Arvamuse edastamine



Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiitsministeerium Teie: 13.07.2025 nr 8-1/8228-10
[email protected] Meie: 30.07.2025 nr 3-1/15

Arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt
seaduste muutmise eelnõu kohta

Lugupeetav justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta

Esitame seisukoha tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu selle osa kohta, mis puudutab tarbijakrediidi nõuete kontrolli tugevdamist kohtumenetluses. Mõneti on muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis, millega nähakse ette eriregulatsioon tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks, vastuolus eelnõu ettevalmistajate üldise eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust.

Teeme ettepaneku muuta eelnõu seletuskirja rõhuasetusi selliselt, et lugejale oleks arusaadav, kas tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemise vajalikkus tuleneb pigem soovist viia pankrotimenetluse praktika kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohtadega, mille kohaselt peab kohus hindama tarbijakrediidinõuete sisulist põhjendatust omal algatusel, sõltumata tarbija vastuväidetest, või soovist rohkem distsiplineerida krediidiandjaid.

Eelnõu seletuskirjas on suurem rõhk asetatud krediidiandjate manipulatsioonidele nõuete kohtulikus menetluses. Seletuskirjas esitatud viide kohtunike tähelepanekule, et kohtusse hagiavaldusega esitatud nõuded on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt olnud esitatud suuremas summas, vajab seletuskirjas põhjalikumat käsitlust. Kuna kohtunikud viitavad kelmusele, siis oleks asjakohane esitada seletuskirjas ülevaade, kas kuriteoteadete alusel on alustatud kriminaalasju ja kas on esitatud kahtlustusi või süüdistusi.

Eelnõu § 1 punkt 12 muudatuse üheks mõjuks on ka, et tarbijale lisanduvad täiendavad menetluskulud. Jättes kõrvale kohtunike tähelepanekud võimalike kelmuste kohta võlausaldajate poolt ja eeldades, et nõuded on õiged, siis tuleks eelnõu § 1 punkt 12 seletuskirjas esitada andmed senise kohtupraktika kohta, millised on praegu tarbijale lisanduvad menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses näiteks 8000 eurose nõude puhul ja millised on taolise suurusega nõude menetluskulud hagimenetluses. Leiame, et olukorras, kus tarbija jaoks on muudatuse järgselt hagimenetluse tulemuseks sama, mis praegu maksekäsu kiirmenetluses (st kohus mõistab välja nõude, intressi ja viivised samas ulatuses), tuleb tagada, et tarbija ei pea kandma lisakulusid kohtumenetluskulude näol. Kui seletuskirja täiendatakse võrdleva analüüsiga hagimenetluse reaalse mõju kohta algselt maksekäsu kiirmenetlusse esitatud nõude vähenemisele, siis saab ka hinnata kavandatava muudatuse reaalset mõju tarbija kohustuste suurusele kogusummas. Seletuskirja lk 42 esitatud konstateering menetluse kallinemise kohta peab olema saavutada soovitava eesmärgi suhtes proportsionaalne ja põhjendatud.

Füüsilisest isikust pankrotivõlgnike seas on vaid mõni üksik, kelle sissetulek ületab pankrotimenetluse kestel töötasu alammäära. Valdavalt füüsiliste isikute pankrotimenetlustes võlgniku igakuise sissetuleku arvel pankrotivara ei suurene. Teeme ettepaneku täiendada seletuskirja andmetega, millises summas on füüsilisest isikust pankrotivõlgnikega menetlustes võlausaldajatele keskmiselt pandiga tagamata nõudeid rahuldatud. Väidame kutsepraktikale tuginevalt, et kui nõudeid rahuldatakse üldiselt vaid mõne tuhande euro ulatuses, siis ei avalda nõude põhjalik pankrotimenetlusaegne kontroll olulist mõju ei jaotisele ega pankrotivõlgniku majanduslikule olukorrale. Pankrotivara nõuete rahuldamisest üle ei jää ning võimalikud muudatused jaotises võlausaldajate vahel on marginaalsed võrreldes eelnõus kavandava täiendava kontrolliga kaasnevale menetluskulule (sh pankrotihalduri ja kohtu kulud, menetluste pikenemine jne).

