti krediidiinkasso

mõjutamiseks, kui tema võetud riskid on oluliselt suurenenud, aga ka klientide või finantssektori

kaitsmiseks üldisemalt, s.h. finantssektori läbipaistvuse tagamiseks (lõige 1). Ettekirjutuse tegemisele

rakenduvad haldusmenetluse seaduse §-s 51 ja järgnevates sätetes haldusakti tegemisele sätestatud nõuded,

kui käesolevast eelnõust ei tulene teisiti. Tuleb silmas pidada, et finantsjärelevalve on suunatud riskide

ennetamisele (ohutõrjele mh abstraktsete ohtude korral) ja järelevalveasutuse sekkumisvolitused ei sõltu

konkreetse õigusrikkumise toimepanemisest.

Mida suurem on järelevalveasutuse kaalutlusruum krediidiinkasso tegevuse, tema klientide või

finantssektori kui terviku huve või läbipaistvust ohustada võivate asjaolude hindamisega seotud halduse

üksikaktide andmisel, seda laialdasem ja mahukam on sellise haldusakti põhjendamise kohustus. Vastavalt

lõikele 2 tuleb ettekirjutust asuda viivitamata täitma ning seda ei peata ka kaebuse esitamine tehtud

ettekirjutusele (lõige 3). Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui

Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. Ettekirjutuse mittetäitmisel rakendab Finantsinspektsioon

sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras või eelnõus sätestatud muud tagajärge

(nt krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks tunnistamine).

Paragrahv 78 (Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel) on seotud eelmise

paragrahviga ja see sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel.

Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks

rakendada. Tuleb silmas pidada, et ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63

tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54).

Õigused ettekirjutuse tegemisel lähtuvad krediidiinkasso tegevusloa nõuetest ning tegevusele sätestatud

nõuetest ning erinevad ettekirjutuse sisuks olevad nõuded on loetletud käesoleva paragrahvi lõikes 1. Selle

kohaselt on esmaseks võimaluseks piirata subjekti tehingute või toimingute tegemist, keelata või piirata

krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamist või käsutamist, samuti keelata

osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine, mis on kiireimad meetodid

rikkumiste takistamiseks või lõpetamiseksvõi asjakohasel juhul ennetamiseks. Säte tugineb direktiivi

2021/2167 artiklil 22.

50

Kui ettekirjutuses sätestatut ei arvestata, on Finantsinspektsioonil volitused rakendada veel rangemaid

meetmeid – võimalus tegevusluba kehtetuks tunnistada, keelata filiaali tegevus või ka juht tagasi kutsuda.

Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendada sunniraha kooskõlas

käesoleva seaduse §-ga 80 (lõige 2).

Paragrahv 79 (Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine

Finantsinspektsiooni taotlusel) sätestab Finantsinspektsiooni volitused krediidiinkasso juhtorganite

kokkukutsumiseks ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel. Antud

paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni esindaja pädevuse ulatuse vastavatel koosolekutel.

Finantsinspektsioonil on õigus osaleda krediidiinkasso nõukogu või üldkoosoleku koosolekul ja selleks

tuleb koosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni aegsasti – vähemalt kaks nädalat – ette teavitada.

Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette (lõige 1).

Ettekirjutuse alusel krediidiinkasso juhtorgani kokkukutsumisel võib Finantsinspektsioon samuti saata oma

esindaja sellele koosolekule kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende

kandmist koosoleku protokolli (lõige 3). Juhul, kui krediidiinkasso juhid ise ei pea oluliseks koosolekut

pidada, on lõikega 2 antud Finantsinspektsioonile õigus nõuda koosoleku, sh üldkoosoleku, kokku

kutsumist.

Lõige 4 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse kehtetuks

tunnistamist kohtu poolt, kui see ei ole kooskõlas seaduse või ühingu põhikirjaga. Seega juhul, kui

juhtorganid otsustavad näiteks muuta krediidisaajatele teabe andmise protsessi ja selles ei arvestata seaduse

nõudeid, on järelevalvel õigus äärmusliku meetodiga nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti

kehtib see juhul, kui juhatuse liikmeks valitakse isik, kes sellele ametikohale käesoleva seaduse kohaselt ei

sobi.

Paragrahv 80 (Sunniraha) sätestab Finantsinspektsiooni õiguse rakendada sarnaselt teistele

finantssektori eriseadustele sunniraha ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase

täitmise korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (lõige 1). Enne sunniraha

rakendamist tuleb teha hoiatus. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.

Rakendatavad sunniraha määrad peaksid heidutama rikkujaid ja võtma ära võimaluse teenida rikkumiste

arvelt olulist kasu. Halduskorras kohaldatavate rahaliste meetmete – sunniraha määrad arvestavad

krediidiinkassodele rakendatavate väärteotrahvide suurust. Kuna asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10

lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu

paragrahvis sätestatud sunniraha ülemmäärad (lõige 2), mis on proportsionaalsed teistes finantssektori

eriseadustes sätestatud määradega ja mida võib finantssektoris pidada piisavalt mõjusaks. Kui haldusakt

jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel

korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele

sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule.

Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku

puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse

täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest,

sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb

teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele

rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule (lõige 3).

13. peatükk. Vastutus

51

Üldist

2023. a. 22. veebruaril võeti vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus millega vastavad muudatused jõustuvad 2023. a. 1. novembril. Eelnõuga täiendati

karistusseadustiku üldosa, et oleks võimalik täita EL õiguses sätestatud nõudeid ja kohaldada konkreetsetes

valdkondades (eeskätt finantssektor ja andmekaitse) teatud rikkumiste eest senisest oluliselt suurema

rahatrahvi ülemmääraga väärteokaristusi.29 Seaduse muudatustega loobuti EL õiguses sätestatud kõrgemate

trahvide ülemmäärade piiride sätestamisest karistusseadustiku (KaRS) üldosas ning loodi selle asemel

võimalus sätestada üldreeglist kõrvalekalduvaid trahvimäärasid karistusõiguse eriosas, s.t. eeskätt

finantsvaldkonna eriseadustes. Seega võib KaRS § 47 lõike 4 kohaselt võib alates 2023. a. 1. novembrist

(arvestades reguleeritava valdkonna eripära) näha ette kõrgema rahatrahvi määra võrreldes nö tavapärasega

(s.o. maksimaalne trahvisumma 1200 eurot füüsilise isiku trahvimisel ja juriidilise isiku puhul kuni 400

000 eurot).

Lisaks muudeti ka juriidilise isiku vastutuse aluseid karistusseadustiku §-des 14 ja 371. Juriidiliste isikute

süütegude eest vastutusele võtmisega on praktikas ilmnenud teatud probleeme. „Riigikohtu järjepideva

praktika kohaselt on juriidilise isiku vastutus tuletatud ehk derivatiivne vastutus. Seda on järeldatud KaRS

§ 14 lõike 1 tekstiosast „mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja

poolt“. Riigikohus on selgitanud järgmist: „Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid

füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KaRS § 14 lõikes 1 sätestatud derivatiivse vastutuse

põhimõttes.“30 Range derivatiivsusnõue s.t. igakordselt konkreetse füüsilise isiku tuvastamine, kelle

käitumises on süüteo elemendid, on aga osutunud oluliseks probleemiks finantsvaldkonna

väärteomenetlustes, kuna õigusnormid kehtestavad käitumisnormid finantssektori ettevõtjale (nt. täitma

kapitalinõudeid), kuid samasisulist kohustust ei olegi võimalik ühelegi füüsilisele isikule või ei ole

samasisulist kohustust asetatud ühelegi füüsilisele isikule (nt. järelevalvelise aruandluse esitamise kohustus

on ettevõtjal).

KarS § 14 lõike 2 muudatustega nähakse ette täiendav vastutuse omistamise alus tegevusetuse korral, mille

kohaselt vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg-s 1 sätestatud alustel tegevusetuse eest sõltumata sellest, kas

juriidilise isiku kõrval on õiguslikult kohustatud tegutsema ka vastav organ või isik. Seadusesse lisati

täiendavaid organisatsioonilise vastutuse elemente, s.t. karistusõiguslik etteheide seisneb

organisatsioonilistes puudustes, mis võimaldasid õigusvastast tegu.31 See muudab menetluse märksa

kiiremaks ja paindlikumaks. Juriidilise isiku süüteovastutus saab aga endiselt järgneda üksnes

koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo korral, kuid deliktistruktuuri elemente ei pea alati tuvastama

ühe füüsilise isiku põhjal. Juriidilise isiku huvides teo toimepanemine ei tähenda üksnes varalise kasu

saamist. Teatud valdkonnaspetsiifilisi tegutsemiskohustusi (nt finantsvaldkonnas) võib olla keeruline

näidata, et konkreetse nõude täitmata jätmine oli juriidilise isiku huvides. Juhul kui regulatsioon on

mõeldud kohalduma just juriidilise isiku tegevusele (nt krediidiinkasso tegevusele), peaks nõuete

rikkumine olema juriidilisele isikule omistatav ka siis, kui see ei olnud tema huvides selle sõna üldkeelelises

tähenduses. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata

antud valdkonnas ettevõtjalt käibes nõutav hoolsus (nt finantsvaldkonnas nõutav kõrgendatud

hoolsuskohustus) ja ohustati seetõttu kaitstavat õigushüve. KaRS § 14 uue redaktsiooni kohaselt vastutab

29 Vt täpsemalt: Seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu teiseks lugemiseks

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1bfa1944-2de6-449d-a788-887bc84cfd0f/karistusseadustiku-

muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus-euroopa-liidu-oigusest-tulenevad-rahatrahvid 30 Vt. täpsemalt J.Sootak, S-K. Kärner, M.Kärner. „Juriidilise isiku kriminaalvastutus Eesti karistusõiguses: praegune

seis ja võimalikud arengud“. Juridica 2022, nr 9-10, lk. 690 – 691. 31 Küsida tuleb, kas juriidilisele isikule on midagi võimalik ette heita või mida oleks samas valdkonnas nõutavat

hoolsust üles näidanud juriidiline isik teisiti teinud. Vt täpsemalt samas lk. 702.

52

juriidiline isik ka siis, kui süütegu pannakse tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes toime

mistahes isiku poolt juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja korraldusel või

kui rikkumine sai võimalikuks juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu.

Lisaks eeltoodule pikendati väärteoasjade aegumistähtaegu. KaRS § 81 lg 3 kohaselt on alates 1.11.2023.a.

väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks

aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kuni viieaastast aegumistähtaega.

Väärteotrahvide tõstmine finantssektori eriseadustes, sh käesolevas eelnõus

Finantsjärelevalve peamine ülesanne on finantsturul ennetada võimalikke liigseid riske ja õigusrikkumisi.

Seetõttu eelistatakse probleemide edasise süvenemise ja suurema kahju ärahoidmiseks kasutada pigem

ennetavaid mittekaristuslikke meetmeid – haldusmeetmeid (nt tähelepanu juhtimine märgukirjaga,

ettekirjutuse tegemine ja sunniraha sissenõudmine). Väärteomenetluse algatamise võimalus on vajalik

eelkõige olukorras, kus rikkumine on toimunud ja kahjulik tagajärg saabunud, s.o. ennetavaid meetmeid ei

ole võimalik kasutada.

Finantsvahenduses ja seega ka finantsteenuste pakkumisel on kõige olulisem ressurss raha, s.h. avalikkuselt

või konkreetsetelt kreeditoridelt kaasatud rahalised vahendid.

EL-i õigus näeb ette, et finantssektori rikkumistele sekkutakse ning seda läbi trahvi, mis peab olema

efektiivne, proportsionaalne ning hoiatav. Pädeva järelevalveasutuse määratavad trahvid peavad olema

piisavalt suured, et balansseerida loodetavat kasu. Trahvisumma suurus peaks olema heidutava mõjuga ka

kõige suurema käibega finantsturuosalisele. Sisuliselt on need alused sätestatud ka käesoleva eelnõu

aluseks oleva direktiivi artikli 23 lõigetes 2 ja 3.

Seega finantsvaldkonnas ei taga madalad rahatrahvid vajalikul määral turu sujuvat ja usaldusväärset

toimimist ega finantsteenuste tarbijate ja teiste klientide huvide kaitset. Näiteks on tõenäoline, et

finantssektori kontekstis suhteliselt madal rahatrahvi ülemmäär ei võimalda alati kinni pidada põhimõttest,

et õigusrikkumise toimepanemine ei tohi anda võimalust tulu teenimiseks. Madalad trahvimäärad ei taga

ka üldpreventiivsete eesmärkide saavutamist. Trahvisumma suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav

mõju, sest vastasel juhul oleks nö õiguskorda rikkuda odavam kui trahvi tasuda. Madalad trahvimäärad

võivad soodustada samuti regulatiivset arbitraaži erinevate liikmesriikide vahel. Kuna vähese

õiguskuulekusega isik valib suure tõenäosusega oma tegevuseks EL liikmesriigi, kus kehtivad leebemad

nõuded ja madalamad karistusmäärad ning see võib omakorda mõjutada ebasobivas suunas

konkurentsiolukorda finantsturul või tuua kaasa muid negatiivseid arenguid.

Lisaks eelnimetatud KaRSi muudatusele võeti 2023. a. 22 veebruaril vastu ka audiitortegevuse seaduse,

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna

väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused)32, millega tõsteti olulisel määral

finantsvaldkonnas toime pandud õigusrikkumiste eest määratavaid väärteokaristusmäärasid sisuliselt

kõikides finantssektori eriseadustes. Need muudatused jõustuvad samuti 2023. a. 1. novembril. Näiteks

aruande või muu teabe avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest võidakse

väärteomenetluses karistada asjaga seotud füüsilisi isikuid rahatrahviga kuni 5 mln eurot või kuni

kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Samuti võidakse

karistada näiteks krediidiasutust, makseasutust või investeerimisühingut rahatrahviga kuni 10 protsenti

juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Seega tõusid finantsvaldkonnas

32 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aece8f34-146c-41f6-b3fd-90402dfdd470/audiitortegevuse-

seaduse-finantskriisi-ennetamise-ja-lahendamise-seaduse-ning-teiste-seaduste-muutmise-seadus-finantsvaldkonna-

vaarteokaristuste-reform-eli-oigusest-tulenevad-karistused

53

väärteo eest määratavad karistusmäärad olulisel määral ja uued määrad on nüüd rohkem kooskõlas ka EL

õigusega.

Ka direktiiv 2021/2167 näeb ette, et pädevatel järelevalveasutustel on volitused uurida direktiivi

ülevõtvate seaduste rikkumisi, s.h. määrata halduskaristusi. Direktiivi artikkel 23 lõige 1 eeldab, et

juriidilist isikut saab vastutusele võtta mh puuduliku töökorralduse või järelevalve eest. Juriidilise isiku

vastutusele võtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist, kui seaduses on ette

nähtud ka füüsilise isiku vastutus. Eelöeldu ei piira liikmesriikide õigust näha ette asjakohaseid

kriminaalkaristusi.

Nagu eespool juba märgitud, siis direktiivi artikli 23 lõike 2 ja 3 kohaselt peavad halduskaristused olema

mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning tagatud peab olema karistuste mõjus rakendamine. Menetlus

on mõjus ja efektiivne, kui see ei võta aega aastaid ning seejuures on tegemist küllaltki lihtsa menetlusega

arvestades valdkonna eripärasid. Trahvid on mõjusad ja hoiatavad, kui nad on piisavalt suured arvestades

ettevõtja majandustegevuste mahtu ja organisatsiooni. Väärteotrahvi puhul saab rääkida hoiatava mõju

olemasolust juhul, kui on kehtestatud piisavalt pikk aegumistähtaeg, et pädev asutus suudaks üleüldse

tuvastada rikkumise ning läbi viia vastava menetluse. Seda ilma, et oleks oht, et rikkumine on avastamise

hetkeks juba aegunud või kohe-kohe aegumas. Ja samuti aitab see vältida võimalust, et ettevõtja võtab riski

rikkuda seadust, teades, et rikkumine avastatakse alles siis, kui süütegu on juba aegunud või kohe aegumas.

