Arvamuse edastamine

Sakala 4, Tallinn 15030 Eesti / Estonia T: +372 668 0500 E: [email protected] www.fi.ee

Lp Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja Digiministeerium [email protected] [email protected]

Teie 13.07.2025 nr 8-1/8228-10 Meie 01.08.2025 nr 5-8/4342-1

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Justiits- ja Digiministeerium on avaldanud 14.07.2025 eelnõude infosüsteemis tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu). Arvestades, et

Finantsinspektsioon teostab riiklikku finantsjärelevalvet krediidiandjate üle, kelle tegevust ning ka

krediidituru toimimist üldisemalt Eelnõu oluliselt puudutab, peame vajalikuks esitada käesolevaga oma

seisukohad Eelnõule, kuigi Eelnõud ei ole Finantsinspektsioonile arvamuse avaldamiseks saadetud.

I Üldine seisukoht

Finantsinspektsioon tervitab muudatusi, mis tugevdavad tarbijakrediidi valdkonda ja tarbijate õigusi

seaduse vastaselt antud tarbijakrediidi ja tekkinud võlgnevuse osas. Küll aga rõhutame, et kohtutele

sedalaadi täiendava kohustuse panemine, mh maksekäsu kiirmenetlustes, töötab suures pildis

olemasolevale süsteemile vastu, kuna see oluliselt aeglustab sedalaadi nõuete menetlust (mh kogu

tsiviilkohtumenetluse pidamist), tõstab oluliselt kohtunike töökoormust ja ei pruugi tuua kasu, kuna

krediidiandjad on alati paremas positsioonis võistlevas tsiviilkohtumenetluses.

Finantsinspektsiooni hinnangul peaks riik võtma hoopis suuna, kus sedalaadi vaidluste kese läheks

finantsombudsmanile ehk luua tuleks finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise

organ. Finantsombudsmani instituut oleks sarnane täna toimiva Töövaidluskomisjoni mudeliga ja see

oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Finantsombudsmani mudel on kontseptsioonina

varasemalt juba välja töötatud ja see on käinud ka avalikul kooskõlastusel 2020. aastal

(Finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise mudeli väljatöötamiskavatsus). Sellisel

mudelil on palju plusse ja eeliseid, mis vähendavad kohtute töökoormust ja asetavad vaidluste

põhjustaja positsiooni, kus nad ise peavad finantsombudsmani töö kinni maksma. Samuti oleks tarbijal

sinna oluliselt lihtsam ja odavam pöörduda, mistõttu oleks sellisel lahendusel märgatav ja positiivne

mõju nii riigile, sh kohtute töökoormusele ja kohtumenetluste pikkusele, kui ka krediidivõtjatele.

2 / 5

II Tähelepanekud Eelnõule

1) Eelnõu § 1 punkti 12 kohaselt täiendatakse TsMS § 481 lõikega 25, mille kohaselt

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses arvestatakse

kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras

intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks.

Põhivõla kiire katmine aitab piirata võla kasvu intresside ja viiviste arvelt, mis võib olla tarbijale

kasulik, sest see vähendab võla kumulatiivset suurenemist ja võimalikke tulevasi kohustusi.

Samuti, kui kõik maksed arvestatakse ühe kindla ja etteantud järjekorra järgi, lihtsustub

kohtumenetlus ja võimalike vigade või manipuleerimise võimalused vähenevad. Seda

öelduna, maksete arvestamise järjekorra muutmine maksekäsu kiirmenetluses tekitab

olukorra, kus tarbija juba tehtud makseid hakatakse tagasiulatuvalt ümber arvestama teistel

alustel, kui need, mille alusel maksed algselt sooritati. Kui tarbija on oma kohustusi täitnud

vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 415 sätestatud järjekorrale, siis maksekäsu

kiirmenetluses tehtav ümberarvestus loob mulje, et varasem arvestus oli vale või ebaõiglane,

kuigi see võis vastata kehtivatele õigusnormidele.

Finantsinspektsioon peab problemaatiliseks, et lepingu kehtivuse ajal kehtib üks maksete

arvestamise kord, kuid võlgnevuse tekkimisel ja sissenõudmisel rakendatakse maksekäsu

kiirmenetluses, ja ainult selles menetluses, tagasiulatuvalt teistsugust ümberarvestamise

korda. Kehtib õigustatud ootus, et reeglid kehtivad järjepidevalt ning nende alusel toimutakse

läbipaistvalt. Maksete tagasiulatuv ümberarvestamine ainult maksekäsu kiirmenetluses,

samas kui hagimenetluses sellist ümberarvestust ei tehta, tekitab menetluste vahel

ebavõrdsust ning rikub õigusselguse põhimõtet. See seab tarbija ebamäärasesse ja

ebaõiglasesse olukorda ning tarbija olukord sõltub mitte enam ühtsest ja objektiivsest

õiguslikust raamistikust, vaid menetlusvormist.