Meie hinnangul oleks mõttekas jätta tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemine maksekäsu kiirmenetluses piiramata (eelnõu § 1 p 12). Piisab ka sellest, et tarbijal on alati võimalik pöörduda omal algatusel kohtusse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõude kohtulikuks läbivaatamiseks, kui seda ei ole varem tehtud (eelnõu § 4 p 2 ja § 5 p 3, ent analoogilised sätted tuleks lisada eelnõusse ka juhuks, kui nõue ei ole veel täitemenetluses ja tarbija soovib teenindamisel olevat laenulepingut vaidlustada). See ettepanek ei ole küll kooskõlas Euroopa Kohtu ja Riigikohtu ülal viidatud seisukohaga, kuid kooskõlas eelnõu koostajate üldise eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust. Ettepaneku realiseerimine välistaks hagi alusel kohtumenetlused, mis annaksid lõppkokkuvõttes maksekäsu kiirmenetlusega võrdse tulemuse. Nii ei tekitata tarbijale täiendavaid menetluskulusid olukorras, kus ei tarbija ega krediidiandja ei ole hagimenetlusest huvitatud.

Pankrotiseaduse muudatused toovad pankrotihalduritele kaasa täiendava töökoormuse, millist ei pea kandma näiteks juriidilisest isikust pankrotivõlgniku menetlustes. Teeme ettepaneku täiendada PankrS § 65 lg 51 punktiga 4: „4) pankrotihaldur on hinnanud tarbijakrediidilepingust tulenenud nõude kehtivust“, Kuigi eelnõu koostajad hindavad, et vaidlused vähenevad, ei pruugi see nii minna. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda korraldas käesoleva aasta kevadel kutsekogu liikmete ja usaldusisikute seas küsitluse. Vastajate antud valdava hinnangu kohaselt võtab maksekäsuga tarbijakrediidinõude läbivaatamine koos vastuväite esitamisega ca 3-4 tundi tööaega. Leiame, et tegemist on väga olulise töömahuga, mis vajab täiendavat tasustamist kas pankrotivara või selle puudumisel riigi vahenditest.

Tarbijakrediidi läbivaidlemine halduri poolt võiks olla tasustatud ajapõhiselt, kuna on ka keerulisemaid asju. Üks maksekäsk või tagaseljaotsus võib hõlmata mitmetest tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Tarbijakrediidi sätete järgimist tuleb kontrollida iga lepingu puhul eraldiseisvalt. Näiteks praktikast pärit pankrotimenetlus, kus esitati 9 jõustunud maksekäskudel/tagaseljaotsustel põhinevat nõudeavaldust, mis on tehtud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete kohta. Nende 9 nõudeavalduse aluseks on 12 maksekäsku ja 4 tagaseljaotsust ning kokku 23 tarbijakrediidilepingut. Kui ainuüksi ühe jõustunud maksekäsu/tagaseljaotsuse n-ö taasavamine võtab 3-4 tundi (mitmeid tarbijakrediidilepinguid hõlmav lahend võib ka rohkem võtta), siis selles asjas oleks halduri seaduseelnõu muudatusest tulenev täiendav töömaht 48-64 tundi, millele hetkel vastab riigi vahenditest hüvitatava tunnimääraga tasu 3168-4224 eurot, lisandub käibemaks. Riigi poolt hüvitatakse täna sellest ca 25 %.