Krediidiinkasso või krediidiostjate poolt toime pandud teokoosseisude ja karistusmäärade

sätestamisel on seega arvestatud eelkirjeldatud EL finantsvaldkonna regulatsioone ning

karistusseadustiku üldosa ja ka muude finantsvaldkonna seaduste muudatusi.

Paragrahv 81 (Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine) sätestab

krediidiinkasso vastutuse andmete säilitamise kohustuse rikkumise eest. Andmete säilitamise kohustus on

sätestatud KIKS § 45 lõikes 2, mis näeb ette krediidiinkasso kohustuse säilitada krediidiostja või

krediidisaajaga peetud asjakohane kirjavahetus ning krediidiostjalt iga viivises oleva krediidilepingu või

nõude kohta saadud juhised vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast

krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso

juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso,

võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud

seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata finantsvaldkonna ettevõtjalt finantsvaldkonnas nn käibes

nõutav kõrgendatud hoolsus. Kui krediidiinkasso ei säilita eelpool loetletud teavet (s.o. tegevusetus), võib

see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h. krediidisaajate olulistele huvidele ja teabe säilitamise kohustuse

rikkumine takistab efektiivset finantsjärelevalvet.

Paragrahv 82 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso

vastutuse tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine eest. Krediidiinkasso võib krediidihaldustegevuse

osaliselt kirjaliku lepingu alusel edasi anda krediidihaldusteenuse osutajale tingimusel, et krediidiinkasso

jääb täielikult vastutavaks kõigi KIKS-st ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise

eest ja kui on täidetud KIKS §-s 43 sätestatud tingimused. Karistusõiguslik etteheide ja kõrged

trahvimäärad on põhjendatud seetõttu, et reeglina võib finantsvaldkonnas tegutseda vaid ettevõtja, kelle

suhtes kehtivad kõrgendatud nõuded ja kellele pädev järelevalveasutus on andnud tegevusloa. Kui

krediidiinkasso rikub tegevuse edasiandmise nõudeid, võib see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h.

krediidisaajate või ka krediidiostjate olulistele huvidele. Tegevuse edasiandmise tingimuste rikkumine võib

olulisel määral takistada efektiivset finantsjärelevalvet ja tekitada krediidijärelturul negatiivseid arenguid.

Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni

300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada

rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma

54

suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma

suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav mõju.

Paragrahv 83 (Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse

sise-eeskirjade kehtestamisega seotud nõuete rikkumise eest. KIKS sätestab üksikasjalised nõuded

krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Krediidiinkasso juhatus on kohustatud kehtestama asjakohased sise-

eeskirjad ja menetlused, et tagada krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso

juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise (vt täpsemalt KIKS § 41

selgitused). Väärteo koosseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad)

või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutus puuduliku töökorralduse või

järelevalve eest tugineb direktiivi artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või

järelevalvet sisustada finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt.

Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-eeskirjad täielikult või osaliselt

kehtestamata) või kehtestatud sise-eeskirjad ei vasta seaduse nõuetele (nt kui juhatuse poolt kinnitatud sise-

eeskiri ei vasta nõuetele – kui ilmselgelt ei taga need krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist

(vt täpsemalt KIKS § 41 lg 4 p 16).

Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni

300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada

rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma

suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma

suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, sh nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.

Paragrahv 84 (Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine) sätestab vastutuse KIKS §-s 42

sisekontrolli nõuete rikkumise eest. Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli

süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele,

õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel ja mille

toimimise eest vastavad krediidiinkasso juhid. (vt täpsemalt KIKS § 42 selgitusi). Väärteokoosseis on

kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad) või/ja krediidiinkasso kui juriidilise

isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutust puuduliku töökorralduse või järelevalve eest tugineb samuti direktiivi

artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või sise-kontrolli nõudeid sisustada

finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt.

Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-kontrolli sise-eeskiri täielikult või osaliselt

kehtestamata või seaduse nõuetele vastav sise-audiitor määramata) või ka tegevus (nt töökorraldusega

takistatakse sisekontrolli tegemist). Sise-kontrolli nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või

töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse

juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest

netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise

vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav

mõju.

Paragrahv 85 (Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine) sätestab vastutuse

krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumise eest. KIKS § 60 kohaselt peab

krediidiinkasso sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise korra ja ette nägema

toimiva ja läbipaistva protseduuri krediidisaajate esitatud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks.

Krediidisaajate esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest ei tohi krediidiinkasso võtta tasu.

Sarnaselt muude süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja

krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või

järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb direktiivi artikli 23 lõike 1 punktile j. Eelnimetatud

55

nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1

mln eurot.

Paragrahv 86 (Teabe esitamata jätmine) sätestab vastutuse käesolevas seaduses sätestatud teabe

Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest. KIKS sätestab mitmeid kohustusi krediidiinkassodele või

krediidiostjatele edastada Finantsinspektsioonile aruandeid, teavet, dokumente (eelkõige KIKS §-d 49, 63,

64 ja 69). Tulenevalt finantsvaldkonna spetsiifikast on teabe edastamise, mitte edastamise, vale teabe jmt

teabega seotud õigusrikkumised eriti ohtlikud. Sellised õigusrikkumised võivad kaasa tuua rasked

tagajärjed avalikele huvidele, s.h. kahjustada finantsturu usaldusväärsust ja selle sujuvat toimimist.

Kahjustada võivad saada mh krediidisaajate olulised huvid ja teabe esitamise kohustuse rikkumine takistab

efektiivset finantsjärelevalvet. Kui krediidiinkasso ei esita aruannet või muud teavet, siis on teokoosseis

täidetud tegevusetusega. Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või

andmete avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või

ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest sellisel

kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada

rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut

karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsendiga krediidiinkasso aastasest netokäibest.

Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust.

Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.

Paragrahv 87 (Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine)

sätestab vastutuse krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumise eest.

KIKS § 3 lõige 5 ja § 62 sätestavad teise liikmesriigi krediidiostja ja ka kolmanda riigi krediidiostja

kohustused seoses tarbijaga sõlmitud krediidilepingu haldamiseks krediidiinkasso, krediidiasutuse või

krediidiandja nimetamisega. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo koosseisudega on ka see

väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis

seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Eelnimetatud

nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000

eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga

kuni 1 mln eurot.

Paragrahv 88 (Krediidisaajate teabe esitamise nõuete rikkumine) sätestab krediidiostja,

krediidiinkasso või nende nimel tegutseva isiku vastutuse loovutatud nõuete kohta krediidisaajatele KIKS

§ 59 sätestatud teabe nõuetekohaselt edastamata jätmise eest. Tarbijakaitse tase, mis on EL-is nö tagatud

direktiiviga 93/13/EMÜ ning direktiividega 2008/48/EL ja 2014/17/EL, tähendab, et krediidilepingus

sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine krediidiostjale ei tohiks mingil viisil

mõjutada EL õigusega tarbijatele antud kaitse taset. Seepärast peaksid krediidiostjad ja krediidihaldajad

järgima algse krediidilepingu suhtes kohaldatavat EL ja liikmesriikide õigust ning krediidivõtjal peaks

säilima samal tasemel kaitse, nagu on ette nähtud kohaldatava EL ja liikmesriigi õigusega või nagu on ette

nähtud EL või liikmesriigi kollisiooninormidega. Eeltoodust tulenevalt ei tohiks krediidisaajate õigused

loovutatud nõuetest teabe saamisel olla vähem kaitstud kui muude asjakohaste õigusnormide kohaselt.

Sarnaselt muude KIKS-s toodud süüteo koosseisudega on ka vaadeldav väärteo kooseis kohaldatav nii

füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Õigusrikkumine seostub juriidilise isiku

puuduliku töökorralduse või järelevalvetegevuse korraldamatusega.

Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui konkreetne töötaja jätab ettenähtud töökohustused

täielikult või osaliselt täitmata) või ka tegevus – nt edastatakse tegelikkusele mittevastavat teavet.

Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat, või muud pädevalt

56

nimetatud esindajat, karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiostja

või krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.

Paragrahv 89 (Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse

rikkumine) sätestab vastutuse teises liikmesriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud

kohustuse rikkumise eest. KIKS §-des 17–23 sätestatakse üksikasjalised nõuded krediidiinkasso piiriülesele

tegevusele nii teises liikmesriigis kui kolmandas riigis. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo

koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui

juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse

korraldamatusega. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat

karistada rahatrahviga kuni 100 000. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist

isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot.

Paragrahv 90 (Rahaliste vahendite vastuvõtmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse

krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise keelu rikkumise eest, kui krediidiinkasso ei ole täitnud

käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud tingimusi. Selle kohaselt on krediidiinkasso kohustatud avama eraldi

maksekonto krediidisaajate rahaliste vahendite hoidmiseks kui selline tegevus on krediidiinkasso

tegevusloa saamiseks esitatud dokumentides kavandatud ja Finantsinspektsioon on tegevusloaga andnud

krediidiinkassole sellise õiguse. Sisuliselt on tegemist tegevusloa nõuete olulise rikkumisega ja seetõttu on

sätestatud paralleelselt haldusmeede – vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktile 5 on võimalik

sellise rikkumise korral krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks tunnistada. Krediidiostja ja krediidiinkasso

vahel sõlmitud lepingust võib tuleneda, et krediidiinkasso võib krediidisaajate poolt tasutud raha enne selle

üle kandmist krediidiostjale hoida eraldi kontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma

majandustegevuses, sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga

krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Väärteo kooseis on

kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise

isiku olulisel määral puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb

direktiivi artikli 23 lõike 1 alapunktil l. Heidutamise eesmärgil on põhjendatud kõrge karistusmäära

kehtestamine. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide

saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja

töötajatele hoiatav mõju. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat

karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse

juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.

Paragrahv 91 (Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine) sätestab vastutuse

krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumise eest. Olulise osaluse omandamise reeglistik

on üldjuhul kõikides finantsvaldkonna seadustes sarnane. Olulise osaluse omandamise nõuded on

tegevusloa andmise ja tegevusloa olemasolu eelduseks olevad tingimused. Nõuete eesmärgiks on tagada,

et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või

suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Rahvusvaheliste aktsepteeritavate põhimõtete

ja EL õiguse kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike nn ring olema

läbipaistev igal ajahetkel. Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või

käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle

võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni

ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise

eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo

on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni

10 protsenti aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete

eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende

juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju.

57

Paragrahv 92 (Aegumine) sätestab vastava aegumistähtaja. KarS § 81 lõike 3 kohaselt on üldreegliks 2

aastane aegumistähtaeg. 2023 .a 1. novembril jõustuva redaktsiooni kohaselt võib seaduses ette näha

maksimaalselt kuni 5-aastase aegumistähtaja (s.o. kolme-, nelja- või viieaastase aegumistähtaja).

Arvestades finantsvaldkonna spetsiifikat, siis on õigustatud pikema aegumistähtaja sätestamine.

Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on seega kolm aastat.

Paragrahv 93 (Menetlus) sätestab, et käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on

Finantsinspektsioon. Direktiivi 2021/2167/EL artikli 22 lõike 1 kohaselt peab liikmesriigi pädeval asutusel

olema õigus määrata karistusi ja võtta muid meetmeid vähemalt direktiivis ettenähtud õigusrikkumiste

korral. Kooskõlas FIS § 6 lõike 1 punktiga 41 on Finantsinspektsiooni ülesandeks ning tal on volitused olla

seadustes ettenähtud juhtudel ja korras väärtegude kohtuväline menetleja.

14. peatükk. Rakendussätted

Antud peatüki 1. jaos §-ga 94 (Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega) nähakse ette

rakendussätted hetkel tegutsevatele isikutele, kes osutavad krediidihaldusteenust. Sisuliselt peavad isikud,

kes soovivad peale 2024. a. 29. juunit antud tegevusalal edasi tegutseda saama selleks Finantsinspektsiooni

tegevusloa ja täitma KIKS-i vastavaid nõudeid.

3.2. MUUDATUSED FINANTSKRIISI ENNETAMISE JA LAHENDAMISE SEADUSES

FELSi on vaja muuta nn kriisilahendusdirektiivi 2014/59/EL33 tehnilistest muudatustest tulenevalt.

Muudetav kriisilahendusdirektiiv (edaspidi ka BRRD) sätestab meetmed, et tagada valmisolek pankades ja

pangandusgruppides võimaliku kriisi efektiivseks lahendamiseks. Need meetmed on Eesti õigusesse üle

võetud FELSi. Näiteks peavad pangad finantskriisi ennetamiseks ja lahendamiseks igal ajal täitma

omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõuet ehk miinimumnõuet (arvutatakse FELS 2.

peatüki 2. jao alusel) ja iga pank peab koostama finantsseisundi taastamise kava (meetmed finantsseisundi

taastamiseks pärast selle olulist halvenemist), samuti koostab Finantsinspektsioon panga või

pangandusgrupi jaoks kriisilahendkava, mis peaks aitama saneerida raskustesse sattunud panka kõige

efektiivsemal viisil.

Käesoleva eelnõuga üle võetavad kriisilahendusdirektiivi muudatused on osa EL õiguse muudatuste

paketist, mida nimetatakse ka nn Daisy Chain34 ettepanekuks. Paketi põhiosaks on otsekohalduva nn

pangandusmääruse (EL) nr 575/201335 (edaspidi ka CRR) muudatused pankade kahjumite katmise võime

arvutustes, et vältida kriisi lahendamiseks tarvilike omavahendite ja kõlblike kohustuste grupisisest topelt

arvesse võtmist. Selliselt tõhustatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohaldamist.

33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute

finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,

2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173,

12.6.2014, lk 190—348). 34 Ahelmeetodiks nimetatakse keerulise struktuuriga kriisilahendusalustes gruppides sisemise omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude kaudset täitmist kõlblike instrumentidega. See metoodika võimaldab kahjumi

nõuetekohast ülekandmist tütarettevõtjatelt läbi vahepealse emaettevõtja oma põhiemaettevõtjale ja kapitali

nõuetekohast ülekandmist kõnealuselt emaettevõtjalt läbi ahela tütarettevõtjatele. Muudatuste paketiga tagatakse, et

tütarettevõtja kahjumikatmisvõimet ei võetaks arvesse ka vahepealse emaettevõtja sisemise omavahendite ja kõlblike

kohustuste miinimumnõude täitmisel, samuti tagatakse, et tulemus oleks samaväärne tütarettevõtjate emiteeritud

kõlblike instrumentide otsese märkimisega põhiemaettevõtja poolt. Ahelmeetodit puudutavad muudatused tehti

otsekohalduvasse määrusesse (EL) nr 575/2013. 35 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid

usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1—337).

58

Samuti täpsustatakse paketiga globaalsete süsteemselt olulistele pankade36 teatud kriisilahendamise

strateegia (mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi üksuse suhtes)

rakendamisega seonduvat ja sellisel juhul tuleb võtta arvesse kõiki globaalsete süsteemselt oluliste

ettevõtjate osaks olevaid kolmanda riigi selliseid üksusi, mis juhul, kui nad oleksid olnud ELis asutud,

kvalifitseeruks kriisilahendussubjektiks37. Selliste EL kriisilahenduse raamistiku täpsustustega peaks

edaspidi olema paremini tagatud, et kui pangad ei ole enam finantsiliselt elujõulised ja nende suhtes

algatatakse seejärel kriisilahendusmenetlus, toimub kõnealuste pankade kahjumi katmine ja

rekapitaliseerimine erasektori vahendite abil. Paketiga parandatakse ka erinevate EL õigusaktide

omavahelist kooskõla.