2) Eelnõu § 1 punkti 13 kohaselt täiendatakse TsMS § 482 lõikega 11, mille kohaselt lisatakse

maksekäsu kiirmenetluse avaldusele nõude aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik,

ning tarbijale VÕS § 4031 kohaselt esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht või

VÕS § 4033 kohaselt esitatud Euroopa standardinfo teabeleht. Avalduses tuuakse välja

krediidi kulukuse määr, samuti selle arvutamise aluseks olnud tagasimaksete summad ja

tähtajad, kui tegemist on VÕS § 4061 lõikes 4 sätestatud lepinguga.

Finantsinspektsioonile jääb selgusetuks, millisel eesmärgil on vajalik Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe või Euroopa standardinfo teabelehe esitamine koos maksekäsu

kiirmenetluse avaldusega. Eelmainitud dokumentide näol on tegemist lepingueelse

informatiivse teabega, mille eesmärk on tagada tarbijale selgus ja võrreldavus erinevate

krediidipakkumiste vahel enne lepingu sõlmimist. Teabeleht ei kajasta krediidisuhte hilisemat

arengut ega pruugi kajastada lõplikke lepingutingimusi (nt kui lepingut on korduvalt muudetud,

eriti krediidiliini lepingute puhul jne). Õiguslikult siduv on seega üksnes poolte vahel sõlmitud

krediidileping, mitte teabelehes esitatud kavandatavad tingimused. Kui maksekäsu

kiirmenetluse avaldusele lisatakse dokumendina midagi, millel puudub iseseisev õiguslik

tähendus, ei lisa see kohtule sisulist teavet nõude põhjendatuse hindamiseks, vaid pigem

koormab menetlust formaalsete lisadokumentidega. Kui teabelehe esitamise nõue

seadusesse jääb, tuleks vähemalt seletuskirjas selgitada selle esitamise vajalikkust.

3) Eelnõu § 1 punkti 15 kohaselt täiendatakse TsMS § 4841 lõikega 4, mille kohaselt sama

paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele.

Kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid

osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata.

3 / 5

Eelnõuga kavandatav muudatus loob olukorra, kus isegi formaalse puuduse või osalise

ebasobivuse tõttu jäetakse kogu avaldus rahuldamata, ilma võimaluseta puudusi kõrvaldada.

Finantsinspektsiooni hinnangul on see ebaproportsionaalne, kuna puhtalt formaalsed

puudused ei pruugi mõjutada nõude õiguslikku alust ega sisulist õiguspärasust. Sellise

avalduse automaatne rahuldamata jätmine tähendab, et võlausaldajal puudub võimalus viia

avaldus menetlusnõuetele vastavaks. Selline nõue seab võlausaldaja ebasoodsasse

olukorda, kus ta kaotab õiguse saada õiguskaitset formaalsete puuduste tõttu, mis on sageli

lihtsasti parandatavad. Kui avaldus jäetakse vorminõuete rikkumise tõttu rahuldamata ilma

võimaluseta puuduseid kõrvaldada, sunnitakse võlausaldajaid ka väikeste ja selgete

võlgnevuste puhul kasutama hagimenetluse vormi. See omakorda pikendab menetlust,

suurendab kulusid ning koormab nii võlausaldajat, võlgnikku kui ka kogu kohtusüsteemi.

Selliselt suurendatakse põhjendamatult koormust hagimenetlusele ning vähendatakse

õiguskindlust. Lisaks karistatakse ebaproportsionaalselt õiguspäraselt käituvaid

võlausaldajaid, takistades neil oma õigusi efektiivselt ja mõistlike kuludega kaitsta.

4) Eelnõu § 2 punkti 1 järgi muudetakse pankrotiseaduse § 10 lõiget 5. Kavandatava muudatuse

kohaselt kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea

pankrotiavalduses võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama, välja arvatud juhul, kui

tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, mille kohta on tehtud maksekäsk või

tagaseljaotsus.

Kavandatav muudatus, mille kohaselt ei ole tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta

tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus pankrotimenetluses piisav tõend nõude olemasolu

kohta, on mitmes osas problemaatiline ning tekitab olulisi küsitavusi õigusselguse ja

menetlusliku võrdsuse osas.

