Eesti Pangaliidu arvamus krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu uuendatud versiooni osas

Digiallkirjad

Digiallkirjad

39

VÕLAÕIGUSSEADUSE JA TEISTE SEADUSTE MUUTMISE EELNÕU

SELETUSKIRI

I. SISSEJUHATUS

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ 23. aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (edaspidi uus tarbijakrediidi direktiiv).

Uue tarbijakrediidi direktiivi eesmärgiks on tagada Euroopa Liidus ühtne tarbijakrediidi siseturg ning kõrge tarbijakaitse tase.

Euroopa Liidu tasandil tarbijakrediidi regulatsiooni ühtlustamise näol ei ole tegemist uue nähtusega. Juba 1987. aastal võttis Euroopa Liidu seadusandja vastu direktiivi 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta. Nimetatud direktiiv on Eesti riigisisesesse õigusesse üle võetud. Siiski on ilmnenud, et direktiiviga 87/102/EMÜ ei ole täielikult saavutatud ühtse tarbijakrediidi turu teket, kuna tegemist on miinimumharmoneerimisele suunatud direktiiviga ning liikmesriigid kasutavad lisaks direktiivis 87/102/EMÜ sätestatule ka teisi tarbijakaitse mehhanisme. Uue tarbijakrediidi direktiivi preambuli põhjenduspunktis 6 sedastatakse, et piiriülese tegevuse edendamisel on esmatähtis läbipaistvama ja tõhusama krediidituru loomine sisepiirideta alal.

Uue direktiivi vastuvõtmise vajadust on direktiivi preambuli punktis 5 põhjendatud ka asjaoluga, et viimastel aastatel on toimunud märkimisväärne areng tarbijatele pakutavate ja nende poolt kasutatavate krediidiliikide osas. Turule on tulnud uued krediiditooted ja nende kasutamine sageneb pidevalt. Seetõttu on vaja olemasolevaid sätteid muuta ja laiendada nende kohaldamisala.

Samuti on direktiivi preambuli punktis 8 toodud välja vajadus tagada turul küllaldane tarbijakaitse. Sel juhul peaks olema võimalik, et krediidipakkumiste vaba liikumine toimub optimaalsetel tingimustel nii krediidi pakkujate kui krediidi soovijate jaoks, võttes seejuures arvesse eri liikmesriikide konkreetseid olukordi.

Selleks et aidata kaasa hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas ning tagada ühenduses ühtne kõrge tarbijakaitse tase, on vaja mitmes põhiküsimuses kujundada ühtlustatud ühenduse õiguse raamistik. Uue tarbijakrediidi direktiiviga ühtlustatakse Euroopa Liidu siseselt küllaltki detailselt nõuded tarbijakrediidilepingute reklaamile, lepingueelsele ja lepingulisele teabele, krediidi kulukuse määra arvutamisele, samuti täiendatakse ja täpsustatakse regulatsiooni tarbija taganemisõiguse kohta, tarbija õiguse kohta krediit ennetähtaegselt tagasi maksta, tarbija taganemisõiguse kohta tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud ja kõrvallepingutest.

Oma iseloomult on uus tarbijakrediidi direktiiv suunatud maksimumharmoneerimisele, mis tähendab, et liikmesriikidel ei ole lubatud säilitada või kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (direktiivi preambuli punkti 9 esimene ja teine lause ning art 22 lg 1). Täielikku ühtlustamist on vaja selleks, et tagada kõikidele ühenduse tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ning luua tõeline siseturg. Siiski ei ole maksimumharmoneerimise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele teatud küsimustes valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende siseriiklikusse õigusesse sisseviimisel. Eelkõige on liikmesriikidel õigus laiendada uuest tarbijakrediidi direktiivist tuleneva regulatsiooni kohaldamisala.

Eelnõu toob kaasa kõige laialdasemad muudatused võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) 22. peatükki 2. jaos. Siiski sobib uuest tarbijakrediidi direktiivist tulenev regulatsioon küllaltki hästi kehtiva VÕS-i raamistikku, seetõttu on eelnõu koostamisel üritatud võimalikult palju järgida kehtiva VÕS-i 22. ptk 2. jao struktuuri ja loogikat. Samuti muudetakse eelnõuga tarbijakaitseseadust ja reklaamiseadust.

Eelnõu on valminud Justiitsministeeriumis. Eelnõu koostajad on Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunikud Kaija Riismaa (620 8176, [email protected]) ja Kristiina Koll (620 8265, [email protected]). Eelnõu koostamisse on olulise panuse andnud ka eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus. Eelnõu keeletoimetaja on õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk (620 8181, [email protected])

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

II. SEADUSE EESMÄRK JA PEAMISED MUUDATUSED

Seaduse eelnõu eesmärgiks on üle võtta riigisisesesse õigusesse uus tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ.

Eelnõu on valminud VÕS 22. peatüki 2. jao baasil, seda uue tarbijakrediidi direktiivi põhjal täiendades ja täpsustades.

Direktiivi ülevõtmisega kaasnevad muudatused on suunatud eelkõige tarbijakaitse taseme tõstmisele tarbijakrediidi valdkonnas. Eelnõus sätestatud peamised muudatused on järgmised:

- Eelnõuga suureneb oluliselt tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe hulk. Ulatusliku teavitamiskohustuse eesmärgiks on võimaldada tarbijal teha tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks kaalutletud ja mõistlik otsus. Uuendusena võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuleb tarbija teavitamiseks kasutada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, mis tagab oma lihtsa ja selge struktuuriga teabe võrreldavuse ning kerge jälgitavuse.

- Lisaks lepingueelsele teavitamiskohustusele pannakse krediidiandjale kohustus tarbijat lepingueelset nõustada, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. Vajaduse korral peab krediidiandja selgitama tarbijale sõlmitava tarbijakrediidilepingu põhiomadusi ja mõju.

- Eelnõuga muudetakse reklaamiseadust osas, mis puudutab tarbijakrediidilepingute pakkumisele suunatud reklaami. Nimelt tuleb igas tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele osutavas reklaamis näidata ära sellise tarbijakrediidi krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul.

- Eelnõu paneb krediidiandjale sõnaselge kohustuse hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust, kasutades selleks vajaduse korral asjakohaseid andmekogusid.

- Tarbija tahteavaldusele, mis on suunatud tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, sätestatakse kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue. Senisest rangest kirjalikust vorminõudest on otsustatud loobuda.

- Tarbijakrediidilepingus sisalduv kohustusliku teabe hulk suureneb.

- Sidevahendi abil sõlmitavale tarbijakrediidilepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet. Sellest hoolimata on sätestatud krediidiandja kohustus vormistada ning edastada tarbijale püsival andmekandjal lepingudokument kogu kohustusliku lepingulise teabega.

- Mõnevõrra muutuvad krediidi kulukuse määra arvutamise alused ning matemaatiline valem, samuti sätestatakse krediidi kulukuse määra arvutamiseks täiendavad eeldused, mis võimaldavad krediidi kulukuse määra arvutada juhul, kui mõni arvutamiseks vajalik näitaja ei ole teada.

- Eelnõuga pannakse krediidiandjale regulaarne teavitamiskohustus arvelduskrediidilepingute korral.

- Eelnõuga nähakse ette eriregulatsioon arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta, ning arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada.

- Eelnõuga muudetakse tähtajalise tarbijakrediidilepingu korralise ülesütlemise regulatsiooni eelkõige osas, mis puudutab etteteatamistähtaegu ja ülesütlemisavalduse vorminõuet. Samuti sätestatakse ülesütlemistähtaja ja vorminõude mittejärgimise tagajärjed.

- Eelnõuga sätestatakse krediidiandja õigus keelduda tähtajalise krediidi kasutada andmisest, kui selles on eelnevalt kokku lepitud ja selleks esinevad mõjuvad põhjused.

- Muudetakse ka regulatsiooni, mis puudutab tarbija õigust krediidilepingust põhjust avaldamata taganeda. Kui kehtiva õiguse järgi on tarbijal võimalik põhjust avaldamata lepingust taganeda 7 päeva jooksul, siis saab ta seda edaspidi teha 14 päeva jooksul. Samuti pikeneb tähtaeg, mille jooksul peab tarbija taganemise tõttu tagasi maksma laenu põhiosa ja selle kasutamise eest intressi – teatud juhtudel pikeneb see kuni 30 päevani. Muutub ka see, et tarbijalt ei või taganemise tõttu nõuda peale lepingujärgse intressi muid kulusid, välja arvatud avalik-õigusliku suhte alusel krediidisuhte raames makstud tagastamatuid tasusid. Erandina ei kohaldata kulude nõudmise piiranguid siiski liisingulepingule ning muudele krediidilepingutele, mille eesmärgiks on lepingueseme finantseerimine.

- Muutub ka see, et tulevikus saab koduukselepinguna ja sidevahendi abil sõlmitud krediidilepingust taganeda üksnes tarbijakrediidi sätete järgi, mitte enam koduukselepingu või sidevahendi abil sõlmitud lepingu regulatsiooni kasutades.

- Oluliselt muudetakse ka krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsiooni. Peamiseks muudatuseks on see, et krediidiandja õigus nõuda tarbijalt ennetähtaegse tagasimaksmisega tekitatud kahju hüvitamist seatakse sõltuvusse asjaolust, kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimääraga krediidilepinguga. Võrreldes kehtiva õigusega muutuvad ka piirmäärad.

- Ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsiooni kohaldumist laiendatakse ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele.

- Eelnõuga laiendatakse tarbija õiguseid kasutada krediidiandja vastu õiguskaitsevahendeid olukorras, mil krediidilepinguga majanduslikult seotud müügilepingut pole täidetud kohaselt. Sealjuures muutuvad ka õiguskaitsevahendite kasutamise eeldused.

- Oluliseks erisuseks võrreldes kehtiva õigusega on see, et kui tarbijal on koduukselepingu, sidevahendi abil sõlmitud lepingu või ehitise ajutise kasutamise lepingu regulatsiooni alusel õigus lepingust põhjust avaldamata taganeda, siis loetakse tarbija automaatselt taganenuks ka eespool nimetatud lepinguga majanduslikult seotud krediidilepingust. Kehtiva õiguse järgi on tarbijal sellises olukorras õigus otsustada, kas ta soovib majanduslikult seotud krediidilepingust taganeda või mitte.

- Eelnõuga sätestatakse detailsem regulatsioon krediidivahendaja tegevusele.

III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

VÕLAÕIGUSSEADUSE MUUTMINE

§ 111

Võlaõigusseadust täiendatakse paragrahviga 111, mis sätestab püsiva andmekandja mõiste. Püsiv andmekandja on vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav. Ülaltoodud definitsioonist tulenevalt peab püsiv andmekandja vastama kolmele kriteeriumile:

Esiteks peab teave olema isikule isiklikult adresseeritud. Teabe isikliku suunamise eesmärgiks on teavitada tarbijat sellisel viisil, et tarbijale oleks arusaadav, et teave on mõeldud just talle. Eesmärgiks on kaitsta tarbijat teabe hajutamise eest ehk olukorra eest, kus tarbijal pole selgust, milline informatsioon puudutab teda ja milline mitte.

Teiseks peab informatsioon olema muutumatul kujul taasesitatav. See tähendab, et püsivaks andmekandjaks ei saa olla vahend, mis ei võimalda teavet säilitada selliselt, et seda oleks võimalik hiljem taasesitada. Samuti on oluline, et püsival andmekandjal olev informatsioon aja jooksul ei muutuks. Eriti oluline on, et see ei muutuks kliendile või tarbijale kui õigussuhte nõrgemale poolele ebasoodsas suunas.

Kolmandaks peab teave olema muutumatult taasesitatav piisava aja jooksul, arvestades teabe sisu ja olulisust. Säilitamise tähtaja pikkuse arvestamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, kui pika aja möödumisel võivad poolte vahel tekkida vaidlused, mille käigus edastatud teave on vajalik. Eelduslikult võiks selleks olla nõude aegumise tähtaeg.

Püsiva andmekandja näol ei ole tegemist omaette vorminõudega. Püsiv andmekandja on vaid viis või vahend, mille abil on võimalik teavet või tahteavaldust edastada.

Kuna püsiv andmekandja on Euroopa Liidu õiguses ja sellest tulenevalt ka Eesti võlaõiguses laialdaselt tuntud mõiste, mida kasutatakse võlaõigusseaduses mitmete lepinguliikide puhul, on mõistlik sätestada selle mõiste tähendus VÕS-i üldosas, selle asemel et anda püsiva andmekandja definitsioon eraldi mitme eriosa peatüki alguses.

Püsiva andmekandja definitsioon on sätestatud võlaõigusseaduses, kuna tegemist on eelkõige võlaõigusele omase mõistega. Püsiva andmekandja määratluse sätestamine tsiviilseadustiku üldosa seaduses ei oleks otstarbekas, kuna püsiva andmekandja mõistet ei kasutata ei tsiviilseadistiku üldosa seaduses, asjaõigusseaduses, perekonnaseaduses ega pärimisseaduses.

Enamikus kontekstides, kus VÕS püsiva andmekandja mõistet kasutab (sidevahendi abil sõlmitud leping, koduukseleping, müügigarantii tarbijale müügi puhul, tulevikus ka tarbijakrediidileping ja timeshare leping), on tegemist õigussuhetega, mille üheks osapooleks on tarbija ja just tarbijale peab olema tagatud võimalus saada ja säilitada teavet püsival andmekandjal. Teistsugune on olukord VÕS 40. peatükiga, sest makseteenuse pakkuja kliendiks kui lepingupooleks võib olla nii tarbija kui mittetarbija. Seega on eelnõus erinevalt tarbijakrediidi direktiivi art 3 punkti m sõnastusest kasutatud mõiste tarbija asemel neutraalset terminit isik.

Püsivaks andmekandjaks võivad olla näiteks paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROMid, DVDd, erinevad mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad ning muud meediumid, mis vastavad § 111 nimetatud kriteeriumitele.

§ 48 lõike 1 täiendamine on seotud tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõike 5 ülevõtmisega, mille järgi saab tarbijakrediidilepingust, mis on sõlmitud koduukselepinguna, taganeda üksnes tarbijakrediidi sätete alusel.

Sisuliselt erineb see regulatsioon kehtivast õigusest, kuna direktiivi 87/102/EMÜ (tarbijakrediidi käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) ja direktiivi 85/577/EÜ (tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral) art 5 koosmõjus toimub tarbijakrediidilepingust põhjust avaldamata taganemine üksnes koguukselepingute regulatsiooni järgi. Kehtiv VÕS § 48 lg 1 kohustab pakkujat tarbijale teada andma küll taganemisõiguse olemasolust, kuid ei täpsusta, millist taganemisõigust silmas peetakse. Koduukselepingu regulatsiooni üldiselt vaadates on selge, et juttu saab olla üksnes VÕS §-s 49 sätestatud taganemisõigusest, sest senimaani toimub kõikidest koduuksel sõlmitud lepingustest taganemine just koduukselepingu regulatsiooni alusel. Seoses sellega, et tarbijakrediidi direktiivi järgi saab edaspidi koguukselepinguna sõlmitud tarbijakrediidilepingust põhjust avaldamata taganeda just kasutades tarbijakrediidi sätetest tulenevat regulatsiooni, mis on üle võetud VÕS paragrahvi 409, peaks pakkuja teavitamiskohustuse täitmisel viitama just nimetatud paragrahvist tulenevale taganemisõigusele. Sellest lähtuvalt on kõnesolevat paragrahvi ka täiendatud.

§ 49 täiendamine lõikega 5 on seotud VÕS § 410 lõike 2 muutmisega. Sarnaselt eelmise muudatusettepanekuga on ka kõnealune muudatus tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõige 5, mille järgi ei toimu koduuksel sõlmitud tarbijakrediidi lepingust põhjust avaldamata taganemine mitte koduukselepingu regulatsiooni alusel, vaid tarbijakrediidilepingu üldsätete järgi. Kuigi vastav regulatsioon võetakse sõnaselgelt üle VÕS § 410 lõikesse 2, on peetud vajalikuks sellist erisust toonitada ka koduukselepingust taganemise regulatsiooni juures, et tagada mõlema regulatsiooni omavahelisest seosest parem ülevaatlikkus.

§ 491 loomine on ajendatud tarbijakrediidi direktiivi art 15 lõikest 1, mille järgi ei ole tarbija, kes on ühenduse õiguse alusel taganenud kauba tarne või teenuse osutamise eesmärgil sõlmitud lepingust, enam majanduslikult seotud krediidilepinguga seotud. Sisuliselt väljendab direktiivi artikkel seda, et kõikidel juhtudel, kui tarbijale on ühenduse õiguse alusel antud õigus müügi- või muu hüve osutamise lepingust teatud aja jooksul lepingu sõlmimisest põhjust avaldamata taganeda, peab sellise müügi- või muu hüve osutamise lepingust taganemise tagajärjeks olema automaatne taganemine ka sellega seotud krediidilepingust.

Seni kehtivast ühenduse õigusest sellist tagajärge ei tulenenud, kuigi teatud juhtudel tekkis tarbijal õigus sellises olukorras majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingust taganeda, näiteks direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) art 6 lõike 4 alusel. Kuna direktiivi 85/577/EÜ (tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral) art 5 on üheks selleks aluseks, mis loob tarbijale ühenduse õiguse alusel võimaluse koduuksel sõlmitud lepingust põhjust avaldamata taganeda, peab sellisel juhul kohalduma ka tarbijakrediidi direktiivi art 15 lõikest 1 tulenev tagajärg. Sellesisuline tagajärg sätestataksegi VÕS § 491 lõikena 1, mille järgi loetakse tarbija koduuksel sõlmitud lepingust taganemisel automaatselt taganenuks ka sellega majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingust.

Ühtlustamaks koduukselepingu regulatsiooni sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooniga (vt VÕS § 57), lisatakse VÕS paragrahvile 491 ka lõiked 2 ja 3, millest esimene väljendab keeldu nõuda tarbijalt krediidilepingust automaatse taganemise tõttu intressi ja muude kulude tasumist ning teine reguleerib erisusi lepingu tagasitäitmise korral taganemise võlasuhte raames.

Lõikest 2 tulenev regulatsioon on vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui tarbija peaks koduukselepinguga seotud krediidilepingust taganemise korral tasuma viimati nimetatud lepingust tulenevaid tasusid, võiks see lõppeda olukorraga, kus tarbijal on küll formaalselt võimalus vastavalt VÕS § 49 lõikele 1 taganeda koduuksel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingust, kuid sisuliselt ta seda õigust kasutada ei saaks. Seda just olukorras, kui krediidilepingust taganemise tõttu tekkivad tasud osutuksid niivõrd suureks, et see motiveeriks tarbijat koduuksel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingust tulenevast taganemisõigusest loobuma. Sellest loogikast on lähtutud näiteks direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) art 6 lõike 4 sätestamisel, mis on üle võetud VÕS paragrahvi 57. Seega on vastav täiendus ajendatud sellest, et tagada koduukselepingute puhul tarbijale samaväärne kaitse kui sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral.

Lõike 3 eesmärgiks on vältida olukorda, kus tarbija on taganenud nii koduuksel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingust kui ka krediidilepingust ning peaks selle tõttu raha välja nõudma kauplejalt, et see omakorda krediidiandjale välja maksta. Sellise situatsiooni vältimiseks on võlaõiguses kasutusele võetud konstruktsioon, mille järgi lähevad kaupleja taganemisest tulenevad õigused ja kohustused pärast krediidiandja poolt kauplejale krediidi väljamaksmist üle krediidiandjale (vt näiteks VÕS § 57 lõige 3). Sarnaselt sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooniga on sellise konstruktsiooni kasutamine õigustatud ka koduukselepingute regulatsiooni puhul.

§ 54

Võlaõigusseaduse §-s 54 sätestatud kohustused tulenevad sidevahendi abil sõlmitavate lepingute ja finantsteenuste kaugturustuse direktiivist. Need kohustused kohalduvad paralleelselt tarbijakrediidi sätetega. VÕS §-s 54 sätestatud kohustused laienevad nii krediidiandjale kui ka krediidivahendajale, sest lõiked 11 ja 4 räägivad finantsteenuse pakkumisest, täpsustamata, kes pakkuja peaks olema. Kohustus on igal isikul, kes finantsteenust pakub, st siis tarbijakrediidi kontekstis nii krediidiandjal kui ka krediidivahendajal. Krediidivahenduse puhul tuleb siiski arvestada § 403 lõikes 1 sätestatud erisustega.

§ 54 lõike 1 punkti 11 muutmine on seotud VÕS § 57 muutmisega, mis omakorda põhineb tarbijakrediidi direktiivi art 15 lõikel 1.

Sisuliselt võetakse VÕS § 57 lõikesse 1 üle regulatsioon, mille järgi loetakse tarbija krediidilepinguga majanduslikult seotud müügi- või teenuse osutamise lepingust taganemise korral automaatselt taganenuks ka krediidilepingust. Nimetatud põhjusel on vaja ümber sõnastada ka VÕS § 54 lõike 1 punktis 11 nimetatud teavitamiskohustus, mille sisuks ei saa enam olla viide sellele, et tarbijal on majanduslikult seotud müügi- või teenuse osutamise lepingust taganemisel õigus taganeda ka majanduslikult seotud krediidilepingust, vaid viidata saab üksnes sellele, et juhul, kui tarbija majanduslikult seotud müügi- või teenuse osutamise lepingust taganeb, loetakse ta taganenuks ka seotud krediidilepingust.

§ 54 täiendamine lõikega 12 on seotud kohutusega võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõige 5, mille järgi kohaldatakse sidevahendi abil sõlmitud krediidilepingust taganemisele üksnes tarbijakrediidi sätteid, mitte sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingust taganemise regulatsiooni (direktiiv 2002/65/EÜ).

Kehtiva õiguse alusel toimub sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidi lepingust taganemine just finantsteenuse lepingust taganemise regulatsiooni järgi, mis on sätestatud VÕS paragrahvis 56 ja millest pakkuja tarbijat ka lepingu sõlmimise ettevalmistamisel teavitama peab. Kuna tulevikus saab sidevahendi abil sõlmitud krediidilepingust taganeda üksnes tarbijakrediidi direktiivis toodud alusel, korras ja tagajärgedega, mis võetakse üle võlaõigusseaduse paragrahvi 409, tuleb lepingu ettevalmistamise faasis täidetava teavitamiskohustuse raames viidata sellisel juhul paragrahvi 56 asemel paragrahvile 409. Oluline on ka asjaolu, et lõige 12 kohustab pakkujat teavitama nii taganemise alusest, kui ka tagajärgedest. Olemuslikult tuleb tagajärjed teha tarbijale teatavaks samas mahus, kui näeb ette VÕS § 54 lõike 11 punkt 9, võttes siiski arvesse, et taganemine toimub VÕS § 56 asemel § 409 alusel ja tagajärgedega. Samadel kaalutlustel on vastavale paragrahvile lisatud lg 41 p 1.

§ 54 lõige 41

Seadust täiendatakse lõikega 41 punktiga 2, et harmoneerida riigisisesesse õigusesse direktiivi art 5 lõige 2, mis reguleerib olukorda, kus teabeedastus toimub direktiivi 2002/65/EÜ (finantsteenuste kaugturustuse direktiiv) artikli 3 lõike 3 kohaselt telefonside kaudu. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 3 lõige 3 on üle võetud VÕS-i § 54 lõikesse 4.

Tarbijakrediidi direktiivi art 5 lõike 2 kohaselt sisaldab finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus vastavalt vähemalt artikli 5 lõike 1 punktides c, d, e, f ja h osutatud andmeid koos krediidi kulukuse aastamääraga tüüpilise näite kujul, samuti tarbija poolt makstavat kogusummat. Seega tuleb telefonside teel teavet esitades avaldada tarbijale finantsteenuste põhiomaduste kirjelduses vähemalt § 4031 lõike 1 puntides 3, 4, 5, 6, 7, 8 nimetatud teave:

- kasutusse võetav krediidisumma või ülempiir

- krediidi kasutusse võtmise tingimused,

- krediidilepingu kestus,

- tarbija tehtavate maksete summa, arv, sagedus ning vajaduse korral erineva laenuintressiga laenujääkidega tarbijakrediidilepingu puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse.

- krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamistingimused.

- krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul.

Regulatsiooni eesmärgiks on suurendada tarbijakaitset olukorras, kus tarbijale pakutavaks finantsteenuseks on tarbijakrediit ning tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalust pakutakse telefonside abil. Tarbija kaitse suureneb sellega, et tarbija saab suuremal määral teavet. Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimaluse pakkumisel telefoni teel on olulisel täpsustatud, missugune teave iseloomustab tarbijakrediidi kui finantsteenuse põhiomadusi.

Krediidi kulukuse määra tüüpilise näitena esitamise osas vt selgitusi § 4031 lõike 4 kohta.

§ 54 lõige 42 täpsustab eelmises lõikes toodut VÕS § 407 lõikes 21 nimetatud lepingute ehk arvelduskrediidilepingute puhul, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul või krediidiandja nõudmisel. Sätte allikaks on direktiivi art 6 lõige 4.

§ 541

Seadust on täiendatud lõikega 21 tulenevalt direktiivi art 5 lõikest 3. Teatud sidevahendite, eelkõige telefonside puhul ei ole võimalik lepingueelselt teavet püsival andmekandjal standardinfo teabelehel esitada. Samas lubab direktiiv siiski lepingut sõlmida standardinfo teabelehte esitamata, tingimusel et lepingueelne teave esitatakse standardinfo teabelehel viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Teabe viivitamatut esitamist tuleks eelnõus läbivalt mõista teabe esitamisena nii pea, kui see on mõistlikult võimalik.

Sellisel juhul saab tarbija siiski standardinfo teabelehe kasutamisel teabe võrreldavuse eelise. Näiteks kui tarbija kasutab standardteabelehte, võrreldes seda teiste krediidiandjate standardteabega, ja leiab nt mõne parema pakkumise, siis saab ta kasutada oma §-st 409 tulenevat 14-päevast taganemisõigust ja sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingust taganeda.

Tarbijale pärast sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlmimist standardinfo teabelehe edastamise kohustuse täitmist ei saa võrdsustada tarbijale lepingulise teabe andmise kohustusega (vt § 410 lg 1). Tulenevalt artikli 10 lõikest 1 on tarbijal õigus saada lepingudokument või selle koopia. Lepingudokument või selle koopia peavad sisaldama kogu art 10 lõikes 2 nimetatud teavet. Tarbijale tuleb esitada nii lepingudokument vastavalt § 410 lõikele 1 kui ka standardinfo teabeleht vastavalt käesolevale lõikele. Isegi kui osa tarbijale edastatavast teabest kattub, tuleb lepingueelse ja lepingulise teabe esitamise kohustused täita eraldi, kuna lepingueelsel ja lepingulisel teavitamisel on erinevad eesmärgid.

Lõikega 22 võetakse üle tarbijakrediidi direktiivi artikli 6 lõige 7. Lõige 22 kohaldub sisuliselt analoogses olukorras lõikega 21, st olukorras, kus leping sõlmitakse sidevahendi abil, mis ei võimalda püsival andmekandjal lepingueelse teabe edastamist. Lõige 22 kohaldub vaid § 407 lõikes 21 nimetatud lepingutele ehk arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit tagastada krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul. Lõike 22 kohaselt loetakse krediidiandja täitnuks ka lepingueelse teavitamiskohustuse, kui ta esitab tarbijale kohe pärast lepingu sõlmimist lepingudokumendi või selle koopia § 407 lõikes 24 sätestatud andmetega. Lepingudokument tuleb tarbijale esitada koosmõjus § 410 lõikega 1. Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 21 sätestatust ei ole lepingueelse teabe tagantjärgi esitamine nõutav standardinfo teabelehel. Seega erinevalt lõikes 21 sätestatust ei pea pärast § 407 lõikes 21 sätestatud arvelduskrediidilepingu sõlmimist esitama eraldi lepingueelset ja lepingulist teavet, vaid piisab ka lepingulise teabe esitamisest. Põhjuseks on asjaolu, et § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingute puhul ei ole standardinfo teabelehe kasutamine kohustuslik (vt § 407 lg 22).

§ 56 täiendamine lõikega 5 on sarnaselt VÕS § 49 muutmisega tingitud tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõike 5 ülevõtmisest, mille tagajärjel kohaldatakse sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingust taganemisele üksnes tarbijakrediidilepingust taganemise sätteid (üle võetud VÕS §-i 409). Sellest tulenevalt ei saa sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingule kohaldada VÕS paragrahvist 56 tulenevat.

§ 57 lõike 1 muutmine on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art15 lõige 1, mille järgi ei ole tarbija, kellel on ühenduse õiguse aluse õigus taganeda kauba tarne või teenuse osutamise eesmärgil sõlmitud lepingust ja kes seda ka teeb, enam majanduslikult seotud tarbijakrediidilepinguga seotud. Üks selline tarbijale ühenduse õigusel antud taganemisõigus on sätestatud direktiivis 97/7/EÜ, täpsemalt artiklis 6, mille lõige 4 annab tarbijale õiguse taganeda ka majanduslikult seotud krediidilepingust. Sisuliselt teeb tarbijakrediidi direktiivi art 15 lõige 1 direktiivi 97/7/EÜ art 6 lõikele 4 erandi, sest tarbijakrediidi direktiivi järgi ei ole majanduslikult seotud krediidileping tarbijale enam automaatselt siduv. Nimetatud põhjusel on vaja muuta ka VÕS § 57 lõikest 1 tulenevat regulatsiooni, täpsemalt osas, et sidevahendi abil sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingust taganemise tagajärjeks pole enam mitte õigus taganeda majanduslikult seotud krediidilepingust, vaid tarbija loetakse sellisest lepingust taganenuks automaatselt.

§ 571 täiendamine lõikega 2 on ajendatud tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõigete 4 ja 5 ülevõtmisest. Vastavalt direktiivi art 14 lõikele 4 loetakse tarbija tarbijakrediidilepingust taganemise korral taganenuks ka sellega seotud kõrvalteenuse lepingutest, mida pakub krediidiandja või kolmas isik kolmanda isiku ja krediidiandja vahelise lepingu alusel. Nimetatud lõige võetakse sisuliselt üle VÕS paragrahvi 409 lõikesse 33. Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõikest 5 on aga viimati nimetatud direktiiv nn erinormiks direktiivi 2002/65/EÜ (käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust) artiklitele 6 ja 7. Kuna kehtiv VÕS § 571 on üle võetud just nimetatud direktiivi art 6 lõikest 7, on ka VÕS paragrahv 571 nn üldnormiks VÕS paragrahvi 409 lõike 33 suhtes. Tulenevalt üld- ja erinormi suhtest kohaldub sellisel juhul just VÕS paragrahvi 409 lõige 33. Seega on lõike 2 lisamise eesmärgiks selgitada VÕS paragrahvi 571 ja paragrahvi 409 lõike 33 omavahelist suhet.

§ 58 täiendamine lõikega 3 on ajendatud tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõike 5 ülevõtmisest. Vastavalt nimetatud artiklile saab tarbijakrediidilepingust taganeda üksnes tarbijakrediidi sätete alusel, mis võetakse üle võlaõigusseaduse paragrahvi 409. Sisuliselt annab vastav paragrahv nii taganemisõiguse aluse kui tagajärjed. Sellest tulenevalt on VÕS paragrahv 409 erinormiks VÕS paragrahvi 58 suhtes ning viimane olemuslikult kohaldamisele ei tule. Parema ülevaatlikkuse tagamiseks on see ka sõnaselgelt välja öeldud.

§ 94 täiendamine lõigetega 3 ja 4 on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 3 punkt k, mis annab fikseeritud laenuintressi mõiste. Vastavalt nimetatud punktile on fikseeritud laenuintressiks krediidiandja ja tarbija vahel krediidilepingus kokkulepitud intressimäär terveks krediidilepingu kehtivusajaks või teatud ajavahemikeks mitu laenuintressimäära, kasutades üksnes kindlaksmääratud protsendimäära. Mõistes tuuakse välja ka see, et kui kõik intressimäärad ei ole krediidilepingus kindlaks määratud, loetakse laenuintress fikseerituks üksnes nendeks ajavahemikeks, mille puhul laenuintress määratakse kindlaks üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel, mis on kokku lepitud krediidilepingu sõlmimisel.

Fikseeritud ja fikseerimata intressimäära eristamine on oluline eelkõige tarbijakrediidi direktiivi art 16 kontekstis, mis annab regulatsiooni krediidi ennetähtaegseks tagasimaksmiseks. Artiklist 16 tulenevalt sõltub intressimäära iseloomust tarbija kohustus hüvitada krediidiandjale seoses krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega tekkivad kulud ja kahju.

Kehtiv võlaõigusseadus eristab muutuva ja muutumatu intressimääraga laenulepinguid ja seda eelkõige VÕS paragrahvi 400 valguses. Samas puudub võlaõigusseaduses definitsioon, mis võimaldaks eristada, mida peetakse muutuvaks intressimääraks ja mida muutumatuks. Sisuliselt tähendab see seda, et kummagi mõiste sisu on määratud praktikaga. Sellist lahendust ei saa pidada aga piisavaks, sest ka kehtiva õiguse järgi on võlgniku õigused seotud intressimäära olemusega.

Tagamaks ühest arusaamist sellest, mis on muutuv intressimäär ja mis mitte, on peetud vajalikuks võlaõigusseadust vastavate mõistetega õigusselguse eesmärgil täiendada. Kuna VÕS paragrahvi 400 tähenduses peetakse muutuva intressimäära all silmas sisuliselt sedasama, mida tarbijakrediidi direktiivi art 3 punkti k mõttes, on peetud otstarbekaks mõistete sõnastamisel lähtuda just direktiivis pakutust. Üheselt mõistetavamaks on peetud siiski täiendite „fikseeritud“ ja „fikseerimata“ kasutamine, kuna täiendite „muutuv“ ja „muutumatu“ tähendust on võimalik laiemalt mõista. Nimelt saab lepingus intressimäära kokku leppida ka selliselt, et lepingu kehtivuse alguses kohaldatakse ühte kindlaksmääratud protsendimääraga intressimäära ja lõpus teist. Sellisel juhul on olemuslikult tegemist küll mõlemal juhul fikseeritud intressimääradega, kuid sisuliselt protsendimäärad lepingu kestel muutuvad.

