Arvamuse edastamine

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

1.08.2025

Eesti Krediidiandjate Liidu arvamus

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Olete esitanud huvirühmadele arvamuse avaldamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku,

pankrotiseaduse, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõu (edaspidi Eelnõu).

Siinkohal annab omapoolse arvamuse väljapakutud muudatuste osas MTÜ Eesti

Krediidiandjate Liit (EKAL), mis esindab kaalukat osa Eesti krediiditurust ja mille liikmeteks on

Eesti suurimad krediidiandjad (ESTO, IPF Digital, Creditstar Estonia, BB Finance, Ferratum).

Organisatsiooni peamisteks eesmärkideks on finantsteenuste sektori arendamine, ausa

konkurentsi tagamine ning regulatiivse raamistiku parendamine. Me soovime kaasa aidata

Eesti finantssektori õiglase, prognoositava, võrdse, konkurentsivõimelise ja kasvule suunatud

õigusraamistiku edendamisele.

Sissejuhatavalt soovime välja tuua, et Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid

Euroopas ning siinsetele ettevõtetele kohaldatakse karmimaid nõudeid, võrreldes näiteks

Euroopa tarbijakrediidi direktiivis sätestatuga. Samas laenuvõlgnevuste näitajate poolest on

Eesti üks vähem probleemsemaid riike Euroopas (vt allolev joonis, Euroopa Komisjoni raport,

september 2023).

2

Riigikogus on menetluses kaua oodatud krediiditeabe jagamise seadus (652 SE), mis peaks

alates 01.01.2028 andma krediidiandjatele positiivse krediidiregistri näol väärtusliku tööriista

tarbijate krediidivõimelisuse hindamise protsessis ning parandama Eesti tarbijakrediidituru

olukorda veelgi. Seetõttu peab EKAL täiendavaid seadusandlikke algatusi krediidiandjate

tegevuse piiramisel ebavajalikuks ja ebaproportsionaalseks.

Arvamuse esitamiseks edastatud Eelnõu osas näeb EKAL mitmeid murekohti.

Alljärgnevalt toome välja põhimõttelist laadi probleemid ning seejärel esitame

arvamuse Teie pöördumises esitatud konkreetsete muudatuspunktide osas.

Kohtusüsteemile tekitatakse ülemäärane töökoormus

Plaanitud muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis on vastuolus algse eelnõu

(algatatud 20.11.2024, eelnõu toimik nr 24-1175) eesmärgiga optimeerida kohtute

töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi vastavalt

Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös koostatud väljatöötamiskavatsuse (VTK)

ettepanekutele ning kohtute esimeeste ja kohtute haldamise nõukoja tagasisidele.

Eelnõu praegune versioon töötab varasemale eesmärgile otseselt vastu ning üksnes

süvendab probleemi kohtute aina kasvava töökoormusega ning sellest tingitud menetluse aja

pikenemise ja kohtunike ülemäärase töökoormusega.

Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistikal põhjal tehtud arvutus näitab,

et maksekäsu asjadest oli tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid 22 285 asja (48%

46 429st). Olukorras, kus krediidiandjatel ei võimaldata enam maksekäsu kiirmenetluses oma

nõudeid täies ulatuses menetleda, esitataks enamus tarbijakrediidilepingutest tulenevad

nõuded edaspidi ilmselt hagimenetluses.

See tähendaks maakohtute töökoormuse peaaegu kahekordistumist, arvestades ka üldist

tsiviilasjade kasvu trendi ning asjaolu, et aastas suudavad kohtud lahendada vähem asju, kui

uusi asju peale tuleb. Arvestada tuleb ka koormuse kasvu, mis kaasneks TMS kavandatud

muudatustega, mis lubaks võlgnikel esitada kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi ka juba kohtust läbi käinud tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete osas (Eelnõu

kohaselt TMS-i lisatav § 118).

Eelviidatud statistikast nähtuvalt oli 2024.a. iga kohtuniku laual juba keskmiselt 378,9 tsiviilasja

ning keskmine menetlusaeg hagimenetluses on 192 päeva. Seletuskirjas on küll statistikale

viidatud, kuid ei nähtu, kuidas kohtusüsteem peaks sellise hüppelise töökoormuse kasvuga

toime tulema ning kuidas see mõjutab menetluste pikkust ja kohtunike ülemäärase

töökoormuse probleemi.

Muudatusettepanekud kahjustavad Eesti õiguskindlust

Oleme seisukohal, et Eelnõus kavandatud muudatused maksekäsu kiirmenetluses, mis

puudutavad tarbijakrediidist tulenevaid nõudeid, võivad tulemuslikkuse asemel hoopis

õõnestada õiguskindlust, vähendada efektiivsust ja viia kaasa soovimatute kõrvalmõjudeni,

sealhulgas suurema kohtute koormuse ja laenuraha kättesaadavuse vähenemiseni.

Näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Soomes kasutatakse maksekäsu kiirmenetlust jätkuvalt

ka tarbijakrediidiga seotud nõuete puhul. EL-i õiguses ega liikmesriikide praktikas ei ole teada

3

ühtegi riiki, kus oleks selline menetlus spetsiaalselt ja täielikult peatatud just tarbijakrediidi

valdkonnas.

Seadusandja ei tohiks võtta vastu seaduseid, mis sisuliselt taunivad täiesti legaalset ja

toimivat majandustegevust ning tekitavad üldsuses mulje, et tegeletakse millegi

lubamatuga.

Kavandatavad muudatused seavad tarbijakrediidi andmise kui majandustegevuse halba

valgusesse ning peletavad Eesti turult eemale uusi finantssektori ettevõtjaid, vähendades

samaaegselt olemasolevate krediidiandjate motivatsiooni siinsetele tarbijatele oma teenuseid

pakkuda. Selline suhtumine ja seadusandlikud algatused viivad Eesti finantssektori

konkurentsivõime nõrgenemiseni, millega kaasnevad turutõrked ja -takistused. Kõik

täiendavad kitsendused, riskid või kulud krediidiandjatele kajastuvad ka finantsteenuste

lõpphinnas, mistõttu peamisteks kaotajateks oleksid eelkõige teenuste tarbijad, kellel

piiratakse ligipääsu mitmekesistele finantslahendustele. Tarbijalaenud on oluline osa

majanduse toimimisest ning seda ei tohi läbimõtlematult kahjustada.

Muudatused süvendavad olukorda, kus tarbijad ei tunne krediidi tagastamise eest

vastutust

Regulatsioon ei tohi süvendada tarbijates kasvavat arusaama, et krediidi tagasimaksmise

pärast ei ole vaja muretseda ja et krediidilepingu rikkumine ei too kaasa sisuliselt mingeid

tagajärgi - küll keegi teine süveneb ja otsustab. See omakorda soodustab kergekäelist

laenuvõtmist, ülelaenamist ja võlgu jäämist. Võlgnevus on seotud siiski kohustuse

rikkumisega, mida ei peaks laialdasemalt tolereerima. Liiati võib see veelgi suurendada

võlglaste passiivsust ja menetlustest kõrvale hoidumist. Praegune eelnõu annab ühiskonnale

signaali, et kohustustest kõrvalehoidumine võib end ära tasuda ja laenuvõtmisega kaasnevad

riskid on praktiliselt olematud („laenu tagasisaamine on üksnes krediidiandja probleem“).

Eesti suuremad krediidiandjad näevad oma klientuuri käitumise põhjal tervikpilti ning tajuvad

selgelt, kuidas tarbijaskonna liberaalsemaks muutunud suhtumine oma lepinguliste kohustuste

täitmisesse võib teha krediidisektorile ja kogu ühiskonnale karuteene. EKAL-i arvates ei tohiks

võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse olukorda võrreldes lepingu

täitmisega.

Olulisem oleks kasvatada elanikkonna finantskirjaoskust ning ka kooliprogrammides sisse

tuua elulisemaid teadmisi muuhulgas krediidi ja muude finantskohustuste võtmise teemal. Ei

saa pidada õigeks, et riik võtab vastutuse üksikisikult täielikult oma õlgadele ja kohtleb

täisealisi inimesi nii, nagu nad ei oleks ise suutelised enda otsuseid tegema ja nende eest

vastutama.

Alahinnatud on ka muudatuste mõju tarbijatele

Soovides allutada tarbijakrediidilepinguid suuremas ulatuses kohtulikule kontrollile ja

vähendada seeläbi tarbijatelt ebaõiglaselt nõutavate summade suurust, suurendatakse

tegelikult suurema osa tarbijast võlgnike rahalist koormust (õigusabi- ja kohtukulude näol). .

Seletuskirjas on samuti välja toodud, et hagimenetlus on tarbijale oluliselt kallim, kuna

hagimenetlusega kaasnevad maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes suuremad kulud ning

lisaks enda menetluskuludele tuleb kaotanud poolel tasuda ka vastaspoole menetluskulud, sh

vastaspoole õigusabikulud, mis võivad olla märkimisväärsed (maksekäsu kiirmenetluses on

väljamõistetavad menetluskulud ühetaoliselt 20 eurot kõigis maksekäsu kiirmenetluse asjades

4

(TsMS § 4842)). Seletuskirjas ei ole aga selle mõju tegelikku ulatust ja tähtsust analüüsitud.

EKAL-i arvates on seda mõju selgelt alahinnatud.

Esitame alljärgnevalt täpsemad kommentaarid järgmiste Eelnõu muudatuste osas.

1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu

kiirmenetluses selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda

põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte

raames tarbija tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu kiirmenetluses ümber

ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel

seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks.

EKAL-i hinnangul on see ettepanek vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega ehk leping on

pooltele täitmiseks kohustuslik. Tegemist on võlaõiguse ühe alusprintsiibiga, millest ei ole

põhjust kõrvale kalduda ka tarbijakrediidilepingute puhul. Ei saa pidada aktsepteeritavaks

lahendust, kus sisuliselt seaduse tasandil eeldatakse krediidiandja poolt toime pandud

rikkumisi ja tarbijakrediidilepingu tühisust. Võlgnike kaitseks on juba seaduses olemas

summalised piirangud maksekäsu kiirmenetluses esitatavate nõuete jaoks (nõue kuni 8000

eurot, mis hõlmab nii põhi- kui ka kõrvalnõudeid ning kõrvalnõuded ei tohi ületada põhinõuet;

TsMS § 481 lg 2³ piirangud KKM ja viivisemäära osas, kui tegemist on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõudega) ning täiendavate piirangute seadmine ei ole põhjendatud.