FELSis tehtavad muudatused loovad parema EL õigusaktide omavahelise kooskõla ja tagavad nende

ühesuguse rakendamise liikmesriikides. Kriisilahendusdirektiivi BRRD täpsustused lisati algsele Daisy

Chain ettepanekule alles menetluse käigus, kui avastati, et erinevad liikmesriigid käsitavad

kriisilahendusgruppidesse kuuluvaid kolmandate riikide üksusi erinevalt. Seetõttu püütaksegi seda EL

õiguses täpsemalt kirjeldada, et tagada ühtne arusaam kriisilahendussubjektide käsitlusest. FELSi

muudatustega tagatakse, et ka kolmandas riigis asuvat üksust saaks ELis käsitleda kriisilahendussubjektina,

sest osades kolmandates riikides ei ole riigisiseselt kehtestatud ELga sarnast pankade saneerimise ja

kriisilahenduse raamistikku, ega pole kriisilahendussubjekti mõistet ja rolli määratletud.

Paragrahvi 174 muutmine. Kehtiv § 174 sätestab omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme

nõude ehk miinimumnõude määramise globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda

riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks. Lõike 4

muutmine on seotud BRRD artikli 45d lõike 4 muutmisega. Nimelt, panganduse otsekohalduva EL

määruse 575/2013 kohaselt peavad globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad, kes kohaldavad

kriisilahendusstrateegiat, mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi

üksuse suhtes (mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia) arvutama oma omavahendite ja

kõlblike kohustuste riskipõhise nõude teoreetilise eelduse alusel, et kriisilahendusmenetlus algatatakse

ainult ühe grupi üksuse suhtes, kusjuures kõnealuse grupi mis tahes tütarettevõtjate kahjum ja

rekapitaliseerimisvajadused kantakse üle kriisilahendussubjektile (ühe isiku suhtes kriisilahenduse

algatamise strateegia). Sarnane nõue on sätestatud BRRD artikli 45d lõikes 4 seoses täiendava

omavahendite ja kõlblike kohustuste nõudega, mille kriisilahendusasutused võivad vastavalt nimetatud

artikli lõikele 3 kehtestada. Kooskõlas Finantsstabiilsuse nõukogu kogu kahjumi katmisvõime standardiga38

tuleks nende arvutuste puhul võtta arvesse ka kõiki kolmanda riigi üksusi, mis on globaalsete süsteemselt

oluliste ettevõtjate osa ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis. FELS § 174

lõiget 4 täiendatakse täpsustusega, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja

üksusi, mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina.

36 Globaalsete süsteemselt oluliste pankade (Global Systemically Important Banks, G-SIB) loetelu koostab ja avaldab

Finantsstabiilsuse nõukogu (Financial Stability Board, FSB) Baseli Pangajärelevalve Komitee (Basel Committee on

Banking Supervision, BCBS) metoodika alusel. 2022 aasta loetlus oli sellised panku 30 (link loetelule). 37 Kriisilahendussubjekt on lihtsustatuna ELis asutatud pank, kelle suhtes on Finantsinspektsioon kriisilahenduskavas

ette näinud kriisilahendusmeetme. Kriisilahenduskava koostab Finantsinspektsioon iga panga kohta ja selles

sätestatakse valikud kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamiseks, kui tingimused kriisilahendusmenetluse

algatamiseks on täidetud. Finantsinspektsioon võib kriisilahendusmeetmena nt määrata erihalduri või nõuda aktsiate

võõrandamist, vara eraldamist, sildasutuse loomist ja kohustuste teisendamist. 38 Finantsstabiilsuse nõukogu (Financial Stability Board, FSB) avaldatud kahjumi katmise koguvõime standardi (Total

Loss-absorbing Capacity Term Sheet) eesmärk on tagada, et globaalsetel süsteemselt olulistel pankadel, millele liidu

normistikus osutatakse kui globaalsetele süsteemselt olulistele ettevõtjatele, oleks vajalik kahjumi katmise ja

rekapitaliseerimise võime, mis aitaks tagada, et kriisilahenduse käigus ja vahetult pärast seda oleks võimalik kriitiliste

funktsioonide jätkuv toimimine, ilma et seataks ohtu maksumaksjate vahendeid (avaliku sektori vahendid) ja

finantsstabiilsust.

59

Paragrahvi 18 muutmine. Kehtiv § 18 näeb ette alused miinimumnõude kohaldamise

konsolideerimisgrupi suhtes. Kehtivad lõiked 41 ja 42 näevad ette, et kui rohkem kui üks samasse

globaalsesse süsteemselt olulisse ettevõtjasse kuuluv globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus on

kriisilahendussubjekt, siis arutab Finantsinspektsioon kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutuse või

konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega CRRi artikli 72e kohaldamist ja kohandamist ning

lepivad vajaduse korral kooskõlas globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga nendes

kokku, et minimeerida või kõrvaldada erinevused kriisilahenduspuhvrite summade vahel. Muudatused

lõigetes 41 ja 42 tulenevad BRRD artikli 45h lõike 2 muutmisest. Mitme isiku suhtes kriisilahenduse

algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja grupi omavahendite ja kõlblike

kohustuste nõuete tegelik summa ei tohi olla väiksem kui teoreetiline nõue sama grupi ühe isiku suhtes

kriisilahenduse algatamise strateegia korral. See ei tohiks takistada kriisilahendusasutusi tegemast järeldust,

et mis tahes kohandus, mille eesmärk on minimeerida või kõrvaldada erinevus mitme isiku suhtes

kriisilahenduse algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja omavahendite ja

kõlblike kohustuste nõuete tegeliku summa ja kõnealuse grupi ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise

strateegia korral arvutatud teoreetilise nõude vahel, kui esimene on suurem kui viimane, oleks sobimatu või

vastuolus globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga. Muudatused on vajalikud, et

tagada arvutuses ka kõiki kolmanda riigi selliste üksususte arvesse võtmist, mis on globaalsete süsteemselt

oluliste ettevõtjate osaks ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis.

Lihtsustatuna täpsustatakse, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja üksusi,

mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina.

Normitehnilise märkuse muutmine. Normitehnilist märkust täiendatakse viitega Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EL) 2022/2036. Nimetatud määrusega muudetakse direktiivi 2014/59/EL ja viide

määrusele esitatakse nimetatud direktiivi muutvate aktide loetelus.

3.3. MUUDATUSED FINANTSINSPEKTSIOONI SEADUSES

Paragrahviga 96 sätestatakse FIS-i muudatused.

FIS § 2 lõiget 1 muudetakse selliselt, et samas sätestatud seaduste loetletu täiendatakse KIKS-ga, mis annab

Finantsinspektsioonile pädevuse ja üldised volitused järelevalve teostamiseks viimati nimetatud seaduse

subjektide üle.

FIS § 38 lõike 2 muutmine - Finantsinspektsiooni järelevalvesubjekti järelevalvetasu koosneb FIS-is

sätestatud (i) fikseeritud kapitaliosast (mida tulude prognoosimise ja planeerimise protsessis ei saa muuta);

ja (ii) mahuosast, mis kehtestatakse kalendriaastaks protsendina seaduses etteantud (protsendi) vahemikest

ning konkreetse subjekti liigi arvestusaluseks olevast näitajast (nt vara, preemiad, maksete mahud,

krediidijääk jmt). Iga-aastase täpse kohaldamisele kuuluva mahuosa määra kehtestab rahandusminister oma

määrusega 15 päeva jooksul pärast Finantsinspektsiooni eelarve kinnitamist Finantsinspektsiooni nõukogu

poolt (FIS § 40 lg 1). Muudatusega tagatakse, et krediidiinkassod maksavad samuti järelevalvetasu kapitali-

ja mahuosa.

FIS § 38 lõike 3 muutmise tulemusena peavad välisriigi äriühingu Eesti filiaalid, kes tegutsevad

krediidiinkasso tegevusalal maksma üksnes järelevalvetasu mahuosa.

FIS § 39 muutmine. FIS § 39 lg 1 reguleerib, kuidas määrata järelevalvetasu kapitaliosa. FIS § 39 lõike

1 täiendamine punktiga 7 – selle kohaselt on krediidiinkasso järelevalvetasu kapitaliosa summa, mis

võrdub ühe protsendiga suurusest, mis on sätestatud KIKS §-s 46 (mis on seega 50 000 eurot). Ehk antud

juhul on kapitaliosa summa siis 1% x 50 000 eurot = 500 eurot.

60

FIS § 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22, mis näeb ette alused, kuidas arvutada krediidiinkasso mahuosa

järelevalvetasu. Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide

gruppidele tuleb arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat

ressurssi. Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks

ülemäära koormav. Krediidiinkassodel on arvestuse aluseks võetud äritulude maht (ühe aasta kohta).

Samasugune arvutamise alus on nt ka väärtpaberite keskdepositooriumil, väärtpaberite arveldussüsteemi

korraldajal ja teatud liiki makseasutustel. Minimaalne määr oleks krediidiinkassodel 0,001% ja

maksimaalne määr 0,1%. Käesolevaga kaaluti, et kas alternatiivseks arvestusbaasiks võiks olla omandatud

nõuete või hallatavate nõuete mahuga, kuid see teeks arvestuse alused tõenäoliselt komplitseeritumaks.

Muudetakse FIS § 41 lõiget 5, millega nähakse krediidiinkassode puhul ette, et järelevalvetasu mahuosa

ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud äritulu.

Sarnaselt eelmisega tehakse samasisuline muudatus FIS § 42 lõikes 5, mis näeb ette, et järelevalvetasu

mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud

äritulu.

Muudetakse FIS § 43 lõikeid 6 ja 8, mis näevad ette järelevalvetasude maksmise välisriigi filiaalide puhul.

FIS § 43 lõige 5 näeb ette nö üldreegli, et rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal

tasutakse järelevalvetasu lõppmakse üksnes kapitaliosa ulatuses. Lõige 6 näeb ette sellest erandi välisriigi

krediidiinkasso filiaalile, mille kohaselt tasub see subjekt rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta

esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu

kapitaliosale pooles ulatuses. Lõige 8 näeb ette omakorda täiendava erandi, mille kohaselt välisriigi

krediidiinkasso filiaal tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu

lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.

Muudetakse FIS § 453 lõiget 2, millega nähakse ette tegevusloa taotlemise menetlustasu. Sarnaselt teiste

subjektidega (v.a. krediidiasutuste puhul) saab krediidiinkasso tegevusloa taotlemisel vastav menetlustasu

olema 1 000 eurot.

3.4. MUUDATUSED KREDIIDIANDJATE JA -VAHENDAJATE SEADUSES

Muudetakse KAVS § 39 lõike 2 punkte 5 ja 6. KAVS § 39 näeb üldisemalt ette nõuded krediidiandja või

-vahendaja juhtidele (juhatuse ja nõukogu liikmetele). Selle §-i lõike 2 punkt 5 sätestab hetkel, et

krediidiandja või -vahendaja juhi ärialane maine ei ole laitmatu kui ta on esitanud Finantsinspektsioonile

valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata. Seda punkti eelnõuga täiendatakse, kus

kehtivale sõnastusele lisatakse juurde, et juht ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud

läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt. Ehk vastav käsitlus juhi tegutsemise osas, mis puudutab koostööd

järelevalveasutustega, muutub nö laiemaks hindamaks, kas vastav ärialane maine on laitmatu või mitte.

Antud juhul tuleb järelevalveasutuse all mõista ka muid vastavaid organeid peale Finantsinspektsiooni (nt

Andmekaitse Inspektsioon jne). Täpselt samasugune alus saab olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso

juhtidele.

KAVS § 39 lõike 2 kehtiv punkt 6 sätestab, et isiku ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud

majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle

toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei

ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud

rahvusvahelist sanktsiooni. Käesoleva muudatusega lisatakse siia sättesse juurde ka see, et isiku ärialane

maine ei ole laitmatu kui ta on varasemalt tegelenud liigkasuvõtmisega (ingl. k. usury). Täpsemalt

samasugune alus saab olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso juhtidele.

61

Muudetakse KAVS § 40 lõike 2 punkti 2. Kehtiv § 40 lõige 2 näeb hetkel ette, et millised teadmised,

oskused ja kogemused peavad olema krediidiandja või -vahendaja juhtidel ja töötajatel. Antud lõike punkt

2 sätestab hetkel, et muuhulgas peab neil olema teadmine krediidilepingute ettevalmistamisest ja

sõlmimistest, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse hindamisest, ning krediidilepingu täitmise

tingimustest, samuti tarbijakrediidi pakkumisele kohaldatavatest tingimustest. Käesoleva muudatusega

lisatakse juurde see, et vastav teadmine peab sisaldama ka arusaama sellest, kuidas saab

tarbijakrediidilepingut muuta ja mis sellega kaasneb. Antud täiendus on seotud käesoleva eelnõuga VÕS-s

tehtavate muudatustega, eelkõige § 4161 lisamisega, milles nähakse ette viivituses oleva

tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise võimalused enne kui tarbija suhtes alustatakse sundtäitmise

menetlust.

Täiendatakse KAVS § 44 lõiget 3 uue punktiga 41. Kehtiv KAVS § 44 lg 3 sätestab selle, mis peab

sisalduma krediidiandja sise-eeskirjades.

Nüüd lisatakse siia nimistusse uus punkt 4¹, mille kohaselt tuleb sise-eeskirjaga reguleerida

krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korraldus. Säte lisatakse

tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi

2014/17 täiendamisest artikliga 28a, kus vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid

nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul

kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise)

meetmeid. Võla ümberkujundamise abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-

i täiendustes § 416 ja 4161 näol.

Täiendatakse KAVS § 48 lõiget 5 uue punktiga 71. Kehtiv KAVS § 48 sätestab krediidiandja või -

vahendaja kohustuse pidada iga tarbija kohta krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kogutud vajalike

andmete ja dokumentide kohta eraldi krediiditoimikut. Kehtiv lõige 5 kehtestab miinimumina loetelu,

milliseid dokumente ja teavet peab krediidi andmise, jälgimise ja hindamise kohta krediiditoimik sisaldama.

Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi

2014/17 täiendamisest artikliga 28a, milliste lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et

krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad tarbija võla mõistliku restruktureerimise

(ümberkujundamise) kohta, siis antud uue punktiga 71 sätestatakse, et krediiditoimik peab sisaldama ka

infot ja andmeid krediidilepingu muudatuste kohta koos asjakohase kirjavahetusega, sealhulgas ka

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta.

Täiendatakse KAVS §-i 49 uue lõikega 51. Kehtiv KAVS § 49 sätestab täpsemad nõuded vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohaldamisel tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja muude sise-

eeskirjades sätestatava kohta.

Eelnõuga kehtestatakse nüüd aga täpsemad nõuded tarbijakrediidilepingust tulenevate viivisnõuete

ümberkujundamise kohta. Seaduse täpsustused on vajalikud ka praktika seisukohalt, kuna viimastel aastatel

ei soosi kohtupraktika sundtäitmise vältimiseks kohtuvälist laenude ümberkujundamist ja refinantseerimist.

Nimelt kehtiva VÕS § 403 lõike 21 kohaselt tuleks kogu tarbijakrediidi regulatsiooni (VÕS 22 ptk 2. jagu,

s.h. vastutustundliku laenamise sätted) kohaldada ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise

kokkuleppele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine.

Kohtute arvates olukorras, kus krediidiasutus tekkinud võlad refinantseerib s.t. vormistatakse viivises olev

kohustus uue laenuna ning millelt tuleb samuti intresse tasuda, raskendab veelgi inimeste olukorda ning

krediidiasutus kui professionaalne osapool oleks pidanud aru saama, et isik ei ole enam maksejõuline ja

refinantseerimine ei aita.