Kuigi fikseeritud ja fikseerimata intressimäära mõiste võetakse üle direktiivist, vajab rõhutamist siiski see, et fikseeritud intressimääraks loetakse intressimäära, mis on väljendatud kindlaksmääratud protsendimäärana lepingu sõlmimise ajal ehk määr ei sisalda endas nn perioodilisi muutjaid. Seda rõhutab ka direktiivi põhjenduspunkt 21, mis ütleb, et krediidilepinguid, mille puhul vaadatakse laenuintressi perioodiliselt läbi vastavalt krediidilepingus nimetatud baasintressimäära muutustele, ei tuleks lugeda fikseeritud laenuintressiga krediidilepinguteks. Seega tuleb eelnõu järgi lugeda fikseeritud intressimääraks üksnes neid määrasid, mille suurus on lepingu pooltele teada juba lepingu sõlmimise ajal ehk mis ei ole sõltuvuses mingist baasintressist või muust perioodilisest muutujast, mis ei võimaldaks lepingu sõlmimise ajal täpset intressikulu välja arvutada. Kuna muudatus puudutab nii laenulepinguid üldisemalt kui üksnes tarbijakrediidilepinguid, on peetud vajalikuks kõnealused mõisted defineerida just võlaõigusseaduse üldosas.

§ 384 lõike 1 muutmine on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 15 lõikest 1 tulenev regulatsioon, mille järgi ei ole tarbija, kes on ühenduse õiguse alusel taganenud kauba tarne või teenuse osutamise eesmärgil sõlmitud lepingust, enam majanduslikult seotud krediidilepinguga seotud. Üheks selliseks olukorraks, mil tarbijal on ühenduse õiguse alusel võimalik teenuse osutamise lepingust põhjust avaldamata taganeda, on direktiivi 94/47/EÜ (ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte) art 5 lõige 1, mis annab tarbijale võimaluse ehitise ajutise kasutamise lepingust põhjust avaldamata taganeda 10 päeva jooksul alates lepingu mõlemapoolsest allkirjastamisest. Ehitise ajutise kasutamise lepinguga seotud krediidilepingust taganemist reguleerib hetkel sama direktiivi artikkel 7, mis annab tarbijale õiguse ehituse ajutise kasutamise lepinguga seotud krediidilepingust taganemisel taganeda ka seotud tarbijakrediidilepingust. Sisuliselt teeb aga tarbijakrediidi direktiivi art 15 lõige 1 eespool nimetatud artiklile 7 erandi, kohustades liikmesriike sätestama regulatsiooni, mille järgi loetakse tarbija ehitise ajutise kasutamise lepingust taganemise korral taganenuks ka majanduslikult seotud krediidilepingust. Eespool toodust ajendatult VÕS § 384 lõiget 1 muudetaksegi.

Lisaks viiakse VÕS paragrahvi 384 lõike 1 teine lause sõnastuslikult muudetuna üle sama paragrahvi lõikesse 2 ning lõike 2 senine sisu tuuakse üle lõikesse 1. Samuti sõnastatakse ümber kõne all oleva paragrahvi lõige 3. Nimetatud muudatusettepanekute eesmärgiks on ühtlustada sätte sõnastus ja struktuur VÕS paragrahvidega 491 ja 57 ning nimetatud muudatused kehtiva õigusega võrreldes sisulisi muudatusi kaasa ei too.

§ 400 lõike 1 muutmine on seotud VÕS paragrahvi 94 täiendamisega, millega luuakse võlaõigusseadusesse fikseeritud ja fikseerimata intressimäära mõiste. Kuna olemuslikult mõistetakse fikseeritud intressimäära all sama, mida kehtiva õiguse järgi muutumatu intressimäära all, siis sisulisi muudatusi lõike 1 muutmine endaga kaasa ei too.

Kõnealuse paragrahvi lõike 3 muutmisega suurendatakse kokkuleppevabadust olukorras, mil krediidivõtjaks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik. Täpsemalt muudetakse kõnealust lõiget selliselt, et VÕS §-st 400 tulenev regulatsioon oleks imperatiivne üksnes tarbijalepingute puhul ehk laenuvõtja kahjuks seadusest kõrvalekalduv kokkulepe oleks tühine vaid juhul, kui laenusaajaks on tarbija. Nimetatud muudatus lähtub asjaolust, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud on laenulepingu tingimuste läbirääkimisel krediidiandjaga võrdses positsioonis, mistõttu puudub vajadus lepinguvabaduse piiramiseks. Seega teeb eelnõu ettepaneku muuta VÕS §-st 400 tulenev regulatsioon majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute suhtes dispositiivseks.

Lisaks täiendatakse kõnealust paragrahvi lõikega 4, mis välistab VÕS paragrahvist 400 tuleneva regulatsiooni kohaldamise nende tarbijakrediidilepingute puhul, millest tulenevad kohustused võib tarbija ennetähtaegselt täita käesoleva seaduse § 411 alusel.

Sisuliselt sätestab kehtiv VÕS paragrahv 400 laenusaaja, mh tarbija õiguse muutuva intressimääraga laenulepingu ülesütlemiseks. Täpsemalt võib laenusaaja sellise lepingu üles öelda põhjust avaldamata, teatades sellest ette vähemalt 3 kuud. Seega on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt pärast ülesütlemisavalduse kättesaamist intressi 3 järgneva kuu eest. Olemuslikult on selle regulatsiooni puhul tegemist laenu ennetähtaegse tagasimaksmisega. Kehtiva õiguse järgi mängib vastav regulatsioon rolli üksnes nende tarbijakrediidilepingute puhul, millele ei kohaldata VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatud regulatsiooni või mille puhul on VÕS §-st 411 tulenev regulatsioon välistatud, näiteks vastavalt VÕS § 403 lg 3 p 3 nimetatud krediidilepingud või hüpoteegiga tagatud krediidilepingud. Nendele krediidilepingutele, mille saab ennetähtaegselt tagasi täita VÕS § 411 alusel, VÕS § 400 ei kohaldata. Põhjendatud on see asjaolust, et VÕS § 411 on VÕS § 400 suhtes erinormiks, mistõttu tuleb üld- ja erinormi suhtest tulenevalt kohaldamisele just § 411. Kõnealune täiendus lõike 4 näol tehaksegi eesmärgiga tagada parem ülevaatlikkus sellest, millisel juhul tuleb kohaldamisele VÕS 411 ja millisel juhul VÕS § 400.

Oluliseks erinevuseks võrreldes kehtiva õigusega on siiski see, et kui praegu tuginetakse hüpoteegiga tagatud fikseerimata intressimääraga tarbijakrediidilepingu ennetähtaegsel tagasimaksmisel VÕS §-st 400 tulenevale regulatsioonile, siis eelnõu järgi saab hüpoteegiga tagatud fikseerimata intressimääraga krediidilepingu ennetähtaegne tagasitäitmine toimuda just VÕS § 411 alusel, täpsemalt lõigete 1 ja 4 alusel. Sealjuures erineb siiski see, et kui VÕS paragrahvi 400 järgi sai tarbija laenu ennetähtaegselt täita üksnes tagastades kogu summa, siis paragrahvi 411 lõigete 1 ja 4 koosmõjus võib tarbija fikseerimata intressimääraga hüpoteegiga tagatud krediidilepinguid ennetähtaegselt tagasi maksta ka osaliselt. Erinevuseks on seegi, et laieneb nende krediidilepingute hulk, mille ennetähtaegne tagasimaksmine saab toimuda just VÕS § 400 alusel ja seda põhjusel, et VÕS § 403 täiendatakse eranditega, millega välistatakse tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumine teatud tüüpi krediidilepingutele, näiteks VÕS § 403 lg 3 täiendamine punktidega 4 ja 5.

§ 401 lõike 1 muutmise eesmärgiks on täpsustada, et krediidilepinguks on iga tasuline rahasumma kasutusse andmine, olenemata sellest, kas tasulisus väljendub intressi maksmise kohustusena või muul viisil, näiteks kohustusena tasuda osamakse. Olemuslikult ei ole tegemist siiski sisulise muudatusega, sest kõnealust lõiget tõlgendatakse laiendavalt juba praegu.

Lõike 2 täiendamise eesmärgiks on täpsustada, et tarbijakrediidilepinguks loetakse üksnes sellist maksetähtpäeva edasilükkamist, mida tehakse tasu eest. Sisuliselt tähendab see seda, et järelmaksuga müügilepingutele kohaldatakse tarbijakrediidi sätteid üksnes juhul, kui järelmaksuga tasutavat müügihinna osa intressitakse järelmaksu perioodi jooksul. Iseenesest selline täiendus sisulisi muudatusi kaasa ei too, sest juba sama paragrahvi lõige 1 sisaldab nn tasulisuse momenti – täpsemalt loetakse lõike 1 alusel tarbijakrediidilepinguteks üksnes sellised rahasumma teise isiku käsutusse andmise lepinguid, mille eest kohustub teine pool tasuma intressi. Täiendamist on vajalikuks peetud siiski seetõttu, et lõikest 2 võib jääda mulje, nagu oleks tegemist erandiga lõike 1 suhtes, mille tagajärjel loetakse krediidilepinguks kõik maksetähtpäeva edasilükkamise lepingud, olenemata sellest, kas need on tasulised või mitte.

§ 4011 loomine on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 3 punkt f, mis annab krediidivahendaja mõiste. Vastavalt nimetatud punktile on krediidivahendajaks füüsiline või juriidiline isik, kes ei tegutse krediidiandjana ning kes teeb rahalises või muus kokkulepitud majanduslikku kasu andvas vormis tasu eest oma kaubandus-, majandus- või kutsetegevuse raames järgmist: I) esitleb või pakub tarbijatele krediidilepinguid; II) abistab tarbijaid, tehes krediidilepingutega seotud ettevalmistavat tööd, välja arvatud punktis I nimetatud tegevus, III) või sõlmib tarbijatega krediidilepinguid krediidiandja nimel. Iseenesest on krediidivahendaja mõiste kehtivas õiguses juba defineeritud, täpsemalt VÕS paragrahvi 403 lõikes 1, kuid kõnealuse direktiivi valguses on krediidivahendaja mõiste kehtivas õiguses kitsam. Täpsemalt loetakse kehtiva õiguse alusel krediidivahendajaks üksnes isikud, kes vastavad VÕS paragrahvi 658 lõike 1 mõttes maakleri definitsioonile (isik, kes kohustub teisele isikule vahendama lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele). Direktiivist tulenevalt tuleb krediidivahendajaks lugeda aga ka need isikud, kes sõlmivad tarbijatega krediidilepinguid krediidiandja nimel. Sisuliselt vastab selline tegevus VÕS paragrahvi 670 lõikes 1 sätestatud agendi mõistele (isik, kes kohustub teise isiku jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima). Nimetatud põhjusel laiendatakse krediidivahendaja mõistet selle võrra, et mõistega oleks hõlmatud võlaõigusseaduse mõttes ka agendid.

Lisaks tuuakse krediidivahendaja mõiste parema ülevaatlikkuse andmiseks eraldi paragrahvi ja sätestatakse laenulepingute üldsätete all.

§ 403

Kohaldamisalast üldiselt

Direktiivi kohaldamisala reguleerib artikkel 2. Art 2 lõike 1 järgi kohaldatakse direktiivi krediidilepingutele. Art 2 lg 2 sätestab loetelu lepingutest, millele eelduslikult tarbijakrediidi direktiivist tulenevat regulatsiooni ei kohaldata. Uus tarbijakrediidi direktiiv on oma iseloomult suunatud maksimumharmoneerimisele, mis tähendab, et tulenevalt direktiivi preambuli punkti 9 esimesest ja teisest lausest ning artikli 22 lõikest 1 ei ole liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute.

Siiski ei tule art 2 lõiget 2 direktiivi harmoneerimisel täielikult üle võtta. Seda põhjusel, et preambuli põhjenduspunkt 10 sätestab liikmesriikide õiguse kohaldada kõnesoleva direktiivi sätteid ka valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Seega on võimalik tarbijakrediidi sätete kohaldamisala võrreldes art 2 lõikes 2 sätestatuga siiski laiendada. Eelnõus on otsustatud seda võimalust tarbijakaitselistel eesmärkidel kasutada.

Eelnõus on kas tervikuna või osaliselt välistatud tarbijakrediidi reguleerimisalast artikli 2 lõike 2 punktides f, g, h. k ja l nimetatud krediidilepingud. Eelnõus ei tehta erandeid artikli 2 lõigetes 5 ja 6 nimetatud krediidilepingutele, st et nendes sätetes nimetatud lepingutele laieneb tarbijakrediidi regulatsioon täies mahus.

Kuigi eespool nägime, et direktiivi reguleerimisala on võimalik võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga laiendada, ei kehti see artikli 2 lõigete 3 ja 4 kohta, mis on üle võetud kõnesoleva paragrahvi lõigetesse 51 ja 52. Nimelt sätestab preambuli põhjenduspunkt 11, et spetsiifiliste krediidilepingute puhul (ehk siis art 2 lõiked 3, 4, 5, 6), mille suhtes kohaldatakse üksnes mõningaid kõnesoleva direktiivi sätteid, ei tohiks liikmesriikidel lubada vastu võtta riigisiseseid õigusakte, millega rakendatakse tarbijakrediidi direktiivi muid sätteid. See põhjenduspunkt leiab Eestis rakendust vaid artikli 2 lõigete 3 ja 4 osas, sest nagu eespool öeldud, ei ole eelnõus kasutatud liikmesriikidele antud võimalust kehtestada eriregulatsioon artikli 2 lõigetes 5 ja 6 nimetatud krediidilepingutele.

Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 7. Nimelt ei kohaldata krediidivahendajatele, kelle jaoks on krediidivahendus kõrvaltegevus, artikleid 5 ja 6.

Erinevalt kehtivast õigusest, täpsemalt senisest § 403 lõikest 1, ei kohaldata eelnõu alusel krediidivahendajale kogu VÕS 22. ptk 2. jaos sätestatut, vaid üksnes neid sätteid, mille puhul on seda sõnaselgelt öeldud, näiteks VÕS § 4031. Lõike 1 eesmärgiks jääb aga välistada osa krediidivahendajatele kohaldatav regulatsioon juhul, kui tegemist on krediidivahendajaga, kes tegeleb vahendustegevusega kõrvaltegevusena. Nagu eespool juba mainitud, siis välistatakse eelnõuga need kohustused, mis vastavad võlaõigusseaduses tarbijakrediidi direktiivi art 5 ja 6 tulenevale regulatsioonile.

Oluline on siinjuures täpsustada ka seda, et kes võiksid olla need isikud, kes tegelevad krediidivahendusega kõrvaltegevusena. Eelkõige peetakse antud sätte all silmas näiteks isikuid, kelle põhitegevuseks on müügi- või teenuse osutamine, kuid kes viitavad lepingu sõlmimisel võimalusele omandada asi, teenus või muu hüve järelmaksuna vms. Seda kinnitab ka direktiivi põhjenduspunkt 24, mille järgi tuleks krediidivahendamine lugeda kõrvaltegevuseks, kui krediidi vahendamine ei ole vahendaja kaubandus-, äri- või kutsetegevuse põhieesmärk. Vastavalt kõnealusele põhjenduspunktile on nimetatud erandi tegemine vajalik selles valguses, et täieliku lepingueelse teabe andmise kohustus oleks nende isikute suhtes liigselt koormav.

Oluline on rõhutada sedagi, et VÕS § 403 lg 1 kitsendab üksnes krediidivahendaja kohustust lepingueelse teabe andmiseks, mis ei välista ega vähenda lepingueelse teabe andmise kohustust krediidiandja poolt. Seda kinnitab ka tarbijakrediidi direktiivi art 7 viimane lause, mis ütleb, et sama artikli esimeses lauses nimetatu ei piira krediidiandja kohustust tagada, et tarbija saab art 5 ja 6 nimetatud lepingueelse teabe.

Lõikes 2 asendatakse tarbija mõistega füüsiline isik.

Direktiivi kohaselt peab tarbijakrediidilepingu üheks pooleks olema tarbija, kes direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega. Iseseisva majandustegevuse alustamiseks laenu võtmise eesmärk seondub majandus- ja kutsetegevusega. Ei tarbijakrediidi direktiivi ega kehtiva VÕS-i mõttes ei ole sellisel eesmärgil laenu võtnud isik tarbija. Kui VÕS § 403 lõikest 2 oleks võimalik järeldada, et ka sellised krediidilepingud, mille puhul antakse krediiti iseseisva majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks, on tarbijakrediidilepingud, oleks tegemist vastuoluga maksimumharmoneerimise nõudega, mis tuleneb direktiivi artiklist 22.

Samas ei soovita eelnõuga juba olemasolevast laenu- või krediidisaaja kaitsest loobuda, seega on otsustatud asendada lõikes 2 „tarbija“ mõistega „füüsiline isik“. Sellisel juhul on üheselt selge, et tegemist ei ole iseenesest tarbijakrediidilepinguga, vaid sellistele lepingutele kohaldatakse lihtsalt tarbijakrediidi regulatsiooni. Seega tagatakse tarbijakrediidilepingu mõiste olemuslik kooskõla direktiivi nõuetega ning vastuolude puudumine maksimumharmoneerimise põhimõttega.

Lõike 3 punkt 3 muudetakse tulenevalt direktiivi art 2 lõike 2 punktist g. Erisuseks võrreldes kehtiva regulatsiooniga on asjaolu, et krediidi andmine peab olema tööandjale kõrvaltegevus, st punktis 3 sätestatud erand ei kohaldu näiteks krediidiasutuste ja nende töötajatega sõlmitud krediidilepingutele. Sellised lepingud on hõlmatud tarbijakrediidi regulatsiooniga.

Sõlmitav krediidileping peab olema intressivaba või alternatiivina peab selle krediidi kulukuse määr olema turu keskmisest madalam. Turu keskmise hindamisel tuleb lähtuda Eesti Panga veebilehel avaldatud tarbijalaenude keskmisest kulukuse määrast.

Kolmandaks eelduseks selliste krediidilepingute VÕS 22. ptk 2. jao kohaldamisalast välistamiseks on see, et selliste krediidilepingute sõlmimist ei pakutaks avalikkusele.

Lõike 3 punkti 4 aluseks on direktiivi art 2 lõike 2 punkt k. Tarbijakrediidi regulatsioon ei laiene sellistele krediidi- ega laenulepingutele, mille puhul piirdub tarbija vastutus käsipandi tagatisega.

Lõike 3 punkt 5 teeb ettepaneku välistada tarbijakrediidi lepingu regulatsiooni kohaldamine olukorras, mil tegemist on krediidilepinguga, mille tarbija sõlmib investeerimisühingu või krediidiasutusega väärtpaberituru seaduse (VpTS) § 44 punktis 2 nimetatud investeerimiskõrvalteenuse osutamise käigus. VpTS § 44 punkti 2 kohaselt on investeerimiskõrvalteenuseks VpTS tähenduses investorile väärtpaberitehingu tegemiseks krediidi või laenu andmine tingimusel, et krediidi- või laenuandja ise on seotud nimetatud tehinguga. Seega peetakse silmas ainult tehinguid, mille puhul antakse laenu ainult seoses väärtpaberite omandamisega (näiteks laenud seoses tagasiostukohustusega väärtpaberitehingute (repurchase agreements), hinnaerinevusel põhinevate lepingute (contract for differences) või hinnamääraga seotud tehingutega (margin lending)). Seejuures on oluline, et lõikes 55 sätestatud välistus kehtib ainult tehingutele, mis on sõlmitud investeerimisühingute või krediidiasutustega (ja mitte teised VpTS § 45 nimetatud isikud, kelle teenuse osutamise võimalused on piiratumad). Lõike 55 aluseks on uue tarbijakrediidi direktiivi art 2 lg 2 punktis h sätestatud välistus, mis oma sõnastuselt ühtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) Lisa I osa B punktis 2 nimetatud teenuse sõnastusega.

Välistuse eesmärgiks on tarbijakrediidi direktiivi seletuskirja kohaselt jätta tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisalast välja sellised selgelteristuvad krediiditehingud, mille suhtes kohalduvad eraldiseisvalt kõrgendatud nõuded. Investeerimis- ja investeerimiskõrvalteenuste osutamine on reguleeritud VpTS’iga. Muuhulgas on VpTS’is sätestatud ranged ja põhjalikud nõuded teenuse osutamisele (10. ptk) ning teenuse osutaja organisatsioonile (9. ptk). Nõuete eesmärgiks on tagada väärtpaberituru läbipaistvus, efektiivsus ja klientide huvidest lähtumine, mille üheks aluspõhimõtteks on kliendile muuhulgas piisava ja põhjaliku teabe esitamine teenuse või toote ning kaasnevate riskide kohta.

Sealjuures on oluline rõhutada, et nimetatud erandi tegemine ei välista vajadust VÕS § 414 lõikes 5 nimetatud erandi järele. Kuigi § 403 lõike 53 sõnastus võib hõlmata samasisulisi tehinguid, puudutab § 414 lõige 5 ainult krediidi- ja seotud müügitehingust taganemise aspekti, samuti on sisulised erinevused. Sisuline erinevus on olemas kahes aspektis: (i) § 414 lõige 5 ulatus on laiem kui VpTS § 2 sisaldades ka väärismetalle ja valuutat, ja (ii) § 414 lõike 5 tingimuseks ei ole asjaolu, et krediidiandja oleks samaaegselt ka vastava teenuse osutaja või tehingu vastaspool. Arvestades § 414 lõikes 5 nimetatud müügilepingu objektide eripära ning nende väärtuse volatiilsust, ei ole põhjendatud taganemisõiguse rakendamine nende tehingute suhtes. Börsitehingute tagasipööratavus võib iseenesest olla raskendatud ning tuua kaasa tagajärgi, mis oluliselt kahjustavad väärtpaberi- või muu asjakohase turu tõhusat toimimist.

Lõike 4 eesmärgiks on anda ülevaade, millises ulatuses kohalduvad VÕS 22. ptk 2. jao sätted hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele, mis on sõlmitud sellistele lepingutele tavalistel tingimustel. Sisuliselt ütleb vastav lõige seda, milliseid tarbijakrediidilepingu sätteid hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele ei kohaldata. Kehtiva õiguse järgi ei kohaldata hüpoteegiga tagatud lepingutele ka krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise põhimõtteid. Eelnõuga seevastu tehakse ettepanek laiendada krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele.

Siinjuures vajab rõhutamist see, et krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise võimaluse laiendamine hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele ei ole tingitud tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisest, kuigi on sellest kaudselt ajendatud. Vastavalt direktiivi art 2 punktile A ei laiene direktiivist tulenev regulatsioon hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele ehk viimatinimetatud lepingud on direktiivi reguleerimisalast välistatud. See aga ei takista liikmesriikidel laiendada direktiivist tulenevat regulatsiooni ka nendele krediidilepingutele.

Põhjalikum ülevaade sellest, miks tehakse eelnõuga ettepanek laiendada krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsiooni ka hüpoteegiga tagatud lepingutele, on antud seletuskirja selles osas, mis põhjendab VÕS § 411 raames tehtavaid muudatusi. Lühidalt öeldes on sellise ettepaneku aluseks seisukoht, et ennetähtaegne tagasimaksmine ei ole krediidiandja huve kahjustav, kui krediidiandjal on võimalik tarbijalt nõuda ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu kantud kahjude mõistlikus ulatuses hüvitamist. Muudatus on kaudselt tingitud tarbijakrediidi direktiivist just selle tõttu, et direktiivist tulenevalt tuleb muuta kogu krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsiooni, mille tagajärjel muutub vastav regulatsioon oluliselt paindlikumaks ning sobivamaks selleks, et samu põhimõtteid saaks laiendada ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele. Kuigi direktiiv näeb ette konkreetsed piirangud ennetähtaegse tagasimaksmisega krediidiandjale tekitatud kahju hüvitamiseks, siis eelnõuga neid piirmäärasid hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele ei laiendata.

Lõikes 41 sisalduva erandi lisamine on ajendatud võimalusest välistada tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamine selliste liisingulepingute puhul, millega ei kaasne tarbijal kohustust liisingueset välja osta. Sisuliselt näeb sellise erandi tegemise ette tarbijakrediidi direktiivi art 2 lg 2 p D, mis ütleb, et tarbijakrediidi direktiivi ei pea kohaldama rendi- või liisingulepingutele, mille puhul ei ole lepingu endaga ega mis tahes lepinguga tarbijale sätestatud kohustust lepingu objekti välja osta. Sealjuures peetakse kohustus olemasolevaks, kui krediidiandja ühepoolselt nii otsustab.

Kuna võlaõigusseaduse § 401 mõttes ei ole tavalised rendilepingud krediidilepinguks, siis võetakse välistus rendilepinguid puudutavas osas direktiivist üle täielikult. Mis puudutab aga nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingud, siis laiendatakse nimetatud lepingutüübile kogu VÕS 22. ptk 2. jao sätteid, välja arvatud VÕS §-s 411 sätestatud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust. Sisuliselt tähendab see seda, et ennetähtaegselt on võimalik liisingulepingust tulenevat kohustust täita üksnes juhul, kui tarbijal on liisingueseme väljaostmiskohustus.

Eelnõuga on selline lahendus välja pakutud põhjusel, et ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsioon ei ole nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingutele olemuslikult mõistlikult kohaldatav. Sisuliselt on selliste lepingute puhul krediidi suuruseks liisinguandja poolt kantud liisingueseme omandamise kulud, mis makstakse krediidiandjale liisinguperioodi jooksul tagasi üksnes lepingu õppemise hetkeks kokku lepitud jääkväärtust ületavas osas. Sisuliselt hüvitatakse liisinguandjale liisingueseme omandamise kulud osamaksete ja ning lepingu lõppemisel tagastatava liisingueseme jääkväärtuse kaudu. Intressiks on sealjuures tasu selle eest, et krediidiandja sellist krediiti võimaldab, mida üldjuhul arvestatakse tagasimaksmata liisingueseme omandamise kulude osalt. Juhul, kui tarbija saaks selliselt liisingulepingust ennetähtaegselt taganeda tõusetuks mitmeid probleeme, näiteks see, et pole üheselt määratletav, milline oleks krediidi tagastamise ajahetkel mõlema poolse suhtes õiglane hüvitis. Esile tuleb tõsta ka seda, et olemuslikult ei ole krediidivõtjal mõistlik krediiti täies ulatuses varem tagasi maksta, kuna see tooks endaga kaasa kohustuse liisinguese tagasi anda (olemuselt lepingu ennetähtaegne tagasitäitmine). Seega puudub mõistlik põhjus, miks peaks tarbija seda võimalust kasutama. Samuti poleks võimalik ennetähtaegne tagasimaksmine osaliselt, kuna liisingueset ei saa üldjuhul osaliselt tagasi anda (näiteks autot). Nimetatud põhjusel tehakse eelnõuga ettepanek, et ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsiooni kasutusrendi tüüpi liisingulepingutele ei kohalduks.

Lõige 5 reguleerib kehtiva õiguse järgi olukordi, kui pooled on krediidilepingu sõlminud kohtuliku kompromissina. Vastavalt nimetatud lõikele ei kohaldata sellistele lepingutele VÕS §-des 404-410 ja § 414 lõikes 2 sätestatut. Eelnõuga tehakse ettepanek nimetatud eriregulatsioonist loobuda ulatuses, mis puudutab krediidiandja teavitamiskohustuse välistamist ning teavitamiskohustuse rikkumise tagajärgi.

Vastava muudatusettepaneku eesmärgiks on anda tarbijale, kes kohtus krediidilepingu kohtuliku kompromissina sõlmib, paremad võimalused hindamaks, kas nimetatud kompromissleping on tema maksevõimelisusele vastav või oleks tal otstarbekam kompromissi asemel otsida laenu tagasimaksmiseks muid teid. Praeguse regulatsiooni miinuseks võib lugeda seda, et kehtiva õiguse järgi ei ole kohtuvaidluse raames tagatud tarbija piisav informeerimine, sest kohtul puudub kohustus hinnata, kas tarbijale on kompromissi sisust arusaamiseks antud küllaldaselt teavet. Vastavalt TsMS § 430 lg-le 3, võib kohus kompromisslepingu jätta kinnitamata vaid juhul, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Seega võiks kompromisslepingu mittekinnitamine kõne alla tulla vaid juhul, kui kompromissleping on sõlmitud ilmselgelt selliselt, et see on tarbija suhtes äärmiselt ebaõiglastel tingimustel. Eelnõu eesmärgiks on tõsta tarbijate kaitstuse taset just selle võrra, et tarbija saaks ka ise adekvaatsemalt hinnata, kas ta on võimeline nimetatud kompromissi täitma või oleks tal mõistlik kaaluda kompromissi asemel muid alternatiive. Nimetatud tulemuse saavutamiseks tehakse eelnõuga ettepanek, et krediidiandja oleks ka kohtuliku kompromissina sõlmitava lepingu puhul kohustatud andma tarbijale kogu lepingueelse info, mh arvutama välja krediidikulukuse määra ning andma tarbijale standardinfo teabelehe. Selline lähenemine looks tarbijale võimaluse hinnata ka seda, kas ja kui palju on sõlmitav kompromissleping parem või halvem esialgsest krediidilepingust või hinnata kompromissi samal ajal turul pakutavate krediidilepingutega.

Lisaks tehakse eelnõuga ettepanek hõlmata erandisse kõik kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingud, hoolimata sellest, kas kompromissis on kokku lepitud intressi määra aasta kohta või kas on täidetud muud § 403 lõikes 5 nimetatud eeldused.

Lõige 51 täpsustab tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumist § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kas kolme kuu jooksul või krediidiandja nõudmisel. Sätte allikaks on art 2 lõige 3. Kohaldamisalast on välistatud art 5, art 10 lõiked 2 ja 3, artiklid 11, 13, 14, 16, 18, mis vastavad eelnõus §-le 4031, § 4032 lg 1 p 3 ja lg 4, § 404 lõigetele 2 ja 21, §-le 4041, § 407 lõigetele 4 ja 41, §-dele 409, 410, 411, 4141 ja 4142).

Lõige 52 täpsustab tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumist § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele. Sätte allikaks on art 2 lõige 4. Seda tüüpi tarbijakrediidilepingutele kohalduvad direktiivi regulatsioonist vaid artiklid 1–3, 18, 20 ja 22–32. Sisuline kohaldumisala piirdub artikliga 18, mis on võetud üle VÕS § 407 lõigetesse 4 ja 41.

Lõike 53 allikaks on direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti f teine pool, mis välistab tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisalast tarbijakrediidilepingud, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid tasusid, Sellisteks lepinguteks on direktiivi preambuli punkti 13 kohaselt eelkõige järelmaksukaardid, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja millelt võetakse üksnes väheolulist teenustasu.

Eelkõige on lõikega 53 üritatud vältida tarbijakrediidi regulatsiooni täies mahus kohaldumist krediitkaardilepingutele.

Nagu juba öeldud, on lõike 53 allikaks on direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti f teine pool. Kuna tulenevalt preambuli punktist 10 on liikmesriikidel õigus direktiivi reguleerimisala laiendada, ei välistata eelnõus sellised lepingud siiski täielikult tarbijakrediidi regulatsiooni alt, vaid neile kohaldatakse sama regulatsiooni nagu artikli 2 lõikes 3 ehk eelnõu § 402 lõikes 21 nimetatud tarbijakrediidilepingutele.

Selline valik reguleerimisala osas on tehtud eesmärgiga säilitada võimalikult suures ulatuses kehtiva regulatsiooni loogikat. Nimelt kohaldub kehtivas õiguses krediitkaardilepingutele VÕS § 407 lõike 5 alusel arvelduskrediidi regulatsioon.

Tulenevalt asjaolust, et krediitkaardilepingutele kohaldub nö kergem arvelduskrediidi regulatsioon, tuleb krediitkaardi vahendusel antava tarbijakrediidi puhul tarbijale esitada veidi vähem teavet kui tavalise tarbijakrediidilepingu puhul. Samuti ei pea krediitkaardilepingu sõlmimisele eelnevalt kasutama standardinfo teabelehte, vaid piisab vajaliku teabe lihtsalt selgel ja arusaadaval kujul esitamisest.

Käesolevas lõikes sätestatud väheoluliste tasude all tuleks mõista eelkõige krediitkaardi väljastamise ja hoolustasusid.

Tasude mõistet tuleks siinkohal tõlgendada laialt. Tegemist võib olla tasudega, mis on hõlmatud krediidi kogukulu mõistega (vt § 4031 lg 3 seletuskirja), samuti tuleks kulude all arvestada tarbijast krediidivõtjale makseviivituse korral tekkivate kuludega. Seega, kui tarbijalt ei nõuta seoses nt krediitkaardilepinguga küll märkimisväärseid tasusid, kuid kõrgemad tasud tulenevad mõnest kõrvallepingust, siis ei ole tegemist lõike 53 olukorraga ning tarbijakrediidi regulatsioon kohaldub täies mahus. Lõikele 53 ei ole võimalik tugineda ka juhul, kui tarbijalt ei nõuta esialgu küll märkimisväärseid tasusid, kuid on näha, et tarbijal pole võimalik krediiti kokkulepitud tähtaja jooksul tagasi maksta ning sellest tulenevalt saavad tarbijale osaks täiendavad kulutused, mida ei saa pidada nt kaardi hooldustasudega võrreldes väheolulisteks.

