Arvamuse edastamine

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected] Teie. 13.07.2025 nr 8-1/8228-10

Meie: 4.08.2025 nr 27

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu

Eesti Pangaliit (edaspidi Pangaliit) tänab võimaluse eest eelnõu osas arvamust avaldada. Pangaliit

ettepanekuid ei toeta, kuivõrd eelnõu on selges vastuolus selle väidetava eesmärgiga - vähendada

kohtute töökoormust. Eelnõu on koostatud kiirustades ja sellise mastaabiga muudatused vajavad

läbimõtlemist, muuhulgas on tarbijakrediidi küsimused lisatud kohtute töökoormuse vähendamisega

seotud eelnõusse, mille eesmärgid on omavahel selges vastuolus. Eelnõu osas puudub mõjuhinnang.

Pangaliidu hinnangul suurendavad ettepanekud oluliselt kohtute töökoormust ja krediidiasutuste

halduskoormust. Pangaliidu hinnangul riivab eelnõu oluliselt põhiseaduslikke õigusi, mh on eelnõus

sisalduv ebamäärane tagasiulatuv mõju põhiseadusega vastuolus. Samuti riivab eelnõu liigselt kõigi

isikute õigust kohtumenetlusele (õigust mõistlikule menetlusajale) ning õiguskindluse põhimõtet.

Eelnõus ei ole analüüsitud pangasaladuse ja andmekaitseõiguslikke küsimusi.

Tuleks eristada kaht eraldiseisvat teemat – vastutustundlik laenamine ja valeandmete esitamine.

Eelnõus välja toodud esimest teemat ehk valeandmete esitamise probleemi ei lahenda nõuete

ümberarvestuste nõudmine maksekäsu kiirmenetluses – ka sellises olukorras on võimalik pahatahtlikul

isikul valeandmeid esitada. Valeandmete esitamise osas on ette nähtud kuriteokoosseis ja eelnõu

seletuskirjast nähtuvalt tegeleb riik selle küsimusega eraldiseisvates menetlustes.

Teine eelnõus tõstatatud probleem puudutab vastutustundlikku laenamist. Eestis puuduvad selged

vastutustundliku laenamise miinimumnõuded. Alamates kohtuastmetes on vastutustundliku

laenamise kontroll väga erinev ja puudub ühtne arusaam kohtuliku kontrolli sisust, ulatusest ja

miinimumnõuetest (milline on mõistlik kohustuste ja sissetulekute piirmäär, milline summa peab

tarbijale toimetulekuks kätte jääma jne). Kohtute töökoormuse probleemi tuleks tarbijakrediidiga

seotud kohtuasjade osas esmalt lahendada materiaalõiguslikult ehk kehtestada selgemad

miinimumnõuded tagamata tarbijakrediidile ning määratleda kohtuliku kontrolli ese. Sealhulgas tuleks

kehtestada sissetulekute ja kohustuste piirmäär. Piirmäära kehtestamine ei vaja Eestis seaduse

muutmist, kuivõrd selleks on volitusnorm - KAVS § 49 lg 8. Selged nõuded tagaksid õiguskindlust ja

välistaksid ressursimahukaid kohtulikke kontrolle, mh oleks nõudeid võimalik kontrollida maksekäsu

kiirmenetluses selmet kõik asjad hagimenetlusse suunata. Kui ühiskonnas eksisteerib vastutustundliku

laenamise probleem, siis tuleks seda esmalt lahendada olemasolevate instrumentidega, suunatuna

rikkujatele ja mitte esmalt menetlusõiguslike vahenditega. Pangaliit on valmis arutama

vastutustundliku laenamise miinimumnõudeid, et optimeerida ressursikasutust ühiskonnas tervikuna.

Seda enam, et Eesti on lähiajal üle võtmas uut tarbijakrediididirektiivi.

Pangaliidu hinnangul ei ole krediidiasutused tarbimislaene väljastanud vastutustundetult.

Krediidiasutuste portfellidest moodustasid 31.05.2025 seisuga üle 90 päevase viivitusega

tarbimislaenud 1.9 %.1 Seega väga suur osa tarbijatest suudab oma kohustusi krediidiasutuste ees

täita. Pangaliidu hinnangul tuleks eelneva tõttu kehtestada krediidiasutustele maksekäsu

kiirmenetluses erand – eelnõuga ei tohiks karistada turuosalisi, kes käituvad vastutustundlikult ning

krediidiasutused võiksid ka edaspidi lepingulisi nõudeid esitada maksekäsu kiirmenetluses. Seda enam,

et krediidiasutuste üle (s.h tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmise üle) teostatakse

riiklikku järelevalvet.

Meedias varasemalt välja toodud, et Eestis on ligi 80 000 võlgnikku.2 Pangaliit täpsustab, et see arv ei

erista tarbijakrediidivõlgnikke kohtumenetluses, näiteks 2020 oli Eestis täitemenetluse võlgnike arv 17

572, kus täitedokumendiks on kohtulahend tsiviilasjas, võlanõue või muu sarnane.3 Pangaliidu

hinnangul ei saa turuosaliste tegevusest järeldusi teha vaid võlgnike arvu või üksikute kohtukaasuste

järgi. Eestis on muuhulgas 2025. aasta 01. aprilli seisuga 44 987 füüsilisest isikust maksuvõlglast4. Ei ole

õige teha järeldusi pelgalt võlgnike arvu alusel, kuivõrd võlgnike ja võlasummade arvul võib olla

erinevaid põhjuseid, sealjuures krediidiandjatest sõltumatuid põhjuseid (nt töö kaotus,

terviseprobleemid, üldine majanduslik olukord jne).

Muuhulgas viitab eelnõu vaid valeandmete esitamisele, kuid välja ei ole toodud konkreetseid

vastutustundliku laenamise nõudeid, mille vastu oleksid turuosalised süstemaatiliselt eksinud – nt kas

laenu antakse isikutele, kellel on liigselt kohustusi? Viimati nimetatud probleemi lahendamiseks lõi riik

hiljuti positiivse krediidiregistri. Üksikkaasuste pinnalt ei ole mõistlik kohtusüsteemi üle koormata.

Kohtute 2024. aasta menetlusstatistika kohaselt olid suure töömahuga asjad tarbijalepingutega seotud

vaidlused ning väikese töömahuga asjad olid maksekäsu kiirmenetlused (aastas laekus kohtusse 47 380

maksekäsu avaldust, 24 847 avaldust puudutasid tarbijakrediiti).5

1 Tähtajaks tasumata laenude jääk

2 Kohtunike avastus: võlgnikelt kooritakse ebaseaduslikult liiga palju raha, kuid selle lõpetamine saab olema raske

- Eesti Ekspress

3 Tartu Ülikool. Krediidituru uuringu lõpparuanne. 2021, lk 1 ja lk 59.

4 Maksu- ja Tolliameti veebileht

5 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel -

Kohtute aastaraamat

Seletuskirja kohaselt saabus 2023. aastal maakohtutesse lahendamiseks 35 116 tsiviilasja. Seega

tarbijakrediidi asjade hagimenetlusse suunamine suurendaks kohtute töökoormust kuni kahe

kolmandiku võrra. Seega on ilmselge, et kohtute töökoormuse kasv (kuni ca 25 000 uut hagi ehk u 2/3

võrra) mõjutab oluliselt kõikide füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust saada oma kohtuasi menetletud

mõistliku aja jooksul. Isegi kui mõned turuosalised oleksid nõus maksekäsu kiirmenetluses osaliselt

nõudeid vähendama, siis oleks kohtuasjade arvu kasv märkimisväärne. Eelnõu tõttu ei pruugi olla

krediidiandjatel põhjust enam üldse maksekäsu kiirmenetluses osaleda nt maksekäsu avaldust saab

jätta koheselt rahuldamata ning lahenditel puudub mõju hilisemas pankrotimenetluses) ja pigem

hakatakse eelistama hagimenetlust.

Seadusjärgne intress on hetkel 2.15% ning on olnud pikalt (01.juuli 2016 – 01.jaanuar 2023) 0% ja

maksimaalselt 4.5% aastas. Lepingujärgne intressimäär tagatiseta laenude ja krediitkaartide puhul on

turul sellest oluliselt suurem. Muudatuste jõustumisel ei ole enam krediidiandjatel võimalik nõuda

maksekäsu kiirmenetluses lepingujärgset intressi ehk põhitegevusest saadavat tulu saab edaspidi

nõuda vaid hagimenetluse kaudu.

Pangaliit teeb eeltoodust tulenevalt järgnevad ettepanekud:

• Loobuda kiireloomulisest eelnõust tervikuna ning kehtestada selgemad nõuded

tarbimislaenude väljastamisele, mida oleks võimalik kohtutes, sh maksekäsu kiirmenetluses

mõistliku menetlusliku ressursiga kontrollida.

• Kehtestada sissetulekute ja kohustuste piirmäär ja määratleda kohtuliku kontrolli ulatus, et

kohtute töö oleks tarbijate kaitsmisel efektiivne.

• Analüüsida eelnõu mõju kohtute töökoormusele ja eelnõu põhiseaduspärasust.

• Teostada pangasaladuse ja isikuandmete kaitsmisega seotud küsimuste osas eraldi analüüs

ja küsida AKI hinnang eelnõule. Kehtestada selged nõuded tarbijate eraelu riive küsimustes

(st krediidiandjate ja kohtute kontrollikohustus ulatuse osas).

• Kaaluda krediidiasutustele erandi kehtestamist, st võimaldada pankadele jätkuvalt

maksekäsu kiirmenetlust.

• Kaaluda intressimäärapõhist (20-22%) reeglit maksekäsu kiirmenetlusele (nagu Saksamaal).

• Kaaluda menetlusreegleid, mis tagaksid pangasaladuse kaitse.

• Täpsustada nõuete ümberarvestuste osas matemaatilist arvestuskäiku.

• Kui edaspidi võimaldada maksekäsumenetluses vaid seadusjärgse intressiga nõudeid, siis

välistada krediidikulukuse määra kontroll, sest sellel puuduks sisuline eesmärk.

• Lugeda alates eelnõu jõustumisest (01. jaanuar 2026) tehtud kohtulahendid, mh

maksekäsud ja tagaseljaotsused pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks.

• Loobuda riigilõivu tagastamise osas äriühingute ebavõrdsest kohtlemisest.