Pankrotimenetluses on halduri tööd võimalik rahastada peamiselt kas pankrotivara arvel või siis riigi vahenditest. Ilmselt ei ole füüsiliste isikute pankrotimenetlustes kummastki allikast võimalik täiendavat ressurssi leida mahus, mis kataks haldurile pandavate lisaülesannete täitmise. Olukorra lahendamiseks pakume välja alternatiivsed lahendused:
1) Muuta pankrotimenetluse üldist loogikat ning kehtestada, et nõuete kontroll (PankrS § 1001 lg 4) tuleb läbi viia vaid sellistes menetlustes, kus pankrotivara on rohkem kui PankrS § 146 lg 1 kohaste väljamaksete tegemiseks vajalik. Selline muudatus vähendab oluliselt pankrotihalduri ja ka kohtu töökoormust ja on põhjendatav sellega, et kui puudub vara, mille alusel nõudeid täita, ei ole ka põhjust nõuete täpset suurust tuvastada.
2) Pankrotihaldur esitab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta põhistamata vastuväite (PankrS § 1001 lg 4 täiendamine). Eelnõu § 2 p 2 kohaselt peab võlausaldaja esitama tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta käivad dokumendid pankrotihaldurile, ent väljaspool pankrotimenetlust kohtule (eelnõu § 1 p 13). Teeme ettepaneku praktikat ühtlustada selliselt, et nõude kontroll toimub kohtus sõltumata sellest, kas tarbija on pankrotimenetluses või mitte. Selline muudatus vähendab oluliselt pankrotihalduri töökoormust ja muudab nõude kontrollimise alused ühtlaseks ja mittediskrimineerivaks. Kuivõrd lahendi teeb nõude kohta kohus nii siis, kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses, kui ka juhul, kui on, siis on põhjendatud nõuete kontrollimine üksnes kohtus.

Sõltumata sellest, kumb esitatud alternatiividest leiab seadusandja heakskiidu, teeme ettepaneku täiendada PankrS 1001 lg 2 loetelu täiendava punktiga „61) kas nõue põhineb tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud maksekäsk, tagaseljaotsus või sõlmitud täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punktis 18 nimetatud notariaalne kokkulepe;“. See ettepanek on loogiliseks jätkuks eelnõu § 2 punktis 2 kavandatule.

Palume selgitada ja vajadusel täpsustada eelnõu sellise olukorra lahendamiseks, kus võlausaldajal on maksekäsk, mis on tehtud § 1 punktide 12 ja 13 tingimuste kohaselt, kuid esitab pankrotimenetluses võlgniku vastu nõude koos lepingujärgsete intresside ja viivise nõuetega. Kas ja millises osas saab sellisel juhul lugeda nõue kaitsmiseta tunnustatuks? Kas tunnustamata osa kontroll toimub hagi või hagita menetluses?

Pankrotiseaduse muudatusettepanekute osas palume pöörata Teie tähelepanu, et mitte kõik maksekäsuga vormistatud nõuded ei ole tarbijakrediidilepingust tulenevad. Kui võlausaldaja esitab PankrS § 94 alusel nõudeavaldusega nõude, mis tugineb maksekäsule, siis mille alusel peaks pankrotihaldur otsustama, kas nõuda puuduste kõrvaldamist ja PankrS § 91 lõikes 11 sätestatud dokumentide esitamist või mitte? Teeme ettepaneku kaaluda võlgniku kohustamist nõude sisu selgitamiseks nt PankrS § 1001 lg 3 täiendusena.

Analoogiline küsimus tekib ka eelnõu § 5 p 2 puhul – kui täitmisele on antud maksekäsk, siis mille alusel peab kohtutäitur ära tundma, et täitmisele on antud tarbijakrediidilepingust tulenenud nõue? Arusaamatuste välistamiseks teeme ettepaneku, et eelnõu paneks sissenõudjale kohustuse täpsustada maksekäsu alusel täitmisele antud nõude päritolu. Arvestades, et täitemenetlus on formaalne menetlus, kus kohtutäituril on kaalutlusõigus vaid seadusega piiritletud juhtudel ja ulatuses, tuleks eelnõu täiendada ka regulatsiooniga juhuks, kus sissenõudja ei anna kohtutäiturile nõude päritolu kohta teavet Sellisel juhul võiks nõude lugeda tarbijakrediidilepingust tulenenud nõudeks.

Teeme ettepaneku, et eelnõu jõustumise järgselt tehakse kohtulahendite resolutiivosas märge, kas lahend on või ei ole tehtud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta.