§ 4031

Lisatav § 4031 sätestab krediidiandja ja kohaldataval juhul krediidivahendaja kohustuse tarbijat lepingueelselt põhjalikult teavitada. Tarbijale lepingueelselt esitatava teabe maht on oluliselt suurenenud, samas vältimaks olukorda, kus tarbijale saab osaks infovoo üleküllus, on nähtud ette teabe esitamine selgel ja lihtsalt jälgitaval Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel, mis kehtestatakse justiitsministri määrusega.

Lepingueelne teave avaldatakse standardinfo teabelehel. Eesmärgiks on tagada teabe selge esitusviis ja teabe võrreldavus. Standardvormi kasutades saab tarbija võimaluse võrrelda talle pakutavaid lepingutingimusi teiste krediidiandjate poolt pakutavaga. Kuna standardinfo teabelehe kasutuselevõtu kohustus on direktiivi ülevõtmisel kõigil Euroopa Liidus tegutsevatel krediidiandjatel, on tarbijal võimalik võrrelda erinevaid krediiditooteid nii kodu- kui välismaiste krediidiandjate suhtes.

Selge ja ühelaadne teavitamismeetod annab tõenäoliselt inimestele julgust ka piiriüleselt krediiti võtta. Seega soodustatakse ühendusesise tarbijakrediidituru tekkimist.

Teave peab olema tõene, vajalik ja arusaadav. Küllaldane informeerimine peab tagama tarbijale võimaluse langetada kaalutletud otsus. Nimetatud eesmärk on tulenevalt artikli 5 sõnastusest ka lõikesse 1 sõnaselgelt sisse kirjutatud.

Tarbija teavitamine tagab tarbija kõrgetasemelise kaitse.

Standardteabe infolehe esitamine teenib vaid tarbija teavitamise eesmärki. Lepingueelse teabe esitamine ei kujuta endast pakkumust, st ei oma eraldi seisva tahteavalduse jõudu. Sellele osutab direktiivi preambuli põhjenduspunkt 30, mis viitab pakkumuse tegemisele koos Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamisega. Nimetatud asjaolu on rõhutanud ka Euroopa Komisjon.

Teave tuleb esitada mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist. Tulenevalt preambuli punktist 30 võib lepingueelse teabe esitada pakkumisega samal ajal, aga ka siis peab olema tarbijal võimalik langetada lepingu sõlmimise ajal kaalutletud otsus. Samuti peab krediidiandja tagama omapoolse nõustamiskohustuse täitmise (art 5 lg 6, § 4032).

Euroopa tarbijakrediidi standardteabe infoleht tuleb tarbijale esitada püsival andmekandjal. Püsiva andmekandja mõiste avab art 3 punkt m. Püsiva andmekandja definitsioon on eelnõu §-s 111.

Kuna tegemist on lepingueelsete läbirääkimiste olukorraga, tähendab § 4031 kohustuste rikkumine samaaegselt ka VÕS § 14 lõike 2 rikkumist, sest § 14 lõikes 2 nimetatud teavitamiskohustus on otse tuletatav §-st 4031. Tarbija võib oma kohustusi rikkunud krediidiandja vastu kasutada kõiki mõistlikke õiguskaitsevahendeid. Eeskätt tulevad kõne alla täitmisnõue ja kahju hüvitamise nõue.

Kõnesolevas paragrahvis nimetatud teavitamiskohustuse rikkumine võib endaga kaasa tuua ka avalik-õiguslikud sanktsioonid, nimelt täiendatakse eelnõuga tarbijakaitseseaduse § 411, mille kohaselt võib Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik VÕS §-s 4031 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise korral teha ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmisel võib krediidiandja suhtes rakendada sunniraha tulenevalt tarbijakaitseseaduse § 40 lõikest 5.

Lähemalt üksikutest punktidest:

§ 4031 lõike 1 punktiga 1 võetakse üle direktiivi art 5 lõike 1 punkti b esimene pool, mis kohustab krediidiandjat avaldama oma isikuandmed ning aadressi.

§ 4031 lõike 1 punktiga 2 harmoneeritakse riigisisesesse õigusesse art 5 lõike 1 punkt a. Tarbijale tuleb avaldada pakutava krediidi liik. Krediidi liigiks võib olla näiteks mõni tarbijakrediidi erivorm – arvelduskrediit, hüpoteegiga tagatud krediit. Krediidiliik väljendab vormi või viisi, millega tarbijale on krediiti antud. Näiteks kui krediiti antakse liisinguga, siis tuleb krediidiliigina märkida liising, faktooringu puhul faktooring. Kui krediiti antakse krediitkaardiga, siis võiks krediidi liigina märkida krediitkaardi jne.

§ 4031 lõike 1 punkt 3. Direktiivi art 5 lõike 1 punkt c näeb ette kohustuse avaldada tarbijale krediidi kogusumma ja krediidi kasutusse võtmise tingimused. Krediidi kogusumma mõiste on toodud ära direktiivi art 3 punktis l, mille järgi on krediidi kogusumma krediidilepingu alusel kättesaadava krediidi ülemmäär või kogusumma.

§ 4031 lõike 1 punkt 4. Krediidi kasutusse võtmise tingimuste avaldamise kohustus tuleneb direktiivi art 5 lõike 2 punktist c. Avaldada tuleb näiteks krediidi kättesaamise aeg, konto, millele krediit laekub või mille jääki võib arvelduskrediidilepinguga ületada. Avaldada tuleks ka isik, kes krediiti välja maksab, eelkõige on see oluline krediidivahenduse puhul, kuna lepingueelse teabe esitab tavapäraselt isik, kes ise ei ole krediidiandja ja seega ei maksa ka krediiti välja.

§ 4031 lõike 1 punkt 5. Art 5 lõike 1 punkt d kohustab krediidiandjat ja kohaldataval juhul ka krediidivahendajat avaldama tarbijale lepingueelselt pakutava krediidilepingu kestuse. Kui tegemist on tähtajatu krediidilepinguga, siis tuleb see krediidilepingu kestuse all samuti ära märkida.

§ 4031 lõike 1 punktiga 6 võetakse üle art 5 lõike 1 punkt h, mille kohaselt sisaldub tarbijale esitatavas teabes tarbija tehtavate maksete summa, arv ja sagedus ning vajaduse korral krediidi tagasimaksete tegemise järjekord erineva laenuintressiga laenujääkide puhul. Sisuliselt tuleb tarbijale avaldada, kui palju ja missuguse sagedusega ta peaks talle pakutava laenulepingu sõlmimise korral tagasimakseid tegema hakkama.

Kõnesoleva punkti eesmärgiks on tagada, et tarbijal tekiks ettekujutus sellest, kui suur laenukoormus teda pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist igakuiselt ees ootaks. Seega tuleb tarbijale selgelt näidata, kui suureks tõenäoliselt krediidi igakuiseid tagasimaksed kujuneksid.

Tehtavate maksete summa all tuleks mõista makset koos intressiga, sest vaid sellisel juhul on täielikult täidetud tarbija lepingueelse teavitamise eesmärk. Kohaldatava intressimäära muutumise tõttu võib lepingusse endasse märgitav maksete summa olla erinev, kuid standardteabe infolehe andmise eesmärgiks ongi vaid tarbija teavitamine. Kuna tulenevalt intressimäära võimalikust muutumisest võib ka maksete suurus muutuda, siis märgitakse lepingusse maksete summa, arv ja sagedus teabe esitamise aja seisuga. Nimetatud sõnatus ei tulene küll otseselt direktiivist, kui kuna lepingusse saabki märkida vaid andmeid lepingu sõlmimise aja seisuga, siis on selguse huvides see käesolevasse punkti ka sisse kirjutatud.

Maksete arv näitab seda, kui mitu makset tuleks tarbijakrediidilepingu kestuse ajal teha. Maksete sagedus näitab, missuguste ajavahemike tagant tuleks makseid teha.

Erineva intressimääraga laenujääkide all mõeldud olukorda, kus tegemist on küll ühe tarbijakrediidilepinguga, kuid milles kasutatakse erinevaid intressimäärasid.

Väljend „vajaduse korral“ väljendab seda, et vastav teave tuleb esitada siis, kui tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul esinevad erineva intressimääraga laenujäägid. Kui tegemist ei ole erineva intressimääraga laenujääkidega, siis puudub ka „vajadus“ tarbijat vastavalt informeerida. Üldise märkusena tooksime välja, et direktiivis kasutatakse väljendit „vajadusel“ või „vajaduse korral“ olukordades, kus mingi kohustuse täitmine sõltub konkreetsest olukorrast. „Vajaduse korral“ tuleks mõista samaväärsena väljendiga „kohaldataval juhul“. Direktiivi inglise ja saksakeelses versioonis on „vajaduse korral“ vasteks where applicable, gegebenfalls.

„Vajadust” tuleb hinnata objektiivselt. Antud juhul tekib vajadus esitada teave selle kohta, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse, automaatselt siis, kui lepitakse kokku erinevates intressimäärades.

§ 4031 lõike 1 punkt 7. Direktiivi art 5 lõike 1 punkt g näeb ette kohustuse avaldada tarbijale krediidi kulukuse määr ja tarbija poolt makstav kogusumma. Käesolevasse punkti on üle võetud krediidiandja kohustus avaldada tarbija poolt makstav kogusumma. Tarbija poolt makstava kogusumma mõiste defineerib art 3 punkt h, nimelt on tarbija poolt makstav kogusumma krediidi kogusumma ja krediidi kogukulu summa tarbija jaoks.

Krediidi kogusumma on toodud art 3 punktis l ning see võetakse üle VÕS § 4031 punkti 3, tegemist on kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiriga. Krediidi kogukulu tarbijale defineerib art 3 punkt g ning see definitsioon on üle võetud ka VÕS § 4031 lõikesse 3. (vt täpsemaid selgitusi lõike 3 juures).

Tarbija poolt makstav kogusumma hõlmab kõiki krediidi tagasimaksmiseks ja kõiki muid krediidiga seotud kulusid.

§ 4031 lõike 1 punkt 8. Selle punktiga võetakse üle direktiivi art 5 lõike 1 punkt f ning kohustatakse tarbijale avaldama intressimäära aasta kohta ja selle kohaldamise tingimusi. Alusintressimäär on defineeritud VÕS § 709 lõikes 15 makseteenuse lepingu regulatsiooni juures.

Täpsemalt tuleb lähtuvalt direktiivi II lisast teavitada intressimäärast (konkreetne %), Samuti tuleb tarbijat informeerida, kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimääraga. Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, siis tuleb esitada teabelehel ka esialgse laenuintressi suhtes kohaldatav alusintress või indeks. Samuti tuleb esitada perioodid.

Direktiiv ei reguleeri lepingus intressimäära muutumise tingimuste ja korra täpset esitamise viisi ja detailsuse astet. Võib eeldada, et tarbija peaks saama muutumise tingimuste ja korra kohta vähemalt sama palju teavet nagu lepingueelselt, ehk siis esitada tuleks alusintressimäär ning muutumise perioodid.

§ 4031 lõike 1 punkt 9 kohustab tulevast krediidiandjat avaldama tarbijale krediidi kulukuse määra. Punktiga 9 võetakse osaliselt üle art 5 lõike 1 punkt g. Täpsemad reeglid krediidi kulukuse määra avaldamise kohta lepingueelses teabes sätestab VÕS § 4031 lg 3.

§ 4031 lõike 1 punkt 10 sätestab, et tarbijat tuleb hoiatada maksete tasumata jätmisest tulenevate tagajärgede eest. Tarbija peab juba enne lepingu sõlmimist endale aru andma, missugused tagajärjed maksetega hilinemisega kaasnevad. Hoiatuse täpne formuleering on Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel: „Maksete tasumata jätmisel võivad olla tõsised tagajärjed (nt sundmüük) ning see võib raskendada krediidi saamist.“

Hoiatuse sõnastus pärineb direktiivi II lisast ja sätestatakse justiitsministri määrusega kehtestataval standardinfo teabelehel. Kohustus hoiatus tarbijale esitada on sätestatud seaduse tasandil, hoiatuse täpse formuleeringu kehtestamine on jäänud määruse tasandile, sest tegemist on vaid seadusest tuleneva kohustuse täpsustamisega.

§ 4031 lõike 1 punkt 11. Kõnesoleva punktiga võetakse üle art 5 lg 1 p l. Tarbijat tuleb lepingueelselt teavitada kohaldatavast viivise määrast maksetega hilinemise korral selle kohandamise korrast ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvatest kuludest.

Kõnesolevas punktis nimetatud kohustuse täitmisel tuleb lähtuda VÕS § 415 nõuetest.

§ 4031 lõike 1 punkt 12. Nimetatud punktiga võetakse üle direktiivi art 5 punkt o. Tulenevalt direktiivi artiklist 14 ning eelnõu kohaselt VÕS §-st 409 on tarbijale tagatud 14-päevane taganemisõigus. Sellise õiguse olemasolust tuleb tarbijat teavitada. Kui tarbijal ei ole §-st 409 tulenevat taganemisõigust, siis tuleb teda ka sellest teavitada. Tarbija taganemisõigus puudub näiteks hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute puhul (vt § 403 lg 4).

§ 4031 lõike 1 punkt 13. Kõnesoleva punkti allikaks on art 5 lg 1 punkt p. Tarbijat tuleb teavitada võimalusest krediit igal ajal tasuta tagasi maksta. Vajaduse korral tuleb tarbijat teavitada ka krediidiandja õigusest saada ennetähtaegse tagastamise korral hüvitist ning hüvitise arvutamise viisist. Vajadus ka hüvitise kohta teabe andmiseks tekib juhul, kui tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mille kestusajal kasutatakse (või vähemalt teatud perioodil) fikseeritud intressimäära, sest eelnõu § 411 ja direktiivi artikli 16 kohaselt on õigus hüvitist saada ainult juhul, kui tegemist on fikseeritud intressimääraga.

§ 4031 lõike 1 punktiga 14 võetakse üle art 5 lg 1 punkt q. Tarbijale tuleb anda infot andmete kohta, mida on tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud. Tarbijale tuleb avaldada ainult faktid ja konkreetne teave, mis seda konkreetset isikut käsitleb. Kohustus esitada andmed, mida kasutati tema krediidivõimelisuse hindamiseks, ei hõlma mingisuguseid keskmise tarbija mudeleid ega muud sellist. Sisuliselt tuleb näidata direktiivi mõistes andmebaasipäringute tulemusena saadud teave.

§ 4031 lõike 1 punktiga 15 võetakse üle art 5 lg 1 punkt r ning sätestatakse krediidiandjale kohustus teavitada tarbijat viimase õigusest saada nõudmise korral tasuta krediidilepingu projekti koopia. Punkt 16 on seotud sama paragrahvi lõikega 6, mis sätestab krediidiandja kohustuse tarbijale krediidilepingu projekt edastada. Kuna punkt 16 reguleerib vaid teavitamiskohustust, on nõudenormiks lõige 6.

Punkti 16 ei ole üle võetud direktiivi art 5 lg 1 punktis r teises lauses sätestatud erandit „Seda sätet ei kohaldata, kui krediidiandja ei soovi taotluse hetkel jätkata tarbijaga krediidilepingu sõlmimist“. Eksitav on öelda, et seda sätet ei kohaldata, sest tarbijat tuleb siiski teavitada võimalusest saada lepinguprojekti koopia, kuid krediidiandja ei ole kohustatud seda tarbijale andma, kui ta ei soovi lepingueelseid läbirääkimisi jätkata. Lõige 1 reguleerib standardinfo teabelehel edastatava teabe esitamise kohustust. Kui krediidiandja ei soovi juba teabe esitamise ajal teavet esitada, siis ei hakkaks ta teavet üldse esitama, vaid keelduks igasugustest edasistest läbirääkimistest. Erand, millal ei pea tarbijale nimetatud lepinguprojekti esitama, on kõnesoleva paragrahvi lõikes 6.

§ 4031 lõikes 2 on toodud selline teave, mille esitamise kohustus sõltub konkreetsest olukorrast ja konkreetse lepingu eripäradest. Teabe esitamine on punktides 1–6 nimetatud olukordades kohustuslik. Seevastu, kui tegemist ei ole punktides 1–6 nimetatud olukorraga, siis ei esitata nendes punktides nimetatud teavet, sest see ei oleks sellisel juhul ka võimalik. Näiteks ei pea ega saagi lepingueelses teabes avaldada krediidivahendaja nime ja aadressi, kui tegemist ei ole krediidivahendusega. Kui tarbijalt ei nõuta tagatisi, siis ei pea sellele ka lepingueelses teabes viitama jne.

Juhul kui teabe esitamine ei ole nõutav, kustutatakse asjaomane teave või rida standardinfo teabelehelt.

§ 4031 lõike 2 punkt 1 kohustab avaldama tarbijale krediidivahendaja nime ja aadressi, juhul kui tegemist on krediidivahendusega. Sätte allikaks on direktiivi art 5 lõike 1 punkti b teine pool.

§ 4031 lõike 2 punkt 3 kohustab krediidiandjat või krediidivahendajat avaldama tarbijalt nõutavad tagatised juhul, kui tarbijalt tagatisi nõutakse. Selle punkti aluseks on art 5 lõike 1 punkt n. Tagatise mõistet tuleks mõista laialt, see hõlmab kõikvõimalikke kokkuleppeid, mis annavad krediidiandjale täiendavaid nõudeõigusi selliseks puhuks, kui tarbija rikub tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi. Tagatis võib olla näiteks võlaõiguslik kõrvalkohustus (nt käendus) ja ka näiteks asjaõiguslik pandiõigus (nt hüpoteek). Kui tagatiseks on hüpoteek, siis kohaldub tarbijakrediidi regulatsioon antud lepingule § 403 lõikes 4 nimetatud erisustega.

Asjaõiguslike tagatiste puhul tuleb silmas pidada ka seda, et kui tarbijalt nõutakse krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja tarbija vastutus piirdub panditud eseme väärtusega ning asi jääb krediidiandja valdusesse (tegemist on käsipandiga), siis tulenevalt artikli 2 lõike 2 punktist k ja VÕS § 403 lõike 3 punktist 4 ei kohaldu sellistele lepingutele tarbijakrediidi regulatsioon.

Tagatiseks võib sellises kontekstis pidada ka omandireservatsiooni.

§ 4031 lõike 2 punktiga 4 võetakse üle direktiivi art 5 lõike 1 punkt k. Tarbijale tuleb avaldada asjaolu, et krediidi saamiseks või vähemasti pakutavatel (reklaamitavatel) tingimustel krediidi saamiseks on vaja sõlmida ka mõni muu leping, millega tarbija võtab endale täiendavaid kohustusi. Eelkõige on sellisteks lepinguteks kindlustuslepingud.

§ 4031 lõike 2 punktiga 5 võetakse üle direktiivi art 5 lõike 1 punkt j. Kui seoses tarbijakrediidilepingu sõlmimisega kasutatakse notari teenuseid ning seejuures jäävad notaritasud tarbija kanda, siis tuleb tarbijat lepingueelselt notaritasude maksmise kohustusest teavitada.

Direktiivi põhjenduspunkti 22 kohaselt peaksid tarbijad juhul, kui erinevate kulude suurust ei ole võimalik enne krediidilepingu sõlmimist kindlaks määrata, saama enne lepingu sõlmimist adekvaatset teavet kulude olemasolu kohta. Kui krediidiandjale ei ole konkreetse lepingu notariaalse kinnitamise või tõestamise täpsed tasud teada, siis peab krediidiandja esitama lepingueelses teabes viite notaritasude maksmise kohustuse kohta.

§ 4031 lõike 2 punkti 6 aluseks on direktiivi art 5 lõige 5. Tegemist on selliste laenutoodetega, mille puhul tarbija maksab intressimakseid krediidiandjale ning neid arvestatakse kogu perioodi jooksul laenu täissummalt, laenu põhisumma aga investeeritakse igakuise tagasimaksena nt elukindlustusse (st laenu põhiosa tagasimaksed tasutakse mitte laenuandjale, vaid kindlustusseltsile, kes neid siis investeerib). Sisuliselt moodustub investeeringute tulemusel eraldi kapital. Perioodi lõpus saab tarbija tulu vastavalt kindlustusmaksete investeeringute tootlusele ning laenu põhiosa makstakse tagasi pärast laenuperioodi lõppu ja seda teeb laenuvõtja asemel kindlustusselts.

Selliste lepingute puhul tuleb tarbijakrediidilepingus anda selgesõnaline kinnitus, et selliste krediidilepingute puhul ei ole garanteeritud krediidi täielik tagasimaksmine, välja arvatud juhul, kui selline tagatis siiski antakse.

Siinkohal juhime tähelepanu asjaolule, et direktiivi eestikeelne tõlge on veidi ebatäpne ja direktiivi tuleks lugeda ka teistes keeltes.

§ 4031 lõike 2 punkt 7. Kõnesoleva paragrahvi lõikes 7 on krediidiandjale antud võimalus määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul ta lepingueelse teabega seotud on. Juhul kui krediidiandja muudab lepingueelse teabe enda suhtes teatud ajaks siduvaks, siis tuleneb talle lõike 2 punktist 7 kohustus avaldada tarbijale nimetatud ajavahemik standardteabe infolehel.

§ 4031 lõike 2 punkti 8 allikaks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt e.

Kui tegemist on konkreetse asja või teenuse eest tasumiseks maksete edasilükkamise vormis võetud krediidiga ning majanduslikult seotud tarbijakrediidilepinguga, siis tuleb tarbijale lepingueelses teabes nimetada ka lepingu esemeks olev asi või teenus ja selle hind kohe tasudes (netohind).

Direktiivi sõnastuses on kasutatud väljendit kaup või teenus, eelnõus on kauba asemel kasutatud sõna asi. Iseenesest on võimalik ette kujutada ka olukorda, kus tarbijakrediidiga finantseeritava tehingu esemeks on selline ese, mis ei mahu asja kui kehalise eseme määratluse alla, nt vesi, energia vms, või mõni õigus, nt nõue, aktsia vms. Vastava regulatsiooni kohaldumine ka esemetele tuleneb VÕS § 208 lõikest 3, sest kui majanduslikult seotud lepinguks on müügileping või tarbijakrediidileping tekib müügilepingust tulenevate maksete edasilükkamisel, siis kohaldub nii või teisiti ka VÕS § 208 lg 3.

Lisaks direktiivis (artikli 5 lõike 1 punktis e) sätestatule on kõnesolevasse punkti selguse huvides lisatud ka kehtiva VÕS § 405 lg 3, mille kohaselt liisingulepingu puhul loetakse netohinnaks hind, millega liisinguandja liisingueseme ostab. Nimetatud sättel on selgitav tähendus. Direktiiv ei näe netohinna arvutamisel ette mingeid erisusi, kuid kuna tarbijale tuleb avaldada asja või teenuse hind, kui tasumine toimuks kohe, siis liisingueseme puhul olekski kohe tasudes hinnaks see hind, millega liisinguandja eseme ostab. Seega oleks siiski mõistlik kehtiva VÕS § 405 lõikest 3 tulenev selgitus eelnõusse alles jätta. Kuna § 405 tunnistatakse tervikuna kehtetuks, siis on nimetatud põhimõte toodud kõnesolevasse punkti.

§ 4031 lõige 3

Lõikes 3 sätestatakse mõiste krediidi kogukulu tarbijale. Krediidi kogukulu tarbijale defineerib direktiivi art 3 punkt g. Nimelt on tegemist kõigi kuludega, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja mis tahes muud tasud, mida tarbija on kohustatud seoses krediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale teada. Krediidi kogukulu tarbijale sisaldab kõikvõimalikke selliseid kulusid, mida tarbija peab maksma ja mis on samas ka krediidiandjale teada või peavad teada olema. Direktiivi preambuli punkt 20 sätestab, et krediidiandja tegelikke teadmisi kulude kohta tuleks hinnata objektiivselt, võttes arvesse ametialase hoolsuse nõudeid. Kuna tuleb arvestada ametialase hoolsuse nõudeid, siis on seaduses sätestatud ka krediidiandja kohustus teada.

Tulenevalt art 3 punktist g ei arvestata krediidi kogukulu tarbijale arvutamisel kuludena notaritasusid. Küll aga tuleb arvesse võtta krediidilepinguga seotud kõrvallepingutest tulenevaid kulusid, eelkõige kindlustusmakseid, kui krediidi saamiseks või krediidi saamiseks reklaamitavatel lepingutingimustel on lisaks kohustus sõlmida kõrvalleping.

Kõrvallepingu mõiste on võlaõigusseaduses uudne. Kõrvallepinguks on leping, mis on tarbijakrediidilepinguga selliselt seotud, et selle sõlmimise vajadus tuleneb sisuliselt tarbijakrediidilepingu sõlmimisest. Kõnesolevas lõikes nimetatakse ühe kõrvallepinguna kindlustuslepingut, kuid tegemist ei ole kindlasti ainsa kõrvallepinguga. Kõrvallepinguks võib olla ka näiteks makseteenuse leping (VÕS § 709). Seega pole kõnesolevas punktis tegemist kinnise loeteluga.

Selleks et kõrvallepinguga seotud kulutusi võetaks arvesse, kui arvutatakse välja krediidi kogukulu tarbijale, peab kõrvallepingu sõlmimine olema krediidi saamise või vähemalt tarbijale pakutud/reklaamitud tingimustel krediidi saamise eelduseks, st et ilma kindlustuslepingu või muu kõrvallepingu sõlmimiseta ei antaks tarbijale üldse krediiti või antaks seda teistsugustel (eelduslikult mitte nii soodsatel) tingimustel.

Kui tarbija otsustab sõltumata krediidiandja nõudmisest vabatahtlikult tarbijakrediidiga finantseeritavat eset kindlustada, siis sellisel juhul ei loeta kindlustusega seotud kulusid krediidi kogukulu hulka ja nendega ei arvestata ei krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma ega krediidi kulukuse määra arvutamisel.

Samas tuleb arvestada ka krediidi kogukulu tarbijale arvutamise üldreegliga, mille kohaselt peavad vastavad kulud olema krediidiandjale teada või peavad teadma olema. Seega, kui krediidiandja küll nõuab nt kindlustuslepingu sõlmimist, kuid kindlustusandja valik on jäetud tarbijale ja krediidiandjal puudub informatsioon tarbija ja kindlustusandja vahel sõlmitava lepingu tingimustest, siis ei arvestata kindlustusega seotud kulusid krediidi kogukulu hulka.

§ 4031 lõige 4

Lõikega 4 täpsustatakse lõike 1 punktides 7 ja 9 sätestatut ning võetakse osaliselt üle art 5 lõike 1 punkt g. Kuna lepingueelsete läbirääkimiste faasis ei ole krediidi kulukuse määra võimalik veel täpselt kindlaks määrata, tuleb lepingueelse teavitamise käigus esitada nii krediidi kulukuse määr kui ka krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma tüüpilise näitena.

Lepingueelses teabes avaldatava tüüpilise näite määrab iga krediidiandja ise.

Tüüpilise näite arvutamisel tuleb arvestada direktiivi preambuli põhjenduspunktis 19 antud selgitusi. Nimelt sätestab punkt 19, et tüüpilises näites tuleks kasutada vaadeldavale tarbijakrediidilepingu liigile iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat ning kui see on asjakohane, arvestada ka selle krediidiga soetatavaid kaupu. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta ka teatavat tüüpi krediidilepingute esinemise sagedust konkreetsel turul.

Samuti tuleb lepingueelses teabes tüüpilise näite esitamisel arvestada art 5 lg 1 punkti g teises lauseosas sätestatut. Eelduslikult on krediidiandjal lepingueelsete läbirääkimiste faasis tarbija kohta juba mingisugune teave olemas. Kui tarbija on avaldanud krediidiandjale teavet nt selle kohta, kui palju ta krediiti soovib, missuguse tähtaja jooksul sooviks ta krediiti tagasi maksta jms, siis tuleb neid andmeid krediidi kulukuse määra tüüpilise näite esitamisel arvesse võtta. (Siinkohal juhime tähelepanu erisusele võrreldes reklaamis esitatava tüüpilise näitega, mis arvutatakse alati keskmise tarbijat silmas pidades. Vt täpsemalt seletusi reklaamiseaduse muutmise kohta.)

Tingimuste osas, mida krediidiandja tarbija kohta ei tea, tuleb lähtuda turul levinud tavapärastest tingimustest, mis on sellistele tarbijakrediidilepingutele omased, ehk siis teisisõnu tingimustest, millega kõnealune tarbijakrediidileping tarbijaga tõenäoliselt sõlmitakse.

Seega peab krediidiandja kujundama tüüpilise näite, lähtudes eelkõige konkreetselt tarbijalt, kellega lepingueelseid läbirääkimisi peetakse, saadud teabest (art 5 lg 1 punkt g), ning asjaolude osas, mille kohta krediidiandja pole tarbijalt teavet saanud, turu keskmisest tarbijast ja turu keskmistest laenutingimustest (preambuli põhjenduspunkt 19).

Kui krediidiandja kasutab § 4031 lõikes 7 nimetatud võimalust, st kui krediidiandja muudab standardteabe infolehel esitatava teabe enda jaoks tema poolt määratud tähtaja jooksul siduvaks, siis on standardteabe infolehel kajastatud ka täpne teave selle kohta, missuguseks tulevased lepingutingimused kujunevad ning sellisel juhul on krediidiandjal võimalik nii krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kui ka krediidi kulukuse määr küllaltki täpselt lepingueelses teabes välja arvutada.

Krediidiandja on kohustatud avaldama tarbijale kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Krediidiandja teavitamiskohustus hõlmab nii konkreetselt teadaolevaid andmeid kui ka §-st 4061 tulenevaid eeldusi, mida kasutatakse juhul, kui teatud andmed ei ole veel üheselt määratavad. See ei tohiks olla krediidiandjale liiga koormav, kuna ta ei pea näitama krediidi kulukuse määra arvutamise lahenduskäiku ega krediidi kulukuse määra valemi kasutamist, vaid seda, missuguseid talle teadaolevaid andmeid ja §-st 4061 tulenevaid täiendavaid eeldusi krediidi kulukuse määra arvutamiseks on kasutatud. Regulatsiooni eesmärgiks on tagada läbipaistvus ja anda tarbijale võimalus kontrollida talle esitatud krediidi kulukuse määra õigsust.

§ 4031 lõige 5

Lõikega 5 võetakse üle art 5 lg 1 punkti 6 viimane osa. Lõige 5 viitab § 4061 teisele lõikele, mis reguleerib krediidi kulukuse määra arvutamist juhul, kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad. Sellisel juhul loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Krediidi erinev kasutusse võtmine võib kujutada endast erinevat meetodit, menetlust, protsessi vms, millega on võimalik krediiti kasutusse võtta. Näiteks võib krediidi erinev kasutusse võtmine seisneda võimaluses maksta kaardiga või teha ülekanne. Kui krediidiandja kasutab § 4061 lõikes 2 nimetatud võimalust lähtuda krediidi kulukuse määra arvutamisel kõige levinumast kasutamise viisist ning sellega seotud tasudest ja intressist, siis tuleb tarbijale lepingueelses teabes näidata, et erinevad krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema krediidi kulukuse määra.

§ 4031 lõige 6

Lõikesse 6 võetakse üle direktiivi art 5 lõige 4, mis sätestab, et taotluse korral edastatakse tarbijale lisaks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele ka tasuta krediidilepingu projekti koopia. Seda sätet ei kohaldata, kui krediidiandja ei soovi taotlemise ajal jätkata krediidilepingu sõlmimist tarbijaga.

Ka lepinguprojekti andmise kohustus teenib eesmärki võimaldada tarbijale igakülgset teavet sõlmitavast tarbijakrediidilepingust ning seega võimaldada tarbijal teha lepingu sõlmimisel kaalutletud otsus. Lepinguprojekti lisaväärtuseks on see, et kui tulevikus sõlmitavas lepingus on tingimusi, mida standardinfo teabelehel ei kajastata, siis ei annab lepinguprojekt tarbijale võimaluse ka nendega tutvuda.

Lepinguprojekt annab edasi tulevikus sõlmitava lepingu peamise sisu. Nagu ka standardinfoleht, ei saa see olla pelgalt tüüpvorm, vaid peab mõistlikus ulatuses võtma arvesse konkreetse tarbijaga peetud lepingueelsete läbirääkimiste käigus saadus teavet. Samas on ka mõistetav, et krediidiandjal ei pruugi olla tarbija ja tulevase lepingu kohta nii palju teavet, et lepinguprojekt oleks igakordselt täpselt üks-ühele tulevikus sõlmitava lepinguga samaväärne.

Kui krediidiandja ei soovi tarbijaga lepingut sõlmida ega lepingueelseid läbirääkimisi jätkata, puudub ka vajadus tarbijat tulevasest lepingust täiendavalt teavitada, sest tarbijakrediidilepingu sõlmimine tulevikus on välistatud.

§ 4031 lõige 7

Direktiivi preambuli põhjenduspunkt 25 annab liikmesriikidele õiguse reguleerida enne krediidilepingu sõlmimist tarbijale edastatava teabe võimalikku siduvat iseloomu ning ajavahemikku, mille jooksul see on krediidiandja suhtes siduv. Siiski ei kohustata krediidiandjat lõikes 7 igal juhul ajavahemikku kindlaks määrama, lõige 7 toob välja vaid sellise võimaluse.

Teabel ei ole iseenesest siduvat jõudu. Siduvuse tähtaja kindlaks määramata jätmine ei tähenda, et tarbijale esitatud teave kehtiks tähtajatult ja et krediidiandja oleks kohustatud tähtajatult tarbijale ka sellistel tingimustel lõpmatult lepingu sõlmimist võimaldama. Samale järeldusele viib ka direktiivi tõlgendamine lähtuvalt selle preambulist. Tulenevalt direktiivi preambuli põhjenduspunktist 25 võivad liikmesriigid reguleerida enne krediidilepingu sõlmimist tarbijale edastatava teabe võimalikku siduvat iseloomu ning ajavahemikku, mille jooksul see on krediidiandja suhtes siduv.