• Võimaldada ka edaspidi maksekäsu kiirmenetlustes puuduste kõrvaldamist.

Järgnevalt esitame seisukohad esitatud küsimustele.

1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses

selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi

ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija tehtud tagasimaksed arvestatakse

maksekäsu kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevuse ning

seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks.

Pangaliit ettepanekut ei toeta, kuivõrd sisuliselt kehtestatakse Eesti maksekäsu kiirmenetluses

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eeldus (kõik turuosalised, kes soovivad laenu

andmisest tulu teenida ehk lepinguga kokku lepitud intressi tagasi saada, peaksid tegema seda

hagimenetluse kaudu). Kuivõrd eelnõu eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, siis tekitab

ettepanek täpselt vastupidise tulemuse – tarbijakrediidinõuded liiguvad maksekäsumenetlusest

hagimenetlusse ja suurendavad menetluste arvu kuni kahe kolmandiku võrra. Seega peavad

ülekoormatud kohtud tegelema täiendavate tsiviilasjadega, millel on oluline mõju ka juba menetluses

olevate asjade kestusele, mis omakorda riivab õigust mõistlikule menetlusajale.

Otsus võimaldada maksekäsu kiirmenetlust vaid seadusjärgse intressiga välistab sisuliselt

tarbijakrediidiasjade menetluse maksekäsu kiirmenetluses, kuivõrd krediidiandja peaks möönma

õigusliku tagajärje kontekstis vastutustundliku laenamise põhimõtte või krediidi kulukuse määra osas

rikkumist ehk krediidiandjad peaksid loobuma põhilisest tulust, st lepinguga kokku lepitud intressist.

Ei ole tõenäoline, et krediidiandjad oma intressitulust loobuksid. Seega on hagimenetlusse esitatavate

asjade arvu massiline kasv äärmiselt tõenäoline. Sellega suureneb oluliselt kohtute ja krediidiandjate

halduskoormus.

Eelnõuga koheldakse Eesti ja Euroopa krediidiandjaid ebavõrdselt. Euroopa maksekäsumenetluste

määruses[1] ei sisaldu sätteid vastutustundliku laenamise kontrollinõuete kohta ning neis menetlustes

menetletakse ka lepingujärgse intressiga nõudeid. Välisriikide krediidiandjad pannakse

põhjendamatult eelisseisu, nt Läti krediidiandja saaks esitada Harju Maakohtusse Euroopa

maksekäsuavalduse, mis vaadatakse läbi vastava EL määruse6 alusel. Eelneva tõttu koheldakse

ebavõrdselt ka tarbijat selle järgi, millises liikmesriigi ta elab, nt on Soomes elava tarbija osas võimalik

esitada lepingulise intressiga maksekäsuavaldusi.

Pangaliidu hinnangul on märkimisväärne, et Euroopa Kohus ei ole seni kohustanud liikmesriike

teostama omaalgatuslikku kontroll ka maksekäsu kiirmenetlustes (vastav kohtupraktika hetkel

puudub). Muuhulgas ei ole paljud liikmesriigid Euroopa Kohtu praktikat sellisel kujul üle võtnud, nagu

seda tegi Riigikohus. Liikmesriikide pädevuses on võtta vastu menetlusnormid, mis tagaksid tarbijate

6 Nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006 (millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus).

õiguste kaitse. Näiteks Saksamaa on otsustanud tarbijaid kaitsta sellega, et maksekäsu kiirmenetlus

(Mahnbescheid) toimub teatud intressimääraga nõuete osas. Samas puudub ka Saksamaa

menetlusseaduses (vt Saksamaa tsiviilkohtumenetluse seadustiku, ZPO § 688) säte, mis välistaks kõik

tarbijakrediidinõuded või võimaldaks kontrolli vastutustundliku laenamise nõuete üle.

Eeltoodust tulenevalt võiks lisaks krediidiasutustele erandi kehtestamisele kaaluda alternatiivina

lepingujärgse intressi määra lae (nt 20% aastas7) kehtestamist, mida on võimalik nõuda maksekäsu

kiirmenetluses lisaks põhivõlgnevusele ja seadusjärgsele viivisele. Turul tavapärase mõistliku

lepingujärgse intressimääraga võlgnevuse menetlemise võimalus maksekäsu kiirmenetluses ei

kahjusta tarbijaid ning ka sel juhul välistatakse võimalikud ülemäärased nõuded ja regulatsiooni

kuritarvitamine tarbijate suhtes, mis on eriregulatsiooni eesmärk.

Problemaatiline on laenamise nõuete ja kohtuliku kontrolli ulatuse ebaselgus. FI käsiraamatu

loomisega tekitati laenuturul uued ootused, sh vähendati turuosaliste võimalusi riske juhtida.

Käsiraamat lisas õigusselgusetust ja teatud käsiraamatu nõuded pärsivad laenude väljastamise

tehnilist arengut. Õiguslikult on vastutustundliku laenamise miinimumnõuded olnud ajas väga

erinevad ja on kohtupraktikas jätkuvalt ebaselged. Laenamise miinimumnõuete täpsustamine tagaks

selgust kõigile, turuosalistele, tarbijatele ja kohtutele. Ebaselges õiguslikus olukorras (sh on kohtuliku

kontrolli ulatus ebaselge) ei ole asjade hagimenetlusse suunamine põhjendatud, sest sellel on veel

suurem mõju kohtute töökoormusele.

Riik ei erista tänases kontekstis ka finantsjärelevalve ja kohtu rolli. Seaduse miinimumnõudeid saaks

kontrollida ka riikliku järelevalve kaudu, selmet krediiditurgu kontrollida kõrgelt kvalifitseeritud

kohtuvõimu abil, mis on niigi ülekoormatud. Finantsinspektsioonis on sektoripõhine pädevus

kontrollimaks nii krediidiriski kui ka vastutustundlikku laenamise nõudeid konkreetses

krediidiprotsessis. Järelevalveliste funktsioonide kohtule üleandmine on väikese riigi ressursse

arvestades ohtlik tendents ja suurendab paratamatult kohtute töökoormust. Finantsjärelevalve peaks

tegelema laenuprotsesside tervikliku kontrollimisega ning kohtud üksiktarbija kaitsmisega

(kontrollides miinimumnõudeid). Finantsjärelevalvel ja kohtul peaks olema seejuures ühtne arusaam

õiguse tõlgendamisest.

Vastutustundliku laenamise nõuded ja vastavad õiguslikud tõlgendused on alamates kohtuastmetes

aina karmimaks muutunud. Kui tarbija satub lepingu kestel, nt 10 või 15 aastat pärast lepingu

sõlmimist, makseraskustesse, ei tähenda see automaatselt, et krediidiandja oleks lepingu sõlmimise

eel oma kohustusi rikkunud. Järjest enam ei oma tarbija tegelik maksevõime (oma kohustustega

toimetulemine) tähtsust, kuivõrd oluliseks peetakse formaalseid kontrolle, mida krediidiandja tegi.

Seejuures pööratakse detailselt tähelepanu, kas ja mida tarbija konto väljavõttelt analüüsiti ja mis

7 Näiteks maksuvõlgnevuste intressiks on seadusandja kehtestanud 22% aastas.

järeldusi sai tarbija tehingutest teha. See suurendab kohtute ressursiprobleemi veelgi ja tekitab

tarbijate jaoks liigse eraelu riive. Konto väljavõtete detailse analüüsi kinnistumisel peaksid tarbijad

olema valmis, et krediidiandjad ja kohtud analüüsivad konto väljavõtteid ja teevad neist subjektiivseid

järeldusi (ülalpeetavate kohta, kohustuste kohta, tarbimisharjumuste, sh alkoholi tarbimise ja

hasartmängude mängimise kohta). Liigne eraelu riive ei ole aga uue tarbijakrediididirektiivi ja

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kuivõrd krediidiandjad peavad järgima andmete

töötlemisel minimaalsuse põhimõtet ja nt eriliigiliste isikuandmete töötlemine (nt terviseandmed, sh

psüühilise seisundi või sõltuvushäire kohta) ei ole laenuprotsessis üldse lubatud. Samuti võivad liigsed

kohtulikud kontrollid riivata õigust pangasaladusele. Pangasaladuse ja isikuandmete kaitsmisega

seotud küsimused vajavad vastutustundliku laenamise kontekstis eraldi ja põhjalikku analüüsimist.

Täiendavat selgitust vajab paragrahvi 481 lõigetega 2.4 ja 2.5 praktiline sisustamine, st ebaselge on

nõuete arvutuskäik, mis vastaks maksekäsu kiirmenetluse nõuetele. Pangaliit teeb ettepaneku valemi

esitamiseks, et välistada vaidlused valeandmete/nõude matemaatilise korrektsuse osas. See vajab

selgust, seda enam, et eelnõuga ei võimaldata enam ka puuduste kõrvaldamist.

Pöörame tähelepanu asjaolule, et maksekäsu kiirmenetluse eriregulatsiooni väljatöötamisel ei ole

arvesse võetud erinevaid tarbijakrediidilepingute liike. Kuigi eelnõu seletuskirjas on mh selgitatud nt

tähtajatute krediitkaartide lepingute erisusi („nn korduvkasutusega krediidilimiidiga

tarbijakrediidileping, milles ei ole tagasimaksegraafik kindlaks määratud“), siis üksnes krediidikulukuse

arvutamise kontekstis. TsMS § 481 täiendamisel lõikega 2.5 ei ole erisusi arvesse võetud – „kõik selles

võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kolmandas

järjekorras viivise katteks käesoleva paragrahvi lõikes 2.4 sätestatud ulatuses“. Näitena võib tuua

krediitkaardilepingu, mille puhul peamiseks kohustuseks on iga kuu tasu maksta, intressi ei arvestata,

kui kasutusele võetud krediit makstakse tagasi kokkulepitud kuupäeval. Maksekäsu avalduse

esitamisel peaks kõik nt 15 aasta jooksul tehtud maksed arvestama põhiosa võla, mis tekkis tänasel

päeval, katteks.

2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks maksekäsu

kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid.

Eelnõu kohaselt saab võlausaldaja maksekäsu kiirmenetluses esitada üksnes seadusjärgse intressiga

ümberarvestatud nõuded, mistõttu jääb täiendavate dokumentide esitamise kohustus ebaselgeks.