Muudatus suunaks avaldajaid esitama tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid

hagimenetluses, kuna maksekäsu kiirmenetlus muudetakse Eelnõu muudatuste kogumiga

avaldaja jaoks põhjendamatult kalliks, töömahukaks ja aeglaseks, samas võetakse

maksekäsu kiirmenetluses tehtud kohtulahendilt ära õiguskindlus ja seadusjõud. Käesoleva

vastuse muudes osades on juba põhjalikumalt selgitatud, millised negatiivsed mõjud selliste

muudatustega kokkuvõttes kaasnevad nii kohtusüsteemi kui ka kogu krediidituru toimimise

vaates.

Ettepanek, mille kohaselt loetakse kõik tarbija tehtud tagasimaksed maksekäsu menetluses

esmalt põhivõla katteks, eirab aga tarbijakrediidilepingute jaoks juba tarbija kaitseks

kehtestatud VÕS § 415 lg 2 regulatsiooni ning paneb krediidiandja olukorda, kus

kohtumenetluse jaoks tuleb nõuded tagasiulatuvalt täielikult ümber arvestada.

Eelnõu seletuskirjast võib jääda ekslikult mulje, et erinevus puudutab vaid sissenõudmiskulu,

mida VÕS § 415 lg 2 kohaselt võib lugeda tasutuks esimeses järjekorras ning mis tuleks siis

maksekäsu kiirmenetluse jaoks ümber arvestada põhivõlgnevuse katteks. Tegemist oleks

justkui mingi ebaolulise arvutusmurega, millel puudub oluline mõju.

Tegelik probleem seisneb aga selles, et krediidilepingu kehtivuse ajal saab krediidiandja

makseid arvestada ainult nende kohustuste katteks, mis on muutunud sissenõutavaks (vt VÕS

§ 415 lg 2: „Kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ...“). Krediidilepingute alusel tagasimaksete

tegemine toimub reeglina annuiteetgraafiku alusel, mis tähendab, et laenuperioodi alguses

sisaldab makse suuremat intressiosa ja väiksemat põhiosa. Mida rohkem on põhiosa tagasi

makstud, seda väiksemaks muutub maksegraafiku edenedes intressi arvestuse aluseks olev

põhiosa jääk ning makse koosseisus hakkab tasapisi vähenema intressi osakaal ja suurenema

põhiosa tagasimakse osakaal. Nii on täiesti tavaline ja seadusega kooskõlas olukord, kus

mingil hetkel on tasutud intressisummad suuremad kui tagastatud põhiosa.

5

Eelnõu muudatuse kohaselt peaks krediidiandja nüüd maksekäsu kiirmenetluse algatamisel

arvestama kõik tarbija poolt krediidilepingu kehtivuse ajal makstud summad krediidi põhiosa

katteks ning käsitlema intressi- ja muid kõrvalnõuete makseid täielikult tasumata kohustustena.

Selline tagantjärele nõuete ümberarvestamine ei ole ainult Exceli tabelis mingite arvutuste

tegemine, vaid mõjutab otseselt krediidiandjate järelevalveliste aruannete õigsust. Muuhulgas

on krediidiandjad kohustatud esitama Finantsinspektsioonile kvartaalseid aruandeid

väljastatud tarbijakrediitide jääkide kohta („Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja või

-vahendaja ning välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali aruannete vormid, koostamise

metoodika ja esitamise kord“ § 2 lg 1 p 4). Samuti peavad krediidiandjad alates 31.07.2025

esitama Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta KAVS § 57¹ lg 1 sätestatud aruandeid

viivituses olevate tarbijakrediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamise kohta

krediidiostjatele. See aruanne peab sisaldama andmeid muuhulgas loovutatud nõuete või

krediidilepingute koondjäägi kohta, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga

krediidi suuruse kohta. Krediidiandjad ei saa pidada oma raamatupidamises topelt arvestust –

ühte raamatupidamise ja Finantsinspektsiooni aruandluse jaoks ning teist kohtumenetluse

jaoks. Sel juhul muutuks järelevalveline aruandlus täiesti mõttetuks, kuna tulemus oleks

moonutatud ning Finantsinspektsioon ei saaks selle põhjal teha usaldusväärseid järeldusi

finantsturu ega järelevalvesubjekti olukorra ja arengute kohta.

Lisaks põhjustaks nõude ümberarvestus suurt segadust ja vaidlusi krediidiandja ja tarbijate

vahel, kuna kohtueelses võlamenetluses on krediidiandja ja loovutamise korral ka

krediidiinkasso esitanud tarbijale andmeid ilma ümberarvestuseta. Tarbijal tekiks õigustatud

küsimus, mida temalt siis õigupoolest üldse nõutakse. Samuti muutuksid „valeks“ andmed

maksehäireregistrites.

Eeltoodud põhjustel on EKAL seisukohal, et kavandatavad muudatused ei lahenda mingit

probleemi, küll aga loovad probleeme ja segadust juurde, mistõttu tuleks nendest

muudatustest Eelnõus loobuda.

2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks makse- käsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid. EKAL ei toeta sellist muudatust, kuna tõendite esitamise nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus nii selle menetluse liigi olemusega kui ka Põhiseaduses sätestatuga, mille kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul (PS § 146). Maksekäsu kiirmenetlus on formaliseeritud menetlus, kus kehtiv seadus ei näe ette tõendite esitamist ning kontrollitakse üksnes maksekäsu kiirmenetluse lubatavust ja avalduse nõuetele vastavust. Sellise formaalse iseloomuga menetluse jaoks on komplekteeritud ka maksekäsuosakonna meeskond, kelle hulgas ei ole ühtegi kohtunikku (Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt töötab maksekäsuosakonnas kolm kohtunikuabi ning 30 referenti, lisaks osakonnajuhataja). Kohtunikuabi pädevuse põhiseaduspärasus maksekäsu kiirmenetluse asju lahendada peetakse õiguskirjanduses juba täna vägagi problemaatiliseks (vt TsMS III. Kommenteeritud väljaanne, TsMS § 489² komm 3.3.2 b). Eelnõu kohaselt aga laiendataks kohtunikuabide pädevusust veelgi, andes neile ülesande hinnata tõendeid ning õiguse neid omal äranägemisel ka juurde küsida. EKAL-i hinnangul on siin tegemist juba sisulise õigusemõistmise küsimusega, milleks kohtunikuabidel põhiseadusjärgne pädevus puudub.

6

Lisaks on kavandatav muudatus vastuolus maksekäsu kiirmenetluse olemusega. Maksekäsu kiirmenetlus on lihtsustatud menetlus, mis peaks hagimenetlusega võrreldes olema eelduslikult kiirem, lihtsam ja odavam. Kavandatav muudatus aeglustab menetlust oluliselt ning teeb selle kallimaks nii avaldajale kui ka kohtule, suurendab ebakindlust ja õiguskaitse viibimist. Mõistagi suurenevad seeläbi ka paljude võlgnike (õigus)kulud – kõige tõenäolisemalt võidaksid plaanitavatest muudatustest Eesti advokaadid ja juristid, kel avaneb võimalus kindlustada tarbijakrediidi asjadega endale pikaajaline sissetulek. Sellises olukorras kaotab maksekäsu kiirmenetlus oma praktilise väärtuse, kuna avaldaja võib siis sama hästi esitada juba hagi maakohtule, mitte kulutada aega maksekäsu kiirmenetlusele, kus tuleb esitada praktiliselt sama hulk andmeid ja dokumente nagu hagimenetluses. Tõendite esitamise kohustus tähendaks ka võimatust esitada ja lahendada maksekäsu avaldusi automatiseeritult, mis kasvatab aga oluliselt nii kohtute kui ka avaldajate töö- ja halduskoormust ning kulusid. See ei ole mõistlik, eriti arvestades, et tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded ei ole reeglina väga suured. Reegel, mille kohaselt tuleks kõik väiksemad nõuded koheselt varustada lepingute, KKM arvutuste, makseväljavõtete ja muude lisadega, ei ole proportsionaalne ega mõistlik, sest nõuab võrreldavat pingutust ja kulude tegemist nii 50 € kui 5000 € nõude puhul. Seeläbi tekiks vastuolu menetlusökonoomia põhimõttega ning senine tõhus kiirmenetlus üheaegselt riigi ressursside säästmisega kaotaks oma otstarbekuse. Samal ajal, kui menetlus muutuks avaldaja jaoks aeglaseks ja kulukaks, nullitakse muude Eelnõu kavandatavate muudatustega ära maksekäsu kui kohtulahendi õiguskindlus. Kokkuvõttes muutub maksekäsu kiirmenetlus tarbijakrediidi asjades kulukaks ja mõttetuks menetluseks, mis toob kaasa olukorra, kus seni maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuded esitatakse pigem hagimenetluses. Nagu Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, siis esitati 2024. a maakohtutele 4673 tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust, samal ajal kui Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale laekus 2024. aastal lahendamiseks 46 429 võlanõude asja, millest 48% (s.o. 22 286 asja) olid tarbijakrediidilepingute asjad. On raske ette kujutada, kuidas peaksid maakohtud sellise hagide laviiniga toime tulema. EKAL-i hinnangul ei ole see Eelnõus sisalduv muudatus ka vajalik. Kehtiv õigus sisaldab juba piisavalt tasakaalustavaid meetmeid tarbijakrediidilepingu võlgnike õiguste kaitseks võimalike ebaõiglaste nõuete eest, s.h. KKM-i ja viivisemäära piirang maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel koos kriminaalvastutuse hoiatusega valeandmete esitamise eest, võlgniku õigus esitada makseettepaneku osas vastuväide ilma kohustuseta seda põhjendada, keeld toimetada füüsilisele isikule makseettepanekut kätte avalikult, õigus esitada teatud juhtudel määruskaebus maksekäsule või teistmisavaldus, kui ilmnevad uued asjaolud. Pealegi tegutsevad krediidiandjad (ning alates 01.01.2025 ka krediidiinkassod) Finantsinspektsiooni ja TTJA järelevalve all litsentseeritud ja auditeeritud keskkonnas. Seega rikkujate suhtes on võimalik rakendada ka järelevalvelisi meetmeid. Selleks ei ole vaja muuta kardinaalselt tsiviilkohtumenetluse reegleid ja seada löögi alla niigi ülekoormatud kohtusüsteemi. EKAL on seega kokkuvõtlikult seisukohal, et see muudatus oleks Põhiseadusega ja maksekäsu kiirmenetluse loogikaga vastuolus ning tuleb seetõttu Eelnõust välja jätta. Kui säte siiski Eelnõusse jääb, siis tuleb üle vaadata esitatavate dokumentide loetelu, kuna sellisel kujul ei ole see üheselt mõistetav.