Küll aga oleks tervitatav, kui krediidiandja muudaks teabe enda jaoks siduvaks. Tarbijale peab jääma enne lepingu sõlmimist piisavalt aega järelemõtlemiseks ja erinevate pakkumiste võrdlemiseks, et langetada krediidilepingu sõlmimise kohta läbimõeldud ja kaalutletud otsus. Samas võiks tarbijal olla kindlus, et ajal, kui ta kasutab kaalumise ja järelemõtlemise õigust, ei muudeta pakutavaid lepingutingimusi, mille alusel ta oma otsuse langetab. Selguse huvides võiks tarbija olla teadlik ka sellest, kui kaua tal järelemõtlemiseks aega on. Seega võiks krediidiandja määrata kindlaks tähtaja, mille jooksul ta on lepingueelse teabega seotud. Tegemist ei ole siiski krediidiandja kohustusega, vaid ainult õigusega.

§ 4031 lõige 8 sätestab volitusnormi justiitsministrile. Justiitsministri määrusega sätestatakse Euroopa tarbijakrediidi standardteabe infolehe vormid. Lisaks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele kehtestatakse sama määrusega ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht arvelduskrediidi jaoks.

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte ei tohi muuta ega täiendada. Kui lubada standardinfo teabelehe muutmist, siis ei oleks tagatud direktiivi eesmärk kehtestada üle Euroopa Liidu ühtne standardne lepingueelse teavitamise vorm.

Teine standardinfo teabelehe muutmise keelu eesmärk on vältida teabelehel esitatava informatsiooni selge ja üheselt mõistetava esitluslaadi rikkumist. Keelatud on muuta standardinfo teabelehe struktuuri, ülesehitust, kirjafonti, sõnastust jms.

Sisuliselt võib krediidiandja lähtuda vaid määrusega kehtestatud teabelehe vormist. Krediidiandja peab täitma teabelehe kohustuslikud lahtrid ning soovi korral ka vabatahtlikud lahtrid. Lahtrid, mis on märgistatud tärni ning märkega „vajaduse korral“ tuleb täita juhul, kui see on konkreetse tarbijakrediidilepingu puhul asjakohane. Kui vastav teave ei ole antud juhul asjakohane, tuleb antud teave või rida teabelehelt kustuda. Kustutamine on vajalik selleks, et vältida tarbija segadusse ajamist ning tagada teabe võimalikult selge esitlusviis.

Lõike 8 viimase lausega võetakse üle direktiivi artikli 5 viimane lause. Teave, mida krediidiandja soovib tarbijale esitada lisaks §-s 4031 sätestatud kohustuslikule teabele, tuleb esitada standardinfo teabelehest eraldiseisvalt.

Tulenevalt direktiivi preambuli punktist 30 võib koos standardinfo teabelehega edastada tarbijale ka krediidiandja pakkumuse tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks. Ka pakkumus tuleb tarbijale esitada lisadokumendis.

Regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et tarbija saaks selgelt aru, missuguse teabe esitamise kohustus on krediidiandjal tulenevalt seadusest ning missuguse teabe on krediidiandja tarbijale täiendavalt edastanud.

§ 4031 lõike 9 allikaks on artikli 5 lõike 1 preambuli viimane lause, mis sätestab järgmist: Krediidiandja

loetakse täitnuks käesolevas lõikes ja direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõigetes 1 ja 2 teabele esitatavad nõuded, kui ta on esitanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe.

Finantsteenuste kaugturustuse direktiiv reguleerib sisuliselt sidevahendi abil sõlmitavaid lepinguid, mille esemeks on mõni finantsteenus. Finantsteenuseks loetakse direktiivi 2002/65/EÜ artikli 2 punkti c kohaselt panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenuseid. Eesti õiguses sätestab sidevahendi abil sõlmitava finantsteenuse osutamise lepingu mõiste VÕS § 52 lg 3. VÕS §-ist 52 lõikes 3 nimetatud krediidiasutustele lubatud tehingute tegemine hõlmab tulenevalt KAS §-ist 6 lg 1 p 2 ka tarbijakrediiti.

Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõiked 1 ja 2 on üle võetud VÕS § 54 lõigetesse 11 ja 2. Sidevahendi abilsõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja täitnuks § 54 lg 11 ja lg 2 nõuded, kui tarbijale on esitatud kõigi nõuete kohaselt täidetud standardinfo teabeleht. Standardinfo teabelehel on eraldi lahtrid, mis tuleb täita juhul, kui tegemist on finantsteenuste kaugturustusega. Teabelehe vastava informatsiooniga peaks olema hõlmatud oluline osa teabest, mis tuleb tarbijale finantsteenuste kaugturustuse puhul esitada. Selleks, et krediidiandjat saaks lugeda täitnuks VÕS § 54 lõigetes 11 ja 2 nimetatud kohustused, tuleb standardinfo teabelehel täita ka lahtrid, mis puudutavad lisateavet finantsteenuse kaugturustuse kohta.

§ 4031 lõige 10 teeb artikli 2 lõike 2 punkti l alusel erandi teabe esitamisele standardteabe infolehel. Art 2 lg 2 p l lubab sellised tarbijakrediidilepingud, mis sõlmitakse piiratud hulga tarbijatega seadusjärgselt ja avalikes huvides ning tingimustel, mis on tarbijale soodsamad turul kehtivatest tingimustest, ja turu keskmisest madalama intressimääraga, tarbijakrediidi regulatsiooni alt täielikult välistada, Eelnõus ei ole täielikku välistust ette nähtud, vaid erand tehakse ainult standardinfo teabelehe esitamise ning krediidivõimelisuse hindamise osas (vt ka § 4032 lg 6). Artikli 2 lõike 2 punktis l nimetatud lepinguteks on eelkõige Eesti kontekstis õppelaenulepingud. Õppelaenu andmine on reguleeritud õppetoetuste ja õppelaenu seaduses. Kuna eri krediidiandjad pakuvad õppelaenulepingud samadel tingimustel, mis on ette antud õppetoetuste ja õppelaenu seaduses, siis puudub vajadus erinevate krediidiandjate pakkumisi võrrelda ja esitada tarbijale teavet standardinfo teabelehel, sellest tulenevalt ei ole eelnõus krediidiandjale vastavat kohustust pandud.

§ 4032

Vastutustundliku laenamise printsiip on otseselt seotud jätkusuutliku majandamise põhimõtetega ja sätte eesmärk on vältida ülelaenamist (inglise keeles „overindebtedness”).

Paragrahv 4032 võtab arvesse direktiivi 2008/48/EÜ preambula punktis 26 toodut ja on oma olemuselt sarnane muude finantsteenuste pakkumisel rakendatavate kaasaegsete käsitlustega. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi. See tähendab, et laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise abil antakse tarbijale informatsioon lähtuvalt tema vajadustest ja võimalustest. Põhimõtte rakendamine eeldab laenusaaja krediidivõimelisuse täpsemat hindamist, mis vähendab krediidiandjate krediidiriske. Tarbijal tuleb seejuures laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta.

Paragrahviga 4032 võetakse üle direktiivi art 5 lõige 6, art 8 ning art 9 lõiked 2 ja 3. Direktiivi art 9 lõige 1 ei ole riigisisesesse õigusesse sõnaselgelt sisse kirjutatud, sest nimetatud kohustus on Eestis juba de facto tagatud. Kõik andmekogud, millesse päringute tegemise tulemusel võiks tarbija krediidivõimelisust hinnata (ametlikud teadaanded, kinnistusraamat jne), on Eestis avatud nii Eesti kui välisriigi isikutele mittediskrimineerivatel tingimustel.

§ 4032 lg 1 p 1 põhineb direktiivi artikli 8 lõike 1 esimesel lausel.

Selleks, et krediidiandja saaks tarbija krediidivõimelisust hinnata, peab ta koguma tarbija kohta piisavalt asjakohast teavet. Kui see on võimalik, kasutab krediidiandja tarbijalt saadud teavet ja asjakohaseid andmekogusid.

Eelnõus on läbivalt kasutatud direktiivi andmebaasi asemel terminit andmekogu. Andmekogu on avaliku teabe seaduse § 431 tähenduses riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku infosüsteemis töödeldavate korrastatud andmete kogum, mis asutatakse ja mida kasutatakse seaduses, selle alusel antud õigusaktis või rahvusvahelises lepingus sätestatud ülesannete täitmiseks. Eesti õiguses ei eksisteeri eraldi spetsiifilist võlaregistri instituuti. Direktiivist ei tulene liikmesriikidele kohustust luua spetsiifilisi võlaregistreid. Tarbija majanduslikku seisu kajastavad andmekogud, mida on võimalik krediidivõimelisuse hindamisel kasutada, on näiteks ametlikud teadaanded, kinnistusraamat, äriregister, maksukohustuslaste register jne.

§ 4032 lg 1 p 2 allikaks on direktiivi art 8 lg 1 lause 1 ja art 5 lg 6.

Kõnesolevas punkti esimeses osas kehtestatakse krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Käesoleva punkti teine osa reguleerib krediidiandja ja krediidivahendaja kohustust tarbijat enne lepingu sõlmimist nõustada. Seega lisaks lepingueelsele teavitamisele on kõrgendatud tarbijakaitse eesmärgil direktiivis sätestatud ka krediidiandja kohustus tarbijat lepingueelselt nõustada.

Selgituste andmine tähendab, et krediidiandja ja krediidivahenduse puhul ka krediidivahendaja peavad tarbijale krediidilepingu sõlmimise mõju ja tagajärjed arusaadavaks tegema. Nõustamise eesmärgiks on asetada tarbija olukorda, kus ta võiks langetada kaalutletud otsuse, tarbija peab enda varalise seisundi ja pakutavate lepingute pinnalt aru saama, kas lepingu sõlmine on talle vajalik ja kasulik või mitte.

Tarbijale tuleb anda piisavalt selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. Kuna nõustamise käigus tuleb tarbijale anda teavet selle kohta, kas pakutav krediidileping vastab tarbija finantsolukorrale, siis sisaldab nõustamise kohustus finantshindamise kohustust.

Tuleb arvestada, et tarbijale tuleb anda piisavaid selgitusi (ing adequate, sks angemessene). Piisav on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine sõltub igakordse üksikjuhu eripäradest. Piisavate selgituste andmine sõltub näiteks tarbija isikust, lepingu pakkumise asjaoludest, krediidi ja lepingutingimuste keerukusest, kusjuures hinnangu eeltoodule annab krediidiandja temale teadaolevate asjaolude pinnalt. On selge, et juba korduvalt krediiti võtnud ja majandusliku haridusega isik vajab vähem selgitusi ja kõrvalist abi kui kogenematu ning finantsvaldkonnas võõras isik. Mida enam krediidiandja tajub, et tarbija ei saa talle esitatud teabest aru, seda suurem on tema nõustamis- ja selgitamiskohustus. Seega nõustamise sisu ja ulatus jäävad krediidiandja määrata.

Tarbija nõustamine eeldab personaalset lähenemist, krediidiandja nõustamiskohustust ei saa lugeda täidetuks pelgalt standardvormide või tüüpnäidete esitamisega või veebilehel või nt pangakontoris avalikult välja pandud teabele viitamisega. Samas see, missuguseid suhtluskanaleid pooled nõustamiseks kasutavad, jääb poolte enda määrata. Kuna tulenevalt direktiivi preambuli punktist 7 on tarbijakrediidi direktiivi eesmärgiks aidata kaasa hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas, ei oleks mõeldav kehtestada iga kord vahetut, n-ö silmast silma nõustamisrežiimi, nõustamine võib toimuda ka kirjalikult, telefoni teel ja teiste sidevahendite abil.

Pooled ei saa nõustamiskohustuse täitmata jätmises kokku leppida, sest tulenevalt §-st 421 on tarbija kahjuks sõlmitud kokkulepe tühine. Tarbijale tuleb nõustamist mõistlikus ulatuses iga kord pakkuda, samas kui tarbija nõustamisest keeldub, ei ole tegemist krediidiandjapoolse kohustuse rikkumisega, vaid tarbijapoolse vastuvõtuviivitusega VÕS § 119 tähenduses.

§ 4032 lõige 2 keelab krediidiandjal soodustada või julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätta.

Krediidiandjal peab olema huvi tarbija krediidivõimelisuse vastu kooskõlas VÕS § 14 lg 2 (ja pankade ning muu nn reguleeritud finantssektori puhul ka tulenevalt usaldatavusnormatiivide nõuetest krediidiriski valdkonnas). Lõike 2 eesmärk on, et krediidiandja ei tohiks jätta tarbijale muljet, et tema maksevõimelisus krediidiandjat ei huvita.

Tarbijal aktiivne teatamiskohustus tuleneb VÕS § 14 lõikest 2, mida toetab vaadeldava sätte lõige 2.

§ 4032 lõikega 3 võetakse üle artikkel 8 lõige 2.

Kui lõige 1 sätestab krediidiandja kohustuse tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist, siis lõikest 2 tuleneb krediidiandja kohustus ajakohastada tarbijat puudutav teave ja hinnata tarbija krediidivõimelisust ka siis, kui pooltel on juba lepinguline suhe, kuid täiendavalt lepitakse kokku krediidisumma või ülempiiri märkimisväärses suurendamises.

Seega ei ole krediidiandja kohustatud tarbija krediidivõimelisust hindama mitte ainult esialgse tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, vaid ka pikaajalise krediidisuhte jooksul.

§ 4032 lõikes 4 sätestatu näol ei ole tegemist krediidiandja või krediidivahendaja kohustusega, mis tuleb iga kord täita. Kohustuse olemasolu sõltub asjaolust, kas tarbija on nt temale esitatud lepingueelsest teabest aru saanud või mitte. Eelnõus kasutatakse direktiivis kasutatud väljendi „pakutud toodete põhiomaduste ja erimõju“ asemel väljendit „lepingute põhiomaduste või mõju“. Samamoodi nagu direktiiv ei piiritle tooteid krediiditoodetena, ei kitsendata ka eelnõus lepinguid krediidilepinguteks. Kui krediidiandja pakub lisaks ka teiste lepingute sõlmimist, nt kindlustusleping või makseteenuse leping, siis tuleks tarbijale vajaduse korral selgitada ka nende lepingute põhiomadusi ja mõju. Lepingu põhiomaduste all tuleks mõista lepingust tulenevaid peamisi õigusi ja kohustusi, samuti tuleb tarbijat teavitada teatud tarbijakrediidilepingute (nt § 4031 lõike 2 punktis 6 nimetatud tarbijakrediidilepingute) erilistest omadustest. Mõju all, mida leping võiks tarbijale avaldada, tuleks mõista eelkõige tarbijale langevat majanduslikku koormust laenu tagasimaksete näol, samuti tarbijakrediidilepingu sõlmimisega kaasnevat vastutust, nt maksetega hilinemise tagajärgi.

§ 4032 lõike 5 aluseks on direktiivi art 9 lõiked 2 ja 3. Lõige 3 sätestab krediidiandja teavitamiskohustuse olukorras, kus otsus tarbijale krediiti mitte anda põhineb andmekogudest saadud teabel.

Tarbijat tuleb teavitada viivitamata ja tasuta andmekogus tehtud päringu tulemustest ja kasutatud andmekogu üksikasjadest. Seega tuleb tarbijat teavitada, missuguste andmekogust saadud andmete alusel on otsustatud temaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisest loobuda ning missugust andmebaasi on krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud.

Direktiiv ei sätesta andmebaasipäringute tulemustest teavitamisele mingit kindlat viisi ega vormi, seega on andmebaasipäringute tulemusest teavitamine vormivaba.

Teavet ei edastata, kui sellise teabe edastamine on keelatud õigusaktidega või on vastuolus avaliku korra või julgeoleku eesmärkidega (vt ka preambuli punkt 29).

§ 4032 lõige 6 teeb krediidivõimelisuse hindamise osas erandi tarbijakrediidilepingutele, mis sõlmitakse piiratud hulga tarbijatega seadusjärgselt ja avalikes huvides ning tingimustel, mis on tarbijale soodsamad turul kehtivatest tingimustest, ja turu keskmisest madalama intressimääraga, Nagu § 4031 lõike 10 seletuskirjas juba mainitud, peetakse selliste lepingute all silmas eelkõige õppelaenulepinguid. Õppelaenu otstarbeks on isiku õpingute finantseerimine, õppelaenutaotlejad on noored, kes tegelevad õppetööga ega oma reeglina iseseisvat püsivat sissetulekut. Seega ei ole õppelaenutaotlejad õppelaenu saamise ajal tavaliselt krediidivõimelised. Sellest tulenevalt ei oleks õppelaenutaotleja krediidivõime hindamine õppelaenu andmise ideoloogiga kooskõlas. Küll aga võib haridusse panustamise tulemusel võib eeldada, et isikul tekib krediidivõime pärast õpingute lõpetamist.

§ 404

Sarnaselt kehtiva võlaõigusseadusega kehtestab eelnõu §-s 404 nõuded sõlmitava tarbijakrediidilepingu vormile ja kohustuslikule sisule. §-s 404 tehtavate muudatuste tulemusena võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 10.

§ 404 lõige 1

Tarbijakrediidilepingu vormiküsimusi reguleerib direktiivi art 10 lg 1. Art 10 lg 1 esimese lause kohaselt koostatakse (ing to draw up, sks zu erstellen) krediidileping paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. Art 10 lg 1 kolmas lause sätestab, et artikli 10 kohaldamine ei piira tarbijakrediidilepingu sõlmimise (ing conclusion of credit agreements, sks Abschluss von Kreditverträge) õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega. Samuti on siinkohal oluline direktiivi preambuli põhjenduspunkt 30, mille esimene lause sätestab, et tarbijakrediidi direktiiviga ei reguleerita lepinguõiguse kohaldumist tarbijakrediidilepingute kehtivuse valdkonnas.

Eespool toodust tulenevalt on lepingu sõlmimise regulatsioon liikmesriigi enda kujundada. Eelnõus on seda võimalust kasutatud poolte tahteavalduse esitamise korra reguleerimisel.

Kehtiva VÕS-i tarbijakrediidilepingu sõlmimise regulatsiooni eeliseks on lepingu sõlmimise paindlikkus ning eelnõu koostamisel ei ole soovitud seda paindlikkust minetada. Seega on §-s 404 reguleeritud küll tarbija tahteavalduse vorminõuet – nimelt peab tarbija tahteavaldus olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavad vormis –, kuid krediidiandja võib omapoolse tahteavalduse esitada ka konkludentselt, nt raha ülekandmisega vms. See lihtsustab oluliselt lepingu sõlmimise protsessi. Samuti arvestab see asjaoluga, et krediidiandja puhul võib lepingu sõlmimisele eelnev sisemine otsustamisprotsess võtta veidi kauem aega.

Kehtiva seaduse rangest kirjaliku vormi nõudest on otsustatud loobuda, kuna tahteavalduse igakordne omakäeline allkirjastamine ei ole tarbijakrediidilepingu sõlmimisel põhjendatud, eriti arvestades, et sisuliselt on võimalik tarbijakrediidilepingu sõlmimine ka mitmesuguste sidevahendite abil, mis ei nõua lepingu omakäelist allkirjastamist.

Ka väljaspool sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooni, nt juhul, kui pooled ei viibi lepingu sõlmimise ajal üheaegselt samas kohas, leping sõlmitakse sidevahendi abil, aga lepingu sõlmimiseks ei kasutata vastavat turustussüsteemi VÕS § 52 lg 1 p 1 tähenduses, võiks olla võimalik sõlmida tarbijakrediidileping mõnel muul püsival andmekandjal peale paberkandja.

Tulenevalt artikli 10 lõike 1 esimesest lausest tuleb koostada tarbijakrediidileping püsival andmekandjal. Olemuslikult ei ole direktiivi mõttes püsiv andmekandja ja kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, mis on eelnõus sätestatud tarbija tahteavaldusele, päris samaväärsed. Nii kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm kui ka püsiv andmekandja näevad olemuslikult ette nõude, et teave peab olema teatud mõistliku aja jooksul muutumatul kujul taasesitatav. Kuid samas on püsival andmekandjal ja kirjalikku taasesitamist võimaldaval vormil ka teatud erisusi. Näiteks peab tulenevalt TsÜS §-st 79 kirjalikku taasesitamist võimaldav tehing sisaldama isikute nimesid, püsival andmekandjal esitatud teave või tahteavaldus aga mitte. Samuti ei pruugi iga kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavaldus olla kellelegi isiklikult adresseeritud (nt tasu avaliku lubamise puhul), teabe isiklik adresseeritus on samas aga püsiva andmekandja olemuslik tunnus. Siiski on tarbijakrediidilepingu sõlmimise kontekstis tegemist samaväärsete mõistetega, sest tulenevalt § 404 lg 1 punktist 1 ja punktis 2 toodud viitest § 4031 lõike 1 punktile 1 tuleb tarbija tahteavalduses märkida tarbija nimi ning krediidiandja nimi. Seega oleks püsival andmekandjal lepingu kajastamisel täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi isikute nimede sisaldamise nõue. Samuti ei ole tarbijakrediidilepingu sõlmimisel mõeldav, et poolte tahteavaldused ei oleks teineteisele isiklikult adresseeritud, seega on täidetud ka püsiva andmekandja teabe isikliku adresseerituse nõue. Seega, kui tarbijakrediidileping sõlmitakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on samaaegselt täidetud ka eelnõu §-is 111 püsivale andmekandjale sätestatud nõuded.

Tulenevalt artikli 10 teisest lausest tuleb lepingupooled varustada lepingudokumendi või selle koopiaga. Selle kohustuse täitmist ei mõjuta artikli 10 lõike 1 kolmandast lausest tulenev liikmesriigi vabadus reguleerida tarbijakrediidilepingu sõlmimisega seotud küsimusi.

Kuna tahteavaldus on olemuslikult midagi sellist, mis antakse ära, edastatakse teisele poolele, siis selleks, et garanteerida, et ka tahteavalduse teinud tarbijale jääks tarbijakrediidilepingu sõlmimisest mingi tõend, peab krediidiandja tagama, et tarbijale antaks lepingudokument või selle koopia mõnel püsival andmekandjal.

Lepingudokument või selle koopia tuleb tarbijale edastada viivitamata, st niipea kui see on mõistlikult võimalik ja ilma ülemäärase viivituseta. Krediidiandja motivatsiooni lepingudokumendi viivitamatu edastamise osas peaks tõstma ka § 409 regulatsioon, mille kohaselt ei hakka tarbija 14-päevane tähtaeg taganemisõiguse teostamiseks kulgema enne, kui tarbija on saanud §-s 404 sätestatud lepingutingimused ja teabe.

Kui tarbija kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavaldusele järgneb tarbijakrediidilepingu sõlmimine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis võib tarbijale anda ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis lepingudokumendi, sest selles kontekstis täidab kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm eelnõu §-is 111 püsivale andmekandjale sätestatud nõuded.

See, et kohustuslik vorminõue on sätestatud tarbija tahteavaldusele, ei tähenda, et juhul, kui pooled annavad tervele tarbijakrediidilepingule kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi, tuleks tarbija tahteavaldus täiendavalt eraldiseisvalt vormistada.

Tarbijale lepingudokumendi või selle koopia saatmise nõue kehtib ka § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingute puhul. Kohustus tuleneb reguleerimisala § 403 lõikest 51. Iseenesest mõistetavalt kehtib nimetatud kohustus ka arvelduskrediidilepingute puhul, mis ei ole hõlmatud § 407 lõikega 21 või lõikega 4, kuid millele kohaldatakse tulenevalt § 407 lõikest 1 vastavas osas tarbijakrediidi kohta sätestatut.

§ 404 lõikega 2 võetakse üle direktiivi artikli 10 lõige 2, mis sätestab kohustuse märkida tarbijakrediidilepingusse selgelt ja kokkuvõtlikult punktides a–v nimetatud andmed. Eelnõus on need andmed nimetatud lõike 2 punktides 1–15.

Täpsemalt üksikutest punktidest:

§ 404 lõike 2 punktiga 1 võetakse üle art 10 lõike 2 punkti b see osa, mis ei ole kaetud juba punktis 2 toodud viitega § 4031 lõike 1 punktile 1. Seega tuleb lepingusse § 404 lg 1 p 1 kohaselt märkida tarbija nimi ja aadress.

§ 404 lõike 2 punkt 2. Kuna tarbijale lepingueelselt edastatav teave ja lepingus sisalduv kohustuslik teave suures ulatuses kattuvad, siis seaduse tekstis üleliigsete korduste vältimiseks on kõnesolevas punktis viidatud §-s 4031 lg 1 punktides 1–11 nimetatud andmetele.

Tulenevalt sellest viitest peavad tarbijakrediidilepingus sisalduma järgmised andmed:

- krediidiandja nimi ja aadress;

- krediidi liik;

- kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir;

- krediidi kasutusse võtmise tingimused;

- tarbijakrediidilepingu kestus;

- tagasimaksete summa, arv ja sagedus ning vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse;

- kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning krediidi kogukulus tarbijale sisalduvate kulude kandmiseks tehtavate maksete kogusumma;

- intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on muutuva intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. Kui erinevatel juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta;

- krediidi kulukuse määr aasta kohta;

- kohaldatav viivise määr maksetega viivitamise eest ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad tulenevad kulud.

Viitega § 4031 lg 1 punktidele 1–12 on hõlmatud direktiivi artikli 10 lõike 2 punktid a, b I osa, c, d, f, g, h, k, l ja m.

Eespool nimetatud andmete kohta vt täiendavalt § 4031 kohta esitatud selgitusi.

§ 404 lõike 2 punktiga 3 võetakse üle art 10 lõike 2 punkti i esimene pool.

Punkti i teisest osast tulenevad tagasimaksetabelile esitatavad nõuded võetakse üle kõnesoleva paragrahvi lõikesse 22. Lõige 22 täpsustab tagasimaksetabelis esitatava teabe täpset sisu.

Tagasimaksetabeli saamise õigus on tarbijal vaid juhul, kui tegemist on fikseeritud kestusega tarbijakrediidilepinguga, sest juhul, kui tagasimaksegraafik ei ole kindlaks määratud, on krediidiandjal võimatu esitada tarbijale lõikes 22 nimetatud andmeid.

Tegemist peab olema tarbijakrediidilepinguga, millega kaasneb krediidi põhisumma tagasimaksmine, see tähendab, et krediidiandja ei ole kohustatud andma tarbijale tagasimaksetabelit juhul, kui tegemist on näiteks § 4031 lõike 2 punktis 6 nimetatud lepingutega.

Tulenevalt art 10 lg 1 punkti i teise lause viimasest osast on tagasimaksetabeli esitamiseks vaja, et intress oleks vähemalt teatud perioodiks kindlaks määratud.

Tagasimaksetabel teenib tarbija teavitamise eesmärki. Tagasimaksetabeli abil on tarbijal võimalik saada täpne ülevaade sellest, missugune on tema laenukoormus. Tagasimaksetabel aitab tarbijal hinnata, kui suures osas on ta krediidiandja ees oma kohustused täitnud ning kui palju ja mis osas ta tulevikus tagasimakseid tegema peab.

§ 404 lõike 2 punktiga 4 võetakse üle art 10 lõike 2 punkt j, mille järgi tuleb lepingus, mille kohaselt toimub tasude ja intressi maksmine krediidi põhisumma tagasimaksmiseta, avaldada loetelu, milles on märgitud intressi ning sellega seotud korduvate ja ühekordsete tasude maksmise tähtajad ja tingimused.

Nimetatud regulatsioon kohaldub artikli 10 lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute puhul. Eelnõus on artikkel 10 lg 4 üle võetud § 404 lg 2 punkti 14, mis viitab § 4031 lõike 2 punktile 6. Selletüübiliste lepingute olemuse kohta vt § 4031 lõike 2 punkti 6 seletust.

Kuna tagasimaksetabeli saab lõike 2 punkti 3 (ja art 10 lg 2 p i) kohaselt esitada vaid siis, kui on sõlmitud tarbijakrediidileping, mille puhul toimub krediidi põhisumma tagasimaksmine, siis on vajalik ka eriregulatsioon lepingutele, mille puhul ei toimu tarbija tagasimaksete tulemusena otseselt põhisumma tagasimaksmist.

Selliste tarbijakrediidilepingute puhul peab krediidiandja tagasimaksetabeli asemel esitama loetelu intressi ja tasude maksmise tähtaegade ja tingimuste kohta.

§ 404 lõike 2 punkt 5 võtab üle direktiivi art 10 lõike 1 punkti p. Lepingusse tuleb märkida tarbija taganemisõigus vastavalt §-le 409. Teavitada tuleb nii taganemisõiguse olemasolust kui ka selle puudumisest. Nt hüpoteeklaenude puhul ei ole eelnõus tarbijale antud taganemisõigust § 409 alusel ja nimetatud asjaolu tuleb lepingus ka sõnaselgelt välja tuua.

Lepingus peab olema märge ajavahemiku kohta, mille jooksul saab tarbija taganemisõigust teostada. Taganemisõiguse tähtaeg on 14 päeva ja see hakkab vastavalt § 409 lõikele 2 kulgema alates lepingu sõlmimise päevast või päevast, kui tarbija saab kätte §-s 404 sisalduvate kohustuslike andmete ja lepingutingimustega lepingudokumendi.

Lepingusse tuleb märkida kõik taganemisõiguse kasutamise tingimused vastavalt §-le 409. Lõike 2 punkti 5 on sõnaselgelt kirjutatud vaid kohustus maksta tagasi põhisumma ja põhisumma suhtes kohaldatav intress. Tegemist on mitteammendava loeteluga (seepärast on eelnõus kasutatud ka väljendit „sealhulgas“), st et lepingusse tuleb märkida kõik ülejäänud taganemisõiguse kasutamise tingimused.

Samuti tuleb lepingusse märkida kohaldatav intress ühe päeva kohta. Ühe päeva intressi lepingusse märkimise eesmärgiks on see, et sisuliselt peab lepingust olema üheselt arusaadav, kui palju peab ühe päeva eest intressi maksma ja siis sõltuvalt sellest, kui mitu päeva tarbijal krediidi tagastamiseks kulub, suureneb ka makstav intressisumma.

Vt täpsemalt seletust ka § 409 kohta.

§ 404 lõike 2 punkt 6 kohustab majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingu puhul lepingusse märkima eelnõu §-st 414 tulenevad õigused ja nende kasutamise korra. Punktiga 6 võetakse üle direktiivi art 10 lg 2 punkt q.

Vt täpsemalt seletust ka § 414 kohta.

§ 404 lõike 2 punktiga 7 võetakse üle art 10 lõike 2 punkt s. Lepingusse tuleb märkida tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kord.

Vt täpsemalt seletust ka § 4141 kohta.

§ 404 lõike 2 punktiga 8 võetakse üle art 10 lõike 2 punkt r. Lepingusse tuleb märkida krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus, krediidi ennetähtaegse tagastamise kord ja vajaduse korral teave, mis käsitleb krediidiandja õigust saada hüvitist ja selle hüvitise arvutamise viisi.

Vajadus ka hüvitise kohta teabe andmiseks tekib juhul, kui tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mille kestusajal (või vähemalt teatud perioodil) kasutatakse fikseeritud intressimäära, sest eelnõu § 411 ja direktiivi artikli 16 kohaselt on õigus hüvitist saada ainult juhul, kui tegemist on fikseeritud intressimääraga.

Vt täpsemalt seletust § 411 kohta.

§ 404 lõike 2 punktiga 9 võetakse üle art 10 lõike 2 punkt v. Tarbijakrediidilepingus peab sisalduma pädeva järelevalve asutuse aadress.

§ 404 lõike 2 punktiga 10 võetakse üle art 10 lõike 2 punkt t. Lepingusse tuleb märkida teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

Lõige 2 punkt 11 võtab üle art 10 lõike 2 punkti o. Kui tarbijalt nõutakse krediidilepingu tagamiseks tagatise andmist või kindlustuslepingu sõlmimist, siis tuleb selle kohta teha vastav märge.

Tarbijalt nõutavate võimalike tagatiste osas vt täpsemalt seletust § 4031 lõike 2 punkti 3 kohta.

Oluline on tähele panna, et kõnesolevast punktist tuleneb vaid kohustus nõutavatele tagatistele ja kindlustusele viidata. Erinevad kokkulepped tagatiste seadmise kohta ja kindlustuse kohta võivad olla sõlmitud eraldi ega pea sisalduma tarbijakrediidilepinguga ühes dokumendis.

§ 404 lõike 2 punktiga 12 võetakse vastavalt üle art 10 lg 2 punktid i ja n ning art 10 lg 4. Tegemist on viitenormidega §-ile 4031.

Vt täiendavalt seletust § 4031 lg 2 punktide 2, 5 ja 6 kohta.

§ 404 lõike 2 punkt 13 võtab üle artikli 10 lõike 2 punkti u. Kui pooled lepivad kokku täiendavates tingimustes, mis ei ole kõnesolevas paragrahvis nimetatud, tuleb need samuti tarbijakrediidilepingus ära märkida.

§ 404 lõige 21 võtab üle art 10 lõike 2 punkti g teise poole. Krediidi kulukuse määra ja krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma lepingusse märkimise kohustus tuleneb juba § 404 lõikes 2 tehtud viidetest § 4031 lõike 1 punktidele 7 ja 9. Kõnesolev lõige täpsustab, et tarbijakrediidilepingusse märgitakse esialgne, lepingu sõlmimise ajal arvutatud krediidi kulukuse määr ja krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma, seda põhjusel, et tegemist on näitajatega, mis võivad tarbijakrediidilepingu kestusajal muutuda.

Nagu ka lepingueelse teabe puhul tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja täiendavad eeldused, vt täiendavalt ka seletust § 4031 lõike 4 kohta.

Tarbijale krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmete ja eelduste esitamise eesmärgiks on andma tarbijale võimalus kontrollida lepingus esitatud krediidi kulukuse määra õigsust. Kontrollivõimaluse tulemusel tekib tarbijal reaalne võimalus kasutada § 408 lõiget 9. Kui krediidi kulukuse määr on krediidilepingus märgitud tegelikust madalamana, alaneb krediidilepingus kokkulepitud intressimäär protsendimäära võrra, mille võrra krediidi kulukuse määr on avaldatud tegelikust madalamana. Selleks et tarbija saaks krediidi kulukuse määra suurust hinnata ja reaalselt § 408 lg 9 võimalust kasutada, on tarbijale antud õigus saada teada krediidi kulukuse määra arvutamise aluseks olevatest andmetest.