Eelnõu ei selgita, millised on maksekäsu kiirmenetluses vajalik info ja dokumendid ehk eelnõuga ei ole

selgitatud, milles seisneb edaspidi Maksekäsuosakonna kontroll. Olukorras, kus võlausaldaja otsustab

hagimenetluses esitada oma nõude seadusjärgse intressiga, ei nõua kohus täiendavaid tõendeid.

Selliselt muutub maksekäsu kiirmenetlus ümberarvestatud tarbijakrediidi lepingust tulenevate nõuete

osas koormavamaks ja vähem efektiivsemaks kui hagimenetlus. Eelnev on vastuolus seaduse

muutmise eesmärgiga. Maksekäsu osakonnale pannakse planeeritava seadusmuudatusega senisest

mahukam kontrolli ning analüüsi kohustus. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kohtud tõlgendavad

vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollikohustuse täitmist erinevalt ning Pangaliidu hinnangul

on just see töökoormuse kasvu ning õigusliku ebaselguse tuumpõhjuseks. Eelnõus väljatoodud

arvutuskäik on ebaselge, mistõttu on arusaamatu, mida seadusandja hinnangul kohtud maksekäsu

kiirmenetluses dokumentide põhjal hindama peavad hakkama. Eelnõu kohaselt tundub, et on

keskendutud sellele, et hinnata, kas matemaatiliselt on nõue korrektne, kuigi seaduse muutmist on

vajalikuks peetud seetõttu, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole võimalik kohtul kontrollida, kas

krediidiandja on laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud või mitte. Kohtute töö

tõhustamiseks on esmajärjekorras oluline kehtestada konkreetsed miinimumnõuded, mida kohtutel

on võimalik ökonoomselt kontrollida. Seejärel tuleks viia sisse muudatused dokumentide esitamise

osas, mis annavad kohtutele võimaluse miinimumnõuete täitmist kontrollida.

Pangaliidu jaoks ei ole selge, miks on eelnõud arvesse võttes vajalik maksekäsu kiirmenetluses

kontrollida krediidikulukuse määra arvutuskäiku. VÕS § 406.2 lg 3 alusel saab krediidiandja ka

rikkumise korral nõuda vaid seadusjärgset intressi. Kui edaspidi menetletakse nõudeid vaid

seadusjärgse intressiga, siis ei ole vastaval kontrollil edaspidi sisulist mõtet, sest krediidiandja ei saaks

nagunii suuremat nõuet esitada.

3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid

jätab avalduse rahuldamata.

Pangaliit ei toeta ettepanekut, kuivõrd avalduses esinev ebaoluline puudus toob krediidiandja jaoks

kaasa automaatselt hagimenetluse, mis ei ole menetlusökonoomiat arvestades põhjendatud.

Tsiviilkohtumenetluse üldine menetlusloogika näeb ette, et kui kohtusse esitatavas dokumendis on

puudused, mida on võimalik kõrvaldada, annab kohus menetlusosalisele täiendava tähtaja. Eelnõu

eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus iga lihtsa puuduse korral tuleb maakohtule hagi esitada.

Muuhulgas on ebaselge, milline on nõude rahuldamata jätmise õiguslik tagajärg, st kas krediidiandja

peab esitama terve nõude osas uue hagi või vaidlustama avalduse rahuldamata jätmise määruse.

Eelnõuga ei tohiks tekkida olukord, mil krediidiandja ei saaks oma nõuet enam hagimenetlusse esitada

kuivõrd poolte vahel on juba sama nõude osas jõustunud kohtulahend (TsMS 371 lg 1 p 5). Kui seadust

selliselt tõlgendada, siis puuduks edaspidi krediidiandjatel igasugune huvi maksekäsuavalduste

esitamiseks ja kohtusüsteem koormatakse koheselt täiendavate hagidega üle.

4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada

täiendavaid tõendeid.

Pangaliidu hinnangul on siinkohal kaks ebaselgust, mis tekitab praktikas mitmeid probleeme ning

võimalik, et ka suurendab oluliselt määruskaebuste mahtu, mis omakorda taaskord ei ühti eelnõu

eesmärgiga.

Esiteks on arusaamatu, millistel juhtudel ja mis vormis on maksekäsu osakonnal võimalik täiendavaid

tõendeid küsida, kui puudub puuduste kõrvaldamise määruse koostamise võimalus. Eelnõu on

vastuolus üldise menetlusloogikaga, st kohus peaks esmalt tuvastama menetluses tähtsust omava

asjaolu, mida seejärel menetluses tõendiga tõendada. Maksekäsu kiirmenetluses ei saa luua avatud

loetelu täiendavatest tõenditest, kui puudub selge arusaam, millised on maksekäsu kiirmenetluses

esitatavad minimaalsed vajalikud asjaolud.

Teiseks on Pangaliidu hinnangul arusaamatu, millal kohtul on võimalik jätta avaldus rahuldamata ning

millal mitte. Seletuskirjas on välja toodud, et täiendavate tõendite küsimine võib olla vajalik näiteks

juhul, kui avalduses märgitu pinnalt ei ole selge, kas tegemist on õigussuhtega, millest tulenevat nõuet

on võimalik TsMS-i § 481 kohaselt menetleda maksekäsu kiirmenetluses, või kui maksekäsu

kiirmenetluse avalduses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded ei ole esitatud tõendite

pinnalt selged vms. Pangaliidu hinnangul on seletuskirjas välja toodud tüüpiline olukord, mil kohus

teeb puuduste kõrvaldamise määruse. Eelnõu kohaselt seda võimalust krediidilepingutest tulenevate

nõuete osas planeeritavate muudatustega ei ole. Seega on eelnõus planeeritavad TsMS § 482 lg 12 ja

§ 4841 lg 4 omavahel vastuolus ning kohtu tegevus menetluse läbiviimisel ei ole selge.

Pangaliit on seisukohal, et jättes kohtule maksekäsu kiirmenetluses õiguse küsida avaldajalt

täiendavaid tõendeid, tekitab maksekäsu kiirmenetluses sama probleemi, mis on hetkel

hagimenetlustes, st kohtutel puudub ühtne seisukoht vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

hindamise osas. Pangaliit on seisukohal, et kui seadusandja peab vajalikuks dokumentide esitamise

maksekäsu kiirmenetluses, siis tuleb tõendite ja asjaolude loetelu esitada ammendavalt. Selliselt on

võimalik tagada, et maksekäsu kiirmenetlus on kiirem ja efektiivsem kui hagimenetlus.

5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata

jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele.

Pangaliidu hinnangul ei ole põhjendatud kohelda krediidiandjaid erinevalt teistest menetlusosalistest,

kes osalevad maksekäsu kiirmenetluses. Riik ei saa riigilõivude osas kehtestada sektoripõhiseid erisusi,

nt telekomid ja ehitusettevõtjad saavad menetluses riigilõivu tagasi, aga krediidiandjad mitte.

6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku tegemise

tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale.

Pangaliit toetaks ettepanekut, kui maksekäsu kiirmenetlus oleks lahendatud selgete eeldustega, mis

võimaldaks vastutustundliku laenamise miinimumnõuete kontrolli, st krediidiandjatel oleks võimalik

ka maksekäsu kiirmenetluses esitada lepingulise intressiga nõudeid. Menetlustähtaegade

pikendamine viitab asjaolule, et menetlus muutub senisest keerukamaks ning ajamahukamaks, mis on

taaskord vastuolus eelnõus märgitud eesmärkidega.

7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas maksekäsu kiirmenetluses esitatud

maksegraafik edastatakse kinnitamiseks kohtunikule.

Pangaliit ettepanekuga ei nõustu. Ettepanek koormab liigselt hagimenetlusi ning ei ole

menetlusökonoomiast tulenevalt põhjendatud. Kuivõrd menetlusse esitatakse üksnes

ümberarvutatud nõudeid, siis ei ole maksekäsu osakonnal vajalik hinnata vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise fakti (nõudeid pole vaja kontrollida, sest nõue on juba vähendatud kujul). Sellisel

juhul on kohtute kontroll üksnes matemaatiline ehk tegemist ei oleks õiguse mõistmisega. Lisaks on

ebamõistlik saata numbrite kontrollimiseks asi kohtunikule, olukorras, kus tahetakse lahendada

kohtute töökoormuse probleemi.

8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine, võimalus esitada

see nõue uuesti kohtulikule kontrollile.

Pangaliidu hinnangul on eelnõu Põhiseadusega vastuolus, kuivõrd see tekitab määramatu

tagasiulatuva mõju juba menetletud kohtuasjadele. Sadade tuhandete menetluste avamine mõjutab

oluliselt õigust kohtumenetlusele, sh õigust saada oma asi mõistliku aja jooksul menetletud. Selline

meede on vastuolus algse eesmärgiga ning toob kaasa potentsiaalselt sadade tuhandete menetluste

taasavamise. Eelnõust ei nähtu, et sadade tuhandete menetluste avamise osas oleks tehtud

mõjuhinnang kohtute töökoormusele. Tõenäoliselt on tegemist märkimisväärse mõjuga.

Tegemist on muuhulgas õiguskindluse ja res judicata põhimõtte olulise riivega – kohtulahendite

lõplikkus seataks kahtluse alla, ning see looks ohtliku pretsedendi, kus kõik maksekäsuna või

tagaseljaotsusena tehtud kohtulahendid võiksid olla tagantjärele vaidlustatavad. Õiguskindlus

tähendab kõige üldisemas plaanis seda, et õiguse eesmärk on luua korrapära ja stabiilsust ühiskonnas

(RKPJKo 30.09.1994, III-4/1-5/94; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p IX). „Põhiseaduse §-st 10 tuleneb

õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra

suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte)

kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).” (RKPJKo

02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12; 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20; 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21;

31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 23.).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-51-02 punktis 12 asunud seisukohale, et õiguse üheks üldpõhimõtteks

on, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale.

Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide

ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad

ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte.

Eelnõu lähtub eeldusest, nagu oleksid kõik varasemad kohtulahendid tehtud ebaseaduslikult või

puuduliku kontrolli alusel. See tähendab sisuliselt juba tehtud kohtulahendite parandamist

tagantjärele, mis ei ole õigussüsteemi loogikaga kooskõlas. Pangaliidu hinnangul ei ole sellises

olukorras välistatud riigi vastutus, st kohtusüsteemi vea tõttu oleks võimalik esitada kahju hüvitamise

nõudeid ka riigi vastu.