Eeltoodust tulenevalt täpsustatakse KAVS § 49 uue lõikega 51, millega kaasneb krediidiandja kohustus oma

sise-eeskirjadega reguleerida täpsemalt krediidilepingu täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise

62

korraldust. Krediidiandja peab sise-eeskirjades kajastama strateegia/poliitika, kuidas ta haldab vähem kui

90 päeva viivituses olevaid nõudeid ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevaid nõudeid ning millise

metoodika alusel ta ajakohastab tarbija maksevõimelisuse hindamist, kui on tõenäoline, et tarbija suudab

pärast võla ümberkujundamist oma kohustused krediidiandja ees nõuetekohaselt täita. Hindamine peaks

sisaldama tarbija finantsseisundi asja- ja ajakohast hinnangut, mis põhineb piisaval teabel ja võtab arvesse

tarbija laenu teenindamise suutlikkust ning tema üldist võlakoormat. Krediidiandja peab hindama tarbija

maksevõimet objektiivselt ja erapoolikult (vt ka Riigikohtu 31.01.2018.otsus asjas 2-14-21710/105) ja

arvestama muuhulgas vastavat Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse (EBA) suunist laenude väljastamise

ja jälgimise kohta39 ja suunist viivisnõuete makseraskuste tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise kohta40.

Tarbijakrediidilepingust tuleneva viivisnõude ümberkujundamisel peaks tarbija maksevõime hindamisel

arvestama võimalikke krediidiandja poolseid mõistlikke leevendusi, s.h. nõudesumma vähendamist, samuti

inimese haridusest ja /või töökogemusest tulenevat potentsiaali tööturul, eluliste sündmuste negatiivsete

tagajärgede ajutisust jms.

Täiendatakse KAVSi uue §-ga 501. Antud muudatusega viidatakse selles §-s KIKS §-dele 58–60. Ehk kui

KIKSi kohaselt tegeleb krediidiandja või krediidivahendaja ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb

krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega), siis peab ta

täitma samuti (ja osaliselt) krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi paragrahvid näevad ette

eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist teavet talle täpselt anda.

Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi.

Täiendatakse KAVSi uue §-ga 571. Sellega nähakse ette, et millist teavet peab krediidiandja esitama

Finantsinspektsioonile juhul kui ta „müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud viivises olevad tarbijakrediidi

lepingud teisele isikule (krediidiostjale). Teada tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut

identifitseeriv info, samuti ka loovutatud lepingute maht ja arv. Vastavat teavet tulev esitada

Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Täpsemalt samasugune kohustus hakkab kehtima ka

krediidiasutustele.

Tehakse muudatus KAVS-i §-s 95, mis näeb ette sunniraha määramise ja maksimaalsed määrad selles osas.

Antud muudatusega ühtlustatakse see tase KIKS §-s 80 sätestatuga ehk krediidiandjate puhul nähakse ette

samad määrad, mis krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt KIKS § 80 juures toodud selgitusi.

Tehakse muudatused KAVS-i §-des 96–103, mille kohaselt tõstetakse väärteokorras karistamise määrad

krediidiandjate puhul samale tasemele nagu krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt selle kohta KIKS §-de

81–93 kohta toodud selgitusi.

3.5. MUUDATUSED KREDIIDIASUTUSTE SEADUSES

Krediidiasutuste seaduse paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 muutmise näol nähakse krediidiasutustele ette

sama kohustus, mis sätestatakse ka KAVS § 44 lõike 4 lõikes 31 krediidiandjatele. Ehk pangad peavad

samamoodi nagu krediidiandjad oma sise-eeskirjades ette nägema krediidilepingute tingimuste täitmise

jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korralduse. Säte lisatakse tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi

39 EBA/GL/2020/06; kättesaadav:

https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/Publications/Guidelines/2020/Guidelines

%20on%20loan%20origination%20and%20monitoring/Translations/886680/Final%20Report%20on%20GL%20on

%20loan%20origination%20and%20monitoring_COR_ET.pdf 40 EBA/GL/2018/06; kättesaadav:

https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/documents/10180/2668883/fab55ad8-37b6-4432-9b90-

43195b72717a/EBA%20BS%202018%20358%20Final%20report%20on%20GL%20on%20NPE_FBE_ET.pdf?retr

y=1

63

2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a., kus

vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad

tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse

algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise) meetmeid. Võla ümberkujundamise

abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-i täiendustes § 416 ja 4161 näol.

Lisaks on oluline tähelepanu juhtida sellele, et hetkel on juba krediidiasutuste seaduses § 83 lõige 31, mille

kohaselt peab krediidiasutus tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

§-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des

47–531 sätestatut. Ehk see kohustab juba täna pankadel osaliselt KAVS-i järgima. Nüüd käesoleva eelnõuga

tehakse muudatused KAVS §-des 48, 49 ja 501, mis siis saavad samamoodi edaspidi kohalduma ka

krediidiasutustele.

Krediidiasutuste seaduse § 88 lõike 5 täiendamine uue punktiga 71 – kehtiv KAS § 88 näeb ette

pangasaladuse regulatsiooni. Antud §-i lg 5 sätestab millistele ametiasutustele võib pangasaladust edastada.

Sellest nimistust puudub hetkel Statistikaamet, kes vajaks ka andmeid erineva statistika kogumiseks ja

avaldamiseks, mis seonduvad pankade poolt osutatavate teenustega. Näiteks Statistikaameti üheks

statistikatööks on leibkonna eelarve uuring (LEU). Leibkonna eelarve uuringute vahelisel perioodil (vahe

6 aastat, eelmine 2020, järgmine 2026) kasutatakse mudelit, et tuletada leibkondade sissetulekute ja

kulutuste kohta statistikat. Käesolevaga tehaksegi muudatus, mille kohaselt saab ka Statistikaamet küsida

krediidiasutuste käest pangasaladust kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena.

Lisaks, krediidiasutuste seadust täiendatakse kahe uue paragrahviga ehk §-dega 894 ja 923.

Esiteks, uue § 894 lõikega 1 sätestatakse krediidiasutusele kohustus anda krediidiostjatele teavet seoses

viivises olevate laenulepingutega. Krediidiostjatele on antud õigus seda teavet krediidiasutuste käest saada

vastavalt KIKS §-s 63 sätestatule. See kohustus tuleneb direktiivi artiklist 15 lõikest 1 ja mida omakorda

selgitab direktiivi põhjenduspunkt nr 36. See teave on krediidiostjatele vajalik, et nad saaksid ise täpsemini

hinnata viivises olevate lepingute väärtust. Seda infot võib anda nii eelläbirääkimiste ajal kui ka

konkreetselt nn nõuete loovutamise lepingu sõlmimisel. Direktiivi mõtte kohaselt võib anda ka nö

isikustatud infot, kuid seejuures tuleks arvestada kõiki isikuandmete kaitse nõudeid.

Teiseks, uue § 894 lõikega 2 sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida teatud KIKSi nõudeid kui

krediidiasutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega

seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega). Antud juhul viidatakse selles lõikes KIKS §-dele 58 – 60.

Ehk sel juhul peab krediidiasutus täitma samuti krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi

paragrahvid näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist

teavet talle täpselt anda. Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi.

Kolmandaks, uue §-ga 923 nähakse krediidiasutusele ette anda Finantsinspektsioonile teavet kui ta

„müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud ja viivises olevad tarbijakrediidi lepingud kui ka muud viivises

olevad laenulepingud teisele isikule (krediidiostjale). See nõue tuleneb otse direktiivi artiklist 20. Teada

tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut identifitseeriv info, samuti ka loovutatud

lepingute maht ja arv. Vastavat teavet tulev esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Vastav

kohustus seatakse ka krediidiandjatele.

3.6. MUUDATUSED MAJANDUSTEGEVUSE SEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSES

Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61, mille kohaselt ei

kohaldata majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MSÜS) KIKSi tähenduses

krediidiinkassona tegutsemisele. Finantsvaldkonna ettevõtjad on välistatud MSÜS-i kohaldamisalast

64

kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Sarnaselt teistele finantsjärelevalvesubjektidele on tegemist eelnõu

subjektide jaoks täpsustava sättega.

3.7. MUUDATUSED VÕLAÕIGUSSEADUSES

VÕSi täiendamine uue §-ga 4042 – kehtiv VÕS § 4041 näeb ette lihtsustatult selle, et mismoodi saab

tarbijakrediidilepingus sätestatud intressimäära muutmist rakendada ja mismoodi tuleb sellest tarbijale

teada anda. Käesolevaga täiendatakse VÕS-i uue §-ga 4042, millega nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat

teavitada muude tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise korral ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul

esitada. Antud paragrahvi aluseks on direktiivi artikli 27 lõige 1 ja 28 lõige 1, millega omakorda

täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a ja kehtivat hüpoteekkrediidi

direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a.

Sisuliselt on selle uue paragrahvi eesmärk tagada, et tarbijale esitataks õigel ajal ja enne krediidilepingu

tingimuste muutmist muudatuste selge ja täielik loetelu, nende rakendamise ajakava ja vajalikud üksikasjad

ning selle riikliku ametiasutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab esitada kaebuse.

Ka Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt

tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste

suurema kaitsmise vajadus (vt. RK Tsiviilkolleegiumi 03.06.2020.otsus asjas 2-17-7502/66).

Antud täiendus ei tohiks mõjutada tarbijate õigusi, mis on sätestatud eelnimetatud direktiivides 2008/48/EÜ

ja 2014/17/EL, kaasa arvatud muid teabe saamisega seotud õigusi.

§ 408 lõike 10 muutmine – kehtiv norm näeb ette, et kui tarbijakrediidilepingute puhul ei ole viivis

väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud viivise määras. Seda sätet muudetakse nii, et viide VÕS § 113 lõike 1 teisele

lausele asendatakse viitega § 94 lõikele 1. Muudatus on seotud § 415 lõikega 1, mille kohaselt alaneb

seadusejärgne viivisemäär tarbijakrediidilepingute puhul.

§ 412 lõike 1 muutmine – kehtiv VÕS § 412 lõige 1 näeb ette, et üldjuhul tuleb tarbijat teavitada kui

krediidilepingust tulenev nõue loovutatakse. Samas sätestab kehtiva seaduse norm, et seda ei pea tegema

juhul kui senine võlausaldaja jääb ka edaspidi suhtes tarbijaga võlausaldaja. See põhimõte jääb ka antud

muudatusega kehtima, kuid antud juhul tehakse terminoloogiline parandus, kus nö tarbijakrediidi väljastajat

käsitatakse sel juhul krediidihaldajana (vastavalt KIKS §-s 3 sätestatule). Antud muudatus põhineb

direktiivi artikli 28a lõikel 3, millega täiendatakse hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 28a

3.

§ 415 lõike 1 muutmine – kehtiv VÕS § 415 lõige 1 näeb ette tarbijakrediidilepingutele viivisemäära. Ses

osas viitab kehtiv lõige 1 omakorda VÕS §-le 113 lõikele 1, mille kohaselt viivitusintressi (viivise) määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ehk teisisõnu on

hetkel seadusejärgne viivisemäär Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele lisandub siis 8%. Seega

tänase seisuga on see 2,5%41 + 8% = 10,5%. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab sellest aga kõrvale kalduda

ja kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär.

Käesolevaga muudetakse VÕS § 415 lõiget 1 nii, et edaspidi hakkab tarbijakrediidilepingutele ettenähtud

seadusejärgne viivisemäär olema madalam kui teistele lepingutele. Ehk uueks määraks saab EKP

41 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar

65

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 5%. Seega tänase seisuga oleks

see 2,5% + 5% = 7,5%. Antud muudatuse aluseks on Tartu Ülikooli poolt läbiviidud krediidituru uuring42.

Nimelt pannakse uuringus ette, et diferentseerida tuleks viivisemäära, alandades seda Saksa BGB eeskujul

tarbijakrediidist tulenevat viivisemäära nt 5%-le (+ baasintressimäär) ja elamukinnisvaraga seonduvate

tarbijakrediidilepingute puhul nt 2,5%-le (+ baasintressimäär), tagamaks proportsiooni lepingutest

teenitava tuluga ja kaitstes makseraskustes tarbijaid.

Käesoleva muudatusega tehakse ühtne määr aga nö tavalistele tarbijakrediidilepingutele kui ka

eluasemekinnisvaraga seonduvatele tarbijakrediidilepingutele. Küll jääb kehtima aga VÕS § 113 lõikes 1

sätestatud põhimõte – kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Ehk see sätestatakse nüüd eraldi VÕS § 415 lg

1 teise lausena.

[Eelnõu näeb samas ette alternatiivi VÕS § 415 lg 1 osas, mille kohaselt oleks VÕS-s sätestatud viivisemäär

nö absoluutmäär ehk sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette näha – see oli ka Tartu Ülikooli

uuringus ettepandud konkreetne soovitus.]

Lisaks soovitatakse eelnimetatud uuringus, et välistada tuleks ka VÕS § 113 lg 5, mis lubab nõuda

viivitamisest tingitud kahju hüvitamist, kohaldamine. Uuringu kohaselt aitab viimati märgitu kaitsta tarbija

huve ega kahjusta ebaproportsionaalselt krediidiandja huve, kuna krediidiandjal on õigustatud ootus

intressile üksnes tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tähtaja jooksul. Viivituses olemine ei ole tarbija jaoks

kasulikum, kuna tal tuleb tasuda ka lepingujärgne intress. Seetõttu tühistatakse VÕS § 415 lg 1 teine lause,

mis hetkel näeb ette selle, et krediidiandjal on õigust nõuda ka tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

Ehk edaspidi seda krediidiandja nõuda ei saa.

§ 416 lõike 2 muutmine - kehtiv VÕS § 416 näeb ette piirangud tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks.

Antud paragrahvi kehtiv lõige 1 sätestab lihtsustatult selle, et kui tarbija ei suuda kolme järjestikku laenu

tagasimakset teha, siis üksnes sel juhul võib lepingu üles öelda ja lisatingimuseks on see, et krediidiandja

on sellest enne ka tarbijat nõuetekohaselt teavitanud ning andnud talle lisaks kahenädalase „armuaja“ oma

kohustuste täitmiseks. Muudel juhtudel on ülesütlemine tühine. Antud paragrahvi kehtiv lõige 2 näeb ette

selle, et eelnimetatud „armuaja“ andmisega peab krediidiandja pakkuma ka tarbijale võimalust

läbirääkimisteks. Käesolevaga täiendatakse lõiget 2 aga nii, et konkreetne läbirääkimiste pidamise võimalus

tuleb välja pakkuda enne sundtäitmise toimingute alustamist. Samuti lisatakse lõike lõppu uue osana see,

et kokkulepe võib sisaldada ettepanekut võla mõistlikuks ümberkujundamiseks või muul kujul

refinantseerimiseks. Refinantseerimine võib antud juhul seisneda näiteks selles, et kui senine krediidiandja

on väljastanud tarbijale mitu erinevat krediiti, juhul aga kui tarbija satub raskustesse ühe või mitme krediidi

tasumisega, siis võib krediidiandja olemasolevad kohustused nö summeerida ja väljastada selle alusel uue

krediidi (ehk olemasolevad laenud refinantseerida uue terviklaenu näol).

VÕSi täiendamine uue §-ga 4161 – käesolev uus paragrahv, mis näeb ette viivisesse sattunud

tarbijakrediidilepingu või -lepingute ümberkujundamise (nn forbearance measures) alused, on seotud

eelmise muudatusega (ehk § 416 lõike 2 muutmisega).

Antud paragrahv põhineb direktiivi artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda täiendavad

tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikliga 16a(1) ja muudavad hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17

artikli 28 lõiget 1.