7

Teatud krediidilepingute puhul maksegraafik puudub (nt tähtajatud krediidiliinid, kus krediidi kasutusse võtmine sõltub tarbijast ning tagasimakse tingimused on kirjeldatud lepingus). Seetõttu tuleks maksegraafiku nõude mainimisest loobuda. Kui lepingul on maksegraafik, siis see ongi juba lepingu osa ning lepingu mõiste juba hõlmab seda. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamise nõudest tuleks samuti loobuda, kuna tegemist on lepingueelse teabe koosseisu kuuluva dokumendiga, mille osas ei näe seadus ette tagajärgi lepingu kehtivusele ega sellest tulenevatele nõuetele. Lepingueelse teabe esitamise kohustus maksekäsu osakonnale jääb seetõttu ka sisuliselt arusaamatuks. 3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata. Puuduste kõrvaldamist avalduses reguleerib TsMS § 483 lg 4, mille kohaselt annab kohus avaldajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kui avalduses esineva puuduse saab ilmselt kõrvaldada. EKAL-i arusaamise kohaselt ei sisaldu Eelnõus nimetatud sätte muudatust. Samuti ei ole põhjust Eelnõusse vastavat täiendust lisada, kuna ka tarbijakrediidilepingu alusel nõude esitanud avaldajale peab jääma võimalus avalduse puuduseid likvideerida. Kui aga sooviti küsida arvamust Eelnõus sisalduva TsMS § 484¹ muudatuse kohta, siis EKAL seda ei toeta. TsMS § 484¹ lg 1 sätestab, et kui maksekäsu tegemise eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes, teatab kohus sellest avaldajale ja määrab talle tähtaja seisukoha avaldamiseks, kas teha makseettepanek märgitud ulatuses. Seejuures viitab kohus vastamise või vastamata jätmise tagajärgedele. Eelnõuga soovitakse lisada TsMS § 484¹ uus lõige (lg 4), mille kohaselt ei kohaldataks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele ning kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata. Jääb selgusetuks, miks on sellise erandi tegemine vajalik, s.t. miks ei võiks ka tarbijakrediidilepingu alusel esitatud nõude puhul olla lubatud nõude osaline rahuldamine, kui maksekäsu osakond leiab, et maksekäsu tegemise eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes ja avaldaja on osalise makseettepaneku tegemisega nõus. Kui selline võimalus ära võtta, siis on avaldaja sunnitud esitama kogu nõude osas hagiavalduse ega saagi kaaluda võimalust piirduda otstarbekuse huvides maksekäsu menetluse jätkamist kasvõi osa nõude suhtes. Seeläbi on kavandatav muudatus vastuolus Eelnõu algse eesmärgiga, milleks oli vähendada maakohtute koormust. Samuti puudub sisuline põhjendus, miks peaks selline karistusliku iseloomuga reegel puudutama just tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avaldusi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on vastuolus Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-

8

07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26) (PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11). 4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ette- panek esitada täiendavaid tõendeid. EKAL ei toeta sellist muudatust, kuna tõendite esitamise nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus nii selle menetluse liigi olemusega kui ka Põhiseaduses sätestatuga, mille kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul (PS § 146). Täpsemad põhjendused sisalduvad punkti 2 muudatusettepaneku kohta esitatud arvamuses (vt ülal), mis on täies ulatuses asjakohased ka käesoleva muudatuse osas. 5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele. EKAL leiab, et riigilõivu tagastamise reeglite sõltuvusse seadmine võlasuhte liigist rikub Põhiseadusega kaitstud võrdsuspõhimõtet (PS § 12) ning plaanitud muudatusest tuleks loobuda. Kehtiv TsMS § 150 lg 1 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse: kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata käesoleva seadustiku § 483 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud juhul. Need juhud sisaldavad ka olukorda, kus avaldus ei vasta vorminõuetele (TsMS § 483 lg 2 p 2) või kui esinevad menetluse peatamise alused (TsMS § 483 lg 2 p 4), nt võlgnik on kaotanud tsiviilkohtumenetluse teovõime. Jääb selgusetuks, miks ei peaks sellistel juhtudel tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse riigilõivu tagastama. Avaldaja ei ole sellisel juhul maksekäsu kiirmenetlust kuidagi kuritarvitanud, vaid tegemist võib olla inimliku veaga avalduse vormistamisel või avaldajast üldse sõltumatu asjaoluga. Võib-olla on Eelnõu koostajad soovinud välistada riigilõivu tagastamise § 483 lg 2 p 1 juhtumi korral, s.t. kui § 481 kohaselt ei ole maksekäsu kiirmenetlus lubatud, kuid praegu on muudatuse sõnastus igal juhul liiga lai ning tarbijakrediidiandjate suhtes põhjendamatult diskrimineeriv ja karistav. Samuti puudub põhjendus, miks peaks selline karistusliku iseloomuga reegel puudutama just tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avaldusi, kuid muude võlasuhete alustel esitatud mittekorrektsete avalduste esitajad saaksid menetluse lõpetamisel riigilõivu tagasi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on seega vastuolus Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14- 07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26) (PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11). EKAL on seega seisukohal, et see muudatus oleks Põhiseadusega ja viidatud Riigikohtu praktikaga vastuolus.

9

6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku

tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale.

EKAL-i hinnangul võiksid menetlustähtajad olla kõigi (mitte ainult tarbijakrediidilepingutega

seotud) nõuete osas ühesugused, sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel nõue põhineb.

Näiteks võiks olla lahenduseks ühetaoliselt makseettepaneku tegemise tähtaja pikendamine

15 päevani ilma võlasuhte liigist sõltuvate eranditeta.

7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas maksekäsu kiirmenetluses

esitatud maksegraafik edastatakse kinnitamiseks kohtunikule.

Eelnõu ei sisalda sellist muudatust, mistõttu jääb küsimuse püstitus ebaselgeks. EKAL-i

arvates ei ole vajalik Eelnõud sellise muudatusega ka täiendada. Kui seadusandja arvates on

maksekäsu osakond võimeline hindama muid krediidi andmisega seotud asjaolusid (vastavalt

Eelnõus sisalduvatele muudatusettepanekutele) ning tegema maksekäsu määruse, siis miks

peaks piirama maksekäsuosakonna pädevust maksekäsu tegemisel siis, kui pooled on

esitanud maksekäsu määrusega kinnitamiseks maksegraafiku. Sellise muudatusega vaid

suurendatakse põhjendamatult maakohtute töökoormust.

8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud

sundtäitmine, võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile.

EKAL on seisukohal, et tegemist on Eelnõu ühe kõige põhimõttelisema ja probleemsema

muudatusega, millest tuleks kindlasti loobuda.

Tegemist on muudatusega, mis kahjustab tugevalt Põhiseadusega kaitstud õigusriigi

põhimõtteid (PS § 10). Õiguskindlus on õigusriigi üks keskne ja tunnustatud põhimõte, mille

lahutamatuks osaks on res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõte. See nõuab

kohtulahendite usaldatavust ja püsimajäämist. Kui mingi õigusvaidlus on saanud jõustunud

kohtulahendiga lahenduse, keelab see põhimõte üldjuhul sama vaidluse uuesti avamise (vt PS

kommenteeritud väljaanne, § 10 kommentaar 54). Kohtulahendi seadusjõu põhimõte „kaitseb

riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes

põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega

välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks

õiguskindlusele ka õigusrahu“. (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 12.04.2016,

3-3-1-35-15, p 47.). Nii on Riigikohus pidanud sellest põhimõttest tulenevalt õigeks mitte

tunnistada põhiseadusvastasuse tõttu õigustloovat akti kehtetuks tagasiulatuvalt, kui

tagasiulatuvast kehtetuks tunnistamisest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib

põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset

muudes haldusasjades (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47) (vt PS kommenteeritud

väljaanne, § 10 kommentaar 54).

Praegusel juhul omaks muudatus erakordselt suurt mõju just kohtute töökoormusele, kuna

tagasiulatuvalt võetakse juba jõustunud ja täitemenetluses olevatelt kohtulahenditelt ära

nende seadusjõud ning võib oodata võlgnike suurt aktiivsust sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagide esitamise vastu. Teatavasti puudub sundtäitmise hagi esitamiseks ajaline

piirang ja võlgnik võib esitada hagi kuni täitemenetluse lõpuni (TMS § 221 lg 3). Eelnõust ei

10

nähtu rakendussätteid, mis piiraksid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise

õigust juba käimasolevates täitemenetlustes. See tähendab, et kohtusse pöörduma hakkavate

isikute hulk on täiesti hoomamatu. Kohtute töökoormuse kasv ja selle mõju kohtunike

suutlikkusele pakkuda mõistliku aja jooksul kohtulikku kaitset muudes kohtuasjades on aga

just selline oluline negatiivne mõju, mida Riigikohus on eelviidatud lahendis (RKÜKo

12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47) pidanud piisavaks põhjuseks, et mitte tunnistada

põhiseadusvastast õigusakti kehtetuks tagasiulatuvalt. EKAL on seisukohal, et juba ainuüksi

selle kaalutluse tõttu tuleks ka Eelnõu vastavast muudatusest loobuda, kuna tsiviilkohtute

töökoormus ja võimekus menetleda tsiviilasju mõistliku tähtaja jooksul satub otseselt ohtu.

