Arvamuse edastamine

Lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta E-post: [email protected], [email protected] Edastatud teadmiseks: Õiguskantsleri Kantselei E-post: [email protected]

/kuupäev digiallkirjas/ Julianus Inkasso OÜ tagasiside ja arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse 25.06.2025. a eelnõule Eessõna

Julianus Inkasso OÜ (edaspidi Julianus) esitab oma seisukohad eelviidatud eelnõu osas.

Tutvudes eelnõu struktuuri ja seletuskirjaga, oleme aru saanud, et antud eelnõu pärineb kahest

erinevast algatusest:

• esiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute seaduse muudatuste ettepanekust, mis

lähtuvad eelnõu seletuskirja lk 5 viidatud väljatöötamiskavast ja mille osas toimus

kooskõlastamine perioodil 01.07.2024. a - 26.08.2024. a;

• teiseks kohtunike töörühma poolt väljaspool väljatöötamiskava esitatud ettepanekutest

tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekäsu kiirmenetluse menetlemise täpsustamiseks.

Kohtunike töörühma algatus on sündinud kabinetivaikuses väikse grupi kohtunike poolt, mida ei

ole arutatud turuosalistega, ega antud valdkonda kureeriva Rahandusministeeriumi ega ka

Finantsinspektsiooniga. Kohtunike töögrupi poolt esitatud eelnõu punktid puudutavad peamiselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavatest probleemidest lähtudes kogu maksekäsu

kiirmenetluse muutmist.

Julianus ei ole väljastanud kunagi ühtegi tarbijalaenu oma 30-ne tegutsemisaasta jooksul, olles turu

suurima osalisena menetlenud kõikide Eesti krediidiandjate ja pankade võlanõudeid, kohustusi

mittetäitnud krediidisaajate vastu, ning meil on ka kogemus ja arusaam, millised on antud

valdkonna mahud, probleemide ulatus ja kitsaskohad.

Antud eelnõu on meie arvates aga täielikult ebapädev ning selle koostajatel puudub igasugune

arusaam reguleeritavast valdkonnast, mahtudest ning tegelikest probleemidest.

Kõnealune olukord on tekkinud tingituna asjaolust, et ettepanekud on esitatud üksikute kohtunike

poolt ning eelnõu ei ole läbinud väljatöötamiskava ega arutelude ringi, mis on hea õigusloome tava

aluseks ning mis välistaks selliste uitmõtete eelnõusse jõudmise.

Kuna antud eelnõu on sedavõrd vildakas, siis tuleks enne järgmisi menetlusetappe kutsuda kokku

ümarlaud, milles puudutatud ja huvitatud isikud saaksid tutvustada oma seisukohti, kuulata teiste

osaliste argumente ning otsustada, millisel viisil oleks otstarbekas ülesjäävaid probleeme

lahendada.

Mõistmaks kõnealuse eelnõu vildakust, siis toome sissejuhatuses välja kaks kõige suuremat

eelnõuga seotud probleemi.

Esiteks, ei esitata meie hinnangul eelnõu seadusena kehtestamisel mitte ühtegi tarbijakrediidi

võlanõuet enam maksekäsu menetlusse, kuna see oleks krediidiandjatele kahjulik. Selle asemel

esitatakse kõik nõuded hagimenetlusse, mille tulemusel:

a) suureneb hagimenetluste arv kohtutes 60% (ca 35 000 tuhandelt 58 000-ni).

Sellise mahu kasvuga toimetulekuks puudub riigil igasugune ressurss ning kogu

tsiviilkohtupidamine on ummikus kõikides menetlustes;

b) kõikide võlgnike poolt võlausaldajatele makstavad kulud suurenevad kordades

nii hagimenetluse riigilõivu võrra (võrreldes maksekäsu riigilõivuga) kui ka

hagimenetluses võlausaldajatel vajaliku õigusabi menetluskulude võrra

(maksekäsus on menetluskulud piiritletud 20 euroga). Keskmiselt peaks iga

võlgnik maksma 400 eurot rohkem kohtukulude katteks selleks, et kehtestataks

otsus võlaasjas, mille üle 95% juhtudel vaidlus puudub.

Teiseks, soovitakse eelnõuga tühistada jõustunud kohtuotsuste kehtivus ning anda kohustatud

poolele õigus avada kõik tarbijakrediidilepingu alusel tehtud ja jõustunud kohtuotsused ning

kohustatakse õigustatud poolt uuesti tõendama oma õigust. Selline pretsedenditu õiguspõhimõtte

muutmine on põhiseadusega vastuolus ning teiseks jäetakse arvestamata selline tõsiasi, et

õigustatud poolel ei ole säilinud alusdokumente, et ta saaks uuesti samas õigusvaidluses osaleda.

Lisaks eeltoodule on eelnõus terve rida põhimõtteid, mis täiesti arusaamatult tekitavad tsiviilkäibe

ühel osapoolel kulutusi ning välistavad võimaluse oma õigusi kaitsta või kohtuotsust vaidlustada.

Mõistame, et antud eelnõu paljud punktid on kirjutatud inspireerituna mõningate kohtunike

veendumusest, et maksekäsumenetluses olevad andmed ei ole alati võlausaldajate poolt korrektselt

esitatud. Sellele viidatakse ka eelnõu seletuskirja lk 20 joonealuses märkuses nr 26, et kohus on

esitanud politseile avalduse kriminaalasja algatamiseks võlausaldajate vastu kelmuse kahtlustuses.

Siinakohal oleks olnud aga korrektne mainida eelnõu seletuskirja koostajate poolt (kes on sellest

kindlasti teadlikud), et viidatud kaebus jäeti politsei poolt menetlusse võtmata aluse puudumise

tõttu.

Julianus, olles tegutsenud võlgade menetlemisel erinevatel turgudel 30 aastat ja menetlenud

rohkem kui 4 miljonit võlga, saab kinnitada, et Eestis on Euroopa kõige väiksem maksehäirete

suhtarv ning kõige korrektsem maksedistsipliin. Tarbijakrediit on kaasaaegselt ja inimeste vajadusi

arvestades kättesaadav ning kõigist väljastatud tarbijakrediitidest jõuab kohtusse alla 2%, näitab

nii võlausaldajate tegevuse kvaliteeti, kui ka õigussüsteemi väga head toimivust, mis omab väga

suurt preventiivset mõju. Vastutustundliku laenamise põhimõte ja selle järgimine on äärmiselt

oluline teema, millega tulebki tegeleda järjepidevalt, mida meie hinnangul Finantsinspektsioon ka

teeb (meile teadaolevalt võib vaatamata üksikutele ettevõtetele tehtud ettekirjutustele pidada

olukorda Eesti rahuldavaks). Vastutustundliku laenamisega seoses tekkivad vaidlused on

põhjustatud aga peamiselt sellest, et tegemist on väga suures osas hinnanguid võimaldava

kategooriaga, mis sõltub hindaja isikust. Et vältida prognoosimatu tulemusega kohtuvaidlusi, siis

kindlasti tasuks neid reegleid kirjutada selgemaks ja vaidlusi välistavaks.

Juhul, kui eesmärgiks on kogu vastutustundliku laenamise hindamise viia aga iga üksiku

tarbijakrediidilepingu osas viia kohtuliku kontrolli alla, siis tuleks ümber hinnata ka

Finantsinspektsiooni roll selles küsimuses ja dubleerivaid tegevusi vältida. Meie hinnangul on

siiski võimalus kehtestada reegleid üldisemal tasemel ning kohtu roll võiks piirduda üksnes

vaidluste lahendamisega kohtu poolt.

Julianuse seisukohad ja põhjendused eelnõu vastuolude kohta:

1. Esmalt rõhutame tungivalt asjaolu, et kavandatav eelnõu on sisult absoluutses vastuolus

õigusselguse, õiguskindluse põhimõtetega ja õigusrahu põhimõttega, mis on õigusriigi

põhialused vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 3 ja 10. Eelnõu

koostajal puudub tegelik arusaam ja pilt õigusriigi toimimise alustest, PS-st tulenevate

põhimõtete siduvusest seadusandjale, Euroopa Kohtu- ja Riigikohtu lahenditest ning

seisukohtadest ja tegelikest mõjudest ning tagajärgedest tarbijale (võlgnikule),

krediidiandjate ning krediidiostjatele, aga ka riigi enda vastutusele (riigi vastutusele).

Lisaks on eelnõu koostaja jätnud arvesse võtmata, et õigusriigi põhimõtted ei ole

õiguslikus hierarhias madalama õigusjõuga kui tarbija õigused.