Eelnimetatud direktiivide täiendused näevad ette, et liikmesriikidel on kohustus riigi tasandil vastav

regulatsioon ette näha. Ehk see ei ole riigi jaoks valikuline, küll on see valikuline krediidiandja jaoks – kas

ja milliseid ümberkujundamise meetmeid ta tarbijale pakub – see on tema diskretsioon. Antud juhul tuleb

42 https://fin.ee/media/5824/download

66

lisaks silmas pidada ka seda, et ümberkujundamise meetme pakkumine ei tekita krediidiandjale täiendavat

kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Uue §-i 4161 lõikega 1 nähakse ette tingimused, mis juhul saab täpsemalt tarbijakrediidilepingut ümber

kujundada. Eelkõige tuleb antud juhul ja vastava ettepaneku tegemisel arvesse võtta tarbija olukorda ehk

vastavas vormis võlgade ümberkujundamine peab lähtuma sellest, et tarbija on tõenäoliselt suuteline

krediiti või krediite tagastama s.t. mitte panema tarbijat sellisesse olukorda, et tema võimekus krediiti või

krediite tagastada hoopis väheneb. Direktiivi põhjenduspunktis 56 rõhutatakse lisaks ka seda, et vastava

hinnangu teostamisel tuleb mh arvestada ka seda, et kas tegemist on eluasemelaenuga ja kas tarbija elab

antud elukohas.

Lõige 2 sätestab täpsemalt, millist kokkulepet võib krediidiandja tarbijale võla ümberkujundamiseks

pakkuda. Selle kohaselt võib ta teha tarbijale ettepaneku: a) pikendada krediidilepingu tähtaega; b) nö

lükata edasi laenumaksete tasumist; c) muuta krediidilepingu liiki; d) loobuda osaliselt või täielikult võlast;

e) muuta intressimäära; f) muuta krediidi vääringut (valuutat). Antud juhul ei ole tegemist aga ammendava

loeteluga ehk krediidiandja võib teha lisaks ka mõne muu ettepaneku.

Lõikega 3 nähakse ette omakorda sisuliselt see, et kui krediidilepingu tingimusi muudetakse (v.a. juhul kui

pikendatakse tähtaega), siis tuleb tarbijale selgelt ära näidata uues kokkuleppes ka esialgne krediidisumma,

intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Ehk tarbija peab selgelt aru saama, et mis

seoses uue kokkuleppega muutub. Kui krediidiandja eeltoodut ei järgi, siis on selline kokkulepe tühine.

3.8. VÕLAÕIGUSSEADUSE, TSIVIILSEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSE JA

RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE SEADUSE RAKENDAMISE SEADUSE TÄIENDAMINE

Käesolevaga täiendatakse VÕSi rakendusseadust. Uue § 175 eesmärk on sätestada, et käesoleva eelnõuga

tehtud VÕSi muudatusi ei kohaldata nö tagasiulatuvalt nendele lepingutele, mis on juba viivises ja mis on

loovutatud (s.t. mille suhtes vastav menetlus juba käib).

4. TERMINOLOOGIA

Eesti õigusesse lisatakse järgmised terminid:

 „krediidiinkasso“ – selgitatud eelnõu § 3 selgituste juures;

 „krediidiostja“ – selgitatud eelnõu § 3 selgituste juures;

 „viivises olev krediidileping“ – sisuliselt mõeldakse selle all seda, et isik, kes on sõlminud

krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga ja kes viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega,

siis seda lepingut käsitatakse viivises oleva krediidilepinguna. Ehk teistpidi saab öelda, et tegemist on

krediidilepinguga, mille täitmisega viivitamise tagajärjel on rakendunud viiviste sissenõudmine.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

 Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2021/2167, 24. november

2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja

2014/17/EL.

 Eelnõuga tehtavad finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muudatused on kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2036, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 ja

direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate

usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse

algatamine, ning seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike

instrumentide kaudse märkimise meetodiga. (ELT L 275/1, 25.10.2022 lk 1-10).

67

6. EELNÕU VASTAVUS EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSELE

6.1. PÕHIÕIGUSE KAITSEALA

6.1.1. Õigus tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus

Põhiseaduse (PS) § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja -liitudesse. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega

ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. PS § 31 kohaldamisel tuleb sageli

seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.43 (ettevõtlusvabadusega

sarnaseid väärtusi kaitsevad EL õigusest tulenevad ühisturu põhimõtted – kaupade, teenuste, kapitali ja

isikute vaba liikumine. PS § 31 kohaldamisel tuleb teatud juhtudel seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis

sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.44

Ettevõtlusvabaduse puhul on tegemist klassikalise vabaduspõhiõigusega, kuid sellel on ka

soorituspõhiõiguse jooni: ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu

saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva

õigusliku keskkonna loomist. Seega seoses ettevõtlusvabadusega kuulub riigi kohustuste hulka ka luua

õiguslik raamistik ettevõtlusega tegelemiseks, sh äri- ja ühinguõiguse normid, aga ka laiemalt

konkurentsiõigus ja võlaõigus.

Äriühingute asutamist, seisundit, juhtimist ja lõpetamist reguleerivad eelkõige ÄS ja TüS. Äriühinguteks

on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Eriseadustena reguleerivad nende

asutamist ja tegevust aga finantsvaldkonna eriseadused – nt krediidiasutuse saab üldjuhul asutada üksnes

aktsiaseltsina (teatud juhtudel ka ühistuna), samuti ka investeerimisühing saab tegutseda üksnes aktsiaseltsi

vormis. Käesolevaga on aga otsustatud, et äriühingu vormi krediidiinkassode puhul nii rangelt ei

piirata ja krediidiinkasso võib lisaks aktsiaseltsile tegutseda ka osaühingu vormis.

PS § 31 kaitseb mh kõigisse neisse äriühingutesse koondumise õigust (Põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. § 31,, komm. 16 ja 17). Ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu

teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-5-17, punkt 50). Ettevõtlusvabaduse kui

vabadusõiguse üheks elemendiks on ka õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle. Eelnõuga

kavandatavad sätted aga piiravad ettevõtja tegevust viivisnõuete sissenõudmisel (eelkõige

tarbijakrediidilepingute puhul) ja kahtlemata ei aita seega kaasa ettevõtja tulu saamise eesmärgi

saavutamisele ning riivavad seega ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitseala.

Ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega kaitstakse nii ettevõtjate ettevõtlusvabadust, kui ka

tarbijat. Konkurentsivabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima

hinnaga. Ettevõtlusvabaduse alusel on isikul õigus nõuda, et riik ei looks konkurentidele põhjendamatuid

eeliseid ja seeläbi hoiduks isiku ettevõtluse kahjustamisest.

Ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt PS §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala, elukutset

ja töökohta. Vaadeldavatel õigustel on tihe seos PS §-s 32 sätestatud omandiõigusega – seda nii

43 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31, komm 4; kättesaadav:

https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31). 44 Tuleb silmas pidada, et ELTL keelab liikmesriikide vahelised koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ja kõik

samaväärse toimega meetmed (art-d 34, 35), asutamisvabaduse piirangud (art 49), teenuste osutamise vabaduse

piirangud (art 56) ja kapitali vaba liikumise piirangud (art 63). Neid vabadusi käsitleb EL lepinguõigus

põhivabadustena. EL põhiõiguste harta art 16 kaitseb sõnaselgelt õigust tegeleda ettevõtlusega liidu õigust,

riigisiseseid õigusakte ja tavasid järgides. ELTL ja selles sätestatud põhivabadused ja põhiõiguste harta art 16

kohalduvad PS § 31 kõrval juhul, kui ettevõtlus on piiriülene või kui piirang tuleneb EL õigusest.

68

ettevõtlusega tegeleva isiku vara (nt aktsiad, osad või osamaksud) kaitsmisel kui ka äriühingu vara

kaitsmisel.

6.1.2. Omandivabadus

PS § 32 sätestab omandipõhiõiguse. Paragrahvi 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt

kaitstud. S.t. omandile tuleb tagada puutumatus ja võrdne kaitse. Puutumatuse tagamiseks peab riik

kehtestama õigusnormid, mis võimaldavad omandit kaitsta.45 Omandipõhiõigus on oma olemuselt

normatiivne põhiõigus.

Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja

käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-

4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4).

Käesoleva eelnõu kohaldumisalasse kuuluvate uute subjektide – krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse

osutaja või ka krediidiostja suhtes finantsjärelevalveliste meetmete kohaldamisest tuleneb eelnõust

eelnimetatud äriühingutele aktsionäride või osanike omandiõiguse riive. Ehk eelnõu sätestab täpsed

nõuded, millistel tingimustel saab krediidiinkassos osalust omandada (sarnaselt krediidiasutuste,

krediidiandjate ja kõigi teiste finantsjärelevalve subjektidega). Kuna finantsvaldkond on

kõrgendatud avaliku huviga seotud ettevõtluse valdkond, tuleb igal selles valdkonnas investoritel

(osaluse omandajatel) endal arvestada, et tuleb kanda vajalikke täiendavaid kulusid ja alluda

seadusega seatud piirangutele.

6.2. ESEMELINE KAITSEALA

PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki

tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo 28.04.2000,

3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43).

Riigikohus on andnud ettevõtluse mõistele avara tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse

kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse olemusega käib

kaasas õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle (RKHKo 02.11.2015, 3-3-1-22-15).

PS § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade

kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Võlaõiguslike õiguste ja nõuete osas tuleks eeldada,

et kaitstud pole mitte kõik varalised õigused, vaid pigem on kaitstud sellised võlaõiguslikud õigused ja

nõuded, mis on olemuslikult asjaõiguslike (absoluutsete) õigustega sarnased.(PS § 32 Komm 8). Omandi

kaitse laieneb ka nõuetele, kui need on piisavalt konkreetsed ja neil on küllaldane alus riigisiseses õiguses.

Riigikohus on asunud seisukohale, et õigus omandada õigusvili (nt rahalt teenitav intress) on seotud

omandiga rahale ja seetõttu kaitstav ka omandipõhiõiguse raames (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97).

6.3. ISIKULINE KAITSEALA (PS § 9)

PS § 31 isikulises kaitsealas on nii Eesti kodanikud kui ka Eestis viibivad välisriigi kodanikud ja

kodakondsuseta isikud, kuid PS lubab seadusega sätestada välismaalastele piiranguid ettevõtlusvabaduse

teostamiseks. PS § 31 kaitsealasse kuuluvad ka äriühingud. Eraldi tuleb välja tuua, et käesoleva eelnõu

puhul on isikulises kaitsealas füüsilised isikud – krediidisaajad (tarbijad), kes on sõlminud pankade

või krediidiandjatega lepinguid – tarbijakrediidilepingud, kuid ei ole suutnud lepingut

nõuetekohaselt täita ja on jäänud lepingu täitmisel viivitusse. Tarbijana käsitletakse füüsilist isikut, kes

45 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 32, komm 1 ja 9 Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3503

69

tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega (tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 p

1).

PS § 32 sätestatud omandipõhiõigus laieneb füüsilistele isikutele. PS § 9 lg 2 järgi laienevad õigused,

vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste

eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute

eesmärkidega ning omandiõiguse kaitse mõttega laieneb §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele (RKÜKo

17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18). Tulenevalt EL õiguse aluspõhimõtetest (vt. joonealune märkus nr 2) peab

Eestis kaitsma vähemalt EL-st pärinevate juriidiliste isikute omandipõhiõigust.

Krediidiinkassoteenuseid pakkuvate ettevõtjate tegevus ei ole varem olnud valdkonna erinormidega

reguleeritud ja selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad on saanud kasutada suurt tegevusvabadust,

ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse taset võrreldes muude finantsturu osalistega.

6.4. RIIVE JA SELLE PÕHISEADUSLIK ÕIGUSTAMINE

6.4.1. Põhiõiguse riive

Riivest tulenevad piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11).

Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt

põhiseadusega kooskõlas. Selleks, et välja selgitada, kas tegemist on põhiõiguse riivega või põhiõiguse

rikkumisega, tuleb analüüsida, kas põhiõiguse riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane.

Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on

ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil,

mis ei ole põhiseadusega vastuolus. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja

vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. (RKPJKo 30.06.2017, nr

3-4-1-4-17, p 57). Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema

sekkumist õigustavad põhjused. RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12).

Riigikohus on ettevõtlusvabaduse piiranguteks lugenud erinevate lubade taotlemise kohustuse

kehtestamist, asutamise piirangute kehtestamist.

Omandipõhiõigus on samuti lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes

eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). PS § 32 lõike

2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja

käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva

õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-69-09, punkt 57).

Käesoleva eelnõuga sätestatakse pärast eelnõu seadusena kehtima hakkamist krediidiinkassode

tegevusele erinevaid piirangud (või täpsemalt kõrgendatud nõudeid võrreldes tavaettevõtlusega).

Kõige intensiivsema nõudena nähakse ette sellistele ettevõtetele kohustus taotleda hiljemalt 2024. a.

29. juuniks Finantsinspektsioonilt vastav tegevusluba. Finantsinspektsioon hakkab teostama nende

tegevuse üle järelevalvet sarnaselt teiste finantsturul tegutsevatele ettevõtjatele.

Lisaks kehtestatakse eelnõuga krediidiinkassode nõuded juhtimisele, sisekorrale ja -kontrollile, jooksva

aruandluse esitamise kohustused ja tehingute tegemise erinevad nõuded. Eestis ei ole nn laenude järelturgu

ega inkassoturgu ega inkassoettevõtjate tegevus selliste spetsiifiliste õigusnormidega seni reguleeritud. Ka

kogu EL-s on selles valdkonnas konkurents nõrk ja konkurentsisurve turule puudub, seepärast võivad

küsida ettevõtjad oma teenuste eest ka suuremat tasu. See vähendab pankade stiimulit kärpida oma

viivislaenude mahtu (vt. täpsemalt direktiivi põhjenduspunktid 10 ja 15).

70

Selliste ettevõtete tegevus on põhjustanud samuti ühiskonnas teatud rahulolematust, sealhulgas ka

aastaid kestvaid kohtuvaidlusi.46 Seega kehtiv õigus ei pruugi antud valdkonnas tagada eelkõige oma

maksetega viivitusse jäänud isikute, eelkõige tarbijatest krediidisaajate õiglast ja professionaalset

kohtlemist. Juba pikema aja jooksul on meedias kajastatud juhtumeid, kus inkassoettevõtjate juhid

või töötajad on tõenäoliselt käitunud õigusvastaselt või rikkunud häid tavasid ehk nende käitumine

ei ole olnud eetiline.47

Nagu juba märgitud, siis ka kohtupraktikas on ilmnenud, et mõnede inkassoettevõtjate äripraktika

on liiga agressiivne ja eriti tarbijate huve kahjustav.48 Peamiselt väiksematel krediidipakkujatel ei

ole hinnanguliselt piisavat võimekust tegeleda viivisnõuete sissenõudmisega ning nõuded

loovutatakse inkassofirmadele. Inkassoteenuse pakkujad pöörduvad täitedokumendi saamiseks

eelkõige nõuetega maksekäsu kiirmenetlusse, harva otse hagimenetlusse. Maksekäsu kiirmenetlus on

tarbija jaoks, kes jätab maksettepanekule vastuväite esitamata, ebasoodsam kui hagimenetlus.

Tarbijate huvide kaitstus maksekäsu kiirmenetluses on problemaatiline, kuna nõuet ei kontrollita

ega hinnata tõendeid, lähtutakse avaldaja märgitust ning maksekäsk on viivitamata täidetav.49

6.4.2. Riive formaalne põhiseadus pärasus

Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-,

menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. Õigusaktid peaksid

olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha,

milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega.

6.4.3. Riive materiaalne põhiseadus pärasus

Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse legitiimne eesmärk ning PS § 11 teisest lausest

tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine: sobivus, vajalikkus, mõõdukus. Põhiõigusi on lubatud

piirata mitte ainult teiste isikute põhiõiguste kasuks, vaid ka kollektiivsete ehk ühiskondlike hüvede kasuks.