Menetlustähtaegade pikenemine kahandab mh krediidi sissenõudmismenetluste edukust,

millega kaasneb krediidiandjatele reaalne rahaline kahju. Seda seadusandlikku sammu tagasi

pöörata oleks pärast praktiliselt võimatu.

Ka TsMS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kohtulahendi materiaalne õigusjõud

tagab kohtusüsteemi tõhusa toimimise sellega, et välistab sama asja korduva menetlemise,

mis koormaks tarbetult nii riiki kui menetlusosalisi (vt TsMS II. Kommenteeritud väljaanne, §

457 kommentaar 3.1.3). Samas rõhutatakse kommentaarides õigesti, et tegemist ei ole ainult

otstarbekuse kaalutlustega - põhimõte, et kohtu sisulistel otsustustel on kestev toime, kujutab

endast olulist õigusriigi tunnust. Selgitatakse, et see on vajalik juba ainuüksi kohtu autoriteedi

tagamiseks, et kord tehtud lahend oleks kõigi menetlusosaliste jaoks lõplikult siduv.

Tsiviilkohtumenetluse peamine eesmärk on poolte vahel õigusrahu taastamine ning see on

võimalik üksnes juhul, kui kohtulahendi toime ei piirdu käimasoleva menetlusega, vaid see

lahendab vaidluse lõplikult. EIK praktika järgi on sama asja korduv läbivaatamine vastuolus nn

res judicata-põhimõttega ning rikub õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis on tagatud EIÕK

art 6 lg-ga 1 ja mida tuleb tõlgendada kooskõlas õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõttega.

TsMS eelviidatud kommentaaris selgitatakse, et peaasjalikult piirab see teistmise aluseid, nt

ei ole menetlusosalisel õigust nõuda jõustunud kohtulahendi läbivaatamist üksnes põhjusel, et

ta kohtu õigusliku käsitusega ei nõustu. Lisaks on EIK oma praktikas käsitanud EIÕK art 6 lg

1 rikkumisena olukorda, kus riigisisesed kohtud menetlesid üksteise järel kahte tsiviilasja, mis

ei olnud küll identsed, kuid millesse olid kaasatud samad pooled ning mille esemeks olid

samad õigussuhted ja asjaolud. Tulemuseks oli see, et teise kohtulahendiga mõisteti kaebajalt

välja suurem rahasumma ja esimene kohtulahend kaotas faktiliselt tähenduse, kuigi

formaalselt hilisem lahend varasema õigusjõudu ei kõrvaldanud. Neil asjaoludel leidis EIK, et

hilisem menetlus andis vastustajale lubamatult teise võimaluse vaidluse sisuliseks

lahendamiseks ning sellega rikuti kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele.

Lisaks kohtusüsteemi koormamisele looks muudatus tugeva süsteemse riski kogu

krediidisektori jaoks, nagu näitas EKAL-ile teadaolev Ühendkuningriigi kogemus. Pärast

sarnaseid regulatiivseid muudatusi sattusid sealsed krediidiandjad masskaebuste alla

aastatetaguste täitedokumentide alusel, kus võlgnikud väitsid tagantjärele, et nad ei mõistnud

lepingut või neile ei saadetud piisavalt infot. Krediidiandjaid süüdistati tagasiulatuvalt

vastutustundliku laenamise nõuete rikkumises ja neilt nõuti tarbijatele tekkinud väidetavate

kahjude hüvitamist. Üksikud pretsedendid pälvisid meedia ja võlgnike tähelepanu ning

juriidilised bürood asusid hoogsalt nõudeid koondama ja kokku ostma. Selle tulemusena läksid

mitmed krediidiandjad pankrotti ning halvenes ligipääs väikelaenudele nende jaoks, kes

11

niisugust finantsteenust siiski vajavad. Tagasiulatuva mõjuga reeglistiku kehtestamine tõi

Ühendkuningriigi krediidisektorile kaasa laiaulatuslikke ja ettenägematuid tagajärgi. Sama risk

realiseeruks Eestis, kui kõnesolev Eelnõu muudatus ellu viia. Hoomamata hulk juba ammu

lepingu sõlminud võlgnikke, kelle osas on olemas jõustunud kohtulahend, saaksid sisuliselt

piiramatu seadusliku õiguse juba jõustunud ning võib olla suures osas juba ka täidetud

kohtulahendite vaidlustamiseks.

Lisaks on oluline märkida, et krediidiandjad oleksid sellistes uuesti avatud vaidlustes

menetluslikult ebaõiglases positsioonis (eriti kui tegemist on juba aastaid tagasi jõustunud

kohtulahendiga), kus ühest küljest lasub eelkõige just krediidiandjal kohustus tõendada lepingu

kehtivuse eelduseks olevaid asjaolusid ja nõuete õiguspärasust, kuid tõendid ei pruugi uue

vaidluse ajal olla enam kättesaadavad. Krediidiandjatel ei ole lubatud säilitada klientidega

seotud isikuandmeid, sh lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud asjaolusid lõpmatult, vaid

üksnes seadusega lubatud tähtaegade jooksul, järgides eesmärgipärasuse ja minimaalsuse

põhimõtet. KAVS § 47 lg 5 lubab krediidi väljastamist ja teenindamist puudutavaid andmeid ja

dokumente, sh krediiditoimikusse kuuluvaid andmeid ja dokumente, säilitada kolme aasta

jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates. Pärast kohtulahendi jõustumist nõude osas ei

ole krediidiandjal olnud ka mingit muud aktsepteeritavat õiguslikku alust krediidisuhtega seotud

andmete ja dokumentide säilitamiseks. Sellise menetlusliku ebaõiguse loomine õigusnormiga,

mida ei saanud kuidagi ette näha ega sellega arvestada, ei ole õigusriigis vastuvõetav.

Kokkuvõttes leiab EKAL, et Eelnõuga planeeritavad muudatused, mis võimaldavad jõustunud

kohtulahendeid uuesti kohtus vaidlustada, on nii õigusriiklikult, menetluslikult kui ka

majanduslikult ebapädevad ja ohtlikud ning need tuleb Eelnõust välja jätta.

Eesti menetlussüsteem pakub võlgnikule juba piisavalt tasakaalustatud kaitset, muuhulgas

saab ta:

• vältida maksekäsu määruse tegemist, esitades maksettepanekule vastuväite,

kusjuures vastuväidet ei pea isegi põhjendama (TsMS § 485),

• teatud juhtudel esitada maksekäsu määruse peale määruskaebus (TsMS § 489¹),

• teatud juhtudel esitada tagaseljaotsuse osas kaja (TsMS § 415), mille rahuldamise

korral menetlus taastatakse (kusjuures tagaseljaotsuse saab kohus teha vaid siis, kui

nõue on õiguslikult põhjendatud, TsMS § 407 lg 1),

• esitada jõustunud kohtulahendi osas teistmisavaldus ja taotleda asja uuesti

läbivaatamist, kui tulevad ilmsiks teatud uued asjaolud (TsMS § 702).

On igati tervitatav ja arusaadav, kui riik soovib parandada õigusemõistmise kvaliteeti

tarbijakrediidi asjades, kuid seda tuleks teha tulevikku vaatavalt, mitte tagasiulatuvalt

õiguskindluse põhimõtte rikkumise ning kohtusüsteemi ja krediidituru toimimise ohustamise

arvelt.

9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel,

nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust,

krediidi kulukuse määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

12

EKAL viitab nimetatud muudatuse osas eelmises punktis esitatud põhjendustele ja

probleemidele, mis on täies ulatuses asjakohased ka käesoleva muudatuse osas.

Pankrotimenetluses, nii nagu ka täitemenetluses, tuleb juba jõustunud kohtulahenditele jätta

alles nende seadusjõud, et mitte koormata uuesti kohtusüsteemi ja menetlusosalisi, mitte

õõnestada õiguskindluse põhimõtet ja kohtute autoriteeti ega seada krediidiandjaid

ebaõiglasesse olukorda, kus neil ei ole enam võimalik esitada tõendeid, mida muudatus neilt

tagantjärele nõudma hakkaks. Eeltoodust tulenevalt leiab EKAL, et ka see muudatus tuleb

Eelnõust välja jätta.

Kokkuvõtteks

Eesti Krediidiandjate Liit on selgel seisukohal, et Eesti tarbijakrediidituru kontekstis välja

toodud probleeme aitab lahendada positiivne krediidiregister. Täpsem ülevaade tarbija

olemasolevatest kohustustest tõstab veelgi krediidivõimelisuse kontrolli kvaliteeti ning välistab

laenude väljastamise puuduliku laenuvõime või finantskäitumisega isikutele. Krediidiregistrit

peetakse rahvusvaheliselt oluliseks vahendiks tarbijate ülemäärase võlgnevuse vähendamisel

ning see viiks peagi ka võlgnike arvu vähenemiseni Eestis.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõuga kaasnevad ettepanekud ei

ole mõistlik viis probleemide lahendamiseks. Kui kiirmenetlus tarbijakrediidi puhul muutub

ebapraktiliseks, väheneb efektiivne õiguskaitse ka tarbija jaoks, sest võlgnevuste

sissenõudmise kulud kasvavad ja menetlused venivad.

Kavandatavate piirangute seadmine ei jääks üleeuroopalisel laenuturul märkamata ja see tõukaks Eesti krediidituru konservatiivse äärmuse suunas, mis võib kahjustada nii investeerimishuvi, konkurentsi kui ka Eesti mainet. Eesti finantssektori ülereguleerimise probleemile juhtis 2024. aastal Riigikogule peetud ettekandes1 tähelepanu ka Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler, kelle hinnangul on finantssektori reguleerimisega mindud liiale - selle asemel tuleks lasta turuosalistel ja järelevalvetel kohanduda ning rakendada olemasolevat regulatsiooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu vajab täiendavat

mõjuhinnangut, et tagada selle rakendatavus ning vältida soovimatuid kõrvalmõjusid Eesti

krediiditurule ja kohtusüsteemile.

Lugupidamisega

Siim Juks

Juhatuse liige

Eesti Krediidiandjate Liit

1 Ettekanne on täismahus kättesaadav Finantsinspektsiooni kodulehel: https://www.fi.ee/et/blogi/kilvar- kessleri-ettekanne-riigikogus-fi-2023-aasta-aruandest

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

1.08.2025

Eesti Krediidiandjate Liidu arvamus

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Olete esitanud huvirühmadele arvamuse avaldamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku,

pankrotiseaduse, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõu (edaspidi Eelnõu).

