Vabaks kasutamiseks: Ausammaste püstitamisest

Kellele ja millal ausambaid püstitada

Eestlasele meeldib lausa aiglaselt kui teda millegieest asja eest teist tagant kiidetakkse. Mõneti on taoline eputamine ja edvistamine mõnele rahvusele omane loomult kuid enamassti minnakse selle nõrkuseooga üle mõistlikkuse piiri. Kõige enam on mälästusmärkä ja ausambaid püstiaetud vääjuhtide, politikaanide/poliitikute, kultuuri ja ajutegelaste ja sõdades langenute mälästamiseks. Isegi asulate tänavatele onn antud mõne tuntud tegelase nimi ainult tema tuntusetõt- tu ehki tall endal pold selle tänava kujundamise ja elamute ehitamisega mingit pistmist. Kohe ütlen et mul pole midagi väiksä mälästuslapakavastu miss meenutab et selles majas/korteris/toas elas kunagi üks tore kutsa või papagoi oskas kümnes keeles sõimelda. Kuidas me end mälästatavatega seostame, on siiski meieravida.

Aga jahh, keda mälästada ja millal seda mälästist jäädvustada? Mälätame ju kuidas vabanedes suurest "vennalikust" lii- dust akati Eesti NSV-s kiirkorras taastama vanu vabadussõja mälästisi või püstitama uusi. Mis sest et mõne aastapärast mattusid nad juba unustuse rohtu ja maltsa, tähtis oli lärm püstitatuüle ja sugugi mitte vähämtähtis pilt kellegi tuntud te- gelase kõrval või taustal. Mõnel vist mitu albumitki kuskil kapipõhjas peidus. Ka selline "unustamine" on meie tundelistele eputistele omane. Samuti on meie klikk (mis tahes koosseisus!) selles olesklemisemõnus kunagisele aule ja uhkusele ehk vabadussõja võidule ja iseseisvuse kehtestamisele sitase vee päälätõmmand et saaks või kuidagi reeta tolle sõja tulemused. Milleks meile ja järglastele selline rahvustäbistav ajalugu?

Kas saaks kuidagi taolistesse ajutistesse eputamistesse mingi kordluua? Võibolla saakski. Pakun nt sellist lahendit et esimese samba/märgi kellegi mälästamiseks tohiks(!) avalikku kohta(!) püstitada mitte varem kui 10a pärast mälästatava surma või matust (kui ta ei tuhastatud ning tuhk tuulde/vette ei eidetud, nt nõnna soovin ma toimida omapõrmuga). Ei pea siin silmas tavalist auakivi. 10a on tinglik, se võib olla ka 25a (meie tänane inimpõlv) või isegi 100a. Selle ajaga saaks selgeks palju keegi on rahvale kordaläind ning tegudega meeldejäänd. Näitäks kui ma oleks russ sis Ivann Turgeeneviasemel püstitaks ma mälästus- märgi oopis uputatud Mumuuauks. Nagu meiegi räägime sageli Tatika Jaanist ja Vesipruuli Saalomonist aga oopis arva Pornööe/Prunbergi Eduardist, paljud pole tast kuuldki. Ehk kellegi teod ja kujud ütlevad meile nende loojatest rohkem. Kalevipojastki teame kelle poeg, kus pidupani, kellega sõdis, kelle mahalõi, kuss maadkündis, kuss kivepildus, kuss rin- gipurjetas, kust lauduvarastas, Krojtsvaldist vaid seda et ta oli arst Võromaal. Lõikas ta kellegi pimesoolika välja või mää- ris kellelegi mokapäälä mett, ei tea. Küll olen lugend kuidas Soojeri Tomm koos Akiga jälgisid kalmistul kuidas kohaliku arstipalgatud kutid-pätid kaevasid välja vastsängitatut et arst saaks paremini tundmaõppida inimese sise'elundkonda. Aga paljud teavad et need tegelased ja sündmused mõtles ajalootarbeks välja Maark Tvejn?

Kess võiks uue mälästusmärgi püstitamise/taastamiseüle otsustada? Jutt muidugi juhust kui se püstitada avalikku kohta; oma kodus, keldris, saras ülistatagu Staalinit, Itlat, Puutinit nagu pähä lööb. Erikord jäägu ka kalmistutetarbeks. Kõigepäält tehtaks äälätusega selgeks kass mälästada sobib müüdavaid politikaane kess meie elu pidevalt perssekeera- vad. Õela ent õiglusttaotleva inimesena arvan kohe et ei. Ehk ei ühtki mälästusmärki Kalda Kajale, Kaljulaiu Kerstile ega teistele tühjalõhvarditele, neiekoht on prügimääl. Oma sõnaõigus peaks olema ka lähielanikel. St mida lähämal elavad, seda suurema teguriga on tema ääl. Mis pistmist on nt narvakal sörveka asjuotsustada? Oleme isegi nõnna mandund et valimisel kantakse narvaka ääläd üle Sörvesse ning isegi tõlgenduskantsler ja de facto president muigutavad vaid suud et komad ja punktid oleks nagu omal kohal.

Kirjandus ja kultuur onn omamoodi valdkond sest lisaks toodetele võib kõneallatulla muidu vastuvõetava või innatud teo- se kõrval ka isiku koht ühiskonnas endas. Meenub kohe iljutine lahing Smuuli Jussi mälästise/mälätamise tühistamiseks. Et kirjutas nagu ästi aga muidu oli igavene punane pugeja ja siga ning saatis (1949a) süütuid lugejaid rongidega Uralli ja Sibirri. Mööda ei mindud ka kaasatud Vaarandi Teboorast kell oli iljem (1952-...) "au"olla Jussi abikaasa. Teistest küü- ditajatest/ "küüditajatest" pole aga kõssugi. Kass mitte sellepärast et selliseid oli ka meie esivanemateseas? Muide, nõiajaht Jussivastu pole vel lõppend/lõpetatud, oian silma "kohtuotsuse" täidäviimisel pääl.