Riigikohus on asunud seisukohale, et kui piirang riivab ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui omandiõigust,

siis tuleb selle lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enim riivatud põhiõiguse

kontekstis (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12; RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16, p 102).

6.4.4. Legitiimne eesmärk

Isikul on ettevõtlusvabadus (PS § 31), kui puuduvad õiguslikud takistused, st õiguslikud keelud ja käsud,

mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Kuna finantsturul tegutsevad ettevõtjad

(s.t. finantsasutused) on kõrgema usalduse kandjad majanduses, valitseb nende tegevuse vastu

kõrgendatud avalik huvi ja neile esitatakse kõrgendatud tegevusnõuded võrreldes teistes ettevõtluse

46 Kredturu uuring. Krediidituru%20uuring_lõpparuanne_10.03.22_1_0%20(4).pdf lk 131 47 Vt. näiteks 30.06.2010. ilmunud artikkel „Seadus aitaks võtta võlanõudjalt kurika“ Tsitaat artiklist: „Kui

inkasso firma reklaamib end pildi peal pesapallikurika ja suurtes mustades tunkedes meestega, siis mida ma oskan

arvata.“ https://www.raamatupidaja.ee/uudised/2010/06/30/seadus-aitaks-votta-volanoudjalt-

kurikahttps://www.raamatupidaja.ee/uudised/2010/06/30/seadus-aitaks-votta-volanoudjalt-kurika.

11. detsember 2020 „Hirmu äri: võlgnikud annavad inkassodele rohkem, kui peaks“

Inkassofirmad küsivad võlglastelt röövellikke viiviseid ja oskavad ka intressi pealt intressi kasseerida. Inkasso

haardesse sattunud võlgnik kuuletub, teadmata, et õigus asub tema poolel.

Loe pikemalt: https://www.palgauudised.ee/uudised/2020/12/07/hirmu-ari-volgnikud-annavad-inkassodele-rohkem-

kui-peaks

Eeltoodut kinnitab ka Tarbijakaitse ja Tehnilise järelevalveameti kodulehel https://ttja.ee/inkasso

ning ka Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel kättesaadav teave. (vt. https://www.aki.ee) 48 https://epl.delfi.ee/artikkel/120068710/vola-voim-susteemi-mangukannid-karjuvalt-erinevad-kohtuotsused-

roovivad-volglastelt-igal-aastal-sadu-tuhandeid-eurosid 49 Vt. Krediidituru uuring. Lk 219. Vt. ka V.-P.Liin Tarbijakrediit vs.tsiviilkohtumenetlus: aeg viia vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kontroll Euroopa Liidu õigusega kooskõlla. Juridica, 2023, nr. 3, lk 225-233.

71

valdkondadega, et mh soodustada sotsiaalset turvatunnet. Finantsturu sujuva ja usaldusväärse

toimimise õigusliku regulatsiooni üks laiematest eesmärkidest on tagadagi finantsturul tegutsevate

investorite ja tarbijate kaitse.

Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse. Selle eesmärgi saab riik

muu hulgas saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada edendada

ettevõtlust finantsvaldkonnas, s.h. kellel ja millistel tingimustel lubatakse hallata/omandada

viivisnõudeid s.t. kelle vahendusel toimub laenude nn järelturu usaldusväärne ja sujuv toimimine.

Kuna ettevõtluskeskkonna kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on krediidiinkassode

asutamise, tegevusele ja järelevalvele tingimuste kehtestamine põhiseadusega kooskõlas olev

(legitiimne) eesmärk.

Piirangu põhjus ei pea tingimata tulenema PS-st, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. RKPJKo 3-4-1-6-

08, p 43; vt ka Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2012, II ptk,

sissejuh, komm 8.1. Nagu juba rõhutatud, siis eelnõu eesmärk on kaitsta krediidisaajate, eelkõige tarbijate

kui lepingulise suhte nõrgema poole huve ja õigusi. Eelnõuga soovitakse luua tõhusalt toimiv kaitse

regulatsioon, mis piirab võimalusi kasutada viivislaenude sissenõudmisel ebamõistlikke meetodeid

ja tasusid. Krediidiinkassode kui äriühingute ja nende omanike (aktsionäride/osanike)

ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks on käesoleval juhul

muuhulgas õigusrikkumiste vältimine ja õigusrahu tagamine.

Nagu eespool märgitud, siis alates 2024. a. 29. juunist võivad EL-is pankade viivislaenude

krediidihaldustegevusega tegeleda vaid ettevõtjad, kellel on finantsjärelevalve asutuse poolt välja

antud tegevusluba. Selle loa alusel võib ettevõte teenuseid osutada kõigis EL liikmesriikides (nn

passirežiim) ehk teistpidi kaasnevad lisaks kohustustele ka uued võimalused oma äritegevuse

laiendamiseks. Eeltoodu võib mõjutada positiivselt viivislaenude järelturu konkurentsiolukorda.

Lisaks tuleb siinkohal osundada põhiõiguste kolmikmõjule, s.t. eraisikule kuuluva põhiõiguse teostamise

võimalust ja ulatust mõjutab teisele isikule kuuluv põhiõigus. Kolmikmõju ilmnemisel on tegemist isikute

õiguste kollisiooniga – laenuandjal on küll ühelt poolt õigus tugineda ettevõtlusvabadusele (PS § 31),

kuid teisalt on laenusaajal õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 19 lg 1, 26 ja 27). Samal

ajal on mõlemal PS § 19 lõikest 2 tulenev kohustus austada ja arvestada teise põhiõigust. Riigikohus on

nentinud, et üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll on esmajoones avalikul võimul (RKKKo

04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Tasakaalustamine avaldub nii seadusloomes kui ka seaduste rakendamisel

(vt. ka selgitused p 6.4.1 juures).

Arvestades laenuturu, s.h. viivisnõuete järelturu osaliste olulisel määral vastandlikke huvisid, võib

käesoleval juhul pidada ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse riive legitiimseks eesmärgiks ka laenuturu

tasakaalustatud arengu, s.h. tõusama konkurentsisituatsiooni soodustamise eesmärki.

6.5. PROPORTSIONAALSUSE KONTROLL

Peale proportsionaalsuse põhimõtte pole olemas ühtegi muud ratsionaalset materiaalse põhiõiguste

kontrolli mõõdupuud. Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada

seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kasutatud

vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui

see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Hinnata tuleb selle eesmärgi kaalukust, mille

saavutamise vahendiks riive on, s.t. kaalumise argumendid tulenevad legitiimsest eesmärgist.

6.5.1. Sobivus

72

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult

ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude

sisu on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Riigikohus on rõhutanud, et sobivuse

kriteeriumi hindamisel piisab ka sellest, et eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega

saavutada.

Vastavalt eelpool toodud analüüsile, on viidatud riive eesmärgiks muuhulgas finantssüsteemi ja

tsiviilõiguslike suhete tasakaalustatud toimimise kaitsmine, õigusrikkumiste tõkestamine,

sotsiaalmajanduslike probleemide vältimine ning krediiditurul konkurentsi tasakaalustamine.

Ettevõtlusvaldkondi, kus tegutsemiseks on vajalik pädeva asutuse luba, on väga palju. Finantsvaldkond on

üks kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtlusvaldkond, kus ettevõtja tegevus on allutatud

rangele regulatsioonile ja järelevalvele. Siiski näiteks krediidiasutustele kehtestatud nõuded on

tunduvalt rangemad võrreldes krediidiandjatega. Sisuliselt on krediidiandjate suhtes kehtestatud

nõuete intensiivsus üks madalamaid finantssektoris (nt ei ole nende suhtes kehtestatud eriliigilist

kapitalinõuete režiimi). Ka krediidiinkassode suhtes käesoleva eelnõuga kehtestatavad nõuded

järgivad suuresti juba täna krediidiandjate suhtes kehtestatud nõudeid – seega saab öelda, et

plaanitavad nõuded on sobivad.

Krediidihaldusteenus, lisaks hoiu-laenuühistute tegevusele, on seni üks väga vähestest

finantsvaldkondadest, kus ei ole kehtestatud finantsjärelevalve-alase tegevusloa ega riikliku järelevalve

nõuet. Eelnõu ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega, sest see ei riku otseselt

õiguse subjektide õiguspärast ootust õigussuhete aluseks olevate õigusnormide püsimisele, sest

seadusest tulenevate muutuste elluviimiseks on antud mõistlik tähtaeg.

Krediidiinkassode tegevuse reguleerimine tagab võlgnike viivises olevate laenukohustuste sissenõudmise

suurema selguse. Regulatiivsete meetmetega on võimalik tasakaalustada krediiditurul osalevate poolte

erinevaid huvisid ja vähendada muuhulgas tarbijate üle-võlgnevuste tekkimise tõenäosust ja nn

laenuorjusesse sattumist. Tasakaalustatud turg aitaks kaasa krediidisaajate ja krediidiinkassode vaheliste

õigusvaidluste ja nendega seotud kulude vähenemisele, samuti võib väheneda riigi poolt antava

(sotsiaalse) abi maht.

Järelikult on krediidihaldustegevuse tegevusloastamine, vastavate nõuete, s.h. Finantsinspektsiooni

poolt järelevalve meetmete rakendamine, sobiv meede eeltoodud legitiimsete eesmärkide

saavutamiseks.

6.5.2. Vahendi vajalikkus

Kavandatava regulatsiooni vajalikkust hinnates tuleb kaaluda, kas võiks olla olemas puudutatud isikute

õigusi vähem riivavaid abinõusid, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada sama tõhusalt. Hinnata tuleb

seatud eesmärkide, mille saavutamise vahendiks põhiõiguste riive on, kaalukust.

Seadusega kehtestatav tegevusloa nõue ja riikliku järelevalve toimimine ei välista samas kunagi lõplikult

vastava finantsettevõtja juhtide või töötajate õigusaktide normide rikkumisi. Seaduse nõuded aitavad samas

oluliselt kaasa krediidiinkassode usaldusväärse ja kindla juhtimise toimimisele ning vähendavad olulisel

määral kuritarvituste ja muude rikkumiste tõenäosust. Eeltoodu tõttu ei saa üheselt järeldada, et

käesoleva seaduseelnõuga kavandatav nõue taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba hiljemalt

2024. aasta 29. juuniks, välistab edaspidi kõikide probleemide tekkimise, kuid samas suurendab

tõenäoliselt oluliselt krediidisaajate kaitset.

6.5.3. Vahendi proportsionaalsus kitsamas tähenduses (mõõdukus)

Vahendi vajalikkus kitsamas tähenduses ehk nn leebeima vahendi põhimõte – vastava abinõu mõõdukuse

üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga

73

eesmärkide tähtsust. Abinõu on mõõdukas siis, kui sellega taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive.

Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Seetõttu

esmalt tuleb kujundada seisukoht riive intensiivsuse osas.

Samas tuleb arvestada regulatsiooni majanduslikku mõju. Kõnealusest eelnõust tuleneva

ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt

destabiliseeriv on antud uute nõuete esmane mõju turul tegutsevatele inkassoettevõtjatele seaduse

jõustumisel ja sellele järgneval ajal ning kas uue seaduse jõustumine soodustab uute teenusepakkujate

turule tulekut või mitte. Selge on see, et krediidiinkassodele administratiivne koormus suureneb.

Pikemas perspektiivis peaks aga vastavate regulatiivsete meetmete mõjul vähenema

inkassoettevõtjate huvi/vajadus sekkuda liialt intensiivselt võlglaste eraellu/tegevusse ja peaks

vähenema mh kulukate õigusvaidluste arv.

7. SEADUSE MÕJUD

7.1. MAJANDUSLIK MÕJU TEENUSEOSUTAJATELE

7.1.1. Sihtrühm – krediidiinkassod

Täpne statistika viidatud teenuseosutajate kohta puudub, kuivõrd neile ei ole kehtestatud ei eraldi

tegevusloamenetlust. Äriregistri andmetel võib kõnealuseid teenuseosutajaid olla Eestis ligikaudu 200.

Reaalselt tegeleb ministeeriumi hinnangul krediidilepingutest tulenevate nõuete haldamise ja

sissenõudmisega kümmekond ettevõtet.

2022. a. augustis viis ministeerium läbi suuremate inkassoteenust osutavate ettevõtete seas konsultatsiooni.

Vastavad küsimused saadeti järgmisele seitsmele ettevõttele: Arelius Inkasso OÜ, Intrum Estonia AS,

Julianus Inkasso OÜ, OK Incure OÜ, Omega Invest OÜ, AS PlusPlus Capital, Svea Inkasso OÜ.

Vastustest selgus, et kõik eelnimetatud ettevõtjad tegelevad suuremal või vähemal määral

krediidilepingustest tulenevate nõuete haldamisega. Seega on nad tõenäoliselt kõik käesoleva seaduseelnõu

kohaselt käsitatavad krediidiinkassodena. Mõned eelnimetatud ettevõtted tegelevad üksnes ettevõtete

laenudest tulenevate nõuete haldamisega. Juhul kui tegemist ei ole pangalaenuga, siis sel juhul vastav

ettevõtte ei ole käsitatav krediidiinkassona.

Mõju ulatus:

Hetkel puuduvad nn võlgade haldamise ja sissenõudmisteenuse osutajatele järelevalve ja tegevusnõuded.

Krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste haldamise teenuse osutajatele toob tegevusnõuete ja järelevalve

kehtestamine kaasa kindlasti kulusid ja halduskoormuse kasvu.

Tegutsev krediidiinkasso peab oma tegevuse vastavusse viima käesolevast seadusest tulenevate nõuetega,

sealhulgas:

 taotlema tegevusloa ja tegevusluba tuleb saada hiljemalt 2024. a. 30. juuniks, vastasel juhul peab

ta oma teenuste osutamise peatama;

 omama võrreldes nn tavaliste äriühingutega märkimisväärsemalt rohkem kapitali (minimaalne

aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot);

 viima organisatsiooni ja selle juhtimissüsteemi vastavusse seadusest tulenevate nõuetega;

 osutama teenust vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele, sh andma võlgnikele piisavalt teavet;

 alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele, sh esitama oma tegevuse kohta aruandlust;

 kandma vastutust, kui toimub kehtestatud nõuete rikkumine;

 maksma järelevalvetasu.

74

Lisaks seatakse krediidiinkassodele eraldi nõuded nö eetilisusele. Päris sellisel kujul seni ühelegi teisele

finantsjärelevalve subjektile nõudeid ei ole sätestatud. Ehk krediidiinkassod peavad täpsemalt:

 tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;

 andma krediidisaajale teavet, mis ei ole eksitav, ebaselge ega vale;

 austama ja kaitsema krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;

 suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist.

Seadusest tulenevate nõuetega kooskõlla viimine võib eeldada ka IT lahenduste, tehniliste töökorralduste

ja süsteemide muutmist. Samuti võib tekkida vajadus võtta tööle uusi isikuid ja tuleb tagada, et juhid

(juhatuse ja nõukogu liikmed) vastaksid nn kutse- ja sobivusnõuetele. Eeltoodu võib tähendada, et töötajaid

on vaja ka koolitada, et nad uue seaduse nõuetest teadlikud oleksid (s.t. võrreldes varasemaga võivad

suureneda koolituskulud).

Juhul kui tegemist on täiesti uue ettevõtjaga, siis tuleb arvestada, et eeltoodud kulud võivad veelgi suuremad

olla.

Lisaks avaldub majanduslik mõju menetlustasude ja järelevalvetasude maksmises. Eelnõu kohaselt tuleb

tasuda tegevusloa menetlustasu 3 000 eurot, mis on ühekordne, kuid lisaks Finantsinspektsioonile

makstavale tasule tuleb teha kulutusi tegevusloa taotluse dokumentatsiooni kokkusaamiseks (muuhulgas

võib vajalikuks osutuda väljavõtete esitamine erinevate riikide registritest).