Arvestades, et füüsilisest isikust võlgnikud (tarbijad) on valdavalt õiguskauged inimesed, teeme kehtivast õigusest parema arusaamise eesmärgil ettepaneku lisada TMS § 221 juurde ka need sätted, mis praegu on kavandatud eelnõu § 4 punkriga 2 TsMSRS §-i 118.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Maarja Roht
Koja esimees


Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619



Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiitsministeerium Teie: 13.07.2025 nr 8-1/8228-10
[email protected] Meie: 30.07.2025 nr 3-1/15

Arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt
seaduste muutmise eelnõu kohta

Lugupeetav justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta

Esitame seisukoha tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu selle osa kohta, mis puudutab tarbijakrediidi nõuete kontrolli tugevdamist kohtumenetluses. Mõneti on muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis, millega nähakse ette eriregulatsioon tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks, vastuolus eelnõu ettevalmistajate üldise eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust.

Teeme ettepaneku muuta eelnõu seletuskirja rõhuasetusi selliselt, et lugejale oleks arusaadav, kas tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemise vajalikkus tuleneb pigem soovist viia pankrotimenetluse praktika kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohtadega, mille kohaselt peab kohus hindama tarbijakrediidinõuete sisulist põhjendatust omal algatusel, sõltumata tarbija vastuväidetest, või soovist rohkem distsiplineerida krediidiandjaid.

Eelnõu seletuskirjas on suurem rõhk asetatud krediidiandjate manipulatsioonidele nõuete kohtulikus menetluses. Seletuskirjas esitatud viide kohtunike tähelepanekule, et kohtusse hagiavaldusega esitatud nõuded on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt olnud esitatud suuremas summas, vajab seletuskirjas põhjalikumat käsitlust. Kuna kohtunikud viitavad kelmusele, siis oleks asjakohane esitada seletuskirjas ülevaade, kas kuriteoteadete alusel on alustatud kriminaalasju ja kas on esitatud kahtlustusi või süüdistusi.

Eelnõu § 1 punkt 12 muudatuse üheks mõjuks on ka, et tarbijale lisanduvad täiendavad menetluskulud. Jättes kõrvale kohtunike tähelepanekud võimalike kelmuste kohta võlausaldajate poolt ja eeldades, et nõuded on õiged, siis tuleks eelnõu § 1 punkt 12 seletuskirjas esitada andmed senise kohtupraktika kohta, millised on praegu tarbijale lisanduvad menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses näiteks 8000 eurose nõude puhul ja millised on taolise suurusega nõude menetluskulud hagimenetluses. Leiame, et olukorras, kus tarbija jaoks on muudatuse järgselt hagimenetluse tulemuseks sama, mis praegu maksekäsu kiirmenetluses (st kohus mõistab välja nõude, intressi ja viivised samas ulatuses), tuleb tagada, et tarbija ei pea kandma lisakulusid kohtumenetluskulude näol. Kui seletuskirja täiendatakse võrdleva analüüsiga hagimenetluse reaalse mõju kohta algselt maksekäsu kiirmenetlusse esitatud nõude vähenemisele, siis saab ka hinnata kavandatava muudatuse reaalset mõju tarbija kohustuste suurusele kogusummas. Seletuskirja lk 42 esitatud konstateering menetluse kallinemise kohta peab olema saavutada soovitava eesmärgi suhtes proportsionaalne ja põhjendatud.

Füüsilisest isikust pankrotivõlgnike seas on vaid mõni üksik, kelle sissetulek ületab pankrotimenetluse kestel töötasu alammäära. Valdavalt füüsiliste isikute pankrotimenetlustes võlgniku igakuise sissetuleku arvel pankrotivara ei suurene. Teeme ettepaneku täiendada seletuskirja andmetega, millises summas on füüsilisest isikust pankrotivõlgnikega menetlustes võlausaldajatele keskmiselt pandiga tagamata nõudeid rahuldatud. Väidame kutsepraktikale tuginevalt, et kui nõudeid rahuldatakse üldiselt vaid mõne tuhande euro ulatuses, siis ei avalda nõude põhjalik pankrotimenetlusaegne kontroll olulist mõju ei jaotisele ega pankrotivõlgniku majanduslikule olukorrale. Pankrotivara nõuete rahuldamisest üle ei jää ning võimalikud muudatused jaotises võlausaldajate vahel on marginaalsed võrreldes eelnõus kavandava täiendava kontrolliga kaasnevale menetluskulule (sh pankrotihalduri ja kohtu kulud, menetluste pikenemine jne).