Eelnõuga soositakse tarbijast krediidisaajat, kes ei ole täitnud enda

tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ehk võlgnikku, keda eelistab

seadusandja ja seab paremasse olukorda tarbijast krediidisaajast, kes täidab enda

krediidilepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, mis ei ole mitte mingil juhul

proportsionaalne. Eesmärgiga „kaitsta“ tarbijast võlgnikku ja „vähendada“ kohtute

töökoormust, saab eelnõu sisust lähtudes olema tegelikkuses vastupidise efektiga – oluliselt

kulukam ja ajakoormavam. Ajakulukam, kohtumenetluse kestvuse vaates, kui ka

menetluskulude vaates tarbijale, kuna seaduse muudatusega luuakse olukord, mil

võlausaldajad/krediidiandjad hakkavad edaspidi oma nõudeid kohtusse esitama üksnes

hagimenetluses, mis tagab ulatusliku töökoormuse kasvu maakohtutele.

2. Õiguskindluse põhimõte sisaldab õiguse avalikkuse ja arusaadavuse nõudeid, tagasiulatuva

mõju keeldu, õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid. Õiguskindluse printsiip

peab looma ja tagama kindluse kehtiva õiguskorra suhtes, selgust kehtivate õigusnormise

sisu osas ja ka kindlust kehtestatud normise püsimajäämises. PS § 10 sätestab

õiguskindluse põhimõtte. Riigikohus on asunud seisukohale, et õiguskindlus muudab

õiguskorra usaldusväärseks, millisele seisukohale on asunud 10.04.2012. a kohtuotsuse

nr 3-1-2-2-11 p 66-s. Õiguskindluse põhimõtte osaks on res judicata- ja vacatio legis

põhimõtted. Kohtulahendi seadusjõu põhimõte (res judicata) nõuab kohtulahendite

usaldatavust ja püsimajäämist. Kui õigusvaidlus on saanud lahenduse jõustunud

kohtulahendiga, keelab res judicata põhimõte sama vaidluse uuesti avamise.

Kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse tagamiseks, luues ja tagades kestvat õigusrahu.

Kohtulahendi seadusjõu põhimõte kaitseb juba kohtu poolt tehtud kohtuotsuste

püsivust, tagades, et neid ei saa meelevaldselt tagantjärele muuta. Jõustunud

kohtuotsuse eesmärgiks on välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, tagades

lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu, millisele seisukohale on asunud ka Riigikohus:

„Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne

lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu“1.

3. Tõlgendades Euroopa Kohtu (edaspidi EK) seisukohta otsuses C-178/23 kooskõlas EK

varasemate seisukohtadega, ei ole EK mõte asjas nr C-178/23 tehtud otsuses olnud mitte

distantseerida EL ja siseriiklikke õiguskordi res judicata ja õiguskindluse põhimõttest, vaid

tagada, et liikmesriikide siseriiklik õigus näeks ette aluse jõustunud kohtulahendite uueks

läbivaatamiseks nt teistmismenetluses. Selline võimalus on kehtivas TsMS §-s 702

olemas (koos TsMS § 703 piirangute ja § 704 teistmisavalduse esitamise tähtajaga ning

muude menetluslike eeldustega). EK otsus asjas nr C-178/23 ei võimalda jätta kõrvale,

tühistada või muuta jõustunud kohtulahendeid, mille menetluses ei kontrollitud

vastutustundliku laenamise põhimõtted, vaid võimaldab üksnes teatud ja väga piiratud

tingimustel (nagu teistmine) varasema kohtuvaidluse n-ö taasavamise tarbija kaitseks.

Kõnealuses EK otsuses oli tegemist olukorraga, kus tarbija esitas kohtule samas tsiviilasjas

teistmisavalduse, et kohus hindaks pärast jõustunud kohtulahendit uuesti, kas

tarbijakrediidi lepingutingimused olid ebaõiglased. EK lahendis nr C-178/23 viidatud

Euroopa Kohtu varasem praktika kinnitab kohtulahendi seadusjõu põhimõtte

tähtsust nii siseriiklikus kui ka liidu õiguses2 . Kõnealusest EK otsusest tuleneb, et

1 RKPJm 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 47; 2 Vt C-582/21 Profi Credit Polska, p 37 ja 38: „Selle kohta tuleb märkida, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C69/14, EU:C:2015:662, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C600/19, EU:C:2022:394, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662,

olukorra EL õigusega kooskõlla viimiseks tuleb eelistada tingimuste täidetuse korral (s.o

seaduses sätestatud teistmise aluse esinemise korral) lahendi muutmist. EK seisukoht ei ole

mitte „astuda üle“ seadusjõus olevatest kohtulahenditest ning avada need valimatult

mistahes muudes menetlustes, kus vastavale jõustunud kohtulahendile tugineda soovitakse

(nt pankrotimenetluses või ka täitemenetluses) uuesti vaidluseks, vaid tagada, et

siseriiklikus õiguskorras on olemas menetlusvorm, mis võimaldab õigusrikkumiste korral

teatud tingimustel jõustunud kohtulahendite seaduslikkust uuesti kontrollida, eelistades

sealjuures võimalust viia need kooskõlla EL õigusega.

Riigikohtu praktika3 valguses on jõustunud kohtulahendi mõte välistada sama kohtuasja

teistkordne lahendamine, mis tagab kaitse õiguskindluse põhimõtte rikkumise vastu.

4. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) seletuskirjas selgitatakse PankrS § 1003 lg-t 4

järgnevalt: „ühtlasi täiendatakse lõikes 4 kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja

nõuetega, mis ei vaja pankrotimenetluses kaitsmist. Tegemist on nõuetega, mis on ka TMS

§ 2 lg 1 kohaselt täitedokumendiks ning millel on suur õiguskindlus, need on jõustunud ning

neid ei ole võimalik vaidlustad.“4 Seadusandja tahe on olnud, et kaitsmiseta kuuluvad

tunnustamisele jõustunud kohtulahendid, lubamatu on, et seadusandja oma tahet

meelevaldselt ja ajalise tagasiulatuse piiranguta muudab. PS järgi peab olema tagatud

õiguskindlus, et kohtuotsused jäävad kehtima ning neid ei ole võimalik vaidlustada. Seega

eelnõuga seatakse jõustunud kohtulahendi seadusjõud kahtluse alla, mis on ilmselgelt

vastuolus õiguse tõhususe, jõustunud kohtulahendi seadusjõu ja õiguskindluse

põhimõttega.

5. Äärmiselt kaalukat tähtsus omab eelnõu vaates ka vacatio legis põhimõtte tundmine ja

järgimine, mis sedastab, et õigusnormi kehtestamisel peab selle adressaadile jätma piisavalt

aega õigusnormiga tutvuda ja sellest aru saada ning valmistuda muutunud õiguskorraga

kohanemiseks. Olukorras, mil muutunud õigusnorm näeb ette isikule, käesoleval juhul

punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).“ 3 RKÜKo 3-1-2-2-11, p 66 ja RKPJm 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 47; 4 Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 195 SE seletuskiri, lk 122. Kättesaadav siin: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/857ac417-4293-45a1-a782-0c19c257a42c/

krediidiandjale/võlausaldajale, suuremad kohustused või halvendab tema senist õiguslikku

positsiooni, peab tal olema piisavalt aega leida ja kasutada ressursse, et uusi õigusnorme

järgida. Äärmiselt oluline on seda põhimõtet järgida ka ettevõtluskeskkonna vaates, kui

muudatus eeldab teistsuguste äririskide võtmist, ettevõtja poolt kulutuste tegemist jne.

Vacatio legis põhimõtte kohaselt on lubamatu riigi poolt kehtestada uusi norme üleöö

ja tagasiulatuva ajalise piiranguta ning vastuolus õigusriigi põhimõtetega.

6. Lisaks on eelnõu koostamisel jäetud arvesse võtmata asjaolu, et õigusselguse,

õiguskindluse ja õigusrahu saabumise tõttu puudub võlausaldajatel mistahes kohustus

või vajadus säilitada tõendeid/alusdokumente, mistõttu on nende hilisem esitamine

kohtuvaidluste avamisel ilmselgelt võimatu, kuna tõendite/alusdokumentide esitamise

kohustust ei ole olnud võimalik ette näha ega peagi ettenähtuv olema ning millede ajalise

piiranguteta säilitamine oleks muuhulgas ka vastuolus IKÜM´iga ja asjakohaste Eesti

Vabariigi seadustest tulenevast dokumentide säilitamise tähtaegadega, näiteks KAVS § 47

lg 5 esimeses lauses sätestatuga5.

7. Julianus leiab, et seaduseelnõu koostajad ei ole piisavalt analüüsinud ega adekvaatselt

hinnanud maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni kavandatavate muudatuste

tegelikku mõju ja tagajärgi. Eelnõu regulatsioon kahjustab esmajärjekorras tarbijast

võlgnikku.

Eelnõu kohaselt maksekäsu kiirmenetluse raames on võimalik nõuda üksnes tarbijakrediidi

põhisummat, seadusjärgset intressi ja viivist, millega krediidiandjat sunnitakse osaliselt

oma nõudest loobuma ja tegema menetluslikus vaate valik hagimenetluse kasuks.