Siinkohal annab omapoolse arvamuse väljapakutud muudatuste osas MTÜ Eesti

Krediidiandjate Liit (EKAL), mis esindab kaalukat osa Eesti krediiditurust ja mille liikmeteks on

Eesti suurimad krediidiandjad (ESTO, IPF Digital, Creditstar Estonia, BB Finance, Ferratum).

Organisatsiooni peamisteks eesmärkideks on finantsteenuste sektori arendamine, ausa

konkurentsi tagamine ning regulatiivse raamistiku parendamine. Me soovime kaasa aidata

Eesti finantssektori õiglase, prognoositava, võrdse, konkurentsivõimelise ja kasvule suunatud

õigusraamistiku edendamisele.

Sissejuhatavalt soovime välja tuua, et Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid

Euroopas ning siinsetele ettevõtetele kohaldatakse karmimaid nõudeid, võrreldes näiteks

Euroopa tarbijakrediidi direktiivis sätestatuga. Samas laenuvõlgnevuste näitajate poolest on

Eesti üks vähem probleemsemaid riike Euroopas (vt allolev joonis, Euroopa Komisjoni raport,

september 2023).

2

Riigikogus on menetluses kaua oodatud krediiditeabe jagamise seadus (652 SE), mis peaks

alates 01.01.2028 andma krediidiandjatele positiivse krediidiregistri näol väärtusliku tööriista

tarbijate krediidivõimelisuse hindamise protsessis ning parandama Eesti tarbijakrediidituru

olukorda veelgi. Seetõttu peab EKAL täiendavaid seadusandlikke algatusi krediidiandjate

tegevuse piiramisel ebavajalikuks ja ebaproportsionaalseks.

Arvamuse esitamiseks edastatud Eelnõu osas näeb EKAL mitmeid murekohti.

Alljärgnevalt toome välja põhimõttelist laadi probleemid ning seejärel esitame

arvamuse Teie pöördumises esitatud konkreetsete muudatuspunktide osas.

Kohtusüsteemile tekitatakse ülemäärane töökoormus

Plaanitud muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis on vastuolus algse eelnõu

(algatatud 20.11.2024, eelnõu toimik nr 24-1175) eesmärgiga optimeerida kohtute

töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi vastavalt

Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös koostatud väljatöötamiskavatsuse (VTK)

ettepanekutele ning kohtute esimeeste ja kohtute haldamise nõukoja tagasisidele.

Eelnõu praegune versioon töötab varasemale eesmärgile otseselt vastu ning üksnes

süvendab probleemi kohtute aina kasvava töökoormusega ning sellest tingitud menetluse aja

pikenemise ja kohtunike ülemäärase töökoormusega.

Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistikal põhjal tehtud arvutus näitab,

et maksekäsu asjadest oli tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid 22 285 asja (48%

46 429st). Olukorras, kus krediidiandjatel ei võimaldata enam maksekäsu kiirmenetluses oma

nõudeid täies ulatuses menetleda, esitataks enamus tarbijakrediidilepingutest tulenevad

nõuded edaspidi ilmselt hagimenetluses.

See tähendaks maakohtute töökoormuse peaaegu kahekordistumist, arvestades ka üldist

tsiviilasjade kasvu trendi ning asjaolu, et aastas suudavad kohtud lahendada vähem asju, kui

uusi asju peale tuleb. Arvestada tuleb ka koormuse kasvu, mis kaasneks TMS kavandatud

muudatustega, mis lubaks võlgnikel esitada kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi ka juba kohtust läbi käinud tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete osas (Eelnõu

kohaselt TMS-i lisatav § 118).

Eelviidatud statistikast nähtuvalt oli 2024.a. iga kohtuniku laual juba keskmiselt 378,9 tsiviilasja

ning keskmine menetlusaeg hagimenetluses on 192 päeva. Seletuskirjas on küll statistikale

viidatud, kuid ei nähtu, kuidas kohtusüsteem peaks sellise hüppelise töökoormuse kasvuga

toime tulema ning kuidas see mõjutab menetluste pikkust ja kohtunike ülemäärase

töökoormuse probleemi.

Muudatusettepanekud kahjustavad Eesti õiguskindlust

Oleme seisukohal, et Eelnõus kavandatud muudatused maksekäsu kiirmenetluses, mis

puudutavad tarbijakrediidist tulenevaid nõudeid, võivad tulemuslikkuse asemel hoopis

õõnestada õiguskindlust, vähendada efektiivsust ja viia kaasa soovimatute kõrvalmõjudeni,

sealhulgas suurema kohtute koormuse ja laenuraha kättesaadavuse vähenemiseni.

Näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Soomes kasutatakse maksekäsu kiirmenetlust jätkuvalt

ka tarbijakrediidiga seotud nõuete puhul. EL-i õiguses ega liikmesriikide praktikas ei ole teada

3

ühtegi riiki, kus oleks selline menetlus spetsiaalselt ja täielikult peatatud just tarbijakrediidi

valdkonnas.

Seadusandja ei tohiks võtta vastu seaduseid, mis sisuliselt taunivad täiesti legaalset ja

toimivat majandustegevust ning tekitavad üldsuses mulje, et tegeletakse millegi

lubamatuga.

Kavandatavad muudatused seavad tarbijakrediidi andmise kui majandustegevuse halba

valgusesse ning peletavad Eesti turult eemale uusi finantssektori ettevõtjaid, vähendades

samaaegselt olemasolevate krediidiandjate motivatsiooni siinsetele tarbijatele oma teenuseid

pakkuda. Selline suhtumine ja seadusandlikud algatused viivad Eesti finantssektori

konkurentsivõime nõrgenemiseni, millega kaasnevad turutõrked ja -takistused. Kõik

täiendavad kitsendused, riskid või kulud krediidiandjatele kajastuvad ka finantsteenuste

lõpphinnas, mistõttu peamisteks kaotajateks oleksid eelkõige teenuste tarbijad, kellel

piiratakse ligipääsu mitmekesistele finantslahendustele. Tarbijalaenud on oluline osa

majanduse toimimisest ning seda ei tohi läbimõtlematult kahjustada.

Muudatused süvendavad olukorda, kus tarbijad ei tunne krediidi tagastamise eest

vastutust

Regulatsioon ei tohi süvendada tarbijates kasvavat arusaama, et krediidi tagasimaksmise

pärast ei ole vaja muretseda ja et krediidilepingu rikkumine ei too kaasa sisuliselt mingeid

tagajärgi - küll keegi teine süveneb ja otsustab. See omakorda soodustab kergekäelist

laenuvõtmist, ülelaenamist ja võlgu jäämist. Võlgnevus on seotud siiski kohustuse

rikkumisega, mida ei peaks laialdasemalt tolereerima. Liiati võib see veelgi suurendada

võlglaste passiivsust ja menetlustest kõrvale hoidumist. Praegune eelnõu annab ühiskonnale

signaali, et kohustustest kõrvalehoidumine võib end ära tasuda ja laenuvõtmisega kaasnevad

riskid on praktiliselt olematud („laenu tagasisaamine on üksnes krediidiandja probleem“).

Eesti suuremad krediidiandjad näevad oma klientuuri käitumise põhjal tervikpilti ning tajuvad

selgelt, kuidas tarbijaskonna liberaalsemaks muutunud suhtumine oma lepinguliste kohustuste

täitmisesse võib teha krediidisektorile ja kogu ühiskonnale karuteene. EKAL-i arvates ei tohiks

võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse olukorda võrreldes lepingu

täitmisega.

Olulisem oleks kasvatada elanikkonna finantskirjaoskust ning ka kooliprogrammides sisse

tuua elulisemaid teadmisi muuhulgas krediidi ja muude finantskohustuste võtmise teemal. Ei

saa pidada õigeks, et riik võtab vastutuse üksikisikult täielikult oma õlgadele ja kohtleb

täisealisi inimesi nii, nagu nad ei oleks ise suutelised enda otsuseid tegema ja nende eest

vastutama.

Alahinnatud on ka muudatuste mõju tarbijatele

Soovides allutada tarbijakrediidilepinguid suuremas ulatuses kohtulikule kontrollile ja

vähendada seeläbi tarbijatelt ebaõiglaselt nõutavate summade suurust, suurendatakse

tegelikult suurema osa tarbijast võlgnike rahalist koormust (õigusabi- ja kohtukulude näol). .

Seletuskirjas on samuti välja toodud, et hagimenetlus on tarbijale oluliselt kallim, kuna

hagimenetlusega kaasnevad maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes suuremad kulud ning

lisaks enda menetluskuludele tuleb kaotanud poolel tasuda ka vastaspoole menetluskulud, sh

vastaspoole õigusabikulud, mis võivad olla märkimisväärsed (maksekäsu kiirmenetluses on

väljamõistetavad menetluskulud ühetaoliselt 20 eurot kõigis maksekäsu kiirmenetluse asjades

4

(TsMS § 4842)). Seletuskirjas ei ole aga selle mõju tegelikku ulatust ja tähtsust analüüsitud.

EKAL-i arvates on seda mõju selgelt alahinnatud.

Esitame alljärgnevalt täpsemad kommentaarid järgmiste Eelnõu muudatuste osas.

1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu

kiirmenetluses selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda

põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte

raames tarbija tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu kiirmenetluses ümber

ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel

seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks.

EKAL-i hinnangul on see ettepanek vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega ehk leping on

pooltele täitmiseks kohustuslik. Tegemist on võlaõiguse ühe alusprintsiibiga, millest ei ole

põhjust kõrvale kalduda ka tarbijakrediidilepingute puhul. Ei saa pidada aktsepteeritavaks

lahendust, kus sisuliselt seaduse tasandil eeldatakse krediidiandja poolt toime pandud

rikkumisi ja tarbijakrediidilepingu tühisust. Võlgnike kaitseks on juba seaduses olemas

summalised piirangud maksekäsu kiirmenetluses esitatavate nõuete jaoks (nõue kuni 8000

eurot, mis hõlmab nii põhi- kui ka kõrvalnõudeid ning kõrvalnõuded ei tohi ületada põhinõuet;

TsMS § 481 lg 2³ piirangud KKM ja viivisemäära osas, kui tegemist on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõudega) ning täiendavate piirangute seadmine ei ole põhjendatud.