Meie hinnangul oleks mõttekas jätta tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemine maksekäsu kiirmenetluses piiramata (eelnõu § 1 p 12). Piisab ka sellest, et tarbijal on alati võimalik pöörduda omal algatusel kohtusse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõude kohtulikuks läbivaatamiseks, kui seda ei ole varem tehtud (eelnõu § 4 p 2 ja § 5 p 3, ent analoogilised sätted tuleks lisada eelnõusse ka juhuks, kui nõue ei ole veel täitemenetluses ja tarbija soovib teenindamisel olevat laenulepingut vaidlustada). See ettepanek ei ole küll kooskõlas Euroopa Kohtu ja Riigikohtu ülal viidatud seisukohaga, kuid kooskõlas eelnõu koostajate üldise eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust. Ettepaneku realiseerimine välistaks hagi alusel kohtumenetlused, mis annaksid lõppkokkuvõttes maksekäsu kiirmenetlusega võrdse tulemuse. Nii ei tekitata tarbijale täiendavaid menetluskulusid olukorras, kus ei tarbija ega krediidiandja ei ole hagimenetlusest huvitatud.

Pankrotiseaduse muudatused toovad pankrotihalduritele kaasa täiendava töökoormuse, millist ei pea kandma näiteks juriidilisest isikust pankrotivõlgniku menetlustes. Teeme ettepaneku täiendada PankrS § 65 lg 51 punktiga 4: „4) pankrotihaldur on hinnanud tarbijakrediidilepingust tulenenud nõude kehtivust“, Kuigi eelnõu koostajad hindavad, et vaidlused vähenevad, ei pruugi see nii minna. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda korraldas käesoleva aasta kevadel kutsekogu liikmete ja usaldusisikute seas küsitluse. Vastajate antud valdava hinnangu kohaselt võtab maksekäsuga tarbijakrediidinõude läbivaatamine koos vastuväite esitamisega ca 3-4 tundi tööaega. Leiame, et tegemist on väga olulise töömahuga, mis vajab täiendavat tasustamist kas pankrotivara või selle puudumisel riigi vahenditest.

Tarbijakrediidi läbivaidlemine halduri poolt võiks olla tasustatud ajapõhiselt, kuna on ka keerulisemaid asju. Üks maksekäsk või tagaseljaotsus võib hõlmata mitmetest tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Tarbijakrediidi sätete järgimist tuleb kontrollida iga lepingu puhul eraldiseisvalt. Näiteks praktikast pärit pankrotimenetlus, kus esitati 9 jõustunud maksekäskudel/tagaseljaotsustel põhinevat nõudeavaldust, mis on tehtud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete kohta. Nende 9 nõudeavalduse aluseks on 12 maksekäsku ja 4 tagaseljaotsust ning kokku 23 tarbijakrediidilepingut. Kui ainuüksi ühe jõustunud maksekäsu/tagaseljaotsuse n-ö taasavamine võtab 3-4 tundi (mitmeid tarbijakrediidilepinguid hõlmav lahend võib ka rohkem võtta), siis selles asjas oleks halduri seaduseelnõu muudatusest tulenev täiendav töömaht 48-64 tundi, millele hetkel vastab riigi vahenditest hüvitatava tunnimääraga tasu 3168-4224 eurot, lisandub käibemaks. Riigi poolt hüvitatakse täna sellest ca 25 %.