§ 404 lõige 22. Sätte allikaks on art 10 lõike 2 punkti i teine pool. Lõige 22 täpsustab lõike 2 punktis 3 nimetatud kohustust esitada tarbija nõudmisel tagasimaksetabel, mis kajastab krediidi põhisumma tagasimaksmist.

Tagasimaksetabelis näidatakse ära võlgnetavad summad ja selliste summade tagasimaksetähtajad ja -tingimused.

Tagasimaksetabelis tuleb võlgnetavate summadena kajastada vaid andmed, mida tarbija peab tulevikus maksma. Direktiivi eesmärgiks ei ole anda tarbijale tagasimaksetabelit tagasiulatuvalt ka juba tehtud maksete osas.

Tagasimaksetabelis tuuakse ära iga üksiku tagasimakse jaotus. Iga tagasimakse koosneb mitmest komponendist (põhisumma tagasimakse, intress ja muud kulud). Tagasimakse jaotus ehk liigendus tähendab seda, et tarbijale näidatakse, kui suures osas teenib tema tehtav tagasimakse põhisumma tagasimaksmist, kui suures osas koosneb tehtav makse intressist ja muudest kuludest.

Aastase intressimäära alusel arvutatud intressisumma all tuleks mõista intressimäära alusel arvutatud konkreetset summat. Intressimäär avaldatakse reeglina aasta kohta. Nüüd tuleb see aga arvutada konkreetse summana konkreetse tagasimakse kohta. Kui makseid tehakse näiteks kord kuus, siis on see ilmselt 1/12 aastasest intressist.

Kolmas lause sätestab põhimõtte, et kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, siis tuleb tarbijale teatada, et tabelis esitatud teave kehtib vaid kuni intressimäära muutumiseni.

Kuna tarbijale on antud õigus nõuda tagasimaksetabelit igal ajal kogu tarbijakrediidilepingu kehtivuse ajal, siis on selge, et tegemist ei ole mitte ühekordse nõudeõigusega, vaid nt fikseerimata intressimääraga tarbijakrediidilepingute puhul on tarbijal õigus nõuda intressimäära muutumise korral uut tabelit.

§ 404 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette võimalust jätta tarbijakrediidilepingus krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma avaldamata.

§ 404 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Ka direktiiviga kohustatakse krediidiandjat viitama kindlustuslepingu sõlmimise vajalikkusele (art 5 lg 1 p k, art 10 lg 2 punkt o), seda olenemata asjaolust, kas kindlustusandja valik on jäetud tarbijale või mitte. Erisuseks on vaid asjaolu, et lepingueelses teabes tuleb kindlustuslepingu sõlmimisele viidata, kui see on krediidilepingu sõlmimiseks kohustuslik. Nimetatud sätted on võetud üle eelnõu § 4031 lg 2 punktiga 4 ja § 404 lg 2 punktiga 10. Seega lõike 4 esimese poole järele puudub vajadus.

Direktiiv ei näe ette kohustust avaldada tarbijale kindlustuslepinguga seotud hinnangulisi kulusid, seega ei saa seda sätet ka eelnõus säilitada.

§ 4041

§ 4041 lõige 1. Eelnõu §-ga 4041 võetakse üle direktiivi artikkel 11, mis kohustab krediidiandjat teavitama tarbijat intressimäära muutusest enne muutuse jõustumist. Kui tarbijat uuest intressimäärast ei teavitata, siis ei saa uut intressimäära tarbijakrediidilepingule kohaldada. Tarbija teavitamine peab toimuma püsival andmekandjal.

Tarbijat teavitatakse ka tarbija poolt tehtavate tagasimaksete suurusest pärast uue intressimäära kohaldamist. Samuti tuleb tarbijat teavitada uuest tagasimaksete arvust ja sagedusest juhul, kui need pärast intressimäära muutust muutuvad.

§ 4041 lõige 2 annab pooltele võimaluse leppida kokku, et teatud juhtudel ei pea tarbijat intressimäära muudatustest teavitama.

Selline kokkulepe on lubatav, kui intressimäär on seotud teise intressimääraga ja muutus on tinginud teise intressimäära muutumisest ning kui üldsust on intressimäära muutumisest teavitatud ja teave intressimäära muutumise kohta on kättesaadav ka krediidiandja ruumides.

Üldsuse asjakohaste vahenditega teavitamiseks võib pidada nt seda, et Ametlikes Teadaannetes ja Eesti Panga veebilehel avaldatakse teave iga aasta enne 1. jaanuarit ja 1. juunit Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatava viimase intressimäära kohta.

Samuti võib üldsuse asjakohaste vahenditega teavitamiseks pidada teabe esitamist krediidiandja veebilehel.

Sellisel juhul kohaldub uus intressimäär automaatselt ja intressimäära muutustest teavitatakse tarbijat perioodiliselt.

Alusintressimäär on defineeritud § 709 lõikes 15.

§ 405

Direktiiv ei sätesta eriregulatsiooni tarbijakrediidilepingutele, mille esemeks on asja omandamine, teenuse osutamine või muu lepingueseme finantseerimine. Lepingu sõlmimise eel ja lepingu sõlmimisele kohaldub üldregulatsioon, st § 4031 lepingueelse teabe puhul, § 4032 lepingueelse nõustamise puhul ja § 404 lepingule sätestatud kohustuslike nõuete osas. Iseenesest mõistetavalt alluvad eespool nimetatud tarbijakrediidilepingud ka muus osas 22. ptk üldregulatsioonile. Siiski on eelnõu koostamise käigus leitud, et kuna sellised lepingud iseenesest ära ei kao ja eelnõust tulenevate muudatustega ühtlustatakse vaid tarbija teavitamiskohustus nö tavapäraste tarbijakrediidilepingute ja seda tüüpi lepingute puhul, siis järjepidevuse huvides oleks mõistlik § 405 siiski modifitseeritud kujul seaduses säilitada.

Lõige 1. Ka kehtiva seaduse järgi sätestab lõige 1 tarbijakrediidilepingutele, mille esemeks on asja omandamine, teenuse osutamine või muu lepingueseme finantseerimine, kohustusliku sisu. VÕS § 405 lg 1 punkte 1 ja 2 eelnõuga ei muudeta.

Eelnõuga täiendatakse § 405 lõiget 1 uue punktiga 21, mille järgi tuleb lepingu kohustusliku sisu osas lähtuda §-st 404. Suures osas säilib viitega §-ile 404 kehtiva § 405 lõike 1 sätestatud kohustuslike andmete kataloog Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma avaldamise kohustus tuleneb eelnõu § 4031 lõike 1 punktist 7, kehtiva § 405 lg 1 punktile 4 vastab suures osas eelnõu § 4031 lg 1 p 6. Krediidi kulukuse määra avaldamise kohustus tuleneb eelnõu § 4031 lg 1 punktist 9. Tarbija taganemisõigusele tuleb viidata vastavalt § 404 lõike 2 punktile 5. Krediidilepinguga seotud müügilepingust taganemise õiguse lepingus kajastamise kohustus tuleneb § 404 lõike 2 punktist 6. Lõike 1 punktist 8 tulenev omandireservatsioon on hõlmatud § 404 lg 2 punkti 11 all nimetatud tagatistega, kuna tagatise mõistet tõlgendatakse direktiivis suhteliselt laialt.

Siiski toob eelnõu kaasa mõningad muudatused võrreldes kehtiva regulatsiooniga. Kehtiva § 405 lõike 1 punktis 6 nimetatud kohustust avaldada krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud direktiivis ei ole. Direktiiv näeb ette vaid kohustuse viidata lepingueelses ja lepingus sisalduvas teabes kindlustuslepingu sõlmimise vajalikkusele, need kohustused on sätestatud eelnõu § 4031 lg 2 punktis 4 ja § 404 lg 1 punktis 11. Samuti arvestatakse kindlustusega seotud kulusid tulenevalt artikli 3 punktis g toodud krediidi kogukulu tarbijale definitsioonist krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma (eelnõu § 4031 lg 1 p 7) määratlemisel ja krediidi kulukuse aastamäära (§ 406 lg 4) arvutamisel.

Samuti tuleb märkida, et kuna § 404 informatsioonikataloog on võrreldes kehtiva õigusega laienenud, siis tulenevalt viitest §-ile 404 laieneb see ka §-is 405.

Lõige 2. Tulenevalt § 401 lõikest 1 on tarbijakrediidileping olemuslikult tasuline leping, st et tarbija maksab eelduslikult krediidi kasutamise eest intressi. § 401 lõike 2 kohaselt on krediidi andmiseks maksetähtpäeva tasuline edasilükkamine. Kui krediidiandja võõrandab asju või osutab teenuseid üksnes osamaksete eest, siis lükkab ta maksetähtpäeva lihtsalt tasuta edasi ega nõua selle eest ei intressi ega muid tasusid, järelikult ei ole sellisel juhul üldse tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Sama järelduseni jõuame ka direktiivi tõlgendades. Direktiivi art 2 lg 2 punkt f välistab tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist. Kõnesoleval juhul ei ole kasutatud direktiivi preambuli põhjenduspunktis 10 toodud valikuvõimalust reguleerimisala laiendada, kuna olukorras, kus tarbijalt ei nõuta ei intressi ega muude tasude maksmist, on oht, et tarbijale kaasneksid krediidi võtmisega negatiivsed tagajärjed, oluliselt väiksem kui teiste krediidilepingute puhul.

Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidi regulatsiooniga hõlmatavate lepingutega, siis puudub vajadus näidata sellistes lepingutes krediidi kulukuse määra ja netohinda. Seega puudub vajadus ka lõike 2 järele ja see tunnistatakse kehtetuks.

Lõige 4. Kindlustuslepinguga seotud hinnanguliste kulude kohta teabe andmise kohustust direktiiv ette ei näe. Direktiiv näeb ette vaid kohustuse viidata lepingueelses ja lepingus sisalduvad teabes kindlustuslepingu sõlmimise vajalikkusele, need kohustused on sätestatud eelnõu § 4031 lg 2 punktis 4 ja § 404 lg 1 punktis 12.

§ 406

Eelnõuga muudetakse krediidi kulukuse määra regulatsiooni.

Krediidi kulukuse määr on reguleeritud direktiivi art 3 punktis i ja 19 ning direktiivi I lisas. Direktiivi I lisa täpsustab krediidi kulukuse määra arvutamise matemaatilise valemi ja lisaeeldused, mis hõlbustavad krediidi kulukuse määra arvutamist olukorras, kus mõni krediidi kulukuse määra arvutamiseks vajalikest elementidest puudub või seda ei saa määra arvutamise ajal kindlaks määrata.

§ 406 lõiget 1 on muudetud tulenevalt art 3 punktis i toodud krediidi kulukuse määra mõistest.

Lõike 1 esimesse osasse on lisatud uudse mõistena krediidi kogukulu tarbijale. Krediidi kogukulu tarbijale on defineeritud § 4031 lõikes 3. Krediidi kogukulu mõiste määratlus on järgmine: „Krediidi kogukulu tarbijale on kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja muud tasud, mida tarbija on kohustatud seoses tarbijakrediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale teada või peavad teadma olema. Krediidi kogukulu arvutamisel ei võeta arvesse notaritasusid. Kui krediidi saamiseks või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed.“

Eeltoodu on krediidi kogukulu tarbijale üldmõiste. Krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvestada ka § 406 lõigetest 2 ja 3 tulenevate erisustega.

Praegune krediidi kulukuse määra definitsioon lähtub netosummast või netohinnast. Direktiivi art 3 punktis i toodud definitsioon ei seo krediidi kulukuse määra arvutamist netohinnaga, sellest tulenevalt on lõikest 1 kaotatud ära viide netohinnale.

Kehtiva § 406 lõike 1 sõnastuses on lisaks netohinnale nimetatud vaid netosummat, mis kujutab endast ainult väljamakstav krediiti. Direktiiv lähtub krediidi kogusummast, mis hõlmab nii kasutusse võetavat krediidisummat kui ka ülempiiri. Seega on lõiget 1 muudetud nii, et selles sisaldub viide ka krediidi ülempiirile. Krediidi kulukuse määr on võimalik välja arvutada, lähtudes nii kasutusse võetud krediidisummast kui ka ülempiirist, viimasel juhul kasutades selleks §-s 4061 sätestatud lisaeeldusi.

Kehtiva § 406 lõike 1 viimast osa on täiendatud veel tulenevalt artikli 19 lõikest 3 fraasiga „eeldusel … et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel“. Lõike 1 viimase osa muudatus muudab krediidi kulukuse määra arvutamise selgemaks, sest juhul, kui pooled oma kohustusi rikuvad, näiteks kui tegemist on makseviivitusega, võivad muutuda ka poolte kohustused teineteise suhtes ning sellest tulenevalt ka krediidi kogukulu tarbijale, mis on üks krediidi kulukuse määra aluseks olev näitaja.

§ 406 lõige 2

Kuna lõikes 1 toodud krediidi kogukulu definitsioonist tulenevalt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, on krediidi kulukuse määra arvutamiseks vaja esmalt teha kindlaks krediidi kogukulu tarbijale.

Siiski ei saa krediidi kogukulu tarbijale kindlaksmääramisel lähtuda vaid § 4031 lõikes 3 sätestatust, vaid arvestada tuleb ka artikli 19 lõike 2 regulatsiooni, mis on üle võetud § 406 lõigetesse 2 ja 3.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale ei sisalda kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja ostmisega või teenuse kasutamisega.

Selles osas ei ole tegemist märkimisväärsete erisustega võrreldes kehtiva regulatsiooniga.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on erisuseks aga see, et tulenevalt artikli 19 lõikest 2 ei arvata krediidi kogukulust tarbijale maha ostuhinda või tasu teenuse kasutamise eest. Ostuhind ja teenuse kasutamise tasud tuleb arvata tarbijale langeva kogukulu hulka, sõltumata sellest, kas eseme või teenuse eest tasutakse krediiti kasutades või mitte.

Teise lause viimast lauseosa „olenemata sellest, kas asja või teenuse eest tasutakse krediiti kasutades või mitte“ tuleks mõista nii, et hõlmatud on nii olukorrad, kus ostuhinna ja teenuse kasutamise tasu maksti mõnes nn kolmnurksuhtes (nt liising, faktooring), kus müügilepingulises suhtes ei tasuta asja eest iseenesest krediidiga, vaid krediidi andmine toimub nt liisinguandja ja liisinguvõtja vahel, kui ka tavalise järelmaksu olukorrad, kus tõepoolest tasutakse asja või teenuse eest krediidiga, nt toimub tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine.

§ 406 lõige 3

Lõiget 3 muudetakse samuti tulenevalt artikli 19 lõikest 2.

Maksevahendi kasutamise kulu on veidi laiem mõiste kui kehtivas seaduses kasutatud väljend ülekandekulu. Sellise maksevahendi kasutamise kuluks, mis võimaldab nii maksetehinguid teha kui ka krediiti kasutusse võtta, on ka nt tasu krediitkaardi kasutamise eest, kui krediiti antakse krediitkaardi vahendusel.

Artikli 19 lõike 2 järgi arvestatakse krediidi kogukulu tarbijale kindlaksmääramisel sellise konto pidamise kulusid, millele tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid. Konto pidamise kulusid ei võeta arvesse siis, kui konto avamine on vabatahtlik ja konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Muu tarbijaga sõlmitud leping võib olla nt makseteenuse leping, täpsemalt arveldusleping.

Muud maksetehingutega seotud kulud on sularaha väljavõtmise kulud, ülekandekulud jms.

Direktiiv ei näe ette kohustust hinnata maksevahendi kasutamise ja konto pidamise kulude mõistlikkust või ebamõistlikkust ega tarbija valikuvabadust nende kasutamise osas. Samuti ei näe direktiiv ette kohustust võtta arvesse krediidi tagasimaksete või intressi ja muude tarbija poolt kantavate kulude sissenõudmise kulusid, mis on tarbija kanda, seega on eelnõus lõiget 3 ka vastavalt muudetud ning eemaldatud viited nimetatud kuludele.

§ 406 lõige 4

Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna direktiivis ei nähta krediidi kogukulu arvutamisel tagatistega seotud kulutuse osas ette mingeid erisusi. See, kas tagatistega seotud kulutused sisalduvad krediidi kogukulus tarbijale (§ 4031 lg 3), sõltub § 4031 lõikes 3 sätestatud tingimustest. Kui tagatis on krediidi saamise eelduseks ja sellega seotud kulud on krediidiandjale teada, siis arvatakse see krediidi kogukulu hulka ning seega võetakse seda arvesse ka krediidi kulukuse määra arvutamisel.

Kindlustusega seonduvale kohaldub samuti § 4031 lõike 3 üldregulatsioon, eelnõus ei ole seda krediidi kulukuse määra juures üle korratud.

§ 406 lõike 5 muudatused tulenevalt art 19 lõikest 4.

Lõike 5 üldpõhimõtted jäävad ka direktiivi ülevõtmisel sisuliselt samaks. Kui kokku on lepitud intressimäära muutumine või tasud, mis ei ole arvutamise hetkel määratavad, märgitakse tarbijakrediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal

Muudatustest. Kuna direktiiv ei näe krediidi kulukuse määra arvutamisel ette erisusi krediidi eest omandatava kauba või teenuse hinda mõjutavate tingimuste muutumise osas, siis on viide sellele eelnõust kustutatud. Küll aga on lõiget 4 on täiendatud viitega tasudele, mis ei ole krediidi kulukuse määra arvutamisel määratavad.

Eelnõuga on välja jäetud ka kehtiva seaduse lõike 5 viimane lause, seda põhjusel, et direktiiv ei näe seesugust regulatsiooni ette.

§ 4061

Seadust täiendatakse paragrahviga 4061, mis sätestab krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad lisaeeldused. Paragrahvi 4061 aluseks on direktiivi I lisa II osa.

Täiendavad eeldused tulevad kasutusele juhul, kui mõni krediidi kulukuse määra arvutamiseks vajalik näitaja ei ole pooltele krediidi kulukuse määra arvutamise ajal teada. Näiteks ei ole arvelduskrediidi puhul teada, kui palju tarbija tegelikult krediiti kasutusse võtab. Et ka arvelduskrediidi puhul oleks võimalik krediidi kulukuse määr välja arvutada, loetakse § 4061 lõike 8 alusel kogu krediit lähtuvalt krediidi ülempiirist kasutusse võetuks.

Seega sisuliselt on §-s 4061 sätestatud täiendavatel eeldustel abistav funktsioon krediidi kulukuse määra arvutamisel.

Kuna ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad täiendavad eeldused mõjutavad poolte õigusi ja kohustusi, siis on need üle võetud seaduse tasandil VÕS-i ega ole sätestatud Rahandusministeeriumi poolt kehtestavas tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise määruses. Määrusesse jäävad tehnilised küsimused ja näited krediidi kulukuse määra arvutamise kohta.

§ 4061 lõige 1

Lõikega 1 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt a.

Lõige 1 sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus.

Viivitamata tähendab, et krediit loetakse kasutusse võetuks niipea, kui krediidileping seda lubab, st varaseimal lepinguga ettenähtud kuupäeval, mis ei pruugi iseenesest olla lepingu sõlmimise päev.

§ 4061 lõige 2

Lõikega 2 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt b.

Lõige 2 sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel erineval viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Krediidi erinev kasutusse võtmine võib kujutada endast protsessi vms, millega tarbija saab krediiti kasutusse võtta. Näiteks võib krediidi erinev kasutusse võtmine seisneda võimaluses maksta kaardiga või teha ülekanne.

Kui erinevatel krediidi kasutusse võtmise viisidel on erinevad tasud ja kohalduvad ka erinevad intressimäärad, siis mõjutavad need erisused automaatselt ka krediidi kulukuse määra. Selleks et krediidi kulukuse määra arvutamist krediidiandjale hõlbustada, võib krediidiandja lähtuda kõige levinumast krediidi kasutusse võtmise viisist.

§ 4061 lõige 3

Lõikega 3 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt c.

Kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal krediiti vabalt kasutusse võtta, kuid tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seoses krediidi kasutusse võtmise erinevate viisidega piirangud summa või ajavahemiku osas, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja vastavalt krediidi kasutusse võtmisega seotud piirangutele.

Piirangud kasutusse võetava summa või ajavahemike osas on nt erinevad kaardilimiidid, nt ühe päeva jooksul ei saa välja võtta üle teatud summa.

§ 4061 lõige 4

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt d.

Kui krediidi tagasimakse graafikut ei ole kindlaks määratud, siis loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et: krediit antakse üheks aastaks ning kasutusse võetud krediit makstakse tagasi kaheteistkümne võrdse osamaksena ja võrdsete ajavahemike järel.

Nimetatud eeldust saab kasutada nn vaba tagasimaksega laenude puhul.

§ 4061 lõige 5

Lõikega 5 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt e.

Kui laenu tagasimakse graafik on kindlaks määratud, kuid osamaksete summa mitte, siis loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel iga osamakse summa madalaimaks lepinguga ettenähtud summaks.

Olukord, kus tagasimakse graafik on kindlaks määratud, kuid osamaksete summa mitte, on tavapärane lepingutingimus nt krediitkaartide puhul, kus on määratud, et mingil konkreetsel kuupäeval peab toimuma makse, aga pole öeldud, kui palju tarbija tagasi maksma peaks, sest see, kui palju igakuiselt maksta tuleb, sõltub sellest, kui palju krediiti on sel kuul kasutusse võetud.

§ 4061 lõige 6

Lõikega 6 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt f.

Kui tarbijakrediidilepinguga on ette nähtud rohkem kui üks tagasimakse tähtpäev, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et krediit tehakse kättesaadavaks ja tagasimakseid sooritatakse varaseimal lepinguga ettenähtud tähtpäeval, kui ei ole sätestatud teisiti.

§ 4061 lõige 7

Lõikega 7 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt g.

Kui krediidi ülempiiri ei ole tarbijakrediidilepinguga kokku lepitud, siis loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et krediidi ülempiir on 1 500 eurot.

§ 4061 lõige 8

Lõikega 8 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt h.

Arvelduskrediidi korral loetakse, et kogu krediit võetakse kasutusele kogu arvelduskrediidilepingu kehtivusajaks. Kui arvelduskrediidilepingu kehtivusaeg ei ole teada, arvutatakse krediidi kulukuse määr, eeldades, et arvelduskrediidilepingu kestus on kolm kuud.

Kogu krediit tähendab summat, mis vastab krediidilepingus kokkulepitud ülempiirile.

§ 4061 lõige 9

Lõikega 9 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt i.

Kui teatud ajavahemiku jooksul pakutakse tarbijale erinevaid intressimäärasid ja tasusid, siis loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel kogu tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul intressimääraks ja tasudeks kokkulepitud kõrgeim intressimäär ja tasud.

§ 4061 lõige 10

Lõikega 10 võetakse üle direktiivi I lisa II osa punkt j.

Tarbijakrediidilepingute puhul, mille suhtes on lepitakse kokku fikseeritud intressimäär esialgseks ajavahemikuks, mille lõppedes määratakse uus intressimäär, mida kohandatakse seejärel korrapäraselt kokkulepitud näitaja alusel, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et fikseeritud intressimääraga ajavahemiku lõpust alates on intressimääraks krediidi kulukuse määra arvutamise ajal kehtinud kokkulepitud näitaja väärtusest tulenev intressimäär.

Sisuliselt oletatakse arvutuste tegemiseks, et järgmise perioodi intress on sama, mis on viimane meile teadaolev intress.

§ 407

Eelnõu §-ga 407 muudetakse kehtiva seaduse § 407, mis reguleerib arvelduskrediidilepinguid. Arvelduskrediit on tarbijakrediidi eriline väljendusvorm.

Eelnõu §-s 407 on kasutatud läbivalt mõistet krediidiandja senise krediidiasutuse asemel, sest maksimumharmoneerimise tingimustes tuleks mõistekasutus ühtsustada direktiivis sätestatuga ning direktiiv kasutab läbivalt mõistet krediidiandja.

Tarbijakrediidi direktiiv eristab mitut erinevat arvelduskrediidi liiki. Artikli 3 punktis d on toodud „arvelduskrediidi“ definitsioon, nimelt on arvelduskrediit selgesõnaline krediidileping, millega krediidiandja teeb kättesaadavaks vahendid, mis ületavad tarbija konto jääki. Nimetatud definitsioonist lähtub ka eelnõu § 407 lõige 1.

Artikli 3 punktis e defineeritakse „arvelduskonto jäägi ületamine“ – vaikimisi heaks kiidetud arvelduskrediit, millega krediidiandja teeb tarbijale kättesaadavaks vahendid, mis ületavad tarbija konto jääki või kokkulepitud arvelduskrediiti. Sellist tüüpi arvelduskrediidilepinguid reguleerivad eelnõu kõnesoleva paragrahvi lõiked 4 ja 41.

Kahe lepinguliigi peamiseks eristamiskriteeriumiks on see, kas leping tekib enne raha kasutusele võtmist (tavaline arvelduskrediit) või raha kasutuselevõtust (arvelduskonto jäägi ületamine).

§ 407 lõige 1. Kuna eelnõu lõikes 1 nimetatud arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, siis kohaldub sellele ka kogu VÕS-i 22. peatüki 2. jao tarbijakrediidi regulatsioon, st et ka arvelduskrediidilepingute puhul, mis ei lange ei § 407 lõike 21 ega lõike 4 alla, tuleb mh esitada tarbijale §-s 4031 nimetatud lepingueelne teave, tarbijat lepingu sõlmimise eelselt nõustada ning lähtuda lepingu vormi ja kohustusliku sisu nõuetest vastavalt §-le 404. Täiendavalt tuleb lähtuda kõnesoleva paragrahvi lõigetest 31 ja 32.

Lõikes 1 nimetatud arvelduskrediidileping on ebatüüpiline tarbijakrediidileping, kuid tüüpiline arvelduskrediidileping. Erisused tüüpilisest ehk tavalisest arvelduskrediidilepingust sätestatakse lõigetega 21, 22 ja 23.

§ 407 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna tavapärase arvelduskrediidi puhul tuleb tarbijal lepingueelse teavitamise osas lähtuda üldregulatsioonist ehk §-st 4031 ning lõigetes 21 ja 4 nimetatud arvelduskrediidilepingute jaoks on lepingueelse teabe osas ette nähtud eriregulatsioon.

§ 407 lõige 21. Lisaks sõnaselgelt kokkulepitud ja vaikimisi heaks kiidetud arvelduskrediidilepingutele eristab uus tarbijakrediidi direktiiv sõnaselgelt kokkulepitud arvelduskrediidi all veel ka arvelduskrediidilepinguid, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta. Nimetatud arvelduskrediidilepingud on sätestatud direktiivi art 2 lõikes 3 ning neile kohaldub eriregulatsioon võrreldes n-ö tavaliste arvelduskrediidilepingutega.

Lepingueelselt esitatavat teavet on vähem kui teiste tarbijakrediidilepingute puhul ning ka n-ö tavaliste lõikes 1 nimetatud arvelduskrediidilepingute puhul, millele kohaldub samuti lepingueelse teabe esitamise osas eelnõu § 4031.

Lõike 21 punktides 1–7 nimetatud lepingueelne teavitamiskohustus on sätestatud direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel. Nagu § 4031 lõikes 1 on ka siin lähtutud standardteabe infolehel toodud teabe järjestusest.

Nagu § 4031 puhul tuleb teave esitada tarbijale püsival andmekandjal mõistliku aja jooksul enne, kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega. Tarbijal peab olema võimalik erinevate krediidiandjate arvelduskrediidi tingimusi võrrelda ning teha arvelduskrediidilepingu sõlmimise kohta kaalutletud otsus.

Järgnevalt lähemalt üksikutest punktidest:

Lõike 21 punkt 1 kattub suures osas artikli 6 lõikes 1 sätestatu artikli 5 lõikega 1. Vältimaks seaduse tekstis ebavajalikke kordusi, on punkt 1 sõnastatud viitnormina § 4031 lõike 1 vastavatele punktidele. Punkti 1 alusel tuleb enne sellise arvelduskrediidilepingu sõlmimist, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta, esitada tarbijale järgmine teave:

- krediidiandja nimi ja aadress;

- krediidi liik;

- kasutusse võetud krediidisumma või krediidi ülempiir;

- krediidilepingu kestus;

- kohaldatav viivise määr maksetega hilinemise eest ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud;

- tarbija õigus saada viivitamata ja tasuta teavet tema krediidivõimelisuse hindamiseks andmebaasis tehtud päringu tulemuste kohta

- tarbija õigus saada nõudmise korral krediidiandjalt tasuta lepingu projekti koopia

Lõike 21 punkt 2 kohustab avaldama tarbijale krediidivahendaja nime ja aadressi, juhul kui tegemist on krediidivahendusega.

Lõike 21 punkti 3 aluseks on artikkel 6 lõige 1 punkt h. Juhul kui krediidiandja pakub arvelduskrediidilepingu sõlmimist sellistel tingimustel, et tarbijalt võidakse igal ajal nõuda krediidi täielikku tagasimaksmist, siis tuleb sellele ka lepingueelselt viidata.

Lõike 21 punkt 4 Käesoleva punktiga võetakse üle tarbijakrediidi direktiivi art 6 lõike 1 punkt e ning kohustatakse krediidiandjat avaldama teavet intressimäära ja selle kohaldamistingimuste kohta.

Lõike 21 punkt 5 võtab üle artikli 6 lõike 1 punkti f. Kõnesolev punkt kohustab krediidiandjat avaldama ka arvelduskrediidilepingus, mille kohaselt tuleb krediit kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta, krediidi kulukuse aastamäära. Selle avaldamisel lähtutakse tüüpilisest näitest. Krediidiandja on kohustatud lepingueelses teabes märkima kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused.

Lõike 21 punktiga 6 võetakse üle art 6 lõike 1 punkt k – tarbijat tuleb teavitada kohaldatavatest tasudest.

Lõike 21 punktiga 7 võetakse üle art 6 lõike 1 punkt l – Juhul kui krediidiandja on määranud tähtaja, mille jooksul ta on lepingueelse teabega seotud, siis tuleb teatada nimetatud tähtaeg.

§ 407 lõige 22. Arvelduskrediidilepingute puhul, mille kohaselt tuleb krediit kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta, ei ole erinevalt teistest tarbijakrediidilepingutest ning n-ö tavalistest arvelduskrediidilepingutest kohustuslik kasutada lepingueelse kohustusliku teabe edastamisel Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, st standardinfo teabelehe kasutamine on vabatahtlik.

Küll aga on krediidiandjal kohustus esitada teave igal juhul, seega ka siis, kui standardinfo teabelehte ei kasutata, selgelt ja arusaadavalt, direktiivi art 6 lõike 1 sõnastuses võrdsel määral eristuvalt. Kui standardinfo teabelehel esitatav teave on selge ja kergelt eristatav, siis peab sama tulemus olema tagatud ka standardinfo teabelehte mitte kasutades. Selgus ja arusaadavus, ka võrdsel määral eristatavus, tähendab ka näiteks seda, et teavet ei tohi esitada nii, et osa teabest on allmärkusena pisikeses kirjas.

§ 407 lõike 23 sätte allikaks on art 6 lõike 1 viimane lause. Sidevahendi abil sõlmitava arvelduskrediidilepingu puhul, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta, loetakse krediidiandja täitnuks käesoleva seaduse paragrahvis 54 lõigetes 11 ja 2 teabele esitatavad nõuded, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe arvelduskrediidi jaoks kõnesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud teabega.

§ 407 lõige 24 reguleerib arvelduskrediidilepingus, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta, sisalduvat kohustuslikku teavet. Lõikega 24 võetakse üle direktiivi art 10 lõige 5. Kuna art 10 lõikes 5 nimetatud teave kattub suures osas tarbijakrediidilepingute kohustusliku teabega (arvelduskrediidilepingute puhul tuleb teavet esitada lihtsalt vähem), siis ebavajalike korduste vältimiseks seaduse tekstis viidatakse kõnesolevas sättes §-le 4031.

Erinevatest viidetest tulenevalt tuleb § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingus esitada järgmine teave:

- tarbija nimi ja aadress;

- kui tarbijakrediidilepingu sõlmimist pakub krediidivahendaja, siis krediidivahendaja nimi ja aadress;

- krediidiandja nimi ja aadress;

- krediidi liik;

- kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir;

- krediidi kasutusse võtmise tingimused;

- tarbijakrediidilepingu kestus;

- intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on muutuva intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. Kui erinevatel juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta.

- krediidi kulukuse määr ja krediidi kogukulu tarbijale;

- kui tarbijalt võidakse igal ajal nõuda krediidisumma tagasimaksmist täies ulatuses, siis teave selle kohta;

- lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja vajadusel tasude muutmise tingimused .

§ 407 lõige 25 täpsustab, kuidas tuleb lepingus esitada krediidi kulukuse määra ning krediidi kogukulu tarbijale vastavalt lõikele 24 punktile 4. Krediidi kulukuse määr ja krediidi kogukulu tarbijale arvutatakse tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingusse märgitakse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused.

§ 407 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, sest direktiiv ei näe ette lepingueelse teabe kinnitamise kohustust sellisel kujul, nagu see on lõikes 3 sätestatud.

Direktiivi artiklis 12 nähakse ette krediididandja kohustus tarbijale pärast arvelduskrediidilepingu sõlmimist regulaarselt teavet anda. Seega kehtiva võlaõigusseaduse ühekordne teabe kinnitamise kohustus on asendatud oluliselt ulatuslikuma regulaarse informeerimiskohustusega. Ka kehtiva seaduse lõike 3 teises lauses sätestatu on direktiivis detailsemalt reguleeritud (art 12 lg 2). Selguse huvides sätestatakse lepingu kehtivuse ajal esitatav artikli 12 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teave eraldi uutes lõigetes (31 ja 32).