Muudatus suunaks avaldajaid esitama tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid

hagimenetluses, kuna maksekäsu kiirmenetlus muudetakse Eelnõu muudatuste kogumiga

avaldaja jaoks põhjendamatult kalliks, töömahukaks ja aeglaseks, samas võetakse

maksekäsu kiirmenetluses tehtud kohtulahendilt ära õiguskindlus ja seadusjõud. Käesoleva

vastuse muudes osades on juba põhjalikumalt selgitatud, millised negatiivsed mõjud selliste

muudatustega kokkuvõttes kaasnevad nii kohtusüsteemi kui ka kogu krediidituru toimimise

vaates.

Ettepanek, mille kohaselt loetakse kõik tarbija tehtud tagasimaksed maksekäsu menetluses

esmalt põhivõla katteks, eirab aga tarbijakrediidilepingute jaoks juba tarbija kaitseks

kehtestatud VÕS § 415 lg 2 regulatsiooni ning paneb krediidiandja olukorda, kus

kohtumenetluse jaoks tuleb nõuded tagasiulatuvalt täielikult ümber arvestada.

Eelnõu seletuskirjast võib jääda ekslikult mulje, et erinevus puudutab vaid sissenõudmiskulu,

mida VÕS § 415 lg 2 kohaselt võib lugeda tasutuks esimeses järjekorras ning mis tuleks siis

maksekäsu kiirmenetluse jaoks ümber arvestada põhivõlgnevuse katteks. Tegemist oleks

justkui mingi ebaolulise arvutusmurega, millel puudub oluline mõju.

Tegelik probleem seisneb aga selles, et krediidilepingu kehtivuse ajal saab krediidiandja

makseid arvestada ainult nende kohustuste katteks, mis on muutunud sissenõutavaks (vt VÕS

§ 415 lg 2: „Kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ...“). Krediidilepingute alusel tagasimaksete

tegemine toimub reeglina annuiteetgraafiku alusel, mis tähendab, et laenuperioodi alguses

sisaldab makse suuremat intressiosa ja väiksemat põhiosa. Mida rohkem on põhiosa tagasi

makstud, seda väiksemaks muutub maksegraafiku edenedes intressi arvestuse aluseks olev

põhiosa jääk ning makse koosseisus hakkab tasapisi vähenema intressi osakaal ja suurenema

põhiosa tagasimakse osakaal. Nii on täiesti tavaline ja seadusega kooskõlas olukord, kus

mingil hetkel on tasutud intressisummad suuremad kui tagastatud põhiosa.

5

Eelnõu muudatuse kohaselt peaks krediidiandja nüüd maksekäsu kiirmenetluse algatamisel

arvestama kõik tarbija poolt krediidilepingu kehtivuse ajal makstud summad krediidi põhiosa

katteks ning käsitlema intressi- ja muid kõrvalnõuete makseid täielikult tasumata kohustustena.

Selline tagantjärele nõuete ümberarvestamine ei ole ainult Exceli tabelis mingite arvutuste

tegemine, vaid mõjutab otseselt krediidiandjate järelevalveliste aruannete õigsust. Muuhulgas

on krediidiandjad kohustatud esitama Finantsinspektsioonile kvartaalseid aruandeid

väljastatud tarbijakrediitide jääkide kohta („Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja või

-vahendaja ning välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali aruannete vormid, koostamise

metoodika ja esitamise kord“ § 2 lg 1 p 4). Samuti peavad krediidiandjad alates 31.07.2025

esitama Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta KAVS § 57¹ lg 1 sätestatud aruandeid

viivituses olevate tarbijakrediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamise kohta

krediidiostjatele. See aruanne peab sisaldama andmeid muuhulgas loovutatud nõuete või

krediidilepingute koondjäägi kohta, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga

krediidi suuruse kohta. Krediidiandjad ei saa pidada oma raamatupidamises topelt arvestust –

ühte raamatupidamise ja Finantsinspektsiooni aruandluse jaoks ning teist kohtumenetluse

jaoks. Sel juhul muutuks järelevalveline aruandlus täiesti mõttetuks, kuna tulemus oleks

moonutatud ning Finantsinspektsioon ei saaks selle põhjal teha usaldusväärseid järeldusi

finantsturu ega järelevalvesubjekti olukorra ja arengute kohta.

Lisaks põhjustaks nõude ümberarvestus suurt segadust ja vaidlusi krediidiandja ja tarbijate

vahel, kuna kohtueelses võlamenetluses on krediidiandja ja loovutamise korral ka

krediidiinkasso esitanud tarbijale andmeid ilma ümberarvestuseta. Tarbijal tekiks õigustatud

küsimus, mida temalt siis õigupoolest üldse nõutakse. Samuti muutuksid „valeks“ andmed

maksehäireregistrites.

Eeltoodud põhjustel on EKAL seisukohal, et kavandatavad muudatused ei lahenda mingit

probleemi, küll aga loovad probleeme ja segadust juurde, mistõttu tuleks nendest

muudatustest Eelnõus loobuda.

2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks makse- käsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid. EKAL ei toeta sellist muudatust, kuna tõendite esitamise nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus nii selle menetluse liigi olemusega kui ka Põhiseaduses sätestatuga, mille kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul (PS § 146). Maksekäsu kiirmenetlus on formaliseeritud menetlus, kus kehtiv seadus ei näe ette tõendite esitamist ning kontrollitakse üksnes maksekäsu kiirmenetluse lubatavust ja avalduse nõuetele vastavust. Sellise formaalse iseloomuga menetluse jaoks on komplekteeritud ka maksekäsuosakonna meeskond, kelle hulgas ei ole ühtegi kohtunikku (Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt töötab maksekäsuosakonnas kolm kohtunikuabi ning 30 referenti, lisaks osakonnajuhataja). Kohtunikuabi pädevuse põhiseaduspärasus maksekäsu kiirmenetluse asju lahendada peetakse õiguskirjanduses juba täna vägagi problemaatiliseks (vt TsMS III. Kommenteeritud väljaanne, TsMS § 489² komm 3.3.2 b). Eelnõu kohaselt aga laiendataks kohtunikuabide pädevusust veelgi, andes neile ülesande hinnata tõendeid ning õiguse neid omal äranägemisel ka juurde küsida. EKAL-i hinnangul on siin tegemist juba sisulise õigusemõistmise küsimusega, milleks kohtunikuabidel põhiseadusjärgne pädevus puudub.

6

Lisaks on kavandatav muudatus vastuolus maksekäsu kiirmenetluse olemusega. Maksekäsu kiirmenetlus on lihtsustatud menetlus, mis peaks hagimenetlusega võrreldes olema eelduslikult kiirem, lihtsam ja odavam. Kavandatav muudatus aeglustab menetlust oluliselt ning teeb selle kallimaks nii avaldajale kui ka kohtule, suurendab ebakindlust ja õiguskaitse viibimist. Mõistagi suurenevad seeläbi ka paljude võlgnike (õigus)kulud – kõige tõenäolisemalt võidaksid plaanitavatest muudatustest Eesti advokaadid ja juristid, kel avaneb võimalus kindlustada tarbijakrediidi asjadega endale pikaajaline sissetulek. Sellises olukorras kaotab maksekäsu kiirmenetlus oma praktilise väärtuse, kuna avaldaja võib siis sama hästi esitada juba hagi maakohtule, mitte kulutada aega maksekäsu kiirmenetlusele, kus tuleb esitada praktiliselt sama hulk andmeid ja dokumente nagu hagimenetluses. Tõendite esitamise kohustus tähendaks ka võimatust esitada ja lahendada maksekäsu avaldusi automatiseeritult, mis kasvatab aga oluliselt nii kohtute kui ka avaldajate töö- ja halduskoormust ning kulusid. See ei ole mõistlik, eriti arvestades, et tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded ei ole reeglina väga suured. Reegel, mille kohaselt tuleks kõik väiksemad nõuded koheselt varustada lepingute, KKM arvutuste, makseväljavõtete ja muude lisadega, ei ole proportsionaalne ega mõistlik, sest nõuab võrreldavat pingutust ja kulude tegemist nii 50 € kui 5000 € nõude puhul. Seeläbi tekiks vastuolu menetlusökonoomia põhimõttega ning senine tõhus kiirmenetlus üheaegselt riigi ressursside säästmisega kaotaks oma otstarbekuse. Samal ajal, kui menetlus muutuks avaldaja jaoks aeglaseks ja kulukaks, nullitakse muude Eelnõu kavandatavate muudatustega ära maksekäsu kui kohtulahendi õiguskindlus. Kokkuvõttes muutub maksekäsu kiirmenetlus tarbijakrediidi asjades kulukaks ja mõttetuks menetluseks, mis toob kaasa olukorra, kus seni maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuded esitatakse pigem hagimenetluses. Nagu Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, siis esitati 2024. a maakohtutele 4673 tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust, samal ajal kui Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale laekus 2024. aastal lahendamiseks 46 429 võlanõude asja, millest 48% (s.o. 22 286 asja) olid tarbijakrediidilepingute asjad. On raske ette kujutada, kuidas peaksid maakohtud sellise hagide laviiniga toime tulema. EKAL-i hinnangul ei ole see Eelnõus sisalduv muudatus ka vajalik. Kehtiv õigus sisaldab juba piisavalt tasakaalustavaid meetmeid tarbijakrediidilepingu võlgnike õiguste kaitseks võimalike ebaõiglaste nõuete eest, s.h. KKM-i ja viivisemäära piirang maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel koos kriminaalvastutuse hoiatusega valeandmete esitamise eest, võlgniku õigus esitada makseettepaneku osas vastuväide ilma kohustuseta seda põhjendada, keeld toimetada füüsilisele isikule makseettepanekut kätte avalikult, õigus esitada teatud juhtudel määruskaebus maksekäsule või teistmisavaldus, kui ilmnevad uued asjaolud. Pealegi tegutsevad krediidiandjad (ning alates 01.01.2025 ka krediidiinkassod) Finantsinspektsiooni ja TTJA järelevalve all litsentseeritud ja auditeeritud keskkonnas. Seega rikkujate suhtes on võimalik rakendada ka järelevalvelisi meetmeid. Selleks ei ole vaja muuta kardinaalselt tsiviilkohtumenetluse reegleid ja seada löögi alla niigi ülekoormatud kohtusüsteemi. EKAL on seega kokkuvõtlikult seisukohal, et see muudatus oleks Põhiseadusega ja maksekäsu kiirmenetluse loogikaga vastuolus ning tuleb seetõttu Eelnõust välja jätta. Kui säte siiski Eelnõusse jääb, siis tuleb üle vaadata esitatavate dokumentide loetelu, kuna sellisel kujul ei ole see üheselt mõistetav.