Pankrotimenetluses on halduri tööd võimalik rahastada peamiselt kas pankrotivara arvel või siis riigi vahenditest. Ilmselt ei ole füüsiliste isikute pankrotimenetlustes kummastki allikast võimalik täiendavat ressurssi leida mahus, mis kataks haldurile pandavate lisaülesannete täitmise. Olukorra lahendamiseks pakume välja alternatiivsed lahendused:
1) Muuta pankrotimenetluse üldist loogikat ning kehtestada, et nõuete kontroll (PankrS § 1001 lg 4) tuleb läbi viia vaid sellistes menetlustes, kus pankrotivara on rohkem kui PankrS § 146 lg 1 kohaste väljamaksete tegemiseks vajalik. Selline muudatus vähendab oluliselt pankrotihalduri ja ka kohtu töökoormust ja on põhjendatav sellega, et kui puudub vara, mille alusel nõudeid täita, ei ole ka põhjust nõuete täpset suurust tuvastada.
2) Pankrotihaldur esitab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta põhistamata vastuväite (PankrS § 1001 lg 4 täiendamine). Eelnõu § 2 p 2 kohaselt peab võlausaldaja esitama tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta käivad dokumendid pankrotihaldurile, ent väljaspool pankrotimenetlust kohtule (eelnõu § 1 p 13). Teeme ettepaneku praktikat ühtlustada selliselt, et nõude kontroll toimub kohtus sõltumata sellest, kas tarbija on pankrotimenetluses või mitte. Selline muudatus vähendab oluliselt pankrotihalduri töökoormust ja muudab nõude kontrollimise alused ühtlaseks ja mittediskrimineerivaks. Kuivõrd lahendi teeb nõude kohta kohus nii siis, kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses, kui ka juhul, kui on, siis on põhjendatud nõuete kontrollimine üksnes kohtus.

Sõltumata sellest, kumb esitatud alternatiividest leiab seadusandja heakskiidu, teeme ettepaneku täiendada PankrS 1001 lg 2 loetelu täiendava punktiga „61) kas nõue põhineb tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud maksekäsk, tagaseljaotsus või sõlmitud täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punktis 18 nimetatud notariaalne kokkulepe;“. See ettepanek on loogiliseks jätkuks eelnõu § 2 punktis 2 kavandatule.

Palume selgitada ja vajadusel täpsustada eelnõu sellise olukorra lahendamiseks, kus võlausaldajal on maksekäsk, mis on tehtud § 1 punktide 12 ja 13 tingimuste kohaselt, kuid esitab pankrotimenetluses võlgniku vastu nõude koos lepingujärgsete intresside ja viivise nõuetega. Kas ja millises osas saab sellisel juhul lugeda nõue kaitsmiseta tunnustatuks? Kas tunnustamata osa kontroll toimub hagi või hagita menetluses?

Pankrotiseaduse muudatusettepanekute osas palume pöörata Teie tähelepanu, et mitte kõik maksekäsuga vormistatud nõuded ei ole tarbijakrediidilepingust tulenevad. Kui võlausaldaja esitab PankrS § 94 alusel nõudeavaldusega nõude, mis tugineb maksekäsule, siis mille alusel peaks pankrotihaldur otsustama, kas nõuda puuduste kõrvaldamist ja PankrS § 91 lõikes 11 sätestatud dokumentide esitamist või mitte? Teeme ettepaneku kaaluda võlgniku kohustamist nõude sisu selgitamiseks nt PankrS § 1001 lg 3 täiendusena.

Analoogiline küsimus tekib ka eelnõu § 5 p 2 puhul – kui täitmisele on antud maksekäsk, siis mille alusel peab kohtutäitur ära tundma, et täitmisele on antud tarbijakrediidilepingust tulenenud nõue? Arusaamatuste välistamiseks teeme ettepaneku, et eelnõu paneks sissenõudjale kohustuse täpsustada maksekäsu alusel täitmisele antud nõude päritolu. Arvestades, et täitemenetlus on formaalne menetlus, kus kohtutäituril on kaalutlusõigus vaid seadusega piiritletud juhtudel ja ulatuses, tuleks eelnõu täiendada ka regulatsiooniga juhuks, kus sissenõudja ei anna kohtutäiturile nõude päritolu kohta teavet Sellisel juhul võiks nõude lugeda tarbijakrediidilepingust tulenenud nõudeks.

Teeme ettepaneku, et eelnõu jõustumise järgselt tehakse kohtulahendite resolutiivosas märge, kas lahend on või ei ole tehtud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta.

Arvestades, et füüsilisest isikust võlgnikud (tarbijad) on valdavalt õiguskauged inimesed, teeme kehtivast õigusest parema arusaamise eesmärgil ettepaneku lisada TMS § 221 juurde ka need sätted, mis praegu on kavandatud eelnõu § 4 punkriga 2 TsMSRS §-i 118.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Maarja Roht
Koja esimees


Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619