Järelevalvetasu on nii kapitali- kui ka mahupõhine ning seda tuleb tasuda kord aastas. Kui kapitaliosa on

1% algkapitalisummast, siis minimaalselt oleks see krediidiinkassodele 500 eurot (lähtuvalt 50 000 euro

suurusest kapitalinõudest).

Mahuosa (mis on järelevalvetasu peamine osa) suurust on aga keerulisem hinnata. Siiski võib teatud

hinnangu saamiseks võtta aluseks juba täna Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate subjektide poolt

makstud järelevalvetasud. Finantsinspektsioonile makstud järelevalvetasude suurus koondatud kujul 2021.

aasta kohta on esitatud järgmises tabelis.

Tabel 1. Finantsinspektsioonile 2022. a. makstud järelevalvetasud ja järelevalvetasu määrad subjektide lõikes50

Järelevalvetasud 2022

(tuhandetes eurodes)

Järelevalvetasu mahuosa

määr 2022 (%-des)

Krediidiasutused 7263 0,0147

Kahjukindlustusandjad 914 0,097

Fondivalitsejad 665 0,0013/0,0095/0,013

Elukindlustusandjad 535 0,023

Krediidiandjad 224 0,1

Kindlustusmaaklerid 199 0,92

Investeerimisühingud 274 0,23

Makseasutused 154 0,019

Krediidivahendajad 18 0,1

Pensioniregistripidaja/Reguleeritud väärtpaberituru korraldaja 26 0,5

E-raha asutused 135 0,17

Pandikirju emiteerinud krediidiasutused 7 0,001

Kokku 10 414

50 Allikas: Finantsinspektsiooni 2022. a. aastaraamat: https://www.fi.ee/et/publikatsioonid/finantsinspektsiooni-

aastaaruanne-2022

75

Eeltoodu põhjal võiks hinnata, et makstavate tasude suurus antud sektoris võiks krediidiinkassode puhul

jääda alla e-raha asutuste poolt makstud tasude tasemele (kokku ca 100 000 eurot).

Lisaks tuleb arvestada, et kui teenuseosutaja rikub käesolevas seaduses ette nähtud nõudeid, siis võib

Finantsinspektsioon teda sanktsioneerida väärteo korras kuni 3 000 000 euro ulatuses.

Siinkohal on oluline lisada, et finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja

läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning

finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta

klientide huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Seega

finantsjärelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees

võetud kohustused, mh on järelevalve tööks ka tagada turutoimimise reeglite järgimine, sh et

finantsteenuste tarbijatele esitatakse õiget ja täielikku teavet ning neid koheldakse õiglaselt.

Enne väärteomenetlemise algatamist on Finantsinspektsioonil võimalik kaaluda ka muude meetmete

rakendamist. Eelkõige on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, nt

teha ettekirjutus nii õigusaktide nõuete rikkumise eest (rikkumise lõpetamiseks) kui ka rikkumise

ärahoidmiseks, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha nii füüsilisele kui juriidilisele isikule.

Ka EL finantssektori õigus, sh inkassofirmasid reguleeriv direktiiv 2021/2167 (artikkel 23(2)) rõhutab, et

vastavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Võttes arvesse

konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi mittekaristuslikest meetmetest piisata, et tagada nende

eesmärkide täitmine. Eeltoodust lähtuvalt peab Finantsinspektsioonil kui menetlejal olema võimalik valida

meetmetest see, mis just konkreetsel juhul on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Lisaks võimaldab see

arvestada finantssektori eripäraga, kus ka olemuslikult kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et

vajab näiteks sunniraha kõrvale ka väärteokoosseisu heidutavat toimet. Järelevalvel tuleb seega alati

lähtuda ka ultima ratio põhimõttest.

Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel.

Teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, st tegevusloa

taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna eelkõige õigusnõustaja abi. Uus regulatsioon tähendab ka

teenuseosutaja püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd

teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõus kavandatatud nõuetega.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev

ettevõtja tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju).

Eelkõige võib olla põhjuseks see, et ettevõtja ei pruugi olla suuteline taotlema tegevusluba. Tegevusloa

taotlemisel tuleb esitada põhjalikult ettevalmistatud dokumendid ja andmed, mis peavad tõendama, et

tegevusloa taotleja vastab seaduses ettenähtud nõutele (eelkõige kapitalinõuded, juhtide usaldusväärsus,

organisatsiooni sisesed kontrollsüsteemid, teenuse osutamise nõuded).

Samas võib äriregistris olla palju ettevõtjaid, kes on oma tegevusalaks märkinud nn võlgade haldamise või

võlgade sissenõudmise, kuid reaalselt selle tegevusega ei tegele („Inkassoteenus ja krediidiinfo“ vastavalt

EMTAK koodile 82911). Seetõttu võib antud regulatsiooni kehtestamisel olla ka n.ö „puhastav“ efekt.

Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas ehk mõju on

pigem oluline. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Samas

üldises plaanis ei ole käesoleva seaduse kohaldumisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid võrreldes kogu

ettevõtete arvuga väga palju.

Üldise positiivse mõjuna võib välja tuua, et kehtestatavad nõuded tagavad nn laenuvõlglaste parema

kohtlemise.

76

7.1.2. Sihtrühm – krediidiostjad

Krediidiostjatena käsitatakse eelnõu kohaselt juriidilisi või ka füüsilisi isikuid, kes omandavad oma

majandus- või kutsetegevuse käigus viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Ehk

lihtsustatult mõeldakse nende isikute all viivises olevate krediidilepingute finantseerijaid (investoreid).

Eesti kohta puudub info, kas sellisel kujul eraldiseisvaid isikuid tegutseb s.t. teadaolevalt tegelevad selliste

lepingute või nõuete ülesostjad paralleelselt ka nende võlanõuete haldamisega (ehk inkassotegevusega) ja

seega kohaldub juba nende suhtes krediidiinkassode suhtes sätestatu. Seega saab mõju sellistele isikutele

hinnata väga teoreetiliselt.

Mõju ulatus: Krediidiostjate suhtes rakendatavad nõuded on tunduvalt vähem halduskoormavad võrreldes

krediidiinkassodega. Peamine erinevus seisneb selles, et krediidiosutajatel ei ole kohutust taotleda

Finantsinspektsioonilt tegevusluba ja samuti ei rakendu nende suhtes nt kõrgendatud kapitalinõue ega nn

organisatoorsed nõuded.

Krediidiostjad peavad sisuliselt täitma kolme sorti nõuded:

 nende tegevus peab täpselt nagu krediidiinkassodel olema nö eetiline;

 nad peavad laenumaksetega viivituses olevale isikule (laenusaajale) andma täpset infot nii enda kui

võlgnevuse kohta (samas võivad nad selle ülesande nö edasi delegeerida krediidiinkassole);

 ta peab viivises oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks

nimetama eraldi krediidiinkasso või panga või muu krediidiandja;

 kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude peab ta sellest

teavitama Finantsinspektsiooni, sh edastama uue krediidiostja andmed.

Ehk eelkõige peavad krediidiostjad täitma vastavaid teavitamisnõudeid.

Mõju avaldumise sagedus: Krediidiostjad peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel.

Eelkõige see puudutab nõudeid nn eetilisele käitumisele. Teabe edastamise osas on ette nähtud vastavad

viiteajad. Näiteks kui krediidiostja „müüb“ vastava nõude edasi teisele krediidiostjale, siis selline teave

tuleb esitada Finantsinspektsioonile kord poolaastas.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: seda riski on keeruline hinnata kuna ei ole teada, kas selliseid

isikuid (kes tegelevad puhtalt viivises olevate nõuete „üleostmise“ finantseerimisega) Eestis tegutseb.

Mõju olulisus: Mõju sellistele isikutele on kindlasti olemas ehk mõju on pigem nende suhtes oluline.

Halduskoormuse tõus ei ole samas kindlasti nii märkimisväärne kui krediidiinkassode puhul. Samamoodi

nagu krediidiinkassode puhul saab üldise positiivse mõjuna välja tuua, et ka krediidiostjatele kehtestatavad

nõuded tagavad nn laenuvõlglaste parema kohtlemise.

7.1.3. Sihtrühm – krediidiasutused ja muud krediidiandjad

Eestis tegutses 2023. a. märtsi lõpu seisuga 9 krediidiasutust, kes on saanud Finantsinspektsiooni tegevusloa

ja 4 välismaise krediidiasutuse filiaali. Lisaks krediidiasutustele tegutses Eestis märtsi lõpu seisuga 41

krediidiandjat ja 11 liisingfirmat (kes on käsitatavad erandi alusel tegutsevate krediidiandjatena).

Mõju ulatus: mõju ulatus on paljugi seotud sellega kui palju krediidiasutused või krediidiandjad soovivad

oma viivituses olevaid nõudeid anda hallata krediidiinkassodele või need siis loovutada krediidiostjatele.

Tabel 2. Pankade ja mitte-pankadest krediidiandjate väljastatud laenude jäägid ja tähtajaks tasumata laenude

jäägid 31.12.2022. a. seisuga

Pangad Pankadega

seotud

krediidiandjad

Pankadega

mitteseotud

krediidiandjad

Laenude

äriühingutele

Laenude

eraisikutele

77

Väljastatud laenude jääk (mln eurodes) 9 373,40 11 543,9 1 264 263

sh tähtajaks tasumata laenude jääk (mln eurodes) 87,9 144,5 42,3 60,3

sh üle 30 päeva tähtajaks tasumata laenude jääk (mln

eurodes)

33,8 38,6 13,3 25,7

sh üle 30 päeva tähtajaks tasumata laenude jääk

(lepingute arv)

ei ole teada ei ole teada 7 358 19 319

Eeltoodud tabelist on näha viivituses olevate laenude jääk ja ka nende lepingute arv krediidiandjate puhul.

Käesolevas eelnõus on lähtutud eeldusest, et viivituses olevat nõuet ei loovutata kohe krediidiinkassole,

vaid siis kui maksmise tähtaeg on ületanud 30 päeva. Sellisel juhul oli tähtajaks tasumata laenude jäägiks

nii pankade kui mitte-pankadest krediidiandjate peale kokku eelmise aasta lõpu seisuga ca 111 mln eurot.

Ehk see võiks olla potentsiaalselt see summa, mida saaks edaspidi krediidiinkassodele või krediidiostjatele

loovutada.

Nagu eespool märgitud, siis viis Finantsinspektsioon 2019. a. läbi uuringu, mis kaardistas seda, et kui palju

nõudeid inkassofirmadele loovutatakse. Selle kohaselt müüsid aastatel 2017 ja 2018 krediidiasutused

bilansilisi ja bilansiväliseid nõudeid vastavalt 51,8 miljoni ja 75,6 miljoni euro ulatuses. Suurem osa

loovutatud nõuetest olid eraisikulaenud, sh tarbimislaen ja järelmaks.51 Muude krediidiandjate kohta selline

info puudub, kuid teadaolevalt loovutavad mitmed krediidiandjad täna viivises olevaid nõudeid

(tarbijalaene).

Juhul kui krediidiasutus või mõni muu krediidiandja plaanib oma väljastatud laenulepingu või sellest

tuleneva nõude edaspidi loovutada (s.t. ei tegele ise viivituses olevate laenulepingutest tulenevate

laenumaksete sissenõudmisega), siis kaasnevad neile eelnõuga eelkõige erinevad teabe esitamise

kohustused. Esiteks juhul kui eelnimetatud krediidiandjad loovutavad viivises oleva krediidilepingu või

sellest tuleneva nõude krediidiostjale, siis on neil kohustus esitada Finantsinspektsioonile selle kohta

erinevat infot (vastava krediidiostja nimi, loovutatud nõuete jääk jm). Lisaks on kohaldatavuse korral

krediidiasutustel kohustus esitada seda infot ka teise EL liikmesriikide finantsjärelevalve asutustele (juhul

kui krediidiostjad asuvad vastavates riikides).

Samuti on eraldi nähtud ette täiendav kohustus krediidiasutustele – krediidiasutus peab esitama võimalikule

krediidiostjale teavet viivituses olevate krediidilepingute kohta ja sellega seonduvat muud infot

lepingueelsete läbirääkimiste käigus.

Mõju avaldumise sagedus: Krediidiandjad on kohustatud Finantsinspektsioonile vastavat teavet esitama

vähemalt 2 korda aastas. Finantsinspektsioon võib seda vajaduse korral nõuda sagedamini.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: see risk on pigem väike kuna käesoleva eelnõuga kaasnev

koormus ei tohiks kuidagi viia selleni, et mõni krediidiandja peaks oma tegevuse lõpetama. Teiseks, seda

ei ole küll võimalik täpselt prognoosida, kuid eelnõu ei tohiks suurendada laenude hinda (tõsta

intressimäärasid) laenuvõtjate jaoks.

Mõju olulisus: Arvestades, et juba täna on nii krediidiasutustel kui ka muudel krediidiandjatel regulaarsed

aruandluse esitamise kohustused Finantsinspektsiooni ees, siis käesoleva eelnõuga kaasnevad teabe

kohustused ei ole olemasolevaga võrreldes ülemäära suured. Ehk see mõju on pigem nende subjektide

suhtes väheoluline.

7.2. SOTSIAALNE MÕJU

7.1.2. Sihtrühm – laenusaajad (võlgnikud)

51 https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-analuusis-inkassoturgu

78

Täpset statistikat isikute kohta, kes on oma krediidilepingutega seoses maksetähtaegu ületanud, ei ole.

Siiski on võimalik seda laias laastus erinevate allikate põhjal hinnata. Eelkõige tuleb eristada neid lepinguid,

millest tulenevalt krediidiandjad nõuavad tasumata makseid ise sisse või on andnud hallata või on need

loovutanud juba inkassofirmadele. Või siis ka neid, millest tulenevalt on algatatud juba täitemenetlus.

Finantsinspektsiooni statistika kohaselt oli pankadega seotud krediidiandjatel (liisingfirmad) tähtaja

ületanud laenulepinguid 18 815 tükki ja mitte-pankadest krediidiandjatel oli selliseid lepinguid 41 645

tükki. See info (viivises olevate lepingute kohta) pankade osas aga puudub, tõenäoliselt on nende arv

võrreldes krediidiandjatega väiksem. Samas teiselt annavad pangad laene ka ettevõtetele ja sellised

laenulepingud (kui on nö viivises) kuuluvad samuti käesoleva seaduse kohaldumisalasse.

Julianus Inkasso koostab samuti igal aastal Eesti eraisikute maksehäirete ülevaate. Nende uuringu kohaselt

oli 2023. aastal vähemalt üks maksehäire 83 253 isikul (nimetatud number sisaldab aga ka muid võlgnevusi

kui üksnes krediidilepingutest tulenevaid). Võrreldes 2020. aastaga, kui oli teada vähemalt 101 000

makseraskustes inimest, on see number aga olnud õnneks languses. Seda sama langustrendi kinnitab ka

Rahandusministeeriumi poolt tellitud krediidituru uuring.52 Küll aga nii Julianus Inkasso ja ministeeriumi

poolt tellitud uuringu kohaselt on keskmine võlasumma pidevalt aga ühe isiku kohta kasvamas. Julianus

Inkasso andmetest selgub, et statistiliselt on 2023. aastal keskmine võlgnik 46-aastane eesti rahvusest mees,

kellel on 2,6 aktiivset maksehäiret ning kelle võla kogusumma on ca 3400 eurot. Lisaks väidetakse Julianus

Inkasso ülevaates, et makseraskustes inimesed võtavad kergekäelisemalt uuesti laenu.

Mõju ulatus: mõju ulatus on tõenäoliselt päris suur. Esiteks krediidiinkassodele ja krediidiostjatele

seatavad nn eetilisuse nõuded sunnivad neid rohkem läbi mõtlema, et kuidas võlgnikele läheneda.

Teiseks kaasnevad eelnõuga erinevad teavitamise kohustused, mille kohaselt võlgnik peaks edaspidi selgelt

ja üheselt aru saama kui suur on tema võlgnevus või mida temalt täpselt sisse nõutakse, mh saab ka selge

info selle kohta kuidas tema suhtes esitatud nõuet vaidlustada.