7

Teatud krediidilepingute puhul maksegraafik puudub (nt tähtajatud krediidiliinid, kus krediidi kasutusse võtmine sõltub tarbijast ning tagasimakse tingimused on kirjeldatud lepingus). Seetõttu tuleks maksegraafiku nõude mainimisest loobuda. Kui lepingul on maksegraafik, siis see ongi juba lepingu osa ning lepingu mõiste juba hõlmab seda. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamise nõudest tuleks samuti loobuda, kuna tegemist on lepingueelse teabe koosseisu kuuluva dokumendiga, mille osas ei näe seadus ette tagajärgi lepingu kehtivusele ega sellest tulenevatele nõuetele. Lepingueelse teabe esitamise kohustus maksekäsu osakonnale jääb seetõttu ka sisuliselt arusaamatuks. 3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata. Puuduste kõrvaldamist avalduses reguleerib TsMS § 483 lg 4, mille kohaselt annab kohus avaldajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kui avalduses esineva puuduse saab ilmselt kõrvaldada. EKAL-i arusaamise kohaselt ei sisaldu Eelnõus nimetatud sätte muudatust. Samuti ei ole põhjust Eelnõusse vastavat täiendust lisada, kuna ka tarbijakrediidilepingu alusel nõude esitanud avaldajale peab jääma võimalus avalduse puuduseid likvideerida. Kui aga sooviti küsida arvamust Eelnõus sisalduva TsMS § 484¹ muudatuse kohta, siis EKAL seda ei toeta. TsMS § 484¹ lg 1 sätestab, et kui maksekäsu tegemise eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes, teatab kohus sellest avaldajale ja määrab talle tähtaja seisukoha avaldamiseks, kas teha makseettepanek märgitud ulatuses. Seejuures viitab kohus vastamise või vastamata jätmise tagajärgedele. Eelnõuga soovitakse lisada TsMS § 484¹ uus lõige (lg 4), mille kohaselt ei kohaldataks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele ning kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata. Jääb selgusetuks, miks on sellise erandi tegemine vajalik, s.t. miks ei võiks ka tarbijakrediidilepingu alusel esitatud nõude puhul olla lubatud nõude osaline rahuldamine, kui maksekäsu osakond leiab, et maksekäsu tegemise eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes ja avaldaja on osalise makseettepaneku tegemisega nõus. Kui selline võimalus ära võtta, siis on avaldaja sunnitud esitama kogu nõude osas hagiavalduse ega saagi kaaluda võimalust piirduda otstarbekuse huvides maksekäsu menetluse jätkamist kasvõi osa nõude suhtes. Seeläbi on kavandatav muudatus vastuolus Eelnõu algse eesmärgiga, milleks oli vähendada maakohtute koormust. Samuti puudub sisuline põhjendus, miks peaks selline karistusliku iseloomuga reegel puudutama just tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avaldusi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on vastuolus Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-

8

07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26) (PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11). 4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ette- panek esitada täiendavaid tõendeid. EKAL ei toeta sellist muudatust, kuna tõendite esitamise nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus nii selle menetluse liigi olemusega kui ka Põhiseaduses sätestatuga, mille kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul (PS § 146). Täpsemad põhjendused sisalduvad punkti 2 muudatusettepaneku kohta esitatud arvamuses (vt ülal), mis on täies ulatuses asjakohased ka käesoleva muudatuse osas. 5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele. EKAL leiab, et riigilõivu tagastamise reeglite sõltuvusse seadmine võlasuhte liigist rikub Põhiseadusega kaitstud võrdsuspõhimõtet (PS § 12) ning plaanitud muudatusest tuleks loobuda. Kehtiv TsMS § 150 lg 1 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse: kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata käesoleva seadustiku § 483 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud juhul. Need juhud sisaldavad ka olukorda, kus avaldus ei vasta vorminõuetele (TsMS § 483 lg 2 p 2) või kui esinevad menetluse peatamise alused (TsMS § 483 lg 2 p 4), nt võlgnik on kaotanud tsiviilkohtumenetluse teovõime. Jääb selgusetuks, miks ei peaks sellistel juhtudel tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse riigilõivu tagastama. Avaldaja ei ole sellisel juhul maksekäsu kiirmenetlust kuidagi kuritarvitanud, vaid tegemist võib olla inimliku veaga avalduse vormistamisel või avaldajast üldse sõltumatu asjaoluga. Võib-olla on Eelnõu koostajad soovinud välistada riigilõivu tagastamise § 483 lg 2 p 1 juhtumi korral, s.t. kui § 481 kohaselt ei ole maksekäsu kiirmenetlus lubatud, kuid praegu on muudatuse sõnastus igal juhul liiga lai ning tarbijakrediidiandjate suhtes põhjendamatult diskrimineeriv ja karistav. Samuti puudub põhjendus, miks peaks selline karistusliku iseloomuga reegel puudutama just tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avaldusi, kuid muude võlasuhete alustel esitatud mittekorrektsete avalduste esitajad saaksid menetluse lõpetamisel riigilõivu tagasi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on seega vastuolus Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14- 07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26) (PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11). EKAL on seega seisukohal, et see muudatus oleks Põhiseadusega ja viidatud Riigikohtu praktikaga vastuolus.

9

6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku

tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale.

EKAL-i hinnangul võiksid menetlustähtajad olla kõigi (mitte ainult tarbijakrediidilepingutega

seotud) nõuete osas ühesugused, sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel nõue põhineb.

Näiteks võiks olla lahenduseks ühetaoliselt makseettepaneku tegemise tähtaja pikendamine

15 päevani ilma võlasuhte liigist sõltuvate eranditeta.

7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas maksekäsu kiirmenetluses

esitatud maksegraafik edastatakse kinnitamiseks kohtunikule.

Eelnõu ei sisalda sellist muudatust, mistõttu jääb küsimuse püstitus ebaselgeks. EKAL-i

arvates ei ole vajalik Eelnõud sellise muudatusega ka täiendada. Kui seadusandja arvates on

maksekäsu osakond võimeline hindama muid krediidi andmisega seotud asjaolusid (vastavalt

Eelnõus sisalduvatele muudatusettepanekutele) ning tegema maksekäsu määruse, siis miks

peaks piirama maksekäsuosakonna pädevust maksekäsu tegemisel siis, kui pooled on

esitanud maksekäsu määrusega kinnitamiseks maksegraafiku. Sellise muudatusega vaid

suurendatakse põhjendamatult maakohtute töökoormust.

8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud

sundtäitmine, võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile.

EKAL on seisukohal, et tegemist on Eelnõu ühe kõige põhimõttelisema ja probleemsema

muudatusega, millest tuleks kindlasti loobuda.

Tegemist on muudatusega, mis kahjustab tugevalt Põhiseadusega kaitstud õigusriigi

põhimõtteid (PS § 10). Õiguskindlus on õigusriigi üks keskne ja tunnustatud põhimõte, mille

lahutamatuks osaks on res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõte. See nõuab

kohtulahendite usaldatavust ja püsimajäämist. Kui mingi õigusvaidlus on saanud jõustunud

kohtulahendiga lahenduse, keelab see põhimõte üldjuhul sama vaidluse uuesti avamise (vt PS

kommenteeritud väljaanne, § 10 kommentaar 54). Kohtulahendi seadusjõu põhimõte „kaitseb

riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes

põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega

välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks

õiguskindlusele ka õigusrahu“. (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 12.04.2016,

3-3-1-35-15, p 47.). Nii on Riigikohus pidanud sellest põhimõttest tulenevalt õigeks mitte

tunnistada põhiseadusvastasuse tõttu õigustloovat akti kehtetuks tagasiulatuvalt, kui

tagasiulatuvast kehtetuks tunnistamisest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib

põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset

muudes haldusasjades (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47) (vt PS kommenteeritud

väljaanne, § 10 kommentaar 54).

Praegusel juhul omaks muudatus erakordselt suurt mõju just kohtute töökoormusele, kuna

tagasiulatuvalt võetakse juba jõustunud ja täitemenetluses olevatelt kohtulahenditelt ära

nende seadusjõud ning võib oodata võlgnike suurt aktiivsust sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagide esitamise vastu. Teatavasti puudub sundtäitmise hagi esitamiseks ajaline

piirang ja võlgnik võib esitada hagi kuni täitemenetluse lõpuni (TMS § 221 lg 3). Eelnõust ei

10

nähtu rakendussätteid, mis piiraksid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise

õigust juba käimasolevates täitemenetlustes. See tähendab, et kohtusse pöörduma hakkavate

isikute hulk on täiesti hoomamatu. Kohtute töökoormuse kasv ja selle mõju kohtunike

suutlikkusele pakkuda mõistliku aja jooksul kohtulikku kaitset muudes kohtuasjades on aga

just selline oluline negatiivne mõju, mida Riigikohus on eelviidatud lahendis (RKÜKo

12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47) pidanud piisavaks põhjuseks, et mitte tunnistada

põhiseadusvastast õigusakti kehtetuks tagasiulatuvalt. EKAL on seisukohal, et juba ainuüksi

selle kaalutluse tõttu tuleks ka Eelnõu vastavast muudatusest loobuda, kuna tsiviilkohtute

töökoormus ja võimekus menetleda tsiviilasju mõistliku tähtaja jooksul satub otseselt ohtu.