Märgitud viisil nõude ümberkujundamise kohustus on ilmselgelt vastuolus võlaõiguse ühe

aluspõhimõttega – leping on täitmiseks kohustuslik. Lisaks kehtestatakse eelnõuga VÕS-

5 KAVS § 47 lg 5 esimene lause kohaselt krediidiandja või -vahendaja säilitab kõik krediidi väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud käesolevas seaduses nimetatud andmed ja dokumendid, mille alusel tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse, sealhulgas krediiditoimikusse kuuluvad andmed ja dokumendid, muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana kogu tarbijaga õigussuhte kestmise aja ning kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

ga vastuolus olev nõuete tasumise järjekord 6 , välistatakse VÕS-is sätestatud

sissenõudmiskulude nõudmine ning seatakse kohustus esitada samaväärne tõendite kogum

nagu hagimenetluses, millega kaasneb kaalukas ajakulu.

Julianus ei nõustu mitte mingil juhul TsMS § 481 lõigetega 24 ja 25 täiendusega.

Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude ümberarvestamise tagajärgi ei ole eelnõu koostaja

tegelikult läbi mõelnud. Tegemist ei ole pelgalt matemaatiliste tehetega, vaid sellel otsene

mõju on ka Finantsinspektsioonile krediidiandjate ja -ostjate poolt esitatavatele aruannetele

(milline kohustus tuleneb KAVS´ist ja KIOS´ist) ja aruannete õigsusele. Eeltoodud viisil

tarbijakrediidilepingute alusel nõuete ümberarvestamine tooks kaasa topelt

raamatupidamise kohustuse Finantsinspektsioonile esitatavate aruandluse ja maksekäsu

kiirmenetluses esitatavate nõuete jaoks. Lisaks on jäetud eelnõu koostaja poolt

analüüsimata tegelik mõju ja tagajärgi, mis kaasneks nõude ümberarvestamisega tarbijale

kohtumenetluse vaates ja ka võlgnikule. Kohtueelses võla sissenõudmise menetluses esitab

krediidiandja või krediidiinkasso tarbijast võlgnikule võlanõude tarbijakrediidilepingu

alusel, s.t ilma ümberarvestuseta. Maksekäsu kiirmenetluses avalduses tuleks nõue esitada

ümberarvestatuna ja olukorras, mil maksekäsu kiirmenetluse läheb üle hagimenetluseks,

esitatakse nõue hagiavalduses taas täies ulatuses vastavalt tarbijakrediidilepingule. S.t

eelnõu kohaselt oleks maksekäsu kiiremenetluse avalduses tarbijakrediidilepingu alusel

nõude esitamine ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagimenetlusse ülemineku korral,

nõude esitamise põhimõte/loogika erinev. Eeltoodu toob ilmselgelt kaasa tarbijast võlgniku

segaduse, mida täpselt nõutakse, miks nõude pidevalt muutub. Vähem tähtsust ei oma

asjaolu, et võlanõuete kohta avaldatavad maksehäirete andmed maksehäireregistrites

muutuvad ebaõigeks/valeks, mis toob omakorda kaasa täiendavate vaidluste

halduskoormust nii maksehäireregistri pidajatele, maksehäirete avaldajatele kui ka

Andmekaitse Inspektsioonile.

6 Näiteks kui tarbijakrediidilepingu kehtivuse jooksul on tarbija hilinenud lepinguliste kohustuste täitmisega, on krediidiandjal õigus nõuda kohustuse täitmise eest lepingujärgset viivist. Olukorras, mil tarbija tasub viivise nõude ja jätkab tarbijakrediidilepingu kohast täitmist, on põhjendamatu maksekäsu kiirmenetluse nõude esitamisel lugeda tarbija poolt tasutud viivis tasutuks põhivõla katteks;

Selline lähenemine moonutab maksekäsu kiirmenetluse eesmärki kui lihtsustatud ja

kuluefektiivset menetlust, mille tulemusel suunatakse tarbijakrediidilepingutest tulenevad

nõuded edaspidi kohtusse üksnes hagimenetlusse, mis on menetluskulude ja koormuse

poolest tarbijast võlgnikule oluliselt ebasoodsam ehk kulukam. Kavandatava

muudatusega kaotab maksekäsu kiirmenetlus oma senise väärtuse, seades kaalukad

koormavad piirangud, mille tõttu esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingute alusel nõuded

kohtusse hagimenetluse korras.

Eelnõu kohaselt ei suurendata maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetavat esindustasu

suurus/summat (20 eurot), mis ei kata avalduse lisadena esitatavate alusdokumentide

komplekteerimise ja esitamise ning tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude

ümberarvestamisega kaasnevat ajakulu, mis on samaväärne hagimenetluses tõendite

kogumise mahuga. Maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetav esindustasu ei ole

proportsionaalne hagimenetluses välja mõistetava esindustasuga. Lisaks vastavalt riigilõivu

seadusele on hagiavalduse esitamisel tasutav riigilõiv kõrgem/kallim kui maksekäsu

kiirmenetluse avaldustelt tasutav riigilõiv. Riigilõiv mõistetakse samuti välja tarbijast

võlgnikult, kahjustades seeläbi seadusandja poolt tarbija majanduslikku olukorda. Näiteks

1000 euro suuruse tarbijakrediidi nõude maksekäsu kiirmenetluse avaldusega esitamisel

tuleb TsMS § 59 lg 6 kohaselt (avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas tasutakse

riigilõivu 3 % nõudelt, kuid mitte vähem kui 65 eurot) tasuda riigilõiv summas 65 eurot.

Tarbijakrediidilepingu alusel hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga kuni 1000 eurot

tuleb vastavalt riigilõivuseaduse lisale 1 tasuda riigilõiv summas 245 eurot. Eeltoodu

täiendab, et ainuüksi riigilõivu (mis mõistetakse välja tarbijast võlgnikult) tuleb tarbijast

võlgnikul edaspidi tasuda vähemalt 180 euro võrra suuremas summas. Millele lisandub

kohtumenetlusega kaasnev menetluskulu/esindustasu, mille maksimaalne suurus

maksekäsu kiirmenetluses on 20 eurot, hagimenetluses sadades eurodes suurem.

Eelnõu seletuskirjas (lk 13 teises lõigus) märgitakse, et maksekäsu kiirmenetluses kui

formaalses elektroonilises menetluses ei saa hinnata hagimenetlusega samaväärselt

tõendeid, seetõttu luuakse erireeglid tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta

toimuvas maksekäsu kiirmenetluses. Selline käsitlus on otseses vastuolus Euroopa

maksekäsu menetluses kehtiva praktikaga, mille kohaselt ei ole krediidiandjatel ega

-ostjatel kohustust esitada alusdokumente nõude tõendamiseks, ning vastavaid tõendeid ei

ole seni ka nõutud. Seega on eelnõuga kavandatav regulatsioon ilmselges vastuolus kehtiva

Euroopa Liidu õigusega, kahjustades õigusselgust ning õigusakti kooskõla liidu

normistikuga ja praktikaga.

Kokkuvõttes eelnõuga maksekäsu kiirmenetluse kavandatud muudatused ei saavuta

seletuskirjas märgitud eesmärki - optimeerida kohtute töökoormust ega suurenda

menetluste tõhusust, vaid suunavad tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded formaalselt

lihtsustatud maksekäsu kiirmenetluse asemel oluliselt kulukamasse ja ajamahukamasse

hagimenetlusse. Tulemuseks on menetlusökonoomikale vastupidise olukorra saavutamine

ehk oluline koormuse suurenemine nii kohtutele kui krediidiandjatele ja- ostajatele ning

hagimenetluse sundvaliku tõttu menetluskulude suurenemine tarbijatest võlgnikele. Eelnõu

seletuskirjas on märgitud, et 2024. a esitati maakohtutele tarbijakrediidilepingute alusel 4

673 hagiavaldust, Pärnu Maakohule esitati samal aastal lahendamiseks 46 429 võlaasja,

millest 48 % moodustasid tarbijakrediidinõuded. Eelnõus on korduvalt rõhutatud, et eelnõu

eesmärgiks on toetada kohtusüsteemi töökoormuse optimeerimist ja menetlusökonoomikat,

mis on ilmselgelt paljasõnaline eelnõu seletuskirja illustreeriv põhjendus. Tegelikkuses ei

hoomata ega saada aru võlausaldajate järgnevatest sammudest, ega olda selleks mitte

mingil viisil valmis ja valmistunud, kuna maksekäsu regulatsiooni muutmisega

saavutatakse vastupidine olukord. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise asemel

esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingute alusel nõuded kohtutesse ainult hagiavaldusega,

millega kaasneb meie hinnangul ulatuslikult kohtute töökoormuse kasv, hinnanguliselt

vähemalt 500 %7 arvestades ajas tsiviilasjade arvu kasvu, millele lisanduvad varasemalt

maksekäsu kiirmenetluse avaldusena esitatud asjad, kuid regulatsiooni muutmise korral

esitatakse edaspidi samasisulised asjad kohtusse hagiavaldusena.