§ 407 lõige 31 võtab riigisisesesse õigusesse üle direktiivi artikli 12 lõike 1, mis sätestab krediidiandja kohustuse tarbijat pärast lepingu sõlmimist regulaarselt teavitada. Tarbija regulaarne teavitamine toimub püsival andmekandjal konto väljavõttega.

Lõige 31 kehtib kõikvõimalike arvelduskrediidilepingute kohta.

Lõike 31 punkti 1 allikaks on art 12 lg 1 punkt a. Esmalt tuleb tarbijat teavitada konkreetsest perioodist, mida antud kontoväljavõte kajastab.

Lõike 31 punkti 2 allikaks on art 12 lg 1 punkt b. Tarbijat tuleb teavitada tema poolt kasutusse võetud summadest ja konkreetsetest kuupäevadest, millal krediidi kasutusse võtmine toimus.

Eestikeelses direktiivis räägitakse küll krediidi kasutamisest, mitte kasutusse võtmisest, kuid vaadates direktiivi tõlkeid teistes keeltes on ilmne, et mõeldud on siiski kasutusse võtmisest (näiteks sks Inanspruchnahme). Samuti on oluline märkida, et krediidi kasutusse võtmine ja krediidi kasutamine ei pruugi kokku langeda. Krediiti võib kasutada ka mingil hilisemal ajal pärast selle kasutusse võtmist. Krediidi kasutamise kohta puudub krediidiandjal aga igasugune teave. Tulenevalt eespool toodust on kasutatud eelnõus väljendit kasutusse võtmine.

Lõike 31 punkt 3 kohustab direktiivi art 12 lg 1 punkt c eeskujul krediidiandjat avaldama tarbijale ka eelmiselt konto väljavõttelt ülekantud jääki ja selle kuupäeva.

Lõike 31 punkt 4 kohustab avaldama uut kontojääki. Sätte allikaks on art 12 lg 1 punkt d.

Punktide 3 ja 4 eesmärgiks on tagada tarbijale erinevate kontojääkide võrreldavus.

Lõike 31 punkt 5 põhineb artikli 12 lõike 1 punktil e ning kohustab krediidiandjat teavitama tarbijat tarbija poolt tehtud maksete suurusest ja maksekuupäevadest.

Lõike 31 punktiga 6 võetakse üle artikli 12 lõike 1 punkt f. Tarbijat tuleb regulaarselt teavitada kohaldatavast intressimäärast.

Lõike 31 punkt 7 põhineb artikli 12 lõike 1 punktil g. Punkti 7 kohaselt tuleb tarbijat teavitada kohaldatavatest tasudest.

Lõike 31 punkt 8 reguleerib olukorda, kus pooled lepivad kokku tagasimakstavate osamaksete miinimumpiiris.

§ 407 lõige 32 võtab üle direktiivi artikli 12 lõike 2.

Intressimäära muudatus jõustub fikseerimata intressimääraga arvelduskrediidilepingu puhul ajal, kui tarbija saab püsival andmekandjal kätte krediidiandja teate intressimäära muutumise kohta. Lepingupooled võivad arvelduskrediidilepingus kokku leppida, et kui intressimäära muutuse on põhjustanud alusintressimäära muutumine ja uuest alusintressimäärast on üldsusele asjakohaste vahenditega teatatud ning teave uue alusintressimäära kohta on samuti kättesaadav krediidiandja ruumides, esitatakse teave intressimäära muutuse kohta lõikes 31 ettenähtud viisil.

Tegemist on samalaadse regulatsiooniga nagu artiklis 11, mis on üle võetud §-s 4041. Erisuseks on see, et arvelduskrediidilepingute puhul ei pea krediidiandja teave sisaldama võlgnetavate maksete suurust pärast uue intressimäära jõustumist ning maksete arvu ning sageduse muutumise üksikasju.

Tulenevalt sellest erisusest ei ole siinkohal kehtestatud viitenormi ning art 12 lõige 2 on riigisisesesse õigusesse eraldiseisvana üle võetud.

§ 407 lõige 4

Eelnõu § 407 lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 18 esimene lõige.

Artikkel 18 on pealkirjastatud „Arvelduskonto jäägi ületamine“, arvelduskonto jäägi ületamine on defineeritud artikli 3 punktis e, nimelt on tegemist vaikimisi heaks kiidetud arvelduskrediidiga, millega krediidiandja teeb tarbijale kättesaadavaks vahendid, mis ületavad tarbija kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri.

Seega hõlmab artikkel 18 ning sellest tulenevalt ka käesoleva paragrahvi lõiked 4 ja 41 kahte eritüübilist olukorda:

a) ületatakse maksekonto jääki, kui puudub eelnev arvelduskrediidi kokkulepe;

b) eelnevalt on sõlmitud arvelduskrediidi kokkulepe, kuid ületatakse eelnevas kokkuleppes sätestatud ülempiiri.

Kuna aga art 18 lõigetes 1 ja 2 räägitakse vaid arvelduskonto jäägi ületamisest, siis võib jääda mulje, nagu kohalduks artikkel 18 vaid artikli 3 punktis e nimetatud esimesele alternatiivile. Samas tuleb siin tulenevalt artikli 3 punkti e veidi ebaõnnestunud tõlkest arvelduskonto jäägi ületamise all mõista siiski nii konto ületamist kui arvelduskrediidi ülempiiri ületamist. Artikli 18 osas tuleks direktiivi eestikeelset tõlget lugeda koos mõne võõrkeelse versiooniga. Direktiivi saksakeelne versioon kasutab väljendit Möglichkeit der Überschreitung ning inglisekeelne to allow an overrun. Mõistete Überschreitung ja overrun definitsioonidest artiklis 3 punktis e tuleb selgemini välja, et tegemist on kahe erineva olukorraga, mis on defineeritud ka erinevalt.

Eelnõu lõikes 4 toodud sõnastus arvestab ühelt poolt kehtiva seaduse sõnastust ning teisest küljest artikli 3 punktis e nimetatud mõlemat alternatiivi.

Lõike 4 eelduseks on nn raamlepingu olemasolu. Maksekonto jäägi ületamise eelduseks on makseteenuse lepingu sõlmimine, arvelduskrediidi ülempiiri ületamise eelduseks on esialgse arvelduskrediidilepingu sõlmimine.

Arvelduskrediidileping sõlmitakse konkludentselt sel ajal, kui krediidiandja tarbijale reaalselt krediiti võimaldab, nt siis, kui ta saab teha suurema ülekande või võtta automaadist rohkem raha välja, kui tema kontol selleks vahendeid on.

Kuid tarbijat peab olema eelnevalt (näiteks makseteenuse lepingu sõlmimisel) teavitatud intressist ja tasudest, mis kohalduvad juhul, kui kontojääki ületatakse. Arvelduskrediidileping sõlmitakse „vaikimisi“ siis, kui tarbija reaalselt ületab maksekonto jääki. Samas peab olema tarbijat eelnevalt teavitatud kohaldatavast intressist ja kohaldatavatest tasudest. Pooled lepivad sisuliselt kokku, et kui nad konkludentsete tahteavaldustega sellise lepingu sõlmivad, siis teevad nad seda just sellise intressi ja tasudega. Kuid selline teavitamine ei tähenda iseenesest arvelduskrediidilepingu sõlmimist.

Lõikes 4 nimetatud teave ehk intress ja kohaldatavad tasud tuleb esitada vastavalt § 407 lg 21 p-dele 4 ja 6.

Kõnesolevas lõikes nimetatud arvelduskrediidilepingutele kohaldatav regulatsioon on äärmiselt piiratud. Vt § 403 lg 52.

§ 407 lõige 41

Sätte allikaks on art 18 lõige 3.

Lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingu ehk nn vaikimisi sõlmitud arvelduskrediidilepingu puhul on krediidiandjal täiendav teavitamiskohustus juhul, kui kontojääki on ületatud märkimisväärselt ja kui kontojäägi ületamine kestab kauem kui üks kuu.

Märkimisväärne on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada vastavalt igakordse üksikjuhtumiga seotud asjaolusid arvestades. Märkimisväärsuse hindamisel arvestatakse mh nt sellega, kui palju raha tarbija kontole keskmiselt igakuiselt laekub, mis on tema tavaline kontoseis. Samuti tuleks arvestada eelnevat maksekäitumist, eelnevalt võetud arvelduskrediiti jms.

Nimetatud kriteeriumite täitmisel peab krediidiandja teatama tarbijale viivitamata püsival andmekandjal:

- maksekonto jäägi ületamisest;

- asjaomase summa, mille võrra on maksekonto jääki ületatud;

- intressimäära;

- kohaldatavad leppetrahvid, tasud või viivise.

Tarbija viivitamatu teavitamine tähendab ka siin kontekstis teavitamist niipea, kui see on mõistlikult võimalik ja ilma ülemääraste viivitusteta.

Leppetrahvi ja tasusid saab krediidiandja nõuda vaid juhul, kui selles on eelnevalt (nt makseteenuse lepingu või arvelduskrediidi esialgse lepingu raames) kokku lepitud. Viivise nõudmise õigus tuleneb iseenesest küll seadusest, kuid selleks, et määrata kindlaks, millal on tegemist tarbijapoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega, peaksid pooled olema varasemalt kokku leppinud tarbija kohustuse täitmise tähtajas.

§ 407 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, sest kõikvõimalikud krediitkaardi vahendusel antavad tarbijakrediidid ei kujuta endast arvelduskrediidilepinguid. Kui krediitkaardi vahendusel antav krediit on arvelduskrediit, st kui tarbija kasutab krediitkaarti ulatuses, millel puuduvad tema kontol vajalikud vahendid, kuid krediidiandja lükkab tema konto debiteerimise lihtsalt edasi, siis on tõepoolest tegemist kontojäägi ületamisega ehk n-ö kontoga miinusesse minemisega ning sellest tulenevalt ka arvelduskrediidilepinguga, millele kohaldub arvelduskrediidi regulatsioon.

Samas ei pruugi kõikvõimalike krediitkaartide vahendusel toimuda arvelduskrediidi andmine. Kui isikul on eraldi krediitkaardi konto, millele kantakse teatud ajavahemike tagant kindlad summad, siis ei ole tegemist kontojäägi ületamisega (st olukorraga, kus kontojääk muutub negatiivseks) vaid tavapärase tarbijakrediidiga, millele ei peaks kohalduma arvelduskrediidi regulatsioon.

§ 408

Uue tarbijakrediidi direktiivi preambuli põhjenduspunkti 9 kohaselt on liikmesriikidel õigus ühtlustatud normide puudumisel säilitada või kehtestada riigisiseseid sätteid. Direktiivis ei reguleerita (peale artiklis 14 sätestatud taganemisõiguse alguse edasilükkumise) lepingulise teabe esitamata jätmise tagajärgi. Sellest tulenevalt säilitatakse kehtivas §-s 408 sätestatud ravimisvõimalus ja kohustusliku lepingulise teabe esitamata jätmise tagajärjed. §-s 408 tehakse osaliselt tehnilist laadi muudatused, mis seonduvad mõistete korrigeerimisega.

§-is 408 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ravimisvõimaluse olemasolu on tarbijale kasulik, sest selle puudumisel peaks tarbija krediidiandjale krediidi, mis on saadud tühise tehingu alusel, viivitamata tagasi maksma. Krediidi viivitamatu tagasimaksmise võib omada tarbija suhtes ääriselt negatiivset mõju. Krediidiandja motivatsioon sõlmida tarbijakrediidilepingud vastavalt §§ 404 ja 405 sätestatud nõuetele, tuleneb lõigetest 4 jj.

Kohustuslike lepinguliste andmete esitamata jätmise sanktsiooniks on eelkõige lepingulise intressimäära alanemine seadusjärgse intressimäära tasemele, kui see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitust. Lisaks §-s 408 sätestatud eraõiguslikele sanktsioonidele lepingu sisu- ja vorminõuete rikkumise osas, on avalik-õiguslikult Tarbijakaitseametil õigus TKS § 411 alusel teha ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks ja vajadusel kohaldada ka sunniraha.

Eelnõuga täiendatakse § 408 lõiget 5 selliselt, et see oleks sisuliselt samaväärne lõikega 4. Ka §-is 405 sätestatud lepingutes teatud andemete avaldamata jätmise tuleneval alaneb intressimäär §-is 94 sätestatud intressimäärani, kui see ei ole suurem varem kokku lepitud intressimäärast. Analoogselt lõikega 4 sätestatakse, et kui juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Samuti täpsustatakse krediidiandja kohustust määrata osamaksed pärast intressimäära ja muude kulude vähendamist uuesti ja need tarbijale teatavaks tegema. Analoogselt lõikega 4 sisaldub lõike 5 viimases lauses ka krediidiandja teavitamiskohustus. Nimetatud teavitamiskohustuse rikkumise puhuks nähakse eelnõuga ette sanktsioon Tarbijakaitseameti võimaliku sekkumise näol TKS §-is 411 alusel.

§ 409 muutumise aluseks on tarbijakrediidi direktiivi art 14 lg-d 1–4. Kõnealune artikkel sätestab tarbija õiguse taganeda sõlmitud krediidilepingust põhjust avaldamata 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest või lepingulise teabe andmise kohustuse täielikust täitmisest, kui seda pole kohaselt täidetud lepingu sõlmimise hetkeks. Samuti reguleerib see artikkel taganemise korda ja taganemise tagajärgi.

Kõnealune artikkel ei reguleeri olukordi, kui tarbija loetakse tarbijakrediidilepingust taganenuks automaatselt, kuna ta on kasutanud õigust taganeda krediidilepinguga majanduslikult seotud lepingust vastavalt VÕS §-le 49, 56 või 383. Kõnealustel juhtudel reguleerivad majanduslikult seotud krediidilepingust taganemise alust ja tagajärgi VÕS §-d 491, 57 või 384.

Oluline on rõhutada sedagi, et art 14 lõigetest 1–4 tulenev regulatsioon kohaldub vastavalt art 14 lõikele 5 ka koduukselepinguna ning sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingust taganemisel. Viimati nimetatud sätte ülevõtmiseks on kavandatud siiski eelkõige VÕS § 410 lg 2 ning §-d 49 ja 56, kuid ka muudatused §-des 48, 54, 571 ja 58.

§ 409 lõike 1 esimese lause muutmise aluseks on tarbijakrediidi direktiivi art 14 lg 1 esimene lause, mis annab tarbijale krediidilepingust põhjust avaldamata taganemiseks 14-päevase taganemistähtaja. Senine tarbijakrediidi lepinguid reguleeriv direktiiv 87/102/EMÜ (tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustaise kohta) sellist taganemisõigust tarbijale ette ei näinud, kuid kuna tegemist on miinimumharmoneerimise nõudega direktiiviga, siis on mitmed liikmesriigid, mh Eesti, tarbijate õigusi taganemisel laiendanud. Kehtiva võlaõigusseaduse järgi on tarbijal 7-päevane taganemisõigus. Seega pikeneb eelnõu järgi tarbija õigus põhjust avaldamata taganemiseks 14 päevale.

Lisaks tunnistatakse eelnõuga kehtetuks kõnealuse paragrahvi lõike 1 teise lause lõpp sõnastuses „või käendas tarbijakrediidilepingust tulevat tarbija kohustust.“. Muudatusettepanek on ajendatud sellest, et olemuslikult ei ole käendaja tarbijakrediidilepingu pooleks ning ei saa sellest ka taganeda. Kahjuks võimaldab sätte praegune sõnastus sellise olukorra ja võimaluse siiski välja lugeda. Nimetatud põhjusel on vajalikuks peetud kõnealune lauselõpp välja jätta. Olemuslikult puudub aga vajadus võlaõigusseadust sarnase regulatsiooniga täiendada, kuna käendaja õigusi sellises olukorras, kui tarbija on krediidilepingust põhjust avaldamata taganenud, reguleerib juba VÕS § 149 lg 1. Vastavalt nimetatud paragrahvile on tarbija taganemine asjaolu, millest tulenevalt võib käendaja esitada krediidiandja nõuetele sellesisulise vastuväite ehk keelduda selle asjaolu alusel endapoolse kohustuse täitmisest.

§ 409 lõike 2 muutmine on tingitud tarbijakrediidi direktiivi art 14 lg 1 teise lause ülevõtmisest, mille järgi hakkab 14-päevane taganemistähtaeg kulgema krediidilepingu sõlmimise päevast või päevast, mil tarbija sai kätte art 10 kohased lepingutingimused ja teabe, kui see päev on hilisem kui krediidilepingu sõlmimise päev. Sisuliselt võetakse art-s 10 sätestatud regulatsioon üle VÕS paragrahvi 404, mis sätestab nõuded tarbijakrediidilepingule, andes loetelu teabest, mis tuleb tarbijale teatavaks teha või milles on kokku lepitud. Kehtivast õigusest erineb kõnealune muudatus eelkõige selle poolest, et tarbijat ei pea teavitama kirjalikus vormis, vaid piisab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud teabest. Samuti on oluliseks erinevuseks see, et tarbijat tuleb taganemistähtaja kulgema hakkamiseks teavitada kõigist paragrahvis 404 sätestatud asjaoludest, mitte üksnes taganemisõiguse olemasolust, alusest, selle õiguse kasutamise tähtajast, tagajärgedest, kontaktandmetest ja krediidilepingu seosest majanduslikult seotud müügilepinguga.

§ 409 lõike 21 loomise aluseks on vajadus võtta üle tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 3 punkt a. Vastava sätte järgi peab tarbija taganemise teostamiseks teavitama krediidiandjat taganemise soovist enne 14-päevase tähtaja möödumist ja seda viisil, mida on võimalik tõendada vastavalt riigisisestele õigusaktidele, järgides krediidiandja poolt artikkel 10 lõike 2 punktis p sätestatud teavet. Sealjuures loetakse tarbija taganemise tähtajast kinni pidanuks, kui kõnealune teade, kui see on esitatud paberil või mõnel muul krediidiandjale kättesaadaval püsival andmekandjal, on ära saadetud enne tähtaja möödumist. Kuna direktiivi art 14 lõike 3 punkt a ei sätesta taganemisavaldusele konkreetset vorminõuet, ei ole vorminõude sätestamist vajalikuks peetud ka eelnõus ning tarbija saab eelnõu alusel taganemisavalduse esitada vormivabalt.

§ 409 lõike 3 muutmine on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõike 3 punkt b. Selle punkti alusel peab tarbija maksma krediidiandjale põhjendamatult viivitamata ja mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui ta on taganemisteate krediidiandjale saatnud, tagasi laenu põhiosa ja põhiosa suhtes alates selle kasutamise kuupäevast kuni selle krediidiandjale maksmise kuupäevani kogunenud intressi. Intress arvutatakse kokkulepitud laenuintressi alusel ning taganemise korral ei ole krediidiandjal õigust saada tarbijalt muud hüvitist, kui hüvitist krediidiandja poolt riiklikele haldusorganitele (nn avalik-õigusliku suhte raames, mis on tekkinud krediidiandja ja riikliku haldusorgani vahel) makstud tagastamatute tasude eest. Riiklikele haldusorganitele makstud tagastamatute tasude all peetakse silmas näiteks tasusid, mis on tehtud saamaks teavet mõnest riiklikust registrist, näiteks äriregister, või riigilõivusid jms. Seega kohustab direktiiv kehtivat regulatsiooni muutma selle võrra, et kui seni on tarbija pidanud raha tagasi maksma alates taganemisest, kuid mitte hiljem kui 2 nädala jooksul taganemisavalduse tegemisest, siis direktiivi järgi tuleb tarbijal täita taganemisest tulenevad kohustused viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast taganemist. Teisiti öeldes muutuvad eelnõu järgi tarbija taganemisest tulenevad kohustused sissenõutavaks üldjuhul viivitamata, mis võib erandkorras olla kuni 30 päeva. Oluline on seegi, et kuni kohustuse sissenõutavaks muutumiseni saab tarbijalt nõuda kokkulepitud intressi, mitte viivist, nagu kehtiva õiguse alusel. Erisuseks võrreldes kehtiva õigusega on samuti see, et tarbijalt ei või taganemise korral nõuda peale lepingujärgse intressi muid kulusid, kui üksnes avalik-õigusliku suhtes alusel krediidisuhte raames krediidiandja poolt makstud tagastamatuid tasusid. Seega ei või tarbijalt nõuda kulutuste hüvitamist, mida krediidiandja on kandnud näiteks tööjõu kasutamise vms tõttu.

Lisatavas lõikes 31 sätestatakse tagajärg olukorraks, kui tarbija ei ole omapoolseid taganemise võlasuhtest tulenevaid kohustusi tagasitäitmise tähtaja jooksul täitnud. Sarnaselt kehtiva õigusega on peetud mõistlikuks säilitada tagajärg, et sellisel juhul loetakse tarbija taganemisõigust mittekasutanuks.

Lisaks täiendatakse kõnealust paragrahvi ka lõikega 32, millega võetakse üle tarbijakrediidi direktiivi art 14 lõige 4. Selle sätte järgi ei ole kõrvalteenuse leping, mida pakub krediidiandja või kolmas isik kolmanda isiku ja krediidiandja vahelise lepingu alusel, tarbija suhtes enam siduv, kui tarbija kasutab krediidilepingust põhjust avaldamata taganemisõigust. Kuna teenuse mõiste on võlaõigusseaduses kitsam kui direktiivis, hõlmates üksnes võlaõigusseaduse 8. peatükis sätestatud lepinguid, on nimetatud lõige võlaõigusseadusesse üle võetud selliselt, et kõrvallepinguks võib olla iga muu hüve kui teenuse osutamisel leping, mh kindlustusleping.

§ 409 lõike 4 esimene lauseosa reguleerib kehtiva õiguse järgi tarbijakrediidilepingust taganemise tagajärgede erisusi olukorras, kus tegemist on krediidilepinguga, mille esemeks on asja omandamise (mh kapitalirendi tüüpi liisingulepingud), teenuse osutamise või muu lepingu finantseerimine. Eelnõuga tehakse ettepanek laiendada erandit ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingutele ehk liisingulepingule, millega ei kaasne tarbijal kohustust liisingueset välja osta. Seega on eelnõu järgi tegemist erandiga liisingulepingutele, samuti järelmaksuga müügilepingutele või muudele lepingutele, millega tarbijal võimaldatakse omandatava teenuse või muu soorituse eest tasuda pärast teenuse osutamist.

Vastavalt kehtivale õigusele ei kohaldata VÕS § 405 nimetatud lepingutele lõikest 3 tulenevat tagajärge, mille kohaselt loetakse tarbija, kes ei ole kahe nädala jooksul alates taganemisavalduse tegemist maksnud lepingu alusel saadud krediiti krediidiandjale tagasi, lepingust mitte taganenuks. Erinevalt tarbijakrediidilepingust taganemise üldregulatsioonist toimub sellise krediidilepingu puhul kehtiva õiguse järgi lepingu tagasitäitmine võlaõigusseaduse üldosas sätestatud üldiste taganemise sätete järgi. Kuna selliste lepingutega ei anta tarbija käsutusse mitte konkreetset rahasummat, mille tagasimaksmisega hilinemisel tekkiks tarbijal kohustus tasuda ka viiviseid, mis võiksid pikema viivituse korral märkimisväärselt kuhjuda ja mille eest tarbijat lõikes 3 sätestatud regulatsiooniga kaitstaksegi, ei ole peetud vajalikuks tuua kaasa ka seda tagajärge, et kui tarbija ei täida taganemisvõlasuhtes tulenevaid kohustusi teatud tähtaja jooksul, siis loetakse ta lepingust mittetaganenuks. Kuna tegemist on mõistliku lahendusega, mis praktikas toimib, siis ei ole peetud vajalikuks nimetatud regulatsiooni muuta ka käesoleva eelnõuga. Sama erandi säilitamiseks tuleb aga eelnõu järgi viidata uuele lõikele, täpsemalt lõikele 31.

Lisaks soovitakse käesoleva eelnõuga säilitada krediidiandjale nn finantseerimislepingute puhul samasugused õigused kui kehtiva õiguse alusel, mille järgi kohaldatakse sellistele lepingutele taganemise tagajärgede osas üldregulatsiooni. Üldregulatsiooni järgi on krediidiandjal tarbija taganemisel võimalik nõuda ka asja kasutamise eest kasutuseeliseid, väärtuse vähenemise kompenseerimist, kasutatud teenuse hüvitamist jne. Kuna praktikas on vastav regulatsioon end siiani õigustanud, puudub otsene vajadus selle muutmiseks. Oluline on siinjuures rõhutada sedagi, et nimetatud erisuse tegemist nn finantseerimislepingutele võimaldab ka direktiiv. Täpsemalt on see sätestatud põhjenduspunktis 35, mille järgi ei piira tarbijakrediidi direktiiv liikmesriikide õiguseid reguleerida kaupade tagastamise või sellega seotud küsimuste reguleerimist, kui on tegemist krediidilepinguga, millega seoses on tarbija saanud kaupu, eelkõige kui tegemist on järelmaksuga müügilepinguga, rendi- või liisinglepinguga.

Tagamaks krediidiandjale võimalus nõuda tarbijapoolsel lepingust taganemisel ka lepinguga saadud kasu väljaandmist TsÜS § 62 lg 1 mõttes (nn kasutuseelised asja kasutamise eest), ei piisa üksnes sellest, et teha erand VÕS § 409 lõikele 3, mille tagajärjel peaks nimetatud lepingutele kohalduma taganemise üldregulatsioon ehk VÕS §-des 188-194 sätestatu. Seda põhjusel, et üksnes üldregulatsiooni kohaldumisel oleks kasutuseeliste tarbijalt nõudmine välistatud VÕS § 194 lõike 7 alusel. Nimelt ütleb vastav lõige, et lepingu teine pool, antud juhul krediidiandja, ei või VÕS § 194 lõigetes 4-6 nimetatud juhtudel esitada tarbija vastu nendes lõigetes nimetamata nõudeid. Olemuslikult reguleerib tagasitäitmist just lõige 6, mille raames ei anta võlausaldajale õigust nõuda tarbijalt asja kasutamise eest kasutuseeliseid. Sellest tulenevalt peaks kasutuseeliste nõudmise võimalust ka eitama. Iseenesest räägib sellesisulise tõlgenduse kasuks ka Euroopa kohtu lahend Pia Messner (C-489/07 3. septembrist 2009), milles on Euroopa Kohus tõlgendanud direktiivi 97/7/EÜ (tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral) art 6 lõige 1 teist lauset ja art 6 lõiget 2. Täpsemalt jõudis kohus seisukohale, et nimetatud artiklitega on vastuolus see, kui siseriiklikud õigusnormid näevad müüjale ette üldise võimaluse nõuda tarbijalt sidevahendi abil sõlmitud lepingu alusel saadud asja kasutamise eest hüvitist, kui tarbija kasutas tähtaegselt oma õigust lepingust taganeda. Siiski täpsustati, et vastuolus pole see, kui tarbijale asetatakse kohustus tasuda hüvitist juhul, kui tarbija kasutas asja tsiviilõiguse põhimõtete, näiteks hea usu või alusetud rikastumise põhimõtte vastaselt, tingimusel et sellega ei ohustata kõnealuse direktiivi eesmärki ja eeskätt tagamisõiguse tõhusust ja tulemuslikkust. Kuigi vastav kohtulahend puudutab üksnes sidevahendi abil sõlmitud lepingutest taganemist, tuleks sellist argumentatsiooni pidada põhjendatuks ka muude lepingute puhul, mille raames on tarbijatele antud nn põhjust avaldamata taganemisõigus. Direktiivikonformse tõlgendamise tõttu peakski VÕS § 194 lõiget 7 koosmõjus lõikega 6 lugema selliselt, et asja kasutuseeliste väljanõudmine ei ole võimalik. Võimaldamaks siiski kasutuseeliste väljanõudmist lepingueseme finantseerimiseks (mh liisinguleping ja järelmaksuga müük) sõlmitud krediidilepingutele puhul, täiendatakse VÕS 409 lõiget 4 lausega, mis ütleb selgesõnaliselt, et kuigi taganemisele kohaldatakse selliste lepingute puhul VÕS §-des 188-194 sätestatud üldregulatsiooni, ei piira see krediidiandja võimalusi nõuda tarbijalt saadud viljade ja muu kasu väljaandmist.

.

Mis puudutab lõike 4 teist lauseosa, mis reguleerib taganemist krediidilepinguga seotud majanduslikult seotud müügilepingust, siis sätestatakse seotud müügilepingust taganemise tagajärjed eelnõuga VÕS §-s 414, täpsemalt lõikele 2 lisatavas teises lauses. Vältimaks dubleerimist tunnistatakse käesoleva lõike 4 viimane lauseosa kehtetuks.

Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi täieliku harmoneerimise nõudest on olnud vaja kehtetuks tunnistada ka mõned käesoleva paragrahvi lõiked, eelkõige lg-d 5 ja 6, mis sätestavad tagajärjed, mida tarbijakrediidi direktiiv edaspidi ette näha ei luba.

Vastavalt kehtivale lõikele 5 lõppeb tarbija õigus lepingust taganeda igal juhul siis, kui leping on mõlemapoolselt täidetud või lepingu sõlmimisest on möödunud üks aasta ja seda olenemata asjaolust, kas lõikes 2 nimetatud teavitamiskohustus on täidetud või mitte. Vastavalt direktiivile võib tarbija tugineda taganemisõigusele aga seni, kuni tema suhtes on täidetud art-s 10 (üle võetud VÕS § 404) sätestatud teavitamiskohustus, mistõttu direktiivi järgi taganemisõiguse äralangemisele mingeid ajalisi piiranguid kehtestada ei tohi.

§ 409 lõige 6 tunnistatakse aga kehtetuks põhjusel, et direktiivi järgi peab artiklist 14 tulenev regulatsioon kohalduma ka tavalistele arvelduskrediidilepingutele, mistõttu senine lg-st 6 tulenev piirang edaspidi kehtida ei saa. Tulenevalt VÕS § 403 lõigetes 5 ja 6 sätestatud piirangutest ei kohaldata VÕS §-st 409 tulenevat regulatsiooni üksnes VÕS § 407 lõigetes 21 ja 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele.

§ 409 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks, kuna sisuliselt reguleerib nimetatud lõikes öeldut juba VÕS § 384. Täpsemalt ütleb nimetatud paragrahv seda, et kui tarbija on taganenud ehitise ajutise kasutamise lepingust, loetakse ta taganenuks ka sellega majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingust ning tarbijakrediidilepingust taganemisele kohaldatakse VÕS §-des 188–194 sätestatut VÕS § 384 lõikes 2 sätestatud piirangutega. Seega ei kohaldata sellisel juhul tarbijakrediidilepingust taganemisele VÕS §-s 409 nimetatud tagajärgi.

§ 410 lõige 1

Kehtivas seaduses on § 410 lõikes 1 reguleeritud nii lepingueelne teavitamine kui ka sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu vorminõue.

Eelnõus on tarbija lepingueelse teavitamise regulatsioon sätestatud §-s 4031, mille kohaselt toimub lepingueelse teabe edastamine püsival andmekandjal. Püsival andmekandjal on võimalik teavet edastada ka sidevahendite abil. Kui tegemist on sidevahendiga, mis ei võimalda lepingueelse teabe edastamist vastavalt §-le 4031 (eelkõige telefon), siis kohaldub § 541 lg 21 ning teave tuleb tarbijale edastada vahetult pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Seega, kuna lepingueelse teavitamiskohustuse täitmise jaoks on ka sidevahendi abil sõlmitud lepingute tarbeks eriregulatsioon olemas, ei peaks §-s 410 enam lepingueelset teavitamiskohustust reguleerima.

Vorminõudest. Nagu § 404 selgitustes tõdetud, eristab tarbijakrediidi direktiiv sisuliselt tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja lepingudokumendi koostamist. Tarbijakrediidi direktiiv ei piira lepingute sõlmimise õiguspärasust käsitlevate normide kohaldamist juhul, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega. Tulenevalt sellest, et Euroopa Liidu seadusandja on võtnud vastu direktiivid sidevahendi abil sõlmitavate lepingute kohta ja finantsteenuste kaugturustuse kohta ning et tarbijakrediidi direktiiv viitab korduvalt sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, ei tohiks riigisiseselt lepingu sõlmimisele kehtestatavad reeglid välistada sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlmimist.

Direktiivis endas ei sätestata sidevahendi abil sõlmitavatele tarbijakrediidilepingutele eraldi vorminõuet. Sidevahendi abil sõlmitavate tarbijakrediidilepingute puhul ei saa üks üheselt lähtuda ka § 404 regulatsioonist, sest iga sidevahend (nt telefon) ei võimalda tarbija tahteavaldusele kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi andmist. Lepingu sõlmimise õiguspärasust puudutavad küsimused on jäetud liikmesriigi pädevusse, seega on liikmesriigil õigus otsustada nt ka vorminõude üle.

Kõnesoleval juhul sätestatakse eelnõu § 410 esimeses lõikes sidevahendi abil sõlmitavatele tarbijakrediidilepingutele sisuliselt vormivabadus. Lõike 1 esimene lause sätestab, et §- 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Seega ei kohaldu sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele §-st 404 tulenev nõue, et tarbija tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Samas peab iga liikmesriik siiski tulenevalt artikli 10 esimese lõike teisest lausest tagama, et tarbija saaks ka pärast sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlmimist lepingudokumendi või selle koopia mõnel püsival andmekandjal. Seega tuleb tarbijale anda püsival andmekandjal dokument, mis võimaldab tal lepingu sõlmimist tõendada ja millele ta võib pärast lepingu sõlmimist tugineda.

Nimetatud lepingudokument või selle koopia tuleb tarbijale edastada viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Viivitamatu lepingudokumendi või koopia edastamine ei tähenda, et see tuleks edastada otsekohe. Viivitamatu edastamine tähendab seda, et lepingudokument või selle koopia tuleks tarbijale edastada niipea, kui see on mõistlikult võimalik.