Tagasiulatuv mõju ei ole põhjendatud ega kooskõlas õigusselguse ega menetlusökonoomia

põhimõtetega. Menetlusseadustikus on piisav ja toimiv regulatsioon tagaseljaotsuste tegemiseks, mis

tagab ka tarbijate kaitse. Oluline on esile tuua, et tagaseljaotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte

kohustus (TsMS § 407 lg 1 esimene lause). Pangaliit kordab, et kehtestada tuleks materiaalõiguses

selgemad miinimumnõuded laenudeväljastamisele, sh sissetulekute ja kohustuste piirmäär.

Vastutustundliku laenamise nõuete osas valitseb kohtutes õiguslik ebaselgus ja nõuded on ajas

pidevalt muutunud8. Pangaliit on seisukohal, et eelnõus pakutud muudatus on läbi mõtlemata ja

ebaselge. Näiteks on arusaamatu, mis ajast alates ja millistele juhtudele selline tagasiulatuv õigus

kohalduma hakkab. Seaduses on kirjeldamata ja puudub mõjuanalüüs selliste kohtulahendite avamise

osas. Ebaselge on, kelle kanda jäävad tulemusena tekkivad nõuded, sh näiteks kohtutäituri tasud.

Edastatud eelnõust ei ole tuvastatav, et eelnõu oleks saadetud kohtutäituritele ja pankrotihalduritele.

Kuigi Pangaliit muudatust tervikuna ei toeta, siis tuleks ette näha võimalus, et võlausaldajal oleks

võimalik tõendada, et varasemalt on kohus vastutustundliku laenamise põhimõtet kontrollinud, st

mõistlik ei ole samu asjaolusid uuesti üle kontrollida. Paragrahvi 10 lõiget 5 tuleks seega täiendada

lauseosaga: „kui kohus ei ole varasemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

kontrollinud“. Vastasel korral avatakse kõik varasemalt kohtulikult kontrollitud tarbijakrediidiasjad, st

isegi need, milles kohus varasemalt on omaalgatusliku kontrolli teostanud. Muuhulgas võivad

kohtunikud jõuda õigusliku ebaselguse tõttu vastutustundliku laenamise põhimõtte osas erinevates

menetlustes erinevatele järeldustele.

8 1. juulil 2011 jõustus Finantsinspektsiooni juhend vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta, kus esmakordselt

antakse suuniseid vastutustundliku laenamise põhimõtte tõlgenduseks (erinevad versioonid kuni 30. juunini

2021). 1. märtsil 2015 jõustus Eesti Panga määrus „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne

laenutähtaeg“, millega kehtestati täiendavad nõuded eluasemelaenudele. See oli ajendatud

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivist 2014/17/EL. 29. märtsil 2015 jõustus KAVS

(osa sellest jõustus 21.03.2016). 30. juunil 2021 hakkasid kehtima Euroopa Pangandusjärelevalve suunised

laenude väljastamise ja jälgimise kohta, mis asendasid Finantsinspektsiooni senist juhendit. 31. oktoobril

2024 teatas Finantsinspektsioon, et on koostanud vastutustundliku laenamise käsiraamatu.

9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse

lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse määra

õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Pangaliit ettepanekuga ei nõustu (vt ka eelmise punkti põhjendusi). Sisuliselt võtab eelnõu

maksekäskudelt ja tagaseljaotsustelt õigusmõju, mistõttu on võlausaldajal hilisema õiguskindluse

saavutamiseks mõistlikum läbida tavaline hagimenetlus ja saada sisuline otsus. Hagimenetluste

eelistamine viib aga taaskord kohtuasjade arvu kasvuni (kuni 2/3). Pangaliidu hinnangul ei ole

põhjendatud jätta alates eelnõu jõustumisest (01. jaanuar 2026) tehtud kohtulahendid kaitsmiseta

tunnustamata.

Lisaks jääb ebaselgeks, et kui edaspidi tehakse maksekäske vaid seadusjärgse intressimäära ulatuses,

siis miks selliste maksekäskude puhul on ikkagi vaja pankrotihaldurile esitada PankrS §-s 94 lg 11

nimetatud dokumente ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrolli.

Pankrotimenetluses kohtulahendite uuesti ülevaatamine suurendab oluliselt pankrotihaldurite ja

kohtute töökoormust. Tulevikus tekivad täiendavad vaidlused pankrotimenetluses võlausaldajate

nimekirjade kinnitamisel, mis taaskord suurendab kohtute töökoormust.

On ebaselge, millised on dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Samuti ei ole eelnõus põhjendatud, millised on muud asjakohased dokumendid.

Krediidi kulukuse määra arvutuskäigu kontrollimine ei ole pankrothaldurite halduskoormust

arvestades põhjendatud. Pangaliit palub selgitada, milline on nõutav arvutuskäik, mis vastaks

kavandatava seaduseelnõu nõuetele. Kehtivate nõuete kohaselt tuleb krediidikulukuse määr tuua välja

nii lepingus kui ka tarbijale esitataval infolehel. Kui riiklikku ülesannet täitev isik soovib arvutuskäigu

õigsust kontrollida, siis on võimalik seda teha lepingus kirjeldatud sisendandmete pinnalt.

Kavandatava muudatusega pankrotiseaduses § 94 lg 11 nähakse ette, et kui nõue põhineb

tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus, tuleb

esitada haldurile muuhulgas ka dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist. Pankrotihalduritele antakse seaduse muudatustega sisuliselt õigusemõistja roll.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet (konto väljavõte võib sisaldada nii tarbija enda kui ka kolmandate

isikute nii pangasaladust kui ka isikuandmeid sisaldavaid andmeid).

KAS § 88 lg 3 kohaselt võib krediidiasutus avaldada pangasaladust KAS § 88 toodud juhtudel. KAS § 88

lg 9 kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada pangasaladust uurijale, prokurörile ja kohtule seoses

oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega kindlaksmääratud korras.

KAS ei näe ette krediidiasutusele enda õiguste kaitseks pangasaladuse avaldamise võimalust

pankrotihaldurile (mh oleks konto väljavõte jm dokumendid nähtavad ka kõikidele võlausaldajatele),

seega on kavandatav muudatus vastuolus KAS §-ga 88.

Pankrotihaldurile võib küll avaldada pangasaladust KAS § 88 lg 5 p 6 kohaselt kirjalikus või

elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena, kuid selline järelepärimine peab vastama KAS

§ 88 lg-s 6 ettenähtud nõuetele. Pankrotihaldurid ei esita krediidiasutusele järelepärimist nõude

esitamiseks pankrotimenetluses, vaid võlausaldajate nõuded esitatakse tulenevalt PankrS §-st 44.

Samuti on kõigil menetlusosaliste võimalik tutvuda pankrotiasja materjalidega.

Pangasaladusega seonduvalt tsiteerime siinkohal ka õiguskantsleri mõnda seisukohta, mis avaldati

seoses täitmisregistriga (01.07.2025 kiri nr 7-7/250081/2504808):

„Pangasaladuse hoidmise kohustus tuleneb krediidiasutuse ja tema kliendi vahelisest erilisest

usaldussuhtest ning selle eesmärk on kaitsta krediidiasutuse klienti. Klient peab saama eeldada, et

krediidiasutus kaitseb nii pangatoimingute tegemisel kui ka väljaspool seda tema majandusliku ja

informatsioonilise enesemääramise õigust, aga ka ärisaladust ning eraelu. Kõnealuse usaldussuhte

kaitsmine on põhjendatud mh sellega, et krediidiasutusel on tulenevalt selle suhte iseloomust oma

kliendi kohta märkimisväärses koguses teavet, mis võiks anda krediidiasutusele laiaulatusliku

võimaluse sekkuda kliendi õigushüvedesse. Panga ja kliendi vahelise suhte eripäraks on lisaks asjaolu,

et tavaliselt on see suhe väga pikaajaline ja püsiv ning vajab seetõttu erilist kaitset. Siiski ei ole

pangasaladus absoluutne ja osal juhtudel on see sunnitud muude õiguskorras kaitstud hüvede ees

tagasi astuma (RKTKo nr 2-20-19001/70, p 19).

…

Pangasaladuse hoidmise kohustuse piirang, ehk siis juhtumid, mil pangasaladust avaldatakse,

tähendab inimese jaoks tugevat privaatsusõiguse piirangut ning see on käsitatav PS §-de 13, 14, 19 ja

26 piiranguna.

…

7. Pangasaladust avaldada lubav norm seaduses peab olema sedavõrd konkreetse sisuga, et

pangasaladuse avaldamise ja sealhulgas konto väljavõttega tutvumise võimalus ja lubatavus on

seaduse tekstiga tutvudes üheselt selge. Samuti peab enne seadusega pangasaladusele juurdepääsu

võimaldamist olema selge, millisel eesmärgil ja ulatuses pangasaladuse hoidmise kohustust piiratakse.

Põhiseaduspärane on see piirang vaid siis, kui seda saab pidada proportsionaalseks.“

Eelneva tõttu tuleks eraldi analüüsida tarbija andmekaitseõiguslikku riivet. Pankrotimenetlusse tuleks

vastutustundliku laenamise tõendamiseks esitada üldjuhul pangakonto väljavõte, millele tekib nõuete

kaitsmise raames juurdepääs menetlusosalistele. Sama küsimus on hetkel aktuaalne ka tarbijatega

seotud hagimenetlustes. Välistatud ei oleks eraldi menetluslikud mehhanismid, mis tagaksid suurema

pangasaladuse kaitse. Krediidiandja saab kehtiva õiguse (TsMS § 38 lg 1 p-d 3 ja 6) kohaselt esitada

hagimenetluses ja pankrotimenetluses taotluse tunnistada esitatud arvelduskontode väljavõtted

kinniseks, ka Riigikohus9 on selgitanud pangasaladuse kaitsmise võimalusi kohtumenetluses. Samas

jätavad kohtud esitatud taotlused ka rahuldamata.

Loodame, et ministeeriumil on võimalik arvestada Pangaliidu seisukohtadega. Oleme valmis oma

seisukohti vajadusel täiendavalt selgitama ja osalema edasistes aruteludes.