7 Tegemist on matemaatilise arutuse tulemusel saadudu järeldusega, võttes aluseks eelnõu seletuskirjas märgitud 2024. a esitatud hagiavalduste arvu (4673 hagiavaldust) ja 22 285 maksekäsu kiirmenetluse avalduse avu (s.o 48 % esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest, mille aluseks oli tarbijakrediidileping) ning lähtudes eeldusest, et kõik krediidiandjad esitavad edaspidi tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded maakohtusse hagiavaldusena, s.o 22 285 täiendavat hagimenetlus;

Lisaks on eelnõu koostaja jätnud arvesse võtmata olulise asjaolu, et kehtiv TsMS ei näe ette

tõendite esitamist, kontrollitakse üksnes maksekäsu kiirmenetluse lubatavust ja avalduse

nõuetele vastavust, mida teostavad Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnas kohtunikuabid

ning hulgaliselt referente. Maksekäsuosakonna koosseisu ei kuulu ühtegi kohtunikku,

ometigi soovitakse eelnõuga luua olukord, mis ei ole kooskõlas kohtunikuabi pädevusega.

Selgusetuks jääb, kas eelnõu tooks kaasa kohtunikuabide pädevuse olulise laiendamise –

andes õiguse hinnata tõendeid, vajadusel neid omal äranägemisel täiendavalt lisaks küsida.

Eeltoodu puhul oleks tegemist õigusemõistmisega, milleks PS-st tulenevalt

kohtunikuabidel ei ole pädevust antud.

8. Julianuse seisukoht eelnõu eelpool käsitlemata muudatusettepanekute kohta.

TsMS § 178 lg 2 muudatust, mille kohaselt menetluskulude kindlaks määramise peale

võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud menetlusosaline, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot,

Julianus ei toeta. Kavandatav muudatus ei oma sisulist menetlusökonoomilist väärtust,

vaid võib tekitab praktikas olukorra, kus menetlusosaline või menetluskulusid kandma

kohustatud isik esitab menetluskulud teadlikult suuremas summas, pelgalt selleks, et

säilitada endale edasikaebeõigus. Seeläbi moonutab säte menetlusosaliste käitumist ning

kahjustab ausa ja läbipaistva menetluse põhimõtteid.

TsMS §-s 405, s.o lihtmenetluse piirmäärade muutmist, Julianus samuti ei toeta.

Lihtmenetluse piirmäärade muutmisega luuakse olukord, mille kohaselt sisuliselt 99 %

tarbijakrediidi nõuetest lahendatakse lihtmenetluse korras, mille tagajärjeks on

kohtulahendile edasikaebamise õiguse mitte andmine ehk ära võtmine menetlusosalistelt,

kalduda kõrvale tõendite kogumise vorminõuetest, tunnustada tõendina ka seaduses

sätestamata tõendusvahendeid ning teha kohtulahend kirjeldava osata, s.t kohtulahendis

puuduks sel juhul viide, et tegemist on tarbijakrediidilepingul põhineva kohtulahendiga,

enne mille tegemist on kohus kontrollinud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist, mida nõuab Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu kohtupraktika.

TsMS §-s 484¹ muudatust Julianus samuti ei toeta. Eelnõuga soovitakse lisada TsMS §

484¹ uus lg 4, mille kohaselt ei kohaldataks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut

tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele ning kui sellise nõude või nõude osa puhul

on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata.

Jääb arusaamatuks (ja mis ei selgu ka seletuskirjas), miks on sellise erandi tegemine vajalik,

s.t. miks ei võiks ka tarbijakrediidilepingu alusel esitatud nõude puhul olla lubatud nõude

osaline rahuldamine, kui maksekäsu osakond leiab, et maksekäsu tegemise eeldused on

täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes ja avaldaja on osalise makseettepaneku

tegemisega nõus. Sellise võimaluse piiramisel/ära võtmisel on avaldaja sunnitud esitama

kogu nõude osas hagiavalduse ega saagi kaaluda võimalust piirduda otstarbekuse huvides

maksekäsu menetluse jätkamist kasvõi osa nõude suhtes. Seeläbi on kavandatav muudatus

vastuolus eelnõu algse eesmärgiga, milleks oli vähendada maakohtute koormust. Selliselt

tarbijakrediidilepingutel põhinevate nõuete eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on

vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

TsMS § 482 täiendustega Julianus samuti ei nõustu põhjusel, et tõendite esitamise nõude

kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus selle menetluse liigi olemusega kui

ka PS §-s 146 sätesatuga, mille kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul. Lisaks

ka Euroopa Liidu teiste liikmesriikide maksekäsu kiirmenetluse- ning ka Euroopa

Maksekäsu praktikaga.

Riigilõivu tagastamise reeglite sõltuvusse seadmine võlasuhte liigist rikub PS-se §-ga 12

tagatud võrdsuspõhimõtet, mistõttu tuleb eelnõus olevast muudatusest loobuda. Puudub

põhjendus, miks peaks selline reegel puudutama vaid tarbijakrediidilepingu alusel esitatud

avaldusi, kuid muude võlasuhete alustel esitatud mittekorrektsete avalduste esitajad saavad

menetluse lõpetamisel riigilõivu tagasi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning

on seega vastuolus PS-ga. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise

põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks

võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses

– seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid

ühtemoodi“8. Kokkuvõttes käsitletud muudatus oleks PS-ga ja ka Riigikohtu praktikaga

vastuolus.

Julianuse hinnangul peaks menetlustähtajad olema kõikide (s.h tarbijakrediidilepingutega

seotud) nõuete liikide osas ühesugused, sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel see

põhineb.

Seadusandja arvates on maksekäsu osakond võimeline hindama tarbijakrediidilepingu

aluseks olevaid tõendeid, ümberarvutust jne ning tegema maksekäsu määruse.

Aursaamatuks jääb, millisel põhjusel seadusandja piirab maksekäsuosakonna pädevust

maksekäsu tegemisel siis, kui pooled on esitanud maksekäsu määrusega kinnitamiseks

maksegraafiku. Kõnealuse muudatusega taas suurendatakse vaid maakohtute töökoormust.

9. Eeltoodust tulenevalt on Julianus seisukohal, et seaduseelnõu õõnestab Eesti Vabariigi

õiguskorra usaldusväärsust, rikkudes õigussubjektide õigustatud ootust, et jõustunud

kohtuotsus kehtib ega kuulu meelevaldsele tühistamisele. Eelnõu ei ole kooskõlas Eesti

põhiseadusliku korra, s.h PS § 10 alusel tagatud õiguskindluse põhimõttega,

Riigikohtu senise järjekindla kohtupraktikaga ega Euroopa Liidu õiguse nõuetega,

mis näevad ette õigusselguse, õiguskindluse ja kohtulahendite lõplikkuse kui õigusriigi

põhimõtted kui ka õigusriigi põhimõtted. Tagasiulatuvalt ning ajalise piiranguta

jõustunud kohtulahendite tühistamine, mis on tehtud kehtiva seaduse alusel Eesti

Vabariigi nimel, on otseses vastuolus õiguskindluse, õiguspärase ootuse ning

kohtulahendite seadusjõu (res judicata) põhimõtetega. Eelnõu koostajatel puudub

tegelik arusaam ja ülevaade kehtivast õiguskorrast ning õigusriigi aluspõhimõtetest,

s.h õiguskindluse ja kohtulahendite seadusjõu põhimõttest, Euroopa Liidu- ja Riigikohtu

praktikast, mistõttu tuleb eelnõu viivitamatult taotleva Eesti Vabariigi õiguskantslerilt

8 RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-

1-33-05, p 26, PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11.

hinnangut ja seisukoha seaduseelnõu vastavuse kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega

jt seaduste ning õigusaktidega.

Eeltoodu tõttu palume Justiits- ja Digiministeeriumil peatada eelnõu menetlemine ja

kutsuda kokku kõikide asjaosaliste ümarlaud, et kaardistada tegelikud probleemid ja leida

lahendused, mis ei kahjusta põhiseaduslikku õiguskorda, suurenda tohutult kohtute

töökoormust ega sea krediidiandjaid ebaõiglasesse olukorda.