Esiteks, selline regulatsioon karistab võlausaldajat, kes on seaduslikult ja õiguspäraselt

esitanud oma nõude kohtusse ning saanud selle kohta jõustunud kohtuotsuse. Kui

pankrotimenetluses nõutakse seejärel täiendavat tõendamist, pannakse võlausaldaja

olukorda, kus ta peab kulutama ressursse ja osalema esmalt kohtumenetluses ning seejärel

pankrotimenetluses. Arvestades, et kohtulahend peaks olema lõplik ja siduv, ei ole arusaadav

ega ka põhjendatud, miks võlausaldajal kaob vajadus nõuet täiendavalt tõendada näiteks

tavalise hagimenetluse otsuse korral, kuid mitte maksekäsu või tagaseljaotsuse puhul.

Teiseks, tarbijate kaitsest kehtestatud regulatsioonid lähtuvad tihti eeldusest, et tarbija (antud

juhul võlgnik) on õigusteadmatu, on heauskne, sattunud makseraskustesse sõltumatult oma

tahtest ja vajab kaitset süsteemi või krediidiandja kuritarvituste eest. Kuigi sellised olukorrad

eksisteerivad ja vajavad kahtlemata tähelepanu, ei ole see alati tegelikkus. Sageli jäetakse

tähelepanuta olukorrad, kus võlgnik teadlikult väldib oma kohustuste täitmist, kasutab ära lünki

kohtumenetluses või seadusandluses, venitab protsesse, et hoida võlausaldajaid surve all ja

loob näilise maksejõuetuse, varjab vara või kannab seda lähedaste nimedele. Eelnõus

väljapakutud lähenemine soodustab võlgniku strateegilist või pahatahtlikku käitumist. Võlgnik,

kes teadlikult ignoreerib maksekäsu kiirmenetluse avaldust ega vaidlusta nõuet, saab

pankrotimenetluses ometi täiendava kaitse. See tähendab, et võlgnik, kes ei kasutanud

seadusest tulenevat võimalust oma õiguste kaitseks, saab hiljem sisuliselt justkui premeeritud

läbi selle, et tema suhtes tehtud otsus „ei loe“, kuna see ei ole piisav tõend. Selline lähenemine

mitte üksnes ei õõnesta kohtumenetlust, vaid annab ka vale signaali, et kohtumenetluse

venitamine või ignoreerimine on võimalus vältida või lükata edasi oma kohustuste täitmist.

Kolmandaks, regulatsioon tekitab ebavõrdsust erinevate kohtulahendite ja menetlusviiside

vahel. Kui maksekäsk või tagaseljaotsus tarbijakrediidivaidluses ei kehti pankrotimenetluses

täieliku tõendina, kuid teiste nõuete puhul samalaadsed kohtulahendid kehtivad, muutub

õiguskaitse sõltuvaks mitte õigussuhte sisust, vaid sellest, millist menetlust võlausaldaja on

otsustanud oma õiguste kaitseks kasutada. Taoline eristamine ei ole kooskõlas õigusselguse

4 / 5

ega menetlusliku võrdsuse põhimõtetega ning võib jätta mulje, et kohtulahendi kehtivus sõltub

subjektiivsest hinnangust menetluse liigile, mitte objektiivsest õiguskorrast.

Lisaks tuleb rõhutada, et pankrotimenetlus ei peaks olema kohaks, kus juba jõustunud

kohtuotsuseid ümber hinnatakse. Kui kohus on juba korra tuvastanud nõude olemasolu ei ole

mõistlik ega õiguspärane, et kohus peab hiljem uuesti hakkama otsustama varasemalt tehtud

otsuse õiguspärasuses. See õõnestab kohtu autoriteeti ja kogu õigussüsteemi

usaldusväärsust.

II Finantsinspektsiooni seisukohad Eelnõu kaaskirjas esitatud Eelnõuga kehtestatavatele sisulistele

muudatustele

Tarbijate kaitse krediidivaldkonnas on igati põhjendatud ja vajalik. Tarbijad on tihti professionaalsete

krediidiandjatega võrreldes nõrgemas läbirääkimispositsioonis ning vajavad seetõttu suuremat kaitset.

Samuti on mõistetav ja põhjendatud soov viia seadusandlus kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

praktikaga, mille kohaselt peavad kohtud olema suutelised kõikides tarbijakrediidi menetlustes,

sealhulgas maksekäsu kiirmenetluses, suutma omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sealhulgas hinnanud tarbija krediidivõimelisust enne lepingu

sõlmimist.

Kohtute roll vastutustundliku laenamise põhimõtte omal algatusel kontrollimisel peab olema selgelt

piiritletud ning kooskõlas kehtivate menetlusreeglitega, et vältida õigusselguse ja menetluslike

põhimõtete õõnestamist. Kuigi on ülioluline, et kohtud suudaksid hinnata, kas krediidiandja on täitnud

oma kohustused tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja järginud krediiti väljastades vastutustundliku

laenamise põhimõtet, on oluline, et enne oluliste ja laiapõhjaliste muudatuste tegemist, mis võivad

krediiditurgu oluliselt mõjutada, viiakse läbi põhjalik mõjuhindamine. Iga oluline muudatus peab olema

toetatud analüüsiga selle mõju kohta nii kohtusüsteemile kui kogu finants- ja krediiditurule, et vältida

soovimatuid kõrvalmõjusid ja tagada stabiilne ning usaldusväärne krediidikeskkond.