Lugupidamisega,

/allkirjastatud digitaalselt/

Katrin Talihärm

Tegevjuht

9 Riigikohtu 12.06.2024 lahend nr 2-20-19001 p 21

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected] Teie. 13.07.2025 nr 8-1/8228-10

Meie: 4.08.2025 nr 27

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu

Eesti Pangaliit (edaspidi Pangaliit) tänab võimaluse eest eelnõu osas arvamust avaldada. Pangaliit

ettepanekuid ei toeta, kuivõrd eelnõu on selges vastuolus selle väidetava eesmärgiga - vähendada

kohtute töökoormust. Eelnõu on koostatud kiirustades ja sellise mastaabiga muudatused vajavad

läbimõtlemist, muuhulgas on tarbijakrediidi küsimused lisatud kohtute töökoormuse vähendamisega

seotud eelnõusse, mille eesmärgid on omavahel selges vastuolus. Eelnõu osas puudub mõjuhinnang.

Pangaliidu hinnangul suurendavad ettepanekud oluliselt kohtute töökoormust ja krediidiasutuste

halduskoormust. Pangaliidu hinnangul riivab eelnõu oluliselt põhiseaduslikke õigusi, mh on eelnõus

sisalduv ebamäärane tagasiulatuv mõju põhiseadusega vastuolus. Samuti riivab eelnõu liigselt kõigi

isikute õigust kohtumenetlusele (õigust mõistlikule menetlusajale) ning õiguskindluse põhimõtet.

Eelnõus ei ole analüüsitud pangasaladuse ja andmekaitseõiguslikke küsimusi.

Tuleks eristada kaht eraldiseisvat teemat – vastutustundlik laenamine ja valeandmete esitamine.

Eelnõus välja toodud esimest teemat ehk valeandmete esitamise probleemi ei lahenda nõuete

ümberarvestuste nõudmine maksekäsu kiirmenetluses – ka sellises olukorras on võimalik pahatahtlikul

isikul valeandmeid esitada. Valeandmete esitamise osas on ette nähtud kuriteokoosseis ja eelnõu

seletuskirjast nähtuvalt tegeleb riik selle küsimusega eraldiseisvates menetlustes.

Teine eelnõus tõstatatud probleem puudutab vastutustundlikku laenamist. Eestis puuduvad selged

vastutustundliku laenamise miinimumnõuded. Alamates kohtuastmetes on vastutustundliku

laenamise kontroll väga erinev ja puudub ühtne arusaam kohtuliku kontrolli sisust, ulatusest ja

miinimumnõuetest (milline on mõistlik kohustuste ja sissetulekute piirmäär, milline summa peab

tarbijale toimetulekuks kätte jääma jne). Kohtute töökoormuse probleemi tuleks tarbijakrediidiga

seotud kohtuasjade osas esmalt lahendada materiaalõiguslikult ehk kehtestada selgemad

miinimumnõuded tagamata tarbijakrediidile ning määratleda kohtuliku kontrolli ese. Sealhulgas tuleks

kehtestada sissetulekute ja kohustuste piirmäär. Piirmäära kehtestamine ei vaja Eestis seaduse

muutmist, kuivõrd selleks on volitusnorm - KAVS § 49 lg 8. Selged nõuded tagaksid õiguskindlust ja

välistaksid ressursimahukaid kohtulikke kontrolle, mh oleks nõudeid võimalik kontrollida maksekäsu

kiirmenetluses selmet kõik asjad hagimenetlusse suunata. Kui ühiskonnas eksisteerib vastutustundliku

laenamise probleem, siis tuleks seda esmalt lahendada olemasolevate instrumentidega, suunatuna

rikkujatele ja mitte esmalt menetlusõiguslike vahenditega. Pangaliit on valmis arutama

vastutustundliku laenamise miinimumnõudeid, et optimeerida ressursikasutust ühiskonnas tervikuna.

Seda enam, et Eesti on lähiajal üle võtmas uut tarbijakrediididirektiivi.

Pangaliidu hinnangul ei ole krediidiasutused tarbimislaene väljastanud vastutustundetult.

Krediidiasutuste portfellidest moodustasid 31.05.2025 seisuga üle 90 päevase viivitusega

tarbimislaenud 1.9 %.1 Seega väga suur osa tarbijatest suudab oma kohustusi krediidiasutuste ees

täita. Pangaliidu hinnangul tuleks eelneva tõttu kehtestada krediidiasutustele maksekäsu

kiirmenetluses erand – eelnõuga ei tohiks karistada turuosalisi, kes käituvad vastutustundlikult ning

krediidiasutused võiksid ka edaspidi lepingulisi nõudeid esitada maksekäsu kiirmenetluses. Seda enam,

et krediidiasutuste üle (s.h tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmise üle) teostatakse

riiklikku järelevalvet.

Meedias varasemalt välja toodud, et Eestis on ligi 80 000 võlgnikku.2 Pangaliit täpsustab, et see arv ei

erista tarbijakrediidivõlgnikke kohtumenetluses, näiteks 2020 oli Eestis täitemenetluse võlgnike arv 17

572, kus täitedokumendiks on kohtulahend tsiviilasjas, võlanõue või muu sarnane.3 Pangaliidu

hinnangul ei saa turuosaliste tegevusest järeldusi teha vaid võlgnike arvu või üksikute kohtukaasuste

järgi. Eestis on muuhulgas 2025. aasta 01. aprilli seisuga 44 987 füüsilisest isikust maksuvõlglast4. Ei ole

õige teha järeldusi pelgalt võlgnike arvu alusel, kuivõrd võlgnike ja võlasummade arvul võib olla

erinevaid põhjuseid, sealjuures krediidiandjatest sõltumatuid põhjuseid (nt töö kaotus,

terviseprobleemid, üldine majanduslik olukord jne).

Muuhulgas viitab eelnõu vaid valeandmete esitamisele, kuid välja ei ole toodud konkreetseid

vastutustundliku laenamise nõudeid, mille vastu oleksid turuosalised süstemaatiliselt eksinud – nt kas

laenu antakse isikutele, kellel on liigselt kohustusi? Viimati nimetatud probleemi lahendamiseks lõi riik

hiljuti positiivse krediidiregistri. Üksikkaasuste pinnalt ei ole mõistlik kohtusüsteemi üle koormata.

Kohtute 2024. aasta menetlusstatistika kohaselt olid suure töömahuga asjad tarbijalepingutega seotud

vaidlused ning väikese töömahuga asjad olid maksekäsu kiirmenetlused (aastas laekus kohtusse 47 380

maksekäsu avaldust, 24 847 avaldust puudutasid tarbijakrediiti).5

1 Tähtajaks tasumata laenude jääk

2 Kohtunike avastus: võlgnikelt kooritakse ebaseaduslikult liiga palju raha, kuid selle lõpetamine saab olema raske

- Eesti Ekspress

3 Tartu Ülikool. Krediidituru uuringu lõpparuanne. 2021, lk 1 ja lk 59.

4 Maksu- ja Tolliameti veebileht

5 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel -

Kohtute aastaraamat

Seletuskirja kohaselt saabus 2023. aastal maakohtutesse lahendamiseks 35 116 tsiviilasja. Seega

tarbijakrediidi asjade hagimenetlusse suunamine suurendaks kohtute töökoormust kuni kahe

kolmandiku võrra. Seega on ilmselge, et kohtute töökoormuse kasv (kuni ca 25 000 uut hagi ehk u 2/3

võrra) mõjutab oluliselt kõikide füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust saada oma kohtuasi menetletud

mõistliku aja jooksul. Isegi kui mõned turuosalised oleksid nõus maksekäsu kiirmenetluses osaliselt

nõudeid vähendama, siis oleks kohtuasjade arvu kasv märkimisväärne. Eelnõu tõttu ei pruugi olla

krediidiandjatel põhjust enam üldse maksekäsu kiirmenetluses osaleda nt maksekäsu avaldust saab

jätta koheselt rahuldamata ning lahenditel puudub mõju hilisemas pankrotimenetluses) ja pigem

hakatakse eelistama hagimenetlust.

Seadusjärgne intress on hetkel 2.15% ning on olnud pikalt (01.juuli 2016 – 01.jaanuar 2023) 0% ja

maksimaalselt 4.5% aastas. Lepingujärgne intressimäär tagatiseta laenude ja krediitkaartide puhul on

turul sellest oluliselt suurem. Muudatuste jõustumisel ei ole enam krediidiandjatel võimalik nõuda

maksekäsu kiirmenetluses lepingujärgset intressi ehk põhitegevusest saadavat tulu saab edaspidi

nõuda vaid hagimenetluse kaudu.

Pangaliit teeb eeltoodust tulenevalt järgnevad ettepanekud:

• Loobuda kiireloomulisest eelnõust tervikuna ning kehtestada selgemad nõuded

tarbimislaenude väljastamisele, mida oleks võimalik kohtutes, sh maksekäsu kiirmenetluses

mõistliku menetlusliku ressursiga kontrollida.

• Kehtestada sissetulekute ja kohustuste piirmäär ja määratleda kohtuliku kontrolli ulatus, et

kohtute töö oleks tarbijate kaitsmisel efektiivne.

• Analüüsida eelnõu mõju kohtute töökoormusele ja eelnõu põhiseaduspärasust.

• Teostada pangasaladuse ja isikuandmete kaitsmisega seotud küsimuste osas eraldi analüüs

ja küsida AKI hinnang eelnõule. Kehtestada selged nõuded tarbijate eraelu riive küsimustes

(st krediidiandjate ja kohtute kontrollikohustus ulatuse osas).

• Kaaluda krediidiasutustele erandi kehtestamist, st võimaldada pankadele jätkuvalt

maksekäsu kiirmenetlust.

• Kaaluda intressimäärapõhist (20-22%) reeglit maksekäsu kiirmenetlusele (nagu Saksamaal).

• Kaaluda menetlusreegleid, mis tagaksid pangasaladuse kaitse.

• Täpsustada nõuete ümberarvestuste osas matemaatilist arvestuskäiku.

• Kui edaspidi võimaldada maksekäsumenetluses vaid seadusjärgse intressiga nõudeid, siis

välistada krediidikulukuse määra kontroll, sest sellel puuduks sisuline eesmärk.

• Lugeda alates eelnõu jõustumisest (01. jaanuar 2026) tehtud kohtulahendid, mh

maksekäsud ja tagaseljaotsused pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks.

• Loobuda riigilõivu tagastamise osas äriühingute ebavõrdsest kohtlemisest.