Lugupidamisega

Merle Laurimäe

Julianus Inkasso OÜ juhatuse liige/tegevjuht

/allkirjastatud digitaalselt/

Mihkel Veskimägi

Julianus Inkasso OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/

Lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta E-post: [email protected], [email protected] Edastatud teadmiseks: Õiguskantsleri Kantselei E-post: [email protected]

/kuupäev digiallkirjas/ Julianus Inkasso OÜ tagasiside ja arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse 25.06.2025. a eelnõule Eessõna

Julianus Inkasso OÜ (edaspidi Julianus) esitab oma seisukohad eelviidatud eelnõu osas.

Tutvudes eelnõu struktuuri ja seletuskirjaga, oleme aru saanud, et antud eelnõu pärineb kahest

erinevast algatusest:

• esiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute seaduse muudatuste ettepanekust, mis

lähtuvad eelnõu seletuskirja lk 5 viidatud väljatöötamiskavast ja mille osas toimus

kooskõlastamine perioodil 01.07.2024. a - 26.08.2024. a;

• teiseks kohtunike töörühma poolt väljaspool väljatöötamiskava esitatud ettepanekutest

tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekäsu kiirmenetluse menetlemise täpsustamiseks.

Kohtunike töörühma algatus on sündinud kabinetivaikuses väikse grupi kohtunike poolt, mida ei

ole arutatud turuosalistega, ega antud valdkonda kureeriva Rahandusministeeriumi ega ka

Finantsinspektsiooniga. Kohtunike töögrupi poolt esitatud eelnõu punktid puudutavad peamiselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavatest probleemidest lähtudes kogu maksekäsu

kiirmenetluse muutmist.

Julianus ei ole väljastanud kunagi ühtegi tarbijalaenu oma 30-ne tegutsemisaasta jooksul, olles turu

suurima osalisena menetlenud kõikide Eesti krediidiandjate ja pankade võlanõudeid, kohustusi

mittetäitnud krediidisaajate vastu, ning meil on ka kogemus ja arusaam, millised on antud

valdkonna mahud, probleemide ulatus ja kitsaskohad.

Antud eelnõu on meie arvates aga täielikult ebapädev ning selle koostajatel puudub igasugune

arusaam reguleeritavast valdkonnast, mahtudest ning tegelikest probleemidest.

Kõnealune olukord on tekkinud tingituna asjaolust, et ettepanekud on esitatud üksikute kohtunike

poolt ning eelnõu ei ole läbinud väljatöötamiskava ega arutelude ringi, mis on hea õigusloome tava

aluseks ning mis välistaks selliste uitmõtete eelnõusse jõudmise.

Kuna antud eelnõu on sedavõrd vildakas, siis tuleks enne järgmisi menetlusetappe kutsuda kokku

ümarlaud, milles puudutatud ja huvitatud isikud saaksid tutvustada oma seisukohti, kuulata teiste

osaliste argumente ning otsustada, millisel viisil oleks otstarbekas ülesjäävaid probleeme

lahendada.

Mõistmaks kõnealuse eelnõu vildakust, siis toome sissejuhatuses välja kaks kõige suuremat

eelnõuga seotud probleemi.

Esiteks, ei esitata meie hinnangul eelnõu seadusena kehtestamisel mitte ühtegi tarbijakrediidi

võlanõuet enam maksekäsu menetlusse, kuna see oleks krediidiandjatele kahjulik. Selle asemel

esitatakse kõik nõuded hagimenetlusse, mille tulemusel:

a) suureneb hagimenetluste arv kohtutes 60% (ca 35 000 tuhandelt 58 000-ni).

Sellise mahu kasvuga toimetulekuks puudub riigil igasugune ressurss ning kogu

tsiviilkohtupidamine on ummikus kõikides menetlustes;

b) kõikide võlgnike poolt võlausaldajatele makstavad kulud suurenevad kordades

nii hagimenetluse riigilõivu võrra (võrreldes maksekäsu riigilõivuga) kui ka

hagimenetluses võlausaldajatel vajaliku õigusabi menetluskulude võrra

(maksekäsus on menetluskulud piiritletud 20 euroga). Keskmiselt peaks iga

võlgnik maksma 400 eurot rohkem kohtukulude katteks selleks, et kehtestataks

otsus võlaasjas, mille üle 95% juhtudel vaidlus puudub.

Teiseks, soovitakse eelnõuga tühistada jõustunud kohtuotsuste kehtivus ning anda kohustatud

poolele õigus avada kõik tarbijakrediidilepingu alusel tehtud ja jõustunud kohtuotsused ning

kohustatakse õigustatud poolt uuesti tõendama oma õigust. Selline pretsedenditu õiguspõhimõtte

muutmine on põhiseadusega vastuolus ning teiseks jäetakse arvestamata selline tõsiasi, et

õigustatud poolel ei ole säilinud alusdokumente, et ta saaks uuesti samas õigusvaidluses osaleda.

Lisaks eeltoodule on eelnõus terve rida põhimõtteid, mis täiesti arusaamatult tekitavad tsiviilkäibe

ühel osapoolel kulutusi ning välistavad võimaluse oma õigusi kaitsta või kohtuotsust vaidlustada.

Mõistame, et antud eelnõu paljud punktid on kirjutatud inspireerituna mõningate kohtunike

veendumusest, et maksekäsumenetluses olevad andmed ei ole alati võlausaldajate poolt korrektselt

esitatud. Sellele viidatakse ka eelnõu seletuskirja lk 20 joonealuses märkuses nr 26, et kohus on

esitanud politseile avalduse kriminaalasja algatamiseks võlausaldajate vastu kelmuse kahtlustuses.

Siinakohal oleks olnud aga korrektne mainida eelnõu seletuskirja koostajate poolt (kes on sellest

kindlasti teadlikud), et viidatud kaebus jäeti politsei poolt menetlusse võtmata aluse puudumise

tõttu.

Julianus, olles tegutsenud võlgade menetlemisel erinevatel turgudel 30 aastat ja menetlenud

rohkem kui 4 miljonit võlga, saab kinnitada, et Eestis on Euroopa kõige väiksem maksehäirete

suhtarv ning kõige korrektsem maksedistsipliin. Tarbijakrediit on kaasaaegselt ja inimeste vajadusi

arvestades kättesaadav ning kõigist väljastatud tarbijakrediitidest jõuab kohtusse alla 2%, näitab

nii võlausaldajate tegevuse kvaliteeti, kui ka õigussüsteemi väga head toimivust, mis omab väga

suurt preventiivset mõju. Vastutustundliku laenamise põhimõte ja selle järgimine on äärmiselt

oluline teema, millega tulebki tegeleda järjepidevalt, mida meie hinnangul Finantsinspektsioon ka

teeb (meile teadaolevalt võib vaatamata üksikutele ettevõtetele tehtud ettekirjutustele pidada

olukorda Eesti rahuldavaks). Vastutustundliku laenamisega seoses tekkivad vaidlused on

põhjustatud aga peamiselt sellest, et tegemist on väga suures osas hinnanguid võimaldava

kategooriaga, mis sõltub hindaja isikust. Et vältida prognoosimatu tulemusega kohtuvaidlusi, siis

kindlasti tasuks neid reegleid kirjutada selgemaks ja vaidlusi välistavaks.

Juhul, kui eesmärgiks on kogu vastutustundliku laenamise hindamise viia aga iga üksiku

tarbijakrediidilepingu osas viia kohtuliku kontrolli alla, siis tuleks ümber hinnata ka

Finantsinspektsiooni roll selles küsimuses ja dubleerivaid tegevusi vältida. Meie hinnangul on

siiski võimalus kehtestada reegleid üldisemal tasemel ning kohtu roll võiks piirduda üksnes

vaidluste lahendamisega kohtu poolt.

Julianuse seisukohad ja põhjendused eelnõu vastuolude kohta:

1. Esmalt rõhutame tungivalt asjaolu, et kavandatav eelnõu on sisult absoluutses vastuolus

õigusselguse, õiguskindluse põhimõtetega ja õigusrahu põhimõttega, mis on õigusriigi

põhialused vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 3 ja 10. Eelnõu

koostajal puudub tegelik arusaam ja pilt õigusriigi toimimise alustest, PS-st tulenevate

põhimõtete siduvusest seadusandjale, Euroopa Kohtu- ja Riigikohtu lahenditest ning

seisukohtadest ja tegelikest mõjudest ning tagajärgedest tarbijale (võlgnikule),

krediidiandjate ning krediidiostjatele, aga ka riigi enda vastutusele (riigi vastutusele).

Lisaks on eelnõu koostaja jätnud arvesse võtmata, et õigusriigi põhimõtted ei ole

õiguslikus hierarhias madalama õigusjõuga kui tarbija õigused.