Eelnõus sisalduvad piirangud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemisele toovad

endaga kaasa mitmeid muudatusi, mille eesmärk on eelkõige tarbijate parema kaitse tagamine, siiski

sisaldavad muudatused ka olulisi kitsaskohti, mis võivad mõjutada negatiivselt nii õigussüsteemi

toimimist, krediiditurgu kui ka laiemalt ühiskonda. Eelnõus sisalduvad muudatused võivad kaasa tuua:

1) krediidipakkumise vähenemise ja laenutingimuste karmistumise;

2) laenutoodete kallinemise ning intressimäärade tõusu;

3) kohtusüsteemi töökoormuse suurenemise ja menetluste pikenemise;

4) võlausaldajate õiguste tõhusa kaitse raskendamise;

5) võlgnike teadliku makseviivituse (strateegilise maksmata jätmise) sagenemise.

Kavandatavad muudatused tõstavad tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise

keerukust ja pikkust, kuna suur osa nõuetest suunatakse maksekäsu kiirmenetluse asemel

hagimenetlusse, mis omakorda suurendab krediidiandjate riske, kuna nõuete sissenõudmine muutub

aeganõudvamaks ja kulukamaks. On mõistlik eeldada, et sellise riski kompenseerimiseks tõstetakse

intressimäärasid ja muid kulusid, mis krediidilepinguga kaasnevad. Seega loob keerulisem ja kallim

kohtumenetlus kahjuliku ringi - raskemad ja pikemad menetlused suurendavad laenude hinda, mis

mõjutab kogu krediiditurgu. Kallim krediit omakorda vähendab tarbijate ligipääsu rahastamisele, eriti

haavatavates sihtrühmades, ning võib neid suunata riskantsemate ja reguleerimata lahenduste poole

(nt laenud välismaalt, Facebooki laenugrupid vms).

Kui võlausaldajal on raskusi nõuete sisse nõudmisega ning menetlus on aeganõudev ja kulukas,

millega võib tarbijale kaasneda teatud hüve ehk maksete vähendamise võimalus, võib tekkida

võlgnikes mulje, et kohustuste täitmata jätmine on majanduslikult soodsam ja lihtsam variant kui

lepingutingimuste nõuetekohane järgimine. See olukord vähendab oluliselt võlgnike motivatsiooni

5 / 5

oma kohustusi õigeaegselt ja täielikult täita. Vastupidiselt eesmärkidele vähendada võlgnike hulka,

võidakse soodustada strateegilist maksmata jätmist ning võlgnevuste kuhjumist, mis tähendab, et

võlgnike arv ühiskonnas hoopis kasvab. Pikaajalises perspektiivis ohustab see finantssüsteemi

stabiilsust ja efektiivsust ning vähendab usaldust luues soodsa pinnase võlgnike arvu kasvuks ning

seeläbi ka finantssüsteemi haavatavuse suurenemiseks.

Arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peavad kohtud omal algatusel kontrollima

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, oleks põhjendatud ja vajalik analüüsida, kas ja kuidas

teised liikmesriigid on nimetatud kohtupraktikast tulenevalt oma siseriiklikke menetlusnorme

kohandanud – kas õigusnorme on muudetud, milliseid lahendusi on kasutusele võetud, ning millised

neist on praktikas osutunud toimivaks või vastupidi, tekitanud probleeme. See omakorda aitab

kujundada läbimõeldud ja proportsionaalseid lahendusi Eesti õiguskorras, vältides kiirustades

tehtavaid muudatusi, mis ei pruugi saavutada soovitud eesmärke või võivad kaasa tuua kõrvalmõjusid,

mis kahjustavad nii õigusselgust, õiguskaitse kättesaadavust kui ka krediidituru toimimist laiemalt.

Nagu juba eespool märgitud, tuleks eelnõuga saavutatava eesmärgi, kohtute töökoormuse

optimeerimiseks ja kohtumenetluse kiirendamiseks, jätkuvalt lahendusena kaaluda finantsteenustega

seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise skeemi ehk finantsombudsmani instituudi loomist.