• Võimaldada ka edaspidi maksekäsu kiirmenetlustes puuduste kõrvaldamist.

Järgnevalt esitame seisukohad esitatud küsimustele.

1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses

selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi

ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija tehtud tagasimaksed arvestatakse

maksekäsu kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevuse ning

seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks.

Pangaliit ettepanekut ei toeta, kuivõrd sisuliselt kehtestatakse Eesti maksekäsu kiirmenetluses

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eeldus (kõik turuosalised, kes soovivad laenu

andmisest tulu teenida ehk lepinguga kokku lepitud intressi tagasi saada, peaksid tegema seda

hagimenetluse kaudu). Kuivõrd eelnõu eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, siis tekitab

ettepanek täpselt vastupidise tulemuse – tarbijakrediidinõuded liiguvad maksekäsumenetlusest

hagimenetlusse ja suurendavad menetluste arvu kuni kahe kolmandiku võrra. Seega peavad

ülekoormatud kohtud tegelema täiendavate tsiviilasjadega, millel on oluline mõju ka juba menetluses

olevate asjade kestusele, mis omakorda riivab õigust mõistlikule menetlusajale.

Otsus võimaldada maksekäsu kiirmenetlust vaid seadusjärgse intressiga välistab sisuliselt

tarbijakrediidiasjade menetluse maksekäsu kiirmenetluses, kuivõrd krediidiandja peaks möönma

õigusliku tagajärje kontekstis vastutustundliku laenamise põhimõtte või krediidi kulukuse määra osas

rikkumist ehk krediidiandjad peaksid loobuma põhilisest tulust, st lepinguga kokku lepitud intressist.

Ei ole tõenäoline, et krediidiandjad oma intressitulust loobuksid. Seega on hagimenetlusse esitatavate

asjade arvu massiline kasv äärmiselt tõenäoline. Sellega suureneb oluliselt kohtute ja krediidiandjate

halduskoormus.

Eelnõuga koheldakse Eesti ja Euroopa krediidiandjaid ebavõrdselt. Euroopa maksekäsumenetluste

määruses[1] ei sisaldu sätteid vastutustundliku laenamise kontrollinõuete kohta ning neis menetlustes

menetletakse ka lepingujärgse intressiga nõudeid. Välisriikide krediidiandjad pannakse

põhjendamatult eelisseisu, nt Läti krediidiandja saaks esitada Harju Maakohtusse Euroopa

maksekäsuavalduse, mis vaadatakse läbi vastava EL määruse6 alusel. Eelneva tõttu koheldakse

ebavõrdselt ka tarbijat selle järgi, millises liikmesriigi ta elab, nt on Soomes elava tarbija osas võimalik

esitada lepingulise intressiga maksekäsuavaldusi.

Pangaliidu hinnangul on märkimisväärne, et Euroopa Kohus ei ole seni kohustanud liikmesriike

teostama omaalgatuslikku kontroll ka maksekäsu kiirmenetlustes (vastav kohtupraktika hetkel

puudub). Muuhulgas ei ole paljud liikmesriigid Euroopa Kohtu praktikat sellisel kujul üle võtnud, nagu

seda tegi Riigikohus. Liikmesriikide pädevuses on võtta vastu menetlusnormid, mis tagaksid tarbijate

6 Nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006 (millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus).

õiguste kaitse. Näiteks Saksamaa on otsustanud tarbijaid kaitsta sellega, et maksekäsu kiirmenetlus

(Mahnbescheid) toimub teatud intressimääraga nõuete osas. Samas puudub ka Saksamaa

menetlusseaduses (vt Saksamaa tsiviilkohtumenetluse seadustiku, ZPO § 688) säte, mis välistaks kõik

tarbijakrediidinõuded või võimaldaks kontrolli vastutustundliku laenamise nõuete üle.

Eeltoodust tulenevalt võiks lisaks krediidiasutustele erandi kehtestamisele kaaluda alternatiivina

lepingujärgse intressi määra lae (nt 20% aastas7) kehtestamist, mida on võimalik nõuda maksekäsu

kiirmenetluses lisaks põhivõlgnevusele ja seadusjärgsele viivisele. Turul tavapärase mõistliku

lepingujärgse intressimääraga võlgnevuse menetlemise võimalus maksekäsu kiirmenetluses ei

kahjusta tarbijaid ning ka sel juhul välistatakse võimalikud ülemäärased nõuded ja regulatsiooni

kuritarvitamine tarbijate suhtes, mis on eriregulatsiooni eesmärk.

Problemaatiline on laenamise nõuete ja kohtuliku kontrolli ulatuse ebaselgus. FI käsiraamatu

loomisega tekitati laenuturul uued ootused, sh vähendati turuosaliste võimalusi riske juhtida.

Käsiraamat lisas õigusselgusetust ja teatud käsiraamatu nõuded pärsivad laenude väljastamise

tehnilist arengut. Õiguslikult on vastutustundliku laenamise miinimumnõuded olnud ajas väga

erinevad ja on kohtupraktikas jätkuvalt ebaselged. Laenamise miinimumnõuete täpsustamine tagaks

selgust kõigile, turuosalistele, tarbijatele ja kohtutele. Ebaselges õiguslikus olukorras (sh on kohtuliku

kontrolli ulatus ebaselge) ei ole asjade hagimenetlusse suunamine põhjendatud, sest sellel on veel

suurem mõju kohtute töökoormusele.

Riik ei erista tänases kontekstis ka finantsjärelevalve ja kohtu rolli. Seaduse miinimumnõudeid saaks

kontrollida ka riikliku järelevalve kaudu, selmet krediiditurgu kontrollida kõrgelt kvalifitseeritud

kohtuvõimu abil, mis on niigi ülekoormatud. Finantsinspektsioonis on sektoripõhine pädevus

kontrollimaks nii krediidiriski kui ka vastutustundlikku laenamise nõudeid konkreetses

krediidiprotsessis. Järelevalveliste funktsioonide kohtule üleandmine on väikese riigi ressursse

arvestades ohtlik tendents ja suurendab paratamatult kohtute töökoormust. Finantsjärelevalve peaks

tegelema laenuprotsesside tervikliku kontrollimisega ning kohtud üksiktarbija kaitsmisega

(kontrollides miinimumnõudeid). Finantsjärelevalvel ja kohtul peaks olema seejuures ühtne arusaam

õiguse tõlgendamisest.

Vastutustundliku laenamise nõuded ja vastavad õiguslikud tõlgendused on alamates kohtuastmetes

aina karmimaks muutunud. Kui tarbija satub lepingu kestel, nt 10 või 15 aastat pärast lepingu

sõlmimist, makseraskustesse, ei tähenda see automaatselt, et krediidiandja oleks lepingu sõlmimise

eel oma kohustusi rikkunud. Järjest enam ei oma tarbija tegelik maksevõime (oma kohustustega

toimetulemine) tähtsust, kuivõrd oluliseks peetakse formaalseid kontrolle, mida krediidiandja tegi.

Seejuures pööratakse detailselt tähelepanu, kas ja mida tarbija konto väljavõttelt analüüsiti ja mis

7 Näiteks maksuvõlgnevuste intressiks on seadusandja kehtestanud 22% aastas.

järeldusi sai tarbija tehingutest teha. See suurendab kohtute ressursiprobleemi veelgi ja tekitab

tarbijate jaoks liigse eraelu riive. Konto väljavõtete detailse analüüsi kinnistumisel peaksid tarbijad

olema valmis, et krediidiandjad ja kohtud analüüsivad konto väljavõtteid ja teevad neist subjektiivseid

järeldusi (ülalpeetavate kohta, kohustuste kohta, tarbimisharjumuste, sh alkoholi tarbimise ja

hasartmängude mängimise kohta). Liigne eraelu riive ei ole aga uue tarbijakrediididirektiivi ja

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kuivõrd krediidiandjad peavad järgima andmete

töötlemisel minimaalsuse põhimõtet ja nt eriliigiliste isikuandmete töötlemine (nt terviseandmed, sh

psüühilise seisundi või sõltuvushäire kohta) ei ole laenuprotsessis üldse lubatud. Samuti võivad liigsed

kohtulikud kontrollid riivata õigust pangasaladusele. Pangasaladuse ja isikuandmete kaitsmisega

seotud küsimused vajavad vastutustundliku laenamise kontekstis eraldi ja põhjalikku analüüsimist.

Täiendavat selgitust vajab paragrahvi 481 lõigetega 2.4 ja 2.5 praktiline sisustamine, st ebaselge on

nõuete arvutuskäik, mis vastaks maksekäsu kiirmenetluse nõuetele. Pangaliit teeb ettepaneku valemi

esitamiseks, et välistada vaidlused valeandmete/nõude matemaatilise korrektsuse osas. See vajab

selgust, seda enam, et eelnõuga ei võimaldata enam ka puuduste kõrvaldamist.

Pöörame tähelepanu asjaolule, et maksekäsu kiirmenetluse eriregulatsiooni väljatöötamisel ei ole

arvesse võetud erinevaid tarbijakrediidilepingute liike. Kuigi eelnõu seletuskirjas on mh selgitatud nt

tähtajatute krediitkaartide lepingute erisusi („nn korduvkasutusega krediidilimiidiga

tarbijakrediidileping, milles ei ole tagasimaksegraafik kindlaks määratud“), siis üksnes krediidikulukuse

arvutamise kontekstis. TsMS § 481 täiendamisel lõikega 2.5 ei ole erisusi arvesse võetud – „kõik selles

võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kolmandas

järjekorras viivise katteks käesoleva paragrahvi lõikes 2.4 sätestatud ulatuses“. Näitena võib tuua

krediitkaardilepingu, mille puhul peamiseks kohustuseks on iga kuu tasu maksta, intressi ei arvestata,

kui kasutusele võetud krediit makstakse tagasi kokkulepitud kuupäeval. Maksekäsu avalduse

esitamisel peaks kõik nt 15 aasta jooksul tehtud maksed arvestama põhiosa võla, mis tekkis tänasel

päeval, katteks.

2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks maksekäsu

kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid.

Eelnõu kohaselt saab võlausaldaja maksekäsu kiirmenetluses esitada üksnes seadusjärgse intressiga

ümberarvestatud nõuded, mistõttu jääb täiendavate dokumentide esitamise kohustus ebaselgeks.