Tegemist on tarbijale soodsa muudatusega.

§ 410 lõike 2 muutmine on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 14 lg 5, mille järgi ei toimu koduukselepinguna ning sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingust taganemine mitte direktiivi 85/577/EMÜ (tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral) art 5 ja 2002/65/EÜ (käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust) artiklite 6 ja 7 järgi, vaid nendest lepingutest saab taganeda üksnes tarbijakrediidi direktiivis sätestatud üldregulatsiooni alusel, mis on üle võetud võlaõigusseaduse § 409.

Kuna lg 2 puudutab nii sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguid kui koduukselepinguna sõlmitud tarbijakrediidilepinguid, muudetakse ka sätte pealkirja.

Lõikes 2 nimetatud põhjusel tunnistatakse kehtetuks ka lõige 3.

§ 411 muutmise aluseks on tarbijakrediidi direktiivi art 16, mis sätestab tarbija õiguse krediidi ennetähtaegseks tagasimaksmiseks ning piirab krediidiandja õigust nõuda tarbijalt krediidi ennetähtaegsest tagasimaksmisest tulenevate kulude ja kahju hüvitamist.

Vastavalt nimetatud artiklile eristatakse krediidilepinguid, milles on kokku lepitud fikseeritud intressimäär, ja lepinguid, milles kokku lepitud fikseerimata intressimäär. Fikseeritud intressimäära mõiste tuleneb tarbijakrediidi direktiivi art 3 punktist k ning on üle võetud võlaõigusseaduse § 94 lõikena 3. Olenevalt sellest, kas tegemist on fikseeritud intressimääraga krediidilepinguga või fikseerimata intressimääraga krediidilepinguga, sõltub krediidiandja õigus nõuda tarbijalt kahju ja kulude hüvitamist, mis on tingitud krediidi ennetähtaegsest tagasimaksmisest. Kõnealuse artikli üldloogika seisneb selles, et kui poolte vahel on sõlmitud fikseeritud intressimääraga tarbijakrediidileping, on krediidiandjal õiguspärane ootus teatud suuruses intressi teenimiseks, mis on lepingu sõlmimise hetkeseisuga ka välja arvutatav. Vastupidiselt sellele, puudub krediidiandjal õiguspärane ootus konkreetse intressisumma teenimiseks olukorras, kui intressimäär sõltub mingist muutujast, mis ei ole kummagi lepingupoole poolt prognoositav ega sõltu nende tahtest. Sellest erinevusest tulenevalt peab tarbija, kes täidab ennetähtaegselt fikseeritud intressimääraga krediidilepingust tuleneva krediidi tagasimaksmise kohustuse, teatud ulatuses hüvitama ka krediidiandja kantud kahju. Samas kui tarbija maksab krediidi ennetähtaegselt tagasi fikseerimata intressimääraga lepingu raames, siis tal pole kõnealust hüvitamiskohustust .

Üks eelnõuga tehtavaid suuri muudatusi võrreldes kehtiva õigusega on ennetähtaegse tagasimaksmise sätete laiendamine ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingule. Direktiivist sellist laiendamiskohustust liikmesriikidele ei tulene, sest vastavalt art 2 punktile a tarbijakrediidi direktiiv hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele ei kohaldu. Sisuliselt tähendab see, et direktiivist tulenevat regulatsiooni kõnealustele krediidilepingutele laiendama ei pea, kuid seda võib teha. Kehtiva õiguse järgi on ennetähtaegse tagasimaksmise võimalus hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele ette nähtud vaid osaliselt ja seda VÕS § 400 alusel. Sisuliselt on ennetähtaegne tagasimaksmine võimalik vaid fikseerimata intressimääraga hüpoteeklaenude puhul ning ennetähtaegselt ei saa krediiti tagasi maksta osaliselt. Eelnõus tehakse ettepanek laiendada krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust ka fikseeritud intressimääraga krediidilepingutele. Regulatsiooni laiendamisel on arvestatud ka seda, et krediidiandjal on sarnaselt muude fikseeritud intressimääraga krediidilepingutega õiguspärane ootus teatud intressisumma teenimiseks. Erinevalt muudest fikseeritud intressimääraga krediidilepingutest jäetakse eelnõuga hüpoteegiga tagatud krediidilepingute puhul krediidiandja õigusele nõuda krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu tarbijalt kahju hüvitamist piirmäär kehtestamata. Võrreldes kehtiva õigusega jäetakse tarbijale ka õigus hüpoteegiga tagatud krediidilepingust tulenevaid kohustusi ennetähtaegselt täita osaliselt.

Oluline on põgusalt selgitada ka sätte struktuuri: lõige 1 annab üldreegli, mis võimaldab tarbijal krediidilepingust tulenevad kohustused täita ennetähtaegselt ning keelab krediidiandjal nõuda krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Lõige 11 teeb lõikele 1 erandi ulatuses, mis puudutab fikseeritud intressimääraga krediidilepinguid (mh hüpoteegiga tagatud krediidilepingud) ja nendest tulenevat krediidi tagasimaksmise võimalust, andes krediidiandjale teatud ulatuses õiguse nõuda ka saamata jäänud intresse . Lõike 12 funktsiooniks on omakorda sätestada lõikes 11 nimetatud krediidiandja õigusele piirmäärad. Lõikele 12 teeb omakorda erandi lõige 14, mille järgi ei kohaldu lõikes 12 nimetatud piirmäärad fikseeritud intressimääraga hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele. Lõige 13 sätestab erandi lõikele 11, nimetades olukorrad, kus krediidiandjal puudub olenemata asjaolust, et tegemist on fikseeritud intressiga laenulepinguga, õigus ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu hüvitist kui sellist nõuda. Lõige 4 teeb aga erandi lõikest 1, millest tuleneb regulatsioon kõikidele fikseerimata intressimääraga laenulepingutele ja mille järgi ei või krediidiandja nõuda krediidi kasutamata jätmise ajal langevat intressi ja muid kulusid. Lõike 4 järgi võib erandkorras nõuda intresse 3 kuu eest olukorras, kui tegemist on fikseerimata intressimääraga hüpoteegiga tagatud krediidilepinguga. Lõike 5 funktsiooniks on sätestada piirang kõikidele lõigetele, mis võimaldavad krediidiandjal tarbijalt nõuda mingis ulatuses ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu hüvitist, seades piiriks selle, et nõutav hüvitis ei tohi olla suurem sellest, mida peaks tarbija krediidiandjale maksma ennetähtaegse tagasimaksmise ja tarbijakrediidilepingu lõppemise tähtpäeva vahelisel perioodil.

§ 411 lõike 1 täiendused on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 16 lg 1, mille järgi võib tarbija krediidi ennetähtaegselt tagastada nii osaliselt kui täielikult. Vastava täienduse puhul pole siiski tegemist täiesti uue regulatsiooniga, sest osalise krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus on tarbijale teatud piirangutega kehtiva õiguse järgi antud ka VÕS § 83 alusel. Vastavalt § 83 lõikele 1 võib võlausaldaja keelduda ositi täitmisest vaid juhul, kui see pole vastuolus hea usu põhimõttega.

Olemuslikult sätestab lõige 1 üldregulatsiooni, mis kohaldub nii fikseeritud kui fikseerimata laenuintressiga krediidilepingutele, mh ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele. Nimetatud lõikes sätestatu kohaldub siiski üksnes ulatuses, mille suhtes puudub eriregulatsioon.

§ 411 lõigete 11 ja 12 loomine on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 16 lg 2. Vastav direktiivi lõige annab erinevalt üldregulatsioonist krediidiandjale õiguse nõuda krediidi ennetähtaegse tagastamise tõttu õiglast ja objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagastamisega, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega fikseeritud intressimääraga perioodil. Kõnelauses lõikes on nimetatud ka piirmäärad, mida krediidiandja poolt nõutav hüvitis ületada ei või: kui krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise ja kokkulepitud krediidilepingu lõpetamise vaheline periood on pikem kui üks aasta, võib krediidiandja hüvitist nõuda kuni 1 % ulatuses ennetähtaegselt tagastatud krediidi summas või kui nimetatud periood on üks aasta või lühem, võib krediidiandja nõuda hüvitist kuni 0,5 % ulatuses ennetähtaegselt tagastatud krediidi summast.

Kuigi tarbijakrediidi direktiivi art 16 lg 4 jätab liikmesriikidele õiguse, et lõikes 2 nimetatud regulatsiooni võib kohaldata üksnes lepingutele, mis ületavad siseriiklikult kehtestatud künnise, mis ei või omakorda direktiivi järgi olla 12 kuu jooksul suurem kui 10 000 eurot, ei ole eelnõu koostamisel sellise künnise sätestamist vajalikuks peetud. Sisuliselt tähendaks künnise seadmine seda, et alla selle jäävate krediidilepingute puhul kohalduks üldregulatsioon ehk krediidiandjal puuduks õigus nõuda tarbijalt krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Sellist lähenemist on peetud aga ebamõistlikuks põhjusel, et fikseeritud intressimääraga laenulepingu sõlmimisel, on krediidiandjal õiguspärane ootus teatud kindla intressisumma teenimiseks, mistõttu ei saa pidada õiglaseks, et ta sellest täielikult ilma jäetakse. Tarbijate kaitse on tagatud aga sellega, et krediidiandjal on õigus nõuda kulude hüvitamist üksnes 0,5 % või 1% protsendi suuruses tagasimakstavast krediidist.

Seega võetakse direktiivi art 16 lg 2 eelnõu järgi Eesti õigusesse üle enam-vähem sõna-sõnalt.

Oluline on siiski selgitada, millised on need kulud, millest tulenevalt võib krediidiandja hüvitist nõuda ning mida mõeldakse selle all, et krediit makstakse tagasi fikseeritud laenuintressiga perioodil.

Direktiivi järgi saab krediidiandja nõuda õiglast ja objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Kuna igasugune täiendav kulu kujutab endast selle kandjale kahju, siis räägitakse eelnõus just õigusest nõuda mõistlikku kahjuhüvitist. Selliseks kahjuks saab olla eelkõige täiendav tööjõukulu võrreldes sellega, mida oleks krediidiandja pidanud kandma, kui krediidileping oleks lõppenud tähtaja saabumisega, ning saamata jäänud intressimaksed. Siiski ei saa kahjuna minna arvesse kogu saamata jäänud intressisumma, vaid arvestada tuleb ka krediidiandja võimalust krediidi summa uuesti turule panna, mistõttu on kahjuna arvestatav üksnes see summa, mis jääb krediidiandjal saamata, kuna rahasummalt on turusituatsioonist tulenevalt võimalik teenida vähem kui ennetähtaegselt tagastatud krediidilt.

Oluline on antud juhul täpsustada sedagi, mida peetakse silmas sõna „mõistlik“ all. Vastavat mõistet sisustab VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõte, mille lõike 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida loeksid mõistlikuks samas olukorras heas usus tegutsevad isikud. Seega sisaldab vastav põhimõte nii direktiivis viidatud õigluse (tegutsemine heas usus) kui objektiivse lähenemise (hindamine lähtuvalt keskmise isiku vaatevinklist, kes tegutseb samas olukorras) aspekti. Nimetatud põhjusel on sõna „mõistlik“ samamahuline, kui direktiivis väljendatud sõnakombinatsioon „õiglane ja objektiivne“.

Mis puutub sellesse, et eelnõu järgi eristatakse krediidi tagasimaksmist fikseeritud ja fikseerimata intressimääraga perioodil ja mitte tagasimaksmist fikseeritud ja fikseerimata intressimääraga krediidilepingu raames, siis on selline lähenemine võetud üle direktiivist, millest täieliku harmoneerimise nõude tõttu kõrvale kalduda ei saa. Tõenäoliselt on vastava regulatsiooni aluseks olnud see, et turul on ka nn segalepinguid, mille raames peab tarbija intressi teatud perioodidel tagasi maksma fikseeritud intressimäära alusel ja mõnel teisel perioodil fikseerimata intressimääraga perioodil ning mis tuleb samuti direktiivist tuleneva regulatsiooniga hõlmata.

§ 411 lõige 13 võtab üle tarbijakrediidi direktiivi art 16 lõike 3. Vastavalt nimetatud lõikele ei saa krediidiandja nõuda tarbijalt ennetähtaegse tagasimaksmise eest hüvitist, kui tagasimaksmine toimub kindlustuslepingu alusel, mis on ette nähtud krediidi tagasimaksmise tagatise pakkumiseks, või toimub tagastamine arvelduskrediidi raames või perioodil, kui laenuintress ei ole fikseeritud. Tulenevalt täieliku harmoneerimise nõudest on regulatsioon üle võetud muudatusteta.

Kõnesoleva paragrahvi täiendamine lõikega 14 ei ole tingitud tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisest, vaid vastava lõike lisamine on ajendatud sellest, et eelnõuga soovitakse krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise õigust laiendada ka fikseeritud intressimääraga hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele. Muudatuse tegemisel on aluseks võetud hüpotees, et ennetähtaegne tagasimaksmine ei halvenda krediidiandja positsiooni, kui talle on seadusega tagatud õigus nõuda tarbijal krediidi ennetähtaegse tagastamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist mõistlikus suuruses. Oluliselt parandab selline lahendus aga tarbija positsiooni, kellele antakse võimalus oma kulutusi vähendada. Mõlemale poolele toob selline lahendus aga kasu eelkõige seeläbi, et kui tarbija on maksejõuline ja valmis krediiti ennetähtaegselt tagasi maksma, vähendab sellise võimaluse kasutamine tõenäosust, et sama tarbija hiljem krediidi maksmisega hätta jääb (eeldusel, et ennetähtaegne tagasimaksmine toimub osaliselt).

Kuna hüpoteegiga tagatud krediidilepingute tähtajad on oluliselt pikemad kui muude krediidilepingute puhul, näiteks tarbimislaenud, siis ei ole õiglaseks peetud seda, et krediidiandja saab tarbijapoolsel ennetähtaegsel tagasimaksmisel nõuda kahju hüvitamist üksnes suuruses 0,5 % või 1 % ennetähtaegselt tagasimakstud krediidisummalt, mille näeb ette üldjuhul ette direktiivi art 16 lg 2. Eelnõu koostamisel on leitud, et sellisel juhul on õiglane võimaldada krediidiandjal nõuda tarbijalt kogu kantud kahju hüvitamist, mille väljaarvutamisel peab eelnõu järgi siiski arvesse võtma kahte järgnevat põhimõtet: esiteks tuleb arvestada krediidiandja võimalust tagastatud krediiti uuesti turul välja laenata ning teiseks ei tohi nõutav kahjuhüvitis olla suurem summast, mida tarbija oleks maksnud intressideks ennetähtaegse tagasimaksmise ja tarbijakrediidilepingu lõppemise tähtpäeva vahelisel perioodil. Seega ei välista lõikes 14 sätestatu eelnõu § 411 lõigetest 11 ja 5 tuleneva regulatsiooni kohaldumist. Olemuslikult teeb lõige 14 erandi vaid lõikest 12 tulenevatele piirmääradele.

§ 411 lõike 4 lisamine on seotud VÕS § 400 muutmisega, mille raames täiendati viimati nimetatud sätet lõikega 4, mis välistab vastava regulatsiooni kohaldumise nendele tarbijakrediidilepingutele, millest tulenevad kohustused saab ennetähtaegselt täita VÕS § 411 alusel. Sisuliselt tuuakse VÕS § 400 sätestatud regulatsioon, mis puudutab hüpoteegiga tagatud fikseerimata intressimääraga krediidilepinguid, üle VÕS § 411 lõikesse 4. Selline muudatus on ajendatud eelkõige asjaolust, et eelnõuga soovitakse laiendada krediidi ennetähtaegse tagastamise võimalaust ka fikseeritud intressimääraga hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele. Eelnõu koostamisel on lähtutud sellest, et kui osa ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsioonist oleks VÕS §-s 400 ning osa VÕS §-s 411, võiks sätete omavaheline suhe tekitada segadust, mistõttu on kogu tarbijakrediidi puudutav osa toodud parema ülevaatlikkuse tagamiseks VÕS § 411. Kuna praktikas pole senine VÕS § 400 sätestatud regulatsioon probleeme kaasa toonud, pole nähtud vajadust ka selle sisuliseks muutmiseks.

Oluline on käesoleva lõike puhul täpsustada seda, et kui tarbija täidab fikseerimata intressimääraga hüpoteegiga tagatud krediidilepingust tuleneva kohustuse ennetähtaegselt, võib krediidiandja tarbijalt kahjuna sisse nõuda 3 kuu intressi, võttes aluseks just selle intressimäära, mis oleks intressi arvutamise aluseks olnud juhul, kui krediidilepingu alusel oleks tehtud maksed ka 3 järgneval kuul.

§ 411 lõike 5 sätestamine on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 16 lg 5, mille järgi ei või krediidiandja poolt nõutav hüvitise summa ületada intressi, mida tarbija oleks maksnud krediidi tähtaegse tagastamise ja kokkulepitud krediidilepingu lõpetamise tähtpäeva vahelisel perioodil.

§ 412 muutmine, millega senine tekst loetakse lõikeks 2 ning paragrahvile lisatakse lõige 1, on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 17 lg 2. Nimetatud säte paneb krediidiandjale kohustuse teavitada tarbijat krediidilepingust tulenevate krediidiandja õiguste või kohustuste loovutamisest kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui tarbija võib lepingust tulenevaid kohustuse täita ka edaspidi nõudeid loovutanud krediidiandjale.

§ 414 muutmine on seotud vajadusega üle võtta tarbijakrediidi direktiivi art 3 p n, mis sätestab seotud krediidilepingu mõiste, ja art 15 lg 2, mis annab tarbijale õiguse majanduslikult seotud lepingute puhul kasutada müügilepingust tulenevate puuduste tõttu õiguskaitsevahendeid krediidiandja vastu.

§ 414 lõike 1 muudatus on ajendatud vajadusest tõtta üle direktiivi art 3 p n. Vastavalt direktiivi nimetatud punktile loetakse majanduslikult seotud lepinguks krediidilepingut, mille puhul kõnealust krediiti kasutatakse üksnes niisuguse lepingu rahastamiseks, mis on sõlmitud konkreetse kauba tarnimiseks või konkreetse teenuse osutamiseks ning kõnealust kahte lepingut vaadeldakse objektiivsest seisukohast majanduslikult ühtsena. Sealjuures loetakse direktiivi järgi majanduslikult ühtseks lepingud siis, kui tarnija või teenuse osutaja rahastab tarbija krediiti ise, või – kui rahastajaks on kolmas osapool – kui krediidiandja kasutab seoses krediidilepingu sõlmimise või ettevalmistamisega tarnija või teenuse osutaja teenuseid või kui konkreetsed kaubad või konkreetse teenuse osutamine on krediidilepingus selgesõnaliselt kindlaks määratud.

Kehtiva lõike 1 esimene lause sätestab seotud lepingute majanduslikult seotud lepinguteks lugemise üldpõhimõtte, mis on direktiiviga kooskõlas ja mida selle tõttu muutma ei pea. Samas on vajalik muuta lõike 1 teist lauset, mis täpsustab, milliseid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, andes nendest olukordadest näitlikustava loetelu. Kuna direktiiv tuleb võtta üle järgides täieliku harmoneerimise põhimõtet, ei ole lahtine loetelu enam lubatud ning kõik juhud, mil lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, tuleb kõnealuses sättes ka kirja panna. Sellest lähtuvalt lõiget 1 ka täiendatakse.

Oluline on siinjuures rõhutada sedagi, et eenõuga tehtavad muudatused ei mõjuta asjaolu, et ka edaspidi loetakse VÕS § 414 lõike 1 mõttes seotud krediidi- ja müügilepinguks ka liisingulepingut ning liisingueseme omandamiseks sõlmitud müügilepingut müüja ja krediidiandjast ostja vahel. Kuigi sellisel juhul on müügileping sõlmitud müüja ja krediidiandjast ostja vahel ning tarbija kui liisinguvõtja pole müügilepingu pooleks, on tarbijast liisinguvõtjal müügilepingust tulenevate rikkumiste korral võimalik esitada müüja vastu liisinguandja kui ostja nõudeid, millesisuline õigus on liisinguvõtjale (antud juhul tarbija) tagatud VÕS §-ga 365. Sellest loogikast lähtuvalt on tegemist ka nn majanduslikult seotud lepingutega. Kuna eespool nimetatud põhjustel loetakse kõnealused lepingud seotud lepinguteks olenemata sellest, et müügilepingu pooleks ei ole tarbija, saab tarbija müügilepingu, mille müüjapoolse rikkumise alusel kasutada krediidiandja suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud õiguskaitsevahendeid. Sisuliselt on sellist lähenemist toetanud ka Riigikohus 19. aprilli 2006 aasta lahendis nr 3-2-1-29-06, täpsemalt punktis 22.

§ 414 lõiget 2 muudetakse selliselt, et senine lause 2 loetakse lauseks kolm ning kõnealust lõiget täiendatakse teise lausega. Lisaks muudetakse eelnõuga senise lõike 2 sõnastust.

Lõikele lisatakse uus lause eesmärgiga rõhutada, et kui tarbija taganeb majanduslikult seotud krediidilepingust ja tal tekkib õigus taganeda ka sellega seotud müügilepingust, siis kohaldatakse müügilepingust taganemisele taganemise võlasuhte üldregulatsiooni, mis on sätestatud VÕS §-des 188–194. Sisuliselt on sellele seni viidanud ka VÕS § 409 lg 4 viimane lauseosa. Parema ülevaatlikkuse tagamiseks on peetud siiski vajalikuks kõnealune regulatsioon s tuua üle lõikesse, mis nimetatud olukorda ka muus osas reguleerib Sisulisi muudatusi vastav muudatusettepanek endaga kaasa ei too.

Lisaks muudetakse eelnõuga ka kõnealuse lõike teise lause sõnastust, mille raames liigutatakse sõna „müüja“ asukohta. Seda põhjusel, et senine sõnastus on raskesti loetav ning võib põhjustada kaheti mõistmist. Kuigi säte reguleerib olukorda, kus taganetakse müügilepingust, võib hea tahtmise korral välja lugeda, et säte reguleerib üksnes olukorda, kui müügilepingust taganemine toimub müüja poolt. Sisulisi muudatusi sätte ümbersõnastamine kaasa ei too.

§ 414 lõike 3 muutmine on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 15 lg 2.

Kui müüja ei täida krediidilepinguga majanduslikult seotud müügilepingust tulenevat kohustust, võib tarbija kehtiva õiguse järgi keelduda krediidiandjale krediidi tagasimaksmisest ehk kasutada kohustuse täitmisest keeldumise õigust kui õiguskaitsevahendit, kui müügilepingust tulenevad vastuväited annavad tarbijale õiguse kasutada sellist õiguskaitsevahendit ka müüja vastu. Juhul kui vastuväide põhineb üleantud asja lepingutingimustele mittevastavusel ja tarbija on esitanud parandamise või asendamise nõude, võib tarbija omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigust kasutada alles siis, kui parandamine või asendamine on ebaõnnestunud. Seega on kehtiva õiguse järgi tarbijal võimalik krediidiandja vastu sellises olukorras kasutada vaid ühte õiguskaitsevahendit – omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigust. Selle õiguse kasutamise eeldusteks on aga esmalt see, et vastavat õiguskaitsevahendit peab saama kasutada ka müüja vastu ning kui müüja vastu esitatud nõudeks on asja parandamise või asendamise nõue, siis peab see olema ebaõnnestunud.

Vastavalt direktiivi art 15 lõikele 2 saab tarbija müügilepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid krediidiandja vastu kasutada aga vaid siis, kui müüja vastu esitatud nõuded on ebaõnnestunud. Seega peab tarbija vastavalt direktiivile olema püüdnud müüja vastu kasutada kõiki võimalikke õiguskaitsevahendeid, millest müüja pole ühtegi täitnud. Kuigi seda pole direktiivis otsesõnu öeldud, peaks müüjapoolne õiguskaitsevahendite mittetäitmine minema krediidiandja vastu esitatava nõude eeldusena arvesse vaid juhul, kui müüja on õiguskaitsevahendite täitmisest keeldunud põhjendamatult ehk tal puuduvad omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õiguse alused ehk vastuväited. Selline vastuväide oleks müüjal näiteks juhul, kui tarbija nõuab asja asendamist, kuid see on puudust arvestades ebamõistlik ja piirduma peaks üksnes asja parandamisega. Seega saab tarbija direktiivi järgi esitada krediidiandja vastu kasutada õiguskaitsevahendeid üksnes siis, kui ta on esmalt püüdnud neid tulutult müüja vastu esitada. Just eelpool kirjeldatu sisustab eelnõus kasutatavat mõistet „õigustamatu keeldumine õiguskaitsevahendite rahuldamisest“. Võttes arvesse võlaõigusseaduse üldpõhimõtteid, eeldab krediidiandja vastu müügilepingu rikkumisest tulenevate õiguskatsevahendite kasutamine ka seda, et müüjale on kohustuse täitmiseks antud täiendav tähtaeg, välja arvatud juhul, kui võlgnik ehk müüja on teatanud, et ta kohustust ka täiendava tähtaja jooksul ei täida (vt VÕS § 114). Eelpool nimetatud põhjusel tuleb lõige 3 selles osas ümber teha, mis puudutab eelduseid selleks, et tarbija saaks müügilepingust tuleneva rikkumise tõttu kasutada õiguskaitsevahendeid krediidiandja vastu.

Lisaks jätab art 15 lg 3 liikmesriikide enda otsustada, milliseid õiguskaitsevahendeid tarbija krediidiandja vastu kasutada saab. Nagu eespool nimetatud, on kehtiva õiguse järgi tarbija ainsaks õiguskaitsevahendiks, mida ta saab tulenevalt müügilepingu rikkumisest krediidiandja vastu kasutada, endapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigus.

Eelnõu menetluse käigus on kaalutud ka võimalusi laiendada õiguskaitsevahendite ringi, mida saaks tarbija müügilepingu rikkumisest tulenevalt krediidiandja vastu kasutada. Eelkõige on kaalutud võimalust anda tarbijale täiendavalt õigus alandada krediidiandja suhtes hinda ja võimaldada nõuda krediidiandjalt hinna alandamist. Sellise lahenduse väljapakkumisel lähtuti seisukohast, et krediidiandjal on võrreldes tarbijaga laiemad võimalused sundida müüjat täitma müügilepingust tulenevaid kohustusi. Näiteks väljendub see selles, et krediidiandja on majanduslikult võimekam ning tal on selleks vajalikud oskused (töötajate näol). Samuti on krediidiandjal võimalik müüjat mõjutada sel teel, et kui müüja ei täida oma lepingust tulenevaid kohustusi, siis puudub krediidiandjal edaspidi motivatsioon finantseerida konkreetse müüja lepinguid. Eelnõu menetlemise käigus on siiski väljapakutud õiguskaitsevahendite võimaldamisest loobutud ning peetud mõistlikuks kehtiva olukorra säilitamist, mille alusel on tarbijal krediidiandaja vastu müügilepingust tuleneva rikkumise tõttu õigus kasutada vaid omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigust. Põhjendatud on see mitmetest asjaoludest. Nii hinna alandamise kui kahju hüvitamise puhul tuleb nimetatud kujundusõigust kasutaval või nõuet esitaval poolel välja arvutada konkreetne rahaline summa, mis vastab müügilepingust tuleneva rikkumise raskusele. Sisuliselt on tegemist hinnangulise küsimusega, mistõttu annab see võimaluse mitmeteks vaidlusteks. Juhul, kui tarbija alandaks hinda suuremas ulatuses, kui tal selleks müügilepingust tulenevalt õigust on või nõuaks krediidiandjalt kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui kahju tegelikult on tekkinud ning tasaarvestaks selle endapoolsete rahaliste kohustustega, ning kui krediidiandja suudaks seda hiljem tõendada, võiks see tarbijale kaasa tuua olulise rahaliste kohustuste kasvu endapoolse kohustuse mittetäieliku täitmise valguses. Vältimaks võimalike vaidluste tekkimist, on nimetatud õiguskaitsevahendite tarbijale andmisest loobutud. Samuti on peetud piisavaks krediidiandjat mõjutavaks vahendiks, mille tulemusel peaks krediidiandjal tekkima huvi müüjat müügilepingut täitma sundida, tarbija õigust keelduda krediidilepingu omapoolse täitmise kohustusest.

Lisaks tehakse eelnõuga ettepanek anda tarbijale õigus taganeda müügilepinguga seotud krediidilepingust, kui tarbija on müügilepingu rikkumisest tulenevalt kasutanud õigust sellest taganeda. Antud juhul oleks ebamõistlik sundida tarbijat krediidisuhet jätkama, kui tarbijal pole lepingueset, mille omandamiseks või kasutamiseks krediiti võeti.

Siinjuures tasub rõhutada sedagi, et kahe nimetatud õiguskaitsevahendi tarbijale võimaldamist ei saa pidada krediidiandja suhtes ebamõistlikult koormavaks. Seda näiteks põhjusel, et kui krediidiandja on müügilepingu pooleks, milles tulenevale rikkumisele saab tarbija tugineda (näiteks liisingu puhul), siis on krediidiandjal võimalik end tarbijapoolsete õiguskaitsevahendite kasutamisest tekkivate kahjude vastu kaitsta kujundades müügilepingu selliselt, et krediidiandjal on võimalik tarbija tegevusest põhjustatud kahju tekkimisest tulenevaid nõudeid esitada müüja vastu.

Samuti ei saa nõustuda sellega, et eelnõuga tehtavad muudatused tooksid tarbija jaoks kaasa olulise hinnatõusu, kuna omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigus on tarbijal juba kehtiva õiguse järgi ning taganemine tuleb vastavalt võlaõigusseaduse põhimõtetele kõne alla siiski üksnes olulise lepingurikkumise korral.

VÕS täiendamine §-ga 4141 on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 13 lõige 1. Vastavalt nimetatud lõikele peab tarbija saama tähtajatu krediidilepingu korraliselt lõpetada igal ajal, välja arvatud kui lepingupooled on kokku leppinud etteteatamistähtajas, mis ei või olla pikem kui 1 kuu. Krediidiandja võib aga tähtajatu krediidilepingu korraliselt lõpetada vaid juhul, kui selline võimalus on ette nähtud krediidilepingus. Krediidiandja peab tarbijale lepingu lõpetamisest ette teatama vähemalt kaks kuud ja seda paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

Kehtivas õiguses reguleerib tähtajatu krediidilepingu korralist ülesütlemist VÕS § 398 lg 1 või kui tegemist on fikseerimata intressiga laenulepinguga, siis hoopis VÕS § 400.

Tulenevalt VÕS § 398 lõikest 1 võib kumbki laenulepingu pool öelda tähtajatu laenulepingu põhjust avaldamata üles, teatades sellest ette vähemalt 2 kuud. VÕS § 398 lõikele 1 teeb aga erandi VÕS § 400 ulatuses, mil tegemist on fikseerimata intressimääraga tähtajatu laenulepinguga. Sellisel juhul on laenusaajal õigus laenuleping lõpetada, teatades sellest ette 3 kuud. Kuna tarbijakrediidilepinguid reguleerivas võlaõigusseaduse jaos eespool nimetatule erandeid ei tehta, kohaldub vastav regulatsioon kehtiva õiguse järgi ka tarbijakrediidilepingutele. Sisuliselt on tegemist regulatsiooniga, mis on vastuolus tarbijakrediidi direktiivi art 13 lõikest 1 tulenevaga, mistõttu on ka vaja luua tarbijakrediidi jakku erinorm.

Nimetatud eriregulatsioon sätestataksegi VÕS §-s 4141, mille esimene lõige keskendub direktiivi art 13 lg 1 esimese lause ülevõtmisele ja teine lõige sama artikli lõike 1 teise lause ülevõtmisele.

Eelnõu koostamisel on oluliseks peetud reguleerida ka tagajärgi olukorras, kui krediidiandja ei järgi ülesütlemisavalduse vorminõuet või kumbki krediidilepingu pooltest ei järgi kokkulepitud ülesütlemistähtaega teise poole kahjuks. Lähtutud on loogikast, et ülesütlemisavalduse vorminõude rikkumine toob kaasa ülesütlemise tühisuse, kuid tähtaja mittejärgimisel teise poole kahjuks loetakse tähtaeg pikenenuks kokkulepitud ülesütlemistähtajani.

Ülesütlemise vorminõude järgimata jätmine toob kaasa ülesütlemise tühisuse eelkõige põhjusel, et kui tarbijale esitada ülesütlemisavaldus näiteks suuliselt, siis ei jää talle konkreetsest avaldusest järgi ühtegi jälge, millega ta võiks hiljem vajadusel uuesti tutvuda, et kontrollida, kas ta teise poole tahteavaldusest ka tegelikult aru sai. Seega on vorminõude eesmärgiks anda tarbijale võimalus tagantjärele hinnata, kas ülesütlemisel on järgitud seaduses sätestatud piiranguid või mitte.

Mis puutub tähtaja mittejärgimisse teise poole kahjuks (tähtajaks öeldakse lühem periood, kui lepingus on kokku lepitud), siis ei ole kõnealusel juhul mõistlik kaasa tuua ülesütlemise tühisust ja kohustada lepingut ülesütlevat poolt tegema uut avaldust. Seda põhjusel, et teisele lepingupoolele on tahe on juba teatavaks tehtud ning vaja on kaitsta üksnes seda, et leping kehtiks senikaua edasi, kui ta peaks kehtima nõudeid järgides.

Tagamaks selgust ka olukorras, kui krediidiandjale on lepingus korralise ülesütlemise õigus antud, kuid pole kokku lepitud ülesütlemistähtajas, on eelnõusse lisatud regulatsioon, mille järgi loetakse sellisel juhul, et pooled on kokku leppinud 2-kuulises tähtajas ehk tähtajas, alla mille krediidiandja krediidilepingu lõppemisest ette teatada ei tohi.

Nimetatud tagajärjed on sätestatud lõike 2 viimases lauses ning lõikes 3.