Finantsombudsman aitaks lahendada tarbijakrediidi vaidlusi, mis omakorda aitaks muu hulgas oluliselt

vähendada ka kohtute ülemäärast töökoormust ning oma positiivset mõju tarbijate õiguste kaitsele.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/ Siim Tammer juhatuse liige juhatuse esimehe ülesannetes

Sakala 4, Tallinn 15030 Eesti / Estonia T: +372 668 0500 E: [email protected] www.fi.ee

Lp Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja Digiministeerium [email protected] [email protected]

Teie 13.07.2025 nr 8-1/8228-10 Meie 01.08.2025 nr 5-8/4342-1

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Justiits- ja Digiministeerium on avaldanud 14.07.2025 eelnõude infosüsteemis tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu). Arvestades, et

Finantsinspektsioon teostab riiklikku finantsjärelevalvet krediidiandjate üle, kelle tegevust ning ka

krediidituru toimimist üldisemalt Eelnõu oluliselt puudutab, peame vajalikuks esitada käesolevaga oma

seisukohad Eelnõule, kuigi Eelnõud ei ole Finantsinspektsioonile arvamuse avaldamiseks saadetud.

I Üldine seisukoht

Finantsinspektsioon tervitab muudatusi, mis tugevdavad tarbijakrediidi valdkonda ja tarbijate õigusi

seaduse vastaselt antud tarbijakrediidi ja tekkinud võlgnevuse osas. Küll aga rõhutame, et kohtutele

sedalaadi täiendava kohustuse panemine, mh maksekäsu kiirmenetlustes, töötab suures pildis

olemasolevale süsteemile vastu, kuna see oluliselt aeglustab sedalaadi nõuete menetlust (mh kogu

tsiviilkohtumenetluse pidamist), tõstab oluliselt kohtunike töökoormust ja ei pruugi tuua kasu, kuna

krediidiandjad on alati paremas positsioonis võistlevas tsiviilkohtumenetluses.

Finantsinspektsiooni hinnangul peaks riik võtma hoopis suuna, kus sedalaadi vaidluste kese läheks

finantsombudsmanile ehk luua tuleks finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise

organ. Finantsombudsmani instituut oleks sarnane täna toimiva Töövaidluskomisjoni mudeliga ja see

oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Finantsombudsmani mudel on kontseptsioonina

varasemalt juba välja töötatud ja see on käinud ka avalikul kooskõlastusel 2020. aastal

(Finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise mudeli väljatöötamiskavatsus). Sellisel

mudelil on palju plusse ja eeliseid, mis vähendavad kohtute töökoormust ja asetavad vaidluste

põhjustaja positsiooni, kus nad ise peavad finantsombudsmani töö kinni maksma. Samuti oleks tarbijal

sinna oluliselt lihtsam ja odavam pöörduda, mistõttu oleks sellisel lahendusel märgatav ja positiivne

mõju nii riigile, sh kohtute töökoormusele ja kohtumenetluste pikkusele, kui ka krediidivõtjatele.

2 / 5

II Tähelepanekud Eelnõule

1) Eelnõu § 1 punkti 12 kohaselt täiendatakse TsMS § 481 lõikega 25, mille kohaselt

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses arvestatakse

kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras

intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks.

Põhivõla kiire katmine aitab piirata võla kasvu intresside ja viiviste arvelt, mis võib olla tarbijale

kasulik, sest see vähendab võla kumulatiivset suurenemist ja võimalikke tulevasi kohustusi.

Samuti, kui kõik maksed arvestatakse ühe kindla ja etteantud järjekorra järgi, lihtsustub

kohtumenetlus ja võimalike vigade või manipuleerimise võimalused vähenevad. Seda

öelduna, maksete arvestamise järjekorra muutmine maksekäsu kiirmenetluses tekitab

olukorra, kus tarbija juba tehtud makseid hakatakse tagasiulatuvalt ümber arvestama teistel

alustel, kui need, mille alusel maksed algselt sooritati. Kui tarbija on oma kohustusi täitnud

vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 415 sätestatud järjekorrale, siis maksekäsu

kiirmenetluses tehtav ümberarvestus loob mulje, et varasem arvestus oli vale või ebaõiglane,

kuigi see võis vastata kehtivatele õigusnormidele.

Finantsinspektsioon peab problemaatiliseks, et lepingu kehtivuse ajal kehtib üks maksete

arvestamise kord, kuid võlgnevuse tekkimisel ja sissenõudmisel rakendatakse maksekäsu

kiirmenetluses, ja ainult selles menetluses, tagasiulatuvalt teistsugust ümberarvestamise

korda. Kehtib õigustatud ootus, et reeglid kehtivad järjepidevalt ning nende alusel toimutakse

läbipaistvalt. Maksete tagasiulatuv ümberarvestamine ainult maksekäsu kiirmenetluses,

samas kui hagimenetluses sellist ümberarvestust ei tehta, tekitab menetluste vahel

ebavõrdsust ning rikub õigusselguse põhimõtet. See seab tarbija ebamäärasesse ja

ebaõiglasesse olukorda ning tarbija olukord sõltub mitte enam ühtsest ja objektiivsest

õiguslikust raamistikust, vaid menetlusvormist.