Eraldi saab laenusaajate ja potentsiaalsete võlgnike jaoks välja tuua viivitusintressi ehk viivisemäära

muudatuse eelnõu kohaselt. Kui kehtiva õiguse kohaselt on see nö standardina EKP intressimäär53 + 8%,

siis eelnõu tulemusena vähendatakse seda tarbijakrediidilepingute puhul kolme protsendipunkti võrra ehk

uus viivisemäär on EKP intressimäär + 5%.

Selline täpne määr või nö lagi viivitusintressile lubaks ka Finantsinspektsioonil paremini sekkuda ja viia

läbi efektiivsemalt järelevalvet. Täna on juba seatud nö lagi juba krediidi kulukuse määrale (sisuliselt

tarbimislaenude intressimäärale), mis võlaõigusseaduse § 4062 lõike 1 kohaselt ei või olla suurem kui

kolmekordne krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Viimati oli see

15,3%54 ehk sisuliselt ei tohiks see määr olla kõrgem kui ca 46%. Vastasel juhul on tarbijakrediidileping

tühine. 2022. aastal jõudis järelevalvelise aruandluse kaudu Finantsinspektsioonini informatsioon

krediidikulukuse määra ülempiiri ületamistest. Kahel juhul pidas Finantsinspektsioon vajalikuks teha

turuosalistele ettekirjutus järgida krediidi kulukuse määra ülempiirile kehtestatud nõudeid.

Nn rahuolematust selles valdkonnas ilmestab ka selle finantsteenusega tarbijate poolt esitatud kaebuste arv

Finantsinspektsioonile. Nimelt kui 2021. aastal esitasid tarbijad Finantsinspektsioonile 268 kaebust, siis

2022. aastal oli tarbijate pöördumisi 335. Ja ca 70% kaebustest olid seotud just makse- ja

krediiditeenustega.

52 https://www.fin.ee/media/5955/download 53 1.01.2023.a .a seisuga oli see 2,5%: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 54 https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102

79

7.3. MÕJU JÄRELEVALVEASUTUSTELE

Sihtrühm: Finantsinspektsioon, milles töötas 2022. aasta lõpu seisuga 127 inimest (sh 15 peatatud

töölepingut).

Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus võib tõusta märkimisväärselt, kuna järelevalvesubjektide

arv suureneb (vt punkti 6.1.1 sihtrühma suurus), mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste

ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2022. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine

kuupalk 3 243 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust.

Hinnanguliselt võib käesolev eelnõu tähendada Finantsinspektsiooni jaoks ca 2 – 3 uue töötaja palkamist.

Finantsinspektsiooni eelarve kujuneb subjektide poolt makstavatest menetlustasudest ja

järelevalvetasudest. See tähendab, et isikud, kes taotlevad vastava teenuseosutaja tegevusloa peavad

maksma nii ühekordse tasu (tegevusloa menetlustasu) kui edaspidi jooksvat järelevalvetasu.

Uutest tasudest laekuvad summad peaksid üldiselt katma uute subjektide järelevalvele kuluvad summad.

Ehk eesmärk on need järelevalvetasud kehtestada (võimaluse korral) kulupõhiselt. Siiski võib juhtuda, et

täies ulatuses kogu Finantsinspektsiooni järelevalvekulu, mis läheb taoliste ettevõtjate üle järelevalve

teostamisele, laekuvad summad siiski vähemalt algusaastatel ei kata (siis tuleb see kulu katta muude

subjektide poolt laekuvate tasude arvelt).

Mõju avaldumise sagedus: seaduse rakendumise alguses avaldub suurem mõju, kui kõik sihtrühma

kuuluvad teenuseosutajad hakkavad tegevusluba taotlema. Edaspidi on mõju pidev, kuna

Finantsinspektsioon teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena võib näha üsna mahukat

tegevuslubade väljastamise menetlust 2024. aasta esimeses pooles.

Mõju olulisus: Mõju on oluline. Eelduslikult on mõju arvestades sihtrühma suurust (127 töötajaga asutus,

kus vajadus tekib ca 5% uute töökohtade järele) ning mõju ulatust ehk kohanemisvajadust (nt ekspertiis ja

arusaam sellistest uut tüüpi teenustest) siiski kokkuvõttes ilmselt pigem oluline.

7.4. MUUD MÕJUD

Regulatsioonil puudub mõju välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule.

7.5. KOKKUVÕTE MÕJUDEST

 Viivises olevate laenude haldusteenuste osutajatel ehk krediidiinkassodel kulub eelduslikult kõigist

käesoleva seaduseelnõu subjektidest kõige rohkem täiendavat tööjõudu ja kapitali, et oma tegevus

viia kooskõlla seaduses sätestatud nõuetega. Seda põhjusel, et neil on täiesti uus kohustus taotleda

Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Kokkuvõttes on halduskoormuse kasv nende jaoks üsna suur.

Teisalt peaks selle üles kaaluma võlgnevustesse sattunud isikute suurem kaitse, mis läbi

krediidiinkassode suurema reguleerimise kaasneb.

 Viivises olevate laenude finantseerijatele ehk krediidiostjatele kaasnevad kohustused piirduvad

eelkõige sellega, et nende tegevus peab olema nö eetiline ja neil tuleb anda asjakohast teavet. Ehk

kui Eestis tegutsebki eraldiseisvaid selliseid ettevõtjaid või eraisikuid, siis nendele kaasnevad nõuded

on tunduvalt väiksemad kui krediidiinkassodel. Siiski teadaolevalt Eestis selliseid isikuid ei tegutse

ja täna tegutsevad krediidiinkassod on samal ajal ka viivises olevate laenude nö kokkuostjad

(finantseerijad). Ehk lisaks peavad nad seega täitma ka krediidiostjate suhtest sätestatut.

 Krediidiasutuste ja muude krediidiandjate jaoks kaasnevad käesolevaga eelnõuga eelkõige

teavitamiskohustused. Samuti kaasneb neile kohustus kaaluda seda, et kas nö võlgniku suhtes võiks

rakendada mõnda ümberkujundamise meedet enne kui täitemenetlust võlgniku suhtes alustatakse (nt

80

pikendada krediidilepingu tähtaega, muuta intressimäära jm). Kokkuvõttes on halduskoormus pigem

selle sihtrühma suhtes keskmine.

 Võlgnike jaoks peaks eelnõu kindlasti olema positiivne kuna läbi uute kohustuste erinevate

teenuseosutajate suhtes suureneb nende kaitse. Kuivõrd võlgnike osakaal Eesti elanikkonnast on suur,

siis võib pidada eelnõu mõju selles osas üpris suureks.

8. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD MÕJUD RIIGIASUTUSTELE, KOHALIKELE

OMAVALITSUSTELE JA JÄRELEVALVELE

Eelnõu rakendamise mõju riigieelarvele on kaudne. Koormuse tõus riigieelarvele on pigem ebatõenäoline.

Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav seetõttu täiendavat kulu

riigieelarve tähenduses nende kulude tõusmisega ei kaasne.

Eelnõu mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on väike või olematu. Avaliku sektori, nt

Rahandusministeeriumi ametnike töökoormus, jääb samaks. Üldine usaldusväärsuse kasv selliste

teenuseosutajate vastu tervikuna võivad vähendada sotsiaalseid probleeme, mis on kaudselt kasuks ka

riigiasutustele ja omavalitsustele.

9. RAKENDUSAKTID

Tulenevalt HÕNTE § 48 lõike 3 punktist 3 on esitatud volitusnormidega seotud määruste loetelu - vt

järgmist tabelit.

Tabel nr 3. Volitusnormi alusel kehtestatav rakendusakt

Eelnõu norm Määruse sisu Volitusnormi sõnastus

KIKS § 29 lg 5 Osaluse omandamisest teavitamisel

Finantsinspektsioonile esitatavad

andmed

(5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide

sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

KIKS § 37 lg 2 Nõuded juhtorganite liikmetele (2) Nõuded krediidiinkasso juhtimiseks vajaliku

kutsealase sobivuse kohta võib kehtestada valdkonna

eest vastutav minister määrusega.

KIKS § 38 lg 5 Nõuded juhtidele ja töötajatele (2) Valdkonna eest vastutav võib oma määrusega näha

ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso

juhtidele ja töötajatele.

KIKS § 41 lg 5 Sise-eeskirjad (5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega

kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad

nõuded.

KIKS § 49 lg 6 Aruanded ja nende esitamine (5) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso,

välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt

teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid,

koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

81

KIKS § 60 lg 7 Krediidisaaja kaebuste lahendamine (7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega

kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja

standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale.

KIKS § 64 lg 5 Info lepingute loovutamise kohta (5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma

määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid

krediidiostja või tema määratud esindaja poolt

Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta

KIKS § 75 lg 6 Krediidiinkasso riskipõhine

hindamine

(1) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada

määrusega krediidiinkasso tegevuse riskipõhise

hindamise põhimõtted.

FIS § 53 lg 4 Finantsinspektsiooni veebilehel

andmete avalikustamine

(4) Inspektsioon avalikustab oma veebilehel valdkonna

eest vastutava ministri kehtestatud korras ja ulatuses

andmed:

1) Eesti finantsjärelevalve subjektide, nende välisriigis

asuvate filiaalide, tütarettevõtjate, esinduste ning nende

poolt välisriigis piiriüleste teenuste osutamise kohta;

2) käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seaduste

alusel vastavat Eestis tegutsemise õigust omavate

välisriigi isikute või institutsioonide Eestis asuvate

filiaalide, esinduste ning nende poolt Eestis piiriüleste

teenuste osutamise kohta.

KAVS 571 lg 4 Krediidiostjate kohta andmete

esitamine Finantsinspektsioonile

krediidiandja poolt

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib oma

määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete

esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja

esitamise korra.

KAS 923 lg 5 Krediidiostjate kohta andmete

esitamine Finantsinspektsioonile

krediidiasutuse poolt

(5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma

määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete

esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja

esitamise korra.

Nagu eeltoodust tabelist näha, siis hetkeseisuga on kavas kindlasti kehtestada vähemalt 2 määrust – a) täpne

kord kuidas ja millise sisuga tuleb aruandeid Finantsinspektsioonile esitada ja b) info avalikustamine

krediidiinkassode kohta FI veebilehel (selleks on vaja kehtivat määrust muuta). Seletuskirja lisas on

vastavate rakendusaktide kavandid (vt lisa 2).

10. SEADUSE JÕUSTUMINE

Seadus jõustub 2023. aasta 30. detsembril.

FELS muudatused tuleks jõustada 2023. aasta 15. novembril tulenevalt muudatuste aluseks olevast

määrusest (EL) 2022/2036, mille kohaselt peavad liikmesriigid muudatused jõustama hiljemalt nimetatud

kuupäeva. Samas kuna käesolevat seadust ei jõuta tõenäoliselt selleks kuupäevaks veel vastu võtta, siis

eraldi jõustumiskuupäeva FELSi muudatuste jaoks käesolevas eelnõus ette ei nähta.

82

11. HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile,

Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Eesti Pangale, MTÜ-le Finance

Estonia, Eesti Pangaliidule ja kõikidele suurematele inkassofirmadele.

83

Lisa 1. Vastavustabelid

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja

krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL

EL õigusakti artikkel

(direktiiv 2021/2167/EL

sätted)

Eesi õigusakt Eesti õigusakti

säte

Selgitus

Artikkel 1 KIKS § 1

Artikkel 2 (1) KIKS § 2 lg 1

Artikkel 2(2) - -

Artikkel 2(3) - -

Artikkel 2(4) - -

Artikkel 2(5) KIKS § 2 lg 2 ja 3

Artikkel 2(6) KIKS § 2 lg 3

Artikkel 3 KIKS § 4

Artikkel 3 p 9 KIKS § 3 lg 1

Artikkel 4 KIKS § 6

Artikkel 5 KIKS § 7-11

Artikkel 6 KIKS § 7 lg 2, § 47

Artikkel 7 KIKS § 7

Artikkel 7(4) KIKS § 10 lg 1

Artikkel 7(5) - -

Artikkel 8 KIKS § 13

Artikkel 9 KIKS § 15

Artikkel 10 KIKS § 58

Artikkel 10(2) KIKS § 59

Artikkel 11 KIKS § 45

Artikkel 12 KIKS § 43

Artikkel 13 KIKS §-d 17 – 24

Artikkel 14 KIKS §-d 68 – 69

Artikkel 15 (1) KAS § 894

Artikkel 15(2) – artikkel 15 (5) KAS § 923

Artikkel 16 - -

Artikkel 17 KIKS § 3 lg 5, § 64

Artikkel 18 KIKS § 63

Artikkel 19 KIKS § 62

Artikkel 20 KIKS § 64

Artikkel 21 KIKS § 66, § 67

Artikkel 22 KIKS § 78

Artikkel 22(3) KIKS § 75

Artikkel 23 KIKS §-d 80 – 93

Artikkel 24 KIKS § 60

Artikkel 25 - -

Artikkel 26(1) FIS

Artikkel 26(2) FIS

Artikkel 26(3) FIS

Artikkel 26(4) KIKS § 71

FIS § 34

Artikkel 26(5) - -

Artikkel 26(6) - -

84

Artikkel 27 VÕS §-d 4042, 412, 416,

4161

Artikkel 28 VÕS §-d 4042, 412, 416,

4161

Artikkel 29 - -

Artikkel 30 - -

Artikkel 31 - -

Artikkel 32 - -

Artikkel 33 - -

Artikkel 34 - -

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2022/2036/EL artikli 2 (direktiivi 2014/59/EL muudatused) üle

võtmine

EL õigusakti artikkel

(direktiivi 2014/59/EL sätted) Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus

Artikli 45d lõike 4 muutmine FELS § 174 lg 4

Artikli 45f lõike 6 välja jätmine

Euroopa Pangandusjärelevalvele antud

mandaati sisaldava sätte välja jätmine,

ei vaja ülevõtmist

Artikli 45h lõike 2 muutmine FELS § 18 lg 41 ja 42

Artiklisse 129 lõigu lisamine Mandaat Komisjonile, ei vaja

ülevõtmist

85

Lisa 2. Rakendusaktide kavandid

Rahandusministri määrus „Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso ning välisriigi

krediidiinkasso filiaali aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord“

§ 1. Reguleerimisala

§ 2. Finantsinspektsioonile koostatavad ja esitatavad aruanded

§ 3. Aruannete koostamise alused

§ 4. Aruannete koostamise põhimõtted

§ 5. Aruannete esitamine

§ 6. Määruse rakendamine ja jõustumine

Määruse lisad

Lisa 1 Bilanss

Lisa 2 Kasumiaruanne

Lisa 3 Viivises ja haldamisel olevate krediidinõuete aruanne

Lisa 4 Ostetud viivises olevate krediidinõuete aruanne

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Finantsinspektsioon

Krediidiinkassode ja -ostjate

seaduse eelnõu

Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks krediidiinkassode ja -ostjate

seaduse eelnõu ja seletuskirja, mis on lisatud käesolevale kirjale.

Palume Teie seisukohta kahekümne tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Mart Võrklaev

rahandusminister

Lisad:

1. Eelnõu

2. Seletuskiri

Lisaadressaadid:

Eesti Advokatuur

Eesti Pank

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Justiitsministeerium

Eesti Pangaliit

MTÜ FinanceEstonia

Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda

Kohtutäiturite Koda

Meie 22.06.2023 nr 1.1-10.1/4533-1

2

Sotsiaalministeerium

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Arelius Inkasso OÜ

Julianus Inkasso OÜ

Intrum Estonia AS

OK Incure OÜ

Omega Invest OÜ

PlusPlus Capital AS

Svea Inkasso OÜ

Thomas Auväärt 611 3633

[email protected]