Eelnõuga soositakse tarbijast krediidisaajat, kes ei ole täitnud enda

tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ehk võlgnikku, keda eelistab

seadusandja ja seab paremasse olukorda tarbijast krediidisaajast, kes täidab enda

krediidilepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, mis ei ole mitte mingil juhul

proportsionaalne. Eesmärgiga „kaitsta“ tarbijast võlgnikku ja „vähendada“ kohtute

töökoormust, saab eelnõu sisust lähtudes olema tegelikkuses vastupidise efektiga – oluliselt

kulukam ja ajakoormavam. Ajakulukam, kohtumenetluse kestvuse vaates, kui ka

menetluskulude vaates tarbijale, kuna seaduse muudatusega luuakse olukord, mil

võlausaldajad/krediidiandjad hakkavad edaspidi oma nõudeid kohtusse esitama üksnes

hagimenetluses, mis tagab ulatusliku töökoormuse kasvu maakohtutele.

2. Õiguskindluse põhimõte sisaldab õiguse avalikkuse ja arusaadavuse nõudeid, tagasiulatuva

mõju keeldu, õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid. Õiguskindluse printsiip

peab looma ja tagama kindluse kehtiva õiguskorra suhtes, selgust kehtivate õigusnormise

sisu osas ja ka kindlust kehtestatud normise püsimajäämises. PS § 10 sätestab

õiguskindluse põhimõtte. Riigikohus on asunud seisukohale, et õiguskindlus muudab

õiguskorra usaldusväärseks, millisele seisukohale on asunud 10.04.2012. a kohtuotsuse

nr 3-1-2-2-11 p 66-s. Õiguskindluse põhimõtte osaks on res judicata- ja vacatio legis

põhimõtted. Kohtulahendi seadusjõu põhimõte (res judicata) nõuab kohtulahendite

usaldatavust ja püsimajäämist. Kui õigusvaidlus on saanud lahenduse jõustunud

kohtulahendiga, keelab res judicata põhimõte sama vaidluse uuesti avamise.

Kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse tagamiseks, luues ja tagades kestvat õigusrahu.

Kohtulahendi seadusjõu põhimõte kaitseb juba kohtu poolt tehtud kohtuotsuste

püsivust, tagades, et neid ei saa meelevaldselt tagantjärele muuta. Jõustunud

kohtuotsuse eesmärgiks on välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, tagades

lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu, millisele seisukohale on asunud ka Riigikohus:

„Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne

lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu“1.

3. Tõlgendades Euroopa Kohtu (edaspidi EK) seisukohta otsuses C-178/23 kooskõlas EK

varasemate seisukohtadega, ei ole EK mõte asjas nr C-178/23 tehtud otsuses olnud mitte

distantseerida EL ja siseriiklikke õiguskordi res judicata ja õiguskindluse põhimõttest, vaid

tagada, et liikmesriikide siseriiklik õigus näeks ette aluse jõustunud kohtulahendite uueks

läbivaatamiseks nt teistmismenetluses. Selline võimalus on kehtivas TsMS §-s 702

olemas (koos TsMS § 703 piirangute ja § 704 teistmisavalduse esitamise tähtajaga ning

muude menetluslike eeldustega). EK otsus asjas nr C-178/23 ei võimalda jätta kõrvale,

tühistada või muuta jõustunud kohtulahendeid, mille menetluses ei kontrollitud

vastutustundliku laenamise põhimõtted, vaid võimaldab üksnes teatud ja väga piiratud

tingimustel (nagu teistmine) varasema kohtuvaidluse n-ö taasavamise tarbija kaitseks.

Kõnealuses EK otsuses oli tegemist olukorraga, kus tarbija esitas kohtule samas tsiviilasjas

teistmisavalduse, et kohus hindaks pärast jõustunud kohtulahendit uuesti, kas

tarbijakrediidi lepingutingimused olid ebaõiglased. EK lahendis nr C-178/23 viidatud

Euroopa Kohtu varasem praktika kinnitab kohtulahendi seadusjõu põhimõtte

tähtsust nii siseriiklikus kui ka liidu õiguses2 . Kõnealusest EK otsusest tuleneb, et

1 RKPJm 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 47; 2 Vt C-582/21 Profi Credit Polska, p 37 ja 38: „Selle kohta tuleb märkida, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C69/14, EU:C:2015:662, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C600/19, EU:C:2022:394, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662,

olukorra EL õigusega kooskõlla viimiseks tuleb eelistada tingimuste täidetuse korral (s.o

seaduses sätestatud teistmise aluse esinemise korral) lahendi muutmist. EK seisukoht ei ole

mitte „astuda üle“ seadusjõus olevatest kohtulahenditest ning avada need valimatult

mistahes muudes menetlustes, kus vastavale jõustunud kohtulahendile tugineda soovitakse

(nt pankrotimenetluses või ka täitemenetluses) uuesti vaidluseks, vaid tagada, et

siseriiklikus õiguskorras on olemas menetlusvorm, mis võimaldab õigusrikkumiste korral

teatud tingimustel jõustunud kohtulahendite seaduslikkust uuesti kontrollida, eelistades

sealjuures võimalust viia need kooskõlla EL õigusega.

Riigikohtu praktika3 valguses on jõustunud kohtulahendi mõte välistada sama kohtuasja

teistkordne lahendamine, mis tagab kaitse õiguskindluse põhimõtte rikkumise vastu.

4. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) seletuskirjas selgitatakse PankrS § 1003 lg-t 4

järgnevalt: „ühtlasi täiendatakse lõikes 4 kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja

nõuetega, mis ei vaja pankrotimenetluses kaitsmist. Tegemist on nõuetega, mis on ka TMS

§ 2 lg 1 kohaselt täitedokumendiks ning millel on suur õiguskindlus, need on jõustunud ning

neid ei ole võimalik vaidlustad.“4 Seadusandja tahe on olnud, et kaitsmiseta kuuluvad

tunnustamisele jõustunud kohtulahendid, lubamatu on, et seadusandja oma tahet

meelevaldselt ja ajalise tagasiulatuse piiranguta muudab. PS järgi peab olema tagatud

õiguskindlus, et kohtuotsused jäävad kehtima ning neid ei ole võimalik vaidlustada. Seega

eelnõuga seatakse jõustunud kohtulahendi seadusjõud kahtluse alla, mis on ilmselgelt

vastuolus õiguse tõhususe, jõustunud kohtulahendi seadusjõu ja õiguskindluse

põhimõttega.

5. Äärmiselt kaalukat tähtsus omab eelnõu vaates ka vacatio legis põhimõtte tundmine ja

järgimine, mis sedastab, et õigusnormi kehtestamisel peab selle adressaadile jätma piisavalt

aega õigusnormiga tutvuda ja sellest aru saada ning valmistuda muutunud õiguskorraga

kohanemiseks. Olukorras, mil muutunud õigusnorm näeb ette isikule, käesoleval juhul

punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).“ 3 RKÜKo 3-1-2-2-11, p 66 ja RKPJm 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 47; 4 Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 195 SE seletuskiri, lk 122. Kättesaadav siin: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/857ac417-4293-45a1-a782-0c19c257a42c/

krediidiandjale/võlausaldajale, suuremad kohustused või halvendab tema senist õiguslikku

positsiooni, peab tal olema piisavalt aega leida ja kasutada ressursse, et uusi õigusnorme

järgida. Äärmiselt oluline on seda põhimõtet järgida ka ettevõtluskeskkonna vaates, kui

muudatus eeldab teistsuguste äririskide võtmist, ettevõtja poolt kulutuste tegemist jne.

Vacatio legis põhimõtte kohaselt on lubamatu riigi poolt kehtestada uusi norme üleöö

ja tagasiulatuva ajalise piiranguta ning vastuolus õigusriigi põhimõtetega.

6. Lisaks on eelnõu koostamisel jäetud arvesse võtmata asjaolu, et õigusselguse,

õiguskindluse ja õigusrahu saabumise tõttu puudub võlausaldajatel mistahes kohustus

või vajadus säilitada tõendeid/alusdokumente, mistõttu on nende hilisem esitamine

kohtuvaidluste avamisel ilmselgelt võimatu, kuna tõendite/alusdokumentide esitamise

kohustust ei ole olnud võimalik ette näha ega peagi ettenähtuv olema ning millede ajalise

piiranguteta säilitamine oleks muuhulgas ka vastuolus IKÜM´iga ja asjakohaste Eesti

Vabariigi seadustest tulenevast dokumentide säilitamise tähtaegadega, näiteks KAVS § 47

lg 5 esimeses lauses sätestatuga5.

7. Julianus leiab, et seaduseelnõu koostajad ei ole piisavalt analüüsinud ega adekvaatselt

hinnanud maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni kavandatavate muudatuste

tegelikku mõju ja tagajärgi. Eelnõu regulatsioon kahjustab esmajärjekorras tarbijast

võlgnikku.

Eelnõu kohaselt maksekäsu kiirmenetluse raames on võimalik nõuda üksnes tarbijakrediidi

põhisummat, seadusjärgset intressi ja viivist, millega krediidiandjat sunnitakse osaliselt

oma nõudest loobuma ja tegema menetluslikus vaate valik hagimenetluse kasuks.