2) Eelnõu § 1 punkti 13 kohaselt täiendatakse TsMS § 482 lõikega 11, mille kohaselt lisatakse

maksekäsu kiirmenetluse avaldusele nõude aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik,

ning tarbijale VÕS § 4031 kohaselt esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht või

VÕS § 4033 kohaselt esitatud Euroopa standardinfo teabeleht. Avalduses tuuakse välja

krediidi kulukuse määr, samuti selle arvutamise aluseks olnud tagasimaksete summad ja

tähtajad, kui tegemist on VÕS § 4061 lõikes 4 sätestatud lepinguga.

Finantsinspektsioonile jääb selgusetuks, millisel eesmärgil on vajalik Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe või Euroopa standardinfo teabelehe esitamine koos maksekäsu

kiirmenetluse avaldusega. Eelmainitud dokumentide näol on tegemist lepingueelse

informatiivse teabega, mille eesmärk on tagada tarbijale selgus ja võrreldavus erinevate

krediidipakkumiste vahel enne lepingu sõlmimist. Teabeleht ei kajasta krediidisuhte hilisemat

arengut ega pruugi kajastada lõplikke lepingutingimusi (nt kui lepingut on korduvalt muudetud,

eriti krediidiliini lepingute puhul jne). Õiguslikult siduv on seega üksnes poolte vahel sõlmitud

krediidileping, mitte teabelehes esitatud kavandatavad tingimused. Kui maksekäsu

kiirmenetluse avaldusele lisatakse dokumendina midagi, millel puudub iseseisev õiguslik

tähendus, ei lisa see kohtule sisulist teavet nõude põhjendatuse hindamiseks, vaid pigem

koormab menetlust formaalsete lisadokumentidega. Kui teabelehe esitamise nõue

seadusesse jääb, tuleks vähemalt seletuskirjas selgitada selle esitamise vajalikkust.

3) Eelnõu § 1 punkti 15 kohaselt täiendatakse TsMS § 4841 lõikega 4, mille kohaselt sama

paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele.

Kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid

osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata.

3 / 5

Eelnõuga kavandatav muudatus loob olukorra, kus isegi formaalse puuduse või osalise

ebasobivuse tõttu jäetakse kogu avaldus rahuldamata, ilma võimaluseta puudusi kõrvaldada.

Finantsinspektsiooni hinnangul on see ebaproportsionaalne, kuna puhtalt formaalsed

puudused ei pruugi mõjutada nõude õiguslikku alust ega sisulist õiguspärasust. Sellise

avalduse automaatne rahuldamata jätmine tähendab, et võlausaldajal puudub võimalus viia

avaldus menetlusnõuetele vastavaks. Selline nõue seab võlausaldaja ebasoodsasse

olukorda, kus ta kaotab õiguse saada õiguskaitset formaalsete puuduste tõttu, mis on sageli

lihtsasti parandatavad. Kui avaldus jäetakse vorminõuete rikkumise tõttu rahuldamata ilma

võimaluseta puuduseid kõrvaldada, sunnitakse võlausaldajaid ka väikeste ja selgete

võlgnevuste puhul kasutama hagimenetluse vormi. See omakorda pikendab menetlust,

suurendab kulusid ning koormab nii võlausaldajat, võlgnikku kui ka kogu kohtusüsteemi.

Selliselt suurendatakse põhjendamatult koormust hagimenetlusele ning vähendatakse

õiguskindlust. Lisaks karistatakse ebaproportsionaalselt õiguspäraselt käituvaid

võlausaldajaid, takistades neil oma õigusi efektiivselt ja mõistlike kuludega kaitsta.

4) Eelnõu § 2 punkti 1 järgi muudetakse pankrotiseaduse § 10 lõiget 5. Kavandatava muudatuse

kohaselt kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea

pankrotiavalduses võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama, välja arvatud juhul, kui

tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, mille kohta on tehtud maksekäsk või

tagaseljaotsus.

Kavandatav muudatus, mille kohaselt ei ole tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta

tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus pankrotimenetluses piisav tõend nõude olemasolu

kohta, on mitmes osas problemaatiline ning tekitab olulisi küsitavusi õigusselguse ja

menetlusliku võrdsuse osas.