Eelnõu ei selgita, millised on maksekäsu kiirmenetluses vajalik info ja dokumendid ehk eelnõuga ei ole

selgitatud, milles seisneb edaspidi Maksekäsuosakonna kontroll. Olukorras, kus võlausaldaja otsustab

hagimenetluses esitada oma nõude seadusjärgse intressiga, ei nõua kohus täiendavaid tõendeid.

Selliselt muutub maksekäsu kiirmenetlus ümberarvestatud tarbijakrediidi lepingust tulenevate nõuete

osas koormavamaks ja vähem efektiivsemaks kui hagimenetlus. Eelnev on vastuolus seaduse

muutmise eesmärgiga. Maksekäsu osakonnale pannakse planeeritava seadusmuudatusega senisest

mahukam kontrolli ning analüüsi kohustus. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kohtud tõlgendavad

vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollikohustuse täitmist erinevalt ning Pangaliidu hinnangul

on just see töökoormuse kasvu ning õigusliku ebaselguse tuumpõhjuseks. Eelnõus väljatoodud

arvutuskäik on ebaselge, mistõttu on arusaamatu, mida seadusandja hinnangul kohtud maksekäsu

kiirmenetluses dokumentide põhjal hindama peavad hakkama. Eelnõu kohaselt tundub, et on

keskendutud sellele, et hinnata, kas matemaatiliselt on nõue korrektne, kuigi seaduse muutmist on

vajalikuks peetud seetõttu, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole võimalik kohtul kontrollida, kas

krediidiandja on laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud või mitte. Kohtute töö

tõhustamiseks on esmajärjekorras oluline kehtestada konkreetsed miinimumnõuded, mida kohtutel

on võimalik ökonoomselt kontrollida. Seejärel tuleks viia sisse muudatused dokumentide esitamise

osas, mis annavad kohtutele võimaluse miinimumnõuete täitmist kontrollida.

Pangaliidu jaoks ei ole selge, miks on eelnõud arvesse võttes vajalik maksekäsu kiirmenetluses

kontrollida krediidikulukuse määra arvutuskäiku. VÕS § 406.2 lg 3 alusel saab krediidiandja ka

rikkumise korral nõuda vaid seadusjärgset intressi. Kui edaspidi menetletakse nõudeid vaid

seadusjärgse intressiga, siis ei ole vastaval kontrollil edaspidi sisulist mõtet, sest krediidiandja ei saaks

nagunii suuremat nõuet esitada.

3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid

jätab avalduse rahuldamata.

Pangaliit ei toeta ettepanekut, kuivõrd avalduses esinev ebaoluline puudus toob krediidiandja jaoks

kaasa automaatselt hagimenetluse, mis ei ole menetlusökonoomiat arvestades põhjendatud.

Tsiviilkohtumenetluse üldine menetlusloogika näeb ette, et kui kohtusse esitatavas dokumendis on

puudused, mida on võimalik kõrvaldada, annab kohus menetlusosalisele täiendava tähtaja. Eelnõu

eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus iga lihtsa puuduse korral tuleb maakohtule hagi esitada.

Muuhulgas on ebaselge, milline on nõude rahuldamata jätmise õiguslik tagajärg, st kas krediidiandja

peab esitama terve nõude osas uue hagi või vaidlustama avalduse rahuldamata jätmise määruse.

Eelnõuga ei tohiks tekkida olukord, mil krediidiandja ei saaks oma nõuet enam hagimenetlusse esitada

kuivõrd poolte vahel on juba sama nõude osas jõustunud kohtulahend (TsMS 371 lg 1 p 5). Kui seadust

selliselt tõlgendada, siis puuduks edaspidi krediidiandjatel igasugune huvi maksekäsuavalduste

esitamiseks ja kohtusüsteem koormatakse koheselt täiendavate hagidega üle.

4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada

täiendavaid tõendeid.

Pangaliidu hinnangul on siinkohal kaks ebaselgust, mis tekitab praktikas mitmeid probleeme ning

võimalik, et ka suurendab oluliselt määruskaebuste mahtu, mis omakorda taaskord ei ühti eelnõu

eesmärgiga.

Esiteks on arusaamatu, millistel juhtudel ja mis vormis on maksekäsu osakonnal võimalik täiendavaid

tõendeid küsida, kui puudub puuduste kõrvaldamise määruse koostamise võimalus. Eelnõu on

vastuolus üldise menetlusloogikaga, st kohus peaks esmalt tuvastama menetluses tähtsust omava

asjaolu, mida seejärel menetluses tõendiga tõendada. Maksekäsu kiirmenetluses ei saa luua avatud

loetelu täiendavatest tõenditest, kui puudub selge arusaam, millised on maksekäsu kiirmenetluses

esitatavad minimaalsed vajalikud asjaolud.

Teiseks on Pangaliidu hinnangul arusaamatu, millal kohtul on võimalik jätta avaldus rahuldamata ning

millal mitte. Seletuskirjas on välja toodud, et täiendavate tõendite küsimine võib olla vajalik näiteks

juhul, kui avalduses märgitu pinnalt ei ole selge, kas tegemist on õigussuhtega, millest tulenevat nõuet

on võimalik TsMS-i § 481 kohaselt menetleda maksekäsu kiirmenetluses, või kui maksekäsu

kiirmenetluse avalduses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded ei ole esitatud tõendite

pinnalt selged vms. Pangaliidu hinnangul on seletuskirjas välja toodud tüüpiline olukord, mil kohus

teeb puuduste kõrvaldamise määruse. Eelnõu kohaselt seda võimalust krediidilepingutest tulenevate

nõuete osas planeeritavate muudatustega ei ole. Seega on eelnõus planeeritavad TsMS § 482 lg 12 ja

§ 4841 lg 4 omavahel vastuolus ning kohtu tegevus menetluse läbiviimisel ei ole selge.

Pangaliit on seisukohal, et jättes kohtule maksekäsu kiirmenetluses õiguse küsida avaldajalt

täiendavaid tõendeid, tekitab maksekäsu kiirmenetluses sama probleemi, mis on hetkel

hagimenetlustes, st kohtutel puudub ühtne seisukoht vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

hindamise osas. Pangaliit on seisukohal, et kui seadusandja peab vajalikuks dokumentide esitamise

maksekäsu kiirmenetluses, siis tuleb tõendite ja asjaolude loetelu esitada ammendavalt. Selliselt on

võimalik tagada, et maksekäsu kiirmenetlus on kiirem ja efektiivsem kui hagimenetlus.

5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata

jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele.

Pangaliidu hinnangul ei ole põhjendatud kohelda krediidiandjaid erinevalt teistest menetlusosalistest,

kes osalevad maksekäsu kiirmenetluses. Riik ei saa riigilõivude osas kehtestada sektoripõhiseid erisusi,

nt telekomid ja ehitusettevõtjad saavad menetluses riigilõivu tagasi, aga krediidiandjad mitte.

6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku tegemise

tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale.

Pangaliit toetaks ettepanekut, kui maksekäsu kiirmenetlus oleks lahendatud selgete eeldustega, mis

võimaldaks vastutustundliku laenamise miinimumnõuete kontrolli, st krediidiandjatel oleks võimalik

ka maksekäsu kiirmenetluses esitada lepingulise intressiga nõudeid. Menetlustähtaegade

pikendamine viitab asjaolule, et menetlus muutub senisest keerukamaks ning ajamahukamaks, mis on

taaskord vastuolus eelnõus märgitud eesmärkidega.

7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas maksekäsu kiirmenetluses esitatud

maksegraafik edastatakse kinnitamiseks kohtunikule.

Pangaliit ettepanekuga ei nõustu. Ettepanek koormab liigselt hagimenetlusi ning ei ole

menetlusökonoomiast tulenevalt põhjendatud. Kuivõrd menetlusse esitatakse üksnes

ümberarvutatud nõudeid, siis ei ole maksekäsu osakonnal vajalik hinnata vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise fakti (nõudeid pole vaja kontrollida, sest nõue on juba vähendatud kujul). Sellisel

juhul on kohtute kontroll üksnes matemaatiline ehk tegemist ei oleks õiguse mõistmisega. Lisaks on

ebamõistlik saata numbrite kontrollimiseks asi kohtunikule, olukorras, kus tahetakse lahendada

kohtute töökoormuse probleemi.

8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine, võimalus esitada

see nõue uuesti kohtulikule kontrollile.

Pangaliidu hinnangul on eelnõu Põhiseadusega vastuolus, kuivõrd see tekitab määramatu

tagasiulatuva mõju juba menetletud kohtuasjadele. Sadade tuhandete menetluste avamine mõjutab

oluliselt õigust kohtumenetlusele, sh õigust saada oma asi mõistliku aja jooksul menetletud. Selline

meede on vastuolus algse eesmärgiga ning toob kaasa potentsiaalselt sadade tuhandete menetluste

taasavamise. Eelnõust ei nähtu, et sadade tuhandete menetluste avamise osas oleks tehtud

mõjuhinnang kohtute töökoormusele. Tõenäoliselt on tegemist märkimisväärse mõjuga.

Tegemist on muuhulgas õiguskindluse ja res judicata põhimõtte olulise riivega – kohtulahendite

lõplikkus seataks kahtluse alla, ning see looks ohtliku pretsedendi, kus kõik maksekäsuna või

tagaseljaotsusena tehtud kohtulahendid võiksid olla tagantjärele vaidlustatavad. Õiguskindlus

tähendab kõige üldisemas plaanis seda, et õiguse eesmärk on luua korrapära ja stabiilsust ühiskonnas

(RKPJKo 30.09.1994, III-4/1-5/94; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p IX). „Põhiseaduse §-st 10 tuleneb

õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra

suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte)

kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).” (RKPJKo

02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12; 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20; 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21;

31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 23.).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-51-02 punktis 12 asunud seisukohale, et õiguse üheks üldpõhimõtteks

on, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale.

Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide

ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad

ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte.

Eelnõu lähtub eeldusest, nagu oleksid kõik varasemad kohtulahendid tehtud ebaseaduslikult või

puuduliku kontrolli alusel. See tähendab sisuliselt juba tehtud kohtulahendite parandamist

tagantjärele, mis ei ole õigussüsteemi loogikaga kooskõlas. Pangaliidu hinnangul ei ole sellises

olukorras välistatud riigi vastutus, st kohtusüsteemi vea tõttu oleks võimalik esitada kahju hüvitamise

nõudeid ka riigi vastu.