Nimetatutega seoses tulebki lahendada vastuolu kass innata kellegi innatud toodangut/loomingut või seda kedagi kui inimest ennast oma ajas. Lähtudes algklassidesõpetatavast tehtest et + ja - annavad - sis iga lapski peaks teadma et pääläjääb just mahategev/eitav osa. Ole kui tark ja lugupeetud tahes aga teed 1 vea, oled mitte keegi. Sell põhjusel tee- me maha ka Laidoneri ja Pätsi. Ja kindlasti talluks me porri ka Kuperjaanovi Juuliuse kui tal poleks old õnne kuuliettejää- da enne saatuslikke vigu vabastatud Eesti poliitikamaastikul. Samuti nagu teame praegu meie nn "lugupeetavaid" rah- vuslasi ja õigeid eestlasi kes pärast sissetungi idast oleks esimesteseas vallutajatele ustavustvandumas. Sest muidu lä- häks me üldse ukka.

Küll ei tähända se keeldu mahatehtute loomingut tarbida. Nt põletada Raekoja platsil mõne vastikukskuulutatu raamatuid ja maale (ei akka neid nimetama). Samas vahime isegi päävast pääva mingeid nõukogudeaegseid maju ja kunstiteoseid. Onn ju needki osa meie endi vastuolulisest ajaloost miss meie tundelistest soovidest sõltumatta käivad igapääva ellulõi- munutena oma rada. Mõnedki ooned on võetud kogunissti muinsuskaitsealla.

Mis sest albaonn kui nõukogulikkus meie ajju jäljäjätab, siis me teame mida tulevikus vältida. Kuigi meie tänane liiduspu- gemine on samaväärsält mahatehtav. Pole vaid saabund aega mil me seda ukka akkame mõistma, ning taas üksteise võidu!

Ise olen seni küll old seisukohal et kui midagi on liiga palju sis see lagastab osa väärtuse. Ehk mida enam on meil neid sambaid, seda ooletumalt neisse suhtutakkse. Nagu eelmises liidus Tööpunalipu, Punatähe ja Leenini ordenitesse. Algul innati ja austatti, iljem jagati kamaluga/miljonites ning müüdi turul mõne rublaeest, oleks vaid ostjaid, saaks või õllegi. Paljud onn akand neid kunagisi autasusid isegi äbänema. Meenutan austuse lörtsimisevastast sätät 1920a põhisääduses §7: Eesti vabariik ei anna autähti ja aumärkä oma koda- nikkudele, välja'arvatud kaitseväälastele sõja'ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastuvõtta võõraste riikide au- märkä ja autähti.

Seega peab ka eriliigilisi mälästusmärkä olema arukalt piiratud arvul et nende'eest ka ooltkantaks ning teataks mida nad meie ajaloos rahvajaoks tähändasid ja tähändavad. Ning oma õigel kohal. Mitte nagu Tallinas tänaseks üle 10 miljoni (10 eurot näokohta!) maksmaläind Vabadussõja klaasist võidusammas ehki rinne ei jõud Valklast-Kiiust-Priskest kauge- male ning samba koht oleks pidand olema sääl, mitte Tabori saarel või eputamisest lõhkiminevate "riigimeeste" nina'all. Ainult et Toompäälä ei paista ja sinna oleks tülikas edvistama sõita!

Vabalt võidaks küsida kas neid enam üldse püstitada või akata mahavõtma/ärakoristama(!) juba unustussevajuvaid mär- kä? Või peaks iga omavalitsus sellise laipade mõnitamise lõpetama ning kindlas korras eraldama rahva raha (klikk ju omataskust midagi kinni ei maksa) nende mälästiste järjäpidevaks ooldamiseks ning korrasoidmiseks? Mitte aga nii et iga jurakas (ehk "õige" eestlane) võib suvalisel kalmistul teha puhta töö.

Ma pole seni arusaand miks meile meeldib nimetada tänavaid/teid kellegi nimejärgi ehki need muutuvad kohmakaks tar- bida ja on liiga pikad ka kirjutamiseks. Nt JSmuuli tee Tallinas ja tänav Kuressaares; AKitspergi tänav Tartus, Tallinas, Püssis, Kuressaares; VRKrojtsvaldi tänav 7-s asulas. Samas austatakse Narvas, Sillamääs ja Mustvees endiselt selsi- mehi. Miks pole meil kuskil nt Kärbsä, Porilase, Kähriku, Rästiku, Mudila, Setuka, Oina, Jahupää, Töllmoka tänavat? Kui SSSR-is mõnes linnasliikudes jõudsin Leenini või Marksinimelise kohani, oli selge et olen jõud kesklinna. Ka nüüd võiks teenäitajaks olla tänavanimed, st mida vastikumaks need lähävad, seda lähämale rahvastnöökivale valitsusele oled jõud. See pold õel nali!

Kokku võtan eeltoodu nõnna: teha kõigepäält kindlaks kellele üldse mingit aumärki eraldada, miss alusel, miss kujul ja millise ajajäräl? Ning põhimõttel/tingimusel et neid aumärkä/ausambaid ei lagastataks. Enn Oja isemõtleja 03.04.2025. JP 2460769

Miks meil nii tublisid lüpsjaid karjatalitajaidpole?