Esiteks, selline regulatsioon karistab võlausaldajat, kes on seaduslikult ja õiguspäraselt

esitanud oma nõude kohtusse ning saanud selle kohta jõustunud kohtuotsuse. Kui

pankrotimenetluses nõutakse seejärel täiendavat tõendamist, pannakse võlausaldaja

olukorda, kus ta peab kulutama ressursse ja osalema esmalt kohtumenetluses ning seejärel

pankrotimenetluses. Arvestades, et kohtulahend peaks olema lõplik ja siduv, ei ole arusaadav

ega ka põhjendatud, miks võlausaldajal kaob vajadus nõuet täiendavalt tõendada näiteks

tavalise hagimenetluse otsuse korral, kuid mitte maksekäsu või tagaseljaotsuse puhul.

Teiseks, tarbijate kaitsest kehtestatud regulatsioonid lähtuvad tihti eeldusest, et tarbija (antud

juhul võlgnik) on õigusteadmatu, on heauskne, sattunud makseraskustesse sõltumatult oma

tahtest ja vajab kaitset süsteemi või krediidiandja kuritarvituste eest. Kuigi sellised olukorrad

eksisteerivad ja vajavad kahtlemata tähelepanu, ei ole see alati tegelikkus. Sageli jäetakse

tähelepanuta olukorrad, kus võlgnik teadlikult väldib oma kohustuste täitmist, kasutab ära lünki

kohtumenetluses või seadusandluses, venitab protsesse, et hoida võlausaldajaid surve all ja

loob näilise maksejõuetuse, varjab vara või kannab seda lähedaste nimedele. Eelnõus

väljapakutud lähenemine soodustab võlgniku strateegilist või pahatahtlikku käitumist. Võlgnik,

kes teadlikult ignoreerib maksekäsu kiirmenetluse avaldust ega vaidlusta nõuet, saab

pankrotimenetluses ometi täiendava kaitse. See tähendab, et võlgnik, kes ei kasutanud

seadusest tulenevat võimalust oma õiguste kaitseks, saab hiljem sisuliselt justkui premeeritud

läbi selle, et tema suhtes tehtud otsus „ei loe“, kuna see ei ole piisav tõend. Selline lähenemine

mitte üksnes ei õõnesta kohtumenetlust, vaid annab ka vale signaali, et kohtumenetluse

venitamine või ignoreerimine on võimalus vältida või lükata edasi oma kohustuste täitmist.

Kolmandaks, regulatsioon tekitab ebavõrdsust erinevate kohtulahendite ja menetlusviiside

vahel. Kui maksekäsk või tagaseljaotsus tarbijakrediidivaidluses ei kehti pankrotimenetluses

täieliku tõendina, kuid teiste nõuete puhul samalaadsed kohtulahendid kehtivad, muutub

õiguskaitse sõltuvaks mitte õigussuhte sisust, vaid sellest, millist menetlust võlausaldaja on

otsustanud oma õiguste kaitseks kasutada. Taoline eristamine ei ole kooskõlas õigusselguse

4 / 5

ega menetlusliku võrdsuse põhimõtetega ning võib jätta mulje, et kohtulahendi kehtivus sõltub

subjektiivsest hinnangust menetluse liigile, mitte objektiivsest õiguskorrast.

Lisaks tuleb rõhutada, et pankrotimenetlus ei peaks olema kohaks, kus juba jõustunud

kohtuotsuseid ümber hinnatakse. Kui kohus on juba korra tuvastanud nõude olemasolu ei ole

mõistlik ega õiguspärane, et kohus peab hiljem uuesti hakkama otsustama varasemalt tehtud

otsuse õiguspärasuses. See õõnestab kohtu autoriteeti ja kogu õigussüsteemi

usaldusväärsust.

II Finantsinspektsiooni seisukohad Eelnõu kaaskirjas esitatud Eelnõuga kehtestatavatele sisulistele

muudatustele

Tarbijate kaitse krediidivaldkonnas on igati põhjendatud ja vajalik. Tarbijad on tihti professionaalsete

krediidiandjatega võrreldes nõrgemas läbirääkimispositsioonis ning vajavad seetõttu suuremat kaitset.

Samuti on mõistetav ja põhjendatud soov viia seadusandlus kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

praktikaga, mille kohaselt peavad kohtud olema suutelised kõikides tarbijakrediidi menetlustes,

sealhulgas maksekäsu kiirmenetluses, suutma omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sealhulgas hinnanud tarbija krediidivõimelisust enne lepingu

sõlmimist.

Kohtute roll vastutustundliku laenamise põhimõtte omal algatusel kontrollimisel peab olema selgelt

piiritletud ning kooskõlas kehtivate menetlusreeglitega, et vältida õigusselguse ja menetluslike

põhimõtete õõnestamist. Kuigi on ülioluline, et kohtud suudaksid hinnata, kas krediidiandja on täitnud

oma kohustused tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja järginud krediiti väljastades vastutustundliku

laenamise põhimõtet, on oluline, et enne oluliste ja laiapõhjaliste muudatuste tegemist, mis võivad

krediiditurgu oluliselt mõjutada, viiakse läbi põhjalik mõjuhindamine. Iga oluline muudatus peab olema

toetatud analüüsiga selle mõju kohta nii kohtusüsteemile kui kogu finants- ja krediiditurule, et vältida

soovimatuid kõrvalmõjusid ja tagada stabiilne ning usaldusväärne krediidikeskkond.