VÕS täiendamine §-ga 4142 on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 13 lg 2. Selle lõike järgi võib krediidiandja, kui selles on lepingus kokku lepitud, objektiivselt põhjendatud asjaoludel lõpetada tarbija õiguse tähtajatu krediidilepingu alusel krediiti kasutada. Sealjuures peab krediidiandja tarbijat lõpetamisest ja selle põhjustest teavitama paberil või mõnel muul püsival andmekandjal võimaluse korral enne lõpetamist ja hiljemalt vahetult pärast lõpetamist, välja arvatud juhul, kui sellise teabe edastamine on keelatud ühenduse muu õigusaktiga või on vastuolus avaliku korra või julgeoleku eesmärkidega.

Sisuliselt võetakse vastav lõige võlaõigusseadusesse üle erandeid tegemata. Ainsa erisusena on peetud vajalikuks täpsustada, mida peetakse silmas objektiivselt põhjendatud asjaolude all. Vastavalt tarbijakrediidi direktiivi põhjenduspunktile 33 võivad selliste asjaolude hulka kuuluda näiteks krediidi loeta või petturliku kasutamise kahtlus või oluliselt suurenenud risk, et tarbija ei suuda täita oma kohustusi krediiti tagasi maksta. Selguse tagamiseks lisatakse sellised näited ka võlaõigusseadusesse.

§ 415 lõike 1 täiendamine kolmanda lausega on ajendatud 14. jaanuari 2009. aasta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist nr. 3-2-1-120-08. Vastavalt nimetatud lahendi punktile 15 on Riigikohus jõudnud järeldusele, et VÕS § 415 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et see reguleerib tarbijakrediidilepinguga täitmisega viivitamise tagajärgi ammendavalt, võimaldades nõuda üksnes viivist ja kahju hüvitamist. Seega ei või Riigikohtu hinnangul nõuda tarbijalt maksetega viivitamisel leppetrahvi. Seega on lõike 1 täiendamise puhul tegemist Riigikohtu väljendatud seisukohtade sätestamisega seaduses. Kuna tegemist on kehtiva praktikaga sätestamisega, siis see täiendus sisulisi muudatusi kaasa ei too.

Sätte sõnastamisel on võetud eeskujuks VÕS § 194 lg 3. Sisuliselt on lisatava kolmanda lause puhul tegemist lahtise loeteluga näidetest, millised kokkulepped sanktsioonide osas on tühised.

Oluline on siinjuures rõhutada sedagi, et vastav täiendus ei võta krediidiandjalt ära võimalust nõuda tarbijalt mõistlikku hüvitist kulude eest, mida ta on kandnud viivise sissenõudmiseks (vt VÕS § 113 lg 5). Takistatud ei peaks olema ka see, kui sissenõudmiskulude umbkaudne määr leppida kokku krediidilepingus, küll aga peab krediidiandja olema võimeline need kulutused hiljem ära põhjendama, sest vastupidisel juhul (tegelikku kahju ületava kokkuleppe korral) oleks tegemist olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega, mis on keelatud juba kehtiva kohtupraktikaga.

§ 416 lõiget 1 täiendatakse teise lausega, millega sätestatakse vorminõue krediidiandjapoolsele krediidilepingu erakorralise ülesütlemise avaldusele. Sisuliselt ühtlustatakse selle muudatusega vorminõuded krediidiandjapoolsele ülesütlemisavaldusele ehk tulevikus kohalduks sama vorminõue nii korralise kui erakorralise ülesütlemise puhul (vt § 4141 lg 2 lause 2).

Sarnaselt korralise ülesütlemisega on vaja jätta tarbijale võimalus ülesütlemisavaldusega tutvuda ka hiljem, et ta saaks hinnata, kas ülesütlemine on kooskõlas seadusega. Motiveerimaks krediidiandjaid ülesütlemise vorminõuet järgima, loetakse vorminõuet eiranud ülesütlemisavaldus tühiseks.

§ 417 lõige 2 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks.

Vastava lõike järgi loetakse krediidiandja lepingust taganenuks, kui ta võtab tarbijale krediidilepingu või krediidilepinguga seotud müügilepingu alusel üleantud asja enda valgusesse, välja arvatud juhul, kui krediidiandja lepib tarbijaga kokku tasuda tarbijale asja harilik väärtus äravõtmise ajal. Seega kohaldatakse vastavat regulatsiooni krediidilepingutele, mille esemeks on osamaksete tasumise vastu asja üleandmine või kohustuse täitmine.

Eelnõu koostamisel on leitud, et eelpool nimetatud regulatsioon, mis lubab krediidiandjal võtta tarbijalt ära asja valduse ilma asja tagasi nõudmata, läheb vastuollu asjaõigusseaduses (edaspidi AÕS) sätestatud valduse kaitse regulatsiooniga. Vastavalt AÕS § 40 lõikele 1 on valdus (õigus teostada tegelikku võimu asja üle) seadusega kaitstud omavoli vastu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse omavoliks valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumist või valduse äravõtmist. Kuigi krediidiandja on VÕS § 417 lõikes 2 nimetatud olukorras asja omanikuks, kellel on AÕS § 68 lg 1 alusel õigus asja vallata, kasutada ja käsutada, ei või ta takistada tarbijal, kui asja seaduslikul valdajal, õigust teostada asja üle tegelikku võimu. Seda põhjusel, et tarbijal on sel hetkel asja valdamiseks jätkuvalt õiguslik alus, milleks on kehtiv leping. Sealjuures ei tühista üksnes asjaolu, et tarbija on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, õiguslikku alust asja valdamiseks ja leping on jätkuvalt kehtiv kuni lepingust taganemiseni. Seega peab taganemine toimuma muul viisil tahet väljendades, kui asja valduse endale võtmise teel, sest vastupidisel juhul tegutseb krediidiandja tarbija valduse suhtes omavoliliselt. Sellest tulenevalt tunnistatakse VÕS § 417 lõikes 2 sätestatud regulatsioon tühiseks.

VÕS täiendamine §-ga 4171 on ajendatud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi artikkel 21. Sealjuures on lõike 1 ülevõtmise aluseks kõnealuse direktiivi art 21 punktid a ja b ning lõike 2 aluseks art 21 lg c.

§ 4171 lõige 1 reguleerib krediidivahendaja suhet tarbijaga. Eelnõus on krediidivahendajal kahte tüüpi teabe andmise kohustusi, mida krediidivahendaja peab tarbija ees täitma. Krediidivahendaja teavitamiskohustused, mis on sätestatud nt §-des 54, 4031 ja 407, seonduvad sõlmitava tarbijakrediidilepinguga. Sellistest teavitamiskohustustest tuleb eristada krediidivahendaja teavitamiskohustust seoses §-s 4011 sätestatud krediidivahenduslepingu sõlmimisega. Kõnesolevas paragrahvis on reguleeritud krediidivahendaja täiendav teavitamiskohustus seoses krediidivahenduslepinguga.

Enne §-s 4011 sätestatud krediidivahenduslepingu sõlmimist peab krediidivahendaja teavitama tarbijat punktides 1 ja 2 nimetatud asjaoludest.

§ 4171 lõike 1 punkti 1 kohaselt teavitab krediidivahendaja tarbijat oma volituste ulatusest, eelkõige, kas krediidivahendaja teeb koostööd ühe või mitme krediidiandjaga või tegutseb iseseisvalt. Sellise teabe esitamise eesmärgiks on anda tarbijale selge ülevaade sellest, missuguse iseseisvuse astmega krediidivahendaja tegutseb ning kuivõrd seotud on krediidivahendaja erinevate krediidiandjatega. Regulatsiooni eesmärgiks on tagada krediidivahendaja ja tarbija vahelise suhte läbipaistvus.

Lõike 1 punktis 1 nimetatud teabe peab krediidivahendaja esitama ka krediidivahenduse reklaamis. Nimetatud kohustus on lisatud reklaamiseaduse § 29 lõikesse 31.

§ 4171 lõike 1 punkti 2 kohaselt teavitab krediidivahendaja tarbijat tasudest, mida tarbija peab krediidivahenduse eest maksma. Tasudest teavitamine on vajalik vaid juhul, kui tegemist on tasulise krediidivahendusega.

§-ga 4171 lõige 2 reguleerib krediidivahendaja suhet krediidiandjaga, kelle poolt pakutavate tarbijakrediidilepingute sõlmimist krediidivahendaja vahendab.

Tasulise krediidivahenduse korral teavitab krediidivahendaja krediidiandjat tarbija makstavast tasust. Krediidivahenduse eest makstavad tasud on otse seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisega ning suurendavad krediidi kogukulu tarbijale ja krediidi kulukuse määra.

Kui krediidivahenduse kulusid ei saaks krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võtta, oleks krediidi kulukuse määr näiliselt madalam ega väljendaks kõikehõlmavalt tarbijale langevat kulude koormust. Seega on selge, et krediidivahenduse kulud tuleks arvata krediidi kogukulu hulka ning võtta neid arvesse krediidi kulukuse määra arvutamisel.

Arvestades eelnõu § 4031 lõikes 3 toodud krediidi kogukulu tarbijale mõistet saab tarbijakrediidilepinguga seotud kulutused, sh krediidivahendustasud, krediidi kogukulu hulka arvata vaid siis, kui vastavad tasud on krediidiandjale teada või peavad teada olema. Krediidiandjal aga ei pruugi olla teavet krediidivahenduse tasude kohta. Kui krediidivahendaja krediidiandjat krediidivahenduse tasudest teavitab, on nimetatud andmed krediidiandjale teada. Sellisel juhul saab krediidiandja arvestada krediidivahendajale makstud tasud samuti krediidi kogukulu hulka ning võtta neid arvesse krediidi kulukuse määra arvutamisel. Eespool toodust tulenevalt on sätestatud krediidivahendaja teavitamiskohustus.

Tulenevalt käesoleva lõike mõttest arvestada tasusid krediidi kulukuse määra arvutamisel peab krediidivahendaja oma teavitamiskohustuse täitma kindlasti enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist, sest tarbijakrediidilepingus peab krediidi kulukuse määr juba sisalduma.

§ 418

Kehtiv VÕS § 418 kannab pealkirja „Krediidivahenduslepingu vorm“. Pealkiri vajab muutmist, sest eelnõus sisaldub kõnesolevas paragrahvis kohustusliku vorminõude kõrval ka kohustuslik teave, mis peab krediidivahenduslepingus sisalduma. Pealkirja valikul on lähtutud analoogiast eelnõu §-ga 404, mis sätestab nõuded tarbijakrediidilepingule.

§ 418 lõikes 1 tehtavad muudatused seonduvad vajadusega võtta Eesti õigusesse üle art 21 punkt b.

Vastavalt artikli 21 punktile b tuleb vahendustasus kokku leppida paberil või mõnel muul püsival andmekandjal ja seda enne krediidilepingu sõlmimist. Kuna tasudes lepitakse kokku krediidivahenduslepingus, siis sätestab lõige 1, et krediidivahendusleping tuleb sõlmida enne, kui tarbija teeb avalduse tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste võtmiseks eelnõu § 404 lg 1 tähenduses.

Eelnõus muudetakse krediidivahenduslepingu senine kirjalik vorm kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks, kuna art 21 punkt b nõuab, et krediidivahenduse eest makstavates tasudes oleks paberil või püsival andmekandjal kokku lepitud.

Püsiva andmekandja mõiste sätestab eelnõu § 111. Nagu eelpool § 404 selgitavas osas kirjeldatud, ei ole direktiivi mõttes püsiv andmekandja ja TsÜS §-s 79 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm päris samaväärsed. Siiski on krediidivahenduslepingu sõlmimisel tegemist samaväärsete mõistetega, sest ilmselt sisaldub krediidivahenduslepingus tarbija nimi ja krediidivahendaja nimi. Seega oleks püsival andmekandjal lepingu kajastamisel täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi isikute nimede sisaldamise nõue. Samuti ei ole krediidivahenduslepingu sõlmimisel mõeldav, et poolte tahteavaldused ei oleks teineteisele isiklikult adresseeritud, seega on täidetud ka püsiva andmekandja teabe isikliku suunatuse nõue.

§ 418 lõige 11 sätestab krediidivahenduselepingus sisalduva kohustusliku teabe.

Punktid 1 ja 2 kohustavad krediidivahenduslepingusse märkima sisuliselt sama teabe, mis on tarbijale avaldatud juba lepingu sõlmimisele eelneval ajal § 4171 kohaselt.

Võrreldes praegu kehtiva § 418 lõike 1 teise lausega on erisuseks see, et lepingusse märgitavat tasu ei esitata enam protsentides krediidi netosummast või netohinnast. Vahendustasu tuleb lepingusse märkida konkreetse rahasummana. Krediidivahendustasude suhet krediidi netosummaga ei pea krediidivahenduslepingus enam välja tooma, kuid tulenevalt § 4171 lõikest 2 arvatakse krediidivahendustasud krediidi kogukulu hulka nii, et neid võetakse arvesse krediidi kulukuse määra arvutamisel. Krediidi kulukuse määr näitab aga tulenevalt §-st 406 krediidi kogukulu tarbijale suhet netosummaga (kasutusse võetud krediidiga).

Vt punktide 1 ja 2 osas seletust ka § 4171 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohta.

Punktis 3 on sisuliselt säilitatud kehtiva VÕS-i § 418 lõike 1 viimane lause. Krediidivahenduslepingusse tuleb märkida ka asjaolu, kas ja millises suuruses on krediidivahendaja tarbijalt võetava tasu ka krediidiandjaga kokku leppinud.

§ 418 lõikes 4 tehakse tehnilised muudatused. Muudatuste eesmärgiks on kehtestada krediidivahenduslepingu tühisuse sanktsioon ka lõikes 11 sätestatud nõuete rikkumisel.

§ 419

Kõnesolevas paragrahvis tehakse tehnilist laadi muudatused, et ühtlustada kogu VÕS 22. peatüki 2. jao mõistekasutust. Eelnõu jõustumisega kasutatakse kõnesolevas jaos läbivalt tarbijakrediidilepingu mõistet. Kõigis sätetes, kaasa arvatud §-s 419 asendatakse „krediidileping“ mõistega „tarbijakrediidileping“.

§ 709 lõige 13 tunnistatakse kehtetuks seetõttu, et püsiva andmekandja definitsioon sätestatakse eelnõuga VÕS-i üldosas ehk §-s 111. Eraldi püsiva andmekandja definitsiooni ei ole pärast eelnõu jõustumist enam makseteenuse lepingu regulatsiooni alla vaja.

REKLAAMISEADUSE MUUTMINE

Reklaamiseaduse § 29 muutmise vajadus on tingitud direktiivi artiklist 4.

Lõige 3

Artiklis 4 on toodud mahukas informatsioonikataloog. Nimelt tuleks tarbijale esitada intressimäär, tasud, väljamakstav krediit või krediidi ülempiir, krediidi kulukuse määr, kohaldataval juhul krediidilepingu kestus, konkreetse kauba või teenuse eest tasumiseks maksete edasilükkamise vormis võetud krediidi puhul asja hind kohe tasudes ja mis tahes ettemaksu summa ja tarbija poolt makstav kogusumma ning osamaksete summa. Nimetatud andmed tuleb esitada mis tahes reklaamis, mis sisaldab arvandmeid.

Artikkel 4 ei erista erinevaid reklaami liike, see kohaldub ühetaoliselt nii tele-, raadio- kui kirjutava meedia reklaamidele. Seega hoolimata konkreetsest vormist kohalduks nõue esitada kogu nõutav teave igasugusele reklaamile.

Mahuka informatsioonikataloogi esitamise eesmärgiks on, et reklaamis, kus esitatakse arvandmeid, ei saaks mõningaid arvandmeid näidata üldisest kontekstist sõltumatuna äärmiselt madalana. Näiteks võidakse näidata reklaamis väga madalaid tasusid, kuid samas nõutakse tarbijalt suurt intressi, mis reklaamis ei kajastu.

Mahuka informatsiooni esitamise kohustus suunaks aga tõenäoliselt krediidiandjaid kasutama reklaame, mis ei sisalda ühtegi arvu. Samas teenivad teatud arvandmed siiski tarbija teavitamise eesmärki.

Eelnimetatud põhjustel kasutatakse artikli 4 lõike 1 viimases lauses toodud liikmesriigi õigust sätestada krediidiandjatele iga kord kohustus avaldada reklaamis krediidi kulukuse määr. Sellisel juhul ei ole tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele viitavas reklaamis vaja esitada tervet artiklis 4 toodud informatsioonikataloogi, vaid piisab iga kord krediidi kulukuse määra avaldamisest.

Krediidiandjat koormab see märksa vähem. Samas välditakse ka olukorda, kus tarbijale saaks osaks informatsiooni üleküllus, milles ta ei suuda orienteeruda.

Samas on täidetud eesmärk anda tarbijale pakutava tarbijakrediidilepingu kohta adekvaatset teavet, sest krediidi kulukuse määras väljendub sisuliselt kogu tarbijale langev kulude koormus.

Krediidi kulukuse aastamäär esitatakse tüüpilise näitena. Kuna tegemist on alles reklaamiga, ei ole krediidiandjal võimalik objektiivselt põhjendatud asjaoludel tegelikku krediidi kulukuse määra välja arvutada. Informeerimaks tarbijat siiski tulevasest tõenäolisest krediidi kulukuse määrast, tuleb reklaamis esitada krediidi kulukuse määr tüüpilise näitena. Tüüpiline näide näitab sellise lepinguliigi tavapärast keskmist krediidi kulukust.

Erisuseks lepingueelselt avaldatava krediidi kulukuse määra tüüpilise näitega on see, et reklaamis tuleb esitada tüüpiline näide keskmise tarbija jaoks. Tüüpilise näite määramisel tuleb lähtuda sellisest krediidi kulukuse määrast, mis on sellist tüüpi krediidilepingute puhul kõige tõenäolisem. Tulenevalt direktiivi preambuli punktist 19 tuleb tüüpilise näite kujundamisel arvestada eelkõige järgmist: näites tuleks kasutada vaadeldavale krediidilepingu liigile iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat ning arvestada ka selle krediidiga soetatavaid kaupu, juhul kui see on asjakohane. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta ka teatavat tüüpi krediidilepingute esinemise sagedust konkreetsel turul.

Lõige 31 on lisatud, et võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 21 punkt a.

Lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks, kuna üldisest krediidi kulukuse määra avaldamise kohustusest ei tehta mingeid erandeid.

TARBIJAKAITSE SEADUSE MUUTMINE

§ 411

Tarbijakaitseseadust muudetakse tulenevalt asjaolust, et võlaõigusseaduse 22. peatükki on lisandunud tarbija teavitamiskohustust sisaldavad paragrahvid.

Tarbijakaitseameti peadirektoril või tema poolt volitatud ametiisikul on õigus teha ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks ja edasistest rikkumistest hoidumiseks VÕS §-dest 4031, 4032, 404, 4041, 406, 407, 408, 4171 ja 418 tulenevate teavitamiskohustuste suhtes.

VÕLAÕIGUSSEADUSE, TSIVIILSEADSTIKU ÜLDOSA SEADUSE JA RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE SEADUSE RAKENDAMISE SEADUS

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi rakendamise seadus) täiendamine §-ga 171 on tingitud vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi art 30, täpsemalt lõige 2.

Art 30 lõike 1 järgi ei kohaldata seda direktiivi riiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate krediidilepingute suhtes. Art 30 lõike 2 järgi tagavad liikmesriigid siiski, et artikleid 11–13, 17 ja art 18 lõike 1 teist lauset ja lõiget 2 kohaldatakse riiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate tähtajatute krediidilepingute suhtes.

Lõikes 1 väljendatud reegel on kooskõlas ka Eesti õiguses kehtiva üldpõhimõttega, et seadused tagasiulatuvat jõudu üldjuhul ei oma, mistõttu pole seda vaja eraldi sätestada. Küll aga on vaja sätestada lõikest 2 tulenev erand, millele rakendamise seaduse § 171 ongi suunatud. Täpsemalt võetakse art 30 lõikest 2 tulenev erand üle § 171 lõikena 1.

Lisaks täiendatakse paragrahvi lõigetega 2 ja 3.

Lõike 2 eesmärgiks on täpsustada, et enne eelnõu jõustumist tehtud toimingute ja aset leidnud asjaolude hindamine toimub seni kehtinud regulatsiooni alusel. Sisuliselt tähendab see seda, et enne eelnõu jõustumist sõlmitud tarbijakrediidilepingu kehtivuse ja sõlmimise üle otsustatakse seni kehtinud seaduse alusel. Samuti lahendatakse seni kehtinud seaduse alusel enne eelnõu jõustumist toimunud lepingu rikkumisest või lepingu täitmisel tekkinud lahkarvamusest tulenevad vaidlused.

Lõike 3 eesmärgiks on lahendada küsimusi olukorras, kui eelnõu on juba vastu võetud ning seadusega tehtud muudatused jõustunud, kuid tarbijakrediidilepingu tingimusi pole jõutud veel kooskõlla viia rakendussätetega, täpsemalt käesoleva paragrahvi lõikest 1 tuleneva regulatsiooniga, mis nõuab direktiivist tuleneva regulatsiooni osalist rakendamist ka enne seaduse vastuvõtmist sõlmitud lepingutele. Vastavalt lõikele 3 loetakse sellised lepingutingimused, mis ei võta tagasiulatuvat seaduse rakendamist arvesse, kehtetuks ja kehtetute lepingutingimuste asemel kohaldatakse sel hetkel kehtivat seadust.

Kuna eelnõu vastuvõtmise ja seaduse kehtima hakkamise vahele jääb piisav ajavaru, mis võimaldab eeldatavasti lepingutingimused viia kõnealuste muudatustega vastavusse pole peetud vajalikuks anda eelnõuga täiendavat üleminekuaega.

Lisaks täiendatakse rakendamise seadust ka §-ga 172. Nimetatud paragrahvi eesmärgiks on anda ühepoolne tüüptingimuste muutmise õigus ka nendele krediidiandjatele ja finantsteenuse osutajatele, kes ei ole seda võimalust endale tüüptingimustega jätnud. Selline õigus on neid siiski ulatuses, mis on vajalik selleks, et viia tüüptingimused kooskõlla eelnõu nende muudatusega, mis kohutavad krediidiandjat §-s 4041, § 407 lõigetes 31 ja 32, lõike 4 teises lauses ja lõikes 41 ning §-des 412, 4141 ja 4142 sätestatut kohaldama ka nendele krediidilepingutele, mis on sõlmitud enne eelnõu vastuvõtmist. Tarbijate kaitsmiseks on vajalik ka see, et tarbijaid ühepoolsest muudatuste tegemisest teavitatakse ja et neile oleks garanteeritud õigus lepingu lõpetamiseks, kui nad muudatustega ei nõustu.

IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõuga võetakse kasutusele mitmeid uusi mõisteid.

Uute mõistetena on võlaõigusseaduses kasutusele võetud fikseeritud ja fikseerimata intressimäär, mis on defineeritud §-s 94. Uus on ka kõrvallepingu mõiste § 4031 lõike 2 punktis 4. Samuti on täiesti uue mõistena võetud kasutusele krediidi kogukulu tarbijale, mille definitsiooni leiab § 4031 lõikest 3. Nimetatud mõistete tähenduse kohta vt vastavate sätete osa seletuskirjas.

Kehtivas VÕSis ei ole kasutatud eelnõu §-s 4033 toodud väljendit krediidivõimelisuse hindamine. Siiski ei ole tegemist Eesti õiguses uue mõistega, sest krediidivõimelisus on defineeritud krediidiasutuste seaduse § 83 lõike 2 alusel kehtestatud Eesti Panga presidendi 2000. a määruses nr 9 „Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise kord“, mille järgi on krediidivõimelisus laenusaaja suutlikkus ja valmisolek täita oma kohustused krediidiasutuse ees vastavalt laenulepingule. Veel on krediidivõimelisuse mõistet kasutatud nt isikuandmete kaitse seaduses, majandus- ja kommunikatsiooniministri 6. septembri 2005. a määruses nr 99, majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. augusti 2006. a määruses nr 74, rahandusministri 21. augusti 2008. a määruses nr 26, Eesti Panga presidendi 29. detsembri 2006. a määruses nr 13.

Kehtivas VÕSis ei kasutata otseselt mõistet majanduslikult seotud leping, selle asemel räägitakse lihtsalt seotud lepingutest. Majanduslikult seotud lepingu mõiste leiab §-st 414.

Krediidivahenduse termin ei ole VÕSis küll uus, kuid mõiste sisu on veidi laiem kui varem. Täpsemaid selgitusi mõiste sisu ja tähenduse kohta on võimalik lugeda seletuskirjast § 4011 selgitavast osast.

V. EELNÕU KOOSKÕLA EUROOPA LIIDU ÕIGUSEGA

Eelnõu on kooskõlas uue tarbijakrediidi direktiiviga 2008/48/EÜ. Eelnõus ei ole vastuolusid teiste Euroopa Liidu õigusaktidega.

VI. SEADUSE MÕJUD

Seadusega tõuseb oluliselt tarbijakaitse tase.

Eelkõige tagab tarbija kõrgetasemelise kaitse asjaolu, et tarbija saab enne tarbijakrediidi lepingu sõlmimist piisavalt palju selget ja võrreldavat teavet ning krediidiandjapoolset nõustamist ning selgitusi. Piisav informeeritus ning selge arusaam sellest, missugust mõju tarbijakrediidilepingu sõlmine tarbijale avaldab, asetab tarbija sellisesse positsiooni, mis võimaldab tal teha krediidilepingut sõlmides mõistlik ja läbimõeldud otsus.

Seaduse jõustumisel suureneb tarbija informeeritus ka sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingute (sh ka SMS-laenude) puhul. Ka sidevahendi abil sõlmitavate lepingute puhul tuleb tarbijale edastada lepingueelne teave standardinfo teabelehel ning kui see pole võimalik, siis tuleb teave edastada pärast lepingu sõlmimist. Paralleelselt tuleb täita ka kohustus edastada tarbijale püsival andmekandjal lepingudokument või selle koopia. Seega ka sidevahendi abil lepingu sõlminud tarbija saab dokumendi, mis kajastab erinevaid lepingutingimusi ning millele on tarbijal võimalik hilisemalt tugineda.

Krediidi kulukuse määra avaldamise kohustus kõikvõimalike tarbijakrediidilepingute (sh ka arvelduskrediidilepingute) puhul tagab selle, et tarbijat informeeritakse krediidiga kaasnevast kulude koormusest enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Nimetatud asjaolu peaks hoiatama tarbijaid võimalikust majanduslikust koormusest ning panema neid enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tulevase kulude koormuse üle järele mõtlema ning tarbijakrediidilepingu sõlmimise vajalikkust ning oma suutlikkust krediiti tagasi maksta tõsiselt hindama. Krediidi kulukuse määra avaldamise hoiatava funktsiooni täitmine on eelnõus tagatud kõikvõimalike tarbijakrediidilepingute puhul.

Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust teenib vastutustundliku laenamise põhimõtte edendamist ning vähendab riski, et krediiti antaks sellistele tarbijatele, kes ei ole suutelised laenukohustustega toime tulema.

Tarbija olukord paraneb ka selle võrra, et pikeneb tähtaeg, mille jooksul tal on võimalik järele mõelda selle üle, kas krediidilepingu sõlmimine oli vajalik ning mõistlik. Juhul kui tarbija leiab, et lepingu sõlmimine ei olnud siiski mõistlik ning ta soovib taganemisõigust kasutada, on tal uue regulatsiooni järgi taganemise teotamiseks vähem takistusi, kuna krediidiandja nõuded tarbija vastu on piiratumad. Seega peaks uus taganemisregulatsioon tagama selle, et pikema järelemõtlemise aja tõttu seovad tarbijad end vähem selliste lepingutega, mis on neile üle jõu käivad.

Uus krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsioon laiendab tarbija õigusi krediidi ennetähtaegseks tagasimaksmiseks, näiteks hüpoteeklaenude puhul, ning motiveerib tarbijad seda õigust sagedamini kasutama, sest uue regulatsiooni järgi on see näiteks fikseerimata intressimääraga laenulepingute puhul võrreldes kehtiva õigusega soodsam. Enamate laenude ennetähtaegne tagasimaksmine peaks tooma kaasa aga selle, et tõenäosus tarbija makseraskustesse langemiseks väheneb, mis omakorda pikemas perspektiivis vähendab krediidiandjate kahjumit.

Eelnõuga laiendatakse tarbija õiguseid kasutada krediidiandja vastu õiguskaitsevahendeid olukorras, mil krediidilepinguga majanduslikult seotud müügilepingut pole täidetud kohaselt. Sellest tulenevalt laieneb krediidiandja vastutus tarbija ees, mis kohustab krediidiandjat enam hindama seda, milliseid müügi või teenuse osutamise lepinguid ta finantseerib. Kuna tarbijale lisaks saab müüja vastu esitada nõudeid ka krediidiandja, peaks mõningal määral paranema ka lepingute täitmise kvaliteet, sest krediidiandjal on laialdasemad võimaluse oma õiguste maksmapanekuks, mh võimalus keelduda koostööst nende müüjate või teenuse osutajatega, kes lepinguid sageli nõuetekohaselt ei täida.

Seaduse jõustumisel kohaldatav tarbijakrediidi regulatsioon peaks suunama tarbijat lepingu sõlmise peale tõsiselt mõtlema ning langetama võimalikult läbimõeldud otsus. Eespool kirjeldatu tagab tarbijale turvalise keskkonna kaalutletud otsuse langetamiseks ja vähendab tõenäosust, et krediiti võtavad isikud, kes selle tagasimaksmisega hiljem toime ei tule. Sama mõju avaldab ka krediidiandja poolne krediidivõimelisuse hindamine. Sellest tulenevalt peaks vähenema probleemsete laenude hulk ning ka tarbijakrediidilepingutega seonduvate vaidluste hulk.

Krediidiandjatele pandud lisakohustused tingivad ilmselt teatud muudatused krediidiandjate oma töökorralduses. Samuti suurendavad krediidiandjale pandud lisakohustused krediidiandja kulutusi, mis ilmselt kantakse üle tarbijatele, seega muutub seaduse jõustudes krediidi saamine tarbijale mõnevõrra kallimaks. Samas vastutasuks saavad tarbijad rohkem teavet ning kaitset. Ning oluliselt väheneb krediidiandjate risk sõlmida tarbijakrediidilepinguid, millega tekib hiljem probleeme.

Tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisala laiendamine võrreldes uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 2 sätestatuga tagab samuti tarbijakaitse kõrge taseme, sest tarbijakrediidi tarbijat kaitsvad sätted (nt teabe saamine, taganemisõigus jne) laienevad võimalikult laiale ringile laenu- ja krediidilepingutele, mille üheks pooleks on tarbija ja krediidiandjaks majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik.

Kuna uus tarbijakrediidi regulatsioon kohaldub üle terve Euroopa Liidu ühtselt, siis peaks see julgustama tarbijaid ka piiriüleselt krediiti võtma ning krediidiandjaid piiriüleselt krediiti pakkuma. Seega aitab seaduse vastuvõtmine kaasa hästitoimiva ja tarbija jaoks turvalise tarbijakrediidi siseturu tekkele ning soodustab krediidiandjate konkurentsi ka piiriüleselt.

VII. SEADUSE RAKENDAMISEKS VAJALIKUD KULUTUSED

Seaduse rakendamisega riigieelarvele otsest koormust ei kaasne.

VIII. RAKENDUSAKTID

Seaduse rakendamiseks on vajalik rahandusministri määrus tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kohta ning justiitsministri määrus, millega kehtestatakse Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe vorm ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe vorm VÕS § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingute jaoks (lisa 2).

IX. SEADUSE JÕUSTMINE

Kuigi vastavalt tarbijakrediidi direktiivi art 27 lõikele 1 peab direktiiv olema vastu võetud ja avaldatud enne 2010. aasta 11. juunit, tehakse eelnõuga ettepanek jõustada kõik eelnõus sisalduvad muudatused alles 2010. aasta 25. oktoobrist. Sisuliselt on tegemist ettepanekuga jõustada eelnõuga tehtavad muudatused 4 kuud pärast seaduse eeldatavat vastuvõtmisaega. Üleminekuaeg on vajalik põhjusel, et võimaldada kõikidele puudutatud isikutele piisavalt aega muudatustega tutvumiseks, lepingutingimuste muudatustega kooskõlla viimiseks ning süsteemide uuendamiseks, muutmiseks.

X. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule. Lisaks saadeti eelnõu arvamuse avaldamiseks: AS Eesti Väärtpaberikeskus, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Liisingühingute Liit, Eesti Pank, Eesti Postimüügifirmade Liit, Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Tarbijakaitseliit, Tarbijakaitseamet, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Ühistegeline Liit, Finantsinspektsioon, Notarite Koda, Eesti Pangaliit, Riigikohus, Tartu Ülikooli õigusteaduskond.

Ilma muudatusettepanekuteta avaldasid eelnõule toetust Eesti Pank, riigikohus, tarbijakaitseamet, advokatuur ja kaupmeeste liit. Muudatusettepanekuid esitasid finantsinspektsioon, pangaliit, kaubandus-tööstuskoda ja liisingühingute liit.

Pärast kooskõlastusringi on mõnevõrra muudetud eelnõu reguleerimisala, selgemalt rõhutatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, lisatud regulatsioon selle kohta, et tarbija taganemise korral finantseerimise eesmärgil sõlmitud krediidilepingust on krediidiandjal võimalik asja kasutamise eest nõuda kasutuseeliseid ning kitsendatud eelnõuga algselt väljapakutud õiguskaitsevahendite ringi, mida tarbija võib müügilepingu rikkumisest tulenevalt esitada krediidiandja vastu.

Eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud märkused on toodud kooskõlastustabelis (lisa 3)

Vabariigi Valitsuse nimel  

(allkirjastatud digitaalselt)

Aivar Rahno

Riigikantselei istungiosakonna

juhataja riigisekretäri ülesannetes