Menetlustähtaegade pikenemine kahandab mh krediidi sissenõudmismenetluste edukust,

millega kaasneb krediidiandjatele reaalne rahaline kahju. Seda seadusandlikku sammu tagasi

pöörata oleks pärast praktiliselt võimatu.

Ka TsMS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kohtulahendi materiaalne õigusjõud

tagab kohtusüsteemi tõhusa toimimise sellega, et välistab sama asja korduva menetlemise,

mis koormaks tarbetult nii riiki kui menetlusosalisi (vt TsMS II. Kommenteeritud väljaanne, §

457 kommentaar 3.1.3). Samas rõhutatakse kommentaarides õigesti, et tegemist ei ole ainult

otstarbekuse kaalutlustega - põhimõte, et kohtu sisulistel otsustustel on kestev toime, kujutab

endast olulist õigusriigi tunnust. Selgitatakse, et see on vajalik juba ainuüksi kohtu autoriteedi

tagamiseks, et kord tehtud lahend oleks kõigi menetlusosaliste jaoks lõplikult siduv.

Tsiviilkohtumenetluse peamine eesmärk on poolte vahel õigusrahu taastamine ning see on

võimalik üksnes juhul, kui kohtulahendi toime ei piirdu käimasoleva menetlusega, vaid see

lahendab vaidluse lõplikult. EIK praktika järgi on sama asja korduv läbivaatamine vastuolus nn

res judicata-põhimõttega ning rikub õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis on tagatud EIÕK

art 6 lg-ga 1 ja mida tuleb tõlgendada kooskõlas õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõttega.

TsMS eelviidatud kommentaaris selgitatakse, et peaasjalikult piirab see teistmise aluseid, nt

ei ole menetlusosalisel õigust nõuda jõustunud kohtulahendi läbivaatamist üksnes põhjusel, et

ta kohtu õigusliku käsitusega ei nõustu. Lisaks on EIK oma praktikas käsitanud EIÕK art 6 lg

1 rikkumisena olukorda, kus riigisisesed kohtud menetlesid üksteise järel kahte tsiviilasja, mis

ei olnud küll identsed, kuid millesse olid kaasatud samad pooled ning mille esemeks olid

samad õigussuhted ja asjaolud. Tulemuseks oli see, et teise kohtulahendiga mõisteti kaebajalt

välja suurem rahasumma ja esimene kohtulahend kaotas faktiliselt tähenduse, kuigi

formaalselt hilisem lahend varasema õigusjõudu ei kõrvaldanud. Neil asjaoludel leidis EIK, et

hilisem menetlus andis vastustajale lubamatult teise võimaluse vaidluse sisuliseks

lahendamiseks ning sellega rikuti kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele.

Lisaks kohtusüsteemi koormamisele looks muudatus tugeva süsteemse riski kogu

krediidisektori jaoks, nagu näitas EKAL-ile teadaolev Ühendkuningriigi kogemus. Pärast

sarnaseid regulatiivseid muudatusi sattusid sealsed krediidiandjad masskaebuste alla

aastatetaguste täitedokumentide alusel, kus võlgnikud väitsid tagantjärele, et nad ei mõistnud

lepingut või neile ei saadetud piisavalt infot. Krediidiandjaid süüdistati tagasiulatuvalt

vastutustundliku laenamise nõuete rikkumises ja neilt nõuti tarbijatele tekkinud väidetavate

kahjude hüvitamist. Üksikud pretsedendid pälvisid meedia ja võlgnike tähelepanu ning

juriidilised bürood asusid hoogsalt nõudeid koondama ja kokku ostma. Selle tulemusena läksid

mitmed krediidiandjad pankrotti ning halvenes ligipääs väikelaenudele nende jaoks, kes

11

niisugust finantsteenust siiski vajavad. Tagasiulatuva mõjuga reeglistiku kehtestamine tõi

Ühendkuningriigi krediidisektorile kaasa laiaulatuslikke ja ettenägematuid tagajärgi. Sama risk

realiseeruks Eestis, kui kõnesolev Eelnõu muudatus ellu viia. Hoomamata hulk juba ammu

lepingu sõlminud võlgnikke, kelle osas on olemas jõustunud kohtulahend, saaksid sisuliselt

piiramatu seadusliku õiguse juba jõustunud ning võib olla suures osas juba ka täidetud

kohtulahendite vaidlustamiseks.

Lisaks on oluline märkida, et krediidiandjad oleksid sellistes uuesti avatud vaidlustes

menetluslikult ebaõiglases positsioonis (eriti kui tegemist on juba aastaid tagasi jõustunud

kohtulahendiga), kus ühest küljest lasub eelkõige just krediidiandjal kohustus tõendada lepingu

kehtivuse eelduseks olevaid asjaolusid ja nõuete õiguspärasust, kuid tõendid ei pruugi uue

vaidluse ajal olla enam kättesaadavad. Krediidiandjatel ei ole lubatud säilitada klientidega

seotud isikuandmeid, sh lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud asjaolusid lõpmatult, vaid

üksnes seadusega lubatud tähtaegade jooksul, järgides eesmärgipärasuse ja minimaalsuse

põhimõtet. KAVS § 47 lg 5 lubab krediidi väljastamist ja teenindamist puudutavaid andmeid ja

dokumente, sh krediiditoimikusse kuuluvaid andmeid ja dokumente, säilitada kolme aasta

jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates. Pärast kohtulahendi jõustumist nõude osas ei

ole krediidiandjal olnud ka mingit muud aktsepteeritavat õiguslikku alust krediidisuhtega seotud

andmete ja dokumentide säilitamiseks. Sellise menetlusliku ebaõiguse loomine õigusnormiga,

mida ei saanud kuidagi ette näha ega sellega arvestada, ei ole õigusriigis vastuvõetav.

Kokkuvõttes leiab EKAL, et Eelnõuga planeeritavad muudatused, mis võimaldavad jõustunud

kohtulahendeid uuesti kohtus vaidlustada, on nii õigusriiklikult, menetluslikult kui ka

majanduslikult ebapädevad ja ohtlikud ning need tuleb Eelnõust välja jätta.

Eesti menetlussüsteem pakub võlgnikule juba piisavalt tasakaalustatud kaitset, muuhulgas

saab ta:

• vältida maksekäsu määruse tegemist, esitades maksettepanekule vastuväite,

kusjuures vastuväidet ei pea isegi põhjendama (TsMS § 485),

• teatud juhtudel esitada maksekäsu määruse peale määruskaebus (TsMS § 489¹),

• teatud juhtudel esitada tagaseljaotsuse osas kaja (TsMS § 415), mille rahuldamise

korral menetlus taastatakse (kusjuures tagaseljaotsuse saab kohus teha vaid siis, kui

nõue on õiguslikult põhjendatud, TsMS § 407 lg 1),

• esitada jõustunud kohtulahendi osas teistmisavaldus ja taotleda asja uuesti

läbivaatamist, kui tulevad ilmsiks teatud uued asjaolud (TsMS § 702).

On igati tervitatav ja arusaadav, kui riik soovib parandada õigusemõistmise kvaliteeti

tarbijakrediidi asjades, kuid seda tuleks teha tulevikku vaatavalt, mitte tagasiulatuvalt

õiguskindluse põhimõtte rikkumise ning kohtusüsteemi ja krediidituru toimimise ohustamise

arvelt.

9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel,

nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust,

krediidi kulukuse määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

12

EKAL viitab nimetatud muudatuse osas eelmises punktis esitatud põhjendustele ja

probleemidele, mis on täies ulatuses asjakohased ka käesoleva muudatuse osas.

Pankrotimenetluses, nii nagu ka täitemenetluses, tuleb juba jõustunud kohtulahenditele jätta

alles nende seadusjõud, et mitte koormata uuesti kohtusüsteemi ja menetlusosalisi, mitte

õõnestada õiguskindluse põhimõtet ja kohtute autoriteeti ega seada krediidiandjaid

ebaõiglasesse olukorda, kus neil ei ole enam võimalik esitada tõendeid, mida muudatus neilt

tagantjärele nõudma hakkaks. Eeltoodust tulenevalt leiab EKAL, et ka see muudatus tuleb

Eelnõust välja jätta.

Kokkuvõtteks

Eesti Krediidiandjate Liit on selgel seisukohal, et Eesti tarbijakrediidituru kontekstis välja

toodud probleeme aitab lahendada positiivne krediidiregister. Täpsem ülevaade tarbija

olemasolevatest kohustustest tõstab veelgi krediidivõimelisuse kontrolli kvaliteeti ning välistab

laenude väljastamise puuduliku laenuvõime või finantskäitumisega isikutele. Krediidiregistrit

peetakse rahvusvaheliselt oluliseks vahendiks tarbijate ülemäärase võlgnevuse vähendamisel

ning see viiks peagi ka võlgnike arvu vähenemiseni Eestis.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõuga kaasnevad ettepanekud ei

ole mõistlik viis probleemide lahendamiseks. Kui kiirmenetlus tarbijakrediidi puhul muutub

ebapraktiliseks, väheneb efektiivne õiguskaitse ka tarbija jaoks, sest võlgnevuste

sissenõudmise kulud kasvavad ja menetlused venivad.

Kavandatavate piirangute seadmine ei jääks üleeuroopalisel laenuturul märkamata ja see tõukaks Eesti krediidituru konservatiivse äärmuse suunas, mis võib kahjustada nii investeerimishuvi, konkurentsi kui ka Eesti mainet. Eesti finantssektori ülereguleerimise probleemile juhtis 2024. aastal Riigikogule peetud ettekandes1 tähelepanu ka Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler, kelle hinnangul on finantssektori reguleerimisega mindud liiale - selle asemel tuleks lasta turuosalistel ja järelevalvetel kohanduda ning rakendada olemasolevat regulatsiooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu vajab täiendavat

mõjuhinnangut, et tagada selle rakendatavus ning vältida soovimatuid kõrvalmõjusid Eesti

krediiditurule ja kohtusüsteemile.

Lugupidamisega

Siim Juks

Juhatuse liige

Eesti Krediidiandjate Liit

1 Ettekanne on täismahus kättesaadav Finantsinspektsiooni kodulehel: https://www.fi.ee/et/blogi/kilvar- kessleri-ettekanne-riigikogus-fi-2023-aasta-aruandest