Märgitud viisil nõude ümberkujundamise kohustus on ilmselgelt vastuolus võlaõiguse ühe

aluspõhimõttega – leping on täitmiseks kohustuslik. Lisaks kehtestatakse eelnõuga VÕS-

5 KAVS § 47 lg 5 esimene lause kohaselt krediidiandja või -vahendaja säilitab kõik krediidi väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud käesolevas seaduses nimetatud andmed ja dokumendid, mille alusel tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse, sealhulgas krediiditoimikusse kuuluvad andmed ja dokumendid, muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana kogu tarbijaga õigussuhte kestmise aja ning kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

ga vastuolus olev nõuete tasumise järjekord 6 , välistatakse VÕS-is sätestatud

sissenõudmiskulude nõudmine ning seatakse kohustus esitada samaväärne tõendite kogum

nagu hagimenetluses, millega kaasneb kaalukas ajakulu.

Julianus ei nõustu mitte mingil juhul TsMS § 481 lõigetega 24 ja 25 täiendusega.

Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude ümberarvestamise tagajärgi ei ole eelnõu koostaja

tegelikult läbi mõelnud. Tegemist ei ole pelgalt matemaatiliste tehetega, vaid sellel otsene

mõju on ka Finantsinspektsioonile krediidiandjate ja -ostjate poolt esitatavatele aruannetele

(milline kohustus tuleneb KAVS´ist ja KIOS´ist) ja aruannete õigsusele. Eeltoodud viisil

tarbijakrediidilepingute alusel nõuete ümberarvestamine tooks kaasa topelt

raamatupidamise kohustuse Finantsinspektsioonile esitatavate aruandluse ja maksekäsu

kiirmenetluses esitatavate nõuete jaoks. Lisaks on jäetud eelnõu koostaja poolt

analüüsimata tegelik mõju ja tagajärgi, mis kaasneks nõude ümberarvestamisega tarbijale

kohtumenetluse vaates ja ka võlgnikule. Kohtueelses võla sissenõudmise menetluses esitab

krediidiandja või krediidiinkasso tarbijast võlgnikule võlanõude tarbijakrediidilepingu

alusel, s.t ilma ümberarvestuseta. Maksekäsu kiirmenetluses avalduses tuleks nõue esitada

ümberarvestatuna ja olukorras, mil maksekäsu kiirmenetluse läheb üle hagimenetluseks,

esitatakse nõue hagiavalduses taas täies ulatuses vastavalt tarbijakrediidilepingule. S.t

eelnõu kohaselt oleks maksekäsu kiiremenetluse avalduses tarbijakrediidilepingu alusel

nõude esitamine ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagimenetlusse ülemineku korral,

nõude esitamise põhimõte/loogika erinev. Eeltoodu toob ilmselgelt kaasa tarbijast võlgniku

segaduse, mida täpselt nõutakse, miks nõude pidevalt muutub. Vähem tähtsust ei oma

asjaolu, et võlanõuete kohta avaldatavad maksehäirete andmed maksehäireregistrites

muutuvad ebaõigeks/valeks, mis toob omakorda kaasa täiendavate vaidluste

halduskoormust nii maksehäireregistri pidajatele, maksehäirete avaldajatele kui ka

Andmekaitse Inspektsioonile.

6 Näiteks kui tarbijakrediidilepingu kehtivuse jooksul on tarbija hilinenud lepinguliste kohustuste täitmisega, on krediidiandjal õigus nõuda kohustuse täitmise eest lepingujärgset viivist. Olukorras, mil tarbija tasub viivise nõude ja jätkab tarbijakrediidilepingu kohast täitmist, on põhjendamatu maksekäsu kiirmenetluse nõude esitamisel lugeda tarbija poolt tasutud viivis tasutuks põhivõla katteks;

Selline lähenemine moonutab maksekäsu kiirmenetluse eesmärki kui lihtsustatud ja

kuluefektiivset menetlust, mille tulemusel suunatakse tarbijakrediidilepingutest tulenevad

nõuded edaspidi kohtusse üksnes hagimenetlusse, mis on menetluskulude ja koormuse

poolest tarbijast võlgnikule oluliselt ebasoodsam ehk kulukam. Kavandatava

muudatusega kaotab maksekäsu kiirmenetlus oma senise väärtuse, seades kaalukad

koormavad piirangud, mille tõttu esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingute alusel nõuded

kohtusse hagimenetluse korras.

Eelnõu kohaselt ei suurendata maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetavat esindustasu

suurus/summat (20 eurot), mis ei kata avalduse lisadena esitatavate alusdokumentide

komplekteerimise ja esitamise ning tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude

ümberarvestamisega kaasnevat ajakulu, mis on samaväärne hagimenetluses tõendite

kogumise mahuga. Maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetav esindustasu ei ole

proportsionaalne hagimenetluses välja mõistetava esindustasuga. Lisaks vastavalt riigilõivu

seadusele on hagiavalduse esitamisel tasutav riigilõiv kõrgem/kallim kui maksekäsu

kiirmenetluse avaldustelt tasutav riigilõiv. Riigilõiv mõistetakse samuti välja tarbijast

võlgnikult, kahjustades seeläbi seadusandja poolt tarbija majanduslikku olukorda. Näiteks

1000 euro suuruse tarbijakrediidi nõude maksekäsu kiirmenetluse avaldusega esitamisel

tuleb TsMS § 59 lg 6 kohaselt (avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas tasutakse

riigilõivu 3 % nõudelt, kuid mitte vähem kui 65 eurot) tasuda riigilõiv summas 65 eurot.

Tarbijakrediidilepingu alusel hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga kuni 1000 eurot

tuleb vastavalt riigilõivuseaduse lisale 1 tasuda riigilõiv summas 245 eurot. Eeltoodu

täiendab, et ainuüksi riigilõivu (mis mõistetakse välja tarbijast võlgnikult) tuleb tarbijast

võlgnikul edaspidi tasuda vähemalt 180 euro võrra suuremas summas. Millele lisandub

kohtumenetlusega kaasnev menetluskulu/esindustasu, mille maksimaalne suurus

maksekäsu kiirmenetluses on 20 eurot, hagimenetluses sadades eurodes suurem.

Eelnõu seletuskirjas (lk 13 teises lõigus) märgitakse, et maksekäsu kiirmenetluses kui

formaalses elektroonilises menetluses ei saa hinnata hagimenetlusega samaväärselt

tõendeid, seetõttu luuakse erireeglid tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta

toimuvas maksekäsu kiirmenetluses. Selline käsitlus on otseses vastuolus Euroopa

maksekäsu menetluses kehtiva praktikaga, mille kohaselt ei ole krediidiandjatel ega

-ostjatel kohustust esitada alusdokumente nõude tõendamiseks, ning vastavaid tõendeid ei

ole seni ka nõutud. Seega on eelnõuga kavandatav regulatsioon ilmselges vastuolus kehtiva

Euroopa Liidu õigusega, kahjustades õigusselgust ning õigusakti kooskõla liidu

normistikuga ja praktikaga.

Kokkuvõttes eelnõuga maksekäsu kiirmenetluse kavandatud muudatused ei saavuta

seletuskirjas märgitud eesmärki - optimeerida kohtute töökoormust ega suurenda

menetluste tõhusust, vaid suunavad tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded formaalselt

lihtsustatud maksekäsu kiirmenetluse asemel oluliselt kulukamasse ja ajamahukamasse

hagimenetlusse. Tulemuseks on menetlusökonoomikale vastupidise olukorra saavutamine

ehk oluline koormuse suurenemine nii kohtutele kui krediidiandjatele ja- ostajatele ning

hagimenetluse sundvaliku tõttu menetluskulude suurenemine tarbijatest võlgnikele. Eelnõu

seletuskirjas on märgitud, et 2024. a esitati maakohtutele tarbijakrediidilepingute alusel 4

673 hagiavaldust, Pärnu Maakohule esitati samal aastal lahendamiseks 46 429 võlaasja,

millest 48 % moodustasid tarbijakrediidinõuded. Eelnõus on korduvalt rõhutatud, et eelnõu

eesmärgiks on toetada kohtusüsteemi töökoormuse optimeerimist ja menetlusökonoomikat,

mis on ilmselgelt paljasõnaline eelnõu seletuskirja illustreeriv põhjendus. Tegelikkuses ei

hoomata ega saada aru võlausaldajate järgnevatest sammudest, ega olda selleks mitte

mingil viisil valmis ja valmistunud, kuna maksekäsu regulatsiooni muutmisega

saavutatakse vastupidine olukord. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise asemel

esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingute alusel nõuded kohtutesse ainult hagiavaldusega,

millega kaasneb meie hinnangul ulatuslikult kohtute töökoormuse kasv, hinnanguliselt

vähemalt 500 %7 arvestades ajas tsiviilasjade arvu kasvu, millele lisanduvad varasemalt

maksekäsu kiirmenetluse avaldusena esitatud asjad, kuid regulatsiooni muutmise korral

esitatakse edaspidi samasisulised asjad kohtusse hagiavaldusena.