Tagasiulatuv mõju ei ole põhjendatud ega kooskõlas õigusselguse ega menetlusökonoomia

põhimõtetega. Menetlusseadustikus on piisav ja toimiv regulatsioon tagaseljaotsuste tegemiseks, mis

tagab ka tarbijate kaitse. Oluline on esile tuua, et tagaseljaotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte

kohustus (TsMS § 407 lg 1 esimene lause). Pangaliit kordab, et kehtestada tuleks materiaalõiguses

selgemad miinimumnõuded laenudeväljastamisele, sh sissetulekute ja kohustuste piirmäär.

Vastutustundliku laenamise nõuete osas valitseb kohtutes õiguslik ebaselgus ja nõuded on ajas

pidevalt muutunud8. Pangaliit on seisukohal, et eelnõus pakutud muudatus on läbi mõtlemata ja

ebaselge. Näiteks on arusaamatu, mis ajast alates ja millistele juhtudele selline tagasiulatuv õigus

kohalduma hakkab. Seaduses on kirjeldamata ja puudub mõjuanalüüs selliste kohtulahendite avamise

osas. Ebaselge on, kelle kanda jäävad tulemusena tekkivad nõuded, sh näiteks kohtutäituri tasud.

Edastatud eelnõust ei ole tuvastatav, et eelnõu oleks saadetud kohtutäituritele ja pankrotihalduritele.

Kuigi Pangaliit muudatust tervikuna ei toeta, siis tuleks ette näha võimalus, et võlausaldajal oleks

võimalik tõendada, et varasemalt on kohus vastutustundliku laenamise põhimõtet kontrollinud, st

mõistlik ei ole samu asjaolusid uuesti üle kontrollida. Paragrahvi 10 lõiget 5 tuleks seega täiendada

lauseosaga: „kui kohus ei ole varasemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

kontrollinud“. Vastasel korral avatakse kõik varasemalt kohtulikult kontrollitud tarbijakrediidiasjad, st

isegi need, milles kohus varasemalt on omaalgatusliku kontrolli teostanud. Muuhulgas võivad

kohtunikud jõuda õigusliku ebaselguse tõttu vastutustundliku laenamise põhimõtte osas erinevates

menetlustes erinevatele järeldustele.

8 1. juulil 2011 jõustus Finantsinspektsiooni juhend vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta, kus esmakordselt

antakse suuniseid vastutustundliku laenamise põhimõtte tõlgenduseks (erinevad versioonid kuni 30. juunini

2021). 1. märtsil 2015 jõustus Eesti Panga määrus „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne

laenutähtaeg“, millega kehtestati täiendavad nõuded eluasemelaenudele. See oli ajendatud

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivist 2014/17/EL. 29. märtsil 2015 jõustus KAVS

(osa sellest jõustus 21.03.2016). 30. juunil 2021 hakkasid kehtima Euroopa Pangandusjärelevalve suunised

laenude väljastamise ja jälgimise kohta, mis asendasid Finantsinspektsiooni senist juhendit. 31. oktoobril

2024 teatas Finantsinspektsioon, et on koostanud vastutustundliku laenamise käsiraamatu.

9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse

lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse määra

õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Pangaliit ettepanekuga ei nõustu (vt ka eelmise punkti põhjendusi). Sisuliselt võtab eelnõu

maksekäskudelt ja tagaseljaotsustelt õigusmõju, mistõttu on võlausaldajal hilisema õiguskindluse

saavutamiseks mõistlikum läbida tavaline hagimenetlus ja saada sisuline otsus. Hagimenetluste

eelistamine viib aga taaskord kohtuasjade arvu kasvuni (kuni 2/3). Pangaliidu hinnangul ei ole

põhjendatud jätta alates eelnõu jõustumisest (01. jaanuar 2026) tehtud kohtulahendid kaitsmiseta

tunnustamata.

Lisaks jääb ebaselgeks, et kui edaspidi tehakse maksekäske vaid seadusjärgse intressimäära ulatuses,

siis miks selliste maksekäskude puhul on ikkagi vaja pankrotihaldurile esitada PankrS §-s 94 lg 11

nimetatud dokumente ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrolli.

Pankrotimenetluses kohtulahendite uuesti ülevaatamine suurendab oluliselt pankrotihaldurite ja

kohtute töökoormust. Tulevikus tekivad täiendavad vaidlused pankrotimenetluses võlausaldajate

nimekirjade kinnitamisel, mis taaskord suurendab kohtute töökoormust.

On ebaselge, millised on dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Samuti ei ole eelnõus põhjendatud, millised on muud asjakohased dokumendid.

Krediidi kulukuse määra arvutuskäigu kontrollimine ei ole pankrothaldurite halduskoormust

arvestades põhjendatud. Pangaliit palub selgitada, milline on nõutav arvutuskäik, mis vastaks

kavandatava seaduseelnõu nõuetele. Kehtivate nõuete kohaselt tuleb krediidikulukuse määr tuua välja

nii lepingus kui ka tarbijale esitataval infolehel. Kui riiklikku ülesannet täitev isik soovib arvutuskäigu

õigsust kontrollida, siis on võimalik seda teha lepingus kirjeldatud sisendandmete pinnalt.

Kavandatava muudatusega pankrotiseaduses § 94 lg 11 nähakse ette, et kui nõue põhineb

tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus, tuleb

esitada haldurile muuhulgas ka dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist. Pankrotihalduritele antakse seaduse muudatustega sisuliselt õigusemõistja roll.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet (konto väljavõte võib sisaldada nii tarbija enda kui ka kolmandate

isikute nii pangasaladust kui ka isikuandmeid sisaldavaid andmeid).

KAS § 88 lg 3 kohaselt võib krediidiasutus avaldada pangasaladust KAS § 88 toodud juhtudel. KAS § 88

lg 9 kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada pangasaladust uurijale, prokurörile ja kohtule seoses

oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega kindlaksmääratud korras.

KAS ei näe ette krediidiasutusele enda õiguste kaitseks pangasaladuse avaldamise võimalust

pankrotihaldurile (mh oleks konto väljavõte jm dokumendid nähtavad ka kõikidele võlausaldajatele),

seega on kavandatav muudatus vastuolus KAS §-ga 88.

Pankrotihaldurile võib küll avaldada pangasaladust KAS § 88 lg 5 p 6 kohaselt kirjalikus või

elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena, kuid selline järelepärimine peab vastama KAS

§ 88 lg-s 6 ettenähtud nõuetele. Pankrotihaldurid ei esita krediidiasutusele järelepärimist nõude

esitamiseks pankrotimenetluses, vaid võlausaldajate nõuded esitatakse tulenevalt PankrS §-st 44.

Samuti on kõigil menetlusosaliste võimalik tutvuda pankrotiasja materjalidega.

Pangasaladusega seonduvalt tsiteerime siinkohal ka õiguskantsleri mõnda seisukohta, mis avaldati

seoses täitmisregistriga (01.07.2025 kiri nr 7-7/250081/2504808):

„Pangasaladuse hoidmise kohustus tuleneb krediidiasutuse ja tema kliendi vahelisest erilisest

usaldussuhtest ning selle eesmärk on kaitsta krediidiasutuse klienti. Klient peab saama eeldada, et

krediidiasutus kaitseb nii pangatoimingute tegemisel kui ka väljaspool seda tema majandusliku ja

informatsioonilise enesemääramise õigust, aga ka ärisaladust ning eraelu. Kõnealuse usaldussuhte

kaitsmine on põhjendatud mh sellega, et krediidiasutusel on tulenevalt selle suhte iseloomust oma

kliendi kohta märkimisväärses koguses teavet, mis võiks anda krediidiasutusele laiaulatusliku

võimaluse sekkuda kliendi õigushüvedesse. Panga ja kliendi vahelise suhte eripäraks on lisaks asjaolu,

et tavaliselt on see suhe väga pikaajaline ja püsiv ning vajab seetõttu erilist kaitset. Siiski ei ole

pangasaladus absoluutne ja osal juhtudel on see sunnitud muude õiguskorras kaitstud hüvede ees

tagasi astuma (RKTKo nr 2-20-19001/70, p 19).

…

Pangasaladuse hoidmise kohustuse piirang, ehk siis juhtumid, mil pangasaladust avaldatakse,

tähendab inimese jaoks tugevat privaatsusõiguse piirangut ning see on käsitatav PS §-de 13, 14, 19 ja

26 piiranguna.

…

7. Pangasaladust avaldada lubav norm seaduses peab olema sedavõrd konkreetse sisuga, et

pangasaladuse avaldamise ja sealhulgas konto väljavõttega tutvumise võimalus ja lubatavus on

seaduse tekstiga tutvudes üheselt selge. Samuti peab enne seadusega pangasaladusele juurdepääsu

võimaldamist olema selge, millisel eesmärgil ja ulatuses pangasaladuse hoidmise kohustust piiratakse.

Põhiseaduspärane on see piirang vaid siis, kui seda saab pidada proportsionaalseks.“

Eelneva tõttu tuleks eraldi analüüsida tarbija andmekaitseõiguslikku riivet. Pankrotimenetlusse tuleks

vastutustundliku laenamise tõendamiseks esitada üldjuhul pangakonto väljavõte, millele tekib nõuete

kaitsmise raames juurdepääs menetlusosalistele. Sama küsimus on hetkel aktuaalne ka tarbijatega

seotud hagimenetlustes. Välistatud ei oleks eraldi menetluslikud mehhanismid, mis tagaksid suurema

pangasaladuse kaitse. Krediidiandja saab kehtiva õiguse (TsMS § 38 lg 1 p-d 3 ja 6) kohaselt esitada

hagimenetluses ja pankrotimenetluses taotluse tunnistada esitatud arvelduskontode väljavõtted

kinniseks, ka Riigikohus9 on selgitanud pangasaladuse kaitsmise võimalusi kohtumenetluses. Samas

jätavad kohtud esitatud taotlused ka rahuldamata.

Loodame, et ministeeriumil on võimalik arvestada Pangaliidu seisukohtadega. Oleme valmis oma

seisukohti vajadusel täiendavalt selgitama ja osalema edasistes aruteludes.

Lugupidamisega,

/allkirjastatud digitaalselt/

Katrin Talihärm

Tegevjuht

9 Riigikohtu 12.06.2024 lahend nr 2-20-19001 p 21