Eelnõus sisalduvad piirangud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemisele toovad

endaga kaasa mitmeid muudatusi, mille eesmärk on eelkõige tarbijate parema kaitse tagamine, siiski

sisaldavad muudatused ka olulisi kitsaskohti, mis võivad mõjutada negatiivselt nii õigussüsteemi

toimimist, krediiditurgu kui ka laiemalt ühiskonda. Eelnõus sisalduvad muudatused võivad kaasa tuua:

1) krediidipakkumise vähenemise ja laenutingimuste karmistumise;

2) laenutoodete kallinemise ning intressimäärade tõusu;

3) kohtusüsteemi töökoormuse suurenemise ja menetluste pikenemise;

4) võlausaldajate õiguste tõhusa kaitse raskendamise;

5) võlgnike teadliku makseviivituse (strateegilise maksmata jätmise) sagenemise.

Kavandatavad muudatused tõstavad tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise

keerukust ja pikkust, kuna suur osa nõuetest suunatakse maksekäsu kiirmenetluse asemel

hagimenetlusse, mis omakorda suurendab krediidiandjate riske, kuna nõuete sissenõudmine muutub

aeganõudvamaks ja kulukamaks. On mõistlik eeldada, et sellise riski kompenseerimiseks tõstetakse

intressimäärasid ja muid kulusid, mis krediidilepinguga kaasnevad. Seega loob keerulisem ja kallim

kohtumenetlus kahjuliku ringi - raskemad ja pikemad menetlused suurendavad laenude hinda, mis

mõjutab kogu krediiditurgu. Kallim krediit omakorda vähendab tarbijate ligipääsu rahastamisele, eriti

haavatavates sihtrühmades, ning võib neid suunata riskantsemate ja reguleerimata lahenduste poole

(nt laenud välismaalt, Facebooki laenugrupid vms).

Kui võlausaldajal on raskusi nõuete sisse nõudmisega ning menetlus on aeganõudev ja kulukas,

millega võib tarbijale kaasneda teatud hüve ehk maksete vähendamise võimalus, võib tekkida

võlgnikes mulje, et kohustuste täitmata jätmine on majanduslikult soodsam ja lihtsam variant kui

lepingutingimuste nõuetekohane järgimine. See olukord vähendab oluliselt võlgnike motivatsiooni

5 / 5

oma kohustusi õigeaegselt ja täielikult täita. Vastupidiselt eesmärkidele vähendada võlgnike hulka,

võidakse soodustada strateegilist maksmata jätmist ning võlgnevuste kuhjumist, mis tähendab, et

võlgnike arv ühiskonnas hoopis kasvab. Pikaajalises perspektiivis ohustab see finantssüsteemi

stabiilsust ja efektiivsust ning vähendab usaldust luues soodsa pinnase võlgnike arvu kasvuks ning

seeläbi ka finantssüsteemi haavatavuse suurenemiseks.

Arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peavad kohtud omal algatusel kontrollima

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, oleks põhjendatud ja vajalik analüüsida, kas ja kuidas

teised liikmesriigid on nimetatud kohtupraktikast tulenevalt oma siseriiklikke menetlusnorme

kohandanud – kas õigusnorme on muudetud, milliseid lahendusi on kasutusele võetud, ning millised

neist on praktikas osutunud toimivaks või vastupidi, tekitanud probleeme. See omakorda aitab

kujundada läbimõeldud ja proportsionaalseid lahendusi Eesti õiguskorras, vältides kiirustades

tehtavaid muudatusi, mis ei pruugi saavutada soovitud eesmärke või võivad kaasa tuua kõrvalmõjusid,

mis kahjustavad nii õigusselgust, õiguskaitse kättesaadavust kui ka krediidituru toimimist laiemalt.

Nagu juba eespool märgitud, tuleks eelnõuga saavutatava eesmärgi, kohtute töökoormuse

optimeerimiseks ja kohtumenetluse kiirendamiseks, jätkuvalt lahendusena kaaluda finantsteenustega

seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise skeemi ehk finantsombudsmani instituudi loomist.

Finantsombudsman aitaks lahendada tarbijakrediidi vaidlusi, mis omakorda aitaks muu hulgas oluliselt

vähendada ka kohtute ülemäärast töökoormust ning oma positiivset mõju tarbijate õiguste kaitsele.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/ Siim Tammer juhatuse liige juhatuse esimehe ülesannetes