7 Tegemist on matemaatilise arutuse tulemusel saadudu järeldusega, võttes aluseks eelnõu seletuskirjas märgitud 2024. a esitatud hagiavalduste arvu (4673 hagiavaldust) ja 22 285 maksekäsu kiirmenetluse avalduse avu (s.o 48 % esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest, mille aluseks oli tarbijakrediidileping) ning lähtudes eeldusest, et kõik krediidiandjad esitavad edaspidi tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded maakohtusse hagiavaldusena, s.o 22 285 täiendavat hagimenetlus;

Lisaks on eelnõu koostaja jätnud arvesse võtmata olulise asjaolu, et kehtiv TsMS ei näe ette

tõendite esitamist, kontrollitakse üksnes maksekäsu kiirmenetluse lubatavust ja avalduse

nõuetele vastavust, mida teostavad Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnas kohtunikuabid

ning hulgaliselt referente. Maksekäsuosakonna koosseisu ei kuulu ühtegi kohtunikku,

ometigi soovitakse eelnõuga luua olukord, mis ei ole kooskõlas kohtunikuabi pädevusega.

Selgusetuks jääb, kas eelnõu tooks kaasa kohtunikuabide pädevuse olulise laiendamise –

andes õiguse hinnata tõendeid, vajadusel neid omal äranägemisel täiendavalt lisaks küsida.

Eeltoodu puhul oleks tegemist õigusemõistmisega, milleks PS-st tulenevalt

kohtunikuabidel ei ole pädevust antud.

8. Julianuse seisukoht eelnõu eelpool käsitlemata muudatusettepanekute kohta.

TsMS § 178 lg 2 muudatust, mille kohaselt menetluskulude kindlaks määramise peale

võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud menetlusosaline, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot,

Julianus ei toeta. Kavandatav muudatus ei oma sisulist menetlusökonoomilist väärtust,

vaid võib tekitab praktikas olukorra, kus menetlusosaline või menetluskulusid kandma

kohustatud isik esitab menetluskulud teadlikult suuremas summas, pelgalt selleks, et

säilitada endale edasikaebeõigus. Seeläbi moonutab säte menetlusosaliste käitumist ning

kahjustab ausa ja läbipaistva menetluse põhimõtteid.

TsMS §-s 405, s.o lihtmenetluse piirmäärade muutmist, Julianus samuti ei toeta.

Lihtmenetluse piirmäärade muutmisega luuakse olukord, mille kohaselt sisuliselt 99 %

tarbijakrediidi nõuetest lahendatakse lihtmenetluse korras, mille tagajärjeks on

kohtulahendile edasikaebamise õiguse mitte andmine ehk ära võtmine menetlusosalistelt,

kalduda kõrvale tõendite kogumise vorminõuetest, tunnustada tõendina ka seaduses

sätestamata tõendusvahendeid ning teha kohtulahend kirjeldava osata, s.t kohtulahendis

puuduks sel juhul viide, et tegemist on tarbijakrediidilepingul põhineva kohtulahendiga,

enne mille tegemist on kohus kontrollinud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist, mida nõuab Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu kohtupraktika.

TsMS §-s 484¹ muudatust Julianus samuti ei toeta. Eelnõuga soovitakse lisada TsMS §

484¹ uus lg 4, mille kohaselt ei kohaldataks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut

tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele ning kui sellise nõude või nõude osa puhul

on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata.

Jääb arusaamatuks (ja mis ei selgu ka seletuskirjas), miks on sellise erandi tegemine vajalik,

s.t. miks ei võiks ka tarbijakrediidilepingu alusel esitatud nõude puhul olla lubatud nõude

osaline rahuldamine, kui maksekäsu osakond leiab, et maksekäsu tegemise eeldused on

täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes ja avaldaja on osalise makseettepaneku

tegemisega nõus. Sellise võimaluse piiramisel/ära võtmisel on avaldaja sunnitud esitama

kogu nõude osas hagiavalduse ega saagi kaaluda võimalust piirduda otstarbekuse huvides

maksekäsu menetluse jätkamist kasvõi osa nõude suhtes. Seeläbi on kavandatav muudatus

vastuolus eelnõu algse eesmärgiga, milleks oli vähendada maakohtute koormust. Selliselt

tarbijakrediidilepingutel põhinevate nõuete eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on

vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

TsMS § 482 täiendustega Julianus samuti ei nõustu põhjusel, et tõendite esitamise nõude

kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus selle menetluse liigi olemusega kui

ka PS §-s 146 sätesatuga, mille kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul. Lisaks

ka Euroopa Liidu teiste liikmesriikide maksekäsu kiirmenetluse- ning ka Euroopa

Maksekäsu praktikaga.

Riigilõivu tagastamise reeglite sõltuvusse seadmine võlasuhte liigist rikub PS-se §-ga 12

tagatud võrdsuspõhimõtet, mistõttu tuleb eelnõus olevast muudatusest loobuda. Puudub

põhjendus, miks peaks selline reegel puudutama vaid tarbijakrediidilepingu alusel esitatud

avaldusi, kuid muude võlasuhete alustel esitatud mittekorrektsete avalduste esitajad saavad

menetluse lõpetamisel riigilõivu tagasi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning

on seega vastuolus PS-ga. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise

põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks

võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses

– seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid

ühtemoodi“8. Kokkuvõttes käsitletud muudatus oleks PS-ga ja ka Riigikohtu praktikaga

vastuolus.

Julianuse hinnangul peaks menetlustähtajad olema kõikide (s.h tarbijakrediidilepingutega

seotud) nõuete liikide osas ühesugused, sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel see

põhineb.

Seadusandja arvates on maksekäsu osakond võimeline hindama tarbijakrediidilepingu

aluseks olevaid tõendeid, ümberarvutust jne ning tegema maksekäsu määruse.

Aursaamatuks jääb, millisel põhjusel seadusandja piirab maksekäsuosakonna pädevust

maksekäsu tegemisel siis, kui pooled on esitanud maksekäsu määrusega kinnitamiseks

maksegraafiku. Kõnealuse muudatusega taas suurendatakse vaid maakohtute töökoormust.

9. Eeltoodust tulenevalt on Julianus seisukohal, et seaduseelnõu õõnestab Eesti Vabariigi

õiguskorra usaldusväärsust, rikkudes õigussubjektide õigustatud ootust, et jõustunud

kohtuotsus kehtib ega kuulu meelevaldsele tühistamisele. Eelnõu ei ole kooskõlas Eesti

põhiseadusliku korra, s.h PS § 10 alusel tagatud õiguskindluse põhimõttega,

Riigikohtu senise järjekindla kohtupraktikaga ega Euroopa Liidu õiguse nõuetega,

mis näevad ette õigusselguse, õiguskindluse ja kohtulahendite lõplikkuse kui õigusriigi

põhimõtted kui ka õigusriigi põhimõtted. Tagasiulatuvalt ning ajalise piiranguta

jõustunud kohtulahendite tühistamine, mis on tehtud kehtiva seaduse alusel Eesti

Vabariigi nimel, on otseses vastuolus õiguskindluse, õiguspärase ootuse ning

kohtulahendite seadusjõu (res judicata) põhimõtetega. Eelnõu koostajatel puudub

tegelik arusaam ja ülevaade kehtivast õiguskorrast ning õigusriigi aluspõhimõtetest,

s.h õiguskindluse ja kohtulahendite seadusjõu põhimõttest, Euroopa Liidu- ja Riigikohtu

praktikast, mistõttu tuleb eelnõu viivitamatult taotleva Eesti Vabariigi õiguskantslerilt

8 RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-

1-33-05, p 26, PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11.

hinnangut ja seisukoha seaduseelnõu vastavuse kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega

jt seaduste ning õigusaktidega.

Eeltoodu tõttu palume Justiits- ja Digiministeeriumil peatada eelnõu menetlemine ja

kutsuda kokku kõikide asjaosaliste ümarlaud, et kaardistada tegelikud probleemid ja leida

lahendused, mis ei kahjusta põhiseaduslikku õiguskorda, suurenda tohutult kohtute

töökoormust ega sea krediidiandjaid ebaõiglasesse olukorda.

Lugupidamisega

Merle Laurimäe

Julianus Inkasso OÜ juhatuse liige/tegevjuht

/allkirjastatud digitaalselt/

Mihkel Veskimägi

Julianus Inkasso OÜ juhatuse liige

/allkirjastatud digitaalselt/